Pöördumine

Rahandusministeerium Tallinn

20.05.2026

Edastatud e-postiga:

[email protected]

PÖÖRDUMINE SEOSES MOOTORSÕIDUKIMAKSU SEADUSE VÕIMALIKU

MUUTMISE VAJADUSEGA

Lugupeetud Rahandusministeeriumi esindaja,

MTÜ Eesti Autorendi ja Kasutusrendi Liit (Liit) esitab Rahandusministeeriumile taotluse:

• hinnata mootorsõidukimaksu seaduse (MSMS) § 5 kooskõla põhiseaduse §-ga 12 ning

algatada muudatused, mis tagavad sõidukirendi ja sõidukiliisingu võrdse kohtlemise

ning

• kinnitada taotluse vastuses ja mootorsõiduki registreerimistasu puudutavates

juhendmaterjalides liiklusseaduse (LS) § 19018 lg 1 tõlgendus, mille kohaselt on ka

sõidukirenditeenuse pakkuja klient registreerimistasu maksma õigustatud „huvitatud

isikuks“, tagamaks antud sätte kooskõlas PS §-ga 12 ning sõidukirendi ja sõidukiliisingu

võrdne kohtlemine mootorsõiduki registreerimistasu maksmisel.

1. KOKKUVÕTE

1. Liidu palvel teostas Advokaadibüroo Sorainen OÜ põhjaliku MSMS § 5 ning LS § 19018

lg 1 analüüsi. Selle käigus tuvastati MSMS § 5 sõnastuse vastuolu PS §-st 12 tuleneva võrdse

kohtlemise põhimõttega, mille kohaselt tuleb samas olukorras olevaid isikuid kohelda

samaväärselt.

2. MSMS § 5 on vastuolus võrdse kohtlemise nõudega, kuna MSMS § 5 kohtleb oma sisu

poolest samaväärsete teenuste - sõidukirenditeenus ja sõidukiliising - pakkujaid erinevalt. Kui

liisingu puhul saab mootorsõidukimaksu maksjaks olla liisingu kliendiks olev vastutav

kasutaja, siis autorenditeenuse puhul see MSMS § 5 p 2 piirava sõnastuse tõttu võimalik ei ole.

See tingib nendele teenustele erineva käibemaksukoormuse, muutes sõidukirendi lõpptarbijale

kallimaks kui liisingu - kui sõidukiliisingu puhul saab maksunõude lõppklient ja seetõttu ei ole

see koormatud käibemaksuga, siis sõidukirenditeenuse puhul saab maksumaksjaks olev

renditeenuse pakkuja nõuda mootorsõidukimaksu kulu sisse üksnes koormatuna käibemaksuga.

Ebavõrdse kohtlemise kõrvaldamiseks näeme mitut võimalikku õiguslikku lahendust, mille

mõju vajab täiendavat analüüsi ja turuosalistega läbi arutamist. Võimalike lahendustena näeme:

(A) Ainult sõiduki omaniku määratlemine maksukohustuslasena, jättes maksumaksja

mõistest välja vastutava kasutaja;

(B) mootorsõidukimaksu maksukohustuslase regulatsiooni täpsustamine selliselt, et

maksukulu kandmine lõppkasutajale ei tooks kaasa täiendavat

käibemaksukoormust sõltumata teenuse ja kulu edasitegemise vormist, sealhulgas

juhtudel, kus sõidukit kasutatakse renditeenuse raames.

3. Sõiduki registreerimistasu maksja määratleb LS §19018 lg 1 läbi „registreerimisest

huvitatud isiku“ mõiste. Vältimaks samasugust probleemi ka sõiduki registreerimistasu puhul,

palume Rahandusministeeriumil hinnata ja selgitada, kas ning millistel tingimustel on võimalik

käsitada sõidukirenditeenuse pakkuja klienti registreerimistasu maksjana huvitatud isikuna.

4. Märgime, et Liidu liikmete vahel esineb erinevaid ärimudeleid ning sellest tulenevalt ka

erinevaid eelistusi võimalike lahenduste osas. Sellest hoolimata on Liidu ühiseks seisukohaks,

et kehtiv regulatsioon tekitab põhjendamatuid turumoonutusi ning vajab muutmist. Oleme

valmis osalema edasistes aruteludes ning panustama võimalike lahenduste mõjude analüüsi.

2. TAOTLUSE PÕHJENDUSED

2.1. MSMS § 5 võimalik vastuolu PS §-ga 12

2.1.1. Sõidukirenditeenuse ning sõidukiliisingu erinev kohtlemine tulenevalt

mootorsõidukimaksu maksja isikust

5. Erineva kohtlemise tingib MSMS §-s 5 toodud mootorsõidukimaksu maksja

definitsiooni sõnastus. Tulenevalt MSMS § 5 p-de 1 ja 2 sõnastusest on sõidukirenditeenuse

puhul mootorsõidukimaksu maksjaks mitte lõppklient, vaid teenuse osutaja. Seevastu

sõidukiliisingu puhul on maksu maksjaks vastutav kasutaja ehk liisingu lõppklient. Seega

koheldakse nimetatud kahte teenusemudelit erinevalt selle osas, kes on mootorsõidukimaksu

maksja.

6. Sellisest erinevast kohtlemisest tingitud finantsmõju erinevus ilmneb läbi teenuste

osutamisega kaasneva käibemaksukulu võrdluse. Kuna sõidukirenditeenuse puhul on

maksukohustuslaseks renditeenuse pakkuja, siis soovib ta sellise kulu lõppkliendilt sisse nõuda.

Maksukulu saab teenusepakkuja lõppkliendilt sisse nõuda, maksustades selle käibemaksuga.

Tegemist on tüüpilise sisendkuluga ning puudub alus mootorsõidukimaksu välistamiseks

renditeenuse käibemaksubaasist. Sõidukiliisingu puhul saab maksunõude riigilt lõppklient otse,

mistõttu käibemaksukulu sellelt ei teki. Seega sõltub sõiduki kasutamisele suunatud sisuliselt

samasuguste teenuste käibemaksukoormus sellest, kas teenust osutab tegevusloaga

liisinguandja või sõidukirendi teenusepakkuja. Sõidukirenditeenust saava

mittekäibemaksukohustuslase jaoks muutub mootorsõidukimaks seega käibemaksuga

maksustatavaks teenuseks, kui liisingu puhul see nii ei ole.

2.1.2. Vastuolu PS §-st 12 tuleneva võrdse kohtlemise nõudega

7. Võrdsuspõhiõiguse sisustab PS § 12, mille kohaselt on kõik seaduse ees võrdsed.

Riigikohus on selgitanud, et võrdsuspõhiõigus hõlmab endas ka igaühe õigust olla seadusandja

poolt võrdselt koheldud. Õigusloome võrdsus nõuab üldjuhul, et seadus ka sisuliselt kohtleks

kõiki sarnases olukorras olevaid isikuid ühtemoodi. Selles põhimõttes väljendub sisulise

võrdsuse idee: võrdseid tuleb kohelda võrdselt ja ebavõrdseid ebavõrdselt.1 Maksuõiguses

kehtiv ühetaolise maksustamise põhimõte tuleneb PS § 12 sätestatud võrdsuspõhiõigusest, mille

kohaselt on kõik seaduse ees võrdsed. Õigusloome võrdsus nõuab üldjuhul, et seadused ka

sisuliselt kohtleks kõiki sarnases olukorras olevaid isikuid ühtemoodi.2 Riigikohus on

selgitanud, et üldise võrdsuspõhiõiguse kaitseala riive tuvastamisel tuleb leida, kas sarnaseid

isikuid või isikute gruppe on ebavõrdselt koheldud. Juhul kui võrreldavaid gruppe koheldakse

ebavõrdselt, on üldine võrdsuspõhiõigus riivatud. Kindlaks tuleb määrata võrreldavate isikute

1 RKPJKo 03.04.2002, 3-4-1-2-02 , p-d 16 ja 17. 2 RKPJKo 03.04.2002, 3-4-1-2-02, p 17; RKPJKo 26.09.2007, 3-4-1-12-07, p 19; RKPJKo 01.10.2007, 3-4-1-14-

07, p 13.

grupid, kelle suhtes oletatakse ebavõrdset kohtlemist ning kirjeldama mainitud isikute gruppide

ebavõrdset kohtlemist.3

8. Sõiduki täisteenusrent ning sõidukiliising on samaväärsed teenused ning nende

teenusepakkujad on samaväärses olukorras olevad isikud.

9. Täisteenusrent hõlmab renditeenuse osutaja omandis/vastutavas kasutuses olevate

mootorsõidukimaksuga maksustatud mootorsõidukite rendileandmist oma klientidele, samuti

nende sõidukite kasutamisega seotud teenuste osutamist. Tegemist on kompleksteenusega, mis

hõlmab endas mitmeid erinevaid teenuseliine. Näiteks tellib rendileandja kolmandatelt isikutelt

sõidukite kindlustuse, ülevaatuse, hoolduse, remondi ja muu sellise, müües selle täisteenusrendi

sisendina oma klientidele edasi. Teenuselepingu sõlmimisel ei tehta kokkulepet lepinguperioodi

lõpus sõiduki võõrandamiseks kliendile.

10. Ka sõidukiliisingu käigus annab liisinguandja sõiduki liisinguvõtja kasutusse, jäädes ise

selle omanikuks. Liisinguandjad nõuavad teatud tingimustele vastava kindlustuse olemasolu

ning sõiduki hooldust. Ainuke sisulisem erinevus tuleneb kolmnurksuhtest - kui sõidukirendi

puhul saab klient valida rendilevõetava sõiduki olemasolevast sõidukipargist, siis liisingu puhul

on liisinguvõtjal võimalus otsida sõiduk suuremast valimist (VÕS § 361).

11. Uuring kinnitab, et turul on liising ja sõidukirent konkureerivad ehk kasutaja silmis

samaväärsed ja vahetatavad teenused. Kõige objektiivsemalt on seda võimalik järeldada avaliku

sektori korraldatud riigihangete andmetest, kus sama hanke tehnilistele tingimustele loetakse

vastavaks nii sõidukirendi kui ka liisinguteenuse pakkumused. Sellest järeldub, et avaliku

sektori jaoks on sõidukirendi- ja liisinguäride pakutavad teenused tihti vahetatavad ja need

konkureerivad omavahel.4 Taotluse koostajatel jääb üksnes üle nõustuda avaliku sektori

lähenemisega ja turupraktikaga.

12. Taotleja seisukohalt ei esine asjaolusid, mis õigustaks MSMS § 5 sõnastusest tingitud

sõidukirenditeenuse ja sõidukiliisingu erinevat kohtlemist viidatud erineva käibemaksukulu

tekkimise näol. Seetõttu on MSMS § 5 kehtival kujul vastuolus PS §-ga 12.

13. Erinev kohtlemine on ilmselt tingitud tõsiasjast, et MSMS eelnõu menetlemisel ei ole

sellele üpris spetsiifilisele teemale tähelepanu pööratud. MSMS eelnõu menetlemise protsessis

käesolevas taotluses kirjeldatud erinevat kohtlemist ei käsitletud. MSMS-i eelnõu seletuskiri ei

analüüsi sõidukirendi ja sõidukiliisingu teenuste eristamist ning piirdub tähelepanekuga, et

teatud juhtudel peaks maksu tasuma vastutav kasutaja.

14. Teiseks võis erineva kohtlemise probleemi tekitada tõsiasi, et erineva kohtlemise kaasa

toonud MSMS § 5 sõnastust muudeti riigikogus seaduseelnõu menetlemise käigus ning

muudatust ei analüüsitud menetluse kestel piisavalt. Nimelt oli eelnõu esimese lugemise

läbinud versioonis MSMS § 5 sõnastatud järgmiselt: „§ 5. Maksumaksja. Mootorsõidukimaksu

maksab: 1) mootorsõiduki omanik või 2) liiklusseaduse § 2 punkti 93 tähenduses vastutava

kasutaja olemasolul vastutav kasutaja.”. Maksukohustuslased ei olnud piiratud üksnes

liisingulepingujärgsete vastutavate kasutajatega, vaid ka näiteks sõidukirendi teenusepakkujate

määratud vastutavad kasutajad oleksid saanud olla mootorsõidukimaksu maksjaks - seega sätte

algse sõnastuse alusel ei oleks erinevat kohtlemist esinenud. Riigikogu rahanduskomisjoni

28.05.2024 istungil aga antud sätet muudeti, millisena see täna seaduses ka kehtib. Sealjuures

3 RKPJK 30.09.2008, 3-4-1-8-08, p 20. 4 Nt Hange „Sõiduautode kasutusrendile võtmine” (viitenumber 284814); Hange „Sõidukite kasutusrendile

võtmine Rahandusministeeriumile” (viitenumber 294986). Arvutivõrgus: https://riigihanked.riik.ee/rhr-

web/#/procurement/7851964/general-info (vaadatud: 19.02.2026).

sõidukirendi ja -liisingu teenusemudelite erinevust ning erinevust nende käibemaksustamisel ei

arutatud.5

15. Erineva kohtlemise kõrvaldamiseks teeme ettepaneku algatada MSMS § 5 muutmise

eelnõu eesmärgiga tagada selle kooskõla põhiseadusega. Teeme ettepaneku määratleda

maksukohustuslasena ainult mootorsõiduki omanik, mis on saavutatav läbi MSMS § 5 p 2

kehtetuks tunnistamise. Alternatiivselt vajab hindamist mootorsõidukimaksu

maksukohustuslase regulatsiooni täpsustamine selliselt, et maksukulu kandmine lõppkasutajale

ei tooks kaasa täiendavat käibemaksukoormust sõltumata teenuse ja kulu edasitegemise

vormist, sealhulgas juhtudel, kus sõidukit kasutatakse renditeenuse raames.

2.2. Registreerimistasu maksja sisustamine läbi „huvitatud isiku“

16. Registreerimistasu maksja määratleb LS § 19018 lg 1, mille kohaselt tasub

registreerimistasu isik, kelle huvides või kelle suhtes registrikande toiming tehakse. Seega on

tasu maksjaks isik, kes kvalifitseerub huvitatud isikuks.

17. Seadusesätte sõnastusel tuleb eelkõige lähtuda sätte sõnastusest. Sätte grammatiline

tõlgendus võimaldab registreerimistasu maksjaks pidada igaüht, kellel on mingi huvi sõiduki

registreerimise vastu. Sõidukirenditeenust saaval rendilevõtjal on selge huvi registreeritud

sõidukit faktiliselt kasutada. Seetõttu on tal ka huvi, et see sõiduk talle rendileandja poolt

kasutusse antakse ja omandatakse, ilma milleta pole sõiduki kasutusse andmine võimalik. Kuigi

see huvi ei avaldu sõiduki soetamise hetkel, vaid alles pärast registreerimist, ei välista see teda

huvitatud isiku mõistest. Seetõttu leiame, et rendilevõtjat tuleb pidada huvitatud isikuks LS §

19018 lg 1 tähenduses.

18. Eeltoodut tõetavad ka teised tõlgendusargumendid. Huvitatud isiku mõistet selgitab

mootorsõidukimaksu eelnõu 364 UA menetlus Riigikogus. Esialgses versioonis oli

registreerimistasu maksjaks vaid sõiduki registreerija. Teise lugemise eel muudeti seda nii, et

tasu võib maksta iga huvitatud isik. Muudatust põhjendavas selgituses rõhutati, et pole oluline,

kes tasu maksab, peaasi et see on enne toimingut tasutud. Sellest järeldub, et seadusandja

eesmärk oli huvitatud isikute ringi mitte kitsendada, vaid jätta võimalikult laiaks.

19. Samale tulemusele viib ka LS § 19018 lg 1 põhiseaduskonformne tõlgendamine.

Põhiseaduskonformne tõlgendamine nõuab, et erinevate tõlgendusvõimaluste puhul tuleb

eelistada põhiseadusega kooskõlas olevat tõlgendust neile tõlgendustele, mis põhiseadusega

kooskõlas ei ole. Samuti tuleks eelistada sellist tõlgendust, millega oleks tagatud erinevate

põhiseaduslike väärtuste kõige suurem kaitse.6 Kui rendilevõtjat ei saaks pidada huvitatud

isikuks, siis sarnaselt mootorsõidukimaksule ei oleks võimalik rendileandjal registreerimistasu

kulu rendilevõtjalt ilma käibemaksuga maksustamata tagasi nõuda. See tooks omakorda kaasa

olukorra, kus sarnaselt mootorsõidukimaksule koheldakse ka registreerimistasu osas

sõidukirendi ja sõidukiliisingu teenusepakkujaid erinevalt. Selline tõlgendus ei oleks kooskõlas

PS §-ga 12, mistõttu ei saa LS § 19018 lg-t 1 selliselt tõlgendada.

20. Rahandusministeerium on juhendmaterjalis „JUHIS Käibemaks ja mootorsõidukite

registreerimistasu (01.07.2025)“7 selgitanud registreerimistasu kohaldamist liisingu puhul.

Nimelt märkis ministeerium, et registreerimistasu puhul on võimalik kokku leppida, kas

registreerimistasu maksab sõiduki müüja, ostja või liisinguandja. On selge, et sõidukirendi

5 Riigikogu rahanduskomisjoni 28.05.2024 istungi protokoll nr 85, lk 5. Arvutivõrgus:

https://www.riigikogu.ee/tegevus/eelnoud/eelnou/e1de3711-afda-4ffe-b99f-

6541625f98f2/mootorsoidukimaksu-seadus/ (vaadatud: 19.02.2026). 6 RKÜKo 22.02.2005, 3-2-1-73-04, p 36. 7 Rahandusministeeriumi „JUHIS Käibemaks ja mootorsõidukite registreerimistasu (01.07.2025)“. Arvutivõrgus:

https://www.fin.ee/riigi-rahandus-ja-maksud/maksu-ja-tollipoliitika/maksud (vaadatud: 19.02.2026).

teenuse puhul ei ole rendilevõtja ükski neist isikutest ja juhis ei selgita ühemõtteliselt

registreerimistasu maksmist sõidukirenditeenuse puhul. Seetõttu ei saa sellest juhendist liisingu

kohta öeldust järeldada, et sõidukirendi teenusepakkujaks olev klient ei saa olla

registreerimistasu maksja.

21. Tulenevalt eeltoodust palun Rahandusministeeriumil kinnitada LS § 19018 lg 1 tõlgendus,

et sõidukirendi teenuseosutaja kliendiks olev rendilevõtja saab olla registreerimistasu maksja.

Selliselt saavad ka sõidukirendi teenuseosutaja kindluse õiguses nõuda rendilevõtjalt

registreerimistasu kulu hüvitamist ilma sellele käibemaksu lisamata. Sellisel juhul ei teki

registreerimistasu osas ebavõrdset kohtlemist, millele oleme tähelepanu juhtinud taotluse

eeltoodud punktides.

Lugupidamisega

Lili Kuusk

Tegevjuht

MTÜ Eesti Autorendi ja Kasutusrendi Liit

E-post: [email protected]

Rahandusministeerium Tallinn

20.05.2026

Edastatud e-postiga:

[email protected]

PÖÖRDUMINE SEOSES MOOTORSÕIDUKIMAKSU SEADUSE VÕIMALIKU

MUUTMISE VAJADUSEGA

Lugupeetud Rahandusministeeriumi esindaja,

MTÜ Eesti Autorendi ja Kasutusrendi Liit (Liit) esitab Rahandusministeeriumile taotluse:

• hinnata mootorsõidukimaksu seaduse (MSMS) § 5 kooskõla põhiseaduse §-ga 12 ning

algatada muudatused, mis tagavad sõidukirendi ja sõidukiliisingu võrdse kohtlemise

ning

• kinnitada taotluse vastuses ja mootorsõiduki registreerimistasu puudutavates

juhendmaterjalides liiklusseaduse (LS) § 19018 lg 1 tõlgendus, mille kohaselt on ka

sõidukirenditeenuse pakkuja klient registreerimistasu maksma õigustatud „huvitatud

isikuks“, tagamaks antud sätte kooskõlas PS §-ga 12 ning sõidukirendi ja sõidukiliisingu

võrdne kohtlemine mootorsõiduki registreerimistasu maksmisel.

1. KOKKUVÕTE

1. Liidu palvel teostas Advokaadibüroo Sorainen OÜ põhjaliku MSMS § 5 ning LS § 19018

lg 1 analüüsi. Selle käigus tuvastati MSMS § 5 sõnastuse vastuolu PS §-st 12 tuleneva võrdse

kohtlemise põhimõttega, mille kohaselt tuleb samas olukorras olevaid isikuid kohelda

samaväärselt.

2. MSMS § 5 on vastuolus võrdse kohtlemise nõudega, kuna MSMS § 5 kohtleb oma sisu

poolest samaväärsete teenuste - sõidukirenditeenus ja sõidukiliising - pakkujaid erinevalt. Kui

liisingu puhul saab mootorsõidukimaksu maksjaks olla liisingu kliendiks olev vastutav

kasutaja, siis autorenditeenuse puhul see MSMS § 5 p 2 piirava sõnastuse tõttu võimalik ei ole.

See tingib nendele teenustele erineva käibemaksukoormuse, muutes sõidukirendi lõpptarbijale

kallimaks kui liisingu - kui sõidukiliisingu puhul saab maksunõude lõppklient ja seetõttu ei ole

see koormatud käibemaksuga, siis sõidukirenditeenuse puhul saab maksumaksjaks olev

renditeenuse pakkuja nõuda mootorsõidukimaksu kulu sisse üksnes koormatuna käibemaksuga.

Ebavõrdse kohtlemise kõrvaldamiseks näeme mitut võimalikku õiguslikku lahendust, mille

mõju vajab täiendavat analüüsi ja turuosalistega läbi arutamist. Võimalike lahendustena näeme:

(A) Ainult sõiduki omaniku määratlemine maksukohustuslasena, jättes maksumaksja

mõistest välja vastutava kasutaja;

(B) mootorsõidukimaksu maksukohustuslase regulatsiooni täpsustamine selliselt, et

maksukulu kandmine lõppkasutajale ei tooks kaasa täiendavat

käibemaksukoormust sõltumata teenuse ja kulu edasitegemise vormist, sealhulgas

juhtudel, kus sõidukit kasutatakse renditeenuse raames.

3. Sõiduki registreerimistasu maksja määratleb LS §19018 lg 1 läbi „registreerimisest

huvitatud isiku“ mõiste. Vältimaks samasugust probleemi ka sõiduki registreerimistasu puhul,

palume Rahandusministeeriumil hinnata ja selgitada, kas ning millistel tingimustel on võimalik

käsitada sõidukirenditeenuse pakkuja klienti registreerimistasu maksjana huvitatud isikuna.

4. Märgime, et Liidu liikmete vahel esineb erinevaid ärimudeleid ning sellest tulenevalt ka

erinevaid eelistusi võimalike lahenduste osas. Sellest hoolimata on Liidu ühiseks seisukohaks,

et kehtiv regulatsioon tekitab põhjendamatuid turumoonutusi ning vajab muutmist. Oleme

valmis osalema edasistes aruteludes ning panustama võimalike lahenduste mõjude analüüsi.

2. TAOTLUSE PÕHJENDUSED

2.1. MSMS § 5 võimalik vastuolu PS §-ga 12

2.1.1. Sõidukirenditeenuse ning sõidukiliisingu erinev kohtlemine tulenevalt

mootorsõidukimaksu maksja isikust

5. Erineva kohtlemise tingib MSMS §-s 5 toodud mootorsõidukimaksu maksja

definitsiooni sõnastus. Tulenevalt MSMS § 5 p-de 1 ja 2 sõnastusest on sõidukirenditeenuse

puhul mootorsõidukimaksu maksjaks mitte lõppklient, vaid teenuse osutaja. Seevastu

sõidukiliisingu puhul on maksu maksjaks vastutav kasutaja ehk liisingu lõppklient. Seega

koheldakse nimetatud kahte teenusemudelit erinevalt selle osas, kes on mootorsõidukimaksu

maksja.

6. Sellisest erinevast kohtlemisest tingitud finantsmõju erinevus ilmneb läbi teenuste

osutamisega kaasneva käibemaksukulu võrdluse. Kuna sõidukirenditeenuse puhul on

maksukohustuslaseks renditeenuse pakkuja, siis soovib ta sellise kulu lõppkliendilt sisse nõuda.

Maksukulu saab teenusepakkuja lõppkliendilt sisse nõuda, maksustades selle käibemaksuga.

Tegemist on tüüpilise sisendkuluga ning puudub alus mootorsõidukimaksu välistamiseks

renditeenuse käibemaksubaasist. Sõidukiliisingu puhul saab maksunõude riigilt lõppklient otse,

mistõttu käibemaksukulu sellelt ei teki. Seega sõltub sõiduki kasutamisele suunatud sisuliselt

samasuguste teenuste käibemaksukoormus sellest, kas teenust osutab tegevusloaga

liisinguandja või sõidukirendi teenusepakkuja. Sõidukirenditeenust saava

mittekäibemaksukohustuslase jaoks muutub mootorsõidukimaks seega käibemaksuga

maksustatavaks teenuseks, kui liisingu puhul see nii ei ole.

2.1.2. Vastuolu PS §-st 12 tuleneva võrdse kohtlemise nõudega

7. Võrdsuspõhiõiguse sisustab PS § 12, mille kohaselt on kõik seaduse ees võrdsed.

Riigikohus on selgitanud, et võrdsuspõhiõigus hõlmab endas ka igaühe õigust olla seadusandja

poolt võrdselt koheldud. Õigusloome võrdsus nõuab üldjuhul, et seadus ka sisuliselt kohtleks

kõiki sarnases olukorras olevaid isikuid ühtemoodi. Selles põhimõttes väljendub sisulise

võrdsuse idee: võrdseid tuleb kohelda võrdselt ja ebavõrdseid ebavõrdselt.1 Maksuõiguses

kehtiv ühetaolise maksustamise põhimõte tuleneb PS § 12 sätestatud võrdsuspõhiõigusest, mille

kohaselt on kõik seaduse ees võrdsed. Õigusloome võrdsus nõuab üldjuhul, et seadused ka

sisuliselt kohtleks kõiki sarnases olukorras olevaid isikuid ühtemoodi.2 Riigikohus on

selgitanud, et üldise võrdsuspõhiõiguse kaitseala riive tuvastamisel tuleb leida, kas sarnaseid

isikuid või isikute gruppe on ebavõrdselt koheldud. Juhul kui võrreldavaid gruppe koheldakse

ebavõrdselt, on üldine võrdsuspõhiõigus riivatud. Kindlaks tuleb määrata võrreldavate isikute

1 RKPJKo 03.04.2002, 3-4-1-2-02 , p-d 16 ja 17. 2 RKPJKo 03.04.2002, 3-4-1-2-02, p 17; RKPJKo 26.09.2007, 3-4-1-12-07, p 19; RKPJKo 01.10.2007, 3-4-1-14-

07, p 13.

grupid, kelle suhtes oletatakse ebavõrdset kohtlemist ning kirjeldama mainitud isikute gruppide

ebavõrdset kohtlemist.3

8. Sõiduki täisteenusrent ning sõidukiliising on samaväärsed teenused ning nende

teenusepakkujad on samaväärses olukorras olevad isikud.

9. Täisteenusrent hõlmab renditeenuse osutaja omandis/vastutavas kasutuses olevate

mootorsõidukimaksuga maksustatud mootorsõidukite rendileandmist oma klientidele, samuti

nende sõidukite kasutamisega seotud teenuste osutamist. Tegemist on kompleksteenusega, mis

hõlmab endas mitmeid erinevaid teenuseliine. Näiteks tellib rendileandja kolmandatelt isikutelt

sõidukite kindlustuse, ülevaatuse, hoolduse, remondi ja muu sellise, müües selle täisteenusrendi

sisendina oma klientidele edasi. Teenuselepingu sõlmimisel ei tehta kokkulepet lepinguperioodi

lõpus sõiduki võõrandamiseks kliendile.

10. Ka sõidukiliisingu käigus annab liisinguandja sõiduki liisinguvõtja kasutusse, jäädes ise

selle omanikuks. Liisinguandjad nõuavad teatud tingimustele vastava kindlustuse olemasolu

ning sõiduki hooldust. Ainuke sisulisem erinevus tuleneb kolmnurksuhtest - kui sõidukirendi

puhul saab klient valida rendilevõetava sõiduki olemasolevast sõidukipargist, siis liisingu puhul

on liisinguvõtjal võimalus otsida sõiduk suuremast valimist (VÕS § 361).

11. Uuring kinnitab, et turul on liising ja sõidukirent konkureerivad ehk kasutaja silmis

samaväärsed ja vahetatavad teenused. Kõige objektiivsemalt on seda võimalik järeldada avaliku

sektori korraldatud riigihangete andmetest, kus sama hanke tehnilistele tingimustele loetakse

vastavaks nii sõidukirendi kui ka liisinguteenuse pakkumused. Sellest järeldub, et avaliku

sektori jaoks on sõidukirendi- ja liisinguäride pakutavad teenused tihti vahetatavad ja need

konkureerivad omavahel.4 Taotluse koostajatel jääb üksnes üle nõustuda avaliku sektori

lähenemisega ja turupraktikaga.

12. Taotleja seisukohalt ei esine asjaolusid, mis õigustaks MSMS § 5 sõnastusest tingitud

sõidukirenditeenuse ja sõidukiliisingu erinevat kohtlemist viidatud erineva käibemaksukulu

tekkimise näol. Seetõttu on MSMS § 5 kehtival kujul vastuolus PS §-ga 12.

13. Erinev kohtlemine on ilmselt tingitud tõsiasjast, et MSMS eelnõu menetlemisel ei ole

sellele üpris spetsiifilisele teemale tähelepanu pööratud. MSMS eelnõu menetlemise protsessis

käesolevas taotluses kirjeldatud erinevat kohtlemist ei käsitletud. MSMS-i eelnõu seletuskiri ei

analüüsi sõidukirendi ja sõidukiliisingu teenuste eristamist ning piirdub tähelepanekuga, et

teatud juhtudel peaks maksu tasuma vastutav kasutaja.

14. Teiseks võis erineva kohtlemise probleemi tekitada tõsiasi, et erineva kohtlemise kaasa

toonud MSMS § 5 sõnastust muudeti riigikogus seaduseelnõu menetlemise käigus ning

muudatust ei analüüsitud menetluse kestel piisavalt. Nimelt oli eelnõu esimese lugemise

läbinud versioonis MSMS § 5 sõnastatud järgmiselt: „§ 5. Maksumaksja. Mootorsõidukimaksu

maksab: 1) mootorsõiduki omanik või 2) liiklusseaduse § 2 punkti 93 tähenduses vastutava

kasutaja olemasolul vastutav kasutaja.”. Maksukohustuslased ei olnud piiratud üksnes

liisingulepingujärgsete vastutavate kasutajatega, vaid ka näiteks sõidukirendi teenusepakkujate

määratud vastutavad kasutajad oleksid saanud olla mootorsõidukimaksu maksjaks - seega sätte

algse sõnastuse alusel ei oleks erinevat kohtlemist esinenud. Riigikogu rahanduskomisjoni

28.05.2024 istungil aga antud sätet muudeti, millisena see täna seaduses ka kehtib. Sealjuures

3 RKPJK 30.09.2008, 3-4-1-8-08, p 20. 4 Nt Hange „Sõiduautode kasutusrendile võtmine” (viitenumber 284814); Hange „Sõidukite kasutusrendile

võtmine Rahandusministeeriumile” (viitenumber 294986). Arvutivõrgus: https://riigihanked.riik.ee/rhr-

web/#/procurement/7851964/general-info (vaadatud: 19.02.2026).

sõidukirendi ja -liisingu teenusemudelite erinevust ning erinevust nende käibemaksustamisel ei

arutatud.5

15. Erineva kohtlemise kõrvaldamiseks teeme ettepaneku algatada MSMS § 5 muutmise

eelnõu eesmärgiga tagada selle kooskõla põhiseadusega. Teeme ettepaneku määratleda

maksukohustuslasena ainult mootorsõiduki omanik, mis on saavutatav läbi MSMS § 5 p 2

kehtetuks tunnistamise. Alternatiivselt vajab hindamist mootorsõidukimaksu

maksukohustuslase regulatsiooni täpsustamine selliselt, et maksukulu kandmine lõppkasutajale

ei tooks kaasa täiendavat käibemaksukoormust sõltumata teenuse ja kulu edasitegemise

vormist, sealhulgas juhtudel, kus sõidukit kasutatakse renditeenuse raames.

2.2. Registreerimistasu maksja sisustamine läbi „huvitatud isiku“

16. Registreerimistasu maksja määratleb LS § 19018 lg 1, mille kohaselt tasub

registreerimistasu isik, kelle huvides või kelle suhtes registrikande toiming tehakse. Seega on

tasu maksjaks isik, kes kvalifitseerub huvitatud isikuks.

17. Seadusesätte sõnastusel tuleb eelkõige lähtuda sätte sõnastusest. Sätte grammatiline

tõlgendus võimaldab registreerimistasu maksjaks pidada igaüht, kellel on mingi huvi sõiduki

registreerimise vastu. Sõidukirenditeenust saaval rendilevõtjal on selge huvi registreeritud

sõidukit faktiliselt kasutada. Seetõttu on tal ka huvi, et see sõiduk talle rendileandja poolt

kasutusse antakse ja omandatakse, ilma milleta pole sõiduki kasutusse andmine võimalik. Kuigi

see huvi ei avaldu sõiduki soetamise hetkel, vaid alles pärast registreerimist, ei välista see teda

huvitatud isiku mõistest. Seetõttu leiame, et rendilevõtjat tuleb pidada huvitatud isikuks LS §

19018 lg 1 tähenduses.

18. Eeltoodut tõetavad ka teised tõlgendusargumendid. Huvitatud isiku mõistet selgitab

mootorsõidukimaksu eelnõu 364 UA menetlus Riigikogus. Esialgses versioonis oli

registreerimistasu maksjaks vaid sõiduki registreerija. Teise lugemise eel muudeti seda nii, et

tasu võib maksta iga huvitatud isik. Muudatust põhjendavas selgituses rõhutati, et pole oluline,

kes tasu maksab, peaasi et see on enne toimingut tasutud. Sellest järeldub, et seadusandja

eesmärk oli huvitatud isikute ringi mitte kitsendada, vaid jätta võimalikult laiaks.

19. Samale tulemusele viib ka LS § 19018 lg 1 põhiseaduskonformne tõlgendamine.

Põhiseaduskonformne tõlgendamine nõuab, et erinevate tõlgendusvõimaluste puhul tuleb

eelistada põhiseadusega kooskõlas olevat tõlgendust neile tõlgendustele, mis põhiseadusega

kooskõlas ei ole. Samuti tuleks eelistada sellist tõlgendust, millega oleks tagatud erinevate

põhiseaduslike väärtuste kõige suurem kaitse.6 Kui rendilevõtjat ei saaks pidada huvitatud

isikuks, siis sarnaselt mootorsõidukimaksule ei oleks võimalik rendileandjal registreerimistasu

kulu rendilevõtjalt ilma käibemaksuga maksustamata tagasi nõuda. See tooks omakorda kaasa

olukorra, kus sarnaselt mootorsõidukimaksule koheldakse ka registreerimistasu osas

sõidukirendi ja sõidukiliisingu teenusepakkujaid erinevalt. Selline tõlgendus ei oleks kooskõlas

PS §-ga 12, mistõttu ei saa LS § 19018 lg-t 1 selliselt tõlgendada.

20. Rahandusministeerium on juhendmaterjalis „JUHIS Käibemaks ja mootorsõidukite

registreerimistasu (01.07.2025)“7 selgitanud registreerimistasu kohaldamist liisingu puhul.

Nimelt märkis ministeerium, et registreerimistasu puhul on võimalik kokku leppida, kas

registreerimistasu maksab sõiduki müüja, ostja või liisinguandja. On selge, et sõidukirendi

5 Riigikogu rahanduskomisjoni 28.05.2024 istungi protokoll nr 85, lk 5. Arvutivõrgus:

https://www.riigikogu.ee/tegevus/eelnoud/eelnou/e1de3711-afda-4ffe-b99f-

6541625f98f2/mootorsoidukimaksu-seadus/ (vaadatud: 19.02.2026). 6 RKÜKo 22.02.2005, 3-2-1-73-04, p 36. 7 Rahandusministeeriumi „JUHIS Käibemaks ja mootorsõidukite registreerimistasu (01.07.2025)“. Arvutivõrgus:

https://www.fin.ee/riigi-rahandus-ja-maksud/maksu-ja-tollipoliitika/maksud (vaadatud: 19.02.2026).

teenuse puhul ei ole rendilevõtja ükski neist isikutest ja juhis ei selgita ühemõtteliselt

registreerimistasu maksmist sõidukirenditeenuse puhul. Seetõttu ei saa sellest juhendist liisingu

kohta öeldust järeldada, et sõidukirendi teenusepakkujaks olev klient ei saa olla

registreerimistasu maksja.

21. Tulenevalt eeltoodust palun Rahandusministeeriumil kinnitada LS § 19018 lg 1 tõlgendus,

et sõidukirendi teenuseosutaja kliendiks olev rendilevõtja saab olla registreerimistasu maksja.

Selliselt saavad ka sõidukirendi teenuseosutaja kindluse õiguses nõuda rendilevõtjalt

registreerimistasu kulu hüvitamist ilma sellele käibemaksu lisamata. Sellisel juhul ei teki

registreerimistasu osas ebavõrdset kohtlemist, millele oleme tähelepanu juhtinud taotluse

eeltoodud punktides.

Lugupidamisega

Lili Kuusk

Tegevjuht

MTÜ Eesti Autorendi ja Kasutusrendi Liit

E-post: [email protected]