Eesti Erahuvikoolide Liit MTÜ_vastus

Jaanus Õun

juhatuse liige

Eesti Erahuvikoolide Liit MTÜ

[email protected]

Teie nr

Meie 20.05.2026 nr 6-1/261206/2604285

Erahuvikoolide rahastamine

Lugupeetud Jaanus Õun

Eesti Erahuvikoolide Liidu kohtumisel õiguskantsleri nõunikega palusite kirjalikku selgitust, kas

erahuvikoole tuleks rahastada samamoodi nagu munitsipaalhuvikoole.

Kui erahuvikoolil pole kohustust huviharidust pakkuda, ei ole avalikul võimul kohustust selle

tegevust rahastada. Nõnda on erakoolide rahastamise kohustust mõistnud ka Riigikohus. Kuna

laste tegelik võimalus osaleda treeningutel, laulukooris, muusikatundides ja muudes huviringides

on põhiseaduslikult kaitstud, tuleb riigil ja kohalikul omavalitsusel hoolitseda, et huvikoole oleks

piisavalt ja lapse võimalused ei jääks transpordi ega rahapuuduse taha. Riik, linnad ja vallad on

leidnud selleks erinevaid viise: võimalik on pidada oma huvikoole, toetada lapse käimist teise

kohaliku omavalitsuse või erahuvikoolis, toetada otse erakoole jne. Seega maksumaksja raha arvel

võib, kuid ei pea erakoole toetama.

Avaliku võimu kohustused seoses huviharidusega

1. Eesti Vabariigi põhiseaduse (PS) § 37 lõike 1 esimeses lauses on sätestatud põhiõigus

haridusele, mis hõlmab ka huviharidust.

2. Põhiseaduse § 37 lõikes 2 on öeldud, et hariduse kättesaadavaks tegemise eesmärgil peavad riik

ja kohalikud omavalitsused ülal pidama vajalikul arvul õppeasutusi. Nende õppeasutuste all on

mõeldud riigi- ja munitsipaalkoole.

3. Sellest põhiseaduse sättest järeldub, et huvihariduse kättesaadavuse peab tagama avalik võim

(kas riik, kohalikud omavalitsused või mõlemad).

4. Kohalikule omavalitsusele on pandud kohustus pidada ülal huvikoole, kui need on kohaliku

omavalitsuse omandis (kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse (KOKS) § 6 lg 2, Eesti Vabariigi

haridusseaduse (HaS) § 7 lg 2 p 3). Kohalikul omavalitsusel on võimalus saada riigieelarvest

huvihariduse ja huvitegevuse toetust (noorsootöö seaduse (NTS) § 151-152).

5. Huvikooli seadus (HuviKS) käsitab huvikoolidena munitsipaalhuvikoole. Erahuvikoolidele

kohaldub see seadus üksnes niivõrd, kuivõrd erakooliseadus ei sätesta teisiti.

2

6. Seega on Riigikogu loonud võimaluse, et põhiseadusest tulenevat õigust huviharidusele saaks

tagada kohalike omavalitsuste kaudu.

Erahuvikoolide õiguslik positsioon

7. Põhiseaduses on öeldud, et seaduse alusel võib avada ja pidada ka erakoole (PS § 37 lg 2 teine

lause). See tähendab, et riik ei või erakoolide asutamist takistada (takistamine ei ole see, kui neile

koolidele kehtestatakse loa- ja kvaliteedinõuded).

8. Erahuvikoolid tegutsevad erakooliseaduse (EraKS) alusel. Erakool on äriregistrisse kantud

aktsiaseltsi, osaühingu või mittetulundusühingute ja sihtasutuste registrisse kantud sihtasutuse või

mittetulundusühingu asutus (EraKS § 2 lg 1). Erakooli tegevust rahastab tema pidaja.

9. Riigikohus on analüüsinud eraüldhariduskoolide rahastamist ja leidnud, et kuigi erakoolide

asutamist tuleb lubada, ei pane põhiseadus ega seadus kohalikule omavalitsusele kohustust pidada

ülal erakoole ega osaleda nende tegevuskulude katmises (Riigikohtu 28.10.2014 otsus asjas nr 3-

4-1-26-14, p 55).

Riigikohtu hinnangul ei pea kohalikud omavalitsused tagama põhihariduse kättesaadavust

erakoolide kaudu. Kui erakool annab haridust vabatahtlikult, ilma et riik või kohalik omavalitsus

oleks koolile seda kohustust pannud (kui ükski seadus sellist kohustust ei sätesta), nt turul valitseva

nõudluse rahuldamiseks, ei täida erakool avalikku ülesannet (Riigikohtu 28.10.2014 otsus asjas

nr 3-4-1-26-14, p 55, vt ka eralasteaedade kohta 19.06.2014 otsust asjas nr 3-3-1-19-14, p 12).

Riik võib siiski võtta endale ka neid kohustusi, mida põhiseadus sõnaselgelt ei sätesta. Kui

täidetakse avalikku ülesannet (nt kui mõni seadus paneks erakoolile kohustuse haridust anda),

tuleks otsustada selle ülesande üleandmisel ka rahastamise küsimus. Riigikohus on ka öelnud, et

erakoolidega seonduva reguleerimine (sh rahastamist puudutav) on riigi, mitte kohaliku

omavalitsuse ülesanne (Riigikohtu 28.10.2014 otsus asjas nr 3-4-1-26-14, p-d 54, 56).

10. Neid Riigikohtu seisukohti saab pidada asjakohaseks ka erahuvikoolide puhul. Kokkuvõttes

võib öelda, et kuigi erakoolide tegutsemist tuleb lubada, ei pea riik ega kohalik omavalitsus nende

tegevust rahastama, kui erakoolile pole pandud kohustust haridust anda. Samuti pole inimesel

õigust nõuda, et tema laps peab saama õppida erakoolis. Riigikogu võib siiski otsustada, et

erakoole rahaliselt toetatakse (vt ka EraKS § 222-223).

11. Esitatud seisukohti arvestades ei saa pidada diskrimineerivaks seda, et erahuvikoole ei

rahastata riigi või kohaliku omavalitsuse eelarvest samamoodi nagu munitsipaalhuvikoole. Kui

erahuvikoolid tegutsevad turul vabatahtlikult, ehk üksnes siis, kui nende pidaja soovib kooli

pidada, siis ei saa ka rääkida konkureerimisest avaliku ülesande täitjatega, kel lasub kohustus

huviharidust võimaldada.

Huvihariduse kättesaadavuse tagamine

12. Huvihariduse kättesaadavuse peab tagama avalik võim (riik ja kohalikud omavalitsused).

Paraku on nii kohaliku omavalitsuse kui inimese vaatest õigus huviharidusele vähe reguleeritud ja

mitmed küsimused on selge vastuseta.

13. Näiteks pole selge, mis vanusest alates ja millist huviharidust on lapsel või noorel õigus saada

ning millisel juhul võib öelda, et huviharidus on kättesaadav. Pole ka selge, millist liiki huviharidus

3

peab olema kättesaadav ning kas lapsel/noorel on õigus riigi või kohaliku omavalitsuse toel tegelda

vaid ühe huvialaga või mitmega. Pole teada, kuidas tuleb teha huviharidus rahaliselt

kättesaadavaks ja millal võib öelda, et huviharidus on rahaliselt kättesaadav, arvestades seda, et

huvitegevuse kulud võivad olla erinevad (nt riik on kehtestanud lasteaia ja -hoiu kohatasu

piirmäära, ent huvihariduses ei pruugi sellise piirmäära kehtestamine olla mõistlik).

14. Riik on jätnud kõigi nende küsimuste lahendamise valdade ja linnade otsustada ning seega on

valdadel ja linnadel õigus kehtestada oma reeglid. Kohalikud omavalitsused ongi lahendanud

huvitegevuse kättesaadavuse erineval moel. Üldjuhul peavad vallad ja linnad ise huvikoole, kuid

on ka neid kohalikke omavalitsusi, kellel huvikoole pole ja kelle lapsed käivad kas mõne teise

valla või linna munitsipaalhuvikoolis või erahuvikoolis, milles õppimist toetatakse. Mitmed vallad

ja linnad pakuvad lastele seda võimalust ka valiku mitmekesistamiseks.

15. Erinevalt on lahendatud ka erahuvikoolide rahastamine. On neid kohalikke omavalitsusi, kes

maksavad toetust erahuvikoolidele. Erahuvikoolide rahaline toetamine võib osutuda siiski

problemaatiliseks, kuna kohalik omavalitsus ei saa kontrollida erakoolide asutamist. Lubades

rahastada oma territooriumil asuvaid erahuvikoole, pole vallal või linnal võimalik prognoosida,

kui suur rahaline kohustus endale võetakse.

16. Erahuvikoolide toetuseta jätmine ei tähenda tingimata seda, et selle tulemusena halveneb laste

‒ eriti majanduslikult kehvemal järjel perede laste ‒ võimalus huviharidust saada. Kohalik

omavalitsus võib otsustada ka nii, et erakoolide toetamise asemel toetatakse konkreetsete laste

huviõpet.

Loodan, et selgitus on Teile abiks.

Lugupidamisega

/allkirjastatud digitaalselt/

Ülle Madise

Aigi Kivioja 6938428

[email protected]