KEKK protokoll 12.05.2026

Riigikogu keskkonnakomisjoni

istungi protokoll nr 154

Tallinn, Toompea ja videosild Teisipäev, 12. mai 2026

Algus 14.00, lõpp 15.50

Juhataja: Yoko Alender (esimees)

Protokollija: Kiia Väli (konsultant)

Võtsid osa:

Komisjoni liikmed: Jüri Jaanson, Mait Klaassen, Lauri Laats, Hanah Lahe, Tiit Maran,

Andres Metsoja, Tarmo Tamm

Komisjoni ametnikud: Elle Kaur (nõunik-sekretariaadijuhataja), Vivi Older (nõunik)

Puudusid: Rain Epler ja Züleyxa Izmailova

Kutsutud: Eesti Keskkonnamõju Hindajate Ühing MTÜ juhatuse liige ja keskkonnaekspert

Piret Toonpere, MTÜ Eesti Metsa Abiks juhatuse liige Helena Eenok, Eesti

Kinnisvarafirmade Liidu esindajad Metro nõukogu liige Sulo Nigul ja Walles OÜ

vandeadvokaat Angela Kase, Lahemaa Maaomanike Liidu juhatuse liikmed Aare Kuusik ja

Jaan Velström, OÜ Laesson&Partnerid OÜ ja Elurikkuse Kaitse MTÜ esindaja Tuulikki

Laesson, Eesti Keskkonnaühenduste Koja koordinaator Maia-Liisa Anton ja Eestimaa

Looduse Fondi juhatuse liige Joonas Plaan, Jõelähtme Vallavalitsuse vallasekretär Leho Kure,

Saaremaa Vallavalitsuse planeeringuspetsialist Piret Paiste, Kliimaministeeriumi elurikkuse

kaitse osakonna juhataja asetäitja Taimo Aasma, peaspetsialist Kris Heinsoo ning

õigusosakonna nõunik Džein Aunre (2. päevakorrapunkt)

Päevakord:

1. Nädala töökava kinnitamine

2. Vabariigi Valitsuse algatatud looduskaitseseaduse, jahiseaduse ja riigivaraseaduse

muutmise seaduse eelnõu (612 SE) teise lugemise ettevalmistamine

3. Info ja muud küsimused

1. Nädala töökava kinnitamine

Riigikogu keskkonnakomisjoni nädala (11.05.2026-15.05.2026) töökava

Komisjoni istung esmaspäev, 12.05.2026 kell 14.00

1. Nädala töökava kinnitamine

2. Vabariigi Valitsuse algatatud looduskaitseseaduse, jahiseaduse ja riigivaraseaduse

muutmise seaduse eelnõu (612 SE) teise lugemise ettevalmistamine

3. Info ja muud küsimused

Otsustati:

2

1.1. Kinnitada nädala töökava (konsensus: Yoko Alender, Mait Klaassen, Tiit Maran, Andres

Metsoja, Tarmo Tamm).

2. Vabariigi Valitsuse algatatud looduskaitseseaduse, jahiseaduse ja riigivaraseaduse

muutmise seaduse eelnõu (612 SE) teise lugemise ettevalmistamine

Piret Toonpere lausus, et Eesti Keskkonnamõju Hindajate Ühingu MTÜ üldpõhimõtetega

612 SE ei ole vastuolus. Ühing üldjoontes toetab ehituskeeluvööndiga seotud menetluste

lihtsustamist, kuna see puudutab ka ühingu töövaldkonda. Kehtiva regulatsiooni, mille

kohaselt on muudatused võimalikud ainult üldplaneeringut muutva detailplaneeringu kaudu,

lihtsustamine on põhjendatud, kuna aitab vähendada ka ekspertidele langevat kohati

ebamõistlikku töökoormust. Samas peab ühing oluliseks, et ehituskeeluvööndi vähendamist

käsitletaks jätkuvalt erandina ning iga juhtumi puhul oleks selgelt põhjendatud, millistel

alustel vähendamine on õigustatud. Samuti kui kohalikele omavalitsustele (KOV) antakse

eelnõuga suurem otsustusõigus, sh õigus tiheasustusaladel ise otsustada vähendamise ja

lubatud tegevuste üle, kaasneb sellega suurem vajadus koolituse ja juhendamise järele. See on

vajalik, et tagada piisav teadlikkus nii ökoloogilistest väärtustest kui ka kliimamuutustest

tulenevatest üleujutusohtudest ning nende parem arvestamine otsustusprotsessis. Enamik

ühingu ettepanekutest oli täpsustava iseloomuga. Valdav osa ettepanekutest võeti ka arvesse.

Arvestamata jäetud ettepanekutega hetkel ühing nõustub ja täiendavaid vastuväiteid hetkel ei

ole. Yoko Alender palus Kliimaministeeriumi (KLIM) esindajatel selgitada seda, et

Keskkonnaamet (KeA) jätkab KOV-idele üleujutuste riski puudutava teabe jagamist. Taimo

Aasma sõnas, et KeA koostöös Keskkonnaagentuuriga tagab jätkuvalt selle tausta

KOV-idele. Ehituskeeluvööndi kaalutluses on keskne roll KeA-l. Samuti jätkatakse erinevate

koolituste ja juhendmaterjalide pakkumisega.

Helena Eenok lausus, et MTÜ Eesti Metsa Abiks on eelnõu eelkõige just looduskaitsjatena,

mitte niivõrd juristidena läbi töötanud ja üldjoondes ei ole ühingul tugevat vastuseisu eelnõu

suhtes. Ühing toetab ka bürokraatia vähendamise eesmärki. Kirjalikult esitatud esialgsed

mured puudutasid ohtu, et plaanitavate muudatuste tulemusel võib ehituskeeluvööndisse

ehitamine muutuda tavapärasemaks. Samuti võib tekkida oht, et väheneb terviklik ruumiline

vaade ranniku ja kalda kasutamisele ning suureneb killustatud otsustamisega seotud risk.

Lisaks võib suureneda võimalus, et üksikuid erandeid tehakse liialt kergekäeliselt või kus

avalik huvi ja looduskaitselised eesmärgid taanduvad menetlusliku mugavuse ees. Ühing on

saanud kirjalikud vastused, mille kohaselt nimetatud mured ei pruugi olla põhjendatud. Juhul

kui see nii on, ei ole ühingul eelnõule vastuseisu.

Angela Kase sõnas, et Eesti Kinnisvarafirmade Liit (EKFL) on korduvalt avaldanud oma

seisukohad 612 SE suhtes ning ootab jätkuvalt, et nendega arvestataks osas, milles seda seni

tehtud ei ole. Õiguskantsler on oma 12. märtsi kirjas selgitanud, et Riigikogul on ulatuslik

valikuruum erinevate põhiõiguste hüvede tasakaalustamisel, kuid arvesse tuleb võtta

põhiseadusest tulenevaid põhimõtteid: iga piirang peab olema vajalik ja sobiv mõne õiguse

kaitseks ning eesmärgi saavutamiseks tuleb valida isiku põhiõigusi vähem riivavad meetmed.

Praegune looduskaitseseaduse (LKS) muutmine on EKFL-i hinnangul suures osas kantud

eesmärgist seadustada KeA senine praktika, mida peetakse seaduse ebaõigeks kohaldamiseks.

Selle tulemusena liigub regulatsioon kinnistuomanike jaoks ebasoodsamas suunas. See

omakorda tähendab EKFL-i hinnangul ka olulist bürokraatia kasvu, mis on vastuolus

eesmärgiga menetlusi tõhustada. Lisaks sellele, et KeA võim suureneb kinnistuomanike üle,

suureneb see ka KOV-ide üle, millel on täiendav mõju kinnistuomanike õigustele. EKFL on

oma pöördumistes juhtinud tähelepanu, et mõned muudatused võivad olla vastuolus

põhiseadusega. Siinkohal saab tuua kaks näidet. Regulatsioonid, mis puudutavad ruumilise

planeerimise küsimusi ehk ehituskeeluvööndisse elamumaa planeerimise lubatavust ja

tiheasustusalade laiendamist KeA nõusolekul, on võrreldes kehtiva korraga liigselt sekkuvad

KOV-ide põhiseaduslikku õigusesse iseseisvalt otsustada ja korraldada kohaliku elu küsimusi.

KeA põhimääruse § 7 määratleb ameti tegevusvaldkonnad ja ülesanded. EKFL-i hinnangul

jääb ebaselgeks, millist ülesannet ja eesmärki täidab kavandatav muudatus LKS-i § 38 lõikes

3

2¹, millega antakse KeA-le õigus otsustada ehituskeeluvööndisse elamumaa planeerimise üle.

Saab tõstatada meelevaldse küsimuse, et miks peaks elamumaa planeerimine

ehituskeeluvööndisse olema keskkonnakaitse vaates suurema riskiga kui äri- või ühiskondliku

hoone planeerimine samasse vööndisse. Samuti on ebaselge ka § 41 lõikes 2 kavandatav

muudatus, mille kohaselt võib tiheasustusalal ranna või kalda piiranguvööndit laiendada

üksnes KeA nõusolekul. EKFL-i hinnangul peaksid sellised erandid olema selgelt seotud KeA

tegevusvaldkondade ja ülesannetega, eelkõige kaitse- ja hoiualade, püsielupaikadega.

Väljaspool neid juhtumeid peaks ruumilise planeerimise ja tiheasustusalade laiendamise

otsustus jääma KOV-i pädevusse. Kokkuvõttes leiab EKFL, et nimetatud muudatused on

plaanitava eesmärgi suhtes ebaproportsionaalsed, suurendavad bürokraatiat ning võivad kaasa

tuua täiendava võimu kuritarvitamise riski. Yoko Alender lausus, et Õiguskantsleri Kantselei

esindajad olid istungile kutsutud, aga nad ei saanud osaleda. Samas kinnitasid nad kirjalikult,

et arutatav lahendus neile sobib ja nad ei näe selles mingisugust riivet. Erandlikke juhtumeid

puudutav lahendus töötati koostöös Õiguskantsleri Kantseleiga välja ja arvestati põhimõttega,

et igal piirangul peab olema põhjendus. Taimo Aasma sõnas, et Õiguskantsleri Kantselei

esindajatega tihedas koostöös on muudatused ette valmistatud. KeA-l on jätkuvalt keskne roll

ranna ja kalda kaitse otsuste suunamisel. Kavandatavaid muudatusi peab käsitlema laiemas

kontekstis, arvestades, et rand ja kallas on oma olemuselt riikliku kaitse objektid ning nende

kaitse on riiklik huvi. Kui käsitleda paralleelselt ka 30% kaitsekontseptsiooni, mille raames on

KLIM ette valmistanud eraldi LKS-i eelnõu, siis arutatavad muudatused toetavad eesmärki

tagada, et looduskaitseliselt oluliste alade osas oleks KeA-l sõnaõigus. Uute looduslike alade

hõivamine peab olema pigem erandlik ja juba hõivatud alade tõhusam rakendamine

ehitamiseks peab olema eelistatud. Arutatav eelnõu adresseerib seda põhimõtet. T. Aasma

lisas, et KOV-idele antakse muudatustega suurem otsustusõigus. KLIM leiab, et maaomaniku

vaatest muudetakse planeeringumenetlusi lihtsamaks, et oleks vähem bürokraatiat ja looks

suurema selguse.

Aare Kuusik lausus, et Lahemaa Maaomanike Liit on eelnõu osas riigiga pikalt suhelnud ja

oma seisukohti selgitanud. Lahemaa Maaomanike Liit esitas 11. veebruaril avaliku

pöördumise, mille adressaatideks olid Riigikogu keskkonnakomisjon, põhiseaduskomisjon ja

majanduskomisjon. Seni ei ole saadud sisulist tagasisidet ega selgust võimaliku kohtumise aja

osas, kuigi vastavaid signaale on olnud. Liit peab oluliseks, et kohtumine toimuks, et käsitleda

eelnõu puudutavaid küsimusi. Liidu hinnangul esineb muudatustes põhiseaduslikku riivet, kui

vaadelda koosmõjus LKS-i, metsaseadust ning kavandatavat kliimaseadust. Liidu esitatud

ettepanekud keskenduvad eeskätt ehituskeeluvööndi vähendamisele, kuna liit peab selle

ulatust praegu põhjendamatult suureks, eriti asulate kontekstis. Nt Lahemaa rahvuspargi

kandis on Võsu asulas ja Tammistu külas tehtud töö, mille tulemusel on ajalooline hoonestus

ehituskeeluvööndist välja arvatud. Teistes asulates ei ole seda aga tehtud, mistõttu asuvad

asulad ehituskeeluvööndis, mis on ebamõistlik. Praegune olukord seab ehituskeeluvööndis

elavad inimesed olukorda, kus nad peavad tööde tegemiseks paluma erandeid erinevatelt

asutustelt. Samuti on nt Kuusalu valla üldplaneering koostamisel, mis soovitakse üles ehitada

praegu kehtiva seadusandluse alusel. Liit peab seda problemaatiliseks ning on otsustanud

protsessi pidurdada seni, kuni selguse tekkimiseni LKS-i ja metsaseaduse muudatuste osas.

Seetõttu peaks riik andma KOV-idele sõnumi edasise tegutsemise kohta. Lisaks tuleks

ajaloolisi talukohti ja hoonestut käsitleda eraldi ning vältida olukorda, kus nende taastamine

või ehitamine keelataks. Jaan Velström lisas, et oluline on säilitada inimlikkus, millest

lähtuvalt on esitatud ettepanekud ehituskeeluvööndi vähendamise kohta. On kahetsusväärne,

et Eesti lähenemine on selles küsimuses kujunenud erinevaks võrreldes nt põhjanaabritega.

Lisaks asjaolu, et kui Soomes ei kuulu eraomand üldjuhul kaitsealade koosseisu, siis Eestis on

see sageli nii. Ajalooliselt on asustus paiknenud küllaltki ranniku lähedal, mistõttu on

tekkinud olukord, et kui need alad on sattunud ehituskeeluvööndisse, siis sealsete hoonete

taastamine on muutunud väga keeruliseks. Seetõttu peab seal säilima inimlik lähenemine,

kuna vastasel juhul saab maaelu löögi. Yoko Alender märkis, et kui 612 SE vastu võetakse,

siis tekib Kuusalu vallal võimalus üldplaneeringus ise määrata tiheasustusaladel

ehituskeeluvööndi ulatus. Sellest lähtudes on põhjendatud ettepanek oodata ära lõplik õiguslik

4

selgus enne planeeringu kehtestamist. Lisaks on eelnõus sätted, mis lubavad oma õuemaal

rajada nt abihooneid, ehk nendes sätetes on arvestatud maaomanike huvidega. Taimo Aasma

sõnas, et ajaloolise hoonestuse erisust ei ole hetkel ette nähtud. See küsimus on olnud

arutelude keskmes ning taandub suuresti sellele, kuidas määratleda ajalooline hoonestus,

millised on selle tunnused ning milline on konkreetne olukord. Seetõttu taandub see suuresti

kohapealsetele otsustele. 612 SE toob sisse mitmeid erisusi juba hoonestatud alade osas, mille

tulemusel peaks otsustusprotsess nendes juhtumites muutuma lihtsamaks. Samas tuleb

arvestada, et need toimivad teatud kohtades. Kaitsealadel kehtib erisus, et ehituskeeluvööndi

regulatsiooni saab määrata kaitse-eeskirjaga. Juhul kui kaitse-eeskirjas ei ole erinevalt

sätestatud, kehtivad LKS üldreeglid. Lahemaa rahvuspargi kohta on koostatud eeskiri, aga

seal on tegemist eraldiseisva aruteluga, mis puudutab kehtiva kaitse-eeskirja ajakohasust ja

võimalikke muudatusvajadusi. T. Aasma lisas, et erandi lubamise võimalus planeeringu kaudu

säilib ka edaspidi ning selles osas üldprintsiip ei muutu. KOV-il on keskne roll initsiatiivi

kandjana üldplaneeringu koostamisel. KOV esitab oma ettepanekud, mida arutatakse KeA-ga,

kelle ülesanne on hinnata neid riikliku kaitse tervikvaatest lähtuvalt.

Tuulikki Laesson lausus, et hajaasustusse ehitamise ja olemasoleva hoonestuse osas on KeA

praktika viimase u kuue aasta jooksul muutunud. On olukordi, kus varem riigi omandis olnud

nt vanu piilkonnahooneid (sõjaväehooned) on müüdud eraisikutele, kuid nende arendamine on

muutunud piiratumaks. Nt olemasolevale hoonele soovitakse korrus peale ehitada, mitte

ehitada hoone kõrvale (hoone pindala ei laiendata). Tegemist on hoonetega, mille

kasutusotstarve on olnud riigikaitseline ja paikneb riigikaitsemaal, aga eraisik ei saa

riigikaitsemaal ehitada. Küsimus on selles, kas kehtiv regulatsioon ja KeA praktika

võimaldavad olemasolevale hoonele peale ehitada või muuta kasutusotstarvet. Kui kümme

aastat tagasi lubati selliseid muudatusi, siis täna ei võimaldata neid enam, hoolimata sellest, et

õigusraamistik ei ole selles osas muutunud. See on tekitanud olukorra, kus inimesed on

omandanud riigilt kinnistu, kus paiknevad juba hooned, kuid täna ei saa neid reaalselt

kasutada, kuna öeldakse, et hoone kasutus peab jääma algse otstarbega samaväärseks. Seega

kui ehitis asub ka veekaitsevööndis (10 m jõe äärest) ja soovitakse tehakse laiendust

ülespoole, siis hetkel ega ka 612 SE jõustumisel ei saa seda õiguslikult korrektselt teha.

Selline lähenemine ei ole mõistlik. Sellest tulenevalt on tehtud ettepanek muudatuseks.

Hoone, mis asub veekaitsevööndis, asukohta ei ole võimalik muuta ning seda ei ole võimalik

viia väljapoole veekaitsevööndit. T. Laesson lisas, et Lahemaa kontekstis on olemas

kohtuotsus, millest nähtub, et KeA aktsepteerib küll 1950. aastal ehitatud ja tänaseni säilinud

hoonet, kuigi see ei vasta Lahemaa kaitse-eeskirja tingimustele. Samas ei peeta sobivaks

hoonet, mille puhul on olemas vundament ja mis viitab varasemale asustusele samal kohal.

See tõstatab küsimuse, mida käsitatakse õigusliku alusena. Praktikas on jõutud olukorda, kus

õigusliku aluse määratlemiseks tehakse kasutatud puitehitusmaterjali analüüse, millega

tõendada, et materjali on kasutatud 1980ndatel. Sellega soovitakse näidata, millal on

olemasolevat laiendust tehtud. Selline lähenemine on ebamõistlikult keerukas. Sellest

tulenevalt tuleks kaaluda ehituskeeluvööndis paiknevate ehitiste regulatsiooni täiendavat

ülevaatamist, et millistel ajahetkedel ja kriteeriumidel käsitletakse ehituste lubatavust ning

kuidas määratletakse õigusliku aluse olemasolu. Teiseks probleemiks on üleujutusalade

käsitlus. Käesoleva eelnõuga võib toimuda ehituskeeluvööndi oluline laiendamine mere ääres.

Põhjus seisneb selles, et varasemas praktikas määratleti üldplaneeringutes üleujutatava ala piir

lihtsamalt, aga tänane praktika on, et muudetud üleujutatud ala piiri kohta, mis ei ole

kooskõlas LIDAR-andmetega, saab öelda, et ei ole teada, kas see on üleujutatava ala piir või

näitab geoportaalist nähtav teave maakõrgust. Praktikas võib olla alasid, kus erinevalt

Keskkonnaagentuuri informatsiooni ei ole üleujutus põhjustatud merest, vaid nt läheduses

asuvast jõest, kraavist või tormi korral sademevee kogunemisest maapinna nõgudes. Kui

Maa-ameti (MaRu) ehituskeeluvööndite kaardile lisada üleujutatava ala piir ning püüda selle

põhjal seaduses sätestatu põhjal määratleda ehituskeeluvööndi ulatust, ei pruugi see olla

selgelt tuvastatav. Seetõttu ei ole väide, et MaRu kaardilt saab üheselt määrata üleujutatud ala

või ehituskeeluvööndi piiri, kõikidel juhtudel korrektne. Sellest tulenevalt on tehtud ettepanek

fikseerida, kuidas üleujutatud ala ulatus määratakse. Täiendav probleem seisneb selles, et nii

5

veepiiri kui ka üleujutatava ala piirid on ajas muutuvad, tulenevalt maapinna tõusust või

langusest. Veepiiri muudetakse kehtiva korra kohaselt iga kaheksa aasta tagant, mistõttu ei ole

kinnistuomanikel kindlust, milline on nende kinnistu ulatus tulevikus. See omakorda tekitab

olukorra, kus ei ole selge, kas juba alustatud ehitus jääb pärast muudatusi endiselt väljapoole

ehituskeeluvööndit või satub vööndisse. Seetõttu tuleks see punkti üle vaadata. Kokkuvõtteks

võib 612 SE jõustumine kaasa tuua ehituskeeluvööndite olulise laienemise ja seeläbi oluliselt

suuremad piirangud kinnistuomanikele. Yoko Alender ei nõustunud viimase väitega.

Varasematel aruteludel, sh eelkohtumistel Õiguskantsleri Kantselei esindajatega ja komisjoni

istungitel, käsitleti korduvalt kinnistuomanike õigust saada selget teavet neile kohalduvate

piirangute kohta. Samas tuleb arvestada, et loodus on dünaamiline ja ajas muutuv. Selle vastu

saab ainult sellega, kui inimeste mõju loodusele proovitakse vähendada. Taimo Aasma sõnas,

et üleujutusala regulatsiooni (mis on üleujutusala ja kuidas seda defineeritakse) ei muudeta

LKS-is kavandatavate muudatustega. Jätkuvalt kehtib põhimõte, et korduva üleujutusala piirid

mere ääres määratakse KOV-i üldplaneeringuga. Kui seda tehtud ei ole, kohaldub ühe meetri

samakõrgusjoon. Käimas on planeeringute infosüsteemi loomine, mille eesmärk on protsess

korrastada, kus maaomanikel on kättesaadav viimane seis. T. Aasma lisas, et loodus on

pidevas muutumises ning otsused peavad sellega arvestama. Vajaduse korral tuleb teha

asjakohaseid muudatusi. Kris Heinsoo lisas, et MaRu-ga on arendamise teemasid arutatud ja

süsteem kuvab hetkeolukorda. Tegemist on eelkõige informatiivse iseloomuga, aga on

oluline, et see oleks tööriist, mille kaudu kasutajad saavad võimalikult täpse ja ajakohase info.

Kui eelnõu edasine menetlus jätkub, siis jätkatakse koostööd MaRuga, et ka MaRu

geoportaalis ja kitsenduste kaardil saaks tehtud vajalikud muudatused. Taimo Aasma lausus

ajaloolise hoonestuse osas, et eelnevalt kirjeldatud olukord on tõenäoliselt võimalik: kui

tegemist on 1950. aastate hoonega, kus on hoonestatud koht ja toimiv hoonestus. Üheks

muudatuste läbivaks põhimõtteks ongi, et kui on toimiv hoonestus ja ka nt õueala, siis seal

tegutsemine peaks olema lihtsam. Kui aga rääkida nt enne Teist maailmasõda rajatud ja

üksnes vundamendina säilinud objektidest, siis on sellised alad sageli kujunenud sisuliselt

looduslikeks elupaikadeks. Sellistel juhtudel on võimalik, et KeA hindab loodusväärtust

olulisemaks kui vundamendi säilitamise huvi. Mis puudutab pealeehitamist, siis teadmata

hetkel konkreetset olukorda, võib see kuuluda ehitusseadustiku regulatsiooni alasse ja jääda

LKS-ist välja. 612 SE kavandatavad muudatused puudutavad mitmeid erisusi, mis on seotud

hoonete laiendamise ja menetluste lihtsustamisega. Toodi välja, et need seda juhtumit ei kata,

aga juhtumit tuleks eraldi hinnata, miks kehtiv kord ei oleks kohaldatav. Tuulikki Laesson

sõnas, et veekaitsevööndi laius on kümme meetrit. Kui olemasolev hoone paikneb jõe äärest

kümne meetri kaugusel ehituskeeluvööndis, tähendab see käesolevas kontekstis ehitamist

ehituskeeluvööndisse, mis ühtlasi hõlmab ka veekaitsevööndisse ehitamist – tegemist on kahe

kattuva vööndiga. Kehtiva regulatsiooni kohaselt, sh eelnõus sätestatuna, ei ole

veekaitsevööndis laiendamine lubatud. See tähendab, et ei ole olemasoleva hoone

pealeehitamine veekaitsevööndis õiguslikult võimalik. Kris Heinsoo lausus, et kavandatavate

erisuste kohaselt on hajaasustuses võimalik olemasolevat ehitist laiendada ühe kolmandiku

võrra ilma eraldi nõusolekuta. Kui laiendamine ületab nimetatud määra, on selleks samuti ette

nähtud erisus, kuid sel juhul saab tegevus toimuda üksnes KeA või KOV-i nõusolekul. See

regulatsioon ei ole kuidagi seotud veekaitsevööndiga.

Joonas Plaan lausus, et Eestimaa Looduse Fond toetab 612 SE praegust versiooni.

Võimalikud erandid peavad olema selgelt põhjendatud ning eeldama KeA sisulist kaasatust.

Üldpõhimõtteks peab jääma, et üleujutusala säilib. Korduva üleujutusega ala piir ei ole ohutu

ehituspiir, vaid tähistab ulatust, kuhu vesi juba olemasoleva teadmise alusel aeg-ajalt jõuab.

Seetõttu on kehtivas loogikas üleujutusalade piirile lisatud puhver – rannaaladel 100 m ja

siseveekogudel 50 m. Tegemist ei ole bürokraatliku nõudega, vaid minimaalse ohutusvaruga.

Puhvri kaotamine annaks riigi poolt eksitava signaali, et üleujutusala vahetus läheduses

ehitamine on mõistlik ja ohutu. Tegelikult viitab kliimateadus vastupidisele: üleujutused

muutuvad kliimamuutuse tõttu tõenäolisemateks, intensiivsemateks ja raskemini

prognoositavamateks. See ala, mis täna ujutab harva üle, võib lähi kümnenditel olla oluliselt

sagedamini vee all. Teiseks ei ole veepiirile ehitamine vaid eraomaniku küsimus, vaid selge

6

keskkonnarisk. Ranna- ja kaldaalad on loodusväärtuslikud, hõlmates elupaiku, kaitstavaid

liike, looduslikku taimkatet ning toimides veekogude jaoks olulise puhvrina. Looduslik

kaldavöönd seob toitaineid, vähendab reostuse kandumist veekogudesse, stabiliseerib kallast

ja aitab säilitada veekogude seisundit. Hoonestuse ja taristu rajamisel – sh teed, väetatud

haljastus – see filter nõrgeneb või kaob. Üleujutuste korral ei piirdu mõju kinnistu piiridega:

vesi kannab veekogudesse reovett, õlijääke, kemikaale, väetisi, võõrliike ja muud reostust.

Seega ei ole küsimus üksnes hoone kahjustumises, vaid surve suurenemises veekogudele ja

rannikuelupaikadele. Kolmandaks ei jää risk ainult eraomaniku kanda. Praktikas muutuvad

üleujutuse tagajärjed – kahjustused teedele, elektriühendustele, reoveesüsteemidele või

päästeasutuste ligipääsule –avalikuks probleemiks ja kuluks, mille lahendamine langeb

KOV-i, riigi, taristuettevõtjate või maksumaksja kanda. Seetõttu tähendab puhvri kaotamine

uute tulevaste probleemide teadlikku tekitamist: rohkem kahjujuhtumeid, vaidlusi, survet

tagantjärele seadustamiseks ning täiendavaid kulusid taristule. See ei ole kooskõlas

kliimamuutustega kohanemise eesmärgiga, vaid suurendab kliimariske.

Maia-Liisa Anton sõnas, et Eesti Keskkonnaühenduste Koda toetab 612 SE praegust

versiooni. Samas on tegemist kompromissiga ning erisused peavad olema põhjalikult

kaalutud. Samuti peab otsustusõigus jääma KeA-le, kellel on vajalik pädevus hinnata

tervikpilti ja pakkuda vajaduse korral sobivaimaid, loodusele vähema mõjuga lahendusi.

KOV-ide tasandil erineb probleeme looduskaitse teemadega. Nt on esitatud

kooskõlastamiseks planeeringuid, kus septikuid on planeeritud aladele, kus esinevad juba

üleujutused. Lisaks ei ole hajaasustusele suures mahus ehitamise lubamine kooskõlas

üleriigilise planeeringuga ning toob kaasa täiendava ühiskondliku koormuse taristu rajamise

ja hoolduse näol. Kui riik lubab ehitamist, kujuneb sellest avalikkuses arusaam, et selline

tegevus on ohutu. Probleemide ilmnemisel, nt üleujutuste korral, võib tekkida tunne, et riik

peab kahjud kompenseerima, kuna lubas neid tegevusi. Lisaks tuleb arvestada, et tänapäevane

hoonestus ja eluviis erinevad oluliselt varasemast: tegemist ei ole enam lihtsate abihoonetega,

vaid elamutega koos kaasaegse taristuga (nt elekter, reoveesüsteemid), mille keskkonnamõju

on märksa suurem. Seetõttu ei ole ajalooline kasutuspraktika otseselt võrreldav tänaste

arendustega. Yoko Alender märkis, et õiguskantsler on korduvalt juhtinud tähelepanu sellele,

et kehtiva seaduse sõnastus ei ole olnud piisavalt selge ning KeA tõlgendused ei ole

omanikele sageli arusaadavad, mis on tekitanud konflikte. Tegemist võib olla eranditega, aga

regulatsioon tuleb koostada selliselt, mis on piisavalt selge, et ka nendele erandjuhtumitel ei

tekiks vastuolusid. Üleujutusala põhimõte ei kao ning selle kaitse säilib. KOV-i

otsustusõiguse andmine tiheasustusaladel on kooskõlas ruumilise planeerimise loogikaga

linnakeskkonnas. Samas on põhjendatud, et hajaasustuse uute alade puhul säilib KeA roll

arendusotsuste vajalikkuses. Lisaks ei ole juba kehtivas õiguses mingisuguseid puhvreid ette

nähtud ja ka seda küsimust on õiguskantsleriga korduvalt arutatud.

Leho Kure lausus, arutelus on varem välja toodud, et tiheasutusaladel saaksid KOV-id

otsustada ehituskeeluvööndi vähendamist. Eelnõust nähtub, et vastav kohustus pannakse

KOV-idele linnas, alevis ja alevikus, kuid mitte külades. Samas neis kolmes esineb ka nii

tihe- kui ka hajaasustusalasid. Siin tuleks tagada õigusselgus. Kui KOV-idele pannakse selline

otsustusõigus ilma täiendava rahastuseta, nagu praegusel juhul, peab neil vähemalt olema

võimalus teha enda arengut toetavaid otsuseid. Vastasel juhul tekib oht uute konfliktide

tekkeks, kuna KOV-ide otsused on need, mida vaidlustatakse. KOV-id peavad vastutama

otsuse õiguspärasuse eest, kaitsma seda kohtus ja kaotuse korral tasuma kaebaja kohtukulud.

Külade osas Jõelähtme valla ettepanekut ei arvestatud, kuna selles punktiks peetakse oluliseks

KeA otsustavat rolli. See tekitab küsimuse KOV-ide otsustusvõime usaldusväärsuse kohta

tervikuna. Samas jääb ebaselgeks, et kui külade kontekstis ei ole KOV-ide otsused

usaldusväärsed, siis miks nad peaksid olema linna, alevi ja aleviku kontekstis. Jõelähtme vald

puutub ehituskeeluvööndi küsimustega kokku igapäevaselt. Istungil on toodud välja, et KeA

toetab palju KOV-e. Samas praktikas see ei toimi tihti ja sageli vastatakse pöördumistele, et

KOV-i pädevuses on nende küsimuste lahendamine. Sellest lähtuvalt on murekohaks, et

kavandatavad erandid ei ole piisavalt õigusselged ning võivad tekitada täiendavaid vaidlusi.

7

Jõelähtme vallal on mitmeid probleeme juba olemasolevate eranditega. Nt mõiste

„veeliiklusrajatis“ asendatakse mõistega „veeliiklust reguleeriv rajatis“. Tõenäoliselt

kohtupraktika näitab, mida üks või teine täpselt tähendab. KOV-ide korralduse seaduse

kohaselt ei ole keskkonnahoid KOV-i ülesanne, vaid on riigi ülesanne. Kui riik paneb

KOV-idele ülesandeid, siis ta peaks kaasa andma rahalisi vahendeid nende ülesannete

täitmiseks. Positiivne on see, et kavandatakse erisusi, mis võimaldavad teatud juhtudel

otsustada uute ehitiste lubamist ehituskeeluvööndisse ilma detailplaneeringut koostamata.

Praktikas on esinenud olukordi, kus hoone rajamine väljapoole ehituskeeluvööndit on

võimalik, kuid sellele juurdepääs eeldab läbipääsu läbi ehituskeeluvööndi. Sellisel juhul tuleb

koostada detailplaneering, mille maksumus on ligikaudu 10 000 € huvitatud isikule ning

samaväärne kulu kaasneb ka KOV-ile menetluse läbiviimisel. Seda üksnes ligikaudu

kümnemeetrise juurdepääsutee rajamiseks. Selliste olukordade vältimine on mõistlik. Samas

puudutavad kavandatud erisused, v. a olemasolevate hoonete laiendamine, rajatisi. Seejuures

on praktikas ulatuslikke vaidlusi selle üle, kas konkreetsel juhul on tegemist rajatise või

hoonega. Jääb arusaamatuks, miks Jõelähtme valla algselt esitatud ettepanekut, näha ette

laiemad võimalused otsustada ehituskeeluvööndi vähendamist või sinna ehitamise lubamist

ilma detailplaneeringuta, ei ole arvestatud. Kehtiv lähenemine eeldab sageli pikka ja kulukat

menetlust ka suhteliselt lihtsate küsimuste lahendamiseks. Planeerimisseadus võimaldab

teatud juhtudel olemasolevate hoonestuste vahele ehitamist projekteerimistingimuste alusel

ilma detailplaneeringuta, läbides avatud menetluse. Praktikas näeb planeeringumenetlus välja

nii, et KOV algatab planeeringu, taotleb KeA-lt nõusolekut ning negatiivse otsuse korral

lõpetab menetluse. Selline otsus on aga kohtus vaidlustatav. Kui selgub, et KeA tegi

kaalutlusvea ja kaebus kohtus rahuldatakse, jäävad kohtukulud KOV-i kanda. Yoko Alender

palus selgitada öeldut, et eelnõuga pannakse KOV-idele uusi keskkonnahoiu ülesandeid.

Leho Kure vastas, et nt ehituskeeluvööndi vähendamise otsustamine. Yoko Alender märkis,

et tegemist ei ole kohustuse, vaid võimalusega. Leho Kure sõnas, et ehituskeeluvööndi

vähendamine on võimalik nii kehtiva õiguse alusel kui ka 612 SE kohaselt nii üld- kui ka

detailplaneeringu menetluses. Mõlemad menetlused algatatakse inimese taotluse alusel ning

KOV-il lasub kohustus taotlust menetleda ja teha sisuline otsus, kas positiivne või negatiivne.

Igal juhul on selline otsus kohtus vaidlustatav. Kui vastav pädevus antakse linnas, alevis ja

alevikus KOV-idele, ei ole neil võimalik menetlust sisulisest otsustamisest kõrvale suunata,

edastades taotlust KeA-le otsustamiseks. Seaduse kohaselt jääb otsustusvastutus KOV-ile.

Taimo Aasma lausus, et KeA roll planeeringumenetluses tuuakse eelnõuga varasemasse

etappi. Hetkel paikneb KeA hinnangu andmine menetluse lõpufaasis, mis juhul võib tekkida

vajadus planeeringut muuta KeA hinnangu tulemusel. Eelnõu eesmärk on tuua KeA roll

varasemasse faasi ja seeläbi vähendada menetluskulu. Samal ajal on teadlikult otsustatud anda

linnas, alevis ja alevikus otsustusõigus KOV-idele. See lähenemine tuleneb vajadusest vältida

ebamõistlikke olukordi, kus KeA on menetlenud väga lokaalse mõjuga küsimusi. Külade

eristamine on samuti teadlik valik ning ei tulene usalduse puudumisest KOV-ide suhtes.

Regulatsiooni kujundamisel on lähtutud riikliku looduskaitse üldistest eesmärkidest ning

loodusväärtuste paiknemisest. Piir on seatud eesmärgiga eristada looduslikumaid alasid ning

linnalise iseloomuga asustust. Kris Heinsoo lisas, et varem kasutati mõistet

„kalakasvatusehitis“, mis on asendatud mõistega „vesiviljelusehitis“. Samuti on veeliiklust

reguleeriv rajatis jätkuvalt regulatsioonis sätestatud, kuid paikneb teises punktis. Leho Kure

palus täpsustada veeliiklusrajatist, kuna praktikas on olnud olukordi, kus veeliiklusrajatisena

mõisteti ka kaldale rajatavat paadikuuri. Mingil hetkel kujundas KeA selge seisukoha, et

paadikuur ei kvalifitseeru veeliiklusrajatiseks. Jõelähtme vald esitas oma üldplaneeringu

menetlemise käigus KeA-le eraldi selgitustaotluse veeliiklusrajatise mõiste sisustamiseks ning

sai vastuseks, et selle all peetakse silmas laevaliiklust suunavaid merepoid. Samas KLIM-is

toimunud aruteludes öeldi, et varasem ebatäpsus selles mõistes on kavas regulatsioonist

eemaldada, kuna miks peaks merepoi paiknema ehituskeeluvööndis. Kris Heinsoo selgitas, et

kehtivas regulatsioonis on mõiste „veeliiklusrajatis“, mille sõnastus on eelnõus täpsustatud

kui „veeliiklust reguleeriv rajatis“ ning see on käsitletud erandina. Kui rääkida nt suurema

kanali rajamisest, kaasneb sellega oluliselt suurem keskkonnamõju. Kuigi ka kehtiva

regulatsiooni kohaselt on need erandi all. Taimo Aasma lisas, et veeliiklust reguleerivate

8

rajatistena eristatakse selgelt nt poid ja tulemärgid, mida pannakse kaldale. Tuulikki Laesson

tõi välja, et on kohtupraktikat selles osas, mida täpselt mõistetakse veeliiklusrajatise all.

Tulemus näitab, et selle mõiste all kasutatakse sadama akvatooriumis paiknevaid rajatisi.

Seoses navigatsioonimärgistuse veeliiklusrajatisena arvestamise kohta on Transpordiamet

öelnud, et poid ei ole veeliiklusrajatised. Seega on probleem sõnastuses, sh erandites

kasutavad määratlused. See näitab, et ei ole piisavalt hinnatud olemasolevat kohtupraktikat.

Yoko Alender märkis, et sõnastused vaadatakse täiendavalt üle.

Piret Paiste sõnas, et Saaremaa vallal on suur rannajoon ja praktikas on olnud probleeme

ehituskeeluvööndi vähendamisega. Vald ei soovi ehitada tervele rannikule ja mõistab

ehituskeeluvööndi vajalikkust ning käsitleb selle vähendamist selge erisusena. Siiski leiab

Saaremaa vald, et ajaloolised talukohad peaksid olema käsitletud erandi korras. Nende arv ei

ole sedavõrd suur, et see mõjutaks oluliselt ranna- ja kaldakaitse eesmärke. Samas, kui

hoonestus on hävinud nt sõja või muude asjaolude tõttu, ei ole täna võimalik seda taastada,

kuigi mitmed kehtivad üldplaneeringud seda toetaksid. KeA on oma varasemat praktikat

oluliselt muutnud. Varem peeti ajaloolist talukohta üheks olulisemaks aluseks

ehituskeeluvööndi vähendamisel, kuid praeguseks seda enam arvesse ei võeta ning vastavaid

nõusolekuid ei anta. Saarema kontekstis pärineb viimane nõusolek ehituskeeluvööndi

vähendamiseks olemasoleval ajaloolisel talukohal 2023. aastast. Üksikuid vähendamisi on

tehtud, kuid need on saavutatud vaidluste tulemusel. Seetõttu tuleks kaaluda, milline on

ajalooliste talukohtade erisusest väljajätmise põhjendus. Teine punkt puudutab olemasoleva

elamu laiendamise erisust, mis on lubatud maismaa suunas. Seejuures jääb ebaselgeks, miks

ei kohaldata samu põhimõtteid ka seaduslikult rajatud tootmis-, äri- ja majutushoonetele.

MaRu ortofotodel on selliste objektide õuealad selgelt tuvastatavad. Neile siiski ei kehti

vastav erisus, mis piirab võimalusi ala arendada, sh nt tehnovõrkude rajamist. Selline

lähenemine võib kaasa tuua ebavõrdse kohtlemise olukorras, kus hoonestus on rajatud

kooskõlas kehtiva õigusega. P. Paiste juhtis tähelepanu eelnõu punktile 7, milles käsitletakse

ehitusjoonest maismaa suunas ehituskeelu mitte kehtivust. Selgitustes on märgitud, et

ehitusjoone määramisel arvestatakse külgnevatel maaüksustel KOV-i loa alusel püstitatud

hoonete vahel moodustatavat joont. Siinkohal tekib küsimus, kas „külgnev maaüksus“

tähendab täpselt piirnevat maaüksust. Sisuliselt ei peaks ehitusjoone määramine eeldama, et

hoonestus paikneb vahetult mõlemal pool. Seda punkti tasuks täpsustada. Taimo Aasma

lausus, et ajalooliste hoonekohtade teema on aruteludes korduvalt tõstatunud, sh küsimus, kas

ja millisel viisil seda reguleerida. 612 SE vastavat erisust ette nähtud ei ole. Tuleb arvestada,

et ajalooliste hoonekohtade käsitlemisel on oluline roll konkreetsel asukohal ja selle

looduslikel tingimustel, mistõttu KeA neid juhtumeid põhjalikult hindab. Tootmishoonete

erisuse küsimuse puhul on keskseks asjaoluks nende võimalik suurem mõju ümbritsevale

keskkonnale võrreldes nt elamutega. Seetõttu nõuab nende laiendamine täiendavat kaalutlust.

Vastava menetluse läbimise ja nõusoleku saamise korral on sellised tegevused siiski

võimalikud. T. Aasma lisas, et viimasena toodud punkti sõnastust saab KLIM üle vaadata.

Yoko Alender palus komisjonile edastada viidatud punkti, mille saab täiendavalt üle vaadata.

Aare Kuusik tõi näite Lahemaa rahvuspargi kandist. Tegemist oli juhtumiga, kus inimene

soovis taastada hoonestuse ajaloolisel talukohal. Selleks koguti kokku kõik olemasolevad

ajaloolised kaardimaterjalid ja tehti ulatuslik eeltöö. Seejärel koostati kehtivate

projekteerimistingimuste alusel projekt, seda pärast mitut KeA kohapealset ülevaatust, mille

käigus hinnati, et alal ei esine selliseid loodusväärtusi, mis vajaksid täiendavat kaitset.

Projekti lõpuks KeA ei kooskõlastanud, kuna selgus, et vahepeal oli muudetud

õigusraamistikku ning kehtestatud piirang, mille kohaselt ei ole projekteerimistingimuste

alusel enam võimalik ajalooliste hoonete asukohta projekteerida ega ehitada. Isik pöördus

seejärel õiguskantsleri poole, kelle soovitusel algatati kohtuvaidlus. Esimese astme

kohtumenetlus tõi kaasa üle 5000 € suuruse kulu ning lõppes negatiivse lahendiga, kuna

kohus lähtus kehtivast, muudetud õigusest. Selle tulemusel loobus isik edasisest menetlusest.

Seetõttu tuleks käsitleda teemat täiendavalt. Arutelus on viidatud KeA kõrgele kompetentsile,

kuid praktika põhjal ei saa järeldada, et vastav pädevus oleks üle Eesti piisaval tasemel.

9

Seetõttu tuleks kaaluda KeA kompetentsi tugevdamist, et tagada kvaliteetsed ja põhjendatud

otsused ning asjakohane nõustamisvõimekus. Nt Kuusalu vallas on praktika kujunenud

selliseks, kus kohaliku elu küsimustes on otsustusõigus sisuliselt koondunud KeA-le. Otsuseid

ei langetata ilma KeA nõusolekuta. Selles valdkonnas peab midagi muutuma nii kompetentsi,

halduspraktika kui ka selles osas, et KOV-il peab olema rohkem õigusi, sh looduskaitsealade

suhtes. Taimo Aasma lausus, et kompetentsi tagamine nii KOV-ides kui ka KeA-s on oluline

teema. T. Aasma lisas, et kui ajalooline hoonestus vastab seaduses sätestatud määratlusele, on

õigusselgus tagatud. Probleem tekib aga olukorras, kus tuleb hinnata, mida pidada

ajalooliseks hoonestuseks. Nt on toodud saja aasta vanust säilinud vundamenti. Samas tekib

küsimus, kas erisuse tegemise piisavaks aluseks saab pidada ajaloolist kaardimaterjali, mis

viitab varasemale hoonestusele, kuid mille füüsilised jäljed ei ole säilinud. KLIM on olnud

ettevaatlik üldise automaatse erisuse kehtestamisel olukorras, kus puudub selge ja kõigile

üheselt arusaadav määratlus ajaloolise hoonestuse kohta ning kus ei ole kokku lepitud ka

selles, millisele ajahorisondile ja millistele allikatele sellise hindamise puhul tuginetakse. KeA

ülesanne on hinnata olukordi ka looduskaitselisest vaatenurgast. Yoko Alender märkis, et

tema hinnangul on üldnorm põhjendatud nendes olukordades, kus asjaolud on selged ja

üheselt määratletavad. Samas on oluline säilitada võimalus teha otsuseid kaalutlusõiguse

alusel.

Andres Metsoja sõnas, et kui riigikaitseline objekt on sattunud eraomandisse, tuleks seda

käsitleda planeeringumenetluse kaudu, viies selle vastavusse tegeliku olukorraga, sh

sihtotstarbe muutmine toimub planeeringumenetluse kaudu. Seetõttu ei pea ta põhjendatuks

erandite loomist olukorras, kus riigilt omandatud vara soovitakse kasutada algsest otstarbest

erineval viisil. KOV-ide rolli osas nõustus ta ühest küljest eelnevate sõnavõtjate seisukohaga,

et tegemist on eelkõige õigust rakendava, mitte seda loova tasandiga. KOV lähtub kehtivast

õigusruumist ning menetleb kodanike algatusi vastavalt seadusele. Samas tõstatub küsimus

riigi eesmärkidest tervikuna. Nt kui tiheasustusaladel on ehituskeeluvööndi vähendamine

üldplaneeringuga juba ette nähtud ning praktikas oleks ebamõistlik KeA sekkumine. Teisalt

tekib küsimus hajaasustusega alade ja külade kontekstis. Jääb mulje, et liigutakse sellise

praktika suunas, kus üldplaneeringuga peab olema ette nähtud elamuala ehituskeeluvööndis.

Kui seda ei ole ette nähtud, siis võib kujuneda olukord, kus ka detailplaneeringu algatamisel,

mis on üldplaneeringut muutev, kasutab KeA kaalutlusõigust selliselt, et ehitustegevust ei

võimaldata, kuna elamuala ei ole ette nähtud. See tõstatab küsimuse, kas selline lähenemine

on põhjendatud, arvestades seda, et kas üldplaneeringu koostamisel suudetakse selliseid asju

ette näha, ning lisaks üldplaneeringu koostamise ajakulu. A. Metsoja lisas, et üleujutusala

piiride määramisel tuleb lähtuda konkreetsetest juhtumitest. Kaitsealuste objektide puhul on

mõistetav, et KeA eeldab KOV-ilt detailplaneeringu läbiviimist. Kui tegemist ei ole

kaitsealuse alaga, on küsimus lahendatav detailplaneeringuga, kus kaalutlusõiguse kasutamine

jääb tõenäoliselt alles. Kui tegemist on kõrgema alaga, kus ehitamine on võimalik ning

asjakohaste tingimustega on tagatud looduskeskkonna ja majandustegevuse koostoime, peaks

planeeringumenetlus koos vajalike eksperthinnangutega sellised olukorrad lahendama. A.

Metsoja lisas, et kui riik on elektripaigaldiste ja liinide kohta öelnud, et eraomanik peab oma

kinnisasjal paiknevat taristut taluma, siis võiks sarnast lähenemist kaaluda ka vastupidises

suunas. See tähendab, et riik võiks teatud juhtudel aktsepteerida ajaloolise hoonestuse

taastamist eraomandil. Juhul kui tegemist on varasemalt eksisteerinud ajaloolise objektiga,

võiks riik selgelt väljendada seisukohta, et kuigi uue hoonestuse rajamist kõikjal ei toetata,

ollakse valmis aktsepteerima ajalooliste hoonekohtade arendamist. Selline lähenemine oleks

põhjendatud ka keskkonnahoiu seisukohast. Yoko Alender lausus, et on otstarbekas

täpsustada koostöös ministeeriumiga seletuskirja sõnastust, eelkõige külade käsitluse osas, et

oleks üheselt arusaadav, millist tõlgendust KeA-lt oodatakse. Eelnevalt selgitatud lähenemine

ei ole olnud eesmärk. Angela Kase sõnas, et riigikaitseliste ehitiste puhul, mis on

võõrandatud eraomandisse, ei ole lähenemine, mille kohaselt tuleb alati algatada

detailplaneering, kooskõlas planeerimisseaduse põhimõtetega. Planeerimisseadus ei näe ette

planeeringu algatamist pelgalt maakasutuse sihtotstarbe muutmise eesmärgil.

Detailplaneeringu algatamine on eelkõige seotud sellega, et kui soovitakse püstitada uus

10

hoone või laiendada olemasolevat üle 33%. Juhul kui tegemist on olemasoleva nt

piilkonnahoonega, mida soovitakse kasutusele võtta muul otstarbel, peab toimuma

mingisugune muu menetlus kui planeerimismenetlus. Yoko Alender märkis, et inimene ei saa

eeldada, et ta hakkab riigikaitsemaale elamuid ehitama. Angela Kase nõustus sellega, aga

kasutusotstarbe muutmine peaks toimima nt ehitusloa menetluse kaudu. Andres Metsoja

lausus, et nt endised piirivalvekordonid ei ole enam käsitatavad riigikaitseliste objektidena –

need on vastavast staatusest vabastatud, ei paikne riigikaitsemaal ning on võõrandatud

eraomandisse. Samas kui riigikaitsemaa võõrandatakse, kus on olemas planeering, siis uus

eraomanik ei saa väita, et ta soovib olemasoleva planeeringu alusel ehitada riigikaitselist

objekti. Selline arusaam ei ole korrektne. Angela Kase sõnas, et see teema vajaks täiendavat

selgitamist.

Angela Kase lausus, et EKFL toetab Jõelähtme valla seisukohta, mis puudutab KeA rolli

ranna ja kalda ehituskeeluvööndi vähendamises väljaspool kaitseala, hoiuala või püsielupaika

linnas kui asustusüksuses, alevis, alevikus või nende asustusüksuste. Uute tiheasustusalade

moodustamine toimub Vabariigi Valitsuse otsuse alusel ning on seetõttu juba kontrollitud.

Olemasolevate tiheasustusalade laiendamine toimub kehtiva õiguse kohaselt üldplaneeringu

kaudu, mis eeldab ka KeA kooskõlastust. Juhul kui seadusmuudatusega seatakse nõue, et

tiheasustusalade laiendamine saab toimuda üksnes KeA nõusolekul, ei ole põhjendatud

eeldus, et KOV-ide roll võiks olla külade kontekstis nõrgem. Kõik tiheasustusalade

kujunemise ja laiendamisega seotud teemad on juba eelnevalt saanud KeA nõusoleku.

Seetõttu on põhjendatud, et väljaspool kaitsealasid, hoiualasid ja püsielupaiku jääks

ehituskeeluvööndi vähendamise otsustamine tiheasustusaladel KOV-ide ainupädevusse. Teine

teemapüstitus puudutab õuealade määratlemist, mille kohta KLIM-i esindaja tõi välja, et see

on seotud toimiva õuealaga. Samas on hajaasustuses juhtumeid, kus õueala ei ole määratud.

Ühelt poolt on olukordi, kus õueala ei ole kunagi formaalselt kindlaks määratud. Teisalt

esineb juhtumeid, kus õueala määramata jätmine tuleneb sellest, et KeA ei ole andnud

vastavat nõusolekut, kuigi kinnistul paikneb seaduslik hoonestus. Seega kuigi kinnistul võib

paikneda elamu, piirdeaed ja vajalikud tehnovõrgud, ei ole võimalik rajada juurdepääsuteed,

kuna vastavad erandid kehtivad üksnes õuealaga hõlmatud aladele. Taimo Aasma lausus, et

tema hinnangul on teine punkt kaetud, kuna rajatiste osas on üldine erand eelnõus juba ette

nähtud. Tiheasustusalade laienemise osas jääb KLIM seisukohale, et KeA-l peab olema selge

roll. KLIM-i hinnangul on kehtiv seadus sel teemal hetkel ebapiisavalt reguleeritud, ehk

KeA-l ei ole hetkel selles konkreetses teemas siduvat rolli. Angela Kase sõnas, et see väide ei

vasta tegelikkusele, kuna üldplaneeringu kooskõlastamine eeldab alati ka KeA kooskõlastust.

Käesoleval juhul ei käsitleta uue tiheasustuse moodustamist, mis on eraldi regulatsiooni

objekt, vaid olemasoleva tiheasustuse laiendamist üldplaneeringu alusel. Sellises olukorras

hindab KeA üldplaneeringu kooskõlastamise käigus planeeringut tervikuna, sh ka tiheasustuse

laiendamise vastavust keskkonnanõuetele. A. Kase palus selgitada, kas LKS-i § 38 lõike 5 uus

punkt 14 näeb ette, et ehituskeeld ei kohaldu rajatistele, mida ei ole loetletud sama paragrahvi

lõikes 4, juhul kui nende rajamine väljaspool ehituskeeluvööndit ei ole otstarbekas. Kris

Heinsoo vastas, et jah seda peetakse silmas. Angelase Kase lausus, et õueala määratluse

puudumine on suureks probleemiks. Hajaasustuses esineb märkimisväärsel hulgal elamuid,

mille puhul õueala ei ole määratud – osaliselt seetõttu, et seda ei ole varasemalt taotletud, kuid

ka juhtudel, kus taotlus on esitatud, on KeA jätnud taotluse rahuldamata. Põhjendusena on

toodud, et õueala määramine looks eeldused LKS-is sätestatud erandite kohaldamiseks.

Selline praktika tekitab küsimusi võimaliku võimu kuritarvitamise kohta. Tiheasustusaladega

seotud küsimus ei olnud suunatud sellele, kas KeA-l peaks olema nõusoleku roll

tiheasustusalade laiendamisel, vaid sellele, et LKS § 40 lõige 51 peaks kehtima

tiheasustusaladele laiemalt, mitte piirduma üksnes linnade, alevite ja alevikega. Selline

lähenemine on põhjendatud, kuna olemasolevad tiheasutused on KOV-i kas üldplaneeringu

või mõne muu menetluse kaudu valitsus kooskõlastanud, kuhu protsessi kaasatakse ka KeA.

Yoko Alender küsis, kas mõned külad on tiheasustusalad ja mõned hajaasustusalad.

Angelase Kase vastas jaatavalt. Yoko Alender küsis, kas tiheasustusala määratletakse

üldplaneeringu kaudu, mille peab kooskõlastama KeA. Taimo Aasma vastas, et see tuleneb

11

üldplaneeringust. Samas on määratud, et mis punktides on KeA-l siduv kooskõlastamise roll

ja mis punktides arvamuse roll. Sarnane teema on tõstatunud rohevõrgustikega, kus KeA-l on

üldplaneeringu menetluses arvamuse andmise õigus, kuid mitte siduvat otsustusõigust.

Angela Kase lausus, et kui LKS-i lisatakse regulatsioon, mille kohaselt on KeA-l

nõusolekuõigus tiheasustusalade laiendamise osas, siis tekib küsimus, miks ei peaks

tiheasustusalal edasine otsustusõigus jääma KOV-ide pädevusse. Kui KeA on andnud oma

nõusoleku tiheasustusala laiendamiseks, siis miks piiratakse KOV-i rolli. Tarmo Tamm

sõnas, et ta toetab lähenemist, kus tiheasustusala käsitletakse ühtemoodi. Yoko Alender

sõnas, et komisjoni 612 SE puudutaval järgmisel istungil käsitleb komisjon teemat täiendavalt

koos KLIM-iga. Leho Kure lausus, et Eestis on erinevaid asustusüksusi: linnad, alevid,

alevikud ja külad. Nt Mõisa küla on linn, kus elab u 350 inimest, aga Jõelähtme vallas asuv

Neeme on küla, kus elab u 650 inimest ja mida ümbritseb mõlemast küljest meri, mistõttu

kerkib seal sageli ehituskeeluvööndi küsimusi. Lisaks nt Aegna saar kuulub Tallinna

kesklinna haldusalasse, aga Naissaar kuulub Viimsi valla alla ja tegemist on külaga. Seetõttu

võib tulevikus tekkida probleeme, kuna võib soodustada olukordi, kus maaomanikud otsivad

võimalusi erineva õigusliku käsitluse kaudu piirangutest möödahiilimiseks. Yoko Alender

küsis, kas parem lahendus oleks see, kui rõhutatakse tiheasustusala kui määratlust. Leho

Kure vastas, et tema hinnangul oleks see õigusselgem. Üldplaneeringu menetluses on KeA-l

võimalus esitada oma arvamusi ning see on menetluse loomulik osa. Samas tuleb eristada

arvamuse andmist ja kooskõlastamiskohustust. Kooskõlastamiskohustus on menetluses

olemas.

Piret Paiste juhtis tähelepanu komisjoni liikme seisukohale, mille kohaselt on hajaasustuses

elamu sihtotstarbe määramine keeruline juhul, kui maakasutuse juhtotstarvet ei ole määratud.

Saaremaa valla üldplaneeringule on KeA esitanud palju arvamusi, sh arvamuse, et ranna

ehituskeeluvööndisse ei lubata juhtotstarvet määrata.

Andres Metsoja sõnas, et asustusüksuse mõiste kasutamine tiheasustuse ala tähenduses on

tõenäoliselt praktikas keeruline ning võib ka kaasa tuua ebakõlasid looduskeskkonna

kasutamise ja majandusmeetmete vahel. Nt on KOV-idel olemas veeprogramm, mis rakendub

üksnes hajaasustusaladel. Tiheasustusaladel see meede ei kohaldu ning seetõttu puudub seal

elanikel võimalus vastavat toetust saada. Samas võib regulatsiooni tulemusel kujuneda

olukord, kus ühelt poolt käsitletakse teatud alasid tiheasustustena, kuid teisalt jäävad sealsed

majapidamised ilma toetusvõimalusest. Nt Kihnu on küladest koosnev omavalitsus ja omab

saarelist autonoomiat, kuid tema õigused võivad olla piiratud, kuna tegemist ei ole

tiheasutusega. Seega teemasse süvenedes tekib mitmeid küsimusi.

Tuulikki Laesson lausus, et ehituskeeluvööndi vähendamise soovi korral kaasneb kohustus

läbida keskkonnamõjude hindamine (KMH) või selle eelhindamine. Menetluste kaudu on

protsessi kaasatud ka keskkonnaspetsialistid. Regulatsiooni kohaselt saaks ehituskeeluvööndit

vähendada detailplaneeringu kaudu, mis toob kaasa suuri rahalisi kulutusi. Lisaks saab näite

tuua Lääne-Saaremaalt, kus on olukord, mis tuleneb nõukogudeaegsetest piirangutest, kus

toona lubati ehitust ühele poole teed, aga teisele poole mitte. Tänaseks on kujunenud olukord,

et kui sinna soovitakse midagi ehitada, siis ehitise maksumus võib olla väiksem kui

planeeringute ja keskkonnamõjude hindamise maksumus. Tekib küsimus, kas

detailplaneeringu kohustus on igal juhul põhjendatud, kui sama eesmärki on võimalik

saavutada ka vähem ressursimahuka, nagu nt avatud menetluse, kaudu. Seetõttu tuleks

kaaluda, kas hajaasustuses on alati otstarbekas siduda ehituskeeluvööndi vähendamine

detailplaneeringumenetlusega. Samuti tuleks arvesse võtta, et kas igal juhul tuleb eelnevalt

sellesse kohta ehitamisel teha KMH või selle eelhinnang. Kris Heinsoo sõnas, et KLIM leiab,

et lähtuda tuleb põhimõttest, mille kohaselt ehituskeeluvööndisse ehk ranna ja kalda

kaitsevööndisse ehitamine on üldreegli kohaselt keelatud. Selle reegli leevendamine peaks

olema selgelt erandlik. K. Heinsoo lisas, et üldplaneeringuga määratud tiheasustusalad

hõlmavad ka ulatuslikke looduslikke alasid, kus tegelikkuses ei esine tiheasustusele

iseloomulikku asustust. Selliseid olukordi on nt Tallinna ja Tartu ümbruses. Seega vastakaid

12

näiteid jagub. Yoko Alender märkis, et kui vähendamist ei tehta planeeringu alusel, siis

hilisemas võimalikus kohtuprotsessis võib see KOV-ile riske suurendada. Tuulikki Laesson

sõnas, et KOV-i pädevusse kuulub ruumiotsuste tegemine. Saab kasutada avatud menetlust,

mis tagab ka asjakohase kaasamise. Vaidlus ei seisne keskkonnatingimuste seadmises, vaid

menetluste proportsionaalsuses ja bürokraatia ulatuses. Küsimus seisneb selles, kas eesmärgi

saavutamiseks kasutatakse põhjendatud ja otstarbekaid vahendeid või tekitatakse ebavajalikku

halduskoormust ja kulusid. Näitena saab tuua, et kui soovitakse ehitada paadikuur vanale

kogukondlikule paadikuuri alale, siis paadikuuri ehitamine ei käi ühegi erandi alla.

Tegevuseks tuleb algatada detailplaneeringu menetlus. Praktikas võib aga tekkida olukord,

kus detailplaneeringu menetlemisega seotud ajakulu ja rahalised kulutused ületavad

kavandatava ehitise enda maksumuse. Taimo Aasma lausus, et on mõttekoht, kas

paadikuurile peaks erisus kehtima. Siin on oluline arvestada asustatud ja asustamata aladega.

Samuti sellega, mida praktikas paadikuur tähendab. Tuulikki Laesson märkis, et toodud näite

kohas paikneb muinsuskaitseline lauter ja kus ajalooliselt on olnud kogukondlikud

paadikuurid. Kutselise kalapüügiga tegelemiseks on vajalik vastav taristu. Võrkude käitlemine

ja väljavõtmine peab toimuma vahetult rannas ning eeldab selleks lähedal asuvat sobivat

taristut. Näite eesmärk on osutada, et kui taolistes kohtades algatada ehituskeeluvööndisse

ehitamine detailplaneeringu asemel projekteerimistingimuste alusel, siis hoitakse ressurssi

kokku. Yoko Alender sõnas, et sellise üldnormi muudatuse korral ei piirduks selle mõju

üksnes paadikuuride ehitamisega, vaid võiks laieneda oluliselt laiematele juhtumitele. See on

murekohaks.

3. Info ja muud küsimused

Infot ei esitatud ja muid küsimusi ei arutatud.

(allkirjastatud digitaalselt)

Yoko Alender

juhataja

(allkirjastatud digitaalselt)

Kiia Väli

protokollija

Riigikogu keskkonnakomisjoni

istungi protokoll nr 154

Tallinn, Toompea ja videosild Teisipäev, 12. mai 2026

Algus 14.00, lõpp 15.50

Juhataja: Yoko Alender (esimees)

Protokollija: Kiia Väli (konsultant)

Võtsid osa:

Komisjoni liikmed: Jüri Jaanson, Mait Klaassen, Lauri Laats, Hanah Lahe, Tiit Maran,

Andres Metsoja, Tarmo Tamm

Komisjoni ametnikud: Elle Kaur (nõunik-sekretariaadijuhataja), Vivi Older (nõunik)

Puudusid: Rain Epler ja Züleyxa Izmailova

Kutsutud: Eesti Keskkonnamõju Hindajate Ühing MTÜ juhatuse liige ja keskkonnaekspert

Piret Toonpere, MTÜ Eesti Metsa Abiks juhatuse liige Helena Eenok, Eesti

Kinnisvarafirmade Liidu esindajad Metro nõukogu liige Sulo Nigul ja Walles OÜ

vandeadvokaat Angela Kase, Lahemaa Maaomanike Liidu juhatuse liikmed Aare Kuusik ja

Jaan Velström, OÜ Laesson&Partnerid OÜ ja Elurikkuse Kaitse MTÜ esindaja Tuulikki

Laesson, Eesti Keskkonnaühenduste Koja koordinaator Maia-Liisa Anton ja Eestimaa

Looduse Fondi juhatuse liige Joonas Plaan, Jõelähtme Vallavalitsuse vallasekretär Leho Kure,

Saaremaa Vallavalitsuse planeeringuspetsialist Piret Paiste, Kliimaministeeriumi elurikkuse

kaitse osakonna juhataja asetäitja Taimo Aasma, peaspetsialist Kris Heinsoo ning

õigusosakonna nõunik Džein Aunre (2. päevakorrapunkt)

Päevakord:

1. Nädala töökava kinnitamine

2. Vabariigi Valitsuse algatatud looduskaitseseaduse, jahiseaduse ja riigivaraseaduse

muutmise seaduse eelnõu (612 SE) teise lugemise ettevalmistamine

3. Info ja muud küsimused

1. Nädala töökava kinnitamine

Riigikogu keskkonnakomisjoni nädala (11.05.2026-15.05.2026) töökava

Komisjoni istung esmaspäev, 12.05.2026 kell 14.00

1. Nädala töökava kinnitamine

2. Vabariigi Valitsuse algatatud looduskaitseseaduse, jahiseaduse ja riigivaraseaduse

muutmise seaduse eelnõu (612 SE) teise lugemise ettevalmistamine

3. Info ja muud küsimused

Otsustati:

2

1.1. Kinnitada nädala töökava (konsensus: Yoko Alender, Mait Klaassen, Tiit Maran, Andres

Metsoja, Tarmo Tamm).

2. Vabariigi Valitsuse algatatud looduskaitseseaduse, jahiseaduse ja riigivaraseaduse

muutmise seaduse eelnõu (612 SE) teise lugemise ettevalmistamine

Piret Toonpere lausus, et Eesti Keskkonnamõju Hindajate Ühingu MTÜ üldpõhimõtetega

612 SE ei ole vastuolus. Ühing üldjoontes toetab ehituskeeluvööndiga seotud menetluste

lihtsustamist, kuna see puudutab ka ühingu töövaldkonda. Kehtiva regulatsiooni, mille

kohaselt on muudatused võimalikud ainult üldplaneeringut muutva detailplaneeringu kaudu,

lihtsustamine on põhjendatud, kuna aitab vähendada ka ekspertidele langevat kohati

ebamõistlikku töökoormust. Samas peab ühing oluliseks, et ehituskeeluvööndi vähendamist

käsitletaks jätkuvalt erandina ning iga juhtumi puhul oleks selgelt põhjendatud, millistel

alustel vähendamine on õigustatud. Samuti kui kohalikele omavalitsustele (KOV) antakse

eelnõuga suurem otsustusõigus, sh õigus tiheasustusaladel ise otsustada vähendamise ja

lubatud tegevuste üle, kaasneb sellega suurem vajadus koolituse ja juhendamise järele. See on

vajalik, et tagada piisav teadlikkus nii ökoloogilistest väärtustest kui ka kliimamuutustest

tulenevatest üleujutusohtudest ning nende parem arvestamine otsustusprotsessis. Enamik

ühingu ettepanekutest oli täpsustava iseloomuga. Valdav osa ettepanekutest võeti ka arvesse.

Arvestamata jäetud ettepanekutega hetkel ühing nõustub ja täiendavaid vastuväiteid hetkel ei

ole. Yoko Alender palus Kliimaministeeriumi (KLIM) esindajatel selgitada seda, et

Keskkonnaamet (KeA) jätkab KOV-idele üleujutuste riski puudutava teabe jagamist. Taimo

Aasma sõnas, et KeA koostöös Keskkonnaagentuuriga tagab jätkuvalt selle tausta

KOV-idele. Ehituskeeluvööndi kaalutluses on keskne roll KeA-l. Samuti jätkatakse erinevate

koolituste ja juhendmaterjalide pakkumisega.

Helena Eenok lausus, et MTÜ Eesti Metsa Abiks on eelnõu eelkõige just looduskaitsjatena,

mitte niivõrd juristidena läbi töötanud ja üldjoondes ei ole ühingul tugevat vastuseisu eelnõu

suhtes. Ühing toetab ka bürokraatia vähendamise eesmärki. Kirjalikult esitatud esialgsed

mured puudutasid ohtu, et plaanitavate muudatuste tulemusel võib ehituskeeluvööndisse

ehitamine muutuda tavapärasemaks. Samuti võib tekkida oht, et väheneb terviklik ruumiline

vaade ranniku ja kalda kasutamisele ning suureneb killustatud otsustamisega seotud risk.

Lisaks võib suureneda võimalus, et üksikuid erandeid tehakse liialt kergekäeliselt või kus

avalik huvi ja looduskaitselised eesmärgid taanduvad menetlusliku mugavuse ees. Ühing on

saanud kirjalikud vastused, mille kohaselt nimetatud mured ei pruugi olla põhjendatud. Juhul

kui see nii on, ei ole ühingul eelnõule vastuseisu.

Angela Kase sõnas, et Eesti Kinnisvarafirmade Liit (EKFL) on korduvalt avaldanud oma

seisukohad 612 SE suhtes ning ootab jätkuvalt, et nendega arvestataks osas, milles seda seni

tehtud ei ole. Õiguskantsler on oma 12. märtsi kirjas selgitanud, et Riigikogul on ulatuslik

valikuruum erinevate põhiõiguste hüvede tasakaalustamisel, kuid arvesse tuleb võtta

põhiseadusest tulenevaid põhimõtteid: iga piirang peab olema vajalik ja sobiv mõne õiguse

kaitseks ning eesmärgi saavutamiseks tuleb valida isiku põhiõigusi vähem riivavad meetmed.

Praegune looduskaitseseaduse (LKS) muutmine on EKFL-i hinnangul suures osas kantud

eesmärgist seadustada KeA senine praktika, mida peetakse seaduse ebaõigeks kohaldamiseks.

Selle tulemusena liigub regulatsioon kinnistuomanike jaoks ebasoodsamas suunas. See

omakorda tähendab EKFL-i hinnangul ka olulist bürokraatia kasvu, mis on vastuolus

eesmärgiga menetlusi tõhustada. Lisaks sellele, et KeA võim suureneb kinnistuomanike üle,

suureneb see ka KOV-ide üle, millel on täiendav mõju kinnistuomanike õigustele. EKFL on

oma pöördumistes juhtinud tähelepanu, et mõned muudatused võivad olla vastuolus

põhiseadusega. Siinkohal saab tuua kaks näidet. Regulatsioonid, mis puudutavad ruumilise

planeerimise küsimusi ehk ehituskeeluvööndisse elamumaa planeerimise lubatavust ja

tiheasustusalade laiendamist KeA nõusolekul, on võrreldes kehtiva korraga liigselt sekkuvad

KOV-ide põhiseaduslikku õigusesse iseseisvalt otsustada ja korraldada kohaliku elu küsimusi.

KeA põhimääruse § 7 määratleb ameti tegevusvaldkonnad ja ülesanded. EKFL-i hinnangul

jääb ebaselgeks, millist ülesannet ja eesmärki täidab kavandatav muudatus LKS-i § 38 lõikes

3

2¹, millega antakse KeA-le õigus otsustada ehituskeeluvööndisse elamumaa planeerimise üle.

Saab tõstatada meelevaldse küsimuse, et miks peaks elamumaa planeerimine

ehituskeeluvööndisse olema keskkonnakaitse vaates suurema riskiga kui äri- või ühiskondliku

hoone planeerimine samasse vööndisse. Samuti on ebaselge ka § 41 lõikes 2 kavandatav

muudatus, mille kohaselt võib tiheasustusalal ranna või kalda piiranguvööndit laiendada

üksnes KeA nõusolekul. EKFL-i hinnangul peaksid sellised erandid olema selgelt seotud KeA

tegevusvaldkondade ja ülesannetega, eelkõige kaitse- ja hoiualade, püsielupaikadega.

Väljaspool neid juhtumeid peaks ruumilise planeerimise ja tiheasustusalade laiendamise

otsustus jääma KOV-i pädevusse. Kokkuvõttes leiab EKFL, et nimetatud muudatused on

plaanitava eesmärgi suhtes ebaproportsionaalsed, suurendavad bürokraatiat ning võivad kaasa

tuua täiendava võimu kuritarvitamise riski. Yoko Alender lausus, et Õiguskantsleri Kantselei

esindajad olid istungile kutsutud, aga nad ei saanud osaleda. Samas kinnitasid nad kirjalikult,

et arutatav lahendus neile sobib ja nad ei näe selles mingisugust riivet. Erandlikke juhtumeid

puudutav lahendus töötati koostöös Õiguskantsleri Kantseleiga välja ja arvestati põhimõttega,

et igal piirangul peab olema põhjendus. Taimo Aasma sõnas, et Õiguskantsleri Kantselei

esindajatega tihedas koostöös on muudatused ette valmistatud. KeA-l on jätkuvalt keskne roll

ranna ja kalda kaitse otsuste suunamisel. Kavandatavaid muudatusi peab käsitlema laiemas

kontekstis, arvestades, et rand ja kallas on oma olemuselt riikliku kaitse objektid ning nende

kaitse on riiklik huvi. Kui käsitleda paralleelselt ka 30% kaitsekontseptsiooni, mille raames on

KLIM ette valmistanud eraldi LKS-i eelnõu, siis arutatavad muudatused toetavad eesmärki

tagada, et looduskaitseliselt oluliste alade osas oleks KeA-l sõnaõigus. Uute looduslike alade

hõivamine peab olema pigem erandlik ja juba hõivatud alade tõhusam rakendamine

ehitamiseks peab olema eelistatud. Arutatav eelnõu adresseerib seda põhimõtet. T. Aasma

lisas, et KOV-idele antakse muudatustega suurem otsustusõigus. KLIM leiab, et maaomaniku

vaatest muudetakse planeeringumenetlusi lihtsamaks, et oleks vähem bürokraatiat ja looks

suurema selguse.

Aare Kuusik lausus, et Lahemaa Maaomanike Liit on eelnõu osas riigiga pikalt suhelnud ja

oma seisukohti selgitanud. Lahemaa Maaomanike Liit esitas 11. veebruaril avaliku

pöördumise, mille adressaatideks olid Riigikogu keskkonnakomisjon, põhiseaduskomisjon ja

majanduskomisjon. Seni ei ole saadud sisulist tagasisidet ega selgust võimaliku kohtumise aja

osas, kuigi vastavaid signaale on olnud. Liit peab oluliseks, et kohtumine toimuks, et käsitleda

eelnõu puudutavaid küsimusi. Liidu hinnangul esineb muudatustes põhiseaduslikku riivet, kui

vaadelda koosmõjus LKS-i, metsaseadust ning kavandatavat kliimaseadust. Liidu esitatud

ettepanekud keskenduvad eeskätt ehituskeeluvööndi vähendamisele, kuna liit peab selle

ulatust praegu põhjendamatult suureks, eriti asulate kontekstis. Nt Lahemaa rahvuspargi

kandis on Võsu asulas ja Tammistu külas tehtud töö, mille tulemusel on ajalooline hoonestus

ehituskeeluvööndist välja arvatud. Teistes asulates ei ole seda aga tehtud, mistõttu asuvad

asulad ehituskeeluvööndis, mis on ebamõistlik. Praegune olukord seab ehituskeeluvööndis

elavad inimesed olukorda, kus nad peavad tööde tegemiseks paluma erandeid erinevatelt

asutustelt. Samuti on nt Kuusalu valla üldplaneering koostamisel, mis soovitakse üles ehitada

praegu kehtiva seadusandluse alusel. Liit peab seda problemaatiliseks ning on otsustanud

protsessi pidurdada seni, kuni selguse tekkimiseni LKS-i ja metsaseaduse muudatuste osas.

Seetõttu peaks riik andma KOV-idele sõnumi edasise tegutsemise kohta. Lisaks tuleks

ajaloolisi talukohti ja hoonestut käsitleda eraldi ning vältida olukorda, kus nende taastamine

või ehitamine keelataks. Jaan Velström lisas, et oluline on säilitada inimlikkus, millest

lähtuvalt on esitatud ettepanekud ehituskeeluvööndi vähendamise kohta. On kahetsusväärne,

et Eesti lähenemine on selles küsimuses kujunenud erinevaks võrreldes nt põhjanaabritega.

Lisaks asjaolu, et kui Soomes ei kuulu eraomand üldjuhul kaitsealade koosseisu, siis Eestis on

see sageli nii. Ajalooliselt on asustus paiknenud küllaltki ranniku lähedal, mistõttu on

tekkinud olukord, et kui need alad on sattunud ehituskeeluvööndisse, siis sealsete hoonete

taastamine on muutunud väga keeruliseks. Seetõttu peab seal säilima inimlik lähenemine,

kuna vastasel juhul saab maaelu löögi. Yoko Alender märkis, et kui 612 SE vastu võetakse,

siis tekib Kuusalu vallal võimalus üldplaneeringus ise määrata tiheasustusaladel

ehituskeeluvööndi ulatus. Sellest lähtudes on põhjendatud ettepanek oodata ära lõplik õiguslik

4

selgus enne planeeringu kehtestamist. Lisaks on eelnõus sätted, mis lubavad oma õuemaal

rajada nt abihooneid, ehk nendes sätetes on arvestatud maaomanike huvidega. Taimo Aasma

sõnas, et ajaloolise hoonestuse erisust ei ole hetkel ette nähtud. See küsimus on olnud

arutelude keskmes ning taandub suuresti sellele, kuidas määratleda ajalooline hoonestus,

millised on selle tunnused ning milline on konkreetne olukord. Seetõttu taandub see suuresti

kohapealsetele otsustele. 612 SE toob sisse mitmeid erisusi juba hoonestatud alade osas, mille

tulemusel peaks otsustusprotsess nendes juhtumites muutuma lihtsamaks. Samas tuleb

arvestada, et need toimivad teatud kohtades. Kaitsealadel kehtib erisus, et ehituskeeluvööndi

regulatsiooni saab määrata kaitse-eeskirjaga. Juhul kui kaitse-eeskirjas ei ole erinevalt

sätestatud, kehtivad LKS üldreeglid. Lahemaa rahvuspargi kohta on koostatud eeskiri, aga

seal on tegemist eraldiseisva aruteluga, mis puudutab kehtiva kaitse-eeskirja ajakohasust ja

võimalikke muudatusvajadusi. T. Aasma lisas, et erandi lubamise võimalus planeeringu kaudu

säilib ka edaspidi ning selles osas üldprintsiip ei muutu. KOV-il on keskne roll initsiatiivi

kandjana üldplaneeringu koostamisel. KOV esitab oma ettepanekud, mida arutatakse KeA-ga,

kelle ülesanne on hinnata neid riikliku kaitse tervikvaatest lähtuvalt.

Tuulikki Laesson lausus, et hajaasustusse ehitamise ja olemasoleva hoonestuse osas on KeA

praktika viimase u kuue aasta jooksul muutunud. On olukordi, kus varem riigi omandis olnud

nt vanu piilkonnahooneid (sõjaväehooned) on müüdud eraisikutele, kuid nende arendamine on

muutunud piiratumaks. Nt olemasolevale hoonele soovitakse korrus peale ehitada, mitte

ehitada hoone kõrvale (hoone pindala ei laiendata). Tegemist on hoonetega, mille

kasutusotstarve on olnud riigikaitseline ja paikneb riigikaitsemaal, aga eraisik ei saa

riigikaitsemaal ehitada. Küsimus on selles, kas kehtiv regulatsioon ja KeA praktika

võimaldavad olemasolevale hoonele peale ehitada või muuta kasutusotstarvet. Kui kümme

aastat tagasi lubati selliseid muudatusi, siis täna ei võimaldata neid enam, hoolimata sellest, et

õigusraamistik ei ole selles osas muutunud. See on tekitanud olukorra, kus inimesed on

omandanud riigilt kinnistu, kus paiknevad juba hooned, kuid täna ei saa neid reaalselt

kasutada, kuna öeldakse, et hoone kasutus peab jääma algse otstarbega samaväärseks. Seega

kui ehitis asub ka veekaitsevööndis (10 m jõe äärest) ja soovitakse tehakse laiendust

ülespoole, siis hetkel ega ka 612 SE jõustumisel ei saa seda õiguslikult korrektselt teha.

Selline lähenemine ei ole mõistlik. Sellest tulenevalt on tehtud ettepanek muudatuseks.

Hoone, mis asub veekaitsevööndis, asukohta ei ole võimalik muuta ning seda ei ole võimalik

viia väljapoole veekaitsevööndit. T. Laesson lisas, et Lahemaa kontekstis on olemas

kohtuotsus, millest nähtub, et KeA aktsepteerib küll 1950. aastal ehitatud ja tänaseni säilinud

hoonet, kuigi see ei vasta Lahemaa kaitse-eeskirja tingimustele. Samas ei peeta sobivaks

hoonet, mille puhul on olemas vundament ja mis viitab varasemale asustusele samal kohal.

See tõstatab küsimuse, mida käsitatakse õigusliku alusena. Praktikas on jõutud olukorda, kus

õigusliku aluse määratlemiseks tehakse kasutatud puitehitusmaterjali analüüse, millega

tõendada, et materjali on kasutatud 1980ndatel. Sellega soovitakse näidata, millal on

olemasolevat laiendust tehtud. Selline lähenemine on ebamõistlikult keerukas. Sellest

tulenevalt tuleks kaaluda ehituskeeluvööndis paiknevate ehitiste regulatsiooni täiendavat

ülevaatamist, et millistel ajahetkedel ja kriteeriumidel käsitletakse ehituste lubatavust ning

kuidas määratletakse õigusliku aluse olemasolu. Teiseks probleemiks on üleujutusalade

käsitlus. Käesoleva eelnõuga võib toimuda ehituskeeluvööndi oluline laiendamine mere ääres.

Põhjus seisneb selles, et varasemas praktikas määratleti üldplaneeringutes üleujutatava ala piir

lihtsamalt, aga tänane praktika on, et muudetud üleujutatud ala piiri kohta, mis ei ole

kooskõlas LIDAR-andmetega, saab öelda, et ei ole teada, kas see on üleujutatava ala piir või

näitab geoportaalist nähtav teave maakõrgust. Praktikas võib olla alasid, kus erinevalt

Keskkonnaagentuuri informatsiooni ei ole üleujutus põhjustatud merest, vaid nt läheduses

asuvast jõest, kraavist või tormi korral sademevee kogunemisest maapinna nõgudes. Kui

Maa-ameti (MaRu) ehituskeeluvööndite kaardile lisada üleujutatava ala piir ning püüda selle

põhjal seaduses sätestatu põhjal määratleda ehituskeeluvööndi ulatust, ei pruugi see olla

selgelt tuvastatav. Seetõttu ei ole väide, et MaRu kaardilt saab üheselt määrata üleujutatud ala

või ehituskeeluvööndi piiri, kõikidel juhtudel korrektne. Sellest tulenevalt on tehtud ettepanek

fikseerida, kuidas üleujutatud ala ulatus määratakse. Täiendav probleem seisneb selles, et nii

5

veepiiri kui ka üleujutatava ala piirid on ajas muutuvad, tulenevalt maapinna tõusust või

langusest. Veepiiri muudetakse kehtiva korra kohaselt iga kaheksa aasta tagant, mistõttu ei ole

kinnistuomanikel kindlust, milline on nende kinnistu ulatus tulevikus. See omakorda tekitab

olukorra, kus ei ole selge, kas juba alustatud ehitus jääb pärast muudatusi endiselt väljapoole

ehituskeeluvööndit või satub vööndisse. Seetõttu tuleks see punkti üle vaadata. Kokkuvõtteks

võib 612 SE jõustumine kaasa tuua ehituskeeluvööndite olulise laienemise ja seeläbi oluliselt

suuremad piirangud kinnistuomanikele. Yoko Alender ei nõustunud viimase väitega.

Varasematel aruteludel, sh eelkohtumistel Õiguskantsleri Kantselei esindajatega ja komisjoni

istungitel, käsitleti korduvalt kinnistuomanike õigust saada selget teavet neile kohalduvate

piirangute kohta. Samas tuleb arvestada, et loodus on dünaamiline ja ajas muutuv. Selle vastu

saab ainult sellega, kui inimeste mõju loodusele proovitakse vähendada. Taimo Aasma sõnas,

et üleujutusala regulatsiooni (mis on üleujutusala ja kuidas seda defineeritakse) ei muudeta

LKS-is kavandatavate muudatustega. Jätkuvalt kehtib põhimõte, et korduva üleujutusala piirid

mere ääres määratakse KOV-i üldplaneeringuga. Kui seda tehtud ei ole, kohaldub ühe meetri

samakõrgusjoon. Käimas on planeeringute infosüsteemi loomine, mille eesmärk on protsess

korrastada, kus maaomanikel on kättesaadav viimane seis. T. Aasma lisas, et loodus on

pidevas muutumises ning otsused peavad sellega arvestama. Vajaduse korral tuleb teha

asjakohaseid muudatusi. Kris Heinsoo lisas, et MaRu-ga on arendamise teemasid arutatud ja

süsteem kuvab hetkeolukorda. Tegemist on eelkõige informatiivse iseloomuga, aga on

oluline, et see oleks tööriist, mille kaudu kasutajad saavad võimalikult täpse ja ajakohase info.

Kui eelnõu edasine menetlus jätkub, siis jätkatakse koostööd MaRuga, et ka MaRu

geoportaalis ja kitsenduste kaardil saaks tehtud vajalikud muudatused. Taimo Aasma lausus

ajaloolise hoonestuse osas, et eelnevalt kirjeldatud olukord on tõenäoliselt võimalik: kui

tegemist on 1950. aastate hoonega, kus on hoonestatud koht ja toimiv hoonestus. Üheks

muudatuste läbivaks põhimõtteks ongi, et kui on toimiv hoonestus ja ka nt õueala, siis seal

tegutsemine peaks olema lihtsam. Kui aga rääkida nt enne Teist maailmasõda rajatud ja

üksnes vundamendina säilinud objektidest, siis on sellised alad sageli kujunenud sisuliselt

looduslikeks elupaikadeks. Sellistel juhtudel on võimalik, et KeA hindab loodusväärtust

olulisemaks kui vundamendi säilitamise huvi. Mis puudutab pealeehitamist, siis teadmata

hetkel konkreetset olukorda, võib see kuuluda ehitusseadustiku regulatsiooni alasse ja jääda

LKS-ist välja. 612 SE kavandatavad muudatused puudutavad mitmeid erisusi, mis on seotud

hoonete laiendamise ja menetluste lihtsustamisega. Toodi välja, et need seda juhtumit ei kata,

aga juhtumit tuleks eraldi hinnata, miks kehtiv kord ei oleks kohaldatav. Tuulikki Laesson

sõnas, et veekaitsevööndi laius on kümme meetrit. Kui olemasolev hoone paikneb jõe äärest

kümne meetri kaugusel ehituskeeluvööndis, tähendab see käesolevas kontekstis ehitamist

ehituskeeluvööndisse, mis ühtlasi hõlmab ka veekaitsevööndisse ehitamist – tegemist on kahe

kattuva vööndiga. Kehtiva regulatsiooni kohaselt, sh eelnõus sätestatuna, ei ole

veekaitsevööndis laiendamine lubatud. See tähendab, et ei ole olemasoleva hoone

pealeehitamine veekaitsevööndis õiguslikult võimalik. Kris Heinsoo lausus, et kavandatavate

erisuste kohaselt on hajaasustuses võimalik olemasolevat ehitist laiendada ühe kolmandiku

võrra ilma eraldi nõusolekuta. Kui laiendamine ületab nimetatud määra, on selleks samuti ette

nähtud erisus, kuid sel juhul saab tegevus toimuda üksnes KeA või KOV-i nõusolekul. See

regulatsioon ei ole kuidagi seotud veekaitsevööndiga.

Joonas Plaan lausus, et Eestimaa Looduse Fond toetab 612 SE praegust versiooni.

Võimalikud erandid peavad olema selgelt põhjendatud ning eeldama KeA sisulist kaasatust.

Üldpõhimõtteks peab jääma, et üleujutusala säilib. Korduva üleujutusega ala piir ei ole ohutu

ehituspiir, vaid tähistab ulatust, kuhu vesi juba olemasoleva teadmise alusel aeg-ajalt jõuab.

Seetõttu on kehtivas loogikas üleujutusalade piirile lisatud puhver – rannaaladel 100 m ja

siseveekogudel 50 m. Tegemist ei ole bürokraatliku nõudega, vaid minimaalse ohutusvaruga.

Puhvri kaotamine annaks riigi poolt eksitava signaali, et üleujutusala vahetus läheduses

ehitamine on mõistlik ja ohutu. Tegelikult viitab kliimateadus vastupidisele: üleujutused

muutuvad kliimamuutuse tõttu tõenäolisemateks, intensiivsemateks ja raskemini

prognoositavamateks. See ala, mis täna ujutab harva üle, võib lähi kümnenditel olla oluliselt

sagedamini vee all. Teiseks ei ole veepiirile ehitamine vaid eraomaniku küsimus, vaid selge

6

keskkonnarisk. Ranna- ja kaldaalad on loodusväärtuslikud, hõlmates elupaiku, kaitstavaid

liike, looduslikku taimkatet ning toimides veekogude jaoks olulise puhvrina. Looduslik

kaldavöönd seob toitaineid, vähendab reostuse kandumist veekogudesse, stabiliseerib kallast

ja aitab säilitada veekogude seisundit. Hoonestuse ja taristu rajamisel – sh teed, väetatud

haljastus – see filter nõrgeneb või kaob. Üleujutuste korral ei piirdu mõju kinnistu piiridega:

vesi kannab veekogudesse reovett, õlijääke, kemikaale, väetisi, võõrliike ja muud reostust.

Seega ei ole küsimus üksnes hoone kahjustumises, vaid surve suurenemises veekogudele ja

rannikuelupaikadele. Kolmandaks ei jää risk ainult eraomaniku kanda. Praktikas muutuvad

üleujutuse tagajärjed – kahjustused teedele, elektriühendustele, reoveesüsteemidele või

päästeasutuste ligipääsule –avalikuks probleemiks ja kuluks, mille lahendamine langeb

KOV-i, riigi, taristuettevõtjate või maksumaksja kanda. Seetõttu tähendab puhvri kaotamine

uute tulevaste probleemide teadlikku tekitamist: rohkem kahjujuhtumeid, vaidlusi, survet

tagantjärele seadustamiseks ning täiendavaid kulusid taristule. See ei ole kooskõlas

kliimamuutustega kohanemise eesmärgiga, vaid suurendab kliimariske.

Maia-Liisa Anton sõnas, et Eesti Keskkonnaühenduste Koda toetab 612 SE praegust

versiooni. Samas on tegemist kompromissiga ning erisused peavad olema põhjalikult

kaalutud. Samuti peab otsustusõigus jääma KeA-le, kellel on vajalik pädevus hinnata

tervikpilti ja pakkuda vajaduse korral sobivaimaid, loodusele vähema mõjuga lahendusi.

KOV-ide tasandil erineb probleeme looduskaitse teemadega. Nt on esitatud

kooskõlastamiseks planeeringuid, kus septikuid on planeeritud aladele, kus esinevad juba

üleujutused. Lisaks ei ole hajaasustusele suures mahus ehitamise lubamine kooskõlas

üleriigilise planeeringuga ning toob kaasa täiendava ühiskondliku koormuse taristu rajamise

ja hoolduse näol. Kui riik lubab ehitamist, kujuneb sellest avalikkuses arusaam, et selline

tegevus on ohutu. Probleemide ilmnemisel, nt üleujutuste korral, võib tekkida tunne, et riik

peab kahjud kompenseerima, kuna lubas neid tegevusi. Lisaks tuleb arvestada, et tänapäevane

hoonestus ja eluviis erinevad oluliselt varasemast: tegemist ei ole enam lihtsate abihoonetega,

vaid elamutega koos kaasaegse taristuga (nt elekter, reoveesüsteemid), mille keskkonnamõju

on märksa suurem. Seetõttu ei ole ajalooline kasutuspraktika otseselt võrreldav tänaste

arendustega. Yoko Alender märkis, et õiguskantsler on korduvalt juhtinud tähelepanu sellele,

et kehtiva seaduse sõnastus ei ole olnud piisavalt selge ning KeA tõlgendused ei ole

omanikele sageli arusaadavad, mis on tekitanud konflikte. Tegemist võib olla eranditega, aga

regulatsioon tuleb koostada selliselt, mis on piisavalt selge, et ka nendele erandjuhtumitel ei

tekiks vastuolusid. Üleujutusala põhimõte ei kao ning selle kaitse säilib. KOV-i

otsustusõiguse andmine tiheasustusaladel on kooskõlas ruumilise planeerimise loogikaga

linnakeskkonnas. Samas on põhjendatud, et hajaasustuse uute alade puhul säilib KeA roll

arendusotsuste vajalikkuses. Lisaks ei ole juba kehtivas õiguses mingisuguseid puhvreid ette

nähtud ja ka seda küsimust on õiguskantsleriga korduvalt arutatud.

Leho Kure lausus, arutelus on varem välja toodud, et tiheasutusaladel saaksid KOV-id

otsustada ehituskeeluvööndi vähendamist. Eelnõust nähtub, et vastav kohustus pannakse

KOV-idele linnas, alevis ja alevikus, kuid mitte külades. Samas neis kolmes esineb ka nii

tihe- kui ka hajaasustusalasid. Siin tuleks tagada õigusselgus. Kui KOV-idele pannakse selline

otsustusõigus ilma täiendava rahastuseta, nagu praegusel juhul, peab neil vähemalt olema

võimalus teha enda arengut toetavaid otsuseid. Vastasel juhul tekib oht uute konfliktide

tekkeks, kuna KOV-ide otsused on need, mida vaidlustatakse. KOV-id peavad vastutama

otsuse õiguspärasuse eest, kaitsma seda kohtus ja kaotuse korral tasuma kaebaja kohtukulud.

Külade osas Jõelähtme valla ettepanekut ei arvestatud, kuna selles punktiks peetakse oluliseks

KeA otsustavat rolli. See tekitab küsimuse KOV-ide otsustusvõime usaldusväärsuse kohta

tervikuna. Samas jääb ebaselgeks, et kui külade kontekstis ei ole KOV-ide otsused

usaldusväärsed, siis miks nad peaksid olema linna, alevi ja aleviku kontekstis. Jõelähtme vald

puutub ehituskeeluvööndi küsimustega kokku igapäevaselt. Istungil on toodud välja, et KeA

toetab palju KOV-e. Samas praktikas see ei toimi tihti ja sageli vastatakse pöördumistele, et

KOV-i pädevuses on nende küsimuste lahendamine. Sellest lähtuvalt on murekohaks, et

kavandatavad erandid ei ole piisavalt õigusselged ning võivad tekitada täiendavaid vaidlusi.

7

Jõelähtme vallal on mitmeid probleeme juba olemasolevate eranditega. Nt mõiste

„veeliiklusrajatis“ asendatakse mõistega „veeliiklust reguleeriv rajatis“. Tõenäoliselt

kohtupraktika näitab, mida üks või teine täpselt tähendab. KOV-ide korralduse seaduse

kohaselt ei ole keskkonnahoid KOV-i ülesanne, vaid on riigi ülesanne. Kui riik paneb

KOV-idele ülesandeid, siis ta peaks kaasa andma rahalisi vahendeid nende ülesannete

täitmiseks. Positiivne on see, et kavandatakse erisusi, mis võimaldavad teatud juhtudel

otsustada uute ehitiste lubamist ehituskeeluvööndisse ilma detailplaneeringut koostamata.

Praktikas on esinenud olukordi, kus hoone rajamine väljapoole ehituskeeluvööndit on

võimalik, kuid sellele juurdepääs eeldab läbipääsu läbi ehituskeeluvööndi. Sellisel juhul tuleb

koostada detailplaneering, mille maksumus on ligikaudu 10 000 € huvitatud isikule ning

samaväärne kulu kaasneb ka KOV-ile menetluse läbiviimisel. Seda üksnes ligikaudu

kümnemeetrise juurdepääsutee rajamiseks. Selliste olukordade vältimine on mõistlik. Samas

puudutavad kavandatud erisused, v. a olemasolevate hoonete laiendamine, rajatisi. Seejuures

on praktikas ulatuslikke vaidlusi selle üle, kas konkreetsel juhul on tegemist rajatise või

hoonega. Jääb arusaamatuks, miks Jõelähtme valla algselt esitatud ettepanekut, näha ette

laiemad võimalused otsustada ehituskeeluvööndi vähendamist või sinna ehitamise lubamist

ilma detailplaneeringuta, ei ole arvestatud. Kehtiv lähenemine eeldab sageli pikka ja kulukat

menetlust ka suhteliselt lihtsate küsimuste lahendamiseks. Planeerimisseadus võimaldab

teatud juhtudel olemasolevate hoonestuste vahele ehitamist projekteerimistingimuste alusel

ilma detailplaneeringuta, läbides avatud menetluse. Praktikas näeb planeeringumenetlus välja

nii, et KOV algatab planeeringu, taotleb KeA-lt nõusolekut ning negatiivse otsuse korral

lõpetab menetluse. Selline otsus on aga kohtus vaidlustatav. Kui selgub, et KeA tegi

kaalutlusvea ja kaebus kohtus rahuldatakse, jäävad kohtukulud KOV-i kanda. Yoko Alender

palus selgitada öeldut, et eelnõuga pannakse KOV-idele uusi keskkonnahoiu ülesandeid.

Leho Kure vastas, et nt ehituskeeluvööndi vähendamise otsustamine. Yoko Alender märkis,

et tegemist ei ole kohustuse, vaid võimalusega. Leho Kure sõnas, et ehituskeeluvööndi

vähendamine on võimalik nii kehtiva õiguse alusel kui ka 612 SE kohaselt nii üld- kui ka

detailplaneeringu menetluses. Mõlemad menetlused algatatakse inimese taotluse alusel ning

KOV-il lasub kohustus taotlust menetleda ja teha sisuline otsus, kas positiivne või negatiivne.

Igal juhul on selline otsus kohtus vaidlustatav. Kui vastav pädevus antakse linnas, alevis ja

alevikus KOV-idele, ei ole neil võimalik menetlust sisulisest otsustamisest kõrvale suunata,

edastades taotlust KeA-le otsustamiseks. Seaduse kohaselt jääb otsustusvastutus KOV-ile.

Taimo Aasma lausus, et KeA roll planeeringumenetluses tuuakse eelnõuga varasemasse

etappi. Hetkel paikneb KeA hinnangu andmine menetluse lõpufaasis, mis juhul võib tekkida

vajadus planeeringut muuta KeA hinnangu tulemusel. Eelnõu eesmärk on tuua KeA roll

varasemasse faasi ja seeläbi vähendada menetluskulu. Samal ajal on teadlikult otsustatud anda

linnas, alevis ja alevikus otsustusõigus KOV-idele. See lähenemine tuleneb vajadusest vältida

ebamõistlikke olukordi, kus KeA on menetlenud väga lokaalse mõjuga küsimusi. Külade

eristamine on samuti teadlik valik ning ei tulene usalduse puudumisest KOV-ide suhtes.

Regulatsiooni kujundamisel on lähtutud riikliku looduskaitse üldistest eesmärkidest ning

loodusväärtuste paiknemisest. Piir on seatud eesmärgiga eristada looduslikumaid alasid ning

linnalise iseloomuga asustust. Kris Heinsoo lisas, et varem kasutati mõistet

„kalakasvatusehitis“, mis on asendatud mõistega „vesiviljelusehitis“. Samuti on veeliiklust

reguleeriv rajatis jätkuvalt regulatsioonis sätestatud, kuid paikneb teises punktis. Leho Kure

palus täpsustada veeliiklusrajatist, kuna praktikas on olnud olukordi, kus veeliiklusrajatisena

mõisteti ka kaldale rajatavat paadikuuri. Mingil hetkel kujundas KeA selge seisukoha, et

paadikuur ei kvalifitseeru veeliiklusrajatiseks. Jõelähtme vald esitas oma üldplaneeringu

menetlemise käigus KeA-le eraldi selgitustaotluse veeliiklusrajatise mõiste sisustamiseks ning

sai vastuseks, et selle all peetakse silmas laevaliiklust suunavaid merepoid. Samas KLIM-is

toimunud aruteludes öeldi, et varasem ebatäpsus selles mõistes on kavas regulatsioonist

eemaldada, kuna miks peaks merepoi paiknema ehituskeeluvööndis. Kris Heinsoo selgitas, et

kehtivas regulatsioonis on mõiste „veeliiklusrajatis“, mille sõnastus on eelnõus täpsustatud

kui „veeliiklust reguleeriv rajatis“ ning see on käsitletud erandina. Kui rääkida nt suurema

kanali rajamisest, kaasneb sellega oluliselt suurem keskkonnamõju. Kuigi ka kehtiva

regulatsiooni kohaselt on need erandi all. Taimo Aasma lisas, et veeliiklust reguleerivate

8

rajatistena eristatakse selgelt nt poid ja tulemärgid, mida pannakse kaldale. Tuulikki Laesson

tõi välja, et on kohtupraktikat selles osas, mida täpselt mõistetakse veeliiklusrajatise all.

Tulemus näitab, et selle mõiste all kasutatakse sadama akvatooriumis paiknevaid rajatisi.

Seoses navigatsioonimärgistuse veeliiklusrajatisena arvestamise kohta on Transpordiamet

öelnud, et poid ei ole veeliiklusrajatised. Seega on probleem sõnastuses, sh erandites

kasutavad määratlused. See näitab, et ei ole piisavalt hinnatud olemasolevat kohtupraktikat.

Yoko Alender märkis, et sõnastused vaadatakse täiendavalt üle.

Piret Paiste sõnas, et Saaremaa vallal on suur rannajoon ja praktikas on olnud probleeme

ehituskeeluvööndi vähendamisega. Vald ei soovi ehitada tervele rannikule ja mõistab

ehituskeeluvööndi vajalikkust ning käsitleb selle vähendamist selge erisusena. Siiski leiab

Saaremaa vald, et ajaloolised talukohad peaksid olema käsitletud erandi korras. Nende arv ei

ole sedavõrd suur, et see mõjutaks oluliselt ranna- ja kaldakaitse eesmärke. Samas, kui

hoonestus on hävinud nt sõja või muude asjaolude tõttu, ei ole täna võimalik seda taastada,

kuigi mitmed kehtivad üldplaneeringud seda toetaksid. KeA on oma varasemat praktikat

oluliselt muutnud. Varem peeti ajaloolist talukohta üheks olulisemaks aluseks

ehituskeeluvööndi vähendamisel, kuid praeguseks seda enam arvesse ei võeta ning vastavaid

nõusolekuid ei anta. Saarema kontekstis pärineb viimane nõusolek ehituskeeluvööndi

vähendamiseks olemasoleval ajaloolisel talukohal 2023. aastast. Üksikuid vähendamisi on

tehtud, kuid need on saavutatud vaidluste tulemusel. Seetõttu tuleks kaaluda, milline on

ajalooliste talukohtade erisusest väljajätmise põhjendus. Teine punkt puudutab olemasoleva

elamu laiendamise erisust, mis on lubatud maismaa suunas. Seejuures jääb ebaselgeks, miks

ei kohaldata samu põhimõtteid ka seaduslikult rajatud tootmis-, äri- ja majutushoonetele.

MaRu ortofotodel on selliste objektide õuealad selgelt tuvastatavad. Neile siiski ei kehti

vastav erisus, mis piirab võimalusi ala arendada, sh nt tehnovõrkude rajamist. Selline

lähenemine võib kaasa tuua ebavõrdse kohtlemise olukorras, kus hoonestus on rajatud

kooskõlas kehtiva õigusega. P. Paiste juhtis tähelepanu eelnõu punktile 7, milles käsitletakse

ehitusjoonest maismaa suunas ehituskeelu mitte kehtivust. Selgitustes on märgitud, et

ehitusjoone määramisel arvestatakse külgnevatel maaüksustel KOV-i loa alusel püstitatud

hoonete vahel moodustatavat joont. Siinkohal tekib küsimus, kas „külgnev maaüksus“

tähendab täpselt piirnevat maaüksust. Sisuliselt ei peaks ehitusjoone määramine eeldama, et

hoonestus paikneb vahetult mõlemal pool. Seda punkti tasuks täpsustada. Taimo Aasma

lausus, et ajalooliste hoonekohtade teema on aruteludes korduvalt tõstatunud, sh küsimus, kas

ja millisel viisil seda reguleerida. 612 SE vastavat erisust ette nähtud ei ole. Tuleb arvestada,

et ajalooliste hoonekohtade käsitlemisel on oluline roll konkreetsel asukohal ja selle

looduslikel tingimustel, mistõttu KeA neid juhtumeid põhjalikult hindab. Tootmishoonete

erisuse küsimuse puhul on keskseks asjaoluks nende võimalik suurem mõju ümbritsevale

keskkonnale võrreldes nt elamutega. Seetõttu nõuab nende laiendamine täiendavat kaalutlust.

Vastava menetluse läbimise ja nõusoleku saamise korral on sellised tegevused siiski

võimalikud. T. Aasma lisas, et viimasena toodud punkti sõnastust saab KLIM üle vaadata.

Yoko Alender palus komisjonile edastada viidatud punkti, mille saab täiendavalt üle vaadata.

Aare Kuusik tõi näite Lahemaa rahvuspargi kandist. Tegemist oli juhtumiga, kus inimene

soovis taastada hoonestuse ajaloolisel talukohal. Selleks koguti kokku kõik olemasolevad

ajaloolised kaardimaterjalid ja tehti ulatuslik eeltöö. Seejärel koostati kehtivate

projekteerimistingimuste alusel projekt, seda pärast mitut KeA kohapealset ülevaatust, mille

käigus hinnati, et alal ei esine selliseid loodusväärtusi, mis vajaksid täiendavat kaitset.

Projekti lõpuks KeA ei kooskõlastanud, kuna selgus, et vahepeal oli muudetud

õigusraamistikku ning kehtestatud piirang, mille kohaselt ei ole projekteerimistingimuste

alusel enam võimalik ajalooliste hoonete asukohta projekteerida ega ehitada. Isik pöördus

seejärel õiguskantsleri poole, kelle soovitusel algatati kohtuvaidlus. Esimese astme

kohtumenetlus tõi kaasa üle 5000 € suuruse kulu ning lõppes negatiivse lahendiga, kuna

kohus lähtus kehtivast, muudetud õigusest. Selle tulemusel loobus isik edasisest menetlusest.

Seetõttu tuleks käsitleda teemat täiendavalt. Arutelus on viidatud KeA kõrgele kompetentsile,

kuid praktika põhjal ei saa järeldada, et vastav pädevus oleks üle Eesti piisaval tasemel.

9

Seetõttu tuleks kaaluda KeA kompetentsi tugevdamist, et tagada kvaliteetsed ja põhjendatud

otsused ning asjakohane nõustamisvõimekus. Nt Kuusalu vallas on praktika kujunenud

selliseks, kus kohaliku elu küsimustes on otsustusõigus sisuliselt koondunud KeA-le. Otsuseid

ei langetata ilma KeA nõusolekuta. Selles valdkonnas peab midagi muutuma nii kompetentsi,

halduspraktika kui ka selles osas, et KOV-il peab olema rohkem õigusi, sh looduskaitsealade

suhtes. Taimo Aasma lausus, et kompetentsi tagamine nii KOV-ides kui ka KeA-s on oluline

teema. T. Aasma lisas, et kui ajalooline hoonestus vastab seaduses sätestatud määratlusele, on

õigusselgus tagatud. Probleem tekib aga olukorras, kus tuleb hinnata, mida pidada

ajalooliseks hoonestuseks. Nt on toodud saja aasta vanust säilinud vundamenti. Samas tekib

küsimus, kas erisuse tegemise piisavaks aluseks saab pidada ajaloolist kaardimaterjali, mis

viitab varasemale hoonestusele, kuid mille füüsilised jäljed ei ole säilinud. KLIM on olnud

ettevaatlik üldise automaatse erisuse kehtestamisel olukorras, kus puudub selge ja kõigile

üheselt arusaadav määratlus ajaloolise hoonestuse kohta ning kus ei ole kokku lepitud ka

selles, millisele ajahorisondile ja millistele allikatele sellise hindamise puhul tuginetakse. KeA

ülesanne on hinnata olukordi ka looduskaitselisest vaatenurgast. Yoko Alender märkis, et

tema hinnangul on üldnorm põhjendatud nendes olukordades, kus asjaolud on selged ja

üheselt määratletavad. Samas on oluline säilitada võimalus teha otsuseid kaalutlusõiguse

alusel.

Andres Metsoja sõnas, et kui riigikaitseline objekt on sattunud eraomandisse, tuleks seda

käsitleda planeeringumenetluse kaudu, viies selle vastavusse tegeliku olukorraga, sh

sihtotstarbe muutmine toimub planeeringumenetluse kaudu. Seetõttu ei pea ta põhjendatuks

erandite loomist olukorras, kus riigilt omandatud vara soovitakse kasutada algsest otstarbest

erineval viisil. KOV-ide rolli osas nõustus ta ühest küljest eelnevate sõnavõtjate seisukohaga,

et tegemist on eelkõige õigust rakendava, mitte seda loova tasandiga. KOV lähtub kehtivast

õigusruumist ning menetleb kodanike algatusi vastavalt seadusele. Samas tõstatub küsimus

riigi eesmärkidest tervikuna. Nt kui tiheasustusaladel on ehituskeeluvööndi vähendamine

üldplaneeringuga juba ette nähtud ning praktikas oleks ebamõistlik KeA sekkumine. Teisalt

tekib küsimus hajaasustusega alade ja külade kontekstis. Jääb mulje, et liigutakse sellise

praktika suunas, kus üldplaneeringuga peab olema ette nähtud elamuala ehituskeeluvööndis.

Kui seda ei ole ette nähtud, siis võib kujuneda olukord, kus ka detailplaneeringu algatamisel,

mis on üldplaneeringut muutev, kasutab KeA kaalutlusõigust selliselt, et ehitustegevust ei

võimaldata, kuna elamuala ei ole ette nähtud. See tõstatab küsimuse, kas selline lähenemine

on põhjendatud, arvestades seda, et kas üldplaneeringu koostamisel suudetakse selliseid asju

ette näha, ning lisaks üldplaneeringu koostamise ajakulu. A. Metsoja lisas, et üleujutusala

piiride määramisel tuleb lähtuda konkreetsetest juhtumitest. Kaitsealuste objektide puhul on

mõistetav, et KeA eeldab KOV-ilt detailplaneeringu läbiviimist. Kui tegemist ei ole

kaitsealuse alaga, on küsimus lahendatav detailplaneeringuga, kus kaalutlusõiguse kasutamine

jääb tõenäoliselt alles. Kui tegemist on kõrgema alaga, kus ehitamine on võimalik ning

asjakohaste tingimustega on tagatud looduskeskkonna ja majandustegevuse koostoime, peaks

planeeringumenetlus koos vajalike eksperthinnangutega sellised olukorrad lahendama. A.

Metsoja lisas, et kui riik on elektripaigaldiste ja liinide kohta öelnud, et eraomanik peab oma

kinnisasjal paiknevat taristut taluma, siis võiks sarnast lähenemist kaaluda ka vastupidises

suunas. See tähendab, et riik võiks teatud juhtudel aktsepteerida ajaloolise hoonestuse

taastamist eraomandil. Juhul kui tegemist on varasemalt eksisteerinud ajaloolise objektiga,

võiks riik selgelt väljendada seisukohta, et kuigi uue hoonestuse rajamist kõikjal ei toetata,

ollakse valmis aktsepteerima ajalooliste hoonekohtade arendamist. Selline lähenemine oleks

põhjendatud ka keskkonnahoiu seisukohast. Yoko Alender lausus, et on otstarbekas

täpsustada koostöös ministeeriumiga seletuskirja sõnastust, eelkõige külade käsitluse osas, et

oleks üheselt arusaadav, millist tõlgendust KeA-lt oodatakse. Eelnevalt selgitatud lähenemine

ei ole olnud eesmärk. Angela Kase sõnas, et riigikaitseliste ehitiste puhul, mis on

võõrandatud eraomandisse, ei ole lähenemine, mille kohaselt tuleb alati algatada

detailplaneering, kooskõlas planeerimisseaduse põhimõtetega. Planeerimisseadus ei näe ette

planeeringu algatamist pelgalt maakasutuse sihtotstarbe muutmise eesmärgil.

Detailplaneeringu algatamine on eelkõige seotud sellega, et kui soovitakse püstitada uus

10

hoone või laiendada olemasolevat üle 33%. Juhul kui tegemist on olemasoleva nt

piilkonnahoonega, mida soovitakse kasutusele võtta muul otstarbel, peab toimuma

mingisugune muu menetlus kui planeerimismenetlus. Yoko Alender märkis, et inimene ei saa

eeldada, et ta hakkab riigikaitsemaale elamuid ehitama. Angela Kase nõustus sellega, aga

kasutusotstarbe muutmine peaks toimima nt ehitusloa menetluse kaudu. Andres Metsoja

lausus, et nt endised piirivalvekordonid ei ole enam käsitatavad riigikaitseliste objektidena –

need on vastavast staatusest vabastatud, ei paikne riigikaitsemaal ning on võõrandatud

eraomandisse. Samas kui riigikaitsemaa võõrandatakse, kus on olemas planeering, siis uus

eraomanik ei saa väita, et ta soovib olemasoleva planeeringu alusel ehitada riigikaitselist

objekti. Selline arusaam ei ole korrektne. Angela Kase sõnas, et see teema vajaks täiendavat

selgitamist.

Angela Kase lausus, et EKFL toetab Jõelähtme valla seisukohta, mis puudutab KeA rolli

ranna ja kalda ehituskeeluvööndi vähendamises väljaspool kaitseala, hoiuala või püsielupaika

linnas kui asustusüksuses, alevis, alevikus või nende asustusüksuste. Uute tiheasustusalade

moodustamine toimub Vabariigi Valitsuse otsuse alusel ning on seetõttu juba kontrollitud.

Olemasolevate tiheasustusalade laiendamine toimub kehtiva õiguse kohaselt üldplaneeringu

kaudu, mis eeldab ka KeA kooskõlastust. Juhul kui seadusmuudatusega seatakse nõue, et

tiheasustusalade laiendamine saab toimuda üksnes KeA nõusolekul, ei ole põhjendatud

eeldus, et KOV-ide roll võiks olla külade kontekstis nõrgem. Kõik tiheasustusalade

kujunemise ja laiendamisega seotud teemad on juba eelnevalt saanud KeA nõusoleku.

Seetõttu on põhjendatud, et väljaspool kaitsealasid, hoiualasid ja püsielupaiku jääks

ehituskeeluvööndi vähendamise otsustamine tiheasustusaladel KOV-ide ainupädevusse. Teine

teemapüstitus puudutab õuealade määratlemist, mille kohta KLIM-i esindaja tõi välja, et see

on seotud toimiva õuealaga. Samas on hajaasustuses juhtumeid, kus õueala ei ole määratud.

Ühelt poolt on olukordi, kus õueala ei ole kunagi formaalselt kindlaks määratud. Teisalt

esineb juhtumeid, kus õueala määramata jätmine tuleneb sellest, et KeA ei ole andnud

vastavat nõusolekut, kuigi kinnistul paikneb seaduslik hoonestus. Seega kuigi kinnistul võib

paikneda elamu, piirdeaed ja vajalikud tehnovõrgud, ei ole võimalik rajada juurdepääsuteed,

kuna vastavad erandid kehtivad üksnes õuealaga hõlmatud aladele. Taimo Aasma lausus, et

tema hinnangul on teine punkt kaetud, kuna rajatiste osas on üldine erand eelnõus juba ette

nähtud. Tiheasustusalade laienemise osas jääb KLIM seisukohale, et KeA-l peab olema selge

roll. KLIM-i hinnangul on kehtiv seadus sel teemal hetkel ebapiisavalt reguleeritud, ehk

KeA-l ei ole hetkel selles konkreetses teemas siduvat rolli. Angela Kase sõnas, et see väide ei

vasta tegelikkusele, kuna üldplaneeringu kooskõlastamine eeldab alati ka KeA kooskõlastust.

Käesoleval juhul ei käsitleta uue tiheasustuse moodustamist, mis on eraldi regulatsiooni

objekt, vaid olemasoleva tiheasustuse laiendamist üldplaneeringu alusel. Sellises olukorras

hindab KeA üldplaneeringu kooskõlastamise käigus planeeringut tervikuna, sh ka tiheasustuse

laiendamise vastavust keskkonnanõuetele. A. Kase palus selgitada, kas LKS-i § 38 lõike 5 uus

punkt 14 näeb ette, et ehituskeeld ei kohaldu rajatistele, mida ei ole loetletud sama paragrahvi

lõikes 4, juhul kui nende rajamine väljaspool ehituskeeluvööndit ei ole otstarbekas. Kris

Heinsoo vastas, et jah seda peetakse silmas. Angelase Kase lausus, et õueala määratluse

puudumine on suureks probleemiks. Hajaasustuses esineb märkimisväärsel hulgal elamuid,

mille puhul õueala ei ole määratud – osaliselt seetõttu, et seda ei ole varasemalt taotletud, kuid

ka juhtudel, kus taotlus on esitatud, on KeA jätnud taotluse rahuldamata. Põhjendusena on

toodud, et õueala määramine looks eeldused LKS-is sätestatud erandite kohaldamiseks.

Selline praktika tekitab küsimusi võimaliku võimu kuritarvitamise kohta. Tiheasustusaladega

seotud küsimus ei olnud suunatud sellele, kas KeA-l peaks olema nõusoleku roll

tiheasustusalade laiendamisel, vaid sellele, et LKS § 40 lõige 51 peaks kehtima

tiheasustusaladele laiemalt, mitte piirduma üksnes linnade, alevite ja alevikega. Selline

lähenemine on põhjendatud, kuna olemasolevad tiheasutused on KOV-i kas üldplaneeringu

või mõne muu menetluse kaudu valitsus kooskõlastanud, kuhu protsessi kaasatakse ka KeA.

Yoko Alender küsis, kas mõned külad on tiheasustusalad ja mõned hajaasustusalad.

Angelase Kase vastas jaatavalt. Yoko Alender küsis, kas tiheasustusala määratletakse

üldplaneeringu kaudu, mille peab kooskõlastama KeA. Taimo Aasma vastas, et see tuleneb

11

üldplaneeringust. Samas on määratud, et mis punktides on KeA-l siduv kooskõlastamise roll

ja mis punktides arvamuse roll. Sarnane teema on tõstatunud rohevõrgustikega, kus KeA-l on

üldplaneeringu menetluses arvamuse andmise õigus, kuid mitte siduvat otsustusõigust.

Angela Kase lausus, et kui LKS-i lisatakse regulatsioon, mille kohaselt on KeA-l

nõusolekuõigus tiheasustusalade laiendamise osas, siis tekib küsimus, miks ei peaks

tiheasustusalal edasine otsustusõigus jääma KOV-ide pädevusse. Kui KeA on andnud oma

nõusoleku tiheasustusala laiendamiseks, siis miks piiratakse KOV-i rolli. Tarmo Tamm

sõnas, et ta toetab lähenemist, kus tiheasustusala käsitletakse ühtemoodi. Yoko Alender

sõnas, et komisjoni 612 SE puudutaval järgmisel istungil käsitleb komisjon teemat täiendavalt

koos KLIM-iga. Leho Kure lausus, et Eestis on erinevaid asustusüksusi: linnad, alevid,

alevikud ja külad. Nt Mõisa küla on linn, kus elab u 350 inimest, aga Jõelähtme vallas asuv

Neeme on küla, kus elab u 650 inimest ja mida ümbritseb mõlemast küljest meri, mistõttu

kerkib seal sageli ehituskeeluvööndi küsimusi. Lisaks nt Aegna saar kuulub Tallinna

kesklinna haldusalasse, aga Naissaar kuulub Viimsi valla alla ja tegemist on külaga. Seetõttu

võib tulevikus tekkida probleeme, kuna võib soodustada olukordi, kus maaomanikud otsivad

võimalusi erineva õigusliku käsitluse kaudu piirangutest möödahiilimiseks. Yoko Alender

küsis, kas parem lahendus oleks see, kui rõhutatakse tiheasustusala kui määratlust. Leho

Kure vastas, et tema hinnangul oleks see õigusselgem. Üldplaneeringu menetluses on KeA-l

võimalus esitada oma arvamusi ning see on menetluse loomulik osa. Samas tuleb eristada

arvamuse andmist ja kooskõlastamiskohustust. Kooskõlastamiskohustus on menetluses

olemas.

Piret Paiste juhtis tähelepanu komisjoni liikme seisukohale, mille kohaselt on hajaasustuses

elamu sihtotstarbe määramine keeruline juhul, kui maakasutuse juhtotstarvet ei ole määratud.

Saaremaa valla üldplaneeringule on KeA esitanud palju arvamusi, sh arvamuse, et ranna

ehituskeeluvööndisse ei lubata juhtotstarvet määrata.

Andres Metsoja sõnas, et asustusüksuse mõiste kasutamine tiheasustuse ala tähenduses on

tõenäoliselt praktikas keeruline ning võib ka kaasa tuua ebakõlasid looduskeskkonna

kasutamise ja majandusmeetmete vahel. Nt on KOV-idel olemas veeprogramm, mis rakendub

üksnes hajaasustusaladel. Tiheasustusaladel see meede ei kohaldu ning seetõttu puudub seal

elanikel võimalus vastavat toetust saada. Samas võib regulatsiooni tulemusel kujuneda

olukord, kus ühelt poolt käsitletakse teatud alasid tiheasustustena, kuid teisalt jäävad sealsed

majapidamised ilma toetusvõimalusest. Nt Kihnu on küladest koosnev omavalitsus ja omab

saarelist autonoomiat, kuid tema õigused võivad olla piiratud, kuna tegemist ei ole

tiheasutusega. Seega teemasse süvenedes tekib mitmeid küsimusi.

Tuulikki Laesson lausus, et ehituskeeluvööndi vähendamise soovi korral kaasneb kohustus

läbida keskkonnamõjude hindamine (KMH) või selle eelhindamine. Menetluste kaudu on

protsessi kaasatud ka keskkonnaspetsialistid. Regulatsiooni kohaselt saaks ehituskeeluvööndit

vähendada detailplaneeringu kaudu, mis toob kaasa suuri rahalisi kulutusi. Lisaks saab näite

tuua Lääne-Saaremaalt, kus on olukord, mis tuleneb nõukogudeaegsetest piirangutest, kus

toona lubati ehitust ühele poole teed, aga teisele poole mitte. Tänaseks on kujunenud olukord,

et kui sinna soovitakse midagi ehitada, siis ehitise maksumus võib olla väiksem kui

planeeringute ja keskkonnamõjude hindamise maksumus. Tekib küsimus, kas

detailplaneeringu kohustus on igal juhul põhjendatud, kui sama eesmärki on võimalik

saavutada ka vähem ressursimahuka, nagu nt avatud menetluse, kaudu. Seetõttu tuleks

kaaluda, kas hajaasustuses on alati otstarbekas siduda ehituskeeluvööndi vähendamine

detailplaneeringumenetlusega. Samuti tuleks arvesse võtta, et kas igal juhul tuleb eelnevalt

sellesse kohta ehitamisel teha KMH või selle eelhinnang. Kris Heinsoo sõnas, et KLIM leiab,

et lähtuda tuleb põhimõttest, mille kohaselt ehituskeeluvööndisse ehk ranna ja kalda

kaitsevööndisse ehitamine on üldreegli kohaselt keelatud. Selle reegli leevendamine peaks

olema selgelt erandlik. K. Heinsoo lisas, et üldplaneeringuga määratud tiheasustusalad

hõlmavad ka ulatuslikke looduslikke alasid, kus tegelikkuses ei esine tiheasustusele

iseloomulikku asustust. Selliseid olukordi on nt Tallinna ja Tartu ümbruses. Seega vastakaid

12

näiteid jagub. Yoko Alender märkis, et kui vähendamist ei tehta planeeringu alusel, siis

hilisemas võimalikus kohtuprotsessis võib see KOV-ile riske suurendada. Tuulikki Laesson

sõnas, et KOV-i pädevusse kuulub ruumiotsuste tegemine. Saab kasutada avatud menetlust,

mis tagab ka asjakohase kaasamise. Vaidlus ei seisne keskkonnatingimuste seadmises, vaid

menetluste proportsionaalsuses ja bürokraatia ulatuses. Küsimus seisneb selles, kas eesmärgi

saavutamiseks kasutatakse põhjendatud ja otstarbekaid vahendeid või tekitatakse ebavajalikku

halduskoormust ja kulusid. Näitena saab tuua, et kui soovitakse ehitada paadikuur vanale

kogukondlikule paadikuuri alale, siis paadikuuri ehitamine ei käi ühegi erandi alla.

Tegevuseks tuleb algatada detailplaneeringu menetlus. Praktikas võib aga tekkida olukord,

kus detailplaneeringu menetlemisega seotud ajakulu ja rahalised kulutused ületavad

kavandatava ehitise enda maksumuse. Taimo Aasma lausus, et on mõttekoht, kas

paadikuurile peaks erisus kehtima. Siin on oluline arvestada asustatud ja asustamata aladega.

Samuti sellega, mida praktikas paadikuur tähendab. Tuulikki Laesson märkis, et toodud näite

kohas paikneb muinsuskaitseline lauter ja kus ajalooliselt on olnud kogukondlikud

paadikuurid. Kutselise kalapüügiga tegelemiseks on vajalik vastav taristu. Võrkude käitlemine

ja väljavõtmine peab toimuma vahetult rannas ning eeldab selleks lähedal asuvat sobivat

taristut. Näite eesmärk on osutada, et kui taolistes kohtades algatada ehituskeeluvööndisse

ehitamine detailplaneeringu asemel projekteerimistingimuste alusel, siis hoitakse ressurssi

kokku. Yoko Alender sõnas, et sellise üldnormi muudatuse korral ei piirduks selle mõju

üksnes paadikuuride ehitamisega, vaid võiks laieneda oluliselt laiematele juhtumitele. See on

murekohaks.

3. Info ja muud küsimused

Infot ei esitatud ja muid küsimusi ei arutatud.

(allkirjastatud digitaalselt)

Yoko Alender

juhataja

(allkirjastatud digitaalselt)

Kiia Väli

protokollija