Pr Kristina Kallas
Haridus- ja teadusminister 20.05.2026.a
Kirjalik küsimus
Koolieelsete lasteasutuste probleemid eestikeelsele õppele üleminekul
Austatud haridus- ja teadusminister
Eestikeelsele haridusele üleminek on olnud viimaste aastate üks olulisemaid haridusreforme. Avalikus arutelus ja riiklikes meetmetes on seejuures keskendutud peamiselt koolidele, õpetajate kvalifikatsioonile ning õppekorraldusele üldhariduses. Märksa vähem tähelepanu on saanud aga koolieelsed lasteasutused, kuigi just lasteaias algab lapse keeleline areng ning kujuneb tema valmisolek eestikeelseks õppeks.
Narvas valitseb jätkuvalt tõsine õpetajate ja abiõpetajate puudus ning praktikas täidetakse vabu ametikohti sageli inimestega, kellel küll on olemas B2-tasemel eesti keele oskust tõendav tunnistus, kuid puuduvad vajalikud pedagoogilised kompetentsid.
Samas on abiõpetaja roll viimastel aastatel sisuliselt muutunud. Tegemist ei ole enam töötajaga, kelle peamine ülesanne on rühma tehniline teenindamine või koristamine, vaid inimesega, kes peab osalema laste arengu toetamisel, suhtlema lapsevanematega, osalema õppetegevuse läbiviimisel, laste hindamisel ning arendava õpikeskkonna loomisel. Praktikas tähendab see aga seda, et suur täiendav koormus langeb õpetajatele, kes peavad paralleelselt oma põhitööga juhendama abiõpetajaid, õpetama neile õppetegevuse põhimõtteid ning toetama nende suhtlust laste ja lapsevanematega. Sisuliselt pannakse õpetajatele lisaks õpetamisele ka mentorite ja väljaõpetajate roll, ilma et selleks oleks sageli piisavalt aega või ressursse.
Sealjuures on lasteaedadele eestikeelsele õppele üleminekul pandud kohati isegi suurem koormus kui koolidele. Kui koolides toimus üleminek etapiviisiliselt üksikute klassiastmete kaupa, siis lasteaedades tuli eestikeelset õpet rakendada sisuliselt kõigis rühmades korraga. Samas on paljude lasteaedade hinnangul olnud riiklik tähelepanu, tugi ja rahaline abi võrreldes koolidega märksa tagasihoidlikum.
Paraku peegeldab see laiemat probleemi, kus koolieelse hariduse väärtustamine Eestis on jäänud tagaplaanile. Avalikes sõnavõttudes ja riiklikes aruteludes räägitakse sageli õpetajatest ja koolidest, kuid märksa harvemini lasteaedadest ning nende töötajate panusest laste arengusse ja eestikeelse hariduse edukasse üleminekusse.
Narva lasteaedade praktika näitab ka seda, et mudel, kus ühes rühmas töötab üks õpetaja ja kaks abiõpetajat, ei pruugi toetada eestikeelsele õppele üleminekut piisavalt tõhusalt. Kui rühmas on ainult üks õpetaja, kellel on vajalikud pedagoogilised kompetentsid ja kõrgtasemel eesti keele oskus, langeb kogu vastutus õppetegevuse kvaliteedi, eestikeelse keelekeskkonna loomise ning abiõpetajate juhendamise eest tema õlgadele.
Olukorra teeb veel keerulisemaks asjaolu, et õpetaja haiguse või pikema puudumise korral võib kogu õppetöö järjepidevus sattuda küsimärgi alla, eriti olukorras, kus abiõpetajatel puudub vajalik pedagoogiline ettevalmistus. Kuigi riik on loonud programmi „Asendusõpetaja“, võimaldab see praktikas leida asendaja vaid kuni kolmeks päevaks, samas kui õpetaja võib töölt eemal viibida märksa pikema aja jooksul. Sellises olukorras võib laste eestikeelne õpe ja keelekeskkonna järjepidevus reaalselt kannatada.
Mitmete lasteaedade hinnangul toetaks eestikeelsele õppele üleminekut märksa tõhusamalt mudel, kus rühmas töötavad kaks õpetajat, kellel mõlemal on vähemalt C1-tasemel eesti keele oskus ning vajalikud pedagoogilised kompetentsid. Selline lähenemine võimaldaks jagada vastutust, tagada stabiilsema õppeprotsessi ning vähendada riske õpetajate puudumise korral.
Lähtudes eeltoodust palun vastata järgmistele küsimustele:
1. Kuidas hindab Haridus- ja Teadusministeerium olukorda, kus lasteaiaõpetajatele langeb eestikeelsele õppele ülemineku tingimustes täiendav vastutus abiõpetajate sisulise juhendamise ja väljaõpetamise eest, ning kas Teie hinnangul ei sea see ohtu nii õpetajate töökoormuse taluvust kui ka eestikeelse hariduse kvaliteeti kõige varasemas haridusastmes?
2. Kas Haridus- ja Teadusministeerium nõustub, et koolieelsetele lasteasutustele on eestikeelsele õppele üleminekul pandud väga suur vastutus, kuid samal ajal on riiklik tähelepanu ja toetus olnud võrreldes üldhariduskoolidega ebapiisav?
3. Milliseid täiendavaid meetmeid plaanib riik rakendada just lasteaedade toetamiseks, sealhulgas õpetajate ja abiõpetajate ettevalmistuse, täiendkoolituse ning töökoormuse vähendamise osas?
4. Kas Teie hinnangul võiks mudel, kus lasteaia rühmas töötab kaks õpetajat, kellel mõlemal on vähemalt C1-tasemel eesti keele oskus ning vajalikud pedagoogilised kompetentsid, toetada eestikeelsele õppele üleminekut senisest tõhusamalt? Milliseid meetmeid peab riik vajalikuks rakendada, et sellise mudeli kasutamine koolieelsetes lasteasutustes ei jääks kohalike omavalitsuste piiratud rahaliste võimaluste taha?
5. Kas Teie hinnangul väärtustatakse Eestis koolieelset haridust ja lasteaedade töötajate panust eestikeelsele haridusele üleminekul piisavalt nii riiklikus poliitikas kui ka avalikus kommunikatsioonis?
Lugupidamisega
/allkirjastatud digitaalselt/
Aleksei Jevgrafov
Riigikogu liige