Arvamuse edastamine

Aadress: Kalevi 1, Tartu, 51010; registrikood: 74001972; kohtute infotelefon: 620 0100; e-post: [email protected] Lisainfo: www.kohus.ee

Justiits- ja Digiministeerium

[email protected]

Tartu Ringkonnakohtu arvamus perekonnaseaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse

eelnõu kohta

Tartu Ringkonnakohus tänab võimaluse eest avaldada arvamust perekonnaseaduse (PKS) ja

teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu kohta, millega soovitakse kaasajastada

perekonnaõiguse valdkonna regulatsiooni. Leiame, et mitmeid eelnõus kavandatud muudatusi

võib pidada vajalikeks ja põhjendatuteks. Siiski on sedavõrd ulatuslike ja pea kõiki

perekonnaõiguse valdkondi – abielu lahutamist, lapsendamist, ülalpidamiskohustust ja

hooldusõigust, eestkoste seadmist, menetlusõiguslikke norme ja riigilõive – hõlmavate

muudatuste osas arvamuse andmiseks võimaldatud aeg liiga lühike. Seepärast toome esile vaid

mõned näited muudatusettepanekutest, mille osas vajaks kavandatav regulatsioon senisest

põhjalikumat analüüsi.

A. Abielu lahutamine

1. Iseenesest on põhjendatud eelnõuga kavandatav eesmärk suunata abielu lahutada soovijaid

abielu kokkuleppel lahutama. Siiski on küsitav, millisel määral võib kavandatud

seadusemuudatuse sõnastus – mille kohaselt võib kohus abielu lahutada siis, kui pooled ei

ole saanud abielu lahutada perekonnaseisuasutuses või notari juures – suurendada kohtute

tööd. Kohus peaks hagi esitamise järel kindlaks tegema, kas pooled ei saanud abielu

lahutada enne kohtusse pöördumist.

2. Jääb selgusetuks, kas seadusandja soovib kohustuslikku kohtueelset menetlust luua: kui see

nii peaks olema, siis eelnõukohane sõnastus sellist menetlust ei loo, tekitades kohtutele vaid

tööd juurde.

3. Kokkuvõttes tuleb öelda, et muudatusel võib teatud juhtudel olla soovitule vastupidine

mõju. See võib muuta abielu lahutamise keerulisemaks ja kallimaks vägivaldsest suhtes

lahkuda sooviva inimese jaoks, kelle abikaasa lahutust ei soovi ja seda kõigi vahenditega

takistada püüab. Lihtsa hagiavalduse esitamise asemel, mis senises praktikas kohtus

üldjuhul võrdlemisi kiiresti lahendatakse, peab lahutust sooviv abikaasa edaspidi hakkama

kohtule tõendama, et ta on teinud kõik selleks, et abielu lahutada kokkuleppel.

B. Põlvnemisest tulenev ülalpidamiskohustus

4. Põlvnemisest tuleneva ülalpidamiskohustusega seonduvate menetluste lihtsustamine on

põhjendatud, kuid eelnõuga kavandatud PKS § 102 muudatuste lähtekohad ja mõju ei ole

selged. Seletuskirja kohaselt oleks „[o]tstarbekas [--] kaotada kohtu diskretsiooniõigus ja

luua tingimused elatise arvutamise automatiseerimiseks.“ Jääb selgusetuks, kas lause

Teie 11.05.2026 nr 8-1/3800-1

Meie 21.05.2026 nr 10-3/26/58-2

Aadress: Kalevi 1, Tartu, 51010; registrikood: 74001972; kohtute infotelefon: 620 0100; e-post: [email protected] Lisainfo: www.kohus.ee

kirjeldab eelnõuga tehtavaid muudatusi või muid muudatusi, mida eelnõu koostaja peab

selles valdkonnas veel vajalikuks, kuid mis ei ole eelnõus ette nähtud. Selline ebaselgus on

sedavõrd olulise küsimuse puhul lubamatu.

5. Ebaselgeks jääb ka asjaolude kohtu ette toomise kohustus ning see, kuidas kohus peaks

esitatud asjaolusid hindama. Eelnõu koostaja ei ole põhjendanud, millistest kaalutlustest

lähtuvalt soovitakse jätta välja kohtu võimalus määrata arvutustest hoolimata suurem elatis,

lähtuvalt kummagi vanema varalisest seisust. Vanemate tehtud seniste kulutuste

arvestamise võimaluse andmine kohtule ei pruugi olulist efekti anda, kuna

ülalpidamisnõude võib esitada lapse nimel vanem, kes on lapsega seotud kulutusi kandnud.

6. Kuivõrd eelnõuga ei ole kavandatud PKS § 101 muutmist, tekib küsimus, kas eelnõu

koostajate arvates tuleks edaspidi kõigile lastele maksta ainult miinimumelatist, sõltumata

vanemate varalisest seisust. Kuigi PKS § 101 alusel koostatud nn elatiskalkulaatorisse on

võimalik sisestada keskmisest brutokuupalgast erinevaid arve, reguleerib PKS § 101 ainult

elatise minimaalset suurust ega arvesta kummagi vanema tegeliku sissetulekuga. Seetõttu

pole selge, millised on need „õiged ja asjakohased andmed“ (seletuskirja lk 15), mille alusel

kohus peaks otsuse langetama.

7. Kuigi eelnõuga kavandatakse põhimõttelisi ja suure mõjuga muudatusi elatise asjade

menetluse regulatsioonis, ei kajastu see asjaolu seletuskirja sissejuhatuses: elatisse

puutuvalt on esile toodud vaid muudatus, mille järgi ei tohi menetluskulusid jätta alaealise

lapse kanda. Samuti puudub selles küsimuses igasugune mõjude hinnang.

8. Kokkuvõttes leiame, et eelnõuga PKS §-s 102 kavandatud muudatused kohtu

diskretsiooniõigust elatise asjade lahendamisel tegelikult ei kaota, tekitades vaid segadust

juurde. Liiati on küsitav sellise piirangu põhiseaduspärasus.

C. Põlvnemisest tulenev ülalpidamiskohustus

9. Nõustuda tuleb eelnõu seletuskirjas väljendatuga, et Eesti lapsendamisõigus vajab

ajakohastamist, et olla kooskõlas rahvusvahelistele lapse õiguste standarditega. Eelnõu

kohaselt on lapsendajal kohustus teavitada alaealist last lapsendamise toimumisest,

arvestades lapse arengutaset ja arusaamisvõimet. Seadusemuudatus ei kehtesta kindlat

vanusepiiri, millal lapsendamise teemast rääkimine on kohustuslik – see otsus jääb

lapsendajapere hinnata, tuginedes lapse isiklikule küpsusele ja emotsionaalsele

valmisolekule. Eelnõu seletuskirjast ei selgu, millistest kaalutlustest lähtuvalt on

seadusandja jätnud alaealise puhul teabe andmise üksnes lapsendaja otsustada ning kuidas

on lapse õigused kaitstud siis, kui lapsendajad ei pea teabe andmist vajalikuks enne lapse

täisealiseks saamist. Seletuskirjas esitatud selgitus – mille järgi paneb seadusemuudatus

lapsendajale kohustuse teavitada alaealist lapsendamise faktist ning mille kohaselt on

lapsendatul teabe saamiseks õigus pöörduda Sotsiaalkindlustusameti poole, kui teavitamist

ei toimu ja tal tekib kahtlus oma päritolu suhtes – ei vasta muudatusettepaneku tekstile (PKS

§ 164 lg 11 ja 14).

D. Eestkoste

10. Eestkostemenetlusega seotud muudatused, mis on seotud õigusterminoloogilise

kaasajastamisega, on põhjendatud. Valimisõiguse lisamisel isiku teovõime hindamisse on

seletuskirjas viidatud Euroopa Inimõiguste Kohtu lahendile, mille kohaselt eestkoste

Aadress: Kalevi 1, Tartu, 51010; registrikood: 74001972; kohtute infotelefon: 620 0100; e-post: [email protected] Lisainfo: www.kohus.ee

seadmisega kaasnev üldine ja automaatne hääleõiguse piirang läheb kaugemale liikmesriigi

kaalutlusruumist hääleõiguse piiramisel ning kohus peaks igal konkreetsel üksikjuhul

hindama isiku tegelikku võimet valmisõigust piirata (lk 29). Piiratud teovõimega isiku

valimisõiguse eraldi hindamise vajadusele on Eesti suhtes ka ÜRO Puuetega Inimeste

Õiguste Konventsiooni täitmise variraportis tähelepanu juhitud (variraport, lk 132). Samas

vajaksid üksnes kohtumenetlusse planeeritavad muudatused analüüsi nende

põhiseaduspärasuse osas, ka eelnõu seletuskiri viitab, et põhiseaduse (PS) § 57 lõige 2

avaldab hääleõigusele piiravat mõju, kui kohus on isiku valimisõiguse osas teovõimetuks

tunnistanud. Võimalikule vastuolule on ka õiguskirjanduses tähelepanu juhitud (V. Kõve jt

Tsiviilkohtumenetluse seadustik III. Kommenteeritud väljaanne, Tallinn 2018, § 526, komm

p 3.2.). Seega tuleb eelnõu seletuskirja täiendada sisulise analüüsiga PS § 57 lg 2 osas.

Lugupidamisega

Mario Truu

Tartu Ringkonnakohtu esimees

(allkirjastatud digitaalselt)

Aadress: Kalevi 1, Tartu, 51010; registrikood: 74001972; kohtute infotelefon: 620 0100; e-post: [email protected] Lisainfo: www.kohus.ee

Justiits- ja Digiministeerium

[email protected]

Tartu Ringkonnakohtu arvamus perekonnaseaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse

eelnõu kohta

Tartu Ringkonnakohus tänab võimaluse eest avaldada arvamust perekonnaseaduse (PKS) ja

teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu kohta, millega soovitakse kaasajastada

perekonnaõiguse valdkonna regulatsiooni. Leiame, et mitmeid eelnõus kavandatud muudatusi

võib pidada vajalikeks ja põhjendatuteks. Siiski on sedavõrd ulatuslike ja pea kõiki

perekonnaõiguse valdkondi – abielu lahutamist, lapsendamist, ülalpidamiskohustust ja

hooldusõigust, eestkoste seadmist, menetlusõiguslikke norme ja riigilõive – hõlmavate

muudatuste osas arvamuse andmiseks võimaldatud aeg liiga lühike. Seepärast toome esile vaid

mõned näited muudatusettepanekutest, mille osas vajaks kavandatav regulatsioon senisest

põhjalikumat analüüsi.

A. Abielu lahutamine

1. Iseenesest on põhjendatud eelnõuga kavandatav eesmärk suunata abielu lahutada soovijaid

abielu kokkuleppel lahutama. Siiski on küsitav, millisel määral võib kavandatud

seadusemuudatuse sõnastus – mille kohaselt võib kohus abielu lahutada siis, kui pooled ei

ole saanud abielu lahutada perekonnaseisuasutuses või notari juures – suurendada kohtute

tööd. Kohus peaks hagi esitamise järel kindlaks tegema, kas pooled ei saanud abielu

lahutada enne kohtusse pöördumist.

2. Jääb selgusetuks, kas seadusandja soovib kohustuslikku kohtueelset menetlust luua: kui see

nii peaks olema, siis eelnõukohane sõnastus sellist menetlust ei loo, tekitades kohtutele vaid

tööd juurde.

3. Kokkuvõttes tuleb öelda, et muudatusel võib teatud juhtudel olla soovitule vastupidine

mõju. See võib muuta abielu lahutamise keerulisemaks ja kallimaks vägivaldsest suhtes

lahkuda sooviva inimese jaoks, kelle abikaasa lahutust ei soovi ja seda kõigi vahenditega

takistada püüab. Lihtsa hagiavalduse esitamise asemel, mis senises praktikas kohtus

üldjuhul võrdlemisi kiiresti lahendatakse, peab lahutust sooviv abikaasa edaspidi hakkama

kohtule tõendama, et ta on teinud kõik selleks, et abielu lahutada kokkuleppel.

B. Põlvnemisest tulenev ülalpidamiskohustus

4. Põlvnemisest tuleneva ülalpidamiskohustusega seonduvate menetluste lihtsustamine on

põhjendatud, kuid eelnõuga kavandatud PKS § 102 muudatuste lähtekohad ja mõju ei ole

selged. Seletuskirja kohaselt oleks „[o]tstarbekas [--] kaotada kohtu diskretsiooniõigus ja

luua tingimused elatise arvutamise automatiseerimiseks.“ Jääb selgusetuks, kas lause

Teie 11.05.2026 nr 8-1/3800-1

Meie 21.05.2026 nr 10-3/26/58-2

Aadress: Kalevi 1, Tartu, 51010; registrikood: 74001972; kohtute infotelefon: 620 0100; e-post: [email protected] Lisainfo: www.kohus.ee

kirjeldab eelnõuga tehtavaid muudatusi või muid muudatusi, mida eelnõu koostaja peab

selles valdkonnas veel vajalikuks, kuid mis ei ole eelnõus ette nähtud. Selline ebaselgus on

sedavõrd olulise küsimuse puhul lubamatu.

5. Ebaselgeks jääb ka asjaolude kohtu ette toomise kohustus ning see, kuidas kohus peaks

esitatud asjaolusid hindama. Eelnõu koostaja ei ole põhjendanud, millistest kaalutlustest

lähtuvalt soovitakse jätta välja kohtu võimalus määrata arvutustest hoolimata suurem elatis,

lähtuvalt kummagi vanema varalisest seisust. Vanemate tehtud seniste kulutuste

arvestamise võimaluse andmine kohtule ei pruugi olulist efekti anda, kuna

ülalpidamisnõude võib esitada lapse nimel vanem, kes on lapsega seotud kulutusi kandnud.

6. Kuivõrd eelnõuga ei ole kavandatud PKS § 101 muutmist, tekib küsimus, kas eelnõu

koostajate arvates tuleks edaspidi kõigile lastele maksta ainult miinimumelatist, sõltumata

vanemate varalisest seisust. Kuigi PKS § 101 alusel koostatud nn elatiskalkulaatorisse on

võimalik sisestada keskmisest brutokuupalgast erinevaid arve, reguleerib PKS § 101 ainult

elatise minimaalset suurust ega arvesta kummagi vanema tegeliku sissetulekuga. Seetõttu

pole selge, millised on need „õiged ja asjakohased andmed“ (seletuskirja lk 15), mille alusel

kohus peaks otsuse langetama.

7. Kuigi eelnõuga kavandatakse põhimõttelisi ja suure mõjuga muudatusi elatise asjade

menetluse regulatsioonis, ei kajastu see asjaolu seletuskirja sissejuhatuses: elatisse

puutuvalt on esile toodud vaid muudatus, mille järgi ei tohi menetluskulusid jätta alaealise

lapse kanda. Samuti puudub selles küsimuses igasugune mõjude hinnang.

8. Kokkuvõttes leiame, et eelnõuga PKS §-s 102 kavandatud muudatused kohtu

diskretsiooniõigust elatise asjade lahendamisel tegelikult ei kaota, tekitades vaid segadust

juurde. Liiati on küsitav sellise piirangu põhiseaduspärasus.

C. Põlvnemisest tulenev ülalpidamiskohustus

9. Nõustuda tuleb eelnõu seletuskirjas väljendatuga, et Eesti lapsendamisõigus vajab

ajakohastamist, et olla kooskõlas rahvusvahelistele lapse õiguste standarditega. Eelnõu

kohaselt on lapsendajal kohustus teavitada alaealist last lapsendamise toimumisest,

arvestades lapse arengutaset ja arusaamisvõimet. Seadusemuudatus ei kehtesta kindlat

vanusepiiri, millal lapsendamise teemast rääkimine on kohustuslik – see otsus jääb

lapsendajapere hinnata, tuginedes lapse isiklikule küpsusele ja emotsionaalsele

valmisolekule. Eelnõu seletuskirjast ei selgu, millistest kaalutlustest lähtuvalt on

seadusandja jätnud alaealise puhul teabe andmise üksnes lapsendaja otsustada ning kuidas

on lapse õigused kaitstud siis, kui lapsendajad ei pea teabe andmist vajalikuks enne lapse

täisealiseks saamist. Seletuskirjas esitatud selgitus – mille järgi paneb seadusemuudatus

lapsendajale kohustuse teavitada alaealist lapsendamise faktist ning mille kohaselt on

lapsendatul teabe saamiseks õigus pöörduda Sotsiaalkindlustusameti poole, kui teavitamist

ei toimu ja tal tekib kahtlus oma päritolu suhtes – ei vasta muudatusettepaneku tekstile (PKS

§ 164 lg 11 ja 14).

D. Eestkoste

10. Eestkostemenetlusega seotud muudatused, mis on seotud õigusterminoloogilise

kaasajastamisega, on põhjendatud. Valimisõiguse lisamisel isiku teovõime hindamisse on

seletuskirjas viidatud Euroopa Inimõiguste Kohtu lahendile, mille kohaselt eestkoste

Aadress: Kalevi 1, Tartu, 51010; registrikood: 74001972; kohtute infotelefon: 620 0100; e-post: [email protected] Lisainfo: www.kohus.ee

seadmisega kaasnev üldine ja automaatne hääleõiguse piirang läheb kaugemale liikmesriigi

kaalutlusruumist hääleõiguse piiramisel ning kohus peaks igal konkreetsel üksikjuhul

hindama isiku tegelikku võimet valmisõigust piirata (lk 29). Piiratud teovõimega isiku

valimisõiguse eraldi hindamise vajadusele on Eesti suhtes ka ÜRO Puuetega Inimeste

Õiguste Konventsiooni täitmise variraportis tähelepanu juhitud (variraport, lk 132). Samas

vajaksid üksnes kohtumenetlusse planeeritavad muudatused analüüsi nende

põhiseaduspärasuse osas, ka eelnõu seletuskiri viitab, et põhiseaduse (PS) § 57 lõige 2

avaldab hääleõigusele piiravat mõju, kui kohus on isiku valimisõiguse osas teovõimetuks

tunnistanud. Võimalikule vastuolule on ka õiguskirjanduses tähelepanu juhitud (V. Kõve jt

Tsiviilkohtumenetluse seadustik III. Kommenteeritud väljaanne, Tallinn 2018, § 526, komm

p 3.2.). Seega tuleb eelnõu seletuskirja täiendada sisulise analüüsiga PS § 57 lg 2 osas.

Lugupidamisega

Mario Truu

Tartu Ringkonnakohtu esimees

(allkirjastatud digitaalselt)