Arvamuse edastamine

Lubja 4, Tallinn 10115 Telefon 620 0100 Registrikood 74001728 e-post [email protected] www.kohus.ee

Arvamus perekonnaseaduse ja teiste

seaduste muutmise seaduse eelnõule

Lugupeetud justiits- ja digiminister

Harju Maakohus tänab võimaluse eest avaldada arvamust perekonnaseaduse ja teiste seaduste

muutmise eelnõule.

Eelnõuga tutvumise järgselt laekus arvamusi mitmelt Harju Maakohtu kohtunikult.

1. Kohtusse pöördumine abielu lahutamiseks (PKS § 65 lg-d 1 ja 2 jne)

Seletuskiri: „Kui hageja ei ole püüdnud enne kohtusse pöördumist abielu kohtuväliselt

lahutada, võib kohus jätta avalduse TsMS § 371 lg 1 p 1 alusel menetlusse võtmata, kuna PKS

§ 65 lg 2 tingimused ei ole täidetud.“ TsMS § 371 lg 1 p 1 kohaldub olukorras, kus asi ei kuulu

tsiviilkohtus lahendamisele. Abielu lahutamine on olemuselt eraõiguslik perekonnaõiguslik

vaidlus, mille lahendamine kuulub seadusest tulenevalt maakohtu pädevusse. Pädevuse

määramisel lähtutakse õigussuhte olemusest, st sellest, kas tegemist on eraõigusliku või avalik-

õigusliku suhtega (vt TsMS § 1 ja selle kommentaarid). Seetõttu ei saa kohtuvälise lahutamise

võimaluse soovituslik kasutamata jätmine muuta vaidlust selliseks, mis ei kuuluks tsiviilkohtu

pädevusse ja selle menetlemisest ei saa keelduda TsMS § 371 lg 1 p 1 alusel. Kui eelnõu

eesmärk on suunata abikaasasid esmalt kasutama kohtuväliseid võimalusi ning piirata enne

seda kohtusse pöördumist (vt TsMS § 371 lg 1 p 3 keeldumise alus), tuleb see menetluslik

tagajärg seaduses üheselt ja selgelt sätestada. Praegusest sõnastusest ega seletuskirjast ei nähtu

piisava selgusega, kas tegemist on üksnes soovitusega või kohustusliku kohtueelse korraga.

Seega praeguses redaktsioonis tekitab eelnõu õiguslikku ebaselgust - ühelt poolt sätestatakse

materiaalõiguslikus normis tingimus kohtusse pöördumiseks, kuid teisalt ei reguleerita piisavalt

Teie 11.05.2026 nr 8-1/3800-1

Meie 21.05.2026 nr 6-3/26-948-3

Pr Liisa-Ly Pakosta

Justiits- ja Digiministeerium

[email protected]

selgelt selle tingimuse menetluslikku tähendust ega tagajärgi. Jätkuvalt pooldame, et abielu

lahutamise menetlused tuleks kohtust välja viia.

2. PKS § 95 lg 2

Seletuskirjast nähtub, et muudatuse peamine eesmärk on Siseministeeriumi praktikale selge

õigusliku aluse andmine ning põhimõtte kinnistamine, et põlvnemise kohtulikul tuvastamisel

kaasneb vanematele ühine hooldusõigus. See eesmärk ei kajastu aga piisavalt selgelt

kavandatavas normis. Sätte sõnastusest võib jääda mulje, et kohus peab hooldusõiguse

küsimuse alati eraldi lahendama, kuigi seletuskirja järgi soovitakse pigem kinnitada seadusest

tulenevat üldreeglit ühise hooldusõiguse tekkimise kohta. Selline vastuolu võib praktikas

põhjustada ebaselgust ja suurendada kohtute töökoormust. Kuna kavandatava eelnõu PKS §

117 lõikes 3 on piisavalt selgelt sätestatud, et põlvnemise tuvastamisel kaasneb ühine

hooldusõigus puudub meie hinnangul vajadus PKS § 95 lg 2 lisamiseks.

Kui kavandatava sätte eesmärk on siiski täpsustada selgemalt, et koos põlvnemise hagiga saab

kohus lahendada ka hooldusõiguse küsimuse, siis see küsimus on juba lahendatud kavandatava

eelnõu TsMS § 550 lg 2 muudatusega.

3. PKTS § 29 lg 3

Viide „kohtulahendis märgitule“ eeldab, et kohtulahendi resolutsioon sisaldab hooldusõiguse

kohta kohtu poolset otsustust. Seda otsustust ei pruugi kohtulahendis olla kuivõrd kavandatav

PKS § 117 lg 3 järgi ei pea sellist märget kohtulahendisse tegema, kui kohus tuvastab

põlvnemise.

Remargi korras märgime, et kavandatav PKS § 117 lg 3 sõnastus on kooskõlas kehtiva

halduskohtu praktikaga ning toetame sellise sätte lisamist. Seega kui seadusandja eesmärk on

sätestada, et põlvnemise kohtuliku tuvastamisega kaasneb seadusest tulenevalt ühine

hooldusõigus, siis peaks ka PKTS regulatsioon olema sellega kooskõlas ning võimaldama

registrikande tegemist ka juhul, kui kohtulahend ei sisalda eraldi märget hooldusõiguse kohta.

Seetõttu võiks kaaluda PKTS § 29 lg 3 sõnastuse täpsustamist, näiteks viisil, mis võimaldaks

kande tegemist nii kohtulahendis märgitu kui ka seadusest tuleneva hooldusõiguse alusel.

4. PKS § 102 lg 2 „lähtuvalt lapsega seotud kulutuste jaotusest vanemate vahel“

Millisel viisil vähendatakse sellega kohtu kaalutlusõigust? Vastupidi, muudatusega lisatakse

PKS § 102 lg 2 kohaldamisel juurde uus hinnatav asjaolu – „lapsega seotud kulutuste jaotus

vanemate vahel“ –, mille sisu ja tähendust peab kohus igas konkreetses vaidluses täiendavalt

tuvastama ja hindama. PKS § 102 lg 2 rakenduspraktika on kujunenud ühtseks ning kohtud

arvestavad ka kehtiva õiguse järgi lapse ülalpidamiskulude tegelikku kandmist ja vanemate

hoolduskoormust. Pigem võib muudatus tuua kaasa täiendava tõlgendusvajaduse küsimuses,

kuidas erineb uus „kulutuste jaotus vanemate vahel“ senisest mõjuva põhjuse hindamisest PKS

§ 102 lg 2 tähenduses. Eeltoodu ei lihtsusta elatise nõuete menetlemist. Kuna PKS § 102 lg 2

rakenduspraktika on selge ja järjepidev ei toeta sätte muutmist.

Seletuskirjas viidatud automatiseeritud otsuste tegemise ja käesolevate muudatuste vaheline

seos jääb ebaselgeks. Kui otsuseid soovitakse teha automatiseeritud menetluse käigus peab

selleks olema 1) õiguslik alus, mis sätestab andmekogu olemasolu, 2) andmete nimekiri, mida

võetakse arvesse, 3) kontrollimehhanism. Riigikohtu halduskolleegiumi 28. september 2023

lahendis haldusasjas 3-21-979 (p 38-42) on kirjeldatud, kuidas automatiseeritud süsteem peaks

töötama. Selliseid kavandatavaid muudatusi ei järeldu. Teisalt, vaadates kohtutesse esitatavaid

elatise hagisid, siis tihti ongi vaidlus selles, kas ja milline on vanema varaline

seisund. Igasugune automatiseeritud süsteem saaks saada infot üksnes Eesti riigi poolt

peetavatest andmekogudest. Kui vanema vara asub välisriigis, ei ole automatiseeritud süsteemil

võimalik andmetele ligi pääseda ning automatiseeritud otsus põhineks ebaõigetel või

puudulikel andmetel.

5. PKS § 102 lg 3

Sätte muutmise eesmärk seoses lapse erivajadustega jääb ebaselgeks. Ka kehtiva kohtupraktika

järgi peab kohus menetluses arvestama lapse erivajadustega ning mõistma sellest lähtudes välja

elatise (PKS § 99 lg 2). Kui seadusandja peab vajalikuks erivajadustega arvestamist eraldi

rõhutada, võiks selle sätestada PKS § 99 lõikes 2.

Ei toeta kummagi vanema varalisest seisust lähtuva elatise väljamõistmise võimaluse

kaotamist. Lapse ülalpidamise eesmärk ei ole üksnes minimaalsete vajaduste tagamine. Kehtiva

regulatsiooni kohaselt on lapsel õigus osa saada oma vanemate elatustasemest, millist eesmärki

praegune säte tagab. Seetõttu on põhjendatud, et väga hea majandusliku olukorraga vanemate

puhul võib elatis ületada lapse vältimatute põhivajaduste katmiseks vajaliku määra.

Kehtiva õiguse kohaldamisel on praktikas tekkinud vaidlus küsimuses, kas kohus peab PKS §

102 lg-s 3 sätestatud asjaolusid kontrollima omal algatusel või üksnes juhul, kui

menetlusosaline sellele tugineb. Sätte rakenduspraktika pole selles osas järjepidev. Seetõttu

võiks sätte kehtetuks tunnistamise asemel kaaluda regulatsiooni täpsustamist, et oleks üheselt

selge, millises ulatuses lasub kohtul vastav selgitamis- ja uurimiskohustus. Toetame lähenemist,

mille kohaselt kontrollib kohus sätte kohaldamise eeldusi juhul, kui menetlusosaline on sellele

tuginenud.

6. PKS § 137 lg 3 muudatust toetame ja leiame, et see on vajalik muudatus.

7. Täiendava ettepanekuna palume kaaluda PKS § 131 lg 2 ja § 188 täpsustamist

olukordadeks, kus pärandvara negatiivne väärtus nähtub juba notari tehtud päringutest. Nimelt

esineb praktikas olukordi, kus pärimisseadusest tulenevate notari ametitoimingute tegemise

korra § 10 alusel tehtud päringute põhjal on üheselt tuvastatav, et pärandaja kohustused

ületavad olulisel määral pärandvara hulka kuuluvaid õigusi ja vara. Sellisel juhul ei pruugi olla

põhjendatud täiendava kohtuliku kontrolli läbiviimine üksnes pärandist loobumise lubamiseks

alaealise nimel.

Sellest lähtuvalt võiks PKS § 131 lg 2 täiendada näiteks järgmises sõnastuses:

„/../ või kui pärimisseadusest tulenevate notari ametitoimingute tegemise korra § 10 alusel

tehtud päringute põhjal on ilmne, et pärandaja kohustused ületavad pärandvara hulka kuuluvate

õiguste ja vara väärtust.“

Sarnaselt eelnevalt võiks täiendada PKS § 188 lg 1 järgmises sõnastuses:

„Kohtu nõusolek pärandist loobumiseks ei ole vajalik, kui pärimisseadusest tulenevate notari

ametitoimingute tegemise korra § 10 alusel tehtud päringute põhjal on ilmne, et pärandaja

kohustused ületavad pärandvara hulka kuuluvate õiguste ja vara väärtust.“

Selline regulatsioon võimaldaks vältida olukordi, kus kohtult taotletakse formaalset nõusolekut

olukorras, kus pärandvara negatiivne väärtus on juba objektiivselt tuvastatav ning kohtulik

menetlus ei anna sisuliselt täiendavat kaitset. Muudatus vähendaks põhjendamatut

menetluskoormust nii kohtutele kui ka menetlusosalistele ning aitaks kiirendada

pärimismenetlusi olukordades, kus pärandist loobumise põhjendatus on ilmne.

8. Täiendava ettepanekuna palume kaaluda TsMS § 222 lg 3 muutmist selliselt, et sättes

toodud põhimõte ei kohalduks kohalikule omavalitsusele.

Kohalik omavalitsus osaleb menetluses seadusest tuleneva ülesande täitjana. Omavalitsuse

ülesanne on anda kohtule lapse huvidest lähtuvaid teavet ja seisukohti ning kaitsta seeläbi lapse

heaolu. Praktikas osalevad kohaliku omavalitsuse nimel menetluses erinevad ametnikud ja/või

juristid, et nimetatud ülesandeid täita. Seega nõue anda igaks konkreetseks perekonnaasjaks

eraldi sõnaselge volitus põhjustab kohalikele omavalitsustele põhjendamatut halduskoormust

ega anna menetlusosaliste õiguste kaitse seisukohalt sisulist lisaväärtust. Samuti suurendab see

kohtu töökoormust olukordades, kus kohus peab tegelema üksnes volikirjade vormiliste

puuduste kõrvaldamisega, kuigi kohaliku omavalitsuse tegelik esindusõigus ja menetluses

osalemise alus ei ole vaidluse all.

Lugupidamisega

(allkirjastatud digitaalselt)

Triin Siimpoeg

osakonnajuhataja

Lubja 4, Tallinn 10115 Telefon 620 0100 Registrikood 74001728 e-post [email protected] www.kohus.ee

Arvamus perekonnaseaduse ja teiste

seaduste muutmise seaduse eelnõule

Lugupeetud justiits- ja digiminister

Harju Maakohus tänab võimaluse eest avaldada arvamust perekonnaseaduse ja teiste seaduste

muutmise eelnõule.

Eelnõuga tutvumise järgselt laekus arvamusi mitmelt Harju Maakohtu kohtunikult.

1. Kohtusse pöördumine abielu lahutamiseks (PKS § 65 lg-d 1 ja 2 jne)

Seletuskiri: „Kui hageja ei ole püüdnud enne kohtusse pöördumist abielu kohtuväliselt

lahutada, võib kohus jätta avalduse TsMS § 371 lg 1 p 1 alusel menetlusse võtmata, kuna PKS

§ 65 lg 2 tingimused ei ole täidetud.“ TsMS § 371 lg 1 p 1 kohaldub olukorras, kus asi ei kuulu

tsiviilkohtus lahendamisele. Abielu lahutamine on olemuselt eraõiguslik perekonnaõiguslik

vaidlus, mille lahendamine kuulub seadusest tulenevalt maakohtu pädevusse. Pädevuse

määramisel lähtutakse õigussuhte olemusest, st sellest, kas tegemist on eraõigusliku või avalik-

õigusliku suhtega (vt TsMS § 1 ja selle kommentaarid). Seetõttu ei saa kohtuvälise lahutamise

võimaluse soovituslik kasutamata jätmine muuta vaidlust selliseks, mis ei kuuluks tsiviilkohtu

pädevusse ja selle menetlemisest ei saa keelduda TsMS § 371 lg 1 p 1 alusel. Kui eelnõu

eesmärk on suunata abikaasasid esmalt kasutama kohtuväliseid võimalusi ning piirata enne

seda kohtusse pöördumist (vt TsMS § 371 lg 1 p 3 keeldumise alus), tuleb see menetluslik

tagajärg seaduses üheselt ja selgelt sätestada. Praegusest sõnastusest ega seletuskirjast ei nähtu

piisava selgusega, kas tegemist on üksnes soovitusega või kohustusliku kohtueelse korraga.

Seega praeguses redaktsioonis tekitab eelnõu õiguslikku ebaselgust - ühelt poolt sätestatakse

materiaalõiguslikus normis tingimus kohtusse pöördumiseks, kuid teisalt ei reguleerita piisavalt

Teie 11.05.2026 nr 8-1/3800-1

Meie 21.05.2026 nr 6-3/26-948-3

Pr Liisa-Ly Pakosta

Justiits- ja Digiministeerium

[email protected]

selgelt selle tingimuse menetluslikku tähendust ega tagajärgi. Jätkuvalt pooldame, et abielu

lahutamise menetlused tuleks kohtust välja viia.

2. PKS § 95 lg 2

Seletuskirjast nähtub, et muudatuse peamine eesmärk on Siseministeeriumi praktikale selge

õigusliku aluse andmine ning põhimõtte kinnistamine, et põlvnemise kohtulikul tuvastamisel

kaasneb vanematele ühine hooldusõigus. See eesmärk ei kajastu aga piisavalt selgelt

kavandatavas normis. Sätte sõnastusest võib jääda mulje, et kohus peab hooldusõiguse

küsimuse alati eraldi lahendama, kuigi seletuskirja järgi soovitakse pigem kinnitada seadusest

tulenevat üldreeglit ühise hooldusõiguse tekkimise kohta. Selline vastuolu võib praktikas

põhjustada ebaselgust ja suurendada kohtute töökoormust. Kuna kavandatava eelnõu PKS §

117 lõikes 3 on piisavalt selgelt sätestatud, et põlvnemise tuvastamisel kaasneb ühine

hooldusõigus puudub meie hinnangul vajadus PKS § 95 lg 2 lisamiseks.

Kui kavandatava sätte eesmärk on siiski täpsustada selgemalt, et koos põlvnemise hagiga saab

kohus lahendada ka hooldusõiguse küsimuse, siis see küsimus on juba lahendatud kavandatava

eelnõu TsMS § 550 lg 2 muudatusega.

3. PKTS § 29 lg 3

Viide „kohtulahendis märgitule“ eeldab, et kohtulahendi resolutsioon sisaldab hooldusõiguse

kohta kohtu poolset otsustust. Seda otsustust ei pruugi kohtulahendis olla kuivõrd kavandatav

PKS § 117 lg 3 järgi ei pea sellist märget kohtulahendisse tegema, kui kohus tuvastab

põlvnemise.

Remargi korras märgime, et kavandatav PKS § 117 lg 3 sõnastus on kooskõlas kehtiva

halduskohtu praktikaga ning toetame sellise sätte lisamist. Seega kui seadusandja eesmärk on

sätestada, et põlvnemise kohtuliku tuvastamisega kaasneb seadusest tulenevalt ühine

hooldusõigus, siis peaks ka PKTS regulatsioon olema sellega kooskõlas ning võimaldama

registrikande tegemist ka juhul, kui kohtulahend ei sisalda eraldi märget hooldusõiguse kohta.

Seetõttu võiks kaaluda PKTS § 29 lg 3 sõnastuse täpsustamist, näiteks viisil, mis võimaldaks

kande tegemist nii kohtulahendis märgitu kui ka seadusest tuleneva hooldusõiguse alusel.

4. PKS § 102 lg 2 „lähtuvalt lapsega seotud kulutuste jaotusest vanemate vahel“

Millisel viisil vähendatakse sellega kohtu kaalutlusõigust? Vastupidi, muudatusega lisatakse

PKS § 102 lg 2 kohaldamisel juurde uus hinnatav asjaolu – „lapsega seotud kulutuste jaotus

vanemate vahel“ –, mille sisu ja tähendust peab kohus igas konkreetses vaidluses täiendavalt

tuvastama ja hindama. PKS § 102 lg 2 rakenduspraktika on kujunenud ühtseks ning kohtud

arvestavad ka kehtiva õiguse järgi lapse ülalpidamiskulude tegelikku kandmist ja vanemate

hoolduskoormust. Pigem võib muudatus tuua kaasa täiendava tõlgendusvajaduse küsimuses,

kuidas erineb uus „kulutuste jaotus vanemate vahel“ senisest mõjuva põhjuse hindamisest PKS

§ 102 lg 2 tähenduses. Eeltoodu ei lihtsusta elatise nõuete menetlemist. Kuna PKS § 102 lg 2

rakenduspraktika on selge ja järjepidev ei toeta sätte muutmist.

Seletuskirjas viidatud automatiseeritud otsuste tegemise ja käesolevate muudatuste vaheline

seos jääb ebaselgeks. Kui otsuseid soovitakse teha automatiseeritud menetluse käigus peab

selleks olema 1) õiguslik alus, mis sätestab andmekogu olemasolu, 2) andmete nimekiri, mida

võetakse arvesse, 3) kontrollimehhanism. Riigikohtu halduskolleegiumi 28. september 2023

lahendis haldusasjas 3-21-979 (p 38-42) on kirjeldatud, kuidas automatiseeritud süsteem peaks

töötama. Selliseid kavandatavaid muudatusi ei järeldu. Teisalt, vaadates kohtutesse esitatavaid

elatise hagisid, siis tihti ongi vaidlus selles, kas ja milline on vanema varaline

seisund. Igasugune automatiseeritud süsteem saaks saada infot üksnes Eesti riigi poolt

peetavatest andmekogudest. Kui vanema vara asub välisriigis, ei ole automatiseeritud süsteemil

võimalik andmetele ligi pääseda ning automatiseeritud otsus põhineks ebaõigetel või

puudulikel andmetel.

5. PKS § 102 lg 3

Sätte muutmise eesmärk seoses lapse erivajadustega jääb ebaselgeks. Ka kehtiva kohtupraktika

järgi peab kohus menetluses arvestama lapse erivajadustega ning mõistma sellest lähtudes välja

elatise (PKS § 99 lg 2). Kui seadusandja peab vajalikuks erivajadustega arvestamist eraldi

rõhutada, võiks selle sätestada PKS § 99 lõikes 2.

Ei toeta kummagi vanema varalisest seisust lähtuva elatise väljamõistmise võimaluse

kaotamist. Lapse ülalpidamise eesmärk ei ole üksnes minimaalsete vajaduste tagamine. Kehtiva

regulatsiooni kohaselt on lapsel õigus osa saada oma vanemate elatustasemest, millist eesmärki

praegune säte tagab. Seetõttu on põhjendatud, et väga hea majandusliku olukorraga vanemate

puhul võib elatis ületada lapse vältimatute põhivajaduste katmiseks vajaliku määra.

Kehtiva õiguse kohaldamisel on praktikas tekkinud vaidlus küsimuses, kas kohus peab PKS §

102 lg-s 3 sätestatud asjaolusid kontrollima omal algatusel või üksnes juhul, kui

menetlusosaline sellele tugineb. Sätte rakenduspraktika pole selles osas järjepidev. Seetõttu

võiks sätte kehtetuks tunnistamise asemel kaaluda regulatsiooni täpsustamist, et oleks üheselt

selge, millises ulatuses lasub kohtul vastav selgitamis- ja uurimiskohustus. Toetame lähenemist,

mille kohaselt kontrollib kohus sätte kohaldamise eeldusi juhul, kui menetlusosaline on sellele

tuginenud.

6. PKS § 137 lg 3 muudatust toetame ja leiame, et see on vajalik muudatus.

7. Täiendava ettepanekuna palume kaaluda PKS § 131 lg 2 ja § 188 täpsustamist

olukordadeks, kus pärandvara negatiivne väärtus nähtub juba notari tehtud päringutest. Nimelt

esineb praktikas olukordi, kus pärimisseadusest tulenevate notari ametitoimingute tegemise

korra § 10 alusel tehtud päringute põhjal on üheselt tuvastatav, et pärandaja kohustused

ületavad olulisel määral pärandvara hulka kuuluvaid õigusi ja vara. Sellisel juhul ei pruugi olla

põhjendatud täiendava kohtuliku kontrolli läbiviimine üksnes pärandist loobumise lubamiseks

alaealise nimel.

Sellest lähtuvalt võiks PKS § 131 lg 2 täiendada näiteks järgmises sõnastuses:

„/../ või kui pärimisseadusest tulenevate notari ametitoimingute tegemise korra § 10 alusel

tehtud päringute põhjal on ilmne, et pärandaja kohustused ületavad pärandvara hulka kuuluvate

õiguste ja vara väärtust.“

Sarnaselt eelnevalt võiks täiendada PKS § 188 lg 1 järgmises sõnastuses:

„Kohtu nõusolek pärandist loobumiseks ei ole vajalik, kui pärimisseadusest tulenevate notari

ametitoimingute tegemise korra § 10 alusel tehtud päringute põhjal on ilmne, et pärandaja

kohustused ületavad pärandvara hulka kuuluvate õiguste ja vara väärtust.“

Selline regulatsioon võimaldaks vältida olukordi, kus kohtult taotletakse formaalset nõusolekut

olukorras, kus pärandvara negatiivne väärtus on juba objektiivselt tuvastatav ning kohtulik

menetlus ei anna sisuliselt täiendavat kaitset. Muudatus vähendaks põhjendamatut

menetluskoormust nii kohtutele kui ka menetlusosalistele ning aitaks kiirendada

pärimismenetlusi olukordades, kus pärandist loobumise põhjendatus on ilmne.

8. Täiendava ettepanekuna palume kaaluda TsMS § 222 lg 3 muutmist selliselt, et sättes

toodud põhimõte ei kohalduks kohalikule omavalitsusele.

Kohalik omavalitsus osaleb menetluses seadusest tuleneva ülesande täitjana. Omavalitsuse

ülesanne on anda kohtule lapse huvidest lähtuvaid teavet ja seisukohti ning kaitsta seeläbi lapse

heaolu. Praktikas osalevad kohaliku omavalitsuse nimel menetluses erinevad ametnikud ja/või

juristid, et nimetatud ülesandeid täita. Seega nõue anda igaks konkreetseks perekonnaasjaks

eraldi sõnaselge volitus põhjustab kohalikele omavalitsustele põhjendamatut halduskoormust

ega anna menetlusosaliste õiguste kaitse seisukohalt sisulist lisaväärtust. Samuti suurendab see

kohtu töökoormust olukordades, kus kohus peab tegelema üksnes volikirjade vormiliste

puuduste kõrvaldamisega, kuigi kohaliku omavalitsuse tegelik esindusõigus ja menetluses

osalemise alus ei ole vaidluse all.

Lugupidamisega

(allkirjastatud digitaalselt)

Triin Siimpoeg

osakonnajuhataja