Arvamus

Aadress: Kalevi tn 1, Tartu 51010; registrikood: 74001966; telefon: 620 0100; e-post: [email protected].

Lisainfo: www.kohus.ee

Justiits- ja Digiministeerium

[email protected]

Teie 11.05.2026 nr 8-1/3800-1

Meie 21.05.2026 nr 6-3/26-948-2

Tartu Maakohtu arvamus perekonnaseaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse kohta

Justiits- ja Digiministeerium palus kohtute arvamust perekonnaseaduse ja teiste seaduste

muutmise seaduse eelnõu kohta. Arvamuses käsitletakse eelnõus kavandatud muudatusi nende

sätete lõikes, mille kohta kohus arvamust avaldab.

1. Perekonnaseaduse (PKS) § 102 lõiget 2 täiendatakse pärast sõnu „Kohus võib mõjuval

põhjusel“ sõnadega „lähtuvalt lapsega seotud kulutuste jaotusest vanemate vahel“.

Kavandatud muudatuse eesmärgina on seletuskirjas välja toodud soov muuta elatise vaidlused

senisest enam andme- ja arvutuspõhiseks, vähendada kohtu diskretsiooni ning muuta

menetlused kiiremaks ja tõhusamaks.

Leiame, et kavandatud sõnastus ei ole piisavalt selge ega pruugi praktikas kaasa tuua

seletuskirjas soovitud eesmärke. Vastupidi, norm võib suurendada vaidluste mahtu ning muuta

menetlused keerukamaks ja ajamahukamaks. Sätte täiendamine viitega „lapsega seotud

kulutuste jaotusele vanemate vahel“ esitatakse pigem täpsustusena, mis eeldab sisuliselt kohtu

poolt analüüsi selle kohta, milliseid kulusid kumb vanem lapse heaks kannab ning millises

ulatuses tuleb neid kulusid elatise määramisel arvesse võtta. Selline hindamine tähendab

vältimatult täiendavate tõendite kogumist ja analüüsimist. Praktikas võib see kaasa tuua

olukorra, kus elatist vähem maksta sooviv vanem esitab ulatuslikult arveid, maksekorraldusi,

tšekke, sõidukulude arvestusi ja muid dokumente väitega, et ta juba osaleb lapse ülalpidamises

märkimisväärses ulatuses. Teisel vanemal tekib omakorda vajadus nende kulude põhjendatust,

lapsega seotust ning arvestamise ulatust vaidlustada. Arvestades, et elatisvaidlustes kohaldub

uurimispõhimõte, võib suureneda ka kohtu kohustus täiendavaid tõendeid välja nõuda ja

hinnata. Seetõttu võib tõendite maht ning vaidlusaluste asjaolude ring märkimisväärselt

kasvada. Sellest tulenevalt ei ole selge, kuidas kavandatud muudatus praktikas menetlusi

lihtsustaks või lühendaks. Pigem võib normi uus sõnastus kaasa tuua täiendavaid vaidluskohti

ning muuta tüüpilised elatisasjad senisest mahukamaks ja pikemaks.

Eeltoodust tulenevalt leiame, et PKS § 102 lõike 2 kehtiv sõnastus on õigusselguse ja

menetlusökonoomia seisukohalt sobivam ning puudub piisav põhjendus kavandatud täienduse

tegemiseks.

2. Perekonnaseaduse § 143 lõiget 4 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „Kolmandal isikul

on õigus nõuda avalduse alusel hagita menetluses lapsega suhtlemise korra kindlaks

määramist.“

Leiame, et kavandatud sõnastuses kasutatud mõiste „kolmas isik“ on liiga lai ja ebamäärane

ning võib praktikas kaasa tuua põhjendamatult ulatusliku menetluste ringi. Seletuskirjast

nähtub, et muudatuse eesmärk on eelkõige tagada lapsele lähedase isiku, eriti vanavanema,

võimalus säilitada lapsega kontakt. Normi sõnastus võimaldab siiski lugeda „kolmandaks

isikuks“ väga laia isikute ringi, sealhulgas isikud, kelle side lapsega ei pruugi olla piisavalt

püsiv ega lapse huvides oluline. Selline regulatsioon võib kaasa tuua olukorra, kus kohus peab

menetlema ka põhjendamatuid või pahatahtlikke avaldusi isikutelt, kelle tegelik side lapsega

on nõrk või juhuslik (nt juhututtavad, vanemate lühiajalised partnerid, kauged sugulased).

Menetluse algatamine eeldab aga sõltumata lõpptulemusest kohtult ja teistelt menetlusosalistelt

olulist ressurssi, sealhulgas lapse ärakuulamist, lapsele esindaja määramist, seisukohtade

küsimist ja lahendi koostamist. See võib omakorda suurendada põhjendamatult kohtute

koormust ja menetluskulusid.

Problemaatiline on ka sõnastus „suhtlemise korra kindlaks määramine“, mis viitab sisuliselt

regulaarsele ja püsivale suhtluskorrale sarnaselt vanemate suhtlusõigusega. Praktikas võib see

viia olukorrani, kus lapse suhtes on samaaegselt määratud mitu paralleelset suhtluskorda

erinevate isikute kasuks, mis ei pruugi olla kooskõlas lapse parimate huvidega ning võib

osutuda lapse jaoks koormavaks.

Leiame, et norm peaks olema kitsamalt ja täpsemalt sõnastatud, piirates õigustatud isikute ringi

ning keskendudes mitte eraldiseisva suhtluskorra loomisele, vaid lapsega suhtlemise

võimaldamisele. Pigem võiks olla tegemist lihtsalt suhtlemise võimaldamise nõudega. Seetõttu

teeme ettepaneku sõnastada PKS § 143 lõige 4 järgmiselt: „Lapsega püsivat ja usalduslikku

suhet omaval lähedasel isikul“/alternatiiv “lapse vanavanemal“ on õigus nõuda avalduse alusel

hagita menetluses lapsega suhtlemise võimaldamist.“ Selline sõnastus tagaks parema

õigusselguse, vähendaks põhjendamatute menetluste riski ning oleks paremini kooskõlas lapse

parimate huvide põhimõttega.

3. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 522 lõiget 5 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

Ekspertiisi ei pea määrama, kui eestkostja määramise avalduse esitas eestkostet vajav isik ise

ning avaldusele on lisatud piisavad tema tervislikku seisundit kajastavad dokumendid.“

4. TsMS § 522 täiendatakse lõikega 6 järgmises sõnastuses: Kohus võib eestkostja määramise

menetluses psühhiaatriaekspertiisi määramise asemel küsida arvamust isiku perearstilt, kui: 1)

eestkostja määramise avalduse esitas eestkostet vajav isik ise ja 2) isik nõustub ekspertiisi

määramise asemel perearsti arvamuse küsimisega.“

Eelnõu kohaselt võimaldatakse eestkostja määramise menetluses jätta psühhiaatriaekspertiis

määramata juhul, kui eestkostet vajav isik esitab avalduse ise ning avaldusele on lisatud

piisavad tema tervislikku seisundit kajastavad dokumendid. Samuti nähakse ette võimalus

küsida ekspertiisi asemel arvamust isiku perearstilt, kui isik sellega nõustub.

Kavandatud muudatused ei lahenda praktikas peamist probleemi, milleks on psühhiaatriliste

ekspertiiside vähesus, pikk ooteaeg ning ekspertiiside kõrge maksumus eestkostemenetlustes.

Praktikas esineb olukordi, kus eestkostet vajav isik esitab eestkostja määramise avalduse ise,

äärmiselt harva. Veelgi enam, sellised avaldused jäävad sageli rahuldamata, kuna isiku võime

iseseisvalt koostada ja esitada kohtule sisuline avaldus viitab üldjuhul sellele, et isik on

vähemalt põhimõtteliselt suuteline oma õigusi ja huve ise kaitsma. Seetõttu on alust arvata, et

kavandatavad sätted leiavad praktikas kasutust üksnes üksikjuhtudel.

Sellest tulenevalt ei vähenda muudatused märkimisväärselt ekspertiiside hulka ega lahenda

süsteemset kitsaskohta, milleks on ekspertide nappus ja ekspertiiside korraldamise keerukus.

Ekspertiisi ärajätmise ja perearsti arvamusega piirdumise võimalus rakenduks seega plaani

kohaselt üksikjuhtudel ega vähendaks või lahendaks psühhiaatriliste ekspertiisidega

kohtumenetluses seonduvaid kitsaskohti. Eelnõu seletuskirjast nähtub, et riigil puudub alates

2021. aastast täpne ülevaade sellest, kui palju psühhiaatreid eestkostemenetlustes ekspertiise

teeb. Samas on ekspertiisi tegemine kohtumenetluses riigi poolt ette nähtud kohustuslik

menetlustoiming olulises hulgas asjades.

Leiame, et probleem ei seisne üksikute ekspertiiside asendamises perearsti arvamusega, vaid

süsteemse ülevaate ja korralduse puudumises ekspertiiside tegemisel. Kui valdkonda

koordineeris Eesti Kohtuekspertiisi Instituut, osales ekspertiiside tegemisel hinnanguliselt 40

psühhiaatrit. Tegemist on sõlmprobleemiga – riik on pannud ekspertiiside tegemise kohustuse,

samas puudub riigil ülevaade, kui palju on üldse eksperte, kes reaalselt ekspertiise teostavad.

Ekspertiiside tegemise suutlikkuse hindamiseks oleks võimalik koguda kohtutelt andmeid selle

kohta, millised eksperdid ekspertiise teevad, millise ajakuluga, millistes piirkondades ning

millise tasu eest. Selline ülevaade võimaldaks hinnata tegelikku ekspertiisivõimekust ja

kavandada sisulisi lahendusi ekspertiiside kättesaadavuse parandamiseks. Lisaks võib perearsti

arvamusega piirdumine tekitada küsimusi hinnangu piisava põhjalikkuse ja usaldusväärsuse

osas olukordades, kus eestkoste seadmise eelduseks olev psüühikahäire vajab eriteadmistega

hindamist. Psühhiaatriline ekspertiis täidab eestkostemenetluses olulist menetlusgarantiid, kuna

selle eesmärk on tagada isiku põhiõiguste võimalikult täpne ja professionaalne hindamine enne

teovõime olulist piiramist. Eeltoodust tulenevalt leiame, et kavandatud muudatused ei lahenda

eestkostemenetluste peamisi praktilisi probleeme ning nende mõju ekspertiiside koormuse

vähendamisele jääb tõenäoliselt marginaalseks.

5. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 526 lõiget 2 täiendatakse punktiga 41 järgmises

sõnastuses: „kas piiratud teovõimega isik on teovõimeline valimisõiguse tähenduses;“

6. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku 526 lõiget 5 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„Eestkoste seadmisel annab kohus hinnangu isiku võimele valimisõigusest aru saada ja seda

teostada.“

Sisuliselt sisaldavad nii TsMS § 526 lõige 2 p 4¹ kui ka muudetud lõige 5 sama eesmärki –

kohustust hinnata eestkostetava võimet valimisõigust mõista ja kasutada. Sellises ulatuses

dubleerivad sätted teineteist ega loo sisuliselt uut regulatsiooni.

Kehtiv TsMS § 526 lõige 5 lähtub praktikas loogilisest ja arusaadavast põhimõttest, et

olukorras, kus isikult võetakse eestkoste korras õigus kõiki oma asju ajada ning talle jääb üksnes

piiratud võimalus teha igapäevaseid pisitehinguid, puudub üldjuhul ka võime iseseisvalt ja

teadlikult teostada valimisõigust. Selline lahendus vastab tavapärastele praktilistele

olukordadele eestkostemenetluses. Ilma täiendavate sisuliste näidete või selgitusteta ei ole hästi

ette kujutatavad olukorrad, kus isikule seatakse eestkoste kõikide asjade ajamiseks, kuid samal

ajal leitakse, et isik on siiski võimeline sisuliselt mõistma valimisõiguse tähendust ja tegema

iseseisvat valimisotsust.

Samas peame põhjendatuks, et kohus hindab eestkostemenetluses alati eraldi ka isiku

valimisõigusega seotud võimekust. Seetõttu võiks olla piisav täiendada TsMS § 526 lõiget 2

punktiga 4¹, säilitades samal ajal TsMS § 526 lõike 5 kehtiva sõnastuse. Selline lahendus tagaks

ühelt poolt selle, et valimisõiguse küsimus ei jää ühegi eestkostemenetluse puhul hindamata

ning säiliks teiselt poolt kehtiv regulatsioon, kus kõikide asjade eestkoste seadmisel kehtiks

senine loogiline järeldus temalt ka valimisõiguse äravõtmise kohta. Eeltoodust tulenevalt

leiame, et TsMS § 526 lõike 5 kehtiv sõnastus võiks jääda muutmata ning kaaluda tuleks üksnes

TsMS § 526 lõike 2 täiendamist punktiga 4¹.

7. Ettepanek perekonnaseaduse § 203 lõike 2 kolmanda lause täiendamiseks järgmises

sõnastuses: „Eestkoste seadmisel annab kohus hinnangu isiku võimele saada aru abielu

sõlmimise, isaduse omaksvõtu ja muude perekonnaõiguslike tehingute õiguslikest tagajärgedest

ning isiku võimele teostada pärimisõiguslikke toiminguid“

Ettepaneku eesmärk on sätestada selgesõnaline kohustus hinnata eestkostemenetluses ka

pärimisõiguslike toimingute tegemise võimekust. Praktikas esineb arvukalt vaidlusi, kus

eestkoste on seatud kas vahetult enne või pärast testamendi tegemist ning hilisemates

kohtuvaidlustes vaieldakse isiku testeerimisvõime üle ja testamendi kehtivuse üle. Selline

selgesõnaline regulatsioon võimaldaks vastava hinnangu anda juba eestkoste seadmise

menetluses ning aitaks vähendada hilisemaid vaidlusi isiku teovõime ja testamendi kehtivuse

osas.

Lugupidamisega

(allkirjastatud digitaalselt)

Marek Vahing

kohtu esimees

Aadress: Kalevi tn 1, Tartu 51010; registrikood: 74001966; telefon: 620 0100; e-post: [email protected].

Lisainfo: www.kohus.ee

Justiits- ja Digiministeerium

[email protected]

Teie 11.05.2026 nr 8-1/3800-1

Meie 21.05.2026 nr 6-3/26-948-2

Tartu Maakohtu arvamus perekonnaseaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse kohta

Justiits- ja Digiministeerium palus kohtute arvamust perekonnaseaduse ja teiste seaduste

muutmise seaduse eelnõu kohta. Arvamuses käsitletakse eelnõus kavandatud muudatusi nende

sätete lõikes, mille kohta kohus arvamust avaldab.

1. Perekonnaseaduse (PKS) § 102 lõiget 2 täiendatakse pärast sõnu „Kohus võib mõjuval

põhjusel“ sõnadega „lähtuvalt lapsega seotud kulutuste jaotusest vanemate vahel“.

Kavandatud muudatuse eesmärgina on seletuskirjas välja toodud soov muuta elatise vaidlused

senisest enam andme- ja arvutuspõhiseks, vähendada kohtu diskretsiooni ning muuta

menetlused kiiremaks ja tõhusamaks.

Leiame, et kavandatud sõnastus ei ole piisavalt selge ega pruugi praktikas kaasa tuua

seletuskirjas soovitud eesmärke. Vastupidi, norm võib suurendada vaidluste mahtu ning muuta

menetlused keerukamaks ja ajamahukamaks. Sätte täiendamine viitega „lapsega seotud

kulutuste jaotusele vanemate vahel“ esitatakse pigem täpsustusena, mis eeldab sisuliselt kohtu

poolt analüüsi selle kohta, milliseid kulusid kumb vanem lapse heaks kannab ning millises

ulatuses tuleb neid kulusid elatise määramisel arvesse võtta. Selline hindamine tähendab

vältimatult täiendavate tõendite kogumist ja analüüsimist. Praktikas võib see kaasa tuua

olukorra, kus elatist vähem maksta sooviv vanem esitab ulatuslikult arveid, maksekorraldusi,

tšekke, sõidukulude arvestusi ja muid dokumente väitega, et ta juba osaleb lapse ülalpidamises

märkimisväärses ulatuses. Teisel vanemal tekib omakorda vajadus nende kulude põhjendatust,

lapsega seotust ning arvestamise ulatust vaidlustada. Arvestades, et elatisvaidlustes kohaldub

uurimispõhimõte, võib suureneda ka kohtu kohustus täiendavaid tõendeid välja nõuda ja

hinnata. Seetõttu võib tõendite maht ning vaidlusaluste asjaolude ring märkimisväärselt

kasvada. Sellest tulenevalt ei ole selge, kuidas kavandatud muudatus praktikas menetlusi

lihtsustaks või lühendaks. Pigem võib normi uus sõnastus kaasa tuua täiendavaid vaidluskohti

ning muuta tüüpilised elatisasjad senisest mahukamaks ja pikemaks.

Eeltoodust tulenevalt leiame, et PKS § 102 lõike 2 kehtiv sõnastus on õigusselguse ja

menetlusökonoomia seisukohalt sobivam ning puudub piisav põhjendus kavandatud täienduse

tegemiseks.

2. Perekonnaseaduse § 143 lõiget 4 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „Kolmandal isikul

on õigus nõuda avalduse alusel hagita menetluses lapsega suhtlemise korra kindlaks

määramist.“

Leiame, et kavandatud sõnastuses kasutatud mõiste „kolmas isik“ on liiga lai ja ebamäärane

ning võib praktikas kaasa tuua põhjendamatult ulatusliku menetluste ringi. Seletuskirjast

nähtub, et muudatuse eesmärk on eelkõige tagada lapsele lähedase isiku, eriti vanavanema,

võimalus säilitada lapsega kontakt. Normi sõnastus võimaldab siiski lugeda „kolmandaks

isikuks“ väga laia isikute ringi, sealhulgas isikud, kelle side lapsega ei pruugi olla piisavalt

püsiv ega lapse huvides oluline. Selline regulatsioon võib kaasa tuua olukorra, kus kohus peab

menetlema ka põhjendamatuid või pahatahtlikke avaldusi isikutelt, kelle tegelik side lapsega

on nõrk või juhuslik (nt juhututtavad, vanemate lühiajalised partnerid, kauged sugulased).

Menetluse algatamine eeldab aga sõltumata lõpptulemusest kohtult ja teistelt menetlusosalistelt

olulist ressurssi, sealhulgas lapse ärakuulamist, lapsele esindaja määramist, seisukohtade

küsimist ja lahendi koostamist. See võib omakorda suurendada põhjendamatult kohtute

koormust ja menetluskulusid.

Problemaatiline on ka sõnastus „suhtlemise korra kindlaks määramine“, mis viitab sisuliselt

regulaarsele ja püsivale suhtluskorrale sarnaselt vanemate suhtlusõigusega. Praktikas võib see

viia olukorrani, kus lapse suhtes on samaaegselt määratud mitu paralleelset suhtluskorda

erinevate isikute kasuks, mis ei pruugi olla kooskõlas lapse parimate huvidega ning võib

osutuda lapse jaoks koormavaks.

Leiame, et norm peaks olema kitsamalt ja täpsemalt sõnastatud, piirates õigustatud isikute ringi

ning keskendudes mitte eraldiseisva suhtluskorra loomisele, vaid lapsega suhtlemise

võimaldamisele. Pigem võiks olla tegemist lihtsalt suhtlemise võimaldamise nõudega. Seetõttu

teeme ettepaneku sõnastada PKS § 143 lõige 4 järgmiselt: „Lapsega püsivat ja usalduslikku

suhet omaval lähedasel isikul“/alternatiiv “lapse vanavanemal“ on õigus nõuda avalduse alusel

hagita menetluses lapsega suhtlemise võimaldamist.“ Selline sõnastus tagaks parema

õigusselguse, vähendaks põhjendamatute menetluste riski ning oleks paremini kooskõlas lapse

parimate huvide põhimõttega.

3. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 522 lõiget 5 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

Ekspertiisi ei pea määrama, kui eestkostja määramise avalduse esitas eestkostet vajav isik ise

ning avaldusele on lisatud piisavad tema tervislikku seisundit kajastavad dokumendid.“

4. TsMS § 522 täiendatakse lõikega 6 järgmises sõnastuses: Kohus võib eestkostja määramise

menetluses psühhiaatriaekspertiisi määramise asemel küsida arvamust isiku perearstilt, kui: 1)

eestkostja määramise avalduse esitas eestkostet vajav isik ise ja 2) isik nõustub ekspertiisi

määramise asemel perearsti arvamuse küsimisega.“

Eelnõu kohaselt võimaldatakse eestkostja määramise menetluses jätta psühhiaatriaekspertiis

määramata juhul, kui eestkostet vajav isik esitab avalduse ise ning avaldusele on lisatud

piisavad tema tervislikku seisundit kajastavad dokumendid. Samuti nähakse ette võimalus

küsida ekspertiisi asemel arvamust isiku perearstilt, kui isik sellega nõustub.

Kavandatud muudatused ei lahenda praktikas peamist probleemi, milleks on psühhiaatriliste

ekspertiiside vähesus, pikk ooteaeg ning ekspertiiside kõrge maksumus eestkostemenetlustes.

Praktikas esineb olukordi, kus eestkostet vajav isik esitab eestkostja määramise avalduse ise,

äärmiselt harva. Veelgi enam, sellised avaldused jäävad sageli rahuldamata, kuna isiku võime

iseseisvalt koostada ja esitada kohtule sisuline avaldus viitab üldjuhul sellele, et isik on

vähemalt põhimõtteliselt suuteline oma õigusi ja huve ise kaitsma. Seetõttu on alust arvata, et

kavandatavad sätted leiavad praktikas kasutust üksnes üksikjuhtudel.

Sellest tulenevalt ei vähenda muudatused märkimisväärselt ekspertiiside hulka ega lahenda

süsteemset kitsaskohta, milleks on ekspertide nappus ja ekspertiiside korraldamise keerukus.

Ekspertiisi ärajätmise ja perearsti arvamusega piirdumise võimalus rakenduks seega plaani

kohaselt üksikjuhtudel ega vähendaks või lahendaks psühhiaatriliste ekspertiisidega

kohtumenetluses seonduvaid kitsaskohti. Eelnõu seletuskirjast nähtub, et riigil puudub alates

2021. aastast täpne ülevaade sellest, kui palju psühhiaatreid eestkostemenetlustes ekspertiise

teeb. Samas on ekspertiisi tegemine kohtumenetluses riigi poolt ette nähtud kohustuslik

menetlustoiming olulises hulgas asjades.

Leiame, et probleem ei seisne üksikute ekspertiiside asendamises perearsti arvamusega, vaid

süsteemse ülevaate ja korralduse puudumises ekspertiiside tegemisel. Kui valdkonda

koordineeris Eesti Kohtuekspertiisi Instituut, osales ekspertiiside tegemisel hinnanguliselt 40

psühhiaatrit. Tegemist on sõlmprobleemiga – riik on pannud ekspertiiside tegemise kohustuse,

samas puudub riigil ülevaade, kui palju on üldse eksperte, kes reaalselt ekspertiise teostavad.

Ekspertiiside tegemise suutlikkuse hindamiseks oleks võimalik koguda kohtutelt andmeid selle

kohta, millised eksperdid ekspertiise teevad, millise ajakuluga, millistes piirkondades ning

millise tasu eest. Selline ülevaade võimaldaks hinnata tegelikku ekspertiisivõimekust ja

kavandada sisulisi lahendusi ekspertiiside kättesaadavuse parandamiseks. Lisaks võib perearsti

arvamusega piirdumine tekitada küsimusi hinnangu piisava põhjalikkuse ja usaldusväärsuse

osas olukordades, kus eestkoste seadmise eelduseks olev psüühikahäire vajab eriteadmistega

hindamist. Psühhiaatriline ekspertiis täidab eestkostemenetluses olulist menetlusgarantiid, kuna

selle eesmärk on tagada isiku põhiõiguste võimalikult täpne ja professionaalne hindamine enne

teovõime olulist piiramist. Eeltoodust tulenevalt leiame, et kavandatud muudatused ei lahenda

eestkostemenetluste peamisi praktilisi probleeme ning nende mõju ekspertiiside koormuse

vähendamisele jääb tõenäoliselt marginaalseks.

5. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 526 lõiget 2 täiendatakse punktiga 41 järgmises

sõnastuses: „kas piiratud teovõimega isik on teovõimeline valimisõiguse tähenduses;“

6. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku 526 lõiget 5 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„Eestkoste seadmisel annab kohus hinnangu isiku võimele valimisõigusest aru saada ja seda

teostada.“

Sisuliselt sisaldavad nii TsMS § 526 lõige 2 p 4¹ kui ka muudetud lõige 5 sama eesmärki –

kohustust hinnata eestkostetava võimet valimisõigust mõista ja kasutada. Sellises ulatuses

dubleerivad sätted teineteist ega loo sisuliselt uut regulatsiooni.

Kehtiv TsMS § 526 lõige 5 lähtub praktikas loogilisest ja arusaadavast põhimõttest, et

olukorras, kus isikult võetakse eestkoste korras õigus kõiki oma asju ajada ning talle jääb üksnes

piiratud võimalus teha igapäevaseid pisitehinguid, puudub üldjuhul ka võime iseseisvalt ja

teadlikult teostada valimisõigust. Selline lahendus vastab tavapärastele praktilistele

olukordadele eestkostemenetluses. Ilma täiendavate sisuliste näidete või selgitusteta ei ole hästi

ette kujutatavad olukorrad, kus isikule seatakse eestkoste kõikide asjade ajamiseks, kuid samal

ajal leitakse, et isik on siiski võimeline sisuliselt mõistma valimisõiguse tähendust ja tegema

iseseisvat valimisotsust.

Samas peame põhjendatuks, et kohus hindab eestkostemenetluses alati eraldi ka isiku

valimisõigusega seotud võimekust. Seetõttu võiks olla piisav täiendada TsMS § 526 lõiget 2

punktiga 4¹, säilitades samal ajal TsMS § 526 lõike 5 kehtiva sõnastuse. Selline lahendus tagaks

ühelt poolt selle, et valimisõiguse küsimus ei jää ühegi eestkostemenetluse puhul hindamata

ning säiliks teiselt poolt kehtiv regulatsioon, kus kõikide asjade eestkoste seadmisel kehtiks

senine loogiline järeldus temalt ka valimisõiguse äravõtmise kohta. Eeltoodust tulenevalt

leiame, et TsMS § 526 lõike 5 kehtiv sõnastus võiks jääda muutmata ning kaaluda tuleks üksnes

TsMS § 526 lõike 2 täiendamist punktiga 4¹.

7. Ettepanek perekonnaseaduse § 203 lõike 2 kolmanda lause täiendamiseks järgmises

sõnastuses: „Eestkoste seadmisel annab kohus hinnangu isiku võimele saada aru abielu

sõlmimise, isaduse omaksvõtu ja muude perekonnaõiguslike tehingute õiguslikest tagajärgedest

ning isiku võimele teostada pärimisõiguslikke toiminguid“

Ettepaneku eesmärk on sätestada selgesõnaline kohustus hinnata eestkostemenetluses ka

pärimisõiguslike toimingute tegemise võimekust. Praktikas esineb arvukalt vaidlusi, kus

eestkoste on seatud kas vahetult enne või pärast testamendi tegemist ning hilisemates

kohtuvaidlustes vaieldakse isiku testeerimisvõime üle ja testamendi kehtivuse üle. Selline

selgesõnaline regulatsioon võimaldaks vastava hinnangu anda juba eestkoste seadmise

menetluses ning aitaks vähendada hilisemaid vaidlusi isiku teovõime ja testamendi kehtivuse

osas.

Lugupidamisega

(allkirjastatud digitaalselt)

Marek Vahing

kohtu esimees