Arvamuse edastamine

Lossi 17, 50093 TARTU. Registrikood 74001127. Telefon 730 9002, e-post [email protected]

www.riigikohus.ee

Justiits- ja digiministeerium

[email protected]

Arvamuse avaldamine

Täname võimaluse eest avaldada arvamust karistusseadustiku muutmise seaduse

väljatöötamiskavatsusele (eelnõu JDM/26-0450) . Käesolevaga edastame arvamuse.

Lugupidamisega

(allkirjastatud digitaalselt)

Liina Reisberg

Riigikohtu õigusteabe- ja koolitusosakonna juhataja

Lisa 1: Riigikohtu arvamus karistusseadustiku muutmise seaduse väljatöötamiskavatsusele

Teie 17.04.2026 nr 8-1/3058-1

Meie 21.05.2026 nr 6-6/26-34

Riigikohtu arvamus1 karistusseadustiku muutmise seaduse väljatöötamiskavatsusele

(eelnõu JDM/26-0450)

Karistusõigusliku vastutuse vs. haldussunnivahendite ülekandumine

Kuna õiguskord on tervik, tuleks juriidilise isiku karistusõigusliku vastutuse piiride muutmisel

arvestada ka muude mõjutusvahendite ja nendele seatud piirangutega. Nt maksukorralduse

seaduse §-d 35 ja 37 välistavad sunniraha maksmise kohustuse ülemineku õigusjärgluse või

ettevõtte ülemineku korral. Kuigi sunnivahendi kohaldamise eesmärk pole isiku karistamine,

näitab eeltoodu, et seda on sarnaselt karistusõigusliku vastutusega peetud vähemalt teatud

juhtudel isikuga lahutamatult seotud olevaks. Argumendid, mis räägivad karistusõigusliku

vastutuse ülemineku võimaldamise kasuks, on põhimõtteliselt asjakohased ka sunniraha

tasumise kohustuse puhul. Eeldades, et karistused on olemuselt pigem rohkem isikuga seotud

kui muud laadi rahalised kohustused, tuleks õiguskorda nendes küsimustes tervikuna analüü-

sida ja vajadusel hõlmata ka asjakohased haldusõiguse sätted.

Juriidiliste isikute karistusõigusliku vastutuse üleminek konkurentsiõiguses

Vahetut õigusmõju omavates Euroopa Liidu toimimise lepingu (ELTL) artiklites 101 ja 102

kasutatakse terminit ettevõtja (ing.k untertaking). Alates 1991. a lahendist Hõfner ja Elser vs.

Macrotron sisustatakse seda terminit kui mis tahes majandustegevusega tegelevat üksust,

sõltumata selle üksuse õiguslikust vormist ja rahastamisviisist2. Kuna tegemist on

funktsioonikandjast, mitte õiguskandjast lähtuva definitsiooniga, võib see praktikas hõlmata

mitut füüsilist või juriidilist isikut, kes moodustavad ühe majandusüksuse.3 Euroopa Kohtu

praktika kohaselt tuleb seda terminit mh kasutada selleks, et määratleda isikud, keda EL

konkurentsiõiguse rikkumise toime panemise eest karistada.4

Selle nn majandusüksuse teooria töötas Euroopa Kohus 1970. aastatel välja kahel põhjusel.

Esiteks, selleks, et jätta EL konkurentsiõiguse kohaldamisalast välja kontsernisisesed kokku-

lepped5 ja teiseks, selleks, et kontserni puhul saaks emaettevõtjale süüks panna tütarettevõtja

konkurentsivastast tegevust6. Läbi aja on Euroopa Kohus seda teooriat oma praktikas täpsusta-

nud ja veelgi laiendanud. Tänaseks hõlmab see ka majandustegevuse jätkamise (ing.k economic

continuity) kontseptsiooni, millest tulenevalt juhul, kui liidu konkurentsõiguse rikkumise toime

pannud isik on lõpetatud (nt ühinguõigusliku restruktureerimise tagajärjel), võib rikkumise eest

vastutada teine isik, kui need kaks on majanduslikus mõttes samad (ing.k from an economic

point of view, the two are identical)7. Seetõttu peaks ELTL artiklite 101 ja 102 rikkumiste eest

1 Riigikohtu arvamus ei väljenda Riigikohtu siduvat seisukohta. Riigikohus kujundab siduvaid seisukohti ainult

kohtuasjade menetlemisel Riigikohtus. 2 EKo C-41/90 – Höfner ja Elser vs. Macrotron, p 21. 3 EKo C-170/83 – Hydrotherm, p 11. 4 EKo C-516/15 P – Akzo Nobel jt vs. komisjon, p 46. 5 EKo C-15/74 – Centrafarm BV jt vs. Sterling Drug, p 41. 6 EKo C-48/69 – ICI vs. komisjon, p-d 129-141. 7 EKo C-280/06 – ETI jt, p-d 38–44; EKo C-724/17 – Skanska Industrial Solutions jt, p 38.

trahvi määramisel lähtuma ettevõtja mõistest ja selle osaks olevast vastutuse üleminekust.

Selleks kohustab liikmesriike ka ECN+ direktiivi8 artikli 13 lõige 5.

8 Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv (EL) 2019/1, mille eesmärk on anda liikmesriikide konkurentsi-

asutustele volitused, et tulemuslikumalt tagada konkurentsinormide täitmine ja et tagada siseturu nõuetekohane

toimimine.

Lossi 17, 50093 TARTU. Registrikood 74001127. Telefon 730 9002, e-post [email protected]

www.riigikohus.ee

Justiits- ja digiministeerium

[email protected]

Arvamuse avaldamine

Täname võimaluse eest avaldada arvamust karistusseadustiku muutmise seaduse

väljatöötamiskavatsusele (eelnõu JDM/26-0450) . Käesolevaga edastame arvamuse.

Lugupidamisega

(allkirjastatud digitaalselt)

Liina Reisberg

Riigikohtu õigusteabe- ja koolitusosakonna juhataja

Lisa 1: Riigikohtu arvamus karistusseadustiku muutmise seaduse väljatöötamiskavatsusele

Teie 17.04.2026 nr 8-1/3058-1

Meie 21.05.2026 nr 6-6/26-34

Riigikohtu arvamus1 karistusseadustiku muutmise seaduse väljatöötamiskavatsusele

(eelnõu JDM/26-0450)

Karistusõigusliku vastutuse vs. haldussunnivahendite ülekandumine

Kuna õiguskord on tervik, tuleks juriidilise isiku karistusõigusliku vastutuse piiride muutmisel

arvestada ka muude mõjutusvahendite ja nendele seatud piirangutega. Nt maksukorralduse

seaduse §-d 35 ja 37 välistavad sunniraha maksmise kohustuse ülemineku õigusjärgluse või

ettevõtte ülemineku korral. Kuigi sunnivahendi kohaldamise eesmärk pole isiku karistamine,

näitab eeltoodu, et seda on sarnaselt karistusõigusliku vastutusega peetud vähemalt teatud

juhtudel isikuga lahutamatult seotud olevaks. Argumendid, mis räägivad karistusõigusliku

vastutuse ülemineku võimaldamise kasuks, on põhimõtteliselt asjakohased ka sunniraha

tasumise kohustuse puhul. Eeldades, et karistused on olemuselt pigem rohkem isikuga seotud

kui muud laadi rahalised kohustused, tuleks õiguskorda nendes küsimustes tervikuna analüü-

sida ja vajadusel hõlmata ka asjakohased haldusõiguse sätted.

Juriidiliste isikute karistusõigusliku vastutuse üleminek konkurentsiõiguses

Vahetut õigusmõju omavates Euroopa Liidu toimimise lepingu (ELTL) artiklites 101 ja 102

kasutatakse terminit ettevõtja (ing.k untertaking). Alates 1991. a lahendist Hõfner ja Elser vs.

Macrotron sisustatakse seda terminit kui mis tahes majandustegevusega tegelevat üksust,

sõltumata selle üksuse õiguslikust vormist ja rahastamisviisist2. Kuna tegemist on

funktsioonikandjast, mitte õiguskandjast lähtuva definitsiooniga, võib see praktikas hõlmata

mitut füüsilist või juriidilist isikut, kes moodustavad ühe majandusüksuse.3 Euroopa Kohtu

praktika kohaselt tuleb seda terminit mh kasutada selleks, et määratleda isikud, keda EL

konkurentsiõiguse rikkumise toime panemise eest karistada.4

Selle nn majandusüksuse teooria töötas Euroopa Kohus 1970. aastatel välja kahel põhjusel.

Esiteks, selleks, et jätta EL konkurentsiõiguse kohaldamisalast välja kontsernisisesed kokku-

lepped5 ja teiseks, selleks, et kontserni puhul saaks emaettevõtjale süüks panna tütarettevõtja

konkurentsivastast tegevust6. Läbi aja on Euroopa Kohus seda teooriat oma praktikas täpsusta-

nud ja veelgi laiendanud. Tänaseks hõlmab see ka majandustegevuse jätkamise (ing.k economic

continuity) kontseptsiooni, millest tulenevalt juhul, kui liidu konkurentsõiguse rikkumise toime

pannud isik on lõpetatud (nt ühinguõigusliku restruktureerimise tagajärjel), võib rikkumise eest

vastutada teine isik, kui need kaks on majanduslikus mõttes samad (ing.k from an economic

point of view, the two are identical)7. Seetõttu peaks ELTL artiklite 101 ja 102 rikkumiste eest

1 Riigikohtu arvamus ei väljenda Riigikohtu siduvat seisukohta. Riigikohus kujundab siduvaid seisukohti ainult

kohtuasjade menetlemisel Riigikohtus. 2 EKo C-41/90 – Höfner ja Elser vs. Macrotron, p 21. 3 EKo C-170/83 – Hydrotherm, p 11. 4 EKo C-516/15 P – Akzo Nobel jt vs. komisjon, p 46. 5 EKo C-15/74 – Centrafarm BV jt vs. Sterling Drug, p 41. 6 EKo C-48/69 – ICI vs. komisjon, p-d 129-141. 7 EKo C-280/06 – ETI jt, p-d 38–44; EKo C-724/17 – Skanska Industrial Solutions jt, p 38.

trahvi määramisel lähtuma ettevõtja mõistest ja selle osaks olevast vastutuse üleminekust.

Selleks kohustab liikmesriike ka ECN+ direktiivi8 artikli 13 lõige 5.

8 Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv (EL) 2019/1, mille eesmärk on anda liikmesriikide konkurentsi-

asutustele volitused, et tulemuslikumalt tagada konkurentsinormide täitmine ja et tagada siseturu nõuetekohane

toimimine.