Riigikogu põhiseaduskomisjoni protokoll nr 166

Dokumendiregister	Riigikogu
Viit
Registreeritud	21.05.2026
Sünkroonitud	22.05.2026
Liik	Protokoll
Funktsioon
Sari
Toimik	Komisjoni istung teisipäev, 12.05.2026 kell 14.00
Juurdepääsupiirang	Avalik
Adressaat
Saabumis/saatmisviis
Vastutaja
Originaal	Ava uues aknas

Failid

854_SE_HKMS__RLS_jt_(kaasatavate_arvamuste_koond)_.docx

854_SE_Kohtukorraldus_(kaasatavate_arvamuste_koond).docx

854_SE_TsMS_(kaasatavate_arvamuste_koond)_.docx

PÕSK_protokoll_nr_166_12.05.2026.pdf

Riigikogu_põhiseaduskomisjoni_protokoll_nr_166.asice

PÕSK_protokoll_nr_166_12.05.2026.pdf

854_SE_HKMS__RLS_jt_(kaasatavate_arvamuste_koond)_.docx

Halduskohtumenetluse seadustiku muudatused
(eelnõu § 4)

RIIGIKOHUS
Paragrahvi 187 lõige 31 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„(31) Ringkonnakohus võib apellatsioonkaebuse kokkuvõtlikult põhjendatud määrusega tagastada, kui asjaoludest tulenevalt on apellatsioonkaebuse rahuldamine ebatõenäoline või kui selle menetlemisega ei ole võimalik saavutada apellatsioonkaebuse eesmärki. Ringkonnakohus ei pea määrust põhjendama lihtmenetluses, kui ringkonnakohus järgib halduskohtu otsuse põhjendusi, need põhjendused on ammendavad ja ringkonnakohus märgib oma määruses, et ta nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega.

Paragrahv 2361 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

§ 2361. Määruskaebuse menetlusse võtmise otsustamine
(1) Riigikohus otsustab määruskaebuse menetlusse võtmise käesoleva seadustiku §-s 219 sätestatut järgides. Riigikohus võtab määruskaebuse läbivaatamisel ringkonnakohtus tehtud määruse peale esitatud määruskaebuse või määruskaebuse, mille seadus võimaldab läbi vaadata lihtmenetluses, menetlusse üksnes juhul, kui Riigikohtu lahend selles asjas on oluline seaduse ühetaolise kohaldamise või õiguse edasiarendamise seisukohalt. Eelmises lauses sätestatut ei kohaldata haldustoiminguks loa andmise või sellest keeldumise määruse peale esitatud määruskaebuse korral.
(2) Käesoleva seadustiku § 187 lg 31 alusel tehtud määruse peale esitatud määruskaebuse lahendab Riigikohus viivitamata. Määruskaebuse võib lahendada seda menetlusse võtmata, sellisel juhul ei kohaldata käesoleva seadustiku § 238 lõigetes 1 ja 2 sätestatut.

Selgitus: Eelnõu sisaldab mitmeid sätteid, mille eesmärk on vähendada ringkonnakohtu halduskolleegiumite töökoormust. Riigikohtu hinnangul võiks see minna isegi veelgi kaugemale. Sellest lähtuvalt teeme ettepaneku viia ringkonnakohtutesse sisse menetlusloa süsteem. Erinevalt Riigikohtust peaks ringkonnakohus aga oma määrust menetlusloa mitteandmise kohta põhjendama, v.a lihtmenetluses. See on vajalik edasikaebeõiguse riive mõõdukuse tagamiseks. Muudatus laiendaks perspektiivituse tõttu apellatsioonikaebuse tagastamise võimalust lihtmenetluse asjadelt kõikidele asjadele. Tagamaks tõhus ja mõistliku menetlusajaga kontroll sellistele tagastamisele, tuleks ühtlasi muuta määruskaebuste lahendamist Riigikohtus.

Ettepaneku rakendamisel jõuaks ringkonnakohus kiiremini lõpplahenduseni nii neis asjades, kus apellatsioonkaebus tagastatakse perspektiivituse tõttu, kui ka teistes asjades, sest väheneb üldine töökoormus. Teiselt poolt PS §-s 10 sätestatud õigusriigi põhimõttest tuleneb muu hulgas õiguskindluse põhimõte, mis hõlmab endas õigusrahu. Ettepaneku rakendamisel saabuks õigusrahu ehk lõplik lahendus kiiremini.
Apellatsioonkaebuse menetlusse võtmise otsustamine

Määruskaebuse menetlusse võtmise otsustamine
Paragrahvi 175 lõike 21 teine lause (eelnõu § 4 p 14) muuta ja sõnastada järgmiselt:
„Määruskaebuse kohta tehtud ringkonnakohtu määrus ei ole edasi kaevatav.“
Selgitus: redaktsiooniline muudatus, millega viiakse lause paremini kooskõlla ülejäänud seaduse tekstiga.
Otsuse avaldamine
Täiendada seadust §-ga 81 järgmises sõnastuses:
§ 81. Vangistuse, aresti ja eelvangistuse täideviimise asjade lahendamine
(1) Vangistuse, aresti ja eelvangistuse täideviimise asi on haldusasi, kus lahendatakse vangistusseaduse § 2 tähenduses kinnipeetava, vangistusseaduse § 3 lõike 1 tähenduses arestialuse või vangistusseaduse § 4 lõike 1 tähenduses vahistatu kaebust vangla haldusakti või toimingu peale või vangla tekitatud kahju hüvitamiseks.
(2) Vangistuse, aresti ja eelvangistuse täideviimise asja jaotamine toimub selle halduskohtu kohtunike vahel ja vastavalt selle halduskohtu tööjaotusplaanile, mille kohtunike töökoormus on kohtute infosüsteemi andmete järgi kõige väiksem.
(3) Vangistuse, aresti ja eelvangistuse täideviimise asja kohtualluvus ei muutu, kohtunik menetleb vangistuse, aresti ja eelvangistuse täideviimise asja alluvusjärgse halduskohtu kohtunikuna.
(4) Kui kohtunik arutab vangistuse, aresti ja eelvangistuse täideviimise asja halduskohtus, mille tööpiirkonnas ei asu tema alaline teenistuskoht, hüvitatakse talle sõidu- ja majutuskulud, samuti muud lähetuskulud avaliku teenistuse seaduse § 44 lõike 5 alusel kehtestatud tingimustel ja korras.“;

Selgitus: Selleks, et paremini hallata halduskohtute töökoormust teeme ettepaneku panna eelnõusse tagasi sisse säte, mis oli 15. jaanuari 2026. a versioonis ja millega jagataks vangistuse, aresti ja eelvangistuse täideviimise asju üleriigiliselt ilma kohtualluvust muutmata (eelnõu § 1 punktis 78 väljapakutud KS § 455). Kinnipeetavate kaebuste kohta erireeglite kehtestamine oleks põhiseadusega kooskõlas. Esiteks, põhiseaduse § 24 lg 1 on eelkõige mõeldud kaitsma isikuid juba käimasoleva kohtuasja läbiviimisel. Teiseks näeb viidatud säte selgelt ette võimaluse seadusega luua alluvuse erireeglid. Kolmandaks, KS § 451 võimaldab juba täna kohtuasja lahendamise anda teisele kohtule ilma alluvust muutmata. See ettepanek lihtsustaks sarnast protsessi kinnipeetavate kaebuste puhul. Kuivõrd kinnipeetavate kaebused alluvad halduskohtule, sobiks see säte HKMS-i paragrahviks 81.
Üleriigiline jagamine peaks käiku minema vaid siis, kui halduskohtute omavahelise koormuse erinevus ületab mingi lävendi. See aitab tagada seda, et asja ei antaks ilmaasjata teisele halduskohtule lahendada. Kui üleriigiline jagamine rakenduks igasuguse töökoormuse erinevuse puhul, siis võib juhtuda, et hommikul saabuv kinnipeetava kaebus jagatakse Tartust Tallinnasse, kuid päeva teises pooles laekub Tallinna Halduskohtusse suurem hulk kaebusi.
Teatud liiki kohtuasjade üle kohtute jagamine
TARTU HALDUSKOHUS
Täiendada halduskohtumenetluse seadustiku paragrahvi 8 lõikega 7 järgmises sõnastuses:
„(7) Keskkonnaõiguse asjas esitatakse kaebus kaebaja elu- või asukoha järgi.“
Ettepanek on seotud kavatsusega täiendada kohtute seadust § 37 lg-ga 41. Eelnõu nimetatud sätte kohaselt tuleb halduskohtu tööjaotusplaanis ette näha muu hulgas spetsialiseerumine keskkonnaõiguse asjadele. Spetsialiseerumiseks peab aga olema kriitiline hulk kohtuasju. Praegu pole see tingimus täidetud – Tartu Halduskohtusse saabus 2025. aastal viis keskkonnaasja. Nii väheste asjade lahendamiseks pole mõistlik spetsialiseerumisele ressursse kulutada. Seepärast on vaja lisada seadusesse säte, mis suunaks Tartu Halduskohtusse rohkem keskkonnaasju.
Üldreegli järgi esitatakse kaebus vastustaja asukoha- või teenistuskoha järgi (HKMS § 7 lg 1). Kuna Kliimaministeerium asub Tallinnas ja Keskkonnaamet Pärnus, lahendatakse praegu keskkonnaasju peamiselt Tallinna Halduskohtus (2025. a saabus sinna keskkonnaasjades 85 kaebust). Nii tuleb ka näiteks Võrumaal tekkinud keskkonnavaidluse lahendamiseks pöörduda Tallinna Halduskohtusse. Kuna keskkonnaasjade vastu on kohalikel inimestel sageli suur huvi, tagab vaidluse lahendamine lähimas halduskohtus avalikkusele lihtsama juurdepääsu õigusemõistmisele. Samuti aitab selline lahendus kokku hoida kohtu ressursse (paikvaatlusele ja teise kohtumajja istungile sõitmisega seotud kulud).
Erandlik kohtualluvus
TALLINNA RINGKONNAKOHUS
Eelnõu § 23 p 36 (TsMS § 637 lg 1 täiendamine punktiga 7) eeskujul tuleks täiendada ka HKMSi, ehk täiendada HKMS §-i 187 lõikega 32 järgmises sõnastuses: „Ringkonnakohus võib apellatsioonkaebuse tagastada, kui apellatsioonkaebuse väited on ilmselgelt edulootuseta.“
Eelnõu seletuskirjas vastavasisulise TsMS-i muudatuse kohta esitatud põhjendused on samavõrd asjassepuutuvad ka halduskohtumenetluse puhul.
Apellatsioonkaebuse menetlusse võtmise otsustamine
Eelnõu § 23 punkti 15 (TsMS § 178 lg 2 muutmine) eeskujul tuleks täiendada ka HKMS §-i 109 lõikega 41 järgmises sõnastuses: „(41) Menetluskulude jaotuse peale võib edasi kaevata menetluskulusid kandma kohustatud menetlusosaline, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 500 eurot.“
Menetluskulude väljamõistmine
HKMS § 210 lõiget 2 võiks täiendada teise lausega järgmises sõnastuses: „Kui ringkonnakohus jätab määruskaebuse rahuldamata ning nõustub halduskohtu põhjendustega, võib määruse teha ilma kirjeldava ja põhjendava osata“.
Kehtiva seaduse kohaselt on ringkonnakohtul halduskohtu otsuse või määruse põhjenduste järgimise korral võimalik neid mitte korrata, vaid viidata nendega nõustumisele (HKMS § 201 lg 4), ent isegi juhul kui ringkonnakohus peab halduskohtu põhjendusi ammendavaks ega pea määruskaebuses esitatud argumente silmas pidades vajalikuks halduskohtu põhjendustele midagi lisada, tuleb määruskaebus lahendada määrusega, mis sisaldab kirjeldavat ja põhjendavat osa.
Võttes arvesse viimastel aastatel kasvanud määruskaebuste hulka, kaasneb sellega ringkonnakohtu jaoks märkimisväärne ajakulu ilma, et sellel oleks mingisugust tõsist väärtust õigusemõistmise seisukohast. Seda aega oleks otstarbekam kasutada muude lahendamist ootavate kohtuasjade läbi vaatamiseks. Seetõttu peaks ringkonnakohtul olema võimalik halduskohtu määrusega täieliku nõustumise korral lahendada selle peale esitatud määruskaebus üksnes resolutsiooniga.
Määruskaebuse lahendamine
TALLINNA HALDUSKOHUS
Eelnõuga 854 SE seonduvalt teeb TLHK-le enim muret asjaolu, et justiits- ja digiministeeriumi poolt on jäetud Riigikogule esitatud eelnõust välja haldusasjade üleriigilist jagamist puudutav regulatsioon (eelkõige seoses kinnipeetavatega), mis sisaldus eelnevalt viidatud algses eelnõus. TLHK hinnangul tuleks haldusasjade üleriigilist jagamist puudutav regulatsioon eelnõusse kindlasti taastada.
Kõnealune üleriigilist jagamist puudutav regulatsioon võimaldab kohtute töökoormuse sujuvat ühtlustamist Tallinna ja Tartu halduskohtute vahel, s.o kiiret reageerimist kohtuasjade arvu muutumisele (alternatiivina kohtuasjade ümberjagamisele kohtute seaduse § 451 alusel, mis on kohmakas ja aeganõudev). Seda eriti olukorras, kui vangide kohtukaebused moodustavad olulise osa halduskohtute töömahust ning vangide kaebuste kohtualluvus sõltub sellest, millise piirkonna vanglasse otsustab Vanglateenistus kinnipeetava paigutada või ümber paigutada. Vangide arv ja ka sellest tulenev kohtukaebuste arv võib seejuures juba lähitulevikus oluliselt kasvada seonduvalt nn vanglarendi lepinguga, mis toetab samuti vajadust kohtuasjade üleriigilise jagamise regulatsiooni järele. TLHK-le teadaolevalt esitab samalaadse seisukoha, et haldusasjade üleriigilist jagamist puudutav regulatsioon tuleb eelnõusse 854 SE taastada, Riigikohtule ka Riigikohus, lisades muu hulgas kõnealuse regulatsiooni sõnastusettepaneku. TLHK toetab seda ettepanekut.
Teatud liiki kohtuasjade üle kohtute jagamine
TARTU RINGKONNAKOHUS
Halduskohtuid üritatakse suunata taastuvenergia asju lahendama kiiremini (HKMS-i täiendamine § 122 lg-ga 4). Selline lahendus on mitmel põhjusel problemaatiline:
1) seda eesmärki põhjendatakse eeskätt asjaoluga, et Vabariigi Valitsuse prioriteet on olnud juba aastaid taastuvenergia osakaalu suurendamine energia tootmises (seletuskirja lk 169).
See põhjendus näitab, et kohtumenetlust üritatakse suunata päevapoliitilistest prioriteetidest lähtudes. Poliitilised suundumused võivad olla aga ajutised ning mõne aasta pärast võib olla prioriteetne hoopis teine valdkond. Kuid kohtumenetluse seadustikuga on jätkuvalt kohtutel kohustus tegeleda eelisjärjekorras asjadega, mis ei ole enam ühiskonnas nii olulised. Seetõttu tuleks poliitilistest suundumustest kantud eesmärkide sätestamist kohtumenetluse seaduses kindlasti vältida. Kohtuid ei tohi kasutada poliitiliste eesmärkide saavutamiseks;
2) sellega rikutakse ka võrdse kohtlemise põhimõtet. Kohtute sundimine lahendama ühe kindla valdkonna asju eelisjärjekorras tähendab seda, et kõigi ülejäänud haldusasjade menetlus venib selle võrra pikemaks, asju ei lahendata enam kaebuste ajalise saabumise järjekorras nagu tavapäraselt toimub. See tähendab, et kannatada võivad teistes asjades kaalul olevad muud isikute olulised õigused ning huvid ja samuti ka avalik huvi, mis võib esineda sageli ka paljude teiste haldusasjade puhul (nt planeeringud, laia mõjuga ehitusload jne). Rõhutamist vajab, et seni on suudetud haldusasjade sellist eelisjärjekorda seadmist
vältida. HKMS-s on sätestatud küll eriregulatsioon hankeasjade kiiremaks lahendamiseks (HKMS § 275 lg 2), kuid hankeasjad võivad hõlmata väga erinevaid valdkondi, samas kui taastuvatest energiaallikatest energiatootmise asjad on väga kitsalt piiritletud haldusasjade liik;
3) lahendus ei pruugi tuua kaasa taastuvenergiaasjade kiiremat lahendamist, kuna kavandatava HKMS § 122 lg-ga 4 pannakse kohtule kohustus üksnes eelistungi läbiviimiseks või asja läbivaatamise aja või kirjalikus menetluses asja lahendamisega
seonduva teatavakstegemiseks. Seega põhimõtteliselt võiks kohus selle normi järgi käituda ka nii, et määrab kolme kuu jooksul asja kirjalikus menetluses teatavakstegemise aja (või istungi) kaugesse tulevikku. See ei aita asja kiiremale lahendamisele kuidagi kaasa, kuid samas pannakse kohtule kohustus tegeleda asjaga tutvumisega ning selle kirjalikku menetlusse määramisega, mis katkestab ja häirib tavapärast tööprotsessi.
Eelmenetluse toimingud
Notari distsiplinaarvastutuse seadus

NOTARITE KODA
Eelnõuga plaanitakse tunnistada kehtetuks notari distsiplinaarvastutuse seaduse § 63 lõike 4 neljas ja viies lause.
Sätte kehtiva sõnastuse järgi võib aukohus taotleda halduskohtult abi tõendite kogumiseks või nende tagamiseks. Halduskohus lahendab aukohtu taotluse halduskohtumenetluse seadustiku haldustoiminguks loa andmise sätete järgi määrusega.
Seletuskirja kohaselt võib tõendite kogumisel abi osutamise kohustus potentsiaalselt kohtute töökoormust suurendada, sest ei kuulu kohtu põhifunktsiooni – õigusemõistmise – juurde.
Seetõttu ei ole põhjendatud sellise ülesande panemine kohtule. Ning kõnealuse regulatsiooni asemel võiks kaaluda notari distsiplinaarvastutuse seaduse muutmist selliselt, et aukohtul oleks paremad võimalused oma menetluse läbiviimiseks ja vajalike tõendite kogumiseks ilma kohtu kaasamise vajaduseta.
Märgime, et Notarite Koja aukohus ei ole praktikas mitte kunagi kasutanud eelmainitud sätte alusel tõendite kogumisel või nende tagamisel halduskohtult abi. Seega ei ole tegemist praktikas kasutatava võimalusega ning kohtute koormust antud sätte olemasolu tegelikkuses ei mõjuta. Samas on meie hinnangul oluline, et aukohtul oleks võimalik pöörduda tõendite kogumise vajaduse korral pädeva ja erapooletu asutuse poole, kellel on olemas sellekohane praktiline kogemus. Kehtival regulatsioonil on preventatiivne, vaidlusi ärahoidev mõju.
Arvesse võttes eeltoodut teeme ettepaneku jätta eelnõu §-s 10 toodud notari distsiplinaarvastutuse seaduse § 63 lõike 4 neljandat ja viiendat lauset puudutav muudatus eelnõust välja.
Aukohtumenetlus
Riigieelarve seaduse muudatused (eelnõu § 17)

RIIGIKOHUS
Jätta eelnõust välja paragrahvi 26 lõike 5¹ täiendamine kolmanda lausega (eelnõu § 17 p 3) ja paragrahvi 56 lõige 23 muutmine (eelnõu § 17 p 7).

Selgitus: Eelnõus ette nähtud RES § 26 lg 51 täiendus, et „Kohtute grupi kulud liigendatakse täiendavalt riigieelarves administratiivselt asutuste kaupa.“ halvendaks kohtusüsteemi paindlikkust ja iseseisvust kohtusüsteemi eelarve aasta kestel ümberjagamise vajaduse tekkimisel nt eri kohtute vahel, milline pädevus peaks olema kohtute nõukogul. Andes vastutuse kohtute haldamise eest kohtutele, võiks usaldada kohtuid ka kasutama neile eraldatud eelarvet, mitte iga kohtu osas vajaliku muudatusega tulla Riigikokku eelarve muutmise ettepanekuga. Säte on vastuolus ka eelnõus pakutud KS § 411 lg 1 p-ga 11, mis annab kohtusüsteemis eelarvevahendite jagamise õiguse kohtute nõukogule. Kuna viidatud kohtute seaduse sättes on see juba ette nähtud, puudub omakorda vajaduse RES § 56 lg 23 täienduse järgi.
RES muudatuste järgi sätestataks edaspidi iga kohtu ja kohtuhaldusteenistuse kulud aastase riigieelarve seadusega. See on vastupidine KS regulatsioonile, mille kohaselt seaduse tasemel on sätestatud üksnes samaliigiliste kohtute üldised korralduslikud põhimõtted, mitte aga iga kohtu lõikes eraldi. Praeguse eelnõu järgi on ebaselge mitte üksnes see, miks üleüldse on vajalik aastases riigieelarve seaduses (seadusepildis) ette näha riigieelarve vahendite administratiivne liigendamine kohtute ja kohtuhaldusteenistuse lõikes, kui tegelik liigendus selgub alles siis, kui on läbi viidud vahendite täiendav liigendamine RES § 31 lõike 3 alusel, aga samuti see, kes siis lõppkokkuvõttes – kas kohtute nõukogu või iga kohus iseseisvalt, hakkab kohtute ja kohtuhaldusteenistuse omavahelist administratiivset jaotust ehk riigieelarve vahendite jaotust otsustama. Kohtute seaduse järgi peaks selleks olema kohtute nõukogu, kuid riigieelarve seaduse regulatsioon sätestab selle hoopis teisiti ja konkureerivalt kohtute nõukogu ning iga kohtu (kohtuhaldusteenistuse?) ülesandena.
Praegune eelarvekorraldus kohtute osas on selline, et peaaegu poole esimese ja teise astme kohtute eelarvest moodustavad arvestuslikud kulud, Riigikohtu eelarvest umbes kolmandiku. Samas kohtureformi üks kõige olulisemaid eesmärke on muuta kohtute haldamine tõhusamaks ja anda kohtutele suurem enesekorraldusõigus. Eelarve tähenduses, tulenevalt RES regulatsioonist, saavad esimese ja teise astme kohtud seega suurema enesekorraldusõiguse aga üksnes poole eelarve ulatuses. Esimese ja teise astme kohtute arvestuslikest kuludest peaaegu kaks kolmandiku ning Riigikohtu eelarvest praktiliselt kogu arvestusliku kulu moodustab kohtunike palgafond. Et edaspidi nähakse ette kohtute seaduses ette kohtunike üldarv kõikides kohtuliikides, puudub vajadus kohtunike palgavahendite kajastamiseks arvestuslike kuludena. Nende kajastamine kohtute eelarves kindlaksmääratud vahenditena aga suurendaks oluliselt kulutõhusust, tõstaks kohtusüsteemi vastutust riigieelarveliste vahendite kasutamise eest ning oleks kooskõlas kohtureformi peamiste eesmärkidega. Kohtunike palgavahendite kajastamine kohtute, sh Riigikohtu eelarves edaspidi kindlaksmääratud vahenditena ei mõjuta kuidagi seadustega, sh KRAPS-ga kohtunikele tagatud individuaalseid palgagarantiisid, sh indekseerimist. Kuigi kehtiv riigieelarve üldregulatsioon (RES § 26 lõikest 51) kohustab riigieelarves eristama seadusest tulenevad kulud arvestuslikena, kui need on suuremad kui 1 mln eurot, ei ole juba praegu seda järgitud kohtute osas näiteks kohtujuristide ja kohtunikuabide palgavahendite osas.
Kohtute eelarve menetlus
Riigilõivuseaduse muudatused (eelnõu § 18)

RIIGIKOHUS
Paragrahvi 60 lõikes 3 asendada arv „350“ arvuga „833“.

Selgitus: Seoses RLS § 60 lõikes 2 sätestatud riigilõivu ülempiiri tõstmisega 2500 euroni tuleks ühtlasi tõsta RLS § 60 lõikes 3 sätestatud riigilõiv 833 euroni ehk ühe kolmandikuni RLS § 60 lõikes 2 sätestatud riigilõivu ülempiirist (varasemalt 1050 ja 350). Alternatiivselt, kui pidada oluliseks „ümmarguste numbrite“ kasutamist, võiksid RLS § 60 lg-des 2 ja 3 sätestatud riigilõivud olla vastavalt 2400 ja 800 või 2550 ja 850.
Halduskohtumenetluse toimingud
EESTI KAUBANDUS-TÖÖSTUSKODA
Eelnõu § 18 punktide 4-10 kohaselt asendatakse riigilõivuseaduses ettevõtjate esitatud taotlustele ja kaebustele kehtivad riigilõivumäärad uute lõivumääradega – nii konkreetsete menetlustoimingute eest kehtestatud kindlad summad kui ka hagihinnast lähtuv astmeline riigilõivutabel. Riigilõivude kavandatav tõus jääb sõltuvalt toimingust vahemikku 50% kuni 275%.
Mõistame vajadust riigilõivumäärasid ajakohastada, sest kõrgemad riigilõivumäärad aitavad vähendada perspektiivitute kaebuste ja taotluste esitamist ja seeläbi jääb kohtunikele rohkem aega keerukate õigusvaidlustega tegelemiseks. Samas leiame, et määrade tõus peaks olema mõõdukas ja arvestama muutunud majandusnäitajatega. Arvestades, et kõik eelnõu § 18 punktides 4-10 kavandatavad riigilõivumäärad jõustusid 1. jaanuaril 2022. aastal, on sedavõrd suur protsentuaalne tõus (kuni 275%) sellise aja jooksul küsitav. Kui tarbijahinnaindeks on alates viimase riigilõivumäärade tõusu jõustumisest tõusnud 34,8%, siis peame mõistlikuks riigilõivumäärade tõusu samas suurusjärgus. Riigilõivumäära tõusud kuni 275% ületavad aga tarbijahinnaindeksi tõusu märkimisväärselt ning leiame, et need vajaksid ülevaatamist.
Tuginedes eeltoodud tarbijahinnaindeksi kasvule, on meie hinnangul ebamõistlikult kõrge tõus järgmiste riigilõivude puhul:
• hagi tagamise või eeltõendamismenetluse taotluse esitamise riigilõivu tõus 115% (riigilõivuseadus (edaspidi: RLS) § 59 lõige 17);
• halduskohtule kaebuse esitamise riigilõivu tõus 275% (RLS § 60 lõige 1),
• kahju hüvitamise või alusetu rikastumise kaebuse minimaalse riigilõivu tõus 275% (RLS § 60 lõige 2);
• maksuhalduri või muu asutuse tegevuse peale esitatud kaebuse minimaalse riigilõivu tõus 275% (RLS § 60 lõige 4);
• halduskohtule esialgse õiguskaitse taotluse riigilõivu tõus 275% (RLS § 60 lõige 6);
• kassatsioonikaebuse ja teistmisavalduse riigilõivu tõus 100% (RLS § 60 lõige 8).
Kaubanduskoja ettepanek:
Palume vähendada eelpool välja toodud riigilõivumäärasid selliselt, et määrad tõuseksid üksnes tarbijahinnaindeksi tõusu võrra või veidi rohkem, kuid mitte üle 50%.
Tsiviilkohtumenetluse toimingud

Halduskohtumenetluse toimingud
TALLINNA HALDUSKOHUS
TLHK on toonud juba 2021. a-l toiminud riigilõivuseaduse (RLS) muutmise menetluse raames esile probleemkohad RLS § 60 lg 4, aga ka § 22 lg 2 p 2 sõnastuse osas, mis tingivad kohtutes tõlgendamisprobleeme ja lahknevaid praktikaid (tarbetut ajakulu nii menetlusosalistele kui kohtule).
Kahetsusväärselt on vastavad regulatsioonid tänaseni korrastamata ning muudatusettepanekud ei sisaldu ka eelnõus 854 SE.
TLHK leiab, et kuna RLS muutmine on eelnõu 854 SE raames taaskord aktuaalne, tuleks eelnõusse lisada ka TLHK poolt juba 2021. a esile toodud probleemsõnastuste (RLS § 22 lg 2 p 2 ja § 60 lg 4) täpsustamine.
Halduskohtumenetluse toimingud
HARJU MAAKOHUS
Ettepanek riigilõivu seadusesse teha muudatus, et võlausaldaja nimekirja kinnitamisel makstakse määruskaebuse esitamisel lõivu nõude suuruselt. See vähendaks kindlasti põhjendamatute kaebuste esitamist.
Tsiviilkohtumenetluse toimingud
Riigi õigusabi seaduse muudatused (eelnõu § 21)

RIIGIKOHUS
Riigi õigusabi seaduse § 7 lõike 1 punktis 4 asendada sõna „kahekordset“ sõnaga „kolmekordset“.

Selgitus: Muudatuse eesmärk on kohtusüsteemi tõhustamine. Riigi õigusabi seaduse § 7 lõike 1 punkti 4 muutmise sisuks on riigi õigusabi saamise lävendi tõstmine selliselt, et riigi õigusabi ei saaks need isikud, kelle kulud õigusteenusele ei ületa eeldatavasti taotleja kolmekordset keskmist ühe kuu sissetulekut senise kahekordse asemel. Arvestades asjaoluga, et kuludest arvestatakse praktikas maha mh mõistlike eluaseme ja transpordikuludena ka eluasemelaenu- ja autoliisingumaksed, lisaks toidukulud jm esmavajalikud kulud, ei saa lävendi tõstmist pidada ebamõistlikuks, kui praegu saaksid riigi õigusabi nõuda ka majanduslikult nn keskklassi kuuluvad inimesed.
Eesti keskmine palk 2025. aasta IV kvartalis oli 2155 eurot (https://stat.ee/et/avasta-statistikat/valdkonnad/tooelu/palk-ja-toojoukulu/keskmine-brutokuupalk). See teeb keskmiseks netopalgaks ca 1744 eurot. Keskmine üürihind Tallinnas on 14,6 eurot m2 kohta (https://www.city24.ee/real-estate-news/uurihinnad-tallinnas), mis tähendaks nt 50 m2 suuruse korteri üüriks 730 eurot, millele lisanduvad kõrvalkulud. Keskmise liisingu abil soetatud sõiduki liisingumakse võib sõltuvalt intressimäärast olla vahemikus 400–500 eurot (https://majandus.postimees.ee/7801111/puust-ja-punaseks-mis-vahe-on-autolaenul-ja-liisingul), millele lisanduvad kindlustusmaksed ja kulud kütusele. Konservatiivse hinnangu korral kuluks korterit üürival ja sõidukit liisival keskmisel isikul üksnes eluasemele ja transpordile vähemalt 1000 eurot kuus, mis tähendab, et RÕS § 7 lg 1 p 4 järgi arvesse minev sissetulek oleks 1400 eurot (2x700). Arvestades, et keskmise kvaliteetse õigusabi tunnitasu oli juba 2022. aastal 150 eurot (https://dspace.ut.ee/server/api/core/bitstreams/0aa2f345-8192-412b-8d82-ef41b319a318/content, lk 13), võib inflatsiooni arvestades see tunnitasu ületada 2026. aastal 200 eurot. See tähendab, et hüpoteetilise keskmise isiku hüpoteetilise vaidluse peaks saama lahendatud 7 tunniga (1400/200). Selle ajaga on triviaalsest kohtuvaidlusest juba veidi keerukamas vaidluses esindamine ebatõenäoline. Kui panna sinna arvestusse toidukulud ka juurde, siis ei jääks keskmise palgaga inimesel enam midagi alles.
Muudatuse tulemusena väheneks isikute ring, kel on õigus riigi õigusabile ja kes peaksid oma esindajakulud ise kandma. Selliselt vähendatakse eelduslikult kohtute koormust mh põhjendamatute nõuete esitamiseks ja riigi kulutusi riigi õigusabile. Arvestades riigi õigusabi eelarve pingelisust ja riigi õigusabi osutavate advokaatide suhteliselt väikest ringi, saab riigi õigusabi raha kasutada eelduslikult tõhusamalt nende heaks, kellele seda päriselt vaja. Soodustada tuleks õigusabikulude kindlustuse olemasolu keskklassi kuuluvate isikute ettenägematute õigusabikulude katteks.
Riigi õigusabi andmisest keeldumise alused
Vangistusseaduse muudatused (eelnõu § 26)

RIIGIKOHUS
Jätta vangistusseaduse muudatused (eelnõu § 26) eelnõust välja.
Selgitus: Riigikohtunike valdav enamus ei toeta kinnipeetavatele tervishoiuteenuste osutamisega seotud vaidluste toomist halduskohtute pädevusest maakohtute pädevusse. Riigikohtus oli seda tüüpi kaebuste lahendamiseks pädev kohus mitmeid aastaid vaidluse all, kuid lõpuks leidis üldkogu, et põhjendatud on selliseid asju lahendada halduskohtus (vt RKÜKm 3-21-30/19), kuna tegu on kompleksse õigussuhtega, mille baas on avalikus õiguses, kuna tervishoiuteenust osutatakse kinnipeetavatele avalikõiguslikus suhtes. Halduskohtutel on kujunenud praktika ja kompetents selliste kaebuste lahendamisel. Tervishoiuteenustega seotud vaidluste toomine koormaks maakohtuid, lisaks või tekkida vaidluste jaotamise vajadus, kuna tihti on kinnipeetaval etteheiteid ka nt ravi võimaldamata jätmisele.

Seega puudub vajadus kõigi pakutud vangistusseaduse muudatuste tegemiseks. Alternatiiv oleks selgelt sätestada selliste vaidluste olemine halduskohtute pädevuses. Samas on senine praktika sellest lähtunud ja hädavajadus selleks puudub.

Kinnipeetavate tervishoiuvaidluste kohtualluvus

854_SE_Kohtukorraldus_(kaasatavate_arvamuste_koond).docx

Arvamused kohtukorralduse (KS) osas 854 SE (RK menetlus)
Madis Ernits
1) kohtute grupi eelarvet ei saa huvide konflikti tõttu rääkida Riigikogus läbi kohtute nõukogu esimees, kelleks on Riigikohtu esimees, vaid põhiseaduse järgi saab seda teha ainult justiitsminister, mistõttu tuleks seda korraldust eelnõus vastavalt muuta (eelnõu 854 SE § 1 p 82); see järeldub ministeriaalse vastutuse põhimõttest (PS § 94 lg 1 ja 2), põhimõttest, et täitevvõim vastutab riigis kõigi korralduslike küsimuste lahendamise eest, mis ei ole põhiseadusega antud mõne muu riigivõimu pädevusse (PS § 86, § 87 p 3, 5 ja 6, § 115 lg 2 ja 3), võimude lahususe ja tasakaalustatuse põhimõttest (PS § 4 ja § 14) ning üldisest huvide konflikti keelust;
2) kohtu esimeest, kolleegiumi esimeest ega halduskohtu aseesimeest ei saa vabastada ennetähtaegselt koostöö mittelaabumise tõttu, sest see oleks vastuolus kohtuniku sõltumatuse põhimõttega (eelnõu 854 SE § 1 punktid 18, 33, 39 ja 44);
3) kohtute nõukogu koosseisu tuleks kahe liikme võrra vähendada, jättes välja õiguskantsleri või tema nimetatud esindaja ning ühe Riigikogu poolt nimetatud esindaja (eelnõu 854 SE § 1 p 71), et kõrvaldada kohtute nõukogu põhiseadusvastane koosseis ja tagada demokraatlikult valitud kohtunike enamus nõukogus;
4) kohtunike tagasisidevestlus tuleks praegusel kujul kas eelnõust välja võtta või – kui selle sisseviimine on vajalik – täpsustada seaduses vestluse eesmärk ja selgelt määratletud tingimused, millisel juhul kohtunik tagasisidevestlusele kutsutakse, sest praegusel kujul oleks see vastuolus kohtuniku sõltumatuse ja olulisuse põhimõtetega (eelnõu 854 SE § 1 p 101 ja 104).
1) Kohtute eelarve kaitsmine Riigikogus
2) Kohtu esimehe ennetähtaegne vabastamine
3) Kohtute nõukogu koosseis
4) Kohtunike tagasisidestamine
Eelnõu 854 SE § 1 p 42 järgi on plaanis muuta ringkonnakohtu kolleegiumi esimehe valimise korraldust ning näha ette, ringkonnakohtu kolleegiumi esimehe nimetab kolleegiumi liikmete seast ringkonnakohtu esimees.
Ringkonnakohtu kolleegiumi esimehe nimetamise õiguse andmine ringkonnakohtu esimehele tekitab alluvussuhte, mis on probleemne kohtuniku sõltumatuse põhimõtte seisukohalt ja vähendab kohtute sõltumatusega kaasnevat omavalitsuslikku kohtuhaldust. Kohtuniku sõltumatuse põhimõtte kohaselt ei ole lubatud allutada üht kohtunikku tema ametialastes otsustes teisele. Samuti tuleneb kohtuniku sõltumatuse põhimõttest, et kõiki kohtunikke tuleb kohtute haldamisse võimalikult võrdselt kaasata.
KS § 242 lg 1 järgi valivad ringkonnakohtu kolleegiumi liikmed enda seast viieks aastaks kolleegiumi esimehe. KS § 28 lg 4 järgi nimetab Riigikohtus kolleegiumi esimehe kolleegiumi liikmete seast Riigikohtu üldkogu viieks aastaks. Kui kaaluda praeguse KS § 242 lg 1 korralduse muutmist, milleks otsest vajadust ei ole, siis oleks sobilik ühtlustada ringkonnakohtu ja Riigikohtu kolleegiumi esimehe valimise või nimetamise kord. Kui lähtuda Riigikohtu kolleegiumi esimehe valimise korrast, siis võiks ka ringkonnakohtu kolleegiumi esimehe valida ringkonnakohtu üldkogu. Kolleegiumi esimehe valimine kõigi kohtunike poolt võimaldab kaasata kõiki ringkonnakohtu kohtunikke ringkonnakohtu haldamisse ning vastab seega kohtuniku sõltumatuse põhimõttele.
Ringkonnakohtu kolleegiumi esimehe valimine
KS § 44 lg 1 järgi kuulub kohtunike koolitusnõukokku teiste seas Tartu Ülikooli esindaja. Eelnõu 854 SE § 1 p 83 järgi on kavas seda sätet täiendada. Tuginedes ülikoolide võrdse kohtlemise nõudele, teen ettepaneku täiendada KS § 44 lõikes 1 sätestatud kohtunike koolitusnõukogu koosseisu ka Tallinna Ülikooli esindajaga.
Koolitusnõukogu koosseis
KS § 584 lg 2 järgi annab kohtunikule, kes soovib tähtajaliselt töötada juriidilise tööl väljaspool kohut, selleks nõusoleku kohtu esimees. Lähtudes uuest kohtuhalduskorralduse loogikast võiks kaaluda selle korralduse muutmist selliselt, et tulevikus annab selle nõusoleku kohtute nõukogu, kes vastutab ka eelarve täitmise eest ja kel oleks ülevaade kõigi võimalike soovijate üle.
Väljaspool kohut töötamise nõusolek
Eelnõu 854 SE § 1 p 111 – kohtuniku teenistusvanuse ülemmäär KS § 991 järgi on kohtuniku teenistusvanuse ülemmäära tõstmine Riigikohtu üldkogu otsustada. Uue korralduse kohaselt võiks kaaluda selle otsustuspädevuse andmist kohtute nõukogule vähemalt esimese ja teise astme kohtunikke puudutavas osas.
Kohtuniku teenistusvanus
RIIGIKOHUS
1) paragrahvi 11 tekst (eelnõu § 1 p-d 10 ja 11) muuta ja sõnastada järgmiselt:
„(1) Maakohtutes on vähemalt 164 eelarvestatud kohtuniku ametikohta.
(2) Maakohtu kohtunike arvulise jagunemise maakohtute ja kohtumajade vahel, samuti kohtuniku ametikoha täitmise ja täitmata kohtunikukoha arvel vahendite muul viisil maakohtutes kasutamise otsustab kohtute nõukogu, arvestades korrakohase õigusemõistmise vajadust ja tagades isikutele õigusemõistmise kättesaadavuse ning kuulanud ära maakohtute ja ringkonnakohtute esimeeste arvamuse.“
2) paragrahvi 19 tekst (eelnõu § 1 p 31) muuta ja sõnastada järgmiselt:
„(1) Halduskohtutes on vähemalt 26 eelarvestatud kohtuniku ametikohta.
(2) Halduskohtu kohtunike arvulise jagunemise halduskohtute ja kohtumajade vahel, samuti kohtuniku ametikoha täitmise ja täitmata kohtunikukoha arvel vahendite muul viisil halduskohtutes kasutamise otsustab kohtute nõukogu, arvestades korrakohase õigusemõistmise vajadust ja tagades isikutele õigusemõistmise kättesaadavuse ning kuulanud ära halduskohtute ja ringkonnakohtute esimeeste arvamuse.“
3) paragrahvi 23 tekst (eelnõu § 1 p-d 36 ja 37) muuta ja sõnastada järgmiselt:
„(1) Ringkonnakohtutes on vähemalt 46 eelarvestatud kohtuniku ametikohta.
(2) Ringkonnakohtu kohtunike arvulise jagunemise ringkonnakohtute vahel, samuti kohtuniku ametikoha täitmise ja täitmata kohtunikukoha arvel vahendite muul viisil ringkonnakohtutes kasutamise otsustab kohtute nõukogu, kuulanud ära ringkonnakohtute esimeeste arvamuse.“;
Selgitus §-de 11, 19 ja 23 kohta: Riigikohus ei toeta kohtunike arvu fikseerimist seaduses „kuni“ põhimõttel. Kohtunike koguarvu ülempiiri fikseerimine tänasele tasandile konstitutsioonilise seadusega võib tekitada olukorra, kus pole võimalik kiirelt ja paindlikult reageerida olukordadele, kui on vaja rohkem kohtunikke. Samuti tekitab see igal aastal ebamäärasuse kohtunike arvu ja kohtade suhtes ja muudab igasuguse planeerimise äärmiselt ebakindlaks.
Kohtusüsteemi pikemaajalise planeerimise ja stabiilsuse huvides on seadusega vaja tagada kindel kohtunike arv hoopis minimaalselt, st kohtade arv, mida riik seaduse järgi kindlasti finantseerib. Iga-aastastel eelarveläbirääkimistel saab Riigikogu eelarve kaudu anda täiendavate kohtade finantsgarantii kohtute seadust muutmata, kui see on süsteemi huvides vajalik. Kui riigil peaks raha nappima ja on soov kohtunike kohti vähendada, tuleks ühtlasi muuta seadust kohtunike miinimumarvu osas ja seda vähendada. Konkreetne kohtunike arv jääks kohtute nõukogu määrata.
Kui seadusandja ei soovi kohtunike arvu fikseerida miinimumi põhimõttel, võiks nõustuda ka konkreetse numbri fikseerimisega, st Riigikohtu esitatud muudatusettepanekutest tuleks jätta välja sõna „vähemalt“.
Mõlemal juhul peaks olema tagatud, et seaduses fikseeritud kohtunikukohtade raha on tagatud ning erandolukorras saab ka roteerumiste või pensioneerumise tõttu kohtade ajutise ületäitmise lahendada. Miinimumarvu fikseerimine annaks selleks paindlikuma võimaluse, aga erisätete järgi on see võimalik tagada ka kindla arvu fikseerimisel. Kohtusüsteemi jätkuva toimimise huvides on täita pensioneeruvate ja asjade lahendamises vaid väheselt panustavate kohtunike kohti juba enne vabanemist. Samuti tuleb jätkuvalt tagada kohtunikule võimalus ajutiselt töötada väljaspool kohtusüsteemi või stažeerida muus kohtuastmes ja siiski pöörduda tagasi kohtusüsteemi, mis on süsteemi paindlikkuse ja kohtunike motiveerimise seisukohalt hädavajalik.
Oluline on tagada, et kohtunikukohtade raha oleks süsteemi kasutuses ka siis, kui kohad on ajutiselt täitmata, kuna töö tuleb ikkagi ära teha, ja selle arvel saaks kasvõi ajutiselt palgata kohtujuriste vm abilisi või motiveerida töötajaid rohkem panustama. Kohtunikukohtade täitmise ja raha kasutamise saaks otsustada kohtute nõukogu. See annaks süsteemile vajaliku paindlikkuse ja võimaluse pikaajalisemaid plaane teha. Riigile on samas tagatud kontroll kohtusüsteemile eraldatud eelarve suuruse üle.
Kohtunikukohtade piirarv
Jätta eelnõust välja muudatusettepanek tunnistada kehtetuks § 12 lõige 13 (eelnõu § 1 p 21), § 584 lõige 6 (eelnõu § 1 p 100) ja kehtestada § 13014 (eelnõu § 1 p 128)
Selgitus: Praegune KS § 12 lg 13 tagab kohtu esimehele igal juhul võimaluse pöörduda ametiaja möödumisel tagasi kohtunikutööle, sõltumata kohtade täitmisest. See on oluline garantii kohtu esimehe ameti jaoks ja motiveerib kohtunikke sellele kohale kandideerima. § 584 lg 6 on oluline säte, mis tagab kohtunike ajutist liikumist mh ülikoolidesse, ministeeriumitesse ja rahvusvahelistesse kohtuinstantsidesse. Oluliseks garantiiks on siin kohtunike tagasipöördumisõigus, mis tingimusteta kajastub ka eelnõu järgi muudetavas § 584 lg-s 5 (seal saab näha ka vastuolu). Sätte väljajätmine tekitab tarbetu vaidluse, kas kohtuniku tagasipöördumise õigus sõltub kohtunikukohtade täitmisest. Iseäranis pärsiks see ebakindlus kohtunike kandideerimist rahvusvahelistesse organisatsioonidesse, sh Euroopa Inimõiguste Kohtusse (EIK) ja Euroopa Kohtusse. Riigikohtunikest on praegu roteerunud EIK-i Peeter Roosma ja Tartu Ülikooli õigusteaduskonna direktoriks Priit Pikamäe. Meie arvates ei tohiks lg-t 6 kehtetuks tunnistada. Ajutine võimalik ülekulu on riigile minimaalne ja saab üldjuhul kiiresti tasakaalustatud järgmise kohtuniku teenistusest lahkumisega, kelle kohta enam ei saa täita. Lõike 6 säilitamisel puudub vajadus ka rakendussätte § 13014 järgi, mille võib jätta kehtestamata.
Kohtuniku tagasipöördumine ja kohtunikukohtade piirarv
Täiendada eelnõud punktiga, millega jäetakse § 86 lõikest 1 välja sõnad „või kohtunike arvu vähendamise.
1) Muuta § 99 lõike 1 punkt 5 ja sõnastada see järgmiselt:
„5) kohtu likvideerimise või kohtumaja sulgemise korral, kui kohtunik ei ole nõus jätkama teenistust sama astme ja valdkonna kohtunikuna teises talle pakutavas alalises teenistuskohas;“
Selgitus §-de 86 ja 99 kohta: Muudatusettepaneku eesmärk on vältida kohtute seaduse vastuolu põhiseaduse (PS) § 147 lg 1 esimeses lauses sõnaselgelt sätestatud kohtunike eluaegsuse põhimõttega. Eelnõu järgi kehtestatakse kohtunike piirarv seaduses. Peaks seadusandja tulevikus muutma piirarvu nii, et uus piirarv on väiksem parasjagu ametis olevate kohtunike arvust, tuleks KS § 99 lg 1 p 5 kohaselt osa ametisolevaid kohtunikke teenistusest vabastada. See oleks aga vastuolus PS § 147 lg 1 esimese lausega, mille kohaselt nimetatakse kohtunikud ametisse eluaegsetena. Niisugune koondamisvõimalus seaks löögi alla kohtunike sõltumatuse. Iga kohtunik peaks alati arvestama võimalusega, et piirarvu võidakse vähendada ja sel juhul võib just tema sattuda nende hulka, kes üleliigsena teenistusest vabastatakse. See omakorda võib tingida (kasvõi alateadliku) soovi olla õigust mõistes meele järgi neile, kes saavad koondatavate kohtunike valikut mõjutada või kellest oleneks kohtuniku karjäär ametikoha kaotuse korral. Muu hulgas just niisuguse võimaliku mõju vältimiseks õigusemõistmisele sätestabki PS § 147 lg 1 kohtuniku eluaegsuse põhimõtte. Halvemal juhul ei ole välistatud ulatuslikum sekkumine kohtusüsteemi sõltumatusse. Näiteks saaks kohtunike piirarvu ajutiselt kunstlikult vähendada, saavutades sel moel paljude ametisolevate kohtunike teenistusest vabastamise. Seejärel piirarv taastataks, võimaldades täita vabad kohtunikukohad „sobivate“ inimestega. Lisaks ei peaks ka kohtu likvideerimine ega kohtu sulgemine olema aluseks kohtuniku tahtevastaselt ametist vabastamiseks, kui ta on nõus jätkama teenistust sama astme ja valdkonna kohtunikuna teises teenistuskohas. Kirjeldatud ohtude vältimiseks tulekski KS § 99 ja 86 muuta. Eelmärgitu ei tähenda, et kohtunike piirarvu vähendamine oleks võimatu. Seda saab teha täitmata ametikohtade ja edasiulatuvalt ka tulevikus vabanevate kohtunikukohtade arvel.
Kohtuniku ametist vabastamine/ koondamine
Paragrahvi 242 lõikes 1 ja lõike 4 (eelnõu p-d 42 ja 44) sissejuhatuses asendada sõnad „Ringkonnakohtu esimees“ sõnadega „Ringkonnakohtu kohtunike üldkogu“
Selgitus: Riigikohtu kohtunike enamuse arvates peaks ringkonnakohtu esimehe valima ja ametist vabastama kohtunike üldkogu nagu Riigikohtu puhul. See tasakaalustab esimehe võimu.
Ringkonnakohtu kolleegiumi esimehe valimine
Paragrahv 361 (eelnõu p 55) muuta ja sõnastada järgmiselt:
„§ 361. Kohtu eestseisus
(1) Kohtul on eestseisus, kui seal on üle 50 kohtuniku. Muu kohus võib moodustada eestseisuse üldkogu otsusel.
(2) Eestseisusesse kuuluvad kohtu esimees ja kohtu üldkogu poolt neljaks aastaks valitud neli liiget.
(3) Kohtu eestseisuse kutsub kokku ning selle töö korralduse ja teenindamise tagab kohtu esimees.“
Selgitus: Riigikohtunike enamus leidis, et eestseisuse moodustamise kohustus on väikestes kohtutes ebamõistlik ja seetõttu võiks see olla kohustusena vaid üle 50 kohtunikuga kohtus. Teiseks leidis enamus, et eestseisuse kõik liikmed peale kohtu esimehe peaks valima üldkogu. See on vajalik tagamaks kohtute demokraatlik juhtimine ja eestseisuse liikmetele suurema legitimatsiooni andmine. Eestseisus hakkab sisuliselt asendama üldkogu ning seega vajab tervikuna suuremat mandaati üldkogult, kui vaid alla poole valitud liikmed annavad. Samuti aitab see maandada riski, et kohtu esimees saab endale liialt suure mõjuvõimu. Osa riigikohtunikke ei pidanud eestseisust üldse vajalikuks. Eestseisuse liikmeid peaks olema paaritu arv.
Kohtu eestseisus
Paragrahvi 37 lõike 4 esimene lause (eelnõu p 59) muuta ja sõnastada järgmiselt:
„Tööjaotusplaan kinnitatakse vähemalt üheks kalendriaastaks“.
Selgitus: Puudub mõistlik põhjendus, miks peab tööjaotusplaan olema kinnitatud alati vaid üheks aastaks. Muudatus lubaks plaani kehtestamist ka pikemaks ajaks. Sedasi tagatakse spetsialiseerunud kohtunikele kindlus pikemaks ajaks ja töökorralduse stabiilsus. See valik võiks olla iga kohtu enda teha, kui pikaks ajaks plaan kehtestatakse. Peaasi, et seda jooksva aasta kestel kergekäeliselt ei muudetaks, vaid muudatused tehtaks vajaduse ilmnedes tööaasta alguses.
Tööjaotusplaani kehtestamine
Paragrahvi 37 lõige 41 (eelnõu p 59) muuta ja sõnastada järgmiselt:
„(41) Tööjaotusplaaniga nähakse ette kohtunike spetsialiseerumine. Kohtute nõukogu võib kehtestada kohtu tööjaotusplaani koostamise alused, sealhulgas kohtunike ja kohtuteenistujate spetsialiseerumise põhimõtted ja kohustusliku spetsialiseerumise valdkonnad koos kohustusliku koolituse mahu nõuetega. Kohtu tööjaotusplaani, kohtunike koolitusstrateegia ja -programmi ning kohtu koolituskava koostamisel lähtutakse kohtute nõukogu kehtestatud alustest.“
Selgitus: Riigikohus ei toeta seadusega sundspetsialiseerumise valdkondade ettenägemist. See väljendab muu hulgas usaldamatust kohtunikkonna suhtes. Kohtute nõukogul võiks olla üldine pädevus spetsialiseerumisvaldkondade kehtestamiseks, lähtudes süsteemi vajadustest, mis võivad ajas muutuda.
Kohtunike spetsialiseerumine
Paragrahvi 401 lõige 5 (eelnõu p 71) muuta ja sõnastada järgmiselt:
„(5) Nõukogu kohtunikest liikmete valimise ja nende asendamise korra kehtestab kohtunike täiskogu.“
Selgitus: Riigikohtu arvates puudub vajadus kohtute nõukogu asendusliikmete järgi. Nende pädevuse ja vajalikkusega on probleeme juba olemasolevas KHN-s. Uue KN komplitseeritud valdkondi eristavat koosseisu (§ 401lg 2) arvestades tekitab asendusliikmetega seonduv täiendavat segadust. KHN-l ei ole olnud viimastel aastatel probleeme kvoorumi puudumisega, eriti kuna on võimalik kaugosalus, ja seda pole põhjust karta ka KN puhul. Asendusliige, kes eelnõu kohaselt osaleks KN-i töös üksnes kohtunikust liikme äraolekul, poleks KN-i tegevusega eelduslikult piisavalt kursis, et sellesse n-ö käigu pealt sujuvalt lülituda. Eeskätt siis, kui mõnel KN-i istungil osaleb mitu asendusliiget ja nende seisukohad käsitletavates küsimustes lahknevad asendatavate põhiliikmete arvamusest, võivad sündida vastuolulised otsused. Küll peaks täiskogu kehtestama reeglid, kuidas ennetähtaegselt väljalangenud KN liiget asendada, nt valimistulemuste järgi järgmise kandidaadiga.
Märgime ka, et osade riigikohtunike arvates peaks KN koosseisus olema enamuses kohtunike valitud liikmed.
Kohtute nõukogu asendusliikmed

Kohtute nõukogu koosseis
Jätta paragrahv 411 lõikest 1 (eelnõu p 73) välja p 7 ja muuta vastavalt punktide numeratsiooni.
Selgitus: Tegu ei ole küll põhimõttelise muudatusettepanekuga, kuid seaduses ei peaks olema ka formaalseid ja suurema sisuta sätteid. Riigikohtu esimehe ülevaade Riigikogule on leidnud senini vaid formaalset kajastamist, seda enam, et see ei ole tihti veel KHN ajaks valmiski, vaid valmib vahetult enne Riigikogus esinemist. Süsteemi valukohti arutatakse KN-s nii või teisiti jooksvalt, sh Riigikohtu esimehe väljatoodut.
Riigikohtu esimehe ülevaade Riigikogule
Muuta paragrahvi 411 lõike 1 punkti 16 (eelnõu p 74) ja sõnastada see järgmiselt:
„16) täidab muid seadusest tulenevaid ülesandeid ning arutab ja otsustab muid kohtute haldamise ja kohtusüsteemi seisukohalt olulisi küsimusi“.
Selgitus: Punkt 16 tuleks formuleerida selgelt lahtise loeteluga, et KN saaks vajadusel arutada ja seisukohti kujundada ka muudes kohtuhaldust ja kohtusüsteemi puudutavates küsimustes, nagu seni on seda teinud KHN. Kohtute enesehalduse puhul on see veel olulisem.
Kohtute nõukogu pädevus
Jätta välja paragrahvi 421 lõige 2 ja muuta vastavalt lõigete numeratsiooni.
Selgitus: Lõige 2 on meie arvates õõnes ja sisutu säte, mis meenutab okupatsiooniaegset keelekasutust ja ideoloogiat. Peaks vältima sellist häirivat, aga ka ohtlikku retoorikat. Säte on ka sisuliselt arusaamatu – leiab kindlasti sisukamaid dokumente, mida kohtute arengukava tehes peaks arvestama. Kui seadusandja soovib kohtute arengukava osas seisukohta esitada, saab Riigikogu ise arengukava kinnitada ja tagada sellega ka kohtule arenguks vajalikud ressursid.
Kohtu arengukava
Paragrahvi 431 lõike 5 esimesest lausest (eelnõu p 82) jätta välja sõnad „kohute nõukogu esimees või“.

Selgitus: Kuna Riigikohtu esimees esindab nagunii eelarveläbirääkimistel Riigikohut, oleks võimaliku huvide konflikti vältimiseks mõistlik ette näha, et esimese ja teise astme kohtute eelarveläbirääkimiste jaoks nimetab KN ise oma esindaja, kelleks võib, aga ei pruugi olla esimees.
Kohtute eelarve kaitsmine Riigikogus

Jätta välja § 741.
Selgitus: Riigikohtunike enamus on arvamusel, et vähemasti esitatud kujul ei ole kohtunike tagasisidestamise kord läbi mõeldud ega mõistlik. Ringkonnakohtud ja Riigikohus ei saa muu töö kõrvalt (eriti asjade kuhjumist arvestades) võtta täiendavat ülesannet, mis võib osutuda väga töömahukaks. Näiteks eeldab korralik tagasisidestamine eelnevat põhjalikku analüüsi. Osa kohtunike arvates oleks mõistlikum tagasiside arenguvestluse kujul kohtu esimehe/osakonnajuhatajaga või jätta tagasisidestamine eneseregulatsioonile. On ka kohtunikke, kes pooldaksid tagasiside andmist esitatud kujul.
Kohtunike tagasisidestamine
Paragrahvi 88 lõige 6 (eelnõu p 110) tunnistada kehtetuks.
Selgitus: Distsiplinaarkaristuse kustumise pikendamisel ei ole sisu, kuna Riigikohtu praktika (vt nt RKÜKo 3-24-2036/10, p 38) järgi pole kustumisel distsiplinaarkaristuse määramisel nagunii tähtsust. Alternatiiv oleks selgelt lisada ka kustumise tagajärg.
Distsiplinaarkaristuse kustumine
Paragrahvi 991 lõiked 2–5 tunnistada kehtetuks ning lõige 1 muuta ja sõnastada järgmiselt (ühtlasi asendada ettepanekuga eelnõu p-d 111–113):
„(1) Kohtunik vabastatakse ametist 70-aastaseks saamisel.“
Selgitus: Riigikohtu arvates oleks mõistlik tõsta kohtuniku teenistusvanuse ülemmäär 70 aastale ja loobuda pikendamise regulatsioonist. Pikendamine on komplitseeritud ja võib tekitada ebavõrdsust, kuna selle kriteeriumid ja põhjendused võivad jääda küsitavaks ning vaieldavaks. Teenistusvanuse ülemmäära tõstmise kord seab kohtuniku võimaluse jätkata teenistust ka pärast 68-aastaseks saamist sõltuvusse kohtu esimehe, KN-i ja Riigikohtu üldkogu otsustusest. On vaieldav, kas sellise otsustuse langetamine ametisoleva kohtuniku teenistussuhte kestuse üle on kooskõlas kohtuniku eluaegsuse ja sõltumatuse nõudega. Ainsana võiks säilida lg 6 järgne pikendamine, mis võimaldaks pensioneeruval kohtunikul asju lõpuni lahendada, st paragrahv võiks jääda kahelõikelisena.
Kohtuniku teenistusvanus

1) Paragrahvi 91 lõike 2 esimene lause (eelnõu p 8) muuta ja sõnastada järgmiselt:
„Kohtunike spetsialiseerumise tagamiseks võib kohtu eestseisus otsustada, et valdkonnas on mitu osakonda.“
Selgitus: Sedasi oleks lause lihtsam ja paremini loetavam.
2) paragrahvi 387 tekst (eelnõu p 66) muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„(1) Kui esimese või teise astme kohtu esimehe ametiaeg lõpeb erakorralise või sõjaseisukorra ajal, võib kohtute nõukogu kohtu esimehe ja Riigikohtu esimehe nõusolekul tema ametiaega pikendada. Kohtu esimehe volitused kehtivad kuni kuus kuud erakorralise või sõjaseisukorra lõppemisest arvates.
(2) Kui Riigikohtu esimehe ametiaeg lõpeb erakorralise või sõjaseisukorra ajal, toimub tema asendamine § 27 lõikes 4 sätestatud korras.“;
Selgitus: Muudatusega täpsustatakse, et eriregulatsioon käib vaid esimese ja teise astme kohtu esimeeste kohta, Riigikohtu esimehe asendamine toimub üldises korras (§ 27 lg 4).
Muud tähelepanekud
1) Paragrahvi 34 lg 2 ja lg 3 p 1 näevad ette andmekogu kaasvastutavad töötlejad. Iseenesest ei ole tegu millegi uuega Eesti õiguses (vrd nt Vabariigi Valitsuse 1. detsembri 2016. a määruse nr 138 „Tervise infosüsteemi põhimäärus“), kuid oluline on, et kaasvastutuse korral vastutuse jaotus, sh põhimääruse kavandatav normistik oleks selge. Seletuskirjas viidatakse seejuures IKÜM kaasvastutuse põhimõtetele (vt lk 47) – see viide on ekslik, kuna andmekogu ja isikuandmete vastutav töötleja ei pruugi kattuda. Paragrahvi 34 lg 31 sõnastus on halb: mis on viimane lahend? Kas siin on peetud silmas viimast lahendit konkreetses kohtuasjas (selleks võib olla ka nt riigi õigusabi tasu suuruse või andmete avaldamise kohta tehtud otsustus, mis tegelikult kohtuasja menetlust sisulises mõttes ei lõpeta)?
2) Kahtlusi tekitab eelnõuga seadusse lisada soovitav § 388 kohtuniku koolituse kohta erakorraliseks ja sõjaseisukorraks valmisoleku tagamiseks. Vaidlustamata, et selline koolitus on vajalik, jääb see säte üksinda paljasõnaliseks. Koolitus peaks hõlmama ettevalmistusi ka paljuks muuks, mida seadus ei nimeta. Lisaks koolitusele on vaja veel enam tehnilist ja materiaalset valmisolekut kriisiks (nt infosüsteemide kokkukukkumisel) praktilist ettevalmistust ja treeningut jne. Ehk ainuüksi kohtunike koolitusega seda tagada ei saa. Pealegi ei peaks koolitus hõlmama vaid kohtunikke nagu sättes kirjas, vaid kohtute kogu personali. Mõistlik oleks integreerida kohtute valmisolek riigi muu ettevalmistuse regulatsiooni Riigikogu menetluses olevasse tsiviilkriisi ja riigikaitse seaduse eelnõusse (668 SE) või olemasolevasse riigikaitseseadusse, kuhu kohtute hõlmatus täna on üldse ebaselge (vrdl riigikaitseseaduse § 432). Praegusel kujul on § 385 kasutegur ja vajalikkus pigem küsitav. Lisaks muule tundub see paragrahv paiknevat kohtute seaduses vales kohas, kuna kuulub olemuslikult koolituse juurde (§ 44), mitte aga peatükki, mille pealkirjaks on „Kohtukorralduse erisused erakorralise ja sõjaseisukorra ajal“.
3) Riigikohtunikes tekitas küsimusi nii § 13013 ebamäärane sõnastus (määrus kehtib niivõrd, kuivõrd…) kui ka vajalikkus sellise sätte järgi.
4) KS § 1306 lg 1 sõnastus on ebaõnnestunud ja sellisel kujul sisutu, sest 1. oktoobrile eelnebki ju 30. september. Ilmselt võib selle sätte sõnastada nt järgmiselt: „Kohtute haldamise nõukoja volitused kehtivad kuni 2026. aasta 30. septembrini.“
Redaktsioonilised ettepanekud
Eesti Kohtunike Ühing
Kohtutes eestseisuste loomine ja eelnõus planeeritud kohtunike tagasisidestamine loovad ohtliku võimaluse kohtunike sõltumatuse riiveks ja kohtunike sobimatuks survestamiseks.
Kohtuasjade jagamise pädevust ei saa delegeerida eestseisusele ega esimehele suvaotsusena, sest sellisel jagamise otsusel peaks olema vaidlustuskord ning eelnevalt tuleks kohtuasjade jagamise objektiivsed kriteeriumid loetleda seaduses. Sisuliselt tähendab see, et eestseisus on kohtu esimehe ainuisikulise kontrolli all ja tegemist ei ole kohtunike esindusorganiga. Eelnõus puuduvad mistahes mehhanismid, mis kohtu esimehe subjektiivset otsustusõigust piiraksid või tagaks kohtuasjade jaotamise kohtunike vahel objektiivsete kriteeriumite alusel.
Rõhutame, et rahvusvaheliste standardite kohaselt1 peab kohtunike omavaheline tööjaotus tuginema objektiivsetele ja läbipaistvatele kriteeriumitele, mis peavad olema ette kindlaks määratud seaduses või seadusest alamal seisvates õigusaktides. Nende puudumisel loob eelnõu PS §-ga 146 vastuolus oleva olukorra.
Kohtute üldkogude pädevuse kaotamiseks ja eestseisuste loomiseks puudub legitiimne eesmärk ja sisuline vajadus. Vastupidiselt eelnõu seletuskirjas ja ministri sõnavõtus viidatule nägi kohtute arengukava ette üldkogude rolli tugevdamise.
Eestseisuste loomine ei süvenda ühelgi viisil spetsialiseerumist, sest spetsialiseerumine on täna juba Eesti kohtutes olemas kõigis neis valdkondades, millistele spetsialiseerumist eelnõuga kohustuslikus korras soovitakse ette näha.
Eelnõus pakutud lahendused koostoimes eestseisuste loomise ning üldkogude pädevuse piiramisega kitsendavad kohtunike spetsialiseerumise võimalusi ja paindlikkust. Kui seni näiteks oli kohtunikul võimalik üldkogul hääletamise kaudu paindlikult valida, et ta lahendab oma töökoormusest 50% ulatuses perekonnaasju, 20% ulatuses ühinguõiguse, 15% töövõtulepingute ja 15% spetsialiseerumata üldiseid asju, siis eelnõu järgi otsustab kohtuniku asemel eestseisus, kellel puudub kohustus arvestada kohtuniku senist töökogemust, oskusi ja ettevalmistust. Ekslik on eeldus, et kui kohtuniku enda asemel ütleb eestseisus talle, milliseid kohtuasju ta peab lahendama, suureneb kohtuniku asjade lahendamise kiirus ja motivatsioon.
Näitena võib tuua selle, et Tartu Halduskohtus on kokku tööl 8 kohtunikku, kelle hulgast eraldi eestseisuse loomine ei saa objektiivselt kaasa tuua mistahes täiendavat juhtimiskvaliteeti.
Ulatuses, millises Eesti sarnases väikeses riigis on võimalik teostada kohtunike spetsialiseerumist, on see juba olemas. Eestseisuste kaudu soovitakse kohtunikke survestada läbi subjektiivse kohustusliku spetsialiseerumise ning muid objektiivseid tagajärgi eelnõus planeeritu kaasa ei too.
Seetõttu palume eelnõust välja jätta kõik eestseisuste loomist puudutavad muudatused (eelnõu § 1 punktid 5, 6, 7, 8, 51 osaliselt, p 52, p 55 ja p 59 osaliselt). Eelnõu § 1 punktis 51 tuleks teha muudatus kehtiva seaduse § 36 punktis 1 järgmises sõnastuses: „kinnitab kohtunike tööjaotusplaani ja kohtu koolituskava“. Eelnõu § 1 punktis 59 tuleb ära jätta KS § 37 lg 4 muudatus. KS § 37 lg 41 muudatuse osas osundame, et ka kehtiva KS § 37 lg 2 p 1 kohaselt tuleb tööjaotusplaani järgi kohtunike vahel jaotada kõik kohtusse läbivaatamiseks saabuvad asjad.
Kohtu eestseisus

Kohtunike tagasisidestamise pakutud regulatsioon on täielikult ebaõnnestunud. Pakutud regulatsiooni kohaselt peaks tagasiside seisnema alama astme kohtuniku vestluses ühe kõrgema astme kohtunikuga, millisel viisil läbiviidav tagasiside andmine saab parimal juhul olla vaid subjektiivne. Eelnõus on loetletud isikud, kes saavad tagasisidestamise ettepaneku teha, kuid ei ole välja toodud ühtegi kriteeriumi, milliste esinemisel seda teha võib ning kes või kuidas hakkab lõppastmes tagasisidestamise andmise küsimust sisuliselt otsustama ehk kellele see ettepanek tehakse.
14.04.2026 Riigikogu täiskogu istungil avaldas minister eksitavalt, et EKoÜ on vastu igasugusele kohtunike tagasisidestamisele, kuid seda ootab väga Euroopa Komisjon. Euroopa Komisjon on vastuseks meie pöördumisele kinnitanud, et nad ei ole andnud mistahes hinnangut seoses kohtunike tagasisidestamisega Eestis. EKoÜ on vastu eelnõus pakutud viisil kohtunike tagasisidestamisele ning on varasemalt teinud ministeeriumile ettepaneku töötada koostöös kohtunikega välja Euroopa standarditele vastav tagasisidestamise mudel. Meie ettepanekuid ei ole arvestatud.
Objektiivselt ei saa kohtuniku arengut toetada kohustuslik vestlus ühe kõrgema astme kohtunikuga. Kohtuniku töö erialaseks toetamiseks või tunnustamiseks ei saa selline vestlus olla kohustuslik. Eelnõust ei nähtu, millised on kohtuniku enda õigused selle läbimisel.

Eelnõus sisalduv regulatsioon on vastuolus rahvusvaheliste standarditega. CCJE arvamuse nr 1 (2001) „Kohtunike sõltumatuse ja ametist tagandamise keelu standardite kohta“2 punkti 69 järgi ei tohi kohtute inspekteerimise süsteemid tegeleda kohtuotsuste sisu ega õigsusega. Eelnõu ei ole selle põhimõttega kooskõlas, sest sellest ei ole võimalik järeldada, mida asutakse hindama kohtuniku tagasisidestamisel.
CCJE arvamuses nr 6 „Mõistliku aja jooksul asja õiglase arutamise ja kohtuniku rolli kohta selles, arvestades vaidluste lahendamise alternatiivsete meetoditega“3 on punktis 34 rõhutatud, et kohtunike ametialane hindamine peab toimuma objektiivsete kriteeriumide alusel kohtunike sõltumatust täiel määral tagades.
EKoÜ nõustub, et Eesti seadus võiks ette näha võimalusi kohtunike tagasisidestamiseks, kuid eelnõus pakutud regulatsioon on ebaõnnestunud ning vastuolus mitmete Euroopa Kohtunike Konsultatiivnõukogu arvamustes toodud seisukohtadega. Oleme korduvalt varasemalt ministeeriumi tähelepanu juhtinud eelnõus pakutud regulatsiooni kõlbmatusele. Eelnõu ei näe ette ühtegi kriteeriumi, mida peaks arvestama kohtuniku sundimisel tagasisidestamisele. Puudub regulatsioon selle kohta, mida hakatakse hindama. Kohtulahendeid saab hinnata ainult kohtumenetluse raames, mitte väljaspool seda. Pakutu puudulikkuse tõttu luuakse eelnõuga sobimatu kohtunike survestamise võimalus. Seetõttu palume eelnõust välja jätta § 1 p 104 ja p 122.
Kohtunike tagasisidestamine
Kohtute nõukogu koosseis
EKoÜ on korduvalt eelnõu menetlemisel juhtinud tähelepanu sellele, et rahvusvaheliste standardite kohaselt peaksid kõrgemas kohtunike nõukogus moodustama enamuse kohtunike valitud kohtunikud. Samuti ei tohiks nõukogu koosseisu kuuluda tegevpoliitikud. Eelnõu nendele nõuetele ei vasta, sest nõukogu 11-st liikmest on vaid 5 kohtunike valitud kohtunikud. Ekslik on eelnõu seletuskirjas toodud järeldus, et kohtunikud on nõukogus enamuses, sest kuigi Riigikohtu esimees on samuti kohtunik, ei ole tema kohtunike valitud esindaja. Lisaks on nõukogu liikmeks hääleõigusega minister, kellele on nõukogus osalemisel kaudu antud õigus teha kohtute esimeeste üle järelevalvet.

Eelviidatud probleemi lahendamiseks palume muuta eelnõu § 1 p 71 viisil, kus § 401 lg 1 punkt 7 jäetakse eelnõust välja ehk valdkonna eest vastutav minister või tema esindaja ei ole kohtute nõukogu liikmeks. KS § 401 lõikesse kuus tuleks lisada: „Valdkonna eest vastutav minister või tema nimetatud esindaja ning esimese ja teise astme kohtute esimehed võivad nõukogu töös osaleda sõnaõigusega“.
Kohtute nõukogu koosseis
Kohtunike arv
Eelnõus on soovitud edaspidi kehtestada seaduse tasandil kohtunike maksimaalne arv. EKoÜ leiab, et tegu võib olla muudatusega, mis võib tulevikus takistada kohtunike arvu kiiret suurendamist, kui selline vajadus tekib. Samuti ei ole arvestatud kehtiva KS § 86 ja § 99, mis näevad kohtunike arvu vähendamisel automaatselt ette kohtunike koondamise.

Seetõttu leiame, et eelnõu sõnastus peaks olema paindlikum. Teeme ettepaneku muuta eelnõu § 1 p 10 järgmiselt: „Maakohtutes on vähemalt 164 kohtuniku ametikohta“, p 30 järgmiselt: „Halduskohtutes on vähemalt 26 kohtuniku ametikohta“ ja p 36 „Ringkonnakohtutes on vähemalt kuni 46 kohtuniku ametikohta“.
Kohtuniku ametikohtade piirarv

TARTU RINGKONNAKOHUS
Ringkonnakohus ei toeta kõnealuse eelnõuga kohtuhalduse muutmist. Praegu puudub kohtutel piisav selgus ja kindlus, kas ja millises ulatuses antakse kohtusüsteemile rahalisi vahendeid kõikide eelnõus toodud kohtuhalduse ülesannete ülevõtmiseks Justiits- ja Digiministeeriumilt (JDM). Ilma selgete garantiide ja rahastamise plaanita pole võimalik senist kohtuhaldust muuta. Vastasel juhul kerkib esile tõsine oht, et kohtusüsteemile ei tagata vajalikke eelarve vahendeid kohtute haldamist puudutavate ülesannete kohaseks täitmiseks, mis raskendab lõppeks korrakohast õigusemõistmist. Seda probleemkohta on JDM-ile üsna hiljuti väljendanud ka Riigikohus ja selle kohta esitasid Riigikogule ühise seisukoha koos lisakohustuste eeldatavate kulude loeteluga kohtujuhid ning -direktorid.
Seetõttu ei tuleks eelnõuga selles osas edasi liikuda, vähemasti mitte enne kohtusüsteemi rahastamise läbimõtlemist ja tagamist.
Kohtuhalduse ülemineku rahastamine

Jääme enda varasema JDM-ile saadetud arvamuse juurde, et kohtute seaduses ei tohiks kindlaks määrata kohtunike ülemarvu. Toetame Riigikohtu seisukohta, et seaduses võiks
paika panna hoopis kohtunike miinimumarvu. Eelnõus pakutud viisil kohtunike arvu kindlaksmääramine ei võimalda paindlikult ja õigeaegselt reageerida alatasa muutuvale kohtute koormusele (nt kui tekib vajadus kohtunikukoha viimiseks ühest kohtuastmest teise). Kohtunike piirarvu kehtestamine ei paku ka garantiid, et kohtunikukohad oleksid täidetud.
Kohtuniku ametikohtade piirarv

Ringkonnakohus ei toeta eestseisuste moodustamist väiksema kohtunike arvuga kohtutele. Tasub kaaluda seda, kas eestseisuste moodustamine ühes või teises kohtus jääks
kohtute nõukogu otsustada. Teine võimalus on määrata kindlaks kohtunike arvu järgi need kohtud, milles ei moodustata eestseisust. Tartu Ringkonnakohtus on praegu 17 kohtunikku.
Üldkogu tagab juhtimisorganina võimalikult suurel määral kollegiaalse ja demokraatliku juhtimise. Ringkonnakohtutes moodustavad eelnõu järgi eestseisuse 7 liiget (kohtu esimees, kolleegiumide esimehed ja kohtu üldkogu valitud 3 liiget), mis tähendab, et Tartu Ringkonnakohtus otsustaks selline eestseisus muu hulgas ülejäänud 10 kohtunikku puudutavaid asju. Seejuures võib 7 kohtunikku langetada otsuse vastupidiselt enamuse tahtele. Lisaks loob see võimaluse, kus mõni kolleegium on kohtu juhtimise juures selgelt alaesindatud võrreldes teiste kolleegiumidega.
Kohtu eestseisus
Samuti ei nõustu ringkonnakohus jätkuvalt kohtute nõukogu koosseisuga. Ehkki seda on viimatises eelnõu versioonis veidi muudetud, pole lahendatud põhiprobleemi: kohtunike
täiskogu valitud esimese ja teise astme kohtunikud oleksid kohtute nõukogus vähemuses ja nõukogusse kuuluks minister, mida tuleks vältida. Ringkonnakohus peab küsitavaks sedagi, miks on vaja kohtute nõukogu koosseisu 2 Riigikogu valitud esindajat. Lisaks ei pea ringkonnakohus vajalikuks näha seadusega ette, et kohtute nõukogul tuleb kehtestada kohtuasjade koormuse metoodika.
Kohtute nõukogu koosseis
Tsiviil- ja halduskohtunike sundimine kohustuslikus korras spetsialiseeruma seaduses kindlaks määratud asjade gruppidele on ebamõistlik. Ringkonnakohus on varem väljendanud seisukohta, miks pole kohustuslik spetsialiseerumine hea lahendus ning võib seatud eesmärkidele hoopis vastu töötada. Eriti väiksemas halduskohtus võib spetsialiseerumine planeerimis- ja ehitusõiguse asjadele, keskkonnaõiguse asjadele ja maksuõiguse asjadele, nagu kavandatav seadusemuudatus nõuab, olla praktikas realiseerimatu. Nende asjade hulk ja osakaal ei pruugi olla piisavalt suur, tagamaks täiemahulist koormust; võimatu on saavutada kõigile kohtunikele võrdset koormust; takistuseks võib saada kohtunike vastuseis jne. Mõistlik on jääda spetsialiseerumise puhul vabatahtlikkuse juurde ja lasta nende asjade grupid, milles spetsialiseeruda, määrata kohtu üldkogul endal. Seadusega paika pandud spetsialiseerumine vähendab paindlikkust tööjaotusplaanide koostamisel ega võimalda arvestada erinevate kohtute eripära.
Spetsialiseerumise soovitused või miinimumnõuded võiks kehtestada vajadusel kohtute nõukogu.
Kohtunike spetsialiseerumine
Ringkonnakohus ei näe jätkuvalt vajadust kehtestada seaduses kohtute arengukava sätteid. Kuigi sellise arengukava olemasolu on oluline, tekitab selle loomise kohustus seadusega ebatarvilikku halduskoormust ja ressursikulu. Seda enam, et kohtute arengukava siduvus on küsitav ning jääb ebaselgeks, kas ja kuivõrd peaks selle tähendus seaduses reguleerimisega muutuma.
Kohtu arengukava
Lisaks ei toeta ringkonnakohus eelnõus toodud § 431 lg 2 sõnastust. See sätestab, et kohtute grupi eelarve koosseisus nähakse ette vahendid asutuste lõikes esimese ja teise astme
kohtutele ning Kohtuhaldusteenistusele. Riigieelarve vaates pole vajadust näha ette vahendeid asutuste lõikes, vaid ainult grupi eelarvena. Lisaks tundub ebavajalik sätestada seaduses nõue, et JDM esitab ülevaate õigusloome muudatuste ning infosüsteemide ja digiarenduste mõjust kohtute töökorraldusele ja eelarvevajadusele (eelnõu järgi § 431 lg 3).
Ringkonnakohus nõustub ka Riigikohtu seisukohtadega eelarvemenetluse kohta.
Kohtute eelarve

Eelnõust nähtub § 13014 kohtuniku tagasipöördumise kohta. Ringkonnakohtuniku jaoks võiks tagasipöördumine tähendada seda, et talle on tagatud võimalus naasta samasse kolleegiumi, kus ta varem oli. Muidu väheneb ilmselt tuntavalt ringkonnakohtunike soov väljaspool kohut stažeerimas käia.
Kohtuniku tagasipöördumine
PÄRNU MAAKOHUS
Kinnitan, et jääme kohtujuhtide 27.04.2026 saadetud kirja juurde ega toeta eelnõud selle kohtuhalduse muudatusi puudutavates sätetes. Oleks vastutustundetu võtta vastutus kohtusüsteemi toimimise eest üle nende funktsioonide toetamiseks/arendamiseks vajalike ressurssideta. Kohtu eestseisuse moodustamine ei ole Pärnu Maakohtu vaates vajalik ega asjakohane. Kindlasti aga toetame eelnõu neid sätteid, mis selle pealkirjale vastavad ehk kohtumenetlusi ka tegelikult kiirendavad - peame silmas rahvakohtunike kaotamist ja kriminaalmenetluse seadustiku ning tsiviilkohtumenetluse seadustiku sätete muudatusi. Muus osas oleme väljendanud seisukohta juba varasemalt (sisaldub kooskõlastustabelis) ja jääme nende arvamuste juurde.
Kohtu eestseisus
Kohtuhalduse ülemineku rahastamine

TARTU HALDUSKOHUS
Kohtuhalduse muudatused ei ole eelnõus piisava põhjalikkusega läbi mõeldud. Eelnõu kohaselt on kohtuhaldusteenistuse (KHT) üks eesmärk esimese ja teise astme kohtutele õigusemõistmiseks vajalike tingimuste loomine ja kohtute teenindamine (KS § 412 lg 1). Vaatamata sellele, et KHT eesmärk on kohtuid õigusemõistmisel toetada, jäetaks kohtud nende endi haldamisest kõrvale. Eelnõu ei näe kohtutele ette pea ühtegi võimalust kohtute haldamises ja arendamises osalemiseks.4 KHT-le seatud eesmärgi saavutamiseks on vaja luua seadusega (mitte KHT põhimääruses) KHT ja kohtute koostöömehhanismid. Praegu pakutav mudel, mille kohaselt piirdub kohtute roll kohtuhalduses kohtute esimeeste õigusega osaleda kohtute nõukogu töös sõnaõigusega (eelnõus KS § 401 lg 6), ei võimalda kohtute esimeestel korrakohast õigusemõistmist tagada.
Eelnõus ei ole ülesannete ja vastutuse jaotus paigas ka üksikküsimustes. Eelnõu kohaselt oleksid KHT ja kohtud kohtute infosüsteemi (KIS) kaasvastutavad töötlejad (KS § 34 lg 2). Kohtute vastutus ei ole pädevusega vastavuses: sama sätte kohaselt korraldab KIS-i pidamist ja arendamist KHT. Ka eelnõu seletuskirjas on rõhutatud, et KHT saab selge vastutuse KIS-i haldamise ja arendamise eest (lk‑d 6, 19 ja 47). Kuna kohtud ei vasta vastutava töötleja tunnustele, peaksid nad KIS‑i kasutajatena jääma volitatud töötlejateks.
Kohtuhaldusteenistuse pädevus
Eelnõus nähakse ette kohtus uue organi – eestseisuse – moodustamine. Kolmeliikmelise eestseisuse järele saaks tekkida vajadus üksnes juhul, kui Tartu Halduskohtu kohtunike arvu (8) tuntavalt suurendatakse. Kuna Tartu Halduskohtu kohtunike ülekoormus on viimastel aastatel märkimisväärselt tõusnud, ei pruugi ükski kohtunik lisaülesande võtmisega nõustuda – seda enam, et üldkogu valitavale eestseisuse liikmele ei ole ette nähtud ühtegi hüve. Seetõttu tuleks ka üldkogu valitavale eestseisuse liikmele näha ette lisatasu.
Kohtu eestseisus
VIRU MAAKOHUS
Organisatsioonilisi muudatusi käsitlevaid sätteid (eelnõu § 1 p 55, 76) ei ole võimalik sel kujul toetada. Eelnõu kohaselt kohtutele Justiits- ja Digiministeeriumilt üleantavate kohtuhalduse ülesannete täitmine ei ole praegu kavandatud eelarvevahendite juures võimalik, mida on põhjalikumalt selgitatud kohtuesimeeste 27.04.2026 kirjas Riigikogu põhiseaduskomisjonile. Nimetatud ülesannete lisandumine eeldab täiendavate rahaliste ressursside eraldamist, eelkõige tööjõukulude katteks, mida aga eelnõu ette ei näe.
Kohtuhalduse ülemineku rahastamine
Oluline on märkida, et kohtuhaldusteenistuse ülesanded on eelnõus määratletud ülemäärase detailsusega, mis ei võimalda paindliku ning õigusemõistmise vajadusi arvestava töökorralduse kujundamist. Näiteks on kohtuhaldusteenistuse ühe keskse ülesandena sätestatud kohtutele õigusemõistmiseks vajalike tugiteenuste – sealhulgas kantselei-, istungi- ja aruandlusteenuste – korraldamine (eelnõu § 1 p 76). Sisuliselt hõlmab see ka otsustusõigust ressursside jaotuse üle, sealhulgas kohtuistungisekretäride arvu üle, kelle tööst menetluse sisulised toimingud ja õigusemõistmise kiirus otseselt sõltuvad.
Kohtuhaldusteenistuse loomisega kaasneb risk, et kujuneb ulatuslik tugiteenustekeskne struktuur, millele omistatakse ka arendusfunktsioon, kuid mis võib hakata suunama kohtute juhtimist tugiteenuste loogikast lähtuvalt. Tavapärases juhtimispraktikas on tugiteenused küll organisatsioonide juhtorganites esindatud, kuid tasakaalustatult koos põhitegevusvaldkonna esindajatega. Kavandatav juhtimismudel, kus kohtute nõukogu otsused sõltuvad peamiselt kohtuhaldusteenistuse sisendist, võib viia olukorrani, kus strateegilised otsused kujunevad valdavalt tugiteenuste vaatenurgast lähtuvalt.
Sellisel juhul on oht, et arendusotsused põhinevad eeskätt lihtsustatud arvutusel või infotehnoloogiliste vahendite kokkuhoiul, mitte aga terviklikul analüüsil selle kohta, kuidas need toetavad õigusemõistmise kvaliteeti ja tõhusust olukorras, kus kohtud juba praegu ei suuda näiteks kõiki tsiviilasju mõistliku aja jooksul lahendada. Ei ole põhjendatud eeldada, et kohtuhaldusteenistus suudab väljapakutud kujul tagada kohtusüsteemi arengu viisil, mis arvestab adekvaatselt kõiki õigusemõistmisega seotud vajadusi.
Kohtuhaldusteenistuse pädevus
HARJU MAAKOHUS

Kohtunike arv (eelnõu §1 p 10). Kohtunike arvu sätestamine seaduses ei ole otstarbekas. Ajutiste kohtunike arvu suurendamiste korral on vajalik seadust muuta ja see on väga aeganõudev ja samas ka poliitiline otsus.
Kohtunike arvu juures on vajalik silmas pidada ka seda, et paljudel kohtunikel on tulenevalt juhtimisfunktsioonist ja ka omavalitsusorganites osalemisest vajalik vähendada kohtuniku töö tegemise koormust. Suure kohtu osakonnajuhatajal peab olema vähemalt 50% tööajast võimalik olema võimalik kasutada juhtimisülesannete täitmiseks. Kohtunike arvu määramise aluseks peaks olema jälgitav arvutus, mis on seletuskirjas lahti kirjutatud.
Kui kohtunike koormused vähenevad haldusorganite töös osalemisel, teiste koormus suureneb. Arvestades tänaseid täitmata kohti ja koormust, võib see olemasolevate kohtunike koormust veelgi suurendada.
Kohtunike arvu võiks määrata kohtute nõukogu, sest see annab suurema ja paindlikuma võimaluse vastata ühiskonna ootustele ja majanduskeskkonna muudatustele.
Kohtuniku ametikohtade piirarv
Kohtute seaduse § 34 lg 1 ja 2 sõnastus (eelnõu § 1 p 46). Kohtute infosüsteemi kaasvastutavad töötlejad on kohtud ning infosüsteemi pidamist ja arendamist korraldav Kohtuhaldustee Peab olema selgelt sõnastatud, kes on vastutav töötleja ja kes on volitatud töötleja. Praegu ei saa aru, kas kohtuhaldusteenistus on vastutav töötleja või süsteemi arendaja. Seletuskirja järgi antakse kohtutele üle ka kohtuistungi transkriptsioonisüsteem SALME, aga selle kohta ei ole seaduses konkreetset sätet. Kuna enamus kohtutes kasutatavaid digilahendusi jäävad Justiits- ja Digiministeeriumi vastutusalasse, siis võiks see olla seaduses fikseeritud ning täiendavalt on vaja sätestada koostöökohustus, et neid süsteeme arendatakse koos. Lisaks on seletuskiri segane, väites, et alguses on Justiits- ja Digiministeeriumi ikka vastutav töötleja edasi.
Seletuskiri väidab samuti, et 2027 eeslarve käigus otsustatakse mil määral on Justiits- ja Digiministeeriumi vastutav töötlema ja mis osas Kohtuhaldusteenistus. See peab olema selgelt seaduses sätestatud, mitte olenema raha hulgast.
Eelarve seisukohast, kui isik on vastutav töötleja, siis see tähendab, et tal on täielik voli teha otsuseid kogu süsteemi osas sh selle turvalisuse, arenduse ja ligipääsude kohta. Kui eelarvet ei ole, siis ei saa panna ka vastutava töötleja kohustusi.
Oluline on märkida, et Kohtute Infosüsteemi arendamise eelarve osas ei ole hetkel selgust ei selles osas, kus see paiknema hakkab ega ka selles osas kui suur see olema hakkab. Kohtute Infosüsteem ei vasta täna enam kohtute vajadustele ja kui seda ei uuendata, siis on mahajäämus asjade lahendamise juures veelgi suurem. Täna ei võimalda süsteem tööd efektiivsemaks muuta, pigem on tegemist pabertoimikute elektroonilise versiooniga.
KS § 34 lg 2 volitatud töötleja kustutamine ei muuda olukorda paremaks. Eelnõus möönab ministeerium, et vastutava ja volitatud töötleja regulatsioon ei ole päris kooskõlas IMÜM Sätetega.
Kohtute infosüsteemi vastutav töötleja
Kohtute seaduse § 36 punkt 1 (eelnõu §1 p 51) /Kohtu üldkogu/ „1) kinnitab kohtu koolituskava;“;
Koolituskava üldkogule kinnitada andmine ei ole kooskõlas tänaste põhimõtetega. Kohtusüsteem liigub võimaikult individuaalselt kohandatud koolitusplaani poole, mis on seotud otseselt tagasisidestamise ja kohtuniku individuaalse toimetulekuga (sh distsiplinaarmeetmena), seega üldkogu poolt koolituskava kinnitamine ei ole kuidagi asjakohane, kuna üldkogu ei saa tagada koolituskohustuse täitmist. Mõistlik on see kohustus panna eestseisusele või isegi kohtu esimehele, kes peab tagama, et kohtunikud koolitustel käiksid. Üldkogule võib anda õiguse anda suuniseid koolituskava kohta.
Kui eestseisus kinnitab tööjaotusplaani kuulates ära üldkogu arvamuse, siis võiks üldkogu pädevusse lisada ka arvamuse avaldamine tööjaotuse kohta.
Kohtunike koolituskava
Kohtu eestseisuse pädevus

Kohtute seaduse § 362 lg 1 p 3 (eelnõu § 1 p 55). Eestseisus otsustab menetlusgruppide moodustamise. Tegemist on töökorraldusliku küsimusega ja see ei peaks olema eestseisuse pädevuses. Ei sobi oma detailsusastmelt ega ka süstemaatiliselt sellesse loetelusse. Menetlusgrupp ei ole kohtu institutsioon. Eestseisus võiks otsustada kohtu töökorralduse ja struktuuri üle, sellise abstraktsustasemega sõnastuses piisab, et eestseisus saaks korraldada kohtu tööd.
Kohtu eestseisuse pädevus
Kohtute seaduse § 37 lg 41 (eelnõu § 1 p 59).
Ebaselge mõiste „äriõiguse asjad“, kas on mõeldud ühinguõiguse asju või äriregistri asju? Kas selle all on mõeldud äriseadustiku alusel lahendatavad asju või midagi laiemalt. Seletuskiri seda ei täpsusta, üksnes märgib, et äriõiguse asjade alla kuulub ka intellektuaalomand. Arvestades töövaidluste vähest arvu, puudub vajadus eraldi spetsialiseerumise vajadus.
Nii seadusest kui ka seletuskirjast jääb segaseks, mida mõeldakse koolituse mahu all. Kui selle all mõeldakse eelarvet, siis seda võib tõesti kohtute nõukogu kinnitada st milline osa eelarvest läheb koolitusele.
Kohtunike spetsialiseerumine
Kohtute nõukogu (eelnõu § 1 p 71). Riigikogu nimetatud isikud peaksid olema valdkonna professionaalid, mitte Riigikogu liikmed, see peaks olema selgelt seaduses sätestatud. Riigikogu võiks nimetada isiku, kel on avaliku halduse ja juhtimise kogemus.
Kohtute nõukogu koosseis
Arengukava (eelnõu § 1 p 80). Arengukava peab olema seotud riigieelarvega. Igasugused tulemuskokkulepped peavad lähtuma adekvaatsest metoodikast (kui palju maksab kohtuasja läbivaatamine) ja peavad olema ka seaduses meetmed, mis saab, kui tulemusi ei saa tagada, sest raha ei ole.
Eelarve (eelnõu § 1 p 82). Kohtute grupi eelarve projektile lisatakse konkreetse eelarveaasta oodatavad tulemused, lähtudes kohtute arengukavast – nimetatud säte on liiga üldine ja ei anna eelarve koostamiseks piisavaid suuniseid. Juhul, kui eelarve koostamise aluseks on vajalik arvesse võtta oodatavaid tulemusi, siis on vajalik see seaduses sisustada. Teine võimalus on nimetatud säte kustutada.
Praegusel kujul ei täida säte eesmärki, kuna ei ole võimalik aru saada, millest eelarve koostamisel lähtutakse.
Kohtu arengukava
Kohtute seaduse muutmise rakendamine Kohtute seaduse muudatuste läbiviimine 2027 aastaks on liiga optimistlik, mõistlik oleks teha muudatus 2028.a kevadel.
Eelnõu jõustumine
TARTU MAAKOHUS
Siiski soovin eraldi üle rõhutada, et Tartu Maakohus ei pea mõistlikuks piirata kohtunike enesemääramist ja sõltumatust seeläbi, et vähendatakse kohtute üldkogu pädevust. Praegu kinnitab tööjaotusplaani kohtu üldkogu. See tähendab, et kõigi kohtunike soovidega arvestatakse ning asjad saavad jagatud kõige mõistlikumal viisil. Tartu Maakohtu kogemuse pinnalt ei ole üldkogu pädevuse vähendamine millegagi õigustatud ega põhjendatud. Kõik toimib. Kui tööjaotuskava ja spetsialiseerumist hakkavad otsustama vaid eestseisused, võib tekkida olukord, et kohtunikud ei saa neis küsimustes kaasa rääkida. Liiati on eestseisuses liialt vähe kohtunike endi poolt valitud esindajaid - sama palju kui nimetatavaid. See aga vähendab taas kohtunike sõltumatust - on võimalik, et valitud esindajad jäävad vähemusse ega suuda esindada neid valinud kohtunike soovi.
Ehk et eestseisuse loomise eesmärk ei ole arusaadav (eelnõu § 361 ja § 362). Eestseisuse tekitamine esimehe ja osakonnajuhatajate kõrvale ei muuda juhtimist selgemaks. Kui esimees ja pooled eestseisuse liikmed valib kohtute nõukogu, ei ole kohtuniku sisemine sõltumatus tagatud. Tagatud pole seegi, et pooled eestseisuse liikmed oleksid süüteo- ja teine pool tsiviilkohtunikud. Esimees + osakonnajuhatajad + eestseisus tähendaks praeguse eelnõu järgi, et Tartu Maakohtu juhtimisotsuseid teeb 1/3 kohtunikest. Ülejäänud 2/3 pädevuse vähendamine ei ole millegagi õigustatud. Kui kõigi juhtide koormust vähendada, vajab Tartu Maakohus juurde kohtunikukohti.
Kohtu eestseisus
Tartu Maakohtu seisukohalt muutub maakohtu esimees eelnõu § 12 lg 4 p 4 järgi sõltuvaks kohtute nõukogust ja võtab võimaluse seista oma kohtu huvide eest.
Kohtu esimehe ennetähtaegne vabastamine
Sundkorras spetsialiseerumine on küsitav. On valdkondi, kus see on mõistlik, samas ei ole see nii väikses riigis absoluutsena mõistlik ega võimalik. Liigse spetsialiseerumisega on raskendatud töö võimalikult võrdne jagamine kohtunike vahel nii, et oleks tagatud ka menetlusosalistele võimalikult lähedane menetlus ilma lisakuludeta. Spetsialiseerumisega kaasneda võiv vajadus menetleda asja maakohtu tööpiirkonna teises servas (teises majas), toob kaasa ajalise kulu kohtunikule (ta ei tee sel ajal sisulist tööd, kui sõidab) ja lisaks ka sõidukulud.
Kohtunike spetsialiseerumine
Eelnõus toodud tähtajad on ebareaalsed. Ebaselge on nii eelnõu kui ka sellele lisatud seletuskirja pinnalt, kuidas täpselt hakkab edaspidi kohtute rahastamine toimuma. Selline teadmatus toob paratamatult kaasa õigusemõistmise korrakohase toimimise ebamäärasuse.
Eelnõu jõustumine

854_SE_TsMS_(kaasatavate_arvamuste_koond)_.docx

Tsiviilkohtumenetluse seadustiku muudatused (eelnõu § 23)

RIIGIKOHUS

Paragrahvi 17 lõikes 3 (eelnõu § 23 p 1) asendada sõna „lahendab“ sõnadega „võib lahendada“ ning lõige 4 jätta välja.
Selgitus: Muudatus võimaldab ringkonnakohtul ise paindlikult otsustada, kas lihtmenetluse asju lahendab kohtunik üksi või tehakse seda kolmeliikmelises kohtukoosseisus. Muudatus on vajalik mh ka selleks, et ringkonnakohtule ei pruugi alati olla äratuntav, et tegu on lihtmenetluse asjaga või kui see on vaieldav. Absurdne oleks, aga eelnõu sõnastuse järgi ei saa välistada, et oluliseks menetlusnormi rikkumiseks oleks, kui lihtmenetluse asja lahendab ühe kohtuniku asemel ka ekslikult kolm.

Ringkonnakohtus asja läbivaatamine ainuisikuliselt
Paragrahvi 59 täiendada lõikega 21 järgmises sõnastuses:
„(21) Igaüks võib tutvuda jõustumata kohtuotsusega ja kohus võib selle samadel alustel jõustunud kohtuotsusega täielikult või osaliselt avalikustada, kui kohus ei ole sellele juurdepääsu piiranud. Hagita asja lõpplahendiga võib tutvuda ja selle avalikustada kohtu loal.“

Selgitus: Paragrahvi 59 lõike 21 lisamine seadusse peaks aitama kõrvaldama pikaajalise vaidluse ja kahtlused ja pressiesindajate ebakindluse, kas tsiviilasjas saab jõustumata kohtulahendit avalikustada ja annab selleks võimaluse. Seda regulatsiooni on oodatud aastaid. Sätte järgi eristatakse otsuseid hagiasjades, mis põhimõtteliselt on avalikud, kuid kohus võib juurdepääsu ja avalikustamist piirata, ning hagita asjades (nt eestkoste, lapsega suhtlemine), kus kohus peab lahendi avalikustamise eraldi otsustama. Avalikustamisel lähtutakse jõustunud kohtulahendi avalikustamise piirangutest (TsMS § 462).
Jõustumata kohtuotsusega tutvumine
Paragrahvi 150 lõige 32 tunnistada kehtetuks.
Selgitus: Paragrahvi 150 lõike 32 kehtetuks tunnistamisega kaob seadusest erisus Riigikohtule esitatud kaebuse kohta selle rahuldamisel, st makstud lõiv jääks riigile ka kaebuse rahuldamisel ja oleks arvestatud pooltevahelises menetluskulude jaotuses. Muudatus kõrvaldab kautsjoni lõivuks muutmisel tehtud eksituse ja see suurendab mõningal määral riigitulusid kohtusüsteemi ülalpidamiseks.

Riigilõivu tagastamine
(kehtiv : Riigikohtule esitatud kaebuse või teistmisavalduse menetlusse võtmata jätmise või rahuldamata jätmise korral arvatakse riigilõiv riigituludesse).
Paragrahvi 179 lõike 3 esimeses lauses asendada number „100“ numbriga „500“.

Selgitus: Paragrahvi 179 lõike 3 muutmisega tõstetakse riigi kasuks menetluskulude väljamõistmisel selle vaidlustamise piirmäära 100 eurolt 500 eurole. Muudatus peaks kaebusi mõnevõrra vähendama ja kohtu ressurssi kokku hoidma.
Menetluskulude väljamõistmine ja sissenõudmine Eesti Vabariigi kasuks

Paragrahvi 182 lõike 2 punktis 1 asendada sõna „kahekordset“ sõnaga “kolmekordset“.

Selgitus: Paragrahvi 182 lõike 2 punkti 1 muutmisega tõstetakse menetlusabi andmise lävendit sarnaselt riigi õigusabiga, st menetlusabi ei anta, kui menetluskulude ei ületa eeldatavasti abi taotleja kolmekordset (praegu kahekordset) keskmist ühe kuu sissetulekut. Arvestades eluasemekulude ja transpordikulude suurejoonelist mahaarvamist praktikas ja 2025. a muudatusega ka muude vältimatute kulude hõlmamist p 1 alla, ei tohiks suurem lävend olla reaalseks takistuseks kohtusse pöördumisel. Menetlusabi ei peaks saama keskmise sissetulekuga inimesed reeglina, aga praegune regulatsioon tegelikult sinna viinud on. Samas mingil määral hoiab muudatus eelduslikult ära asjatuid kohtusse pöördumisi ja suurendab riigi tulusid enam makstava riigilõivu näol. Näidetega vt p 6 riigi õigusabi seaduse analoogset muudatusettepanekut.
Füüsilisele isikule menetlusabi andmise piirangud

Paragrahvi 186 lõige 5 muuta ja sõnastada järgmiselt:
„(5) Kohus kontrollib menetlusabi taotleja majanduslikku seisundit esmajoones üksnes taotluse alusel. Kui kohtul on kahtlusi esitatud andmete õigsust või täielikkuse osas, ta nõuda esitatud andmete põhistamist või täiendavate dokumentide ja andmete esitamist või nõuda teistelt isikutelt või asutustelt, sealhulgas krediidiasutustelt, teavet taotleja ja temaga koos elavate perekonnaliikmete majandusliku seisundi või maksevõime kohta. Järelepärimisele tuleb vastata kohtu määratud tähtaja jooksul.“

Selgitus: Paragrahvi 186 lõike 5 muutmise mõte on lihtsustada menetlusabi määramist ja vähendada selleks kuluvat ressurssi, st tõhustada menetlust. Senise praktika järgi kontrollib kohus reeglina kõiki menetlusabi taotleja esitatud andmeid oma varalise seisu kohta üle, st sisuliselt lähtub eeldusest, et need on valed. See on massiivne lisatöö kasvõi juba pankadele ja registritele päringute tegemise näol, et veenduda, et pangakontosid kas ei ole või need on tühjad. Täienduse järgi eeldatakse, et esitatud andmed on õiged ja kohus saab neist menetlusabi andmise otsustamisel lähtuda. See ei tähenda, et kohus ei võiks neid üle kontrollida, kuid selleks peaks olema ka mingi kahtlus. Kui kohtule saab siiski teatavaks valeandmete esitamine, tuleb sellele ka karmilt reageerida ja menetlusabi andmine vajadusel tühistada.
Menetlusabi taotleja majandusliku seisundi hindamine

Paragrahvi 237 lõike 1 esimest lauset täiendada pärast sõna „eelmenetluses“ sõnadega „pärast asja lahendamiseks oluliste vaidlusaluste asjaolude väljaselgitamist“.

Selgitus: Paragrahvi 237 lõike 1 muutmise mõte on täpsustada erinevaid menetluse faase ja piirata asjatut tõenditega menetluse ülekoormamist. Kohtu asi on anda pooltele mõistlik tähtaeg tõendite esitamiseks eelmenetluses, kuid alles faasis, kui asjasse puutuvad vaidlusalused asjaolud on pooltega koostöös fikseeritud ja selge, mille kohta kes peab tõendeid esitama. Nii kontsentreeritakse menetlust ja keskendutakse olulisele. Muudatus tagab pooltele, et nad saavad oma tõendeid esitada ega pea seda tingimata tegema enne, kui menetluse ese paigas.
Tõendi õigeaegse esitamise kohustus

Paragrahvi 244 täiendada lõikega 11 järgmises sõnastuses:
„(11) Eeltõendamismenetluse võib algatada ka kostja isiku või andmete kindlakstegemiseks, kui hagejal puudub selleks muu mõistlik võimalus.“

Selgitus: Paragrahvi 244 täiendamise eesmärk on tuua ka seaduses selgelt välja praktikas juba kinnistunud võimalus teha eeltõendamismenetluse käigus kindlaks kostja isikut, kui hagejal seda muul viisil teha ei õnnestu. Praktikas on selliseks juhuks olnud esmajoones solvavate internetikommentaaride kirjutajate andmete kindlakstegemine (vt ka RKTKm 2-21-5736).
Eeltõendamismenetlus
Paragrahvi 3111 lõike 51 esimene lause muuta ja sõnastada järgmiselt:
„Kui äriühingule ei ole võimalik menetlusdokumente kätte toimetada infosüsteemis, muu hulgas kuna seda ei õnnestu kätte toimetada infosüsteemi kaudu, või muul viisil elektrooniliselt juhatuse liikmetele või äriühingu muudele esindajatele, saadab kohus menetlusdokumendid äriregistrisse kantud elektronpostiaadressil.“
Paragrahvi 317 lõike 11 esimest lauset täiendada pärast sõnu „elektrooniline kättetoimetamine“ sõnadega „muu hulgas esindajatele“.
Selgitus: Paragrahvi 3111 lõike 51 ja § 317 lõike 11 täiendamine täpsustab äriühingule ja muule juriidilisele isikule menetlusdokumendi elektroonilise kättetoimetamise eeldusi ning püüab luua parema seose eri aegadel seadusse lisatud erineva loogikaga kättetoimetamise sätete vahel (vt selle kohta nt RKTKm 2-23-1662). Muudatuse järgi tuleks enne registriaadressile meili saatmist püüda siiski toimetada äriühingule dokument kätte elektrooniliselt juhatuse liikmete kaudu, nagu näeb ette ka § 318 lg 2. Sama puudutab avaliku kättetoimetamise eeldusi § 317 lg 11 järgi, st ka avaliku kättetoimetamise eeldusena tuleb püüda dokumenti kätte toimetada juhatuse liikmetele, vähemasti elektrooniliselt.
Menetlusdokumendi elektrooniline kättetoimetamine/avalik kättetoimetamine
Paragrahvi 363 täiendada lõikega 51 järgmises sõnastuses:
„(51) Tõendeid tuleb hagiavaldusele lisada üksnes niivõrd, kui need on vajalikud hagiavalduse mõistmiseks või kui võib eeldada mingi olulise asjaolu kostjapoolset vaidlustamist. Muus osas tuleb hagis nimetada tõendid, mida hageja oma väidete kinnitamiseks saab esitada, kui kostja neile väidetele vastu vaidleb.“

Selgitus: Paragrahvi 363 lõike 51 eesmärk on piirata kohtumenetluses tavaks kujunenud koormamist n-ö igaks juhuks asjassepuutumatute tõenditega või tõenditega asjaolude kohta, mille üle pooled ei vaidle. Hagiga tuleb tõendid esitada vaid niivõrd, kui asja mõistmiseks vaja, nt tuleks esitada leping, mille rikkumise üle vaidlus käib. Muus osas piisab tõendite hagis nimetamisest. Tõendeid saab hageja esitada eelmenetluses pärast seda, kui on selgunud, millele kostja vastu vaidleb.
Hagiavalduse sisu
Paragrahv 383 lõige 11 muuta ja sõnastada järgmiselt:
„(11) Kohus tagab rahalise nõudega hagi üksnes juhul, kui antakse tagatis vähemalt 5 protsendi ulatuses nõudesummalt, kuid mitte vähem kui 500 euro ja mitte rohkem kui 100 000 euro ulatuses. Kui hagi tagamise korras taotletakse kostja aresti või elukohast lahkumise keelamist, antakse tagatis mitte vähem kui 5000 euro ja mitte rohkem kui 100 000 euro ulatuses.“.

Selgitus: Paragrahvi 383 lõike 11 muutmise eesmärk on tagada hagi tagamisega seonduda võivate kahju hüvitamise nõuete rahuldamine suuremas ulatuses tagatiste arvel ning piirata ka n.ö igaks juhuks hagi tagamist. Sätte järgi suurendatakse rahalise nõudega hagi tagamiselt makstava tagatise miinimumsummat 32 eurolt 500-le ning maksimumsummat 32 000 eurolt 100 000 eurole. Isikuvabadust piiravate meetmete nagu arest või elukohast lahkumise keeld rakendamiseks tuleb hagejal anda tagatis minimaalselt 5000 euro ulatuses ja maksimaalselt 100 000 euro ulatuses.
Hagi tagamine tagatise vastu
Paragrahvi 392 täiendada lõikega 6 järgmises sõnastuses:
„(6) Eelmenetluses selgitab kohus asja lahendamisel kohalduvaid õigusnorme, poolte tõendamiskoormist, selgitab välja asjas tähendust omavad vaidlusalused asjaolud ja annab pooltele tähtaja tõendite esitamiseks nende kohta. Kohus selgitab pooltele üheselt arusaadavalt, millal eelmenetlus lõpeb ja uusi väiteid ega tõendeid enam esitada ei saa.“

Selgitus: Paragrahvi 392 lõike 6 lisamise mõte on eelmenetluse olulisi ülesandeid ja kohtu selgitamiskohustust selgemalt kirjeldada. Oluline on, et kohus selgitaks pooltele asja lahendamisel kohalduvaid õigusnorme, vaidlusaluseid asjaolusid ja nende tõendamiskoormust ning tagaks pooletele tähtaja tõendite esitamiseks. Täpsustatud on, et pooled peavad igal ajal aru saama, mis menetluse faasis ollakse ja millal lõpeb võimalus esitada uusi faktiväiteid või tõendeid. Säte aitab tagada menetluse parema struktureeritusse ja seega eelduslikult ka kiirema ja kvaliteetsema asja lahendamise.
Eelmenetluse ülesanded
Paragrahvi 394 täiendada lõikega 21 järgmises sõnastuses:
„(21) Tõendeid tuleb vastusele lisada üksnes niivõrd, kui need on vajalikud vastuse mõistmiseks või hageja väidete ümberlükkamiseks. Muus osas tuleb vastuses nimetada tõendid, mida kostja oma väidete kinnitamiseks võib esitada, kui hageja neile väidetele vastu vaidleb.“

Selgitus: Paragrahvi 394 lõige 21 eesmärk sama mis hagi puhul (§ 363 lg 51), et menetlust ei koormataks üles asjakohatute ja vaidlusaluseid asjaolusid mittepuudutavate tõenditega.
Kostja vastus hagile
Paragrahv 415 lõige 2 (eelnõu § 23 p 28) muuta ja sõnastada järgmiselt:
„(2) Kaja võib esitada tagaselja otsuse kättetoimetamisest alates 15 päeva jooksul. Kui tagaseljaotsus toimetatakse kätte avalikult, võib kaja esitada 15 päeva jooksul alates päevast, kui kostja sai tagaseljaotsusest teada.“

Selgitus: Paragrahvi 415 lõike 2 muutmisega lühendatakse kaja esitamise tähtaega 30 päevalt 15-le, kiirendades selliselt menetlust. Tähtaeg peaks olema piisav oma soovi väljendamiseks menetlus kajaga taastada. Muudatus asendaks eelnõus pakutud § 415 lg 2 muudatust (eelnõu § 23 p 28), mis säilitaks 30 päevase liigpika tähtaja.
Kaja esitamine tagaseljaotsuse peale
Paragrahv 423 lõike 1 punkt 13 muuta ja sõnastada järgmiselt:
„13) asi ei allu kohtule või kohus ei ole muul põhjusel pädev asja lahendama.“

Selgitus: Paragrahvi 423 lõike 1 punkti 13 muutmisega täpsustatakse üheselt, et ka (rahvusvahelise) kohtualluvuse puudumine on hagi läbivaatamata jätmise aluseks.
Hagi läbivaatamata jätmise alused
Paragrahvi 437 täiendada punktiga 21 järgmises sõnastuses:
„21) ilmneb asjaolu, mille arvestamata jätmisel otsuse tegemisel tehtaks apellatsioonimenetluses tõenäoliselt teistsugune otsus;“

Selgitus: Paragrahvi 437 punktiga 21 täiendamise mõte on muuta menetluse uuendamine paindlikumaks, võimaldades menetlus taastada ka n-ö viimasel hetkel asjaolu ilmnemisel, millele küll ei võiks enam tugineda maakohtus, kuid millele saaks tugineda tõenäoliselt ringkonnakohtus, mis võiks olla aluseks maakohtu otsuse tühistamisele. Muudatuse eesmärgiks on menetlusökonoomia.
Asja arutamise uuendamine
Paragrahvi 475 lõike 1 punkt 153 tunnistada kehtetuks.
Selgitus: Paragrahvi 475 lõike 1 punkti 153 väljajätmisega ei peaks kohus tegelema enam täitemenetluse aegumise tõttu lõpetamise taotlustega. Need taotlused lahendaksid täiturid. Muudatus on seotud allpool pakutud täitemenetluse seadustiku muudatustega.
Hagita asjade loetelu
Paragrahvi 481 lõiget 11 täiendada punktiga 4 järgmises sõnastuses:
„4) korteriomandite või kaasomandi valitsemisest tulenevad rahalised nõuded“.

Selgitus: Paragrahvi 481 lõike 11 punktiga 4 täiendamise eesmärk on tuua selgelt välja, et maksekäsu kiirmenetluses saab esitada ka korteriomandite või kaasomandi valitsemisest tulenevaid rahalisi nõudeid.
Maksekäsu kiirmenetluse eeldused
Paragrahvi 484 lõike 2 punktis 3 ja § 485 lõikes 1 asendada sõnad „15 päeva jooksul, makseettepaneku välismaal kättetoimetamise korral 30 päeva jooksul“ sõnadega „20 päeva jooksul“.

Selgitus: Paragrahvi 484 lõike 2 punkti 3 ja § 485 lõike 1 muutmisega ühtlustatakse makseettepanekule vastuväite esitamise tähtaeg siseriikliku (15 päeva) ja välisriigis (30 päeva) kättetoimetamise puhul, vältimaks vajadust iga kord hinnata, kumma juhtumiga on tegu, lihtsustades nii tööprotsessi. Muutunud maailmas ja tehnoloogiliste lahendustega ei ole tähtaegade eristamine enam mõistlik, pealegi on elektroonilise kättetoimetamise puhul juhuslik, kus saaja parasjagu viibib ega peaks mõjutama vastuväite esitamise tähtaega. Ühtseks tähtajaks on pakutud 20 päeva.
Makseettepanek kiirmenetluses
Vastuväite esitamine
Paragrahvi 4842 esimeses lauses asendada number „20“ numbriga „50“.
Selgitus: Paragrahvi 4842 esimese lause muutmisega suurendatakse maksekäsu menetluse fikseeritud menetluskulude hüvitamise määra 20 eurolt 50-le, viies selle tegelikkusega rohkem kooskõlla ja arvestades vahepeal toimunud inflatsiooni.
Menetluskulude kindlaksmääramine maksekäsu kiirmenetluses
Paragrahvi 486 lõige 3 tunnistada kehtetuks.
Selgitus: Paragrahvi 486 lõike 3 väljajätmise tingib korteriomandiasjadest ja kaasomandiasjadest tulenevate rahaliste nõuete menetlemine hagimenetluses, mitte hagita menetluses (vt muudatusettepanek allpool).
Kiirmenetluse muutumine hagimenetluseks
Paragrahvi 489 täiendada lõikega 23 järgmises sõnastuses:
„(23) Kui avaldaja ja võlgnik on tarbijakrediidilepingust tuleneva nõude kohta kohtule esitanud kirjaliku avalduse võla tasumiseks osade kaupa ning lisanud avaldusele maksegraafiku makseettepanekus märgitud võla tasumiseks, antakse see lahendamiseks kohtunikule, kes hindab muu hulgas tarbijakrediidile seaduses sätestatud nõuete järgimist ja otsustab maksegraafiku kinnitamise kohtuliku kompromissi kinnitamise reeglite järgi.“

Selgitus: Muudatus peaks kaitsma tarbijat ebaseaduslikel tingimustel sõlmitud nn kompromisside eest maksegraafikute kaudu, et neid tuleks vaadata sisuliselt maakohtus.
Maksekäsu tegemine
1) Paragrahvi 489 lõige 5 muuta ja sõnastada järgmiselt:
„(5) Maksekäsus tuleb võlgnikule selgitada, et ta võib kuni 20 päeva jooksul alates päevast, kui ta sai maksekäsu täitmiseks algatatud täitemenetlusest teada, esitada maksekäsule vastuväite.“

2) Paragrahv 4891 muuta ja sõnastada järgmiselt:
„§ 4891. Vastuväite esitamine maksekäsule
(1) Maksekäsule või selle osale võib võlgnik esitada 20 päeva jooksul maksekäsu alusel täitemenetluse alustamisest teadasaamisest vastuväite maakohtule. Vastuväiteks maksekäsule loetakse ka hilinemisega esitatud vastuväide makseettepanekule, mis esitatakse enne maksekäsule vastuväite esitamise tähtaja möödumist.
(2) Vastuväite võib esitada maksekäsule lisatud blanketil või muus vormis. Vastuväite põhjendamine ei ole vajalik.
(3) Kohus teatab avaldajale vastuväitest ja selle esitamise ajast.
(4) Vastuväite esitamisel kaotab maksekäsk kehtivuse ja asi antakse menetlemiseks hagimenetluses käesoleva seadustiku §-des 486 ja 487 sätestatud korras. Maksekäsu alusel algatatud täitemenetlus tuleb lõpetada.“

Selgitus: Paragrahvi 4891 (ja sellega seotud § 489 lg 5) muutmisega tehtaks põhimõtteline muudatus maksekäsu kiirmenetluses, kui kaotatakse senine võimalus esitada maksekäsu määrusele määruskaebus ja asendatakse see lihtsama võimalusega esitada maksekäsule vastuväide mh täitemenetluse faasis. Selliselt pöördutakse tagasi seaduse algse regulatsiooni poole, millega sarnane kord kehtib ka nt Saksamaal. Maksekäsu kiirmenetluse tänane korraldus on mitmeti probleemne. Euroopa Kohus on seal nõudnud vähemalt osaliselt õigusemõistmist ja EL direktiividest tulenevate sätete kontrollimist, samas on menetlus olemuslikult formaalne, mis peaks seda just eristama mh tagaseljaotsuse tegemisest. Maksekäsu kiirmenetlust viivad läbi kohtunikuabid, kelle pädevuse on Riigikohus välistanud materiaalses mõttes õigusemõistmise osas ja pidanud seda kohtuniku ainuõiguseks. Praegune määruskaebe kord võimaldab ringkonnakohtus avada maakohtus formaalselt lahendatud asja sisuliselt. Samas ei võimalda see asja lõpuni lahendada, kui selgub, et maksekäsk ongi põhjendamatu, vaid maakohus hakkab asjaga tegelema hagimenetluses. Seetõttu ongi pakutud naasta kahe vastuväite süsteemi juurde, kus kaebeõigust ei olegi. Võlgnikule antakse senisest oluliselt laiem õiguskaitsevahend maksekäsu elimineerimiseks vastuväite näol, mille esitamisel liigub asi hagimenetlusse. Kuna maksekäsu kiirmenetluses esitatakse vähe vastuväiteid, ei muuda see menetlust ebatõhusamaks. Võlgnike kaitse paraneb, kuna nende võimekus korrektselt põhjendatud määruskaebust esitada on tihti madal. Menetlus muutub taas formaalsemaks. Kuna võlgnikul säilib ka täitemenetluse faasis põhjenduseta vastuväite esitamise õigus, saab põhjendada kohtu vähemat kohustust menetluses asja sisuliselt kontrollida. Muudatus vähendab üksjagu ringkonnakohtu koormust, kes ei pea maksekäsu kiirmenetlusest tulenevate määruskaebustega enam tegelema. Paragrahvi 489 lõike 5 muudatused on tingitud senise määruskaebe menetluse asendamisest kahekordse vastuväite esitamise võimalusega.

Maksekäsu tegemine
Määruskaebuse esitamine maksekäsu peale
Paragrahvi 496 lõige 4 muuta ja sõnastada järgmiselt:
„(4) Elatisnõudega maksekäsu peale võib võlgnik esitada 20 päeva jooksul alates maksekäsu kättetoimetamisest vastuväite samadel põhjustel kui vastuväite esitamisel makseettepanekule. Vastuväite esitamisele ja selle lahendamisele kohaldatakse maksekäsu kohta üldiselt sätestatut.“

Selgitus: Paragrahvi 496 lõike 4 muutmisega ühtlustatakse elatisnõudega maksekäsu kiirmenetlus üldise regulatsiooniga, et maksekäsule saab esitada määrusekaebuse asemel vastuväite.
Maksekäsk
Paragrahvi 534 lõike 5 esimeses lauses asendada number „neli“ numbriga „kümme“.
Selgitus: Paragrahvi 534 lõike 5 muutmisega pikendatakse kinnisesse asutusse esialgse õiguskaitse korras paigutamise tähtaga neljalt päevalt kümnele. Selliselt välditakse vajadust viia kohe läbi esialgse õiguskaitse pikendamise menetlust ja hoitakse kokku kohtu ja teiste asjaosaliste ressurssi ning koormatakse ka isikut uue menetlusega vähem. Kümne päeva jooksul isiku seisund mitmetel juhtudel stabiliseerub ja ta saab välja lasta.
Esialgse õiguskaitse rakendamine
Paragrahvi 540 lõike 1 teist lauset täiendada pärast sõna „kohustusi“ sõnadega „, muu hulgas panna isikule kohustuse ambulatoorseks raviks“.
Paragrahvi 540 täiendada lõikega 11 järgmises sõnastuses:
„(11) Kohus võib kinnisse asutusse paigutamise peatada nii paigutamise otsustamisel kui hiljem.“

Selgitus: Paragrahvi 540 muudatuste eesmärk on seadusse selgelt kirjutada seni kohtupraktikas tunnustatud võimalus peatada isiku kinnisesse asutusse paigutamine kohe, st sisuliselt määrata see tingimuslikult, esmajoones ambulatoorse ravi kohustusega.
Kinnisesse asutusse paigutamise peatamine
Paragrahv 601 muuta ja sõnastada järgmiselt:
„§ 601. Sunniraha määramine
(1) Kui kohtul on andmeid selle kohta, et andmed, mis seaduse kohaselt tuleb kohustuslikult registrisse kanda või registripidajale esitada, on esitamata jäetud, teeb kohus määruse, millega kohustab sunniraha ähvardusel andmete esitamiseks kohustatud isikuid esitama puuduvad andmed või esitama määruse kohta vastuväite. Kohus võib sunniraha määrata ka muul seaduses sätestatud juhul.
(2) Kui kohtu määratud tähtaja jooksul kohustust ei täideta ega esitata ka vastuväidet, teeb kohus sunniraha sissenõudmise määruse (sunnirahamääruse) ja kordab varasemat määrust andmete esitamise kohta koos uue sunniraha määramise hoiatusega. Kohus toimib sel viisil seni, kuni kohustus täidetakse või esitatakse määruse kohta vastuväide.
(3) Kui kohtu määratud tähtaja jooksul esitatakse määruse kohta vastuväide, milles toodud asjaolud vajavad lähemat selgitamist, kutsub kohus vajaduse korral asjaosalised välja asjaolude selgitamiseks.
(4) Kui kohus peab esitatud vastuväidet põhjendatuks, ei määrata sunniraha.
(5) Kui vastuväide ei ole põhjendatud, teeb kohus sunnirahamääruse ja uue määruse kohustuse täitmise kohta. Uues määruses ettenähtud tähtaeg ei hakka kulgema enne määruse peale määruskaebuse esitamise tähtaja möödumist.
(6) Kui korduvale määrusele esitatakse põhjendatud vastuväide, võib kohus ühtlasi tühistada varem tehtud sunnirahamääruse või sunniraha vähendada, kui see on põhjendatud.
(7) Sunniraha määramisel jätab kohus määruses ka menetluskulud asjaosaliste kanda.
(8) Sunnirahamääruse peale võib trahvitud isik esitada määruskaebuse. Ringkonnakohtu määruse peale määruskaebuse kohta ei saa Riigikohtule edasi kaevata.“

Selgitus: Paragrahv 601 on sõnastatud uuesti, kui registripidaja poolt andmete esitamise tagamiseks kasutatav rahaline sunnivahend on läbivalt reguleeritud sunnirahana, mitte (karistusliku) trahvina, nagu praegu on ebakorrektselt sõnastatud sunniraha trahvina. Trahvimine peaks pealegi juba põhiseadusest tulenevalt olema kohtuniku, mitte kohtunikuabi pädevuses.
Trahvi määramine
Paragrahvi 613 lõige 1 punkt 1 muuta ja sõnastada järgmiselt:
„(1) Kohus lahendab hagita menetluses:
1) korteriomaniku või korteriühistu avalduse alusel asja, mis tuleneb korteriomandist ja korteriomandi eseme valitsemisest ning puudutab korteriomanike omavahelisi õigusi ja kohustusi ning korteriomanike ja korteriühistu vahelisi õigusi ja kohustusi, välja arvatud rahalised nõuded korteriomanike või korteriühistu vastu ja nõue, mis korteriomandi- ja korteriühistuseaduse § 33 järgi on esitatud korteriomandi võõrandamise kohustamiseks;“

Selgitus: Paragrahvi 613 lõike 1 punkt 1 muutmisega välistatakse hagita menetlusest rahalised nõuded korteriomanike või korteriühistu vastu, esmajoones kommunaalmaksete sissenõudmise asjad, mis suunatakse tagasi hagimenetlusse. Selliselt tõhustatakse ja kiirendatakse nende asjade lahendamist ning hoitakse kokku kohturessurssi. Esiteks ei ole vaja kaasata teisi korteriomanikke, teiseks ei kohaldu uurimispõhimõte ja kolmandaks saab kohus hagile vastamatajätmisel teha tagaseljaotsuse.
Hagita menetlus korteriomandi ja kaasomandi asjades
Jätta välja eelnõu § 23 punkt 36 (§ 637 lõike 1 täiendamine punktiga 7) ning muuta paragrahvi 637 lõike 1 punkt 6 ja sõnastada see järgmiselt:
„6) apellatsioonkaebus on esitatud väidete alusel ilmselgelt edulootuseta;“.

Selgitus: Paragrahvi 637 lõike 1 punkti 6 muutmisega laiendatakse oluliselt ringkonnakohtu õigust keelduda apellatsioonkaebuse menetlemisest. Praegu võib keelduda apellatsioonkaebuse menetlemisest vaid siis, kui kaebust ei saaks tõenäoliselt rahuldada, kui ka kaebaja väited oleks õiged. Muudatus võimaldab ringkonnakohtul hinnata menetlusse võtmisel kaebust vaid selle väidete alusel ja keelduda perspektiivitu kaebuse menetlemisest. Selliselt hoitakse kokku oluliselt ringkonnakohtu ressurssi. Välja tuleks jätta eelnõuga pakutud § 637 lg 1 p 7 täiendus, sest see ei peaks jääma kõrvuti senise p-ga 6, millest tekiks segane dubleerimine.
Apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keeldumise alused
ADVOKATUUR
Kirjaliku menetlusega nõustumise eeldus
Eelnõu § 23 punkti 22 kohaselt muudetakse tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 403 lõiget 3 selliselt, et juhul, kui pool ei ole kohtule teatanud, kas ta on nõus kirjaliku menetlusega või soovib asja läbivaatamist kohtuistungil, eeldatakse tema nõusolekut kirjaliku menetlusega.
Selline regulatsioon jätab ebaselgeks, millistel tingimustel ja millises menetlusfaasis võib pool nimetatud eelduse ümber lükata ning taotleda asja arutamist kohtuistungil. Arvestades, et TsMS § 363 lg 1 p 4 ja § 394 lg 2 p 6 kohaselt tuleb juba hagiavalduses ja vastuses hagile märkida seisukoht menetlusviisi osas, on põhjendatud vajadus normi selgema sõnastuse järele.
Selguse ja õiguskindluse suurendamiseks ning võimalike kuritarvituste vältimiseks teeme ettepaneku sõnastada TsMS § 403 lg 3 järgmiselt:
„Kui pool ei ole kohtule teatanud, kas ta on nõus kirjaliku menetlusega või soovib asja läbivaatamist kohtuistungil, loetakse, et ta on nõus kirjaliku menetlusega.“
Sellise sõnastuse korral on selgem, et pool võib võtta TsMS § 403 lg 2 järgi oma nõusoleku tagasi üksnes menetlusliku olukorra olulisel muutumisel.
Kirjalik menetlus poolte nõusolekul
Tarbijakrediidilepingutest tulenevate nõuete elektrooniline esitamine
Eelnõu § 23 punkti 27 kohaselt lisatakse TsMS 43. peatükki uus § 406¹ pealkirjaga „Tarbijakrediidilepingust tulenevate nõuete elektrooniline menetlus“. Seletuskirja kohaselt on muudatuse eesmärk kehtestada võlausaldajatele kohustus esitada tarbijakrediidilepingust tulenevad nõuded kohtule elektrooniliselt avaliku e-toimiku kaudu struktureeritud kujul. Samas reguleerib kavandatav säte sisuliselt üksnes nõude esitamist, mitte selle menetlemist. Ka eelnõu kohaselt vaadatakse sellised nõuded läbi tavapärases hagimenetluses, sealhulgas kirjalikus menetluses TsMS § 403 alusel või lihtmenetluses TsMS § 405 alusel.1

Seetõttu on küsitav nimetatud sätte paigutamine TsMS 43. peatükki, mis käsitleb lihtsustatud menetlusi. Arvestades, et hagiavalduse sisu on reguleeritud TsMS §-s 363 ning dokumentide elektrooniline esitamine TsMS §-s 336, oleks süsteemselt põhjendatum lisada kavandatav regulatsioon TsMS 39. peatükki, näiteks uue § 363¹ lisamise teel või TsMS § 363 täiendava lõikena.

Kui sellist muudatust ei peeta võimalikuks, tuleks vähemalt muuta § 406¹ pealkirja selliselt, et see viitab üksnes nõuete elektroonilisele esitamisele, mitte menetlemisele ning täpsustada sätte sõnastust nii, et see reguleerib selgesõnaliselt hagiavalduse, mitte üldiselt „avalduse“ esitamist
Tarbijakrediidilepingust tulenevate nõuete elektrooniline menetlus
Ringkonnakohtu üheliikmelises koosseisus teatud nõuete lahendamine

Eelnõu § 23 punkti 1 kohaselt täiendatakse TsMS § 17 lõikega 3, mille järgi lahendab TsMS §-des 405–406¹ nimetatud asju ringkonnakohtus üheliikmeline kohtukoosseis. Sellega tehakse erand senisest põhimõttest, mille kohaselt lahendab apellatsioonkaebusi ringkonnakohtus kolmeliikmeline koosseis. Eelnõu ja seletuskirja kohaselt hõlmab see muu hulgas varalise nõudega asju, mille hagihind jääb TsMS § 405 lg-s 1 sätestatud piirmääradesse ja kõiki tarbijakrediidilepingutest tulenevaid võlausaldaja nõudeid, sõltumata nende suurusest või liigist.

TsMS §-s 405 sätestatud piirmääradesse jäävate asjade lahendamine ringkonnakohtu üheliikmelises koosseisus on põhjendatud ja toetatav. Juba kehtiva õiguse kohaselt lahendab üheliikmeline koosseis sellistes asjades menetlust lõpetavate määruste peale esitatud määruskaebusi (TsMS § 666 lg 2). Seetõttu on loogiline ja menetlusökonoomiat toetav laiendada sama põhimõtet ka apellatsioonkaebuste lahendamisele.

Problemaatilisem on lahendus, mille kohaselt lahendaks üheliikmeline koosseis kõik tarbijakrediidilepingutest tulenevad nõuded, sõltumata nõude suurusest või nõude liigist (rahaline või muu nõue). Selline lähenemine ei arvesta, et ka tarbijakrediidivaidlused võivad olla õiguslikult ja faktiliselt keerukad ning suure väärtusega. Seetõttu ei ole põhjendatud üldine eeldus, et need ei vaja kolmeliikmelise kohtukoosseisu kaalumist. Tasakaalustatum lahendus oleks piirata üheliikmelise koosseisu pädevus üksnes nende tarbijakrediidinõuetega, mis jäävad TsMS §-s 405 sätestatud piirmääradesse (st eelnõu § 23 punktiga 1 kavandatud TsMS § 17 lõikes 3 ei viidataks TsMS §-le 4061).
Ringkonnakohtus asja läbivaatamine ainuisikuliselt
TsMS § 666 lõike 2 muudatus

Eelnõu § 23 punkti 37 kohaselt muudetakse TsMS § 666 lõiget 2 selliselt, et kolmeliikmeline koosseis ei lahenda enam TsMS §-des 405–406¹ nimetatud asjades teatavate määruste peale esitatud määruskaebusi.

Arvestades, et eelnõu kohaselt lahendab ringkonnakohus nimetatud asju niigi üheliikmelises koosseisus TsMS § 17 lg 3 alusel, tekib küsimus selle regulatsiooni dubleerimise vajalikkusest.
Õigusselguse huvides oleks põhjendatud kas jätta TsMS § 666 lõikest 2 välja viited TsMS §-dele 405–406¹ või piirduda üksnes TsMS § 17 lg 3 regulatsiooniga. Selline lahendus aitaks vältida normide kattuvust ning looks selgema arusaama ka sellest, et üheliikmeline koosseis lahendab nimetatud asjades ka pärast kohtuotsuse jõustumist tehtud menetluskulude kindlaksmääramise määruste peale esitatud määruskaebusi (vt RKTKo 12.04.2017 nr 3-2-1-24-17, p-d 10–11).
Määruskaebust läbivaatav kohtukoosseis
TARTU RINGKONNAKOHUS
Toetame üldjoontes TsMS-i muudatusi, v.a protokollide kaotamise ja salvestistega asendamist puudutavat osa. Protokollide kaotamine võib eelduslikult hoopis suurendada kohtunike tööd, sest vajaduse korral tuleb kuulata istungite pikki helisalvestisi ja/või lugeda automaatselt genereeritud protokolle, mis sarnanevad sisult pigem istungi stenogrammidega ja millega tutvumisele kulub samuti rohkem aega.
Protokollile vastuväidete esitamine ja protokolli parandamine
EESTI KREDIIDIANDJATE LIIT
Kavandatav TsMS § 406¹ ja sellega seotud elektrooniline menetlus ei arvesta tarbijakrediidi regulatsiooni tegelikku toimimist ning alahindab valdkonna keerukust. Tarbijakrediidi valdkonda on iseloomustanud ajas muutuv regulatiivne keskkond ning vastutustundliku laenamise põhimõtte sisustamine on toimunud järk-järgult läbi järelevalve- ja kohtupraktika, mitte ühtsete ja staatiliste reeglite kaudu.
Seetõttu suhtume äärmiselt kriitiliselt ministeeriumi püüdlusesse luua standardiseeritud elektrooniline kontrollisüsteem olukorras, kus kehtiv õigus ei sätesta krediidivõimelisuse hindamiseks ühtset metoodikat. Seadusandja on teadlikult jätnud metoodika kujundamise krediidiandja otsustada, lähtudes proportsionaalsusest ja konkreetse toote riskiprofiilist, mida kinnitab ka uus tarbijakrediidi direktiiv 2023/2225. Kui kohtumenetluses asutakse eeldama ühtset standardit, tühistatakse sisuliselt seadusega lubatud metoodiline vabadus ning luuakse tagantjärele reeglid, mida krediidi väljastamise hetkel ei eksisteerinud.
Eriti murettekitav on plaan piirata nõuete esitamist maksekäsu kiirmenetluses selliselt, et nõuda saaks vaid põhivõlgnevust ning seadusjärgset intressi ja viivist, kusjuures kõik varasemad tagasimaksed arvestataks sunniviisiliselt ümber põhiosa katteks. Selline lähenemine on otseses vastuolus pacta sunt servanda põhimõttega, mille kohaselt on leping pooltele täitmiseks kohustuslik. Meie hinnangul ei ole aktsepteeritav lahendus, kus seaduse tasandil hakatakse sisuliselt eeldama krediidiandja poolset rikkumist või lepingu tühisust. Võlgnike kaitseks on maksekäsu menetluses juba praegu piisavad summalised piirangud ning täiendav sekkumine ei ole põhjendatud.
Tarbijakrediidilepingust tulenevate nõuete menetlus
Kavandatav nõuete ümberarvestamise kohustus eirab täielikult tarbijakrediidilepingute jaoks juba kehtestatud VÕS § 415 lõike 2 regulatsiooni ning asetab krediidiandjad absurdsesse olukorda. On tavapärane, et tagasimaksed toimuvad annuiteetgraafiku alusel, kus perioodi alguses on intressiosa suurem. Eelnõu kohaselt peaks krediidiandja aga maksekäsu kiirmenetluse algatamisel kõik varasemad maksed tagasiulatuvalt põhiosa katteks märkima, mis muudab kehtiva lepingu alusel toimunud õiguspärased arveldused tühiseks. See ei ole pelgalt tehniline arvutusülesanne, vaid see mõjutab otseselt krediidiandjate raamatupidamise ja järelevalvelise aruandluse õigsust. Krediidiandjad on kohustatud esitama Finantsinspektsioonile täpseid kvartaalseid aruandeid krediidijääkide kohta ning ei ole mõeldav, et ettevõtted peavad pidama topeltarvestust – ühte järelevalve jaoks ja teist kohtumenetluse tarbeks. Selline olukord muudaks riikliku järelevalve finantsturu üle ebausaldusväärseks, kuna aruandlus ei kajastaks enam tegelikku finantsseisu.
Lisaks põhjustaks nõuete kunstlik ümberarvestamine märkimisväärset segadust suhetes tarbijatega ja kahjustaks õigusselgust. Kui tarbijale on kohtueelses menetluses esitatud ühesugused andmed, kuid kohtusse jõudes esitatakse tehnilistel põhjustel täiesti teistsugune arvutus, tekib tarbijal põhjendatud küsimus nõude tegeliku sisu osas. Samuti muudaks see ebatäpseks maksehäireregistrite andmed, mis pärsib krediidituru läbipaistvust.
Vaidleme vastu ka seisukohale, et kavandatav IT-lahendus leevendab kohtute töökoormust. Leiame, et see põhjendus ei ole eluliselt usutav, arvestades ressursside nappust ja tarbijakrediidi asjade madalat prioriteetsust maakohtutes. Selle asemel, et menetlust lihtsustada, muudetakse maksekäsu kiirmenetlus avaldaja jaoks põhjendamatult kalliks, töömahukaks ja aeglaseks. See suunab nõuded massiliselt hagimenetlusse, mis toob kaasa hagiavalduste arvu plahvatusliku kasvu ja koormab kohtusüsteemi kordades rohkem kui praegune olukord. Samuti ei saa nõustuda täiendava tõendamiskohustusega menetluse alguses, mis on vastuolus tsiviilkohtumenetluse üldpõhimõttega, mille kohaselt tuleb tõendada vaid vaidlusaluseid asjaolusid. Masinliideseta lahendus vaid suurendaks halduskoormust, saavutamata menetluse kiirendamise eesmärki.
Tarbijakrediidilepingust tulenevate nõuete menetlus
Teeme ettepaneku kavandatav regulatsioon praegusel kujul kõrvale jätta. Valitud vahendid on ebaproportsionaalsed, kahjustavad Eesti krediidituru stabiilsust ja õiguskindlust ning piiravad võlausaldajate ligipääsu kohtulikule kaitsele pelgalt menetlustehnilistel põhjustel, mis on vastuolus põhiseadusega.
Tarbijakrediidilepingust tulenevate nõuete menetlus
PANGALIIT Täpsemalt saab lugeda nende arvamusest
Eelnõu kehtestab de facto tarbijakrediidinõuete esitamise keelu maksekäsu kiirmenetluses, mistõttu kohtute töökoormus hagimenetluses kasvab märkimisväärselt. Tekib põhiseaduslik probleem (PS § 15) tõhusa õiguskaitse ja kohtusüsteemi ülekoormamise seisukohast. Ligikaudu 25 000 uut hagimenetlust tähendab kohtute töökoormuse kasvu kuni kahe kolmandiku võrra. Menetluste arvule on viidatud ka eelnõu seletuskirjas, kuid sellise koormuse kasvu mõju kohtute tegevusele on jäetud hindamata.
Euroopa Kohtu praktika ei sätesta absoluutset omaalgatusliku kontrolli kohustust tarbijakrediidi asjades maksekäsu kiirmenetluses. Euroopa Kohus on rõhutanud, et kontrollikohustus tekib üksnes siis, kui kohtul on tekkinud põhjendatud kahtlus vastutustundliku laenamise rikkumise kohta ning kohtul on olemas selleks vajalikud faktilised ja õiguslikud asjaolud (lahendid C- 453/18 ja C-494/18 Bondora; C-419/18 ja C-483/18 Profi Credit Polska II; C-807/19 DSK Bank).
Pangaliit leiab, et eelnõu kohtleb ettevõtjaid ebavõrdselt kolmes mõõtmes:
• Eesti krediidiandjad vs. Euroopa krediidiandjad: Euroopa maksekäsumenetluse määruses (EÜ) nr 1896/2006 puuduvad sätted vastutustundliku laenamise menetlusnõuete kohta. Seega saab nt Läti krediidiandja esitada Harju Maakohtusse Euroopa maksekäsuavalduse ilma vastutustundliku laenamise kontrollita, samas kui Eesti krediidiandja saab seda teha ainult siis, kui ta oma intressinõuet vähendab.
• Tarbijad eri liikmesriikides: Soomes elava tarbija suhtes saab jätkuvalt esitada lepingulise intressiga nõudeid.
• Krediidiandjad võrreldes teiste nõude esitajatega: telekomid ja ehitusettevõtjad saavad maksekäsu kiirmenetluses esitada tarbija vastu piiranguteta nõudeid ja saavad riigilõivu tagasi, krediidiandjad ei saa – see on sektoripõhine erikohtlemine.
Tarbijakrediidilepingust tulenevate nõuete menetlus

JULIANUS INKASSO
Eelnõu punkt 27. TsMS § 406¹ lg-ga 3 antakse vastutavale ministrile õigus kehtestada avaldusele ja selle esitamisele täiendavaid tehnilisi nõudeid. Eelnõu kohaselt võib valdkonna eest vastutav minister määrusega kehtestada avaldusele ja selle esitamisele täiendavaid tehnilisi nõudeid. Julianus Inkasso OÜ juhib tähelepanu, et säte on sõnastatud piiranguteta ning sellest ei tulene üheselt ei tehniliste nõuete ulatus ega nende eesmärk. Piiranguteta sõnastuses volitus võimaldab kehtestada sisuliselt piiramatu hulga tehnilisi ja vormilisi nõudeid, mis võib praktikas kaasa tuua ja hakata mõjutama mitte üksnes avalduse vormi, vaid ka nõude esitamise sisulisi eeldusi, seeläbi kahjustades õiguskindlust. Julianus Inkasso OÜ on seisukohal, et ministri määrusõigus peab olema selgelt ja üheselt piiritletud üksnes tehnilise toimimise ja andmevahetuse korralduslike küsimustega. Seaduses peab olema selgelt määratletud, et määrusega ei tohi kehtestada nõude esitamise sisulisi piiranguid ega täiendavaid eeldusi väljaspool TsMS-i.
Tarbijakrediidilepingust tulenevate nõuete menetlus
Eelnõu punkt 29. TsMS §-i 481 täiendatakse lõigetega 24 ja 25 järgmises sõnastuses: „(24 ) Tarbijakrediidilepingust tuleneva nõude menetlemisel maksekäsu kiirmenetluses võib võlausaldaja nõuda üksnes tarbijale antud krediidi põhisumma tagastamist koos intressiga võlaõigusseaduse § 94 lõikes 1 sätestatud suuruses või viivisega sama seaduse § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud suuruses, kui need ei ole suuremad varem kokkulepitud intressivõi viivisemäärast“. Eelnõu punkti 29 kohaselt võib tarbijakrediidilepingust tuleneva nõude menetlemisel maksekäsu kiirmenetluses nõuda üksnes krediidi põhisumma tagastamist koos seaduses sätestatud intressi või viivisega. Julianus Inkasso OÜ hinnangul on punkt 29 eelnõu sõnastus täielikult vastuolus VÕS´is sätestatuga. Tarbijakrediidilepingutest tulenevate nõuete puhul ei näe VÕS ette erandit võlausaldajale, et võlausaldajal on üksnes ühe nõudekomponendi, intressi või viivise, sissenõudmise õigus. Julianus Inkasso OÜ teeb omapoolse ettepaneku vastava sätte sõnastamiseks: „Tarbijakrediidilepingust tuleneva nõude menetlemisel maksekäsu kiirmenetluses võib võlausaldaja nõuda tarbijale antud krediidi põhisumma ning lepinguga kokkulepitud intressi ja viivist ulatuses, mis ei ületa seadusest tulenevaid piirmäärasid. Juhul kui intressi või viivist ei ole lepingus kokku lepitud, kohaldatakse võlaõigusseaduse §‑des 94 ja 113 sätestatut.”
Tarbijakrediidilepingust tulenevate nõuete menetlus
Eelnõu punkt 36. Paragrahvi 637 lõiget 1 täiendada uue punktiga 7 järgmises sõnastuses: „ 7) apellatsioonkaebuse väited on ilmselgelt edulootuseta.“ Julianus Inkasso OÜ möönab, et kuigi menetlusökonoomia eesmärk on mõistetav, on kavandatav säte avara/laia ja ebamäärase sisuga, andes sisuliselt piiritlemata laia ulatuse kohtule. Julianus Inkasso OÜ hinnangul ei ole kavandatav säte, mille kohaselt jäetakse apellatsioonkaebus menetlusse võtmata, kui selle väited on „ilmselgelt edulootusetud“, piisavalt selge ega kooskõlas õigusselguse ja õiguskindluse põhimõttega. Mõiste sisustamata jätmine annab kohtule ebaproportsionaalselt laia kaalutlusruumi ning loob riski ebaühtlaseks praktikaks ja õiguskindluse vähenemiseks. Arvestades, et tegemist on edasikaebeõiguse piiranguga, peab vastav regulatsioon olema selgelt piiritletud ja ette nähtud piisavate piirangutega. Käesoleval kujul ei ole eelnevalt loetletud nõuded eelnõu punkti 36 osas täidetud.
Apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keeldumise alused
B2 Impact OÜ
§ 4061. Tarbijakrediidilepingust tulenevate nõuete elektrooniline menetlus
Jääb arusaamatuks, mida on siinkohal silmas peetud. Praktikas esitatakse hagiavaldusi digiallkirjastatuna word dokumendina läbi e-toimiku. E-toimikusse lisatakse ka tõendid. Hagiavalduste mahud olenevalt tarbijakrediidilepingu olemusest on varieeruvalt ca 10-35 lehekülje, lisanduvad samas suurusjärgus tõendid.

Juhul kui tekib elektroonilise hagiavalduse esitamise nõue, siis peab olema ka esitajal valmidus seda nõuet täita.

Ettevõttel on tekkinud seega küsimus, kuivõrd avaldused on äärmiselt mahukad, siis kuidas on neid võimalik sellisel juhul esitada mingi vormina.

Lisaks on märgitud eelnõusse, et kui maksekäsu kiirmenetluse avaldus on esitatud tarbijakrediidilepingust tulenevas nõudes, märgitakse see avalduses. Tarbijakrediidilepingust tuleneva nõude puhul esitatakse üksikasjalik ülevaade krediidi kasutusse võtmisest ja lepingujärgsetest maksetest ning võrdlev arvutus kõigi tarbija maksete kohta põhivõla, intressi ja viivise katteks. Avaldusele lisatakse nõude aluseks olev leping, sealhulgas maksegraafik. Avalduses märgitakse krediidi kulukuse määr.

Juhime tähelepanu, et paljudel tarbijakrediidilepingutel puudub maksegraafik (nt krediidiliin), seega tuleks sätet muuta ja täiendada sõnastusega, et maksegraafik lisatakse avaldusele üksnes juhul kui see on koostatud.
Tarbijakrediidilepingust tulenevate nõuete menetlus

TALLINNA RINGKONNAKOHUS

Eelnõu § 23 p 1 – TsMS § 17 lg 4 võiks eelnõus pakutu asemel sõnastada järgmiselt: „(4) Käesoleva paragrahvi lõikes 3 nimetatud asja võib kohtupraktika ühtlustamise eesmärgil või asja erilise keerukuse korral lahendada kohtu tööjaotusplaanis ettenähtud kolmeliikmeline kohtukoosseis.“
Mõistlik oleks, et asja kolmeliikmelisse koosseisu suunamise otsustaks üldreegli kohaselt seda asja üksi läbi vaatama pidav ringkonnakohtunik, mitte kohtu esimees, kuna viimane peaks sellekohase otsuse tegemiseks kulutama asja sisuga tutvumisele aega, mida saaks kasutada otstarbekamalt. Seejuures ei ole alust hirmuks, et ringkonnakohtunikud hakkaksid üldreeglina üksi lahendamisele kuuluvaid kohtuasju liialt kergekäeliselt kolmeliikmelisse koosseisu suunama. Sarnaselt on määruskaebuste lahendamisel ka praegu eesistuja otsusel põhimõttelise tähtsusega asju vaadanud läbi kolm kohtunikku olukorras, kus seadus näeb ette ühe kohtuniku võimaluse.
Ringkonnakohtus asja läbivaatamine ainuisikuliselt
Eelnõu § 23 p 13 – TsMS § 177 lg 2 viimase lause sõnastust võiks eelnõus pakutuga võrreldes muuta ja sõnastada see järgmiselt: „Sellisel juhul on menetluskulude nimekirja esitamise tähtaeg üks kuu alates lõpplahendi jõustumisest, kui kohus ei määra teisiti.“
Eelnõus pakutud sõnastuse kohaselt on kohtul igal juhul täiendav kohustus anda tähtaeg kulunimekirja esitamiseks, ent otstarbekam on sätestada tähtaeg seaduses, jättes kohtule võimaluse määrata vajaduse korral teistsugune tähtaeg.
Kohtulahend menetluskulude kindlaksmääramise kohta
Eelnõu § 23 p 15 – TsMS § 178 lõikes 2 nimetatud piirmääraks võiks seada 1000 eurot, kuna tsiviilasjades on menetluskulude hüvitamine kohtulahendi alusel summas kuni 500 eurot väga harv, sest juba lihtsates vaidlustes ületab riigilõivu ja elementaarse esinduskulu summa selle piir.
Menetluskulude kindlaksmääramise vaidlustamine
Eelnõu § 24 – eelnõust võiks välja jätta tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse täiendamise §-ga 93 – kohtukoosseisu sidumine avalduse või kaebuse esitamise ajaga ei ole ratsionaalne, vaid kohalduma peaks üldine põhimõte, et menetlustoiming (sh asja lahendamine) tehakse selle tegemise ajal kehtiva õiguse järgi.
Kohtukoosseisu nõuete muutumine
Lisaks eelnõus juba pakutud lahendustele tasuks eelnõu eesmärki silmas pidades kaaluda TsMS-is ka järgmiste muudatuste tegemist.
2.5.1. Täiendada TsMS §-i 122 lõikega 5, kus sätestatakse, et tsiviilasja hind määratakse ja märgitakse üksnes juhul, kui sellel on tähtsus tasumisele kuuluva riigilõivu või kaebeõiguse kindlaks tegemiseks. Kohtutel puuduvad tõhusad abivahendid tsiviilasja hinna arvutamiseks ja sellele kulutatakse asjatult palju töötunde – samas on hinna tähendus vähene ja see mõjutab praktiliselt ainult riigilõivu suurust. Kohus ega ka menetlusosalised ei peaks tsiviilasja hinna kindlaks tegemisega tegelema olukorras, kus nt riigilõivu pole vaja tasuda või kus tasumisele kuuluva riigilõivu suurus on tsiviilasja täpset hinda määramatagi ilmselge. Samal põhjusel võiks TsMS § 442 lg 2 punkti 5¹ algusesse lisada sõna „vajadusel“.
2.5.2. Täiendada TsMS § 178 lõiget 4, lisades sõna „vaidlustamisel“ järgi tekstiosa: „ja teise menetlusosalise menetluskulude nimekirjale vastuväidete esitamisel“.
Menetluse üldise loogika järgi peaks menetluskulude nimekirja esitama üks kord kohtuastmes. Praktikas aga asuvad esindajad nimekirja tihti täiendama, kui nad peavad teise menetlusosalise nimekirjale vastama – kehtivas õiguses ei ole selline kulu ka välistatud, aga mõistlik oleks see välistada sarnaselt kulude suuruse üle peetava vaidluse kuludega;
2.5.3. Lisada TsMS § 178 lõikele 2 teise lause järgmises sõnastuses: „Maakohtu määruse peale esitatud määruskaebuse kohta tehtud ringkonnakohtu määruse peale ei saa Riigikohtule edasi kaevata, kui vaidlustatavate menetluskulude summa ei ületa § 405 lõikes 1 sätestatud põhinõude summat.“
Menetluskulude hüvitamise kohta teeb kohus otsustuse, mis sarnaneb olemuselt kahju hüvitamise nõude lahendamisele. Puudub mõistlik põhjendus, miks peaks menetluskulu hüvitamise otsustuse puhul olema kaebeõigus avaram kui nn lihtmenetluses lahendatava muu rahalise nõude puhul.
2.5.4. Täiendada TsMS § 333¹ lõiget 1, lisades sõna „kohtu“ ette sõna „sama“ ning lisades osundatud paragrahvile lõike 7 järgmises sõnastuses: „(7) Kohus jätab tähelepanuta menetluse kiirendamise taotluse, mis on esitatud enne lõigetes 1 või 6 sätestatud tähtaja möödumist“.
Ettepanek on kantud mõttest luua õigusselgus ja lihtsustada kohtute tööd. Praegu esitavad menetlusosalised pahatahtlikke menetluse kiirendamise taotlusi olukorras, kus selle eeldused pole täidetud või lähtutakse ekslikult kohtuasja kogu senisest menetlusajast. Selliste menetluse kiirendamise taotluste lahendamiseks määruse koostamisega kaasneb tarbetu ajakulu.
2.5.5. Muuta TsMS § 390 lg 1 teist lauset ja sõnastada see järgmiselt: „Maakohtu määruse peale esitatud määruskaebuse kohta tehtud ringkonnakohtu määruse peale ei saa Riigikohtule edasi kaevata“.
Hagi tagades ei lahenda kohus õigusvaidlust sisuliselt, mistõttu ei ole mitmekordne kaebeõigus ka suuremates vaidlustes (praegu piirmäär hagi hinna järgi 100 000 €) sisuliselt põhjendatud.
2.5.6. Täiendada TsMS §-i 645 lõikega 3 järgmises sõnastuses: „Kompromissi võib kinnitada üks ringkonnakohtunik“.
Määruse üksi vormistamise võimalus ringkonnakohtunike töökoormust. Kui ringkonnakohus kompromissi ei kinnita, peab otsustuse siiski tegema kolmeliikmeline kohtukoosseis.
2.5.7. Muuta TsMS § 662 lõiget 3 ja sõnastada see järgmiselt: „Määruskaebuse ja sellele esitatud vastuse põhjendamiseks võib esitada uusi asjaolusid ja tõendeid, kui neid ei olnud võimalik esitada vaidlustatud määruse teinud kohtule, arvestades §-s 652 sätestatut.“
Seaduse praegune sõnastus soosib eelkõige hagita asjades maakohtu menetluses menetlusosaliste pealiskaudsust ehk katsetamist, kas saab soodsa lahendi ka ilma menetlusse panustamata ja tõendeid esitamata, misjärel ebasoodsa lahendi peale edasi kaevates tuuakse esile uued argumendid ja hakatakse esitama tõendeid – see ei ole kooskõlas võistleva tsiviilkohtumenetluse üldise loogikaga.
2.5.8. Täiendada TsMS §-i 666 lõikega 4 järgmises sõnastuses: „Maksejõuetusmenetlustes tehtud määruste peale esitatud määruskaebuse vaatab läbi ja lahendab kolmeliikmeline kohtukoosseis juhul, kui ringkonnakohtu määruse peale saab esitada määruskaebuse“.
TsMS ega maksejõuetusmenetlusi reguleerivad seadused ei määratle praegu piisava selgusega ringkonnakohtu koosseisu. Pakutud muudatus võimaldab siduda koosseisu määruse vaidlustamise võimalusega, mis on kooskõlas menetluse üldise loogikaga, et olulisemad küsimused vaatavad läbi kolm kohtunikku.
2.5.1 Tsiviilasja hind

2.5.2 ja 2.5.3 Menetluskulude kindlaksmääramise vaidlustamine

2.5.4 Kohtumenetluse kiirendamise taotlus

2.5.5 Määruskaebuse esitamine

2.5.6 Hagist loobumine ja kompromiss

2.5.7 Määruskaebuse sisu

2.5.8 Määruskaebust läbivaatav kohtukoosseis
HARJU MAAKOHUS
Tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 176 lg 1 (eelnõu § 23 p 10) Toetame kohtumenetluse muutmise sätteid. Kui asja vaadatakse läbi kohtuistungil, esitab menetlusosaline kolme tööpäeva jooksul arvates kohtuistungist, kus lõpetati asja arutamine, menetluskulude nimekirja menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramiseks, milles on näidatud kulude täpne koosseis. Väga tihti toimub edasine menetlus kirjalikus menetluses, seega kohus kombineerib kirjalikku ja suulist menetlust. Säte võiks siiski jääta kohtule kaalutlusruumi. Teisalt, kui seadus sätestab ühtse tähtaja, puudub ka vajadus menetluskulud kättetoimetamiseks. Menetluskulude nimekirja kättetoimetamise kohustus on praegu menetlust pidurdav toiming. Peaks piisama, et see oleks kättesaadav Kohtute Infosüsteemis
Menetluskulude dokumentide esitamine ja kättetoimetamine
KOHTUNIKE ÜHING
Palume välja jätta eelnõu § 23 p 3. Tegu on TsMS § 53 lg 3 muudatusettepanekuga, mille puhul ei ole mõistetud, milliseid parandusettepanekuid tegelikult menetlusosalised esitavad. Kuna istungeid salvestatakse, eeldavad pooled sageli, et protokoll peaks olema salvestise stenogramm, mistõttu koormatakse kohtuid ebavajalike taotlustega protokollide täiendamiseks. Eelnõus planeeritu loob kohtunikule ebavajaliku kohustuse asuda salvestist üle kuulama ning sisuliselt kohustab kohtunikku rahuldama ebavajalikke taotlusi viisil, kus protokollid muutuvad stenogrammideks. Tähelepanuta on jäetud TsMS § 50.

Protokollile vastuväidete esitamine ja protokolli parandamine
Palume välja jätta ka eelnõu § 23 p 20 muudatus, sest tegu on ebavajaliku muudatusega, mis oma sisu ebaselguse tõttu toob kaasa täiendavaid vaidlusi, kuid ei kiirenda kohtumenetlusi.
Viivisenõuded kõrvalnõudena

PÕSK_protokoll_nr_166_12.05.2026.pdf

Riigikogu põhiseaduskomisjoni

istungi protokoll nr 166

Tallinn, Toompea Teisipäev, 12. mai 2026

Algus 14.00, lõpp 17.10

Juhataja: Ando Kiviberg (esimees)

Protokollija: Markus Veia (konsultant)

Võtsid osa:

Komisjoni liikmed: Ants Frosch, Katrin Kuusemäe, Kalle Laanet, Evelin Poolamets,

Helir-Valdor Seeder, Timo Suslov, Tanel Tein, Jaak Valge

Komisjoni ametnikud: Erle Enneveer (nõunik-sekretariaadijuhataja), Helin Leichter (nõunik),

Karin Tuulik (nõunik)

Puudusid: Anastassia Kovalenko-Kõlvart, Lauri Läänemets ja Pipi-Liis Siemann

Kutsutud: Justiits- ja digiministeeriumi justiitshalduspoliitika asekantsler Mari-Liis Mikli;

Justiits- ja digiministeeriumi kohtureformi projektijuht Viljar Peep; Justiits- ja

digiministeeriumi kohtute talituse nõunikud Marilin Reintamm ja Stella Johanson; Justiits- ja

digiministeeriumi avaliku õiguse talituse nõunik Silja Tammeorg; Justiits- ja

digiministeeriumi tsiviilõiguse talituse nõunik Tanel Kivi; Riigikohtu esimees Villu Kõve

(MS Teams vahendusel) (1. päevakorrapunkt)

Päevakord:

1. Vabariigi Valitsuse algatatud kohtute seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse

(kohtumenetluse kiirendamine) eelnõu (854 SE) teise lugemise ettevalmistamine (JDM

kuulamine)

2. Info ja muud küsimused

1. Vabariigi Valitsuse algatatud kohtute seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse

(kohtumenetluse kiirendamine) eelnõu (854 SE) teise lugemise ettevalmistamine (JDM

kuulamine)

Ando Kiviberg tutvustas istungile kutsutud isikuid ning selgitas, et istungi eesmärk on

kuulata ministeeriumi esindajate seisukohti huvigruppide esitatud ettepanekute kohta.

Komisjoni töö hõlbustamiseks on liikmetele eelnevalt edastatud kolm tabelit, millest esimene

käsitleb kohtukorraldusega seotud arvamusi (Lisa 1), teine halduskohtumenetluse ja

riigilõivudega seotud teemasid (Lisa 2) ning kolmas tsiviilkohtumenetluse ettepanekuid (Lisa

3). Seejärel andis ta sõna kohtukorralduse ettepanekute tutvustamiseks ja kommenteerimiseks

Viljar Peepile.

Viljar Peep tutvustas kohtukorraldusega seotud arvamusi (Lisa 1), keskendudes kõigepealt

õigusteadlase ja ringkonnakohtuniku Madis Ernitsa märkustele. Esimene märkus puudutab

eelarve teemat, kus esimese ja teise astme kohtutele soovitakse rakendada põhiseaduslikele

institutsioonidele kehtivaid põhimõtteid, mida Madis Ernits ei toeta, kuna tema hinnangul ei

ole esimese ja teise astme kohtud põhiseaduse kohaselt põhiseaduslikud institutsioonid. V.

Peep ütles, et ministeerium jääb eelnõus pakutud regulatsiooni juurde. V. Peep tõi välja, et

nad ei näe põhimõttelist konflikti olukorras, kus Riigikohtu esimees esindab nii Riigikohtu kui

ka kogu kohtusüsteemi eelarvetaotlusi. Seejuures jääb kohtute nõukogule võimalus määrata

vajadusel eelarvet rahanduskomisjonis kaitsma ka teine esindaja. Teine ettepanek, mis on

tekitanud ulatuslikku arutelu, on seotud kohtu või kolleegiumi esimehe ja halduskohtu

aseesimehe vabastamisega. Kohtusüsteemis kehtivad juhtimispõhimõtted, mis võimaldavad

ametikohalt vabastamist ka siis, kui tegemist ei ole rikkumisega, vaid koostöö ei toimi või

esineb juhtimiskonflikt. Sarnast praktikat rakendatakse juba teiste juhtimistasandite puhul

ning eelnõu laiendaks seda kohtuesimeestele. Samas viitas V. Peep kokkuleppele ministri ja

komisjoni esimehe vahel, mille kohaselt on sõnastust täpsustatud kitsendavamaks, pidades

seda lahendust asjakohaseks.

Ando Kiviberg selgitas, et nad arutasid koos õigus- ja analüüsiosakonna esindajaga eelnevalt

sõnastuse võimalikke riske ning juhtisid tähelepanu sellele, et kohtu esimehe ja kohtute

nõukogu koostöö mittelaabumine on vabastamise alusena liiga lai sõnastus ja võiks viia

ebaproportsionaalse rakendamiseni. Seetõttu peeti vajalikuks täpsustada kriteeriume ning

kaaluti alternatiivina tuginemist Euroopa Kohtunike Konsultatiivnõukogu seisukohtadele,

mille kohaselt võiks ametiaja ennetähtaegne lõpetamine olla põhjendatud üksnes tõsiste

organisatsiooniliste puudujääkide korral või juhul, kui kohtu esimees ei suuda oma ülesandeid

täita. Selline lähenemine aitaks kriteeriume selgemalt piiritleda ja vältida olukorda, kus

vabastamine võiks näida subjektiivse otsusena.

Kalle Laanet küsis, kuidas tuvastatakse kohtu esimehe tegevuses esinevad puudused ning kas

selleks on ette nähtud konkreetne menetlus või milline võiks see protsess välja näha.

Viljar Peep vastas, et koostöö mittelaabumise tõttu kohtu esimehe ametist vabastamise

aluseks on ametisse nimetaja hinnangul tekkinud tõrked, mis takistavad organisatsiooni

toimimist ja edasiminekut. Nendele asjaoludele tuginedes tehakse kohtu esimehe ametist

vabastamisotsus. Tegemist ei ole kohtuniku ametist vabastamisega, vaid üksnes tema kohtu

esimehe juhtimisülesannetest vabastamisega.

Villu Kõve märkis, et sõnastuses jäi kõlama kriteerium „ei suuda täita“, mis võib tekitada

vaidlusi selle üle, kas tegemist on terviseseisundist tingitud takistuse või ebapiisava

töösooritusega. Ta tõi esile, et sellise määratluse sisustamine võib osutuda problemaatiliseks

ning viia erimeelsusteni. Lisaks võidakse ametist vabastamise otsus halduskohtus vaidlustada.

Ando Kiviberg märkis, et iga isik võib oma õiguste riive korral pöörduda Eesti Vabariigis

kohtusse. Ka koostöö toimimise või mittetoimimisega seotud küsimused võivad samamoodi

kuuluda vaidlustamisele.

Kalle Laanet märkis, et muudatus vajaks selgemat sõnastamist ehk juhtimisülesannetest

vabastamise alus tuleks üheselt välja kirjutada. Praeguse sõnastuse ja Madis Ernitsa

kommentaari põhjal võib jääda mulje, nagu vabastataks isik kohtuniku ametist tervikuna,

mistõttu pidas ta vajalikuks vastava eristuse täpsustamist.

Viljar Peep selgitas, et põhiseaduse kohaselt nimetab ja vabastab esimese ja teise astme

kohtunikud ametist Vabariigi President Riigikohtu üldkogu ettepanekul. Ta kordas, et

käsitletav vabastamise alus ei puuduta kohtuniku ametikohalt vabastamist, vaid üksnes tema

kohtu esimehena juhtimisülesannete täitmisest vabastamist.

Kalle Laanet ütles, et sõnastuse täpsustamine ei muudaks regulatsiooni sisuliselt, kuid aitaks

vältida valestimõistmisi ja suurendaks selgust.

Viljar Peep juhtis tähelepanu, et ka kehtivas õiguses on kohtu esimehe vabastamise alus

sõnastatud hinnanguliste kriteeriumide kaudu, näiteks olukorras, kus isik on süüliselt jätnud

oma ülesanded olulisel määral täitmata. Juba see tingimus eeldab sisulist hindamist nii

süülisuse kui ka rikkumise olulisuse osas ning on seetõttu oma olemuselt ebamäärasem.

V. Peep käsitles Madis Ernitsa kolmandat märkust, mis puudutab kohtute nõukogu koosseisu.

Tegemist on olnud pikaajalise ja intensiivse aruteluteemaga. Kuigi rahvusvahelisel tasandil on

välja toodud seisukohti, mille kohaselt peaks sellise organi koosseisus olema kohtunike

enamus, ei ole see liikmesriigile siduv ning riigil on suveräänne õigus teha teistsuguseid

valikuid. Eelnõus pakutud kohtute nõukogu koosseis lähtub kohtute haldamise nõukoja

senistest seisukohtadest ning on kujundatud eesmärgiga kaasata kohtusüsteemi juhtimisse ja

arendamisse nii kohtunike esindajad kui ka teiste võimuharude ja institutsioonide esindajad.

Ta märkis, et selles koosseisus on kohtunikud selges enamuses, arvestades nii valitud

kohtunikke kui ka Riigikohtu esimeest. Ülejäänud liikmed, näiteks õiguskantsler või tema

nimetatud esindaja või Riigikogu poolsed esindajad, esindavad erinevaid taustu ja vaateid.

Kuigi selle üle võib jätkuvalt vaielda, on seadusandjal lõplik otsustusõigus, kuid ministeerium

soovitab esitatud koosseisu mitte muuta, kuna see vastab senisele praktikale ja on kujunenud

pikaajalise arutelu tulemusena.

Ando Kiviberg vahendas arutelus õigus- ja analüüsiosakonna esindajaga tõstatatud

seisukohti, mille kohaselt võib kohtute nõukogu koosseisu puhul esineda ametikohtade

ühildamatuse riske. Ta selgitas, et arutati võimalikke riski maandavaid lahendusi, tuues ühe

võimalusena välja, et Riigikogu esindajatel võiks kohtute nõukogus olla üksnes sõnaõigus.

Lisaks tõi ta välja, et eelnõusse tuleks sisse kirjutada säte, mille kohaselt valib Riigikogu

esindajad täiskogu. Tema hinnangul peaks kohtute nõukogusse kuuluma nii võimuliidu kui ka

opositsiooni esindaja. Selline lähenemine aitaks tagada läbipaistvuse ning täita ootusi, mida

kohtunikkond Riigikogu esindajatele selles rollis seab.

Viljar Peep tõi välja, et kohtute haldamise nõukoja senine koosseis on pidanud oluliseks, et

otsustuskogus oleksid esindatud ka minister ja Riigikogu esindajad. Ministeerium ei ole

esitanud ettepanekut selle kohta, millisel viisil Riigikogu esindajad peaksid olema määratud,

sealhulgas kas arvestada opositsiooni, koalitsiooni või komisjonide põhist jaotust.

Kalle Laanet tõi analoogia riigi äriühingute nõukogude liikmete nimetamisega. See toimub

täiskogu kaudu ning sarnast lähenemist võiks kaaluda ka kohtute nõukogu koosseisu

kujundamisel.

Villu Kõve lausus, et võrreldes kehtiva õigusega on eelnõus tehtud muudatus, mille kohaselt

ei pea Riigikogu esindaja olema Riigikogu liige, vaid võib olla Riigikogu nimetatud esindaja.

Seetõttu ei pruugi eelnõu kätkeda õigus- ja analüüsiosakonna viidatud ametikohtade

ühildamatuse riski, kuna Riigikogul on võimalus nimetada oma esindaja kohtute nõukogusse

ka väljastpoolt. Selline lahendus valiti teadlikult selleks, et jätta esindajate määramisel suurem

paindlikkus.

Ando Kiviberg meenutas varasemaid kuulamisi ning viitas, et halduskolleegiumi esimees Ivo

Pilving on rõhutanud kohtute nõukogu töösse rahvaesindajate kaasamise olulisust, et tagada

infovahetus mõlemas suunas ning luua nimetatud esindajatele moraalne kohustus esindada

oma kolleegide ees kohtute huve. Sellisest eesmärgist lähtudes võiks olla otstarbekas, et

Riigikogu esindajad oleksid Riigikogu liikmed.

Viljar Peep selgitas, et küsimus kohtute nõukogu liikmelisusest ei kujuta endast tema

hinnangul põhiseaduse mõttes parlamendivälist ametikohta. Tegemist on tasustamata rolliga,

mis hõlmab küll otsustusõigust, kuid ei muuda Riigikogu liiget täitevvõimu ega kohtuvõimu

ametikandjaks. Sarnane korraldus kehtib juba praegu kohtute haldamise nõukoja puhul ning

pakutud lahendus jätab esindajate määramisel paindlikkuse.

V. Peep käsitles ka Madis Ernitsa arvamust kohtunike tagasisidevestluste kohta. Tegemist on

teemaga, mis on pälvinud ulatuslikku tähelepanu, kuigi Eesti on Euroopa Liidu kontekstis

erand, kus puudub nii kohustuslik kui ka regulaarne tagasiside- või arenguvestluste süsteem.

Kohtunike koolitamine ja arendamine toimub juba praegu ning kavandatav meede oleks sisult

pehme, võimaldades vajaduse korral kõrgema astme kohtunikel kohtunikuga tema tööpraktika

üle arutada. Pakutav lahendus ei tähenda kohustuslikku atesteerimist ega regulaarset

hindamist, vaid loob võimaluse paindlikuks tagasisidestamiseks olukordades, kus selleks tekib

vajadus. Ta viitas ka varasematele kohtunike täiskogu soovituslikele suunistele

arenguvestluste läbiviimiseks, kus nende rakendamine on seni olnud piiratud, mistõttu

nähakse vajadust vastava võimaluse selgemaks sätestamiseks seaduses. Selline lähenemine

võimaldab probleeme lahendada ennetavalt ja paindlikumalt, ilma et peaks kohe kasutama

rangemaid, distsiplinaarse iseloomuga meetmeid.

V. Peep käsitles Madis Ernitsa viiendat märkust, mis puudutab ringkonnakohtu kolleegiumi

esimehe valimist ja struktuuriüksuste juhtide ametisse nimetamise korraldust. Arvamuse

kohaselt tekitab kolleegiumi esimehe nimetamise õigus ringkonnakohtu esimehe ja

nimetatava vahel alluvussuhte, mis võib olla problemaatiline kohtuniku sõltumatuse

põhimõtte seisukohalt ning vähendada kohtute omavalitsuslikku kohtuhaldust. Sätte eesmärk

on ühtlustada maa- ja ringkonnakohtu juhtimiskorraldus. Selle kohaselt kuuluks mõlemas

kohtus juhtimismeeskonda kohtu esimees ja struktuuriüksuste juhid. Ringkonnakohtus

määraks kohtu esimees kolleegiumide juhid samamoodi nagu maakohtus määratakse

osakonnajuhatajad. Kavandatav juhtimiskorraldus eeldab juhtkonna liikmete tihedat koostööd

ning sellest tulenevalt ei peeta otstarbekaks lahendust, kus kolleegiumi esimees ei kuulu

otseselt juhtimisstruktuuri. Pakutud lahendus toetab ühtset juhtimisloogikat ja on

ministeeriumi hinnangul põhjendatud.

Villu Kõve edastas kohtunikkonna seisukohad. Kohtunike enamus ei toetanud esitatud kujul

tagasisidevestluste regulatsiooni, pidades seda ebapiisavalt läbimõeldud lahenduseks, kuigi

põhimõttelist vastuseisu ideele tervikuna ei väljendatud. Tal endal puudub selles küsimuses

kindel seisukoht. Ringkonnakohtu kolleegiumi esimehe määramise osas valitses kohtunike

seas tugev vastuseis. Eelnõus pakutud lahendus, kus kohtu esimees nimetab kolleegiumi

esimehe, ei ole kohtunikkonna hinnangul sobiv. Senine praktika näeb ette kolleegiumi

esimehe valimise ning kohtunike üldine ootus on selle põhimõtte säilitamine, tuues

paralleelina ka Riigikohtu, kus esimehe valib üldkogu.

Kalle Laanet sõnas, et kohtuniku sõltumatuse põhimõtte ning selle piiride küsimus vajaks

eelnõus selgemat avamist. Praktikas viidatakse kohtuniku sõltumatusele sageli ka kohtute

tegevuse korraldamise kontekstis. Sõltumatuse raamid tuleks sõnaselgelt lahti kirjutada, et ka

Riigikogu liikmetel oleks üheselt arusaadav, kus kulgeb kohtuniku sõltumatuse piir.

Ando Kiviberg märkis, et tema hinnangul seisneb kohtuniku sõltumatuse põhimõte eelkõige

selles, et keegi ei tohi sekkuda õigusemõistmisse, mitte töökorralduslikesse küsimustesse.

Töökorralduse, tööülesannete andmise ja nende täitmise üle kontrolli teostamine kuulub kohtu

esimehe pädevusse ning kui kohtu esimees annab kohtunikule tööülesandeid, peab tal olema

ka õigus nende täitmist kontrollida. Selline korraldus ei ole vastuolus kohtuniku

sõltumatusega õigusemõistmise teostamisel.

Viljar Peep selgitas, et kohtud on organisatsioonidena suured ning hõlmavad lisaks

kohtunikele ka märkimisväärset hulka teisi ametnikke, sealhulgas kohtujuriste, istungi

sekretäre ja tugipersonali, keda kolleegiumi esimees või osakonnajuht oma ülesannete

täitmisel juhib. Sellest tulenevalt ei ole kolleegiumi esimehe roll koordineeriv üksnes

kohtunike vahel, vaid hõlmab ka vaheastme juhtimisfunktsiooni kogu üksuses. Küsimus, kas

kolleegium valib esimehe ise või nimetab selle kohtu esimees, puudutab laiemat

juhtimismudelit. Organisatsiooni tervikliku ja toimiva juhtimise tagamiseks on vajalik

koostöövõimeline juhtgrupp, mistõttu on põhjendatud, et kohtu esimees kujundab oma

juhtimismeeskonna ning määrab ka kolleegiumide juhid.

Ando Kiviberg ütles, et juhi õigus kujundada oma meeskond on üldine juhtimispõhimõte

ning leidis, et kohtutes ei ole sellest põhimõttest kõrvale kaldumine tema hinnangul

põhjendatud.

Viljar Peep märkis, et juhtimismudeli muutusena kavandatakse eelnõuga ka uue kohtu

juhtorgani, eestseisuse, loomine, kuhu kuuluksid ühelt poolt struktuuriüksuste juhid ning

teiselt poolt nendega võrdses arvus valitud kohtunikest liikmed. Selle organi ülesanne oleks

kinnitada kohtu jaoks olulised otsused, sealhulgas tööjaotusplaan ja kodukorra struktuur.

Selline lahendus loob tasakaalu kollektiivse juhtimise põhimõtte ja juhtimispõhise lähenemise

vahel.

Kalle Laanet pöördus uuesti kohtuniku sõltumatuse teema juurde ning küsis, kas selle

põhimõtte sisu ja piirid tuleks eelnõus selgemalt lahti kirjutada, et tagada üheselt arusaadav

käsitlus.

Viljar Peep vastas, et kohtuniku juhtimisülesannete ja kohtuasutuse korraldamise kontekstis

ei näe ta vastuolu kohtuniku õigusemõistmise sõltumatuse põhimõttega. Ta tõi esile, et

eelnõus käsitletud muudatused ei riiva kohtuniku sõltumatust õigusemõistmisel. Ta ei oska

täiendavalt pakkuda, milliseid täpsustusi oleks vajalik lisada, et see põhimõte oleks veelgi

selgemalt tagatud.

Kalle Laanet ütles, et kohtuniku sõltumatuse põhimõtte selgitamisel tuleks üheselt välja tuua,

et see seondub õigusemõistmisega ega laiene juhtimis- ja töökorralduslikele küsimustele.

Villu Kõve nõustus, et kohtuniku sõltumatuse põhimõte ei hõlma kohtu töökorraldusliku

juhtimist ning neid ei tuleks samastada, kuid leidis, et selle põhimõtte täiendav sõnastamine

eelnõus on keeruline, kuna tegemist on vaieldava ja erinevalt tõlgendatava küsimusega, mille

osas ei pruugi ükski formuleering saavutada üksmeelt. Ringkonnakohtu kolleegiumi esimehe

määramise või valimise küsimus peaks olema kooskõlas kohtu juhtorgani kujundamise

põhimõtetega. Kui juhtimine jääb kollektiivsemaks ja rohkem kohtunike endi poolt

kujundatavaks, tuleks säilitada ka kolleegiumi esimehe valimine. Juhul, kui juhtimismudel

liigub selgemalt kohtu esimehe määramisõiguse suunas, on loogiline kujundada samal

põhimõttel ka kolleegiumi esimehe ametikoht.

Viljar Peep märkis, et kohtute seaduses on juba sätestatud kohtuniku sõltumatuse

põhitagatised, mis on üldise iseloomuga ja seonduvad kohtuniku ametikohaga, hõlmates muu

hulgas ametiaja kestvust ja vastutuse küsimusi. Need tagatised puudutavad kohtuniku tegevust

õigusemõistjana ning ei ole otseselt seotud juhtimisülesannete ega kohtuasutuse korralduse

küsimustega.

V. Peep käsitles ka Madis Ernitsa ettepanekut kohtunike koolitusnõukogu koosseisu kohta,

mille kohaselt tuleks nõukogusse kaasata, lisaks Tartu Ülikooli esindajale, ka Tallinna

Ülikooli esindaja. Ministeeriumi hinnangul puudub vajadus koosseisu laiendamiseks

täiendavate ülikooliesindajate arvelt, kuna koolitusnõukogu koosseis hõlmab erinevaid

huvigruppe. Ta käsitles ka ettepanekut, mis puudutab kohtuniku ajutist roteerumist

kohtuvälisele õiguslikule tööle. Arutelu tulemusel leiti koos kohtujuhtidega, et selleks loa

andmine võiks jääda jätkuvalt kohtu esimehe pädevusse, arvestades tema rolli asutuse töö

korraldamisel ja tööjaotuse tagamisel. Arutelus kohtunikuteenistusvanuse ülempiiri muutmise

kohta sõnas ta, et kohtujuhtide hinnangul ei ole põhjendatud kehtiva regulatsiooni muutmine

ning eelistatakse senise korra säilitamist.

Villu Kõve lausus, et kohtunike roteerumise küsimuses on praktikas esinenud probleeme, kus

kohtu esimehed ei ole alati olnud valmis lubama kohtunikke ajutiselt kohtuvälisele tööle. Ta

pidas siiski mõistlikuks kehtiva regulatsiooni säilitamist. Kohtuniku teenistusvanuse teema

osas sõnas ta, et Riigikohtus on seda küsimust põhjalikult arutatud ning kohtunikkonna poolt

esitati alternatiivne ettepanek loobuda senisest ametiaja pikendamise praktikast. Ettepaneku

kohaselt tuleks kehtestada selge ülempiir, mille järgi kohtunik vabastatakse ametist

70-aastaseks saamisel, ilma võimaluseta ametiaega pikendada. Selline lahendus väldiks senist

ebamäärast ja edasi-tagasi pikendamise praktikat ning looks selgema ja üheselt mõistetava

regulatsiooni.

Viljar Peep märkis, et kehtiva regulatsiooni kohaselt on kohtuniku teenistusvanuse ülempiir

68 aastat, mida on võimalik pikendada kahel korral kahe aasta võrra, kuni 70 ja 72 eluaastani.

Helir-Valdor Seeder küsis, milline on kohtuniku teenistusvanuse pikendamise praktika.

Villu Kõve selgitas, et kohtuniku teenistusvanuse pikendamist esineb praktikas harva,

ligikaudu üks kord paari aasta jooksul ning neid otsuseid põhjendatakse erinevalt. Sageli on

teenistuse jätkamise põhjuseks kas kohtuniku soov jätkata tööd või vajadus katta ametikohti

olukorras, kus uusi kohtunikke ei ole piisavalt juurde tulemas. Pikendamise otsused on olnud

vaieldavad ning on esinenud ka juhtumeid, kus pikendamist ei toetata, mis on tekitanud

kohtunikkonnas pahameelt ja tunnet ebavõrdsest kohtlemisest. Selliste vaidluste vältimiseks

oleks otstarbekas kehtestada selgem ja üheselt mõistetav regulatsioon. Teema võib tulevikus

muutuda aktuaalsemaks, arvestades toimunud muutusi kohtunike pensionisüsteemis ning

asjaolu, et vanuse kasvades võib töövõime väheneda. Seetõttu oleks põhjendatud

subjektiivsete otsuste vältimine ning kõigile ühtse ja ette teada regulatsiooni kehtestamine.

Kalle Laanet küsis, kas teenistusvanuse ülempiiri käsitlemisel tuleks arvestada eluea

pikenemist. Kui kehtiv regulatsioon võimaldab töötamise pikendamist kuni 72. eluaastani, siis

võiks kaaluda ka kõrgemat piiri, näiteks 75 aastat.

Villu Kõve vastas, et teenistusvanuse ülempiiri tõstmisel tuleb arvestada riski, et vanuse

kasvades võib kohtuniku töövõime väheneda ning see võib mõjutada kohtusüsteemi

toimimist. Ta viitas Prantsusmaa kassatsioonikohtule ja Ameerika Ülemkohtule, kus

kohtunikud töötavad väga kõrge eani, mis võib tekitada küsimusi nende tegeliku töövõime

kohta. Selliste olukordade vältimiseks ei ole otstarbekas jätta otsustamist üksikjuhtumite

kaupa hinnanguliseks, vaid pigem kehtestada selge ja ühtne vanusepiir. Tema hinnangul on

enamikus riikides kohtunikele kehtestatud kindel ülempiir, mis jääb üldjuhul alla 70 eluaasta.

Viljar Peep käsitles järgmisena Riigikohtu ettepanekuid. Eelnõu keskseks põhimõtteks on

siduda kohtusüsteemi struktuur ja ressursid riigieelarve menetlusega, mille käigus esitatakse

kord aastas tervikpakett kohtute arvu, kohtunike arvu ning menetlusnäitajate kohta.

Ministeerium on teinud ettepaneku sätestada seaduses kohtunike arv liikide kaupa

ülempiirina, sarnaselt kehtivale regulatsioonile Riigikohtu kohtunike osas. Riigikohus on

omalt poolt pakkunud välja teistsuguse lähenemise, mille kohaselt tuleks senised ülempiirid

kujundada alampiirideks. See tähendab, et seaduses sätestataks minimaalne kohtunike arv.

Selle ettepaneku taga on muu hulgas eelarveline loogika, mille kohaselt vakantsete

kohtunikukohtade puhul ei jää vastav rahastus kohtusüsteemi kasutusse, vaid liigub tagasi

riigikassasse, kuigi töö tuleb siiski ära teha. Ta leidis, et kuigi Riigikohtu ettepaneku eesmärk

tagada stabiilsem rahastus on mõistetav, tuleks ministeeriumi hinnangul jääda eelnõus

pakutud lahenduse juurde. Selle kohaselt sätestatakse kohtunike arv ülempiirina. Alampiiri

kehtestamine võiks tekitada ebamäärase ja raskemini hallatava olukorra.

Villu Kõve nõustus, et tegemist on kohtusüsteemi finantsgarantiide seisukohalt ühe keskse

küsimusega ning väljendas selget vastuseisu nn „kuni“ põhimõttele, pidades seda

ebamääraseks. Selline lähenemine jätab kohtunike arvu planeerimise liialt lahtiseks ega anna

kohtusüsteemi toimimiseks piisavat kindlust. Võimaliku kompromissina võiks seaduses

sätestada konkreetse kohtunike arvu, mida oleks võimalik vajaduse korral riigieelarve

menetluse käigus muuta. Sarnane loogika kehtib ka praegu, kus kohtunike arvu ei saa ilma

kohtute nõukogu kaasamiseta muuta, kuigi ametikohtade täitmise üle saab otsustada. Kindla

arvu sätestamine annaks kohtusüsteemile vajaliku stabiilsuse ja võimaldaks tööd ja raha

paremini planeerida, samas kui „kuni“ põhimõte jätab olukorra liiga määratlematuks.

Kalle Laanet küsis, kas kohtunike arv määratakse igal aastal riigieelarve seadusega

järgmiseks aastaks, samas kui eelnõus nähakse ette ka kohtunike arvu ülempiir. Ta palus

selgitada, kuidas need kaks mehhanismi omavahel suhestuvad.

Viljar Peep selgitas, et kohtunike arvu määramine on osa laiemast paketist, mis esitatakse

riigieelarve menetluse käigus, kus kohtusüsteem põhjendab seadusandjale, kui palju

kohtunikke ja ressursse on seatud menetlusnäitajate saavutamiseks vajalik. Ta ei pidanud

mõistlikuks igal aastal kohtunike arvu puhul seadust muuta ning pidas tähtsaks seaduses

sätestatud lubatud ülempiiri, mille piires kohtusüsteem saab tegutseda. Kui tegelik kohtunike

arv jääb seaduses ette nähtud ülempiiri sisse, siis on võimalik ametikohad täita ning vastav

rahastus on ka eelarves arvestatud. „Kuni“ põhimõte määrab lubatud maksimaalse piiri, mitte

igal aastal fikseeritava täpse arvu.

Kalle Laanet tõi esile võimaliku probleemi. Kui seaduses sätestatakse kohtunike arvu

ülempiir, võib tekkida olukord, kus riigi vajadused muutuvad, kuid ülempiir takistab

kohtunike arvu suurendamist. Näiteks olukorras, kus tegelik vajadus võiks olla oluliselt

suurem, näiteks 200 kohtunikku.

Viljar Peep lausus, et kohtunike ametikohtade täitmine on ajamahukas protsess, mis võib

kesta ligikaudu kolmveerand aastat, mistõttu ei ole realistlik kiirete ja ulatuslike muudatuste

tegemine lühikese aja jooksul. Kohtunike arvu ja kohtusüsteemi vajadusi on mõistlik hinnata

kord aastas riigieelarve menetluse käigus, lähtudes rahvaesinduse seatud menetlusnäitajatest

ja eesmärkidest. Praktikas ei esine olukordi, kus lühikese aja jooksul tekiks vajadus oluliselt

suurendada või vähendada kohtunike arvu, mistõttu on aastapõhine planeerimine piisav.

Villu Kõve sõnas, et tegemist on kohtusüsteemi finantsgarantiide seisukohalt väga

põhimõttelise küsimusega ning „kuni“ põhimõte ei taga piisavat kindlust eelarve

planeerimisel. Kindla kohtunike arvu puudumisel jääb ebaselgeks, millise arvestuse alusel

toimub kohtusüsteemi rahastamine. Seaduses fikseeritud konkreetne kohtunike arv annaks

vähemalt kindluse, et vastavas mahus on eelarveline kate olemas, sõltumata sellest, kas kõik

ametikohad on kohe täidetud. Ta tõi välja, et kehtiva regulatsiooni kohaselt on kohtunike arv

sisuliselt paika määratud ning seda ei saa ühepoolselt muuta, mis tagab suurema stabiilsuse.

„Kuni“ põhimõte muudaks olukorra ebamäärasemaks ning halvendaks finantsgarantiisid,

mistõttu ta pidas oluliseks kaaluda lahendust, kus seaduses sätestatakse konkreetne kohtunike

arv. Sellisel juhul oleks võimalik seda arvu vajaduse korral muuta seaduse ja riigieelarve

menetluse kaudu, tagades samas kohtusüsteemile stabiilse ja etteaimatava toimimise

raamistiku.

Helir-Valdor Seeder tõstatas küsimuse eelarvemenetluse ja seaduses sätestatud regulatsiooni

omavahelise suhte kohta. Ta väljendas kahtlust, kas kohtute arvu või kohtumajade muutmine

riigieelarve seaduse kaudu on kooskõlas eraldi seadustes sätestatud regulatsiooniga. Ta juhtis

tähelepanu võimalusele, et selline lahendus võib viia olukorrani, kus erinevates seadustes on

sama küsimuse kohta erinevad arvud. Ta pidas vajalikuks selle regulatsiooni täiendavat

läbimõtlemist.

Viljar Peep käsitles Riigikohtu ettepanekut kohtuniku tagasipöördumise sätete kohta. Kehtiva

regulatsiooni kohaselt on kohtunikule tagatud võimalus naasta oma ametikohale juhul, kui ta

on ajutiselt siirdunud kohtusüsteemist väljapoole mõnele muule juriidilisele ametikohale,

näiteks rahvusvahelisse kohtusse või muule õigusalasele positsioonile. Kui tagasipöördumine

toob kaasa kohtunike arvu ajutise ületamise, on see lubatud ning tasandub aja jooksul

loomuliku tööjõu liikumise kaudu. Eelnõu kohaselt ei määratleta enam kohtunike arvu

üksikute kohtute kaupa, vaid kehtestatakse kohtunike koguarv liikide lõikes üle riigi. Selline

lahendus annab kohtusüsteemile suurema paindlikkuse ressursside ümberjaotamisel erinevate

kohtute vahel vastavalt vajadusele ning võimaldab paremini tagada ka tagasipöörduvatele

kohtunikele ametikoha. Aruteludes kohtujuhtidega on tõstatatud ka võimalus sätestada

seaduses eraldi garantiid teatud riiklikult oluliste ametikohtade puhul, näiteks Euroopa Liidu

Kohtu ja Euroopa Inimõiguste Kohtu kohtunike jaoks, et nende tagasipöördumine oleks

üheselt tagatud.

Villu Kõve kommenteeris, et kohtunike tagasipöördumise regulatsioon on kohtunikkonna

jaoks keskse tähtsusega, kuna võimalus ajutiselt liikuda teistesse ametitesse eeldab kindlat

garantiid, et hiljem on võimalik oma ametikohale naasta. Eelnõus pakutud muudatus

nõrgestab seda garantiid, kuna senine regulatsioon tagab tagasipöördumise kindlamalt.

Kohtunike roteerumine erinevatesse ametitesse, sealhulgas ministeeriumisse või

akadeemilisele tööle, on olnud oluline osa kohtunike karjäärimudelist ning aitab kaasa

süsteemi arengule. Praktikas on selliseid liikumisi toimunud ning need on olnud kasulikud nii

kohtusüsteemile kui ka laiemalt õiguskorrale. Tagasipöördumise võimaluse säilitamine ei

kujuta endast märkimisväärset koormust, arvestades kohtunike loomulikku liikumist ja

pensioneerumist, mistõttu ajutised ületamised tasanduvad aja jooksul. Selle garantii

nõrgendamine vähendaks kohtunike motivatsiooni ning palus säilitada senine laiem

tagasipöördumise võimalus, mitte piirata seda üksnes üksikute ametikohtadega Euroopa Liidu

Kohtus ja Euroopa Inimõiguste Kohtus.

Viljar Peep käsitles kohtunike koondamise küsimust. Piirarvu vähendamine alla tegeliku

ametis olevate kohtunike arvu võib kujuneda aluseks kohtunike koondamisele. Kehtivas

õiguses on koondamine võimalik näiteks juhul, kui kohus või kohtumaja suletakse, kuid

praktikas ei ole piirarvu vähendamist selliselt rakendatud. Tegemist on õiguslikult ebakindla

küsimusega, kuna eluaegse ametisse nimetamise põhimõtet arvestades võib tekkida vaidlus

selle üle, kas seadusandja poolt piirarvu vähendamine saab olla piisav alus kohtunike ametist

vabastamiseks.

Villu Kõve märkis, et kohtunike koondamise küsimus on kohtunikkonnas tekitanud tugevaid

reaktsioone, viidates varasemale juhtumile, mis puudutas Põlva kohtumajaga seotud vaidlust.

Sel juhul leidis Riigikohtu üldkogu, et Põlva kohtumaja juhile tuleb maksta hüvitist, et vältida

põhiseadusvastast olukorda. Sellest praktikast lähtuvalt on Riigikohtu enamuse seisukoht, et

eelnõus kavandatud lahendus ei pruugi olla põhiseaduspärane.

Ando Kiviberg tõstatas küsimuse, mis saab olukorras, kus kohtu likvideerimise või

kohtumaja sulgemise korral ei ole kohtunik nõus jätkama teenistust sama astme ja valdkonna

kohtunikuna teises talle pakutavas teenistuskohas.

Viljar Peep tõi näitena Põlva kohtumaja juhtumi, kus kohtumaja sulgemisel ei soovinud

kohtunik jätkata teenistust teises asukohas, näiteks Võrus või Tartus. Kohtunik koondati.

Villu Kõve täpsustas, et põhiseaduspäraseks ei saa pidada lahendust, mille kohaselt võiks

kohtunike arvu vähendamine muudel põhjustel tuua kaasa kohtunike koondamise. Varasemas

Põlva kohtumaja juhtumis oli olukord teistsugune, kuna kohtunik oli ise nõus lahkuma ning

vaidlus puudutas eelkõige seda, kas talle tuli pakkuda teist teenistuskohta.

Viljar Peep selgitas, et eelnõust tuleks siis eemaldada kohtunike koondamise aluste hulgast

võimalus siduda see kohtunike arvu vähendamisega.

Helir-Valdor Seeder märkis, et tekib vastuoluline olukord, kui kohtunikuamet on eluaegne,

kuid samal ajal kehtestatakse seaduses või riigieelarvega kohtunike arvu piirnormid. Kui neid

piirnorme ei ole võimalik tegelikkuses rakendada ega viia kohtunike arvu vähendamiseni, siis

muutub nende kehtestamine sisuliselt mõttetuks. Sellisel juhul puuduks piirnormidel

praktiline mõju ning tekib küsimus nende eesmärgipärasuses.

Villu Kõve selgitas, et kohtunike arvu piirnormide kehtestamine ei ole sisutühi, kuna

kohtunikkonnas toimub pidev liikumine ning piirarvu vähendamine tähendab, et edaspidi ei

täideta vabanevaid ametikohti. Selline regulatsioon toimib tulevikku suunatult, kuna näiteks

pensionile mineva kohtuniku asemele uut enam ei nimetata. Praktikas ei ole

kohtunikukohtadele suurt konkurentsi. Ta viitas hiljutisele konkursile, kus maakohtuniku

kohtadele kandideeris vaid üheksa inimest. Huvi kohtunikukoha vastu on piiratud, mis

omakorda mõjutab ka süsteemi tegelikku toimimist ja võimalusi kohtunike arvu

kujundamisel.

Helir-Valdor Seeder ütles, et kohtunike arvu piirnormi tähendus võib olla tõlgendatav kahel

viisil, kas tulevikku suunatud piiranguna uute kohtunike ametisse nimetamisel või konkreetse

alusena riigieelarves vahendite eraldamiseks. Sellise mitmetimõistetavuse vältimiseks tuleks

seaduses või seletuskirjas selgelt määratleda, mida piirarvu all mõeldakse ja kuidas seda

rakendatakse, et vältida hilisemaid erinevaid tõlgendusi.

Viljar Peep tutvustas maakohtute ja ringkonnakohtute eestseisuste komplekteerimise

ettepanekuid. Eelnõu lähtub kohtute endi arengukavas väljendatud põhimõttest, mille kohaselt

peaksid kohtu olulisemad otsused langetama kollegiaalsed juhtorganid. Sellesse juhtorganisse

peaksid kuuluma nii juhid kui ka kohtunike poolt valitud esindajad, tagamaks tasakaalu

juhtimise ja kohtunikkonna kaasamise vahel. Riigikohtu ettepanek näeb ette eestseisuse

piiramist üksnes suurematesse kohtutesse ning selle täielikku valitavust, kuid ministeeriumi

hinnangul ei ole selline lahendus otstarbekas. Erinevate juhtimismudelite rakendamine eri

kohtutes looks süsteemis ebaühtlust ning segadust. Eelnõu kohaselt moodustab eestseisus

kohtu juhtorgani, kes kinnitab olulisemad otsused, sealhulgas tööjaotusplaani ja töökorralduse

struktuuri. Tasakaalustatud lahendusena nähakse ette eestseisuse koosseis, kus pooled liikmed

on struktuuriüksuste juhid ning pooled kohtunike üldkogu poolt valitud kohtunikud, mis tagab

nii juhtimisfunktsiooni kui ka kohtunikkonna esindatuse.

Villu Kõve lausus, et eestseisuse küsimus on olnud üks vaieldavamaid teemasid, tuues esile,

et kohtunike seas puudub selles osas üksmeel. Kuigi tema isiklikult toetab eelnõus pakutud

lahendust, ei toeta seda paljud tema kolleegid, kes eelistavad, et eestseisus moodustataks

üksnes suuremates kohtutes ning et selle koosseis oleks täielikult valitav. Väiksemate kohtute

puhul, nagu näiteks Tartu Halduskohus, ei pruugi eestseisuse loomine olla otstarbekas,

arvestades kohtunike vähest arvu. Vähemalt suuremates kohtutes soovitakse säilitada

valitavuse põhimõte.

Kalle Laanet märkis, et ettepanekus viidatud suurusjärgule „üle 50 kohtuniku“ vastab vaid

Harju Maakohus. Ta sõnas, et seetõttu võiks kaaluda selle sõnalist väljatoomist.

Viljar Peep tõi näitena väiksema kohtu, Tartu Halduskohtu, kus kohtunike arv on väike ning

töö toimub nii Tartus kui Jõhvis. Sellises olukorras on mõistlik, et kohtu juhtimisega tegeleb

väiksem juhtgrupp, kes teeb otsuseid tööjaotuse, spetsialiseerumise ja töökorralduse kohta,

mitte kogu kohtunike kollektiiv. Juhtimisülesannete koondamine väiksemasse juhtorganisse

aitab tagada tõhusama ja selgema juhtimise.

Ando Kiviberg lausus, et peab paindlikkust põhjendatuks ning kohtuesimeestele on

juhtimisorganid kindlasti vajalikud. Mudeli kujundamisel tuleks arvestada tegelikku olukorda

ning tagada, et lahendus vastaks praktilistele vajadustele. Ta tõi esile, et kui eestseisuse

süsteem on põhjendatud suuremates kohtutes, ei ole välistatud selle rakendamine ka

väiksemates kohtutes, kuid koosseis ja proportsioon peaksid olema kohtu suurusele vastavad

ja mõistlikud.

Viljar Peep rääkis järgmisena tööjaotusplaani kehtestamisest ja kohtunike

spetsialiseerumisest. Nii kehtiv seadus kui ka eelnõu näevad ette tööjaotusplaani kehtestamise

üheks kalendriaastaks, kuid kohtujuhtide hinnangul ei ole selline ajaline piirang vajalik ning

mõistlikum oleks kehtestada plaan tähtajatult, muutes seda vajaduse korral. Eelnõu käsitleb ka

kohtunike spetsialiseerumist, tuues esile, et senine praktika on olnud ebaühtlane ning

spetsialiseerumist on rakendatud erinevalt või ebapiisavalt. Seetõttu on eelnõus ette nähtud

määratleda peamistes õigusemõistmise valdkondades ehk tsiviil-, haldus- ja kriminaalasjades

olulisemad spetsialiseerumissuunad, mis oleksid seotud ka kohtunike koolituse ja pädevuste

arendamisega. Selline lähenemine aitab tagada sisulisema spetsialiseerumise, arvestades eri

valdkondade eripära ja vajalikke teadmisi. Konkreetne korraldus, kuidas spetsialiseerumine

kohtus üles ehitatakse, jääb paindlikult kohtusüsteemi enda otsustada, võimaldades valida

sobiva struktuuri vastavalt praktilistele vajadustele.

Villu Kõve märkis, et spetsialiseerumise küsimuses puudub tal isiklikult tugev seisukoht, kuid

kohtunikkonna seas on leitud, et eelnõus pakutud ulatuslik spetsialiseerumisvaldkondade

loetelu seaduses võib olla ebamõistlikult mahukas ja kohmakas. Valdkondade määratlemisel

võiks pigem usaldada kohtute nõukogu otsustusõigust. Liiga detailne loetelu seaduses võib

jääda deklaratiivseks ega pruugi arvestada tegelikke vajadusi eri kohtutes, mistõttu oleks

paindlikum lähenemine tema hinnangul otstarbekam.

Ando Kiviberg nõustus Villu Kõve seisukohaga. Ta toetas subsidiaarsuse põhimõtet ehk

otsuseid teha võimalikult madalal ja asjakohasel tasandil. Kui kohus ise näeb oma vajadusi,

peaks tal olema ka õigus otsustada spetsialiseerumise suundade ja korralduse üle.

Viljar Peep käsitles järgmisena Riigikohtu ettepanekut kohtute nõukogu kohtunikest liikmete

kohta, mille kohaselt ei nähtaks neile ette eraldi asendusliikmeid. Ettepaneku põhjenduse

kohaselt ei taga käigupealt töösse lülituv asendusliige nõukogu ühtlast tööstiili. Ka

kohtujuhtide nõukogu on toetanud asendusliikmete sätte eelnõust väljajätmist ning

ministeerium nõustub selle lähenemisega. Eelnõus on säte, mille kohaselt arutab kohtute

nõukogu esimehega Riigikogule esitatavat ülevaadet. Riigikohus peab selle seaduses

sätestamist mitteoluliseks. Kui Riigikohus peab seda mitteoluliseks, toetab ka ministeerium

selle sätte eelnõust väljajätmist. Järgmiseks on ettepanek, mille kohaselt võiks kohtute

nõukogu pädevus olla antud avatud loeteluna, võimaldades arutada ka muid küsimusi.

Ministeerium toetab seda ettepanekut. Kohtute arengukava küsimuste puhul, kus uue

eelarvestamise süsteemi raames esitab kohtusüsteem oma eesmärgid koos riigieelarve

projektiga, ei saa arengukava olla vabatahtlik. Planeerimisdokumentide olemasolu on vajalik

pikaajalise eelarve planeerimise ja eesmärkide seadmiseks. Ta märkis, et kohtusüsteem peaks

küll ise kinnitama oma arengukava, kuid see peab olema kooskõlas riigi üldiste

arengudokumentidega, eelkõige parlamendi tasemel heaks kiidetud poliitika põhialuste ja

Eesti pikaajalise arengustrateegiaga. Täitevvõimu arengukavadega ei pea kohtute arengukava

olema kooskõlas, kuna lõplik eelarveotsustus toimub seadusandja tasandil.

Villu Kõve tõi välja, et kuigi tal endal puudub arengukava küsimuses kindel seisukoht, on

kohtunikkonnas väljendatud tugevat kriitikat selle suhtes, et kohtute arengukava peab olema

kooskõlas riigi üldiste arengudokumentidega. Sellist nõuet on võimude lahususe põhimõtte

seisukohalt peetud problemaatiliseks, samuti on küsitav, mida selline kooskõla sisuliselt

tähendab. Vastav säte võib jääda sisult ebamääraseks.

Ando Kiviberg ei nõustunud eelkõnelajaga ning leidis, et rahval ja rahvaesindajatel peab

olema õigus seada ootusi kohtusüsteemile kui riigivõimu osale.

Villu Kõve täpsustas, et ei pidanud silmas kohtusüsteemi täielikku eraldatust, vaid märkis, et

kui seadusandja soovib kohtusüsteemi suunata, võib ta ka ise arengukava kinnitada ja

vastavad ressursid määrata. Ebamäärane nõue arvestada üldiste arengudokumentidega ei anna

sisulist juhist ega lisa selgust.

Viljar Peep käsitles kohtusüsteemi esindamist Riigikogus eelarvemenetluses. Eelnõu kohaselt

otsustab kohtusüsteem ise, kes teda esindab, olgu selleks Riigikohtu esimees või mõni muu

esindaja. Distsiplinaarkaristuse kustumise pikendamise küsimuse kohta sõnas ta, et vastav

muudatus lisati eelnõusse algselt Riigikohtu ettepanekul. Kui Riigikohus on oma seisukohta

muutnud ega pea seda enam vajalikuks, ei näe ministeerium põhjust sellele vastu vaielda.

Villu Kõve kommenteeris, et vahepeal toimunud praktika muutuste tõttu on leitud, et

distsiplinaarkaristuse kustumisel ei ole kehtiva õiguse järgi sisulist tähendust. Seetõttu ei ole

mõistlik seda küsimust eraldi reguleerida ega kustumise tähtaegu pikendada või lühendada,

vaid pigem jätta vastav säte eelnõust välja.

Viljar Peep ütles, et redaktsioonilisi ettepanekuid on otstarbekas arutada komisjoni

sekretariaadiga ning mitte kulutada nendele istungi aega. Ta märkis, et Eesti Kohtunike

Ühingu ettepanekuid on käesoleval istungil juba varasemate arutelupunktide juures käsitletud.

Need ettepanekud puudutasid eeskätt eestseisuse moodustamist ning kohtu esimehe, üldkogu

ja eestseisuse vahelist pädevusjaotust. Ministeeriumi hinnangul on eestseisuse loomine kohtu

tõhusamaks juhtimiseks oluline. Töökollektiivi käsitlemine üldise juhtimisorganina ei pruugi

olla asutuse juhtimise seisukohalt kõige otstarbekam lahendus.

Villu Kõve juhtis tähelepanu redaktsioonilisele küsimusele, mis seondub infosüsteemi

vastutusega. Eelnõus kasutatud kaasvastutuse mõiste jäi ebaselgeks. Tegemist ei ole üksnes

redaktsioonilise detailiga, vaid sisulise küsimusega, mis puudutab vastutuse jaotust ja mis on

tekitanud kohtunikkonnas tõsiseid küsimusi. Vastava regulatsiooni sisu tuleks täpsustada, et

oleks selge, kes ja mille eest vastutab.

Viljar Peep selgitas, et Riigikohtu esimehe märkus puudutab kohtute infosüsteemi

regulatsiooni, kus kehtiva korra kohaselt on vastutavaks töötlejaks ministeerium ning lisaks

on erinevad kasutajad ja teenuseosutajad. Eelnõuga pakutakse lahendus, mille kohaselt

oleksid Eesti kohtud, kes infosüsteemi oma tööks kasutavad ja sinna andmeid sisestavad,

kaasvastutavad töötlejad. Kohtuteenistus oleks see kaasvastutav töötleja, kes vastutab

süsteemi haldamise ja arendamise eest. Selline lahendus lähtub andmekaitse ja andmekogude

regulatsioonist, mille kohaselt peab igal andmekogul olema vastutav töötleja. Kõiki volitatud

töötlejaid ei ole vajalik õigusaktis eraldi loetleda, kuna nende määramine toimub praktilise

juhtimise tasandil.

V. Peep käsitles Tartu Ringkonnakohtu ettepanekuid. Esimene on seotud kohtuhalduse

ülemineku rahastamisega. Mitmed kohtusüsteemi tugifunktsioonid, nagu arhiivid, tõlkimine,

infoteenistus, turvateenistus ja personalitöö, on juba aastaid olnud tsentraliseeritud ning need

on kavas koondada loodavasse tugikeskusesse. Kohtute haldusülesannete täitmiseks on

kavandatud täiendav rahastus, mille kohaselt suurendatakse kohtute eelarve baasi ning

lisatakse täiendavaid vahendeid ka infosüsteemide arendamise ja haldamise võimekuse

tagamiseks. Kohtute infosüsteemi üleandmisega seoses nähakse ette lisarahastus

IT-võimekuse tagamiseks ning süsteemi haldamiseks. Tegemist on osaliselt muutuvate

kuludega sõltuvalt süsteemide mahust ja arendustest. Osa arendustegevusest jääb jätkuvalt

projektipõhiseks ega ole püsieelarvega kaetud. Üldpildis ei lisandu kohtusüsteemile uut raha

väljastpoolt, vaid küsimus on olemasolevate vahendite ümberjaotamises ministeeriumi ja

kohtusüsteemi vahel. Kavandatud muudatuste tulemusel suureneb pigem kohtute haldamiseks

kasutatav ressurss. V. Peep märkis, et osa järgmisi Tartu Ringkonnakohtu ettepanekuid on

komisjonis juba käsitletud, kuid tõi täiendavalt esile eelarveprotsessi puudutava ettepaneku,

mille kohaselt peaks ministeerium esitama lisaks kohtusüsteemi sisendile koondhinnangu

kavandatavate õigusloomeliste ja digiarengute kohta, mis mõjutavad kohtumenetlust ja

kohtute eelarvestamist. Selle sätte eesmärk on suunata ministeeriumi hindama eelarve

koostamise käigus süsteemselt kohtumenetluse tervikpilti. Kuigi tegemist ei ole kohtuid

siduva kohustusega ega nõudega nende hinnangutega arvestada, on sätte eesmärk eelkõige

ministeeriumi enda analüüsi- ja planeerimisvõimekuse parandamine. Sätte eesmärk ei pruugi

olla piisavalt selgelt väljendatud ning see on tekitanud küsimusi selle vajalikkuse kohta.

V. Peep käsitles Pärnu Maakohtu, Tartu Halduskohtu ja Viru Maakohtu ettepanekuid,

märkides, et need puudutavad muuhulgas ressursiküsimusi ning koostöömehhanisme

kohtuhaldusteenistuse ja kohtute vahel. Praktiliste küsimuste lahendamiseks toimub

regulaarselt kohtujuhtide ja projektijuhi nõupidamine, kus käsitletakse kohtureformi

ettevalmistamist igapäevase töö tasandil. Tööülesannete jaotuse ning tulevase koostöö

korraldusega seotud küsimused on suunatud sellesse arutelukanalisse, et need saaksid

õigeaegselt lahendatud. Ta märkis, et kohtusüsteemis on erinevaid seisukohti teenistuse

ülesannete määratlemise ulatuse kohta: osa kohtujuhte eelistab anda suurema otsustusõiguse

kohtute nõukogule, samas kui Riigikohtu esimehe hinnangul peaks tugistruktuuril olema

sisulisem roll. Eelnõu sõnastusega on püütud leida nende erinevate lähenemiste vahel

tasakaalustatud lahendus.

V. Peep sõnas, et Harju Maakohtu ettepanekuid on juba arutatud. Ühe Harju Maakohtu

ettepaneku kohaselt ei peaks kohtunike koolituskava kinnitamine kuuluma üldkogu

pädevusse, vaid pigem kohtu esimehe või eestseisuse ülesannete hulka. Ministeerium peab

sellist lähenemist mõistlikuks. Ta selgitas ka menetlusgruppide olemust. Erinevalt seadusega

ette nähtud kolleegiumidest ja osakondadest on menetlusgrupid kohtu sisene töökorralduslik

lahendus, mille kaudu korraldatakse kohtunike ja ametnike tööjaotust konkreetsete teemade

või valdkondade kaupa. Menetlusgruppide moodustamine ja ülesehitus on täielikult kohtu

enda otsustada. Tartu Maakohtu ettepanekud on juba varasemates aruteludes käsitletud.

Villu Kõve tõi esile kaks täiendavat ettepanekut, mis puudutavad riigieelarve seadust ja

riigivastutuse seadust. Need ettepanekud ei ole tabelis kajastatud, kuid seonduvad otseselt

kohtuhaldusega. Riigieelarve osas ei ole põhjendatud lahendus, mille kohaselt kajastatakse

eelarves iga üksiku kohtu eelarvet eraldi, ning pidas mõistlikuks käsitleda kohtusüsteemi

eelarvet koondina, jättes jaotuse kohtute nõukogu otsustada. Ta tõstatas ka küsimuse riigi

vastutusest. Eelnõu ei käsitle piisavalt selgelt olukordi, kus kohtute tegevusest võib tuleneda,

näiteks ülemäärase menetlusaja tõttu, riigivastutus. Kui varem oli see vastutus seotud

ministeeriumiga, siis kohtuhalduse ümberkorraldamisel tekib küsimus, millisest allikast

sellistel juhtudel hüvitised kaetakse. Ta leidis, et see aspekt vajab täiendavat läbimõtlemist,

sealhulgas võimaliku reservi või muu lahenduse kujundamist.

Viljar Peep rääkis eelnõu jõustumise ajakavast. Kohtud on väljendanud kahtlust, kas eelnõu

õnnestub rakendada alates 1. jaanuarist 2027, sõltuvalt selle vastuvõtmise ajast. Kuigi

ettevalmistustööd on kohtujuhtidega juba mõnda aega kestnud ning peaksid võimaldama

mõistlikku rakendamist, võib vastuvõtmise nihkumine hilissügisesse tuua kaasa vajaduse

vaadata üle eelnõu jõustumistähtaeg.

Ando Kiviberg tõstatas Villu Kõve poolt esile toodud küsimuse riigi rahalise vastutuse kohta.

Ta küsis, kes peaks kandma kahju olukorras, kus kohtute tegevuse tõttu tekib riigivastutus,

näiteks menetluse põhjendamatu venimise korral.

Villu Kõve sõnas, et keskne küsimus on, kuidas selline vastutus süsteemselt korraldatakse,

eelkõige kust kaetakse hüvitised olukorras, kus kohtute tegevuse tõttu tekib kahju. Pelgalt

põhimõte, mille kohaselt kohus vastutab oma vigade eest, ei anna vastust rahastamise

küsimusele. Ta juhtis tähelepanu riskile, et ilma selge lahenduseta võib see mõjutada kogu

kohtusüsteemi finantsilist stabiilsust. Tegemist ei ole väikese probleemiga. Ta sõnas, et

kohtuhalduse ümberkorraldamisel tuleb kindlasti läbi mõelda, kuidas sellised nõuded

kaetakse.

Kalle Laanet küsis, kuidas on riigivastutuse nõuete hüvitamine korraldatud kehtiva süsteemi

järgi.

Viljar Peep selgitas, et mõnede sõltumatute õigusametite, nagu notarite ja kohtutäiturite

puhul kannab võimaliku kahju nende kutsekoda. Kehtiva süsteemi kohaselt on riigivastutuse

nõuete katmine seotud Justiits- ja digiministeeriumi eelarvega, kus on ette nähtud kohtute

eelarvete reserv. Esmalt kaetakse sellised nõuded sellest reservist ning kui sellest ei piisa,

otsitakse lahendusi ministeeriumi enda vahenditest või vajadusel taotletakse täiendavat

rahastust valitsuse reservist. Õigusemõistmisega tekitatud kahju hüvitamine on piiratud

juhtudega, kus tegemist on näiteks kuriteoga. Pelgalt erinevad kohtuastmete otsused ei kujuta

endast riigivastutuse kohaldamise alust.

Mari-Liis Mikli täpsustas, et kehtiva korra kohaselt on Justiits- ja digiministeeriumil

kohustus katta riigivastutuse nõuded, kuna kohtute eelarve kuulub ministeeriumi

valitsemisalasse. Olukorras, kus eelnõu kohaselt viiakse kohtute eelarve ministeeriumi

haldusalast välja, ei ole enam põhjendatud, et ministeerium jätkaks nende kulude katmist,

kuna vastavad vahendid antakse üle kohtusüsteemile.

Helir-Valdor Seeder märkis, et riigivastutuse küsimus on sisuliselt väga tõsine. Ta leidis, et

eelnõus pakutud lahendus võib olla liialt lihtsustatud, arvestades, et kohtute eelarve

üleandmisel puudub neil samasugune paindlikkus ja reservimehhanismid nagu riigil. Pelgalt

eelarve üleandmine kohtutele ei lahenda vastutuse rahastamise küsimust ning pidas vajalikuks

see seaduses täpsemalt reguleerida, toetades selles osas Villu Kõve seisukohta.

Viljar Peep ütles, et sarnane probleem võib tekkida ka teistes riigiasutustes, näiteks

õiguskantsleri või Riigikogu Kantselei puhul, kus ootamatute ja suurte kulude katmiseks on

kasutada üksnes piiratud reservfond.

Villu Kõve tõi esile, et riigivastutuse küsimus ei piirdu üksnes kuriteoga tekitatud kahjuga,

vaid praktikas on peamiseks probleemiks menetluse põhjendamatu venimine, mille puhul

võivad tekkida kahju hüvitamise nõuded. Sellised nõuded on juba praegu võimalikud ning

võivad sageneda. Ta juhtis tähelepanu ka olukorrale, kus mõni säte tunnistatakse

põhiseadusvastaseks või vastuolus olevaks rahvusvaheliste kohustustega, millele tuginedes on

kohtud varem otsuseid teinud, tekitades seeläbi potentsiaalseid hüvitamiskohustusi. Ta küsis,

kas sellisel juhul peaks kohus katma kahju oma eelarvest. Selline lahendus võib ohustada

kohtunike sõltumatust, kuna olukorras, kus kohus peab hüvitama kahju oma eelarvest, võib

see mõjutada kohtunike otsustusvabadust, eriti halduskohtunike puhul, kes lahendavad riigi

vastu esitatud kahjunõudeid. Ta leidis, et see risk tuleb eelnõu edasisel kujundamisel kindlasti

läbi mõelda.

Ando Kiviberg märkis, et jätkatakse halduskohtumenetluse ja riigilõivudega seotud

ettepanekutega (Lisa 2).

Mari-Liis Mikli selgitas, et esimene ettepanek on Riigikohtult ja on redaktsiooniline

muudatus, mille kohaselt muudetakse normi sõnastust nii, et määruskaebuse kohta tehtud

lahend ei ole edasikaevatav. Sisulist muudatust see ei too ning ministeerium toetab

ettepanekut. Ta käsitles ka Notarite Koja ettepanekut. Tegemist on analoogse küsimusega,

mida on käsitletud advokatuuri ja Patendivolinike Koja puhul. Kehtiva regulatsiooni kohaselt

võib koda taotleda halduskohtult abi tõendite kogumiseks või nende tagamiseks, kuid

praktikas seda võimalust ei kasutata. Eesmärk on viia kohtust välja tegevused, mis ei ole

seotud õigusemõistmisega. Ministeerium koja ettepanekut ei toeta.

Ando Kiviberg küsis, kas advokatuur ei ole selle muudatuse kohta arvamust avaldanud.

Mari-Liis Mikli vastas eitavalt.

M.-L. Mikli selgitas, et kolmas ettepanek on Riigikohtult ja tegemist on sama

eelarveküsimusega, mida käsitleti ka kohtukorralduse kontekstis, mille eelnõu sätte kohaselt

liigendatakse kohtute grupi kulud riigieelarves administratiivselt asutuste kaupa. Selle sätte

osas väljendati muret, et see võib vähendada paindlikkust. Hiljutiste arutelude tulemusel

Riigikohtu esindajate, Rahandusministeeriumi ametnike ja Justiits- ja Digiministeeriumi enda

eelarve talitusega jõuti ühisele arusaamale, et sätte olemasolu ei piira tegelikku paindlikkust.

Ka Riigikohtu direktor kinnitas, et varasem mure on lahendatud ning regulatsioon on

arusaadav.

Villu Kõve väljendas kahtlust vajaduse osas sätestada riigieelarves kohtute kulud asutuste

kaupa. Kuigi selle hilisem muutmine on võimalik, ei ole selge, miks tuleks selline detailne

jaotus juba algselt seadusesse kirjutada. Praktikas ei ole võimalik täpselt ette prognoosida, kui

suur peaks olema näiteks Tartu Halduskohtu eelarve, kuna lõplikud otsused sõltuvad

riigieelarve menetlusest ning vajadusest jaotada vahendeid hiljem ümber. Ta leidis, et selline

lähenemine võib muuta riigieelarve esialgse kujundamise eksitavaks ning tekitada

põhjendamatuid piiranguid. Tegelik eelarvejaotus kujuneb alles hilisemate otsuste käigus.

Mari-Liis Mikli vastas, et täpsustus riigieelarve struktuuri kohta tulenes

Rahandusministeeriumi ettepanekust.

Helir-Valdor Seeder ütles, et tegemist on sisulise probleemiga, kui riigieelarves sätestatakse

kohtute kulud seaduse tasandil asutuste kaupa. Kui parlament võtab eelarve sellisel kujul

vastu, on sellel seaduse jõud ning vastavaid numbreid saab muuta üksnes parlament ise. Ta

juhtis tähelepanu sellele, et lahendus, kus eelarve on seaduses detailiseeritud asutuste kaupa,

kuid selle hilisem muutmine on delegeeritud väljapoole parlamenti, tekitab tõsise vastuolu.

Selline kombineeritud süsteem, kus esialgne otsustus on parlamendi pädevuses, kuid edasine

muutmine toimub ilma parlamendi otsese sekkumiseta, ei ole põhjendatud. Kui eelarve

struktureeritakse asutuste kaupa, peab ka muutmisõigus jääma parlamendile. Ta pidas

praegust lahendust probleemseks ja leidis, et kas tuleks loobuda asutuste kaupa jaotamisest

või tagada, et ka selle muudatused toimuvad parlamendi tasandil.

Mari-Liis Mikli käsitles Eesti Kaubandus-Tööstuskoja ettepanekut, mille kohaselt ei toetata

riigilõivude tõstmist eelnõus kavandatud mahus. Ministeerium on ettepanekuid põhjalikult

analüüsinud, kuid ei pea riigilõivude vähendamist põhjendatuks. Riigilõiv kujuneb mitmest

osast, hõlmates nii menetluskulude osalist katmist kui ka saadava hüve arvestamist. See omab

ka teatud heidutuslikku eesmärki, et vältida põhjendamatuid kohtusse pöördumisi. Senine

tagasiside riigilõivude muudatuste kohta on olnud pigem positiivne, eriti kohtute poolt, kes

näevad seost väiksemate lõivude ja kohtute suurema koormuse vahel.

Kalle Laanet märkis, et riigilõivude ettepanekutes toodud protsentuaalsed tõusud tunduvad

väga suured, tuues näitena kuni mitmesaja protsendilised kasvud. Ta küsis, millised oleksid

kavandatavate muudatuste konkreetsed näitajad absoluutarvudes.

Marilin Reintamm tõi näitena, et abielulahutuse riigilõiv tõuseks 100 eurolt 310 euroni,

mittevaralise nõudega hagiavalduse riigilõiv 420 eurolt 630 euroni ning halduskohtule

kaebuse esitamise lõiv 20 eurolt 75 euroni.

Viljar Peep märkis abielulahutuse riigilõivu kohta, et kuigi tõus on protsentuaalselt suur, on

tegemist menetlusega, mida on võimalik läbi viia ka notari või perekonnaseisuasutuse kaudu

väiksema lõivuga.

Helir-Valdor Seeder küsis, milline on loogika olukorras, kus kohtumenetluses tõstetakse

riigilõive märkimisväärselt, samas kui notarite juures on võimalik sooritada sama toiming

oluliselt väiksema tasu eest.

Mari-Liis Mikli selgitas, et notaritasude küsimus on samuti aktuaalne ning paralleelselt on

teises eelnõus tehtud ettepanek tõsta notari juures lahutamise tasu. Kui praegu on lahutuse

puhul notaritasu ligikaudu 64 eurot pluss käibemaks, siis uue eelnõu kohaselt tõuseks see 175

euroni. Eesmärk on viia notaritasu paremasse kooskõlla kohtumenetluse kuludega ning vältida

olukorda, kus sama teenuse eest on notaritasu põhjendamatult madal võrreldes kohtulõivuga.

M.-L. Mikli käsitles Riigikohtu ettepanekut vangistusseaduse kohta. Ettepaneku kohaselt

tuleks kinnipeetavate tervishoiuteenusega seotud vaidlused suunata halduskohtusse.

Ministeerium ei toeta seda ettepanekut. Tervishoiuteenuse osutamine on oma olemuselt

eraõiguslik suhe ning selliste vaidluste lahendamine halduskohtus tekitaks ebavõrdse

kohtlemise, kuna teiste isikute sarnased vaidlused jääksid tsiviilkohtumenetlusse. Haldus- ja

tsiviilmenetluse olemuslikud erinevused muudaksid sellise lahenduse problemaatiliseks ning

seetõttu ei peeta ettepanekut põhjendatuks.

Villu Kõve lausus, et Riigikohtu praktikas on korduvalt tekkinud vaidlusi selle üle, kas

kinnipeetavate tervishoiuteenusega seotud vaidlused kuuluvad haldus- või

tsiviilkohtumenetlusse. Nende vaidluste puhul on tegemist piiripealsete olukordadega, kus

ühelt poolt on tegemist avalik-õigusliku suhtega, kuna isik viibib vanglas riigi võimu

teostamise tulemusel, kuid samas võivad esineda ka eraõiguslikud elemendid, näiteks ravi

kvaliteedi küsimused. Senine praktika on kujunenud selliseks, et halduskohtud on neid

vaidlusi lahendanud ning süsteem toimib. Kavandatav muudatus ei parandaks olukorda, vaid

tekitaks täiendavat segadust, kuna sarnased vaidlused jaguneksid kahe erineva kohtuliigi

vahel. Selline lahendus suurendaks maakohtute töökoormust ega lihtsustaks menetlust,

mistõttu ei pea ta muudatusettepanekut põhjendatuks. Ta väljendas seisukohta, et küsimust

tuleks vajadusel põhjalikumalt analüüsida, kuid kiirkorras muudatuse tegemine ei ole

otstarbekas ning ettepanek tuleks eelnõust välja jätta.

Mari-Liis Mikli tutvustas järgnevalt ettepanekuid, mis on täiesti uued ehk mida eelnõus ei

ole. Esimeseks on Riigikohtu ettepanek, mille kohaselt võiks anda ringkonnakohtule laiemad

võimalused kaebuste tagastamiseks. Ministeerium toetab seda ettepanekut. Kuigi sellisel juhul

jääb ringkonnakohtule kohustus otsuseid põhjendada, aitaks see lahendus menetlusi

lihtsustada ja kiirendada. Järgmine ettepanek on kohtuasjade jaotamise kohta, mis näeb ette, et

vangidega seotud vaidlusi võiks jaotada üleriigiliselt, et tasakaalustada töökoormust erinevate

kohtute vahel. See aitaks vähendada koormuse ebavõrdsust, eelkõige Tartu ja Tallinna

halduskohtute vahel. Ministeerium toetab seda ettepanekut. Järgmiseks on ettepanek

keskkonnaõiguse asjade kohtualluvuse ümberjaotamisest. Praegu koonduvad need vaidlused

peamiselt Tallinna ja Pärnusse asutuste asukoha tõttu. Ettepaneku kohaselt esitataks kaebused

edaspidi kaebaja elu- või asukoha järgi, mis aitaks tagada ühtlasema töökoormuse ja

parandada menetluslikku tasakaalu. Ka seda ettepanekut ministeerium toetab. Ta tõi esile ka

ettepaneku laiendada ringkonnakohtu õigust tagastada apellatsioonkaebus juhul, kui see on

ilmselgelt edulootuseta. Tegemist on paindlikkust suurendava lahendusega. Sarnane

lähenemine tuleneb ka varasemast Riigikohtu ettepanekust ning selline muudatus oleks

põhjendatud ja seda toetab ka ministeerium.

Villu Kõve märkis, et tema hinnangul on Tallinna Ringkonnakohtu ettepanek

apellatsioonikaebuste tagastamise laiendamiseks sisuliselt sarnane Riigikohtu varasema

ettepanekuga. Ta leidis, et tegemist on sama probleemi käsitlemisega erineva nurga alt ning ei

pidanud põhjendatuks mõlema lahenduse paralleelset rakendamist.

Mari-Liis Mikli parandas, et Riigikohtu ettepaneku toetamine apellatsioonikaebuste

tagastamise laiendamise osas katab tõepoolest sisuliselt ära Tallinna Ringkonnakohtu

ettepaneku, kuna tegemist on sama probleemi lahendamisega.

M.-L. Mikli käsitles Tallinna Ringkonnakohtu ettepanekut menetluskulude väljamõistmise

kohta. Ettepaneku kohaselt võiks halduskohtumenetluses lubada menetlusosalisel vaidlustada

menetluskulude jaotust juhul, kui vaidlustatav summa ületab 500 eurot. Kehtivas

regulatsioonis sellist piirmäära ei ole. Ministeeriumi esialgne seisukoht on seda muudatust

mitte toetada, sest halduskohtusse pöörduvad isikud võivad olla haavatavamas olukorras ning

menetluskulud on seal üldjuhul väiksemad.

Kalle Laanet küsis täpsustavalt, kas menetluskulude vaidlustamise ettepanek haakub ka

olukordadega, kus riigilt mõistetakse välja advokaadikulud. Ta viitas konkreetsele juhtumile,

kus kohtumenetluse käigus tekkisid märkimisväärsed kulud tuhandetes eurodes ning riik pidi

need hüvitama.

Viljar Peep selgitas, et nimetatud ettepanek ei puuduta otseselt advokaadikulude

väljamõistmist riigilt, vaid küsimust, millistel tingimustel on võimalik vaidlustada kohtu

määratud menetluskulude jaotus. Tegemist on piirmääraga, millest alates saab vaidlustada

kohtukulude jaotust kõrgemas astmes. Ta täpsustas, et küsimus seisneb selles, kas

menetlusosaline saab vaidlustada maakohtu või halduskohtu otsust menetluskulude jagamise

kohta ka väiksemate summade puhul või alles teatud piirmäära ületamisel, eristades seda

olukorrast, kus kohus mõistab välja konkreetseid õigusabikulusid.

Helir-Valdor Seeder küsis, millistel põhjustel ei hüvita kohtud menetluskulusid täies

ulatuses. Ta viitas meedias esitatud selgitustele, mille kohaselt võivad põhjuseks olla

põhjendamatud väited või kulude liialdamine. Ta soovis teada, kas need on ainsad põhjused

või esineb ka muid kaalutlusi, ning tõstatas küsimuse, kas praktikas võib esineda ka olukordi,

kus kulud ei vasta tegelikkusele.

Villu Kõve selgitas, et menetluskulude hüvitamise küsimus on pikaajaline ja keeruline

probleem, mille üle on arutletud aastakümneid. Kulude väljamõistmine ei toimu abstraktselt,

vaid ühelt menetlusosaliselt teise kasuks. Ta tõi näite olukorrast, kus eraisik võib kaotuse

korral tsiviilvaidluses sattuda vastamisi väga suurte õigusabikuludega, mida on kandnud

vastaspool, näiteks pank või kindlustusettevõte. Seetõttu on oluline hinnata, millised kulud on

vajalikud ja põhjendatud, kuid selle piiri määratlemine on keeruline ning vajaks

seadusandlikku täpsustamist. Vastavaid kriteeriume on püütud arendada, kuid seni ei ole

suudetud advokatuuriga kokkuleppele jõuda. Ta tõi esile, et praktikas esineb erinevaid

olukordi ja hinnanguid, mistõttu ei saa taandada kulude mitte täies ulatuses hüvitamist üksnes

väidetavale liialdamisele või põhjendamatutele väidetele. Teema on oluliselt keerulisem ning

vajaks põhjalikumat käsitlust. Avalikkuses esitatud käsitlused on tema hinnangul olnud

lihtsustatud.

Mari-Liis Mikli käsitles ettepanekut, mille kohaselt juhul, kui ringkonnakohus jätab

määruskaebuse rahuldamata ja nõustub halduskohtu põhjendustega, võiks ta teha määruse

ilma kirjeldava ja põhjendava osata. Ministeerium toetab seda muudatust, kuna see aitaks

vältida juba esitatud põhjenduste kordamist ning säästa ringkonnakohtu tööaega. Tartu

Ringkonnakohtu ettepaneku, mille kohaselt sätestatakse taastuvenergia asjades eelmenetluse

tähtaeg, et kiirendada vastavate vaidluste lahendamist, kohta märkis ta, et ministeerium seda

ettepanekut ei toeta. Tegemist on varasema poliitilise valikuga, mille kohaselt peetakse

taastuvenergiale üleminekut prioriteetseks ning seetõttu on eelnõus ette nähtud

eriregulatsioon, mis kiirendab nende asjade menetlemist. Eelnõu kohaselt on taastuvenergia

vaidlustes ette nähtud kolmekuuline tähtaeg koos võimalusega seda pikendada kuni kuue

kuuni.

Helir-Valdor Seeder küsis, kas eelnõuga luuakse pretsedent, mille kohaselt hakatakse teatud

prioriteetseid valdkondi käsitlema kohtumenetluses kiirendatud korras. Ta märkis, et riigis

võib olla mitmeid prioriteetseid valdkondi, mis ajas muutuvad. Ta soovis selgitust, kas selline

lähenemine saab olema laiem praktika. Ta palus täpsustada, millistes valdkondades võiks

sellisel juhul ette näha eraldi kiirendatud menetluse ning kas Justiitsministeeriumil või

kohtutel on selles osas kujunenud laiem käsitlus või vastav nimekiri.

Mari-Liis Mikli vastas, et kehtivad menetlusseadustikud näevad juba praegu ette teatud liiki

kohtuasjade menetlemiseks erinevaid tähtaegu, kuigi neid ei ole palju. Seadusandjal on

võimalik suunata selliste tähtaegade kaudu riigiüleste prioriteetide käsitlemist ka tulevikus.

Prioriteetsed valdkonnad võivad ajas muutuda ning seetõttu võib vajaduse korral olla

põhjendatud menetlustähtaegade kehtestamine ka teistes valdkondades..

Silja Tammeorg täpsustas, et sarnaseid prioriteetide alusel kehtestatud menetlustähtaegu on

juba rakendatud ka teistes valdkondades, tuues näiteks riigikaitseliste ehitistega seotud

menetlused, kus kohtulahendini jõudmiseks on ette nähtud konkreetne tähtaeg.

Ando Kiviberg väljendas isiklikku seisukohta, et riiklike ja rahvuslike huvide seisukohalt

võib olla põhjendatud teatud valdkondade prioriseerimine ning nende menetlemise

kiirendamine. Ta tõi samas esile riski, millele viitas ka Helir-Valdor Seeder, küsides, kas

selline lähenemine ei või tekitada olukorda, kus prioriteedid hakkavad poliitiliste muutuste

mõjul kiiresti ja järsult vahelduma. Sellise „pendeldamise“ vältimiseks võiks kaaluda

üldisema põhimõtte loomist, mis võimaldaks riiklikke prioriteete järjepidevamalt ja

süsteemsemalt arvesse võtta, tagades samas kohtumenetluse korralduses stabiilsuse.

Helir-Valdor Seeder väljendas ettevaatlikku seisukohta prioriteetsete valdkondade

erikohtlemise suhtes kohtumenetluses. Kuigi riigil on erinevaid olulisi probleeme, ei peaks

neid käsitlema erandite loomise kaudu kohtupidamises. Ta tõi esile, et prioriteete on mitmeid,

sealhulgas demograafia, perepoliitika ja kuritegevus. Nende vahel valikute tegemine võib

osutuda keeruliseks ja riskantseks. Ta leidis, et kohtumenetluse kiirendamine üksikutes

valdkondades võib tuua kohtusüsteemi päevapoliitilisi ja majanduslikke konflikte, mis ei

pruugi olla kooskõlas kohtuvõimu sõltumatuse põhimõttega. Kohtupidamine peaks toimuma

üldiste menetlusreeglite alusel ning erisuste loomisel tuleb vältida liigset politiseerimist ja

ebastabiilsust.

Ando Kiviberg märkis, et alternatiivse lähenemisena võiks käsitleda prioriteedina laiemalt

energiasõltumatuse kindlustamist, mitte kitsalt taastuvenergiat. Selline sõnastus oleks selgem

ja laiemalt mõistetav. Esmane eesmärk peaks olema energiasõltumatuse tagamine, seejärel

saab otsustada konkreetsete lahenduste üle.

Villu Kõve sõnas, et prioriteetide seadmine kohtumenetluses on riskantne, kuna see tähendab

paratamatult, et midagi muud jääb tähelepanuta. Ta toetas menetluste lihtsustamist ja

kiirendamist seal, kus see on võimalik, kuid rõhutas, et jäikade tähtaegade kehtestamine

konkreetsetele asjadele ei pruugi praktikas toimida, kuna kohtutel ei ole võimalik kõiki

ülesandeid samaaegselt täita.

Mari-Liis Mikli käsitles Riigikohtu ettepanekut tõsta riigilõivu juhtudel, kus kaebuses ei ole

rahalise hüvitise summat märgitud ning taotletakse, et kohus määraks õiglase hüvitise ise.

Kehtiva regulatsiooni kohaselt on vastav riigilõiv 350 eurot ning ettepaneku järgi tõuseks see

833 euroni. Ta sõnas, et ministeerium toetab põhimõtteliselt sellist muudatust, kuid tõi välja,

et kaaluda võiks ümarama ja selgema summamäära kasutamist. Järgnev ettepanek on Tallinna

Halduskohtult riigilõivude kohta. Tegemist on ettepanekuga vaadata riigilõivude süsteem

täiendavalt üle ja hinnata, kas on veel aspekte, mida tuleks korrastada. Ministeeriumil ei ole

sellele ettepanekule põhimõttelist vastuseisu. Ettepanek on praegu üldsõnaline ning selle sisu

täpsustatakse koostöös kohtutega, et selgitada välja, millised konkreetsed muudatused võiksid

olla põhjendatud. Üldpõhimõttena on tegemist asjakohase ettepanekuga.

M.-L. Mikli märkis, et Harju Maakohtu poolt esitatud ettepanek tsiviilkohtumenetluste

toimingutest on uus, analüüsimata ning selle sisu ei ole hetkel piisavalt selge. Ta leidis, et

tegemist on teemaga, mis vajab täiendavat ja põhjalikumat analüüsi ning mida võiks vajaduse

korral käsitleda edaspidi eraldi. Ta kõneles ka Riigikohtu ettepanekust riigi õigusabi

kriteeriumide muutmise kohta. Selle kohaselt soovitakse tõsta tõsteta lävendit, mille alusel

isik ei kvalifitseeru riigi õigusabile, kahekordselt keskmiselt kuusissetulekult kolmekordsele.

Tegemist on sisulise valikuga, millel on vastandlikud mõjud. Ta tõi esile, et ühelt poolt

vähendaks lävendi tõstmine riigi õigusabi kulusid ning teiselt poolt võib see vähendada ka

kohtute töökoormust, kuna riigi toel saaks kohtusse pöörduda vähem isikuid. Teisalt

tähendaks lävendi tõstmine, et suurem hulk inimesi ei vastaks enam riigi õigusabi saamise

tingimustele, mis võib piirata nende võimalusi oma õiguste kaitsmiseks. Ministeeriumil ei ole

selles küsimuses lõplikku seisukohta ning ta pidas vajalikuks edasist arutelu.

Villu Kõve märkis, et riigi õigusabi lävendi tõstmise ettepanek põhineb Justiitsministeeriumi

tellitud analüüsil Tartu Ülikoolilt. Kehtivate kriteeriumide järgi võib riigi õigusabile

kvalifitseeruda ka keskmise sissetulekuga inimene. Süsteem on muutunud sedavõrd laiaks, et

teoreetiliselt võiks isegi kohtunik või Riigikogu liige teatud arvestuste korral sellele vastata.

Mari-Liis Mikli tutvustas kaasatavate esitatud tsiviilkohtumenetluse seadustiku muudatuste

ettepanekuid (Lisa 3). Esimese muudatuse kohaselt antaks ringkonnakohtule õigus otsustada,

kas lihtmenetluse asju lahendab kohtunik üksinda või kolmeliikmeline koosseis. Tegemist on

paindlikkust suurendava muudatusega ning ministeerium toetab seda. Teine ettepanek on

lühendada kaebuse esitamise tähtaega seniselt 30 päevalt 15 päevale. Ministeeriumil on selle

suhtes kahtlusi. Arvestades kohustust esitada koos kaebusega kõik vajalikud tõendid ja

materjalid, ei pruugi 15 päeva olla objektiivselt piisav aeg. Paralleelselt on Euroopa Kohtu

praktika põhjal peetud 15-päevast tähtaega mõnel juhul liiga lühikeseks, mistõttu võib tekkida

küsimus sellise muudatuse kooskõlast õigusega.

Villu Kõve selgitas, et kaja esitamise tähtaega puudutava ettepaneku eesmärk on menetluse

tõhustamine. Selle esitamine on sisult lihtne toiming, mille puhul ei ole vaja esitada

täiendavaid tõendeid ega materjale, vaid piisab soovist menetlus taastada. Varasema

regulatsiooni kohaselt oli kaja esitamise tähtaeg lühem ning selle pikendamine 30 päevale ei

olnud tema hinnangul põhjendatud, kuna tegemist ei ole sisuliselt keeruka toiminguga.

Puudub vajadus nii pika tähtaja järele olukorras, kus isik peab üksnes teatama, et soovib

menetluse taastamist. Ta märkis, et kuigi algne eesmärk oli muuta menetlus lihtsamaks ja

samal ajal pikendada tähtaega, ei ole lihtsustamine tegelikult realiseerunud, mistõttu ei näe ta

põhjust säilitada pikka tähtaega.

Stella Johanson märkis, et ettepanek lühendada kaja esitamise tähtaega puudutab nii

riigisisest kui ka piiriülest kättetoimetamist. Euroopa Liidu kättetoimetamise määruse

kohaselt on ainuüksi kättetoimetamisest keeldumise teatamise tähtaeg kaks nädalat, mistõttu

15-päevane tähtaeg võib jääda liiga lühikeseks.

Mari-Liis Mikli käsitles ettepanekut, mis puudutab ringkonnakohtu õiguste laiendamist

tsiviilkohtumenetluses apellatsioonkaebuse menetlemisest keeldumisega juhul, kui see on

esitatud väidete alusel ilmselgelt edulootuseta. Tegemist on analoogse muudatusega

halduskohtumenetluses arutatud ettepanekule. Ministeerium on sarnast lahendust

halduskohtumenetluses toetanud ning ei välista, et ka tsiviilkohtumenetluses võiks selline

muudatus olla mõistlik.

Villu Kõve selgitas, et tegemist ei ole sisuliselt uue muudatusega, vaid tehnilise täpsustusega,

kuna eelnõus on sama regulatsioon esitatud dubleerivalt kahes sättes. Ettepaneku eesmärk on

jätta alles üks selge säte ning vältida olukorda, kus kaks paralleelset normi tekitavad segadust.

Eelnõus pakutud lahendus peaks seisnema olemasoleva sätte asendamises, mitte uue

lisamises, et vältida vastuolusid ja tagada regulatsiooni selgus. Seetõttu tuleks jätta eelnõuga

pakutud TsMS § 637 lg 1 p 7 täiendus kõrvale.

Stella Johanson märkis, et kuigi ta on nõus sellega, et eelnõus pakutud sõnastus tuleks välja

jätta, tuleb hinnata, milline on muudatuse tegelik mõju võrreldes kehtiva õigusega. Arvestades

asjaolu, et tegemist on edasikaebepiiranguga apellatsioonimenetluses, tuleb analüüsida selle

kooskõla põhiseadusega ning selgitada, milline on muudatuse eesmärk ja ulatus.

Villu Kõve täpsustas, et tegemist ei ole sisuliselt uue muudatusega, vaid olukorraga, kus

eelnõus on sama regulatsioon dubleeritud. Ministeerium on ise pakkunud sama sisuga sätte

uue punktina, samas kui kohtunikkonna ettepanek on olemasoleva sätte asendamine.

Viljar Peep selgitas, et kehtivas õiguses on üks säte, mille kohaselt jäetakse

apellatsioonkaebus rahuldamata juhul, kui isegi kõigi väidete tõesuse korral ei oleks võimalik

kaebust rahuldada. Eelnõuga lisatakse sellele sarnane, kuid eraldiseisev alus, mille kohaselt

saab kaebuse jätta menetlusse võtmata ka juhul, kui see on ilmselgelt edulootusetu. Tegemist

on küll sarnaste, kuid mitte kattuvate alustega, mille eesmärk on vältida põhjendamatult

pikaajalist menetlemist ringkonnakohtus ning suurendada menetluse tõhusust.

Villu Kõve kordas oma mõtet, et tsiviilkolleegiumis arutati küsimust ning jõuti üksmeelele, et

eelnõus pakutud tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 637 lg 1 p 7 katab sisuliselt ära sama

lõike punktis 6 sätestatu, mistõttu puudub vajadus mõlema sätte samaaegseks kehtestamiseks.

Dubleerimise vältimiseks tuleks punkti 6 muuta.

Mari-Liis Mikli käsitles järgmisena advokatuuri täpsustavat ettepanekut, mis puudutab

kirjaliku menetlusega nõustumise sõnastust olukorras, kus pool ei ole kohtule oma seisukohta

esitanud. Küsimus seisneb selles, kas eeldatakse poole nõusolekut kirjaliku menetlusega või

loetakse see nõusolek antuks. Ministeeriumi hinnangul on eelnõus pakutud sõnastus korrektne

ning seda ei ole põhjust muuta. Tarbijakrediidilepingutest tulenevate nõuete elektroonilise

esitamise ettepaneku osas oli tegemist tehnilise ettepanekuga, mille puhul ministeerium leidis,

et vastav säte on eelnõus õiges kohas. Ringkonnakohtu koosseisu osas on eelnõus pakutud

lahendus, mille kohaselt lahendaks teatud liiki asju üheliikmeline koosseis, mis võib olla liiga

lai. Advokatuuri ettepaneku kohaselt tuleks piirata üheliikmelise koosseisu pädevust,

arvestades, et menetlused võivad olla keerukad ja nõuda kolleegiaalset arutelu. Ministeeriumi

hinnangul on selline täpsustus asjakohane ja mõistlik, kuna see võimaldab keerukamate asjade

puhul moodustada kolmeliikmelise koosseisu ning tagada seeläbi paremini õigusemõistmise

kvaliteeti. Viimane advokatuuri ettepanek oli seotud määruskaebust läbivaatava

kohtukoosseisuga ja nagu eelneva ettepaneku puhul otsustas ministeerium seda toetada.

M.-L. Mikli tutvustas ka tarbijakrediidi valdkonnaga seotud ettepanekuid. Pangaliidu ja

eraettevõtjate poolt esitati mitmeid arvamusi kogu eelnõupaketi kohta, kuid ministeerium ei

pea võimalikuks neid ettepanekuid toetada. Esitatud märkused keskendusid eelkõige sellele,

et kavandatud lahendus on liiga piirav, kuid ministeeriumi hinnangul ei ole põhjust eelnõu

sisuliselt muuta. Eelnõu ei muuda vastutustundliku laenamise kontseptsiooni, vaid täpsustab

tingimusi, kuidas menetlus peab toimuma, tagades selle põhimõtte järgimise. Ta lisas, et

kavandatud muudatused kujutavad endast kompromissi, mille eesmärk on vältida varasemaid

probleeme, sealhulgas tarbijaid kahjustavat käitumist ja ebaõigete andmete esitamist.

M.-L. Mikli käsitles Tallinna Ringkonnakohtu ettepanekuid. Ühe ettepaneku kohaselt peaks

kolmeliikmelise kohtukoosseisu vajaduse otsustama mitte kohtu esimees, vaid konkreetset

asja menetlev ringkonnakohtunik. Ettepaneku eesmärk on vähendada halduskoormust ning

anda otsustusõigus sellele kohtunikule, kes asja sisuliselt läbi vaatab. Ministeerium toetab

seda lähenemist. Ta käsitles ka ettepanekut menetluskulude nimekirja esitamise tähtaja kohta,

mille kohaselt võiks see olla üks kuu alates lõpplahendi jõustumisest, kui kohus ei määra

teisiti. Ministeeriumi esialgne hinnang on, et pakutud lahendus on ebaselge ning kehtiv eelnõu

regulatsioon, kus kohus määrab tähtaja vastavalt konkreetse menetluse eripäradele, on

põhjendatum. Paindlik lähenemine aitab tagada menetlusosalistele selgema ja sobivama

lahenduse, samas kui jäik tähtaeg võib tekitada ebaselgust.

Villu Kõve palus kaaluda Tallinna Ringkonnakohtu ettepanekut menetluskulude nimekirja

esitamise tähtaja kohta. Tema hinnangul on tegemist mõistliku lahendusega, mis aitaks luua

suuremat selgust. Kui kulude esitamise tähtaeg tuleneks otse seadusest, ei peaks kohus seda

igal juhul eraldi määrama. Selline lähenemine aitaks vältida olukordi, kus tähtaja määramine

venib ning tekitab menetlusosalistele ebakindlust. Ta leidis, et ettepaneku eesmärk on tagada

kiirem ja selgem menetlus ning pidas seda arvestatavaks lahenduseks, mida ei peaks jätma

kergelt kõrvale.

Mari-Liis Mikli käsitles ettepanekut menetluskulude vaidlustamise piirmäära kohta. Eelnõu

kohaselt võib menetluskulude kindlaksmääramise peale edasi kaevata juhul, kui vaidlustatav

summa ületab 500 eurot. Tallinna Ringkonnakohtu ettepaneku kohaselt võiks see piirmäär

olla 1000 eurot. Ta väljendas ministeeriumi esialgset kahtlust selle ettepaneku suhtes, sest

1000 eurot on menetlusosaliste jaoks juba märkimisväärne summa ning sellise piirmäära

tõstmine võib suurendada koormust ja vähendada õiguskaitse kättesaadavust. 500-eurone

piirmäär aitab paremini tagada menetluskulude prognoositavust ja õiglustunnet. Viimane

Tallinna Ringkonnakohtu ettepanek puudutas kohtu koosseisu muutumist menetluse käigus.

Ettepaneku kohaselt peaks sellisel juhul kohalduma kehtiva õiguse regulatsioon. Ministeerium

seda ei toeta, kuna see võiks tuua kaasa vajaduse muuta kohtu koosseisu menetluse käigus,

tekitades segadust nii kohtutele kui menetlusosalistele. Lähtuda tuleks menetluse alguses

kehtinud nõuetest, et tagada selgus ja menetluse stabiilsus.

M.-L. Mikli käsitles Harju Maakohtu ettepanekut menetluskulude kindlaksmääramise kohta.

Ta lausus, et see on hetkel ebaselge ja analüüsimata ning ei sisalda piisavalt konkreetset

õiguslikku lahendust. Sellisel kujul ei ole võimalik seda eelnõu raames toetada ning ettepanek

vajab täiendavat täpsustamist. Kohtunike Ühingu protokollide ettepaneku kohta sõnas ta, et

selle üle toimus hiljuti arutelu kohtujuhtidega. Esitatud kujul ettepanekut ei toetata, kuid

koostöös kohtutega otsitakse lahendusi, kuidas protokolli ja salvestuse regulatsiooni paremaks

muuta. Kohtud peavad protokolli vajalikuks ning see on selgem ja praktilisem kui üksnes

helisalvestis. Viimases Kohtunike Ühingu ettepanekus sooviti jätta eelnõust välja lahendus,

mille kohaselt võiks viivise arvestus põhineda põhinõude suhtes protsendina ning piisaks

selgetest algandmetest, mille alusel saaksid pooled või kohtutäitur hiljem arvutused teha.

Ühingu hinnangul on selle sisu ebaselge ja toob kaasa täiendavaid vaidlusi, kuid ei kiirenda

kohtumenetlust. Ministeerium toetas Kohtunike Ühingu ettepanekut.

M.-L. Mikli rääkis lahti Riigikohtu ettepaneku jõustumata kohtuotsuste avaldamisest.

Tegemist on aktuaalse teemaga, mida on arutatud ka kohtujuhtidega, kuid sellisel kujul

ettepanekut toetada ei saa. Tsiviilkohtumenetluses on märkimisväärne risk eraelu

puutumatuse ja ärisaladuse kaitse riiveks, mistõttu tuleb selles osas olla ettevaatlik. Samas

võib avalikkus ja meediahuvi aidata kaasa läbipaistvusele ning lihtsustada nii ajakirjanike kui

ka kohtute tööd. Ta märkis, et halduskohtumenetluses nähakse vastavate muudatuste

tegemiseks rohkem võimalusi, mistõttu võiks esitatud ettepanekuga edasi liikuda muudetud

kujul.

Villu Kõve sõnas, et jõustumata kohtuotsuste avaldamise küsimus vajab kindlasti

lahendamist. Vastav eelnõu on olnud Riigikogus arutelus juba aastaid ilma tulemuseta. Ta tõi

esile, et kohtute pressiesindajad on praktikas keerulises olukorras, kuna puudub selgus, millal

ja millises ulatuses võib jõustumata otsuseid avaldada. Ta palus, et see küsimus saaks

käesoleva eelnõu raames reguleeritud. Vajadus on luua jõustumata kohtuotsuste käsitlemiseks

selge ja üheselt mõistetav kord.

Mari-Liis Mikli käsitles Riigikohtu ettepanekut, mille kohaselt võiks kaotada erisuse

Riigikohtule esitatud kaebuse puhul, mille järgi jääb makstud riigilõiv kaebuse rahuldamata

jätmisel riigile. Ministeeriumi hinnangul on tegemist mõistliku ettepanekuga ning seda

toetatakse. Ta avas ka järgmise ettepaneku tõsta riigi kasuks menetluskulude väljamõistmise

vaidlustamise piirmäära 100 eurolt 500 euroni eesmärgiga hoida kokku menetlusressurssi.

Ministeeriumil ei ole selles küsimuses kindlat seisukohta ning võiks kaaluda ka vahepealset

lahendust, näiteks 300 euro suurust piirmäära. Tema sõnul on menetlusabi andmise lävendi

muutmise ettepanekul, mille kohaselt võiks kahekordne keskmine kuusissetulek asenduda

kolmekordsega, tegemist põhimõttelise otsusega ning ministeerium on valmis aruteludeks ka

vahevariantide üle. Ta käsitles ka ettepanekut muuta kohtu kohustust kontrollida menetlusabi

taotleja majanduslikku seisundit. Ettepaneku kohaselt toimuks kontroll esmajoones taotluse

alusel ning täiendavaid andmeid nõutaks vaid kahtluse korral. Ministeeriumi esialgne hinnang

on selle suhtes kriitiline, kuna tegemist on hagita menetlusega ning selline muudatus võib

suurendada süsteemi kuritarvitamise riski.

Villu Kõve lausus, et kohtud kulutavad menetlusabi taotleja majandusliku seisundi

kontrollimisele ebaproportsionaalselt palju aega ja ressursse, tehes ulatuslikke päringuid

pankadele ja registritele, mis ei anna sageli sisulist tulemust. Samal ajal on menetlusabi

andmise lävend juba niivõrd kõrge, et suur osa taotlejatest kvalifitseerub niikuinii. Ta leidis,

et kontrollikohustuse leevendamine vabastaks kohtute ressursse sisulise töö jaoks ning

võimaldaks menetlust tõhusamalt läbi viia. Kahtluste korral võiks vajaliku kontrolli algatada

näiteks vastaspool. Praegune praktika on ressursimahukas ning selle muutmine aitaks

paremini saavutada eelnõu eesmärki menetlusi kiirendada ja lihtsustada.

Mari-Liis Mikli käsitles ettepanekuid eelmenetluse ja menetlusdokumentide täpsustamise

kohta. Ühe muudatuse kohaselt tuleks täpsustada, et kohus annab menetlusosalistele

eelmenetluses tähtaja tõendite esitamiseks pärast asja lahendamiseks oluliste asjaolude

väljaselgitamist. Ta märkis, et selle eesmärk on menetlusfaaside selgem piiritlemine ning

ministeerium toetab seda täpsustust. Ta käsitles ka tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 244

täiendust, mille puhul on tegemist asjakohase täpsustusega, mis viib regulatsiooni kooskõlla

kujunenud kohtupraktikaga, kus eeltõendamise menetluses on võimalik tuvastada kostja isik

ka juhul, kui hageja ei suuda seda ise teha. Kommenteerides ettepanekut

menetlusdokumentide elektroonilise kättetoimetamise kohta juriidilistele isikutele, märkis ta,

et enne registriaadressile saatmist tuleks püüda dokumente kätte toimetada juhatuse liikmete

kaudu. Eesmärk on siduda erinevad kättetoimetamise reeglid ühtsemaks süsteemiks.

Ministeerium toetab seda muudatust. Ta käsitles ka tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 363

täiendust hagiavalduse sisu ja tõendite lisamise kohta. Ministeeriumi esialgne hinnang

ettepaneku suhtes on kõhklev ning selles küsimuses on vajalik täiendav arutelu Riigikohtuga,

et selgitada enne lõpliku seisukoha kujundamist välja ettepaneku täpne sisu ja mõju.

Villu Kõve ütles, et tegemist on tsiviilkolleegiumis põhjalikult arutatud probleemiga ning tõi

esile, et kohtud on täna üle koormatud liigse ja sageli ebaolulise teabega. Menetlustesse

esitatakse suures mahus tõendeid „igaks juhuks“, kuigi paljud neist ei ole vaidlusaluste

asjaoludega seotud. Selline praktika tekitab kohtutele olulise koormuse ning on üks

tsiviilkohtumenetluse peamisi kitsaskohti. Ta leidis, et oleks mõistlik piirata tõendite esitamist

üksnes vaidlusaluste asjaolude ulatuses, mis aitaks muuta menetlusi selgemaks ja tõhusamaks.

Ta tõstatas küsimuse, miks sellist muudatust ei toetata, sest selle eesmärk on vähendada liigset

infomassiivi ja parandada kohtumenetluse toimimist.

Ando Kiviberg märkis, et ministeeriumi ja Riigikohtu vahel oleks otstarbekas arutada

vastavad küsimused täiendavalt läbi selleks, et jõuda selgema ja ühtsema lahenduseni.

Mari-Liis Mikli märkis lühidalt, et ministeeriumi kõhklus tuleneb sellest, et kehtiv

regulatsioon juba kohustab pooli oma väiteid tõendama ning kohus saab ebaasjakohased

tõendid kõrvale jätta, mistõttu ei ole muudatuse lisaväärtus piisavalt selge. Seda arutatakse

Riigikohtuga edasi.

Villu Kõve lisas, et tänase menetluse peamine probleem on see, et tõendamine toimub liiga

varajases faasis, enne kui vaidlusalused asjaolud on selgelt välja kujunenud. Tõendite

esitamine peaks toimuma alles siis, kui vaidluse sisu on täpselt määratletud. Praegune

praktika, kus tõendeid esitatakse „igaks juhuks“ juba alguses, on menetluse üks suurimaid

puudusi ning seda tuleks muuta.

Stella Johanson märkis lühidalt, et tegemist on sättega, mida kehtiv õigus juba sisuliselt

reguleerib, kuid selle seosed vajavad koostöös Riigikohtuga täpsustamist. Ettepaneku eesmärk

on iseenesest mõistlik.

Mari-Liis Mikli käsitles hagi tagamisega seotud ettepanekut, mille puhul on tegemist

põhimõttelise muudatusega, millega suurendataks rahalise nõudega hagi tagamise eest

makstava tagatise miinimumsummat 32 eurolt 500 euroni ning maksimumsummat 32 000

eurolt 100 000 euroni. Kuigi tagatise alampiiri tõstmine võib olla mõistlik, on küsimus selles,

kui suur see peaks olema. Liiga kõrge alampiir võib piirata hagi tagamise taotlemist, eriti

väiksemate nõuete puhul, kuna isikutel ei pruugi olla võimalik vajalikku summat tasuda. Hagi

tagamise eesmärk on vältida olukorda, kus kohtulahendi täitmine muutub võimatuks ning

liiga kõrged tagatised võivad seda eesmärki kahjustada. Tegemist on sisuliselt poliitilise

valikuga, kas ja kui palju tagatise määrasid tõsta.

Villu Kõve kommenteeris, et menetluse tõhustamise seisukohalt võib tagatise määrade

tõstmine olla vajalik. Kehtivad maksimumsummad on olnud suurtes vaidlustes

problemaatiliselt madalad ning on viinud isegi põhiseaduslike küsimusteni, kuna isiku vara

võidakse ulatuslikult piirata ilma piisava tagatiseta võimaliku kahju hüvitamiseks. Arvestades

inflatsiooni ja vaidluste mahtu, on tagatise määrade ajakohastamine põhjendatud. Siiski leidis

ta, et isegi kui neid määrasid ei soovita tõsta pakutud tasemeni, tuleks neid summasid

kindlasti mingis ulatuses suurendada.

Mari-Liis Mikli tutvustas ettepanekut täiendada tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 392 lõiget

6. Selle eesmärk on eelmenetluse ülesannete täpsustamine ja kohtu selgitamiskohustuse

selgem kirjeldamine. Ministeerium toetab seda muudatust. Ta käsitles ka sama seadustiku §

394 täiendamise ettepanekut, mille kohaselt tuleks lisada tõendeid vastusele vaid ulatuses, mis

on vajalik vastuse mõistmiseks või hageja väidete ümberlükkamiseks, ülejäänud osas piisaks

tõendite nimetamisest. Tegemist on taas tõendite esitamise regulatsiooniga ning ministeeriumi

esialgne hinnang ettepaneku suhtes on kõhklev, kuid seda teemat arutatakse edasi koostöös

Riigikohtuga, et leida võimalik kompromiss.

Villu Kõve sõnas, et tegemist on sama probleemiga nagu hagi puhul, kus esitatakse tõendeid

ka asjaolude kohta, mille üle tegelikult vaidlust ei ole. See koormab ebavajalikult menetlust.

Tõendite esitamine „igaks juhuks“ tekitab kohtutele liigset koormust ning tõendite hilisem

tagastamine on oluliselt keerukam. Ta lausus, et menetlust tuleks suunata mõistlikumaks,

piirates tõendite esitamist vaid nendele asjaoludele, mis on vaidluse all. Tegemist on ühe

põhilise süsteemse probleemiga menetluses ning vastav muudatus aitaks seda vähemalt

osaliselt leevendada.

Mari-Liis Mikli selgitas, et tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 423 täiendamise ettepaneku

eesmärk on täpsustada, et lisaks kohtu pädevuse puudumisele oleks ka rahvusvahelise

kohtualluvuse puudumine hagi läbivaatamata jätmise aluseks. Ministeeriumi esialgse

hinnangu kohaselt seda ettepanekut praeguses eelnõus ei toetata, kuna tegemist on sisulise ja

uue muudatusega, mis vajab põhjalikumat analüüsi.

Villu Kõve ütles, et tegemist ei ole sisuliselt uue muudatusega, vaid täpsustusega, kuna kohtu

pädevuse puudumine hõlmab juba ka rahvusvahelise kohtualluvuse puudumist. Vastav

kohtulahendki on olemas ning ettepaneku eesmärk on lihtsalt regulatsiooni selgemaks

kirjutamine.

Mari-Liis Mikli käsitles tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 437 täiendamise ettepanekut,

mille eesmärk on suurendada menetluse uuendamise paindlikkust. See võimaldab menetluse

taastamist ka juhul, kui ilmneb uus asjaolu. Ministeerium toetab seda ettepanekut. Ta käsitles

ka sama seadustiku § 475 muutmise ettepanekut, mille kohaselt ei peaks kohus enam

tegelema täitemenetluse aegumise tõttu lõpetamise taotlustega ning selle pädevuse võtaksid

üle kohtutäiturid. Ministeerium seda ettepanekut ei toeta, kuna sisulise vaidluse lahendamine

on õigusemõistmine ning see pädevus peab jääma kohtule, mitte kohtutäiturile.

Villu Kõve vaidles viimase ettepaneku puhul ministeeriumi seisukohale vastu. Tegemist ei

ole õigusemõistmisega, vaid tehnilise küsimusega, mille saaks kohtust välja viia.

Täitemenetluse aegumise tähtaja arvutamine on selge ja lihtne toiming, mida võiks lahendada

kohtutäitur, mitte kohus. Selliste ülesannete kohtust väljaviimine aitaks vähendada kohtute

koormust ning vabastada ressursse sisulisemate vaidluste lahendamiseks. Tegemist on ühega

vähestest valdkondadest, kus selline lihtsustamine oleks võimalik. Ta avaldas kahetsust, et

ministeerium seda ettepanekut ei toeta.

Mari-Liis Mikli käsitles ettepanekut, mille kohaselt võimaldataks maksekäsu kiirmenetluses

esitada ka korteri-, omandi- või kaasomandisuhetest tulenevaid rahalisi nõudeid. Ministeerium

toetab seda muudatust. Ta käsitles ka tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 484 lõike 2

muutmise ettepanekut, mille eesmärk on ühtlustada makseettepanekule vastuväite esitamise

tähtaegu siseriikliku ja välisriigis kättetoimetamise puhul. Ettepaneku kohaselt oleks tähtaeg

20 päeva jooksul praeguse siseriiklikult 15 päeva ja välisriigis 30 päeva asemel. See aitaks

vältida vajadust iga kord seda eraldi hinnata. Ministeeriumi esialgne hinnang on, et see

muudatus vajab täiendavat analüüsi ning seda ei ole mõistlik kiirustades teha. 15-päevane

tähtaeg võib olla ka Euroopa Kohtu varasema praktika valguses liiga lühike.

Villu Kõve sõnas, et tema hinnangul ei ole mõistlik teha vahet erinevate kättetoimetamise

viiside vahel tähtaegade määramisel, kuna praktikas ei ole alati selge, kus ja kuidas isik

dokumendi kätte saab. Selline eristamine on kunstlik ning pakkus välja, et kehtestada tuleks

üks ühtne tähtaeg.

Stella Johanson täpsustas, et ministeerium ei ole tähtaegade ühtlustamise vastu, kuid see

tähtaeg peab olema piisavalt pikk. Arvestada tuleb Euroopa Kohtu praktikaga ning

kättetoimetamise määrusest tulenevate tähtaegadega, mistõttu ei pruugi liiga lühike ühtne

tähtaeg olla põhjendatud. Ettepanek kehtestada tähtaeg 30 päeva kõlab ministeeriumile

mõistlikult.

Mari-Liis Mikli käsitles § 4842 täiendamise ettepanekut, mille kohaselt suurendataks

maksekäsu kiirmenetluse menetluskulude fikseeritud hüvitise määra 20 eurolt 50 euroni,

Ministeerium toetab seda muudatust. Ta käsitles ka ettepanekut, mille kohaselt võiks edaspidi

lahendada korteriomandi- ja kaasomandisuhetest tulenevad rahalised nõuded hagimenetluses,

mitte hagita menetluses. Ministeerium ei ole sellele ettepanekule vastu. Ta tutvustas

ettepanekut, mille kohaselt juhul, kui võlgnik esitab kohtule maksegraafiku, võiks kohus selle

kinnitada kohtuliku kompromissi reeglite järgi, eesmärgiga tugevdada tarbijakaitset.

Ministeeriumi esialgne hinnang on selle suhtes kõhklev, kuna sellist olukorda ei peaks

üldjuhul tekkima, kui menetlusse jõuavad üksnes põhinõuded ja seadusjärgsed kõrvalnõuded,

mistõttu võib muudatus olla küsitava vajalikkusega.

Villu Kõve märkis, et praktikas võivad siiski tekkida olukorrad, kus seadusjärgse viivisega

tehakse kompromisse ning lisamaksed muudavad nõude sisu ebaselgeks. Sellistel juhtudel

võib olla keeruline hinnata, kas tegemist on endiselt seadusjärgse viivise või intressiga. Ta tõi

esile, et ettepaneku mõte oli viia sellised ebaselged kokkulepped maksekäsu kiirmenetlusest

välja, et vältida keerukamate vaidluste lahendamist lihtsustatud korras. Tegemist ei ole väga

põhimõttelise küsimusega, kuid tema hinnangul on see muudatus mõistlik ning leidis toetust

ka tsiviilkolleegiumis.

Mari-Liis Mikli kommenteeris ettepanekut seoses maksekäsu kiirmenetluse vastuväite

esitamisega ning sõnas, et ministeeriumil ei ole sellele põhimõttelist vastuseisu. Ettepaneku

sisu vajab siiski täiendavat analüüsi, et täpsustada, millised muudatused oleksid põhjendatud

ja sobivad.

Villu Kõve ütles, et selline muudatus aitaks muuta maksekäsu kiirmenetluse taas

formaalsemaks menetluseks, vähendades vajadust sisuliseks kaalumiseks.

Mari-Liis Mikli käsitles tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 496 lõike 4 muutmise

ettepanekut, mille kohaselt saaks maksekäsule esitada määruskaebuse asemel vastuväite.

Ministeeriumi esialgne hinnang on ettepaneku suhtes kõhklev ning seda ei toetata. Elatise

asjades on tegemist sisulise vastuväitega ning ühtlustamise argument ei ole siin piisavalt

põhjendatud.

Villu Kõve lausus, et lahendus, kus maksekäsu kiirmenetluses kasutatakse paralleelselt nii

vastuväidet kui ka määruskaebust, tekitab menetluses segadust. Eesmärk oleks menetlust

ühtlustada nii, et määruskaebuse asemel oleks üldiselt kasutusel vastuväide.

Mari-Liis Mikli käsitles tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 534 lõike 5 muutmise

ettepanekut, mille kohaselt pikendataks kinnisesse asutusse esialgse õiguskaitse korras

paigutamise tähtaega neljalt päevalt kümnele. Ministeerium ei ole sellele vastu. Ta käsitles ka

sama seadustiku § 540 täiendamise ettepanekut lõikega 11, mille eesmärk on viia

kohtupraktika regulatsiooni, võimaldades peatada isiku kinnisesse asutusse paigutamise.

Ministeerium toetab seda muudatust. Ta käsitles ettepanekut sunniraha määramise kohta ning

leidis, et kuigi idee on arusaadav, ei toetata seda käesoleva eelnõu raames. Sunniraha on

haldusõiguslik meede ning selle muutmine eeldaks laiemat kontseptuaalset reformi ja teiste

seaduste läbivaatamist. Tegemist on mahuka teemaga, mida võiks käsitleda eraldi

õigusloomelise algatusena ja mitte praeguse eelnõu raames.

Villu Kõve tõi välja, et kehtiv sunniraha regulatsioon võib olla põhiseadusega vastuolus, kuna

kohtunikuabid ei saa tema hinnangul selliseid otsuseid teha, sest tegemist on

õigusemõistmisega. Seda küsimust on arutatud ka Riigikohtu üldkogus. Sunniraha

regulatsioon tuleb igal juhul ümber kujundada, vastasel juhul võib tekkida põhiseaduslik

vaidlus. Isegi kui muudatust praegu ei tehta, tuleks see teema kindlasti lähiajal ette võtta.

Mari-Liis Mikli käsitles tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 613 muutmise ettepanekut, mille

kohaselt korteriomandi ja kaasomandiga seotud vaidlused võiksid olla edaspidi lahendatavad

hagimenetluses. Ministeerium ei ole sellele ettepanekule vastu. Ta käsitles ka Tallinna

Ringkonnakohtu ettepanekuid. Ettepanek 2.5.1 oli seotud tsiviilasja hinna määramisega.

Ettepaneku kohaselt määrataks tsiviilasja hind üksnes juhul, kui see on vajalik riigilõivu või

edasikaebe kindlakstegemiseks. Ministeeriumi esialgne hinnang on, et ettepanek vajab

täiendavat analüüsi, kuna tsiviilasja hind mõjutab ka menetluslikku pädevust ja vaidlusliiki

laiemalt. Ettepanekut 2.5.2 menetluskulude kindlaksmääramise vaidlustamisel tekkinud

kulude mittehüvitamise osas ministeerium seda ei toeta, kuna vastav regulatsioon on juba

olemas ning eraldi muudatus ei ole vajalik. Ta käsitles ka ettepanekut 2.5.3 piirata edasikaebe

võimalust menetluskulude osas. Ministeeriumi hinnangul on see liiga piirav ning ilma

põhjaliku mõjuanalüüsita ei ole võimalik seda toetada. Ta tõi esile ettepaneku 2.5.4, millega

soovitakse täpsustada mõistliku menetlusaja regulatsiooni, lisades tsiviilkohtumenetluse

seadustiku § 3331 lõikesse 1 viite „sama kohtu“ kohta. Ministeerium toetab seda muudatust,

kuna see aitab suurendada õigusselgust.

M.-L. Mikli sõnas, et ettepaneku 2.5.5 kohaselt ei saaks teatud juhtudel ringkonnakohtu

määruse peale Riigikohtule edasi kaevata. Seda ministeerium ei toetata, kuna see võib

suurendada kahju tekkimise riski. Ettepaneku 2.5.6 kohta, mille kohaselt võiks kompromissi

kinnitada üks ringkonnakohtunik, ütles M-L. Mikli, et kui kohtud peavad seda mõistlikuks,

siis ministeerium toetab seda muudatust. Ettepanekut 2.5.7, mille kohaselt võiks

määruskaebuse menetluses esitada uusi asjaolusid ja tõendeid, kui neid ei olnud võimalik

varem esitada, otsustas ministeerium mitte toetada, kuna see ei ole kooskõlas hagita

menetluse uurimisprintsiibiga. Ta käsitles ka ettepanekut 2.5.8, mille kohaselt

maksejõuetusmenetluses tehtud määruste peale esitatud määruskaebused lahendaks teatud

juhtudel kolmeliikmeline koosseis. Seda ettepanekut ministeerium toetab kui mõistlikku

lahendust.

Villu Kõve märkis, et lisaks käsitletud ettepanekutele esitas Riigikohus veel täiendavaid

eelnõu muutmise ja täiendamise ettepanekuid, mis puudutasid eelkõige maksejõuetuse ja

täitemenetluse regulatsiooni ning mõningaid teisi valdkondi.

Ando Kiviberg sõnas, et komisjonil puudub tabel nende ettepanekutega. Sellisel juhul tuleb

jätkata ettepanekute arutelu järgmisel istungil. Ta tänas külalisi.

2. Info ja muud küsimused

Infot ja muid küsimusi ei arutatud.

(allkirjastatud digitaalselt)

Ando Kiviberg

juhataja

(allkirjastatud digitaalselt)

Markus Veia

protokollija

Riigikogu_põhiseaduskomisjoni_protokoll_nr_166.asice

Digiallkirjad

Allkirjade kehtivust ei ole kontrollitud.

MARKUS VEIA PNOEE-50010240223 2026-05-22 08:29:14

ANDO KIVIBERG PNOEE-36907280253 2026-05-22 08:35:53