Rahvatervishoiu seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse (rehabilitatsioonisüsteemi muudatused) eelnõu kooskõlastamine

EELNÕU
13.04.2026

Rahvatervishoiu seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seadus (rehabilitatsioonisüsteemi muudatused)

§ 1. Rahvatervishoiu seaduse muutmine

Rahvatervishoiu seaduses tehakse järgmised muudatused:

1) paragrahvi 1 lõiget 1 täiendatakse punktiga 32 järgmises sõnastuses:

„32) rehabilitatsiooniteenuse osutamist;“;

2) seadust täiendatakse 22. peatükiga järgmises sõnastuses:

„22. peatükk
Rehabilitatsiooniteenus

§ 136. Teenuse eesmärk ja sisu

(1) Rehabilitatsiooniteenus on teenuste kogum, mida osutatakse inimest ja tema lähedast kaasates ravile eelnevalt, ravi toetavana, ravile järgnevalt või ravi asemel ning mille eesmärk on leevendada haiguse või vigastuse mõju inimese kehalistele, psüühilistele ja sotsiaalsetele funktsioonidele, igapäevategevustele ja ühiskondlikule osalusele, parandada või säilitada inimese funktsioneerimis- ja osalusvõimet, iseseisvat toimetulekut ja heaolu ning arendada enesega toimetulekut ja enesejuhtimise oskusi tema terviseseisundit arvestades.

(2) Rehabilitatsiooniteenuse liigid ja nende täpsema sisu, teenuse osutamise tingimused ja korra kehtestab valdkonna eest vastutav minister määrusega.

§ 137. Teenuse korraldamine, osutamine ja teenuse eest tasu maksmise kohustuse üle võtmine

(1) Rehabilitatsiooniteenust korraldab Tervisekassa.

(2) Rehabilitatsiooniteenust osutavad tervishoiuteenuste korraldamise seaduse § 55 lõike 1 alusel kehtestatud haiglavõrgu arengukavas nimetatud haiglad.

(3) Lisaks käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud viidatud haiglatele võib rehabilitatsiooniteenust osutada tervishoiuteenuse osutaja, kellel on kehtiv taastusravi või perearsti nimistu alusel perearstiabi osutamise tegevusluba või vähemalt kaks järgmistest tegevuslubadest:
1) iseseisva füsioteraapia osutamise;
2) iseseisva logopeedilise ravi osutamise või
3) iseseisva psühholoogilise ravi osutamise tegevusluba.

(4) Rehabilitatsiooniteenuse osutamiseks sõlmib Tervisekassa tervishoiuteenuse osutajaga lepingu, lähtudes ravikindlustuse seaduse §-des 35–37 sätestatust.


(5) Tervisekassa võtab inimeselt rehabilitatsiooniteenuse eest tasu maksmise kohustuse üle, kui teenuse vajaduse on hinnanud terviseteejuht ning teenuse vajadus on märgitud inimese heaoluplaani.

(6) Rehabilitatsiooniteenuse osutaja dokumenteerib enda infosüsteemis teenuse osutamise järgmises andmekoosseisus:
1) inimese üldandmed;
2) inimese terviseseisundist tulenevad tegutsemis- ja osalusvõime piirangud;
3) teenuse osutamisel saavutatud tulemus ja hinnang inimese heaolule ja toimetulekule;
4) rehabilitatsiooniteenuse kokkuvõtte.

(7) Rehabilitatsiooniteenuse dokumenteerimise nõuded ja täpsema andmekoosseisu kehtestab valdkonna eest vastutav minister määrusega.

§ 138. Teenuseosutaja kohustused

Rehabilitatsiooniteenuse osutaja on kohustatud:
1) tagama rehabilitatsiooniteenuse osutamise vastavalt käesolevas seaduses ja selle alusel kehtestatud tingimustele;
2) tagama rehabilitatsiooniteenuse osutamiseks käesoleva seaduse § 136 lõike 2 alusel kehtestatud nõuetele vastava meeskonna;
3) tagama, et temaga lepingulises suhtes olev rehabilitatsioonimeeskonna liige vastab käesoleva seaduse § 139 lõike 2 alusel kehtestatud nõuetele;
4) tagama rehabilitatsiooniteenuse nõuetekohase dokumenteerimise;
5) kirjeldama organisatsioonis rakendatud kvaliteedijuhtimise süsteemis rehabilitatsiooniteenuse osutamise ja selle kvaliteedi tagamise korralduse;
6) tagama talle eraldatud rahaliste vahendite efektiivse ja väärtuspõhise kasutamise.

§ 139. Rehabilitatsioonimeeskonna liige

(1) Rehabilitatsioonimeeskonna liikmeks võib olla isik, kellel on selleks vajalik erialane ettevalmistus või sobiv kutse- või kõrgharidus.

(2) Rehabilitatsioonimeeskonna liikmele esitatavad täpsemad nõuded kehtestab valdkonna eest vastutav minister määrusega.

§ 1310. Teenuse rahastamine

(1) Rehabilitatsiooniteenust ja selle korraldamist rahastatakse riigieelarvest Tervisekassa kaudu riigieelarveliste võimaluste piires.

(2) Käesoleva seaduse § 137 lõikes 5 nimetatud rehabilitatsiooniteenust saavale isikule võimaldatakse rehabilitatsiooniteenust ravikindlustuse seaduse § 30 lõike 1 alusel kehtestatud määruses sätestatud tingimustel ja korras.“;

3) paragrahvi 32 lõikes 1 asendatakse tekstiosa „§-des 14–22“ tekstiosaga „§ 138 punktides 1–5 ja 14–22“.

§ 2. Kaitseväeteenistuse seaduse muutmine

Kaitseväeteenistuse seaduses tehakse järgmised muudatused:

1) paragrahvi 195 lõike 11 punkt 1 tunnistatakse kehtetuks;

2) paragrahvi 204 lõike 2 punkt 3 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„3) jätab mõjuva põhjuseta ilmumata kokkulepitud tervishoiuteenuse osutamisele.“.

§ 3. Käibemaksuseaduse muutmine

Käibemaksuseaduses tehakse järgmised muudatused:

1) paragrahvi 16 lõike 1 punkti 2 täiendatakse pärast sõna „tähenduses“ tekstiosaga „, rahvatervishoiu seaduse §-s 136 sätestatud rehabilitatsiooniteenus“;

2) paragrahvi 16 lõike 1 punktist 4 jäetakse välja tekstiosa „56,“.

§ 4. Puuetega inimeste sotsiaaltoetuste seaduse muutmine

Puuetega inimeste sotsiaaltoetuste seaduses tehakse järgmised muudatused:

1) paragrahvi 23 lõike 6 punkt 6 tunnistatakse kehtetuks;

2) paragrahvi 6 lõikest 1 jäetakse välja tekstiosa „ja rehabilitatsiooniplaanis ettenähtud tegevusteks, välja arvatud ravikindlustuse ja riigieelarve muudest vahenditest finantseeritavateks tegevusteks“;

3) paragrahvi 71 lõikest 1 jäetakse välja tekstiosa „ja rehabilitatsiooniplaani olemasolu korral selles ettenähtud tegevusteks, välja arvatud ravikindlustuse ja riigieelarve muudest vahenditest finantseeritavateks tegevusteks“.

§ 5. Riigilõivuseaduse muutmine

Riigilõivuseaduse § 2863 tunnistatakse kehtetuks.

§ 6. Sotsiaalhoolekande seaduse muutmine

Sotsiaalhoolekande seaduses tehakse järgmised muudatused:

1) paragrahvi 131 lõikest 5 jäetakse välja sõnad „sotsiaalse rehabilitatsiooni teenuse eest tasu maksmise kohustuse ülevõtmise või“;

2) seaduse 3. peatüki 2. jagu ja §-d 147–150 tunnistatakse kehtetuks;

3) paragrahvi 1421 lõike 1 punktist 2 jäetakse välja sõnad „ja sotsiaalse rehabilitatsiooni teenuse“;

4) paragrahvi 144 lõike 6 punktist 7 jäetakse välja sõnad „sotsiaalse rehabilitatsiooni teenuse ja“;

5) seaduse 9. peatüki 1. jagu täiendatakse §-ga 1609 järgmises sõnastuses:

㤠1609. Sotsiaalse rehabilitatsiooni teenuse tegevusloa taotlemise erisused 2027. aastal

Alates 2027. aasta 1. veebruarist lõpetab Sotsiaalkindlustusamet sotsiaalse rehabilitatsiooni teenuse osutamise tegevusloa taotluste vastuvõtmise.“;

6) seaduse 9. peatüki 1. jagu täiendatakse §-dega 16010 ja 16011 järgmises sõnastuses:

㤠16010. Sotsiaalse rehabilitatsiooni teenuse osutamise tegevusloa kehtetus

Alates 2027. aasta 1. oktoobrist on sotsiaalse rehabilitatsiooni teenuse osutamise tegevusluba kehtetu.

§ 16011. Sotsiaalteenuste ja -toetuste andmeregistrisse kantud sotsiaalse rehabilitatsiooni teenuse vajaduse hindamise andmete säilitamine

Kuni 2027. aasta 1. oktoobrini sotsiaalteenuste ja -toetuste andmeregistrisse kogutud sotsiaalse rehabilitatsiooni teenuse vajaduse hindamise andmed arhiveeritakse hiljemalt 2032. aasta 1. oktoobril ja neid säilitatakse viis aastat pärast teenuse saamise õiguse lõppemist. Pärast nimetatud tähtaja möödumist andmed anonüümitakse.“.

§ 7. Sotsiaalseadustiku üldosa seaduse muutmine

Sotsiaalseadustiku üldosa seaduses tehakse järgmised muudatused:

1) paragrahvi 38 lõike 1 punktist 2 ja § 39 lõike 2 punktist 2 jäetakse välja tekstiosa „, sotsiaalse rehabilitatsiooni“;

2) seaduse 5. peatükki täiendatakse §-ga 393 järgmises sõnastuses:

„§ 393. Infosüsteemi kantud sotsiaalse rehabilitatsiooni teenuse andmete säilitamine

Kuni 2027. aasta 1. oktoobrini infosüsteemi kogutud sotsiaalse rehabilitatsiooni teenuse andmed arhiveeritakse hiljemalt 2028. aasta 1. oktoobril ja neid säilitatakse kümme aastat pärast teenuse saamise õiguse lõppemist. Pärast nimetatud tähtaja möödumist andmed anonüümitakse.“.

§ 8. Tervishoiuteenuste korraldamise seaduse muutmine

Tervishoiuteenuste korraldamise seaduses tehakse järgmised muudatused:

1) paragrahvi 14 lõiget 1 ja § 22 lõiget 3 täiendatakse pärast sõna „sotsiaalteenuste“ tekstiosaga „ja rahvatervishoiu seaduse §-s 136 sätestatud rehabilitatsiooniteenuse“;

2) paragrahvi 592 lõiget 1 punkti 1 täiendatakse punktiga 4 järgmises sõnastuses:

„4) rehabilitatsiooniteenuse kokkuvõtte vastavalt rahvatervishoiu seaduse §-s 137 lõikes 6 sätestatule.“.

§ 9. Töövõimetoetuse seaduse muutmine

Töövõimetoetuse seaduse § 221 lõike 1 punkt 5 tunnistatakse kehtetuks.

§ 10. Seaduse jõustumine

(1) Käesolev seadus jõustub 2027. aasta 1. oktoobril.

(2) Käesoleva seaduse § 6 punkt 5 jõustub 2027. aasta 1. veebruaril.



Lauri Hussar
Riigikogu esimees

­­­­­­­­­­­­­­­­Tallinn, ”.…” …………….. 2026. a
__________________________________________________________________________
___________________________________________________________________________
Algatab Vabariigi Valitsus …………… 2026. a


Rahvatervishoiu seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse (rehabilitatsioonisüsteemi muudatused) eelnõu seletuskiri

1. Sissejuhatus

1.1. Sisukokkuvõte

Eelnõu eesmärk on luua inimesekeskne rehabilitatsioonisüsteem, kus inimese funktsioneerimisvõime ja abivajadus on terviklikult hinnatud ning vajalik abi kiiresti kättesaadav. Siht on lihtsustada inimese teekonda abini, viia teenuse sisu kooskõlla inimese tegeliku abivajadusega ning vähendada dubleerimist sotsiaal- ja tervishoiusüsteemis.

Muudatused toetavad tervishoiusüsteemi arengut inimese tervikliku heaolu suunas – oluline pole üksnes ravi osutamine, vaid ka funktsioneerimisvõime taastamine, säilitamine ja parandamine kõigis eluetappides. Praegune rehabilitatsiooniteenus on killustunud sotsiaal- ja tervishoiusüsteemi vahel ning teenusele jõudmine on sõltunud formaalsetest hindamistest, mitte tegelikust vajadusest. Sarnase sisuga teenuseid pakutakse kahes valdkonnas ning nende rahastus ja korraldus toimub erinevatel alustel.

Eelnõuga integreeritakse rehabilitatsiooniteenus senisest tihedamalt tervishoiuvaldkonnaga nii esmatasandi tervishoius kui haiglates. Rehabilitatsiooniteenust hakatakse ostma Tervisekassa kaudu koordineeritult tervishoiuteenustega. See võimaldab luua sihtrühmapõhised rehabilitatsioonimeeskonnad, vähendada bürokraatiat, kasutada tõhusamalt spetsialistide ressurssi ning tagada inimese jaoks ühtne ja loogiline teenusteekond. Sotsiaalse rehabilitatsiooniteenuse osutamine (SRT) Sotsiaalkindlustusameti korraldusel lõpetatakse 30.09.2027 ning alates 01.10.2027 pakutakse rehabilitatsiooniteenust tervishoiuvaldkonnas.

Rahvatervishoiu seadusesse luuakse rehabilitatsiooniteenuse sisu, korralduse ja rahastuse alused. Rehabilitatsiooniteenuseid osutavad haiglavõrgu arengukava haiglad. Lisaks saab rehabilitatsiooniteenust osutada tervishoiuteenuse osutaja, kellel on kehtiv taastusravi või perearsti nimistu alusel perearstiabi osutamise tegevusluba või vähemalt kaks järgmistest tegevuslubadest: iseseisva füsioteraapia osutamisne, iseseisva logopeedilise ravi osutamise või iseseisva psühholoogilise ravi osutamise tegevusluba. Rehabilitatsiooniteenust saab osutada kvalifitseeritud meeskonna olemasolul, sh tänased rehabilitatsioonimeeskonnad, kes vastavad nõuetele või teevad koostööd tervishoiuteenuse osutajatega. Rehabilitatsioonimeeskond määrab teenused kliendi terviseseisundi vajaduste põhjal. Rehabilitatsiooniteenuse osutaja peab tagama, et meeskonnal on vajalik pädevus ja teenuse kvaliteet nende vajaduste täitmiseks.

Muudatuse tulemuseks on vajaduspõhine teenusele ligipääs, pikemas vaates väheneb töökoormus, paraneb info liikumine ning teenuseosutajate töö tõhusus. Inimese teenusevajadus ei sõltu enam puude olemasolust, vaid tegelikust terviseseisundi põhisest vajadusest. Andmed koondatakse tervise infosüsteemi (heaoluplaani) ning inimese teekonda toetab terviseteejuht. Pikaajaliselt aitab uus süsteem ennetada abivajaduse süvenemist, toetab inimese iseseisvat hakkamasaamist, toimetulekut ning vähendab dubleerivaid teenuseid.

Eelnõuga kavandatavad muudatused mõjutavad halduskoormust. Täpsem ülevaade mõjudest halduskoormusele on esitatud seletuskirja punktis 6. Uue süsteemi rakendamisega kaasneb ühekordne ja piiratud halduskoormuse kasv, mis on seotud üksnes ühe tegevusega – tervishoiu- ja sotsiaaltöötaja poolt märkamislehe täitmisega uute andmeväljade osas. Kokkuvõttes eelnõuga kavandatud muudatuste tulemusel halduskoormus aga väheneb, kuna kahes süsteemis dubleerivalt korraldatavate teenuste osutamine lõppeb ning rehabilitatsiooniteenuse korraldus toimub edaspidi tervishoiusüsteemis. Lisaks rakendub valdkonnaülene koordinatsiooniteenus rehabilitatsiooniteenuse korraldamisel. Tänu sellele välditakse dubleerivaid menetlustoiminguid, info liigub turvalises ja automatiseeritud keskkonnas ning väheneb ajakulu sobiva jätkuteenuse leidmiseks, selgitustööks ja järelkontrollideks. Koordinatsiooniga tegeleb terviseteejuht, kes võtab enda peale inimese toetamise süsteemis orienteerumisel ja teenustele suunamisel. See vähendab nii inimese kui ka tervishoiu- ja sotsiaaltöötajate halduskoormust ning võimaldab spetsialistidel keskenduda oma põhitööle.

1.2. Eelnõu ettevalmistaja

Eelnõu ja selle seletuskirja valmistasid ette Sotsiaalministeeriumi laste ja perede osakonna laste heaolu teenuste poliitika juht Brit Tammiste ([email protected]) ning rehabilitatsiooni ja erivajadusega laste nõunik Eva Kuslap ([email protected]). Eelnõu ja selle seletuskirja valmistamisel panustasid Mariken Ross ja Pille Saar Sotsiaalministeeriumist, Lagle Kalberg ja Kati Karelson Sotsiaalkindlustusametist, Mari Kalbin ja Kadri Englas Tervisekassast ning Terviseameti esindajad.

Eelnõu juriidilise ekspertiisi tegi Sotsiaalministeeriumi õigusloome ja isikuandmete kaitse nõunik Alice Sündema ([email protected]). Eelnõu mõjude analüüsi teostasid Sotsiaalministeeriumi analüüsi osakonnast Kadri Keller ja Marion Rummo.


1.3. Märkused

Eelnõu on seotud Vabariigi Valitsuse tegevusprogrammiga, mille kohaselt esitatakse hiljemalt 2026. aasta III kvartalis Vabariigi Valitsusele seaduste muutmise eelnõu rehabilitatsiooniteenuste senise korralduse muutmiseks.

Eelnõu on tihedalt seotud rahvatervishoiu seaduse ja teiste sellega seotud õigusaktide muutmise eelnõuga1, millega luuakse valdkonnaülene koordinatsiooniteenus ning määratakse terviseteejuhi roll teenuse korraldamisel, dokumenteerimisel (näiteks märkamisleht ja heaoluplaan). Käesolevas eelnõus tehtavad muudatused arvestavad rahvatervishoiu seaduse ja sellega seotud teiste õigusaktide muudatustega ning nende numeratsiooniga.

Eelnõu koostamisel on lähtutud järgmistest riigisisestest strateegiadokumentidest:
• Riigi pikaajaline arengustrateegia „Eesti 2035“2;
• Rahvastiku tervise arengukava 2020–2030 (RTA)3;
• Heaolu arengukava 2023–20304;

Eelnõuga muudetakse järgmiseid seaduseid:
1) rahvatervishoiu seadus (RTHS), avaldamismärkega RT I, 18.03.2026, 17;
2) kaitseväeteenistuse seadus (KVTS), avaldamismärkega RT I, 03.02.2026, 17;
3) käibemaksuseadus (KMS), avaldamismärkega RT I, 30.12.2025, 22;
4) puuetega inimeste sotsiaaltoetuste seadus (PISTS), avaldamismärkega RT I, 12.06.2025, 4;
5) riigilõivuseadus (RLS), avaldamismärkega RT I, 19.02.2026, 5;
6) sotsiaalhoolekande seadus (SHS), avaldamismärgetega RT I, 18.03.2026, 23 (jõustub 01.02.27) ja RT I, 18.03.2026, 24 (jõustub 01.04.27);
7) sotsiaalseadustiku üldosa seadus (SÜS), avaldamismärkega RT I, 30.12.2025, 36;
8) tervishoiuteenuste korraldamise seadus (edaspidi TTKS), avaldamismärkega RT I, 17.03.2026, 4;
9) töövõimetoetuse seadus (TVTS), avaldamismärkega RT I, 26.06.2025, 34.

Eelnõu seadusena vastuvõtmiseks on vajalik lihthäälteenamus.

Eelnõu on seotud isikuandmete töötlemisega isikuandmete kaitse üldmääruse tähenduses ning selle kohta on koostatud täpsem mõjuanalüüs seletuskirja punktis 6.

2. Seaduse eesmärk

Kavandatavate õiguslike muudatuste keskne eesmärk on regulatsiooni nüüdisajastamine viisil, mis võimaldab korraldada erivajadusega ja terviseseisundist tulenevate piirangutega inimese rehabilitatsiooniteenust senisest terviklikumalt, inimesekesksemalt ja riigi ressurssi säästvamalt. Soovitu saavutamiseks tehakse õiguses järgmised muudatused:

1) RTHSi täiendatakse rehabilitatsiooniteenuse eesmärgi ja sisuga, et võimaldada teenuse osutamine vajaliku tegevusloaga tervishoiuteenuse osutaja poolt, kelle juures töötab kvalifikatsiooninõuetele vastav meeskond.
2) Riigieelarves seni SHS alusel sotsiaalse rehabilitatsioonina tähistatud teenuse rahastamine viiakse üle RTHS-i alusel toimuvale korraldusele.

Eelnõus lahendatakse probleem, kus rehabilitatsiooniteenuse raames pakutavaid teenuseid osutatakse nii tervishoiu- kui sotsiaalsüsteemi kaudu, mis ei ole otstarbekas ei inimesele ega administratiivselt.

Eelnõu muudatused on vajalikud tulenevalt praeguse süsteemi kitsaskohtadest:
• Sotsiaalse rehabilitatsiooni teenusele jõudmine on inimesele keeruline ja ajakulukas. Eelnevalt tuleb läbida mitu hindamist ja teenust eraldi taotleda. Taotlemiste, hindamiste ja menetluste tõttu võib inimene jõuda teenusele hiljem, kui ta tegelikult seda vajaks.
• Puudub vajaduspõhine ligipääs teenusele. Teenusele jõudmine ei sõltu inimese vajadusest, vaid puude raskusastme olemasolust või töövõime hindamise tulemusest.
• Vähene eesmärgistatus ning tulemuslikkuse järgimine. Teenuste sisu ei ole kooskõlas inimese terviseseisundist tuleneva vajadusega, puuduvad ka ühtsed standardid, millised on vajalikud sekkumised ning kompetents nende rakendamiseks.
• Ebaefektiivne süsteem. Samade spetsialistide teenuseid pakutakse killustunult ka muudes valdkondades, spetsialistide ressurssi ei kasutata efektiivselt. Ametnike ning spetsialistide ressurss kulub kohati mittevajalike teenuste osutamisele, kuna puudub terviklik ülevaade, milliseid teenuseid inimesele juba pakutakse.
• Liigne halduskoormus ja bürokraatia. Teenusepakkujad peavad järgima erinevate asutuste — Sotsiaalkindlustusamet, Töötukassa, Tervisekassa — nõudeid. Palju aega kulub taotluste, suunamiste ja hindamiste menetlemisele.
• Aegunud süsteemid. Vananenud IT-lahendused ja keerulised tööprotsessid tekitavad lisakulusid.

Eelnõu visioon on integreerida inimestele terviseseisundist lähtuvalt vajaduspõhiste rehabiliteerivate sekkumiste osutamine tervishoiuteenustega ning pakkuda funktsioonide parandamisele, taastamisele ning säilitamisele suunatud teenuseid tervishoiuvaldkonna kesksel korraldusel. Seejuures arendatakse välja täiendavalt erinevatele terviseseisunditele spetsialiseerunud rehabilitatsiooniteenuse meeskonnad.

Rehabilitatsioonisüsteemi muudatuse tulemusel SRT osutamine Sotsiaalkindlustusameti korraldusel lõpetatakse ning inimesele viimane teenuse osutamise päev on 30.09.2027.

Terviseseisundist tingitud rehabilitatsiooniteenust hakatakse uue korralduse alustel pakkuma tänast taastusravi teenust jõustava teenusena alates 01.10.2027. Tervisekassaga sõlmitava lepingu alusel osutatakse edaspidi rehabilitatsiooniteenust, mille eesmärk on inimeste iseseisva hakkamasaamise toetamine ja funktsioneerimisvõime taastamine, säilitamine ja parandamine tema terviseseisundist tulenevalt. Teenuse korraldus, teenuseosutajate võrgustik ning inimese enda roll teenuste kasutamisel uueneb ja kaasajastub nii, et rehabilitatsiooniteenuste kättesaadavus paraneb, tekivad eeldused teenuse kvaliteedi tõstmiseks ja senisest sujuvamate taastumisteekondade toetamiseks. Teenuse rahastamiseks eraldab Sotsiaalministeerium iga-aastaselt riigieelarve vahendid Tervisekassale.

Eelnõuga tehtavad muudatused:
• Soodustavad interdistsiplinaarset koostööd ja inimesekeskset lähenemist tervishoius, kus erinevate erialade spetsialistid tegutsevad ühise eesmärgi nimel. See tagab inimese vajaduste tervikliku hindamise, loogilise ja õigeaegse sekkumise ning ressursside tõhusama kasutamise.
• Kohustavad haiglavõrgu arengukavas nimetatud haiglaid osutama rehabilitatsiooniteenust. Lisaks haiglatele võib rehabilitatsiooniteenust osutada tervishoiuteenuse osutaja, kellel on kehtiv taastusravi või perearsti nimistu alusel perearstiabi osutamise tegevusluba või vähemalt kaks järgmistest tegevuslubadest: iseseisva füsioteraapia osutamise, iseseisva logopeedilise ravi osutamise või iseseisva psühholoogilise ravi osutamise tegevusluba. Samuti on võimalus, et vastava tegevusloaga tervishoiuteenuse osutajad (edaspidi TTO-d) ning haiglavõrgu arengukavas nimetatud haiglad sõlmivad teenuse osutamiseks lepingu mõne asutusega, kus töötab kvalifikatsioonile vastav rehabilitatsiooni meeskonna liige. See tagab piisava teenuseosutajate hulga ning väldib olukorda, kus inimesed jääksid teenuseta.
• Muudavad rehabilitatsiooniteenuse osutamise aluseid. Rehabilitatsiooniteenuste osutamine toimub edaspidi terviseseisundi alusel, millest tulenevalt on selgelt määratletud, millised spetsialistid peavad meeskonda kuuluma vastavalt konkreetsele teenuse vajadusele ja liigile. See võimaldab sihtrühmapõhist, diferentseeritud teenuse pakkumist, mida praeguses SRT süsteemi korralduslikes alustes ei ole.
• Aitavad ühtlustada teenuse pakkumist ja parandada selle kvaliteeti.

Muudatuse oodatav tulemus väljendub eelkõige rehabilitatsiooniteenust vajavate inimeste iseseisva hakkama saamise, sh enesetõhususe, tõusus või säilimises, heaolu ja ühiskonnaelus osalemise tõusus või säilimises ning terviseseisundist tingitud funktsioneerimisvõime piirangute leevendumises või taandumises, mis ennetab inimese abivajaduse süvenemist. Rehabilitatsiooniteenuse saamise eelduseks on inimese aktiivne kaasatus, enese panus eesmärkide saavutamisesse ning potentsiaal iseseisvalt või osaliselt iseseisvalt toime tulla. Süsteemi vaatest on ootus, et väheneb vajadus statsionaarsete tervishoiuteenuste ja/või erinevate sotsiaalteenuste järele.

Oluline muutus seisneb selles, et inimese teenuse saamine põhineb abivajadusel, mitte puude raskusastmel või osalisel/puuduval töövõimel. Teenusele saab pöörduda tervishoiutöötaja või kohaliku omavalitsuse sotsiaaltöötaja kaudu, ilma keeruka haldusmenetluseta. Rehabilitatsiooni sidumine valdkonnaülese koordinatsiooniteenusega toetab vajaduse proaktiivset märkamist ning tähendab, et rehabilitatsiooniteenuse vajaduse ja osutamisega seotud andmed koondatakse inimesele kergesti kättesaadavana ühtsesse digitaalsesse plaani.


Joonis 1. Terviseteejuht rehabilitatsiooniteenuse teekonnal

Kaasamine ja väljatöötamiskavatsus

Rehabilitatsiooniteenuse eelnõule eelnes seaduse muutmise väljatöötamiskavatsus5 (VTK). VTK-le esitatud tagasisides väljendati, et rehabilitatsioonisüsteemi kavandatava reformi üldine suund – tervise- ja sotsiaaltoetuse parem lõimimine ning inimese teekonna selgemaks muutmine – on vajalik ja põhimõtteliselt õige. Tagasisidet andnud sidusrühmad kinnitasid vajadust rehabilitatsiooni korraldust nüüdisajastada. 2023. aastal kooskõlastusele saadetud VTK oli tagasiside andjate arvates veel ebapiisava detailsusega. Leiti, et reform vajab põhjalikumat ettevalmistust ning aega rahastuse, rollide ja üleminekukorralduse kavandamiseks. Välja toodi muudatusest tulenevat võimalikku mõju teenuste kättesaadavusele, kvaliteedile ja haavatavate inimeste toetusele. Vahepealsel perioodil, aastatel 2024–2026, on ministeerium tegelenud sellise rehabilitatsiooniteenuse korralduse väljatöötamisega, mis võtab arvesse tagasisides väljatoodud aspekte.

Tervisekassa, KOV-id ja teenuseosutajad hindasid, et kavandatud muudatused toovad kaasa täiendavad kulud. Murena toodi, et rehabilitatsioonivaldkonna praegused riigieelarvelised vahendid kaovad tervishoiu üldise alarahastuse sisse, vähendades abi vajaduspõhisust ja mahtu. Paralleelselt rõhutati, et süsteemis ei ole piisavalt spetsialiste ning toodi välja üleminekut toetavate koolituste pakkumise vajadus.
Suur osa tagasisidest puudutas inimese teekonda ning süsteemide vahelist andmevahetust, sh abivajaduse hindamist, topelthindamise vältimist ning inimese teekonna terviklikkuse tagamist. Seetõttu peeti oluliseks tagada inimestele valdkonnaülene juhtumikorraldus, mis süsteemi killustatust vähendaks. Seni ei ole tervishoius süsteemselt sellist funktsiooni olnud ning hinnati madalaks KOV-ide võimekust valdkonnaülest juhtumikorraldust üksi üle võtta. Leiti, et selge vastutuseta võib inimese tervikliku toe teekond katkeda või jääda alustamata.

Tagasiside andjad rõhutasid, et oluline on rehabilitatsioonis ka edaspidi tagada praegu tervishoius pakutavate teenuste kõrval toetavate teenustena jätkuvalt teraapiate (nt loovteraapia, tegevusteraapia) kättesaadavus.

Tagasiside peamine järeldus: reformi valitud suund on õige, kuid rakendamine nõuab tugevat läbi töötatud üleminekukava, realistlikku rahastusmudelit, selgelt määratletud rolle ja vastutust, toimivat andmevahetust ning inimeste vajadustest lähtuvat lahendust, mis ei halvenda, vaid parandab teenuste kvaliteeti ja kättesaadavust.

3. Eelnõu sisu ja võrdlev analüüs

Eelnõu §-ga 1 muudetakse RTHS-i.

Paragrahvi 1 punktiga 1 täiendatakse RTHS-i reguleerimisala viitega rehabilitatsiooniteenusele.

Paragrahvi 1 punktiga 2 täiendatakse seadust uue peatükiga 22 (§-d 136- § 1310), milles sätestatakse rehabilitatsiooniteenuse regulatsioon.

RTHS §-s 136 sätestatakse teenuse eesmärk ja sisu.

Lõikes 1 kirjeldatakse rehabilitatsiooniteenuse sisu uues tähenduses ja uue korralduse alusel ning määratletakse see kompleksteenusena, mida osutatakse inimesele tema lähedast kaasates.

Teenus võib olla ravile eelnev, ravi toetav, ravile järgnev või ravi asemel osutatav kompleksteenus, mida osutab multidistsiplinaarne meeskond. See tähendab, et rehabilitatsiooniteenust saab osutada täiendavalt nii pere- kui eriarstiabis osutatavale ravile. Samas võib rehabilitatsiooniteenus teatud juhtudel olla ka iseseisev teenus, kui inimese vajadus ei seisne enam aktiivses ravis, vaid toimetuleku toetamisel.

Teenust saab osutada inimesele tema lähedast kaasates. Tugi ja nõustamine lähedastele on oluline, kuna lähikondsed on toetav ressurss inimese arengu soodustamiseks sobiva keskkonna loomisel, taastumise või paranemise teekonnal. Lähedaste nõustamine on vajalik näiteks haiguse, vigastuse või arenguhäirega lapse vanemate toetamisel, kuid sarnane nõustamine võib olla asjakohane ka püsiva tõsise tervisehäirega täisealise inimese lähedastele, et parandada inimese heaolu või tagada adekvaatne reageerimine häire või haigussümptomite (taas)avaldumisel või ägenemisel.

Rehabilitatsiooniteenuse eesmärk on leevendada haiguse või vigastuse mõju inimese kehalistele, psüühilistele ja sotsiaalsetele funktsioonidele, igapäevategevustele ja ühiskondlikule osalusele, parandada või säilitada inimese funktsioneerimis- ja osalusvõimet, iseseisvat toimetulekut ja heaolu ning arendada enesega toimetulekut ja enesejuhtimisoskusi tema terviseseisundit arvestades. Seega seatakse rehabilitatsiooniteenusele koostöös inimesega tema vajadustest lähtuvad selged eesmärgid, milleks on kas vigastuse või haiguse mõju leevendamine inimese funktsioneerimisele, funktsioonitaseme parandamine või olemasoleva funktsioneerimise säilitamine.

Rehabilitatsiooniteenus erineb tervishoiuteenusest eelkõige oma eesmärgi ja sisu poolest, kus fookus ei ole haiguse või häire algpõhjuse kõrvaldamisel, vaid inimese terviseprobleemiga toimetulek ja heaolu parandamine. Kui tervishoiuteenuse eesmärk on diagnoosida ja ravida haigust või vigastust, siis rehabilitatsiooniteenus keskendub inimese funktsioneerimis- ja osalusvõime parandamisele ning haiguse või vigastuse mõjuga kohanemisele igapäevaelus. Rehabilitatsiooniteenus on oma olemuselt terviklik ja multidistsiplinaarne kompleksteenus, mis hõlmab lisaks tervishoiuteenustele ka psühhosotsiaalseid ja vajadusel sotsiaalseid sekkumisi.

Teenuse eesmärk on toetada inimese iseseisvat toimetulekut, parandada elukvaliteeti ning võimaldada võimalikult aktiivset osalemist ühiskonnaelus. Eesmärk on toetada inimest võimalikult hästi ka juhul, kui tervisehäire algpõhjus jääb püsima.

Sama spetsialist, näiteks füsioterapeut, võib osutada nii tervishoiuteenust kui ka rehabilitatsiooniteenust, kuid nende tegevuse sisu ja eesmärk on erinevad. Tervishoiuteenuse raames keskendub füsioterapeut eelkõige konkreetse terviseprobleemi ravile, samas kui rehabilitatsiooniteenuse osana panustab ta laiemasse meeskonnatöösse, mille eesmärk on inimese üldise toimetuleku ja funktsioneerimise parandamine.

Lõikes 2 sätestatakse, et rehabilitatsiooniteenuse liigid, nende täpsem sisu ning teenuse osutamise tingimused ja kord kehtestatakse valdkonna eest vastutava ministri määrusega.

Rehabilitatsiooniteenuse korralduses moodustab põhimeeskond teenuse osutamise kohustusliku baastasandi, millele ehitatakse üles kogu ülejäänud meeskonnatöö. Põhimeeskonna nõuete täitmine on eeltingimus rehabilitatsiooniteenuse osutamiseks ning see tagab, et teenuseosutajal on olemas minimaalne interdistsiplinaarne kompetents, mis on vajalik inimese terviseseisundist tuleneva abivajaduse hindamiseks ja teenuse osutamiseks. Põhimeeskond peab koosnema vähemalt kolmest spetsialistist määruses loetletud erialadest (nt füsioterapeut, tegevusterapeut, logopeed, psühholoog, õde, arst). See tagab, et teenuseosutaja suudab pakkuda baastasandi rehabilitatsiooniteenust ka enne täiendavate erialade spetsialistide kaasamist.

Spetsialiseerunud meeskond on põhimeeskonna täiendus, mis moodustakse siis, kui sihtrühma terviseseisund eeldab konkreetse rehabilitatsiooniteenuse liigi spetsiifilist pädevust. Sellisel juhul lisatakse põhimeeskonnale teenuseliigile vastavad täiendavad spetsialistid, kelle loetelu on sätestatud rakendusaktis. Nii tekib põhimeeskonnast lähtuv ja sellele ehitatud spetsialiseeritud meeskond, mis on otseselt seotud konkreetse terviseseisundi või vajadusega (nt vaimse tervise alane rehabilitatsioon, neuroloogiliste seisundite alane rehabilitatsioon, kuulmis- või nägemispuude alane rehabilitatsioon vms).
Kahe või enama üksikteenuse osutamine inimesele eraldiseisvalt ei kujuta endast rehabilitatsiooniteenust, kui spetsialistid ei tegutse ühise eesmärgi nimel koordineeritult ühtse meeskonnana.

Terviseseisundi põhise rehabilitatsiooniteenuse liikide kujundamisel, sekkumiste kirjeldamisel ning nende rakendamiseks vajalike spetsialistide koosseisu loomisel on tuginetud Maailma Terviseorganisatsiooni standardile “Packages of intervention for rehabilitation6 ning erialaliitude ja huvikaitseorganisatsioonide seisukohtadele, mis omakorda tuginevad Eesti tänasele praktikale ning juhistele.

RTHS §-s 137 on sätestatud, kuidas toimub teenuse korraldamine, osutamine ja teenuse eest tasu maksmise kohustuse üle võtmine.

Lõikes 1 sätestatakse, et rehabilitatsiooniteenuse ostmist korraldab Tervisekassa. Teenuse korraldamine koos rahastamisega tähendab Tervisekassa lepingupartnerina rehabilitatsiooniteenust osutavate teenuseosutajate leidmist, lepingute ettevalmistamist, partneritega suhtlust, hangete korraldamist ning lepingute sõlmimist. Samuti tervishoiuteenuste loetellu lisatavate teenuste loomist, kirjeldamist ja loetellu teenuste lisamist, raviarvelduse kujundamist ning seotud vajalikke arendusi.

Lõikes 2 sätestatakse, et rehabilitatsiooniteenuse osutajaks on primaarselt haiglavõrgu arengukavas nimetatud haiglad7. Selline korraldus võimaldab esmalt tagada üle Eesti ühtlase baasvõrgustiku rehabilitatsiooniteenuse osutajatest ning seejärel kaasata vajaduspõhiselt teisi teenuseosutajaid täiendava teenusvõimekuse loomiseks. Haiglavõrgu arengukavas nimetatud haiglatele pandav rehabilitatsiooniteenuse osutamise kohustus tagab teenuse katkematu pakkumise üle-eestiliselt uuele korraldusele üleminekul. Haiglavõrgu arengukavas nimetatud haiglatele tuginedes on inimestel sõltumata oma elukohast vajadusel ligipääs ravile, diagnostikale ja erialaspetsialistide nõustamisele.

Rehabilitatsiooniteenust saab vajaduse korral pakkuda ka kaugnõustamise teel, näiteks videokõne või telefoni kaudu. Seda, kas inimene vajab kaugnõustamist või kohapealset teenust, otsustab teenuseosutaja, hinnates inimese terviseseisundit ja olukorda. Kaugnõustamise hinnastamine jätkub tänase loogika alusel Tervisekassa tervishoiuteenuste loetelu määruse alusel.

Rehabilitatsiooniteenust võib osutada ka inimese igapäevases keskkonnas, näiteks kodus või koolis, kui see on inimese jaoks kõige sobivam. Otsuse teenuseosutamise asukoha osas teeb teenuseosutaja lähtuvalt inimesel hinnatud vajadusest. Teenuse vajaduse otsustab teenuseosutaja ja tasustamine toimub tervishoiuteenuste loetelu määruse alusel.

Lõige 3 sätestab, et rehabilitatsiooniteenust võib lisaks lõikes 2 nimetatud haiglatele osutada tervishoiuteenuse osutaja, kellel on taastusravi või perearstiabi või vähemalt kaks iseseisva tervishoiuteenuse osutamise tegevusluba.

Tervishoiuteenuse osutamise tegevusluba on eelduseks ka tasulise eriarstiabi teenuse osutamisel. Seega, kui asutused, kes ei ole Tervisekassa lepingupartnerid, soovivad osutada rehabilitatsiooniteenust, peavad nad omama Terviseameti väljastatud taastusravi tegevusluba või vähemalt kaht iseseisva tervishoiuteenuse osutamise (füsioteraapia, logopeediline ravi või psühholoogiline ravi) tegevusluba. Vähemalt kahe iseseisva tervishoiuteenuse osutamise tegevusloa nõue tuleneb sellest, et oleks tagatud vähemalt kahe tervishoiuspetsialisti koostöö ning meeskonnatöö komponent, mis on kompleksteenuse osutamise alus. Mitme tegevusloa olemasolu tähendab, et tervishoiuteenuse osutajal on võimekus pakkuda vähemalt kahte eraldiseisvat, kuid omavahel seotud teenust, mis loob eeldused terviklikuks ja inimesekeskseks rehabilitatsiooniteenuse osutamiseks. Kahe või enama tegevusloa olemasolu suurendab tõenäosust, et patsient saab abi ühest kohast.

Terviseamet väljastab tervishoiuteenuse osutamise tegevuslubasid, et tagada teenuseosutaja vastavus kehtestatud nõuetele, sealhulgas piisava pädevusega töötajate olemasolu, sobivad ruumid ja vahendid ning ohutu ja läbimõeldud töökorraldus. Taotlemiseks esitab teenuseosutaja Terviseametile tegevusloa välja andmiseks vajalikud andmed ja dokumendid.8 Terviseamet kontrollib, kas kõik nõuded on täidetud, ning kui need on korras, väljastab tegevusloa. Pärast loa saamist võib teenuseosutaja ametlikult tervishoiuteenust osutada. Taotlus menetletakse 60 päeva jooksul.9

Oluline osa SRT-d pakkuvatest asutustest on juba täna tihedalt seotud tervishoiusüsteemiga ning omavad vastavaid kompetentse ja töökorralduslikke protsesse. Ühine tegevusloogika võimaldab tagada kvaliteedinõuete ühtluse, spetsialistide pädevuse kontrollitavuse ja teenuse ohutuse, mis on eriti oluline olukorras, kus rehabilitatsiooniteenus hõlmab mitut eriala ja haavatavaid sihtrühmi. Asutustel on tulevikus võimalus olla rehabilitatsiooniteenuse osutajaks järgneval moel: 1) omades taastusravi tegevusluba; 2) omades vähemalt kaht erinevat iseseisvalt tegutseva füsioterapeudi, logopeedi või kliinilise psühholoogi tegevusluba, vastates rehabilitatsiooniteenuse osutamise nõuetele (rehabilitatsiooniteenuse meeskonna olemasolu) ning osaledes Tervisekassa hankes; 3) olles vastava tegevusloaga tervishoiuteenuse osutamise lepingupartneriks.

Iseseisva füsioteraapia, logopeedilise ravi ja psühholoogilise ravi tegevusloa10 saamiseks peavad tegevusloa taotlejal olema nõuetele vastavad ruumid. Teiseks peab iseseisva füsioteraapia, logopeedilise ravi ja psühholoogilise ravi osutamise tegevusloa saamiseks töötama teenuseosutaja vastutusel vastava pädevusega terapeut: vähemalt bakalaureusekraadiga füsioterapeut, kutseseaduse järgselt tunnustatud kutsega logopeed või vastava kutsetunnistusega kliiniline psühholoog.

RTHS §-s 137 loetletud kehtiva tervishoiuteenuse osutamise tegevusloaga tänased Tervisekassa lepingupartnerid ei saa automaatselt rehabilitatsiooniteenuse osutamise õigust, sest selle eelduseks on lisaks tegevusloale ka vastamine rehabilitatsiooniteenuse osutamise nõuetele. Nõudeks on rehabilitatsioonimeeskonna olemasolu. Tervisekassa saab tervishoiuteenuse osutajatega sõlmitavates lepingutes seada ka täiendavaid tingimusi rehabilitatsiooniteenuse osutajatele.

Praeguse tervishoiukorralduse alusel lubab TTKS perearstiabis osutada füsioterapeudi, logopeedi ja psühholoogi teenuseid. Muudatusega loodava võimalusega osutada rehabilitatsiooniteenust tekib perearstidel võimalus patsiendi käsitluses täiendavate spetsialistide kaasamiseks rehabilitatsiooniteenuse osutamise nõuetele vastava meeskonna komplekteerimisel.

Perearstiabi raames rehabilitatsiooniteenuse osutamisel on teenusele õigustatus ka nendel inimestel, kes kuuluvad teise perearsti nimistusse.

Teenuseosutajate rehabilitatsiooniteenuse osutamise nõuetele vastavuses, st vajaliku rehabilitatsioonimeeskonna olemasolus veendub Tervisekassa.

Kuna haiglavõrgu arengukavas nimetatud haiglatel on kohustus rehabilitatsiooniteenust osutada, sõlmib Tervisekassa lepingud esmalt nimetatud haiglatega. Muudel teenuseosutajatel on võimalik Tervisekassa lepingupartneriks tulla vajaduspõhiselt, sõltuvalt Tervisekassa lepingumahtudest. Võimalused selleks on järgmised:
1) Tervisekassa sõlmib teenuseosutajatega otse lepingud.
2) Haiglavõrgu arengukavas nimetatud haiglad ja teised tervishoiuteenuse osutajad, kellel on leping Tervisekassaga rehabilitatsiooniteenuse osutamiseks, tagavad osa teenuste osutamise lepinguliste koostööpartnerite kaudu. Tervishoiuteenuse osutaja lepingupartneriks saavad olla asutused, kes ei ole tervishoiuteenuse osutajad sõltumata juriidilisest tegutsemisvormist. Tervishoiuteenuse osutaja, kellel on Tervisekassaga leping, valib endale vajadusel täiendava lepingupartneri lähtuvalt teenuse osutamisele seatud tingimustest nii, et oleks tagatud rehabilitatsiooniteenuse meeskonna koosseis. Tervishoiuteenuse osutaja kaasab lepingupartneri rehabilitatsiooniteenuse osutamisse. Tervishoiuteenuse osutaja on vastutav rehabilitatsiooniteenuse tervikliku ning nõuetele vastava osutamise eest.

Teenuseosutaja märgib Tervisekassaga lepingut sõlmides, kas ja millist rehabilitatsiooniteenuse liiki teenuseosutaja osutab ning millisele vanusrühmale (lapsed, täiskasvanud). Vajadusel võib ühe tervishoiuteenuse osutajaga sõlmida lepingu(d) mitme rehabilitatsiooniteenuse liigi osutamiseks.

Tervisekassa poolne rehabilitatsiooniteenuse osutajatega lepingute sõlmimine saab toimuda olemasoleva süsteemi reegleid rakendades, tuginedes RTHS-is kirjeldatud tingimustele, mis suunavad kokkulepitud tulemustele ja/või inimesekesksele praktikale. Selguse huvides jätkub põhimõte, et käibemaksuseaduse (KMS) järgi on tervishoiuteenused maksuvaba käive.

Tabel 1.Rehabilitatsiooniteenuse osutamise võimalused uues süsteemis
Teenuseosutaja tüüp
Teenuse osutamise alus
Millist rolli täidab süsteemis?
Haiglavõrgu arengukavas nimetatud haiglad.
Kohustuslik rehabilitatsiooniteenuse osutamine.
Moodustavad süsteemi baasvõrgustiku, tagavad teenuse kättesaadavuse kõikides piirkondades, saavad olla ka partnerid teistele teenuseosutajatele. Moodustab rehabilitatsioonimeeskonna.
Tervishoiuteenuse osutaja, kellel on ambulatoorse taastusravi tegevusluba.
Terviseameti väljastatud tegevusluba.
Tervisekassa lepingupartner ja/või erateenuse osutaja
Võib osutada rehabilitatsiooniteenust iseseisvalt, kui täidab rehabilitatsiooniteenuse nõuded ning moodustab nõutud meeskonna.
Tervishoiuteenuse osutaja, kellel on perearsti nimistu alusel perearsti osutamise tegevusluba.
Terviseameti väljastatud tegevusluba.
Tervisekassa lepingupartner.
Võib osutada rehabilitatsiooniteenust, kui täidab rehabilitatsiooniteenuse nõuded ning moodustab nõutud meeskonna.
Tervishoiuteenuse osutaja, kellel on vähemalt kaks tegevusluba: iseseisva füsioteraapia, logopeedilise ravi osutamise või psühholoogilise ravi osutamise tegevusluba.
Terviseameti väljastatud tegevusluba.
Tervisekassa lepingupartner ja/või erateenuse osutaja.

Võib osutada rehabilitatsiooniteenust, kui täidab rehabilitatsiooniteenuse nõuded ning moodustab nõutud meeskonna.

Teenuseosutaja, kes tegutseb koostööpartnerina haiglavõrgu arengukavas nimetatud haigla või nõutud tegevusloaga TTO kõrval.
Koostöölepe Tervisekassa lepingupartneriga.
Ei pea ise omama tegevusluba, kuid peab tagama kvalifikatsiooninõuetele vastavad spetsialistid.
Saab osutada osa teenusest, aitab tagada teenuse kättesaadavuse, kui teenuseosutajal pole endal täismahus meeskonda.
Tervishoiuteenuse osutamise tegevusloaga TTO, kellel puudub nõuetele vastav rehabilitatsioonimeeskond.
Koostöölepe Tervisekassa lepingupartneriga.
Peab tagama kvalifikatsiooninõuetele vastavad spetsialistid.
Saab osaleda üksikteenuste osutamisega, kuna puudub meeskonnatöö komponent. Saab osutada osa teenusest, aitab tagada teenuse kättesaadavuse, kui teenuseosutajal pole endal täismahus meeskonda.

Lõikes 4 sätestatakse Tervisekassa poolt tervishoiuteenuse osutajaga rehabilitatsiooniteenuse osutamiseks lepingute sõlmimise alused. Rehabilitatsiooniteenuse osutamiseks sõlmib Tervisekassa tervishoiuteenuse osutajaga lepingu, milles lepitakse kokku rehabilitatsiooniteenuse osutamine ning teenuse eest tasumine.

Lõikes 5 kirjeldatakse, millistel juhtudel võtab Tervisekassa rehabilitatsiooniteenuse eest tasu maksmise kohustuse üle ja kuidas toimub rehabilitatsiooniteenusele suunamine.

Rehabilitatsiooniteenuse sihtrühmaks on kõik lapsed ja täisealised, kellel on terviseseisundist tulenevad funktsioneerimisvõime või toimetuleku piirangud ning kelle puhul on hinnatud kompleksse rehabilitatsiooniteenuse vajadus. Erinevalt varasemast ei ole enam eelduseks puude raskusastme otsus või osaline/puuduv töövõime.

Rehabilitatsiooniteenusele suunamine põhineb valdkonnaülese koordinatsiooni suunamisloogikal. Kuna rehabilitatsiooniteenus rakendatakse uue korralduse alusel, ei viida varasema korra järgi teenust saanud isikuid automaatselt üle uuele teenusele. Edaspidi pakutakse teenust üksnes vajaduspõhiselt ja aluseks on sotsiaal- ja tervishoiuvaldkonna spetsialistide poolne märkamine. Rehabilitatsiooniteenusele suunamine toimub Rehabilitatsiooniteenuse teekonnal (Joonis 2) kirjeldatud viisil.

Võrreldes praeguse SRT süsteemiga, kus teenuse saamine algab esmalt puude raskusastme taotlemise või töövõime hindamise taotlemisega ning seejärel inimese enda või tema lähedase avaldusest Sotsiaalkindlustusametile, toimub muudatus juba esimeses märkamise etapis. Muudatusega saavad tervishoiutöötajad ja kohaliku omavalitsuse spetsialist õiguse teavitada inimesel märgatud valdkonnaülese koordinatsiooniteenuse, sh tema terviseseisundist tulenevast rehabilitatsiooniteenuse vajadusest. Teavitamiseks täidab märkaja etteantud kriteeriumidel põhineva digitaalse märkamislehe, mis on vajalik inimese suunamiseks valdkonnaülesele koordinatsiooniteenusele, mille regulatsioon luuakse samuti rahvatervishoiu seaduses. Rehabilitatsiooniteenust võib saada inimene, kelle teenuse vajaduse on tuvastanud terviseteejuht ja kelle teenuse vajadus on kirjeldatud inimese heaoluplaani tegevuskavas.

Terviseteejuht on rehabilitatsiooniteekonna korralduslik võtmeisik, kelle ülesanne on tagada inimese abivajadusest lähtuv, sujuv ja katkestusteta teenuseni jõudmine. Terviseteejuht tuvastab rehabilitatsiooniteenuse vajaduse, koordineerib infot, toetab teenusele jõudmist ning aitab sidustada erinevate osapoolte tööd.

Valdkonnaülese koordinatsiooniteenuse vajaduse hindamine
Terviseteejuht hindab märkamislehe ja esmase kontakti põhjal, kas inimesel on vaja valdkonnaülest koordineerimist, sh rehabilitatsiooniteenust. See hinnang on korralduslik ega asenda tervishoiutöötaja või rehabilitatsioonimeeskonna erialast otsust teenusvajaduse kohta.

Tugimeeskonna moodustamine ja töö korraldamine
Terviseteejuht moodustab tugimeeskonna, kuhu kuuluvad vähemalt inimese raviarst või perearst, pereõde ning kohaliku omavalitsuse sotsiaaltöötaja. Inimese nõusolekul kaasatakse ka teisi asjakohaseid spetsialiste või lähedasi. Terviseteejuht korraldab tugimeeskonna suhtlust ning tagab, et vajalik info liigub õigetele osapooltele.

Heaoluplaani koostamine ja dokumenteerimine
Terviseteejuht koostab heaoluplaani, kuhu kantakse inimese terviseseisundist ja sotsiaalsest olukorrast tulenevad üldised eesmärgid ning teenuste vajadus. Heaoluplaan on valdkonnaülene dokument, mille eesmärk on tagada teenuste sidusus. Terviseteejuht ei määra rehabilitatsiooniteenuse sisu ega eesmärke, need määrab rehabilitatsioonimeeskond.

Rehabilitatsiooniteenuse osutaja valiku toetamine
Inimene valib rehabilitatsiooniteenuse osutaja koos terviseteejuhiga. Terviseteejuht tagab, et valik lähtuks inimese vajadustest, piirkonna võimalustest ning rehabilitatsiooniteenuse osutamise nõuetele vastavatest teenuseosutajatest.

Rehabilitatsioonimeeskonna töö koordineerimine
Kui inimene on suunatud rehabilitatsiooniteenusele, koordineerib terviseteejuht, et info inimesest jõuaks rehabilitatsiooniteenuse osutajani. Rehabilitatsioonimeeskond viib läbi hindamise, määrab teenuse täpse sisu, mahu, kaasatavad spetsialistid ja rehabilitatsiooniteenuse tegevuskava. Terviseteejuhi roll on tagada, et inimesele osutatava rehabilitatsiooniteenuse info (teenused, eesmärk, maht jm) kantakse heaoluplaani ning, et tugimeeskond oleks muudatustest teadlik.

Teenuse jälgimine ja info koondamine
Terviseteejuht jälgib teenuse kulgu korralduslikust vaatest – ta ei hinda sekkumiste erialast tulemuslikkust. Rehabilitatsioonimeeskond teeb vahe- ja lõpphindamise, mille kokkuvõtte lisatakse heaoluplaani, et tagada järjepidevus järgmiste teenuste planeerimisel.

Jätkuteenuste korraldus
Teenuse lõpetamise sisulise otsuse teeb rehabilitatsioonimeeskond. Terviseteejuht toetab inimese teenuselt väljumist, vajadusel suunab jätkuteenustele ning kaasab tugimeeskonda, et tagada inimese toetuse katkematus.

Lõikes 6 kirjeldatakse rehabilitatsiooniteenuse osutaja poolt enda infosüsteemis dokumenteeritavate andmete andmekoosseis, milleks on isiku üldandmed, inimese terviseseisundist tulenevad tegutsemis- ja osalusvõime piirangud; teenuse osutamisel saavutatud tulemus ja hinnang inimese heaolule ja toimetulekule ning rehabilitatsiooniteenuse kokkuvõte.

Rehabilitatsiooniteenuse osutaja dokumenteerib oma infosüsteemis inimese tegutsemis- ja osalusvõime piirangud, et selgitada välja, millistes valdkondades vajab inimene toetust ning millised teenused aitavad kaasa seatud eesmärkide saavutamisele. Selleks kirjeldatakse esmalt piirangud, millega on võimalik rehabilitatsiooniteenuse raames tegeleda. Rehabilitatsiooniteenuse osutaja ei pane diagnoosi ega määra ravi ning dokumenteeritavad andmed ei hõlma raviplaane, meditsiinilisi otsuseid ega kliinilisi diagnoose.

Vahe- ja lõpphindamiste käigus võrreldakse inimese algset seisundit ning hinnatakse, kas tema toimetulek ja heaolu on paranenud. Hindamise tulemuste alusel otsustatakse, kas rehabilitatsiooniteenuse jätkamine on vajalik, inimene saab edaspidi iseseisvalt hakkama või vajab täiendavaid teenuseid.

Hinnang on vajalik ka terviseteejuhile, et tagada terviklik ülevaade inimesele osutatavatest teenustest ning nende tulemuslikkusest ja vajalikkusest.

Lõikes 7 selgitatakse, et rehabilitatsiooniteenuse dokumenteerimise nõuded ja täpsem andmekoosseis kehtestatakse valdkonna eest vastutava ministri määrusega.


Joonis 2. Rehabilitatsiooniteenuse teekond

RTHS §-s 138 on sätestatud teenuseosutaja kohustused.

Punktis 1 on toodud välja teenuseosutaja kohustus tagada rehabilitatsiooniteenuse osutamine vastavalt käesolevas seaduses ja selle alusel kehtestatud tingimustele.

Punktis 2 on toodud välja teenuseosutaja kohustus tagada rehabilitatsiooniteenuse osutamiseks käesoleva seaduse § 136 lõike 2 alusel kehtestatud nõuetele vastav meeskond. Meeskonda kuuluvad tervishoiutöötajad ja ka muud spetsialistid, kes interdistsiplinaarse meeskonnana osutavad rehabilitatsiooniteenust. Põhimeeskonda peab kuuluma vähemalt kolm spetsialisti (määruse kavandis § 3 lg 1) ning täiendavalt võib meeskonda kuuluda veel spetsialiste (loetelu toodud määruse kavandi §-s 3 lg 2). Kui rehabilitatsiooniteenust osutavad meeskonnad soovivad spetsialiseeruda, peab rehabilitatsiooniteenuse meeskonda kuuluma muuhulgas kindlad spetsialistid, kelle loetelu on toodud vastavalt rehabilitatsiooniteenuse liigile (määruse kavandi §-s 3 lg 3).

Punktis 3 on toodud välja teenuseosutaja kohustus tagada, et tema lepingulises suhtes olev rehabilitatsioonimeeskonna liige vastaks käesoleva seaduse §-le 139 ja selle alusel kehtestatud nõuetele. Teenuse tingimuseks ei ole eriarsti (sh taastusarsti) olemasolu meeskonnas, vaid oluline on, et rehabilitatsiooniteenuse osutamiseks vajalik põhimeeskond on lähtuvalt teenuse liigist tagatud. Rehabilitatsioonimeeskonnad võivad spetsialiseeruda erinevatele rehabilitatsiooniteenuse liikidele vastavalt inimeste terviseseisundist tulenevatele vajadustele. Spetsialiseerumine eeldab, et teenuseosutaja tagab vastava teenuseliigi osutamiseks vajalike pädevustega spetsialistide kaasamise ning tervikliku meeskonnatöö. Teenuse osutamisel peab olema tagatud vähemalt kolmeliikmeline meeskond, mille koosseis kujundatakse lähtuvalt inimese individuaalsest terviseseisundist ja rehabilitatsioonivajadusest.

Punktis 4 on toodud välja teenuseosutaja kohustus tagada rehabilitatsiooniteenuse nõuetekohane dokumenteerimine. Rehabilitatsiooniteenuse osutaja koostab inimese rehabilitatsiooniteenuse tegevuskava rehabilitatsiooniteenuse osutaja infosüsteemis, kus märgib teenuse, tegevuse või meetme nimetuse, mis on seotud inimese eesmärkidega, teenuse osutamise mahu ja kestuse. Teenuse käigus toimub vahe- ja lõpphindamine, mis on aluseks tegevuskava kokkuvõttele. Rehabilitatsiooniteenuse osutaja poolt koostatud rehabilitatsiooniteenuse tegevuskava kokkuvõte edastatakse heaoluplaani tegevuskavasse, kui inimene on sisenenud valdkonnaülese koordinatsiooniteenuse kaudu.

Punktis 5 on sätestatud teenuseosutaja kohustus kirjeldada kvaliteedijuhtimise süsteemis rehabilitatsiooniteenuse osutamise korraldus, sealhulgas multidistsiplinaarse meeskonna koosseis (nt füsioterapeut, tegevusterapeut, psühholoog, logopeed jt), nende rollid ja pädevused, meeskonnatöö põhimõtted, teenuse osutamise protsess ning kvaliteedi ja patsiendiohutuse tagamise viisid.

Punktis 6 on toodud välja, et teenuseosutaja peab tagama talle eraldatud rahaliste vahendite efektiivse ja väärtuspõhise kasutamise. Efektiivne ja väärtuspõhine kasutamine tähendab, et teenuseosutaja vastutab oma tegevuste, otsuste ja töökorralduse eest viisil, mis aitab kasutada olemasolevaid ressursse säästlikult ning võimalikult paljude abivajajate heaks.
Rehabilitatsioonimeeskond saab teha põhjendatud otsuseid teenuse lõpetamiseks näiteks kui:
1) on selge, et sekkumised ei toeta rehabilitatsiooni põhieesmärki;
2) inimese kaasatust ei ole õnnestunud saavutada, kuigi meeskond on teinud vajalikud pingutused;
3) inimene ei täida kokkulepitud tegevusi või oma rolli rehabilitatsiooniprotsessis.
Põhjendatud otsuseid teenuse alustamisest keeldumiseks saab teha näiteks kui:
1) teenuseosutajal puudub vajalik kompetents;
2) suunamise põhjal ei ole arusaadav, et tegemist on rehabilitatsioonivajadusega;
3) teenuse alustamisel selgub, et suunamisel kirjeldatud olukord ei vasta tegelikkusele.
Rehabilitatsiooniteenuse osutamise tegevuskava koostatakse inimese tegelikest, personaalsest vajadustest lähtudes, pidades silmas, et:
1) rehabilitatsiooni eesmärk on toetada inimest võimalikult iseseisvale toimetulekule;
2) teenus ei tohiks kujundada sõltuvust rehabilitatsioonimeeskonnast.

RTHS §-s 139 on sätestatud nõuded rehabilitatsioonimeeskonna liikmele.

Lõikes 1 kirjeldatakse, kes võib olla rehabilitatsioonmeeskonna liige. Rehabilitatsioonimeeskonna liikmeks võib olla isik, kellel on selleks vajalik erialane ettevalmistus või sobiv kutse- või kõrgharidus. Rehabilitatsiooniteenusele jõuavad haavatavad sihtrühmad, kellel on enda terviseseisundi tõttu kompleksteenuse vajadus, kes võivad olla eelnevalt saanud tuge tervishoiu üksikteenuste, sotsiaal- või hariduse tugiteenuste näol ning ka kogukonnatasandi toe näol, kuid mis ei ole tervikuna olnud vajadustele vastavad või on inimese vajadused aja jooksul komplekssemaks muutunud. Seega tervishoidu integreeritud rehabilitatsiooniteenust osutavatel spetsialistidel peab olema tagatud nõutud pädevus just rehabilitatsiooniteenuse osutamiseks. Kvalifikatsiooninõuded lähtuvad sellest, et rehabilitatsioonimeeskonna liikmel oleksid rehabilitatsiooniteenuse osutamiseks vajalikud oskused. Nõuete seadmisel lähtutakse konkreetse õppekava sisust - lähtuda ei saa vaid eriala nimetusest. Kuna rehabilitatsiooniteenuse puhul on tegemist tervishoidu integreeritud teenusega, mis on adresseeritud inimese terviseseisundist tulenevate funktsioneerimisvõime piirangutega tegelemisele ning mida osutatakse nii esmatasandi kui kõrgema etapi ravile eelnevalt (mitte diagnoosi põhiselt), raviga samaaegselt või sellele järgnevalt, on kvalifikatsiooninõuete seadmine vajalik inimese elu ja tervise kaitse eesmärgil.

Lõikes 2 kirjeldatakse selgitatakse, et rehabilitatsioonimeeskonna liikmele esitatavad täpsemad kvalifikatsiooninõuded, mis kehtestatakse valdkonna eest vastutava ministri määrusega. Spetsialiseerunud meeskonna pädevus tugineb põhimeeskonna koosseisule, millele lisanduvad teenuseliigi spetsiifilised kompetentsid. Meeskonnas töötavatel kliinilisel psühholoogil, psühholoog-nõustajal, toitumisnõustajal peab olema tagatud erialast lähtuv kutse määruses välja toodud tasemel. Teistel erialadel on oluline kas kutseseaduse antud kutse, riiklikult tunnustatud kõrgharidus vastaval eriala. Meeskonna kogemusnõustajal on vajalik läbida täienduskoolitus mahus 182 akadeemilist tundi.

RTHS §-s 1310 on sätestatud, kuidas toimub teenuse rahastamine.

Lõikes 1 selgitatakse, et Sotsiaalministeerium eraldab iga-aastaselt riigieelarve vahendid Tervisekassale rehabilitatsiooniteenuse rahastamiseks. Teenuseid rahastatakse SRT riigieelarve vahenditest. Rehabilitatsiooniteenuse hinnad kehtestatakse ravikindlustuse seaduse § 30 lõike 1 alusel kehtestatud Tervisekassa tervishoiuteenuste loeteluga.

See lahendus annab võimaluse vältida uue administratiivse koormuse tekkimist nii riigile kui teenuseosutajatele, kuna tuginetakse tervishoiuteenuste korraldamise süsteemile. Uue korraldusega luuakse süsteem, mis aitab loogiliselt vältida olemasolevate tervishoiuteenuste (nt füsioterapeut, logopeed, kliiniline psühholoog, arst, õde) dubleerimist ja liita liituvad mittetervishoiuteenused ühteks terviklikuks rehabilitatsiooniteenuseks. Samuti võimaldab see kujundada lisanduvate rehabilitatsioonis kasutatavate teenuste (nt kogemusnõustaja, loovterapeut jne) hinnakujundust vastavalt olemasolevale regulatsioonile ning tasuda teenuste eest ühtsetel alustel läbi Tervisekassa tervishoiuteenuste loetelu.

Lõikes 2 sätestatakse, et seaduses sätestatud rehabilitatsiooniteenust saavale isikule võimaldatakse rehabilitatsiooniteenust ravikindlustuse seaduse § 30 lõike 1 alusel kehtestatud Tervisekassa tervishoiuteenuste loetelus sätestatud tingimustel ja korras. Rehabilitatsiooniteenuse hinnad ja täpsemad osutamise tingimused kehtestatakse Tervisekassa tervishoiuteenuste loetelus, mida kohaldatakse kõikide rehabilitatsiooniteenuse saajate puhul (nii ravikindlustatud kui ka kindlustamata isikud) Tervisekassa poolt tasu maksmise kohustuse ülevõtmisel.

Paragrahvi 1 punktiga 3 asendatakse RHTS paragrahvi 32 lõikes 1 tekstiosa „§-des 14–22“ tekstiosaga „§ 138 punktides 1–5 ja 14–22“. Muudatusega laiendatakse RTHS-i alusel Terviseameti poolt tehtava järelevalvet ka rehabilitatsiooniteenuse osutajale. Terviseamet hakkab RHTS-i alusel tegema järelevalvet rehabilitatsiooniteenuse osutaja kohustuste täitmise üle. Kuna rehabilitatsiooniteenuse osutaja kohustuseks on kirjeldada organisatsioonis rakendatud kvaliteedijuhtimise süsteemis rehabilitatsiooniteenuse osutamise ja selle kvaliteedi tagamise korraldust, siis Terviseamet kontrollib, kas vastav kirjeldus on nõuete kohaselt olemas.

Eelnõu §-ga 2 muudetakse KVTS-i.

Paragrahvi 2 punktiga 1 tunnistatakse kehtetuks KVTS § 195 lõike 11 punkt 1. Lõige reguleerib teenistusülesannete täitmise tõttu tervisekahjustuse saanud isikule vajaduse korral Kaitseministeeriumi valitsemisala eelarvest piirmäära ulatuses sotsiaal- ja tervishoiuteenuste tagamist, sealhulgas SRT tagamist. Kuna SRT kaob, siis tuleb sellega seoses muuta ka KVTS-i sätet.

Paragrahvi 2 punktiga 2 muudetakse KVTS § 204 lõike 2 punkti 3 sõnastust. Lõige reguleerib neid juhtumeid, kui lõpeb isiku õigus teenistusalasele tagatisele, sealhulgas §-s 195 nimetatud sotsiaal- ja tervishoiuteenuste tagamisele. Isiku õigus teenistusalasele tagatisele lõpeb muudatuse kohaselt ka juhul, kui jätab mõjuva põhjuseta ilmumata kokkulepitud tervishoiuteenuse osutamisele. Eelnõuga tehakse sätte sõnastuse muudatus, kuna “ravi” ja “rehabilitatsioon” võib võtta kokku nimetajaga “tervishoiuteenus”.

Eelnõu §-ga 3 muudetakse KMS-i.

Paragrahvi 3 punktiga 1 täiendatakse KMS § 16 lõike 1 punktis 2 esitatud käibemaksuvabade teenuste loetelu rehabilitatsiooniteenusega. Kuna nii praegune SHS-is reguleeritud SRT kui ka tervishoiuteenused on käibemaksuvabad, siis on tulevikus jätkuvalt käibemaksuvaba ka RTHS-is reguleeritud rehabilitatsiooniteenus.

Paragrahvi 3 punktiga 2 muudetakse KMS § 16 lõike 1 punkti 4, jättes sellest välja viite sotsiaalse rehabilitatsiooni teenust reguleerivale SHS-i paragrahvile. Sättes on nimetatud käibemaksuvabad sotsiaalteenused. Kuna SRT kaob ja sellega seoses muutub kehtetuks ka SHS § 56, siis tuleb viide sellele paragrahvile loetelust välja jätta. Tegemist on tehnilise muudatusega, mis on seotud SHS sätete kehtetuks tunnistamisega.

Eelnõu §-ga 4 muudetakse PISTS-i.

Paragrahvi 4 punktiga 1 tunnistatakse kehtetuks PISTS § 23 lõike 6 punkt 6, mille kohaselt võetakse puude raskusastme tuvastamisel muuhulgas arvesse rehabilitatsiooniplaani olemasolu korral selles ettenähtud tegevused. Uutel alustel rehabilitatsiooniteenuse korralduse puhul rehabilitatsiooniplaani ei koostata. Puude raskusastme tuvastamise protsessis praktikas rehabilitatsiooniplaanis toodud andmetele ei toetuta.

Paragrahvi 4 punktidega 2 ja 3 muudetakse PISTS § 6 lõike 1 ja § 71 lõike 1 sõnastusi, jättes nendest välja viite rehabilitatsiooniplaanile. Tegemist on tehnilise muudatusega, mis on seotud SHS sätete kehtetuks tunnistamisega.

Eelnõu §-ga 5 muudetakse RLS-i.

Muudatusega tunnistatakse kehtetuks RLS § 2863, milles on sätestatud SRT osutamise tegevusloa riigilõivu määr. Majandustegevuse seadustiku üldosa seaduse § 19 lõike 7 kohaselt peab ettevõtja tasuma tegevusloa taotluse esitamisel selle lahendamise eest riigilõivu riigilõivuseaduses sätestatud määras. Kuna SRT korraldus SKA poolt lõpetatakse ja selle osutamiseks nõutavaid tegevuslubasid alates 01.02.2027 enam ei väljastata, siis sellega seoses tuleb kehtetuks tunnistada ka riigilõivuseaduse säte, millega on sätestatud tegevusloa riigilõivu määr. Tegemist on tehnilise muudatusega, mis on seotud SHS sätete kehtetuks tunnistamisega.

Eelnõu §-ga 6 muudetakse SHS-i.

Paragrahvi 6 punktiga 1 muudetakse SHS § 131 lõike 5 sõnastust, jättes sellest välja viite SRT-le. Tegemist on eriolukorra, erakorralise seisukorra või sõjaseisukorra ajal kohaldatava SRT eest tasu maksmise kohustuse ülevõtmise tähtaja pikendamise erisusega. Kuna SRT kaob ja sellega seotud regulatsioon tunnistatakse kehtetuks, siis ei ole vajadust reguleerida ka teenuse eest tasu maksmise kohustuse ülevõtmise tähtaja erisusi kriisiolukorras ning see regulatsioon tuleb sättest välja jätta. Tegemist on tehnilise muudatusega, mis on seotud SRT regulatsiooni kehtetuks tunnistamisega.

Paragrahvi 6 punktidega 2 ja 3 jäetakse § 1421 lõike 1 punktist 2 ja § 144 lõike 6 punktist 7 välja viited SRT-le. Tegemist on sotsiaalteenuste ja -toetuste andmeregistri andmeid puudutavate sätetega, milles isiku kohta käivate muude andmete hulgas ei ole SRT-ga seotud andmete kajastamine asjakohane teenuse korralduse lõppedes. Samuti lõppeb SRT korralduse lõppedes SKA poolt sotsiaalteenuste ja -toetuste andmeregistrisse SRT vajaduse hindamise andmete kandmine.

Paragrahvi 6 punktiga 4 tunnistatakse kehtetuks SHS 3. peatüki 2. jagu ja §-d 147–150, milles on kehtestatud SRT ning selle osutamiseks nõutava tegevusloa regulatsioon. SRT lõppemisega lõpetab SKA SRT eest tasu maksmise, mis tähendab, et asutusele ei jää enam kohustust menetleda SRT avaldusi ning väljastada teenuse suunamisotsuseid. Samuti ei sõlmi teenuseosutajatega SRT lepinguid ning lõpetab osutamiseks vajalike tegevuslubade menetlemise, lepingujärgse kontrolli ja järelevalve teostamise.

Paragrahvi 6 punktiga 5 täiendatakse SHS 9. peatüki 1. jagu uue §-ga 1609, milles esitatakse rakendussätted, mis puudutavad SRT osutamise erisusi 2027. aastal. Alates 2027. aasta 1. veebruarist lõpetab Sotsiaalkindlustusamet SRT osutamise tegevusloa taotluste vastuvõtmise, kuna uutel teenuseosutajatel ei jää enam turule tulemiseks ja teenuse osutamiseks piisavalt aega.

Paragrahvi 6 punktiga 6 täiendatakse SHS 9. peatüki 1. jagu §-dega 16010 ja 16011, milles esitatakse rakendussätted.

Paragrahvis 16010 reguleeritakse rehabilitatsiooniteenuse osutamise tegevuslubade kehtetust. Alates 01.10.27 loetakse rehabilitatsiooniteenuse osutamiseks väljastatud tegevusload kehtetuks ning nende alusel teenuse osutamist enam ei toimu. Tegemist on muudatusega, mis on seotud SRT regulatsiooni kehtetuks tunnistamisega.

Paragrahvis 16011 reguleeritakse sotsiaalteenuste ja -toetuste andmeregistrisse kantud SRT vajaduse hindamise andmete säilitamist pärast 01.01.2027. Kuni 2027. aasta 1. oktoobrini sotsiaalteenuste ja -toetuste andmeregistrisse kogutud SRT vajaduse hindamise andmed arhiveeritakse hiljemalt 2032. aasta 1. oktoobril ja neid säilitatakse viis aastat pärast teenuse saamise õiguse lõppemist. Pärast nimetatud tähtaja möödumist andmed anonüümitakse.

Eelnõu §-ga 7 muudetakse SÜS-i.

Paragrahvi 7 punktiga 1 muudetakse SÜS § 38 lõike 1 punkti 2 ja § 39 lõike 2 punkti 2 sõnastusi, jättes nendest välja viited SRT andmetele. Kuna SRT kaob ja sellega seoses ei koguta alates 30.09.2027 sotsiaalkaitse infosüsteemi (SKAIS) ka enam SRT andmeid, siis tuleb andmekogu regulatsioonist viited sellele teenusele välja jätta. SKAIS-i juba kogutud SRT andmeid säilitatakse andmekogus vastavalt SÜS-i lisatavale rakendussättele (vt p-s 2 esitatud muudatus). Tegemist on tehnilise muudatusega, mis on seotud SHS sätete kehtetuks tunnistamisega.

Paragrahvi 7 punktiga 2 täiendatakse SÜS-i 5. peatükki uue §-ga 393, milles esitatakse rakendussäte, mis puudutab sotsiaalkaitse infosüsteemi kantud SRT andmete säilitamist pärast 01.01.2027. Kuni 2027. aasta 1. oktoobrini infosüsteemi kogutud SRT andmed arhiveeritakse hiljemalt 2028. aasta 1. oktoobril ja neid säilitatakse kümme aastat pärast teenuse saamise õiguse lõppemist. Pärast nimetatud tähtaja möödumist andmed anonüümitakse.

Eelnõu §-ga 8 muudetakse TTKS-i.

Muudatusega täiendatakse TTKSi § 14 lg-s 1 ja § 22 lg-s 3 olevaid tegevusalade loetelusid rehabilitatsiooniteenusega. Muudatusega võimaldatakse perearstiabi osutaval äriühingul ja haiglat pidaval aktsiaseltsil või sihtasutusel täiendava tegevusalana osutada RTHS-is reguleeritud rehabilitatsiooniteenust.

Eelnõu §-ga 9 muudetakse TVTS-i.

Paragrahviga tunnistatakse kehtetuks TVTS § 221 lõike 1 punkt 5, mis reguleerib SKA ja Töötukassa vahelist andmevahetust SRT osutamiseks. Kehtiva regulatsiooni kohaselt on SKA-l õigus saada Töötukassalt SRT osutamiseks töövõime hindamisel antud eksperdiarvamusi ja töövõime hindamise otsuse andmeid. Kuna SRT kaob ja lõppeb ka sellele teenusele suunamine, siis ei ole SKA-l vaja alates 2027. aasta 30. septembrist enam ka Töötukassalt nimetatud andmeid ja andmevahetuse regulatsioonist tuleb sellise andmevahetuse aluseks olev säte välja jätta.

Eelnõu §-s 10 esitatakse seaduse jõustumissätted.

Seadus jõustub 2027. aasta 1. oktoobril, mil lõpetatakse SKA korraldusel SRT osutamine ning teenuse korraldamine kehtivas süsteemis on võimalik kuni 2027. aasta 30. septembrini. Seaduse jõustumise ajaks on tagatud piisav aeg selleks, et ümberkorraldused ning ettevalmistavad tegevused (sh IT-arendused) oleksid plaanipäraselt teostatud.

Seaduse § 6 punkt 5 jõustub 2027. aasta 1. veebruaril, kuna SKA alustab SRT lõpetamiseks ettevalmistavate tegevustega juba varem. Alates 2027. aasta 1. veebruarist ei võta SKA enam vastu uusi rehabilitatsiooniteenuse osutamise tegevusloa taotlusi, kuna uutel teenuseosutajatel ei jää enam turule tulemiseks ja teenuse osutamiseks piisavalt aega.

4. Eelnõu terminoloogia

Eelnõus ei võeta kasutusele uusi termineid.


5. Eelnõu vastavus Euroopa Liidu õigusele

Eelnõu ei ole seotud Euroopa Liidu õiguse rakendamisega.

6. Seaduse mõjud

Põhiseaduslikkuse analüüs

Riigil on avar kaalutusruum sotsiaalpoliitiliste valikute tegemisel, et teenuseid ümber kujundada või teenuste korraldust muuta. Rehabilitatsioonisüsteemi muudatusel on mõistlik ja legitiimne eesmärk ning üleminek tänaselt sotsiaalse rehabilitatsiooni teenuselt uuele teenusele on korraldatud viisil, mis ei põhjusta teenuse saajatele ebamõistlikku või ebaproportsionaalset kahju. Teenus korraldatakse ümber, kuid see ei kao abivajajatelt ära. Eelnõuga kavandatavad muudatused on kooskõlas põhiseaduse §-st 28 tuleneva igaühe õigusega tervise kaitsele. Rehabilitatsiooniteenuse ümberkorraldamise eesmärk on parandada teenuse kättesaadavust, tagada selle sisuline vastavus inimese tegelikule terviseseisundist tulenevale abivajadusele ning toetada inimese iseseisvat toimetulekut ja funktsioneerimisvõime säilitamist või parandamist. Selline eesmärk vastab tervisepõhiõiguse sisule, mis ei piirdu üksnes haiguste raviga, vaid hõlmab ka toimetuleku ja heaolu toetamist.

Vajaduspõhisele teenusekorraldusele üleminek tugevdab tervise kaitse põhiõiguse tegelikku teostamist. Teenusele ligipääsu sidumine puude raskusastme asemel terviseseisundist tuleneva funktsioneerimisvõime piirangu ja kompleksse rehabilitatsioonivajadusega vähendab formaalseid takistusi teenusele jõudmisel ning võimaldab inimesel saada abi ajal, mil sellest on tervisele ja toimetulekule tegelik kasu. Teenuse koordineerimine tervishoiusüsteemi kaudu ning terviseteejuhi ja heaoluplaani rakendamine toetavad teenuse järjepidevust ja lihtsustavad inimese teekonda abini, muutes tervise kaitse õiguse praktiliselt kättesaadavaks.

Eelnõu suurendab ka põhiseaduse §-s 12 sätestatud võrdsuspõhiõiguse kaitset. Teenusele õigustatus ei sõltu enam puude olemasolust või raskusastmest, vaid sisulisest abivajadusest. See väldib olukordi, kus sarnase terviseseisundi ja funktsioonipiiranguga inimesi koheldakse erinevalt üksnes formaalse otsuse olemasolu või puudumise tõttu. Kõiki rehabilitatsiooniteenust vajavaid inimesi koheldakse edaspidi võrdselt, lähtudes objektiivsest ja põhjendatud kriteeriumist – inimese terviseseisundist ja sellest tulenevast toimetuleku piirangust.

Teenuse saaja õiguste võimalik riive seisneb üksnes selles, et rehabilitatsiooniteenuse saamine eeldab vajaduse hindamist ning koordineeritud suunamistegevust. See riive on põhiseaduspärane, kuna see teenib tervisepõhiõiguse tõhusama kaitse eesmärki. Valitud lahendused on sobivad, kuna terviklik hindamine ja koordineerimine aitavad suunata inimese õigeaegse ja asjakohase teenuseni. Need on vajalikud, sest teenuste killustatud ja formaalsetel alustel toimiv korraldus ei võimalda sama tulemuslikku tervise ja toimetuleku toetamist. Riive on mõõdukas, kuna see ei välista kedagi teenuselt, ei sea ebamõistlikke tingimusi teenusele ligipääsuks ning vähendab inimese halduskoormust võrreldes varasema süsteemiga.

Mõjuanalüüs

Muudatusega on rehabilitatsiooniteenus tagatud võimalikult lihtsalt, tervishoiu- ja sotsiaalvaldkonnaga lõimitult, ennetades terviseprobleemide ja abivajaduse süvenemist. Kuna rehabilitatsiooniteenus on korraldatud ja rahastatud keskselt tervishoiuvaldkonnas, on inimesele vajaduspõhiste teenuste saamise teekond senisest lihtsam. Kaotatud on dubleeriv teenuste pakkumine eraldiseisvate süsteemide kaudu. Muudatustega kaasneb positiivne mõju inimestele vajaliku terviseseisundi põhise abi ja toimetuleku tagamisel.

Muudatuste rakendamisel võib eeldada sotsiaalset, majanduslikku ja regionaalset mõju, samuti mõju riigivalitsemisele ja infotehnoloogilistele arendustele. Eelnõu mõjude olulisuse tuvastamiseks hinnati nimetatud valdkondi nelja kriteeriumi alusel: mõju ulatus, mõju avaldumise sagedus, mõjutatud sihtrühma suurus ning ebasoovitavate mõjude kaasnemise risk. Mõjupeatükk on üles ehitatud sihtrühmapõhiselt.

Mõju sihtrühm 1 – Rehabilitatsiooniteenust vajavad inimesed (teenuse saajad)

Muudatus mõjutab kõiki SRT saajaid. 2025. aastal sai teenust 10 82711 (Joonis 3) inimest, mis moodustab elanikkonnast väikese osa (1%12). Suurima sihtrühma (54% SRT saajatest) moodustasid 0–15 a puudega lapsed, keda oli 5857, ehk ligikaudu 3% vastava vanusrühma lastest Eestis13. Kuni 18-aastaseid KOV abivajavaid lapsi oli 536 ehk 5% kõigist SRT saajatest. Tööealisi (16–64 a) oli teenuse saajate hulgas 3899 (36% SRT saajatest ja 0,5% rahvastiku vastavast vanusrühmast), kellest valdav osa (91%) ehk 3553 inimest olid psüühikahäirega. Vanaduspensioniealisi SRT saajaid oli 57614. Sõltuvalt reformi rakendumise ulatusest võib potentsiaalsete teenusesaajate arv lähiaastatel kasvada hinnanguliselt 5–20% ehk ligikaudu 11 500–13 200 inimeseni, mis oleks endiselt umbes 1% elanikkonnast.

Mõju avaldub ka lähedastele. Kui tugi on paremini koordineeritud ja teenused kättesaadavamad, väheneb lähedaste hoolduskoormus ning sellega seotud ajakulu ja töölt eemalolekust põhjustatud sissetulekukaotus. Samuti väheneb administratiivne ning emotsionaalne koormus, mis on seotud teenuste taotlemise, info otsimise ja erinevate asutustega suhtlemisega.
Reformiga võivad teenusele jõuda ka need inimesed, kellel on juba praegu rehabilitatsioonivajadus, kuid kes ei ole seni teenusele kvalifitseerunud, kuna neil puudus puude raskusaste või vähenenud töövõime, sealhulgas juhul, kui nad ei ole soovinud taotleda puude raskusastme tuvastamist. Edaspidi ei sõltu teenusele pääsemine puude raskusastmest ega töövõime hindamise tulemusest, vaid inimese tegelikust rehabilitatsioonivajadusest. See aitab suunata rehabilitatsiooniteenuse ressursse vajaduspõhiselt, sihipäraselt ja tõhusalt.
Viimaste aastate võrdlusandmetel (2021–2025) on kõigis sihtrühmades peale psüühikahäirega tööealiste teenuse saajate arv võrreldes varasemaga pisut vähenenud15. Senised arengusuundumused on esitatud Joonisel 3.


Joonis 3. SRT saajad 2021–2025, unikaalsed isikud (SKA)

Praeguse SRT korralduse kohaselt erinevad teenuse kvaliteet ja teenuse saamise võimalused Eesti piirkondade lõikes märkimisväärselt.16 Andmetest ilmnevad ka regionaalsed erinevused rehabilitatsiooniteenuse kasutamises. Teenuse kasutamine on koondunud eeskätt Harju ja Tartu maakonda, samas kui mitmes väiksemas maakonnas, nagu Hiiu, Jõgeva või Lääne maakond, on teenuse kasutajate arv väga madal (vt Tabel 2). Tabelist nähtub, et väiksemates ja hajaasustusega maakondades on teenuse kättesaadavus piiratum, mis viitab teenuseosutajate ebaühtlasele jaotusele ning vajadusele liikuda teenuse saamiseks teise piirkonda.

Haiglavõrgu arengukavas nimetatud haiglatele rehabilitatsiooniteenuse osutamise kohustuse panemine aitab tagada teenuse jätkusuutliku pakkumise ning kättesaadavuse üle-eestiliselt kõigis piirkondades.

Tabel 2. SRT saajad elukoha maakonna ja sihtrühma järgi, 2025
Teenuse saaja elukoha maakond RR järgi
16-a ja vanemad inimesed17 (Lg 1)
KOV abivajav laps (Lg 2)
0–15-a puudega laps (Lg 3)
Psüühikahäirega tööealine (Lg 5)
KOKKU (unikaalsed)
Harju
396
305
2 298
1 628
4 591
Hiiu
3
8
13
11
35
Ida-Viru
135
29
682
379
1221
Jõgeva
17
9
128
70
224
Järva
9
22
172
74
273
Lääne
10
21
53
20
102
Lääne-Viru
23
49
316
152
540
Põlva
27
6
144
133
309
Pärnu
45
23
338
139
543
Rapla
19
11
129
67
225
Saare
13
1
114
44
172
Tartu
114
50
1 024
633
1815
Valga
13
2
144
62
221
Viljandi
41
8
207
119
375
Võru
57
5
142
142
346
Mitte Eesti
6
0
16
17
40
Puudub kehtiv aadress
0
0
106
13
144
Eesti kokku (unikaalsed)
917
536
5 857
3 553
10 827
Allikas: Sotsiaalkindlustusamet

Kehtiva korralduse kohaselt esineb lisaks piirkondlikele erinevustele olulisi erisusi ka sihtrühmade lõikes. Laste sihtrühmas (0–15 a) on positiivsete otsuste (üle 90%) ning teenuseni jõudjate osakaal väga kõrge. Seetõttu võib eeldada, et laste puhul toimib teekond taotlusest teenuseni kõige tõhusamalt. 0–15-aastaste puudega laste sihtrühmas ei hinda Sotsiaalkindlustusamet lapse teenusevajadust, vaid kontrollib teenusele õigustatust. Puude raskusastme olemasolul tehakse taotluse puhul reeglina positiivne teenusele suunamise otsus.

Kõige suurem väljalangevus on tööealiste (16–64 a) seas nii menetluse käigus kui ka pärast positiivset otsust. Näiteks 2024. aastal ei registreerunud selles sihtrühmas teenusele 10,5% positiivse otsuse saanutest (732 inimest). See viitab kitsaskohtadele nii teenuse kättesaadavuses (nt järjekorrad) kui ka protsessis laiemalt, sh info liikumises ja motivatsiooni vähenemises pikema ooteaja jooksul. Vanemaealiste (64+) puhul on teenusele jõudmine olnud kõige madalam. Positiivsete otsuste osakaal on juba algtasemel väiksem (50–60%) ning suurem osa taotlusi katkeb menetluse käigus või võetakse tagasi.18 Selles sihtrühmas põimub SRT vajadus sageli teiste teenustega, nt hoolekandeteenuste või tervishoiuvaldkonna üksikteenustega, mistõttu ei pruugi SRT olla alati sobiv lahendus või ei jõuta teenust praktilistel põhjustel kasutama.

Reformi vaatest osutavad need erinevused, et probleem ei ole ainult otsuste tegemises, vaid ka selles, kas inimene jõuab teenuseni. Korduvad taotlused suurendavad oluliselt nii menetluskoormust kui ka pikendavad järjekordi. Uutel alustel rehabilitatsiooniteenuse korraldamisel on võimalik kujundada terviklikud teenus- ja toe teekonnad, mis ei lähtu üksnes inimese võimest süsteemi orienteeruda, vaid arvestavad tema tegelikke terviseseisundist tulenevaid piiranguid ja vajadusi. Teenusele jõudmisel saavad inimese kõrval võtta märkaja rolli ka sotsiaal- ja tervishoiuvaldkonna spetsialistid.

Teenuse kasutuse maht annab täiendava ülevaate senisest praktikast. Keskmine SRT teenuse kasutus inimese kohta oli 2025. aastal pisut suurem kui 2024. aastal (vastavalt 62,4 ja 58,9 tundi). Sihtrühmade võrdluses kasutati keskmiselt enim teenuseid psüühikahäirega tööealiste seas (2025. aastal 77,6 tundi), mis on seotud ka selle sihtrühma kõrgema kalendriaasta limiidiga. Teenuste lõikes kasutati inimese kohta keskmiselt enim kogemusnõustaja, psühholoogi, eripedagoogi ja tegevusterapeuti teenuseid (vastavalt 21,9, 18,8 ja 16,9 ja 16,3 tundi)19.

Teenuste lõikes varieerub keskmine kasutus sõltuvalt nii teenuse liigist kui ka sihtrühma suurusest (vt Tabel 3). Näiteks tegevusterapeudi grupiteenust kasutasid 65-aastased ja vanemad 2025. aastal keskmiselt 24,3 tundi, kuid seda keskmist kujundas väike kasutajate arv (38 inimest). Samas 16–64-aastaste seas kasutas sama teenust 274 inimest keskmises mahus 27 tundi aastas. Suurima keskmise mahuga teenuste hulka kuulusid ka kogemusnõustaja grupiteenus (0–15-aastaste seas keskmiselt 29,4 tundi ja 15–64-aastaste seas 33,7 tundi), sotsiaaltöötaja grupiteenus (16–64-aastaste seas keskmine 28,2 tundi) ning tegevusterapeudi grupiteenus (16-64-aastaste seas keskmine 27 tundi ning 65-aastaste ja vanemate seas 24,3 tundi). Õe grupiteenust kasutasid suuremas mahus (24,5 tundi) 0–15-aastased lapsed20.

Tabel 3. SRT saajad, tunnid ja keskmine teenuse kasutus saaja kohta, 2025
Teenus
Teenuse saajad
Teenuse tunnid
Keskmiselt tundi saaja kohta

0–15
16–64
65+
0–15
16–64
65+
0–15
16–64
65+
REHA teenuse hindamine
2 443
48
0
11 986
234
0
4,9
4,9
0
Füsioterapeudi individuaalteenus
3 215
2 405
482
31 264
11 192
2 192
9,7
4,7
4,5
Tegevusterapeudi individuaalteenus
2 241
1 572
192
29 038
24 146
1 855
13,0
15,4
9,7
Loovterapeudi individuaalteenus
2 397
1 779
157
30 452
25 801
699
12,7
14,5
4,5
Sotsiaaltöötaja individuaalteenus
5 145
3 802
486
33 893
41 189
1 664
6,6
10,8
3,4
Eripedagoogi individuaalteenus
4 635
1 406
90
74 682
20 111
406
16,1
14,3
4,5
Psühholoogi individuaalteenus
4 367
3 446
449
69 105
72 781
2 675
15,8
21,1
6,0
Logopeedi individuaalteenus
3 201
413
37
55 383
5 852
245
17,3
14,2
6,6
Kogemusnõustaja individuaalteenus
842
1 420
293
6 434
23 653
1 541
7,6
16,7
5,3
Õe individuaalteenus
474
1 045
190
2 435
9 321
389
5,1
8,9
2,0
Arsti individuaalteenus
139
787
193
583
3 272
245
4,2
4,2
1,3
Füsioterapeudi grupiteenus
72
368
196
618
1 559
589
8,6
4,2
3,0
Tegevusterapeudi grupiteenus
82
274
38
838
7 409
922
10,2
27,0
24,3
Loovterapeudi grupiteenus
350
200
6
3 543
2 328
29
10,1
11,6
4,8
Sotsiaaltöötaja grupiteenus
252
380
8
1 995
10 721
127
7,9
28,2
15,8
Eripedagoogi grupiteenus
209
204
23
2 312
3 230
190
11,1
15,8
8,2
Psühholoogi grupiteenus
296
290
13
3 298
3 215
116
11,1
11,1
8,9
Logopeedi grupiteenus
58
11
4
307
220
10
5,3
20,0
2,5
Kogemusnõustaja grupiteenus
342
236
21
10 039
7 952
194
29,4
33,7
9,2
Õe grupiteenus
263
43
6
6 431
785
21
24,5
18,3
3,4
Allikas: Sotsiaalkindlustusamet
Muudatuse tulemusena ei sõltu teenusele juurdepääs enam formaalse õigustatuse olemasolust, vaid inimese tegelikust abivajadusest. See laiendab ligipääsu eelkõige neile inimestele, kes seni ei ole teenusele kvalifitseerunud, kuid kellel on sisuline rehabilitatsiooniteenuse vajadus. Mõju on eriti oluline keerukama abivajadusega laste, mitme terviseprobleemiga inimeste ning nende puhul, kellel on keeruline süsteemis orienteeruda. Ühtlasi väheneb olukordade hulk, kus abi saamine eeldab puude raskusastme tuvastamist, mida osa peresid ei soovi taotleda21, mistõttu võivad vajalikud teenused jääda kättesaamatuks või viibida.
Kehtiva korralduse kohaselt koosneb teenusele jõudmine mitmest etapist: suunamisotsus tehakse sõltuvalt sihtrühmast 10–40 tööpäeva jooksul, seejärel on inimesel kuni 60 kalendripäeva aega teenuseosutajaga ühendust võtta ning sellele lisandub aeg registreerimiseks, ootejärjekorras olemiseks ja rehabilitatsiooniplaani või tegevuskava koostamiseks. Protsess on ajamahukas ning sisaldab korduvaid hindamisi ja eraldi taotlusi.
Kavandatavad muudatused kujundavad isiku teekonna ümber, vähendades etappide arvu ja sidudes abivajaduse märkamise, hindamise ning teenuste kavandamise ühtseks koordineeritud tervikuks. See lühendab teekonda teenuseni, vähendab dubleerimist ja katkestusi ning parandab teenuste sidusust. Varasemad analüüsid22 on samuti osutanud rehabilitatsioonivaldkonna killustatusele ja terviknägemuse puudumisele, mis raskendab teenuste vahel liikumist ja vähendab sekkumiste tõhusust.
Muudatuste tulemusena väheneb inimeste ajakulu ning otsesed ja kaudsed kulusid, kuna kaob vajadus sama infot korduvalt esitada, erinevate asutuste vahel liikuda ja läbida paralleelseid hindamisi. Samuti väheneb halduskoormus ning transpordi ja töölt puudumisega seotud kulu nii inimesele endale kui tema lähedastele, mis toetab teenuse kättesaadavust ja võimaldab keskenduda taastumisele.
Tervise- ja sotsiaalteenuste parem lõimimine toetab varasemat ja täpsemini suunatud sekkumist, aidates ennetada funktsioneerimisvõime langust ning toetada toimetulekut, õppimist ja töötamist. Pikemas vaates võimaldab see inimestel püsida kauem aktiivsena tööturul, vähendada püsiva töövõimetuse või puude kujunemise riski ning vajadust kulukamate tervishoiu- ja hoolekandeteenuste järele.
Teenusesaajate vaatest toetab muudatuse rakendumist info õigeaegne kättesaadavus ja arusaadavus. See võimaldab sujuvamat teenusele jõudmist, sealhulgas nende inimeste puhul, kellel on keerulisem süsteemis orienteeruda. Riski leevendamiseks on Sotsiaalministeeriumil kavandatud sihtrühmadele suunatud teavitustegevused, sh infopäevad, juhendmaterjalide koostamine ning info koondamine ja kättesaadavaks tegemine kesksetes kanalites (nt Sotsiaalkindlustusameti, Tervisekassa ja Sotsiaalministeeriumi kodulehel). Muudatuste ettevalmistamise käigus on kaardistatud ka huvikaitseorganisatsioonide ja partnerasutuste võrgustik, kelle kaudu infot edasi jagada. Tervisekassa on potentsiaalsetele lepingupartneritele rehabilitatsiooniteenuse osutamise lepingu tingimusi valmis tutvutama 2026. aasta sügisel.
SRT suurima sihtrühma (vt Tabel 4) moodustavad liitpuudega ja psüühikahäirega isikud. Liitpuudega inimeste arv on ajavahemikus 2021–2025 kasvanud 22%, samas kui psüühikahäirega inimeste arv on vähenenud 13%. Samal ajal on märgatavalt kasvanud keele- ja kõnepuudega inimeste arv (45%) ning viimasel paaril aastal ka vaimupuudega isikute arv (32%). See viitab vajadusele kujundada teenused viisil, mis arvestab paremini erinevate probleemide koosmõju ning terviseseisundist tulenevaid funktsioneerimisvõime piiranguid.
Tabel 4. SRT saajad puudeliikide lõikes, 2021–2025
Puude liigid
2021
2022
2023
2024
2025
Liitpuue
3 129
3 039
3076
3495
3823
Psüühikahäire
3 689
3 956
4175
3919
3205
Keele- ja kõnepuue
918
1 089
1298
1436
1331
Liikumispuue
901
872
801
788
810
Vaimupuue
586
524
399
461
527
Nägemispuue
64
66
74
80
84
Kuulmispuue
76
71
69
56
71
Muu
695
698
752
775
757
Puudub
684
949
1081
1005
898
Allikas: Sotsiaalkindlustusamet
KOV abivajava lapse sihtrühma kuuluvad lapsed, kellel on eelkõige vaimse tervisega seotud rehabilitatsiooniteenuse vajadus. Osa neist vajavad abivajadusest tulenevalt teistsuguseid sekkumisi, mis on suunatud riskikäitumisega seotud muredele. Sellest lähtuvalt suurendatakse reformi käigus SKA korraldatava mitmedimensioonilise pereteraapia (MDFT)23 pakkumist, sh ka KOV abivajavatele lastele, kes kuuluvad praegu SRT sihtrühma.
Muudatus avaldab sihtrühmale märkimisväärset mõju, lihtsustades vajaduspõhiste teenuste kättesaamist ning vähendades bürokraatiat. SRT sihtrühm moodustab väikese osa kogurahvastikust, kuid sellel on kõrge toetusevajadus. Muudatus mõjutab oluliselt teenustele juurdepääsu ja korraldust, tähendades üleminekufaasis sihtrühma kohanemist uute tingimustega. Kõige enam puudutab reform keeruka ja mitmetahulise abivajadusega inimesi ning peresid, kelle jaoks senise süsteemi killustatus on olnud väljakutseks. Reform toob kaasa positiivse muutuse rehabilitatsioonisüsteemi korralduses ning võimaldab varasemat sekkumist ja vajaduspõhist hindamist võrreldes praeguse olukorraga.
Mõju sihtrühm 2 – rehabilitatsiooni teenuse osutajad
Muudatus mõjutab praeguseid SRT osutajaid. Kehtiva korra kohaselt on SRT osutajatel kohustus taotleda rehabilitatsiooniteenuse tegevusluba. MTR-i andmetel oli 26.02.26 seisuga väljastatud tähtajatu rehabilitatsiooniteenuse tegevusluba 179 juriidilisele isikule, kellest 119 olid SKA SRT lepingupartnerid 24. Neist 43 olid mittetulundusühingud, 49 osaühingud, 6 aktsiaseltsid, 9 sihtasutused, 9 KOV hallatavad asutused ning kolm riigikooli. SRT meeskondadesse kuulus 1942 spetsialisti, kellest 84,9% panustas ühe teenuseosutaja juures25. Kuna suur osa SRT osutajatest pakub ka tööalase rehabilitatsiooni teenust (ca 60% ehk 74 asutust), mõjutab muudatus ka TRT osutajaid, keda oli 2025. aastal kokku 9526. Kõigist tervishoiu- ja sotsiaalhoolekande ettevõtetest (2024. a seisuga 276627) moodustavad SRT-d ja TRT-d pakkuvad asutused väikese osa (5%).

2025. aasta juuli seisuga oli SRT meeskondi 145, sh osa neist kuulusid sama SKA lepingupartneriks oleva asutuse alla, kuid tegutsemiskohad olid erinevad. Seetõttu lähtutakse järgnevas ülevaates meeskondade, mitte SKA lepingupartnerite arvust. Keskmiselt oli ühes SRT meeskonnas 17,3 spetsialisti ning esindatud 7,4 eriala spetsialistid (4–10) (vt Tabel 5). Suurimas meeskonnas oli 56 spetsialisti, sh neist 27 kogemusnõustajad. Suuremate meeskondadega teenuseosutajad olid MTÜ Tugi- ja koolituskeskus Usaldus, MTÜ Papaver, Medicum Taastusravi OÜ, Eesti Laste ja Noorte Diabeedi Ühing, Põhja-Eesti Regionaalhaigla, MTÜ Ühiselt, Dorpat Tervis OÜ, Tallinna Lastekodu, Head Taastumise Teenused OÜ, MTÜ Virumaa Tugiteenused, AS Pärnu Haigla, AS Põlva Haigla, Tartu Herbert Masingu Kool, ProVida Kliinik OÜ. Kahes neist asutustest, Head Taastumise Teenused OÜ ja Dorpat Tervis OÜ osutati ka TRT teenuseid 2025. a suurima mahuga (vastavalt 6640 ja 2365 tundi aastas). Üle 2000 teenusetunniga TRT osutajad olid 2025. aastal ka AS Sanatoorium Tervis (4035 tundi), Activitas Holding OÜ (3003 tundi), ProVida Kliinik OÜ (2858 tundi), Argument MTÜ (2770 tundi), Ortopeedilise Osteopaatia Keskus OÜ (2740 tundi), AS Värska Sanatoorium (2208 tundi), Adeli Eesti OÜ (2090 tundi) ning J&L Rehabilitatsiooniteenused OÜ (2036 tundi)28.

Tabel 5. Spetsialistid SRT meeskondades, sh keskmine ning maksimaalne arv meeskonna kohta, 2025
Spetsialist
Spetsialistide arv kokku meeskondades
Mitmes meeskonnas
Spetsialiste keskmiselt meeskonnas, kus on eriala spetsialist
Spetsialiste maksimaalselt meeskonnas
Arst
123
73 (63%)
1,7
6
Eripedagoog
452
126 (87%)
3,6
24
Füsioterapeut
393
131 (90%)
3
28
Kogemusnõustaja
324
96 (66%)
3,4
27
Logopeed
280
105 (77%)
2,7
20
Loovterapeut
149
86 (59%)
1,7
12
Psühholoog
508
143 (99%)
3,5
22
Sotsiaaltöötaja
368
144 (99%)
2,5
12
Tegevusterapeut
140
78( 54%)
1,7
9
Õde
151
85 (59%)
1,8
10
Allikas: Sotsiaalkindlustusamet

Kõige enam SRT spetsialiste töötas ootuspäraselt 2025. aastal Harju ja Tartu maakonnas. Harju maakonnas töötas ligi 41% kõigist SRT spetsialistidest (1029) ning Tartu maakonnas ligi 18% (464 spetsialisti). Keskmise suurusega maakondades, nagu Pärnu, Viljandi ja Võru, jäi spetsialistide arv vahemikku 90–130, samas kui väiksemates maakondades, nagu Hiiu, Lääne ja Jõgeva, oli spetsialistide koguarv väga piiratud, ulatudes mõnest üksikust kuni paarikümneni. See viitab sellele, et nendes piirkondades põhineb rehabilitatsioonivõimekus kitsal spetsialistide ringil ning inimesed võivad sõltuda naabermaakondades pakutavast teenusest. Tabel 6 annab ülevaate SRT meeskondade erialalisest koosseisust maakonniti.

Tabel 6. Spetsialistid SRT meeskondades maakonniti, 2025*
Maakond
Spetsialist
Kokku

Arst
Eri-pedagoog
Füsio-terapeut
Kogemus-nõustaja
Logo-peed
Loov-terapeut
Psühho-loog
Sotsiaal-töötaja
Tegevus-terapeut
Õde

Harju
57
150
148
137
79
84
218
146
77
62
1029
Hiiu
1
0
3
7
1
1
3
2
1
2
20
Ida-Viru
15
33
47
42
32
4
54
36
13
21
263
Jõgeva
3
5
3
0
3
0
2
2
0
3
17
Järva
4
16
13
11
5
2
14
11
7
6
78
Lääne
0
2
1
0
0
1
1
3
1
1
9
Lääne-Viru
0
15
8
3
6
5
8
14
5
1
58
Põlva
3
11
16
3
5
3
9
6
2
4
54
Pärnu
9
20
11
32
11
7
24
29
4
8
131
Rapla
1
8
3
2
4
4
5
8
6
1
35
Saare
6
16
7
8
9
5
9
9
2
5
59
Tartu
15
140
67
45
95
17
113
64
10
13
464
Valga
0
13
9
9
11
4
13
9
2
3
64
Viljandi
1
12
28
18
11
7
21
18
9
7
112
Võru
8
11
27
7
8
5
13
11
1
14
94
* Tabelis esitatud spetsialistide arv ei ole unikaalsete isikute arv. Sama isik võib olla arvestatud mitmel ametikohal ja/või mitmes SRT meeskonnas.
Allikas: Sotsiaalkindlustusamet

SRT saajate arv ühe spetsialisti kohta oli suurim Jõgeva, Lääne ja Lääne-Viru maakonnas (vastavalt 13,2, 11,3 ja 9,3 SRT saajat ühe spetsialisti kohta). See viitab nende piirkondade väikesele spetsialistide arvule ning võimalikele teenuse kättesaadavuse pingekohtadele. Kõige väiksem oli SRT saajate arv spetsialisti kohta Hiiu maakonnas (1,8 SRT saajat), mis osutab väga madalale koormusele ja samal ajal väga väikesele teenusemahule. Samas tuleb arvestada, et teenust ei saada alati isiku rahvastikuregistri järgses elukoha maakonnas. SRT saajate maakondlik ränne on toodud allpool Tabelis 9.

Rehabilitatsioonivaldkonna tööjõudu iseloomustab see, et samad spetsialistid osutavad teenuseid nii sotsiaalse kui ka tööalase rehabilitatsiooni raames ning töötavad sageli paralleelselt mitmes asutuses. Lisaks osutab osa asutusi ka tervishoiuteenuseid, sh Tervisekassa lepingupartnerina. Statistikaameti 2024. a andmetel töötas paralleelselt kahes rehabilitatsiooniteenuseid pakkuvas asutuses 2276 palgatöötajat ning kolmes või enamas asutuses kokku 219 töötajat29. Seejuures töötasid ligi pooled neist (49%) samal ametikohal mitmes asutuses, mis viitab spetsialistide jagunemisele erinevate teenuseosutajate vahel. Selline paindlik töökorraldus võimaldab toetada spetsialistide kohanemist teenuste korralduslikes muutustes ning võimaldada jätkata töötamist erinevate teenuste ja teenuseosutajate juures senise rehabilitatsioonivaldkonnas omandatud pädevuse alusel.

Teenuse osutamise jätkamise võimalused uues süsteemis

Uue korralduse kohaselt sõltub rehabilitatsiooniteenuse osutamine tervishoiuteenuse osutaja tegevusloast, vastavusest rehabilitatsiooniteenuse osutamise nõuetele ning rollist tervishoiusüsteemis, võimaldades teenust osutada nii iseseisvalt kui ka koostöös teiste teenuseosutajatega.

Terviseameti ambulatoorse taastusravi tegevusloa nõuded on sätestatud sotsiaalministri 25. jaanuari 2002. a määruses nr 25 „Nõuded haiglavälise eriarstiabi osutamiseks vajalikele ruumidele, sisseseadele ja aparatuurile“30. Praegustel rehabilitatsiooniteenuse tegevusloaga asutustel ning SKA lepingupartneriteks olevatel teenuseosutajatel on võimalik taotleda tervishoiuteenuse osutamise tegevusluba, et osutada teenust iseseisvalt ega sõltuda teiste tervishoiuteenuse osutajatega sõlmitavatest lepingutest. Tervishoiuteenuse osutamise tegevusloa nõuetega kooskõlla viimine võib tähendada teenuseosutajale täiendavat ressurssi, eelkõige nõuetele vastavate ruumide, sisseseade, personali ja töökorralduse tagamiseks. Ambulatoorse eriarstiabi tegevusloa taotlemise eelduseks on nõuetele vastavad ruumid, sisseseade ja aparatuur, pädev personal ning teenuse osutamine tegevusloal märgitud tegevuskohas.
2026. aasta veebruari lõpu seisuga oli SKA SRT teenust osutavatest lepingupartneritest 24-l ambulatoorse taastusravi, 44-l iseseisva füsioteraapia, 28-l iseseisva logopeedilise abi osutamise, 20-l iseseisva psühholoogilise ravi tegevusluba. SKA lepingupartneriks olevaid asutusi, kellel ei ole ühtegi tervishoiuteenuse osutamise tegevusluba oli ca 85. Haiglavõrgu arengukavas nimetatud haiglatest pea kõigil on ka rehabilitatsiooniteenuse osutamise tegevusluba, osa neist on 2026. aasta veebruari seisuga SKA lepingupartnerid SRT osutajana (vt Tabel 7). Suurimate SKA lepingupartneriks olevate SRT osutajate hulgas on paar taastusravi tegevusloaga tervishoiuteenuse osutajat ning ka üks haiglavõrgu arengukavas nimetatud haigla. Kuigi osal suurematest SRT osutajatest ei ole hetkel kehtivat Terviseameti väljastatud tervishoiuteenuse osutamise tegevusluba, on selle taotlemise võimalus lähtudes ka asutuse spetsialistide koosseisust.


Tabel 7. Suurimad SRT osutajad, inimeste arv ühes kuus keskmiselt, 2025
Asutus
SRT-l isikuid keskmiselt kuus
Taastusravi tegevusluba
Iseseisva füsioteraapia tegevusluba
Iseseisva logopeedilise ravi tegevusluba
Iseseisva psühholoogilise ravi tegevusluba
Papaver MTÜ
344
ei
jah
ei
ei
Lapssi OÜ
326
ei
jah
jah
jah
Tallinna Erihoolekande- ja Rehabilitatsiooniteenuste Keskus
316
ei
ei
ei
ei
Dorpat Tervis OÜ
257
jah
ei
ei
ei
Eesti Laste ja Noorte Diabeedi Ühing
235
ei
ei
ei
ei
ProVida Kliinik OÜ
229
ei
jah
jah
jah
Virumaa Tugiteenused MTÜ
179
ei
jah
jah
ei
Loodusmeel MTÜ
163
ei
ei
ei
ei
ST.PeReKe OÜ
149
ei
jah
jah
jah
Ühiselt MTÜ
136
ei
ei
ei
ei
Põlva Haigla
135
jah
ei
ei
ei
Allikas: Sotsiaalkindlustusamet, MEDRE.

Koostöövõrgustikud ja spetsialiseerumine
Muudatus aitab luua tervishoiu- ja sotsiaalteenuse pakkujate koostöövõrgustikke, eriti erivajadustega sihtrühmade jaoks. See parandab klienditeekonna sidusust ja suurendab vastastikust teadlikkust asutuste vahel.

Oluline muudatus on ka võimalus spetsialiseeruda kindlale või mitmele sihtrühmale rehabilitatsiooniteenuse osutamisel. Praegused SRT pakkujad on sellist vajadust väljendanud. Kehtiv regulatsioon ei võimalda õiguslikult spetsialiseerumist, kuigi praktikas on olemas erinevad terviseseisundi- või vanusepõhised sihtrühmad, kellele teenuseosutajad pakuvad teenuseid kitsamalt. Näiteks kuuluvad nende hulka I tüüpi diabeeti põdevad lapsed (kroonilised haigused), nägemis- ja kuulmispuudega isikud, psüühikahäiretega inimesed ning söömishäirete või sõltuvusprobleemidega isikud
Rehabilitatsiooniteenuse sisu, korraldus ja kvaliteedinõuded
Rehabilitatsiooniteenuse viimine tervishoiusüsteemi tähendab, et teenuseosutajad peavad kohanema tervishoiu kvaliteedisüsteemi ja korraldusega. 2025. aasta lõpus tehti kokkuleppe, et Terviseameti juurde loodud kvaliteedikeskus käsitleb enda tegevuses ka rehabilitatsiooniteenuse kvaliteedi arendamist31.

Uue rehabilitatsiooniteenuse korraldus ja seotus tervishoiuvaldkonnaga muudab teenuse eesmärgipärasemaks. Väheneb dubleeriv töö, sest kaovad korduvad hindamised ja mahukad eraldiseisvad rehabilitatsiooniplaanid. Teenuseosutajad, kes on seni järginud mitme valdkonna reegleid, saavad halduskoormuse vähenemise tõttu enam keskenduda otsesele klienditööle. Uuenenud rehabilitatsiooniteenus tugineb olemasolevale tervisevaldkonna korraldusele, mis aitab vältida eraldi tegevusloa loomist ning sellega seotud haldus- ja arenduskulusid. Selline lahendus vähendab seni toimunud dubleerimist nii regulatsioonide kui järelevalve osas ning muudab ülemineku teenuseosutajatele lihtsamaks, kuna kasutatakse juba kehtivaid tegevuslubade, lepingute ja järelevalve mehhanisme.

Uues süsteemis on eesmärk liikuda rehabilitatsiooniteenuse osutamisel terviseseisundipõhise diferentseerimise suunas, kus kujundatakse rehabilitatsiooniteenuse liikide põhised nõuded rehabilitatsioonimeeskondadele. Teenuse sisu muutub terviseseisundi põhisteks sekkumisteks, mis tuginevad standardiseeritud käsitlusjuhenditele.32 See võimaldab määratleda terviseseisundi põhiselt vajalikud sekkumised, nende sisu ning sekkumisi rakendavad spetsialistid, vähendades teenuse kvaliteedi ja sisu varieeruvust. Samuti aitab see täpsemalt määratleda rehabilitatsioonimeeskonna põhimeeskonna koosseisu ning toetab ressursside sihipärasemat kasutamist.

Rehabilitatsioonimeeskondade koosseisu ja kvalifikatsiooninõuete muutmine võimaldab teenuse kvaliteeti ning spetsialistide pädevust täpsemalt määratleda, sealhulgas baaskvalifikatsiooni ja täiendavate nõuete osas. Nõuete kujundamisel võetakse arvesse tööjõu kättesaadavust, tagamaks piisava spetsialistide ressursi vajaduspõhiseks teenuste osutamiseks meeskondades. Erialaliidud on esile toonud vajaduse tõsta nõudeid, näiteks magistrikraadi nõue psühholoogidele, eripedagoogidele ja loovterapeutidele, mis aitab tagada rehabilitatsiooni sihtrühmaga töötamiseks vajaliku ettevalmistuse ja oskused. Kvalifikatsiooninõuded kehtestatakse määruse tasandil ning muudatuste mõju selgitatakse määruse seletuskirjas. Varasem tagasiside erialaliitudelt on viidanud ootusele ühtlustada nõudeid valdkondade üleselt.

Muudatusega kaotatakse nõue, et vähemalt üks rehabilitatsioonimeeskonna spetsialist peab olema läbinud määrusega kehtestatud rehabilitatsioonivaldkonna koolituse või pidanud eriala omandamisel läbima vastava koolituse. Alates 2021. aastast on Tartu Ülikooli Pärnu kolledž pakkunud täienduskoolitusi rehabilitatsioonispetsialistidele. Ühe spetsialisti koolitamine on teenuseosutajale tähendanud täiendavat kulu suurusjärgus 1000 eurot. Tulevikuperspektiivis on vajadus pakkuda enam valdkonna spetsiifilisi täiendkoolitusi rehabilitatsioonimeeskondadele nii erialapõhiselt kui erialade üleselt. Paindlikum lähenemine võimaldab teenuseosutajal valida meeskonnale sobivaima erialase täiendkoolituse pakkumise.

Rehabilitatsioonimeeskonna koosseisu võib kaasata kogemusnõustaja, kellel on sarnane puude, tervisekahjustuse või erivajadusega seotud isiklik kogemus ning kes on läbinud kogemusnõustaja esmase koolituse. Seni on kogemusnõustaja koolituse õppekava ja sisu olnud määrusega reguleeritud. Muudatusega kaotatakse määruse tasandil kehtestatud õppekava nõuded ning kehtestatakse kvalifikatsiooninõue, mille kohaselt peab kogemusnõustaja olema läbinud kogemusnõustaja täiendkoolituse.

Senine sotsiaaltöötaja roll rehabilitatsioonimeeskonnas muutub, kuna osa seni sotsiaaltöötaja ülesandeks olnud tegevusi (valdkonnaülene koordinatsioon) on terviseteejuhi vastutusel. Rehabilitatsiooniteenuse saaja lähedaste nõustamine enda erialase sekkumise puhul peaks olema enam iga meeskonnaliikme töösse integreeritud. Rehabilitatsioonimeeskonna töö koordineerivast ning toetavast rollist tingitud koormus väheneb, kuna väheneb teenuse korraldusega, sh dokumenteerimisega seotud koormus (nt rehabilitatsiooniplaanide koostamine praegusel kujul lõppeb).

Kohanemiskulu ja riskid
Ümberkorraldused pakuvad teenuseosutajatele uusi võimalusi ning toovad kaasa kohanemisvajaduse. Teenuseosutajad, kes vastavad kehtestatud nõuetele ja sõlmivad lepingu Tervisekassaga, saavad jätkata oma tegevust tervishoiusüsteemis, mis loob eeldused spetsialiseerumiseks ja teenuse kvaliteedi tõstmiseks. Üleminekuprotsessiga kaasnevad kulud, sealhulgas tegevusloa taotlemine, tööprotsesside ümberkujundamine jm.

Ülemineku mõju varieerub sõltuvalt teenuseosutaja valmisolekust. Asutused, kes juba omavad tervishoiuteenuse osutamise tegevusluba ja on seotud tervishoiusüsteemiga, on üldjuhul üleminekuks paremini valmis, kuid peavad samuti kohanema uute nõuete ja töökorraldusega. Tegevusloata asutused peavad läbima suurema kohanemisprotsessi. Mõnel asutusel võib tekkida vajadus hinnata, kas senine tegutsemisvorm ja töökorraldus toetavad teenuse osutamise jätkamist uues süsteemis. Kõik teenuseosutajad ei pruugi uutele nõuetele vastata, mistõttu võib osa neist loobuda teenuse iseseisvast osutamisest; samas on võimalik jätkata tegevust haiglate ja tervishoiuteenuse osutajate lepingupartnerina. Seejuures võib suurem kohanemisvajadus kaasneda väiksematele MTÜ-dele. Praegused SRT osutajad võivad olla haiglate ja TTOde lepingupartnerid ning jätkata rehabilitatsiooniteenuse pakkumist. Kvalifikatsiooninõuete tõus ja teenuse hinnataseme muutused võivad vähendada teenuste mahtu olemasoleva eelarve tingimustes ning suurendada vajadust teenuste sihipärasemaks kasutamiseks.

Teenuseosutajate seisukohast on oluline märkida, et uus mudel võimaldab senised paralleelsed ning osaliselt kattuvad tervishoiu- ja sotsiaalteenused integreerida ühtseks rehabilitatsiooniteenuseks. See soodustab spetsialistide ressursside tõhusat rakendamist ning loob aluse sihtrühmapõhisele spetsialiseerumisele. Eelnõus sätestatud õiguslikud alused toetavad rehabilitatsiooniteenuse uue korralduse eesmärki vähendada erinevates valdkondades ja ka valdkonna sees dubleerivaid protsesse, teenuseosutamist ning spetsialistide ressursi ebaefektiivset kasutust, samuti kujundada inimese vaatepunktist terviklikumaid ravi- ja heaoluteekondi.

Uue korralduse rakendamine nõuab lühiajaliselt uute tööprotsesside ning digilahenduste kasutuselevõttu. Pikemas vaates väheneb teenuseosutajate halduskoormus, kuna teenuse korraldus ja dokumenteerimine muutuvad ühtsemaks.

Rehabilitatsiooniteenuse osutamise koondumine suuremas mahus tervishoiuteenuse osutajate, sh haiglate juurde eeldab piisava tööjõu ja taristu olemasolu. Võimekuse kujundamisel on võimalik kasutada olemasolevaid rehabilitatsioonimeeskondi, kaasata haiglate spetsialiste osakoormusega ning teha koostööd teiste teenuseosutajatega allhanke vormis. Samuti võimaldab teenuse paindlikum korraldus, sh teenuse osutamine inimese kodus või kaugnõustamisena, leevendada ruumi- ja tööjõupiiranguid. Muudatusega suureneb lühiajaliselt koolitus- ja kohanemiskoormus. Sihtrühma laienemine ja teenusele ligipääsu aluste muutus võivad üleminekufaasis suurendada nõudlust olukorras, kus teenuseosutajate ja spetsialistide teenuseosutamise maht ei kasva samas tempos. See võib ajutiselt võimendada tööjõupuuduse mõju ning suurendada koormust olemasolevatele teenuseosutajatele.

Kokkuvõttes on muudatus teenuseosutajate jaoks olulise mõjuga, kuna see puudutab küll väikest, kuid süsteemi toimimise seisukohalt olulist sihtrühma. Teenuseosutajate halduskoormus pikemas vaates väheneb ning rehabilitatsioonivaldkonnas tekivad võimalused paremaks võrgustikutööks ja spetsialiseerumiseks. Samuti kaasnevad muudatused teenuse õiguslikus aluses, töökorralduses, koostöömudelites ja rahastamisraamistikus, eeldades kohanemist uute nõuete ja tööviisidega.

Mõju sihtrühm 3 – tervishoiuteenuse osutajad (haiglad, tervisekeskused, perearstikeskused, muud tervishoiuteenuse osutajad)
Muudatus mõjutab otseselt tervishoiuteenuse osutajaid, kes rehabilitatsiooniteenust osutavad või selle korralduses osalevad. Uue korraldusega on haiglavõrgu arengukavas nimetatud haiglatel kohustus osutada rehabilitatsiooniteenust. Haiglavõrgu arengukavas nimetatud haiglatest pea kõigil on taastusravi tegevusluba (Tabel 8) ning varasem rehabilitatsiooniteenuse osutamise tegevusluba.

Tabel 8. Haiglavõrgu arengukavas nimetatud haiglad SRT osutajatena (rehabilitatsiooniteenuse tegevusluba omavad haiglad ning viimane SKA lepingupartneriks olemise aasta)
Haigla
Haigla liik*
Taastus-ravi
leping
Rehabilitatsiooni-teenuse tegevusluba
SKA lepingu-partner SRT osutajana
Tartu Ülikooli Kliinikum SA
11
jah
jah
2023
Tallinna Lastehaigla SA
11
jah
jah
2024
Ida-Tallinna Keskhaigla SA
12
jah
jah
2023
Lääne-Tallinna Keskhaigla SA
12
jah
ei

Ida-Viru Keskhaigla SA
12
jah
jah
2026
Pärnu Haigla
12
jah
jah
2026
Järvamaa Haigla
13
jah
jah
2026
Kuressaare Haigla SA
13
jah
jah
2026
Läänemaa Haigla SA
13
ei
ei

Rakvere Haigla SA
13
jah
jah
2023
Lõuna-Eesti Haigla SA
13
jah
jah
2026
Narva Haigla SA
13
jah
ei

Viljandi Haigla SA
13
jah
jah
2026
Valga Haigla SA
13
jah
ei

Hiiumaa Haigla SA
13
jah
ei

Põlva Haigla SA
13
jah
jah
2026
Raplamaa Haigla SA
13
jah
jah
2026
Haapsalu Neuroloogiline Rehabilitatsioonikeskus SA
14
jah
jah
2023
Jõgeva Haigla SA
17
jah
jah
2025
Põhja-Eesti Regionaalhaigla SA
11
jah
jah
2026
*11 – piirkondlik haigla, 12- keskhaigla, 13- üldhaigla, 14- taastusravihaigla, 17- kohalik haigla

Teenust võivad pakkuda ka kõik nõutud tegevuslubadega tervishoiuteenuse osutajad, kes võivad teenuseid pakkuda kas Tervisekassa lepingupartnerina või muul rahastusel. Koos haiglavõrgu arengukavas nimetatud haiglatega on ambulatoorsed taastusravi ja füsiaatriateenuse tegevusluba 79 asutusel, kokku 99 tegevusluba. Lisaks haiglatele on ambulatoorise taastusravi ja füsiaatriateenuse tegevusluba 55 asutusel, kokku 79 tegevusluba. Tervisekassal on sõlminud lepingud umbes 30 taastusravi teenuse osutajaga.

Rehabilitatsiooniteenuse osutamine hakkab toetuma olemasolevale tervishoiusüsteemi korraldusloogikale, eelkõige perearstiabi ja eriarstiabi tegevuslubadele. Teenus osutatakse tervishoius juba kasutusel oleva töökorraldusliku raamistiku alusel, mis vähendab paralleelsete protsesside vajadust ning seob rehabilitatsiooni tihedamalt raviga.

Oluline osa SRT-d pakkuvatest asutustest on juba täna tihedalt seotud tervishoiusüsteemiga ning omavad vastavaid kompetentse ja töökorralduslikke protsesse. Ühine tegevusloogika võimaldab tagada kvaliteedinõuete ühtlust, spetsialistide pädevuse kontrollitavust ja teenuse ohutust, mis on eriti oluline olukorras, kus rehabilitatsiooniteenus hõlmab mitut eriala ja haavatavaid sihtrühmi. See lahendus annab võimaluse kasutada olemasolevaid järelevalve mehhanisme ja vältida uue administratiivse koormuse tekitamist nii riigile kui teenuseosutajatele.

Sekkumised lähtuvad terviseseisundi ja funktsioneerimisvõime hindamisest, mille viib läbi rehabilitatsioonimeeskond kasutades olemasolevaid hindamisvahendeid ja enda erialast pädevust, toetades terviklikumat patsiendikäsitlust ja järjepidevamaid raviteekondi.

Esmatasandi tervishoiu vaatest ei ole tegemist lisanduva inimeste sihtrühmaga. Perearsti ja temaga koos töötavate tervishoiutöötajate tööjuhendi33 kohaselt on laste sihtrühma puhul perearstide ülesandeks lapse kuni 19-aastaseks saamiseni ennetavate tervisekontrollide tegemine vastavalt “Lapse tervise jälgimise juhendile“34,35. Seega on potentsiaalse arenguhäire vm terviseseisundist tingitud valdkonnaülese toe vajadusega laste sihtrühma puhul uue korraldusel alusel täiendav võimalus last ning tema lähedasi toetada. Tegemist on tänaste perearsti nimistusse kuuluvate inimestega, keda on terviseseisundist tulenevate funktsioneerimisvõime piirangute korral võimalus suunata valdkonnaülese koordinatsiooni teenusele, sh otsustamaks, kas ja millist rehabilitatsiooniteenust inimene vajab. Sotsiaalministeeriumi analüüsi kohaselt on keskmine SRT-d saavate inimeste arv nimistus olenevalt maakonnast ja kuisest teenuse mahust 3–12 inimest.

Tervishoiutöötajate jaoks põhineb muudatuse ressursikulu digitaalse märkamislehe täitmisel. See ülesanne võimaldab määratleda inimesele sobiva ning tulemusliku toe pakkumise viisi. Kuigi lehe täitmine on lisategevus täitjatele, vähendab digitaalne lahendus koormust ja aitab suunata abivajajat valdkonnaülesele koordinatsiooniteenusele. Märkamisleht täidetakse siis, kui tervishoiu- või sotsiaaltöötaja tuvastab inimesel nii terviseprobleeme kui olulisi sotsiaalseid raskusi. Seal hindab terviseteejuht rehabilitatsiooniteenuse vajadust ja kannab selle inimese heaoluplaani tegevuskavasse. Inimese tugimeeskonda kuuluvatel spetsialistidel avaneb heaoluplaani kaudu võimalus olla kursis, kas ja millist rehabilitatsiooniteenust inimene saab ning millise tulemuslikkusega. Täitmisest tulenevat koormust saab vähendada sihtrühma koolitamisega, juhendite loomisega või kogemuste jagamise võimaldamisega. Sotsiaalministeerium kavandab rakendamist toetavaid tegevusi nii 2026. kui 2027. aastal kaasates sellesse nii tervishoiu- kui sotsiaalvaldkonna esindajaid.

Rehabilitatsioon on edaspidi täiendav ressurss patsiendi käsitluses, tuues tervishoidu täiendava interdistsiplinaarse meeskonna sekkumise võimalused. Selle mõjuna võib väheneda korduvvisiitide arvu ning sümptomaatilise ravi osakaal, samal ajal kui suureneb patsientide toimetulekuoskuste arendamine, mitte ainult diagnoosimine või eriarsti vastuvõtule suunamine esmatasandil. Rehabilitatsiooniteenus keskendub terviseprobleemiga toimetulekule ja funktsioneerimisvõime parandamisele, täiendades ravitegevust.

Rehabilitatsioonimeeskond saab tegeleda inimestega, kelle jälgimine nõuab rohkem aega. Sellisteks sihtrühmadeks on näiteks kroonilise valu, töövõime languse, psühhosomaatiliste kaebuste, korduvate selja-, kaela- ja liigesevaevuste ning vaimse tervise probleemidega patsiendid, kellega puutuvad kokku nii esmatasand kui eriarstiabi. Rehabilitatsiooniteenuse raames hinnatakse inimese funktsioneerimist põhjalikult, jälgitakse muutusi pikema aja jooksul ning teenust osutab multidistsiplinaarne meeskond (nt füsioterapeut, tegevusterapeut, psühholoog jne).

Loodav terviseteejuhi roll ning valdkonnaülene koordinatsioon aitavad vähendada teenuste killustatust, mida on seni peetud erivajadustega inimeste toe pakkumisel oluliseks kitsaskohaks. Praeguses korralduses kulub rehabilitatsiooni- ja sotsiaalvaldkonna spetsialistide tööajast märkimisväärne osa juhtumikorraldusele, dokumenteerimisele ja muule asjaajamisele, mis vähendab võimalust keskenduda vahetule klienditööle. See viitab halduskoormuse suhteliselt suurele osakaalule ning toetab vajadust vähendada dubleerivaid protsesse ja lihtsustada töökorraldust36.

Teenuseosutajate töökorraldus muutub, kuna dokumenteerimisega seotud halduskoormus pikas vaates väheneb, sest dubleerivaid tegevusi jääb vähemaks ning infoliikuvus paraneb. Uuendatud infosüsteemid toetavad tööprotsesside sujuvust, kuigi üleminekuperioodil võib IT-lahendustega kohanemine ajutiselt suurendada töökoormust. 2027. aasta septembriks valmivad esimese etapi IT-arendused (märkamisleht, terviseteejuhi töölaud jm), mis on vajalikud valdkonnaülese koordinatsiooni teenuse korraldamiseks. Olemasolevate järelevalve- ja vastutussüsteemide kasutamine tagab ühtlasema kvaliteedikäsitluse ja parema kontrollitavuse.

Praktiliseks kitsaskohaks on taristu ja ruumide piisavus, eelkõige haiglates. Lahendustena nähakse võimalust kasutada olemasolevaid spetsialiste osakoormusega, kaasata tänaseid rehabilitatsioonimeeskondi lepingupartneritena. Samuti on võimalik teenuseid osutada paindlikumalt, sh inimese kodus või kaugnõustamisena, mis võib leevendada nii ruumi- kui ka tööjõupiiranguid. Täiendava võimalusena saab potentsiaalselt kasutada Euroopa Liidu vahendeid tervishoiutaristu arendamiseks.

Oluliseks piiranguks on ka tööjõu kättesaadavus, kuna mitmes valdkonnas on spetsialistide nappus, eelkõige kliiniliste psühholoogide, logopeedide, arstide, õdede ning füsioterapeutide seas37. Muudatuse puhul on kvalifikatsiooninõuete seadmisel võetud arvesse, et need oleksid kooskõlas terviseseisundi põhiselt sekkumiste rakendajate pädevusvajadusega.

Tulevikus hakkab töötama hinnanguliselt 200–250 terviseteejuhti, kes moodustavad ligikaudu 2% kõigist õdedest, sotsiaaltöötajatest. Sealjuures on rehabilitatsiooni sihtrühma puhul arvestatud ühe terviseteejuhi kohta 50–100 klienti. Sotsiaalministeeriumi arvutuste järgi on terviseteejuhtide vajadus rehabilitatsiooni sihtrühma puhul 67 ning krooniliste haigustega sihtrühma puhul 164 inimest. Šveitsi välisabi vahenditest rahastatakse 2027. aastal nii rehabilitatsiooni sihtrühmaga tööle asuvate terviseteejuhtide kui ka krooniliste haigustega sihtrühmaga tööle asuvaid terviseteejuhtide koolitusi. Muudatuste rakendumise oluliseks eelduseks on vajalikul arvul terviseteejuhtide koolitamine 1. septembriks 2027. Terviseteejuhi rolli loomine muudab tervishoiu- ja sotsiaalvaldkonna töökorraldust, sest osa seniseid koordineerimisülesandeid tuuakse eraldi rolli alla. Uue teenuse käivitamisel ja tööprotsesside kujundamisel võivad teenuseosutajate töökoormus alguses suureneda ning koostöömudelid vajavad rakendamist. See nõuab ka terviseteejuhtide töökohtade loomist ja uute oskuste omandamist, eriti täienduskoolitust, kuna sellise rolli spetsialiste praegu veel süsteemis pole. Seetõttu on oluline, et täiendõpet pakutaks õigeaegselt ja piisavalt.

Kokkuvõttes on muudatus tervishoiuteenuse osutajate jaoks olulise mõjuga. Mõju ulatus on suur, kuna muutub rehabilitatsiooniteenuse osutamise ja koordineerimise roll ning igapäevane töökorraldus, sh teenusele suunamine, dokumenteerimine ja valdkondade vaheline koostöö. Mõju esinemise sagedus on regulaarne, kuna rehabilitatsioonivajaduse hindamine ja teenuse osutamine integreeruvad igapäevasesse ravitöösse. Sihtrühma suurus on tervishoiusektori vaates keskmine.

Mõju sihtrühm 4 – kohalikud omavalitsused

Kui rehabilitatsiooniteenused muutuvad paremini kättesaadavaks ja nende korraldus on koordineeritum, väheneb olukordade arv, kus kohalikel omavalitsustel tuleb sotsiaalteenustega (näiteks kodu- või üldhooldusteenusega) täita tervishoiu- või rehabilitatsioonisüsteemi puudujääke. See omakorda leevendab sotsiaalsüsteemi survet keerukamate terviseprobleemide lahendamisel ning vähendab KOV-i töökoormust seoses info kogumise, selgitamise, koordineerimise ja vajalike teenuste korraldamisega. Kui inimene saab õigeaegselt ja vajaduspõhiselt rehabilitatsiooniteenuseid, ei pruugi tema abivajadus süveneda, mistõttu võib nõudlus suurema ressursimahuga sotsiaalteenuste järele kahaneda või nende vajadus edasi lükkuda. Samas võib üleminekuperioodil KOV-ide töökoormus ajutiselt suureneda, kuna uue korralduse rakendamine eeldab kohanemist ning KOV on inimese jaoks üheks esmaseks kontaktpunktiks.
Valdkonnaülene koordineerimine ja infosüsteemide parem kasutus loovad eeldused vähendada killustatud suhtlust tervishoiu ja sotsiaalvaldkonna vahel. Märkimisväärne osa sotsiaaltöötajate tööajast kulub dokumenteerimisele, juhtumiplaanide koostamisele ja info hankimisele teistelt asutustelt38, mistõttu võib uus lahendus aidata vähendada bürokraatiat ja parandada info kättesaadavust.
Planeeritud muudatuste tulemusena ei hüvitata enam teenuse saajatele transpordi- ega majutuskulusid samamoodi nagu senises SRT süsteemis. See võib tähendada, et kohalikel omavalitsustel tekib vajadus tagada transpordi kättesaadavust inimestele, kes saavad teenust väljaspool oma elukohajärgset maakonda. SKA 2025. aasta andmete põhjal toimub umbes viiendik SRT kasutustest väljaspool teenuse saaja kodumaakonda (vt Tabel 9). Näiteks on Pärnu maakonna puhul 57% juhtudest teenust kasutatud väljaspool maakonda, Järva maakonnas 56%, Võru maakonnas 51% ning Põlva maakonnas 41%. Samal ajal leidub ka maakondi, kus valdav osa teenuse kasutusest toimub oma piirkonnas – Ida-Viru ja Saare maakonnas moodustab see vastavalt 93% ning Lääne-Viru maakonnas 86%. Harju ja Tartu suuremates keskustes osutatakse teenusest 81% oma maakonnas, kuid ligikaudu viiendik kasutuskordadest leiab aset teistes maakondades.
Tabel 9. SRT saajate arv 2025. aastal - maakondlik ränne, SKA andmetel*
TO (emaasutus )
Maakond
Harju
Hiiu
Ida-Viru
Jõgeva
Järva
Lääne
Lääne-Viru
Põlva
Pärnu
Rapla
Saare
Tartu
Valga
Viljandi
Võru
Mitte Eesti
Puudub kehtiv aadress
Kokku (unikaalsed)
Harju
4 242
17
195
42
33
27
95
15
93
77
26
262
98
88
15
21
54
5 259
Hiiu
0
0
0
0
0
0
0
0
0
0
0
0
0
0
0
0
0
0
Ida-Viru
48
1
869
7
2
2
5
2
6
1
1
8
0
1
2
5
21
957
Jõgeva
1
0
1
19
0
0
0
0
0
0
0
0
0
0
0
0
0
20
Järva
53
13
56
15
200
64
23
0
17
9
7
9
4
5
0
1
3
454
Lääne
0
0
0
0
0
0
0
0
0
0
0
0
0
0
0
0
0
0
Lääne-Viru
20
0
15
0
10
0
378
1
25
1
0
2
0
1
2
0
10
447
Põlva
18
0
3
8
1
0
4
211
3
0
1
50
9
4
56
3
2
359
Pärnu
93
4
34
11
14
4
13
7
367
46
17
44
73
124
27
5
5
864
Rapla
28
0
0
1
4
0
0
0
1
93
0
0
0
0
0
0
2
125
Saare
6
0
1
1
0
1
1
0
3
0
117
0
0
0
1
0
4
130
Tartu
49
1
19
112
9
3
18
51
16
3
4
1 430
52
22
32
3
18
1 786
Valga
0
0
0
0
0
0
0
0
0
0
0
0
8
0
0
0
0
8
Viljandi
7
0
2
6
6
0
0
0
14
0
0
4
3
164
0
1
2
202
Võru
72
0
46
9
4
3
9
27
8
2
1
35
7
12
218
0
0
448
Kokku (unikaalsed)
4 603
35
1 224
224
277
102
540
309
544
335
172
1 816
221
375
346
39
119
10 827
* Tabelis esitatud maakondade lõikes toodud arvud ei kajasta unikaalseid isikuid. Kokkuvõtlikes näitajates on kasutatud unikaalseid isikuid, kelle elukoha maakond on määratud rahvastikuregistri andmete alusel.
2025. aastal hüvitati sõidukulusid 215 isikule 32 014 euro ulatuses (keskmiselt 149 eurot inimese kohta), kellest 87% (186) olid 0–15-aastased. Seega on transpordivajadus küll kogumahult piiratud, kuid kulu võib kanduda leibkondadele, kelle jaoks võib teenusele jõudmine ilma täiendava toeta olla keeruline. Sellise toe pakkumisel võib olla mõju nii KOV-ide kuludele kui töökoormusele. Lisaks võib muudatuste tulemusel sarnane mõju avalduda ka majutuskuludega. Ööpäevaringset majutusteenust hüvitati 2025. aastal peamiselt tööealistele 281 323 euro ulatuses. Puudega laste (0–15 a) ja nende esindajate majutuskulud hüvitati 11 741 euro ulatuses.39
Mõju sihtrühm 5 – riik

Kavandatud muudatused avaldavad mõju riigiasutuste töökorraldusele ning riigieelarve kuludele. Mõjutatud sihtrühmadeks on Sotsiaalministeerium, Sotsiaalkindlustusamet (SKA), Tervisekassa, Terviseamet, Töötukassa, Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Amet (TTJA) ning Tervise ja Heaolu Infosüsteemide Keskus (TEHIK).
Muudatus võimaldab inimestel saada teenuseid oma tegeliku vajaduse põhjal, mitte ainult formaalsete tingimuste alusel. Seetõttu laieneb teenuse potentsiaalne sihtrühma, kuid samas aitab teenus jõuda täpselt nende inimesteni, kellel on tõeline vajadus rehabilitatsiooniteenuse järele.
Muudatus aitab vähendada tervishoiu- ja hoolekandekulusid, toetades varasemat abi andmist ja inimeste iseseisvust. Reformiga kaasneb üleminekurisk: ajutiselt võib teenuse kättesaadavus olla raskendatud, kuid olemasolevad kliendid saavad teenuseid kuni 2027. aasta oktoobrini varasematel tingimustel ning üleminek toimub järk-järgult.
Tervisekassa
Rehabilitatsiooniteenuse korraldus ja rahastamine liigub Tervisekassa alla. See võimaldab teenust siduda raviteekondadega ning kujundada ühtsema teenuse korralduse. Muudatuste tulemusel suureneb Tervisekassa töökoormus, tekivad täiendavad kulud ning halduslik vastutus. Sotsiaalkindlustusameti SRT teenustega seotud kulu kokku oli 2025. aastal 20,1 miljonit eurot. Majutuskulu kompenseeriti teenuse saajatele ja nende lähedastele 0,29 miljoni euro ulatuses. Seega oli kulu 2025. aastal vaid spetsialisti teenustele (ilma majutuse ja sõidukompensatsioonita) umbes 19,8 miljonit eurot40. Täiendavalt on kulu sihtrühmade ja puude liikide kaupa toodud Tabelites 10 ja 11.

Tabel 10. SRT kulu sihtrühmade kaupa, 2025
Sihtrühm
Inimeste arv
Teenuste ja majutuse kulu (eurot)
Kliendile hüvitatud sõidukompensatsiooni kulu (eurot)
SRT kokku (eurot)
16-aastased ja vanemad (Lg 1)
917
736 264
9 912
746 176
KOV abivajav laps (Lg2)
536
816 196
118
816 314
0-15-aastased puudega lapsed (Lg3)
5857
10 608 136
8 494
10 616 630
Psüühikahäirega tööealised (Lg5)
3553
7 909 221
13 490
7 922 711
KOKKU
10827
20 069 818
32 014
20 101 832
Allikas: Sotsiaalkindlustusamet
Tabel 11. SRT kulu teenuse saajate puude liikide kaupa, 2025
Puude liik
Inimeste arv
SRT kulu (eurot)
Keele- ja kõnepuue
1315
2 326 477
Kuulmispuue
69
108 372
Liikumispuue
773
906 087
Liitpuue
3810
6 959 702
Muu
720
1 097 989
Nägemispuue
83
90 151
Psüühikahäire
2978
5 269 247
puudub
1427
2 388 814
Vaimupuue
524
922 978
KOKKU
10827
20 069 818
Allikas: Sotsiaalkindlustusamet
Muudatusega eraldab Sotsiaalministeerium iga-aastaselt riigieelarve vahendid Tervisekassale rehabilitatsiooniteenuse rahastamiseks. Reformiga seotud eelarvemõju ei kandu Tervisekassale (ravikindlustuseelarvele). Tervisekassa jälgib esitatud arvete põhjal teenuste mahte ja sõlmib lepingud teenuseosutajatega, kes esitavad arved rehabilitatsiooniteenuse osutamise eest Tervisekassale. Teenuseid rahastatakse SRT riigieelarve vahenditest. Kinnitatud RE vahendid (baaseelarve) on 2027. aastal 22,3, 2028. aastal 26,7 ning 2029. aastal 29,6 miljonit eurot.
Rehabilitatsiooniteenuse liikumisel Tervisekassasse on oluline mõju üldisele rehabilitatsiooniteenuse korraldusele, mis hakkab tervikuna tuginema olemasolevale tervishoiusüsteemi loogikale, eelkõige ambulatoorse taastusravi, perearstiabi ja iseseisva tervishoiuteenuse osutamise tegevuslubade raamistikule. See võimaldab vältida eraldi tegevusloa süsteemi loomist ning sellega kaasnevaid haldus- ja arenduskulusid ning vähendab dubleerimist nii regulatsiooni kui ka järelevalve tasandil.
Rehabilitatsiooniteenuse korraldamine Tervisekassa vastutusalas tugineb olemasolevale tervishoiuteenuste lepingulisele ja halduslikule võimekusele. Tervisekassal on juba praegu olemas kogemus tervishoiuteenuste ostmisel, lepingupartnerite haldamisel, teenuste hinnastamisel ning raviarvelduse korraldamisel. Uue korralduse raames ei looda paralleelset teenusekorralduse süsteemi, vaid rehabilitatsiooniteenus integreeritakse olemasolevasse tervishoiuteenuste korraldamise raamistikku. See võimaldab kasutada seniseid tööprotsesse, infosüsteeme ja järelevalvemehhanisme ning vältida täiendava halduskoormuse teket.
Tervisekassal tuleb rehabilitatsiooniteenuse lepingumudelite, hinnastamise, teenuseliikide kirjelduste ning seire- ja kontrollisüsteemide väljatöötamisel arvestada töökoormusega. Samas võimaldab olemasolevate partnerite valiku ja lepingute sõlmimise protsesside kasutamine vähendada töö mahtu võrreldes täiesti uue süsteemi loomisega. Uus rehabilitatsiooniteenuse korralduse ja rahastamise lahendus on osapooltele arusaadav ning tugineb juba toimivale tervishoiu korraldusele: Tervisekassal on teada, kuidas toimub vajalike partnerite valik ning lepingute sõlmimise protsessid, samal ajal kui Terviseamet tugineb järelevalves suuresti olemasolevatele protseduuridele ning võimekusele.
Tervisekassa saab kasutada ka olemasolevat lepingute jälgimise süsteemi, mis võimaldab vaadelda patsiendi tervikteekonda ühtses vaates ning parandada teenuste sujuvust ajas.
Kuna riskiks on see, et rehabilitatsiooniteenuse osutajatel ning teenusele suunavatel tervishoiutöötajatel ei pruugi olla muudatuste rakendumise ajal piisavat selgust teenuse osutamise tingimuste, suunamisprotsessi ja Tervisekassa lepingupartneriks saamise osas, on oluline tagada selge ja õigeaegne info teenuse osutamise tingimuste kohta, sh milline tegevusluba on nõutav ning kuidas toimub Tervisekassa lepingupartneriks saamine. Selle toetamiseks on Sotsiaalministeeriumil kavandatud infopäevade ning ümarlaudade ja seminaride korraldamine, sihitatud koolituste läbiviimine (sh laste rehabilitatsiooni ja rehabilitatsiooniteenuse teemal nii tervishoiutöötajatele kui ka abivajaduse märkajatele, teenusele suunajatele jt), samuti terviseseisundi põhise rehabilitatsiooniteenuse käsitlusjuhendi ning raviarstile suunamisjuhendi väljatöötamise korraldamine koostöös tervishoiu partneritega. Lisaks luuakse Tervisekassa veebilehele rehabilitatsiooniteenuse alamleht, kus esitatakse koondatud info teenuseosutajate, sihtrühmade ja piirkondade lõikes
IT-lahenduste vaatest on uuele korraldusele üleminek sujuvam, kuna rehabilitatsiooniteenuse osutajaks saavad olema tervishoiuteenuse osutajad.
Tervisekassa ülesandeks on uute tegevuste ja tööprotsesside rakendamine, sh rehabilitatsiooniteenuse suunamise, koordineerimise ja infovahetuse korraldamine. Sellega kaasneb vajadus kujundada uued koostöömudelid rehabilitatsiooni- ja tervishoiuteenuse osutajatega ning tagada infosüsteemide ja andmevahetuse toimimine. Muudatuse rakendamise toetava tegevusena on Tervisekassal koostöös Sotsiaalministeeriumiga kavas potentsiaalse rehabilitatsiooniteenuse võrgustiku kaardistamine ning arutelukohtumised.
Rehabilitatsiooniteenuste korraldamise ja rahastamise ülevõtmiseks on Tervisekassal hinnanguliselt vajalik juurde värvata viis täistöökohta.
Kuigi rahastus tuleb riigieelarvest, mõjutab teenuste tegelikku mahtu asjaolu, et tervishoiuteenuste hinnad on kõrgemad. 2024. aasta seisuga olid taastusravi süsteemis hinnad 1,2–2,1 korda kõrgemad SRT hindadest41. See tähendab, et sama eelarve juures (nt 2027. aastal 23,59 miljonit eurot ja 2029. aastaks 30,86 miljonit eurot) on võimalik pakkuda teenuseid väiksemas mahus, mistõttu muutub kriitiliseks vajaduspõhine suunamine. Teisalt tehakse praeguses süsteemis inimesele kuni kaheaastane suunamisotsus, mis tähendab, et teenuseosutajal on kohustus inimesele teenust osutada selle perioodi jooksul ka juhul, kui tema tegeliku teenusvajadus on muutunud või lõppenud. Teenuse saamise õigus ei sõltu enam kalendriaasta limiidist ega suunamisotsusest, vaid vajaduspõhisest lähenemisest, mis keskendub seatud eesmärkide täitmisele. Muudatus aitab vähendada ressursside raiskamist mittevajalikule teenusele ja vältida teenuste dubleerimist. Tervisekassa saab paremini jälgida osutatavaid teenuseid ning terviseteejuht koondab ülevaated inimesele pakutavatest teenustest, tagades optimaalse ja põhjendatud teenusmahu. Rehabilitatsiooniteenuse sihtrühm laieneb, hõlmates inimesi, kellel esinevad terviseseisundist tulenevad takistused, millega inimene elulises olukorras kokku puutub, ning takistused, millega inimene mõne tegevuse, ülesande või toimingu sooritamisel kokku puutub. Teisalt on võimalik teenuse pakkumine sihtida täpsemalt neile, kel on tegelik rehabilitatsiooniteenuse vajadus, sh ka teenuse sisu ning ajalise kestuse osas.
Rehabilitatsiooniteenuse tulemuslikkuse süsteemseks hindamiseks on edaspidi vajalik ühtne funktsioneerimisvõime kirjeldamise raamistik. Perspektiivina saaks tugineda Rahvusvahelise funktsioneerimisvõime klassifikatsioonile42 (RFK), mida saab rehabilitatsiooniteenuse hindamises kasutusele võtta koos toetavate digitaalsete lahendustega. RFK potentsiaal on toetada reformi keskset eesmärki – tagada inimese funktsioneerimisvõime terviklik ja vajaduspõhine käsitlus ning hinnata teenuse tulemuslikkust sisuliselt, mitte halduslike kriteeriumite alusel43.
Rehabilitatsiooniteenuse rahastamise ja korraldusega on tervishoius võimalik rakendada täiendavate erialade spetsialiste, kes tulenevalt enda pädevusest saavad panustada seal, kus tervishoiutöötaja ressursi rakendamine ei ole tingimata vajalik. Kuna tänases SRT korralduses on nõutud vähemalt kolme spetsialisti poolt teenuse osutamine, sh üheks neist sotsiaaltöötaja, rakendatakse spetsialistide ressurssi ka seal, kus see tingimata kogu teenuseosutamise vältel vajaduspõhine ei ole. Rehabilitatsiooni kui interdistsiplinaarse teenuse puhul on minimaalselt vajalik kahe spetsialisti poolne sekkumine ning ühiselt eesmärgistatud koostöö. Teenuse saamise jooksul võib osutatavate teenuste liik, maht, kombinatsioonid muutuda – näiteks teenuseid lisanduda aja jooksul. Tänu muudatusele vabaneb tulevikus teenuse ja spetsialistide ressurss.
Sotsiaalkindlustusamet
Senine SRT korraldamine, sh taotluste menetlemine, vajaduse hindamine ja suunamisotsuste tegemine, lõpetatakse. See vähendab pikaajaliselt halduskoormust ja tööjõukulu ning võimaldab suunata ressursse teistele ülesannetele.
Samuti kaob vajadus hallata vananenud infosüsteeme, mille hooldus- ja arenduskulud on märkimisväärsed (nt SKAIS-1 hoolduskulu ligikaudu 300 000 eurot aastas).
SRT korraldusega oli 2025–2026. aastal seotud 17 ametikohta. Üleminekuperioodil väheneb ametikohtade arv järk-järgult: 01.06.2027–30.09.2027 14 ametikohani, 01.10.2027–30.11.2027 10 ametikohani, 30.11.2027–31.12.2027 7 ametikohani ning 2028. aasta alguseks 3 ametikohani.
Senine menetluskoormus on olnud märkimisväärne (nt 2023. aastal 9195 taotlust ja 7717 suunamisotsust, 2024. aastal 8223 taotlust ja 6954 suunamisotsust), mis selgitab ka tööjõuressursi senist mahtu. Kulud SKA-le ning seega ka riigieelarvele vähenevad nende puude raskusastme tuvastamise taotluste menetlemise ning hindamiste (sh ekspertarstide koormus) arvelt, mis on tehtud ainult eesmärgiga jõuda SRT-le. Edaspidi ei ole puude raskusastme olemasolu ega hinnatud töövõime ulatus tervishoius osutatavale rehabilitatsiooniteenusele saamise aluseks.
Lühiajaliselt kaasneb SKA-le siiski üleminekukoormus, mis hõlmab teenuse lõpetamisega seotud menetlusi, andmete arhiveerimist, dokumentide menetlemist ja infosüsteemi sulgemist.
Osa SRT eelarvest suunatakse Sotsiaalkindlustusameti poolt korraldatava MDFT teenuse senisest suuremas mahus osutamiseks sihtrühmale, kes praeguses korralduses jõuavad SRT-le KOV-i abivajava lapse sihtrühmas. Alates 2028. aastast on planeeritud täiendavad vahendid ligikaudu 500 000 eurot aastas.
Üleminekuperioodil on oluline läbi mõelda, kuidas SKA lõpetab rehabilitatsiooniteenuse korraldamise ja kuidas inimene liigub rehabilitatsiooniteenuse vajaduse jätkumisel SRT-lt uude korraldussüsteemi ning milliselt toimub järk-järgult Tervisekassa meeskonna poolne koormuse kasv teenuse korralduse ettevalmistamisel.
Ametikohad jagunevad nendeks, mis tegelevad SRT teemadega täielikult või osaliselt. Ametikohad, mille tööülesanded on seotud ainult SRT-ga, kaovad. Osa töötajatest võib aga jätkata SKA-s, terviseteejuhi või muul ametikohal.
Terviseamet
Tegevuslubade menetlemine toimub muudatuste järgselt olemasoleva tegevusloasüsteemi raames ega nõua uue loaliigi loomist. Seetõttu on riigi töökoormus tegevuslubade menetlemisel optimaalne. Terviseametile võib siiski lisanduda töökoormus tervishoiuteenuse osutamise tegevuslubade menetlemisel, kuna osa seniseid SRT osutajaid peavad taotlema tervishoiuteenuse osutamise tegevusluba, et vastata uutel alustel rehabilitatsiooniteenuse osutamise nõuetele. 2025. aasta lõpus loodi Tervise- ja tööministri 27. detsembri 2022. a määruse nr 96 „Terviseameti põhimäärus“ muutmise määrusega Terviseameti tervishoiuteenusete osakonna koosseisu kuuluv kvaliteedikeskus, mille peamiseks fookuses on tervishoiuteenuste kvaliteet. Kuna sotsiaal- ja tervishoiuteenuste integratsiooni raames liigutakse sotsiaal- ja meditsiinivaldkonna rehabilitatsiooni teenuste ühendamise suunas, siis sai loodud keskuse ülesandeks ka selle tulemusel tekkiv uus kvaliteedivaade44. Käesoleva eelnõuga ei laiendata kvaliteedikeskuse ülesandeid, kuid saab tõeliseks viidatud määruse seletuskirjas toodud keskuse ülesannete sisu ning tähendus rehabilitatsiooniteenusele uue kvaliteedivaate andmisel. Terviseametil on edaspidi kohustus teha järelevalvet rahvatervishoiu seaduse alusel. Terviseamet hakkab rehabilitatsiooniteenuse puhul tegema järelevalvet teenuseosutaja kohustuse täitmise üle. Kuna rehabilitatsiooniteenuse osutaja kohustuseks on kirjeldada organisatsioonis rakendatud kvaliteedijuhtimise süsteemis rehabilitatsiooniteenuse osutamise ja selle kvaliteedi tagamise korraldust, siis Terviseamet kontrollib, kas vastav kirjeldus on nõuete kohaselt olemas. See võib teatud määral Terviseameti töökoormust tõsta.

Tervise ja Heaolu Infosüsteemide Keskus
TEHIK-u roll seisneb eelkõige infosüsteemide arendamises ja kohandamises (vt arenduskulude ülevaade all). Mõju on peamiselt ühekordne ning seotud uue andmemudeli ja infovahetuse lahenduste rakendamisega. Pikemas perspektiivis võib infosüsteemide konsolideerimine vähendada TEHIK-us paralleelsete süsteemide haldamise vajadust ja seeläbi ka töökoormust.
Muudatus kujundab ümber andmehalduse loogika, viies teenustega seotud info eraldiseisvatest infosüsteemidest ühtsesse kesksesse lahendusse (tervisejuhtimise töölaud ja heaoluplaan). See võimaldab luua tervikpildi inimese vajadustest ja teenustest ning parandab infovahetust, kuid suurendab samal ajal sõltuvust IT-lahenduste toimimisest.
Sotsiaalministeerium
Sotsiaalministeeriumile kaasneb muudatusega kulu ja töökoormus iga-aastase eraldise andmisega Tervisekassale ning selle seirega. Kaasnev töökoormus kaetakse asutuse sisemise ressursi arvelt. Teenuseid rahastatakse SRT riigieelarve vahenditest (täpsemalt toodud Tervisekassa mõjude all).

Töötukassa
Muudatustega kaasneb vähene mõju ka Töötukassale. Väheneb andmevahetuse kohustus SKA-ga. Töötukassa ei esita enam SKA-le SRT osutamiseks töövõime hindamisel antud eksperdiarvamusi ega töövõime hindamise otsuse andmeid. Mõju Töötukassale võib avalduda ka kaudselt läbi selle, kui rehabilitatsiooniteenuste parem kättesaadavus toetab inimeste tööturule naasmist ja seal püsimist.
Samuti toob muudatus kaasa potentsiaalse tööalase rehabilitatsiooni teenuse sisu ja teenuseosutajate nõuete täpsustamise ning dubleerimise vähendamise tervishoiu- ja sotsiaalteenustega. Muudatused võivad mõjutada ka tööalase rehabilitatsiooni teenuste hinnataset, kuna teenust pakutakse täna kolmes süsteemis samades asutustes.
Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Amet
TTJA hallatava majandustegevuse registri (MTR) muudatused on tehnilised ega eelda arendusi või lisakulusid, kuid võivad ajutiselt suurendada töökoormust seoses andmete korrastamisega (SRT tegevuslubade kehtetuks tunnistamine).
Positiivse mõjuna vähendab olemasolevate tegevuslubade ja järelevalvemehhanismide kasutamine süsteemi killustatust ning loob selgema vastutusjaotuse.
Haridusasutused
Muudatustel on kaudne mõju ka haridusasutustele, kuna rehabilitatsiooniteenuste parem kättesaadavus võib mõjutada laste toimetulekut ja tugivajadust (eripedagoogi, logopeedi jm teenused) haridussüsteemist.
Kokkuvõttes on mõju riigiasutustele ja -valitsemisele keskmine. Lühiajaliselt kaasnevad rakenduskulud ja töökoormuse kasv mitmes asutuses, kuid pikaajaliselt on oodata töökoormuse vähenemist, paremat ressursikasutust ja süsteemi suuremat sidusust. Mõju realiseerumine sõltub eelkõige sellest, kas teenuste maht, rahastus ja korraldus on omavahel tasakaalus.
Mõju infotehnoloogilistele arendustele

Uutel alustel rehabilitatsiooniteenuse korraldamisel kasutatavad IT-lahendused tuginevad valdkonnaülese koordinatsiooniteenuse tarbeks loodavatele IT-lahendustele. Seetõttu on vajalike IT-lahenduste sisu, maht ning kulu kajastatud täpsemalt rahvatervishoiu seaduse muutmise eelnõu seletuskirjas ning selle mõjuanalüüsis.

Hetkel on rehabilitatsiooniteenustega seotud IT-lahendused (sh SKAIS) vananenud ning keerulised tööprotsessid tekitavad lisakulusid. Kuna infosüsteeme uuendatakse, siis aitavad lihtsamad ja kiiremad digilahendused vähendada halduskoormust ning suurendada teenuse osutamise läbipaistvust.

Praegu toimub ravi ja rehabilitatsiooniteenuste andmete töötlemine eraldiseisvates infosüsteemides, puudub tervikpilt inimese vajadustest ning osutatavast toest, sh ravi- ja rehabilitatsiooniteenustest. Muudatusega kaasneb võimalus inimese kohta käivaid rehabilitatsiooni- ja terviseandmeid omavahel siduda. Ravi- ja rehabilitatsiooniteenuse andmeid töödeldakse keskselt sündmuspõhiselt, võimaldades seotud osapooltel olla ühises infoväljas nende andmete osas, mis on vastastikku vajalikud.

Rehabilitatsiooniteenuse osutajad dokumenteerivad teenuseosutamisega seotud igapäevase töö asutuse kasutavas infosüsteemis. Selleks võib olla praeguse SRT paljude osutajate hulgas kasutatav reha.ee jm tarkvarad. Muudatusega on rehabilitatsiooniteenuse osutajateks tervishoiuteenuse osutajad, kelle hulgas on neid, kelle igapäevaselt kasutavad infosüsteemid vajavad täiendusi, et dokumenteerida andmeid oodatud kujul.

Kuna uutel alustel teenuse korralduses on teenuseosutajateks vaid tervishoiuteenuse osutamise tegevusloaga asutused, on asutuse vaates tegemist sellistega, kellel on ligipääs tervishoiuteenuste infosüsteemi (TIS-i). Küll aga ei ole TIS-i juurdepääsu kõigil ettenähtud spetsialistidel, kes rehabilitatsioonimeeskonda kuuluda võivad, kuna nende kõigi puhul ei ole tegemist tervishoiutöötajatega. Valdkonnaülese koordinatsiooni teenuse osutamise käigus koostatakse inimesele heaoluplaan, mille tegevuskavasse lisab terviseteejuht info selle kohta, et inimene vajab rehabilitatsiooniteenust ning lisab inimese poolt koos terviseteejuhiga valitud teenuseosutaja esindaja andmed. Andes nõusoleku heaoluplaanile kinnitab inimene, et ta on nõus ka sellega, et rehabilitatsiooniteenuse osutaja esindaja pääseb ligi tema heaoluplaani andmetele ning võib heaoluplaani tegevuskavasse kanda osutatava rehabilitatsiooniteenuse põhiandmed (teenuskomponent, eesmärk, maht, tulemus). Seega toimub rehabilitatsiooniteenuste dokumenteerimine töölaual, mida kasutab enda töös terviseteejuht.

Terviseteejuht tagab, et juurdepääs heaoluplaanile ja tegevuskavale on piiratud üksnes nendele isikutele, kellel on otsene roll heaoluplaani elluviimisel. Seetõttu hõlmab terviseteejuhi roll ka andmete kasutamise korraldamist ja juurdepääsu põhimõtte rakendamist valdkondade üleses koostöös. Terviseteejuhi moodustatavasse meeskonda võivad kuuluda ka rehabilitatsioonimeeskonna liikmed. I etapi arenduste käigus luuakse digitaalsele heaoluplaanile ja sellega kaasnevale tegevuskavale ligipääsud lähtuvalt spetsialistide töökohast.

Muudatusega kaasneb IT-arenduste kulu nii riigile kui ka teenuseosutajatele. 2027. ja 2028. aastal kaasub arenduskulu, mis seotud rehabilitatsiooniteenuse osutajana Tervisekassa lepingupartneriks tulevate tervishoiuteenuse osutajate IT-lahenduste arendamisega. Arendustegevused on vajalikud rehabilitatsiooniteenuse spetsiifilise dokumenteerimist võimaldamiseks tervise infosüsteemi tasandil. Hinnanguliselt on see kulu 250 000 eurot kummalgi aastal ehk kokku 500 000 eurot. Eesmärk on, et TTO-de kasutatavad infosüsteemid tagaksid rehabilitatsiooniteenuse nõuetekohase dokumenteerimise võimalused ning et TTO-d ei peaks kasutama korraga mitut erinevat infosüsteemi Täpsem eelarve prognoos on välja toodud järgmises peatükis, mis käsitleb seaduse rakendamisega seotud riigi eeldatavaid kulusid ja tulusid, sealhulgas IT-arenduste kulu.
TEHIK-ule kaasnevad kulud rehabilitatsiooniteenuse dokumenteerimise lahenduse loomisega valdkonnaülese koordinatsiooniteenuse IT-arenduste raames. IT-arendustega seoses on riskiks vajalike IT-arenduste mitte valmimine õigeaegselt.

Majandustegevuse registrile kaasneb ajutiselt suurem töökoormus umbes 150 rehabilitatsiooniteenuse tegevusloa kehtetuks tunnistamisega.

Kokkuvõttes on muudatuste mõju infotehnoloogilistele arendustele oluline ja puudutab eelkõige SKAIS-i, TIS-i, ja MTR-i. Muudatusega kaasnevad arendused on tihedas sõltuvuses ka Rahvatervise seaduse eelnõu muudatustega, kus on IT-lahenduste sisu, kulu ja mahtu kajastatud täpsemalt.

Andmekaitsealane mõjuhinnang

Muudatuse tulemusena lõpetatakse Sotsiaalkindlustusameti kaudu korraldatav SRT alates 01.10.2027. Selle asemel hakkab inimene saama teenuseid tervishoiuvaldkonnast. Teenust hakkab korraldama Tervisekassa. SKA ei anna üle SRT klientide isikuandmeid Tervisekassale. Küll aga võivad senised SRT teenuseosutajad taotleda tervishoiuteenuse osutamise tegevusluba ja jätkata uutel alustel rehabilitatsiooniteenuse osutamist. Praeguse SRT teenuseosutaja kohustus on SRT dokumentide puhul need pärast teenuse osutamist hävitada või vastavalt õigusaktidest tulenevatele nõuetele säilitada. Pärast säilitamistähtaja möödumist need hävitatakse.

Töödeldavate andmete koosseis ei muutu, kuid andmete töötlemine väheneb: uusi andmeid ei koguta, olemasolevaid andmeid kasutatakse vaid õigusaktidest tuleneva säilitamiskohustuse ja järelevalve eesmärgil. Väheneb aktiivne töötlus (nt juhtumikorraldus), kuid säilitamisega kaasnevad jätkuvalt teatud riskid, eelkõige seoses isikuandmete säilitamise vajadusega. Andmeid säilitatakse nii STAR-is kui ka SKAIS-is. STAR-i ja SKAIS-i turvaklassid, turvameetmed, logimine ja juurdepääsu piiramine on sobilikud riski maandamiseks. Andmete edastamist Tervisekassale ei toimu.

Tabel 12. Riskid ja leevendusmeetmed.
Risk
Riskitase
Võimalikud tagajärjed
Leevendusmeetmed
Aegunud andmete turvanõrkus(sh andmed ei ole enam asjakohased, andmed unustatakse keskkonda, mille turvameetmeid ei uuendata)
Keskmine
Turvameetmed võivad muutuda ebapiisavaks
Regulaarne turvameetmete audit ja ajakohastamine, seadusejärgne andmete kustutamine ning hävitamine
Volitamata juurdepääs
Keskmine
Isikuandmete lekkimine
Rollipõhine juurdepääs, logimine, autentimine
Eesmärgiväline kasutus
Keskmine
Ebaeetiline või ebaseaduslik andmekasutus
Ligipääsu piiramine, auditimehhanismid, juhendamine ja koolitus
Andmete kadu tehniliste rikete tõttu
Keskmine
Andmete taastumatus
Varundusplaanid, failide replikatsioon, turvatud infrastruktuur
Isiku tuvastamine säilitatavate andmete kaudu
Madal
Isikuandmete privaatsuse rikkumine
Anonüümimine või pseudonüümimine säilitamise perioodi lõpus
Kaebused andmete pika säilitamise kohta
Madal
Andmesubjekti rahulolematus
Teavitus säilitamispõhimõtetest, säilitamise õiguslik selgitus

Andmete säilitamine STAR-is ja SKAIS-is järgib seadusest tulenevaid säilitamiskohustusi ja toimub kontrollitud ning logitud keskkonnas. Andmetöötluse eesmärk on piiritletud ning riskid maandatud sobivate organisatsiooniliste ja tehniliste meetmetega. Arvestades, et uue teenuse osutamise alustamisel ei toimu andmete üleandmist Tervisekassale, ei lisandu uusi andmekaitseriske. Kokkuvõttes võib muudatuse andmekaitsealast mõju hinnata väheseks kuni mõõdukaks.

Rehabilitatsiooniteenust hakatakse osutama tervishoiusüsteemis. Rehabilitatsiooniteenuse osutamisel töödeldakse rehabilitatsiooniteenuse saajate isikuandmeid eesmärgiga osutada kvaliteetset ja ohutut teenust ning täita seadusest tulenevaid kohustusi. Töödeldavad andmed hõlmavad muuhulgas teenuse saaja tuvastamiseks vajalikke üldandmeid (nt nimi, isikukood, kontaktandmed) ning tema kohta heaoluplaanis ja selle juures olevas tegevuskavas sisalduvaid andmeid. Andmeid kasutavad rehabilitatsiooniteenuse osutamisega seotud rehabilitatsioonimeeskonna liikmed ulatuses, mis on vajalik nende tööülesannete täitmiseks. Isikuandmeid säilitatakse õigusaktides määratud säilitustähtaegade jooksul ning nende kaitseks rakendatakse asjakohaseid tehnilisi ja organisatsioonilisi turvameetmeid, sealhulgas juurdepääsu kontrolli, andmete logimist ja turvalisi infosüsteeme. Kokkuvõttes võib ka selle muudatuse andmekaitsealast mõju hinnata väheseks kuni mõõdukaks.

Rehabilitatsiooniteenus on suunatud inimese funktsioneerimis- ja osalusvõime toetamisele ning iseseisva toimetuleku ja heaolu parandamisele või säilitamisele, arvestades tema terviseseisundit, kuid ilma diagnoosi panemise ja ravi osutamiseta. Teenust osutatakse meeskonnatööna ning selle osutamisega seotud andmed dokumenteeritakse teenuse järjepidevuse, kvaliteedi ja tulemuslikkuse tagamiseks. Isikuandmete töötlemine rehabilitatsiooniteenuse dokumenteerimise näol on vajalik õigusaktist tuleneva kohustuse täitmiseks ning avalikes huvides ülesande täitmiseks. Terviseandmete töötlemine on lubatav IKÜMi artikli 9 lõike 2 punkti h alusel, kuna andmeid töödeldakse sotsiaal‑ ja tervisevaldkonna teenuse osutamise eesmärgil.

Oluline on rõhutada, et kuigi teenuse osutamises võivad osaleda tervishoiutöötajad, ei ole rehabilitatsiooniteenus tervishoiuteenus diagnoosimise ega ravi mõttes. Rehabilitatsiooniteenuse osutaja ei pane diagnoosi ega määra ravi ning dokumenteeritavad andmed ei hõlma raviplaane, meditsiinilisi otsuseid ega kliinilisi diagnoose. Tervisega seotud teavet kasutatakse üksnes ulatuses, mis on vajalik inimese funktsioneerimis-, osalusvõime ja toimetuleku kirjeldamiseks ning toetamiseks. See eristus on oluline nii töötlemise eesmärgi selguse kui ka andmete proportsionaalsuse hindamisel.

Töötlemine vastab IKÜMi artiklis 5 sätestatud põhimõtetele, eelkõige eesmärgipärasuse ja minimaalsuse põhimõttele. Teenuse dokumenteerimiseks kogutavad andmed on otseselt seotud rehabilitatsiooniteenuse sisuga ning piirduvad vältimatult vajalikuga. Andmeid ei koguta edasisteks, teenuse eesmärgiga kokkusobimatuteks kasutusteks ega ulatuses, mis ületaks teenuse osutamiseks ja hindamiseks vajaliku. Andmesubjekti vaates võib andmetöötlusega kaasneda risk eelkõige tundliku teabe volitamata avalikustamise või väärkasutuse korral. Samuti võib risk seisneda rehabilitatsiooniteenuse ja tervishoiuteenuse segunemises, kui teenuse iseloomu ei ole piisavalt selgelt piiritletud. Neid riske hinnatakse siiski mõõdukaks, arvestades teenuse mitte‑ravivat iseloomu ning rakendatavaid kaitsemeetmeid.

Riskide maandamiseks rakendatakse nii organisatsioonilisi, tehnilisi kui ka õiguslikke meetmeid. Teenuse dokumenteerimine toimub turvalises infosüsteemis, kus juurdepääs andmetele on piiratud üksnes teenuse osutamiseks vajalikus ulatuses. Andmesubjekte teavitatakse läbipaistvalt andmete töötlemise eesmärkidest ning nende õigustest vastavalt IKÜMi artiklitele 12–22.

7. Seaduse rakendamisega seotud riigi ja kohaliku omavalitsuse tegevused, eeldatavad kulud ja tulud

Süsteemi muutus ei too kaasa riigieelarve kulude suurenemist – eesmärk on olemasoleva raha tõhusam kasutamine. Ainsad lisavajadused on ühekordsed IT arenduskulud 2027. aastal ja 2028. aastal, mis moodustab kokku ligikaudu 0,5% perioodi 2027-2030 kogukuludest.

Uutel alustel rehabilitatsiooniteenuse korraldamise eelarve maht on 2027. aastal 25 733 608 eurot, 2028. aastal 28 092 732 eurot, 2029. aastal 29 601 528 eurot ning 2030. aastal 29 601 528 eurot (tabel 13). Kulud kaetakse peamiselt riigieelarvelistest vahenditest (97,8% perioodi 2027-2023 kogukuludest) ning vähesel määral välisvahenditest (1,7% perioodi 2027-2023 kogukuludest). Rehabilitatsiooniteenuse ümberkorraldamise eduka elluviimise võtmekohaks on IT-arendused. Riigieelarve lisarahastuse vajadus IT-arendusteks on 2027. aastal 260 000 eurot ja 2028. aastal
250 000 eurot.

Tabel 13. Seaduse rakendamisega seotud kulud
Tegevus
2027
2028
2029
2030
2027-2030
Katteallikas
KULUD KOKKU
25 733 608
28 092 732
29 601 528
29 601 528
113 029 396

Tervisekassa
4 901 013
26 152 535
29 042 535
29 042 535
89 138 618

Rehabilitatsiooniteenus
4 548 033
23 577 874
25 182 024
24 988 999
78 296 929
RE sihtotstarbeline toetus
Tervisekassa tegevuskulud
264 735



264 735
Sotsiaalmaksu ravikindlustuse osa
Tervisekassa tegevuskulud
88 245
370 629
389 160
408 618
1 256 653
RE sihtotstarbeline toetus
Terviseteejuhi tegevuskulud

2 204 032
3 471 350
3 644 918
9 320 300
RE sihtotstarbeline toetus
SOM
844 200
1 102 016


1 946 216

Terviseteejuhtide tegevuskulud
844 200
1 102 016


1 946 216
Välisvahendid:
2021-2027 struktuurivahendid
TEHIK
260 000
250 000


510 000

IT-süsteemide liidestamise arendamiskulud
250 000
250 000


500 000
RES 2027-2030 lisataotlus
MEIS arenduskulud
10 000



10 000
RES 2027-2030 lisataotlus
TA
14 292
57 168
57 168
57 168
185 796

Järelevalve korraldamiskulud
13 792
55 168
55 168
55 168
179 296
RE eelarve
Järelevalve, arvutitöökoha kulud (RIT)
500
2 000
2 000
2 000
6 500
RE eelarve
SKA
19 714 103
531 013
501 825
501 825
21 248 766

Rehabilitatsiooniteenus
19 599 098
15 594


19 614 692
RE eelarve
Koondamiskulud
115 005
13 594


128 599
RE eelarve
MDFT lisanduva meeskonna kulud

501 825
501 825
501 825
1 505 475
RE eelarve

Tervisekassa
Seaduse rakendamisel alustab Tervisekassa rehabilitatsiooniteenuse osutamist 01.10.2027.a. Rehabilitatsiooniteenuse osutamise kulud 2027. aasta kolme kuu eest on 4 548 033 eurot. 2028. aastal on kulud 12 kuu eest 23 577 874 eurot ja aastatel 2029 ning 2030 vastavalt 25 182 024 eurot ja 24 988 999 eurot.
Eelnõuga kaasnevad Tervisekassale tegevuskulud (viis töötajat), mida rahastatakse 2027. aasta esimesed 9 kuud sotsiaalmaksu ravikindlustuse eelarvest summas 264 735 eurot. Alates Tervisekassa poolt teenuse osutamisest (01.10.2027) finantseeritakse tegevuskulusid Sotsiaalministeeriumi sihtotstarbelisest toetusest (edaspidi toetus) Tervisekassale. 2027. aasta 3 kuu kulu on 88 245 eurot, 2028. aasta 12 kuu kulu on 370 629 eurot. 2028. aastast on igal aastal tegevuskuludes arvestatud palgafondi 5% kasvuga.

01.05.2028. aastast on tööle asuvate kuni 67 tervise teejuhi tegevuskulud 2 204 032 eurot, 2029. aastal 3 471 350 eurot ja 2030. aastal 3 644 918 eurot. 2029. aastast on igal aastal tegevuskuludes arvestatud palgafondi 5% kasvuga.
Sotsiaalministeerium
2021–2027 struktuurivahendite "Mitmekülgse abivajadusega lastele teenuste väljatöötamine ja arendamine" toetuse andmise tingimuste raames kaetakse terviseteejuhtide kulud summas 1 946 216 eurot alates 2027. aasta septembrist kuni 2028. aasta maini.
Tervise ja Heaolu Infosüsteemide Keskus
Aastatel 2027 ja 2028 on planeeritud IT-süsteemidega liidestamise arendamiskulud 250 000 eurot aastas. Kuna kuludel puudub rahaline kate, siis esitatakse 2027–2030 riigi eelarvestrateegia protsessis Vabariigi Valitsusele õigusaktidest tulenev lisataotlus. Vahendite mitteeraldamise korral ei ole võimalik arendust sellisel kujul ellu viia, mis omakorda halvendab seadusega võetud eesmärkide täitmist.
Seaduse rakendumisega kaasneb Terviseametile uue ülesandena rehabilitatsiooniteenuse järelevalve korraldamine, mille läbiviimiseks ja muudatustega kohanemiseks on vajalik 2027. aastal menetlusinfosüsteemi MEIS arendamine maksumusega 10 000 eurot. Kuna arendamise kuludel puudub rahaline kate, siis esitatakse 2027–2030 riigi eelarvestrateegia protsessis Vabariigi Valitsusele õigusaktidest tulenev lisataotlus. Vahendite mitteeraldamise korral ei ole võimalik arendust ellu viia kavandatud mahus, mis pikendab järelevalvetoimingute tegemiseks kuluvat aega ja halvendab seaduse eesmärkide täitmist.
Sotsiaalkindlustusamet
2027. aastal osutab Sotsiaalkindlustusamet rehabilitatsiooniteenust kuni 30. septembrini summas 19 599 098 eurot ning 2028. aastal tekivad teenuse lõpetamisega seotud korralduskulud 15 594 eurot. Lisaks toob rehabilitatsiooni teenuse osutamise üleminek Sotsiaalkindlustusametist Tervisekassasse kaasa Sotsiaalkindlustusametile 17 töötaja koondamise kulud kokku 128 599 eurot, mis kaetakse asutuse eelarvest. Sotsiaalkindlustusameti rehabilitatsiooniteenuse eelarvest suunatakse alates 2028. aastast Sotsiaalkindlustusameti korraldatava MDFT lisanduva kuuenda meeskonna kuludeks 501 825 eurot aastas teenuse senisest suuremas mahus osutamiseks sihtrühmale, kes praeguses SRT korralduses jõuavad rehabilitatsiooniteenusele KOV-i abivajava lapse sihtrühmas.

Terviseamet
Seaduse rakendamine kehtestab Terviseametile uue ülesandena rehabilitatsiooniteenuse järelevalve korraldamise, mis eeldab 1,0 ametikoha täiendavat loomist. Lisanduv töö hõlmab järelevalvetoiminguid, kaebuste menetlemist ning teenuseosutajate nõustamist ja ennetustegevust. 2027. aastal on täiendava ametikoha kolme kuu (alates 01.10.2027) tööjõu- ja ülalpidamiskulu koos arvutitöökoha kuluga (RITile) on 14 292 eurot ning 2028. aastast on 12 kuu kulu 57 168 eurot. Täiendava ametikohaga seotud kulud suunatakse senisest SRT eelarvest Terviseameti eelarvesse seoses rehabilitatsioonisüsteemi muudatusega.

Lisaks koondub uue regulatsiooni rakendumisel rehabilitatsiooniteenuse kvaliteedivaate kujundamine ja edasiarendamine Terviseameti kvaliteedikeskusesse, mis eeldab kvaliteedinõuete väljatöötamist, seiret, juhendmaterjalide koostamist ja teenuseosutajate nõustamist. Sellega seotud kulud kaetakse Terviseameti eelarvest.

8. Rakendusaktid

8.1. Seaduse vastuvõtmisel tuleb kehtestada järgmised uued sotsiaalministri määrused:
1) Rehabilitatsiooniteenuse liigid ja nende täpsem sisu, teenuse osutamiseks vajalikule meeskonna koosseisule esitatavad nõuded, teenuse osutamise tingimused ja kord ning dokumenteerimise nõuded (RTHS § 136 lg 2 alusel);
2) Rehabilitatsioonimeeskonna liikmele esitatavad ettevalmistusnõuded (RTHS § 139 lg 2 alusel).

8.2. Seaduse vastuvõtmisel tuleb muuta järgmiseid määruseid:
1) sotsiaalkaitseministri 5. märtsi 2019. a määrus nr 12 „Sotsiaalkaitse infosüsteemi põhimäärus“;
2) majandus- ja infotehnoloogiaministri 22. detsembri 2023. a määrus nr 69 „Töötukassa andmekogu põhimäärus“;
3) sotsiaalkaitseministri 27. detsembri 2017. a määrus nr 72 „Sotsiaalteenuste ja -toetuste andmeregistri põhimäärus“;
4) sotsiaalministri 19. jaanuari 2007. a määrus nr 9 „Tervisekassa poolt tasu maksmise kohustuse ülevõtmise kord“;
5) Vabariigi Valitsuse 15. detsembri 2025. a määrus nr 101 „Tervisekassa tervishoiuteenuste loetelu“.

8.3. Seaduse vastuvõtmisel muutuvad volitusnormi kehtetuks tunnistamise tõttu kehtetuks järgmised määrused (HMS § 93 lg 1):
1) sotsiaalkaitseministri 21. detsembri 2015. a määrus nr 66 „Sotsiaalse rehabilitatsiooni teenuse eest tasumise ning sõidu- ja majutuskulude hüvitamise tingimused ja rehabilitatsiooniprogrammi hindamiskriteeriumid“ – kehtestatud sotsiaalhoolekande seaduse § 57, § 58, § 60 lõike 5 ja § 69 lõike 10 alusel (RT I, 19.01.2024, 10) Sotsiaalse rehabilitatsiooni teenuse eest tasumise ning sõidu- ja majutuskulude hüvitamise tingimused ja rehabilitatsiooniprogrammi hindamiskriteeriumid–Riigi Teataja;
2) sotsiaalkaitseministri 21. detsembri 2015. a määrus nr 69 „Sotsiaalse rehabilitatsiooni teenuse vajaduse otsustamiseks ja teenuse osutamiseks vajalike andmete loetelu ning sotsiaalse rehabilitatsiooni teenuse vajaduse tuvastamine“ - kehtestatud sotsiaalhoolekande seaduse § 61 lõike 2, § 62 lõike 4 ning § 69 lõigete 6 ja 10 alusel (RT I, 09.01.2024, 22) Sotsiaalse rehabilitatsiooni teenuse vajaduse otsustamiseks ja teenuse osutamiseks vajalike andmete loetelu ning sotsiaalse rehabilitatsiooni teenuse vajaduse tuvastamine–Riigi Teataja;
3) sotsiaalkaitseministri 21. detsembri 2015. a määrus nr 68 „Kogemusnõustaja koolituskava“ – kehtestatud sotsiaalhoolekande seaduse § 68 lõike 5 alusel (RT I, 10.07.2018, 7) Kogemusnõustaja koolituskava–Riigi Teataja;
4) sotsiaalkaitseministri 21. detsembri 2015. a määrus nr 67 „Rehabilitatsioonimeeskonna spetsialisti koolituskava“ – kehtestatud sotsiaalhoolekande seaduse § 68 lõike 7 alusel (RT I, 29.12.2015, 34) Rehabilitatsioonimeeskonna spetsialisti koolituskava–Riigi Teataja.

Punktis 8.1 nimetatud rakendusakti kavand (kahe uue volitusnormi alusel antav määrus) on esitatud seletuskirja lisas. Punktis 8.2 nimetatud rakendusaktid töötatakse välja määruste muutmise käigus.

9. Seaduse jõustumine

Seadus jõustub 2027. aasta 1. oktoobril, mil lõpetatakse Sotsiaalkindlustusameti korraldusel SRT osutamine ning teenuse korraldamine kehtivas süsteemis on võimalik kuni 2027. aasta 30. septembrini. Seaduse jõustumise ajaks on tagatud piisav aeg selleks, et ümberkorraldused ning ettevalmistavad tegevused (sh IT-arendused) oleksid plaanipäraselt teostatud.

Seaduse § 6 punkt 5 jõustub 2027. aasta 1. veebruaril, kuna SKA alustab SRT lõpetamiseks ettevalmistavate tegevustega juba varem. Alates 2027. aasta 1. veebruarist ei võta SKA enam vastu uusi rehabilitatsiooniteenuse osutamise tegevusloa taotlusi, kuna uutel teenuseosutajatel ei jää enam turule tulemiseks ja teenuse osutamiseks piisavalt aega.

10. Eelnõu kooskõlastamine, huvirühmade kaasamine ja avalik konsultatsioon

Eelnõu koostamise käigus konsulteeriti lähtudes VTK-le esitatud konkreetsetest ettepanekutest ja arvamustest ka konkreetsete sidusrühmadega.

Rehabilitatsioonisüsteemi muudatuste eesmärgi saavutamiseks vajalike lahenduste, sh õigusloomemuudatuste kujundamiseks ning juhtimiseks, moodustati 2025. aasta kevadel reformi juhtrühm, kuhu kuuluvad Sotsiaalministeeriumi sotsiaal- ja terviseala asekantslerid ning Sotsiaalkindlustusameti, Terviseameti, Tervisekassa, Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi, Haridus- ja Teadusministeeriumi, Tervise ja Heaolu Infosüsteemide Keskuse ja Töötukassa esindajad.

Rehabilitatsiooniteenuse uutel alustel korraldamise aruteludes on osalenud Eesi Puuetega Inimeste koda, Eesti Rehabilitatsiooniasutuste Liit, Sotsiaalkindlustusamet, Tervisekassa, Terviseamet, Eesti Eripedagoogide Liit, Eesti Tegevusterapeutide Liit, Eesti Füsioterapeutide Liit, Eesti Taastusarstide Selts, Eesti Psühhiaatrite Selts, Eesti Psühholoogide Liit, Eesti Logopeedide Ühing, Eesti Tervishoiulogopeedide Selts, Eesti Sotsiaaltöö Assotsiatsioon, Töötukassa, Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium, Haridus- ja Teadusministeerium, haiglavõrgu arengukavas nimetatud haiglad, Eesti Perearstide Selts, Eesti Õdede Liit, Eesti Endokrinoloogide Selts, Eesti Oftalmoloogide Selts, Eesti Lastearstide Selts, Eesti Laste ja Noorte Diabeediühing, Eesti Pimedate Liit, Eesti Vaegkuuljate Liit, Eesti Muusikateraapia Ühing, Eesti Kliiniliste Psühholoogide Kutseliit, Eesti Linnade ja Valdade Liit ning kohalikud omavalitsused, Tartu Ülikooli Pärnu Kolledž, Eesti Afaasialiit, Erihoolekandeteenuste Pakkujate Liit.

Õigusloomemuudatuste ning eelnõu aruteludes on kaasatuna osalenud Sotsiaalkindlustusamet, Tervisekassa, Terviseamet, Töötukassa, Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium, Haridus- ja Teadusministeerium, Eesti Rehabilitatsiooniasutuste Liit, Eesti Puuetega Inimeste Koda ning Eesti Linnade ja Valdade Liit.

Eelnõu esitatakse kooskõlastamiseks Justiits- ja Digiministeeriumile, Rahandusministeeriumile, Haridus- ja Teadusministeeriumile, Kaitseministeeriumile, Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumile ja Regionaal- ja Põllumajandusministeeriumile ning arvamuse avaldamiseks järgmistele asutustele ja organisatsioonidele: Andmekaitse Inspektsioon, Sotsiaalkindlustusamet, Eesti Kaitsevägi, Tervise ja Heaolu Infosüsteemide Keskus, Eesti Töötukassa, Tervisekassa, Terviseamet, Eesti Puuetega Inimeste Koda, Eesti Rehabilitatsiooniasutuste Liit, Eesti Patsientide Esindusühing, Erihoolekandeteenuse Pakkujate Liit, Eesti Linnade ja Valdade Liit, Eesti Esmatasandi Tervisekeskuste Liit, Eesti Perearstide Selts, Eesti Psühhiaatrite Selts, Eesti Taastusarstide Selts, Eesti Arstide Liit, Eesti Haiglate Liit, Tervise Arengu Instituut, Õiguskantsleri Kantselei, Eesti Õdede Liit, Eesti Füsioterapeutide Liit, Eesti Eripedagoogide Liit, Eesti Logopeedide Ühing, Eesti Tervishoiulogopeedide Selts, Eesti Endokrinoloogide Selts, Eesti Lastearstide Selts, Eesti Oftalmoloogide Selts, Eesti Pimedate Liit, Eesti Vaegkuuljate Liit, Tartu Ülikool, Tallinna Ülikool, MTÜ Lastekaitse Liit, Eesti Psühholoogide Liit, Eesti Kliiniliste Psühholoogide Kutseliit, Eesti Sotsiaaltöö Assotsiatsioon, Eesti Tegevusterapeutide Liit, Eesti Füsioterapeutide Liit, Eesti Kogemusnõustajate Koda, Eesti Loovteraapiate Ühing.

Algatab Vabariigi Valitsus „…“ „…………………“ 2026. a.

Rahvatervishoiu seaduse ja teiste seaduste
muutmise seaduse eelnõu seletuskirja juurde
lisa

Rakendusaktide kavandid
KAVAND

SOTSIAALMINISTER
MÄÄRUS




Rehabilitatsiooniteenuse liigid ja nende täpsem sisu, teenuse osutamise tingimused ja kord ning dokumenteerimise nõuded.


Määrus kehtestatakse rahvatervishoiu seaduse § 136 lõike 2, § 137 lõike 7 ja 139 lõike 2 alusel.

§ 1. Määruse reguleerimiseala

Määrusega kehtestatakse:
1) rehabilitatsiooniteenuse osutamise tingimused;
2) rehabilitatsioonimeeskonna koosseis, teenuse liigid ja nende sisu;
3) nõuded rehabilitatsioonimeeskonna erialasele ettevalmistusele;
4) nõuded rehabilitatsiooniteenuse dokumenteerimisele.

§ 2. Rehabilitatsiooniteenuse osutamise tingimused

Rehabilitatsiooniteenuse osutamise käigus tuleb:
1) koostada inimesega tema heaoluplaaniga kooskõlas olev tegevuskava, mis sisaldab inimese iseseisvat igapäevaeluga toimetulekut ja osalusvõimet parandavat eesmärki, kaasatavate rehabilitatsioonispetsialistide loetelu, teenuse mahtu ja osutamise perioodi;
2) pakkuda rehabiliteerivaid teenuseid seatud eesmärgi saavutamiseks;
3) anda kirjalik hinnang inimese rehabilitatsiooniteenuse eesmärgi saavutamise või saavutamata jäämise põhjuste kohta ning esitada see Tervisekassale lepingus sätestatud tingimustel;
4) dokumenteerida tegevuskava muutmine, kui teenuse osutamise käigus on tegevuskava muudetud.

§ 3. Rehabilitatsioonimeeskonna koosseis, teenuse liigid ja nende sisu

(1) Rehabilitatsiooniteenust osutavasse põhimeeskonda peab kuuluma vähemalt kolm spetsialisti järgnevast loetelust:
1) eriarst;
2) õde;
3) kliiniline psühholoog või psühholoog-nõustaja;
4) füsioterapeut;
5) logopeed;
6) tegevusterapeut;
7) psühholoog.

(2) Täiendavalt võivad rehabilitatsioonimeeskonda kuuluda järgnevad spetsialistid:
1) eripedagoog;
2) toitumisnõustaja;
3) vaimse tervise õde;
4) sotsiaaltöötaja;
5) loovterapeut;
6) kogemusnõustaja.

(3) Rehabilitatsiooniteenust osutavad meeskonnad saavad spetsialiseeruda lähtuvalt rehabilitatsiooniteenuse liikidest, tagades lisaks lõikes 1 nimetatud nõudele vajadusel järgmised spetsialistid:
1) vaimse tervise alase rehabilitatsiooni meeskonda kuuluvad kliiniline psühholoog või psühholoog-nõustaja, tegevusterapeut ja loovterapeut;
2) nägemispuude alase rehabilitatsiooni meeskonda kuuluvad tegevusterapeut, eripedagoog ja kogemusnõustaja;
3) kuulmispuude alase rehabilitatsiooni meeskonda kuuluvad logopeed, eripedagoog, psühholoog ja kogemusnõustaja;
4) neuroarenguliste eripärade alase rehabilitatsiooni meeskonda kuuluvad kliiniline psühholoog või psühholoog-nõustaja, tegevusterapeut, logopeed, füsioterapeut ja eripedagoog;
5) neuroloogiliste seisundite alase rehabilitatsiooni meeskonda kuuluvad füsioterapeut, tegevusterapeut, kliiniline psühholoog või psühholoog-nõustaja, logopeed või eripedagoog;
6) tugi- ja liikumiselundkonna alase rehabilitatsiooni meeskonda kuuluvad õde, füsioterapeut, psühholoog ja tegevusterapeut;
7) südame- ja kopsuhaiguste alase rehabilitatsiooni meeskonda kuuluvad füsioterapeut, õde ja psühholoog;
8) vähidiagnoosi alase rehabilitatsiooni meeskonda kuuluvad füsioterapeut, psühholoog ja õde;
9) teiste terviseseisundite puhul, mis mõjutavad funktsioneerimisvõimet või põhjustavad funktsioneerimisvõime langust, peab teenuseosutaja tagama meeskonnaliikmete olemasolu lähtuvalt inimese terviseseisundist ning tuginedes rehabilitatsiooni põhimeeskonna hinnangule.

(4) Terviseseisundist lähtuva teenuse osutamisel peab teenuseosutaja tagama vähemalt kolmeliikmelise meeskonna. Meeskond moodustatakse § 4 sätestatud spetsialistide loetelust, kaasates muud spetsialistid vastavalt inimese terviseseisundile.

(5) Teenuseosutaja märgib Tervisekassaga lepingut sõlmides, milliseid spetsialiseeritud rehabilitatsiooniteenuse liike ta täiendavalt osutab. Teenuseosutaja võib osutada rohkem kui ühte rehabilitatsiooniteenuse liiki, kui meeskonna koosseisus on olemas vastavad spetsialistid.

(6) Teenuseosutaja võib Tervisekassaga lepingut sõlmides märkida täiendavalt, millisele vanuserühmale (lapsed või täisealised) ta teenust osutab.

§ 4. Nõuded rehabilitatsioonimeeskonna erialasele ettevalmistusele

(1) Meeskonnas töötaval kliinilisel psühholoogil peab olema kutseseaduse alusel antud kliinilise psühholoogi kutse või samaväärne kvalifikatsioon.

(2) Meeskonnas töötaval psühholoog-nõustajal peab olema kutseseaduse alusel antud psühholoogia-nõustaja kutse või sellele vastav või samaväärne kvalifikatsioon.

(3) Meeskonnas töötaval psühholoogil peab olema riiklikult tunnustatud magistrikraad psühholoogia erialal.

(4) Meeskonnas töötaval füsioterapeudil peab olema kutseseaduse alusel antud füsioterapeudi kutse, riiklikult tunnustatud kõrgharidus füsioteraapias või sellele vastav kvalifikatsioon.

(5) Meeskonnas töötaval logopeedil peab olema kutseseaduse alusel antud logopeedi kutse, magistrikraad logopeedias või sellele vastav kvalifikatsioon.

(6) Meeskonnas töötaval tegevusterapeudil peab olema kutseseaduse alusel antud tegevusterapeudi kutse, riiklikult tunnustatud kõrgharidus tegevusteraapias või sellele vastav kvalifikatsioon.

(7) Meeskonnas töötaval loovterapeudil peab olema kutseseaduse alusel antud loovterapeudi kutse tase 7, magistrikraad kunstiteraapias (loovteraapias) või muusikateraapias või sellele vastav kvalifikatsioon.

(8) Meeskonnas töötaval eripedagoogil peab olema kutseseaduse alusel antud eripedagoogi kutse, magistrikraad eripedagoogikas või sellele vastav kvalifikatsioon.

(9) Meeskonnas töötaval toitumisnõustajal peab olema kutseseaduse alusel antud toitumisnõustaja kutse tase 5.

(10) Meeskonnas töötaval kogemusnõustajal peab olema sarnase puude, tervisekahjustuse või erivajaduse kogemus ja läbitud kogemusnõustaja täienduskoolitus vähemalt mahus 182 akadeemilist tundi.

(11) Meeskonnas töötaval sotsiaaltöötajal peab olema kutseseaduse alusel välja antud sotsiaaltöötaja kutse, riiklikult tunnustatud kõrgharidus sotsiaaltöös või sellele vastav kvalifikatsioon.

§ 5. Nõuded rehabilitatsiooniteenuse dokumenteerimisele

(1) Rehabilitatsiooniteenuse osutaja dokumenteerib rehabilitatsiooniteenuse osutamise taasesitamist võimaldavas vormis digitaalselt teenuseosutaja infosüsteemis, tagades andmete õiguspärase säilitamise ning töötlemise.

(2) Rehabilitatsiooniteenuse osutamisel peab olema dokumenteeritud järgmine info:
1) rehabilitatsiooniteenuse osutamise eesmärk;
2) rehabilitatsiooniteenuse tegevuskava, sh teenuse saaja enda tegevused;
3) rehabilitatsiooniteenuse osutaja nimi;
4) rehabilitatsiooniteenusele kaasatud spetsialistide nimed ja eriala;
5) rehabilitatsiooniteenuse raames osutatud teenuste nimetused, kestus, sisu, eesmärk ja tulemused, seos rehabilitatsiooni üldeesmärgiga;
6) rehabilitatsiooniteenuse raames osutatud teenuste ajakava (kuupäevad, kellaajad);
7) rehabilitatsiooniteenusega saavutatud tulemus inimese elu ja toimetuleku kontekstis;
8) soovitused edaspidiseks (sh soovitused kodusteks tegevusteks), isikule vajalikud jätkuteenused, teenuse osutamise käigus selgunud abivahendite vajadus (märkida abivahendi nimetus ja millises keskkonnas isik seda vajab – lasteaed, kool, kodu, töö, vaba aeg, avalik ruum või universaalne; täiendavalt märkida abivahendi ISO-kood).

(3) Rehabilitatsiooniteenuse osutaja koostab rehabilitatsiooniteenuse kokkuvõtte, mis peab minimaalselt sisaldama rehabilitatsiooniteenust osutanud spetsialistide nimesid ja erialasid koos erialapõhiste kokkuvõtetega ning rehabilitatsiooniperioodi üldkokkuvõtet, sealhulgas ülevaadet tulemustest, inimese toimetuleku seisundist ja soovitustest edaspidiseks.

(4) Andmed dokumenteeritakse rehabilitatsiooni teenuse osutamise päeval või sellele järgneva tööpäeva jooksul.

(5) Rehabilitatsiooniteenuse osutaja edastab rehabilitatsiooniteenuse kokkuvõtte valdkonnaülese koordinatsiooniteenuse raames koostatud heaoluplaani tegevuskavasse pärast rehabilitatsiooniteenuse osutamise lõppemist.

§ 6. Määruse jõustumine

Määrus jõustub 1. oktoobril 2027. a.