ILO 2025.a peakonverentsil vastuvõetud töökeskkonna bioloogiliste ohutegurite konventsiooni ja soovituse edastamine

Search User guide GlossaryNORMLEX Information System on International Labour Standards

C192 - Biological Hazards in the Working Environment Convention, 2025 (No. 192) Display in: French - Spanish - Arabic - German - Russian - Chinese - Authentic text

Go to article : 1 2 3 4 5 6 7 8 9 10 11 12 13 14 15 16 17 18 19 20 21 22 23 24 25 26 27 28 29 30 31

Preamble

The General Conference of the International Labour Organization,

Having been convened in Geneva by the Governing Body of the International Labour Office, and having met at its 113th Session

on 2 June 2025,

Recalling the solemn constitutional obligation of the International Labour Organization to further among the nations of the

world programmes which will achieve adequate protection for the life and health of workers in all occupations,

Recalling the inclusion of a safe and healthy working environment in the ILO’s framework of fundamental principles and rights

at work by the International Labour Conference at its 110th Session (2022),

Considering the objective to provide a legal framework for the respect, promotion and realization of the fundamental principle

and right to a safe and healthy working environment concerning biological hazards, including provisions for preparedness and

response arrangements for the effective management of emergencies related to biological hazards in the working environment,

taking emerging and re-emerging hazards and risks into account,

Stressing the importance of promoting international policy coherence and cooperation in the prevention of diseases and injuries

caused by biological hazards in the working environment,

Recognizing the relevance of the Occupational Safety and Health Convention, 1981 (No. 155), and the Promotional Framework

for Occupational Safety and Health Convention, 2006 (No. 187), considered as fundamental Conventions within the meaning of

the ILO Declaration on Fundamental Principles and Rights at Work (1998), as amended in 2022, and the relevance of the

Protocol of 2002 to Convention No. 155 and the Occupational Health Services Convention, 1985 (No. 161),

Noting the need to revise the Anthrax Prevention Recommendation, 1919 (No. 3), and to close the gap in coverage of

international labour standards concerning other biological hazards in the working environment,

Noting that this Convention constitutes the first international instrument specifically addressing biological hazards in the

working environment at the global level,

Stressing the need to promote the effective management of occupational safety and health regarding biological hazards in the

working environment through collaborative means and measures by relevant actors, including public health and occupational

safety and health authorities and employers’ and workers’ organizations, in their respective areas of responsibility,

Having decided upon the adoption of certain proposals related to occupational safety and health protection against biological

hazards, which is the fourth item on the agenda of the session,

Having determined that these proposals shall take the form of an international Convention,

adopts this 13 June 2025 the following Convention, which may be cited as the Biological Hazards in the Working Environment

Convention, 2025:

I. Definitions and scope

Article 1 For the purpose of this Convention:

(a) “biological hazards” refers to any microorganisms, cells or cell cultures, endoparasites or noncellular microbiological

entities, including those which have been genetically modified, and their associated allergens and toxins, as well as allergens,

toxins and irritants of plant or animal origin, when exposure is work-related, which can cause harm to human health. Harm to

human health caused by exposure to biological hazards in the working environment includes diseases and injuries;

(b) “exposure to biological hazards in the working environment” refers to an event during which a worker comes into contact

with, or is in close proximity to, biological hazards in the working environment. This exposure includes work-related activities

and public health situations. The potential for infection or harm to occur is intrinsically linked to the modes of transmission

and routes of exposure, which are critical to consider when devising appropriate preventive strategies and measures;

(c) “biological risk” refers to the combination of the likelihood of an occurrence of a hazardous event caused by exposure to a

biological hazard and the severity of injury or damage to the health of people caused by this event;

(d) “evaluation of biological risks by the competent authorities” refers to a systematic process for the identification of biological

hazards and evaluation of risks by the competent authorities to support the development of a regulatory framework or

guidelines for appropriate and proportionate risk control measures in relation to the biological risks associated with the work

being performed. This evaluation takes into account:

(i) the characteristics of the hazards, including their potential to cause harm to human health and the severity of this harm;

(ii) the availability of effective diagnosis, prophylaxis and treatment;

(iii) the public health risks in terms of spread to the population or the environment;

(e) “workers” covers all employed persons, including public employees.

Article 2 1. This Convention applies to all workers in all branches of economic activity.

2. A Member which ratifies this Convention may, after consultation with the most representative organizations of employers and

workers concerned, and on the basis of an evaluation by the competent authorities of the biological risks involved and of the

preventive and protective measures to be applied, exclude from its application, in part or in whole, particular branches of economic

activity or limited categories of workers in respect of which its application would raise special problems of a substantial nature, on

condition that a safe and healthy working environment is maintained.

3. Each Member which avails itself of the possibility afforded in the preceding paragraph shall list, in its first report on the

application of the Convention under article 22 of the Constitution of the International Labour Organization, the particular branches

of economic activity or categories of workers thus excluded, giving the reasons for such exclusion and describing any measures

taken to provide adequate protection to excluded workers, and shall indicate in subsequent reports any progress towards wider

application. Members shall make every effort to end exclusions at the earliest opportunity.

II. National policy

Article 3 Each Member shall, consistent with national law and practice and in consultation with the most representative organizations of

employers and workers, integrate the protection against exposure to biological hazards in the working environment into its national

policy on occupational safety and health, based on an evaluation of biological risks by the competent authorities, and shall

periodically review that policy.

Article 4 With respect to biological hazards in the working environment, the national policy shall take account of:

(a) other relevant policies, including on public health and the environment, where these policies are consistent with,

complement or improve occupational safety and health provisions;

(b) the best available information concerning the management of occupational safety and health regarding biological hazards in

the working environment;

(c) the need to develop arrangements for the effective management of exposure to biological hazards and risks in the working

environment, including emerging or re-emerging hazards and risks, and prevention, preparedness and response measures,

such as plans and procedures, to deal with accidents and emergencies related to these hazards, considering workers’ physical

and mental health and well-being as well as, if appropriate, the need for support mechanisms for employers;

(d) the impact of climate and environmental risks on exposure to biological hazards in the working environment and the need

to take adequate action to prevent and address identified risks;

(e) relevant provisions of the Occupational Safety and Health Convention, 1981 (No. 155), the Promotional Framework for

Occupational Safety and Health Convention, 2006 (No. 187), and, as appropriate, other relevant international labour

standards;

(f) the importance of ensuring, as appropriate, a perspective that considers all workers, including different levels of exposure

and risk faced by women and men.

Article 5 With a view to obtaining the best available information on biological hazards in the working environment, each Member shall, in

consultation with the most representative organizations of employers and workers, make arrangements, as appropriate and in

accordance with national law and practice, for:

(a) exchanging information and coordinating action, nationally and internationally, among relevant national authorities,

including public health and occupational safety and health authorities, as well as scientific institutions and relevant

international organizations;

(b) promoting new research where the available information is insufficient.

Article 6 Each Member, after consultation with the most representative organizations of employers and workers, shall make special

provisions to:

(a) protect confidential information whose disclosure to a competitor would be liable to cause harm to an employer’s business,

so long as the safety and health of workers are not compromised thereby and in accordance with national law and practice;

(b) ensure easy and confidential access for workers and their representatives to appropriate and effective reporting

mechanisms to address any breach of national laws and regulations related to exposure to biological hazards in the working

environment;

(c) ensure that those who report such breaches are protected against retaliation.

III. Preventive and protective measures

Article 7 1. Each Member shall, in accordance with national law and practice, and in consultation with the most representative organizations

of employers and workers, develop, make public and periodically review and update national arrangements and guidelines on

preventive and protective and, as appropriate, precautionary measures for the control of biological hazards and risks in the working

environment, based on the results of an evaluation of biological risks by the competent authorities.

2. These arrangements and guidelines shall:

(a) promote continuous improvement of the protection of the exposed workers;

(b) take into account emerging and re-emerging hazards and risks;

(c) make specific provision for:

(i) sectors and occupations where workers are at a high risk of recognized harm due to exposure to biological hazards;

(ii) workers who may require special protection, taking into account the need to ensure that this does not result in

discrimination or contribute to occupational segregation;

(d) include preparedness and response measures, such as plans and procedures, to deal with accidents and emergencies related

to exposure to biological hazards in the working environment.

Article 8 1. Each Member shall provide timely information and support to employers, workers and their representatives concerning

preventive and protective and, as appropriate, precautionary measures for the control of biological hazards and risks in the working

environment, based on an evaluation of biological risks by the competent authorities.

2. The information shall be provided in an accessible form and understandable language, be periodically reviewed, and be updated

as necessary to reflect the latest scientific and technical knowledge.

IV. Occupational health and occupational health services

Article 9 In taking preventive and protective measures regarding exposure to biological hazards in the working environment, in accordance

with national law and practice, each Member shall seek to:

(a) progressively extend occupational health services to all workers in all branches of economic activity, prioritizing sectors and

occupations where workers are at a high risk of exposure to biological hazards and workers who may require special protection;

(b) facilitate the coordination and efficient use of national health and labour infrastructures, expertise and resources for the

provision of occupational health services to workers.

V. Reporting, recording and notification of occupational accidents and occupational diseases and collection of data

Article 10 Each Member shall, in accordance with national conditions and practice and in consultation with the most representative

organizations of employers and workers, establish, implement and periodically review procedures for:

(a) the reporting, recording, notification and investigation of occupational accidents, occupational diseases and, as appropriate,

dangerous occurrences, that are caused by exposure to biological hazards in the working environment, by the employer or any

other person responsible in accordance with national law and practice;

(b) the production and publication of annual statistics, disaggregated by sex, on occupational accidents, occupational diseases

and, as appropriate, dangerous occurrences, that are caused by exposure to biological hazards in the working environment;

(c) the holding of inquiries by the competent authorities for serious cases of occupational accidents, occupational diseases or

any other injuries to health that are caused by exposure to biological hazards in the working environment;

(d) the annual publication of information on measures taken under the national occupational safety and health policy that

address exposure to biological hazards in the working environment;

(e) the determination of the appropriate duration for maintaining records on occupational diseases and injuries that are caused

by exposure to biological hazards in the working environment, taking into account the latency periods of such diseases.

Article 11 Each Member shall, in consultation with the most representative organizations of employers and workers and in accordance with

national law and practice, relevant international standards and scientific developments:

(a) periodically review the national lists of occupational diseases for the purposes of prevention, recording, notification and, if

applicable, compensation;

(b) update these lists as necessary to include any disease where a direct link between the exposure to biological hazards in the

working environment and the disease is scientifically established, or determined by methods appropriate to national conditions

and practice.

VI. Employment injury benefits

Article 12 Each Member shall ensure that any disease, injury, incapacity or death due to occupational exposure to biological hazards in the

working environment shall give rise to an entitlement to employment injury benefits or compensation, in accordance with national

law and practice.

VII. Compliance with laws and regulations

Article 13 1. Each Member shall ensure the enforcement of national laws and regulations concerning exposure to biological hazards in the

working environment through an adequate and appropriate system of inspection and, where applicable, other mechanisms for

ensuring compliance, including the supply of technical information and advice to employers, workers and their representatives, and

shall allocate adequate resources and the support needed for these functions.

2. Each Member shall ensure that labour inspectors and, as appropriate, other officials with duties related to biological hazards and

risks in the working environment:

(a) are trained on those hazards and risks;

(b) promote a systematic approach to occupational safety and health when assessing compliance with relevant national laws

and regulations;

(c) have clear and robust safety protocols to ensure their personal safety while carrying out their duties;

(d) are provided with appropriate protective equipment by their employer.

Article 14 Each Member shall, in accordance with national law and practice, provide for adequate penalties and remedial measures for

violations of the laws and regulations concerning biological hazards in the working environment and ensure their effective

application.

VIII. Duties and responsibilities of employers

Article 15 Employers shall ensure that, so far as is reasonably practicable, the working environments under their control are without risk to

safety and health due to exposure to biological hazards by taking the appropriate and necessary preventive and protective measures.

Article 16 Employers shall, consistent with national law and practice and applicable collective agreements, adopt preventive and protective

measures as a result of an assessment of biological risks in the working environment so far as is reasonably practicable, ensuring, as

appropriate, consideration of different levels of exposure and risk, including those faced by women and men. In particular, they

shall:

(a) establish, in consultation with workers and their representatives, adequate and appropriate systems to conduct, review and,

where necessary, update assessments of the risks to the safety and health of workers arising from biological hazards, taking due

account of workers who may require special protection;

(b) take all reasonable and practicable measures to eliminate the biological hazards in the working environment, or when not

possible, control and minimize the risks due to those hazards, taking due account of the hierarchy of controls;

(c) implement effective preventive and protective measures, taking into account the characteristics of the biological hazards

and, if available, the evaluation of biological risks by the competent authorities;

(d) provide, maintain and replace, as necessary, at no cost to the workers, adequate personal protective equipment according to

the hierarchy of controls, together with training for its use;

(e) conduct regular surveillance of the working environment and of workers’ health that is adequate and appropriate to the

occupational risks to ensure the early detection of biological hazards and their potential impacts;

(f) supervise work processes and regularly review the effectiveness of preventive, protective and control measures, including the

availability of appropriate personal protective equipment;

(g) take precautionary measures where the available information is insufficient to adequately assess the risks;

(h) provide information, instructions and training on biological hazards in the working environment and on applicable

preventive and protective measures to managers, supervisors and workers on paid work time and, where possible, during usual

working hours, as well as workers’ representatives, at suitable and regular intervals;

(i) ensure that all workers are suitably informed, in an accessible form and understandable language, of the risks due to

exposure to biological hazards and of the applicable preventive and protective measures before they start any tasks involving

such risks, when there are changes to working methods, to materials or to the risk assessment based on new information and,

as necessary, at regular intervals;

(j) investigate occupational accidents, occupational diseases and, as appropriate, dangerous occurrences related to exposure to

biological hazards in the working environment in order to identify their causes and take the necessary measures to prevent

recurrence of similar events, in cooperation with occupational safety and health committees or workers’ representatives, while

retaining data related to incidents involving biological hazards.

Article 17 Whenever two or more employers engage in activities simultaneously at one workplace, they shall collaborate on how to ensure

workers’ safety and health in relation to exposure to biological hazards in the working environment, without prejudice to the

responsibility of each employer for its workers.

Article 18 Employers shall establish preparedness and response plans and procedures, according to the size and nature of their activities, to

deal with accidents, incidents and emergencies related to biological hazards in the working environment, taking into account

outbreaks of communicable diseases. These plans and procedures shall be consistent with the guidance provided by the competent

authorities.

IX. Rights and duties of workers and their representatives

Article 19 With respect to biological hazards in the working environment, workers and, if applicable, their representatives shall have the right

to:

(a) be consulted on the identification of biological hazards and risk assessments conducted by the employer or the competent

authorities;

(b) receive information and training on biological hazards and risks in the working environment and on appropriate preventive

and protective measures and their application;

(c) be consulted on preventive and protective measures to protect themselves and other workers and be involved in their

implementation;

(d) enquire into and be consulted by the employer on relevant aspects related to exposure to biological hazards in the working

environment;

(e) participate in investigations of occupational accidents, occupational diseases and, as appropriate, dangerous occurrences

and be consulted about the conclusions of these investigations;

(f) receive reports on surveillance of workers’ health, subject to confidentiality rules for personal and medical data;

(g) appeal to the competent authorities, in accordance with national law and practice, if they consider that the measures

adopted and the means used are not sufficiently effective to ensure adequate prevention and protection;

(h) in accordance with national law and practice, be transferred to alternative work, upon the recommendation of the

occupational health services, when continued employment in a particular job is contraindicated for health reasons, provided

that such work is available and that they have the qualifications or can be trained for such work;

(i) receive medical treatment and rehabilitation, in accordance with national law and practice, in the event of an illness, disease

or injury caused or exacerbated by exposure to biological hazards in the working environment;

(j) be protected against any discrimination on account of contracting or transmitting a disease caused by exposure to biological

hazards;

(k) be provided with effective communication channels with the competent authorities for reporting occupational safety and

health issues related to biological hazards and risks.

Article 20 There shall be arrangements at the level of the undertaking under which, with respect to biological hazards in the working

environment, workers shall have duties that include:

(a) complying, in accordance with the instructions received, and the training and means provided by their employer, with

occupational safety and health measures prescribed, including the proper handling and use of adequate personal protective

equipment, facilities and other equipment made available to them for this purpose;

(b) reporting promptly to their direct supervisor any working situation which they believe could cause exposure to a biological

hazard or present a risk for their safety or health or for the safety or health of others;

(c) cooperating with their employer and other workers to adequately identify and implement occupational safety and health

measures addressing biological hazards.

Article 21 With respect to biological hazards in the working environment, in addition to the rights and duties set out above, workers:

(a) shall have the right to remove themselves from a work situation without undue consequences, where they have reasonable

justification to believe that there is an imminent and serious danger to their life or health;

(b) shall report without delay to their direct supervisor any work situation which they have reasonable justification to believe

presents an imminent and serious danger to their life or health;

(c) may not be required by their employer to return to a work situation where there is continuing imminent and serious danger

to life or health until the employer has taken effective remedial action, if necessary.

X. Methods of application

Article 22 Each Member shall give effect to the provisions of this Convention, in consultation with the most representative organizations of

employers and workers, through laws and regulations as well as through collective agreements or any other measures consistent

with national conditions and practice.

XI. Normative language

Article 23 For the purposes of this Convention, any use of the generic masculine form shall be construed as non-exclusive and including also

women, unless the context clearly indicates otherwise.

XII. Final provisions

Article 24 The formal ratifications of this Convention shall be communicated to the Director-General of the International Labour Office for

registration.

Article 25 1. This Convention shall be binding only upon those Members of the International Labour Organization whose ratifications have

been registered with the Director-General of the International Labour Office.

2. It shall come into force twelve months after the date on which the ratifications of two Members have been registered with the

Director-General.

3. Thereafter, this Convention shall come into force for any Member twelve months after the date on which its ratification is

registered.

Article 26 1. A Member which has ratified this Convention may denounce it after the expiration of ten years from the date on which the

Convention first comes into force, by an act communicated to the Director-General of the International Labour Office for

registration. Such denunciation shall not take effect until one year after the date on which it is registered.

2. Each Member which has ratified this Convention and which does not, within the year following the expiration of the period of ten

years mentioned in the preceding paragraph, exercise the right of denunciation provided for in this Article, will be bound for

another period of ten years and, thereafter, may denounce this Convention within the first year of each new period of ten years

under the terms provided for in this Article.

Article 27 1. The Director-General of the International Labour Office shall notify all Members of the International Labour Organization of the

registration of all ratifications, declarations and denunciations that have been communicated by the Members of the Organization.

2. When notifying the Members of the Organization of the registration of the last of the ratifications required for entry into force

that has been communicated, the Director-General shall draw the attention of the Members of the Organization to the date upon

which the Convention will come into force.

Article 28 The Director-General of the International Labour Office shall communicate to the SecretaryGeneral of the United Nations for

registration in accordance with Article 102 of the Charter of the United Nations full particulars of all ratifications, declarations and

denunciations that have been registered in accordance with the provisions of the preceding Articles.

Article 29 At such times as it may consider necessary, the Governing Body of the International Labour Office shall present to the General

Conference a report on the working of this Convention and shall examine the desirability of placing on the agenda of the Conference

the question of its revision.

Article 30 1. Should the Conference adopt a new Convention revising this Convention, then, unless the new Convention otherwise provides:

(a) the ratification by a Member of the new revising Convention shall ipso jure involve the immediate denunciation of this

Convention, notwithstanding the provisions of Article 26 above, if and when the new revising Convention shall have come into

force;

(b) as from the date when the new revising Convention comes into force, this Convention shall cease to be open to ratification

by the Members.

2. This Convention shall in any case remain in force in its actual form and content for those Members which have ratified it but have

not ratified the revising Convention.

Article 31

© Copyright and permissions 1996-2024 International Labour Organization (ILO) | Privacy policy | Disclaimer

The English, French and Spanish versions of the text of this Convention are equally authoritative.

Key Information

Convention concerning prevention and protection against biological hazards in the working environment

Adoption: Geneva, 113rd ILC session (13 Jun 2025) Status: Up-to-date instrument (Technical Convention).

See also

Ratifications by country Submissions to competent authorities by country

Suur-Ameerika 1 / 10122 Tallinn / 625 6342 / [email protected] / www.mkm.ee

Registrikood 70003158

Riigikogu

[email protected]

Meie 25.05.2026 nr 11-2/1861-1

ILO 2025.a peakonverentsil vastuvõetud

töökeskkonna bioloogiliste ohutegurite

konventsiooni ja soovituse edastamine

Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni (ILO) põhikirja artikli 19 lõike 6 alusel edastame Teile ILO

peakonverentsi 113. istungjärgul 2025. aasta juunis vastu võetud järgmiste tööstandardite tekstid:

a) Töökeskkonna bioloogiliste ohutegurite 2025. aasta konventsioon (nr 192)

b) Töökeskkonna bioloogilisi ohutegureid käsitlev 2025. aasta soovitus (nr 209)

(allkirjastatud digitaalselt)

Ulla Saar

töö- ja võrdsuspoliitika asekantsler

Lisad:

Convention C192 - Biological Hazards in the Working Environment Convention, 2025

Recommendation R209 - Biological Hazards in the Working Environment Recommendation,

2025

inglise-eesti vandetõlge, soovitus nr 209

inglise-eesti vandetõlge, konventsioon nr 192

Lisaadressaadid: Riigikantselei

Tööinspektsioon

Eesti Ametiühingute Keskliit

Eesti Tööandjate Keskliit

2 (2)

Dana Kadanik

[email protected]

Töökeskkonna bioloogiliste ohutegurite 2025. aasta konventsioon (nr 192)

Preambul

Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni peakonverents,

mille kutsus Genfis kokku Rahvusvahelise Tööbüroo haldusnõukogu ja mille saja

kolmeteistkümnes istungjärk toimus 2. juunil 2025. aastal,

meenutades Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni pühalikku põhikirjalist kohustust edendada

maailma riikide seas programme, mis saavutavad kõigil ametikohtadel töötavate töötajate elu

ja tervise piisava kaitse,

meenutades ohutu ja tervisliku töökeskkonna lisamist Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni

tööalaste aluspõhimõtete ja põhiõiguste raamistikku Rahvusvahelise Töökonverentsi

110. istungijärgul (2022),

arvestades eesmärki luua õiguslik raamistik bioloogiliste ohuteguritega seotud ohutu ja

tervisliku töökeskkonna aluspõhimõtte ja õiguse austamiseks, edendamiseks ja teostamiseks,

sealhulgas sätted valmisoleku ja reageerimise korra kohta töökeskkonnas esinevate

bioloogiliste ohuteguritega seotud hädaolukordade tõhusaks ohjamiseks, võttes arvesse uusi

ja uuesti esilekerkivaid ohutegureid ja riske,

rõhutades rahvusvahelise poliitika ühtsuse ja koostöö edendamise tähtsust töökeskkonna

bioloogiliste ohutegurite põhjustatud haiguste ja vigastuste ennetamisel,

tunnistades tööohutuse ja töötervishoiu 1981. aasta konventsiooni (nr 155) ning tööohutust ja

töötervishoidu edendava raamistiku 2006. aasta konventsiooni (nr 187), mida peetakse 2022.

aastal muudetud Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni tööalaste aluspõhimõtete ja põhiõiguste

deklaratsiooni (1998) tähenduses põhikonventsioonideks, ning 2002. aastal konventsioonile

nr 155 lisatud protokolli ja töötervishoiuteenuste 1985. aasta konventsiooni (nr 161)

asjakohasust,

nentides vajadust muuta Siberi katku ärahoidmise 1919. aasta soovitust (nr 3) ja kõrvaldada

töökeskkonnas esinevaid muid ohutegureid hõlmav puudujääk rahvusvahelistes

tööstandardites,

nentides, et käesolev konventsioon on esimene rahvusvaheline õigusakt, mis käsitleb

ülemaailmsel tasandil konkreetselt bioloogilisi ohutegureid töökeskkonnas,

rõhutades vajadust edendada töökeskkonna bioloogiliste ohuteguritega seotud tööohutuse ja

töötervishoiu tõhusat juhtimist asjaomaste osalejate, sealhulgas rahvatervise ja tööohutuse ja

töötervishoiu asutuste ning tööandjate ja töötajate organisatsioonide koostöövahendite ja

meetmete abil nende vastavates pädevusvaldkondades,

olles otsustanud vastu võtta teatavad ettepanekud, mis on seotud tööohutuse ja töötervishoiu

kaitsega bioloogiliste ohutegurite eest, mis on istungijärgu päevakorra neljas punkt,

olles otsustanud nende ettepanekute alusel vastu võtta rahvusvahelise konventsiooni,

võtab kolmeteistkümnendal juunil kahe tuhande kahekümne viiendal aastal vastu järgmise

konventsiooni, mida võib nimetada töökeskkonna bioloogiliste ohutegurite 2025. aasta

konventsiooniks.

I. Mõisted ja kohaldamisala

Artikkel 1

Konventsioonis kasutatakse järgmisi mõisteid:

a) bioloogilised ohutegurid – mis tahes mikroorganismid, rakud või rakukultuurid,

endoparasiidid või mitterakulised mikrobioloogilised isendid, sealhulgas geneetiliselt

muundatud mikroorganismid, ning nendega seotud allergeenid ja toksiinid, samuti taimse või

loomse päritoluga allergeenid, toksiinid ja ärritajad, mis võivad kahjustada inimese tervist

tööga seotud kokkupuute korral. Töökeskkonnas bioloogiliste ohuteguritega kokkupuutest

põhjustatud inimese tervise kahjustus hõlmab haigusi ja vigastusi;

b) kokkupuude bioloogiliste ohuteguritega töökeskkonnas – sündmus, mille käigus

töötaja puutub kokku töökeskkonna bioloogiliste ohuteguritega või viibib nende vahetus

läheduses. Kokkupuude hõlmab tööga seotud tegevusi ja rahvatervise olukordi. Nakkuse või

kahju tekkimise potentsiaal on lahutamatult seotud leviku- ja kokkupuuteteedega, mida on

oluline arvesse võtta asjakohaste ennetusstrateegiate ja -meetmete väljatöötamisel;

c) bioloogiline risk – bioloogilise ohuteguriga kokkupuutest põhjustatud ohtliku

sündmuse esinemise tõenäosuse ja sellest sündmusest põhjustatud inimeste vigastuse või

tervisekahjustuse raskusastme kombinatsioon;

d) bioloogiliste riskide hindamine pädevate asutuste poolt – pädevate asutuste läbi

viidav süstemaatiline protsess bioloogiliste ohutegurite tuvastamiseks ja riskide hindamiseks,

et toetada regulatiivse raamistiku või suuniste väljatöötamist asjakohaste ja

proportsionaalsete riskikontrollimeetmete võtmiseks tehtava tööga seotud bioloogiliste

riskide vastu. Hindamisel võetakse arvesse:

i) ohutegurite omadusi, sealhulgas nende potentsiaali kahjustada inimeste tervist

ja selle kahjustuse raskusastet;

ii) tõhusa diagnostika, ennetuse ja ravi kättesaadavust;

iii) riske rahvatervisele seoses elanikkonnas või keskkonnas levimisega;

e) töötajad – kõik töötavad isikud, sealhulgas avaliku sektori töötajad.

Artikkel 2

1. Konventsiooni kohaldatakse kõigi töötajate suhtes kõikides majandusharudes.

2. Konventsiooni ratifitseerinud liige võib pärast asjaomaste tööandjate ja töötajate

kõige esinduslikumate organisatsioonidega konsulteerimist ning bioloogilisi riske ja

kohaldatavaid ennetus- ja kaitsemeetmeid käsitleva pädevate asutuste hinnangu alusel jätta

konventsiooni kohaldamisalast osaliselt või täielikult välja teatavad majandusharud või

piiratud töötajate kategooriad, mille suhtes selle kohaldamine tekitaks olulisi probleeme,

tingimusel, et säilib ohutu ja tervislik töökeskkond.

3. Kõik liikmed, kes kasutavad eelmises lõikes sätestatud võimalust, loetlevad

Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni põhikirja artikli 22 kohaselt esitatavas esimeses aruandes

konventsooni kohaldamise kohta konkreetsed majandusharud või töötajate kategooriad, mis

on selliselt välja jäetud, esitades nende väljajätmise põhjused ja kirjeldades kõiki meetmeid,

mis on võetud väljajäetud töötajate piisava kaitse tagamiseks, ning märgivad järgnevates

aruannetes kõik laiema kohaldamise suunas tehtud edusammud. Liikmed teevad kõik endast

oleneva, et väljajätmine esimesel võimalusel lõpetada.

II. Riiklik poliitika

Artikkel 3

Iga liige integreerib kooskõlas riigisisese õiguse ja tavaga ning tööandjate ja töötajate kõige

esinduslikumate organisatsioonidega konsulteerides kaitse töökeskkonna bioloogiliste

ohuteguritega kokkupuute eest oma riiklikku tööohutuse ja töötervishoiu poliitikasse,

lähtudes pädevate asutuste poolt läbi viidud bioloogiliste riskide hindamisest, ning vaatab

selle poliitika korrapäraselt läbi.

Artikkel 4

Seoses töökeskkonna bioloogiliste ohuteguritega võetakse riiklikus poliitikas arvesse

järgmist:

a) muud asjakohased poliitikad, sealhulgas rahvatervise ja keskkonna valdkonnas, kui

need poliitikad on kooskõlas tööohutuse ja töötervishoiu nõuetega, täiendavad või

parandavad neid;

b) parim kättesaadav teave tööohutuse ja töötervishoiu juhtimise kohta seoses

bioloogiliste ohuteguritega töökeskkonnas;

c) vajadus töötada välja töökeskkonna bioloogiliste ohutegurite ja riskidega, sealhulgas

uute või uuesti esilekerkivate ohutegurite ja riskidega kokkupuute tõhusa haldamise kord

ning ennetus-, valmisoleku- ja reageerimismeetmed, näiteks plaanid ja protseduurid nende

ohtudega seotud õnnetuste ja hädaolukordade korral tegutsemiseks, võttes arvesse töötajate

füüsilist ja vaimset tervist ja heaolu ning vajaduse korral ka vajadust tööandjate

toetusmehhanismide järele;

d) kliima- ja keskkonnariskide mõju bioloogiliste ohuteguritega kokkupuutele

töökeskkonnas ning vajadus võtta asjakohaseid meetmeid tuvastatud riskide ennetamiseks ja

nendega tegelemiseks;

e) tööohutuse ja töötervishoiu 1981. aasta konventsiooni (nr 155) ning tööohutust ja

töötervishoidu edendava raamistiku 2006. aasta konventsiooni (nr 187) ja vajaduse korral

muude asjakohaste rahvusvaheliste tööstandardite asjakohased sätted;

f) vajadus tagada asjakohastel juhtudel perspektiiv, mis arvestab kõiki töötajaid,

sealhulgas naiste ja meeste erinevat kokkupuute- ja riskitaset.

Artikkel 5

Töökeskkonnas esinevate ohutegurite kohta parima võimaliku teabe saamiseks võtab iga liige

tööandjate ja töötajate kõige esinduslikumate organisatsioonidega konsulteerides vastavalt

vajadusele ja kooskõlas riigisisese õiguse ja tavaga meetmeid, et:

a) vahetada teavet ja koordineerida tegevust riiklikul ja rahvusvahelisel tasandil

asjaomaste riiklike asutuste, sealhulgas rahvatervise ja tööohutuse ja töötervishoiu asutuste,

samuti teadusasutuste ja asjaomaste rahvusvaheliste organisatsioonide vahel;

b) edendada uusi teadusuuringuid, kui olemasolev teave on ebapiisav.

Artikkel 6

Iga liige võtab pärast tööandjate ja töötajate kõige esinduslikumate organisatsioonidega

konsulteerimist vastu erisätted, et:

a) kaitsta konfidentsiaalset teavet, mille avalikustamine konkurendile võib kahjustada

tööandja äritegevust, tingimusel, et see ei ohusta töötajate ohutust ja tervist, ning kooskõlas

riigisisese õiguse ja tavaga;

b) tagada töötajatele ja nende esindajatele lihtne ja konfidentsiaalne juurdepääs

asjakohastele ja tõhusatele mehhanismidele, mis võimaldavad teatada töökeskkonnas

esinevate bioloogiliste ohuteguritega kokkupuutumisega seotud riiklike õigusaktide

rikkumisest;

c) tagada, et nendest rikkumistest teatajad on kaitstud survemeetmete eest.

III. Ennetus- ja kaitsemeetmed

Artikkel 7

1. Kooskõlas siseriikliku õiguse ja tavaga ning tööandjate ja töötajate kõige

esinduslikumate organisatsioonidega konsulteerides töötab iga liige välja, avalikustab ning

vaatab korrapäraselt läbi ja ajakohastab ennetus- ja kaitsemeetmete ning vajaduse korral

ettevaatusabinõude riikliku korra ja suunised bioloogiliste ohutegurite ja riskide

kontrollimiseks töökeskkonnas, tuginedes pädevate asutuste läbiviidud bioloogiliste riskide

hindamise tulemustele.

2. Nimetatud korra ja suunistega:

a) edendatakse kokkupuutuvate töötajate kaitse pidevat parandamist;

b) võetakse arvesse tekkivaid ja uuesti esilekerkivaid ohutegureid ja riske;

c) nähakse ette erisätted:

i) sektoritele ja ametitele, kus töötajatel on suur risk saada tuvastatud kahju

bioloogiliste ohuteguritega kokkupuute tõttu;

ii) töötajatele, kes võivad vajada erilist kaitset, võttes arvesse vajadust tagada, et

see ei tooks kaasa diskrimineerimist ega aitaks kaasa segregatsioonile tööturul;

d) nähakse ette valmisoleku- ja reageerimismeetmed, nagu plaanid ja protseduurid,

töökeskkonnas bioloogiliste ohuteguritega kokkupuutest tingitud õnnetuste ja

hädaolukordade korral tegutsemiseks.

Artikkel 8

1. Iga liige pakub tööandjatele, töötajatele ja nende esindajatele õigeaegselt teavet ja

tuge seoses ennetus- ja kaitsemeetmete ning vajaduse korral ettevaatusabinõudega

töökeskkonnas esinevate bioloogiliste ohutegurite ja riskide kontrollimiseks, tuginedes

pädevate asutuste läbiviidud bioloogiliste riskide hindamisele.

2. Teave esitatakse ligipääsetaval kujul ja arusaadavas keeles, see vaadatakse

korrapäraselt läbi ja seda ajakohastatakse vastavalt vajadusele, et kajastada uusimaid

teaduslikke ja tehnilisi teadmisi.

IV. Töötervishoid ja töötervishoiuteenused

Artikkel 9

Võttes töökeskkonnas esinevate bioloogiliste ohuteguritega kokkupuute suhtes ennetus- ja

kaitsemeetmeid vastavalt riigisisesele õigusele ja tavale, püüab iga liige:

a) laiendada töötervishoiuteenuseid järk-järgult kõigile töötajatele kõigis

majandusharudes, keskendudes eelisjärjekorras sektoritele ja ametitele, kus töötajatel on suur

oht bioloogiliste ohuteguritega kokku puutuda, ning töötajatele, kes võivad vajada erilist

kaitset;

b) hõlbustada riikliku tervishoiu- ja töötaristu, erialateadmiste ja ressursside

koordineerimist ja tõhusat kasutamist töötajatele töötervishoiuteenuste osutamiseks.

V. Tööõnnetuste ja kutsehaiguste aruandlus, registreerimine ja nendest teatamine

ning andmete kogumine

Artikkel 10

Vastavalt riigisisestele tingimustele ja tavadele ning tööandjate ja töötajate kõige

esinduslikumate organisatsioonidega konsulteerides iga liige kehtestab, rakendab ja vaatab

korrapäraselt läbi protseduurid, mille kohaselt:

a) tööandja või riikliku õiguse või tava kohaselt muu vastutav isik korraldab

töökeskkonnas esinevate bioloogiliste ohuteguritega kokkupuutest tingitud tööõnnetusi,

kutsehaigusi ja vajaduse korral ohtlikke juhtumeid käsitlevat aruandlust, nende

registreerimist, nendest teatamist ja nende uurimist;

b) koostatakse ja avaldatakse igal aastal statistikat, mis sisaldab sooliselt liigendatud

andmeid töökeskkonnas esinevate bioloogiliste ohuteguritega kokkupuutest tingitud

tööõnnetuste, kutsehaiguste ja vajaduse korral ohtlike juhtumite kohta;

c) pädevad asutused viivad läbi uurimisi töökeskkonnas esinevate bioloogiliste

ohuteguritega kokkupuutest tingitud raskete tööõnnetuste, kutsehaiguste või muude

tervisekahjustuste kohta;

d) avaldatakse igal aastal teavet riikliku tööohutuse ja töötervishoiu poliitika raames

võetud meetmete kohta, mis käsitlevad bioloogiliste ohuteguritega kokkupuudet

töökeskkonnas;

e) määratakse kindlaks sobiv ajavahemik töökeskkonnas esinevate bioloogiliste

ohuteguritega kokkupuutest tingitud kutsehaigusi ja vigastusi käsitlevate dokumentide

säilitamiseks, võttes arvesse selliste haiguste latentsusperioodi.

Artikkel 11

Tööandjate ja töötajate kõige esinduslikumate organisatsioonidega konsulteerides ning

kooskõlas riigisisese õiguse ja tavaga, asjakohaste rahvusvaheliste standardite ja teadusliku

arenguga iga liige:

a) vaatab korrapäraselt läbi kutsehaiguste riiklikud loetelud nende ennetamise,

registreerimise, nendest teatamise ja vajaduse korral hüvitise maksmise eesmärgil;

b) ajakohastab vajaduse korral neid loetelusid, et lisada sinna kõik haigused, mille puhul

on teaduslikult või riiklikele tingimustele ja tavadele vastavate meetoditega kindlaks tehtud

otsene seos töökeskkonna bioloogiliste ohuteguritega kokkupuute ja haiguse vahel.

VI. Töövigastushüvitised

Artikkel 12

Iga liige tagab, et töökeskkonnas esinevate bioloogiliste ohuteguritega kokkupuutest tingitud

haigestumine, vigastus, töövõimetus või surm annab õiguse saada töövigastus- või

kahjuhüvitist vastavalt riigisisesele õigusele ja tavale.

VII. Õigusaktide järgimine

Artikkel 13

1. Iga liige tagab töökeskkonna bioloogiliste ohuteguritega kokkupuudet käsitlevate

riiklike õigusaktide jõustamise piisava ja asjakohase kontrollisüsteemi ning vajaduse korral

muude mehhanismide abil, mis tagavad nende järgimise, sealhulgas tööandjatele, töötajatele

ja nende esindajatele tehnilise teabe ja nõuannete andmine, ning eraldavad nende ülesannete

täitmiseks piisavalt vahendeid ja toetust.

2. Iga liige tagab, et tööinspektorid ja vajaduse korral muud ametnikud, kelle ülesanded

on seotud bioloogiliste ohutegurite ja riskidega töökeskkonnas:

a) läbivad neid ohutegureid ja riske käsitleva väljaõppe;

b) edendavad asjakohaste riiklike õigusaktide järgimist hinnates süstemaatilist

lähenemist tööohutusele ja töötervishoiule;

c) omavad selgeid ja toimivaid ohutusprotokolle ülesannete täitmisel isikliku ohutuse

tagamiseks;

d) saavad oma tööandjalt sobivad kaitsevahendid.

Artikkel 14

Iga liige kehtestab vastavalt riigisisesele õigusele ja tavale piisavad karistused ja

parandusmeetmed töökeskkonna bioloogilisi ohutegureid käsitlevate õigusaktide rikkumise

eest ning tagab nende tõhusa kohaldamise.

VIII. Tööandjate kohustused ja vastutus

Artikkel 15

Tööandjad tagavad mõistlikult teostatavas ulatuses, et nende kontrolli all olevas

töökeskkonnas ei esine bioloogiliste ohtudega kokkupuute tõttu riske ohutusele ja tervisele,

võttes asjakohaseid ja vajalikke ennetus- ja kaitsemeetmeid.

Artikkel 16

Tööandjad võtavad kooskõlas riigisisese õiguse ja tavaga ning kohaldatavate

kollektiivlepingutega töökeskkonna bioloogiliste riskide hindamise tulemusel mõistlikult

teostatavas ulatuses ennetus- ja kaitsemeetmeid, tagades vajaduse korral kokkupuute ja riski

erinevate tasemete, sealhulgas naiste ja meeste kokkupuute ja riski erinevuste arvessevõtmise.

Eelkõige nad:

a) kehtestavad töötajate ja nende esindajatega konsulteerides piisavad ja asjakohased

süsteemid, mille kohaselt korraldatakse, vaadatakse läbi ja vajaduse korral ajakohastatakse

bioloogiliste ohutegurite tõttu töötajate tervisele ja ohutusele tekkivate riskide hindamisi,

võttes nõuetekohaselt arvesse töötajaid, kes võivad vajada erikaitset;

b) võtavad kõik mõistlikud ja teostatavad meetmed, et kõrvaldada töökeskkonnast

bioloogilised ohutegurid või kui see ei ole võimalik, kontrollida ja vähendada nende

ohutegurite põhjustatud riske, võttes nõuetekohaselt arvesse kontrollivahendite hierarhiat;

c) rakendavad tõhusaid ennetus- ja kaitsemeetmeid, võttes arvesse bioloogiliste

ohutegurite omadusi ja pädevate asutuste läbiviidud bioloogiliste riskide hindamise tulemusi,

kui need on olemas;

d) tagavad kontrollivahendite hierarhia kohaselt töötajatele tasuta piisavad

isikukaitsevahendid koos nende kasutamse väljaõppega ning hooldavad ja asendavad neid

vastavalt vajadusele;

e) korraldavad töökeskkonna ja töötajate tervise regulaarset järelevalvet, mis on tööriske

arvestades piisav ja asjakohane, et bioloogilisi ohutegureid ja nende võimalikku mõju

varakult avastada;

f) jälgivad tööprotsesse ja hindavad regulaarselt ennetus-, kaitse- ja kontrollimeetmete

tõhusust, sealhulgas sobivate isikukaitsevahendite olemasolu;

g) rakendavad ettevaatusabinõusid, kui olemasolev teave ei ole riskide adekvaatseks

hindamiseks piisav;

h) annavad juhtidele, juhatajatele ja töötajatele tasustatud tööajal ja võimaluse korral

tavapärase tööaja sees ning samuti töötajate esindajatele sobivate ja regulaarsete ajavahemike

järel teavet, juhiseid ja väljaõpet töökeskkonna bioloogiliste ohutegurite ning kohaldatavate

ennetus- ja kaitsemeetmete kohta;

i) tagavad, et kõiki töötajaid teavitatakse töömeetodite materjalide või uuel teabel

põhineva riskihinnangu muutumise korral ning vajadusel regulaarsete ajavahemike järel

bioloogiliste ohuteguritega kokkupuutest tingitud riskidest ning kohaldatavatest ennetus- ja

kaitsemeetmetest sobival viisil, ligipääsetaval kujul ja arusaadavas keeles enne selliste

riskidega seotud tööde alustamist;

j) uurivad töökeskkonnas bioloogiliste ohuteguritega kokkupuutumisega seotud

tööõnnetusi, kutsehaigusi ja vajaduse korral ohtlikke juhtumeid, et selgitada välja nende

põhjused ja võtta koostöös tööohutuse ja töötervishoiu komiteede või töötajate esindajatega

vajalikke meetmeid sarnaste juhtumite kordumise vältimiseks, ning säilitavad andmed

bioloogiliste ohuteguritega seotud juhtumite kohta.

Artikkel 17

Kui kaks või enam tööandjat tegutsevad ühel töökohal samaaegselt, otsustavad nad ühiselt,

kuidas tagada töötajate ohutus ja tervisekaitse seoses töökeskkonnas bioloogiliste

ohuteguritega kokkupuutumisega, ilma et see piiraks iga tööandja vastutust oma töötajate

eest.

Artikkel 18

Tööandjad koostavad vastavalt oma tegevuse ulatusele ja laadile valmisoleku- ja

reageerimisplaanid ning protseduurid töökeskkonna bioloogiliste ohuteguritega seotud

õnnetuste, intsidentide ja hädaolukordade korral tegutsemiseks, võttes arvesse nakkushaiguste

puhanguid. Need plaanid ja protseduurid peavad olema kooskõlas pädevate asutuste

juhistega.

IX. Töötajate ja nende esindajate õigused ja kohustused

Artikkel 19

Seoses bioloogiliste ohuteguritega töökeskkonnas on töötajatel ja vajaduse korral nende

esindajatel õigus:

a) olla konsulteeritud küsimustes, mis käsitlevad bioloogiliste ohutegurite

kindlakstegemist ja tööandja või pädevate asutuste läbiviidavat riskihindamist;

b) saada teavet ja väljaõpet bioloogiliste ohutegurite ja riskide kohta töökeskkonnas ning

asjakohaste ennetus- ja kaitsemeetmete ja nende rakendamise kohta;

c) olla konsulteeritud küsimustes, mis käsitlevad ennetus- ja kaitsemeetmeid nende ja

teiste töötajate kaitsmiseks ning olla kaasatud nende rakendamisse;

d) esitada päringuid ja saada tööandjalt teavet asjakohaste aspektide kohta, mis on seotud

bioloogiliste ohuteguritega kokkupuutega töökeskkonnas;

e) osaleda tööõnnetuste, kutsehaiguste ja vajaduse korral ohtlike juhtumite uurimises

ning olla konsulteeritud küsimustes, mis käsitlevad nende uurimiste järeldusi;

f) saada aruandeid töötajate tervise jälgimise kohta kooskõlas isiku- ja terviseandmete

konfidentsiaalsuse nõuetega;

g) esitada kooskõlas riigisisese õiguse ja tavaga pädevatele asutustele kaebusi, kui nad

leiavad, et võetud meetmed ja kasutatavad vahendid ei ole adekvaatse ennetuse ja kaitse

tagamiseks piisavalt tõhusad;

h) saada vastavalt riigisisesele õigusele ja tavale ning töötervishoiuteenistuse soovitusel

üle viidud teisele tööle, kui konkreetsel töökohal töötamise jätkamine on tervislikel põhjustel

vastunäidustatud, tingimusel, et selline töö on saadaval ja et neil on vajalik kvalifikatsioon

või neid on võimalik selliseks tööks välja õpetada;

i) saada vastavalt riigisisesele õigusele ja tavale arstiabi ja taastusravi haigestumise või

vigastuse korral, mille põhjustas või mida süvendas töökeskkonnas bioloogilise ohuteguriga

kokkupuutumine;

j) olla kaitstud igasuguse diskrimineerimise eest bioloogiliste ohuteguritega

kokkupuutest põhjustatud haigusse nakatumise või selle ülekandmise tõttu;

k) omada ligipääsu tõhusatele teavituskanalitele, et teatada pädevatele asutustele

bioloogiliste ohutegurite ja riskidega seotud tööohutuse ja töötervishoiu küsimustest.

Artikkel 20

Ettevõtte tasandil peab olema kehtestatud kord, mille kohaselt on töötajatel töökeskkonna

bioloogiliste ohutegurite suhtes muu hulgas järgmised kohustused:

a) järgida ettenähtud tööohutuse ja töötervishoiu meetmeid vastavalt saadud juhistele

ning tööandja antud väljaõppele ja vahenditele, sealhulgas käsitseda ja kasutada

nõuetekohaselt neile kõnealusel eesmärgil kättesaadavaks tehtud sobivaid

isikukaitsevahendeid, rajatisi ja muud varustust;

b) teatada viivitamata oma otsesele juhile igast tööolukorrast, mis võib nende arvates

põhjustada kokkupuudet bioloogilise ohuteguriga või ohustada tema enda või teiste inimeste

ohutust või tervist;

c) teha koostööd oma tööandja ja teiste töötajatega, et asjakohaselt kindlaks teha ja

rakendada bioloogiliste ohuteguritega seotud tööohutuse ja töötervishoiu meetmeid.

Artikkel 21

Seoses bioloogiliste ohuteguritega töökeskkonnas on töötajatel lisaks eespool sätestatud

õigustele ja kohustustele:

a) õigus eemalduda tööolukorrast ilma lubamatute tagajärgedeta, kui neil on põhjendatud

alus arvata, et nende elu või tervis on otseses ja suures ohus;

b) kohustus teatada viivitamata oma otsesele juhile igast tööolukorrast, mille puhul neil

on põhjendatud alus arvata, et see kujutab endast otsest ja suurt ohtu nende elule või tervisele;

c) õigus mitte saada tööandjalt nõuet, et nad pöörduksid tagasi tööle, kus on jätkuvalt

otsene ja suur oht elule või tervisele, kuni tööandja on vajaduse korral võtnud tõhusaid

parandusmeetmeid.

X. Kohaldamismeetodid

Artikkel 22

Iga liige jõustab käesoleva konventsiooni sätted tööandjate ja töötajate kõige esinduslikumate

organisatsioonidega konsulteerides õigusaktide ja kollektiivlepingute või muude riigisisestele

tingimustele ja tavadele vastavate meetmete kaudu.

XI. Normatiivne keel

Artikkel 23

Käesoleva konventsiooni kohaldamisel tõlgendatakse mis tahes üldise grammatilise meessoo

vormi kasutamist nii, et see ei ole välistav ja hõlmab ka naisi, kui kontekstist ei tulene selgelt

teisiti.

XII. Lõppsätted

Artikkel 24

Konventsiooni ametlikud ratifitseerimiskirjad saadetakse registreerimiseks Rahvusvahelise

Tööbüroo peadirektorile.

Artikkel 25

1. Konventsioon on siduv ainult nendele Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni liikmetele,

kelle ratifitseerimiskirjad on Rahvusvahelise Tööbüroo peadirektor registreerinud.

2. Konventsioon jõustub kaheteistkümne kuu möödudes päevast, mil peadirektor on

registreerinud kahe liikme ratifitseerimiskirjad.

3. Pärast seda jõustub konventsioon liikme suhtes kaksteist kuud pärast tema

ratifitseerimiskirja registreerimise kuupäeva.

Artikkel 26

1. Konventsiooni ratifitseerinud liige võib selle denonsseerida, edastades teate

registreerimiseks Rahvusvahelise Tööbüroo peadirektorile, kui konventsiooni esmakordse

jõustumise kuupäevast on möödunud kümme aastat. Denonsseerimine jõustub ühe aasta

möödudes sellekohase teate registreerimisest alates.

2. Liige, kes on konventsiooni ratifitseerinud ja ei kasuta eelmises lõikes nimetatud

kümne aasta pikkuse perioodi täitumise järel ühe aasta jooksul käesoleva artikliga antud

denonsseerimise õigust, on kohustatud konventsiooni täitma veel kümme aastat ja võib

seejärel käesolevas artiklis sätestatud tingimuste kohaselt konventsiooni denonsseerida iga

uue kümne aasta pikkuse perioodi esimese aasta jooksul.

Artikkel 27

1. Rahvusvahelise Tööbüroo peadirektor teavitab kõiki Rahvusvahelise

Tööorganisatsiooni liikmeid organisatsiooni liikmete poolt teatavaks tehtud kõikide

ratifitseerimiskirjade, deklaratsioonide ja denonsseerimiste registreerimisest.

2. Kui peadirektor teavitab organisatsiooni liikmeid konventsiooni jõustamiseks

vajalikust viimasest ratifitseerimisest, juhib ta organisatsiooni liikmete tähelepanu

konventsiooni jõustumise kuupäevale.

Artikkel 28

Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni põhikirja artikli 102 kohaselt edastab Rahvusvahelise

Tööbüroo peadirektor kõigi eelmise artikli kohaselt registreeritud ratifitseerimiskirjade,

deklaratsioonide ja denonsseerimiste kõik üksikasjad Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni

peasekretärile registreerimiseks.

Artikkel 29

Kui Rahvusvahelise Tööbüroo haldusnõukogu peab seda vajalikuks, esitab ta

peakonverentsile aruande konventsiooni toimimise kohta ning uurib selle muutmise küsimuse

konverentsi päevakorda võtmise soovitatavust.

Artikkel 30

1. Kui peakonverents võtab vastu uue konventsiooni, mis muudab käesolevat

konventsiooni, ja kui uus konventsioon ei näe ette teisiti:

a) olenemata artiklist 26 toob uue muudetud konventsiooni ratifitseerimine liikme poolt

kaasa käesoleva konventsiooni ipso jure viivitamata denonsseerimise, kui uus muudetud

konventsioon hakkab kehtima;

b) käesolev konventsioon ei ole enam liikmetele ratifitseerimiseks avatud uue muudetud

konventsiooni jõustumise kuupäevast alates.

2. Käesolev konventsioon jääb kehtima nende liikmete suhtes, kes on selle

ratifitseerinud, kuid ei ole ratifitseerinud muudetud konventsiooni.

Artikkel 31

Konventsiooni inglis-, prantsus- ja hispaaniakeelsed tekstid on võrdselt autentsed.

Töökeskkonna bioloogilisi ohutegureid käsitlev 2025. aasta soovitus (nr 209)

Preambul

Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni peakonverents,

mille kutsus Genfis kokku Rahvusvahelise Tööbüroo haldusnõukogu ja mille saja

kolmeteistkümnes istungjärk toimus 2. juunil 2025. aastal,

olles otsustanud vastu võtta teatavad ettepanekud, mis on seotud kaitsega bioloogiliste

ohutegurite eest töökeskkonnas, mis on istungijärgu päevakorra neljas punkt,

olles otsustanud, et need ettepanekud vormistatakse töökeskkonna bioloogiliste ohutegurite

2025. aasta konventsioonile lisatava soovitusena,

võtab kolmeteistkümnendal juunil kahe tuhande kahekümne viiendal aastal vastu järgmise

soovituse, mida võib nimetada töökeskkonna bioloogilisi ohutegureid käsitlevaks 2025. aasta

soovituseks.

1. Soovituse sätted täiendavad töökeskkonna bioloogiliste ohutegurite 2025. aasta

konventsiooni (edaspidi konventsioon) ja neid tuleks vaadata koostoimes.

I. Mõisted ja kohaldamisala

2. Konventsiooni artikli 1 punktis a esitatud määratluse kohaselt kuuluvad bioloogiliste

ohutegurite hulka:

a) patogeensed mikroorganismid ja nendega seotud toksiinid ja allergeenid, sealhulgas

teatavad algloomad, bakterid, seened, oomütseedid ja vetikad;

b) rakud ja rakukultuurid, sealhulgas nii primaarkultuurid kui ka immortaliseeritud

rakuliinid, mis võivad olla saastunud muude bioloogiliste ohuteguritega või kanda endas

riske, nagu kasvajate tekitamise potentsiaal, toksiinid või allergeenid;

c) endoparasiidid, nimelt algloomad ja helmindid;

d) mitterakulised mikrobioloogilised isendid, sealhulgas viirused, prioonid ning

rekombinantne, geneetiliselt muundatud või sünteetiline DNA- ja RNA-materjal;

e) loomset või taimset päritolu ärritajad, allergeenid ja toksiinid, sealhulgas mürki või

allergeeni sisaldavad loomade või taimede eritised, välja arvatud õietolm, mis võivad

põhjustada ärritust, allergilisi reaktsioone või süsteemset toksilisust kokkupuutel

hammustuse, nõelamise või muu sündmuse kaudu, mille tagajärjel need ained vabanevad või

tekivad.

3. Töökeskkonna bioloogiliste ohuteguritega kokkupuutest põhjustatud inimese tervise

kahjustus hõlmab järgmist:

a) nakkushaigused, nagu brutselloos, viirushepatiit, inimese immuunpuudulikkuse

viirushaigus, teetanus, tuberkuloos, Siberi katk ja leptospiroos, sealhulgas ägeda või

kroonilise nakkuse tagajärjed tervisele, nagu viirushepatiidi tagajärjel tekkinud maksahaigus,

ja nende järelmõjud;

b) mittenakkuslikud haigused, nagu allergeensete bakterite või seente või toksiinide

põhjustatud toksilised või põletikulised sündroomid;

c) surm või mis tahes isikukahjustus või haigus, mis on tingitud tööõnnetusest, mille

puhul esines kokkupuude bioloogilise ohuteguriga töökeskkonnas.

4. Tervis ei tähenda ainult haiguse või tervisehäire puudumist, vaid hõlmab ka tervist

mõjutavaid füüsilisi ja vaimseid elemente, mis on otseselt seotud tööohutuse ja

töötervishoiuga.

5. Konventsiooni artikli 1 punktis b nimetatud levikuteed on järgmised:

a) õhu kaudu levimine, mis hõlmab õhus levivaid või hõljuvaid bioloogilisi ohutegureid;

b) otsene levimine, mis hõlmab elusorganisme, sealhulgas inimesi ja loomi, kes

levitavad bioloogilist ohutegurit otsese kokkupuute kaudu;

c) kaudne levimine, mis toimub vektorite ja muude edasikandjate, näiteks vee, toidu,

orgaaniliste materjalide, kehavedelike või ülekandefaktorite kaudu.

6. Konventsiooni artikli 1 punktis b nimetatud kokkupuuteteed on sissehingamine,

allaneelamine, nahakahjustus ning silmade, naha ja limaskestade kaudu imendumine või

adsorptsioon. Need teed sõltuvad tavaliselt bioloogilise ohuteguri ja töökeskkonna

omadustest.

7. Konventsiooni ja käesoleva soovituse sätteid tuleks võimalikult suures ulatuses

kohaldada kõikidele majandusharudele ja töötajate kategooriatele. Võiks sätestada meetmed,

mis võivad olla vajalikud ja teostatavad, et anda füüsilisest isikust ettevõtjatele

konventsioonis ja käesolevas soovituses sätestatud kaitsega analoogset kaitset.

II. Ennetus- ja kaitsemeetmed

8. Liikmed peaksid kooskõlas riigisisese õiguse ja tavaga võtma meetmeid, millega

tagatakse, et isikud, kes kavandavad, toodavad, impordivad, tarnivad või annavad edasi

bioloogilisi aineid, mõjureid või tooteid, millega töötajad võivad töö käigus kokku puutuda:

a) veenduksid mõistlikult teostatavas ulatuses, et sellised ained, mõjurid või tooted ei

kujuta õigesti kasutamise korral ohtu nende kasutajate ohutusele ja tervisele;

b) teeksid kättesaadavaks teabe selliste ainete, mõjurite või toodete õige kasutamise ja

ohtlike omaduste kohta, sealhulgas ohutuskaardi ja tervisealase teabelehe vormis, kui see on

olemas, ning juhised teadaolevate ohtude vältimiseks;

c) teostaksid uurimusi ja uuringuid või hoiaksid end muul viisil kursis punktide a ja b

täitmiseks vajalike teaduslike ja tehniliste teadmistega;

d) võtaksid arvesse Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni soovitusi ohtlike kaupade veo

kohta, Baseli konventsiooni ohtlike jäätmete piiriülese veo ja nende kõrvaldamise kontrolli

kohta, bioloogilise mitmekesisuse konventsiooni Cartagena bioloogilise ohutuse protokolli,

bakterioloogiliste (bioloogiliste) ja toksiinrelvade täiustamist, tootmist ja varumist

keelustavat ning nende hävitamist nõudvat konventsiooni, rahvusvahelisi tervishoiueeskirju

või muid asjakohaseid ja kohaldatavaid konventsioone või õigusakte.

9. Konventsiooni artikli 7 lõikes 1 osutatud riiklik kord ja suunised peaksid:

a) sisaldama sätteid järgmistel teemadel:

i) riskihindamise läbiviimine ja saadud hinnangu korrapärane läbivaatamine;

ii) kontrollivahendite hierarhiale vastavad ennetus- ja kaitsemeetmed;

iii) hügieen;

iv) töötajate teavitamine ja väljaõpe;

v) töötajate ja nende esindajatega konsulteerimine ning nende osalemine

punktides i–iv nimetatud küsimuste arutamises;

b) käsitlema vajaduse korral nakkuste ennetamise ja tõrjemeetmeid, riskipõhiseid

bioturvalisuse ja bioloogilise ohutuse kontrollimeetmeid, nagu laboratooriumide

ohutustasemed, ventilatsioon, vektorite kontroll, saastest puhastamise ja desinfitseerimise

protseduurid ning riskipõhised ohtlike jäätmete käitlemise ja kõrvaldamise protseduurid;

c) võtma arvesse ebakindlust seoses bioloogiliste ohutegurite esinemisega

elusorganismides, vektorites või muudes potentsiaalsetes edasikandjates;

d) olema iga sektori või kutseala kokkupuuteohtu ning pädevate asutuste poolt

tuvastatud ohte ja hinnatud riske arvestades piisavad ja proportsionaalsed.

10. Konventsiooni artikli 7 lõike 2 punkti c alapunktis i osutatud sektorid ja ametid, mis

tuleb kaasata riskide hindamisse, võivad olla muu hulgas järgmised:

a) tervishoid;

b) toidutootmine ja põllumajandus, sealhulgas looma-, köögivilja- ja teraviljakasvatus;

c) vee- ja jäätmekäitlus;

d) koristus- ja hooldustööd;

e) humanitaartöö;

f) laboritöö;

g) biotehnoloogia ja ravimitootmine;

h) matuseteenused ja morgitööd;

i) ehitus;

j) metsandus;

k) transport;

l) ametid, mis on ühiskonna toimimise ja heaolu seisukohalt kriitilise tähtsusega

rahvatervise hädaolukordade ajal, nagu on kindlaks määratud pädevate asutuste läbiviidud

bioloogiliste riskide hindamisel.

11. Konventsiooni artikli 7 lõike 2 punkti c alapunktis ii osutatud töötajate hulka peaksid

kuuluma muu hulgas järgmised:

a) rasedad ja rinnaga toitvad naised;

b) noored töötajad;

c) vanemaealised töötajad;

d) puudega töötajad;

e) töötajad, kellel on meditsiiniline eelsoodumus nakkustele või allergiatele, sealhulgas

immuunpuudulikkusega töötajad;

f) töötajad, kes vajavad kaitset oma sotsiaalse olukorra ja mitmeti ebasoodsa olukorra

tõttu;

g) võõrtöötajad.

12. Konventsiooni artikli 7 lõike 2 punkti d alusel kehtestatavad valmisoleku- ja

reageerimismeetmed, nagu plaanid ja protseduurid, peaksid hõlmama järgmist:

a) õnnetuste ja hädaolukordade lahendamise eeskirjade koostamine või ajakohastamine;

b) tuvastamise ja varajase hoiatamise süsteemid;

c) meetmed, mida töökeskkonnas tuleb võtta haiguspuhangute, epideemiate või

pandeemiate korral, sealhulgas töötajate ja tööandjate toetamine isolatsiooni- ja

karantiinimääruste korral;

d) rahvaterviseasutustega koordineerimise ja vastastikuse teavitamise mehhanismid;

e) riiklik ja rahvusvaheline teaduskoostöö;

f) hädaolukorras vajaliku inimressursi, kaasa arvatud haiglate vastuvõtuvõimekuse ja

ressursside paindliku eraldamise tagamine;

g) tervishoiuasutuste ja põhiteenuste tõhus toimimine;

h) materiaalne valmisolek;

i) koostöö asjaomaste riiklike ja rahvusvaheliste rahvatervise, vee- ja jäätmekäitluse,

keskkonnatervise, töö- ja veterinaartervishoiu asutuste, tööinspektsioonide ning muude

asjaomaste ekspertide ja partnerite vahel;

j) rahvatervisealased kiirreageerimissüsteemid ja ekspertide nõuannete edastamine

reaalajas, et valmistuda haiguspuhanguteks ja neid ohjata;

k) töötervishoiuteenuse osutajate väljaõpe võimalike bioloogiliste ohutegurite teemal,

mida toetab kliiniline või laboratoorne järelevalve.

13. Töökeskkonna bioloogiliste ohuteguritega seotud tööohutuse ja töötervishoiu

juhtimise korra ja suuniste väljatöötamisel peaksid liikmed võtma nõuetekohaselt arvesse

Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni ja teiste pädevate organisatsioonide väljatöötatud

asjakohaseid rahvusvaheliselt kokkulepitud tehnilisi ja praktilisi juhendeid ning edendama

tööohutuse ja töötervishoiu korraldamisel juhtimissüsteemidel põhinevat lähenemisviisi,

näiteks tööohutuse ja töötervishoiu juhtimissüsteemide suunistes (ILO-OSH 2001) sätestatud

lähenemisviisi.

14. Liikmed võivad kaaluda asjakohaste ja proportsionaalsete riskikontrollimeetmete

sätestamiseks erinevaid lähenemisviise, mis võivad hõlmata eeskirju, poliitikat või suuniseid

teatud liiki bioloogiliste ohuteguritega seotud tööde kohta ning bioloogiliste ohutegurite

klassifitseerimist riski- või ohurühmadesse nende omaduste ja epidemioloogilise profiili

alusel.

15. Tunnistades, et paljud bioloogilised ohutegurid tekitavad piiriüleseid riske, peaksid

liikmed julgustama nii riiklikke kui ka rahvusvahelisi tööandjaid, et nad tagaksid ohutegurite

kõrvaldamiseks või riskide vähendamiseks piisavad tööohutuse ja töötervishoiu tingimused

ning aitaksid kaasa ennetuskultuurile.

III. Sotsiaal- ja töökaitse

16. Konventsiooni artikli 12 kohaldamisel peaksid liikmed võtma vajaduse korral

nõuetekohaselt arvesse sotsiaalkindlustuse (miinimumstandardite) 1952. aasta konventsiooni

(nr 102), töövigastushüvitiste 1964. aasta konventsiooni [1980. aastal muudetud I lisa] (nr

121), töövigastushüvitisi käsitlevat 1964. aasta soovitust (nr 121), kutsehaiguste loetelu

käsitlevat 2002. aasta soovitust (nr 194), muid asjakohaseid õigusakte ning nende hilisemaid

muudatusi ja parandusi.

17. Liikmed peaksid isolatsiooni või karantiini ajal vastavalt riigisisestele asjaoludele

püüdma tagada esmast sissetulekukindlust ning rakendama meetmeid äritegevuse jätkumise

tagamiseks.

18. Liikmed peaksid püüdma pakkuda vajaduse korral kaitset vallandamise eest, kui

töötajad peavad jälgimise, reisipiirangute, karantiini- või isolatsioonimääruse või sellega

seotud ennetuse või ravi tõttu töölt eemal olema.

IV. Õigusaktide järgimine

19. Konventsiooni artiklis 13 sätestatud kontrollisüsteem peaks juhinduma töötingimuste

järelevalve 1947. aasta konventsiooni (nr 81) ja põllumajanduse töötingimuste järelevalve

1969. aasta konventsiooni (nr 129) sätetest, ilma et see piiraks need dokumendid

ratifitseerinud liikmete sellest tulenevaid kohustusi.

V. Tööandjate kohustused ja vastutus

20. Tööandjad peaksid konventsiooni artikli 15 kohaselt nende vastutusalasse kuuluvate

ennetus- ja kaitsemeetmete võtmisel nõuetekohaselt arvesse võtma asjakohaseid dokumente,

tegevusjuhendeid ja suuniseid, sealhulgas tööohutust ja töötervishoidu käsitlevat 1981. aasta

soovitust (nr 164), tööohutuse ja töötervishoiu edendamise raamistikku käsitlevat 2006. aasta

soovitust (nr 197), tööohutuse ja töötervishoiu juhtimissüsteemide suuniseid (ILO-OSH

2001), töökeskkonna bioloogilisi ohutegureid käsitlevaid tehnilisi suuniseid ja muid

Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni hilisemaid asjakohaseid juhiseid.

21. Konventsiooni artikli 16 punktis b osutatud kontrollivahendite hierarhia kohaldamisel

peaksid tööandjad võtma arvesse töökeskkonna bioloogilisi ohutegureid käsitlevaid tehnilisi

suuniseid ja muid Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni hilisemaid asjakohaseid juhiseid.

22. Konventsiooni artiklis 18 osutatud valmisoleku- ja reageerimisplaanid ning

protseduurid peaksid sisaldama järgmist:

a) töökohas bioloogiliste ohuteguritega seotud hädaolukordade ohjamise poliitika ja

suuniste koostamine või ajakohastamine, võttes arvesse võimalikku mõju rahvatervisele;

b) kooskõlas riigisisese õiguse ja tavaga ning riskihindamise alusel asjakohaste ja

piisavate ennetusmeetmete võtmine, mis võiks hõlmata kõigi töötajate tasuta vabatahtliku

vaktsineerimise, immuniseerimise, kemoprofülaktika ja testimise hõlbustamist.

VI. Mõju varasemale soovitusele

23. Käesolev soovitus asendab Siberi katku ärahoidmise 1919. aasta soovituse (nr 3).

Search User guide GlossaryNORMLEX Information System on International Labour Standards

R209 - Biological Hazards in the Working Environment Recommendation, 2025 (No. 209) Display in: French - Spanish - Arabic - German - Russian - Chinese - Authentic text

Preamble

The General Conference of the International Labour Organization,

Having been convened in Geneva by the Governing Body of the International Labour Office, and having met at its 113th Session

on 2 June 2025,

Having decided upon the adoption of certain proposals with regard to protection against biological hazards in the working

environment, which is the fourth item on the agenda of the session,

Having determined that these proposals shall take the form of a Recommendation supplementing the Biological Hazards in the

Working Environment Convention, 2025,

adopts this 13 June 2025 the following Recommendation, which may be cited as the Biological Hazards in the Working

Environment Recommendation, 2025:

1. The provisions of this Recommendation supplement those of the Biological Hazards in the Working Environment Convention,

2025 (“the Convention”), and should be considered in conjunction with them.

I. Definitions and scope

2. With reference to the definition contained in Article 1(a) of the Convention, biological hazards include:

(a) pathogenic microorganisms and their associated toxins and allergens, including certain protozoa, bacteria, fungi, oomycetes

and algae;

(b) cells and cell cultures, including both primary cultures and immortalized cell lines, that may be contaminated with other

biological hazards or carry inherent risks such as tumourinducing potential, toxins or allergens;

(c) endoparasites, namely protozoa and helminths;

(d) non-cellular microbiological entities, including viruses, prions and recombinant, genetically modified or synthetic DNA and

RNA materials;

(e) irritants, allergens and toxins of animal or plant origin, including any venom or allergencontaining secretions produced by

animals or plants, with the exception of pollen, that may cause irritation, allergic reactions or systemic toxicity upon exposure

via bites, stings or any other event resulting in the release or presence of these substances.

3. Harm to human health caused by exposure to biological hazards in the working environment includes:

(a) infectious diseases such as brucellosis, viral hepatitis, human immunodeficiency virus disease, tetanus, tuberculosis,

anthrax and leptospirosis, including health effects secondary to acute or chronic infection, such as liver disease secondary to

viral hepatitis, and their sequelae;

(b) non-infectious diseases such as toxic or inflammatory syndromes associated with bacterial or fungal allergens or toxins;

(c) death or any personal injury or disease resulting from an occupational accident involving exposure to a biological hazard in

the working environment.

4. Health not only indicates the absence of disease or infirmity but also includes the physical and mental elements affecting health

which are directly related to safety and health at work.

5. The modes of transmission mentioned in Article 1(b) of the Convention include:

(a) transmission through the air, which involves the biological hazards travelling through or being suspended in the air;

(b) direct transmission, which involves living organisms, including humans and animals, that transmit a biological hazard

through direct contact;

(c) indirect transmission, which occurs via vectors and other transmitters such as water, food, organic materials, bodily fluids

or fomites.

6. The routes of exposure mentioned in Article 1(b) of the Convention include inhalation, ingestion, percutaneous injury and eye,

skin and mucous membrane absorption or adsorption. These routes are usually dependent upon the characteristics of the biological

hazard and the working environment.

7. To the greatest extent possible, the provisions of the Convention and this Recommendation should be applied to all branches of

economic activity and to all categories of workers. Provision could be made for such measures as may be necessary and practicable

to give self-employed persons protection analogous to that provided for in the Convention and this Recommendation.

II. Preventive and protective measures

8. Members should take measures, in accordance with national law and practice, with a view to ensuring that those who design,

manufacture, import, provide or transfer biological substances, agents or products to which workers could be exposed in the course

of their work:

(a) satisfy themselves that, so far as is reasonably practicable, such substances, agents or products do not entail dangers for the

safety and health of those using them correctly;

(b) make available information concerning the correct use and hazardous properties of such substances, agents or products,

including in the form of safety and health information sheets if such are available, as well as instructions on preventing known

risks;

(c) undertake studies and research or otherwise keep abreast of the scientific and technical knowledge necessary to comply with

clauses (a) and (b);

(d) take into consideration the United Nations Recommendations on the Transport of Dangerous Goods, the Basel Convention

on the Control of Transboundary Movements of Hazardous Wastes and their Disposal, the Cartagena Protocol on Biosafety to

the Convention on Biological Diversity, the Convention on the Prohibition of the Development, Production and Stockpiling of

Bacteriological (Biological) and Toxin Weapons and on their Destruction, the International Health Regulations or any other

relevant and applicable convention or instrument.

9. The national arrangements and guidelines referred to in Article 7(1) of the Convention should:

(a) contain provisions on:

(i) carrying out a risk assessment and regularly reviewing it;

(ii) preventive and protective measures following the hierarchy of controls;

(iii) hygiene;

(iv) information and training of workers;

(v) consultation and participation of workers and their representatives for the matters under (i) to (iv);

(b) address, as appropriate, infection prevention and control measures, risk-based biosecurity and biosafety control measures

such as levels of containment in laboratories, ventilation, vector control, decontamination and disinfection procedures, as well

as risk-based procedures for handling and disposing of hazardous waste;

(c) consider uncertainties regarding the presence of biological hazards in living organisms, vectors or other potential

transmitters;

(d) be adequate and proportionate to the level of risk of exposure in each sector or occupation and to the hazards identified and

risks assessed by the competent authorities.

10. The sectors and occupations referred to in Article 7(2)(c)(i) of the Convention to be included in an evaluation of risks could

include, but not be limited to:

(a) the healthcare sector;

(b) food production and agricultural work, including in the animal, vegetable and grain sectors;

(c) the water and waste management sector;

(d) cleaning and maintenance work;

(e) humanitarian work;

(f) laboratory work;

(g) the biotechnology and pharmaceutical sectors;

(h) funeral services and mortuary work;

(i) the construction sector;

(j) the forestry sector;

(k) the transport sector;

(l) occupations that are critical to the functioning of society and its well-being during public health emergencies, as determined

by an evaluation of biological risks by the competent authorities.

11. The workers referred to in Article 7(2)(c)(ii) of the Convention should include:

(a) pregnant and breastfeeding women;

(b) young workers;

(c) older workers;

(d) workers with disabilities;

(e) workers medically predisposed to infections or allergies, including immunocompromised workers;

(f) workers in need of protection due to their social situation and multiple disadvantages;

(g) migrant workers.

12. The preparedness and response measures, such as plans and procedures, to be established under Article 7(2)(d) of the

Convention should include:

(a) the preparation or updating of regulations for the management of accidents and emergencies;

(b) detection and early warning systems;

(c) measures to be taken in the working environment in the event of outbreaks, epidemics or pandemics, including support for

workers and employers in case of isolation and quarantine orders;

(d) coordination and information mechanisms with public health authorities;

(e) national and international collaboration on research;

(f) provision for appropriate emergency human resources, including surge capacity and flexible resource allocation;

(g) the effective operation of healthcare facilities and essential services;

(h) material preparedness;

(i) collaboration between relevant national and international public health, water and waste management, environmental

health, occupational health and veterinary health authorities, labour inspectorates and other relevant experts and partners;

(j) rapid public health response systems and real-time communication of expert advice to prepare for and manage outbreaks;

(k) training of occupational health service providers on potential biological hazards, supported by clinical or laboratory-based

surveillance.

13. When developing arrangements and guidelines for the management of occupational safety and health regarding biological

hazards in the working environment, Members should take due account of relevant internationally agreed technical and practical

guidance developed by the International Labour Organization and other competent organizations and promote a management

systems approach to occupational safety and health, such as the approach set out in the Guidelines on occupational safety and

health management systems (ILO–OSH 2001).

14. Members may consider various approaches to specify appropriate and proportionate risk control measures, which may include

regulations, policies or guidelines for work involving certain types of biological hazards and the classification of biological hazards

into risk or hazard groups based on characteristics and epidemiological profiles.

15. Recognizing that many biological hazards create cross-border risks, Members should encourage both national and multinational

employers to provide adequate occupational safety and health conditions and contribute to a preventive culture to eliminate hazards

or minimize these risks.

III. Social and employment protection

16. In applying Article 12 of the Convention, Members should take due account, as appropriate, of the Social Security (Minimum

Standards) Convention, 1952 (No. 102), the Employment Injury Benefits Convention, 1964 [Schedule I amended in 1980] (No. 121),

the Employment Injury Benefits Recommendation, 1964 (No. 121), the List of Occupational Diseases Recommendation, 2002 (No.

194), other relevant instruments and subsequent amendments and revisions.

17. Members should, in accordance with national circumstances, endeavour to provide access to basic income security, as well as

measures for business continuity, during periods of isolation or quarantine.

18. Members should endeavour to provide, as appropriate, protection from dismissal if, while complying with monitoring, travel

restrictions, quarantine or isolation orders, or for related preventive or curative treatments, workers have to be absent from work.

IV. Compliance with laws and regulations

19. The system of inspection provided for in Article 13 of the Convention should be guided by the provisions of the Labour

Inspection Convention, 1947 (No. 81), and the Labour Inspection (Agriculture) Convention, 1969 (No. 129), without prejudice to the

obligations thereunder of Members which have ratified these instruments.

V. Duties and responsibilities of employers

20. In taking the preventive and protective measures that are their responsibility pursuant to Article 15 of the Convention,

employers should take due account of relevant instruments, codes of practice and guidelines, including the Occupational Safety and

Health Recommendation, 1981 (No. 164), the Promotional Framework for Occupational Safety and Health Recommendation, 2006

(No. 197), the Guidelines on occupational safety and health management systems (ILO–OSH 2001), the Technical guidelines on

biological hazards in the working environment and other relevant subsequent guidance adopted by the International Labour

Organization.

21. In applying the hierarchy of controls referred to in Article 16(b) of the Convention, employers should take into account the

Technical guidelines on biological hazards in the working environment and other relevant subsequent guidance adopted by the

International Labour Organization.

22. The preparedness and response plans and procedures referred to in Article 18 of the Convention should include:

(a) the preparation or updating of workplace policies and guidelines on the management of emergencies related to biological

hazards, taking into account possible public health impacts;

© Copyright and permissions 1996-2024 International Labour Organization (ILO) | Privacy policy | Disclaimer

(b) the provision of appropriate and adequate preventive measures, in accordance with national law and practice and on the

basis of a risk assessment, which could include the facilitation of vaccination, immunization, chemoprophylaxis and testing to

all workers free of charge and on a voluntary basis.

VI. Effect on an earlier Recommendation

23. This Recommendation supersedes the Anthrax Prevention Recommendation, 1919 (No. 3).

Key Information

Recommendation concerning prevention and protection against biological hazards in the working environment

Adoption: Geneva, 113rd ILC session (13 Jun 2025) Status: Up-to-date instrument.

See also

Submissions to competent authorities by country