Perekonnaseaduse jt seaduste muutmise seaduse kooskõlastus

Suur-Ameerika 1 / 10122 Tallinn / 625 6342 / [email protected] / www.mkm.ee

Registrikood 70003158

Justiits- ja Digiministeerium

[email protected]

Suur-Ameerika 1

10122 Tallinn

Teie 11.05.2026 nr 8-1/3800-1,

JDM/26-0536/-1K

Meie 27.05.2026 nr 2-3/1685-2

Perekonnaseaduse jt seaduste muutmise

seaduse kooskõlastus

Lugupeetud Liisa-Ly Pakosta

Kooskõlastame perekonnaseaduse ja teiste seaduste muutmise eelnõu järgmiste märkustega:

1. Palume seletuskirja mõjuanalüüsi viia vastavusse HÕNTE-ga. Vastavalt HÕNTE § 46 tuleb

seletuskirjas selgitada seaduse rakendamisest tulenevat eeldatavat sotsiaalset mõju, mis

hõlmab ka mõju soolisele võrdsusele. Justiits- ja digiministeeriumi kodulehel olev mõjude

hindamise kontrollküsimustik suunab muu hulgas küsima, kas lahendus mõjutab otseselt

või kaudselt naisi või mehi, nende õiguseid, kohustusi, võimalusi, vastutust, staatust ja/või

positsiooni ühiskonnas laiemalt või konkreetsete lahenduste mõjuvaldkondades. Mõju on

otsene, kui lahenduse sihtrühm on inimesed. Kooskõlastamiseks saadetud

perekonnaseaduse ja teiste seaduse muutmise eelnõu toob kaasa olulisi muudatusi, millel

on ilmselge sooline mõõde (sh elatis, hooldusõigus), kuid mille mõju soolisele võrdsusele

ei ole seletuskirjas piisavalt kirjeldatud. Palume täiendada eelnõu seletuskirja

mõjuanalüüsiga soolisele võrdsusele ja negatiivsete mõjude ilmnemisel ette näha

maandamismeetmed.

2. Eelnõu kohaselt täiendatakse PKS § 113 põhimõttega „lapsel on õigus lähedasele suhtele

mõlema vanemaga“ ning PKS § 137 lg 3 muudetakse järgmiselt: „Ühise hooldusõiguse

täieliku või osalise lõpetamise korral lähtub kohus hooldusõiguse ühele vanemale andmise

otsustamisel eeskätt lapse huvidest, arvestades lapse suhet mõlema vanemaga, senist

pühendumist lapse eest hoolitsemisele ja vanemate võimet ja valmisolekut last

puudutavates küsimustes omavahel koostööd teha ning võimet seada lapse huvid

esiplaanile.”

Seletuskirjas tuuakse muudatuste põhjenduseks, et hooldusõiguse jaotamise põhimõtted ei

ole piisavas kooskõlas ÜRO lapse õiguste konventsiooniga ja praktikas on pahatihti jäetud

lähtumata vanemate võrdsest kohustusest oma lapse eest hoolitseda. Seletuskiri ei aita

seletada, kuidas muudetud sõnastus ÜRO lapse õiguste konventsioonile paremini vastab ja

millist puudust täpselt adresseerib. Võrreldes kehtiva seadusega seatakse muudatusega

suurem rõhk vanemate võimele ja valmisolekule omavahel koostööd teha, seades lapse

huvid esiplaanile. Nõustume, et lapse huvide esiplaanile seadmine ja vanemate vaheline

koostöö on hooldusküsimuste lahendamisel oluline. Sõnastuses puudub aga õigusselgus –

kuidas peaks tõlgendama hooldusõiguse jagamise küsimuses vanemate võimet ja

valmisolekut teha omavahel koostööd. Millise tagajärje võib vaidluses, kus üks vanem

taotleb endale hooldusõiguse üleandmist, kaasa tuua hea koostöö teise vanemaga ja millise

2

koostöö puudumine? Samuti võib võimet teise lapsevanemaga koostööd teha olulisel

määral mõjutada vägivalla kontekst. Istanbuli konventsiooni täitmist jälgiv GREVIO

ekspertgrupp on andnud Eestile soovitusi1, mille kohaselt tuleb tagada, et kohtutel oleks

kohustus hooldusõiguse ja suhtlusõiguse määramisel kaaluda kõiki naistevastase

vägivallaga seotud asjaolusid. Eraldi rõhutatakse, et „keelata tuleks kohtu poolt määratud

ekspertidel, sotsiaaltöötajatel ja kohtutel vanemast võõrandumisega seotud põhjendamatute

mõistete kasutamise, samuti mis tahes muude lähenemiste või põhimõtete (näiteks

„sõbraliku vanema sätte”) kasutamise, mis kalduvad pidama vägivallale viitavaid emasid

koostöövõimetuteks ja sobimatuteks vanemateks ning süüdistama neid vägivaldse vanema

ja tema laste kehvades suhetes2. Laste ja naiste turvalisuse ja õiguste tagamiseks on oluline,

et kohtupraktikas ei seataks lapse ja vanema suhte säilitamist iga hinna eest kõrgemale

vägivallaga seotud asjaolude arvestamisest. Eelpool toodud põhjustel teeme ettepaneku

eelnõus selgelt välja tuua, et põhimõtet „lapsel on õigus lähedasele suhtele mõlema

vanemaga“ ei saa tõlgendada viisil, mis piirab kohut arvestamast perevägivalla,

naistevastase vägivalla, lapse väärkohtlemise või muu turvariskiga seotud asjaolusid.

Samuti tuleks selgitada, et lapse suhte säilitamine mõlema vanemaga ei saa olla eesmärk

olukorras, kus see võib ohustada lapse või vägivallaohvrist vanema turvalisust või

kahjustada lapse heaolu PKS § 137 lg 3 muudatusel puudub seletuskirjas ammendav

selgitus muudatuse sisu kohta ja mõjuanalüüs, sh soolise võrdsuse perspektiivist. Palume

seletuskirja täiendada.

3. Peame positiivseks ja asjakohaseks kavandatavat perekonnaseaduse muudatust, millega

kaotatakse kohtute kohustus kontrollida abielulahutuse sisulisi põhjuseid ja abielusuhete

lõppemist, samuti loobumist poolte lepitamise ja isikliku ärakuulamise kohustusest.

Leiame, et selline muudatus võib aidata muu hulgas vägivaldsest suhtest lahkuda,

leevendada ühe partneri kontrollivat käitumist, põhjendamatut vastutöötamist ja

kohtukiusu.

Samas palume eelnõust täpsustada, et PKS § 65 lõikes 2 kavandatav kohustus teha enne

kohtusse pöördumist kõik selleks, et abielu lahutada kokkuleppel, ei saa vägivalla esinemise

korral tähendada kohustust pidada vägivalla toimepanijaga läbirääkimisi või astuda temaga

täiendavasse kontakti. Vägivallaolukordades võib selline kohustus suurendada ohvri

taasohvristamise, survestamise ja kontrolliva käitumise riski. Seetõttu tuleks eelnõus selgelt

ette näha, et perevägivalla, lähenemiskeelu või muu turvariski korral ei saa kohtuvälise

kokkuleppe saavutamata jäämist käsitada hagejale etteheidetava asjaoluna.

4. Samuti palume seletuskirjas selgitada, kuidas välistatakse olukord, kus vägivallaohvrile

võivad tekkida menetluskulude tasumise kohustus põhjusel, et ta ei ole turvalisuse

kaalutlustel olnud valmis või võimeline abielu kohtuvälisel kokkuleppel lahutama.

Lugupidamisega

(allkirjastatud digitaalselt)

Erkki Keldo

majandus- ja tööstusminister

Lee Maripuu [email protected]

1 GREVIO’s (Baseline) Evaluation Report 2 Samas, lk 44