Võlaõigusseaduse ja teiste seaduste muutmise seadus (uue tarbijakrediidi direktiivi ülevõtmine)

1

EELNÕU

Võlaõigusseaduse ja teiste seaduste muutmise seadus (uue

tarbijakrediidi direktiivi ülevõtmine)

§ 1. Võlaõigusseaduse muutmine

Võlaõigusseaduses tehakse järgmised muudatused:

1) paragrahvi 4011 tekst muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„Krediidivahendusleping on leping, millega üks isik (krediidivahendaja) kohustub oma

majandus- või kutsetegevuses vahendama teisele isikule tasu eest krediiti või tarbijakrediiti,

osutama krediidilepingu või tarbijakrediidilepingu sõlmimise võimalusele või kohustub

krediidiandja jaoks ja tema huvides iseseisvalt ja püsivalt lepinguid vahendama või neid

krediidiandja nimel ja arvel sõlmima.“;

2) paragrahvi 4012 pealkiri muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„§ 4012. Vabadus sõlmida koos krediidilepinguga kindlustusleping ja pakkumuse

siduvus“;

3) paragrahvi 4012 lõike 1 tekst loetakse teiseks lauseks ja lõiget täiendatakse esimese lausega

järgmises sõnastuses:

„Krediidilepingu sõlmimise võib teha sõltuvaks kindlustuslepingu sõlmimisest, arvestades muu

hulgas proportsionaalsuse kaalutlust.“;

4) paragrahvi 4012 täiendatakse lõikega 4 järgmises sõnastuses:

„(4) Tarbijast krediidisaajale esitatav krediidilepinguga seotud pakkumus kindlustuslepingu

sõlmimiseks on kindlustusandja jaoks siduv vähemalt kolm päeva. Kindlustusandja ja

asjakohasel juhul krediidiandja peavad tarbijat pakkumise siduvuse ajast teavitama. Tarbijal on

õigus pakkumusega nõustuda enne kolme päeva möödumist, tehes selleks sõnaselge

tahteavalduse.“;

5) paragrahvi 402 lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(1) Tarbijakrediidileping on leping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev

krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti maksetähtpäeva edasilükkamise,

laenu, liisingu või muu finantseerimise vormis. Tarbijakrediidileping võib olla nii tasuline kui

ka tasuta leping.“;

6) paragrahvi 403 lõike 1 esimene lause muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„Kui krediidivahendusega tegeldakse kõrvaltegevusena, ei pea krediidivahendaja täitma

käesoleva seaduse §-s 4031 nimetatud kohustusi.“;

7) paragrahvi 403 lõike 3 sissejuhatavas lauseosas asendatakse sõna „krediidilepingule“ sõnaga

„tarbijakrediidilepingule“;

8) paragrahvi 403 lõiget 3 täiendatakse punktiga 7 järgmises sõnastuses:

„7) mille puhul võimaldatakse sissenõutavaks muutunud kohustuse maksetähtpäeva tasuta

edasilükkamist.“;

2

9) paragrahvi 403 lõikest 4 jäetakse välja tekstiosa „21–25,“;

10) paragrahvi 403 lõige 41 tunnistatakse kehtetuks;

11) paragrahvi 403 lõige 5 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(5) Käesoleva seaduse §-s 4031, §-des 4033–405, §-s 409, § 414 lõikes 2 ja §-s 4161 sätestatut

ei kohaldata kohtuliku kompromissina sõlmitud tarbijakrediidilepingule.“;

12) paragrahvi 403 lõige 51 tunnistatakse kehtetuks;

13) paragrahvi 403 lõike 52 esimene lause muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„Käesoleva seaduse § 407 lõikes 4 nimetatud arvelduskrediidilepingutele kohaldatakse vaid

käesoleva seaduse §-s 4034, § 404 lõikes 12, §-s 4062, § 407 lõigetes 4–44 ning §-des 412, 415

ja 4161 sätestatut.“;

14) paragrahvi 403 lõige 53 tunnistatakse kehtetuks;

15) paragrahvi 403 lõige 6 tunnistatakse kehtetuks;

16) paragrahvi 403 täiendatakse lõigetega 7–9 järgmises sõnastuses:

„(7) Käesolevas jaos sätestatut ei kohaldata tarbijakrediidilepingule, mille puhul ettevõtja

võimaldab tarbijale enda pakutava asja, teenuse või muu lepingueseme eest tasumisel

maksetähtpäeva tasuta edasilükkamist, kui on täidetud kõik järgmised tingimused:

1) kolmas isik ei paku asja, teenuse või muu lepingueseme finantseerimiseks krediiti;

2) maksetähtpäev on kuni 50 päeva alates asja või muu lepingueseme üleandmisest või teenuse

osutamisest;

3) tasumisega viivitamise korral võib tarbijalt nõuda vaid viivist käesoleva seaduse § 113 lõike

1 teises lauses sätestatud määras ja võla sissenõudmiskulusid vastavalt käesoleva seaduse §-le

1132.

(8) Kui ettevõtja, kes pakub infoühiskonna teenuse seaduse tähenduses infoühiskonna teenust,

mis seisneb sidevahendi abil lepingu sõlmimise võimaldamises asjade, teenuste ja muude

lepinguesemete pakkumiseks, ning kes ei ole Euroopa Komisjoni soovituses 2003/361/EÜ

(ELT L 124, 20.05.2003, lk 36–41) määratletud mikro-, väike- ega keskmise suurusega

ettevõtja, võimaldab enda pakutava asja, teenuse või muu lepingueseme eest tasumisel

maksetähtpäeva tasuta edasilükkamist, ei kohaldata käesolevas jaos sätestatut, kui on täidetud

kõik järgmised tingimused:

1) kolmas isik ei paku asja, teenuse või muu lepingueseme finantseerimiseks krediiti ega

omanda tarbijakrediidilepingust tulenevat nõuet tarbija vastu;

2) maksetähtpäev on kuni 14 päeva alates asja või muu lepingueseme üleandmisest või teenuse

osutamisest;

3) tasumisega viivitamise korral võib tarbijalt nõuda vaid viivist käesoleva seaduse § 113 lõike

1 teises lauses sätestatud määras ja võla sissenõudmiskulusid vastavalt käesoleva seaduse §-le

1132.

(9) Tarbijakrediidilepingutele, mille puhul krediiti antakse intressivabalt ja muude tasudeta, ei

kohaldata käesoleva seaduse § 4031 lõikes 2 ja § 404 lõike 2 punktis 12 sätestatut.“;

17) paragrahvi 4031 lõike 1 teine lause loetakse kolmandaks lauseks ja lõiget täiendatakse teise

lausega järgmises sõnastuses:

3

„Selleks esitavad krediidiandja ja asjakohasel juhul krediidivahendaja tarbijale tasuta mõistliku

aja jooksul, enne kui tarbija on sõlminud tarbijakrediidilepingu või seotud oma pakkumusega,

paberil või muul tarbija valitud püsival andmekandjal selgelt eristuvalt ja arusaadavalt Euroopa

tarbijakrediidi standardinfo teabelehel lepingueelse teabe, tuginedes krediidiandja pakutavatele

lepingutingimustele ning vajaduse korral tarbija eelistustele ja tema esitatud teabele.“;

18) paragrahvi 4031 lõike 1 kolmanda lause sissejuhatav lauseosa muudetakse ja sõnastatakse

järgmiselt:

„Euroopa tarbijakrediidi standardinfo teabelehe esimeses osas esitatakse selgelt eristuvalt ühel

lehel järgmine teave:“;

19) paragrahvi 4031 lõike 1 punkt 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„1) krediidiandja ja vajaduse korral krediidivahendaja nimi;“;

20) paragrahvi 4031 lõike 1 punkt 2 tunnistatakse kehtetuks;

21) paragrahvi 4031 lõike 1 punkt 4 tunnistatakse kehtetuks;

22) paragrahvi 4031 lõike 1 punkt 8 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„8) intressimäär aasta kohta või kõik intressimäärad aasta kohta, juhul kui kohaldatakse

erinevaid intressimäärasid;“;

23) paragrahvi 4031 lõike 1 punkti 10 täiendatakse pärast sõna „tasumata“ sõnadega „või

viivitatud“;

24) paragrahvi 4031 lõike 1 punkti 12 täiendatakse pärast sõna „puudumine“ sõnadega „ja

vajaduse korral taganemistähtaeg“;

25) paragrahvi 4031 lõike 1 punktist 13 jäetakse välja sõnad „ning hüvitise arvutamise viisi“;

26) paragrahvi 4031 lõike 1 punktid 14 ja 15 tunnistatakse kehtetuks;

27) paragrahvi 4031 lõiget 1 täiendatakse punktidega 16 ja 17 järgmises sõnastuses:

„16) tarbijakrediidilepingu puhul, mille esemeks on asja omandamise, teenuse osutamise või

muu lepingueseme finantseerimine, ning majanduslikult seotud tarbijakrediidilepingu puhul

lepingu esemeks olev asi või teenus või muu lepinguese ja selle hind kohe tasudes (netohind),

kusjuures liisingulepingu puhul loetakse netohinnaks hind, millega liisinguandja liisingueseme

ostab;

17) krediidiandja ning vajaduse korral krediidivahendaja asukoha aadress, telefoninumber ja e-

posti aadress.“;

28) paragrahvi 4031 täiendatakse lõikega 11 järgmises sõnastuses:

„(11) Kui kogu käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud teavet ei ole võimalik ühel lehel selgelt

eristuvalt esitada, esitatakse see Euroopa tarbijakrediidi standardinfo teabelehe esimeses osas

kõige rohkem kahel lehel. Sellisel juhul esitatakse lõike 1 punktides 1, 3, 5, 7–9, 11 ja 16

osutatud teave teabelehe esimesel lehel.“;

29) paragrahvi 4031 lõike 2 sissejuhatav lauseosa muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„Krediidiandja ja asjakohasel juhul krediidivahendaja esitavad tarbijale Euroopa tarbijakrediidi

standardinfo teabelehel käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud andmete järel selgelt eristuvalt

ka järgmise teabe:“;

4

30) paragrahvi 4031 lõike 2 punkt 1 tunnistatakse kehtetuks;

31) paragrahvi 4031 lõike 2 punkt 8 tunnistatakse kehtetuks;

32) paragrahvi 4031 lõiget 2 täiendatakse punktidega 9–20 järgmises sõnastuses:

„9) krediidi liik;

10) krediidi kasutusse võtmise tingimused;

11) kui eri juhtudel kohaldatakse erinevaid intressimäärasid, kõik intressimäärad aasta kohta ja

nende kohaldamise tingimused, kusjuures kui tegemist on fikseerimata intressimääraga,

esitatakse selle muutumise ajavahemikud, tingimused ja kord; kui intressimäär sõltub

alusintressimäärast, esitatakse esialgse intressi suhtes kohaldatav alusintressimäär;

12) kui tarbijakrediidileping võimaldab krediiti kasutusse võtta mitmel viisil ning seejuures on

tarbijakrediidilepinguga seotud tasud ja intressimäär erinevad ning krediidiandja kasutab

käesoleva seaduse § 4061 lõikes 2 sätestatud eeldust, märgitakse, et muud seda tüüpi

tarbijakrediidilepingus olevad krediidi kasutusse võtmise viisid võivad tuua kaasa kõrgema

krediidi kulukuse määra;

13) käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 7 nimetatud maksete kogusumma ja punktis 9

nimetatud krediidi kulukuse määr tüüpilise näite kujul, seejuures märgitakse kõik krediidi

kulukuse määra arvutamiseks kasutatud andmed ja eeldused; kui tarbija on teatanud

krediidiandjale enda eelistatavad lepingutingimused, nagu tarbijakrediidilepingu kestus,

krediidisumma või krediidi ülempiir, arvestab krediidiandja tüüpilise näite esitamisel tarbijalt

saadud teavet;

14) vajaduse korral krediidiandjale tasutava hüvitise arvutamise viis krediidi ennetähtaegse

tagastamise korral;

15) tarbija õigus saada viivitamata ja tasuta teavet vastavalt käesoleva seaduse § 4034 lõikele

10 tema krediidivõimelisuse hindamiseks kasutatud andmete kohta;

16) tarbija õigus saada nõudmise korral krediidiandjalt tasuta püsival andmekandjal

tarbijakrediidilepingu projekti koopia vastavalt käesoleva paragrahvi lõikele 6;

17) vajaduse korral teave selle kohta, et hinda on isikupõhiselt kohandatud andmete

automatiseeritud töötluse, sealhulgas profiilianalüüsi alusel;

18) teave tarbijakrediidilepingust tulenevate vaidluste kohtuvälise lahendamise võimaluste

kohta ja nende kasutamise kord;

19) hoiatus ja selgitus konkreetse tarbijakrediidilepinguga seotud muude kohustuste täitmata

jätmise õiguslike ja finantstagajärgede kohta;

20) tagasimaksegraafik, mis sisaldab kõiki makseid ja tagasimakseid tarbijakrediidilepingu

kestuse jooksul, sealhulgas tarbijakrediidilepinguga üheaegselt pakutava kõrvallepingu alusel

tehtavaid makseid ja tagasimakseid, kusjuures kui erinevate asjaolude korral kohaldatakse

erinevaid intressimäärasid, põhinevad maksed ja tagasimaksed intressimäära mõistlikul

tõusul.“;

5

33) paragrahvi 4031 täiendatakse lõikega 21 järgmises sõnastuses:

„(21) Kui käesoleva paragrahvi lõigetes 1 ja 2 nimetatud lepingueelne teave esitatakse hiljem

kui üks päev enne lepingu sõlmimist või tarbija poolt siduva tahteavalduse tegemist, edastab

krediidiandja või vajaduse korral krediidivahendaja tarbijale paberil või tarbija valitud ja

tarbijakrediidilepingus nimetatud muul püsival andmekandjal meeldetuletuse tarbija

taganemisõiguse olemasolu kohta vastavalt käesoleva seaduse §-le 409 ja selle õiguse

teostamise korra. Teade esitatakse tarbijale ühe kuni seitsme päeva jooksul pärast lepingu

sõlmimist või tarbija siduva tahteavalduse tegemist.“;

34) paragrahvi 4031 lõiked 4 ja 5 tunnistatakse kehtetuks;

35) paragrahvi 4031 lõiget 6 täiendatakse pärast sõna „teabelehele“ sõnadega „paberil või muul

püsival andmekandjal“;

36) paragrahvi 4031 täiendatakse lõikega 71 järgmises sõnastuses:

„(71) Euroopa tarbijakrediidi standardinfo teabelehel esitatav teave on sisult kooskõlas ja

selgesti loetav. Tarbijakrediidi standardinfo teabelehe esitamisel võetakse arvesse eri

andmekandjate tehnilisi piiranguid ja teave esitatakse eri andmekandjate jaoks sobival viisil,

võttes arvesse nende koostalitlusvõimet. Euroopa tarbijakrediidi standardinfo teabelehte ei tohi

muuta ega täiendada. Teave, mida krediidiandja soovib lisaks käesolevas paragrahvis

sätestatule tarbijale teatavaks teha, esitatakse eraldi dokumendis, mis võidakse lisada Euroopa

tarbijakrediidi standardinfo teabelehele.“;

37) paragrahvi 4031 lõike 8 teine ja kolmas lause tunnistatakse kehtetuks;

38) paragrahvi 4031 lõike 82 teine lause muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„Käesoleva seaduse § 541 lõike 5 punktis 5 sätestatud teave esitatakse erisusega, et tarbija võib

lepingust taganeda käesoleva seaduse §-s 409 sätestatud alusel ja tagajärgedega ning käesoleva

seaduse § 541 lõike 5 punktis 2 nimetatud finantsteenuse põhiomaduste kirjeldus peab

sisaldama vähemalt käesoleva seaduse § 4031 lõikes 1 nimetatud teavet.“;

39) paragrahvi 4033 lõike 1 esimeses lauses asendatakse sõnad „Krediidiandja või

krediidivahendaja annab“ sõnadega „Krediidiandja ja asjakohasel juhul krediidivahendaja

annavad“;

40) paragrahvi 4033 lõike 1 teises lauses ja lõikes 2 asendatakse sõnad „Krediidiandja või

krediidivahendaja esitab“ sõnadega „Krediidiandja ja asjakohasel juhul krediidivahendaja

esitavad“;

41) paragrahvi 4033 lõikes 6 asendatakse sõnad „pakub krediidiandja või krediidivahendaja“

sõnadega „pakuvad krediidiandja ja asjakohasel juhul krediidivahendaja“;

42) paragrahvi 4034 lõike 1 punktis 1 asendatakse sõna „omandama” sõnaga „koguma”;

43) paragrahvi 4034 lõike 1 punkti 2 täiendatakse pärast sõna „hindama“ sõnaga „põhjalikult“;

44) paragrahvi 4034 lõike 2 teine lause asendatakse lausetega järgmises sõnastuses:

„Tarbija krediidivõimelisuse hindamisel võtab krediidiandja arvesse kõiki talle teada olevaid

asjaolusid, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta lepingus kokkulepitud

tingimustel, sealhulgas võtab ta arvesse tarbija varalist seisundit, regulaarset sissetulekut, teisi

varalisi kohustusi, varasemate maksekohustuste täitmist ja tarbijakrediidilepingust tulenevate

rahaliste kohustuste võimalikku suurenemist. Hindamistoimingute ulatus määratakse vastavalt

6

tarbijakrediidilepingu tingimustele, tarbija kohta olemas olevatele andmetele, võetava rahalise

kohustuse suurusele ja tarbijale krediidist tulenevatele riskidele.“;

45) paragrahvi 4034 lõiked 3 ja 4 muudetakse ning sõnastatakse järgmiselt:

„(3) Krediidivõimelisuse hindamiseks vajaliku teabe kogumiseks küsib krediidiandja tarbijalt

teavet ja kasutab muid asjakohaseid allikaid, sealhulgas registreid, välja arvatud

sotsiaalmeediat. Tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks ei või koguda ega kasutada Euroopa

Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2016/679 artikli 9 lõikes 1 nimetatud eriliiki

isikuandmeid. Krediidivõimelisuse hindamine ei tohi põhineda üksnes tarbija varasemate

maksekohustuste täitmise ajalool.“;

(4) Tarbija krediidivõimelisuse hindamist võimaldava teabe kogumiseks teavitab krediidiandja

tarbijat, missuguse käesoleva paragrahvi lõikes 2 viidatud teabe, missugused tõendid selle kohta

ja missuguse tähtaja jooksul peab tarbija krediidiandjale esitama. Tarbija on kohustatud esitama

krediidiandjale õige ja täieliku teabe, mis on vajalik tema krediidivõimelisuse hindamiseks.

Krediidiandja kontrollib tarbija esitatud ja muud krediidivõimelisuse hindamisel kasutatud

teavet vastavalt krediidiandjate ja -vahendajate seaduse § 50 lõigetele 3 ja 4.“;

46) paragrahvi 4034 täiendatakse lõikega 51 järgmises sõnastuses:

„(51) Kui ühe tarbijakrediidilepingu soovivad sõlmida mitu tarbijat, hindab krediidiandja

tarbijate krediidivõimelisust nende ühisele tagasimaksevõimele tuginedes.“;

47) paragrahvi 4034 lõiget 9 täiendatakse pärast sõnu „krediidisumma või krediidi ülempiiri“

sõnaga „märkimisväärne“ vastavas käändes;

48) paragrahvi 4034 lõiked 10 ja 11 muudetakse ning sõnastatakse järgmiselt:

„(10) Kui otsus tarbijaga tarbijakrediidileping sõlmimata jätta põhineb registrist saadud teabel,

teatab krediidiandja tarbijale viivitamata ja tasuta registris sooritatud päringu tulemused,

andmed kasutatud registri kohta ja arvesse võetud andmete liigi.“;

„(11) Kui krediidiandja otsustab tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmimata jätta ja otsus

põhineb automatiseeritud andmetöötlusel, teavitab krediidiandaja tarbijat viivitamata lepingu

sõlmimata jätmisest, automatiseeritud andmetöötlusest, samuti õigusest nõuda inimese antavat

hinnangut ja otsuse vaidlustamise menetlusest.“;

49) paragrahvi 4034 täiendatakse lõikega 111 järgmises sõnastuses:

„(111) Kui krediidiandja otsustab tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmimata jätta, teavitab ta

tarbijat oma otsusest viivitamata. Kui see on asjakohane, soovitab krediidiandja tarbijale

kergesti kättesaadavaid võlanõustamisteenuseid sotsiaalhoolekande seaduse tähenduses.“;

50) paragrahvi 4034 täiendatakse lõikega 14 järgmises sõnastuses:

„(14) Krediidiandjal ei ole õigust tarbijakrediidilepingut tarbija kahjuks muuta põhjusel, et

tarbija krediidivõimelisust ei hinnatud õigesti, välja arvatud juhul, kui krediidiandja ei saanud

tarbija krediidivõimelisust õigesti hinnata, sest tarbija jättis teadlikult esitamata käesolevas

paragrahvis nimetatud teabe või võltsis krediidiandjale esitatud teavet.“;

51) paragrahvi 4035 lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(1) Krediidiandja ja asjakohasel juhul krediidivahendaja on enne tarbijakrediidilepingu või

kõrvallepingu sõlmimist kohustatud andma tarbijale tasuta piisavaid selgitusi eelnimetatud

lepingu kohta, et tarbija saaks hinnata, kas pakutav leping vastab tema vajadustele ja

finantsolukorrale.“;

7

52) paragrahvi 4035 lõige 2 tunnistatakse kehtetuks;

53) paragrahvi 4035 lõike 3 sissejuhatav lauseosa ja punkt 1 muudetakse ning sõnastatakse

järgmiselt:

„Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud selgitused hõlmavad eelkõige:

1) käesoleva seaduse § 4031 või 4033 kohaselt tarbijale antavat lepingueelset teavet, kui selgitusi

annab krediidiandja, ning käesoleva seaduse §-de 4031, 4033 ja 4171 kohaselt tarbijale antavat

lepingueelset teavet, kui selgitusi annab krediidivahendaja;“;

54) paragrahvi 4035 täiendatakse lõikega 4 järgmises sõnastuses:

„(4) Krediidiandja ja asjakohasel juhul krediidivahendaja teavitavad tarbijat selgel ja

arusaadaval viisil, kui tarbijale esitatakse isikuandmete automatiseeritud töötlemisel põhinev

isikustatud pakkumus või muu lepingutingimusi sisaldav dokument.“;

55) paragrahvi 404 täiendatakse lõigetega 11 ja 12 järgmises sõnastuses:

„(11) Tarbija vaikimist või tegevusetust, sealhulgas eeltäidetud valikute, nagu ette märgistatud

lahtrite tagasi lükkamata jätmist, ei loeta tarbija tarbijakrediidilepingu sõlmimisega

nõustumuseks. Kui tarbijakrediidilepingu sõlmimiseks kasutatakse märgistatavaid lahtreid,

peab tarbija tahteavaldusest nähtuma tarbija vabatahtlik, selge, informeeritud ja ühemõtteline

nõustumine lahtrites märgitud lepingutingimustega. Käesolevas lõikes tarbija nõustumuse

kohta sätestatut kohaldatakse ka tarbija poolt tarbijakrediidilepinguga seoses sõlmitavale

kõrvallepingule.

(12) Ettevõtja ei tohi tarbijakrediidilepingu sõlmimise eesmärgil teha tarbijale krediiti

kättesaadavaks, kui tarbija ei ole tarbijakrediidilepingu sõlmimiseks soovi avaldanud ega selle

sõlmimisega sõnaselgelt nõustunud. Kui ettevõtja teeb siiski tarbijale krediidi kättesaadavaks

ilma, et tarbija oleks tarbijakrediidilepingu sõlmimiseks soovi avaldanud ja selle sõlmimisega

sõnaselgelt nõustunud, ei teki ettevõtjal tarbija vastu nõudeid, välja arvatud käesoleva seaduse

§ 99 lõikes 2 sätestatud juhul.“;

56) paragrahvi 404 lõike 2 punktid 1 ja 2 muudetakse ning sõnastatakse järgmiselt:

„1) lepingupoolte nimed, aadressid, telefoninumbrid ja e-posti aadressid ning vajaduse korral

krediidivahendaja nimi ja aadress;

2) käesoleva seaduse § 4031 lõike 1 punktides 3 ja 5–11 nimetatud andmed;“;

57) paragrahvi 404 lõike 2 punkt 5 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„5) taganemisõiguse olemasolu või puudumine ning vajaduse korral ajavahemik, mille vältel

taganemisõigust saab kasutada, ja muud taganemisõiguse kasutamise tingimused, sealhulgas

käesoleva seaduse § 409 lõikes 21 osutatud taganemisavalduse tegemiseks kasutatav püsiv

andmekandja, tarbija käesoleva seaduse § 409 lõike 3 kohane kohustus maksta tagasi krediidi

põhisumma ning põhisumma kohta alates selle kasutamise kuupäevast kuni selle

krediidiandjale tagasimaksmise kuupäevani kogunenud intress ja intress ühe päeva kohta;“;

58) paragrahvi 404 lõike 2 punkt 8 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„8) krediidi ennetähtaegse tagastamise õigus, krediidi ennetähtaegse tagastamise kord, vajaduse

korral teave krediidiandja hüvitise saamise õiguse kohta ning selge ja arusaadav selgitus

hüvitise arvutamise viisi kohta;“;

59) paragrahvi 404 lõike 2 punkt 10 tunnistatakse kehtetuks;

60) paragrahvi 404 lõike 2 punkt 12 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

8

„12) käesoleva seaduse § 4031 lõike 2 punktides 2, 5, 6, 9–11 ja 18 nimetatud teave;“;

61) paragrahvi 404 lõiget 2 täiendatakse punktidega 14 ja 15 järgmises sõnastuses:

„14) teave püsiva andmekandja kohta, mille tarbija on valinud käesoleva seaduse § 4031 lõikes

21, § 4041 lõikes 1, §-s 4042 ning vajaduse korral § 407 lõigetes 31 ja 32, § 4141 lõikes 2 ning §

4142 lõikes 2 märgitud teabe edastamiseks;

15) sotsiaalhoolekande seaduse tähenduses võlanõustamisteenuse osutajate asjakohased

kontaktandmed ja soovitus tarbijale võtta sellise teenuse osutajaga ühendust makseraskuste

korral.“;

62) paragrahvi 404 lõike 23 punkt 1 tunnistatakse kehtetuks;

63) paragrahvi 404 täiendatakse lõikega 24 järgmises sõnastuses:

„(24) Käesoleva seaduse § 4031 lõike 1 punktis 11 nimetatud maksetega viivitamise korral

kohaldatava viivise aasta- ja päevamäär märgitakse lepingusse tarbijakrediidilepingu sõlmimise

aja seisuga.“;

64) paragrahvi 404 täiendatakse lõikega 5 järgmises sõnastuses:

„(5) Tarbijale käesoleva paragrahvi kohaselt esitatav teave peab olema selgesti loetav ja

kohandatud selle andmekandja tehnilistele piirangutele, millel teave esitatakse. Teave esitatakse

eri kanalites asjakohasel ja sobival viisil.“;

65) paragrahvi 4041 lõike 1 esimene lause muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„Kui krediidiandjal on õigus intressimäära muuta, jõustub intressimäära muudatus

tarbijakrediidilepingu puhul, kui krediidiandja on tarbijat paberil või muul

tarbijakrediidilepingus nimetatud püsival andmekandjal intressimäära muudatusest mõistliku

aja jooksul ette teavitanud.“;

66) paragrahvi 4041 lõike 2 esimest lauset täiendatakse pärast sõnu „krediidiandja ruumides“

sõnadega „ja ka tema veebilehel või mobiilirakenduses, kui need on olemas“;

67) paragrahvi 4042 lõike 1 sissejuhatav lauseosa muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„Enne tarbijakrediidilepingu tingimuste muutmist esitab krediidiandja tarbijale paberil või

muul tarbijakrediidilepingus nimetatud püsival andmekandjal järgmise teabe:“;

68) paragrahvi 4042 lõike 1 punkti 1 täiendatakse pärast sõnu „saamise vajadus“ sõnadega „või

seadusest tuleneva muudatuse korral muudatuse selgitus“;

69) paragrahvi 4042 lõike 1 punktis 2 asendatakse sõna „tegemise“ sõnaga „jõustumise“;

70) paragrahvi 4042 lõige 2 tunnistatakse kehtetuks;

71) paragrahvi 406 lõikes 51 asendatakse sõna „krediidilepingu“ sõnaga

„tarbijakrediidilepingu“;

72) paragrahvi 407 pealkiri muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„§ 407. Arvelduskrediidileping ja maksekonto jäägi ületamine“;

73) paragrahvi 407 lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(1) Arvelduskrediidileping on tarbijakrediidileping, millega krediidiandja lubab sõnaselgelt

tarbijal maksekonto jääki teatud suuruses ületada.“;

9

74) paragrahvi 407 lõiked 21–25 tunnistatakse kehtetuks;

75) paragrahvi 407 lõike 31 esimene lause muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„Krediidiandja esitab tarbijakrediidilepingu kehtivusaja jooksul tarbijale tasuta konto väljavõtte

regulaarselt vähemalt üks kord kuus paberil või muul tarbijakrediidilepingus nimetatud püsival

andmekandjal.“;

76) paragrahvi 407 lõike 32 esimene lause muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„Intressimäära või tasude suurendamine jõustub arvelduskrediidilepingu puhul, kui

krediidiandja on tarbijat paberil või muul tarbijakrediidilepingus nimetatud püsival

andmekandjal intressimäära või tasude muudatusest mõistliku aja jooksul ette teavitanud.“;

77) paragrahvi 407 lõike 32 teist lauset täiendatakse pärast sõnu „krediidiandja ruumides“

sõnadega „ja ka tema veebilehel või mobiilirakenduses, kui need on olemas“;

78) paragrahvi 407 lõige 4 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(4) Kui puudub arvelduskrediidi andmise kokkulepe ja krediidiandja lubab tarbijal

maksekonto jääki ületada või kui krediidiandja lubab tarbijal ületada arvelduskrediidilepingus

kokkulepitud arvelduskrediidi ülempiiri, teavitatakse tarbijat paberil või muul tarbija valitud ja

lepingus nimetatud püsival andmekandjal regulaarselt tasuta järgmistest asjaoludest:

1) võimalus maksekonto jääki või arvelduskrediidilepingus kokkulepitud arvelduskrediidi

ülempiiri ületada;

2) intressimäär aasta kohta ja selle kohaldamise tingimused ning esialgse intressi suhtes

kohaldatav alusintressimäär, kui intressimäär sõltub alusintressimäärast;

3) lepingu sõlmimisest alates tasumisele kuuluvad tasud ja vajaduse korral tasude muutmise

tingimused.“;

79) paragrahvi 407 lõike 41 sissejuhatavat lauseosa täiendatakse pärast sõna „viivitamata“

sõnadega „ning tasuta paberil või muul tarbija valitud ja lepingus nimetatud“;

80) paragrahvi 407 lõiget 41 täiendatakse punktiga 5 järgmises sõnastuses:

„5) tagasimakse tähtaja.“;

81) paragrahvi 407 täiendatakse lõigetega 42–44 järgmises sõnastuses:

„(42) Kui tegemist on käesoleva paragrahvi lõikes 4 nimetatud tarbijakrediidilepinguga, pakub

krediidiandja tarbijale maksekonto jäägi sagedase ületamise korral nõustamisteenuseid, kui

need on kättesaadavad, ja soovitab talle tasuta võlanõustamisteenuseid sotsiaalhoolekande

seaduse tähenduses.

(43) Krediidiandja teavitab tarbijat kokkulepitud viisil lepingu ülesütlemisest või

arvelduskrediidi või maksekonto jäägi ületamise ülempiiri vähendamisest hiljemalt 30 päeva

enne lepingu ülesütlemise või ülempiiri vähendamise jõustumist.

(44) Kui tarbija on krediidi kasutusse võtnud enne, kui krediidiandja lepingu üles ütles või

arvelduskrediidi või maksekonto jäägi ületamise ülempiiri vähendas, pakub krediidiandja enne

kohtu- või täitemenetluse alustamist tarbijale võimalust maksta lepingu ülesütlemise ajal

kasutuses olnud krediidi osa või lepingu kohaselt vähendatud ülempiiri ületav osa tagasi 12

võrdse igakuise osamaksena seni krediidile kohaldunud intressiga. Soovi korral võib tarbija

teha tagasimaksed varem.“;

82) paragrahvi 407 lõige 6 tunnistatakse kehtetuks;

10

83) paragrahvi 408 lõigetes 2 ja 3 asendatakse sõna „krediidileping“ sõnaga

„tarbijakrediidileping“;

84) paragrahvi 409 lõiget 21 täiendatakse pärast sõna „tehtud“ sõnadega „paberil või muul

tarbija valitud ja tarbijakrediidilepingus nimetatud püsival andmekandjal“;

85) paragrahvi 409 täiendatakse lõikega 22 järgmises sõnastuses:

„(22) Kui krediidiandja on rikkunud käesoleva seaduse §-s 404 nimetatud lepingutingimuste ja

teabe esitamise kohustust, lõpeb taganemistähtaeg igal juhul 12 kuu ja 14 päeva möödumisel

tarbijakrediidilepingu sõlmimise päevast. Taganemistähtaeg ei lõpe, kui tarbijat ei ole

teavitatud tema taganemisõigusest vastavalt käesoleva seaduse § 404 lõike 2 punktile 5.“;

86) paragrahvi 409 lõige 31 tunnistatakse kehtetuks;

87) paragrahvi 409 täiendatakse lõikega 42 järgmises sõnastuses:

„(42) Kui tarbijakrediidileping on majanduslikult seotud sellise asja müügilepinguga, mille

puhul kehtib tingimus, et asja tagastamise korral on tagatud täielik hüvitamine pikema kui 14

päeva pikkuse ajavahemiku jooksul, pikeneb tarbijakrediidilepingu taganemistähtaeg

kooskõlas selle tingimusega.“;

88) paragrahv 410 tunnistatakse kehtetuks;

89) paragrahvi 411 lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(1) Tarbija võib tarbijakrediidilepingust tulenevad kohustused osaliselt või täielikult täita

ennetähtaegselt. Sellisel juhul väheneb tarbija krediidi kogukulu krediidi kasutamata jätmise

ajale langeva intressi ja muude krediidiandja nõutavate kulude võrra. Krediidiandjal ei ole õigus

nõuda ning tarbijal ei ole kohustust tasuda sellest rohkem.“;

90) paragrahvi 4141 lõike 2 teine lause muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„Krediidiandja ülesütlemisavaldus peab olema paberil või muul tarbijakrediidilepingus

nimetatud püsival andmekandjal ja tarbijale teatavaks tehtud hiljemalt kaks kuud enne

ülesütlemise jõustumist, kui lepingus ei ole kokku lepitud pikemat etteteatamistähtaega.“;

91) paragrahvi 4142 lõike 2 esimest lauset täiendatakse pärast sõnu „selle põhjustest“ sõnadega

„paberil või muul tarbijakrediidilepingus nimetatud“;

92) paragrahvi 416 lõiget 4 täiendatakse enne esimest lauset lausega järgmises sõnastuses:

„Krediidiandjal ei ole õigust tarbijakrediidilepingut üles öelda põhjusel, et tarbija

krediidivõimelisust ei hinnatud õigesti.“;

93) paragrahvi 4161 tekst muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(1) Enne kui krediidiandja ütleb tarbijakrediidilepingu käesoleva seaduse § 416 lõike 1 alusel

üles ja alustab tarbija makseviivituse tõttu kohtu- või täitemenetlust, hindab ta ja asjakohasel

juhul pakub tarbijale üheselt mõistetavas sõnastuses võimalust tarbijakrediidilepingu

tingimuste kohtuväliseks muutmiseks või muul kujul osaliselt või täielikult refinantseerimiseks

(edaspidi tarbijakrediidilepingu ümberkujundamine). Krediidiandja ei pea seda pakkuma

korduvalt, välja arvatud siis, kui seda saab konkreetsel juhul pidada põhjendatuks. Sealjuures

võib krediidiandja arvestada, kas tarbija on tema pakkumisele mõistliku aja jooksul vastanud.

Käesoleva lõike esimeses lauses sätestatu ei välista tarbijakrediidilepingu ümberkujundamise

pakkumist ka muudel juhtudel.

11

(2) Krediidiandja võtab käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud hindamise käigus ja

asjakohasel juhul vastava võimaluse väljapakkumise korral tarbijakrediidilepingu

ümberkujundamisel muu hulgas arvesse tarbija olukorda, tema õigusi ja huve, suutlikkust

krediit tagasi maksta ning mõistlike elamiskulude vajadust. Krediidiandja ei pea hindama

tarbija krediidivõimelisust käesoleva seaduse § 4034 kohaselt, kui tarbijakrediidilepingu

kehtivaid tingimusi muudetakse käesoleva paragrahvi lõike 3 teise lause kohaselt ning seejuures

ei suurene märkimisväärselt tarbija makstav kogusumma.

(3) Kui krediidiandja on lõikes 1 nimetatud hindamise käigus tuvastanud, et

tarbijakrediidilepingu ümberkujundamine on asjakohane, pakub ta tarbijale kehtiva

tarbijakrediidilepingu tingimuste muutmist ning võib pakkuda ka tarbijakrediidilepingu osalist

või täielikku refinantseerimist. Kehtiva tarbijakrediidilepingu tingimuste muutmine võib muu

hulgas olla:

1) tarbijakrediidilepingu tähtaja pikendamine;

2) tagasimakse tasumise täielik või osaline edasilükkamine teatud ajavahemikuks;

3) tarbijakrediidilepingu liigi muutmine;

4) osaline nõudest loobumine või eri tarbijakrediidilepingutest tulenevate nõuete

summeerimine;

5) intressimäära vähendamine;

6) vääringu konverteerimine.

(4) Kui seoses tarbijakrediidilepingu ümberkujundamisega muudetakse ühe või mitme

tarbijakrediidilepingu muid kehtivaid tingimusi kui tähtaja pikendamise tingimus, märgitakse

kirjalikus või kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis sõlmitud kokkuleppes tarbija

nõudmisel ka ümberkujundatava krediidi põhisumma ning intressi, viivise ja muu krediidi

kasutamise tasu suurus. Tarbija nõudmisel edastab krediidiandja talle ka teabe iga esialgse

krediidisumma kohta ning intressi, viivise ja muu krediidi kasutamise tasu arvestuse.

Tarbijakrediidilepingu tingimuste muutmise kokkulepe, mis ei vasta käesoleva lõike esimeses

lauses sätestatule, on tühine.“;

94) paragrahvi 4171 lõige 2 tunnistatakse kehtetuks;

95) paragrahvide 4191 ja 4193 pealkirjast, § 4193 lõikest 1 ning lõike 2 sissejuhatavast lauseosast

ja punktist 1 ning § 4193 lõikest 5 jäetakse välja sõnad „elamukinnisvaraga seotud“;

96) paragrahvi 4191 lõiked 1 ja 2 tunnistatakse kehtetuks;

97) paragrahvi 4191 lõige 3 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(3) Krediidiandja ja krediidivahendaja poolt krediidiandjate ja -vahendajate seaduse §-s 7

sätestatud nõustamisteenuse osutamisele kohaldatakse krediidiandjate ja -vahendajate seaduse

§-s 51 ning käesolevas seaduses käsunduslepingu kohta sätestatut.“;

98) paragrahvi 4193 lõike 2 punkti 2 täiendatakse pärast sõna „sõlmida“ sõnadega

„elamukinnisvaraga seotud tarbijakrediidilepingu puhul“;

99) paragrahvi 4193 lõige 3 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(3) Tarbijakrediidilepingu sõlmimise võib teha sõltuvaks asjakohase kindlustuslepingu

sõlmimisest käesoleva seaduse §-s 4012 sätestatud tingimustel.“;

100) paragrahvi 7113 lõike 1 kolmas lause muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„See ei mõjuta käesoleva seaduse §-s 4031 ning § 711 lõike 1 punktides 9, 10 ja 20 sätestatut.“;

12

101) seaduse normitehnilist märkust täiendatakse tekstiosaga järgmises sõnastuses:

„Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv (EL) 2023/2225, mis käsitleb

tarbijakrediidilepinguid ja millega tunnistatakse kehtetuks direktiiv 2008/48/EÜ (ELT L,

30.10.2023, lk 1–67).“.

§ 2. Isikuandmete kaitse seaduse täiendamine

Isikuandmete kaitse seaduses tehakse järgmised muudatused:

1) seadust täiendatakse §-ga 101 järgmises sõnastuses:

„§ 101. Tarbijakrediidilepingu puhul tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks kasutatava

registriga seotud nõuded

(1) Sellise registri pidajale, mis sisaldab käesoleva seaduse §-s 10 sätestatud võlasuhte

rikkumisega seotud andmeid või muud sarnast tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks

kasutatavat teavet, sealhulgas tarbija tulevase maksekäitumise tõenäosuse väärtust

(krediidiskoori), kehtivad seoses tarbijakrediidiga ning suhetes tarbijate ja krediidiandjatega

käesolevas paragrahvis sätestatud nõuded.

(2) Kui on olemas õiguslik alus, on käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud registripidaja

kohustatud andma registrile juurdepääsu isikuandmete töötlemiseks ainult sellisele

tarbijakrediiti pakkuvale krediidiandjale, kes järgib määrust (EL) 2016/679 ja muid kehtivaid

isikuandmete töötlemise nõudeid ja kes:

1) on finantsjärelevalve subjekt Finantsinspektsiooni seaduse § 2 lõike 2 tähenduses või

2) on teises Euroopa Liidu liikmesriigis asutatud krediidiandja ja selle liikmesriigi pädeva

asutuse järelevalve subjekt.

(3) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud registrile juurdepääsu andmisel koheldakse teises

Euroopa Liidu liikmesriigis tegutsevat krediidiandjat samadel alustel nagu Eestis tegutsevat

krediidiandjat.

(4) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud register peab sisaldama teavet vähemalt tarbija

tarbijakrediidilepingust tuleneva võlgnevuse kohta, tarbijakrediidi liiki ja krediidiandja nime.

Registripidaja kehtestab meetmed, millega tagatakse, et registris sisalduv teave on ajakohane ja

täpne.

(5)Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud registripidaja teavitab tarbijat:

1) 30 päeva jooksul tarbijakrediidilepingust tuleneva võlgnevuse registrisse kandmisest arvates

sellest, et registrisse on kantud tarbijakrediidilepingust tulenev võlgnevus;

2) tarbija õigustest Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2016/679 kohaselt.

(6)Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud registripidaja tagab sellise korra olemasolu, mis

võimaldab tarbijal hõlpsasti vaidlustada registris tema kohta kajastatud andmeid seoses

tarbijakrediidilepingust tuleneva võlasuhte rikkumisega, sealhulgas andmeid, mida võivad

nimetatud registrist saada kolmandad isikud.“;

2) seadust täiendatakse §-ga 712 järgmises sõnastuses:

„§ 712. Tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks kasutatava registriga seotud nõuete

rikkumine

(1) Käesoleva seaduse §-s 101 sätestatud tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks kasutatava

registriga seotud nõuete ja kohustuste rikkumise eest – karistatakse rahatrahviga kuni 10 000 000 eurot.

13

(2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, – karistatakse rahatrahviga kuni 10 000 000 eurot või kuni neli protsenti tema eelmise

majandusaasta ülemaailmsest aastasest kogukäibest, olenevalt sellest, kumb summa on

suurem.“;

3) seaduse normitehnilist märkust täiendatakse tekstiosaga järgmises sõnastuses:

„Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv (EL) 2023/2225, mis käsitleb

tarbijakrediidilepinguid ja millega tunnistatakse kehtetuks direktiiv 2008/48/EÜ (ELT L,

30.10.2023, lk 1–67).“.

§ 3. Kindlustustegevuse seaduse muutmine

Kindlustustegevuse seaduses tehakse järgmised muudatused:

1) paragrahvi 218 täiendatakse lõikega 21 järgmises sõnastuses:

„(21) Kindlustusandjal on keelatud võtta tarbijakrediidilepinguga seotud kindlustuslepingu

sõlmimise korral kindlustusriski hindamisel arvesse onkoloogilise haiguse diagnoosiga seotud

isikuandmeid, kui ravi lõppemisest on möödunud 15 aastat.“;

2) seaduse normitehnilist märkust täiendatakse tekstiosaga järgmises sõnastuses:

„Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv (EL) 2023/2225, mis käsitleb

tarbijakrediidilepinguid ja millega tunnistatakse kehtetuks direktiiv 2008/48/EÜ (ELT L,

30.10.2023, lk 1–67).“.

§ 4. Krediidiandjate ja -vahendajate seaduse muutmine

Krediidiandjate ja -vahendajate seaduses tehakse järgmised muudatused:

1) paragrahvi 2 täiendatakse lõikega 91 järgmises sõnastuses:

„(91) Käesolevat seadust ei kohaldata ettevõtjale, kes oma majandus- või kutsetegevuses müüb

tarbijale eseme või osutab teenust ja kõrvaltegevusena pakub tarbijale maksetähtpäeva

edasilükkamise kujul intressivaba krediiti, millega kaasnevad üksnes vähesed tasud maksetega

hilinemise korral, või kes vahendab kõrvaltegevusena tarbijale krediiti, kui ettevõtja on

käsitatav mikro-, väike- või keskmise suurusega ettevõtjana vastavalt komisjoni soovitusele

2003/361/EÜ mikro-, väikeste ja keskmise suurusega ettevõtjate määratlemise kohta (ELT L

124, 20.05.2003, lk 36–41).“;

2) paragrahvi 3 tekst muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„Krediidi andmine käesoleva seaduse tähenduses on võlaõigusseaduse § 402 lõikes 1 nimetatud

krediidi andmine maksetähtpäeva edasilükkamise, laenu, liisingu või muu finantseerimise

vormis, samuti krediidilepingute sõlmimine ja selleks vajalike toimingute tegemine oma nimel

ja arvel.“;

3) paragrahvi 7 ja § 531 pealkirjast jäetakse välja sõnad „elamukinnisvaraga seotud“;

4) paragrahvi 7 lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(1) Nõustamisteenus on tarbijale tarbijakrediidi pakkumisel sõltumatu ja isikustatud soovituse

andmine ühe või enama krediidi saamiseks sõlmitava lepingu kohta.“;

5) paragrahvi 7 lõike 3 punktis 2 asendatakse tekstiosa „§-le 4033“ tekstiosaga „§-dele 4031 ja

4033“;

14

6) paragrahvi 38 lõike 1 punkt 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„1) vastama õigusaktidest tulenevatele nõuetele ning oma tegevuses olema aus, õiglane,

läbipaistev ja professionaalne, et tagada tarbijate huvide ja õiguste kaitse;“;

7) paragrahvi 40 lõike 2 sissejuhatavat lauseosa täiendatakse pärast sõna „vajalikud“ sõnaga

„ajakohased“;

8) paragrahvi 43 lõiget 1 täiendatakse punktiga 3 järgmises sõnastuses:

„3) mitte takistama käesoleva seaduse § 38 lõikes 1 sätestatud nõuete täitmist.“;

9) paragrahvi 44 lõike 3 punktis 41, § 44 lõike 5 punktides 1 ja 2 ning § 48 lõike 5 punktis 71

asendatakse sõnad „võla ümberkujundamise“ sõnadega „tarbijakrediidilepingu

ümberkujundamise“;

10) paragrahvi 44 lõiget 3 täiendatakse punktiga 121 järgmises sõnastuses:

„121) protseduurid ja põhimõtted, kuidas tuvastatakse võimalikult varakult finantsraskustes

olevad tarbijad, ja viisid, kuidas nad suunatakse kasutama neile lihtsasti kättesaadavat

sõltumatut võlanõustamisteenust sotsiaalhoolekande seaduse tähenduses;“;

11) paragrahvi 47 täiendatakse lõikega 11 järgmises sõnastuses:

„(11) Krediidiandja või -vahendaja peab krediiditegevuse kavandamisel ja reklaamimisel,

nõustamisteenuse osutamisel, tarbijale kõrvalteenuse osutamisel, krediidilepingu täitmisel ning

krediidi andmisel, vahendamisel või krediidi andmise hõlbustamisel tegutsema ausalt, õiglaselt,

läbipaistvalt ja professionaalselt ning tarbijate õigusi ja huve arvesse võttes.“;

12) paragrahvi 49 lõige 5 tunnistatakse kehtetuks;

13) seadust täiendatakse §-ga 491 järgmises sõnastuses:

„§ 491. Automatiseeritud andmetöötlus krediidivõimelisuse hindamisel

(1) Kui krediidivõimelisuse hindamisel kasutatakse isikuandmete automatiseeritud töötlemist,

on tarbijal õigus nõuda krediidiandjalt inimese sekkumist, sealhulgas õigus:

1) saada krediidiandjalt selgeid ja arusaadavaid selgitusi krediidivõimelisuse hinnangu kohta,

sealhulgas isikuandmete automatiseeritud töötlemise loogika, riskide, olulisuse ja mõju kohta

otsuse tegemisel;

2) väljendada krediidiandjale enda seisukohta;

3) nõuda krediidiandjalt krediidivõimelisuse hinnangu ja krediidi andmist käsitleva otsuse

ülevaatamist.

(2) Krediidiandja on kohustatud käesoleva paragrahvi lõikes 1 loetletud õigustest tarbijat

teavitama.“;

14) paragrahvi 50 pealkiri muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„§ 50. Tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks kasutatav teave ja selle kontrollimine”;

15) paragrahvi 50 lõige 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(2) Krediidivahendaja esitab tarbijalt saadud vajaliku teabe õigesti asjaomasele krediidiandjale

kooskõlas Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega (EL) 2016/679 füüsiliste isikute kaitse

kohta isikuandmete töötlemisel ja selliste andmete vaba liikumise ning direktiivi 95/46/EÜ

15

kehtetuks tunnistamise kohta (isikuandmete kaitse üldmäärus) (ELT L 119, 04.05.2016, lk 1–

88), et võimaldada tarbija krediidivõimelisust hinnata.“;

16) paragrahvi 50 lõige 3 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(3) Krediidiandja või -vahendaja kontrollib asjakohaselt tarbija esitatud ja muud

krediidivõimelisuse hindamisel kasutatavat teavet, arvestades käesolevas seaduses ja

võlaõigusseaduses sätestatud nõudeid informatsiooni kogumisele ja tuginedes vajaduse korral

talle iseseisvalt kättesaadavale teabele.“;

17) paragrahvi 50 lõikest 6 jäetakse välja tekstiosa „füüsiliste isikute kaitse kohta isikuandmete

töötlemisel ja selliste andmete vaba liikumise ning direktiivi 95/46/EÜ kehtetuks tunnistamise

kohta (isikuandmete kaitse üldmäärus) (ELT L 119, 04.05.2016, lk 1–88)“;

18) seaduse 6. peatükki täiendatakse §-dega 502 ja 503 järgmises sõnastuses:

㤠502. Krediidivahendaja lisakohustused

Krediidivahendaja on kohustatud:

1) järgima suhetes tarbijaga muu hulgas võlaõigusseaduse §-des 4031, 4033, 4035, 4171 ja 418

sätestatut;

2) tegema krediidiandjale teatavaks võimalikud tasud, mida tarbija peab osutatavate teenuste

eest krediidivahendajale maksma, et neid saaks arvesse võtta krediidi kulukuse aastamäära

arvutamisel.

§ 503. Diskrimineerimise keeld tarbijakrediidi andmisel

(1) Euroopa Liidus seaduslikul alusel elavat tarbijat ei tohi tarbijakrediidi andmisel

diskrimineerida kodakondsuse ega elukoha tõttu ega muul Euroopa Liidu põhiõiguste harta

artiklis 21 nimetatud alusel. See kehtib nii juba sõlmitud tarbijakrediidilepingute puhul,

tarbijakrediidilepingu sõlmimisel kui ka juhul, kui tarbija on esitanud taotluse

tarbijakrediidilepingu sõlmimiseks. Tarbijatele võib pakkuda erinevaid tarbijakrediidi andmise

tingimusi, kui erinevad tingimused on igakülgselt põhjendatud objektiivsete kriteeriumidega.

(2) Käesolevas paragrahvis sätestatut ei kohaldata elamukinnisvaraga seotud

tarbijakrediidilepingute suhtes.“;

19) seaduse 7. peatüki pealkiri muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„7. peatükk

Tarbijakrediidi pakkumise nõuded“;

20) paragrahvi 51 lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(1) Krediidiandja või -vahendaja teavitab tarbijat seoses tarbijakrediidi andmise või krediidi

vahendamisega, kas talle osutatakse või saab osutada nõustamisteenust.“;

21) paragrahvi 51 lõike 6 sissejuhatavas lauseosas ja lõike 7 punktis 5 asendatakse sõnad

„püsival andmekandjal“ sõnadega „paberil või muul tarbija valitud püsival andmekandjal“;

22) paragrahvi 51 täiendatakse lõikega 61 järgmises sõnastuses:

„(61) Käesoleva paragrahvi lõikes 6 nimetatud teabe võib tarbijale esitada võlaõigusseaduse §

4031 lõike 8 kolmanda lause kohaselt lepingueelse teabena.“;

16

23) paragrahvi 51 lõikes 9 asendatakse sõnad „kogutud andmete alusel ei ole krediidileping

tarbija jaoks sobiv“ tekstiosaga „tarbijakrediidileping võib tarbija jaoks kaasa tuua konkreetse

riski, arvestades tarbija finantsolukorda“;

24) paragrahvi 531 lõiget 1 täiendatakse teise ja kolmanda lausega järgmises sõnastuses:

„Muude tarbijakrediidilepingute puhul teevad krediidiandja ja krediidiagent

tarbijakrediidilepingut käsitleva selge ja arusaadava üldise teabe tarbijale paberil või muul

püsival andmekandjal vastavalt tarbija valikule igal ajal kättesaadavaks. Kui eelmises lauses

nimetatud teavet pakutakse krediidiandja või krediidiagendi ruumides, tuleb see igal juhul teha

paberil kättesaadavaks.“;

25) paragrahvi 531 lõike 2 punkt 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„1) krediidiandja või -vahendaja nimi, aadress, telefoninumber ja e-posti aadress;“;

26) paragrahvi 531 lõike 2 punkt 3 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„3) elamukinnisvaraga seotud tarbijakrediidilepingu korral tagatise liigid, sealhulgas

asjakohasel juhul võimalus, et tagatis antakse teises liikmesriigis;“;

27) paragrahvi 531 lõike 2 punkt 6 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„6) elamukinnisvaraga seotud tarbijakrediidilepingu korral teave välisriigi vääringu kohta,

sealhulgas selgitus välisriigi vääringus tarbijakrediidilepingu sõlmimise võimalike tagajärgede

kohta tarbijale, kui krediidiandja pakub lepingu sõlmimist välisriigi vääringus;“;

28) paragrahvi 531 lõike 2 punkt 10 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„10) elamukinnisvaraga seotud tarbijakrediidilepingu korral asjakohasel juhul selge ja

kokkuvõtlik viide, et tarbijakrediidilepingu tingimuste täitmine ei taga tarbijakrediidilepingu

alusel kasutusse võetud krediidi tagasimaksmist;“;

29) paragrahvi 531 lõiget 2 täiendatakse punktiga 111 järgmises sõnastuses:

„111) taganemisõiguse kirjeldus;“;

30) paragrahvi 531 lõike 2 punkt 12 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„12) elamukinnisvaraga seotud tarbijakrediidilepingu korral teave selle kohta, kas kinnisasja

hindamine on vajalik, ning kui hindamine on vajalik, siis selle kohta, kes vastutab hindamise

läbiviimise eest, samuti teave selle kohta, kas tarbijale tekib sellega seoses kulusid.“;

31) seaduse normitehnilist märkust täiendatakse tekstiosaga järgmises sõnastuses:

„Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv (EL) 2023/2225, mis käsitleb

tarbijakrediidilepinguid ja millega tunnistatakse kehtetuks direktiiv 2008/48/EÜ (ELT L,

30.10.2023, lk 1–67).“.

§ 5. Reklaamiseaduse muutmine

Reklaamiseaduses tehakse järgmised muudatused:

1) paragrahvi 29 täiendatakse lõikega 21 järgmises sõnastuses:

„(21) Reklaam, millega teavitatakse valmisolekust anda tarbijakrediiti või vahendada

tarbijakrediidilepinguid, peab sisaldama lisaks käesoleva paragrahvi lõikes 2 olevale

üleskutsele ka hoiatavat teksti „Hoiatus! Laenuvõtmise eest tuleb maksta.“ või muud

samaväärset väljendit.“;

2) paragrahvi 29 lõikes 3 asendatakse tekstiosa „lõigetes 2“ tekstiosaga „lõigetes 2, 21“;

17

3) paragrahvi 29 lõige 33 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(33) Kui krediidi saamiseks või krediidi saamiseks pakutavatel tingimustel on vaja sõlmida

kõrvalleping ja kõrvallepinguga seotud kulusid ei saa ette kindlaks määrata, esitatakse

reklaamis lisaks käesoleva paragrahvi lõikes 31 sätestatud teabele teave kõrvallepingu

sõlmimise kohustuse kohta.“;

4) paragrahvi 29 lõiget 7 täiendatakse pärast teist lauset kolmanda ja neljanda lausega järgmises

sõnastuses:

„Samuti ei tohi reklaam jätta muljet, et kehtiva tarbijakrediidilepingu või registrisse kantud

krediidi mõju krediiditaotluse hindamisele on väike või olematu, ega anda eksitavalt mõista, et

krediit toob kaasa rahaliste vahendite suurenemise, asendab säästmist või võib tõsta tarbija

elatustaset. Käesolevas lõikes sätestatut kohaldatakse ka võlaõigusseaduse § 403 lõike 3

punktis 4 nimetatud tarbijakrediidilepingute reklaamile.“;

5) paragrahvi 29 lõike 8 esimest lauset täiendatakse pärast sõna „viisil“ sõnadega „ning see

peab olema kohandatud reklaamiks kasutatava andmekandja tehnilistele piirangutele“;

6) paragrahvi 29 täiendatakse lõikega 81 järgmises sõnastuses:

„(81) Põhjendatud juhul, kui tüüpilise näite esitamiseks kasutatav andmekandja ei võimalda

kõiki kohustuslikke elemente kuvada, on lubatud tüüpilises näites jätta kuvamata käesoleva

paragrahvi lõike 31 punktides 5 ja 6 olev teave. Elektroonilise andmekandja puhul peab tarbijale

olema tagatud ligipääs käesoleva paragrahvi lõike 31 punktides 5 ja 6 osutatud teabele

klõpsamise, kerimise või ülelibistamise teel.“;

7) paragrahvi 29 täiendatakse lõikega 12 järgmises sõnastuses:

„(12) Sellise tarbijakrediidilepingu reklaamile, mille puhul krediiti antakse intressivabalt ja

muude tasudeta, ei kohaldata käesoleva paragrahvi lõike 31 punktides 4–6 sätestatut.“;

8) seaduse normitehnilist märkust täiendatakse tekstiosaga järgmises sõnastuses:

„Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv (EL) 2023/2225, mis käsitleb

tarbijakrediidilepinguid ja millega tunnistatakse kehtetuks direktiiv 2008/48/EÜ (ELT L,

30.10.2023, lk 1–67).“.

§ 6. Võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse

seaduse rakendamise seaduse muutmine

Võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse

rakendamise seaduses tehakse järgmised muudatused:

1) paragrahvi 171 täiendatakse lõigetega 4–6 järgmises sõnastuses:

„(4) Enne 2027. aasta 20. maid sõlmitud tähtajatule tarbijakrediidilepingule kohaldatakse alates

2027. aasta 20. maid kehtiva võlaõigusseaduse §-s 4041, § 407 lõigetes 31 ja 32 ning lõike 4

teises lauses, lõigetes 41 ja 43 ning §-des 412, 4141 ja 4142 sätestatut.

(5)Käesoleva paragrahvi lõikes 4 sätestatu ei välista ega piira lepingupoolte õigusi ega

kohustusi, mis on tekkinud enne 2027. aasta 20. maid. Tarbijakrediidilepinguga seotud

asjaoludele või toimingutele, mis on tekkinud või tehtud enne 2027. aasta 20. maid,

kohaldatakse enne nimetatud kuupäeva kehtinud seaduse redaktsiooni.

(6) Kui tarbijakrediidilepingu tingimus on pärast käesoleva paragrahvi lõikes 4 nimetatud

kuupäeva vastuolus võlaõigusseaduse sättega, mida kohaldatakse vastavalt käesoleva

paragrahvi lõikele 4 tagasiulatuvalt enne 2027. aasta 20. maid sõlmitud

18

tarbijakrediidilepingutele ja millest ei ole võimalik poolte kokkuleppel kõrvale kalduda,

kohaldatakse lepingutingimuse asemel võlaõigusseaduses sätestatut.“;

2) paragrahvi 172 tekst loetakse lõikeks 1 ja paragrahvi täiendatakse lõikega 2 järgmises

sõnastuses:

„(2) Krediidiasutus või muu finantsteenuse osutaja võib kuni 2027. aasta 20. maini muuta enda

poolt finantsteenuse osutamisel kasutatavaid tüüptingimusi sõltumata sellest, kas ta on endale

lepingu või tüüptingimusega jätnud tingimuste ühepoolse muutmise õiguse, kui tüüptingimuste

muutmine on vajalik nende kooskõlla viimiseks käesoleva seaduse § 171 lõikes 4 nimetatud

sätetega ning krediidiasutus või muu finantsteenuse osutaja teavitab teist lepingupoolt

tingimuste muutmisest ja annab talle õiguse muudatustega mittenõustumise korral leping kohe

lõpetada.“;

3) seaduse normitehnilist märkust täiendatakse tekstiosaga järgmises sõnastuses:

„Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv (EL) 2023/2225, mis käsitleb

tarbijakrediidilepinguid ja millega tunnistatakse kehtetuks direktiiv 2008/48/EÜ (ELT L,

30.10.2023, lk 1–67).“.

§ 7. Seaduse jõustumine

Käesolev seadus jõustub 2027. aasta 20. mail.

Lauri Hussar

Riigikogu esimees

Tallinn, 2026

Algatab Vabariigi Valitsus

1

Võlaõigusseaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu

seletuskiri (uue tarbijakrediidi direktiivi ülevõtmine)

SISUKORD

1. SISSEJUHATUS .................................................................................................................... 2

1.1. Sisukokkuvõte ................................................................................................................. 2

1.3. Märkused ......................................................................................................................... 4

2. SEADUSE EESMÄRK .......................................................................................................... 5

3. EELNÕU SISU JA VÕRDLEV ANALÜÜS ......................................................................... 5

3.1. Võlaõigusseaduse muutmine ........................................................................................... 5

3.2. Isikuandmete kaitse seaduse muutmine ........................................................................ 71

3.3. Kindlustustegevuse seaduse muutmine ......................................................................... 78

3.4. Krediidiandjate ja -vahendajate seaduse muutmine ...................................................... 79

3.5. Reklaamiseaduse muutmine .......................................................................................... 92

3.6. Võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse ........ 97

seaduse rakendamise seaduse muutmine .............................................................................. 97

3.7. Eelnõu põhiseaduspärasus ............................................................................................. 97

4. EELNÕU TERMINOLOOGIA ........................................................................................... 98

5. EELNÕU VASTAVUS EUROOPA LIIDU ÕIGUSELE ..................................................... 98

6. SEADUSE MÕJUD ............................................................................................................. 98

1. Euroopa Komisjoni mõjuhinnang .................................................................................... 98

2. Muudatustest mõjutatud sihtrühmad .............................................................................. 100

3. Mõjude hinnang .............................................................................................................. 107

3.1. Hinnang Eestis avalduvatele mõjudele ................................................................... 107

3.2. Lisakuludeta järelmaksu krediiditooted .................................................................. 108

3.3. Tarbijakrediidilepingute tingimustest teavitamine .................................................. 110

3.4. Krediidilepingute tingimustest teavitamine ............................................................ 111

3.5. Vastutustundliku laenamise reeglid ......................................................................... 113

3.6. Kõrvallepingud ja seosmüük ................................................................................... 115

3.7. Maksehäirete registrid ............................................................................................. 116

7. SEADUSE RAKENDAMISEGA SEOTUD RIIGI JA KOHALIKU OMAVALITSUSE 119

TEGEVUSED, EELDATAVAD KULUD JA TULUD .......................................................... 119

8. RAKENDUSAKTID .......................................................................................................... 119

9. SEADUSE JÕUSTUMINE ................................................................................................ 119

10. EELNÕU KOOSKÕLASTAMINE, HUVIRÜHMADE KAASAMINE JA AVALIK .... 120

KONSULTATSIOON ............................................................................................................. 120

2

1. SISSEJUHATUS

1.1. Sisukokkuvõte

Võlaõigusseaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõuga muudetakse võlaõigusseadust

(VÕS), isikuandmete kaitse seadustust (IKS), kindlustustegevuse seadust (KindlTS),

krediidiandjate ja -vahendajate seadust (KAVS) reklaamiseadust (RekS) ning võlaõigusseaduse,

tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seadust

(VÕSRS) selleks, et võtta Eesti õigusesse üle Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv (EL)

2023/2225, mis käsitleb tarbijakrediidilepinguid ja millega tunnistatakse kehtetuks

direktiiv 2008/48/EÜ (edaspidi uus direktiiv või direktiiv 2023/2225 ja senine direktiiv või

direktiiv 2008/48).

Senine tarbijakrediidi direktiiv 2008/48/EÜ1 pärineb aastast 2008, sellest tulenevad muudatused

jõustusid Eestis 01.07.2011 ehk praeguseks üle 14 aasta tagasi. Uues direktiivis on reegleid

uuendatud ja ajakohastatud. Muudatuste eesmärk on ühest küljest kõrgema tarbijakaitsetaseme

tagamine vahepealsel ajal toimunud digiülemineku tingimustes ja turule tulnud uute

krediiditoodete puhul. Teisalt soovitakse vähendada senise direktiivi erinevast rakendamisest

tingitud erinevusi liikmesriikides ning suurendada seeläbi konkurentsi krediidiandjate vahel ja

tagada tarbijatele parem juurdepääs krediidi saamise võimalustele.

Eelnõuga kavandatavad peamised muudatused on järgmised:

- VÕS-i tarbijakrediidi reeglite kohaldamisala laiendatakse sõnaselgelt ka tasuta

krediidilepingutele. Selle tulemusel hõlmatakse reeglite kohaldamisalasse ka

lisakuludeta järelmaksu ehk nn „osta kohe, maksa hiljem“ 2 krediidilepingud ning

tagatakse selliste ärimudelite puhul suurem õigusselgus ja tarbijakaitse. Selleks, et

leevendada ettevõtjatele seeläbi tekkivat koormust, on eelnõus ette nähtud erandid,

millega võimaldatakse teatud lepingud kohaldamisalast siiski välistada.

- Edaspidi peab tarbijatele olema igal ajal veebis või ka püsival andmekandjal kättesaadav

tarbijakrediidilepinguid puudutav üldine teave. Sarnane reegel on juba olemas

elamukinnisvaraga seotud krediidilepingute kohta, nüüd laiendatakse seda ka

tarbijakrediidilepingutele.

- Tarbija lepingueelse teavitamise reegleid täpsustakse ning võetakse kasutusele veidi

teistsuguse struktuuriga „Euroopa tarbijakrediidi standardinfo teabeleht“. Eesmärk on

vältida tarbija jaoks info üleküllust ja tagada, et tarbija saaks juba teabelehe esimesel

leheküljel ja seda ka näiteks mobiiliekraanil vaadates lepingu põhielementidest

ülevaate.

- Edaspidi saavad krediidiandjad lähtuda üksnes ühest teabelehest, seni

arvelduskrediidilepingute jaoks ette nähtud teabelehe kasutamise kohustus tunnistatakse

kehtetuks.

- Selleks, et võimaldada tarbijatel teha lepingueelse teabe alusel enne krediidilepingu

sõlmimist kaalutletud otsus, tuleb teave esitada mõistliku aja jooksul enne lepingu

sõlmimist. Kui krediidiandja esitab teabe vähem kui üks päev enne lepingu sõlmimist,

peab krediidiandja saatma tarbijale pärast lepingu sõlmimist ühe kuni seitsme päeva

jooksul eraldi meeldetuletuse selle kohta, et tarbijal on õigus lepingust 14 päeva jooksul

põhjust avaldamata taganeda.

1 Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2008/48/EÜ, mis käsitleb tarbijakrediidilepinguid ja millega

tunnistatakse kehtetuks nõukogu direktiiv 87/102/EMÜ. 2 Ingl k buy now, pay later, BNPL.

3

- Täpsustatakse ja täiendatakse vastutustundliku laenamise reegleid. Näiteks

täpsustatakse seda, et kaaslaenutaotlejate korral tuleb lähtuda nende ühisest

tagasimaksevõimest. Kui tarbija krediidivõimelisuse hindamise tulemusel selgub, et

tarbija ei ole krediidivõimeline, on krediidiandjal teatud juhtudel edaspidi kohustus

suunata tarbija võlanõustamisse.

- Eelnõuga kehtestatakse tarbijate krediidivõimelisuse hindamiseks peetavatele

registritele lisanõuded. Sellise registri pidaja peab looma meetmed, et tagada andmete

ajakohasus ja täpsus, ning peab olema loodud menetlus, mille kaudu tarbija saab enda

kohta andmekogusse kantud andmeid hõlpsalt vaidlustada.

- Kavandatavate muudatuste kohaselt ei ole krediidiandjal võimalik eeldada tarbija

nõustumist tarbijakrediidilepingu või sellega seotud kõrvallepingu sõlmimisega.

Praktikas tähendab see, et keelatud on vaikimisi eelmärgistatud lahtrite kasutamine.

Tarbija peab lepingu sõlmimiseks andma ühemõttelise ja selge nõusoleku.

- Täpsustatakse tarbijakrediidi reklaamile kohalduvaid nõudeid. Edaspidi peab

tarbijakrediidi reklaam sisaldama järgmist selgitust „Hoiatus! Laenuvõtmine maksab

raha.“ või muud samaväärset väljendit.

Muudatustel on tarbijatele positiivne mõju, kuna tarbijakrediidilepingutega seotud teave

muutub selgemaks ja paremini võrreldavaks. See lihtsustab teadlike valikute tegemist. Väheneb

ebasoodsate lepingute sõlmimise risk, paraneb juurdepääs nõustamisteenustele ning tugevneb

kaitse automatiseeritud otsuste eest. Samuti tugevneb kaitse tarbijat eksitavate müügi- ja

turundusvõtete ning liigse võlakoormuse tekkimise vastu. See omakorda suurendab tarbijate

usaldust nii riigisisese kui ka EL-sisese krediidipakkumise suhtes. Ettevõtjatele

(krediidiandjatele ja -vahendajatele) toovad muudatused kaasa täiendavaid kohustusi,

sealhulgas uue standardinfo teabelehe kasutamise, teabe veebis kättesaadavaks tegemise,

vastutustundliku laenamise täiendatud reeglite järgimise ning krediidivõimelisuse hindamiseks

kasutatavate registrite pidamisel. Lühiajaliselt kaasneb sellega mõõdukas halduskoormuse kasv

(IT-süsteemide ja protsesside kohandamine, töötajate koolitamine). Kuigi nõuete täitmine

suurendab halduskoormust, leevendab seda mõnevõrra arvelduskrediidi senise teabelehe

kaotamine ning suurem õigusselgus uute ärimudelite puhul. Pikaajaliselt on mõju ka

ettevõtjatele positiivne. Muudatused suurendavad õigusselgust, loovad võrdsema

konkurentsikeskkonna ning parandavad vastutustundlike krediidipakkujate

konkurentsipositsiooni. Samuti paranevad ettevõtjate võimalused EL-siseseks laienemiseks.

Kuna muudatustega ettevõtjate halduskoormus kokkuvõttes nii suureneb kui ka väheneb, ei ole

halduskoormuse tasakaalustamise reegli rakendamine vajalik.

1.2. Eelnõu ettevalmistaja

Eelnõu ja seletuskirja on koostanud Justiits- ja Digiministeeriumi tsiviilõiguse talituse nõunik

Kaidi Pops ([email protected]), kelle teenistussuhe on peatatud, sama talituse endine

nõunik Kaia Läänemets-Ester ([email protected]), talituse endine juhataja Andres

Suik ([email protected]) ning sama talituse nõunik Alexandra Kööp

([email protected]; 5887 1356). Eelnõu koostamise eest vastutas Justiits- ja

Digiministeeriumi õiguspoliitika osakonna asekantsler Heddi Lutterus

([email protected]; 620 8122).

Eelnõus ette nähtud krediidiandjate ja vahendajate seaduse muudatuste koostamises osalesid

Rahandusministeeriumi finantsteenuste poliitika osakonna juhataja asetäitja Thomas Auväärt

(thomas.auvää[email protected]; 611 3633) ning sama osakonna nõunikud Mirjam Rannula

([email protected]; 5646 7227) ja Marit Maidla (teenistussuhe peatatud). Eelnõus ette

4

nähtud reklaamiseaduse muudatuste koostamises osalesid ettevõtluskeskkonna ja tööstuse

osakonna tarbijakaitse nõunik Mari-Liis Aas ([email protected]; 625 6459) ning sama

osakonna endine õigusnõunik Tanel Kivi. Eelnõus ette nähtud isikuandmete kaitse seaduse

muudatuste koostamises osalesid Justiits- ja Digiministeeriumi andmekaitseõiguse talituse

endine nõunik Merili Koppel ja nõunik Kristel Niidas ([email protected]; 5305 5220).

Eelnõule tegi ekspertiisi Tartu Ülikooli tsiviilõiguse professor Karin Sein ([email protected])

(seletuskirja lisa 1) ja eelnõu koostamise käigus konsulteeriti temaga jooksvalt. Eelnõu

koostamises osales advokaadibüroo NOVE nõunik Kristiina Koll ([email protected]).

Eelnõu seletuskirja mõjude analüüsi osa on koostanud Uku-Mats Peedosk.

1.3. Märkused

Eelnõu on seotud Euroopa Liidu õiguse rakendamisega. Eelnõuga võetakse üle Euroopa

Parlamendi ja nõukogu direktiiv (EL) 2023/2225, mis käsitleb tarbijakrediidilepinguid ja

millega tunnistatakse kehtetuks direktiiv 2008/48/EÜ.

Eelnõuga muudetakse:

- võlaõigusseaduse redaktsiooni avaldamismärkega RT I, 11.11.2025, 16;

- isikuandmete kaitse seaduse redaktsiooni avaldamismärkega RT I, 06.03.2026, 10;

- kindlustustegevuse seaduse redaktsiooni avaldamismärkega RT I, 17.03.2026, 5;

krediidiandjate ja -vahendajate seaduse redaktsiooni avaldamismärkega RT I,

13.02.2026, 4;

- reklaamiseaduse redaktsiooni avaldamismärkega RT I, 06.03.2026, 8;

- võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse

rakendamise seaduse redaktsiooni avaldamismärkega RT I, 31.12.2024, 50.

Eelnõu on seotud Justiits- ja Digiministeeriumis ettevalmistatud võlaõigusseaduse ja

tarbijakaitseseaduse muutmise seaduse eelnõuga, millega võetakse üle Euroopa Parlamendi ja

nõukogu direktiiv (EL) 2023/2673, millega muudetakse direktiivi 2011/83/EL seoses

finantsteenuste kauglepingutega ja tunnistatakse kehtetuks direktiiv 2002/65/EÜ.

Kavandatavate muudatustega kinnistub põhimõte, mille kohaselt sidevahendi abil

finantsteenuse osutamise lepingu puhul ei kohaldata võlaõigusseaduse üldosa sidevahendi abil

sõlmitud lepinguid käsitlevas jaos lepingueelse teabe andmise, tarbija taganemisõiguse ja selle

teostamise tagajärgede ning ettevõtja piisavate selgituste andmise kohustuse kohta sätestatut.

Kõnealune eelnõu on Riigikogu menetluses 3 ja sellest tulenevate muudatuste kavandatav

jõustumisaeg on 01.09.2026.

Eelnõu on seotud Rahandusministeeriumis ettevalmistatud krediiditeabe jagamise seaduse

eelnõuga (652 SE), 4 millega luuakse nn positiivne krediidiregister ja hakatakse keskselt

koondama teavet tarbija finantskohustuste kohta, hõlbustades seeläbi krediidiandjal

vastutustundliku laenamise põhimõttest tulenevate kohususte täitmist. Kõnealuses eelnõus ette

nähtud VÕS-i muudatus jõustub 01.03.2029 ehk pärast uue tarbijakrediidi direktiivi ülevõtmist.

3 796 SE; Arvutivõrgus kättesaadav: https://www.riigikogu.ee/tegevus/eelnoud/eelnou/19cde50e-3b68-4792-

970d-18cfe753cb5c/volaoigusseaduse-ja-tarbijakaitseseaduse-muutmise-seadus/ (05.05.2026). 4 652 SE; Arvutivõrgus kättesaadav: https://www.riigikogu.ee/tegevus/eelnoud/eelnou/9da932aa-06d9-4eaa-

ad47-be8fdaddc7d3/krediiditeabe-jagamise-seadus/ (03.10.2025).

5

Eelnõu ei ole seotud Vabariigi Valitsuse tegevusprogrammiga.

Eelnõu vastuvõtmiseks on vajalik Riigikogu poolthäälte enamus. Eelnõuga ei muudeta ühtki

seadust, mis oleks PS § 104 loetelus ja mille muutmiseks oleks vaja Riigikogu koosseisu

häälteenamust. Seetõttu piisab eelnõu vastuvõtmiseks Riigikogu poolthäälte enamusest.

2. SEADUSE EESMÄRK

Eelnõuga võetakse üle Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv (EL) 2023/2225

tarbijakrediidilepingute kohta, millega tunnistatakse kehtetuks direktiiv 2008/48/EÜ. Tegemist

on järjekorras juba kolmanda Euroopa Liidus kehtestatud tarbijakrediidi direktiiviga. Esimene

tarbijakrediidi direktiiv 87/102/EMÜ pärineb aastast 1987. Senine tarbijakrediidi direktiiv

2008/48/EÜ pärineb aastast 2008.

Direktiivi eesmärk on kehtestada Euroopa Liidus ühtsed reeglid tarbijatele antavate

krediidilepingute kohta, et tagada tarbijatele parem kaitse krediidilepinguga seotud riskide eest

ning ühtsed ja võrreldavad tingimused kogu EL-is. Direktiiv soodustab ausat reklaami ja

tarbijate teavitamist, edendab vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist ning toetab

turvalise ja õiglase krediidituru toimimist kõigis liikmesriikides. Eesmärk on tagada tarbijatele

tugevam kaitse krediidilepingute sõlmimisel ja ettevõtjatele kogu EL-is ühtlustatud reeglid.

Eestis soovitakse lisaks säilitada kõrge tasemega tarbijakaitse. Mitmed uue direktiivi nõuded on

Eestis juba kehtestatud, näiteks on täpsustatud vastutustundliku laenamise reegleid, kehtestatud

krediidiandjate ja -vahendajate tegevusloa nõue, krediidi kulukuse määra ülempiir ning tagatud

tarbijakrediidi reeglite kohaldamine sõltumata laenusummast. Uus direktiiv sisaldab siiski uusi

nõudeid, mis ei ole Eestis veel kasutusel, ning nende rakendamiseks vastu võetavad muudatused

tagavad tarbijate veelgi kõrgema tasemega kaitse.

Eelnõu koostamisele ei eelnenud väljatöötamiskavatsust, sest eelnõu käsitleb Euroopa Liidu

õiguse rakendamist, kus põhilahendused on määratud direktiiviga. Direktiiv lähtub

maksimaalse ühtlustamise põhimõttest. See tähendab, et liikmesriikidel ei ole lubatud säilitada

ega kehtestada muid riigisiseseid norme peale direktiivis sätestatute (vt direktiivi artikkel 42).

Siiski ei ole maksimumharmoneerimise nõue absoluutne, kuna direktiiv annab liikmesriikidele

teatud küsimustes valikuvabaduse ja otsustusõiguse nende riigisisesesse õigusesse ülevõtmisel.

Valikukohtade otsustamiseks küsis Justiits- ja Digiministeerium 2024. a kevadel teiste

ministeeriumite ja huvirühmade arvamust. Eelnõu koostamisel on saadud tagasisidega

arvestatud. Üldise põhimõttena on lähtutud direktiivi nn minimaalse ülevõtmise põhimõttest,

mis tähendab, et krediidiandjatele ei panda ka liikmesriikide valikukohtades lisakohustusi.

Teisalt aga on otsustatud säilitada tarbijate kaitseks juba kehtestatud reeglite senine

tarbijakaitsetase võimalikult suures osas.

3. EELNÕU SISU JA VÕRDLEV ANALÜÜS

3.1. Võlaõigusseaduse muutmine

VÕS § 4011 (Krediidivahendusleping)

Eelnõuga muudetakse krediidivahenduslepingu mõistet selleks, et see arvestaks eelnõuga

kavandatavaid muudatusi tarbijakrediidilepingu mõiste regulatsioonis VÕS §-s 402. Edaspidi

6

ei ole tarbijakrediidilepingu mõiste VÕS-i §-s 402 defineeritud enam läbi krediidilepingu

mõiste, vaid VÕS § 402 näeb ette eraldiseisva tarbijakrediidilepingu legaaldefinitsiooni.

Seetõttu lisatakse ka krediidivahenduslepingu definitsiooni viide lisaks krediidi vahendamisele

ka tarbijakrediidi vahendamisele ning lisaks krediidilepingu sõlmimise võimalusele

osutamisele ka tarbijakrediidilepingu sõlmimise võimalusele osutamisele. Krediidivahenduse

esemeks on endiselt ka tarbijakrediidi vahendamine. Selles osas sisulist muudatust eelnõuga ei

kaasne. Muutub tarbijakrediidilepingu mõiste ja see mõjutab ka seda, missuguste lepingute

vahendamine võib krediidivahenduslepingu esemeks olla. Vaata tarbijakrediidilepingu mõiste

muudatuste kohta VÕS § 402 seletuskirja.

VÕS § 4012 (Vabadus sõlmida koos krediidilepinguga kindlustusleping ja pakkumuse

siduvus)

Lõige 1. VÕS § 4012 näeb kõigi krediidilepingute, st mitte üksnes tarbijakrediidilepingute jaoks

ette krediidisaaja õiguse valida endale ise sobiv kindlustusandja. Need reeglid saab säilitada ka

uue tarbijakrediidi direktiivi alusel. VÕS-i kehtiv regulatsioon on üldiselt kooskõlas uue

direktiivi artikli 14 lõikega 3, mille kohaselt võivad liikmesriigid lubada, et krediidiandjad

nõuavad tarbijalt krediidilepinguga seoses kindlustuslepingu olemasolu, võttes arvesse

proportsionaalsuse kaalutlusi. Samas peab krediidiandja sellisel juhul ilma tarbijale tehtud

krediidipakkumise tingimusi muutmata aktsepteerima muu kui tema eelistatud kindlustusandja

kindlustuslepingut, kui sellise kindlustuslepinguga pakutav kaitse on samaväärne krediidiandja

soovitatud lepingu pakutava kindlustuskaitsega.

Selleks, et tagada artikli 14 lõike 3 täpne ülevõtmine, mh selles osas, et kindlustuslepingu

sõlmimine peab lähtuma proportsionaalsuse kaalutlustest, lisatakse lõikesse 1 uus esimene

lause. Selles täpsustatakse üldpõhimõttena, et krediidilepingu sõlmimise võib teha sõltuvaks

kindlustuslepingu sõlmimisest. Samuti tuuakse eraldi välja, et seejuures tuleb arvestada

proportsionaalsuse kaalutlust. Euroopa Komisjon on seda selgitanud näite abil, mille kohaselt

ei oleks proportsionaalne lühiajalise kiirlaenu puhul elukindlustuse nõudmine.

Lõige 4. Võrreldes kehtiva õigusega on uue direktiivi artikli 14 lõikes 5 täpsustatud

krediidilepinguga seotud kindlustuslepingu pakkumuse siduvust kindlustusandja jaoks. Artikli

14 lõike 5 ülevõtmiseks tuleb muuta esiteks VÕS § 4012 pealkirja ja teiseks täiendada VÕS §

4012 uue lõikega 4. Lõikes 4 sätestatu kohaldub üksnes tarbijast kindlustusvõtjale. Arvestades

direktiivi ülevõtmisel tehtud otsust teha muudatused võimalikult minimaalselt, ei laiendata seda

teiste krediidilepingutega seotud kindlustuslepingute pakkumisele.

Selleks, et tarbija saaks tarbijakrediidilepinguga seotud kindlustuspakkumisi võrrelda, peab

tarbijale esitatav kindlustuspakkumine olema kindlustusandja jaoks siduv vähemalt kolm

päeva. See ei piira poolte õigust enne kolme päeva möödumist lepingut sõlmida, kui tarbija

selleks sõnaselge tahteavalduse teeb. Sõnaselgeks tahteavalduseks loetakse lepingu sõlmimist,

seda nii kirjalikus kui ka kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis. Selleks ei ole vaja lisaks

lepingu sõlmimisele mingeid täiendavaid dokumente vormistada. Selleks, et tarbijal oleks

võimalik praktikas kõnealusest õigusnormist kasu saada, peavad kindlustusandja ja

krediidiandja pakkumuse siduvusest ja selle siduvuse ajast teavitama. Kohustus on õiguslikult

nii krediidiandjal kui kindlustusandjal, praktikas tuleb tarbijale teave esitada üks kord. Sõltuvalt

sellest, kas kindlustuspakkumise esitab tarbijale krediidiandja või kindlustusandja, peab emb-

kumb neist ka tarbijale vastava teabe esitama. Seda väljendab eelnõu tekstis sõnastus

kindlustusandja ja asjakohasel juhul krediidiandja.

7

Õigusnormi eesmärk on aga anda tarbijale aega erinevate pakkumiste võrdlemiseks ja endale

parima võimaliku lahenduse valimiseks. Lisaks tarbija valikuvabaduse suurendamisele peaks

selline regulatsioon soodustama ka turul konkurentsi.

VÕS § 402 (Tarbijakrediidilepingu mõiste)

Eelnõuga muudetakse VÕS § 402 lõiget 1, et võtta üle uue direktiivi artikli 2 lõige 1 ja artikli 3

punkt 3. Uue direktiivi artikkel 2 määrab direktiivi reguleerimiseseme. Lõike 1 kohaselt

kohaldatakse direktiivi krediidilepingute suhtes. Krediidilepinguks on artikli 3 punkti 3 kohaselt

leping, millega krediidiandja annab või lubab anda tarbijale krediiti tasumise edasilükkamise,

laenu või muu samalaadse finantstehingu vormis, välja arvatud teenuste kestva osutamise

lepingud või samalaadsete kaupade tarnimise lepingud, mille kohaselt tarbija tasub selliste

kaupade või teenuste eest osamaksetega nende tarnimise või osutamise aja jooksul.

VÕS § 402 lõige 1 sätestab tarbijakrediidilepingu mõiste. VÕS § 402 lõike 1 kohaselt on

tarbijakrediidileping krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev

krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu. VÕS § 401 lõike 1 kohaselt

on krediidileping leping, millega üks isik (krediidiandja) kohustub andma teise isiku

(krediidisaaja) käsutusse rahasumma (krediit), krediidisaaja aga kohustub krediidi kasutamise

eest maksma tasu ja lepingu lõppemisel krediidi tagasi maksma. VÕS § 401 lõige 2 täpsustab,

et krediidilepingu esemeks võib olla ka tasuline maksetähtpäeva edasilükkamine, liising või

muu abi finantseerimisel.

Eesti õiguses on krediidileping tasuline leping, VÕS § 401 kohaselt on krediidisaaja

põhikohustuseks maksta krediidi kasutamise eest tasu ja maksta lepingu lõppemisel krediit

tagasi. Tarbijapoolne tasu maksmise kohustus on seega Eestis seni olnud selle lepingutüübi

olemuslik tunnus. Senine direktiiv välistab kohaldamisalast krediidilepingud, mille puhul

krediiti antakse ilma intressita ega nõuta muude tasude maksmist (senise direktiivi art 2 lg 2 p

f). Kuna aga krediidilepingu olemuslikuks tunnuseks on Eesti õiguses peetud tasulisust, ei ole

senise direktiivi ülevõtmisel olnud vaja artikli 2 lõik 2 punktis f sätestatud välistust eraldi üle

võtta.

Uues direktiivis on välistus krediidilepingutele, mille puhul krediiti antakse ilma intressita ega

nõuta muude tasude maksmist, kaotatud. See tähendab, et sellised lepingud loetakse edaspidi

direktiivi tähenduses krediidilepinguteks.

Uue direktiivi reguleerimisala ja maksimaalselt harmoneerivat iseloomu arvestades tuleb

tarbijakrediidilepingu mõistet võlaõigusseaduses muuta. Eelõuga on VÕS § 402 lõikesse 1

sisuliselt üle võetud artikli 3 punktis 3 sätestatud krediidilepingu mõiste. Nii on eelnõus VÕS §

402 lõike 1 kohaselt tarbijakrediidilepinguks leping, millega oma majandus- või kutsetegevuses

tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti maksetähtpäeva

edasilükkamise, laenu, liisingu või muu finantseerimise vormis. Eeltoodu katab

krediidilepingud, laenulepingud ning muud võimalikud finantseerimise võimaldamise

juhtumid. Määratlusse on selguse mõttes lisatud viide liisingule. Võttes arvesse, et

liisingulepingud on selgelt direktiivi kohaldamisalas, ei ole selline täiendus vastuolus direktiivi

maksimaalselt harmoneeriva põhimõttega. Samuti on liisingu lisamine kooskõlas VÕS §-s 402

toodud tarbijakrediidilepingu määratlusega.

8

Tarbijakrediidilepingu määratluse täiendamise eesmärk on selgemalt sätestada, mida hõlmavad

edaspidi tarbijakrediidi ja tarbijakrediidilepingu terminid VÕS 22. ptk 2. jao tähenduses.

Seejuures tuuakse eraldi sõnaselgelt välja, et tarbijakrediidileping võib olla nii tasuline kui ka

tasuta leping. Sisuliselt ei tähenda see Eesti õiguse hiljutist kohtupraktikat arvesse võttes siiski

suurt muutust. Kuigi eespool on viidatud, et tarbijakrediidilepingut on seni käsitletud kui

tasulist lepingut, on Riigikohus 11. oktoobri 2023. a otsuses nr 2-21-20479 asunud seisukohale,

et tarbijakrediidileping võib olla ka tasuta ehk intressi tasumise kohustuseta laenuleping. Samas

puudutas viidatud Riigikohtu lahend raha kasutada andmist. Mõnevõrra ebaselgeks jäi, kas

tarbijakrediit võib olla ka tasuta leping olukorras, kus tegemist on maksetähtpäeva ajatamise

või muude krediteerimise viisidega. Oluline on võtta üle direktiivis sätestatud tingimused ja

sõnastada tarbijakrediidilepingu määratlus piisavalt üldiselt, et hõlmata ka muud krediteerimise

vormid kui laenu andmine VÕS § 396 lõike 1 tähenduses.

Võttes arvesse, et direktiivi kohaselt on ka ilma intressi tasumise kohustuseta laenu- ja muud

finantseerimislepingud direktiivi kohaldamisalas, tuleb sellistele lepingutele edaspidi

kohaldada sarnaseid hoolsusnõudeid nagu teiste tarbijakrediidilepingute puhul, muu hulgas

esitada tarbijale vastav lepingueelne teave, järgida krediidilepingutele kohaldatavaid

reklaaminõudeid, hinnata krediidivõimelisust, võimaldada lepingust ennetähtaegselt taganeda,

sh majanduslikult seotud lepingutest, jne.

Direktiiv võimaldab siiski teatud lühiajalised tasuta maksetähtpäeva edasilükkamise lepingud

kohaldamisalast välistada, mida eelnõuga tehaksegi (vt selle kohta täpsemalt eelnõu § 403

lõigete 7 ja 8 kohta antud selgitusi). Samuti on võimalik tasuta tarbijakrediidilepingute puhul

kohaldada lihtsustatud teavitamise reegleid (vt täpsemalt § 403 lõike 9 selgitusi).

Tulenevalt tarbijakrediidilepingu mõiste muutmisest muudetakse eelnõus ka VÕS § 4011

(krediidivahenduslepingu mõiste) ning KAVS § 3 (krediidi andmine KAVS tähenduses). Vt

nende kohta vastavate sätete seletuskirja osasid.

VÕS § 403 (Sätete kohaldamine)

Kohaldamisalast üldiselt

Direktiivi kohaldamisala reguleerib artikkel 2. Artikli 2 lõike 1 järgi kohaldatakse direktiivi

krediidilepingutele. Artikli 2 lõige 2 sätestab loetelu lepingutest, millele eelduslikult

tarbijakrediidi direktiivist tulenevat regulatsiooni ei kohaldata. Kuigi uus tarbijakrediidi

direktiiv on oma iseloomult maksimumharmoneeriv, mis tähendab, et tulenevalt direktiivi

preambuli punktist 13 ja artikli 42 lõikest 1 ei ole liikmesriikidel lubatud säilitada või kehtestada

muid riigisiseseid norme peale direktiivis sätestatu, välja arvatud juhul, kui direktiivis on

sätestatud teisiti, ei tule artikli 2 lõiget 2 siiski täielikult üle võtta. Seda põhjusel, et preambuli

põhjendus 14 sätestab liikmesriikide õiguse kohaldada kõnesoleva direktiivi sätteid ka

valdkondades, mis ei kuulu direktiivi reguleerimisalasse. Näitena tuuakse krediidilepingud,

mille sõlmimisel nõutakse tarbijalt krediidiandjale esemelise tagatise andmist ja mille kohaselt

tarbija vastutus piirdub rangelt selle hoiustatud esemega, mis on artikli 2 lõike 2 punkti j

kohaselt direktiivi reguleerimisalast väljas. Seega on võimalik tarbijakrediidi sätete

kohaldamisala võrreldes artikli 2 lõikes 2 sätestatuga siiski laiendada. Kehtivas õiguses on seda

võimalust tarbijakaitse eesmärkidel juba ka kasutatud (näiteks senises direktiivis sätestatud

kohaldamisala summaliste piirmäärade kohaldamata jätmisel).

9

Direktiivi ülevõtmisel on lähtutud kahest üldisest põhimõttest, mille olulisust on rõhutanud ka

Justiits- ja Digiministeeriumile tagasisidet andnud huvirühmad. Esiteks soovitakse üldiselt

säilitada kehtiv regulatsioon nii suures ulatuses kui võimalik ja lähtuda 2008. aasta

tarbijakrediidi direktiivi ülevõtmisel tehtud otsustest. Teiseks soovitakse tagada nii suures

ulatuses kui võimalik regulatsiooni ühetaolisus, tagamaks reeglite lihtsam kohaldamine.

Suur osa senise direktiivi artikli 2 lõikega 2 ette nähtud erandeid jääb uue direktiivi kohaselt

kehtima. Nii ei kohaldata direktiivi:

- krediidilepingutele, mis on tagatud kas hüpoteegiga või muu võrreldava tagatisega,

mida liikmesriigis tavaliselt kinnisasjale seatakse, või kinnisasjaga seotud õigusega,

ning krediidilepingutele, mille eesmärk on maa või olemasoleva või projekteeritava

ehitise, sealhulgas kaubandus-, äri- või kutsetegevuse eesmärgil kasutatavate ruumide,

omandiõiguse omandamine või säilitamine (punktid a ja b);

- krediitidele, mida tööandja pakub enda töötajale turu keskmisest soodsamatel

tingimustel (punkt d);

- investeerimisühingutega sõlmitud krediidilepingutele (punkt e);

- krediidilepingutele, mis sõlmitakse kohtus või muus ametiasutuses saavutatud

kokkuleppe tulemusena (punkt f);

- olemasoleva võlgnevuse tasumise tasuta edasilükkamisele (punkt i);

- krediidilepingutele, mille puhul nõutakse tarbijalt krediidiandja kasuks esemelise

tagatise andmist ja mille kohaselt tarbija vastutus piirdub rangelt selle tagatiseks oleva

esemega (punkt j);

- krediidilepingutele, mis on seotud piiratud hulgale laenusaajatele seadusjärgselt ja

üldistes huvides antavate laenudega ja mis on turul kehtivatest madalamate

laenuintressidega või intressivabad või sõlmitud muudel tingimustel, mis on tarbijale

soodsamad turul kehtivatest tingimustest (punkt k).

Siiski on uue direktiiviga mõned erandid kaotatud või on neid muudetud. Uue direktiivi kohaselt

on hõlmatud:

- kõik krediidilepingud, mille krediidi kogusumma on väiksem kui 100 000 eurot(art 2

lg 2 p c). Senise direktiivi kohaselt on direktiivi kohaldamisalast välistatud

krediidilepingud, mille krediidi kogusumma on väiksem kui 200 eurot või suurem kui

75 000 eurot. Kehtivas VÕS-is ei ole neid välistusi rakendatud;

- rendi- või liisingulepingud, millega nähakse ette kohustus või võimalus lepingu ese välja

osta (art 2 lg 2 p g). Senine direktiiv hõlmab vaid ostukohustusega liisingulepingud.

Kehtivas VÕS-is laieneb tarbijakrediidi regulatsioon suuresti kõigile

liisingulepingutele, n-ö kasutusliisingutele on seni nähtud ette võimalus mitte kohaldada

VÕS §-s 411 sätestatut;

- kõik arvelduskrediidilepingud, st ka nn lühiajalised arvelduskrediidilepingud. Piiratud

sätted kohalduvad endiselt arvelduskrediidilepingutele, millega krediidiandja lubab

vaikimisi tarbijal oma kontojääki või kokkulepitud arvelduskrediidi ülempiiri ületada

(nn faktiline arvelduskrediidileping). Senise direktiivi kohaldamisalast on välistatud

arvelduskrediidi vormis krediidilepingud, mille puhul kuulub krediit tagastamisele ühe

kuu jooksul (senise direktiivi art 2 lg 2 p e). Lisaks kohaldatakse senise direktiivi

kohaselt piiratud sätteid arvelduskrediidi vormis krediidilepingute puhul, mille puhul

tuleb krediit nõudmisel või kolme kuu jooksul tagasi maksta (direktiivi art 2 lg 3).

Kehtiva VÕS-i kohaselt on ette nähtud eriregulatsioon arvelduskrediidilepingutele,

mille kohaselt tuleb krediit kas krediidiandja nõudmisel või kolme kuu jooksul tagasi

maksta (VÕS § 403 lg 21), ning arvelduskrediidilepingutele, millega krediidiandja lubab

10

vaikimisi tarbijal oma kontojääki või kokkulepitud arvelduskrediidi ülempiiri ületada

(VÕS § 407 lg 51);

- nn lühiajalised tarbijakrediidilepingud, mille puhul tuleb krediit tagasi maksta kolme

kuu jooksul ning millega seonduvad tasud on väheolulised. Senine direktiiv välistab

tarbijakrediidilepingu regulatsiooni kohaldamisalast krediidilepingud, mille kohaselt

tuleb krediit tagasi maksta kolme kuu jooksul ning mille puhul tuleb maksta kõigest

tähtsusetuid tasusid (art 2 lg 2 p f teine pool). Kehtiva VÕS-i kohaselt ei ole lühiajalised

tarbijakrediidilepingud täielikult tarbijakrediidi regulatsiooni alt välistatud, vaid neile

kohaldatakse sama regulatsiooni nagu lühiajalisele arvelduskrediidilepingule (VÕS §

403 lg 53);

- teatud eranditega tasuta maksetähtpäeva edasilükkamine (art 2 lg 2 p h). Senine direktiiv

välistab direktiivi kohaldamisalast krediidilepingud, mille puhul krediiti antakse ilma

intressita ega nõuta muude tasude maksmist (senise direktiivi art 2 lg 2 p f). Uue

direktiiviga hõlmatakse antud krediidilepingud. Erand on ette nähtud lepingutele, mille

puhul müüja või teenusepakkuja pakub ilma kolmanda osapooleta tasumiseks pikema

tähtaja tingimusel, et hind tasutakse intressivabalt ja muude tasudeta ning üksnes

liikmesriigis ettenähtud piiratud tasudega maksete hilinemise korral ning hind tuleb

tasuda täies ulatuses 50 päeva jooksul alates kauba tarnimisest või teenuse osutamisest.

Rangemad reeglid kohalduvad tasumise edasilükkamise puhul, mida pakuvad kaupade

tarnijad või teenuste osutajad, kes ei ole mikro-, väike- või keskmise suurusega

ettevõtjad.

Kehtiva regulatsiooni kohaselt on tervikuna või osaliselt välistatud VÕS-i tarbijakrediidi jao

reguleerimisalast artikli 2 lõike 2 punktides d5, e6, f7, i8, j9 ja k10 nimetatud krediidilepingud.

Võttes arvesse uue direktiivi kohaldamisala, tehakse siinse eelnõuga ettepanek rakendada

täiendavalt direktiivi artikli 2 lõike 2 punktis i ette nähtud erandit, mille kohaselt ei kohaldata

direktiivi krediidilepingutele, mis on seotud olemasoleva võla tasuta ajatamisega, ning

direktiivi artikli 2 lõike 2 punktis h ette nähtud erandit, mille kohaselt ei kohaldata direktiivi

teatud tingimustele vastavatele lühiajalistele tasuta maksetähtpäeva edasilükkamise juhtudele.

Võrreldes kehtiva välistusega, laiendatakse direktiivi artikli 2 lõike 2 puntki f alusel VÕS § 403

lõikes 5 sätestatud kohtulike kompromisside erandit.

Kuigi direktiivi reguleerimisala on võimalik võrreldes artikli 2 lõikes 2 sätestatuga laiendada,

ei kehti see sarnaselt senise direktiiviga artikli 2 lõike 4 kohta, mis sätestab konkreetsed sätted,

mis kohalduvad maksekonto jäägi ületamise korral. Vastav regulatsioon on üle võetud VÕS §

403 lõikesse 52. Seda selgitab preambuli põhjendus 23, mille kohaselt teatavat liiki

krediidilepingute puhul, mille suhtes kohaldatakse üksnes teatavaid direktiivi sätteid, peaks

5 Tööandaja poolt soodsamatel tingimustel pakutav krediidileping (direktiivi 2023/2225 art 2 lg 2 p d); VÕS § 403

lg 3 p 3. 6 Investeerimisühinguga sõlmitud krediidileping (direktiivi 2023/2225 art 2 lg 2 p e); VÕS § 403 lg 3 p 5. 7 Krediidilepingud, mis sõlmitakse kohtus või muus ametiasutuses saavutatud kokkuleppe tulemusena (direktiivi

2023/2225 art 2 lg 2 p f); 8 Krediidilepingud, mis on seotud olemasoleva võla tasuta ajatamisega (direktiivi 2023/2225 art 2 lg 2 p i); 9 Krediidilepingud, mille sõlmimisel nõutakse tarbijalt krediidiandja kasuks esemelise tagatise andmist ja mille

kohaselt tarbija vastutus piirdub rangelt selle panditud esemega (direktiivi 2023/2225 art 2 lg 2 p j); VÕS § 403 lg

3 p 4. 10 Krediidilepingud, mis on seotud piiratud hulgale laenusaajatele seadusjärgselt ja üldistes huvides antavate

laenudega ja mis on turul kehtivatest madalamate laenuintressidega või intressivabad või sõlmitud muudel

tingimustel, mis on tarbijale turul kehtivatest tingimustest soodsamad (direktiivi 2023/2225 art 2 lg 2 p k); VÕS §

4031 lg 10.

11

liikmesriikidele jääma õigus reguleerida sellist liiki krediidilepinguid riigisiseste õigusaktidega

selles osas, mida direktiiviga ei ühtlustata.

Uue erandina on artikli 2 lõikes 5 ette nähtud liikmesriikidele võimalus kohaldamisalast välja

jätta määratud tagasimaksega deebetkaartide vormis krediidilepingud, mida pakub krediidi- või

makseasutus ja mille kohaselt tuleb krediit tagasi maksta 40 päeva jooksul ning mis on

intressivabad ja mille puhul kohaldatakse üksnes makseteenuse osutamisega seotud piiratud

tasusid. Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2015/751 põhjenduse 1 kohaselt on

määratud tagasimaksega deebetkaardid turul laialt kättesaadavad krediitkaardid, mille puhul

debiteeritakse kaardi valdaja kontot eelnevalt kokku lepitud kuupäeval tehingu kogusumma

võrra, tavaliselt üks kord kuus, intressivabalt. Uue tarbijakrediidi direktiivi põhjenduse 18

kohaselt peaksid liikmesriigid saama jätta direktiivi kohaldamisalast välja teatavad määratud

tagasimaksega deebetkaartide krediidilepingud, kuna sellised krediidilepingud võivad aidata

kodumajapidamistel paremini kohandada oma eelarvet igakuise sissetulekuga. Siiski ei tohiks

viidatud erandi kasutamine piirata selliste arvelduskrediiti või arvelduskonto jäägi ületamist

käsitlevate asjakohaste sätete kohaldamist, mida tuleks kohaldada juhul, kui tagasimakse ületab

arvelduskonto positiivset jääki. Justiits- ja Digiministeerium küsis antud välistuse kohaldamise

kohta huvirühmade arvamust. Arvamused teatud määral lahknesid. Pigem oldi rohkem erandi

kohaldamise vastu, leides, et sellekohase erandi kehtestamine võib viia regulatsiooni pahauskse

ärakasutamiseni. Märgiti ka seda, et ei ole teada, et selliseid kaarte Eesti turul üldse pakutaks.

Teisalt leiti, et erandi kehtestamine oleks Eesti turu konkurentsivõimelisuse huvides. Võttes

arvesse, et tegemist ei ole Eesti turul teadaoleva praktikaga, ning sooviga vältida kuritarvituste

riski, ei ole eelnõus seda erandit ette nähtud.

Sarnaselt kehtivale regulatsioonile ei tehta erandeid artikli 2 lõigetes 6 ja 7 nimetatud

krediidilepingutele (liikmelisusel põhinevate krediidiühingutega ja juba tekkinud võlgnevuse

puhul sõlmitavad krediidilepingud), seega nendes sätetes nimetatud lepingutele laieneb

tarbijakrediidi regulatsioon täies mahus. Nende erandite rakendamine viiks kehtiva

tarbijakaitsetaseme langemiseni. Eelnõuga tehakse ettepanek kohaldada direktiivi artikli 2

lõikes 8 toodud võimalust kohaldada tasuta maksetähtaja edasilükkamise juhtudel lihtsustatud

teavitamise reegleid (vt täpsemalt § 403 lõike 9 selgitusi).

Eespool sissejuhatavates selgitustes on üldisem ülevaade, mis uue direktiivi kohaldamisala

mõttes muutub. Järgmisena selgitatakse, millised muudatused toob uus direktiiv täpsemalt

kaasa võlaõigusseaduses.

Lõiget 1 muudetakse, et sättes toodud viited viia vastavusse uuest direktiivist tuleneva

regulatsiooniga. Sarnaselt senise direktiiviga ei kohaldata lepingueelse teabe kohustust kaupade

tarnijate ja teenuste osutajate suhtes, kes tegutsevad krediidivahendajatena kõrvaltegevusena

(uue tarbijakrediidi direktiivi art 10 lg 10 ja art 11 lg 8). See tuleneb VÕS § 403 lõikes 1 toodud

viitest §-le 4031, mis reguleerib tarbijale lepingueelse teabe esitamist. Selles osas ei too eelnõu

kaasa muudatusi.

Lõikest 1 tuleb välja jätta viited VÕS § 541 lõigetele 6 ja 7 ning § 551 lõikele 3, kuna need

tunnistatakse finantsteenuste kaugturustuse regulatsiooni 11 ülevõtmiseks kehtetuks. See

muudatus tehakse juba finantsteenuste kaugturustuse direktiivi ülevõtmise eelnõuga, kõnealune

eelnõu arvestab selle muudatusega. Edaspidi tuleb sidevahendi abil sõlmitud

11 Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv (EL) 2023/2673, millega muudetakse direktiivi 2011/83/EL seoses

finantsteenuste kauglepingutega ja tunnistatakse kehtetuks direktiiv 2002/65/EÜ.

12

tarbijakrediidilepingutele kohaldada VÕS-i üldosa täiendavate reeglite asemel § 4031. Seetõttu

katab viide §-le 4031 edaspidi varasemad viited VÕS § 541 lõigetele 6 ja 7 ning § 551 lõikele 3.

Teiseks jäetakse välja viide VÕS §-le 4034, mis käsitleb vastutustundliku laenamise põhimõtte

kohaldamist krediidivahendajate poolt, kes vahendavad krediiti üksnes kõrvaltegevusena, kuna

direktiivi kohaselt on vastav kohustus igal juhul krediidiandjal.12

Kolmandaks jäetakse välja viited VÕS § 407 lõigetele 21–23, kuna uus direktiiv ei näe ette

varem arvelduskrediidilepingutele kehtinud eriregulatsiooni, mille kohaselt tuleb krediit

nõudmisel või kolme kuu jooksul tagasi maksta (senise direktiivi art 2 lõige 3), mistõttu

tunnistatakse vastavad sätted kehtetuks (vt ka § 407 kohta antud selgitusi).

Lõikes 3 tehakse sõnastuslik muudatus ja viidatakse krediidilepingu asemel

tarbijakrediidilepingule. Muudatus on seotud eelnõuga kavandatava VÕS § 402 muutmisega ja

selle eesmärk on tagada terves VÕS-i tarbijakrediidilepingute jaos ühtne terminoloogia.

Lõike 3 täiendamine punktiga 7. Kehtiva õiguse kohaselt on seadusandja täielikult kasutanud

võimalust välistada tarbijakrediidiregulatsiooni alt krediidilepingud, mis on seotud olemasoleva

võla tasuta ajatamisega (senise direktiivi art 2 lg 2 p j). Vastavat sätet ei leia VÕS 22. ptk 2.

jaost, kuna seni on lähtutud sellest, et tarbijakrediidileping on tulenevalt VÕS § 401 lõikest 1

olemuslikult tasuline leping, st et tarbija maksab eelduslikult krediidi kasutamise eest intressi.

Seetõttu ei ole peetud vastava välistuse sätestamist vajalikuks.

Võttes arvesse, et uue tarbijakrediidi direktiivi kohaldamisala on oluliselt laiendatud, hõlmates

ka n-ö tasuta krediidilepinguid, on otsustatud eespool viidatud välistust uue direktiivi

ülevõtmisel kasutada (art 2 lg 2 p i) ja täiendada vastavalt VÕS § 403 lõiget 3 punktiga 7. Seda

tehakse seetõttu, et kui pooled lepivad kokku olemasoleva võlgnevuse tasumise tasuta

edasilükkamises, ei ole alust arvata, et ettevõtja oleks arvestanud juba tarbijaga lepingu

sõlmimisel rikkumise ja rikkumise tagajärjel tasumisele kuuluvate tasudega. Pigem tuleks asuda

seisukohale, et selline tasuta makse ajatamine on raskustesse sattunud tarbijale soodsam

lahendus.

VÕS § 403 lõike 3 punktis 7 sätestatud välistus kehtib kõikidel juhtudel, kui tarbijale

võimaldatakse tasuta maksetähtpäeva edasilükkamist, st sõltumata sellest, kas lükatakse edasi

olemasoleva krediidi tagasimakse tähtpäev (st pikendatakse maksetähtaega) või muu

sissenõutavaks muutunud kohustuse tähtpäev (näiteks müügilepingust tuleneva ostuhinna

tasumise kohustus). Oluline on, et maksetähtpäeva edasilükkamises lepitakse kokku pärast

võlgnevuse tekkimist ning maksetähtpäeva edasilükkamine on tarbijale tasuta. Esialgne n-ö

võlas olev laen ei pea olema intressivaba, st tegemist võib olla ka tasulise

tarbijakrediidilepinguga. VÕS § 403 lg 3 p 7 reguleerib olukorda, kus maksetähtpäeva

edasilükkamisel ei nõuta mingeid lisatasusid (sh täiendav lepingutasu ja lisaintress) või kui

esialgsest intressinõudest loobutakse.

Lõiget 4 muudetakse selliselt, et sättest jäetakse välja viide VÕS § 407 lõigetele 21–25.

Muudatus on vajalik, kuna vastavad sätted eelnõuga tunnistatakse kehtetuks ja seetõttu ei saa

ka kõnealuses lõikes neile viiteid alles jätta (vt ka VÕS § 407 muudatuse selgitusi).

12 Vt ka Varul, Paul; Kull, Irene; Kõve, Villu; Käerdi, Martin; Sein, Karin (koost). Võlaõigusseadus II.

Kommenteeritud väljaanne, 2.–7. osa (§-d 208–618), Juura 2019, § 4011, p 3.2.2.

13

Lõike 41 kehtetuks tunnistamine. VÕS-i kohaselt on eelduslikult krediidilepingud kõik

liisingulepingud, st tarbijakrediidi regulatsiooni kohaldamine ei erine üldiselt sõltuvalt sellest,

kas tegemist on kapitali- või kasutusrendiga. Senise direktiivi ülevõtmisel ei kasutatud seega

täielikult seal ette nähtud erandit (art 2 lg 2 p d), mille kohaselt tarbijakrediidi direktiivi ei pea

kohaldama rendi- või liisingulepingutele, mille kohaselt ega muu lepingu kohaselt ei ole

tarbijale sätestatud kohustust lepingu objekti välja osta. Üldreeglina kohaldub ka kehtiva õiguse

kohaselt tarbijakrediidi regulatsioon ka liisingulepingutele.

Siiski otsustati senise direktiivi ülevõtmise käigus osaliselt erandit kasutada. Nii nähti ette, et

nn kasutusrendi tüüpi liisingulepingute puhul ei kohaldata vaid VÕS §-s 411 sätestatud krediidi

ennetähtaegse tagasimaksmise võimalust.

Uue tarbijakrediidi direktiivi artikli 2 lõike 2 punkti g kohaselt on võimalik kohaldamisalast

välistada rendi- või liisingulepingud, mille puhul ei lepingus endas ega eraldi lepingus ei

sätestata kohustust ega võimalust lepingu eset välja osta. Kuna kasutusrendi puhul on tarbijal

õigus lepinguese lepingu lõppedes jääkväärtusega välja osta, ei ole direktiivi maksimaalselt

harmoneeriva iseloomu tõttu võimalik säilitada VÕS § 403 lõikes 41 ettenähtud erandit, st ka

sellistele lepingutele tuleb kohaldada VÕS §-s 411 sätestatud ennetähtaegse tagasimaksmise

õigust ning seega tunnistatakse VÕS § 403 lõige 41 kehtetuks.

Tavaliste rendi- või üürilepingute puhul ei ole endiselt tegemist lepingutega, mille eesmärgiks

oleks tarbija krediteerimine, mistõttu ei kuulu sellised lepingud olemuslikult VÕS 22. ptk 2. jao

kohaldamisalasse. Nii selgitatakse ka põhjenduses 19, et direktiivi reguleerimisalasse ei tuleks

lisada rendi- ja liisingulepinguid, mille puhul tarbija kohustus või võimalus lepingu ese välja

osta ei ole lepingus endas ega üheski eraldi lepingus kehtestatud, näiteks puhtakujulised

üürilepingud, kuna need ei hõlma vara võimalikku üleminekut lepingu lõppedes. Seetõttu ei ole

nende jaoks ka VÕS § 403 eriregulatsiooni vaja.

Vt allpool ka VÕS § 411 seletuskirja, kuhu on lisatud selgitused ka VÕS § 411 kohaldumise

kohta kasutusliisingutele.

VÕS § 403 lõiget 5 muudetakse. Lõige 5 reguleerib tarbijakrediidi reeglite kohaldumist

kohtuliku kompromissina sõlmitud tarbijakrediidilepingutele. Kohtus sõlmitud kompromissid

võivad vastata oma sisult VÕS § 402 defineeritud tarbijakrediidilepingu tunnustele. Arvestades

eelnõuga kavandatavaid muudatusi VÕS §-s 402, mille kohaselt ei ole tarbijakrediidilepingute

olemuslikuks tunnuseks enam tasulisus, võib eeldada, et tulevikus vastaks

tarbijakrediidilepingu tunnustele ka suurem hulk kohtulikke kompromisse. Direktiivi artikkel 2

punkti f võimaldab välistada kohtuliku kompromissina sõlmitud krediidilepingud

tarbijakrediidi kohaldamisalast täielikult. Kehtiva õiguse kohaselt ei kohaldata kohtulikele

kompromissidele vaid osasid tarbijakrediidi sätteid (tarbija taganemisõigus ja majanduslikult

seotud müügilepingust tagamine). Eelnõuga välistatakse kohtuliku kompromissina sõlmitud

tarbijakrediidilepingutele suurema hulga tarbijakrediidi reeglite kohaldumine.

Selline ettepanek tehti eelnõu kooskõlastamise käigus. Justiits- ja Digiministeerium peab tehtud

ettepanekut põhjendatuks. Esiteks, kuna olukorras, kus tarbija ja krediidiandja vaheline vaidlus

on juba jõudnud kohtusse, on tarbija juba niigi makseraskustes, siis ei ole kõigi nende reeglite

kohaldamine, mis n-ö tavaolukorras tarbijat kaitsevad, asjakohane. Näiteks viib juba

makseraskustes tarbija krediidivõimelisuse hindamine juba ettenähtava tulemuseni, s.o tarbija

krediidivõimeline pole, mistõttu uut tarbijakrediidilepingut sõlmida ei tohiks. Siiski võiks

kohtuliku kompromissi tulemusel tarbija juba tekkinud makseraskused ületada, vähemasti ei

14

satu ta halvemasse olukorda, võrreldes sellega, kus ta juba parajasti on. Teisalt leevendab tarbija

õiguste kahjustamise riski asjaolu, et kompromissi kinnitab kohus, mistõttu kontrollitakse

kompromissi tingimused täiendavalt üle ja hinnatakse nende seaduslikkust. Viimaks on üldisem

eesmärk kohtulike kompromisside sõlmimise soodustamine, et mõlemad pooled oleksid

motiveeritud kompromissini jõudma ning leidma resoluutne lahendus võlgnevuse

likvideerimiseks selliselt, et selle tasumine on tarbijale ka jõukohane.

Eelnõuga välistatakse tarbija lepingueelsete teavitamisnõuete (sh lepingueelse teabe

esitamiseks teabelehe kasutamise kohustus (VÕS §-d 4031, 4033 ja 4035)) ja lepingulise teabe

esitamise nõuete (VÕS §-d 404-405) kohaldumine, kuna kohtulik kompromiss sisaldab juba

selle (sisuliselt tarbijakrediidilepingu) sõlmimise tingimusi ning sama teabe täiendav esitamine

ei ole vajalik. Samuti välistatakse vastutustundliku laenamise reeglite (VÕS § 4034)

kohaldumine (vt eelneva lõigu põhjendusi). Viimaks välistatakse ka tarbijakrediidilepingu

ümberkujundamise nõuete (VÕS §-s 4161) kohaldumine, kuna olemuslikult on juba ka

kompromissi enda näol tegemist sarnase restruktureerimismeetmega, nagu VÕS §-s 4161 ette

näeb. Sellest tulenevalt ei ole nõutav nn teistkordne ümberkujundamise meetmete pakkumine

pärast kompromissi sõlmimist. Kuna eelnõuga tunnistatakse VÕS § 410 kehtetuks (vt täpsemalt

VÕS § 410 selgitusi), tuleb lõikes 5 sätestatud viidete hulgast välja jätta viide VÕS §-le 410.

Samuti tehakse sättes sõnastuslik muudatus ja viidatakse krediidilepingu asemel

tarbijakrediidilepingule. Muudatus on seotud eelnõuga kavandatava VÕS § 402 muutmisega ja

selle eesmärk on tagada terves VÕS-i tarbijakrediidilepingute jaos ühtne terminoloogia.

Samas väärib märkimist, et ka eelnõu kohaselt ei ole kohtulikud kompromissid täielikult

tarbijakrediidi reeglite kohaldamisalast välistatud. Näiteks kohaldub neile endiselt krediidi

kulukuse määra ülempiiri regulatsioon vastavalt VÕS §-ile 4062.

VÕS § 403 lõige 51 tunnistatakse kehtetuks,kuna uus direktiiv ei näe ette

arvelduskrediidilepingutele erirežiimi, mille kohaselt tuleb krediit tagasi maksta kas kolme kuu

jooksul või krediidiandja nõudmisel. Sätte allikaks oli senise direktiivi artikli 2 lõige 3, millele

vastavat sätet uues direktiivis ei ole (vt ka § 407 selgitusi).

VÕS § 403 lõiget 52 muudetakse, kuna uue direktiivi artikli 2 lõikes 4 on täiendatud nende

sätete loetelu, mida tuleb kohaldada VÕS § 407 lõikes 4 nimetatud arvelduskrediidilepingutele,

millega krediidiandja lubab tarbijal maksekonto jääki ületada.

Uue direktiivi artikli 2 lõikes 4 on nähtud ette, et krediidilepingute suhtes, millega lubatakse

arvelduskonto jäägi ületamist, kohaldatakse üksnes järgmisi artikleid:

a) artiklid 1, 2, 3, 17, 19, 25, 31, 35, 36 ja 39–50 ning

b) artikkel 18, kui liikmesriigid ei ole sätestanud teisiti.

Artiklid 1–3 on üldise iseloomuga, direktiivi kohaldamisala ja mõisteid sätestavad artiklid.

Artiklid 40–50 näevad ette avalik-õigusliku iseloomuga reeglid, mis kohalduvad väljaspool

VÕS-i tarbijakrediidi jagu ka maksekonto jäägi ületamist võimaldavatele

arvelduskrediidilepingutele, ning lõppsätted, mida ei ole vaja eraldi üle võtta.

Seetõttu tuleb punkti a ülevõtmisel tagada viited artiklitele 17, 19, 25, 31, 35, 36 ja 39. Artikkel

17 reguleerib tarbijale soovimatu krediidi andmise keeldu ja see võetakse üle VÕS § 404

lõikesse 12. Artikkel 19 reguleerib krediidivõimelisuse hindamisel kasutatavaid andmebaase,

15

sellest sättest tulenevad krediidiandjatele tulenevad kohustused võetakse üle VÕS §-i 4034,

andmekogude pidamisele kohalduvad reeglid võetakse eelnõuga üle IKS §-i 101 ja see kohaldub

nii või teisiti seoses kõigi tarbijakrediidilepingutega, sh VÕS § 407 lõikes 4 nimetatud

tarbijakrediidilepingutega. Artikkel 25 käsitleb spetsiifiliselt just maksekonto jäägi ületamise

lepinguid ja sellest tulenevad reeglid nähakse ette VÕS § 407 lõigetes 4–44. Artikkel 31 näeb

liikmesriikidele ette kohustuse luua meetmed intressi, krediidi kulukuse määra või krediidi

kogukulu piiramiseks. Eesti õiguses on nähtud ette maksimaalne lubatav krediidi kulukuse

määr, see regulatsioon on sätestatud VÕS §-s 4062. Artikkel 35 näeb ette võlgnevuse

restruktureerimise meetmed, see võetakse eelnõuga üle VÕS §-s 4161 tehtavate muudatusega.

Artikkel 36 reguleerib võlanõustamisteenust. Neid ei reguleerita VÕS-is, vastav regulatsioon

on ette nähtud sotsiaalhoolekandeseaduses ja seal ei ole kohaldamisala piiranguid, mis välistaks

selle kohaldumise VÕS § 407 lõikes 4 nimetatud arvelduskrediidilepingutele. Artikkel 39

reguleerib õiguste loovutamist, Eestis on see üle võetud VÕS §-i 412.

Artikli 2 lõike 4 punktis b on ette nähtud liikmesriigi valikuõigus selle kohta, kas kohaldada

arvelduskrediidilepingutele, millega krediidiandja lubab tarbijal maksekonto jääki ületada,

artiklis 18 sätestatud reegleid vastutustundliku laenamise kohta. Justiits- ja Digiministeerium

küsis selle kohta enne eelnõu koostamist huvirühmadelt arvamust. Valdav osa vastanutest toetas

reeglite ühetaolist kohaldamist kõigile arvelduskrediidilepingutele. Seetõttu nähakse eelnõus

ette viide VÕS §-le 4034 tervikuna, mitte üksnes nendele lõigetele, millega võetakse §i 4034 üle

artikkel 19. Arvestades aga VÕS § 407 lõikes 4 nimetatud lepingute olemust (krediidiandja

lubab faktiliselt maksekonto jääki ületada), toimub tarbija krediidivõimelisuse hindamine juba

makseteenuse lepingu sõlmimisel, mille puhul on võimalik ka kontojäägi ületamine. Mõeldud

ei ole seda, et krediidivõimelisuse hindamine peaks toimuma enne iga üksikut kontojäägi

ületamist.

VÕS § 403 lõige 53 tunnistatakse kehtetuks,kuna uus direktiiv ei näe ette võimalust välistada

tarbijakrediidi regulatsiooni kohaldumisalast tarbijakrediidilepingud, mille kohaselt tuleb

krediit tagasi maksta kolme kuu jooksul ning mille puhul tuleb maksta kõigest tähtsusetuid

tasusid. Lõige 53 põhines senise direktiivi artikli 2 lõike 2 punkti f teisel poolel, millele vastavat

välistust uues direktiivis ei ole (vt ka § 407 selgitusi).

VÕS § 403 lõige 6 tunnistatakse kehtetuks, kuna uus tarbijakrediidi direktiiv ei näe ette sellist

kollisiooninormi. Lõige 6 reguleerib sisuliselt tarbijakrediidilepingule kohalduvat õigust.

Euroopa Liidus määratakse aga lepingule kohalduv õigus kindlaks Euroopa Parlamendi ja

nõukogu määruse (EÜ) nr 593/2008 ehk nn Rooma I määruse alusel.13 Uus tarbijakrediidi

direktiiv ei sisalda kohalduva õiguse reegleid. Seetõttu ei ole VÕS § 403 lõige 6 Rooma I

määruse kõrval asjakohane. Eelnõuga tehakse seega ettepanek tunnistada see säte kehtetuks.

Rooma I määruse artikkel 6 näeb üldreeglina ette, et tarbija ja ettevõtja vaheline leping, sh

tarbijakrediidileping, on reguleeritud selle riigi õigusega, kus on tarbija harilik viibimiskoht,

tingimusel et kutseala esindaja:

a) teostab oma majandus- või kutsetegevust riigis, kus on tarbija harilik viibimiskoht, või

b) kutseala esindaja suunab mis tahes viisil sellised tegevused kõnealusesse riiki või

mitmesse riiki, mille hulka kuulub ka kõnealune riik,

ning et leping jääb nende tegevuste raamesse.

13 Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EÜ) nr 593/2008 lepinguliste võlasuhete suhtes kohaldatava õiguse

kohta (Rooma I ). Vt ka R. Piir, K. Sein, Law Applicable to Consumer Contracts: Interaction of the Romem I

Regulation and EU-directive-based Rules on Conflicts of Laws, Juridica International 2016, lk 63–70.

16

Isegi juhul, kui pooled sõlmivad kokkuleppe kohalduva õiguse kohta, et või selline valik siiski

põhjustada tarbija ilmajätmist kaitsest, mis on talle ette nähtud selliste sätetega, millest ei saa

kokkuleppel kõrvale kalduda selle õiguse alusel, mis oleks kohaldunud valiku puudumisel.

Tarbija kaitseks piisab Rooma I määruse artiklist 6 ja artikli 3 lõikest 4. Eelnõuga kavandatava

muudatusega ei halvendata kuidagi tarbija õiguslikku positsiooni.

Paragrahvi 403 täiendatakse lõikega 7, milles sätestatakse uue direktiivi artikli 2 lõike 2

punkti h esimesele lõigule vastav välistus teatud tingimustele vastava tasuta maksetähtpäeva

ajatamise kohta.

Uue direktiivi kohaldamisalasse on üldreeglina hõlmatud ka lepingud, mida pakutakse tarbijale

intressita ning ilma muid tasusid nõudmata, sh tasuta maksetähtpäeva ajatamised. Komisjoni

mõjuhinnangus on märgitud, et vaatamata sellele, et intressivabad laenud võivad tunduda

mugavad ja nendega seotud kulud on väikesed või puuduvad üldse, sest laenuandjale maksab

kaupmees, võivad nendega siiski kaasneda suured tasud hilinenud või tegemata jäänud maksete

eest. Risk seisneb selles, et tarbijad on sageli halvasti informeeritud krediiditingimustest, mis

on tähtaegades tihtipeale väga ranged. Lisaks sellele soodustavad sellised finantstooted kiireid

otsuseid, ahvatledes tarbijaid liigsete kulutuste tegemisele ja seades nad ohtu, kui nad võtavad

rahalisi kohustusi, mida nad ei pruugi olla võimelised täitma. Muret riigisisesel tasandil näitab

osa liikmesriikide otsus kohaldada teatavaid direktiivi sätteid kõikide tarbijakrediitide suhtes

olenemata sellest, kas kohaldub ka intressi tasumise kohustus.14

Liikmesriikidele on siiski jäetud võimalus teatud piiratud maksete edasilükkamise juhud

tarbijakrediidi regulatsiooni alt välistada. Uue direktiivi artikli 2 lõike 2 punkti h kohaselt ei

kohaldata direktiivi lepingute suhtes, mille puhul:

i. kauba tarnija või teenuse osutaja annab, ilma et kolmas isik pakuks krediiti,

tarbijale aega kõnealuse tarnija tarnitud kauba või teenuse osutaja osutatud

teenuse eest tasumiseks;

ii. ostuhind tasutakse intressivabalt ja muude tasudeta ning üksnes tarbija

makstavate piiratud tasudega maksete hilinemise korral vastavalt riigisisesele

õigusele;

iii. ostuhind tuleb tasuda täies ulatuses 50 päeva jooksul alates kauba tarnimisest

või teenuse osutamisest.

Põhjenduse 17 kohaselt on selline tasumise edasilükkamine äritava, mida kasutatakse tavaliselt

selleks, et võimaldada tarbijatel tasuda alles pärast kauba või teenuse saamist, ja see on

tarbijatele kasulik, näiteks on kasulik raviarvete korral võimaldatav tasumise edasilükkamine,

kui haiglad annavad tarbijatele aega ravikulude tasumiseks.

Justiits- ja Digiministeerium küsis huvirühmade arvamust eeltoodud välistuse kasutamise

kohta. Justiits- ja Digiministeeriumile esitatud tagasisides toetas regulatsiooni, milles kõik

maksetähtaja tasuta edasilükkamised on välistatud tarbijakrediidi regulatsiooni alt,15 või oli

avatud tasuta tasumise edasilükkamise välistuse kohaldamise (või üldiselt tasuta tasumise

14 Commission staff working document impact assessment report. Accompanying the Proposal for a directive of

the European Parliament and of the Council on consumer credits. Brussels, 30.6.2021 SWD (2021) 170 final, lk

12. 15 See lahendus ei ole küll direktiivi kohaselt võimalik.

17

edasilükkamise juhtude) suhtes (art 2 lg 2 p h) enamik vastajatest (Rahandusministeerium,

Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium, Tartu Ülikool, Finance Estonia,

Finantsinspektsioon, Eesti Pangaliit, ITL, Eesti Kaubandus-Tööstuskoda, EKAL). Vastajad

leidsid, et see lahendus võimaldaks anda ettevõtjatele piisavalt paindlikkust ja kaitseks samas

tarbijate huvisid. Vastustes leiti, et kui asuda selliseid olukordi tarbijakrediidiga samadel

põhimõtetel reguleerima, muutub taoliste lisavõimaluste pakkumine lisanduva halduskoormuse

ja lisakohustuste tõttu ebaotstarbekaks. Viimati nimetatu kahandab omakorda tarbijaile

pakutavaid soodsaid lisavõimalusi ja kahjustab seeläbi nende huve.

Välistust ei toetanud maakohtud koos Tallinna Ringkonnakohtuga, põhjendades, et igasugune

tasumise tähtpäeva edasilükkamine, kontojäägi ületamine jms on võlgu elamine ja peaks olema

läbimõeldud. Kohtud leiavad, et ka siis, kui sellega ei kaasne lisakulusid, on see tarbija jaoks

ohtlik, sest ahvatleb tegema üle jõu käivaid kulutusi lootuses, et järgmise kuu palgast makstakse

tagasi, andmata aru, et kui kuupalgast sellisteks kulutusteks ei jätku, ei jätku nendeks suure

tõenäosusega ka järgmise kuu palgast. Praktikas on inimesed makseraskustesse sattunud just ka

tasuta järelmaksuga, sest järgmisel kuul ollakse olukorras, kus eelmise kuu ostud tuleb kinni

maksta, palgast selleks ei jätku ning siis võetakse juba kallist tarbimislaenu.

Nn intressivabade laenude hõlmamise suhtes skeptiline seisukoht sisaldus ka 16.09.2021

kinnitatud Vabariigi Valitsuse seisukohtades direktiivi eelnõu kohta (p 5.2.1), kus väljendati

kahtlust, kas selliste lepingute täielik hõlmamine oleks õigustatud ja proportsionaalne. 16

Menetluse käigus leiti tasakaalustatum lahendus, jättes teatud lepingud kohaldamisalast välja

ning võimaldades sellistele lepingutele mitte kohaldada kõiki direktiivi sätteid.

Eelnevast tulenevalt on otsustatud eelnõuga kohaldada täies ulatuses artikli 2 lõike 2 punkti h

välistust maksetähtpäeva tasuta edasilükkamiste puhuks eesmärgiga vältida ettevõtjatele

ebaproportsionaalse koormuse panemist, mis võiks takistada tarbijatele vajadusel pakkumast

soodsamaid võimalusi oma kulude jaotamiseks. Õigeaegse tagasimaksmise korral on tarbijale

pakutav võimalus teatud ajaks makse tasuta ajatada oluliselt odavam kui enamik alternatiivseid

reguleeritud krediiditooteid. Arvesse tuleb võtta, et tegemist on ka üsna kitsa erandiga, mistõttu

on kuritarvituste oht vähetõenäoline.

Eelnevast tulenevalt täiendatakse VÕS §-i 403 lõikega 7, mille kohaselt võlaõigusseaduse 22.

ptk teises jaos sätestatut ei kohaldata krediidilepingule, mille puhul ettevõtja võimaldab enda

müüdava või pakutava asja, teenuse või muu lepingueseme eest tasumisel maksetähtpäeva

tasuta edasilükkamist, kui:

1) kolmas isik ei paku asja, teenuse või muu lepingueseme finantseerimiseks krediiti;

2) maksetähtpäev on kuni 50 päeva alates asja, teenuse või lepingueseme üleandmisest või

osutamisest;

3) tasumisega viivitamisel võib tarbijalt nõuda vaid viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses

sätestatud määras ja võla sissenõudmiskulusid vastavalt §-le 1132.

See tähendab, et ettevõtjad, kes enda kaupade müümisel või teenuste pakkumisel (nt

hambaarstid hambaraviteenuse pakkumisel või elektroonikakauplus külmkapi müümisel)

võimaldavad tarbijal maksetähtaega veidi edasi lükata või maksed teatud perioodile jaotada, ei

16 Eesti seisukohad tarbijakrediidi direktiivi muutmise algatuse kohta - COM(2021) 347. Arvutivõrgus

kättesaadav: https://www.riigikogu.ee/tegevus/dokumendiregister/dokument/d3e71f8d-a5a5-4115-a323-

6a622d9043bf/eesti-seisukohad-tarbijakrediidi-direktiivi-muutmise-algatuse-kohta---com2021-347/

(15.05.2026).

18

pea järgima direktiivis sätestatud reegleid. Välistuse kohaldamisega soovitakse vältida

ettevõtjatele ebamõistliku koormuse panemist, mis võiks vähendada tarbijatele soodsamate

maksevõimaluste pakkumist. See ei tähenda aga, et tarbijatel puuduks sellistel juhtudel

igasugune kaitse, kuna horisontaalsed tarbijakaitsereeglid (näiteks tarbijaõiguste direktiivist

tulenev lepingueelse teabe ning sidevahendi abil sõlmitud lepingu puhul taganemisõiguse

regulatsioon, tüüptingimuste direktiivist tulenev ebaõiglaste tüüptingimuste regulatsioon,

ebaausate kaubandustavade direktiivist tulenevad piirangud ebaausatele kaubandusvõtetele jne)

pakuvad tarbijatele sellistel juhtudel vajaliku kaitse.

Sellised tasuta maksetähtpäeva edasilükkamised on direktiivi kohaldamisalast välistatud vaid

juhul, kui täidetud on kõik direktiivis ette nähtud eeldused.

Esiteks on oluliseks tingimuseks välistuse kohaldamiseks direktiivi kohaselt, et kolmas isik ei

paku asja, teenuse või muu lepingueseme finantseerimiseks krediiti. Selle erandiga sooviti

eelkõige hõlmata „osta nüüd, maksa hiljem“ ehk lisakuludeta järelmaksu (ingl buy now, pay

later, BNPL) ärimudeleid. Tegemist on ärimudeliga, mille puhul krediidiandja sõlmib tarbijaga

krediidilepingu, mille ainsaks eesmärgiks on kaupade või teenuste ostmise finantseerimine

kauplejate või teenuse osutajate kaudu. 17 Selliste nn intressivabade makseviiside puhul

finantseeritakse tarbija ostu formaalselt seotud intressivaba laenuga, mille tasu on tegelikult

hõlmatud kaupleja või teenusepakkuja vastusooritusega. Tarbija poolt makstav laenusumma

vastab seega küll kauba või teenuse hinnale, kuid krediidiandja ei maksa kauplejale kogu

saadud summat, vaid jätab endale osa summast teenustasuna.

Eesti pakub selliseid teenuseid näiteks Esto AS, Inbank AS, Placet Group OÜ, AS LHV pank,

Monefit Split. Samuti pakuvad selliseid makselahendusi rahvusvahelised ettevõtjad nagu

Klarna, Afterpay ja Affirm. Lisakuludeta järelmaksu võimalused on muutunud turul üha

populaarsemaks. Lisakuludeta järelmaksu pakkujad reklaamivad kauplejatele sellist

maksevõimalust kui olulist konkurentsieelist. Näiteks tuuakse välja, et kiiresti kasvanud

hindade ja intressimäärade ning sellega kaasneva majandusliku ebakindluse taustal on

suurenenud võimalus kaup kohe kätte saada, ent selle eest hiljem tasuda populaarseks

alternatiiviks tavapärase järelmaksu kõrval. Lisaks on toodud, et osamaksete populaarsus

kasvab suuresti nooremate ostlejate eestvedamisel, kellest pea pooled on kasutanud või

plaanivad kasutada järgnevatel aastatel osamakseteenust. Seega tuuakse välja, et e-

kaupmehena, kelle üheks sihtgrupiks ja pealekasvavaks kliendiks on just noored, on

osamaksevõimaluse pakkumine vaat et kohustuslik konkurentsis püsimiseks. Lisakuludeta

järelmaksu olukorrad on edaspidi tarbijakrediidi regulatsiooni kohaldamisalas, st sellisel juhul

VÕS § 403 lõikes 7 sätestatud välistust kasutada ei saa.

Teiseks ei tohi maksetähtaeg olla pikem kui 50 päeva. See tähtaeg hakkab kulgema kauba,

teenuse või muu hüve saamisest, mitte näiteks lepingu sõlmimisest või arve esitamisest. Seega

kui näiteks reisikorraldaja võimaldab reisi eest tasuda osamaksetena ka poole aasta jooksul enne

reisi algust, ei langeks see olukord direktiivi kohaldamisalasse. Seega igal juhul on tagatud, et

tarbijal oleks võimalik enne kaup kätte saada ja sellega tutvuda, ilma et selline leping langeks

tarbijakrediidi regulatsiooni kohaldamisalasse. Samuti on Euroopa Komisjon selgitanud, et

hind ei pea olema tasutud ühe korraga, st hind võidakse tasuda ka osamaksetena. Oluline on, et

kogu hind tuleks lõpuks tasuda 50-päevase tähtaja jooksul.

17 Põhjendus 16.

19

Kolmandaks eelduseks lõikes 7 toodud erandi kohaldamisel on see, et hinna tasumise kohustuse

edasilükkamine on tarbija jaoks tasuta, st kaupleja või teenusepakkuja ei tohi selle eest küsida

intressi ega muid tasusid. Lisaks sellele on erandi kohaldamise eelduseks see, et tarbijapoolse

lepingurikkumise korral on kauplejal võimalus tarbijalt nõuda vaid seadusega piiratud tasusid.

Nii nähakse lõikes 7 ette, et tasumisega viivitamise korral võib tarbijalt nõuda vaid viivist VÕS

§ 113 lõike 1 teises lauses sätestatud määras ning võla sissenõudmiskulusid vastavalt VÕS §le

1132. Muude tasude nõudmine maksetega viivitamise korral ei ole lubatud. Piirangu eesmärgiks

on välistada võimalus, et tarbija poolt kohustuse rikkumine muutuks ettevõtjatele omaette tulu

teenimise allikaks.

Paragrahvi 403 täiendatakse lõikega 8, milles sätestatakse uue direktiivi artikli 2 lõike 2

punkti h teisele lõigule vastav välistus.

Rangemad reeglid on ette nähtud tasumise edasilükkamise võimaldamise juhtudele, mida

pakuvad kaupade tarnijad või teenuste osutajad, kes ei ole soovituses 2003/361/EÜ määratletud

mikro-, väike- või keskmise suurusega ettevõtjad. Lisaks kohaldub eriregulatsioon juhul, kui

sellised ettevõtjad pakuvad Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi (EL) 2015/1535 artikli 1

lõike 1 punkti b tähenduses infoühiskonna teenuseid, mis seisnevad tarbijatega kaupade

müügiks või teenuste osutamiseks sidevahendi abil lepingute sõlmimises direktiivi 2011/83/EL

artikli 2 punkti 7 tähenduses.

Sellisel juhtudel kohaldatakse artikli 2 lõike 2 punkti h teise lõigu kohaselt direktiivi

reguleerimisalast väljajätmist üksnes juhul, kui on täidetud järgmised tingimused:

i. kolmas isik ei paku ega osta krediiti;

ii. tasuda tuleb täies ulatuses 14 päeva jooksul alates kauba tarnimisest või

teenuse osutamisest;

iii. ostuhind tasutakse intressivabalt ja muude tasudeta ning üksnes tarbija

makstavate piiratud tasudega maksete hilinemise korral vastavalt riigisisesele

õigusele.

Põhjenduses 17 on selgitatud, et sellised suured internetipõhised kaubatarnijad ja

teenuseosutajad, võttes arvesse nende finantssuutlikkust ja võimet suunata tarbijaid

impulsiivostude tegemisele ja võimalikule ületarbimisele, saaksid eespool kirjeldatud üldise

välistuse tingimuste rakendamise korral pakkuda tasumise edasilükkamist väga ulatuslikult ja

ilma tarbijatele kaitsemeetmeid pakkumata ning nõrgestaksid ausat konkurentsi muude

kaubatarnijate või teenuseosutajatega. Viidatud rangemad tingimused võimaldaksid aga

tarbijatel teha makseid mugavalt kahe nädala jooksul, tagades samal ajal, et kui suured

internetipõhised kaubatarnijad või teenuseosutajad soovivad anda suures mahus krediiti pikema

aja jooksul, kohaldatakse nende suhtes direktiivis sätestatut.

Lõikes 8 toodud rangemad reeglid kohalduvad ettevõtjatele, kes ei ole mikro-, väike- ega

keskmise suurusega ettevõtjad komisjoni soovituse 2003/361/EÜ tähenduses. Viidatud määruse

kohaselt kuuluvad mikroettevõtete ning väikeste ja keskmise suurusega ettevõtete (VKEd)

kategooriasse ettevõtted, millel on vähem kui 250 töötajat ja mille aastakäive ei ületa 50 miljonit

eurot ja/või aastabilansi kogumaht ei ületa 43 miljonit eurot.

Teiseks kohalduvad vastavad reeglid juhul, kui selline ettevõtja pakub Euroopa Parlamendi ja

nõukogu direktiivi (EL) 2015/1535 artikli 1 lõike 1 punkti b tähenduses infoühiskonna

teenuseid, mis seisnevad tarbijatega kaupade müügiks või teenuste osutamiseks sidevahendi

abil lepingute sõlmimises direktiivi 2011/83/EL artikli 2 punkti 7 tähenduses.

20

Infoühiskonna teenuseks on infoühiskonna teenuse seaduse § 2 punkti 1 kohaselt teenus, mida

osutatakse majandus- või kutsetegevuse raames teenuse kasutaja otsesel taotlusel ja mille puhul

andmeid töödeldakse, säilitatakse ja edastatakse digitaalkujul andmete töötlemiseks ja

säilitamiseks mõeldud elektrooniliste vahendite abil, kusjuures osapooled ei viibi üheaegselt

samas kohas. Infoühiskonna teenus peab olema täielikult üle kantud, edastatud ja vastu võetud

elektrooniliste sidevahendite abil. Infoühiskonna teenus ei ole faksi ega telefonikõne abil

edastatud teenus ega televisiooni- või raadioteenus. Infoühiskonna teenuse seaduses

defineeritud infoühiskonna teenuse mõiste tugineb direktiivi 2015/1535 artiklile 1.

Sidevahendi abil sõlmitud lepingu mõiste on sätestatud VÕS §-s 52, millega on võetud Eesti

õigusesse üle direktiivi 2011/13/EL (s.o tarbija õiguste direktiivi) artikli 2 punkt 7. Sätte

kohaselt loetakse sidevahendi abil sõlmitud lepinguks ettevõtja ja tarbija vahelist lepingut, kui

leping sõlmitakse selliste lepingute sõlmimiseks kasutatavas turustus- või teenindussüsteemis;

ettevõtja ja tarbija ei viibi lepingu sõlmimisel ühel ajal koos samas kohas ja lepingupoolte

tahteavaldused lepingu sõlmimiseks, sealhulgas tarbija tahteavaldus võtta endale lepingulised

kohustused, edastatakse eranditult üksnes sidevahendi abil.

See tähendab, et lõikes 8 toodud rangemad reeglid kohalduvad juhul, kui eespool viidatud

ettevõtjad pakuvad kaupu või osutavad teenuseid tarbijale veebilehe või muu elektroonilise

vahendi teel, näiteks e-poes. Füüsilises poes toimuvate ostude puhul ei kohaldu lõikes 8 toodud

rangemad nõuded, vaid üldised nõuded, mis on ette nähtud lõikes 7. Eesmärgiks oli hõlmata

kohaldamisalasse suured tugeva turujõuga internetipõhised kaubatarnijad, nagu Amazon –

kellel on ligipääs väga suurele hulgale tarbijatele –, et tagada piisav tarbijakaitsetase.

Kolmandaks tingimuseks lõike 8 punkti 1 kohaselt on, et kolmas isik ei paku ega osta krediiti.

Euroopa Komisjoni selgituste kohaselt seisneb krediidi „pakkumise“ ja „ostmise“ erinevus

selles, et krediidi pakkumise korral osaleb krediidiandja tehingus enne lepingu sõlmimist,

pakkudes tarbijale võimalust lepingu eseme finantseerimiseks (nt lisakuludeta järelmaksu

pakkujad). Krediidi ostmise all on mõeldud olukordi, kus müüja või teenuseosutajaga nõue

tarbija vastu loovutatakse kolmandale isikule. Euroopa Liidu seadusandja on leidnud, et suured

ettevõtjad kasutavad sellist finantseerimise võimalust tihedamini ning et tagada tarbijate kaitse,

tuleks ka sellistele juhtudele tarbijakrediidi regulatsiooni kaitsemeetmeid kohaldada.

Erinevalt lõikes 7 sätestatust ei tohi lõike 8 punkti 2 kohaselt maksetähtpäev olla pikem kui 14

päeva alates asja, teenuse või muu lepingueseme üleandmisest või osutamisest. Sarnaselt lõikele

7 võib lõike 8 punkti 3 kohaselt tarbijapoolse lepingurikkumise korral tarbijalt nõuda vaid

seadusega piiratud tasusid: viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud määras ja võla

sissenõudmiskulusid vastavalt VÕS §-le 1132.

Paragrahvi 403 täiendatakse lõikega 9, millega kasutatakse direktiivis liikmesriikidele jäetud

võimalust mitte kohaldada direktiivis kindlaks määratud piiratud hulka sätteid, mis on seotud

reklaami, lepingueelse teabe ja lepinguteabega, et vältida krediidiandjate tarbetut koormust,

võttes arvesse turu eripära ja selliste krediidilepingute eriomadusi, näiteks nende lühemat

kestust, tagades samal ajal tarbijakaitse kõrgema taseme (põhjendus 15).

Uue tarbijakrediidi direktiivi artikli 2 lõike 8 kohaselt võib liikmesriik artikli 8 lõike 3 punkte

d, e ja f, artikli 10 lõiget 5, artikli 11 lõiget 4 ning artikli 21 lõiget 3 mitte kohaldada ühe või

mitme järgmise krediidilepingu suhtes:

a) krediidilepingud, mille krediidi kogusumma on vähem kui 200 eurot;

21

b) krediidilepingud, mille puhul krediiti antakse intressivabalt ja muude tasudeta;

c) krediidilepingud, mille tingimuste kohaselt tuleb krediit tagasi maksta kolme kuu

jooksul ja mille eest tuleb tasuda kõigest väheolulisi tasusid.

Justiits- ja Digiministeerium küsis enne eelnõu koostamist huvirühmade arvamust, kas ja

millistel juhtudel oleks eeltoodud välistuse kasutamine põhjendatud. Justiits- ja

Digiministeeriumile esitatud tagasiside erines: oli huvirühmasid, kes pooldasid kõikide viidatud

krediidilepingute puhul kergema režiimi ettenägemist, neid, kes leidsid, et vältida tuleks erisuste

kehtestamist, ja neid, kes toetaksid teatud krediidilepingutele kergema režiimi kohaldamist

(intressivabade laenudele erireeglite kehtestamist toetasid Tartu Ülikool, Majandus- ja

Kommunikatsiooniministeerium) või loetelust teatud sätete kohaldamata jätmist

(Rahandusministeerium ja Finantsinspektsioon toetasid reklaami puudutava regulatsiooni

kohaldamata jätmist). Viimati nimetatu kohta olgu märgitud, et direktiivi läbirääkimistel

rõhutati, et suurema harmoneerimise tagamiseks saavad liikmesriigid valida vaid selle vahel,

millistele kolmest krediidilepingust kohaldatakse kergemat režiimi, kuid mitte seda, milliseid

sätteid kohaldatakse. See tähendab, et kohaldada tuleb kas kõiki artikli 2 lõike 8 sätteid või

mitte ühtegi neist.

Eesti kogemus on näidanud, et ka väga väike, kuid samas kallis laen võib osutuda

majanduslikult halvas seisus oleva tarbija jaoks probleemseks. Kiirlaenudega ilmnenud

probleemide tõttu kaotati tarbijakrediidi regulatsioonis varem kehtinud summa alampiir. Siinse

eelnõu koostamisel lähtutakse juba tehtud poliitilisest otsusest, et väiksemaid laene ei peaks

kohtlema erinevalt, kuna ka nendega kaasnevad olulised riskid. Rohkem toetust piiratud

teavitamiskohustuste kehtestamisele avaldati intressi- ja muude tasudeta krediidilepingute

puhul, mis varem on täielikult olnud tarbijakrediidi reguleerimisalast välistatud. Vastuses

märgiti, et kui asuda selliseid olukordi tarbijakrediidiga samadel põhimõtetel reguleerima,

muutub taoliste lisavõimaluste pakkumine lisanduva halduskoormuse ja lisakohustuste tõttu

ebaotstarbekaks. Viimati nimetatu kahandab omakorda tarbijaile pakutavaid soodsaid

lisavõimalusi ja kahjustab seeläbi ka tarbijate huve. Nendel kaalutlustel on Justiits- ja

Digiministeerium lõikes 9 välja pakkunud välistuse, mis on ette nähtud direktiivi artikli 2 lõike

8 punktis b.

Nii tehakse eelnõuga ettepanek mitte kohaldada intressi- ja muude tasudeta krediidilepingute

puhul VÕS § 4031 lõikes 2 ja § 404 lõike 2 punktis 12 sätestatut, direktiivis vastavad nendele

artikli 10 lõige 5 ja artikli 21 lõige 3. Lisaks täiendatakse artikli 2 lõike 8 punktis b sätestatud

välistuse reklaami puudutavas (art 8 lg 3 p-d d, e ja f) reklaamiseadust. Vt eelnõukohane RekS

§ 29 lõige 12.

Lõikes 9 toodud intressi ja muude tasude vabad tarbijakrediidilepingud on tulenevalt VÕS §-s

402 muutunud tarbijakrediidi mõistest nüüd tarbijakrediidi regulatsiooni kohaldamisalas.

Võrreldes kehtiva õigusega tõuseb selliste lepingute puhul tarbijakaitsetase, sest varem ei

kehtinud neile tarbijakrediidi reeglid üldse. Kuid arvestades tasuta lepingutega seotud

väiksemaid riske tarbijale, siis ei kohaldata neile kõiki VÕS-s ja RekS-s sätestatud

teavitamisnõudeid. Nii on tagatud mõistlikum tasakaal krediidiandja ja tarbija huvide vahel.

Krediidiandjale ei tekitata ülemäärast bürokraatiat, samas ei koormata tarbijat liigse teabega,

mis ei pruugi tasuta lepingu puhul tema jaoks lisandväärtust omada.

Eraldi väärib märkimist, et kuigi artikli 2 lõike 8 punktis viidatakse ka artikli 11 lõike 4

mittekohaldumisele, siis artikkel 11 kohaldub üksnes artikli 2 lõigetes 6 ja 7 nimetatud

lepingutele. Artikli 2 lõiked 6 ja 7 näevad liikmesriigile ette võimaluse kohaldada direktiivist

22

tulenevaid reegleid piiratud ulatuses kindla liikmesusega organisatsioonidele ja juba tekkinud

makseviivituste korral. Eestis on otsustatud neid erandeid mitte rakendada, seetõttu ei looda ka

teavitamise kohta erireeglit artikli 11 ülevõtmiseks ja sellele ei saa viidata kohaldamisala

sätetes.

Selgituseks tuleb märkida, et sätte kohaldamisala on erinev eelnõukohase § 403 lõike 3 punktis

7 toodud välistusest, mille kohaselt ei kohaldata VÕS 22. ptk 2. jaos sätestatut

krediidilepingutele, mille puhul võimaldatakse sissenõutavaks muutunud kohustuse

maksetähtpäeva tasuta edasilükkamist. Maksetähtpäeva edasilükkamise juhtumid, milles

lepitakse kokku pärast võlgnevuse tekkimist, on tarbijakrediidi jaost üldse välistatud. Lõikes 9

sätestatu kohaldub aga n-ö algusest peale ilma intressita antud tarbijakrediitidele, need on

tarbijakrediidi reeglite kohaldamisalas, kuid selle erandiga, et neile ei kohaldu lõikes 9

nimetatud teavitamise reeglid.

Samuti on kõnealuse sätte kohaldamisala erinev VÕS § 403 lõigetest 7 ja 8, mis kohalduvad nn

osta kohe, maksa hiljem toodetele, mille puhul ei ole kolmandat isikut finantseerijana vahel ja

maksmine toimub vastavalt lõike 7 puhul hiljemalt 50 päeva jooksul lepingueseme

üleandmisest ning lõike 8 puhul hiljemalt 14 päeva jooksul lepingueseme üleandmisest ning

tarbijale nõutakse makseviivituse korral üksnes piiratud tasusid. Kui tegemist on lõigetes 7 ja 8

toodud tingimustele vastavate lepingutega, siis ei kohaldu tarbijakrediidi jaos sätestatud reeglid

neile üldse.

Lõike 9 kohaldamisala on võrreldes lõigetega 7 ja 8 laiem selles mõttes, et see ei ole piiratud

üksnes asja, teenuse või muu lepingueseme finantseerimiseks võetava tarbijakrediidiga. Lõike

9 kohaldamisalas on ka tasuta rahasumma kasutada andmine. Samuti võivad lõike 9

kohaldamisalasse langeda sellised nn osta kohe, maksa hiljem tooted, mis peaksid olema

tarbijakrediidi kohaldamisalas, st lõike 7 ja 8 kohaldamise eeldused ei ole täidetud. Teisalt aga

on lõike 9 puhul (erinevalt nn osta kohe, maksa hiljem lepingutest, mis alluvad lõigetele 7 ja 8),

välistatud üksnes teatavad VÕS-i ja RekS-i teavitamise reeglid - VÕS § 4031 lg 2 ja § 404 lg 2

p 12, RekS § 29 lõige 12.

VÕS § 4031 (Lepingueelne teave)

VÕS § 4031 muutmine on tingitud uue tarbijakrediidi direktiivi artiklis 10 sätestatud

lepingueelse teabe reeglitest, mis erinevad teatud ulatuses senise direktiivi artiklis 5 sätestatud

reeglitest.

Endiselt tuleb lepingueelne teave esitada tarbijale Euroopa tarbijakrediidi standardinfo

teabelehel, mis tagab teabe selge ja arusaadava esitusviisi ja teabe võrreldavuse. Peamiseks

muudatuseks on see, et lepingueelse teabe struktuuri on muudetud selliselt, et teabelehe

esimesel (või vajadusel ka teisel) lehel peab esmalt esitama peamised krediidilepingut

puudutavad andmed, ülejäänud teave esitatakse eristatult järgmistel lehtetel. Lisaks on

direktiivis ette nähtud reeglid, mis sätestavad, millises järjekorras tuleb esitada peamised

andmed juhul, kui neid ei ole võimalik esitada ühel lehel. Selle muudatuse eesmärk on tagada,

et tarbijatel oleks lühiülevaade kogu olulisest teabest ka mobiiltelefoni või tahvelarvuti ekraanil.

Ka juhul, kui tarbija mobiiltelefoni ekraanil teksti n-ö edasi ei keri ja loebki ainult esilehte, on

tagatud, et ta saab sõlmitavast lepingust lühiülevaate, mis sisaldab infot krediidi kogusumma,

lepingu kestuse, intressimäära, krediidi kulukuse määra, tasumisele kuuluva kogusumma,

järelmaksu korral asja või teenuse hinna kohta ilma krediidita, samuti hilinenud maksete kulude

kohta. Uus teabeleht nähakse ette VÕS § 4031 lõike alusel kehtestatud ministri määruse

23

muudatusega. Vastav rakendusakti kavand (nii määruse muudatus kui ka määruse lisana

kehtestatav uus teabeleht) on lisatud käesolevale seletuskirjale (lisa 2).

Senise direktiivi ülevõtmisel jagati lepingueelne teave VÕS §-s 4031 selliselt, et lõikes 1 olid

andmed, mis tuleb kindlasti teabelehel edastada, ning lõikes 2 andmed, mis on asjakohased

ainult teatud juhtudel. Uus direktiiv näeb aga ette kindla järjekorra ning struktuuri, mida tuleb

Euroopa tarbijakrediidi standardinfo teabelehel järgida, et tarbijatel oleks selgem ja kiirem

ülevaade peamisest krediidilepingut puudutavast teabest. Sellest lähtuvalt on eelnõuga lõikesse

1 koondatud tarbijakrediidilepingu põhielemendid, mis tuleb esitada teabelehe esimesel (või

kahel esimesel) lehel, ning lõikes 2 on teave, mis tuleb selgelt eraldi esitada pärast lõikes 1

nimetatud andmeid. Samuti sätestatakse mõned uued teabekohustused, näiteks selle kohta, et

hinda on automatiseeritud töötlemise alusel isikupõhiselt kohandatud (artikli 10 lõike 5 punkt

m).

Uuenduseks on ka see, et tarbija võib valida, millisel andmekandjal ta soovib lepingueelset

teavet saada (art 10 lg 2 ls 1). Lisaks nähakse uue direktiiviga ette, et juhul kui lepingueelne

teave esitatakse tarbijale vähem kui üks päev enne, kui krediidileping või -pakkumine muutub

tarbija suhtes siduvaks, peab krediidiandja edastama ühe kuni seitsme päeva jooksul

krediidilepingu sõlmimisest arvates tarbijale meeldetuletuse taganemisõiguse kohta (art 10 lg 1

lõik 2). Täpsemad selgitused on konkreetsete sätete juures.

VÕS § 4031 lõige 1

VÕS § 4031 lõike 1 muutmine on seotud uue tarbijakrediidi direktiivi artikli 10 lõigete 3 ja 5

ülevõtmisega. Nagu öeldud, eristavad nimetatud lõiked teavet, mis tuleb esitada Euroopa

tarbijakrediidi standardinfo teabelehe esimeses osas (I osa), ning teavet, mis peab asuma

esimese osa teabe järel (II osa). Selliselt struktureeritud lepingueelse teabega on tagatud

tarbijatele suurem ning kiirem selgus tarbijakrediidilepingu põhilistes ning olulisemates

tingimustes. Teabe sisus ei too uus direktiiv kaasa väga olulisi muudatusi, kuid siiski on uues

direktiivis ka täiesti uusi teabepunkte (vt täpsemalt järgnevaid selgitusi).

Lõike 1 teises lauses tehakse paar täpsustust selle kohta, kuidas tuleb teave tarbijale esitada.

Sarnaselt teiste tarbija lepingueelse teavitamise kohustuse sätetega (nt VÕS § 48 lg 1, § 54 lg

1, § 380 lg 1) on direktiivist tulenevalt (art 10 lg 1) sättes täpsustatud, et tarbijale tuleb

lepingueelne teave esitada selgel ja arusaadaval viisil. Teiseks lisatakse täpsustus tulenevalt

artikli 10 lõikest 2, et kogu teabelehel antav teave peab olema ühtemoodi selgelt eristuv. See

tähendab, et teabelehel ei tohiks näiteks osa teavet olla toodud rõhutatuna rasvas kirjas või

vastupidi pisikeses kirjas. Kolmandaks tuuakse eraldi välja, et teave tuleb tarbijale anda tasuta.

See on vajalik uue direktiivi artikli 5 sõnaselgeks ülevõtmiseks.

Uue direktiivi artikli 3 punkt 13 sätestab ka lepingueelse teabe mõiste – see on teave, mis

antakse enne, kui krediidileping muutub tarbija suhtes siduvaks või, kui see on kohaldatav, enne

siduva pakkumise tegemist, ning mida tarbija vajab selleks, et võrrelda eri krediidipakkumisi ja

võtta krediidilepingu sõlmimise üle otsustamisel arvesse kõiki asjaolusid. Vastav mõiste

sisaldub juba VÕS § 4031 lõikes 1, st sätet ei ole vaja eraldi üle võtta.

Teine oluline muudatus lõike 1 teises lauses seondub sellega, mis vormis tuleb teabeleht

tarbijale anda. Põhimõttena on säilinud, et tarbijale tuleb lepingueelne teave esitada püsival

andmekandjal. Püsiva andmekandja mõiste avab artikli 3 punkt 11, mille kohaselt on püsivaks

24

andmekandjaks vahend, mis võimaldab isikul säilitada isiklikult temale suunatud teavet nii, et

see on teabe otstarbele vastava aja jooksul kättesaadav ja muutmata kujul taasesitatav.

Eeltoodule vastab VÕS § 111. Uus direktiiv täpsustab, et teave tuleb tarbijale esitada paberil

või tarbija valitud muul andmekandjal. Seega enne teabe edastamist on tarbijal õigus valida,

millisel püsival andmekandjal ta soovib lepingueelset teavet saada. Ka kehtiva õiguse kohaselt

tuleb teabeleht esitada tarbijale püsival andmekandjal. Eelnõuga lisatakse uue direktiivi

ülevõtmiseks uus reegel, mis annab tarbijale valikuõiguse püsiva andmekandja liigi osas (nt kas

paber, e-kiri vms). See tähendab, et uuest VÕS § 4031 lõikest 1 tuleneb krediidiandjale lisaks

teabelehe esitamise kohustusele kohustus võimaldada tarbijal valida, millisel andmekandjal ta

lepingueelset teavet soovib.

Põhjenduses 34 selgitatakse, et püsiv andmekandja, sealhulgas dokumentide paberversioon

ning koostalitlusvõimeline, kaasaskantav ja masinloetav digiversioon, peaks võimaldama

esitada isiklikult tarbijale suunatud teavet, võimaldama tarbijal säilitada teavet nii, et see on

ligipääsetav hilisemaks kasutamiseks ja teabe eesmärgiga vastavuses oleva aja jooksul,

võimaldama säilitatud teavet muutmata kujul taasesitada ning tagama teabe loetavuse, st et seda

saab lugeda ja sellele viidata. Tarbijatel peaks olema võimalus valida, millisel püsival

andmekandjal nad soovivad teavet saada lepingueelses etapis ja pärast lepingu sõlmimist ning

teatada lepingust taganemisest. Tarbijatel ei tohiks siiski olla võimalik teatada taganemisest ja

nõuda krediidiandjatelt teabe esitamist sellist liiki püsivatel andmekandjatel, mida üldjuhul ei

kasutata. Sellest tulenevalt võib krediidiandja pakkuda ja tarbija valida mõistlikke, praktikas

levinud ja tehniliselt kasutatavaid püsiva andmekandja vorme.

Kolmandaks on oluline, et kui lõike 1 senises tekstis on kasutatud väljendit „krediidiandja või

krediidivahendaja“, siis eelnõuga muudetakse see direktiivi korrektse ülevõtmise tagamiseks

ära ja kasutatakse edaspidi väljendit „krediidiandja ja asjakohasel juhul krediidivahendaja“.

Eelnõule tehtud ekspertiisis on professor Karin Sein toonud välja, et seaduse kehtiv sõnastus ei

lähe kokku uue direktiivi nõuetega, sest uue direktiivi artikli 10 lg 1 (ning ka mitmed muud

direktiivi sätted, nt art 12) kasutavad sõnastust “ning asjakohasel juhul krediidivahendaja”.

Seega sätestab direktiiv krediidivahenduse olukorras teavitamiskohustuse nii krediidiandjale

kui ka krediidivahendajale. 18 Õiguskirjanduse kohaselt vastutavad krediidiandja ja

krediidivahendaja lepingueelse teabe andmise eest solidaarvõlgnikena. 19 See tähendab, et

tarbijat ei ole vaja teavitada topelt, kuid mõlemad vastutavad solidaarselt selle eest, et tarbija

saaks direktiivis ette nähtud lepingueelse teabe ja selgitused. Seetõttu tuleb VÕS § 4031 lg 1

teist lauset vastavalt muuta. Sama selgitas eelnõu autoritele ka Euroopa Komisjon. Seetõttu on

eelnõus lõike 1 teises lauses vastav muudatus välja. Seda, et lepingueelset teavet ei tule esitada

topelt, vaid praktikas täidab kohustuse emb-kumb, kas krediidiandja või krediidivahendaja,

kuid mõlemad vastutavad selle eest, väljendab eelnõu tekstis sõnastus krediidiandja ja

asjakohasel juhul krediidivahendaja.

Lõiget täiendatakse kolmanda lausega, mis sätestab direktiivi artikli 10 lõike 3 alusel, kuidas

peab lõikes 1 märgitud teave olema teabelehel paigutatud – see direktiivi tähenduses

põhielemendiks olev teave peab olema esitatud artikli 10 lõike 3 kohaselt selgelt eristuval viisil

Euroopa tarbijakrediidi standardinfo teabelehe esimeses osas ja ühel lehel. Lõike 11 kohaselt,

kui see pole võimalik, võib teabe esitada kõige rohkem kahel lehel (vt täpsemalt lõike 11

selgitusi).

18 Erandiks on krediidivahendajad, kes tegelevad sellega kõrvaltegevusena, VÕS § 403 lg 1. 19 Sama loogika kehtib ka Saksa õiguses. Vt ka Münchener Kommentar, § 655a vnr 30.

25

Direktiivi põhjenduse 37 kohaselt tuleb selleks, et aidata tarbijatel erinevatest pakkumistest aru

saada ja neid võrrelda, krediidi põhielemendid esitada selgelt eristuval viisil kõnealuse

teabelehe esimesel lehel, mis peaks võimaldama tarbijatel näha esmapilgul kogu olulist teavet,

seda ka mobiiltelefoni ekraanil. Seega digitaalsete vahendite abil lepingute sõlmimise laialdast

levikut arvesse võttes on soovitud tagada, et tarbija jaoks on sõltumata kasutatavast meediumist

võimalik lihtsalt saada ülevaade põhilistest tingimustest ja neid hõlpsasti võrrelda.

Lõike 1 loetelusse tuuakse andmed, mis tuleb artikli 10 lõike 3 alusel esitada Euroopa

tarbijakrediidi standardinfo teabelehe esimeses osas. See tähendab, et osa punkte kehtivas §

4031 lõikes 1 viiakse lõikesse 2, millega võetakse üle direktiivi artikli 10 lõikes 5 sätestatud

andmete loetelu, mis tuleb esitada pärast põhiandmeid. Teisalt lisatakse § 4031 lõikesse 1 teatud

punktid, mida uue direktiivi kohaselt loetake põhiandmeteks ning mis peaksid seega kajastuma

teabelehe esimesel lehel tarbijale parema ülevaate ja võrdluse tagamiseks.

Lühidalt väärib selgitamist ka eelnõus valitud normitehniline lahendus. Kuivõrd soov on teisest

olemasolevast lausest tekitada kaks lauset, siis HÕNTE järgi korrektselt saab seda teha üksnes

nii, et kehtiva redaktsiooni teise lause esimene lauseosa lisatakse uuesti uue teise lausena. Selle

tõttu muutub olemasolev punktloetelu sissejuhatav lause kolmandaks lauseks ja see

sõnastatakse uuesti. Lõiget 1 täielikult uuesti sõnastada ei oleks hea, sest see tähendab, et ka

punktloetelu peaks uuesti sõnastama. Kuivõrd eelnõuga tuleb osad punktid kehtetuks

tunnistada, siis see tähendab, et muutuks ka punktide järjestus. See ei võimaldaks arvestada

senise kirjanduse ega kohtupraktikaga olemasolevate punktide kohta. Seetõttu ei eelistatud

eelnõu koostamisel seda varianti.

VÕS § 4031 lõike 1 punkti 1 muudetakse ja täiendatakse, et võtta kohaselt üle uue

tarbijakrediidi direktiivi artikli 10 lõike 3 punkt a. Sätte sisu oli sätestatud VÕS § 4031 lõike 1

punktis 1 ning lõike 2 punktis 1. Sisuliselt sätteid muudetud ei ole ning need on tõstetud

kõnesolevasse punkti kokku. Säte kohustab teabelehel märkima krediidiandja ja asjakohasel

juhul krediidivahendaja nime. VÕS § 4031 lõike 1 punktis 1 ja lõike 2 punktis 1 toodud kohustus

esitada ka krediidiandja ja asjakohasel juhul vahendaja aadress on viidud lõike 1 punkti 17

(koos täiendavate kontaktandmetega).

VÕS § 4031 lõike 1 punkt 2 viiakse üle sama paragrahvi lõike 2 punkti 9, kuna direktiivi artikli

2 lõike 5 punkti a kohaselt tuleb krediidiliiki puudutav info esitada edaspidi teabelehel

lisateabena, mitte põhiteabena nagu varem.

VÕS § 4031 lõike 1 punkt 4 viiakse üle sama paragrahvilõike 2 punkti 10, kuna direktiivi

artikli 2 lõike 5 punkti b kohaselt tuleb krediidisumma kasutusse võtmise tingimused esitada

edaspidi teabelehel lisateabena, mitte põhiteabena nagu varem.

VÕS § 4031 lõike 1 punkti 8 muudetakse selliselt, et täiendatakse esimese lause sõnastust ning

sätte teine pool viiakse § 4031lõike 2 punkti 11.Uue tarbijakrediidi direktiivi artikli 10 lõike 3

punkti d kohaselt peab teabelehe esimene osa sisaldama teavet intressimäärade kohta ning juhul

kui kohaldatakse erinevaid intressimäärasid, peab teabelehe esimene osa sisaldama teavet

kõikide kohaldatavate intressimäärade kohta. Sama kohustus on sätestatud senise direktiivi

artikli 5 lõike 1 punktis f. Artikli 3 punktis 8 on defineeritud laenuintress – see on fikseeritud

või muutuva määrana väljendatud aastane intressimäär, mida kohaldatakse kasutusse võetud

krediidisummadele.

26

Direktiivi I lisa kohaselt tuleb selles punktis märkida konkreetne intressimäära protsent, kas

tegemist on fikseeritud või muutuva intressimääraga, ning muutuva intressimäära puhul

ajavahemikud, mil intressimäär muutub.

Kehtiv regulatsioon näeb selles punktis ette kohustuse avaldada teavet ka intresside

kohaldamise täpsemate tingimuste kohta. Uue tarbijakrediidi direktiivi kohaselt peab see teave

olema esitatud teabelehe teises osas põhielementide järel ja on seega tõstetud § 4031 lõike 2

punkti 11.

VÕS § 4031 lõike 1 punkt 10 muutmine. Tarbijakrediidi direktiivi artikli 10 lõike 3 punkti i

kohaselt tuleb tarbijat hoiatada maksete tasumata jätmisest tulenevate tagajärgede eest. Säte

vastab senise direktiivi artikli 5 lõike 1 punktile m. Direktiivi sõnastust on vaid täpsustatud

viitega hilinenud maksetele. See tähendab, et hoiatus peab hõlmama ka olukorrad, kus makse

küll lõpuks tehakse, kuid seda ei tehta tähtaegselt. Seetõttu tehakse vastav täpsustus ka VÕS §

4031 lõike 1 punktis 10. VÕS § 4031 lõike 1 punkt 10 kasutab mõistet „viivitatud makse“,

Euroopa standardinfo teabelehel on märgitud „hilinenud makse“ (lisa 2). Need tähendavad sama

asja, seega loetakse VÕS § 403¹ lg 1 p 10 nõue täidetuks, kui vastav teave sisaldub Euroopa

standardinfo teabelehe vastavas lahtris.

VÕS § 4031 lõike 1 punkti 12 muutmine. Uue tarbijakrediidi direktiivi artikli 10 lõike 3 punkti

j kohaselt tuleb tarbijale anda teave taganemisõiguse olemasolu või puudumise kohta ja

asjakohasel juhul taganemistähtaeg. Erinevalt senise direktiivi artikli 5 lõike 1 punktist o on

punkti lisatud „ja asjakohasel juhul taganemistähtaeg“, mistõttu tehakse vastav täiendus ka

VÕS § 4031 lõike 1 punktis 12. Siiski ei ole tegemist sisulise muudatusega, ka senise direktiivi

teabelehel sisaldus viide taganemisõiguse tähtajale.

VÕS § 4031 lõike 1 punkti 13 muutmine. Uue tarbijakrediidi direktiivi artikli 10 lõike 3 punkt

k kohaselt tuleb tarbijat teavitada tema õigusest krediit ennetähtaegselt tagasi maksta ning

asjakohasel juhul krediidiandja õigusest saada ennetähtaegse tagasimakse korral hüvitist. Uue

tarbijakrediidi direktiivi artikli 29 ja VÕS § 411 kohaselt on krediidiandjal õigus nõuda

mõistlikku hüvitist juhul, kui tegemist on fikseeritud intressimääraga.

Kehtiva õiguse kohaselt sisaldab VÕS § 4031 lõike 1 punkt 13ka kohustust avaldada hüvitise

arvutamise viis, kuid uue tarbijakrediidi direktiivi kohaselt antakse teave hüvitise arvutamise

viisi kohta teabelehe teises osas ning eraldi kõnesolevas punktis toodud teabest, mistõttu viiakse

see osa § 4031 lõike 1 punktist 13 sama paragrahvi lõike 2 punkti 14. Muus osas vastab säte

senise direktiivi artikli 5 lõike 1 punktile p.

VÕS § 4031 lõike 1 punkti 14 kehtetuks tunnistamine.Säte näeb ettesenise direktiivi artikli

5 lõike 1 punktis q toodud teabekohustuse anda tarbijale infot andmete kohta, mida on tema

krediidivõimelisuse hindamiseks kasutatud. Punkt vastab uue direktiivi artikli 10 lõike 5

punktis k sätestatule. Kuna uue direktiivi kohaselt peab vastava teabe esitama põhiandmete

järel, viiakse see punkt üle lõike 2 punktiks 15 ja seetõttu tunnistatakse VÕS § 4031 lõike 1

punkt 14 kehtetuks.

VÕS § 4031 lõike 1 punkti 15 kehtetuks tunnistamine. Senise direktiivi artikli 5 lõike 1

punktis r on teabekohustus, millega nähakse ette krediidiandjale kohustus teavitada tarbijat

viimase õigusest saada nõudmise korral tasuta krediidilepingu projekti koopia. Säte vastab

üldjoontes uue direktiivi artikli 10 lõike 5 punktis l sätestatule – täpsustatud on, et projekt tuleb

27

esitada paberil või muul püsival andmekandjal. Kuna uue direktiivi kohaselt peab selle teabe

esitama põhiandmete järel, viiakse punkt üle VÕS § 4031 lõike 2 punktiks 16 ning sama

paragrahvi lõike 1 punkt 15 tunnistatakse kehtetuks.

VÕS § 4031 lõike 1 täiendamine punktiga 16. Uue direktiivi artikli 10 lõike 3 punkti f kohaselt

tuleb lepingueelses teabes esitada konkreetsete kaupade või teenuste eest tasumiseks tasumise

edasilükkamise vormis võetud krediidi puhul ja seotud krediidilepingute puhul konkreetsed

kaubad või teenused ja nende hind kohe tasudes. Sisu poolest vastab see senise direktiivi artikli

5 lõike 1 punktile e, kuid kuna uue direktiivi kohaselt peab see teave olema esitatud teabelehe

esimesel lehel ning enne § 4031 lõikes 2 nimetatud teavet ja sellest eraldi, tunnistatakse VÕS §

4031 lõike 2 punkt 8 kehtetuks ja VÕS § 4031 lõiget 1 täiendatakse vastavalt punktiga 16.

VÕS § 4031 lõike 1 täiendamine punktiga 17.Võetakse üle direktiivi artikli 10 lõike 3 punkt

l, mille kohaselt tuleb lepingueelses teabes esitada krediidiandja asukoha aadress,

telefoninumber ja e-posti aadress ning asjakohasel juhul asjaomase krediidivahendaja asukoha

aadress, telefoninumber ja e-posti aadress.

Sisu osas on jäänud samaks nõue, et teabelehel tuleb esitada krediidiandja ja -vahendaja aadress.

Lisandunud on kohustus esitada ka telefoninumber ja e-posti aadress, mille kaudu on tarbijal

mugavam krediidiandja või -vahendajaga vajadusel ühendust võtta.

VÕS § 4031 lõige 11

VÕS § 4031 täiendatakse lõikega 11, millega täpsustatakse, milline teave tuleb esitada

teabelehe esimesel lehel juhul, kui kõik lõikes 1 loetletud teabe põhielemendid ei mahu ära

ühele lehele. Lõikesse 11 võetakse üle uue direktiivi artikli 10 lõige 4, mille kohaselt tuleb

sellisel juhul esitada teave kõige rohkem kahel lehel ning artikli 10 lõike 1 punktides a–g

viidatud teave kindlasti teabelehe esimeses osas. Artikli 10 lõike 1 punktidele a–g vastavad

eelnõukohase seaduse § 4031 lõike 1 punktid 1, 3, 5, 7–9, 11 ja 16. Sellega soovitakse tagada,

et krediidipakkumiste võrdlemiseks kõige olulisem teave oleks ühtemoodi esitatud.

VÕS § 4031 lõige 2

VÕS § 4031 lõiget 2 muudetakse, et võttaüle uue tarbijakrediidi direktiivi artikli 10 lõige 5,

mille kohaselt peab viidatud sättes toodud teave olema esitatud artikli 10 lõikes 3 sätestatud

põhielementide järel ja sellest märgatavalt eraldi. Sellest tulenevalt tunnistatakse osa seni VÕS

§ 4031 lõike 2 punkte eelnõuga kehtetuks ning viiakse üle VÕS § 4031 lõikesse 1 ning osa

punkte tuuakse VÕS § 4031 lõikest 1 üle lõikesse 2.

Lõikes 2 toodud teabe esitamisele kohalduvad samad nõuded nagu lõikes 1 toodud teabele, st

ka vorminõuded, läbipaistvuse nõuded jm.

VÕS § 4031 lõike 2 punkt 1 tunnistatakse kehtetuks. Vastav teave on eelnõu kohaselt esitatud

sama paragrahvi lõike 1 punktides 1 ja 17.

VÕS § 4031 lõike 2 punkt 8 tunnistatakse kehtetuks.Punktile 8 vastab uue direktiivi artikli

10 lõike 3 punkt f. Teabelehe ümberstruktureerimise tõttu lisatakse samasisuline säte VÕS §

4031 lõike 1 punkti 16 ja4031 lõige 2 punkt 8 tunnistatakse kehtetuks.

28

VÕS § 4031 lõiget 2 täiendatakse punktiga 9, mille kohaselt tuleb teabelehe teises osas esitada

teave krediidilepingu liigi kohta. Säte vastab uue direktiivi artikli 10 lõike 5 punktile a ning

senise direktiivi artikli 5 lõike 1 punktile a. Punkt tuuakse üle § 4031lõike 1 punktist 2 samas

sõnastuses.

VÕS § 4031 lõiget 2 täiendatakse punktiga 10, mis vastab uue direktiivi artikli 10 lõike 1

punktile b, mille kohaselt tuleb teabelehel pärast põhiandmeid esitada tarbijale teave ka krediidi

kasutusse võtmise tingimuste kohta. Punkt tuuakse üle § 4031lõike 1 punktist 4 samas

sõnastuses.

VÕS § 4031 lõiget 2 täiendatakse punktiga 11, mille kohaselt tuleb juhul, kui eri juhtudel

kohaldatakse erinevaid intressimäärasid, teabelehe teises osas esitada tarbijale teave kõikide

intressimäärade ja nende kohaldamise tingimuste kohta. Säte vastab uue direktiivi artikli 10

lõike 5 punktile c ning senise direktiivi artikli 5 lõike 1 punkti f teisele poolele. Punkt tuuakse

üle lõike 1 punktist 8 samal kujul.

VÕS § 4031 lõiget 2 täiendatakse punktiga 12, millega võetakse üle uue direktiivi artikli 10

lõike 5 punkt d, mille kohaselt: kui krediidileping võimaldab krediidisummat kasutusse võtta

mitmel erineval viisil ning seejuures on krediidiga seotud tasud ja laenuintress erinevad ning

krediidiandja kasutab direktiivi III lisa II osa punktis b esitatud eeldust, märgitakse teabelehele,

et asjaomast liiki krediidilepingu muud krediidisumma kasutusse võtmise viisid võivad tuua

kaasa kõrgemad krediidi kulukuse aastamäärad. Säte vastab senise direktiivi artikli 5 lõikele 5,

mis on üle võetud VÕS 4031 lõikes 5, kuid kunavastav teavitus tuleb esitada teabelehel, tuuakse

säte lõikesse 2.

VÕS § 4031 lõiget 2 täiendatakse punktiga 13,milles nähakse ette krediidiandja kohustus

esitada nii krediidi kulukuse määr kui ka krediidi tagasimaksmiseks ja krediidi kogukulu

kandmiseks tehtavate maksete kogusumma tüüpilise näitena. Muudatus on tingitud direktiivi

artikli 10 lõike 5 punkti f ülevõtmisest. Krediidi kulukuse määra ja maksete kogusumma tuleb

esitada VÕS § 4031 lõike 1 punktide 7 ja 9 kohaselt teabelehe esimeses osas.

Põhjenduse 38 kohaselt peaks pakkumiste võimalikult suure läbipaistvuse ja võrreldavuse

tagamiseks lepingueelne teave sisaldama eelkõige krediidi kulukuse aastamäära, mis

määratakse kõikjal liidus kindlaks samal viisil. Kuna krediidi kulukuse määra saab selles etapis

esitada vaid näitena, peaks tegemist olema tüüpilise näitega. Krediidi kulukuse määra

arvutamisel kohalduvad senise direktiiviga samad põhimõtted. Krediidiandja märgib ära kõik

krediidi kulukuse määra arvutamiseks kasutatud andmed ja eeldused. Kui tarbija on teavitanud

krediidiandjat enda eelistatavatest lepingutingimustest, nagu tarbijakrediidilepingu kestus,

krediidisumma või krediidi ülempiir, arvestab krediidiandja tüüpilise näite esitamisel tarbijalt

saadud teavet.

Lisaks tuleks põhjenduse 38 kohaselt näites kasutada vaadeldavale krediidilepingu liigile

iseloomulikku keskmist krediidi kestust ja kogusummat ning arvestada ka selle krediidiga

soetatavaid kaupu, juhul kui see on asjakohane. Tüüpilise näite kindlaksmääramisel tuleks

arvesse võtta ka teatavat liiki krediidilepingute esinemise sagedust konkreetsel turul.

Kui tarbija on teavitanud krediidiandjat tema eelistatavatest lepingutingimustest, nagu

tarbijakrediidilepingu kestus, krediidisumma või krediidi ülempiir, arvestab krediidiandja

tüüpilise näite esitamisel tarbijalt saadud teavet.

29

VÕS § 4031 lõiget 2 täiendatakse punktiga 14, mille kohaselt esitatakse tarbijale teabelehel

vajaduse korral krediidiandja hüvitise arvutamise viis ennetähtaegse tagastamise korral. Säte

vastab uue direktiivi artikli 10 lõike 5 punktile j.

Kehtiva õiguse kohaselt sisaldub vastav kohustus VÕS § 4031 lõike 1 punktis 13, kuid kuna uue

tarbijakrediidi direktiivi kohaselt antakse teave hüvitise arvutamise viisi kohta teabelehe teises

osas, tuuakse vastava teabe andmise kohustus lõike 2 punkti 14.

VÕS § 4031 lõiget 2 täiendatakse punktiga 15,milles sätestatakse tarbija õigus saada

viivitamata ja tasuta teavet tema krediidivõimelisuse hindamiseks kasutatud andmete kohta

vastavalt VÕS § 4034 lõikele 10. Punkt tuuakse § 4031 lõikest 1 lõikesse 2 samal kujul üle. Säte

põhineb uue direktiivi artikli 10 lõike 5 punktil k, mis vastab senise direktiivi artikli 5 lõike 1

punktile q. Teabelehel peab olema märgitud tarbija õigus saada teavet krediidivõimelisuse

hindamiseks kasutatud andmete kohta, mitte aga selliste andmete loetelu.

Nõudeõigus ise ja täpsemad tingimused andmebaaside kohta teabe esitamiseks on sätestatud

direktiivi artikli 19 lõikes 6. Sätte kohaselt nõuvad liikmesriigid, et kui krediiditaotlus lükatakse

tagasi sätte lõikes 1 osutatud andmebaasis sooritatud päringu alusel, teavitab krediidiandja

tarbijat põhjendamatu viivituseta ja tasuta sellise päringu tulemustest ja kasutatud andmebaasi

üksikasjadest ning arvesse võetud andmete liigist. Võrreldes senise direktiiviga lisatakse

kohustus teavitada tarbijat arvesse võetud andmete liigist. Vt täpsemalt VÕS § 4034 lõike 10

selgitusi.

VÕS § 4031 lõiget 2 täiendatakse punktiga 16, milles sätestatakse tarbija õigus saada

nõudmise korral krediidiandjalt tasuta püsival andmekandjal tarbijakrediidilepingu projekti

koopia vastavalt lõikes 6 sätestatule. Punkt on § 4031lõike 1 punktist 15 lõikesse 2 üle toodud.

Säte põhineb uue direktiivi artikli 10 lõike 5 punktil l, mis vastab senise direktiivi artikli 5 lõike

1 punktile r. Uue direktiiviga on täpsustatud vaid seda, et koopia tuleb tarbijale esitada püsival

andmekandjal.

VÕS § 4031 lõiget 2 täiendatakse punktiga 17, millega võetakse üle uue direktiivi artikli 10

lõike 5 punkt m, mille kohaselt tuleb asjakohasel juhul tarbijale esitada teave selle kohta, et

hinda on isikupõhiselt kohandatud andmete automatiseeritud töötlemise, sealhulgas

profiilianalüüsi alusel. Tegemist on uue teabekohustusega tarbijakrediidi direktiivis. Sarnane

kohustus on sätestatud koonddirektiiviga 2019/216120 väljaspool äriruume ja sidevahendi abil

sõlmitavate lepingute puhul (VÕS § 48 lg 1 p 61 ja § 54 lg 1 p 61).

Uue direktiivi artikli 3 punkti 14 kohaselt on profiilianalüüsiks direktiivi mõttes määruse (EL)

2016/679 (IKÜM) artikli 4 punktis 4 määratletud profiilianalüüs. Uue direktiivi artikli 3 lõike

14 täpseks ülevõtmiseks tehakse kõnealuses punktis ka viide IKÜM artikli 4 punktile 4. IKÜM-

i kohaselt on profiilianalüüs igasugune isikuandmete automatiseeritud töötlemine, mis hõlmab

isikuandmete kasutamist füüsilise isikuga seotud teatavate isiklike aspektide hindamiseks,

eelkõige selliste aspektide analüüsimiseks või prognoosimiseks, mis on seotud asjaomase

füüsilise isiku töötulemuste, majandusliku olukorra, tervise, isiklike eelistuste, huvide,

usaldusväärsuse, käitumise, asukoha või liikumisega.

20 Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2019/2161, millega muudetakse nõukogu direktiivi 93/13/EMÜ ning

Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiive 98/6/EÜ, 2005/29/EÜ ja 2011/83/EL, et ajakohastada liidu

tarbijakaitsenorme ja tagada paremini nende täitmine.

30

VÕS § 4031 lg 2 p 17 hõlmab ka osalist automatiseeritud töötlemist. See tähendab, et isegi, kui

vaid ühes etapis hinna kohandamise protsessis on kasutatud automatiseeritud andmetöötlust,

siis peab sellest teavitama. Seda on kinnitanud ka Euroopa Komisjon. Küll aga peavad

automatiseeritud andmetöötluses kasutatavad andmed olema sisulised – kui hinnapakkumise

tegemiseks töödeldakse automaatselt selliseid andmeid, mis ei ole konkreetse hinna

kujundamisel määravad (nt tarbija kontaktandmed kantakse automaatselt krediidiandja

sisemisest infosüsteemist pakkumise plangile vms), siis sellest eraldi teavitama ei pea.

Põhjenduses 46 selgitatakse, et tehisintellekti süsteeme on lihtne mitmesugustes majanduse ja

ühiskonna sektorites kasutusele võtta, sealhulgas piiriüleselt, ning need võivad levida kogu

liidus. Sellega seoses peaksid krediidiandjad ja krediidivahendajad, kui nad isikustavad oma

hinnapakkumist konkreetse tarbija või konkreetse tarbijakategooria jaoks, tuginedes

automatiseeritud otsustele, selgelt teavitama tarbijat, et talle esitletud hinda on isikuandmete,

sealhulgas tuletatud andmete automatiseeritud töötlemise alusel isikupõhiselt kohandatud, et

tarbija saaks ostuotsuse tegemisel võimalikke riske arvesse võtta.

Teabelehel peab tarbijale info andma vaid selle fakti kohta, et hinda on isikupõhiselt kohandatud

andmete automatiseeritud töötlemise alusel. Seega saab teabelehe vastavasse lahtrisse märkida

kas „jah“ või „ei“. Samas IKÜM artikli 14 lõike 2 punkti f kohaselt peavad krediidiandjad ja

krediidivahendajad teavitama pakkumise saanud tarbijaid ka pakkumise isikustamiseks

kasutatud andmeallikatest.21

VÕS § 4031 lõiget 2 täiendatakse punktiga 18, mille kohaselt tuleb tarbijale esitada teave

tarbijakrediidilepingust tulenevate vaidluste kohtuvälise lahendamise võimaluste kohta ja

nende kasutamise kord. Sättega võetakse üle uue direktiivi artikli 10 lõike 5 punkt o. Senise

direktiivi kohaselt tuli vastav teave anda vaid lepingulise teabe osana, kuid uues direktiivis

sätestatakse kohustus esitada see teave ka lepingueelselt. Eestis on selliseks kohtuväliseid

vaidlusi lahendavaks organiks TTJA juures tegutsev tarbijavaidluste komisjon.

Euroopa Kohus on senise direktiivi artikli 10 lõike 2 punkti t puhul selgitanud vastava

teabekohustuse ulatust täpsemalt. Kohus on viidanud, et direktiivi kohaselt peab

krediidilepingus sisalduv teave olema piisavalt selge ja täielik, et võimaldada tarbijatel sellist

kaebust või nõuet esitada, kuid selles ei pea taasesitama kõiki neid menetlusi reguleerivaid

menetlusnorme. Täpsemalt on kohus välja toonud, et krediidilepingus peab olema märgitud

oluline teave kõigi tarbija kasutada olevate kohtuväliste kaebuste või kahjuhüvitusnõuete

menetluste kohta ja asjakohastel juhtudel nende hind, see, kas kaebus või nõue tuleb esitada

kirjaga või elektrooniliselt, füüsiline või elektrooniline aadress, kuhu selline kaebus või nõue

tuleks saata, ning teised vorminõuded, mida tuleb selle kaebuse või nõuete esitamisel järgida.

Selle teabe puhul ei piisa, kui krediidilepingus üksnes viidatakse menetluskorrale, millega on

võimalik tutvuda internetis, või muule dokumendile, mis puudutab kohtuväliste kaebuste ja

kahjuhüvitusnõuete menetluste kasutamise korda.22

VÕS § 4031 lõiget 2 täiendatakse punktiga 19,mille kohaselt tuleb tarbijale esitada hoiatus ja

selgitus konkreetse krediidilepinguga seotud muude kohustuste täitmata jätmise õiguslike ja

finantstagajärgede kohta. Sättega võetakse üle uue direktiivi artikli 10 lõike 5 punkt p. Tegemist

on uue teabekohustusega tarbijakrediidi direktiivis.

21 Põhjendus 46. 22 Liidetud kohtuasjades C-33/20, C-155/20 ja C-187/20, p-d 128–138.

31

Säte viitab muude kohustuste täitmata jätmisele, seega ei ole selles punktis mõeldud artikli 10

lõike 3 punktis i viidatud maksetega hilinemise tagajärgi. Ka direktiivi I lisas on teabelehel

viidatud muudele tagajärgedele kui hilinenud või tasumata maksed: Lisaks hilinenud või

tasumata maksetele võivad krediidilepinguga seotud muude kohustuste täitmata jätmisel olla

Teie jaoks tõsised tagajärjed. Direktiiv ei sätesta täpsemalt, mida peaks vastav hoiatus

hõlmama, seega on see krediidiandja kujundada, võttes arvesse konkreetse lepingu asjaolusid.

VÕS § 4031 lõiget 2 täiendatakse punktiga 20,mille kohaselt tuleb tarbijale esitada

tagasimaksegraafik. Sättega võetakse üle uue direktiivi artikli 10 lõike 5 punkt q, millele

vastavat sätet kehtivas direktiivis kohustusliku lepingueelse teabe hulgas ei ole. Kehtivas

õiguses on tagasimaksetabeli esitamise kohustus nähtud ette VÕS § 404 lg 2 p 3 ja lõike 3

kohaselt lepingu kestel ja see kohustus tekib krediidiandjal siis, kui tarbija tagasimaksetabeli

saamiseks soovi avaldab. Seetõttu on tagasimaksegraafiku esitamine juba lepingueelses faasis

krediidiandjatele uus kohustus. See kohustus on tuletatav ka uuelt tarbijakrediidi teabelehelt,

mis kehtestatakse § 4031 lõike 8 alusel ja millel on nüüd samuti tagasimaksegraafik eraldi ära

märgitud (vt teabelehel lisateave krediidilepingu kohta, p 3 viimane lahter).

Eelnõukohase § 4031 lõike 2 punkti 20 kohaselt tuleb tarbijale juba lepingueelse teabe osana

esitada tagasimaksegraafik, mis sisaldab kõiki makseid ja tagasimakseid krediidilepingu

kestuse jooksul, sealhulgas krediidilepinguga seotud üheaegselt pakutavate kõrvalteenuste eest

tehtavaid makseid ja tagasimakseid. Juhul kui erinevate asjaolude korral kohaldatakse erinevaid

intressimäärasid, põhinevad maksed ja tagasimaksed intressimäära mõistlikul tõusul. Selle

mõte on tagada, et lepingueelse teabega koos esitatav tagasimaksegraafik võtaks arvesse

võimalust, et fikseerimata intressimäärad võivad tõusta, ja tarbijale lepingueelselt esitatav teave

näitaks suuremaid intressimäärasid. Seetõttu on kõnealusel reeglil ka tarbija jaoks hoiatav

funktsioon. Tagasimaksegraafiku esitamise kohustust ei ole tähtajatute tarbijakrediidilepingute

puhul.

Kuivõrd Eestis on praktikas tarbijakrediidi intressimäärad reeglina seotud euriboriga, mille

puhul on lähiminevikust näiteid selle olulisest tõusust, on kõnealusel reeglil ka loodetavasti

tarbijate jaoks tegelik ja konkreetne hoiatav mõju. Euribori ajaloolisi muutusi illustreerib

järgmine graafik, millelt on näha euribori järsk tõus 2022. a ning märkimisväärne tõus ka 2026.

a. kevadel23:

23 Vt meediakajastust 2026. aasta kevadel toimunud euribori tõusu kohta: https://www.err.ee/1609976052/kuue-

kuu-euribor-kerkis-2-6-protsendini (27.04.2026).

32

Allikas: https://www.euribor-rates.eu/en/euribor-charts/ (27.04.2026).

Sarnast hoiatavat funktsiooni on tarbijakrediidi regulatsioonis rakendatud ka teiste reeglite

juures, näiteks on krediidi kulukuse määra arvutamiseks kasutatavad täiendavad eeldused VÕS

§ 4061 kohaselt kujundatud selliselt, et need viiksid justnimelt hoiatava funktsiooni täitmiseks

tarbija jaoks kõige kõrgema krediidi kulukuse määrani. Elamukinnisvaraga seotud

krediidilepingute puhul tuleneb hüpoteekkrediidi direktiivi lisa II kohaselt esitada intressimäära

ja muude kulude punkti all näide kõrgemast krediidi kulukuse määrast ja esitada vastav

stsenaarium selle kohta, missuguse intressimäära tõusu korral sellise kõrgema krediidi kulukuse

määrani jõutakse. Nüüd on Euroopa Liidu seadusandja tavalise tarbijakrediidi (st mitte

elamukinnisvaraga seotud tarbijakrediidi puhul) näinud sarnastel eesmärkidel ette, et tarbijale

esitatavas tagasimaksegraafikus tuleb arvestada intressimäära tõusuga.

Kuivõrd see info on lepingueelse teabe osa, siis peaks tarbija saama selle krediidiandjalt

mõistliku aja jooksul enne lepingu sõlmimist, nii et ta saaks seda ka enda tehinguotsuse

tegemisel arvesse võtta.

Nagu ka kehtivas õiguses lepingulise teabe andmise kohustuse täitmise tulemusel esitatava

tagasimaksetabeli puhul, saab tagasimaksegraafik fikseerimata intressimääraga lepingu puhul

näidata n-ö hetkeseisu. See ei ole garantii, et tarbija hakkab täpselt sellise suurusega makseid

tegema. Kuid graafik näitlikustab seda, missuguste tagasimaksetega ja mis aja jooksul peab

tarbija arvestama. Seejuures näidatakse talle edaspidi selliseid tagasimakseid, mis arvestaks

intressimäära võimaliku tõusuga.

Direktiiv ei kirjuta ette ega anna kahjuks ka täpsemaid juhiseid selle kohta, missugusest

intressimääratõusust tuleks täpsemalt lähtuda. Kuivõrd aga elamukinnisvaraga seotud

krediidilepingutele on juba ette nähtud sarnase eesmärgiga reegel tarbija teavitamiseks

intressimäära võimalikust tõusust, siis oleks mõistlik ja ilmselt praktikas ka erinevaid

krediidilepinguid, sh eluasemelaene pakkuvatele krediidiandjatele ka harjumuspärane, lähtuda

intressitõusu puhul samasugusest intressimäära tõusu arvestamise loogikast ka tarbijakrediidi

33

puhul. Nii on täidetud eesmärk tarbijat intressimäära võimaliku tõusu eest hoiatada, samas aga

on krediidiandjatel võimalik jääda endale harjumuspärase lahenduse juurde. Tarbijale

kõrvallepingute pakkumisel (nt kindlustus) tuleks arvestades regulatsiooni hoiatavat eesmärki

lähtuda alternatiivsete pakkumiste korral kõige kõrgemate kuludega pakkumisest.

Praktilise poole pealt väärib veel märkimist see, et direktiivis on tagasimaksegraafiku esitamise

kohustus märgitud teabelehele, mille struktuuri ja ülesehitust ei ole lubatud muuta. Samas oleks

tagasimaksegraafiku lisamine teabelehe paremasse veergu väga ebapraktiline ega võimaldaks

tarbijal sellega ülevaatlikult tutvuda. Eriti ebaülevaatlik oleks see pikema kestusega lepingute

puhul. Seetõttu on eelnõu koostamisel leitud, et direktiivi üldisi eesmärke arvestades (tarbija

teavitamine mõistlikul, arusaadaval ja ülevaatlikul viisil) on lubatav ka selline lahendus, kus

tagasimaksegraafik lisatakse eraldiseisvalt teabelehe lõppu või esitatakse selle lisana.

VÕS §-i 4031 täiendatakse lõikega 21.Paragrahvi 4031 täiendamine lõikega 21 on tingitud

vajadusest võtta üle tarbijakrediidi direktiivi artikli 10 lõike 1 teine lõik. Juhul kui §-s 4031

nimetatud lepingueelne teave esitatakse tarbijale vähem kui üks päev enne lepingu sõlmimist

või tarbija poolt siduva tahteavalduse tegemist, on krediidiandja kohustatud edastama tarbijale

püsival andmekandjal meeldetuletuse selle kohta, et tarbijal on õigus lepingust taganeda. Sätte

eesmärgiks on tagada, et tarbijad saaksid aegsasti enne tarbijakrediidilepingu sõlmimist vajaliku

teabe, et erinevaid pakkumusi võrrelda. Juhul kui seda ei ole tehtud vähemalt päev enne, tuleb

tarbijat selgelt teavitada lepingust taganemise võimalustest pärast lepingu sõlmimist.

Oluline on tähele panna, et meeldetuletuse võib esitada kõige varem päev pärast lepingu

sõlmimist. Ühe päeva all mõistetakse ühte 24 tunnist koosnevat päeva. Sellega on soovitud

vältida olukorda, kus krediidiandja esitab vastava meeldetuletuse koos kõikide teiste

dokumentidega. Meeldetuletuse eraldi saatmine peaks paremini püüdma tarbija tähelepanu ning

võimaldama talle selgemini rõhutada tema õigust lepingust taganeda. Seega kuigi

taganemisõigusest tuleb tarbijat teavitada ka teabelehe esimeses osas eelnõukohase VÕS § 4031

lõike 1 punkti 12 kohaselt, paneb § 4031 lõige 21 krediidiandjale täiendava taganemisõigusest

teavitamise kohustuse, et paremini tagada tarbija teadlikkus tema taganemisõigusest. Samuti

peab krediidiandja teavitama tarbijat sellest, kuidas vajadusel lepingust VÕS § 409 kohaselt

taganeda, et tarbijal oleks olemas kogu vajalik info oma õiguse kasutamiseks.

VÕS § 4031 lõike 4 kehtetuks tunnistamine. Lõikes 4 toodud regulatsioon on viidud üle lõike

2 punkti 13. Uus direktiiv sätestab eraldi teabekohustused erinevates teabelehe osades maksete

kogusumma ja krediidi kulukuse määra kohta ning tüüpilise näite kohta, st varasem punkt on

kaheks jagatud. Esimene kuulub põhiandmete hulka, mis sätestatakse lõikes 1, ning tüüpiline

näide tuleb esitada põhiandmete järel, mistõttu on see viidud lõikesse 2.

VÕS § 4031 lõike 5 kehtetuks tunnistamine. Lõikes 5 sisu viiakse üle lõike 2 punkti 12 (vt

täpsemalt vastava sätte selgitusi).

VÕS § 4031 lõiget 6 muudetakse,et täpsustada uue direktiivi artikli 10 lõike 8 nõuet, mille

kohaselt tuleb krediidilepingu projekti koopia esitada tarbijale paberil või muul püsival

andmekandjal. Kuna paber on püsiv andmekandja, ei viidata sättes eraldi paberile, vaid üldiselt

püsivale andmekandjale.

VÕS § 4031 täiendatakse lõikega 71, et täpsustada uue direktiivi artikli 10 lõike 6 nõudeid

Euroopa tarbijakrediidi standardinfo teabelehele. Lõike 6 kohaselt peab Euroopa tarbijakrediidi

standardinfo teabelehel esitatav teave olema omavahel kooskõlaline (direktiivi ingliskeelses

34

tekstis consistent, saksakeelses tekstis kohärent). Teisisõnu see peab olema järjepidev, sidus,

vastuoludeta. Samuti tuuakse eraldi välja, et teave peab olema selgesti loetav. See tähendab, et

tekst tuleb esitada mõistliku suurusega. Lisaks tuleb arvesse võtta selle andmekandja tehnilisi

piiranguid, millel teave esitatakse. Teave esitatakse eri kanalites asjakohasel ja sobival viisil,

võttes arvesse koostalitlusvõimet.

Direktiivi põhjenduses 37 on selgitatud, et teabelehel esitatav teave peab olema selge, selgesti

loetav ja kohandatud teatavate andmekandjate, näiteks mobiiltelefonide ekraanide tehnilistele

piirangutele. Teabelehe esitamisel tuleb arvesse võtta erinevate andmekandjate tehnilisi

piiranguid ja nende koostalitlusvõimet, et teave oleks võrdselt kättesaadav kõigile tarbijatele

igas olukorras.

Lisaks sellele lisatakse lõikesse 71 seni kehtinud VÕS § 4031 lõike 8 teine ja kolmas lause.

Sellisel kujul sätestab uus lõige 71 Euroopa tarbijakrediidi standardinfo üldised nõuded ning

selle kasutamise ja lõige 8 jääb eraldi volitusnormiks teabelehe vormi kehtestamiseks.

VÕS § 4031 lõige 8 teine ja kolmas lause tunnistatakse kehtetuks, sest need viiakse üle uude

VÕS § 4031 lõikesse 71 ning lõige 8 esimene lause jääb teabelehe vormi kehtestamise

volitusnormiks.

VÕS §-i 4031 lõiget 82 muudetakse,et võtta üle uue direktiivi artikli 10 lõige 7,mis täpsustab

teabe andmise kohustust olukorras, kus see toimub telefoni teel direktiivi 2002/65/EÜ24 artikli

3 lõike 3 kohaselt.

Uue direktiivi artikli 10 lõige 7 sätestab, et erandina lõikest 5, kui teabeedastus toimub

telefonside kaudu, nagu on osutatud direktiivi 2002/65/EÜ artikli 3 lõikes 3, sisaldab vastavalt

nimetatud direktiivi artikli 3 lõike 3 punkti b teisele taandele esitatav finantsteenuse peamiste

omaduste kirjeldus vähemalt lõikes 3 osutatud elemente. Sellisel juhul esitab krediidiandja ja

asjakohasel juhul krediidivahendaja tarbijale Euroopa tarbijakrediidi standardinfo teabelehe

püsival andmekandjal kohe pärast krediidilepingu sõlmimist.

Direktiivi 2002/65/EÜ artikli 3 lõikele 3 (millele viitab uue tarbijakrediidi direktiivi artikli 10

lõige 7) vastavad uue finantsteenuste direktiivi artiklid 16a lõiked 3 ja 4, mis on võetud üle VÕS

§ 541 lõigetesse 3–5. Viidatud sätted näevad ette nõuded sellele, kuidas ja milline teave tuleb

tarbijale telefoni teel esitada, muu hulgas tähendab see seda, et tarbijale:

 tuleb vestluse alguses teha selgelt teatavaks kõne äriline eesmärk ja kui telefonikõne

salvestatakse või võidakse salvestada, teavitatakse sellest tarbijat (§ 541 lg 3);

 võib piiratud teabe esitada tarbija selgesõnalisel nõusolekul (§ 541 lg 5);

 tuleb teatada lisateabe saamise võimalusest ja kirjelda selle laadi (§ 541 lg 8).

VÕS § 4031 lõike 82 esimeses lauses nähakse ette, et kui tarbijakrediidilepingu pakkumine

toimub telefonside kaudu, kohaldatakse teabe edastamisel VÕS §-s 541 sätestatud telefonside

puhuks ette nähtud teavitamise nõudeid. Paragrahvi 541 lõike 5 punktis 5 sätestatud teave peab

olema esitatud erisusega, et tarbija võib lepingust taganeda §-s 409 sätestatud alusel ja

tagajärgedega ning § 541 lõike 5 punktis 2 nimetatud finantsteenuse peamiste omaduste

kirjeldus peab sisaldama vähemalt § 4031 lõikes 1 nimetatud teavet.

24 Euroopa Parlamendi Ja Nõukogu direktiiv 2002/65/EÜ, milles käsitletakse tarbijale suunatud finantsteenuste

kaugturustust ja millega muudetakse nõukogu direktiivi 90/619/EMÜ ning direktiive 97/7/EÜ ja 98/27/EÜ.

35

Oluline on selgitada, et direktiivi 2002/65/EÜ on praeguseks muudetud. Uue finantsteenuste

kaugturustuse direktiivi 2023/2673 ülevõtmiseks on Justiits- ja Digiministeerium koostanud

võlaõigusseaduse ja tarbijakaitseseaduse muutmise eelnõu. Sellest direktiivist tulenevad

muudatused peavad jõustuma 2026. aasta 19. juunil, Eestis jõustuvad muudatused 01.09.2026.

Uue finantsteenuse kaugturustuse direktiivi ülevõtmise eelnõuga juba täiendatakse VÕS §-i

4031 uue lõikega 82. Seetõttu on siin eelnõus arvestatud sellega, et VÕS § 4031 juba sisaldab

lõiget 82. Sellega seotud peamised valikud, mh regulatsiooni asukoht, on finantsteenuste

kaugturustuse eelnõuga juba ära tehtud. Kõnealuse eelnõuga tuleb muuta lõikes 82 sisalduvaid

viiteid, et arvestada kõnealuse eelnõuga tehtavaid muudatus VÕS § 4031 struktuuris ja punktide

numeratsioonis. Sisulisi muudatusi võrreldes finantsteenuste kaugturustuse direktiivi

ülevõtmisega see kaasa ei too.

VÕS § 4033 (Lepingueelne teave elamukinnisvaraga seotud tarbijakrediidilepingu korral)

Sarnaselt n-ö tavapäraste tarbijakrediidilepingute jaoks VÕS § 4031 lõikes 1 tehtud

muudatusele, asendatakse ka elamukinnisvaraga seotud tarbijakrediidilepingutele kohalduvas

VÕS §-s 4033 läbivalt sõnastus „krediidiandja või krediidivahendaja“, sõnastusega

„krediidiandja ja asjakohasel juhul krediidivahendaja“. Muudatus ei ole seotud tarbijakrediidi

direktiivi ülevõtmisega. Aga samad probleemid, mille professor Karin Sein tõi välja seoses

tavapärase tarbijakrediidiga, kehtivad ka elamukinnisvaraga seotud tarbijakrediidi korral (vt

täpsemalt VÕS § 4031 lõike 1 muutmise seletuskirja). Hüpoteekkrediidi direktiivi artiklis 14 on

kasutatud samasugust sõnastust, nagu uue tarbijakrediidi direktiivi artiklis 10. Mõlema

direktiivi kohaselt on lepingueelse teabe esitamise kohustus krediidiandjal ja asjakohasel juhul

krediidivahendajal. Muudatus on vajalik hüpoteekkrediidi direktiivi korrektse ülevõtmise

tagamiseks ning ka tarbijakrediidi ja hüpoteekkrediidi reeglite omavaheliseks joondamiseks.

VÕS § 4034 (Vastustundlik laenamine)

Üldist

Eelnõuga täpsustatakse ja täiendatakse vastutustundliku laenamise reegleid. Muudatused on

vajalikud uue direktiivi artikli 18 ja osaliselt ka artikli 19 ülevõtmiseks.

Muudatuste taustana on oluline esmalt selgitada, et kui võrrelda senise tarbijakrediidi direktiivi

artiklit 8 ning uue tarbijakrediidi direktiivi artiklit 18, on uue direktiivi regulatsioon

märkimisväärselt põhjalikum. Senise direktiivi artikli 8 lõikes 1 on ette nähtud krediidiandjale

kohustus hinnata enne tarbijakrediidilepingu sõlmimist tarbija krediidivõimelisust vajadusel

tarbijalt saadud piisava teabe alusel ja kasutades vajadusel asjakohaseid andmebaase. Samas ei

ole senises direktiivis krediidiandja kohustusi konkretiseeritud, st ei ole täpsustatud,

missuguseid andmeid peab krediidiandja kasutama ja mis on krediidivõimelisuse hindamisel

saadud negatiivse tulemuse tagajärg. Vastutustundlikku laenamist puudutav regulatsioon on aga

just nimetatud aspektides oluliselt täpsem hüpoteekkrediidi direktiivis, täpsemalt selle artiklites

18 ja 20. Uue direktiiviga sooviti vastutustundlikku laenamist puudutavaid reegleid

hüpoteekkrediidi direktiiviga ühtlustada, seetõttu on uue tarbijakrediidi regulatsioon senisest

põhjalikum.

Kuigi senise ja uue tarbijakrediidi direktiivi vahel on olulisi erinevusi, on Eesti seadusandja

juba läinud kehtivast direktiivist kaugemale ning kehtestanud riigis täpsemad vastutustundlikku

laenamist puudutavad reeglid. Vastavad muudatused tehti 2013. aastal (siis veel VÕS §-s 4032)

36

ning 2016. aastal hüpoteekkrediidi direktiivi ülevõtmisega (siis toodi vastutustundlikku

laenamist puudutav regulatsioon üle VÕS §-i 4034). Hüpoteekkrediidi ülevõtmisega koos

kehtestati Eestis KAVS, mille §-s 47 jj on samuti reguleeritud vastutustundliku laenamise

põhimõttega seonduvat. Need muudatused tehti Eestis tarbijakaitse eesmärkidel ja Eesti

krediiditurul ilmnenud probleemidega tegelemiseks. Hüpoteekkrediidi direktiivist tulenevad

reeglid võeti ühtselt üle kõigi tarbijakrediidilepingute jaoks.

Seda tausta arvestades ei ole uuest direktiivist tulenevad muudatused vastutustundliku

laenamise regulatsioonis põhimõttelise tähendusega. Olulises osas saab ka edaspidi lähtuda

kehtivas õiguses väljakujunenud lahendustest ja olemasolevatele reeglitele antud tõlgendustest.

Ka direktiivi põhjendustes 53 ja 54 ning artikli 18 lõikes 1 toodud selgitused direktiivis

sätestatud vastutustundliku laenamise regulatsiooni eesmärkide kohta vastavad nendele

eesmärkidele, mis on kehtivatel VÕS-i reeglitel. Regulatsiooni eesmärk on artikli 18 lõike 1

kohaselt vältida vastutustundetut laenuandmist ning kaitsta tarbijat ülelaenamise ja liigse

võlakoorma eest. Regulatsiooni peamiseks sisuks on krediidiandja kohustus hinnata, kas tarbija

on võimeline krediidilepingus kokkulepitud tingimustel tagasi maksma, ning juhul kui selle

hinnangu tulemusel selgub, et tõenäoliselt ei ole tarbija selleks võimeline, ei tohi krediidiandja

tarbijaga tarbijakrediidilepingut sõlmida. Samuti säilivad muutumatul kujul vastutustundliku

laenamise põhimõtte rikkumise tagajärjed. Uus direktiiv neid ei reguleeri, küll aga kohustab

direktiiv liikmesriike tagama proportsionaalsete õiguskaitsevahendite olemasolu krediidiandja

rikkumiste korral, seetõttu saab ka Eesti senise regulatsiooni säilitada.

Siiski tuleb mõningate uuest direktiivist tulenevate uuenduste ülevõtmiseks ja ka direktiiviga

täpse kooskõla tagamiseks eelnõuga VÕS §-i 4034 muuta. Lisaks VÕS-i muutmisele tehakse

eelnõuga artikli 18 ülevõtmiseks teatud täpsustused KAVS-is (KAVS § 50 muudatused, uus

KAVS § 491) ning täiendatakse artikli 19 ülevõtmiseks IKS-i. IKS-i lisatakse need osad artiklist

19, mis puudutavad tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks kasutatavate andmekogude

pidajatele kehtivaid reegleid (uus IKS § 101), krediidiandjatele rakenduvad kohustused artiklis

19 võetakse üle VÕS §-i 4034.

Uus tarbijakrediidi direktiiv on küll maksimaalselt harmoneeriv, kuid vastutustundliku

laenamise osas annab direktiivi põhjenduse 54 viimane lause liikmesriikidele sõnaselgelt õiguse

kehtestada tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks lisakriteeriumeid ja meetodite kohta

lisasuuniseid, näiteks kehtestada laenusumma ja tagatisvara väärtuse suhtarvu või laenusumma

ja sissetuleku suhtarvu piirmäärad. Samuti on põhjenduses 55 viidatud Euroopa

pangandusjärelevalve 29. mai 2020. aasta suunistele (EBA/GL/2020/06), 25 mis avardavad

sisuliselt direktiivis sätestatud regulatsiooni tõlgendamisvõimalusi. Need põhjenduspunktid

annavad eelnõu autorite hinnangul võimaluse liikmesriikidel tarbija huvides direktiivis nõutust

ka kaugemale minna.

Eelnõuga ei ole loodud direktiivi ülevõtmisel krediidiandjatele ega ka tarbija

krediidivõimelisuse hindamiseks kasutatavate registrite pidajatele ühtegi uut kohustust, mida

direktiiv ette ei näe ja mida kehtivas õiguses seni ei ole kehtestatud. Seega võrreldes direktiivis

ettenähtuga ei minda eelnõuga kaugemale ega looda ühtegi uut kohustust juurde. Küll aga on

direktiivi ülevõtmisel püütud nii palju kui võimalik olemasolevat regulatsiooni ja

olemasolevaid sõnastusi säilitada.

25 Suunised laenude väljastamise ja jälgimise kohta. Arvutivõrgus kättesaadav:

https://www.eba.europa.eu/activities/single-rulebook/regulatory-activities/credit-risk/guidelines-loan-origination-

and-monitoring (18.11.2025).

37

Üldiselt tuleb selgitada ka seda, et ka edaspidi reguleerib VÕS § 4034 kõiki

tarbijakrediidilepinguid, sh elamukinnisvaraga seotud tarbijakrediidilepinguid. See on lubatud,

kuna hüpoteekkrediidi direktiivi artikli 2 kohaselt on see direktiiv minimaalselt harmoneeriv,

v.a krediidi kulukuse määra regulatsioon ja lepingueelse teabe esitamiseks kasutatav vorm

(ESIS). See tähendab, et liikmesriigid peavad tagama direktiivis ette nähtud tarbijakaitsetaseme,

kuid võivad kehtestada tarbija jaoks soodsamaid regulatsioone.

VÕS § 4034 lõige 1

VÕS § 4034 lõike 1 näol on tegemist kogu paragrahvi sissejuhatava sättega, milles nähakse ette

tarbijakrediidi andmisel vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise kohustus. Selleks peab

krediidiandja koguma hinnangu andmiseks vajaliku teabe ja tarbija krediidivõimelisust

hindama.

Eelnõuga tehakse lõike 1 punktis 1 sõnastuslik muudatus, mille tulemusel räägitakse edaspidi

teabe ja andmete, sh isikuandmete kogumisest, mitte enam omandamisest. Senise regulatsiooni

kriitikana on välja toodud, et termin omandamine viitab justkui eraõiguslikule omandiõigusele,

mis on aga vale, sest isikuandmetele ei kehti omandiõigus. Selles kontekstis on õigem kasutada

terminit andmete kogumine. Eelnõuga tehakse seetõttu vastav sõnastuslik muudatus. Samas

terminoloogiast lähtutakse ka eelnõukohastes VÕS § 4034 lõigetes 3 ja 4.

Eelnõuga muudetakse lõike 1 punkti 2 selleks, et tagada täpne kooskõla uue direktiivi artikli

18 lõikega 1. Artikli 18 lõikes 1 rõhutatakse, et krediidivõimelisuse hindamine peab olema

„põhjalik“ (inglise keeles thorough, saksa keeles eingehende). See tuuakse nüüd lõike 1 punktis

2 ka sõnaselgelt välja. Oluline on tähele panna, et selles väljendub üldine põhimõte toimida

tarbija krediidivõimelisusele hinnangu andmisel piisava põhjalikkusega. Üksnes nii on

võimalik tagada regulatsiooni eesmärgipärane toimimine. Kuid täpsemad reeglid selle kohta,

kuidas tuleb tarbija krediidivõimelisuse hindamine läbi viia ning missugused on seejuures

vastavalt tarbijale ja krediidiandjale langevad kohustused ja nende täpsem ulatus, nähakse ette

VÕS § 4034 järgmistes lõigetes.

VÕS § 4034 lõige 2

Lõikes 2 sätestatu vastab juba praegu suures osas uue direktiivi artikli 18 lõikele 3, täpsemalt

selle esimesele ja teisele lausele. Artikli 18 lõike 3 esimese ja teise lause kohaselt tuginetakse

krediidivõimelisuse hindamisel tarbija sissetulekut ja kulutusi ning muud rahalist ja

majanduslikku olukorda käsitlevale asjakohasele ja täpsele teabele, mis on vajalik ja

proportsionaalne krediidi liigi, kestuse, väärtuse ja krediidist tarbijale tulenevate riskidega.

Kõnealune teave võib hõlmata tõendeid sissetuleku või tagasimaksete muude allikate kohta,

teavet finantsvarade ja -kohustuste kohta või teavet muude rahaliste kohustuste kohta. Selles

väljendub krediidivõimelisuse hindamise riskipõhine ja proportsionaalne iseloom. Seda rõhutab

ka direktiivi põhjendus 54, mille kohaselt peab krediidivõimelisuse hindamine olema

proportsionaalne ja tuginema tarbija huvidele, et vältida vastutustundetuid laenuandmisetavasid

ja liigset võlakoormust, ning põhjendus 55, mille kohaselt peab hindamisel kasutatav teave

olema vajalik ja proportsionaalne krediidi liigi, kestuse, väärtuse ja krediidist tarbijale

tulenevate riskidega kooskõlas määruses (EL) 2016/679 sätestatud võimalikult väheste andmete

kogumise põhimõttega ning peaks olema asjakohane, täielik ja õige.

38

Eelneva näitlikustamiseks võib tuua võrdluse ilma intressi ja lisatasudeta 200 eurot maksva

kodumasina soetamiseks võetud “osta nüüd, maksa hiljem” krediidi ning 30-aastaks antud

eluasemelaenuga summas 200 000 eurot. Tarbijale on kummastki lepingust tulenevad riskid

väga erinevad. Need riskid on omakorda veel erinevad juhul, kui tegemist ei ole mitte ilma

intressita või turu keskmise intressiga 200-eurose järelmaksuga, vaid 200-eurose kiirlaenuga,

mille intressimäär on niivõrd kõrge, et krediidi kulukuse määr on seadusega lubatud maksimumi

lähedal. Direktiiv võimaldab nende lepingute puhul läheneda krediidivõimelisuse hindamisele

riskipõhiselt. Lõike 6 kohaselt võib tarbijale krediiti anda, kui krediidiandja on tarbija

krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena

veendunud, et tarbija on krediidivõimeline. Andmete kogumina analüüsimine tähendab

tarbijakrediidi summast, liigist, kestusest ja riskidest tulenevat meetodit, mis võimaldab

krediidiandjal hinnata tarbija võimet krediit tagasi maksta. Sellele hinnangu andmisele paneb

aluse lõige 2.

Lõige 2 sätestab mitteammendava loetelu asjaoludest, mis võivad mõjutada tarbija võimet

krediit lepingus kokku lepitud tingimustel tagasi maksta. Kui võrrelda direktiivi artikli 18 lõikes

3 ette nähtud sõnastust VÕS § 4034 sõnastusega, siis tuleb juba kehtiva VÕS § 4034 lõike 2

kohaselt võtta arvesse tarbija varalist seisundit, regulaarset sissetulekut ja teisi varalisi

kohustusi. See vastab direktiivis sätestatud nõudele tugineda tarbija sissetulekut ja kulutusi ning

muud rahalist ja majanduslikku olukorda käsitlevale teabele.

VÕS-is on ka kaks punkti, millele ei ole otsest vastet artikli 18 lõike 3 loetelus

krediidivõimelisuse hindamiseks kasutatavate andmete kohta. Esimene neist on varasemate

maksekohustuste täitmine. Kuigi artikli 18 lõige 3 sellele otsesõnu ei viita, sätestab artikli 18

lõige 11, et krediidivõimelisuse hinnang ei tohi tugineda üksnes tarbija krediidiajaloole, mis

sisuliselt tähendab hinnangu andmist varasemate maksekohustuste täitmisele. Samuti on

varasemale maksekäitumisele viidatud EBA suuniste (EBA/GL/2020/06) p-s 98, milles on: and

repayment behaviour, e.g. evidence of any missed payments and their circumstance. Nagu

eespool juba selgitatud, viitab põhjendus 55 EBA suunistele ning põhjenduse 54 viimane lause

annab liikmesriikidele õiguse kehtestada tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks

lisakriteeriumeid ja meetodite kohta lisasuuniseid. Seega saab lõikes 2 säilitada viite tarbija

varasemate maksekohustuste hindamisele. Teine selline punkt, millele ei ole otsest vastet artikli

18 lõike 3 loetelus, on nõue võtta krediidivõimelisuse hindamisel arvesse

tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju. Samas

olemuslikult on krediidivõimelisuse hinnang tõenäosuse hinnang. Sellele viitab otsesõnu ka

artikli 18 lõike 1 teine lause. Rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõjuga arvestamine

on osa tõenäosusliku hinnangu andmisest. Seetõttu saab VÕS § 4034 lõikes 2 selle viite

säilitada. Tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimalikku suurenemist tuleb

hinnata üksnes sõlmitava tarbijakrediidilepingu suhtes, st krediidiandjal ei tule hinnata tarbija

kõigi olemasolevate krediidikohustuste võimalikku muutumist.

Endiselt säilib põhimõte, et vajalike hindamistoimingute ulatuse määramine võib varieeruda.

See tähendab, et nagu ka kehtiva õiguse kohaselt, ei anta ka eelnõu järgi ette n-ö ühtset malli

krediidivõimelisuse hindamise kohustuse täitmiseks, vaid see kohustus tuleb täita nii, et

krediidiandja veendub proportsionaalsete hindamistoimingute alusel selles, et tarbija suudab

talle pakutava krediidi kohaselt tagasi maksta. See vastab uue direktiivi artikli 18 lõikes 3

toodule selle kohta, et krediidivõimelisuse hindamiseks kasutatav teave peab olema vajalik ja

proportsionaalne. VÕS-i kohaselt peab krediidiandja määrama vajalike hindamistoimingute

ulatuse vastavalt tarbijakrediidilepingu tingimustele, olemasolevateke andmetele tarbija kohta

ning rahalise kohustuse suurusele. VÕS-is juba sisalduv viide tarbijakrediidilepingu

39

tingimustele katab ära artikli 18 lõikes 3 sisalduva viite krediidi liigile ja lepingu kestusele, mis

on mõlemad käsitatavad ka lepingu tingimustena. Seetõttu ei vaja VÕS selles osas muutmist.

VÕS-is juba sisalduv viide võetava rahalise kohustuse suurusele on vastavuses artikli 18 lõikest

3 tuleneva nõudega arvestada krediidi väärtust.

Võrreldes kehtiva regulatsiooniga tuleb aga lõike 2 teise lause lõppu täiendada selliselt, et

vajalike hindamistoimingute ulatuse määramisel tuleb arvestada ka krediidist tarbijale

tulenevaid riske. See nõue ei ole senisest lõikest 2 üheselt tuletatav, seetõttu tuleb uue direktiivi

ülevõtmisel vastav muudatus ette näha. See, mida konkreetselt kõnealuseks riskiks pidada, on

hinnanguline ja võib erinevate krediiditoodete puhul olla erinev. Näiteks eluasemelaenu puhul

on üheks krediidiga seotud oluliseks riskiks kindlasti lepingu pikk kestus, mille jooksul võivad

nii konkreetse tarbija majanduslik olukord kui ka majanduskeskkond üldiselt muutuda.

Lühiajalise, aga jällegi suurte kuludega krediiditoote puhul võib krediidiga seotud riskiks

pidada krediidi suurt kulukust tarbijale.

VÕS § 4034 lõige 3

Lõikes 3 tehakse muudatused artikli 18 lõike 3 kolmanda, neljanda ja viienda lause ning lõike

11 ülevõtmiseks. Lõikes 3 säilib põhimõte, et krediidiandja küsib teavet tarbijalt ja kasutab muid

asjakohaseid allikaid. Allikate alla kuuluvad ka kehtivas lõikes 3 nimetatud andmekogud,

näiteks maksehäireregistrid. Arvestades eelnõuga kavandatavaid IKS-i muudatusi (vt selle

kohta IKS seletuskirja), kasutatakse ka lõikes 3 edaspidi sõna andmekogu asemel sõna register.

Seda regulatsiooni täiendatakse tarbijakrediidi direktiivi artikli 18 lõike 3 viienda lause alusel

reegliga, mille kohaselt on sotsiaalmeedia krediidivõimelisuse hindamiseks kasutatavate

allikate hulgast välistatud. Samuti sätestatakse artikli 18 lõike 3 kolmanda lause ülevõtmiseks,

et krediidivõimelisuse hindamiseks kogutav ja kasutatav teave ei hõlma IKÜM artikli 9 lõikes

1 nimetatud eriliiki isikuandmeid. Põhjenduses 55 on näitena eriliiki isikuandmetest toodud

tarbija terviseandmed, sealhulgas vähktõvega seotud andmed. Selliste eriliiki isikuandmete

kogumine ja kasutamine tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks ei ole lubatav. Eriliiki

isikuandmete kogumine on keelatud ja tarbija ei saa seda lubada ka nõusoleku andmisega.

Lõiget 3 täiendatakse artikli 18 lõike 11 ülevõtmiseks ka reegliga, mille kohaselt ei tohi

krediidivõimelisuse hindamine põhineda üksnes tarbija varasemate maksekohustuste täitmise

ajalool, kuigi krediidiandja on kohustatud krediidivõimelisuse hindamisel võtma arvesse ka

tarbija varasemat maksekäitumist (vt selle kohta lg 2). See info võib krediidiandjal olla endal

olemas juhul, kui poolte vahel on olnud juba varem krediidilepinguid, või siis võib krediidiandja

saada selle mõnest välisest andmekogust, näiteks mõnest maksehäireregistrist. Ka juhul, kui

krediidiandjal endal on mingid andmed olemas, peaks ta alati tegema ka päringu

maksehäireregistrisse, sest tema käsutuses olevad andmed ei pruugi anda tarbija

maksekäitumisest tervikpilti.

Artikli 18 lõikes 11 on täpsustatud, et krediidivõimelisuse hinnang ei tohi põhineda üksnes

tarbija varasemal maksekohustuste täitmise ajalool. See on loogilises kooskõlas ka VÕS § 4034

lõikes 2 sätestatuga, mis kohustab krediidiandjat võtma arvesse kõik talle teadaolevad asjaolud,

mis võivad mõjutada tarbija krediidivõimelisust. Üksnes maksehäireid või nende puudumist

puudutavatele andmetele tuginemine ei ole krediidiandja kohustuste täitmiseks piisav. See

tuuakse artikli 18 lõike 11 täpse ülevõtmise tagamiseks ka eelnõus sõnaselgelt välja.

40

Lõike 3 senine viimane lause viiakse üle lõikesse 4 (vt selgitusi allpool).

VÕS § 4034 lõige 4

Lõikes 4 jääb kehtima seal seni sisaldunud regulatsioon selle kohta, et krediidiandja peab tarbija

krediidivõimelisuse hindamist võimaldava teabe kogumiseks teavitama tarbijat, missuguse

käesoleva paragrahvi lõikes 2 viidatud teabe, missugused tõendid selle kohta ja missuguse

tähtaja jooksul peab tarbija krediidiandjale esitama.

Esimese muudatusena tuuakse lõikesse 4 üle seni lõikes 3 sisaldunud reegel, mille kohaselt

peab tarbija esitama krediidiandjale õige ja täieliku teabe, mis on vajalik tema

krediidivõimelisuse hindamiseks. See reegel säilib ka eelnõu kohaselt. Kuid see viiakse üle

lõikesse 4 ja sõnastuslikult viidatakse selgemalt tarbija teabe esitamise kohustusele. 26

Arvestades lõikesse 3 lisandunud täiendusi, jääb lõige 3 reguleerima seda, missuguseid allikaid

on krediidiandja kohustatud tarbija krediidivõimelisuse hindamisel kasutama ning missuguste

allikate ja andmete kasutamine ei ole lubatud. Lõikesse 4 jääb krediidiandja kohustus teavitada

tarbijat sellest, missugust teavet tuleb krediidiandjal tarbijale esitada, tarbija kohustus esitada

krediidiandjale vastav teave ning krediidiandja kontrollikohustus. Regulatsiooni loogika on

endiselt, et krediidiandja peab professionaalina tarbijalt teavet küsima ja selleks juhised andma.

Tarbijal on omakorda nii käesolevast lõikest kui ka VÕS § 14 lõikest 2 tulenev kohustus

krediidiandjale tõest teavet esitada.

Teise muudatusena täiendatakse lõike 4 viimast lauset artikli 18 lõike 3 teise lõigu ülevõtmiseks

selliselt, et krediidiandja kontrollikohustus vastavalt KAVS-ile ei hõlma mitte üksnes tarbija

esitatud teavet, vaid krediidiandja peab asjakohaselt kontrollima ka muud krediidivõimelisuse

hindamisel kasutatud teavet. Muudatus on vajalik seetõttu, et artikli 18 lõike 3 teises lõigus ei

viidata üksnes tarbijalt saadud teabele, vaid see on laiem ja hõlmab kogu artikli 18 lõike 3 alusel

kogutud teavet.

Krediidiandja kontrollikohustuse regulatsioon on ette nähtud KAVS § 50 lõigetes 3 ja 4. Lõiget

3 muudetakse direktiivi artikli 18 lõike 3 teise alalõigu ülevõtmiseks samuti kõnealuse

eelnõuga. Eelnõu järgib kontrollib krediidiandja või -vahendaja asjakohaselt tarbija esitatud ja

muud krediidivõimelisuse hindamisel kasutatavat teavet, arvestades käesolevas seaduses ja

võlaõigusseaduses sätestatud nõudeid informatsiooni kogumisele ja tuginedes vajaduse korral

talle iseseisvalt kättesaadavale teabele (vt selle kohta ka allpool KAVS § 50 muutmise

seletuskirja).

VÕS § 4034 lõige 51

Eelnõuga täiendatakse § 4034 uue lõikega 51, millega võetakse üle artikli 18 lõige 5. Kui ühe

tarbijakrediidilepingu soovivad sõlmida mitu tarbijat, siis hindab krediidiandja tarbijate

krediidivõimelisust nende ühisele tagasimaksevõimele tuginedes. See tähendab, et kahe tarbija

poolt ühise laenutaotluse esitamisel tuleks arvestada nende ühist võimekust (mõlema positiivset

vara ja sissetulekuid, aga ka mõlema kohustusi arvestades) krediidilepingust tulenevad

kohustused täita.

26 Eraldi väärib siiski rõhutamist see, et ka kehtivas sõnastuses kasutatud kindel kõneviis ”tarbija esitab teabe”

väljendab samuti tarbija teabe esitamise kohustust.

41

VÕS § 4034 lõige 9

Lõiget 9 muudetakse selleks, et võtta täpselt üle uue direktiivi artikli 18 lõige 10, milles on ette

nähtud, et krediidivõimelisust tuleb hinnata uuesti krediidisumma või ülempiiri märkimisväärse

suurenemise korral. See tähendab, et edaspidi tuleb hinnata, kas krediidisumma või ülempiiri

suurendamine on võrreldes esialgse krediidisumma või ülempiiriga, märkimisväärne või mitte.

Seni oli lõikes 9 ette nähtud, et krediidivõimelisust tuleb krediidisumma või ülempiiri

muutmisel alati uuesti hinnata. See oli kooskõlas kuni 14.07.2024 kehtinud VÕS § 403 lõikes

21 sätestatuga, milles oli nähtud ette, et kogu tarbijakrediidi regulatsioon, sh vastutustundliku

laenamise regulatsioon, kohaldub ka varem sõlmitud tarbijakrediidilepingu muutmise korral

juhul, kui sellega kaasneb maksetähtpäeva tasuline edasilükkamine või täiendavate tasude

maksmine. Selle valguses ei oleks olnud mingit tähendust VÕS § 4034 lõikes 9 eraldi

krediidisumma või ülempiiri märkimisväärsele suurenemisele viitamisel. Kuna enam sellist

üldist lepinguõiguslikku regulatsiooni tarbijakrediidi jaos ei ole, nagu oli varem VÕS § 403

lõikes 21, siis ei saa eraldi ainult VÕS § 4034 lõikes 9 direktiiviga võrreldes rangemat

regulatsiooni säilitada. Seetõttu lisatakse eelnõuga lõikesse 9 täiendus, et krediidivõimelisust

tuleb uuesti hinnata krediidisumma või ülempiiri märkimisväärse muutumise korral.

Märkimisväärne on määratlemata õigusmõiste, see vajab igakordset hinnangu andmist,

direktiiv ei ava seda täpsemalt.

VÕS § 4034 lõige 10

Eelnõuga muudetakse § 4034 lõiget 10, et võtta üle uue direktiivi artikli 19 lõige 6. Nagu

kehtivas õiguses, on krediidiandjal kohustus teavitada tarbijat, kui krediidiandja on teinud

päringu mõnda andmekogusse ning selle alusel otsustanud tarbijaga krediidilepingut mitte

sõlmida. Kehtivas õiguses tuleb tarbijat teavitada päringu tulemustest ja kasutatud andmekogu

üksikasjadest. Artikli 19 lõike 6 ülevõtmiseks tuleb edaspidi teavitada tarbijat ka arvesse võetud

andmete liigist (inglise keeles as well as the categories of data taken into account), nt

maksehäired, olemasolevad kohustused vms. Andmete liik ei hõlma aga tehnilisi andmeid nagu

üksikud andmeväljad, konkreetsed kirjed, krediidiskoori arvutusloogika jne.

Lõikest 10 jäetakse välja selle senine teine lause, mis näeb ette välistuse, millal esimeses lauses

nimetatud teabe esitamine ei ole vajalik. See lause põhineb kehtiva tarbijakrediidi direktiivi

artikli 9 lõikel 3. Uues direktiivis sellist regulatsiooni ei ole. Seetõttu ei ole võimalik seda ka

riigisiseselt säilitada.

VÕS § 4034 lõige 11

Lõikesse 11 võetakse üle uue direktiivi artikli 18 lõike 9 teine lause. Siia jääb esmalt üldine

regulatsioon selle kohta, et krediidiandjal on kohustus teavitada tarbijat viivitamata sellest, et

ta ei soovi tarbijaga krediidilepingut sõlmida. Seni oli see ette nähtud üksnes elamukinnisvaraga

seotud tarbijakrediidilepingutele. Eelnõuga laiendatakse seda kõigile tarbijakrediidilepingutele.

Kui krediidiandja otsus krediiditaotluse tagasilükkamiseks (st negatiivne otsus) põhineb

automatiseeritud andmetöötlusel, teavitab krediidiandaja tarbijat sellest asjaolust, samuti

õigusest see otsus vaidlustada ja nõuda inimese antavat hinnangut. Tarbijat tuleb teavitada ka

negatiivse otsuse vaidlustamise menetlusest. Teisisõnu tuleb tarbijale teada anda, mida ta peab

tegema juhul, kui ta ei ole nõus automatiseeritud andmetöötlusel põhineva otsusega, ja mida ta

peab tegema selleks, et krediidivõimelisuse hinnangu annaks inimene. See regulatsioon on

42

kooskõlas IKÜM artikliga 22. Täpsemad reeglid tarbija õiguste kohta automatiseeritud

andmetöötluse korral nähakse artikli 18 lõike 8 ülevõtmiseks ette KAVS §-s 491. Antud

kohustus loetakse täidetuks selge ja arusaadava standardiseeritud teavitusega negatiivse

krediidiotsuse edastamisel.

Nagu ka teiste automatiseeritud andmetöötlust puudutavate sätete puhul, hõlmab ka kõnealune

säte siin ka osalist automatiseeritud töötlemist. See tähendab, et isegi, kui vaid ühes etapis

tarbija krediidivõimelisuse hindamisel on kasutatud automatiseeritud andmetöötlust, siis peab

sellest tarbijat teavitama. Seda on kinnitanud ka Euroopa Komisjon. Küll aga peab

automatiseeritud andmetöötlus olema sisuline, st kuidagi mõjutama sisuliselt

krediidivõimelisuse hindamise läbiviimist. Kui krediidivõimelisuse hinnangu on sisuliselt

viinud läbi inimene ja üksnes kuskil krediidiandja sisemises süsteemis toimuvad mingisugused

andmete liikumised automaatselt (nt tarbija kontaktandmed kantakse automaatselt

krediidiandja sisemisest infosüsteemist mingile vormile üle vms), siis sellisest tehnilisest

automatiseeritud andmetöötlusest eraldi teavitama ei pea. Aga sellise andmetöötluse puhul,

millel on sisuline mõju tarbija krediidivõime hindamisele, tuleb tarbijat teavitada ka juhul, kui

andmetöötlus on olnud automatiseeritud üksnes teatud töötlemise etapis.

VÕS § 4034 lõige 111

Lõikesse 111 võetakse üle uue direktiivi artikli 18 lõike 9 esimene lause.

Krediidiandjal on kohustus teavitada tarbijat viivitamata sellest, et ta ei soovi tarbijaga

krediidilepingut sõlmida. Sellises olukorras peab krediidiandja hindama, kas tarbija vajab

võlanõustamisteenuseid sotsiaalhoolekandeseaduse tähenduses. Kui see on asjakohane, tuleb

tarbijale võlanõustamist soovitada. Krediidiandja kohustus on anda sellisele tarbijale, kelle

puhul tema hinnangul oleks võlanõustamist vaja, soovitus võlanõustamisse pöördumiseks.

Krediidiandja ei saa kontrollida seda, kas tarbija seda soovitust järgib ja võlanõustamisse ka

päriselt läheb. Kuid regulatsiooni eesmärk on sellise soovituse andmisega suunata

võlanõustamist vajavad tarbijad abi küsimise poole ja seeläbi vähendada majanduslikesse

raskustesse sattuvate tarbijate hulka.

Tarbijale võlanõustamise soovitamiseks tuleb saata talle vähemalt automaatne standardiseeritud

teavitus. Teavitus ei pea olema ilmtingimata iga konkreetse tarbija jaoks isikustatud, kuid

loomulikult võib krediidiandja valida ka iga tarbija suhtes personaalsema lähenemise.

Standardses teavituses peaks viitama sellele, kust on tarbijal võimalik võlanõustamisteenust

saada. Selle kohustuse võib täita näiteks viitega mõnele usaldusväärsele veebilehele, mis

teavituse saatmise ajal võlanõustamise ja võlanõustajate infot koondab. Eelnõu koostamise ajal

on sellisteks veebilehtedeks näiteks Finantsinspektsiooni hallatav minuraha.ee ning

võlanõustajate liidu veebileht. Need on näited hetkel kättesaadavatest infoallikatest, kuigi ka

need ei pruugi sisaldada ammendavat ja kõikehõlmavat teavet kõigi võlanõustajate kohta. Kuid

siiski saab tarbija sealt kätte üldise teabe võlanõustamise kohta.

VÕS § 4034 lõige 14

Eelnõuga täiendatakse § 4034 uue lõikega 14 selleks, et tagada riigisisese õiguse täpne kooskõla

artikli 18 lõikega 7. Selle sätte kohaselt peavad liikmesriigid tagama, et kui krediidiandja sõlmib

tarbijaga krediidilepingu, ei tühista ega muuda krediidiandja hiljem seda krediidilepingut tarbija

kahjuks põhjendusel, et krediidivõimelisust ei hinnatud õigesti. Lõiget ei kohaldata juhul, kui

43

tõendatakse, et tarbija jättis lõikes 3 osutatud teabe krediidiandjale teadlikult esitamata või

esitas võltsitud teabe.

Arvestada tuleb, et krediidiandjal on § 4034 lõike 4 kohaselt kohustus tarbijale selgelt öelda,

missuguseid andmeid ja missuguseid tõendeid nende kohta viimane esitama peab. Tarbijal on

kohustus esitada krediidiandjale õige ja täielik teave, mis on vajalik tema krediidivõimelisuse

hindamiseks. Krediidiandjal ei ole õigust lepingut muuta (kusjuures selleks peaks olema

lepingus ka selle ühepoolse muutmise võimalus ette nähtud) üksnes põhjusel, et

krediidivõimelisuse hinnang osutub tagantjärgi hinnates valeks. See ei saa olla lepingu

muutmise aluseks, pooled ei saa sellises aluses ka lepinguliselt kokku leppida. Andmete teadlik

esitamata jätmine või võltsimine tähendab tarbijapoolset tahtlikku käitumist. Kui tarbija lihtsalt

eksib, ei saa talle antud juhistest aru, ei oska ette antud vormi täita vms, siis ei ole tegemist

teadliku andmete esitamata jätmise ega võltsimisega.

Samasugune reegel on olemas ka hüpoteekkrediidi direktiivis ning selle alusel täiendati

hüpoteekkrediidi direktiivi ülevõtmisel VÕS §-i 416 lepingu ülesütlemise võimaluste osas.

VÕS § 416 lõike 4 kohaselt ei ole krediidiandjal õigust tarbijakrediidilepingut üles öelda lihtsalt

põhjusel, et tarbija krediidivõimelisust ei hinnatud õigesti (see oli üldpõhimõte ka kehtiva

õiguse kohaselt, kuid tuuakse nüüd eelnõuga ka sõnaselgelt välja). Krediidiandjal on aga

lepingu ülesütlemise õigus olukorras, kui ta ei saanud tarbija krediidivõimelisust õigesti

hinnata, sest tarbija jättis teadlikult esitamata krediidivõimelisuse hindamiseks vajaliku teabe

või võltsis seda. Seni puudub regulatsioon samas olukorras lepingu muutmise võimaluste kohta.

Nüüd tuleb see direktiiviga täieliku kooskõla tagamiseks ette näha. See on lõike 14 kehtestamise

eesmärk.

VÕS § 4035 (Tarbijale selgituste andmine)

Kõnealuses paragrahvis tehtavad muudatused põhinevad uue tarbijakrediidi direktiivi artikli 12

ülevõtmisel ning lõike 4 puhul artikli 13 ülevõtmisel. Uue tarbijakrediidi direktiivi artikkel 12

vastab suures osas hüpoteekkrediidi direktiivi artiklile 16, mis on kõnealusesse paragrahvi üle

võetud. Muudatuse tulemusena enamjaolt laiendatakse juba olemasolevas VÕS §-s 4035

sätestatud selgituste andmise kohustust ka muudele tarbijakrediidilepingutele. Kehtivas

tarbijakrediidi direktiivis on piisavate selgituste andmise kohustus reguleeritud artikli 5 lõikes

6. Uue tarbijakrediidi direktiivi artikkel 13 reguleerib krediidiandja ja -vahendaja kohustust

teavitada tarbijat sellest, kui talle esitatav pakkumine põhineb tarbija isikuandmete

automatiseeritud töötlemisel.

VÕS § 4035 lõikes 1 tehtavad muudatused põhinevad uue tarbijakrediidi direktiivi artikli 12

lõikel 1. Kuna edaspidi on krediidiandja kohustatud sõlmitavate lepingute kohta tarbijale

piisavaid selgitusi andma nii enne tarbijakrediidilepingu kui ka kõrvallepingu sõlmimist, et

tarbija saaks hinnata, kas pakutav tarbijakrediidileping või kõrvalleping vastab tema vajadustele

ja finantsolukorrale, siis jäetakse välja § 4035 lõike 1 teine lause, mis varem kehtis vaid

elamukinnisvaraga seotud tarbijakrediidilepingute korral ja puudutas kõrvallepingu sõlmimist,

ning sama lõike esimest lauset täiendatakse selliselt, et see hõlmaks ka kõrvallelepingut. Lisaks

näeb uue tarbijakrediidi direktiivi artikli 12 lõige 1 ette, et sellised selgitused tuleb tarbijale

anda tasuta. Hüpoteekkrediidi direktiiv ei ütle, et sellised selgitused tarbijale peaksid olema

tasuta, kuid kuna see direktiiv võimaldab tarbijate kaitseks minna kaugemale, siis kehtib vastav

nõue edaspidi ka elamukinnisvaraga seotud tarbijakrediidilepingutele. Praktikas antakse ka

praegu selliseid selgitusi tasuta, mistõttu ei ole tegemist olemuslikult suure muudatusega.

44

Sarnaselt VÕS § 4031 lõikes 1 ja § 4033 tehtavatele muudatustele (vt seletuskiri eespool) tuuakse

ka siin välja, et kõnealused kohustused on krediidiandjal ja asjakohasel juhul

krediidivahendajal.

VÕS § 4035 lõike 2 kehtetuks tunnistamine ja lõikes 3 tehtavad muudatused on omavahel

seotud. Selle paragrahvi lõikes 2 sisalduv piisavaid selgitusi puudutav loetelu puudutab

tarbijakrediidilepinguid ja lõikes 3 sisalduv loetelu elamukinnisvaraga seotud

tarbijakrediidilepinguid. Kuna need ühtlustatakse tulenevalt uue tarbijakrediidi direktiivi artikli

12 lõike 1 punktidest a–d, siis tunnistatakse VÕS § 4035 lõige 2 kehtetuks ning jäetakse sama

paragrahvi lõike 3 saatelausest välja viide elamukinnisvaraga seotud tarbijakrediidilepingutele,

mille tulemusena laieneb lõikes 3 sätestatu kõikidele tarbijakrediidilepingutele.

Lisaks täiendatakse lõike 3 punkti 1 sõnastust selliselt, et sinna lisatakse krediidiandja ja

krediidivahendaja kohustus edaspidi anda piisavaid selgitusi ka VÕS §-s 4031 sisalduva

lepingueelse teabe kohta. Muudatuse aluseks on uue direktiivi artikkel 12 lõike 1 punktis a

sätestatu. Seoses lõike 3 punktiga 3 vajab täpsustamist, et direktiivi artikli 12 lõike 1 punkti c

kohaselt hõlmavad selgitused ka konkreetset mõju, mida pakutav krediidileping või

kõrvalteenused võivad tarbijale avaldada, sealhulgas tarbija hilinenud maksete või

makseviivituse tagajärgi. Sisult sama regulatsioon sisaldub VÕS § 4035 lõike 3 punktis 3, kuid

väikse erinevusega. Nimelt hõlmavad kõnealuse VÕS-i sätte järgi selgitused konkreetset mõju,

mida pakutavad lepingud võivad tarbijale avaldada, sealhulgas makseviivituse tagajärgi, kuid

eespool mainitud direktiivi säte nõuab, et lisaks makseviivituse tagajärgedele tuleks teavitada

ka hilinenud maksete tagajärgedest. Eelnõu koostajate hinnangul ei tehta Eesti võlaõiguses

vahet, kas tegemist on makseviivitusega või hilinenud maksega, kuna need mõisted on

samastatavad. Seetõttu jäetakse VÕS § 4035 lõike 3 punkti 3 sõnastus samaks, kuna see juba

praegu vastab uue tarbijakrediidi direktiivi artikli 12 lõike 1 punktile c.

VÕS § 4035 täiendamine lõikega 4 on vajalik uue tarbijakrediidi direktiivi artikli 13

ülevõtmiseks. Artikli 13 kohaselt peavad krediidiandjad ja krediidivahendajad teavitama

tarbijaid selgel ja arusaadaval viisil, kui neile esitatakse isikuandmete automatiseeritud

töötlemisel põhinev isikustatud pakkumine. Nagu ka muude tarbija teavitamise sätete puhul on

tegemist krediidiandja ja krediidivahendaja solidaarse kohustusega, mille täitmise eest

vastutavad nad mõlemad, kuid faktiliselt ei pea tarbija saama kahte teavitust, vaid kohustuse

täidab emb-kumb neist. Artiklis 13 on eraldi rõhutatud, et see ei piira IKÜM-i kohaldamist, see

tähendab, et tegemist on IKÜM-is sätestatuga paralleelse regulatsiooniga, mis IKÜM-i kuidagi

ei mõjuta.

Regulatsiooni eesmärk on tagada tarbija teadlikkus sellest, kui talle tehtud pakkumine ja selle

sisulised tingimused põhinevad automatiseeritud andmetöötlusel, näiteks tarbijaga seotud

riskide automatiseeritud hindamisel. Eelnõus on viidatud nii pakkumusele, mille all mõeldakse

pakkumust VÕS § 16 tähenduses, kui ka tarbijale enne seda esitatavale muule tulevase lepingu

sõlmimisele eelnevale ja lepingu sisulisi tingimusi sisaldavale teabele. Mõlemal juhul kohaldub

edaspidi nõue teavitada tarbijat sellest, kui talle krediidi pakkumisel on kasutatud

automatiseeritud andmetöötlust.

Uues direktiivis on eraldiseisvalt reguleeritud ka tarbija lepingueelset teavitamist sellest, et

hinna kujundamisel on kasutatud automatiseeritud andmetöötlust (vt artikkel 10 lg 4 p m,

eelnõukohane VÕS § 4031 lg 2 p 17). Artikkel 13 ja selle alusel loodav VÕS § 4035 lg 4 on

laiema sisuga, see ei puuduta mitte üksnes hinda, vaid laiemalt tarbijale esitatavaid tulevase

45

tarbijakrediidilepingu tingimusi. Direktiivi ülevõtmisel tuleb mõlemad nimetatud kohustused

riigisiseses õiguses eraldi sätestada.

Nagu ka teiste automatiseeritud andmetöötlust puudutavate sätete puhul, hõlmab ka kõnealune

säte siin ka osalist automatiseeritud andmete töötlemist. See tähendab, et isegi, kui vaid ühes

etapis tarbijale pakkumuse tegemisel on kasutatud automatiseeritud andmetöötlust, siis peab

tarbijat sellest teavitama. Seda on kinnitanud ka Euroopa Komisjon. Küll aga peab

automatiseeritud andmetöötlus olema sisuline, st kuidagi mõjutama sisuliselt pakkumuse

tegemist. Kui üksnes kuskil krediidiandja sisemises süsteemis toimuvad mingisugused andmete

liikumised automaatselt (nt tarbija kontaktandmed kantakse automaatselt krediidiandja

sisemisest infosüsteemist mingile vormile üle vms), siis sellisest tehnilisest automatiseeritud

andmetöötlusest eraldi teavitama ei pea. Niipea aga, kui automatiseeritud andmetöötlusel on

mingisugune sisuline mõju ja tähendus, tuleb tarbijat sellest teavitada.

VÕS § 404 (Tarbija avaldus lepingu sõlmimiseks)

Üldist

Paragrahvis 404 reguleeritakse tarbija poolt tarbijakrediidilepingu sõlmimiseks antavat

tahteavaldust, selle vorminõuet (lõige 1) ja selles sisalduvat kohustuslikku teavet (lõiked 2–23).

VÕS § 404 lõige 1 näeb ette, et tarbija tahteavaldus peab olema antud kirjalikku taasesitamist

võimaldavas vormis. Lõige 1 ei vaja uue direktiivi ülevõtmisel muutmist, kuivõrd see vastab

uue tarbijakrediidi direktiivi artiklile 20. Uues direktiivis on täpsustatud üksnes seda, et sama

kehtib ka lepingu muutmisele. TsÜS § 77 lõike 3 kohaselt saab seadusega ettenähtud vormis

tehtud tehingut muuta üksnes samas vormis, milles tehing on tehtud, kui seaduses ei ole

sätestatud teisiti.

Eelnõuga täiendatakse VÕS §-i 404 uute lõigetega 11 ja 12 selleks, et võtta üle uue direktiivi

artiklid 15 ja 17, mis reguleerivad samuti krediidilepingu sõlmimise viisi, nimelt näeb artikkel

15 ette lepingu sõlmimisel eelmärgistatud lahtrite kasutamise keelu ning artikkel 17 tarbijale

lepingu sõlmimise eesmärgil krediidi väljastamise keelu. Need reeglid sobituvad riigisiseselt

süstemaatiliselt kõige paremini lepingu sõlmimisel tarbija tahteavaldust reguleerivasse §-i 404.

Samuti tuleb direktiivi artikli 21 ülevõtmiseks muuta VÕS § 404 lõigetes 2 jj sätestatud reegleid

lepingulise teabe sisu kohta.

VÕS § 404 lõige 11

Eelnõuga täiendatakse §-i 404 uue lõikega 11, mille eesmärk on võtta üle uue direktiivi artikkel

15. Artikli 15 lõige 1 näeb ette, et tarbija nõusolekut tarbijakrediidilepingu ja kõrvallepingute

sõlmimiseks ei tohi eeldada. Vaikevalikuid, sh eelmärgistatud lahtreid, ei saa pidada tarbija

nõustumuseks. Sama on selgitatud direktiivi põhjenduses 49, mille kohaselt ei tohiks vaikimist,

tegevusetust ega vaikevalikuid, nagu eelmärgistatud lahtrid, käsitada tarbija nõusoleku

andmisena.

Eeltoodust lähtuvalt on lõike 11 esimeses lauses nähtud ette, et tarbija vaikimist või

tegevusetust, sealhulgas eeltäidetud valikute, nagu eelmärgistatud lahtrite tagasi lükkamata

jätmist, ei loeta tarbija tarbijakrediidilepingu sõlmimisega nõustumuseks. Kui krediidiandja

selliseid eeltäidetud valikuid kasutab, ei teki nende tagasi lükkamata jätmisest krediidilepingut.

Sama kehtib ka võimalike kõrvallepingute kohta direktiivi artikli 3 punkti 4 tähenduses. See

46

tähendab, et ka näiteks krediidilepinguga seotud kindlustuse pakkumisel ei ole lubatud kasutada

eeltäidetud valikuid ning kui neid kasutatakse, siis ei teki nende tagasi lükkamata jätmisest

kindlustuslepingut.

Regulatsiooni eesmärk on tarbija kaitsmine läbimõtlematu krediidi võtmise eest. Edaspidi on

välistatud vaikimisi krediidilepingu sõlmimine, näiteks sellised praktikad, kus veebipoes

tellimuse esitamisel on valikus internetipanga makse, PayPal ning lisakuludeta järelmaksu

krediit („osta nüüd, maksa hiljem“). Sellise valiku puhul on keelatud lisakuludeta järelmaksu

krediidi eellinnutamine. See tähendab, et „osta nüüd, maksa hiljem“ valiku võib tarbijale küll

pakkuda, kuid see ei tohi olla eelnevalt linnutatud. Ei saa olla nii, et kui tarbija ise ühtegi

aktiivset liigutust ei tee, siis suunatakse ta automaatselt tarbijakrediiti võtma.

Sarnane regulatsioon kehtib juba praegu VÕS § 281 kohaselt üldiselt ettevõtja ja tarbija vahel

sõlmitavatele lepingutele, kuid üksnes seoses täiendava tasu maksmisega kõrvalkohustuse või

muu täiendava kohustuse täitmise eest lisaks põhikohustuse eest kokku lepitud hinnale. Uuest

tarbijakrediidi direktiivist tulenev regulatsioon on aga laiem. See ei ole piiratud üksnes

tarbijakrediidilepingu ja kõrvallepingu lisatasudega, nagu VÕS § 281 seda reguleerib, vaid see

kehtib üldiselt tarbijakrediidilepingu ja kõrvallepingu sõlmimisele. Seetõttu tuleb artikli 15

ülevõtmiseks näha ette tarbijakrediidilepinguid ja kõrvallepinguid puudutav eriregulatsioon.

Uue regulatsiooni kohaselt ei ole lepingu sõlmimisel kastide või lahtrite kasutamine üldiselt

keelatud, aga need peavad olema täitmata, et tarbija saaks päriselt läbi vaadata nende sisu ja

oma tahte vabalt ja informeeritult väljendada. Artikli 15 lõikes 2 on reguleeritud olukorda, kus

tarbijal tuleb tarbijakrediidilepingu või mõne kõrvallepingu sõlmimiseks lahter või väli

märgistada. Selles olukorras kohalduvad nõuded on nähtud ette lõike 11 teises lauses.

Seega krediidiandja kasutab märgistatavaid lahtreid, näiteks võimaldab lepingu sõlmimist

selliselt, et tarbija klõpsab veebilehel kastikese peal ja linnutab selle, siis tuleb nende

kasutamisel arvestada lõike 11 teises lauses sätestatuga. Sellisel juhul peab tarbija taheavaldus

väljenduma tegevuses, millega tarbija teeb vabatahtliku, konkreetse, teadliku ja ühemõttelise

tahteavalduse selle kohta, et ta on lahtrites toodud lepingutingimustega nõus. See tähendab

ühest küljest, et tarbija peab aktiivselt väljendama tahet lahtritega seotud lepingu tingimusega

nõustumise kohta. Teisalt tähendab see ka, et selles lahtris väljenduv tekst ise on selge ja

ühemõtteline, nii et tarbijal oleks võimalik ka konkreetselt ja selgelt lahtri märgistamisega selle

kohta enda tahet avaldada.

Selgituseks tasub märkida, et artikli 15 ja sellest tulenevalt VÕS § 404 lõike 11 üldine eesmärk

on kaitsta tarbijat lepingu sõlmimisel eelmärgistatud valikute eest (VÕS § 404 lg 11 esimene

lause) ning tagada, et olukorras, kus tarbija peab ise lepingu sõlmimiseks omalt poolt mõne

lahtri või märkeruudu täitma, teeks ta selle kohta teadliku ja ühemõttelise tahteavalduse (VÕS

§ 404 lg 11 teine lause). Seda konteksti ja eesmärki arvestades ei ole lõike 11 teise lause mõte

lisada igasse krediidiandja poolt ette valmistatud lepingusse veel juurde täiendav kinnitus või

vorm tarbija poolt teadlikult lepingu ja selle iga üksiku tingimusega nõustumise kohta, samuti

ei tähenda see seda, et iga üksiku lepingutingimuse juurde peaks tulevikus lahtri lisama, millega

tarbija peaks enda nõustumust tingimusega kinnitama. Teine lause kohaldub selle sõnastuse

kohaselt olukorras, kui tarbijakrediidilepingu või mõne kõrvallepingu sõlmimiseks kasutatakse

märgistatavaid lahtreid. Kõnealune reegel ei kohaldu, kui lepingu sõlmimisel märgistatavaid

lahtreid ei kasutata. Kui aga krediidiandja kasutab tarbijaga sõlmimisel märgistatavaid lahtreid,

siis peab ta VÕS § 404 lg 11 teises lauses sätestatut järgima ning kujundama lepingu sõlmimise

47

protsessi selliselt, et tarbija saaks anda enda tahteavalduse VÕS § 404 lg 11 teises lauses

nimetatud nõuetele vastavalt.

VÕS § 404 lõige 12

Lõikega 12 võetakse üle uue tarbijakrediidi direktiivi artikkel 17, mis reguleerib soovimatu

krediidi andmise keeldu. Eelnõu kohaselt on ettevõtjal keelatud teha tarbijakrediidilepingu

sõlmimise eesmärgil tarbijale krediiti kättesaadavaks, kui tarbija ei ole tarbijalepingu

sõlmimiseks soovi avaldanud ja tarbijalepingu sõlmimisega selgesõnaliselt nõustunud.

Direktiivi põhjenduses 51 on selgitatud, et selline tegevus peab olema keelatud, kuna sellega

võib kaasneda tarbija huvide kahjustamine. Eelnõuga keelatud tegevused hõlmavad näiteks

eelnevalt heakskiidetud krediitkaardi saatmist tarbijale, kui tarbija ei ole seda tellinud, samuti

rahasumma ülekandmist vms.

Eelnõus on kasutatud teadlikult sõnastust, mille kohaselt on „ettevõtjal“, mitte „krediidiandjal“

selline tegevus keelatud, sest lepingu sõlmimise eesmärgil tarbijale lihtsalt krediidi

kättesaadavaks tegemise tulemusel ei teki poolte vahel tarbijakrediidilepingut. Seetõttu ei ole

ettevõtja selles suhtes ka krediidiandjaks ning seadusetekstis ka ei nimetata teda

krediidiandjaks.

Oluline on selgitada, et kõnealuse regulatsiooniga on hõlmatud üksnes krediidi andmine,

näiteks rahaliste vahendite tarbija kasutusse andmine, mitte aga reklaammaterjali või lepingu

sõlmimiseks pakkumuse saatmine vms. See tuleneb üheselt põhjenduse 51 viimases lauses

esitatud selgitustest: „Soovimatu krediidi andmise keeld ei tohiks takistada krediidiandjatel ja

krediidivahendajatel reklaamida või pakkuda krediiti ärisuhte käigus kooskõlas tarbijakaitset

käsitlevate liidu õigusaktidega ja liidu õigusega kooskõlas olevate riigisiseste meetmetega,

sealhulgas reklaamida ja pakkuda müügikohas krediiti, et rahastada kauba või teenuse ostmist.“

Kõnealune regulatsioon on sarnane VÕS §-s 99 sätestatud regulatsiooniga. Seetõttu on eelnõu

koostamisel peetud asjakohaseks näha ka kõnealuse reegli rikkumise jaoks ette samasugused

tagajärjed, nagu on ette nähtud VÕS §-s 99. Ettevõtjal ei teki sellisel viisil tarbijale krediidi

kättesaadavaks tegemisest tarbija vastu nõudeid, välja arvatud VÕS § 99 lõikes 2 sätestatud

juhul, kui krediit on tehtud tarbijale kättesaadavaks ekslikult. See tähendab sisuliselt, et

krediidiandja riskib ka sellega, et tal puudub õigus väljamakstud krediit tagasi saada, samuti ei

teki tal sellisel juhul intressi ega muude tasude saamiseks nõudeõigust. Nagu juba öeldud, siis

erandiks on VÕS § 99 lg 2 olukord. Selline tagajärg on ette nähtud riigisiseselt. Sellega

tagatakse ühtlasi direktiivi artikli 44 ülevõtmine, mis nõuab direktiivis sätestatud reeglite

rikkumise korral hoiatavate, proportsionaalsete ja tõhusate karistuste kehtestamist.

VÕS § 404 lõige 2

Paragrahvi 404 lõike 2 muudatused on tingitud uue tarbijakrediidi direktiivi artikli 21

ülevõtmisest, milles reguleeritakse krediidilepingus esitatavat teavet.

VÕS § 404 lõike 2 punkti 1 täiendatakse uue tarbijakrediidi direktiivi artikli 21 lõike 1 punktis

b nimetatud andmetega. Kui kehtiva regulatsiooni kohaselt peab tarbija tahteavalduses olema

märgitud üksnes tarbija nimi ja aadress, siis eelnõuga täiendatava punkti 1 kohaselt tuleb

edaspidi märkida kõikide lepingupoolte nimed, aadressid, telefoninumbrid ja e-posti aadressid

48

ning vajaduse korral krediidivahendaja nimi ja aadress. Seega on uues direktiivis kõnealuseid

andmeid võrreldes kehtiva tarbijakrediidi direktiivi artikli 10 lõike 2 punktiga b täiendatud.

VÕS § 404 lõike 2 punkti 2 täiendatakse. Kõnealuses sättes on välja toodud need andmed,

mis esitatakse tarbijale VÕS § 4031 lõike 1 kohaselt lepingueelse teabena Euroopa

tarbijakrediidi standardinfo teabelehe esimeses osas ning mis tuleb uue tarbijakrediidi direktiivi

artikli 21 kohaselt esitada ka krediidilepingus. Võrreldes kehtiva tarbijakrediidi direktiiviga on

uues direktiivis neid andmeid mõnevõrra täiendatud ja sellest tulenevalt muudetakse § 404 lõike

2 punktis 2 viiteid vastavatele § 4031 lõike 1 punktidele. Kui kehtiva VÕS § 404 lõike 2 punkti

2 kohaselt viidatakse § 4031 lõike 1 punktidele 1–11, siis eelnõu kohaselt viidatakse § 4031 lõike

1 punktidele 3 ja 5–11 ehk sisuliselt jäetakse välja viited selle paragrahvi lõike 1 punktidele 1,

2 ja 4. Viide § 4031 lõike 1 punktile 1 (krediidiandja ja krediidivahendaja nimi) jäetakse välja,

kuna eelnõu kohaselt on vastav info hõlmatud juba § 404 lõike 2 punktiga 1. Viited § 4031 lõike

1 punktidele 2 ja 4 jäetakse välja seetõttu, et eelnõuga tunnistatakse need punktid kehtetuks.

Viidetega VÕS § 4031 lõike 1 punktidele 3 ja 5–11 tagatakse uue tarbijakrediidi direktiivi artikli

21 lõike 1 punkti c esimene poole (§ 4031 lg 1 p 3), punkti d (§ 4031 lg 1 p 5), punkti h (§ 4031

lg 1 p 6), punkti g (§ 4031 lg 1 p-d 7 ja 9), punkti m (§ 4031 lg 1 p 10), punkti l (§ 4031 lg 1 p

11) vastavus direktiiviga. Punkti l ülevõtmiseks täiendatakse eelnõuga VÕS §-i 404 lõikega 24,

milles täpsustatakse, et viivisemäär esitatakse lepingu sõlmimise aja seisuga.

VÕS § 404 lõike 2 punkti 5 täiendatakse seoses uue tarbijakrediidi direktiivi artikli 21 lõike 1

punktiga p, mille sõnastus küll vastab enamuses senise direktiivi artikli 10 lõike 2 punktile p,

kuid mida on mõnevõrra täiendatud. Seetõttu täiendataksegi § 404 lõike 2 punkti 5 sõnastust

selliselt, et edaspidi tuleb vajaduse korral märkida teave taganemisõiguse kasutamise

ajavahemikust ja ka teave VÕS § 409 lõikes 21 osutatud taganemisavalduse tegemiseks

kasutatava püsiva andmekandja kohta (vt täpsemalt § 409 lg 21 muutmise selgitusi).

VÕS § 404 lõike 2 punkti 8 täiendatakse, et võtta kohaselt üle uue tarbijakrediidi direktiivi

artikli 21 lõike 1 punkt s. Nimetatud säte vastab sisult kehtiva tarbijakrediidi direktiivi artikli

10 lõike 2 punktile r, kuid selle erisusega, et uue direktiivi sättes on täpsustatud, et selgitus

hüvitise arvutamise viisi kohta peab olema läbipaistev ja arusaadav. Seetõttu täiendatakse

vastavalt ka VÕS § 404 lõike 2 punkti 8 sõnastust.

VÕS § 404 lõike 2 punkt 10 tunnistatakse kehtetuks, et vältida topelt reguleerimist.

Paragrahvi 404 lõike 2 punktis 10 on kehtestatud kohustus märkida tarbija tahteavalduses teave

tarbijakrediidilepingust tulenevate vaidluste kohtuvälise lahendamise võimaluste kohta.

Vastavalt eelnõuga loodava § 4031 lõike 2 punktile 18 tuleb edaspidi esitada lepingueelse

teabena sama info ehk teave tarbijakrediidilepingust tulenevate vaidluste kohtuvälise

lahendamise võimaluste kohta ja nende kasutamise kord. Kuna VÕS § 404 lõike 2 punktis 12

sisaldub eraldi viide lepingueelse teabena esitatud andmetele (eelnõu kohaselt tuleb selle punkti

kohaselt tarbija tahteavalduses märkida VÕS § 4031 lõike 2 punktides 2, 5, 6, 9–11 ja 18

nimetatud teave), mistõttu tunnistatakse § 404 lõike 2 punkt 10 kehtetuks. Selle sisu tuleneb

edaspidi § 404 lõike 2 punktist 12, mis sisaldab viidet § 4031 lõike 2 punktile 18, et kogu

lepingueelse teabena esitatud info sisalduks ühes punktis. Selline lahendus aitab paremini

tagada üheselt mõistetavust, milline lepingueelne teave tuleb lisaks esitada hiljem ka tarbija

tahteavalduses.

49

VÕS § 404 lõike 2 punkti 12 täiendatakse. Kõnealuses sättes on välja toodud andmed, mis

esitatakse tarbijale VÕS § 4031 lõike 2 kohaselt lepingueelses teabes Euroopa tarbijakrediidi

standardinfo teabelehel täiendava teabena ning mis tuleb uue tarbijakrediidi direktiivi artikli 21

kohaselt esitada ka krediidilepingus. Võrreldes kehtiva tarbijakrediidi direktiiviga on uues

direktiivis neid andmeid mõnevõrra täiendatud ja sellest tulenevalt lisatakse § 404 lõike 2 punkti

12 viiteid asjakohastele § 4031 lõike 2 punktidele. Kui kehtiva VÕS § 404 lõike 2 punktis 12

viidatakse § 4031 lõike 2 punktides 2, 5 ja 6 sisalduvale teabele, siis eelnõuga lisatakse § 404

lõike 2 punkti 12 viited § 4031 lõike 2 punktides 9–11 ja 18 sisalduvale teabele. Seega tuleb

edaspidi tarbija tahteavalduses märkida muu hulgas krediidiliik (VÕS § 4031 lg 2 p 9, millega

võetakse üle direktiivi art 21 lg 1 p a) ning krediidi kasutusse võtmise tingimused (VÕS § 4031

lg 2 p 10, millega võetakse üle direktiivi art 21 lg 1 p c teine pool). Samuti tuleb märkida

täpsustused seoses laenuintressiga, kui erinevatel asjaoludel kohaldatakse erinevaid

laenuintresse jne (VÕS § 4031 lg 2 p 11, millega võetakse üle direktiivi art 21 lg 1 p f). Viitega

VÕS § 4031 lõike 2 punktile 18 võetakse üle direktiivi artikli 21 lõike 1 punkt u, mille kohaselt

tuleb tarbija tahteavalduses edaspidi esitada teave tarbijakrediidilepingust tulenevate vaidluste

kohtuvälise lahendamise võimaluste kohta ja nende kasutamise kord.

Juba kehtivas sättes olevate viidetega VÕS § 4031 lõike 2 punktile 2 tagatakse VÕS-i

regulatsiooni vastavus direktiivi artikli 21 lõike 1 punktile k, viitega VÕS § 4031 lõike 2

punktile 5 tagatakse vastavus direktiivi artikli 21 lõike 1 punktile n ning viitega VÕS § 4031

lõike 2 punktile 6 tagatakse vastavus direktiivi artikli 21 lõikele 3.

Paragrahvi 404 lõiget 2 täiendatakse punktiga 14, et tagada vastavus uue direktiivi artikli 21

lõike 1 punktiga q. See direktiivi säte näeb ette kohustuse märkida tarbijakrediidilepingus

püsiva andmekandja liik, mille tarbija on valinud erinevat liiki teabe saamiseks: asjakohasel

juhul artikli 10 teises lõigus osutatud meeldetuletuse kohta (meeldetuletus lepingust taganemise

õiguse kohta ja menetluse kohta, mida tuleb selleks järgida), artiklis 22 osutatud teabe kohta

(teave krediidilepingu muutmise kohta), artikli 23 lõike 1 esimeses lõigus osutatud teabe kohta

seoses laenuintressi muutmisega, asjakohasel juhul artikli 24 lõigetes 1 ja 2 osutatud teabe kohta

(arvelduskrediidi vormis sõlmitud lepinguga antav teave seoses konto väljavõttega ning

laenuintressi ja tasumisele kuuluvate summade suurenemisega), asjakohasel juhul teave artikli

28 lõike 1 teises lõigus ja artikli 28 lõikes 2 osutatud teabe kohta seoses tähtajatu krediidilepingu

lõpetamisega.

Eeltoodust tulenevalt lisataksegi VÕS § 404 lõikesse 2 punkt 14, mille kohaselt peab tarbija

tahteavalduses olema märgitud teave püsiva andmekandja kohta, mille tarbija on valinud § 4031

lõikes 21, § 4041 lõikes 1 ja §-s 4042 toodud teabe edastamiseks ning vajaduse korral § 407

lõigetes 31 ja 32, § 4141 lõikes 2 ja § 4142 lõikes 2 toodud teabe edastamiseks. Tegemist on uue

nõudega, mida kehtivas tarbijakrediidi direktiivis ei ole.

Paragrahvi 404 lõiget 2 täiendatakse punktiga 15 selliselt, et edaspidi tuleb tarbija

tahteavalduses märkida ka võlanõustamisteenuste osutajate asjakohased kontaktandmed ja

soovitus tarbijale võtta selliste teenuseosutajatega ühendust makseraskuste korral. Kõnealune

punkt tuleneb uue direktiivi artikli 21 lõike 1 punkti x ülevõtmisest. Tegemist on uue nõudega,

mida kehtivas tarbijakrediidi direktiivis ei ole. Võlanõustamisteenuseid puudutav (uue

direktiivi artikkel 36) on reguleeritud sotsiaalhoolekande seaduse §-des 44 ja 45. Võlanõustajate

kontaktandmetest teavitamise kohustuse võib täita näiteks viitega mõnele usaldusväärsele

veebilehele, mis lepingu sõlmimise ajal võlanõustamise ja võlanõustajate infot koondab. Eelnõu

koostamise ajal on sellisteks veebilehtedeks näiteks Finantsinspektsiooni hallatav minuraha.ee

ning võlanõustajate liidu veebileht. Need on näited hetkel kättesaadavatest infoallikatest, kuigi

50

ka need ei pruugi sisaldada ammendavat ja kõikehõlmavat teavet kõigi võlanõustajate kohta.

Siiski annavad need tarbijale ülevaatliku info võlanõustamise võimaluste kohta.

Paragrahvi 404 lõike 23 punkt 1 tunnistatakse kehtetuks, et vältida tarbetut korduvat viidet

samadele andmetele, mis tuleb elamukinnisvaraga seotud tarbijakrediidilepingu sõlmimisel

esitada juba tulenevalt § 404 lõike 2 punktist 1. Eelnõuga muudetakse § 404 lõike 2 punki 1

sõnastust selliselt, et selle sätte kohaselt tuleb tarbija tahtevalduses märkida lepingupoolte

nimed, aadressid, telefoninumbrid ja e-posti aadressid ning vajaduse korral krediidivahendaja

nimi ja aadress. Kuna VÕS § 404 lõike 23 kohaselt tuleb ka elamukinnisvaraga seotud

tarbijakrediidilepingu sõlmimisel esitada § 404 lõikes 2 sätestatud teave ehk ühtlasi ka

lepingupoolte nimed, aadressid, telefoninumbrid ja e-posti aadressid ning vajaduse korral

krediidivahendaja nimi ja aadress (§ 404 lg 2 p 1), siis puudub vajadus reguleerida samasisuliste

andmete esitamist ka § 404 lõike 23 punktis 1. Seetõttu tunnistatakse kehtetuks § 404 lõike 23

punkt 1, mis näeb ette kohustuse märkida elamukinnisvaraga seotud tarbijakrediidilepingu

sõlmimisel krediidivahendaja nimi ja aadress, kui elamukinnisvaraga seotud

tarbijakrediidilepingu sõlmimist pakub krediidivahendaja.

Paragrahvi 404 täiendatakse lõikega 24, et tagada VÕS-i kooskõla direktiivi artikli 21 lõike

1 punktiga 1 osas, mida eelnõuga loodav VÕS § 404 lõike 2 punkt 2 ja VÕS § 4031 lõike 1

punkt 11 koostoimes ei taga. Nimelt tuleb uue direktiivi artikli 21 lõike 2 punkti l kohaselt

krediidilepingus märkida maksete hilinemise korral kohaldatav intressimäär sellisena, nagu

seda kohaldati krediidilepingu sõlmimise ajal, ja selle kohandamise kord ning asjakohasel juhul

makseviivitusest tulenevad tasud. VÕS § 4031 lõike 1 punkti 11 kohaselt tuleb tarbijale

lepingueelse teabena esitada teave kohaldatava viivise aasta- ja päevamäära kohta maksetega

viivitamise korral ja selle kohandamise kord ning vajadusel viivituse korral hüvitamisele

kuuluvad kulud. Vastavalt VÕS § 404 lõike 2 punktile 2 tuleb vastav teave esitada ka tarbija

lepingu sõlmimise tahteavalduses. Kuna uue direktiivi artikli 21 lõike 1 punktis l on täpsustatud,

et maksete hilinemise korral kohaldatav intressimäär tuleb esitada sellisena, nagu seda kohaldati

tarbijakrediidilepingu sõlmimise ajal, siis on selline täpsustus tehtud eelnõuga loodavasse VÕS

§ 404 lõikesse 24. Seega märgitakse § 404 lõike 24 kohaselt VÕS § 4031 lõike 1 punktis 11

nimetatud maksetega viivitamise korral kohaldamisele kuuluv viivise aasta- ja päevamäär

lõikes 2 nimetatud tarbija tahteavalduses lepingu sõlmimise aja seisuga selliselt, nagu seda

kohaldati lepingu sõlmimise ajal. Kehtivas direktiivis sellist täpsustust ei ole.

Paragrahvi 404 täiendatakse lõikega 5, mille kohaselt peab tarbijale esitatav teave olema

selgesti loetav ja kohandatud selle andmekandja tehnilistele piirangutele, millel teave

esitatakse. Teave esitatakse eri kanalites asjakohasel ja sobival viisil. Säte vastab uue direktiivi

artikli 21 lõike 1 teisele lõigule. Kehtivas direktiivis sellist sätet ei ole. Sätte eesmärk on tagada,

et tarbijal oleks praktikas võimalik talle esitatud lepingulise teabega tutvuda. Selliselt on teabe

esitamisel ka sisuline mõte. Teave peab olema loetav (st mõistliku teksti suurusega, mõistliku

värviga jne). Tehniliste piirangutega arvestamine tähendab, et tarbijale esitatav tekst peab

normaalselt avanema ka tarbija nutiseadmes ja seda peab olema mõistlikult võimalik

nutiseadme ekraanil kuvada.

VÕS § 4041 (Teave intressimäära kohta)

Paragrahv näeb ette tarbija teavitamise vormi- ja sisunõuded juhul, kui muutub intressimäär.

Säte põhineb kehtiva tarbijakrediidi direktiivi artiklil 11 ja elamukinnisvaraga seotud

tarbijakrediidilepingute direktiivi artiklil 27. Uue tarbijakrediidi direktiivi artikliga 23 on ette

nähtud täpsemad nõuded teavitamise viisile ja ajale, mistõttu tuleb regulatsiooni muuta. Lõikes

51

1 täpsustatakse, et tarbijat tuleb intressimäära muudatusest teavitada ette mõistliku aja jooksul

ning seda tehakse paberil või muul krediidilepingus nimetatud püsival andmekandjal. Lisaks

täpsustatakse VÕS § 4041 lõike 1 sõnastust vastavalt direktiivile, viidates, et säte kohaldub

juhul, kui krediidiandjal on õigus intressimäära muuta. See tähendab, et selliseks muudatuseks

peab olema varasem kehtiv kokkulepe või seadusest tulenev alus, ühepoolselt ei saa

krediidiandja otsustada intressimäära muudatust.

Lõikes 2 täpsustatakse uue direktiivi artikli 23 lõike 2 punktist d tulenevalt, et teave uue

baasintressimäära kohta peab lisaks krediidiandja ruumidele olema kättesaadav ka krediidiandja

veebilehel või mobiilirakenduses, kui krediidiandjal need olemas on. See võimaldab tarbijatel

vastavale teabele lihtsamalt juurde pääseda.

Võttes arvesse hüpoteekkrediidi direktiivis ette nähtud võimalust kohaldada tarbija jaoks

soodsamaid reegleid ning soovi säilitada VÕS-i tarbijakrediidi regulatsioon võimalikult

ühetaolisena, muudetakse VÕS § 4041 lõike 1 regulatsiooni üldiselt, st ka elamukinnisvaraga

seotud tarbijakrediidilepingute korral.

VÕS § 4042 (Teave tarbijakrediidilepingu muude tingimuste muutmise kohta)

VÕS § 4042 lõige 1

Sättes nähakse ette, mismoodi tuleb tarbijat teavitada muude kui intressimuudatusi puudutavate

(VÕS § 4041) lepingutingimuste muudatustest ja millist teavet tuleb täpselt sel juhul esitada.

Eesmärgiks on tagada, et tarbija saaks selge teabe muudatuste kohta enne igat muudatust, et

neile kohaselt reageerida.

Lepingu muutmine on võimalik eelkõige poolte kokkuleppel. Ühepoolselt on krediidiandjal

võimalik lepingutingimusi muuta juhul, kui selline õigus tuleneb lepingust või seadusest. Uue

direktiivi põhjenduses 60 on täpsustatud, et artikkel 22 ei piira tüüptingimuste direktiivi

kohaldamist ega selliste liidu või riigisiseste õigusnormide kohaldamist, mis käsitlevad

lepingumuudatuste vastuvõetavust, tingimusi ja kehtivust. Seega ei anna kõnealune säte

iseseisvat alust lepingu muutmiseks. Lepingu muutmise võimalikkusele kehtivad üldised

lepinguõiguse reeglid.

Krediidiandja peab enne muudatuse tegemist kindlaks tegema, kas tarbija nõusolek muudatuste

tegemiseks on vajalik või mitte. Kui muudatuse tegemise õigus tuleneb seadusest või lepingust,

ei ole tarbija nõusolek vajalik.

Kehtiv § 4042 lisati võlaõigusseadusesse nn krediidihaldajate ja krediidiostjate direktiivi27

ülevõtmisel. Paragrahvi aluseks on inkassode direktiivi artikli 27 lõige 1 ja artikli 28 lõige 1,

millega omakorda täiendatakse kehtivat tarbijakrediidi direktiivi 2008/48/EL uue artikliga 11a

ja kehtivat hüpoteekkrediidi direktiivi 2014/17/EL uue artikliga 27a.

Uues tarbijakrediidi direktiivi artiklis 22 on ette nähtud erisus selles, millisel andmekandjal

tuleb vastav teave tarbijale edastada. Nii täpsustatakse uue direktiivi artikli 22 lõikes 1, et

krediidiandja annab teabe tarbija krediidilepingu tingimuste muudatuste kohta paberil või muul

krediidilepingus nimetatud püsival andmekandjal. Sellest tulenevalt täpsustatakse VÕS § 4041

27 Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv (EL) 2021/2167 krediidihaldajate ja krediidiostjate kohta ning

millega muudetakse direktiive 2008/48/EÜ ja 2014/17/EL.

52

lõike 1 sõnastust. Samuti täpsustatakse kehtiva VÕS § 4042 lõike 1 punkti 1 sõnastust, et oleks

selgem, et juhul kui muudatus tuleneb seadusest, peab krediidiandja tarbijale selgitama ka seda,

millise seaduse kohaselt kirjeldatav muudatus kehtestatakse.

Lisaks täpsustatakse § 4042 lõike 1 punkti 2 sõnastust selliselt, et varasem sõnastus „muudatuste

tegemise aeg“ muudetakse „muudatuste jõustumise ajaks“, kuna sõna „jõustumise aeg“ vastab

paremini uue direktiivi artikli 22 punkti b sõnastusele „muudatuste rakendamise ajakava“.

VÕS § 4042 lõige 2

Lõige 2 tunnistatakse kehtetuks, kuna uus tarbijakrediidi direktiiv on maksimaalselt

harmoneeriv ning ei näe ette sellist täpsustust teabe esitamiseks üldistatud kujul.

Kuigi sätted on hüpoteekkrediidi ja tarbijakrediidi direktiivis teatud määral erinevad, on

regulatsiooni ühetaolisuse säilitamise eesmärgil eespool välja pakutud muudatused kõikide

krediidilepingute puhuks.

VÕS 406 (Krediidi kulukuse määr)

VÕS § 406 lõikes 51 tehakse sõnastuslik muudatus ja viidatakse krediidilepingu asemel

tarbijakrediidilepingule. Muudatus on seotud eelnõuga kavandatava VÕS § 402 muutmisega ja

selle eesmärk on tagada terves VÕS-i tarbijakrediidilepingute jaos ühtne terminoloogia.

VÕS 407 (Arvelduskrediit ja maksekonto jäägi ületamine)

Üldist

Paragrahvi 407 pealkirjas tehakse selguse huvides muudatus, millega viidatakse ka maksekonto

jäägi ületamisele. VÕS § 407 reguleerib nii selgesõnaliselt sõlmitud arvelduskrediidilepinguid

(inglise keeles overdraft, saksa keeles eingeräumte Überziehungsmöglichkeit) kui ka vaikimisi

sõlmitud lepinguid, millega krediidiandja lubab tarbijal maksekonto jääki ületada (inglise

keeles overrunning, saksa keeles geduldete Überziehung). Eelnõuga tuuakse see nüüd üheselt

ka sätte pealkirjas välja.

Kuivõrd kõnealune paragrahv reguleerib kahte tüüpi lepinguid (tavaline arvelduskrediit ja

maksekonto jäägi ületamine), on oluline selgitada, missugused § 407 lõiked kummalegi

lepingule kohalduvad. Lõiked 31 ja 32 jäävad endiselt reguleerima tavapäraseid

tarbijakrediidilepinguid. Lõiked 4 ja 41 jäävad endiselt reguleerima maksekonto jäägi ületamist,

samuti täiendatakse eelnõuga kõnealust paragrahvi uue lõikega 42, mis kohaldub üksnes

maksekonto jäägi ületamisele. Eelõuga täiendatakse §-i 407 uute lõigetega 43 ja 44, mis

kohalduvad nii tavalisele arvelduskrediidile kui ka maksekonto jäägi ületamisele.

Eelnõuga tunnistatakse kehtetuks VÕS § 407 lõiked 21–25 ja lõige 6, kuna uues tarbijakrediidi

direktiivis ei ole arvelduskrediidilepingutele enam lepingueelse teavitamise kohta erireegleid

ette nähtud.

VÕS § 407 lõige 1

53

VÕS § 407 lõiget 1 muudetakse selliselt, et see vastaks paremini direktiivist (EL) 2023/2225

tulenevale arvelduskrediidilepingu definitsioonile. Artikkel 3 punkti 18 kohaselt on

arvelduskrediit sõnaselge krediidileping, millega krediidiandja teeb tarbijale kättesaadavaks

vahendid, mis ületavad tarbija arvelduskonto jääki. Samuti ei ole enam vajalik kehtiva VÕS §

407 lg 1 teise lause täpsustus, et arvelduskrediidilepingutele kohaldatakse tarbijakrediidilepingu

kohta sätestatut käesolevas paragrahvis sätestatud erisustega, kuna lepingueelse teavitamise ja

lepingu sõlmimisel esitataval informatsioonil ei ole edaspidi erisusi.

VÕS 407 lõiked 21–25

VÕS § 407 lõiked 21–25 tunnistatakse kehtetuks, kuna uus direktiiv ei näe ette varem kehtinud

eriregulatsiooni arvelduskrediidilepingutele, mille kohaselt tuleb krediit nõudmisel või kolme

kuu jooksul tagasi maksta (kehtiva tarbijakrediidi direktiivi art 2 lg 3). See tähendab, et ka

sellistele lepingutele kohaldub edaspidi lepingueelse teavitamiskohustuse üldregulatsioon ehk

krediidiandja on kohustatud esitama tarbijale §-s 4031 ette nähtud lepingueelse teabe ja

selgitused vastavalt §-le 4035 ning järgima §-s 404 ette nähtud lepingu vormi ja sisu nõudeid.

See tähendab ühtlasi, et enne arvelduskrediidilepingu sõlmimist tuleb esitada tarbijale n-ö

tavapärane teabeleht, seni arvelduskrediidile kohaldunud teabelehe esitamist uus direktiiv ei

võimalda. Seetõttu tuleb direktiivi ülevõtmisel tunnistada kehtetuks justiitsministri 13.12.2010.

a määruse „Euroopa tarbijakrediidi standardinfo teabelehtede vormide kehtestamine“ nr 47 lisa

2.

Kehtetuks tunnistatavale VÕS 407 lõigetele 21–25 viitab kehtivas õiguses VÕS § 541 lg 7, mis

omakorda tunnistatakse kehtetuks võlaõigusseaduse ja tarbijakaitseseaduse muutmise

eelnõuga 796 SE. Eelviidatud eelnõuga tunnistatakse kehtetuks ka VÕS § 551 lg 4, mis viitab

siinse eelnõuga kehtetuks tunnistatavale VÕS § 407 lõigetele 21, 22 ja 24. Siinse eelnõuga on

VÕS § 407 lg-te 21–25 viited kustutatud ka tarbijakrediidi jaost – VÕS § 403 lg 1 esimest

lauset ja lõige 4 muudetakse ning lg-d 51 ja 53 tunnistatakse omakorda kehtetuks.

VÕS 407 lõige 31

Kehtiva VÕS § 407 lõikega 31on võetud ülekehtiva tarbijakrediidi direktiivi artikli 12 lõige 1,

mis sätestab krediidiandja kohustuse tarbijat pärast lepingu sõlmimist regulaarselt teavitada.

Uus direktiiv reguleerib seda küsimust artikli 24 lõikes 1 ning sealt tulenevad teatud erisused

võrreldes kehtiva regulatsiooniga.

Esiteks, kuigi säilib üldine põhimõte, et tarbijat tuleb teavitada regulaarselt, täpsustatakse sättes,

et seda tuleb teha vähemalt üks kord kuus ning lepingu kehtivusaja jooksul. Seega sätestatakse

kohustuslik minimaalne ajavahemik. Teiseks täpsustatakse seda, millisel kujul tuleb vastav

teave esitada. Kehtiv regulatsioon sätestab üldiselt, et tarbijat tuleb teavitada püsival

andmekandjal. Uue direktiivi artikli 24 lõike 1 sätestab, et tarbijale tuleb konto väljavõte esitada

paberil või muul krediidilepingus nimetatud püsival andmekandjal. Seega kuigi sättest tuleneb

justkui eeldus, et teave tuleb esitada paberil, on võimalik tarbijal ja krediidiandjal

krediidilepingu sõlmimisel kokku leppida selle esitamine ka muul viisil, nt e-kirja teel või

internetipangas, kui andmekandja vastab püsiva andmekandja nõuetele. Samuti on endiselt

võimalik lõike 32 kohaselt kokku leppida võimaluses esitada tarbijale teave intressimäära

muutuse kohta konto väljavõttel, kui intressimäära muutus on tingitud alusintressimäära

muutumisest. Alusintressimäära muudatuste korral muutub sellisel juhul kogu intressimäär

automaatselt lepingus kokkulepitud tähtpäevadel, ilma et krediidiandja peaks tarbijat iga kord

54

intressimäära muutusest ette teavitama. Lisaks täpsustatakse uue direktiivi artikli 5

ülevõtmiseks, et teave tuleb tarbijale esitada tasuta. See on olnud ka kehtiva regulatsiooni mõte,

kuid tuuakse selguse huvides nüüd eraldi välja.

VÕS 407 lõige 32

Lõike 32 muutmise vajadus tuleneb uue tarbijakrediidi direktiivi artikli 24 lõikest 2. Esmalt

tuuakse lõikes 32 välja, et kõnealune reegel kehtib nii intressimäära kui ka võimalike tasude

suurendamisele. Kehtivas lõikes 32 on viidatud üksnes intressimäärale (täpsemalt fikseerimata

intressimäärale), kuid uue direktiivi artikli 24 lõike 2 täpseks ülevõtmiseks tuleb samasuguseid

reegleid kohaldada ka mis tahes muudele tasudele, kui lepingus on ette nähtud võimalus nende

muutmiseks.

Sarnaselt lõikes 31 tehtud muudatustele tarbija regulaarse teavitamise viisi kohta lisatakse

lõikesse 32 täpsustused intressimäära ja tasude suurendamisest teavitamise kohta. Nii tuleb

tarbijat intressimäära või tasude muudatusest teavitada paberil või muul krediidilepingus

nimetatud püsival andmekandjal. Samuti on täpsustatud teabe esitamise aeg – teave tuleb

esitada mõistliku aja jooksul enne muudatuste tegemist. Artikli 5 ülevõtmiseks tuuakse

kõnealuses lõikes eraldi välja, et teave esitatakse tarbijale tasuta. Juhul kui krediidiandja ei

teavita tarbijat lõikes 32 sätestatud viisil intressimäära või tasude suurenemisest, ei jõustu

suurenemine tarbija suhtes ning kehtima jäävad senine intressimäär või tasud.

Täpsustatakse ka uue direktiivi artikli 24 lõike 2 teise lõigu punkti d alapunktide ii ja iii

ülevõtmiseks lõike 32 teises lauses seda, kus peab krediidiandja tegema kättesaadavaks teabe

uue alusintressimäära kohta, et kohaldada sättes ette nähtud võimalust pooltel kokku leppida

intressimäära muutuse kohta teabe edastamises konto väljavõttel, ilma et krediidiandja peaks

tarbijat iga kord intressimäära muutusest ette teavitama. Nimelt, võttes arvesse, et teenust

pakutakse tihtipeale digitaalselt ning et tarbija jaoks on teabe kättesaamine selliste vahendite

kaudu tõhusam ja mugavam, peab krediidiandja, kellel on vastav veebileht või mobiilirakendus,

tegema viidatud teabe kättesaadavaks ka nende kanalite kaudu. Seetõttu lisatakse lõike 32 teise

lausesse viide teabe andmisele krediidiandja veebilehel või mobiilirakenduses.

Kuigi artiklis 24 on tegemist samalaadse regulatsiooniga nagu intressimäära muudatusi

reguleerivas artiklis 23, mis on üle võetud VÕS §-ga 4041, on artikli 24 erisuseks see, et

arvelduskrediidilepingute puhul ei pea krediidiandja teave sisaldama võlgnetavate maksete

suurust pärast uue intressimäära jõustumist ning maksete arvu ja sageduse muutumise

üksikasju, nagu see on ette nähtud uue direktiivi artikli 23 lõikes 1 (vt VÕS § 4041 lg 1). Seetõttu

tuleb arvelduskrediidi jaoks näha ette eriregulatsioon VÕS § 407 lõikes 32.

VÕS § 407 lõiked 4, 41 ja 42

VÕS § 407 lõigete 4, 41 ja 42 muudatused on tingitud uue direktiivi artikli 25 ülevõtmisest, kus

on reguleeritud maksekonto jäägi ületamist puudutav ja mida on võrreldes senise direktiivi

artikliga 18 muudetud.

VÕS § 407 lõikes 4 tehtavad muudatused tulenevad uue direktiivi artikli 25 lõikest 1, mis on

küll suures osas jäänud samaks nagu senise direktiivi artikli 18 lõige 1, kuid kus on täpsustatud

seda, et maksekonto jääki võimaldava lepingu korral tuleb tarbijat sättes ettenähtud teabest

teavitada korrapäraselt ning teha seda paberil või muul tarbija valitud ja lepingus nimetatud

55

püsival andmekandjal. Lisaks on samas sättes nüüd konkreetselt nimetatud need asjaolud,

millest tuleb tarbijat teavitada. Need on teave sellise maksekonto jäägi ületamise võimaluse

kohta, samuti teave laenuintressi kohta, selle laenuintressi kohaldamise tingimuste kohta,

esialgse laenuintressi suhtes kohaldatava indeksi või baasintressimäära kohta, krediidilepingu

sõlmimisest alates kohaldatavate tasude ja asjakohasel juhul nende tasude muutmise tingimuste

kohta.

Eeltoodust tulenevalt muudetakse VÕS § 407 lõiget 4 ja sätte uue sõnastuse kohaselt: kui

puudub arvelduskrediidi andmise kokkulepe ja krediidiandja lubab tarbijal maksekonto jääki

ületada või kui krediidiandja lubab tarbijal ületada arvelduskrediidilepingus kokkulepitud

arvelduskrediidi ülempiiri, tuleb tarbijat regulaarselt paberil või muul tarbija valitud ja

maksekonto avamise lepingus täpsustatud püsival andmekandjal teavitada järgmistest

asjaoludest: 1) võimalusest maksekonto jääki või arvelduskrediidilepingus kokkulepitud

arvelduskrediidi ülempiiri ületada; 2) intressimäär aasta kohta ja selle kohaldamise tingimused

ning esialgse intressi suhtes kohaldatav alusintressimäär, kui intressimäär sõltub

alusintressimäärast; 3) lepingu sõlmimisest alates tasumisele kuuluvad tasud ja vajaduse korral

tasude muutmise tingimused. Lisaks tuuakse direktiivi artikli 5 ülevõtmiseks eraldi välja, et

teave tuleb esitada tarbijale tasuta.

VÕS § 407 lõike 41 muudatus vastab uue direktiivi artikli 25 lõike 2 esimesele alajaotisele,

mida on võrreldes senise direktiivi artikli 18 lõikega 2 täiendatud. Uue direktiivi sättes

täpsustatakse, et arvelduskonto jäägi märkimisväärse ületamise korral, mis vältab kauem kui

üks kuu, tuleb krediidiandjal tarbijale selle kohta esitada asjakohane teave viivitamata paberil

või muul tarbija valitud ja lepingus nimetatud püsival andmekandjal. Lisaks on artiklis

täpsustatud teabe nimekirja tagasimakse kuupäevaga (art 25 lg 2 p e), millest tuleb tarbijat

teavitada.

Sellest tulenevalt täiendatakse VÕS § 407 lõiget 41. Sättes tehakse kaks muudatust. Esmalt

lisatakse lõike 41 täiendus, et kui on tegemist VÕS § 407 lõikes 4 nimetatud

tarbijakrediidilepinguga, teatab krediidiandja tarbijale maksekonto jäägi märkimisväärse

ületamise korral, mis vältab kauem kui üks kuu, viivitamata ja tasuta paberil või muul tarbija

valitud ja lepingus nimetatud püsival andmekandjal. Teiseks täiendatakse lõiget punktiga 5

selliselt, et edaspidi tuleb tarbijat sellisel juhul teavitada ka tagasimaksetähtajast.

VÕS § 407 lõige 42. Eelnõuga täiendatakse §-i 407 uue lõikega 42, mis kohaldub üksnes

maksekonto jäägi ületamisele. Lõikega 42 võetakse üle uue direktiivi artikli 25 lõike 2 teine

lõik, kus on reguleeritud võlausaldaja täiendavad kohustused maksekonto jäägi sagedase

ületamise korral ehk siis juhul, kui tegemist ei ole mõne üksiku maksekonto jäägi ületamise

olukorraga, vaid pideva, korduva käitumisega, mis võib viidata sellele, et tarbijal on

majanduslikke raskusi.

Kehtiv (kuid muudetav) VÕS § 407 lg 41 ja uus VÕS § 407 lõige 42on omavahel olemuslikult

seotud, nagu on ka direktiivi (EL) 2023/2225 artikli 25 lg 2 mõlemad lõigud. See tähendab, et

artikli 25 lg 2 teise lõigu ja VÕS § 407 lõike 42 järgne nõustamisteenuse osutamine ja

võlanõustamise soovitamine tulevad kõne alla siis, kui maksekonto jäägi märkimisväärne

ületamine, mis vältab kauem kui üks kuu, on juhtunud sagedalt. Näiteks, kui tarbija ületab

maksekonto jääki küll pikemalt kui kuuks ajaks, kuid vaid paari euro võrra, ei tule VÕS § 407

lg 41 järgne teavitamine ja VÕS § 407 lõige 42 nõustamisteenuse osutamine/võlanõustamise

soovitamine kõne alla, sest tegemist ei ole märkimisväärse ületamisega. Sama kehtib ka

vastupidiselt, s.o kui on maksekonto jääki küll märkimisväärselt ületatud, kuid selline ületamine

56

ei kesta pikemalt kui üks kuu – sellisel juhul ei pea krediidiandja kohe tarbijat teavitama või

nõustamisteenust osutama/võlanõustamist soovitama. Maksekonto jäägi „sagedane“ ületamine

on aga määratlemata õigusmõiste, millele saab lõpliku tõlgenduse anda Euroopa Kohus.

Eeltoodut on kinnitanud ka Euroopa Komisjon. Sellest tulenevalt ei ole võimalik anda ühest

määratlust selle osas, millistel eeldustel on tegemist „sagedase“ ületamisega. Üldisemalt on

võimalik väita, et selline maksekonto jäägi ületamine peab olema toimunud korduvalt.

Kui on tegemist § 407 lõikes 4 nimetatud tarbijakrediidilepinguga, peab krediidiandja pakkuma

tarbijale maksekonto jäägi sagedase ületamise korral kättesaadavaid nõustamisteenuseid ning

soovitama talle tasuta võlanõustamisteenust. Nõustamisteenuseid puudutav on reguleeritud

VÕS §-s 4191 ja KAVS §-des 7 ja 51, mille kohaldamisala laiendatakse kõnealuse eelnõuga

kõikidele tarbijakrediidilepingutele. Põhjenduse 63 kohaselt on sellises olukorras

nõustamisteenuse pakkumise eesmärk aidata tarbijal teha kindlaks vähem kulukad lahendused.

Kättesaadava nõustamisteenuse all on mõeldud selliseid teenuseid, mis on olemas ja mida

krediidiandjal on endal võimalik pakkuda. Krediidiandjat, kes ise ei paku eraldiseisvalt

nõustamisteenuseid, ei kohustata kõnealuse sättega ka seda teenust tarbijale osutama. Seetõttu

on eelnõu sõnastatud nii, et nõustamisteenuseid tuleb pakkuda, kui need on kättesaadavad.

Sellest tuleb eristada võlanõustamisteenust, mis tarbijale tasuta ja mis on reguleeritud

sotsiaalhoolekandeseaduse §-des 44 ja 45. Maksekonto jäägi sagedase ületamise korral peab

krediidiandja tarbijale võlanõustamisteenuseid alati soovitama. Seetõttu on see kohustus

sõnastatud eelnõus ka üldiselt ilma täiendavate tingimusteta.

VÕS § 407 lõiked 43 ja 44

Eelnõuga täiendatakse VÕS § 407 uute lõigetega 43 ja 44 selleks, et võtta üle uue direktiivi

artikli 24 lõiked 3-4 ja artikli 25 lõiked 4-5.

Kuivõrd vastavad reeglid on ette nähtud nii artiklis 24, mis kohaldub tavapärasele

arvelduskrediidile, kui ka artiklis 25, mis kohaldub maksekonto jäägi ületamisele, siis on ka

lõigete 43 ja 44 kohaldamisala üldine. Teisisõnu, need reeglid kohalduvad kõikvõimalikele

tarbijaga sõlmitavatele arvelduskrediitidele, sh maksekonto jäägi ületamisele.

VÕS § 407 lõikega 43 võetakse üle artikli 24 lõige 3 ja artikli 25 lõige 4.

Nende sätete kohaselt peab krediidiandja teavitama tarbijat kokkulepitud viisil arvelduskrediidi

või maksekonto ületamise vähendamisest ning arvelduskrediidi tühistamisest või maksekonto

jäägi ületamise edaspidi mitte lubamisest vähemalt 30 päeva ette.

Riigisiseses õiguses on arvelduskrediidi tühistamise või maksekonto jäägi ületamise edaspidi

mitte lubamise vaste lepingu ülesütlemine. Arvelduskrediidi või maksekonto ületamise

vähendamise riigisisene vaste on nende ülempiiri vähendamine. Sellest on lähtutud lõike 43

sõnastamisel. Mõlemal juhul peab krediidiandja tarbijat enne lepingu ülesütlemise jõustumist

või ülempiiri muudatuse jõustumist 30 päeva ette teavitama. Teavitamine peab direktiivi

kohaselt toimuma „kokkulepitud viisil“. Tavapärase arvelduskrediidi puhul saab selline

kokkulepe teavitamise viisi kohta sisalduda tarbijakrediidilepingus. Maksekonto jäägi

ületamise korral tuleb eristada olukorda, kus ületatakse kokkulepitud arvelduskrediidi

ülempiiri, sellisel juhul saab kokkulepe sisalduda samuti tarbijakrediidilepingus. Kui aga

puudub igasugune kokkulepe arvelduskrediidi kohta ning pooltevahelist suhet reguleerib

57

üksnes makseteenuse leping, millega on tarbijale maksekonto avatud, tuleb teavituse viis

leppida kokku makseteenuse lepingus.

VÕS § 407 lõikega 44 võetakse üle artikli 24 lõige 4 ja artikli 25 lõige 5 ning selles

reguleeritakse lepingu ülesütlemise või arvelduskrediidi või maksekonto jäägi ületamise

ülempiiri vähendamise tagajärjed. Täpsemalt nähakse tarbijakaitse eesmärkidel ette, et kui

tarbija on krediidi kasutusse võtnud enne, kui krediidiandja lepingu üles ütles või

arvelduskrediidi või maksekonto jäägi ületamise ülempiiri vähendas, peab krediidiandja enne

kohtu- või täitemenetluse alustamist pakkuma tarbijale võimalust maksta see osa kasutusse

võetud krediidist, mille osas leping üles öeldi või ülempiiri vähendati, tagasi 12 võrdse igakuise

osamaksena senise krediidile kohaldunud intressiga. Soovi korral võib tarbija teha

tagasimaksed varem.

Põhjenduses 62 on osutatud asjaolule, et kui krediidiandja nõuab kohest tagasimakset, on oht,

et tarbija ei suuda seda teha. Regulatsiooni mõte on anda tarbijale, kes oli krediidi juba

kasutusse võtnud, võimalus selles ulatuses, milles leping üles öeldi või ülempiiri vähendati,

lisaaeg krediidi tagasimaksmiseks. Artikli 24 lõige 4 ja artikli 25 lõige 5 näevad ette, et see

kohustus on krediidiandjal „enne täitemenetluse alustamist“. Kuna aga sarnase tarbijakaitse

eesmärgiga VÕS § 4161, mis vastab uue direktiivi artiklile 35, näeb ette tarbijale lepingu

ümberkujundamist võimaldavate meetmete pakkumist enne „kohtu- või täitemenetluse

algatamist“, on samasugusest lahendusest lähtutud ka siin. See on uue direktiivi ülevõtmisel

lubatud põhjusel, et artiklid 24 ja 25 on minimaalselt ühtlustava iseloomuga (vt art 24 lg 5 ja

art 25 lg 6).

Lepingu ülesütlemisel tähendab eeltoodu, et tarbijal on õigus kogu kasutusse võetud krediit

tagasi maksta 12 võrdse igakuise osamaksega, sest krediidi edasine kasutus on täielikult

välistatud. Kui aga krediidiandja üksnes vähendab ülempiiri, tuleb kõnealuse lõike

kohaldamisel lähtuda ülempiiri vähendatud osast. Näiteks kui esialgne krediidi ülempiir oli

1000 eurot, kuid see alaneb nüüd 700 eurole, on ülempiiri vähendamise ulatus 300 eurot. Selle

tagastamiseks võib tarbija teha 12 igakuist osamakset. Muus, st endiselt kehtiva ülempiiri

ulatuses, kohaldub senine poolte vahel lepingus kokku lepitud regulatsioon.

Kui lepingu ülesütlemisel või arvelduskrediidi või maksekonto jäägi ületamise ülempiiri

vähendamisel avaldab tarbija soovi maksta krediit tagasi 12 võrdse igakuise osamaksega, kuid

makseid ei tee, ei pea krediidiandja teist korda krediidilepingut üles ütlema. Teisisõnu on

krediidiandjal võimalik lepingu ülesütlemise järel või vähendatud osas krediiti uuesti ilma VÕS

§ 416 rakendamiseta sisse nõuda.

VÕS 407 lõige 6

Kehtiva VÕS § 407 lõige 6 näeb ette, et lisaks §-s 407 sätestatud lepingueelsetele

teavitamiskohustustele ei kohaldata VÕS §-e 14 ja 141. See lõige tunnistatakse eelnõuga

kehtetuks, sest eelnõuga ette nähtud muudatuste jõustumisel ei ole seda enam vaja. Paragrahvi

407 ei jää enam arvelduskrediidile kohalduvaid lepingueelse teabe andmise erisusi, vaid üksnes

lepingulise suhte kestel kohalduvad teavitamiskohustused ja lepingu ülesütlemisel või

arvelduskrediidi ülempiiri muutmisel kohalduvad piirangud. Seetõttu puudub edaspidi vajadus

reguleerida § 407 suhet VÕS-i üldosas ette nähtud lepingueelse teavitamise üldiste reeglitega.

58

VÕS § 408 (Lepinguvormi järgimata jätmise tagajärjed)

Paragrahvis 408 tehakse sõnastuslik muudatus ning lõigetes 2 ja 3 viidatakse krediidilepingu

asemel tarbijakrediidilepingule. Muudatus on seotud eelnõuga kavandatava VÕS § 402

muutmisega ja selle eesmärk on tagada terves VÕS-i tarbijakrediidilepingute jaos ühtne

terminoloogia.

VÕS § 409 (Taganemisõigus)

VÕS § 409 lõige 21

Kehtiv VÕS § 409 ei näe tarbija taganemisavaldusele ette vorminõuet. Uue direktiivi artikli 26

lõike 5 punkti a kohaselt teavitab tarbija krediidiandjat lõikes 1 sätestatud tähtaja jooksul paberil

või tarbija valitud ja krediidilepingus täpsustatud muul püsival andmekandjal. Sellest tulenevalt

täiendatakse VÕS § 409 lõiget 21, sätestades, et kui tarbija kasutab VÕS § 409 lõikes 1

nimetatud lepingust taganemise õigust, peab taganemisavaldus olema tehtud paberil või muul

tarbija valitud ja krediidilepingus nimetatud püsival andmekandjal.

Siiski ei ole eeltoodud vorminõude sätestamise eesmärgiks tuua rikkumise korral kaasa TsÜS §

83 kohaselt taganemisavalduse tühisust. Püsival andmekandjal taganemisavalduse esitamine

võimaldab tarbijal hiljem vaidluse korral taganemisavalduse tegemist tõendada. Samas ei peaks

tarbija taganemisõiguse teostamist piirama asjaolu, et avaldus on tehtud muus vormis, kui

tarbija suudab selle tegemist tõendada. Lisaks tuleneb sättest, et tarbijal peaks alati olema õigus

esitada taganemisavaldus paberil. See tähendab, et krediidiandja ei saa peale sundida näiteks

elektroonilisel teel suhtlust. Kuigi selline suhtlusviis võib praktikas olla valdav, on olemas ka

sihtrühm, kes digitaalseid vahendeid ei kasuta, eelkõige eakamad. Teiseks võib ette tulla

eriolukordi, kus taganemisavalduse esitamine digitaalselt ei ole võimalik, näiteks pikemaajalise

elektrikatkestuse korral. Seetõttu on sätestatud võimalus igal juhul tarbijal esitada

taganemisavaldus paberil või mõnel muul püsival andmekandjal.

VÕS 409 lõige 22

Peamine uuest direktiivist tulenev muudatus taganemisõiguse osas puudutab maksimaalse

taganemistähtaja sätestamist. Direktiivi artikli 26 lõike 1 kohaselt ei hakka 14-päevane

taganemistähtaeg kulgema enne, kui krediidiandja on andnud tarbijale üle direktiivi artiklitele

20 ja 21 vastavad lepingutingimused. Uue direktiivi artikli 26 lõikes 2 nähakse aga ette, et

taganemistähtaeg lõpeb igal juhul 12 kuud ja 14 päeva pärast krediidilepingu sõlmimist. Selle

muudatusega sooviti lahendada n-ö igavese taganemisõiguse probleem. Põhjenduse 64 kohaselt

on muudatus vajalik õiguskindluse suurendamiseks.

Eeltoodust tulenevalt nähti uues tarbijakrediidi direktiivis ette taganemisõiguse lõplik tähtaeg,

mis kohalduks ka juhul, kui tarbijale esitatud lepinguline teave ei ole täielik. Sellele vaatamata

ei hakka direktiivi artikli 26 lõike 2 teise lause kohaselt taganemistähtaeg kulgema, kui tarbijat

ei ole tema taganemisõigusest kooskõlas artikli 21 lõike 1 esimese lõigu punktiga p teavitatud.

Seega tarbija kaitseks on nähtud ette, et tarbija peab olema asjakohaselt teavitatud vähemalt

taganemisõigusest.

Eelviidatud regulatsioon on lisatud VÕS § 409 lõikesse 22, sätestades, et kui krediidiandja on

rikkunud §-s 404 nimetatud lepingutingimuste ja teabe esitamise kohustust, lõpeb

59

taganemistähtaeg igal juhul 12 kuu ja 14 päeva möödumisel tarbijakrediidilepingu sõlmimise

päevast. Eelmises lauses toodu ei kehti, kui tarbijat ei ole teavitatud tema taganemisõigusest

vastavalt § 404 lõike 2 punktile 5. Sarnane säte on ette nähtud ka uue finantsteenuste

kaugturustamise regulatsiooni ülevõtmise eelnõus muude finantsteenuste puhul (vt viidatud

eelnõukohane VÕS § 56 lg 2).

Tarbijale tuleb artikli 21 lõike 1 punkti p kohaselt anda teave taganemisõiguse olemasolu või

puudumise ja kohaldataval juhul taganemistähtaja ning muude taganemisõiguse kasutamist

reguleerivate tingimuste kohta, sealhulgas teavitamise jaoks kasutatava püsiva andmekandja

kohta, teave tarbija kohustuse kohta maksta kasutatud põhiosa ja intress, ning intressisumma

päeva kohta. Eeltoodule vastab VÕS § 404 lõike 2 punkt 5.

VÕS 409 lõige 31

VÕS § 409 lõike 31 kohaselt: kui tarbija ei maksa krediiti tagasi § 409 lõike 3 esimeses lauses

nimetatud tähtaja jooksul, loetakse, et tarbija ei ole lepingust taganenud. Võttes arvesse

direktiivi maksimaalselt harmoneerivat iseloomu, ei ole säte direktiiviga kooskõlas, kuna piirab

tarbijale direktiiviga ette nähtud taganemisõiguse teostamist, mistõttu tunnistatakse säte

kehtetuks.

VÕS 409 lõige 42

VÕS § 409 täiendatakse lõikega 42 selleks, et võtta üle uue direktiivi artikkel 26 lõige 3, mis

pikendab tarbija jaoks taganemistähtaega juhul, kui tarbijakrediidileping on majanduslikult

seotud müügilepinguga (VÕS § 414) ja krediiti kasutatakse pikema kui 14 päevase

tagastusajaga asja ostu finantseerimiseks. Sellisel juhul pikeneb taganemistähtaeg sellele

taganemispoliitikale vastavalt.

VÕS § 410 (Väljaspool äriruume sõlmitava lepinguna ja sidevahendi abil sõlmitud

lepinguna tarbijakrediidileping) kehtetuks tunnistamine

VÕS § 410 lõige 1

Uue tarbijakrediidi direktiivi artikli 20 kohaselt nõuavad liikmesriigid, et krediidilepingud ja

selliste lepingute muudatused koostatakse paberil või muul püsival andmekandjal ning et kõik

lepingupooled saavad krediidilepingu koopia. VÕS § 404 lõige 1 sätestab, et § 404 lõikes 1

nimetatud vorminõue ei välista tarbijakrediidilepingu sõlmimist sidevahendi abil. Sisuliselt

tähendab see, et sidevahendi abil sõlmitavate tarbijakrediidilepingute puhul kehtib

vormivabadus ja lepingu võib sõlmida ka nt telefoni teel.28 Sellist lahendust ei saa artiklis 20

sätestatut arvesse võttes pidada direktiivile vastavaks. Seetõttu tunnistatakse lõige 1 kehtetuks

ja kõigi tarbijakrediidilepingute puhul kehtib ühetaoliselt VÕS §-s 404 sätestatud vorminõue.

Ka edaspidi saab tarbijakrediidilepingu sõlmida sidevahendi abil, kasutades pooltevahelises

suhtluses mõnda sellist sidevahendit, mis võimaldab järgida VÕS § 404 sätestatud vorminõuet,

näiteks on endiselt võimalik lepingu sõlmimine e-kirja teel. Oluline on, et lõpptulemusena oleks

leping ise kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis vormistatud ning et kõik lepingupooled

selle koopiaga varustatud, sõltumata sellest kas pooled suhtlevad näost näkku või mõne

sidevahendi abil.

28 Varul, Paul; Kull, Irene; Kõve, Villu; Käerdi, Martin; Sein, Karin (koost). Võlaõigusseadus II. Kommenteeritud

väljaanne, 2.–7. osa (§-d 208–618), Juura 2019, § 410, p 3.1.

60

Seevastu on välistatud lepingu sõlmimiseks tahte väljendamine sellise sidevahendi abil, mis ei

võimalda tahet kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis väljendada, näiteks telefoni teel.

See on vajalik tarbija kaitseks ja uue direktiivi artikli 20 korrektseks ülevõtmiseks.

VÕS § 410 lõige 2

Lõige 2 jäetakse välja, kuna uue finantsteenuste kaugturustuse direktiivi loogika on, et kui

konkreetseid finantsteenuseid reguleerivad muud liidu õigusaktid sisaldavad norme

taganemisõiguse kohta, siis olenemata nende normide üksikasjalikkusest tuleks nende

konkreetsete tarbijale suunatud finantsteenuste suhtes kohaldada ainult kõnealuste muude liidu

õigusaktide vastavaid sätteid (kui kõnealustes õigusaktides ei ole sätestatud teisiti). Sellisel

juhul finantsteenuste kaugturustuse direktiivi ei kohaldata.

Selle loogika kajastamiseks on võlaõigusseaduse üldosas uue finantsteenuste kaugturustuse

direktiivi ülevõtmisel VÕS § 53 lõiget 5 täiendatud teise lausega, mille kohaselt sidevahendi

abil finantsteenuse osutamise lepingu puhul ei kohaldata kõnesolevas jaos lepingueelse teabe

andmise, tarbija taganemisõiguse ja selle teostamise tagajärgede ning ettevõtja piisavate

selgituste andmise kohustuse kohta sätestatut, kui Euroopa Liidu õiguse või seda üle võtvate

normidega on teatud liiki finantsteenuste osutamise kohta sätestatud teisiti.

Seega üld- ja erinormi suhtest ja finantsteenuse kaugturustuse direktiivi ülevõtmise eelnõuga

loodavast VÕS § 53 lõikest 5 tulenevalt ei ole VÕS § 410 lõige 2 enam vajalik, kuigi seal

sätestatud põhimõte ei muutu. Seda, et sidevahendi abil sõlmitud tarbijakrediidilepingutele

tuleb kohaldada VÕS § 409 regulatsiooni, kinnitab ka uue tarbijakrediidi direktiivi artikli 26

lõige 7, mis sätestab, et kui tarbijal on taganemisõigus lõigete 1, 5 ja 6 alusel, siis direktiivi

2002/65/EÜ artiklit 6 ega 7 ei kohaldata.

Uus finantsteenuste kaugturustamise direktiiv kohaldub vaid sidevahendi abil sõlmitud

lepingutele. See tähendab, et väljaspool äriruume sõlmitud lepingute puhul kehtib üldine

tarbijaõiguste direktiivi 2011/83 regulatsioon, mille kohaldamisalast on finantsteenused

välistatud (tarbijaõiguste direktiivi art 3 lg 3 p d). Kuigi VÕS § 47 lõikes 2, mis sätestab

väljaspool äriruume sõlmitavate lepingute regulatsiooni kohaldamisala, ei ole eraldi välja

toodud direktiivi artikli 3 lõike 3 punktis sätestatud välistust finantsteenustele, ei tähenda see

siiski, et neile kohalduks täies mahus väljaspool äriruume sõlmitavate lepingute regulatsioon.

Tarbijakrediidi puhul on tegemist valdkondadega, mis on Euroopa Liidu õigusega

harmoneeritud, ning nimetatud erireeglid on tarbija õiguste direktiivi artikli 3 lõike 2 kohaselt

tarbija õiguste direktiivi suhtes ülimuslikud ehk teisisõnu nendes valdkondades sätestatud

erinormid prevaleerivad tarbija õiguste direktiivis ette nähtud üldnormide üle. Seda üld- ja

erinormi vahekorda selgitab ka VÕS § 47 lõige 5. Taganemisõiguse osas on väljaspool äriruumi

sõlmitud lepingute puhul tarbijakrediidi kohaldumist toonitatud ka VÕS § 49 lõikes 5.

Eeltoodust tulenevalt ei ole kehtiv VÕS § 410 lõige 2 vajalik ei sidevahendi abil sõlmitud ega

väljaspool äriruume sõlmitud lepingu puhul. Seetõttu tühistatakse eelnõuga lõige 2.

VÕS § 411 (Tarbija õigus ennetähtaegsele tagasimaksmisele)

Üldiselt on ennetähtaegse tagasimakse regulatsioon artiklis 29 võrreldes senise direktiivi

artikliga 16 jäänud samaks. Täpsustatud on seda, milliseid kulusid võetakse ennetähtaegse

tagastamise korral krediidi kogukulu vähendamisel arvesse. Artikli 29 lõike 1 teise lause

61

kohaselt võetakse tarbija krediidi kogukulu vähendamise arvutamisel arvesse kõiki kulusid,

mida krediidiandja tarbijalt nõudis. Senise direktiivi artikli 16 lõike 1 teise lause kohaselt tuleks

õiglaselt vähendada tarbija krediidi kogukulu, mis koosneb intressist ja kuludest lepingu

järelejäänud kestuse jooksul.

Krediidi kogukulu mõiste on direktiivi artikli 3 punktis 5 ja Eestis VÕS § 4031 lõikes 3

defineeritud kui kõik kulud, kaasa arvatud intress, lepingutasud, maksud ja mis tahes muud

tasud, mida tarbija on kohustatud seoses krediidilepinguga maksma ja mis on krediidiandjale

teada, välja arvatud notaritasud. Lisaks arvatakse krediidilepinguga seotud kõrvallepingu kulud,

eelkõige kindlustusmaksed, samuti tarbija krediidi kogukulu hulka, kui krediidi saamiseks või

selle saamiseks tarbijale pakutud tingimustel on lisaks kohustuslik kõrvallepingu osutamise

lepingu sõlmimine.

Euroopa Kohus on kohtuasjas Lexitor C-383/18 esitanud seisukoha, mille kohaselt hõlmab

tarbija õigus krediidi kogukulu vähendamisele krediidisumma ennetähtaegse tagasimaksmise

korral kõiki tarbijalt nõutud kulusid, st ka kulusid, mis ei sõltu krediidilepingu kestusest,

sealhulgas kulusid, mis on krediidi andmise ajal täielikult tasutud. Konkreetses kohtuasjas oli

kõne all tarbija poolt lepingu sõlmimisel tasutud lepingutasu, mis ei olnud sõltuvuses lepingu

kestusest.

Uue tarbijakrediidi direktiivi põhjenduses 70 on viidatud Lexitori kohtuasjale ning selgitatud,

et vähendamine artikli 29 tähenduses peaks olema proportsionaalne krediidilepingu

järelejäänud kestusega ning hõlmama ka kulusid, mis ei sõltu kõnealuse krediidilepingu

kestusest, sealhulgas kulusid, mis on krediidi andmise ajal täielikult tasutud. Seda tuleb VÕS §

411 lõike 1 kohaldamisel arvesse võtta.

Kuigi Lexitori kaasus andis tõlgenduse selles osas, et ka lepingu kestusest sõltumatuid ning juba

tasutud kulusid tuleb vähendamisel arvesse võtta, on uue tarbijakrediidi direktiiviga lisaks

täpsustatud, et vähendamise arvestuses võetakse arvesse vaid krediidiandja nõutud kulud

(inglise keeles all the costs impsed on the consumer by the creditor). Kehtiva tarbijakrediidi

direktiivi artiklis 16 ega selle alusel sätestatud VÕS § 411 lõikes 1 ei ole sellist täpsustust. Seega

VÕS § 4031 lõikes 3 sätestatud krediidi kogukulu tuleb lisaks intressile vähendada üksnes nende

kulude võrra, mille on ette näinud krediidiandja. Seega ei hõlma see näiteks kolmandate isikute

poolt juba osutatud teenustega seotud kulusid, näiteks krediidilepingu vahendamise tasu.

Eeltoodut põhjendab ka põhjendus 70, mille kohaselt ei tohiks kogukulu vähendamisel arvesse

võtta kolmanda isiku kohaldatavaid ja otse talle makstavaid makse ja tasusid, mis ei sõltu

krediidilepingu kestusest, kuna neid kulusid ei kehtesta krediidiandja ja seega ei saa

krediidiandja neid kulusid ühepoolselt muuta. Samas krediidiandja poolt kolmanda isiku kasuks

küsitavaid tasusid tuleks vähendamise arvutamisel siiski arvesse võtta.

Eeltoodust lähtudes täpsustatakse selleks, et oleks selgem, milliseid kulusid tuleb vähendamisel

arvesse võtta, ning lähtudes direktiivi sõnastusest, VÕS § 411 lõike 1 sõnastust selliselt, et oleks

selgem seos VÕS § 4031 lõikes 3 sätestatud krediidi kogukulu mõistega. Samuti täpsustatakse

VÕS § 411 lõike 1 teises lauses, et vähendada saab vaid selliste kulude arvelt, mida tarbijalt on

nõudnud krediidiandja. Ennetähtaegse tagasimakse korral tuleb tarbijalt nõutavate tasude osas

arvestada eelnevalt kirjeldatud krediidi kogukulu vähendamisega. Sellest suuremaid tasusid ei

ole krediidiandjal õigus nõuda.

Oluline on tähele panna, et kehtiv VÕS § 411 lõige 1 kehtib ka elamukinnisvaraga seotud

tarbijakrediidilepingute kohta. Hüpoteekkrediidi direktiivi artikli 25 lõige 1 on sõnastatud

62

peaaegu identselt kehtiva tarbijakrediidi direktiivi artikli 16 lõikega 1, st ennetähtaegse

tagasimakse korral vähendatakse krediidi kogukulu, mis hõlmab laenuintressi ja kulude

vähendamist lepingu järelejäänud kestuse jooksul.29

Uue tarbijakrediidi direktiivi ülevõtmisel on leitud, et kaasnevaid muudatusi saab pidada

põhjendatuks ka elamukinnisvaraga seotud krediidilepingute puhul, mistõttu kehtivad need

ühetaoliselt kõikide tarbijakrediidilepingute puhul. Hüpoteekkrediidi direktiiv lubab tarbija

kaitseks minna kaugemale.

Eelnõukohaste VÕS § 411 muudatuste kõrval on oluline selgitada seda, et edaspidi kohaldub

see regulatsioon ka kasutusliisingutele. Kehtiva VÕS § 403 lg 4¹ kohaselt ei kohaldata VÕS §-

s 411 sätestatut liisingulepingule, millega ei kaasne tarbija kohustust lepingueset välja osta.

Kavandatava muudatuse kohaselt tunnistatakse VÕS § 403 lg 4¹ kehtetuks, mille tulemusel

laienevad VÕS § 411 ennetähtaegse tagasimaksmise reeglid ka kasutusliisingule, s.t tarbija

saaks lepingust tulenevad kohustused osaliselt või täielikult täita ennetähtaegselt (vt selle kohta

eespool VÕS § 403 lg 4¹ seletuskirja).

Eelnõu kooskõlastamisel tekkis VÕS § 411 sätestatu edasisest kohaldumisest ka

kasutusliisingutele küsimus sellest, mis saab sellisel juhul liisinguesemest (nt sõiduautost).

Sellisel juhul ei saa liisingulepingu lõpetamine toimuda nii, et tarbija annab liisingueseme (nt

auto) liisinguandjale üle. See ei oleks vastavuses liisinguandja rolliga kolmnurksuhtes tema

enda, tarbija ja liisingueseme müüja vahel. Liisinguandja roll on olla finantseerija, liisinguandja

ei pea ise tegelema liisinguesemeks olevate sõiduautodega. Seetõttu on lepingutingimusi

võimalik kujundada selliselt, et kasutusliisingu korral on krediit võimalik ennetähtaegselt

tagastada, kui tarbija ostab ise sõiduki välja või leiab sellele kolmandast isikust ostja.

VÕS § 4141 (Tähtajatud krediidilepingud)

Tähtajatute krediidilepingute ülesütlemist on reguleeritud VÕS §-s 4141, mille regulatsioon

tugineb kehtiva tarbijakrediidi direktiivi artiklile 13. Uues direktiivis reguleerib seda küsimust

artikkel 28, kus on võrreldes senise direktiiviga tehtud mõningaid täpsustusi.

Eelnõuga muudetakse VÕS § 4141 lõiget 2. Lõikes 2 tehtav muudatus tuleneb uue direktiivi

artikli 28 lõike 2 teisest lausest, mis on sisuliselt sama nagu senise direktiivi artikli 13 lõike 1

kolmas lause, kuid väikse erisusega. Nimelt on senise direktiivi sättes reguleeritud, et kui

krediidilepingus on kokku lepitud, siis võib krediidiandja tähtajatu krediidilepingu korraliselt

lõpetada, teatades sellest tarbijale vähemalt kaks kuud ette paberil või mõnel muul püsival

andmekandjal. Uue direktiivi artikli 28 lõikes 2 on erisus selles osas, et selline teade tuleb

tarbijale esitada paberil või mõnel muul tarbijakrediidilepingus nimetatud püsival

andmekandjal. Ehk juhul, kui krediidiandja soovib lepingu korraliselt lõpetada, kasutades

selleks püsivat andmekandjat, peab ta seda tegema sellisel andmekandjal, mis on

krediidilepingus kokku lepitud.

VÕS § 4141 lõike 2 teise lause praeguse sõnastuse kohaselt peab krediidiandja

ülesütlemisavaldus olema kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis. Et tagada kooskõla uue

direktiivi tekstiga, tehakse selles muudatus ning uue sõnastuse kohaselt peab krediidiandja

29 Vt hüpoteekkrediidi direktiivi kohta ka UniCredit Bank Austria AG vs. Verein für Konsumenteninformation

(C555/21).

63

ülesütlemisavaldus olema paberil või muul tarbijakrediidilepingus nimetatud püsival

andmekandjal ja tarbijale teatavaks tehtud vähemalt kaks kuud enne ülesütlemise jõustumist,

kui lepingus ei ole kokku lepitud pikemat etteteatamistähtaega. Lisaks on teksti keelelise

parandamise huvides sõna vähemalt asendatud sõnaga hiljemalt, see on lihtsalt keeleline

parandus, st mitte sisuline muutus.

VÕS § 4142 (Krediidiandja õigus keelduda krediidi kasutada andmisest)

VÕS §-s 4142 on reguleeritud krediidiandja õigus keelduda krediidi kasutada andmisest

tähtajatu tarbijakrediidilepingu puhul. See regulatsioon tugineb senise direktiivi artikli 13

lõikele 2. Uue direktiivi artikli 28 lõikes 2 on sama regulatsioon selle erisusega, et sarnaselt

eelmisele sättele on ka siin täpsustatud, et krediidiandja teavitab tarbijat krediidi kasutusse

võtmise õiguse lõpetamisest paberil või muul tarbijakrediidilepingus nimetatud püsival

andmekandjal. Eeltoodust tulenevalt tehakse täpsustus ka § 4142 lõike 2 esimeses lauses, kus

on praegu kirjas, et krediidiandja peab vastavast asjaolust teavitama „püsival andmekandjal“.

Eelnõu kohaselt peab ta teavitama paberil või muul tarbijakrediidilepingus nimetatud püsival

andmekandjal.

VÕS § 416 (Tarbijakrediidilepingu ülesütlemise piirangud)

VÕS § 416 lõikes 4 tehakse uue tarbijakrediidi direktiivi artikli 18 lõike 7 täpsema ülevõtmise

tagamiseks selgitava iseloomuga muudatus. Artikli 18 lõige 7 vastab sisult hüpoteekkrediidi

direktiivi artikli 18 lõikele 4, mis on üle võetud VÕS § 416 lõikesse 4. Praegu sisaldub lõikes 4

üksnes see osa hüpoteekkrediidi direktiivi artikli 18 lõikest 4, mis lubab krediidiandjal lepingu

üles öelda olukorras, kus krediidiandja ei saanud tarbija krediidivõimelisust õigesti hinnata, sest

tarbija jättis teadlikult esitamata §-s 4034 nimetatud teabe või võltsis krediidiandjale esitatud

teavet. Eelnõu koostamise käigus on leitud, et parema arusaadavuse ja uue tarbijakrediidi

direktiivi täpsema ülevõtmise huvides tuleb lõiget 4 täpsustada selliselt, et sellest tuleks esmase

põhimõttena välja ka see, et krediidiandjal ei ole õigust tarbijakrediidilepingut üles öelda

põhjusel, et tarbija krediidivõimelisust ei hinnatud õigesti. See on edaspidi lõike 4 esimene

lause. Sellele järgneb senine regulatsioon lepingu ülesütlemise õiguse kohta olukorras, kus

tarbija on esitanud teadlikult valeandmeid.

VÕS § 4161 (Tarbijakrediidilepingu kohtuväline ümberkujundamine)

Üldist

Eelnõuga muudetakse VÕS §-s 4161 sätestatut, et võtta üle uue tarbijakrediidi direktiivi artikkel

35, mis näeb ette reeglid võlgnevuste ja makseraskuste tõttu restruktureerimise meetmete

pakkumisele krediidiandja poolt.

Eesti õiguses on vastav regulatsioon tarbijakrediidilepingu ümberkujundamise (inglise keeles

forbearance measures) kohta ette nähtud VÕS §-s 4161. Paragrahv põhineb krediidihaldajate ja

krediidiostjate direktiivi (2021/2167)30 artikli 27 lõikel 2 ja artikli 28 lõikel 2, mis omakorda

täiendasid senist tarbijakrediidi direktiivi 2008/48 uue artikli 16a lõikega 1 ja muutsid

hüpoteekkrediidi direktiivi 2014/17 artikli 28 lõiget 1. Uue tarbijakrediidi direktiiviga on

30 Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv (EL) 2021/2167, 24. november 2021, krediidihaldajate ja

krediidiostjate kohta ning millega muudetakse direktiive 2008/48/EÜ ja 2014/17/EL.

64

tarbijakrediidilepingute osa teatud määral muudetud, mis toob kaasa vajaduse muuta ka VÕS

§-i 4161. Sätte üldine ülesehitus ja ka eesmärgid jäävad samaks.

Artikli 35 lõike 1 kohaselt nõuavad liikmesriigid, et krediidiandjad rakendaksid enne

täitemenetluse alustamist asjakohasel juhul mõistlikku makseraskuste tõttu restruktureerimist.

Põhimõte, et krediidiandjal tuleb esmalt hinnata, kas konkreetsel juhul on üldse asjakohane

pakkuda tarbijale makseraskuste tõttu restruktureerimise meetmeid, on jäänud samaks ka uues

tarbijakrediidi direktiivis. Direktiivi põhjenduses 79 on vastava regulatsiooni loomist

põhjendatud sellega, et täitemenetlusel on märkimisväärsed tagajärjed krediidiandjatele ja

tarbijatele ning potentsiaalselt ka finantsstabiilsusele, seetõttu tuleb direktiivi kohaselt

krediidiandjaid innustada tegelema esilekerkiva krediidiriskiga ennetavalt juba varases etapis

ning kehtestama vajalikud meetmed eesmärgiga tagada, et nad rakendavad enne täitemenetluse

algatamist asjakohasel juhul mõistlikku makseraskuste tõttu restruktureerimist.

Kuigi uuest tarbijakrediidi direktiivist tulenevate muudatuste tõttu on reeglid tarbijakrediidi

direktiivis ja hüpoteekkrediidi direktiivis teatud määral erinevad, kujundatakse eelnõuga ühtne

regulatsioon kõikidele tarbijakrediidilepingutele. Justiits- ja Digiministeerium küsis selle kohta

enne eelnõu koostamist huvirühmadelt arvamust ning sellist lahendust toetas enamik Justiits-

ja Digiministeeriumile tagasiside esitanutest. See on lubatud põhjusel, et hüpoteekkrediidi

direktiiv on minimaalselt ühtlustav ning seetõttu ei too kõnealused muudatused kaasa vastuolu

hüpoteekkrediidi direktiiviga.

Eelnõuga tehakse VÕS §-s 4161 terminoloogiline muudatus ja kasutatakse läbivalt sõnade „võla

ümberkujundamine“ asemel sõnu „tarbijakrediidilepingu ümberkujundamine“.

Praegu on sätte pealkirjas kasutatud sõnu „tarbijakrediidilepingu kohtuväline

ümberkujundamine“, kuid tekstis on kasutatud sõnu „võla ümberkujundamine“. Eelnõuga

ühtlustatakse VÕS § 4161 sõnastus nii, et selles on nüüd läbivalt kasutusel sõnastus

„tarbijakrediidilepingu ümberkujundamine“, mis vastab täpsemalt regulatsiooni eseme

õiguslikule sisule. Silmas peetakse tarbijakrediidilepingu, mille täitmisega on tarbija sattunud

viivitusse, tingimuste muutmist või selle osalist või täielikku refinantseerimist. See muudatus

tehakse VÕS § 4161 tekstis läbivalt, st kõigis VÕS § 4161 lõigetes.

Sama muudatus tehakse eelnõuga ka KAVS-i vastavates reeglites, mis viitavad VÕS §-s 4161

sätestatule (vt allpool KAVS § 44 lg 2 p 41; § 44 lg 5 p-d 1 ja 2; § 48 lg 5 p 71 muudatused).

VÕS § 4161 lõige 1

Lõike 1 puhul on oluline selgitada, et uus direktiiv ei näe ette täpseid kriteeriume, mille alusel

meetme pakkumise asjakohasust hinnata, kuid artikli 35 lõike 1 teise lause kohaselt võetakse

muude tegurite hulgas arvesse tarbija isiklikke asjaolusid. Põhjenduses 79 selgitatakse

täpsemalt, et otsustamaks, kas makseraskuste tõttu restruktureerimise meetmed või nende

korduv pakkumine on põhjendatud, tuleb muude tegurite hulgas arvesse võtta tarbija

konkreetseid asjaolusid, nagu tarbija huvid ja õigused, tema suutlikkus krediiti tagasi maksta

ning tema mõistlikud vajadused elamiskulude katmisel. Seega meetme pakkumisel peaks

krediidiandja andma hinnangu sellele, kas konkreetsel juhul meetme pakkumise korral on

tõenäoline, et tarbija suudab ümberkujundatud võlgnevuse tasuda.

65

Oluline on, et erinevaid võla restruktureerimise kokkuleppeid ei tohiks kasutada näiliselt tarbija

võlakoorma leevendamiseks. Seega kui lepingutingimuste muutmine, nt laenutähtaja

pikendamine täiendava tasu eest, üksnes suurendaks laenusaaja võlgnevust, ei tuleks meetmete

pakkumist lugeda asjakohaseks. Eesmärgiks peab olema krediidi tagasimaksmiseks

jätkusuutliku olukorra tekitamine. Finantsinspektsiooni märgukirja „Krediidilepingust

tulenevate kohustuste restruktureerimise kohta tulenevalt krediidivõtjast võlgniku

makseraskustest“ kohaselt ei ole finantsjärelevalve subjektil piiranguid õiguskaitsevahendite

rakendamisel, kui eos on suure tõenäosusega arusaadav, et krediidivõtja maksevõimet ei ole

võimalik mõistlike pingutustega taastada või esinevad muud olulised kaalutlused

õiguskaitsevahendite viivitamatuks rakendamiseks. 31 Sarnasele seisukohale on asutud ka

õiguskirjanduses. Meetme valikul tuleb hinnata, kas tarbijal on pikaajalised süsteemsed

probleemid või on makseraskuse põhjus ajutine. Näiteks täielik või osaline maksepuhkus võib

olla lihtsalt võlgnevust suurendav või selle suurenemist edasi lükkav meede ja mitte kuidagi

tarbijale abiks, kui tal on pikemaajalised probleemid krediidi tagasimaksmisega. Seevastu võib

see meede olla väga hea juhul, kui tegemist on ajutisema probleemiga, nt ajutine haigestumine

või töökaotus. 32 Selline lähenemine on omakorda kooskõlas artikli 35 lõikest 1 tuleneva

nõudega võtta arvesse tarbija isiklikke asjaolusid. Krediidihaldajate ja krediidiostjate direktiivi

ülevõtmise eelnõu (376 SE) seletuskirja kohaselt tuleks meetmete pakkumise asjakohasust

hinnata kooskõlas krediidiandja sise-eeskirjadega, millega tuleb ette näha viivituses olevate

tarbijakrediidilepingutest tulenevate kohustustega tegelemise poliitika või strateegia ja vastav

menetluskord. 33 Seega kuigi VÕS § 4161 sätestab üldise raamistiku ümberkujundamise

meetmete pakkumiseks, peab KAVS § 44 lõike 3 punkti 41 ja lõike 5 kohaselt krediidiandja

sise-eeskirjades reguleerima krediidilepingu tingimuste täitmise jälgimise ja krediidilepingu

muutmise korda, sealhulgas asjakohasel juhul võlaõigusseaduse §-s 4161 sätestatud võla

ümberkujundamise abinõude rakendamist. See põhimõte kehtib ka eelnõu kohaselt edasi.

KAVS-i nõuded on avalik-õiguslikud, neil ei ole tsiviilõiguslikke tagajärgi, kuid need toetavad

seda, et krediidiandja saaks tsiviilõiguslikus suhtes tarbijaga VÕS § 4161 sätestatud nõudeid

täita.

Lõike 1 lauses 1 täpsustakse, et tarbijakrediidilepingu ümberkujundamise meetmeid võib

tarbijale pakkuda nii enne ülesütlemisavalduse esitamist VÕS § 416 lg 1 alusel kui ka enne

kohtu- või täitemenetluse alustamist. Direktiiv näeb ette, et meetmeid tuleb pakkuda enne

täitemenetluse algatamist. Sarnaselt kehtiva regulatsiooniga tähendab see seda, et tarbijale võib

pakkuda meetmeid erinevates etappides – oluline on, et see toimuks enne täitemenetluse

alustamist. Selguse huvides viidatakse ka VÕS § 416 lõikele 1, mis reguleerib krediidilepingu

ülesütlemist. See peab kindlasti eelnema täitemenetluse alustamisele. Seda, millal tarbijale

pakkumine võla ümberkujundamiseks tehakse, võib ette näha ka krediidiandja sise-eeskirjaga,

mh võib see toimuda enne, kui tarbija on täielikult või osaliselt viivituses vähemalt kolme

üksteisele järgneva tagasimaksega, st lepingute ümberkujundamine ei pea olema seostatud

lepingu ülesütlemise võimalusega kooskõlas VÕS § 416 lõikega 1.34 Ka kehtiva VÕS § 4161

lõike 1 viimases lauses täpsustatakse, et lõike esimeses lauses sätestatu ei välista võla

31 Finantsinspektsiooni märgukiri „Krediidilepingust tulenevate kohustuste restruktureerimise kohta tulenevalt

krediidivõtjast võlgniku makseraskustest“, milles kirjeldatakse erinevaid restruktureerimise meetmeid.

Arvutivõrgus kättesaadav: 02.10.2020 nr 4.11-3.1 -5321 Märgukiri.pdf. (17.05.2026). 32 Kristjan Pulk, Piia Kalamees, Evaluating Consumer Credit Forbearance Regulation: Evidence from an Estonian

Policy Change, 2025. Arvutivõrgus kättesaadav: https://papers.ssrn.com/sol3/papers.cfm?abstract_id=6120046

(22.04.2026). 33 Krediidiinkassode ja -ostjate seaduse eelnõu (376 SE) seletuskiri, lk 96. Arvutivõrgus kättesaadav:

https://www.riigikogu.ee/tegevus/eelnoud/eelnou/65742104-0a85-4a08-ba65-1374049b9658/ (17.05.2026). 34 Krediidiinkassode ja -ostjate seaduse eelnõu (376 SE) seletuskiri, lk 96. Arvutivõrgus kättesaadav:

https://www.riigikogu.ee/tegevus/eelnoud/eelnou/65742104-0a85-4a08-ba65-1374049b9658/ (17.05.2026).

66

ümberkujundamise pakkumist ka muudel juhtudel. Samuti soovitakse muudatusega selgemini

välja tuua, et krediidiandja ei pea meetmeid pakkuma enne lepingu ülesütlemist ning siis uuesti

enne kohtu- või täitemenetluse algatamist. Sellega seondub ka lõike 1 teises lauses kavandatud

muudatus.

Lõike 1 uues lisatavas teises lauses sätestatakse, et krediidiandja ei pea pakkuma tarbijale

korduvalt võimalust tarbijakrediidilepingu ümberkujundamiseks, välja arvatud kui seda saab

konkreetsel juhul pidada põhjendatuks. See vastab uue tarbijakrediidi direktiivi artikli 35 lõike

1 kolmandale lausele. Eeltoodust nähtub, et tegemist on juhtumipõhise hinnanguga.

Põhjenduses 79 on artikli 35 avamiseks selgitatud, et eelkõige juhul, kui tarbija ei vasta

krediidiandja pakkumisele mõistliku aja jooksul, ei tohiks krediidiandjalt nõuda makseraskuste

tõttu restruktureerimise meetmete korduvat pakkumist. See põhimõte tuuakse selguse huvides

ka seaduse tekstis selgelt välja lõike 1 muudetud kolmandas lauses. Sisuliselt sarnane põhimõte

on kajastatud kehtiva VÕS § § 4161 lõike 1 teises lauses, mis käsitleb tarbija varasemaid

reageerimisi krediidiandja pöördumistele, kuid kuna see ei vasta täielikult artiklile 35, ei saa

seda sellisel kujul säilitada. Põhjendusest 79 seaduseteksti üle toodud selgitus selle kohta, millal

ei ole vaja korduvat pakkumist esitada, on uue direktiivi raamides maksimaalne võimalus selles

küsimuses selguse loomiseks.

Põhjenduse 79 kohaselt tuleks ka makseraskuste tõttu restruktureerimise meetmete korduva

pakkumise põhjendatuse hindamisel võtta arvesse muude tegurite hulgas tarbija konkreetseid

asjaolusid (vt selgitusi lõike 2 kohta).

Lisaks eeltoodule tehakse lõikes 1 mõned sõnastuslikud muudatused, et tagada paremat

kooskõla tsiviilõiguses kasutatavate mõistetega. Nii ei viidata sättes „viivituses olevale

krediidilepingule“ ning „kohtu- ja täitemenetluse toimingute alustamisele“, vaid „tarbija

makseviivituse tõttu kohtu- või täitemenetluse algatamisele“.

VÕS § 4161 lõikes 2 täpsustatakse uue direktiivi artikli 35 lõike 1 teise lause ülevõtmiseks, et

makseraskuste tõttu restruktureerimise meetmete puhul tuleb muude tegurite hulgas arvesse

võtta tarbija isiklikke asjaolusid. See vastab lõike 2 esimeses lauses juba praegu viidatud tarbija

olukorrale. Eelnõus on lõike 2 esimest lauset põhjenduse 79 alusel täpsustatud selles osas, mida

tarbijale pakutava meetme sobivuse hindamise käigus veel arvesse võtta. Muu hulgas tuleb

arvesse võtta tarbija õigusi ja huve, tarbija suutlikkust krediit tagasi maksta ning vajadust

mõistlike elamiskulude katmiseks. See väljendab sisuliselt sama mõtet nagu kehtiv lõige 2,

mille kohaselt võib krediidiandja rakendada võla ümberkujundamist juhul, kui tema hinnangu

kohaselt suudab tarbija tõenäoliselt oma kohustused täita. Ka eelnõu kohaselt muudetava

regulatsiooni eesmärk on tagada, et tarbijale pakutakse lahendus, mis vastab tema tegelikule

olukorrale ja aitab kaasa ka sellele, et tarbija suudaks tekkinud makseraskuse ületada ja krediidi

tagasi maksta. See on võimalik juhul, kui tarbijale pakutud võimalik meede on tarbijale sobilik

ja vastab nendele tingimustele, mis on lõikes 2 loetletud.

Artikli 35 lõike 1 teise lõigu kohaselt ei nõuta krediidiandjatelt krediidivõimelisuse hindamist

kooskõlas artikliga 18, kui nad muudavad krediidilepingu kehtivaid tingimusi kooskõlas artikli

35 esimese lõike kolmanda lõigu punktiga b, tingimusel et krediidilepingu muutmisel ei

suurendata märkimisväärselt tarbija makstavat kogusummat.

Oluline on tähele panna, et artikli 35 lõike 1 teises lõigus ette nähtud krediidivõimelisuse

hindamise välistuse juures viidatakse üksnes kolmanda lõigu punktile b, mis käsitleb kehtiva

tarbijakrediidilepingu tingimuste muutmist (nt lepingu tähtaja pikendamine või intressmäära

67

muutmine). Selle välistuse juures ei viidata artikli 35 lõike 1 teise lõigu punktile a, mis käsitleb

tarbijakrediidilepingu täielikku või osalist refinantseerimist. Selline erisus oli Euroopa Liidu

seadusandja teadlik valik. Punktis a nimetatud lepingu täieliku või osalise refinantseerimise

korral ei saa artikli 35 lõike 1 teises lõigus ette nähtud krediidivõimelisuse hindamise välistust

kasutada. Teisisõnu, refinantseerimise korral tuleb tarbija krediidivõimelisust täielikult hinnata.

Refinantseerimist on Euroopa Liidu seadusandja pidanud siiski selliseks meetmeks, kus tarbija

õiguste ja huvide kaitseks ning ka võimalike kuritarvituste vältimiseks tuleb täielikult järgida

ka direktiivis ette nähtud vastutustundliku laenamise reegleid.

Seetõttu on VÕS § 4161 lõike 2 teises lauses viidatud üksnes sama paragrahvi lõike 3 teisele

lausele, mis reguleerib kehtiva tarbijakrediidilepingu tingimuste muutmist.

Direktiivis tooduga on soovitud vältida olukorda, kus krediidiandja oleks kohustatud pakkuma

tarbijale krediidilepingu muutmise tingimusi, kuid võttes arvesse, et tarbija on juba tõenäoliselt

makseraskustes, ei pruugiks see olla võimalik tulenevalt krediidivõimelisuse hindamise

negatiivsest tulemusest. Seega on ette nähtud erand, mille kohaselt ei pea kehtiva

krediidilepingu tingimuste muutmisel järgima krediidivõimelisuse hindamise reegleid vastavalt

VÕS §-s 4034 sätestatule. Seejuures tuleb ikkagi meetmete kohaldamise asjakohasuse

hindamisel arvesse võtta lõike 2 esimeses lauses sätestatut – tarbija konkreetset olukorda, tema

suutlikkust krediiti tagasi maksta, tema mõistlikke vajadusi elamiskulude katmiseks ja muid

asjaolusid (nt töö kaotuse korral tõenäosust uue töö ja sissetulekuallikate leidmiseks vms).

Seega ei tähenda välistus seda, et krediidiandja ei peaks tarbijakrediidilepingu

ümberkujundamisel tarbija krediidivõimelisust ehk võimekust krediit kokkulepitud tingimustel

tagasi maksta üldse arvesse võtma. Tarbijakrediidilepingu muutmist vastavalt lõike 3 teisele

lausele tuleks ikkagi pakkuda selliselt, et see aitaks tarbijal ületada esinevad makseraskused

ning taastada jätkusuutlik krediidi tagasimaksmine. Kuid üksnes tarbijakrediidilepingu

tingimuste muutmisel (VÕS § 4161 lg 3 ls 2) ei ole kogu VÕS §-s 4034 sätestatu järgimine

kohustuslik. See annab krediidiandjale selles olukorras rohkem paindlikkust ja võimaldab

paremini arvestada selle spetsiifilise olukorraga, kuhu tarbija on sattunud.

Eeltoodud erandi kasutamiseks on oluline tähele panna, et välistust saab kasutada vaid juhul,

kui krediidilepingu muutmisel ei suurendata märkimisväärselt kõigi tarbija poolt krediidi

tagasimaksmiseks ja krediidi kogukulu kandmiseks tehtavate maksete kogusummat. Seega

kuigi võib juhtuda, et tarbijakrediidilepingu tingimuste muutmisel mõnel lõike 3 teises lauses

nimetatud viisil (nt krediidilepingu tähtaja pikendamisel) tarbija makstav kogusumma veidi

suureneb, ei tohiks see tarbija kohustusi oluliselt suurendada. Märkimisväärse suurenemise

korral on siiski kohustuslik tervikuna VÕS § 4034 rakendamine.

VÕS § 4161 lõige 3. Juhul, kui krediidiandja on lõikes 1 nimetatud hindamise tulemusel

tuvastanud, et tarbijakrediidilepingu ümberkujundamise pakkumine on konkreetse tarbija

võlgnevuse tekkimise asjaolusid arvesse võttes asjakohane, on krediidiandjal kohustus pakkuda

tarbijale mõistlikku meedet olukorra lahendamiseks. Eelnõukohase § 4161 lõike 3 kohaselt

pakub krediidiandja tarbijakrediidilepingu kehtivate tingimuste muutmist (art 35 lg 1 lõigu 3 p

b) ning võib pakkuda tarbijakrediidilepingu täielikku või osalist refinantseerimist (art 35 lg 1

lõigu 3 p a). Kehtiva tarbijakrediidilepingu tingimuste muutmine võib muuhulgas hõlmata lõike

3 teise lause punktides 1–6 nimetatud meetmeid (tarbijakrediidilepingu tähtaja pikendamine;

tarbijakrediidilepingu liigi muutmine; tagasimaksete täielik või osaline edasilükkamine teatava

aja võrra; intressimäära vähendamine; vääringu konverteerimine; nõudest osaline loobumine ja

erinevate nõuete summeerimine). Teise lause loetelus nimetatud meetmed on suures osas

samad, nagu kehtivas VÕS § 4161 lõikes 3 ette on nähtud. Ainus sisuline erinevus, mis on uue

68

direktiivi punkti b alapunkti iv ülevõtmiseks vajalik, puudutab lõike 3 punkti 5. Kehtivas

õiguses on selles viidatud intressimäära muutmisele, kuid uue direktiivi punkti b alapunkti iv

ülevõtmiseks tuleb seal edaspidi viidata intressimäära vähendamisele.

Oluline on rõhutada, et uues direktiivis on ette nähtud kohustus pakkuda vähemalt mingit lõikes

3 toodud meedet, kui hindamise järel on osutunud see asjakohaseks. Seadus ei kirjuta ette,

millist meedet peab pakkuma, krediidiandja peab hindama, mis meede oleks konkreetses

olukorras mõistlik. Lõike 3 teises lauses sätestatud loetelu ei ole ammendav ehk krediidiandja

võib teha tarbijale ka ettepaneku mõnel muul viisil tarbijakrediidilepingu muutmiseks.

Krediidiandja kohustuse rikkumisel on tarbijal põhimõtteliselt võimalik kasutada krediidiandja

vastu õiguskaitsevahendeid, eelkõige nõuda kahju hüvitamist, kui selle eeldused on täidetud.

Eelnõuga ei looda selle jaoks erireegleid.

VÕS § 4161 lõige 4. Lõikesse 4 lisatakse täpsustus, et krediidiandjal on lõikes 4 nimetatud teabe

esitamise kohustus tarbija nõudmisel. Lõikes 4 sätestatu ei tulene direktiivist, vaid kujutab

endast riigisisest regulatsiooni. Senise regulatsiooni rakendamisel on ilmnenud, et see on liialt

bürokraatlik, mistõttu tehakse eelnõuga ettepanek muuta seda paindlikumaks. Tarbijale säilib

endiselt võimalus krediidiandjalt vastav teave saada, ta peab selleks lihtsalt soovi avaldama.

Krediidiandjal ei ole aga edaspidi enam kohustust omal algatusel tarbijale teavet anda

VÕS § 4171 (Krediidivahendaja täiendav teavitamiskohustus)

Paragrahvi 4171 lõige 2 tunnistatakse kehtetuks, kuna tegemist ei ole olemuslikult sättega, mis

puudutaks tarbijaga sõlmitavat lepingut, vaid sättes reguleeritakse krediidivahendaja kohustust

krediidiandja ees. Kuna tegemist on avalik-õigusliku kohustusega, siis jäetakse vastav säte

VÕS-ist välja ning samasisuline säte kehtestatakse eelnõuga KAVS § 502 punktis 2, milles

reguleeritakse krediidivahendaja täiendavaid kohustusi. Kõnealuse muudatuse tingib artikli 38

punkti d ülevõtmine.

VÕS § 4191 (Nõustamisteenuse osutamine)

VÕS §-s 4191 tehtavad muudatused on tingitud uue tarbijakrediidi direktiivi artikli 3 punkti 17

ja artikli 16 ülevõtmisest ning seda tuleb vaadata koos eelnõuga KAVS §-des 7 ja 51 tehtavate

muudatustega.

Eelnõuga muudetakse § 4191 pealkirja sõnastust selliselt, et sealt võetakse välja viited

elamukinnisvaraga seotud tarbijakrediidilepingule. Kui seni on kehtinud § 4191 üksnes

elamukinnisvaraga seotud tarbijakrediidilepingutele, siis nüüd laiendatakse seda kõikidele

tarbijakrediidilepingutele.

Paragrahvi 4191 aluseks on seni olnud hüpoteekkrediidi direktiivi artikli 4 punkt 21, kus on

sätestatud nõustamisteenuse mõiste. See säte on varem üle võetud § 4191 lõigetesse 1 ja 2. Ka

uues tarbijakrediididirektiivis on reguleeritud nõustamisteenuseid puudutav (nõustamisteenuste

mõiste artikli 3 punktis 17 on sisult sama nagu hüpoteekkrediidi direktiivi artikli 4 punktis 21

toodud mõiste). Seega kuna nõustamisteenuste regulatsioon on uues tarbijakrediidi direktiivis

sama nagu hüpoteekkrediidi direktiivis, võetakse VÕS § 4191 pealkirjast välja sõnad

„elamukinnisvaraga seotud“ ja seeläbi laiendatakse sätte kehtivust ka teistele

tarbijakrediidilepingutele. Samasugune muudatus tehakse KAVS § 7 pealkirjas (vt täpsemalt

KAVS § 7 muutmise selgitusi).

69

Kuna seni on nõustamisteenuse mõiste sätestatud nii VÕS § 4191 lõikes 1 kui ka KAVS § 7

lõikes 1 ja sellist lahendust, kus sama mõiste on selgitatud kahes õigusaktis, ei peeta

normitehniliselt mõistlikuks lahenduseks, on otsustatud eelnõuga jätta nõustamisteenuse mõiste

üksnes KAVS § 7 lõikesse 1 ning VÕS § 4191 lõige 1 tunnistada kehtetuks. Samal põhjusel

tunnistatakse kehtetuks VÕS § 4191 lõige 2, kuna samasisuline regulatsioon sisaldub KAVS §

7 lõigetes 2 ja 3.

Eeltooduga seoses täiendatakse eelnõuga VÕS § 4191 lõike 3 sõnastust ning sinna lisatakse

viide nõustamisteenuse selgitusele KAVS §-s 7. Sätte uue sõnastuse kohaselt kohaldatakse

krediidiandja ja krediidivahendaja poolt KAVS §-s 7 sätestatud nõustamisteenuse osutamisele

KAVS §-s 51 ja VÕS-is käsunduslepingu kohta sätestatut. KAVS §-s 51 reguleeritakse

nõustamisteenuse osutamist puudutav ning sinna tehakse eelnõuga muudatused uue

tarbijakrediidi direktiivi artikli 16 ülevõtmisest tulenevalt. Viidates VÕS § 4191 lõikes 3 nii

KAVS §-le 7 kui ka §-le 51, tagatakse, et KAVS-is nõustamisteenusele sätestatud reeglid (mis

ühtlasi vastavad uue tarbijakrediidi artiklis 16 sätestatule) kohalduvad kõikidele

krediidiandjatele, mitte üksnes nendele krediidiandjatele, kes alluvad KAVS-i regulatsioonile.

VÕS § 4193 (Seosmüük ja komplektina müük)

Üldist

Uue tarbijakrediidi direktiivi artikkel 14 reguleerib krediidilepingu seosmüüki ja komplektina

müüki (inglise keeles tying and bundling). Nimetatud mõisted on lahti seletatud direktiivi artikli

3 punktides 15 ja 16. „Seosmüük“ tähendab direktiivis krediidilepingu pakkumist ühes paketis

muude eristatavate finantstoodete või -teenustega, kusjuures krediidilepingut eraldiseisvana

tarbijale kättesaadavaks ei tehta. „Komplektina müük“ tähendab krediidilepingu pakkumist

ühes paketis muude eristatavate finantstoodete või -teenustega, tehes krediidilepingu samal ajal

kättesaadavaks ka eraldi, kuid mitte tingimata samadel tingimustel kui komplektis nende muude

toodete või teenustega.

Kehtivas õiguses on vastav regulatsioon ette nähtud elamukinnisvaraga seotud

krediidilepingute puhuks. See kehtestati hüpoteekkrediidi direktiivi artiklites 4 ja 12 sätestatud

määratluste ülevõtmiseks. Uue tarbijakrediidi direktiivi ülevõtmisel laiendatakse regulatsiooni

(küll teatud erisustega) ka muudele tarbijakrediidilepingutele.

Seega sarnaselt hüpoteekkrediidi direktiivi artikli 12 lõikes 1 sätestatule lubavad uue

tarbijakrediidi direktiivi artikli 14 lõike 1 kohaselt liikmesriigid komplektina müüki, kuid

keelavad seosmüügi. Põhjenduses 47 on toodud, et oluline on vältida tavasid, nagu teatavate

toodete seosmüük, mis võivad viia selliste krediidilepingute sõlmimiseni, mis ei ole parimal

viisil tarbijate huvides, piiramata siiski komplektina müüki, millest võib tarbijaile kasu olla.

Uue direktiivi ülevõtmiseks laiendatakse VÕS § 4193 regulatsiooni ka muudele

tarbijakrediidilepingutele peale elamukinnisvaraga seotud krediidilepingute ning selleks

jäetakse sättest ja selle pealkirjast välja viide elamuskinnisvaraga seotud

tarbijakrediidilepingutele. Ainsaks erandiks jäävad VÕS § 4193 lõike 2 punkt 2 ja lõige 4, mis

põhinevad vastavalt hüpoteekkrediidi direktiivi artikli 12 lõike 2 punktil b ja lõikel 3, millele ei

ole vastet tarbijakrediidi direktiivis ja mida ei saa seetõttu tarbijakrediidile laiendada.

70

Oluline on selgitada ka seda, et direktiivi artikli 14 lõigetes 2 ja 3 on ette nähtud kindlad

olukorrad, millal liikmesriigid võivad seosmüüki lubada (seoses makse- või hoiusekonto ning

kindlustuslepinguga). See tähendab, et tegemist on liikmesriigile jäetud valikukohtadega.

Samasugune regulatsioon on ette nähtud elamukinnisvaraga seotud tarbijakrediidilepingutele

VÕS § 4193 lõike 2 punktis 1 ja lõikes 3, millega on üle võetud hüpoteekkrediidi direktiivi

artikli 12 lõike 2 punkt a ning lõige 4.

Justiits- ja Digiministeerium küsis huvigruppide arvamust ning enamik vastajatest toetas

hüpoteekkrediidi direktiivi sarnaste erandite ettenägemist ka muude tarbijakrediidilepingute

puhul. Kuigi esines ka mõningaid teistsuguseid seisukohti, otsustati eelnõu koostamisel jääda

samasuguse lahenduse juurde, mida on rakendatud hüpoteekkrediidi direktiivi ülevõtmisel.

Seetõttu piirduvadki VÕS § 4193 lõike 2 punktis 1 ja lõikes 3 tehtavad muudatused üksnes

viidete kaotamisega elamukinnisvaraga seotud krediidile.

VÕS § 4193 lõige 1

Lõikes 1 on ette nähtud seosmüügi keeld ja komplektina müügi lubatavus. Eelnõuga jäetakse

lõikest 1 välja viide „elamukinnisvaraga seotud“ tarbijakrediidilepingutele, kuivõrd edaspidi

kohaldub keeld kõikidele tarbijakrediidilepingutele.

VÕS § 4193 lõige 2

Lõige 2 sätestab erandid, millal seosmüük on lubatav. Lõike 2 sissejuhatavast osast ja punktist

1 jäetakse välja viide „elamukinnisvaraga seotud“ tarbijakrediidilepingutele - säte üldkorras

kohaldub edaspidi kõikidele tarbijakrediidilepingutele, sh punkt 1. Küll aga lisatakse punktile

2 juurde viide elamukinnisvaraga seotud tarbijakrediidilepingutele, kuna

investeerimisteenusega seotud erand jääb hüpoteekkrediidi direktiivist tulenevalt jääma kehtiva

vaid elamukinnisvaraga seotud tarbijakrediidilepingutele.

VÕS § 4193 lõige 3

Uue tarbijakrediidi direktiivi artikli 14 lõike 3 kohaselt tagavad liikmesriigid koos

tarbijakrediidilepinguga kindlustuslepingu sõlmimisel, et krediidiandja peab ilma tarbijale

tehtud krediidipakkumise tingimusi muutmata aktsepteerima muu kui tema eelistatud

teenuseosutaja kindlustuslepingut, kui sellise kindlustuslepinguga pakutav tagatis on

samaväärne krediidiandja soovitatud lepingu pakutavaga. Eeltoodu vastab VÕS §-le 4012 (vt

eespool ka VÕS § 4012 seletust), millele muudetud VÕS § 4193 lg 3 ka viitab.

VÕS § 4193 lõige 5

Lõikes 5 on ette nähtud VÕS § 4193 lõikes 1 sätestatud keeldu rikkudes sõlmitud

tarbijakrediidilepinguga seotud lepingu tühisus. Eelnõuga jäetakse lõikest 5 välja viide

„elamukinnisvaraga seotud“ tarbijakrediidilepingutele. Kuivõrd edaspidi kohaldub VÕS § 4193

lõikes 1 sätestatud keeld kõigile tarbijakrediidilepingutele, siis kohaldub ka lõikes 5 sätestatud

keelu rikkumise tagajärg kõigile tarbijakrediidilepingutele, st nii elamukinnisvaraga seotud kui

ka muudele tarbijakrediidilepingutele.

VÕS 7113 (Teave maksekontoga seotud makseteenuste kohta)

71

Paragrahvi 7113 lõike 1 kolmandast lausest jäetakse välja viide VÕS §-le 407. Muudatus on

seotud VÕS § 407 eelnõus tehtavate muudatustega. Direktiivi ülevõtmisel kaotatakse senised

erisused arvelduskrediidile ette nähtud lepingueelse teavitamise regulatsioonis VÕS §-s 407.

Paragrahvi 407 lõiked 21–25 tunnistatakse kehtetuks. Paragrahvi 407 jäävad lepingu kehtivuse

ajal kohalduvad teavitamise reeglid ja tulevad juurde uued reeglid lepingu ülesütlemise või

krediidi ülempiiri muutmise kohta. Aga lepingueelset teavet VÕS § 407 enam ei reguleeri.

Arvelduskrediidilepingutele hakkab kohalduma sama teabeleht ja üldine regulatsioon nagu

kõigile teistele tarbijakrediidilepingutele. See regulatsioon on nähtud ette VÕS §-s 4031.

Seetõttu puudub tulevikus vajadus §-s 7113 viidata §-s 407 sätestatule. See viide oleks tulevikus

ebatäpne. Seetõttu jäetakse see eelnõuga VÕS § 7113 lõike 1 kolmandast lausest välja.

Normitehniline märkus

Eelnõuga täiendatakse VÕS-i uue normitehnilise märkusega, mis viitab uuele

tarbijakrediididirektiivile. See on vajalik HÕNTE § 27 lg 3 järgimiseks. Samasugune

normitehniline märkus lisatakse ka kõigi teiste eelnõuga muudetavate seaduste juurde.

3.2. Isikuandmete kaitse seaduse muutmine

IKS § 101 (Tarbijakrediidilepingu puhul tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks

kasutatava registriga seotud nõuded)

Üldist

Eelnõuga nähakse ette IKS-i muudatused selleks, et võtta üle direktiivi artikli 19 see osa, mis

puudutab tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks vajalike registrite tegevust. Tegemist on

direktiivi ülevõtmisega kaasneva olulise muudatusega, kuna seni puudub kehtivas õiguses just

enne tarbijakrediidilepingu sõlmimist (või enne krediidisumma märkimisväärset suurendamist)

tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks kasutatavate registrite tegevust käsitlev

eriregulatsioon. Direktiivi artikli 19 ülevõtmiseks tuleb see eelnõuga luua.

Vastav regulatsioon nähakse ette IKS-is, kuivõrd selle peamine eesmärk on tarbija kui

andmesubjekti õiguste kaitse. Eelnõu koostamisel kaaluti artikli 19 ülevõtmiseks erinevaid

variante, sh VÕS-i, KAVS-i ning krediidiinkassode ja -ostjate seadust (KIOS), kuid

olemuslikult ei sobiks need reeglid mitte ühtegi nimetatud seadustest. Reeglid ei ole

eraõiguslikud, mistõttu ei sobiks need VÕS-i. KAVS ja KIOS on subjektipõhise

kohaldamisalaga seadused ning kohalduvad üksnes Finantsinspektsiooni tegevusloaga

isikutele, seetõttu on neil teistsugune reguleerimisese ja teised eesmärgid. Õiguslikult olemuselt

on artiklis 19 ette nähtud reeglid kõige enam puutumuses isikuandmete kaitsega, artiklis 19

viidatakse läbivalt IKÜM-i järgimise vajadusele. Seetõttu on eelnõu koostamisel peetud kõige

sobivamaks kohaks artikli 19 ülevõtmisel IKS-i. Märkimist väärib ka asjaolu, et samasugust

lahendust on kasutatud direktiivi ülevõtmisel Saksamaal, kus artikkel 19 võeti üle samuti

isikuandmete kaitse seadusesse (saksa keeles Bundesdatenschutzgesetz, vt § 30).35

IKS §-i 101 võetakse üle artikli 19 need osad, mis näevad ette kohustused direktiivi tähenduses

andmebaasi pidajale. Need osad artiklist 19, mis näevad ette kohustused krediidiandjale

lepingulises suhtes tarbijaga, võetakse üle VÕS §-i 4034, mis reguleerib krediidiandja poolt

35 Selliselt võeti Saksamaal eelnõu vastu 17.04.2026.

72

vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist. Need on reeglid on omavahel seotud ja peaksid

toimima omavahel loogilises koosmõjus.

Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks peab krediidiandja koguma tarbija

krediidivõimelisuse hindamiseks vajaliku teabe. Selleks tuleb VÕS § 4034 lõike 4 kohaselt

kasutada muu hulgas asjakohaseid allikaid. Üheks selliseks allikaks on ka erinevad registrid,

kust on võimalik saada tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks väärtuslikku teavet nii tarbija

varasema maksekäitumise (nn negatiivne krediidiinfo), tarbija tulevast maksekäitumist

puudutavate hinnanguliste näitajate (nn krediidiskoorid) 36 ning tulevikus, kui jõustuvad

krediiditeabe jagamise seadusest tulenevad muudatused krediiditeaberegistri kohta, ka tarbija

olemasolevate kohustuste kohta (nn positiivne krediidiinfo). Hästitoimivatel krediidiregistritel

on oluline krediidiandjat toetav roll tarbija krediidivõimelisuse hindamisel ja vastutustundliku

laenamise põhimõtte järgimisel. Tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks kasutatavate registrite

jaoks nähakse kõnealuste IKS-i muudatustega ette uued nõuded registri pidamisele.

Krediidiregistreid puudutavad muudatused kavandatakse eelnõuga loodavas IKS-i uues §-s 101.

See paikneb vahetult § 10 järel, mis reguleerib isikuandmete töötlemist seoses võlasuhte

rikkumisega ja on seetõttu samuti kohaldatav sarnastele andmekogudele, mida direktiivi artiklis

19 on silmas peetud. Seetõttu on uue regulatsiooni asukoht IKS §-s 101 loogilises kooskõlas

senise IKS-i regulatsiooniga.

Muudatuste kavandamisel on võetud sõnastuses osaliselt eeskuju IKS §-st 10 ja KIOS § 3

lõikest 4, mis reguleerib maksehäireinfo esitamist ja vahendamist selles kontekstis, et sellega

tegelevat isikut ei loeta KIOS-i tähenduses krediidiinkassoks. Siiski ei saa muudatuse

kavandamisel piirduda üksnes maksehäireinfo reguleerimisega (st üksnes IKS § 10 kohase

võlgnevuste info reguleerimisega), sest direktiivi artikkel 19 ei piirdu üksnes maksehäireinfoga.

Praktikas võib krediidivõimelisuse hindamisel kasutada ka nn krediidiskooride andmist ja see

ei põhine üksnes maksehäireinfol, samuti on tarbija krediidivõimelisuse hindamisel oluline nö

positiivne krediidiinfo ehk info tarbija juba olemasolevate kohustuste kohta. Seetõttu on

eelnõuga loodava regulatsiooniga hõlmatud registrid, mis sisaldavad IKS §-s 10 sätestatud

võlasuhte rikkumisega seotud andmeid või muud sarnast tarbijate krediidivõimelisuse

hindamiseks kasutatavat teavet, sealhulgas krediidiskoore.

Eestis on nendest muudatustest eelnõu koostamise ajal mõjutatud praktikas kaks eraõiguslikku

registripidajat: e-krediidiinfo.ee (Creditinfo AS) ning taust.ee või krediidiregister.ee

(Krediidiregister OÜ), kes avaldavad teavet maksehäirete ja krediidiskooride kohta.

Riigikogus on menetlemisel krediiditeabe jagamise seaduse eelnõu 37 , mille alusel luuakse

krediiditeaberegister. Krediiditeaberegister hõlmab andmeid tarbija finantskohustuste kohta,

mis tulenevad krediidiandjaga sõlmitud tarbijakrediidilepingust (vt eelnõu § 7). Muu hulgas

sisaldab see ka teavet tarbijakrediidilepingus kokku lepitud kohustuse täitmisega viivitamise

fakti kohta juhul, kui tarbija kohustuse täitmise tähtpäevast on möödunud 14 päeva (eelnõu § 7

lg 1 p 12).

36 Õiguskirjanduses on selgitatud, et selliseid skoore kasutatakse eelkõige automatiseeritud krediidivõimelisuse

hindamise käigus. Vt Palandt/Weidenkaff, 78. Auflage, 2019, BGB § 505b, Rn 2. 37 652 SE, arvutivõrgus kättesaadav: https://www.riigikogu.ee/tegevus/eelnoud/eelnou/9da932aa-06d9-4eaa-

ad47-be8fdaddc7d3/krediiditeabe-jagamise-seadus/ (17.05.2025).

73

Krediiditeaberegistri pidaja tegevusele hakkavad kohalduma ka IKS §-st 101 tulenevad nõuded.

Puudub vajadus dubleerivate normide sätestamiseks krediiditeabe jagamise seaduse eelnõusse.

Krediiditeaberegistri pidaja lähtub registri pidamisel IKS § 101 tulenevatest kohustustest. .

Direktiivi artiklis 19 on kasutatud eelnõu tähenduses registrite kohta terminit andmebaas

(inglise keeles database). Eelnõus on seda sama mõistet tähistatud terminiga register. Selliselt

on võimalik tagada tulevase IKS-i regulatsiooni sõnastuslik kooskõla tulevase krediiditeabe

jagamise seadusega, mis hakkab reguleerima krediiditeaberegistri pidamist.

Kuivõrd kõnealune regulatsioon nähakse ette IKS-is ja reeglite eesmärk on tarbija kui

andmesubjekti õiguste kaitse, teeb nende täitmise üle järelevalvet Andmekaitse Inspektsioon.

Kui mingis eriküsimuses tekib vajadus saada järelevalve tegemisel ka mõne teise

järelevalveasutuse (näiteks Finantsinspektsiooni) abi, siis on selleks võimalik kasutada

halduskoostöö seaduses sätestatud ametiabi võimalusi.

IKS § 101 lõige 1

Lõikega 1 piiritletakse ära sätte kohaldamisala. Selle eesmärk on koos sätte pealkirjaga

sätestada selged raamid sellele, 1) missugustele registritele kõnealune regulatsioon kohaldub

ning 2) missuguste isikute suhtes ja missuguste võlasuhete raames tehtavatele toimingutele

kõnealune regulatsioon kohaldub.

Esiteks. Direktiivi mõte on reguleerida n-ö krediidiregistreid, st selliseid registreid, mille

sisuline eesmärk on võlasuhetes teise poole krediidivõimelisuse ja tulevase tõenäolise

maksekäitumise hindamine. Seetõttu peab lõike 1 kohaselt §-s 101 sätestatud kohustusi täitma

selline registripidaja, kelle peetav register sisaldab maksehäireandmeid või muud sarnast tarbija

krediidivõimelisuse hindamiseks kasutatavat teavet, sealhulgas krediidiskoore ja tulevikus

loodava krediiditeaberegistri puhul ka positiivset krediidiinfot.

Kõnealuses sättes on antud krediidiskoori definitsioon – tegemist on tõenäosusväärtusega

tarbija tulevase maksekäitumise hindamiseks. Tegemist on näitajaga, mida kasutatakse

praktikas üha enam ning mis võib olla üheks faktoriks, mida tarbija krediidivõimelisuse

hindamisel arvestatakse. Ka Eestis on praktikas võimalik krediidiskoore kasutada. 38

Krediidiskoore sisaldavad registrid on vaieldamatult direktiivi artikli 19 kohaldamisalas. Need

on otseselt seotud tarbija krediidivõimelisuse hindamisega, see on krediidiskooride avaldamise

teenust pakkuva registri peamine eesmärk. Ilmselt võib eeldada, et tulevikus hakatakse üha

enam tuginema just sellistele standardiseeritud hinnangutele. Direktiivi artikli 19 mõtte ega

eesmärkidega ei oleks kooskõlas piiritleda selle kohaldamine riigisiseselt üksnes maksehäireid

puudutava infoga ja tulevikus positiivse krediidiinfoga, jättes samas skoorid kohaldamisalast

välja.

Seda, et krediidiskoore sisaldavad registrid on direktiivi kohaldamisalas, kinnitab mh ka

võrdlus Saksamaaga, kus eelmise tarbijakrediidi direktiivi 2008/48 andmebaasidele

juurdepääsu käsitlev art 9 on üle võetud BDSG §-i 30. BDSG § 30 kommentaarides39 on juba

kehtiva õiguse kohta sõnaselgelt välja toodud, et see kohaldub Saksamaal Schufale, kelle üks

38 https://krediidiregister.ee/eraisiku-krediidiskoor/ 39 vt nt BeckOK DatenschutzR/Pohl-Schönmehl BDSG § 30 Rn. 12; Paal/Pauly/Pauly, 4. Aufl. 2026, BDSG § 30

Rn. 3

74

peamine teenus on just tarbijate kohta krediidiskooride väljastamine.40 Seda arvestades

kohalduvad ka uuest direktiivist tulenevad reeglid kindlasti krediidiskoore sisaldavatele

andmebaasidele.

Oluline on rõhutada, et lõikega 1 ei nähta ette registri kohustuslikku andmekoosseisu ega

kohustata mitte ühtegi olemasolevat registrit tarbijate kohta skoore väljastama hakata. See ei

ole lõike 1 eesmärk. Lõike 1 mõte on selgelt sätestada, missugune andmete kogum kujutab

endast registrit eelnõukohase IKS § 101 tähenduses ja mille puhul tuleb seetõttu ka eelnõukohast

IKS § 101 regulatsiooni kohaldada. Krediidiskoore sisaldavad registrid on direktiivi artikli 19

mõttes kindlasti tarbija krediidivõimelisuse hindamist võimaldavad andmebaasid. Seetõttu on

sellised registrid ka IKS § 101 kohaldamisalas.

Samas on sätte kohaldamisala piiritlemine „muu sarnase krediidivõimelisuse hindamiseks

kasutatava teabega“ taotluslik ka seetõttu, et sättega ei ole soovitud hõlmata mis tahes

andmekogusid, kust võiks saada mingitki infot tarbija ja tema majandusliku olukorra kohta. See

tähendab, et kuigi ka näiteks avalikest andmekogudest (nt Ametlikest Teadaannetest või Riigi

Teatajast) on võimalik saada teavet, mis võib olla tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks

vajalik, ei ole need kõnealuse sätte kohaldamisalas. Direktiivi mõte on reguleerida n-ö

krediidiregistreid, vastasel juhul läheks regulatsioon liialt laialivalguvaks.

Teiseks. Lõikest 1 tuleneb sõnaselgelt, et §-s 101 sätestatud nõuded kehtivad üksnes seoses

tarbijakrediidilepingutega ning suhetes tarbijate ja krediidiandjatega. Tarbijakrediidilepingu

mõiste on ette nähtud VÕS §-s 402. Kuigi erinevaid maksehäireregistreid võivad kasutada ka

näiteks üürileandjad enne uue üürnikuga üürilepingu sõlmimist või äriühingud potentsiaalse

uue partneri majandusliku olukorra kontrollimiseks, siis need reeglid, mis kõnealuses sättes ette

nähakse, kohalduvad üksnes seoses tarbijakrediidilepingutega. Sättes nähakse krediidiandjatele

registrile juurdepääsu saamiseks ette täiendavad piirangud ja krediidisaajast tarbijatele

täiendavad õigused. Ühegi teise isiku õigusi ega kohustusi kõnealuse paragrahviga ei

reguleerita.

See on põhjendatav asjaoluga, et need reeglid tulenevad uuest tarbijakrediidi direktiivist, mille

kohaldamisalas on üksnes tarbijakrediidilepingud. Ka direktiivi põhjendus 57, mis käsitleb

direktiivi tähenduses andmebaase, sisaldab selgitusi üksnes krediidiandjate ja tarbijate kohta.

Regulatsiooni mõte ei ole laiemalt reguleerida teiste õigussuhetega seoses juurdepääsu

registrile, registrisse kantavaid andmeid ja andmesubjekti õigusi sellega seoses. Teisisõnu,

kõnealuses paragrahvis sätestatu on piiratud registri kasutamise ja toimimisega üksnes seoses

tarbijakrediidilepingutega.

IKS § 101 lõige 2

Lõikega 2 võetakse üle uue tarbijakrediidi direktiivi artikli 19 lõige 2, mille kohaselt peavad

liikmesriigid tagama, et tarbijate krediidivõimelisuse hindamiseks kasutatavatele

andmebaasidele on juurdepääs ainult neil krediidiandjatel, kelle üle teeb järelevalvet riiklik

pädev asutus ja kes järgivad täielikult määrust (EL) 2016/679.

40 Vt arvutivõrgus: https://www.schufa.de/en/scoring-data/index.jsp (26.04.2026).

75

Esmalt on oluline rõhutada, et tegemist ei ole eraldiseisva õigusliku alusega registris sisalduvate

isikuandmete töötlemiseks. Selleks, et tarbija isikuandmeid oleks võimalik töödelda, peab igal

juhul olema IKÜM-ist tulenev õiguslik alus. Isikuandmete töötlemise õigusliku aluse valikul

tuleb lähtuda IKÜM-ist. See kohaldub kõigile isikutele, sh krediidiandjatele, ning eelnõuga ei

piirata ega täpsustata seda. Selguse huvides on lõikes 2 eraldi rõhutatud, et registrile on lubatud

juurde pääseda isikuandmete töötlemiseks õigusliku aluse olemasolu korral.

Kui aga registrile soovib juurdepääsu saada krediidiandja seoses tarbija krediidivõimelisuse

hindamisega, siis tuleb lähtuvalt artikli 19 lõikest 2 täita kaks tingimust: 1) krediidiandja peab

olema finantsjärelevalve subjekt ja 2) tema tegevus peab olema vastavuses isikuandmete

töötlemisele kehtivate nõuetega. Direktiivi mõte on seada krediidiandjatele täiendavad

piirangud, kuivõrd tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks on vaja koguda tarbija kohta

hulgaliselt isikuandmeid ja seejuures võib tekkida oht kahjustada tarbija kui andmesubjekti

õigusi. Seetõttu on Euroopa Liidu seadusandja pidanud vajalikuks täiendavate nõuete järgimist

seoses registri kasutamisega. Kuid see ei mõjuta andmetöötluse aluseid ega IKÜM-i

kohaldumist.

Registripidaja on kohustatud andma registrile esmakordse juurdepääsu ainult sellisele

tarbijakrediiti pakkuvale krediidiandjale, kes on finantsjärelevalve subjekt. Eestis tähendab see

seda, et krediidiandjal peab olema Finantsinspektsiooni väljastatud tegevusluba. Seda on

võimalik hõlpsasti kontrollida Finantsinspektsiooni kodulehelt:

https://www.fi.ee/et/supervised-entities. Teises Euroopa Liidu liikmesriigis asutatud

krediidiandja korral peab olema tegemist vastava teise Euroopa Liidu liikmesriigi pädeva

järelevalve subjektiga. Kui krediidiandjal vastav tegevusluba (või teises liikmesriigis kasutatav

asjakohane meede, nt registreering vms) puudub, ei ole registrile juurdepääs lubatud.

Registrile on juurdepääs üksnes sellisel krediidiandjal, kelle tegevus on vastavuses IKÜM-i ja

muude kehtivate isikuandmete töötlemise nõuetega (eelkõige riigisisesed IKS-i reeglid).

Kahjuks ei anna ei direktiivi artikli 19 tekst ega ka vastavad põhjenduspunktid selgeid juhiseid

selle kohta, kuidas täpselt tuleb andmekaitsereeglite järgmist kontrollida. Vastav reegel lisati

direktiivi teksti EL nõukogu ja Euroopa Parlamendi vahel peetud läbirääkimiste lõppfaasis,

mistõttu ei ole selle sisu EL seadusandlikus menetluses samaväärse põhjalikkusega läbi

kaalutud, nagu enamik teisi reegleid on. Selline on aga olnud Euroopa Liidu seadusandlikus

menetluses jõutud lõpliku kompromiss, mis tuleb riigisisesesse õigusesse üle võtta. Siiski tuleb

rõhutada, et artikli 19 lõige 2 teeb viite IKÜM-i nõuete järgmisele, mida krediidiandjad peavad

nii või teisiti tegema, sest IKÜM on otsekohalduv määrus. Seetõttu ei loo see reegel

krediidiandjatele endile mingeid uusi kohustusi ja korrektselt andmekaitsereegleid järgiva

krediidiandja jaoks ei peaks uue regulatsiooniga ka põhimõttelisi muudatusi kaasnema.

IKÜM-ile vastavuse kontrollimine toimub üldiste IKÜM-ist tulenevate vastutava töötleja

kohustuste raames. Registripidaja ei pea aga sisuliselt kontrollima, kas krediidiandja tegevus

on kooskõlas isikuandmete töötlemisele kehtivate nõuetega. Direktiivi artikkel 19 lg 2 eesmärk

on tagada, et suures hulgas isikuandmeid sisaldavale registrile ei saaks ligipääsu reguleerimata

ja andmekaitse nõudeid rikkuvad krediidiandjad – kuna Eestis on krediidiandjad

Finantsinspektsiooni ja isikuandmete töötlemist puudutavas osas ka Andmekaitse Inspektsiooni

järelevalve all, on direktiivi vastav eesmärk täidetud ka olemasoleva süsteemi kaudu.

IKÜM-i otsekohaldatavus ja asjaolu, et Andmekaitse Inspektsioon teostab krediidiandjate üle

pidevat järelevalvet, ei tähenda aga seda, et andmekaitsealase rikkumise toime pannud

76

krediidiandjad saavad samal ajal säilitada ligipääsu registrile. See tähendab, et kui Andmekaitse

Inspektsioon on teinud krediidiandjale ettekirjutise, mis keelab andmete töötlemise või tuvastab

raske rikkumise, võib see anda registripidajale alusel peatada või lõpetada registrile ligipääs.

Registripidajal on õigus ligipääs peatada, kui talle on teatavaks saanud jõustunud ettekirjutis,

mille sisu arvestades oleks IKS § 101 lg 2 eesmärgiga vastuolus krediidiandja jätkuv

andmetöötlus kõnealuses registris.

IKS § 101 lõige 3

Lõikega 3 võetakse üle uue tarbijakrediidi direktiivi artikli 19 lõige 1, mille kohaselt peab

krediidiandjatel olema teistes liikmesriikides juurdepääs registritele mittediskrimineerivatel

tingimustel. Põhjenduses 57 on selgitatud, et see on vajalik konkurentsimoonutuste vältimiseks

krediidiandjate vahel. Nendel krediidiandjatel, kelle üle tehakse järelevalvet ja kes järgivad

täielikult määruse (EL) 2016/679 sätteid, peab olema liikmesriigis, mis ei ole nende

asukohariik, juurdepääs tarbijaid käsitlevatele era- või avalik-õiguslikele

krediidiandmebaasidele samasugustel mittediskrimineerivatel tingimustel nagu selles

liikmesriigis asutatud krediidiandjatel.

IKS § 101 lõige 4

Lõikega 4 nähakse esmalt ette minimaalsed nõuded registri andmekoosseisule. Sellega võetakse

üle artikli 19 lõige 4. Register peab sisaldama teavet vähemalt tarbija tarbijakrediidilepingust

tuleneva võlgnevuse kohta ning tarbijakrediidi liiki ja krediidiandja nime. See loetelu ei ole

ammendav. Registripidaja võib õigusliku aluse olemasolul registris töödelda ka muid andmeid.

Lõikes toodu on minimaalne info, mis tuleb registris kajastada. Põhjenduses 57 on selgitatud

seda regulatsiooni vajadusega tugevdada vastastikkuse põhimõtet. Kõigis Euroopa Liidu

liikmesriikides ühtsete reeglite rakendamine aitab kaasa ühtsete standardite loomisele ja see

peaks toetama ka piiriüleselt krediidi andmise ja võtmise hõlbustamist.

Teiseks nähakse lõikes 4 ette, et registripidaja peab kehtestama meetmed, millega tagatakse, et

registris sisalduv teave on ajakohane ja täpne. Säte vastab uue tarbijakrediidi direktiivi artikli

19 lõike 7 esimesele lausele. Selline nõue tuleneb juba ka IKÜM-ist. IKÜM art 5 lg 1 p d loob

juba kohustuse isikuandmete töötlemisel tagada, et isikuandmed on õiged ja vajaduse korral

ajakohastatud ning et võetakse kõik mõistlikud meetmed, et töötlemise eesmärgi seisukohast

ebaõiged isikuandmed kustutaks või parandataks viivitamata. Kuid kuna see on direktiivi artikli

19 lõike 7 esimeses lauses ette nähtud paralleelse regulatsioonina, nähakse see ka eelnõus ette

eraldi. Euroopa Komisjoni on sellist lähenemist nimetanud nn IKÜM-pluss lähenemiseks

(inglise keeles GDPR +). Sisuliselt saab aga asjakohaste meetmete rakendamisel suuresti

lähtuda sellest, mida registripidaja on pidanud IKÜM-i artikli 5 rakendamiseks tegema. Seetõttu

ei too ilmselt kõnealune säte juba olemasolevatele registritele ilmselt kaasa olulist muudatust

nende tööprotsessides.

IKS § 101 lõige 5

Lõikega 5 võetakse üle uue tarbijakrediidi direktiivi 19 lõike 7 teine lause. Registripidaja peab

tarbijat tema kohta andmete registrisse kandmisest 30 päeva jooksul teavitama. Samuti tuleb

tarbijat teavitada tema IKÜM-ist tulenevatest õigustest.

77

See teavitamiskohustus on täiendav IKÜM-i artiklis 14 vastutavale töötlejale ette nähtud

teavitamiskohustusele. See tähendab, et kohaldub nii IKÜM kui ka kõnealune regulatsioon.

Eelnõu ei mõjuta kuidagi IKÜM-i kohaldumist. Aga oluline on märkida, et kõnealuse

teavitamiskohustuse suhtes ei kohaldu IKÜM-i artiklis 14 toodud erandid, see tähendab, et

direktiivist tulenev regulatsioon võib kohalduda ka juhul, kui IKÜM ei kohalduks. Ka ei sõltu

kõnesolevast sättest tulenev teavitamiskohustus sellest, millisel õiguslikul alusel isikuandmeid

töödeldakse. Siin saab lähtuda sellest, et regulatsioon on kehtestatud IKÜM-i suhtes

täiendavavana (GDPR +). Nii on seda selgitanud ka Euroopa Komisjon.

Sõltumata sellest, et IKÜM-i ja tarbijakrediidi direktiivist tulenevad IKS-i reeglid on üksteist

täiendavad, siis praktikas saab tarbijale ikkagi saata üksnes ühe teavituse. Lihtsalt selle

koostamisel peab arvestama mõlemast regulatsioonist tulenevaga.

Teavituse peab eelnõu kohaselt esitama tarbijale registripidaja. Artikli 19 lõike 7 esimene lause

paneb selles ette nähtud kohustuse registripidajale (see võetakse üle lõikesse 4). Artikli 19 lõike

7 teine lause on sõnastatud umbisikuliselt, kuid artikli 19 lõike 7 ülesehitust ja kahe lause

omavahelist seotust arvestades, kohaldub ka teises lauses ette nähtud kohustus samuti

registripidajale. Samamoodi on see ette nähtud ka Saksmaal ja Austrias direktiivi ülevõtmise

eelnõudes, mis panevad vastava teavitamiskohustuse registripidajale. Seetõttu on ka

eelnõukohases IKS § 101 lõikes 5 nähtud vastav kohustus ette registripidajale. Tema on selle

kohustuse täitmise eest vastutav, nii nagu see toimib praegu IKÜM artikli 14 kohaselt

maksehäireinfo registris avaldamisel. Registripidajal on võimalik tarbija kontaktandmeid

õigustatud huvi alusel rahvastikuregistrist saada.

Kuid ei ole välistatud, et registripidaja kasutab teavituse tegemiseks mõnda täitmisabilist

(volitatud töötlejat), näiteks registripidaja ja krediidiandja vahel sõlmitava kokkuleppe alusel

krediidiandjat. See ei oleks eelnõuga vastuolus. Teisalt aga on krediidiandjal ja registripidajal

omavahelises lepingulises suhtes võimalik reguleerida seda, kas krediidiandja peab

registripidajale tarbija olemasolevad kontaktandmed edastama, et registripidaja saaks

teavitamiskohustuse siiski ise täita. Kontaktandmete õigsusega seotud jms riske on võimalik

hajutada krediidiandja ja registripidaja omavaheliste kokkulepetega.

Teavituse saatmiseks ei ole direktiivis ette nähtud konkreetset viisi ega vormi. Põhjenduspunktis

57 viidatakse ühe võimalusena tarbijale e-kirja saatmisele. Registripidajal on seetõttu võimalik

valida teabe edastamiseks ise mõistlik viis, arvestades ka seda, missugused kontaktandmed tal

konkreetse tarbija kohta olemas on.

IKS § 101 lõige 6

Lõikega 6 võetakse üle artikli 19 lõige 8. Registripidaja peab tagama sellise menetluse

olemasolu, mille kaudu saaks tarbija enda kohta andmekogusse kantud andmeid hõlpsalt

vaidlustada. Ka selle regulatsiooniga on sarnane juba IKÜM-ist tulenev vastuväite esitamise

õigus. Seetõttu on ka sellel reeglil eelkõige selgitav tähendus. Kuid kuna see on uues direktiivis

eraldi reguleeritud, võetakse see ka eraldi üle. Juhul, kui registripidajal on juba praegu IKÜM-

i nõuete täitmiseks vastav vaidlustamismehhanism ette nähtud, siis ei too kõnealune eelnõu

tema jaoks ka sisulisi muudatusi kaasa.

Lõike 6 kohaselt peab registripidaja ise tagama sisemise menetluse, mille kaudu saab tarbija

infot vaidlustada, nt looma enda veebilehel kindla vormi või lahtri, kuhu saab vastuväiteid

esitada. Samuti peab registripidaja tarbija esitatud vaidlustused mõistliku aja jooksul läbi

78

vaatama. See tähendab, et piisav ei ole see, et tarbijal on põhimõtteliselt võimalik ka

Andmekaitse Inspektsiooni poole pöörduda. Mõeldud on seda, et ka registripidaja enda juures

peab olema võimalik registrisse kantud andmeid vaidlustada.

Kuna tegemist on tarbija õigusega vaidlustada andmebaasi sisestatud andmeid, on mõistlik

lähtuda vaidluste läbivaatamisel ja vastamisel IKÜM-ist tulenevast tähtajast, s.o

andmesubjektile (tarbijale) vastamise tähtaeg on ühe kuu jooksul vastava pöördumise saamisest

ja vajadusel vastamise tähtaja pikendamisest IKÜM art 12 lg 3 alusel, millest tuleb

andmesubjekti teavitada koos põhjendusega.

Lisaks tuleb vaidlustatud nõuete avaldamise puhul silmas pidada, et registripidaja peab tagama

IKÜM põhimõtete järgimise, st andmed peavad olema õiged ja ajakohased ja kui on sisestatud

andmete õiguse kohta on esitatud vaidlustus, ei tohiks neid andmeid registris avaldada,

IKS § 712 (Tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks kasutatava registriga seonduvate

nõuete rikkumine)

Eelnõuga täiendatakse IKS-i uue väärteokoosseisuga IKS §-s 101 sätestatud nõuete ja

kohustuste rikkumise puhuks. Uue koosseisu loomine on vajalik, sest IKS § 101 näeb seoses

tarbijakrediidiga ette uued reeglid, mida ei saa olemasolevate IKS-i väärteokoosseisude alla

paigutada. Samas nõuab uue tarbijakrediidi direktiivi artikkel 44, et liikmesriigid peavad

nägema ette karistusnormid direktiivi alusel vastu võetud riigisiseste sätete rikkumise puhuks.

Muudatusega tagatakse, et Andmekaitse Inspektsioonil oleks võimalik rikkumise tuvastamisel

sellele adekvaatselt reageerida. Samuti on sellel loodetavasti heidutav mõju.

Kuivõrd direktiivi artikkel 19 võetakse üle IKS-i ja need reeglid on käsitletavad andmekaitse

reeglitena, siis peab nende rikkumisele kohalduma ka IKS-i sanktsioonide regulatsioon.

Väärteotrahvi maksimaalse suuruse valikul kaaluti esmalt IKS-is ette nähtud sarnastest

väärteokoosseisudest lähtumist. Näiteks näeb IKS § 66 ette trahvi tegemise võimaluse IKÜM-i

teavitamise ja vastuväite esitamise artiklite rikkumise korral. Need rikkumised on oma sisult ja

olemuselt võrreldavad IKS § 101 võimalike rikkumistega. Seetõttu pakuti kooskõlastusele

saadetud eelnõus välja väärteotrahvi maksmaalseks määraks 20 000 000 eurot. Selline lahendus

sai eelnõu kooskõlastamise käigus kriitika osaliseks, mh põhjusel, et direktiivist tulenevate ja

riigisiseselt IKS-is ette nähtavate nõuete rikkumise tagajärjed on oluliselt karmimad kui muude

direktiivist tulenevate reeglite rikkumise tagajärjed KAVS-is (vt nt KAVS § 99 ja § 991). Sellest

kriitikast lähtuvalt on eelnõus IKS-i väärteotrahvi maksimaalset määra korrigeeritud ja nähtud

kompromissina ette IKS-is kasutatavatest määradest madalam määr 10 000 000 eurot (vt nt IKS

§ 62-62).

Seega on eelnõus välja pakutud siiski IKS-i sanktsioonide süsteemi sobituv regulatsioon, mis

arvestab sellega, et artiklist 19 IKS-i üle võetavad reeglid kuuluvad olemuslikult andmekaitse

õigusesse. Kuid nende reeglite rikkumisele kohaldub IKS-i mõistes leebem trahvimäär 10 000

000 eurot.

3.3. Kindlustustegevuse seaduse muutmine

Eelnõuga tuleb näha ette ka KindlTS muudatus selleks, et võtta üle uue tarbijakrediidi direktiivi

artikli 14 lõige 4. Nimetatud sätte kohaselt peavad liikmesriigid looma reegli, mille kohaselt ei

79

kasutataks tarbija onkoloogiliste haiguste diagnoosiga seotud isikuandmeid krediidilepinguga

seotud kindlustuslepingu eesmärgil pärast liikmesriigi kindlaksmääratud ajavahemikku, mis ei

ületa 15 aastat tarbija ravi lõppemisest.

Seda regulatsiooni selgitatakse põhjenduses 48 järgmiselt: „Paljud vähist paranenud inimesed

kogevad tulenevalt oma haigusloost finantsteenustele juurdepääsul sageli ebaõiglast kohtlemist.

Nende kindlustusmaksed on sageli üle jõu käivalt kõrged, kuigi nad on olnud terved juba

aastaid, isegi aastakümneid. Selleks et anda vähist paranenud tarbijatele võrdne juurdepääs

krediidilepingutega seotud kindlustusele, peaksid liikmesriigid nõudma, et kindlustuslepingud

ei põhineks tarbija onkoloogilise haiguse diagnoosi käsitlevatel isikuandmetel, kui kõnealuse

tarbija ravi lõpust on möödas asjakohane ajavahemik. Selline liikmesriigi määratud ajavahemik

ei tohiks olla pikem kui 15 aastat alates tarbija ravi lõppemisest“.

Artikli 14 lõige 4 võetakse üle KindlTS-i (ja mitte näiteks VÕS-i või KAVS-i), kuna see seab

lisapiirangud kindlustusandja tegevusele eesmärgiga kaitsta tarbijat kui kindlustusvõtjat.

KindlTS § 218 sisaldab juba regulatsiooni kindlustusvõtja isikuandmete töötlemise kohta, selle

lõige 2 reguleerib terviseandmete töötlemist.

Uue tarbijakrediidi direktiivi artikli 14 lõikest 4 tulenev regulatsioon onkoloogiliste haiguste

diagnoosiga tarbija isikuandmete kasutamise kohta kujutab endast spetsiifilise valdkonna

erireeglit terviseandmete kasutamise kohta. Seetõttu on otsustatud lisada see KindlTS § 218

lõike 2 järele uude lõikesse 21.

Regulatsioon võetakse üle täpselt nii kitsalt ja sellise ajaraamiga, nagu see on direktiivis ette

nähtud. Sõnastuses on aga täpsustatud, et mõeldud on andmete kasutamise keeldu

kindlustusriski hindamisel. See annab selgemalt edasi regulatsiooni sisulise mõtte.

3.4. Krediidiandjate ja -vahendajate seaduse muutmine

KAVS § 2 lõige 91

Krediidiandjate ja -vahendajate seaduse § 2 sätestab seaduse kohaldumisala. Selles on ette

nähtud ka mitmed erandid, millest tulenevalt teatud isikute suhtes KAVS-i nõudeid, sh

Finantsinspektsiooni tegevusloa režiimi, ei kohaldata. Uues tarbijakrediidi direktiivis on ette

nähtud kohustus tagada, et ka mittekrediidiasutustest krediidiandjad alluksid tegevusloa

nõudele, ning registreerimise ja järelevalve kord. Eestis kehtib juba praegu

tarbijakrediidiandjatele tegevusloa nõue (vt KAVS § 10 jj) ning nende üle teeb järelevalvet

Finantsinspektsioon (KAVS 13. ptk).

Uue tarbijakrediidi direktiivi artikli 37 lõige 3 näeb liikmesriigile ette valikuvõimaluse, mille

alusel võib liikmesriik otsustada mitte kohaldada registreerimiskohustust (Eesti õiguse mõttes

sisuliselt tegevusloakohustust) teatud isikutele, kui nad vastavad konkreetsetele kriteeriumitele.

Esiteks ei tohi tegemist olla suurettevõtjaga ehk isik peab kvalifitseeruma mikro-, väike- või

keskmise suurusega ettevõtjaks EL-i soovituse 2003/361/EL kohaselt. Eesti õiguses on

vastavad määratlused ette nähtud raamatupidamise seaduse § 3 punktides 14–16.

Teiseks peab tegemist olema a) krediidivahendajaga, kes vahendab tarbijale krediiti üksnes

kõrvaltegevusena, või b) ettevõtjaga, kes müüb tarbijatele tooteid/teenuseid ja võimaldab nende

80

eest tarbijatel sisuliselt maksta hiljem, kuid ilma, et ta näeks ette intressi. Viimasel juhul võib

ta teenustasu võtta väga piiratud kujul. Sellisel juhul on võimalik nõuda tarbijalt maksetega

hilinemise korral väheseid tasusid, s.o seadusjärgset viivist ja sissenõudmiskulusid vastavalt

VÕS § 113 ja § 1132.

Eelnõuga on otsustatud Eesti valikuvõimalust kasutada ja vastav erand nähakse ette, täiendades

KAVS § 2 lõikega 91. Selle erandi ettenägemine tähendab, et eelnimetatud isikud ei pea taotlema

Finantsinspektsioonilt krediidiandja või krediidivahendaja tegevusluba ega pea täitma muidu

KAVS-i nõudeid. Siiski kehtib nendele isikutele kohustus järgida VÕS-is tarbijakrediidi kohta

sätestatut, eeldusel, et ei kohaldu mõni tarbijakrediidi jaoks ette nähtud välistus.

KAVS § 3

Kehtiv KAVS § 3 defineerib krediidi andmise mõiste KAVS-i tähenduses. Praegu tugineb

KAVS krediidiandja tegevusloa nõue VÕS § 401 lõigetele 1 ja 2, mis käsitlevad tasulisi

krediidilepinguid, s.t. ainult tasuline krediit kvalifitseerub krediidilepingu esemeks. Käesolevas

eelnõus toodud VÕS § 402 muudatuste kohaselt võib tarbijakrediidilepinguid sõlmida ka tasuta

krediidi vormis (näiteks maksetähtpäeva edasilükkamine ilma intressi või muude tasudeta,

eeldusel et erandid ei kohaldu). Sellised lepingud ei kvalifitseeru aga VÕS § 401 mõistes

krediidilepinguteks, mistõttu isikud, kes pakuvad sellist tasuta krediiti, ei oleks KAVS mõistes

krediidiandjad ning isikud, kes vahendavad tasuta krediiti, ei oleks samuti KAVS mõistes

krediidivahendajad ja seega ei oleks tegevusluba nõutav, kuigi nende tegevus kuulub sisuliselt

tarbijakrediidi regulatsiooni alla. Kuivõrd osaliselt võetakse uuest direktiivist tulenevad nõuded

üle KAVS-i (nt nõustamisteenused, üldise teabe andmine, automatiseeritud andmetöötlusest

teavitamine jms), ei oleks ka direktiiv kohaselt üle võetud, kui need reeglid kohalduksid üksnes

tasulisele tarbijakrediidile.

Tulenevalt eeltoodust muudetakse KAVS §-i 3 nii, mille kohaselt krediidi andmine KAVS-i

tähenduses on VÕS § 402 lõikes 1 nimetatud krediidi andmine maksetähtpäeva edasilükkamise,

laenu, liisingu või muu finantseerimise vormis, samuti krediidilepingute sõlmimine ja selleks

vajalike toimingute tegemine oma nimel ja arvel.

KAVS § 7

KAVS § 7 lõige 1 ja lõike 3 punkt 2

Kehtiv KAVS § 7 piiritleb nõustamisteenuse osutamise elamukinnisvaraga seotud

tarbijakrediidilepinguga. KAVS-i nõustamisteenusega seotud sätete aluseks on

hüpoteekkrediidi direktiivi artikkel 22. See tähendab, et kehtiv KAVS näeb nõustamisteenusega

seotud kohustused ette üksnes hüpoteekkrediidiandjale ja -vahendajale.

Uue tarbijakrediidi direktiivi artikliga 16 kehtestatakse nõustamisteenusele nõuded, mis on

sama sisuga kui hüpoteekkrediidi direktiivis nõustamisteenusele sätestatud nõuded. Need

nõuded on uues tarbijakrediidi direktiivis nõutavas ulatuses üle võetud KAVS kehtivate §-dega

7 (nõustamisteenuse määratlus) ja 51 (nõuded nõustamisteenuse osutamisele). Seetõttu

piirduvad eelnõus nõustamisteenusega seonduvad muudatused olemasolevate nõuete

laiendamisega lisaks hüpoteekkrediidiandjale ja -vahendajale ka krediidiandjale ja -vahendajale

ning sellest tulenevalt jäetakse KAVS § 7 lõikest 1 välja viited „elamukinnisvaraga seotud“

krediidilepingutele.

81

Paragrahvi 7 lõike 3 punktis 2 toodud VÕS-i normide loetelusse lisatakse viide §-le 4031, mis

sätestab lepingueelse teabega seonduvad kohustused tarbijakrediidilepingu sõlmimise eel.

Kehtiv KAVS § 7 lõike 3 punkt 2 välistab nõustamisteenuse määratluse alt tarbijale

tarbijakrediidilepingu kohta selgituste andmise (VÕS § 4035) ja tarbijale lepingueelse teabe

esitamise elamukinnisvaraga seotud tarbijakrediidilepingu korral (VÕS § 4033). Loetelu

täiendamine on tingitud uue tarbijakrediidi direktiivi artiklist 16 tulenevast nõudest tagada

nõustamisteenuse osutamine ka tarbijakrediidi puhul. Nõustamisteenuse laiendamine

tarbijakrediidile üldisemalt tingib ka vajaduse välistada nõustamisteenuse määratluse alt VÕS

§-s 4031 sätestatu.

KAVS § 38 lõike 1 punkt 1

KAVS § 38 lõike 1 punkti 1 sõnastust muudetakse nii, et see vastaks paremini uue tarbijakrediidi

direktiivi artikli 32 lõikele 1. KAVS-i muudetavas sättes kirjeldatud nõuded krediidiandja ja -

vahendaja tegevusele jäävad suures osaks samaks, kuivõrd uue tarbijakrediidi direktiivi nõuded

on olemasoleva KAVS-i allikaks oleva hüpoteekkrediidi direktiivi artiklis 7 sätestatuga samad.

Kehtiva punkti 1 sõnastuses on rõhutatud asjatundlikkust, ausust, täpsust ja hoolikust.

Direktiiviga pannakse krediidiandjale ja -vahendajale kohustus tegutseda ausalt, õiglaselt,

läbipaistvalt ja professionaalselt. Muudatusega tuuakse selgemalt esile direktiivis rõhutatud

aspektid. Muudatuse eesmärk on tagada maksimaalselt harmoneeritud artikli 32 ülevõtmine,

sellest on tingitud ka sõnastuslikud muudatused KAVS § 38 lõike 1 tekstis, kuid nagu juba

mainitud, siis sisuliselt jääb regulatsioon suuresti samaks.

KAVS § 40 lõige 2

KAVS § 40 lõike 2 sissejuhatava lauseosa sõnastust täpsustatakse, et viia see kooskõlla uue

tarbijakrediidi direktiivi artikli 33 lõikega 1. Kuigi muudetavas sättes sätestatud sisulised

nõuded jäävad valdavas osas muutmata, näeb direktiiv ette täiendava kohustuse krediidiandjale

ja krediidivahendajale tagada, et nende töötajate teadmised ja pädevus oleksid pidevalt

ajakohased. Kavandatava muudatusega tuuakse see direktiivis rõhutatud ajakohasuse nõue

senisest selgemalt esile.

KAVS § 43 lõike 1 punkt 3

Uue tarbijakrediidi direktiivi artikli 32 lõikest 2 tuleneb liikmesriigi jaoks kohustus tagada, et

viis, kuidas krediidiandjad tasustavad oma töötajaid ja krediidivahendajaid ning kuidas

krediidivahendajad tasustavad oma töötajaid, ei takista täitmast lõikes 1 sätestatud nõuet.

Viidatud lõige 1 sätestab nõude, et krediidiandja ja krediidivahendaja tegutseksid ausalt,

õiglaselt, läbipaistvalt ja professionaalselt ning võtaksid arvesse tarbijate õigusi ja huve. Nõue

on üle võetud KAVS § 38 lõike 1 punkti 1 muudatusega.

Paragrahvi 43 lõike 1 täiendamisega punktiga 3 tagatakse, et töötajate tasustamise põhimõtted

ei tohi takistada täitmast KAVS § 38 lõike 1 punktis 1 sätestatud nõudeid. See tähendab, et

tasustamise mudel ei tohi soodustada sellist krediidiandja töötaja või -vahendaja käitumist, mis

ei vasta nõudele tegutseda ausalt, õiglaselt, läbipaistvalt ja professionaalselt.

KAVS § 44 lõike 3 punkt 41 ning lõike 5 punktid 1 ja 2

82

KAVS § 44 lõike 3 punktis 41 ning lõike 5 punkides 1 ja 2 asendatakse sõnad „võla

ümberkujundamise“ sõnadega „tarbijakrediidilepingu ümberkujundamise“ vastavas käändes.

Muudatus on tingitud terminoloogilisest muudatusest VÕS §-s 4161, kus on praegu sätte

pealkirjas kasutatud sõnu „tarbijakrediidilepingu kohtuväline ümberkujundamine“, kuid teksti

sees on kasutatud sõnu „võla ümberkujundamine“. Eelnõuga ühtlustatakse VÕS § 4161

sõnastus, nii et selles on nüüd läbivalt kasutusel sõnastus „tarbijakrediidilepingu

ümberkujundamine“. Sama muudatus tehakse ka KAVS-i vastavates reeglites, mis viitavad

VÕS §-s 4161 sätestatule.

KAVS § 44 lõike 3 punkt 121

Kehtiv KAVS § 44 näeb krediidiandjale ette kohustuse määrata täpsemalt sise-eeskirjadega

kindlaks oma tegutsemise alused ja põhimõtted. Näiteks tuleb selle paragrahvi lõike 12 kohaselt

ette näha, kuidas krediidiandja lahendab oma klientide ehk tarbijate esitatud kaebusi.

Uue tarbijakrediidi direktiivi artikkel 36 näeb ette, et krediidiandja peab tajuma, millal tema

tarbijatest kliendid võivad sattuda finantsraskustesse ega pruugi olla võimelised oma

laenukohustusi täitma. Sel juhul peab krediidiandja olema kohustatud suunama kliendi

võlanõustaja juurde. Oluline on aga silmas pidada, et käesolevaga lisatakse antud lõikesse täiesti

uus punkt (punkt 121). Ehk sõltumatu võlanõustamiseteenuse tarbijale pakkumise eelduseks ei

ole see, et tarbija peaks eelnevalt esitama krediidiandjale kaebuse tema krediidilepingust

tuleneva võlgnevuse menetlemise osas.

Uue tarbijakrediidi direktiivi põhjenduses 81 märgitakse, et sellised tarbijad võivad saada kasu

n-ö eriotstarbelisest võlahaldusabist või võlanõustamisteenusest. Põhjenduses tuuakse välja, et

finantsraskused hõlmavad väga erinevaid olukordi, muu hulgas näiteks seda, kui võla

tagasimaksmine on hilinenud rohkem kui 90 päeva. Võlanõustamisteenuse eesmärk on toetada

finantsraskustes tarbijaid ning aidata neil tasumata võlg võimalikult suures ulatuses tagasi

maksta, säilitades seejuures inimväärse elatustaseme ja inimväärikuse. Selline isikupõhine ja

sõltumatu abi võib sisaldada õigusnõustamist, raha- ja võlahaldust ning sotsiaalset ja

psühholoogilist abi. Sellist abi peaksid andma sellised nõustajad, kes on krediidiandjatest

sõltumatud.

Uue tarbijakrediidi direktiivi kohaselt on liikmesriigi kohustus tagada, et selline sõltumatu

võlanõustamisteenus tehakse tarbijatele kättesaadavaks kas otse või kaudselt ning üksnes

piiratud tasu eest.

Lisaks peaks võlanõustamisteenus olema tarbijatele kergesti kättesaadavad, võttes arvesse

näiteks tarbijate elukohta ja keelt.

Uues tarbijakrediidi direktiivis rõhutatakse, et krediidiandjatel on oma roll liigse võlakoormuse

ennetamisel finantsraskustes olevate tarbijate varajase tuvastamise ja toetamise kaudu. Seetõttu

peavad krediidiandjad kehtestama menetlused ja põhimõtted selliste tarbijate tuvastamiseks, et

nad saaksid tulemuslikult soovitada neile kergesti kättesaadavat võlanõustamisteenust.

Eeltoodu aga ei tähenda, et krediidiandjal oleks kohustus kontrollida, kas võlgnik on vastava

võlanõustamisteenuse pakkujaga ühendust võtnud või mitte. Krediidiandja roll seisneb siin

eelkõige selles, et ta peaks esmalt tuvastama raskustes oleva krediidisaaja ja edastama talle

võlanõustamisteenuse osutajate kontaktid.

83

Eestis on võimalus saada võlanõustamisteenust elukohajärgse kohaliku omavalitsuse (KOV)

kaudu. Võlanõustajate kontaktandmeid koondab hetkel Võlanõustajate Liit41. Lisaks koondab

Eestis võlanõustajate kontaktandmeid ka minuraha.ee veebiaadress, seal olev teave ei pruugi

olla aga täielik. Minuraha.ee veebileht ei pruugi sisaldada kõiki isikuid, kes KOV-i poolt

võlanõustamisteenust pakuvad ning ühtlasi sisaldab nimekiri selliseid võlanõustajaid, kelle

teenus ei ole KOV poolt korraldatud. Tasuta võlanõustamisteenust osutab samuti Töötukassa,

aga sel juhul peab olema inimene töötu või saanud koondamisteate. Ei ole kindel, kas tulevikus

Töötukassa võlanõustamisteenuse osutamise roll säilib.

KOV-ides osutatavat võlanõustamisteenust reguleerib sotsiaalhoolekande seaduse § 44. Selle

kohaselt on võlanõustamisteenus KOV-i korraldatav sotsiaalteenus, mille eesmärk on abistada

isikut tema varalise olukorra kindlakstegemisel, võlausaldajaga läbirääkimiste pidamisel ja

nõuete rahuldamisel, vältida uute võlgnevuste tekkimist toimetulekuvõime parandamise kaudu

ning lahendada muid võlgnevusega seotud probleeme. Võlanõustamisteenuse raames loetakse

võlgnevuseks olukorda, kus isikule on esitatud nõue täita võlaõiguslikust suhtest või seadusest

tulenev sissenõutavaks muutunud rahaline kohustus, mida isik ei ole võimeline iseseisvalt

täitma. Võlanõustamisteenus hõlmab isiku nõustamist, juhendamist ja edasiste võlgade

tekkimise ennetamist. Sama seaduse § 45 reguleerib nõudeid teenust osutavale isikule ja sama

paragrahv kehtestab ka võlanõustaja täienduskoolituse nõuded.

Kokkuvõttes piirdutakse artikli 36 ülevõtmisel ühe sätte lisamisega KAVS §-i 44, sest ülejäänud

osas on võlanõustamiseteenus reguleeritud juba sotsiaalhoolekande seadusega. KAVS-iga

analoogne säte sisaldub juba krediidiinkassode ja -ostjate seaduse § 41 lõike 4 punktis 15. Selle

kohaselt on inkassofirmadel kohustus oma sise-eeskirjadega näha ette tegevuspõhimõtted, mis

tagavad krediidisaajate kaitset ning õiglast ja hoolsat kohtlemist käsitlevate õigusnormide

järgimise, sealhulgas võttes arvesse nende finantsolukorda ja asjakohasel juhul nende vajadust

võlanõustaja või muu sotsiaalteenuste osutaja teenuste järele.

KAVS § 47 lõige 11

Muudatusega tagatakse vastavus uue tarbijakrediididirektiivi artikli 32 lõikele 1. Nimetatud säte

kehtestab nõuded krediidiandja ja krediidivahendaja äritegevusele, nähes ettekohustuse

tegutseda ausalt, õiglaselt, läbipaistvalt ja professionaalselt ning võtta oma tegevuses arvesse

tarbijate õigusi ja huve. Konkreetsed tegevused on loetletud direktiivi selle artikli punktides a–

f. Kuna tegemist on krediidiandja ja krediidivahendaja tegevusele esitatavate üldiste nõuetega,

on põhjendatud täiendada vastavalt KAVS § 47.

KAVS § 48 lõike 5 punkt 71

KAVS § 48 lõike 5 punktis 71 asendatakse sõnad „võla ümberkujundamise“ sõnadega

„tarbijakrediidilepingu ümberkujundamise“. Muudatus on tingitud terminoloogilisest

muudatusest VÕS §-s 4161, kus praegu on sätte pealkirjas kasutatud sõnu

„tarbijakrediidilepingu kohtuväline ümberkujundamine“, kuid tekstis sõnu „võla

ümberkujundamine“. Eelnõuga ühtlustatakse VÕS § 4161 sõnastus nii, et selles on nüüd läbivalt

kasutusel sõnastus „tarbijakrediidilepingu ümberkujundamine“. Sama muudatus tehakse ka

KAVS-i vastavates reeglites, mis viitavad VÕS §-s 4161 sätestatule.

41 https://evnl.ee/abiotsijale/volanoustajad/

84

KAVS § 49 lõige 5

Eelnõuga tehakse ettepanek tunnistada kehtetuks KAVS § 49 lg 5. Kehtiv lõige 5 näeb ette, et

kui tarbijale on krediidiandja pakutavat krediidilepingut vahendanud krediidivahendaja, võib

krediidiandja sõlmida krediidilepingu krediidivahendaja teostatud krediidivõimelisuse

hindamise alusel, kui krediidivahendaja esitab krediidiandjale tarbija krediidivõimelisuse

nõuetekohase hinnangu. Sellist regulatsiooni ei saa uue direktiivi ülevõtmisel enam säilitada.

Uus direktiiv paneb krediidivõimelisuse hindamise kohustuse ning vastutuse selle kohustuse

täitmise eest üksnes krediidiandjale. Krediidivahendajal on küll uue direktiivi artikli 18 lõike 2

kohaselt kohustus edastada krediidiandjale vastav teave, kuid mitte kohustus ise viia läbi

hindamist. Ka ei tohi krediidiandja uue direktiivi artikli 18 lõike 3 viimase lause kohaselt

otsustada krediidivõimelisuse üle pelgalt kolmandatelt isikutelt (sh järelikult ka

krediidivahendajalt) saadud teabe alusel, vaid peab selle ise üle kontrollima. KAVS § 49 lg 5

praegune sõnastus jätab aga võimaluse tõlgenduseks, et krediidiandja võib piirduda üksnes

krediidivahendaja tehtud hinnanguga, mis näeb formaalselt nõuetekohane välja. Ettepaneku

sellise muudatuse tegemiseks tegi professor Karin Sein.

KAVS § 491

KAVS-i lisatakse uus § 491, millega võetakse üle uue tarbijakrediidi direktiivi artikli 18 lõige 8

ja nähakse ette tarbija õigused olukorras, kus krediidiandja kasutab krediidivõimelisuse

hindamisel automatiseeritud andmetöötlust.

Kõnealune regulatsioon võetakse üle KAVS-i, kuna tegemist on krediidiandjale ette nähtava

kohustusega krediidivõimelisuse hindamise juures, mis on juba KAVS §-s 49 reguleeritud.

Regulatsiooni sisu ei ole lepinguõiguslik, seetõttu ei sobiks see hästi VÕS-i, mis ka

krediidivõimelisuse hindamist reguleerib. Eelnõu koostamise käigus kaaluti ka võimalust võtta

need reeglid üle IKS-i, kuna see puudutab krediidivõimelisuse hindamise käigus isikuandmete

töötlemist ning iseenesest on sarnased reeglid üldiselt ette nähtud IKÜM artiklis 22. Aga selle

regulatsiooni mõte ei ole mitte niivõrd tarbija isikuandmete kaitse, kuivõrd tarbija

võimestamine seeläbi, et tema krediidivõimelisusele annaks hinnangu ja lepingu sõlmimise

kohta teeks otsuse inimene, mitte arvuti. Seetõttu otsustati eelnõu koostamisel vastava

regulatsiooni KAVS-is ettenägemise kasuks.

Eelnõuga loodava § 491 lõikega 1 võetakse üle artikli 18 lõike 8 esimene lõik. Tarbijal on

edaspidi õigus nõuda tema andmete automatiseeritud töötlemise korral krediidivõimelisuse

hindamiseks krediidiandja poolt, et sekkuks füüsiline isik ehk inimene.

Direktiivi sätete sõnastusest tuleneb, et siin on mõeldud automatiseeritud andmetöötlust, mis

võib mõjutada krediidivõimelisuse hindamise tulemust, mitte muud automatiseeritud

andmetöötlust, mida krediidiandja võib suhetes tarbijaga kasutada. 42 Kui automatiseeritud

andmetöötlusel on sisuline mõju tarbija krediidivõimelisuse hindamisele (ja tegemist ei ole nt

üksnes krediidiandja sisemisest IT-süsteemist tarbija kontaktandmete automaatselt mõnele

formularile kandmisega vms-ga, mis ei ole sellise sisulise mõjuga), siis tuleb kõnealust

regulatsiooni kohaldada, seda ka juhul, automatiseeritud andmetöötlust on kasutatud üksnes

osaliselt ja mingis osas on hinnangu andmisel siiski osalenud inimene. See tähendab, et

kõnealune regulatsioon kohaldub ka siis, kui tegemist ei ole n-ö täisautomaatsete otsustega,

vaid ainult juhul kui andmetöötlus on vaid osaliselt automaatne.

42 Vt ka C-634/21 – Schufa, p 73.

85

Direktiivi põhjenduses 56 on selgitatud, et tehisintellektisüsteemid, mida kasutatakse

füüsilistele isikutele krediidiskoori andmiseks või nende krediidivõimelisuse hindamiseks,

tuleks liigitada suure riskiga tehisintellektisüsteemideks, sest nendega otsustatakse asjaomaste

inimeste juurdepääs finantsvahenditele või olulistele teenustele. Selline liigitus tuleneb EL-i

tehisintellekti käsitleva määruse (EL) 2024/168943 lisa II punkti 5 alapunktist b. Just selle suure

riskiga on tarbijakrediidi direktiivi põhjenduses 56 põhjendatud direktiiviga tarbijale antavaid

õigusi olukorras, kus krediidivõimelisuse hindamisel kasutatakse automatiseeritud

andmetöötlust.

Paragrahvi 491 kohaselt on tarbijal õigus saada selgeid ja arusaadavaid selgitusi ning võimalust

saada ülevaade krediidivõimelisuse hindamisest ja krediidilepingu sõlmimise otsusest.

Põhjenduses 56 on välja toodud, et tarbija peab saama sisulisi ja arusaadavaid selgitusi tehtud

hindamise ning selle kohta, kuidas asjaomane andmete automatiseeritud töötlemine toimib,

sealhulgas põhimuutujate, kasutatava loogika ja kaasnevate riskide kohta, ning tal peaks olema

õigus väljendada oma seisukohta ning taotleda krediidivõimelisuse hinnangu läbivaatamist ja

krediidi andmist käsitleva otsuse läbivaatamist krediidiandja poolt.

Oluline on aga selgitada, et lepingu sõlmimise otsuse ülevaatamise nõudmine ei tähenda, et

selle läbivaatamise tulemusel peaks alati jõudma tarbijaga lepingu sõlmimiseni. Regulatsiooni

eesmärk on anda tarbijale õigus nõuda inimese sekkumist ja kaitsta teda selle eest, et tema jaoks

väga olulised otsused langetatakse üksnes automatiseeritud andmetöötluse tulemusel. Kuid

selle eesmärk ei ole anda tarbijale nõudeõigust krediidiandja vastu lepingu sõlmimiseks.

Eeltoodu tuleb üheselt välja ka põhjenduse 56 viimasest lausest.

Eelnõuga loodava § 491 lõikega 2 võetakse üle artikli 18 lõike 8 teine lõik, mis kohustab

krediidiandjat andma tarbijale teavet lõike 1 kohastest õigustest. See teavitamine peab toimuma

vahetult pärast seda, kui krediidiandja on automatiseeritud andmetöötluse teinud.

KAVS § 50

KAVS § 50 pealkiri

Paragrahvi 50 pealkiri muudetakse ja sõnastatakse võrreldes senisega mõnevõrra laiemalt.

Kehtiv pealkiri viitab üksnes tarbija esitatavale teabele ja selle kontrollimisele. See ei ole aga

päris kooskõlas § 50 lõikega 1, mille kohaselt saab krediidiandja või -vahendaja tarbija

krediidivõimelisuse hindamiseks vajalikku teavet tarbijalt, asjakohastest siseallikatest ja

andmekogudest. Seega ei reguleeri lõige 1 üksnes tarbijalt saadavat teavet. Samuti nähakse

sarnaselt VÕS § 4034 lõikes 4 kavandatava muudatusega ka KAVS § 50 lõikes 3 ette, et

krediidiandja kohustub asjakohaselt kontrollima tarbija esitatud ja muud krediidivõimelisuse

hindamisel kasutatud teavet. See on vajalik artikli 18 lõike 3 teise lõigu korrektseks

ülevõtmiseks. Kuivõrd § 50 ei reguleeri üksnes tarbija esitatavat teavet, muudetakse ka sätte

pealkirja laiemaks. Eelnõu kohaselt on § 50 pealkiri edaspidi Tarbija krediidivõimelisuse

hindamiseks kasutatav teave ja selle kontrollimine.

43 Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) 2024/1689, millega nähakse ette tehisintellekti käsitlevad

ühtlustatud õigusnormid ning muudetakse määruseid (EÜ) nr 300/2008, (EL) nr 167/2013, (EL) nr 168/2013, (EL)

2018/858, (EL) 2018/1139 ja (EL) 2019/2144 ning direktiive 2014/90/EL, (EL) 2016/797 ja (EL) 2020/1828

(tehisintellekti käsitlev määrus).

86

KAVS § 50 lõige 2. Kehtiva KAVS § 50 lõike 2 allikas on hüpoteekkrediidi direktiivi artikli 20

lõige 2. Sama nõude näeb ette uue tarbijakrediidi direktiivi artikli 18 lõige 2, kuid uues

tarbijakrediidi direktiivis on eraldi rõhutatud, et krediidivahendajalt krediidiandjale teabe

esitamine peab toimuma kooskõlas IKÜM-i nõuetega. Eelnõuga lisatakse uue tarbijakrediidi

direktiiviga täpse kooskõla tagamiseks see viide ka KAVS § 50 lõikesse 2.

KAVS § 50 lõige 3. KAVS § 50 lõige 3 vastab oma mõttelt ja sisult uue tarbijakrediidi direktiivi

artikli 18 lõike 3 teisele lõigule, mis reguleerib tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks

kogutava teabe kontrollimist krediidiandja poolt. Samasuguse krediidiandjapoolse kontrolli

regulatsiooni näeb ette hüpoteekkrediidi direktiivi artikli 20 lõike 1 teine lause, mis on samuti

üle võetud KAVS § 50 lõikesse 3. Siiski on kehtiva õiguse ja direktiivis sätestatu vahel teatav

erinevus.

Esiteks, on uues tarbijakrediidi direktiivis kasutatud väljendit kogutud teavet kontrollitakse

asjakohaselt (inglise keeles shall be appropriately verified). Kehtiv KAVS § 50 lõige 3 nõuab

krediidiandjalt mõistlike pingutuste tegemist teabe kontrollimiseks. See ei ole päris sama mis

direktiivis nõutav teabe asjakohane kontroll, kehtiva õiguse lävend krediidiandja kohustustele

on madalalamal, kui uus direktiiv nõuab. Seetõttu tuleb lõiget 3 muuta ja viia see uue direktiivi

artikli 18 lõike 3 teise lõiguga vastavusse. Eelnõu kohaselt on krediidiandjal kohustus teavet

asjakohaselt kontrollida. See regulatsioon toimib ühtse tervikuna koos artikli 18 lõike 3 esimese

lõiguga, mis võetakse üle VÕS § 4034 lõikesse 2 ja mis reguleerib krediidiandja poolt teabe

kogumist ja hindamistoimingute ulatust. Olles VÕS-i kohaselt tarbija krediidivõimelisuse

hindamiseks vajaliku ja proportsionaalse teabe kogunud, peab krediidiandja seda ka KAVS §

50 lõike 3 kohaselt asjakohaselt kontrollima. Oluline on rõhutada, et kontrollikohustus ei

tähenda süstemaatilist kõikvõimalike andmete kontrolli. Krediidiandja peab igal üksikjuhtumil

selle eripära arvestades otsustama, kas tema käsutuses olev teave on tõene ja tarbija

krediidivõimelisuse hindamiseks piisav.44 Asjakohasus võib väljenduda näiteks selles, et kui

tarbija on esitanud teabe oma sissetulekute kohta, kuid ei ole lisanud asjakohaseid tõendeid või

kui nende usaldusväärsus on kaheldav, on olukorda arvestades asjakohane (sobiv, otstarbekas

ja asjalik) tarbija esitatud teave üle kontrollida. Teiseks võib asjakohasus sõltuda ka allikast,

kust teave saadud on – tarbija esitatud teabe kontrollimine on üldjuhul põhjendatum, kuid otse

riiklikest registritest (nt tulevane positiivne krediidiregister, Maksu- ja Tolliameti andmed,

Rahvastikuregister) saadud teavet kontrollida ei ole otstarbekas ning on tihti krediidiandja jaoks

ka võimatu. Tuleb aga arvestada, et kui krediidiandjal on põhjendatud kahtlus registris olevate

andmete õigsuse osas ja tal on reaalne võimalus neid ka kontrollida, siis on tegemist asjakohase

juhtumiga ja seda tuleb teha.

Teiseks, endiselt säilib nõue, et teabe kontrollimisel tuleb tugineda iseseisvalt kontrollitavatele

materjalidele ka tõenditele. Kuid eelnõus asendatakse direktiivi korrektse ülevõtmise

tagamiseks sõnad võimaluse korral sõnadega vajaduse korral. Selline sõnastus arvestab

paremini nii uue tarbijakrediidi direktiivi artikli 18 lõikega 3 kui ka hüpoteekkrediidi direktiivi

artikli 20 lõikega 1. Seega teavet tuleb asjakohaselt kontrollida, see kontroll ei tohi olla pelgalt

formaalne, see peab olema sisuline ja vajadusel tuleb tugineda iseseisvalt ja objektiivselt

kontrollitavale teabele.

Kolmandaks, täiendatakse lõiget 3 selliselt, et krediidiandja kohustub asjakohaselt kontrollima

nii tarbija esitatud ja muud krediidivõimelisuse hindamisel kasutatud teavet (st mitte üksnes

44 Vt ka EKo C-449/13 – CA Consumer Finance SA, p 36-39.

87

tarbija esitatud teavet). See on vajalik artikli 18 lõike 3 teise lõigu korrektseks ülevõtmiseks.

Sarnane muudatus on kavandatud ka VÕS § 4034 lõikes 4.

KAVS § 50 lõige 6. KAVS § 50 lõikes 6 tehtav muudatus on seotud lõikes 2 tehtava

muudatusega ja on oma olemuselt normitehniline. Kehtivas KAVS-is on esmakordne viide

IKÜM § 50 lõikele 6. Eelnõuga kavandatava KAVS § 50 lõike 2 muudatusega viiakse

esmakordne viide IKÜM-ile lõikesse 2, seetõttu lisatakse lõikesse 2 ka korrektne tervikviide

IKÜM-ile koos viitega Euroopa Liidu Teatajale. Lõikes 6 ei ole seetõttu enam tervikviidet

IKÜM-ile vaja.

KAVS § 502

KAVS-i lisatakse uus § 502. Paragrahv põhineb uue tarbijakrediidi direktiivi artiklil 38. Esmalt

nähakse punktis 1 ette, et krediidivahendaja peab järgima VÕS §-des 4171 ja 418 sätestatut.

Nendes on ette nähtud lepinguõiguslikud reeglid, mis vastavad uue direktiivi artiklile 38 ning

mis peavad olemuslikult jääma VÕS-i, kuivõrd neile kohaldub ka VÕS § 421, mis muudab need

tarbija kaitseks imperatiivseks. Punktis 2 sätestatakse seni VÕS § 4171 lõikes 2 ette nähtud

põhimõte, mille kohaselt peab krediidivahendaja teatama enda tasud krediidiandjale, et viimane

saaks võtta need arvesse krediidi kulukuse määra arvutamisel. See on olemuslikult

krediidiandja ja -vahendaja vahelises suhtes kohalduv norm ja sobib seetõttu paremini KAVS-

i, mitte VÕS-i tarbijakrediidilepingute jakku.

KAVS § 503

KAVS-i lisatakse uus § 503, et võtta üle uue tarbijakrediidi direktiivi artikkel 6.

Direktiivi artikliga 6 nähakse ette liikmesriikidele kohustus tagada, et tingimustega, mida tuleb

krediidi saamiseks täita, ei diskrimineerita liidus seaduslikult elavaid tarbijaid kodakondsuse

ega elukoha tõttu ega muul Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklis 21 osutatud alusel, kui need

tarbijad liidus krediidilepingut taotlevad, sõlmivad või omavad. Artikli 6 teises lõigus

täpsustatakse, et esimene lõik ei piira võimalust pakkuda erinevaid krediidile juurdepääsu

tingimusi, kui erinevad tingimused on igakülgselt põhjendatud objektiivsete kriteeriumidega.

Põhjenduse 29 kohaselt austatakse direktiivis põhiõigusi ja järgitakse eelkõige põhiõiguste

hartas tunnustatud põhimõtteid. Eelkõige austatakse direktiiviga täielikult põhiõiguste harta

kohast õigust isikuandmete kaitsele, omandile, mittediskrimineerimisele, perekonna- ja tööelu

kaitsele ning tarbijakaitsele. Põhjenduses 31 on täpsemalt selgitatud ja toodud näiteid artikli 6

kohta. Põhjenduse kohaselt ei tohiks liidus seaduslikult elavaid tarbijaid liidus krediidilepingu

taotlemisel, sõlmimisel või omamisel diskrimineerida nende kodakondsuse ega elukoha tõttu

ega muul põhiõiguste harta artiklis 21 osutatud alusel. See ei piira võimalust pakkuda erinevaid

krediidile juurdepääsu tingimusi, kui need erinevad tingimused on igakülgselt põhjendatud

objektiivsete kriteeriumidega. Samuti ei tohiks seda mõista nii, et see paneb krediidiandjatele

või krediidivahendajatele kohustuse osutada teenuseid valdkondades, kus nad äritegevusega ei

tegele.

Kõnealune regulatsioon võetakse üle KAVS-i, kuna see on oma olemuselt avalik-õiguslik ega

sobi seetõttu VÕS-i. Kõne alla võiks tulla KAVS-i asemel võrdse kohtlemise seaduse

muutmine, kuid spetsiifiliselt üksnes tarbijakrediiti puudutav erireegel pigem ei sobiks võrdse

kohtlemise seadusesse, arvestades selle üldist loogikat ja kohaldamisala. Samuti on oluline, et

88

kuigi võrdse kohtlemise seadus seab üldised raamid isikute võrdsele kohtlemisele, et katta selle

§-s 2 nimetatud tunnused, mille tõttu on isikute diskrimineerimine keelatud Euroopa Liidu

põhiõiguste harta artikli 21 kohaselt. Seetõttu on direktiivi ülevõtmisel otsustatud luua artikli 6

ülevõtmiseks eraldi reegel, mis viitab, nagu direktiivi artikkel 6, otsesõnu Euroopa Liidu

põhiõiguste hartale. Siiski, kuivõrd harta kehtib juba praegu nii või teisiti, saab eelnõuga

loodava regulatsiooni praktiline mõju ilmselt olema üsna väike. Tõenäoliselt ei pea seetõttu ka

krediidiandjad võrreldes kehtiva olukorraga enda tegevust sisuliselt muutma.

Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikli 21 kohaselt on keelatud igasugune diskrimineerimine,

sealhulgas diskrimineerimine soo, rassi, nahavärvuse, etnilise või sotsiaalse päritolu,

geneetiliste omaduste, keele, usutunnistuse või veendumuste, poliitiliste või muude arvamuste,

rahvusvähemusse kuulumise, varalise seisundi, sünnipära, puude, vanuse või seksuaalse

sättumuse tõttu. Direktiivi artiklist 6 tulenevalt ei tohi diskrimineerida tarbijat ka kodakondsuse

ega elukoha tõttu. Diskrimineerimise keeld kehtib nii lepingu sõlmimise eel, lepingu sõlmimisel

kui ka pärast seda lepingu kehtivuse ajal. Euroopa Komisjon on selgitanud, et tegemist on üldist

põhimõtet sõnastava normiga. Ka see selgitus näitab, et tõenäoliselt ei ole krediidiandjad,

kellele juba praegu Euroopa Liidu põhiõiguste harta kohaldub, muudatustest oluliselt

mõjutatud. Seda, kas kõnealusel juhul on tegemist diskrimineerimisega või mitte, tuleb hinnata

üksikjuhtumi põhjal.

Oluline on tähele panna, et üldine diskrimineerimise keeld ei tähenda, et krediidiandjal oleks

igal juhul kohustus tarbijaga leping sõlmida. Kõnealuse regulatsiooni eeskujuks oli nn

põhimaksekonto direktiivi 2014/92/EL artikkel 15, kuid erinevalt põhimaksekonto

regulatsioonist ei sisalda tarbijakrediidi regulatsioon lepingu sõlmimise kohustust.

Regulatsiooni eesmärk on tarbijate kaitse selle eest, et nad sõlmiksid neile sobimatuid lepinguid

ja võtaksid endale üle jõu käivaid kohustusi. Seda erinevust tuleb ka uue tarbijakrediidi

direktiivi artikli 6 ülevõtmisel ja rakendamisel arvestada.

Sellest lähtuvalt on oluline, et see reegel ei puuduta direktiiviga reguleeritud

krediidivõimelisuse hindamise regulatsiooni (artikkel 18). Juhul, kui tarbija krediidivõimelisuse

hindamisel selgub, et ta ei suudaks tõenäoliselt krediiti kokkulepitud tingimustel tagasi maksta,

siis sõltumata võrdse kohtlemise regulatsioonist on krediidiandjal keelatud tarbijale krediiti

anda. Eelnõuga loodav KAVS § 503 ei piira krediidivõimelisuse riskipõhise hindamise

läbiviimist ega krediidiandja õigust kujundada enda krediidipoliitikat objektiivsete ja

proportsionaalsete riskikriteeriumite alusel.

Tarbijatele on lubatud pakkuda erinevaid lepingutingimusi, kui need on objektiivselt

põhjendatud. Näiteks on lubatud nõuda erinevaid tagatisi, kui see on konkreetsel juhul

põhjendatud. Põhjenduse 31 viimasest lausest on tuletatav, et krediidiandjatele ei panda

kohustust laiendada enda tegevust valdkondadesse ja teistesse liikmesriikidesse, kus nad seni

tegutsenud ei ole. Näiteks kui krediidiandja pakub enda teenuseid veebis, siis ei kaasne sellega

kohustust sõlmida tarbijakrediidilepinguid mõne teise EL liikmesriigi tarbijaga, kellel ei ole

Eestiga mitte mingit seost, kui krediidiandja ei ole selles liikmesriigis varasemalt tegutsenud.

Sellega seotud riskid (näiteks keerukus tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks vajalike

andmete kogumisel, võimalikud probleemid tulevikus võlgade sissenõudmisel, rahapesuriskid)

võivad objektiivselt olla põhjuseks, miks krediidiandjad ei soovi enda tegevust teistesse

liikmesriikidesse laiendada. Kuivõrd direktiivi artikli 6 teise alalõigu ning eelnõukohase KAVS

§ 503 esimese lõike viimase lause kohaselt ei piira direktiivikohane diskrimineerimise keelu

regulatsioon võimalust pakkuda erinevaid krediidile juurdepääsu tingimusi (inglise keeles

different conditions of access to credit), kui need erinevad tingimused on igakülgselt

89

põhjendatud objektiivsete kriteeriumitega, siis on võimalik, et tarbija teises riigis paikneva

elukohaga seonduv erinev kohtlemine, ei ole diskrimineerimine, kui see põhineb igakülgselt

põhjendatud objektiivsetel asjaoludel, nt krediidivõimelisuse hindamisel kasutatavate andmete

kättesaadavus. Tootearendus ja tarbija riskiprofiili määramine ei ole automaatselt

diskrimineerimine.

Artikkel 6 võetakse üle üksnes n-ö tavalise tarbijakrediidi kohta. Seda ei laiendata

elamukinnisvaraga seotud krediidilepingutele. Tarbijakrediidi puhul on vastava reegli

kehtestamine vajalik uue tarbijakrediidi direktiivi artikli 6 ülevõtmiseks, elamukinnisvaraga

seotud krediidilepingute puhul sellist kohustust liikmesriikidel ei ole. Eelnõu koostamisel on

otsustatud hoiduda selles küsimuses tarbijakrediidi direktiivi laiendavat ülevõtmisest. Seetõttu

nähakse lõikes 2 ette elamukinnisvaraga seotud krediidilepinguid puudutav välistus.

See ei tähenda loomulikult, et elamukinnisvaraga seotud tarbijakrediidi puhul võiks tarbijaid

diskrimineerida. Euroopa Liidu põhiõiguste harta ja sellest tulenev diskrimineerimise keeld

kohaldub igal juhul ka elamukinnisvaraga seotud krediidile, sõltumata käesolevast sättest.

Samas on elamukinnisvaraga seotud lepingu olemuslikuks tunnuseks kinnisvara olemasolu.

Juhul kui tegemist on välisriigist pärit tarbijaga, kes soovib krediiti tagada välisriigis paikneva

kinnisasjaga, siis oleks krediidiandja jaoks ilmselt märkimisväärseks riskiks ainuüksi asjaolu,

et kinnisasi asub teises riigis . Seetõttu olukorras, kus tarbijal puudub Eestiga muu lähedasem

seos (elu- või töökoht siin), oleks nii või teisiti tegemist sellise objektiivsete kriteeriumiga, mis

annaks krediidiandjale siiski õiguse pakkuda erinevaid tingimusi. Kõnealuse sätte

mittekohaldamine elamukinnisvaraga seotud krediidilepingutele ei too seega praktikas kaasa

sisulist muutust.

KAVS 7. peatüki pealkiri

KAVS-i 7. peatükk reguleerib tarbijale elamukinnisvaraga seotud tarbijakrediidi pakkumise

nõudeid. Kuna peatükis sisalduvad paragrahvid (§ 51 ja § 531), mida edaspidi kohaldatakse

lisaks hüpoteekkrediidiandjale ja -vahendajale ka krediidiandjale ja -vahendajale, siis viiakse

peatüki pealkiri vastavusse tegeliku sisuga ning jäetakse välja sõnad „elamukinnisvaraga

seotud“.

KAVS § 51 lõige 1

Tulenevalt uue tarbijakrediidi direktiivi artikli 16 lõikest 1 ei ole nõustamisteenuse osutamisest

teavitamine edaspidi kohustuslik üksnes hüpoteekkrediidiandjale ja -vahendajale, vaid ka

muude tarbijakrediitide andjatele ja vahendajatele. Seega muudetakse § 51 lõike 1 sõnastust

selliselt, et sättest tulenevad nõuded kohalduksid lisaks hüpoteekkrediidiandjale ja -vahendajale

ka muude tarbijakrediitide andjatele ja vahendajatele.

KAVS § 51 lõige 6 ja lõike 7 punkt 5

KAVS § 51 lõike 6 ja lõike 7 punkti 5 sõnastuse täpsustamise vajadus on tingitud uue

tarbijakrediidi direktiivi artikli 16 lõike 2 esimese lõigu ja lõike 3 punkti e ülevõtmisest.

Nimetatud sätted nõuavad krediidiandjalt ja asjakohasel juhul krediidivahendajalt teabe

esitamist paberil või muul tarbija valitud püsival andmekandjal. Muudetavates KAVS-i

normides piirdub nõue püsiva andmekandjaga. Samuti näeb direktiiv ette, et andmekandja liigi

90

valiku võimalus peab olema tarbijal. Selguse ja direktiivi korrektse ülevõtmise huvides

muudetakse KAVS-i vastavalt.

KAVS § 51 lõige 61

Kõnealuse muudatusega võimaldatakse krediidiandjal või asjakohasel juhul krediidivahendajal

anda nii lepingueelset teavet kui ka nõutamisteenust puudutavat teavet korraga. Muudatusega

võetakse üle uue tarbijakrediidi direktiivi artikli 16 lõike 2 teine lõik, mille kohaselt võib artikli

16 lõike 1 esimeses lõigus osutatud teabe tarbijale esitada lepingueelse lisateabena kooskõlas

artikli 10 lõike 6 teise lõiguga.

KAVS § 51 lõige 9

Muudatuse eesmärk on teha tarbijale antava hoiatuse sisu konkreetsemaks, viidates tarbija

finantsolukorrast tuleneda võivale teatavale riskile. Kehtiva sõnastuse kohaselt on hoiatuse sisu

võrdlemisi lai („kui kogutud andmete alusel ei ole krediidileping tarbija jaoks sobiv“).

Muudatuse jõustumise järel on hoiatuse sisu selgem, piiritledes selle tarbija finantsolukorrast

tuleneva riskiga. Tegemist on nõustamisteenuse osutajale kohalduva kohustusega, seega tuleks

nimetatud teave anda nõustamisteenuse osana. Muudatusega võetakse üle uue tarbijakrediidi

direktiivi artikli 16 lõige 5.

KAVS § 531

Kehtiva krediidiandjate ja -vahendajate seaduse § 531 reguleerib üldise teabe esitamist tarbijale

krediidiandjate ja krediidiagentide poolt. Paragrahv põhineb hüpoteekkrediidi direktiivi artiklil

13. Seetõttu on kehtivas seaduses ette nähtud vastava teabe esitamise kohustus üksnes

elamukinnisvaraga seotud tarbijakrediidilepingute korral ehk sisuliselt eluasemelaenulepingute

korral.

Kuna uue tarbijakrediidi direktiivi artikkel 9 näeb suures osas samasuguse teabe täpsemalt

esitamise kohustuse ette ka n-ö muude tarbijakrediidilepingute puhul, siis laiendatakse §-s 53

sätestatut ka sellistele lepingutele.

Alternatiivina oleks võimalik § 531 muutmata jätta ja näha ette eraldi analoogiline paragrahv

selliste tarbijakrediidilepingute kohta, mis ei ole seotud elamukinnisvaraga. See tooks aga

seaduse teksti ebavajalikud kordused, samuti ebaühtlase lähenemise, mistõttu ei pruugi tarbijate

kaitse sel juhul olla piisvalt tagatud. Ühtse paragrahvi loomine kõikide tarbijakrediidilepingu

liikide tarbeks võib küll krediidiandjate koormust mõnevõrra suurendada (kuna

hüpoteekkrediidi direktiiv täpselt samal kujul selle info esitamist ei nõua), kuid see koormus ei

ole siiski väga suur. Selline lähenemine on hüpoteekkrediidi direktiiviga kooskõlas, kuna

vastavalt kõnealuse direktiivi artikli 2 lõikele 1 on tegemist minimaalselt ühtlustava

direktiiviga, muu hulgas on tarbijale üldise teabe andmise reeglid minimaalselt ühtlustatud.

Muudatusega jäetakse pealkirjast välja sõnad „elamukinnisvaraga seotud“. Selle tulemusel

kohaldub paragrahvis sätestatu edaspidi kõigile tarbijakrediidilepingutele, sh

elamukinnisvaraga seotud tarbijakrediidilepingutele. Kui mõni konkreetne § 531 punkt saab

kohalduda üksnes elamukinnisvaraga seotud krediidilepingutele, sest uus maksimaalselt

harmoneeriv tarbijakrediidi direktiiv sellist regulatsiooni ette ei näe, siis on selles konkreetses

punktis täpsustatud, et see kohaldub üksnes elamukinnisvaraga seotud krediidilepingutele.

91

KAVS § 531 lõige 1

Kehtivas lõikes 1 on ette nähtud, et vastav teave tuleb tarbijale esitada püsival andmekandjal

või elektrooniliselt. Uue tarbijakrediidi direktiivi artikli 9 lõike 1 kohaselt tuleb vastav teave

esitada aga paberil või muul püsival andmekandjal. Samuti näeb direktiivi säte ette, et muu

püsiva andmekandja valiku võimalus peab olema tarbijal. Seetõttu täiendatakse kehtivat lõiget

1 uute lausetega, mis puudutavad tarbijakrediidilepinguid, mis ei ole elamukinnisvaraga seotud.

Uue tarbijakrediidi direktiivi artikli 9 lõike 1 teine lause näeb lisaks ette, et kui vastavat teavet

pakutakse krediidiandja või agendi ruumides (sisuliselt teenindussaalis või kontoris), siis tuleb

see igal juhul teha tarbijale paberi peal kättesaadavaks. Seepärast lisatakse ka vastav täiendus

lõikesse 1.

KAVS § 531 lõike 2 punkt 1

Kehtiva punkti 1 kohaselt tuleb esitada tarbijale krediidiandja või -vahendaja nimi ja aadress.

Uue tarbijakrediidi direktiivi artikli 9 lõike 2 punkti 1 kohaselt tuleb aga lisaks esitada

krediidiandja või -vahendaja telefoninumber ja e-posti aadress. Seetõttu täiendatakse ka

vastavat KAVS-i sätet.

KAVS § 531 lõike 2 punkt 3

Kehtiva punkt 3 kohaselt tuleb esitada tarbijale teave tagatise liikide kohta, lisaks ka info, et

tagatis võib asuda teises liikmesriigis. Kuna uue tarbijakrediidi direktiivi artikkel 9 sellise teabe

esitamist ette ei näe, täpsustatakse punkti nii, et see kohaldub üksnes elamukinnisvaraga seotud

tarbijakrediidilepingute korral. Muudatus on vajalik mh ka põhjusel, et uus tarbijakrediidi

direktiiv on maksimaalselt harmoneeriv. See tähendab, et direktiivi ülevõtmisel ei saa

tarbijakrediidilepingute kohta sellise teabe esitamise kohustust krediidiandjatele panna.

KAVS § 531 lõike 2 punkt 6

Kehtiva KAVS § 531 lõike 2 punkti 6 kohaselt tuleb esitada teave välisriigi vääringu või

vääringute kohta, sealhulgas selgitus välisriigi vääringus krediidilepingu sõlmimise võimalike

tagajärgede kohta tarbijale, kui krediidiandja pakub lepingu sõlmimist välisriigi vääringus.

Kuna uue tarbijakrediidi direktiivi artikkel 9 seda ette ei näe, täpsustatakse KAVS-i vastavat

sätet nii, et see kohaldub üksnes elamukinnisvaraga seotud tarbijakrediidilepingute korral.

KAVS § 531 lõike 2 punkt 10

Kehtiva punkti 10 kohaselt tuleb kohaldataval juhul esitada tarbijale selge ja kokkuvõtlik viide,

et tarbijakrediidilepingu tingimuste täitmine ei taga tarbijakrediidilepingu alusel kasutusse

võetud krediidi tagasimaksmist. Kuna uue tarbijakrediidi direktiivi artikkel 9 seda ette ei näe,

täpsustatakse KAVS-i vastavat punkti nii, et see kohaldub üksnes elamukinnisvaraga seotud

tarbijakrediidilepingute korral.

KAVS § 531 lõike 2 punkt 111

Uue tarbijakrediidi direktiivi artikli 9 lõike 2 punkti i kohaselt tuleb tarbijale anda infot ka

taganemisõiguse kohta. Kehtiv KAVS § 531 seda ette ei näe ja seepärast täiendatakse lõiget 2

92

vastavalt uue punktiga. Kuna see on oluline info ka elamukinnisvaraga seotud

tarbijakrediidilepingute puhul ja Eestis on ka hüpoteekkrediidi direktiivi artikli 14 lõike 6

ülevõtmisel tehtud otsus näha riigisiseselt ette taganemisõigus pärast lepingu sõlmimist (vt VÕS

§ 409 lg 1 ls 2), siis tuleb selliste lepingute puhul samuti see info tarbijale esitada. Sisuliselt

tähendab see kohustust esitada teave selle kohta, et tarbijal on taganemisõigus ja tuua välja selle

tingimused, nt taganemistähtaeg. Võlaõigusseaduse ja tarbijakaitseseaduse muutmise

seadusega (796 SE 45 ) hakkab tarbijakrediidilepingutele kehtima ka taganemisnupu

regulatsioon. Sellest tulenevalt võib taganemisõiguse kirjeldus hõlmata ka selgitust

taganemisnupu olemasolu kohta, et tarbijad oleksid sellest teadlikud ja teaksid lepingust

taganemisel kasutada õiget tehnilist lahendust.

KAVS § 531 lõike 2 punkt 12

Kehtiva punkti 12 kohaselt tuleb esitada teave selle kohta, kas kinnisasja hindamine on vajalik,

ning kui hindamine on vajalik, siis kes vastutab selle eest, et hindamine läbi viiakse, samuti

teave selle kohta, kas tarbijale tekib sellega seoses kulusid. Kuna uue tarbijakrediidi direktiivi

artikkel 9 seda ette ei näe, täpsustatakse KAVS-i vastavat punkti nii, et see kohaldub üksnes

elamukinnisvaraga seotud tarbijakrediidilepingute korral.

3.5. Reklaamiseaduse muutmine

Üldist

Tarbijakrediidi direktiivi artiklites 7 ja 8 on reguleeritud tarbijakrediidiga seotud krediidilepingu

sõlmimise eel esitatavat teavet.

Artikkel 7 sätestab reklaami ja turunduse suhtes kohaldatavad üldsätted. Esimeses lauses on

sätestatud, et piiramata 2005/29/EÜ kohaldamist, nõuavad liikmesriigid, et krediidilepinguid

käsitlevad reklaam- ja turundusteated oleksid õiglased, selged ja mitteeksitavad.

Need nõuded on tagatud reklaamiseaduses sätestatud reklaami üldnõuetega, mistõttu puudub

vajadus muuta RekS-i nimetatud lauses sätestatu ülevõtmiseks.

Artikli 7 teise lause kohaselt on tarbijakrediidilepingu reklaamis keelatud sõnastus, mis võib

tarbijates tekitada põhjendamatuid ootusi seoses krediidi kättesaadavuse, selle kulukusega või

tarbija makstava kogusummaga. Alates 01.01.2016 on tarbijakrediidi reklaamis lubatud üksnes

kindlaks määratud teabe esitamine (RekS § 29 lg 3). Selle sätte alusel on tarbijatele võimalik

esitada üksnes sellist teavet, mille eesmärk on tarbijate informeerimine finantsteenuste

tingimustest ja teenuse tarbimisega kaasnevatest kohustustest. Seega on kõnealuse sätte alusel

keelatud igasugused täiendavad reklaamlaused ja finantsteenust atraktiivsena näitavad

pakkumised. Lisaks ei tohi tarbijakrediidi reklaam RekS § 29 lõike 7 kohaselt jätta muljet, et

tarbijakrediidi võtmine on riskivaba ja lihtne võimalus finantsprobleemide lahendamiseks, ega

kallutada tarbijaid läbimõtlematult laenu võtma.

Seega sisaldub artikli 7 teises lauses sätestatu juba olemasolevas regulatsioonis ja puudub

vajadus kehtestada eriregulatsiooni.

45 Võlaõigusseaduse ja tarbijakaitseseaduse muutmise seadus 796 SE. Arvutivõrgus kättesaadav:

https://www.riigikogu.ee/tegevus/eelnoud/eelnou/19cde50e-3b68-4792-970d-18cfe753cb5c/volaoigusseaduse-ja-

tarbijakaitseseaduse-muutmise-seadus/ (17.05.2026).

93

Tarbijakrediidi direktiivi artiklis 8 on reguleeritud ka tarbijakrediidilepingute reklaamis

sisalduva standardteabe esitamine. Kuigi ka kehtiv tarbijakrediidi direktiiv reguleerib

tarbijakrediidi reklaami teemat, mis on Eestis üle võetud reklaamiseadusega, on siiski vaja teha

teatud muudatusi RekS §-s 29, et tagada direktiivi korrektne ülevõtmine.

Muudatusi ei ole vaja teha RekS § 29 lõikes 31, kuna kohustuslike elementide loetelu, mida

reklaamis, millega teavitatakse valmisolekust anda tarbijakrediiti või vahendada

tarbijakrediidilepinguid, tuleb esitada, olid olemas ka tarbijakrediidi direktiivi eelmises

verisoonis ning on seega juba riigisiseses õiguses sätestatud.

Tüüpilise näite esitamisel tuleb arvestada, et esitatav teave oleks tarbijale arusaadav ega tekitaks

eksitavat muljet. Tüüpiline näide peaks võimaldama tarbijal mõista krediidiga seotud kulusid

ja kohustusi ning olema esitatud ühtsetel alustel viisil, mis võimaldab võrrelda erinevaid

pakkumisi.

RekS § 29

RekS § 29 lõige 21

Direktiivi artikli 8 lõige 1 sätestab, et tarbijakrediidilepinguid käsitlev reklaam peab sisaldama

hoiatust, et laenuvõtmine maksab raha, kasutades sõnastust „Hoiatus! Laenuvõtmine maksab

raha.“ või muud samalaadset sõnastust.

Kehtiva RekS § 29 lõige 2 sätestab, et finantsteenuse reklaam peab sisaldama üleskutset tutvuda

finantsteenuse tingimustega ning vajaduse korral konsulteerida asjatundjaga. Seega peavad

kõnealust üleskutset sisaldama kõik finantsteenuse reklaamid, sh kindlustus, ehk ka reklaamid,

mis ei ole oma olemuselt tarbijakrediidireklaamid.

Kuna kehtivas reklaamiseaduses puudub viide uues tarbijakrediidi direktiivis ettenähtud

hoiatusele, tuleb RekS § 29 lõiget 2 täiendada lõikega 21, milles sätestatakse, et reklaam, milles

teavitatakse valmisolekust anda tarbijakrediiti või vahendada tarbijakrediidilepingut, peab

sisaldama lisaks sama paragrahvi lõikes 2 olevale üleskutsele ka hoiatavat teksti „Hoiatus!

Laenuvõtmine maksab raha.“ või muud samaväärset väljendit. Eelnev tähendab seda, et

võimalik on kasutada ka muid hoiatavaid väljendeid, kuid selline hoiatus peab andma tarbijale

signaali, et tarbijakrediidi võtmine on finantskohustus, mille eest tuleb krediidiandjale tasuda

(näiteks intressi). Direktiivi põhjenduses 33 on tarbijakrediidi reklaami sellise hoiatava teksti

lisamise kohustust põhjendatud eesmärgiga, et krediiti ei võtaks tarbijad, kes sellist krediiti

tegelikult endale lubada ei saa.

RekS § 29 lõige 3

Lõikes 3 tehakse tehniline täpsustus ning viide § 29 lõigetele 2 ja 31–35 asendatakse viitega

lõigetele 2-21 ja 31–35. Muudatus on tingitud asjaolust, et eelnõuga lisatakse §-i 29 lõige 21,

milles sätestatud teabe esitamine peab tarbijakrediidilepingu reklaamis lõike 3 kohaselt

võimalik olema.

Direktiivi põhjenduses 33 on selgitatud, et tarbijale tuleks edastada ka krediidiandja ning

asjakohasel juhul krediidivahendaja telefoninumber ja e-posti aadress, et ta saaks krediidiandja

94

või krediidivahendajaga kiiresti ja tõhusalt ühendust võtta. Lõike 3 alusel on reklaamis, millega

teavitatakse valmisolekust anda tarbijakrediiti või vahendada tarbijakrediidilepinguid, lubatud

mh kuvada tegevuskoha kontaktandmeid ning selline info on kergesti leitav ka krediidiandja

või krediidivahendaja kodulehelt.

Tarbijakrediidi reklaamis kasutatava hoiatusteksti eesmärk on juhtida tarbija tähelepanu

krediidiga kaasnevatele võimalikele kuludele ning toetada informeeritud otsuse tegemist.

Hoiatusteksti lisamine ei muuda RekS § 29 lõikes 3 sätestatud üldpõhimõtet, mille kohaselt

peab reklaamis esitatav teave olema selge, tasakaalustatud ja võrreldav.

Reklaami eesmärk ei ole anda ammendavat ülevaadet krediidilepingu tingimustest, vaid suunata

tarbijat teadlikule otsustusprotsessile, millele järgnevad võlaõigusseaduses sätestatud

lepingueelsed teavitamiskohustused.

Reklaamiseaduse § 29 kohaldamisel tuleb hinnata reklaami vastavust tervikuna, arvestades nii

esitatud teabe sisu, vormi kui ka konkreetse meediakanali eripära.

RekS § 29 lõige 33

Direktiivi artikli 8 lõige 5 sätestab, et kui selleks, et saada krediiti või saada krediiti

reklaamitavatel tingimustel, on kohustuslik sõlmida leping krediidilepinguga seotud teatava

kõrvalteenuse kohta ja selle teenuse maksumust ei saa ette kindlaks määrata, tuleb selgel,

kokkuvõtlikul ja selgelt eristuval viisil standardteabes täpsustada selle lepingu sõlmimise

kohustus. Pea samas sõnastuses on kõrvallepingu sõlmimise kohustusest teatamine sätestatud

ka kehtivas tarbijakrediidi direktiivis, mis on riigisiseses õiguses sätestatud RekS § 29 lõikes

33. Uue tarbijakrediidi direktiiviga on sõnastust mõnevõrra muudetud, sh jäetud ära viide

sellele, et sõlmitavaks kõrvallepinguks on eelkõige kindlustusleping, ning on jäädud selle

juurde, et tüüpilise näite juures tuleb tuua välja kõrvallepingu sõlmimise kohustus, kuid seda ei

pea enam tooma välja krediidi kulukuse määra juures. Seega tuleb muuta § 29 lõike 33 sõnastust.

RekS § 29 lõige 7

Direktiivi artikli 8 lõike 7 punktides a–c on sätestatud, et liikmesriigid keelavad selliste

krediiditoodete reklaamimise, milles:

a) julgustatakse tarbijaid taotlema krediiti, andes mõista, et krediit parandaks nende

finantsolukorda;

b) märgitakse, et kehtivate krediidilepingute või andmebaasides registreeritud krediidi

mõju krediiditaotluse hindamisele on väike või olematu;

c) antakse eksitavalt mõista, et krediit toob kaasa rahaliste vahendite suurenemise, asendab

säästmist või võib tõsta tarbija elatustaset.

Tarbijakrediidi direktiivi põhjenduses 33 on selliste keeldude lisamist põhjendatud tarbijakaitse

kõrge taseme tagamisega.

Reklaamiseaduses on juba sätestatud, et reklaam, millega teavitatakse valmisolekust anda

tarbijakrediiti või vahendada tarbijakrediidilepinguid, peab olema vastutustundlik ning

tasakaalustatud. Reklaam ei tohi jätta muljet, et tarbijakrediidi võtmine on riskivaba ja lihtne

võimalus finantsprobleemide lahendamiseks, ega kallutada tarbijaid läbimõtlematule

laenuvõtmisele (§ 29 lg 7). Seega on punktis a sätestatud keeld julgustada tarbijaid taotlema

95

krediiti, andes mõista, et see parandaks nende finantsolukorda, sõnaselgelt lõikes 7 sõnastatud.

Kuigi ka punktides b ja c sisalduvat keeldu on Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Ametil

(TTJA) võimalik juba praegu lõike 7 alusel menetleda, sätestatakse õigusselguse huvides

kõnealustes punktides olevad keelud seaduses sõnaselgelt. Sõnaselge keeld on vajalik, sest

reklaami vastutustundlikkuse hindamine on subjektiivne ning konkreetsete keeldude olemasolu

seaduses vähendab tulevikus TTJA-l kuluda võivat ressurssi, et põhjendada, miks konkreetne

reklaam ei ole vastutustundlik.

Sõnastuslikult kasutatakse direktiivis kasutatud väljendi andmebaas asemel väljendit register,

sest samasuguses sõnastuses lähtuvad eelnõukohased VÕS § 4034 ja IKS § 101.

Endiselt säilib eelnõus põhimõte, et lõikes 7 sätestatut kohaldatakse ka võlaõigusseaduse § 403

lõike 3 punktis 4 nimetatud tarbijakrediidilepingute reklaamile.

RekS § 29 lõige 8

Direktiivi artikli 8 lõige 3 sätestab, et tüüpnäide peab olema kergesti loetav või selgesti kuuldav

ning kohandatud reklaamiks kasutatava andmekandja tehnilistele piirangutele.

RekS § 29 lõikes 8 on täna sätestatud, et tüüpnäide (ja muud olulised elemendid, mis on lõikes

8 loetletud) tuleb esitada selgel, kokkuvõtlikul ja selgelt eristuval viisil. Valida tuleb selline

kirjatüüp ja -suurus ning kõne kiirus ja helitugevus, mis muudab selle teabe tavalise tähelepanu

juures märgatavaks, arusaadavaks, sealhulgas selgelt loetavaks ja kuuldavaks ning muust

teabest eristatavaks.

Seega ei ole kehtivas regulatsioonis sätestatud, et tüüpnäide peab olema kohandatud reklaamiks

kasutatava andmekandja tehnilistele piirangutele. Direktiivi põhjenduses 33 on selgitatud, et

kogu oluline teave peaks olema tarbijatele esmapilgul nähtav, isegi kui nad vaatavad seda

mobiiltelefoni ekraanilt. Suur osa tarbijakrediidi reklaame avalikustatakse ka Google Adsi

vahendusel, kuid seejuures ei arvestata, et Google Adsi puhul on võimalik kasutada piiratud

arvu tähemärke, mis seab piirangud sellele, kui palju infot on võimalik tarbijakrediidi reklaami

lisada.

2025. a veebruaris avalikustas TTJA eelmise aasta reklaamijärelevalve tulemused ning nendest

selgus, et palju RekS-i rikkumisi pannakse toime Google Adsi keskkonnas. Nimelt 171-st

Google Adsis vaadatud reklaamist 112 puhul oli rikutud reklaamiseaduse nõudeid, mis on

65,5% kontrollitud reklaamidest. 46 Seega tuleb sellel platvormil reklaami avalikustades

arvestada ka platvormi piiranguga tähemärkide arvule.

Digikeskkonnas reklaami esitamisel tuleb arvestada erinevate meediakanalite tehniliste

eripäradega, sealhulgas piiratud formaadi ja kuvapinna võimalustega. Teabe esitamisel tuleb

siiski tagada, et tarbijale on kogu nõutav teave hõlpsasti kättesaadav.

RekS § 29 lõige 81

46 Reklaamituru järelevalve 2024. aastal, TTJA. Kättesaadav arvutivõrgus: https://ttja.ee/uudised/reklaamituru-

jarelevalve-2024-aastal (17.05.2026).

96

Kehtiva RekS § 29 lõikes 31 sätestatakse kohustuslikud andmed, mis tuleb tüüpilises näites

tarbijale kuvada. Need on:

1) intressimäär;

2) kasutusse võetav krediidisumma või krediidi ülempiir;

3) krediidi kulukuse määr;

4) kohaldataval juhul tarbijakrediidilepingu kestus;

5) tarbijakrediidilepingu puhul, mille esemeks on asja omandamise, teenuse osutamise või

muu lepingueseme finantseerimine, lepingueseme hind kohe tasudes (netohind) ja

kohaldataval juhul ettemaksu summa;

6) kohaldataval juhul tarbija poolt makstav kogusumma ja tagasimaksete summa; 7)

kohaldataval juhul tagasimaksete arv.

Samad andmed on sätestatud ka uue tarbijakrediidi direktiiviga ning need andmed tuleb ka

edaspidi tüüpilise näite kujul tarbijakrediidi reklaamis kuvada. Direktiivi artikli 8 lõikes 3 aga

sätestatakse erand, mille kohaselt, kui edastamiseks kasutatav andmekandja ei võimalda esitada

kõnealust teavet visuaalselt, puudub kohustus kuvada RekS § 29 lõike 31 punkte 5

(tarbijakrediidilepingu puhul, mille esemeks on asja omandamise, teenuse osutamise või muu

lepingueseme finantseerimine, lepingueseme hind kohe tasudes (netohind) ja kohaldataval

juhul ettemaksu summa) ja 6 (kohaldataval juhul tarbija poolt makstav kogusumma ja

tagasimaksete summa).

Elektrooniliste kanalite puhul peab tarbijale olema tagatud punktides 5 ja 6 olevale infole

ligipääs klõpsamise, kerimise või ülelibistamise teel. Tarbijakrediidi direktiivi põhjenduses 33

on selgitatud, et tüüpnäide tuleks esitada enne ja tähelepandavalt ning selgel viisil ja kaasavas

vormis. See teave peaks olema selgesti loetav ja selle puhul tuleks arvesse võtta teatavate

andmekandjate, näiteks mobiiltelefonide ekraanide tehnilisi piiranguid.

Digikanalite puhul võib osa tüüpilises näites sisalduvast standardteabest olla tarbijale nähtav

klõpsamise, kerimise või ülelibistamise teel. On oluline, et enne krediidipakkumistele

juurdepääsu saamist tuleb tarbijatele esitada siiski kogu teave, mida peab krediidilepinguid

käsitlev reklaam sisaldama (sh punktides 5 ja 6 olev teave), isegi juhul, kui see teave ei sisaldu

reklaamis, vaid on nähtav klõpsamise, kerimise või ülelibistamise teel.

Põhjendatud juhuna võib käsitada eelkõige olukorda, kus reklaamikanali objektiivsed tehnilised

piirangud, näiteks piiratud kuvapind, tähemärkide arv või seadme ekraani suurus, ei võimalda

kogu tüüpilise näite koosseisu kuuluvat teavet esitada selgelt ja tarbijale arusaadaval viisil.

Põhjendatud juhuna ei käsitata olukorda, kus teabe esitamata jätmine tuleneb üksnes

kujunduslikest või turunduslikest valikutest.

Lisaks tuleb rõhutada, et käesoleva paragrahvi lõike 3¹ kohane teave peab olema tarbijale

kättesaadav enne krediiditaotluse esitamise võimalust või krediidipakkumisega sisuliselt edasi

liikumist. Nõue ei ole täidetud, kui kohustuslik teave muutub nähtavaks alles pärast

taotlusprotsessi alustamist.

RekS § 29 lõige 12

Eelnõuga täiendatakse RekS § 29 uue lõikega 12, et võtta üle direktiivi artikli 2 lõike 8 punktis

b sätestatud liikmesriigi õigus intressita ja muu tasuta tarbijakrediidilepingutele. Vt selle kohta

eespool VÕS § 403 lõike 9 selgitusi.

97

Intressivaba krediidi puhul võib liikmesriik jätta kohaldamata artikli 8 lõike 3 punktid d, e ja f,

artikli 10 lõike 5, artikli 11 lõike 4 ning artikli 21 lõike 3. Eelnõuga on täiendatud VÕS § 403

lõiget 9 (vt seletuskirja eespool). Kuid kuna artikkel 8 käsitleb reklaami, siis välistus reklaamis

esitatavale teabele tuleb kirjutada RekS-i. Selleks luuakse § 29 uus lõige 12. Sätte sõnastamisel

kasutatakse samasugust lähenemist nagu VÕS § 403 lõike 9 puhul. Siin tehakse välistus

reklaamis esitatava teabe esitamisele, täpsemalt on välistatud § 29 lõike 31 punktides 4–6

sätestatu. Nendele punktidele vastavad uue direktiivi artikli 8 lõike 3 punktid d, e ja f. Seda

teavet ei pea tulevikus ka tarbijakrediidi regulatsiooni laienenud kohaldamisala arvestades

intressivaba krediidi reklaamis esitama.

3.6. Võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse

seaduse rakendamise seaduse muutmine

Eelnõuga täiendatakse võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise

eraõiguse seaduse rakendamise seaduse §-i 171 selleks, et võtta üle uue direktiivi artikli 2 lõike

2 punkt l. Muudatused tehakse samasugust loogikat arvestades nagu kehtiva tarbijakrediidi

direktiivi ülevõtmisel. Seetõttu on muudatustena ette nähtud §-i 171 kolme lõike lisamine, mis

on sisuliselt samad nagu kehtiva § 171 kolm esimest lõiget, kuid muudetud on redaktsiooni

jõustumise kuupäeva, nii et see vastaks uutele muudatustele. Lõikes 4 sätestatud loetelu

normidest, mida tuleb kohaldada juba varem sõlmitud tähtajatutele krediidilepingutele,

võetakse üle artikli 2 lõike 2 punktist l.

Artikli 2 lõike 2 punktis 1 on viidatud järgmistele sätetele:

- artikkel 23 – intressimäära muudatused (VÕS § 4041);

- artikkel 24 – arvelduskrediit;

- artikli 25 lõike 1 teine lause ja lõige 2 – teavitamiskohustus maksekonto jäägi ületamisel

(VÕS § 407 lg-d 31 ja 32, lg 4 ls 2, lg-d 41 ja 43);

- artikkel 28 – tähtajatud lepingud (VÕS §-d 4141 ja 4142 );

- artikkel 39 – nõuete loovutamine (VÕS § 412).

Paragrahvis 172 tehakse samasugused muudatused nagu aastal 2011 eelmise tarbijakrediidi

direktiivi ülevõtmisel. Nendega võimaldatakse finantsteenuse osutamisel kasutatavaid

tüüptingimuste muutmist, kui see on vajalik selleks, et viia tingimused eelnõuga kavandatavate

muudatustega kooskõlla.

3.7. Eelnõu põhiseaduspärasus

Eelnõuga kavandatud täiendused tulenevad Euroopa õigusaktist ning on vajalikud uue

täisharmoneeriva tarbijakrediidi direktiivi kohaldamiseks. Sellised muudatused, mis ei ole

direktiivist tulenevalt nõutavad, on suuresti tehnilised ning riivet endas ei kujuta – näiteks on

tehtud muudatusi tarbijakrediidi jao terminoloogia ühtlustamiseks. Mõned muudatused on

vajalikud ka teiste seotud direktiivide korrektseks ülevõtmiseks – näiteks direktiiv (EL)

2023/2675, millega muudetakse direktiivi 2011/83/EL seoses finantsteenuste kauglepingutega

ja tunnistatakse kehtetuks direktiiv 2002/65/EÜ.

Kuigi direktiiv on täisharmoneeriv, on teatud sätete kohaldamisel jäetud liikmesriikidele

valikuvabadus näiteks kohaldamisala või rangemate nõuete kehtestamise näol. Kohaldamisala

juures on eelnõus ette nähtud muudatustega tehtud selliseid valikuid, mis on ettevõtjaid

98

soodustavad (eelnõu punktid 7 ja 15). Kui direktiiv on liikmesriikidel võimaldanud kehtestada

krediidiandjatele rangemaid nõudeid, ei ole eelnõus seda võimalust kasutatud (v.a sellised

nõuded, mis on olnud kehtivas seaduses juba enne siinset eelnõud).

Direktiiviga kaasnevate sisuliste muudatuste põhiseaduspärasuse analüüs on tehtud juba

direktiivi eelnõu menetlemise käigus.

4. EELNÕU TERMINOLOOGIA

Eelnõuga on nii suures ulatuses kui võimalik järgitud VÕS-i tarbijakrediidi regulatsiooni

termineid. Mitmed seni üksnes elamukinnisvaraga seotud terminid, nt nõustamisteenus või

lepingu sidumine teiste finantsteenustega, hakkavad eelnõu tulemusel kohalduma üldiselt

kõigile tarbijakrediidilepingutele. Siis tuleb direktiivist tulenevalt võtta eelnõuga kasutusele ka

mõned uued terminid. Need on järgmised:

- Eeltäidetud valik on tarbija jaoks vaikimisi eelnevalt märgitatud valikut, eeltäidetud

valikuga on tegemist näiteks juhul, kui veebilehel on lahter või kastike eelnevalt

linnutatud, ristiga märgistatud või muu sarnasel viisil eelnevalt tähistatud.

- Ühine tagasimaksevõime on krediidivõimelisuse hindamisel mitme tarbijast

krediidivõtja ühine krediidi tagasimakse võime.

- Sotsiaalmeedia on sotsiaalmeediarakendused, nt Instagram, Facebook.

- Võlanõustamisteenus on sotsiaalteenus, mille eesmärk on abistada isikut tema varalise

olukorra kindlakstegemisel, võlausaldajaga läbirääkimiste pidamisel ja nõuete

rahuldamisel, vältida uute võlgnevuste tekkimist toimetulekuvõime parandamise kaudu

ning lahendada muid võlgnevusega seotud probleeme. Võlanõustamisteenuse

regulatsioon on ette nähtud sotsiaalhoolekandeseaduses. See on erinev VÕS § 4191 ja

KAVS § 7 reguleeritud nõustamisteenusest, mida on tarbijakrediidiga seotud

õigusaktides juba varem kasutatud.

- Krediidiskoor on tõenäosusväärtus tarbija tulevase maksekäitumise kohta.

5. EELNÕU VASTAVUS EUROOPA LIIDU ÕIGUSELE

Eelnõu on kooskõlas Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiviga 2023/225. Eelnõul ei ole

otsest puutumust teiste Euroopa Liidu õigusaktidega, kaudselt puudutab see aga uut

finantsteenuste kaugturustuse direktiivi 2023/2673. Finantsteenuste kaugturustuse direktiivi

eelnõuga kavandatavad muudatused näevad ette, et sidevahendi abil finantsteenuse osutamise

lepingu puhul ei kohaldata võlaõigusseaduse üldosa sidevahendi abil sõlmitud lepinguid

käsitlevas jaos lepingueelse teabe andmise, tarbija taganemisõiguse ja selle teostamise

tagajärgede ning ettevõtja piisavate selgituste andmise kohustuse kohta sätestatut. Seoses

sellega tunnistatakse finantsteenuste kaugturustuse eelnõuga mitmed sätted kehtetuks, mistõttu

kaovad ka tarbijakrediidi jaos vastavad viited.

Seletuskirjale on lisatud vastavustabel (lisa 3) direktiivi 2023/225 ülevõtmise kohta.

6. SEADUSE MÕJUD

1. Euroopa Komisjoni mõjuhinnang

99

Euroopa Liidu direktiivi läbivaatamise eesmärk 47 oli vähendada tarbijatele laenu võtmisel

tekkivat kahju muutuvas turuolukorras ning parandada tarbijakrediidi piiriülest pakkumist ja

siseturu konkurentsivõimet. Muudatuste eesmärk on kooskõlas direktiivi algsete eesmärkidega

– tagada kogu ELis kõrge tarbijakaitse tase, suurendada tarbijate usaldust ja toetada hästi

toimiva tarbijakrediidi siseturu arengut.

Konkreetsete eesmärkidena sooviti vähendada reguleerimata krediiditoodetest tulenevat

tarbijakahju, parandada tarbijate teavitamist krediidi riskidest ja kuludest ning tagada piisav aeg

teadlike otsuste tegemiseks. Samuti on direktiivi eesmärk tugevdada krediidi andmise vastavust

tarbijate parimatele huvidele, piirates haavatavaid tarbijaid mõjutavaid ebaausaid tavasid ja

parandades krediidivõimelisuse hindamist. Lisaks soovitakse ennetada ülelaenamise

süvenemist, aidata võlgnikel toime tulla majanduslike vapustustega, vähendada piiriülese

krediidipakkumise takistusi ning lihtsustada õigusraamistikku ja teabenõudeid, vähendades

tarbetut halduskoormust.

Euroopa Liidu Komisjon on direktiivi mõjusid hinnanud järgmiselt48:

Mõju tarbijatele on positiivne. Eelkõige avaldaks muudatused positiivset mõju tarbijate

usaldusele, tarbijakaitsele ja tarbijakahju vähendamisele. Komisjoni hinnangul tooks

kehtestatavad reeglid aastaks 2030 kaasa ligikaudu 2 miljardi euro suuruse pankade pakutavate

toodetega seotud tarbijakahju vähenemise. See tuleneks eelkõige direktiivi kohaldamisala

laiendamisest, soovimatute krediidipakkumiste ja eeltäidetud märkeruutude keelustamisest

ning teabe avalikustamise lihtsustamisest. Lisaks peetakse tarbijate jaoks väga kasulikuks

võlanõustamist ning krediidi kulukuse määra ja intressimäärade ülempiire käsitlevaid

meetmeid.

Ka mõju ühiskonnale hinnatakse positiivseks, kuna meetmed aitavad ennetada ja lahendada

ülelaenamist ning parandada sotsiaalset kaasatust. Seda toetavad eelkõige meetmed

krediidivõimelisuse hindamise tugevdamiseks ning makseraskuste leevendamise meetmete ja

võlanõustamisteenuste kasutuselevõtuks. Iga võlanõustamisse investeeritud euro annab EL

Komisjoni hinnangul 1,4–5,3 euro väärtuses samaväärset kasu, peamiselt tänu välditud

ülelaenamisega seotud sotsiaalsetele kuludele.

Mõju krediidipakkujatele ei ole ühene. Ühelt poolt peaksid krediidiandjad kandma suure osa

direktiivi rakendamise kuludest ning mõned meetmed (nt ülempiirid) oleksid kulukamad neile

pakkujatele, kes pakuvad praegu direktiiviga hõlmamata tooteid. Teiselt poolt looks suurem

õigusselgus, kõrgem ühtlustamise tase ja kohaldamisala laiendamine krediidipakkujate jaoks

võrdsema konkurentsikeskkonna ning mõningal määral lihtsustaks tarbijakrediidi piiriülest

pakkumist. Lisaks vähendaks teabenõuete lihtsustamine pikemas perspektiivis

krediidipakkujate kulusid. Euroopa Liidus tegutsevate pankade jaoks hinnatakse osaliselt

kvantifitseeritud meetmete kogukuluks ligikaudu 1 460 miljonit eurot, eelkõige seoses

kohaldamisala laiendamise ja täpsemate määratlustega (samas ei arvesta mudel tööstusele

tekkivaid eeliseid, nagu võrdsem konkurentsikeskkond ja suurem õigusselgus).

Ka avalikule sektorile kaasnevad lisakulud. Riikide tasandil tekiks mõõdukas halduskoormus,

kuid kooskõlastamine muu ELi õigusega võiks lihtsustada järelevalvet, muutes

krediidivaldkonda reguleeriva õigusraamistiku selgemaks. Avaliku sektori jaoks oleksid kulud

47 https://eur-lex.europa.eu/legal-content/EN/TXT/PDF/?uri=CELEX:52021SC0170 48 https://eur-lex.europa.eu/legal-content/EN/TXT/PDF/?uri=CELEX:52021SC0170

100

ligikaudu 3 miljonit eurot (üle EL-i). Võlanõustamisteenuste pakkumine kõigis liikmesriikides

maksaks ligikaudu 22,57 miljonit eurot aastas.

Euroopa Komisjoni mõjuhinnangut ei saa täielikult Eestisse üle kanda, sest Eesti õigus on teatud

küsimustes juba praegu uue direktiiviga kooskõlas. Eestis on meie krediidituru probleemide

lahendamiseks aastate jooksul võetud juba samm sammu haaval täiendavaid meetmeid. Näiteks

on krediidiandjatel kohustus taotleda Finantsinspektsioonilt tegevusluba, krediidi kulukuse

määrale on tarbija kaitseks seatud ülempiir (see on 3 x Eesti Panga avaldatud turu keskmisest

krediidi kulukuse määrast), jne. Selliseid reegleid ei tule uuest direktiivist üle võtta, sest Eesti

õigus ongi juba nendes küsimustes direktiiviga kooskõlas. Seetõttu on Eestis direktiivi

ülevõtmisega seotud mõju väiksem, kui seda üksnes direktiivi teksti pinnalt võiks eeldada.

2. Muudatustest mõjutatud sihtrühmad

Sihtrühmad

Muudatused puudutavad otseselt järgmisi sihtrühmi: tarbijad (tarbijakrediidi kasutajad),

krediidiandjad (sealhulgas krediidiasutused ja muud krediidiandjad), krediidivahendajad,

ettevõtjad, kes pakuvad tarbijatele maksetähtaja edasilükkamist, maksehäireregistrid,

järelevalveasutused ning KOV-ide võlanõustajad.

2.1. Lisakuludeta järelmaksu (BNPL) krediiditooteid pakkuvad ettevõtjad

Eestis on 5 suuremat lisakuludeta järelmaksu (nn „osta kohe, maksa hiljem“) pakkujat:

 ESTO AS, ettevõtjal on ka partnerlus Boltiga (teenus Bolt Pay Later)

 AS Inbank, lisakuludeta järelmaksu teenuseid osutatakse Montonio platvormi kaudu

 Maksekeskus AS, olemas vastav teenus, mida kaubandusettevõtjad saavad kasutada

 Klarna Bank AB on rahvusvaheline lisakuludeta järelmaksu pakkuja ja panga teenuseid

kasutavad laialdaselt ka Eesti e-poed

 Modena Estonia OÜ, pakub e-poodidele Eestis lisakuludeta järelmaksu teenust

2.2. Lisakuludeta järelmaksu (BNPL) krediiditoodete kliendid

Krediidiandjate väljastatud tarbijakrediidi jääk oli 2025. aasta juuni lõpus 1,5 miljardit eurot.

Suurem osa ehk 1,2 miljardit eurot krediidiandjate eraisikute laenude jäägist kuulus

pankadega seotud krediidiandjatele, pangaväliste krediidiandjate laenuportfell oli 295 miljonit

eurot. Sellele lisandub veel krediidiasutuste tarbimislaenude jääk, mis oli sama aja seisuga

15,4 miljardit eurot, millest eluasemelaenude jääk oli 12,5 miljardit eurot.49

Paljud lisakuludeta järelmaksu lahendused ei kajastu statistikas, osa leiab kajastust kaupmehe

teenusena või lühiajalise arvena. Seega ei ole üldjuhul lisakuludeta järelmaksu lepingud

avalikus statistikas selgelt eristatavad.

Siiski võib ligikaudu tarbijate hulka hinnata, tuginedes lühiajalisi väikelaene puudutavale

statistikale. Finantsinspektsiooni andmetel50 on pankadega soetud muu rahalise krediidi jääk

49 Finantsinspektsioon. Eesti finantsteenuste turg 30. juuni 2025. aasta seisuga. Kättesaadav arvutivõrgus:

https://www.fi.ee/sites/default/files/2025-10/FI_EFT_2_2025_est_tttt.pdf (17.05.2026). 50 Finantsinspektsiooni andmed. Krediidiandjate Eestis väljastatud tarbijakrediidi jääk (tuhat eurot), uuendatud

10.09.2025. https://statistika.fi.ee/fistar/#/et/p/4270/r/4418/4147.

101

(kuni üheks aastaks) 30.06.2025. aasta seisuga 3 miljonit eurot, krediidilepinguid on jõus 4871,

pangavälistel finantsteenuse pakkujatel on vastavad näitajad 12 miljonit ja 16 272 lepingut.

Nendest näitajatest ei saa otseselt järeldada lisakuludeta järelmaksu lepingute arvu ega mahtu,

küll aga võiksid sarnaste lühikese maksetähtajaga krediidilepingute koguarv (u 20 000) ja maht

(15 miljonit) viidata lisakuludeta järelmaksu turu võimalikule mahule.

Lisakuludeta järelmaksu lepingute mahtu võib proovida prognoosida ka e-kaubanduse statistika

abil.

Märkimisväärne osa lisakuludeta järelmaksu tehingutest sooritatakse veebis ning on seega osa

e-kaubandusest. Eesti E-kaubanduse Liidu andmetel 51 on Eestis üle 9000 e-poe, üle 90%

inimestest vanusevahemikus 16–74 on kasutanud e-kaubanduse teenust, 65% e-kaubanduse

klientidest on enda ostud teinud Eesti e-poodidest, 35% müügikäibest tuleb väljastpoolt Eestit.

Aastal 2024 oli Eestis kogu e-kaubanduse käive üle 5,2 miljardi euro, tavakaubanduse ja

ekaubanduse suhe on käibe poolest on 75%/25%. Siiski leidub ka konservatiivsemaid

hinnanguid – Eesti e-kaubanduse turu ülevaates52 hinnatakse 2025. aasta seisuga turu suuruseks

800 miljonit dollarit. Samas raportis hinnatakse, et Eesti e-kaubanduses kasutatakse

lisakuludeta järelmaksu lepinguid aastaks 2030 mahus 210 miljonit dollarit, eeldusel, et jätkub

praegune trend. Suured erinevused hinnangutes võivad olla tingitud erinevast andmete

kogumise ja analüüsimise metoodikast, võimalik, et e-kaubanduse turu ülevaade ei sisalda kõiki

Eesti müüjatega sõlmitud lepinguid.

Statista portaali andmetel 53 moodustavad lisakuludeta järelmaksu lepingud ülemaailmselt

ekaubanduse mahust 5,1% (2023. aastal kokku 316 miljardit dollarit), Euroopas on lisakuludeta

järelmaksu osakaal u 9% e-kaubanduse kogumahust. Arvestades, et Eesti e-kaubanduse turu

maht on üle 800 miljoni, võiks lisakuludeta järelmaksu lepingute kas juba saavutatud maht või

lähiaja potentsiaal olla u 5% e-kaubanduse mahust, mis on üle 40 miljoni euro. Kui aluseks

võtta e-kaubanduse liidu hinnang, võib lisakuludeta järelmaksu turu kogumaht olla 250 miljonit

eurot. Sellele mahule lisanduvad veel need lisakuludeta järelmaksu tehingud, mis on tehtud

poes kohapeal ja mille kohta täpset infot ei ole saadaval.

Kõige populaarsemad tootegrupid, mida e-ostlemise teel soetatakse, on e-kaubanduse liidu

andmetel:

 reisi- ja majutusteenused;

 kontserdi-, kino- ja teatripiletid;

 riietus ja spordivarustus.

Teiste analüüsikeskuste loetletud olulised kaubagrupid on veel:

 ilu- ja hügieenitooted;

 tarbeelektroonikakaubad;

 toiduained;

 mööbel ja kodukaubad.

E-kaubanduse liidu andmete ja rahvusvaheliste trendide põhjal võib eeldada, et lisakuludeta

järelmaksu lahendused on eriti atraktiivsed sellistes tarbekaupade kategooriates, kus ostukorvid

51 Eesti E-kaubanduse Liit. https://www.e-kaubanduseliit.ee/eng (17.05.2026). 52Estonia E-commerce Market Analysis by Mordor Intelligence Source. Kättesaadav arvutivõrgus:

https://www.mordorintelligence.com/industry-reports/estonia-ecommerce-market (17.05.2026). 53 https://spaces.statista.com/0aa4d7ae1e0640029580614ba95497f4.pdf.

102

on keskmiselt suuremad või kus ostjad hindavad maksevabadust (näiteks elektroonika, mööbel,

kodusisustus, mood).

2.3. Tarbijakrediiti pakkuvad ettevõtjad

 8 krediidiasutust ja 5 välisriikide krediidiasutuse filiaali

 41 krediidiandjat

 7 krediidivahendajat ja 3 krediidiagenti

Finantsinspektsiooni väljastatud loa alusel tegutseb Eestis 2025. aasta lõpu seisuga 8

krediidiasutust, 5 välisriikide krediidiasutuse filiaali54 , 32 krediidiandjat ja 9 erandi alusel

tegutsevat krediidiandjat 55 . Erandi alusel tegutsevate krediidiandjate näol on tegemist

kommertspankadega seotud finantsasutustega, mis pakuvad peamiselt liisingu- ja

faktooringuteenuseid56.

Pankade tarbimislaenude turul on suurimad Swedbank 41%, Coop Pank 16% ning TF Banki

Eesti filiaal 14%-ga turuosast, järgnevad SEB Pank 12% ja Bigbank 10%-ga.57

Lisaks tegutseb Eestis 7 krediidivahendajat ning 3 litsentseeritud krediidiandjate agenti 58 .

Pankadega mitteseotud krediidiandjate seas on ka ettevõtjaid, kelle peamine tegevus pole

seotud finantsvaldkonnaga, kuid kes pakuvad klientidele oma toodete soetamiseks

tarbijakrediiti59.

Uusi tarbimislaene väljastati 2024. aastal 795 miljoni euro ulatuses – 2023. aastal 832 miljonit

eurot. Ligi kaks kolmandikku tarbimislaenude mahust väljastasid krediidiandjad. Peale

tarbimislaenude kasutasid eraisikud 2024. aastal igapäevase arveldamise ja tarbimise

rahastamiseks 686 miljoni euro ulatuses krediitkaarte (2023. aastal 592 miljonit eurot) ja 45

miljoni euro ulatuses arvelduskrediiti60.

Finantsinspektsiooni andmetel on väljastatavate tarbimislaenude keskmine summa aastaga

kasvanud. Pankade antud keskmine tarbimislaen ulatus 2024. aasta neljandas kvartalis 4341

euroni (2023. aasta neljandas kvartalis oli see 2360 eurot). Krediidiandjate populaarseim

tarbimislaen ehk tagatiseta väikelaen ulatus 2024. aasta neljandas kvartalis keskmiselt 1143

euroni (2023. aasta neljandas kvartalis 817 eurot). Krediidiandjate järelmaks oli 844 eurot

(2023. aasta neljandas kvartalis 822 eurot).

54 Eestis tegutseb tegelikult 6 välisriikide krediidiasutuste filiaali, kuid üks neist ei paku tarbijakrediiti, mistõttu on

see loetelust välja jäetud. 55 https://www.fi.ee/et/pangandus-ja-krediit/krediidiandjad (17.05.2026). 56 Eesti pangavälise krediidituru uuring 2025. https://krediidiandjateliit.ee/wp-

content/uploads/2025/08/Eestipangavalise-krediidituru-uuring.pdf (17.05.2026). 57 Võrdluseks: muud laenud kaasa arvatud oli Eestis tegutsevate pankade ja krediidiandjate koondlaenuportfelli

jääk 2024. aasta lõpus 35,7 miljardit eurot. Aastane kasv oli 10%. Pankade laenud moodustasid sellest suurima

osa, 30,1 miljardit eurot, ja krediidiandjate laenud 5,6 miljardit eurot. Suurimad laenuportfellid kuulusid aasta

lõpus Swedbankile (36%), SEB Pangale (24%) ja LHV Pangale (14%). 58 https://www.fi.ee/et/pangandus-ja-krediit/krediidivahendajad (17.05.2026). 59 Eesti pangavälise krediidituru uuring 2025. https://krediidiandjateliit.ee/wp-

content/uploads/2025/08/Eestipangavalise-krediidituru-uuring.pdf (17.05.2026). 60 Finantsinspektsioon, Eesti finantsteenuste turg 31. detsembri 2024. aasta seisuga.

https://www.fi.ee/sites/default/files/FI_EFT__2025_est_tt.pdf (17.05.2026).

103

Eesti Panga 2021. aasta Eesti leibkondade finantskäitumise ja tarbimisharjumuste uuringu61

andmetel on 36,6%-l Eesti leibkondadest kinnisvaraga tagamata muid laene, sealhulgas

arvelduskrediiti 3,6%-l leibkondadest (keskmine jääk alla 100 euro), krediitkaardivõlga 19,3%l

leibkondadest (keskmine jääk u 200 eurot) ning muid tagatiseta laene 26,8%-l leibkondadest

(keskmine jääk u 1500 eurot). Statistikaameti andmetel oli 2021. aasta rahvaloenduse andmetel

Eestis kokku 561 655 leibkonda ning keskmise leibkonna suurus oli 2,35 inimest. Seega 2021.

aastal oli u 150 000 leibkonnal tarbimislaene ja see puudutab kokku u 350 000 inimest.

Arvelduskrediiti kasutas aktiivselt 20 000 leibkonda ning krediitkaardi makseid tehti u 110 000

leibkonnas.

2.4. Eratarbijad, kes kasutavad krediiti

 265 000 leibkonda, kokku 621 000 puudutatud inimest (2021)

 624 000 laenulepingut

 14,3 miljardit eurot krediidijääki

Eesti Panga 2021. aasta Eesti leibkondade finantskäitumise ja tarbimisharjumuste uuringu62

andmetel on laenukohustusi 47,1%-l leibkondadest keskmise laenujäägiga 15 300 eurot. See

tähendab, et 2021. aastal oli laenukohustusi 265 000 leibkonnal ja see puudutab üle 621 000

leibkonna liikme.

Eesti Panga andmetel63 on Eestis kokku (seisuga 30.09.2025) eraisikutega sõlmitud 624 249

laenulepingut ning krediidijääk on u 14,3 miljardit eurot.

Tarbimislaenude arv on vähenemas – võrreldes 2023. aastaga vähenes uute tarbimislaenude arv

– kui 2023. aastal väljastati 759 000 uut tarbimislaenu, siis 2024. aastal 576 000 (aastaga 4,1%).

Tulenevalt asjaolust, et tarbimislaenude arv vähenes 2024. aastal ulatuslikumalt võrreldes

tarbimislaenude käibega, kasvas võrreldes 2023. aastaga väljastatavate tarbimislaenude

keskmine summa 64 . Finantsinspektsiooni andmetel oli seisuga 31.12.2024 Eestis

krediidiandjate väljastatud tarbijakrediidi jääk 1,59 miljardit eurot.

Eesti Panga 2021. aasta Eesti leibkondade finantskäitumise ja tarbimisharjumuste uuringu65

andmetel on 36,6%-l Eesti leibkondadest kinnisvaraga tagamata muid laene, sealhulgas

arvelduskrediiti 3,6%-l leibkondadest (keskmine jääk alla 100 euro), krediitkaardivõlga 19,3%l

leibkondadest (keskmine jääk u 200 eurot) ning muid tagatiseta laene 26,8%-l leibkondadest

(keskmine jääk u 1500 eurot). Statistikaameti andmetel oli 2021. aasta rahvaloenduse andmetel

Eestis kokku 561 655 leibkonda ning keskmise leibkonna suurus oli 2,35 inimest. Seega 2021.

aastal oli u 150 000 leibkonnal tarbimislaene ja see puudutab kokku u 350 000 inimest.

61 Eesti Panga statistika, Eesti leibkondade varad ja kohustused.

https://statistika.eestipank.ee/#/et/p/LEIBKONDADE_VARAD_JA/r/2432/2240

(17.05.2026). 62 Eesti Panga statistika, Eesti leibkondade varad ja kohustused.

https://statistika.eestipank.ee/#/et/p/LEIBKONDADE_VARAD_JA/r/2432/2240 63 Eesti Panga statistika, Kodumajapidamistele antud laenude jääk ja arv laenuliigi, valuuta ja tagatise lõikes.

https://statistika.eestipank.ee/#/et/p/650/r/1172/1021 (17.05.2026). 64 Eesti pangavälise krediidituru uuring 2025. https://krediidiandjateliit.ee/wp-

content/uploads/2025/08/Eestipangavalise-krediidituru-uuring.pdf (17.05.2026). 65 Eesti Panga statistika, Eesti leibkondade varad ja kohustused.

https://statistika.eestipank.ee/#/et/p/LEIBKONDADE_VARAD_JA/r/2432/2240 (17.05.2026).

104

Arvelduskrediiti kasutas aktiivselt 20 000 leibkonda ning krediitkaardi makseid tehti u 110 000

leibkonnas.

Finantsinspektsiooni andmetel kasvas 2024. aastal enamiku laenuliikide keskmine jääk66 (v.a

krediitkaardid, mille keskmine laenujääk vähenes). Keskmine eluasemelaenu jääk oli 2024.

aasta lõpus 62 148 eurot, pankade sõidukiliisingu keskmine jääk oli 16 497 eurot.

Krediidiandjate sõidukiliisingu jääk oli keskmiselt 14 056 eurot.

Pankade keskmine tarbimislaenu jääk (3686 eurot) oli üle kahe korra suurem kui krediidiandjate

keskmine tarbimislaenu jääk (1749 eurot).

Krediitkaardi keskmine laenujääk oli 923 eurot ja õppelaenude keskmine jääk oli 2461 eurot.

2.5. Võlanõustajad

Aastal 2023 sai kohalike omavalitsuste korraldatavat võlanõustamisteenust kokku 2407

inimest67.

Võlanõustamine on kohaliku omavalitsuse korraldatav sotsiaalteenus, mille eesmärk on

abistada inimest tema varalise olukorra kindlakstegemisel, võlausaldajaga läbirääkimiste

pidamisel ja tema vastu esitatud nõuete rahuldamisel ning lahendada muid võlgnevusega seotud

probleeme.

Võlanõustamisteenuse sihtgrupiks on inimesed, kel on võlgnevus või selle tekkimise oht ja kes

ei ole iseseisvalt võimelised rahalisi kohustusi täitma ega pidama läbirääkimisi võla

sissenõudjatega. Võlgnevuseks peetakse olukorda, kus inimesele on esitatud nõue täita

võlaõiguslikust suhtest või seadusest tulenev sissenõutavaks muutunud rahaline kohustus, kuid

ta ei ole võimeline seda iseseisvalt täitma.

TAI andmetel olid aastatel 2018–2023 teenuse saamise põhjustest esikohal mitmesugused

trahvid, teisel kohal kiirlaen ning kolmandal laen pangalt või eraisikult. Järgnesid probleemid

liisingu või järelmaksu tasumisega, üüri- ja kommunaalmaksete ning elatise võlgnevused.

Kõige vähem jäädi hätta eluasemelaenu tagasimaksega (vahemikus 2018–2023 oli selliseid

teenusekasutajaid alla 2%). Enam kui viiendikul võlanõustamisteenuse kasutajatest oli mitu eri

võlga.68

Aastal 2023 oli võlanõustamisteenuse osutamine korraldatud 74 kohalikus omavalitsuses (ehk

93,7% kõigist KOV-idest), Aastal 2023 kulutasid kohalikud omavalitsused

võlanõustamisteenuse osutamiseks 310 299 eurot.

Muudatuste tulemusel võib tekkida vajadus täiendavate võlanõustamiste järele ning see tekitab

kohalikele omavalitsustele lisakulusid.

66 Finantsinspektsioon, Eesti finantsteenuste turg 2024.

https://www.fi.ee/sites/default/files/FI_EFT__2025_est_tt.pdf (17.05.2026). 67 TAI ajakiri Sotsiaaltöö. https://www.tai.ee/et/sotsiaaltoo/volanoustamisteenus-aastatel-2018-

2023?keys=v%C3%B5lan%C3%B5ustamisteenus (17.05.2026). 68 TAI ajakiri Sotsiaaltöö. https://www.tai.ee/et/sotsiaaltoo/volanoustamisteenus-aastatel-2018-

2023?keys=v%C3%B5lan%C3%B5ustamisteenus (17.05.2026).

105

2.6. Finantsinspektsioon

Finantsinspektsioon teeb riiklikku järelevalvet Finantsinspektsioonilt tegevusloa saanud

pankade, kindlustusseltside, kindlustusvahendajate, investeerimisühingute, fondivalitsejate,

investeerimis- ja pensionifondide, makseasutuste, e-raha asutuste, krediidiandjate ja

vahendajate, väärtpaberituru, ühisrahastusteenuse osutajate ja krüptovara turu üle.

Järelevalve põhiline eesmärk on tagada, et finantsasutused suudavad tulevikus täita kliendi ees

võetud kohustused: maksta välja hoiused, kindlustuskahjud või kogutud pension jmt.

Finantsinspektsioon tegeleb turu- ja teenusejärelevalve ning kapitalijärelevalvega.

Finantsinspektsioon teeb järelevalvet ka tarbijakrediidi reklaami üle.

Finantsinspektsioonis töötab 2025. aasta lõpu seisuga 137 inimest.

Finantsinspektsioon teeb järelevalvet tarbijakrediidiandjate üle. Finantsinspektsioonil võib

muudatuste tulemusel töömaht suureneda seoses uute nõuete kontrollimise, üleminekperioodil

kasvava tarbijate pöördumise arvuga ning vajadusega anda ettevõtjatele juhiseid ja selgitusi.

Muudatust tulemusel võib suureneda ka Finantsinspektsiooni järelevalve subjektide hulk – kuna

„osta kohe, maksa hiljem“ teenused hakkavad kuuluma tarbijakrediidi regulatsiooni alla, võib

finantsjärelevalve subjektide hulk suureneda, hõlmates näiteks kaupmehi või fintech-

ettevõtjaid, kes sellist teenust pakuvad ja kes ei olnud varem krediidiandjatena käsitletavad.

2.7. Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Amet

Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Amet (TTJA) teeb järelevalvet üldistes tarbijakaitse

küsimustes. TTJA juures tegutsev tarbijavaidluste komisjon 69 kontrollib näiteks

vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist. Samuti on TTJA pädevuses üldiselt

tarbijakaitseõiguslikud küsimused, nt tarbijale seadusega nõutud teabe esitamine või ebaausate

kaubandustavade tuvastamine.

2.8. Andmekaitse Inspektsioon

Andmekaitse Inspektsioon (AKI) on Eesti riiklik järelevalveasutus, mille ülesanne on tagada

inimeste privaatsuse kaitse ning avaliku teabe läbipaistvus. Inspektsiooni peamised ülesanded:

 Kontrollida isikuandmete töötlemise seaduslikkust avalikus ja erasektoris.

 Jälgida isikuandmete kaitse üldmääruse (IKÜM) ja Eesti andmekaitse seaduste täitmist.

 Kontrollida avaliku teabe kättesaadavust ja teabevarude kasutamist.

 Algatada järelevalve- ja rikkumismenetlusi; võib teha ettekirjutusi, peatada

andmetöötluse või määrata sunniraha.

 Nõustada asutusi ja ettevõtteid, anda juhiseid ning parandada ühiskonna teadlikkust

andmekaitsest.

Andmekaitse Inspektsiooni koosseisus on 2025. aasta lõpu seisuga 33 teenistuskohta.

Andmekaitse Inspektsiooni töökoormus võib muudatuste rakendamise järel suureneda, kuna

69 Tarbijavaidluste komisjon on tarbijavaidlusi lahendav sõltumatu ja erapooletu üksus, mille pädevuses on

lahendada tarbija ja kaupleja vahelisest lepingust tulenevaid tarbija algatatud tarbijavaidlusi, kus vaidluses

saavad osaleda kõik tarbijad, kellel on kaebus Eestis registreeritud ettevõtja vastu.

106

tekib täiendav vajadus kontrollida isikuandmete töötlemist tarbija krediidivõimelisuse

hindamist võimaldavate registrite pidajate ja krediidiandjate poolt, samuti võib tarvilikuks

osutuda puudutatud osapoolte nõustamine isikuandmete kaitse küsimustes.

2.9. Tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks kasutavad registrid

Eestis tegutseb hetkel kaks peamist maksehäirete ja krediidiriskide registri pidajat:

 Creditinfo

 Krediidiregister

Need ettevõtjad koguvad ja töötlevad teavet nii eraisikute kui ettevõtete maksehäirete kohta, et

toetada krediidiotsuseid ja hinnata maksekäitumist.

Creditinfo Eesti maksehäireregister70

Creditinfo Eesti Maksehäireregister on asutatud 2001. aastal Eesti pankade poolt, maksehäireid

sisestab registrisse üle 700 ettevõtte. Peamised registri kliendid on (1) krediidiasutused, (2)

finantsteenuste pakkujad, (3) inkassoettevõtjad ja (4) telekommunikatsiooniettevõtjad

Registrisse lisati 2023 aastal üle 100 000 uue maksehäire kande, nendest uutest kannetest 91%

puudutasid eraisikuid. Ligi 9 200 maksehäiret puudutasid juriidilisi isikuid. Creditinfo

keskkondades tehakse kuus üle 800 000 päringu maksehäirete kohta.

Eraisikute maksehäired (2023. aasta lõpu seisuga):

 Kehtivate maksehäiretega eraisikuid: ~ 57 000

 Kehtivaid maksehäireid eraisikutel kokku: ~ 130 000

 Keskmine maksehäire suurus: 2 514 €

 Lõpetatud maksehäirega eraisikuid: ~ 111 000

 Kõik maksehäired kokku (kehtivad + lõpetatud + vaidlustatud): 600 697

Aastane kasv võrreldes 2022. aastaga: ~9%

Krediidiregister71

Krediidiregister on asutatud 2013. aastal, Eesti kapitalil põhinev ettevõte, mis tegutseb Aktiva

Finance Groupi koosseisus.

Krediidiregistri peamine teenus on infoportaal Taust.ee. Portaali vahendusel tehakse kuus 3,5

miljonit isiku taustapäringut. 2023 aastal oli kokku registris 1,5 miljonit tuvastatud maksehäiret

ja tehti 3,5 miljonit krediidiraporti päringut

Aastas tehakse Krediidiregistri abil 1,6 miljonit kliendikrediidi otsust ja nad on ise avaldanud,

et analüüsitakse 2 miljonit kontoväljavõtet, selle jaoks on neil eraldiseisev lisateenus, mis

võimaldab kontoväljavõtteid automatiseeritult analüüsida 72 . Maksehäirepäringuid tehakse

aastas üle 5,8 miljoni.

70 https://creditinfo.ee/2024/01/ulevaade-maksehaireregistri-2023-aasta-statistikast/ 71 https://krediidiregister.ee/ettevottest/ 72 https://krediidiregister.ee/accountscoring/

107

Mõlemad nimetatud registripidajad peavad muudatuste tulemusel hakkama rakendama uusi just

maksehäireregistritele kohalduvaid nõudeid.

3. Mõjude hinnang

3.1. Hinnang Eestis avalduvatele mõjudele

Eesti tarbijakrediidi turul on lepingute ja osalejate arv märkimisväärne – lisakuludeta

järelmaksu toodete maht võib ulatuda kümnetesse miljonitesse eurodesse ning kogu e-

kaubanduse käive ületab 5 miljardit eurot aastas. Tarbijakrediidilepinguid on üle poole miljoni

ning laenukohustused on ligi poolel Eesti leibkondadest.

Muudatuste mõju jaotatakse viide suuremasse rühma:

 Lisakuludeta järelmaksu krediiditoodete reguleerimine – kehtestatakse

tarbijakrediidi reeglid lisakuludeta järelmaksule, mis parandab turu läbipaistvust ja

usaldusväärsust, kuid võib suurendada teenusepakkujate halduskoormust ning piirata

mõne kliendirühma ligipääsu.

 Tarbijakrediidilepingute tingimustest teavitamise nõuded – info peab olema

tarbijale igal ajal kättesaadav, reklaamidesse lisandub kohustuslik hoiatus, mis parandab

finantskirjaoskust, kuid suurendab ettevõtjate halduskoormust.

 Krediidilepingute tingimustest teavitamise ja standardinfo teabelehtede

ühtlustamine – lihtsustab protsesse ja võrreldavust, kuid nõuab üleminekuperioodil

täiendavaid arendusi ning võib pikendada müügiprotsessi.

 Vastutustundliku laenamise reeglite täpsustamine – rangemad krediidivõimelisuse

hindamise nõuded ja võlanõustamisse suunamise kohustus aitavad ennetada

ülelaenamist, kuid võivad piirata laenude väljastamist riskirühmadele.

 Kõrvallepingute ja seosmüügi reguleerimine – kõrvallepingute sõlmimiseks on vaja

selget nõusolekut ja seosmüük keelatakse, mis parandab tarbijakaitset ja turu ausust,

kuid võib vähendada krediidiandjate lisatulusid ning muuta protsessi pikemaks.

 Kehtestatakse tarbijate krediidivõimelisuse hindamiseks peetavatele registritele

täiendavad nõuded. Registri pidaja peab looma meetmed, et tagada andmete

ajakohasus ja täpsus, muudatus tõstab registrisse kantud andmete usaldusväärsust ja

seeläbi ka tarbijakrediidi otsuste kvaliteeti. Registrite pidajatele tähendab see suuremat

halduskoormust, tarbijatele parandatud õiguskaitset ja paremat läbipaistvust.

Muudatused avaldavad majanduslikku mõju (sh ettevõtjate halduskoormusele) ning mõju riigi

ja kohaliku omavalitsuse korraldusele. Muudatustel ei ole otsest sotsiaalset ega demograafilist

mõju ning need ei mõjuta ka riigi julgeolekut, välissuhteid, elu- ja looduskeskkonda ega

regionaalarengut.

Majanduslik mõju inimestele seisneb peamiselt tarbijakaitse paranemises ja vastutustundliku

laenamise tugevdamises. Tarbijad saavad krediiditeavet selgemal ja lihtsamal kujul, mis aitab

teha teadlikumaid otsuseid ning vähendab impulsiivset laenamist. Uus standardinfo teabeleht

vähendab info üleküllust ning muudab lepingu põhitingimused kohe arusaadavaks.

Krediidivõimetute tarbijate suunamine võlanõustamisse ja võimalus nõuda inimese sekkumist

automatiseeritud otsuste puhul suurendab haavatavamate tarbijate kaitset. Nõusolekureeglite

korrastamine ja seosmüügi keeld vähendavad eksitava või pealetükkiva müügi riski ning

muudavad krediidisuhted läbipaistvamaks ja turvalisemaks. Rangem krediidivõime hindamine

108

võib lühiajaliselt vähendada krediidi kättesaadavust riskirühmadele, kuid aitab pikemas plaanis

vältida maksehäireid.

Majanduslik mõju ettevõtjatele avaldub eelkõige krediidiandjatele ja BNPL ("osta kohe, maksa

hiljem”) teenuste pakkujatele. Muudatustega laiendatakse kohaldamisala tasuta

krediidilepingutele ja BNPL toodetele. Ettevõtjatele tähendab see uusi nõudeid ja võib

suurendada teenuste pakkumise kulusid. Uued teavitamis- ja dokumenteerimiskohustused

nõuavad äriprotsesside ja IT-süsteemide muutmist ning suurendavad ühtlasi ka halduskoormust.

Ka andmekogudele seatud täpsus- ja teavitamisnõuded võivad tõsta nii krediidiandjate kui

andmekogude pidajate kulusid. Samas aitavad muudatused parandada krediidituru läbipaistvust

ja usaldusväärsust, mis vähendab riske ja toetab majanduse stabiilsust.

Mõju riigi ja kohaliku omavalitsuse korraldusele avaldub peamiselt järelevalve ja teenuste

korraldamise kaudu. Finantsinspektsioonil võib kasvada töömaht uute nõuete kontrollimise ja

selgitamise tõttu. Andmekaitseinspektsioonil lisandub tööd seoses automatiseeritud otsuste

läbipaistvuse ja uute andmekogunõuete järelevalvega. Kohalikel omavalitsustel võib suureneda

võlanõustamisteenuse vajadus, kuna krediidiandjad peavad krediidivõimetu tarbija edaspidi

nõustamisse suunama.

Seaduseelnõuga kaasnevad mõjud leibkondade tarbimisotsustele ja toimetulekule, ettevõtjate

halduskoormusele, ettevõtluskeskkonnale ja ettevõtjate tegevusele ning riigiasutuste

toimimisele.

3.2. Lisakuludeta järelmaksu krediiditooted

Lisakuludeta järelmaksu (BNPL) krediiditoodetele kohaldatakse VÕS-i tarbijakrediidi

reegleid. Mõnede eranditega jäetakse ettevõtjate liigse koormamise vältimiseks

kohaldamisalast välja teatud lepingutüübid.

Lisakuludeta järelmaksu (ingl buy now pay later, BNPL) puhul saab klient osta nt e-poest

vajaliku toote, kuid ei pea selle eest tasuma kohe. Kauba eest tasutakse hiljem kas mitmes

võrdses osas, ühekordse maksega või traditsioonilise järelmaksu vormis. Lisakuludeta

järelmaksu lahendus on tarbijale intressi- ja teenustasuvaba ehk tegemist pole klassikalise

krediiditootega − selle teenuse eest maksab kaupmees. Üldjuhul võrdub kaupmehe makstava

teenustasu suurus mingi protsendiga müüdud kauba väärtusest73.

Sihtrühmad

 Ettevõtjad, kes pakuvad lisakuludeta järelmaksu (BNPL) krediiditooteid

 Tarbijad, kes kasutavad lisakuludeta järelmaksu krediiditooted

3.2.1. Mõju ettevõtjatele (lisakuludeta järelmaksu teenuse pakkujad ja kaupmehed)

Positiivne mõju

73 Eesti pangavälise krediidituru uuring 2025. https://krediidiandjateliit.ee/wp-

content/uploads/2025/08/Eestihttps://krediidiandjateliit.ee/wp-content/uploads/2025/08/Eesti-pangavalise-

krediidituru-uuring.pdfpangavalise-krediidituru-uuring.pdf.

109

 Konkurentsi ühtlustumine – lisakuludeta järelmaksu pakkujad ja traditsioonilised

krediidiandjad alluvad sarnastele reeglitele, mis tagab õiglasema konkurentsi

finantsvaldkonna teenusepakkujate vahel.

 Suurenenud usaldus lisakuludeta järelmaksu turu vastu – kui tarbijad tajuvad

teenust turvalisema ja läbipaistvamana, võib pikemas plaanis huvi lisakuludeta

järelmaksu teenuste kasutamise vastu suureneda, mis omakorda tähendab suuremaid

käibeid teenusepakkujate jaoks.

Negatiivne mõju

 Haldus- ja vastavuskulu kasv – krediidiandjale tekib tööjõu- ja rahakulu nii

krediidivõimelisuse hindamise, teavitamise kui ka standardinfo teabelehe muutmisega.

Krediidivõimelisuse põhjalikum hindamine tähendab ka vajadust rohkema info järele.

Hindamiseks vajaliku teabe hankimine ei tohi minna vastuollu andmekaitse

põhimõtetega. Finantsinspektsioonile lisandub järelevalvega seotud kohustusi.

 Võimalik teenuse kallinemine või turult lahkumine – seoses vastavuskulu kasvuga

võib lisakuludeta järelmaksu teenus, mis on intressi- ja tasuvaba, muutuda kallimaks või

selle pakkumine keerulisemaks. See omakorda võib vähendada ettevõtjate huvi teenuse

osutamise vastu, eriti väiksemate teenusepakkujate või kaupmeeste seas, kes pakuvad

lisakuludeta järelmaksu iseseisvalt.

o Samuti, kui lisakuludeta järelmaksu teenus muutub kallimaks, võivad

kaupmeeste makstavad teenustasud suureneda.

3.2.2. Mõju tarbijatele

Positiivne mõju

 Parem tarbijakaitse, mis tuleneb lisakuludeta järelmaksu lepingu läbipaistvamatest

tingimustest ja asjakohasest infost krediidikohustuste kohta. Tarbijat teavitatakse

rohkem teenuse kasutamisega kaasnevatest kohustustest ja tekkivatest riskidest, mis

aitab klientidel paremini teenuse väärtust hinnata ja teha ratsionaalsemaid otsuseid.

 Vähem ülekulutamist ja impulssoste – täpsem hinnang lisakuludeta järelmaksu

lepinguga kaasnevatele kohustustele aitab klientidel vältida üle enda majanduslike

võimete laenamist. Seeläbi väheneb oht sattuda makseraskustesse. Kuna teenus on eriti

populaarne noorte seas, võib üldiselt paraneda ka noorte finantskäitumine.

 Vähenenud maksehäirete risk – lisakuludeta järelmaksu lepingu pakkuja tehtav

krediidivõimelisuse kontroll aitab vältida üle jõu käivaid finantskohustusi. Kontroll

aitab vältida inimeste muutumist maksejõuetuks ning parandab seeläbi kaudselt üldist

kodumajapidamiste finantsstabiilsust.

Negatiivne mõju

 Lisakuludeta järelmaksu teenusele ligipääsu vähenemine – vähese

krediidivõimelisusega tarbijad ei pruugi enam lisakuludeta järelmaksu laene saada ka

juhul, kui neil oleks võime kaup või teenus soetada. Seeläbi võivad tarbijad pöörduda

kulukamate tarbijakrediidi teenuste poole. Samuti võib väikeste ostude puhul igakordne

krediidihindamine olla ülemäärane koormus teenusepakkuja jaoks, kellel seeläbi kaob

huvi teenust pakkuda.

 Rohkem asjaajamist – lisakuludeta järelmaksu teenuse taotlemise protsess võib

muutuda pikemaks, kuna tarbijal tuleb läbida krediidivõimelisuse hindamine; pikema

otsustusprotsessi puhul pikeneb kogu teenuse pakkumise kestus.

110

Kokkuvõte

Kokkuvõttes toovad muudatused lisakuludeta järelmaksu teenuse pakkujate ja kaupmeeste

jaoks kaasa konkurentsi ühtlustumise ning suureneb üleüldine usaldus lisakuludeta järelmaksu

turu vastu, kuid samal ajal kaasnevad sellega suurenenud vastavuskulud ning võimalik teenuse

kallinemine.

Tarbijatele tähendavad muudatused paremat kaitset ja läbipaistvamaid lepingutingimusi,

muudatus aitab vähendada ülekulutamist ning maksehäirete riski. Samas võib lisakuludeta

järelmaksu teenuse kättesaadavus mõnedele tarbijatele väheneda ning asjaajamine muutuda

keerukamaks ja aeganõudvamaks.

3.3. Tarbijakrediidilepingute tingimustest teavitamine

Tarbijakrediidilepinguid puudutav üldine teave muudetakse tarbijatele igal ajal

kättesaadavaks veebis või püsival andmekandjal. Sarnane reegel on juba olemas

elamukinnisvaraga seotud krediidilepingute kohta, nüüd laiendatakse seda ka

tarbijakrediidilepingutele.

Tarbijakrediidi reklaam hakkab sisaldama selgitust: „Hoiatus! Laenuvõtmine maksab raha.“

või muud samaväärset väljendit.

Sihtrühmad

 Ettevõtjad, kes pakuvad tarbijakrediiti

 Tarbijad, kes kasutavad tarbijakrediiti

3.3.1. Mõju ettevõtjatele (tarbijakrediidi pakkujatele)

Positiivne mõju

 Suureneb läbipaistvus ja kasvab usaldus tarbijakrediidi turul, selge ja ühtne

teavitusstandard vähendab vaidlusi ja suurendab tarbijate kindlustunnet, seeläbi

vähenevad õiguslikud riskid ettevõtjate jaoks. Pikemas perspektiivis tähendab see

ühtlasi vähem kliendikaebusi ja vaidlusi, kuna tarbijad mõistavad selgemalt lepingulisi

kohustusi, mis tarbijakrediidiga kaasnevad.

Negatiivne mõju

 Halduskoormuse ja kulude kasv. Ühekordselt on tarvis uuendada veebilehti,

klienditeavitusi ja dokumente.

o Tarbijakrediidi pakkujatel tekib vajadus kohandada reklaame (disain, tekst,

õiguslik kontroll jmt).

o Teabe pideva ajakohastamisega kaasneb töökoormuse ja kulude kasv, kuna

laenupakkujad peavad tagama, et info oleks alati uuendatud ja kättesaadav.

 Väiksemad krediidipakkujad võivad tunda ebaproportsionaalset halduskoormust,

mis võib viia teenuste kallinemiseni või turult lahkumiseni.

 Reklaamipiirangute karmistumine võib vähendada krediiditoodete nähtavust, mis

võib lühiajaliselt mõjutada ettevõtjate kasumlikkust või toodete pakkumist. Tehniliselt

väheneb ka reklaami kujundusruum.

 Reklaami tõhususe võimalik vähenemine, kohustuslik hoiatus „Hoiatus!

Laenuvõtmine maksab raha.“ võib mõnele laenuvõtjale mõjuda heidutavalt.

111

3.3.2. Mõju tarbijatele

Positiivne mõju

 Tarbijatel tekib parem ülevaade lepingutingimustest – tarbijad saavad igal ajal

veebis või püsival andmekandjal tutvuda üldiste tarbijakrediiditingimustega, seeläbi on

otsustamisel rohkem infot ja selgust.

 Väheneb eksitava reklaami risk tarbija jaoks – kohustuslik hoiatus aitab tarbijatel

endale teadvustada, et krediit ei ole tasuta ja sellega kaasnevad kulud, sealhulgas

kaudsed kulud.

 Parem finantskirjaoskus ja teadlikud valikud – hoiatused ja läbipaistvus vähendavad

ülekulutamist ja kiirete impulsslaenude võtmist, seda eriti haavatavates

kliendikategooriates (nt noored). Kaudselt piiravad muudatused ka maksehäirete

esinemist tulevikus.

 Vähem hilisemaid üllatusi tarbijast krediidisaajale – tingimuste parem mõistmine

vähendab lepingujärgseid vaidlusi ja rahulolematust.

Negatiivne mõju

 Reklaamis esitatud hoiatus võib mõjuda liiga dramaatiliselt, tekitades tarbijates

liigset ärevust või arusaama, et laenamine kui selline on läbinisti ohtlik.

 Võimalik, et mõni ettevõtja piirab väiksemate krediiditoodete pakkumist, kui

teavitamisnõuete täitmine muutub ebaproportsionaalselt kulukaks. See tähendab vähem

valikuvõimalusi laenuvõtja jaoks.

Kokkuvõte

Kokkuvõttes suurendavad tarbijakrediidi tingimustest teavitamise nõuded ettevõtjate jaoks turu

läbipaistvust ja usaldusväärsust, vähendades vaidlusi ning õiguslikke riske. Samas toovad need

kaasa suurema halduskoormuse ja kulud, mis võivad eriti väiksematele pakkujatele osutuda

koormavaks, väheneda võib tarbimislaenude reklaami tõhusus ja laenutoodete nähtavus.

Tarbijatele pakuvad muudatused paremat ligipääsu lepingutingimustele ja vähendavad

võimalust, et reklaam mõjub eksitavalt, kaudselt paraneb inimeste üldine finantskirjaoskus ning

suureneb klientide teadlikkus laenamisega seotud kuludest.

3.4. Krediidilepingute tingimustest teavitamine

Vähendatakse info üleküllust standardinfo teabelehes, tarbija peaks juba teabelehe esimesel

leheküljel saama info lepingu põhielementidest.

Krediidiandjad hakkavad erinevate toodete puhul lähtuma ühest teabelehest.

Tarbijale antakse aega, et teha krediidilepingu sõlmimisel kaalutletud otsus. Selleks tuleb

teave esitada mõistliku aja jooksul enne lepingu sõlmimist või teavitada tarbijat tema õigusest

lepingust 14 päeva jooksul loobuda.

Reguleeritakse krediiditeenuste tarbijate nõustamist teenuse osutaja poolt. Sarnased reeglid on

juba olemas elamukinnisvaraga seotud krediidilepingute kohta, nende kohaldumist laiendatakse

nüüd kõigile tarbijakrediidilepingutele.

112

Sihtrühmad

 Ettevõtjad, kes pakuvad krediiti

 Tarbijad, kes kasutavad krediiti

3.4.1. Mõju ettevõtjatele (krediidi pakkujad)

Positiivne mõju

 Ühtne teabeleht kõigile toodetele lihtsustab protsesse,vähendab ettevõtja jaoks

dubleerimist ja ringluses olevate dokumentide arvu, ühtlasi lihtsustab see töötajate

koolitamist ja sisemist kvaliteedikontrolli. Kuigi üleminekuperioodil tuleb dokumente

muuta, on standardiseerimine pikas perspektiivis odavam kui mitme paralleelse

süsteemi pidamine.

 Väiksem risk eksimusteks ja rikkumisteks,standardiseeritud formaat ja selgemad

reeglid vähendavad nii eksimusi kui ka tarbijavaidlusi. Kaudselt võib paraneda ka

krediidiandjate mainekujundus – läbipaistvuse kasv tugevdab usaldust krediidiandja

vastu.

Negatiivne mõju

 Kaasneb haldus- ja arenduskulude kasv üleminekuperioodil,kuna ümber tuleb teha

praegused teabelehed, lisaks on vaja IT-arendust, dokumentide disainimuutusi, samuti

koolitusi töötajatele. Muudatused võivad enam koormata just väiksemaid ettevõtjaid.

 Mõistliku etteteatamisaja tagamise kohustus võib mõjutada tarbimiskrediidi

müügi protsessi – kuipanustatakse enam selgitamisele ja nõustamisele, võib pikeneda

lepingu sõlmimisele kuluv aeg ja see omakorda vähendab impulssotsuseid. Kui tarbijale

tuleb anda lisamõtlemisaega, siis kiire kohapealne müük enam ei toimi sellisel moel kui

seni. Kui lepingueelne teave esitati vähem kui üks päev enne lepingu sõlmimist, siis

taganemisõiguse kohta meeldetuletuse saatmine tähendab krediidiandjale lisatööd.

 Nõustamiskohustuse laienemine kõikidele tarbijakrediitidele võib suureneda

nõustamisteenusega seotud personali- ja koolituskulud.

3.4.2. Mõju tarbijatele

Positiivne mõju

 Teave on tarbija jaoks lihtsamini mõistetav – teabeleht, kus tuuakse põhitingimused

välja kohe esimesel leheküljel ja keskendutakse olulistele punktidele, aitab tarbijal

kiiremini ja paremini aru saada krediidi kuludest ja riskidest.

o Muudatusega välditakse info üleküllust ning tarbija ei pea läbi töötama liiga

mahukat tehnilist teksti.

 Suurem kaitse ja läbipaistvus tarbija jaoks –mõistlik hinnangu andmise aeg ja

14päevane taganemisõigus vähendavad ebakohaste lepingute sõlmimise riski. Tarbijatel

on rohkem aega ja infot läbimõeldud otsuse tegemiseks, see omakorda vähendab riski

võtta üleliigseid kohustusi ning tõenäousust sattuda makseraskustesse.

 Nõustamisteenuse kvaliteedi paranemine –edaspidi peab krediidiandja selgitama

toodete sobivust ja riske, mitte ainult jõuliselt toodet müüma. Seeläbi saavad tuge just

haavatavamad tarbijagrupid.

 Paremad võimalused toodete võrdlemiseks –kui kõik krediidiandjad kasutavad

sarnast teabelehte, muutub turu läbipaistvus suuremaks ja valik laenuvõtja jaoks

lihtsamaks.

113

Negatiivne mõju

 Võimalik info liigne lihtsustamine –kui teabeleht muutub liiga kompaktseks, võib

mõni oluline nüanss jääda tarbijal märkamata.

 Otsustusprotsessi pikenemine –tarbijal võib tekkida tunne, et temalt eeldatakse

põhjalikumat kaalumist kui seni ja see võib olla tüütu tarbijale, kes eelistab kiiret

tehingut.

 Võimalik hinnatõus – kui krediidiandjate haldus- ja nõustamiskulud kasvavad, võivad

need kanduda teenuse lõpphinda.

Kokkuvõte

Muudatused tähendavad krediidiandja jaoks vähemat dokumentide dubleerimist ning paremat

kvaliteedikontrolli, kuid üleminekuperioodil kaasnevad muudatustega haldus- ja arenduskulud,

mis võivad eriti koormata väiksemaid laenupakkujaid. 14-päevase taganemisõiguse kohta

lisameeldetuletuse saatmine ning selle laialdasem kasutamine võivad mõjutada müügiprotsessi

ja planeerimiskindlust, nõustamiskohustuse laienemine suurendab personali- ja

koolituskulusid.

Tarbijatele muutub info selgemaks ja lihtsamini mõistetavaks, suureneb kaitstus ja läbipaistvus,

paraneb finantskirjaoskus ning väheneb impulsiivne laenamine ja risk sattuda maksehäiretesse.

Samas võib teabelehe liigse lihtsustamise tõttu mõni oluline nüanss jääda märkamata,

otsustusprotsess pikeneda, kasvavad kulud võivad tõsta teenuse hinda.

3.5. Vastutustundliku laenamise reeglid

Kaaslaenutaotlejate korral tuleb lähtuda nende ühisest tagasimaksevõimest.

Tarbija suunatakse võlanõustamisse, kui krediidivõimelisuse hindamise tulemusel selgub, et

tarbija ei ole krediidivõimeline.

Tarbijaid teavitatakse sellest, et kui krediidivõimelisuse hinnang põhineb isikuandmete

automatiseeritud töötlemisel, on tarbijal tulevikus õigus nõuda ka inimese sekkumist.

Sihtrühmad

 Ettevõtjad, kes pakuvad krediiti

 Tarbijad, kes kasutavad krediiti

3.5.1. Mõju ettevõtjatele (krediidi pakkujatele)

Positiivne mõju

 Antakse selgemad reeglid kaaslaenutaotlejate hindamiseks – ühisest

tagasimaksevõimest lähtumine vähendab õiguslikke riske ning tugevdab

otsustusloogika läbipaistvust. See omakorda aitab vältida olukordi, kus üks kaaslaenaja

kannab ülemäära suurt koormust.

 Võlanõustamisse suunamise kohustus toetab krediidiandja vastutustundlikku

mainet –krediidiandja näitab, et ei paku laenu inimestele, kes seda tõenäoliselt tagasi

maksta ei suuda. Samuti vähendab nõustamine hilisemaid maksehäireid ja võlgnevuste

sissenõudmise kulusid.

114

 Kehtestatakse selgemad reeglid automatiseeritud otsuste kohta – inimese

sekkumise võimalus loob reeglitele erandi, mis aitab käsitleda keerukaid juhtumeid.

Negatiivne mõju

 Täpsustatud krediidivõimelisuse hindamise nõuded suurendavad krediidiandja

koormust –ettevõtjateltuleb töötada välja uued protseduurid kaaslaenutaotlejate ühise

riskiarvutuse jaoks, millega kaasneb vajadus finantsasutuste sisemiste mudelite ja

ITsüsteemide uuendamise järele.

 Võlanõustamisse suunamise kohustus võib muuta müügiprotsessi – osa tarbijatest

ei pruugi naasta pärast nõustamist ja ilmselt väheneb ka laenude arv suure riskiga

segmentides.

 Automatiseeritud otsuste selgitamise kohustus võib suurendada töökoormust,kuna

tarbijad võivad järjest sagedamini nõuda inimese sekkumist, mis tähendab krediidiandja

jaoks vajadust täiendava tööjõu järele.

 Potentsiaalne krediidiportfelli vähenemine suure riskiga klientide osas tähendab, et

rangemad hindamisreeglid võivad vähendada laenude andmist mõnele kliendigrupile

(nt väiksema sissetulekuga klientidele).

3.5.2. Mõju tarbijatele

Positiivne mõju

 Tarbimislaenu klienti kaitstakse paremini ülelaenamise eest –kuna

krediidivõimetus tuvastatakse juba enne laenulepingu sõlmimist, väheneb oht liiga

suure võlakoormuse tekkeks. Lisaks aitab ühisest tagasimaksevõimest lähtuv hindamine

vältida olukorda, kus üks partner üritab katta kogu koormuse.

o Samuti aitavad selgemad reeglid vähendada arusaamatusi ja konflikte peres või

partnerite vahel.

 Tarbijale tekib võimalus saada abi võlanõustamisest –krediidivõimetutele tarbijatele

on tagatud varajane sekkumine, see omakorda aitab vältida maksehäirete kuhjumist ja

pikaajalisse võlatsüklisse sattumist.

 Suureneb läbipaistvus automatiseeritud otsustes –õigus nõuda inimese sekkumist

aitab vältida ebaõiglasi automaatseid otsuseid (nt puudulikud andmed, erandlikud

olukorrad).

Negatiivne mõju

 Krediidi saamine võib muutuda keerukamaks või aeglasemaks,kui nõutakse

põhjalikumat hindamist võib protsess venida ning inimese sekkumise nõudmine

pikendab otsuse tegemise aega veelgi.

 Rangemad nõuded tähendavad, et osa tarbijaid ei saa enam laenu,eriti puudutab

see madalama sissetulekuga, ebastabiilse töökohaga või väikeste krediitide kasutajaid.

 Krediidiandjate kulude kasv võib kanduda üle teenuste hindadesse, suurendades

kaudselt kapitali hinda kogu majanduses.

Kokkuvõte

Laenuandjate jaoks on positiivseks küljeks selgemad hindamisreeglid, mis vähendavad

õiguslikke riske ja suurendavad protsessi läbipaistvust. Samuti toetab võlanõustamisse

suunamise kohustus krediidiandjate vastutustundlikku mainet. Samas kaasneb muudatustega

115

töökoormuse kasv, vajadus uute protseduuride ja IT-süsteemide arendamise järele ning

potentsiaalne krediidiportfelli vähenemine suure riskiga klientide arvelt.

Tarbijate jaoks paraneb kaitse ülelaenamise vastu ning suureneb läbipaistvus automatiseeritud

otsustes, kuid laenu saamine võib muutuda keerukamaks ja aeglasemaks ning rangemad nõuded

võivad välistada osa tarbijaid laenuturult. Samuti võib krediidiandjate kulude kasv tõsta

teenuste hinda.

3.6. Kõrvallepingud ja seosmüük

Tarbija peab lepingu sõlmimiseks andma ühemõttelise ja selge nõusoleku, krediidiandjal ei

ole enam võimalik eeldada tarbija nõustumist tarbijakrediidilepingu või sellega seotud

kõrvallepingu sõlmimisega. Praktikas tähendab see, et keelatud on vaikimisi eelmärgistatud

lahtrite kasutamine.

Sarnaselt elamukinnisvaraga seotud krediidilepingutele keelatakse seosmüük. See tähendab,

et tarbijakrediidilepingu sõlmimist ei tohi teha sõltuvaks teise finantsteenuse osutamise lepingu

sõlmimisest selliselt, et tarbijakrediidilepingu sõlmimine eraldi ei ole võimalik.

Sihtrühmad

 Ettevõtjad, kes pakuvad krediiti

 Tarbijad, kes kasutavad krediiti

3.6.1. Mõju ettevõtjatele (krediidiandjatele)

Positiivne mõju

 Saavutatakse selgem ja läbipaistvam müügiprotsess – kuna nõusolek muutub

ühemõtteliseks ja nõusoleku andmise viis on üheselt tõendatav, paraneb õiguskindlus,

mis tähendab omakorda vähem vaidlusi tarbijatega.

o Seosmüügi keeld välistab mitmetähenduslikud müügimudelid ja

tõlgendamisvaidlused.

 Kaasneb positiivne mõju krediidiandjate mainele –ettevõtjad näitavad, et ei suru

tarbijatele peale kõrvaltooteid, ja see tugevdab kuvandit vastutustundlikust

krediidiandmisest.

 Kõrvalteenuste turu konkurentsiolukord paraneb –kuna seosmüük eelistab

paratamatult mõnda teenusepakkujat, siis muudatuse tulemusel eelisolukord kaob.

Negatiivne mõju

 Müügivõimaluste vähenemine krediidiandja jaoks – sidus- ja kõrvalteenuste

(kindlustus, kontohaldustasu, lisagarantiid jmt) ristmüük võib väheneda ja

krediidiportfelli juurde kuulunud lisatoodetest saadav tulu võib langeda. Kui

krediidiandja pakub laenu koostöös kindlustusandjate, garantiipakkujate või muude

partneritega, võib seosmüügi keeld vähendada partnerlussuhtest tulenevaid tulusid.

 Tekib vajadus dokumente ja müügiprotsessi ümber kujundada –krediidiandjal

tuleb eemaldada eeltäidetud märkeruudud ja lisada eraldi kinnitused ning see võib nõuda

ITarendust ja kasutajaliidese/lahenduse uuendamist.

 Kaasnevad kulud dokumenteerimise ja tõendamise tugevdamisele,mis tähendab, et

nõusoleku saamise protsessi tuleb teha jälgitavamaks. See võib tuua kaasa krediidiandja

töötajate koolitusvajaduse.

116

3.6.2. Mõju tarbijatele

Positiivne mõju

 Paraneb kliendi arusaam sellest, milliste lepingutingimustega ta laenamisel

nõustub.See tähendab, et tarbija ei võta endale pahaaimamatult kõrvallepingute ja

lisateenustega seotud kohustusi. Eriti kaitseb nn vaikimisi nõustumise formaadi

kadumine kiire otsustamise olukordades (näiteks poes).

 Läbipaistvus kasvab –kuna kõik valikud on laenuvõtjale selgelt esitatud ning iga

lisatoote kohta tuleb anda eraldi nõusolek, siis saab tarbija paremini hinnata iga

lisateenuse hinda ja sellest tekkivat kasu.

o Seotud kõrvalteenuse puudumine vähendab tõenäosust, et laenuvõtja seisab

silmitsi enda jaoks ootamatute maksetega.

 Seosmüügi keeld vähendab survet soetada tooteid, mida tarbija otseselt ei vaja –

kliendil tekib võimalus otsida alternatiivseid ja sageli soodsamaid teenusepakkujaid.

Klient ei pea enam krediidi saamiseks kohustuslikus korras ostma kindlustust või muud

lisateenust.

 Krediiditurg muutub ausamaks ja läbipaistvamaks –väheneb agressiivne müük ja

ei teki peidetud kohustusi ning seega vähenevad tarbijakaitsega seotud riskid.

Kõrvalteenused ei lisandu enam nähtamatult ning tarbijad võtavad enda kanda senisest

vähem ebavajalikke kohustusi.

Negatiivne mõju

 Lepingusõlmimise protsess võib muutuda veidi pikemaks –tarbija peab iga valiku

eraldi kinnitama ja selle käigus vastu võtma ja läbi töötama rohkem infot ning tegema

rohkem otsuseid. Mõnikord võib juhtuda, et väheneb laenuvõtja mugavus, mis kaasneb

muidu ette ära vormistatud lahendustega,näiteks krediiditootega seotud kindlustus tuleb

kliendil ise juurde otsida ja vormistada eraldi lepinguna.

 Mõned lisateenused võivad muutuda kallimaks –seosmüügi kadumine võib

tähendada, et eraldi pakutav kõrvalteenus (nt kindlustus) maksab varasemaga võrreldes

rohkem.

 Võimalik mõju krediiditoodete hinnale –kui mõni krediidiandja teenis

kõrvalteenustelt märkimisväärset tulu, võib ta saamata jäänud tulu asendada põhitoodete

hinnatõusuga.

Kokkuvõte

Kõrvallepingute ja seosmüügiga seotud muudatused toovad krediidiandjatele kaasa

müügiprotsessi suurema selguse ja läbipaistvuse, mis parandab õiguskindlust. Paraneb ka

laenuandjate maine vastutustundliku teenusepakkujana. Samas väheneb võimalus rist- ja

lisamüügiks, mis võib vähendada tulu ning nõuab dokumentatsiooni ja protsesside

ümberkujundamist, kaasa arvatud IT-arendusi ja töötajate täienduskoolitust.

Tarbijate jaoks tähendavad muudatused paremat ülevaadet ja kontrolli lepingutingimuste üle,

mis vähendab ootamatute kohustuste tekkimise riski ning võimaldab valida sobivamaid

kõrvalteenuseid. Samas võib lepingu sõlmimise protsess muutuda aeglasemaks ja keerukamaks

ning mõningad eraldi lisateenused võivad muutuda kallimaks.

3.7. Maksehäirete registrid

117

Eelnõuga kehtestatakse tarbijate krediidivõimelisuse hindamiseks peetavatele registritele

täiendavad nõuded. Sellise registri pidaja peab looma meetmed, et tagada andmete

ajakohasus ja täpsus, tarbijat tuleb tema kohta andmete sellesse andmekogusse kandmisest 30

päeva jooksul teavitada ja peab olema loodud menetlus, mille kaudu tarbija enda kohta

andmekogusse kantud andmeid hõlpsalt vaidlustada

Sihtrühmad

 Tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks kasutatavad registrid

 Inimesed, kelle kohta on maksehäirete registris kanne või kes taotlevad laenu

 Järelevalveasutused

 Krediidiandjad

3.7.1. Mõjud registrite pidajatele

Positiivne mõju:

 Andmekvaliteedi paranemine – andmebaasipidajatele pandud kohustus tagada täpsed

ja ajakohased andmed vähendab vigase info edastamise riski. Kvaliteedi tagamisele

aitab kaasa ka see, kui inimestele on antud võimalus vajadusel vaidlustada ekslikult või

pahatahtlikult tehtud kanne.

o Muudatusega kaasneb pikas perspektiivis vähem vaidlusi krediidiandjate ja

tarbijate vahel, kuna andmed on korrektsed.

 Suurem usaldusväärsus - täiendavad nõuded tõstavad registri usaldusväärsust selle

kasutajate silmis. Selged reeglid teavitamise ja andmete vaidlustamise kohta

vähendavad õigusvaidlusi ja mainekahju.

Negatiivne mõju:

 Registripidaja suurem töökoormus ja vastutus – tekib vajadus uuendada IT-

süsteeme, et tagada automaatne teavitamine 30 päeva jooksul ja uuendada (või

automatiseerida) kannete vaidlustamise ja pretensioonide haldamise menetlused.

o Ajakohasuse tagamiseks võib olla vajalik sagedasem andmete uuendamine ja

võimalik, et sellega kaasnevad lisakulud personali või sisseostetud teenuste eest.

o Registripidajad kannavad senisest suuremat vastutust vale- või aegunud

andmete eest. Lisaks kaasnevad tehnilised ja õiguslikud riskid üleminekufaasis

- võivad suureneda vead, tähtaegade ületamised või ajutised katkestused.

3.7.2. Mõjud laenutaotlejatele ja registrisse kantud inimestele

Positiivne mõju:

 Suurem kindlus andmete täpsuse osas - uus kohustus tagada andmete ajakohasus

vähendab riski, et isiku kohta esitatakse aegunud või ebaõiget infot. Väheneb

olukordade arv, kus laenutaotlus lükatakse tagasi eksliku maksehäire tõttu.

o Määratud teavitamiskohustus suurendab läbipaistvust, isik saab teada, et tema

kohta on andmed registrisse kantud (30 päeva jooksul), mis võimaldab kiiremini

reageerida ja vajadusel võla lahendada.

 Lihtsam ja kiirem andmete vaidlustamine - paranenud menetlus (kohustus luua

vaidlustamise mehhanism) teeb protsessi kättesaadavamaks: vähem bürokraatiat,

lühemad tähtajad, lihtsam digitaalselt esitada

118

o Täpsemad andmed tähendavad õiglasemat kohtlemist krediiditurul. Ebaõigete

maksehäirete eemaldamine võib parandada mõne huvilise ligipääsu

eluasemelaenule, üürilepingule või liisingule.

Negatiivsed mõjud:

 Vaidlustamise protsessi koormus vaidlustajale - kui vaidlustamisprotsess muutub

hõlpsamaks ja laialdasemalt kasutatavaks, võib registripidaja küsida täiendavaid

selgitusi või dokumente, mida vaidlustajal on raske hankida, ja see võib protsessi

pikemaks venitada.

3.7.3. Mõjud krediidiandjatele

Positiivne mõju:

 Suureneb otsusteks kasutatavate andmete usaldusväärsus ja kvaliteet, mis

parandab krediidiotsuste põhjendatust.

 Tugevneb vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimine ning seeläbi väheneb

tarbijate ülelaenamise risk, mis tähendab krediidiandja jaoks vähem probleemseid

võlgnevusi ja nende menetlemisega kaasnevaid kulusid.

 Selgemad reeglid krediidiregistrite kasutamiseks suurendavad õiguskindlust

krediidiandjate jaoks.

 Järelevalve ja andmekaitsenõuete sidumine registritele juurdepääsuga suurendab

usaldust krediidihindamise süsteemi vastu.

Negatiivne mõju:

 Krediidiandjate halduskoormus võib suureneda seoses täiendavate nõuete ja

järelevalvega.

 Võib kaasneda täiendavaid kulusid andmekaitsemeetmete rakendamisel.

 Väiksematel krediidiandjatel võib registritele juurdepääs muutuda keerulisemaks,

mis võib piirata nende tegevusvõimalusi.

3.7.4. Järelevalveasutused: AKI, FI ja TTJA

Positiivne mõju:

 Tugevneb järelevalve andmekaitse- ja krediidiandmete töötlemise nõuete täitmise

üle.

 Suureneb õigusselgus ja õiguskindlus uute nõuete rakendamisel.

 Tarbijate õiguste kaitse on paremini tagatud tänu rikkumiste tõhusamale menetlemisele.

Negatiivne mõju:

 Järelevalve asutuste töökoormus suureneb seoses täiendavate järelevalveülesannete

ja väärteomenetlustega.

Kokkuvõte:

Muudatus tõstab registrisse kantud andmete usaldusväärsust ja seeläbi ka tarbijakrediidi otsuste

kvaliteeti. Registrite pidajatele ja krediidiandjatele tähendab see suuremat halduskoormust ja

vastutust, kuid lõpptulemusena ka tugevamat maine- ja kvaliteedistandardit. Tarbijatele pakub

119

eelnõu parandatud õiguskaitset, paremat läbipaistvust ja vähem ekslikke andmeid, ehkki ei

pruugi automaatselt parandada krediidi kättesaadavust.

7. SEADUSE RAKENDAMISEGA SEOTUD RIIGI JA KOHALIKU OMAVALITSUSE

TEGEVUSED, EELDATAVAD KULUD JA TULUD

Seaduse rakendamisega ei kaasne riigile otseseid tulusid ega kulusid. Järelevalveasutustel

(Finantsinspektsioonil, Tarbijakaitse- ja Tehnilise Järelevalve Ametil ning

Andmekaitseinspektsioonil) võib töömaht suureneda seoses uute nõuete kontrollimise,

üleminekperioodil kasvava tarbijavaidluste arvuga ning vajadusega anda ettevõtjatele juhiseid

ja selgitusi. Kui krediidivõimetuse tuvastamisel tuleb tarbija suunata võlanõustamisse, võib see

omakorda suurendada nõudlust kohalike omavalitsuste pakutavate võlanõustamisteenustele.

8. RAKENDUSAKTID

Seaduse rakendamiseks tuleb muuta justiitsministri 13. detsembri 2010. a määrust nr 47

„Euroopa tarbijakrediidi standardinfo teabelehtede vormide kehtestamine“. Rakendusakti

kavand on seletuskirja lisas 2.

Muudatused on vajalikud direktiivi I lisa ülevõtmiseks, mis näeb ette uue Euroopa

tarbijakrediidi standardteabe vormi. Senine justiitsministri 13. detsembri 2010. a määruse nr 47

lisas 1 sätestatud vorm tunnistatakse kehtetuks ja see asendatakse uue direktiivi I lisas sätestatud

vormiga. Kuivõrd uus direktiiv ei näe arvelduskrediidilepingute puhul enam ette lepingueelse

teabe esitamise erisusi, tunnistatakse kehtetuks senine justiitsministri 13. detsembri 2010. a

määruse nr 47 lisas 2 sätestatud vorm. Edaspidi saavad krediidiandjad lähtuda üksnes ühest

teabelehest.

Muid rakendusakte eelnõu rakendamiseks kehtestama ega muutma ei pea. Muu hulgas on

oluline, et kuivõrd krediidi kulukuse määra arvutamise regulatsioon eelnõuga ei muutu, siis ei

tule direktiivi ülevõtmisel muuta VÕS § 406 lõike 6 alusel kehtestatud tarbijakrediidi kulukuse

määra arvutamise korda.

9. SEADUSE JÕUSTUMINE

Uue tarbijakrediidi direktiivi ülevõtmise tähtpäev on 20.11.2025, muudatusi tuleb direktiivi

kohaselt hakata kohaldama alates 20.11.2026. Kuivõrd eelnõu ettevalmistamine on viibinud,

kuid samas nõuab uute normide rakendamine krediidiandjatelt sisulisi ettevalmistusi, sh IT-

arendusi, ja tarbijakrediidi reegleid peavad uuendusena hakkama kohaldama ka sellised isikud,

kellel varem sellist kohustust ei olnud, näiteks ilma lisakuludeta järelmaksu pakkujad, siis on

pärast eelnõu kooskõlastamist lükatud muudatuste jõustumiskuupäev võrreldes esialgsega kuus

kuud edasi. Muudatuste jõustumiskuupäev on esialgu kavandatud 20.11.2026. asemel

20.05.2027.

Need reeglid kohalduvad pärast 20.05.2027 sõlmitud lepingutele. Erireeglid, mis vastavad

direktiivi artikli 2 lõike 2 punktis l sätestatule ja kohalduvad varem sõlmitud tähtajatutele

tarbijakrediidilepingutele, on ette nähtud võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja

rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse §-s 171.

120

Eeldades, et eelnõu on võimalik 2026. a sügisel vastu võtta, on kavandatud aeg seaduse

väljakuulutamise ja jõustumise vahel ca kuus kuud. Vastav periood on piisav aeg eeltöödeks ja

normidega tutvumiseks – see hõlmab nii krediidiandjaid ja krediidiasutusi, kellele tulevad lisaks

olemasolevale regulatsioonile täiendavad nõuded, ning ka selliseid krediidiandjaid, kes peavad

muudatuste tulemusel hakkama esmakordselt tarbijakrediidi regulatsioonist juhinduma (näiteks

lisakuludeta järelmaksu pakkuvad krediidiandjad).

10. EELNÕU KOOSKÕLASTAMINE, HUVIRÜHMADE KAASAMINE JA AVALIK

KONSULTATSIOON

Enne eelnõu koostamist küsis Justiits- ja Digiministeerium enda 21.05.2024. a kirjas nr

104/4356-1 teiste ministeeriumite ja huvigruppide arvamust direktiivis liikmesriikidele jäetud

valikute kohta. Vastused esitasid 2024. a suvel Rahandusministeerium, Majandus- ja

Kommunikatsiooniministeerium, Sotsiaalministeerium, Eesti Pank, Finantsinspektsioon,

Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Amet, kohtud, Eesti Pangaliit, Liisingliit, Krediidiandjate

Liit, Finance Estonia, Eesti Infotehnoloogia ja Telekommunikatsiooni Liit, Tartu Ülikooli

õigusteaduskond ning vandeadvokaat Kaido Loor. Neid arvamusi on püütud võimalikult suures

osas eelnõu koostamisel arvestada. Justiits- ja Digiministeerium tutvustas eelnõu valikukohti ja

nende võimalikke lahendusi 22.05.2025 Tartu Ülikoolis toimunud seminaril.

Eelnõu esitati kooskõlastamiseks Rahandusministeeriumile, Majandus- ja

Kommunikatsiooniministeeriumile ning Sotsiaalministeeriumile. Eelnõu esitatati arvamuse

avaldamiseks järgmistel isikutele ja asutustele: Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Amet,

Finantsinspektsioon, Andmekaitse Inspektsioon, Eesti Pank, Eesti Pangaliit,

mittetulundusühing „FinanceEstonia“, Eesti Liisingühingute Liit, Eesti Krediidiandjate Liit,

Eesti Võlanõustajate Liit, Eesti Tarbijakaitse Liit, Eesti Kaubandus-Tööstuskoda,

Teenusmajanduse Koda, Eesti Kindlustusseltside Liit, Eesti Kindlustusmaaklerite Liit, Eesti

Väike- ja Keskmiste Ettevõtjate Assotsiatsioon, Eesti Suurettevõtjate Assotsiatsioon, Eesti

Kaupmeeste Liit, Eesti E-kaubanduse Liit, Eesti Otsemüügi Assotsiatsioon, Riigikohus,

Tallinna Ringkonnakohus, Tartu Ringkonnakohus, Harju Maakohus, Viru Maakohus, Tartu

Maakohus, Pärnu Maakohus, Tartu Ülikooli õigusteaduskond, Tallinna Ülikooli

Ühiskonnateaduste Instituut, Tallinna Tehnikaülikooli õiguse instituut, Eesti Juristide Liit, Eesti

Infotehnoloogia ja Telekommunikatsiooni Liit, Eesti Advokatuur, Kohtutäiturite ja

Pankrotihaldurite Koda, Linnade ja Valdade Liit, Krediidiregister OÜ ja Creditinfo Eesti AS.

Eelnõu kohta esitasid enda seisukohad Finantsinspektsioon, Andmekaitseinspektsioon, Eesti

Pank, Eesti Pangaliit, Finance Estonia, Eesti Krediidiandjate Liit, Eesti Liisingühingute Liit,

Eesti Kaubandus-Tööstuskoda, Eesti Infotehnoloogia ja Telekommunikatsiooni Liit,

Krediidiregister OÜ. Seisukohad ning nendega arvestamine või mittearvestamine nähtuvad

eelnõu seletuskirjale lisatud kooskõlastustabelist (lisa 4).

1

Võlaõigusseaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse

eelnõu seletuskirja

LISA 1

TARBIJAKREDIIDI DIREKTIIVI 2023/2225

ÜLEVÕTMINE EESTI ÕIGUSESSE

ANALÜÜS

Karin Sein

1. Ülevõtmise põhimõtted ja kontseptuaalsed valikud .................................................. 2

2. Tarbijakrediidilepingu mõiste ja tarbijakrediidilepingute sätete kohaldamisala ......... 3

2.1. Tarbijakrediidilepingu reeglite laiendamine tasuta krediidilepingutele ............... 3

2.2. „Osta kohe maksa hiljem“ tooted ...................................................................... 4

2.3. Muud juhud ....................................................................................................... 5

3. Krediidiandja lepingueelse teabe ja selgituste andmise kohustused ........................ 5

4. Krediidiandja kohustus hinnata tarbija krediidivõimelisust ........................................ 7

5. Tarbijakrediidilepingu sõlmimine, sisu ja muutmine .................................................. 8

6. Eriregulatsioon arvelduskrediidi ja maksekonto jäägi ületamise kohta ..................... 8

7. Tarbijakrediidilepingust taganemine ja selle ülesütlemine ........................................ 9

8. Tarbijakrediidilepingu kohtuväline ümberkujundamine ........................................... 10

9. Krediidivahenduslepinguga seonduv regulatsioon ................................................. 10

10. Tarbijakrediidilepingu sidumine muude teenustega ............................................ 11

11. Rakendussätted .................................................................................................. 11

2

1. Ülevõtmise põhimõtted ja kontseptuaalsed

valikud

Käesolev analüüs põhineb 28.11.2025 esitatud võlaõigusseaduse ja teiste seaduste

muutmise seaduse eelnõu (edaspidi: eelnõu) ja selle seletuskirja tekstil.

Eelnõu koostamisel on lähtutud järgmistest asjakohastest põhimõtetest:

- Uuest tarbijakrediidi direktiivist1 (edaspidi: direktiiv) tulenevate reeglite ülevõtmisel

on võimalikult palju säilitatud kehtiva õiguse ülesehitust ja valikuid. Põhjendatud

on otsus mitte luua tarbijakrediididirektiivi ülevõtmiseks eraldi tarbijaseadustikku

või tarbijakrediidi seadust, vaid säilitada lahendus, kus võlasuhteid reguleerivad

normid võetakse üle võlaõigusseadusesse (VÕS), krediidiandjaid ja -vahendajaid

puudutavad avalikõiguslikud regulatsioonid aga krediidiandjate ja

krediidivahendajate seadusesse (KAVS). Eelnõu koostamisel tõusetunud küsimus

tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks kasutatavatele andmebaasidele seatavate

nõuete asukohast on saanud ilmselt optimaalse lahenduse isikuandmete kaitse

seaduses (IKS), kuivõrd Eestis selliste andmebaaside (eelkõige nn positiivsed ja

negatiivsed krediidiregistrid) kohta eraldi seadusandlik akt puudub ning KAVS-i

reguleerimisalasse vastavad sätted olemuslikult ei sobi, kuivõrd sellised registrid

ei ole ei krediidiandjad ega krediidivahendajad. Eelnõuga jätkatakse traditsiooni,

mille kohaselt reklaaminõuded (sh nõuded tarbijakrediidi reklaamile)

kehtestatakse reklaamiseaduses (ReKS) ning spetsiifilised piirangud

kindlustustegevuse käigus toimuvale isikuandmete töötlusele jäävad

kindlustustegevuse seaduse reguleerida (KindlTS).

- Põhjendatud on ka eesmärk ühtlustada võimalusel nö tavalisele tarbijakrediidile ja

elamukinnisvaraga seotud tarbijakrediidile seatavad reeglid. Esiteks on see ka uue

tarbijakrediididirektiivi enda suundumus, kuivõrd direktiivi vastav regulatsioon on

paljuski inspireeritud elamukinnisvaraga seotud tarbijakrediididirektiivi2 reeglitest.

Teiseks hõlbustab selline ühtlustamine ka krediidiandjate tegevust, kuivõrd paljud

Eesti turul tegutsevad krediidiandjad pakuvad nii tavalist kui ka elamukinnisvaraga

seotud krediiti (nn hüpoteekkrediiti või eluasemelaenu). Ka tarbijatele ja juristidele

1 Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi (EL) 2023/2225, 18. oktoober 2023, mis käsitleb tarbijakrediidilepinguid ja millega tunnistatakse kehtetuks direktiiv 2008/48/EÜ. 2 Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2014/17/EL, 4. veebruar 2014, elamukinnisvaraga seotud tarbijakrediidilepingute kohta ning millega muudetakse direktiive 2008/48/EÜ ja 2013/36/EL ja määrust (EL) nr 1093/2010.

3

on ühtlustatud regulatsioon lihtsam kohaldada. Küsimustes, kus tegemist ei ole

hüpoteekkrediidi spetsiifikast tingitud eriolukordadega või elamukinnisvaraga

seotud tarbijakrediididirektiivi kohustuslike erireeglitega, ei ole seetõttu mõistlik

luua erinevaid reegleid erinevatele laenutoodetele.

- Eelnõuga on püütud säilitada võimalusel olemasolevat seaduse teksti ning teha

muudatused üksnes juhtudel, kus direktiivi sätted seda vältimatult nõuavad. See

võimaldab sidusat üleminekut uuele regulatsioonile, andes mh viite selle kohta,

kas ja kuivõrd on mingis küsimuses jätkuvalt asjakohane varasem kohtupraktika.

2. Tarbijakrediidilepingu mõiste ja

tarbijakrediidilepingute sätete kohaldamisala

2.1. Tarbijakrediidilepingu reeglite laiendamine tasuta

krediidilepingutele

Üheks olulisemaks muudatuseks tarbijakrediidilepingute kohaldamisala osa on selle

laiendamine tasuta krediidilepingutele. Kui kehtiva tarbijakrediidi direktiivi3 art. 2(2)(f)

kohaselt ei kuulu selle kohaldamisalasse krediidilepingud, mille puhul krediiti antakse ilma

intressita ega nõuta muude tasude maksmist, ja krediidilepingud, mille kohaselt tuleb

krediit tagasi maksta kolme kuu jooksul ning mille puhul tuleb maksta kõigest tähtsusetuid

tasusid, siis uues direktiivis on seda lähenemist muudetud ning uus direktiiv ei sisalda

enam üldist reeglit, mille kohaselt on igasugused tasuta krediiditooted direktiivi

kohaldamisalast välistatud.

Osaliselt on selline lähenemine juba ka Eesti õiguses tunnustatud. Nimelt leidis

Riigikohus lahendis 2-21-20479, et ainuüksi intressi maksmise kokkuleppe puudumine ei

välista tarbijakrediidilepingu sõlmimist. Antud kaasuses oli küsimuse all siiski klassikaline

laenusuhe, mistõttu jäi vastuseta see, kas kehtiva õiguse kohaselt kuuluvad

tarbijakrediidilepingu kohaldamisalasse ka muud tasuta krediidi andmise vormid nagu nt

tasuta maksetähtpäeva ajatamine või liising. Uue direktiivi kohaselt kuuluvad

üldpõhimõttena selle kohaldamisalasse kõik tasuta tarbijakrediidilepingud ning teisiti on

see üksnes teatud erandjuhtudel. Vastav muudatus on korrektselt üle võetud planeeritud

VÕS § 402 lg 1 muudatusega.

3 Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2008/48/EÜ, mis käsitleb tarbijakrediidilepinguid ja millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu direktiiv 87/102/EMÜ.

4

Erandina ei kuulu direktiivi kohaldamisalasse olemasolevate võlgnevuste tasuta

ajatamine, art 2(2)(i) ning vastav erand on korrektselt üle võetud eelnõus planeeritud

VÕS § 403 lg 3 p-s 7.

Samuti võimaldab direktiivi art 2(8)(b) tasuta tarbijakrediidilepingute (nt tasuta järelmaks)

puhul kohaldada lihtsustatud teavitamise reegleid. Eelnõus on seda võimalust ka

põhjendatult kasutatud (VÕS § 403 lg 9). Küsitav on siiski, kas on vajalik lause alguse

„Käesoleva paragrahvi lõike 3 punktis 7 ning lõigetes 7 ja 8 nimetamata lepingute puhul“

säilitamine. Selline sõnastus võib pigem tekitada küsimuse, kas nt VÕS § 403 lg 3 p-s 4

sätestatud lepingule võiksid lg-s 9 viidatud reeglid siiski kohalduda. Juhtudel, kui

tarbijakrediidileping ei kuulu nagunii tarbijakrediidi reeglite kohaldamisalasse (ja VÕS §

403 lg 9 algus viitab just sellistele lepingutele), ei saa ka tõusetuda küsimus lihtsustatud

teavitamiskohustuste kohaldumisest.

2.2. „Osta kohe maksa hiljem“ tooted

Uue direktiivi üheks olulisemaks muudatuseks on EL seadusandja soov hõlmata

tarbijakrediidi reeglite kohaldamisalasse ka nn „osta kohe, maksa hiljem“4 krediiditooted.

Kui 2008. a direktiivi tõlgendamise kohta tehtud nn Riverty kaasuses leidis Euroopa

Kohus, et üldprintsiibina BNPL tooted tarbijakrediidi direktiivi kohaldamisalasse ei kuulu

(st reeglina kuuluvad nad direktiivi art. 2(2)(f) erandi alla)5, siis uue direktiivi art. 2(2)(h)

näeb ette võrdlemisi detailse ja komplitseeritud reeglistiku, mille kohaselt on teatud

tingimustele vastavad BNPL tooted siiski tarbijakrediidi reeglitele allutatud. Vastav

regulatsioon luuakse eelnõu kohaselt VÕS § 403 lg-tes 7 ja 8.

VÕS § 403 lg 7 sõnastusest tuleks siiski välja jätta sõnad „ja krediidivahenduslepingule“,

kuivõrd krediidivahenduslepinguga ei võimalda ettevõtja tarbijale enda pakutava asja jne

tasumisel maksetähtpäeva tasuta edasilükkamist. Ka direktiiv ei viita art. 2(2)h) puhul

krediidivahenduslepingule.

Samuti võiks direktiivi art. 2(h)(i) neutraalsemat sõnastust arvestades VÕS § 403 lg 7

punkti 1 ümber sõnastada järgmiselt: „kolmas isik ei paku asja, teenuse või muu

lepingueseme finantseerimiseks krediiti“. Erinevalt eelnõus pakutust ei kasuta direktiiv

selles kontekstis tarbijakrediidilepingu mõistet (ehkki praktikas ilmselt on reeglina ikkagi

tegemist tarbija ja krediidiandja vahelise tarbijakrediidilepinguga), samuti sõltu antud säte

direktiivi sõnastuse kohaselt mitte kolmanda isikuga kehtiva tarbijakrediidilepingu

sõlmimisest, vaid pelgalt temapoolsest krediidi pakkumisest. Samasugune sõnastuslik

muudatus oleks asjakohane teha ka uues VÕS § 403 lg 8 punktis 1.

4 Inglise keeles „buy now, pay later“, lühendatult BNPL. 5 EKo C-409/23 – Riverty.

5

2.3. Muud juhud

Põhimõtteliselt võib tõstatada küsimuse, kas direktiivi valguses on lubatav § 403 lg 22

teise lause säilitamine. Nimetatud lause allutab tarbijakrediidilepingu regulatsioonile ka

sellised lepingud, mis iseenesest tarbijakrediidilepingud ei ole, kuid on sõlmitud nn

ühisrahastusplatvormide kaudu. Antud regulatsioon on siiski võimalik säilitada, sest

tarbijate vahel sõlmitud krediidilepingud jäävad direktiivi kohaldamisalast välja, kuid

liikmesriik võib direktiivi sätteid neile laiendada.

Küsitav ka ka, kas on põhjendatud VÕS § 402 lg 3 ja § 403 lg 7 alguses kasutatud sõnad

„ ja krediidivahenduslepingule“. Tegemist on küll juba varasemalt kehtiva regulatsiooniga,

kuid nende sõnade otstarbekus ei ole üheselt selge. Ka direktiiv ei välista art. 2(2)

nimetatud juhtudel direktiivi kohaldamisalast mitte krediidivahenduslepinguid, vaid

üksnes tarbijakrediidilepingud. On selge, et tarbijakrediidi reeglistik ei peaks kohalduma

krediidivahenduslepingutele, millega vahendatakse nt pandiga tagatud krediiti (vt VÕS §

403 lg 3 p 4), kuid see järeldub juba sellest, et antud krediidilepingud ei allu

tarbijakrediidilepingute regulatsioonile: kui vahendatakse lepingut, mis ei ole tarbijakrediit,

siis ei ole tegemist ka vastava krediidivahenduslepinguga. Samas ei ole kehtiv

regulatsioon siiani praktikas probleeme põhjustanud, mistõttu ei ole selle muutmine

ilmselt hädavajalik.

3. Krediidiandja lepingueelse teabe ja selgituste

andmise kohustused VÕS § 4031 lg 1 teises lauses on säilitatud kehtiva regulatsiooni sõnastus, mille kohaselt

on lepingueelse teabe andmise kohustus krediidiandjal VÕI krediidivahendajal. Selline

sõnastus jätab eksliku mulje, et vastav kohustus on üksnes ühel või teisel ning kui

tarbijakrediidilepingu sõlmimist vahendab krediidivahendaja, siis krediidiandjal endal

enam vastavat kohustust ei ole. Selline sõnastus ei lähe siiski kokku direktiivi nõuetega,

sest art. 10 lg 1 (ning ka mitmed muud direktiivi sätted, nt art. 12) kasutavad sõnastust

“ning asjakohasel juhul krediidivahendaja”. Seega sätestab direktiiv krediidivahenduse

olukorras teavitamiskohustuse nii krediidiandjale kui ka krediidivahendajale.6

Õiguskirjanduse kohaselt vastutavad krediidiandja ja krediidivahendaja lepingueelse

teabe andmise eest solidaarvõlgnikena.7 See tähendab, et tarbijat ei ole vaja teavitada

topelt, kuid mõlemad vastutavad solidaarselt selle eest, et tarbija saaks direktiivis ette

nähtud lepingueelse teabe ja selgitused. Seetõttu tuleb VÕS § 4031lg 1 teist lauset

6 Erandiks on krediidivahendajad, kes tegelevad sellega kõrvaltegevusena, VÕS § 403 lg 1. 7 Münchener Kommentar, § 655a vnr 30.

6

vastavalt muuta. Sama kehtib muude võlaõigusseaduse sätete kohta, kus täna

reguleeritakse krediidiandja ja krediidivahendaja kohustusi alternatiividena. Vastav

sõnastus tuleb üle kontrollida ka KAVS-i normide puhul.

VÕS § 4031 lg1 teises lauses kasutatud sõnadele „võrdselt määral eristuvat“ ei ole

direktiivis vastet, mistõttu tuleks need sättest välja jätta. Kaaluda tasuks ka antud lause

mitmeks eraldi lauseks tegemist, et sätte mõte oleks lihtsamalt mõistetav.

VÕS § 4031 lg 1 p-s 1 ja punktis 17 on dubleeritud direktiivi art. 10(3)(l) sisalduv nõue,

mille kohaselt tuleb lepingueelses teabes ära näidata krediidiandja ja vajaduse korral

krediidivahendaja aadress. Seejuures tuleb silmas pidada eelnõu VÕS § 4011 lg-s 11

sisalduvat viidet lg 1 teatud punktidele. Kokkuvõtvalt tuleneb sellest viitest lg 1 punktile 1,

et VÕS § 4011 lg-s 11 nimetatud olukorras tuleb esimesel lehel esitada ka teave

krediidiandja aadressi kohta, ehkki direktiivi art. 10(4) viide art. 10(3) punktidele a-g seda

ei sisalda. Eelnõu tuleb vastavalt muuta, kustutades VÕS § 4031 lg 1 p-s 1 viite

krediidiandja ja krediidivahendaja aadressile.

Loodava VÕS § 4031 lg 1 p-st 16 tuleks välja jätta teine lause. Esiteks ei näe direktiiv

sellist reeglit ette. Teiseks võib kohe välja ostetava liisingueseme netohind olla erinev

majandus- ja kutsetegevuses tegutsevale liisinguandjale ja tarbijast liisinguvõtjale.

Direktiiv näib siin silmas pidavat siiski tarbijalt ja mitte liisinguandjalt küsitavat netohinda.

VÕS § 4031 lg 2 p 1 tuleks kehtetuks tunnistada, sest vastava teabe (st krediidivahendaja

nimi ja aadress) andmise kohustuse näevad juba ette eelnõuga loodava VÕS § 4031 lg 1

p-d 1 ja 17.

VÕS § 4031 lg 2 p 8 tuleks samuti kehtetuks tunnistada, sest vastav teave sisaldub

eelnõuga loodava VÕS § 4031 lg 1 p-s 16.

VÕS § 4031 lg 2 p-des 12 ja 13 kasutatakse sõnastust „krediidiandja näitab“ ja

„krediidiandja märgib“. See ei ole kooskõlas direktiivis kasutatud neutraalsema

sõnastusega „märgitakse“, mis viitab sellele, et vastav kohustus võib asjaomasel juhul

olla ka krediidivahendajal. Seetõttu tuleks ka VÕS-s kasutada umbisikulist sõnastust, nt

„Seejuures märgitakse ära kõik krediidikulukuse määra arvutamiseks kasutatud andmed

ja eeldused.“

VÕS § 4031 lg 2 p-s 14 võiks lisada sõna „krediidi“ (st „krediidi ennetähtaegse tagastamise

korral“).

VÕS § 4031 lg 2 p-s 17 tuleks lisada sõna „andmete“ (st „andmete automatiseeritud

töötluse...“).

VÕS § 4031 lg 82 puhul võiks kaaluda, kas mitte loobuda viitest VÕS §-s 541 sätestatule

ja näha vastav regulatsioon ette VÕS § 4031 lg 82 enda tekstis. See vähendaks ristviiteid,

mis muudaks seaduse lihtsamini loetavaks. Samuti vähendaks see võimalikku segadust,

7

mis võiks tuleneda sellest, et uue regulatsiooni kohaselt võlaõigusseaduse sidevahendi

abil sõlmitud lepingute sätted suuremas osas tarbijakrediidilepingutele ei kohaldu.

Seletuskirjas on nende sätete koostoimimist küll põhjalikult selgitatud, kuid seaduse

rakendajale võib siiski osutuda lihtsamaks see, kui kogu asjakohane regulatsioon on

esitatud ühes normis ja ilma ristviideteta.

VÕS § 4031 lg 9 tuleks kehtetuks tunnistada, sest VÕS §-s 541 sisalduvad lepingueelse

teabe nõuded ei kohaldu tarbijakrediidilepingule finantsteenuste kaugturustuse direktiivi

uue versiooni ülevõtmise tõttu nagunii.

4. Krediidiandja kohustus hinnata tarbija

krediidivõimelisust VÕS § 4034 lg-s 3 tuleks sõna „andmekogusid“ asendada sõnaga „registreid“ – eeldusel,

et IKS § 101 puhul jäädakse registri mõiste kasutamise juurde. Sama kehtib VÕS § 4034

lg 10 kohta.

VÕS § 4034 lg 10 teine lause tuleb kehtetuks tunnistada, sest direktiiv vastavat erandit ei

sisalda. Seletuskirjas on vastav tekst ja selgitus küll kenasti olemas, vastav täiendus

tuleks teha ka eelnõu enda teksti.

Mõnevõrra problemaatiline on KAVS § 49 regulatsioon, mis reguleerib tarbija

krediidivõimelisuse hindamise korda. Direktiivi art. 18 ega VÕS § 4034 ei sätesta

krediidivahendajale krediidivõimelisuse hindamise kohustust; selline kohustus on üksnes

krediidiandjal. KAVS § 49 seevastu kohustab vastavaid sise-eeskirju jms ette nägema ka

krediidivahendajal. Iseenesest ei takista direktiiv minna Eestil kaugemale direktiivis

sätestatust ning näha ette vastavad kohustused ka krediidivahendajale. Küsitav on

direktiivi art. 18(2) valguses siiski KAVS § 49 lg 5, mis sätestab: „Kui tarbijale on

krediidiandja pakutavat krediidilepingut vahendanud krediidivahendaja, võib krediidiandja

sõlmida krediidilepingu krediidivahendaja teostatud krediidivõimelisuse hindamise alusel,

kui krediidivahendaja esitab krediidiandjale tarbija krediidivõimelisuse nõuetekohase

hinnangu.“ Nagu öeldud, paneb direktiiv krediidivõimelisuse hindamise kohustuse ning

vastutuse selle kohustuse täitmise eest üksnes krediidiandjale. Krediidivahendajal on küll

art. 18(2) kohaselt kohustus edastada krediidiandjale vastav teave, kuid mitte kohustus

ise viia läbi hindamist. Ka ei tohi krediidiandja direktiivi art. 18(3) viimase lause kohaselt

otsustada krediidivõimelisuse üle pelgalt kolmandatelt isikutelt (sh järelikult ka

krediidivahendajalt) saadud teabe alusel, vaid peab selle ise üle kontrollima. KAVS § 49

lg 5 praegune sõnastus jätab aga võimaluse tõlgenduseks, et krediidiandja võib piirduda

üksnes krediidivahendaja tehtud hinnanguga, mis näeb formaalselt nõuetekohane välja.

Direktiivi regulatsiooni valguses ei ole KAVS § 49 lg 5 säilitamine vajalik, sest

krediidivahendaja peab KAVS § 50 lg 2 kohaselt nagunii esitama krediidiandjale vastava

8

teabe ja krediidiandja võib küll võtta krediidivahendaja tehtud hinnangu aluseks, kuid

peab selle üle kontrollima ning jääb igal juhul vastutama krediidivõimelisuse hindamise

nõuetekohasuse eest.

KAVS § 50 lg-st 3 tuleb välja jätta sõnad „võimaluse korral“ kui üleliigsed. Sisult

samasuguse tulemuse annab juba samas sättes kasutatav sõnastus „talle iseseisvalt

kättesaadavale“. Kui mingi teave (nt krediidiregistri teave) on krediidiandjale iseseisvalt

kättesaadav, siis ongi krediidiandjal võimalus seda kasutada.

5. Tarbijakrediidilepingu sõlmimine, sisu ja

muutmine VÕS § 404 lg 1 saatelauses tuleks tarbija tahteavalduse mõiste asendada

tarbijakrediidilepingu mõistega. Direktiivi art. 21(1) saatelause kehtestab nõuded

krediidilepingu, mitte tarbija tahteavalduse sisule.

Tarbijakrediidilepingu kohustuslike sisuelementide loetelust tundub puudu olevat viide

VÕS § 4031 lg 1 p-le 16 (vrd direktiivi art. 21(1)(e)).

VÕS § 4041 muudatused, mis reguleerivad tarbijale antavat teavet intressimäära

muutumise kohta tarbijakrediidilepingu kestel, on asjakohased ja direktiiviga kooskõlas.

Direktiivi mõttega kooskõlas ei ole siiski VÕS § 4042 lg 1 p 1 muudatus, mille kohaselt

lisatakse antud sättesse täiendus „või viide seadusele, millel kavandatav muudatus

põhineb“. Direktiivi art. 22(1)(a), mida antud punktis üle soovitakse võtta, sätestab: „või

selgitus õigusnormide alusel tehtavate muudatuste kohta“. Saksa keeles: „eine

Erläuterung der gesetzlich eingeführten Änderungen“ ja inglise keeles: „an explanation of

the changes introduced by operation of law“. Seega peab krediidiandja seadusest

tulenevaid muudatusi tarbijale selgitama, mitte pelgalt saatma viite seaduse vastavale

sättele. Eelnõu tuleb vastavalt muuta, nt kasutades sõnastust „või seadusest tuleneva

muudatuse puhul muudatuse selgitus“. VÕS § 4042 lg 1 p 2 ja lõike 2 osas tehtavad

muudatused on põhjendatud ja direktiiviga kooskõlas.

6. Eriregulatsioon arvelduskrediidi ja maksekonto

jäägi ületamise kohta Põhjendatud on arvelduskrediidi (direktiivi art. 24) ja maksekonto jäägi ületamise

(direktiivi art. 25) ühte sättesse (VÕS § 407) liitmine. VÕS § 407 lg-s 1 sätestatud

arvelduskrediidilepingu nõiste puhul tuleks siiski kaaluda „sõnaselge“ lisamist direktiivi

art. 2(18) eeskujul, sest just sõnaselge lepingu olemasolu eristab arvelduskrediidilepingut

vaikimisi antud arvelduskrediidist ehk maksekonto jäägi ületamisest.

9

7. Tarbijakrediidilepingust taganemine ja selle

ülesütlemine VÕS § 409 lg 22 teise lause alguse sõnastuse puhul võib kaaluda, kas mitte asendada

lause algus „Seda ei kohaldata...“ sätte tähendust selgemalt edasi andva sõnastusega

„Taganemistähtaeg ei lõpe...“.

Põhjendatud on VÕS § 409 lg 31 kehtetuks tunnistamine, kuivõrd taganemisõiguse

eeldused ja tagajärjed on direktiivis maksimaalselt ühtlustatud ning täiendavat eeldust, et

krediit peab olema tagasi makstud hiljemalt 30 päeva jooksul, direktiiv ette ei näe. Kui

tarbija on tarbijakrediidilepingust kehtivalt taganenud, kuid ei ole 30 päeva jooksul krediiti

krediidiandjale tagasi maksnud, satub tarbija makseviivitusse ning tema suhtes saab

kasutada sellest tulenevaid õiguskaitsevahendeid, eelkõige nõuda viivist ja vajadusel

sissenõudmiskulude hüvitamist. Küll aga ei ole direktiiviga kooskõlas see, kui nt 10-

aastane tarbijakrediidileping pärast tarbija poolset kehtivat taganemist (ja seega

taganemisvõlasuhte teket) 30 päeva jooksul uuesti nö ellu ärkab ja tarbija jaoks uuesti

10-ks aastaks siduvaks muutub. Antud teemale on tähelepanu juhitud ka

õiguskirjanduses8 ning ka direktiivi art. 26(6)(b) näeb taganemise tagajärjena ette üksnes

intressi maksmise kohustuse kuni krediidi tagasimaksmise kuupäevani.

Eelnõus on üle võtmata direktiivi art. 26(3), mis pikendab taganemistähtaega juhul, kui

krediiti kasutatakse pikema kui 14 päevase tagastusajaga (taganemispoliitikaga)

kaubaga.

Põhjendatud on VÕS § 409 lg 41 kehtetuks tunnistamine, sest direktiiv enam sellist

liisingulepingule kohaldatavat erandit ei võimalda.

Kaaluda tasuks, kas VÕS § 409 käsitleva seletuskirja osas tasuks kajastada ka antud

sätte ja VÕS § 57 omavahelist suhet. VÕS § 57-ga on üle võetud direktiivi art. 27(1).

Samas viiakse uue finantsteenuste kaugturustuse direktiivi ülevõtmise eelnõuga sisse

põhimõte, et sidevahendi abil sõlmitud tarbijakrediidilepingu puhul kohaldatakse

tarbijakrediidilepingust taganemisele ja selle tagajärgedele üksnes tarbijakrediidilepingu

regulatsiooni vastavaid sätteid. Ehkki VÕS § 57 käsitleb üksnes sidevahendi abil sõlmitud

lepingust taganemise mõju tarbijakrediidilepingule9, mitte tarbijakrediidilepingust endast

taganemist, võib kahe regulatsiooni omavaheline seos tekitada seaduse rakendajale

8 Värv, A.; Sein, K.; Kalamees, P. (2025). Tarbijakrediidi aktuaalsed probleemid: taotlemisest tagasimaksmiseni. Seminari ülevaade. Juridica, 8-9, lk 556; Sein, Karin (2012). Transposition of the New Consumer Credit Directive in Estonia. European Review of Private Law, p 442. 9 VÕS § 57 on selles osas direktiiviga kooskõlas, samuti on VÕS § 57 jätmine sidevahendi abil sõlmitud lepingute jakku põhjendatud.

10

küsimusi. Seetõttu oleks seaduse parema rakendatavuse huvides põhjendatud vastava

seose lahtikirjutamine eelnõu seletuskirjas.

VÕS § 414 lg 3 tuleks laiendada ka muudele õiguskaitsevahenditele kui üksnes oma

kohustuse täitmisest keeldumise vastuväide (§ 111) ja lepingust taganemine. Näiteks, kui

seotud müügilepingu alusel ostetud kaup osutub lepingutingimustele mittevastavaks,

müüja keeldub alusetult seda parandamast ning tarbija sel põhjusel kehtivalt hinda

alandab, peaks vastavalt vähenema ka tagasimakstava tarbijakrediidi summa. Vastasel

korral saab müüja ja krediidiandja koostöös mööda minna tarbijakaitse reeglitest, sest

krediidiandja kannab algse kokkuleppe alusel (st alandamata) müügihinna müüjale (vt

VÕS § 414 lg 21) ning nõuab tarbijakrediidilepingu alusel kogu krediidisumma (ning mitte

üksnes alandatud hinna) tagasimaksmist tarbijalt. Kokkuvõttes peab tarbija maksma

krediidiandjale defektse kauba eest terve kauba hinna ning ka müüja saab krediidiandjalt

kogu müügihinna kätte. Sisuliselt ei ole tarbija hinna alandamise avaldusel sellises

olukorras mingit õiguslikku tagajärge, mis ei ole kindlasti direktiivi mõte: õiguskord ei

tohiks võimaldada olukorda, kus tarbija peab laenuga ostetud puudustega kauba eest

krediidiandja ja müüja vaheliste kokkulepete tulemusena maksma puudusteta kauba

hinna.

8. Tarbijakrediidilepingu kohtuväline

ümberkujundamine Kaaluda tasuks VÕS § 4161 lg 4 sõnastuse täpsustamist. Ehkki tegemist ei ole otseselt

direktiivil põhineva regulatsiooniga, jätab selle esimene lause mulje, nagu oleks

krediidilepingu tingimuste muutmise näol alati tegemist refinantseerimisega, va tähtaja

pikendamise puhul. Teisisõnu viitab lauses kasutatav sõnastus, mille kohaselt tuleb

kokkuleppes ära näidata refinantseeritava krediidi põhisumma, sellele, nagu oleks lause

alguses nimetatud krediidilepingu tingimuste muutmise näol alati tegemist

refinantseerimisega. Direktiivi kohaselt see siiski nii ei ole: art. 35(1) a ja b eristavad väga

selgelt a) krediidilepingu osalist või täielikku refinantseerimist ja b) tingimuste muutmist.

Samamoodi eristatakse neid ka VÕS § 4161 lg 1 tekstis.

9. Krediidivahenduslepinguga seonduv

regulatsioon Direktiiviga kooskõlas ei ole eelnõus (ja tegelikult juba ka kehtivas regulatsioonis)

kasutatud lahendus, mille kohaselt on krediidiandja ja krediidivahendaja lepingueelse

teabe ja selgituste andmise kohustused sõnastatud alternatiividena (st „krediidiandja või

krediidivahendaja“). Selline sõnastus viitab sellele, et kui tarbijakrediidilepingut vahendab

11

krediidivahendaja, siis on vastavad kohustused üksnes krediidivahendajal, mitte aga

krediidiandjal. Nagu lähemalt selgitatud p-s 3, näeb direktiiv ette vastavate kohustuste

olemasolu nii krediidiandjal kui ka krediidivahendajal.

Ülaltoodut tuleks arvestada ka eelnõuga lisatava KAVS §-s 502 kasutatava sõnastuse

puhul. Praegu kohustab loodav KAVS § 502 p 1 krediidivahendajat järgima üksnes VÕS

§-des 4171 ja 418 sätestatut. Põhjendatud oleks lisada viide ka nendele VÕSi sätetele,

kus reguleeritakse krediidivahendaja informeerimis- ja selgituste andmise kohustusi

(eelkõige VÕS § 4031, 4032 ja VÕS § 4035).

10. Tarbijakrediidilepingu sidumine muude

teenustega Ka VÕS § 4193 lg 2 saatelausest tuleks ka välja võtta „elamukinnisvaraga seotud“.

Tuleks kaaluda, kas oleks võimalik VÕS § 4012 ja § 4193 omavahel paremini siduda.

Praegu on seotud kindlustuslepingu regulatsioon mõlemas sättes nö laiali. Eelkõige jääb

praegusest regulatsioonist mõnevõrra ebaselgeks, millistel tingimustel võib

tarbijakrediidilepingu sõlmimise eeldusena nõuda kindlustuslepingu sõlmimist – kas see

peab olema proportsionaalne (VÕS § 4193 lg 3) või vastama VÕS § 4012 lg-s 1 sätestatud

tingimustele, või mõlemale? Viimasel juhul - ja sellist tõlgendust toetab ka direktiivi tekst

- võiks planeeritud VÕS § 4193 lg 3 esimese lause viia VÕS §-i 4012 lg-sse 1 ning

väljapakutud teise lause sõnastada järgmiselt „Tarbijakrediidilepingu sõlmimise võib teha

sõltuvaks kindlustuslepingu sõlmimisest VÕS §-s 4012 sätestatud tingimustel“. Eelnõus

väljapakutud VÕS § 4193 lg 5 teist lauset poleks sel juhul enam vaja.

11. Rakendussätted Kavandatav VÕSRS § 171 lg 4 võtab kohaselt üle direktiivi art. 2(2)(l) teise poole, mille

kohaselt kohaldatakse teatud direktiivi sätteid tähtajatute tarbijakrediidilepingute suhtes,

mis kehtisid 20.11.2026.

Direktiivi art. 2(2)(l) esimene pool välistab direktiivi kohaldamisalast

tarbijakrediidilepingud, mis on kehtivad 20.11.2026. Teisisõnu peaks direktiivi

regulatsioon kohalduma üksnes nendele tarbijakrediidilepingutele, mis sõlmitakse

20.11.2026 või hiljem. VÕSRS § 171 lg 5 seevastu jätab natuke eksitava mulje ning

võimaldab tõlgendust, mille kohaselt kohaldatakse uut regulatsiooni osaliselt ka nendele

lepingutele, mis olid 20.11.2026 juba sõlmitud. Antud sätte esimene lause viitab küll

sellele, et enne 20.11.2026 sõlmitud lepingute puhul kohaldatakse vana regulatsiooni

nendele asjaoludele ja toimingutele, mis tehti enne 20.11.2026, VÕSRS § 171 lg 5 teine

lause aga võimaldab tõlgendust, et lepingutele, mis olid 20.11.2026 juba sõlmitud,

12

kohaldatakse alates 21.11.2026 juba uut regulatsiooni (nt sellise lepingu ülesütlemise

puhul VÕS § 416 uut, mitte varasemat regulatsiooni). Segaduste vältimiseks tuleks

kaaluda võimalust sõnastada lg 5 selliselt nagu seda teeb direktiivi art. 2(2)(l) esimene

pool.

Võlaõigusseaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse

eelnõu seletuskirja

LISA 2

Rakendusakti kavand

Justiitsministri 13. detsembri 2010. a määruse nr 47 „Euroopa tarbijakrediidi

standardinfo teabelehtede vormide kehtestamine” muutmine

Määrus kehtestatakse võlaõigusseaduse § 4031 lõike 8 alusel.

§ 1. Justiitsministri 13. detsembri 2010. a määruse nr 47 „Euroopa tarbijakrediidi

standardinfo teabelehtede vormide kehtestamine” muutmine

Justiitsministri 13. detsembri 2010. a määruses nr 47 „Euroopa tarbijakrediidi standardinfo

teabelehtede vormide kehtestamine” tehakse järgmised muudatused:

1) määruse lisad 1 ja 2 tunnistatakse kehtetuks;

2) määrusega kehtestatakse Euroopa tarbijakrediidi standardinfo teabelehe vorm (lisa 3).

§ 2. Määruse jõustumine

Määrus jõustub 20. novembril 2026. a.

Liisa-Ly Pakosta

justiits- ja digiminister

Tiina Uudeberg

Kantsler

EUROOPA TARBIJAKREDIIDI STANDARDTEAVE1

Põhiteave

I osa [alati teabelehe esimesel lehel]

Krediidiandja

Asjakohasel juhul krediidivahendaja

[Nimi]

[Nimi]

Krediidi kogusumma

Tarbijakrediidilepinguga kättesaadavaks tehtava

krediidisumma või krediidi ülempiir.

Tarbijakrediidilepingu kestus

Intressimäär aastas või kui see on asjakohane,

tarbijakrediidilepingus kohaldatavad erinevad

intressimäärad

[ %

— fikseeritud või

— fikseerimata

— ajavahemikud]

Krediidi kulukuse määr

Krediidi kogukulu, mis on väljendatud aastase

protsendimäärana krediidisummast või krediidi

ülempiirist.

Krediidi kulukuse määra abil saab võrrelda erinevaid

pakkumisi.

Tasumisele kuuluv kogusumma

Krediidi põhiosa, millele lisanduvad intress ja

võimalikud krediidiga seotud kulud.

[Krediidi tagasimaksmiseks ja krediidi kogukulu

kandmiseks tehtavate maksete kogusumma]

Asjakohasel juhul:

Tarbijakrediidilepingu puhul, mille esemeks on asja

omandamise või teenuse osutamise või muu

lepingueseme finantseerimine, ning majanduslikult

seotud tarbijakrediidilepingu puhul

Asja/teenuse/muu lepingueseme nimetus

Hind kohe tasudes (netohind)

Maksete hilinemisega kaasnevad kulud Maksete hilinemise korral tuleb teil tasuda […

(kohaldatav viivise aasta- ja päevamäär ja selle

muutmise kord ning asjakohasel juhul muud

hüvitamisele kuuluvad kulud)].

1 Märke „asjakohasel juhul“ korral peab krediidiandja täitma lahtri juhul, kui teave on krediidi liigi seisukohast

asjakohane; kui teave ei ole vastavat liiki krediidi seisukohast asjakohane, tuleb teave või kogu rida kustutada.

Kaldkirjas esitatud selgitused peaksid aitama tarbijal näitajaid paremini mõista.

Nurksulgudes esitatud märkused on krediidiandjale või krediidivahendajale selgituseks ning need tuleb asendada

vastava teabega.

II osa [kui järgmisi elemente ei ole võimalik selgelt eristuval viisil ühel lehel esitada, esitatakse need

teabelehe esimeses osas teisel lehel]

Tagasimaksed ja kui see on asjakohane, tagasimaksete

sooritamise järjekord

Tasumisele kuulub:

[Tarbija tehtavate tagasimaksete summa, arv ja

sagedus]

Intress ja/või tasud makstakse järgmiselt:

Hoiatus seoses tasumata või hilinenud maksetest

tulenevate tagajärgedega

Maksete tasumata jätmisel või maksetega hilinemisel

võivad olla tõsised tagajärjed (nt sundmüük) ning teil

võib olla edaspidi raskusi krediidi saamisel.

Taganemisõigus

Tarbijakrediidilepingust võib taganeda 14 päeva

jooksul.

Jah/ei

Krediidi ennetähtaegne tagasimaksmine

Teil on igal ajal õigus krediidi osaliseks või täielikuks

ennetähtaegseks tagasimaksmiseks.

Asjakohasel juhul:

Krediidi ennetähtaegsel tagasimaksmisel on

krediidiandjal õigus saada hüvitist.

Jah

Krediidiandja:

asukoha aadress

telefoninumber

e-posti aadress

veebiaadress2

Asjakohasel juhul krediidivahendaja:

asukoha aadress

telefoninumber

e-posti aadress

veebiaadress3

2 Selle teabe esitamine on vabatahtlik.

3 Selle teabe esitamine on vabatahtlik.

Lisateave tarbijakrediidilepingu kohta

1. Krediiditoote põhiomaduste kirjeldus

Krediidi liik

Krediidi kasutusse võtmise tingimused

Raha kättesaamise viis ja aeg.

Asjakohasel juhul:

Asjaomast liiki tarbijakrediidilepingu puhul kasutatavad

muud krediidi kasutusse võtmise viisid võivad tuua

kaasa kõrgema krediidi kulukuse määra

[Kui tarbijakrediidileping võimaldab krediidi kasutusse

võtta mitmel viisil ning seejuures on tasud ja

intressimäär erinevad ning krediidiandja kasutab

võlaõigusseaduse § 4061 lõikes 2 nimetatud tingimust,

lisada märge selle kohta, et asjaomast liiki

tarbijakrediidilepingu puhul kasutatavad muud krediidi

kasutusse võtmise viisid võivad tuua kaasa kõrgema

krediidi kulukuse määra]

Asjakohasel juhul:

Tarbijalt nõutavad tagatised

Tarbijalt nõutavate tarbijakrediidilepingu tagatiste

kirjeldus.

[Tagatiste liik]

Asjakohasel juhul:

Tagasimaksete tagajärjel ei vähene vahetult tarbija

kohustused krediidiandja ees

Asjakohasel juhul:

Hinda on isikupõhiselt kohandatud automatiseeritud

otsuste tegemise alusel

2. Krediidiga seotud kulud

Asjakohasel juhul:

Erinevad tarbijakrediidilepingus kohaldatavad

intressimäärad

[ %

— fikseeritud või

— fikseerimata (koos esialgse laenuintressi suhtes

kohaldatava indeksi või baasintressimääraga),

— ajavahemikud,

— iga intressimäära kohaldamise tingimused,

— iga intressimäära muutmise ajavahemikud,

tingimused ja kord]

Krediidi kulukuse määra tüüpiline näide ning kõigi

tarbija poolt krediidi tagasimaksmiseks ja krediidi

kogukulu kandmiseks tehtavate maksete kogusumma

[ % Esitada siin tüüpiline näide, milles nimetatakse kõik

krediidi kulukuse määra arvutamiseks kasutatud

eeldused]

Kas krediidi saamiseks või krediidi saamiseks

pakutavatel tingimustel on kohustuslik sõlmida

— krediidiga seotud kindlustusleping või

— muu kõrvalleping?

Kui kõrvallepinguga seotud kulud ei ole krediidiandjale

teada, ei sisaldu need krediidi kulukuse määras.

Jah/ei [kui jah, kindlustuse liik]

Jah/ei [kui jah, kõrvallepingu liik]

Kaasnevad kulud

Asjakohasel juhul:

Tasud ühe või mitme konto pidamise eest, et kajastada

maksetehinguid ja krediidi kasutusse võtmise kandeid

Asjakohasel juhul:

Maksevahendi (nt krediitkaardi) kasutamise kulude

summa

Asjakohasel juhul:

Muud tarbijakrediidilepingust tulenevad tasud

Asjakohasel juhul:

Tarbijakrediidilepinguga seotud eespool nimetatud

tasude muutmise tingimused

Asjakohasel juhul:

Kohustus maksta notaritasusid

3. Muud olulised õiguslikud aspektid

Asjakohasel juhul:

Krediidi ennetähtaegsel tagasimaksmisel on

krediidiandjal õigus saada hüvitist

[Hüvitise suuruse kindlaksmääramine (arvutusmeetod)

kooskõlas võlaõigusseaduse §-ga 411]

Päringud registritest

Krediidiandja peab teatama teile viivitamata ja tasuta

registris tehtud päringu tulemused, kui sellise päringu

alusel otsustatakse teile krediiti mitte anda

Õigus saada tarbijakrediidilepingu projekti koopia

Teil on õigus saada nõudmise korral tasuta

tarbijakrediidilepingu projekti koopia. Seda õigust ei

ole, kui krediidiandja ei soovi taotluse saamise ajal

lepingueelseid läbirääkimisi jätkata.

Asjakohasel juhul:

Tähtaeg, mille jooksul on krediidiandja lepingueelse

teabega seotud

Käesolevas teabelehes esitatud teave kehtib alates […]

kuni […].

Õiguskaitsega seotud teave

Teil on õigus kasutada kohtuvälist vaidluste

lahendamise menetlust.

[Tarbijale kättesaadav kohtuväline kaebuste ja vaidluste

lahendamise menetlus ning selle kasutamise kord]

Hoiatus kohustuste täitmata jätmise õiguslike ja

finantstagajärgede kohta

Hilinenud või tasumata maksete kõrval võib ka muude

tarbijakrediidilepinguga seotud kohustuste täitmata

jätmine tuua teile kaasa tõsised tagajärjed.

Tagasimaksegraafik [Tagasimaksegraafik, mis sisaldab kõiki tarbija poolt

tarbijakrediidilepingu kestuse jooksul tehtavaid makseid

ja tagasimaksed, sealhulgas nimetatud makseid

kõrvallepingute eest]

Asjakohasel juhul:

4. Lisateave finantsteenuste kaugturustuse korral

a) Krediidiandjaga seotud teave

Asjakohasel juhul:

Teie elukohaliikmesriigis asuva

krediidiandja esindaja:

aadress

telefoninumber

e-posti aadress

veebiaadress4

[Nimi]

[Asukoha aadress tarbija jaoks]

Asjakohasel juhul:

Registreerimine

[Selle äriregistri nimetus, millesse krediidiandja on

kantud, ning tema registreerimisnumber või

registritunnus]

Asjakohasel juhul:

Järelevalveasutus

b) Tarbijakrediidilepinguga seotud teave

Asjakohasel juhul:

Taganemisõiguse kasutamine

[Praktilised juhised taganemisõiguse teostamiseks, mis

sisaldavad muu hulgas ajavahemikku, mille jooksul saab

taganemisõigust kasutada, aadressi, millel

taganemisavaldus tuleb saata, ning taganemisõiguse

teostamata jätmise tagajärgi]

Asjakohasel juhul:

Õigus, mille alusel krediidiandja enne

tarbijakrediidilepingu sõlmimist teiega suhteid loob

Asjakohasel juhul:

Tingimus tarbijakrediidilepingu suhtes kohaldatava

õiguse ja/või kohtualluvuse kohta

[Asjakohane tingimus märgitakse siia]

Asjakohasel juhul:

Keelte kasutamise kord

Lepingueelne teave ja lepingutingimused edastatakse …

[keeles]. Teie nõusolekul suhtleme

tarbijakrediidilepingu kehtivusaja jooksul teiega …

[keeles/keeltes].

4 Selle teabe esitamine on krediidiandjale vabatahtlik.

Võlaõigusseaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse

eelnõu seletuskirja

LISA 3

Euroopa Liidu õigusakti ja Eesti õigusakti vastavustabel

Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv (EL) 2023/2225, 18. oktoober 2023, mis käsitleb tarbijakrediidilepinguid ja millega

tunnistatakse kehtetuks direktiiv 2008/48/EÜ

EL-i õigusakti norm EL-i õigusakti normi

ülevõtmise kohustus

EL-i õigusakti normi

sisuliseks rakendamiseks

kehtestatavad

riigisisesed õigusaktid

Kommentaar

Art 1 EI Ei pea üle võtma, kuna nimetatud artikkel sätestab

direktiivi (EL) 2023/225 eesmärgi.

Art 2 lg 1 JAH VÕS § 402 lg 1 Viidatud siseriiklikku sätet muudetakse.

Art 2 lg 2 p a EI VÕS § 402 lg 3 järgi kohaldatakse elamukinnisvaraga

seotud tarbijakrediidilepingule tarbijakrediidilepingu

kohta sätestatut, kui käesolevas jaos sätestatust ei tulene

teisiti. Seega on hüpoteegi või muu võrreldava

tagatisega tagatud kinnisasjadega seotud

tarbijakrediidilepingud tarbijakrediidi kohaldamisalas,

kui ei ole sätestatud teisiti.

Art 2 lg 2 p b EI VÕS § 402 lg 3 järgi kohaldatakse elamukinnisvaraga

seotud tarbijakrediidilepingule tarbijakrediidilepingu

kohta sätestatut, kui käesolevas jaos sätestatust ei tulene

teisiti. Seega on tarbijakrediidilepingud, mille eesmärk

on maa või olemasoleva või projekteeritava ehitise

omandiõiguse omandamine või säilitamine,

tarbijakrediidi kohaldamisalas, kui ei ole sätestatud

teisiti.

Art 2 lg 2 p c VALIKULINE Eelnevas tarbijakrediidi direktiivis 2008/48/EÜ oli

direktiivi kohaldamisalast välistatud krediidilepingud,

mille krediidi kogusumma on väiksem kui 200 eurot või

suurem kui 75 000 eurot. VÕS-is seda välistust ei

rakendatud ning direktiiviga (EL) 2023/225 kehtestatud

100 000 eurost piiri ei rakendata ka siinse eelnõuga.

Art 2 lg 2 p d EI Vastav välistus on juba sätestatud VÕS § 403 lg 3

punktis 3.

Art 2 lg 2 p e EI Vastav välistus on juba sätestatud VÕS § 403 lg 3

punktis 5.

Art 2 lg 2 p f VALIKULINE VÕS § 403 lg 5 Eelnevas tarbijakrediidi direktiivis 2008/48/EÜ oli

direktiivi kohaldamisalast välistatud krediidilepingud,

mis sõlmitakse kohtus või muus ametiasutuses

saavutatud kokkuleppe tulemusena. VÕS-is ei jäetud

tarbijakrediidi regulatsiooni kohaldamisalast kohtulikku

kompromissina sõlmitud krediidilepinguid täielikult

välja, vaid välistati neile VÕS § 409, §410 ja § 414

lõikes 4 sätestatu kohaldamine. Eelnõuga välistatakse

kohtuliku kompromissina sõlmitud

tarbijakrediidilepingutele veel VÕS § 4031, § 4033. §

4035, § 4034, §-de 404-405 ja § 4161 kohaldumine.

Kuna VÕS § 410 tunnistatakse siinse eelnõu kehtetuks,

eemaldatakse VÕS § 403 lg-st 5 ka vastav viide.

Art 2 lg 2 p g VALIKULINE Tarbijakrediidi kohaldamisalas on vastavalt direktiivile

ja eelnõu kohaselt (VÕS § 403 lg 41 kehtetuks

tunnistamine) sellised liisingulepingud, millega kaasneb

kohustus või võimalus liisingu ese välja osta. Tavaliste

rendi- või üürilepingute puhul ei ole endiselt tegemist

lepingutega, mille eesmärgiks oleks tarbija

krediteerimine, mistõttu ei kuulu sellised lepingud

olemuslikult VÕS 22. ptk 2. jao kohaldamisalasse.

Art 2 lg 2 p h VALIKULINE VÕS § 403 lg 7 ja lg 8 Eesti on otsustanud direktiivis (EL) 2023/225 antud

tarbijakrediidi kohaldamise välistust kasutada.

Art 2 lg 2 p i VALIKULINE VÕS § 403 lg 3 p 7 Eesti on otsustanud direktiivis (EL) 2023/225 antud

tarbijakrediidi kohaldamise välistust kasutada.

Art 2 lg 2 p j EI Vastav välistus on juba sätestatud VÕS § 403 lg 3

punktis 4.

Art 2 lg 2 p k VALIKULINE Eesti on otsustanud direktiivis (EL) 2023/225 antud

tarbijakrediidi kohaldamise välistust mitte kasutada.

Selliste laenude korral ei tule hinnata tarbija

krediidivõimelisust (VÕS § 4034 lg 12).

Art 2 lg 2 p l JAH VÕSRS § 171 lg 4-6 ja §

171 lg 2

Art 2 lg 3 EI Ei pea üle võtma, sest VÕS § 402 lg 3 järgi

kohaldatakse elamukinnisvaraga seotud

tarbijakrediidilepingule tarbijakrediidilepingu kohta

sätestatut, kui käesolevas jaos sätestatust ei tulene

teisiti.

Art 2 lg 4 JAH VÕS § 403 lg 52

Art 2 lg 5 VALIKULINE Eesti on otsustanud direktiivis (EL) 2023/225 antud

tarbijakrediidi teatud sätete kohaldamise välistust mitte

kasutada.

Art 2 lg 6 VALIKULINE Eesti on otsustanud direktiivis (EL) 2023/225 antud

tarbijakrediidi teatud sätete kohaldamise välistust mitte

kasutada.

Art 2 lg 7 VALIKULINE Eesti on otsustanud direktiivis (EL) 2023/225 antud

tarbijakrediidi kohaldamise välistust mitte kasutada.

Art 2 lg 8 VALIKULINE VÕS § 403 lg 9 Eesti on otsustanud kasutada välistust, mis on ette

nähtud direktiivi (EL) 2023/225 artikli 1 lõike 8 punktis

b. Punktides a ja c sätestatud välistusi Eesti ei rakenda.

Art 3 p 1 EI Tarbija mõiste on juba sätestatud VÕS § 1 lg-s 5.

Art 3 p 2 EI Krediidiandja mõiste on juba sätestatud VÕS § 401 lg-s

1

Art 3 p 3 JAH VÕS § 402 lg 1 Viidatud siseriiklikku sätet muudetakse.

Art 3 p 4 EI Kõrvalteenuse mõiste on tuletatav VÕS § 403 lg-st 3.

Art 3 p 5 EI Krediidi kogukulu tarbijale on juba sätestatud VÕS §

4031 lg 3.

Art 3 p 6 EI Tarbija makstava kogusumma mõiste on tuletatav VÕS

§ 4031 lg 1 punktist 7.

Art 3 p 7 EI Krediidi kulukuse aastamäär on juba sätestatud VÕS §

406 lg 1 esimeses pooles.

Art 3 p 8 EI Laenuintressi mõiste on juba sätestatud VÕS §-ides 94

ja 397.

Art 3 p 9 EI Samasisuline definitsioon „fikseeritud intressimäär“ on

juba sätestatud VÕS § 94 lg-s 3.

Art 3 p 10 EI Krediidi kogusumma mõiste on tuletatav VÕS § 4031 lg

1 punktist 3.

Art 3 p 11 EI Püsiva andmekandja mõiste on juba sätestatud VÕS §

111.

Art 3 p 12 EI Krediidivahendaja mõiste on juba sätestatud VÕS §-s

4011.

Art 3 p 13 EI Lepingueelse teabe mõiste on juba sätestatud VÕS §

4031 lg-s 1.

Art 3 p 14 JAH VÕS § 4031 lg 2 p 17

Art 3 p 15 EI Seosmüügi mõiste on tuletatav VÕS § 4193 lg 1

esimesest lausest, aga seda laiendatakse siinse eelnõuga

kõikidele tarbijakrediidilepingutele.

Art 3 p 16 EI Komplektina müügi mõiste on tuletatav VÕS § 4193 lg

1 teisest lausest, aga seda laiendatakse siinse eelnõuga

kõikidele tarbijakrediidilepingutele.

Art 3 p 17 EI Nõustamisteenuse mõiste on juba sätestatud VÕS §

4191 lg-s 3 ja KAVS § 7 lg-s 1, aga seda laiendatakse

siinse eelnõuga kõikidele tarbijakrediidilepingutele.

Art 3 p 18 JAH VÕS § 407 lg 1Viidatud siseriiklikku sätet muudetakse.

Art 3 p 19 EI Arvelduskonto jäägi ületamise mõiste on tuletatav VÕS

§ 407 lg-st 4.

Art 3 p 20 EI Seotud krediidilepingu mõiste on juba sätestatud VÕS §

414 lg-s 1. Viidatud sätte lg 4 laiendab selle ka teenuse

osutamise lepingutele.

Art 3 p 21 EI Kuigi VÕS § 411 lg 1 teist lauset muudetakse, on

krediidi ennetähtaegse tagastamise mõiste tuletatav

kehtivast ja samal kujul kehtima jäävast VÕS § 411 lg 1

esimesest lausest.

Art 3 p 22

EI Samasisuline definitsioon „võlanõustamisteenus“ on

juba sätestatud SHS § 44 lg-s 1.

Art 4 EI Ei pea üle võtma, sest sätestab eurodes väljendatud

summade omavääringusse konverteerimise.

Art 5 JAH VÕS § 4031 lg 1

VÕS § 4031 lg 2 punktid

15-16

VÕS § 4034 lg 10

VÕS § 4035 lg 1

VÕS § 407 lg 4

VÕS § 407 lg 41

Viidatud siseriiklikke sätteid kas muudetakse,

täiendatakse või lisatakse juurde.

Art 6 JAH KAVS § 503

Art 7 EI Artiklis 7 nimetatud nõuded on tagatud

reklaamiseaduses sätestatud reklaami üldnõuetega,

mistõttu puudub vajadus nimetatud lauses sätestatu

ülevõtmiseks RekS-i muutmise järele. Artikli 7 sisu

kajastavad näiteks RekS § 3 (reklaami põhinõuded), § 4

(eksitava reklaami keeld), § 29 lg 3 ja § 29 lg 7

(finantsteenuse reklaami nõuded).

Art 8 lg 1 JAH RekS § 29 lg 21

Art 8 lg 2 EI Samasisuline kohustus on juba sätestatud RekS § 29 lg-

s 31.

Art 8 lg 3 saatelause JAH RekS § 29 lg 8 Viidatud siseriikliku sätet täiendatakse selliselt, et

tüüpnäide peab olema kohandatud reklaamiks

kasutatava andmekandja tehnilistele piirangutele.

Art 8 lg 3 p a EI Vastav regulatsioon on juba olemas RekS § 29 lg 31

punktis 1 ja lõikes 32.

Art 8 lg 3 p b EI Vastav regulatsioon on juba olemas RekS § 29 lg 31

punktis 2.

Art 8 lg 3 p c EI Vastav regulatsioon on juba olemas RekS § 29 lg 31

punktis 3.

Art 8 lg 3 p d EI Vastav regulatsioon on juba olemas RekS § 29 lg 31

punktis 4

Art 8 lg 3 p e EI Vastav regulatsioon on juba olemas RekS § 29 lg 31

punktis 5.

Art 8 lg 3 p f EI Vastav regulatsioon on juba olemas RekS § 29 lg 31

punktis 6.

Art 8 lg 3 teine alalõik JAH RekS § 29 lg 81

Art 8 lg 4 EI Vastav regulatsioon on juba olemas RekS § 29 lg 31

sissejuhatavas osas.

Art 8 lg 5 JAH RekS § 29 lg 33

Art 8 lg 6 JAH RekS § 29 lg 81

Art 8 lg 7 p a EI Vastav regulatsioon on juba olemas RekS § 29 lg-s 7.

Art 8 lg 7 p b JAH RekS § 29 lg 7Viidatud siseriikliku sätet täiendatakse.

Art 8 lg 7 p c JAH RekS § 29 lg 7Viidatud siseriikliku sätet täiendatakse.

Art 8 lg 8 VALIKULINE Eesti on otsustanud viidatud artiklis sätestatud

krediiditoote reklaamimise piirangut mitte kasutada.

Art 9 lg 1 JAH KAVS § 531 lg 1 Viidatud siseriikliku sätet muudetakse.

Art 9 lg 2 p a JAH KAVS § 531 lg 2 p 1 Viidatud siseriiklikku sätet muudetakse.

Art 9 lg 2 p b EI Vastav regulatsioon on juba olemas KAVS § 531 lg 2

punktis 2.

Art 9 lg 2 p c EI Vastav regulatsioon on juba olemas KAVS § 531 lg 2

punktis 4.

Art 9 lg 2 p d EI Vastav regulatsioon on juba olemas KAVS § 531 lg 2

punktis 5.

Art 9 lg 2 p e EI Vastav regulatsioon on juba olemas KAVS § 531 lg 2

punktis 7.

Art 9 lg 2 p f EI Vastav regulatsioon on juba olemas KAVS § 531 lg 2

punktis 8.

Art 9 lg 2 p g EI Vastav regulatsioon on juba olemas KAVS § 531 lg 2

punktis 9.

Art 9 lg 2 p h EI Vastav regulatsioon on juba olemas KAVS § 531 lg 2

punktis 11.

Art 9 lg 2 p i JAH KAVS § 531 lg 2 p 111

Art 9 lg 2 p j EI Vastav regulatsioon on juba olemas KAVS § 531 lg 2

punktis 13.

Art 9 lg 2 p k EI Vastav regulatsioon on juba olemas KAVS § 531 lg 2

punktis 14.

Art 10 lg 1 esimene

alalõik

JAH VÕS § 4031 lg 1 Viidatud siseriiklikku sätet muudetakse.

Art 10 lg 1 teine alalõik JAH VÕS § 4031 lg 21

Art 10 lg 2 JAH VÕS § 4031 lg 1Viidatud siseriiklikku sätet muudetakse.

Art 10 lg 3 saatelause JAH VÕS § 4031 lg 1 kolmas

lause

Viidatud siseriiklikku sätet täiendatakse.

Art 10 lg 3 p a JAH VÕS § 4031 lg 1 p 1Viidatud siseriiklikku sätet muudetakse.

Art 10 lg 3 p b EI Vastav regulatsioon on juba olemas VÕS § 4031 lg 1

punktis 3.

Art 10 lg 3 p c EI Vastav regulatsioon on juba olemas VÕS § 4031 lg 1

punktis 5.

Art 10 lg 3 p d JAH VÕS § 4031 lg 1 p 8

esimene lause

Viidatud siseriiklikku sätet täiendatakse.

Art 10 lg 3 p e esimene

pool

EI Vastav regulatsioon on juba olemas VÕS § 4031 lg 1

punktis 9.

Art 10 lg 3 p e teine pool EI Vastav regulatsioon on juba olemas VÕS § 4031 lg 1

punktis 7.

Art 10 lg 3 p f JAH VÕS § 4031 lg 1 p 16

Art 10 lg 3 p g EI Vastav regulatsioon on juba olemas VÕS § 4031 lg 1

punktis 11.

Art 10 lg 3 p h EI Vastav regulatsioon on juba olemas VÕS § 4031 lg 1

punktis 6.

Art 10 lg 3 p i JAH VÕS § 4031 lg 1 p 10Viidatud siseriiklikku sätet täiendatakse.

Art 10 lg 3 p j JAH VÕS § 4031 lg 1 p 12Viidatud siseriiklikku sätet täiendatakse.

Art 10 lg 3 p k JAH VÕS § 4031 lg 1 p 13Viidatud siseriiklikku sätet muudetakse.

Art 10 lg 3 p l JAH VÕS § 4031 lg 1 p 17

Art 10 lg 4 JAH VÕS § 4031 lg 11

Art 10 lg 5 saatelause JAH VÕS § 4031 lg 2 Viidatud siseriiklikku sätet muudetakse.

Art 10 lg 5 p a JAH VÕS § 4031 lg 2 p 9

Art 10 lg 5 p b JAH VÕS § 4031 lg 2 p 10

Art 10 lg 5 p c JAH VÕS § 4031 lg 2 p 11

Art 10 lg 5 p d JAH VÕS § 4031 lg 2 p 12

Art 10 lg 5 p e EI Vastav regulatsioon on juba olemas VÕS § 4031 lg 2

punktis 2.

Art 10 lg 5 p f JAH VÕS § 4031 lg 2 p 13

Art 10 lg 5 p g EI Vastav regulatsioon on juba olemas VÕS § 4031 lg 2

punktis 5.

Art 10 lg 5 p h EI Vastav regulatsioon on juba olemas VÕS § 4031 lg 2

punktis 4.

Art 10 lg 5 p i EI Vastav regulatsioon on juba olemas VÕS § 4031 lg 2

punktis 3.

Art 10 lg 5 p j JAH VÕS § 4031 lg 2 p 14

Art 10 lg 5 p k JAH VÕS § 4031 lg 2 p 15

Art 10 lg 5 p l JAH VÕS § 4031 lg 2 p 16

Art 10 lg 5 p m JAH VÕS § 4031 lg 2 p 17

Art 10 lg 5 p n EI Vastav regulatsioon on juba olemas VÕS § 4031 lg 2

punktis 7.

Art 10 lg 5 p o JAH VÕS § 4031 lg 2 p 18

Art 10 lg 5 p p JAH VÕS § 4031 lg 2 p 19

Art 10 lg 5 p q JAH VÕS § 4031 lg 2 p 20

Art 10 lg 5 teine alalõik EI Vastav regulatsioon on juba olemas VÕS § 4031 lg-s 81.

Art 10 lg 6 JAH VÕS § 4031 lg 8Viidatud siseriiklikku sätet täiendatakse.

Art 10 lg 7 JAH VÕS § 4031 lg 82

Art 10 lg 8 JAH VÕS § 4031 lg 6Viidatud siseriiklikku sätet muudetakse.

Art 10 lg 9 EI Vastav regulatsioon on juba olemas VÕS § 4031 lg 2

punktis 6.

Art 10 lg 10 EI Vastav regulatsioon on juba olemas VÕS § 403 lg-s 1.

Art 11 EI Artikkel 11 näeb ette lepingueelse teabe esitamise artikli

2 lõikes 6 ja 7 osutatud krediidilepingute puhul. Eestis on

otsustatud neid erisusi mitte rakendada, seetõttu ei looda

ka teavitamise kohta erireeglit artikli 11 ülevõtmiseks.

Art 12 lg 1 esimene

alalõik

JAH VÕS § 4035 lg 1Viidatud siseriiklikku sätet muudetakse.

Art 12 lg 1 p a EI Vastav regulatsioon on juba olemas VÕS § 4035 lg 3

punktis 1, kuid direktiivi (EL) 2023/225 muudatustest

tulenevalt hõlmab selgituspunkt kõiki

tarbijakrediidilepinguid – eelnevalt kohaldusid VÕS

§4035 lg 3 ja selle punktid vaid elamukinnisvaraga

seotud krediidilepingutele.

Art 12 lg 1 p b EI Vastav regulatsioon on juba olemas VÕS § 4035 lg 3

punktis 2, kuid direktiivi (EL) 2023/225 muudatustest

tulenevalt hõlmab selgituspunkt kõiki

tarbijakrediidilepinguid – eelnevalt kohaldusid VÕS

§4035 lg 3 ja selle punktid vaid elamukinnisvaraga

seotud krediidilepingutele.

Art 12 lg 1 p c EI Vastav regulatsioon on juba olemas VÕS § 4035 lg 3

punktis 3, kuid direktiivi (EL) 2023/225 muudatustest

tulenevalt hõlmab selgituspunkt kõiki

tarbijakrediidilepinguid – eelnevalt kohaldusid VÕS

§4035 lg 3 ja selle punktid vaid elamukinnisvaraga

seotud krediidilepingutele.

Art 12 lg 1 p d EI Vastav regulatsioon on juba olemas VÕS § 4035 lg 3

punktis 4, kuid direktiivi (EL) 2023/225 muudatustest

tulenevalt hõlmab selgituspunkt kõiki

tarbijakrediidilepinguid – eelnevalt kohaldusid VÕS

§4035 lg 3 ja selle punktid vaid elamukinnisvaraga

seotud krediidilepingutele.

Art 12 lg 2 VALIKULINE Liikmesriigi jaoks valikuline säte, mida Eestis on

otsustatud mitte rakendada.

Art 13 JAH VÕS § 4035 lg 4

Art 14 lg 1 JAH VÕS § 4193 Seosmüügi keeld (ja komplektina müügi lubamine)

laieneb direktiivist (EL) 2023/2225 tulenevalt ka

muudele tarbijakrediidilepingutele.

Art 14 lg 2 VALIKULINE VÕS § 4193 lg 2 p 1 Eesti on otsustanud artikli 14 lõikes 2 ette nähtud

erandit rakendada. Seetõttu piirdub VÕS § 4193 lõike 2

punktis 1 tehtav muudatus üksnes viite kaotamisega

elamukinnisvaraga seotud krediidile.

Art 14 lg 3 VALIKULINE VÕS § 4193 lg 3 ja VÕS §

4012

Eesti on otsustanud artikli 14 lõikes 3 ette nähtud

erandit rakendada. Seetõttu piirdub VÕS § 4193 lõikes 3

tehtav muudatus üksnes viite kaotamisega

elamukinnisvaraga seotud krediidile.

Art 14 lg 4 JAH KindlTS § 218 lg 21

Art 14 lg 5 JAH VÕS § 4012 lg 4

Art 15 lg 1 JAH VÕS § 404 lg 11 esimene

lause

Art 15 lg 2 JAH VÕS § 404 lg 11 teine

lause

Art 16 lg 1 JAH VÕS § 4191 pealkiri ja lg

3, KAVS § 7, KAVS 7.

peatüki pealkiri, KAVS §

51 lg 1

Nõustamisteenuse osutamise regulatsioon laieneb

direktiivist (EL) 2023/2225 tulenevalt ka muudele

tarbijakrediidilepingutele.

Art 16 lg 2 esimene

alalõik

JAH KAVS § 51 lg 6 saatelauseViidatud siseriiklikku sätet muudetakse.

Art 16 lg 2 p a EI Vastav regulatsioon on juba olemas KAVS § 51 lg 6

punktis 1.

Art 16 lg 2 p b EI Vastav regulatsioon on juba olemas KAVS § 51 lg 6

punktis 2.

Art 16 lg 2 teine alalõik JAH KAVS § 51 lg 61

Art 16 lg 3 p a EI Vastav regulatsioon on juba olemas KAVS § 51 lg 7

punktis 2.

Art 16 lg 3 p b EI Vastav regulatsioon on juba olemas KAVS § 51 lg 7

punktides 2 ja 4.

Art 16 lg 3 p c EI Vastav regulatsioon on juba olemas KAVS § 51 lg-s 3.

Art 16 lg 3 p d EI Vastav regulatsioon on juba olemas KAVS § 51 lg 7

punktis 3.

Art 16 lg 3 p e JAH KAVS § 51 lg 7 p 5Viidatud siseriiklikku sätet muudetakse.

Art 16 lg 4 esimene

alalõik

VALIKULINE Eesti on otsustanud artikli 16 lõike 4 esimeses alalõikes

sätestatut mitte rakendada.

Art 16 lg 4 teine alalõik EI Vastav regulatsioon on juba olemas KAVS § 8 lg-s 3.

Art 16 lg 4 teise alalõike

punkt a

EI Vastav regulatsioon on juba olemas KAVS § 51 lõigetes