KULK protokoll 153 (12.05.2026)

Besti 200 fraktsioon

PIIGIKOGU

KOMISJONILE /20 22C

VOLIKIRI

Eesti 200 fraktsioon volitab komisjoni

)/d’ 7L istungil

/ (3cm a (1/ ) asendama

Lugupidamisega

t Toomas Uibo

Eesti 200 fraktsiooni esirnees

RIIOIKOGU Lossi plats Ia, 1. *372 631 6331 t-iigikogu.ee

15165, Talliiin F. *372 631 6334

Riigikogu kultuurikomisjoni

istungi protokoll nr 153

Tallinn, Toompea Teisipäev, 12. mai 2026

Algus 14.00, lõpp 16.07

Juhataja: Liina Kersna (esimees)

Protokollija: Merje Noorlind (konsultant)

Võtsid osa:

Komisjoni liikmed: Helle-Moonika Helme, Madis Kallas, Tõnis Lukas, Margit Sutrop,

Toomas Uibo (Kadri Tali asendusliige)

Komisjoni ametnikud: Carina Rikart (nõunik-sekretariaadijuhataja), Helena Pihlakas (nõunik)

Puudusid: Vadim Belobrovtsev ja Signe Kivi

Kutsutud: Kultuuriministeeriumi meedianõunik Andres Jõesaar, Siseministeeriumi esindaja,

Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Ameti infoühiskonna büroo juhataja Helen Rohtla, Eesti

Ringhäälingute Liidu juhatuse esimees Rein Lang, Eesti Meediaettevõtete Liidu juhatuse liige

Väino Koorberg ja esindaja Mari Männiko, Eesti Ajakirjanike Liidu esimees Helle Tiikmaa,

Eesti Autorite Ühingu tegevjuht Mati Kaalep ja esindaja Martin Mäesalu, Eesti Esitajate Liidu

tegevjuht Urmas Ambur, Eesti Fonogrammitootjate Ühingu tegevjuht Rauno Haabmets (1.

päevakorrapunkti juures)

Päevakord:

1. Vabariigi Valitsuse algatatud meediateenuste seaduse muutmise ja sellest tulenevalt teiste

seaduste muutmise seaduse eelnõu (814 SE) ettevalmistamine teiseks lugemiseks

2. Info ja muud küsimused

1. Vabariigi Valitsuse algatatud meediateenuste seaduse muutmise ja sellest tulenevalt

teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu (814 SE) ettevalmistamine teiseks lugemiseks

Liina Kersna avas päevakorrapunkti arutelu ning lisas, et komisjon soovib ära kuulata

huvirühmade ettepanekud, saamaks terviklik ülevaade vaidlusküsimustest ja võimalikest

lahendusvariantidest, enne eelnõu edasist menetlemist. L. Kersna lisas, et laekunud on ka

Kultuuriministeeriumi seisukohad huvirühmade arvamustele.

Mati Kaalep tutvustas Eesti Autorite Ühingu (EAÜ), Eesti Esitajate Liidu (EEL) ja Eesti

Fonogrammitootjate Ühingu (EFÜ) ühist arvamust (lisa 1 ja lisa 2) eelnõu kohta.

M. Kaalepi sõnul puudutavad ühised seisukohad raadioteenuste regulatsiooni ning asjaolu, kui

palju ning mis ajal võiks kõlada Eesti autorite looming. Katusorganisatsioonide huvi on see, et

Eesti autorite teosed moodustaksid vähemalt 30% raadioprogrammist ning vähemalt pool

2

sellest mahust kõlaks päevasel ajal. Varasemates aruteludes jõuti Eesti Ringhäälingute

Liiduga (ERL) kompromissettepanekuni, mille kohaselt oleks päevane ajavahemik kell

7.00–22.00. Eelnõu sõnastusest on see ajapiirang välja jäetud.

M. Kaalep pidas problemaatiliseks ka autorite loominguga seotud esitaja mõistet. Probleem

on selles, et autorite ja esitajate koos arvestamine teeb süsteemi ebaselgeks ja raskesti

kontrollitavaks, mistõttu on ettepanek siduda kvoot ainult autoritega.

M. Kaalep lisas, et päevase eetriaja täpsustamine ei mõjuta autorite toimetulekut otseselt,

kuna autoritasud sõltuvad raadioteenuse osutajate reklaamikäibest. Ettepanekute eesmärk on

eeskätt toetada Eesti autorite teoste kuuldavust ja muusikavaldkonna arengut.

M. Kaalep lisas, et arvamuses toodud teised ettepanekud puudutavad konkurentsi ja Euroopa

Liidu õiguse täitmist.

Rauno Haabmets toetas M. Kaalepi esitatud seisukohti ning lisas, et ühistes ettepanekutes

lähtutakse 2023. aastal ERL-iga saavutatud kokkuleppest. R. Haabmets juhtis tähelepanu ka

autori mõiste täpsustamisele, et tagada raadioteenuse osutajatele selgem rakendusraamistik.

Kuna raadio on jätkuvalt oluline kanal uue muusika tutvustamisel, tuleks kehtivad tingimused

säilitada ning kaaluda samade põhimõtete laiendamist ka digiraadiole, st nendele jaamadele,

mis kasutavad Levira sagedusi.

Rein Lang tutvustas Eesti Ringhäälingute Liidu (ERL) arvamust.

R. Lang väljendas kahtlust, kas Eesti autorite teoste kvoodi sätestamine on kooskõlas

põhiseaduse sõnavabaduse põhimõtte ning Euroopa Liidu siseturu reeglitega ning lisas, et

selle kohta oleks vaja selgemaid õiguslikke põhjendusi. ERL-iga 2023. aastal sõlmitud

kokkulepe on sõlmitud teistsuguses situatsioonis. Kolme aasta jooksul on selgunud kõige

suurem konkurent Ameerika platvormide näol (Youtube, Google, Meta), kellele ei kehti

paljud Eesti ega ka Euroopa Liidu reeglid. Reklaamiraha liigub nendesse platvormidesse,

kuna nad on kasutajasõbralikumad ning nendele ei ole kehtestatud erinevaid kvoote. See seab

Eesti ringhäälingud võrreldes nendega selgemalt nõrgemasse konkurentsisituatsiooni. R.

Langi hinnangul võib kavandatav kvoodilahendus kahjustada Eesti ringhäälingute

konkurentsivõimet. R. Langi sõnul peab Riigikogu hindama, kas selline piirang on Eesti

kultuuri huvides õigustatud, kuna tegemist on eeskätt poliitilise kaalutluse küsimusega.

R. Lang väljendas kahtlust selles, et kvoodinõue suurendaks Eesti autorite tasusid. Samuti

juhtis ta tähelepanu praktilistele raskustele juhtudel, kus päevase eetriaja nõude täitmiseks ei

pruugi olla piisavalt kõlbelist ja sobivat repertuaari. Lisaks tuleb arvestada sellega, et

autoritasude jaotamisel koheldakse autoreid võrdselt, mistõttu ei saa Eesti autoreid

tasustamisel eraldi eelistada.

Andres Jõesaar sõnas, etraadioturu konkurents globaalsete platvormidega ei ole uus

probleem, kuid see mõjutab üha enam kohalike raadiojaamade tegutsemisvõimalusi ning seab

küsimuse alla senise regulatsiooni mahu. Kultuuriministeeriumi ettepanek on vähendada

igasuguseid kõrvaltingimusi, mis puudutab ka telekanaleid.

Kultuuriministeerium on püüdnud leida autorite esindajate ja ERL seisukohtade vahel

tasakaalustatud lahendust, mille tulemusel on eelnõusse jõudnud kompromissvariant.

Põhimõtteliselt toetatakse EAÜ, EEL ja EFÜ ettepanekut sätestada Eesti autorite

muusikateoste esitamise miinimummaht, jättes miinimumnõude arvestusest välja Eesti

esitajad.

A. Jõesaar rõhutas, et regulatsiooni kujundamisel tuleb arvestada leviplatvormide

erinevustega. Tema sõnul on FM-sagedused piiratud avalik ressurss, internetiraadio valdavalt

reguleerimata ning digitaalringhääling (DAB) vahepealne lahendus. Seetõttu on tekkinud

olukord, kus FM-loaga raadiojaamadele kehtivad Eesti autorite teoste esitamise nõuded, kuid

3

DAB-platvormil võivad konkureerida ka Eesti omanikele kuuluvad välisriigi loa alusel

tegutsevad jaamad, kellele ei laiene samad tingimused. A. Jõesaare hinnangul ei ole sellele

vastuolule lihtsat lahendust, kuna Euroopa Liidu teenuste vaba liikumise põhimõte seab

riigisisesele reguleerimisele piirid. Kultuuriministeerium ei toeta täielikku liberaliseerimist,

sest Läti turu kogemus näitab, et kvoodinõude puudumisel on kohaliku muusika osakaal eetris

väiksem. Seetõttu pidas A. Jõesaar põhjendatuks säilitada Eesti autorite teoste esitamise nõue

eelkõige FM-raadio puhul, et toetada Eesti muusika kuuldavust ja kultuuriruumi kestmist.

Mati Kaalep lükkas tagasi väite, et raadioeetris ei ole piisavalt Eesti muusikat, märkides, et

Eestis luuakse aastas üle 6000 teose. Lisaks toetab EAÜ uue muusika loomist ligikaudu 150

000 euroga aastas. Riikides, kus kvoodinõue puudub, on kohaliku sisu osakaal edetabelites

väiksem. Näiteks Lätis ja Leedus on kohalike lugude positsioonid oluliselt tagasihoidlikumad

kui Eestis. Eestis on kvoot aidanud tagada lisaks rahalisele toetusele ka levitoetuse Eesti

loomingule.

M. Kaalep lisas, et põhiseaduse § 39 teine lause ütleb, et riik kaitseb autori õigusi. Seni on

tasakaal tekitatud kvoodi kaudu. Lisaks, EAÜ ja ERL vahel on saavutatud kokkulepped, mida

ei ole põhjendatud eirata.

M. Kaalep viitas ka konkurentsiõiguse ja Euroopa Liidu õiguse küsimusele. EAÜ on tellinud

õigusliku analüüsi, mille kohaselt vastuolu ei esine. Näiteks Prantsusmaal on prantsuskeelse

muusika kvoot 40%, mis kinnitab ka suurte riikide puhul kvoodimehhanismi põhjendatust.

Martin Mäesalu selgitas Eesti autorite muusika kvoodi õiguslikke aluseid. Tema sõnul ei ole

küsimus eeskätt sõnavabaduse piirangus, vaid riigi käsutuses oleva avaliku ressursi, e

ringhäälingusageduste kasutamise tingimustes. Riigiressursi kasutamisel teatud

kõrvaltingimuste sätestamine ei ole õiguskorras erandlik. Meede teenib põhiseaduse

preambulis nimetatud eesmärki toetada Eesti kultuuri ja keele säilimist ning edendamist,

võimaldades Eesti autorite teoste laiemat levikut ilma täiendava kuluta riigieelarvele. Eesmärk

ei ole üksnes autoritasude suurendamine, vaid ka Eesti autorite loomingu jõudmine suurema

kuulajaskonnani. M. Mäesalu märkis, et isegi kui käsitada seda põhiseaduse §-s 45 nimetatud

põhiõiguse riivena, võib see olla õigustatud, kui meede on seaduses sätestatud, taotleb

legitiimset eesmärki ning on proportsionaalne. Euroopa Liidu õiguses ja mitme liikmesriigi

praktikas on kultuuri ja keele kaitseks kasutatud samalaadseid kvoote või avaliku ressursi

kasutamise tingimusi ning neid on peetud lubatavaks.

M. Mäesalu juhtis tähelepanu ka rahvusvaheliste digiplatvormide kasvavale mõjule, märkides,

et need ei arvesta kohaliku kultuurisisu eesmärkidega samal viisil. Seetõttu pidas ta

põhjendatuks säilitada kehtiva süsteemi põhimõtted ka edaspidi.

Rein Lang märkis, et põhiseaduse § 39 sätestab riigi kohustuse kaitsta autorite õigusi üldiselt

ega anna alust Eesti autoreid eraldi eelistada. Ka kogutud summad makstakse kõigile

autoritele võrdsel alusel.

ERL-is on liikmeid, kes omavad 100% Eesti muusikat mängivaid raadiojaamu. R. Lang

rõhutas, et ERL-i liikmete eesmärk on edendada majandustegevust ning kujundada

programmi kuulajate huvist ja sisulisest sobivusest lähtudes. Kvoodinõue võib vähendada

raadiojaamade konkurentsivõimet võrreldes rahvusvaheliste platvormidega. R. Lang lisas, et

DAB-platvormidel on võimalik luua kitsale sihtrühmale suunatud raadiojaamu, mille puhul ei

pruugi Eestis olla piisavalt vastavat repertuaari. Kvoodinõue võib takistada selliste

nišiteenuste tekkimist Eesti turul.

Helle-Moonika Helme nõustus, etEesti kultuuri ja omakeelse loominguga seotud valikute

tegemine on poliitiline otsus ning lisas, et riigil on kohustus tagada Eesti kultuuriruumi kaitse

ja kohaliku muusika kättesaadavus.

4

H.-M. Helme küsis, kas on olemas andmeid raadiokuulamise jaotuse kohta traditsiooniliste

raadiojaamade ja digitaalsete platvormide vahel.

Andres Jõesaar sõnul on olemas vastavad uuringud ning nende põhjal on DAB-platvormi

kuulajaskond Eestis veel väike. Samas näitavad esimesed andmed, et ka üksnes DAB-is

levival raadiojaamal võib olla märkimisväärne kuulamisaeg.

A. Jõesaare sõnul on DAB-i kasutus seotud eelkõige uuemate autodega ning kodustes

tingimustes kuulatakse seda platvormi vähe. Teiste riikide kogemus ei kinnita, nagu võtaks

DAB lähiajal FM-i rolli üle, kuid sellel võib olla tulevikus oma kindel kasutajaskond.

DAB-platvormi laiemat kasutuselevõttu piirab praegu eeskätt teenuse vähene tellijate arv,

kuna sama programmi edastatakse sageli juba FM-is. Tema sõnul on praeguste tellijate seas

nii Eesti kui ka Rootsi raadiojaamu.

Rein Lang lisas, et kiiresti arenevad ka uued internetipõhised raadioplatvormid, näiteks

Radioplayer, mis koondavad suure hulga raadiojaamu ning ei eelda FM-sageduste kasutamist

ega ringhäälinguluba. R. Langi hinnangul on kvoodi kehtestamine poliitiliselt võimalik, aga

kui kuulajad liiguvad teistele platvormidele, siis ei aita see Eesti autoreid, kuid piirab kohalike

traditsiooniliste ringhäälingute võimalusi turul.

Andres Jõesaar nõustus, et voogedastusplatvormide kiire kasv on vähendanud

traditsioonilise raadio kuulamisaega.

Tõnis Lukas küsis, kas Eesti autorite muusika esitamine suurema kuulajaskonnaga päevases

ajavööndis aitab suurendada kuulajate huvi kohaliku loomingu vastu ning toetab selle edasist

levikut.

Mati Kaalep vastas, et suurema kuulajaskonnaga päevane eetriaeg on oluline, sest ka näiteks

reklaami ei müüda ajale, mil inimesi kuulamas ei ole. Värske uuringu kohaselt saab 58%

inimestest uut muusikat teada just raadio vahendusel. Saame aru ringhäälingute

konkurentsiolukorrast nt Spotify-ga. Ka meie püüame oma suhtluses nendega selgeks teha, et

nad peaksid kohalikku konteksti nende poolt kureeritud playlist-ides rohkem arvestama. Ei

tohiks lasta tekkida olukorda, kus uut muusikat on keeruline leida, seetõttu peab Eesti autorite

looming olema päevasel ajal kuulajatele kergesti leitav nii raadios kui ka teistel platvormidel.

Väino Koorberg tutvustas Eesti Meediaettevõtete Liidu (EML) arvamust.

V. Koorberg märkis, et EML tähelepanekud ei puuduta eelnõu raadio-, audiovisuaal- ega

voogedastusteenuste sätteid, vaid eelkõige Euroopa meediavabaduse määruse (EL määrus)

ülevõtmist Eesti õigusesse, allikakaitse regulatsiooni ning Tarbijakaitse ja Tehnilise

Järelevalve Ameti (TTJA) rolli sõltumatu regulaatorina. Eelnõu ülesehitus on muutunud

ebaühtlaseks, mistõttu ei ole piisavalt selge, millised sätted kohalduvad üldiselt

meediateenuse osutajatele ning millised üksnes audiovisuaalmeedia- ja raadioteenuse

osutajatele. Keeruline on ka aru saada millises rollis on TTJA, kuna ta võib esineda riikliku

regulaatori, riikliku järelevalvaja kui ka sõltumatu seireasutusena.

V. Koorberg väljendas ka muret, et meediateenuse osutaja mõiste võib praktikas jätta

ebaselgesse olukorda vabakutselised ajakirjanikud ning sundida neid registreerima oma

tegevust äriregistris. Allikakaitse osas leidis V. Koorberg, et EL määrusest tulenevaid

põhimõtteid ei ole eelnõus piisava selgusega üle võetud. Lisaks peeti vajalikuks kaaluda

meediavabaduse ning raadio- ja ringhäälinguteenuste regulatsiooni selgemat eristamist,

sealhulgas vajadust käsitleda neid erinevates seadustes.

Mari Männiko märkis, et eelnõu § 161 sõnastus ei taga piisavat õigusselgust füüsilisest

isikust meediateenuse osutajate, sh vabakutseliste ajakirjanike staatuse osas, kuna ei ole selge,

kuidas nende staatust tuvastatakse ega millistel tingimustel neile allikakaitse laieneb.

Füüsilised isikud ei saa ennast registreerida äriregistris ning kui neile riiklikuks reklaamiks

5

avaldatud kogusummat ei eraldatagi, siis võib puududa ka veebileht, kus seda infot avaldada.

M. Männiko lisas, et allikakaitse regulatsioon on eelnõus ebapiisav ning põhineb

määratlemata mõistetel, mis võivad tekitada täiendavaid vaidlusi ning jätta

tõendamiskoormuse ajakirjanikule. Oleks piisanud tuua välja ametialane või eraeluline suhe,

praegune sõnastus vähendab õiguskaitset. Eelnõu ei maini sõnagi anonüümsetest allikatest ega

menetluse kinniseks kuulutamisest ajakirjandusliku allika kaitseks. Eelnõus toodud sätted

reaalset kaitset ajakirjanikule ega allikale ei anna.

Väino Koorberg täiendas, etEML on teinud ettepaneku kaaluda allikakaitse ja EL

määrusest tulenevate küsimuste reguleerimist eraldi seaduses, et vältida terminoloogilist

segadust meediateenuse ja audiovisuaalse meediateenuse vahel ning tagada selgem

regulatsioon. EML hinnangul on eelnõus TTJA sõltumatus regulaatorasutusena sätestatud

liiga deklaratiivselt ega anna piisavat kindlust, et amet saaks täita sõltumatu regulaatori rolli

meediavabaduse vaates. V. Koorberg sõnas, et seaduses tuleks täpsemalt määratleda ameti

staatus, rahastamise alused, juhtimise autonoomia, vajalik kvalifitseeritud inimressurss ning

huvide konfliktide vältimise mehhanismid. Samuti pidas ta probleemseks, et KUM haldusalas

tegutseva asutuse puhul võivad tekkida kahtlused tegeliku sõltumatuse suhtes olukorras, kus

ameti juhi nimetamine, eelarve kinnitamine ja põhimäärusest tulenev alluvus on seotud

ministriga. Sõltumatu regulaatori pädevus ei tohiks ulatuda sisuküsimuste otsustamiseni,

sealhulgas juhtudel, mis puudutavad kolmandate riikide tele- ja raadiokanalite levitamist.

Mari Männiko lisas, et haldusõiguses peab riigi sekkumiseks ja teabe nõudmiseks olema

selge seaduslik alus. Eelnõu § 562 sõnastusest ei selgu piisavalt, milline on TTJA õigus nõuda

teavet, kellelt võib seda nõuda ning milliste ülesannete täitmiseks. Viide EL määrusele võib

jätta mulje, et teabenõue laieneb ka kolmandatele isikutele ilma selgete piirideta, mis on

vastuolus õigusselguse nõudega ning võib kaasa tuua vaidlusi ja märkimisväärse haldus- ja

kohtukoormuse nii meediaettevõtjatele kui ka teistele adressaatidele. Ebaselge regulatsioon

raskendab meetmete proportsionaalsuse hindamist ning nende mõju hindamist meedia

mitmekesisusele ja toimetuse sõltumatusele.

M. Männiko sõnul peavad seaduse pädevused, piirid ja kaitsemehhanismid olema selgelt

sätestatud, et tagada õigusselgus ja vältida võimalikke kuritarvitusi. Seadus peab toimima

kaitsemehhanismina ka olukorras, kus avalik võim ei pruugi tegutseda üksnes heatahtlikult.

Meedia sõltumatuse ja õigusselguse tagamist ei saa rajada pelgalt usule senise hea

rakenduspraktika jätkumisse, vaid need põhimõtted peavad olema selgelt ja vaidluskindlalt

seaduses sätestatud.

Väino Koorberg täiendas, et EML on teinud ettepaneku tugevdadaTTJA rolli sõltumatu

asutusena, kuna ameti otsustada on tegevusload. V. Koorberg viitas Ungari kogemusele, kus

formaalselt sõltumatu regulaatori pädevusi kasutati meediaturu moonutamiseks ja

opositsiooniliste kanalite nõrgestamiseks.

Andres Jõesaar selgitas, et EL määrus on otsekohalduv. Meediateenuse osutaja mõiste

tuleneb sellest, hõlmates nii füüsilisi kui ka juriidilisi isikuid. A. Jõesaar kinnitas, et määrus ei

jäta kaitse alt välja vabakutselisi ajakirjanikke.

Eelnõu eesmärk on eristada senisest selgemalt audiovisuaalmeedia- ja raadioteenuste

regulatsioon üldistest meediateenuste sätetest. Eelnõus on kõigile meediateenuse osutajatele

(audiovisuaalmeedia, raadioteenus, ajakirjanikud) ette nähtud eraldi sätted, mis käsitlevad

eelkõige riikliku rahastuse deklareerimist.

A. Jõesaar sõnas, et lahendusena on välja pakutud meediateenuse osutajate andmebaasi

loomist. Seda ei peeta aga Eestis otstarbekaks, kuna juriidiliste isikute puhul saab vajalikku

teavet koguda äriregistri kaudu ning vabakutseliste ajakirjanike puhul oleks eraldi

registrilahendus ebaproportsionaalne.

A. Jõesaare hinnangul muudab ministeeriumi pakutud sõnastus seaduse senisest selgemaks

6

ning võimaldab paremini eristada, millised sätted puudutavad raadiot, millised

audiovisuaalteenuseid ning millised kõiki meediateenuse osutajaid.

Siseministeeriumi esindaja selgitas, et EL määrus on otsekohalduv ning selle kohaldamisala

hõlmab ka vabakutselisi ajakirjanikke, kes kuuluvad määruse kohaselt kaitstavate isikute

hulka. Ta viitas määruse sissejuhatuse punktile 19, mille kohaselt käsitatakse ka ebatüüpilistes

töösuhetes tegutsevaid ajakirjanikke kaitse alla kuuluvatena. Allikakaitse on Eesti õiguses

juba praegu ulatuslikult reguleeritud ning toimib. Kriminaalmenetluse seadustiku § 72 alusel

on ajakirjanikul õigus keelduda konfidentsiaalse allika või teabe avaldamisest. Samuti ei ole

lubatud kasutada tõendina materjale, mis on saadud ebaseaduslike toimingutega, sh kohtu

loata tehtud jälitustoimingute kaudu. Sellised toimingud on Eesti õiguse kohaselt keelatud

ning kriminaalkorras karistatavad, sõltumata sellest, kas neid panevad toime

õiguskaitseasutused või kolmandad isikud.

Siseministeeriumi esindaja lisas, et allikakaitse ei ole absoluutne ning seda võib piirata üksnes

seaduses sätestatud juhtudel, eelkõige raskete kuritegude uurimisel ja kohtu loal. Kui

ajakirjanik ise on kahtlustatav raskes kuriteos, võib kohus lubada jälitustoimingute tegemist,

kuid ka sellisel juhul tuleb esitada täiendavad põhjendused ning hinnata meetmete vajalikkust

ja proportsionaalsust. Eesti praktikas ei ole allikakaitset ajakirjanike suhtes seni ära võetud

ning tegemist on pigem teoreetiliste juhtumitega. Eesti õiguskorras on juba olemas tugevad

menetluslikud garantiid, sealhulgas kohustus toiminguid protokollida, vajadus kohtu lubade

järele ning järelevalvemehhanismid, mis tagavad õiguste kaitse. Need meetmed on

rahvusvahelises võrdluses tugevad ning tagavad ajakirjandusvabaduse kõrge taseme. Seetõttu

ei pruugi Euroopa meediavabaduse määruse rakendamine tuua Eesti õigusesse ulatuslikke

sisulisi muudatusi. Blogijate ja uue meedia esindajate kuulumine kaitstavate isikute ringi

sõltub konkreetsete asjaolude hindamisest. Menetlejal tuleb igal üksikjuhul hinnata, kas isik

vastab meediateenuse osutaja tunnustele või kuulub muul alusel kaitse alla. Vajaduse korral

tuleb kohtule täiendavalt põhjendada erandite kohaldamist.

Helen Rohtla selgitas, et TTJA on sõltumatu regulaatori rolli täitnud Eestis järjepidevalt

alates 1991. aastast ning meediateenuste valdkonnas alates 2013. aastast. TTJA vastavust

sõltumatuse nõuetele on hinnatud nii riigisiseselt kui ka EL õiguse kontekstis, sealhulgas

audiovisuaalmeedia teenuste direktiivi ja digiteenuste regulatsiooni rakendamisel. Hindamise

järeldus on, et kehtivad õiguslikud garantiid tagavad asutuse piisava sõltumatuse.

H. Rohtla tõi esile, et kuigi Eestis ei ole klassikalist eraldiseisvat meediaregulaatori nõukogu,

toimib süsteem sarnaselt mitmete teiste riikide praktikaga, sh Soomega, kus

järelevalveülesandeid täidab samuti üldpädevusega asutus. Teistes riikides on kas eraldi

nõukogu või eraldi loodud kitsamate pädevustega asutus. H. Rohtla rõhutas, et sõltumatuse

tagamisel on keskne roll kehtivatel õiguslikel mehhanismidel, sealhulgas

korruptsioonivastastel reeglitel ja ametisse nimetamise korrast tulenevatel garantiidel.

TTJA tegevus sõltub riigieelarvelistest otsustest ning vahendite maht kujuneb iga-aastaste

eelarveläbirääkimiste käigus. H. Rohtla pidas küsitavaks pikaajaliselt fikseeritud rahastuse

lahendusi, kuna need võivad ajas piirata asutuse suutlikkust oma ülesandeid täita.

Teabenõuete osas selgitas H. Rohtla, et kuigi vastava sätte sõnastus seaduses võib olla üldine,

ei vabasta see haldusorganit kohustusest põhjendada iga toimingut. Andmete küsimine peab

olema seotud konkreetse ülesande täitmisega ning olema sisuliselt põhjendatud, sarnaselt

korrakaitseseaduses sätestatud põhimõtetele. Samuti tuleb arvestada andmete valdajate

õigustega, sealhulgas olukordades, kus tegemist on tasulise teabega.

Meediaturu järelevalve, sh meediakontsentratsiooni hindamine, on olnud TTJA pädevuses

7

juba pikemat aega ning seda teostatakse koostöös teiste pädevate asutustega, arvestades nii

riigisiseseid kui ka EL tasandi suuniseid. TTJA küll annab arvamuse Konkurentsiametile,

kuid lõpliku otsuse teeb siiski Konkurentsiamet.

H. Rohtla viitas arutelu käigus tõstatatud küsimusele Eesti autorite muusika osakaalu nõuete

paindlikkusest. Kuigi üldine eesmärk toetada Eesti autorite loomingut on põhjendatud, tuleb

arvestada ka raadioturu eripäradega, sh niširaadiojaamadega, mille programm võib olla väga

spetsiifilise suunitlusega. Sellistel juhtudel ei pruugi Eestis loodud repertuaar olla piisav kogu

programmi täitmiseks, eriti päevases ajavööndis. H. Rohtla tegi ettepaneku kaaluda sarnaseid

erandeid, nagu kehtivad audiovisuaalmeediateenuste puhul, võimaldades põhjendatud

juhtudel paindlikumat lähenemist, st vabastada nt uudistesaadete või mitmest muust nõudest,

mida seadus ette näeb, ka Eesti autorite muusika osakaalu nõude rakendamisel.

Rein Lang väljendas muret, et eelnõus ei ole piisava selgusega reguleeritud TTJA kui

sõltumatu regulaatori roll, pädevused ega menetluslik raamistik. Tema hinnangul võib

puudulik regulatsioon tekitada õigusselgusetust ning võimaldada erinevaid tõlgendusi, eriti

muutuvate poliitiliste olude korral. R. Lang tõi võrdluseks varasema kogemuse andmekaitse

järelevalve korraldamisel ning rõhutas, et regulaatori pädevused ja menetlused peaksid olema

seaduses selgelt ja detailselt sätestatud.

R. Langi arvamuse kohaselt ei ole EL määruse rakendamine Eesti õiguses piisavalt

läbimõeldud. Kuigi määrus on otsekohalduv, eeldab see mitmes osas liikmesriikide poolset

täpsustavat regulatsiooni, mida eelnõus ei ole piisavalt tehtud. Ta pidas probleemseks

lähenemist, mille kohaselt piirdutakse üksnes määruse otsekohalduvusele viitamisega, ilma et

vajalikud põhimõtted oleksid siseriiklikus õiguses selgelt ja süsteemselt sätestatud.

R. Lang leidis, et selline olukord tekitab õigusselgusetust ning raskendab arusaamist, kellele

ja millises ulatuses regulatsioon kohaldub. Lahendusena pidas ta vajalikuks kaaluda, kas

regulatsiooni piiramist ringhäälinguteenustele või eraldi meediavabaduse seaduse

väljatöötamist, et tagada EL nõuete selge ja süsteemne rakendamine Eesti õiguses. Eelnõu

praegusel kujul ei lahenda neid probleeme ning võib kaasa tuua täiendavate muudatuste

vajaduse.

Mari Männiko selgitas allikakaitse mõistet, mis tähendab, et kui ajakirjanikul on infot

kuriteo kohta, siis ta ei pea ütlema, kust ta selle info sai. See on seotud kuriteo raskusastmega,

millest alates võib allikakaitse nö ära võtta. M. Männiko rõhutas, et allikakaitse on

ajakirjanduse igapäevane tööriist, mille rakendamine tekitab praktikas olulisi raskusi. Eriti

olukorras, kus ajakirjanik peab oma väiteid tõendama, kuid ei saa allikat avaldada. Kehtiv

regulatsioon ei taga piisavat õigusselgust ega kaitset, kuna puudub selge mehhanism

allikakaitse tagamiseks menetluses. Seadusesse oleks pidanud sisse kirjutama nt kohustuslikus

korras allika kaitseks tõendite kinniseks kuulutamise võimaluse, aga seda ei ole tehtud.

M. Männiko lisas, et Andmekaitse Inspektsiooni poole pöördumine on lihtne ja kuluvaba,

kuid ettekirjutuste ja halduskohtumenetluste käes kannatavad meediaettevõtted ning tegemist

on märkimisväärse kuluga. Oleme väga mures, et kui riigi poolt antud ülesanded on

umbmäärased, võib neid mistahes viisil kasutada.

Lisaks väljendas M. Männiko muret, et otsekohalduv EL määruse regulatsioon ja

järelevalvepraktika võivad tuua kaasa ebaproportsionaalse koormuse meediaettevõtetele ning

süvendada õigusselgusetust.

Rein Lang küsis,kes hakkab teostama järelevalvet Eesti autorite muusika kvoodinõuete

täitmise üle ning kas TTJA-l on kõigi raadiojaamade tegevuse kontrollimiseks piisavad

ressursid ja võimekus.

8

Urmas Ambur vastas, etjärelevalve Eesti autorite muusika kvoodinõuete täitmise üle ei

põhine üksnes riiklikul kontrollil, vaid sisaldab olulisel määral eneseregulatsiooni elementi.

Raadiojaamu motiveerib nõudeid täitma eelkõige asjaolu, et tingimuste rikkumine võib

takistada uue loa saamist ning anda sageduse konkurendile. Turuosalised ise jälgivad üksteise

tegevust, mis toetavad kehtestatud reeglite järgimist.

TTJA ei pea igapäevaselt kontrollima raadiojaamade programmi sisu detailset vastavust

kvoodinõuetele, kuid vajaduse korral on võimalik saada vastavat teavet EAÜ-lt.

Rein Langi sõnul eeldab seaduses riikliku järelevalve olemasolu selle tegelikku ja süsteemset

teostamist ning ei saa piirduda üksnes formaalse nõude sätestamisega. Kvoodinõue tekitab

igal juhul konkurentsivaidlusi, mille lahendamise pädevus ei ole piisavalt selgelt määratletud.

R. Lang pidas problemaatiliseks eelnõus toodud lahendust, mille kohaselt sekkub protsessi

EAÜ, andes välja tõendeid, mis on vajalikud raadioloa andmiseks korraldatavatel

konkurssidel osalemiseks. Haldusmenetluses riikliku litsentsi andmist ei tohiks seada

sõltuvusse mittetulundusühingu poolt antavast tõendist.

Urmas Ambur sõnas, et 2016. aastal ei järgitud kvoodinõudeid, kuid pärast nende mõju

selgitamist paranes olukord ning Eesti autorite muusika osakaal on kasvanud. U. Ambur tõi

võrdluseks Läti näite, kus kvoodinõude puudumise tõttu on kohaliku muusika osakaal

väiksem ning on väljendatud huvi Eesti süsteemist õppida.

Martin Mäesalu selgitas, et andmete kogumine haldusmenetluses on tavapärane praktika.

Haldusmenetluse seaduse § 38 lõike 1 kohaselt on haldusorganil õigus nõuda

menetlusosalistelt ja teistelt isikutelt nende valduses olevate andmete esitamist. Andmete

esitaja õiguslik vorm ei ole määrav, kuna menetlusosalistel on võimalik esitatud andmeid

vaidlustada ja esitada vastutõendeid. Tegemist ei ole uue ega erandliku lahendusega, vaid

väljakujunenud halduspraktikaga, mida rakendatakse ka teistes valdkondades.

Rauno Haabmets täiendas, etEesti autorite muusika kvoodinõuded toimivad juba praegu

ning vastavad tingimused on raadiojaamadele kehtestatud ja kokku lepitud ERL-iga.

R. Haabmetsa sõnul ei taotleta uusi nõudeid, vaid olemasolevate kõrvaltingimuste üleviimist

seadusesse muutmata kujul. Järelevalve samuti toimib praktikas, mistõttu kõlanud vastuväited

ei ole sisuliselt põhjendatud.

Rein Lang rõhutas, et kvoodinõuete kõrval on peamine küsimus õigusselguse tagamine,

eelkõige konkurentsivaidluste puhul järelevalve teostamise, pädevuse ja ressursside osas.

Regulatsioon peab olema selgelt rakendatav ning ei tohi jätta ebamäärasust selle täitmise osas.

Haldusmenetluse mõttes ei saa olla MTÜ-l takistavat rolli kellegi turule pääsemiseks.

Helle Tiikmaa andis ülevaate Eesti Ajakirjanike Liidu (EAL) arvamusest.

H. Tiikmaa märkis, et EAL seisukohad kattuvad suures osas EML-i ja ERL-i poolt esitatud

murekohtadega. H. Tiikmaa tõi täiendavalt esile meediateenuse osutaja ja ajakirjanduslikul

eesmärgil informatsiooni töötleva isiku omavahelise ebaselge seose. H. Tiikmaa hinnangul

võib eelnõu sõnastus suunata vabakutselisi ajakirjanikke tegutsema juriidilise isiku vormis,

mis on ebavajalik. Selle tingib asjaolu, et füüsilise isikuna tegutsemisel on ajakirjanikul

keeruline oma staatust tõendada.

Probleemsed on ka küsimused allikakaitse ning TTJA rolli osas, viidates ohule, et järelevalve

võib kaudselt mõjutada ajakirjanike sisulisi valikuid. H. Tiikmaa pidas oluliseks tagada, et

regulatsioon ei võimaldaks, kasvõi kaudsete vahenditega, liikuda sisulise kontrolli suunas.

Lisaks tõi H Tiikmaa esile, et allikakaitsega seotud praktilised raskused on ajakirjanduses

sagedased, mistõttu tuleb ajakirjanikel sageli leida kohtu jaoks alternatiivseid tõendamisviise.

See suurendab töömahtu ning võib viia olukorrani, kus osa sisu jääb kajastamata, mis

omakorda mõjutab ajakirjandusvabadust ja toimetuslikku sõltumatust.

9

Siseministeeriumi esindaja selgitas, et Justiits- ja Digiministeeriumis on ettevalmistamisel

kutseprivileegide seaduse eelnõu, milles on põhjalikumalt käsitletud EL määrusest tulenevaid

ajakirjanike privileege, sh vabakutseliste kaitset. Siseministeeriumi esindaja viitas ka EL-is

kavandatavale õigusaktile (Anti-SLAPP Directive), mis hakkab paremini kaitsma

ajakirjanikke ja inimõiguste eest seisjaid vaigistushagide eest.

Esindaja lisas, et edastab ministeeriumi kolleegidele edasiseks käsitlemiseks eelnõuga seotud

kriminaalõiguslikud ja menetluslikud küsimused, sh kohtuistungite kinniseks kuulutamine.

Mari Männiko märkis, et SLAPP, evaigistushagid moodustavad vaid marginaalse osa

meedia vastu esitatud hagidest. Lisaks väljendas M. Männiko kahtlust, et viidatud

ametiprivileegide eelnõu aitaks olukorda lahendada. See võib vastupidiselt anda

eeluurimisasutustele täiendava aluse hinnata ametiprivileegi ja tuvastada allikakaitse

puudumine, mis võib viia hoopis allikakaitse nõrgenemiseni.

Tõnis Lukas märkis, et meediamaastik on mitmekesine ja keerukas ning nii ajakirjandusel

kui ka vaidlustes osalevatel isikutel võivad tekkida märkimisväärsed kulud. Tema hinnangul

on eelnõu regulatsioon praegusel kujul raskesti hoomatav.

T. Lukas küsis, mis põhjustel kohaldatakse kavandatavat regulatsiooni kogu meediale, mitte

üksnes audiovisuaal- või raadioteenustele.

Andres Jõesaar vastas, et regulatsiooni laiendamine kogu meediale tuleneb EL määrusest,

mistõttu on vajalik see Eesti õigusesse üle võtta, eristades selgelt audiovisuaalmeedia- ja

raadioteenused ning märkides ära, kus rakendub meediateenus teistele meediateenuste

osutajatele.

Liina Kersna küsis, kuidas füüsilisest isikust meediateenuse osutaja (vabakutseline

ajakirjanik) saab eelnõu kohaseks meediateenuse osutajaks.

Andres Jõesaar selgitas, et isik on meediateenuse osutaja juba ainuüksi seetõttu, et ta osutab

meediateenust. Seadus ei näe ette kohustust end äriregistris registreerida.

Mari Männiko viitas eelnõu § 16¹ lõike 1 sõnastusele, mille kohaselt märgitakse

meediateenuse osutaja äriregistri avalikus toimikus meediateenuse osutajana. M. Männiko

küsis, milline on selle sätte õiguslik tähendus, kui sellega ei kaasne sisulisi õiguslikke

tagajärgi.

Andres Jõesaar vastas, et meediateenuse osutajate kohta andmebaasi loomine tuleneb EL

määrusest. Kuna eraldi registri loomist ei peetud otstarbekaks, kasutatakse olemasolevaid

andmeallikaid, eelkõige äriregistrit. A. Jõesaar rõhutas, et eraldi registreerimiskohustust ei

soovita kehtestada, kuid vajaduse korral ollakse valmis kaaluma uue andmebaasi loomist.

Liina Kersna küsis, kas vabakutselisi ajakirjanikke käsitatakse meediateenuse osutajatena ka

siis, kui nad ei ole end registreerinud. Kas neile kehtivad samad õigused ja kohustused nagu

registreeritud meediateenuse osutajatele.

Rein Langi sõnul võivad tekkida tõlgenduserinevused, mille tõttu võib jääda ebaselgeks, kas

registreerimata meediateenuse osutajatele laienevad kõik õigused, sh allikakaitse, ning kuidas

nende staatust vajaduse korral tõendatakse.

Andres Jõesaar vastas, et eelnõu lähtub EL määrusest, mille kohaselt ei ole definitsiooni

järgi meediateenuse osutajaks käsitamiseks ette nähtud kohustust end registreerida,

litsentseerida ega muul viisil ametlikult kirja panna.

Väino Koorberg sõnas, et meediaomandi andmebaasi ja registri vahel tuleb teha selge vahe,

kuna tegemist on erinevate lahendustega. Näiteks osa riike on loonud meediaomandi registri,

millega kaasneb meediale registreerimiskohustus. Selline lähenemine aga võib olla

10

meediavabaduse seisukohast problemaatiline. Euroopa Komisjon ei nõua registri loomist, vaid

meediaomandi andmebaasi olemasolu. Kuidas kogub riik vajalikud andmed andmebaasi

jaoks, on riigi leidlikkuse küsimus.

Helen Rohtla selgitas, et paragrahvi 161 eesmärk ei ole määratleda meediateenuse osutajat,

vaid siduda meediaomandi andmebaasi loomine ja reklaamiinfo edastamine olemasolevate

andmeallikatega, eelkõige majandusaasta aruande ja äriregistriga, et vältida eraldi registri või

aruandluskohustuse loomist. Ta rõhutas, et see ei välista vabakutseliste ajakirjanike käsitamist

meediateenuse osutajatena, ning märkis, et ebaselguse korral tuleks sätte sõnastust täpsustada.

Mari Männiko sõnul ei ole eelnõu sõnastus piisavalt selge. Kui eesmärk on reguleerida

meediaomandit ja riiklikku reklaami, peaks see olema ka seaduses üheselt ja arusaadavalt

väljendatud.

Toomas Uibo märkis, et kuigi kvootide küsimus ei ole arutelu keskne probleem, esineb

regulatsioonis siiski segadust, eelkõige seoses ajakirjanduse ja järelevalve sõltumatusega. T.

Uibo sõnul ei tohi tekkida olukorda, kus ajakirjandust oleks võimalik poliitiliselt mõjutada.

T. Uibo küsis, kas ajakirjanduse sõltumatust puudutavat regulatsiooni tuleks käsitleda eraldi

seaduses või on põhjendatud selle reguleerimine meediateenuste seaduse raames.

Andres Jõesaar vastas, et meediateenuste seadus peaks katma terviklikult kõik meediaga

seotud aspektid, et vältida regulatsiooni killustatust ja tagada selgus meediateenuse

osutajatele. A. Jõesaar lisas, et arutelu keskmes ei ole niivõrd ajakirjanduse sõltumatus, vaid

küsimus, kas TTJA kui regulaatorasutus, on ka tulevikus piisavalt sõltumatu ja vastupidav.

Toomas Uibo sõnul peab eelnõu tagama, et seaduse regulatsioon oleks ka tulevikus selge ja

rakendatav.

Liina Kersna viitas otsekohalduvale kehtivale EL määrusele ja küsis, millised riskid

kaasnevad seaduse vastuvõtmata jätmisega.

Andres Jõesaar vastas, et esialgse analüüsi kohaselt on Eesti õigus suures osas juba

kooskõlas EL määrusega ning kavandatavad muudatused ei too kaasa olulisi sisulisi

muudatusi. Euroopa Komisjon jälgib rakendamist tähelepanelikult ning Eesti suhtes ei ole

seni küsimusi tõstatatud. Samas ei osanud A. Jõesaar täpselt hinnata seaduse vastuvõtmata

jätmisega kaasnevaid riske, kuid leidis, et pikemas perspektiivis võib see kaasa tuua menetlusi

Eesti riigi suhtes.

A. Jõesaar tõi ka esile, et lahendamist vajab ka Eesti Rahvusringhäälingu rahastamise

küsimus, mis on seotud EL määruse rakendamisega.

Rein Lang märkis, et tema andmetel kogub Euroopa Komisjon praegu liikmesriikidelt ja

huvirühmadelt teavet EL määruse rakendamise kohta, mistõttu ei ole alust eeldada lähiajal

rikkumismenetluste algatamist. R. Langi arvamuse kohaselt ajasurvet eelnõu vastuvõtmiseks

ei ole. Eelnõu vastuvõtmine praegusel kujul võib tekitada täiendavaid probleeme ning tuua

kaasa edasiste muudatuste vajaduse, sealhulgas võimalikke kulukaid kohtuvaidlusi.

Madis Kallase sõnul juhtis arutelu tähelepanu asjaolule, et käsitletav teema moodustab vaid

väikese osa laiemast meediakeskkonnast, kus olulist rolli mängivad ka sotsiaalmeedia ja

digiplatvormid. Selles valdkonnas esineb endiselt segadust ja vastutuse hajumist, mistõttu on

käsitletav regulatsioon vaid piiratud ulatusega osa kogu probleemistikust.

Liina Kersna tänas osapooli aktiivse osalemise ja selgelt väljendatud seisukohtade eest.

L. Kersna lisas, et komisjon jätkab eelnõu menetlemist, arvestades esitatud ettepanekuid ja

vajadust täpsustada regulatsiooni.

11

2. Info ja muud küsimused

Infot ei esitatud ja muid küsimusi ei arutatud.

(allkirjastatud digitaalselt)

Liina Kersna

juhataja

(allkirjastatud digitaalselt)

Merje Noorlind

protokollija

Riigikogu kultuurikomisjoni

istungi protokoll nr 153

Tallinn, Toompea Teisipäev, 12. mai 2026

Algus 14.00, lõpp 16.07

Juhataja: Liina Kersna (esimees)

Protokollija: Merje Noorlind (konsultant)

Võtsid osa:

Komisjoni liikmed: Helle-Moonika Helme, Madis Kallas, Tõnis Lukas, Margit Sutrop,

Toomas Uibo (Kadri Tali asendusliige)

Komisjoni ametnikud: Carina Rikart (nõunik-sekretariaadijuhataja), Helena Pihlakas (nõunik)

Puudusid: Vadim Belobrovtsev ja Signe Kivi

Kutsutud: Kultuuriministeeriumi meedianõunik Andres Jõesaar, Siseministeeriumi esindaja,

Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Ameti infoühiskonna büroo juhataja Helen Rohtla, Eesti

Ringhäälingute Liidu juhatuse esimees Rein Lang, Eesti Meediaettevõtete Liidu juhatuse liige

Väino Koorberg ja esindaja Mari Männiko, Eesti Ajakirjanike Liidu esimees Helle Tiikmaa,

Eesti Autorite Ühingu tegevjuht Mati Kaalep ja esindaja Martin Mäesalu, Eesti Esitajate Liidu

tegevjuht Urmas Ambur, Eesti Fonogrammitootjate Ühingu tegevjuht Rauno Haabmets (1.

päevakorrapunkti juures)

Päevakord:

1. Vabariigi Valitsuse algatatud meediateenuste seaduse muutmise ja sellest tulenevalt teiste

seaduste muutmise seaduse eelnõu (814 SE) ettevalmistamine teiseks lugemiseks

2. Info ja muud küsimused

1. Vabariigi Valitsuse algatatud meediateenuste seaduse muutmise ja sellest tulenevalt

teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu (814 SE) ettevalmistamine teiseks lugemiseks

Liina Kersna avas päevakorrapunkti arutelu ning lisas, et komisjon soovib ära kuulata

huvirühmade ettepanekud, saamaks terviklik ülevaade vaidlusküsimustest ja võimalikest

lahendusvariantidest, enne eelnõu edasist menetlemist. L. Kersna lisas, et laekunud on ka

Kultuuriministeeriumi seisukohad huvirühmade arvamustele.

Mati Kaalep tutvustas Eesti Autorite Ühingu (EAÜ), Eesti Esitajate Liidu (EEL) ja Eesti

Fonogrammitootjate Ühingu (EFÜ) ühist arvamust (lisa 1 ja lisa 2) eelnõu kohta.

M. Kaalepi sõnul puudutavad ühised seisukohad raadioteenuste regulatsiooni ning asjaolu, kui

palju ning mis ajal võiks kõlada Eesti autorite looming. Katusorganisatsioonide huvi on see, et

Eesti autorite teosed moodustaksid vähemalt 30% raadioprogrammist ning vähemalt pool

2

sellest mahust kõlaks päevasel ajal. Varasemates aruteludes jõuti Eesti Ringhäälingute

Liiduga (ERL) kompromissettepanekuni, mille kohaselt oleks päevane ajavahemik kell

7.00–22.00. Eelnõu sõnastusest on see ajapiirang välja jäetud.

M. Kaalep pidas problemaatiliseks ka autorite loominguga seotud esitaja mõistet. Probleem

on selles, et autorite ja esitajate koos arvestamine teeb süsteemi ebaselgeks ja raskesti

kontrollitavaks, mistõttu on ettepanek siduda kvoot ainult autoritega.

M. Kaalep lisas, et päevase eetriaja täpsustamine ei mõjuta autorite toimetulekut otseselt,

kuna autoritasud sõltuvad raadioteenuse osutajate reklaamikäibest. Ettepanekute eesmärk on

eeskätt toetada Eesti autorite teoste kuuldavust ja muusikavaldkonna arengut.

M. Kaalep lisas, et arvamuses toodud teised ettepanekud puudutavad konkurentsi ja Euroopa

Liidu õiguse täitmist.

Rauno Haabmets toetas M. Kaalepi esitatud seisukohti ning lisas, et ühistes ettepanekutes

lähtutakse 2023. aastal ERL-iga saavutatud kokkuleppest. R. Haabmets juhtis tähelepanu ka

autori mõiste täpsustamisele, et tagada raadioteenuse osutajatele selgem rakendusraamistik.

Kuna raadio on jätkuvalt oluline kanal uue muusika tutvustamisel, tuleks kehtivad tingimused

säilitada ning kaaluda samade põhimõtete laiendamist ka digiraadiole, st nendele jaamadele,

mis kasutavad Levira sagedusi.

Rein Lang tutvustas Eesti Ringhäälingute Liidu (ERL) arvamust.

R. Lang väljendas kahtlust, kas Eesti autorite teoste kvoodi sätestamine on kooskõlas

põhiseaduse sõnavabaduse põhimõtte ning Euroopa Liidu siseturu reeglitega ning lisas, et

selle kohta oleks vaja selgemaid õiguslikke põhjendusi. ERL-iga 2023. aastal sõlmitud

kokkulepe on sõlmitud teistsuguses situatsioonis. Kolme aasta jooksul on selgunud kõige

suurem konkurent Ameerika platvormide näol (Youtube, Google, Meta), kellele ei kehti

paljud Eesti ega ka Euroopa Liidu reeglid. Reklaamiraha liigub nendesse platvormidesse,

kuna nad on kasutajasõbralikumad ning nendele ei ole kehtestatud erinevaid kvoote. See seab

Eesti ringhäälingud võrreldes nendega selgemalt nõrgemasse konkurentsisituatsiooni. R.

Langi hinnangul võib kavandatav kvoodilahendus kahjustada Eesti ringhäälingute

konkurentsivõimet. R. Langi sõnul peab Riigikogu hindama, kas selline piirang on Eesti

kultuuri huvides õigustatud, kuna tegemist on eeskätt poliitilise kaalutluse küsimusega.

R. Lang väljendas kahtlust selles, et kvoodinõue suurendaks Eesti autorite tasusid. Samuti

juhtis ta tähelepanu praktilistele raskustele juhtudel, kus päevase eetriaja nõude täitmiseks ei

pruugi olla piisavalt kõlbelist ja sobivat repertuaari. Lisaks tuleb arvestada sellega, et

autoritasude jaotamisel koheldakse autoreid võrdselt, mistõttu ei saa Eesti autoreid

tasustamisel eraldi eelistada.

Andres Jõesaar sõnas, etraadioturu konkurents globaalsete platvormidega ei ole uus

probleem, kuid see mõjutab üha enam kohalike raadiojaamade tegutsemisvõimalusi ning seab

küsimuse alla senise regulatsiooni mahu. Kultuuriministeeriumi ettepanek on vähendada

igasuguseid kõrvaltingimusi, mis puudutab ka telekanaleid.

Kultuuriministeerium on püüdnud leida autorite esindajate ja ERL seisukohtade vahel

tasakaalustatud lahendust, mille tulemusel on eelnõusse jõudnud kompromissvariant.

Põhimõtteliselt toetatakse EAÜ, EEL ja EFÜ ettepanekut sätestada Eesti autorite

muusikateoste esitamise miinimummaht, jättes miinimumnõude arvestusest välja Eesti

esitajad.

A. Jõesaar rõhutas, et regulatsiooni kujundamisel tuleb arvestada leviplatvormide

erinevustega. Tema sõnul on FM-sagedused piiratud avalik ressurss, internetiraadio valdavalt

reguleerimata ning digitaalringhääling (DAB) vahepealne lahendus. Seetõttu on tekkinud

olukord, kus FM-loaga raadiojaamadele kehtivad Eesti autorite teoste esitamise nõuded, kuid

3

DAB-platvormil võivad konkureerida ka Eesti omanikele kuuluvad välisriigi loa alusel

tegutsevad jaamad, kellele ei laiene samad tingimused. A. Jõesaare hinnangul ei ole sellele

vastuolule lihtsat lahendust, kuna Euroopa Liidu teenuste vaba liikumise põhimõte seab

riigisisesele reguleerimisele piirid. Kultuuriministeerium ei toeta täielikku liberaliseerimist,

sest Läti turu kogemus näitab, et kvoodinõude puudumisel on kohaliku muusika osakaal eetris

väiksem. Seetõttu pidas A. Jõesaar põhjendatuks säilitada Eesti autorite teoste esitamise nõue

eelkõige FM-raadio puhul, et toetada Eesti muusika kuuldavust ja kultuuriruumi kestmist.

Mati Kaalep lükkas tagasi väite, et raadioeetris ei ole piisavalt Eesti muusikat, märkides, et

Eestis luuakse aastas üle 6000 teose. Lisaks toetab EAÜ uue muusika loomist ligikaudu 150

000 euroga aastas. Riikides, kus kvoodinõue puudub, on kohaliku sisu osakaal edetabelites

väiksem. Näiteks Lätis ja Leedus on kohalike lugude positsioonid oluliselt tagasihoidlikumad

kui Eestis. Eestis on kvoot aidanud tagada lisaks rahalisele toetusele ka levitoetuse Eesti

loomingule.

M. Kaalep lisas, et põhiseaduse § 39 teine lause ütleb, et riik kaitseb autori õigusi. Seni on

tasakaal tekitatud kvoodi kaudu. Lisaks, EAÜ ja ERL vahel on saavutatud kokkulepped, mida

ei ole põhjendatud eirata.

M. Kaalep viitas ka konkurentsiõiguse ja Euroopa Liidu õiguse küsimusele. EAÜ on tellinud

õigusliku analüüsi, mille kohaselt vastuolu ei esine. Näiteks Prantsusmaal on prantsuskeelse

muusika kvoot 40%, mis kinnitab ka suurte riikide puhul kvoodimehhanismi põhjendatust.

Martin Mäesalu selgitas Eesti autorite muusika kvoodi õiguslikke aluseid. Tema sõnul ei ole

küsimus eeskätt sõnavabaduse piirangus, vaid riigi käsutuses oleva avaliku ressursi, e

ringhäälingusageduste kasutamise tingimustes. Riigiressursi kasutamisel teatud

kõrvaltingimuste sätestamine ei ole õiguskorras erandlik. Meede teenib põhiseaduse

preambulis nimetatud eesmärki toetada Eesti kultuuri ja keele säilimist ning edendamist,

võimaldades Eesti autorite teoste laiemat levikut ilma täiendava kuluta riigieelarvele. Eesmärk

ei ole üksnes autoritasude suurendamine, vaid ka Eesti autorite loomingu jõudmine suurema

kuulajaskonnani. M. Mäesalu märkis, et isegi kui käsitada seda põhiseaduse §-s 45 nimetatud

põhiõiguse riivena, võib see olla õigustatud, kui meede on seaduses sätestatud, taotleb

legitiimset eesmärki ning on proportsionaalne. Euroopa Liidu õiguses ja mitme liikmesriigi

praktikas on kultuuri ja keele kaitseks kasutatud samalaadseid kvoote või avaliku ressursi

kasutamise tingimusi ning neid on peetud lubatavaks.

M. Mäesalu juhtis tähelepanu ka rahvusvaheliste digiplatvormide kasvavale mõjule, märkides,

et need ei arvesta kohaliku kultuurisisu eesmärkidega samal viisil. Seetõttu pidas ta

põhjendatuks säilitada kehtiva süsteemi põhimõtted ka edaspidi.

Rein Lang märkis, et põhiseaduse § 39 sätestab riigi kohustuse kaitsta autorite õigusi üldiselt

ega anna alust Eesti autoreid eraldi eelistada. Ka kogutud summad makstakse kõigile

autoritele võrdsel alusel.

ERL-is on liikmeid, kes omavad 100% Eesti muusikat mängivaid raadiojaamu. R. Lang

rõhutas, et ERL-i liikmete eesmärk on edendada majandustegevust ning kujundada

programmi kuulajate huvist ja sisulisest sobivusest lähtudes. Kvoodinõue võib vähendada

raadiojaamade konkurentsivõimet võrreldes rahvusvaheliste platvormidega. R. Lang lisas, et

DAB-platvormidel on võimalik luua kitsale sihtrühmale suunatud raadiojaamu, mille puhul ei

pruugi Eestis olla piisavalt vastavat repertuaari. Kvoodinõue võib takistada selliste

nišiteenuste tekkimist Eesti turul.

Helle-Moonika Helme nõustus, etEesti kultuuri ja omakeelse loominguga seotud valikute

tegemine on poliitiline otsus ning lisas, et riigil on kohustus tagada Eesti kultuuriruumi kaitse

ja kohaliku muusika kättesaadavus.

4

H.-M. Helme küsis, kas on olemas andmeid raadiokuulamise jaotuse kohta traditsiooniliste

raadiojaamade ja digitaalsete platvormide vahel.

Andres Jõesaar sõnul on olemas vastavad uuringud ning nende põhjal on DAB-platvormi

kuulajaskond Eestis veel väike. Samas näitavad esimesed andmed, et ka üksnes DAB-is

levival raadiojaamal võib olla märkimisväärne kuulamisaeg.

A. Jõesaare sõnul on DAB-i kasutus seotud eelkõige uuemate autodega ning kodustes

tingimustes kuulatakse seda platvormi vähe. Teiste riikide kogemus ei kinnita, nagu võtaks

DAB lähiajal FM-i rolli üle, kuid sellel võib olla tulevikus oma kindel kasutajaskond.

DAB-platvormi laiemat kasutuselevõttu piirab praegu eeskätt teenuse vähene tellijate arv,

kuna sama programmi edastatakse sageli juba FM-is. Tema sõnul on praeguste tellijate seas

nii Eesti kui ka Rootsi raadiojaamu.

Rein Lang lisas, et kiiresti arenevad ka uued internetipõhised raadioplatvormid, näiteks

Radioplayer, mis koondavad suure hulga raadiojaamu ning ei eelda FM-sageduste kasutamist

ega ringhäälinguluba. R. Langi hinnangul on kvoodi kehtestamine poliitiliselt võimalik, aga

kui kuulajad liiguvad teistele platvormidele, siis ei aita see Eesti autoreid, kuid piirab kohalike

traditsiooniliste ringhäälingute võimalusi turul.

Andres Jõesaar nõustus, et voogedastusplatvormide kiire kasv on vähendanud

traditsioonilise raadio kuulamisaega.

Tõnis Lukas küsis, kas Eesti autorite muusika esitamine suurema kuulajaskonnaga päevases

ajavööndis aitab suurendada kuulajate huvi kohaliku loomingu vastu ning toetab selle edasist

levikut.

Mati Kaalep vastas, et suurema kuulajaskonnaga päevane eetriaeg on oluline, sest ka näiteks

reklaami ei müüda ajale, mil inimesi kuulamas ei ole. Värske uuringu kohaselt saab 58%

inimestest uut muusikat teada just raadio vahendusel. Saame aru ringhäälingute

konkurentsiolukorrast nt Spotify-ga. Ka meie püüame oma suhtluses nendega selgeks teha, et

nad peaksid kohalikku konteksti nende poolt kureeritud playlist-ides rohkem arvestama. Ei

tohiks lasta tekkida olukorda, kus uut muusikat on keeruline leida, seetõttu peab Eesti autorite

looming olema päevasel ajal kuulajatele kergesti leitav nii raadios kui ka teistel platvormidel.

Väino Koorberg tutvustas Eesti Meediaettevõtete Liidu (EML) arvamust.

V. Koorberg märkis, et EML tähelepanekud ei puuduta eelnõu raadio-, audiovisuaal- ega

voogedastusteenuste sätteid, vaid eelkõige Euroopa meediavabaduse määruse (EL määrus)

ülevõtmist Eesti õigusesse, allikakaitse regulatsiooni ning Tarbijakaitse ja Tehnilise

Järelevalve Ameti (TTJA) rolli sõltumatu regulaatorina. Eelnõu ülesehitus on muutunud

ebaühtlaseks, mistõttu ei ole piisavalt selge, millised sätted kohalduvad üldiselt

meediateenuse osutajatele ning millised üksnes audiovisuaalmeedia- ja raadioteenuse

osutajatele. Keeruline on ka aru saada millises rollis on TTJA, kuna ta võib esineda riikliku

regulaatori, riikliku järelevalvaja kui ka sõltumatu seireasutusena.

V. Koorberg väljendas ka muret, et meediateenuse osutaja mõiste võib praktikas jätta

ebaselgesse olukorda vabakutselised ajakirjanikud ning sundida neid registreerima oma

tegevust äriregistris. Allikakaitse osas leidis V. Koorberg, et EL määrusest tulenevaid

põhimõtteid ei ole eelnõus piisava selgusega üle võetud. Lisaks peeti vajalikuks kaaluda

meediavabaduse ning raadio- ja ringhäälinguteenuste regulatsiooni selgemat eristamist,

sealhulgas vajadust käsitleda neid erinevates seadustes.

Mari Männiko märkis, et eelnõu § 161 sõnastus ei taga piisavat õigusselgust füüsilisest

isikust meediateenuse osutajate, sh vabakutseliste ajakirjanike staatuse osas, kuna ei ole selge,

kuidas nende staatust tuvastatakse ega millistel tingimustel neile allikakaitse laieneb.

Füüsilised isikud ei saa ennast registreerida äriregistris ning kui neile riiklikuks reklaamiks

5

avaldatud kogusummat ei eraldatagi, siis võib puududa ka veebileht, kus seda infot avaldada.

M. Männiko lisas, et allikakaitse regulatsioon on eelnõus ebapiisav ning põhineb

määratlemata mõistetel, mis võivad tekitada täiendavaid vaidlusi ning jätta

tõendamiskoormuse ajakirjanikule. Oleks piisanud tuua välja ametialane või eraeluline suhe,

praegune sõnastus vähendab õiguskaitset. Eelnõu ei maini sõnagi anonüümsetest allikatest ega

menetluse kinniseks kuulutamisest ajakirjandusliku allika kaitseks. Eelnõus toodud sätted

reaalset kaitset ajakirjanikule ega allikale ei anna.

Väino Koorberg täiendas, etEML on teinud ettepaneku kaaluda allikakaitse ja EL

määrusest tulenevate küsimuste reguleerimist eraldi seaduses, et vältida terminoloogilist

segadust meediateenuse ja audiovisuaalse meediateenuse vahel ning tagada selgem

regulatsioon. EML hinnangul on eelnõus TTJA sõltumatus regulaatorasutusena sätestatud

liiga deklaratiivselt ega anna piisavat kindlust, et amet saaks täita sõltumatu regulaatori rolli

meediavabaduse vaates. V. Koorberg sõnas, et seaduses tuleks täpsemalt määratleda ameti

staatus, rahastamise alused, juhtimise autonoomia, vajalik kvalifitseeritud inimressurss ning

huvide konfliktide vältimise mehhanismid. Samuti pidas ta probleemseks, et KUM haldusalas

tegutseva asutuse puhul võivad tekkida kahtlused tegeliku sõltumatuse suhtes olukorras, kus

ameti juhi nimetamine, eelarve kinnitamine ja põhimäärusest tulenev alluvus on seotud

ministriga. Sõltumatu regulaatori pädevus ei tohiks ulatuda sisuküsimuste otsustamiseni,

sealhulgas juhtudel, mis puudutavad kolmandate riikide tele- ja raadiokanalite levitamist.

Mari Männiko lisas, et haldusõiguses peab riigi sekkumiseks ja teabe nõudmiseks olema

selge seaduslik alus. Eelnõu § 562 sõnastusest ei selgu piisavalt, milline on TTJA õigus nõuda

teavet, kellelt võib seda nõuda ning milliste ülesannete täitmiseks. Viide EL määrusele võib

jätta mulje, et teabenõue laieneb ka kolmandatele isikutele ilma selgete piirideta, mis on

vastuolus õigusselguse nõudega ning võib kaasa tuua vaidlusi ja märkimisväärse haldus- ja

kohtukoormuse nii meediaettevõtjatele kui ka teistele adressaatidele. Ebaselge regulatsioon

raskendab meetmete proportsionaalsuse hindamist ning nende mõju hindamist meedia

mitmekesisusele ja toimetuse sõltumatusele.

M. Männiko sõnul peavad seaduse pädevused, piirid ja kaitsemehhanismid olema selgelt

sätestatud, et tagada õigusselgus ja vältida võimalikke kuritarvitusi. Seadus peab toimima

kaitsemehhanismina ka olukorras, kus avalik võim ei pruugi tegutseda üksnes heatahtlikult.

Meedia sõltumatuse ja õigusselguse tagamist ei saa rajada pelgalt usule senise hea

rakenduspraktika jätkumisse, vaid need põhimõtted peavad olema selgelt ja vaidluskindlalt

seaduses sätestatud.

Väino Koorberg täiendas, et EML on teinud ettepaneku tugevdadaTTJA rolli sõltumatu

asutusena, kuna ameti otsustada on tegevusload. V. Koorberg viitas Ungari kogemusele, kus

formaalselt sõltumatu regulaatori pädevusi kasutati meediaturu moonutamiseks ja

opositsiooniliste kanalite nõrgestamiseks.

Andres Jõesaar selgitas, et EL määrus on otsekohalduv. Meediateenuse osutaja mõiste

tuleneb sellest, hõlmates nii füüsilisi kui ka juriidilisi isikuid. A. Jõesaar kinnitas, et määrus ei

jäta kaitse alt välja vabakutselisi ajakirjanikke.

Eelnõu eesmärk on eristada senisest selgemalt audiovisuaalmeedia- ja raadioteenuste

regulatsioon üldistest meediateenuste sätetest. Eelnõus on kõigile meediateenuse osutajatele

(audiovisuaalmeedia, raadioteenus, ajakirjanikud) ette nähtud eraldi sätted, mis käsitlevad

eelkõige riikliku rahastuse deklareerimist.

A. Jõesaar sõnas, et lahendusena on välja pakutud meediateenuse osutajate andmebaasi

loomist. Seda ei peeta aga Eestis otstarbekaks, kuna juriidiliste isikute puhul saab vajalikku

teavet koguda äriregistri kaudu ning vabakutseliste ajakirjanike puhul oleks eraldi

registrilahendus ebaproportsionaalne.

A. Jõesaare hinnangul muudab ministeeriumi pakutud sõnastus seaduse senisest selgemaks

6

ning võimaldab paremini eristada, millised sätted puudutavad raadiot, millised

audiovisuaalteenuseid ning millised kõiki meediateenuse osutajaid.

Siseministeeriumi esindaja selgitas, et EL määrus on otsekohalduv ning selle kohaldamisala

hõlmab ka vabakutselisi ajakirjanikke, kes kuuluvad määruse kohaselt kaitstavate isikute

hulka. Ta viitas määruse sissejuhatuse punktile 19, mille kohaselt käsitatakse ka ebatüüpilistes

töösuhetes tegutsevaid ajakirjanikke kaitse alla kuuluvatena. Allikakaitse on Eesti õiguses

juba praegu ulatuslikult reguleeritud ning toimib. Kriminaalmenetluse seadustiku § 72 alusel

on ajakirjanikul õigus keelduda konfidentsiaalse allika või teabe avaldamisest. Samuti ei ole

lubatud kasutada tõendina materjale, mis on saadud ebaseaduslike toimingutega, sh kohtu

loata tehtud jälitustoimingute kaudu. Sellised toimingud on Eesti õiguse kohaselt keelatud

ning kriminaalkorras karistatavad, sõltumata sellest, kas neid panevad toime

õiguskaitseasutused või kolmandad isikud.

Siseministeeriumi esindaja lisas, et allikakaitse ei ole absoluutne ning seda võib piirata üksnes

seaduses sätestatud juhtudel, eelkõige raskete kuritegude uurimisel ja kohtu loal. Kui

ajakirjanik ise on kahtlustatav raskes kuriteos, võib kohus lubada jälitustoimingute tegemist,

kuid ka sellisel juhul tuleb esitada täiendavad põhjendused ning hinnata meetmete vajalikkust

ja proportsionaalsust. Eesti praktikas ei ole allikakaitset ajakirjanike suhtes seni ära võetud

ning tegemist on pigem teoreetiliste juhtumitega. Eesti õiguskorras on juba olemas tugevad

menetluslikud garantiid, sealhulgas kohustus toiminguid protokollida, vajadus kohtu lubade

järele ning järelevalvemehhanismid, mis tagavad õiguste kaitse. Need meetmed on

rahvusvahelises võrdluses tugevad ning tagavad ajakirjandusvabaduse kõrge taseme. Seetõttu

ei pruugi Euroopa meediavabaduse määruse rakendamine tuua Eesti õigusesse ulatuslikke

sisulisi muudatusi. Blogijate ja uue meedia esindajate kuulumine kaitstavate isikute ringi

sõltub konkreetsete asjaolude hindamisest. Menetlejal tuleb igal üksikjuhul hinnata, kas isik

vastab meediateenuse osutaja tunnustele või kuulub muul alusel kaitse alla. Vajaduse korral

tuleb kohtule täiendavalt põhjendada erandite kohaldamist.

Helen Rohtla selgitas, et TTJA on sõltumatu regulaatori rolli täitnud Eestis järjepidevalt

alates 1991. aastast ning meediateenuste valdkonnas alates 2013. aastast. TTJA vastavust

sõltumatuse nõuetele on hinnatud nii riigisiseselt kui ka EL õiguse kontekstis, sealhulgas

audiovisuaalmeedia teenuste direktiivi ja digiteenuste regulatsiooni rakendamisel. Hindamise

järeldus on, et kehtivad õiguslikud garantiid tagavad asutuse piisava sõltumatuse.

H. Rohtla tõi esile, et kuigi Eestis ei ole klassikalist eraldiseisvat meediaregulaatori nõukogu,

toimib süsteem sarnaselt mitmete teiste riikide praktikaga, sh Soomega, kus

järelevalveülesandeid täidab samuti üldpädevusega asutus. Teistes riikides on kas eraldi

nõukogu või eraldi loodud kitsamate pädevustega asutus. H. Rohtla rõhutas, et sõltumatuse

tagamisel on keskne roll kehtivatel õiguslikel mehhanismidel, sealhulgas

korruptsioonivastastel reeglitel ja ametisse nimetamise korrast tulenevatel garantiidel.

TTJA tegevus sõltub riigieelarvelistest otsustest ning vahendite maht kujuneb iga-aastaste

eelarveläbirääkimiste käigus. H. Rohtla pidas küsitavaks pikaajaliselt fikseeritud rahastuse

lahendusi, kuna need võivad ajas piirata asutuse suutlikkust oma ülesandeid täita.

Teabenõuete osas selgitas H. Rohtla, et kuigi vastava sätte sõnastus seaduses võib olla üldine,

ei vabasta see haldusorganit kohustusest põhjendada iga toimingut. Andmete küsimine peab

olema seotud konkreetse ülesande täitmisega ning olema sisuliselt põhjendatud, sarnaselt

korrakaitseseaduses sätestatud põhimõtetele. Samuti tuleb arvestada andmete valdajate

õigustega, sealhulgas olukordades, kus tegemist on tasulise teabega.

Meediaturu järelevalve, sh meediakontsentratsiooni hindamine, on olnud TTJA pädevuses

7

juba pikemat aega ning seda teostatakse koostöös teiste pädevate asutustega, arvestades nii

riigisiseseid kui ka EL tasandi suuniseid. TTJA küll annab arvamuse Konkurentsiametile,

kuid lõpliku otsuse teeb siiski Konkurentsiamet.

H. Rohtla viitas arutelu käigus tõstatatud küsimusele Eesti autorite muusika osakaalu nõuete

paindlikkusest. Kuigi üldine eesmärk toetada Eesti autorite loomingut on põhjendatud, tuleb

arvestada ka raadioturu eripäradega, sh niširaadiojaamadega, mille programm võib olla väga

spetsiifilise suunitlusega. Sellistel juhtudel ei pruugi Eestis loodud repertuaar olla piisav kogu

programmi täitmiseks, eriti päevases ajavööndis. H. Rohtla tegi ettepaneku kaaluda sarnaseid

erandeid, nagu kehtivad audiovisuaalmeediateenuste puhul, võimaldades põhjendatud

juhtudel paindlikumat lähenemist, st vabastada nt uudistesaadete või mitmest muust nõudest,

mida seadus ette näeb, ka Eesti autorite muusika osakaalu nõude rakendamisel.

Rein Lang väljendas muret, et eelnõus ei ole piisava selgusega reguleeritud TTJA kui

sõltumatu regulaatori roll, pädevused ega menetluslik raamistik. Tema hinnangul võib

puudulik regulatsioon tekitada õigusselgusetust ning võimaldada erinevaid tõlgendusi, eriti

muutuvate poliitiliste olude korral. R. Lang tõi võrdluseks varasema kogemuse andmekaitse

järelevalve korraldamisel ning rõhutas, et regulaatori pädevused ja menetlused peaksid olema

seaduses selgelt ja detailselt sätestatud.

R. Langi arvamuse kohaselt ei ole EL määruse rakendamine Eesti õiguses piisavalt

läbimõeldud. Kuigi määrus on otsekohalduv, eeldab see mitmes osas liikmesriikide poolset

täpsustavat regulatsiooni, mida eelnõus ei ole piisavalt tehtud. Ta pidas probleemseks

lähenemist, mille kohaselt piirdutakse üksnes määruse otsekohalduvusele viitamisega, ilma et

vajalikud põhimõtted oleksid siseriiklikus õiguses selgelt ja süsteemselt sätestatud.

R. Lang leidis, et selline olukord tekitab õigusselgusetust ning raskendab arusaamist, kellele

ja millises ulatuses regulatsioon kohaldub. Lahendusena pidas ta vajalikuks kaaluda, kas

regulatsiooni piiramist ringhäälinguteenustele või eraldi meediavabaduse seaduse

väljatöötamist, et tagada EL nõuete selge ja süsteemne rakendamine Eesti õiguses. Eelnõu

praegusel kujul ei lahenda neid probleeme ning võib kaasa tuua täiendavate muudatuste

vajaduse.

Mari Männiko selgitas allikakaitse mõistet, mis tähendab, et kui ajakirjanikul on infot

kuriteo kohta, siis ta ei pea ütlema, kust ta selle info sai. See on seotud kuriteo raskusastmega,

millest alates võib allikakaitse nö ära võtta. M. Männiko rõhutas, et allikakaitse on

ajakirjanduse igapäevane tööriist, mille rakendamine tekitab praktikas olulisi raskusi. Eriti

olukorras, kus ajakirjanik peab oma väiteid tõendama, kuid ei saa allikat avaldada. Kehtiv

regulatsioon ei taga piisavat õigusselgust ega kaitset, kuna puudub selge mehhanism

allikakaitse tagamiseks menetluses. Seadusesse oleks pidanud sisse kirjutama nt kohustuslikus

korras allika kaitseks tõendite kinniseks kuulutamise võimaluse, aga seda ei ole tehtud.

M. Männiko lisas, et Andmekaitse Inspektsiooni poole pöördumine on lihtne ja kuluvaba,

kuid ettekirjutuste ja halduskohtumenetluste käes kannatavad meediaettevõtted ning tegemist

on märkimisväärse kuluga. Oleme väga mures, et kui riigi poolt antud ülesanded on

umbmäärased, võib neid mistahes viisil kasutada.

Lisaks väljendas M. Männiko muret, et otsekohalduv EL määruse regulatsioon ja

järelevalvepraktika võivad tuua kaasa ebaproportsionaalse koormuse meediaettevõtetele ning

süvendada õigusselgusetust.

Rein Lang küsis,kes hakkab teostama järelevalvet Eesti autorite muusika kvoodinõuete

täitmise üle ning kas TTJA-l on kõigi raadiojaamade tegevuse kontrollimiseks piisavad

ressursid ja võimekus.

8

Urmas Ambur vastas, etjärelevalve Eesti autorite muusika kvoodinõuete täitmise üle ei

põhine üksnes riiklikul kontrollil, vaid sisaldab olulisel määral eneseregulatsiooni elementi.

Raadiojaamu motiveerib nõudeid täitma eelkõige asjaolu, et tingimuste rikkumine võib

takistada uue loa saamist ning anda sageduse konkurendile. Turuosalised ise jälgivad üksteise

tegevust, mis toetavad kehtestatud reeglite järgimist.

TTJA ei pea igapäevaselt kontrollima raadiojaamade programmi sisu detailset vastavust

kvoodinõuetele, kuid vajaduse korral on võimalik saada vastavat teavet EAÜ-lt.

Rein Langi sõnul eeldab seaduses riikliku järelevalve olemasolu selle tegelikku ja süsteemset

teostamist ning ei saa piirduda üksnes formaalse nõude sätestamisega. Kvoodinõue tekitab

igal juhul konkurentsivaidlusi, mille lahendamise pädevus ei ole piisavalt selgelt määratletud.

R. Lang pidas problemaatiliseks eelnõus toodud lahendust, mille kohaselt sekkub protsessi

EAÜ, andes välja tõendeid, mis on vajalikud raadioloa andmiseks korraldatavatel

konkurssidel osalemiseks. Haldusmenetluses riikliku litsentsi andmist ei tohiks seada

sõltuvusse mittetulundusühingu poolt antavast tõendist.

Urmas Ambur sõnas, et 2016. aastal ei järgitud kvoodinõudeid, kuid pärast nende mõju

selgitamist paranes olukord ning Eesti autorite muusika osakaal on kasvanud. U. Ambur tõi

võrdluseks Läti näite, kus kvoodinõude puudumise tõttu on kohaliku muusika osakaal

väiksem ning on väljendatud huvi Eesti süsteemist õppida.

Martin Mäesalu selgitas, et andmete kogumine haldusmenetluses on tavapärane praktika.

Haldusmenetluse seaduse § 38 lõike 1 kohaselt on haldusorganil õigus nõuda

menetlusosalistelt ja teistelt isikutelt nende valduses olevate andmete esitamist. Andmete

esitaja õiguslik vorm ei ole määrav, kuna menetlusosalistel on võimalik esitatud andmeid

vaidlustada ja esitada vastutõendeid. Tegemist ei ole uue ega erandliku lahendusega, vaid

väljakujunenud halduspraktikaga, mida rakendatakse ka teistes valdkondades.

Rauno Haabmets täiendas, etEesti autorite muusika kvoodinõuded toimivad juba praegu

ning vastavad tingimused on raadiojaamadele kehtestatud ja kokku lepitud ERL-iga.

R. Haabmetsa sõnul ei taotleta uusi nõudeid, vaid olemasolevate kõrvaltingimuste üleviimist

seadusesse muutmata kujul. Järelevalve samuti toimib praktikas, mistõttu kõlanud vastuväited

ei ole sisuliselt põhjendatud.

Rein Lang rõhutas, et kvoodinõuete kõrval on peamine küsimus õigusselguse tagamine,

eelkõige konkurentsivaidluste puhul järelevalve teostamise, pädevuse ja ressursside osas.

Regulatsioon peab olema selgelt rakendatav ning ei tohi jätta ebamäärasust selle täitmise osas.

Haldusmenetluse mõttes ei saa olla MTÜ-l takistavat rolli kellegi turule pääsemiseks.

Helle Tiikmaa andis ülevaate Eesti Ajakirjanike Liidu (EAL) arvamusest.

H. Tiikmaa märkis, et EAL seisukohad kattuvad suures osas EML-i ja ERL-i poolt esitatud

murekohtadega. H. Tiikmaa tõi täiendavalt esile meediateenuse osutaja ja ajakirjanduslikul

eesmärgil informatsiooni töötleva isiku omavahelise ebaselge seose. H. Tiikmaa hinnangul

võib eelnõu sõnastus suunata vabakutselisi ajakirjanikke tegutsema juriidilise isiku vormis,

mis on ebavajalik. Selle tingib asjaolu, et füüsilise isikuna tegutsemisel on ajakirjanikul

keeruline oma staatust tõendada.

Probleemsed on ka küsimused allikakaitse ning TTJA rolli osas, viidates ohule, et järelevalve

võib kaudselt mõjutada ajakirjanike sisulisi valikuid. H. Tiikmaa pidas oluliseks tagada, et

regulatsioon ei võimaldaks, kasvõi kaudsete vahenditega, liikuda sisulise kontrolli suunas.

Lisaks tõi H Tiikmaa esile, et allikakaitsega seotud praktilised raskused on ajakirjanduses

sagedased, mistõttu tuleb ajakirjanikel sageli leida kohtu jaoks alternatiivseid tõendamisviise.

See suurendab töömahtu ning võib viia olukorrani, kus osa sisu jääb kajastamata, mis

omakorda mõjutab ajakirjandusvabadust ja toimetuslikku sõltumatust.

9

Siseministeeriumi esindaja selgitas, et Justiits- ja Digiministeeriumis on ettevalmistamisel

kutseprivileegide seaduse eelnõu, milles on põhjalikumalt käsitletud EL määrusest tulenevaid

ajakirjanike privileege, sh vabakutseliste kaitset. Siseministeeriumi esindaja viitas ka EL-is

kavandatavale õigusaktile (Anti-SLAPP Directive), mis hakkab paremini kaitsma

ajakirjanikke ja inimõiguste eest seisjaid vaigistushagide eest.

Esindaja lisas, et edastab ministeeriumi kolleegidele edasiseks käsitlemiseks eelnõuga seotud

kriminaalõiguslikud ja menetluslikud küsimused, sh kohtuistungite kinniseks kuulutamine.

Mari Männiko märkis, et SLAPP, evaigistushagid moodustavad vaid marginaalse osa

meedia vastu esitatud hagidest. Lisaks väljendas M. Männiko kahtlust, et viidatud

ametiprivileegide eelnõu aitaks olukorda lahendada. See võib vastupidiselt anda

eeluurimisasutustele täiendava aluse hinnata ametiprivileegi ja tuvastada allikakaitse

puudumine, mis võib viia hoopis allikakaitse nõrgenemiseni.

Tõnis Lukas märkis, et meediamaastik on mitmekesine ja keerukas ning nii ajakirjandusel

kui ka vaidlustes osalevatel isikutel võivad tekkida märkimisväärsed kulud. Tema hinnangul

on eelnõu regulatsioon praegusel kujul raskesti hoomatav.

T. Lukas küsis, mis põhjustel kohaldatakse kavandatavat regulatsiooni kogu meediale, mitte

üksnes audiovisuaal- või raadioteenustele.

Andres Jõesaar vastas, et regulatsiooni laiendamine kogu meediale tuleneb EL määrusest,

mistõttu on vajalik see Eesti õigusesse üle võtta, eristades selgelt audiovisuaalmeedia- ja

raadioteenused ning märkides ära, kus rakendub meediateenus teistele meediateenuste

osutajatele.

Liina Kersna küsis, kuidas füüsilisest isikust meediateenuse osutaja (vabakutseline

ajakirjanik) saab eelnõu kohaseks meediateenuse osutajaks.

Andres Jõesaar selgitas, et isik on meediateenuse osutaja juba ainuüksi seetõttu, et ta osutab

meediateenust. Seadus ei näe ette kohustust end äriregistris registreerida.

Mari Männiko viitas eelnõu § 16¹ lõike 1 sõnastusele, mille kohaselt märgitakse

meediateenuse osutaja äriregistri avalikus toimikus meediateenuse osutajana. M. Männiko

küsis, milline on selle sätte õiguslik tähendus, kui sellega ei kaasne sisulisi õiguslikke

tagajärgi.

Andres Jõesaar vastas, et meediateenuse osutajate kohta andmebaasi loomine tuleneb EL

määrusest. Kuna eraldi registri loomist ei peetud otstarbekaks, kasutatakse olemasolevaid

andmeallikaid, eelkõige äriregistrit. A. Jõesaar rõhutas, et eraldi registreerimiskohustust ei

soovita kehtestada, kuid vajaduse korral ollakse valmis kaaluma uue andmebaasi loomist.

Liina Kersna küsis, kas vabakutselisi ajakirjanikke käsitatakse meediateenuse osutajatena ka

siis, kui nad ei ole end registreerinud. Kas neile kehtivad samad õigused ja kohustused nagu

registreeritud meediateenuse osutajatele.

Rein Langi sõnul võivad tekkida tõlgenduserinevused, mille tõttu võib jääda ebaselgeks, kas

registreerimata meediateenuse osutajatele laienevad kõik õigused, sh allikakaitse, ning kuidas

nende staatust vajaduse korral tõendatakse.

Andres Jõesaar vastas, et eelnõu lähtub EL määrusest, mille kohaselt ei ole definitsiooni

järgi meediateenuse osutajaks käsitamiseks ette nähtud kohustust end registreerida,

litsentseerida ega muul viisil ametlikult kirja panna.

Väino Koorberg sõnas, et meediaomandi andmebaasi ja registri vahel tuleb teha selge vahe,

kuna tegemist on erinevate lahendustega. Näiteks osa riike on loonud meediaomandi registri,

millega kaasneb meediale registreerimiskohustus. Selline lähenemine aga võib olla

10

meediavabaduse seisukohast problemaatiline. Euroopa Komisjon ei nõua registri loomist, vaid

meediaomandi andmebaasi olemasolu. Kuidas kogub riik vajalikud andmed andmebaasi

jaoks, on riigi leidlikkuse küsimus.

Helen Rohtla selgitas, et paragrahvi 161 eesmärk ei ole määratleda meediateenuse osutajat,

vaid siduda meediaomandi andmebaasi loomine ja reklaamiinfo edastamine olemasolevate

andmeallikatega, eelkõige majandusaasta aruande ja äriregistriga, et vältida eraldi registri või

aruandluskohustuse loomist. Ta rõhutas, et see ei välista vabakutseliste ajakirjanike käsitamist

meediateenuse osutajatena, ning märkis, et ebaselguse korral tuleks sätte sõnastust täpsustada.

Mari Männiko sõnul ei ole eelnõu sõnastus piisavalt selge. Kui eesmärk on reguleerida

meediaomandit ja riiklikku reklaami, peaks see olema ka seaduses üheselt ja arusaadavalt

väljendatud.

Toomas Uibo märkis, et kuigi kvootide küsimus ei ole arutelu keskne probleem, esineb

regulatsioonis siiski segadust, eelkõige seoses ajakirjanduse ja järelevalve sõltumatusega. T.

Uibo sõnul ei tohi tekkida olukorda, kus ajakirjandust oleks võimalik poliitiliselt mõjutada.

T. Uibo küsis, kas ajakirjanduse sõltumatust puudutavat regulatsiooni tuleks käsitleda eraldi

seaduses või on põhjendatud selle reguleerimine meediateenuste seaduse raames.

Andres Jõesaar vastas, et meediateenuste seadus peaks katma terviklikult kõik meediaga

seotud aspektid, et vältida regulatsiooni killustatust ja tagada selgus meediateenuse

osutajatele. A. Jõesaar lisas, et arutelu keskmes ei ole niivõrd ajakirjanduse sõltumatus, vaid

küsimus, kas TTJA kui regulaatorasutus, on ka tulevikus piisavalt sõltumatu ja vastupidav.

Toomas Uibo sõnul peab eelnõu tagama, et seaduse regulatsioon oleks ka tulevikus selge ja

rakendatav.

Liina Kersna viitas otsekohalduvale kehtivale EL määrusele ja küsis, millised riskid

kaasnevad seaduse vastuvõtmata jätmisega.

Andres Jõesaar vastas, et esialgse analüüsi kohaselt on Eesti õigus suures osas juba

kooskõlas EL määrusega ning kavandatavad muudatused ei too kaasa olulisi sisulisi

muudatusi. Euroopa Komisjon jälgib rakendamist tähelepanelikult ning Eesti suhtes ei ole

seni küsimusi tõstatatud. Samas ei osanud A. Jõesaar täpselt hinnata seaduse vastuvõtmata

jätmisega kaasnevaid riske, kuid leidis, et pikemas perspektiivis võib see kaasa tuua menetlusi

Eesti riigi suhtes.

A. Jõesaar tõi ka esile, et lahendamist vajab ka Eesti Rahvusringhäälingu rahastamise

küsimus, mis on seotud EL määruse rakendamisega.

Rein Lang märkis, et tema andmetel kogub Euroopa Komisjon praegu liikmesriikidelt ja

huvirühmadelt teavet EL määruse rakendamise kohta, mistõttu ei ole alust eeldada lähiajal

rikkumismenetluste algatamist. R. Langi arvamuse kohaselt ajasurvet eelnõu vastuvõtmiseks

ei ole. Eelnõu vastuvõtmine praegusel kujul võib tekitada täiendavaid probleeme ning tuua

kaasa edasiste muudatuste vajaduse, sealhulgas võimalikke kulukaid kohtuvaidlusi.

Madis Kallase sõnul juhtis arutelu tähelepanu asjaolule, et käsitletav teema moodustab vaid

väikese osa laiemast meediakeskkonnast, kus olulist rolli mängivad ka sotsiaalmeedia ja

digiplatvormid. Selles valdkonnas esineb endiselt segadust ja vastutuse hajumist, mistõttu on

käsitletav regulatsioon vaid piiratud ulatusega osa kogu probleemistikust.

Liina Kersna tänas osapooli aktiivse osalemise ja selgelt väljendatud seisukohtade eest.

L. Kersna lisas, et komisjon jätkab eelnõu menetlemist, arvestades esitatud ettepanekuid ja

vajadust täpsustada regulatsiooni.

11

2. Info ja muud küsimused

Infot ei esitatud ja muid küsimusi ei arutatud.

(allkirjastatud digitaalselt)

Liina Kersna

juhataja

(allkirjastatud digitaalselt)

Merje Noorlind

protokollija