Kristen Michal
Peaminister .05.2026
Kirjalik küsimus elektrifitseerimise tegevuskava ja tarbimise juhtimise kohta
Austatud peaminister
20.04.2026 küsiti Teilt Riigikogus1, miks valitsuse energiamajanduse arengukavas aastani 2035 pole selget ja mõõdetavat plaani tarbimise juhtimise ehk nõudluspoole paindlikkuse arendamiseks. Küsimuse keskmes oli mure, et Eesti energiapoliitika tugineb liiga ühepoolselt uute tootmisvõimsuste aeglasele lisandumisele, samal ajal kui tarbijate, ettevõtete ja tööstuse võimekus oma tarbimist juhtida on jäetud sisuliselt omasoodu.
Vastasite, et nõudluse ja pakkumise vahekorras kujuneb hind ning hind on signaal, mille järgi tarbitakse. Samuti ütlesite: „See ongi tarbimise juhtimine – väga loogiline.“
Selline käsitlus on ebapiisav. Hinnasignaal on küll oluline, kuid hinnasignaal üksi ei loo tarbijale, tööstusele, korteriühistule ega omavalitsusele võimalust oma tarbimist tegelikult juhtida. Tarbimise juhtimine eeldab toimivaid paindlikkusturge, agregeerimist, salvestust, nutikaid võrgulahendusi, dünaamilisi lepinguid ja selgeid reegleid, mille alusel saavad ka tarbijad olla elektrisüsteemi aktiivsed osalised, mitte üksnes hinnakõikumiste passiivsed talujad.
Samal istungil tõin välja, et Euroopa Liit on astumas samme elektrifitseerimise kiirendamise suunas, läbi Euroopa Komisjoni elektrifitseerimise tegevuskava, mille järgi kiirendatakse tööstuse, transpordi ja hoonete elektrifitseerimist koos investeeringutega puhtasse energiasse, võrkudesse ja paindlikkusse. Suurematest liikmesriikidest avalikustas hiljuti Prantsusmaa ambitsioonika plaani importkütuste asendamiseks kodumaise puhta elektriga nii transpordis, soojasektoris kui tööstuses. Prantsuse peaminister Lecornu sõnul on see võti majanduse elavdamiseks ja energiajulgeoleku kasvatamiseks.
Eesti ettevõtjate ja energiaekspertide algatus elektrifitseerime on teinud ettepaneku seada Energiamajanduse arengukava 2035 raames eesmärgiks saavutada aastaks 2035 vähemalt 35% elektri osakaal energia lõpptarbimisest ning koostada valdkondlikud elektrifitseerimise teekaardid vähemalt tööstuses, transpordis ning kütte- ja jahutussektoris.
Lähtudes eeltoodust on mul Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse § 147 alusel Teile järgmised küsimused:
1. Kas valitsus toetab Euroopa Komisjoni elektrifitseerimise tegevuskava suunda kiirendada tööstuse, transpordi ja hoonete elektrifitseerimist koos investeeringutega puhtasse energiasse, võrkudesse, salvestusse ja paindlikkusse? Milline on Eesti ametlik positsioon selle tegevuskava suhtes?
2. Kas valitsus on seadnud Eesti jaoks mõõdetava elektrifitseerimise eesmärgi aastateks 2030, 2035 ja 2040? Kas valitsus toetab ettepanekut saavutada aastaks 2035 vähemalt 35% elektri osakaal energia lõpptarbimises ning kui ei toeta, siis milline on valitsuse alternatiivne sihttase?
3. Millal esitab valitsus Eesti tervikliku elektrifitseerimise tegevuskava, mis seob omavahel tööstuse, transpordi, hooned, kütte ja jahutuse, elektritootmise, võrgud, salvestuse ning tarbimise juhtimise?
4. Kas valitsus kavatseb koostada valdkondlikud elektrifitseerimise teekaardid tööstusele, transpordile ning kütte- ja jahutussektorile? Kui jah, siis millal; kui ei, siis kuidas kavatseb valitsus tagada, et elektrifitseerimine ei jääks üldsõnaliseks eesmärgiks?
5. Kas peaminister peab jätkuvalt piisavaks seisukohta, et „hind ongi tarbimise juhtimine“, või tunnistab valitsus, et tegelik tarbimise juhtimine eeldab lisaks hinnasignaalile ka turukorralduslikke, tehnilisi ja regulatiivseid otsuseid?
6. Milline on valitsuse konkreetne plaan, et kodutarbijad, korteriühistud, omavalitsused ja tööstusettevõtted saaksid oma juhitava tarbimisega osaleda paindlikkus- ja süsteemiteenuste turgudel ning saada selle eest otsest rahalist kasu?
7. Kui suur peab valitsuse hinnangul olema juhitava tarbimise maht Eestis aastaks 2030 ja 2035, et elektrisüsteem tuleks toime taastuvenergia osakaalu kasvu, elektrifitseerimise ja tipukoormustega?
8. Milliseid muudatusi kavandab valitsus elektriturgudel, võrgutasudes ja paindlikkuse turumehhanismides, et tarbijate juhitav tarbimine pääseks turule võrdsetel alustel tootjate ja süsteemiteenuste pakkujatega?
9. Kuidas kavatseb valitsus tagada, et elektrifitseerimine ei tooks Eestis kaasa pelgalt suuremat elektrinõudlust, vaid ka piisavalt uut kodumaist tootmist, võrguvõimsust, salvestust ja tarbimise paindlikkust?
10. Kas valitsus täiendab ENMAK 2035 rakenduskava nii, et selles oleksid kirjas elektrifitseerimise sihttasemed, valdkondlikud teekaardid, tarbimise juhtimise eesmärgid, vastutajad, tähtajad ja rahastamisallikad?
Lugupidamisega
(allkirjastatud digitaalselt)
Züleyxa Izmailova
Riigikogu liige