MINISTRI KÄSKKIRI

Tallinn 29.05.2026 nr 85

Kalmistu kultuurimälestiseks tunnistamine

Muinsuskaitseseaduse § 19 lg 1 alusel:

1. Tunnistan kultuurimälestiseks (kinnismälestiseks) Pärnu maakonnas Lääneranna

vallas Valuste külas Sipa-Pargi (KÜ 43001:001:1549) kinnistul paikneva kalmistu

mälestise liigiga „arheoloogiamälestis“ ja nimetusega Kalmistu.

2. Kehtestan mälestise Kalmistu piiri vastavalt kaardile käskkirja lisas 1.

Muinsuskaitseametil kanda mälestise ja kaitsevööndi andmed kultuurimälestiste registrisse ja riigi

maakatastrisse ning teha käskkiri teatavaks menetlusosalistele.

Halduskohtumenetluse seadustiku § 46 lg 1 kohaselt võib käskkirja peale esitada kaebuse

halduskohtusse 30 päeva jooksul kaebajale haldusakti teatavaks tegemisest arvates.

1. Asjaolud

1.1. Esimesed kalmistule viitavad leiud avastati Valuste külast 1974. aastal, mil küntud põllult leiti

10. sajandi põletusmatuse juurest pärinevaid esemeid: kaelavõru, hoburaudsõlg, odaots,

sõrmus ja pronksspiraal1. Järgnevatel aastatel korjati põllult täiendavaid leide, sh põlenud

inimluude kilde ja väiksemaid metallesemeid2, mis kinnitasid matusekoha olemasolu. 1998.

aastal viidi kalmistu alal otsinguvahendit kasutades läbi uuring, mille käigus tehti kindlaks, et

arheoloogiliste leidude tuumikala jääb umbes 50 m läbimõõduga alale3. Eristatud tuumikalal

viidi 2000. aastal läbi väiksemahuline arheoloogiline eeluuring4, mille raames rajati kolm

väikest ja üks suurem kaevand. Uuringu käigus leiti nii põletusmatustele viitavaid luukilde

kui ka esemeid: mõõgapideme nupp, käevõru katked, klaashelmes, nuga, pronksspiraalid,

naastud, needid ja savinõukillud5. Leiumaterjali analüüs näitas, et kalmistu kasutusaeg jääb

vahemikku 10.–12. sajand.6

1 Leiud Eesti Ajaloomuuseumis, AM A 479: 1–5. 2 AM A 756: 1–5. 3 Mandel, M. 2022. Läänemaa muinasajast Lihula keskaega. Arheoloogiline uurimise lugu, lk 187. 4 Mandel, M. 2001. Aruanne proovikaevamistest Läänemaa kalmetel 2000. aastal (käsikiri TÜ arheoloogiakabineti

arhiivis); Mandel, M. 2001. Die Ausgrabungen in Läänemaa im Jahre 2000. – AVE 2000, 80–83. 5 AM A 943. 6 Mandel, M. 2003. Läänemaa 5.–13. sajandi kalmed. Töid ajaloo radadelt 5, Tallinn 2003, 109–110.

1.2. 2000. aastal koostas arheoloog Mati Mandel ala kaitse alla võtmise ettepaneku7, milles

kirjeldab maa-aluse kalmistu paiknemist kõrgel ja lagedal ida suunas madalduval söödimaal,

loodusliku seljandiku põhjanõlval8. Seljandiku lael paiknevad Sipa-Mihkli talu (endise Sipa

karjamõisa) hooned, millest kalmistu jääb põhja ja kirde suunas. Ettepanek oli võtta riikliku

kaitse alla 100 m läbimõõduga ala. Ala läänepiiriks on Tallinn–Virtsu maanteelt Sipa külla

viiv talutee, idapiir asub sellest taluteest 100 m ida pool, lõunapiiriks on kivi- ja risuhunnik

talutee idaservas ning põhjapiir paikneb kivi- ja risuhunnikust 100 m põhja pool. Ettepanekus

rõhutati, et ilma täiendavate arheoloogiliste uuringuteta on mälestise piiride määramine

keeruline ning hilisemas suhtluses on Mandel öelnud9, et matuseala põhjapoolne piir võib

ulatuda ka üle vana Virtsu-Lihula maantee, mis jäi tänapäevase Sipa-Pargi (KÜ

43001:001:1549) kinnistu põhjapiirile.

1.3. 2025. aasta kevadel kavandati kalmistu alale, Sipa-Pargi kinnistule rajada kuni 200MW

nimivõimsusega akupark10. Töödega seoses planeeriti kalmistu alal mitmesuguseid

pinnasetöid: müratõkkevalli ja kõrghaljastuse rajamine, juurdepääsutee ja akupankade alusel

maa-alal pinnase koorimine, elektrikaablite rajamine jmt.

1.4. 21.05.2025 kehtestati Muinsuskaitseameti käskkirjaga nr 1-1/14 kalmistu alale ajutine kaitse

(kultuurimälestiste registri nr AK29946). Käskkirjast teavitati ajutise kaitse alale jäävate

kinnistute omanikke ja Lääneranna Vallavalitsust.

1.5. 27.–29.05.2025 viisid Muinasprojekt OÜ arheoloogid Ants Kraut ja Mati Mandel Sipa-Pargi

kinnistul läbi arheoloogilised eeluuringud11. Uuringute käigus rajati 72 proovišurfi ja 2

proovitranžeed ning tuvastati üks algses kohas säilinud põletamata luudega matus koos

väheste põletatud luudega. Samuti koguti kinnistu kesk- ja lõunaosas künnikihist põletatud

inimluude fragmente. Uuringualalt leiti kokku 17 irdleidu (sh pronkskett, naastud, raudnuga,

käevõru ja sõle katked, kaaluviht, savinõukillud, luukamm), mis pärinesid valdavalt 11.–12.

sajandist12. Arheoloogiliste eeluuringute tulemusena tehti kindlaks Sipa-Pargi kinnistu

lõunaossa jääva maa-aluse kalmistu tuumikala ning eristati kalmistu perifeersed alad Sipa-

Pargi kinnistu põhja- ja kirdeosas, kuhu soovitati kavandada akupark ja sellega seonduv

taristu. Täiendavalt oletasid uurijad, et kalmistu tuumikala võib jätkuda Sipa-Pargi kinnistust

lõunasse jäävatel Sipamaa (KÜ 43001:001:1550) ja Sipa (KÜ 41101:002:0268) kinnistutel.

1.6. 29.09.–07.10.2025 toimus Sipa-Pargi kinnistu põhja- ja kirdeosas arheoloogiline jälgimine,

mida teostasid Muinasprojekt OÜ arheoloogid Ants Kraut ja Mati Mandel13. Arheoloogilise

uuringu käigus kooriti akupargi ja sellega seonduva taristu maa-alal pinnas kuni loodusliku

maapinnatasandini. Kooritud pinnas kanti varasemalt Sipa-Pargi kinnistu lõunapoolsemas

osas tuvastatud kalmistu tuumikala kohale, millest omakorda moodustus akuparki lõuna ja

lääne poolt piirav müratõkkevall. Uuringute käigus leidis kinnitust, et kalmistu tuumikala

Sipa-Pargi kinnistu põhja- ja kirdeossa ei ulatu. Samas leiti segatud künnikihist irdleide, mis

on tüüpilised 10.–13. sajandist pärinevatele põletusmatustele.

7 Mandel, M. 2000. Valuste (end Sipa) maa-alune kalmistu 29946.pdf 8 Täpsustatult on tegu loode-kagu sihilise seljandiku kirdenõlvaga. 9 Mati Mandeli e-kiri Muinsuskaitseametile 20.05.2025. 10 Ehitusregistri projekteerimistingimuste taotlus nr. 2511002/11106 (EHR kood 221483826). 11 Kraut, A. 2025. Arheoloogilise eeluuringu aruanne Pärnu maakonnas Lääneranna vallas Valuste külas maa-alusel

kalmistul Sipa-Pargi kinnistul. UT-1486_Aeelu_2025_KrautA_kalmistu-29946_P2rnumaa-L22neranna-

Valuste_SipaPargi.pdf 12 AM A 1338. 13 Kraut, A. 2025. Arheoloogilised uuringud – kaevetööde arheoloogiline jälgimine Valuste külas Sipa-Pargi kinnistul.

UT-1612_Ajlg_2025_KrautA_klm-29946_P2rnumaa-Valuste-SipaPargi.pdf

1.7. 30.10.–30.11.2025 tegid Muinasprojekt OÜ arheoloogid Ants Kraut ja Mati Mandel kalmistu

lõunapoolse ulatuse väljaselgitamiseks täiendavad uuringud ajutise kaitse all olevatel

lõunapoolsetel Sipamaa ja Sipa kinnistutel14. Uuringute käigus rajati kokku 26

proovitranšeed, mille tulemustel selgus, et kalmistu tuumikala Sipamaa ja Sipa kinnistutele

siiski ei laiene ning jääb tervikuna Sipa-Pargi kinnistule. Aruandes juhitakse tähelepanu, et

kalmistu tuumikala Sipa-Pargi kinnistul ulatub nii lääne kui ida osas väljapoole algselt

kehtestatud ajutise kaitse ala.

1.8. 21.11.2025 pikendas Muinsuskaitseameti peadirektor käskkirjaga nr 1-1/35 maa-ala ajutise

kaitse tähtaega veel kuue kuu võrra. Käskkirjast teavitati ajutise kaitse alale jäävate kinnistute

omanikke ja Lääneranna Vallavalitsust.

1.9. 30.03.2026 saatis Muinsuskaitseamet Sipa-Pargi kinnistu omanikule ja Lääneranna

Vallavalitsusele kirja, milles küsiti arvamust kalmistu kultuurimälestiseks tunnistamise

kaalumise kohta. Arvamuste esitamise tähtaeg oli 14 päeva ehk kuni 13.04.2026.

1.10. 10.04.2026 vastas Lääneranna Vallavalitsus Muinsuskaitseametile, et neil ei ole kalmistu

kultuurimälestiseks tunnistamise kaalumise kohta märkuseid.

1.11. Sipa-Pargi kinnistu omanik mälestiseks tunnistamise menetluse algatamise kaalumise osas

arvamust ei avaldanud.

1.12. 14.04.2026 otsustas Muinsuskaitseamet algatada kalmistu kultuurimälestiseks

tunnistamise menetluse.

1.13. 15.04.2026 teavitas Muinsuskaitseamet menetluse algatamise otsusest ja saatis vastava

eelnõu Sipa-Pargi kinnistu omanikule ja Lääneranna Vallavalitsusele tutvumiseks ja

arvamuse avaldamiseks. Arvamuste ja vastuväidete esitamise tähtaeg oli 14 päeva ehk kuni

29.04.2026.

1.14. Sipa-Pargi kinnistu omanik ja Lääneranna Vallavalitsus eelnõu kohta omapoolseid

arvamusi ega ettepanekuid seatud tähtajaks ei esitanud.

2. Mälestise koosseis, piir ja kaitsevöönd

2.1. Mälestis koosneb ligi 0,65 ha suurusel alal paiknevast maa-alusest põletusmatustega

kalmistust.

2.2. Põletusmatustega kalmistu on arheoloogiline matmispaik, kus surnukehi põletati ning

põletusjäänused maeti või asetati kindlaks kujunenud rituaalsetel alustel. Sellise kalmistu

tunnused on maapinnal või kultuurkihis säilinud põletusjäljed, põlenud luud, tihti ka

matuseinventar ning struktuurid, mis kajastavad matmiskombeid ja ühiskondlikke tähendusi.

2.3. Kalmistu asub eraomandis oleval ligi 3,2 ha suurusel Sipa-Pargi kinnistul, mille sihtotstarve

on tootmismaa 100%.

2.4. Mälestise piir on määratud vastavalt väliuuringutel saadud andmetele, arvestades

arheoloogiliste leidude ja kalmistu kultuurkihi levikut.

2.5. Mälestise piir on toodud käskkirja lisas 1.

Kaitsevöönd

2.6. Muinsuskaitseseaduse (MuKS) § 14 lõike 1 kohaselt võib kinnismälestise kaitseks kehtestada

kaitsevööndi, kaaludes selle vajadust ja ulatust kaitsevööndi eesmärkidest lähtudes.

14 Kraut, A. 2025. Arheoloogilised uuringud Valuste külas Sipamaa, Sipa ja Sipa-Pargi kinnistutel. UT-

1678_Aeelu_2025_krautA_klm-29946_P2rnumaa-Valuste.pdf

2.7. Kalmistule ei kehtestata kaitsevööndit, kuna 2025. aastal läbi viidud arheoloogiliste

eeluuringutega on kalmistu kultuurkihi levik võimalikult täpselt välja selgitatud. Ühtlasi on

aja jooksul kalmistut ümbritsev keskkond muutunud sel määral, et kaitsevööndi kehtestamine

ei ole asjakohane.

3. Riikliku kaitse kriteeriumid

3.1. MuKS § 10 lg 1 kohaselt on riikliku kaitse alla võtmise eeldus, et kultuuriväärtusega asi või

maa-ala esindab Eesti ainelise kultuuripärandi väärtuslikumat osa, millel on teaduslik,

ajalooline, kunstiline või muu kultuuriväärtus. Riikliku kaitse eelduse hindamisel lähtutakse

kultuuriministri 15.05.2019 määruses nr 23 „Mälestise liikide ja muinsuskaitseala riikliku

kaitse üldised kriteeriumid ning muinsuskaitsealal asuvate ehitiste väärtusklassid“ (edaspidi

määrus) sätestatud kriteeriumitest. Asi või maa-ala võib vastata mitmele, kuid ei pea vastama

igale kriteeriumile. Kriteeriumid võivad olla erineva kaaluga.

Üldised kriteeriumid

3.2. Riikliku kaitse üldistest kriteeriumitest vastab mälestis Kalmistu:

3.2.1. originaalsubstantsi säilivuse kriteeriumile (määruse § 2 p 3), kuna kalmistu alal on säilinud

arheoloogiline kultuurkiht, sh oma algsel kohal olevad matused ja arheoloogilised leiud, mis

pärinevad vahemikust 10.–13. sajand. Arheoloogiliste uuringute tulemusel on selgunud

kalmistu tuumikala ning perifeersed servaalad, samuti esineb arheoloogilist kultuurkihti

segatud künnikihis.

Arheoloogiamälestise kriteeriumid

3.3. Riikliku kaitse arheoloogiamälestise kriteeriumitest vastab mälestis Kalmistu:

3.3.1. vanuse ja asukoha kriteeriumile (määruse § 4 p 1). Sipa‑Pargi kinnistul paiknev maa‑alune

kalmistu pärineb peaasjalikult 10.–12. sajandist, samas kui üksikute leidude põhjal ulatub

selle kasutusaeg ka 13. sajandisse. Tegemist on Lääne-Eesti muinasaja lõpuperioodile

iseloomuliku matmispaigaga, mis paikneb looduslikul seljandikul. Kalmistu paiknemine

ajalooliselt sobival maastikuvormil ning selle järjepidev kasutus kinnitavad objekti vastavust

vanuse ja asukoha kriteeriumile.

3.3.2. teabe teadusliku väärtuse ja ainulaadsuse kriteeriumile (määruse § 5 p 2), kuna

arheoloogiliste uuringute käigus on tuvastatud kalmistu puutumatult säilinud tuumikala ning

kogutud on ulatuslikult inimluid ja esemeid, mis pärinevad ühtsest ajalisest kontekstist.

Leiumaterjal on mitmekesine (nt sõled, käevõrud, noad, pronksspiraalid, klaashelmed,

kaaluviht, savinõukillud) ning kajastab piirkonna matmiskombestikku ja esemelist kultuuri.

Kalmistu tuumikala terviklik säilimine võimaldab rekonstrueerida matmispaiga ruumilist

levikut. See annab olulist teavet Lääne‑Eesti muinasaja lõpuperioodi matusepraktikate, aga

ka kaubandussuhete, tehnoloogiate ja käsitöö, sotsiaalse kihistumise kohta.

3.3.3. silmapaistvuse ja erilisuse kriteeriumile (määruse § 5 p 3), kuna matusekohas on hoolimata

maa-ala põllumajanduslikust kasutusest säilinud nii in situ matused kui ka ruumiliselt loetav

tuumikala. Selline säilivusaste on Lääne‑Eesti põletusmatuste puhul suhteliselt haruldane.

Leiumaterjali mitmekesisus ning kalmistu pikaajaline kasutus muudavad selle piirkondlikult

silmapaistvaks objektiks, mis eristub juhuleidudest ja fragmentaarselt säilinud

matusepaikadest.

3.3.4. kajastumine kirjalikes allikates ja haridusliku väärtuse kriteeriumile (määruse § 5 p 5).

Vaatamata kirjalike allikate puudumisele pakub kalmistu olulist materjali Eesti muinasaja

lõpuperioodi matmiskombestiku, esemelise kultuuri ja asustuslooliste arengute

selgitamiseks. Säilinud matmisstruktuur ja rikkalik leiumaterjal võimaldavad nii teaduslikku

kui ka hariduslikku kasutust, sh muuseumiekspositsioonide, õppeprogrammide ja

teaduskommunikatsiooni tarbeks. Objekti terviklikkus loob võimaluse tutvustada

avalikkusele muinasaja matmistraditsioone ja arheoloogilise pärandi väärtust.

3.3.5. säilitatavuse kriteeriumile (määruse § 5 p 6), kuna uuringud on kinnitanud terviklikult

säilinud kalmistu tuumikala, mis on selgelt piiritletav. Lisaks algses asukohas olevatele

matustele esineb arheoloogilist kultuurikihti põllumajanduslikus künnikihis, mis sisaldab

inimluid ja esemeid. Kalmistu paiknemine looduslikul seljandikul toetab selle füüsilist

säilimist ning võimaldab objekti kaitsta ja hallata ilma, et see nõuaks ulatuslikke sekkumisi.

Alates 1970. aastatest järjepidevalt kogutud teave kinnitab, et tegemist on stabiilselt säilinud

arheoloogilise objektiga, mille kaitse on põhjendatud. Kalmistu tervikuna saab säilida vaid

selle algses asukohas.

3.4. Kalmistu vastab üldistest kriteeriumitest originaalsubstantsi säilivuse kriteeriumile ning

arheoloogiamälestise kriteeriumitest vanuse ja asukoha, teabe teadusliku väärtuse ja

ainulaadsuse, silmapaistvuse ja erilisuse, kirjalikes allikates kajastumise ja haridusliku

väärtuse ning säilitatavuse kriteeriumitele. Arheoloogiapärand on ajaloo uurimise allikas,

kuid samuti on hoitud ja hooldatud mälestised ruumi ajalise mitmekihilisuse näitajad.

4. Kultuurimälestiseks tunnistamise põhjendus

Mälestise kultuuriväärtus

4.1. Riiklik kaitse kehtestatakse MuKS § 10 lg 1 alusel ainult sellele kultuuriväärtusega asjale või

maa-alale, mis esindab Eesti ainelise kultuuripärandi väärtuslikumat osa, millel on teaduslik,

ajalooline, kunstiline või muu kultuuriväärtus või mille säilitamise kohustus tuleneb

rahvusvahelisest lepingust. Nende säilitamine ja mistahes kahjustamise võimaluse

ärahoidmine on nii riigi kui ka omanike kohustus.

4.2. MuKS § 16 lg-st 6 tuleneb, et mälestiseks tunnistamise menetluses selgitatakse välja asja

kultuuriväärtus, kaaludes nii avalikku huvi kui ka kaasatud isikute huve ning hinnates

mälestiseks tunnistamise ja kaitsevööndi kehtestamise põhjendatust.

4.3. Eesti on ühinenud arheoloogiapärandi kaitse Euroopa konventsiooniga, mille art 1 lg-st 1

tuleneb, et konventsiooni eesmärk on kaitsta arheoloogiapärandit kui Euroopa kollektiivse

mälu allikat ning ajaloolise teadusliku uurimistöö vahendit. Sama artikli lg 2 kohaselt peetakse

sel eesmärgil arheoloogiapärandi elementideks kõiki eelnevatest ajajärkudest pärinevaid

inimtegevuse säilmeid, esemeid ja muid jälgi, muuhulgas mille kaitse ja uurimine aitab

rekonstrueerida inimkonna ajalugu ning tema suhteid looduskeskkonnaga. Art 4 p ii kohaselt

kohustub pool võtma kasutusele meetmeid arheoloogiapärandi konserveerimiseks ja

säilitamiseks, soovitavalt in situ.

4.4. Arheoloogiamälestis on MuKS § 11 lg 3 kohaselt inimtegevuse säile, asi või nende kogum ja

muud jäljed, mis on kultuurmaastiku ajalise mitmekihilisuse näitajad ja mis annavad

teaduslikku informatsiooni inimkonna ajaloo ning inimese suhte kohta looduskeskkonnaga.

Arheoloogiamälestise oluliseks osaks on kultuurkiht. Lisaks ajaloo uurimisallika väärtusele

on arheoloogiamälestistel ka monumendi väärtus, olles ainelised tunnusmärgid maastiku

ajalisest mitmekihilisusest, mida tuleb võimaluse piires maksimaalselt säilitada. Kõik

muinasaegsed kalmistud on Eesti kontekstis olulised.

4.5. Arheoloogiliste uuringute tulemused näitavad, et Sipa-Pargi kinnistule jääb maa-alune

põletusmatustega muinasaegne kalmistu, mille kasutusperiood jäi 10.–13. sajandisse.

Kalmistul on säilinud keskne tuumikala koos selles olevate arheoloogiliste leidude ja

matustega. Lisaks esineb arheoloogilist kultuurkihti kalmistu perifeersetel aladel, aga ka

segatud künnikihis.

4.6. Kalmistu vastab määruses sätestatud kriteeriumitele ja esindab väärtuslikumat osa

kultuuripärandist, millel on teaduslik ja ajalooline kultuuriväärtus. Tegu on esindusliku

näitega 10.–13. sajandi matusekohast, mis on iseloomulik Lääne‑Eesti muinasaja

lõpuperioodi matusepraktikatele.

Avalik huvi

4.7. Avaliku huvi sihiks on teatud avalik, s.o. üldine ehk ühiskondlik hüve, mille alla kuulub ka

Eesti kultuuri säilimine läbi aegade, sh meie ainelise kultuuripärandi väärtuslikuma osa

hoidmine ja kaitse. Avalik huvi hõlmab nii vaimseid kui ka materiaalseid aspekte. MuKS § 3

lg 1 kohaselt on kultuuripärandi väärtustamine ja säilitamine ühiskonna ühine kohustus. Eesti

riik on ühinenud rahvusvaheliste lepingutega ja võtnud endale kohustuse tagada riiklikult

olulise kultuuripärandi säilimine. Samuti tuleneb kultuuripärandi hoidmise kohustus Eesti

Vabariigi põhiseadusest.

4.8. Eesti on ühinenud ka mitme rahvusvahelise konventsiooniga, millest on lähtutud mälestiste

kaitsekorralduse põhimõtete sõnastamisel. 1996. aastal jõustus Eestis arheoloogiapärandi

kaitse Euroopa konventsioon, mille eesmärk on kaitsta ja säilitada arheoloogiapärandit kui

Euroopa kollektiivse mälu allikat. 2018. aastal jõustunud Euroopa maastikukonventsioon

tõstab esile maastiku tähtsust nii loodus kui kultuuripärandi põhiosana. 2021. aastal jõustunud

kultuuripärandi väärtust ühiskonnas käsitlev Euroopa Nõukogu raamkonventsioon ehk Faro

konventsioon rõhutab kultuuripärandi kui ressursi väärtust kestliku arengu loomuliku osana,

mis põhineb igaühe õigusel saada kultuuripärandist osa, millega omakorda kaasneb kohustus

pärandit hoida ja säilitada.

4.9. Kuna kultuuripärandi säilimine on selgelt väljendunud avalik huvi, näeb riiklikult olulistele

kultuuripärandi objektidele muinsuskaitseseadus ette kitsenduste seadmise. Mida suurem on

avalik huvi pärandi säilimise vastu, seda suuremad võivad olla omanikule seatud piirangud

oma vara kasutamisel, kui need on sobivad ja vajalikud. Seega on ettevaatuspõhimõttest

lähtuvalt lubatav seada mälestistega seotud tegevustele ja töödele kõrgendatud nõudmised,

mis peavad tagama kultuuripärandi säilimise.

4.10. Avalik huvi kalmistu kultuurimälestiseks tunnistamise osas on väga suur. Seda põhjusel,

et Sipa maa‑alune kalmistu on teaduslikult, kultuurilooliselt ja hariduslikult oluline ning hästi

säilinud muinasaja matmispaik, mille struktuur ja leiumaterjal pakuvad asendamatut teavet

Eesti muinasaja lõpuperioodi kohta. Luustikud ise kannavad endas informatsiooni sajandite

vältel piirkonnas elanud inimeste tervise, toitumise, mobiilsuse, ühiskonnakorralduse jne

kohta, samas kui surnutega kaasa pandud hauapanused peegeldavad omaaegse surmakultuuri

nüansse ning annavad võimaluse uurida käsitööoskuseid ja kaubandussuhteid. Kõik eelnev on

oluline, et mõista ja mõtestada minevikus toimunut. Kalmistu säilimine on vajalik kultuurilise

järjepidevuse tagamiseks, mis omakorda aitab kaasa ühiskonna tasakaalustatud arengule.

Arvestades eeltoodut, seisneb avalik huvi ühiskonna vajaduses säilitada kultuuriväärtusi nii

praegustele kui ka tulevastele põlvedele.

Menetlusosaliste huvid

4.11. Lääneranna Vallavalitsus kalmistu kultuurimälestiseks tunnistamise osas ettepanekuid ega

märkusi ei esitanud. Kuigi kavandatava kultuurimälestise maa-ala piirneb avalikult kasutatava

Valuste-Sipa kohaliku teega (KÜ 41101:001:0737), ei paikne see Lääneranna valla

munitsipaalomandis oleval maal. Sipa-Pargi kinnistu omanik menetluse käigus oma arvamusi

või vastuväiteid ei esitanud.

Proportsionaalsus

4.12. Väärtuslikumal osal kultuuripärandist on põhiseaduslik väärtus. Põhiseaduslik väärtus on

ka põhiseaduse §-s 32 sätestatud omandipõhiõigusel ehk õigusel enda omandit vabalt vallata,

kasutada ja käsutada.

4.13. Omandipõhiõigusel ei ole teiste põhiseaduslike väärtuste ees igal juhul prioriteeti ning

seadusega võib omandi vaba valdamise, kasutamise ja käsutamise õigust õiglases ulatuses

kitsendada, kui see on vajalik muu põhiseadusliku eesmärgi saavutamiseks. Omandiõiguse

põhiolemuse säilimiseks peavad aga õigusaktist tulenevad piirangud olema proportsionaalsed

ehk eesmärgi saavutamiseks sobivad, vajalikud ja mõõdukad.

4.14. Käskkirjaga seatud piirangute eesmärk on vajadus kaitsta kultuuripärandit. Kalmistu

kultuurimälestiseks tunnistamine aitab sellele kaasa, seega on piirang sobiv. Piirangud on

vajalikud, kui eesmärki ei ole võimalik saavutada mõne teise puudutatud isikut vähem

koormava abinõuga, mis on vähemalt sama efektiivne. Kalmistu säilimise tagamiseks ei ole

muid vähemalt sama efektiivseid, kuid kinnistu omanikke vähem koormavaid meetmeid.

Abinõu mõõdukuse üle otsustamiseks tuleb kaaluda ühelt poolt isikute õigusesse sekkumise

ulatust ja intensiivsust, teiselt poolt aga eesmärgi tähtsust. Eesti ja Euroopa kultuuriväärtuste

säilimine on oluline eesmärk. Sipa-Pargi kinnistu sihtotstarve on tootmismaa ehk

tootmiseesmärgil kasutatav maa, sh tootmis- ja tööstusehitiste alune ja neid teenindav maa.

Mälestis hõlmab ligikaudu viiendiku Sipa-Pargi kinnistust ja ülejäänud osas on kinnistu

kasutatav piiranguteta. MuKS-i eesmärgiks on tagada kultuuripärandi säilimine ja

mitmekesisus. Seatavad piirangud puudutavad eelkõige tegevusi, mis võivad mälestist

kahjustada ja seda hävitada. Oluline on rõhutada, et riikliku kaitse tagamisega ja

kultuuriväärtusi hävitavatele tegevustele piirangute seadmisega kalmistu säilib, kuid

kultuuriväärtusi kahjustavate tegevuste elluviimisel kalmistu hävib. Riiklikult olulise

kultuuriväärtuse säilitamise vajadus kaalub üles omaniku huvi kasutada oma omandit

piiranguteta.

4.15. Käskkirjaga seatud piirangud on kehtestatud ulatuses, mis tagab mälestise säilimise ja

kaitse. Nõuete ja piirangute kehtestamisel lähtuti avalike huvide ning igaühe õiguste ja

vabaduste tasakaalustatuse ning proportsionaalsuse põhimõttest (MuKS § 3 lg 8). Käskkirjas

toodud lahendused on proportsionaalsed seatud eesmärgi suhtes ehk mõjutavad õiguste ja

vabaduste kasutamist võimalikult minimaalselt.

5. Kitsendused ja leevendused

5.1. Maa-ala arheoloogiamälestiseks tunnistamisega kaasnevad MuKS-ist tulenevad kitsendused

eesmärgiga tagada kultuuripärandi parem säilimine.

5.2. Arheoloogiapärandi kaitseks kehtib MuKS § 31 lg-st 1 tulenev nõue peatada tööd ja teavitada

Muinsuskaitseametit, kui mistahes paigas avastatakse tööde tegemisel arheoloogiline

kultuurkiht või leid. Kalmistu kultuurimälestiseks tunnistamisega saab maaomanik või

valdaja tööde tegemise planeerimise faasis kultuuripärandiga arvestada, vältides seeläbi

ootamatusi, mis muudavad tööde tegemise keerulisemaks ja ettenähtust kallimaks.

5.3. Käskkiri ei kehtesta absoluutseid tööde ja tegevuste keelde, vaid kehtivad MuKS-is sätestatud

nõuded taotleda enne mälestisel kavandatud töid selleks ametilt vastav luba või esitada vastav

teatis. Seda, kas ja millises ulatuses ja kujul on konkreetsel juhul mälestise alal soovitud töö

ja tegevus võimalik, hindab amet loataotluse või esitatud teatise lahendamisel omanikku

kaasava menetluse tulemusena. Kuigi PS § 32 lg 1 sätestab igaühe õiguse oma omandit vabalt

vallata, kasutada ja käsutada, on sama paragrahvi lõike 2 järgi lubatud seadusega sätestada

õiglased ja eesmärgi kaalukusele vastavad omandikitsendused. Antud juhul tuleneb

omandipõhiõiguse riive talumise kohustus avalikust huvist kaitsta kultuuripärandit kui

avalikku huvi.

5.4. Ettevaatuspõhimõtte (MuKS § 3 lg 4) kohaselt peavad mälestisele suunatud tegevused

vähendama mälestise hävimise ohtu ning toetama väärtuste säilimist. Kinnismälestisel tööde

tegemisel järgitavaid nõudeid reguleerivad MuKS §-d 49, 50, 52, 54, 55 ja 58, mille kohaselt

tuleb arheoloogiamälestisel tehtavate tööde (ehitamine, kõrghaljastuse rajamine, raie-, kaeve-

ja muud pinnase teisaldamise või juurdeveoga seotud tööd ning maapinna ettevalmistamine

metsaseaduse tähenduses) puhul Muinsuskaitseametile esitada vastavalt tööde tegemise loa

taotlus või tööde tegemise teatis. Lisaks sellele kooskõlastab pädev asutus

Muinsuskaitseametiga ehitusteatise või ehitusloa kohustusega ehitise ehitamise ning kinnistu

piiride ja maa sihtotstarbe muutmise arheoloogiamälestisel. Ühtlasi peab Muinsuskaitseamet

olema edaspidi kaasatud mälestise alal projekteerimistingimuste ja ehituslubade menetlusse.

5.5. Lähtuvalt kavandatud pinnasesse sekkuvate tööde iseloomust on Muinsuskaitseametil õigus

määrata tööde tegemise tingimusi, sh uuringu tegemise kohustust, või keelduda tööde

lubamisest. Need Muinsuskaitseameti otsused määravad ühtlasi omandikitsenduse ulatuse ja

kohustavad leidma õiglast tasakaalu üldise kultuuriväärtuse ja omaniku huvi vahel. Loa

taotlemine või teatise esitamise kohustus ise ei ole omaniku jaoks ülemäärane nõue.

Muinsuskaitseamet teeb sobiva otsuse võimalikult kiiresti ja omanikku menetlusse kaasates.

Ameti määratud arheoloogilise uuringu puhul on võimalik taotleda uuringutele kulunud

summa hüvitamist MuKS § 48 lõike 2 alusel.

5.6. MuKS § 19 lg 2 p 4 kohaselt märgitakse mälestiseks tunnistamise käskkirjas leevendused

MuKS § 52 lg 1–3 ja § 62 lg 1 sätestatud tööde tegemise loakohustusest ning § 58 lg 1–3 ja

§-s 66 sätestatud kooskõlastamise või teavitamise kohustusest, kui neid tehakse.

5.7. MuKS-s sätestatud tööde tegemise loakohustusest leevenduste tegemine ei ole kalmistu alal

asjakohane, kuna mälestisega seotud arheoloogiline kultuurkiht paikneb vahetult maapinna

läheduses. Seetõttu nii ehitamine, kõrghaljastuse rajamine, raie-, kaeve- ja muude pinnase

teisaldamise või juurdeveoga seotud tööd kui ka maapinna ettevalmistamine metsaseaduse

tähenduses mõjutavad otseselt mälestise säilimist.

5.8. Kõrghaljastuse rajamise, raie-, kaeve- ja muude pinnase teisaldamise või juurdeveoga seotud

tööde puhul arvestatakse nende tavapäraseid üleüldiselt levinud arusaamu, kui õigusaktiga

pole mõistet kindlaks määratud. Nii on nt pargiterminite sõnaraamatu järgi kõrghaljastus

haljastus, mille moodustavad leht- ja okaspuud ning kõrged (üle 2,5 m) põõsad15. Kaevetööd

on senise muinsuskaitseameti tegevuspraktikas olnud suuremahulised tööd, nagu näiteks

kaabli maasse paigaldamiseks kaablikraavi kaevamine. Samuti on ka pinnase teisaldamine

suuremahuline töö. Loa- ega teavituskohustusega ei ole hõlmatud väiksemahulised

haljastustööd (nt muru külvamine, lillepeenrate harimine) ja maaharimine. Kui nende tööde

käigus tuleb siiski arheoloogiline leid välja, tuleb sellest viivitamatult Muinsuskaitseametile

teada anda.

6. Kokkuvõte

6.1. Valuste külas Sipa-Pargi kinnistul paikneb maa-alune põletusmatustega muinasaegne

kalmistu, mille kasutusaeg jääb vahemikku 10.–13. sajand. Kalmistu näol on tegu esindusliku

matusekohaga, mis on iseloomulik Lääne‑Eesti muinasaja lõpuperioodi matusepraktikatele.

Kalmistu puhul on võimalik eristada oma algses asukohas olevate matustega tuumikala ning

ka perifeersed servaalad, samuti esineb kalmistu kultuurkihti segatud künnikihis. Kalmistu

vastab määruses sätestatud riikliku kaitse kriteeriumitele ja esindab väärtuslikumat osa

kultuuripärandist, millel on teaduslik ja ajalooline kultuuriväärtus. Kaitse alla võtmine on

Kalmistu tervikliku säilitamise seisukohast määrava tähtsusega, kuna vaid sel moel saab

tagada kalmistuga seostvate matuste ja teabe alal hoidmise.

15 Nurme. S, Nutt. N. 2012. Pargiterminite seletussõnaraamat. Lk 33.

6.2. Arvestades Kalmistu vastavust määruses sätestatud riikliku kaitse kriteeriumitele ja selle

kultuuriväärtust, kaaludes avalikku huvi ja menetlusosaliste, sh mälestise alal asuvate

kinnistuomanike huve, on põhjendatud tunnistada Kalmistu kultuurimälestiseks liigiga

arheoloogiamälestis. Uute objektide kultuurimälestiseks tunnistamine on oluline, et kaitsta

kultuuripärandi väärtuslikuma osa põhimõttele vastavaid objekte, mida hävimise korral ei ole

võimalik taastada.

7. Muinsuskaitse Nõukogu seisukoht

7.1. Enne kultuurimälestiseks tunnistamist kuulatakse ära Muinsuskaitse Nõukogu seisukoht.

7.2. Muinsuskaitse Nõukogu tutvus ettepanekuga 19.05.2026 toimunud koosolekul ja otsustas

seda toetada.

(allkirjastatud digitaalselt)

Heidy Purga

Lisa 1. Mälestise Kalmistu asukoht, piir ja koordinaadid.

Lisa 1

Kultuuriministri 29.05.2026 käskkirja nr 85

„Kalmistu kultuurimälestiseks tunnistamine“ juurde

Kaart 1. Mälestise Kalmistu asukoht.

Kaart 2. Mälestise Kalmistu piir.

Tabel 1. Mälestise Kalmistu piiri koordinaadid.