Riigikogu põhiseaduskomisjoni protokoll nr 168

Dokumendiregister	Riigikogu
Viit
Registreeritud	27.05.2026
Sünkroonitud	01.06.2026
Liik	Protokoll
Funktsioon
Sari
Toimik	Komisjoni istung teisipäev, 19.05.2026 kell 14.00
Juurdepääsupiirang	Avalik
Adressaat
Saabumis/saatmisviis
Vastutaja
Originaal	Ava uues aknas

Failid

19.05_Täiendavad_ettepanekud_(Riigikohus).docx

Asendusliikme_volikiri_(Klaassen).pdf

Asendusliikme_volikiri_(Laats).pdf

PÕSK_protokoll_nr_168_19.05.2026.pdf

Riigikogu_põhiseaduskomisjoni_protokoll_nr_168.asice

PÕSK_protokoll_nr_168_19.05.2026.pdf

19.05_Täiendavad_ettepanekud_(Riigikohus).docx

Kriminaalmenetluse seadustiku muudatused (eelnõu § 9)

Toetame rahvakohtunike kaotamist, kuid juhime tähelepanu, et selleks tuleks täiendavalt muuta ka kriminaalmenetluse seadustiku maakohtu menetlust puudutavad sätteid, kus kasutatakse mõistet „eesistuja“ (see omab seal tähendust üksnes rahvakohtunike kaudu). Eeldab KrMS § 23 lg 2, § 155 lg 3 (selles sättes peaks eesistuja mõiste säilima, kuna hõlmab ka ringkonnakohut, ent lisada tuleks kohtunik), § 266 lg 1 ning § 315 lg-te 1 ja 5 muutmist. Osa kolleege eelistas rahvakohtunike kaotamisel kolme kohtunikuga kohtukoosseisu võimaldamist kriminaalmenetluses sarnaselt halduskohtumenetlusega, millisel juhul viidatud muudatusi eesistuja kohta teha ei tuleks.

Riigivastutuse seaduse muudatused (eelnõu § 20)

Väljendame muret ka eelnõus pakutud riigivastutuse seaduse § 17 lõike 1 muutmise üle (eelnõu § 20), kus soovitakse kohtu poolt tekitatud kahju hüvitamise taotluse adressaadina edaspidi näha Justiits- ja Digiministeeriumi asemel näha kohtute nõukogu. Ühtpidi tundub muudatus loogiline, kui kohtute haldamine läheb üle kohtute nõukogule ja kohtuhaldusteenistusele. Samas ei ole kohtute poolne kahju hüvitamise mehhanism üleüldse seaduse tasandil ette nähtud ega läbi mõeldud. Ei saa nõustuda käsitlusega, kus võimalikud kahju hüvitised tuleb katta kohtusüsteemi eelarvest, st kohtute arvel, ilma et selleks oleks ette nähtud vastavat reservi või tasandusmehhanismi. Halvemal juhul võib see viia kohtute tegevuse halvamiseni ja õigusemõistmisse sekkumiseni.

Võimalikud kohtumenetlusi tõhustavad muudatused teistes seadustes

Täitemenetluse seadustiku muutmine

Tarbijakrediidist tulenevad nõuded

1) Paragrahvi 24 lõiget 3 täiendatakse punktiga 61 järgmises sõnastuses:
„61) viide võlgniku õigusele esitada põhjendamist mittevajav vastuväide tarbijakrediidilepingust tulenevas nõudes esitatud maksekäsule 20 päeva jooksul alates maksekäsu täitmiseks algatatud täitemenetlusest teadasaamisest vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 4891 lõikele 1;“

Selgitus: Muudatus on vajalik, kui TsMS § 4891muudetakse Riigikohtu pakutud viisil. Kuna tarbijakrediidist tulenevale maksekäsule saab esitada vastuväite veel täitemenetluses, tuleb võlgniku sellele õigusele ka eraldi tähelepanu juhtida.

2) Paragrahv 221 lõige 11 ja lõige 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„(11) Muu kui kohtulahendi sundtäitmise puhul, iseäranis käesoleva seadustiku § 2 lõike 1 punktides 18-191 nimetatud täitedokumentide puhul, samuti tarbijakrediidilepingust tulenevas nõudes tehtud maksekäsu puhul ning tarbijakrediidilepingust tulenevas nõudes tehtud tagaseljaotsuse puhul, saab võlgnik sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagis esitada ka kõik vastuväited täitedokumendist tuleneva nõude olemasolule ja kehtivusele.
(2) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud vastuväited on kohtulahendi puhul, välja arvatud tarbijakrediidilepingust tulenevas nõudes tehtud maksekäsu puhul ning tarbijakrediidilepingust tulenevas nõudes tehtud tagaseljaotsuse puhul, lubatud üksnes siis, kui alus, millel need põhinevad, on tekkinud pärast kohtulahendi jõustumist.“

Selgitus: Muudatus aitaks kõrvaldada sätte võimalikku vastuolu Euroopa Kohtu tõlgendusega, eeldusel, et maksekäsu kiirmenetlus jääb endiselt formaliseeritud menetluseks, kus ei kontrollita tõendeid. Nimelt on Euroopa Kohus tõlgendanud direktiivi 93/13/EMÜ ebaõiglaste tingimuste kohta tarbijalepingutes selliselt, et kui riigisiseste õigusnormidega antakse maksekäsu tegemise pädevus ametnikule, kes ei ole kohtunik, ei ole see direktiiviga vastuolus juhul, kui kohtulik kontroll ebaõiglaste tingimuste puudumise üle lepingus on ette nähtud kas maksekäsu täitmise staadiumis või vastulause esitamise korral. Siiski tuleb silmas pidada, kui et kui niisugune kontroll on võimalik ainult vastulause staadiumis ja kui tarbijaid heidutatakse niisugust vastulauset esitamast, esineb siiski vastuolu direktiiviga (EKo 20.09.2018, C-448/17, p-d 50, 51 ja 54). Seega aitaks maksekäsu täitmise staadiumis vastuväite (sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi) esitamine. Lisaks on Euroopa Kohus märkinud, et direktiiviga 93/13/EMÜ oleks vastuolus see, kui kohtuotsuse seadusjõud oleks kohtulahenditel, millest ei nähtu, et kohtulik kontroll ebaõiglaste tingimuste puudumise üle on toimunud (EKo 07.11.2024, C 178/23, p 38). Nii direktiivi 93/13/EMÜ kui ka direktiivi 2008/48/EÜ eesmärk on kõrgetasemelise tarbijakaitse tagamine, seega võib Euroopa Kohtu seisukohta laiendada ka direktiivile 2008/48/EÜ. Muudatuse vajalikkust vähendab see, kui võimaldada esitada maksekäsule kahekordne vastuväide (TsMS § 4891 muutmine), kuid tagaseljaotsuse puhul probleem säiliks.

Alghinna vaidlustamine

3) Paragrahvi 74 lõige 8 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„(8) Hinna vaidlustamise korral määrab kohtutäitur uueks hindamiseks eksperdi.“

4) Paragrahvi 74 lõike 9 esimeses ja kolmandas lauses asendatakse sõna „kohtu“ sõnaga „kohtutäituri“.

Selgitus: Kehtiva regulatsiooni järgi peab täitur pöörduma arestitud asja hinna määramise vaidlustamisel kohtu poole, kelle ainus roll on määrata ekspert. Muudatusega viiakse eksperdi määramise menetlus kohtust välja ja antakse kohtutäituri enda korraldada, kuna tegu ei ole õigusemõistmisega. Muudatus vähendab mõnevõrra kohtu koormust.

Täitedokumendist tulenevate nõuete aegumine

5) Paragrahvi 481 lõike 1 punktist 2 jäetakse välja sõna „ja“ ning lõikest 1 jäetakse välja punkt 3.

6) Paragrahvist 501 jäetakse välja lõiked 4 ja 5.

7) Paragrahv 2231 tunnistatakse kehtetuks.

Selgitus: Paragrahvi 481 lõike 1 muutmise ning § 501 lõigete 4 ja 5 ja § 2231 kehtetuks tunnistamisega antakse täitemenetluse lõpetamine nõude täitmise aegumise tõttu täituri pädevusse ka siis, kui sissenõudja vaidleb lõpetamisele vastu. Tegemist ei ole reeglina keerulise õigusvaidluse lahendamisega, vaid üksnes tähtaegade arvutamisega, mis ei pea tingimata olema kohtu pädevuses. Kohtusse jõuaks vaidlus aegumise üle üksnes kaebuse kaudu täituri otsusele. Muudatusega hoitakse kokku kohturessurssi ja kiirendatakse aegumisvaidluse lahendamist.

Pankrotiseaduse muutmine

Pankrotiseaduses tehakse järgmised muudatused:

1) Paragrahvi 10 lõige 7 ja § 13 lõige 5 tunnistatakse kehtetuks ning § 17 lõike 1 esimesest lausest jäetakse välja sõnad „või võlgnik, võlausaldaja või ajutine haldur seda taotleb“.

Selgitus: Paragrahvi 10 lõike 7 ja § 13 lõike 5 väljajätmisega ning § 17 lõike 1 muutmisega jäetakse kohtu otsustada, kas vaadata pankrotiavaldus läbi kohtuistungil, st avaldaja ei saa istungit taotleda. Selliselt saab kohus paindlikult otsustada pankrotiavalduse lahendamise viisi ja lahendada avaldus tõhusamal viisil.

2) Paragrahvi 32 lõikest 2 jäetakse välja teine lause.

Selgitus: Paragrahvi 32 lõikest 2 teise lause väljajätmisega piiratakse määruskaebuse Riigikohtule esitamise võimalust, kui pankrotiavaldus jäetakse rahuldamata. See tõhustab menetlust ja toob kiirema lahenduse, kui alama astme kohtute arvates ei ole pankroti väljakuulutamine põhjendatud. Võlausaldaja saab oma nõuded panna maksma kohtumenetluses. Lisaks ei ole välistatud asjaolude muutumisel uue pankrotiavalduse esitamine.

3) Paragrahvi 841 lõike 3 punktid 6 ja 7 tunnistatakse kehtetuks.

Selgitus: Paragrahvi 841 lõike 3 punktide 6 ja 7 kehtetuks tunnistamisega võimaldataks pankrotimenetluses halduri ja ajutise halduri ja toimkonna tasude ja kulude kindlaksmääramisel kasutada kohtujuristi. Tegemist ei ole sisulise õigusemõistmise küsimusega, mis tuleb reserveerida kohtunikule. Muudatus võimaldab tööd paindlikumalt korraldada ning säästa kohtuniku ressurssi olulisemate ja keerulisemate küsimuste jaoks. Kas seda tegelikult kasutatakse, jääb kohtute otsustada.

4) Paragrahv 1003 lõike 4 punkt 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„1) nõue, mis on rahuldatud jõustunud kohtulahendiga või täitemenetluse seadustiku § 2 lõike 1 punkti 6 või 61 kohaselt täitedokumendiks oleva vahekohtu lahendiga, välja arvatud tarbijakrediidilepingust tulenevas nõudes tehtud maksekäsk ning tarbijakrediidilepingust tulenevas nõudes tehtud tagaseljaotsus mille põhjendustest ei nähtu, et kohus oleks kontrollinud, kas krediidiandja on enne tarbijakrediidilepingu sõlmimist hinnanud tarbija krediidivõimelisust vastavalt võlaõigusseaduse § 4034 lg-tele 2–4;“

Selgitus: Muudatus aitab kõrvaldada sätte võimalikku vastuolu Euroopa Kohtu tõlgendusega, mille järgi peab liikmesriigi kohus hindama kohe, kui talle on teada selleks vajalikud asjaolud, kas krediidiandja on täitnud direktiivi 2008/48/EÜ artiklis 8 sätestatud kohustuse. Artiklid 8 ja 23 kohustavad liikmesriigi kohut omal algatusel analüüsima, kas on rikutud krediidiandja lepingueelset kohustust hinnata tarbija krediidivõimelisust, mis on ette nähtud selle direktiivi artiklis 8 (EKo 05.03.2020, C-679/18, p-d 23 ja 46). Samuti on Euroopa Kohus leidnud, et direktiivi 93/13 art 6 lg-ga 1 ja art 7 lg-ga 1 on vastuolus riigisisesed õigusnormid, mis näevad ette, et füüsiliste isikute pankrotimenetluses on nõuete nimekiri pärast seda, kui kohus on selle nimekirja heaks kiitnud, ilma et ta oleks käsitlenud asjasse puutuva lepingu tingimuste võimalikku ebaõiglust, ja pankrotikohtus on menetlust alustatud, viimati nimetatud kohtu jaoks siduv, mistõttu ei saa ta hinnata, kas sellise krediidilepingu tingimused, millel põhineb sellesse nimekirja kantud nõue, on ebaõiglased (EKo 03.07.2025, C 582/23, p 58). Lisaks on Euroopa Kohus märkinud, et direktiiviga 93/13/EMÜ oleks vastuolus see, kui kohtuotsuse seadusjõud oleks kohtulahenditel, millest ei nähtu, et selline kontroll on toimunud (EKo 07.11.2024, C 178/23, p 38). Nii direktiivi 93/13/EMÜ kui ka direktiivi 2008/48/EÜ eesmärk on kõrgetasemelise tarbijakaitse tagamine, seega võib neid seisukohti laiendada ka direktiivile 2008/48/EÜ.

Füüsilise isiku maksejõuetuse seaduse muutmine
Füüsilise isiku maksejõuetuse seaduse § 6 lõikest 3 jäetakse välja sõnad „usaldusisikule tasu ja kulutuste hüvitise määramise,“.
Selgitus: Paragrahvi 6 lõike 3 muudatuse järgi saaksid kohtujuristid õiguse määrata füüsilise isiku maksejõuetuse menetluses usaldusisiku tasu ja kulutuste hüvitist, võimaldades vabastada kohtuniku ressurssi sisulisemate otsustuste peale. Paljuski ons ee tasu standardiseeritud. Tasu määramine ei ole kitsas mõistes õigusemõistmine, mida peaks tegema kohtunik.

Notari tasu seaduse muutmine

Notari tasu seaduse §-d 402 tehakse järgmised muudatused:

1) Lõige 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„(2) Taotlus notari tasu maksmisest vabastamiseks esitatakse 10 päeva jooksul pärast notarilt arve saamist Notarite Kojale.“

2) Lõige 6 tunnistatakse kehtetuks.

Selgitus: Notari tasu seaduse § 402 muudatustega viidaks kohtust välja menetlus notari tasust vabastamiseks majanduslikel põhjustel, kuna sellel puudub kohtumenetlusena nii seos kui põhjendus. Pakutud on asjade lahendamine anda Notarite Kojale, kelle otsuseid saaks vaidlustada halduskohtus. Arvestades eesseisvat tõenäolist notari tasude tõusu vähendab muudatus mõningal määral maakohtute koormust ja annab ressursisäästu. Lisaks muule viidatakse sättes linnakohtule, mida ta ammu enam pole.

PÕSK_protokoll_nr_168_19.05.2026.pdf

Riigikogu põhiseaduskomisjoni

istungi protokoll nr 168

Tallinn, Toompea Teisipäev, 19. mai 2026

Algus 14.00, lõpp 16.12

Juhataja: Ando Kiviberg (esimees)

Protokollija: Markus Veia (konsultant)

Võtsid osa:

Komisjoni liikmed: Ants Frosch, Mait Klaassen (Timo Suslov asendusliige), Katrin

Kuusemäe, Kalle Laanet, Lauri Laats (Anastassia Kovalenko-Kõlvart asendusliige), Evelin

Poolamets, Helir-Valdor Seeder, Pipi-Liis Siemann, Tanel Tein, Jaak Valge

Komisjoni ametnikud: Erle Enneveer (nõunik-sekretariaadijuhataja), Helin Leichter (nõunik),

Karin Tuulik (nõunik)

Puudus: Lauri Läänemets

Kutsutud: Justiits- ja digiministeeriumi justiitshalduspoliitika asekantsler Mari-Liis Mikli;

Justiits- ja digiministeeriumi kohtureformi projektijuht Viljar Peep; Justiits- ja

digiministeeriumi kohtute talituse nõunikud Marilin Reintamm ja Stella Johanson; Justiits- ja

digiministeeriumi vabakutsete talituse nõunik Aleksandr Logussov; Riigikohtu esimees Villu

Kõve (MS Teams vahendusel) (1. päevakorrapunkt); pöördujate kontaktisik Georg Villenberg

ja Keskerakonna Noortekogu liige David Kirjanov (2. päevakorrapunkt); pöördujate

kontaktisik Heino Rull; Riigikantselei sümboolikanõunik Gert Uiboaed (3.-4.

päevakorrapunkt); pöördujate kontaktisik Kristel Peikel (4. päevakorrapunkt)

Päevakord:

1. Vabariigi Valitsuse algatatud kohtute seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse

(kohtumenetluse kiirendamine) eelnõu (854 SE) teise lugemise ettevalmistamine (JDM

kuulamine)

2. Kollektiivne pöördumine „Nõuame Eesti Vabariigi presidendi otsevalimiste kehtestamist!“

3. Kollektiivne pöördumine „Eesti lipu kaitseks“

4. Kollektiivne pöördumine „Molutamise päev – teeme 29. jaanuarist riigipüha!“

5. Info ja muud küsimused

1. Vabariigi Valitsuse algatatud kohtute seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse

(kohtumenetluse kiirendamine) eelnõu (854 SE) teise lugemise ettevalmistamine (JDM

kuulamine)

Ando Kiviberg tutvustas istungil osalevaid külalisi ning selgitas, et tänase teise lugemise

ettevalmistamise käigus kuulatakse ära Justiits- ja digiministeeriumi seisukohad esitatud

muudatusettepanekute kohta. Eelmisel nädalal toimunud istungil vaatas põhiseaduskomisjon

läbi peamiselt Riigikohtu esitatud parandusettepanekuid, kuid osa ettepanekuid jäi läbi

töötamata. Käesoleva istungi eesmärgiks seati nende pooleli jäänud ettepanekute menetlemise

jätkamine ning Riigikohtu esimehe ja ministeeriumi seisukohtade ärakuulamine. Samuti

meenutas ta, et osa varasemalt käsitletud ettepanekute osas ei olnud ministeerium jõudnud

oma seisukohta kujundada, mistõttu nende juurde pöördutakse päevakorrapunkti hilisemas

osas tagasi. Ta andis sõna Riigikohtu esimehele Villu Kõvele.

Villu Kõve märkis, et võrreldes üldise kohtureformiga on tegemist pigem väiksema ulatusega

muudatustega, mille eesmärk on siiski vähendada kohtute koormust ja viia kohtusüsteemist

teatud täitemenetlusega seotud vaidlused välja. Ta tõi esile vajaduse tõhustada tarbijakrediidi

ja pankroti- ning maksejõuetusmenetluste regulatsiooni ning vähendada sundistungite

kasutamist. Ta arvas, et ettepanekute osas, millega ollakse nõus, ei ole vajalik pikemalt

peatuda, kuid erimeelsuste korral on põhjendatud sisulisem arutelu.

Ando Kiviberg andis ettepanekute tutvustamiseks ja arvamuse andmiseks sõna justiits- ja

digiministeeriumi asekantsler Mari-Liis Miklile.

Mari-Liis Mikli tutvustas Riigikohtu täiendavaid ettepanekuid (Lisa 1) ning selgitas, et nende

üle on toimunud arutelud nii Riigikohtu esimehe Villu Kõve kui ka Justiits- ja

digiministeeriumi (JDM) sees. Esmalt käsitles ta ettepanekut, mis puudutab

kriminaalmenetluse seadustiku muudatust seoses rahvakohtuniku institutsiooni kaotamisega.

Ta tõi esile kaks keskset küsimust: eesistuja mõiste kasutamise ning kohtukoosseisu

muutmise, mille kohaselt asendataks üks kohtunik ja kaks rahvakohtunikku kolme

kohtunikuga. Kolmest kohtunikust koosneva koosseisu kehtestamist ei pidanud JDM

põhjendatuks, kuna see tooks kaasa ebamõistliku ressursikulu ega oleks menetluslikult

otstarbekas. Samas peeti põhjendatuks loobuda eesistuja mõiste kasutamisest maakohtu

menetluses ning kavandati sellekohase muudatusettepaneku toetamine.

M.-L. Mikli käsitles riigivastutuse seaduse muutmise ettepanekut ning selgitas, et küsimust

arutati põgusalt ka eelmisel istungil. Praegu menetleb avaldusi ja teeb hüvitiste väljamakseid

JDM, kuid edaspidi on kavandatud anda see pädevus kohtute nõukogule. Täiendavaid

muudatusi ei peetud eelnõus põhjendatuks, kuna ka praegu kaetakse hüvitised sisuliselt

kohtute eelarvest. Üksikjuhtudel on olnud vajalik pöörduda Vabariigi Valitsuse reservi poole,

kuid üldjuhul jäävad summad mõne tuhande euro piiresse ja kaetakse kohtute eelarvest. Kuna

kohtute eelarve viiakse tervikuna kohtutele üle, peeti põhjendatuks, et ka vastavate nõuete

menetlemine ja väljamaksmine toimuks kohtutes. Samasugune võimalus pöörduda vajaduse

korral reservi poole säiliks ka edaspidi. Sellest tulenevalt ei näe JDM võimalust ega vajadust

eelnõu sätet muuta. See väldiks olukorda, kus ministeeriumile tekiks rahaline kohustus ilma

vastava eelarvelise katteta.

Villu Kõve mõistis JDM seisukohta. Ta sõnas, et ministeeriumi vaatest on loogiline pidada

küsimust edaspidi kohtute pädevusse kuuluvaks. Samas juhtis ta tähelepanu sellele, et

muudatus ei ole olnud eelarvemenetluses ega kohtureformi käigus piisavalt läbi kaalutud,

arvestades kohtute tegevusega kaasnevate võimalike nõuete mahtu. Võrreldes teiste

põhiseaduslike institutsioonidega võivad kohtute puhul tekkida märkimisväärselt suuremad

rahalised kohustused, näiteks menetluse venimise või alusetult vahi all viibimisega seotud

nõuete tõttu. Kehtiva lahenduse puhul puudub tema hinnangul selge mehhanism nende riskide

katmiseks ning see tekitab ebakindlust. Esitatud muudatus ei lahenda küsimust, kuidas

toimida olukorras, kus kohtutel tekib vajadus katta suuremahulisi nõudeid. Vastav korraldus

on jäänud reguleerimata. Ta väljendas kahtlust, kas kohtutel oleks võimalik pöörduda sellisel

juhul valitsuse reservi poole. Tõenäoliselt peaks rahalise toetuse küsimine toimuma Riigikogu

kaudu.

Ando Kiviberg tõstatas sama küsimuse, kas kohtutel on edaspidi selge ja toimiv mehhanism

pöördumiseks Vabariigi Valitsuse reservi poole olukorras, kus tekivad suuremahulised

rahalised kohustused. Ta juhtis tähelepanu vajadusele aru saada, kas vastav kord on olemas,

osalistele üheselt mõistetav ning pandud protseduuriliselt paika. Teoreetilise võimaluse

olemasolu kõrval pidas ta oluliseks selgust selle kohta, kuidas vastav pöördumine praktikas

toimub ja kas selleks on välja kujundatud konkreetne menetluskord.

Kalle Laanet pakkus välja võimaliku lahenduse, mille kohaselt võiks kehtestada teatud

rahalise lävendi, mille ületamisel rakenduks kindel menetluskord. Selline lävend võiks olla

kokku lepitud JDM ning kohtute nõukogu vahel, mille järel pöörduks kohtute nõukogu

ministeeriumi poole ning ministeerium omakorda Vabariigi Valitsuse reservi poole.

Ando Kiviberg sõnul tuleb fikseerida vajadus selge lahenduse järele. Ta pidas vajalikuks, et

vastav menetlus oleks läbi mõeldud ning üheselt paika pandud, et kohtutel oleks edasise

tegutsemise suhtes kindlus. Ta juhtis tähelepanu vajadusele selgitada, kuidas pöördumine

toimub, kes selle algatab, millise asutuse poole pöördutakse ning milline on menetluse täpne

kulg.

Mari-Liis Mikli käsitles järgmisi ettepanekuid, mis puudutavad tsiviilkohtumenetluse

seadustiku (TsMS) § 4891 ja § 496 lõike 4 muutmisi. Neid arutati ka eelmisel

põhiseaduskomisjoni istungil. Ettepaneku kohaselt kaotatakse võimalus esitada maksekäsu

määruse peale määruskaebus ning see asendatakse võimalusega esitada maksekäsule

vastuväide, mille tulemusel kujuneks välja nn topeltvastuväite süsteem. Täiendavate arutelude

käigus jõuti kompromisslahenduseni, mille kohaselt on selline muudatus põhimõtteliselt

toetatav. Varasemal arutelul oli Riigikohtuga üksmeel selles, et menetlustähtaegade

regulatsioon peaks olema ühtne ning seetõttu on põhjendatud kehtestada vastuväite esitamise

tähtajaks 30 päeva varasema 20 päeva asemel. Sellest tulenevalt kavandatakse ka vastavad

muudatused sätetes, et vältida erinevatest tähtaegadest tulenevat segadust. Kokkuvõttes toetab

JDM ettepanekut.

M.-L. Mikli käsitles Riigikohtu ettepanekut muuta TsMS § 221. Selle laiem eesmärk on anda

võlgnikule täitemenetluses sisuliselt täiendav võimalus nõude vaidlustamiseks olukorras, kus

seda ei ole varem sisuliselt kontrollitud. Ta tõi esile, et kavandatava muudatuse süsteemset

mõju maksekäsu kiirmenetlusele ja sundtäitmisele ei ole piisavalt analüüsitud. Esitatud

lahendus avaks oluliselt võimalusi sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagis vaidlustada ka

juba jõustunud kohtulahendeid ning võiks praktikas viia seniste menetluste ulatuslike

taasavamisteni. Sellest tulenevalt ei ole ministeeriumil praegusel kujul võimalik ettepanekut

toetada.

Villu Kõve väljendas ebaselgust JDM seisukoha osas. Ta viitas varasemale selgitusele

topeltvastuväite süsteemi toetamise kohta. Ta küsis, kas toetatav lahendus on seotud

kättetoimetamise regulatsiooniga või täitemenetlusega, ning märkis, et esitatud käsitlusest ei

olnud tema jaoks üheselt arusaadav, millisest lähenemisest lähtutakse.

Stella Johanson selgitas, et varasemalt käsitletud topeltvastuväite süsteem puudutab

kompromisslahendust, milleni jõuti § 221 muudatuse arutelus. Selle rakendamine on

ministeeriumi hinnangul võimalik ka täitemenetluses. Täitemenetluse kontekstis on tegemist

eelkõige menetlusosalise teavitamisega ning selles osas ei nähta vastava lahenduse

toetamiseks põhimõttelist takistust.

Mari-Liis Mikli käsitles ettepanekut, mis puudutab arestitud vara alghinna vaidlustamist.

Kehtiva regulatsiooni kohaselt peab kohtutäitur hinna määramise vaidlustamise korral

pöörduma kohtu poole. Kavandatava muudatuse kohaselt viidaks eksperdi määramise

menetlus kohtust välja ning antaks see kohtutäituri pädevusse. Ministeeriumi seisukoht

ettepanekule on toetatav. Ta käsitles ka täitedokumentidest tulenevate nõuete aegumisega

seotud ettepanekut ning märkis, et praegusel kujul ministeerium seda ei toeta. Kavandatav

muudatus tähendaks sisuliselt õigusemõistmise ülesannete üleandmist kohtutäiturile, mida ei

peetud põhjendatuks. Samas ei välistanud ta vajadust aegumise regulatsiooni laiemaks

ülevaatamiseks, kuid kiirustades selliste pädevuste andmine kohtutäiturile ei ole otstarbekas.

Villu Kõve märkis, et täitedokumentidest tulenevate nõuete aegumise teema on olnud pikalt

arutelu all ning on käsitletud juba mitme aasta vältel. Tema hinnangul ei ole tegemist

õigusemõistmisega olukorras, kus hinnatakse üksnes seda, kas kohtulahendist on möödunud

10 või 30 aastat. Selline kontroll ei ole sisuliselt keerukas. Sama seisukohta on jaganud ka

tsiviilkolleegium. Küsimuse osas puudub hetkel kokkulepe ning ta leidis, et kui ettepanekut

praegu ei toetata, tuleks selle teemaga siiski edasi tegeleda.

Mari-Liis Mikli käsitles pankrotiseaduse muutmise ettepanekut ning selgitas, et ettepaneku

kohaselt antakse kohtule õigus otsustada, kas vaadata pankrotiavaldus läbi kohtuistungil.

Ministeerium toetab seda põhimõtet ning pidas seda põhjendatuks ja menetluslikult

mõistlikuks. Samas peaks täpsustama regulatsiooni selliselt, et menetlusosalisel oleks õigus

taotleda kohtuistungi korraldamist. Kuigi istungi korraldamine jääb kohtu kaalutlusõiguseks,

tagab selline lahendus menetlusosalisele ärakuulamise õiguse ning võimaluse esitada oma

seisukohti, täites seeläbi ettepaneku eesmärki.

Villu Kõve küsis, kuidas on mõistetav menetlusosalise õigus taotleda kohtuistungi

läbiviimist. Ta juhtis tähelepanu, et menetlusosalisel on üldjuhul õigus istungi pidamist

taotleda, kuid see ei ole kohtule siduv ning istungi korraldamine jääb kohtu kaalutlusõiguseks.

Ta palus täpsustada, kas kavandatava muudatuse eesmärk on muuta selline taotlus kohtule

siduvaks, nii et suulise istungi korraldamine muutub menetlusosalise nõudmisel

kohustuslikuks.

Mari-Liis Mikli selgitas, et kohtu ettepaneku kohaselt ei oleks menetlusosalisel olnud üldse

õigust istungi korraldamist taotleda. Kavandatav muudatus sätestatakse selliselt, et

menetlusosalisel on õigus taotleda kohtuistungi korraldamist, kuid istungi toimumine jääb

kohtu kaalutlusõiguseks. Selline lahendus tagab menetluse läbipaistvuse ja menetlusosalise

ärakuulamise õiguse, võimaldades kohtul hinnata, kas istungi korraldamine on konkreetsel

juhul põhjendatud ja vajalik.

M.-L. Mikli käsitles pankrotiseaduse § 32 lõike 2 muutmise ettepanekut ning selgitas, et selle

kohaselt piirataks määruskaebuse esitamise võimalust Riigikohtule olukorras, kus

pankrotiavaldus jäetakse rahuldamata. Muudatuse eesmärk on menetluse tõhustamine ning

ministeerium toetab seda ettepanekut. Pankrotiseaduse § 841 lõike 3 punktide 6 ja 7 muutmise

ettepaneku eesmärk on võimaldada pankrotimenetluses kasutada halduri, ajutise halduri ja

toimkonna tasude ning kulude kindlaksmääramisel kohtujuristi. Ministeerium ei toeta seda

ettepanekut, kuna Riigikohtu varasema seisukoha kohaselt ei saa kohtujurist teha

kaalutlusotsuseid. Arvestades Riigikohtu varasemat lahendit, ei peeta sellise pädevuse

andmist kohtujuristile põhjendatuks.

Villu Kõve vaidlustas väite, nagu Riigikohus oleks leidnud, et kohtujurist ei tohi teha

kaalutlusotsuseid. Riigikohus on käsitlenud õigusemõistmisena eelkõige selliseid otsuseid,

mis puudutavad menetluskulude kindlaksmääramist, kahju hüvitamist või väljamõistmist

teiselt poolelt. Kõiki kaalutlusotsuseid ei saa samastada õigusemõistmisega ning Riigikohtu

seisukoha kohaselt on võimalik anda teatud ülesanded kohtujuristile või ametnikule juhul, kui

need põhinevad seaduses ette nähtud kindlal tabelil või arvutusreeglil. Käsitletava ettepaneku

puhul selline alus esineb ning tegemist ei ole vaidluse lahendamisega ega kahju

väljamõistmisega, mistõttu ei näe ta sisulist takistust pädevuse andmiseks kohtujuristile. Ta

tõi paralleelina esile Saksamaa praktika, kus sarnaseid ülesandeid täidavad kohtuametnikud,

ning leidis, et see võiks olla üks võimalus kohtute koormuse vähendamiseks. Samas möönis

ta, et kui ettepanekut praeguses menetlusetapis ei toetata, tuleb seda nii arvesse võtta.

Mari-Liis Mikli sõnas, et ministeerium kaalub seda ettepanekut. Pankrotiseaduse § 1003 lõike

4 punkti 1 muutmise ettepaneku eesmärk on kõrvaldada sätte võimalik vastuolu Euroopa

Kohtu tõlgendusega. Muudatus põhineb vahekohtu lahendil ning sellega soovitakse teha erand

tarbijakrediidilepingutest tulenevate tagaseljaotsuste puhul olukorras, kus otsuse

põhjendustest ei nähtu, et kohus on enne lepingu sõlmimist kontrollinud tarbija

krediidivõimelisust. Ministeerium ei toeta ettepanekut praeguses etapis, kuna Riigikohtu

tsiviilkolleegiumis on samasisulised küsimused menetluses. Ta pidas põhjendatuks oodata ära

Riigikohtu seisukoht ning otsustada seejärel, kas ja kuidas seaduse muutmine on vajalik.

Villu Kõve märkis, et tegemist on tsiviilkolleegiumi ettepanekutega, mis on ajendatud

olemasolevatest vaidlustest eesmärgiga tuua pankrotimenetluses rohkem selgust. Hetkel

esineb selles küsimuses tõesti teatav ebaselgus ning ta möönis, et kui muudatust ei olda

valmis menetluse käigus toetama, tuleb sellega arvestada.

Mari-Liis Mikli käsitles füüsilise isiku maksejõuetuse seaduse muutmise ettepanekut ning

selgitas, et selle eesmärk on võimaldada kohtujuristile õiguse andmist määrata menetluses

usaldusisiku tasu ja kulutuste hüvitis. Tegemist on sisuliselt analoogse küsimusega varasemalt

käsitletud ettepanekule, mis puudutas kohtujuristile suuremate pädevuste andmist. Ta viitas

Riigikohtu üldkogu seisukohale, mille kohaselt on piiratud võimalus anda kohtujuristile

kaalutlusõigus. Ta väljendas kahtlust, kas selline lahendus oleks lubatav. Samas tõi ta esile, et

menetluse käigus vaadatakse teema täiendavalt üle ning vajaduse korral kaalutakse võimalike

möönduste tegemist.

Villu Kõve täpsustas, et Riigikohus pole sellist seisukohta väljendanud.

Mari-Liis Mikli käsitles notaritasu seaduse muutmise ettepanekut ning selgitas, et selle

eesmärk on viia kohtust välja menetlus notaritasust vabastamiseks majanduslikel põhjustel.

Muu hulgas on põhjendustes viidatud ees seisvale notaritasude tõusule ning sellest tulenevale

vajadusele vähendada maakohtute koormust ja saavutada ressursisääst. Ettepanekut JDM

praegusel kujul ei toeta kuna puuduvad piisavad mõjuhinnangud. Ta tõi esile vajaduse hinnata

terviklikumalt, millised õigused on notaritele vajalikud seoses isikuandmete töötlemisega, et

võimaldada neile juurdepääs vajalikele andmetele ning teha vastavaid kaalutlusotsuseid. Ta

viitas ka Notarite Koja esitatud seisukohtadele ning leidis, et muudatust ei ole põhjendatud

kiirustades ellu viia. Samas tunnistas ta ettepaneku aluseks oleva idee mõistetavaks ning

leidis, et seda on võimalik käsitleda edasistes õigusloomelistes etappides.

Villu Kõve sõnas, et tegemist on ühe näitega, mida oleks võimalik kohtusüsteemist välja viia.

Sarnasel põhimõttel võiks kaaluda ka riigi õigusabi määramise või kohtueelse õigusabi

korraldamise väljaviimist kohtutest, kuna see ei pea tingimata kuuluma kohtu pädevusse.

Notarite jaoks on senine lahendus mugav, kuna taotlused suunatakse kohtule ning notaritel

endil ei ole vajadust nende menetlemisega tegeleda.

Ando Kiviberg märkis, et JDM-il ei ole laiemas plaanis kavandatud lahenduse suhtes

põhimõttelist vastuseisu, kuid ka teised menetlusega seotud osapooled peaksid olema selle

lahendusega kaasas ja seda toetama. Ta palus kommenteerida eelmisel istungil lahenduseta

jäänud ettepanekuid.

Viljar Peep tutvustas ettepanekuid, mille osas JDM eelmisel põhiseaduskomisjoni istungil

oma seisukohta ei kujundanud. Esimese ettepaneku kohaselt tekiks võimalus vabastada kohtu

esimees esimehe ülesannete täitmisest olukorras, kus kohtute juhtorganina kujuneva kohtute

nõukogu ja kohtu esimehe vahel tekib koostöötõrge. Esialgu kaaluti lahendust, mis sarnaneb

kantslerite regulatsioonile ning võimaldaks ametist vabastamist koostöö mittelaabumise korral

ametisse nimetaja hinnangul, kuid see on tekitanud vaidlusi. Ta viitas kehtivale

regulatsioonile, mille alusel on võimalik kohtu esimees vabastada, kui ta jätab süüliselt

olulisel määral oma ülesanded täitmata. Ta tõi esile kompromissettepaneku, mille kohaselt

võiks vabastamise aluseks olla ka muud tõsised organisatsioonilised või töökorralduslikud

puudujäägid. Praegu nimetab ja vabastab kohtu esimehe minister kohtute haldamise nõukoja

nõusolekul, kuid tulevikus liigub kohtusüsteemi juhtimine kohtute nõukogule. Sellises

korralduses võib tekkida olukord, kus nõukogu seatud eesmärkide elluviimisel tekib kohtu

esimehega koostöötõrge, mistõttu on vajalik selge mehhanism selle lahendamiseks. Viitamine

muudele tõsistele puudujääkidele võiks kujutada endast kompromisslahendust.

Villu Kõve märkis, et Riigikohtul ei ole selles küsimuses olnud ühtset seisukohta. Ta

väljendas isiklikku toetust ettepanekule, põhjendades seda vajadusega laiendada regulatsiooni

olukorras, kus kohtusüsteemi juhtimine liigub täitevvõimult kohtutele endile. Kui praegu on

kohtu esimehe vabastamise õigus täitevvõimu käes ning see peab olema rangelt

reglementeeritud, siis edaspidi, kui süsteem toimib suuremas osas enesejuhtimise põhimõttel,

on põhjendatud paindlikum lähenemine. Ta toetas kompromissettepanekut.

Marilin Reintamm käsitles ettepanekut, mis puudutas kohtunike arvu fikseerimist seaduses

ning tagasisidevestluste korraldamist. Tagasisidevestluse regulatsiooni on täpsustatud selliselt,

et ei tekiks kohustust kutsuda kohtunik tagasisidevestlusele ilma selge põhjuseta. Ta tõi esile,

et seadusesse lisatakse sõnastus, mille kohaselt on tagasisidevestlusele kutsumise aluseks

vajadus toetada kohtunikku tema erialateadmiste omandamisel ning menetluspraktika ja

töökorralduse arendamisel. Sellega soovitakse tagada, et tagasisidevestluse eesmärk ja

kutsumise põhjused oleksid selgelt mõistetavad.

Villu Kõve märkis, et selles küsimuses ei ole kohtunikkonnas ühtset seisukohta, vaid

arvamused on olnud erinevad ja kohati vastandlikud. Tema ise toetab seda

kompromissettepanekut.

Viljar Peep käsitles kohtunikukohtade piirarvu puudutavat ettepanekut ning selgitas, et

eelnõus on maakohtu, halduskohtu ja ringkonnakohtu kohtunike arvu puhul kasutatud

sõnastust „kuni“. Riigikohtu ettepaneku kohaselt on see sõna asendatud sõnaga „vähemalt“.

Selline muudatus seostub ka põhimõttega, mille kohaselt võiks vakantsidest vabanev raha

jääda kohtute palgafondi, kuna töö tuleb igal juhul ära teha.

V. Peep käsitles kohtuniku kohtusse tagasipöördumise õiguse regulatsiooni ning selgitas, et

kehtiv sõnastus on lai ning hõlmab erinevaid juriidilise töö vorme, mille puhul peab

kohtusüsteem vajalikuks kohtuniku ajutist lähetamist väljaspoole. Ta tõi näitena Euroopa

Inimõiguste Kohtu ja Euroopa Liidu Kohtu ning viitas ka muudele töödele, kus kohtunikud on

ajutiselt töötanud, sealhulgas akadeemilistele ametikohtadele. Praktikas on olnud selliseid

kohtuniku ameti juurde tagasipöördujaid vähe. Arutelude tulemusel pakuti kompromissina

välja, et vähemalt nende ametikohtade puhul, kus esineb selge riiklik huvi ja vajadus Eesti

esindatuse järele, tagatakse kohtuniku tagasipöördumise õigus oma kohtusse kindlalt.

Sellisteks kohtadeks on eelkõige Euroopa Kohus ja Euroopa Inimõiguste Kohus ning sellisel

juhul oleks nende oma kohtusse tagasipöördumise õigus täielikult tagatud.

Villu Kõve sõnas, et kuigi Euroopa Kohtu ja Euroopa Inimõiguste Kohtu puhul

tagasipöördumise õiguse tagamine on oluline, ei piirdu kohtunike tegevus üksnes nende

ametikohtadega. Ta tõi esile, et ka JDM-is töötavad kohtunikud ning viitas, et viimased

peaprokurörid on samuti tulnud kohtusüsteemist, mis ei ole olnud juhuslik, vaid osa laiemast

praktikast võimaldada kohtunikel liikuda ajutiselt erinevatesse rollidesse. Sarnane liikumine

toimub ka akadeemilisel tasandil, näiteks kohtunike töö ülikoolis. Ta pidas seda süsteemi

jaoks väärtuslikuks. Ta juhtis tähelepanu sellele, et paljud kohtunikud on

lapsehoolduspuhkusel või muudel põhjustel ajutiselt tööst eemal. Võimalus rotatsiooniks

erinevatesse ametikohtadesse ei kujuta endast süsteemset riski ning selle säilitamine on

oluline. Kavandatav lahendus, mis piiraks tagasipöördumise õiguse kindlalt vaid kahe

rahvusvahelise kohtu puhul, ei ole piisav ning võib vähendada süsteemi paindlikkust. Ta palus

ministeeriumil mitte kitsendada regulatsiooni ning säilitada selle laiem ulatus, et mitte

kaotada kohtunike liikumisvõimalusi erinevate ametikohtade vahel.

Ando Kiviberg küsis, kas JDM-il seisukoha taga Riigikohtu ettepanekuga mittenõustumisel

on tugevad sisulised põhjendused.

Viljar Peep vastas, et ministeeriumi hinnangul on olukorra taust muutunud, kuna kohtunike

arvu käsitlus on varasemaga võrreldes muutunud süsteemsemaks ning võimalused vakantsete

ametikohtade täitmiseks kogu kohtusüsteemi üleselt on oluliselt laiemad. Varasema

regulatsiooni kohaselt tagatud sajaprotsendiline tagasipöördumise garantii, mille alusel peab

kohtunik saama alati oma ametikohale tagasi pöörduda, ei pruugi uutes tingimustes olla

põhjendatud.

Marilin Reintamm täpsustas, et kohtuniku tagasipöördumise õigust ei ole ettepanekuga

kaotatud ning vastav säte jääb seadusesse alles. Kohtunikul säilib õigus pöörduda tagasi oma

ametikohale maakohtus, halduskohtus, ringkonnakohtus või Riigikohtus. Arutelu keskendub

sellele, kas tagasipöördumisel lubada ületada seaduses ette nähtud kohtunike piirarvu.

Probleem tekib olukorras, kus kohtunik naaseb konkreetsesse kohtusse, kuid samal ajal ei ole

võimalik kasutada teises kohtus tekkinud vaba kohta, mistõttu tuleks suurendada kohtunike

koguarvu. Tegemist on sisulise vaidlusega kohtunike koguarvu paindliku kujundamise üle

ning ühtset lahendust ei ole seni leitud. Erandina nähakse ette võimalus ületada piirarvu juhul,

kui kohtunik pöördub tagasi Euroopa Kohtust või Euroopa Inimõiguste Kohtust.

Kalle Laanet lausus, et kohtunike roteerumise võimalus on vajalik, arvestades riigi erinevaid

vajadusi nii riigisiseselt kui ka rahvusvahelisel tasandil. Paindlikkuse tagamiseks võiks

kaaluda seaduses lahendust, mille kohaselt oleks võimalik teatud juhtudel ületada kehtestatud

piirarvu valitsuse tasandil tehtava otsuse alusel. Ta pidas oluliseks säilitada süsteemi

paindlikkus ning nõustus Riigikohtu esimehe seisukohaga, et selline paindlikkus on vajalik.

Küsimus taandub eelkõige kohtunike arvu numbrilisele määratlusele ja eelarvelistele

piirangutele.

Ando Kiviberg ütles, et kui kujundatakse süsteem, kus kohtud peavad oma eelarvet kaitsma

Riigikogu rahanduskomisjoni ees, ei pruugi Kalle Laaneti pakutud lahendus valitsuse tasandil

tehtava otsusega olla otseselt kohaldatav.

Villu Kõve vaidlustas seisukoha, et tagasipöördumise õiguse säilitamine võiks viia kohtunike

arvu märkimisväärse kasvuni. Kehtiv süsteem ei võimalda kohtunike arvu püsivat

suurenemist. Kui kohtunik naaseb ning kohtunike arv ületab ajutiselt kehtestatud piirmäära,

jäetakse vastav ametikoht täitmata kuni tasakaalu taastumiseni, mistõttu on tegu ajutiste

liikumistega. Võimalik negatiivne mõju on väike võrreldes rotatsiooni võimalusest tuleneva

kasuga ning süsteemis on niikuinii pidevalt vakantseid kohti. Ta pidas oluliseks tagada

kohtunikele tagasipöördumise osas kindlus ning eriti oluline on see Riigikohtu tasandil.

Kavandatav muudatus võib tekitada täiendavaid probleeme, sealhulgas olukordades, kus

Riigikohtu esimees nimetatakse väljastpoolt süsteemi, nagu juhtus Märt Raski puhul. Selliste

juhtumite lahendamine ei ole selgelt reguleeritud. Tagasipöördumise õiguse piiramine võib

kaasa tuua rohkem probleeme kui kasu ning vähendada süsteemi toimivust. Kohtunike

rotatsioon erinevate ametikohtade vahel on väärtuslik ning pakub süsteemile olulist

lisaväärtust, mistõttu ei peaks seda võimalust põhjendamatult piirama.

Viljar Peep täpsustas, et kavandatav regulatsioon ei kaota tagasipöördumise õigust, vaid

võimaldab ajutiselt ületada kohtunikele piirarvu. Tegemist on lubava sättega, mille kohaselt

võib teatud juhtudel kohtunike arv ajutiselt suureneda, kuid see ei tähenda püsivat kasvu.

Olukorra normaliseerumisel, näiteks kui keegi lahkub ametist või läheb pensionile, taastub

kohtunike arv kehtestatud piirmäära tasemele, mis vastab ka senisele praktikale.

Ando Kiviberg leidis, et edasist vaidlust ei ole otstarbekas jätkata ning sõnas, et esitatud

seisukohad on selged. Komisjon peab küsimust arutama, seda analüüsima ning kujundama

lõpliku seisukoha.

Kalle Laanet tõi protokolli huvides välja vajaduse täpsustada kasutatud mõistet „ajutine“,

juhtides tähelepanu sellele, et ebaselgeks jääb, millise ajaperioodi jooksul selline paindlikkus

kehtib ja kui pikalt võimaldab see kohtunike arvu piirmäära ületamist.

Viljar Peep käsitles kohtunike spetsialiseerimise ettepanekut ning selgitas, et kehtivas

kohtute seaduses on ette nähtud kaks kohustuslikku spetsialiseerumisvaldkonda: alaealistega

seotud süüteod ja perekonnaasjad ning maksejõuetuse asjad. Senine spetsialiseerumine on

osutunud eri kohtute vahel praktikas ebaühtlaseks ja raskesti võrreldavaks, mistõttu on

keeruline kujundada selle alusel ühtseid tööjaotusplaane ja korraldada koolitusi. Eelnõus

pakutakse välja uus lähenemine, mille kohaselt jaguneks spetsialiseerumine kolmeks

valdkonnaks, millest igaühes oleks kolm erisuunda. Täiendava analüüsi tulemusel hinnati

nende suundade tegelikku töömahtu ning jõuti kompromissile, et ühe suuna võiks jätta välja.

Tsiviilvaidluste valdkonnas jäetaks eraldi suunana välja tööõiguse vaidlused, kuna nende

osakaal on väga väike ega õigusta eraldi spetsialiseerumise kehtestamist.

Villu Kõve juhtis tähelepanu, et kavandatav spetsialiseerumise detailne reguleerimine ei

pruugi olla kooskõlas eesmärgiga suurendada kohtute omavalitsust. Kuigi üldine jaotus,

näiteks kriminaal-, tsiviil- või haldusvaldkonna järgi, võib olla põhjendatud, ei pea ta

vajalikuks seaduse tasandil nii detailset spetsialiseerumise sätestamist.

Viljar Peep käsitles kohtunikuteenistuse vanuse regulatsiooni ning selgitas, et kehtiva

seaduse kohaselt on kohtunikuteenistuse vanuse ülempiir 68 aastat, mida on võimalik

pikendada Riigikohtu üldkogu ettepanekul kahe aasta võrra. Ta viitas Riigikohtu ettepanekule

loobuda pikendamise võimalusest ning kehtestada üks selge ja lõplik vanusepiir, tõstes selle

68 aastalt 70 aastale. Ministeeriumis toimunud arutelude käigus kerkis esile, et kuna kehtiva

regulatsiooni kohaselt võib maksimaalne teenistusvanus ulatuda kuni 72 aastani, võiks

kaaluda just selle taseme kehtestamist ühtse ja fikseeritud teenistusvanuse ülempiirina ilma

edasise pikendamise võimaluseta.

Ando Kiviberg küsis, kas kavandatav liikumatu teenistusvanuse ülempiir tähendaks

kohtunikule kohustust püsida teenistuses kuni selle vanuseni. Ta juhtis tähelepanu olukorrale,

kus kohtunik ei soovi või ei ole võimeline töötama maksimaalse vanusepiirini ning soovib

lahkuda varem, näiteks tervislikel või isiklikel põhjustel.

Viljar Peep vastas, et kavandatava regulatsiooni kohaselt tähendab teenistusvanuse ülempiiri

saabumine kohtuniku ametist vabastamist. Kohtunikul säilib alati võimalus lahkuda ametist ka

varem, sõltumata kehtestatud vanusepiirist.

Villu Kõve märkis, et ta ei ole kavandatavale muudatusele põhimõtteliselt vastu, kuid

väljendas ettevaatlikkust teenistusvanuse ülempiiri tõstmise osas 72 aastani. Paljudes riikides

ei ole kohtunikuteenistuse vanusepiir nii kõrge ning sellega võivad kaasneda riskid seoses

töövõime ja koormustaluvusega. Ta tõi esile ka võimaliku põhiseadusliku vaidluse riski

olukorras, kus osa kohtunikke võib soovida jätkata teenistust, samas kui pensionisüsteem ei

pruugi seda ühtlaselt toetada. Selge ja ühtne teenistusvanuse ülempiir on eelistatav võrreldes

lahendusega, kus otsustamine sõltub subjektiivsest hinnangust. Kuigi 72 aastat võib olla kõrge

piir, on põhimõtteliselt oluline, et regulatsioon oleks üheselt määratletud.

Mari-Liis Mikli käsitles ka Riigikohtu ettepanekut riigi õigusabi seaduse § 7 lõike 1 punkti 4

muutmiseks ning selgitas, et ettepaneku kohaselt asendataks senine taotleja kahekordne ühe

kuu keskmise sissetuleku piirmäär kolmekordsega. Tegemist oli küsimusega, mis vajas

täiendavat analüüsi, kuid mille osas on ministeerium nüüd seisukoha kujundanud.

Ministeerium nõustub ettepanekuga ning toetab piirmäära tõstmist kahekordselt

kolmekordsele. Ta käsitles ka menetlusabi andmise lävendit ning selgitas, et Riigikohtu

ettepaneku kohaselt võiks senise kahekordse piirmäära asemel kehtestada kolmekordse

piirmäära. Ministeerium toetab ka seda muudatust, et viia menetlusabi lävend kooskõlla riigi

õigusabi lävendiga.

M.-L. Mikli käsitles ka tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 186 muutmise ettepanekut, mis

puudutab menetlusabi taotleja majandusliku seisundi kontrollimist kohtu poolt. Ministeerium

on ettepanekuga põhimõtteliselt nõus, kuid pakub kompromissina sõna „üksnes“ eemaldamist

sättest. Selline muudatus väldiks olukorda, kus kohus oleks piiratud ainult taotluses esitatud

andmetega, ning võimaldaks vajaduse korral täiendavalt kontrollida isiku majanduslikku

olukorda ja küsida lisaselgitusi.

Villu Kõve oli muudatusega rahul.

Mari-Liis Mikli käsitles hagiavaldusega seotud ettepanekut ning selgitas, et selle eesmärk on

täpsustada, et tõendeid tuleks lisada üksnes ulatuses, mis on vältimatult vajalik. Vastav

põhimõte on kehtivas õiguses juba olemas, kuid täpsustuse lisamine aitaks seda praktikas

paremini rakendada ning vältida ebavajalikult mahukate dokumentide esitamist. Ta käsitles ka

ettepanekut, mis puudutab hagi tagamisega seotud tagatise summat. Küsimust arutati ka

varasemal istungil. Ministeerium on ettepaneku ministriga täiendavalt läbi vaadanud ning

toetab seda Riigikohtu pakutud kujul. Selle kohaselt tagab kohus rahalise nõudega hagi

üksnes juhul, kui antakse tagatis vähemalt 5 protsendi ulatuses nõudesummalt, kuid mitte

vähem kui 500 eurot ja mitte rohkem kui 100 000 eurot. Juhul kui hagi tagamise korras

taotletakse kostja aresti või elukohast lahkumise keelamist, nähakse ette tagatis vähemalt

5000 eurot ja mitte rohkem kui 100 000 eurot.

M.-L. Mikli käsitles TsMS § 394 muutmise ettepanekut ning selgitas, et see on analoogne

hagiavaldusega seotud muudatusega, mille eesmärk on täpsustada, et ka kostja vastuses hagile

esitataks tõendeid üksnes ulatuses, mis on vältimatult vajalik. Ministeerium toetab seda

ettepanekut, et vältida kohtu liigset koormamist ebavajalike tõenditega. TsMS § 423

muutmise ettepanekul, mis puudutab hagi läbivaatamata jätmise aluseid, oli tekkinud

küsimusi ettepaneku vajalikkuse kohta. Täiendavate arutelude tulemusel peeti muudatust

põhjendatuks ning selgitati, et tegemist on regulatsiooni täpsustamisega, mitte põhimõttelise

muudatusega. Ministeerium toetab ettepanekut sõnastada säte selliselt, nagu Riigikohus selle

esitas ehk asi jäetakse läbi vaatamata muu hulgas juhul, kui see ei allu kohtule või kohus ei

ole muul põhjusel pädev asja lahendama.

M.-L. Mikli käsitles Kohtunike Ühingu ettepanekut täiendada TsMS § 178 lõiget 2 ning

selgitas, et muudatuse eesmärk on piirata edasikaebeõigust Riigikohtule juhtudel, kus

menetluskulude summa ei ületa teatud piirmäära. Ministeerium peab ettepanekut

põhjendatuks, kuna see aitab vähendada kohtute koormust, piirates põhjendamatut

edasikaebamist. Ta käsitles ka kohtunike ühingu ettepanekut seoses protokollimise ja istungite

salvestamisega. Teemat arutati ka kohtujuhtide nõupäeval ning selle osas toimusid täiendavad

arutelud kohtutega. Ministeerium toetab ettepanekut jätta vastav regulatsioon olemasolevast

eelnõust välja, kuid pidas vajalikuks täpsustada menetlust olukorras, kus esitatakse taotlus

protokolli parandamiseks. Kohtul peaks olema kohustus küsida teiselt poolelt seisukohta

üksnes juhul, kui istungi salvestist ei ole. Kui salvestis on olemas, saab kohus selle alusel ise

asjaolusid kontrollida ning täiendava seisukoha küsimine ei ole vajalik. Ta tõi esile, et sellise

lahenduseni jõuti kompromissina koostöös kohtujuhtidega ning seda korrigeeritakse vastavalt

Kohtunike Ühingu ettepanekule.

Ando Kiviberg sõnas, et komisjon on läbi vaadanud Riigikohtu ning Justiits- ja

digiministeeriumi arutelude tulemused. Komisjon küsis eelnõu kohta arvamust ka

rahanduskomisjonilt. Ta selgitas, et rahanduskomisjon toetab regulatsiooni, kuid teeb

eelarvega seotud osas kolm ettepanekut. Esimese ettepanekuna märgiti ära vajadus jätta välja

säte, mille kohaselt osaleb valdkonna eest vastutav minister Riigikogus sõnaõigusega, kuna

selline õigus tuleneb juba Riigikogu kodu- ja töökorra seadusest ning oleks seetõttu dubleeriv.

Ta käsitles ka rahanduskomisjoni ettepanekut kaaluda muudatust seoses sellega, kes esindab

kohtute valdkonda Riigikogus eelarveläbirääkimistel. Eelnõu kohaselt on selleks kohtute

nõukogu esimees või nõukogu nimetatud liige, kuid rahanduskomisjon ei ole esitanud

konkreetset alternatiivset lahendust. Ta tõi esile võimaliku probleemi, mis võib tekkida

olukorras, kus Riigikohtu esimees täidab samaaegselt mitut rolli, sh esindab Riigikohut

põhiseadusliku institutsioonina, mis võib omakorda tõstatada küsimuse huvide

tasakaalustamisest.

Villu Kõve märkis, et esimese ettepaneku osas tal vastuväiteid ei ole, kuid teise ettepaneku

puhul viitas ta Riigikohtu varasemale seisukohale. Ta selgitas, et Riigikohus tegi ettepaneku

jätta otsustamine selle üle, kes esindab kohtute valdkonda eelarveläbirääkimistel, kohtute

nõukogu pädevusse. Ta avaldas arvamust, et selline lahendus leidis aruteludes juba toetust.

Ando Kiviberg kinnitas, et Riigikohtu varasem ettepanek jätta esindaja määramine kohtute

nõukogu pädevusse on juba aruteludes toetust leidnud.

Helir-Valdor Seeder tõstatas küsimuse rahanduskomisjoni ettepaneku sisu kohta ning viitas

selle sõnastusele, mille kohaselt esindab kohtute valdkonda eelarveläbirääkimistel kohtute

nõukogu esimees või tema nimetatud esindaja. Ta palus selgitada, kas ettepaneku mõte on

rõhutada Riigikohtu esimehe rolli või muuta esindaja määramise loogikat.

Ando Kiviberg selgitas, et tema arusaama kohaselt seisneb rahanduskomisjoni mure selles, et

kuna Riigikohtu esimees esindab niigi Riigikohut põhiseadusliku institutsioonina, oleks

kohane, et kohtute valdkonna eelarveläbirääkimistel esindaks esimese ja teise astme kohtuid

kohtute nõukogu poolt määratud isik. Selline lähenemine oleks kooskõlas varasemalt

Riigikohtu esimehe esitatud ettepanekuga, mille kohaselt jääks esindaja määramine kohtute

nõukogu pädevusse.

Helir-Valdor Seeder viitas rahanduskomisjoni ettepaneku sõnastusele ning märkis, et

eelnõus on juba sätestatud, et kohtute valdkonda esindab eelarveläbirääkimistel kohtute

nõukogu esimees või tema nimetatud esindaja. Ta tõlgendas rahanduskomisjoni ettepanekut

selliselt, et kuigi see viitab kehtivale lahendusele, soovitakse siiski kaaluda muudatust,

lähtudes Riigikohtu esimehe rollist põhiseadusliku institutsiooni esindajana.

Ando Kiviberg nentis, et rahanduskomisjoni ettepaneku sõnastus on mitmeti tõlgendatav. Ta

arvas, et ei ole otstarbekas selle küsimuse taha pidama jääda, arvestades, et Riigikohtu

esimees on kirjeldanud ettepanekut, millega Justiits- ja digiministeerium on nõustunud.

Rahanduskomisjoni seisukoht võetakse teadmiseks, kuid ta pidas põhjendatuks lähtuda

kokkuleppest, milleni Riigikohtu ja ministeeriumi esindajad on jõudnud.

A. Kiviberg tutvustas rahanduskomisjoni kolmandat ettepanekut, mille kohaselt muudetakse

kohtute seaduse § 43 punkti 1 lõiget 7 selliselt, et kohtute nõukogu kinnitab ja muudab

kohtute eelarvet ning kontrollib selle täitmist kooskõlas riigieelarve seadusega. Ettepaneku

põhjenduseks on seisukoht, et kohtute seadus ei tohiks kitsendada riigieelarve muutmise

õigust. Ta viitas ka rahanduskomisjoni tähelepanekule, et kohtute eraldiseisva põhiseadusliku

institutsioonina toimimise algus on kavandatud 2027. aastaks, eeldusel et vastav seadus

võetakse vastu Riigikogus hiljemalt juuni lõpuks ning president kuulutab selle välja hiljemalt

15. juuliks. Lisaks vajab täiendavat arutelu kohtute seaduse § 43 punkti 1 lõige 4, mis

sätestab, et kohtute eelarve projektile lisatakse konkreetse eelarveaasta oodatavad tulemused

lähtudes kohtute arengukavast. A. Kiviberg tõstatas küsimuse, mida mõistetakse „oodatavate

tulemuste“ all ning kas selline nõue on üldse asjakohane, viidates vajadusele täpsustada selle

sisu ja praktilist tähendust.

Villu Kõve märkis, et ettepanek „oodatavate tulemuste“ kohta jääb tema jaoks ebaselgeks

ning jätab mulje pigem formaalsest või näilisest nõudest, mille sisuline tähendus ei ole selgelt

määratletud. Ta viitas ka varasemale arutelule eelarve regulatsiooni üle, kus Riigikohus tegi

ettepaneku muuta lähenemist selliselt, et kohtute eelarvet ei kajastataks riigieelarves üksikute

kohtute kaupa, vaid kohtute grupi kui terviku lõikes. Kehtivas eelnõus on kohtute eelarve

jaotatud kohtute kaupa, kuid samal ajal on kohtute nõukogul õigus seda ümber kujundada, mis

muudab sellise detailse kajastamise sisuliselt näiliseks. Selgema ja sisuliselt põhjendatuma

lahendusena tuleks sätestada kohtute eelarve tervikuna, jättes selle jaotamise kohtute sees

kohtute nõukogu pädevusse. Ta palus, et selles küsimuses kujundataks selge seisukoht ning

tehtaks teadlik valik, vältimaks ebamõistlikku ja vastuolulist regulatsiooni.

Viljar Peep märkis, et ministeeriumil ei ole põhimõttelist vastuseisu sellele, kumba lahendust

komisjon eelarve kajastamise osas eelistab. Ühe võimalusena võib riigieelarves näidata

kohtute vahelise jaotuse, mis annab esialgse selguse, kuid samas säilib kohtute nõukogul

õigus eelarvet seesmiselt ümber kujundada. Selline detailsem kajastus võib olla teatud mõttes

formaalne lisakiht, kuid lõpliku valiku tegemine jääb komisjonile.

Ando Kiviberg meenutas varasemat arutelu ning tõi esile, et küsimus taandub riigieelarve

seaduse ja kohtute nõukogu pädevuse vahekorrale. Riigieelarve seadust saab muuta üksnes

Riigikogu, mitte kohtute nõukogu, mistõttu tekib siin alluvussuhe ja pädevuse piiride

küsimus. Ta märkis, et on vahendanud rahanduskomisjoni seisukoha ning pidas teema

käsitlemist sellega lõpetatuks. Ta tänas istungil osalenud külalisi.

2. Kollektiivne pöördumine „Nõuame Eesti Vabariigi presidendi otsevalimiste

kehtestamist!“

Ando Kiviberg sõnas, et menetlusse on võetud avalik pöördumine, milleks on Eesti

Keskerakonna noortekogu algatatud kollektiivne pöördumine „Nõuame Eesti Vabariigi

presidendi otsevalimiste kehtestamist!“. Selle eesmärk on algatada põhiseaduse muutmine ja

kehtestada Eesti Vabariigi presidendi otsevalimised. Ta andis sõna pöördumise algatajate

esindajale Georg Villenbergile.

Georg Villenberg tutvustas rahvaalgatust presidendi otsevalimiste kehtestamiseks. Teema on

eriti aktuaalne seoses eeloleval aastal toimuvate presidendivalimistega. Petitsiooni eesmärk on

algatada põhiseaduse muutmine ja kehtestada Eestis presidendi otsevalimised. Presidendi

otsevalimised suurendaksid riigipea legitiimsust, kuna valituks osutuks kandidaat, kellel on

otsene ja laiapõhjaline toetus Eesti kodanike seas, erinevalt praegusest parlamentaarsete

kokkulepete põhjal kujunevast valikust. Algatus on kooskõlas demokraatliku riigi

põhimõtetega, kuna annab kodanikele täiendava võimaluse osaleda kõige olulisema riikliku

otsuse tegemisel. Rahva poolt valitud president oleks oma otsustes sõltumatum

parlamentaarsetest erakondadest ning peaks arvestama eeskätt rahva tahte ja huvidega. Ta

leidis, et parlamentaarne riigikord ei välista otsevalimisi ning tõi näiteid Euroopa riikidest,

kus sarnane süsteem toimib, lisaks Soomele näiteks Austrias, Bulgaarias, Iirimaal ja Islandil.

Presidendi otsevalimine ei tähenda automaatselt riigipea volituste laiendamist. Kehtiva

valimiskorra puhul on võimalik olukord, kus presidendi valimine ei õnnestu Riigikogus ega

valimiskogus, mille tulemusel menetlus kordub. Presidendi otsevalimised väldiksid sellise

menetlusliku olukorra tekkimist. Presidendi otsevalimiste ideed on varem toetanud Eesti

presidentidest Lennart Meri, Arnold Rüütel ja ka praegune president Alar Karis. Ta leidis, et

riigipea kui rahva esindaja ja põhiseaduse garant peaks omama otsest rahvalt saadud

mandaati. Ta palus algatust toetada ning algatada põhiseaduse ja teiste asjakohaste seaduste

muutmine, et tagada läbipaistev ja demokraatlik presidendi valimise kord.

Ando Kiviberg tänas algatajate esindajat ning selgitas komisjoni esimehena kollektiivse

pöördumise menetlemise tausta. Presidendi valimist võib pidada oluliseks riiklikuks otsuseks,

kuid põhiseaduse muutmine on samuti väga kaalukas otsus, mille pädevus kuulub

Riigikogule. Ettepanek algatada eelnõu presidendi otsevalimiste kehtestamiseks eeldab

põhiseaduse muutmist, mis ei ole kehtiva regulatsiooni kohaselt Riigikogu alatise komisjoni

pädevuses. Ta viitas põhiseaduse §-le 161, mille kohaselt saab põhiseaduse muutmise

algatada vähemalt viiendik Riigikogu koosseisust või Vabariigi President. Riigikogu alatisel

komisjonil puudub õigus põhiseaduse muutmise algatamiseks. Ta juhtis tähelepanu, et

samasisuline eelnõu (872 SE) on juba Riigikogu menetluses. Kollektiivne pöördumine võeti

Riigikogus menetlusse 10. märtsil 2026, ning 7. aprillil algatasid 24 Riigikogu liiget

põhiseaduse muutmise seaduse eelnõu, millega muudetakse presidendi valimiskorda.

Nimetatud eelnõu esimest lugemist ettevalmistav arutelu põhiseaduskomisjonis on

kavandatud 1. juuniga algavaks töönädalaks.

Jaak Valge avaldas toetust presidendi otsevalimiste kehtestamise mõttele ja esitatud

argumentidele. Ta viitas 1920. ja 1933. aasta põhiseadustele, milles oli ette nähtud võimalus

algatada põhiseaduse muutmine rahvaalgatuse teel. Sellise regulatsiooni olemasolul oleks

võimalik koguda allkirju ja panna küsimus rahvahääletusele. Ta küsis, kas sellise võimaluse

taastamist toetatakse.

Georg Villenberg vastas, et toetaks sellist võimalust.

Helir-Valdor Seeder küsis komisjoni mitu samateemalist algatust on parasjagu menetluses

ning kas lisaks 24 Riigikogu liikme algatatud eelnõule on menetluses ka varasemaid algatusi.

Ando Kiviberg selgitas, et samateemalisi algatusi on varasemalt menetluses olnud, kuid need

on menetletud lõpuni. Praegu on menetluses üks eelnõu, mille on algatanud 24 Riigikogu

liiget, ning käsitletav kollektiivne pöördumine.

A. Kiviberg tegi enda eelnevalt öeldud põhjendustele viidates ettepaneku, lähtudes Riigikogu

kodu- ja töökorra seaduse § 15213 punktist 5, lükata pöördumises esitatud ettepanek tagasi.

Lauri Laats tegi ettepaneku suunata kollektiivne pöördumine Vabariigi Valitsusele seisukoha

kujundamiseks, sest valitsus ei ole pöördumise kohta seni arvamust esitanud ning ta pidas

vajalikuks küsida valitsuse hinnangut petitsiooni sisu kohta.

Ando Kiviberg märkis, et Vabariigi Valitsus on edastanud põhiseaduskomisjonile kirja,

milles on teatanud, et ei avalda arvamust samasisulise seaduseelnõu kohta. Ta täpsustas, et

seisukoht puudutab menetluses olevat eelnõu 872 SE, mitte käsitletavat kollektiivset

pöördumist.

Helir-Valdor Seeder lausus, et kõige populaarsem presidendikandidaat ei pruugi olla alati

parim, kuid võib seda olla. Ta tegi ettepaneku käsitleda algatust teistsuguses menetluskorras,

leides, et enne kollektiivse pöördumise suhtes otsuse tegemist tuleks ära oodata samasisulise

eelnõu arutelu komisjonis. Ta pidas vajalikuks, et komisjon kujundaks eelnõu menetlemise

käigus oma seisukohad ja arutaks läbi poolt- ja vastuargumendid. Kui eelnõu on sisuliselt läbi

arutatud, oleks põhjendatud naasta kollektiivse pöördumise juurde otsuse tegemiseks.

Jaak Valge tegi ettepaneku käsitleda algatust olulise tähtsusega riikliku küsimuse aruteluna

Riigikogus, mis võimaldaks selle põhjalikku ja sisulist arutelu. Ta avaldas toetust ka

ettepanekule käsitleda kollektiivset pöördumist pärast samasisulise eelnõu menetlemist

komisjonis.

Ando Kiviberg selgitas, et põhiseaduskomisjonil lasub kohustus teha antud kollektiivse

pöördumise osas otsus hiljemalt 10. septembriks 2026. Komisjon ei jõua enne seda ära

menetleda 24 Riigikogu liikme algatatud eelnõu ning nende teemade omavaheline sidumine

võib takistada H.-V. Seederi ettepaneku realiseerimist, millega soovitakse käsitleda

kollektiivset pöördumist pärast eelnõu menetlust. Ta avaldas lootust, et Jaak Valge ettepaneku

juurde on võimalik naasta ajal, mil komisjon asub arutama 24 Riigikogu liikme algatatud

eelnõu.

Helir-Valdor Seeder täpsustas, et tema ettepanek ei eelda kollektiivse pöördumise osas

seisukoha kujundamist pärast eelnõu lõplikku menetlemist Riigikogus, vaid pärast selle

sisulise arutelu avamist komisjonis. Ta pidas võimalikuks kujundada seisukoht pöördumise

suhtes pärast eelnõu esmast arutelu ning anda vastus enne istungjärgu lõppu. Ta leidis, et ei

ole otstarbekas lükata pöördumine koheselt tagasi olukorras, kus samasisuline teema on

peatselt arutelul. Siis oleks võimalik ka olulise tähtsusega riikliku küsimuse arutelu

algatamise küsimuse üle arutada. Küsimust tuleks käsitleda terviklikult ja vältida ennetavat

otsustamist ilma aruteluta.

Lauri Laats väljendas toetust Helir-Valdor Seederi ettepanekule ning pidas seejuures

võimalikuks suunata kollektiivne pöördumine täiendavalt Vabariigi Valitsusele arvamuse

kujundamiseks.

Ando Kiviberg sõnas, et paneb komisjonis esitatud ettepanekud hääletusele vastavalt nende

esitamise järjekorrale ning ühe ettepaneku heakskiitmise korral teisi ettepanekuid enam

hääletamisele ei panda. Ta pani hääletusele enda esitatud ettepaneku, lähtudes Riigikogu

kodu- ja töökorra seaduse § 15213 punktist 5, lükata pöördumises esitatud ettepanek tagasi.

Otsustati:

2.1. Lükata pöördumises esitatud ettepanek Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse § 15213

punkti 5 alusel tagasi (poolt 6: Ando Kiviberg, Mait Klaassen, Katrin Kuusemäe, Kalle

Laanet, Pipi-Liis Siemann, Tanel Tein; vastu 5: Ants Frosch, Lauri Laats, Evelin Poolamets,

Helir-Valdor Seeder, Jaak Valge; erapooletuid 0).

Kuna ettepanek leidis komisjoni toetuse, siis Lauri Laatsi, Helir-Valdor Seederi ja Jaak Valge

esitatud ettepanekuid hääletusele ei pandud.

3. Kollektiivne pöördumine „Eesti lipu kaitseks“

Ando Kiviberg tutvustas päevakorrapunkti, milleks oli kollektiivne pöördumine „Eesti lipu

kaitseks“. Pöördumine on menetlusse võetud käesoleva aasta 10. märtsil ning sellele on

kogutud 1099 allkirja. Ando Kiviberg tutvustas pöördumises esitatud ettepanekut lõpetada

Ukraina lippude heiskamine lipumastides ja hoonete fassaadidel. Ettepaneku põhjenduse

kohaselt jäävad Eesti lipud Ukraina lipu varju ning olukord, kus ühe lipumasti juures on

Ukraina lipp ja teises puudub Eesti lipp, on vastuolus Eesti lipu seadusega, mis näeb ette Eesti

lipu heiskamise koos teiste riikide lippudega. Pöördumises viidatakse ka Vabaduse väljaku

näitele, kus hoone fassaadil on Eesti lipu kõrval Ukraina lipp. A. Kiviberg ütles, et

pöördumises tehtud ettepanek eeldab sisuliselt Eesti lipu seaduse muutmist, ning andis

seejärel sõna pöördumise kontaktisikule Heino Rullile.

Heino Rull selgitas, et pöördumise algatamise ajendiks oli tekkinud arusaam, et Eesti lippu ei

austata enam piisavalt, mistõttu algatas ta rahvaalgatus.ee keskkonnas petitsiooni „Eesti lipu

kaitseks“. Ta seostas oma seisukohti isikliku kogemusega, viidates osalemisele 1989. aastal

sinimustvalge lipu heiskamisel ning Balti ketis, mis kujundasid temas tugeva isamaalise ja

emotsionaalse suhtumise Eesti lipu austamisse. Tema hinnangul kipub Eesti lipp jääma varju

olukordades, kus avalikus ruumis on esile tõstetud Ukraina lipud, samal ajal kui Eesti lipp ei

ole alati nähtav seal, kus see peaks olema. Näitena tõi ta Viljandi raekoja, kus tema

esmamulje põhjal paistsid silma üksnes Ukraina lipud, kuigi hiljem selgus, et Eesti lipud olid

küll olemas, kuid need ei paistnud silma, kuna oli tuulevaikne ilm. Ta tõi esile ka Vabaduse

väljaku olukorra, kus Eesti lipu värvidega koos on eksponeeritud Ukraina lipp või selle

värvikombinatsioon, pidades vajalikuks selguse loomist, kas tegemist on kahe eraldi lipuga

või üksnes värvilahendusega. Ühtlasi viitas ta meedias kajastuvale rahulolematusele, mille

kohaselt osa ühiskonnast tajub Eesti sümboolika tagaplaanile jäämist ning sellega kaasnevat

võõrandumist riigist. Algatuse käigus pikendas ta allkirjade kogumise tähtaega kahel korral

vähese toetuse tõttu, kuid lõppfaasis allkirjade arv kasvas ning pöördumine esitati

Riigikogule.

Ando Kiviberg tänas ning andis sõna Riigikantselei sümboolikanõunik Gert Uiboaiale.

Gert Uiboaed selgitas, et visuaalne kommunikatsioon on oma olemuselt subjektiivne ning

erinevad inimesed tajuvad avalikus ruumis nähtavat erinevalt, mistõttu ei ole võimalik

üldistada, milline sümboolika kellelegi enam või vähem silma paistab. Faktiliselt on Eestis

Eesti lippe heisatud märkimisväärselt rohkem kui Ukraina lippe, kuna riigiasutustes, koolides,

piiripunktides ja meie saatkondades on Eesti lipp alaliselt heisatud, samal ajal kui Ukraina

lipud ei ole samas mahus kasutusel ning nende heiskamine ei tulene riigi regulatsioonist, vaid

asutuste või isikute initsiatiivist. Lipp on visuaalse kommunikatsiooni vahend, mille kaudu

demokraatlikus ühiskonnas antakse edasi sõnumeid. Ukraina lipu ja värvide kasutamine

avalikus ruumis peegeldab Eesti ühiskonna toetust Ukrainale seoses Venemaa agressiooniga.

Ta ütles, et on selle teemaga korduvalt kokku puutunud ja tema hinnangul ei ole Ukraina lippe

heisatud Eesti lipu arvelt. Ta on täiesti nõus põhimõttega, ja seadus ka sellise üldnormi

kehtestab, et kui Eesti riigi territooriumil heisatakse mõne välisriigi lipp, peab olema heisatud

ka Eesti lipp. Seejuures peab Eesti lipp olema aukohal võrreldes selle teise riigi või

rahvusvahelise organisatsiooni lipuga. Võimalike rikkumiste korral tuleb konkreetsetel

juhtumitel lipu heiskajate tähelepanu juhtida, et nad on lipu heiskamise normi vastu eksinud ja

need juhtumid lahendada. Eesti ei vaja täiendavat regulatsiooni Ukraina lipu kasutamise osas.

Demokraatlikus ühiskonnas peab säilima inimeste õigus oma seisukohti väljendada,

sealhulgas lippude kaudu.

Evelin Poolamets küsis, kuidas praktikas hinnata, kas Eesti lipp on paigutatud auväärsele

kohale. Käsitletav pöördumine väljendab ühiskonnas tekkinud muret ja viitab tajutavale

tasakaalu puudumisele. Ta küsis, kas on olemas standardid, kuidas aru saada milline on

auväärne koht. Ta tõi näitena Riigikogu hoone lipulahenduse, kus keskel on Ukraina lipp ja

selle kõrval kaks Eesti lippu. Ta küsis milliste standardite alusel tuleb sellises olukorras

hinnata Eesti lipu asukoha vastavust aukohale.

Gert Uiboaed selgitas, et lippude kasutamist reguleerib terviklik käsitlus, mille üksikasjalik

avamine ei ole antud kontekstis võimalik, kuid auväärsuse hindamisel saab lähtuda üldistest

põhimõtetest. Ta tõi esile, et rusikareeglina tuleb hinnata, milline lipp visuaalselt domineerib,

olgu see arvuliselt või vaadeldavuse seisukohalt. Olukorras, kus on üks Ukraina lipp ja kaks

Eesti lippu, domineerib Eesti lipp. Kahe lipu puhul tuleb lähtuda vaatepunktist ning hinnata,

milline lipp jääb vaatajale esimesena silma ning Eesti lipp peab olema selles vaateväljas

esikohal ja domineeriv. Avalikus ruumis, eriti avatud platsidel, ei ole võimalik määratleda üht

kindlat domineerivat suunda, mistõttu lähtutakse kokkuleppelisest paraadpoolest. Ta viitas ka

seadusest tulenevale põhimõttele, mille kohaselt lipurivi tagant vaadates paremal käel olev

lipp on aupositsioonis olev lipp.

Helir-Valdor Seeder küsis lipuseaduse rakendamise kohta, viidates konkreetsele olukorrale

Toompeal asuva Saksa suursaadiku residentsis ehk Riigivanema majas. Hoone ees on

heisatud Saksamaa, Ukraina ja Euroopa Liidu lipud, kuid Eesti lipp puudub, samal ajal kui

visuaalselt domineerib vikerkaarelipp. Ta küsis, kas selline olukord on kooskõlas

lipuseadusega, arvestades põhimõtet, et koos teise riigi lipuga peab olema heisatud ka Eesti

lipp. Ta soovis selgitust, kas praktikas on võimalik lipuseadust tõlgendada viisil, mis lubab

sellist lahendust.

Gert Uiboaed selgitas, et saatkonna territoorium on ideeliselt käsitatav teise riigi

territooriumina ning ei allu Eesti riigi jurisdiktsioonile.

Evelin Poolamets tõi täiendavaid näiteid olukordadest, näiteks riigigümnaasiumide juures,

kus on heisatud linna, Euroopa Liidu ja Ukraina lipud, kuid Eesti lipp puudub. Sellised näited

viitavad probleemidele lipuseaduse rakendamisel ning küsis kelle poole tuleks sellisel juhul

pöörduda.

Gert Uiboaed vastas, et sellisel juhul tuleb pöörduda koolipidaja poole ning riigikooli puhul

on selleks Haridus‑ ja Teadusministeerium.

Heino Rull küsis Vabaduse väljaku hoone fassaadil kasutatud kujunduse kohta ning palus

selgitust kas tegemist on lipu või üksnes värvilahendusega.

Gert Uiboaed selgitas, et Vabaduse väljaku hoone fassaadil ei ole heisatud lippe, vaid

tegemist on lipuvärvides kujunduse või reklaamplakatitega. Neid ei saa käsitleda lippudena,

kuna lipul on kindlaks määratud mõõtmete ja proportsioonide nõuded, mida antud juhul ei ole

järgitud.

Heino Rull viitas põhiseaduse §-le 7, mille kohaselt on Eesti värvid sinine, must ja valge.

Sellest põhimõttest tuleb lähtuda ning tema hinnangul ei jäta see tõlgendamisruumi.

Ando Kiviberg sõnas, et eelöeldu üle puudub sisuline vaidlus ning üldine arusaam on, et

Eesti lipp peab olema väärikalt koheldud, aukohal ja austatud. Ukraina lipud ja nende värvid

avalikus ruumis on heisatud eesmärgiga avaldada toetust Ukrainale kui agressiooni ohvrile.

Seda on tehtud solidaarsusest nii kodanikualgatuse, kohalike omavalitsuste initsiatiivil kui ka

erinevate asutuste vabast tahtest. Sellised lipuheiskamised on oma olemuselt ajutised ning

seotud sõjaolukorraga, mistõttu nende heiskamise põhjus langeb ära sõja lõppedes. Ta tõi

esile, et Eesti ühiskond on alates sõja algusest väljendanud visuaalselt oma toetust ning leidis,

et lippude eemaldamine olukorras, kus sõjategevus jätkub, annaks signaali toetuse

lõpetamisest. Demokraatlikus ühiskonnas peab inimestel säilima õigus väljendada oma

seisukohti, sealhulgas lippude kaudu, tingimusel et Eesti riigilippu koheldakse auväärselt.

Sellise väljendusvabaduse keelamine võib tuua soovitule vastupidise tulemuse.

Helir-Valdor Seeder ütles, et küsis tehisarult oma eelmise teemapüstituse osas. Ta viitas

õiguskäsitlusele, mille kohaselt saatkond ega suursaadiku residents ei muutu välisriigi

territooriumiks, vaid jäävad vastuvõtva riigi territooriumiks, kuigi neile laienevad

diplomaatilised immuniteedid ja puutumatus. Levinud arusaam saatkondade kui teise riigi

territooriumi kohta on ekslik. Ta küsis, kas ja millises ulatuses kohaldub Eesti lipu seadus

saatkondadele ja residentsidele kui need asuvad Eesti territooriumil ning on avalikus ruumis

nähtavad, ning kas praktikas võib kujuneda tõlgendus, mille kohaselt lipuseadus nende suhtes

ei kehti.

Ants Frosch märkis, et ei pea vajalikuks süveneda diplomaatilise puutumatuse ega

lipuseaduse tõlgendamise detailidesse ning viitas oma varasemale kogemusele suursaadikuna

Poolas ja Rumeenias, kus sarnaseid probleeme ei esinenud. Ta tõi esile, et hilisemalt on Eesti

saatkondadele antud välisministri poolt juhiseid teatud sümboolika kasutamise kohta. Ta

sõnas, et mõnes kultuurilises kontekstis ei pruugi teatud sümbolite kasutamine olla aga sobiv

ega mõistetav. Ta ei nõustunud seisukohaga, et Ukraina lipud tuleks eemaldada alles pärast

sõja lõppu. Samal ajal on meil kohalikel omavalitsustel ja kogukondadel otsustusõigus. Ta tõi

näitena Otepää, kus tema sõnul ei ole alates eelmise aasta Eesti lipu päevast Ukraina lippu

enam keskväljakul heisatud ning selle puudumine ei ole tekitanud kohalike elanike seas

vastuseisu. Kuigi toetus Ukrainale on tema hinnangul selge ja põhjendatud, võib avalikus

ruumis olla kohti, kus Eesti lipp on olulisem.

Ando Kiviberg kordas, et inimestel peab säilima õigus ise otsustada, milliseid lippe nad

heiskavad, tuues esile kohaliku kogukonna rolli selliste valikute tegemisel. Nii lippude

heiskamine kui ka nende langetamine peab jääma vabatahtlikuks otsuseks ning kedagi ei saa

selles osas kohustada ega piirata. Kui kohalik kogukond otsustab, et teatud lippe enam ei

heisata, on see nende õigus ning sellist otsustusõigust ei saa neilt ära võtta.

Gert Uiboaed vastas Helir-Valdor Seederile, et lipuseaduse koostamisel ja varasemas

praktikas on kujunenud põhimõte, mida võib nimetada kirjutamata reegliks ja mille kohaselt

saatkonna territooriumil paigutatakse vastava riigi lipp aukohale. Selline lähenemine kujutab

endast põhimõttelist erisust võrreldes tavapärase lipuseaduse kohaldamisega. Küsimus

saatkonna territooriumi kuulumisest konkreetse riigi jurisdiktsiooni ei kuulu tema pädevusse,

kuid lippude kasutamise rahvusvaheline protokoll näeb seda ette.

Heino Rull väljendas jätkuvat ebaselgust Vabaduse väljaku lahenduse osas. Ta tõstatas

küsimuse, kas Vabaduse väljakul peaks kasutama üksnes Eesti lippu või ka teiste riikide lippe

ja värvikombinatsioone. Ta leidis, et Eesti territooriumil, eriti niivõrd avalikes paikades, peaks

esikohal olema selgelt äratuntav Eesti lipp. Ta põhjendas oma seisukohta sellega, et

väliskülalistele võib mitme lipu või värvilahenduse samaaegne kasutamine jätta eksitava

mulje riigi sümboolikast, tuues näiteid olukordadest, kus Eesti kui riigi identiteet ei pruugi

olla üheselt mõistetav. Selline visuaalne mitmetähenduslikkus võib tekitada segadust.

Ando Kiviberg märkis, et pöördumise esitajate seisukoht on komisjonile arusaadav ning

viitas, et sama teemat on käsitletud ka varasemalt Riigikogus menetletud Eesti lipu seaduse

täiendamise eelnõu (747 SE) raames, mis nii põhiseaduskomisjonis kui ka täiskogus tagasi

lükati. Selle eelnõu sisu oli sama, sooviti keelata teiste riikide lippude heiskamine. Seega see

teema on juba läbi käidud põhiseaduskomisjonis ja Riigikogu täiskogus. Eesti lipp on

ühiskonnas väärtustatud ja aukohal, kuid samal ajal peab säilima inimeste õigus väljendada

solidaarsust agressiooni ohvriks langenud riigiga ka teiste lippude kaudu.

Helir-Valdor Seeder tegi ettepaneku edastada pöördumises tehtud ettepanek Vabariigi

Valitsusele seisukoha kujundamiseks ja pöördumisele vastamiseks, mille korral kujundatud

seisukohast teavitatakse ka komisjoni.

Evelin Poolamets lausus, et tema hinnangul on meelevaldne siduda Ukraina toetamist

otseselt Ukraina lippude heiskamisega. Inimeste soov näha rohkem Eesti lippu ei tähenda

Ukraina toetuse vähenemist. Ta tõi esile, et ka olukorras, kus mõnes omavalitsuses Ukraina

lippu enam ei heisata, ei saa sellest järeldada toetuse kadumist. Lippude heiskamise sidumine

Ukraina toetamisega võib kaasa tuua vastupidise efekti ning rõhutas vajadust mõistliku piiri

järele. Toetus Ukrainale ei peaks väljenduma üksnes lippude kasutamise kaudu.

Ando Kiviberg tegi ettepaneku lähtudes Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse § 15213 punktist

5, lükata esitatud ettepanek tagasi.

Evelin Poolamets tegi ettepaneku algatada olulise tähtsusega riikliku küsimuse arutelu.

Ando Kiviberg tänas külalist ja pani komisjonis esitatud ettepanekud vastavalt nende

esitamise järjekorrale hääletusele.

A. Kiviberg pani esimesena hääletusele H.-V. Seederi ettepaneku, lähtudes Riigikogu kodu- ja

töökorra seaduse § 15213 punktist 4, edastada ettepanek Vabariigi Valitsusele seisukoha

kujundamiseks ja pöördumisele vastamiseks, kujundatud seisukohast teavitatakse komisjoni

(poolt 4: Ants Frosch, Evelin Poolamets, Helir-Valdor Seeder, Jaak Valge; vastu 5: Ando

Kiviberg, Mait Klaassen, Katrin Kuusemäe, Kalle Laanet, Tanel Tein; erapooletuid 0).

Ettepanek ei leidnud toetust.

A. Kiviberg pani hääletusele enda esitatud ettepaneku, lähtudes Riigikogu kodu- ja töökorra

seaduse § 15213 punktist 5, lükata pöördumises esitatud ettepanek tagasi.

Otsustati:

3.1. Mitte nõustuda pöördumises esitatud ettepanekuga ning lükata esitatud ettepanek

Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse § 15213 punkti 5 alusel tagasi (poolt 5: Ando Kiviberg,

Mait Klaassen, Katrin Kuusemäe, Kalle Laanet, Tanel Tein; vastu 4: Ants Frosch, Evelin

Poolamets, Helir-Valdor Seeder, Jaak Valge; erapooletuid 0).

Kuna ettepanek leidis komisjoni toetuse, siis Evelin Poolametsa esitatud ettepanekut

hääletusele ei pandud.

4. Kollektiivne pöördumine „Molutamise päev – teeme 29. jaanuarist riigipüha!“

Ando Kiviberg tutvustas järgmisena kollektiivset pöördumist, millel on 5257 allkirja ning

millega tehakse ettepanek kehtestada 29. jaanuar riigipühana ja töövaba päevana nimega

molutamise päev. Pöördumine on võetud menetlusse 7. aprillil 2026 ning sellega soovitakse

muuta pühade ja tähtpäevade seadust. Kuupäeva valik on seotud Fred Jüssi

sünniaastapäevaga. Istungile on kutsutud pöördumise kontaktisik Kristel Peikel ning

Riigikantselei sümboolikanõunik Gert Uiboaed. Ta andis sõna pöördumise esindajale Kristel

Peikelile.

Kristel Peikel tutvustas ettepanekut kehtestada 29. jaanuar töövaba riigipühana nimega

molutamise päev. Pöördumine kogus esimesed 1000 allkirja juba esimesel päeval. 29.

jaanuari sidumine Fred Jüssi sünniaastapäevaga kannab eesmärki rõhutada puhkamise ja

vaimse tervise olulisust. Eesti riigipühad, mida on kokku 12, on kujunenud peamiselt

ajaloolistel põhjustel ning hõlmavad kirikupühi, omariiklusega seotud tähtpäevi ja muid

traditsioonilisi pühi. Riigipühadest langeb ülestõusmispühade 1. püha alati pühapäevale,

mistõttu on vabu tööpäevi veelgi vähem. Paljudel riiklikel tähtpäevadel on kindel sisu ja

tegevus, millega kaasneb sageli ka täiendav ajakulu ja korralduslik koormus. Molutamise

päev on kavandatud sisult puhkepäevana, mille keskmes on teadlik mittemidagitegemine ja

vaimne taastumine. Ta sõnas, et puhkamine, aja mahavõtmine ja vaimne lõdvestumine on

vaimse tervise seisukohalt olulised ning aitavad kaasa loovuse ja mõtlemise selginemisele.

Sellised hetked võimaldavad keskendumisest eemalduda ning toetavad ajuteadlaste hinnangul

loovat mõtlemist. Algatuse seos Hiiumaaga tuleneb piirkonna kuvandist rahuliku ja

looduslähedase keskkonnana, kus on võimalik puhata ja viibida ilma pideva tegevuseta.

Puhkamise ja iseendaga olemise oskus ei ole iseenesestmõistetav ning vajab teadlikku

väärtustamist. Vaimse tervise probleemide levik on kasvav ning puudutab märkimisväärset

osa elanikkonnast, avaldades mõju nii inimeste heaolule kui ka majandusele. Ühiskondlik

surve efektiivsusele ja pidevale tegutsemisele soodustab ületöötamist ning taastumiseks

vajaliku aja edasilükkamist, mis võib viia terviseprobleemideni.

K. Peikel esitas täiendavad andmed vaimse tervisega seotud mõjude kohta, tuues esile, et

2025. aasta Tööinspektsiooni aastaraamatu andmetel maksti läbipõlemise diagnoosi tõttu

2023. aastal töövõimetushüvitisi enam kui 300 000 euro ulatuses ning 2024. aastal juba enam

kui 800 000 euro ulatuses. Kaitseressursside Ameti andmetel tunnistatakse Eestis igal aastal

kuni 850 kutsealust kaitseväeteenistuseks mittekõlblikuks psüühika- või käitumishäire tõttu,

mis moodustab ligikaudu 10% kutsealustest. Igaühel on võimalik panustada enda ja teiste

vaimse tervise hoidmisse, pöörates tähelepanu puhkusele, teadlikule aja mahavõtmisele ja

enese hoidmisele. Molutamise päev on kavandatud töövaba päevana ilma kohustusliku

programmita, rahumeelse ja neutraalse sisuga, mis ei riiva kellegi õigusi. Vaimse tervise

probleemide ennetamine on kulutõhusam kui nende tagajärgedega tegelemine ning puhkuse

võimaldamine aitab kaasa töövõime säilitamisele ja kasvule. Kuigi üks päev aastas ei lahenda

probleemi tervikuna, aitab see tõsta teadlikkust, suunata tähelepanu vaimse tervise olulisusele

ning toetada ühiskondlikku arutelu. 29. jaanuar kujuneks talvisel perioodil taastumispäevaks,

mis aitab ennetada kurnatust ja läbipõlemist ning väärtustab Fred Jüssi pärandit.

Ando Kiviberg andis sõna Riigikantselei sümboolikanõunikule Gert Uiboaiale.

Gert Uiboaed esitas kaks tähelepanekut riiklike pühade kehtestamise loogika kohta.

Riigipühade puhul ei ole keskne üksnes töövaba päev, vaid ka selle tähendus väärtuskultuuri

ja ühiskondlike normide kujundamisel, mistõttu vaimse tervise teema sobitub põhimõtteliselt

sellesse raamistikku ning võiks käsitletav olla ka laiemalt terviseteemalise päevana. Pühade

jaotumine aasta lõikes ei toeta kavandatud kuupäeva valikut, kuna olemasolevatest

riigipühadest langeb suurem osa talveperioodi. Kehtivatest 12 riigipühast moodustavad

reaalsed töövabad päevad kümme ning neist viis paiknevad talveperioodil. Täiendava püha

lisamine samasse ajavahemikku süvendaks pühade ebaühtlast jaotust, arvestades, et kevadel

on kaks ja suvel kolm riigipüha ning sügisel puuduvad töövabad riigipühad täielikult.

Jaak Valge kiitis algatust ning esitas küsimuse pöördumise algatajale, käsitledes võimaliku

kompromissina varianti, mille kohaselt molutamise päev kehtestataks 29. veebruaril ning

toimuks seega kord nelja aasta jooksul, juhul kui algatus ei leia seadusandja toetust.

Kristel Peikel selgitas, et molutamise päeva tähistamisega on juba alustatud ning

esmakordselt toimus see Fred Jüssi 90. sünniaastapäeva puhul. Kuupäeva valikul kaaluti ka

tema surma-aastapäeva, kuid eelistati sünniaastapäeva kui positiivsema tähendusega päeva.

Molutamise päev on kavandatud kui Eesti oma püha, millel puudub otsene poliitiline või

religioosne taust ning mis ei tulene ajaloolisest traditsioonist. Päeva eesmärk on suunata

inimesi mõtlema puhkamise ja vaimse tervise olulisusele. Nimetuse „molutamine“ kasutus on

eestikeelne ning tähistab „viljakat mittemidagitegemist“.

Mait Klaassen tõi esile, et vaimse tervise probleemid ei avaldu kõigil inimestel samal ajal

ning ühe kindla kuupäeva määramine ei pruugi vastata inimeste individuaalsele

puhkusevajadusele. Ta viitas võimalusele käsitleda molutamise päeva põhimõtet

paindlikumalt, näiteks tööandjate tasandil. See võimaldaks töötajatele vajaduspõhiselt

puhkepäevi. Ta pidas sellist lähenemist potentsiaalselt mõjusamaks kui riikliku püha

kehtestamine.

Kristel Peikel nõustus, et üks konkreetne päev ei lahenda kõiki vaimse tervisega seotud

probleeme, kuid võimaldab suunata tähelepanu teemale ning suurendada teadlikkust ja

arutelu. Tegemist on vaid ühe võimaliku lahendusega laiemate meetmete kõrval, sealhulgas

individuaalsete puhkepäevade võimaldamine. Algatus looks ühiskondlikku väärtust nii

sümboolse tähenduse kui ka teadlikkuse tõstmise kaudu.

Helir-Valdor Seeder märkis, et viljakas mittemidagitegemine võib olla tulemuslikum kui

viljatu tegevus, kuid juhtis tähelepanu sellele, et töötus ja tegevusetus võivad avaldada

inimesele negatiivset mõju, mistõttu võib püha nimetamine molutamispäevaks olla küsitav.

Ta tõstatas küsimuse võimaliku kompromissi kohta, arvestades riiklike pühade

kehtestamisega kaasnevaid mõjusid majandusele ja tööandjatele ning pakkus välja variandi

käsitleda molutamise päeva liikuva pühana, näiteks jaanuari kolmandal pühapäeval, sarnaselt

ülestõusmispühadele.

Kristel Peikel vastas, et liikuva püha varianti ei ole kaalutud, kuna ettepaneku eesmärk on

kehtestada täiendav töövaba päev, mitte siduda see pühapäevaga. Ta tõi võrdlusena esile

naaberriikide praktika, kus riigipühi on rohkem ning nende tähistamisse suhtutakse vabamalt.

Me nagu kardame, et mis siis saab kui ühe täiendava puhkepäeva juurde lisame, kuid selle

mõju võiks praktikas järele proovida.

Ando Kiviberg arvas, et tegemist on vaimuka ettepanekuga ning sellise riigipüha olemasolu

tooks Eestile rahvusvahelist tähelepanu. Riigikogus on moodustatud tema vedamisel riiklike

tähtpäevade töörühm, mille kokkukutsumine on kavandatud pärast toimepidevuse töörühma

töö lõppemist. Töörühmas käsitletakse riiklike pühadega seotud ettepanekuid tervikuna,

sealhulgas ka teisi algatusi, nagu ettepanek nimetada Tartu rahulepingu aastapäev 2. veebruar

riigipühaks.

Kalle Laanet märkis, et kuigi algatuse eesmärk on võimaldada inimestel puhata ja tegevustest

hoiduda, võib praktikas vaba päev kaasa tuua vastupidise efekti. Tavaliselt, kui inimesele

anda vaba päev, siis tahab ta kogu aasta töid korraga ära teha. Ta küsis, kas sellisel juhul

peaks kaaluma ka teatud piirangute või sanktsioonide kehtestamist, et tagada päeva sisuline

eesmärk ehk mittemidagitegemine.

Kristel Peikel lausus, et molutamise päeva sisulise korralduse ja põhimõtted oleks võimalik

täiendavalt reguleerida.

Helir-Valdor Seeder tuletas meelde, et varasemalt on tehtud 29. veebruari klubi poolt

ettepanek kehtestada riigipühana ka 29. veebruar, mida on komisjonis vähemalt kahel korral

arutatud. Ta tegi ettepaneku lisada molutamise päeva algatus riiklike tähtpäevade töörühma

tööülesannete hulka koos teiste sarnaste ettepanekutega, sealhulgas Tartu rahulepingu

aastapäeva, põhiseaduspäeva, lastepäeva ja hõimupäevaga. Ta pidas vajalikuks käsitleda kõiki

ettepanekuid terviklikult ning kujundada seejärel seisukoht riiklike pühade kogumi kohta.

Ando Kiviberg tänas külalist ning selgitas, et komisjon peab antud küsimuses otsuse tegema

tulenevalt Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse §-st 15213. Ühe võimalusena on võimalik

lahendada küsimus muul viisil, suunates selle arutamiseks põhiseaduskomisjoni poolt pühade

ja tähtpäevade seaduse ning Eesti lipu seaduse muutmise ettepanekute edasiseks

läbitöötamiseks moodustatud töörühmale. Vastav töörühm on moodustatud ning selle liikmed

on määratud, ning selle kokkukutsumine on kavandatud pärast toimepidevuse töörühma töö

lõppemist, mis on juba lõppjärgus. Seejärel on kavas kutsuda kokku pühade ja tähtpäevade

seaduse ning Eesti lipu seaduse muutmise töörühm ning käsitleda kõiki vastavaid

ettepanekuid terviklikult. Ta täpsustas ta, et on töörühma liikmeid kirjalikult teavitanud,

edasistest sammudest ning töörühma kokkukutsumisest.

A. Kiviberg tänas külalist ning tegi ettepaneku teha menetlusotsus. Ta pani hääletamisele

ettepaneku, lähtudes riigikogu kodu- ja töökorra seaduse § 15213 punktist 6, lahendada

pöördumises püstitatud probleem muul viisil.

Otsustati:

4.1. Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse § 15213 punkti 6 alusel lahendada pöördumises

püstitatud probleem muul viisil, suunates selle arutamiseks Riigikogu põhiseaduskomisjoni

moodustatud pühade ja tähtpäevade seaduse ning Eesti lipu seaduse muutmise töörühmale

(konsensus: Ants Frosch, Ando Kiviberg, Mait Klaassen, Katrin Kuusemäe, Kalle Laanet,

Evelin Poolamets, Helir-Valdor Seeder, Tanel Tein, Jaak Valge).

5. Info ja muud küsimused

Infot ja muid küsimusi ei olnud.

(allkirjastatud digitaalselt)

Ando Kiviberg

juhataja

(allkirjastatud digitaalselt)

Markus Veia

protokollija

Riigikogu_põhiseaduskomisjoni_protokoll_nr_168.asice

Digiallkirjad

Allkirjade kehtivust ei ole kontrollitud.

MARKUS VEIA PNOEE-50010240223 2026-05-27 08:23:52

ANDO KIVIBERG PNOEE-36907280253 2026-06-01 08:07:49