Riigikogu põhiseaduskomisjoni protokoll nr 167

PÕSK_protokoll_nr_167_18.05.2026.pdf

Riigikogu põhiseaduskomisjoni

istungi protokoll nr 167

Tallinn, Toompea Esmaspäev, 18. mai 2026

Algus 11.15, lõpp 12.28

Juhataja: Ando Kiviberg (esimees)

Protokollija: Markus Veia (konsultant)

Võtsid osa:

Komisjoni liikmed: Ants Frosch, Katrin Kuusemäe, Kalle Laanet, Lauri Läänemets, Evelin

Poolamets, Helir-Valdor Seeder, Pipi-Liis Siemann, Timo Suslov, Tanel Tein, Jaak Valge

Komisjoni ametnikud: Erle Enneveer (nõunik-sekretariaadijuhataja), Helin Leichter (nõunik),

Karin Tuulik (nõunik)

Puudus: Anastassia Kovalenko-Kõlvart

Kutsutud: Riigikohtu esimees Villu Kõve (2. päevakorrapunkt); majandus- ja tööstusminister

Erkki Keldo, Siseministeeriumi nõunik Elen Kraavik ning Ettevõtluse ja Innovatsiooni

Sihtasustuse juhatuse liige Liina Vahtras (3. päevakorrapunkt)

Päevakord:

1. Nädala töökava kinnitamine

2. Riigikohtu esimehe ülevaade kohtukorralduse, õigusemõistmise ja seaduste ühetaolise

kohaldamise kohta

3. Vabariigi Valitsuse algatatud isikut tõendavate dokumentide seaduse muutmise ja sellega

seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu (905 SE) esimese lugemise

ettevalmistamine

4. Info ja muud küsimused

1. Nädala töökava kinnitamine

Ando Kiviberg sõnas, et kuigi esmaspäevase kolmanda päevakorrapunkti (905 SE) puhul oli

valitsuse esindajaks algselt määratud Igor Taro, viibib ta täna välislähetuses. Sellest tulenevalt

osaleb erakorraliselt valitsuse esindajana komisjoni istungil minister Erkki Keldo, kellel on

vastav kirjalik volitus valitsuse poolt. A. Kiviberg tegi ettepaneku kinnitada nädala töökava

järgmiselt:

Riigikogu põhiseaduskomisjoni nädala (18.05.2026-22.05.2026) töökava

Komisjoni istung esmaspäev, 18.05.2026 kell 11.15

1. Nädala töökava kinnitamine

2. Riigikohtu esimehe ülevaade kohtukorralduse, õigusemõistmise ja seaduste ühetaolise

2

kohaldamise kohta

3. Vabariigi Valitsuse algatatud isikut tõendavate dokumentide seaduse muutmise ja sellega

seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu (905 SE) esimese lugemise

ettevalmistamine

4. Info ja muud küsimused

Komisjoni istung teisipäev, 19.05.2026 kell 14.00

1. Vabariigi Valitsuse algatatud kohtute seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse

(kohtumenetluse kiirendamine) eelnõu (854 SE) teise lugemise ettevalmistamine (JDM

kuulamine)

2. Kollektiivne pöördumine „Nõuame Eesti Vabariigi presidendi otsevalimiste kehtestamist!“

3. Kollektiivne pöördumine „Eesti lipu kaitseks“

4. Kollektiivne pöördumine „Molutamise päev – teeme 29. jaanuarist riigipüha!“

5. Info ja muud küsimused

Otsustati:

1.1. Kinnitada nädala töökava (konsensus: Ants Frosch, Ando Kiviberg, Katrin Kuusemäe,

Kalle Laanet, Lauri Läänemets, Helir-Valdor Seeder, Timo Suslov, Tanel Tein, Jaak Valge).

2. Riigikohtu esimehe ülevaade kohtukorralduse, õigusemõistmise ja seaduste ühetaolise

kohaldamise kohta

Ando Kiviberg tutvustas külalist ning sõnas, et arutatav päevakorrapunkt on Riigikohtu

esimehe Villu Kõve ülevaate andmine kohtukorralduse, õigusemõistmise ning seaduste

ühetaolise kohaldamise kohta. Ta andis sõna Villu Kõvele ettekande esitamiseks.

Villu Kõve andis ülevaate kohtute hetkeolukorrast. Kuigi statistika ei ole nii halb, kui esialgu

kardeti, näitab see siiski menetlusnäitajate halvenemist ja töökoormuse kasvu. Ta tõi esile, et

tsiviilasjade arv on pärast pikemat stabiilsusperioodi kasvanud aastaga 6,5%, samuti on

tõusule pöördunud kriminaal- ja väärteoasjade hulk. Lisaks on suurenenud haldusasjade arv,

mis 2019. aasta võrdluses on kasvanud 36%. Kohtute jõudlus on langenud ning menetlusajad

on pikenenud, tuues näiteks, et tsiviilasjade lahendamine võtab keskmiselt üle aasta ning

Harju Maakohtus ulatub ooteaeg üle 400 päeva. Eriti probleemne on olukord

ringkonnakohtutes, kus töökoormus on oluliselt kasvanud ning menetlusajad pikenenud,

sealhulgas Tallinna Ringkonnakohtus, kus apellatsioonimenetluse ooteaeg on keskmiselt 453

päeva. Olukorra peamiste põhjustena nimetas ta täitmata kohtunikukohti ja madalat huvi

kohtunikutöö vastu. Välja kuulutatud konkurssidele kandideerib vähem inimesi kui on vabu

ametikohti ning osa kandidaate ei vasta nõuetele, mistõttu jääb osa kohtunikukohti jätkuvalt

täitmata. Lisaks juhtis ta tähelepanu kasvavale distsiplinaarkaebuste arvule, millest

märkimisväärne osa on seotud menetluste venimisega. Ta tõi esile, et Euroopa Komisjoni

Justice Scoreboard’i andmetel on Eesti positsioon menetluste kiiruse osas langenud.

Tsiviilasjade menetlemise üldises arvestuses on Eesti langenud varasematelt kõrgematelt

kohtadelt ning ka esimese astme kohtutes on toimunud märgatav langus. Kohtunikkonna

üldine töökoormus on suur ning olukord pingeline, mistõttu esineb ülekoormust ja ka töölt

lahkumisi. Samuti tõi ta esile kohtusüsteemi teatud jäikuse ja bürokraatlikkuse, mis raskendab

muudatuste elluviimist. Kohtunikkonna sees esineb ka erimeelsusi uuenduste vajalikkuse

osas. Võrdleva analüüsi osas kirjeldas ta teiste riikide praktikaid, tuues näidetena esile Norra

ja Iirimaa. Norras vähendab kohtute töökoormust tõhus kohtueelne lepitusmenetlus, mille

tulemusel lahendatakse suur osa vaidlustest enne kohtusse jõudmist. Iirimaa näitel tõi ta esile

3

suulise ja kiire menetluse laialdase kasutamise, mis võimaldab samuti lahendada suure hulga

lihtsamaid asju lühikese ajaga. Eesti kohtusüsteemis võib esineda vajadus menetluste

diferentseerimiseks ning töökorralduse paindlikumaks muutmiseks, et parandada süsteemi

tõhusust ja vähendada menetlusaegu.

V. Kõve käsitles infosüsteemide rolli kohtumenetluses. Kuigi olemasolev infosüsteem on

ühelt poolt arenenud, on see samas jäik ja töömahukas, kuna on üles ehitatud paberipõhise

menetluse loogikat järgides ning eeldab rohkelt formaalseid toiminguid. Süsteemi muutmine

on keeruline ja ressursimahukas, mistõttu ei pruugi see toetada alati menetluste kiirendamist.

Lisaks tõi ta esile kohtusüsteemi sisemised erimeelsused uuenduste elluviimisel. Kuigi osa

kohtunikest toetab muudatusi, esineb senise töökorralduse muutmisele ka vastuseisu. Samas

leidis ta, et laiemalt on kohtunikkond siiski valmis arendusteks ja katsetusteks. Pelgalt

seadusemuudatustest ei pruugi menetluste kiirendamiseks piisata, vaid oluline roll on ka

töökorralduse, juhtimise ning menetluspraktikate muutmisel. Sealjuures pidas ta oluliseks

kohtute juhtimise tõhustamist ning osutas, et liigse kollektiivse otsustamise asemel võiks

keskenduda rohkem töö efektiivsele korraldamisele. Menetluse sisuliste muudatustena tõi ta

esile vajaduse hinnata kriitiliselt kirjaliku menetluse laialdast kasutamist ning kaaluda suulise

menetluse suuremat rakendamist. Samuti pidas ta oluliseks kohtueelse lepitusmenetluse

arendamist, eelkõige tsiviilvaidlustes, nagu naabri- ja perevaidlused, et vähendada kohtusse

jõudvate vaidluste hulka ning soodustada kokkulepete saavutamist. Esmakordselt on

valmimas Riigikohtu aastaraamat, milles esitatakse kolleegiumide lõikes ülevaade lahendatud

asjadest, peamistest probleemidest ning seadusandjale tehtud ettepanekutest. Ta tõi esile

tsiviilkolleegiumi käsitletud probleemina tarbijakrediidi regulatsiooni rakendamise, kus

vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise korral ette nähtud sanktsioon ei ole praktikas

toiminud ootuspäraselt. Olukorra on keeruliseks muutnud nii kohtute kohustus kontrollida

vastavaid asjaolusid omal algatusel kui ka maksekäsu kiirmenetluse rakendamise piirangud,

mille tulemusel on suur osa tarbijakrediidiga seotud asju liikunud tavamenetlusse ning

suurendanud kohtute töökoormust. Samuti ütles ta, et kohtud on otsustanud ressursside

puudumise tõttu menetleda tarbijakrediidiasju piiratud mahus, mis on omakorda toonud kaasa

nende asjade kuhjumise. Menetluse muudatused võiksid sellist koormust leevendada ning

vältida olukorra edasist halvenemist. Lisaks käsitles ta õigushariduse arenguid, kus

kavandatud muudatusi ei ole seni soovitud tempos ellu viidud. Samuti juhtis ta tähelepanu

karistuspoliitika probleemidele, tuues esile, et sarnaste tegude eest määratud karistused võivad

praktikas oluliselt erineda ning vajaksid suuremat ühtlustamist. Karistuspoliitika kujundamisel

võiks senisest enam analüüsida karistuste proportsionaalsust ja võrreldavust.

Ando Kiviberg küsis kohtunike puuduse kontekstis võimalike lahenduste kohta. Ta viitas

muu hulgas Norra ja Iirimaa näitele, kus kohtunikele on ette nähtud eripensionid. Eestis on

kujunenud poliitiline hoiak eripensionide kaotamise suunas ning ta palus selgitada, milliste

muude meetmetega võiks kohtunikutööd atraktiivsemaks muuta.

Villu Kõve vastas, et ühe võimaliku lahendusena on kaalutud täiendavaid sissemakseid

pensionisüsteemi, näiteks tööandjapoolsete maksete suurendamist pensionisambasse, et tõsta

kohtunikuameti atraktiivsust ja pakkuda ametis püsimiseks täiendavat motivatsiooni. Pelgalt

palgatõus ei pruugi olla piisav stiimul uute kandidaatide ligimeelitamiseks ega olemasolevate

kohtunike hoidmiseks. Lisaks tõi ta esile vajaduse diferentseeritumaks tasustamiseks. Praegu

on kohtunike palk ühtne ega arvesta piisavalt töökoormust ega tööstaaži. Samuti viitas ta, et

kohtunikuameti atraktiivsust mõjutavad ka töökeskkond ja töökorraldus, mis võivad vähem

4

haakuda nooremate põlvkondade ootustega. Töö on pingeline ning esineb läbipõlemise risk,

mistõttu tuleks kaaluda ka laiemat tuge, sealhulgas töötingimuste ja organisatsioonikultuuri

parandamist.

Pipi-Liis Siemann tänas ülevaate eest ning märkis, et lisaks palgatingimustele, millel on tema

hinnangul pigem lühiajaline mõju, tuleks tähelepanu pöörata ka teistele teguritele, mis

mõjutavad nii uute kandidaatide huvi kui ka ametist lahkumise põhjuseid. Ta tõi esile, et

kohtunikuamet on iseenesest austusväärne ja tasustatud, mistõttu võivad peamised probleemid

peituda muudes aspektides. Sellega seoses küsis ta, kas praegu kavandatavad muudatused

kohtusüsteemis annaksid võimaluse muuta organisatsioonikultuuri selliselt, et see oleks uuele

põlvkonnale atraktiivsem.

Villu Kõve vastas, et organisatsioonikultuuri muutmine ei eelda tingimata seadusemuudatusi,

kuid praktikas on kohtusüsteemis välja kujunenud jäigad töökorralduslikud põhimõtted, mida

on keeruline muuta. Kavandatavad muudatused, sealhulgas juhtimisstruktuuri täpsustamine,

võiksid aidata suunata kohtunikke keskenduma eelkõige õigusemõistmisele ning vähendada

ajamahukat arutelu tööjaotuse üle. Ta tõi esile vajaduse muuta töökorraldust paindlikumaks,

kus kohtusüsteemis ei saa püsida olukord, kus kohtunikud keskenduvad vaid neile sobivatele

asjadele, vaid kõik menetlused tuleb lahendada ühiselt. Samuti juhtis ta tähelepanu, et liigne

individuaalsus töökorralduses, sealhulgas nn „isikliku meeskonna“ mudel, ei pruugi toetada

süsteemi efektiivsust. Lisaks rõhutas ta meeskonnapõhise töökorralduse arendamise vajadust.

Norra ja Iirimaa praktika näitab kollektiivsema ja paindlikuma tööjaotuse eeliseid. Tema

hinnangul võiks suuremate menetlusgruppide rakendamine ja koostööpõhisem lähenemine

parandada töö efektiivsust ning muuta töökorralduse kaasaegsemaks ja atraktiivsemaks.

Kalle Laanet märkis, et sõnavõttudes on korduvalt käsitletud lepitusmenetluse olulisust, kuid

tema hinnangul võib ühiskonnas olla üldiselt pigem vastupidine hoiak, kus eelistatakse

konfliktide lahendamisel süüdlase väljaselgitamist ja karistamist. Menetluslikud lahendused,

sealhulgas laialdane edasikaebeõigus ja tõendamiskoormuse jaotus, võivad samuti seda

suundumust võimendada. Ta küsis, kas selline lähenemine võib tuleneda nii ühiskondlikest

hoiakutest kui ka kehtivast õiguslikust raamistikust.

Villu Kõve selgitas, et tema viited lepitusmenetlusele puudutasid eelkõige tsiviil- ja

haldusasju, kus lepituse abil oleks võimalik vähendada kohtusse jõudvate vaidluste hulka.

Samas märkis ta, et süüteomenetluse kontekstis on Eestis vastupidine probleem, kus

kokkuleppemenetlusi kasutatakse tema hinnangul liigselt. Ta tõi esile, et kriminaalmenetluse

üldmenetlus on muutunud ajamahukaks ja ressursinõudlikuks, mistõttu eelistavad

menetlusosalised sageli kokkuleppemenetlust ka juhtudel, kus neil võiks olla alus süüdistuse

vaidlustamiseks. See praktika mõjutab menetluste sisulist tasakaalu. Lisaks käsitles ta

võrdluseks teiste riikide praktikat, tuues esile, et näiteks Iirimaal ei ole prokuröril õigust

õigeksmõistvat otsust edasi kaevata ning laialdaselt kasutatakse vandekohtuid. Erinevused

kohtumenetluse ülesehituses ja menetlusosalistel lasuvates õigustes võivad mõjutada samuti

nii menetluste kulgu kui ka ühiskondlikke hoiakuid. Kokkuvõtvalt nõustus ta, et nii

ühiskondlikud hoiakud kui ka õiguslik raamistik mõjutavad menetluspraktikaid ning

kujundavad vaidluste lahendamise viise.

Ando Kiviberg küsis kohtute juhtimise kohta, viidates ettekandes korduvalt esile toodud

vajadusele tõhustada kohtute juhtimist kui olulist eeldust süsteemi efektiivsuse

5

parandamiseks. Ta tõi esile kohtureformiga seotud arutelud, kus on tekkinud pinge kohtute

juhtimise koondamise ning kohtunike sõltumatuse vahel. Kohtunikud näevad juhtimise

tugevdamises sageli ohtu oma sõltumatusele, ning palus selgitada, kuidas seda vastuolu

mõista ja lahendada. Viidates Iirimaa ja Norra näidetele, tõstatas ta küsimuse, kas nendes

riikides toimib kohtute juhtimine tõhusamalt just seetõttu, et tööjaotuse üle ei vaielda ning

kohtunikud täidavad neile määratud ülesandeid ilma täiendava vaidluseta.

Villu Kõve selgitas, et mitmes teises riigis, sealhulgas Iirimaal, on kohtute juhtimine

korraldatud tsentraalsemalt ning juhtimisstruktuur on lihtsam, mis võimaldab vältida liigset

killustatust. Näiteks on Iirimaal üksainus maakohus. Ta väljendas muret, et Eestis võib suur

kohtujuhtide arv ning kollektiivne otsustamine tuua kaasa olukorra, kus otsustamine hajub

ning erinevate kohtute vahel tekivad pikad vaidlused. Kohtunike sõltumatuse mõistet ei tohiks

tema hinnangul laiendada töökorralduslikele küsimustele, nagu näiteks kohtuasjade

jaotamine, kuna see ei kujuta endast sekkumist õigusemõistmisse. Eestis ei ole praktikas

esinenud olukordi, kus kohtunikele antaks juhiseid sisuliste otsuste tegemiseks või sekkutaks

nende sõltumatusesse. Mitmel pool, sealhulgas Saksamaal, kus kõrgeima kohtu esimehed

valib justiitsminister, on kohtusüsteemi juhtimisel tugevam seos täitevvõimuga, kuid sellest

hoolimata ei seata seal õigusemõistmise sõltumatust kahtluse alla. Kokkuvõtvalt leidis ta, et

arutlusel olevad muudatused ei kujuta endast ohtu kohtunike sõltumatusele, vaid on suunatud

kohtusüsteemi tõhususe parandamisele.

Jaak Valge tänas esitatud ülevaate eest ning tõstatas küsimuse õigushariduse kvaliteedi

kohta. Tegemist on pikaajalise probleemiga, mille osas ei ole toimunud märkimisväärseid

arenguid. Sarnased mured võivad laieneda ka teistesse kõrgharidusvaldkondadesse ning ta

avaldas kahtlust, kas hiljutised halduslepingud on toonud kaasa sisulist rõhuasetuse muutust

kvaliteedi parandamise suunas. Sellega seoses küsis ta, kuidas peaksid õigushariduse

õppekavade kvaliteedinõuded olema tema hinnangul sätestatud ja tagatud ning milline roll

võiks selles olla kas välisel kvaliteediagentuuril või erialasel kutseorganisatsioonil. Samuti

palus ta selgitada, kuidas on õigushariduse kvaliteedi tagamine korraldatud teistes riikides

ning kas seal esineb sarnaseid probleeme.

Villu Kõve vastas, et õigushariduse kvaliteedi probleem ei ole ainulaadne ning sarnaseid

väljakutseid esineb ka teistes riikides. Õigusharidus on olemuselt siseriiklik küsimus ning

klassikalise juristihariduse andmiseks tuleb kehtestada selged riiklikud nõuded, sarnaselt

teiste reguleeritud elukutsetega. Ta tõi esile vajaduse kehtestada ühtsed miinimumnõuded

neile, kes soovivad töötada kohtuniku, prokuröri või advokaadina. Mitte kõiki õigusega

seotud õppeid ei peaks käsitlema võrdväärse juristiharidusena. Samas pidas ta võimalikuks, et

paralleelselt klassikalise õigusharidusega võiks edasi arendada ka kombineeritud õppekavasid,

mis seovad õiguse teiste valdkondadega. Kavandatud muudatusi õigushariduse korralduses ei

ole seni soovitud tempos ellu viidud ning Haridus- ja teadusministeeriumi kokkulepetest

hoolimata ei ole vastavaid regulatsioone kehtestatud.

Ando Kiviberg küsis, millised võiksid olla võimalikud lahendusettepanekud tarbijakrediidi

problemaatikas. Kuidas oleks võimalik käsitleda seda küsimust selliselt, et see ei takistaks

kohtureformi ettevalmistamise edasist kulgu.

Villu Kõve selgitas, et ühe võimaliku lahendusena võiks lähtuda Justiits- ja digiministeeriumi

ja Riigikohtu esitatud ettepanekute ühendamisest, et taastada maksekäsu kiirmenetluse

6

toimimine. Probleemi keskmes on küsimus, kas ja mil määral tuleb selles menetluses

kontrollida sisuliselt vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist, mis muudaks menetluse

olemuselt tavapäraseks kohtumenetluseks. Maksekäsu kiirmenetluse säilitamiseks oleks

võimalik piirata selle ulatust juhtudega, kus nõutakse üksnes seadusjärgset intressi,

võimaldades laenuandjatel saada vähemalt põhivõlg ja minimaalne intress kiiresti tagasi.

Ülejäänud vaidlusalused nõuded tuleb aga lahendada hagimenetluses. Praegune kohtupraktika

võib seada menetlusele liiga kõrged nõudmised ning osa küsimusi võib vajada täiendavat

selgitamist Euroopa Kohtult. Kavandatavad muudatused ei ole lõplik lahendus, kuid aitaksid

olukorda leevendada ja vähendada kohtute koormust. Samuti rõhutas ta Finantsinspektsiooni

rolli, kus tõhusam järelevalve laenuandjate üle aitaks ennetada probleemide teket ning

vähendada kohtusse jõudvate vaidluste hulka. Ta leidis, et järelevalveasutus peaks rikkumiste

korral rakendama rangemaid meetmeid.

Evelin Poolamets märkis, et kohtumenetluse kiirendamise eelnõus nähakse muuhulgas ette

eelmenetluse tähtaja lühendamine teatud liiki vaidluste puhul, sealhulgas taastuvenergia

projektidega seotud asjades. Ta küsis, milline võiks olla selle eelnõu mõju kohtumenetluste

üldisele kiirusele ning kuidas võiks praktikas toimida lahendus, kus teatud vaidlused saavad

menetluses prioriteedi. Samuti palus ta selgitada, millised võivad olla sellise lähenemise

võimalikud tagajärjed teiste vaidluste käsitlemisele.

Villu Kõve avaldas arvamust, et menetluste kiirendamisele suunatud eelnõu võib praegusel

kujul aidata mõningal määral kaasa halduskohtumenetluse kiirendamisele, kuid

tsiviilkohtumenetluse puhul ei pruugi selle mõju olla märkimisväärne. Riigikohus on esitanud

eelnõule mitmeid täiendavaid ettepanekuid, et leevendada süsteemis esinevaid kitsaskohti. Ta

tõi esile, et teatud menetlusliikide puhul võib erisätete kehtestamine ja menetluse

kiirendamine olla põhjendatud, kuid väljendas kriitikat seadusandja poolt kehtestatavate

tähtaegade ja prioriteetide suhtes. Tema hinnangul ei pruugi selline lähenemine toimida

olukorras, kus kohtud on ülekoormatud, kuna see võib viia selleni, et eelisseisundisse seatud

menetlused tehakse küll kiiremini, kuid teised asjad jäävad tahaplaanile ja venivad veelgi.

Menetlustähtaegade kehtestamine ei pruugi praktikas olla realistlik, kui kohtutel puudub

võimekus neid täita. Kohtutele tuleks jätta menetluste prioritiseerimisel suurem otsustusruum,

kuna kohtud suudavad ise hinnata, millised vaidlused vajavad kiiremat lahendamist.

Kokkuvõtvalt asus ta seisukohale, et kuigi seadusandja saab teatud määral menetlusi suunata,

ei ole rangete tähtaegade kehtestamine ja prioriteetide seadmine iseenesest tõhus lahendus

ning võib praktikas tuua kaasa menetluste üldises käsitlemises uusi probleeme.

Ants Frosch tänas esitatud ülevaate eest ning märkis, et selles toodi esile mitmeid nn kastist

välja lahendusi, mis ei pruugi olla otseselt kulukad. Ta viitas angloameerika õigussüsteemi

rakenduslikele elementidele ning küsis, kas nende Eestis kasutamise võimalikkust on

põhjalikumalt uuritud. Ta tõi näitena varasema Tallinna Ülikooli diplomitöö ning küsis, kas ja

kuidas oleks võimalik Eesti õigusteooriat ja -praktikat edasi arendada selliselt, et toetada

menetluste kiirenemist, sealhulgas hinnata selliste lahenduste nagu nn konveiermenetlus või

vandekohus rakendamise võimalikkust.

Villu Kõve käsitles angloameerika õigussüsteemi elementide rakendamise võimalikkust

Eestis, tuues näitena nn discovery-menetluse, mille käigus peavad pooled omavahel tõendeid

jagama. Selline lähenemine võiks aidata vähendada olukordi, kus menetlusosalised varjavad

7

tõendeid ning esitavad neid alles menetluse hilisemas etapis, mis omakorda pikendab

kohtumenetlusi. Kuigi erinevaid angloameerika õigussüsteemi lahendusi on Eestis ka

akadeemiliselt uuritud, on nende rakendamine jäänud praktikas piiratuks. Tema hinnangul

tuleneb see muuhulgas kohtusüsteemi ülesehitusest ning kohtunike töökorraldusest, mis

eeldab ranget normidest lähtumist. Lisaks tõi ta esile, et angloameerika õigussüsteem eeldab

suuremat kohtuniku otsustusvabadust ja iseseisvat mõtlemist, samas kui Eesti praktikas on

tugev kalduvus detailsete reeglite järgimisele. Selline lähenemine võib piirata paindlikumate

menetluslahenduste kasutuselevõttu ning pärssida menetluste kiirenemist. Ta viitas ka

tsiviilkohtumenetluse lihtmenetluse regulatsioonile, kus kuigi seadus võimaldab kohtunikul

teatud juhtudel paindlikumat lähenemist, ei ole seda praktikas piisavalt rakendatud, kuna

eelistatakse rangelt reguleeritud menetlusraami. Kokkuvõttes leidis ta, et lisaks võimalike

uute menetluslahenduste kaalumisele on vajalik ka laiem muutus õiguskultuuris ja

otsustuspraktikas.

Ando Kiviberg nõustus eelnevate seisukohtadega ning märkis, et tegemist on laiemalt

kultuurilise probleemiga. Ühiskonnas on levinud hoiak vältida iseseisvat vastutuse võtmist

otsuste tegemisel ning eelistada olukorda, kus otsused on eelnevalt kellegi teise poolt

määratletud. Selline lähenemine ei piirdu üksnes kohtusüsteemiga, vaid on iseloomulik ka

ametnikkonnale laiemalt, kus olemasolevat kaalutlusõigust ei kasutata piisavalt ning otsuste

tegemisel välditakse vastutuse võtmist, viidates pigem etteantud reeglitele kui iseseisvale

hinnangule.

Villu Kõve tõi täiendavalt esile probleemina valimiskaebuste menetlemise, mis on viimasel

ajal oluliselt Riigikohut koormanud. Üksikute isikute korduvad kaebused võivad võtta

märkimisväärse osa kohtu tööajast, mille tulemusel jäävad muud asjad menetlemata.

Ta ütles, et selline olukord, kus kõrgeima astme kohus peab tegelema vaidlustega, millel ei

pruugi olla laiemat mõju, samas kui muud olulised küsimused jäävad ootele, ei ole

jätkusuutlik. Sellest tulenevalt pidas ta vajalikuks kaaluda täiendavaid piiranguid

valimiskaebuste menetlemisele selleks, et vältida kohtute töö ummistumist.

Ando Kiviberg tänas külalist.

3. Vabariigi Valitsuse algatatud isikut tõendavate dokumentide seaduse muutmise ja

sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu (905 SE) esimese lugemise

ettevalmistamine

Ando Kiviberg tutvustas külalisi ning andis sõna eelnõu tutvustamiseks majandus- ja

tööstusminister Erkki Keldole.

Erkki Keldo selgitas, et Vabariigi Valitsuse esindaja käesoleva eelnõu puhul on siseminister

Igor Taro, kes täna aga eelnõu tutvustada ei saa, kuna on lähetuses ja seetõttu on volitatud

põhiseaduskomisjonile eelnõu tutvustama majandus- ja tööstusminister. Majandus- ja

tööstusministri osalemine on ka põhjendatud, kuna muudatused puudutavad otseselt

e-residentsuse valdkonda, mis kuulub Ettevõtluse ja Innovatsiooni Sihtasutuse haldusalasse.

E-residentsus on hea näide Siseministeeriumi ja majandusvaldkonna koostööst, mille eesmärk

on kasvatada Eesti majandust turvaliselt ja kontrollitult. Eelnõu keskne eesmärk on muuta

e-residentsuse programm täielikult digitaalseks, arvestades nii tehnoloogia kiiret arengut kui

8

ka rahvusvahelisi turvanõudeid. Selleks kavandatakse võtta kasutusele biomeetriline kaugteel

isikutuvastus ning asendada senine plastkaart mobiilipõhise e-ID lahendusega. E-residendi

e-ID ei ole riiklik isikut tõendav dokument ning edaspidi ei väljasta seda Politsei- ja

Piirivalveamet (PPA), vaid tehnilise lahenduse hangib ja korraldab Ettevõtluse ja

Innovatsiooni Sihtasutus. Samas teostab PPA jätkuvalt taotlejate põhjalikku kontrolli.

Muudatused parandavad nii kasutusmugavust kui ka turvalisust. E-residendil tekib võimalus

teha kõik toimingud kaugteel mobiili kaudu, sealhulgas taotluse esitamine ja biomeetriliste

andmete edastamine. Nendeks toiminguteks kaob e-residendil vajadus külastada Eesti

välisesindust. Turvalisuse tagamiseks saab e-residentsust taotleda ainult rahvusvaheliselt

tunnustatud biomeetrilise reisidokumendiga ning kontrolliprotsessid toimuvad

automatiseeritult, mis vastavad Euroopa Liidu kõrgetele standarditele. PPA-le jääb õigus

vajaduse korral nõuda täiendavaid kontrollimeetmeid ja tunnistada e-residentsus kehtetuks.

Muudatustel on positiivne majanduslik mõju, kuna kiirem ja kasutajasõbralikum teenus

suurendab e-residentsuse programmi atraktiivsust ning panust Eesti majandusse. E. Keldo

märkis, et teenuse efektiivsemaks muutmine võib suurendada ettevõtlusaktiivsust ning

maksutulu, mis oli 2025. aastal rekordiliselt 125 miljonit eurot. Muudatused viiakse ellu kahes

etapis: esmalt võetakse 2027. aasta märtsis kasutusele biomeetriline kaugidentimine ning

2028. aasta märtsis minnakse üle kaardivabale e-ID lahendusele. Digitaalne lahendus on pikas

perspektiivis kuluefektiivsem võrreldes füüsiliste kaartidega. Eelnõu teine muudatus on

seotud Eesti äpi kasutuselevõtuga, mille kohaselt peavad avaliku sektori asutused ja teatud

kutsealad, näiteks notarid ja pankrotihaldurid, edaspidi aktsepteerima isikusamasuse

tuvastamist rakenduse kaudu, juhul kui isik seda soovib. See lihtsustab suhtlust

ametiasutustega ja vähendab vajadust kasutada füüsilisi dokumente. Kohustus ei laiene aga

eraettevõtjatele.

Pipi-Liis Siemann palus üle täpsustada, et kas e-residentsuse menetluse sisu ei muutu ning

õiguse andmise kord jääb samaks. Muudatus puudutab üksnes selle õiguse tõendamise viisi,

mis senise füüsilise kaardi asemel toimub edaspidi digitaalselt.

Erkki Keldo kinnitas, et kirjeldatud muudatus on kooskõlas laiemate arengutega digiteenuste

valdkonnas, kus eesmärk on viia isikutuvastus ja teenuste kasutamine võimalikult suures

ulatuses digitaalseks. Seejuures peetakse vältimatult oluliseks julgeoleku tagamist ning riskide

põhjalikku hindamist, mille osas järeleandmisi ei tehta.

Ando Kiviberg küsis, kuidas toimub sõrmejälgede andmine viisil, mida Eesti riik

aktsepteerib ning kuidas vastav protsess välja näeb.

Liina Vahtras selgitas, et kaugteel isikutuvastuse lahendus on juba arenduses ning

Siseministeeriumi infotehnoloogia- ja arenduskeskus on selle jaoks vastava hanke läbi viinud.

Loodava lahenduse raames kogutakse biomeetrilised andmed, sealhulgas sõrmejäljed,

mobiilirakenduse kaudu ning sama rakendus loeb andmeid ka biomeetrilisest passist,

võimaldades mitmekordset masinloetavat kontrolli. Kui seni on isikusamasuse kontrollis

olnud keskne roll füüsilisel kontrollil, siis uue lahendusega lisandub võimalus teha kontroll

toimivaks rakenduse vahendusel. Lahenduse töökindlust ja turvalisust hinnatakse

katseperioodil, mille jooksul kontrollib PPA, kas süsteem vastab seatud nõuetele. Juhul, kui

lahendus osutub usaldusväärseks, on kavas seda laiendada ka Eesti kodanikele ja residentidele

laiemalt. Perspektiivis võib see tähendada olukorda, kus ka sõrmejälgede uuendamiseks ei ole

enam vajalik füüsiliselt PPA-sse kohale minna.

9

Ando Kiviberg tegi ettepaneku teha menetlusotsused.

Otsustati:

3.1. Teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda 01.06.2026 (konsensus: Ando Kiviberg,

Katrin Kuusemäe, Kalle Laanet, Helir-Valdor Seeder, Pipi-Liis Siemann, Timo Suslov, Tanel

Tein, Jaak Valge).

3.2. Teha ettepanek esimene lugemine lõpetada (konsensus: Ando Kiviberg, Katrin

Kuusemäe, Kalle Laanet, Helir-Valdor Seeder, Pipi-Liis Siemann, Timo Suslov, Tanel Tein,

Jaak Valge).

3.3. Määrata juhtivkomisjoni esindajaks põhiseaduskomisjoni liige Pipi-Liis Siemann

(konsensus: Ando Kiviberg, Katrin Kuusemäe, Kalle Laanet, Helir-Valdor Seeder, Pipi-Liis

Siemann, Timo Suslov, Tanel Tein, Jaak Valge).

Vastavalt Riigikogu kodu- ja töökorra seadusele on muudatusettepanekute tähtaeg kümme

tööpäeva.

4. Info ja muud küsimused

Infot ja muid küsimusi ei olnud.

(allkirjastatud digitaalselt)

Ando Kiviberg

juhataja

(allkirjastatud digitaalselt)

Markus Veia

protokollija

Riigikogu_põhiseaduskomisjoni_protokoll_nr_167.asice

Digiallkirjad

Allkirjade kehtivust ei ole kontrollitud.

MARKUS VEIA PNOEE-50010240223 2026-05-27 08:17:28

ANDO KIVIBERG PNOEE-36907280253 2026-06-01 08:07:17