Vabariigi Valitsuse korraldus „Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni küberkuritegevusvastase konventsiooni heakskiitmine ja volituse andmine“ eelnõu

EELNÕU

.05.2026

VABARIIGI VALITSUS

K O R R A L D U S

Tallinn, Toompea mai 2026 nr

Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni

küberkuritegevusvastase konventsiooni heakskiitmine ja

volituse andmine

Välissuhtlemisseaduse § 16 ja § 17 lõike 2 alusel:

1. Kiita heaks Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni küberkuritegevusvastane

konventsioon (rahvusvahelise koostöö tugevdamine teatavate info- ja

kommunikatsioonitehnoloogia süsteemide abil toimepandud kuritegude vastu

võitlemisel ning raskete kuritegude kohta elektrooniliste tõendite jagamisel), mis on

vastu võetud 24. detsembril 2024 New Yorgis.

2. Volitada Eesti Vabariigi justiits- ja digiministrit kirjutama Eesti Vabariigi nimel alla

punktis 1 nimetatud konventsioonile.

Kristen Michal

Peaminister

Keit Kasemets

Riigisekretär

1

Vabariigi Valitsuse korralduse eelnõu „Ühinenud Rahvaste

Organisatsiooni küberkuritegevusvastase konventsiooni

heakskiitmine ja volituse andmine“ seletuskiri

1. Sissejuhatus

1.1. Sisukokkuvõte

Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni (edaspidi ÜRO) küberkuritegevusvastane konventsioon

(rahvusvahelise koostöö tugevdamine teatavate info- ja kommunikatsioonitehnoloogia

süsteemide abil toimepandud kuritegude vastu võitlemisel ning raskete kuritegude kohta

elektrooniliste tõendite jagamisel)1 (edaspidi konventsioon) võeti vastu ÜRO Peaassamblee

resolutsiooniga 79/243 24.12.20242 ning see avati allkirjastamiseks 25.10.2025 Hanois

Vietnamis.

Konventsiooniga luuakse üleilmne õiguslik raamistik, mis aitab riikidel tõhusamalt reageerida

piiriülesele küberkuritegevusele ning sellega nähakse ette miinimumstandardid

küberkuritegude vastu võitlemiseks, sealhulgas kuriteokoosseisud, tõendite kogumine, õiguslik

alus rahvusvaheliseks koostööks ning luuakse osalisriikide õiguskaitseasutuste vaheline 24/7

kontaktvõrgustik.

Konventsiooniga saavad ühineda nii ÜRO liikmesriigid kui ka Euroopa Liit. Nii Euroopa Liit

kui ka mitmed EL liikmesriigid allkirjastasid konventsiooni 25.10.2025 Hanois. 25.05.2026

seisuga on konventsiooni allkirjastanud 76 ÜRO liikmesriiki, ratifitseerinud on konventsiooni

3 ÜRO liikmesriiki (Aserbaidžaan, Katar ja Vietnam)3.

1.2. Eelnõu ettevalmistaja

Korralduse eelnõu ja seletuskirja on koostanud Justiits- ja Digiministeeriumi kriminaalpoliitika

osakonna karistusõiguse ja menetluse talituse nõunik Markko Künnapu

([email protected]). Konventsiooni teksti on tõlkinud Euroopa Komisjon4.

Välisministeeriumi poolt on eelnõu ja seletuskirja üle vaadanud juriidilise osakonna jurist Mai

Hion ([email protected]).

1.3. Märkused

Eesti on osalenud aktiivselt erinevate rahvusvaheliste organisatsioonide, sealhulgas ÜRO töös,

et tõhustada küberkuritegevusevastast võitlust. Perioodil 2011 – 2021 osales Eesti aktiivselt

ÜRO narkootikumide ja kuritegevuse büroo (United Nations Office on Drugs and Crime ehk

UNODC) küberkuritegevuse ekspertrühma (Open-Ended Intergovernmental Expert Group on

1 https://treaties.un.org/doc/Treaties/2024/12/20241224%2001-27%20PM/Ch_XVIII_16.pdf United Nations Convention against Cybercrime;

Strengthening International Cooperation for Combating Certain Crimes Committed by Means of Information and

Communications Technology Systems and for the Sharing of Evidence in Electronic Form of Serious Crimes

https://www.unodc.org/unodc/en/cybercrime/convention/home.html 2 https://docs.un.org/en/A/RES/79/243 https://www.unodc.org/unodc/en/cybercrime/ad_hoc_committee/home 3 https://treaties.un.org/Pages/ViewDetails.aspx?src=TREATY&mtdsg_no=XVIII-16&chapter=18&clang=_en 4 https://eur-lex.europa.eu/legal-content/ET/TXT/?uri=CELEX%3A52025PC0417&qid=1772013006424

2

Cybercrime ehk IEG) töös. Alates uue ad hoc komitee loomisest on Eesti osalenud aktiivselt ka

selle töös.

Konventsiooni läbirääkimised toimusid selleks loodud ad hoc komitees perioodil 2021 – 2024.

Komitee kiitis konventsiooni teksti heaks oma viimasel plenaarsessioonil New Yorkis

08.08.2024 ning see võeti ühehäälselt vastu ÜRO Peaassambleel 24.12.2024. Läbirääkimistel

osalesid aktiivselt nii EL, EL liikmesriigid ja teised samameelsed riigid. Eesti osales nii komitee

sessioonidel kui ka komitee büroo töös.

Läbirääkimistel anti Euroopa Komisjonile mandaat osaleda seal EL nimel. Selleks esitas

komisjon 29.03.2022 nõukogu otsuse eelnõu5. Nõukogu eelnõu otsuse lisas toodi täiendavalt

välja ka läbirääkimisjuhised. Eesti seisukohad nõukogu otsuse eelnõu ja läbirääkimisjuhiste

kohta kiideti heaks VV poolt 19.05.2022 ja ELAK poolt 20.05.2022. EL Nõukogu kiitis otsuse

ja läbirääkimisjuhised heaks 24.05.20226. Läbirääkimised toimusid vastavalt

läbirääkimisjuhistele, täiendavalt toimusid läbirääkimiste perioodil nii arutelud EL Nõukogu

COPEN töörühmas kui ka koordinatsioonikohtumised sessioonide toimumise ajal Viinis ja

New Yorkis.

Nii Eesti kui ka EL saavad läbirääkimiste tulemuse ja konventsiooni tekstiga rahul olla.

Konventsioon vastab kriminaliseerimise, menetlustoimingute kui ka rahvusvahelise koostöö

sätete osas nii Euroopa Nõukogu küberkuritegevusvastane konventsioonis (edaspidi Budapesti

konventsioon)7 toodud standarditele kui ka teistele asjakohastele ÜRO konventsioonidele.

Konventsioonis nähakse ette piisavad tagatised põhiõiguste kaitseks, isikuandmete kaitseks kui

ka võimalikud rahvusvahelisest koostööst keeldumise alused. Konventsiooniga luuakse

osalisriikide konverents, kes hakkab tulevikus jälgima ja hindama konventsiooni rakendamist

praktikas ning võtma meetmeid, et vältida konventsiooni kuritarvitamist riikide poolt.

Eelpool toodust tulenevalt on nii Eesti kui ka EL leidnud, et konventsiooni võib allkirjastada

ning tuleb konventsioon ratifitseerida. Konventsiooni allkirjastamine ja hilisem ratifitseerimine

aitab tõhustada rahvusvahelist kriminaalmenetlusealast koostööd.

2. Korralduse eesmärk

Korralduse eesmärk on kiita heaks ÜRO küberkuritegevusvastane konventsioon ning anda

volitus sellele alla kirjutada.

Konventsiooni eesmärk on edendada rahvusvahelist koostööd konventsioonis sätestatud

kuritegude osas ning tõhustada elektrooniliste tõendite kogumist konventsioonis määratletud

kuritegude ja muude raskete kuritegude kohta.

3. Eelnõu sisu ja võrdlev analüüs

5 COM(2022) 132 final

Soovitus: Nõukogu otsus, millega antakse luba pidada läbirääkimisi info- ja kommunikatsioonitehnoloogia

kuritegelikul otstarbel kasutamise vastase võitluse ulatusliku rahvusvahelise konventsiooni üle

https://eur-lex.europa.eu/legal-content/ET/TXT/?uri=CELEX%3A52022PC0132&qid=1771415835014 6 https://eur-lex.europa.eu/legal-content/ET/TXT/?uri=CELEX%3A32022D0895&qid=1772027275285 7 https://www.riigiteataja.ee/akt/550359

3

Korralduse eelnõu koosneb kahest punktist. Esimesega kiidetakse heaks ÜRO

küberkuritegevusvastane konventsioon ja teisega antakse volitus sellele Eesti Vabariigi nimel

allakirjutamiseks. Eesti soovib konventsioonile alla kirjutada ÜRO peakorteris New Yorkis.

Konventsioon koosneb preambulist ja 68-st artiklist.

Üldsätted ( I peatükk (artiklid 1–6))

I peatükis sätestatakse konventsiooni üldine ulatus ja eesmärk ning selles kasutatud mõisted.

Enamasti on need sätted standardsõnastused ning need on inspireeritud Budapesti

konventsioonist (jõustus Eesti suhtes 01.07.2004) ja kahest olemasolevast ÜRO

konventsioonist: rahvusvahelise organiseeritud kuritegevuse vastu võitlemise ÜRO

konventsioon (UNTOC)8, mis jõustus Eesti suhtes 29.09.2003 ja ÜRO korruptsioonivastane

konventsioon UNCAC)9, mis jõustus Eesti suhtes 12.05.2010.

Artiklis 2 on sätestatud mõistete määratlused, mis on kooskõlas Budapesti konventsiooni, selle

teise lisaprotokolli10, millele Eesti on alla kirjutanud, kuid mis ei ole veel jõustunud ja UNTOC

ja UNCAC määratlustega. Võrreldes nende instrumentidega on konventsiooniga lisatud ainult

üks uus „sisuandmete” määratlus, mis on inspireeritud UNODC kriminaalasjades vastastikuse

abistamise näidisseadusest11 ja EL e-tõendite määruses12 esitatud määratlusest.

Artikkel 3 määrab konventsiooni kohaldamisala, mis hõlmab konventsiooniga kooskõlas

sätestatud kuritegude ennetamist, uurimist ja süüdistuse esitamist, samuti nende kuritegude teel

saadud tulu sissenõudmist. Konventsiooni kohaldamisala laieneb ka elektrooniliste tõendite

kogumisele ja jagamisele konkreetsete kriminaalmenetluste raames vastavalt artiklitele 23 ja

35.

Artikkel 4 sätestab, et süüteod, mis on sätestatud teistes kohaldatavates ÜRO konventsioonides

ja protokollides, peaksid olema karistatavad olenemata sellest, kas need on toime pandud

küberruumis või väljaspool. Teine lõik piirab selle artikli ulatust, rõhutades, et see säte ei anna

õiguslikku alust uute või täiendavate süütegude loomiseks lisaks kohaldatavates ÜRO

konventsioonides ja protokollides sätestatud süütegudele.

Artikkel 5 on standardsäte suveräänsuspõhimõtte austamise kohta, mis kordab UNTOCi ja

UNCACi vastavate sätete sõnastust.

8 https://www.riigiteataja.ee/akt/236618 9 https://www.riigiteataja.ee/akt/13275271 10 Küberkuritegevuse konventsiooni teine lisaprotokoll, mis käsitleb tõhustatud koostööd ja elektrooniliste

tõendite avaldamist (Second Additional Protocol to the Convention on Cybercrime on enhanced co-operation

and disclosure of electronic evidence)

https://www.coe.int/en/web/conventions/full-list?module=treaty-detail&treatynum=224 11 UNODC kriminaalasjades vastastikuse abistamise näidisseadus (2007), muudetud elektrooniliste tõendite ja

spetsiaalsete uurimismeetodite kasutamise sätetega

https://www.unodc.org/documents/legal-tools/Model_Law_Mutual_Legal_Assistance_2022.pdf 12 Määrus (EL) 2023/1543, mis käsitleb Euroopa andmeesitamismäärusi ja Euroopa andmesäilitamismäärusi

elektrooniliste tõendite saamiseks kriminaalmenetluses ja vabadusekaotuslike karistuste täitmisele pööramiseks

pärast kriminaalmenetlust

4

Artikkel 6 on uus säte võrreldes ÜRO konventsioonide ja Budapesti konventsiooniga. See

määratleb selgelt konventsiooni eesmärgi ja eesmärgi ning toimib olulise kaitsemeetmena selle

sobimatu kasutamise vastu. Esimeses lõigus on sätestatud üldise eesmärgina, et kõik

konventsiooni rakendamiseks võetavad meetmed peavad juhinduma iga osalisriigi poolt võetud

rahvusvahelistest inimõigustealastest kohustustest. Teine lõik tugineb sellele eesmärgile,

kinnitades veel kord, et konventsiooni ei tohi tõlgendada inimõiguste, olgu need siis

majanduslikud, sotsiaalsed ja kultuurilised või kodaniku- ja poliitilised õigused, rikkumise

eesmärgil. See säte sisaldab mittetäielikku loetelu õigustest, mida küberkuritegevuse vastased

meetmed peavad eriti rikkumistele vastuvõtlikuks, näiteks sõnavabadus, südametunnistuse-,

arvamus-, usu- või veendumusvabadus, rahumeelse kogunemise ja ühinemise vabadus. Seetõttu

piirab see säte ka konventsiooni ulatust, takistades osalisriikide tulevasi katseid kohaldada

konventsiooni rahvusvahelise koostöö meetmeid liiga ulatuslikult.

Kriminaliseerimine (II peatükk (artiklid 7–21))

Artiklites 7–17 sätestatakse küberkuritegude ja teatud küberruumis toime pandud kuritegude

kriminaliseerimise ühtlustamine. Küberkuriteod ehk kuriteod arvutisüsteemide vastu (artiklid

7–11) on inspireeritud Budapesti konventsioonis sätestatud kuritegudest. Küberruumis

arvutisüsteemi vahendusel toime pandud kuriteod (artiklid 12–16) on samuti inspireeritud

Budapesti konventsioonist ja ühtlustavad muu hulgas info- ja kommunikatsioonitehnoloogia

süsteemidega seotud kelmuse, laste seksuaalset väärkohtlemist Internetis, samuti lapse vastu

seksuaalkuriteo toimepanemise eesmärgil ahvatlemise ja intiimsete piltide nõusolekuta

levitamise kuritegusid.

Artikkel 17 nõuab kuritegelikul teel saadud tulu rahapesu kriminaliseerimist ning on

inspireeritud UNTOC ja UNCAC vastavatest sätetest. Konventsiooni vastuvõtmise

resolutsioonile lisatud konventsiooni konkreetsete artiklite selgituste kohaselt loetakse tegu

artikli 17 kohaseks kuriteoks ainult siis, kui rahapesu kuriteo aluseks olev kuritegelik käitumine

on konventsiooni artiklites 7–16 sätestatud kuritegu.

Artikkel 18 kordab UNTOCi ja UNCACi vastavaid sätteid, mis käsitlevad juriidiliste isikute

vastutuse miinimumeeskirjade kehtestamist käesolevas konventsioonis artiklites 7–17

sätestatud kuritegude eest. Selline vastutus on seotud juriidiliste isikute osalemisega kuriteos,

järgides samu nõudeid, mis kehtivad füüsiliste isikute suhtes kuriteo tahtliku ja õigusvastase

toimepanemise korral, ning iga osalisriigi õiguspõhimõtteid (lõiked 1 ja 2).

Artiklid 19 ja 20 kajastavad UNTOC ja UNCAC vastavaid sätteid, sätestades

miinimumeeskirjad osavõtu, katse ja ettevalmistuse süütegude kindlaksmääramiseks ning

aegumistähtajad vastavalt osalisriikide siseriiklikele õigusaktidele ja vastavalt konventsioonis

sätestatud süütegude korrale. Kuigi süüteoga seotud andmete edastamine ja kontrollimine

veebis sõltub teenusepakkujate abist, ei kanna teenusepakkuja, kellel puudub kuritegelik

kavatsus, artikli 19 kohast vastutust. Seega ei ole teenusepakkujal kohustust aktiivselt jälgida

sisu, et vältida selle sätte alusel kriminaalvastutust.

Artikkel 21 on inspireeritud samuti UNTOC-ist ja UNCAC-ist ning see sätestab

konventsiooniga kooskõlas sätestatud süütegude eest süüdistuse esitamise, kohtumõistmise ja

karistuste miinimumnõuded. Lõige 4 nõuab osalisriikidelt, et nad tagaksid, et igal isikul, keda

5

konventsiooniga kooskõlas sätestatud süütegude eest süüdistatakse, on kõik osalisriikide

rahvusvaheliste kohustustega kooskõlas olevad õigused ja tagatised, sealhulgas õigus õiglasele

kohtulikule arutamisele ja kaitseõigused.

Kohtualluvus (III peatükk (artikkel 22))

Artikkel 22 kajastab ka UNTOCi, UNCACi ja Budapesti konventsiooni vastavaid sätteid ning

reguleerib kohustuslike ja valikuliste jurisdiktsioonivormide kehtestamist vastavalt vajadusele

konventsiooniga sätestatud süütegude üle.

Menetlustoimingud ja õiguskaitse (IV peatükk (artiklid 23–34))

Artikkel 23 määrab kindlaks rahvusvahelist koostööd võimaldavate siseriiklike volituste ja

menetluslike meetmete ulatuse: seda kohaldatakse konkreetsete kriminaaluurimiste või -

menetluste suhtes, mis on seotud konventsiooniga kooskõlas sätestatud kuritegudega; muude

info- ja kommunikatsioonitehnoloogia süsteemi abil toime pandud kuritegude ning mis tahes

kuriteo kohta elektroonilisel kujul tõendite kogumise suhtes. Konventsiooni vastuvõtmise

resolutsioonile lisatud konventsiooni konkreetsete artiklite tõlgendavate märkuste kohaselt

hõlmab mõiste „kriminaaluurimine” olukordi, kus faktiliste asjaolude põhjal on mõistlik alus

arvata, et on toime pandud või pannakse toime kuritegu sealhulgas juhul, kui uurimise eesmärk

on kuriteo toimepanemise peatamine või takistamine. Seega ei anna konventsioon alust

rahvusvaheliseks koostööks ennetavatel eesmärkidel ja andmeid saab vahetada ainult siis, kui

see on seotud konkreetse kriminaaluurimisega.

Artikkel 24 kordab mõne muudatusega Budapesti konventsiooni artikli 15 sõnastust. See

sätestab üldised tingimused ja kaitsemeetmed, et tagada IV peatükis sätestatud volituste ja

menetluste asjakohane põhiõiguste kaitse, sealhulgas proportsionaalsuse põhimõtte

kohaldamine. Sellised tingimused ja kaitsemeetmed hõlmavad muu hulgas kohtulikku või

muud sõltumatut läbivaatamist, õigust tõhusale õiguskaitsevahendile, kohaldamise aluseid ning

selliste volituste või menetluse ulatuse ja kestuse piiramist. Lisaks kohaldatakse artiklis

kehtestatud tingimusi ja kaitsemeetmeid siseriiklikul tasandil IV peatükis sätestatud volituste

ja menetluste suhtes nii siseriiklike kriminaaluurimiste ja -menetluste kui ka taotluse saanud

osalisriigi rahvusvahelise koostöö eesmärgil V peatüki kohaselt.

Artiklid 25–30 on inspireeritud Budapesti konventsiooni vastavatest siseriiklikest volitustest ja

menetluslikest meetmetest. Need on: elektrooniliste andmete säilitamine; liiklusandmete

säilitamine ja osaline avalikustamine; andmete esitamise korraldus; elektrooniliste andmete

otsimine ja ära võtmine; liiklusandmete reaalajas kogumine ja sisuandmete pealtkuulamine.

Artikkel 31 on sarnane UNCAC artikliga 31. See nõuab osalisriikidelt meetmete võtmist, mis

võimaldavad kuritegelikul teel saadud tulu külmutada, arestida ja konfiskeerida.

Artikkel 32 on inspireeritud UNTOC-ist ja UNCAC-ist ning annab osalisriikidele võimaluse

arvestada teises riigis mõistetud kriminaalkaristusi kriminaalmenetluses, mis on seotud

konventsiooniga kooskõlas sätestatud süüteoga.

Artikkel 33 on inspireeritud UNTOC-ist ja nõuab osalisriikidelt asjakohaste meetmete võtmist

vastavalt oma siseriiklikele seadustele, et tagada tunnistajatele piisav kaitse.

6

Artikkel 34 on inspireeritud UNTOC-ist ja nõuab osalisriikidelt kooskõlas oma siseriiklike

õigusaktidega asjakohaste meetmete võtmist, et pakkuda ohvritele, eriti konventsiooni artiklites

14–16 sätestatud süütegude ohvritele, piisavat abi.

Rahvusvaheline koostöö (V peatükk (artiklid 35–52))

Artiklis 35 sätestatakse rahvusvahelise koostöö üldpõhimõtted ja ulatus, mis nõuab

osalisriikidelt koostööd konventsiooniga kooskõlas sätestatud kuritegude uurimiseks ja nende

eest süüdistuse esitamiseks ning elektrooniliste tõendite kogumiseks ja jagamiseks, samuti

elektrooniliste tõendite kogumiseks ja jagamiseks mis tahes raske kuriteo kohta, mille eest on

ette nähtud vähemalt nelja-aastane maksimaalne vangistus või sellest rangem karistus. Seetõttu

piirdub rahvusvahelise koostöö ulatus konventsiooniga kooskõlas sätestatud kuritegude ja selge

karistuslävendiga raskete kuritegudega.

Artikkel 36 sisaldab selgesõnalist sätet isikuandmete kaitse kohta. See säte reguleerib

isikuandmete edastamise eeskirju rahvusvahelise koostöö raames. Edastamine võib toimuda

üksnes kooskõlas edastava osalisriigi siseriikliku õiguse ja rahvusvahelise õigusega pandud

kohustustega. Osalisriigid võivad keelduda isikuandmete edastamisest, kui andmeid ei saa

edastada kooskõlas nende isikuandmete kaitset käsitlevate kohaldatavate õigusaktidega.

Osalisriigid võivad isikuandmete taotlusele vastamiseks püüda kehtestada ka asjakohaseid

tingimusi nõuete täitmiseks. Osalisriigid on kohustatud tagama, et käesoleva konventsiooni

kohaselt nende poolt saadud isikuandmete suhtes kohaldatakse nende vastavates

õigusraamistikes tõhusaid ja asjakohaseid kaitsemeetmeid. Osalisriigid võivad saadud

isikuandmeid kolmandale riigile või rahvusvahelisele organisatsioonile edastada ainult esialgse

edastava osalisriigi eelneval loal, mis võib nõuda loa andmist kirjalikus vormis.

Artikkel 37 on inspireeritud UNCAC-ist ja Budapesti konventsioonist ning sätestab

väljaandmise kohta üksikasjalikud eeskirjad. Lõike 8 kohaselt lubab konventsioon

väljaandmisest keelduda taotluse saanud osalisriigi siseriiklikus õiguses sätestatud tingimustel.

Lõige 15 sätestab täiendava aluse väljaandmistaotluse tagasilükkamiseks, kui see on esitatud

isiku süüdistuse esitamiseks või karistamiseks tema soo, rassi, keele, usutunnistuse, rahvuse,

etnilise päritolu või poliitiliste vaadete tõttu või kui taotluse rahuldamine kahjustaks selle isiku

olukorda mis tahes nimetatud põhjusel.

Artiklid 38 ja 39 on inspireeritud UNCOC ja UNCAC sätetest ning näevad ette võimaluse

süüdimõistetud isikute ja kriminaalmenetluste üleandmiseks.

Artikkel 40 kajastab UNTOC, UNCAC ja Budapesti konventsiooni sätteid ning sätestab

üksikasjalikud sätted vastastikuse õigusabi põhimõtete ja menetluste kohta. Lõige 17 nõuab

vastastikuse õigusabi taotluste täitmist vastavalt taotluse saanud osalisriigi siseriiklikule

õigusele. Lõige 19 keelab taotluse esitanud osalisriigil edastada või kasutada taotluse saanud

osalisriigi esitatud teavet või tõendeid muuks uurimiseks, süüdistuse esitamiseks või

kohtumenetluseks kui taotluses märgitud ilma taotluse saanud osalisriigi eelneva nõusolekuta.

Lõigetes 8, 21 ja 22 on sätestatud alused vastastikuse õigusabi taotluste tagasilükkamiseks ja

koostööst keeldumiseks.

7

Artikkel 41 on inspireeritud Budapesti konventsiooni artiklist 35 ja nõuab osalisriikidelt

ööpäevaringselt toimivate (24/7) võrgustike loomist, et pakkuda abi konventsiooniga kooskõlas

sätestatud kuritegude uurimiste ja elektrooniliste tõendite kogumise puhul.

Artiklid 42–46 kajastavad Budapesti konventsiooni artikleid 29–33 ja sätestavad vastastikuse

õigusabi osutamiseks võetavate rahvusvahelise koostöö meetmete üksikasjad. Sellised

meetmed on: elektrooniliste andmete säilitamine; elektroonilistele andmetele juurdepääs;

liiklusandmete reaalajas kogumine ja sisuandmete pealtkuulamine. Liiklusandmete reaalajas

kogumise ja sisuandmete pealtkuulamise meetmete osas on osalisriikidel piiratum kohustus

sellist abi osutada. See kohustus kujutab endast sisuliselt „parimate jõupingutuste tegemise

kohustust“ ja on seega osalisriikidele vähem piirav kui muude vastastikuse õigusabi meetmete

kohustused, mis nõuavad koostööd teiste osalisriikidega, välja arvatud juhul, kui kohaldatavad

tingimused ei ole täidetud või kui kasutatakse ühte kohaldatavatest keeldumise alustest. Lisaks

saab sisuandmete pealtkuulamise abi taotleda ainult raskete kuritegude puhul ulatuses, mis on

lubatud osalisriikide suhtes kohaldatavate lepingute või nende siseriiklike õigusaktidega.

Artiklid 47 ja 48 on inspireeritud UNTOC-ist ja UNCAC-ist ning julgustavad osalisriike

tegema koostööd, et tõhustada õiguskaitsemeetmeid konventsiooniga kooskõlas sätestatud

süütegude vastu võitlemiseks ja luua samal eesmärgil ühiseid uurimisasutusi.

Artiklid 49–52 on inspireeritud UNTOC-ist ja UNCAC-ist ning sätestavad miinimumeeskirjad

konventsiooniga sätestatud kuritegudest saadud tulu või vara konfiskeerimise, sissenõudmise

ja tagastamise meetmete kohta.

Ennetusmeetmed (VI peatükk (artikkel 53))

Artikkel 53 julgustab osalisriike püüdma kooskõlas oma õigussüsteemide aluspõhimõtetega

töötada välja ja rakendada või säilitada tõhusaid ja koordineeritud poliitikaid ja parimaid

tavasid, et vähendada olemasolevaid või tulevasi küberkuritegevuse võimalusi asjakohaste

seadusandlike, halduslike või muude meetmete abil. Osalisriigid peaksid edendama asjaomaste

isikute ja avaliku sektori väliste üksuste, näiteks valitsusväliste organisatsioonide,

kodanikuühiskonna organisatsioonide, akadeemiliste asutuste ja erasektori üksuste, samuti

üldsuse aktiivset osalemist konventsiooniga kooskõlas sätestatud kuritegude ennetamise

asjakohastes aspektides. Lõige 3 sisaldab mittetäielikku ja mittesiduvat ennetusmeetmete

loetelu.

Tehniline abi ja teabevahetus (VII peatükk (artiklid 54–56))

Artiklid 54–56 on inspireeritud UNTOC-ist ja UNCAC-ist ning neis on sätestatud tehniline abi,

võimekuse suurendamine (capacity building) ja teabevahetus, võttes eelkõige arvesse

arengumaade huve ja vajadusi.

Rakendusmehhanism (VIII peatükk (artiklid 57–58))

Artiklid 57 ja 58 on inspireeritud UNCAC-ist ning sätestavad üksikasjad osalisriikide

konverentsi kohta, mis teostab järelevalvet konventsiooni rakendamise üle ning on pädev välja

töötama ja vastu võtma konventsiooni lisaprotokolle konventsiooni artiklite 61 ja 62 alusel.

ÜRO peasekretär osutab sekretariaaditeenuseid ja kutsub osalisriikide konverentsi kokku

8

hiljemalt ühe aasta jooksul pärast konventsiooni jõustumist. Seejärel peetakse konverentsi

regulaarseid koosolekuid vastavalt konverentsi vastuvõetud töökorrale.

Lõppsätted (IX peatükk (artiklid 59–68))

Konventsiooni IX peatükk sisaldab lõppsätteid. Muuhulgas tagab artikli 60 lõige 1, et

konventsiooniosalised ELi liikmesriigid saavad omavahelistes suhetes jätkata liidu õiguse

kohaldamist. See lubab ka Budapesti konventsiooni ja teiste rahvusvaheliste õigusaktide

osalistel jätkata nende õigusaktide kohaldamist omavahel.

Artikli 64 lõikes 1 on sätestatud, et konventsioon on allkirjastamiseks avatud kõigile riikidele

Hanois 2025. aasta oktoobris ja seejärel ÜRO peakorteris New Yorgis kuni 31. detsembrini

2026. Lõike 2 kohaselt on konventsioon allkirjastamiseks avatud ka piirkondlikele

majandusintegratsiooni organisatsioonidele, näiteks EL-le, tingimusel et vähemalt üks

liikmesriik on konventsioonile lõike 1 kohaselt alla kirjutanud.

Artikli 64 lõige 3 ja artikli 65 lõige 1 näitavad, et konventsioon jõustub pärast seda, kui

nelikümmend riiki on väljendanud oma nõusolekut end konventsiooniga siduda, andes oma

ratifitseerimis-, vastuvõtmis- või kinnitamiskirjad hoiule ÜRO peasekretärile. Piirkondlikud

majandusintegratsiooni organisatsioonid, näiteks EL, võivad oma ratifitseerimis-, vastuvõtmis-

või kinnitamiskirja hoiule anda, kui vähemalt üks nende liikmesriikidest on teinud samamoodi.

Selles ratifitseerimis-, vastuvõtmis- või kinnitamiskirjas deklareerib piirkondlik

majandusintegratsiooni organisatsioon oma pädevuse ulatuse käesoleva konventsiooniga

reguleeritud küsimustes. Artikli 64 lõike 4 kohaselt on konventsioon ühinemiseks avatud

piirkondlikele majandusintegratsiooni organisatsioonidele, näiteks EL-le, tingimusel, et

vähemalt üks liikmesriik on konventsiooni osaline. Ühinemise ajal deklareerib EL oma

pädevuse ulatuse konventsiooniga reguleeritud küsimustes.

Artikli 66 lõike 1 kohaselt võib osalisriik viis aastat pärast konventsiooni jõustumist esitada

muudatusettepaneku ja edastada selle ÜRO peasekretärile, kes edastab seejärel

muudatusettepaneku osalisriikidele ja konventsiooni osalisriikide konverentsile ettepaneku

arutamiseks ja selle kohta otsuse langetamiseks. Lõike 2 kohaselt kasutavad piirkondlikud

majandusintegratsiooni organisatsioonid, näiteks EL, oma pädevusse kuuluvates küsimustes

oma hääleõigust arvuga, mis võrdub tema konventsiooniosalisteks olevate liikmesriikide

arvuga. Lõike 1 kohaselt vastuvõetud muudatus tuleb osalisriikide poolt ratifitseerida, vastu

võtta või heaks kiita.

Artiklid 61 ja 62 sätestavad eeskirjad konventsiooni täiendavate protokollide kohta. Artikli 61

lõige 2 lubab riikidel või piirkondliku majandusintegratsiooni organisatsioonidel, näiteks EL-l,

saada protokolli osaliseks ainult siis, kui riik või organisatsioon on konventsiooni osaline. Lõike

4 kohaselt tõlgendatakse konventsiooni kõiki protokolle koos konventsiooniga, võttes arvesse

protokolli eesmärki. Artikli 62 lõige 1 nõuab vähemalt kuuekümne osalisriigi olemasolu enne,

kui osalisriikide konverents kaalub mis tahes lisaprotokolli vastuvõtmist. See artikkel sätestab

ka, et osalisriikide konverents teeb kõik endast oleneva, et saavutada iga lisaprotokolli suhtes

konsensus, ja alles siis, kui kõik jõupingutused on ammendatud, nõuab ta viimase abinõuna

selle vastuvõtmiseks vähemalt kahekolmandikulist häälteenamust osalisriikide konverentsi

koosolekul kohalviibivatest ja hääletavatest osalisriikidest. Artikli 62 lõike 2 kohaselt

9

kasutavad piirkondlikud majandusintegratsiooni organisatsioonid, näiteks EL, oma pädevusse

kuuluvates küsimustes oma õigust hääletada käesoleva artikli alusel häälte arvuga, mis võrdub

nende liikmesriikide arvuga, kes on konventsiooni osalised.

Artikli 67 lõike 2 kohaselt lakkavad piirkondliku majandusintegratsiooni organisatsioonid,

näiteks EL, olemast konventsiooniosalised pärast seda, kui kõik nende liikmesriigid on selle

denonsseerinud.

Konventsiooni vastuvõtmise resolutsioonile13 on lisatud tõlgendavad märkused artiklite 2, 17,

23 ja 35 kohta. Kuigi sellised tõlgendavad märkused ei ole konventsiooni autoriteetset

tõlgendust andev dokument, on nende eesmärk suunata ja abistada osapooli selle kohaldamisel.

ÜRO ad hoc komitee eesistuja tõlgendavad märkused, mis esitati läbirääkimiste käigus,

käsitlevad samuti mitmeid tõlgendamise põhiaspekte. Ad hoc komitee veebisait sisaldab kõiki

konventsiooni eelnõu teksti ettepanekuid ja muudatusi läbirääkimiste käigus ning pakub seega

kasulikku teavet teksti põhisätete arengu kohta ja võib omada tõlgendavat väärtust. Lisaks võib

Budapesti konventsiooni seletuskiri olla riikidele kasulikuks teabevahendiks paljude Budapesti

konventsioonist inspireeritud sätete, näiteks enamiku konventsiooni kriminaliseerimise ja

menetlust käsitlevate sätete kohta.

4. Eelnõu terminoloogia

Eelnõus ei kasutata uusi mõisteid.

5. Eelnõu vastavus Euroopa Liidu õigusele

Eelnõu on kooskõlas Euroopa Liidu õigusega.

Euroopa Liidu toimimise lepingu (ELTL) artikli 218 kohaselt annab EL-i Nõukogu loa alustada

läbirääkimisi, võtab vastu läbirääkimisjuhised, annab loa lepingutele alla kirjutada ja sõlmib

lepingud (ELTL art 218 lg 2). Euroopa Komisjoni pädevuses on nõukogule soovituse andmine

võtta vastu otsused, millega antakse luba alustada läbirääkimisi ning nimetatakse sõltuvalt

kavandatava lepingu teemast liidu läbirääkija (ELTL art 218 lg 3).

EL-i Nõukogu andis 22.05.2022 otsusega komisjonile volituse osaleda liidu nimel

konventsiooni üle peetavates läbirääkimistes vastavalt läbirääkimisjuhistele. EL-i seisukohad

koordineeriti nii nõukogu kui ka koordinatsioonikohtumiste tasandil.

22.05.2022 otsusega nimetas nõukogu liidu nimel läbirääkijaks Euroopa Komisjoni, kes esindas

aastatel 2022–2024 Euroopa Liidu positsiooni konventsiooni läbirääkimistel ÜRO ad hoc

komitees. Liikmesriikidel säilis õigus rääkida läbi küsimustes, mis on väljaspool EL-i pädevust.

ÜRO-s toimunud läbirääkimistel korraldas Euroopa Komisjon EL-i ühise positsiooni

kujundamiseks koordineerimiskoosolekuid nii COPEN töörühmas kui ka kohapeal Viinis ja

New Yorkis.

16.07.2025 esitas Euroopa Komisjon nõukogule otsuste eelnõud, millega antakse EL-le luba

konventsioon sõlmida ja allkirjastada:

13 https://docs.un.org/en/A/RES/79/243

10

- nõukogu otsuse eelnõu Euroopa Liidu nimel Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni

küberkuritegevusvastase konventsiooni allkirjastamise kohta;

- nõukogu otsuse eelnõu Euroopa Liidu nimel Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni

küberkuritegevusvastase konventsiooni sõlmimise kohta.

Konventsioon hõlmab küsimusi, mis on osaliselt Euroopa Liidu pädevuses. Seega on tegemist

segapädevuses oleva lepinguga. Käesoleva konventsiooniga saab samuti ühineda Euroopa Liit.

Seetõttu on kavandatud, et nii EL kui ka liikmesriigid allkirjastavad ja ratifitseerivad

konventsiooni. Samuti nähakse EL Nõukogu otsuses ette vajalikud deklaratsioonid ja

reservatsioonid, mida liikmesriigid peavad tegema, tagamaks konventsiooni rakendamise

kooskõla EL-i õigusega. Nendest tingimustest on vaja lähtuda ka riigisiseste õigusaktide

muudatuste väljatöötamisel.

13.10.2025. a kiitis EL-i Nõukogu otsuse konventsiooni allkirjastamise heaks ning ühes sellega

on liikmesriikidel võimalus konventsioon allkirjastada. Konventsiooni sõlmimise kohta otsuse

vastuvõtmise järel on võimalik nii EL- kui ka liikmesriikidel see ratifitseerida.

6. Korralduse mõjud

Kõnesolev korraldus ei too vahetult kaasa muudatusi riigisiseses õiguses. Riigisiseseid

õigusakte, eelkõige karistusseadustiku ja kriminaalmenetluse seadustiku muutmise vajadust

analüüsib Justiits- ja Digiministeerium konventsiooni ratifitseerimiseks ettevalmistamisel.

Kuna uus konventsioon põhineb suures osas konventsioonidel, mis on juba Eesti suhtes jõus,

on see suures osas juba olemasolevate rahvusvaheliste kohustustega kaetud. Konventsiooni

allkirjastamisel ja hilisemal ratifitseerimisel on positiivne mõju rahvusvahelise koostööle, kuna

luuakse lisavõimalused kiiremaks ja efektiivsemaks kriminaalmenetlusealaseks koostööks.

7. Korralduse rakendamisega seotud riigi ja kohaliku omavalitsuse tegevused, eeldatavad

kulud ning tulud

Korralduse rakendamisega ei kaasne riigile ega kohalikele omavalitsustele tegevusi,

lisakulutusi ega otseselt mõõdetavaid tulusid.

8. Jõustumine

Korraldus jõustub üldises korras. Konventsioon jõustub rahvusvaheliselt, üheksakümnendal

päeval pärast seda, kui nelikümmend riiki on väljendanud oma nõusolekut konventsiooniga

siduda, vastavalt konventsiooni artiklile 65 lõige 1.

9. Eelnõu kooskõlastamine

Eelnõu esitati eelnõude infosüsteemi kaudu kooskõlastamiseks ministeeriumitele ning

arvamuse avaldamiseks kohtutele, Riigiprokuratuurile, Eesti Advokatuurile ja Tartu Ülikooli

õigusteaduskonnale. Välisministeeriumi märkustega on eelnõu ja seletuskirja juures arvestatud.

Täiendavaid märkusi ja arvamusi eelnõu kohta ei esitatud.

Konventsiooni on tõlkinud Euroopa Komisjon

Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni küberkuritegevusvastane konventsioon;

rahvusvahelise koostöö tugevdamine teatavate info- ja kommunikatsioonitehnoloogia

süsteemide abil toimepandud kuritegude vastu võitlemisel ning raskete kuritegude

kohta elektrooniliste tõendite jagamisel

Preambul

Käesoleva konventsiooni osalisriigid,

pidades meeles Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni põhikirja eesmärke ja põhimõtteid,

nentides, et kuigi info- ja kommunikatsioonitehnoloogial on tohutu potentsiaal ühiskonna

arenguks, loob see kuriteo toimepanijatele uusi võimalusi, võib aidata kaasa kuritegevuse

sagenemisele ja mitmekesisusele ning avaldada negatiivset mõju riikidele, ettevõtetele ning

üksikisikute ja kogu ühiskonna heaolule,

tundes muret, et info- ja kommunikatsioonitehnoloogia süsteemide kasutamisel võib olla

märkimisväärne mõju kuritegude, sealhulgas terrorismi ja rahvusvahelise organiseeritud

kuritegevusega seotud kuritegude, nagu inimkaubandus, rändajate ebaseaduslik üle piiri

toimetamine, tulirelvade, nende osade, lisaseadiste ja laskemoona ebaseaduslik tootmine ja

nendega kauplemine, ebaseaduslik uimastikaubandus ja ebaseaduslik kauplemine

kultuuriväärtustega, mastaabile, toimepanemise kiirusele ja ulatusele,

olles veendunud vajaduses järgida esmajärjekorras ülemaailmset kriminaalõiguspoliitikat,

mille eesmärk on kaitsta ühiskonda küberkuritegevuse eest, võttes muu hulgas vastu

asjakohased õigusaktid, määrates ühiselt kindlaks kuriteod ja menetluspädevused ning

edendades rahvusvahelist koostööd, et sellist tegevust riiklikul, piirkondlikul ja

rahvusvahelisel tasandil tulemuslikumalt ennetada ja selle vastu võidelda,

olles otsustanud mitte lubada küberkuritegevusega tegelevatele isikutele ohutut paika ja

esitada süüdistusi nende kuritegude toimumise kohas,

rõhutades vajadust tõhustada riikidevahelist koordineerimist ja koostööd, muu hulgas andes

riikidele, eelkõige arengumaadele, nende taotluse korral tehnilist abi ja suurendades nende

suutlikkust, sealhulgas tehnosiiret vastastikku kokkulepitud tingimustel, et parandada

siseriiklikke õigusakte ja raamistikke ning suurendada riiklike asutuste suutlikkust tegeleda

küberkuritegevuse kõigi vormidega, sealhulgas selle ennetamise, avastamise, uurimise ja

selle eest süüdistuse esitamisega, ning rõhutades sellega seoses Ühinenud Rahvaste

Organisatsiooni rolli,

tunnistades küberkuritegevuse ohvrite kasvavat arvu, nende ohvrite jaoks õigluse tagamise

tähtsust ning vajadust käsitleda haavatavas olukorras olevate isikute vajadusi käesoleva

konventsiooniga hõlmatud kuritegude ennetamiseks ja nende vastu võitlemiseks võetud

meetmetes,

olles otsustanud ennetada, avastada ja tulemuslikumalt tõkestada küberkuritegevuse

tulemusena saadud vara rahvusvahelist üleandmist ning tugevdada rahvusvahelist koostööd

käesoleva konventsiooni kohaselt määratletud kuritegudest saadud tulu sissenõudmisel ja

tagastamisel,

pidades meeles, et küberkuritegevuse ennetamine ja selle vastu võitlemine on kõigi riikide

ülesanne ning et nad peavad tegema teineteisega koostööd asjaomaste rahvusvaheliste ja

piirkondlike organisatsioonide, valitsusväliste organisatsioonide, kodanikuühiskonna

organisatsioonide, akadeemiliste asutuste ja erasektori üksuste toetusel ja osalusel, et nende

jõupingutused selles valdkonnas oleksid tõhusad,

tunnistades soolise aspekti kaasamise tähtsust kõigisse käesoleva konventsiooniga

hõlmatud kuritegude ennetamiseks ja nende vastu võitlemiseks tehtavatesse asjakohastesse

jõupingutustesse kooskõlas siseriikliku õigusega,

pidades silmas vajadust saavutada õiguskaitsealased eesmärgid ning tagada kohaldatavates

rahvusvahelistes ja piirkondlikes õigusaktides sätestatud inimõiguste ja põhivabaduste

austamine,

tunnistades õigust kaitsele omavolilise või ebaseadusliku eraelu puutumatuse riive eest ning

isikuandmete kaitse tähtsust,

tunnustades ÜRO narkootikumide ja kuritegevuse büroo ning teiste rahvusvaheliste ja

piirkondlike organisatsioonide tööd küberkuritegevuse ennetamisel ja selle vastu

võitlemisel,

meenutades peaassamblee 27. detsembri 2019. aasta resolutsiooni 74/247 ja 26. mai

2021. aasta resolutsiooni 75/282,

võttes arvesse olemasolevaid rahvusvahelisi ja piirkondlikke konventsioone ja lepinguid

kriminaalasjades tehtava koostöö kohta ning sarnaseid lepinguid, mis on sõlmitud Ühinenud

Rahvaste Organisatsiooni liikmesriikide vahel, on kokku leppinud järgmises:

I peatükk Üldsätted

Artikkel 1 Eesmärk

Käesoleva konventsiooni eesmärgid on:

(a) edendada ja tugevdada meetmeid küberkuritegevuse tõhusamaks ja

tulemuslikumaks ennetamiseks ja selle vastu tõhusamalt ja tulemuslikumalt

võitlemiseks;

(b) edendada, soodustada ja tugevdada rahvusvahelist

koostööd

küberkuritegevuse ennetamisel ja selle vastu võitlemisel ning

(c) edendada, hõlbustada ja toetada tehnilist abi ja suutlikkuse suurendamist

küberkuritegevuse ennetamiseks ja selle vastu võitlemiseks, eelkõige

arengumaade hüvanguks.

Artikkel 2 Mõisted

Konventsiooni kohaldamisel kasutatakse järgmisi mõisteid:

(a) „info- ja kommunikatsioonitehnoloogia süsteem“ – seade või omavahel

ühendatud või seotud seadmete rühm, millest üks või mitu seadet kogub,

talletab ja töötleb automaatselt programmi kohaselt elektroonilisi andmeid;

(b) „elektroonilised andmed“ – igasugune faktide, teabe või mõistete esitamine

info- ja kommunikatsioonitehnoloogia süsteemis töötlemiseks sobivas

vormis, sealhulgas programm, mis võimaldab info- ja

kommunikatsioonitehnoloogia süsteemil mõnd funktsiooni täita;

(c) „andmeliiklusandmed“ – info- ja kommunikatsioonitehnoloogia süsteemi

kaudu toimuva sidega seotud elektroonilised andmed, mis on loodud

sideahelasse kuulunud info- ja kommunikatsioonitehnoloogia süsteemi abil,

kus on märgitud side päritolu, sihtkoht, marsruut, kellaaeg, kuupäev, suurus,

kestus või aluseks oleva teenuse liik;

(d) „sisuandmed“ – elektroonilised andmed, mis ei ole abonendiandmed või

andmeliiklusandmed ja mis on seotud info- ja kommunikatsioonitehnoloogia

süsteemi kaudu edastatavate andmete sisuga, sealhulgas kujutised,

tekstsõnumid, häälsõnumid, heli- ja videosalvestised;

(e) „teenuseosutaja“ – avalik-õiguslik või eraõiguslik üksus, kes:

i) võimaldab teenuse kasutajatel suhelda info- ja

kommunikatsioonitehnoloogia süsteemi kaudu või

ii) töötleb või talletab elektroonilisi andmeid sellise sideteenuse või

sellise teenuse kasutajate nimel;

(f) „abonenditeave“ – teenuseosutaja valduses olev teave, mis on seotud tema

teenuste abonentidega, välja arvatud andmeliiklus- või sisuandmed, ning

mille abil saab kindlaks teha järgmise:

i) kasutatava sideteenuse liik, sellega seotud tehnilised tingimused ja

teenuse kestus;

ii) abonendi nimi, posti- või geograafiline aadress, telefoni- või muu

juurdepääsunumber, arveldus- või makseteave, mis on kättesaadav

teenuslepingu või -kokkuleppe alusel;

iii) muu selline teave sideseadmete paigalduskoha kohta, mis on

kättesaadav teenuslepingu või -kokkuleppe alusel;

(g) „isikuandmed“ – teave tuvastatud või tuvastatava füüsilise isiku kohta;

(h) „raske kuritegu“ – kuritegu, mille eest on karistuseks ette nähtud vähemalt

nelja aasta pikkuse maksimummääraga vabadusekaotus või sellest rangem

karistus;

(i) „vara“ – igasugune vara, nii kehaline kui mittekehaline ese, nii kinnis- kui

vallasasi, nii materiaalne kui mittemateriaalne vara, sealhulgas virtuaalvara,

samuti sellise vara omandiõigust või muid õigusi tõendavad juriidilised

dokumendid või aktid;

(j) „kriminaaltulu“ – vara, mis on otseselt või kaudselt saadud kuriteo

toimepanemise teel;

(k) „külmutamine“ või „arestimine“ – vara üleandmise, muundamise,

võõrandamise või ümberpaigutamise ajutine keelamine või vara ajutiselt

hoiule või kontrolli alla võtmine kohtu või muu pädeva asutuse korralduse

alusel;

(l) „konfiskeerimine“ – vara lõplik äravõtmine kohtu või muu pädeva asutuse

korralduse alusel;

(m) „eelkuritegu“ – kuritegu, mille tulemusel tekkis kriminaaltulu, mis võib

muutuda käesoleva konventsiooni artiklis 17 määratletud kuriteo objektiks;

(n) „piirkondliku majandusintegratsiooni organisatsioon“ – antud piirkonna

suveräänsete riikide moodustatud organisatsioon, kellele tema liikmesriigid

on üle andnud volitused käesoleva konventsiooniga reguleeritavates

küsimustes ja kes on tema sisekorra järgi nõuetekohaselt volitatud

käesolevale konventsioonile alla kirjutama, selle ratifitseerima, vastu võtma,

heaks kiitma või sellega ühinema; käesoleva konventsiooni kohaseid viiteid

„osalisriikidele“ kohaldatakse selliste organisatsioonide suhtes nende

pädevuse piires;

(o) „hädaolukord“ – olukord, mille puhul tekib märkimisväärne ja vahetu oht

füüsilise isiku elule või ohutusele.

Artikkel 3 Kohaldamisala

Kui ei ole sätestatud teisiti, kohaldatakse käesolevat konventsiooni järgmise suhtes:

(a) käesoleva konventsiooni kohaselt määratletud kuritegude ennetamine,

uurimine ja nende eest süüdistuse esitamine, sealhulgas sellistest kuritegudest

saadud tulu külmutamine, arestimine, konfiskeerimine ja tagastamine;

(b) elektrooniliste tõendite kogumine, hankimine, säilitamine ja jagamine

kriminaaluurimise või -menetluse eesmärgil, nagu on sätestatud käesoleva

konventsiooni artiklites 23 ja 35.

Artikkel 4 Muude Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni konventsioonide ja protokollide

kohaselt määratletud kuriteod

1. Osalisriigid tagavad muude selliste kohaldatavate

Ühinenud Rahvaste

Organisatsiooni konventsioonide ja protokollide rakendamisel, mille osalised nad

on, et selliste konventsioonide ja protokollide kohaselt määratletud kuritegusid

käsitatakse ka siseriikliku õiguse kohaselt kuritegudena, kui need on toime pandud

info- ja kommunikatsioonitehnoloogia süsteemide abil.

2. Ühtki käesoleva artikli sätet ei tõlgendata nii, et see võimaldaks käesoleva

konventsiooni kohaselt määratleda teo kuriteona.

Artikkel 5 Suveräänsuse kaitse

1. Osalisriigid täidavad käesolevast konventsioonist tulenevaid kohustusi kooskõlas

riikide suveräänse võrdsuse ja territoriaalse terviklikkuse ning teiste riikide

siseasjadesse mittesekkumise põhimõttega.

2. Ükski käesoleva konventsiooni säte ei anna osalisriigile õigust teostada teise riigi

territooriumil oma võimu ega täita ülesandeid, mida vastavalt teise riigi

siseriiklikule õigusele võivad täita üksnes selle riigi ametiasutused.

Artikkel 6 Inimõiguste austamine

1. Osalisriigid tagavad, et nende käesolevast konventsioonist tulenevate kohustuste

täitmine on kooskõlas nende kohustustega, mis tulenevad rahvusvahelisest

inimõigustealasest õigusest.

2. Ühtki käesoleva konventsiooni sätet ei tõlgendata nii, et see võimaldab inimõiguste

või põhivabaduste, sealhulgas sõna-, südametunnistuse-, arvamus-, usu- ja

veendumusvabaduse, rahumeelse kogunemise ning ühinemisvabadusega seotud

õiguste allasurumist kooskõlas kohaldatava rahvusvahelise inimõigustealase

õigusega ja sellest lähtuvalt.

II peatükk Kriminaliseerimine

Artikkel 7 Ebaseaduslik juurdepääs

1. Iga osalisriik võtab vastu seadusandlikud ja muud meetmed, mis võivad olla

vajalikud selleks, et siseriikliku õiguse alusel määratleda kuriteona tahtlik ja ilma

õiguseta juurdepääs tervele info- ja kommunikatsioonitehnoloogia süsteemile või

selle osale.

2. Osalisriik võib seada kuriteona käsitamise eelduseks, et tegu oleks toime pandud

turvameetmeid rikkudes, elektrooniliste andmete hankimise eesmärgil või muul

ebaausal või kuritegelikul eesmärgil või seoses info- ja

kommunikatsioonitehnoloogiasüsteemiga, mis on ühendatud teise info- ja

kommunikatsioonitehnoloogiasüsteemiga.

Artikkel 8 Ebaseaduslik pealtkuulamine

1. Iga osalisriik võtab vastu seadusandlikud ja muud meetmed, mis võivad olla

vajalikud, et määratleda siseriikliku õiguse kohaselt kuriteona tehniliste vahendite

abil toimuv tahtlik ja ilma õiguseta elektrooniliste andmete mitteavalik edastamine

info- ja kommunikatsioonitehnoloogia süsteemi, info- ja

kommunikatsioonitehnoloogia süsteemist või süsteemi sees, sealhulgas selliseid

elektroonilisi andmeid sisaldavast info- ja kommunikatsioonitehnoloogia

süsteemist pärineva elektromagnetkiirguse pealtkuulamine.

2. Osalisriik võib seada kuriteona käsitamise eelduseks, et tegu oleks toime pandud

ebaausa või kuritegeliku kavatsusega või seoses info- ja

kommunikatsioonitehnoloogiasüsteemiga, mis on ühendatud teise info- ja

kommunikatsioonitehnoloogiasüsteemiga.

Artikkel 9 Sekkumine elektroonilistesse andmetesse

1. Iga osalisriik võtab vastu seadusandlikud ja muud meetmed, mis võivad olla

vajalikud, et määratleda siseriikliku õiguse kohaselt kuriteona tahtlik ja ilma

õiguseta elektrooniliste andmete kahjustamine, kustutamine, rikkumine, muutmine

või summutus.

2. Osalisriik võib seada kuriteona käsitamise eelduseks, et käesoleva artikli lõikes 1

kirjeldatud tegevus tekitaks tõsist kahju.

Artikkel 10 Info- ja kommunikatsioonitehnoloogia süsteemi häirimine

Iga osalisriik võtab vastu seadusandlikud ja muud meetmed, mis võivad olla vajalikud, et

määratleda siseriikliku õiguse kohaselt kuriteona tahtlik ja ilma õiguseta info- ja

kommunikatsioonitehnoloogia süsteemi toimimise tõsine takistamine elektrooniliste

andmete sisestamise, edastamise, kahjustamise, kustutamise, rikkumise, muutmise või

summutuse teel.

Artikkel 11 Seadmete väärkasutamine

1. Iga osalisriik võtab vastu seadusandlikud ja muud meetmed, mis võivad olla

vajalikud, et määratleda siseriikliku õiguse kohaselt kuriteona tahtlik ja ilma

õiguseta:

(a) järgmiste toodete omandamine, tootmine, müük, kasutamiseks hankimine,

importimine, levitamine või muul viisil kättesaadavaks tegemine:

i) seade, sealhulgas programm, mis on kavandatud või kohandatud

peamiselt käesoleva konventsiooni artiklite 7–10 kohaselt määratletud

kuriteo toimepanemiseks, või

ii) salasõna, pääsumandaat, e-allkiri või sarnased andmed, mille abil on

võimalik juurde pääseda kogu info- ja kommunikatsioonitehnoloogia

süsteemile või selle osale,

kavatsusega kasutada seadet, sealhulgas programmi, või salasõna, pääsumandaati, e-allkirja

või samalaadseid andmeid käesoleva konventsiooni artiklite 7–10 kohaselt määratletud

kuritegude toimepanemiseks ning

(b) käesoleva artikli lõike 1 punkti a alapunktides i või ii nimetatud vahendi

omamine kavatsusega kasutada seda käesoleva konventsiooni artiklite 7–10

kohaselt määratletud kuritegude toimepanemiseks.

2. Käesolevat artiklit ei tõlgendata nii, et sellest tuleneks kriminaalvastutus, kui

käesoleva artikli lõikes 1 nimetatud omandamise, tootmise, müügi, kasutamiseks

hankimise, importimise, levitamise või muul viisil kättesaadavaks tegemise või

valdamise eesmärk ei ole käesoleva konventsiooni artiklite 7–10 kohaselt

määratletud kuriteo toimepanemine, vaid näiteks info- ja

kommunikatsioonitehnoloogia süsteemi lubatud katsetamine või kaitsmine.

3. Iga osalisriik võib jätta endale õiguse mitte kohaldada käesoleva artikli lõiget 1,

tingimusel et reservatsioon ei puuduta käesoleva artikli lõike 1 punkti a alapunktis

ii nimetatud esemete müüki, levitamist või muul viisil kättesaadavaks tegemist.

Artikkel 12 Info- ja kommunikatsioonitehnoloogia süsteemiga seotud võltsimine

1. Iga osalisriik võtab vastu seadusandlikud ja muud meetmed, mis võivad olla

vajalikud, et määratleda siseriikliku õiguse kohaselt kuriteona tahtlik ja ilma

õiguseta elektrooniliste andmete sisestamine, muutmine, kustutamine või

summutus, mille tulemuseks on mitteautentsed andmed, eesmärgiga kasutada neid

juriidilistel eesmärkidel või nende alusel toimida nii, nagu need oleksid ehtsad,

olenemata sellest, kas andmed on otseselt loetavad ja arusaadavad või mitte.

2. Osalisriik seada kriminaalvastutusele võtmise eelduseks pettuse kavatsuse või

sarnase ebaausa või kriminaalse kavatsuse olemasolu.

Artikkel 13 Info- ja kommunikatsioonitehnoloogia süsteemiga seotud vargus või pettus

Iga osalisriik võtab vastu seadusandlikud ja muud meetmed, mis võivad olla vajalikud, et

määratleda siseriikliku õiguse alusel kuriteona tahtlik ja ilma õiguseta varalise kahju

tekitamine teisele isikule järgmise abil:

(a) elektrooniliste andmete sisestamine, muutmine, kustutamine või summutus;

(b) info- ja kommunikatsioonitehnoloogia süsteemi toimimise häirimine;

(c) info- ja kommunikatsioonitehnoloogia süsteemi kaudu toime pandud

faktiliste asjaoludega seotud pettus, mis sunnib isikut tegema või tegemata

jätma midagi, mida see isik muul juhul ei teeks või ei jätaks tegemata,

pettusliku või ebaausa kavatsusega endale või teisele isikule ilma õiguseta rahalise või muu

varalise tulu hankimine.

Artikkel 14 Internetipõhise laste seksuaalse väärkohtlemise või laste seksuaalset

ärakasutamist kujutava materjaliga seotud kuriteod

1. Iga osalisriik võtab vastu seadusandlikud ja muud meetmed, mis võivad olla

vajalikud, et määratleda siseriikliku õiguse kohaselt kuriteona järgmised teod, kui

need on toime pandud tahtlikult ja ilma õiguseta:

(a) laste seksuaalset väärkohtlemist või laste seksuaalset ärakasutamist kujutava

materjali tootmine, pakkumine, müük, levitamine, edastamine, ülekandmine,

kuvamine, avaldamine või muul viisil kättesaadavaks tegemine info- ja

kommunikatsioonitehnoloogia süsteemi kaudu;

(b) laste seksuaalset väärkohtlemist või laste seksuaalset ärakasutamist kujutava

materjali küsimine, hankimine või sellele juurdepääs info- ja

kommunikatsioonitehnoloogia süsteemi kaudu;

(c) info- ja kommunikatsioonitehnoloogia süsteemis või muul andmekandjal

talletatud laste seksuaalset väärkohtlemist või laste seksuaalset ärakasutamist

kujutava materjali omamine või kontrollimine;

(d) käesoleva lõike punktide a–c kohaselt määratletud õigusrikkumiste

rahastamine, mille osalisriigid võivad määratleda eraldi kuriteona.

2. Käesoleva artikli kohaldamisel hõlmab mõiste „laste seksuaalset väärkohtlemist või

laste seksuaalset ärakasutamist kujutav materjal“ visuaalset materjali ning võib

hõlmata kirjalikku või audiosisu, mis kujutab, kirjeldab või esitab alla 18-aastaseid

isikuid:

(a) osalemas tegelikus või simuleeritud seksuaaltegevuses;

(b) seksuaalses tegevuses osaleva isiku juuresolekul;

(c) kelle suguelundeid esitletakse peamiselt seksuaalsel eesmärgil või

(d) piinamise või julma, ebainimliku või alandava kohtlemise või karistamise

ohvrina ning selline materjal on oma olemuselt seksuaalne.

3. Osalisriik võib seada kuriteona käsitamise eelduseks, et käesoleva artikli lõikes 2

määratletud materjal piirduks materjaliga, mis:

(a) kujutab, kirjeldab või esindab olemasolevat isikut või

(b) kujutab visuaalselt laste seksuaalset väärkohtlemist või ärakasutamist.

4. Osalisriigid võivad kooskõlas siseriikliku õigusega ja

kohaldatavate rahvusvaheliste kohustustega astuda samme, et mitte määratleda

kuriteona:

(a) laste käitumist neid kujutavate omaloodud materjalide saamiseks või

(b) käesoleva artikli lõike 2 punktides a–c kirjeldatud materjalide konsensuslikku

tootmist, edastamist või omamist, kui nende aluseks olev tegevus on

siseriikliku õiguse kohaselt seaduslik ja kui sellist materjali säilitatakse

üksnes asjaomaste isikute era- ja konsensuslikuks kasutuseks.

5. Ükski käesoleva konventsiooni säte ei mõjuta rahvusvahelisi kohustusi, mis aitavad

paremini teostada lapse õigusi.

Artikkel 15 Laste ahvatlemine või nendega kontakti otsimine seksuaalkuriteo

toimepanemise eesmärgil

1. Iga osalisriik võtab vastu seadusandlikud ja muud meetmed, mis võivad olla

vajalikud, et määratleda siseriikliku õiguse kohaselt kuriteona tahtlik suhtlemine,

laste ahvatlemine või nendega kontakti otsimine info- ja

kommunikatsioonitehnoloogia süsteemi kaudu, et panna toime siseriiklikus õiguses

määratletud seksuaalkuritegu lapse vastu, sealhulgas käesoleva konventsiooni

artikli 14 kohaselt määratletud kuritegude toimepanemiseks.

2. Osalisriik võib seada kuriteona käsitamise eelduseks käesoleva artikli lõikes 1

kirjeldatud tegevust soodustava teo.

3. Osalisriik võib kaaluda käesoleva artikli lõike 1 kohase kuriteona määratlemise

laiendamist isikule, keda peetakse lapseks.

4. Osalisriigid võivad võtta meetmeid, et välistada käesoleva artikli lõikes 1

kirjeldatud tegude määratlemine kuritegudena, kui need on toime pannud lapsed.

Artikkel 16 Intiimsete kujutiste nõusolekuta levitamine

1. Iga osalisriik võtab vastu seadusandlikud ja muud meetmed, mis võivad olla

vajalikud selleks, et määratleda siseriikliku õiguse kohaselt kuriteona tahtlik ja ilma

õiguseta isiku intiimse kujutise müümine, levitamine, edastamine, avaldamine või

muul viisil kättesaadavaks tegemine info- ja kommunikatsioonitehnoloogia

süsteemi abil ilma kujutisel kujutatud isiku nõusolekuta.

2. Käesoleva artikli lõike 1 kohaldamisel tähendab „intiimne kujutis“ visuaalset

jäädvustust vähemalt 18-aastasest isikust, mis on tehtud ükskõik millisel viisil,

sealhulgas foto või videona, mis on oma olemuselt seksuaalne, mille käigus

paljastatakse isiku suguelundid või isik osaleb seksuaalses tegevuses, mis oli

salvestise tegemise ajal privaatne ja mille puhul kujutatav(ad) isik(ud) säilitas(id)

kuriteo toimepanemise ajal mõistliku ootuse eraelu puutumatusele.

3. Osalisriik võib vajaduse korral laiendada intiimsete kujutiste määratlust alla

18aastaste isikute kujutamisele, kui nad on siseriikliku õiguse kohaselt

seksuaaltegevuses osalemiseks seaduslikus vanuses ja kujutis ei kujuta laste

väärkohtlemist ega ärakasutamist.

4. Käesoleva artikli kohaldamisel ei saa alla 18-aastane isik, keda on kujutatud

intiimsel kujutisel, anda nõusolekut sellise intiimse kujutise levitamiseks, mis

kujutab endast laste seksuaalset väärkohtlemist või laste seksuaalset ärakasutamist

kujutavat materjali käesoleva konventsiooni artikli 14 tähenduses.

5. Osalisriik võib seada kriminaalvastutusele võtmise eelduseks kahju tekitamise

kavatsuse olemasolu.

6. Osalisriigid võivad käesoleva artikliga seotud küsimustes võtta muid meetmeid

kooskõlas siseriikliku õigusega ja kohaldatavate rahvusvaheliste kohustustega.

Artikkel 17 Kriminaaltulu rahapesu

1. Iga osalisriik võtab kooskõlas siseriikliku õiguse aluspõhimõtetega vastu seadusandlikud

ja muud meetmed, mis võivad olla vajalikud, et määratleda kuritegudena järgmised

tahtlikult toime pandud teod:

(a) i) vara muundamine või üleandmine, teades, et see vara on saadud

kriminaaltuluna, ja selle eesmärk on vara ebaseadusliku päritolu varjamine

või saladuses hoidmine, ning eelkuriteo toimepannud isiku aitamine tema

tegevuse õiguslike tagajärgede vältimiseks;

ii) vara tegeliku laadi, allika, asukoha ja paigutuse ning vara liikumise ja vara

omandiõiguse või muude varaga seotud õiguste teadlik varjamine või saladuses hoidmine,

teades, et see vara on saadud kriminaaltuluna; (b) võttes arvesse oma õigussüsteemi

põhimõisteid:

i) vara omandamine, valdamine või kasutamine, teades vara saamise ajal,

et see vara on saadud kriminaaltuluna;

ii) käesoleva artikli kohaselt määratletud kuriteo toimepanemises

osalemine, seotus kuriteoga või kuriteo ettevalmistamine, kuriteokatse,

kuriteole kaasaaitamine ja kuriteo hõlbustamine ning kurjategija

nõustamine.

(2) Käesoleva artikli lõiget 1 rakendades või kohaldades:

(a) määratleb iga osalisriik eelkuritegudena asjakohased kuriteod, mis on

määratletud käesoleva konventsiooni artiklite 7–16 kohaselt;

(b) osalisriigid, kelle õigusaktides on sätestatud konkreetsete eelkuritegude

loetelu, lisavad sellesse loetellu vähemalt enamiku käesoleva konventsiooni

artiklite 7–16 kohaselt määratletud kuritegudest;

(c) käesoleva lõike punkti b kohaldamisel kuuluvad eelkuritegude hulka

kuriteod, mis on toime pandud nii asjaomase osalisriigi jurisdiktsioonis kui

ka väljaspool seda. Väljaspool osalisriigi jurisdiktsiooni toime pandud

kuritegusid käsitatakse siiski eelkuritegudena üksnes juhul, kui asjaomane

tegu on kuritegu selle riigi õiguse kohaselt, kus see toime pandi, ning kui see

oleks toime pandud seal, oleks see kuritegu selle osalisriigi siseriikliku õiguse

kohaselt, kes rakendab või kohaldab käesolevat artiklit;

(d) esitab iga osalisriik Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni peasekretärile

koopiad oma seadustest, millega käesolev artikkel jõustatakse, ja nende

seaduste hilisematest muudatustest või nende kirjeldusest;

(e) kui seda nõuavad osalisriigi siseriikliku õiguse aluspõhimõtted, võib ette

näha, et käesoleva artikli lõikes 1 sätestatud tegusid ei loeta kuritegudeks, kui

need panevad toime eelkuriteo toimepannud isikud;

(f) võib teadmine, tahtlus või eesmärk käesoleva artikli lõikes 1 nimetatud

kuriteo elemendina järelduda objektiivsetest faktilistest asjaoludest.

Artikkel 18 Juriidiliste isikute vastutus

1. Iga osalisriik võtab kooskõlas siseriiklike õiguspõhimõtetega vajalikud meetmed,

et määrata kindlaks juriidiliste isikute vastutus käesoleva konventsiooni kohaselt

määratletud kuritegudes osalemise eest.

2. Vastavalt osalisriigi õiguspõhimõtetele võib juriidiliste isikute vastutus olla

kriminaal-, tsiviil- või haldusvastutus.

3. Nimetatud vastutus ei tohi piirata kuriteo toime pannud füüsilise isiku

kriminaalvastutust.

4. Iga osalisriik tagab eelkõige, et käesoleva artikli alusel vastutusele võetud

juriidiliste isikute suhtes kohaldatakse mõjusaid, proportsionaalseid ja hoiatavaid

kriminaal- või muid kui kriminaalkaristusi, sealhulgas rahalisi karistusi.

Artikkel 19 Osalemine ja katse

1. Iga osalisriik võtab seadusandlikud ja muud meetmed, mis võivad olla vajalikud

selleks, et vastavalt siseriiklikule õigusele tunnistada kuriteoks tahtlik osalemine

käesoleva konventsiooni kohaselt määratletud kuriteos, näiteks kaasosalise,

kaasaaitaja või kuriteole kihutajana.

2. Iga osalisriik võib võtta vajalikke seadusandlikke ja muid meetmeid, et vastavalt

siseriiklikule õigusele tunnistada kuriteoks käesoleva konventsiooni kohaselt

määratletud kuriteo katse, kui see on toime pandud tahtlikult.

3. Iga osalisriik võib võtta vajalikke seadusandlikke ja muid meetmeid, et vastavalt

siseriiklikule õigusele tunnistada kuriteoks käesoleva konventsiooni kohaselt

määratletud kuriteo tahtlik ettevalmistamine.

Artikkel 20

Aegumistähtaeg

Kui see on kuriteo raskust arvestades asjakohane, kehtestab iga osalisriik siseriikliku õiguse

alusel pika aegumistähtaja, mille jooksul võib algatada menetluse käesoleva konventsiooni

kohaselt määratletud kuriteo korral, ning kehtestab pikema aegumistähtaja või näeb ette

aegumistähtaja peatamise, kui väidetav õigusrikkuja on õigusemõistmisest kõrvale hoidnud.

Artikkel 21 Süüdistuse esitamine, kohtuasjade lahendamine ja karistused

1. Iga osalisriik määrab käesoleva konventsiooni kohaselt määratletud kuriteo

toimepanemise eest tõhusad, proportsionaalsed ja hoiatavad karistused, mis

võtavad arvesse kuriteo raskust.

2. Iga osalisriik võib kooskõlas siseriikliku õigusega võtta vastu seadusandlikke ja

muid meetmeid, mis võivad olla vajalikud raskendavate

asjaolude kindlakstegemiseks seoses käesoleva konventsiooni

kohaselt määratletud kuritegudega, sealhulgas elutähtsaid infoinfrastruktuure

mõjutavate asjaoludega.

3. Iga osalisriik püüab tagada, et tema siseriikliku õiguse kohast kaalutlusõigust, mis

on seotud isikutele süüdistuse esitamisega käesoleva konventsiooni kohaselt

määratletud kuritegude eest, kasutatakse selleks, et maksimeerida nende kuritegude

suhtes võetavate õiguskaitsemeetmete tõhusust ning võttes nõuetekohaselt arvesse

vajadust hoida ära selliste kuritegude toimepanemine.

4. Iga osalisriik tagab, et igal isikul, kellele on esitatud süüdistus käesoleva

konventsiooni kohaselt määratletud kuritegude eest, on kõik õigused ja tagatised

kooskõlas siseriikliku õigusega ja osalisriigi kohaldatavate rahvusvaheliste

kohustustega, sealhulgas õigus õiglasele kohtumenetlusele ja õigus kaitsele.

5. Käesoleva konventsiooni kohaselt määratletud kuritegude korral võtab iga

osalisriik kooskõlas siseriikliku õigusega ja kaitseõigust nõuetekohaselt arvesse

võttes asjakohaseid meetmeid tagamaks, et tingimustes, mis on seotud otsusega

vabastada isik kuni kohtuasja või edasikaebuse arutamiseni, võetakse arvesse

vajadust tagada süüdistatava kohalolek hilisemas kriminaalmenetluses.

6. Iga osalisriik võtab arvesse asjaomaste kuritegude raskust, kui ta kaalub sellises

kuriteos süüdi mõistetud isikute ennetähtaegse vabastamise või tingimisi

vabastamise võimalikkust.

7. Osalisriigid tagavad, et siseriikliku õiguse alusel on kehtestatud asjakohased

meetmed, et kaitsta lapsi, keda süüdistatakse käesoleva konventsiooni kohaselt

määratletud kuritegudes, kooskõlas lapse õiguste konventsioonist ja selle

kohaldatavatest protokollidest ning muudest kohaldatavatest rahvusvahelistest või

piirkondlikest õigusaktidest tulenevate kohustustega.

8. Käesoleva konventsiooni sätted ei mõjuta põhimõtet, et konventsiooni kohaselt

määratletud kuritegude kirjeldus ja kohaldatavad õiguskaitsevahendid või muud

õiguslikud põhimõtted, millega kontrollitakse tegevuse õiguspärasust, kuuluvad

osalisriigi siseriikliku õiguse kohaldamisalasse ning et selliste kuritegude eest tuleb

esitada süüdistus ja nende eest tuleb karistada vastavalt nimetatud õigusele.

III peatükk Jurisdiktsioon

Artikkel 22 Jurisdiktsioon

1. Osalisriigid võtavad vajalikud meetmed, et kehtestada käesoleva konventsiooni

kohaselt määratletud kuritegude suhtes oma jurisdiktsiooni, kui:

(a) kuritegu on toime pandud selle osalisriigi territooriumil või

(b) kuritegu on toime pandud selle osalisriigi lipu all sõitva laeva või lennuki

pardal, mis kuriteo toimepanemise ajal oli registreeritud vastavalt selle

osalisriigi õigusaktidele.

2. Kui käesoleva konventsiooni artiklist 5 ei tulene teisiti, võib osalisriik kehtestada

oma jurisdiktsiooni kuriteo suhtes, kui:

(a) kuritegu on toime pandud selle osalisriigi kodaniku vastu või

(b) kuriteo on toime pannud selle osalisriigi kodanik või kodakondsuseta isik,

kelle alaline elukoht on selle riigi territooriumil, või

(c) kuritegu on üks käesoleva konventsiooni artikli 17 lõike 1 punkti b alapunkti

ii kohaselt määratletud kuritegudest, mis on toime pandud väljaspool tema

territooriumi konventsiooni artikli 17 lõike 1 punkti a alapunktide i või ii või

punkti b alapunkti i kohaselt määratletud kuriteo toimepanemise eesmärgil

tema territooriumil, või (d) kuritegu on toime pandud selle osalisriigi vastu.

3. Osalisriigid võtavad käesoleva konventsiooni artikli 37 lõike 11 kohaldamisel

vajalikud meetmed oma jurisdiktsiooni kehtestamiseks käesoleva konventsiooni

kohaselt määratletud kuritegude suhtes juhul, kui väidetav õigusrikkuja viibib

koduriigi territooriumil ning see riik ei anna seda isikut välja üksnes põhjusel, et

see isik on selle riigi kodanik.

4. Osalisriigid võivad võtta ka meetmeid, mis võivad olla vajalikud nende

jurisdiktsiooni kehtestamiseks käesoleva konventsiooni kohaselt määratletud

kuritegude suhtes juhul, kui väidetav õigusrikkuja viibib oma koduriigi

territooriumil ning see riik ei anna seda isikut välja.

5. Kui käesoleva artikli lõike 1 või 2 alusel oma jurisdiktsiooni teostavale osalisriigile

on teatatud või ta on saanud muul viisil teada, et mõni teine osalisriik viib läbi

uurimist, on esitanud süüdistuse või algatanud kohtumenetluse sama tegevuse

suhtes, konsulteerivad nende osalisriikide pädevad asutused vajaduse korral

üksteisega, et oma tegevust koordineerida.

6. Ilma et see piiraks üldise rahvusvahelise õiguse norme, ei välistata käesoleva

konventsiooniga osalisriigi poolt riigisisese õiguse kohaselt teostatavat

kriminaaljurisdiktsiooni.

IV peatükk Menetlustoimingud ja õiguskaitse

Artikkel 23 Menetlustoimingute kohaldamisala

1. Iga osalisriik võtab vastu seadusandlikud ja muud meetmed, mis võivad olla

vajalikud käesolevas peatükis sätestatud volituste ja menetluste kehtestamiseks, et

viia läbi konkreetseid kriminaaluurimisi või -menetlusi.

2. Kui käesolevas konventsioonis ei ole sätestatud teisiti, kohaldab iga osalisriik

käesoleva artikli lõikes 1 osutatud volitusi ja menetlusi järgneva suhtes:

(a) käesoleva konventsiooni kohaselt määratletud kuriteod;

(b) muud kuriteod, mis on toime pandud info- ja kommunikatsioonitehnoloogia

süsteemi abil, ning

(c) kuriteo kohta elektrooniliste tõendite kogumine.

3. a) Iga osalisriik võib jätta endale õiguse kohaldada käesoleva konventsiooni artiklis

29 osutatud meetmeid üksnes reservatsioonis nimetatud kuritegude või

kuriteoliikide suhtes, tingimusel et selliste kuritegude või kuriteoliikide ulatus ei

ole piiratum kui nende kuritegude ulatus, mille suhtes ta kohaldab käesoleva

konventsiooni artiklis 30 osutatud meetmeid. Iga osalisriik kaalub sellise

reservatsiooni piiramist, et võimaldada artiklis 29 osutatud meetmete võimalikult

laialdast kohaldamist.

(b) Kui osalisriik ei saa käesoleva konventsiooni vastuvõtmise ajal kehtivates

õigusaktides sätestatud piirangute tõttu kohaldada käesoleva konventsiooni

artiklites 29 ja 30 nimetatud meetmeid side suhtes, mida edastatakse

teenuseosutaja info- ja kommunikatsioonitehnoloogia süsteemis,

i) mida kasutatakse suletud kasutajate rühma huvides ning ii) mis ei kasuta

üldkasutatavaid sidevõrke ega ole ühendatud mõne muu avaliku või

erasektori info- ja kommunikatsioonitehnoloogia süsteemiga,

võib kõnealune osalisriik jätta endale õiguse neid meetmeid sellise teabevahetuse suhtes

mitte kohaldada. Iga osalisriik kaalub sellise reservatsiooni piiramist, et võimaldada

konventsiooni artiklites 29 ja 30 osutatud meetmete võimalikult laialdast kohaldamist.

Artikkel 24 Tingimused ja kaitsemeetmed

1. Iga osalisriik tagab, et käesolevas peatükis sätestatud volituste ja menetluste

kehtestamisel, rakendamisel ja kohaldamisel järgitakse tingimusi

ja kaitsemeetmeid, mis on ette nähtud tema siseriiklikus õiguses, millega

nähakse ette inimõiguste kaitse kooskõlas kohustustega, mis tulenevad

rahvusvahelisest inimõigustealasest õigusest, ning mis hõlmab proportsionaalsuse

põhimõtet.

2. Kooskõlas iga osalisriigi siseriikliku õigusega ja selle kohaselt hõlmavad sellised

tingimused ja kaitsemeetmed, kui see on asjaomase menetluse või volituste laadi

silmas pidades asjakohane, muu hulgas kohtulikku või muud sõltumatut

läbivaatamist, õigust tõhusale õiguskaitsevahendile, kohaldamise aluseid ning

sellise õiguse või menetluse kohaldamisala ja kestuse piiramist.

3. Niivõrd kui see on kooskõlas avaliku huviga,

eelkõige korrakohase õigusemõistmisega, kaalub iga osalisriik käesolevas

peatükis sätestatud volituste ja menetluste mõju kolmandate isikute õigustele,

kohustustele ja õigustatud huvidele.

4. Käesoleva artikli kohaselt kehtestatud tingimusi ja kaitsemeetmeid kohaldatakse

riiklikul tasandil käesolevas peatükis sätestatud volituste ja menetluste suhtes nii

siseriiklike kriminaaluurimiste ja -menetluste kui ka taotluse saanud osalisriigi

poolt rahvusvahelise koostöö osutamise eesmärgil.

5. Käesoleva artikli lõikes 2 osutatud viited kohtulikule või muule sõltumatule

läbivaatamisele on viited sellisele läbivaatamisele riiklikul tasandil.

Artikkel 25 Talletatud elektrooniliste andmete kiirsäilitus

1. Iga osalisriik võtab vastu seadusandlikud ja muud meetmed, mis võivad olla

vajalikud selleks, et võimaldada tema pädevatel asutustel nõuda info- ja

kommunikatsioonitehnoloogia süsteemi abil talletatud teatavate elektrooniliste

andmete, sealhulgas andmeliiklusandmete, sisuandmete ja abonenditeabe

kiirsäilitust või saavutada nende kiirsäilitus, eelkõige juhul, kui on alust arvata, et

elektroonilised andmed on kaotsimineku või muutmise suhtes eriti haavatavad.

2. Kui osalisriik jõustab käesoleva artikli lõike 1, andes isikule korralduse säilitada

tema valduses või kontrolli all olevaid teatavaid talletatud elektroonilisi andmeid,

võtab osalisriik vajalikud seadusandlikud ja muud meetmed, et kohustada kõnealust

isikut säilitama ja hoidma kõnealuste elektrooniliste andmete terviklust nii kaua,

kui see on vajalik, kuid mitte rohkem kui 90 päeva, et pädevad asutused saaksid

taotleda nende avaldamist. Osalisriik võib ette näha sellise korralduse hilisema

uuendamise.

3. Iga osalisriik võtab vastu seadusandlikud ja muud meetmed, mis võivad olla

vajalikud selleks, et kohustada kontopidajat või muud isikut, kes peab säilitama

elektroonilisi andmeid, hoidma siseriiklikes õigusaktides sätestatud ajavahemiku

jooksul selliste menetluste läbiviimist konfidentsiaalsena.

Artikkel 26 Andmeliiklusandmete kiirsäilitus ja osaline avalikustamine

Iga osalisriik võtab käesoleva konventsiooni artikli 25 kohaselt

säilitatavate andmeliiklusandmetega seoses vastu seadusandlikud ja muud meetmed,

mis võivad olla vajalikud, et:

(a) tagada, et selline andmeliiklusandmete kiirsäilitus on kättesaadav olenemata

sellest, kas side edastamisse oli kaasatud üks või mitu teenuseosutajat, ning

(b) tagada, et osalisriigi pädevale asutusele või selle asutuse määratud isikule

avaldatakse kiiresti piisaval hulgal andmeliiklusandmeid,

et osalisriigil oleks võimalik kindlaks teha teenuseosutajad ja marsruut, mille kaudu side või

osutatud teave edastati.

Artikkel 27 Andmete esitamise korraldus

Iga osalisriik võtab vajalikke seadusandlikke ja muid meetmeid, et anda oma pädevatele

asutustele õigus nõuda:

(a) tema territooriumil viibivalt isikult viimase valduses või kontrolli all olevate

teatavate selliste elektrooniliste andmete esitamist, mida talletatakse info- ja

kommunikatsioonitehnoloogia süsteemis või elektroonilisel andmekandjal,

ning

(b) teenuseosutajalt, kes pakub teenuseid osalisriigi territooriumil, tema valduses

või kontrolli all olevate selliste teenustega seotud abonendiandmete esitamist.

Artikkel 28 Talletatud elektrooniliste andmete otsimine ja arestimine

1. Iga osalisriik võtab vastu seadusandlikud ja muud meetmed, mis võivad olla

vajalikud, et anda pädevatele asutustele õigus teha otsinguid või saada samal viisil

juurdepääs järgmisele:

(a) info- ja kommunikatsioonitehnoloogia süsteem, selle osa ja selles talletatavad

elektroonilised andmed ning

(b) elektrooniline andmekandja, millel võib talletada taotletud elektroonilisi

andmeid

kõnealuse osalisriigi territooriumil.

2. Iga osalisriik võtab vajalikud seadusandlikud ja muud meetmed tagamaks, et kui

tema ametiasutused otsivad konkreetset info- ja kommunikatsioonitehnoloogia

süsteemi või selle osa käesoleva artikli lõike 1 punkti a kohaselt või neil on sellele

sarnane juurdepääs, ning neil on alust arvata, et taotletavaid elektroonilisi andmeid

talletatakse tema territooriumil asuvas muus info- ja kommunikatsioonitehnoloogia

süsteemis või selle osas ning et sellised andmed on esialgsest süsteemist

seaduslikult juurdepääsetavad või kättesaadavad, on sellistel asutustel võimalik

teha kiiresti otsing, et saada juurdepääs kõnealusele muule info- ja

kommunikatsioonitehnoloogia süsteemile.

3. Iga osalisriik võtab vastu seadusandlikud ja muud meetmed, mis võivad olla

vajalikud, et anda pädevatele asutustele õigus arestida või sarnaselt turvata oma

territooriumil elektroonilisi andmeid, millele on juurdepääs käesoleva artikli lõigete

1 või 2 kohaselt. Need meetmed hõlmavad õigust:

(a) arestida info- ja kommunikatsioonitehnoloogia süsteem või selle osa või

elektrooniline andmekandja või tagada samal viisil turvamine;

(b) teha ja säilitada kõnealustest elektroonilistest andmetest elektroonilisel kujul

koopiaid;

(c) säilitada asjaomaste salvestatud elektrooniliste andmete terviklus;

(d) muuta need elektroonilised andmed kättesaamatuks või eemaldada need info-

ja kommunikatsioonitehnoloogia süsteemist, millele saadi juurdepääs.

4. Iga osalisriik võtab vastu seadusandlikud ja muud meetmed, mis võivad olla

vajalikud, et anda pädevatele asutustele korraldus anda isikule, kes on teadlik

kõnealuse info- ja kommunikatsioonitehnoloogia süsteemi, info- ja

telekommunikatsioonivõrgu või nende komponentide toimimisest või neis

sisalduvate elektrooniliste andmete kaitseks võetud meetmetest, mõistlikul määral

vajalik teave, mis võimaldab võtta käesoleva artikli lõigetes 1–3 nimetatud

meetmeid.

Artikkel 29 Andmeliiklusandmete kogumine reaalajas

1. Iga osalisriik võtab vastu seadusandlikud ja muud meetmed, mis võivad olla

vajalikud, et anda pädevatele asutustele õigus:

(a) koguda või registreerida tehniliste vahendite abil andmeliiklusandmeid selle

osalisriigi territooriumil ning

(b) kohustada teenuseosutajat olemasoleva tehnilise suutlikkuse piires:

i) koguma või registreerima tehniliste vahendite abil kõnealuse osalisriigi

territooriumil või

ii) tegema koostööd ja abistama pädevaid asutusi

info- ja kommunikatsioonitehnoloogia süsteemi kaudu edastatava teatava sidega seotud

andmeliiklusandmete reaalajas kogumisel või salvestamisel.

2. Kui osalisriik ei saa siseriikliku õigussüsteemi põhimõtete tõttu võtta käesoleva

artikli lõike 1 punktis a osutatud meetmeid, võib ta selle asemel võtta

seadusandlikke ja muid meetmeid, mis võivad olla vajalikud, et tagada tema

territooriumil edastatud teatava sidega seotud andmeliiklusandmete reaalajas

kogumine või salvestamine tehniliste vahendite abil kõnealusel territooriumil.

3. Iga osalisriik võtab vajalikud seadusandlikud ja muud meetmed, et kohustada

teenuseosutajat hoidma konfidentsiaalsena käesolevas artiklis sätestatud volituste

täitmist ja sellega seotud teavet.

Artikkel 30 Sisuandmete pealtkuulamine

1. Iga osalisriik võtab vastu seadusandlikud ja muud meetmed, mis võivad olla

vajalikud seoses siseriikliku õigusega kindlaksmääratavate raskete kuritegudega, et

anda oma pädevatele asutustele õigus:

(a) koguda või registreerida tehniliste vahendite abil sisuandmeid selle osalisriigi

territooriumil ning

(b) kohustada teenuseosutajat olemasoleva tehnilise suutlikkuse piires:

i) koguma või registreerima tehniliste vahendite abil kõnealuse osalisriigi

territooriumil või

ii) tegema koostööd ja abistama pädevaid asutusi

tema territooriumil info- ja kommunikatsioonitehnoloogia süsteemi kaudu edastatava

teatava side sisuandmete reaalajas kogumisel või salvestamisel.

2. Kui osalisriik ei saa siseriikliku õigussüsteemi põhimõtete tõttu võtta käesoleva

artikli lõike 1 punktis a osutatud meetmeid, võib ta selle asemel võtta

seadusandlikke ja muid meetmeid, mis võivad olla vajalikud, et tagada oma

territooriumil teatava side sisuandmete reaalajas kogumine või salvestamine

tehniliste vahendite abil kõnealusel territooriumil.

3. Iga osalisriik võtab vajalikud seadusandlikud ja muud meetmed, et kohustada

teenuseosutajat hoidma konfidentsiaalsena käesolevas artiklis sätestatud volituste

täitmist ja sellega seotud teavet.

Artikkel 31 Kriminaaltulu külmutamine, arestimine ja konfiskeerimine

1. Iga osalisriik võtab siseriiklikus õigussüsteemis võimalikult suures ulatuses

meetmeid, mis võivad olla vajalikud, et võimaldada konfiskeerida:

(a) kriminaaltulu, mis on saadud konventsiooni kohaselt

määratletud

kuritegudest, või vara, mille väärtus vastab sellisele tulule;

(b) vara, seadmed või muud vahendid, mida kasutati või kavatsetakse kasutada

konventsiooni kohaselt määratletud kuritegude toimepanemisel.

2. Iga osalisriik võtab vajalikud meetmed, et võimaldada käesoleva artikli lõikes 1

osutatud eseme tuvastamist, jälitamist, külmutamist või arestimist võimaliku

konfiskeerimise eesmärgil.

3. Iga osalisriik võtab kooskõlas siseriikliku õigusega seadusandlikud ja muud

meetmed, mis võivad olla vajalikud, et reguleerida käesoleva artikli lõigetega 1 ja

2 hõlmatud külmutatud, arestitud või konfiskeeritud vara haldamist pädevate

asutuste poolt.

4. Kui kriminaaltulu on osaliselt või täielikult muudetud või muundatud muuks

varaks, kohaldatakse tulu asemel selle vara suhtes käesolevas artiklis nimetatud

meetmeid.

5. Kui kriminaaltulu on segatud seaduslikest allikatest saadud varaga, võidakse selline

vara konfiskeerida, ilma et see piiraks külmutamise või arestimisega seotud volitusi,

kuni segatud tulu hinnangulise väärtuseni.

6. Tulu või muude hüvede suhtes, mis on saadud kriminaaltulust, varast, milleks

kriminaaltulu on muudetud või muundatud, või varast, millega kriminaaltulu on

segatud, kohaldatakse samuti käesolevas artiklis nimetatud meetmeid samal viisil

ja samas ulatuses nagu kriminaaltulu suhtes.

7. Käesoleva artikli ja käesoleva konventsiooni artikli 50 kohaldamisel annab iga

osalisriik oma kohtutele või muudele pädevatele asutustele õiguse nõuda panga-,

finants- või äridokumentide esitamist või võetust. Osalisriik ei tohi keelduda

käesoleva lõike sätete alusel tegutsemisest pangasaladuse hoidmisele viidates.

8. Iga osalisriik võib kaaluda võimalust nõuda, et õigusrikkuja tõendaks väidetava

kriminaaltulu või muu konfiskeerimisele kuuluva vara seaduslikku päritolu, kui

selline nõue on kooskõlas siseriikliku õiguse põhimõtetega ning kohtu- ja muu

menetluse laadiga.

9. Käesoleva artikli sätteid ei tõlgendata heausksete kolmandate isikute õigusi

kahjustavana.

10. Ükski käesoleva artikli säte ei mõjuta põhimõtet, et selles viidatud meetmed

määratakse ja neid rakendatakse kooskõlas osalisriigi siseriiklike õigusaktidega.

Artikkel 32

Karistusregistri pidamine

Iga osalisriik võib võtta seadusandlikke või muid meetmeid, mis võivad olla vajalikud ja

mida ta peab asjakohaseks, et võtta arvesse teise riigi varasemaid süüdimõistvaid

kohtuotsuseid väidetava õigusrikkuja suhtes, et kasutada sellist teavet kriminaalmenetluses,

mis on seotud käesoleva konventsiooni kohaselt määratletud kuriteoga.

Artikkel 33 Tunnistajate kaitse

1. Iga osalisriik võtab kooskõlas siseriikliku õigusega ja võimaluste piires

asjakohaseid meetmeid, et tagada võimaliku kättemaksu või hirmutamise eest tõhus

kaitse tunnistajatele, kes annavad ütlusi või annavad heas usus ja mõistlikel alustel

teavet käesoleva konventsiooni kohaselt määratletud kuritegude kohta või teevad

muul viisil koostööd uurimis- või õigusasutustega, ning vajaduse korral nende

sugulastele ja teistele lähedastele isikutele.

2. Käesoleva artikli lõikes 1 ette nähtud meetmetega võidakse muu hulgas näha ette

järgmine, ilma et see piiraks süüdistatava õigusi, sealhulgas õigust nõuetekohasele

menetlusele:

(a) kehtestada selliste isikute füüsilise kaitse menetlused, näiteks vajalikul ja

teostataval määral nad ümber paigutada ning vajaduse korral jätta

avalikustamata selliste isikute identiteeti ja asukohta käsitlev teave või

võimaldada piirata selle avalikustamist;

(b) kehtestada tõendamiseeskirjad, mis võimaldavad anda tunnistajal ütlusi viisil,

mis tagab tunnistaja turvalisuse, näiteks lubades anda tunnistusi

kommunikatsioonitehnoloogia, näiteks videolinkide või muude asjakohaste

vahendite abil.

3. Osalisriigid kaaluvad lepingute või kokkulepete sõlmimist teiste riikidega

käesoleva artikli lõikes 1 osutatud isikute ümberpaigutamiseks.

4. Käesoleva artikli sätteid kohaldatakse ka ohvrite suhtes, kui nad on tunnistajad.

Artikkel 34 Ohvrite abistamine ja kaitse

1. Iga osalisriik võtab võimaluste piires asjakohaseid meetmeid, et abistada ja kaitsta

käesoleva konventsiooni kohaselt määratletud kuritegude ohvreid, eelkõige

kättemaksu või hirmutamise ohu korral.

2. Iga osalisriik kehtestab vastavalt siseriiklikule õigusele asjakohase korra, et tagada

käesoleva konventsiooni kohaselt määratletud kuritegude ohvritele juurdepääs

hüvitisele ja tagastamisele.

3. Iga osalisriik võimaldab vastavalt siseriiklikule õigusele esitada ja kaaluda

kuriteoohvri seisukohti ja muresid õigusrikkujate vastu

algatatud kriminaalmenetluse asjakohastes etappides viisil, mis ei kahjusta

kaitseõigust.

4. Konventsiooni artiklite 14–16 kohaselt määratletud kuritegude korral võtab iga

osalisriik vastavalt siseriiklikule õigusele koostöös asjaomaste rahvusvaheliste

organisatsioonide, valitsusväliste organisatsioonide ja muude kodanikuühiskonna

üksustega meetmeid, et abistada selliste kuritegude ohvreid, sealhulgas aidata neil

füüsiliselt ja psühholoogiliselt taastuda.

5. Käesoleva artikli lõigete 2–4 kohaldamisel võtab iga osalisriik arvesse ohvrite

vanust, sugu ning konkreetseid asjaolusid ja vajadusi, sealhulgas laste konkreetseid

asjaolusid ja vajadusi.

6. Iga osalisriik võtab kooskõlas siseriikliku õigusraamistikuga tõhusaid meetmeid, et

tagada käesoleva konventsiooni artiklites 14 ja 16 kirjeldatud sisu eemaldamise või

kättesaamatuks muutmise taotluste täitmine.

V peatükk Rahvusvaheline koostöö

Artikkel 35 Rahvusvahelise koostöö üldpõhimõtted

1. Osalisriigid teevad omavahel koostööd vastavalt käesoleva konventsiooni sätetele,

muudele kohaldatavatele rahvusvahelistele õigusaktidele, mis

käsitlevad rahvusvahelist koostööd kriminaalasjades, ja siseriiklikele

õigusaktidele, et:

(a) uurida käesoleva konventsiooni kohaselt määratletud kuritegusid ja esitada

nende eest süüdistusi ning algatada nendega seotud kohtumenetlusi,

sealhulgas külmutada, arestida, konfiskeerida ja tagastada sellistest

kuritegudest saadud tulu;

(b) koguda, omandada, säilitada ja jagada käesoleva konventsiooni kohaselt

määratletud kuritegude kohta elektroonilisi tõendeid;

(c) koguda, omandada, säilitada ja jagada elektroonilisi tõendeid raskete

kuritegude kohta, sealhulgas raskete kuritegude kohta, mis on määratletud

muude kohaldatavate Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni konventsioonide

ja protokollide kohaselt, mis kehtivad käesoleva konventsiooni vastuvõtmise

ajal.

2. Käesoleva artikli lõike 1 punktides b ja c sätestatud kuritegude kohta elektrooniliste

tõendite kogumiseks, omandamiseks, säilitamiseks ja jagamiseks kohaldatakse

käesoleva konventsiooni artikli 40 asjakohaseid lõikeid ja artikleid 41–46.

3. Kui rahvusvahelise koostöö küsimustes on eeltingimuseks kahepoolne karistatavus,

loetakse see täidetuks olenemata sellest, kas taotluse saanud osalisriigi seadused

liigitavad kuriteo samasse kuriteokategooriasse või määratlevad kuriteo taotluse

esitanud osalisriigiga sama terminoloogia kohaselt, kui kuriteo, mille jaoks abi

taotletakse, aluseks olev tegu on kuritegu mõlema osalisriigi õigusaktide kohaselt.

Artikkel 36 Isikuandmete kaitse

1. (a) Konventsiooni kohaselt isikuandmeid edastav osalisriik teeb seda vastavalt

siseriiklikule õigusele ja kohustustele, mis edastaval konventsiooniosalisel võivad

olla kohaldatava rahvusvahelise õiguse alusel. Osalisriigid ei ole kohustatud

edastama isikuandmeid vastavalt käesolevale konventsioonile, kui andmeid ei ole

võimalik esitada kooskõlas nende kohaldatavate õigusaktidega, mis käsitlevad

isikuandmete kaitset.

(b) Kui isikuandmete edastamine ei oleks kooskõlas käesoleva artikli lõike 1

punktiga a, võivad osalisriigid püüda kooskõlas kohaldatavate õigusaktidega

kehtestada nõuetele vastavuse saavutamiseks asjakohased tingimused, et

vastata isikuandmete taotlusele.

(c) Osalisriike kutsutakse üles sõlmima kahe- või mitmepoolseid kokkuleppeid,

et hõlbustada isikuandmete edastamist.

2. Kui isikuandmeid edastatakse käesoleva konventsiooni kohaselt, tagavad

osalisriigid, et saadud isikuandmete suhtes kohaldatakse osalisriikide vastavate

õigusraamistike tõhusaid ja asjakohaseid kaitsemeetmeid.

3. Konventsiooni kohaselt saadud isikuandmete edastamiseks kolmandale riigile või

rahvusvahelisele organisatsioonile teatab osalisriik oma kavatsusest sellele

osalisriigile, kes algselt isikuandmed edastas, ja taotleb tema luba.

Osalisriik edastab selliseid isikuandmeid ainult selle osalisriigi loal, kes algselt isikuandmed

edastas, ja kes võib nõuda, et luba antakse kirjalikult.

Artikkel 37 Väljaandmine

1. Käesolevat artiklit kohaldatakse käesoleva konventsiooni kohaselt määratletud

kuritegude suhtes, kui isik, kelle väljaandmist taotletakse, viibib taotluse saanud

osalisriigi territooriumil, tingimusel et kuritegu, millega seoses väljaandmist

taotletakse, on karistatav nii taotluse esitanud osalisriigi kui ka taotluse saanud

osalisriigi siseriikliku õiguse kohaselt. Kui väljaandmist taotletakse lõpliku

vangistuse või muus vormis kinnipidamise kandmiseks seoses kuriteoga, mille

suhtes kohaldatakse väljaandmist, võib taotluse saanud osalisriik anda isiku välja

vastavalt siseriiklikule õigusele.

2. Olenemata käesoleva artikli lõikest 1, võib osalisriik, kelle õigus seda lubab, anda

isiku välja käesoleva konventsiooni kohaselt määratletud kuriteo eest, mis ei ole

tema siseriikliku õiguse kohaselt karistatav tegu.

3. Kui väljaandmistaotlus hõlmab mitut eraldiseisvat kuritegu, millest vähemalt üks

võimaldab käesoleva artikli alusel väljaandmist ja millest mõne puhul ei saa

vangistuse tõttu väljaandmist toimuda, kuid mis on seotud käesoleva konventsiooni

kohaselt määratletud kuritegudega, võib taotluse saanud osalisriik kohaldada

käesolevat artiklit ka nende kuritegude suhtes.

4. Kuritegu, mille suhtes kohaldatakse käesolevat artiklit, loetakse

osalisriikidevahelistes olemasolevates väljaandmislepingutes kuriteoks, mille

puhul kohaldatakse väljaandmist. Osalisriigid kohustuvad lisama sellise kuriteo kui

kuriteo, mille puhul kohaldatakse väljaandmist, igasse omavahelisse sõlmitavasse

väljaandmislepingusse.

5. Kui osalisriik, kes seab väljaandmise tingimuseks lepingu olemasolu, saab

väljaandmistaotluse teiselt osalisriigilt, kellega tal ei ole väljaandmislepingut

sõlmitud, võib ta käsitada väljaandmise õigusliku alusena käesolevat konventsiooni

nende kuritegude puhul, mille suhtes kohaldatakse käesolevat artiklit.

6. Osalisriigid, kes seavad väljaandmise tingimuseks lepingu olemasolu:

(a) teatavad käesoleva konventsiooni ratifitseerimis-, vastuvõtmis-,

heakskiitmis- või ühinemiskirjade hoiuleandmise ajal Ühinenud Rahvaste

Organisatsiooni peasekretärile, kas nad võtavad konventsiooni teiste

konventsiooni osalisriikidega väljaandmisel tehtava koostöö õiguslikuks

aluseks, ning

(b) kui nad ei võta käesolevat konventsiooni väljaandmisalase koostöö

õiguslikuks aluseks, püüavad nad vajaduse korral sõlmida käesoleva artikli

rakendamiseks teiste konventsiooni osalisriikidega väljaandmislepingud.

7. Osalisriigid, kes ei sea väljaandmise tingimuseks lepingu olemasolu, tunnistavad

omavahel kuritegusid, mille suhtes kohaldatakse käesolevat artiklit, kuritegudena,

mille puhul kohaldatakse väljaandmist.

8. Väljaandmise puhul kohaldatakse taotluse saanud osalisriigi siseriiklikku õigust või

kohaldatavaid väljaandmislepinguid, milles on muu hulgas sätestatud väljaandmist

eeldav karistuse alammäär ning alus, mis võimaldab taotluse saanud osalisriigil

väljaandmisest keelduda.

9. Osalisriigid püüavad siseriikliku õiguse kohaselt kiirendada väljaandmismenetlust

ja lihtsustada sellega seotud tõenditele esitatavaid nõudeid niisuguste kuritegude

puhul, mille suhtes kohaldatakse käesolevat artiklit.

10. Vastavalt siseriikliku õiguse ja väljaandmislepingute sätetele võib taotluse saanud

osalisriik, olles veendunud, et asjaolud seda nõuavad ja on kiireloomulised, taotluse

esitanud osalisriigi taotlusel, sealhulgas juhul, kui taotlus edastatakse INTERPOLi

olemasolevate kanalite kaudu, võtta vahi alla isiku, kelle väljaandmist taotletakse

ja kes viibib tema territooriumil, või võtta muid asjakohaseid meetmeid, et tagada

isiku kohalolu väljaandmismenetluse jaoks.

11. Osalisriik, kelle territooriumilt leitakse väidetav õigusrikkuja, on juhul, kui ta ei

anna sellist isikut välja seoses kuriteoga, mille suhtes kohaldatakse käesolevat

artiklit, üksnes põhjusel, et isik on tema riigi kodanik, kohustatud väljaandmist

taotleva osalisriigi taotlusel esitama asja põhjendamatu viivituseta oma pädevatele

asutustele süüdistuse esitamiseks. Need asutused teevad otsused ja viivad läbi

menetlused samal viisil kui juhul, mil vastavalt osalisriigi siseriiklikule õigusele

oleks tegemist samalaadse kuriteoga. Asjaomased osalisriigid teevad üksteisega

koostööd, eelkõige menetlust ja tõendeid käsitlevates küsimustes, et tagada

süüdistuse esitamise tõhusus.

12. Kui osalisriigi siseriikliku õiguse kohaselt on võimalik tema kodanik välja anda või

muul viisil üle anda üksnes tingimusel, et isik tuuakse kõnealusesse riiki tagasi

väljaandmis- või üleandmistaotluse aluseks olnud kohtumenetluse käigus mõistetud

karistust kandma, ning kui see osalisriik ja isiku väljaandmist taotlenud osalisriik

nõustuvad selle võimalusega ja muude tingimustega, mida nad asjakohaseks

peavad, käsitletakse tingimuslikku välja- või üleandmist piisavana, et täita

käesoleva artikli lõikes 11 ettenähtud kohustust.

13. Kui väljaandmisest, mida taotletakse karistuse täideviimiseks, keeldutakse

põhjusel, et tagaotsitav on taotluse saanud osalisriigi kodanik,kaalub taotluse

saanud osalisriik, kui tema siseriiklik õigus seda võimaldab ja kooskõlas selle

õiguse nõuetega, taotluse esitanud osalisriigi taotlusel taotluse esitanud osalisriigi

siseriikliku õiguse alusel mõistetud karistuse täideviimist või ülejäänud osa

täideviimist.

14. Isikule, kelle kohtumenetlus on seotud kuritegudega, mille suhtes kohaldatakse

käesolevat artiklit, tagatakse menetluse igas etapis õiglane kohtlemine, sealhulgas

selle osalisriigi siseriiklikus õiguses sätestatud õigused ja tagatised, mille

territooriumil isik viibib.

15. Käesoleva konventsiooni sätteid ei tõlgendata sellisena, et nende alusel võib

väljaandmist nõuda, kui taotluse saanud osalisriigil on alust arvata, et taotlus on

esitatud isikule süüdistuse esitamiseks või isiku karistamiseks tema soo, rassi,

keele, religiooni, kodakondsuse, etnilise päritolu või poliitiliste veendumuste alusel

või kui nõude täitmine kahjustaks selle isiku olukorda mis tahes eespool toodud

põhjusel.

16. Osalisriigid ei või väljaandmistaotlust tagasi lükata üksnes sel põhjendusel, et

kuritegu on seotud ka maksuküsimustega.

17. Enne väljaandmisest keeldumist konsulteerib taotluse saanud osalisriik vajaduse

korral taotluse esitanud osalisriigiga, et anda talle võimalus avaldada oma arvamust

ning esitada oma väidetega seonduv teave.

18. Taotluse saanud osalisriik teavitab taotluse esitanud osalisriiki oma otsusest

väljaandmise kohta. Taotluse saanud osalisriik teavitab taotluse esitanud osalisriiki

väljaandmisest keeldumise põhjustest, välja arvatud juhul, kui taotluse saanud

osalisriik ei saa seda teha siseriikliku õiguse või rahvusvaheliste juriidiliste

kohustuste tõttu.

19. Iga osalisriik teatab allakirjutamise või ratifitseerimis-, vastuvõtmis-, heakskiitmis-

või ühinemiskirja hoiuleandmise ajal Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni

peasekretärile väljaandmis- või ajutise vahistamise taotluste esitamise või

vastuvõtmise eest vastutava asutuse nime ja aadressi. Peasekretär loob osalisriikide

poolt selleks määratud asutuste registri ja ajakohastab seda. Iga osalisriik peab

tagama, et registris olevad andmed on alati õiged.

20. Osalisriigid sõlmivad väljaandmiseks või selle tõhustamiseks kahe- ja

mitmepoolseid lepinguid või kokkuleppeid.

Artikkel 38 Süüdimõistetud isikute üleandmine

Võttes arvesse süüdimõistetud isikute õigusi, võivad osalisriigid kaaluda kahe- või

mitmepoolsete lepingute või kokkulepete sõlmimist, mis käsitlevad selliste isikute, kellele

on määratud vangistus või muul viisil vabaduse võtmine käesoleva konventsiooni kohaselt

määratletud kuritegude eest, üleandmist nende territooriumile, et nad saaksid oma karistust

kanda seal. Osalisriigid võivad arvesse võtta ka nõusoleku, rehabilitatsiooni ja

taasintegreerimisega seotud küsimusi.

Artikkel 39 Kriminaalmenetluse üleandmine

1. Osalisriigid kaaluvad võimalust anda üksteisele üle käesoleva konventsiooni

kohaselt määratletud kuriteo eest kriminaalvastutusele võtmise menetlus, kui sellist

üleandmist peetakse korrakohase õigusemõistmise huvides olevaks, eelkõige juhul,

kui tegemist on mitme jurisdiktsiooniga, eesmärgiga koondada süüdistuse

esitamine.

2. Kui osalisriik, kes seab kriminaalmenetluse üleandmise tingimuseks lepingu

olemasolu, saab üleandmise taotluse teiselt osalisriigilt, kellega tal ei ole selles

küsimuses lepingut, võib ta pidada käesolevat konventsiooni kriminaalmenetluse

üleandmise õiguslikuks aluseks mis tahes kuriteo puhul, mille suhtes kohaldatakse

käesolevat artiklit.

Artikkel 40 Vastastikuse õigusabi üldpõhimõtted ja menetlused

1. Osalisriigid annavad üksteisele kõige ulatuslikumat vastastikust õigusabi käesoleva

konventsiooni kohaselt määratletud kuritegude uurimisel, nende eest süüdistuse

esitamisel ja kohtumenetlustes ning käesoleva konventsiooni kohaselt määratletud

kuritegude ja raskete kuritegude kohta elektrooniliste tõendite kogumisel.

2. Kui juriidilist isikut võib õigusabi taotluse esitanud osalisriigis pidada kooskõlas

käesoleva konventsiooni artikliga 18 vastutavaks kuriteos osalemise eest, antakse

taotluse saanud osalisriigi asjakohaste õigusaktide, lepingute ja kokkulepete alusel

võimalikult suures ulatuses vastastikust õigusabi seoses uurimise, süüdistuse

esitamise ja kohtumenetlusega.

3. Käesoleva artikli kohaselt antavat vastastikust õigusabi võidakse taotleda selleks,

et:

(a) koguda tõendeid või isikuid üle kuulata;

(b) toimetada kätte kohtudokumente;

(c) korraldada läbiotsimine, vara arestimine ja külmutamine;

(d) otsida käesoleva konventsiooni artikli 44 kohaselt info- ja

kommunikatsioonitehnoloogia süsteemi abil talletatud elektroonilisi andmeid

või võimaldada neile sarnane juurdepääs, need arestida või sarnaselt turvata

ja avalikustada;

(e) koguda reaalajas võrguliikluse andmeid vastavalt käesoleva konventsiooni

artiklile 45;

(f) kuulata pealt sisuandmeid vastavalt käesoleva konventsiooni artiklile 46;

(g) uurida esemeid ja sündmuskohti;

(h) anda teavet ning esitada asitõendeid ja eksperdihinnanguid;

(i) anda asjakohaste dokumentide ja salvestiste, sealhulgas valitsus-, panga-,

finants-, ettevõtete ning äridokumentide originaalid või nende tõestatud

koopiad;

(j) tuvastada kriminaaltulu, vara, kuritegude toimepanemise vahendid või muud

esemed või määrata kindlaks nende asukoht tõendite kogumise eesmärgil;

(k) hõlbustada isiku vabatahtlikku kohtusse ilmumist taotluse esitanud

(l) osalisriigis;

(m) nõuda sisse kriminaaltulu;

(n) osutada muud abi, mis ei ole vastuolus taotluse saanud osalisriigi siseriikliku

õigusega.

4. Ilma et see piiraks siseriikliku õiguse kohaldamist, võivad osalisriigi pädevad

asutused ilma eelneva taotluseta edastada kriminaalasjadega seotud teavet teise

osalisriigi pädevale asutusele, kui nad leiavad, et selline teave võib aidata asutusel

teostada või edukalt lõpule viia uurimisi ja kriminaalmenetlusi või viia selleni, et

viimati nimetatud osalisriik esitab käesoleva konventsiooni kohaselt taotluse.

5. Käesoleva artikli lõike 4 kohane teabe edastamine ei piira uurimisi ega

kriminaalmenetlusi riigis, kus asuvad teavet andvad pädevad asutused. Teavet

saavad pädevad asutused täidavad taotluse, et kõnealune teave jääks kas või ajutiselt

konfidentsiaalseks, või kehtestavad selle kasutamise piirangud. See ei takista siiski

vastuvõtvat osalisriiki avaldamast oma menetluses teavet, mis kinnitab süüdistatava

isiku süütust. Sellisel juhul teavitab vastuvõttev osalisriik enne avalikustamist

teavet edastavat osalisriiki ja konsulteerib taotluse korral teavet edastava

osalisriigiga. Kui erandjuhul ei ole võimalik ette teatada, teavitab vastuvõttev

osalisriik teabe edastamisest viivitamata teavet edastavat osalisriiki.

6. Käesoleva artikli sätetega ei mõjutata kohustusi, mis tulenevad teistest kahe- või

mitmepoolsetest lepingutest, millega täielikult või osaliselt reguleeritakse või

hakatakse reguleerima vastastikust õigusabi.

7. Käesoleva artikli lõikeid 8–31 kohaldatakse käesoleva artikli alusel esitatud

taotluste suhtes, kui kõnealused osalisriigid ei ole seotud vastastikuse õigusabi

lepinguga. Kui selline leping on neile osalisriikidele siduv, kohaldatakse selle

lepingu vastavaid sätteid, välja arvatud juhul, kui osalisriigid lepivad kokku, et nad

kohaldavad selle asemel käesoleva artikli lõikeid 8–31. Osalisriike kutsutakse

tungivalt üles kohaldama nende lõigete sätteid, kui need soodustavad koostööd.

8. Osalisriik võib keelduda käesoleva artikli kohasest abi andmisest, põhjendades seda

kahepoolse karistatavuse puudumisega. Vajaduse korral võib taotluse saanud

osalisriik abi siiski anda enda määratud ulatuses, olenemata sellest, kas tegu on

taotluse saanud osalisriigi siseriiklikus õiguses määratletud kuriteoga või mitte. Abi

andmisest võib keelduda, kui taotlus hõlmab vähese tähtsusega küsimusi või

küsimusi, mille puhul taotletud koostöö või abi on kättesaadav käesoleva

konventsiooni muude sätete alusel.

9. Kui isikut peetakse kinni või ta kannab karistust ühe osalisriigi territooriumil ja

tema kohalolekut teises osalisriigis taotletakse isiku tuvastamiseks, ütluste

andmiseks või muul viisil tõendite hankimiseks seoses käesoleva konventsiooni

kohaselt määratletud kuritegude uurimise, süüdistuse esitamise või

kohtumenetlusega, võib selle isiku üle anda, kui on täidetud järgmised tingimused:

(a) isik annab vabatahtlikult teadliku nõusoleku;

(b) mõlema osalisriigi pädevad asutused lepivad kokku tingimustes, mida need

osalisriigid asjakohaseks peavad.

10. Käesoleva artikli lõike 9 kohaldamisel kehtib järgnev:

(a) osalisriigil, kellele isik üle antakse, on õigus ja kohustus üleantud isikut vahi

all hoida, välja arvatud juhul, kui see osalisriik, kust isik üle anti, taotleb või

lubab teisiti;

(b) osalisriik, kellele isik üle antakse, täidab viivitamata oma kohustuse anda isik

üle vahi alla võtmiseks sellele osalisriigile, kust isik üle anti, nagu mõlema

osalisriigi pädevad asutused on eelnevalt kokku leppinud või muul viisil

kokku leppinud;

(c) osalisriik, kellele isik üle antakse, ei nõua sellelt osalisriigilt, kes isiku üle

andis, isiku tagasitoomiseks väljaandmismenetluse algatamist;

(d) üleantavale isikule makstakse hüvitist karistuse kandmise eest riigis, kes isiku

üle andis, aja eest, mis on veedetud selle osalisriigi vahi all, kuhu isik üle anti.

11. Kui osalisriik, kust isik käesoleva artikli lõigete 9 ja 10 kohaselt üle antakse, ei ole

sellega nõus, ei või sellele isikule tema kodakondsusest olenemata selle riigi

territooriumil, kuhu isik üle antakse, süüdistust esitada, teda kinni pidada, karistada

ega tema suhtes kohaldada muid vabaduse piiranguid seoses tegude, tegevusetuse

või süüdimõistvate kohtuotsustega enne isiku lahkumist selle riigi territooriumilt,

kes isiku üle andis.

12. (a) Iga osalisriik määrab keskasutuse(d), kellel on vastutus ja volitused võtta vastu

vastastikuse õigusabi taotlusi ning menetleda neid või edastada need pädevatele

asutustele menetlemiseks. Kui osalisriigil on konkreetne piirkond või territoorium,

millel on eraldiseisev vastastikuse õigusabi süsteem, võib ta määrata eraldiseisva

keskasutuse, kes täidab selle piirkonna või territooriumi puhul sama ülesannet;

(b) keskasutus tagab saadud taotluste kiire ja nõuetekohase menetlemise või

edastamise. Kui keskasutus edastab taotluse pädevale asutusele

menetlemiseks, kutsub keskasutus pädevat asutust üles taotlust kiiresti ja

nõuetekohaselt menetlema;

(c) Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni peasekretäri teavitatakse selleks

määratud keskasutusest ajal, mil iga osalisriik annab hoiule käesoleva

konventsiooni ratifitseerimis-, vastuvõtmis-, heakskiitmis- või ühinemiskirja,

ning ta loob osalisriikide määratud keskasutuste registri ja ajakohastab seda.

Iga osalisriik peab tagama, et registris olevad andmed on alati õiged;

(d) vastastikuse õigusabi taotlused ja nendega seotud teabevahetus edastatakse

osalisriikide määratud keskasutustele. See nõue ei piira osalisriigi õigust

nõuda, et sellised taotlused ja teated esitataks talle diplomaatiliste kanalite

kaudu ning kiireloomulistel juhtudel, kui osalisriigid sellega nõustuvad,

võimaluse korral INTERPOLi kaudu.

13. Taotlused esitatakse taotluse saanud osalisriigile vastuvõetavas keeles ning järgides

nõudeid, mis võimaldavad kõnealusel osalisriigil kindlaks teha dokumendi ehtsuse,

kas kirjalikult või võimaluse korral sellisel viisil, mis võimaldab jätta kirjaliku

tõendi. Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni peasekretärile teatatakse konventsiooni

ratifitseerimis-, vastuvõtmis-, heakskiitmis- või ühinemiskirja hoiuleandmise ajal

igale osalisriigile vastuvõetav keel või keeled. Kui osalisriigid on sellega nõus, võib

kiiretel asjaoludel esitada suulise taotluse, mis tuleb aga kohe kirjalikult kinnitada.

14. Kui see ei ole asjaomaste õigusaktidega keelatud, kutsutakse osalisriikide

keskasutusi üles edastama ja vastu võtma vastastikuse õigusabi taotlusi ja nendega

seotud teateid ning tõendeid elektroonilisel kujul tingimustel, mis võimaldavad

taotluse saanud osalisriigil kindlaks teha nende autentsuse ja tagada side

turvalisuse.

15. Vastastikuse õigusabi taotluses esitatakse järgmised andmed:

(a) taotluse esitanud asutuse andmed;

(b) taotlusega seotud uurimise, süüdistuse esitamise ning kohtumenetluse sisu ja

laad ning sellise asutuse nimetus ja ülesanded, kelle pädevuses on uurimine,

süüdistuse esitamine või kohtumenetlus;

(c) asjakohaste asjaolude lühikokkuvõte, välja arvatud kohtudokumentide

kättetoimetamiseks esitatud taotluse puhul;

(d) taotletava abi kirjeldus ja sellise konkreetse menetluse üksikasjad, mille

järgimist soovib taotluse esitanud osalisriik;

(e) kui see on võimalik ja asjakohane, iga asjaomase isiku nimi, asukoht ja

kodakondsus, samuti päritoluriik, asjaomaste esemete või kontode kirjeldus

ja asukoht;

(f) vajaduse korral ajavahemik, mille kohta tõendeid, teavet või muud abi

taotletakse, ning

(g) eesmärk, milleks tõendeid, teavet või muud abi taotletakse.

16. Taotluse saanud osalisriik võib taotleda lisateavet, kui ta peab seda vajalikuks

taotluse täitmiseks vastavalt oma siseriiklikule õigusele või kui teave hõlbustab

taotluse täitmist.

17. Taotluse saanud osalisriik täidab taotluse kooskõlas oma siseriikliku õigusega ja

ulatuses, mis ei ole vastuolus tema siseriikliku õigusega, ning võimaluse korral

kooskõlas taotluses täpsustatud menetlustega.

18. Kui isik viibib osalisriigi territooriumil ja kui teise osalisriigi õigusasutused peavad

teda tunnistajana, ohvrina või eksperdina üle kuulama, võib esimene osalisriik teise

osalisriigi taotluse alusel võimaluse korral ja kooskõlas siseriikliku õiguse

aluspõhimõtetega lubada ülekuulamist videokonverentsi teel, kui asjaomasel isikul

ei ole võimalik või soovitatav isiklikult taotluse esitanud osalisriigi territooriumile

ilmuda. Osalisriigid võivad kokku leppida, et ülekuulamise korraldab taotluse

esitanud osalisriigi õigusasutus taotluse saanud osalisriigi õigusasutuse esindajate

juuresolekul. Kui taotluse saanud osalisriigil ei ole juurdepääsu videokonverentsi

korraldamiseks vajalikele tehnilistele vahenditele, võib taotluse esitanud osalisriik

need vahendid vastastikusel kokkuleppel võimaldada.

19. Taotluse esitanud osalisriik ei edasta ega kasuta ilma taotluse saanud osalisriigi

eelneva nõusolekuta teavet ega tõendeid, mille taotluse saanud osalisriik on

esitanud muu kui taotluses märgitud juhtumi uurimiseks, selle eest süüdistuse

esitamiseks või kohtumenetluseks. Käesoleva lõikega ei keelata taotluse esitanud

osalisriigil avalikustada oma menetluses teavet ja tõendeid, mis kinnitavad

süüdistatava isiku süütust. Sel juhul teavitab taotluse esitanud osalisriik enne teabe

avalikustamist taotluse saanud osalisriiki ning konsulteerib temaga, kui seda

nõutakse. Kui erandjuhtudel ei ole etteteatamine võimalik, teavitab taotluse

esitanud osalisriik taotluse saanud osalisriiki avalikustamisest viivitamata.

20. Taotluse esitanud osalisriik võib nõuda, et taotluse saanud osalisriik hoiab taotluse

asjaolud ja taotluse sisu konfidentsiaalsena, välja arvatud ulatuses, mis on taotluse

täitmiseks vajalik. Kui taotluse saanud osalisriigil ei ole võimalik

konfidentsiaalsusnõuet täita, teavitab ta sellest taotluse esitanud osalisriiki

viivitamata.

21. Vastastikusest õigusabist võib keelduda, kui:

(a) taotlus ei ole esitatud kooskõlas käesoleva artikli sätetega;

(b) taotluse saanud osalisriik on seisukohal, et taotluse menetlemine kahjustab

tõenäoliselt tema suveräänsust, julgeolekut, avalikku korda või muid olulisi

huve;

(c) taotluse saanud osalisriigi ametiasutustel on siseriikliku õiguse kohaselt

keelatud võtta nõutud meetmeid samasuguse kuriteo korral, kui sellega seoses

oleks toimunud uurimine, esitatud süüdistus või algatatud kohtumenetlus

tema enda jurisdiktsiooni alusel;

(d) taotluse rahuldamine oleks vastuolus taotluse saanud osalisriigi

õigussüsteemi sätetega, millega reguleeritakse vastastikuse õigusabi andmist.

22. Ühtki käesoleva konventsiooni sätet ei tõlgendata nii, nagu kohustaks see andma

vastastikust õigusabi, kui taotluse saanud osalisriigil on põhjendatult alust arvata,

et taotlus on esitatud isiku kohtu alla andmiseks või karistamiseks tema soo, rassi,

keele, usutunnistuse, rahvuse, etnilise päritolu või poliitiliste vaadete alusel või et

taotluse täitmine kahjustaks selle isiku olukorda mis tahes nimetatud põhjusel.

23. Osalisriigid ei või tagasi lükata vastastikuse õigusabi taotlust, põhjendades seda

üksnes sellega, et kuritegu on seotud ka maksuküsimustega.

24. Osalisriigid ei või keelduda käesoleva artikli kohasest vastastikuse õigusabi

andmisest, põhjendades seda üksnes pangasaladuse hoidmisega.

25. Vastastikuse õigusabi andmisest keeldumist tuleb alati põhjendada.

26. Taotluse saanud osalisriik rahuldab vastastikuse õigusabi taotluse võimalikult

kiiresti ning püüab järgida taotluse esitanud osalisriigi antud tähtaegu, mida on

põhjendatud soovitatavalt juba taotluses. Taotluse saanud osalisriik vastab taotluse

esitanud osalisriigi põhjendatud taotlustele taotluse staatuse ja menetlemise

edenemise kohta. Taotluse esitanud osalisriik teavitab taotluse saanud osalisriiki

viivitamata sellest, kui abi enam ei vajata.

27. Taotluse saanud osalisriik võib vastastikuse õigusabi osutamise edasi lükata, kui

abi osutamine takistab käimasolevat uurimist, süüdistuse esitamist või

kohtumenetlust.

28. Enne kui taotluse saanud osalisriik lükkab taotluse käesoleva artikli lõike 21 alusel

tagasi või lükkab taotluse menetlemise käesoleva artikli lõike 27 alusel edasi,

konsulteerib ta taotluse esitanud osalisriigiga, et teha kindlaks, kas ta võib abi anda

sellistel tingimustel, mida ta vajalikuks peab. Kui taotluse esitanud osalisriik

nõustub abiga sellistel tingimustel, siis taotluse saanud osalisriik järgib neid

tingimusi.

29. Ilma et see piiraks käesoleva artikli lõike 11 kohaldamist, ei või tunnistajale,

eksperdile või muule isikule, kes taotluse esitanud osalisriigi taotlusel nõustub

andma ütlusi menetluses või aitama kaasa uurimisele, süüdistuse esitamisele või

kohtumenetlusele taotluse esitanud osalisriigi territooriumil, süüdistust esitada, teda

kinni pidada, karistada või tema vabadust muul viisil piirata seoses tegude,

tegevusetuse või süüdimõistvate kohtuotsustega enne isiku lahkumist taotluse

saanud osalisriigi territooriumilt. Selline turvaline käitumine lõpeb, kui tunnistajal,

eksperdil või muul isikul on olnud võimalus lahkuda 15 järjestikuse päeva või

osalisriikide vahel kokku lepitud ajavahemiku jooksul alates kuupäevast, mil

asjaomasele isikule on ametlikult teatatud, et õigusasutused ei nõua enam isiku

kohalviibimist, ta on aga siiski sellest hoolimata vabatahtlikult jäänud taotluse

esitanud osalisriigi territooriumile või pärast sealt lahkumist vabatahtlikult tagasi

pöördunud.

30. Taotluse menetlemise tavapärased kulud kannab taotluse saanud osalisriik, kui

asjaomased osalisriigid ei ole kokku leppinud teisiti. Kui taotluse menetlemisega

kaasnevad kohe või edaspidi olulised või erakorralised kulud, konsulteerivad

osalisriigid üksteisega, et määrata kindlaks, millistel tingimustel taotlust

menetletakse ja kuidas kantakse kulud.

31. Taotluse saanud osalisriik:

(a) annab taotluse esitanud osalisriigile koopiad tema valduses olevatest valitsus-

ja muudest dokumentidest ning teabest, mis siseriikliku õiguse kohaselt on

üldsusele kättesaadavad;

(b) võib oma äranägemise järgi anda taotluse esitanud osalisriigile tervikuna,

osaliselt või asjakohastel tingimustel koopiad tema valduses olevatest

valitsus- ja muudest dokumentidest ning teabest, mis siseriikliku õiguse

kohaselt ei ole üldsusele kättesaadavad.

32. Vajaduse korral kaaluvad osalisriigid võimalust sõlmida kahe- või mitmepoolseid

lepinguid või kokkuleppeid, mis võimaldavad praktiliselt ellu viia ja tõhustada

käesoleva artikli sätteid.

Artikkel 41

1. Ööpäevaringne võrgustik

2. Iga osalisriik määrab kontaktpunkti, mis on kättesaadav ööpäevaringi seitsmel

päeval nädalas, et tagada viivitamatu abi osutamine käesoleva konventsiooni

kohaselt määratletud kuritegudega seotud konkreetsete kriminaaluurimiste,

süüdistuste esitamise või kohtumenetluste läbiviimiseks või elektrooniliste tõendite

kogumiseks, saamiseks ja säilitamiseks käesoleva artikli lõike 3 tähenduses ning

seoses käesoleva konventsiooni kohaselt määratletud kuritegude ja raskete

kuritegudega.

3. Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni peasekretäri teavitatakse

sellisest kontaktpunktist ja ta peab käesoleva artikli

kohaldamiseks määratud kontaktpunktide ajakohastatud registrit ning

edastab igal aastal osalisriikidele kontaktpunktide ajakohastatud nimekirja.

4. Selline abi hõlmab järgmiste meetmete hõlbustamist või, kui see on taotluse saanud

osalisriigi siseriikliku õiguse ja tavadega lubatud, järgmiste meetmete võtmist:

(a) tehniline nõustamine;

(b) talletatud elektrooniliste andmete säilitamine vastavalt käesoleva

konventsiooni artiklitele 42 ja 43, sealhulgas vajaduse korral teave

teenuseosutaja asukoha kohta, kui see on taotluse saanud osalisriigile teada,

et abistada taotluse esitanud osalisriiki taotluse esitamisel;

(c) tõendite kogumine ja õigusteabe andmine;

(d) kahtlustatavate asukoha kindlaksmääramine või

(e) elektrooniliste andmete esitamine hädaolukorra vältimiseks.

5. Osalisriigi kontaktpunkt peab olema suuteline pidama kiiret sidet teise osalisriigi

kontaktpunktiga. Kui osalisriigi määratud kontaktpunkt ei kuulu selle osalisriigi

asutusse või asutustesse, mis vastutavad vastastikuse õigusabi või väljaandmise

eest, tagab kontaktpunkt, et tal on võimalik oma tegevust selle asutuse või nende

asutustega kiiresti koordineerida.

6. Iga osalisriik tagab, et ööpäevaringse võrgustiku toimimiseks on olemas koolitatud

ja varustatud personal.

7. Osalisriigid võivad vajaduse korral ja siseriiklike õigusaktide piires kasutada ja

tugevdada ka olemasolevaid volitatud kontaktpunktide võrgustikke, sealhulgas

INTERPOLi ööpäevaringseid arvutikuritegevuse võrgustikke, et teha kiiret

politseikoostööd ja muid teabevahetuse meetodeid hõlmavat koostööd.

Artikkel 42 Rahvusvaheline koostöö talletatud elektrooniliste andmete kiirsäilituseks

1. Osalisriik võib taotleda teiselt osalisriigilt kooskõlas käesoleva konventsiooni

artikliga 25 nende elektrooniliste andmete kiirsäilitust, mida talletatakse selle teise

osalisriigi territooriumil asuva info- ja kommunikatsioonitehnoloogia süsteemi abil

ja mille kohta taotluse esitanud osalisriik kavatseb esitada taotluse vastastikuse

õigusabi saamiseks elektrooniliste andmete otsimisel või sarnasel juurdepääsul,

arestimisel või sarnasel turvamisel või avalikustamisel.

2. Taotluse esitanud osalisriik võib kasutada käesoleva konventsiooni artiklis 41

sätestatud ööpäevaringset võrgustikku, et saada info- ja

kommunikatsioonitehnoloogia süsteemi kaudu teavet talletatud elektrooniliste

andmete asukoha kohta ning vajaduse korral teavet teenuseosutaja asukoha kohta.

3. Käesoleva artikli lõike 1 alusel esitatud säilitamistaotluses täpsustatakse järgmist:

(a) arestimist taotlev asutus;

(b) kuritegu, mis on seotud kriminaaluurimise, süüdistuse esitamise või

kohtumenetlusega, ning lühikokkuvõte sellega seotud asjaoludest;

(c) talletatud elektroonilised andmed ja nende seos kuriteoga;

(d) kättesaadav teave talletatud elektrooniliste andmete haldaja või info- ja

kommunikatsioonitehnoloogia süsteemi asukoha kohta;

(e) säilitamise vajalikkus;

(f) et taotluse esitanud osalisriik kavatseb esitada taotluse vastastikuse õigusabi

saamiseks seoses talletatud elektrooniliste andmete otsimise või nendega

sarnase juurdepääsu saamise, arestimise, sarnase turvamise või

avalikustamisega;

(g) vajaduse korral vajadust hoida säilitamise taotlus konfidentsiaalsena ja

kasutajat mitte teavitada.

4. Teiselt osalisriigilt taotluse saamisel võtab taotluse saanud osalisriik kõik

asjakohased meetmed kindlaksmääratud elektrooniliste

andmete kiireks säilitamiseks kooskõlas siseriikliku õigusega. Taotlusele

vastamisel ei nõuta sellise säilitamise tingimusena kahepoolset karistatavust.

5. Osalisriik, kes nõuab kahepoolset karistatavust, et vastata vastastikuse õigusabi

taotlusele, mis käsitleb talletatud elektrooniliste andmete otsimist või sarnast

juurdepääsu, arestimist, sarnast turvamist või avalikustamist, võib muude kui

käesoleva konventsiooni kohaselt määratletud kuritegude puhul jätta endale õiguse

keelduda käesoleva artikli kohase säilitamise taotluse rahuldamisest, kui tal on

põhjust arvata, et kahepoolse karistatavuse tingimust ei olnud avalikustamise ajal

võimalik täita.

6. Lisaks võib säilitamistaotluse tagasi lükata üksnes käesoleva konventsiooni artikli

40 lõike 21 punktides b ja c ning lõikes 22 sätestatud alustel.

7. Kui taotluse saanud osalisriik leiab, et andmete säilitamine ei taga andmete tulevast

kättesaadavust või ohustab taotluse esitanud osalisriigi uurimise konfidentsiaalsust

või kahjustab seda muul viisil, teatab ta sellest viivitamata taotluse esitanud

osalisriigile, kes seejärel otsustab, kas taotlus tuleks siiski täita.

8. Käesoleva artikli lõike 1 kohaselt esitatud taotluse alusel toimuv säilitamine peab

kestma vähemalt 60 päeva, et taotluse esitanud osalisriik saaks esitada taotluse

andmete otsimiseks või sarnaseks juurdepääsuks, arestimiseks, sarnaseks

turvamiseks või avalikustamiseks. Pärast sellise taotluse saamist säilitatakse

andmeid kuni taotluse kohta otsuse tegemiseni.

9. Enne käesoleva artikli lõikes 8 sätestatud säilitamisaja lõppu võib taotluse esitanud

osalisriik taotleda säilitamisaja pikendamist.

Artikkel 43 Rahvusvaheline koostöö säilitatud andmeliiklusandmete kiiremaks

avalikustamiseks

1. Kui käesoleva konventsiooni artikli 42 kohaselt esitatud konkreetse side

andmeliiklusandmete säilitamise taotluse täitmise käigus avastab taotluse saanud

osalisriik, et teise osalisriigi teenuseosutaja osales side edastamises, edastab

taotluse saanud osalisriik taotluse esitanud osalisriigile kiiresti piisava hulga

andmeliiklusandmeid, et teha kindlaks teenuseosutaja ja side edastamise marsruut.

2. Andmeliiklusandmete avalikustamisest käesoleva artikli lõike 1 alusel võib

keelduda üksnes käesoleva konventsiooni artikli 40 lõike 21 punktides b ja c ning

lõikes 22 esitatud alustel.

Artikkel 44 Vastastikune õigusabi talletatud elektroonilistele andmetele juurdepääsul

1. Osalisriik võib taotleda, et teine osalisriik otsiks taotluse saanud osalisriigi

territooriumil asuva info- ja kommunikatsioonitehnoloogia süsteemi kaudu

talletatud elektroonilisi andmeid, sealhulgas käesoleva konventsiooni artikli 42

kohaselt säilitatavaid elektroonilisi andmeid, või sarnast juurdepääsu neile,

arestimist või sarnast turvamist ja avalikustamist.

2. Taotluse saanud osalisriik vastab taotlusele käesoleva konventsiooni artiklis 35

osutatud asjakohaseid rahvusvahelisi õigusakte ja seadusi kohaldades ning

kooskõlas käesoleva peatüki muude asjakohaste sätetega.

3. Taotlusele vastatakse kiirendatud korras, kui:

(a) on alust arvata, et asjaomased andmed on kaotsimineku või muutmise suhtes

eriti haavatavad, või

(b) käesoleva artikli lõikes 2 osutatud õigusaktid ja seadused näevad muul viisil

ette kiirendatud koostöö.

Artikkel 45

Vastastikune õigusabi andmeliiklusandmete reaalajas kogumisel

1. Osalisriigid püüavad osutada üksteisele vastastikust

õigusabi info- ja kommunikatsioonitehnoloogia süsteemi kaudu

edastatava teatava sidega seotud andmeliiklusandmete reaalajas kogumisel oma

territooriumil. Kui käesoleva artikli lõikes 2 ei ole sätestatud teisiti,

reguleeritakse sellist abi siseriiklikes õigusaktides sätestatud tingimuste ja

menetlustega.

2. Iga osalisriik püüab sellist abi osutada vähemalt seoses kuritegudega, mille puhul

oleks sarnase siseriikliku juhtumi korral võimalik võrguliikluse andmeid reaalajas

koguda.

3. Käesoleva artikli lõike 1 kohaselt esitatud taotluses täpsustatakse järgmist:

(a) taotluse esitanud asutuse nimi;

(b) kokkuvõte peamistest asjaoludest ja taotlusega seotud uurimise, süüdistuse

esitamise või kohtumenetluse laadist;

(c) elektroonilised andmed, mille puhul nõutakse andmeliiklusandmete

kogumist, ja nende seos kuriteoga;

(d) kättesaadavad andmed, mis tuvastavad andmete omaniku või kasutaja või

info- ja kommunikatsioonitehnoloogia süsteemi asukoha;

(e) andmeliiklusandmete kogumise vajaduse põhjendus;

(f) ajavahemik, mille kohta võrguliikluse andmeid kogutakse, ja vastav

põhjendus selle kestuse kohta.

Artikkel 46 Vastastikune õigusabi sisuandmete pealtkuulamisel

Osalisriigid püüavad osutada üksteisele vastastikust õigusabi info- ja

kommunikatsioonitehnoloogia süsteemi kaudu edastatud teatava side sisuandmete reaalajas

kogumisel või salvestamisel ulatuses, mis on lubatud nende suhtes kohaldatavate lepingute

või siseriiklike õigusaktidega.

Artikkel 47 Õiguskaitsealane koostöö

1. Osalisriigid teevad omavahel tihedat koostööd kooskõlas siseriiklike õigus- ja

haldussüsteemidega, et muuta tulemuslikumaks õiguskaitsemeetmeid, mille abil

võideldakse käesoleva konventsiooni kohaselt määratletud kuritegude vastu.

Osalisriigid võtavad eelkõige tõhusaid meetmeid, et:

(a) tõhustada ja vajaduse korral luua sidekanaleid pädevate asutuste, ametite ja

teenistuste vahel, võttes arvesse olemasolevaid kanaleid, sealhulgas

INTERPOLi kanaleid, et hõlbustada turvalist ja kiiret teabevahetust käesoleva

konventsiooni kohaselt määratletud kuritegude kõigi aspektide kohta,

sealhulgas seosed muude kuritegudega, kui asjaomased osalisriigid peavad seda

asjakohaseks;

(b) teha koostööd teiste osalisriikidega, et uurida käesoleva konventsiooni kohaselt

määratletud kuritegusid, mis on seotud järgmisega:

i) nende isikute andmed, asukoht ja tegevus, keda kahtlustatakse sellistes

kuritegudes osalemises, või muude asjaomaste isikute asukohad;

ii) sellistest kuritegudest saadud kriminaaltulu või vara liikumine; iii)

sellise vara, seadmete või muude kuritegude toimepanemise vahendite

liikumine, mida nendeks kuritegudeks on kasutatud või mida kavatseti

kasutada;

(c) esitada vajaduse korral analüüsimiseks või uurimiseks vajalikke esemeid või

andmeid;

(d) vahetada vajaduse korral teiste osalisriikidega teavet konkreetsete vahendite

ja meetodite kohta, mida kasutatakse käesoleva konventsiooni kohaselt

määratletud kuritegude toimepanemiseks, sealhulgas valeidentiteedi,

võltsitud, muudetud või valedokumentide ja muude varjamiseks kasutatavate

vahendite kasutamine, samuti küberkuritegevuse taktika, tehnikad ja

menetlused;

(e) hõlbustada oma pädevate asutuste, ametite ja talituste vahelist tulemuslikku

koordineerimist ning edendada töötajate ja teiste ekspertide vahetamist,

sealhulgas määrata kontaktametnikud, kui asjaomaste osalisriikide

kahepoolsete lepingute või kokkulepetega ei ole ette nähtud teisiti;

(f) vahetada teavet ja kooskõlastada haldus- ja muid meetmeid, mis on võetud

käesoleva konventsiooni kohaselt määratletud kuritegude varajaseks

tuvastamiseks.

2. Konventsiooni rakendamiseks kaaluvad osalisriigid võimalust sõlmida kahe- või

mitmepoolseid lepinguid või kokkuleppeid õiguskaitseasutustevahelise otsese

koostöö tegemiseks või kui kokkulepped on juba sõlmitud, siis neid muutmist. Kui

asjaomaste osalisriikide vahel selliseid lepinguid või kokkuleppeid ei sõlmita,

võivad osalisriigid pidada käesolevat konventsiooni käesoleva konventsiooni

kohaselt määratletud kuritegude korral vastastikuse õiguskaitsealase koostöö

aluseks. Vajaduse korral kasutavad osalisriigid õiguskaitseasutustevahelise koostöö

edendamiseks lepinguid ja kokkuleppeid, sealhulgas rahvusvaheliste ja

piirkondlike organisatsioonidega sõlmitud kokkuleppeid.

Artikkel 48. Ühisjuurdlused

Osalisriigid kaaluvad kahe- või mitmepoolsete lepingute või kokkulepete sõlmimist, mille

kohaselt võivad asjaomased pädevad asutused käesoleva konventsiooni kohaselt määratletud

kuritegude puhul, mille suhtes on ühes või mitmes riigis algatatud kriminaaluurimine,

süüdistuse esitamine või kohtumenetlus, luua ühiseid uurimisorganeid. Selliste lepingute või

kokkulepete puudumise korral võib ühiseid uurimisi vastavalt kokkuleppele läbi viia igal

üksikjuhul eraldi. Asjaomased osalisriigid tagavad, et austatakse täielikult selle osalisriigi

suveräänsust, kelle territooriumil selline uurimine toimub.

Artikkel 49 Vara tagasivõitmise mehhanismid rahvusvahelise konfiskeerimisalase

koostöö kaudu

1. Selleks et anda käesoleva konventsiooni artikli 50 kohaselt vastastikust õigusabi

seoses varaga, mis on omandatud käesoleva konventsiooni kohaselt määratletud

kuriteo kaudu või seotud selle toimepanemisega, teeb iga osalisriik vastavalt

siseriiklikule õigusele järgmist:

(a) võtab meetmeid, mis on vajalikud selleks, et tema pädevad asutused saaksid

täita teise osalisriigi kohtu tehtud konfiskeerimisotsust;

(b) võtab meetmeid, mis võivad olla vajalikud, et võimaldada oma pädevatel

asutustel juhtudel, mis kuuluvad nende jurisdiktsiooni alla, anda korraldus

sellise välisriigist pärit vara konfiskeerimiseks rahapesukuriteo või muu tema

jurisdiktsiooni alla kuuluva kuriteo või muu siseriikliku õiguse kohaselt

lubatud menetluse alusel, ning

(c) kaalub selliste meetmete võtmist, mis võivad olla vajalikud, et võimaldada

sellise vara konfiskeerimist ilma süüdimõistva kohtuotsuseta juhtudel, kui

õigusrikkujat ei saa vastutusele võtta surma, põgenemise või eemalviibimise

tõttu või muudel asjakohastel juhtudel.

2. Konventsiooni artikli 50 lõike 2 kohaselt esitatud taotluse korral teeb iga osalisriik

vastastikuse õigusabi osutamiseks kooskõlas siseriikliku õigusega järgmist:

(a) võtab meetmeid, mis võivad olla vajalikud, et võimaldada pädevatel asutustel

külmutada või arestida vara taotluse esitanud osalisriigi kohtu või pädeva

asutuse tehtud külmutamis- või arestimismääruse alusel, mis annab taotluse

saanud osalisriigile mõistliku aluse arvata, et selliste meetmete võtmiseks on

piisavalt põhjust ning et vara suhtes kohaldatakse lõpuks

konfiskeerimisotsust käesoleva artikli lõike 1 punkti a tähenduses;

(b) võtab vajalikke meetmeid, et võimaldada pädevatel asutustel vara külmutada

või arestida taotluse alusel, mis annab taotluse saanud osalisriigile

põhjendatud aluse uskuda, et selliste meetmete võtmiseks on piisavalt alust

ning et vara suhtes kohaldatakse lõpuks konfiskeerimisotsust käesoleva

artikli lõike 1 punkti a tähenduses, ning

(c) kaalub täiendavate meetmete võtmist, näiteks välisriigis vahistamise või

sellise vara omandamisega seotud kriminaalsüüdistuse alusel, et võimaldada

pädevatel asutustel vara konfiskeerimise eesmärgil säilitada.

Artikkel 50 Rahvusvaheline koostöö konfiskeerimise eesmärgil

1. Osalisriik, kes on saanud teiselt osalisriigilt, kelle jurisdiktsiooni alla kuulub

käesoleva konventsiooni kohaselt määratletud kuritegu, taotluse tema territooriumil

asuva kriminaaltulu, vara, seadmete või muude käesoleva konventsiooni artikli 31

lõikes 1 osutatud kuritegude toimepanemise vahendite konfiskeerimiseks, teeb oma

siseriikliku õigussüsteemi raames võimalikult suures ulatuses järgmist:

(a) esitab taotluse oma pädevatele asutustele konfiskeerimisotsuse saamiseks ja

sellise otsuse tegemise korral täidab selle või

(b) esitab pädevatele asutustele taotletavas ulatuses konfiskeerimisotsuse, mille

on teinud taotluse esitanud osalisriigi territooriumil asuv kohus kooskõlas

käesoleva konventsiooni artikli 31 lõikega 1, kui see on seotud taotluse

saanud osalisriigi territooriumil asuva kriminaaltulu, vara, seadmete või

muude kuritegude toimepanemise vahenditega.

2. Kui taotluse esitab teine osalisriik, kelle jurisdiktsiooni alla kuulub käesoleva

konventsiooni kohaselt määratletud kuritegu, võtab taotluse saanud osalisriik

meetmeid käesoleva konventsiooni artikli 31 lõikes 1 osutatud kriminaaltulu, vara,

seadmete või muude kuritegude toimepanemise vahendite tuvastamiseks,

jälgimiseks ja külmutamiseks või arestimiseks, et need hiljem konfiskeerida kas

taotluse esitanud osalisriigi või käesoleva artikli lõike 1 kohaselt esitatud taotluse

alusel.

3. Käesoleva konventsiooni artikli 40 sätteid kohaldatakse mutatis mutandis

käesoleva artikli suhtes. Lisaks käesoleva konventsiooni artikli 40 lõikes 15

nimetatud teabele peavad käesoleva artikli alusel esitatud taotlused sisaldama

järgmist:

(a) käesoleva artikli lõike 1 punkti a kohase taotluse korral konfiskeeritava vara

kirjeldus, sealhulgas võimaluse korral vara asukoht ja, kui see on asjakohane,

vara hinnanguline väärtus, ning ülevaade asjaoludest, millele taotluse

esitanud osalisriik tugineb, et võimaldada taotluse saanud osalisriigil taotleda

otsust siseriikliku õiguse alusel;

(b) käesoleva artikli lõike 1 punkti b kohase taotluse korral õiguslikult

vastuvõetav ärakiri taotleva osalisriigi väljastatud konfiskeerimisotsusest,

millel taotlus põhineb, faktid ja teave selle kohta, millises ulatuses otsuse

täitmist taotletakse, avaldus meetmete kohta, mida taotluse esitanud osalisriik

on võtnud heausksete kolmandate isikute piisavaks teavitamiseks ja

nõuetekohase menetluse tagamiseks, ning kinnitus selle kohta, et

konfiskeerimisotsus on lõplik;

(c) käesoleva artikli lõikega 2 seotud taotluse korral avaldus asjaolude kohta,

millele taotluse esitanud osalisriik tugineb, ja taotletud meetmete kirjeldus

ning võimaluse korral taotluse aluseks oleva otsuse õiguslikult vastuvõetav

ärakiri.

4. Käesoleva artikli lõigetes 1 ja 2 sätestatud otsused või meetmed võtab vastu taotluse

saanud osalisriik vastavalt siseriiklikule õigusele ja menetlusnormidele või kahe-

või mitmepoolsetele lepingutele, muudele lepingutele või kokkulepetele, millega ta

võib olla seotud taotluse esitanud osalisriigiga, ning nende lepingute ja kokkulepete

sätete kohaselt.

5. Iga osalisriik esitab Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni peasekretärile koopiad

õigusnormidest, millega jõustatakse käesolev artikkel, ning nende hilisematest

muudatustest või nende kirjeldused.

6. Kui osalisriik otsustab seada käesoleva artikli lõigetes 1 ja 2 osutatud meetmete

võtmise sõltuvusse asjaomase lepingu olemasolust, peab kõnealune osalisriik

käesolevat konventsiooni vajalikuks ja piisavaks lepingu aluseks.

7. Samuti võib käesoleva artikli kohasest koostööst keelduda või ajutised meetmed

tühistada, kui taotluse saanud osalisriik ei saa piisavaid ja õigeaegseid tõendeid või

kui vara väärtus on vähese tähtsusega.

8. Enne käesoleva artikli alusel võetud ajutise meetme tühistamist annab taotluse

saanud osalisriik võimalusel taotluse esitanud osalisriigile võimaluse edastada

omapoolsed põhjendused meetme jätkamiseks.

9. Käesoleva artikli sätteid ei tõlgendata heausksete kolmandate isikute õigusi

kahjustavana.

10. Osalisriigid kaaluvad kahe- või mitmepoolsete lepingute, muude lepingute või

kokkulepete sõlmimist, et suurendada käesoleva artikli kohaselt tehtava

rahvusvahelise koostöö tulemuslikkust.

Artikkel 51

Erikoostöö

Ilma et see piiraks siseriikliku õiguse kohaldamist, püüab iga osalisriik võtta meetmeid, mis

võimaldavad tal ilma eelneva taotluseta edastada teisele osalisriigile teavet käesoleva

konventsiooni kohaselt määratletud kriminaaltulu kohta, ilma et see piiraks tema enda

kriminaaluurimisi, süüdistuse esitamist või kohtumenetlust, kui ta leiab, et sellise teabe

avalikustamine võib aidata vastuvõtval osalisriigil algatada või läbi viia kriminaaluurimisi,

süüdistuse esitamist või kohtumenetlust või kui see võib kaasa tuua kõnealuse osalisriigi

taotluse käesoleva konventsiooni artikli 50 alusel.

Artikkel 52 Konfiskeeritud kriminaaltulu või vara tagastamine ja käsutamine

1. Osalisriigi poolt käesoleva konventsiooni artikli 31 või 50 kohaselt konfiskeeritud

kriminaaltulu või vara käsutab kõnealune osalisriik vastavalt siseriiklikule õigusele

ja haldusmenetlusele.

2. Tegutsedes teise osalisriigi poolt käesoleva konventsiooni artikli 50 kohaselt

esitatud taotluse alusel, kaaluvad osalisriigid siseriikliku õigusega lubatud ulatuses

ja taotluse korral eelisjärjekorras konfiskeeritud kriminaaltulu või vara tagastamist

taotluse esitanud osalisriigile, et ta saaks maksta hüvitist kuriteo ohvritele või

tagastada sellise kriminaaltulu või vara nende varasematele seaduslikele omanikele.

3. Tegutsedes teise osalisriigi poolt käesoleva konventsiooni artiklite 31 ja 50 kohaselt

esitatud taotluse alusel, võib osalisriik pärast ohvritele hüvitise maksmise

põhjalikku kaalumist pöörata erilist tähelepanu selliste lepingute või kokkulepete

sõlmimisele, mis käsitlevad järgmist:

(a) sellise kriminaaltulu või vara või sellise kriminaaltulu või vara müügist

saadud rahaliste vahendite või nende väärtusest osa kandmine käesoleva

konventsiooni artikli 56 lõike 2 punkti c kohaselt määratud kontole ja

küberkuritegevuse vastasele võitlusele spetsialiseerunud valitsustevahelistele

organitele;

(b) kriminaaltulu või vara või sellise kriminaaltulu või vara müügist saadud

rahaliste vahendite jagamine korrapäraselt või juhtumipõhiselt teiste

osalisriikidega vastavalt oma siseriiklikule õigusele või haldusmenetlusele.

4. Kui osalisriigid ei otsusta teisiti, võib taotluse saanud osalisriik vajaduse korral

maha arvata uurimise, süüdistuse esitamise või kohtumenetluse käigus tekkinud

mõistlikud kulud, mille tulemusel konfiskeeritud vara käesoleva artikli kohaselt

tagastatakse või käsutatakse.

VI peatükk. Ennetusmeetmed

Artikkel 53. Ennetusmeetmed

1. Iga osalisriik püüab kooskõlas oma õigussüsteemi aluspõhimõtetega välja töötada

ja rakendada või säilitada tõhusat ja koordineeritud poliitikat ja parimaid tavasid, et

vähendada olemasolevaid või tulevasi küberkuritegevuse võimalusi asjakohaste

seadusandlike, haldus- või muude meetmete abil.

2. Iga osalisriik võtab oma vahendite piires ja kooskõlas siseriikliku õiguse

aluspõhimõtetega asjakohaseid meetmeid, et edendada asjaomaste isikute ja avaliku

sektori väliste üksuste, näiteks valitsusväliste organisatsioonide,

kodanikuühiskonna organisatsioonide, akadeemiliste asutuste ja erasektori üksuste

ning üldsuse aktiivset osalemist käesoleva konventsiooni kohaselt määratletud

kuritegude ennetamise asjakohastes aspektides.

3. Ennetusmeetmed võivad hõlmata järgmist:

(a) tugevdada koostööd õiguskaitseasutuste või prokuröride ning väljaspool

avalikku sektorit tegutsevate asjaomaste isikute ja üksuste vahel, nagu

valitsusvälised organisatsioonid, kodanikuühiskonna organisatsioonid,

akadeemilised asutused ja erasektori üksused, et tegeleda käesoleva

konventsiooni kohaselt määratletud kuritegude ennetamise ja nende vastu

võitlemise asjakohaste aspektidega;

(b) suurendada üldsuse teadlikkust käesoleva konventsiooni kohaselt

määratletud kuritegudega kaasneva ohu olemasolust, põhjustest ja tõsidusest

üldsuse teavitamise, riikliku hariduse, meedia- ja infopädevuse programmide

ning õppekavade kaudu, mis edendavad üldsuse osalemist selliste kuritegude

ennetamises ja nende vastu võitlemises;

(c) siseriiklike kriminaalõigussüsteemide arendamine ja jõupingutused

suurendada nende suutlikkust, sealhulgas koolitused ja kriminaalõigusala

töötajate teadmiste laiendamine osana käesoleva konventsiooni kohaselt

määratletud kuritegude ennetamise riiklikest strateegiatest;

(d) julgustada teenuseosutajaid võtma tõhusaid meetmeid teenuseosutajate

toodete, teenuste ja klientide turvalisuse suurendamiseks, kui see on riiklikke

olusid arvesse võttes võimalik ja siseriikliku õigusega lubatud ulatuses;

(e) tunnustada küberturvalisusega tegelevate teadlaste õiguspärase tegevuse

panust, kui see on ette nähtud üksnes osalisriigi territooriumil asuvate

teenuseosutajate toodete, teenuste ja klientide turvalisuse tugevdamiseks ja

parandamiseks siseriiklikus õiguses lubatud ulatuses ja tingimustel;

(f) töötada välja, hõlbustada ja edendada programme ja tegevusi, et takistada

neid, keda ähvardab küberkuritegevuse oht, muutumast õigusrikkujateks,

ning arendada nende oskusi seaduslikul viisil;

(g) püüda edendada käesoleva konventsiooni kohaselt määratletud kuritegudes

süüdi mõistetud isikute taasintegreerimist ühiskonda;

(h) töötada kooskõlas siseriikliku õigusega välja strateegiad ja poliitika, et

ennetada soolist vägivalda, mis toimub info- ja

kommunikatsioonitehnoloogia süsteemi kasutamise kaudu, ja kaotada see,

ning võtta ennetusmeetmete väljatöötamisel arvesse haavatavas olukorras

olevate isikute eriolukorda ja vajadusi;

(i) teha konkreetseid ja kohandatud jõupingutusi, et tagada laste turvalisus

internetis, sealhulgas hariduse ja koolituse kaudu, mis käsitleb internetis

toimuvat laste seksuaalset väärkohtlemist või ärakasutamist, ja sellest üldsuse

teadlikkuse suurendamise kaudu, ning vaadata läbi riigisisene õigusraamistik

ja tõhustada rahvusvahelist koostööd selle ennetamiseks, samuti teha

jõupingutusi, et tagada laste seksuaalset kuritarvitamist ja laste seksuaalset

ärakasutamist käsitleva materjali kiire eemaldamine;

(j) suurendada üldsuse otsustusprotsessi läbipaistvust ja edendada üldsuse

panust neisse ning tagada, et üldsusel oleks piisav juurdepääs teabele;

(k) austada, edendada ja kaitsta vabadust otsida, saada ja levitada avalikku teavet

küberkuritegevuse kohta;

(l) töötada välja või tugevdada käesoleva konventsiooni kohaselt määratletud

kuritegude ohvrite toetusprogramme;

(m) ennetada ja avastada käesoleva konventsiooni kohaselt määratletud

kuritegudega seotud kriminaaltulu ja vara üleandmist.

4. Iga osalisriik võtab asjakohaseid meetmeid tagamaks, et asjaomane pädev asutus

või pädevad asutused, kes vastutavad küberkuritegevuse ennetamise ja selle vastu

võitlemise eest, on üldsusele teada ja kättesaadavad, kui see on asjakohane, et

teatada, sealhulgas anonüümselt, kõigist intsidentidest, mida võib pidada käesoleva

konventsiooni kohaselt määratletud kuriteoks.

5. Osalisriigid püüavad korrapäraselt hinnata olemasolevaid asjakohaseid riiklikke

õigusraamistikke ja haldustavasid, et teha kindlaks lüngad ja nõrgad kohad ning

tagada nende asjakohasus seoses muutuvate ohtudega, mis tulenevad käesoleva

konventsiooni kohaselt määratletud kuritegudest.

6. Osalisriigid võivad teha koostööd üksteisega ning asjaomaste rahvusvaheliste ja

piirkondlike organisatsioonidega käesolevas artiklis osutatud

meetmete edendamisel ja väljatöötamisel. See hõlmab osalemist

rahvusvahelistes projektides, mille eesmärk on küberkuritegevuse ennetamine.

7. Iga osalisriik teatab Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni peasekretärile selle

asutuse või nende asutuste nimed ja aadressid, kes võib/võivad abistada teisi

osalisriike küberkuritegevuse tõkestamise erimeetmete väljatöötamisel ja

rakendamisel.

VII peatükk Tehniline abi ja teabevahetus

Artikkel 54 Tehniline abi ja suutlikkuse suurendamine

1. Osalisriigid kaaluvad vastavalt suutlikkusele üksteisele võimalikult ulatusliku

tehnilise abi andmist ja suutlikkuse suurendamist, sealhulgas koolitusi ja muud liiki

abi, asjakohaste kogemuste ja eriteadmiste vastastikust vahetamist ning tehnosiiret

vastastikku kokkulepitud tingimustel, võttes eelkõige arvesse arenguriikidest

osalisriikide huve ja vajadusi, et hõlbustada käesoleva konventsiooniga hõlmatud

kuritegude ennetamist, avastamist, uurimist ja nende eest süüdistuse esitamist.

2. Osalisriigid algatavad, töötavad välja, rakendavad või täiustavad vajalikul määral

konkreetseid koolitusprogramme töötajatele, kes tegelevad

käesoleva konventsiooniga hõlmatud kuritegude ennetamise, avastamise,

uurimise ja nende eest süüdistuse esitamisega.

3. Käesoleva artikli lõigetes 1 ja 2 osutatud tegevused võivad siseriiklike

õigusaktidega lubatud ulatuses hõlmata järgmist:

(a) käesoleva konventsiooniga hõlmatud kuritegude ennetamisel, avastamisel,

uurimisel ja nende eest süüdistuse esitamisel kasutatavad meetodid ja

tehnikad;

(b) suutlikkuse suurendamine küberkuritegevuse ennetamise ja selle vastu

võitlemise strateegilise poliitika ja õigusaktide väljatöötamisel ja

kavandamisel;

(c) suutlikkuse suurendamine eelkõige elektrooniliste tõendite kogumisel,

säilitamisel ja jagamisel, sealhulgas õigusmõistmise ahela säilitamine ja

kohtuekspertiisi analüüs;

(d) tänapäevased õiguskaitsevahendid ja nende kasutamine;

(e) pädevate asutuste koolitamine vastastikuse õigusabi taotluste ja muude

käesoleva konventsiooni nõuetele vastavate koostöövahendite

ettevalmistamisel, eelkõige elektrooniliste tõendite kogumisel, säilitamisel ja

jagamisel;

(f) käesoleva konventsiooniga hõlmatud kuritegude toimepanemisest saadud

tulu, vara, seadmete või muude kuritegude toimepanemise vahendite

liikumise ning sellise tulu, vara, seadmete või muude kuritegude

toimepanemise vahendite üleandmiseks, varjamiseks või peitmiseks

kasutatud meetodite ennetamine, avastamine ja jälgimine;

(g) asjakohased ja tõhusad õigus- ja haldusmehhanismid ning -meetodid

käesoleva konventsiooniga hõlmatud kuritegudest saadud tulu arestimise,

konfiskeerimise ja tagastamise hõlbustamiseks;

(h) meetodid, mida kasutatakse õigusasutustega koostööd tegevate ohvrite ja

tunnistajate kaitsmiseks;

(i) koolitus asjakohase materiaal- ja menetlusõiguse ning õiguskaitsealaste

uurimisvolituste, samuti siseriiklike ja rahvusvaheliste õigusnormide ning

keelte alal.

4. Osalisriigid püüavad vastavalt oma siseriiklikule õigusele kasutada ära teiste

osalisriikide ja asjaomaste rahvusvaheliste ja piirkondlike organisatsioonide,

valitsusväliste organisatsioonide, kodanikuühiskonna organisatsioonide,

akadeemiliste asutuste ja erasektori üksuste eksperditeadmisi ning teha nendega

tihedat koostööd, et tõhustada käesoleva konventsiooni tulemuslikku rakendamist.

5. Osalisriigid abistavad üksteist selliste teadus- ja koolitusprogrammide

kavandamisel ja rakendamisel, mille eesmärk on jagada eksperditeadmisi käesoleva

artikli lõikes 3 osutatud valdkondades, ning kasutavad sel eesmärgil vajaduse korral

piirkondlikke ja rahvusvahelisi konverentse ja seminare, et edendada koostööd ja

ergutada arutelu vastastikust huvi pakkuvate probleemide üle.

6. Osalisriigid kaaluvad taotluse korral üksteise abistamist nende territooriumil toime

pandud käesoleva konventsiooniga hõlmatud kuritegude liikide, põhjuste ja mõjuga

seotud hindamiste, uuringute ja teadusuuringute läbiviimisel eesmärgiga töötada

pädevate asutuste ja asjaomaste valitsusväliste organisatsioonide,

kodanikuühiskonna organisatsioonide, akadeemiliste asutuste ja erasektori üksuste

osalusel välja küberkuritegevuse ennetamise ja selle vastu võitlemise strateegiad ja

tegevuskavad.

7. Osalisriigid edendavad koolitusi ja tehnilist abi, mis hõlbustab õigeaegset

väljaandmist ja vastastikuse õigusabi osutamist. Sellised koolitused ja tehniline abi

võivad hõlmata keeleõpet, abi vastastikuste õigusabitaotluste koostamisel ja

menetlemisel

ning asjakohaste ülesannetega keskasutuste või ametite töötajate lähetamist ja vahetust.

8. Osalisriigid tugevdavad vajalikul määral jõupingutusi, et maksimeerida tehnilise

abi ja suutlikkuse suurendamise tulemuslikkust rahvusvahelistes ja piirkondlikes

organisatsioonides ning asjakohaste kahe- ja mitmepoolsete lepingute või

kokkulepete raames.

9. Osalisriigid kaaluvad vabatahtlike mehhanismide loomist, et rahaliselt toetada

arengumaade jõupingutusi käesoleva konventsiooni rakendamisel tehnilise abi

programmide ja suutlikkuse suurendamise projektide kaudu.

10. Iga osalisriik püüab vabatahtlikult panustada ÜRO narkootikumide ja kuritegevuse

büroo töösse, et edendada selle kaudu programme ja projekte, mille eesmärk on

rakendada käesolevat konventsiooni tehnilise abi ja suutlikkuse suurendamise

kaudu.

Artikkel 55 Teabevahetus

1. Iga osalisriik kaalub vajaduse korral, konsulteerides asjaomaste ekspertidega,

sealhulgas valitsusväliste organisatsioonide, kodanikuühiskonna organisatsioonide,

akadeemiliste asutuste ja erasektori üksustega, tema territooriumil ilmnevate

käesoleva konventsiooniga hõlmatud kuritegudega seotud suundumuste ning

selliste kuritegude toimepanemise asjaolude analüüsimist.

2. Osalisriigid kaaluvad küberkuritegevusega seotud statistika, analüütiliste

eksperditeadmiste ja teabe väljatöötamist ja jagamist omavahel ning

rahvusvaheliste ja piirkondlike organisatsioonide kaudu, et töötada välja

võimalikult suures ulatuses ühised määratlused, standardid ja meetodid ning

parimad tavad sellise kuritegevuse ennetamiseks ja selle vastu võitlemiseks.

3. Iga osalisriik kaalub käesoleva konventsiooniga hõlmatud kuritegude ennetamise ja

nende vastu võitlemise põhimõtete ja praktiliste meetmete seiret ning selliste

põhimõtete ja meetmete tulemuslikkuse ja tõhususe hindamist.

4. Osalisriigid kaaluvad teabe vahetamist küberkuritegevusega seotud õiguslike,

poliitiliste ja tehnoloogiliste arengusuundade ning elektrooniliste tõendite

kogumise kohta.

Artikkel 56 Konventsiooni rakendamine majandusarengu ja tehnilise abi kaudu

1. Osalisriigid võtavad rahvusvahelise koostöö kaudu meetmeid, mis soodustavad

käesoleva konventsiooni optimaalset rakendamist nii palju kui võimalik, võttes

arvesse käesoleva konventsiooniga hõlmatud kuritegude negatiivset mõju

ühiskonnale üldiselt ja eelkõige kestlikule arengule.

2. Osalisriike kutsutakse tungivalt üles tegema konkreetseid jõupingutusi, niivõrd kui

see on võimalik ning omavahel ja rahvusvaheliste

ja piirkondlike organisatsioonidega kooskõlastatult, et:

(a) tõhustada erinevatel tasanditel koostööd teiste osalisriikidega, eelkõige

arengumaadega, et suurendada nende suutlikkust ennetada käesoleva

konventsiooniga hõlmatud õigusrikkumisi ja nende vastu võidelda;

(b) suurendada rahalist ja materiaalset abi, et toetada teiste osalisriikide, eelkõige

arengumaade jõupingutusi käesoleva konventsiooniga hõlmatud kuritegude

tulemuslikuks ennetamiseks ja nende vastu võitlemiseks ning aidata neil

käesolevat konventsiooni rakendada;

(c) anda tehnilist abi teistele osalisriikidele, eelkõige arengumaadele, et toetada

nende käesoleva konventsiooni rakendamisega seotud vajaduste rahuldamist.

Selleks püüavad osalisriigid teha piisavaid ja korrapäraseid vabatahtlikke

sissemakseid kontole, mis on Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni

rahastamismehhanismis selleks spetsiaalselt määratud;

(d) kutsuda vajaduse korral valitsusväliseid organisatsioone, kodanikuühiskonna

organisatsioone, akadeemilisi asutusi ja erasektori üksusi ning finantsasutusi

üles panustama osalisriikide jõupingutustesse, sealhulgas kooskõlas

käesoleva artikliga, eelkõige pakkudes arenguriikidele rohkem

koolitusprogramme ja kaasaegseid seadmeid, et aidata neil saavutada

käesoleva konventsiooni eesmärke;

(e) vahetada parimaid tavasid ja teavet elluviidud tegevuste kohta, et suurendada

läbipaistvust, vältida topelttööd ja kasutada parimal viisil ära saadud

kogemusi.

3. Osalisriigid kaaluvad ka olemasolevate allpiirkondlike, piirkondlike ja

rahvusvaheliste programmide, sealhulgas konverentside ja seminaride kasutamist,

et edendada koostööd ja tehnilist abi ning ergutada arutelu vastastikust huvi

pakkuvate probleemide üle, sealhulgas arengumaade eriprobleemide ja -vajaduste

üle.

4. Osalisriigid tagavad võimaluste piires vahendite ja jõupingutuste jaotamise ja

suunamise, et toetada standardite, oskuste, suutlikkuse,

asjatundlikkuse ja tehnilise võimekuse ühtlustamist, eesmärgiga kehtestada osalisriikide

vahel ühised miinimumstandardid, et kaotada käesoleva konventsiooniga hõlmatud

kuritegude puhul turvalised paigad ja tugevdada küberkuritegevuse vastast võitlust.

5. Niivõrd kui see on võimalik, ei piira käesoleva artikli alusel võetavad meetmed

olemasolevaid välisabikohustusi ega muid finantskoostöö

kokkuleppeid kahepoolsel, piirkondlikul või rahvusvahelisel tasandil.

6. Osalisriigid võivad sõlmida kahepoolseid, piirkondlikke või mitmepoolseid

lepinguid või kokkuleppeid materiaalse ja logistilise abi kohta, võttes arvesse

finantskorda, mis on vajalik käesoleva konventsiooniga ette nähtud rahvusvahelise

koostöö vahendite tõhusaks toimimiseks ning käesoleva konventsiooniga hõlmatud

kuritegude ennetamiseks, avastamiseks, uurimiseks ja nende eest süüdistuse

esitamiseks.

VIII peatükk Rakendusmehhanism

Artikkel 57

Konventsiooni osalisriikide konverents

1. Käesolevaga luuakse konventsiooni osalisriikide konverents, et parandada

osalisriikide suutlikkust ja koostööd käesolevas konventsioonis sätestatud

eesmärkide saavutamiseks ning konventsiooni rakendamise edendamiseks ja

läbivaatamiseks.

2. Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni peasekretär kutsub osalisriikide konverentsi

kokku hiljemalt ühe aasta möödumisel käesoleva konventsiooni jõustumisest.

Edasised konverentsid toimuvad regulaarselt vastavalt konverentsi vastuvõetud

kodukorrale.

3. Osalisriikide konverents võtab vastu käesolevas artiklis sätestatud tegevust

reguleerivad protseduurireeglid ja -eeskirjad, sealhulgas eeskirjad vaatlejate

vastuvõtmise ja osalemise ning nimetatud tegevusega seotud kulude hüvitamise

kohta. Sellistes eeskirjades ja nendega seotud tegevustes võetakse arvesse selliseid

põhimõtteid nagu tulemuslikkus, kaasavus, läbipaistvus, tõhusus ja riikide

isevastutus.

4. Osalisriikide konverents võtab oma korraliste kohtumiste korraldamisel arvesse

teiste asjaomaste, sarnaste küsimustega tegelevate rahvusvaheliste ja piirkondlike

organisatsioonide ja mehhanismide, sealhulgas nende allorganisatsioonide

koosolekute ega ja toimumiskohta kooskõlas käesoleva artikli lõikes 3 määratletud

põhimõtetega.

5. Osalisriikide konverents lepib kokku tegevustes, menetlustes ja töömeetodites, et

saavutada käesoleva artikli lõikes 1 sätestatud eesmärgid, sealhulgas:

(a) hõlbustada käesoleva konventsiooni tulemuslikku kasutamist ja rakendamist,

selgitada välja sellega seotud probleemid ning hõlbustada käesoleva

konventsiooni raames läbiviidavaid osalisriikide tegevusi, sealhulgas soodustada

vabatahtlike panuste koondamist;

(b) hõlbustada kooskõlas siseriikliku õigusega teabevahetust käesoleva

konventsiooni kohaselt määratletud kuritegudega seotud õiguslike, poliitiliste ja

tehnoloogiliste arengusuundade kohta ning elektrooniliste tõendite kogumise

kohta osalisriikide ja asjaomaste rahvusvaheliste ja piirkondlike

organisatsioonide, samuti valitsusväliste organisatsioonide, kodanikuühiskonna

organisatsioonide, akadeemiliste asutuste ja erasektori üksuste vahel, samuti

küberkuritegevuse mustrite ja suundumuste ning selliste kuritegude ennetamise

ja nende vastu võitlemise edukate tavade kohta;

(c) teha koostööd asjaomaste rahvusvaheliste ja piirkondlike organisatsioonidega,

samuti valitsusväliste organisatsioonide, kodanikuühiskonna organisatsioonide,

akadeemiliste asutuste ja erasektori üksustega;

(d) kasutada otstarbekalt teiste rahvusvaheliste ja piirkondlike organisatsioonide

koostatud asjakohast teavet ning käesoleva konventsiooni kohaselt määratletud

kuritegude ennetamise ja nende vastu võitlemise mehhanisme, et vältida töö

tarbetut dubleerimist;

(e) vaadata korrapäraselt läbi käesoleva konventsiooni rakendamine osalisriikide

poolt;

(f) anda soovitusi käesoleva konventsiooni ja selle rakendamise parandamiseks ning

kaaluda konventsiooni võimalikku täiendamist või muutmist;

(g) töötada konventsiooni artiklite 61 ja 62 alusel välja ja võtta vastu käesoleva

konventsiooni lisaprotokollid;

(h) võtta arvesse osalisriikide tehnilise abi ja suutlikkuse suurendamise nõudeid

käesoleva konventsiooni rakendamisel ning soovitada meetmeid, mida ta sellega

seoses vajalikuks peab.

6. Iga osalisriik annab osalisriikide konverentsile teavet käesoleva konventsiooni

rakendamiseks võetud seadusandlike, haldus- ja muude meetmete ning

programmide, kavade ja tavade kohta, nagu konverents nõuab. Konverents selgitab

välja kõige tõhusama viisi teabe saamiseks, sealhulgas osalisriikidelt ning pädevatelt

rahvusvahelistelt ja piirkondlikelt organisatsioonidelt teabe saamiseks, ja selle alusel

tegutsemiseks. Arvesse võib võtta ka asjaomaste valitsusväliste organisatsioonide,

kodanikuühiskonna organisatsioonide, akadeemiliste asutuste ja erasektori üksuste

esindajatelt saadud teavet, mis on nõuetekohaselt akrediteeritud vastavalt konverentsi

kindlaksmääratavatele menetlustele.

7. Käesoleva artikli lõike 5 kohaldamisel võib osalisriikide konverents luua ja hallata

selliseid läbivaatamismehhanisme, mida ta vajalikuks peab.

8. Vastavalt käesoleva artikli lõigetele 5–7 loob osalisriikide konverents vajaduse korral

asjakohased mehhanismid või allorganid, et aidata kaasa konventsiooni

tulemuslikule rakendamisele.

Artikkel 58 Sekretariaat

1. Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni peasekretär osutab konventsiooni osalisriikide

konverentsile vajalikke sekretariaaditeenuseid.

2. Sekretariaat teeb järgmist:

(a) abistab osalisriikide konverentsi käesolevas konventsioonis ettenähtud tegevuste

elluviimisel ning korraldab ja osutab vajalikke teenuseid käesoleva

konventsiooniga seotud konverentsi istungjärkudel;

(b) abistab osalisriike taotluse korral osalisriikide konverentsile teabe andmisel,

nagu on ette nähtud käesolevas konventsioonis, ning

(c) tagab vajaliku koordineerimise asjaomaste rahvusvaheliste ja piirkondlike

organisatsioonide sekretariaatidega.

IX peatükk Lõppsätted

Artikkel 59

Konventsiooni rakendamine

1. Iga osalisriik võtab kooskõlas siseriikliku õiguse aluspõhimõtetega vajalikud

meetmed, sealhulgas seadusandlikud ja haldusmeetmed, et tagada käesolevast

konventsioonist tulenevate kohustuste täitmine.

2. Konventsiooni kohaselt määratletud kuritegude ennetamiseks ja nende vastu

võitlemiseks võib iga osalisriik võtta käesolevas konventsioonis sätestatust

rangemaid või karmimaid meetmeid.

Artikkel 60 Konventsiooni mõju

1. Kui kaks või enam osalisriiki on konventsioonis käsitletud küsimustes juba sõlminud

kokkuleppe või lepingu või on oma suhteid neis küsimustes muul moel korraldanud

või kavatsevad seda teha, on neil õigus kohaldada ka asjaomast kokkulepet või

lepingut või oma suhteid muul moel korraldada.

2. Ükski käesoleva konventsiooni säte ei mõjuta osalisriigi muid rahvusvahelisest

õigusest tulenevaid õigusi, piiranguid, kohustusi ega vastutust.

Artikkel 61 Seos protokollidega

1. Käesolevat konventsiooni võib täiendada ühe või mitme protokolliga.

2. Protokolli osaliseks saamiseks peab riik või piirkondliku majandusintegratsiooni

organisatsioon olema ka käesoleva konventsiooni osaline.

3. Käesoleva konventsiooni osalisriik ei ole protokolliga seotud, välja arvatud juhul, kui

temast saab protokolli osaline vastavalt selle sätetele.

4. Kõiki käesoleva konventsiooni protokolle tõlgendatakse koos

käesoleva konventsiooniga, võttes arvesse kõnealuse protokolli eesmärki.

Artikkel 62 Lisaprotokollide vastuvõtmine

1. Enne kui osalisriikide konverents kaalub lisaprotokolli vastuvõtmist, on vaja

vähemalt 60 osalisriigi osalemist. Konverents teeb kõik endast oleneva, et saavutada

lisaprotokolli suhtes konsensus. Kui kõik jõupingutused konsensuse saavutamiseks

on ammendatud ja kokkuleppele ei ole jõutud, on lisaprotokolli vastuvõtmiseks

viimase abinõuna vaja konverentsil osalevate ja hääletavate osalisriikide vähemalt

kahekolmandikulist häälteenamust.

2. Piirkondliku majandusintegratsiooni organisatsioonidel on nende

pädevusse kuuluvates küsimustes käesoleva artikli alusel nii palju hääli, kui

palju on nende liikmesriikidest käesoleva konventsiooni osalisriike.

Sellistel organisatsioonidel ei ole õigust hääletada, kui nende liikmesriigid kasutavad oma

hääleõigust, ja vastupidi.

Artikkel 63

Vaidluste lahendamine

1. Osalisriigid püüavad lahendada käesoleva konventsiooni tõlgendamise või

kohaldamisega seotud vaidlusi läbirääkimistega või muude enda valitud rahumeelsete

vahenditega.

2. Kahe või enama osalisriigi vahelised vaidlused, mis on seotud käesoleva

konventsiooni tõlgendamise või kohaldamisega ja mida ei ole võimalik lahendada

läbirääkimiste teel või muul rahumeelsel viisil mõistliku aja jooksul, esitatakse ühe

osalisriigi taotlusel vahekohtule. Kui kuus kuud pärast vahekohtumenetluse taotluse

esitamist ei suuda need osalisriigid vahekohtu korraldamises kokku leppida, võib

kumbki neist osalisriikidest anda vaidluse taotluse alusel lahendada Rahvusvahelisele

Kohtule vastavalt kohtu statuudile.

3. Iga osalisriik võib konventsioonile alla kirjutades, seda ratifitseerides, heaks kiites

või sellega ühinedes deklareerida, et ta ei pea end seotuks käesoleva artikli lõikega 2.

Muud osalisriigid ei ole kohustatud järgima reservatsiooni esitanud osalisriigi suhtes

käesoleva artikli lõikes 2 sätestatud menetlust.

4. Iga osalisriik, kes on esitanud reservatsiooni vastavalt käesoleva artikli lõikele 3,

võib reservatsiooni igal ajal tagasi võtta, kui teatab sellest Ühinenud Rahvaste

Organisatsiooni peasekretärile.

Artikkel 64 Allakirjutamine, ratifitseerimine, heakskiitmine ja ühinemine

1. 2025. aastal on käesolev konventsioon avatud allakirjutamiseks kõigile riikidele

Hanois ja seejärel Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni peakorteris New Yorgis 31.

detsembrini 2026.

2. Käesolev konventsioon on allakirjutamiseks avatud ka piirkondliku

majandusintegratsiooni organisatsioonidele, tingimusel et vähemalt üks sellise

organisatsiooni liikmesriik on käesolevale konventsioonile käesoleva artikli lõike 1

kohaselt alla kirjutanud.

3. Konventsioon ratifitseeritakse, võetakse vastu või kiidetakse heaks. Ratifitseerimis-,

vastuvõtmis- või heakskiitmiskirjad antakse hoiule Ühinenud Rahvaste

Organisatsiooni peasekretärile. Piirkondliku majandusintegratsiooni organisatsioon

võib anda hoiule ratifitseerimis-, vastuvõtmis- või heakskiitmiskirja, kui vähemalt üks

tema liikmesriikidest on seda teinud. Kõnealuses ratifitseerimis-, vastuvõtmis- või

heakskiitmiskirjas teatab selline organisatsioon oma pädevuse ulatuse nendes

küsimustes, mida reguleeritakse käesoleva konventsiooniga. Selline organisatsioon

teatab hoiulevõtjale ka kõikidest asjakohastest muudatustest oma pädevuse ulatuses.

4. Käesolev konventsioon on ühinemiseks avatud riikidele ja piirkondliku

majandusintegratsiooni organisatsioonidele, mille vähemalt üks liikmesriik on

käesoleva konventsiooni osaline. Ühinemiskiri antakse hoiule Ühinenud Rahvaste

Organisatsiooni peasekretärile. Ühinemisel teatab piirkondliku

majandusintegratsiooni organisatsioon oma pädevuse ulatusest käesoleva

konventsiooniga reguleeritavates küsimustes. Selline organisatsioon teatab

hoiulevõtjale ka kõikidest asjakohastest muudatustest oma pädevuse ulatuses.

Artikkel 65

Jõustumine

1. Käesolev konventsioon jõustub üheksakümnendal päeval pärast seda, kui antakse

hoiule neljakümnes ratifitseerimis-, vastuvõtmis-, heakskiitmis- või ühinemiskiri.

Käesoleva lõike kohaldamisel ei käsitata piirkondliku majandusintegratsiooni

organisatsiooni hoiule antud kirja organisatsiooni liikmesriigi hoiule antud kirja

täiendavana.

2. Iga riigi või piirkondliku majandusintegratsiooni organisatsiooni suhtes, kes

ratifitseerib, võtab vastu, kiidab heaks või ühineb konventsiooniga pärast

neljakümnenda kirja hoiuleandmist, jõustub käesolev konventsioon kolmekümnendal

päeval pärast kuupäeva, mil kõnealune riik või organisatsioon on asjaomase

dokumendi hoiule andnud, või kuupäeval, mil käesolev konventsioon jõustub vastavalt

käesoleva artikli lõikele 1, olenevalt sellest, kumb on hilisem.

Artikkel 66 Muutmine

1. Pärast viie aasta möödumist käesoleva konventsiooni jõustumisest võib osalisriik

esitada muudatusettepaneku ja edastada selle Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni

peasekretärile, kes seejärel edastab muudatusettepaneku osalisriikidele ja

konventsiooni osalisriikide konverentsile, et ettepanek läbi vaadata ja selle kohta otsus

teha. Konverents teeb kõik selleks, et saavutada iga muudatuse puhul konsensus. Kui

kõik jõupingutused konsensuse saavutamiseks on ammendatud ja kokkuleppele ei ole

jõutud, on muudatuse vastuvõtmiseks viimase abinõuna vaja konverentsi koosolekul

kohalviibivate ja hääletavate osalisriikide kahekolmandikulist häälteenamust.

2. Piirkondliku majandusintegratsiooni organisatsioonidel on nende

pädevusse kuuluvates küsimustes käesoleva artikli alusel nii palju hääli, kui

palju on nende liikmesriikidest käesoleva konventsiooni osalisriike.

Sellistel organisatsioonidel ei ole õigust hääletada, kui nende liikmesriigid kasutavad oma

hääleõigust, ja vastupidi.

3. Käesoleva artikli lõike 1 kohaselt vastu võetud muudatusettepaneku peavad

osalisriigid ratifitseerima, vastu võtma või heaks kiitma.

4. Käesoleva artikli lõike 1 kohaselt vastu võetud muudatusettepanek jõustub osalisriigi

suhtes 90 päeva möödumisel pärast sellise muudatuse ratifitseerimis-, vastuvõtmis- või

heakskiitmiskirja hoiuleandmist Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni peasekretärile.

5. Kui muudatus jõustub, on see siduv nendele osalisriikidele, kes on väljendanud

nõusolekut end sellega siduda. Teistele osalisriikidele on endiselt siduvad käesoleva

konventsiooni sätted ja kõik varasemad muudatused, mille nad on ratifitseerinud, vastu

võtnud või heaks kiitnud.

Artikkel 67 Denonsseerimine

1. Osalisriik võib konventsiooni denonsseerida, saates sellekohase kirjaliku teate

Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni peasekretärile. Denonsseerimine jõustub aasta

möödudes pärast seda, kui peasekretär on teate kätte saanud.

2. Piirkondliku majandusintegratsiooni organisatsioon lakkab olemast käesoleva

konventsiooni osaline, kui kõik tema liikmesriigid on konventsiooni denonsseerinud.

3. Käesoleva konventsiooni denonsseerimine vastavalt käesoleva artikli lõikele 1 toob

kaasa selle protokollide denonsseerimise.

Artikkel 68 Hoiulevõtja ja keeled

1. Käesoleva konventsiooni hoiulevõtja on Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni

peasekretär.

2. Käesoleva konventsiooni originaal, mille araabia-, hiina-, hispaania-, inglis-, prantsus-

ja venekeelne tekst on võrdselt autentsed, antakse hoiule Ühinenud Rahvaste

Organisatsiooni peasekretärile.

SELLE KINNITUSEKS on täievolilised esindajad pärast oma valitsuselt nõuetekohaste

volituste saamist käesolevale konventsioonile alla kirjutanud.

United Nations Convention against Cybercrime;

Strengthening International Cooperation for Combating Certain

Crimes Committed by Means of Information and Communications

Technology Systems and for the Sharing of Evidence in

Electronic Form of Serious Crimes

Preamble

The States Parties to the present Convention,

Bearing in mind the purposes and principles of the Charter of the United Nations,

Noting that information and communications technologies, while having enormous

potential for the development of societies, create new opportunities for perpetrators, may

contribute to the increase in the rate and diversity of criminal activities, and may have an

adverse impact on States, enterprises and the well-being of individuals and society as a

whole,

Concerned that the use of information and communications technology systems can have

a considerable impact on the scale, speed and scope of criminal offences, including

offences related to terrorism and transnational organized crime, such as trafficking in

persons, the smuggling of migrants, the illicit manufacturing of and trafficking in firearms,

their parts, components and ammunition, drug trafficking and trafficking in cultural

property,

Convinced of the need to pursue, as a matter of priority, a global criminal justice policy

aimed at the protection of society against cybercrime by, inter alia, adopting appropriate

legislation, establishing common offences and procedural powers and fostering

international cooperation to prevent and combat such activities more effectively at the

national, regional and international levels,

Determined to deny safe havens to those who engage in cybercrime by prosecuting these

crimes wherever they occur,

Stressing the need to enhance coordination and cooperation among States by, inter alia,

providing technical assistance and capacity-building, including the transfer of technology

on mutually agreed terms, to countries, in particular developing countries, upon their

request, to improve national legislation and frameworks and enhance the capacity of

national authorities to deal with cybercrime in all its forms, including its prevention,

detection, investigation and prosecution, and emphasizing in this context the role that the

United Nations plays,

- 2 -

Recognizing the increasing number of victims of cybercrime, the importance of obtaining

justice for those victims and the necessity to address the needs of persons in vulnerable

situations in measures taken to prevent and combat the offences covered by this Convention,

Determined to prevent, detect and suppress more effectively international transfers of

property obtained as a result of cybercrime and to strengthen international cooperation in the

recovery and return of proceeds of the crimes established in accordance with this Convention,

Bearing in mind that preventing and combating cybercrime is a responsibility of all States

and that they must cooperate with one another, with the support and involvement of relevant

international and regional organizations, as well as non-governmental organizations, civil

society organizations, academic institutions and private sector entities, if their efforts in this

area are to be effective,

Recognizing the importance of mainstreaming a gender perspective in all relevant efforts to

prevent and combat the offences covered by this Convention, in accordance with domestic

law,

Mindful of the need to achieve law enforcement objectives and to ensure respect for human

rights and fundamental freedoms as enshrined in applicable international and regional

instruments,

Acknowledging the right to protection against arbitrary or unlawful interference with one’s

privacy, and the importance of protecting personal data,

Commending the work of the United Nations Office on Drugs and Crime and other

international and regional organizations in preventing and combating cybercrime,

Recalling General Assembly resolutions 74/247 of 27 December 2019 and 75/282 of 26 May

2021,

Taking into account the existing international and regional conventions and treaties on

cooperation in criminal matters, as well as similar treaties that exist between Member States

of the United Nations, Have agreed as follows:

Chapter I General provisions

Article 1 Statement of

purpose

The purposes of this Convention are to:

(a) Promote and strengthen measures to prevent and combat cybercrime

- 3 -

more efficiently and effectively;

(b) Promote, facilitate and strengthen international cooperation in preventing and

combating cybercrime; and

(c) Promote, facilitate and support technical assistance and capacity-

building to prevent and combat cybercrime, in particular for the benefit of developing

countries.

Article 2 Use of

terms

For the purposes of this Convention:

(a) “Information and communications technology system” shall mean any device or group

of interconnected or related devices, one or more of which, pursuant to a program,

gathers, stores and performs automatic processing of electronic data;

(b) “Electronic data” shall mean any representation of facts, information or concepts in a

form suitable for processing in an information and communications technology

system, including a program suitable to cause an information and communications

technology system to perform a function;

(c) “Traffic data” shall mean any electronic data relating to a communication by means of

an information and communications technology system, generated by an information

and communications technology system that formed a part in the chain of

communication, indicating the communication’s origin, destination, route, time, date,

size, duration or type of underlying service;

(d) “Content data” shall mean any electronic data, other than subscriber information or

traffic data, relating to the substance of the data transferred by an information and

communications technology system, including, but not limited to, images, text

messages, voice messages, audio recordings and video recordings;

(e) “Service provider” shall mean any public or private entity that:

(i) Provides to users of its service the ability to communicate by means of an information

and communications technology system; or

(ii) Processes or stores electronic data on behalf of such a communications service or users

of such a service;

(f) “Subscriber information” shall mean any information that is held by a service provider,

relating to subscribers of its services other than traffic or content data and by which can be

established:

(i) The type of communications service used, the technical provisions

- 4 -

related thereto and the period of service;

(ii) The subscriber’s identity, postal or geographical address, telephone or other access

number, billing or payment information, available on the basis of the service

agreement or arrangement;

(iii) Any other information on the site of the installation of communications equipment,

available on the basis of the service agreement or arrangement;

(g) “Personal data” shall mean any information relating to an identified or identifiable

natural person;

(h) “Serious crime” shall mean conduct constituting an offence punishable by a

maximum deprivation of liberty of at least four years or a more serious penalty;

(i) “Property” shall mean assets of every kind, whether corporeal or incorporeal,

movable or immovable, tangible or intangible, including virtual assets, and legal documents

or instruments evidencing title to, or interest in, such assets;

(j) “Proceeds of crime” shall mean any property derived from or obtained, directly or

indirectly, through the commission of an offence;

(k) “Freezing” or “seizure” shall mean temporarily prohibiting the transfer, conversion,

disposition or movement of property or temporarily assuming custody or control of property

on the basis of an order issued by a court or other competent authority;

(l) “Confiscation”, which includes forfeiture where applicable, shall mean the

permanent deprivation of property by order of a court or other competent authority;

(m) “Predicate offence” shall mean any offence as a result of which proceeds have been

generated that may become the subject of an offence as defined in article 17 of this

Convention;

(n) “Regional economic integration organization” shall mean an organization

constituted by sovereign States of a given region to which its member States have transferred

competence in respect of matters governed by this Convention and which has been duly

authorized, in accordance with its internal procedures, to sign, ratify, accept, approve or

accede to it; references to “States Parties” under this Convention shall apply to such

organizations within the limits of their competence;

(o) “Emergency” shall mean a situation in which there is a significant and imminent risk

to the life or safety of any natural person.

Article 3 Scope of application

This Convention shall apply, except as otherwise stated herein, to:

- 5 -

(a) The prevention, investigation and prosecution of the criminal offences established in

accordance with this Convention, including the freezing, seizure, confiscation and return of

the proceeds from such offences;

(b) The collecting, obtaining, preserving and sharing of evidence in electronic form for

the purpose of criminal investigations or proceedings, as provided for in articles 23 and 35 of

this Convention.

Article 4 Offences established in accordance with other United Nations conventions

and protocols

1. In giving effect to other applicable United Nations conventions and protocols to

which they are Parties, States Parties shall ensure that criminal offences established in

accordance with such conventions and protocols are also considered criminal offences under

domestic law when committed through the use of information and communications

technology systems.

2. Nothing in this article shall be interpreted as establishing criminal offences in

accordance with this Convention.

Article 5 Protection of sovereignty

1. States Parties shall carry out their obligations under this Convention in a manner

consistent with the principles of sovereign equality and territorial integrity of States and that

of non-intervention in the domestic affairs of other States.

2. Nothing in this Convention shall entitle a State Party to undertake in the territory of

another State the exercise of jurisdiction and performance of functions that are reserved

exclusively for the authorities of that other State by its domestic law.

Article 6 Respect for human rights

1. States Parties shall ensure that the implementation of their obligations under this

Convention is consistent with their obligations under international human rights law.

2. Nothing in this Convention shall be interpreted as permitting suppression of human

rights or fundamental freedoms, including the rights related to the freedoms of expression,

conscience, opinion, religion or belief, peaceful assembly and association, in accordance and

in a manner consistent with applicable international human rights law.

Chapter II Criminalization

- 6 -

Article 7 Illegal access

1. Each State Party shall adopt such legislative and other measures as may be necessary

to establish as a criminal offence under its domestic law, when committed intentionally, the

access to the whole or any part of an information and communications technology system

without right.

2. A State Party may require that the offence be committed by infringing security

measures, with the intent of obtaining electronic data or other dishonest or criminal intent or

in relation to an information and communications technology system that is connected to

another information and communications technology system.

Article 8 Illegal interception

1. Each State Party shall adopt such legislative and other measures as may be necessary

to establish as criminal offences under its domestic law, when committed intentionally and

without right, the interception, made by technical means, of non-public transmissions of

electronic data to, from or within an information and communications technology system,

including electromagnetic emissions from an information and communications technology

system carrying such electronic data.

2. A State Party may require that the offence be committed with dishonest or criminal

intent, or in relation to an information and communications technology system that is

connected to another information and communications technology system.

Article 9 Interference with electronic data

1. Each State Party shall adopt such legislative and other measures as may be necessary

to establish as criminal offences under its domestic law, when committed intentionally and

without right, the damaging, deletion, deterioration, alteration or suppression of electronic

data.

2. A State Party may require that the conduct described in paragraph 1 of this article

result in serious harm.

Article 10 Interference with an information and communications technology system

Each State Party shall adopt such legislative and other measures as may be necessary to

establish as criminal offences under its domestic law, when committed intentionally and

without right, the serious hindering of the functioning of an information and communications

technology system by inputting, transmitting, damaging, deleting, deteriorating, altering or

suppressing electronic data.

- 7 -

Article 11 Misuse of devices

1. Each State Party shall adopt such legislative and other measures as may be necessary

to establish as criminal offences under its domestic law, when committed intentionally and

without right:

(a) The obtaining, production, sale, procurement for use, import, distribution

or otherwise making available of:

(i) A device, including a program, designed or adapted primarily for the purpose

of committing any of the offences established in accordance with articles 7 to

10 of this Convention; or

(ii) A password, access credentials, electronic signature or similar data by which

the whole or any part of an information and communications technology

system is capable of being accessed;

with the intent that the device, including a program, or the password, access credentials,

electronic signature or similar data be used for the purpose of committing any of the offences

established in accordance with articles 7 to 10 of this Convention; and

(b) The possession of an item referred to in paragraph 1 (a) (i) or (ii) of this

article, with intent that it be used for the purpose of committing any of the offences

established in accordance with articles 7 to 10 of this Convention.

2. This article shall not be interpreted as imposing criminal liability where the

obtaining, production, sale, procurement for use, import, distribution or otherwise making

available, or the possession referred to in paragraph 1 of this article is not for the purpose of

committing an offence established in accordance with articles 7 to 10 of this Convention,

such as for the authorized testing or protection of an information and communications

technology system.

3. Each State Party may reserve the right not to apply paragraph 1 of this article,

provided that the reservation does not concern the sale, distribution or otherwise making

available of the items referred to in paragraph 1 (a) (ii) of this article.

Article 12 Information and communications technology system-related forgery

1. Each State Party shall adopt such legislative and other measures as may be necessary

to establish as criminal offences under its domestic law, when committed intentionally and

without right, the input, alteration, deletion or suppression of electronic data resulting in

inauthentic data with the intent that they be considered or acted upon for legal purposes as if

they were authentic, regardless of whether or not the data are directly readable and

intelligible.

2. A State Party may require an intent to defraud, or a similar dishonest or criminal

intent, before criminal liability attaches.

- 8 -

Article 13

Information and communications technology system-related theft or fraud

Each State Party shall adopt such legislative and other measures as may be necessary to

establish as a criminal offence under its domestic law, when committed intentionally and

without right, the causing of a loss of property to another person by means of:

(a) Any input, alteration, deletion or suppression of electronic data;

(b) Any interference with the functioning of an information and communications

technology system;

(c) Any deception as to factual circumstances made through an information and

communications technology system that causes a person to do or omit to do anything

which that person would not otherwise do or omit to do;

with the fraudulent or dishonest intent of procuring for oneself or for another person, without

right, a gain in money or other property.

Article 14 Offences related to online child sexual abuse or child sexual exploitation

material

1. Each State Party shall adopt such legislative and other measures as may be necessary

to establish as criminal offences under its domestic law, when committed intentionally and

without right, the following conduct:

(a) Producing, offering, selling, distributing, transmitting, broadcasting,

displaying, publishing or otherwise making available child sexual abuse or

child sexual exploitation material through an information and

communications technology system;

(b) Soliciting, procuring or accessing child sexual abuse or child sexual

exploitation material through an information and communications technology

system;

(c) Possessing or controlling child sexual abuse or child sexual exploitation

material stored in an information and communications technology system or

another storage medium;

(d) Financing the offences established in accordance with subparagraphs (a) to

(c) of this paragraph, which States Parties may establish as a separate offence.

2. For the purposes of this article, the term “child sexual abuse or child sexual

exploitation material” shall include visual material, and may include written or audio content,

- 9 -

that depicts, describes or represents any person under 18 years of age: (a) Engaging in real

or simulated sexual activity;

(b) In the presence of a person engaging in any sexual activity;

(c) Whose sexual parts are displayed for primarily sexual purposes; or

(d) Subjected to torture or cruel, inhumane or degrading treatment or punishment

and such material is sexual in nature.

3. A State Party may require that the material identified in paragraph 2 of this article

be limited to material that:

(a) Depicts, describes or represents an existing person; or

(b) Visually depicts child sexual abuse or child sexual exploitation.

4. In accordance with their domestic law and consistent with applicable international

obligations, States Parties may take steps to exclude the criminalization of:

(a) Conduct by children for self-generated material depicting them; or

(b) The consensual production, transmission, or possession of material described

in paragraph 2 (a) to (c) of this article, where the underlying conduct depicted

is legal as determined by domestic law, and where such material is maintained

exclusively for the private and consensual use of the persons involved.

5. Nothing in this Convention shall affect any international obligations which are more

conducive to the realization of the rights of the child.

Article 15

Solicitation or grooming for the purpose of committing a

sexual offence against a child

1. Each State Party shall adopt such legislative and other measures as may be necessary

to establish as criminal offences under its domestic law the act of intentionally

communicating, soliciting, grooming, or making any arrangement through an information and

communications technology system for the purpose of committing a sexual offence against a

child, as defined in domestic law, including for the commission of any of the offences

established in accordance with article 14 of this Convention.

2. A State Party may require an act in furtherance of the conduct described in paragraph

1 of this article.

3. A State Party may consider extending criminalization in accordance with paragraph

1 of this article in relation to a person believed to be a child.

- 10 -

4. States Parties may take steps to exclude the criminalization of conduct as described

in paragraph 1 of this article when committed by children.

Article 16 Non-consensual dissemination of intimate images

1. Each State Party shall adopt such legislative and other measures as may be necessary

to establish as criminal offences under its domestic law, when committed intentionally and

without right, the selling, distributing, transmitting, publishing or otherwise making available

of an intimate image of a person by means of an information and communications technology

system, without the consent of the person depicted in the image.

2. For the purpose of paragraph 1 of this article, “intimate image” shall mean a visual

recording of a person over the age of 18 years made by any means, including a photograph

or video recording, that is sexual in nature, in which the person’s sexual parts are exposed or

the person is engaged in sexual activity, which was private at the time of the recording, and

in respect of which the person or persons depicted maintained a reasonable expectation of

privacy at the time of the offence.

3. A State Party may extend the definition of intimate images, as appropriate, to

depictions of persons who are under the age of 18 years if they are of legal age to engage in

sexual activity under domestic law and the image does not depict child abuse or exploitation.

4. For the purposes of this article, a person who is under the age of 18 years and

depicted in an intimate image cannot consent to the dissemination of an intimate image that

constitutes child sexual abuse or child sexual exploitation material under article 14 of this

Convention.

5. A State Party may require the intent to cause harm before criminal liability attaches.

6. States Parties may take other measures concerning matters related to this article, in

accordance with their domestic law and consistent with applicable international obligations.

Article 17

Laundering of proceeds of crime

1. Each State Party shall adopt, in accordance with fundamental principles of its domestic

law, such legislative and other measures as may be necessary to establish as criminal

offences, when committed intentionally:

(a) (i) The conversion or transfer of property, knowing that such property is the

proceeds of crime, for the purpose of concealing or disguising the illicit origin

of the property or of helping any person who is involved in the commission

of the predicate offence to evade the legal consequences of that person’s

actions;

- 11 -

(ii) The concealment or disguise of the true nature, source, location, disposition, movement

or ownership of or rights with respect to property, knowing that such property is the

proceeds of crime;

(b) Subject to the basic concepts of its legal system:

(i) The acquisition, possession or use of property, knowing, at the time of receipt,

that such property is the proceeds of crime;

(ii) Participation in, association with or conspiracy to commit, attempts to

commit and aiding, abetting, facilitating and counselling the commission of

any of the offences established in accordance with this article.

2. For purposes of implementing or applying paragraph 1 of this article:

(a) Each State Party shall establish as predicate offences relevant offences

established in accordance with articles 7 to 16 of this Convention;

(b) In the case of States Parties whose legislation sets out a list of specific

predicate offences, they shall, at a minimum, include in that list a

comprehensive range of offences established in accordance with articles 7 to

16 of this Convention;

(c) For the purposes of subparagraph (b) of this paragraph, predicate offences

shall include offences committed both within and outside the jurisdiction of

the State Party in question. However, offences committed outside the

jurisdiction of a State Party shall constitute predicate offences only when the

relevant conduct is a criminal offence under the domestic law of the State

where it is committed and would be a criminal offence under the domestic

law of the State Party implementing or applying this article, had it been

committed there;

(d) Each State Party shall furnish copies of its laws that give effect to this article

and of any subsequent changes to such laws or a description thereof to the

Secretary-General of the United Nations;

(e) If required by fundamental principles of the domestic law of a State Party, it

may be provided that the offences set forth in paragraph 1 of this article do

not apply to the persons who committed the predicate offence;

(f) Knowledge, intent or purpose required as an element of an offence set forth

in paragraph 1 of this article may be inferred from objective factual

circumstances.

Article 18

Liability of legal persons

- 12 -

1. Each State Party shall adopt such measures as may be necessary, consistent with its

legal principles, to establish the liability of legal persons for participation in the offences

established in accordance with this Convention.

2. Subject to the legal principles of the State Party, the liability of legal persons may be

criminal, civil or administrative.

3. Such liability shall be without prejudice to the criminal liability of the natural persons

who have committed the offences.

4. Each State Party shall, in particular, ensure that legal persons held liable in

accordance with this article are subject to effective, proportionate and dissuasive criminal or

non-criminal sanctions, including monetary sanctions.

Article 19 Participation and attempt

1. Each State Party shall adopt such legislative and other measures as may be necessary

to establish as a criminal offence, in accordance with its domestic law, when committed

intentionally, the participation in any capacity, such as that of an accomplice, assistant or

instigator, in an offence established in accordance with this Convention.

2. Each State Party may adopt the necessary legislative and other measures to establish

as a criminal offence, in accordance with its domestic law, when committed intentionally,

any attempt to commit an offence established in accordance with this Convention.

3. Each State Party may adopt the necessary legislative and other measures to establish

as a criminal offence, in accordance with its domestic law, when committed intentionally, the

preparation for an offence established in accordance with this Convention.

Article 20 Statute of limitations

Each State Party shall, where appropriate, considering the gravity of the crime, establish

under its domestic law a long statute of limitations period in which to commence proceedings

for any offence established in accordance with this Convention and establish a longer statute

of limitations period or provide for the suspension of the statute of limitations where the

alleged offender has evaded the administration of justice.

Article 21 Prosecution, adjudication and sanctions

1. Each State Party shall make the commission of an offence established in accordance

with this Convention liable to effective, proportionate and dissuasive sanctions that take into

account the gravity of the offence.

2. Each State Party may adopt, in accordance with its domestic law, such legislative

and other measures as may be necessary to establish aggravating circumstances in relation to

- 13 -

the offences established in accordance with this Convention, including circumstances that

affect critical information infrastructures.

3. Each State Party shall endeavour to ensure that any discretionary legal powers under

its domestic law relating to the prosecution of persons for offences established in accordance

with this Convention are exercised in order to maximize the effectiveness of law enforcement

measures in respect of those offences and with due regard to the need to deter the commission

of such offences.

4. Each State Party shall ensure that any person prosecuted for offences established in

accordance with this Convention enjoys all rights and guarantees in conformity with domestic

law and consistent with the applicable international obligations of the State Party, including

the right to a fair trial and the rights of the defence.

5. In the case of offences established in accordance with this Convention, each State

Party shall take appropriate measures, in accordance with its domestic law and with due

regard to the rights of the defence, to seek to ensure that conditions imposed in connection

with decisions on release pending trial or appeal take into consideration the need to ensure

the presence of the defendant at subsequent criminal proceedings.

6. Each State Party shall take into account the gravity of the offences concerned when

considering the eventuality of early release or parole of persons convicted of such offences.

7. States Parties shall ensure that appropriate measures are in place under domestic law

to protect children who are accused of offences established in accordance with this

Convention, consistent with the obligations under the Convention on the Rights of the Child

and the applicable Protocols thereto, as well as other applicable international or regional

instruments.

8. Nothing contained in this Convention shall affect the principle that the description

of the offences established in accordance with this Convention and of the applicable legal

defences or other legal principles controlling the lawfulness of conduct is reserved to the

domestic law of a State Party and that such offences shall be prosecuted and punished in

accordance with that law.

Chapter III Jurisdiction

Article 22 Jurisdiction

1. Each State Party shall adopt such measures as may be necessary to establish its

jurisdiction over the offences established in accordance with this Convention when:

(a) The offence is committed in the territory of that State Party; or

- 14 -

(b) The offence is committed on board a vessel that is flying the flag of that State

Party or an aircraft that is registered under the laws of that State Party at the

time when the offence is committed.

2. Subject to article 5of this Convention, a State Party may also establish its jurisdiction

over any such offence when:

(a) The offence is committed against a national of that State Party; or

(b) The offence is committed by a national of that State Party or a stateless person

with habitual residence in its territory; or

(c) The offence is one of those established in accordance with article 17,

paragraph 1 (b) (ii), of this Convention and is committed outside its territory

with a view to the commission of an offence established in accordance with

article 17, paragraph 1 (a) (i) or (ii) or (b) (i), of this Convention within its

territory; or

(d) The offence is committed against the State Party.

3. For the purposes of article 37, paragraph 11,of this Convention, each State Party

shall take such measures as may be necessary to establish its jurisdiction over the offences

established in accordance with this Convention when the alleged offender is present in its

territory and it does not extradite such person solely on the ground that the person is one of

its nationals.

4. Each State Party may also adopt such measures as may be necessary to establish its

jurisdiction over the offences established in accordance with this Convention when the

alleged offender is present in its territory and it does not extradite the person.

5. If a State Party exercising its jurisdiction under paragraph 1 or 2 of this article has

been notified, or has otherwise learned, that any other States Parties are conducting an

investigation, prosecution or judicial proceeding in respect of the same conduct, the

competent authorities of those States Parties shall, as appropriate, consult one another with a

view to coordinating their actions.

6. Without prejudice to norms of general international law, this Convention shall not

exclude the exercise of any criminal jurisdiction established by a State Party in accordance

with its domestic law.

Chapter IV Procedural measures and law enforcement

- 15 -

Article 23 Scope of procedural measures

1. Each State Party shall adopt such legislative and other measures as may be necessary

to establish the powers and procedures provided for in this chapter for the purpose of specific

criminal investigations or proceedings.

2. Except as provided otherwise in this Convention, each State Party shall apply the

powers and procedures referred to in paragraph 1 of this article to:

(a) The criminal offences established in accordance with this Convention;

(b) Other criminal offences committed by means of an information and

communications technology system; and

(c) The collection of evidence in electronic form of any criminal offence.

3. (a) Each State Party may reserve the right to apply the measures referred to in article

29 of this Convention only to offences or categories of offences specified in the reservation,

provided that the range of such offences or categories of offences is not more restricted than

the range of offences to which it applies the measures referred to in article 30 of this

Convention. Each State Party shall consider restricting such a reservation to enable the

broadest application of the measures referred to in article 29;

(b) Where a State Party, owing to limitations in its legislation in force at the

time of the adoption of this Convention, is not able to apply the measures referred to in

articles 29 and 30 of this Convention to communications being transmitted within an

information and communications technology system of a service provider which: (i)

Is being operated for the benefit of a closed group of users; and

(ii) Does not employ public communications networks and is not connected with another

information and communications technology system, whether public or private;

that State Party may reserve the right not to apply these measures to such communications.

Each State Party shall consider restricting such a reservation to enable the broadest application

of the measures referred to in articles 29 and 30 of this Convention.

Article 24 Conditions and safeguards

1. Each State Party shall ensure that the establishment, implementation and application

of the powers and procedures provided for in this chapter are subject to conditions and

safeguards provided for under its domestic law, which shall provide for the protection of

human rights, in accordance with its obligations under international human rights law, and

which shall incorporate the principle of proportionality.

2. In accordance with and pursuant to the domestic law of each State Party, such

conditions and safeguards shall, as appropriate in view of the nature of the procedure or power

concerned, include, inter alia, judicial or other independent review, the right to an effective

- 16 -

remedy, grounds justifying application, and limitation of the scope and the duration of such

power or procedure.

3. To the extent that it is consistent with the public interest, in particular the proper

administration of justice, each State Party shall consider the impact of the powers and

procedures in this chapter upon the rights, responsibilities and legitimate interests of third

parties.

4. The conditions and safeguards established in accordance with this article shall apply

at the domestic level to the powers and procedures set forth in this chapter, both for the

purpose of domestic criminal investigations and proceedings and for the purpose of rendering

international cooperation by the requested State Party.

5. References to judicial or other independent review in paragraph 2 of this article are

references to such review at the domestic level.

Article 25 Expedited preservation of stored electronic data

1. Each State Party shall adopt such legislative and other measures as may be necessary

to enable its competent authorities to order or similarly obtain the expeditious preservation of

specified electronic data, including traffic data, content data and subscriber information, that

have been stored by means of an information and communications technology system, in

particular where there are grounds to believe that the electronic data are particularly

vulnerable to loss or modification.

2. Where a State Party gives effect to paragraph 1 of this article by means of an order

to a person to preserve specified stored electronic data in the person’s possession or control,

the State Party shall adopt such legislative and other measures as may be necessary to oblige

that person to preserve and maintain the integrity of those electronic data for a period of time

as long as necessary, up to a maximum of 90 days, to enable the competent authorities to seek

their disclosure. A State Party may provide for such an order to be subsequently renewed.

3. Each State Party shall adopt such legislative and other measures as may be necessary

to oblige the custodian or other person who is to preserve the electronic data to keep

confidential the undertaking of such procedures for the period of time provided for in its

domestic legislation.

Article 26 Expedited preservation and partial disclosure of traffic data

Each State Party shall adopt, in respect of traffic data that are to be preserved under the

provisions of article 25 of this Convention, such legislative and other measures as may be

necessary to:

(a) Ensure that such expeditious preservation of traffic data is available regardless of

whether one or more service providers were involved in the transmission of a communication;

and

- 17 -

(b) Ensure the expeditious disclosure to the State Party’s competent authority, or a

person designated by that authority, of a sufficient amount of traffic data to enable the State

Party to identify the service providers and the path through which the communication or

indicated information was transmitted.

Article 27 Production order

Each State Party shall adopt such legislative and other measures as may be necessary to

empower its competent authorities to order:

(a) A person in its territory to submit specified electronic data in that person’s possession

or control that are stored in an information and communications technology system or an

electronic data storage medium; and

(b) A service provider offering its services in the territory of the State Party to submit

subscriber information relating to such services in that service provider’s possession or

control.

Article 28 Search and seizure of stored electronic data

1. Each State Party shall adopt such legislative and other measures as may be necessary

to empower its competent authorities to search or similarly access:

(a) An information and communications technology system, part of it, and

electronic data stored therein; and

(b) An electronic data storage medium in which the electronic data sought may

be stored; in the territory of that State Party.

2. Each State Party shall adopt such legislative and other measures as may be necessary

to ensure that, where its authorities search or similarly access a specific information and

communications technology system or part of it, pursuant to paragraph 1 (a) of this article,

and have grounds to believe that the electronic data sought are stored in another information

and communications technology system or part of it in its territory, and such data are lawfully

accessible from or available to the initial system, such authorities shall be able to

expeditiously conduct the search to obtain access to that other information and

communications technology system.

3. Each State Party shall adopt such legislative and other measures as may be necessary

to empower its competent authorities to seize or similarly secure electronic data in its territory

accessed in accordance with paragraph 1 or 2 of this article. These measures shall include the

power to:

(a) Seize or similarly secure an information and communications

technology system or part of it, or an electronic data storage medium;

- 18 -

(b) Make and retain copies of those electronic data in electronic form;

(c) Maintain the integrity of the relevant stored electronic data;

(d) Render inaccessible or remove those electronic data in the accessed

information and communications technology system.

4. Each State Party shall adopt such legislative and other measures as may be necessary

to empower its competent authorities to order any person who has knowledge about the

functioning of the information and communications technology system in question, the

information and telecommunications network, or their component parts, or measures applied

to protect the electronic data therein, to provide, as is reasonable, the necessary information

to enable the undertaking of the measures referred to in paragraphs 1 to 3 of this article.

Article 29 Real-time collection of traffic data

1. Each State Party shall adopt such legislative and other measures as may be necessary

to empower its competent authorities to:

(a) Collect or record, through the application of technical means in the territory

of that State Party; and

(b) Compel a service provider, within its existing technical capability:

(i) To collect or record, through the application of technical means in the

territory of that State Party; or

(ii) To cooperate and assist the competent authorities in the collection or

recording of;

traffic data, in real time, associated with specified communications in its territory transmitted

by means of an information and communications technology system.

2. Where a State Party, owing to the principles of its domestic legal system, cannot

adopt the measures referred to in paragraph 1 (a) of this article, it may instead adopt such

legislative and other measures as may be necessary to ensure the real-time collection or

recording of traffic data associated with specified communications transmitted in its territory,

through the application of technical means in that territory.

3. Each State Party shall adopt such legislative and other measures as may be necessary

to oblige a service provider to keep confidential the fact of the execution of any power

provided for in this article and any information relating to it.

- 19 -

Article 30 Interception of content data

1. Each State Party shall adopt such legislative and other measures as may be necessary,

in relation to a range of serious criminal offences to be determined by domestic law, to

empower its competent authorities to:

(a) Collect or record, through the application of technical means in the territory

of that State Party; and

(b) Compel a service provider, within its existing technical capability:

(i) To collect or record, through the application of technical means in the

territory of that State Party; or

(ii) To cooperate and assist the competent authorities in the collection or

recording of;

content data, in real time, of specified communications in its territory transmitted by means

of an information and communications technology system.

2. Where a State Party, owing to the principles of its domestic legal system, cannot

adopt the measures referred to in paragraph 1 (a) of this article, it may instead adopt such

legislative and other measures as may be necessary to ensure the real-time collection or

recording of content data on specified communications in its territory, through the application

of technical means in that territory.

3. Each State Party shall adopt such legislative and other measures as may be necessary

to oblige a service provider to keep confidential the fact of the execution of any power

provided for in this article and any information relating to it.

Article 31 Freezing, seizure and confiscation of the proceeds of crime

1. Each State Party shall adopt, to the greatest extent possible within its domestic legal

system, such measures as may be necessary to enable the confiscation of:

(a) Proceeds of crime derived from offences established in accordance with this Convention

or property the value of which corresponds to that of such proceeds; (b) Property, equipment

or other instrumentalities used in or destined for use in offences established in accordance

withthis Convention.

2. Each State Party shall adopt such measures as may be necessary to enable the

identification, tracing, freezing or seizure of any item referred to in paragraph 1 of this article

for the purpose of eventual confiscation.

3. Each State Party shall adopt, in accordance with its domestic law, such legislative

and other measures as may be necessary to regulate the administration by the competent

- 20 -

authorities of frozen, seized or confiscated property covered in paragraphs 1 and 2 of this

article.

4. If proceeds of crime have been transformed or converted, in part or in full, into other

property, such property shall be liable to the measures referred to in this article instead of the

proceeds.

5. If proceeds of crime have been intermingled with property acquired from legitimate

sources, such property shall, without prejudice to any powers relating to freezing or seizure,

be liable to confiscation up to the assessed value of the intermingled proceeds.

6. Income or other benefits derived from proceeds of crime, from property into which

proceeds of crime have been transformed or converted or from property with which proceeds

of crime have been intermingled, shall also be liable to the measures referred to in this article,

in the same manner and to the same extent as proceeds of crime.

7. For the purposes of this article and article 50 of this Convention, each State Party

shall empower its courts or other competent authorities to order that bank, financial or

commercial records be made available or be seized. A State Party shall not decline to act

under the provisions of this paragraph on the ground of bank secrecy.

8. Each State Party may consider the possibility of requiring that an offender

demonstrate the lawful origin of alleged proceeds of crime or other property liable to

confiscation, to the extent that such a requirement is consistent with the principles of their

domestic law and with the nature of the judicial and other proceedings.

9. The provisions of this article shall not be construed as prejudicing the rights of bona

fide third parties.

10. Nothing contained in this article shall affect the principle that the measures to which

it refers shall be defined and implemented in accordance with the provisions of the domestic

law of a State Party.

Article 32 Establishment of criminal record

Each State Party may adopt such legislative or other measures as may be necessary to take

into consideration, under such terms as, and for the purpose that, it deems appropriate, any

previous conviction in another State of an alleged offender for the purpose of using such

information in criminal proceedings relating to an offence established in accordance with this

Convention.

Article 33 Protection of witnesses

1. Each State Party shall take appropriate measures, in accordance with its domestic

law and within its means, to provide effective protection from potential retaliation or

intimidation for witnesses who give testimony or, in good faith and on reasonable grounds,

provide information concerning offences established in accordance with this Convention or

- 21 -

otherwise cooperate with investigative or judicial authorities and, as appropriate, for their

relatives and other persons close to them.

2. The measures envisaged in paragraph 1 of this article may include, inter alia, without

prejudice to the rights of the defendant, including the right to due process:

(a) Establishing procedures for the physical protection of such persons, such

as, to the extent necessary and feasible, relocating them and permitting, where

appropriate, non-disclosure or limitations on the disclosure of information

concerning the identity and whereabouts of such persons;

(b) Providing evidentiary rules to permit witness testimony to be given in a

manner that ensures the safety of the witness, such as permitting testimony to be

given through the use of communications technology such as video links or other

adequate means.

3. States Parties shall consider entering into agreements or arrangements with other

States for the relocation of persons referred to in paragraph 1 of this article.

4. The provisions of this article shall also apply to victims insofar as they are witnesses.

Article 34 Assistance to and protection of victims

1. Each State Party shall take appropriate measures within its means to provide

assistance and protection to victims of offences established in accordance with this

Convention, in particular in cases of threat of retaliation or intimidation.

2. Each State Party shall, subject to its domestic law, establish appropriate procedures

to provide access to compensation and restitution for victims of offences established in

accordance with this Convention.

3. Each State Party shall, subject to its domestic law, enable views and concerns of

victims to be presented and considered at appropriate stages of criminal proceedings against

offenders in a manner not prejudicial to the rights of the defence.

4. With respect to the offences established in accordance with articles 14 to 16 of this

Convention, each State Party shall, subject to its domestic law, take measures to provide

assistance to victims of such offences, including for their physical and psychological

recovery, in cooperation with relevant international organizations, non-governmental

organizations, and other elements of civil society.

5. In applying the provisions of paragraphs 2 to 4 of this article, each State Party shall

take into account the age, gender and the particular circumstances and needs of victims,

including the particular circumstances and needs of children.

6. Each State Party shall, to the extent consistent with its domestic legal framework,

take effective steps to ensure compliance with requests to remove or render inaccessible the

content described in articles 14 and 16 of this Convention.

- 22 -

Chapter V International cooperation

Article 35 General principles of international cooperation

1. States Parties shall cooperate with each other in accordance with the provisions of

this Convention, as well as other applicable international instruments on international

cooperation in criminal matters, and domestic laws, for the purpose of:

(a) The investigation and prosecution of, and judicial proceedings in relation

to, the criminal offences established in accordance with this Convention, including

the freezing, seizure, confiscation and return of the proceeds from such offences;

(b) The collecting, obtaining, preserving and sharing of evidence in electronic

form of criminal offences established in accordance with this Convention;

(c) The collecting, obtaining, preserving and sharing of evidence in electronic

form of any serious crime, including serious crimes established in accordance with

other applicable United Nations conventions and protocols in force at the time of the

adoption of this Convention.

2. For the purpose of the collecting, obtaining, preserving and sharing of evidence in

electronic form of offences as provided for in paragraph 1 (b) and (c) of this article, the

relevant paragraphs of article 40, and articles 41 to 46 of this Convention shall apply.

3. In matters of international cooperation, whenever dual criminality is considered a

requirement, it shall be deemed fulfilled irrespective of whether the laws of the requested

State Party place the offence within the same category of offence or denominate the offence

by the same terminology as the requesting State Party, if the conduct underlying the offence

for which assistance is sought is a criminal offence under the laws of both States Parties.

Article 36 Protection of personal data

1. (a) A State Party transferring personal data pursuant to this Convention shall do so

in accordance with its domestic law and any obligations the transferring Party may have under

applicable international law. States Parties shall not be required to transfer personal data in

accordance with this Convention if the data cannot be provided in compliance with their

applicable laws concerning the protection of personal data;

(b) Where the transfer of personal data would not be compliant with paragraph

1 (a) of this article, States Parties may seek to impose appropriate conditions, in

accordance with such applicable laws, to achieve compliance in order to respond to

a request for personal data;

(c) States Parties are encouraged to establish bilateral or multilateral

arrangements to facilitate the transfer of personal data.

- 23 -

2. For personal data transferred in accordance with this Convention, States Parties shall

ensure that the personal data received are subject to effective and appropriate safeguards in

the respective legal frameworks of the States Parties.

3. In order to transfer personal data obtained in accordance with this Convention to a

third country or an international organization, a State Party shall notify the original

transferring State Party of its intention and request its authorization.

The State Party shall transfer such personal data only with the authorization of the original

transferring State Party, which may require that the authorization be provided in written form.

Article 37 Extradition

1. This article shall apply to the criminal offences established in accordance with this

Convention where the person who is the subject of the request for extradition is present in the

territory of the requested State Party, provided that the offence for which extradition is sought

is punishable under the domestic law of both the requesting State Party and the requested

State Party. When the extradition is sought for the purpose of serving a final sentence of

imprisonment or another form of detention imposed in respect of an extraditable offence, the

requested State Party may grant the extradition in accordance with domestic law.

2. Notwithstanding paragraph 1 of this article, a State Party whose law so permits may

grant the extradition of a person for any of the criminal offences established in accordance

with this Convention that are not punishable under its own domestic law.

3. If the request for extradition includes several separate criminal offences, at least one

of which is extraditable under this article and some of which are not extraditable by reason

of their period of imprisonment but are related to offences established in accordance with this

Convention, the requested State Party may apply this article also in respect of those offences.

4. Each of the offences to which this article applies shall be deemed to be included as

an extraditable offence in any extradition treaty existing between States Parties. States Parties

undertake to include such offences as extraditable offences in every extradition treaty to be

concluded between them.

5. If a State Party that makes extradition conditional on the existence of a treaty

receives a request for extradition from another State Party with which it has no extradition

treaty, it may consider this Convention the legal basis for extradition in respect of any offence

to which this article applies.

6. States Parties that make extradition conditional on the existence of a treaty shall:

(a) At the time of deposit of their instruments of ratification, acceptance or

approval of or accession to this Convention, inform the Secretary-General of the

United Nations whether they will take this Convention as the legal basis for

cooperation in extradition with other States Parties to this Convention; and

- 24 -

(b) If they do not take this Convention as the legal basis for cooperation in

extradition, seek, where appropriate, to conclude treaties on extradition with other

States Parties to this Convention in order to implement this article.

7. States Parties that do not make extradition conditional on the existence of a treaty

shall recognize offences to which this article applies as extraditable offences between

themselves.

8. Extradition shall be subject to the conditions provided for by the domestic law of the

requested State Party or by applicable extradition treaties, including, inter alia, conditions in

relation to the minimum penalty requirement for extradition and the grounds upon which the

requested State Party may refuse extradition.

9. States Parties shall, subject to their domestic law, endeavour to expedite extradition

procedures and to simplify evidentiary requirements relating thereto in respect of any offence

to which this article applies.

10. Subject to the provisions of its domestic law and its extradition treaties, the requested

State Party may, upon being satisfied that the circumstances so warrant and are urgent, and

at the request of the requesting State Party, including when the request is transmitted through

existing channels of the International Criminal Police Organization, take a person whose

extradition is sought and who is present in its territory into custody or take other appropriate

measures to ensure the person’s presence at extradition proceedings.

11. A State Party in whose territory an alleged offender is found, if it does not extradite

such person in respect of an offence to which this article applies solely on the ground that the

person is one of its nationals, shall, at the request of the State Party seeking extradition, be

obliged to submit the case without undue delay to its competent authorities for the purpose of

prosecution. Those authorities shall take their decisions and conduct their proceedings in the

same manner as in the case of any other offence of a comparable nature under the domestic

law of that State Party. The States Parties concerned shall cooperate with each other, in

particular on procedural and evidentiary aspects, to ensure the efficiency of such prosecution.

12. Whenever a State Party is permitted under its domestic law to extradite or otherwise

surrender one of its nationals only upon the condition that the person will be returned to that

State Party to serve the sentence imposed as a result of the trial or proceedings for which the

extradition or surrender of the person was sought and that State Party and the State Party

seeking the extradition of the person agree with this option and other terms that they may

deem appropriate, such conditional extradition or surrender shall be sufficient to discharge

the obligation set forth in paragraph 11 of this article.

13. If extradition, sought for purposes of enforcing a sentence, is refused because the

person sought is a national of the requested State Party, the requested State Party shall, if its

domestic law so permits and in conformity with the requirements of such law, upon

application of the requesting State Party, consider the enforcement of the sentence imposed

under the domestic law of the requesting State Party or the remainder thereof.

- 25 -

14. Any person regarding whom proceedings are being carried out in connection with

any of the offences to which this article applies shall be guaranteed fair treatment at all stages

of the proceedings, including enjoyment of all the rights and guarantees provided by the

domestic law of the State Party in the territory of which that person is present.

15. Nothing in this Convention shall be interpreted as imposing an obligation to extradite

if the requested State Party has substantial grounds for believing that the request has been

made for the purpose of prosecuting or punishing a person on account of that person’s sex,

race, language, religion, nationality, ethnic origin or political opinions, or that compliance

with the request would cause prejudice to that person’s position for any one of these reasons.

16. States Parties may not refuse a request for extradition on the sole ground that the

offence is also considered to involve fiscal matters.

17. Before refusing extradition, the requested State Party shall, where appropriate,

consult with the requesting State Party to provide it with ample opportunity to present its

opinions and to provide information relevant to its allegation.

18. The requested State Party shall inform the requesting State Party of its decision with

regard to the extradition. The requested State Party shall inform the requesting State Party of

any reason for refusal of extradition unless the requested State Party is prevented from doing

so by its domestic law or its international legal obligations.

19. Each State Party shall, at the time of signature or when depositing its instrument of

ratification, acceptance, approval or accession, communicate to the Secretary-General of the

United Nations the name and address of an authority responsible for making or receiving

requests for extradition or provisional arrest. The Secretary-General shall set up and keep

updated a register of authorities so designated by the States Parties. Each State Party shall

ensure that the details held in the register are correct at all times.

20. States Parties shall seek to conclude bilateral and multilateral agreements or

arrangements to carry out or to enhance the effectiveness of extradition.

Article 38 Transfer of sentenced persons

States Parties may, taking into consideration the rights of sentenced persons, consider

entering into bilateral or multilateral agreements or arrangements on the transfer to their

territory of persons sentenced to imprisonment or other forms of deprivation of liberty for

offences established in accordance with this Convention, in order that they may complete

their sentences there. States Parties may also take into account issues relating to consent,

rehabilitation and reintegration.

Article 39 Transfer of criminal proceedings

1. States Parties shall consider the possibility of transferring to one another proceedings

for the criminal prosecution of an offence established in accordance with this Convention

where such a transfer is deemed to be in the interests of the proper administration of justice,

- 26 -

particularly in cases where several jurisdictions are involved, with a view to concentrating

the prosecution.

2. If a State Party that makes the transfer of criminal proceedings conditional on the

existence of a treaty receives a request for transfer from another State Party with which it has

no treaty in this matter, it may consider this Convention as the legal basis for the transfer of

criminal proceedings in respect of any offence to which this article applies.

Article 40 General principles and procedures relating to mutual legal assistance

1. States Parties shall afford one another the widest measure of mutual legal assistance in

investigations, prosecutions and judicial proceedings in relation to the offences

established in accordance with this Convention, and for the purposes of the collection

of evidence in electronic form of offences established in accordance with this

Convention, as well as of serious crimes.

2. Mutual legal assistance shall be afforded to the fullest extent possible under relevant

laws, treaties, agreements and arrangements of the requested State Party with respect

to investigations, prosecutions and judicial proceedings in relation to the offences for

which a legal person may be held liable in accordance with article 18 of this

Convention in the requesting State Party.

3. Mutual legal assistance to be afforded in accordance with this article may be requested

for any of the following purposes:

(a) Taking evidence or statements from persons;

(b) Effecting service of judicial documents;

(c) Executing searches and seizures, and freezing;

(d) Searching or similarly accessing, seizing or similarly securing, and disclosing

electronic data stored by means of an information and communications

technology system pursuant to article 44 of this Convention;

(e) Collecting traffic data in real time pursuant to article 45 of this Convention;

(f) Intercepting content data pursuant to article 46 of this Convention;

(g) Examining objects and sites;

(h) Providing information, evidence and expert evaluations;

(i) Providing originals or certified copies of relevant documents and records,

including government, bank, financial, corporate or business records;

- 27 -

(j) Identifying or tracing proceeds of crime, property, instrumentalities or other

things for evidentiary purposes;

(k) Facilitating the voluntary appearance of persons in the requesting State Party;

(l) Recovering proceeds of crime;

(m) Any other type of assistance that is not contrary to the domestic law of the

requested State Party.

4. Without prejudice to domestic law, the competent authorities of a State Party may,

without prior request, transmit information relating to criminal matters to a competent

authority in another State Party where they believe that such information could assist

the authority in undertaking or successfully concluding inquiries and criminal

proceedings or could result in a request formulated by the latter State Party pursuant

to this Convention.

5. The transmission of information pursuant to paragraph 4 of this article shall be without

prejudice to inquiries and criminal proceedings in the State of the competent

authorities providing the information. The competent authorities receiving the

information shall comply with a request that said information remain confidential,

even temporarily, or with restrictions on its use. However, this shall not prevent the

receiving State Party from disclosing in its proceedings information that is exculpatory

to an accused person. In such a case, the receiving State Party shall notify the

transmitting State Party prior to the disclosure and, if so requested, consult with the

transmitting State Party. If, in an exceptional case, advance notice is not possible, the

receiving State Party shall inform the transmitting State Party of the disclosure without

delay.

6. The provisions of this article shall not affect obligations under any other treaty,

bilateral or multilateral, that governs or will govern, in whole or in part, mutual legal

assistance.

7. Paragraphs 8 to 31 of this article shall apply to requests made pursuant to this article

if the States Parties in question are not bound by a treaty on mutual legal assistance. If

those States Parties are bound by such a treaty, the corresponding provisions of that

treaty shall apply unless the States Parties agree to apply paragraphs 8 to 31 of this

article in lieu thereof. States Parties are strongly encouraged to apply the provisions of

those paragraphs if they facilitate cooperation.

8. States Parties may decline to render assistance pursuant to this article on the ground of

absence of dual criminality. However, the requested State Party may, when it deems

appropriate, provide assistance, to the extent it decides at its discretion, irrespective of

whether the conduct would constitute an offence under the domestic law of the

requested State Party. Assistance may be refused when requests involve matters of a

de minimis nature or matters for which the cooperation or assistance sought is available

under other provisions of this Convention.

- 28 -

9. A person who is being detained or is serving a sentence in the territory of one State

Party and whose presence in another State Party is requested for purposes of

identification, testimony or otherwise providing assistance in obtaining evidence for

investigations, prosecutions or judicial proceedings in relation to offences established

in accordance with this Convention may be transferred if the following conditions are

met:

(a) The person freely gives informed consent;

(b) The competent authorities of both States Parties agree, subject to such

conditions as those States Parties may deem appropriate.

10. For the purposes of paragraph 9 of this article:

(a) The State Party to which the person is transferred shall have the authority and

obligation to keep the person transferred in custody, unless otherwise

requested or authorized by the State Party from which the person was

transferred;

(b) The State Party to which the person is transferred shall, without delay,

implement its obligation to return the person to the custody of the State Party

from which the person was transferred as agreed beforehand, or as otherwise

agreed, by the competent authorities of both States Parties;

(c) The State Party to which the person is transferred shall not require the State

Party from which the person was transferred to initiate extradition

proceedings for the return of the person;

(d) The person transferred shall receive credit for service of the sentence being

served in the State from which the person was transferred for time spent in

the custody of the State Party to which the person was transferred.

11. Unless the State Party from which a person is to be transferred in accordance with

paragraphs 9 and 10 of this article so agrees, that person, regardless of the person’s

nationality, shall not be prosecuted, detained, punished or subjected to any other

restriction of liberty in the territory of the State to which that person is transferred in

respect of acts, omissions or convictions prior to the person’s departure from the

territory of the State from which the person was transferred.

12. (a) Each State Party shall designate a central authority or authorities that shall have the

responsibility and power to receive requests for mutual legal assistance and either to

execute them or to transmit them to the competent authorities for execution. Where a

State Party has a special region or territory with a separate system of mutual legal

assistance, it may designate a distinct central authority that shall have the same

function for that region or territory;

- 29 -

(b) Central authorities shall ensure the speedy and proper execution or

transmission of the requests received. Where the central authority transmits the

request to a competent authority for execution, it shall encourage the speedy and

proper execution of the request by the competent authority;

(c) The Secretary-General of the United Nations shall be notified of the central

authority designated for this purpose at the time each State Party deposits its

instrument of ratification, acceptance or approval of or accession to this Convention,

and shall set up and keep updated a register of central authorities designated by the

States Parties. Each State Party shall ensure that the details held in the register are

correct at all times;

(d) Requests for mutual legal assistance and any communication related thereto

shall be transmitted to the central authorities designated by the States Parties. This

requirement shall be without prejudice to the right of a State Party to require that

such requests and communications be addressed to it through diplomatic channels

and, in urgent circumstances, where the States Parties agree, through the

International Criminal Police Organization, if possible.

13. Requests shall be made in writing or, where possible, by any means capable of

producing a written record, in a language acceptable to the requested State Party, under

conditions allowing that State Party to establish authenticity. The Secretary-General

of the United Nations shall be notified of the language or languages acceptable to each

State Party at the time it deposits its instrument of ratification, acceptance or approval

of or accession to this Convention. In urgent circumstances and where agreed by the

States Parties, requests may be made orally, but shall be confirmed in writing

forthwith.

14. Where not prohibited by their respective laws, central authorities of States Parties are

encouraged to transmit and receive requests for mutual legal assistance, and

communications related thereto, as well as evidence, in electronic form under

conditions allowing the requested State Party to establish authenticity and ensuring the

security of communications.

15. A request for mutual legal assistance shall contain:

(a) The identity of the authority making the request;

(b) The subject matter and nature of the investigation, prosecution or judicial

proceeding to which the request relates and the name and functions of the

authority conducting the investigation, prosecution or judicial proceeding;

(c) A summary of the relevant facts, except in relation to requests for the purpose

of service of judicial documents;

(d) A description of the assistance sought and details of any particular procedure

that the requesting State Party wishes to be followed;

- 30 -

(e) Where possible and appropriate, the identity, location and nationality of any

person concerned, as well as the country of origin, description and location

of any item or accounts concerned;

(f) Where applicable, the time period for which the evidence, information or

other assistance is sought; and

(g) The purpose for which the evidence, information or other assistance is sought.

16. The requested State Party may request additional information when it appears

necessary for the execution of the request in accordance with its domestic law or when

it can facilitate such execution.

17. A request shall be executed in accordance with the domestic law of the requested State

Party and, to the extent not contrary to the domestic law of the requested State Party

and where possible, in accordance with the procedures specified in the request.

18. Wherever possible and consistent with fundamental principles of domestic law, when

an individual is in the territory of a State Party and has to be heard as a witness, victim

or expert by the judicial authorities of another State Party, the first State Party may, at

the request of the other, permit the hearing to take place by videoconference if it is not

possible or desirable for the individual in question to appear in person in the territory

of the requesting State Party. States Parties may agree that the hearing shall be

conducted by a judicial authority of the requesting State Party and attended by a

judicial authority of the requested State Party. If the requested State Party does not

have access to the technical means necessary for holding a videoconference, such

means may be provided by the requesting State Party, upon mutual agreement.

19. The requesting State Party shall not transmit or use information or evidence furnished

by the requested State Party for investigations, prosecutions or judicial proceedings

other than those stated in the request without the prior consent of the requested State

Party. Nothing in this paragraph shall prevent the requesting State Party from

disclosing in its proceedings information or evidence that is exculpatory to an accused

person. In the latter case, the requesting State Party shall notify the requested State

Party prior to the disclosure and, if so requested, consult with the requested State Party.

If, in an exceptional case, advance notice is not possible, the requesting State Party

shall inform the requested State Party of the disclosure without delay.

20. The requesting State Party may require that the requested State Party keep confidential

the fact and substance of the request, except to the extent necessary to execute the

request. If the requested State Party cannot comply with the requirement of

confidentiality, it shall promptly inform the requesting State Party.

21. Mutual legal assistance may be refused:

(a) If the request is not made in conformity with the provisions of this

article;

- 31 -

(b) If the requested State Party considers that execution of the request is likely to

prejudice its sovereignty, security, ordre public or other essential interests;

(c) If the authorities of the requested State Party would be prohibited by its

domestic law from carrying out the action requested with regard to any

similar offence, had it been subject to investigation, prosecution or judicial

proceedings under their own jurisdiction;

(d) If it would be contrary to the legal system of the requested State Party relating

to mutual legal assistance for the request to be granted.

22. Nothing in this Convention shall be interpreted as imposing an obligation to afford

mutual legal assistance if the requested State Party has substantial grounds for

believing that the request has been made for the purpose of prosecuting or punishing a

person on account of that person’s sex, race, language, religion, nationality, ethnic

origin or political opinions, or that compliance with the request would cause prejudice

to that person’s position for any one of these reasons.

23. States Parties may not refuse a request for mutual legal assistance on the sole ground

that the offence is also considered to involve fiscal matters.

24. States Parties shall not decline to render mutual legal assistance pursuant to this article

on the ground of bank secrecy.

25. Reasons shall be given for any refusal of mutual legal assistance.

26. The requested State Party shall execute the request for mutual legal assistance as soon

as possible and shall take as full account as possible of any deadlines suggested by the

requesting State Party and for which reasons are given, preferably in the request. The

requested State Party shall respond to reasonable requests by the requesting State Party

on the status, and progress in its handling, of the request. The requesting State Party

shall promptly inform the requested State Party when the assistance sought is no longer

required.

27. Mutual legal assistance may be postponed by the requested State Party on the ground

that it interferes with an ongoing investigation, prosecution or judicial proceeding.

28. Before refusing a request pursuant to paragraph 21 of this article or postponing its

execution pursuant to paragraph 27 of this article, the requested State Party shall

consult with the requesting State Party to consider whether assistance may be granted

subject to such terms and conditions as it deems necessary. If the requesting State Party

accepts assistance subject to those conditions, it shall comply with the conditions.

29. Without prejudice to the application of paragraph 11 of this article, a witness, expert

or other person who, at the request of the requesting State Party, consents to give

evidence in a proceeding or to assist in an investigation, prosecution or judicial

proceeding in the territory of the requesting State Party shall not be prosecuted,

- 32 -

detained, punished or subjected to any other restriction of the person’s liberty in that

territory in respect of acts, omissions or convictions prior to the person’s departure

from the territory of the requested State Party. Such safe conduct shall cease when the

witness, expert or other person having had, for a period of 15 consecutive days or for

any period agreed upon by the States Parties from the date on which the person has

been officially informed that the presence of the person is no longer required by the

judicial authorities, an opportunity of leaving, has nevertheless remained voluntarily

in the territory of the requesting State Party or, having left it, has returned of the

person’s own free will.

30. The ordinary costs of executing a request shall be borne by the requested State Party,

unless otherwise agreed by the States Parties concerned. If expenses of a substantial or

extraordinary nature are or will be required to fulfil the request, the States Parties shall

consult to determine the terms and conditions under which the request will be

executed, as well as the manner in which the costs shall be borne.

31. The requested State Party:

(a) Shall provide to the requesting State Party copies of government records,

documents or information in its possession that under its domestic law are

available to the general public;

(b) May, at its discretion, provide to the requesting State Party, in whole, in part

or subject to such conditions as it deems appropriate, copies of any

government records, documents or information in its possession that under its

domestic law are not available to the general public.

32. States Parties shall consider, as may be necessary, the possibility of concluding

bilateral or multilateral agreements or arrangements that would serve the purposes of,

give practical effect to or enhance the provisions of this article.

Article 41 24/7 network

1. Each State Party shall designate a point of contact available 24 hours a day, 7 days

a week, in order to ensure the provision of immediate assistance for the purpose of specific

criminal investigations, prosecutions or judicial proceedings concerning offences established

in accordance with this Convention, or for the collection, obtaining and preservation of

evidence in electronic form for the purposes of paragraph 3 of this article and in relation to

the offences established in accordance with this Convention, as well as to serious crime.

2. The Secretary-General of the United Nations shall be notified of such point of

contact and keep an updated register of points of contact designated for the purposes of this

article and shall annually circulate to the States Parties the updated list of contact points.

3. Such assistance shall include facilitating or, if permitted by the domestic law and

practice of the requested State Party, directly carrying out the following measures:

- 33 -

(a) The provision of technical advice;

(b) The preservation of stored electronic data pursuant to articles 42 and 43 of

this Convention, including, as appropriate, information about the location of

the service provider, if known to the requested State Party, to assist the

requesting State Party in making a request;

(c) The collection of evidence and the provision of legal information;

(d) The locating of suspects; or

(e) The provision of electronic data to avert an emergency.

4. A State Party’s point of contact shall have the capacity to carry out communications

with the point of contact of another State Party on an expedited basis. If the point of contact

designated by a State Party is not part of that State Party’s authority or authorities responsible

for mutual legal assistance or extradition, the point of contact shall ensure that it is able to

coordinate with that authority or those authorities on an expedited basis.

5. Each State Party shall ensure that trained and equipped personnel are available to

ensure the operation of the 24/7 network.

6. States Parties may also use and strengthen existing authorized networks of points of

contact, where applicable, and within the limits of their domestic laws, including the 24/7

networks for computer-related crime of the International Criminal Police Organization for

prompt police-to-police cooperation and other methods of information exchange cooperation.

Article 42 International cooperation for the purpose of expedited preservation of

stored electronic data

1. A State Party may request another State Party to order or otherwise obtain, in

accordance with article 25 of this Convention, the expeditious preservation of electronic data

stored by means of an information and communications technology system located within the

territory of that other State Party, and in respect of which the requesting State Party intends

to submit a request for mutual legal assistance in the search or similar access, seizure or

similar securing, or disclosure of the electronic data.

2. The requesting State Party may use the 24/7 network provided for in article 41 of

this Convention to seek information concerning the location of the electronic data stored by

means of an information and communications technology system and, as appropriate,

information about the location of the service provider.

3. A request for preservation made under paragraph 1 of this article shall specify: (a)

The authority seeking the preservation;

- 34 -

(b) The offence that is the subject of a criminal investigation, prosecution or

judicial proceeding and a brief summary of the related facts;

(c) The stored electronic data to be preserved and their relationship to the

offence;

(d) Any available information identifying the custodian of the stored electronic

data or the location of the information and communications technology

system;

(e) The necessity of the preservation;

(f) That the requesting State Party intends to submit a request for mutual legal

assistance in the search or similar access, seizure or similar securing, or

disclosure of the stored electronic data;

(g) As appropriate, the need to keep the request for preservation confidential and

not to notify the user.

4. Upon receiving the request from another State Party, the requested State Party shall

take all appropriate measures to preserve expeditiously the specified electronic data in

accordance with its domestic law. For the purposes of responding to a request, dual

criminality shall not be required as a condition for providing such preservation.

5. A State Party that requires dual criminality as a condition for responding to a request

for mutual legal assistance in the search or similar access, seizure or similar securing, or

disclosure of stored electronic data may, in respect of offences other than those established

in accordance with this Convention, reserve the right to refuse the request for preservation

under this article in cases where it has reasons to believe that, at the time of disclosure, the

condition of dual criminality could not be fulfilled.

6. In addition, a request for preservation may be refused only on the basis of the

grounds contained in article 40, paragraph 21 (b) and (c) and paragraph 22, of this

Convention.

7. Where the requested State Party believes that preservation will not ensure the future

availability of the data or will threaten the confidentiality of or otherwise prejudice the

requesting State Party’s investigation, it shall promptly so inform the requesting State Party,

which shall then determine whether the request should nevertheless be executed.

8. Any preservation effected in response to a request made pursuant to paragraph 1 of

this article shall be for a period of not less than 60 days, in order to enable the requesting

State Party to submit a request for the search or similar access, seizure or similar securing, or

disclosure of the data. Following the receipt of such a request, the data shall continue to be

preserved pending a decision on that request.

9. Before the expiry of the preservation period in paragraph 8 of this article, the

requesting State Party may request an extension of the period of preservation.

- 35 -

Article 43

International cooperation for the purpose of expedited

disclosure of preserved traffic data

1. Where, in the course of the execution of a request made pursuant to article 42 of this

Convention to preserve traffic data concerning a specific communication, the requested State

Party discovers that a service provider in another State Party was involved in the transmission

of the communication, the requested State Party shall expeditiously disclose to the requesting

State Party a sufficient amount of traffic data to identify that service provider and the path

through which the communication was transmitted.

2. Disclosure of traffic data under paragraph 1 of this article may be refused only on

the basis of the grounds contained in article 40, paragraph 21 (b) and (c) and paragraph 22,

of this Convention.

Article 44

Mutual legal assistance in accessing stored electronic data

1. A State Party may request another State Party to search or similarly access, seize or

similarly secure, and disclose electronic data stored by means of an information and

communications technology system located within the territory of the requested State

Party, including electronic data that have been preserved pursuant to article 42 of this

Convention.

2. The requested State Party shall respond to the request through the application of

relevant international instruments and laws referred to in article 35 of this Convention,

and in accordance with other relevant provisions of this chapter.

3. The request shall be responded to on an expedited basis where:

(a) There are grounds to believe that the relevant data are particularly

vulnerable to loss or modification; or

(b) The instruments and laws referred to in paragraph 2 of this article otherwise

provide for expedited cooperation.

Article 45 Mutual legal assistance in the real-time collection of traffic data

1. States Parties shall endeavour to provide mutual legal assistance to each other in the

real-time collection of traffic data associated with specified communications in their

territory transmitted by means of an information and communications technology

system. Subject to the provisions of paragraph 2 of this article, such assistance shall

be governed by the conditions and procedures provided for under domestic law.

- 36 -

2. Each State Party shall endeavour to provide such assistance at least with respect to

criminal offences for which the real-time collection of traffic data would be available

in a similar domestic case.

3. A request made in accordance with paragraph 1 of this article shall specify:

(a) The name of the requesting authority;

(b) A summary of the main facts and the nature of the investigation, prosecution

or judicial proceeding to which the request relates;

(c) The electronic data in relation to which the collection of the traffic data is

required and their relationship to the offence;

(d) Any available data that identify the owner or user of the data or the location

of the information and communications technology system;

(e) Justification for the need to collect the traffic data;

(f) The period for which traffic data are to be collected and a corresponding

justification of its duration.

Article 46 Mutual legal assistance in the interception of content data

States Parties shall endeavour to provide mutual legal assistance to each other in the real-

time collection or recording of content data of specified communications transmitted by

means of an information and communications technology system, to the extent permitted

under treaties applicable to them or under their domestic laws.

Article 47 Law enforcement cooperation

1. States Parties shall cooperate closely with one another, consistent with their

respective domestic legal and administrative systems, to enhance the effectiveness of law

enforcement action to combat the offences established in accordance with this Convention.

States Parties shall, in particular, take effective measures:

(a) To enhance and, where necessary, to establish channels of communication

between their competent authorities, agencies and services, taking into account

existing channels, including those of the International Criminal Police Organization,

in order to facilitate the secure and rapid exchange of information concerning all

aspects of the offences established in accordance with this Convention, including, if

the States Parties concerned deem it appropriate, links with other criminal activities;

(b) To cooperate with other States Parties in conducting inquiries with respect

to offences established in accordance with this Convention concerning:

- 37 -

(i) The identity, whereabouts and activities of persons suspected of involvement

in such offences or the location of other persons concerned;

(ii) The movement of proceeds of crime or property derived from the commission

of such offences;

(iii) The movement of property, equipment or other instrumentalities used or

intended for use in the commission of such offences;

(c) To provide, where appropriate, necessary items or data for analytical or

investigative purposes;

(d) To exchange, where appropriate, information with other States Parties

concerning specific means and methods used to commit the offences established in

accordance with this Convention, including the use of false identities, forged, altered

or false documents and other means of concealing activities, as well as cybercrime

tactics, techniques and procedures;

(e) To facilitate effective coordination between their competent authorities,

agencies and services and to promote the exchange of personnel and other experts,

including, subject to bilateral agreements or arrangements between the States Parties

concerned, the posting of liaison officers;

(f) To exchange information and coordinate administrative and other measures

taken, as appropriate, for the purpose of early identification of the offences

established in accordance with this Convention.

2. With a view to giving effect to this Convention, States Parties shall consider entering

into bilateral or multilateral agreements or arrangements on direct cooperation between their

law enforcement agencies and, where such agreements or arrangements already exist,

amending them. In the absence of such agreements or arrangements between the States Parties

concerned, the States Parties may consider this Convention to be the basis for mutual law

enforcement cooperation in respect of the offences established in accordance with this

Convention. Whenever appropriate, States Parties shall make full use of agreements or

arrangements, including international or regional organizations, to enhance the cooperation

between their law enforcement agencies.

Article 48 Joint investigations

States Parties shall consider concluding bilateral or multilateral agreements or arrangements

whereby, in relation to offences established in accordance with this Convention that are the

subject of criminal investigations, prosecutions or judicial proceedings in one or more States,

the competent authorities concerned may establish joint investigative bodies. In the absence

of such agreements or arrangements, joint investigations may be undertaken by agreement on

a case-by-case basis. The States Parties involved shall ensure that the sovereignty of the State

Party in whose territory such investigations are to take place is fully respected.

- 38 -

Article 49 Mechanisms for the recovery of property through international

cooperation in confiscation

1. Each State Party, in order to provide mutual legal assistance pursuant to article 50 of

this Convention with respect to property acquired through or involved in the commission of

an offence established in accordance with this Convention, shall, in accordance with its

domestic law:

(a) Take such measures as may be necessary to permit its competent authorities

to give effect to an order of confiscation issued by a court of another State Party;

(b) Take such measures as may be necessary to permit its competent

authorities, where they have jurisdiction, to order the confiscation of such property

of foreign origin by adjudication of an offence of money-laundering or such other

offence as may be within its jurisdiction or by other procedures authorized under its

domestic law; and

(c) Consider taking such measures as may be necessary to allow confiscation

of such property without a criminal conviction in cases in which the offender cannot

be prosecuted by reason of death, flight or absence or in other appropriate cases.

2. Each State Party, in order to provide mutual legal assistance upon a request made

pursuant to article 50, paragraph 2, of this Convention, shall, in accordance with its domestic

law:

(a) Take such measures as may be necessary to permit its competent authorities

to freeze or seize property upon a freezing or seizure order issued by a court or

competent authority of a requesting State Party that provides a reasonable basis for

the requested State Party to believe that there are sufficient grounds for taking such

actions and that the property would eventually be subject to an order of confiscation

for the purposes of paragraph 1 (a) of this article;

(b) Take such measures as may be necessary to permit its competent authorities

to freeze or seize property upon a request that provides a reasonable basis for the

requested State Party to believe that there are sufficient grounds for taking such

actions and that the property would eventually be subject to an order of confiscation

for the purposes of paragraph 1 (a) of this article; and

(c) Consider taking additional measures to permit its competent authorities to

preserve property for confiscation, such as on the basis of a foreign arrest or criminal

charge related to the acquisition of such property.

Article 50

International cooperation for the purposes of confiscation

- 39 -

1. A State Party that has received a request from another State Party having jurisdiction

over an offence established in accordance with this Convention for the confiscation of

proceeds of crime, property, equipment or other instrumentalities referred to in article 31,

paragraph 1, of this Convention situated in its territory shall, to the greatest extent possible

within its domestic legal system:

(a) Submit the request to its competent authorities for the purpose of obtaining

an order of confiscation and, if such an order is granted, give effect to it; or

(b) Submit to its competent authorities, with a view to giving effect to it to the

extent requested, an order of confiscation issued by a court in the territory of the

requesting State Party in accordance with article 31, paragraph 1, of this Convention

insofar as it relates to proceeds of crime, property, equipment or other

instrumentalities situated in the territory of the requested State Party.

2. Following a request made by another State Party having jurisdiction over an offence

established in accordance with this Convention, the requested State Party shall take measures

to identify, trace and freeze or seize proceeds of crime, property, equipment or other

instrumentalities referred to in article 31, paragraph 1, of this Convention for the purpose of

eventual confiscation to be ordered either by the requesting State Party or, pursuant to a

request under paragraph 1 of this article, by the requested State Party.

3. The provisions of article 40 of this Convention are applicable, mutatis mutandis, to

this article. In addition to the information specified in article 40, paragraph 15, of this

Convention, requests made pursuant to this article shall contain: (a) In the case of a request

pertaining to paragraph 1 (a) of this article, a description of the property to be confiscated,

including, to the extent possible, the location, and where relevant, the estimated value of the

property and a statement of the facts relied upon by the requesting State Party sufficient to

enable the requested State Party to seek the order under its domestic law;

(b) In the case of a request pertaining to paragraph 1 (b) of this article, a legally

admissible copy of an order of confiscation upon which the request is based issued

by the requesting State Party, a statement of the facts and information as to the extent

to which execution of the order is requested, a statement specifying the measures

taken by the requesting State Party to provide adequate notification to bona fide third

parties and to ensure due process, and a statement that the confiscation order is final;

(c) In the case of a request pertaining to paragraph 2 of this article, a statement

of the facts relied upon by the requesting State Party and a description of the actions

requested and, where available, a legally admissible copy of an order on which the

request is based.

4. The decisions or actions provided for in paragraphs 1 and 2 of this article shall be

taken by the requested State Party in accordance with and subject to the provisions of its

domestic law and its procedural rules or any bilateral or multilateral treaty, agreement or

arrangement to which it may be bound in relation to the requesting State Party.

- 40 -

5. Each State Party shall furnish copies of its laws and regulations that give effect to

this article and of any subsequent changes to such laws and regulations or a description

thereof to the Secretary-General of the United Nations.

6. If a State Party elects to make the taking of the measures referred to in paragraphs 1

and 2 of this article conditional on the existence of a relevant treaty, that State Party shall

consider this Convention the necessary and sufficient treaty basis.

7. Cooperation under this article may also be refused or provisional measures may be

lifted if the requested State Party does not receive sufficient and timely evidence or if the

property is of a de minimis value.

8. Before lifting any provisional measure taken pursuant to this article, the requested

State Party shall, wherever possible, give the requesting State Party an opportunity to present

its reasons in favour of continuing the measure.

9. The provisions of this article shall not be construed as prejudicing the rights of bona

fide third parties.

10. States Parties shall consider concluding bilateral or multilateral treaties, agreements

or arrangements to enhance the effectiveness of international cooperation undertaken

pursuant to this article.

Article 51

Special cooperation

Without prejudice to its domestic law, each State Party shall endeavour to take measures to

permit it to forward, without prejudice to its own criminal investigations, prosecutions or

judicial proceedings, information on proceeds of offences established in accordance with this

Convention to another State Party without prior request, when it considers that the disclosure

of such information might assist the receiving State Party in initiating or carrying out criminal

investigations, prosecutions or judicial proceedings or might lead to a request by that State

Party under article 50 of this Convention.

Article 52

Return and disposal of confiscated proceeds of crime or property

1. Proceeds of crime or property confiscated by a State Party pursuant to article 31 or

50 of this Convention shall be disposed of by that State Party in accordance with its domestic

law and administrative procedures.

2. When acting on a request made by another State Party in accordance with article 50

of this Convention, States Parties shall, to the extent permitted by domestic law and if so

requested, give priority consideration to returning the confiscated proceeds of crime or

property to the requesting State Party so that it can give compensation to the victims of the

crime or return such proceeds of crime or property to their prior legitimate owners.

- 41 -

3. When acting on a request made by another State Party in accordance with articles 31

and 50 of this Convention, a State Party may, after due consideration has been given to

compensation of victims, give special consideration to concluding agreements or

arrangements on:

(a) Contributing the value of such proceeds of crime or property or funds

derived from the sale of such proceeds of crime or property or a part thereof to the

account designated in accordance with article 56, paragraph 2 (c), of this

Convention, and to intergovernmental bodies specializing in the fight against

cybercrime;

(b) Sharing with other States Parties, on a regular or case-by-case basis, such

proceeds of crime or property, or funds derived from the sale of such proceeds of

crime or property, in accordance with its domestic law or administrative procedures.

4. Where appropriate, unless States Parties decide otherwise, the requested State Party

may deduct reasonable expenses incurred in investigations, prosecutions or judicial

proceedings leading to the return or disposition of confiscated property pursuant to this article.

Chapter VI

Preventive measures Article 53 Preventive measures

1. Each State Party shall endeavour, in accordance with fundamental principles of its

legal system, to develop and implement or maintain effective and coordinated policies

and best practices to reduce existing or future opportunities for cybercrime through

appropriate legislative, administrative or other measures.

2. Each State Party shall take appropriate measures, within its means and in accordance

with fundamental principles of its domestic law, to promote the active participation of

relevant individuals and entities outside the public sector, such as non-governmental

organizations, civil society organizations, academic institutions and private sector

entities, as well as the general public, in the relevant aspects of prevention of the

offences established in accordance with this Convention.

3. Preventive measures may include:

(a) Strengthening cooperation between law enforcement agencies or

prosecutors and relevant individuals and entities outside the public sector, such as

non-governmental organizations, civil society organizations, academic institutions

and private sector entities for the purpose of addressing relevant aspects of

preventing and combating the offences established in accordance with this

Convention;

(b) Promoting public awareness regarding the existence, causes and gravity of

the threat posed by the offences established in accordance with this Convention

through public information activities, public education, media and information

- 42 -

literacy programmes and curricula that promote public participation in preventing

and combating such offences;

(c) Building and making efforts to increase the capacity of domestic criminal

justice systems, including training and developing expertise among criminal justice

practitioners, as part of national prevention strategies against the offences

established in accordance with this Convention;

(d) Encouraging service providers to take effective measures, where feasible in

the light of national circumstances and to the extent permitted by domestic law, to

strengthen the security of the service providers’ products, services and customers;

(e) Recognizing the contributions of the legitimate activities of security

researchers when intended solely, and to the extent permitted and subject to the

conditions prescribed by domestic law, to strengthen and improve the security of

service providers’ products, services and customers located within the territory of

the State Party;

(f) Developing, facilitating and promoting programmes and activities in order

to discourage those at risk of engaging in cybercrime from becoming offenders and

to develop their skills in a lawful manner;

(g) Endeavouring to promote the reintegration into society of persons convicted

of offences established in accordance with this Convention;

(h) Developing strategies and policies, in accordance with domestic law, to

prevent and eradicate gender-based violence that occurs through the use of an

information and communications technology system, as well as taking into

consideration the special circumstances and needs of persons in vulnerable situations

in developing preventive measures;

(i) Undertaking specific and tailored efforts to keep children safe online,

including through education and training on and raising public awareness of child

sexual abuse or child sexual exploitation online and through revising domestic legal

frameworks and enhancing international cooperation aimed at its prevention, as well

as making efforts to ensure the swift removal of child sexual abuse and child sexual

exploitation material;

(j) Enhancing the transparency of and promoting the contribution of the public

to decision-making processes and ensuring that the public has adequate access to

information;

(k) Respecting, promoting and protecting the freedom to seek, receive and

impart public information concerning cybercrime;

(l) Developing or strengthening support programmes for victims of the

offences established in accordance with this Convention;

- 43 -

(m) Preventing and detecting transfers of proceeds of crime and property related

to the offences established in accordance with this Convention.

4. Each State Party shall take appropriate measures to ensure that the relevant competent

authority or authorities responsible for preventing and combating cybercrime are

known and accessible to the public, where appropriate, for the reporting, including

anonymously, of any incident that may be considered a criminal offence established in

accordance with this Convention.

5. States Parties shall endeavour to periodically evaluate existing relevant national legal

frameworks and administrative practices with a view to identifying gaps and

vulnerabilities and ensuring their relevance in the face of changing threats posed by

the offences established in accordance with this Convention.

6. States Parties may collaborate with each other and with relevant international and

regional organizations in promoting and developing the measures referred to in this

article. This includes participation in international projects aimed at the prevention of

cybercrime.

7. Each State Party shall inform the Secretary-General of the United Nations of the name

and address of the authority or authorities that may assist other States Parties in

developing and implementing specific measures to prevent cybercrime.

Chapter VII Technical assistance and information exchange

Article 54 Technical assistance and capacity-building

1. States Parties shall, according to their capacity, consider affording one another the

widest measure of technical assistance and capacity-building, including training and other

forms of assistance, the mutual exchange of relevant experience and specialized knowledge

and the transfer of technology on mutually agreed terms, taking into particular consideration

the interests and needs of developing States Parties, with a view to facilitating the prevention,

detection, investigation and prosecution of the offences covered by this Convention.

2. States Parties shall, to the extent necessary, initiate, develop, implement or improve

specific training programmes for their personnel responsible for the prevention, detection,

investigation and prosecution of the offences covered by this Convention.

3. Activities referred to in paragraphs 1 and 2 of this article may deal, to the extent

permitted by domestic law, with the following:

(a) Methods and techniques used in the prevention, detection, investigation and

prosecution of the offences covered by this Convention;

(b) Building capacity in the development and planning of strategic policies and

legislation to prevent and combat cybercrime;

- 44 -

(c) Building capacity in the collection, preservation and sharing of evidence, in

particular in electronic form, including the maintenance of the chain of

custody and forensic analysis;

(d) Modern law enforcement equipment and the use thereof;

(e) Training of competent authorities in the preparation of requests for mutual

legal assistance and other means of cooperation that meet the requirements of

this Convention, especially for the collection, preservation and sharing of

evidence in electronic form;

(f) Prevention, detection and monitoring of the movements of proceeds deriving

from the commission of the offences covered by this Convention, property,

equipment or other instrumentalities and methods used for the transfer,

concealment or disguise of such proceeds, property, equipment or other

instrumentalities;

(g) Appropriate and efficient legal and administrative mechanisms and methods

for facilitating the seizure, confiscation and return of proceeds of offences

covered by this Convention;

(h) Methods used in the protection of victims and witnesses who cooperate with

judicial authorities;

(i) Training in relevant substantive and procedural law, and law enforcement

investigation powers, as well as in national and international regulations and

in languages.

4. States Parties shall, subject to their domestic law, endeavour to leverage the expertise

of and cooperate closely with other States Parties and relevant international and regional

organizations, non-governmental organizations, civil society organizations, academic

institutions and private sector entities, with a view to enhancing the effective implementation

of this Convention.

5. States Parties shall assist one another in planning and implementing research and

training programmes designed to share expertise in the areas referred to in paragraph 3 of this

article, and to that end shall also, when appropriate, use regional and international conferences

and seminars to promote cooperation and to stimulate discussion on problems of mutual

concern.

6. States Parties shall consider assisting one another, upon request, in conducting

evaluations, studies and research relating to the types, causes and effects of offences covered

by this Convention committed in their respective territories, with a view to developing, with

the participation of the competent authorities and relevant non-governmental organizations,

civil society organizations, academic institutions and private sector entities, strategies and

action plans to prevent and combat cybercrime.

- 45 -

7. States Parties shall promote training and technical assistance that facilitates timely

extradition and mutual legal assistance. Such training and technical assistance may include

language training, assistance with the drafting and handling of mutual legal assistance

requests, and secondments and exchanges between personnel in central authorities or

agencies with relevant responsibilities.

8. States Parties shall strengthen, to the extent necessary, efforts to maximize the

effectiveness of technical assistance and capacity-building in international and regional

organizations and in the framework of relevant bilateral and multilateral agreements or

arrangements.

9. States Parties shall consider establishing voluntary mechanisms with a view to

contributing financially to the efforts of developing countries to implement this Convention

through technical assistance programmes and capacity-building projects.

10. Each State Party shall endeavour to make voluntary contributions to the United

Nations Office on Drugs and Crime for the purpose of fostering, through the Office,

programmes and projects with a view to implementing this Convention through technical

assistance and capacity-building.

Article 55 Exchange of information

1. Each State Party shall consider analysing, as appropriate, in consultation with

relevant experts, including from non-governmental organizations, civil society organizations,

academic institutions and private sector entities, trends in its territory with respect to offences

covered by this Convention, as well as the circumstances in which such offences are

committed.

2. States Parties shall consider developing and sharing with each other and through

international and regional organizations statistics, analytical expertise and information

concerning cybercrime, with a view to developing, insofar as possible, common definitions,

standards and methodologies, as well as best practices, to prevent and combat such crime.

3. Each State Party shall consider monitoring its policies and practical measures to

prevent and combat offences covered by this Convention and making assessments of their

effectiveness and efficiency.

4. States Parties shall consider exchanging information on legal, policy and

technological developments related to cybercrime and the collection of evidence in electronic

form.

Article 56 Implementation of the Convention through economic development and

technical assistance

1. States Parties shall take measures conducive to the optimal implementation of this

Convention to the extent possible, through international cooperation, taking into account the

- 46 -

negative effects of the offences covered by this Convention on society in general and, in

particular, on sustainable development.

2. States Parties are strongly encouraged to make concrete efforts, to the extent possible

and in coordination with each other, as well as with international and regional organizations:

(a) To enhance their cooperation at various levels with other States Parties, in

particular developing countries, with a view to strengthening their capacity to

prevent and combat the offences covered by this Convention;

(b) To enhance financial and material assistance to support the efforts of other

States Parties, in particular developing countries, in effectively preventing and

combating the offences covered by this Convention and to help them to implement

this Convention;

(c) To provide technical assistance to other States Parties, in particular

developing countries, in support of meeting their needs regarding the

implementation of this Convention. To that end, States Parties shall endeavour to

make adequate and regular voluntary contributions to an account specifically

designated for that purpose in a United Nations funding mechanism;

(d) To encourage, as appropriate, non-governmental organizations, civil

society organizations, academic institutions and private sector entities, as well as

financial institutions, to contribute to the efforts of States Parties, including in

accordance with this article, in particular by providing more training programmes

and modern equipment to developing countries in order to assist them in achieving

the objectives of this Convention;

(e) To exchange best practices and information with regard to activities

undertaken, with a view to improving transparency, avoiding duplication of effort

and making best use of any lessons learned.

3. States Parties shall also consider using existing subregional, regional and

international programmes, including conferences and seminars, to promote cooperation and

technical assistance and to stimulate discussion on problems of mutual concern, including the

special problems and needs of developing countries.

4. To the extent possible, States Parties shall ensure that resources and efforts are

distributed and directed to support the harmonization of standards, skills, capacity, expertise

and technical capabilities with the aim of establishing common minimum standards among

States Parties to eradicate safe havens for the offences covered by this Convention and

strengthen the fight against cybercrime.

5. To the extent possible, the measures taken under this article shall be without

prejudice to existing foreign assistance commitments or to other financial cooperation

arrangements at the bilateral, regional or international levels.

- 47 -

6. States Parties may conclude bilateral, regional or multilateral agreements or

arrangements on material and logistical assistance, taking into consideration the financial

arrangements necessary for the means of international cooperation provided for by this

Convention to be effective and for the prevention, detection, investigation and prosecution of

the offences covered by this Convention.

Chapter VIII Mechanism of implementation

Article 57 Conference of the States Parties to the Convention

1. A Conference of the States Parties to the Convention is hereby established to

improve the capacity of and cooperation between States Parties to achieve the objectives set

forth in this Convention and to promote and review its implementation.

2. The Secretary-General of the United Nations shall convene the Conference of the

States Parties not later than one year following the entry into force of this Convention.

Thereafter, regular meetings of the Conference shall be held in accordance with the rules of

procedure adopted by the Conference.

3. The Conference of the States Parties shall adopt rules of procedure and rules

governing the activities set forth in this article, including rules concerning the admission and

participation of observers, and the payment of expenses incurred in carrying out those

activities. Such rules and related activities shall take into account principles such as

effectiveness, inclusivity, transparency, efficiency and national ownership.

4. In establishing its regular meetings, the Conference of the States Parties shall take

into account the time and location of the meetings of other relevant international and regional

organizations and mechanisms in similar matters, including their subsidiary treaty bodies,

consistent with the principles identified in paragraph 3 of this article.

5. The Conference of the States Parties shall agree upon activities, procedures and

methods of work to achieve the objectives set forth in paragraph 1 of this article, including:

(a) Facilitating the effective use and implementation of this Convention, the

identification of any problems thereof, as well as the activities carried out by

States Parties under this Convention, including encouraging the mobilization

of voluntary contributions;

(b) Facilitating the exchange of information on legal, policy and technological

developments pertaining to the offences established in accordance with this

Convention and the collection of evidence in electronic form among States

Parties and relevant international and regional organizations, as well as

nongovernmental organizations, civil society organizations, academic

institutions and private sector entities, in accordance with domestic law, as

well as on patterns and trends in cybercrime and on successful practices for

preventing and combating such offences;

- 48 -

(c) Cooperating with relevant international and regional organizations, as well as

non-governmental organizations, civil society organizations, academic

institutions and private sector entities;

(d) Making appropriate use of relevant information produced by other

international and regional organizations and mechanisms for preventing and

combating the offences established in accordance with this Convention, in

order to avoid unnecessary duplication of work;

(e) Reviewing periodically the implementation of this Convention by its

States Parties;

(f) Making recommendations to improve this Convention and its implementation

as well as considering possible supplementation or amendment of the

Convention;

(g) Elaborating and adopting supplementary protocols to this Convention on the

basis of articles 61 and 62 of this Convention;

(h) Taking note of the technical assistance and capacity-building requirements of

States Parties regarding the implementation of this Convention and

recommending any action it may deem necessary in that respect.

6. Each State Party shall provide the Conference of the States Parties with information

on legislative, administrative and other measures, as well as on its programmes, plans and

practices, to implement this Convention, as required by the Conference. The Conference shall

examine the most effective way of receiving and acting upon information, including, inter

alia, information received from States Parties and from competent international and regional

organizations. Inputs received from representatives of relevant non-governmental

organizations, civil society organizations, academic institutions and private sector entities,

duly accredited in accordance with procedures to be decided upon by the Conference, may

also be considered.

7. For the purpose of paragraph 5 of this article, the Conference of the States Parties

may establish and administer such review mechanisms as it considers necessary.

8. Pursuant to paragraphs 5 to 7 of this article, the Conference of the States Parties shall

establish, if it deems necessary, any appropriate mechanisms or subsidiary bodies to assist in

the effective implementation of the Convention.

Article 58 Secretariat

1. The Secretary-General of the United Nations shall provide the necessary secretariat

services to the Conference of the States Parties to the Convention.

2. The secretariat shall:

- 49 -

(a) Assist the Conference of the States Parties in carrying out the activities set

forth in this Convention and make arrangements and provide the necessary services

for the sessions of the Conference as they pertain to this Convention;

(b) Upon request, assist States Parties in providing information to the

Conference of the States Parties, as envisaged in this Convention; and

(c) Ensure the necessary coordination with the secretariats of relevant

international and regional organizations.

Chapter IX Final provisions

Article 59 Implementation of the Convention

1. Each State Party shall take the necessary measures, including legislative and

administrative measures, in accordance with fundamental principles of its domestic law, to

ensure the implementation of its obligations under this Convention.

2. Each State Party may adopt more strict or severe measures than those provided for

by this Convention for preventing and combating the offences established in accordance with

this Convention.

Article 60 Effects of the Convention

1. If two or more States Parties have already concluded an agreement or treaty on the

matters dealt with in this Convention or have otherwise established their relations on such

matters, or should they in future do so, they shall also be entitled to apply that agreement or

treaty or to regulate those relations accordingly.

2. Nothing in this Convention shall affect other rights, restrictions, obligations and

responsibilities of a State Party under international law.

Article 61 Relation with protocols

1. This Convention may be supplemented by one or more protocols.

2. In order to become a Party to a protocol, a State or a regional economic integration

organization must also be a Party to this Convention.

3. A State Party to this Convention is not bound by a protocol unless it becomes a Party

to the protocol in accordance with the provisions thereof.

4. Any protocol to this Convention shall be interpreted together with this Convention,

taking into account the purpose of that protocol.

- 50 -

Article 62 Adoption of supplementary protocols

1. At least 60 States Parties shall be required before any supplementary protocol is

considered for adoption by the Conference of the States Parties. The Conference shall make

every effort to achieve consensus on any supplementary protocol. If all efforts at consensus

have been exhausted and no agreement has been reached, the supplementary protocol shall,

as a last resort, require for its adoption at least a two-thirds majority vote of the States Parties

present and voting at the meeting of the Conference.

2. Regional economic integration organizations, in matters within their competence,

shall exercise their right to vote under this article with a number of votes equal to the number

of their member States that are Parties to this Convention.

Such organizations shall not exercise their right to vote if their member States exercise theirs

and vice versa.

Article 63 Settlement of disputes

1. States Parties shall endeavour to settle disputes concerning the interpretation or

application of this Convention through negotiation or any other peaceful means of their own

choice.

2. Any dispute between two or more States Parties concerning the interpretation or

application of this Convention that cannot be settled through negotiation or other peaceful

means within a reasonable time shall, at the request of one of those States Parties, be

submitted to arbitration. If, six months after the date of the request for arbitration, those States

Parties are unable to agree on the organization of the arbitration, any one of those States

Parties may refer the dispute to the International Court of Justice by request in accordance

with the Statute of the Court.

3. Each State Party may, at the time of signature, ratification, acceptance or approval

of or accession to this Convention, declare that it does not consider itself bound by paragraph

2 of this article. The other States Parties shall not be bound by paragraph 2 of this article with

respect to any State Party that has made such a reservation.

4. Any State Party that has made a reservation in accordance with paragraph 3 of this

article may at any time withdraw that reservation by notification to the Secretary-General of

the United Nations.

Article 64 Signature, ratification, acceptance, approval and accession

1. This Convention shall be open to all States for signature in Hanoi in 2025 and

thereafter at United Nations Headquarters in New York until 31 December 2026.

- 51 -

2. This Convention shall also be open for signature by regional economic integration

organizations, provided that at least one member State of such an organization has signed this

Convention in accordance with paragraph 1 of this article.

3. This Convention is subject to ratification, acceptance or approval. Instruments of

ratification, acceptance or approval shall be deposited with the Secretary-General of the

United Nations. A regional economic integration organization may deposit its instrument of

ratification, acceptance or approval if at least one of its member States has done likewise. In

that instrument of ratification, acceptance or approval, such organization shall declare the

extent of its competence with respect to the matters governed by this Convention. Such

organization shall also inform the depositary of any relevant modification in the extent of its

competence.

4. This Convention is open for accession by any State or any regional economic

integration organization of which at least one member State is a Party to this Convention.

Instruments of accession shall be deposited with the Secretary-General of the United Nations.

At the time of its accession, a regional economic integration organization shall declare the

extent of its competence with respect to matters governed by this Convention. Such

organization shall also inform the depositary of any relevant modification in the extent of its

competence.

Article 65 Entry into force

1. This Convention shall enter into force on the ninetieth day after the date of deposit

of the fortieth instrument of ratification, acceptance, approval or accession. For the purpose

of this paragraph, any instrument deposited by a regional economic integration organization

shall not be counted as additional to those deposited by member States of that organization.

2. For each State or regional economic integration organization ratifying, accepting,

approving or acceding to this Convention after the deposit of the fortieth instrument of such

action, this Convention shall enter into force on the thirtieth day after the date of deposit by

such State or organization of the relevant instrument or on the date on which this Convention

enters into force pursuant to paragraph 1 of this article, whichever is later.

Article 66 Amendment

1. After the expiry of five years from the entry into force of this Convention, a State

Party may propose an amendment and transmit it to the Secretary-General of the United

Nations, who shall thereupon communicate the proposed amendment to the States Parties and

to the Conference of the States Parties to the Convention for the purpose of considering and

deciding on the proposal. The Conference shall make every effort to achieve consensus on

each amendment. If all efforts at consensus have been exhausted and no agreement has been

reached, the amendment shall, as a last resort, require for its adoption a two-thirds majority

vote of the States Parties present and voting at the meeting of the Conference.

- 52 -

2. Regional economic integration organizations, in matters within their competence,

shall exercise their right to vote under this article with a number of votes equal to the number

of their member States that are Parties to this Convention.

Such organizations shall not exercise their right to vote if their member States exercise theirs

and vice versa.

3. An amendment adopted in accordance with paragraph 1 of this article is subject to

ratification, acceptance or approval by States Parties.

4. An amendment adopted in accordance with paragraph 1 of this article shall enter into

force in respect of a State Party 90 days after the date of the deposit with the Secretary-

General of the United Nations of an instrument of ratification, acceptance or approval of such

amendment.

5. When an amendment enters into force, it shall be binding on those States Parties that

have expressed their consent to be bound by it. Other States Parties shall still be bound by the

provisions of this Convention and any earlier amendments that they have ratified, accepted

or approved.

Article 67 Denunciation

1. A State Party may denounce this Convention by written notification to the Secretary-

General of the United Nations. Such denunciation shall become effective one year after the

date of receipt of the notification by the Secretary-General.

2. A regional economic integration organization shall cease to be a Party to this

Convention when all of its member States have denounced it.

3. Denunciation of this Convention in accordance with paragraph 1 of this article shall

entail the denunciation of any protocols thereto.

Article 68 Depositary and languages

1. The Secretary-General of the United Nations is designated depositary of this

Convention.

2. The original of this Convention, of which the Arabic, Chinese, English, French,

Russian and Spanish texts are equally authentic, shall be deposited with the Secretary-General

of the United Nations.

IN WITNESS WHEREOF, the undersigned plenipotentiaries, being duly authorized thereto

by their respective Governments, have signed this Convention.

Suur-Ameerika 1 / 10122 Tallinn / +372 620 8100 / [email protected]/ www.justdigi.ee Registrikood 70000898

Riigikantselei

Meie 01.06.2026 nr 8-1/4323-1

Vabariigi Valitsuse korraldus „Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni küberkuritegevusvastase konventsiooni heakskiitmine ja volituse andmine“ eelnõu Justiits- ja Digiministeerium esitab teile Vabariigi Valitsuse istungile edastamiseks Vabariigi Valitsuse korralduse „Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni küberkuritegevusvastase konventsiooni heakskiitmine ja volituse andmine“ eelnõu. Lugupidamisega (allkirjastatud digitaalselt) Liisa-Ly Pakosta justiits- ja digiminister Lisa: 1. Korralduse eelnõu

2. Seletuskiri 3. Konventsiooni tekst eesti keeles 4. Konventsiooni tekst inglise keeles

Markko Künnapu 53911687 [email protected]