Seisukoht

EESTI MEEDIAETTEVÕTETE LIIT

ESTONIAN ASSOCIATION OF NEWSMEDIA ENTERPRISES

[email protected] / Pärnu mnt 67a / Tallinn 10134 / ESTONIA / meedialiit.ee

EV Riigikogu

Riigikogu riigikaitsekomisjon 01.06.2026

Seisukoht kriisiolukorra ja riigikaitse seaduse eelnõu (668 SE) kohta

Austatud Riigikogu liikmed,

Pöördume Riigikogu poole seoses kriisiolukorra ja riigikaitse seaduse eelnõuga (668 SE), mille

kolmas lugemine on kavandatud juba teisipäeval, 2. juunil 2026. a.

Tunneme muret eelnõu mitmete sätete üle, mis puudutavad meedia- ja väljendusvabadust.

Kahetsusväärselt ei ole Eesti Meediaettevõtete Liitu, mis esindab Eesti meediaettevõtete ühishuve,

eelnõu valmimisse kaasatud. Meil pole olnud võimalust esitada oma arvamust eelnõu esimesel ega

teisel lugemisel. Kuigi eelnõus sätestatu puudutab ja meie hinnangul ka riivab oluliselt

teabevabadust, ajakirjandusvabadust ning Eesti ajakirjanduse tegutsemisvõimet tervikuna, pole

meile antud võimalust avaldada oma seisukohta sätete kohta, mis põhimõtteliselt võivad muuta

meedia toimimist, kahjustada Eesti kõrget positsiooni ajakirjandusvabaduse edetabelis ning

ohustada Eesti olulisi põhiseaduslikke väärtusi.

EML toetab riigikaitsevõime tugevdamist ja mõistab, et tõsine kriis võib vajada põhiõiguste ajutisi

piiranguid. Samas on sõltumatu ajakirjandus ka kriisiolukorras ühiskonna toimimise alus -

inimesed vajavad usaldusväärset teavet just siis, kui riik on ohus. Seepärast peame hädavajalikuks,

et seadusega ei kahjustataks ajakirjanduse võimet täita oma ülesandeid.

Eelnõu asendab täna kehtivaid Hädaolukorra seadust, Riigikaitseseadust ja erakorralise seisukorra

seadust ning seob need kõik ühte eelnõusse. Ajakirjandusvabaduse, informatsioonivabaduse ja

meediateenuse vaates tuleb aga tavalist kriisiolukorda, erakorralist seisukorda ja sõjaseisukorda

vaadelda erinevalt vastavalt kriisi ohtlikkusele ja reageerimisvajadusele.

Kõik kriisid (näiteks mastaapne üleujutus või ekstreemsed ilmastikuolud) ei vaja nii piiravat

reaktsiooni kui sõjaseisukord. Tänane hädaolukorra seadus ega riigikaitse seadus ei võimalda

meediateenuse osutamist keelata või ajakirjandusväljaande väljaandmist keelata,

erakorralise seiskorra seadus pakub selleks kaudselt võimaluse. Kavandatavas seaduses on selline

võimalus aga kõikide loetletud kriiside puhul (§67-68).

Leiame, et kriise tuleks seaduses nende mõju ja ohtlikkuse järgi eristada ning tsiviilkriiside puhul

tohiks meediateenust piirata vaid Vabariigi Valitsus, kellele langeks ka selge vastutus tehtud

otsuste eest.

Eelnõu annab võimaluse meediateenuse osutamist piirata/keelata PPA-le TTJA-le, KaPO-le ja

Kaitseväele. Viimase puhul võiks mõeldav olla teatud piiramisotsuste tegemine sõjalises kriisis,

kuid välistama peaks Kaitseväe võimaluse kehtestada meediale piiravaid meetmeid tsiviilkriisi

korral.

EESTI MEEDIAETTEVÕTETE LIIT

ESTONIAN ASSOCIATION OF NEWSMEDIA ENTERPRISES

[email protected] / Pärnu mnt 67a / Tallinn 10134 / ESTONIA / meedialiit.ee

Allpool toome välja kolm probleemide kogumit, mille lahendamata jätmine ohustab nii

meediavabadust kui meie hinnangul ka seaduse vastavust põhiseaduse mõttele ja kirjatähele.

I. Väljaannete sulgemine ei tohiks toimuda pelgalt haldusotsusega ilma kohtu eelneva loata

(§ 68)

Eelnõu § 68 lubab erakorralise või sõjaseisukorra ajal keelata meediateenuse osutamise ja

ajakirjandusväljaande väljaandmise osaliselt või täielikult. Seda otsust võivad vastavalt § 68

lõikele 1 teha lisaks Vabariigi Valitsusele ka TTJA, PPA, KaPO ja - mis on meie hinnangul kõige

problemaatilisem - Kaitsevägi - ilma kohtult luba taotlemata.

Väljaande täielik sulgemine on üks intensiivsemaid sõnavabaduse riiveid, mida nimetatakse

rahvusvahelises õiguses eeltsensuuri (prior restraint) kõige äärmuslikumaks vormiks. Euroopa

Inimõiguste Kohus on korduvalt rõhutanud (Observer ja Guardian vs. Ühendkuningriik, 1991;

Cumpănă ja Mazăre vs. Rumeenia, 2004), et mis tahes meediavabaduse piiramine, eriti väljaande

täielik sulgemine, eeldab eriti kaalukaid põhjendusi ja sõltumatut kohtulikku kontrolli.

Eelnõus puudub nõue, et väljaande sulgemise otsus eelnevalt kohtus kinnitataks. Järelkontroll -

kui ajakirjandusettevõte otsuse vaidlustab - võib osutuda aga sisutühjaks. Sõja- või erakorralise

seisukorra ajal vaidlustamiseks vajalik aeg muudab kaebuse de facto mõttetuks.

Meie hinnangul ei tohiks täitevvõimule anda õigust sulgeda sõltumatut meediaväljaannet

ilma kohtu sekkumiseta ja tuginedes üksnes hinnangule, et see on kriisi lahendamiseks

vajalik.

Leiame samuti, et Kaitsevägi ei saa demokraatliku tava kohaselt olla sõna- ja

meediavabaduse piirangute otsustaja – see on tsiviilriigi funktsioon.

Ettepanek

• Lisada § 68 lõikesse 1 nõue, et meediaväljaande täielik sulgemine vajab halduskohtu

eelnevat luba, v.a vahetu sõjalise ohu korral - sellisel juhul peab kohtulik kontroll

toimuma 48 tunni jooksul.

• Kustutada Kaitsevägi § 68 lõikest 1 meediapiirangute iseseisva kohaldajana. Kaitseväe

julgeolekuhuve saab kaitsta ja esindada kaitsepolitsei, kellel on vastav õiguslik pädevus

ja kelle üle on tsiviilkontroll.

II. Sõnumisaladuse piiramise sättest (§ 72) puudub allikakaitse erand

Eelnõu § 72 lubab erakorralise ja sõjaseisukorra ajal piirata sõnumisaladuse õigust ning teostada

salajast jälgimist, sealhulgas lugeda läbi postisaadetisi, salvestada elektroonilisi sõnumeid ja - mis

on eriti tõsine -

"varjatult siseneda hoonesse, ruumi, sõidukisse, piirdega alale või arvutisüsteemi" (§ 72

lõige 3).

Sättes puudub igasugune viide ajakirjandusliku allikakaitse erandile. See tähendab, et ajakirjaniku

ja tema allika vahelist suhtlust (sh toimetuse e-postkast, krüpteeritud sõnumirakendused, allikatega

kohtumiste kohad) saab jälgida sõjaseisukorra ajal samamoodi kui kõiki muid

kommunikatsiooniviise ja vahendeid.

EESTI MEEDIAETTEVÕTETE LIIT

ESTONIAN ASSOCIATION OF NEWSMEDIA ENTERPRISES

[email protected] / Pärnu mnt 67a / Tallinn 10134 / ESTONIA / meedialiit.ee

Euroopa Inimõiguste Kohus on allikakaitse kohta selge seisukoha võtnud korduvalt: Goodwin vs.

Ühendkuningriik (1996) ja Nagla vs. Läti (2013) ning paljudes hilisemates lahendites on kohus

rõhutanud, et ajakirjaniku allikakaitse on sõnavabaduse alus ning selle riive eeldab väga kaalukaid

põhjuseid ja üldjuhul kohtu luba.

Allikakaitse on eriti oluline just kriisiolukorras, mil ajakirjanikud võivad saada teavet riigi

tegevuse kohta, mida valitsus eelistaks varjata. Just siis tõuseb sõltumatu ajakirjanduse

järelevalvefunktsioon (olla valitsuse tegevuse avalik kontrollija) kõige rohkem hinda.

Näeme murega, et eelnõu praeguse sõnastuse korral saab riik sõjaseisukorra ajal õiguse

siseneda ajakirjanike ja toimetuste arvutisüsteemidesse ning tuvastada anonüümseid

allikaid. See tooks kaasa selle, et allikad keelduvad ajakirjanikega teavet jagamast ning

ajakirjandus kaotab võime kodanikke informeerida.

Ettepanek:

• Lisada §-le 72 eraldi lõige, mis sätestab, et ajakirjaniku ja tema allika vahelist suhtlust

kaitstakse eraldiseisva kaitsestandardiga: suhtlusele juurdepääs eeldab halduskohtu luba

isegi erakorralise/sõjaseisukorra ajal, v.a kui esineb tõendatav vahetu oht inimelule.

• Alternatiivina viidata § 72 seletuskirjas sõnaselgelt, et ajakirjaniku allikakaitse standardid

tulenevad EIK praktikast ning neid tuleb meetme proportsionaalsuse hindamisel

arvestada.

III. Kriisiolukorra teabepiirangud on liiga laiad ja varased (§ 130)

Eelnõu § 130 kohustab teabevaldajat tunnistama asutusesiseseks kasutamiseks kogu teabe

kriisiolukorraks valmistumise kohta, kui selle avalikuks tulek kahjustaks kriisiolukorra

lahendamist.

See piirang kehtib juba tavalises kriisiolukorras, mitte erakorralise või sõjaseisukorra puhul.

Tavalist kriisiolukorda (§ 4) saab Vabariigi Valitsus kehtestada näiteks ulatusliku elutähtsa teenuse

katkestuse, nakkushaiguse leviku või muu tsiviilkriisi puhul. Eelnõu ei nõua, et "kahjustamine"

oleks konkreetne ja tõenäoline; piisab pelgast võimalikkusest.

Ajakirjanduse seisukohalt tähendab see, et ajakirjanikul võib olla põhjendamatult keeruline saada

teavet kriisiolukorra ajal just siis, kui avalik huvi informatsiooni vastu on suurim.

Lisaks kestab § 130 lõike 3 kohaselt teabe juurdepääsupiirang kümme aastat, ja seda saab

pikendada kuni 30 aastani, ning piirangute rakendamise üle ei ole ette nähtud mingit

parlamentaarset ega muud kontrolli.

Nõnda saab tavalises kriisiolukorras, näiteks suure metsatulekahju või ulatusliku

elektrikatkestuse korral või pandeemia algfaasis, riigiasutus salastada sisuliselt kogu oma

kriisitegevust puudutava info avaliku teabe seadusest mööda minnes.

Samuti pole parlamentaarset kontrolli ega järelevalvet selle üle, milliseid teavitustaotlusi on

§ 130 alusel keeldutud rahuldamast.

Ettepanek:

• Täpsustada § 130 lõike 1 punkti 1 kriteeriumi: kahjustamine peab olema konkreetneja

tõenäoline, mitte pelgalt ühekordne.

EESTI MEEDIAETTEVÕTETE LIIT

ESTONIAN ASSOCIATION OF NEWSMEDIA ENTERPRISES

[email protected] / Pärnu mnt 67a / Tallinn 10134 / ESTONIA / meedialiit.ee

• Lisada § 130 lõikesse 3 nõue, et teabevaldaja esitab kord aastas Riigikogu asjaomasele

komisjonile ülevaate kehtestatud juurdepääsupiirangute arvu ja valdkondade kohta (ilma

konkreetseid andmeid avalikustamata).

Nõustume Eesti Advokatuuri märkusega, et eelnõu puhul ei ole kinni peetud hea õigusloome ja

normitehnika eeskirja (HÕNTE) nõuetest seaduseelnõudele ja nende seletuskirjadele. Seletuskiri

ei sisalda HÕNTE § 43 lg 1 p 5 kohast analüüsi kooskõla kohta Eesti Vabariigi põhiseadusega

(puudub analüüs, mis vastutusahela muutumisega kaasneb).

Oleme valmis oma seisukohti selgitama riigikaitsekomisjoni istungil ning osalema konstruktiivses

dialoogis, et tulemus saaks kvaliteetsem. Meie eesmärk ei ole riigikaitsevõimet nõrgestada, vaid

tagada, et meediavabaduse piirangud oleksid selgelt piiritletud, kohtuliku kontrolli all ja kooskõlas

Eesti põhiseaduse § 45 tsensuuri keeluga ning Euroopa inimõiguste konventsiooni artikliga 10.

Loodame, et Riigikogu võtab meie ettepanekud arvesse enne 668 SE lõpphääletust.

Lugupidamisega

Väino Koorberg

Eesti Meediaettevõtete Liidu juhatuse liige