Pöördumine

Seletuskirja lisa
KAVAND
MINISTRI MÄÄRUS

Sotsiaalkaitseministri määruste muutmine

Määrus kehtestatakse sotsiaalhoolekande seaduse § 70 lõike 7 ja § 76 lõike 2 alusel.

§ 1. Sotsiaalkaitseministri 21.12.2015. a määruse nr 73 „Erihoolekandeteenuse taotluse ja omaosaluse puudujääva osa hüvitamise taotluse esitamine“ muutmine

Sotsiaalkaitseministri 21.12.2015. a määruses nr 73 „Erihoolekandeteenuse taotluse ja omaosaluse puudujääva osa hüvitamise taotluse esitamine“ tehakse järgmised muudatused:

1) määruse pealkiri sõnastatakse järgmiselt:

„Erihoolekandeteenuse taotluse ja teenusele suunamiseks vajalike andmete esitamine“;

2) määruse preambulist jäetakse välja tekstiosa „ja § 74 lõike 10“;

3) paragrahvi 1 tekst sõnastatakse järgmiselt:
„Määrusega kehtestatakse erihoolekandeteenuste taotluses ja enne erihoolekandeteenusele suunamist esitatavate andmete koosseis.“;

4) paragrahvi 2 punktid 5, 51 ja 71 tunnistatakse kehtetuks;

5) määrust täiendatakse §-ga 21 järgmises sõnastuses:

㤠21. Erihoolekandeteenusele suunamiseks esitatavad andmed

Isik esitab enne erihoolekandeteenusele suunamist järgmised andmed:
1) eelistatud erihoolekandeteenuse osutaja, kelle juures isik sooviks teenust saada, märge vastava asutuse nime ja asukoha aadressiga või eelistatud maakond teenuse saamiseks;
2) kuupäev, millal soovitakse hakata erihoolekandeteenust kasutama.“;

6) paragrahv 3 tunnistatakse kehtetuks.

§ 2. Sotsiaalkaitseministri 21. detsembri 2015. a määruse nr 70 „Erihoolekandeteenuse järjekorra pidamise kord ja nõuded“ muutmine

Sotsiaalkaitseministri 21. detsembri 2015. a määruses nr 70 „Erihoolekandeteenuse järjekorra pidamise kord ja nõuded“ tehakse järgmised muudatused:

1) määruse pealkiri sõnastatakse järgmiselt:

„Erihoolekandeteenuse järjekord“;

2) paragrahvi 2 lõike 1 sissejuhatavast lauseosast ja lõikest 2 jäetaks välja sõna „taotletud“;

3) paragrahvi 2 lõike 1 sissejuhatavas lauseosas ja lõikes 11 asendatakse sõna „osutamise“ sõnaga „õigustatuse“;

4) paragrahvi 2 lõike 1 punkt 3 tunnistatakse kehtetuks;

5) paragrahvi 2 lõiget 1 täiendatakse punktiga 5 järgmises sõnatuses:

„5) hinnang isiku abivajaduse kiireloomulisuse kohta.“;

6) paragrahvi 2 täiendatakse lõigetega 11–13 järgmises sõnastuses:

„(11) Sotsiaalkindlustusamet arvestab isiku erihoolekandeteenuse järjekorda kandmisel ja järjekorra pidamisel isiku abivajaduse kiireloomulisusele lisaks ka erihoolekandeteenuse osutamise otsuse tegemise aega.

(12) Sotsiaalkindlustusamet teavitab erihoolekandeteenust saama õigustatud isikut järjekorda võtmisest ja abivajaduse kiireloomulisuse hinnangust.

(13) Kui isiku abivajaduse kiireloomulisuse hindamise tulemusel on tuvastatud, et erihoolekandeteenuse viivitamatu osutamine on vajalik isiku tervise, turvalisuse või toimetuleku tagamiseks, võib Sotsiaalkindlustusamet väljastada suunamisotsuse järjekorrast sõltumata.“;

7) määrust täiendatakse §‑ga 2¹ järgmises sõnastuses:

„§ 2¹. Isiku abivajaduse kiireloomulisuse hindamine

(1) Sotsiaalkindlustusamet tuvastab isiku abivajaduse kiireloomulisuse erihoolekandeteenuse vajaduse hindamise käigus.

(2) Sotsiaalkindlustusamet võtab abivajaduse kiireloomulisuse hindamisel arvesse isiku
1) sotsiaalset olukorda ja tugivõrgustiku olemasolu,
2) riskitegureid, sealhulgas ohtu isiku enda või teiste isikute tervisele ja turvalisusele,
3) võimekust tulla toime igapäevaelu tegevustega,
4) kognitiivset seisundit ja
5) terviseseisundit.

(3) Abivajaduse kiireloomulisuse hindamisel arvestatakse samuti isiku valmisolekut erihoolekandeteenusele asumiseks.

(4) Isiku abivajaduse kiireloomulisuse hindamise tulemusel jaotatakse isikud kahele tasemele.

(5) Esimesele tasemele määratakse isik, kelle erihoolekandeteenuse vajaduse hindamise tulemusel selgub, et teenuse osutamise edasilükkamine võib ohustada isiku või teiste isikute elu, tervist või turvalisust või põhjustada olulise toimetuleku halvenemise ning kelle teenusevajadus on ajakriitiline.

(6) Teisele tasemele määratakse isik, kelle erihoolekandeteenuse vajaduse hindamise tulemusel selgub, et teenusevajadus ei ole ajakriitiline ja teenuse osutamise edasilükkamine mõistliku aja ulatuses ei põhjusta olulist ohtu isiku tervisele, turvalisusele ega toimetulekule või isikul on teenuskoha suhtes erisoove.

(7) Sotsiaalkindlustusamet hindab teenuse vajaduse kiireloomulisuse ümber, kui isiku olukord muutub või selguvad uued asjaolud.“;

8) paragrahv 3 tunnistatakse kehtetuks;

9) määrust täiendatakse §‑ga 3¹ järgmises sõnastuses:

„§ 31. Üleminekusätted

(1) Sotsiaalkindlustusamet hindab enne 2027. aasta 1. jaanuari erihoolekandeteenuse järjekorda pandud isiku abivajaduse kiireloomulisust hiljemalt 2027. aasta 31. märtsil.

(2) Esmajärjekorras hinnatakse nende isikute abivajaduse kiireloomulisust, kelle puhul on olemasolevate andmete kohaselt alust eeldada abivajaduse kiireloomulisuse esimest taset.“.

§ 3. Määruse jõustumine

(1) Määrus jõustub 1. jaanuaril 2027. a.

(2) Määruse § 2 punkt 3 jõustub 1. augustil 2027. a.

EELNÕU
25.05.2026

Sotsiaalhoolekande seaduse ja sotsiaalseadustiku üldosa seaduse muutmise seadus (erihoolekandeteenused)

§ 1. Sotsiaalhoolekande seaduse muutmine

Sotsiaalhoolekande seaduses tehakse järgmised muudatused:

1) paragrahvi 131 lõikes 5, § 70 lõikes 6, §-s 82 ja § 83 lõike 1 punktis 8 asendatakse läbivalt sõna „osutamise“ sõnadega „õigustatuse otsuse“;

2) paragrahvi 15 täiendatakse lõikega 21 järgmises sõnastuses:

„(21) Kohaliku omavalitsuse üksus võib isiku abivajaduse väljaselgitamisel kasutada Sotsiaalkindlustusameti läbi viidud sotsiaalse rehabilitatsiooni teenuse ja erihoolekandeteenuse vajaduse hindamise andmeid, välja arvatud isiku psüühikahäire diagnoosi andmeid.“;

3) paragrahvi 62 täiendatakse lõikega 11 järgmises sõnastuses:

„(11) Sotsiaalkindlustusamet võib isiku sotsiaalse rehabilitatsiooni teenuse vajaduse hindamisel kasutada kohaliku omavalitsuse üksuse läbi viidud abivajaduse hindamise andmeid, välja arvatud isiku majandusliku olukorra andmeid.“;

4) paragrahvi 70 lõiget 1 täiendatakse pärast sõna „saamiseks“ tekstiosaga „, välja arvatud juhul, kui Sotsiaalkindlustusamet hindab isiku erihoolekandeteenuse vajadust erihoolekandeteenuse õigustatuse otsuse kehtivuse ajal“;

5) paragrahvi 70 lõigetes 11, 8 ja 9 asendatakse sõna „osutamise“ sõnadega „õigustatuse üle“;

6) paragrahvi 70 lõiget 2 täiendatakse punktiga 8 järgmises sõnastuses:

„8) hariduse ja õppimise andmed.“;

7) paragrahvi 70 täiendatakse lõigetega 21 ja 22 järgmises sõnastuses:

„(21) Sotsiaalkindlustusamet võib isiku erihoolekandeteenuse vajaduse hindamisel kasutada kohaliku omavalitsuse üksuse läbi viidud abivajaduse hindamise andmeid, välja arvatud isiku majandusliku olukorra andmeid.

(22) Sotsiaalkindlustusamet võib isiku erihoolekandeteenuse vajaduse hindamisel kasutada õppeasutuse õpilase individuaalse arengu jälgimise andmeid.“;

8) paragrahvi 70 lõikes 4 asendatakse sõnad „erihoolekandeteenuse osutamise või sellest keeldumise“ tekstiosaga „, kas isikul on õigus erihoolekandeteenusele“;

9) paragrahvi 70 täiendatakse lõikega 41 järgmises sõnastuses:

„(41) Isik esitab Sotsiaalkindlustusametile pärast erihoolekandeteenuse õigustatuse otsuse tegemist erihoolekandeteenusele suunamiseks vajalikud andmed.“;

10) paragrahvi 70 lõiget 7 täiendatakse pärast sõna „esitatavate“ sõnadega „ja teenusele suunamiseks vajalike“;

11) paragrahvi 70 lõikest 8 jäetakse välja tekstiosa „tööharjutuse,“;

12) paragrahvi 71 täiendatakse lõigetega 11 ja 12 järgmises sõnastuses:

„(11) Kui Sotsiaalkindlustusamet on volitanud erihoolekandeteenuse osutamise lepinguga täitmiseks kohaliku omavalitsuse üksusele, siis ei väljasta Sotsiaalkindlustusamet taotlejale suunamisotsust selle erihoolekandeteenuse osutaja juures teenuse saamiseks, kui
1) taotleja ei ole selle kohaliku omavalitsuse üksuse rahvastikuregistri järgne elanik ja
2) kogukonnas elamise teenuse, päeva- ja nädalahoiuteenuse ning ööpäevaringse erihooldusteenuse puhul osutab erihoolekandeteenuse osutaja vähemalt 30 protsendil teenuskohtadel selles tegevuskohas teenust isikutele, kes ei ole rahvastikuregistri kohaselt selle kohaliku omavalitsuse üksuse elanikud. Teenuskohtade arvu leidmiseks ümardatakse see täisarvuks.

(12) Käesoleva paragrahvi lõiget 11 ei kohaldata erihoolekandeteenuse osutaja nõusolekul või kui Sotsiaalkindlustusamet suunab isiku ööpäevaringset erihooldusteenust saama kohtumääruse alusel.“;

13) paragrahvi 71 lõike 2 punkt 7 tunnistatakse kehtetuks;

14) paragrahvi 71 täiendatakse lõikega 51 järgmises sõnastuses:

„(51) Sotsiaalkindlustusamet edastab erihoolekandeteenuse osutajale isiku erihoolekandeteenuse vajaduse hindamise andmed talle teenuskoha ettevalmistamiseks.“;

15) paragrahvi 71 lõike 6 esimene lause muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„Erihoolekandeteenust saama suunatud isik peab pöörduma erihoolekandeteenuse osutaja poole suunamisotsuses märgitud teenuse osutamiseks kokku lepitud tähtpäeval, kuid hiljemalt 30 päeva jooksul alates isikule teenuskoha pakkumisest arvates.“;
16) paragrahvi 71 lõige 7 tunnistatakse kehtetuks;

17) paragrahvi 72 lõike 2 punktist 1, § 88 punktist 1, § 92 punktist 1, § 95 punktist 1, § 98 punktist 1, § 992 punktist 1, § 101 lõike 1 punktist 1 ja lõikest 21, § 102 lõike 1 punktist 3 ja lõikest 8, § 104 lõikest 2 ning § 154 punktist 2 jäetakse välja tekstiosa „raske, sügava või püsiva kuluga“;

18) paragrahvi 73 lõige 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„(2) Kui isik saab riiklikku pensioni või töövõimetoetust töövõimetoetuse seaduse tähenduses (edaspidi tulud), peab isikule pärast omaosaluse ja tulumaksu tasumist jääma isiklikuks kasutamiseks vähemalt 15 protsenti nimetatud tuludest.“;
19) paragrahvi 73 täiendatakse lõikega 22 järgmises sõnastuses:
„(22) Käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud töövõimetoetuse suuruseks loetakse puuduva töövõimega isikul Eesti Töötukassa kodulehel avaldatud kehtiva töövõimetoetuse päevamäära ja arvu 30 korrutis ümardatuna sendi täpsusega ning osalise töövõimega isikul 57% nimetatud korrutisest ümardatuna sendi täpsusega.“;
20) paragrahvi 73 lõige 4 tunnistatakse kehtetuks;

21) paragrahvi 74 lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(1) Kui teenust saama õigustatud isikul ei ole käesoleva seaduse § 73 lõikes 2 sätestatut arvestades piisavalt rahalisi vahendeid omaosaluse tasumiseks või tal viidatud lõikes toodud tulud puuduvad, hüvitatakse isiku eest riigieelarvega kehtestatud isiku omaosaluse maksimaalsest maksumusest puudujääv osa või tulude puudumisel kogu omaosaluse maksimaalne maksumus (edaspidi puudujääv osa) riigieelarvest Sotsiaalkindlustusameti eelarve kaudu, välja arvatud juhul, kui puudujääv osa on väiksem kui 2 eurot kalendrikuus.“;

22) paragrahvi 74 lõige 2 tunnistatakse kehtetuks;

23) paragrahvi 74 lõige 3 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„(3) Puudujääva osa hüvitamisel riigieelarvest võtab Sotsiaalkindlustusamet aluseks teenust saama õigustatud isiku riikliku pensioni suuruse ja käesoleva seaduse § 73 lõikes 22 sätestatud töövõimetoetuse suuruse suunamisotsuse tegemisele eelneval kalendrikuul, millest arvestab maha tulumaksu.“;
24) paragrahvi 74 lõige 5 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„(5) Puudujääv osa on vahe riigieelarvega kehtestatud isiku omaosaluse maksimaalse maksumuse ja isiku tulude vahel, millest on maha arvatud tulumaks tulumaksuseaduse kohaselt ja 15 protsenti pärast tulumaksu mahaarvamist isikule kasutada jäävatest tuludest.“;
25) paragrahvi 74 lõike 6 teine lause muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„Kui isiku tulu suurus muutub peale suunamisotsuse väljastamist, siis Sotsiaalkindlustusamet otsustab isiku omaosaluse puudujääva osa hüvitamise ümber pärast tulu suuruse muutumist.“;
26) paragrahvi 74 lõike 9 esimene lause muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„Sotsiaalkindlustusamet kontrollib igal aastal 1. aprillil isiku riikliku pensioni suurust ja arvutab ümber käesoleva seaduse § 73 lõikes 22 sätestatud töövõimetoetuse suuruse.“;
27) paragrahvi 74 lõige 10 tunnistatakse kehtetuks;

28) paragrahvi 76 lõikes 1 asendatakse sõna „osutamise“ sõnaga „õigustatuse“;

29) paragrahvi 76 lõiget 1 täiendatakse pärast sõna „kuupäevast“ tekstiosaga järgmises sõnastuses: „võttes arvesse isiku abivajaduse kiireloomulisust“;

30) paragrahvi 76 lõige 2 täiendatakse pärast sõna „nõuded“ tekstiosaga „, isiku abivajaduse kiireloomulisuse hindamise alused ning isiku abivajaduse kiireloomulisuse arvestamise tingimused“;

31) paragrahvi 76 lõike 5 esimene lause tunnistatakse kehtetuks;

32) paragrahvi 77 lõige 6 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(6) Sotsiaalkindlustusamet võib keelduda teenuseosutajaga lepingu sõlmimisest, kui Sotsiaalkindlustusamet on viimase kolme aasta jooksul teenuseosutajaga sõlmitud lepingu ühepoolselt üles öelnud kohustuste rikkumise tõttu või teinud teenuseosutajale ettekirjutuse käesolevas seaduses või selle alusel kehtestatud nõuetele mittevastavuse tõttu.“;

33) paragrahvi 79 lõige 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(2) Kui erihoolekandeteenust saama suunatud isik ei pöördu teenuseosutaja poole teenuse osutamise alustamiseks käesoleva seaduse § 71 lõikes 6 sätestatud tähtaja jooksul, tasub Sotsiaalkindlustusamet teenuseosutajale selle erihoolekandeteenuse osutamise eest, mida saama isik on suunatud, riigieelarvest makstavat tasu esitatud arve alusel, kuid kõige rohkem 30 päeva ulatuses.“;

34) paragrahvi 80 lõike 1 punkti 1 täiendatakse läbivalt pärast sõna „järjest“ sõnadega „või rohkem kui nelja kuu ulatuses ühe aasta jooksul“;

35) paragrahvi 80 lõike 7 punkt 3 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„3) ei ole teenuseosutaja juurde pöördunud erihoolekandeteenuse kasutamiseks käesoleva seaduse § 71 lõikes 6 sätestatud tähtaja jooksul või“;

36) paragrahvi 82 lõikest 2 jäetakse välja tekstiosa „, välja arvatud kohtumäärusega hoolekandeasutusse paigutatud isiku puhul“;

37) paragrahvi 82 lõikes 3 ja lõike 4 punktis 2 asendatakse sõna „kuus“ sõnaga „neli“;

38) paragrahvi 90 lõige 2, § 93 lõige 2, § 96 lõige 2, § 99 lõige 2 ja § 993 lõige 3 tunnistatakse kehtetuks;

39) paragrahvi 90 lõike 3 esimesest lausest jäetakse välja tekstiosa „suunamisotsuses nimetatud soovituslikus mahus, kuid“;

40) paragrahvi 93 lõike 6 esimesest lausest jäetakse välja tekstiosa „suunamisotsuses märgitud soovituslikus mahus, kuid“;

41) paragrahvi 1421 lõiget 1 täiendatakse punktidega 10 ja 11 järgmises sõnastuses:

„10) erihoolekandeteenuse osutamise ja korraldamisega seotud andmed – erihoolekandeteenuse määramise ja maksmise andmed ning erihoolekandeteenuse järjekorra andmed;
11) sotsiaalteenuse osutaja andmed.“;

42) paragrahvi 144 lõiget 1 täiendatakse punktiga 17 järgmises sõnastuses:

„17) sotsiaalse rehabilitatsiooni, erihoolekandeteenuste ja abivahendite andmed juhul, kui neid rahastatakse kohaliku omavalitsuse üksuse eelarvest.“;

43) paragrahvi 144 lõige 3 tunnistatakse kehtetuks;

44) paragrahvi 144 lõike 6 punkt 7 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„7) sotsiaalse rehabilitatsiooni teenuse vajaduse hindamise andmed ja erihoolekandeteenuse andmed.“;

45) paragrahvi 1451 täiendatakse lõikega 43 järgmises sõnastuses:

„(43) Erihoolekandeteenuse andmeid säilitatakse kümme aastat pärast vastava õiguse lõppemist.“;

46) paragrahvi 1451 lõikes 5 asendatakse tekstiosa „2–42“ tekstiosaga „2–43“;

47) paragrahvi 152 lõiget 3 täiendatakse punktiga 11 järgmises sõnastuses:

„11) käesoleva seaduse § 151 punktides 5­–9 nimetatud teenuse tegevusloa taotlemise korral nende isikute arv, kellele taotleja soovib teenust osutada riigieelarvelistest vahenditest;“;

48) paragrahvi 160 täiendatakse lõikega 50 järgmises sõnastuses:

„(50) Käesoleva seaduse § 71 lõiget 11 kohaldatakse tegevuskohtade osas, mille tegevusluba on väljastatud alates 2027. aasta 1. jaanuarist.“.

§ 2. Sotsiaalseadustiku üldosa seaduse muutmine

Sotsiaalseadustiku üldosa seaduses tehakse järgmised muudatused:

1) paragrahvi 38 lõike 1 punktis 2 asendatakse tekstiosa „, sotsiaalse rehabilitatsiooni ja erihoolekandeteenuse“ tekstiosaga „ja sotsiaalse rehabilitatsiooni teenuse“;

2) paragrahvi 39 lõike 2 punktis 2 asendatakse tekstiosa „, sotsiaalse rehabilitatsiooni ning erihoolekandeteenuse“ tekstiosaga „ning sotsiaalse rehabilitatsiooni teenuse“;

3) seadust täiendatakse §-ga 393 järgmises sõnastuses:

„§ 393. Infosüsteemi kantud erihoolekandeteenuse andmete säilitamine

Kuni 2027. aasta 31. juulini infosüsteemi kogutud erihoolekandeteenuse andmed arhiveeritakse hiljemalt 2033. aasta 31. juulil ja neid säilitatakse kümme aastat pärast teenusele õiguse lõppemist. Pärast nimetatud tähtaja möödumist andmed anonüümitakse.“.

§ 3. Seaduse jõustumine

(1) Käesolev seadus jõustub üldises korras.

(2) Käesoleva seaduse § 1 punktid 12, 29, 30 ja 48 jõustuvad 2027. aasta 1. jaanuaril.

(3) Käesoleva seaduse § 1 punktid 1, 4, 5, 8, 13, 28, 37–47 ja § 2 jõustuvad 2027. aasta 1. augustil.



Lauri Hussar
Riigikogu esimees

Tallinn, „.…” …………….. 2026. a
___________________________________________________________________________
Algatab Vabariigi Valitsus …………… 2026. a

(allkirjastatud digitaalselt)



Sotsiaalhoolekande seaduse ja sotsiaalseadustiku üldosa seaduse muutmise seaduse (erihoolekandeteenused) eelnõu seletuskiri

1. Sissejuhatus

1.1. Sisukokkuvõte

Eelnõu eesmärk on muuta erihoolekandeteenuste taotlemise, hindamise ja suunamise protsessi lihtsamaks ning vähendada halduskoormust. Eelnõu loob eeldused erihoolekande menetlusprotsessi viimiseks sotsiaalteenuste ja -toetuste infosüsteemi STAR.

Eelnõuga luuakse võimalus, et kohaliku omavalitsuse üksus ja Sotsiaalkindlustusamet saavad kasutada üksteise hindamisandmed, mis välistab vajaduse esitada samu andmeid erinevatele asutustele korduvalt. Erihoolekandeteenuse taotlus esitatakse edaspidi üks kord ning see kehtib kogu teenusevajaduse perioodi vältel. Ühtlustatakse teenusele suunamise, alustamise ja lõpetamise tähtaegu, mis täna on erinevate erihoolekandeteenuste lõikes erinevad. Lisaks kehtestatakse võimalus arvestada teenusele suunamisel abivajaduse kiireloomulisust, et piiratud teenuskohad jõuaksid esmalt kõige suurema ja kiireloomulisema toetusvajadusega inimesteni.

Omaosaluse puudujääva osa hüvitamise arvestamisel võetakse edaspidi arvesse üksnes pensioni ja töövõimetoetust, jättes välja muud tululiigid. Muudatus lihtsustab omaosaluse arvestust ja sellega välditakse keeruka erinevate tulude arvestamise administratiivse süsteemi ülesehitust.

Kohalike omavalitsuste üksustele luuakse stiimul erihoolekandeteenuse kohtade loomiseks, võimaldades neil suunata nende poolt loodud teenuskohad valdavas osas oma piirkonna inimestele. Muudatus loob võimaluse inimesel kasutada teenuseid kodu lähedal ja laiendab teenuste valikut ning kättesaadavust.

Eelnõu ei too kaasa halduskoormuse kasvu. Inimene ei pea erinevate hindamiste korral oma andmeid uuesti esitama. Samuti ei pea enam esitama erihoolekandeteenuse taotlust uuesti, kui inimese toetusvajadust hinnatakse korduvalt. Eelnõuga koondatakse andmete kogumine ja inimese abivajaduse hindamine ühtsesse menetlusse, milleks kasutatakse olemasolevat infosüsteemi (STAR). Andmed esitatakse edaspidi ühekordselt ja puudub vajadus korduvateks taotlusteks või paralleelseteks hindamisteks, mis vähendab nii teenuse saajate halduskoormust kui ka SKA ja kohalike omavalitsuste töökoormust andmete esitamisel, kogumisel ja kontrollimisel.


1.2. Eelnõu ettevalmistaja

Eelnõu ja seletuskirja on koostanud Sotsiaalministeeriumi hoolekande osakonna nõunik Maarika Tarum ([email protected]), hoolekandeteenuste poliitika juht Sirlis Sõmer-Kull ([email protected]), analüüsi osakonna analüütik Priit Laanoja ([email protected]). Eelnõu ja seletuskirja koostamisel konsulteeriti SKA sotsiaal- ja erihoolekande osakonna erihoolekande ja rehabilitatsiooni talituse juhatajaga Lagle Kalberg ([email protected]) SKA sotsiaal- ja erihoolekande osakonna erihoolekande ja rehabilitatsiooni talituse teenuseomanikuga Cärolyn-Angelika Liblik ([email protected]). Eelnõu juriidilise ekspertiisi on teinud Sotsiaalministeeriumi õigusosakonna õigusnõunik Reet Kodu ([email protected]).

Eelnõu ja seletuskirja keeletoimetus tehakse pärast kooskõlastamise esimest ringi.

1.3. Märkused

Eelnõu ei ole seotud muu menetluses oleva eelnõu ega Euroopa Liidu õiguse rakendamisega. Eelnõu ei ole seotud Vabariigi Valitsuse tegevusprogrammiga.

Eelnõuga muudetakse seaduste järgmisi redaktsioone:
1) sotsiaalhoolekande seadus (SHS): RT I, 30.12.2025, 29;
2) sotsiaalseadustiku üldosa seadus (SÜS): RT I, 30.12.2025, 36.

Eelnõu seadusena vastuvõtmiseks on vajalik lihthäälteenamus.

Eelnõu on seotud isikuandmete töötlemisega isikuandmete kaitse üldmääruse tähenduses ning selle kohta on koostatud täpsem mõjuanalüüs käesoleva eelnõu seletuskirja 6.4. punktis.

Eelnõu mõjutab halduskoormust. Täpsem kirjeldus halduskoormuse muutustest on esitatud seletuskirja punktis 6.5.


2. Seaduse eesmärk

Eelnõu eesmärk on muuta erihoolekandeteenuste korraldus selgemaks, inimkesksemaks ja paremini vastavaks tegelikule praktikale. Selleks korrastatakse erihoolekandeteenuse taotlemise, õigustatuse hindamise, teenusele suunamise ja omaosaluse puudujääva osa hüvitamise arvestamise aluseid ning ühtlasi lõpetatakse inimeselt mitu korda samade andmete küsimine.

Eelnõuga eristatakse selgemalt erihoolekandeteenuse õigustatuse otsustamine ja teenuse osutamine, täpsustatakse teenuse alustamise ja lõpetamise aluseid ning luuakse selgemad reeglid teenuskohtade tõhusaks kasutamiseks. Samuti muudetakse riigieelarvest omaosaluse puudujääva osa hüvitamise arvestamist lihtsamaks, tagades isikule minimaalse rahalise toimetuleku. Eelnõuga võimaldatakse kohalikel omavalitsustel pakkuda riikliku erihoolekandeteenuse osutajana teenust oma elanikele toetavate teenuste puhul täies kohtade mahus ning ööpäevaringsete teenuste puhul 70% ulatuses.

Eelnõuga parandatakse teenuste kättesaadavust, suurendatakse õigusselgust ning tagatakse avalike vahendite sihipärane ja läbipaistev kasutamine ilma täiendavat haldus- või rahalist koormust riigieelarvele tekitamata.

Eelnõu osas ei ole tehtud väljatöötamiskavatsust, sest seaduseelnõuga kavandatud muudatustega ei kaasne olulist õiguslikku muudatust. Eelnõuga kavandatakse lihtsustada erihoolekande teenuste osutamise protsessi. Erihoolekandeteenuse menetlusprotsess viiakse üle infosüsteemi STAR, vastavate arenduste tegemine toimub perioodil august 2026 kuni juuli 2027 (I etapp). Osaliselt on erihoolekandeteenuste menetlus täna infosüsteemis SKAIS, kus ei ole võimalik menetlust jätkata alates 2027. aasta lõpust.


3. Eelnõu sisu ja võrdlev analüüs

Eelnõu §-ga 1 muudetakse SHS-i.

Eelnõu § 1 punktidega 1, 5, 8 ja 28 muudetakse SHS § 131 lõiget 5, § 70 lõikeid 11, 4, 6, 8 ja 9, § 76 lõiget 1, §‑i 82 ning § 83 lõike 1 punkti 8. Muudatuste tulemusel hakatakse SHS-s senise „erihoolekandeteenuse osutamise otsus“ asemel kasutama otsuse nimetust „erihoolekandeteenuse õigustatuse otsus“. Muudatus on vajalik teha nii sätetes, mis käsitlevad otsuse tegemist (SHS § 131 lg 5, § 70, § 76 lg 1) kui ka sätetes, mis käsitlevad sama otsuse lõpetamist (SHS § 82 ja § 83 lg 1 p 8). Erihoolekandeteenuse osutamise otsuse näol on tegemist SKA haldusotsusega, millega tehakse kindlaks, kas isik on õigustatud erihoolekandeteenust saama. Seni kasutatud „erihoolekandeteenuse osutamise otsus“ on olnud eksitav, kuna see võib jätta mulje, et haldusotsus puudutab juba teenuse saamist, kuigi tegelikkuses tehakse esmalt otsus teenusele õigustatuse kohta ning alles seejärel, sõltuvalt sobiva vaba teenuskoha ja rahaliste vahendite olemasolust, otsustatakse teenuse osutamine (SHS §-s 71 sätestatud suunamisotsus). Muudatus ei muuda erihoolekandeteenust taotleva inimese õigusi ega teenuse sisu, vaid täpsustab sõnastust ja suurendab õigusselgust.

Eelnõu § 1 punktidega 2, 3 ja 7 täiendatakse SHS § 15 lõikega 2¹, § 62 lõikega 11 ja §-i 70 lõikega 21, millega luuakse võimalus kasutada isiku abivajaduse hindamisel kohaliku omavalitsuse üksuse poolt SKA läbi viidud hindamiste andmeid ja ka vastupidi – SKA saab kasutada kohaliku omavalitsuse üksuse läbiviidud hindamise andmeid. Muudatused puudutavad kohaliku omavalitsuse üksuse poolt isiku abivajaduse hindamist ja SKA poolt nii sotsiaalse rehabilitatsiooni teenuse kui ka erihoolekandeteenuse vajaduse hindamist. Muudatuse tulemusena ei pea isik korduvalt oma abivajadust detailselt nii kohaliku omavalituse üksusele kui SKA-le selgitama. Täna peab inimene oma abivajaduse kohta infot ja andmeid esitama eraldi nii SKA-le, juhul kui ta vajab SKA korraldatavaid teenuseid, kui ka KOV-le. Inimese abi- ja toetusvajaduse hindamiseks on STAR-i loodud universaalne, struktureeritud ülesehitusega täisealise inimese abi- ja toetusvajaduse hindamise instrument, mis on sotsiaalvaldkonna spetsialistide poolt ühtsetel alustel kasutatav nii kohaliku omavalitsuse kui ka riiklike (sotsiaalse rehabilitatsiooni ja erihoolekandeteenuse) teenuste vajaduse hindamiseks. Täisealise abi- ja toetusvajaduse hindamisvahendiga (edaspidi TAH) hinnatakse inimest terviklikult seitsmes eluvaldkonnas suhtlemine (sotsiaalsed suhted), vaimne tervis (kognitiivne võimekus, psüühiline seisund, riskivaldkonnad), füüsiline tervis (tervise eest hoolitsemine, liikumine), elukeskkond (sobiva eluaseme saamine/säilimine, eluase ja elamistingimused), hõivatus (rakenduse leidmine ja säilitamine, seotus hõivega, sissetuleku säilitamine), vaba aeg ja huvitegevus ning igapäevaelu toimingud (rahaga toimetulek, toidu valmistamine, söömine ja joomine, majapidamine, enese eest hoolitsemine). STAR-i loodud hindamisvahend on andmevahetuse ja andmete analüüsitavuse parandamise eesmärgil seostatud rahvusvahelise funktsioneerimisvõime klassifikatsiooniga (RFK), mis tähendab, et hindamisvahendi alamküsimused on automaatselt seostatud klassifikaatori kindla koodiga ning abivajaja probleemi või piirangu ulatus määratakse RFK määrajate skaala alusel. Korduvhindamisel on võimalik analüüsida ja võrrelda eelmise hindamise andmeid, kas inimesele osutatavad toetused ja/või teenused on olnud tulemuslikud.

Edaspidi saavad kohalike omavalitsuste üksuste sotsiaaltöötajad ja SKA spetsialistid isiku abi- ja toetusvajaduse hindamisel kasutada varasemalt läbi viidud hindamise andmeid ning täpsustada isikult toimetulekus toimunud muutusi, ilma et oleks vajalik uuesti läbi viia täismahus struktureeritud hindamisvestlust. Korduvhindamisel on võimalik analüüsida ja võrrelda eelmise hindamise andmeid, kas inimesele osutatavad toetused ja/või teenused on inimese toimetuleku vaates olnud tulemuslikud. Muudatus kiirendab inimese kohta läbiviidavat abi- ja toetusvajaduse hindamise protsessi, kuna kõiki andmeid ei pea inimeselt enam üle küsima.

SHS § 15 täiendamisel lõikega 2¹ luuakse õiguslik alus kohaliku omavalitsuse üksusele kasutada isiku abivajaduse hindamisel juba olemasolevaid andmeid, mis on SKA poolt kogutud erihoolekandeteenuse või sotsiaalse rehabilitatsiooniteenuse vajaduse hindamise käigus. Lisatava sätte kohaselt on kohaliku omavalitsuse üksusel õigus näha sotsiaalteenuste ja toetuste andmeregistris (STAR) SKA poolt läbi viidud täisealise isiku abi- ja toetusvajaduse hindamise tulemusi, välja arvatud isiku psüühikahäire diagnoosi andmed. Muudatuse eesmärk on tagada, et omavalitsusel oleks teenuste korraldamiseks terviklik ja õigeaegne teave. Praegu peab inimene sageli sama infot ise mitmele asutusele edastama või toimub andmevahetus krüpteeritult SKA ja kohaliku omavalitsuse vahel, mis põhjustab viivitusi ja topelt tegevusi. Muudatus muudab abivajaduse tuvastamise kiiremaks ja ühtsemaks ning vähendab inimese halduskoormust. Samal ajal on seaduses sätestatud selge piirang, et kohalikule omavalitsusele ei edastata psüühikahäire diagnoosi andmeid, tagades tundlike terviseandmete kaitse. Inimese vaates tähendab see sujuvamat menetlust ja vähem korduvat selgitamist, säilitades samas tema privaatsuse. See vähendab olukordi, kus inimene peab läbima mitu korduvat hindamist erinevates asutustes.

Andmevahetus toimub digitaalselt STARi keskkonnas, mis tagab info ühtse, kiire ja turvalise liikumise. Varasemalt võis andmevahetus toimuda käsitsi meili teel, mis ei ole turvaline andmeedastuskanal. Edaspidi võimaldab andmete vahetamine ühes infosüsteemis tagada turvalise andmevahetuse. Infosüsteemi kaudu andmete vahetamine on kiirem ja vähendab vajadust ka SKA/KOV üksuse ametnikel samade andmete korduvat sisestamist süsteemi käsitsi. Omavalitsusüksusele on kättesaadav ainult minimaalne vajalik teave: isiku nimi, isikukood, abi- ja toetusvajaduse kirjeldus, soovitatud teenus ja põhjendused. Andmete töötlemisel järgitakse minimaalsuse, eesmärgipärasuse ja andmekaitse põhimõtteid.

Kohaliku omavalitsuse üksus kasutab SKA poolt kogutud erihoolekande ja rehabilitatsiooni vajaduse hindamise andmeid eelkõige isiku abivajadusele vastavate sotsiaalteenuste planeerimiseks ja korraldamiseks. KOV üksus ei pea alustama uut täismahus hindamist, vaid saab tugineda olemasolevatele andmetele, täpsustades üksnes toimunud muutusi. See võimaldab kiiremini määrata sobivaid toetavaid teenuseid, korraldada vajadusel täiendavat abi (nt koduteenused, tugiisik, eluasemega seotud lahendused) ning teha otsuseid tervikliku ja ajakohase info alusel. Praktikas vähendab see sama info korduvat kogumist, lühendab menetlusaega ja parandab teenuste koordineeritust isiku ümber.

SHS § 62 täiendatakse lõikega 1¹ ja §-i 70 lõikega 21, mille eesmärk on võimaldada SKA-l sotsiaalse rehabilitatsiooni teenuse ja erihoolekandeteenuse vajaduse hindamisel tugineda kohaliku omavalitsuse üksuse poolt juba läbi viidud isiku abivajaduse hindamise andmetele. Kehtiva SHS kohaselt hindab SKA rehabilitatsiooniteenuse ja erihoolekandeteenuse vajadust eraldi menetluses, kogudes selleks isikult ja teistelt asutustelt vajalikke andmeid. Praktikas on see kaasa toonud olukorra, kus isik peab esitama samu või sisuliselt samatähenduslikke andmeid nii kohaliku omavalitsuse üksusele kui ka SKA-le ning läbima paralleelseid hindamisi, kuigi vajalik teave on juba avalikus sektoris olemas.

Muudatusega luuakse õiguslik alus andme ristkasutuseks, võimaldades SKA-l arvestada rehabilitatsiooniteenuse ja erihoolekandeteenuse vajaduse hindamisel kohaliku omavalitsuse poolt kogutud abivajaduse hindamise andmeid. See aitab vältida andmete korduvat kogumist, kiirendades teenuse vajaduse selgitamist ja otsustusprotsessi. SKA ei või kasutada kohaliku omavalitsuse kogutud isiku majandusliku olukorra andmeid. Isiku majanduslikud andmed ei ole sotsiaalse rehabilitatsiooni teenuse ega erihoolekandeteenuse vajaduse hindamise seisukohast vajalikud ning nende kasutamine ei oleks kooskõlas andmete minimaalse kasutamise põhimõttega. Sellise piirangu kehtestamine tagab, et andmete kasutamine on sihipärane ja proportsionaalne ning välditakse liigset isikuandmete töötlemist, eriti tundlike andmete puhul.

Inimese seisukohast tähendab muudatus menetluse olulist lihtsustumist, kuna ta ei pea samu andmeid eri asutustele korduvalt esitama. Menetlus muutub sujuvamaks ja vähem koormavaks, mis on eriti oluline suure abivajadusega või pikaajalise teenusvajadusega inimeste puhul. Muudatuse tulemusel inimese halduskoormus väheneb.

Muudatused toetavad SHS-i üldist eesmärki korraldada teenuseid inimkeskselt, tõhusalt ja koostööpõhiselt, ühtlustades hindamispraktikat ning parandades avalike teenuste kättesaadavust. Koordineeritud andmekasutus kohaliku omavalitsuse ja SKA vahel aitab tagada, et inimene jõuab vajaliku teenuseni kiiremini ja ilma tarbetu korduva asjaajamiseta, säilitades samal ajal isikuandmete kaitse ja menetluste õiguspärasuse.

Eelnõu § 1 punktiga 4 muudetakse SHS § 70 lõiget 1 ja sätestatakse, et isikul ei ole taotlust erihoolekandeteenuse saamiseks vaja esitada siis, kui tema eelmise erihoolekandeteenuse õigustatuse otsuse tähtaeg hakkab saabuma ja isik soovib erihoolekandeteenust edasi kasutada. Kehtiva seaduse kohaselt peab isik igal juhul esitama uue erihoolekandeteenuse taotluse, kui eelmise erihoolekandeteenuse osutamise otsuse tähtaeg hakkab lõppema. Muudatuse järgselt hindab SKA isiku teenusvajadust uuesti ajal, mil tal on kehtiv erihoolekandeteenusele õigustatuse otsus, ilma isiku uue taotluseta.

Kui tuvastatakse erihoolekandeteenuse vajadus ning isik suunatakse teenusele/lisatakse järjekorda, siis kolm kuud enne õigustatuse otsuse kehtivuse lõppu teostatakse uus abi- ja toetusvajaduse hindamine, et veenduda teenuse jätkuvas vajaduses – isik ei pea esitama selleks uut erihoolekandeteenuse taotlust. Kolm kuud enne õigustatuse otsuse kehtivuse lõppu saadetakse isikule teatis, et tema õigustatuse otsus ja suunamisotsus või järjekorra teate kehtivus hakkavad lõppema. Teatises on kirjas, et SKA kutsub isiku uuele abi- ja toetusvajaduse hindamisele. Kui teatis on isikule edastatud, võtab SKA spetsialist isiku või tema seadusliku esindajaga ühendust ning lepib kokku uue hindamise. Juhul, kui isik teatab, et ta ei soovi erihoolekandeteenust edasi kasutada või ei soovi enam järjekorras olla ja et ta ei tule hindamisele, siis õigustatuse otsuse kehtivuse tähtaja saabumise järgselt ei saa isik kas kasutada edasi erihoolekandeteenust või olla järjekorras (st SKA eemaldab isiku järjekorrast). Kui õigustatuse otsuse kehtivus on möödas ning ühtegi uut otsust ei ole koostatud, kuid isik siiski soovib erihoolekandeteenust, peab ta esitama SKA-le uue taotluse. Praktikas võib selline olukord tekkida näiteks siis, kui inimene ei soovi hindamisele tulla, tühistab korduvalt kokkulepitud hindamise aja mõjuva põhjuseta ja kehtiva õigustatuse otsuse tähtaeg jõuab kätte, kuid uut otsust ei ole saadud väljastada.

Kehtiva korra kohaselt peab isik iga kord uue taotluse esitama, kui kehtiva osutamise otsuse ja suunamisotsuse tähtaeg hakkab lõppema. Taotluse esitamise järgselt algab tavapärane menetlus uuesti, sh viiakse läbi uus abi- ja toetusvajaduse hindamine. See toob kaasa põhjendamatu halduskoormuse ning võib pikendada teenuse jätkumise või teisele teenusele liikumise protsessi. Praktikas on kehtiva regulatsiooni kohaldamisel esinenud juhtumeid, kus erihoolekandeteenuse kasutamine katkeb, kuna õigustatuse otsuse kehtivuse lõppemisel tuleb isikul või tema seaduslikul esindajal esitada õigeaegselt uus erihoolekandeteenuse taotlus.

Muudatuse eesmärk on teha menetlus inimese jaoks sujuvamaks ning vältida põhjendamatuid viivitusi. Isikul ei ole vaja esitada uut erihoolekandeteenuse taotlust samade andmetega, kuid teenusevajaduse hindamine viiakse igal juhul läbi. Hindamine toimub kas õigustatuse otsuse kehtivuse pikendamisel või juhul, kui hinnatakse vajadust teenuse muutmiseks või inimese teisele erihoolekandeteenusele suunamiseks.
Muudatus ei piira SKA õigust ja kohustust hinnata isiku abivajadust ning koguda täiendavat teavet, kui see on vajalik teenuse jätkamiseks, muutmiseks või ümberhindamiseks. Seeläbi on tagatud nii teenuse asjakohasus kui ka järjepidevus, vähendades samal ajal isiku halduskoormust ja SKA töökoormust.

Eelnõu § 1 punktidega 6 ja 7 täiendatakse SHS § 70 lõiget 2 punktiga 8 ja sama paragrahvi lõikega 22. Täienduse kohaselt lähtub SKA erihoolekandeteenuse vajaduse hindamisel ka hariduse ja õppimise andmetest. Muudatuse eesmärk on viia seaduse sõnastus kooskõlla kehtiva hindamispraktikaga ning anda SKA‑le õiguslik alus kasutada erihoolekandeteenuse vajaduse hindamisel hariduse ja õppimisega seotud andmeid. Erihoolekandeteenuste vajaduse hindamisel hinnatakse isiku abi- ja toetusvajadust tervikuna, sealhulgas ka õppimist. Haridusalane teave on erihoolekandeteenuse vajaduse hindamisel oluline taustainfo, kuna see võimaldab hinnata, kas isik õpib või on õpingud katkestanud, milline on olnud tema õppimisvõime, toimetulek õpikeskkonnas ning vajadus toe järele. Eelkõige noorte täiskasvanute puhul aitab haridus- ja õpiteed puudutav teave hinnata isiku iseseisvust, igapäevast toimimist ning teenusvajaduse ulatust ja sobivust. Tegemist ei ole teenusvajaduse määrava alusega, vaid ühe hindamist toetava teguriga tervikhindamisel. Muudatuse eesmärk on tuua selgelt välja, et hariduse andmeid kasutatakse erihoolekandeteenuse vajaduse hindamisel.

Hariduse ja õppimise andmed on olemas Eesti Hariduse Infosüsteemis (EHIS). Kasutatakse eelkõige teavet õppimise või õpingute katkestamise kohta ning õppekava ja õppe taseme kohta, juhul kui need andmed on registris olemas. STAR-i põhimääruse1 § 8 lõike 1 punkti 4 kohaselt kantakse lähtuvalt osutatava abi eesmärgist registrisse mh haridustaseme ja hariduse omandamise andmed, mis saadakse X-tee kaudu EHIS-st vastavalt sama määruse § 13 punktile 7.

SHS §-i 70 lisatava lõike 22 kohaselt täiendatakse seadust võimalusega kasutada erihoolekandeteenuse vajaduse hindamisel õppeasutuse õpilase individuaalse arengu jälgimise andmeid. Muudatus on eriti oluline 16-aastaste ja vanemate teenuse taotlejate jaoks, kelle igapäevane toimetulek, käitumine ja toetuse vajadus avalduvad sageli just koolikeskkonnas üldharidust omandades. Isikule ja perekonnale tähendab see, et teenuse vajaduse hindamisel saab arvesse võtta juba olemasolevat ja ajakohast infot tugiteenuste, õppimise korraldamise ja noore toimimise kohta, ilma et perelt nõutaks täiendavate tõendite esitamist või uute hinnangute tellimist. Muudatus loob parema koostöö haridus- ja sotsiaalvaldkonna vahel ning vähendab korduvate päringute ja haridusasutuse poolsete hinnangute/iseloomustuse tegemise vajadust. SKA saab tugineda kooli poolt kogutud andmetele, mis suurendab hindamise kvaliteeti ja kiirendab otsustusprotsessi. Muudatus ei loo õppeasutustele uusi andmete kogumise kohustusi, vaid võimaldab kasutada juba kogutavaid andmeid. Õpilase individuaalse arengu jälgimise andmeid küsib SKA teenusvajaduse hindamise peaspetsialist erihoolekandeteenust saama õigustatud isiku haridusasutuselt e-kirja teel ning andmed saadetakse krüpteeritud kujul või turvalise andmevahetuse kaudu (DHX). Praktikas tähendab see, et kooli koormus piirdub üksikute päringute täitmisega juhtudel, kus EHIS-s olev info ei ole piisav. Süsteem ei nõua koolidelt uusi andmete kogumise protsesse ega regulaarset aruandlust, vaid võimaldab kasutada juba kogutud ja olemasolevat infot. Seega mõju on koolide halduskoormusele minimaalne ja piiratud üksikjuhtumitega, kus täiendava info küsimine on vajalik.

Andmete kasutamisel lähtutakse minimaalsuse põhimõttest ning SKA pärib üksnes neid haridusalaseid andmeid, mis on erihoolekandeteenuse vajaduse hindamise seisukohast vältimatult vajalikud. Inimese vaates aitab muudatus kaasa sujuvamale ja terviklikumale hindamisele, vähendab täiendavate selgituste ja tõendite esitamise vajadust ning toetab teenusvajaduse paremat mõistmist isiku tegelikust elukorraldusest lähtudes. Samal ajal on tagatud, et andmete kasutamine on piiratud, eesmärgipärane ja kooskõlas SHS-i ning andmekaitsenõuetega.

Eelnõu § 1 punktidega 9 ja 10 täiendatakse SHS § 70 lõikega 4¹ ja sellest tulenevalt täiendatakse ka sama paragrahvi lõikes 7 olevat ministri määruse volitusnormi. Muudatuse kohaselt esitab isik SKA-le erihoolekandeteenusele suunamiseks vajalikud andmed alles pärast seda, kui on tehtud otsus isiku õigustatuse kohta erihoolekandeteenusele. Muudatuse eesmärk on selgemalt eristada erihoolekandeteenuse õigustatuse hindamise etapp ja teenusele suunamise protsessi. Kehtivas regulatsioonis ei ole need etapid piisavalt selgelt eristatud, mistõttu võib isikul tekkida kohustus esitada teenusele suunamiseks vajalikke andmeid juba enne, kui on teada, kas tal üldse on õigus erihoolekandeteenusele ja missugune erihoolekandeteenus katab tema abi- ja toetusvajadust. Erihoolekandeteenuse taotluse esitamisega ei taotle isik konkreetset teenust, vaid teenusvajadus koos sobiva teenusega tuvastatakse hindamise käigus. See tähendab, et taotluse esitamise hetkel ei ole teada, missugust erihoolekandeteenust võiks isik kasutada ning seega ei oska isik ka soovi avaldada konkreetse teenuseosutaja juures teenust kasutada. SKA spetsialist võtab peale erihoolekandelise abi- ja toetusvajaduse hindamist, kui on selgeks saanud, missuguse erihoolekandeteenusega saab isikut toetada, isiku või tema seadusliku esindajaga ühendust ning täpsustab tema eelistusi soovitud piirkonna, teenuseosutaja ja kuupäeva suhtes, millal ta soovib teenuse kasutamisega alustada.

Halduskoormust muudatusega inimesele seega juurde ei teki – menetlus muutub selgemaks ja inimese jaoks koormust vähendavaks. Nende isikute halduskoormus, kellel SKA tuvastab õigustatuse erihoolekandeteenusele, väheneb selles osas, et muudatusega esitab isik ühel korral nimetatud andmed, kui on selge, millise erihoolekandeteenuse vajadus tal tuvastatakse. Samas ei pea viidatud andmeid enam erihoolekandeteenuse taotlemisel esitama need isikud, kellel SKA teenuse vajadust hindamisel ei tuvasta. See tähendab, et andmete kogumine seotakse sisulise hindamisotsusega ning välditakse olukorda, kus isik peab andmeid esitama mitu korda enne, kui on teada, kas ja millist erihoolekandeteenust tal üldse vaja on ning vajadusel pärast uuesti, kui on selgunud mis liiki teenust tal on võimalik kasutada. Andmete saamine toimub SKA poolt korraldatud hindamisprotsessi käigus, kasutades olemasolevaid infosüsteeme ja inimese juba esitatud teavet, ilma et isikult nõutaks täiendavaid või korduvaid toiminguid.

Isiku jaoks muutub menetlus arusaadavamaks ja loogilisemaks. Inimene saab esmalt selge ja üheselt mõistetava otsuse selle kohta, kas tal on õigus erihoolekandeteenusele, enne kui temalt oodatakse täiendavate andmete esitamist või suunamisega seotud toimingute tegemist. Samuti võimaldab seesugune protsess inimesel sobivate teenuseosutajatega tutvuda ja teha kaalutletud otsus teenuse kasutamise eelistuse osas, et vältida hiljem pettumust ning liigset ajakulu teenuseosutaja vahetamise sooviga.

SKA jaoks tähendab muudatus, et teenusele suunamiseks vajalikke andmeid kogutakse üksnes nende isikute puhul, kelle õigust erihoolekandeteenusele on juba hinnatud ja tuvastatud. See vähendab põhjendamatut andmete kogumist, töötlemist ja haldamist ning võimaldab ametil keskenduda teenuse korraldamisele nende isikute jaoks, kellel on tegelik teenuse õigustatus olemas.

SHS § 70 lõike 7 alusel antud sotsiaalkaitseministri 21.12.2015. a määruse nr 73 „Erihoolekandeteenuse taotluse ja omaosaluse puudujääva osa hüvitamise taotluse esitamine“ § 2 p-de 5 ja 51 kohaselt peab erihoolekandeteenust taotlev isik juba esialgses taotluses esitama andmed selle kohta, millise teenuseosutaja juures ta soovib teenust saama hakata või millises maakonnas, samuti selle kohta, mis kuupäevast ta soovib hakata teenust kasutama. See aga ei sobitu kokku sellega, et SKA alles hakkab peale taotluse esitamist hindama, mis teenust isik üldse vajab. Praktikast tähendas see seda, et isik pidi andmeid eelistatud teenuseosutaja kohta täpsustama pärast seda, kui selgus, mis teenusele tal õigus on ehk sisuliselt esitama andmeid soovitud teenuseosutaja kohta kaks korda. Muudatusega peab isik ühe korra esitama andmed soovitud teenuse osutaja kohta ja seda tehakse siis, kui on selgunud, millisele teenusele tal on õigus. Hindamise järgselt tutvustatakse inimesele teenuseosutajaid, et tal oleks võimalik kaalutletult ja rahulikult valida oma vajadustele kõige sobivam teenuseosutaja.

Eelnõuga muudetakse SHS § 70 lõikes 7 sätestatud volitusnormi ja määruses tuuakse edaspidi välja andmed, mida isik esitab peale õigustatuse otsuse tegemist, kuid enne suunamisotsust (vt rakendusakti kavand seletuskirja lisas).

Eelnõu § 1 punktiga 11 jäetakse SHS § 70 lõikest 8 välja viide Eesti Töötukassa poolt osutatavale tööharjutuse teenusele. Eesti Töötukassa ei osuta kehtiva Vabariigi Valitsuse 29.09.2023. aasta määruse nr 90 „Tööhõiveprogramm 2024–2029“ kohaselt enam alates 1. jaanuarist 2026. a tööharjutuse teenust. Tegemist on tehnilise muudatusega.

Eelnõu § 1 punktiga 12 täiendatakse SHS § 71 lõigetega 11 ja 12, millega luuakse vaba teenuskoha täitmisel suunamisotsuse väljastamisele erisus ning eelnõu § 1 punktiga 48 täiendatakse SHS § 160 lõikega 50, mille kohaselt kohaldub loodav erisus üksnes teenuskohtadele, mille osas on antud tegevusluba alates 2027. aasta 1. jaanuarist. Juhul, kui SKA on volitanud erihoolekandeteenuse osutamise lepinguga täitmiseks kohaliku omavalitsuse (edaspidi ka KOV) üksusele, siis ei suunata toetavate teenuste (igapäevaelu toetamise teenus, töötamise toetamise teenus, toetatud elamise teenus) vabale teenuskohale teise kohaliku omavalituse üksuse rahvastikuregistri järgseid elanikke ning kogukonnas elamise teenuse, päeva- ja nädalahoiuteenuse ning ööpäevaringse erihooldusteenuse puhul suunatakse vabale teenuskohale teiste kohalike omavalitsuse üksuste rahvastikuregistri järgsetest elanikest teenuse taotlejaid maksimaalselt 30% ulatuses majandustegevuse registris tegevusloal olevatest maksimaalsest teenuskohtade arvust konkreetses tegevuskohas. KOV üksuseks, kellele SKA on volitanud erihoolekandeteenuse osutamise lepinguga täitmiseks ja millele erisus kehtib, võib erihoolekandeteenust osutada KOV üksuse ametiasutuse või KOV üksuse ametiasutuse hallatava asutuse kaudu.

Erihoolekanne on riiklik hoolekandeteenus. Täna tagab riik ööpäevaringsete erihoolekandeteenuste kättesaadavuse peamiselt riikliku äriühingu AS Hoolekandeteenused kaudu, kuid teenuste paremaks kättesaadavuse tagamiseks ostab riik teenuskohti lisaks ka teistelt pakkujatelt, sh ärisektori, mittetulundusliku sektori ja kohaliku omavalitsuse omandivormiga pakkujatelt. Sotsiaalkindlustusametil on 31.03.2026. a seisuga kokku 156 lepingupartnerit, neist 38 äriühingud (OÜ, AS) sh AS Hoolekandeteenused, üks riigi, 34 KOV üksuse asutust, 67 MTÜ-d ja 16 SA-d. Kohaliku omavalitsuse asutused osutavad peamiselt toetavaid teenuseid, vastavalt 31 KOV üksuse asutust (teenuskohti kokku 1805), mis moodustab 23% kõikidest toetavate teenuste kohtadest. Ööpäevaringseid ja kogukonnas elamise teenuseid osutavad KOV üksused oluliselt väiksemal määral, vastavalt 10 KOV üksuse asutust, teenuskohti kokku 210, mis moodustab 6% kõikidest ööpäevaringsete teenuste kohtadest.
Kavandatava regulatsiooni eesmärk on suurendada erihoolekandeteenuse kohtade loomise motivatsiooni kohalike omavalitsuste üksuste osalusel ning parandada seeläbi teenuse tegelikku kättesaadavust. Muuhulgas suurendada ka omavalitsuste poolset ööpäevaringsete teenuste pakkumist, milles täna on omavalitsuste osakaal suhteliselt väike.
Inimeste jaoks tähendab muudatus võimalust jääda ööpäevaringseid hooldusteenuseid kasutama oma tavapärasesse kogukonda. Muudatus toetab kodulähedast teenuste kasutamise võimlaust lisaks toetavate teenustele ka ööpäevaringsete teenuste puhul. Samal ajal säilib võimalus valida teenuskohta endiselt üle Eesti. Inimeste võimalus valida ja otsustada, millise teenusosutaja vaba teenusekohta kasutada, säilib.
Kohalikele omavalitsustele loob muudatus paremad tingimused oma ülesannete täitmiseks inimeste ees, kes kasutavad lisaks erihoolekandele ka KOV üksuse teenuseid (nt eestkoste, KOV üksuste tugiteenused). Inimesed saavad soovi korral jääda elama ööpäevaringsetele teenustele KOV üksuse territooriumile ja nii on KOV-l lihtsam neile ka oma vastutusala teenuseid vajadusel pakkuda.
Lõike 11 eesmärk on tagada teenuseosutajate tegevuse kooskõla kohaliku omavalitsuse vastutuse ja kogukonnapõhise teenusekorralduse põhimõttega. Kui erihoolekandeteenust osutav teenuseosutaja on volituse saanud KOV üksuse kaudu, on põhjendatud, et valdaval määral kasutatakse selle teenuseosutaja teenuskohti sama kohaliku omavalitsuse üksuse elanike jaoks, kuna KOV üksuse ressurssidel loodud teenuskoha eesmärk on eelkõige toetada kohaliku kogukonna liikmeid ning tagada kohaliku omavalitsuse üksuse vahendite ja vastutuse sihipärane, planeeritud ja jätkusuutlik kasutamine.
Igapäevaelu toetamise teenuse, töötamise toetamise teenuse ja toetatud elamise teenuse puhul ei väljasta SKA suunamisotsust väljastpoolt kohaliku omavalitsuse üksust pärit isikule. Kogukonnas elamise teenuse, päeva- ja nädalahoiuteenuse ning ööpäevaringse erihooldusteenuse puhul ei väljasta SKA suunamisotsust väljastpoolt kohaliku omavalitsuse üksust pärit isikule juhul, kui teenuseosutaja juures on vähemalt 30% teenuskohtadest juba kasutusel isikute poolt, kes ei ole selle kohaliku omavalitsuse elanikud. Teenuskohtade arvutamisel lähtutakse tavapärasest ümardamisest – kui peale koma esimene number on null kuni neli (k.a), siis ümardatakse allapoole, kui viis või suurem, ümardatakse arv ülespoole järgmise täisarvuni. Nt kui tegevuskohas on seitse teenuskohta, siis sellest 30% on 2,1 ja seega võib teenusele suunata kaks teisest kohaliku omavalitsuse üksusest pärit teenuse vajajat; kui on üheksa teenuskohta, siis sellest 30% on 2,7 ja teenusele võib suunata kolm teisest kohaliku omavalitsuse üksusest pärit teenuse vajajat.
70/30 jaotuse eesmärk on tagada, et teenust saama õigustatud isikutel säilib võimalus liikuda omavalitsuste vahel enda vajadustele vastava teenuskoha valikul. Samuti vähendada muudatusega tekkiva võrdsuspõhiõiguse riive tekkimise riski.
Ööpäevaringsele teenuskohale asub inimene elama pikaks ajaks, mistõttu on valik kaalukam kui lühiajalise teenuse kasutamisel. Suurem osa inimesi eelistab jääda elama oma kodupiirkonda. Samas on ka inimesi, kes võivad eelistada oma vajadustele vastavaid teenuseosutajaid väljaspool oma koduvalda või -linna, nt teenusepakkujad võivad pakkuda erinevaid lisatingimusi, inimene eelistab muud asukohta või inimese vajadustele võib olla sobivam mõni muu vaba teenuskoht.
Teenuskoha täitmisel teise kohaliku omavalitsuse üksuse elaniku poolt ei ole tegemist ajutise paigutusega. Kui isik on erihoolekandeteenusele suunatud ja on teenusele asunud, ei ole teenuseosutajal ega kohalikul omavalitsusel alust ega ka õiguslikku võimalust isikule teenuse osutamise lõpetamiseks üksnes põhjusel, et samal ajal tekib teenusvajadus kohaliku omavalitsuse üksuse enda elanikul. Isik jääb teenusele kuni teenuse osutamise lõpetamise alus tekib seaduses sätestatud tingimustel (nt abivajaduse muutumine, teenuse mittekasutamine või muud seaduses toodud alused). Teenuskoha kasutamine ei ole seega seotud isiku elukohajärgse omavalitsuse üksuse hilisema vajadusega ning teenusel olevat isikut ei suunata teenuselt ära selleks, et vabastada koht kohaliku omavalitsuse enda elanikule. Selline kord tagab teenuse järjepidevuse, kaitseb teenust saava isiku stabiilsust ning välistab olukorra, kus teenusele asumine oleks ebakindel või ajutise iseloomuga.
Kuigi muudatuse mõjul tekib inimestel rohkem võimalusi jääda elama oma tavapärasesse elukeskkonda, ei saa eeldada, et kõik kohalikud omavalitsused hakkavad majutusega teenuseid pakkuma ja kõigi KOV üksuste elanikel need võimalused tekivad. 70/30 jaotus annab ka nt naabervalla või -linna inimestele võimaluse jääda elama vähemalt samasse maakonda. Muudatus soodustab ka omavalitsustevahelist koostööd teenuste pakkumisel, kus eelkõige väiksema nõudlusega keerukamaid teenuseid on mõistlik osutada üle mitme omavalitsuse.
Kui omavalitsuse asutus on loonud uued kohad, siis on eelduslik, et omavalitsuse elanikud liiguvad loodud kohtadele mõistlikus ajaraamis. Sellise korralduse puhul on oluline läbi 70/30 jaotuse luua tasakaalustatum võimalus, et muu elukohaga inimesed ei satuks kehvemasse olukorda olles teenuskoha ootel.
Muudatus aitab vältida olukorda, kus kohaliku omavalitsuse elanikele mõeldud teenuskohad täituvad ebaproportsionaalselt teiste omavalitsuste elanikega, mis võib piirata kohalike inimeste tegelikku ligipääsu teenusele. Samas kuigi ka ööpäevaringsete teenuste puhul oleks inimeste eelistus jääda teenust kasutama võimalikult kodu lähedale, ei saa eeldada, et ööpäevaringsed teenusekohad on kättesaadavad tulevikus kõikides kohalikes omavalitsuse üksustes. Ööpäevaringse teenuse korraldus on investeeringute- ja ressursimahukas. Tänases erihoolekandeteenuste korralduses pakutakse ööpäevaringseid teenuseid inimestele üle Eesti. Tagamaks ka nendele inimestele, kelle elukohajärgses omavalitsuses ei ole võimalik ööpäevaringseid teenuseid kasutada rohkem valikuid nii teenuse asukoha kui sobivuse poolest, on eelnõus ööpäevaringsete teenuste puhul 30/70 kohtade jaotuse nõue.

Lõige 12 sätestab erandid, mille korral ei kohaldata lõiget 11. Teenuseosutaja nõusolekul on võimalik suunata teenusele ka isik, kes ei ole vastava kohaliku omavalitsuse elanik (ainult toetavad teenused) või ööpäevaringsete teenuste puhul juhul, kui väljastpoolt kohaliku omavalitsuse üksust on juba inimesi 30% kohtadel. Teise erandina sätestatakse, et SHS § 70 lõikes 11 toodud regulatsioon ei kehti suunamisotsuse väljastamisele, kui isik on ööpäevaringset erihooldusteenust saama suunatud kohtumääruse alusel. Seletuskirja kirjutamise ajal ei ole kohaliku omavalitsuse üksusi, kes osutaksid ööpäevaringset erihooldusteenust kohtumääruse alusel teenusele suunatud inimestele, kuid täpsustus on vajalik juhuks, kui selliseid teenuspakkujaid tulevikus tekib – kohtumäärusega hoolekandeasutusse paigutatud inimesele väljastab SKA suunamisotsuse viivitamata pärast kohtumääruse jõustumist või täitmiseks tunnistamist ja teenuseosutaja ei saa eelnõu kohaselt teenuse osutamisest keelduda.

SHS § 160 lõikesse 50 lisatava rakendussätte kohaselt kohaldatakse uut suunamisotsuste väljastamise piirangut nende teenusekohtade osas, millele on tegevusluba antud alates 1. jaanuarist 2027. a. Kuna regulatsiooni eesmärk on uute kohtade loomise stimuleerimine, siis ei ole põhjendatud juba olemasolevatele kohtadele sama regulatsiooni kohaldamine.

Põhiseaduspärasuse analüüs
Kavandatava muudatusega täiendatakse SHS § 71 lõigetega 11 ja 12 ning sätestatakse, et juhul, kui SKA on volitanud erihoolekandeteenuse osutamise lepinguga täitmiseks kohaliku omavalitsuse üksusele, ei väljasta SKA suunamisotsust selle teenuseosutaja juurde isikule, kes ei ole selle kohaliku omavalitsuse rahvastikuregistri järgne elanik. Kogukonnas elamise teenuse, päeva- ja nädalahoiuteenuse ning ööpäevaringse erihooldusteenuse puhul rakendub piirang lisaks juhul, kui vähemalt 30% teenuskohtadest juba osutatakse selles tegevuskohas teenust isikutele, kes ei ole selle kohaliku omavalitsuse üksuse elanikud. Lõikes 12 nähakse ette erandid teenuseosutaja nõusoleku korral ning olukorras, kus isik suunatakse ööpäevaringsele erihooldusteenusele kohtumääruse alusel. Muudatust kohaldatakse üksnes uutele teenuskohtadele, mis on loodud alates 1. jaanuarist 2027.
Muudatus riivab põhiseaduse § 12 lõikes 1 sätestatud üldist võrdsuspõhiõigust, kuna erihoolekandeteenust vajavaid isikuid koheldakse suunamisotsuse andmisel erinevalt nende rahvastikuregistri järgse elukoha alusel. Võrdsuspõhiõigus hõlmab kõiki eluvaldkondi ning seadusandja on seotud ka õigusloome võrdsuse nõudega, mille kohaselt peavad seadused sisuliselt kohtlema sarnases olukorras olevaid isikuid ühtemoodi, välja arvatud juhul, kui erinevaks kohtlemiseks esineb põhiseadusega kooskõlas olev põhjus. Võrdsuspõhiõigust on rikutud, kui sarnases olukorras olevaid isikuid koheldakse põhjendamatult erinevalt. See tähendab, et tuleb kontrollida, kas võrdsuspõhiõiguse piiramisel on legitiimset eesmärki. Kui legitiimset eesmärki ei ole, siis on võrdsuspõhiõiguse piirang lubamatu.2 Lisaks peab põhjus, miks isikuid erinevalt koheldakse, olema ka mõistlik ja asjakohane3. Riigikohtu praktika kohaselt tuleb erineva kohtlemise õigustatuse kontrollil hinnata, kas riive intensiivsus on mõõdupärases suhtes taotletavate eesmärkide kaalukusega.4 

Kavandatava regulatsiooni eesmärk on suurendada erihoolekandeteenuse kohtade loomise motivatsiooni kohalike omavalitsuste üksuste osalusel ning parandada seeläbi teenuse tegelikku kättesaadavust. Riigikohus tõi 20.04.2026. a otsuses nr 3‑24‑713 välja, et kui inimese abivajadus on tuvastatud, peab riik erihoolekandeteenuse tagama ning isikut ei või jätta määramata ajaks ootejärjekorda viitega rahapuudusele või kohtade nappusele. Ehk riik peab tagama, et oleks erihoolekandeteenuse osutamise kohti, kuhu teenuse vajajaid suunata. Eesmärk suurendada teenuskohtade arvu ja parandada teenuse kättesaadavust on seega otseselt seotud riigi põhiseadusliku kohustusega tagada abi tegelik olemasolu. Üheks kohtade loomise vahendiks on stimuleerida kohalike omavalitsusüksute poolt kohtade loomist. Seega võib asuda seisukohale, et eelnõuga seadusesse viidaval muudatusel on olemas legitiimne eesmärk.
Kui kohalikul omavalitsusel on võimalik olla kindel, et tema loodud või peetavas tegevuskohas on teenuskohad valdavalt kättesaadavad tema enda elanikele, suurendab see valmisolekut teenuskohti luua. Muudatus toetab lisaks teenuskohtade loomise eesmärgile ka elukohalähedase ja kogukonnapõhise abi eelistamist. Elukohalähedane teenus toetab isiku sidemeid kogukonna ja lähedastega, võimaldab tõhusamat koostööd kohaliku omavalitsuse ja teenuseosutaja vahel ning lihtsustab teiste kohalike teenuste osutamist, samuti kergendab kohaliku omavalituse üksuse tööd, kui ta teenust saava isiku eestkostja. Lisaks vähendab see vajadust ümberasumiseks ja sellega teenuse saajale kaasnevat kohanemiskoormust. Teenuse asukoht on eriti oluline isikute puhul, kellel on ulatuslik hooldus‑ ja järelevalvevajadus ning kes vajavad stabiilset ja tuttavat elukeskkonda. Toetavate erihoolekandeteenuste puhul on elukohapõhisus keskse tähtsusega, kuna teenuse eesmärk on toetada isiku iseseisvat toimetulekut tavakeskkonnas ja kohalike võrgustike toel. Ööpäevaringsete erihoolekandeteenuste puhul on teenuskohtade loomine seotud suuremate investeeringute ja vastutusega, mistõttu on kohaliku omavalitsuse motivatsioon teenuskohti luua seotud kindlusega, et loodud kohad on eeskätt kättesaadavad kohalikele elanikele. Tegemist on eesmärgi saavutamiseks (kohtade loomine) sobiva abinõuga.
Abinõu vajalikkuse hindamisel tuleb arvestada, et erihoolekandeteenuse kättesaadavuse parandamiseks on võimalik kaaluda ka muid meetmeid, näiteks riigi enda investeeringuid, mida ka tehakse, kuid selleks, et tagada piisava arvu erihoolekande kohtade olemasolu, tuleb rakendada erinevaid meetmeid. Kavandatav lahendus lähtub eeldusest, et kohaliku omavalitsuse üksuse motivatsioon teenuskohti luua on suurem juhul, kui loodud kohtade kasutamine ei sõltu täielikult üldisest riiklikust suunamispraktikast, vaid kohaliku omavalitsuse elanike ligipääs loodud kohtadele on paremini tagatud. Seetõttu saab abinõu pidada vajalikuks erihoolekandeteenuse kättesaadavuse parandamise eesmärgi saavutamiseks.
Abinõu mõõdukuse kasuks räägib esiteks see, et regulatsioon ei välista isikut erihoolekandeteenuselt tervikuna, vaid piirab üksnes suunamist konkreetsest kohaliku omavalitsuse üksusest teenuseosutaja juurde. Erihoolekandeteenuse taotlejad, kelle rahvastikuregistrijärgne kohaliku omavalituse üksus ei ole loonud erihoolekandeteenuse kohti, saavad valida teenuseosutja erasektori või riigi (AS Hoolekandeteenused) poolt loodud kohtade hulgast. Teiseks ei kehtestata kogukonnas elamise teenuse, päeva- ja nädalahoiuteenuse ning ööpäevaringse erihooldusteenuse puhul täielikku sulgemist teiste omavalitsuste elanikele, vaid seaduse kohaselt saab SKA suunata teenuseosutaja juurde teenusele vähemalt 30% isikuid, kes ei ole selle kohaliku omavalituse üksuse elanikud. Kolmandaks on ette nähtud erandid teenuseosutaja nõusoleku korral ning kohtumääruse alusel ööpäevaringsele teenusele suunamisel. Neljandaks kohaldatakse muudatust üksnes uutele teenuskohtadele.
Eelnõukohase regulatsiooni jõustumisel tuleb arvestada, et see võib praktikas anda ühe kohaliku omavalitsuse üksuse elanikele eelise teiste isikute ees ning mõjutada teiste isikute teenusele pääsemise aega (võrdsuspõhiõiguse riive). Muudatusega taotletav eesmärk – parandada erihoolekandeteenuse üldist kättesaadavust olukorras, kus teenuskohtadest on tõsine puudus – kaalub selle riive üles. Kohalike omavalitsusüksuste rolli tugevdamine teenuskohtade loomisel enda elanikele (kuid sellega seoses teatud ulatuses ka teiste kohalike omavalitsuste üksuste elanikele) ning elukohalähedase abi soodustamine on kooskõlas nii SHS-i üldpõhimõtetega kui ka riigi põhiseadusliku kohustusega tagada abi tegelik kättesaadavus.
Eeltoodut arvesse võttes on kavandatav muudatus kooskõlas põhiseaduse § 12 lõikes 1 sätestatud võrdsuspõhiõigusega ning põhiseaduse § 28 lõikest 2 tuleneva õigusega riigi abile. Muudatusel on legitiimne eesmärk, selle saavutamiseks on valitud sobiv, vajalik ja mõõdukas vahend. Neile erihoolekandeteenuse vajajatele, kelle rahvastikuregistri järgne kohaliku omavalitsuse üksus ei loo teenuseosutajana erihoolekandeteenuse kohti, on tagatud teenuskohad nagu senigi teiste teenuseosutajate poolt ja lisaks veel 30% uutest ööpäevaringsetest kohaliku omavalitsuse üksuste loodud kohtadest. Siinjuures on oluline rõhutada, et uus regulatsioon kohaldub üksnes nende teenuskohtade osas, millele väljastatakse tegevusluba alates 1. jaanuarist 2027. a. Ehk juhul, kui eelnõukohane meede stimuleerib kohalike omavalitsuste poolt kohtade loomist, siis parandab see ühtlasi ka nende teenusevajajate olukorda, kelle elukohajärgne kohaliku omavalituse üksus kohti ei loo, sest nende jaoks vabanevad teised, juba olemasolevad kohad – igal juhul ei ole nende olukord võrreldes varasemaga üldiselt kehvem. Seega saab asuda seisukohale, et eelnõuga soovitavad eesmärgid (et juurde tekiks rohkem teenuskohti) kaaluvad üles üksiku teenusevajaja võrdsuspõhiõiguse võimaliku riive ja tegemist on põhiseaduspärasuse muudatusega.

Eelnõu § 1 punktidega 13, 38, 39 ja 40 tunnistatakse kehtetuks SHS § 71 lõike 2 punkt 7, § 90 lõige 2, § 93 lõige 2, § 96 lõige 2, § 99 lõige 2 ja § 99³ lõige 3 ning § 90 lõikest 3 ja § 93 lõikest 6 jäetakse välja tekstiosad, mis seovad teenuse osutamise suunamisotsuses märgitud soovitusliku mahuga. Muudatuste eesmärk on korrastada erihoolekandeteenuse regulatsiooni ja viia see kooskõlla tegeliku teenusekorralduse praktikaga.

Kehtiv seadus lähtub eeldusest, et suunamisotsuses määratakse või kirjeldatakse teenuse mahtu ning et teenust osutatakse selle soovitusliku mahu alusel. Praktikas ei ole selline lähenemine end õigustanud, sest erihoolekandeteenuse tegelik maht, sisu ja intensiivsus selgub teenuse osutamise käigus ning see lepitakse teenuse saaja ja teenuseosutaja vahel kokku isikule koostatavas tegevusplaanis. Samuti võib teenuse osutamise maht ajas muutuda, kui isiku toimetulek paraneb või halveneb terviseseisundi tõttu. Teenuse osutamise käigus selgub, millist tuge isik igapäevaselt vajab, milline on sobiv teenuse osutamise sagedus ning kui suures mahus on tegelikult vajalik teenust osutada. Lisaks on erihoolekandeteenuse vajadus ajas muutuv. Teenuse maht ja intensiivsus võivad suureneda või väheneda sõltuvalt isiku terviseseisundi muutumisest, toimetuleku paranemisest või halvenemisest ning muudest elukorralduslikest asjaoludest. Seetõttu ei ole suunamisotsuses määratud teenuse mahu käsitlemine siduva või püsivana praktikas realistlik ega teenuse eesmärgiga kooskõlas. Muudatusega ei loobuta teenuse mahu reguleerimisest seaduse tasandil. Teenuse mahud ja piirangud säilivad sätetes, kus see on teenuse olemusest ja rahastamisloogikast tulenevalt vajalik (nt SHS § 90 lg 3 ja § 93 lg 6).

Eelnõu § 1 punktiga 14 täiendatakse SHS § 71 lõikega 5¹. Seaduse täiendamine on vajalik, et luua selge õiguslik alus erihoolekandeteenuse vajaduse hindamise andmete edastamiseks teenuseosutajale teenuskoha ettevalmistamise eesmärgil. Kehtivas õiguses ei ole see etapp piisavalt selgelt reguleeritud, kuigi praktikas on teenuseosutajale varajane info edastamine vältimatu, et tagada teenuse sobivus ja valmisolek isiku vastuvõtmiseks. Muudatusest tulenevalt edastab SKA teenuseosutajale isiku erihoolekandeteenuse vajaduse hindamise andmed ulatuses, mis on vajalik teenuskoha ettevalmistamiseks. Teenuseosutajale edastatakse TAH-i kokkuvõte, mis käsitleb inimese abi- ja toetusvajadust seitsmes eluvaldkonnas. Isiku vaatest parandab muudatus teenuse kvaliteeti ja sujuvamat kohanemist teenusega. Kui teenuseosutajal on juba enne teenuse algust piisav ülevaade isiku vajadustest, on võimalik ette valmistada teenuskoht, mis vastab paremini isiku toimetulekuvõimele, toetuse vajadusele ja võimalikele riskidele. See vähendab olukordi, kus isik suunatakse teenuskohale, mis ei ole tema vajadustele sobiv ning aitab vältida hilisemaid ümberpaigutamisi või teenuse katkestamist. Inimesele ja tema lähedastele tähendab see sujuvamat teenusele asumist ja kiiremat kohanemist teenusega.

Halduskoormuse mõttes toetab lisatav lõige menetluse tõhusust ja vähendab dubleerimist. Teenuseosutajal ei ole vaja koguda algandmeid uuesti ega alustada teenuse ettevalmistamist ebapiisava info põhjal. Inimene ei pea teenuseosutajale uuesti kirjeldama oma võimekuste ja vajaduste andmeid, mille ta on juba SKA-le esitanud teenusvajaduse hindamise käigus. Samuti väheneb SKA ja teenuseosutaja vaheline täiendav selgitus- ja päringukoormus, kuna andmete edastamine on seaduses selgelt sätestatud. Muudatus aitab kaasa isikukesksema teenusekorralduse kujunemisele. SKA-le tähendab see väiksemat töökoormust ja teenuseosutajale vähem halduskoormust, kuna väheneb risk, et inimene liigub teenuseosutaja juurde, kellel tegelikult ei ole sobivaid võimalusi konkreetse inimese vajadustest lähtuvalt. Andmete edastamine planeeritakse tulevikus STAR-i kaudu turvalise andmevahetuse teel. Kui infosüsteemne edastus ei ole veel võimalik, edastatakse andmed krüpteeritult (nt DHX või turvaline e‑kiri).

Eelnõu § 1 punktidega 15 ja 16 muudetakse SHS § 71 lõike 6 esimest lauset ja tunnistatakse kehtetuks SHS § 71 lõige 7. Muudatuste eesmärk on täpsustada erihoolekandeteenusele suunatud isiku kohustusi seoses teenuse alustamisega. Kehtivas regulatsioonis on teenuseosutaja juurde pöördumiseks kolm erinevat tähtaega – hiljemalt kolme, seitsme või kümme päeva jooksul suunamisotsuses kokkulepitud tähtpäevast. Muudatustega ühtlustatakse lähenemine kõikide teenuste üleselt ühetaoliseks, mis lihtsustab nii teenusele liikumise teekonda, kui ka vähendab SKA administratiivset koormust. Sarnane protsess kõikide teenuste puhul vähendab vajadust infosüsteemis erinevaid protsesse välja arenda ja vähendab seega IT-arenduste kulusid. Samuti on teenuseosutajatel, eelkõige neil, kes osutavad mitut erinevat teenust, töökorraldust lihtsam hallata, kui kõikide teenuste puhul kehtib ühtne tähtaegade loogika.

Muudetud sõnastus sätestab, et kõik isikud peavad pöörduma teenuseosutaja poole suunamisotsuses märgitud, teenuse osutamiseks kokku lepitud tähtpäeval, kuid mitte hiljem kui 30 kalendripäeva jooksul alates teenuskoha pakkumise saamisest. Selle eesmärk on selgelt siduda isiku tegevus teenuskoha pakkumisega, mitte üksnes suunamisotsuse tegemise ajaga ning vältida olukordi, kus teenuskoht jääb pikemaks ajaks ootele ilma selguse või kindla ajakavata. Sundravilt, tahtevastaselt ravilt või kohtumäärusega teenuselt vabanevale isikule kohaldub edaspidi sama ajaraamistik nagu teistele erihoolekandeteenusele suunatud isikutele.

Inimesele ja tema lähedastele on üheselt arusaadav, millise aja jooksul tuleb teenuseosutajaga kontakti võtta ning teenuse alustamine kokku leppida. Samal ajal arvestab 30-päevane tähtaeg isiku tegeliku elusituatsiooniga, sealhulgas vajadusega teenuseks ette valmistuda, korraldada elukoha vahetust või lahendada muid praktilisi küsimusi. Muudatus toetab teenuskohtade tõhusamat kasutamist.



Kui isik ei pöördu teenuseosutaja poole 30 päeva jooksul alates teenuskoha pakkumisest, ei ole tal enam õigust sama suunamisotsuse alusel teenust saada (SHS § 71 lg 6 teine lause jääb kehtima). Isiku jaoks tähendab see, et kui ta ei pöördu teenuseosutaja poole nimetatud tähtaja (30 päeva) jooksul, loetakse suunamisotsus ammendunuks ning teenuskohta ei hoita enam isikule. Sellisel juhul ei lõppe isiku õigustatus erihoolekandeteenusele, vaid isik suunatakse teenuse järjekorda järgmist kohapakkumist ootama. See tähendab, et isiku õigus erihoolekandeteenusele kui sellisele ei lõpe, kuid konkreetne pakutud teenuskoht vabastatakse ja antakse järgmisele ootel olevale isikule, tagades seeläbi teenuskohtade tõhusama kasutamise.

Oluline on rõhutada, et muudatus ei karmista põhjendamatult isiku kohustusi ega sea ebarealistlikke tähtaegu. Tegemist on tasakaalustatud lahendusega, mis arvestab nii isiku vajadust paindlikkuse järele kui ka avaliku ressursi tõhusa kasutamise vajadust. Muudatus ei mõjuta isiku õigust erihoolekandeteenusele, vaid täpsustab teenuse alustamise praktilist korraldust.

SKA on kaardistanud inimeste teenusele asumise aega kohapakkumise tegemise hetkest alates. Perioodil november 2025. a kuni aprill 2026. a on tehtud erihoolekandeteenuse teenuskoha pakkumisi (kõikidele teenustele v.a kohtumäärusega ööpäevaringne teenus) kokku 1522 korda. Neist 406-l korral oli kohapakkumisele vastus “jah”, st inimene võttis koha vastu ja lepiti kokku teenuse alguse kuupäev. Kõikide teenuste arvestuses jõudis inimene teenusele 12 päeva pärast alates hetkest, kui talle SKA poolt kohta pakuti, sh ööpäevaringsetele teenustele kiiremini – keskmiselt 9 päeva pärast. See kinnitab, et 30-päevane tähtaeg alates kohapakkumise tegemisest on inimese vaatest mõistlik ja piisavalt paindlik, võimaldades samal ajal ette valmistada teenusele asumist ja lahendada praktilisi küsimusi.


Koha pakkumisest teenuse alguse kuupäevani

Teenus
0 päeva
1-7 päeva
8-14 päeva
15-30 päeva
üle 30 päeva
Kokku pakkumisi (jah)
Keskmine päevade arv
Toetavad ja kogukonnateenused
48
126
73
39
54
340
9
ööpäevaringne
1
11
27
19
8
66
16
Kokku pakkumisi (jah)
49
137
100
58
62
406
12
Toetavad ja kogukonnateenused
14%
37%
21%
11%
16%


ööpäevaringne
2%
17%
41%
29%
12%


Kokku pakkumisi (jah)
12%
34%
25%
14%
15%



Eelnõu § 1 punktiga 17 jäetakse SHS § 72 lõike 2 punktist 1, § 88 punktist 1, § 92 punktist 1, § 95 punktist 1, § 98 punktist 1, § 99² punktist 1, § 101 lõike 1 punktist 1 ja lõikest 2¹, § 102 lõike 1 punktist 3 ja lõikest 8, § 104 lõikest 2 ning § 154 punktist 2 välja viide raske, sügava või püsiva kuluga psüühikahäirele ning seadusesse jääb viide üksnes psüühikahäirele. Muudatuse eesmärk on viia teenustele suunamise ja õiguste määramise alus kooskõlla kehtiva hindamispraktika ja SHS üldise loogikaga, mille kohaselt lähtutakse teenuse vajaduse hindamisel isiku tegelikust toimetulekust ja abivajadusest, mitte diagnoosi raskusastmest.

Kehtivas seaduses kasutatav viide raske, sügava või püsiva kuluga psüühikahäirele on praktikas osutunud eksitavaks ja ebaühtlaselt tõlgendatavaks, kuna teenuse vajadust ei hinnata tegelikkuses üksnes diagnoosi nimetuse või selle kirjeldava raskusastme alusel. Teenusele suunamise ja teenuse õiguse määramise aluseks on individuaalne hindamine, mille käigus hinnatakse isiku igapäevast toimetulekut, funktsioneerimist, toetuse vajaduse ulatust ning abi puudumisel tekkivaid riske. Seaduses kasutatud sõnaline raskusaste ei kirjelda piisavalt ega täpselt isiku tegelikku abivajadust ning võib viia põhjendamatult piiravate tõlgendusteni. Sõnastus on praktikas tekitanud olukordi, kus isik võib jääda vajalikust teenusest ilma üksnes seetõttu, et tema seisundi kirjeldus ei vasta täpselt seaduses nimetatud raskusastmele, kuigi sisuline abivajadus on olemas ja teenus on objektiivselt vajalik. Selline lähenemine ei ole kooskõlas SHS eesmärgiga tagada abi vastavalt inimese tegelikele vajadustele ning võib tuua kaasa ebavõrdse kohtlemise. Muudatus on kooskõlas kehtiva hindamismetoodika ja ‑praktikaga, kus teenuse vajadus selgitatakse välja individuaalse ja tervikliku hindamise tulemusena. Muudatus ei laienda ega kitsenda teenuse saamise õigusi sisuliselt, vaid kõrvaldab seadusest sisuliselt mittevajaliku, mis ei ole olnud otsuste tegemisel määrav. Teenuse saaja vaates muudab muudatus süsteemi arusaadavamaks ja õiglasemaks, kuna otsused põhinevad tema reaalsel olukorral, mitte diagnoosi raskusastmel. Samuti väheneb vajadus täiendavate selgituste andmiseks või vaidluste tekkimiseks olukordades, kus isiku abivajadus on ilmne, kuid ei mahu varasemasse terminoloogilisse raamistikku. Halduskoormus inimesele ei suurene. Muudatus soodustab SHS inimkeskset ja vajaduspõhist rakendamist ning suurendab õigusselgust nii isikute kui ka teenuse osutajate jaoks.

Eelnõu § 1 punktidega 18–27 muudetakse teenusel oleva isiku omaosaluse puudujääva osa riigieelarvest hüvitamise regulatsiooni. Need muudatused puudutavad kogukonnas elamise teenust, päeva- ja nädalahoiuteenust ning ööpäevaringset erihooldusteenust saama suunatud isikuid, sest neil teenustel on isikul toitlustamise ja majutamise eest omaosaluse tasumise kohustus (SHS § 73 lg 1).

Eelnõu § 1 punktiga 18 muudetakse SHS § 73 lõiget 2 ja muudetakse omaosaluse puudujääva osa hüvitamise regulatsiooni nii, et isiku tuludena võetakse edaspidi arvesse üksnes riiklik pension (s.o kõik erinevad riigieelarvest makstavad pensionid) ja töövõimetoetus. Nendest hüvitistest peab edaspidi isikule peale tulumaksu tasumist jääma isiklikuks kasutamiseks vähemalt 15%. Kui jääb vähem, siis on isikul õigus omaosaluse puudujääva osa hüvitamiseks riigieelarvest. Juhul, kui isikul neid tulusid ei ole, siis hüvitatakse teenuseosutajale isiku eest kogu omaosaluse puudujääv osa tulenevalt SHS § 74 lõikest 1. Päeva- ja nädalahoiuteenuse ning ööpäevaringse erihooldusteenuse saamise eelduseks on, et isik on puuduva töövõimega (kuni pensionieani) (SHS § 992 p 2 ja § 101 lg 1 p 3), seega saavad neil teenustel olevad isikud töövõimetoetuse seaduse kohaselt töövõimetoetust ja pensionieas vähemalt rahvapensioni riikliku pensionikindlustuse seaduse alusel (RPKS § 11 lg 6). Seega nendel teenustel olevate isikute jaoks eelnõukohased muudatused (et arvesse võetakse üksnes pension ja töövõimetoetus) sisulist muudatust kaasa ei too. Kogukonnas elamise teenuse saaja ei pea olema osalise või puuduva töövõimega (SHS § 98), kuid üldjuhul on kogukonnas elamise teenuse kasutajatel puuduv töövõime, vähematel juhtudel osaline töövõime ning nad saavad vastavat toetust. Isikuid, kel ei ole töövõime hinnatud ega saa ka pensioni, kogukonnas elamise teenuse praktikas ei ole olnud.

Kehtiva seaduse kohaselt loetakse isiku tuludeks riiklik pension, kogumispension, töövõimetoetus ja sotsiaalmaksuga maksustatav tulu üle maksuvaba tulu määra, millest peab isikule selleks, et saada omaosaluse puudujääva osa hüvitist, pärast omaosaluse, tulumaksu, töötuskindlustusmakse ja kogumispensioni makse tasumist, kätte jääma vähem kui 15%.

Kogumispensioni ja sotsiaalmaksuga maksustatava tulu arvestamata jätmine omaosaluse puudujääva osa hüvitamisel on põhjendatud eesmärgiga muuta arvestus lihtsamaks ja selgemaks. Kogumispensioni saajaid erihoolekandeteenusel olijate hulgas väga vähe. Sotsiaalmaksuga maksustatav tulu on praktikas sageli ebaregulaarne ja muutliku suurusega. Sellised olukorrad, kus isikul on arvestatav täiendav tulu (nt töötasu) või kogumispension, esinevad pigem üksikjuhtumitel ning ei ole tüüpilised erihoolekandeteenuse sihtrühmale. Nende üksikute juhtumite arvesse võtmine muudab aga kogu süsteemi IT-lahenduse keerulisemaks ja kulukamaks, suurendab SKA töökoormust ning võib tekitada vajaduse sagedasemaks andmete ajakohastamiseks. Eelnõu kohaselt piirdutakse riikliku pensioni ja töövõimetoetusega, mis on stabiilsed ja prognoositavad sissetulekud. See võimaldab kujundada ühtse ja läbipaistva lahenduse ning tagab, et isikule jääb kindel minimaalne rahasumma tema isiklikuks kasutamiseks. Seega lihtsustab muudatus menetlust ja vähendab halduskoormust, mõjutades samas piiratud hulka juhtumeid, kus isikul esineb täiendavaid ja muutlikke sissetulekuid.

Järgnevalt on toodud ülevaade sellest, kui suurel osal omaosaluse tasumise kohustusega erihoolekandeteenuse saajatest on aasta lõikes tulu, mis ületab 5001 €:


2023
2024
2025
Kõik teenuse saajad (KE, ÖE, ÖR, ÖT, ÖK, PNH) kokku (unikaalsed inimesed)
3125
3125
3301
...neist sai 5001€ või rohkem (unikaalsete inimeste arv)
34
88
113
...neist sai 5001€ või rohkem (%)
1,1%
2,8%
3,4%

Omaosaluse puudujäävat osa hüvitati SKA poolt teenuseosutajale 2023. aastal ainult ühe inimese puhul ning 2024. aastal ja 2025. aastal kahe inimese puhul, kelle sissetulek oli aastas suurem kui 5001 € (keskmiselt 416 € kuus).


2023
2024
2025
KOKKU
3125
3125
3301
... hüvitati OS (inimeste arv)
96
93
92
...ei hüvitatud (inimeste arv)
3029
3032
3209
... hüvitati OS, %
3,1%
3,0%
2,8%
SAI sissetulekut 5001€ või rohkem
34
88
113
... hüvitati OS (inimeste arv)
1
2
2

Kogukonnas elamise teenusel inimesed, kes said aasta jooksul 5001 ja rohkem eurot sotsmaksuga maksustatavat sissetulekut, 2023-2025










Töövõime hindamise tulemus/töövõimetuse määr seisuga 31.12.2025 (inimeste arv)
Aasta
Vanus seisuga 31.12
kehtiv tulemus puudub
100%
80%
osaline
puuduv
KOKKU
2023
18-64
0
0
0
6
25
31
2024
18-64
1
0
1
7
72
81
2025
18-64
0
0
1
7
99
107

Eelnõu § 1 punktiga 19 täiendatakse SHS § 73 lõikega 22, millega sätestatakse töövõimetoetuse suuruse arvestamise põhimõte erihoolekandeteenuse omaosaluse määramisel. Uue sätte kohaselt loetakse töövõimetoetuse suuruseks puuduva töövõime korral Eesti Töötukassa kodulehel avaldatud5 päevamäära ja arvu 30 korrutis; osalise töövõime korral 57% samast korrutisest.

Teoreetilise suuruse kasutamine on otstarbekas, et tagada omaosaluse arvestuses ühtne ja stabiilne alus. Kehtiva korra kohaselt sõltub arvesse võetava töövõimetoetuse suurus kalendripäevade arvust kuus ning võib seega kuude lõikes varieeruda. 30-päevase kuu arvesse võtmine on põhjendatud, sest kõigis kuudes v.a ühes kuus on vähemalt 30 päeva. Ehk 31-päevase kuu eest saadud töövõimetoetuse korral jääb inimesele kätte rohkem, kui nõutav 15% (vt näide all). Teoreetilise suuruse kasutamine välistab kuude lõikes tekkivad kõikumised ning loob prognoositava arvestusbaasi ja ei nõua SKA-lt kuluka ja keeruka igakuise toetuse suuruse ümberarvutamise mehhanismi ülesehitamist.


Näide 16

30-päevane arvesse võetav puuduva töövõimega isiku töövõimetoetus
Tulu: 686,7€
Omaosalus: 525€
Isikule jääb peale omaosaluse tasumist: 161,7€
Omaosaluse puudujääva osa hüvitamise kontroll: 15% 686,7-st on 103,01€ 
Tulemus: isikule omaosaluse puudujäävat osa ei hüvitata, sest talle jääb peale omaosaluse tasumist kätte rohkem kui 15% tulust

28-päevane reaalne saadav puuduva töövõimega isiku töövõimetoetus
Tulu: 640,92€
Omaosalus: 525€
Isikule jääb peale omaosaluse tasumist: 115,92€
Omaosaluse puudujääva osa hüvitamise kontroll: 15% 640,92-st on 96,14€
Tulemus: kui omaosaluse puudujääva osa hüvitamisel lähtutaks isikule reaalselt makstavast töövõimetoetusest, siis isikule omaosaluse puudujäävat osa ei hüvitataks, sest talle jääks peale omaosaluse tasumist kätte rohkem kui 15% tulust ehk tulemus on sama, mis eelnõukohase regulatsiooni puhul (omaosaluse puudujäävat osa ei hüvitata).

Näitest 1 tulenevalt ei ole teoreetilise 30-päevase puuduva töövõimega isikule makstava töövõimetoetuse arvesse võtmine isikutele ebasoodsam. Ka 28-päevase kuu (veebruar) puhul ei jää näites toodud juhul isikule kätte vähem raha kui teoreetilise suuruse arvesse võtmisel ette nähakse (103,01€). 31-päevaste kuude eest saadud töövõimetoetusest jääb isikule kätte näitest toodust suurem summa.

Näide 2

30-päevane arvesse võetav osalise töövõimega isiku töövõimetoetus
Tulu: 391,42€
Omaosalus: 446€
Omaosaluse puudujääva osa hüvitamise kontroll: 15% 391,42€-st on 58,71€
Tulemus: teenuseosutajale hüvitatakse isiku eest omaosaluse puudujääv osa 113,29€ (446-(391,42-58,71)=113,29)

28-päevane reaalne saadav osalise töövõimega isiku töövõimetoetus
Tulu: 365,32€
Omaosalus: 446€
Omaosaluse puudujääva osa hüvitamise kontroll: 15% 365,32€-st on 54,8€
Tulemus: kui omaosaluse puudujääva osa hüvitamisel lähtutaks 28-päevase kuu korral isikule reaalselt makstavast töövõimetoetusest, siis hüvitataks teenuseosutajale isiku eest omaosaluse puudujääv osa 135,48€ (446-(365,32-54,8)=135,48). Kuna eelnõu kohaselt ei lähtuta 28-päevasest töövõimehüvitisest, siis need isikud on ebasoodsas olukorras üks kord aastas, kui välja makstakse töövõimehüvitis veebruari kuu eest - sellel kuul hüvitatakse eelnõu kohaselt isikule nagu alati 113,29€, seega peab isik teenuseosutajale maksma 332,71€ (446-113,29=332,71). Kui ta selle ära maksab, siis jääb talle kätte 32,61€ (365,32-332,71=32,61), mis on 22,19€ vähem, kui 15% töövõimetoetusest.

31-päevane reaalne saadav osalise töövõimega isiku töövõimetoetus
Tulu: 404,47€
Omaosalus: 446€
Omaosaluse puudujääva osa hüvitamise kontroll: 15% 404,47€-st on 60,67€
Tulemus: kui omaosaluse puudujääva osa hüvitamisel lähtutaks isikule reaalselt makstavast töövõimetoetusest, siis teenuseosutajale hüvitataks isiku eest omaosaluse puudujääv osa 102,20€ (446-(404,47-60,67)=102,20) nendel kuudel, kus on 31 kalendripäeva. Kuna eelnõu kohaselt ei lähtuta 31-päevasest töövõimehüvitisest, siis see tähendab et inimesele jääb aastas kokku seitsmel kuul kätte rohkem kui 15% tema töövõimetoetusest – neil kuudel hüvitatakse eelnõu kohaselt isikule nagu alati 113,29 €, seega peab isik teenuseosutajale maksma 332,71€ (446-113,29=332,71€) ja kui ta selle ära maksab, jääb talle kätte 71,76€ (404,47-332,71=71,76), mis on 11,09€ rohkem, kui talle jääks kätte 15% töövõimetoetusest. See tasandab aasta lõikes ära veebruari kuu väiksema summa (77,63€ (7*11,09=77,63) vs 22,19€), mis inimesele kätte jääb.

Eelnõu § 1 punktiga 20 tunnistatakse kehtetuks SHS § 73 lõige 4, mille kohaselt ei arvestata isiku tulude hulka sotsiaalmaksuga maksustatavat tulu ulatuses, mis vastab tulumaksuseaduse § 23 kohasele maksuvabale tulule ehk sisuliselt ei arvestata kehtiva seaduse kohaselt isiku tulude hulka seda osa sotsiaalmaksuga maksustatavast tulust, mis jääb alla tulumaksuvaba miinimumi määra. Muudatus on seotud SHS § 73 lõikes 2 tehtud muudatusega, mille kohaselt ei arvestata omaosaluse puudujääva osa hüvitamisel enam üldse isiku sotsiaalmaksuga maksustatavaid tulusid.

Eelnõu § 1 punktiga 21 muudetakse SHS § 74 lõikes 1 olevat viidet SHS § 73 lõigetele 2 ja 4 ja jäetakse välja viide lõikele 4, sest see lõige tunnistatakse eelnõuga kehtetuks. Lõikesse lisatakse põhimõte, et kui isikul pole üldse SHS § 73 lõikes 2 toodud tulusid (riiklikku pensioni või töövõimetoetust), siis hüvitatakse talle kogu omaosaluse maksimaalne maksumus.

Eelnõu § 1 punktiga 22 tunnistatakse kehtetuks SHS § 74 lõige 2. Kehtiva seaduse kohaselt tuleb omaosaluse puudujääva osa hüvitamiseks riigieelarvest esitada isikul SKA-le taotlus koos erihoolekandeteenuse taotlusega. Edaspidi kontrollib SKA isikule kogukonnas elamise teenusele, päeva- ja nädalahoiuteenusele ning ööpäevaringsele erihooldusteenusele suunamisotsust väljastades automaatselt omaosaluse puudujääva osa hüvitamise vajadust, mis tähendab, et isik ei pea enam SKA-le esitama eraldi taotlust. Arvesse võetakse sotsiaalkaitse infosüsteemis SKAIS olev pensioni summa ja teoreetiline 30-päevase kuu töövõimetoetuse summa.

Eelnõu § 1 punktiga 23 muudetakse SHS § 74 lõiget 3. Sätestatakse, et SKA lähtub teenust saama õigustatud isiku riikliku pensioni ja § 73 lõikes 2² nimetatud töövõimetoetuse suurusest suunamisotsuse tegemisele eelneval kalendrikuul ning arvestab nendest summadest maha tulumaksu (pension on tulumaksuga maksustatav, töövõimetoetus mitte). Kehtiva seaduse kohaselt võtab SKA puudujääva omaosaluse osa hüvitamisel aluseks isiku tulud, mis on loetletud SHS § 73 lõikes 2 (sotsiaalmaksuga maksustav tulu, riiklik pension, kogumispension, toovõimetoetus). Eelnõuga tehtavate muudatuste kohaselt võtab SKA edaspidi arvesse üksnes riikliku pensioni ja töövõimetoetuse. Kusjuures töövõimetoetus võetakse arvesse teoreetilises suuruses vastavalt eelnõukohasele SHS § 73 lõikele 22 (vt selgitust SHS § 73 lg 22 juurest). Nii nagu kehtiva seaduse puhul, jääb ka eelnõu kohaselt kehtima reegel, mille kohaselt võib isiku omaosaluse puudujääv osa olla kuni kaks eurot (tuleneb SHS § 73 lõikest 3) – sellisel juhul SKA puudujäävat osa ei hüvita – see tuleneb SHS § 73 lõikest 3 ja § 74 lõikest 1.

Eelnõu § 1 punktiga 24 muudetakse SHS § 74 lõiget 5. Uus sõnastus tuleneb eelnõuga SHS § 73 lõikes 2 tehtud muudatustest, mille kohaselt ei arvestata enam edaspidi sotsiaalmaksuga maksustatavat tulu isiku tulude hulka, kui kõne all on omaosaluse puudujääva osa hüvitamine. Sellest tulenevalt muudetakse lõike 5 sõnastust nii, et välja jäävad viited töötuskindlustusmaksele ja kogumispensionide maksele, sest neid ei maksta riiklikult pensionilt või töövõimetoetuselt.

Eelnõu § 1 punktiga 25 muudetakse SHS § 74 lõike 6 teist lauset. Sama lõike esimese lause kohaselt teeb SKA puudujääva osa hüvitamise otsuse suunamisotsuse väljastamise ajaks. Kui isiku tulu suurus muutub pärast suunamisotsuse tegemist, siis hindab SKA isiku omaosaluse puudujääva osa hüvitamise uuesti pärast tulu suuruse muutumist. Kehtivast regulatsioonist jäetakse välja viide puudujääva osa hüvitamise taotlusele, sest seda enam esitama ei pea. SKA kontrollib isikule kogukonnas elamise teenusele, päeva- ja nädalahoiuteenusele ning ööpäevaringsele erihooldusteenusele suunamisotsust väljastades automaatselt omaosaluse puudujääva osa hüvitamise vajadust.

Edaspidi peab isik teavitama SKA-d, kui tema tulude suurus muutub (v.a töövõimetoetuse suuruse muutumine sõltuvalt kalendripäevade arvust, sest see võetakse arvesse eelnõukohase SHS § 73 lg 22 kohaselt teoreetilises suuruses), nt kui isikule on määratud puuduv töövõime ja mingil põhjusel enne tähtaegselt hinnatakse see ümber (või vastupidi, isikule on määratud osaline töövõime ja hinnatakse enne tähtaega puuduvaks), siis muutub ka isikule makstava töövõime toetuse suurus. See mõjutab isiku sissetulekut ning ka omaosaluse puudujääva osa hüvitamist. Vastav kohustus tuleneb isikule sotsiaalseadustiku üldosa seaduse § 21 lg 1 punktist 2, mille kohaselt on isik kohustatud hüvitise taotlemisel ja saamisel teavitama hüvitise andjat viivitamata hüvitise saamise õigust ja hüvitise andmist mõjutavatest asjaoludest ja asjaolude muutumisest. Isikul on kasulik teavitada SKA-d näiteks ka juhul, kui tema töövõimetoetuse maksmine on peatatud või lõpetatakse. Kui isik saab pensioniealiseks ning hakkab töövõimetoetuse asemel saama pensioni (nt rahvapensioni), kontrollib SKA automaatselt isiku omaosaluse puudujääva osa hüvitamise vajadust, isik ei pea ise SKA-d teavitama. Sellisel juhul arvestab SKA edaspidi pensioni suurust omaosaluse määramisel ning vajadusel hinnatakse puudujääva osa hüvitamine uuesti.

Eelnõu § 1 punktiga 26 muudetakse SHS § 74 lõike 9 esimest lauset. Muudatuse kohaselt ei kontrolli SKA enam igal kalendrikuul isiku tulusid, vaid teeb seda korra aastas 1. aprillil. Siis indekseeritakse pensionid (riikliku pensionikindlustuse seaduse § 26 lg 1) ja arvutatakse ümber ka töövõimetoetuse teoreetiline suurus, sest ka Eesti Töötukassa indekseerib 1. aprillil töövõimetoetuse päevamäära pensioniindeksiga (töövõimetoetuse seaduse § 14 lg 2). SKA kontrollib isiku tulusid ka siis, kui isik saab pensioniealiseks.

Eelnõu § 1 punktiga 27 tunnistatakse kehtetuks SHS § 74 lõige 10, sest edaspidi ei esita isik enam omaosaluse puudujääva osa hüvitamiseks taotlust. Seega ei ole vaja sätestada ka taotluses esitatavat andmekoosseisu ja dokumentide loetelu. SHS § 74 lõike 10 alusel kehtestatud ministri määruses tehakse vastavad muudatused (vt kavand seletuskirja lisas).

Eelnõu § 1 punktidega 29 ja 30 täiendatakse SHS § 76 lõiget 1 ja § 76 lõikes 2 olevat volitusnormi. Muudatus on vajalik, kuna kehtiv regulatsioon ei võimalda piisavalt eristada isikuid nende tegeliku olukorra ajakriitilisuse alusel ning praktikas on see viinud olukordadeni, kus suure ja kiireloomulise abivajadusega isikud ootavad teenusele pääsu samadel alustel isikutega, kelle teenusevajadus ei ole ajakriitiline.

Muudatuse sisuline eesmärk on tagada, et piiratud teenuskohtade olemasolul oleks võimalik eelistada neid isikuid, kelle puhul teenuse edasilükkamine suurendab märkimisväärselt riske tervisele, turvalisusele või toimetulekule. Tegemist ei ole uue teenusele suunamise aluse loomisega ega erihoolekandeteenusele õigustatuse tingimuste muutmisega, vaid järjekorra sees toimuva järjestamise täpsustamisega. Muudatus on tingitud vajadusest rakendada vajaduspõhist ja inimkeskset lähenemist.

SHS § 76 lõike 1 kohaselt võetakse edaspidi isiku järjekorda panekul arvesse ka isiku abivajaduse kiireloomulisust. SHS § 76 lõikes 2 sätestatud ministri määruse volitusnormi täiendatakse ja ministrile antakse volitus kehtestada määrusega erihoolekandeteenuse järjekorra pidamise kord ja nõuded, abivajaduse kiireloomulisuse hindamise alused ning isiku abivajaduse kiireloomulisuse arvestamise tingimused.

Muudatuse eesmärk on tagada, et teenusele suunamine ei põhine üksnes ajalises järjekorras („kes enne, see saab“), vaid eelkõige isiku tegelikul abivajadusel. See võimaldab suunata teenusele esmalt need isikud, kelle olukord ei võimalda teenuse saamist edasi lükata. Kiireloomulisuse lisamine järjekorra moodustamise kriteeriumina on vajalik, sest praktikas esineb olukordi, kus inimese olukord halveneb või riskid suurenevad sellisel määral, et kiireloomulisuse arvestamine võimaldab suunata piiratud teenusekohti eeskätt juhtumitele, kus viivitus suurendab ohtu inimese toimetulekule, tervisele või turvalisusele.

Volitusnormi muudatus võimaldab reguleerida määruse tasandil nii hindamise sisulised kriteeriumid kui ka menetlusliku korra. Kiireloomulisuse hindamine tugineb isiku olukorra tervikhindamisele, sh sotsiaalsele olukorrale, riskiteguritele, toimetulekule, kognitiivsele seisundile ja terviseseisundile, ning nende koosmõjul tuvastatakse, kas teenuse osutamine on ajakriitiline. Selline lähenemine võimaldab teha põhjendatud ja õiglasemaid otsuseid teenusele suunamisel. Muudatus toetab erihoolekandeteenuse kättesaadavuse parandamist, vähendab põhjendamatuid ooteaegu ajakriitilise abivajadusega isikute puhul ning aitab kaasa teenuskohtade tõhusamale kasutamisele.

Kiireloomulisuse arvestamist rakendatakse selgete kriteeriumide alusel ning kooskõlas järjekorra pidamise üldpõhimõtetega. Hindamisel arvestatakse ka isiku valmisolekut teenusele asumiseks. Muudatustega ei kaasne olulist täiendavat töökoormust SKA-le, kuna isiku abivajaduse hindamine ja teenusele suunamise otsustamine on juba kehtiva õiguse kohaselt SKA ülesanne.

Kiireloomulise teenusvajaduse hindamise süsteemi kehtestamine parandab erihoolekandeteenuste kättesaadavust ning muudab teenusele suunamise õiglasemaks. Teenusele pääsemine hakkab sõltuma selgetest ja ühtsetest kriteeriumidest, mis arvestavad nii isiku valmisolekut teenuse kasutamiseks kui ka tema objektiivset ja ajakriitilist abi‑ ja toetusvajadust. Kiireloomulisusepõhine lähenemine võimaldab teenuskohti kasutada sihipärasemalt ning vähendab riski, et suure abivajadusega isikud jäävad pikaks ajaks ootama üksnes formaalse järjekorra tõttu.

Muudatus ei suurenda isiku halduskoormust ega too kaasa uusi taotlusi või täiendavaid andmete esitamise kohustusi. Isiku abivajaduse kiireloomulisuse hindamine toimub olemasoleva abi‑ ja toetusvajaduse hindamise raames.

Muudatuse jõustumisel juba järjekorras olevad isikud hinnatakse ümber SHS § 76 lõike 2 alusel antava ministri määrusesse viidava üleminekusätte kohaselt, mille täpne sisu ei ole eelnõu koostamise ajal veel selge ja täpsustub edaspidi (vt rakendusaktide kavandid).

Ka Riigikohus viitas oma RKHKo 20.04.2026, 3-24-713/36 otsuse punktis 42, et „ööpäevaringsele erihooldusteenusele saamise kiirus peab sõltuma inimese abivajaduse kriitilisusest.“ – sama põhimõtet saab laiendada kõigile erihoolekandeteenustele. SHS § 3 lg 1 punkti 1 kohaselt on sotsiaalhoolekandelise abi andmise üheks põhimõtteks esmajärjekorras isiku vajadustest lähtumine – järjekorra regulatsiooni muudatuste kohaselt hakkabki SKA isikutele koha pakkumisel arvestama inimese vajadust saada erihoolekandeteenust.

Eelnõu § 1 punktiga 31 tunnistatakse SHS § 76 lõike 5 esimese lause kehtetuks. Selles sisalduv regulatsioon ei ole üheselt selge. Järjekordade tingimustes ei ole eluliselt alati võimalik, et isik peab minema teenusele ühe kuu jooksul teenuse osutamise otsuse (eelnõukohaselt teenuse õigustatuse otsuse) tegemisest arvates, samuti on SHS § 71 lõikes 6 regulatsioon, mis sätestab kui kiiresti peab isik minema teenusele, kui ta on erihoolekandeteenusele suunatud (eelnõu kohaselt 30 päeva jooksul teenuskoha pakkumisest arvates). Muudatus parandab regulatsiooni selgust, ilma et see tooks kaasa sisulisi muudatusi teenuse saamise tingimustes, teenuse kättesaadavuses või isiku halduskoormuses.

Eelnõu § 1 punktiga 32 muudetakse SHS § 77 lõiget 6. Kehtiva SHS § 77 lõike 6 kohaselt võib SKA keelduda erihoolekandeteenuse osutajaga lepingu sõlmimisest juhul, kui tegevusloa väljaandja (SKA) on teinud teenuseosutajale ettekirjutuse, kuna teenuseosutaja ei vasta seaduses või selle alusel kehtestatud nõuetele. Praktikas on ilmnenud, et kehtiv regulatsioon on liialt kitsas ega võimalda SKA-l piisavalt arvestada teenuseosutaja varasemat probleemset käitumist, sealhulgas olukordi, kus SKA on pidanud teenuseosutajaga sõlmitud lepingu ühepoolselt üles ütlema oluliste lepinguliste kohustuste rikkumise tõttu või rikkumised on olnud sellised, mis on ohustanud teenuse kvaliteeti või teenusesaajate heaolu. Selline olukord võib viia selleni, et teenuseosutaja, kelle tegevus on hiljuti osutunud probleemseks, saab uuesti riigi rahastatava erihoolekandeteenuse osutajaks, mis ei ole kooskõlas teenusesaajatele kvaliteetse teenuseosutamisega.

Muudatusega täiendatakse SHS § 77 lõiget 6 selliselt, et SKA-l on õigus keelduda erihoolekandeteenuse osutamiseks lepingu sõlmimisest ka juhul, kui SKA on viimase kolme aasta jooksul teenuseosutajaga sõlmitud lepingu ühepoolselt üles öelnud kohustuste rikkumise tõttu. Lepingu oluliseks rikkumiseks loetakse muuhulgas, kui teenuseosutaja poolt osutatav teenus ei vasta sätestatud nõuetele, sh kvaliteedijuhisele; teenuseosutaja on teadlikult esitanud ebaõigeid andmeid teenuse osutamise ning sellega seotud andmete osas; teenuseosutaja on õigusaktides nimetatud põhjuseta korduvalt keeldunud teenust saama õigustatud isikule teenuse osutamisest; teenuseosutaja on esitanud arve isiku eest, kes pole tegelikult tema juures teenust kasutanud, teenuseosutaja on pärast SKA poolset tähelepanu juhtimist või nõustamist korduvalt esitanud SKA-le aruandeid hilinemisega ja/või ebakorrektselt; teenuseosutaja on kasutanud teenuse saaja suhtes vägivalda ning kui SKA poolt teenuseosutaja juurde suunatud teenuse saajate toimetulek, heaolu või turvalisus on halvenenud teenuseosutaja tegevuse või tegevusetuse tõttu.

Muudatuse eesmärk on siduda lepingu sõlmimise võimalus senisest selgemalt teenuseosutaja tegeliku varasema käitumisega riigi partnerina, mitte piirduda üksnes tegevusloa formaalse kehtivuse kontrollimisega. See annab SKA-le põhjendatud aluse vältida olukordi, kus riigi rahastatavat erihoolekandeteenust asub osutama teenuseosutaja, kelle puhul on hiljutises minevikus tuvastatud olulisi või korduvaid rikkumisi, mis on viinud lepingulise suhte lõpetamiseni või järelevalvemeetmete rakendamiseni. Muudatus tugevdab teenuse saaja õiguste kaitset ja suurendab usaldust erihoolekandeteenuste süsteemi vastu, kuna see vähendab riski, et inimene suunatakse teenusele, mille kvaliteet, turvalisus või nõuetele vastavus ei ole piisavalt tagatud. Praktikas on esinenud juhtumeid, kus teenuseosutajaga on tulnud leping ühepoolselt üles öelda oluliste lepingurikkumiste tõttu, kuid kehtiva regulatsiooni kohaselt ei ole see olnud iseseisvaks aluseks uue lepingu sõlmimisest keeldumisel. See on loonud olukordi, kus teenuse kvaliteedi või nõuetele vastavusega seotud probleemid korduvad.

Muudatusega antakse SKA‑le selge ja piiratud kaalutlusõigus arvestada teenuseosutaja varasemat lepingulist käitumist kuni kolme aasta ulatuses. Tegemist ei ole automaatse keeluga, vaid võimalusega hinnata teenuseosutaja sobivust riigi partnerina, eesmärgiga kaitsta teenuse saajaid ja avalikke ressursse.

Samuti toetab muudatus eesmärki, et erihoolekandeteenust osutavad üksnes need teenuseosutajad, kes on näidanud stabiilset, vastutustundlikku ja seaduse nõuetega kooskõlas olevat tegevust. Samal ajal aitab muudatus ennetada hilisemat töökoormust, mis tekib probleemsete teenuseosutajatega seotud järelevalve, vaidluste ja lepingute ennetähtaegse lõpetamise kaudu, ning suurendab õigusselgust, kuna seaduses on selgelt määratletud, et SKA‑l on lepingupartneri sobivuse hindamisel õigus arvestada ka enda varasemat lepingulist kogemust sama teenuseosutajaga. Kolmeaastase ajavahemiku sätestamine tagab piirangu proportsionaalsuse ja ajaliselt mõistliku iseloomu, võimaldades teenuseosutajal puudused kõrvaldada, taastada usaldusväärsus ning pärast mõistlikku perioodi taas kandideerida erihoolekandeteenuse osutajaks.

Eelnõu § 1 punktiga 33 muudetakse SHS § 79 lõiget 2. Muudatusega täpsustatakse erihoolekandeteenuse osutamise eest riigieelarvest tasu maksmise korda olukorras, kus erihoolekandeteenust saama suunatud isik ei pöördu teenuseosutaja poole teenuse osutamise alustamiseks SHS § 71 lõikes 6 sätestatud tähtaja jooksul ehk suunamisotsuses teenuse osutamiseks kokkulepitud tähtpäeval, kuid hiljemalt 30 päeva jooksul talle teenuskoha pakkumisest arvates. Muudatusega sätestatakse ühtne ja selge tähtaeg, mille kohaselt tasub SKA teenuseosutajale riigieelarvest makstavat tasu esitatud arve alusel kuni 30 päeva ulatuses. Säte reguleerib olukorda, kus teenuseosutaja on suunamisotsuse alusel valmis teenust osutama, hoiab teenusekohta isikule ning ei saa seda samal ajal pakkuda teisele teenust vajavale inimesele. Muudatus tasakaalustab teenuseosutaja ja riigi vastutuse ning aitab vältida teenuseosutajate ebaproportsionaalset rahalist koormust olukorras, kus teenuskoha mittetäitumine ei ole põhjustatud teenuseosutaja tegevusest.

Tänases SKAISi infosüsteemis ei ole võimalik kätte saada andmeid, kui kiiresti inimene jõuab teenusele alates kohapakkumise hetkest. Küll on perioodil november 2025. a–aprill 2026. a SKA eraldi kaardistanud manuaalselt kohapakkumisi, inimeste poolt antud vastuseid ja kui kiiresti on “jah” vastusest alates inimene teenusele jõudnud.


JAH vastusest teenuse alguse kuupäevani

Teenus
0
1-7
7-14
15-30
üle 30 päeva
Kokku pakkumisi (jah)
Keskmine päevade arv
Toetavad ja kogukonnateenused
80
140
47
12
61
340
5
ööpäevaringne
2
24
21
12
7
66
12
Kokku pakkumisi
82
164
68
24
68
406
16
Toetavad ja kogukonnateenused
24%
41%
14%
4%
18%


ööpäevaringne
3%
36%
32%
18%
11%


Kokku pakkumisi (jah)
20%
40%
17%
6%
17%



Teenuskoha rahastamise arvestus algab alates suunamisotsusel märgitud kokkulepitud tähtpäevast. Juhul, kui teenuse alguse kokkulepitud kuupäev on varasem kui tähtaeg, mille jooksul inimene peab teenusele jõudma (st hiljemalt 30 päeva jooksul alates kohapakkumisest), on õigus teenuseosutajal saada teenuskoha eest tasu 95% maksimaalsest maksumusest.

Näide:
Inimene saab kohapakkumise 15.05.2026, tal on aega kohapakkumisele vastamiseks max 10 tööpäeva, s.o 28.05.2026 peab isik andma vastuse, kas võtab kohapakkumise vastu või mitte. Kui isik võtab koha vastu, siis teenusele peab ta jõudma hiljemalt 14.06.2026. Juhul, kui kokkulepitud suunamisotsuse alguskuupäev on näiteks 30.05.2026, aga isik jõuab teenusele hoopis 06.06.2026, siis on teenuseosutajal õigus saada 30.05.2026-05.06.2026 päevade eest tasu 95% teenuskoha maksumusest.

Eelnõu § 1 punktiga 34 muudetakse SHS § 80 lõike 1 punkti 1 ja täpsustatakse erihoolekandeteenuse osutamise lõpetamise aluseid olukorras, kus teenust saama suunatud isik ei kasuta teenust suunamisotsusega ettenähtud ajal. Kehtiva regulatsiooni kohaselt on teenuseosutajal kohustus lõpetada erihoolekandeteenuse osutamine juhul, kui isik ei kasuta teenust vähemalt minimaalses mahus kauem kui kaks kuud järjest. Eelnõuga lisatakse tingimus „või rohkem kui nelja kuu ulatuses ühe aasta jooksul“. Ehk isik võib puududa teenuselt korduvalt, kuid korraga mitte kauem kui kaks kuud ja kokku mitte rohkem kui neli kuud aasta jooksul. SHS § 80 lg 1 p 1 regulatsioon on seotud SHS § 79 lõike 3 punktiga 1 – selle kohaselt maksab SKA teenuseosutajale tasu, kui isik teenust ei kasuta, kuid mitte kauem, kui kahe kuu eest järjest ja kokku mitte kauem kui nelja kuu eest ühe aasta jooksul. Kuna SHS § 79 lg 3 p 1 ja § 80 lg 1 p 1 on omavahel seotud, siis peab tingimus, mille kohaselt teenuseosutamine lõpetatakse, kui isik ei kasuta teenust kokku kauem kui neli kuud aasta jooksul (sest kauem teenuseosutajale SKA ka ei maksa kasutamata koha eest) sisalduma ka teenuse osutamise lõpetamise alustes.,

Praktikas on ilmnenud juhtumeid, kus teenuse kasutamine ei ole küll katkenud järjestikuse ajavahemikuna, kuid teenus on pikema perioodi jooksul olnud sisuliselt kasutamata, mistõttu ei täida see ettenähtud teenuse eesmärki. Muudatusega luuakse selge raamistik teenuse tegeliku kasutamise hindamiseks ning välditakse olukordi, kus teenuseosutaja peab pikaajaliselt hoidma teenuskohta isikule, kes teenust reaalselt ei kasuta. Muudatus toetab teenuskohtade sihipärast ja tõhusat kasutamist ning parandab erihoolekandeteenuse kättesaadavust teistele abivajajatele, kes ootavad teenusele pääsemist. Muudatus on proportsionaalne, kuna nelja kuu piirmäär ühe aasta jooksul võimaldab arvestada ajutiste katkestuste, sh terviseseisundist või muudest mõjuvatest põhjustest tingitud pausidega, kuid välistab teenuskoha põhjendamatu pikaajalise hõivamise ilma teenuse sisulise kasutamiseta.

Muudatus on vajalik näiteks olukordades, kus teenuse saaja eest on teenuskoha vastu võtnud eestkostja ning teenuse saaja ise ei soovi erihoolekandeteenust kasutada, st isik lahkub teenuselt ega soovi naasta. Samuti olukordades, kus erihoolekandeteenust ei kasutata eesmärgipäraselt, näiteks aeg-ajalt sotsiaaleluruumina, kuid enamjaolt viibitakse mujal ning tegevusjuhendaja toetust nähakse iseseisvust takistava tegurina. Sellistel puhkudel on oluline, et teenuseosutaja saaks teenuse osutamise lõpetada ning teenuskohta saaks pakkuda inimesele, kes päriselt soovib ja on valmis teenust eesmärgipäraselt kasutama.

Eelnõu § 1 punktiga 35 täpsustatakse SHS § 80 lõike 7 punkti 3 tulenevalt eelnõuga SHS § 71 lõikes 6 tehtud muudatusest ja lõike 7 kehtetuks tunnistamisest. Teenuseosutaja peab SKA-d teavitama kolme tööpäeva jooksul isikust, kes ei ole teenuseosutaja juurde pöördunud SHS §-s 71 lõike 6 esimeses lauses sätestatud tähtaja jooksul s.o eelnõu kohaselt 30 päeva jooksul talle teenuskoha pakkumise tegemisest. SHS § 71 lõike 6 teise lause kohaselt ei ole isikul peale selle tähtaja möödumist enam õigust saada sama suunamisotsuse alusel teenust (nii kehtiva regulatsiooni kui ka eelnõu kohaselt). Isiku jaoks tähendab see, et kui ta ei pöördu teenuseosutaja poole nimetatud tähtaja jooksul, loetakse suunamisotsus ammendunuks ning teenuskohta ei hoita enam isikule. Sellisel juhul ei lõppe isiku õigustatus erihoolekandeteenusele, vaid isik suunatakse teenuse järjekorda järgmist kohapakkumist ootama.

Eelnõu § 1 punktiga 36 jäetakse SHS § 82 lõike 2 lõpust välja viide kohtumäärusega teenusele paigutatud isikule. Muudatuse kohaselt saab edaspidi ka kohtumäärusega teenusele paigutatud isiku erihoolekande teenuse õigustatuse otsuse tunnistada kehtetuks. Kehtiva seaduse kohaselt tuleb erihoolekandeteenusel olnud ja siis kohtumäärusega hoolekandeasutusse paigutatud isiku erihoolekandeteenuse osutamise otsus jätta kehtima ka siis, kui isik paigutatakse teenusele kohtumäärusega. Eelnõu kohaselt käsitatakse olukorda, kus viidatud inimese suhtes tehakse kohtumäärus – see tähendab, et eelmine erihoolekandeteenus ei vasta enam tema vajadustele ja seetõttu tunnistatakse erihoolekandeteenusele õigustatuse otsus kehtetuks. Muudatuse järgselt hindab SKA kolm kuud enne kohtumääruse ja teenusele suunamise otsuse lõppu inimese abi- ja toetusvajadust ning kui isikul ei ole enam ööpäevaringse erihooldusteenuse vajadust kohtumääruse alusel, vaid mõne muu teenuseliigi vajadus ning isik on õigustatud erihoolekandeteenust riigieelarvelistest vahenditest kasutama, tuleb isikul SKA-le esitada uus erihoolekandeteenuse taotlus, et SKA saaks inimesele väljastada teenuse õigustatuse otsuse. Kui isik või tema seaduslik esindaja uut taotlust ei esita, lõppeb isikule erihoolekandeteenuse osutamine kohtumääruse lõppemisega ning tema abi- ja toetusvajadus tuleb katta meetmetega, mida isik või tema seaduslik esindaja sobivaks peab. Erihoolekandeteenus, välja arvata ööpäevaringne erihooldusteenus kohtumääruse alusel, on vabatahtlik teenus, mille kasutamiseks peab olema inimese või tema seadusliku esindaja soov ja vaba tahe.

Eelnõu § 1 punktiga 37 muudetakse SHS § 82 lõiget 3 ja lõike 4 punkti 2. Muudatusega lühendatakse erihoolekandeteenuse osutamise lõpetamise otsuse jõustumisega seotud ajavahemikku, asendades senise kuuekuulise tähtaja neljakuulise tähtajaga. Kehtiv kuuekuuline tähtaeg erihoolekandeteenuse osutamise lõpetamise otsuse jõustumisel on praktikas osutunud liiga pikaks, hoides teenusekohti pikaajaliselt hõivatuna olukordades, kus on juba selge, et osutatav teenus ei vasta enam isiku vajadustele või isik ei vasta teenuse saamise eeldustele. Selline regulatsioon piirab teenuskohtade kättesaadavust teistele abivajajatele. Muudatuse eesmärk on kiirendada teenuste ümberkorraldamist olukordades, kus teenuse jätkamine ei ole enam põhjendatud, säilitades samal ajal isiku jaoks mõistliku aja teenusekorralduse muutustega kohanemiseks ning uue teenuse või muu sobiva lahenduse leidmiseks. Neljakuuline tähtaeg võimaldab parandada erihoolekandeteenuse kättesaadavust järjekorras olevatele isikutele ja vähendab olukordi, kus teenusekoht püsib pikalt hõivatuna isiku poolt, kellel pole enam erihoolekandeteenuse vajadust. Muudatus ei vähenda isiku õigusi ega jäta isikut abita, kuna teenuselt lahkumine toimub, kui inimese vajadustele vastav tugi on tagatud muul viisil (nt üldhooldusteenusega).

Muudatus loob erihoolekandes parema tasakaalu inimese huvide kaitse ja teenusesüsteemi tõhusa toimimise vahel ning toetab paindlikumat ja vajaduspõhisemat erihoolekandeteenuse korraldamist.

Aastatel 2023–2026 on erihoolekandeteenuse saajate seas tuvastatud 169 juhul, et erihoolekandeteenus ei ole sobivaim meede isiku abi- ja toetusvajaduse katmiseks. 72 korral ehk 43% juhtudest liikus inimene erihoolekandeteenuselt välja 4 kuu jooksul.


ERIHOOLEKANDETEENUSELT VÄLJA SUUNAMISED
Teenus
0 - 30 päeva
31 - 60 päeva
61 - 90 päeva
91 - 120 päeva
121 - 150 päeva
151 - 184 päeva
Toetatud elamise teenus
1
0
0
0
0
0
Kogukonnas elamise teenus
4
0
0
0
2
1
Ööpäevaringne erihooldusteenus
14
11
9
16
15
63
Ööpäevaringne erihooldusteenus ebastabiilse remissiooniga psüühikahäirega isikule
3
1
1
2
2
6
Ööpäevaringne erihooldusteenus äärmusliku abi- ja toetusvajadusega isikule
0
6
2
2
2
6
KOKKU
22
18
12
20
21
76
%
13,0
10,7
7,1
11,8
12,4
45,0

Tänases praktikas esineb kuuekuulise tähtaja kasutamise vajadus enim juhtudel, kui isikul on hindamise käigus tuvastatud erihoolekandeteenuse asemel näiteks üldhooldusteenuse vajadus. Sellistel juhtudel vormistatakse peale hindamist inimesele erihoolekandeteenuse õigustatuse otsuse lõpetamise otsus kuue kuu klausliga. Näiteks: lõpetamise otsus väljastatakse 03.04.2026 kuupäevaga, siis inimesel on õigus antud erihoolekandeteenust kasutada veel kuni kuus kuud ehk kuni 03.10.2026. Kui inimene leiab vajalikku ja talle sobiva üldhooldusteenuse koha varem kui 01.10.2026, siis on tal võimalus ja õigus varem erihoolekandeteenuselt lahkuda, erihoolekandeteenuse osutaja teatab lahkumise kuupäevast ja kajastab seda ka igakuises SKA-le esitatavas aruandes. SKA tasub teenuse eest seni, kuni kuus kuud täitub või kuni inimene lahkub teenusel enne kuue kuu kätte jõudmist. On olukordi, kus teenuse saaja lähedased või seaduslik esindaja ütlevad, et kasutavad ära maksimaalsed kuus kuud veel erihoolekandeteenust ja siis liigub inimene edasi üldhooldusteenusele. Sageli on põhjenduseks, et üldhooldusteenusel peab inimene või tema eestkostja maksma rohkem kui seni erihoolekandeteenuse eest. Riigi vaatest ei ole see mõistlik erihoolekandeteenuste eelarve kasutus, kui isik on valel teenusel teadlikult ja samal ajal on puudus erihoolekandeteenuste kohtadest ja inimesed ootavad teenuse järjekorras, ning nende toetusvajadus võib hoopis kasvada, sest nad ei saa õigel ajal teenusele.

Eelnõu § 1 punktidega 41–46 ja §-ga 2 muudetakse SHS-s ja SÜS-s STAR-i ja SKAIS-i reguleerivaid sätteid. SKA hakkab alates 2027. aasta 1. augustist kõiki erihoolekandeteenuste andmeid töötlema STAR-s. Praegu töödeldakse STAR-s juba erihoolekandeteenuse vajaduse hindamise andmeid.

Eelnõu § 1 punktiga 41 täiendatakse SHS § 1421 lõiget 1 punktidega 10 ja 11, mille kohaselt töödeldakse STAR-s erihoolekandeteenuse osutamise ja korraldamisega seotud andmeid ja sotsiaalteenuse osutaja andmeid. Sotsiaalteenuse osutaja andmeid töödeldakse STAR-s juba praegu (STAR-i põhimäärus § 8 lg 7), säte lisatakse seadusesse selguse huvides. Samuti töödeldakse STAR-s edaspidi erihoolekandeteenuse osutaja andmeid nagu seni SKAIS-s.

Eelnõu § 1 punktidega 42 ja 43 korrastatakse STAR-i regulatsiooni, muudatused ei ole eelnõu muudatustega otseselt seotud. SHS § 144 lõikes 3 reguleeritu viiakse selguse huvides sama paragrahvi lõikesse 1, sest lõikes 3 on silmas peetud olukorda kui sotsiaalse rehabilitatsiooni, erihoolekandeteenuste ja abivahendite eest tasub kohaliku omavalitsuse üksus oma eelarvest – sellisel juhul kantakse ka need andmed STAR-i kohaliku omavalitsuse üksuse poolt. Kehtiva lõike 3 sõnastusest ei ole aru saada, kes need andmed STAR-i kannab.

Eelnõu § 1 punktiga 44 muudetakse SHS § 144 lg 6 punkti 7. Muudatuse kohaselt töödeldakse STAR-is kõiki erihoolekandeteenuse andmeid (s.h ka seniseid vajaduse hindamise andmeid) ja sotsiaalse rehabilitatsiooni teenuse andmetest üksnes vajaduse hindamise andmeid nagu seni.

Eelnõu § 1 punktidega 45 ja 46 täiendatakse SHS §-i 1451 lõikega 43 ja muudetakse sama paragrahvi lõiget 5. Eelnõuga sätestatakse erihoolekandeteenuste andmete säilitamine 10 aastat pärast õiguse lõppemist. Sama regulatsioon kehtib praegu nendele andmetele ka SKAIS-s – SÜS § 39 lg 2 punkti 2 kohaselt säilitatakse erihoolekandeteenuste andmeid kümme aastat pärast õiguse lõppemist. Lõikes 5 toodud viitesse hõlmatakse ka lisatav lõige 43, sest anonüümimise regulatsioon kohaldub ka erihoolekandeteenuste andmetele.

Eelnõu § 2 punktidega 1 ja 2 muudetakse SÜS-is SKAIS-i reguleerivaid sätteid nii, et välja jäetakse viited erihoolekandeteenuse korraldamisele SHS § 38 lg 1 punktis 2 ja § 39 lg 2 punktis 2.

Eelnõu § 2 punktiga 3 sätestatakse üleminekusättena kuni 2027. aasta 31. juulini SKAIS-i kogutavate erihoolekandeteenuste andmete arhiveerimine ja hilisem anonüümimine.

Eelnõu § 1 punktiga 47 täiendatakse SHS § 152 lõiget 3 punktiga 11. Muudatus on seotud tegevusloa taotlemise menetluse täpsustamisega nende erihoolekandeteenuste puhul, mille osutamist rahastatakse riigieelarvelistest vahenditest. Kehtiv SHS § 152 lõige 3 sätestab andmete loetelu, mille teenuseosutaja peab tegevusloa taotlemisel esitama. Kehtiv regulatsioon ei võimalda tegevusloa menetluse käigus saada piisavat ülevaadet selle kohta, millises mahus taotleja kavandab riigieelarvelistest vahenditest rahastatava teenuse osutamist. Praktikas on see tähendanud, et teenuse tegelik planeeritav maht selgub alles hilisemas etapis, eelkõige SKA-ga lepingu sõlmimisel. Muudatusega kehtestatakse nõue esitada juba tegevusloa taotlemisel andmed nende isikute arvu kohta, kellele taotleja soovib osutada erihoolekandeteenuseid riigieelarvelistest vahenditest. Nendel andmetel on eelkõige informatiivne tähendus ning need ei mõjuta tegevusloa andmist ega loo taotlejale õigust saada riigilt vastavas mahus rahastust. Tegevusloa menetluse eesmärk on hinnata teenuseosutaja vastavust seadusest tulenevatele nõuetele, mitte otsustada teenuskohtade rahastamist. Riiklikult rahastatava teenuse maht ja tegelik teenuskohtade kasutus kujunevad hiljem SKA ja teenuseosutaja vahelise lepingu sõlmimisel ning sõltuvad riigi eelarvelistest võimalustest ja tegelikust teenusvajadusest. Muudatuse eesmärk on parandada riigi ja teenuseosutaja vahelist planeerimist, võimaldades SKA‑l saada varajases etapis ülevaade teenuseosutajate valmisolekust teenust osutada. See toetab teenusvõrgustiku terviklikumat kujundamist, kuid ei tähenda, et registrisse esitatud teenusemaht oleks siduv või tagaks teenuseosutajale vastavas mahus teenuskohtade rahastust.

Teenuseosutajale ei too muudatus kaasa ebamõistlikku lisakoormust, kuna tegemist on sisuliselt teenuse osutamise kavatsuse täpsustamisega, mis on niikuinii vajalik riigiga lepingulisse suhtesse astumisel. Muudatus aitab paremini hinnata teenuseosutajate võimekust erihoolekandeteenuseid pakkuda ning võimaldab isikutel, kelle eest riik ei ole veel teenuse eest tasu maksmise kohustust üle võtnud, hõlpsamini leida sobiv teenuskoht, et teenust kasutada riigieelarvevälistel teenuskohtadel kuni teenuse järjekord inimeseni jõuab. Erihoolekande tegevuslubade info on avalikult kättesaadav kõigile, seega on võimalik inimesel või tema seaduslikul esindajal ise riigieelarveväliste teenuskohtade infot vaadata ning sobiva teenuseosutajaga kokkulepped teenuse kasutamiseks teha. Samuti aitab info kavandada teenuseid isikute jaoks, kes ei ole õigustatud riigieelarvelistest vahenditest erihoolekandeteenuseid kasutama, kuid kelle toetamiseks ei ole sobivamaid teenusmudeleid. Näiteks osutatakse riigieelarvevälistel teenuskohtadel erihoolekandeteenust. Käesoleval hetkel on info kättesaadav eelneva kalendriaasta kohta teenuseosutaja poolt sotsiaalhoolekandealase statistilise aruande esitamisel H-veebi kaudu. Samas on SKA jaoks oluline omada ülevaadet riigieelarvelistest teenuskohtadest jooksvalt kalendriaasta vältel.

Eelnõu §-s 3 on sätestatud seaduse jõustumine. Seadus jõustub kolmes osas – üldises korras, 1. jaanuaril 2027. a ja 1. augustil 2027. a. Selgitused jõustumise kohta on toodud seletuskirja 9. osas.

4. Eelnõu terminoloogia

Eelnõuga ei võeta kasutusele uut terminoloogiat.

5. Eelnõu vastavus Euroopa Liidu õigusele

Eelnõu ei reguleeri Euroopa Liidu õigusega seonduvat, kuna sotsiaalhoolekande, sealhulgas puudega inimeste toetuste ja teenuste korraldus on iga liikmesriigi poolt riigisiseselt otsustatud ja reguleeritud.

6. Seaduse mõjud

Muudatuste rakendamisel võib eeldada sotsiaalsete, majanduslike ja riigivalitsemisega seotud mõjude avaldumist. Samuti kaasnevad muudatusega mõjud infotehnoloogilistele arendustele ja regionaalarengule. Mõjude olulisuse hindamisel lähtutakse mõjutatud sihtrühma suurusest ning võimalikest ebasoovitavatest mõjudest. Mõjuanalüüs käsitleb järgmisi seletuskirjas toodud teemavaldkondi:

1. Erihoolekandeteenuste taotlemise, hindamise ja suunamise protsessi lihtsustamine ja järjekordade pidamise põhimõtete täiendamine.
2. Kohalike omavalitsuste üksustele võimestamine erihoolekandeteenuse kohtade loomiseks.
3. Omaosaluse puudujääva osa hüvitamise arvestamise põhimõtete muutmine.

Mõjuanalüüsi koostamiseks on kasutatud peamiselt Sotsiaalkindlustusameti andmeid.

6.1. Erihoolekandeteenuste taotlemise, hindamise ja suunamise protsessi lihtsustamine

Probleemi lühikirjeldus
Kehtiva SHS kohaselt hindab SKA rehabilitatsiooniteenuse ja erihoolekandeteenuse vajadust eraldi menetlusena, kogudes selleks isikult ja teistelt asutustelt vajalikke andmeid. See toob kaasa olukorra, kus isik peab esitama samu või sisuliselt samatähenduslikke andmeid nii KOV‑le kui ka SKA-le ning läbima paralleelseid hindamisi, kuigi vajalik teave on eelnevalt juba kogutud. Samuti sätestab kehtiv regulatsioon vajaduse isikul esitada uus taotlus ja SKA-l alustada uut taotluse menetlust olukorras, kus teenust saava või järjekorras oleva inimese otsuse tähtaeg hakkab lõppema.

Eraldi lahendamist vajavad olukorrad, kus kehtiv regulatsioon ei võimalda piisavalt eristada isikuid nende tegeliku olukorra ajakriitilisuse alusel ning praktikas on see viinud selleni, kus suure ja kiireloomulise abivajadusega isikud ootavad teenusele pääsu samadel alustel isikutega, kelle teenusevajadus ei ole ajakriitiline.

Kehtiv regulatsioon nägi teenusele asumiseks ette kolm erinevat tähtaega (3, 7 või 10 päeva sõltuvalt teenuse liigist) ning oli ebaselgus, kui kaua ja mis tingimustel SKA tasub teenuskoha hoidmise eest, kui inimene pole teenusele asunud.
Tegevusloa taotlemisel ei pidanud teenuseosutaja avaldama, kui palju riiklikult rahastatavaid teenuskohti ta kavatseb luua, mis muutis riiklike teenuskohtade planeerimise segasemaks.

Muudatuste eesmärgid:
• Muuta läbivalt erihoolekande osutamise protsessi korraldus lihtsamaks, sh vähendada isiku koormust esitada dubleerivalt andmeid või korduvalt taotlusi. Samuti luuakse eeldused Sotsiaalkindlustusametile erihoolekande protsessi üleviimiseks STAR infosüsteemis.
• Luua võimalus toetus- ja abivajaduse hindamisel ristkasutada nii KOV kui SKA poolt läbi viidud hindamise andmeid, kasutades selleks STAR-i loodud hindamisvahendit.
• Tagada võimalus, et korduvhindamisel oleks nii KOV kui SKA spetsialistidel võimalik kasutada varasemalt läbi viidud hindamise andmeid ning täpsustada isiku toimetulekus toimunud muutusi.
• Vähendada taotluste korduvesitamise vajadust. Teenusvajaduse jätkumise välja selgitamiseks kehtiva õigustatuse otsuse perioodi ajal ei pea inimene esitama uut taotlust, vaid SKA võtab kolm kuud enne õigustatuse otsuse lõppemist ise inimesega ühendust või inimene või teenuseosutaja annab ise märku abivajaduse muutumisest, ning SKA viib läbi uue toetusvajaduse hindamise ilma taotlust küsimata.
• Anda SKA-le võimalus arvestada isiku teenusele suunamisel isiku abivajaduse kiireloomulist.
• Vähendada ebaselgust teenusekohtade hoidmise ja rahastamise üle läbi ühtsemate tähtaegade ja arvestuspõhimõtete kehtestamise.
• Tegevusloa taotlemisel nõutav teave riiklikult rahastatava teenuse kavandatava mahu kohta aitab teenuseosutajatel realistlikumalt planeerida oma tegevust ning loob parema seose tegeliku teenusvajaduse ja rahastamisvõimaluste vahel.

Mõjude koondhinnang
Mõju inimesele: juba erihoolekande teenust vajava või saava inimese teekond teenuse või selle jätkumiseni muutub arusaadavamaks ja lihtsamaks. 2026. aastal mõjutaks muudatus ligi 2 240 inimest, kelle õigustatuse (st järjekorda arvamise) või teenusele suunamise tähtaeg on 2026. Positiivne mõju.
Mõju teenuseosutajale: Eelduslikult väheneb nende teenusesaajate osakaal, kes katkestavad teenusel viibimise suunamisotsuse aegumise tõttu, kuna otsuse pikendamine algab teenusel olles.
Keskmiselt positiivne mõju.
Mõju riigivalitsemisele: Töökoormuse vähenemine; mitmekordse andmekorje lõpetamine. Positiivne mõju.

6.1.1. Sotsiaalsed mõjud

Mõju sihtrühm 1 – erihoolekandeteenuse taotlejad ja teenuse saajad
2025. aastal hinnati erihoolekandeteenust vajavaks 558 uut inimest, kellest teenusele suunati 2025. aasta jooksul 144 ja järjekorda lisandus 414 uut inimest (sh ca 75% toetatavatele, 25% ööpäevaringsetele teenustele). 2025. aasta lõpu seisuga oli järjekorras kokku 2 185 inimest, kellest 1 351 ei saanud ühtegi erihoolekandeteenust ja 834 inimest oli järjekorras, kuid samal sai ka teenust ehk vajasid kas teist teenust ja/või teenuseosutajat. Aasta jooksul sai erihoolekandeteenust 6 641 inimest. Seega on erihoolekandeteenuse saajaid ja järjekorras olijaid kokku ca 8000 inimest. Võrreldes kõigi sotsiaalteenuste kasutajatega on sihtrühma suurus keskmine.

Muudatuste mõju teenuse saajale on positiivne. Eelnõu korrastab taotlemise ja hindamise süsteemi ning loob aluse, et KOV ja SKA saavad kasutada üksteise poolt läbiviidud hindamisandmeid ning inimene ei pea sama teavet mitmele asutusele korduvalt esitama. Samuti hakatakse edaspidi hindamise aluseks olevaid hariduse andmeid saama EHIS-st ja vajadusel osasid andmeid läbi koolide, mis vähendab teenuse taotlejate halduskoormust samade andmete esitamisel.

Teine oluline muutus teenusekasutaja jaoks on see, et teenuse jätkamisel ei ole enam vaja uut taotlust üksnes seetõttu, et eelmine õigustatuse otsus hakkab lõppema – teenusevajaduse hindamine toimub igal juhul, kuid menetlus kujundatakse inimese jaoks sujuvamaks (sh uue hindamise käivitamine enne kehtivuse lõppu). See vähendab katkestuste riski ja olukordi, kus teenuse jätkumine sõltub üksnes sellest, kas inimene jõuab õigel ajal uuesti taotluse esitada.

Kolmandaks lihtsustub teenusekasutaja jaoks menetlusprotsess, sest teenusele suunamiseks vajalikud detailid esitatakse alles pärast õigustatuse otsust. Nii välditakse olukordi, kus inimene peab kohe alguses esitama teavet (nt eelistused teenuseosutaja/asutuse kohta) enne, kui on selge, kas ja millisele teenusele tal üldse õigus tekib. See vähendab taotlejate halduskoormust ja eelkõige nende taotlejate jaoks, kellel teenusvajadust ei tuvastata.

Neljandaks kehtestatakse võimalus arvestada teenusele suunamisel abivajaduse kiireloomulisust, mis mõjutab eelkõige nende teenuse vajajate igapäevast toimetulekut, kes on kõige suurema ja kiireloomulisema toetusvajadusega.

Kokkuvõttes on mõju teenuse saajatele oluline, sest muudatused puudutavad teenuse saamise protsessi (andmete esitamine, hindamine, suunamine, teenuse jätkumine) ning avalduvad teenusekasutaja igapäevases kokkupuutes süsteemiga.

Mõju sihtrühm 2 – teenuse saajate lähedased ja võrgustik
Lähedastele avaldub mõju eelkõige kaudselt. Kui inimene ei pea korduvalt sama infot esitama ning menetlus on ühtsem, väheneb ka lähedaste roll asjaajamisel. Samuti väheneb lähedaste hoolduskoormus seoses sellega, et suurema toetusvajadusega inimesed saavad edaspidi teenusele kiiremini. Kokkuvõttes on mõju lähedastele oluline, sest avaldub iga teenuse taotlemise, ümberhindamise ja teenuse jätkumise etapis.

6.1.2. Mõjud riigivalitsemisele

Mõju sihtrühm 1 – kohaliku omavalitsuse üksused (edaspidi ka KOV)
Muudatus mõjutab kõiki 78 KOV üksust. KOV üksuste jaoks on muudatuste peamine mõju selles, et teenuste planeerimisel ja korraldamisel saab tugineda SKA rehabilitatsiooni/erihoolduse hindamise andmetele ning KOV üksus ei pea hindamist alati alustama nullist. Eesmärk on vähendada dubleerimist ja lühendada menetlusaega, parandades otsuste kvaliteeti (rohkem ajakohast infot, vähem käsitsi edastamist). See peaks praktikas vähendama ka olukordi, kus info liigub aeglaselt või ebaühtlaselt (nt seni krüpteeritud kirjavahetuse või käsitöö-protsesside tõttu).
Kokkuvõttes on mõju KOV üksustele oluline, sest see muudab tööprotsessi igapäevases teenusekorralduses ja mõjutab menetluse tempot ning tööjaotust.

Mõju sihtrühm 2 – Sotsiaalkindlustusamet (SKA)
SKA-d mõjutavad muudatused seeläbi, et väheneb dubleeriv töö (korduvalt samade andmete küsimine ja sisestamine), sest SKA saab kasutada KOV üksuste kogutud hindamisinfot ning korduvhindamised saavad olla sihitumad. Teiseks täpsustub teenusele suunamise protsess. Andmete kogumine suunamiseks toimub õigustatuse otsuse järel, mis aitab SKA-l suunata ressurssi nendele juhtudele, kus teenusevajadus on tuvastatud.
Kuna teenuse protsess muutub lihtsamaks ja SKA saab viia protsessi infosüsteemi põhiseks, siis väheneb menetluskoormus.

Kokkuvõttes on mõju SKA-le oluline eelkõige tööprotsesside mõttes (menetlusprotsess, ajastus, andmete kasutamine).

6.1.3. Majanduslik mõju

Mõju sihtrühm 1 – erihoolekandeteenuse osutajad
30.04.2026 seisuga oli Eestis 159 erihoolekandeteenust osutavat SKA lepingupartnerit7. Teenuseosutajate vaates muutub oluliseks see, et teenuse ettevalmistamiseks saab teenuseosutaja SKA-lt varasemalt parema ülevaate inimese abi- ja toetusvajadusest (nt hindamise kokkuvõte). See vähendab vajadust küsida teenuse alustamisel inimese käest sama infot uuesti ning aitab teenuskohta sisuliselt ette valmistada. Mõju avaldub eelkõige teenuse alustamise ja kohanemise faasis, kuid võib lõpuks vähendada ka näiteks teenuste katkestamisi ja ümberhindamisi, kui algne teenusele sobivus on paremini hinnatud.

Tegevusloa taotlemisel nõutav teave riiklikult rahastatava teenuse kavandatava mahu kohta aitab teenuseosutajatel realistlikumalt planeerida oma tegevust ning loob parema seose tegeliku teenusvajaduse ja rahastamisvõimaluste vahel.

Teenuseosutajatele loob eelnõu selgemad ja prognoositavamad reeglid nii teenuse alustamise, kasutamata teenuskohtade käsitlemise kui ka lepingu sõlmimise ja lõpetamise osas. Ühtsemad tähtajad ja arvestuspõhimõtted vähendavad ebaselgust ning vaidlusi teenusekohtade hoidmise ja rahastamise üle. Teenuseosutajatele ei kehtestata uusi sisulisi kohustusi, kuid suureneb õigusselgus ning väheneb ebamäärasus, mis on seni raskendanud teenuste planeerimist.

Kokkuvõttes on mõju teenuseosutajatele oluline, sõltudes sellest, kui palju konkreetne teenuseosutaja seni pidi paralleelselt andmeid koguma ja kui sujuvalt uus infoedastus praktikas käivitub.

6.1.4. Mõjud infotehnoloogilistele arendustele

Mõju sihtrühm 1 – SKA ja KOV üksused
Eelnõuga liigub teenuste menetlus infosüsteemi STAR, mille tulemusel muutub andmete kasutus ja liikumine süsteemsemaks. See toob kaasa arendus- ja töökorraldusliku mõju: kasutajarollid, ligipääsud, andmevahetus, töövood ning turvameetmed peavad toetama nii kiirust kui minimaalsust. Kui süsteemsed lahendused ei ole ühtlaselt kasutatavad või jäävad osaliselt käsitööks, tekib risk, et eelnõu eesmärgid (halduskoormuse vähenemine) ei realiseeru täies mahus. Lisaks võib tekkida risk, et ühtne hindamisvahend ei rakendu ühtlaselt ja hindaja subjektiivsus hakkab tulemusi mõjutama. Riski maandamiseks tuleb tõhustada kvaliteedikontrolli ja tagada hindajate koolitus.
Infosüsteemi arendus viiakse läbi perioodil august 2026. a detsember 2027. a. Eelnõuga planeeritud protsessimuudatused viiakse ellu arenduse esimeses etapis s.o august 2026. a kuni juuli 2027. a.

Kokkuvõttes on mõju oluline ja üks keskseid rakendamise eeldusi. Ilma toimiva protsessita infosüsteemis ei teki kavandatud tõhususe kasvu.

6.2 Kohalike omavalitsuste üksuste võimestamine erihoolekandeteenuse kohtade loomiseks

Probleemi lühikirjeldus
Kehtiv regulatsioon ei soodusta kohalike omavalitsuste üksusi uute teenuskohtade loomisel, sest teenusele saamise järjekord ja teenusele suunamine ei näe ette erisusi teenuseosutaja omandivormiga arvestamisel. Kohalik omavalitsus on aga motiveeritud investeerima ja teenuskohti looma eeskätt oma elanike vajadusi silmas pidades, kuna kohaliku omavalitsuse üksuse põhiülesanne on seotud oma elanikele abi pakkumisega. Erihoolekandeteenuse osutamist rahastab riik ühtse hinnakirja alusel, kui teenuskohtade loomisel peab omavalitsus tegema eelnevalt investeeringuid teenuskohtade pakkumiseks.

Teenusele suunamise praktika sellega ei arvesta. Kehtivas praktikas saab isik valida vabade teenuskohtade vahel või soovida oodata konkreetse asutuse teenuskoha vabanemist. Teenuse osutaja peab olema valmis vastu võtma vastava teenuse vajadusega kliendi sõltumata isiku elukohast. Ehk SKA võib suunata ka KOV üksuse asutuses vabanevale kohale esimese sobiva isiku arvestamata tema rahvastikuregistri järgset elukohta.

Ööpäevaringsete erihoolekandeteenuste kättesaadavust tagab eelkõige riigile kuuluv äriühing AS Hoolekandeteenused ning riik ostab teenuskohti lisaks nii era kui kohaliku omavalitsuse üksuste asutustelt. Tänane teenustevõrk on välja kujunenud ebaühtlaselt, on piirkondi, kus ööpäevaringseid teenuskohti ei ole nõudlusele vastavas mahus (nt Harjumaa) ja paljud kliendid peavad liikuma teenust kasutama kaugemale oma elukoha omavalitsusest ja ka maakonnast.


Ööpäevaringset erihooldusteenust saavate inimeste liikumine teenusele maakondade vahel 30.11.2024. seisuga89


Lisatud kaardi andmetest nähtub, et ööpäevaringseid erihoolekandeteenuseid kasutavad inimesed ei saa üldjuhul teenust oma elukohajärgse omavalitsuse piirkonnas, vaid on sunnitud kasutama teenust väljaspool kodupiirkonda. Iga kaheksas teenusesaaja kasutab teenust oma elukohas, iga neljas kodumaakonnas ehk 60% teenusesaajatele osutatakse teenust väljaspool kodumaakonda.

Toetavate teenuste (igapäevaelu toetamise teenus, töötamise toetamise teenus, toetatud elamise teenus) pakkumisel on rände osatähtsus väiksem: toetavate teenuste KOV poolt pakutavate teenuskohtade teenusesaajatest 90% elab teenuskoha asukoha järgses KOV üksuses, samas kui teiste teenusepakkujate (AS, OÜ, MTÜ, SA ja lisaks neile Astangu Kutserehabilitatsiooni Keskus riigiasutusena) juures moodustab elukohajärgses KOV üksuses 10%.10

Tabel. Toetavate erihoolekandeteenuste kättesaadavus elukoha ja teenuseosutaja omandivormi lõikes 31.12.2025
Ränne KOV tasandil
Teenuskoha loomine KOV asutuse poolt, %
Teised teenusepakkujad, %
Kokku,%
ei rända*
91
58
67
rändab
9
42
33
* Kui toetava teenuse saaja elukoha andmed puuduvad on teenusesaaja loetud „ei rända“. Kui toetava teenuse saaja teenuskohad asuvad erinevates omavalitsusüksustes on ta „ei rända“ tunnusega juhul, kui vähemalt ühte toetavat teenust saadakse koduomavalitsuses.

Muudatuste eesmärgid:
• Toetada inimestele võimalust kasutada nii toetavaid teenuseid, kui ka ööpäevaringseid teenuseid oma tavapärases elukeskkonnas. Suureneb teenuskohtade valik.
• Suurendada kohalike omavalitsuste motivatsiooni erihoolekandeteenuse kohtade loomisel ja parandada seeläbi teenuse tegelikku kättesaadavust, sh ka ööpäevaringsete teenuste pakkumist, kus omavalitsuste osakaal on täna väike.
Oodatav tulemus
Alates 01.01.2027 tegevusloa saanud lepingupartneritest KOV üksuse asutuse või hallatava asutuse loodud teenuskohtadele ei suunata toetavate teenuste (igapäevaelu toetamise teenus, töötamise toetamise teenus, toetatud elamise teenus) vabale teenuskohale teise kohaliku omavalituse üksuse rahvastikuregistri järgseid elanikke ning kogukonnas elamise teenuse, päeva- ja nädalahoiuteenuse ning ööpäevaringse erihooldusteenuse puhul suunatakse vabale teenuskohale teiste kohalike omavalitsuse üksuste rahvastikuregistri järgsetest elanikest teenuse taotlejaid maksimaalselt 30% ulatuses majandustegevuse registris tegevusloal olevatest maksimaalsest teenuskohtade arvust konkreetses tegevuskohas. Muu elukohaga inimesi võib teenusele suunata vaid siis, kui KOV üksuse teenuseosutaja on sellega nõus.

Tabel. Erihoolekandeteenuse osutajad ja teenuskohtade arv majandustegevuse registris omandivormi lõikes 31.03.2026

Omandivorm
Teenuseosutajad/ teenuskohad
KOV*
Äriühing
MTÜ
SA
Kokku
Toetavad teenused
32
31
66
11

Ööpäevaringsed teenused
10
13
19
12

Kokku
35
38
67
16
156
Teenuskohad – toetavad teenused
1 805
1 397
3 796
700
7 698**
Teenuskohad– ööpäevaringne erihoolekanne
210
2 241
494
423
3 368**
* KOV asutuste hulka on arvatud Astangu Kutserehabilitatsiooni Keskus, kus pakutakse toetatud töötamise teenust.
** Teenuskohtade maksimaalne arv majandustegevuse registris.

KOV üksuste võimalus oma asutuste kaudu erihooldusteenust osutada rahvastikuregistri järgsetele elanikele loob paremad tingimused KOV üksuse ülesannete täitmiseks inimestele, kes kasutavad lisaks erihoolekandele ka KOV üksuse teenuseid (nt eestkoste, sotsiaaltransport, tugiisik).

Muudatuste tulemusena võib eeldada teenuse vajajate paiknemisstruktuuri paremini arvestava teenuskohtade arvu kasvu. Kui KOV üksus loob täiendavaid teenuskohti saab enam teenusevajajaid teenust elukohas ega pea teenuse saamiseks liikuma teise omavalitsusüksuesse või maakonda, samuti on kättesaadavamad vajadusel kohaliku omavalitsuse sotsiaalteenused.

Mõjude koondhinnang
Mõju inimesele: Teenuskohtade valikuvõimalused laienevad ja inimesel saab rohkem kasutada teenuseid tavapärases elukeskkonnas, paraneb teenuste kättesaadavus asukoha mõttes. Positiivne mõju
Mõju teenuseosutajale: SKA lepinguga kaetud teenuskohad loovad kindluse kohtade loomiseks ja KOV üksuse elanikele vajalike teenuste osutamiseks. Positiivne mõju.

6.2.1. Mõju regionaalarengule

Mõju sihtrühm 1 – teenuse vajajad
Inimeste jaoks avaldub regionaalne mõju eelkõige selles, et teenuskohti võib tekkida nende elukohale lähemale, mis tähendab suuremat võimalust hoida sidet lähedaste ning kohalike võrgustikuga. Samas tuleb arvestada, et kõik KOV üksused ei pruugi teenuskohti luua või inimene soovib ise kasutada mõne muu asukohaga teenust, mistõttu inimeste liikumine teenust kasutama teise omavalitsusse/maakonda jääb ka edaspidi.

Kokkuvõttes on mõju teenuse vajajatele oluline ja sõltub konkreetsest KOV üksusest, kus inimene elab ja kus teenust soovitakse saada.

Mõju sihtrühm 2 – KOV üksused
Muudatus mõjutab kõiki 78 KOV üksust, kellele luuakse muudatusega motivatsioon panustada teenuskohtade loomisesse, kui neil on kindlus, et loodud kohad teenindavad valdavalt kohalikke elanikke. Teenuskohtade pakkumine võib muutuda seeläbi piirkondlikult mitmekesisemaks ja kodulähedasemaks, kuid areng sõltub KOV üksuse võimekusest ja valmidusest investeerida. Kuigi muudatus suurendab kohalike omavalitsuste üksuste motivatsiooni luua erihoolekandeteenuse kohti oma elanikele, ei taga see, et kõik teenused oleksid igas omavalitsusüksuses kättesaadavad.

Kokkuvõttes on mõju oluline, sest see võib suunata teenuskohtade jaotust ja parandada kodulähedust.

Mõju sihtrühm 3 – erihoolekandeteenuse osutajad
SKA lepinguga kaetud teenuskohad loovad teenuse osutajatele kindluse kohtade loomiseks ja KOV üksuse elanikele vajalike teenuste osutamiseks.

Kokkuvõttes on mõju teenuseosutajatele oluline ja positiivne ning aitab kaasa teenuskohtade tõhusamale pakkumisele.

6.3. Omaosaluse puudujääva osa hüvitamise arvestamise põhimõtete muutmine

Probleemi lühikirjeldus
Kehtiva seaduse kohaselt loetakse isiku tuludeks riiklik pension, kogumispension, töövõimetoetus ja sotsiaalmaksuga maksustatav tulu üle maksuvaba tulu määra, millest peab isikule pärast omaosaluse, tulumaksu, töötuskindlustusmakse ja kogumispensioni makse tasumist, kätte jääma vähemalt 15% isiklikuks tarbeks. Kui isiku tulud on väiksemad, hüvitab riik omaosaluse puudujääva osa.

Arvestatava töise tulu saajate arv on väike (keskmiselt teenis perioodil 2023.–2025. aasta jooksul üle tuhande euro 180 inimest. Samuti on sotsiaalmaksuga maksustatav tulu praktikas sageli ebaregulaarne. Olukorrad, kus isikul on arvestatav täiendav tulu (nt töötasu) või kogumispension on pigem üksikjuhtumid.

Omaosaluse hüvitamine viiakse infosüsteemi põhiseks. Nende üksikute töötasu saamise juhtumite igakuine kontrollimine ja arvesse võtmine muudaks kogu infosüsteemi arenduse ebaproportsionaalselt keeruliseks ja kalliks, suurendaks SKA töökoormust ning võib tekitada vajaduse sagedaseks andmete ajakohastamiseks.

SKA andmetel on omaosaluse puudujäävat osa perioodil 2020–2025 hüvitatud 100-120-le inimesele (ja see arv väheneb) ja hüvitatavad summad on mõnest eurost mõnesaja euroni kuus. Kokku on SKA 2026. aastaks planeerinud omaosalusest puudujääva osa hüvitamiseks 71 282 eurot ja perioodil 2027–2030 igal aastal 93 142 eurot. Võttes arvesse päevamäära indekseerimist ja miinimumpalga kasvu võib oletada, et maksustatava tulu igakuise omaosaluse hulka arvestamise tehtavad arendus- ja hoolduskulud ületavad saavutatava kokkuhoiu.

Muudatuse eesmärgid:
• Võtta edaspidi omaosaluse puudujääva osaluse arvestamisel arvesse üksnes riikliku pensioni ja töövõimetoetuse (tulud).
• Loobuda töise tulu arvesse võtmisest, kuna enamasti ööpäevaringsetel teenustel olevatel üldjuhul puuduva töövõimega inimestel on väga väike ja ebaregulaarne sissetulek, mille arvestamise arenduskulud ja korralduse üleval hoidmine on kulukam, kui saadav kasu.
• Kehtestatava korra kohaselt loetakse töövõimetoetuse suuruseks puuduva töövõime korral Eesti Töötukassa kodulehel avaldatud11 päevamäära ja arvu 30 korrutis; osalise töövõime korral 57% samast korrutisest.
• Loobuda igakuisest tulude kontrollimisest ja teha seda 1. aprillil, mil toimub töövõimetoetuse päevamäära ja pensionide indekseerimine.
Oodatav tulemus
Omaosaluse puudujääva osa hüvitamise arvestamise lihtsustamine ja minimaalse alles jääva sissetuleku selge sätestamine parandavad isiku toimetulekut ning vähendavad vaidlusi ja arusaamatusi. Eriti oluliseks muutub osalise töövõimega erihoolekande teenuse saajatele selles kontekstis aga võimalus liigset kaasnevat bürokraatiat kartmata ka lühiajaline (nn tööampsud) töötamine.

6.3.1. Majanduslik mõju

Mõju sihtrühm 1 – erihoolekandeteenuse saajad
Teenuse saaja jaoks tähendab omaosaluse puudujääva osa hüvitamise arvestamise põhimõtete muutmine arusaadavamat ja stabiilsemat arvestust ning väiksemat vajadust täiendavate selgituste/tõendite esitamiseks, kui sissetulekud on muutlikud või ebaregulaarsed.
Kokkuvõttes on mõju teenuse saajale oluline.

6.3.2. Mõju riigivalitsemisele

Arvestuse lihtsustumine vähendab ka SKA töökoormust (vähem erandite käsitlemist, vähem muutliku info pidevat uuendamist) ning IT-lahenduse keerukust. Mõju avaldub pidevalt, sest omaosaluse ja rahastuse arvestus on teenuse toimimise jaoks oluline osa.

Kokkuvõttes on mõju SKA jaoks oluline eelkõige haldus- ja süsteemse lihtsustamise vaates.

6.4. Andmekaitsealane mõjuhinnang

Erihoolekande menetlusprotsessi jaoks võetakse edaspidi kasutusele andmekogu STAR ja edaspidi töödeldakse erihoolekandeteenuste osutamisega seotud andmeid STAR-s, See tähendab ka, et aktiivsed menetlused tuleb üle tuua täna kasutuses olevast infosüsteemist SKAIS ning lõpetatud menetlused arhiveeritakse. Andmete migratsiooni puhul lähtutakse andmete minimaalsuse printsiibist.
Eelnõuga luuakse olukord, kus kohaliku omavalituse üksus ja SKA saavad isiku abivajaduse hindamisel kasutada üksteise juba läbi viidud abivajaduse hindamise andmeid. Tehtavate muudatuste eesmärk on vähendada abivajaduse väljaselgitamisel samaliigiliste hindamiste korduvat läbiviimist ning tagada inimesele võimalikult terviklik ja operatiivne abi. Selleks luuakse õiguslik alus ja tehniline lahendus, et Sotsiaalkindlustusameti ja kohaliku omavalitsuse vahel toimuks hindamisandmete vahetus STAR keskkonnas, kus mõlemad osapooled kasutavad ühtset hindamisvahendit. Andmete jagamine vähendab oluliselt nii inimese kui ka ametnike halduskoormust, kuna välistab vajaduse küsida korduvalt samu andmeid ja võimaldab teha otsuseid ühtsetel alustel.
Isikuandmete töötlemine tugineb avaliku ülesande täitmisele (IKÜM art 6 lg 1 p e) ning sotsiaalhoolekande teenuste haldamisele (IKÜM art 9 lg 2 p h). Andmete töötlemisel rakendatakse rangeid piiranguid:
• Minimaalsus ja proportsionaalsus: KOV-ile tehakse kättesaadavaks vaid igapäevaluga toimetuleku kirjeldus ja hinnang abi vajadusele; KOV-ile ei kuvata isiku psüühikahäire diagnoosi (F-diagnoos).
• Vastupidine piirang: SKA-le kättesaadavaks tehtavatest KOV-i hindamisandmetest välistatakse isiku majandusliku olukorra andmed.
Andmevahetus toimub turvatud ja logitud STAR-i keskkonnas, kus on kasutusel rollipõhine juurdepääs, autentimine ja auditimehhanismid. SKA ja KOV tegutsevad andmevahetuses iseseisvate vastutavate töötlejatena, kusjuures kumbki osapool vastutab enda kogutud andmete õigsuse ja seadusliku kasutamise eest. Andmekaitsealase mõjuhinnangu kohaselt on muudatuse järelejäänud riskitase keskmine, kuna diagnoosiandmeid ei jagata, juurdepääs on piiratud konkreetsete tööülesannetega ning süsteemis säilib täielik jälitatavus (logid).
Kokkuvõttes parandab muudatus teenuste kvaliteeti ja kättesaadavust, ohustamata seejuures ebaproportsionaalselt andmesubjektide privaatsust.
Eelnõuga kavandatav muudatus, millega täiendatakse SHS § 71 lõikega 5¹, loob selge õigusliku aluse isiku abi- ja toetusvajaduse hindamise (TAH) andmete edastamiseks SKA-lt erihoolekandeteenuse osutajale. Andmete töötlemise otsene eesmärk on teenuskoha ettevalmistamine ja teenuse sobivuse tagamine enne isiku tegelikku teenusele asumist. See võimaldab vältida olukordi, kus isik suunatakse talle ebasobivale teenuskohale ning vähendab vajadust hilisemateks ümberpaigutamisteks või teenuse katkestamiseks. Teenuseosutajale edastatakse TAH-i kokkuvõte, mis kirjeldab inimese funktsioneerimisvõimet ja abivajadust seitsmes eluvaldkonnas (nt vaimne tervis, suhtlemine, igapäevaelu toimingud). Isikuandmete töötlemisel lähtutakse rangelt eesmärgipärasuse ja minimaalsuse põhimõttest.

Andmete töötlemine on kooskõlas IKÜM-ga (art 9 lõike 2 punkt h lubab eriliigiliste isikuandmete töötlemist juhul, kui see on vajalik sotsiaalhoolekande teenuste osutamiseks ja haldamiseks).

Kavandatava andmetöötluse riskitaset hinnatakse väheseks kuni mõõdukaks, kuna töödeldavate andmete koosseis ei laiene, vaid täpsustub nende edastamise aeg ja eesmärk. Peamiste riskidena on tuvastatud volitamata juurdepääs või andmete eesmärgiväline kasutus, mille maandamiseks rakendatakse järgmisi meetmeid:
• Turvaline andmevahetus: Andmete edastamine toimub krüpteeritud viisil (nt DHX või krüpteeritud e-kiri).
• Juurdepääsupiirangud: Kasutatakse rollipõhist juurdepääsu, mis tähendab, et andmeid näevad üksnes need teenuseosutaja töötajad, kellele see on vajalik tööülesannete täitmise eesmärgil.

Muudatus on inimesele positiivse mõjuga, tagades inimkesksema abi ja sujuvama teenusele asumise. Oluliselt väheneb isiku ja tema lähedaste koormus, kuna nad ei pea samu andmeid (võimekused, riskid, vajadused) korduvalt eri osapooltele esitama. Isikul säilivad kõik IKÜM-ist tulenevad õigused, sealhulgas õigus saada teavet oma andmete töötlemise kohta ja tutvuda tema kohta edastatud hindamisandmetega.

6.5. Mõju halduskoormusele

Eelnõu vähendab halduskoormust. Muudatuste eesmärk on kõrvaldada dubleerivad toimingud, vähendada korduvat andmete esitamist ning muuta erihoolekandeteenuse menetlus selgemaks nii isiku kui ka teenuseosutaja vaates. Isiku vaates väheneb halduskoormus eelkõige seetõttu, et andmete kogumine ja hindamine koondatakse ühtsesse menetlusse ning sama teavet ei küsita korduvalt. Isiku abi‑ ja toetusvajaduse hindamisel kasutatakse olemasolevaid andmeid ning korduvhindamisel täpsustatakse üksnes muutused. Seetõttu ei pea isik esitama erihoolekandeteenuse taotlust ega samu andmeid sisaldavaid dokumente korduvalt kuna need on riigi infosüsteemides olemas. Samuti tuvastatakse omaosaluse puudujääva osa hüvitamise vajadus menetluse käigus, mistõttu ei ole vajalik eraldi taotluse esitamine.

Muudatused vähendavad isiku jaoks asjaajamist ning vajadust osaleda mitmes paralleelses menetluses. Menetluse etapid on selgemalt eristatud ja loogiliselt järjestatud, mis muudab isiku jaoks arusaadavaks, millal hinnatakse tema abivajadust, millal tehakse otsus teenuse õigustatuse kohta ning millal esitatakse teenusele suunamiseks vajalik täiendav info. Kuigi eelnõuga täpsustatakse ka teatud kohustusi (nt teenusele asumise tähtajad ja teavitamine olulistest muutustest), ei suurenda need halduskoormust, vaid vähendavad menetluse ebaselgust ja korduva asjaajamise vajadust.

Teenuseosutaja vaates väheneb halduskoormus, kuna teenuseosutajale edastatakse enne teenuse alustamist teave isiku abi‑ ja toetusvajaduse kohta. See välistab sama teabe korduva kogumise ning vähendab täiendavate päringute ja selgituste vajadust. Teenuseosutaja jaoks korrastatakse olemasolevate andmete kasutamine ja liikumine.

Halduskoormuse vähenemist toetab ka infosüsteemide ühtne kasutamine. Erihoolekandeteenuse menetlus viiakse andmekogusse STAR, kus toimub abivajaduse hindamine ning andmete töötlemine. Vajalikud andmed saadakse teistest riiklikest andmekogudest automaatse andmevahetuse kaudu. See välistab andmete korduva esitamise ning vähendab käsitsi andmetöötlust.

Eelnõu vähendab halduskoormust, kuna väheneb korduv andmete esitamine, dubleerivad menetlused ning täiendavate päringute vajadus. Menetlus muutub isiku jaoks selgemaks ja etteaimatavamaks ning teenuseosutaja jaoks lihtsamini korraldatavaks.

7. Seaduse rakendamisega seotud riigi ja kohaliku omavalitsuse tegevused, eeldatavad kulud ja tulud

Erihoolekandeteenuse menetlus ja sellega seotud andmete töötlemine viiakse tervikuna andmekogusse STAR ning kohandatakse menetlusega seotud tööprotsessid vastavalt eelnõuga tehtud muudatustele. Tervise ja Heaolu Infosüsteemide Keskus (TEHIK) koostöös SKA-ga tegeleb andmekogu STAR arendamisega. Arendused on planeeritud Euroopa Regionaalarengu Fondi 2021–2027 vahenditest ja viiakse ellu etappide kaupa.

Seaduse rakendamisega kaasneb infosüsteemide arendamisega seotud ühekordne kulu ja edaspidi iga-aastane püsikulu. STAR-i arendamine viiakse läbi 2026. a juuli kuni 2027. a detsember. Arendused viiakse ellu kahes etapi, millest esimese etapi (2026. a juuli kuni 2027. a august) arendusmaht on 797 500 eurot ning II etapi maksumus 400 000 eurot, kokku 1 197 500 eurot, millele lisandub käibemaks. Vastavad vahendid on kavandatud toetuse andmise tingimustes „Sotsiaalkaitsesüsteemide ajakohastamist toetavate infosüsteemide arendused“. Arenduste järgselt kaasnevad infosüsteemi püsikulud (hooldus-, haldus-, majutus- ja litsentsikulud) TEHIK-le ligikaudu 180 000 eurot aastas, mille katmine ei ole praegu TEHIK‑u eelarves tagatud. Kulude katmist kavandatakse taotleda riigieelarve strateegia 2027–2030 koostamise protsessis. Kui täiendavat rahastust ei eraldata, kaetakse kulud olemasolevate eelarvevahendite piires koostöös SKA ja TEHIK-ga.

SKA on omaosaluse puudujääva osa hüvitamiseks planeerinud perioodil 2027–2030 igal aastal 93 142 eurot (2026. aastal oli summa 71 282 eurot). Vahendid on planeeritud erihoolekandeteenuse eelarvesse.

Kohaliku omavalitsuse üksustele seaduse rakendamine täiendavaid kohustusi kaasa ei too. Muudatused ei muuda kohaliku omavalitsuse kohustuste mahtu ega sisu, vaid võimaldavad kasutada olemasolevaid andmeid ja vähendavad dubleerivaid toiminguid. Kohaliku omavalitsuse üksus erihoolekandeteenuse osutajana eeldab omavalitsusüksuse poolseid investeeringuid, kuid seadus ei kohusta omavalitsusüksusi teenuseid osutama hakata. Omavalitsusüksusi võib motiveerida erihoolekandeteenuseid pakkuma hakata võimalus omavalitsuse enda ülesandeid klientide ees efektiivsemalt täita, kui inimesed jäävad elama kohaliku omavalitsuse üksuse territooriumile. Kokkuvõtvalt ei avaldu otsest mõju kohalike omavalitsuste üksuste eelarvetele.

Teenuseosutajatele ei kaasne seaduse rakendamisega täiendavaid kulusid. Andmete kättesaadavus paraneb ning väheneb vajadus täiendava info kogumiseks ja vahetamiseks. Muudatused puudutavad eelkõige menetluse selgust ja lihtsust, mitte kulude kasvu.

Seaduse rakendamisega otseseid tulusid ei kaasne ning tulusid ei prognoosita.

8. Rakendusaktid

Seaduse vastuvõtmisel tuleb muuta järgmisi määrusi:
1) sotsiaalkaitseministri 21. detsembri 2015. a määrus nr 73 „Erihoolekandeteenuse taotluse ja omaosaluse puudujääva osa hüvitamise taotluse esitamine“ (Erihoolekandeteenuse taotluse ja omaosaluse puudujääva osa hüvitamise taotluse esitamine–Riigi Teataja);
2) sotsiaalkaitseministri 21. detsembri 2015. a määruse nr 70 „Erihoolekandeteenuse järjekorra pidamise kord ja nõuded“ (Erihoolekandeteenuse järjekorra pidamise kord ja nõuded–Riigi Teataja);
3) sotsiaalkaitseministri 27. detsembri 2017. a määrus nr 72 „Sotsiaalteenuste ja -toetuste andmeregistri põhimäärus“ (Sotsiaalteenuste ja -toetuste andmeregistri põhimäärus–Riigi Teataja);
4) sotsiaalkaitseministri 5. märtsi 2019. a määrus nr 12 „Sotsiaalkaitse infosüsteemi põhimäärus“ (Sotsiaalkaitse infosüsteemi põhimäärus–Riigi Teataja).

Rakendusakti kavand on esitatud seletuskirja lisas, v. a punktides 3 ja 4 toodud määruste osas, mis töötatakse välja määruste muutmise käigus.

9. Seaduse jõustumine

Eelnõu § 1 punktid 12, 29, 30 ja 48 on planeeritud jõustuma 2027. aasta 1. jaanuaril, sest muudatuste (kohaliku omavalitsuse üksuse loodavad erihoolekandeteenuse kohad ja järjekorra regulatsiooni muudatused) olemusest tuleneb, et jõustumiseks on vajalik ettenähtav konkreetne aeg. Järjekorra regulatsiooni muudatused tingivad ka määruse koostamise – selle koostamiseks ja kooskõlastamiseks on vajalik jätta piisav ajavaru.

Eelnõu sätted (§ 1 punktid 1, 4, 5, 8, 13, 28, 37–47 ja § 2), mis on seotud otseselt erihoolekandeteenuste andmete töötlemise lõpetamisega SKAIS-s ja töötlemise alustamisega STAR-s ning tehtavate arendustega on planeeritud jõustuma 2027. aasta 1. augustil, sest selleks ajaks on kavandatud arenduste valmimine.

Ülejäänud eelnõu punktid jõustuvad üldises korras, sest nende rakendamine ei vaja enne jõustumist aeganõudvate ettevalmistuste tegemist.

10. Eelnõu kooskõlastamine, huvirühmade kaasamine ja avalik konsultatsioon

Eelnõu esitatakse kooskõlastamiseks Justiits- ja Digiministeeriumile, Rahandusministeeriumile, Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumile, Regionaal- ja Põllumajandusministeeriumile ning Haridus- ja Teadusministeeriumile eelnõude infosüsteemi (EIS) kaudu ning arvamuse avaldamiseks Eesti Linnade ja Valdade Liidule, Eesti Puuetega Inimeste Kojale, Eesti Töötukassale, Õiguskantslerile, MTÜ Erihoolekandeteenuste Pakkujate Liidule, Eesti Sotsiaalasutuste Juhtide Nõukojale, Eesti Sotsiaaltöö Assotsiatsioonile, Andmekaitse Inspektsioonile, Tervise ja Heaolu Infosüsteemide Keskusele (TEHIK) ning Sotsiaalkindlustusametile.



Algatab Vabariigi Valitsus „…“ „…………………“ 2026. a.