Kooskõlastamine: Karistusseadustiku, loomakaitseseaduse ja väärteomenetluse seadustiku muutmise seadus (KarS omnibus 2026)

1

EELNÕU

27.05.2026

Karistusseadustiku, loomakaitseseaduse ja väärteomenetluse

seadustiku muutmise seadus (KarS omnibus 2026)

§ 1. Karistusseadustiku muutmine

Karistusseadustikus tehakse järgmised muudatused:

1) seadustikku täiendatakse §-ga 361 järgmises sõnastuses:

„§ 361. Vastutus tahtlikult tekitatud süüvõimetuse korral

Süü ei ole välistatud, kui isik on end tahtlikult viinud seisundisse, mille tagajärjel ta ei ole raske

psüühikahäire tõttu võimeline aru saama oma teo keelatusest või oma käitumist vastavalt sellele

arusaamisele juhtima. Sellisel juhul võib kohus siiski kohaldada käesoleva seadustiku §-s 60

sätestatut või vabastada isiku karistusest, kui toimepandud teol on lõpuleviidud süüteo

tunnused, kuid isik on teinud kõik endast oleneva, et süüteo toimepanemist ära hoida.“;

2) paragrahvi 49 tekst muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„Kohus võib lisakaristusena kohaldada isikule teataval tegevusalal tegutsemise keeldu või

teataval ametikohal töötamise keeldu kuni kümneks aastaks kuriteo eest või kuni kolmeks

aastaks väärteo eest, kui:

1) isik pani süüteo toime kutse- või majandustegevuses;

2) isik pani süüteo toime ametikohustuste rikkumisega või ametist tulenevate õiguste

kuritarvitamisega või

3) lisakaristuse kohaldamine on põhjendatud lapse, eaka või puudega või hooldust vajava

inimese kaitseks.“;

3) paragrahvi 522 tekst muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„Loomade pidamise kohta kehtestatud nõuete rikkumise eest, kui sellega on põhjustatud teise

inimese surm, tekitatud talle tervisekahjustus või kahjustatud tema vara või põhjustatud oht

teise inimese elule, tervisele või varale, või looma suhtes lubamatu teo toimepanemise eest võib

kohus või kohtuväline menetleja lisakaristusena kohaldada mis tahes looma või teatud

loomaliiki kuuluva looma pidamise keeldu.“;

4) paragrahvi 551 täiendatakse punktiga 3 järgmises sõnastuses:

„3) tegutsemiskeeldu käesoleva seadustiku §-s 49 sätestatud tingimustel.“;

5) paragrahvi 58 punkti 4 täiendatakse pärast tekstiosa „samuti süüdlase endise või praeguse

pereliikme“ sõnadega „või elukaaslase“.

2

6) paragrahvi 58 täiendatakse punktiga 14 järgmises sõnastuses:

„14) süüteo toimepanemise või toime pandud süüteo eksponeerimine.“;

7) paragrahvi 120 lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(1) Teise inimese ähvardamise eest

1) tapmisega;

2) tervisekahjustuse tekitamisega;

3) vägistamisega või muu vägivaldse ja nõusolekuta sugulise iseloomuga teo toimepanemisega;

4) tema kohta seksuaalse sisuga andmete ebaseadusliku avaldamisega;

5) vabadusvastase süüteo toimepanemisega;

6) olulise vara rikkumise või hävitamisega,

kui on olnud alust karta ähvarduse täideviimist, –

karistatakse rahalise karistuse või kuni üheaastase vangistusega.“;

8) paragrahvi 121 pealkiri muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„§ 121. Kehalise ja vaimse tervise kahjustamine ning kehaline väärkohtlemine“;

9) paragrahvi 121 lõikes 1 asendatakse sõna „üheaastase“ sõnaga „kolmeaastase“;

10) paragrahvi 121 lõike 2 punkt 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„2) see on toime pandud perekonnas või kooselus, praeguste või endiste abikaasade,

elukaaslaste või teiste pereliikmete vahel;“;

11) paragrahvi 121 lõiget 2 täiendatakse punktiga 21 järgmises sõnastuses:

„21) see on toime pandud sõltuvussuhtes või“;

12) seadustiku 9. peatüki 3. jagu täiendatakse §-ga 1241 järgmises sõnastuses:

㤠1241. Hooldaja kohustuse rikkumine

(1) Teadvalt ja korduvalt isikule, kes haiguse, puude, vanuse või muu põhjuse tõttu on abitus

seisundis või vajab hooldamist ja kelle suhtes toimepanijal lasub hooldamise kohustus, vajaliku

abi, ravimite või ravi andmata jätmise või ravi väärkasutamise, samuti tema inimväärikust

alandava kohtlemise eest –

karistatakse rahalise karistuse või kuni üheaastase vangistusega.

(2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, –

karistatakse rahalise karistusega.“;

13) paragrahvi 1531 täiendatakse lõikega 11 järgmises sõnastuses:

„(11) Teadvalt teisele isikule teda oluliselt häiriva seksuaalse sisuga visuaalse materjali

edastamise eest tema tahte vastaselt, –

karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut või arestiga.“;

14) paragrahvi 1531 lõige 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(2) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 või 11 nimetatud teo eest, kui selle on toime pannud

juriidiline isik, –

3

karistatakse rahatrahviga kuni 200 000 eurot.“;

15) paragrahvi 1573 lõikes 1 asendatakse sõna „üheaastase“ sõnaga „kolmeaastase“;

16) seadustikku täiendatakse §-ga 1574 järgmises sõnastuses:

㤠1574. Seksuaalse sisuga andmete ebaseaduslik avaldamine

(1) Teise isiku nõusolekuta temast seksuaalse iseloomuga pildi, video või muu teabetalletuse

edastamise või avaldamise, samuti sellise pildi, video või muu teabetalletuse muutmise,

töötlemise või tootmise ja seejärel edastamise või avaldamise eest –

karistatakse rahalise karistuse või kuni üheaastase vangistusega.

(2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, –

karistatakse rahalise karistusega.“;

17) paragrahvi 264 lõike 1 punkti 3 täiendatakse pärast sõna „julmal“ sõnadega „või piinaval“;

18) paragrahvi 264 lõikes 1 asendatakse sõna „üheaastase“ sõnaga „kolmeaastase“.

§ 2. Loomakaitseseaduse muutmine

Loomakaitseseaduse § 6611 lõike 2 punkt 3 tunnistatakse kehtetuks.

§ 3. Väärteomenetluse seadustiku muutmine

Väärteomenetluse seadustiku § 73 lõike 1 punkt 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„1) otsuse rahatrahvi, põhikaristusena sõiduki juhtimise õiguse äravõtmise, rahatrahvi ja

lisakaristusena sõiduki juhtimise õiguse äravõtmise, riigisaladusele ja salastatud välisteabele

juurdepääsu õiguse äravõtmise, riigisaladuse ja salastatud välisteabe töötlemise õiguse

äravõtmise või loomapidamise keelu määramise kohta;“.

_____________________________________

Lauri Hussar

Riigikogu esimees

Tallinn, .........................2026

Algatab Vabariigi Valitsus

............................2026

allkirjastatud digitaalselt

4

1

Karistusseadustiku, loomakaitseseaduse ja väärteomenetluse seadustiku muutmise

seaduse (KarS omnibus 2026) eelnõu seletuskiri

1. Sissejuhatus

1.1. Sisukokkuvõte

Eelnõukohase seadusega tehakse muudatused karistusseadustikus (KarS), loomakaitseseaduses

(LoKS) ja väärteomenetluse seadustikus (VTMS). Muudatuste eesmärk on kõrvaldada kehtivas

õiguses ilmnenud ebaselgused ja luua tõhusam õigusraamistik füüsilise ja vaimse vägivalla,

ähvardamise, haavatavate isikute väärkohtlemise, perevägivalla ja hooletu loomapidamisega

seotud juhtumitele reageerimiseks. Praktikas ei ole kehtiv õigus mitmel juhul võimaldanud

proportsionaalset karistusõiguslikku reageerimist ega taganud piisavat ennetavat kaitset

olukordades, kus esineb selge oht inimese elule, tervisele või heaolule.

Karistusseadustikus tehtavate muudatustega täpsustatakse ja täiendatakse vägivalla ja

ähvardamisega seotud süüteokoosseise. Kehtiv ähvardamise regulatsioon hõlmab üksnes

piiratud hulka ähvardusi ega kata mitmeid praktikas esinevaid juhtumeid, kus ähvardus tekitab

kannatanule tõsist ja põhjendatud hirmu, kuid ei vasta seaduses loetletud tunnustele.

Kehalise väärkohtlemise regulatsiooni muudetakse eesmärgiga võimaldada karistuse

kohasemat individualiseerimist vastavalt teo raskusele. Kehtiv sanktsiooniraam ei võimalda

paljudel juhtudel piisavalt arvestada vägivallateo intensiivsust. Eelnõuga tõstetakse sanktsiooni

maksimummäära ning täpsustatakse sätte pealkirja, et kaitstav õigushüve oleks selgelt ka

inimese vaimne tervis.

Eelnõuga täpsustatakse karistusseadustikus lähisuhte määratlust. Praktikas on ilmnenud, et

kehtiv regulatsioon ja sellel tuginev kohtupraktika ei kata piisavalt olukordi, kus vägivald leiab

aset endiste partnerite vahel või jätkub pärast kooselu lõppemist.

Eelnõukohane seadus puudutab ka digikeskkonnas aset leidvaid vägivalla ja ahistamise vorme.

Karistust raskendavate asjaolude loetellu lisatakse süüteo toimepanemise või toimepandud

süüteo eksponeerimine, kuivõrd selline käitumine põhjustab kannatanule täiendavat ja korduvat

kahju, levitab ühiskonnas hirmu ja normaliseerib kuritegevust. Lisaks suurendatakse seksuaalse

enesemääramise kaitset, muutes karistatavaks teise isiku nõusolekuta temast seksuaalse sisuga

materjali avaldamise ja ka sellega ähvardamise.

Haavatavate isikute paremaks kaitseks nähakse ette uus kuriteokoosseis hooldamise kohustuse

rikkumise kohta. Loodav säte võimaldab reageerida olukordades, kus hooldust vajav isik

jäetakse teadlikult ja korduvalt hooletusse või teda koheldakse inimväärikust alandavalt, ilma

et tekkima peaks vahetu oht elule, tuvastatav tervisekahjustus või valu.

Loomade ja inimeste kaitseks täpsustatakse loomapidamise keelu regulatsiooni. Kehtiv õigus

võimaldab loomapidamise keeldu kohaldada loomade kaitseks, kuid ei kata juhtumeid, kus

loomapidamisnõuete rikkumine ohustab inimesi. Eelnõuga laiendatakse loomapidamise keelu

kohaldamise aluseid ning kohaldamise pädevust, et võimaldada kiiremat ja tõhusamat

sekkumist ohtlikes olukordades. Samuti täpsustatakse looma julma kohtlemise koosseisu ja

karmistatakse karistust, et loomade suhtes toime pandud kuritegude karistusõiguslik taunitavus

vastaks ühiskondlikule tajule.

2

Eelnõu ettevalmistamisele eelnes 2025. aastal karistusseadustiku muutmise seaduse

väljatöötamiskavatsus, mis läbis kooskõlastusringi ning mille kohta laekunud tagasiside

kinnitas vajadust kavandatud muudatuste järele.1 Eelnõu vastab väljatöötamiskavatsuses

esitatud eesmärkidele ja arvestab kaasamisringis tõstatatud peamisi tähelepanekuid

Eelnõu rakendamine ei eelda uute asutuste loomist ega too kaasa olulist täiendavat rahalist või

halduskoormust. Muudatustega luuakse selgem ja paremini kohaldatav õigusraamistik, mis

toetab õiguskaitseasutuste tööd ning aitab ennetada korduvaid ja eskaleeruvaid õigusrikkumisi.

1.2. Eelnõu ettevalmistaja

Eelnõu ja seletuskirja on koostanud Justiits- ja Digiministeeriumi kriminaalpoliitika osakonna

karistusõiguse ja menetluse talituse nõunik Mari Haav ([email protected]) ning sama

talituse juhataja Andreas Kangur ([email protected]). Eelnõu on keeletoimetanud

Justiits- ja Digiministeeriumi õiguspoliitika osakonna õigusloome korralduse talituse toimetaja

Mari Koik ([email protected]).

1.3. Märkused

Eelnõuga kavandatu kohaselt muudetakse järgmisi õigusakte:

1) KarS-i redaktsioon avaldamismärkega RT I, 22.12.2025, 2;

2) LoKS-i redaktsioon avaldamismärkega RT I, 12.05.2026, 41;

3) VTMS-i redaktsioon avaldamismärkega RT I, 05.07.2025, 19.

Eelnõuga muudetakse KarS paragrahve 49 ja 551, mida muudab ka karistusseadustiku,

kriminaalmenetluse seadustiku ja väärteomenetluse seadustiku muutmise seaduse eelnõu,

millega võetakse Eesti õigusesse üle Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv (EL) 2024/1203

11. aprill 2024, mis käsitleb keskkonna kaitsmist kriminaalõiguse kaudu. Käesoleva eelnõu

sõnastuses on nimetatud eelnõus tehtavate muudatustega arvestatud.

Eelnõu on osaliselt seotud Euroopa Liidu õiguse rakendamisega, täpsemalt Euroopa Parlamendi

ja nõukogu direktiiviga (EL) 2024/1385, mis käsitleb naistevastase vägivalla ja perevägivalla

tõkestamist (ELT L, 2024/1385, 24.05.2024).

Eelnõu on seotud Eesti Reformierakonna ja Erakond Eesti 200 vahel 24. märtsil 2025. aastal

sõlmitud koalitsioonileppe2 ehk valitsusliidu programmiga aastateks 2025–2027. Eelnõu on

seotud ka lähisuhtevägivalla ennetamise tegevuskavaga 2024–2027.3

Eelnõu seadusena vastuvõtmiseks on vajalik Riigikogu poolthäälte enamus.

2. Seaduse eesmärk

2.1. Seaduseelnõu algatamise vajalikkus ja eesmärk

1 https://eelnoud.valitsus.ee/main/mount/docList/1f458aa7-76d3-4195-81bc-c3684671dc19 2 399. Võitleme küberkiusamise vastu ja paneme suurema rõhu ohvrite (laste, õpetajate ja lähisuhtevägivalla all

kannatanud)) kaitsele küberkiusu ja -vägivalla eest. Loome eelnõu küberkiusu ennetamiseks ja asjakohaseks

sekkumiseks. 3 https://www.just.ee/sites/default/files/documents/2023-12/LSV%20ennetamise%20tegevuskava%202024-

2027.pdf

3

2025. a registreeriti 6718 vägivallakuritegu, mis moodustas ühe neljandiku registreeritud

kuritegude koguarvust (28033)4. Valdava osa vägivallakuritegudest moodustasid kehalise

väärkohtlemise (KarS § 121) juhtumid, mida registreeriti 5209. Ähvardamisi (KarS § 120)

registreeriti 2025. aastal 562.5

Eelnõu algatamise vajadus tuleneb mitmetest karistusõiguse valdkonnas ilmnenud

probleemidest, kus kehtiv regulatsioon ei võimalda piisavalt selget, proportsionaalset ega

tõhusat reageerimist vägivalla, ähvardamise, haavatavate isikute väärkohtlemise ja hooletu

loomapidamisega seotud olukordades. Praktikas on ilmnenud, et mitmes valdkonnas on

võimalus karistusõiguslikuks sekkumiseks ebapiisav. Väljatöötamiskavatsusele saadud

tagasisidest nähtus, et osa ühiskonnas selgelt vägivallana tajutavast või muul viisil ohtlikust

käitumisest jääb olemasolevate sätete kohaldamisalast välja või ei vasta karistus tegude

raskusele.

Eelnõu eesmärk on:

 parandada õigusselgust ja võimaldada karistusõiguslikku reageerimist vägivalla ja

ähvardamisega seotud süütegude puhul;

 täiendada karistusseadustikku süüdivuse erandiga juhtudeks, kui süüd välistav seisund

on tekkinud inimese enda teadliku riskikäitumise tulemusena;

 tugevdada perevägivalla, vaimse vägivalla ja kübervägivalla ohvrite õiguskaitset;

 luua karistusõiguslik alus sekkumiseks haavatavate isikute teadliku ja korduva

hooletusse jätmise või inimväärikust alandava kohtlemise korral, ilma et sekkumiseks

peaks ära ootama tervisekahjustuse tekkimise;

 võimaldada uusi rikkumisi ennetavat ja proportsionaalset reageerimist hooletule ja teisi

inimesi ohustavale loomapidamisele.

2.2. Kehtiv õiguslik regulatsioon ja selle rakendamise praktika

Kehtiva õiguse kohaselt on ähvardamine karistatav väga piiratud juhtudel, mistõttu ei ole sageli

võimalik karistusõiguslikult reageerida tõsistele ja hirmutavatele ähvardustele, mis formaalselt

ei vasta KarS § 120 tunnustele. Samal ajal on paljud sellised ähvardused ühiskondlikult

tajutavad tugeva vaimse vägivallana ja võivad kannatanule põhjustada sama intensiivset või

suurematki hirmu, kui need, mis kehtiva õiguse kohaselt ähvardamisena arvesse lähevad.

Näiteks ähvardus tappa isiku lemmikloom täidab ähvardamise kuriteokoosseisu üksnes juhul,

kui lemmiklooma väärtus ületab 4000 eurot (oluline ulatus KarS § 121 p 1 kohaselt). Ähvardus

teine inimene vägistada või avaldada temast seksuaalse sisuga pildid aga ei täida kehtiva KarS

§ 120 koosseisu näiteks üldse.

Kehalise väärkohtlemise regulatsiooni rakendamisel on ilmnenud, et KarS § 121

sanktsiooniraam ei ole piisavalt lai, et mõista karistust teo raskust arvesse võttes. KarS § 121 lg

1 järgi kvalifitseeritavad teod võivad mõnikord objektiivselt väärida karmimat karistust kui

üheaastane vangistus hoolimata sellest, et vigastusest paranemine ei kesta üle nelja nädala.

Samuti ei ole vaimse tervise kahjustamine kehtivas õiguses piisavalt nähtav

koosseisualternatiivina füüsilise tervise kahjustamise kõrval.

4 Vägivallakuriteod | Kuritegevus 2025 (https://www.justdigi.ee/kuritegevus2025/vagivallakuriteod/) 5 Vägivallakuriteod | Kuritegevus 2025 (https://www.justdigi.ee/kuritegevus2025/vagivallakuriteod/)

4

Perevägivalla karistusõiguslik kvalifitseerimine on osutunud vajalikust kitsamaks ega pruugi

kehtiva sõnastuse korral hõlmata endisi abikaasasid või partnereid, ehkki ka endine partner või

abikaasa saab varasemast suhtest saadud teavet ära kasutada selleks, et kannatanut täpselt nõrka

kohta tabada. Samuti ei ole kehtiv sõnastus ja sellele Riigikohtu antud tõlgendus kooskõlas

Istanbuli konventsioonis toodud perevägivalla mõistega.

Haavatavate ja hooldamist vajavate isikute kaitse osas ei kata kehtiv karistusõigus kõiki

olukordi, kus hooldamise kohustusega isik jätab hooldusaluse hooletusse või kohtleb teda

inimväärikust alandavalt, kuid kus otsest valu või tervisekahjustust KarS § 121 mõttes ei ole

tagajärjena (veel) saabunud. Praktikas on ilmnenud selliseid väärkohtlemisi nii koduses

hoolduses kui hoolekandeasutustes.

Kehtiva õiguse kohaselt on loomapidamiskeeldu võimalik kohaldada üksnes looma suhtes

lubamatu teo toimepanemise korral. Praktikas on aga ilmnenud vajadus laiendada nii selle

meetme kohaldamisala kui ka selle kohaldamise pädevusega asutuste ringi. Eelkõige tekib

selline vajadus olukordades, kus hooletute loomaomanike poolt loomapidamisnõuete

rikkumine seab ohtu inimeste elu või tervise, kuid ei kvalifitseeru otseselt looma suhtes

lubamatu teona. Kehtiv regulatsioon ei võimalda reageerida sellistele ohuolukordadele. Lisaks

on praktika näidanud, et loomapidamiskeelu kohaldamise pädevusega asutuste ring on liialt

kitsas. Kehtiva õiguse kohaselt saab loomapidamiskeeldu kohaldada üksnes kohus, kuigi suur

osa loomadega seotud väärtegudest lahendatakse kohtuvälises menetluses. Pädevuse

laiendamine kohtuvälisele menetlejale võimaldab rakendada loomapidamiskeeldu tõhusamalt

ja paindlikumalt, eelkõige juhtudel, mis nõuavad kiiret sekkumist ohu vältimiseks.

2.3. Eesmärgi saavutamise lahendused ja nende põhjendatus

Seaduse eesmärgi saavutamiseks nähakse eelnõus ette järgmised õiguslikud lahendused:

 ähvardamise koosseisu täiendamine;

 kehalise väärkohtlemise põhikoosseisu sanktsiooni ülemmäära tõstmine ja vaimse

tervise kui kahjustatava õigushüve selgem esiletõstmine;

 perevägivalla selgem määratlemine;

 süüteo toimepanemise või toimepandud süüteo eksponeerimise käsitlemine karistust

raskendava asjaoluna;

 seadustiku täiendamine seksuaalse sisuga materjali tahtevastast avaldamist käsitleva

koosseisuga;

 uue süüteokoosseisu kehtestamine hooldamise kohustuse teadliku ja korduva rikkumise

kohta;

 loomapidamise keelu kohaldamise aluste ja pädevuse laiendamine ning looma julma

kohtlemise koosseisu täpsustamine.

Majanduslikult ei eelda kavandatud lahendused uute institutsioonide loomist ega täiendavate

püsikulude tekkimist. Halduslikult võimaldavad muudatused õiguskaitseasutustel selgemalt ja

tulemuslikumalt reageerida, vähendades olukordi, kus inimeste olulised õigused jäävad kaitseta

normide ebaselguse tõttu.

5

2.4. Väljatöötamiskavatsus ja selle arvestamine

Eelnõu koostamisele eelnes 2025. aastal karistusseadustiku muutmise seaduse

väljatöötamiskavatsus millele laekunud tagasiside kinnitas vajadust eelnõuga kavandatud

muudatuste järele. Eelnõu vastab väljatöötamiskavatsuses kirjeldatud probleemipüstitustele ja

eesmärkidele ning täpsustab seal välja pakutud lahendusi. Olulised lahknevused

väljatöötamiskavatsusest puuduvad; eelnõu on koostatud tagasisidet arvestades ning säilitades

kavandatud muudatuste proportsionaalsuse ja rakendatavuse.

3. Eelnõu sisu ja võrdlev analüüs

3.1. Karistusseadustiku muutmine

3.1.1. Eelnõu § 1 p 1 (KarS § 361 lisamine)

3.1.1.1. Muudatuse eesmärk

Eelnõu § 1 punktiga 1 lisatakse karistusseadustikku uus säte:

§ 361. Vastutus tahtlikult tekitatud süüvõimetuse korral

Süü ei ole välistatud, kui isik on end tahtlikult viinud seisundisse, mille tagajärjel ta ei ole raske

psüühikahäire tõttu võimeline aru saama oma teo keelatusest või oma käitumist vastavalt sellele

arusaamisele juhtima. Sellisel juhul võib kohus kohaldada käesoleva seadustiku §-s 60

sätestatut või vabastada isiku karistusest, kui toimepandud teol on lõpuleviidud süüteo

tunnused, kuid isik on teinud kõik endast oleneva, et süüteo toimepanemist ära hoida.“

Kehtiva õiguse kohaselt välistab ajutine raske psüühikahäire KarS § 34 p 2 kohaselt süü,

sõltumata sellest, kas ja mil määral on isik ise selle seisundi tekkimisele eelnevalt kaasa

aidanud.

Sätte lisamisega soovitakse tagada, et isik ei saaks vältida vastutust olukorras, kus ta on

teadlikult ja tahtlikult põhjustanud oma psüühilise seisundi kontrolli alt väljumise, mis päädib

raske psüühikahäirega, ning risk sellises seisundis süütegu toime panna on seejuures ka

realiseerunud. Kavandatav säte tugevdab õiguskindlust ja avalikku turvalisust ning tagab

parema tasakaalu isiku subjektiivse vastutuse ja ühiskonna kaitse vahel.

3.1.1.2. Probleemi olemus ja kehtiva õiguse puudujäägid

Kehtiv KarS § 36 sätestab, et tahtlikult või ettevaatamatusest põhjustatud joobeseisund ei

välista süüd. See norm on praktikas kohaldatav üksnes alkoholi- või narkojoobeseisundis toime

pandud tegudele. Kui aga joobeseisund on möödunud, kuid sellele järgneb ajutine raske

psüühikahäire – näiteks alkoholisõltuvusest tingitud võõrutusseisund deliiriumiga6 (RHK-10

F10.4) –, ei ole isik joobes KarS § 36 tähenduses ning tema vastutuse välistab KarS § 34

kohaselt raske psüühikahäire. Tulemuseks on olukord, kus süüteo toime pannud isikut ei saa

vastutusele võtta ka juhul, kui ta on teadvalt viinud end seisundisse, mis päädib raske

psüühikahäire tekkimisega ning kus risk sellises seisundis süütegu toime panna on ka

realiseerunud.

6 Rahvusvaheline haiguste klassifikatsioon - RHK-10 (http://cu1.fut.ee/icd), F1x.4 Võõrutusseisund deliiriumiga.

6

Nagu on ilmnenud kohtupraktikas7, ei pruugi sellisel isikul esineda püsivat psüühikahäiret ega

seetõttu ka ravivajadust. Seega ei ole võimalik kohaldada ka sundravi. Nii tekib olukord, kus

näiteks raske isikuvastase kuriteo toime pannud inimene jääb vastutusele võtmata ja tema tegu

ei too talle mingeid tagajärgi.. Selline regulatiivne tühimik kujutab endast reaalset ohtu

avalikule turvalisusele, eriti juhtudel, kus isikul on sõltuvushäire ja suur risk samasuguse

seisundi kordumiseks. Samuti kahjustab see õiglustunnet ning vähendab usaldust

karistusõigussüsteemi vastu.

3.1.1.3. Muudatuse sisu

KarS § 361 lisab süüd välistavatele asjaoludele erandi. Tegemist on normiga, mis toimib

sarnaselt KarS §-le 36, laiendades seal väljendatud põhimõtet, et joobeseisund süüd ei välista,

ka sellistele juhtudele, kus isiku teadliku ja tahtliku tegevuse või tegevusetuse tagajärjeks on

raske psüühikahäire. Selliseks näiteks on alkoholisõltuvuse korral esineda võiv võõrutusseisund

deliiriumiga. Välistatud pole ka või mõni muu olukord – näiteks vajalike ravimite teadlik ja

tahtlik võtmata jätmine või näiteks koos alkoholiga tarvitamine olukorras, kus isik teab, et see

võib temal põhjustada raske psüühikahäire, mille tulemusel ta oma käitumist enam ei kontrolli.

KarS § 361 kohaldamine eeldab kõigi järgmiste tingimuste kumulatiivset esinemist:

 Tahtlik tegevus, mis viis raske psüühikahäire tekkimiseni (nt alkoholi tarvitamine,

ravimite võtmata jätmine).Isik vähemalt pidas võimalikuks ja möönis, et tema tegevus

või tegevusetus võib viia sellise seisundi tekkimiseni (nt tal oli varasem kogemus või

teadmine oma terviseseisundist).

 Nimetatud tegevuse või tegevusetuse tagajärjel tekib isikul ajutine raske psüühikahäire,

millele on iseloomulik, et ta:

o ei saa aru oma teo keelatusest või

o ei suuda oma käitumist vastavalt arusaamisele juhtida.

 Isik pani süüteo toime just selle raske psüühikahäire seisundis.

KarS § 361 eeldab vähemalt kaudset tahtlust raske psüühikahäire tekkimise osas – inimene peab

vähemasti võimalikuks pidama ja möönma, et tema tegevus viib sellise psüühikahäire

tekkimiseni, kus ta oma tegude keelatusest enam aru ei saa või oma tegusid ei kontrolli.

Praktikas tuleb sellist kaudset tahtlust sageli tõendada kaudsete tõenditega läbi objektiivsete

asjaolude. Eelkõige saab seda jaatada siis, kui inimesel on juba varem sarnastel asjaoludel

selline raske psüühikahäire esinenud (nt on ka varem alkoholitarbimise järsu katkestamise järel

deliiriumi sattunud) või on talle on selgitatud, et selline raske psüühikahäire niimoodi tekib

(näiteks arst on ravimit välja kirjutades selgelt hoiatanud, et ravimi tarbimine koos alkoholiga

toob kaasa raske psüühikahäire).

Sätte lisamine ei tähenda automaatselt rangemat karistuspoliitikat. Ka juhul, kui süü ei ole KarS

§ 361 alusel välistatud, tuleb karistuse mõistmisel arvestada iga üksikjuhtumi asjaolusid.

Seetõttu on sätte kohaselt karistuse mõistmisel võimalik kohaldada KarS §-i 60, mis võimaldab

seaduses sätestatud juhtudel karistust kergendada. Eelkõige tuleb siin kõne alla olukord, kus

inimene saab aru, et ta on sattumas või juba sattunud seisundisse, kus ta oma tegusid kontrollida

7 Vt Tartu Ringkonnakohtu otsus nr 1-23-3405.

7

ei suuda ning otsib abi – näiteks kutsub endale kiirabi või politsei, ent jäetakse siis ikkagi riigi

poolt abita ja iseenda hooleks.

3.1.2. Eelnõu § 1 p 2 (KarS § 49 muutmine)

3.1.2.1. Muudatuse eesmärk

KarS § 49 muudatusega sätestatakse senisest avaramad võimalused lisakaristusena

tegutsemiskeelu kohaldamiseks, sõnastades selle järgmiselt:

„Kohus võib lisakaristusena kohaldada isikule teataval tegevusalal tegutsemise keeldu või

teataval ametikohal töötamise keeldu kuni kümneks aastaks kuriteo eest või kuni kolmeks

aastaks väärteo eest, kui:

1) isik pani süüteo toime kutse- või majandustegevuses;

2) isik pani süüteo toime ametikohustuste rikkumisega või ametist tulenevate õiguste

kuritarvitamisega või

3) lisakaristuse kohaldamine on põhjendatud lapse, eaka või puudega või hooldust vajava

inimese kaitseks“.

Muudatuse eesmärk on, et karistuse mõistmisel oleks võimalik arvesse võtta konkreetsest

toimepanijast lähtuvat uute süütegude toimepanemise ohtu ning seda tõhusalt maandada.

Seejuures luuakse eraldi alus selleks, et kaitsta tegutsemiskeelu kaudu lapsi ja teisi haavatavaid

gruppe.

3.1.2.2. Probleemi olemus ja kehtiva õiguse puudujäägid

Kehtiv KarS § 49 võimaldab lisakaristusena tegutsemiskeeldu mõista vaid kutse- või

ametiõiguste kuritarvitamise või ametikohustuste rikkumisega seotud kuriteo eest ja mitte

kauemaks kui kolmeks aastaks. Selline määratlus võimaldab lisakaristust kohaldada küll

avalikus teenistuses olevatele ametnikele, kes oma ametikohustused täitmata jätavad või oma

ametikohustusi kuritarvitavad, ning ka konkreetsest kutsest tulenevate õiguste kuritarvitaja (siin

saab kõne alla tulla eelkõige konkreetse kutseala esindajale seadusega antud eriõiguste

kuritarvitamine) suhtes. Määratlusest jäävad praegu välja sellised olukorrad, kus kuritegu on

selgelt niisuguse iseloomuga, mis osutab, et toimepanijat mingil kutse- või tegevusalal

tegutsema lubada ei tohi (näiteks ei peaks alaealisi narkootilisi aineid tarbima kallutanud või

neid vargajõuku värvanud inimene töötama õpetaja või noorsootöötajana), ehkki kuritegu ise ei

ole toime pandud kutse- või ametiõigusi kuritarvitades. Samuti on kehtiva sõnastuse puhul

selgelt reguleerimata, kas igasuguse majandus- või kutsetegevuse valdkonnas toime pandud

kuriteo puhul on võimalik sellel tegevusalal tegutsemise keeldu kohaldada või käib see üksnes

reguleeritud kutsete (nt tervishoiutöötaja, advokaat, notar, pankrotihaldur jne) või vähemasti

kutseseaduses nimetatud kutsealade kohta – ning kas on võimalik keelata isikul tegutsemast

valdkonnas, milles tegutsemiseks küll kutset väljastatakse, kuid isik kutseorganisatsiooni ei

kuulu ja kutset ei oma.

8

Lisaks on praegu tegutsemiskeelu rakendamine piiratud üksnes kuritegudega, kuid ka paljud

väärteod on sedavõrd tõsised, et isikul, kes neid on toime pannud, võib olla kohane selles

valdkonnas tegevus mingiks ajaks keelata.

Paljudel juhtudel asendab funktsionaalses mõttes praegu karistusõiguslikku tegutsemiskeeldu

haldusõiguslike lubade ja litsentside süsteem, kus mingis valdkonnas süüteo toime pannud

isikul kas litsents peatatakse, võetakse ära või näiteks selle väljastamisest või pikendamisest

keeldutakse. Näiteks tulirelvade müügiga tegelemiseks on vajalik tegevusluba, mille saab

relvaseaduses sätestatud väärteo või relvadega seotud kuriteo toimepanemise korral tühistada.

Need mehhanismid jäävad alles ka eelnõukohase seadusemuudatuse jõustumisel, kuid eelnõuga

tekib võimalus vältida neil juhtumitel topeltmenetlust: tegutsemiskeeluga saavutatakse juba

süüteomenetluses see, et süüteo toimepanija tegevus konkreetses valdkonnas mõneks ajaks

lõpetatakse.

3.1.2.3. Muudatuse sisu

Eelnõukohase muudatuse tulemusel laieneb tegutsemiskeelu rakendamise võimalus.

Esiteks luuakse võimalus tegutsemiskeeldu kohaldada ka väärtegude eest karistamiseks. Selle

saavutamiseks sätestatakse eelnõukohases sättes tegutsemiskeelu kohaldamine süütegude,

mitte üksnes kuritegude puhuks. Võimalust ka väärtegude puhul rakendada tegutsemiskeeldu

nõuab muuhulgas ka keskkonnakuritegevuse direktiiv (EU) 2024/1203. Eelnõu kohaselt saab

väärteo eest tegutsemiskeeldu kohaldada mitte kauemaks kui kolmeks aastaks.

Teiseks võimaldatakse tegutsemiskeeldu kohaldada kuritegude puhul kuni kümneks aastaks.

Tegutsemiskeelu üheks oluliseks eesmärgiks on võtta kurjategijalt võimalus kasutada ära

konkreetse eluala eripärasid kuritegude toimepaneku hõlbustamiseks. Kuivõrd uuringud

näitavad, et enamiku kuritegude puhul kahaneb korduvkuriteo risk 10 aasta jooksul

võrreldavaks üldpopulatsiooniga8, annab pikema tegutsemiskeelu kohaldamise võimalus

suurema kindluse, et isik ei saa keelatud tegevusalal kuritegude toimepanekut jätkata. See on

iseäranis oluline juhul, kui toimepandud kuriteo tehioludest nähtub, et toimepanija on ohtlik

lastele või muudele haavatavatele gruppidele, kellega teda töötama ei tohiks lasta.

Kolmandaks sätestatakse võimalus kohaldada tegutsemiskeeldu lisakaristusena kõikide

süütegude puhul, mis on toime pandud majandus- või kutsetegevuses. Selle muudatusega

laiendatakse tegutsemiskeelu kohaldamisala ka nendele elualadele, mille raames isik teenib

sissetulekut, kuid mis ei liigitu ameti või kutse alla. Samuti võimaldatakse tegutsemiskeeldu

kohaldada nende süütegude puhul, kus toimepanija ei kasutanud kuriteo toimepanemiseks küll

ära ühtki ametist või kutsest tulenevat õigust, kuid sellegipoolest oli kuritegu vahetult seotud

tema majandus- või kutsetegevusega ja sellest tulenevate võimalustega. Näiteks kui isik oli

klienditeenindaja ja kasutas oma ametit ära selleks, et panna toime kelmusi või vargusi

klientidelt, siis võib olla põhjendatud tal keelata edaspidi mõneks ajaks klienditeenindajana

tegutsemine. Klienditeenindaja amet pole küll litsentseeritud elukutse ega anna ka eriõigusi,

mida isik saaks klientide kallal varguste või kelmuste toimepanemisel kuritarvitada, kuid

selgesti sai kuritegude toimepanek võimalikuks seetõttu, et toimepanijal oli ametist tulenev

8 Vt nt R. Karl Hanson, Long-Term Recidivism Studies Show That Desistance Is the Norm, 45 Crim. Just. &

Behav. 1340 (2018), https://journals.sagepub.com/doi/10.1177/0093854818793382).

9

juurdepääs klientidele. Võib muidugi väita, et sellise inimese klientidest eemal hoidmine on ka

ettevõtjate huvides, ent tulevikus potentsiaalsete kannatanute kaitse ei tohiks sõltuda üksnes

ettevõtjate ärihuvidest.

Neljandaks sätestatakse eraldi alus tegutsemiskeelu kohaldamiseks: kui lisakaristus on

põhjendatud laste, eakate, puudega või hooldust vajavate inimeste kaitseks. Selle aluse loomine

tegutsemiskeelu kohaldamiseks on vajalik selleks, et isikut süüdi tunnistades saaks kohus ka

üksiti piirata toimepanija võimalusi uusi kuritegusid toime panna seeläbi, et keelab näiteks

väljaspool oma majandus- ja kutsetegevust vanainimestelt vara välja petnud isikul edaspidi

töötada sotsiaaltöötajana või oma naabruskonnas vabal ajal lapsi narkokulleriteks või

vargajõuku värvanud isikul edaspidi töötada laste ja noortega. See täiendus on vajalik, kuna

LasteKS § 20 lõikes 1 sätestatud eluaegse lastega töötamise piirangu toob endaga kaasa

küllaltki lühike nimekiri kuritegusid, lõikes 2 toodud nimekiri on aga küllaltki arbitraarne ja

samas oma automaatsuses põhjendamatult jäik. Paragrahvipõhine automaatne lähenemine ei

kaitse haavatavaid ühiskonnagruppe kurjategijate eest, kuna niisamuti kui mõni nimekirjas olev

kuritegu ei näita tingimata toimepanija sobimatust haavatavate gruppidega töötama, võib mõni

nimekirjas nimetamata kuritegu olla selgeks indikaatoriks, et tegutsemiskeeld on haavatavate

gruppide kaitseks vajalik. Lisakaristuse regulatsiooni kaudu sellise tegutsemiskeelu

kohaldamine võimaldab kohtul kaaluda konkreetse teo asjaolusid ja toimepanija isikut ning

lisakaristust kohaldada just siis, kui see on põhjendatud. Ehkki LasteKS § 20 sätestab lastega

töötamise keelud, puudub analoogiline norm, mis võimaldaks keelata isikul töötada eakate,

puudega või hooldust vajavate inimestega, kuid needki grupid vajavad erikaitset kurjategijate

eest. Praktikas on olnud juhtumeid, kus isik kasutab oma töökohta hooldaja või

sotsiaaltöötajana selleks, et hoolealuste kallal vägivallatseda, nende vara riisuda või neid

seksuaalselt kuritarvitada. Kuni 10aastase tegutsemiskeelu kohaldamine võimaldab seesugused

inimesed haavatavatest ühiskonnaliikmetest eemal hoida ka veel pärast vanglakaristuse

ärakandmist.

3.1.3. Eelnõu § 1 p 3 (§ 522 Loomapidamise keeld)

3.1.3.1. Muudatuse eesmärk

Muudatuse eesmärk on inimeste parem kaitsmine hooletute loomapidajate põhjustatud ohtude

eest. Selleks muudetakse karistusseadustiku § 522, et laiendada loomapidamise keelu

kohaldamise aluseid ja laiendatakse asutuste ringi, kes saavad keeldu kohaldada:

Ҥ 522. Loomapidamise keeld

Loomade pidamise kohta kehtestatud nõuete rikkumise eest, kui sellega on põhjustatud teise

inimese surm, tekitatud talle tervisekahjustus või kahjustatud tema vara või põhjustatud oht

teise inimese elule, tervisele või varale, või looma suhtes lubamatu teo toimepanemise eest võib

kohus või kohtuväline menetleja lisakaristusena kohaldada mis tahes looma või teatud

loomaliiki kuuluva looma pidamise keeldu:

1) kuriteo korral kuni viieks aastaks;

2) väärteo korral kuni kolmeks aastaks.”

Muudatusega laiendatakse loomapidamiskeelu kohaldamisala. Kehtiva õiguse kohaselt on

loomapidamiskeeldu lisakaristusena võimalik kohaldada juhul, kui isik on põhiteona toime

10

pannud looma suhtes lubamatu teo. Loomapidamiskeelu kohaldamisala laiendamise eesmärk

on võimaldada seda määrata ka juhtudel, mil loomapidamisnõuete rikkumise tagajärjel on

tekitatud oht inimese elule, tervisele või varale, või kui loom on põhjustanud inimesele

tervisekahjustuse või surma.

Muudatusega laiendatakse ka loomapidamiskeelu kohaldamise pädevusega isikute ringi.

Kehtiva õiguse kohaselt on loomapidamiskeelu kohaldamise õigus ainult kohtul. Muudatuse

eesmärgiks on loomapidamiskeelu kohaldamise pädevus anda ka kohtuvälisele menetlejale.

3.1.3.2. Probleemi olemus ja kehtiva õiguse puudujäägid

Kehtiv karistusõiguslik regulatsioon võimaldab loomapidamise keeldu kohaldada üksnes

loomade kaitseks inimese eest - looma suhtes lubamatu teo toimepanemise korral. See

tähendab, et olukordades, kus loomapidaja ei põhjusta loomale kannatusi, kuid rikub

loomapidamisnõudeid ning tema loom ründab inimesi või teisi loomi, puudub õiguslik alus

loomapidamise õiguse äravõtmiseks.

Samas näitab praktika, et just hooletu või vastutustundetu loomapidamine, nagu loomade

järelevalveta jätmine või puudulikud tõkestusabinõud, on peamine põhjus, miks loomade

ründed aset leiavad. Statistikast nähtub, et koerarünnakutega seotud tervisekahjustuste arv on

viimastel aastatel olnud kasvutrendis.9 Kuigi tsiviilõiguslikud kahju hüvitamise nõuded ning

väärteo- ja kriminaalvastutusele võtmine on kehtivas õiguses selliste rünnakute korral

võimalikud, jäävad need reaktsioonid tagajärjepõhiseks ega võimalda kõrvaldada tegelikku ohu

allikat – loom jäetakse hooletule loomapidajale alles ja isegi kui konkreetne loom talt ära

võetakse, on tal alati võimalus uus loom võtta.

Lisaks on loomapidamise keelu kohaldamine praegu üksnes kohtu pädevuses. Arvestades, et

suur osa loomapidamisnõuete rikkumistest ja loomade väärkohtlemise juhtumitest lahendatakse

väärteomenetluses kohtuväliselt, ei ole põhjendatud sihistatud ja ohtu reaalselt kõrvaldava

lisakaristuse määramise jätmine üksnes kohtu pädevusse. Kui loomapidamiskeeldu saab

kohaldada lisaks kohtule ka kohtuväline menetleja, võimaldab see tõhusat sekkumist

olukordades, kus edasine loomapidamine kujutab ohtu loomale või teistele inimestele või nende

varale. Kuna loomapidamisnõuete rikkumist menetleb lisaks Põllumajandus- ja Toiduametile

ka kohalik omavalitsus, tuleb lisakaristuse määramise õigus anda ka neile ja selleks tehakse

eelnõus asjakohane muudatus väärteomenetluse seadustikku.

3.1.3.3. Muudatuse sisu

Muudatuse tulemusena on loomapidamiskeelu kui lisakaristuse kohaldamise võimalus

järgmistel juhtudel:

 looma suhtes on toime pandud lubamatu tegu loomakaitseseaduse (LoKS § 662 ja § 4

lg 1 tähenduses10 (sama ka kehtivas sõnastuses);

9 Rasked koerarünnakud on sagenenud, kuid omavalitsuste käed on seotud | Eesti | ERR

(https://www.err.ee/1609600046/rasked-koerarunnakud-on-sagenenud-kuid-omavalitsuste-kaed-on-seotud). 10 LoKS § 4 lg 1: Looma suhtes lubamatu tegu on looma hukkumist, vigastamist või talle valu ja välditavaid

füüsilisi ja vaimseid kannatusi põhjustav tegu, nagu looma sundimine talle üle jõu käivatele pingutustele,

loomavõitluse korraldamine, looma hülgamine või abitusse seisundisse jätmine, loomale kannatusi põhjustav

aretustegevus ja muu sarnaste tagajärgedega tegu, mis ei ole tingitud looma ravimisest, muust veterinaarsest

11

 loomapidamisnõuete rikkumise tagajärjel on põhjustatud oht teise isiku tervisele või

varale;

 loomapidamisnõuete rikkumisega on juba kahjustatud teise isiku tervist või vara;

 loomapidamisnõuete rikkumise tagajärjel on põhjustatud inimese surm.

Loomapidamisnõuded, millele sättes on viidatud, võivad tuleneda nii loomakaitseseadusest,

kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse alusel kehtestatud loomade pidamise eeskirjadest kui

muudest loomade pidamise tingimusi sisaldavatest õigusaktidest. Eelkõige on praktikas

sellisteks nõueteks kohustus loomad hoida kinni piiratud territooriumil, et nad ei pääseks

hulkuma, võõrast vara lõhkuma ja inimesi ründama.

Muudatuse järgselt saavad loomapidamiskeeldu kohaldada lisaks kohtule ka

loomakaitseseaduses nimetatud väärtegude kohtuvälised menetlejad:

o Keskkonnaamet

o Põllumajandus- ja Toiduamet

o Politsei- ja Piirivalveamet

Samuti saavad loomapidamise keeldu kohaldada kohaliku omavalitsuse korralduse seaduses

nimetatud kohtuvälised menetlejad, kellel on KOKS § 664 kohaselt KOKS § 663 alusel

kehtestatud koerte ja kasside pidamise eeskirjade rikkumiste menetlemise pädevus:

o valla- või linnavalitsus

o Politsei- ja Piirivalveamet.

Kohtuvälise menetleja pädevuse laiendamisele vaatamata on loomapidamise keelu

kohaldamine jätkuvalt allutatud väärteomenetluses kohtulikule kontrollile. Olukorras, kus

isikul on väärteomenetluses ära võetud loomapidamise õigus, võimaldab 01.07.2026 jõustuva

loomakaitseseaduse § 652 kohalikul omavalitsusel lemmiklooma pidaja kohustused ajutiselt üle

võtta ohu tõrjumiseks veel enne seda, kui lisakaristuse kohaldamise otsus jõustub.

Põllumajandusloomade puhul on samasugune võimalus põllumajandus- ja toiduametil LoKS §

64 alusel.

3.1.4. Eelnõu § 1 p 4 (KarS 551 p 2)

4) paragrahvi 551 täiendatakse punktiga 3 järgmises sõnastuses:

“3) tegutsemiskeeldu käesoleva seadustiku §-s 49 sätestatud tingimustel.”

3.1.4.1. Muudatuse eesmärk

Muudatuse eesmärgiks on mitmekesistada juriidilisele isikule mõistetavaid lisakaristusi, et

paremini täita eelkõige karistuse eripreventiivseid eesmärke.

menetlusest ega hädaolukorrast, välja arvatud käesoleva seaduse § 10 lõikes 1 nimetatud juhud ja käesoleva

seaduse nõuetele vastavad loomkatsed.

(2) Loomavõitlus käesoleva seaduse tähenduses on looma ja looma või inimese ja looma vaheline võitlus, mis

korraldatakse ärilisel, meelelahutuslikul või muul eesmärgil ja mille tagajärjel loom võib hukkuda, saada vigastada

või kannatada piina.

(3) Keelatud on looma sunniviisiline söötmine, välja arvatud meditsiinilise näidustuse puhul.

12

3.1.4.2. Probleemi olemus ja kehtiva õiguse puudujäägid

Kehtiv õigus võimaldab tegutsemiskeeldu lisakaristusena kohaldada vaid füüsilistele isikutele,

ehkki sageli on kuritegude toimepanemise taga mitte konkreetsete füüsiliste isikute kuri tahe,

vaid juriidilise isiku ärihuvid, mida füüsiliste isikute kaudu realiseeritakse. Kuritegude

toimepanek võib olla osa juriidilise isiku ärimudelist. Kehtiv õigus aga ei võimalda

lisakaristusena juriidilisel isikul konkreetses tegevusvaldkonnas tegutsemist keelata, ehkki see

võib olla põhjendatud nii eripreventiivsest kui üldpreventiivsest eesmärgist lähtuvalt.

3.1.4.3 Muudatuse sisu

Eelnõuga võimaldatakse ka juriidilisele isikule kohaldada lisakaristusena tegutsemiskeeldu,

kui see on põhjendatud mõnel eelnõukohase KarS § 49 eesmärgil. Juriidilisele isikule

lisakaristuse kohaldamisel tuleb silmas pidada juriidilise isiku osa kuriteo toimepanekus -

eelkõige on lisakaristus kohane siis, kui kuritegu pandi toime konkreetse eluvaldkonna

eripärasid ära kasutades ja see oli juriidilise isiku teadlik ja süsteemne praktika, mis annaks

alust väita, et tegu on osaga juriidilise isiku ärimudelist. Juriidilisele isikule tegutsemiskeelu

kohaldamine annab ka selge sõnumi avalikkusele, mis üksnes rahalise karistuse puhul jääks

edastamata: jätkuv samalaadne kuritegevus äriühingu nimel ei ole aktsepteeritav.

3.1.5. Eelnõu § 1 p 5 (perevägivalla kui raskendava asjaolu täpsustamine KarS § 58 p 4)

3.1.4.1. Muudatuse eesmärk

Muudatuse kohaselt täiendatakse karistust raskendavate asjaolude punkti 4, lisades sinna „või

elukaaslase“. Kõnealune raskendav asjaolu saab eelnõu kohaselt sõnastatud järgnevalt:

㤠58. Karistust raskendavad asjaolud

Karistust raskendavad asjaolud on:

4) süüteo toimepanemine isiku suhtes, kes on süüdlasest teenistuslikus või majanduslikus

sõltuvuses, samuti süüdlase endise või praeguse pereliikme või elukaaslase, süüdlasega koos

elava isiku või süüdlasest muul viisil perekondlikus sõltuvuses oleva isiku suhtes;“.

Muudatuse eesmärk on täpsustada karistusseadustiku § 58 p 4, sest kehtiv KarS § 58 punkt 4 ei

hõlma selgelt kõiki Istanbuli konventsiooni artikkel 46 punktis a ja naistevastase vägivalla

vastase direktiivi artikkel 11 punktis k toodud perevägivalla mõistesse haaratud inimesi.

Kehtivas KarS § 58 p 4 sõnastuses sisaldub küll süüdlase endine või praegune pereliige, kuid

Istanbuli konventsioon rõhutab, et perevägivallana tuleb käsitada ka vägivalda endise või

praeguse partneri, aga samuti eksabikaasa poolt. Nii Istanbuli konventsioon kui naistevastase

vägivalla vastane direktiiv rõhutavad, et perevägivalla puhul ei ole oluline, kas endised või

praegused parterid või pereliikmed elavad koos, on elanud koos või üldse mitte, ja kuigi selle

rõhutamist ei ole otsesõnu nõutud, tuleks selguse huvides ka see KarS §-s 58 sätestada. Kuna

sõna „partner“ on eesti keeles kasutusel väga paljudes valdkondades, kasutatakse selle asemel

käesolevas sättes sõna „elukaaslased“, sest see annab oluliselt konkreetsemalt edasi

konventsiooni mõtte – et tegemist on partneriga romantilise suhte mõttes – ilma et hõlmatud

oleks kõikvõimalikud muud partnerid (nt äripartner, lepingupartner jm). Lisades sättesse sõnad

„ või elukaaslase“, hõlmab säte seega ka endisi elukaaslasi.

13

3.1.6. Eelnõu § 1 p 6 (KarS § 58 täiendamine p-ga 14 – süüteo eksponeerimine)

3.1.6.1. Muudatuse eesmärk

Muudatuse eesmärk on võimaldada karmimat karistusõiguslikku reaktsiooni juhtudel, kus

süüteo toimepanija jäädvustab süüteo või selle tagajärjed ja näitab seda kellelegi, sest selline

tegevus võimendab süüteoga tekitatud kahju, mõjutades nii kannatanut kui ka ühiskonda

laiemalt. See suurendab ohvri ja tema lähedaste kannatusi, hirmutab teisi inimesi ning

normaliseerib või isegi julgustab süütegude toimepanemist.

3.1.6.2. Probleemi olemus ja kehtiva õiguse puudujäägid

Eestis on süütegude eksponeerimine muutunud järjest sagedasemaks probleemiks. Viimastel

aastatel on mitmed raskete kuritegude toimepanemist kujutavad materjalid jõudnud

sotsiaalmeediasse ja internetis edasi levinud, põhjustades kannatanutele ja nende lähedastele

täiendavat traumat ning levitades ühiskonnas hirmu.11 Näiteks on Pärnu maakohus käsitlenud

juhtumit, kus alaealised panid toime tapmise piinaval ja julmal viisil, filmisid kannatanu

alandamist ning levitasid videoid sotsiaalmeedia kontaktidele.12 Hiljem jõudis nimetatud

videomaterjal ka laiema avalikkuseni. Sellised juhtumid ei ole enam erandlikud, vaid

kinnitavad, et süütegude eksponeerimisest on kujunenud järjest enam levinud käitumismuster,

millega kaasneb oluline lisakahju.

Teaduskirjanduses on selgitatud, et selline nähtus on üha enam levinud nn „uue põlvkonna

kuritegu“, mis tekitab lisaks põhiteole täiendavaid kahjusid.13 Muu hulgas pannakse süütegusid

toime ka just selle teadlikult salvestamiseks ja levitamiseks (nn performance crime).14 Selliste

tegude sagenemine on seotud tehnoloogilise arenguga ning viitab vajadusele käsitada

eksponeerimist eraldiseisva ja täiendavat kahju tekitava käitumisena.

Süüteo toimepanemise eksponeerimine suurendab toimepanija süüd, sest eksponeerimisega

astub toimepanija veel täiendavaid samme, et tegu või selle tagajärgi saaks esitada. See

võimendab süüteoga tekitatud kahjulikku mõju nii kannatanule kui ka ühiskonnale ning kahju

ulatus võib digikeskkonna tõttu olla hoomamatu.

Süüteo eksponeerimine suurendab oluliselt kannatanu ja tema lähedaste kannatusi. Igasugune

kolmandale isikule suunatud esitamine – olenemata leviku ulatusest – rikub kannatanu

privaatsust, alandab inimväärikust ning süvendab juba tekitatud kahju. Digikeskkonnas leviv

materjal võib hakata ringlema kiiresti ja kontrollimatult ning jääda kättesaadavaks määramata

ajaks. See tähendab, et kannatanu võib kogeda sama sündmusega seotud kannatusi korduvalt,

iga kord kui materjal uuesti esile kerkib või levib. Kannatanul, aga ka teo toimepanijal puudub

enamasti reaalne võimalus kontrollida materjali edasist levikut või selle eemaldamist. Seetõttu

tuleb süüteo eksponeerimist käsitada korduva kahjustamisena, mis ületab algse süüteo piirid

ning põhjustab täiendavat ja püsivat psühholoogilist kahju.

11 https://parnu.postimees.ee/8085928/tapavideost-minust-sai-osaline-enneolematus-johkruses 12 https://www.err.ee/1609637080/kohus-moistis-parnu-alaealised-tapmise-eest-ligi-kumneks-aastaks-vangi 13 Ryan C. W. Hall and Terry Day. Formulating Performance Crimes. - Journal of the American Academy of

Psychiatry and the Law Online September 2024, 52 (3) 280-285 (https://jaapl.org/content/52/3/280). 14 Samas.

14

Süüteo eksponeerimine omab laiemat mõju ühiskonnale tervikuna. Selline tegevus õõnestab

ühiskonna turvatunnet ning levitab hirmu ja ebakindlust. Vägivalda ja alandamist kujutava

materjali levik võib muuta süütegude toimepanemise ka meelelahutuslikuks meediasisuks. See

omakorda aitab kaasa vägivalla ja julmuse normaliseerimisele ning võib kujundada

väärarusaama, et selline käitumine on aktsepteeritav või sotsiaalselt mingil viisil tasustatud.

Negatiivne mõju on eriti tugev noorte seas, kelle puhul võib selline sisu soodustada jäljendamist

või kujundada arusaama vägivallast kui tähelepanu saavutamise vahendist. Praktikas võivad

eksponeerimist motiveerida erinevad tegurid, nagu soov šokeerida, saada tähelepanu või

tunnustust, koguda jälgijaid sotsiaalmeedias või saavutada grupisisest heakskiitu.

Digikeskkond ja sotsiaalmeedia võimendavad neid motiive, muutes süüteo jäädvustamise ja

jagamise lihtsaks ning kiireks.

Kehtiv karistusseadustik ei võimalda süüteo eksponeerimist siiski raskendava asjaoluna

enamasti arvesse võtta. Kuigi teatud juhtudel võib seda käsitada madala motiivina (KarS § 58

p 1) või kannatanu alandamisena (KarS § 58 p 2), ei hõlma need kõiki olukordi.

Riigikohtu praktikas on madala motiivi jaatamise lävend võrdlemisi kõrge, millele viitab

kohtupraktikas kasutatud sõnaühend „eriliselt hukkamõistetav“15. Lisaks eeldab kuriteo

toimepanemine madalal motiivil KarS § 16 lg 2 kohaselt tahtluse vormina kavatsetust, mis

tähendab süüteokoosseisule vastava asjaolu teostamise eesmärgiks seadmist, s.t mingi taotletav

eesmärk ongi isiku liikumapanevaks jõuks16. Samas ei pruugi süütegu, mida eksponeeritakse,

ise olla alati toime pandud kavatsetult madala motiiviga. Tegu võib olla toime pandud

impulsiivselt, sotsiaalse surve mõjul, või isegi ettevaatamatusest. Samuti ei pruugi

eksponeerimise eesmärk olla kannatanu alandamine, mistõttu ei ole alati kohaldatav ka vastav

raskendav asjaolu.

Eelnevast nähtub, et osa ühiskondlikult ohtlikust ja sügavalt taunitavast käitumisest jääb

kehtivate normide kohaldamisalast välja, kuigi see toob kaasa märkimisväärset lisakahju.

Seetõttu on vajalik käsitada süüteo eksponeerimist iseseisva raskendava asjaoluna, sõltumata

toimepanija motiivist või soovitud tagajärjest. Ei ole oluline, kas toimepanija pani põhiteo

toime ettevaatamatusest või kavatsetult – otsus seda jäädvustada ja vaatamiseks esitada

põhjustab ikkagi eelpool välja toodud negatiivsed mõjud, ja seda peaks saama arvesse võtta süü

suuruse hindamisel.

3.1.6.3. Muudatuse sisu

Muudatus ei loo uut süüteokoosseisu ega too kaasa automaatselt raskemat karistust, vaid annab

kohtule selge õigusliku aluse karistuse mõistmisel hinnata süü suurust süüteo eksponeerimisega

kaasneva lisakahju korral.

Eksponeerimine tähendab välja panemist või esitamist. Süüteo toimepanemise või toime

pandud süüteo puhul tähendab see sellist tegevust, millega süüteo toime panemine või selle

tagajärjed tehakse tajutavaks kolmandatele isikutele. Eeskätt vastavad raskendava asjaolu

kirjeldusele juhtumid, kus kuriteo toimepanemist või selle tagajärgi (nt läbipekstud ohvrit)

videosalvestatakse või fotografeeritakse, seejärel aga avaldatakse salvestised sotsiaalmeedias.

15 RKKK 1-20-6745, p 66. 16 RKKK 1-15-10119/80, p-d 38-39 koos viidetega.

15

Samas võib süüteo eksponeerimine seisneda ka selles, et näiteks tapetud ohver viiakse avalikku

kohta, kus laip on paljudele inimestele näha, kuriteost tehakse audiosalvestis, mida mängitakse

ette või kutsutakse inimesi kuriteo toimepanekut pealt vaatama. Ei ole oluline, kas kuritegu

eksponeeritakse neile, kes seda ka ise vahetult tajusid või hoopis muudele inimestele, kes

kuritegu või selle tagajärgi poleks muidu vahetult samas mahus tajunud. Raskendava asjaolu

esinemiseks piisab, kui toimepanija oma kuritegu või selle tagajärgi näitab vähemalt ühele

isikule.

3.1.7. Eelnõu § 1 p 6 (§ 120 Ähvardamine)

3.1.7.1. Muudatuse eesmärk

Eelnõu kohaselt laiendatakse KarS § 120 ehk ähvardamise koosseisu selliselt, et karistatavaks

muutuvad ka ähvardamine vägistamisega või vägivaldse ja tahtevastase sugulise iseloomuga

teo toimepanemisega, ähvardamine kannatanu kohta seksuaalse sisuga andmete ebaseadusliku

avaldamisega ja ähvardamine vabadusvastase süüteo toimepanemisega. Vara hävitamisega

ähvardamine seotakse lahti vara rahalisest väärtusest. Muudatuse järgselt on KarS § 120 lg 1

sõnastatud järgnevalt:

„§ 120. Ähvardamine

„(1) Teise inimese ähvardamise eest

1) tapmisega;

2) tervisekahjustuse tekitamisega;

3) vägistamisega või vägivaldse ja tahtevastase sugulise iseloomuga teo toimepanemisega;

4) tema kohta seksuaalse sisuga andmete ebaseadusliku avaldamisega;

4) vabadusvastase süüteo toimepanemisega;

5) olulise vara rikkumise või hävitamisega,

kui on olnud alust karta ähvarduse täideviimist, –

karistatakse rahalise karistuse või kuni üheaastase vangistusega.“;.

Muudatuse eesmärk on laiendada KarS § 120 ähvardamise koosseisu ulatust selliselt, et see

hõlmaks paremini ühiskonnas vägivallana tajutavaid ja kannatanu jaoks tõsist hirmu tekitavaid

ähvardusi. Muudatusel on ka preventiivne eesmärk. Aastatel 2023 ja 2024 registreeriti kokku

247 isikut, kes nii ähvardasid vägivallaga kui panid ka vägivallateo toime. 2025. aastal

registreeriti KarS § 120 alusel 561 kuritegu. Ähvardamise koosseisu korrigeerimine võib aidata

ennetada juhtumite eskaleerumist kehaliseks väärkohtlemiseks.

3.1.7.2. Probleemi olemus ja kehtiva õiguse puudujäägid

Kehtiva § 120 objektiivne koosseis on täidetud juhul, kui ähvardatakse

 tapmisega,

 tervisekahjustuse tekitamisega, või

 olulises ulatuses vara rikkumise või hävitamisega (kusjuures kehtiva õiguse ehk KarS §

121 kohaselt tähendab see seda, et kahju peab ületama 4000 eurot).

Lisatingimusena peab ähvardus peab olema veenev, ja seda mitte üksnes kannatanu

perspektiivist, vaid ka keskmise mõistliku isiku positsioonilt.

16

Ähvardamise kuriteokoosseisu kaitstavaks õigushüveks on eeskätt inimese tervis – nii kehaline

kui vaimne heaolu. Ähvardamine kahjustab inimese vaimset heaolu, tekitades intensiivse ja

sageli pikaajalise hirmutunde. Kehtivas õiguses olev loetelu jätab koosseisust välja mitmed

ähvardused, mis praktikas ründavad sama õigushüve, ning mis võivad kannatanule põhjustada

vähemalt sama intensiivset hirmu ja kahju.

Problemaatiline on ka see, et kehtiv regulatsioon seob vara rikkumise või hävitamisega

ähvardamise karistatavuse varalise kahju suure ulatusega, st vara, mille kahjustamisega

ähvardatakse, peab maksma rohkem kui 4000 eurot. Selline lähenemine ei arvesta olukordi, kus

ähvarduse objektiks olev ese ei pruugi olla suure rahalise väärtusega, kuid on kannatanule

erilise isikliku, emotsionaalse või muu tähendusliku väärtusega (nt lemmikloom, isiklikud

mälestusesemed või muud isikuga tihedalt seotud esemed) ja ähvardus seda kahjustada mõjub

kannatanule märksa rängemalt kui mõne muu rahaliselt väärtuslikuma eseme kahjustamise

ähvardus. Muudatuse eesmärk on loobuda üksnes rahalise väärtuse lävendist ning võimaldada

hinnata ähvarduse tõsidust sisulisemalt, arvestades ähvarduse objekti tähendust kannatanule.

Sellest tulenevalt ei ole pelgalt rahaline lävend alati sobiv kriteerium, hindamaks ähvarduse

tõsidust ja hirmu intensiivsust kannatanu perspektiivist. Sarnast lähenemist on kasutatud ka

näiteks KarS § 152 lg 2 p-s 2, kus „oluline kahju“ hõlmab lisaks varalisele kahjule ka teise isiku

õiguste või huvide olulist kahjustamist, sh isiklike õiguste riivet. Kehtiv § 120 regulatsioon ei

võimalda aga võimalikku kahju ulatust ja iseloomu sisuliselt arvesse võtta. Seda ilmestavad

järgmised näited:

 Ähvardus tappa kannatanu lemmikloom (nt „ma tapan su koera su enda silme all“) võib

tekitada väga tugevat hirmu ja vaimseid kannatusi, kuigi looma rahaline väärtus ei

pruugi olla suur. Samas ei pruugi rahaliselt kallima, kuid isikule vähem tähendusliku

eseme (nt luksusliku, kuid kergesti asendatava asja) hävitamisega ähvardus omada

võrreldavat mõju.

 Ähvardus rikkuda kannatanu igapäevaeluks hädavajalik ese (nt sõiduk, mille väärtus ei

ületa 4000 eurot, kuid mis on isikule töövahend, mille kaudu teenitakse elatist, või

liikumisabivahend, ilma milleta asustusest kaugel elav kannatanu jääks tõsisesse hätta)

võib oluliselt mõjutada tema toimetulekut ja õiguste teostamist, sõltumata eseme

rahalisest väärtusest.

 Ähvardus hävitada kannatanu jaoks olulised digitaalsed andmed (nt isiklikud fotod,

looming), mille rahaline väärtus võib olla olematu, kuid mille kaotus võib põhjustada

märkimisväärset emotsionaalset kahju.

 Vastupidiselt ei pruugi ka üle 4000 euro väärtuses vara hävitamisega ähvardus alati

tekitada samaväärset hirmu, kui see vara ei ole kannatanule sisuliselt oluline (nt väga

jõuka inimese jaoks kergesti asendatav ese).

Kehtiv ähvardamise koosseis on puudulik ka seksuaalse enesemääramise vastaste ja

vabadusvastaste süütegudega ähvardamise puhul, mis on rasked isikuvastased süüteod.

Ähvardus näiteks isiku kinnipidamise, kuhugi viimise, pantvangi võtmise või seksuaalvägivalla

toimepanemisega võib olla kannatanule äärmiselt hirmutav ning halvata tema käitumis- ja

otsustusvabaduse samaväärselt või isegi intensiivsemalt kui ähvardus näiteks tervisekahjustuse

tekitamisega. Praktikas esinevad sellised ähvardused sageli kaudselt või üldistatud kujul (nt

17

„Ma teen nii, et sa sealt riigist enam tagasi ei tule“ või „Kui sa politseisse lähed, panen su

keldrisse kinni ja keegi ei leia sind üles”) kuid nende sisuline tähendus on kannatanule selge

ning hirm reaalne. Kehtiv regulatsioon ei võimalda selliseid ähvardusi alati § 120 alla

subsumeerida, kuna need ei vasta seaduses loetletud ähvarduse koosseisu elementidele. See

loob olukorra, kus osa ühiskondliku taju kohaselt väga hirmutavast ja vägivaldsest käitumisest

jääb karistusõigusliku reageerimiseta.

Sarnane probleem esineb ka intiimse sisuga materjali avaldamisega ähvardamise puhul.

Digikeskkonna areng on toonud kaasa olukorra, kus inimesi ähvardatakse üha sagedamini

nende kohta seksuaalse sisuga pildi, video või muu teabetalletuse avaldamisega. Selline

ähvardus võib kannatanule põhjustada väga intensiivset hirmu, arvestades materjali intiimset

laadi ning selle võimalikku kiiret, laia ja põhimõtteliselt piiramatut levikut IKT-vahendite abil.

Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv (EL) 2024/1385 rõhutab, et selliste materjalide

avaldamine või sellega ähvardamine võib põhjustada ohvrile hoomamatut kahju ning peab

olema tõhusalt kriminaliseeritud. Kehtiv KarS § 120 ei kata selliseid ähvardusi, kuigi nende

mõju kannatanule võib olla võrreldav või raskemgi kui tervisekahjustusega ähvardamine, kuna

tähendab sisuliselt ajaliselt piiramatut ja ette nägematu ulatusega kahju.

Probleemi võimalikke mitteregulatiivseid lahendusi hinnates tuleb tõdeda, et eelnõuga

laiendatakse KarS § 120 kohaldamisala just seetõttu, et kehtiv regulatsioon ei hõlma mitmeid

ühiskonnas tõsiseltvõetavate ja kannatanule intensiivset hirmu tekitavate ähvarduste liike (sh

seksuaalvägivalla, vabaduse võtmise või seksuaalse sisuga andmete avaldamisega ähvardamine

ning vara rikkumisega ähvardamisega sidumine üksnes rahalise väärtuse lävendiga). Sellest

tulenevalt ei ole senise regulatsiooni parem rakendamine piisav, kuna tegemist ei ole üksnes

praktika- või tõlgendusprobleemiga, vaid sisulise regulatiivse lüngaga. Samuti ei saa

menetlejate täiendav koolitamine või õppekavade arendamine asendada puuduvat või liiga

kitsast karistusnormi – isegi parema teadlikkuse korral puudub õiguslik alus selliste tegude

kvalifitseerimiseks ähvardamisena. Seetõttu on normi sisuline täiendamine vältimatu, et tagada

kannatanu vaimse ja kehalise heaolu tõhusam kaitse ning ennetada ähvarduste eskaleerumist

raskemateks isikuvastasteks süütegudeks.

3.1.7.3. Muudatuse sisu

Eelnõuga täiendatakse karistusseadustiku § 120 ähvardamise koosseisu, lisades

ähvardamistegude loetellu teise inimese ähvardamise vägistamisega või muu vägivaldse ja

tahtevastase sugulise iseloomuga teo toimepanemisega, ähvardamise tema kohta seksuaalse

sisuga andmete ebaseadusliku avaldamisega ja ähvardamise vabadusvastase süüteo

toimepanemisega. Lisaks muudetakse vara vastu suunatud ähvarduse sõnastust selliselt, et

senise „olulises ulatuses vara rikkumise või hävitamisega“ asemel kasutatakse sõnastust

„olulise vara rikkumise või hävitamisega“. Sätte parema loetavuse huvides struktureeritakse

säte selliselt, et koosseisupärased ähvardamisteod on esitatud eraldi punktidena. Kõikide

punktide puhul jääb kehtima nõue, et ähvardus peab olema tõsiselt võetav nii ähvardatu kui

objektiivse kõrvalseisja jaoks.

Ähvardamine vägistamisega või muu vägivaldse ja tahtevastase sugulise iseloomuga teo

toimepanemisega hõlmab endas ähvardamist karistusseadustiku §-des 141 ja § 1411 loetletud

tegudega. Seejuures ei ole nõutav, et ähvardaja lubaks neid kuritegusid ise toime panna –

18

karistatav on ka selline ähvardus, kus ähvardaja hirmutab kannatanut sellega, et kannatanu

vägistab ära keegi kolmas („lasen joodikutel su kinni võtta ja ära vägistada“).

Ähvardamine teise isiku kohta seksuaalse sisuga andmete ebaseadusliku avaldamisega hõlmab

olukordi, kus isikut ähvardatakse temast seksuaalse iseloomuga pildi, video või muu

teabetalletuse avalikustamisega ilma tema nõusolekuta. Tegemist on sisuliselt ähvardusega

panna toime eelnõu kohaselt karistusseadustikku lisatavale uuele süüteokoosseisule (KarS §

157⁴ - seksuaalse sisuga andmete ebaseaduslik avaldamine) vastav tegu.

Selline ähvardus võib tekitada kannatanule väga tugevat hirmu, arvestades nii materjali

intiimset laadi kui ka selle võimalikku kontrollimatut levikut digikeskkonnas. Direktiivi (EL)

2024/1385 artikli 5 punkt c kohaselt peavad liikmesriigid kriminaliseerima ka ähvarduse panna

toime intiimse või manipuleeritud materjali avaldamine, mistõttu vastav täiendus on vajalik ka

Euroopa Liidu õigusest tulenevate kohustuste täitmiseks.

Seksuaalse sisuga andmete avaldamisega ähvardamise puhul ei ole oluline, kas selline materjal

tegelikult eksisteerib või kas ähvardaja on võimeline seda reaalselt avaldama; piisab, kui

ähvardus on veenev ja kannatanul on olnud alust karta selle täideviimist. Samuti ei oma tähtsust,

kas materjal on ehtne või manipuleeritud (nt tehisintellekti abil loodud), kuivõrd ka

manipuleeritud või toodetud materjali avaldamise oht võib kahjustada kannatanu õigushüvesid

samaväärselt.

Ähvardamine vabadusvastaste süütegudega hõlmab karistusseadustiku 9. peatüki 6. jaos

sätestatud teod, sealhulgas inimkaubandus („müün su prostituudiks“), isikuvabadust piiravasse

riiki toimetamine, pantvangi võtmine ja vabaduse võtmine seadusliku aluseta. Need on rasked

isikuvastased süüteod, millega ähvardamine võib põhjustada kannatanus intensiivset hirmu

ning tõsiselt kahjustada tema vaimset heaolu.

„Olulise vara“ mõiste sisustamisel tuleb lisaks vara rahalisele väärtusele arvesse võtta ka selle

subjektiivset tähendust kannatanule ning selle seost tema õigushüvede ja heaoluga. Vara

olulisus võib seisneda näiteks selle isiklikus, emotsionaalses või ainukordses väärtuses (nt

lemmikloom, perekondlikud mälestusesemed), samuti selle mõjus kannatanu igapäevaelule või

õiguste teostamisele. Seega ei ole määrav üksnes vara turuväärtus, vaid selle tegelik kaalukus

konkreetse kannatanu jaoks.

Selline lähenemine võimaldab hõlmata ähvardusi, mis võivad tekitada kannatanus väga tugevat

hirmu, kuigi ähvarduse objekt ei pruugi ületada senist 4000 euro piiri. Samal ajal ei tähenda

kõrge rahalise väärtusega vara automaatselt ähvarduse suuremat raskust, kui selle kahjustamine

ei mõjuta oluliselt kannatanu õigushüvesid. Muudatus viib koosseisu paremini kooskõlla

ähvardamiskuriteo olemusega, mille keskmes on kannatanu hirmu ja vaimse heaolu

kahjustamine, mitte üksnes varalise kahju suurus.

Lisaks aitab muudatus vältida põhjendamatult kõrget karistatavuse lävendit juhtumites, kus

ähvarduse esemeks on näiteks kannatanule oluline, kuid rahaliselt raskesti hinnatav ese (nt

unikaalne isiklik mälestusese), mille väärtust ei ole võimalik määrata tavapärases varalises

mõttes, kuid mille emotsionaalne väärtus kannatanu jaoks on tohutu ja mille kahjustamisega

hirmutamine võimaldab kannatanu vaba tahtekujundust oluliselt pärssida. Ka näiteks varguse

korral tuleb sellises olukorras tegu kvalifitseerida mitte väheväärtusliku asja vargusena (KarS

§ 218), vaid varguse põhikoosseisuna (KarS § 199).

19

„Olulise vara“ mõiste ei laiene igasugusele kannatanu jaoks tähendusrikkale esemele.

Karistusseadustikus kasutatakse mõistet „oluline“ läbivalt olukordades, kus soovitakse esile

tõsta õigushüve kõrgendatud kaalukust ning välistada bagatelsed juhtumid (nt oluliselt

häirimine, oluline oht, oluline osa). Seetõttu peab ka käesoleva sätte kontekstis olema vara

olulisus kannatanu jaoks ka objektiivselt hinnatavalt kaalukas. Pelgalt see, et ese on kannatanule

meeldiv või tal on teatud emotsionaalne väärtus, ei ole iseenesest piisav. Muudatusele

vaatamata on jätkuvalt võimalik suurt kahju hinnata ka rahalise väärtuse järgi – näiteks vaese

inimese jaoks on 4000eurone kahju suur kahju isegi siis, kui konkreetsel varal sentimentaalne

väärtus või eluline tähtsus puudub – kui näiteks elumaja kõik aknad sisse peksta, ei ole suveajal

põhjust karta kohest surnuks külmumist ega ole akendel ka mingit emotsionaalset tähendust,

kuid akende parandamine või asendamine on möödapääsmatu ja tähendab vaesele inimesele

planeerimata ja võimalik, et ülejõukäivat kulutust. Olulisuse hindamisel tuleb arvesse võtta nii

vara olemust, selle rolli kannatanu elus kui ka ähvarduse realiseerumise võimalikku mõju

kannatanu õigushüvedele tervikuna. Selline piiritlemine tagab, et karistusõiguslik sekkumine

jääb proportsionaalseks ega laiene vähese tähtsusega juhtumitele, säilitades samal ajal

võimaluse reageerida olukordadele, kus ähvarduse esemeks olev vara on kannatanu jaoks ka

tegelikult kaaluka tähendusega.

Muus osas jääb KarS § 120 koosseis muutmata. Ka uute punktide puhul kehtib senine tingimus,

et isikul peab olema olnud alust karta ähvarduse täideviimist. Koosseisu objektiivsed ja

subjektiivsed tunnused, sh ähvarduse veenvuse hindamine ja selle suunatus konkreetse

kannatanu hirmutamisele, jäävad samaks.

3.1.8. Eelnõu § 1 p 8 (§ 121 pealkirja muutmine)

Eelnõu § 1 p-ga 8 muudetakse karistusseadustiku § 121 pealkirja, et see vastaks paremini

vastava sätte sisule. KarS § 121 pealkiri on kehtivas redaktsioonis „kehaline väärkohtlemine“,

kuid kõnealuse sätte kaitstav õigushüve on inimese tervis, mis hõlmab nii kehalist kui vaimset

tervist. Seetõttu sõnastatakse sätte pealkiri järgmiselt: “KarS § 121. Kehalise ja vaimse tervise

kahjustamine ning kehaline väärkohtlemine”.

Vaatamata sellele, et Eesti õigust on siiani tõlgendatud viisil, et tervis võib olla nii vaimne tervis

kui füüsiline tervis17, tuleb praktikas väga harva ette, et kedagi süüdistatakse teise inimese

vaimse tervise kahjustamises. Peamiselt tõusetub see lähisuhtevägivalla ehk perevägivalla18

korral ja vaimse tervise kahjustamisest räägitakse sel juhul, kui rünnatud on ka füüsilist tervist.

Seda, et Eesti karistusõigus ei näe otsesõnu ette karistamist vaimse tervise kahjustamise eest,

on Eestile ette heitnud mitmed rahvusvahelised organisatsioonid ja hindajad19.

17 Sootak, J., Pikamäe, P. Karistusseadustik: kommenteeritud väljaanne. Tallinn: Juura 2021. § 121, komm. 1 18 Käesolevas eelnõus on mõisteid lähisuhtevägivald ja perevägivald kasutatud sünonüümidena ning see tähistab

igasuguseid vägivalla akte, mis leiavad aset perekonnas või koduseinte vahel või endiste või praeguste

abikaasade või partnerite vahel, sõltumata sellest, kas vägivallaakti toimepanija elab või on elanud ohvriga

samas elukohas (Naistevastase vägivalla ja perevägivalla ennetamise ja tõkestamise Euroopa Nõukogu

konventsioon https://www.riigiteataja.ee/akt/226092017002. 19 Vaata näiteks Euroopa Nõukogu raportit 2022.a, mille eestikeelne tõlge on leitav siit:

https://www.just.ee/kuritegevus-ja-selle-ennetus/perevagivald

20

Eesmärk on selgemalt kaitsta kannatanute vaimset tervist ja seda mitte ainult koos füüsilise

tervise kahjustamise ärahoidmisega, vaid tuues vaimse tervise kui õigushüve rohkem nähtavale.

Samuti on oluline tagada parem kooskõla rahvusvaheliste konventsioonidega, millega Eesti on

ühinenud ja mille rakendamise hindamise käigus on meile ette heidetud muuhulgas, et vaimse

tervise kahjustamine ei ole otsesõnu karistatav.20 Laiem eesmärk on parandada seeläbi

ühiskonna turvatunnet.

3.1.9. Eelnõu § 1 p 9 (§ 121 lg 1 - Kehalise väärkohtlemise sanktsiooni muutmine)

Eelnõu § 1 p-ga 9 tõstetakse KarS § 121 sanktsiooni selliselt, et karistuse ülemmääraks saab

senise üheaastase vangistuse asemel kolm aastat vangistust. KarS § 121 lõike 1 järgi

kvalifitseeritav tegu võib olla sedavõrd julm ja intensiivne, et vääriks karmimat karistust ja

laiemat sanktsiooniraami, et karistust teo raskusele vastavalt individualiseerida, ehkki

kallaletungi järel kannatanule osaks saanud vigastused ei ole sellised, mis paraneksid kauem

kui neli nädalat.

KarS § 121 lõike 1 järgi kvalifitseeritud registreeritud kuritegude arv on viimastel aastatel

tõusnud (2021. a registreeriti 2234 kuritegu; 2022. a 2355; 2023. a 2502; 2024. a 2494 ja 2025.

aastal 2470 kuritegu),21 mistõttu on vajalik sellele kuriteoliigile ja võimalikule karistuspraktika

muutmise vajadusele tähelepanu pöörata.

Praegu saab kehalise väärkohtlemise eest määrata vaid kuni üheaastase vangistuse, isegi kui

tegu oli väga intensiivne, kuid ei põhjustanud kauem kui neli nädalat kestnud tervisekahjustust

(KarS § 121 lg 2 p 1, mis võimaldaks kvalifitseeritud koosseisuna kuni viieaastast vangistust).

Põhjus, miks sellist tervisekahjustust ei järgnenud, on mõnel puhul üksnes juhus (nt oli

kurjategija füüsiliselt liiga nõrk, liiga purjus või kannatanul lihtsalt oli õnne, et hoolimata

jõhkrast peksmisest olid tagajärjeks vaid hematoomid).

Kui § 121 lõike 1 sanktsioonimäära tõsta kuni kolmeaastase vangistuseni, on võimalik karistusi

rohkem diferentseerida, võttes arvesse nii reaalselt tagajärjeks olnud tervisekahjustusi (näiteks

üks hematoom vs. mitmed hematoomid ja pindmised haavad üle keha), aga ka teopilti (üksik

löök vs. peksmine mitmekesi ja kaikaga).

3.1.10. Eelnõu § 1 p 10 (§ 121 lg 2 täpsustamine - perevägivald kehalise väärkohtlemise

kvalifitseeritud koosseisuna)

3.1.10.1. Muudatuse eesmärk

Eelnõu § 1 p-ga 10 sõnastatakse ümber KarS § 121 lg 2 p 2. Kehtivas õiguses on kõnealuse

punkti sõnastus järgnev: „see on toime pandud lähi- või sõltuvussuhtes või.” Eelnõu kohaselt

on uus sõnastus järgnev: „see on toime pandud perekonnas või kooselus, praeguste või endiste

abikaasade, elukaaslaste või teiste pereliikmete vahel”.

20 Samas. 21 Andmed pärinevad Justiitssüsteemi andme ja analüüsikeskkonnast JAAK, mis on ametialaseks kasutamiseks.

21

Muudatuse eesmärk on täpsustada KarS § 121 lg 2 p 2 sõnastust, et tagada selgus perevägivalla

käsitlemisel ning viia regulatsioon paremini kooskõlla perevägivalla tegeliku olemuse ja Eesti

rahvusvaheliste kohustustega. Muudatus aitab kõrvaldada kehtivas õiguses ja kohtupraktikas

ilmnenud ebaselgused lähisuhte mõiste sisustamisel ning tagab, et perevägivalla juhtumeid

käsitletakse järjepidevalt ja eesmärgipäraselt.

3.1.10.2. Probleemi olemus ja kehtiva õiguse puudujäägid

Kehtiv KarS § 121 lg 2 p 2 kasutab kvalifitseeriva tunnusena mõistet „lähi- või sõltuvussuhe“.

Kuigi selle sätte lisamise eesmärk 2015. aastal oli reageerida perevägivallale rangemalt ning

viia õigus kooskõlla Istanbuli konventsiooniga, jäi perevägivalla mõiste seaduses sisuliselt

defineerimata. Seletuskirjas anti üksnes üldine lähisuhte kirjeldus, mis on praktikas osutunud

ebapiisavaks. Kohtupraktikas on kujunenud lähisuhte kitsam tõlgendus, mille kohaselt ei piisa

suhte formaalsest olemasolust (nt endine abielu või kooselu), vaid nõutavaks peetakse tegelikku

ühiselulist, sotsiaalset või emotsionaalset sidet.22 Sellise käsitluse tulemusena on kujunenud

olukord, kus mitmed perevägivalla juhtumid ei pruugi kvalifitseeruda lähisuhteks KarS § 121

lg 2 p 2 tähenduses, eriti kui kooselu on lõppenud ja aktiivne ühine elukorraldus puudub. Nii

näiteks registreeriti 2025. aastal KarS 121 lg 2 p 2 alusel kokku 2388 kuritegu, kuigi kõikide

registreeritud kuritegude hulgas oli tegelikult Istanbuli konventsiooni järgset definitsiooni

arvestades perevägivallakuritegusid 3125.

Lähisuhtevägivalla kitsas tõlgendus ei arvesta aga perevägivalla olemust ega selle dünaamikat.

Empiirilised uuringud näitavad, et vägivald ei pruugi lõppeda koos suhte lõppemisega, vaid

võib lahkumineku järgselt hoopis intensiivistuda. Eriti riskantne on periood, mil osapooli

seovad jätkuvalt ühised lapsed, varasuhted või muud sidemed. Seetõttu võib vägivalla

toimepanijal olla ka pärast suhte lõppemist märkimisväärne ligipääs ohvrile ja võimalus teda

kontrollida. Uuringud näitavad, et kontrolliva loomuga partneri puhul suurendab lahkumineku

risk nii mittevägivaldset kui vägivaldset kontrollivat käitumist23 ning Rootsis läbi viidud uuring

näitab, et ligikaudu 10% naistest langeb lahkumineku järgselt rünnaku või ahistamise ohvriks,

mis on toime pandud endise kaaslase poolt.24

Praegune kitsas tõlgendus on toonud kaasa olukorra, kus osa perevägivalla juhtumeid

kvalifitseeritakse hoopis KarS § 121 lg 1 järgi, mille sanktsioon on oluliselt leebem. See ei vasta

teo tegelikule raskusele ega taga piisavat kaitset kannatanutele. Samuti moonutab see

perevägivalla statistikat, andes eksitava pildi juhtumite vähenemisest.

3.1.10.3. Muudatuse sisu

Muudatusega asendatakse senine sõnastus „lähi- või sõltuvussuhtes“ sõnastusega: „perekonnas

või kooselus, praeguste või endiste abikaasade, elukaaslaste või teiste perekonnaliikmete vahel“

ning eristatakse sellest eraldi punktina sõltuvussuhe.

Kaitseala ja eesmärgipärane tõlgendus

22 Vt nt RKKKo 1-19-3377/32 või RKKKo 1-21-4285. 23 Ornstein P, Rickne J. When does intimate partner violence continue after separation? Violence Against

Women. 2013 May;19(5):617-33. doi: 10.1177/1077801213490560. 24 Samas.

22

Sätte kaitseala hõlmab vägivalda, mis toimub suhetes, mida iseloomustab või on

iseloomustanud isikute vaheline isiklik, perekondlik või kooseluline side, millega kaasneb või

on kaasnenud suurem vastastikune haavatavus, usaldus või sõltuvus. Täiendavat

karistusõiguslikku kaitset põhjendab asjaolu, et sellistes suhetes toime pandud vägivald

kahjustab ohvri turvatunnet sügavamalt ning on sageli korduv ja varjatud.

Muudatus on kooskõlas Euroopa Parlamendi ja Nõukogu direktiiviga (EL) 2024/1385 ning

Istanbuli konventsiooniga, mille kohaselt hõlmab perevägivald ka vägivalda endiste

abikaasade, partnerite või pereliikmete vahel, sõltumata kooselust.

Suhteliigid

Perekond ja perekonnaliikmed – hõlmab nii bioloogilisi, õiguslikke kui ka faktilisi

perekondlikke suhteid (nt vanemad ja lapsed, õed-vennad, muud lähisugulased).

Kooselu ja elukaaslased – hõlmab nii registreeritud kui ka registreerimata kooselu, kus isikud

on elanud või elavad ühiselt majapidamises või paarisuhtes.

Praegused ja endised abikaasad või elukaaslased – oluline täpsustus, millega välistatakse

tõlgendus, et suhte lõppemine välistab automaatselt kvalifitseeritud koosseisu kohaldamise.

Endiste partnerite hõlmamine

Sõnaselge viide endistele abikaasadele ja elukaaslastele arvestab perevägivalla dünaamikat. Ka

pärast faktilise lähedase suhte lõppemist jäävad püsima kontrollisuhted, konfliktid ja esineb

kõrgem vägivalla risk, eriti ühiste laste või varaliste seoste korral. Seetõttu ei saa

kvalifitseeritud koosseisu kohaldamine sõltuda üksnes sellest, kas suhe on formaalselt

lõppenud.

Piiritlemine ja mõistlik tõlgendus

Kuigi rahvusvahelised allikad defineerivad perevägivalda väga laialt, ei ole sätte eesmärk

hõlmata olukordi, kus formaalselt koosseisupärane isikute vaheline seos päädib automaatselt

oluliselt karmima karistusega kui põhikoosseis KarS § 121 lg 1. Näiteks on võimalik, et:

 isikud on olnud mitukümmend aastat tagasi vaid põgusalt romantiliselt seotud ilma

sisulise ühiselu või vastastikuse seotuseta; või

 tegemist on kaugete sugulastega, kelle vahel puudub tegelik perekondlik side ja

igasugune ühine eluline kontekst.

Sellistes olukordades tuleks hinnata, kas konkreetse suhte laad õigustab perevägivalla

kvalifitseeritud koosseisu kohaldamist. Tõlgendus peab jääma sätte eesmärgi piiridesse, milleks

on kaitsta neid ohvreid, kes on vägivalla toimepanijaga seotud või olnud seotud sellisel viisil,

mis suurendab suhte isiklikkuse kaudu vägivalla mõju ja ohtu ning ohvri haavatavust.

3.1.11. Eelnõu § 1 p 11 (KarS § 121 lg 2 p 21)

Kehtiva KarS § 121 lg 2 p 2 sõnastus hõlmab ühes punktis nii lähisuhte kui ka sõltuvussuhte

(„see on toime pandud lähi- või sõltuvussuhtes“). Eelnõuga eristatakse need kaks alust selguse

huvides teineteisest ning sätestatakse sõltuvussuhe eraldiseisva kvalifitseeriva tunnusena KarS

§ 121 lg 2 uue punktina 21.

23

Sõltuvussuhe võib esineda nii perekondlikes kui ka perekonnavälistes suhetes. Kuigi

peresuhetes esineb sõltuvust sageli (nt alaealise lapse ja vanema vahel), ei ole sõltuvussuhte

olemasolu piiratud üksnes lähisuhetega. Sõltuvussuhe võib tuleneda ka muudest asjaoludest

nagu alluvussuhe, kasvatuslik või institutsionaalne suhe (nt õpetaja ja õpilane, tööandja ja

töötaja, hooldaja ja hooldatav). Toimepanija seisukohalt on sõltuvussuhte puhul tegemist

vastutust raskendava erilise isikutunnusega KarS § 24 lg 3 tähenduses.

3.1.12. Eelnõu § 1 p 12 (§ 1241 Hooldaja kohustuse rikkumine)

3.1.12.1. Sätte lisamise eesmärk

Eelnõuga lisatakse karistusseadustikku uus säte järgmises sõnastuses:

㤠1241. Hooldaja kohustuse rikkumine

(1) Teadvalt ja korduvalt isiku, kes haiguse, puude, vanuse või muu põhjuse tõttu on abitus

seisundis või vajab hooldamist ja kelle suhtes toimepanijal lasub hooldamise kohustus, vajaliku

abi, ravimite või ravi andmata jätmise või ravi väärkasutamise, samuti inimväärikust alandava

kohtlemise eest –

karistatakse rahalise karistuse või kuni üheaastase vangistusega.

(2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, –

karistatakse rahalise karistusega.“

Uue koosseisu eesmärk on tugevdada selliste inimeste karistusõiguslikku kaitset, kes vanuse,

puude, haiguse või muu seisundi tõttu sõltuvad teise isiku hooldusest ega ole suutelised oma

põhiliste eluliste vajaduste eest ise hoolitsema. Muudatuse eesmärk on tagada, et hooldamise

kohustusega isikute teadlik ja korduv hooletus, abi andmata jätmine või inimväärikust alandav

kohtlemine oleks karistatav ka juhul, kui sellega ei ole (veel) tekitatud otsest ohtu elule ega

füüsilist valu või kehavigastusi, samuti juhul, kui ei ole tuvastatav, et füüsilise valu või

kehavigastuste tekitamine oleks toimepanija tahtlusega hõlmatud.

Uue kuriteokoosseisu sätestamise eesmärk on kaitsta hooldamist vajavate inimeste

inimväärikust, füüsilist ja vaimset heaolu ning ennetada väärkohtlemist olukordades, kus

kannatanu erilise haavatavuse tõttu ei ole võimeline ennast kaitsma ega väärkohtlemisest

teatama. Samuti on eesmärk vältida olukorda, kus hoolduse kvaliteedi miinimumnõudeks

kujuneb üksnes eluohtliku olukorra või tervisekahjustuste põhjustamise vältimine.

3.1.12.2. Probleemi olemus ja kehtiva õiguse puudujäägid

Kehtiv karistusseadustik ei paku piisavat kaitset hooldamist vajavatele isikutele olukordades,

kus nende suhtes rikutakse hooldamise kohustust viisil, mis ei vasta olemasolevate

karistusnormide koosseisudele.

 KarS § 124 (abita jätmine) näeb ette vastutuse üksnes eluohtlikus olukorras inimesele

abi andmata jätmise eest õnnetuse või üldise ohu korral.

 KarS § 123 hõlmab teise inimese eluohtlikku või tervist raskelt kahjustada võivasse

olukorda asetamise või jätmise, kuid ei kata juhtumeid, kus inimene on juba abitus

seisundis ega satu hooldaja tegevuse või tegevusetuse tõttu otseselt eluohtu.

24

 KarS § 121 (kehaline väärkohtlemine) eeldab tahtlikku tervisekahjustuse või vähemalt

valu tekitamist. Seetõttu jäävad karistusõigusliku kaitse alt sageli välja olukorrad, kus

hooldamist vajavat inimest koheldakse süstemaatiliselt hooletult või alandavalt, kuid

kus väärkohtlemine ei avaldu füüsilise valu ega vahetu tervisekahjustusena.

 KarS § 171 (hooldusõiguse ja eestkoste teostamise nõuete rikkumine) näeb ette

vastutuse hooldusõiguse või eestkoste teostamise nõuete rikkumise eest, kui sellega

põhjustati oht hooldatava või eestkostetava elule või tervisele või oluline varaline kahju.

Normi kaitsealaks on perekonnaseadusest lähtuv hooldus- ja eestkosteõigus, mitte aga

sotsiaalhoolekande valdkond.

Praktikas tähendab see, et sellised käitumisviisid nagu toidu, vedeliku või ravimite andmata

jätmine, hügieeni-, liikumis- või järelevalveabi pakkumata jätmine, lamatiste ennetuse

eiramine, rahustite väärkasutamine või vaimne väärkohtlemine (nt alandamine, sihilik

ignoreerimine, hirmu ja alaväärsustunde tekitamine) ei pruugi olla karistatavad, ehkki need

kahjustavad oluliselt kannatanu inimväärikust. Erilise taunitavuse tingib selliste tegude puhul

kannatanu abitu seisund ning väärkohtlemine suhtes, kus on tegelikult ootus usaldusele.

Hooldamist vajavate isikute väärkohtlemine võib halvematel juhtudel avalduda ka piinava

iseloomuga tegudena. Näiteks rääkisid mõned aastad tagasi läbi viidud asendushooldusteenuse

järelevalves mitu last järelevalvet teostanud ametnikele, kuidas asenduskodu kasvataja paneb

lapsi karistuseks (või rahustamiseks) külma duši alla, mõnikord koos riietega. Lisaks ilmnes, et

kasvataja paneb lapse keelele sinepit, kui laps vannub, ja korrarikkumise puhul pannakse laps

taburetile vahel tundideks seisma. Vastutust ei järgnenud, sest puudusid KarS § 121

koosseisutunnused.25 Ühes asendusperes sundis vanem lapsi karistusena seisma 12 tundi või

kauemgi ühe koha peal.26 Probleemi teravdab asjaolu, et paljud hooldamist vajavad inimesed –

näiteks sügava intellektipuudega, raske dementsusega, teadvuseta või muul viisil tajumis- ja

väljendusvõimetud isikud – ei ole võimelised väärkohtlemist ise kirjeldama ega abi otsima.

Seetõttu ei jõua sellised juhtumid sageli õiguskaitseorganiteni või ei ole võimalik

olemasolevaid kuriteokoosseise kohaldada.

Kui kehtiva õiguse kohaselt saab ametiisikut KarS §-s 2901 alusel vastutusele võtta piinamise

eest, mis võib väljenduda mh suure hingelise valu põhjustamises, siis piinamine kui eraldiseisev

kuritegu kaotati karistusseadustikust 2015. aasta revisjoni käigus põhjendusel, et korduv

kehaline väärkohtlemine on juba karistatav KarS § 121 lg 2 p 3 alusel. KarS § 121 lg 2 p 3 alla

ei mahu aga sellised teod, mis ei tekita valu ega tervisekahjustust, kuid on hooldamist vajava

isiku suhtes sellegipoolest ohtlikud või inimväärikust alandavad. Seesuguseid juhtumeid on nii

Eesti hoolekandeasutustes kui kodustes tingimustes aset leidnud korduvalt ja mõned neist on

ka suurema meediakajastuse saanud. Olukorras, kus osa hooldusteenuseid osutatakse

ettevõtlusvormis, võib esineda ka majanduslik motivatsioon kokku hoida hoolduse kvaliteedi

arvelt, kui vastutus kaasneb üksnes otsese tervisekahjustuse tekkimisega.

Vägivallaennetuse kokkuleppes27 on olulise probleemina välja toodud muuhulgas ka eakate

vastane vägivald. Punkti 5 kohaselt on seatud eesmärgiks eakate vastase vägivalla märkamine

25 Sotsiaalkindlustusametilt saadud info. 26 Kasulapsi väärkohelnud ja neilt vabaduse võtnud ema ootab reaalne vangistus | Eesti Kohtud

(https://www.kohus.ee/ajakirjanikule/uudised/kasulapsi-vaarkohelnud-ja-neilt-vabaduse-votnud-ema-ootab-

reaalne-vangistus). 27 https://www.just.ee/kuritegevus-ja-selle-ennetus/vagivallaennetuse-kokkulepe

25

ja ennetamine, eraldi on mainitud ka hoolekandeasutusi. Nii nagu kokkulepe välja toob,

muutub vanemaealiste väärkohtlemise teema üha aktuaalsemaks. Näiteks ligi kümnendik

kuriteoohvritest (8%) ja ohvriabisse pöördunutest (9%) on vanemad kui 63aastased. Eakad

võivad sattuda ohtu kodus, hoolekandeasutuses, haiglas, ametiasutuses, aga ka veebis ja

avalikus ruumis. Levinuimaks peetakse pereliikmete poolt kodus toime pandud ja nn

institutsioonilist vägivalda. Eakad ei kipu endaga toimunud vägivallast teatama, eriti kui

toimepanija on lähedane või hooldaja. Justiits- ja Digiministeeriumi läbiviidud analüüsidest

nähtub, et vanemaealiste vastu suunatud vägivallas on kehalise väärkohtlemise osakaal kõrge

(2023: 22%28, 2021-2022: 31%29).

3.1.12.3. Muudatuse sisu

Kavandatav säte näeb ette vastutuse olukordades, kus hooldamise kohustusega isik rikub seda

kohustust, jättes teadvalt ja korduvalt abitus seisundis või hooldust vajavale inimesele

osutamata vajaliku abi, andmata ravimid või ravi, väärkasutades ravi või koheldes hooldust

vajavat inimest inimväärikust alandaval viisil.

Vastutus tuleneb hooldamise kohustuse olemasolust. Seega ei kriminaliseerita juhusliku või

kõrvalise isiku käitumist, vaid üksnes selliste isikute tegevust või tegevusetust, kellel lasub

seadusest, lepingust või faktilistest asjaoludest tulenev kohustus tagada hooldamist vajava isiku

heaolu.

Koosseis eeldab spetsiifilist kannatanut – selleks on inimene, kes on kas abitus seisundis või

vajab hooldust. Abitu seisund tähendab, et inimene ei ole mingite ebasoodsate asjaolude tõttu

võimeline enda eest seisma, väärkohtlejale vastupanu osutama või toimuvast aru saama30 –

näiteks väikelaps või dementne vanur ei mõista endaga toimuvat ja võib olla ka füüsiliselt liiga

nõrk, et tervele täiskasvanule vastu saada. Liikumisvõimetu inimese vastupanuvõimekus on

tema piiratud mobiilsuse tõttu oluliselt pärsitud, magav või väga purjus inimene ei tea üldse,

mis tema ümber toimub ega ole ka võimeline vastu hakkama alkoholi mõju tõttu. Hooldust

vajab inimene sageli nendel samadel põhjustel, mis ta abitu seisundi on tinginud – liikumispuue,

kõrgest east tingitud toimetulekuprobleemid või mõni raske haigus näiteks. Samas ei vaja kõik

abitus seisundis inimesed hooldust – purjus inimene peab lihtsalt kaineks magama. Loetelu

hooldusvajadust või abitut seisundit põhjustavatest teguritest on näitlik ja avatud – sellele

osutab fraas „või muu põhjuse tõttu“ – kohtul tuleb igakordselt hinnata, kas kannatanul esines

hooldusvajadus või abitu seisund ja põhjus pole tegelikult määrav.

Koosseisu kohaldamise eelduseks on, et tegu pannakse toime teadvalt (st otsese tahtlusega) ja

korduvalt, välistades üksikjuhtumite või hooletusest tingitud eksimuste kriminaliseerimise.

Koosseis eeldab, et toimepanija on teadlik hooldusaluse vajadustest ning oma kohustuse

rikkumisest, kuid jätkab sellist käitumist.

Koosseisupärased teod võivad väljenduda nii tegevusetuses kui ka tegevuses.

Tegevusetusena on karistatav eelkõige:

28 2024 Ülevaade vanemaealistest ohvritest (https://create.piktochart.com/output/ceebf6091112-2024-ulevaade-

vanemaealistest-ohvritest). 29 Vanemaealiste kuriteoohvrite analüüs (https://www.justdigi.ee/sites/default/files/documents/2023-

09/Vanemaealiste kuriteoohvrite anal%c3%bc%c3%bcs_l%c3%b5plik.pdf). 30 Vt nt RKKKo 3-1-1-25-07.

26

 vajaliku abi andmata jätmine (nt hooldust vajava isiku toiduta või hügieeniabita

jätmine);

 ravimite andmata jätmine (nt arsti poolt määratud ravimite süstemaatiline manustamata

jätmine);

 vajaliku ravi tagamata jätmine (nt arsti juurde viimata jätmine või ravi katkestamine).

Tegevusena on karistatav muu hulgas:

 ravi väärkasutamine (nt põhjendamatult suurte rahustidooside manustamine);

 inimväärikust alandav kohtlemine (nt inimese tahtlik alandamine või kiusamine

hooldamise käigus).

Sätte kohaldamisalasse võivad kuuluda näiteks järgmised olukorrad:

 eaka hooldamise kohustusega isik jätab korduvalt andmata talle määratud ravimid või

piisava toidu;

 puudega inimese hooldaja jätab teadvalt korraldamata vajaliku arstiabi, kuigi teab isiku

terviseseisundi halvenemisest;

 hooldusasutuse töötaja manustab hooldusalusele rahusteid mugavuse eesmärgil, mitte

lähtudes meditsiinilisest näidustusest;

 hooldaja hoiab hooldusalust korduvalt ebainimlikes või alandavates tingimustes,

näiteks jätab ta pesemata või väljaheitega määrdunud riietesse;

 vanem jätab korduvalt väikese lapse järelevalveta ja söömata olukorras, kus laps ei ole

võimeline ise toime tulema, ning ei taga tema esmaseid vajadusi.

 Ühes uuringus on kirjeldatud juhtumit, kus hooldekodus viibiv haavatavas seisundis

eakas oli korduva vägivalla ohver. Tegemist ei olnud üksikjuhtumiga, vaid püsiva

probleemiga, mille käigus eakas inimene koges korduvalt füüsilist väärkohtlemist.

Hooldust vajav inimene oli voodist välja kukkunud, lebas maas ning meeshooldaja

lükkas teda mööda maad jalaga. Tunnistaja kirjelduse järgi olid meeshooldajad

kannatanuga alati väga kurjad. Kuna juhtum avastati juhuslikult, võib see viidata sellele,

et sarnaseid olukordi esineb hoolekandeasutustes rohkemgi, kuid neist ei räägita või

neid ei märgata.31

 Õiguskantsleri kontrollkäigul avastati ühes hooldekodus näiteks järgmist. “Klientidega

vesteldes ja töötajate hooldustoimingute märkmetega tutvudes veendusid õiguskantsleri

nõunikud, et mitmed kliendid lukustatakse tihti öösiti nende magamistubadesse. /.../

Vestlustest klientidega ja töötajate märkmetest selgus, et hooldekodus on kliendile

ravimit antud tema tahte vastaselt ja jõudu kasutades. Samuti on hooldekodu elanikke

füüsiliselt ohjeldatud, nt seotud nende käed keha külge või piiratud liikumisvabadust

neid tooli külge sidudes.”32

Kui hooldamise kohustuse rikkumine toob kaasa tervisekahjustuse või surma või tuvastatakse,

et toimepanija eesmärgiks oli hooldusalusele tervisekahjustuse või surma põhjustamine, tuleb

31 Beilmann, M. 2025. Eakatevastane vägivald ja selle märkamine. Lõputöö.

(https://sotsiaalkindlustusamet.ee/sites/default/files/documents/2025-10/Eakatevastane v%C3%A4givald

hooldekodudes ja selle m%C3%A4rkamine. MelissaBeilmann.pdf) lk 29. 32 Õiguskantsleri kontrollkäik AS-i Kose Kodu. (https://www.oiguskantsler.ee/sites/default/files/2024-

11/Kontrollk%C3%A4ik Kose Kodusse.pdf).

27

ta vastutusele võtta nende karistusseadustiku sätete alusel, mis näevad ette karistuse selliste

tagajärgede põhjustamise või põhjustamise katse eest.

3.1.13. Eelnõu § 1 p 13 (§ 1531 Seksuaalne ahistamine täiendamine)

3.1.13.1. Sätte lisamise eesmärk

Eelnõuga täiendatakse KarS § 1531 lõikega 11 järgmises sõnastuses:

„(11) Teadvalt teisele isikule teda oluliselt häiriva seksuaalse sisuga visuaalse materjali

edastamise eest tema tahte vastaselt –

karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut või arestiga.“

Muudatuse eesmärk on kriminaliseerida teisele isikule tema tahte vastaselt seksuaalse sisuga

visuaalse materjali (nt suguelundeid kujutava pildi või video) edastamine juhtudel, mil selline

tegu oluliselt häirib kannatanut. Sätte loomise vajadus tuleneb Euroopa Parlamendi ja nõukogu

direktiivist (EL) 2024/1385, mis kohustab liikmesriike kehtestama mõjusad, proportsionaalsed

ja hoiatavad karistused küberahistamise, sealhulgas nn küberliputamise eest.

KarS § 1531 lg 11 kaitstav õigushüve on seksuaalne enesemääramisõigus, sh isiku vabadus

otsustada, millises ulatuses ta puutub kokku seksuaalse sisuga materjaliga, sh digitaalses

keskkonnas.

Selle muudatusega seoses täiendatakse ka sama sätte lõiget 2, mis reguleerib kõnealuse sätte

puhul juriidilise isiku vastutust. Lisaks ajakohastatakse juriidilise isiku karistusmäära, tõstes

selle 2000 eurolt 200 000 euroni.

3.1.13.2. Probleemi olemus ja kehtiva õiguse puudujäägid

Küberliputamine, mille all tuleb mõista seksuaalse sisuga visuaalse materjali saatmist teisele

isikule, on muutunud laialt levinud küberahistamise vormiks. Direktiivi põhjendustes

rõhutatakse, et seda kasutatakse sageli naiste hirmutamiseks ja vaigistamiseks. Tegemist on

käitumisega, mis võib põhjustada kannatanule tõsist psühholoogilist kahju, ebaturvalisuse

tunnet, alandust ja seksuaalse enesemääramise riivet.

Eesti karistusõiguses ei ole praegu eraldi koosseisu, mis hõlmaks just seksuaalse sisuga

visuaalse materjali soovimatut edastamist, kui see saajat oluliselt häirib. Mõningail juhtudel

võib selline tegevus küll kvalifitseeruda KarS § 1573 lg 1 (ahistav jälitamine, mida 2025. aastal

registreeriti 137 kuriteona) järgi, kuid seda üksnes juhul, kui tegu pannakse toime korduvalt või

järjepidevalt ning selle teo eesmärgiks või tagajärjeks on teise isiku hirmutamine või

alandamine. Lisaks peab tegu kannatanut oluliselt häirima, mis viitab suure intensiivsusega

eraelu puutumatuse rikkumisele, millega kaasneb turvatunde märkimisväärne vähenemine või

igapäevaelu toimetuste märkimisväärne raskendatus pikema perioodi vältel.33 Seega on KarS §

1573 kohaldumise lävend palju kõrgem kui direktiivist tuleneva süüteo hõlmamiseks vajalik,

ega hõlma kergemaid küberliputamise juhtumeid.

3.1.13.3. Muudatuse sisu

33 Karistusseadustiku komm. väljaanne 2021. KarS § 1573 komm. 6.

28

KarS § 1531 11 koosseisutunnused on järgnevad.

 Koosseisupärane tegu on seksuaalse sisuga visuaalse materjali edastamine teisele

isikule. Tegemist on pildi, video või muu nägemismeele abil tajutava materjaliga, mis

kujutab saatja enda või kellegi teise suguelundeid või muud seksuaalset tegevust.

 Tegu on toime pandud teadvalt ja tahte vastaselt. Toimepanija peab teadma, et adressaat

ei soovi sellist materjali saada. Seega täidab koosseisu vähemalt otsene tahtlus.

Seksuaalse sisuga materjal on eneseväljenduse üks vorme. Erinevalt ähvardustest, mille

puhul nende soovimatus ja taunitavus on selge, pole seksuaalse sisuga materjal alati

saajale ebameeldiv või häiriv. Pealegi on sellise ebasoovitava materjali saamise puhul

küllaltki lihtne see kustutada ja saatjale ühemõtteliselt teada anda, et sellist materjali ei

soovita. Seetõttu pole ka põhjust kriminaalvastutusele võtta isikuid, kes sellise foto või

video kellelegi saadavad, teadmata, kas vastuvõtja seda soovib, kuid pidades

võimalikuks ja mööndes, et vastuvõtja võib pildist ka häiritud olla. Tahtluse

tuvastamisel on oluline nt varasem keeldumine, suhtluskontekst või adressaadi

selgesõnaline väljendus.

 Materjali saamine on adressaadi jaoks oluliselt häiriv. Koosseis ei hõlma igasugust

ebameeldivustunnet, vaid üksnes olulist häiritust. Olulist häirimist tuleb sisustada igal

konkreetsel juhtumil, arvestades kõiki asjaolusid, kuid üldjoontes tuleb selle all mõista

sarnaseid tunnuseid, nagu ahistava jälitamise (KarS § 1573) puhul. Olulist häirimist saab

jaatada ka juhul, kui tegu võib kannatanule põhjustada tõsist psühholoogilist kahju34.

Direktiivi põhjenduspunkti 24 kohaselt on küberliputamine levinud meetod naiste

hirmutamiseks ja vaigistamiseks. Kuivõrd oluline häirimine on objektiivse koosseisu

tunnus, siis selle tuvastamisel tuleb lähtuda ka objektiivse kõrvalseisja seisukohast.

3.1.14. Eelnõu § 1 p 14 (§ 1531 Seksuaalne ahistamine – juriidilise isiku trahvi

ajakohastamine)

Kuna eelnõu § 1 p-ga 13 lisatakse KarS §-le § 1531 uus lõige 11, vajab täiendamist ka sama

sätte lõige 2, milles on sätestatud juriidilise isiku vastutus. Samuti on ajakohastatud juriidilise

isiku rahatrahvi maksimummäär, mis tõstetakse 2000 eurolt 200 000 euroni. Olukorras, kus

füüsilisele isikule on ette nähtud seadustikus väärteo eest ette nähtud maksimaalne karistus, st

tegu on hinnatud maksimaalselt etteheidetavaks, ei ole mõeldav, et sellise teo toimepanemisest

kasu saav ja sellist tegu mahitav või korraldav juriidiline isik saaks karistada kergemalt, kui

selle eest saaks karistada füüsiline isik.

Karistusseadustik näeb väärteo eest ette võimaluse juriidilisele isikule kehtestada kuni 400 000-

eurose rahatrahvi. Kehtivas seaduses olev 2000-eurone maksimummäär on pärit aastast 2017

ja moodustab üldosas lubatud sanktsiooniliigi maksimumist 0.5%, jäädes alla ka praegu

füüsilistele isikutele kehtestatud kuni 2400-eurosele rahatrahvile. Arvestades seda, et

seksuaalse ahistamise, sh küberahistamise väärtegu võib olla omistatav ka väga varakatele

juriidilistele isikutele, kelle karistustundlikkus on küllaltki madal, on rahatrahvi

maksimummäära tõstmine hädavajalik, et trahv üldse mingit karistuslikku tähendust saaks

omada.

34 Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi (EL) 2024/1385 art 7 p c.

29

3.1.15. Eelnõu § 1 p 15 (§ 1573 Ahistav jälitamine – sanktsiooni maksimummäära

tõstmine)

Muudatusega tõstetakse KarS § 1573 lg 1 (ahistav jälitamine) koosseisu sanktsiooni ülemmäär

üheaastaselt vangistuselt kolmeaastasele vangistusele. Praktikas on ilmnenud, et KarS § 121

lg 1 (kehaline väärkohtlemine) sanktsioonipiiri tõstmine kolme aastani on põhjendatud, kuid

samaväärset karistusähvardust vajavad ka paljud ahistava jälitamisena kvalifitseeritavad teod,

mis kujutavad endast väga intensiivset vaimset vägivalda. Muudatuse eesmärk on tagada, et

õiguskaitse reageeriks proportsionaalselt ka sellistele tegudele, mille mõju kannatanule on

võrreldav füüsilise vägivallaga.

Probleemi tõsidus nähtub ka Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivist (EL) 2024/1385.

Põhjenduspunktis 21 on selgitatud, et küberjälitamine on tänapäevane vägivallavorm, mida

sageli pannakse toime pereliikmete või samas leibkonnas elavate isikute vastu, kuid mida

panevad toime ka endised partnerid või tuttavad. Tavaliselt kuritarvitab süüteo toimepanija

tehnoloogiat, et intensiivistada oma survestavat ja kontrollivat käitumist, manipuleerimist ja

jälgimist, mis omakorda suurendab ohvri hirmu ja ärevust ning isoleerib ta järk-järgult

sõpradest, perekonnast ja tööst.

Muudatus tagab, et vaimse vägivalla rasked vormid, mis võivad põhjustada kannatanule

pikaajalist psüühilist kahju, saavad proportsionaalse karistusähvarduse.

3.1.16. Eelnõu § 1 p 16 (seadustiku täiendamine §-ga 1574 Seksuaalse sisuga isikuandmete

ebaseaduslik avaldamine)

3.1.16.1. Muudatuse eesmärk

Eelnõuga täiendatakse karistusseadustikku §-ga 1574 järgmises sõnastuses:

㤠1574. Seksuaalse sisuga andmete ebaseaduslik avaldamine

(1) Teise isiku nõusolekuta temast seksuaalse iseloomuga pildi, video või muu teabetalletuse edastamise

või avaldamise, samuti sellise pildi, video või muu teabetalletuse muutmise, töötlemise või tootmise ja

seejärel edastamise või avaldamise eest –

karistatakse rahalise karistuse või kuni üheaastase vangistusega.

(2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, –

karistatakse rahalise karistusega.“

KarS § 1574 eesmärk on kaitsta seksuaalse enesemääramise õigust, au ja väärikust ning eraelu

puutumatust digikeskkonnas, samuti viia Eesti karistusõigus kooskõlla Euroopa Parlamendi ja

Nõukogu direktiiviga (EL) 2024/1385, mis käsitleb naistevastase vägivalla ja perevägivalla

tõkestamist.

Uus § 157⁴ kriminaliseerib seksuaalse sisuga pildi, video või muu teabetalletuse teadliku ja

nõusolekuta avaldamise, sealhulgas juhul, kui selline materjal on loodud muutmise, töötlemise

või tehnilise vahendi abil, kui sellele järgneb avaldamine. Sätte kehtestamine on vajalik, et

tõhusalt ennetada ja tõkestada selliseid kübervägivalla vorme, nagu nn kättemaksuporno

(revenge porn) ja süvavõltsingute (deepfake) abil seksuaalse sisuga materjalide tootmine ja

30

pahatahtlik levitamine, samuti sellise materjali avaldamisega ähvardamine (eelnõu § 1 p 7).

Muudatus võimaldab muu hulgas täita direktiivist tuleneva kohustuse, mille kohaselt on peab

liikmesriigis olema karistatav intiimse sisuga või manipuleeritud materjali ilma nõusolekuta

avaldamine.

3.1.16.2. Probleemi olemus ja kehtiva õiguse puudujäägid

Digikeskkonna eripära ja IKT-vahendite laialdane kasutamine on kaasa toonud seksuaalse

sisuga materjali pahatahtliku ja sageli piiramatu levitamise, millest tõusetuvaid probleeme on

ulatuslikult teaduskirjanduses käsitletud.35 Euroopa Parlamendi ja Nõukogu direktiivi (EL)

2024/1385 põhjenduspunktis 18 on selgitatud, et isikut varjamatult seksuaaltegevuses või isiku

intiimpiirkonda kujutavate piltide, videote ja muu sarnase materjali avalikult kättesaadavaks

tegemine IKT vahendite abil ilma selle isiku nõusolekuta võib põhjustada ohvritele

hoomamatut kahju, arvestades, kui lihtsasti, kiiresti ja laialdaselt sellise materjali levitamine ja

teo toimepanek käib, ning materjali intiimset laadi. Uuringud on näidanud, et kannatanute jaoks

võib see kaasa tuua muu hulgas halvava ärevuse, paanikahood, tugeva alanduse ja häbitunde,

töölt vabastamise, verbaalse ja füüsilise ahistamise ning isegi ahistava jälitamise.36

Kehtiv karistusõigus ei reguleeri selgesõnaliselt teisest inimesest tema nõusolekuta seksuaalse

sisuga materjalide avaldamist. Ka Eestis on esinenud juhtumeid, kus selliseid materjale

pahatahtlikult levitatakse ja teistele kättesaadavaks tehakse, kuid kus vaatamata tõsisele kahjule

on karistusõiguslikud meetmed jäänud piiratuks.37 Arvestades, kui suurt kahju selline tegu võib

kannatanule põhjustada, tuleb nii ennetamiseks kui tõhusaks reageerimiseks

karistusseadustikus sätestada, et teadvalt ja teise inimese nõusolekuta on temast seksuaalse

iseloomuga pildi, video või muu teabetalletuse avaldamine karistatav. Selline tegu on karistatav

ka juhul, kui kõnealune materjal on loodud olemasoleva materjali muutmise, töötlemise või

tehisliku tootmise teel, ja seejärel avaldatud. Direktiivi põhjenduspunkti 19 kohaselt on nn

manipuleeritud materjalide, sealhulgas tehisintellekti abil loodud süvavõltsingute avaldamine

kiiresti kasvav oht. Seega ei ole KarS §-s 1574 vahet, kas inimesest avaldatud materjal kujutab

reaalselt aset leidnud olukorda või on selline materjal näiteks tehisintellekti abil loodud. Siiski

peab kannatanu olema äratuntav.

3.1.16.3. Muudatuse sisu

KarS § 1574 kaitstav õigushüve on inimeste seksuaalne enesemääramisõigus, eraelu

puutumatus, au ja väärikus.

Koosseisu keskseks teoks on teist inimest kujutava seksuaalse iseloomuga pildi, video või muu

teabetalletuse edastamine ja avaldamine.

Avaldamine tähendab seksuaalse sisuga materjali kolmandatele isikutele kättesaadavaks

tegemist mis tahes viisil. Avaldamisena käsitatakse mh:

35 Kate Walker, Emma Sleath. A systematic review of the current knowledge regarding revenge pornography and

non-consensual sharing of sexually explicit media. - Aggression and Violent Behavior, Volume 36, 2017, Pages

9-24. https://doi.org/10.1016/j.avb.2017.06.010 36 D.K. Citron, M.A. Franks, Criminalizing revenge porn. – Wake Forest Law Review, 45 (2014), pp. 101-140; 37 „Kellelgi raplakatest midagi?“ Tuhanded Eesti mehed küsivad ja jagavad grupivestluses kohalike naiste

alastifotosid. - https://ekspress.delfi.ee/artikkel/120401727/kellelgi-raplakatest-midagi-tuhanded-eesti-mehed-

kusivad-ja-jagavad-grupivestluses-kohalike-naiste-alastifotosid

31

 materjali üleslaadimist internetikeskkonda (sh sotsiaalmeedia, veebilehed, foorumid või

ühiseks kasutamiseks mõeldud serveriruumid);

 materjali jagamist sõnumirakendustes (nt Messenger, WhatsApp, Telegram);

 materjali saatmist ühele või mitmele konkreetsele isikule;

 materjali jagamist kinnistes gruppides või piiratud juurdepääsuga keskkondades.

Avaldamine ei eelda, et materjal jõuab määratlemata suure hulga isikuteni. Piisab sellest, et see

tehakse kättesaadavaks vähemalt ühele isikule. Digikeskkonnas seksuaalse sisuga materjalide

avaldamine toob kaasa kõrge riski, et materjal jõuab piiramatu hulga isikuteni isegi siis, kui

avaldamine ei toimu esimeses etapis piiramatule avalikkusele, vaid näiteks kinnises

internetigrupis. Väga sageli selline risk ka realiseerub.38 Sellise materjali levikut suurendab

omakorda asjaolu, et selliseid materjale jagatakse edasi väga erinevatel põhjustel.

Teadusuuringud on näidanud, et seksuaalse sisuga pilte ja videoid ei jaga ilma nõusolekuta

mitte ainult kättemaksu otsivad endised partnerid (nn revenge porn), vaid inimesed teevad seda

ka mitmetel muudel põhjustel, näiteks raha teenimise eesmärgil, nalja pärast või isegi ilma

igasuguse konkreetse põhjuseta.39 Koosseisu ei täida siiski üksnes töötlemine või tootmine, kui

kõnealust materjali ei avaldata.

Edastamine on avaldamise üks tüüpiline vorm ja tähendab materjali aktiivset üleandmist teisele

isikule või isikute grupile. Edastamine võib seisneda näiteks:

 faili või lingi saatmises;

 andmekandja (nt USB, kõvaketas) üleandmises;

 pilvekausta või digitaalse keskkonna ligipääsu andmises.

Seejuures ei ole ei edastamise ega avaldamise puhul nõutav, et edastaja või avaldaja ise oleks

materjali loonud või selle sisuga tutvunud või et materjal edastamise või avaldamise käigus

talle endale teatavaks saaks.

Seksuaalse iseloomuga materjal on selline teabetalletus, mis on objektiivselt tajutavalt

seksuaalse sisuga (nt alastifotod, suguelundeid kujutavad pildid, seksuaaltegevuse salvestused),

samuti seksualiseeritud või manipuleeritud materjal (sh tehisintellekti abil loodud kujutised või

fotomontaažid), mis jätavad mulje inimese alastusest või osalemisest seksuaaltegevuses.

Materjal ei pea tingimata olema visuaalselt tajutav, vaid selgelt seksuaalse iseloomuga võib olla

ka näiteks audioklipp – selle edastamine on hõlmatud „muu teabetalletuse“ alla.

Koosseis hõlmab ka teist inimest kujutava seksuaalse iseloomuga materjali nõusolekuta

tootmist (näiteks seksuaaltegevuse salvestamist), manipuleerimist või muutmist, näiteks

kujutiste redigeerimise teel, sealhulgas tehisintellekti abil, mille tulemusena jääb mulje, et isik

on seksuaaltegevuses, kui see materjal tehakse seejärel ilma kujutatud isiku nõusolekuta teistele

38 „Kellelgi raplakatest midagi?“ Tuhanded Eesti mehed küsivad ja jagavad grupivestluses kohalike naiste

alastifotosid (https://ekspress.delfi.ee/artikkel/120401727/kellelgi-raplakatest-midagi-tuhanded-eesti-mehed-

kusivad-ja-jagavad-grupivestluses-kohalike-naiste-alastifotosid). 39 W.S. DeKeseredy, M.D. Schwartz

Thinking sociologically about image-based sexual abuse: The contribution of male peer support theory

Sexualization, Media and Society, 2 (2016), https://doi.org/10.1177/2374623816684692.

32

kättesaadavaks. Sellise tootmise, manipuleerimise või muutmise alla kuulub ka nn

süvavõltsingute (deepfake) fabritseerimine, kus tehislikult genereeritud materjal meenutab

äratuntavalt mõnd olemasolevat isikut ja kujutab teda seksuaaltegevuses ning näib teiste jaoks

ekslikult ehtne või tõene.

Isik, kellest seksuaalse iseloomuga materjali on avaldatud, peab olema äratuntav. Äratuntavus

võib seisneda mitte üksnes isiku näo nähtaval olemises, vaid võib seisneda ka muudes tunnustes

(näiteks eriline tätoveering või sünnimärk kehal, kõnemaneer või hääletoon, siluett ja kõnnak

jne). Äratuntavuse kriteeriumi täitmiseks ei ole vajalik, et ka võõrad inimese ära tunneksid –

inimene on materjalidelt äratuntav ka siis, kui teda tunnevad materjalidelt ära need, kes on

temaga lähemalt (või lausa intiimselt) kokku puutunud.

Oluline on, et kui inimene on andnud nõusoleku enda ja oma seksuaaltegevuse pildistamiseks,

salvestamiseks või enda kujutamiseks mingil fabritseeritud taiesel või edastanud seksuaalse

sisuga materjali kellelegi vabatahtlikult, ei tähenda see nõusolekut materjali avaldamiseks.

Subjektiivsest küljest eeldab koosseis vähemalt kaudset tahtlust mõlema objektiivse koosseisu

peamise elemendi osas. Esmalt peab materjalide edastaja vähemasti võimalikuks pidama, et

tema poolt edastatav materjal sisaldab seksuaalse sisuga kujutisi teisest inimesest, mille

avaldamiseks või edastamiseks kujutatu nõusolek puudub.

Teiseks peab toimepanija vähemasti võimalikuks pidama ja möönma, et tema tegevus muudab

materjali kättesaadavaks kolmandale isikule.

Kuriteo eest ette nähtud sanktsioon on võrreldav muude vaimset vägivalda ja põhivabaduste

rikkumisi käsitlevate koosseisude omaga: ka ähvardamise (KarS § 120), usuvabaduse

rikkumise (KarS § 154), sõnumisaladuse rikkumise (KarS § 156), autoriõiguste rikkumise

(KarS § 2221) ja eriliigiliste isikuandmete ebaseadusliku avaldamise (KarS § 1571), eest on ette

nähtud kuni aastane vangistus.

3.1.17. Eelnõu § 1 p 17 (KarS § 264 (Looma julm kohtlemine) koosseisu täpsustamine ja

sanktsiooni ülemmäära tõstmine)

3.1.17.1. Muudatuse lisamise eesmärk

Muudatusega lisatakse KarS § 264 lg 1 punkti 3 ka piinav viis ning tõstetakse koosseisu

sanktsiooni ülemmäär üheaastaselt vangistuselt kolmeaastase vangistuseni. Muudatuse

kohaselt on KarS § 264 lg 1 sõnastus järgnev:

㤠264. Looma julm kohtlemine

(1) Looma suhtes lubamatu teo toimepanemise eest:

1) [kehtetu - RT I, 12.07.2014, 1 - jõust. 01.01.2015]

2) avalikus kohas või

3) julmal või piinaval viisil –

karistatakse rahalise karistuse või kuni kolmeaastase vangistusega.“

Muudatuse eesmärk on suurendada õigusselgust, tagada loomade elu ja heaolu tõhusam

kriminaalõiguslik kaitse ning viia karistusseadustiku § 264 regulatsioon kooskõlla nii

33

Riigikohtu praktikaga kui ka ühiskonna õiglustundega. Muudatusega täpsustatakse looma

julma kohtlemise koosseisu, hõlmates selgesõnaliselt ka piinaval viisil toime pandud teod, ning

karmistatakse vastavat sanktsioonimäära.

Eesmärgiks on ennetada ka seda, et loomadele teadlikult ja pikema aja vältel suuri kannatusi

põhjustavad teod jäävad kriminaalvastutusest välja üksnes normi ebaselge sõnastuse või

kitsendava tõlgenduse tõttu. Samuti soovitakse parandada karistuste proportsionaalsust

võrreldes teo raskusega.

3.1.17.2. Probleemi olemus ja kehtiva õiguse puudujäägid

Kehtiv KarS § 264 lg 1 p 3 näeb kuriteona ette looma suhtes lubamatu teo toimepanemise

„julmal viisil“. Praktikas on see viinud vastuoluliste tõlgendusteni ning ebaühtlase

menetluspraktikani, kus piinaval viisil toime pandud teod on korduvalt kvalifitseeritud

väärtegudena või jäetud üldse süütegudena menetlemata.

On esinenud juhtumeid, kus loomade mitmekuuline näljutamine, suremiseni viiv mürgitamine

või muu pikaajaline ja teadlik kannatuste põhjustamine on jäetud KarS § 264 kohaldamisalast

välja põhjendusel, et tegemist oli „piinava“, mitte „julma“ teoga. Sellist käsitlust on kasutanud

nii Politsei- ja Piirivalveamet kui ka prokuratuur, mille tulemusel on kriminaalmenetlusi jäetud

alustamata ka olukordades, kus loomale põhjustatud kannatused olid ilmselgelt rasked.

Õigusselgusetust süvendab asjaolu, et KarS § 114 lg 1 p 1 eristab sõnaselgelt piinavat ja julma

viisi, mis on loonud kohati eksliku arusaama, justkui piinav teguviis ei kuuluks KarS § 264

kohaldamisalasse. Kuigi Riigikohus on lahendis nr 1-23-6360 selgelt rõhutanud, et looma

piinamine ja talle järjepidevate kannatuste põhjustamine on olemuslikult julm tegu ning kuulub

KarS § 264 lg 1 p 3 alla, ei ole see praktikas toonud kaasa ühtset ja püsivat tõlgendust.

Lisaks ei ole kehtiv sanktsioonimäär – rahaline karistus või kuni üheaastane vangistus –

kooskõlas looma julma kohtlemise tegeliku ohtlikkuse ega ühiskondliku hukkamõistuga.

Looma tahtlik ja jõhker väärkohtlemine on praegu karistatav leebemalt kui näiteks puude ja

põõsaste kahjustamine või asja rikkumine ja hävitamine, mis ei ole proportsionaalne ega

põhjendatud.

3.1.17.3. Muudatuse sisu

Eelnõuga muudetakse KarS § 264 lg 1 p 3 sõnastust selliselt, et kuriteokoosseisu hõlmatakse

selgesõnaliselt looma suhtes lubamatu teo toimepanemine julmal või piinaval viisil. Muudatuse

eesmärk on välistada igasugune tõlgenduslik vaidlus küsimuses, kas piinaval viisil toime

pandud teod on kriminaalkorras karistatavad.

Samuti muudetakse sanktsioonimäära, nähes looma julma või piinava kohtlemise eest ette

rahalise karistuse või kuni kolmeaastase vangistuse. Sanktsiooni tõstmine rõhutab teo suuremat

ühiskondlikku hukkamõistetavust ning võimaldab kohtul määrata raskematel juhtudel teo

raskusele vastava karistuse.

Muudatus lähtub arusaamast, et looma piinamine – st talle suure valu või pikaajaliste füüsiliste

ja vaimsete kannatuste põhjustamine – väljendab põhimõttelist ja rasket hoolimatust ning

tundetust looma kui tundevõimelise elusolendi suhtes ning on seega olemuslikult julm kui ka

34

piinav tegu. Selline käsitlus on kooskõlas loomakaitseseaduse § 4 lg 1 sisuga ning Riigikohtu

väljakujunenud praktikaga.

3.2. Eelnõu § 2 (Loomakaitseseaduse muutmine)

Loomakaitseseaduse (LoKS) § 6611 lg 2 p 3 tunnistatakse kehtetuks. Kehtiva LoKS § 6611 lg 2

p 3 sätestab, et kui väärteoasjas on vaja otsustada loomapidamise õiguse äravõtmine, arutab

väärteoasja kohus. Kuna käesoleva eelnõu § 1 p-ga 3 laieneb loomapidamiskeelu kohaldamise

pädevus ka kohtuvälisele menetlejale, puudub edaspidi vajadus LoKS § 6611 lg 2 p 3 järele.

3.3. Eelnõu § 3 (väärteomenetluse seadustiku muutmine)

Väärteomenetluse seadustiku (VTMS) § 73 lõike 1 punktis 1 on loetletud võimalikud

kohtuvälise menetleja lahendid üldmenetluses. Kuivõrd käesoleva eelnõu § 1 p 3 kohaselt on

kohtuvälise menetleja pädevuses ka loomapidamiskeelu kohaldamine, täiendatakse sellele

vastavalt VTMS § 73 lg 1 p 1 loetelu loomapidamiskeelu kohaldamise võimalusega.

3.4. Põhiseaduspärasuse analüüs

3.4.1. Loomapidamise keeld ja tegutsemiskeeld

Eelnõuga kavandatavad muudatused loomapidamise keelu (§ 522) ning tegutsemiskeelu ja

ametikohal töötamise keelu (§ 49) osas riivavad eelkõige põhiseaduse § 19 lõikes 1 sätestatud

üldist vabaduspõhiõigust, mis hõlmab isiku õigust vabalt otsustada oma tegevuse üle,

sealhulgas nii loomapidamise kui ka kutse- ja majandustegevuse üle. Lisaks riivab

tegutsemiskeeld otseselt PS § 29 lõikes 1 sätestatud õigust vabalt valida tegevusala, elukutset

ja töökohta ning PS § 31 kaitsealasse kuuluvat ettevõtlusvabadust. Loomapidamise keeld võib

ettevõtlusvabadust riivata juhul, kui loomapidamine toimub majandus- või kutsetegevusena.

3.4.1.1. Põhiõiguse riive

Põhiõiguse riive seisneb selles, et nii loomapidamise keeld kui ka tegutsemiskeeld välistavad

ajutiselt isiku õiguse tegeleda teatud tegevusega – kas loomade pidamisega või kindlal

tegevusalal tegutsemise või ametikohal töötamisega. Loomapidamise keelu puhul on

intensiivse riivega tegemist eelkõige siis, kui piirang puudutab isiku peamist elatusallikat ja

kestab pikema aja vältel.

Tegutsemiskeelu puhul võib riive olla eriti intensiivne, kuna see võib piirata isiku ligipääsu

tegevusalale, mis vastab tema kvalifikatsioonile. Samas on oluline, et keeld on seotud

konkreetse süüteoga ning selle kohaldamine eeldab sisulist seost teo ja keelatava tegevuse vahel

(nt süütegu majandus- või kutsetegevuses või ametiseisundi kuritarvitamine).

3.4.1.2. Riive õigustamine

35

Üldist vabaduspõhiõigust ning tegevusala valiku vabadust võib piirata igal eesmärgil, mis ei

ole põhiseadusega vastuolus või on kooskõlas selle väärtuskorraga. Eelnõus kavandatud

piirangute eesmärk on:

 inimeste elu ja tervise kaitse;

 vara kaitse;

 avaliku korra ja turvalisuse tagamine;

 haavatavate isikute (laste, eakate, puudega ja hooldust vajavate inimeste) kaitse;

 loomade heaolu tagamine.

Need eesmärgid tulenevad põhiseaduslikku järku väärtustest ning on legitiimsed. Riigil on ka

kaitsekohustus tagada isikute elu ja tervise kaitse, mis võib õigustada teatud põhiõiguste

piiramist.

3.4.1.3. Proportsionaalsuse analüüs

Sobivus

Nii loomapidamise keelu kui ka tegutsemiskeelu laiendamine on eesmärgi saavutamiseks sobiv

meede. Loomapidamise keeld võimaldab kõrvaldada ohuallika olukorras, kus isiku tegevus on

näidanud, et ta ei järgi nõudeid ning seab ohtu teised inimesed või loomad. Tegutsemiskeeld

võimaldab takistada isikul jätkata tegevust, mille raames ta on juba toime pannud süüteo, ning

ennetada sarnaste rikkumiste kordumist.

Vajalikkus

Meetmed on vajalikud, kuna puuduvad sama tõhusad, kuid põhiõigusi vähem piiravad

vahendid. Tagajärjepõhised meetmed (nt kahju hüvitamine või karistamine ilma lisakaristuseta)

ei kõrvalda riski, et isik jätkab ohtlikku tegevust. Üldised järelevalve- või haldusmeetmed ei

pruugi olla piisavad olukordades, kus isik on juba süüteoga näidanud, et ta ei järgi kehtivaid

nõudeid. Tegutsemiskeelu puhul ei pruugi leebemad piirangud (nt üksikute kohustuste

kehtestamine) olla piisavad, kui rikkumine tuleneb isiku tegevuse olemusest või

ametiseisundist. Seetõttu on lisakaristusena kohaldatav keeld vajalik, et saavutada ennetav ja

tõhus kaitse.

Mõõdukus

Meetmete mõõdukusest kõnelevad mitmed asjaolud:

 Keelud ei kohaldu automaatselt, vaid nende kohaldamine eeldab kaalutlusotsust igas

üksikjuhtumis.

 Tegutsemiskeelu kohaldamise alused on seaduses piiritletud (seos süüteo ja tegevuse

vahel või vajadus kaitsta haavatavaid isikuid).

 Keelud on ajaliselt piiratud (tegutsemiskeeld kuni 10 aastat kuriteo eest,

loomapidamiskeeld maksimaalselt 5 aastat kuriteo korral).

 Võimalik on diferentseerida keelu ulatust (nt konkreetne tegevusala või loomaliik).

 Otsused on allutatud kohtulikule kontrollile.

Kuigi tegemist võib olla intensiivse riivega, on piirangud suunatud eeskätt olukordadele, kus

isik on oma varasema käitumisega näidanud, et põhjustab ohtu teiste isikute õigushüvedele.

Kaitstavate hüvede – eelkõige elu, tervise ja nõrgemate isikute kaitse – kaal on väga suur,

36

mistõttu ei ole riive võrreldes eesmärgiga ebaproportsionaalne. Seega on muudatus

põhiseaduspärane.

3.4.2. Ähvardamine

Eelnõuga kavandatav KarS § 120 muudatus, millega laiendatakse ähvardamise koosseisu

ulatust, võib riivata eelkõige põhiseaduse § 19 lõikes 1 sätestatud üldist vabaduspõhiõigust, mis

hõlmab ka isiku õigust vabalt väljendada oma mõtteid ja seisukohti. Teatud juhtudel võib

tegemist olla ka PS § 45 lõikes 1 sätestatud sõnavabaduse riivega, kuivõrd ähvardus väljendub

reeglina verbaalse või muu kommunikatiivse teona.

3.4.2.1. Põhiõiguse riive

Põhiõiguse riive seisneb selles, et laiendatud ähvardamise koosseis piirab isiku võimalust

väljendada teatud liiki vägivallaga seotud või muul viisil hirmu tekitavaid lubadusi või

seisukohti. Karistusõiguslik sekkumine tähendab, et teatud väljendusviisid (ähvardused)

kvalifitseeritakse karistatavateks tegudeks ka senisest laiemas ulatuses.

Riive intensiivsus sõltub sellest, milliseid väljendusi piiratakse. Kuivõrd ähvardused ei ole

pelgalt arvamused, vaid suunatud teise isiku hirmutamisele ja võivad oluliselt kahjustada tema

vaimset heaolu, ei kuulu need sõnavabaduse tuumikalasse. Samas laieneb karistatavus uutele

ähvardusliikidele (nt seksuaalvägivallaga, vabadusvastaste süütegudega või intiimse materjali

avaldamisega ähvardamine), mistõttu laieneb ka riive ulatus.

3.4.2.2. Riive õigustamine

Sõnavabadus on kvalifitseeritud seadusereservatsiooniga põhiõigus. Põhiseaduse (PS) § 45

teise lause kohaselt võib sõnavabadust piirata üksnes avaliku korra, kõlbluse, teiste inimeste

õiguste ja vabaduste, tervise, au ning hea nime kaitseks.

Ähvardamise koosseisu laiendamise eesmärgiks on eeskätt teise isiku vaimse heaolu ja

turvatunde kaitse. Ähvardused, eriti vägivallaga seotud ähvardused, on suunatud teise isiku

hirmutamisele ning võivad oluliselt kahjustada tema vaimset tervist, enesemääramisvabadust

ja turvatunnet. Seetõttu on tegemist teiste inimeste õiguste ja vabaduste ning tervise kaitsega

PS § 45 tähenduses. Seega on sõnavabaduse riive eesmärk otseselt seotud PS § 45 teises lauses

sätestatud lubatud piiramisalustega ning on põhiseaduse kohaselt legitiimne.

Üldist vabaduspõhiõigust võib piirata igal eesmärgil, mis ei ole põhiseadusega vastuolus.

Ähvardamise koosseisu kaitstavaks õigushüveks on eeskätt inimese vaimne tervis ja

turvatunne. Tegemist on põhiseaduslikku järku väärtustega ning seetõttu on tegu legitiimse

eesmärgiga. Riigi kaitsekohustus hõlmab ka inimeste kaitsmist hirmu ja psühholoogilise

vägivalla eest, mitte üksnes juba realiseerunud füüsiliste rünnete eest.

3.4.2.3. Proportsionaalsuse analüüs

Sobivus

Ähvardamise koosseisu laiendamine on eesmärgi saavutamiseks sobiv meede.

 Uute ähvardusliikide koosseisu lisamine võimaldab hõlmata käitumist, mis sisuliselt

tekitab kannatanus tugevat hirmu, kuid ei olnud seni karistatav.

37

 Eriti digikeskkonnas (nt intiimsete andmete avaldamisega ähvardamine) aitab

kriminaliseerimine vähendada sellise käitumise levikut ja kaitsta kannatanuid.

 Muudatus „olulise vara“ mõiste kasutusele võtmisel võimaldab hinnata ähvarduse mõju

sisulisemalt, arvestades kannatanu tegelikku olukorda.

Seetõttu aitab regulatsioon kaasa inimeste vaimse heaolu ja turvatunde tõhusamale kaitsele.

Vajalikkus

Meede on vajalik, kuna puuduvad sama tõhusad, kuid põhiõigusi vähem piiravad alternatiivid.

 Tsiviilõiguslikud või menetluslikud abinõud (nt kahju hüvitamine) ei ole piisavad, et

ennetada ähvarduste tekitatud hirmu ega nende eskaleerumist.

 Kehtiv regulatsioon ei kata mitmeid ühiskonnas levinud ja rasketena tajutavaid

ähvardusi, mistõttu jääb osa õigushüvesid kaitseta.

 Kitsama koosseisu säilitamine looks põhjendamatu lünga õiguskaitses, eriti uute

tehnoloogiliste arengute kontekstis.

Kuivõrd ähvardamise kriminaliseerimine eeldab jätkuvalt tingimust, et ähvardus peab olema

veenev ja kannatanul peab olema alust karta selle täideviimist, on regulatsiooni ulatus piiratud,

välistades põhjendamatu sekkumise.

Mõõdukus

Meetme mõõdukust toetavad järgmised asjaolud:

 Koosseis ei hõlma igasugust väljendust, vaid üksnes selliseid ähvardusi, mille puhul on

alust karta nende täideviimist.

 Säilib nõue hinnata ähvarduse veenvust ka objektiivse (mõistliku isiku) kriteeriumi

alusel.

 Karistusmäär püsib muutmata ning jääb suhteliselt mõõdukaks (rahaline karistus või

kuni üheaastane vangistus).

 „Olulise vara“ kriteerium välistab bagatelsed juhtumid ning nõuab objektiivselt

hinnatavat kaalukust.

Sõnavabaduse riive ei ole intensiivne, kuna kaitse ei laiene ähvardustele samas ulatuses kui

arvamusavaldustele. Samal ajal on kaitstavate hüvede – eelkõige inimeste vaimse tervise,

turvatunde ja seksuaalse enesemääramise – kaal väga suur. Seetõttu kaaluvad eesmärgid üles

põhiõiguse riive ning muudatus on põhiseaduspärane.

3.4.3. Seksuaalse sisuga materjaliga seotud süüteod

KarS § 1531 täiendamine (seksuaalse sisuga visuaalse materjali tahtevastane edastamine) ning

uue KarS § 1574 kehtestamine (seksuaalse sisuga andmete ebaseaduslik avaldamine) riivavad

eelkõige põhiseaduse § 19 lõikes 1 sätestatud üldist vabaduspõhiõigust, mis hõlmab isiku

vabadust oma tegevust ja käitumist vabalt kujundada. Samuti võivad need riivata PS § 45 lõikes

1 sätestatud sõnavabadust, kuivõrd tegemist on kommunikatiivsete tegudega (teabe edastamine

ja avaldamine).

38

Lisaks puudutavad nimetatud sätted PS § 26 kaitsealasse kuuluvat eraelu puutumatust, kuid

seda teist isikut kaitsvate normidena.

3.4.3.1. Põhiõiguse riive

Põhiõiguse riive seisneb selles, et isikul piiratakse võimalust edastada ja avaldada teavet, mis

sisaldab seksuaalse sisuga visuaalset materjali või andmeid.

KarS § 1531 lg 11 puhul seisneb riive selles, et keelatakse teisele isikule tema tahte vastaselt

seksuaalse sisuga materjali edastamine, kui see teda oluliselt häirib.

KarS § 1574 puhul seisneb riive selles, et kriminaliseeritakse teise isiku kohta seksuaalse sisuga

materjali avaldamine või edastamine ilma tema nõusolekuta, samuti sellise materjali tootmine

või töötlemine koos sellele järgneva avaldamisega.

Samas on oluline, et piirang ei hõlma kogu teabe levitamist, vaid üksnes kitsast kategooriat –

seksuaalse sisuga materjali edastamist või avaldamist ilma adressaadi nõusolekuta või tema

tahte vastaselt ning olukorras, kus see teda oluliselt häirib või kahjustab.

3.4.3.2. Riive õigustamine

Sõnavabadus on kvalifitseeritud seadusereservatsiooniga põhiõigus. PS § 45 teise lause

kohaselt võib seda piirata üksnes avaliku korra, kõlbluse, teiste inimeste õiguste ja vabaduste,

tervise, au ning hea nime kaitseks.

Kõnesolevate sätete eesmärk on kaitsta teise isiku eraelu, au ja väärikust, vaimset heaolu, aga

ka seksuaalset enesemääramisõigust olukorras, kus isiku kohta levitatakse või talle edastatakse

seksuaalse sisuga materjali ilma tema nõusolekuta või tema tahte vastaselt.

Selline käitumine riivab otseselt teise isiku õigusi ja vabadusi, sh tema eraelu puutumatust ja

inimväärikust, ning võib kahjustada tema vaimset tervist. Seetõttu on tegemist PS § 45

tähenduses teiste inimeste õiguste ja vabaduste ning tervise kaitsega.

PS § 26 kohaselt võib eraellu sekkuda üksnes tervise, kõlbluse, avaliku korra või teiste inimeste

õiguste ja vabaduste kaitseks.

Käesolevate süüteokoosseisude eesmärk on takistada teise inimese intiimse ja seksuaalse

iseloomuga teabe levitamist ilma tema nõusolekuta. Selline käitumine kujutab endast tõsist

sekkumist kannatanu eraellu.

Karistusõigusliku keelu kehtestamine teenib seega teiste inimeste õiguste ja vabaduste ning

kõlbluse kaitse eesmärki PS § 26 tähenduses.

Üldist vabaduspõhiõigust võib piirata igal eesmärgil, mis ei ole põhiseadusega vastuolus.

Käesoleval juhul langeb selle piirangu eesmärk kokku eeltoodud PS § 45 ja § 26 alusel lubatud

eesmärkidega, mistõttu on ka PS § 19 riive põhiseaduslikult legitiimne.

3.4.3.3. Proportsionaalsuse analüüs

Sobivus

Kavandatud regulatsioonid on eesmärgi saavutamiseks sobivad.

 Seksuaalse sisuga materjali tahtevastase levitamise kriminaliseerimine aitab vähendada

küberahistamist ja kaitsta inimeste seksuaalset enesemääramisõigust.

39

 Seksuaalse sisuga materjali nõusolekuta avaldamise kriminaliseerimine võimaldab

tõhusalt reageerida sellistele nähtustele nagu nn kättemaksuporno.

 Regulatsioonid arvestavad digikeskkonna eripära, kus materjali levik võib olla kiire ja

ulatuslik, ning aitavad ennetada pöördumatuid tagajärgi kannatanule.

Seega aitavad meetmed kaasa kaitstavate õigushüvede saavutamisele.

Vajalikkus

Meetmed on vajalikud, kuna puuduvad sama tõhusad, kuid põhiõigusi vähem piiravad

alternatiivid.

 Tsiviilõiguslikud õiguskaitsevahendid (nt kahju hüvitamine või materjalide

eemaldamise nõue) ei oma piisavat üldpreventiivset mõju ega kaitse kannatanuid

olukorras, kus kahju tekib kiiresti ja raskesti pöörduval viisil.

 Kehtivas õiguses puudub selgesõnaline regulatsioon, mis hõlmaks nii küberliputamist

kui ka seksuaalse sisuga materjali nõusolekuta avaldamist, mistõttu jäävad mitmed

teiste inimeste õigusega kaitstud huvisid ründavad teod karistusõigusliku

reageerimiseta.

 KarS § 1531 lg 11 sisaldab täiendavat kitsendavat elementi (oluline häirimine), mis

välistab väheolulised juhtumid ja piirab koosseisu kohaldamisala.

Seetõttu ei ole olemas vähem piiravaid, kuid sama tõhusaid meetmeid eesmärgi saavutamiseks.

Mõõdukus

Meede on järgnevatel põhjustel ka mõõdukas.

 Koosseisud on selgelt piiritletud ning ei hõlma kogu seksuaalse sisuga teabe edastamist,

vaid üksnes tahtevastast või nõusolekuta toimuvat käitumist.

 KarS § 1531 lg 11 eeldab „olulise häirimise“ olemasolu, mis välistab bagatelsed

juhtumid.

 KarS § 1574 eeldab nõusoleku puudumist ning isiku äratuntavust, seega pole tegu üldise

kõlbluse kaitse normiga, vaid karistatav on selline tegu, kus kahjustatakse just

konkreetse isiku õigusi.

 Karistusmäärad on mõõdukad ning diferentseeritud vastavalt teo raskusele

(väärteokoosseis vs kuriteokoosseis).

 Koosseis ei kriminaliseeri materjali pelka loomist või töötlemist, karistatav on sellise

materjali loomine või töötlemine vaid siis, kui materjal avaldati, mis vähendab

sekkumise intensiivsust.

Kuigi tegemist on sõnavabaduse ja tegutsemisvabaduse riivega, on kaitstavate hüvede –

eelkõige seksuaalse enesemääramise, eraelu ja inimväärikuse kaitse – kaal väga suur. Eriti

digikeskkonnas võivad sellised rikkumised põhjustada ulatuslikku ja pöördumatut kahju, mis

õigustab intensiivsemat riigi sekkumist. Seetõttu ei ole põhiõiguse riive ülemäärane võrreldes

eesmärgiga ning muudatused on põhiseadusega kooskõlas.

4. Eelnõu terminoloogia

40

Eelnõuga ei võeta tarvitusele uusi termineid.

5. Eelnõu vastavus Euroopa Liidu õigusele

Eelnõuga võetakse osaliselt üle Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi (EL) 2024/1385, mis

käsitleb naistevastase vägivalla ja perevägivalla tõkestamist (ELT L, 2024/1385, 24.05.2024).

6. Seaduse mõjud

6.1. Mõjude üldiseloomustus

Eelnõu sisaldab mitmeid omavahel seotud karistusõiguslikke muudatusi, mille eesmärk on

suurendada õigusselgust, laiendada karistusõigusliku sekkumise võimalusi vastavalt

ühiskondlikule ootusele ning tugevdada vägivallaohvrite ning haavatavate isikute kaitset,

samuti inimeste kaitset digikeskkonnas. Muudatused hõlmavad nii olemasolevate

süüteokoosseisude täpsustamist ja laiendamist kui ka uute koosseisude loomist ning

sanktsioonide ajakohastamist.

Eelnõu ei reguleeri üht kitsast valdkonda, vaid puudutab mitut temaatiliselt seotud probleemide

ringi, mistõttu on mõjude analüüs esitatud järgmiste alapeatükkidena:

1. vägivalla ja ähvardamisega seotud muudatused;

2. seksuaalse enesemääramisõiguse ja privaatsuse kaitse;

3. haavatavate isikute kaitse (hooldamise kohustus);

4. loomapidamisega seotud ohud ja ennetusmeetmed;

5. süüvõime erandit puudutav säte.

6.2. Muudatuste mõjud

6.2.1. Vägivalla ja ähvardamise regulatsiooni täiendamine (KarS § 120, § 121, § 58 p 4 ja

p 14, § 1573)

Eelnõuga laiendatakse ähvardamise koosseisu (KarS § 120), täiendades seda seksuaalse

vägivalla, vabadusvastaste süütegude ja seksuaalse sisuga materjali avaldamisega

ähvardamisega. Samuti muudetakse kehalise väärkohtlemise regulatsiooni (KarS § 121), tõstes

sanktsiooniraami ülemmäära ja laiendades lähisuhtes toimepandud vägivalla määratlust.

Täiendatakse karistust raskendavate asjaolude loetelu (KarS § 58), täpsustades selles lähisuhte

mõistet ning lisades eraldi raskendava asjaoluna süüteo eksponeerimise.

Nimetatud muudatused suurendavad õiguskaitseasutuste võimalusi reageerida vaimse vägivalla

ja ähvardamise juhtumitele, mis kehtiva õiguse kohaselt ei pruugi koosseisupärased teod olla.

See omakorda toob kaasa menetluste arvu mõõduka kasvu, eeskätt ähvardamise ja kehalise

väärkohtlemise juhtumites. Kohtute töö võib mõnevõrra keerulisemaks muutuda, kuna

rohkemates asjades tuleb hinnata ähvarduse veenvust, kannatanu hirmu põhjendatust ning

raskendavate asjaolude esinemist.

Muudatuste tulemusena paraneb kannatanute, eelkõige perevägivalla ohvrite kaitse ning

väheneb olukordade hulk, kus ühiskondlikult ohtlikuks ja äärmiselt etteheidetavaks hinnatav

41

käitumine jääb karistusõigusliku sekkumiseta. Samas võib teatud juhtudel suureneda vajadus

hinnata piiripealseid olukordi, mille kohta pole veel välja kujunenud praktikat.

6.2.2. Seksuaalse enesemääramise ja veebikeskkonnas toime pandud vägivalla suhtes

kaitse tugevdamine (KarS § 1574, § 1531 täiendus ja § 120 täiendused)

Eelnõuga kehtestatakse uus süüteokoosseis seksuaalse sisuga materjali ebaseadusliku

avaldamise kohta (KarS § 1574) ning täiendatakse regulatsiooni selliselt, et karistatavaks

muutub ka sellise materjali edastamisega või avaldamisega ähvardamine.

Muudatused aitavad reageerida digikeskkonnas levivatele vägivalla- ja ahistamisvormidele,

mille osakaal on viimastel aastatel kasvanud. Õiguskaitseasutuste jaoks tähendab see

menetluste arvu suurenemist just digikeskkonnas toime pandud tegude osas. Seega tõuseb

vajadus veebikeskkonnas pädevate menetlejate järele. Sageneda võib rahvusvahelist koostööd

nõudvate juhtumite hulk.

Mõju ühiskonnale on positiivne, kuna paraneb vaimse tervise kaitse – seksuaalse sisuga

materjali avaldamine, levitamine kui ka sellega ähvardamine on kannatanule, eriti noorte puhul,

sageli väga laastava mõjuga. Muudatused ei too kaasa otseseid täiendavaid kohustusi

ettevõtjatele, kuid võivad suurendada elektroonilise side teenusepakkujatele esitatavate

päringute arvu.

6.2.3. Haavatavate isikute kaitse tugevdamine (hooldamise kohustuse rikkumine KarS §

1241)

Uue süüteokoosseisu loomisega kriminaliseeritakse hooldamise kohustuse teadlik ja korduv

rikkumine olukorras, kus hooldatav isik jäetakse vajalikust abist ilma või koheldakse teda

inimväärikust alandavalt. See võimaldab riigil sekkuda oluliselt varasemas etapis, enne kui

väärkohtlemise tulemusena tekib tervisekahjustus. Mõju avaldub peamiselt sotsiaal- ja

hoolekandesüsteemi ning õiguskaitse kokkupuutepunktis, kus võib mõnevõrra suureneda

selliste juhtumite avastamine ja menetlemine. Kuigi regulatsioon ei muuda otseselt

hoolekandeteenuste korraldust, võib see suurendada järelevalveasutuste tähelepanu

hoolekandeasutustele ja hooldusteenustele ning eeldatavasti suunab ka hoolduse pakkujaid

endid jälgima, et hooldusalustega väärikalt ja tähelepanelikult käitutaks.

6.2.4. Loomapidamisega seotud ohtude ennetamine KarS § 522, LoKS § 6611 kehtetuks

tunnistamine, VTMS § 73 muudatus)

Eelnõuga laiendatakse loomapidamise keelu kohaldamise aluseid ja antakse pädevus selle

kohaldamiseks lisaks kohtule ka kohtuvälisele menetlejale. Muudatuse eesmärk on võimaldada

tõhusamat ja kiiremat sekkumist olukordades, kus loomapidamine ohustab inimeste elu, tervist

või vara. Mõju avaldub eelkõige järelevalveasutuste ja kohalike omavalitsuste töös, kelle

menetluskoormus võib mõõdukalt suureneda. Samas paraneb oluliselt ennetus ning väheneb

risk, et ohtlik olukord jääb pikaks ajaks lahendamata.

KarS § 264 muutmisel on üldpreventiivne mõju, kinnitades ühiskonnas arusaama, et loomade

piinamine ei ole marginaalne õigusrikkumine, vaid tõsine kuritegu, millele järgneb

42

proportsionaalne ja selge riiklik reaktsioon. See toetab loomade heaolu, tugevdab avalikku

õiglustunnet ning aitab kaasa karistuspoliitika ajakohastamisele loomakaitse valdkonnas.

6.2.5. Süüvõime erand (KarS § 361)

Eelnõuga lisatakse säte, mille kohaselt süü ei ole välistatud juhul, kui isik on end tahtlikult

viinud seisundisse, mis välistab tema süüvõime. Muudatus kõrvaldab kehtivas õiguses esineva

lünga ning võimaldab karistusõiguslikku sekkumist olukordades, kus isik saab vastutusest

vabaneda, vaatamata enda tahtlikule riskikäitumisele.

Muudatus ei mõjuta oluliselt menetluste arvu, kuid muudab üksikjuhtumite lahendamise

keerukamaks, kuna suureneb vajadus hinnata isiku varasemat käitumist ja seisundi tekkimise

etteennustatavust.

6.3. Mõjude hindamine valdkondade kaupa

6.3.1. Sotsiaalne mõju

Eelnõu olulisim mõju avaldub sotsiaalsfääris. Muudatused parandavad vägivalla, ähvardamise

ja küberahistamise ohvrite kaitset ning laiendavad riigi võimalusi sekkuda olukordades, kus

isikute vaimne või füüsiline heaolu on ohustatud. Samuti tugevdatakse haavatavate isikute,

eelkõige eakate ja puuetega inimeste kaitset hooldamise kohustuse rikkumise korral.

6.3.2. Mõju riigi julgeolekule ja välissuhetele

Eelnõu ei oma otsest mõju riigi julgeolekule ega välissuhetele. Kaudne mõju võib avalduda

rahvusvahelise koostöö suurenemises digikeskkonnas toime pandava vägivallaga seotud

juhtumite menetlemisel, kuid see ei ole sisuliselt uus menetlusvaldkond.

6.3.3. Mõju majandusele

Eelnõu ei kehtesta ettevõtjatele uusi kohustusi ega mõjuta otseselt majandustegevust. Kaudne

mõju võib avalduda elektroonilise side teenusepakkujatele esitatavate päringute arvu kasvus

ning mõningases halduskoormuse suurenemises õiguskaitseasutustes. Mõju majandusele

tervikuna on väike.

6.3.4. Mõju elu- ja looduskeskkonnale

Eelnõu ei mõjuta otseselt elu- ega looduskeskkonda. Kaudne positiivne mõju võib avalduda

loomapidamisega seotud riskide vähenemises, mis parandab elukeskkonna turvalisust.

6.3.5. Mõju riigiasutuste ja kohaliku omavalitsuse korraldusele

Eelnõu mõjutab õiguskaitseasutuste, kohtute ning mõningal määral ka järelevalveasutuste ja

kohalike omavalitsuste tööd. Menetluste arv võib mõõdukalt suureneda, eelkõige ähvardamise,

kehalise väärkohtlemise ja digitaalse vägivalla juhtumites. Loomapidamise keelu pädevuse

laiendamine suurendab kohtuväliste menetlejate rolli. Muudatused ei eelda uute asutuste

loomist ega olulisi ümberkorraldusi.

43

6.3.6. Muud mõjud

Eelnõu parandab õigusselgust ning aitab vähendada olukordi, kus kehtiva õiguse kohaldamine

on ebaselge või ebapiisav. Samuti tugevneb õiglustunne, kuna ühiskondlikult ohtlik käitumine

on senisest paremini hõlmatud karistusõigusliku regulatsiooniga.

6.4. Mõju kokkuvõte

Eelnõu mõjud on valdavalt positiivsed ning avalduvad eelkõige ühiskonna turvalisuse

suurenemises ja kannatanute paremas kaitses. Mõju õiguskaitsesüsteemile ja halduskoormusele

on mõõdukas ning jääb olemasoleva süsteemi toimimisvõime piiridesse.

7. Seaduse rakendamisega seotud riigi ja kohaliku omavalitsuse tegevused, eeldatavad

kulud ja tulud

Kuna eelnõuga ei planeerita põhimõttelisi muudatusi võrreldes kehtiva korraga, ei kaasne

muudatustega eelduslikult kulude kasvu ega vähenemist. Samuti puudub alus arvata, et eelnõu

mõjutaks riigi tulusid.

8. Rakendusaktid

Eelnõu seadusena vastuvõtmise korral ei ole vaja kehtestada, muuta ega tunnistada kehtetuks

rakendusakte.

9. Seaduse jõustumine

Eelnõu jõustub üldises korras. Eelnõus esitatud seadusemuudatused ei eelda pikka aega

nõudvaid arendusi ega ümberkorraldusi.

10. Eelnõu kooskõlastamine, huvirühmade kaasamine ja avalik konsultatsioon

Eelnõu esitatakse kooskõlastamiseks eelnõude infosüsteemi (EIS) kaudu ministeeriumitele

ning arvamuse avaldamiseks Andmekaitse Inspektsioonile, Riigiprokuratuurile, Riigikohtule,

Tallinna Ringkonnakohtule, Tartu Ringkonnakohtule, Harju Maakohtule, Tartu Maakohtule,

Pärnu Maakohtule, Viru Maakohtule, Politsei- ja Piirivalveametile, Eesti Advokatuurile,

Õiguskantsleri Kantseleile, Tartu Ülikooli õigusteaduskonnale, Eesti Loomakaitse Liidule,

Eesti Loomakaitse Seltsile, Eesti Linnade ja Valdade Liidule.

___________________________________________________________________________

Algatab Vabariigi Valitsus ………… 2026. a nr

(allkirjastatud digitaalselt)

Suur-Ameerika 1 / 10122 Tallinn / +372 620 8100 / [email protected]/ www.justdigi.ee Registrikood 70000898

Ministeeriumid Riigikantselei

Meie 29.05.2026 nr 8-1/4288-1

KarS ja teiste seaduste muutmise seaduse (KarS omnibus 2026) eelnõu saatmine kooskõlastamiseks Saadame kooskõlastamiseks ja arvamuse andmiseks karistusseadustiku ja teiste seaduste muutmise seaduse (KarS omnibus 2026) eelnõu. Ootame teie seisukohti ja ettepanekuid hiljemalt 15.juuniks 2026. Lugupidamisega (allkirjastatud digitaalselt) Liisa-Ly Pakosta justiits- ja digiminister Lisa: 1. karistusseadustiku ja teiste seaduste muutmise seaduse (KarS omnibus 2026) eelnõu

2. karistusseadustiku ja teiste seaduste muutmise seaduse (KarS omnibus 2026) eelnõu seletuskiri

Andreas Kangur [email protected] Lisaadressaadid: Riigikohus

Viru Maakohus Harju Maakohus Tartu Maakohus Pärnu Maakohus Tartu Ringkonnakohus Tallinna Ringkonnakohus Riigiprokuratuur Eesti Advokatuur Politsei- ja Piirivalveamet Eesti Linnade ja Valdade Liit Õiguskantsleri Kantselei Tartu Ülikooli õigusteaduskond Andmekaitse Inspektsioon Eesti Loomakaitse Selts

2

Eestimaa Loomakaitse Liit