ÕIGK protokoll 19.05.2026

Tartu ei ole koht Rootsi vägistajate ja mõrtsukate jaoks ! Me seisame selle eest, et Tartu vanglat ei kasutataks välisriikide ohtlike kurjategijate paigutamiseks.

✍ Allkirjasta ja jaga – sinu hääl loeb!

Tartu on ligi 100 000 elanikuga haritud, nooruslik ja turvaline Eesti linn, kus väärtustatakse kultuuri, haridust ja kogukondlikku heaolu. Tartu on tuntud kui ülikooli- ja pereeluks sobiv paik, kus inimesed tunnevad end turvaliselt.

Viimasel ajal on kõne all olnud Rootsi soov paigutada oma vanglatest osa kolmandate riikide kodanikest – sealhulgas raskete kuritegude (nt vägistamised ja mõrvad) eest süüdimõistetud isikud – Eesti vanglatesse. Tartu vangla on selles kontekstis mainitud võimaliku sihtkohana.

Meie, allakirjutanud, leiame, et see ei ole vastuvõetav.

Me ei soovi, et meie linn muutuks karistuspaigaks inimestele, kellel puudub igasugune side Eestiga. Me soovime hoida Tartut turvalise ja areneva elukeskkonnana, mitte riskitsoonina. Ootame valitsuselt ja justiitsasutustelt selget seisukohta Tartu vangla kasutuse osas, mis toetaks meie kogukonna vajadusi, mitte tekitaks uusi probleeme.

Soovitame valitsusel kaaluda alternatiivseid lahendusi Tartu vangla kasutamiseks, näiteks:

vangla osaline kasutamine Eesti vangide rehabilitatsiooniks ja tööhõiveprogrammideks; hoone ümberehitamine sotsiaalprogrammide, vaimse tervise keskuse või noorte ennetustöö tarbeks; riigi teenuste delegeerimine (nt pikaajaline hooldus, varjupaigad, ajutine majutus jms). robootika või julgeolekutehnoloogia katsekeskuseks, kasutades olemasolevat turvataristut; või ülikoolide või ametkondade innovatsioonikeskuseks, kus viiakse läbi suletud keskkonnas sotsiaal- või julgeolekualaseid eksperimente ja projekte.

Riigikogu õiguskomisjoni

istungi protokoll nr 131

Tallinn, Toompea ja videosild Teisipäev, 19. mai 2026

Algus 14.00, lõpp 15.58

Juhataja: Madis Timpson (esimees)

Protokollija: Selena Eenmaa (konsultant)

Võtsid osa:

Komisjoni liikmed: Lea Danilson-Järg, Peeter Ernits, Andre Hanimägi, Anti Haugas, Maria

Jufereva-Skuratovski, Heljo Pikhof, Valdo Randpere, Stig Rästa, Vilja Toomast, Varro

Vooglaid

Komisjoni ametnikud: Raini Laide (nõunik-sekretariaadijuhataja)

Kutsutud: Justiits- ja Digiministeeriumi vanglate valdkonna asekantsler Rait Kuuse, vanglate

osakonna vanglatöö korraldamise talituse juhataja Tiina Unuks ning karistusõiguse ja

menetluse talituse nõunik Martin Ziehr (1.-2. päevakorrapunkt); Justiits- ja Digiministeeriumi

karistusõiguse ja menetluse talituse juhataja Andreas Kangur ning Siseministeeriumi nõunik

Ott Aarma (3. päevakorrapunkt); Riigikogu avalike suhete osakonna pressinõunik Merilin

Kruuse

Päevakord:

1. Vabariigi Valitsuse algatatud Eesti Vabariigi ja Rootsi Kuningriigi vahelise Eesti

Vabariigis Rootsi Kuningriigi vanglakaristuste täideviimise kokkuleppe ratifitseerimise

seaduse eelnõu (682 SE) teise lugemise ettevalmistamine

2. Vastus kollektiivsele pöördumisele "Tartu ei ole koht Rootsi vägistajate ja mõrtsukate

jaoks!"

3. Vabariigi Valitsuse algatatud kriminaalmenetluse seadustiku ja teiste seaduste muutmise

seaduse (kohtumenetluse optimeerimine ja kohtulahendite avalikkus) eelnõu (560 SE) teise

lugemise ettevalmistamine

4. Info ja muud küsimused

1. Vabariigi Valitsuse algatatud Eesti Vabariigi ja Rootsi Kuningriigi vahelise Eesti

Vabariigis Rootsi Kuningriigi vanglakaristuste täideviimise kokkuleppe ratifitseerimise

seaduse eelnõu (682 SE) teise lugemise ettevalmistamine

Madis Timpson selgitas, et eelnõu osas on täna plaanis teha menetluslikud otsused, kuna

muudatusettepanekuid esitatud ei ole. Ta kinnitas, et eelnõu on kahe lugemisega, kuna

tegemist on välislepinguga.

Esimees andis veel komisjonile võimaluse vahepeal tekkinud küsimuste esitamiseks.

Peeter Ernits küsis, millal võiks saabuda esimene lend Rootsi kinnipeetavatega.

2

Rait Kuuse vastas, et see sõltub eeskätt lepingu ratifitseerimisest ning jõustumisest. Seega ei

saa täna veel ilma lepinguta öelda konkreetset kuupäeva, kuid esialgse hinnangu kohaselt

võiksid esimesed väliskinnipeetavad siia saabuda augustis, kui leping ratifitseeritakse mõlema

riigi poolt ning see jõustub juulis.

Peeter Ernits küsis, kas ettevalmistused väliskinnipeetavate vastuvõtmiseks on tehtud ning

selleks ollakse valmis.

Rait Kuuse vastas, et täna ollakse nii valmis, kui praegune olukord võimaldab, sest mitmed

praktilised ettevalmistused eeldavad siiski lepingu olemasolu.Näiteks kinnipeetavate

ümberpaigutamine, teatud investeeringud vanglasse ja hoonete avamised saavad toimuda alles

lepingu jõustumisel, mis loob ümberkorraldusteks konkreetse aluse.Seega on osad

ettevalmistused veel ootel, kuid ettevalmistavad plaanid on tehtud.

Ta rõhutas, et Tartu Vangla töötajaskond on väga häälestatud selle ülesande täitmiseks.

Heljo Pikhof küsis, kui suur on Tartu Vangla vangivalvurite palk, kes hakkavad tegelema

Rootsi kinnipeetavatega.

Rait Kuuse vastas, et alustava vangivalvuri palk Tartu Vanglas on täna sama suur, kui Viru

Vanglas ehk 2400 eurot kuus brutona. Ta lisas, et täiendava kompetentsi omandamisel on

mingi aja möödudes võimalik saada saatmisõigused ehk relvastatud valvena saata

kinnipeetavaid vajadusel väljaspool vanglat näiteks arsti juurde ning selle eest on ettenähtud

lisatasu.

Heljo Pikhof palus täpsustada, kas Rootsi kinnipeetavaid valvavad uued ja algajad töötajad

või juba täna vanglateenistuses tööl olevad vangivalvurid. Ta märkis, et algajatele

vangivalvuritele võib see töö olla liig.

Rait Kuuse vastas, et Tartu Vanglas on täna tööl ca 160 kogenenud ja pikaajalist

vanglateenistujat, kes alustavad esimeste väliskinnipeetavatega, kuid paralleelselt värvatakse

ka uusi töötajaid juurde. Ta märkis, et uute värvatute hulgas on kindlasti inimesi, kes tulevad

esimest korda vanglasse tööle, kuid on kindlasti ka neid, kes on varasemalt juba vastava õppe

läbinud ja vanglas töötanud.

R. Kuuse tõi esile, et täna on Tartu Vanglasse ootel ca 20 tööle soovijat, kellele ei ole hetkel

kohta pakkuda. Hetkel on Tartu Vanglas ainult üks või kaks kohta täitmata.

Heljo Pikhof märkis, et teatavasti tõuseb vanglaametnikel koos staažiga palk, kuid

politseinikel mitte ning küsis palgaerinevuste kohta politseinike ja vanglaametnike vahel.

Rait Kuuse vastas, et ta ei oska sellele nii täpselt vastata, kuna politsei ja vanglateenistuse

palgasüsteemid on erinevad. Näiteks tasub Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) lõuna piirkonnas

politseinikele vähem, kui ida või põhja piirkonnas. Vanglateenistus on oma palgakorraldust

muutnud nii, et Viru ja Tartu Vangla töötajad on samal tasemel, kuid Tallinna Vanglas on ca

8% töötasud kõrgemad. Varasemalt oli see struktuur teine ja näiteks Viru Vangla alustades

maksti seal kolmandiku võrra kõrgemat palka, kuid nüüdseks on pigem palgad ühtlustatud,

sest töö ei ole piirkonniti palju keerukam.

Heljo Pikhof küsis veel, kui palju on vanglateenistusse värvatud politseist või kui palju on

politseinikud selleks praegu ise soovi avaldanud.

Rait Kuuse vastas, et seda olulisel määral ei toimu ning kõige rohkem on need üksikud

inimesed. Ta märkis, et temale teadaolevalt ei ole politseist värbamist praegu tehtud ning

murekohta ülevärbamise osas ei ole tõstatatud. Ta tõi esile, et peale koondamisi liitus ca

kümmekond inimest hoopis politseiga.

3

Madis Timpson palus täpsustada, et ega uusi töötajaid ei võetagi vanglasse tööle ilma, et nad

oleksid eelnevalt läbinud vajaliku väljaõppe.

Rait Kuuse selgitas, et valvuri ametikohale tööle võetud inimesed saadetakse koheselt

Sisekaitseakadeemia vanglateenistuse kolledžisse neljakuulisele praktilisele ja teoreetilisele

väljaõppele. Enne selle hariduse omandamist neid iseseisvale tööle ei lubata.

Maria Jufereva-Skuratovski küsis, kui kaua võtavad kõik ettevalmistused vangla

ümberkorraldamiseks aega peale lepingu jõustumist ning mida selleks täpsemalt teha tuleb, et

Tartu Vangla oleks Rootsi kinnipeetavate vastuvõtmiseks valmis.

Rait Kuuse vastas, et lepingu kohaselt toimub väliskinnipeetavate vastuvõtt järk-järgult ning

sellele lisaks ka eelhindamise faas, kus Rootsi poolt pakutavatele kinnipeetavatele tehakse

Eesti poolne taustakontroll, sh kohtulik. Sellest tulenevalt kestab kinnipeetavate saabumise

protsess kuni aasta, kuni saavutatakse lepingu maksimaalne maht ehk 600 kinnipeetavat. On

võimalik, et hiljem ilmnevad põhjused, miks 600 kinnipeetavat ei ole võimalik sellises tempos

siia saata ning seetõttu ei saa seda nii konkreetselt ette ennustada.

R. Kuuse selgitas, et Tartu Vanglas on täna kaks suuremat hoonet, millest üks on praegu

suletud aga teine on praegu juba käigus ning seega koheselt kasutatav väliskinnipeetavatele.

Seega saab aasta vältel järk-järgult teha täiendavaid ettevalmistusi, et ka teine hoone avada ja

värvata juurde valgaametnikke jne. Ettevalmistusi kohandatakse vastavalt parimale teadmisele

väliskinnipeetavate saabumise hulgast iga kvartali kohta. Kõige suurem ülesanne lepingu

jõustumiseks on Tartu Vanglast suurema osa kinnipeetavate ümberpaigutamine teistesse

vanglatesse, kellele lisandub vastavalt koormus. Paberi peal on ettevalmistus selleks käimas.

Maria Jufereva-Skuratovski palus täpsustada, kas Rootsi kinnipeetavaid paigutatakse ka

Tallinna Vanglasse.

Rait Kuuse kinnitas, et väliskinnipeetavad paigutatakse ainult Tartu Vanglasse.

Peeter Ernits küsis, kas Tartu Vangla jääb seega valdavalt ainult väliskinnipeetavatele.

Teiseks, kas tubakavabade nikotiinipatjade võimaldamine väliskinnipeetavatele ja sellega

seotud võrdse kohtlemise küsimus on lahendatud. Kolmandaks, kas Tartu linnavõim on selle

kõigega nõus. Neljandaks, kas väliskinnipeetavatena võetakse vastu ka seksuaalkurjategijaid

või mitte.

Rait Kuuse vastas, et Tartu Vanglas on praegu väiksem 50 kohaga eraldatud osa

vahistatutele, kelle kohtumenetlus on aktiivses faasis ning see jääb edaspidi alles, kuna nii

kohus, prokuratuur kui ka politsei vajavad seda kohapealset vahistatute majutuse võimalust.

Ta rõhutas, et tegemist on ühe eraldatud osaga ühest hoonest, mis ei puutu kokku

väliskinnipeetavatega. Lisaks võivad Eesti kinnipeetavad kinnises vanglas edaspidi olla ka

meditsiiniosakonna all olevas psühhiaatriaosakonnas, kus tehakse ekspertiise, kuid ka seal on

nad eraldatud režiimil. Avavangla jääb üksnes Eesti kinnipeetavate kasutusse. Ta kinnitas, et

väliskinnipeetavad ei puutu Eesti kinnipeetavatega kokku ning on eraldatud.

R. Kuuse märkis nikotiinipatjade osas, et mõistetavalt tuleb arvestada selle võimalusega, et

kui väliskinnipeetavatele võimaldatakse teatud hüved, siis tuleb kaaluda nende lubamist ka

Eesti kinnipeetavatele. Tema hinnangul tuleks sellise hüve võimaldamisel ka Eesti

kinnipeetavatele nikotiinipadjad lubada. Ta tõi esile, et Eesti tubakatoodete keelu osas on

hetkel veel käimas arutelu Euroopa Inimõiguste Kohtus ning oodatakse veel suurkoja arutelu.

Tõenäoliselt saab suurkoja arutelu alata septembrist, mistõttu saab selles osas rohkem selgust

järgmisel aastal.

R. Kuuse vastas Tartu linnavõimu osas, et nendega on kokkulepitud omavaheline infovahetus,

4

et mõlemad pooled oleksid asjadest igakülgselt ette informeeritud. Tema hinnangul saab

sellise koostöövormiga kenasti edasi liikuda ning tema teada hetkel probleeme ei ole.

Tiina Unuks vastas, et välisleping ei välista otseselt seksuaalkurjategijate Eestisse saatmist,

kuid Rootsi pool ise soovib neid kinnipeetavaid Eestisse mitte saata. Nimelt leiab Rootsi, et

nende sekkumisprogrammid on efektiivsed ning neid saab pakkuda üksnes selles keeles, mida

kinnipeetav mõistab. Eesmärk on hoida nende kurjategijate retsidiivsus jätkuvalt madal.

Heljo Pikhof tõi kirjavahetusest Rootsi Sotsiaal- ja Tervishoiuametiga esile mõned märkused.

Esiteks, hinnanguid võimalike külastajate arvu kohta pole praegu tehtud. Samas on

tõenäoline, et Rootsi omavalitsused võivad hakata maksma kinni üsna laialt kinnipeetavate

sugulaste sõite ja majutust Tartus. Kuigi ei ole teada, kui palju külastajaid hakkab olema, siis

ei saa öelda, et neid üldse ei tule.

Teiseks palus ta tuua esile kõik need erisused, mis tulevad välja võrreldes sellega, mida

Rootsi vanglas kohapeal on Rootsi õiguse alusel praegu nende kinnipeetavatele lubatud.

Arvestades, et Eestisse saabudes hakkab väliskinnipeetavatele kohalduma Eesti õigus. Ta tõi

esile, et temale teadaolevalt ei ole Rootsi vanglas näiteks töö tegemine kohustuslik ning küsis,

kas Eestis on see kohustuslik ja kui palju saavad kinnipeetavad selle eest palka.

Kolmandaks palus ta selgitada videokohtumiste võimalust, eeskätt kuidas on see võimaldatud

kolmandatest riikidest inimestele, kellel ei ole isikutuvastamiseks Eesti ID-kaarti jne.

Rait Kuuse vastas, et Eestil on paralleelselt Rootsi vanglateenistuse esindajatega käimas just

selline detailne arutelu. Ta märkis, et nad on tänagi Eestis, et arutada läbi, millised need

tööprotsessid detailides välja näevad, mismoodi on Rootsis teatud asjad lahendatud ja kas

meiega on ühisosa või erisused.

Näiteks on üks silmatorkavam erisus see, et kambrid on mõneti teistmoodi varustatud. Rootsis

saab mõlemal kinnipeetaval olla oma lugemislamp, seejuures peab olema ka rohkem pistikuid

ning samuti on mõlemal luba kasutada televiisorit, riigi kulul. Eesti vanglateenistuse vaatest ei

ole probleemi sama standardit rakendada ka oma kinnipeetavatele.

R. Kuuse selgitas, et töötamise süsteem on tõesti natukene teistmoodi, sest Eesti töötamise

filosoofia on selline, et see töö, mida kinnipeetavad teevad, peab täitma kahte eesmärki.

Esiteks, kujundada tööharjumust ning teiseks, need tööd, kus luuakse reaalset väärtust, peavad

seda ka tegema ja ennast ära tasuma. See tähendab, et Eesti vanglad ja ettevõtluskeskus

täidavad täna tellimusi ka väljastpoolt vanglat, näiteks pestes Kaitseväele pesu või tehes

keriseid. Rootsi süsteemi puhul ei ole ilmtingimata prioriteediks see, et töö toodaks väärtust

ka väljapoole. Sellest lähtuvalt on neil ka tasustamissüsteem natuke teistmoodi ehk nädalane

fikseeritud töötasu, sõltuvalt sellest, kas inimene on tööga aktiivne või mitte. Eestis käib

tasuarvestus tunnipõhiselt ehk nii palju töötunde kui kinnipeetav teeb, nii palju ka makstakse.

Tiina Unuks lisas, et erisusi on ka selles osas, mis puudutab distsiplinaarrikkumisi. Rootsi

vangide puhul saab rakendada üksnes noomitust. Küll aga on erinevalt Eestist Rootsi

vanglateenistusel õigus otsustada, millal kinnipeetav vabastatakse tingimisi enne tähtaega.

Rootsis on kehtiv kaks kolmandikku põhimõte ehk kui kaks kolmandikku karistusest on

kantud, siis üldjuhul vabaneb isik automaatselt kriminaalhoolduse järelevalve alla. Kui

vanglas on toime pandud hulgaliselt rikkumisi, siis on vanglateenistusel õigus lükata

vabanemine kasvõi viimase päevani, kui oleks pidanud olema karistuse tähtaeg.

T. Unuks tõi töötamise osas esile, et Eesti kinnipeetavad on pigem oskustöölised. Näiteks

osatakse puidu- ja metallitööd teha ning muid käte osavust nõudvaid tegevusi. Rootsi

kinnipeetavate puhul tuleb nüüd rohkem mõelda selle peale, et pakkuda neile lihtsamat tööd

ning eeskätt keskenduda tööharjumuse kujundamisele. Praktilisest vaatest on erisus ka näiteks

see, et Rootsi vangid kannavad Eestis karistust kandes Rootsi vangivormi.

Ta rõhutas, et suures plaanis on Eesti ja Rootsi vangistused siiski sarnased ning see on üks

põhjus, miks Rootsi on valinud just Eesti vanglakohad rentimiseks.

5

T. Unuks märkis videokohtumiste osas, et praegu on tõesti probleemkoht ID-kaardiga, kuid

need lahendused on arenduses, et selle süsteemi saaks toimima ka kolmandate riikidega.

Rait Kuuse lisas, et kinnipeetavatel ei ole ID-kaarti, vaid Eesti vangistusseaduse järgi on neil

isikukood, parool ja näobiomeetria, mida nad kasutavad näiteks tahvlisse sisse logimiseks.

Seega on vanglateenistus tegelikult harjunud töötama selliselt, et kinnipeetavatel dokumenti

käes ei ole, aga nad peavad kuidagi ennast siiski tuvastama. Sarnaseid lahendusi saab ka

väliskinnipeetavatele arendada.

Anti Haugas uuris, kuidas on viimasel aastal Eesti kinnipeetavate arv muutunud ja milliseid

trende on märgata.

Lisaks, kuidas on kavandatud Justiits- ja Digiministeeriumi (JDM) ning Siseministeeriumi

koostöö võimaliku hübriidohu korral, kus Eestisse tuleb näiteks mitusada ebaseaduslikku

piiriületajat ja neid on vaja kinni pidada. Täpsemalt, kas sellised võimalikud stsenaariumid on

läbi mõeldud ja arutatud, kuhu sellisel juhul neid inimesi paigutada või kui palju vanglad

üldse sellise olukorraga seotud oleks.

Rait Kuuse vastas, et Eestis on süüdimõistetute arv olnud see aasta praktiliselt sama, kui

eelmine aasta ehk praegusel hetkel 1257. Kinnipeetavaid on kokku 1712. Viimase kuue kuuga

on aga tuntavalt suurenenud vahistatute arv ehk kolmandiku võrra ning täna on vanglates 455

vahistatut. See on umbes 120 inimest rohkem kui aasta tagasi samal ajal. Valdavalt on nende

vahistatute hulgas varavastastes ja narkosüütegudes kahtlustatavad isikud.

R. Kuuse sõnas, et selliseid trende praegu ei ole, mis mõjutaks vanglate võimekust oma tööd

teha. PPA-ga on arutatud ka seda, kui palju on vanglal võimalik neile koheselt pakkuda kohti

juhul, kui oleks vaja mingit suurt hulka inimesi kinni hoida. Täna oleks selleks kohtade

vakantsiks peale rendivangla rakendumist 300. Ta märkis, et kriisiolukorras vaadatakse

võimalusi pigem avarama pilguga ehk kus ja millistest tingimustes ja kui pikka aega saab

kinnipeetud inimesi majutada. Näiteks on Viru Vangla territooriumil eraldi sissepääsuga

PPA-l üks arestimaja, mis on hetkel täiesti tühi.

Peeter Ernits küsis, kas praegu ei ole Eesti kinnipeetavatele võimaldatud lugemislampi või

televiisori vaatamist riigi kulul. Lisaks uuris, kas on ülevaadet, millist tööd kinnipeetavad

Rootsis teevad ehk mida nad ka siin oskaksid teha.

P. Ernits tõi veel esile, et kuuldavasti on Eesti kinnipeetavate suhtarv väga väikseks jäänud

ning küsis, kas väliskinnipeetavad lähevad edaspidi statistikas selle suhtarvu alla või mitte.

Rait Kuuse vastas, et väliskinnipeetavad ei peaks minema selle suhtarvu arvestusse ja Eesti

peaks oma statistilises ülevaates käsitlema ikkagi Eesti süüdimõistetuid.

Ta selgitas töötamise osas, et sarnaseks jääb see, et vangla majandustööd peaksid saama

ikkagi kinnipeetavate jõuga tehtud, alates toidu tegemisest kuni ruumide koristuseni. Kui

vaadata Rootsi vanglates tehtavaid töid, siis on seal peale tootmistööde väga palju pigem

huviringi stiilis tegevusi, mis meenutavad rohkem sotsiaalsektorist kaitstud tööteenust ehk kus

inimene teeb tööharjutust, näiteks klaasvitriini või savitööd tegevusjuhendaja järelevalve all.

R. Kuuse vastas, et televiisori peab Eesti kinnipeetav täna ise vangla poest ostma ja maksma

ka elektriseadmete kasutamise eest. Erinevaid lampe, kõrvaklappe jms antakse pigem

jaopärast, kui üldse. Rootsi kinnipeetavatele on kambrite varustatus lepinguga tagatud.

Valdo Randpere küsis, milliseid kanaleid kinnipeetavad televiisorist näevad.

Rait Kuuse vastas, et kanaleid on võimalus vanglas keskselt korraldada. Tõenäoliselt peab

sinna nüüd ka suurema valiku teisi kanaleid peale ERR-i välja mõtlema, et arvestada

6

võõrkeele taustaga. Ta tõi veel esile, et juba ca 15–20 aastat ei näidata ida kanaleid, et piirata

propagandakanalite kättesaadavust kinnipeetavatele.

Heljo Pikhof küsis, kuidas on Rootsis lahendatud olukorrad, kus kinnipeetav ei kavatse üldse

mingit tööd teha ega soovi ka osaleda huvitegevuses.

H. Pikhof tõi lisaks esile, et kuigi Rootsi kinnipeetavate puhul saab distsiplinaarrikkumiste

korral rakendada üksnes noomitust, siis Eestis alluvad väliskinnipeetavad siiski Eesti

õigusele. Ta meenutas eelnõu kaasamisringil prokuröride osutust, et kui vanglas pannakse

toime vägivallategu, siis tuleb ikkagi alustada menetlust. See lisab töökoormust Eesti

prokuröridele ning koormus tõuseb ka halduskohtutele, kes peavad hakkama erinevaid

väliskinnipeetavate kaebusi menetlema. Samal ajal aga ei ole Eestil piisavalt prokuröre ega

kohtunikke ning tekib küsimus, kuidas leitakse lisanduvaks töökoormuseks piisavalt

ressursse.

Rait Kuuse vastas, etkui vanglas toimub vägivallategu, siis kohe kindlasti mitte ei viibutata

lihtsalt näppu ega vaadata kõrvale. Sellisel juhul alustatakse kriminaalmenetlust ja hakatakse

asja uurima. Vangla erisus on see, et vanglateenistusel on ka pädevus neid kriminaaluurimisi

ja -toiminguid teostada, kuigi prokuratuuri järelevalve all. Ta rõhutas, et seega ei saa see

reageering olema kuidagi andestavam kui vägivallategude puhul Eesti kinnipeetavate suhtes.

R. Kuuse möönis halduskohtute osas, et kinnipeetavad kaebavad palju. Teatavasti on täna

kolmandik halduskohtute koormusest Eesti kinnipeetavate kaebused ning see ei ole ajas palju

muutunud. Tõenäoliselt see koormus jätkub, kuid tuleb märkida, et väliskinnipeetavate

avalduste, vaidlustamiste ja kaebamiste koormus on Rootsi näitel tegelikult kõvasti madalam

kui Eesti kinnipeetavate oma. Seega ei hindaks ta seda koormust väga suureks. Lisaks, need

kaebused, mis esitatakse välisriiki paigutamise otsuse vastu, peab lahendama juba Rootsis

kohapeal ehk nende haldusmenetluse kaudu. Selles osas ei ole Eestil midagi lahendada, sest

tegemist on Rootsi otsusega ning Eesti üksnes hindab, kas see kinnipeetav võetakse vastu või

mitte.

Ta tõi esile, et prokuratuur on tõesti hinnanud oma töökoormuse kasvu. Samas on siinkohal

mitu tahku, mida arvestada. Kinnipeetavate arv on viimastel aastatel jõudsalt vähenenud ning

sellega seoses ei ole keegi veel vastupidist arvutust teinud. Tegelikult jõutakse nüüd

kinnipeetavate koguarvu mõttes mõne aasta taguse ajani, kus süsteem oskas ka selle hulgaga

töötada. Ta rõhutas, et ei soovi siinkohal kuidagi prokuratuuri murekohta ala väärtustada, kuid

tõi esile, et nende diskussioon on keskendunud kahele asjale. Esiteks, milline on töökorraldus

ja koostöö, sh omavahel informatsiooni jagamine. Teiseks, milline on nende rahaline vajadus.

R. Kuuse kinnitas, et rahalise vajaduse numbrid on kõikidelt partneritelt olemas, sh nii

prokuratuurilt, kohtutelt, PPA-lt, Kaitsepolitseilt kui ka tervishoiusektorilt jne. Need

vajadused saadetakse lepingu jõustumisel valitsusele raha eraldamiseks täpselt nii, nagu need

on esitatud.

Peeter Ernits märkis, et kui varasemates aruteludes oli jutuks, et väliskinnipeetavatele siia

külalisi ei tule, siis tänases arutelus oli kuulda, et Rootsi omavalitsused võivad hakata koguni

kinni maksma kinnipeetavate külaliste siia sõite ja majutust. Ta küsis, milline see tegelik pilt

Rootsi poolel on ehk kas väliskinnipeetavatele hakkab siia lähedasi külla sõitma või mitte.

Rait Kuuse vastas, et külastamise õigust keelata ei saa, küll aga peab iga külastaja enne

saama külastamiseks loa ehk läbima Eesti tehtud taustakontrolli koostöös Rootsi

vanglateenistusega. Kui seda luba ei anta, siis ei saa ka vanglasse külastusele tulla.

Ta rõhutas lisaks, et vangla valib ka viisi, kuidas külastus toimuda saab ehk kas külastus on

lühi- või pikaajaline, klaasiga eraldatult või mitte jne.

R. Kuuse sõnas, et nende hinnangul jääb külastamise aktiivsus üsna madalaks juba selle tõttu,

7

et Eesti enda kinnipeetavatel, kelle lähedased on teatavasti lähemal kui väliskinnipeetavatel,

on külastuste hulk tegelikult väga väike. Ta tõi esile, et külastajad käivad üksnes umbes

viiendikul Eesti kinnipeetavatest. Lisaks tuleb märkida, et Rootsi pigem ei kaalu selliste

kinnipeetavate paigutamist Eestisse, kellel on Rootsis väga tihedad perekondlikud sidemed,

eeskätt näiteks lastega.

Madis Timpson tegi ettepanekud eelnõu menetluslike otsuste osas.

Otsustati:

1.1. Teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda 10.06.2026 (poolt 6: Anti Haugas,

Maria Jufereva-Skuratovski, Valdo Randpere, Stig Rästa, Madis Timpson, Vilja Toomast;

vastu 4: Peeter Ernits, Andre Hanimägi, Heljo Pikhof, Varro Vooglaid; erapooletuid 0; ei

osalenud 1: Lea Danilson-Järg).

1.2. Teha ettepanek teine lugemine lõpetada (poolt 6: Anti Haugas, Maria

Jufereva-Skuratovski, Valdo Randpere, Stig Rästa, Madis Timpson, Vilja Toomast; vastu 5:

Lea Danilson-Järg, Peeter Ernits, Andre Hanimägi, Heljo Pikhof, Varro Vooglaid;

erapooletuid 0).

1.3. Teha ettepanek viia läbi eelnõu lõpphääletus (poolt 6: Anti Haugas, Maria

Jufereva-Skuratovski, Valdo Randpere, Stig Rästa, Madis Timpson, Vilja Toomast; vastu 5:

Lea Danilson-Järg, Peeter Ernits, Andre Hanimägi, Heljo Pikhof, Varro Vooglaid;

erapooletuid 0).

2. Vastus kollektiivsele pöördumisele "Tartu ei ole koht Rootsi vägistajate ja mõrtsukate

jaoks!"

Raini Laide selgitas, et eelmisel korral käsitleti pöördumises toodud teemasid osaliselt, kuid

kodukorra järgi peab komisjon kollektiivse pöördumise suhtes kindla seisukoha võtma. Ta

meenutas lühidalt pöördumise sisu ja selles esitatud ettepanekuid (Lisa 1).

Madis Timpson sõnas, et pöördumine on komisjonile juba tuttav ning tõi vastuse andmiseks

esile kodukorrast tulenevad võimalikud otsustusvariandid: 1) algatada eelnõu või olulise

tähtsusega riikliku küsimuse arutelu; 2) korraldada avalik istung; 3) edastada ettepanek

pädevale institutsioonile seisukoha võtmiseks ja lahendamiseks; 4) edastada ettepanek

Vabariigi Valitsusele seisukoha kujundamiseks ja pöördumisele vastamiseks, kujundatud

seisukohast teavitatakse ka komisjoni; 5) esitatud ettepanek tagasi lükata; 6) lahendada

pöördumises püstitatud probleem muul viisil.

Esimees märkis, et komisjon on avaliku istungi sel teemal juba pidanud ning arutatud on

palju, kuigi pöördumise esindajad ei ole ise kohale tulnud. Esimees tegi ettepaneku esitatud

pöördumine tagasi lükata.

Vilja Toomast kommenteeris, et kuna just menetleti välislepingu ratifitseerimise eelnõu ning

selle lõpphääletus on juba planeeritud 10. juunile, siis on sellise kollektiivse pöördumise

arutelu või teistsuguse vastuse andmine enne eelnõu lõpphääletust vastuoluline. Tema

hinnangul on mõistlik pöördumine praegu tagasi lükata.

Varro Vooglaid tegi omapoolse ettepaneku edastada pöördumine Vabariigi Valitsusele.

Andre Hanimägi kommenteeris, et kuna välislepingu ratifitseerimise eelnõu on tõepoolest

suunatud lõpphääletusele, siis on tegelikult pöördumises tõstatatud küsimus sisuliselt hoopis

„muul viisil“ lahendamisel täiskogu otsuse kaudu. Seega ei näe ta põhjust pöördumist tagasi

lükata ning tegi ettepaneku lahendada pöördumises tõstatatud probleem muul viisil.

8

Madis Timpson pani esmalt hääletusele ettepaneku pöördumine tagasi lükata(poolt 6: Anti

Haugas, Maria Jufereva-Skuratovski, Valdo Randpere, Stig Rästa, Madis Timpson, Vilja

Toomast; vastu 5: Lea Danilson-Järg, Peeter Ernits, Andre Hanimägi, Heljo Pikhof, Varro

Vooglaid; erapooletuid 0). Ettepanek leidis toetust.

Seejärel pani esimees hääletusele kõlanud ettepaneku edastada pöördumine Vabariigi

Valitsusele seisukoha kujundamiseks ja vastamiseks (poolt 5: Lea Danilson-Järg, Peeter

Ernits, Andre Hanimägi, Heljo Pikhof, Varro Vooglaid; vastu 6: Anti Haugas, Maria

Jufereva-Skuratovski, Valdo Randpere, Stig Rästa, Madis Timpson, Vilja Toomast;

erapooletuid 0). Ettepanek ei leidnud toetust.

Viimasena pani esimees hääletusele kõlanud ettepaneku lahendada pöördumises püstitatud

probleem muul viisil(poolt 2: Andre Hanimägi, Heljo Pikhof; vastu 6: Anti Haugas, Maria

Jufereva-Skuratovski, Valdo Randpere, Stig Rästa, Madis Timpson, Vilja Toomast;

erapooletuid 0; ei osalenud 3: Lea Danilson-Järg, Peeter Ernits, Varro Vooglaid). Ettepanek ei

leidnud toetust.

Otsustati:

2.1. Esitatud ettepanek tagasi lükata (poolt 6: Anti Haugas, Maria Jufereva-Skuratovski,

Valdo Randpere, Stig Rästa, Madis Timpson, Vilja Toomast; vastu 5: Lea Danilson-Järg,

Peeter Ernits, Andre Hanimägi, Heljo Pikhof, Varro Vooglaid; erapooletuid 0).

3. Vabariigi Valitsuse algatatud kriminaalmenetluse seadustiku ja teiste seaduste

muutmise seaduse (kohtumenetluse optimeerimine ja kohtulahendite avalikkus) eelnõu

(560 SE) teise lugemise ettevalmistamine

Madis Timpson selgitas, et arutelu jätkub eelmisel korral pooleli jäänud teemadest ning tõi

esile kolm põhiküsimust: oportuniteedi kohaldamise võimaluse laiendamine ka esimese astme

kuritegude puhuks, Eesti Meediaettevõtete Liidu (EML) pöördumises esitatud mure

kohtueelse menetluse läbipaistvuse osas seoses ringkonnakohtule antava võimalusega

menetluse tagamise meetmete peale esitatud määruskaebusi kirjalikus menetluses läbi vaadata

ning rahvakohtunike süsteemi kaotamine.

Esimees märkis oportuniteedi võimaluse laiendamise osas, et temale arusaadavalt ei ole

minister seda meelt olnud ning prokuratuuri esindajatega suheldes on selgunud, et juba praegu

lahendatakse suur osa asjadest oportuniteediga ehk selle võimaluse veel laiendamine võib

tekitada rohkem segadust.

Esimees tegi omapoolse ettepaneku võtta seisukoht, et komisjon oportuniteedi võimaluse

laiendamist esimese astme kuritegude puhuks ei toeta. Komisjon nõustus konsensuslikult.

Andreas Kangur sõnas, et minister on küll Riigikogus viidanud vajadusele seda küsimust

põhjalikumalt arutada, kuid on siiski JDM-i 11. mai 2026.a kirjas komisjonile pidanud

oportuniteeti asjalikuks võimaluseks teha ka teatud esimese astme kuritegude puhul õiglaseid

lahendeid. A. Kangur märkis, et ka tema on seda meelt.

Ta tõi esile, et viidatud JDM kirjas on toodud mitmeid näiteid väheolulisematest rikkumistest,

mille eest kehtiv seadus praegu nõuab inimese süüdimõistmist ja kriminaalkaristuse

kohaldamist olukorras, kus tegu vastab küll koosseisule, kuid teo raskus ei pruugi sellist

karistust õigustada.

Valdo Randpere küsis, kas nende väheolulisemate rikkumiste alla lähevad ka narkosüüteod,

mille osas on soovitud regulatsiooni koguste osas muuta.

Andreas Kangur vastas, et narkosüüteod on üks näidetest, kus selliseid asju võib juhtuda. Ta

9

tõi viidatud JDM kirjast näite prokuratuuri poolt kirjeldatud olukorrast, kus 18-aastane sõber

pakub 17-aastasele kanepisuitsu teha, kes tõmbab kaks mahvi ja saab teada, et talle kanep ei

meeldi. 18-aastase tegu on aga võimalik kvalifitseerida karistusseadustiku (KarS) § 187 lõige

1 järgi kui alaealise kallutamine narkootilise ja psühhotroopse aine ebaseaduslikule

tarvitamisele, mille eest on karistus ühe- kuni kümneaastane vangistus. Lisaks veel eluaegne

kohtulahendi nimega avaldamine ja eluaegne lastega töötamise keeld. Sellisel juhul, kuna tegu

vastab koosseisule, ei saa kehtiva seaduse järgi oportuniteeti kohaldada.

Lea Danilson-Järg küsis, kas see käib ka selliste olukordade kohta, kus näiteks eakamad

inimesed kasvatavad kanepitaimi.

Andreas Kangur selgitas, et see oleneb kogusest. Kui kanepitaimi on nii palju, et kokku saab

sellest kümme või rohkem doosi, siis võikski tegu juba kvalifitseeruda. Eeskätt kui nad neid

taimi ka käitlevad. Näiteks kui nad on kahekesi ja annavad neid üksteisele edasi, siis võikski

seda lugeda käitlemiseks ning tegu kvalifitseerida esimese astme kuriteoks, mille puhul

oportuniteeti praegu kohaldada ei saa.

Valdo Randpere sõnas, et tema seisukohalt oleks praegu lihtsam jätta oportuniteet esimese

astme kuritegude puhul siiski kohaldamata ning selle asemel tuleks pigem laiemalt üle

vaadata need KarS-i koosseisud, mis ei peaks üldse esimese astme kuritegude all olema.

Andreas Kangur märkis, et probleemkoht seisneb selles, et kui tegu kirjeldama hakata, siis

võib sama koosseis tegelikult hõlmata väga erineva raskusega juhtumeid. Näiteks võib samale

narkosüüteo koosseisule vastata nii tema eelnevalt kirjeldatud tegu, kus 18-aastane sõber

annab 17-aastasele kanepisuitsu proovida, kui ka selline juhtum, kus näiteks noortekeskuse

juhataja annab süstemaatiliselt oma alaealistele hoolealustele edasi narkootikume.

A. Kangur selgitas, et seetõttu ongi keeruline siin nii täpselt jooni tõmmata, kas määrav oli

see, kui mitu doosi, mitu alaealist, kui kaua tegu toime pandi või kas konkreetsel juhul ongi

õigustatud esimesel korral kohe kriminaalkorras karistada saada ning mõnel teisel juhul mitte.

Need asjad nõuavad suuremat diskretsiooni.

Raini Laide märkis, et põhjendused on arusaavad, kuid ka tema hinnangul võiks praegu jätta

oportuniteet kohaldamise võimaluse esimese astme kuritegudele siiski laiendamata ning

pigem vaadata üle edaspidi KarS-i koosseisud. Ta rõhutas, et oportuniteet oli algselt mõeldud

pigem lihtsamate ja väiksemate rikkumiste ning kindlasti mitte raskete kuritegude jaoks.

Seega, oportuniteedi võimaluse laiendamine esimese astme kuritegudele võib küll ilmselt

menetluses aega kokku hoida, kuid pigem saab kannatada inimeste õiglustunne ning seda

muudatust tuleks eelnevalt tõsiselt kaaluda.

R. Laide kommenteeris veel JDM kirjas toodud esimest näidet, kus isik üritab poest varastada

ja satub turvamehega füüsilisse konflikt, mistõttu saab röövimise eest süüdistuse. Ta märkis,

et sellises olukorras ei oleks just hea lähenemine viia need juhtumidoportuniteedi alla, sest

see tekitaks poevarastes tunde, et nii võibki teha ja füüsilisele konfliktile turvamehega ei

järgne tagajärgi.

Valdo Randpere pakkus arutluseks idee, et väheolulisemate rikkumiste puhul võiks luua

hoopis uue võimaluse karistatuse kustutamiseks pärast juba jõustunud kohtuotsust juhul, kui

esimese astme kuriteo eest määratud karistus on väiksem. Sellisel juhul ei jääks ka eelnevalt

viidatud näite puhul sellele 18-aastasele eluks ajaks kriminaalkurjategija templit külge.

Andreas Kangur selgitas, et kirjeldatud idee ongi olemuslikult asja oportuniteediga

lõpetamine ehk kohus mõistab küll inimese süüdi, aga vabastab ta karistusest ja kustutab selle

registrist.

Valdo Randpere märkis, et praegu tehakse oportuniteedi kohaldamise otsus enne karistuse

10

määramist.

Andreas Kangur vastas jaatavalt, kuid rõhutas, et kohus ei pruugi siiski oportuniteediga asja

lõpetada, sest oportuniteedi kohaldamise puhul ei ole tegemist prokuratuuri diskretsiooniga.

Ta selgitas, et oportuniteet ei tähenda sisuliselt seda, et kurjategija pääseb ilma karistuseta,

vaid isikule määratakse erinevad kohustused, mis on tihti intensiivsemad kui need, mille isik

võiks saada näiteks tingimisi karistuse määramisel. Kui tingimisi karistuse puhul on ainus

lisatingimus see, et isikule jääb registrisse eluks ajaks märge, siis oportuniteedi puhul saab

määrata mh riigile ja kannatanule kahju hüvitamise, sotsiaalprogrammid, üldkasulikku tööd,

alkoholitarbimisest hoidumise jms.

A. Kangur rõhutas, et kui kohus leiab, et tegu oli siiski väga tõsine ja häirib õigustunnet nii, et

isik tegelikult vääriks kriminaalkaristust, siis saab kohus alati otsustada asja oportuniteediga

mitte lõpetada ja saata asi tagasi prokuratuuri, et esitataks süüdistus.

Raini Laide viitas aruteludele prokuratuuri esindajatega et oportuniteedi võimaluse

laiendamine ei ole nende jaoks niivõrd oluline ning juba praegu kasutatakse oportuniteeti

suure osa kriminaalasjade puhul ehk need asjad ei jõuagi kohtus sisulisse menetlusse. Seega

võib oportuniteedi kohaldamise võimaluse laiendamisega kaasneda ulatuslik mõju, sest

sellega seoses hakkaks ligi 80-90% KarS-i eriosa paragrahvidest tõenäoliselt edaspidi

oportuniteedi alla käima.

Varro Vooglaid avaldas arvamust, et oportuniteedi kohaldamise võimaluse sel viisil

laiendamine esimese astme kuritegudele ei ole põhjendatud ning pigem oleks kohasem

lahendus tõesti korrigeerida KarS-i koosseise, mida pigem ei peaks määratlema esimese astme

kuritegudena.

Ta möönis, et lõplik otsus oportuniteediga lõpetamisel on kohtul, kuid seadus iseenesest ei

peaks sellist kohtuotsust võimaldama.

Madis Timpson kommenteeris, et tema hinnangul on selline muudatus signaalina halb.

Andre Hanimägi nõustus eelkõneleja, et signaalina on see halb. Ta märkis, et ebakindlus on

ka selles kataloogis, mis hakkaks esimese astme kuriteona selle võimaluse alla minema, sest

eelnevalt toodud näidete puhul on nähtavasti ka sama koosseisu alla minevate tegude

raskusastmed seinast-seina ning muudatus tekitaks süsteemis pigem ebaselgust.

A. Hanimägi uuris, kas siin ei oleks üks lahendus sõnastuse kaudu kuidagi täpsemalt eristada

väikese ja suure mõjuga juhtumeid.

Andreas Kangur vastas, et kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 202 sätestabki seda, et

oportuniteeti saab kasutada siis, kui „isiku süü ei ole suur“ ja „puudub avalik menetlushuvi“.

Ta selgitas, et probleem ongi selles, et samale koosseisu kirjeldusele vastavad väga erinevad

teod ning kui seda kirjeldust hakata väga täpseks kirjutama, siis tekitatakse sellega juurde

väga suurt nn paragrahvimassi, mille tulemusel võetakse diskretsioon ära sealt, kus see

tegelikult võiks olla.

Raini Laide kommenteeris, et kirjeldatud probleemid on pigem materiaalõiguse probleemid

ehk kui KarS-i erisosa koosseisud kannavad tõsiselt võetava kuriteo kirjeldust, kuid selle alla

võivad minna k väheolulisemad rikkumised. Seega ei ole küsimus niivõrd oportuniteedi kui

lisavõimaluse kohaldamises. Sellega ei peaks lahendama materiaalõiguse probleemi, vaid

nende tegude sisule ja raskusele peab esmaselt andma hinnangu siiski KarS-i eriosa.

Madis Timpson tegi kokkuvõtteks taaskord ettepaneku jätta oportuniteedi võimaluse

laiendamine esimese astme kuritegude puhuks eelnõust välja, kuna seda küsimust käesoleva

eelnõu raames ära ei lahenda. Ta märkis, et selle teema laiema arutelu juurde saab tagasi tulla

näiteks sügisel.

11

Andreas Kangur juhtis tähelepanu, et muudatusettepanekute loetelus on selles osas toodud

ettepanekud nr 25-1 ja 25-2, millest nr 25-2 jätab oportuniteedi kohaldamise võimaluse

laiendamise eelnõust välja, kuid täpsustab JDM-i palvel siiski tehnilise täiendusena muus osas

oportuniteedi aluste sõnastust:

25-2. Muuta ja sõnastada eelnõu § 1 punkt 69 järgmiselt:

„69) paragrahvi 202 lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(1) Kui kriminaalmenetluse ese on teise astme kuritegu, milles kahtlustatava või süüdistatava

isiku süü ei ole suur ning kui kriminaalmenetluse jätkamiseks puudub avalik menetlushuvi,

võib prokuratuur kahtlustatava või süüdistatava nõusolekul taotleda, et kohus

kriminaalmenetluse lõpetaks.“;“.

Kui õiguskomisjon et toeta oportuniteedi aluste laiendamist I astme kuritegudele, palub JDM

siiski oportuniteedi alusete sõnastust täpsustada.

Muudatus kehtivas sättes: § 202. Kriminaalmenetluse lõpetamine avaliku menetlushuvi

puudumise korral ja kui süü ei ole suur

(1) Kui kriminaalmenetluse ese on teise astme kuritegu, milles ja selles kahtlustatava või

süüdistatava isiku süü ei ole suur ning ta on heastanud või asunud heastama kuriteoga

tekitatud kahju ja tasunud kriminaalmenetluse kulud või võtnud endale kohustuse tasuda

kulud ning kui kriminaalmenetluse jätkamiseks puudub avalik menetlushuvi, võib prokuratuur

kahtlustatava või süüdistatava nõusolekul taotleda, et kohus kriminaalmenetluse lõpetaks.

Õiguskomisjon

Juhtivkomisjon: ARVESTADA TÄIELIKULT (konsensus: Lea Danilson-Järg, Peeter Ernits,

Andre Hanimägi, Anti Haugas, Maria Jufereva-Skuratovski, Valdo Randpere, Stig Rästa,

Madis Timpson, Vilja Toomast, Varro Vooglaid).

Andreas Kangur tutvustas seejärel muudatusettepanekute loetelus veel üle vaatamata

muudatusettepanekuid nr 30-31, 34, 36, 47 ja 49:

30. Muuta ja sõnastada eelnõu § 1 punkt 115 järgmiselt:

„115) paragrahvi 257 täiendatakse lõikega 11 järgmises sõnastuses:

„(11) Kuni esimese kaitseakti kohtule esitamiseni või kohtu alla andmise määruse tegemiseni

võib prokuratuur süüdistusaktis teha parandusi, saates kohtule, süüdistatavale ja kaitsjale

parandatud süüdistusakti, või süüdistusakti tagasi võtta. Kui kohus on süüdistatava kohtu alla

andnud, kohaldatakse süüdistusakti muutmisele käesoleva seadustiku §-i 268.“;“

Selgitus: Muudatusettepanekuga täpsustatakse eelnõu sätet selles osas, millal lõpeb

prokuratuuri õigus süüdistusakti tagasi võtta. Eelnõu esialgses sättes ei ole selgelt aru saada,

kuidas tuleks toimida juhul, kui kohus on küll kriminaalasjas teinud kohtu alla andmise

määruse, st võtnud kriminaalasja kohtu menetlusse, kuid asjas ühtegi kaitseakti veel esitatud

ei olnud. Selline olukord pole küll tavapärane, kuid tuleb erinevatel põhjustel siiski ette.

Süüdistusakti tagasivõtmine saab olla aktsepteeritav vaid juhul, kui kriminaalasi ei ole veel

kohtu menetlusse võetud ja sellele tuginevalt ei ole veel teised menetlusosalised pidanud

omapoolseid toiminguid teinud. Kui kriminaalasi on kohtu menetluses, on prokuratuur

minetanud selles asjas menetleja staatuse ja kriminaalasjas süüdistuse muutmise, sellest

loobumise või täiendamine tuleb lahendada kohtumenetluse reeglite kohaselt. Muudetud

sõnastus täidab seda kohtueelse ja kohtumenetluse piiritlemisfunktsiooni paremini.

12

Ettepanek JDM kirjast 11.04.2026

Õiguskomisjon

Juhtivkomisjon: ARVESTADA TÄIELIKULT (konsensus: Lea Danilson-Järg, Peeter Ernits,

Andre Hanimägi, Anti Haugas, Maria Jufereva-Skuratovski, Valdo Randpere, Stig Rästa,

Madis Timpson, Vilja Toomast, Varro Vooglaid).

31. Muuta ja sõnastada eelnõu § 1 punktis 117 lisatava KrMS § 2572 lõige 4 järgmiselt:

„(4) Kui kohtule on esitatud taotlus mõni tõend lubamatuks tunnistada või tunnistada mingid

asjaolud omaks võetuks, tuleb see taotlus lahendada eelmenetluses. Eelmenetluse küsimused

tuleb lahendada selliselt, et kohtule ei saaks teatavaks sellise tõendi sisu, mille lubatavus on

vaidlustatud, välja arvatud osas, milles tõendi lubatavuse küsimuse lahendamisel on tõendi

sisuga tutvumine vältimatu.“

Selgitus: Eelnõu esialgses tekstis oli nõue, et lubamatu tõendi sisu kohtunikule eelmenetluse

käigus teatavaks ei saaks, sõnastatud imperatiivsena. Samas, nagu märkisid Tallina

Ringkonnakohtu, Harju Maakohtu ja Riigiprokuratuuri esindajad õiguskomisjoni koosolekul,

ei ole sellist nõuet võimalik alati järgida, ehkki psühholoogia seisukohast on tegemist

asjakohase eesmärgiga. Näiteks olukorras, kus küsimuse all on vormikaamera salvestis, kus

isik jagab selgitusi, kuid tõendi lubatavuse küsimuse lahendamiseks on vaja analüüsida seda,

kuidas ja mida inimeselt küsiti; samamoodi võib tõendiks olla esitatud läbiotsimisprotokoll

ning menetlustoimingu video, kus leiti juhuleid. Vaidlus võib olla selles, milliste otsingute

raames juhuleid leiti. Seal võib olla tarvis vaadata videosalvestist (kust nähtub ka see, mida

leiti) hindamaks seda, kas tegemist oli lubatava otsinguga. Muudetud sõnastuses

täpsustatakse, et kohus võib eelmenetluses tõendi lubatavuse hindamiseks siiski hinnatava

tõendi sisuga tutvuda osas, milles see on vältimatult vajalik tõendi lubatavuse hindamiseks.

Siin tuleb kohtul oma uudishimu piirata ning ka pooled saavad kohtule abiks olla, et saaks

piiritletud tõendi lubatavuse hindamiseks vajalik osa tõendist ja kohus tutvuks vaid sellega.

Kohtulahendi peale esitatud apellatsioonis võib edaspidi teoreetiliselt esitada ka väite, et

kohus rikkus oluliselt menetlusõigust seeläbi, et uuris lubamatut tõendit sisuliselt, ehkki

lubatavuse hindamiseks see ei olnud hädapäraselt vajalik. Ettepaneku sõnastus on

kooskõlastatud Tallinna Ringkonnakohtu ja prokuratuuri esindajatega. Samuti võtab

muudatusettepanek arvesse Advokatuuri esindaja tähelepanekut, et hetkel, mil tõendi

lubatavuse üle otsustatakse, ei ole tehniliselt veel tegu lubamatu tõendiga, mistõttu eelnõu

esialgne sõnastus tegelikult kohut kahtlase lubatavusega tõenditega tutvumist vältima ei

suuna.

Ettepanek JDM kirjast 11.04.2026

Õiguskomisjon

Juhtivkomisjon: ARVESTADA TÄIELIKULT (konsensus: Lea Danilson-Järg, Peeter Ernits,

Andre Hanimägi, Anti Haugas, Maria Jufereva-Skuratovski, Valdo Randpere, Stig Rästa,

Madis Timpson, Vilja Toomast, Varro Vooglaid).

34. Muuta ja sõnastada eelnõu § 1 punkt 142 järgmiselt:

„142) paragrahvi 2861 täiendatakse lõikega 4 järgmises sõnastuses:

„(4) Kohus lahendab tõendi lubatavuse küsimuse võimalikult kohe pärast sellekohase vaidluse

tekkimist selliselt, et vaidlustatud tõendi sisu ei saaks kohtule enne selle lubatavuse küsimuses

seisukoha võtmist teatavaks suuremas osas kui see, mis on vältimatult vajalik tõendi

lubatavuse otsustamiseks. Kui kohus otsustab tõendi lubamatuks tunnistada, seda

13

kohtuistungil ei uurita ja kohtutoimikusse ei võeta.“;“

Selgitus: Sõnastuse muudatus on tingitud samadest põhjustest, mis ka käesoleva kirja

eelmises punktis esitatud ettepanek. Sõltumata sellest, kas tõendi lubatavuse küsimus

tõstatatakse eelmenetluses või juba käimasoleva kohtuistungi käigus, on oluline, et kohus ei

tajuks lubamatute tõendite sisu; teisalt aga ei ole see siiski alati täielikult välditav, mistõttu

tuleb selline võimalus ka selge sõnaga seaduses ette näha, et mitte panna kohtunikku

sundolukorda, kus soovides vältida menetlusõiguse rikkumist hinnatakse kõik vaidlustatud ja

kohtunikule osaliseltki teatavaks saanud tõendid lubatavaks.

Ettepanek JDM kirjast 11.04.2026

Õiguskomisjon

Juhtivkomisjon: ARVESTADA TÄIELIKULT (konsensus: Lea Danilson-Järg, Peeter Ernits,

Andre Hanimägi, Anti Haugas, Maria Jufereva-Skuratovski, Valdo Randpere, Stig Rästa,

Madis Timpson, Vilja Toomast, Varro Vooglaid).

36. Täiendada eelnõu § 1 punktiga 1841 järgmises sõnastuses:

„1841) paragrahvi 331 lõige 3 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

“(3) Ringkonnakohus laiendab kriminaalasja arutamise piire kõigile süüdistatavatele,

sõltumata nende kohta apellatsiooni esitamisest, kui ilmneb kriminaalmenetlusõiguse oluline

rikkumine või materiaalõiguse ebaõige kohaldamine, millega on süüdistatava olukorda

raskendatud ja millele tuginemist ei piira käesoleva seadustiku § 151.“;“

Selgitus: Eelnõu täiendamise vajadusele juhtis tähelepanu Tartu Ringkonnakohtu esindaja

Riigikogu Õiguskomisjoni istungil. Nimelt võib seaduse praeguse sõnastuse juures jääda

ebaselgeks, kuidas peaks ringkonnakohus toimima olukorras, kus apellatsiooni läbivaatamisel

tuvastatakse menetlusõiguse rikkumine, millele pooled ei ole tuginenud, kuid mis raskendab

süüdistatava olukorda ja on iseenesest oluline menetlusõiguse rikkumine KrMS § 339 lg 2

tähenduses. Eelnõukohase KrMS § 151 loogika seisneb selles, et seesugustele menetlusõiguse

rikkumistele tuleb tähelepanu juhtida juba maakohtus, et maakohus saaks oma

menetlusrikkumised korrigeerida. Sellest lähtuvalt on ka juba eelnõukohase § 15 lõikes 3

sätestatud, et kui pool ei esita vastuväidet, ehkki tal vastuväite esitamiseks võimalus oli ja

pool teadis või pidi menetlusviga teadma, ei saa ta vastuväidet hiljem esitada ega sellele

tugineda kohtulahendi peale edasi kaevates. Siin esitatud eelnõu täiendamise ettepanek

peegeldab sedasama regulatsiooni apellatsioonikohtu vaates. Tähelepanu tuleb juhtida, et

eelnõukohane § 151 lg 4 ei piira tuginemist KrMS § 339 lg-s 1 loetletud olulistele

menetlusõiguse rikkumistele.

Ettepanek JDM kirjast 11.04.2026

Õiguskomisjon

Juhtivkomisjon: ARVESTADA TÄIELIKULT (konsensus: Lea Danilson-Järg, Peeter Ernits,

Andre Hanimägi, Anti Haugas, Maria Jufereva-Skuratovski, Valdo Randpere, Stig Rästa,

Madis Timpson, Vilja Toomast, Varro Vooglaid).

47. Teha eelnõu §-s 2 järgmised muudatused:

47.1. kohaselt KrMSRakS-i lisatava § 26 lõikes 2 asendada tekstiosa „§ 15“ tekstiosaga „§

151“

14

Selgitus: parandatakse viiteviga – KrMS § 15 ei puuduta kaebemenetluses

menetlusrikkumistele tuginemist, sellega tegeleb hoopis § 151.

47.2. Eelnõu § 2 sissejuhatavas osas asendada tekstiosa „paragrahvidega 26 ja 27“ tekstiosaga

„paragrahvidega 26 kuni 28“

Selgitus: KrMSRakS-i lisatakse § 28, mis reguleerib tegevust juhul, kui kohtulikku arutamist

üldmenetluses on alustatud enne eelmenetlust puudutavate oluliste seadusemuudatuste

jõustumist.

47.3. Eelnõu § 2 kohaselt KrMSRakS-i lisatavates §-des 26 ja 27 asendada läbivalt tekstiosa

„2025. aasta 1. aprilli“ tekstiosaga „2026.aasta 1. novembrit“

Selgitus: Kuna eelnõu menetlus on esialgu loodetust kauem aega võtnud, tuleb jõustumise

tähtaeg edasi lükata. Sellega seoses muudetakse ka KrMSRakS-s märgitud tähtpäevad.

47.4. Eelnõu § 2 täiendada järgmise tekstiosaga:

„§ 28. Käimasolev kohtulik arutamine üldmenetluses pärast 2026.aasta 1. novembrit

Kriminaalasjades, kus kohtulik arutamine üldmenetluses on alanud enne 2026. aasta 1.

novembrit ja kohtulik uurimine ei ole veel lõpetatud, tuleb kohtul menetluse käigus esitatud,

kuid veel sisuliselt lahendamata taotlused tõendite lubamatuks tunnistamise kohta lahendada

hiljemalt esimesel kohtuistungil, mis asjas pärast nimetatud kuupäeva peetakse.“

Selgitus: Õiguskomisjoni istungil osutas advokatuuri esindaja, et rakendussätetes tuleks

selgelt sätestada, kuidas toimida üldmenetluses arutatavates kriminaalasjades, kus kohus on

eelmenetluse läbi viinud seni kehtinud seaduse alusel ja seetõttu võib olla jätnud lahendamata

küsimuse mõne tõendi lubatavusest, mis uue regulatsiooni kohaselt peaks olema

eelmenetluses lahendatav küsimus. Lisatava sättega täpsustatakse, et sellised taotlused tuleb

esimesel võimalusel, aga hiljemalt esimesel asjas peetaval istungil ära lahendada, et pooltel

oleks asjas selge, millised tõendid on tõendikogumis. Kui tõend kuulutatakse lubamatuks, siis

tuleb poolele anda ka võimalus kõrvale jäetud tõendi asemel muu tõend esitada, nagu eelnõu

kohaselt ette on nähtud. Kohus ei pea taotluse lahendamiseks tingimata istungit pidama – kui

pooled on näiteks juba ära kuulatud ja kohus lihtsalt on otsustamise edasi lükanud, saab

kohus otsustuse teha istungite vahelise määrusega ja sellega menetlust sujuvalt käigus

pidada.

Ettepanekud eelnõu § 2 osas JDM kirjast 11.04.2026

Õiguskomisjon

Juhtivkomisjon: ARVESTADA TÄIELIKULT (konsensus: Lea Danilson-Järg, Peeter Ernits,

Andre Hanimägi, Anti Haugas, Maria Jufereva-Skuratovski, Valdo Randpere, Stig Rästa,

Madis Timpson, Vilja Toomast, Varro Vooglaid).

49. Muuta ja sõnastada eelnõu § 7 tekst järgmiselt:

„Käesolev seadus jõustub 2026. aasta 1. novembril.“

Selgitus: Kuna eelnõu menetlemine Riigikogus on osutunud esialgu loodetust

ajamahukamaks, tuleb eelnõukohaste muudatuste jõustumise aeg edasi lükata arvestusega, et

eelnõu jõutaks lõpuni menetleda ning seaduse rakendajad jõuaks teha vajalikud

ettevalmistused. Silmas pidades ka suvepuhkuste hooaega, on otstarbekas muudatuste

jõustumine planeerida 1. novembriks 2026.

15

Ettepanek JDM kirjast 11.04.2026

Õiguskomisjon

Juhtivkomisjon: ARVESTADA TÄIELIKULT (konsensus: Lea Danilson-Järg, Peeter Ernits,

Andre Hanimägi, Anti Haugas, Maria Jufereva-Skuratovski, Valdo Randpere, Stig Rästa,

Madis Timpson, Vilja Toomast, Varro Vooglaid).

Madis Timpson sõnas, et edasine arutelu puudutab rahvakohtunike institutsiooni kaotamise

ettepanekut. Ta märkis, et rahvakohtunike muudatus on praegu kohtute seaduse muutmise

seaduse eelnõus 854 SE, mille juhtivkomisjon on põhiseaduskomisjon. Kui selle muudatusega

soovitakse aga kindlasti praegu edasi minna, siis võiks selle lisada käesolevasse eelnõusse.

Andre Hanimägi kommenteeris, et ei pea end just eriliseks rahvakohtunike pooldajaks, kuid

praegu käsitletakse seda küsimust juba teises Riigikogu menetluses olevas eelnõus ning kuigi

selle menetlus võib viibida, ei peaks tema hinnangul niivõrd ulatuslikku ja sisulist muudatust

viimasel hetkel hoopis käesolevale eelnõule juurde lisama.

Ta rõhutas, et kuna tegemist on põhimõttelise muudatusega, siis võib selle lisamisele järgneda

vajadus hoopis käesoleva eelnõu teine lugemine katkestada. Eelnõuga 560 SE on aga

komisjonis juba nii palju tööd tehtud, et sellega ei tasuks enam riskida.

Varro Vooglaid uuris JDM-i esindaja arvamust Margus Kurmi poolt Postimehes hiljuti

avaldatud arvamusloo kohta, kus ta rääkis nn „12 superkohtunikust“ ning märkis

ringkonnakohtunike osas, et „Kui Suurbritannias, USAs ja teistes üldise õiguse (common law)

riikides on ühe inimese süüdimõistmiseks vaja 12 juhuslikult valitud inimese üksmeelset

otsust, siis Eestis otsustavad 12 eluaegselt ametisse nimetatud kohtunikku kõigi kohtualuste

süü üle.“

Ta küsis JDM-i esindaja hinnangut, kas seda võrdlust silmas pidades ei minda kõnealuse

muudatuse puhul justkui ühest äärmusest teise.

Andreas Kangur selgitas, et rahvakohtunike kaasamise eesmärk on olnud otsustajate ringi

laiendamine, mh et otsustajate seas oleks lisaks professionaalsetele kohtunikele ka

mittejuriste, võimaldades laiemat elukogemust ja teistsuguseid vaatenurki, mida

professionaalne kohtunik ei pruugi märgata. Ta tõi rahvusvahelisest praktikast esile, et tema

mäletamist mööda on vaid viis või kuus riiki, kus nn tavainimesi üleüldse õigusemõistmisesse

ei kaasata. Näiteks Holland, Rumeenia, Läti. Enamus riike on leidnud, et mittejuristide

kaasamine on vajalik kohtumõistmise legitiimsuse suurendamiseks.

A. Kangur selgitas, et rahvakohtunike institutsiooni kaotamise põhjendustena tuuakse

peamiselt kaks argumenti. Esiteks, kulu. Teiseks ja olulisemaks põhjuseks tuuakse see, et

rahvakohtunikega seoses on mõned menetlused toppama jäänud. Probleemid võivad seisneda

huvide konfliktis või rahvakohtuniku taustas, näiteks võib juhtuda, et rahvakohtunik asub

hiljem süüdistatava juurde tööle või mõni rahvakohtunik teeb küsitavaid otsuseid ning hiljem

selgub tema kohta asjaolusid, mis tekitavad küsimuse, kuidas ta üldse rahvakohtunikuks sai.

Ta lisas, et taustakontrolli nõuet rahvakohtunikele ei ole.

A. Kangur sõnas, et tema ei poolda rahvakohtunike kaotamist olukorras, kus selle tulemus

oleks otsustajate ringi vähenemine ja mittejuristide täielik kõrvalejätmine õigusemõistmisest.

Valdo Randpere sõnas, et tema hinnangul on rahvakohtunike kaotamine hea mõte. Ta

märkis, et ei mõista seda suurt ängistust selle küsimuse üle, justkui oleks tegemist ulatuslikult

suure muutusega. Ta rõhutas, et sama muudatus on ka viidatud teises eelnõus ning selle

eelnõu menetlus ei viibi mitte selle teema tõttu, vaid paljude muude küsimuste pärast.

V. Randpere leidis, et selle muudatuse võiks siiski ära teha ning kui praktikas peakski olukord

16

märgatavalt halvenema, siis on esiteks Eestis endiselt mitmeastmeline kohtusüsteem. Kui

peaks ilmnema, et maakohtutest hakkab selle tulemusel rohkelt valesid kohtuotsuseid tulema,

siis võib muudatuse ka tagasi pöörata, kuid tema ei pea seda olukorda tõenäoliseks. Ta tõi

praktilise probleemina esile, et praegu olukorras, kus rahvakohtunik sureb, jääb haigeks või ei

soovi enam osaleda, peaks kogu kohtumenetlus algama algusest peale.

Andre Hanimägi palus ka pikaajalise kogemusega ametkonnal kommenteerida, kas tema

eelnevalt väljendatud hirm, et tegemist on niivõrd suure muudatusega, mis võib tuua kaasa

teise lugemise katkestamise, on põhjendatud või mitte.

Raini Laide vastas, et see võib selle kaasa tuua, kuid sõltub asjaoludest. Ta rõhutas, et uute

teemade sissetoomise ja teise lugemise lõpetamise ehk mittekatkestamise puhul võib peamine

probleem tegelikult tekkida presidendi tasandil. See võib tuua kaasa argumendi, et täiskogu ei

pruugi olla saanud piisavalt kaaluda seda uut põhimõtet, mille komisjon on eelnõusse lisanud.

Samuti tuleb märkida, et sama teema on ka teises Riigikogu menetluses olevas eelnõus juba

sees, kuhu oleks Riigikogu liikmed soovi korral saanud teha muudatusi.

Andreas Kangur lisas, et ta on vahepeal võtnud ühendust JDM-i justiitshalduspoliitika

asekantsleriga, kelle sõnul on põhiseaduskomisjonis planeeritud kohtute seaduse muutmise

seaduse eelnõu teise lugemise arutelu istung 2. juunile ning täiskogus võiks teine lugemine

toimuda kas 9. või 10. juunil, kolmas lugemine 17. juunil. Seega vähemalt praeguse seisuga

on teise eelnõu menetluse tempo ja perspektiiv positiivne.

Madis Timpson kommenteeris, et tema ei pea seda tempot praegu väga realistlikuks.

Vilja Toomast kommenteeris, et temal ei ole midagi selle vastu, kui see muudatus lisada ka

siia eelnõu 560 SE juurde.

Raini Laide märkis, et sellisel juhul tuleks muudatus teisest eelnõust välja jätta, et kõik oleks

kooskõlas.

Valdo Randpere kommenteeris, et temale teadaolevalt oli viimane informatsioon siiski see,

et põhiseaduskomisjon ei jõua selle Riigikogu koosseisu jooksul eelnõu 854 SE ära

menetleda. Ta märkis, et kui oodata ära põhiseaduskomisjoni otsused eelnõu 854 SE osas, siis

võib tõesti juhtuda, et õiguskomisjon ei jõua ise ka käesolevat eelnõu menetleda ja teine

lugemine tuleks katkestada.

Andreas Kangur rõhutas, et olenemata sellest, kas rahvakohtunike kaotamise muudatus

tehakse ära või mitte, sisaldab käesolev eelnõu 560 SE siiski väga suurt hulka selliseid

muudatusi, mida kogu kohtumenetlus ootab ning mis aitaksid kohtute tööd kohe arendada ja

parandada.

Varro Vooglaid sõnas, et tema hinnangul on rahvakohtunike kaotamine niivõrd

põhimõtteline küsimus, et seda ei tohiks viimasel hetkel käesolevale eelnõule n-ö külge

pookida. Ta leidis, et teemaga saab eraldi tegeleda edaspidi, sh oleks väga oluline sel teemal

kuulata ära kohtunikud, prokurörid, advokaadid jt asjaosalised.

Ta viitas taas tema poolt eelnevalt esile toodud arvamusloole ning märkis, et iseenesest selline

olukord, kus kriminaalmenetluses jäävadki kõigi inimeste süü üle otsustama 12 inimest Eestis,

on tema hinnangul õigusriigis problemaatiline. Kuid teema vajab tõsisemat kaalumist, mitte

sel viisil kiirkorras muudatuse tegemist.

Peeter Ernits nõustus, et seda muudatust ei tohiks teha praegu kiirkorras.

Valdo Randpere palus panna selle küsimuse hääletusele.

17

Madis Timpson pani hääletusele ettepaneku lisada rahvakohtunike institutsiooni ära

kaotamise muudatus kõnealuse eelnõu 560 SE juurde (poolt 5: Anti Haugas, Maria

Jufereva-Skuratovski, Valdo Randpere, Stig Rästa, Madis Timpson; vastu 3: Peeter Ernits,

Andre Hanimägi, Varro Vooglaid; erapooletuid 0; ei osalenud 1: Lea Danilson-Järg).

Esimeessõnas, et järgmisena on arutlusel EML-i pöördumises esitatud mure kohtueelse

menetluse läbipaistvuse osas seoses ringkonnakohtule antava võimalusega menetluse

tagamise meetmete peale esitatud määruskaebusi kirjalikus menetluses läbi vaadata. EML-i

ettepanek oli jääda senise korra juurde, mitte menetluse avalikkust muuta.

Andre Hanimägi kommenteeris, et tema arusaamist mööda oli EML-i ettepanek vahepealne

ehk nende mõte ei olnud nõuda iga hinna eest kohtuistungi pidamist, vaid see, et kui sellist

paindlikkust on vaja, siis võiks see informatsioon ajakirjandusele vähemalt taasesitataval

kujul siiski kättesaadav olla.

Andreas Kangur selgitas, et see muudatus, mille JDM tegi ja mille vastu EML protestib,

seisneb selles, et kehtiva seaduse järgi on ringkonnakohtutel teatud juhtudel kohustus pidada

kohtuistungit ka siis, kui saalis tegelikult ei viibi kedagi peale kohtunike. Ta kirjeldas, et

praktikas tähendab see olukordi, kus kohtunikud loevad tühjale saalile ette menetluse sisu.

Kui teema on piisavalt huvitav, siis võib saalis mõnikord tõesti viibida ka mõni ajakirjanik.

A. Kangur märkis, et kui kõnealune muudatus otsustada eelnõust välja jätta, siis jääks

ringkonnakohtunikele endiselt see kohustus pidada istungeid ka asjades, kus menetlusosalisi

ei ole ning saalis reaalselt kedagi ei viibi, kuid formaalselt peab olema näidatud, et istung on

peetud. Ta rõhutas, et kohturessursi säästmise vajaduse vaatest ei ole see mõistlik, sest kolm

kõrgelt haritud ja tasustatud ringkonnakohtunikku peaksid sisuliselt tegema tühjale saalile

etendust.

Ta möönis, et teatud asjades võib meediaorganisatsioonide huvi olla täiesti põhjendatud, kuid

rõhutas, et tegelikult ei ole sellist olukorda, kus meediaorganisatsioonidel puuduks üldse

juurdepääs andmetele. Ta selgitas, et kohtueelse menetluse andmete avaldamise üle otsustab

praegu prokuratuur, kes kohtueelset menetlust juhib. Prokuratuuril ei ole selles küsimuses

piiramatu diskretsioon, kuna seaduses on ette nähtud tingimused, millal prokuratuur võib

andmete avaldamist piirata ning muudel juhtudel tuleb põhjendatud alusega päringute peale

andmed väljastada. Seega ei vasta tõele väide, et enam ei saa keegi teada, mis menetluses

toimub. Endiselt saab selleks teha päringuid ning nendele tuleb vastata.

A. Kangur tõi ühe võimaliku lahendusena esile, et meediaorganisatsioonid võiksid esitada

oma küsimused kohtueelse menetluse kohta prokuratuurile. Ta märkis, et see ei oleks halb

lahendus mh seetõttu, et kohtueelne menetlus on põhjusega selline menetluse liik, mida ei

avalikustata. Ta viitas päevakajalistele juhtumitele, kus avalikkus on kahtlustuse peale

hakanud otsima, kes see isik võiks olla, kelle kohta see menetlus käib.

Madis Timpson küsis, kas minister on väljendanud, mis plaan selle muudatusega on.

Andreas Kangur vastas, et tema ei ole sellega seoses konkreetset juhtnööri saanud. Ta lisas,

et ministri viimane juhis oli see, et eelnõu saab toetada sellisel kujul, nagu see on esitatud.

Madis Timpson sõnas, et seega on praegu küsimus selles, kas jääda selles osas kehtiva

regulatsiooni juurde nagu meediaorganisatsioonid soovivad või teha muudatused nii, nagu

eelnõuga ette nähtud.

Peeter Ernits kommenteeris, et tema meelest peaks see regulatsioon jääma nii, nagu praegu

kehtivas seaduses on. Ta märkis esmalt, et kuigi prokuratuurilt võib andmeid küsida, ei ole

nende saamine alati kindel.Ta möönis, et kohtunikud võivad tõesti istuda kolmekesi tühjale

saalile, kuid leidis, et selle regulatsiooni mõte kaalub selle olukorra üles, kuna see on üks

18

väheseid aknaid, mis toetab avalikkuse informeerimist.

Andre Hanimägi märkis, et eelmisel korral, kui EML-i ja JDM-i esindajad olid komisjonis,

siis räägiti, et osapooled saavad omavahel veel kokku. Ta uuris, kas kohtumine toimus ning

kas arutati ka võimalikke alternatiive ja kompromisse, sest tema hinnangul on mõlemal poolel

teatud osas õigus.

Andreas Kangur tõi esile, et EML-l oli eelnõu kohta tegelikult mitu ettepanekut. Ta selgitas,

et tema mäletamist mööda oli ettepanekuid neli ning neljast kolme toetas JDM ilma pikema

vaidluseta.

Ta selgitas, et viimases vaidlusaluses punktis pakkus EML, et võiks jätkata senise

regulatsiooni järgi kohtutoimiku ettelugemist potentsiaalselt tühjale saalile või siis

alternatiivselt anda meediaorganisatsioonidele nõudmise peale välja kohtumäärus. Ta rõhutas,

et seda alternatiivi ei saa toetada olukorras, kus kohtumäärus võib sisaldada selliseid andmeid,

mida kohtueelses menetluses ei peaks tegelikult üldse avaldama.

Varro Vooglaid küsis, miks ei võiks siiski anda kohtumäärust välja aga üksnes selles osas,

mida kannatab avaldada.

Andreas Kangur vastas, et see eeldab seda, et keegi peab hakkama seda vastavalt

redigeerima ning ringkonnakohus ise seda tööd teha ei saa, sest neid otsuseid redigeerimist

vajavate kohtade osas oskab kõige paremini teha kohtueelse menetluse juht ehk prokuratuur.

Prokuratuuril on praegu juba see õigus ja kohustus otsustada, milliseid andmeid kohtueelse

menetluse kohta kannatab avalikkusele esitada nii, et see ei kahjustaks uurimist.

Madis Timpson sõnas kokkuvõtteks, et eelnõu järgmiseks aruteluks komisjonis võiks

vormistada selles osas kaks erinevat muudatusettepanekut, et saaks täpsemalt otsustada, kas

jätkata eelnõuga esitatud kujul või siis jääda EML-i ettepanekul kehtiva regulatsiooni juurde.

Esimees lisas, et muus osas on eelnõu muudatusettepanekud nüüdseks läbi vaadatud.

Raini Laide tõi veel esile, et muudatusettepaneku nr 6 osas on tehtud üks redaktsiooniline

täpsustus. Ta märkis, et komisjon on muudatusettepanekut juba toetanud, kuid igaks juhuks

võiks ka täpsustusega tutvuda.

Ott Aarma selgitas muudatusettepanekus nr 6 tehtud täiendust:

6. Täiendada eelnõu § 1 punktiga 102 järgmises sõnastuses:

„102) paragrahvi 341 täiendatakse lõikega 5 järgmises sõnastuses:

„(5) Lõpetatud kriminaalasja kriminaaltoimiku materjalidega on kahtlustataval õigus tutvuda

pärast kannatanu poolt menetluse lõpetamise vaidlustamise tähtaja möödumist, kui käesolevas

seaduses ei ole sätestatud kriminaaltoimiku materjalidega tutvumiseks varasemat aega.“;“

Selgitus: Advokatuuri esindaja on tähelepanu juhtinud ka mujalt Justiits- ja

Digiministeeriumini jõudnud praktikas esinevale probleemile, et kahtlustatavad ei saa

kriminaalmenetluse lõpetamise järel juurdepääsu kriminaaltoimiku materjalidele, kuna kehtiv

kriminaalmenetluse seadustik selge sõnaga ei sätesta juurdepääsu andmise korda. KrMS §

206 lg 3 sätestab küll kannatanu õiguse tutvuda lõpetatud kriminaalasja toimiku

materjalidega selleks, et otsustada, kas kriminaalmenetluse lõpetamine vaidlustada, ent

kahtlustatavale samasugust õigust ei ole antud. Kummatigi on kahtlustatav kahtlemata

andmesubjekt, kellel on tema kohta kogutud andmetega tutvumiseks õigustatud huvi ja võib

olla ka praktiline vajadus, et otsustada näiteks valekaebaja või valeütlusi andnud tunnistaja

kohta kuriteokaebuse või tema vastu tsiviilhagi esitamine või nõuete esitamine riigi vastu.

19

Kahtlustatava õigus toimiku materjalidega tutvumiseks algab muudatusettepaneku kohaselt

hetkest, mil kannatanu kaebetähtaeg on läbi, kuivõrd kannatanu kaebuse peale võib

kriminaalmenetluse uuendada ja sellisel juhul tuleneks kriminaaltoimiku materjalidega

tutvumise kord ja ulatus § 341 lõigetest 1 ja 2 ning §-st 224. Nagu ei ole kannatanul lõpetatud

asja materjalidega tutvumiseks mingeid erilisi piiranguid KrMS § 206 lg 3 järgi, ei ole neid

ka lõpetatud asjas kahtlustatavaks olnud isikul. Sellest hoolimata kehtivad mõlemale üldised

isikuandmete kaitse nõuded, mis kohustavad hoiduma kriminaaltoimikus olevate kolmandate

isikute isikuandmete õigustamatust töötlemisest, nt kopeerimisest või avaldamisest

kolmandatele isikutele. Kriminaaltoimikuga tutvumise korraldab prokuratuur või

uurimisasutus, sõltuvalt sellest, kus kriminaaltoimik asub.

Erandjuhul võib piirata tutvumist ulatuses, mis on vajalik ülekaaluka käesoleva seadustiku §

15² lõikes 4 nimetatud huvi kaitseks.

Ettepanek JDM kirjast 11.04.2026

Madis Timpson tänas lõpetuseks kutsutuid.

Otsustati:

3.1. Jätkata arutelu komisjonis (konsensus: Lea Danilson-Järg, Peeter Ernits, Andre

Hanimägi, Anti Haugas, Maria Jufereva-Skuratovski, Valdo Randpere, Stig Rästa, Madis

Timpson, Varro Vooglaid).

4. Info ja muud küsimused

Madis Timpson informeeris komisjoni liikmeid, et ta kirjutas esimehena Riigikogu

juhatusele palve, et juhul kui Vabariigi Valitsuse algatatud tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja

võlaõigusseaduse muutmise seaduse (vaigistushagi eest kaitsmise direktiivi ülevõtmine)

eelnõu 865 SE teine lugemine 20. mail 2026.a täiskogus lõpetatakse, mitte kanda Riigikogu

täiskogu järgmise töönädala päevakorra projekti selle eelnõu kolmandat lugemist.

Ta meenutas, et varasemalt tegi komisjon menetlusliku otsuse viia kolmas lugemine läbi 3.

juunil, kuid nüüd on ettepanek see nädala võrra edasi lükata, s.o. 10. juunil 2026.a.

(allkirjastatud digitaalselt)

Madis Timpson

juhataja

(allkirjastatud digitaalselt)

Selena Eenmaa

protokollija

Riigikogu õiguskomisjoni

istungi protokoll nr 131

Tallinn, Toompea ja videosild Teisipäev, 19. mai 2026

Algus 14.00, lõpp 15.58

Juhataja: Madis Timpson (esimees)

Protokollija: Selena Eenmaa (konsultant)

Võtsid osa:

Komisjoni liikmed: Lea Danilson-Järg, Peeter Ernits, Andre Hanimägi, Anti Haugas, Maria

Jufereva-Skuratovski, Heljo Pikhof, Valdo Randpere, Stig Rästa, Vilja Toomast, Varro

Vooglaid

Komisjoni ametnikud: Raini Laide (nõunik-sekretariaadijuhataja)

Kutsutud: Justiits- ja Digiministeeriumi vanglate valdkonna asekantsler Rait Kuuse, vanglate

osakonna vanglatöö korraldamise talituse juhataja Tiina Unuks ning karistusõiguse ja

menetluse talituse nõunik Martin Ziehr (1.-2. päevakorrapunkt); Justiits- ja Digiministeeriumi

karistusõiguse ja menetluse talituse juhataja Andreas Kangur ning Siseministeeriumi nõunik

Ott Aarma (3. päevakorrapunkt); Riigikogu avalike suhete osakonna pressinõunik Merilin

Kruuse

Päevakord:

1. Vabariigi Valitsuse algatatud Eesti Vabariigi ja Rootsi Kuningriigi vahelise Eesti

Vabariigis Rootsi Kuningriigi vanglakaristuste täideviimise kokkuleppe ratifitseerimise

seaduse eelnõu (682 SE) teise lugemise ettevalmistamine

2. Vastus kollektiivsele pöördumisele "Tartu ei ole koht Rootsi vägistajate ja mõrtsukate

jaoks!"

3. Vabariigi Valitsuse algatatud kriminaalmenetluse seadustiku ja teiste seaduste muutmise

seaduse (kohtumenetluse optimeerimine ja kohtulahendite avalikkus) eelnõu (560 SE) teise

lugemise ettevalmistamine

4. Info ja muud küsimused

1. Vabariigi Valitsuse algatatud Eesti Vabariigi ja Rootsi Kuningriigi vahelise Eesti

Vabariigis Rootsi Kuningriigi vanglakaristuste täideviimise kokkuleppe ratifitseerimise

seaduse eelnõu (682 SE) teise lugemise ettevalmistamine

Madis Timpson selgitas, et eelnõu osas on täna plaanis teha menetluslikud otsused, kuna

muudatusettepanekuid esitatud ei ole. Ta kinnitas, et eelnõu on kahe lugemisega, kuna

tegemist on välislepinguga.

Esimees andis veel komisjonile võimaluse vahepeal tekkinud küsimuste esitamiseks.

Peeter Ernits küsis, millal võiks saabuda esimene lend Rootsi kinnipeetavatega.

2

Rait Kuuse vastas, et see sõltub eeskätt lepingu ratifitseerimisest ning jõustumisest. Seega ei

saa täna veel ilma lepinguta öelda konkreetset kuupäeva, kuid esialgse hinnangu kohaselt

võiksid esimesed väliskinnipeetavad siia saabuda augustis, kui leping ratifitseeritakse mõlema

riigi poolt ning see jõustub juulis.

Peeter Ernits küsis, kas ettevalmistused väliskinnipeetavate vastuvõtmiseks on tehtud ning

selleks ollakse valmis.

Rait Kuuse vastas, et täna ollakse nii valmis, kui praegune olukord võimaldab, sest mitmed

praktilised ettevalmistused eeldavad siiski lepingu olemasolu.Näiteks kinnipeetavate

ümberpaigutamine, teatud investeeringud vanglasse ja hoonete avamised saavad toimuda alles

lepingu jõustumisel, mis loob ümberkorraldusteks konkreetse aluse.Seega on osad

ettevalmistused veel ootel, kuid ettevalmistavad plaanid on tehtud.

Ta rõhutas, et Tartu Vangla töötajaskond on väga häälestatud selle ülesande täitmiseks.

Heljo Pikhof küsis, kui suur on Tartu Vangla vangivalvurite palk, kes hakkavad tegelema

Rootsi kinnipeetavatega.

Rait Kuuse vastas, et alustava vangivalvuri palk Tartu Vanglas on täna sama suur, kui Viru

Vanglas ehk 2400 eurot kuus brutona. Ta lisas, et täiendava kompetentsi omandamisel on

mingi aja möödudes võimalik saada saatmisõigused ehk relvastatud valvena saata

kinnipeetavaid vajadusel väljaspool vanglat näiteks arsti juurde ning selle eest on ettenähtud

lisatasu.

Heljo Pikhof palus täpsustada, kas Rootsi kinnipeetavaid valvavad uued ja algajad töötajad

või juba täna vanglateenistuses tööl olevad vangivalvurid. Ta märkis, et algajatele

vangivalvuritele võib see töö olla liig.

Rait Kuuse vastas, et Tartu Vanglas on täna tööl ca 160 kogenenud ja pikaajalist

vanglateenistujat, kes alustavad esimeste väliskinnipeetavatega, kuid paralleelselt värvatakse

ka uusi töötajaid juurde. Ta märkis, et uute värvatute hulgas on kindlasti inimesi, kes tulevad

esimest korda vanglasse tööle, kuid on kindlasti ka neid, kes on varasemalt juba vastava õppe

läbinud ja vanglas töötanud.

R. Kuuse tõi esile, et täna on Tartu Vanglasse ootel ca 20 tööle soovijat, kellele ei ole hetkel

kohta pakkuda. Hetkel on Tartu Vanglas ainult üks või kaks kohta täitmata.

Heljo Pikhof märkis, et teatavasti tõuseb vanglaametnikel koos staažiga palk, kuid

politseinikel mitte ning küsis palgaerinevuste kohta politseinike ja vanglaametnike vahel.

Rait Kuuse vastas, et ta ei oska sellele nii täpselt vastata, kuna politsei ja vanglateenistuse

palgasüsteemid on erinevad. Näiteks tasub Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) lõuna piirkonnas

politseinikele vähem, kui ida või põhja piirkonnas. Vanglateenistus on oma palgakorraldust

muutnud nii, et Viru ja Tartu Vangla töötajad on samal tasemel, kuid Tallinna Vanglas on ca

8% töötasud kõrgemad. Varasemalt oli see struktuur teine ja näiteks Viru Vangla alustades

maksti seal kolmandiku võrra kõrgemat palka, kuid nüüdseks on pigem palgad ühtlustatud,

sest töö ei ole piirkonniti palju keerukam.

Heljo Pikhof küsis veel, kui palju on vanglateenistusse värvatud politseist või kui palju on

politseinikud selleks praegu ise soovi avaldanud.

Rait Kuuse vastas, et seda olulisel määral ei toimu ning kõige rohkem on need üksikud

inimesed. Ta märkis, et temale teadaolevalt ei ole politseist värbamist praegu tehtud ning

murekohta ülevärbamise osas ei ole tõstatatud. Ta tõi esile, et peale koondamisi liitus ca

kümmekond inimest hoopis politseiga.

3

Madis Timpson palus täpsustada, et ega uusi töötajaid ei võetagi vanglasse tööle ilma, et nad

oleksid eelnevalt läbinud vajaliku väljaõppe.

Rait Kuuse selgitas, et valvuri ametikohale tööle võetud inimesed saadetakse koheselt

Sisekaitseakadeemia vanglateenistuse kolledžisse neljakuulisele praktilisele ja teoreetilisele

väljaõppele. Enne selle hariduse omandamist neid iseseisvale tööle ei lubata.

Maria Jufereva-Skuratovski küsis, kui kaua võtavad kõik ettevalmistused vangla

ümberkorraldamiseks aega peale lepingu jõustumist ning mida selleks täpsemalt teha tuleb, et

Tartu Vangla oleks Rootsi kinnipeetavate vastuvõtmiseks valmis.

Rait Kuuse vastas, et lepingu kohaselt toimub väliskinnipeetavate vastuvõtt järk-järgult ning

sellele lisaks ka eelhindamise faas, kus Rootsi poolt pakutavatele kinnipeetavatele tehakse

Eesti poolne taustakontroll, sh kohtulik. Sellest tulenevalt kestab kinnipeetavate saabumise

protsess kuni aasta, kuni saavutatakse lepingu maksimaalne maht ehk 600 kinnipeetavat. On

võimalik, et hiljem ilmnevad põhjused, miks 600 kinnipeetavat ei ole võimalik sellises tempos

siia saata ning seetõttu ei saa seda nii konkreetselt ette ennustada.

R. Kuuse selgitas, et Tartu Vanglas on täna kaks suuremat hoonet, millest üks on praegu

suletud aga teine on praegu juba käigus ning seega koheselt kasutatav väliskinnipeetavatele.

Seega saab aasta vältel järk-järgult teha täiendavaid ettevalmistusi, et ka teine hoone avada ja

värvata juurde valgaametnikke jne. Ettevalmistusi kohandatakse vastavalt parimale teadmisele

väliskinnipeetavate saabumise hulgast iga kvartali kohta. Kõige suurem ülesanne lepingu

jõustumiseks on Tartu Vanglast suurema osa kinnipeetavate ümberpaigutamine teistesse

vanglatesse, kellele lisandub vastavalt koormus. Paberi peal on ettevalmistus selleks käimas.

Maria Jufereva-Skuratovski palus täpsustada, kas Rootsi kinnipeetavaid paigutatakse ka

Tallinna Vanglasse.

Rait Kuuse kinnitas, et väliskinnipeetavad paigutatakse ainult Tartu Vanglasse.

Peeter Ernits küsis, kas Tartu Vangla jääb seega valdavalt ainult väliskinnipeetavatele.

Teiseks, kas tubakavabade nikotiinipatjade võimaldamine väliskinnipeetavatele ja sellega

seotud võrdse kohtlemise küsimus on lahendatud. Kolmandaks, kas Tartu linnavõim on selle

kõigega nõus. Neljandaks, kas väliskinnipeetavatena võetakse vastu ka seksuaalkurjategijaid

või mitte.

Rait Kuuse vastas, et Tartu Vanglas on praegu väiksem 50 kohaga eraldatud osa

vahistatutele, kelle kohtumenetlus on aktiivses faasis ning see jääb edaspidi alles, kuna nii

kohus, prokuratuur kui ka politsei vajavad seda kohapealset vahistatute majutuse võimalust.

Ta rõhutas, et tegemist on ühe eraldatud osaga ühest hoonest, mis ei puutu kokku

väliskinnipeetavatega. Lisaks võivad Eesti kinnipeetavad kinnises vanglas edaspidi olla ka

meditsiiniosakonna all olevas psühhiaatriaosakonnas, kus tehakse ekspertiise, kuid ka seal on

nad eraldatud režiimil. Avavangla jääb üksnes Eesti kinnipeetavate kasutusse. Ta kinnitas, et

väliskinnipeetavad ei puutu Eesti kinnipeetavatega kokku ning on eraldatud.

R. Kuuse märkis nikotiinipatjade osas, et mõistetavalt tuleb arvestada selle võimalusega, et

kui väliskinnipeetavatele võimaldatakse teatud hüved, siis tuleb kaaluda nende lubamist ka

Eesti kinnipeetavatele. Tema hinnangul tuleks sellise hüve võimaldamisel ka Eesti

kinnipeetavatele nikotiinipadjad lubada. Ta tõi esile, et Eesti tubakatoodete keelu osas on

hetkel veel käimas arutelu Euroopa Inimõiguste Kohtus ning oodatakse veel suurkoja arutelu.

Tõenäoliselt saab suurkoja arutelu alata septembrist, mistõttu saab selles osas rohkem selgust

järgmisel aastal.

R. Kuuse vastas Tartu linnavõimu osas, et nendega on kokkulepitud omavaheline infovahetus,

4

et mõlemad pooled oleksid asjadest igakülgselt ette informeeritud. Tema hinnangul saab

sellise koostöövormiga kenasti edasi liikuda ning tema teada hetkel probleeme ei ole.

Tiina Unuks vastas, et välisleping ei välista otseselt seksuaalkurjategijate Eestisse saatmist,

kuid Rootsi pool ise soovib neid kinnipeetavaid Eestisse mitte saata. Nimelt leiab Rootsi, et

nende sekkumisprogrammid on efektiivsed ning neid saab pakkuda üksnes selles keeles, mida

kinnipeetav mõistab. Eesmärk on hoida nende kurjategijate retsidiivsus jätkuvalt madal.

Heljo Pikhof tõi kirjavahetusest Rootsi Sotsiaal- ja Tervishoiuametiga esile mõned märkused.

Esiteks, hinnanguid võimalike külastajate arvu kohta pole praegu tehtud. Samas on

tõenäoline, et Rootsi omavalitsused võivad hakata maksma kinni üsna laialt kinnipeetavate

sugulaste sõite ja majutust Tartus. Kuigi ei ole teada, kui palju külastajaid hakkab olema, siis

ei saa öelda, et neid üldse ei tule.

Teiseks palus ta tuua esile kõik need erisused, mis tulevad välja võrreldes sellega, mida

Rootsi vanglas kohapeal on Rootsi õiguse alusel praegu nende kinnipeetavatele lubatud.

Arvestades, et Eestisse saabudes hakkab väliskinnipeetavatele kohalduma Eesti õigus. Ta tõi

esile, et temale teadaolevalt ei ole Rootsi vanglas näiteks töö tegemine kohustuslik ning küsis,

kas Eestis on see kohustuslik ja kui palju saavad kinnipeetavad selle eest palka.

Kolmandaks palus ta selgitada videokohtumiste võimalust, eeskätt kuidas on see võimaldatud

kolmandatest riikidest inimestele, kellel ei ole isikutuvastamiseks Eesti ID-kaarti jne.

Rait Kuuse vastas, et Eestil on paralleelselt Rootsi vanglateenistuse esindajatega käimas just

selline detailne arutelu. Ta märkis, et nad on tänagi Eestis, et arutada läbi, millised need

tööprotsessid detailides välja näevad, mismoodi on Rootsis teatud asjad lahendatud ja kas

meiega on ühisosa või erisused.

Näiteks on üks silmatorkavam erisus see, et kambrid on mõneti teistmoodi varustatud. Rootsis

saab mõlemal kinnipeetaval olla oma lugemislamp, seejuures peab olema ka rohkem pistikuid

ning samuti on mõlemal luba kasutada televiisorit, riigi kulul. Eesti vanglateenistuse vaatest ei

ole probleemi sama standardit rakendada ka oma kinnipeetavatele.

R. Kuuse selgitas, et töötamise süsteem on tõesti natukene teistmoodi, sest Eesti töötamise

filosoofia on selline, et see töö, mida kinnipeetavad teevad, peab täitma kahte eesmärki.

Esiteks, kujundada tööharjumust ning teiseks, need tööd, kus luuakse reaalset väärtust, peavad

seda ka tegema ja ennast ära tasuma. See tähendab, et Eesti vanglad ja ettevõtluskeskus

täidavad täna tellimusi ka väljastpoolt vanglat, näiteks pestes Kaitseväele pesu või tehes

keriseid. Rootsi süsteemi puhul ei ole ilmtingimata prioriteediks see, et töö toodaks väärtust

ka väljapoole. Sellest lähtuvalt on neil ka tasustamissüsteem natuke teistmoodi ehk nädalane

fikseeritud töötasu, sõltuvalt sellest, kas inimene on tööga aktiivne või mitte. Eestis käib

tasuarvestus tunnipõhiselt ehk nii palju töötunde kui kinnipeetav teeb, nii palju ka makstakse.

Tiina Unuks lisas, et erisusi on ka selles osas, mis puudutab distsiplinaarrikkumisi. Rootsi

vangide puhul saab rakendada üksnes noomitust. Küll aga on erinevalt Eestist Rootsi

vanglateenistusel õigus otsustada, millal kinnipeetav vabastatakse tingimisi enne tähtaega.

Rootsis on kehtiv kaks kolmandikku põhimõte ehk kui kaks kolmandikku karistusest on

kantud, siis üldjuhul vabaneb isik automaatselt kriminaalhoolduse järelevalve alla. Kui

vanglas on toime pandud hulgaliselt rikkumisi, siis on vanglateenistusel õigus lükata

vabanemine kasvõi viimase päevani, kui oleks pidanud olema karistuse tähtaeg.

T. Unuks tõi töötamise osas esile, et Eesti kinnipeetavad on pigem oskustöölised. Näiteks

osatakse puidu- ja metallitööd teha ning muid käte osavust nõudvaid tegevusi. Rootsi

kinnipeetavate puhul tuleb nüüd rohkem mõelda selle peale, et pakkuda neile lihtsamat tööd

ning eeskätt keskenduda tööharjumuse kujundamisele. Praktilisest vaatest on erisus ka näiteks

see, et Rootsi vangid kannavad Eestis karistust kandes Rootsi vangivormi.

Ta rõhutas, et suures plaanis on Eesti ja Rootsi vangistused siiski sarnased ning see on üks

põhjus, miks Rootsi on valinud just Eesti vanglakohad rentimiseks.

5

T. Unuks märkis videokohtumiste osas, et praegu on tõesti probleemkoht ID-kaardiga, kuid

need lahendused on arenduses, et selle süsteemi saaks toimima ka kolmandate riikidega.

Rait Kuuse lisas, et kinnipeetavatel ei ole ID-kaarti, vaid Eesti vangistusseaduse järgi on neil

isikukood, parool ja näobiomeetria, mida nad kasutavad näiteks tahvlisse sisse logimiseks.

Seega on vanglateenistus tegelikult harjunud töötama selliselt, et kinnipeetavatel dokumenti

käes ei ole, aga nad peavad kuidagi ennast siiski tuvastama. Sarnaseid lahendusi saab ka

väliskinnipeetavatele arendada.

Anti Haugas uuris, kuidas on viimasel aastal Eesti kinnipeetavate arv muutunud ja milliseid

trende on märgata.

Lisaks, kuidas on kavandatud Justiits- ja Digiministeeriumi (JDM) ning Siseministeeriumi

koostöö võimaliku hübriidohu korral, kus Eestisse tuleb näiteks mitusada ebaseaduslikku

piiriületajat ja neid on vaja kinni pidada. Täpsemalt, kas sellised võimalikud stsenaariumid on

läbi mõeldud ja arutatud, kuhu sellisel juhul neid inimesi paigutada või kui palju vanglad

üldse sellise olukorraga seotud oleks.

Rait Kuuse vastas, et Eestis on süüdimõistetute arv olnud see aasta praktiliselt sama, kui

eelmine aasta ehk praegusel hetkel 1257. Kinnipeetavaid on kokku 1712. Viimase kuue kuuga

on aga tuntavalt suurenenud vahistatute arv ehk kolmandiku võrra ning täna on vanglates 455

vahistatut. See on umbes 120 inimest rohkem kui aasta tagasi samal ajal. Valdavalt on nende

vahistatute hulgas varavastastes ja narkosüütegudes kahtlustatavad isikud.

R. Kuuse sõnas, et selliseid trende praegu ei ole, mis mõjutaks vanglate võimekust oma tööd

teha. PPA-ga on arutatud ka seda, kui palju on vanglal võimalik neile koheselt pakkuda kohti

juhul, kui oleks vaja mingit suurt hulka inimesi kinni hoida. Täna oleks selleks kohtade

vakantsiks peale rendivangla rakendumist 300. Ta märkis, et kriisiolukorras vaadatakse

võimalusi pigem avarama pilguga ehk kus ja millistest tingimustes ja kui pikka aega saab

kinnipeetud inimesi majutada. Näiteks on Viru Vangla territooriumil eraldi sissepääsuga

PPA-l üks arestimaja, mis on hetkel täiesti tühi.

Peeter Ernits küsis, kas praegu ei ole Eesti kinnipeetavatele võimaldatud lugemislampi või

televiisori vaatamist riigi kulul. Lisaks uuris, kas on ülevaadet, millist tööd kinnipeetavad

Rootsis teevad ehk mida nad ka siin oskaksid teha.

P. Ernits tõi veel esile, et kuuldavasti on Eesti kinnipeetavate suhtarv väga väikseks jäänud

ning küsis, kas väliskinnipeetavad lähevad edaspidi statistikas selle suhtarvu alla või mitte.

Rait Kuuse vastas, et väliskinnipeetavad ei peaks minema selle suhtarvu arvestusse ja Eesti

peaks oma statistilises ülevaates käsitlema ikkagi Eesti süüdimõistetuid.

Ta selgitas töötamise osas, et sarnaseks jääb see, et vangla majandustööd peaksid saama

ikkagi kinnipeetavate jõuga tehtud, alates toidu tegemisest kuni ruumide koristuseni. Kui

vaadata Rootsi vanglates tehtavaid töid, siis on seal peale tootmistööde väga palju pigem

huviringi stiilis tegevusi, mis meenutavad rohkem sotsiaalsektorist kaitstud tööteenust ehk kus

inimene teeb tööharjutust, näiteks klaasvitriini või savitööd tegevusjuhendaja järelevalve all.

R. Kuuse vastas, et televiisori peab Eesti kinnipeetav täna ise vangla poest ostma ja maksma

ka elektriseadmete kasutamise eest. Erinevaid lampe, kõrvaklappe jms antakse pigem

jaopärast, kui üldse. Rootsi kinnipeetavatele on kambrite varustatus lepinguga tagatud.

Valdo Randpere küsis, milliseid kanaleid kinnipeetavad televiisorist näevad.

Rait Kuuse vastas, et kanaleid on võimalus vanglas keskselt korraldada. Tõenäoliselt peab

sinna nüüd ka suurema valiku teisi kanaleid peale ERR-i välja mõtlema, et arvestada

6

võõrkeele taustaga. Ta tõi veel esile, et juba ca 15–20 aastat ei näidata ida kanaleid, et piirata

propagandakanalite kättesaadavust kinnipeetavatele.

Heljo Pikhof küsis, kuidas on Rootsis lahendatud olukorrad, kus kinnipeetav ei kavatse üldse

mingit tööd teha ega soovi ka osaleda huvitegevuses.

H. Pikhof tõi lisaks esile, et kuigi Rootsi kinnipeetavate puhul saab distsiplinaarrikkumiste

korral rakendada üksnes noomitust, siis Eestis alluvad väliskinnipeetavad siiski Eesti

õigusele. Ta meenutas eelnõu kaasamisringil prokuröride osutust, et kui vanglas pannakse

toime vägivallategu, siis tuleb ikkagi alustada menetlust. See lisab töökoormust Eesti

prokuröridele ning koormus tõuseb ka halduskohtutele, kes peavad hakkama erinevaid

väliskinnipeetavate kaebusi menetlema. Samal ajal aga ei ole Eestil piisavalt prokuröre ega

kohtunikke ning tekib küsimus, kuidas leitakse lisanduvaks töökoormuseks piisavalt

ressursse.

Rait Kuuse vastas, etkui vanglas toimub vägivallategu, siis kohe kindlasti mitte ei viibutata

lihtsalt näppu ega vaadata kõrvale. Sellisel juhul alustatakse kriminaalmenetlust ja hakatakse

asja uurima. Vangla erisus on see, et vanglateenistusel on ka pädevus neid kriminaaluurimisi

ja -toiminguid teostada, kuigi prokuratuuri järelevalve all. Ta rõhutas, et seega ei saa see

reageering olema kuidagi andestavam kui vägivallategude puhul Eesti kinnipeetavate suhtes.

R. Kuuse möönis halduskohtute osas, et kinnipeetavad kaebavad palju. Teatavasti on täna

kolmandik halduskohtute koormusest Eesti kinnipeetavate kaebused ning see ei ole ajas palju

muutunud. Tõenäoliselt see koormus jätkub, kuid tuleb märkida, et väliskinnipeetavate

avalduste, vaidlustamiste ja kaebamiste koormus on Rootsi näitel tegelikult kõvasti madalam

kui Eesti kinnipeetavate oma. Seega ei hindaks ta seda koormust väga suureks. Lisaks, need

kaebused, mis esitatakse välisriiki paigutamise otsuse vastu, peab lahendama juba Rootsis

kohapeal ehk nende haldusmenetluse kaudu. Selles osas ei ole Eestil midagi lahendada, sest

tegemist on Rootsi otsusega ning Eesti üksnes hindab, kas see kinnipeetav võetakse vastu või

mitte.

Ta tõi esile, et prokuratuur on tõesti hinnanud oma töökoormuse kasvu. Samas on siinkohal

mitu tahku, mida arvestada. Kinnipeetavate arv on viimastel aastatel jõudsalt vähenenud ning

sellega seoses ei ole keegi veel vastupidist arvutust teinud. Tegelikult jõutakse nüüd

kinnipeetavate koguarvu mõttes mõne aasta taguse ajani, kus süsteem oskas ka selle hulgaga

töötada. Ta rõhutas, et ei soovi siinkohal kuidagi prokuratuuri murekohta ala väärtustada, kuid

tõi esile, et nende diskussioon on keskendunud kahele asjale. Esiteks, milline on töökorraldus

ja koostöö, sh omavahel informatsiooni jagamine. Teiseks, milline on nende rahaline vajadus.

R. Kuuse kinnitas, et rahalise vajaduse numbrid on kõikidelt partneritelt olemas, sh nii

prokuratuurilt, kohtutelt, PPA-lt, Kaitsepolitseilt kui ka tervishoiusektorilt jne. Need

vajadused saadetakse lepingu jõustumisel valitsusele raha eraldamiseks täpselt nii, nagu need

on esitatud.

Peeter Ernits märkis, et kui varasemates aruteludes oli jutuks, et väliskinnipeetavatele siia

külalisi ei tule, siis tänases arutelus oli kuulda, et Rootsi omavalitsused võivad hakata koguni

kinni maksma kinnipeetavate külaliste siia sõite ja majutust. Ta küsis, milline see tegelik pilt

Rootsi poolel on ehk kas väliskinnipeetavatele hakkab siia lähedasi külla sõitma või mitte.

Rait Kuuse vastas, et külastamise õigust keelata ei saa, küll aga peab iga külastaja enne

saama külastamiseks loa ehk läbima Eesti tehtud taustakontrolli koostöös Rootsi

vanglateenistusega. Kui seda luba ei anta, siis ei saa ka vanglasse külastusele tulla.

Ta rõhutas lisaks, et vangla valib ka viisi, kuidas külastus toimuda saab ehk kas külastus on

lühi- või pikaajaline, klaasiga eraldatult või mitte jne.

R. Kuuse sõnas, et nende hinnangul jääb külastamise aktiivsus üsna madalaks juba selle tõttu,

7

et Eesti enda kinnipeetavatel, kelle lähedased on teatavasti lähemal kui väliskinnipeetavatel,

on külastuste hulk tegelikult väga väike. Ta tõi esile, et külastajad käivad üksnes umbes

viiendikul Eesti kinnipeetavatest. Lisaks tuleb märkida, et Rootsi pigem ei kaalu selliste

kinnipeetavate paigutamist Eestisse, kellel on Rootsis väga tihedad perekondlikud sidemed,

eeskätt näiteks lastega.

Madis Timpson tegi ettepanekud eelnõu menetluslike otsuste osas.

Otsustati:

1.1. Teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda 10.06.2026 (poolt 6: Anti Haugas,

Maria Jufereva-Skuratovski, Valdo Randpere, Stig Rästa, Madis Timpson, Vilja Toomast;

vastu 4: Peeter Ernits, Andre Hanimägi, Heljo Pikhof, Varro Vooglaid; erapooletuid 0; ei

osalenud 1: Lea Danilson-Järg).

1.2. Teha ettepanek teine lugemine lõpetada (poolt 6: Anti Haugas, Maria

Jufereva-Skuratovski, Valdo Randpere, Stig Rästa, Madis Timpson, Vilja Toomast; vastu 5:

Lea Danilson-Järg, Peeter Ernits, Andre Hanimägi, Heljo Pikhof, Varro Vooglaid;

erapooletuid 0).

1.3. Teha ettepanek viia läbi eelnõu lõpphääletus (poolt 6: Anti Haugas, Maria

Jufereva-Skuratovski, Valdo Randpere, Stig Rästa, Madis Timpson, Vilja Toomast; vastu 5:

Lea Danilson-Järg, Peeter Ernits, Andre Hanimägi, Heljo Pikhof, Varro Vooglaid;

erapooletuid 0).

2. Vastus kollektiivsele pöördumisele "Tartu ei ole koht Rootsi vägistajate ja mõrtsukate

jaoks!"

Raini Laide selgitas, et eelmisel korral käsitleti pöördumises toodud teemasid osaliselt, kuid

kodukorra järgi peab komisjon kollektiivse pöördumise suhtes kindla seisukoha võtma. Ta

meenutas lühidalt pöördumise sisu ja selles esitatud ettepanekuid (Lisa 1).

Madis Timpson sõnas, et pöördumine on komisjonile juba tuttav ning tõi vastuse andmiseks

esile kodukorrast tulenevad võimalikud otsustusvariandid: 1) algatada eelnõu või olulise

tähtsusega riikliku küsimuse arutelu; 2) korraldada avalik istung; 3) edastada ettepanek

pädevale institutsioonile seisukoha võtmiseks ja lahendamiseks; 4) edastada ettepanek

Vabariigi Valitsusele seisukoha kujundamiseks ja pöördumisele vastamiseks, kujundatud

seisukohast teavitatakse ka komisjoni; 5) esitatud ettepanek tagasi lükata; 6) lahendada

pöördumises püstitatud probleem muul viisil.

Esimees märkis, et komisjon on avaliku istungi sel teemal juba pidanud ning arutatud on

palju, kuigi pöördumise esindajad ei ole ise kohale tulnud. Esimees tegi ettepaneku esitatud

pöördumine tagasi lükata.

Vilja Toomast kommenteeris, et kuna just menetleti välislepingu ratifitseerimise eelnõu ning

selle lõpphääletus on juba planeeritud 10. juunile, siis on sellise kollektiivse pöördumise

arutelu või teistsuguse vastuse andmine enne eelnõu lõpphääletust vastuoluline. Tema

hinnangul on mõistlik pöördumine praegu tagasi lükata.

Varro Vooglaid tegi omapoolse ettepaneku edastada pöördumine Vabariigi Valitsusele.

Andre Hanimägi kommenteeris, et kuna välislepingu ratifitseerimise eelnõu on tõepoolest

suunatud lõpphääletusele, siis on tegelikult pöördumises tõstatatud küsimus sisuliselt hoopis

„muul viisil“ lahendamisel täiskogu otsuse kaudu. Seega ei näe ta põhjust pöördumist tagasi

lükata ning tegi ettepaneku lahendada pöördumises tõstatatud probleem muul viisil.

8

Madis Timpson pani esmalt hääletusele ettepaneku pöördumine tagasi lükata(poolt 6: Anti

Haugas, Maria Jufereva-Skuratovski, Valdo Randpere, Stig Rästa, Madis Timpson, Vilja

Toomast; vastu 5: Lea Danilson-Järg, Peeter Ernits, Andre Hanimägi, Heljo Pikhof, Varro

Vooglaid; erapooletuid 0). Ettepanek leidis toetust.

Seejärel pani esimees hääletusele kõlanud ettepaneku edastada pöördumine Vabariigi

Valitsusele seisukoha kujundamiseks ja vastamiseks (poolt 5: Lea Danilson-Järg, Peeter

Ernits, Andre Hanimägi, Heljo Pikhof, Varro Vooglaid; vastu 6: Anti Haugas, Maria

Jufereva-Skuratovski, Valdo Randpere, Stig Rästa, Madis Timpson, Vilja Toomast;

erapooletuid 0). Ettepanek ei leidnud toetust.

Viimasena pani esimees hääletusele kõlanud ettepaneku lahendada pöördumises püstitatud

probleem muul viisil(poolt 2: Andre Hanimägi, Heljo Pikhof; vastu 6: Anti Haugas, Maria

Jufereva-Skuratovski, Valdo Randpere, Stig Rästa, Madis Timpson, Vilja Toomast;

erapooletuid 0; ei osalenud 3: Lea Danilson-Järg, Peeter Ernits, Varro Vooglaid). Ettepanek ei

leidnud toetust.

Otsustati:

2.1. Esitatud ettepanek tagasi lükata (poolt 6: Anti Haugas, Maria Jufereva-Skuratovski,

Valdo Randpere, Stig Rästa, Madis Timpson, Vilja Toomast; vastu 5: Lea Danilson-Järg,

Peeter Ernits, Andre Hanimägi, Heljo Pikhof, Varro Vooglaid; erapooletuid 0).

3. Vabariigi Valitsuse algatatud kriminaalmenetluse seadustiku ja teiste seaduste

muutmise seaduse (kohtumenetluse optimeerimine ja kohtulahendite avalikkus) eelnõu

(560 SE) teise lugemise ettevalmistamine

Madis Timpson selgitas, et arutelu jätkub eelmisel korral pooleli jäänud teemadest ning tõi

esile kolm põhiküsimust: oportuniteedi kohaldamise võimaluse laiendamine ka esimese astme

kuritegude puhuks, Eesti Meediaettevõtete Liidu (EML) pöördumises esitatud mure

kohtueelse menetluse läbipaistvuse osas seoses ringkonnakohtule antava võimalusega

menetluse tagamise meetmete peale esitatud määruskaebusi kirjalikus menetluses läbi vaadata

ning rahvakohtunike süsteemi kaotamine.

Esimees märkis oportuniteedi võimaluse laiendamise osas, et temale arusaadavalt ei ole

minister seda meelt olnud ning prokuratuuri esindajatega suheldes on selgunud, et juba praegu

lahendatakse suur osa asjadest oportuniteediga ehk selle võimaluse veel laiendamine võib

tekitada rohkem segadust.

Esimees tegi omapoolse ettepaneku võtta seisukoht, et komisjon oportuniteedi võimaluse

laiendamist esimese astme kuritegude puhuks ei toeta. Komisjon nõustus konsensuslikult.

Andreas Kangur sõnas, et minister on küll Riigikogus viidanud vajadusele seda küsimust

põhjalikumalt arutada, kuid on siiski JDM-i 11. mai 2026.a kirjas komisjonile pidanud

oportuniteeti asjalikuks võimaluseks teha ka teatud esimese astme kuritegude puhul õiglaseid

lahendeid. A. Kangur märkis, et ka tema on seda meelt.

Ta tõi esile, et viidatud JDM kirjas on toodud mitmeid näiteid väheolulisematest rikkumistest,

mille eest kehtiv seadus praegu nõuab inimese süüdimõistmist ja kriminaalkaristuse

kohaldamist olukorras, kus tegu vastab küll koosseisule, kuid teo raskus ei pruugi sellist

karistust õigustada.

Valdo Randpere küsis, kas nende väheolulisemate rikkumiste alla lähevad ka narkosüüteod,

mille osas on soovitud regulatsiooni koguste osas muuta.

Andreas Kangur vastas, et narkosüüteod on üks näidetest, kus selliseid asju võib juhtuda. Ta

9

tõi viidatud JDM kirjast näite prokuratuuri poolt kirjeldatud olukorrast, kus 18-aastane sõber

pakub 17-aastasele kanepisuitsu teha, kes tõmbab kaks mahvi ja saab teada, et talle kanep ei

meeldi. 18-aastase tegu on aga võimalik kvalifitseerida karistusseadustiku (KarS) § 187 lõige

1 järgi kui alaealise kallutamine narkootilise ja psühhotroopse aine ebaseaduslikule

tarvitamisele, mille eest on karistus ühe- kuni kümneaastane vangistus. Lisaks veel eluaegne

kohtulahendi nimega avaldamine ja eluaegne lastega töötamise keeld. Sellisel juhul, kuna tegu

vastab koosseisule, ei saa kehtiva seaduse järgi oportuniteeti kohaldada.

Lea Danilson-Järg küsis, kas see käib ka selliste olukordade kohta, kus näiteks eakamad

inimesed kasvatavad kanepitaimi.

Andreas Kangur selgitas, et see oleneb kogusest. Kui kanepitaimi on nii palju, et kokku saab

sellest kümme või rohkem doosi, siis võikski tegu juba kvalifitseeruda. Eeskätt kui nad neid

taimi ka käitlevad. Näiteks kui nad on kahekesi ja annavad neid üksteisele edasi, siis võikski

seda lugeda käitlemiseks ning tegu kvalifitseerida esimese astme kuriteoks, mille puhul

oportuniteeti praegu kohaldada ei saa.

Valdo Randpere sõnas, et tema seisukohalt oleks praegu lihtsam jätta oportuniteet esimese

astme kuritegude puhul siiski kohaldamata ning selle asemel tuleks pigem laiemalt üle

vaadata need KarS-i koosseisud, mis ei peaks üldse esimese astme kuritegude all olema.

Andreas Kangur märkis, et probleemkoht seisneb selles, et kui tegu kirjeldama hakata, siis

võib sama koosseis tegelikult hõlmata väga erineva raskusega juhtumeid. Näiteks võib samale

narkosüüteo koosseisule vastata nii tema eelnevalt kirjeldatud tegu, kus 18-aastane sõber

annab 17-aastasele kanepisuitsu proovida, kui ka selline juhtum, kus näiteks noortekeskuse

juhataja annab süstemaatiliselt oma alaealistele hoolealustele edasi narkootikume.

A. Kangur selgitas, et seetõttu ongi keeruline siin nii täpselt jooni tõmmata, kas määrav oli

see, kui mitu doosi, mitu alaealist, kui kaua tegu toime pandi või kas konkreetsel juhul ongi

õigustatud esimesel korral kohe kriminaalkorras karistada saada ning mõnel teisel juhul mitte.

Need asjad nõuavad suuremat diskretsiooni.

Raini Laide märkis, et põhjendused on arusaavad, kuid ka tema hinnangul võiks praegu jätta

oportuniteet kohaldamise võimaluse esimese astme kuritegudele siiski laiendamata ning

pigem vaadata üle edaspidi KarS-i koosseisud. Ta rõhutas, et oportuniteet oli algselt mõeldud

pigem lihtsamate ja väiksemate rikkumiste ning kindlasti mitte raskete kuritegude jaoks.

Seega, oportuniteedi võimaluse laiendamine esimese astme kuritegudele võib küll ilmselt

menetluses aega kokku hoida, kuid pigem saab kannatada inimeste õiglustunne ning seda

muudatust tuleks eelnevalt tõsiselt kaaluda.

R. Laide kommenteeris veel JDM kirjas toodud esimest näidet, kus isik üritab poest varastada

ja satub turvamehega füüsilisse konflikt, mistõttu saab röövimise eest süüdistuse. Ta märkis,

et sellises olukorras ei oleks just hea lähenemine viia need juhtumidoportuniteedi alla, sest

see tekitaks poevarastes tunde, et nii võibki teha ja füüsilisele konfliktile turvamehega ei

järgne tagajärgi.

Valdo Randpere pakkus arutluseks idee, et väheolulisemate rikkumiste puhul võiks luua

hoopis uue võimaluse karistatuse kustutamiseks pärast juba jõustunud kohtuotsust juhul, kui

esimese astme kuriteo eest määratud karistus on väiksem. Sellisel juhul ei jääks ka eelnevalt

viidatud näite puhul sellele 18-aastasele eluks ajaks kriminaalkurjategija templit külge.

Andreas Kangur selgitas, et kirjeldatud idee ongi olemuslikult asja oportuniteediga

lõpetamine ehk kohus mõistab küll inimese süüdi, aga vabastab ta karistusest ja kustutab selle

registrist.

Valdo Randpere märkis, et praegu tehakse oportuniteedi kohaldamise otsus enne karistuse

10

määramist.

Andreas Kangur vastas jaatavalt, kuid rõhutas, et kohus ei pruugi siiski oportuniteediga asja

lõpetada, sest oportuniteedi kohaldamise puhul ei ole tegemist prokuratuuri diskretsiooniga.

Ta selgitas, et oportuniteet ei tähenda sisuliselt seda, et kurjategija pääseb ilma karistuseta,

vaid isikule määratakse erinevad kohustused, mis on tihti intensiivsemad kui need, mille isik

võiks saada näiteks tingimisi karistuse määramisel. Kui tingimisi karistuse puhul on ainus

lisatingimus see, et isikule jääb registrisse eluks ajaks märge, siis oportuniteedi puhul saab

määrata mh riigile ja kannatanule kahju hüvitamise, sotsiaalprogrammid, üldkasulikku tööd,

alkoholitarbimisest hoidumise jms.

A. Kangur rõhutas, et kui kohus leiab, et tegu oli siiski väga tõsine ja häirib õigustunnet nii, et

isik tegelikult vääriks kriminaalkaristust, siis saab kohus alati otsustada asja oportuniteediga

mitte lõpetada ja saata asi tagasi prokuratuuri, et esitataks süüdistus.

Raini Laide viitas aruteludele prokuratuuri esindajatega et oportuniteedi võimaluse

laiendamine ei ole nende jaoks niivõrd oluline ning juba praegu kasutatakse oportuniteeti

suure osa kriminaalasjade puhul ehk need asjad ei jõuagi kohtus sisulisse menetlusse. Seega

võib oportuniteedi kohaldamise võimaluse laiendamisega kaasneda ulatuslik mõju, sest

sellega seoses hakkaks ligi 80-90% KarS-i eriosa paragrahvidest tõenäoliselt edaspidi

oportuniteedi alla käima.

Varro Vooglaid avaldas arvamust, et oportuniteedi kohaldamise võimaluse sel viisil

laiendamine esimese astme kuritegudele ei ole põhjendatud ning pigem oleks kohasem

lahendus tõesti korrigeerida KarS-i koosseise, mida pigem ei peaks määratlema esimese astme

kuritegudena.

Ta möönis, et lõplik otsus oportuniteediga lõpetamisel on kohtul, kuid seadus iseenesest ei

peaks sellist kohtuotsust võimaldama.

Madis Timpson kommenteeris, et tema hinnangul on selline muudatus signaalina halb.

Andre Hanimägi nõustus eelkõneleja, et signaalina on see halb. Ta märkis, et ebakindlus on

ka selles kataloogis, mis hakkaks esimese astme kuriteona selle võimaluse alla minema, sest

eelnevalt toodud näidete puhul on nähtavasti ka sama koosseisu alla minevate tegude

raskusastmed seinast-seina ning muudatus tekitaks süsteemis pigem ebaselgust.

A. Hanimägi uuris, kas siin ei oleks üks lahendus sõnastuse kaudu kuidagi täpsemalt eristada

väikese ja suure mõjuga juhtumeid.

Andreas Kangur vastas, et kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 202 sätestabki seda, et

oportuniteeti saab kasutada siis, kui „isiku süü ei ole suur“ ja „puudub avalik menetlushuvi“.

Ta selgitas, et probleem ongi selles, et samale koosseisu kirjeldusele vastavad väga erinevad

teod ning kui seda kirjeldust hakata väga täpseks kirjutama, siis tekitatakse sellega juurde

väga suurt nn paragrahvimassi, mille tulemusel võetakse diskretsioon ära sealt, kus see

tegelikult võiks olla.

Raini Laide kommenteeris, et kirjeldatud probleemid on pigem materiaalõiguse probleemid

ehk kui KarS-i erisosa koosseisud kannavad tõsiselt võetava kuriteo kirjeldust, kuid selle alla

võivad minna k väheolulisemad rikkumised. Seega ei ole küsimus niivõrd oportuniteedi kui

lisavõimaluse kohaldamises. Sellega ei peaks lahendama materiaalõiguse probleemi, vaid

nende tegude sisule ja raskusele peab esmaselt andma hinnangu siiski KarS-i eriosa.

Madis Timpson tegi kokkuvõtteks taaskord ettepaneku jätta oportuniteedi võimaluse

laiendamine esimese astme kuritegude puhuks eelnõust välja, kuna seda küsimust käesoleva

eelnõu raames ära ei lahenda. Ta märkis, et selle teema laiema arutelu juurde saab tagasi tulla

näiteks sügisel.

11

Andreas Kangur juhtis tähelepanu, et muudatusettepanekute loetelus on selles osas toodud

ettepanekud nr 25-1 ja 25-2, millest nr 25-2 jätab oportuniteedi kohaldamise võimaluse

laiendamise eelnõust välja, kuid täpsustab JDM-i palvel siiski tehnilise täiendusena muus osas

oportuniteedi aluste sõnastust:

25-2. Muuta ja sõnastada eelnõu § 1 punkt 69 järgmiselt:

„69) paragrahvi 202 lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(1) Kui kriminaalmenetluse ese on teise astme kuritegu, milles kahtlustatava või süüdistatava

isiku süü ei ole suur ning kui kriminaalmenetluse jätkamiseks puudub avalik menetlushuvi,

võib prokuratuur kahtlustatava või süüdistatava nõusolekul taotleda, et kohus

kriminaalmenetluse lõpetaks.“;“.

Kui õiguskomisjon et toeta oportuniteedi aluste laiendamist I astme kuritegudele, palub JDM

siiski oportuniteedi alusete sõnastust täpsustada.

Muudatus kehtivas sättes: § 202. Kriminaalmenetluse lõpetamine avaliku menetlushuvi

puudumise korral ja kui süü ei ole suur

(1) Kui kriminaalmenetluse ese on teise astme kuritegu, milles ja selles kahtlustatava või

süüdistatava isiku süü ei ole suur ning ta on heastanud või asunud heastama kuriteoga

tekitatud kahju ja tasunud kriminaalmenetluse kulud või võtnud endale kohustuse tasuda

kulud ning kui kriminaalmenetluse jätkamiseks puudub avalik menetlushuvi, võib prokuratuur

kahtlustatava või süüdistatava nõusolekul taotleda, et kohus kriminaalmenetluse lõpetaks.

Õiguskomisjon

Juhtivkomisjon: ARVESTADA TÄIELIKULT (konsensus: Lea Danilson-Järg, Peeter Ernits,

Andre Hanimägi, Anti Haugas, Maria Jufereva-Skuratovski, Valdo Randpere, Stig Rästa,

Madis Timpson, Vilja Toomast, Varro Vooglaid).

Andreas Kangur tutvustas seejärel muudatusettepanekute loetelus veel üle vaatamata

muudatusettepanekuid nr 30-31, 34, 36, 47 ja 49:

30. Muuta ja sõnastada eelnõu § 1 punkt 115 järgmiselt:

„115) paragrahvi 257 täiendatakse lõikega 11 järgmises sõnastuses:

„(11) Kuni esimese kaitseakti kohtule esitamiseni või kohtu alla andmise määruse tegemiseni

võib prokuratuur süüdistusaktis teha parandusi, saates kohtule, süüdistatavale ja kaitsjale

parandatud süüdistusakti, või süüdistusakti tagasi võtta. Kui kohus on süüdistatava kohtu alla

andnud, kohaldatakse süüdistusakti muutmisele käesoleva seadustiku §-i 268.“;“

Selgitus: Muudatusettepanekuga täpsustatakse eelnõu sätet selles osas, millal lõpeb

prokuratuuri õigus süüdistusakti tagasi võtta. Eelnõu esialgses sättes ei ole selgelt aru saada,

kuidas tuleks toimida juhul, kui kohus on küll kriminaalasjas teinud kohtu alla andmise

määruse, st võtnud kriminaalasja kohtu menetlusse, kuid asjas ühtegi kaitseakti veel esitatud

ei olnud. Selline olukord pole küll tavapärane, kuid tuleb erinevatel põhjustel siiski ette.

Süüdistusakti tagasivõtmine saab olla aktsepteeritav vaid juhul, kui kriminaalasi ei ole veel

kohtu menetlusse võetud ja sellele tuginevalt ei ole veel teised menetlusosalised pidanud

omapoolseid toiminguid teinud. Kui kriminaalasi on kohtu menetluses, on prokuratuur

minetanud selles asjas menetleja staatuse ja kriminaalasjas süüdistuse muutmise, sellest

loobumise või täiendamine tuleb lahendada kohtumenetluse reeglite kohaselt. Muudetud

sõnastus täidab seda kohtueelse ja kohtumenetluse piiritlemisfunktsiooni paremini.

12

Ettepanek JDM kirjast 11.04.2026

Õiguskomisjon

Juhtivkomisjon: ARVESTADA TÄIELIKULT (konsensus: Lea Danilson-Järg, Peeter Ernits,

Andre Hanimägi, Anti Haugas, Maria Jufereva-Skuratovski, Valdo Randpere, Stig Rästa,

Madis Timpson, Vilja Toomast, Varro Vooglaid).

31. Muuta ja sõnastada eelnõu § 1 punktis 117 lisatava KrMS § 2572 lõige 4 järgmiselt:

„(4) Kui kohtule on esitatud taotlus mõni tõend lubamatuks tunnistada või tunnistada mingid

asjaolud omaks võetuks, tuleb see taotlus lahendada eelmenetluses. Eelmenetluse küsimused

tuleb lahendada selliselt, et kohtule ei saaks teatavaks sellise tõendi sisu, mille lubatavus on

vaidlustatud, välja arvatud osas, milles tõendi lubatavuse küsimuse lahendamisel on tõendi

sisuga tutvumine vältimatu.“

Selgitus: Eelnõu esialgses tekstis oli nõue, et lubamatu tõendi sisu kohtunikule eelmenetluse

käigus teatavaks ei saaks, sõnastatud imperatiivsena. Samas, nagu märkisid Tallina

Ringkonnakohtu, Harju Maakohtu ja Riigiprokuratuuri esindajad õiguskomisjoni koosolekul,

ei ole sellist nõuet võimalik alati järgida, ehkki psühholoogia seisukohast on tegemist

asjakohase eesmärgiga. Näiteks olukorras, kus küsimuse all on vormikaamera salvestis, kus

isik jagab selgitusi, kuid tõendi lubatavuse küsimuse lahendamiseks on vaja analüüsida seda,

kuidas ja mida inimeselt küsiti; samamoodi võib tõendiks olla esitatud läbiotsimisprotokoll

ning menetlustoimingu video, kus leiti juhuleid. Vaidlus võib olla selles, milliste otsingute

raames juhuleid leiti. Seal võib olla tarvis vaadata videosalvestist (kust nähtub ka see, mida

leiti) hindamaks seda, kas tegemist oli lubatava otsinguga. Muudetud sõnastuses

täpsustatakse, et kohus võib eelmenetluses tõendi lubatavuse hindamiseks siiski hinnatava

tõendi sisuga tutvuda osas, milles see on vältimatult vajalik tõendi lubatavuse hindamiseks.

Siin tuleb kohtul oma uudishimu piirata ning ka pooled saavad kohtule abiks olla, et saaks

piiritletud tõendi lubatavuse hindamiseks vajalik osa tõendist ja kohus tutvuks vaid sellega.

Kohtulahendi peale esitatud apellatsioonis võib edaspidi teoreetiliselt esitada ka väite, et

kohus rikkus oluliselt menetlusõigust seeläbi, et uuris lubamatut tõendit sisuliselt, ehkki

lubatavuse hindamiseks see ei olnud hädapäraselt vajalik. Ettepaneku sõnastus on

kooskõlastatud Tallinna Ringkonnakohtu ja prokuratuuri esindajatega. Samuti võtab

muudatusettepanek arvesse Advokatuuri esindaja tähelepanekut, et hetkel, mil tõendi

lubatavuse üle otsustatakse, ei ole tehniliselt veel tegu lubamatu tõendiga, mistõttu eelnõu

esialgne sõnastus tegelikult kohut kahtlase lubatavusega tõenditega tutvumist vältima ei

suuna.

Ettepanek JDM kirjast 11.04.2026

Õiguskomisjon

Juhtivkomisjon: ARVESTADA TÄIELIKULT (konsensus: Lea Danilson-Järg, Peeter Ernits,

Andre Hanimägi, Anti Haugas, Maria Jufereva-Skuratovski, Valdo Randpere, Stig Rästa,

Madis Timpson, Vilja Toomast, Varro Vooglaid).

34. Muuta ja sõnastada eelnõu § 1 punkt 142 järgmiselt:

„142) paragrahvi 2861 täiendatakse lõikega 4 järgmises sõnastuses:

„(4) Kohus lahendab tõendi lubatavuse küsimuse võimalikult kohe pärast sellekohase vaidluse

tekkimist selliselt, et vaidlustatud tõendi sisu ei saaks kohtule enne selle lubatavuse küsimuses

seisukoha võtmist teatavaks suuremas osas kui see, mis on vältimatult vajalik tõendi

lubatavuse otsustamiseks. Kui kohus otsustab tõendi lubamatuks tunnistada, seda

13

kohtuistungil ei uurita ja kohtutoimikusse ei võeta.“;“

Selgitus: Sõnastuse muudatus on tingitud samadest põhjustest, mis ka käesoleva kirja

eelmises punktis esitatud ettepanek. Sõltumata sellest, kas tõendi lubatavuse küsimus

tõstatatakse eelmenetluses või juba käimasoleva kohtuistungi käigus, on oluline, et kohus ei

tajuks lubamatute tõendite sisu; teisalt aga ei ole see siiski alati täielikult välditav, mistõttu

tuleb selline võimalus ka selge sõnaga seaduses ette näha, et mitte panna kohtunikku

sundolukorda, kus soovides vältida menetlusõiguse rikkumist hinnatakse kõik vaidlustatud ja

kohtunikule osaliseltki teatavaks saanud tõendid lubatavaks.

Ettepanek JDM kirjast 11.04.2026

Õiguskomisjon

Juhtivkomisjon: ARVESTADA TÄIELIKULT (konsensus: Lea Danilson-Järg, Peeter Ernits,

Andre Hanimägi, Anti Haugas, Maria Jufereva-Skuratovski, Valdo Randpere, Stig Rästa,

Madis Timpson, Vilja Toomast, Varro Vooglaid).

36. Täiendada eelnõu § 1 punktiga 1841 järgmises sõnastuses:

„1841) paragrahvi 331 lõige 3 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

“(3) Ringkonnakohus laiendab kriminaalasja arutamise piire kõigile süüdistatavatele,

sõltumata nende kohta apellatsiooni esitamisest, kui ilmneb kriminaalmenetlusõiguse oluline

rikkumine või materiaalõiguse ebaõige kohaldamine, millega on süüdistatava olukorda

raskendatud ja millele tuginemist ei piira käesoleva seadustiku § 151.“;“

Selgitus: Eelnõu täiendamise vajadusele juhtis tähelepanu Tartu Ringkonnakohtu esindaja

Riigikogu Õiguskomisjoni istungil. Nimelt võib seaduse praeguse sõnastuse juures jääda

ebaselgeks, kuidas peaks ringkonnakohus toimima olukorras, kus apellatsiooni läbivaatamisel

tuvastatakse menetlusõiguse rikkumine, millele pooled ei ole tuginenud, kuid mis raskendab

süüdistatava olukorda ja on iseenesest oluline menetlusõiguse rikkumine KrMS § 339 lg 2

tähenduses. Eelnõukohase KrMS § 151 loogika seisneb selles, et seesugustele menetlusõiguse

rikkumistele tuleb tähelepanu juhtida juba maakohtus, et maakohus saaks oma

menetlusrikkumised korrigeerida. Sellest lähtuvalt on ka juba eelnõukohase § 15 lõikes 3

sätestatud, et kui pool ei esita vastuväidet, ehkki tal vastuväite esitamiseks võimalus oli ja

pool teadis või pidi menetlusviga teadma, ei saa ta vastuväidet hiljem esitada ega sellele

tugineda kohtulahendi peale edasi kaevates. Siin esitatud eelnõu täiendamise ettepanek

peegeldab sedasama regulatsiooni apellatsioonikohtu vaates. Tähelepanu tuleb juhtida, et

eelnõukohane § 151 lg 4 ei piira tuginemist KrMS § 339 lg-s 1 loetletud olulistele

menetlusõiguse rikkumistele.

Ettepanek JDM kirjast 11.04.2026

Õiguskomisjon

Juhtivkomisjon: ARVESTADA TÄIELIKULT (konsensus: Lea Danilson-Järg, Peeter Ernits,

Andre Hanimägi, Anti Haugas, Maria Jufereva-Skuratovski, Valdo Randpere, Stig Rästa,

Madis Timpson, Vilja Toomast, Varro Vooglaid).

47. Teha eelnõu §-s 2 järgmised muudatused:

47.1. kohaselt KrMSRakS-i lisatava § 26 lõikes 2 asendada tekstiosa „§ 15“ tekstiosaga „§

151“

14

Selgitus: parandatakse viiteviga – KrMS § 15 ei puuduta kaebemenetluses

menetlusrikkumistele tuginemist, sellega tegeleb hoopis § 151.

47.2. Eelnõu § 2 sissejuhatavas osas asendada tekstiosa „paragrahvidega 26 ja 27“ tekstiosaga

„paragrahvidega 26 kuni 28“

Selgitus: KrMSRakS-i lisatakse § 28, mis reguleerib tegevust juhul, kui kohtulikku arutamist

üldmenetluses on alustatud enne eelmenetlust puudutavate oluliste seadusemuudatuste

jõustumist.

47.3. Eelnõu § 2 kohaselt KrMSRakS-i lisatavates §-des 26 ja 27 asendada läbivalt tekstiosa

„2025. aasta 1. aprilli“ tekstiosaga „2026.aasta 1. novembrit“

Selgitus: Kuna eelnõu menetlus on esialgu loodetust kauem aega võtnud, tuleb jõustumise

tähtaeg edasi lükata. Sellega seoses muudetakse ka KrMSRakS-s märgitud tähtpäevad.

47.4. Eelnõu § 2 täiendada järgmise tekstiosaga:

„§ 28. Käimasolev kohtulik arutamine üldmenetluses pärast 2026.aasta 1. novembrit

Kriminaalasjades, kus kohtulik arutamine üldmenetluses on alanud enne 2026. aasta 1.

novembrit ja kohtulik uurimine ei ole veel lõpetatud, tuleb kohtul menetluse käigus esitatud,

kuid veel sisuliselt lahendamata taotlused tõendite lubamatuks tunnistamise kohta lahendada

hiljemalt esimesel kohtuistungil, mis asjas pärast nimetatud kuupäeva peetakse.“

Selgitus: Õiguskomisjoni istungil osutas advokatuuri esindaja, et rakendussätetes tuleks

selgelt sätestada, kuidas toimida üldmenetluses arutatavates kriminaalasjades, kus kohus on

eelmenetluse läbi viinud seni kehtinud seaduse alusel ja seetõttu võib olla jätnud lahendamata

küsimuse mõne tõendi lubatavusest, mis uue regulatsiooni kohaselt peaks olema

eelmenetluses lahendatav küsimus. Lisatava sättega täpsustatakse, et sellised taotlused tuleb

esimesel võimalusel, aga hiljemalt esimesel asjas peetaval istungil ära lahendada, et pooltel

oleks asjas selge, millised tõendid on tõendikogumis. Kui tõend kuulutatakse lubamatuks, siis

tuleb poolele anda ka võimalus kõrvale jäetud tõendi asemel muu tõend esitada, nagu eelnõu

kohaselt ette on nähtud. Kohus ei pea taotluse lahendamiseks tingimata istungit pidama – kui

pooled on näiteks juba ära kuulatud ja kohus lihtsalt on otsustamise edasi lükanud, saab

kohus otsustuse teha istungite vahelise määrusega ja sellega menetlust sujuvalt käigus

pidada.

Ettepanekud eelnõu § 2 osas JDM kirjast 11.04.2026

Õiguskomisjon

Juhtivkomisjon: ARVESTADA TÄIELIKULT (konsensus: Lea Danilson-Järg, Peeter Ernits,

Andre Hanimägi, Anti Haugas, Maria Jufereva-Skuratovski, Valdo Randpere, Stig Rästa,

Madis Timpson, Vilja Toomast, Varro Vooglaid).

49. Muuta ja sõnastada eelnõu § 7 tekst järgmiselt:

„Käesolev seadus jõustub 2026. aasta 1. novembril.“

Selgitus: Kuna eelnõu menetlemine Riigikogus on osutunud esialgu loodetust

ajamahukamaks, tuleb eelnõukohaste muudatuste jõustumise aeg edasi lükata arvestusega, et

eelnõu jõutaks lõpuni menetleda ning seaduse rakendajad jõuaks teha vajalikud

ettevalmistused. Silmas pidades ka suvepuhkuste hooaega, on otstarbekas muudatuste

jõustumine planeerida 1. novembriks 2026.

15

Ettepanek JDM kirjast 11.04.2026

Õiguskomisjon

Juhtivkomisjon: ARVESTADA TÄIELIKULT (konsensus: Lea Danilson-Järg, Peeter Ernits,

Andre Hanimägi, Anti Haugas, Maria Jufereva-Skuratovski, Valdo Randpere, Stig Rästa,

Madis Timpson, Vilja Toomast, Varro Vooglaid).

Madis Timpson sõnas, et edasine arutelu puudutab rahvakohtunike institutsiooni kaotamise

ettepanekut. Ta märkis, et rahvakohtunike muudatus on praegu kohtute seaduse muutmise

seaduse eelnõus 854 SE, mille juhtivkomisjon on põhiseaduskomisjon. Kui selle muudatusega

soovitakse aga kindlasti praegu edasi minna, siis võiks selle lisada käesolevasse eelnõusse.

Andre Hanimägi kommenteeris, et ei pea end just eriliseks rahvakohtunike pooldajaks, kuid

praegu käsitletakse seda küsimust juba teises Riigikogu menetluses olevas eelnõus ning kuigi

selle menetlus võib viibida, ei peaks tema hinnangul niivõrd ulatuslikku ja sisulist muudatust

viimasel hetkel hoopis käesolevale eelnõule juurde lisama.

Ta rõhutas, et kuna tegemist on põhimõttelise muudatusega, siis võib selle lisamisele järgneda

vajadus hoopis käesoleva eelnõu teine lugemine katkestada. Eelnõuga 560 SE on aga

komisjonis juba nii palju tööd tehtud, et sellega ei tasuks enam riskida.

Varro Vooglaid uuris JDM-i esindaja arvamust Margus Kurmi poolt Postimehes hiljuti

avaldatud arvamusloo kohta, kus ta rääkis nn „12 superkohtunikust“ ning märkis

ringkonnakohtunike osas, et „Kui Suurbritannias, USAs ja teistes üldise õiguse (common law)

riikides on ühe inimese süüdimõistmiseks vaja 12 juhuslikult valitud inimese üksmeelset

otsust, siis Eestis otsustavad 12 eluaegselt ametisse nimetatud kohtunikku kõigi kohtualuste

süü üle.“

Ta küsis JDM-i esindaja hinnangut, kas seda võrdlust silmas pidades ei minda kõnealuse

muudatuse puhul justkui ühest äärmusest teise.

Andreas Kangur selgitas, et rahvakohtunike kaasamise eesmärk on olnud otsustajate ringi

laiendamine, mh et otsustajate seas oleks lisaks professionaalsetele kohtunikele ka

mittejuriste, võimaldades laiemat elukogemust ja teistsuguseid vaatenurki, mida

professionaalne kohtunik ei pruugi märgata. Ta tõi rahvusvahelisest praktikast esile, et tema

mäletamist mööda on vaid viis või kuus riiki, kus nn tavainimesi üleüldse õigusemõistmisesse

ei kaasata. Näiteks Holland, Rumeenia, Läti. Enamus riike on leidnud, et mittejuristide

kaasamine on vajalik kohtumõistmise legitiimsuse suurendamiseks.

A. Kangur selgitas, et rahvakohtunike institutsiooni kaotamise põhjendustena tuuakse

peamiselt kaks argumenti. Esiteks, kulu. Teiseks ja olulisemaks põhjuseks tuuakse see, et

rahvakohtunikega seoses on mõned menetlused toppama jäänud. Probleemid võivad seisneda

huvide konfliktis või rahvakohtuniku taustas, näiteks võib juhtuda, et rahvakohtunik asub

hiljem süüdistatava juurde tööle või mõni rahvakohtunik teeb küsitavaid otsuseid ning hiljem

selgub tema kohta asjaolusid, mis tekitavad küsimuse, kuidas ta üldse rahvakohtunikuks sai.

Ta lisas, et taustakontrolli nõuet rahvakohtunikele ei ole.

A. Kangur sõnas, et tema ei poolda rahvakohtunike kaotamist olukorras, kus selle tulemus

oleks otsustajate ringi vähenemine ja mittejuristide täielik kõrvalejätmine õigusemõistmisest.

Valdo Randpere sõnas, et tema hinnangul on rahvakohtunike kaotamine hea mõte. Ta

märkis, et ei mõista seda suurt ängistust selle küsimuse üle, justkui oleks tegemist ulatuslikult

suure muutusega. Ta rõhutas, et sama muudatus on ka viidatud teises eelnõus ning selle

eelnõu menetlus ei viibi mitte selle teema tõttu, vaid paljude muude küsimuste pärast.

V. Randpere leidis, et selle muudatuse võiks siiski ära teha ning kui praktikas peakski olukord

16

märgatavalt halvenema, siis on esiteks Eestis endiselt mitmeastmeline kohtusüsteem. Kui

peaks ilmnema, et maakohtutest hakkab selle tulemusel rohkelt valesid kohtuotsuseid tulema,

siis võib muudatuse ka tagasi pöörata, kuid tema ei pea seda olukorda tõenäoliseks. Ta tõi

praktilise probleemina esile, et praegu olukorras, kus rahvakohtunik sureb, jääb haigeks või ei

soovi enam osaleda, peaks kogu kohtumenetlus algama algusest peale.

Andre Hanimägi palus ka pikaajalise kogemusega ametkonnal kommenteerida, kas tema

eelnevalt väljendatud hirm, et tegemist on niivõrd suure muudatusega, mis võib tuua kaasa

teise lugemise katkestamise, on põhjendatud või mitte.

Raini Laide vastas, et see võib selle kaasa tuua, kuid sõltub asjaoludest. Ta rõhutas, et uute

teemade sissetoomise ja teise lugemise lõpetamise ehk mittekatkestamise puhul võib peamine

probleem tegelikult tekkida presidendi tasandil. See võib tuua kaasa argumendi, et täiskogu ei

pruugi olla saanud piisavalt kaaluda seda uut põhimõtet, mille komisjon on eelnõusse lisanud.

Samuti tuleb märkida, et sama teema on ka teises Riigikogu menetluses olevas eelnõus juba

sees, kuhu oleks Riigikogu liikmed soovi korral saanud teha muudatusi.

Andreas Kangur lisas, et ta on vahepeal võtnud ühendust JDM-i justiitshalduspoliitika

asekantsleriga, kelle sõnul on põhiseaduskomisjonis planeeritud kohtute seaduse muutmise

seaduse eelnõu teise lugemise arutelu istung 2. juunile ning täiskogus võiks teine lugemine

toimuda kas 9. või 10. juunil, kolmas lugemine 17. juunil. Seega vähemalt praeguse seisuga

on teise eelnõu menetluse tempo ja perspektiiv positiivne.

Madis Timpson kommenteeris, et tema ei pea seda tempot praegu väga realistlikuks.

Vilja Toomast kommenteeris, et temal ei ole midagi selle vastu, kui see muudatus lisada ka

siia eelnõu 560 SE juurde.

Raini Laide märkis, et sellisel juhul tuleks muudatus teisest eelnõust välja jätta, et kõik oleks

kooskõlas.

Valdo Randpere kommenteeris, et temale teadaolevalt oli viimane informatsioon siiski see,

et põhiseaduskomisjon ei jõua selle Riigikogu koosseisu jooksul eelnõu 854 SE ära

menetleda. Ta märkis, et kui oodata ära põhiseaduskomisjoni otsused eelnõu 854 SE osas, siis

võib tõesti juhtuda, et õiguskomisjon ei jõua ise ka käesolevat eelnõu menetleda ja teine

lugemine tuleks katkestada.

Andreas Kangur rõhutas, et olenemata sellest, kas rahvakohtunike kaotamise muudatus

tehakse ära või mitte, sisaldab käesolev eelnõu 560 SE siiski väga suurt hulka selliseid

muudatusi, mida kogu kohtumenetlus ootab ning mis aitaksid kohtute tööd kohe arendada ja

parandada.

Varro Vooglaid sõnas, et tema hinnangul on rahvakohtunike kaotamine niivõrd

põhimõtteline küsimus, et seda ei tohiks viimasel hetkel käesolevale eelnõule n-ö külge

pookida. Ta leidis, et teemaga saab eraldi tegeleda edaspidi, sh oleks väga oluline sel teemal

kuulata ära kohtunikud, prokurörid, advokaadid jt asjaosalised.

Ta viitas taas tema poolt eelnevalt esile toodud arvamusloole ning märkis, et iseenesest selline

olukord, kus kriminaalmenetluses jäävadki kõigi inimeste süü üle otsustama 12 inimest Eestis,

on tema hinnangul õigusriigis problemaatiline. Kuid teema vajab tõsisemat kaalumist, mitte

sel viisil kiirkorras muudatuse tegemist.

Peeter Ernits nõustus, et seda muudatust ei tohiks teha praegu kiirkorras.

Valdo Randpere palus panna selle küsimuse hääletusele.

17

Madis Timpson pani hääletusele ettepaneku lisada rahvakohtunike institutsiooni ära

kaotamise muudatus kõnealuse eelnõu 560 SE juurde (poolt 5: Anti Haugas, Maria

Jufereva-Skuratovski, Valdo Randpere, Stig Rästa, Madis Timpson; vastu 3: Peeter Ernits,

Andre Hanimägi, Varro Vooglaid; erapooletuid 0; ei osalenud 1: Lea Danilson-Järg).

Esimeessõnas, et järgmisena on arutlusel EML-i pöördumises esitatud mure kohtueelse

menetluse läbipaistvuse osas seoses ringkonnakohtule antava võimalusega menetluse

tagamise meetmete peale esitatud määruskaebusi kirjalikus menetluses läbi vaadata. EML-i

ettepanek oli jääda senise korra juurde, mitte menetluse avalikkust muuta.

Andre Hanimägi kommenteeris, et tema arusaamist mööda oli EML-i ettepanek vahepealne

ehk nende mõte ei olnud nõuda iga hinna eest kohtuistungi pidamist, vaid see, et kui sellist

paindlikkust on vaja, siis võiks see informatsioon ajakirjandusele vähemalt taasesitataval

kujul siiski kättesaadav olla.

Andreas Kangur selgitas, et see muudatus, mille JDM tegi ja mille vastu EML protestib,

seisneb selles, et kehtiva seaduse järgi on ringkonnakohtutel teatud juhtudel kohustus pidada

kohtuistungit ka siis, kui saalis tegelikult ei viibi kedagi peale kohtunike. Ta kirjeldas, et

praktikas tähendab see olukordi, kus kohtunikud loevad tühjale saalile ette menetluse sisu.

Kui teema on piisavalt huvitav, siis võib saalis mõnikord tõesti viibida ka mõni ajakirjanik.

A. Kangur märkis, et kui kõnealune muudatus otsustada eelnõust välja jätta, siis jääks

ringkonnakohtunikele endiselt see kohustus pidada istungeid ka asjades, kus menetlusosalisi

ei ole ning saalis reaalselt kedagi ei viibi, kuid formaalselt peab olema näidatud, et istung on

peetud. Ta rõhutas, et kohturessursi säästmise vajaduse vaatest ei ole see mõistlik, sest kolm

kõrgelt haritud ja tasustatud ringkonnakohtunikku peaksid sisuliselt tegema tühjale saalile

etendust.

Ta möönis, et teatud asjades võib meediaorganisatsioonide huvi olla täiesti põhjendatud, kuid

rõhutas, et tegelikult ei ole sellist olukorda, kus meediaorganisatsioonidel puuduks üldse

juurdepääs andmetele. Ta selgitas, et kohtueelse menetluse andmete avaldamise üle otsustab

praegu prokuratuur, kes kohtueelset menetlust juhib. Prokuratuuril ei ole selles küsimuses

piiramatu diskretsioon, kuna seaduses on ette nähtud tingimused, millal prokuratuur võib

andmete avaldamist piirata ning muudel juhtudel tuleb põhjendatud alusega päringute peale

andmed väljastada. Seega ei vasta tõele väide, et enam ei saa keegi teada, mis menetluses

toimub. Endiselt saab selleks teha päringuid ning nendele tuleb vastata.

A. Kangur tõi ühe võimaliku lahendusena esile, et meediaorganisatsioonid võiksid esitada

oma küsimused kohtueelse menetluse kohta prokuratuurile. Ta märkis, et see ei oleks halb

lahendus mh seetõttu, et kohtueelne menetlus on põhjusega selline menetluse liik, mida ei

avalikustata. Ta viitas päevakajalistele juhtumitele, kus avalikkus on kahtlustuse peale

hakanud otsima, kes see isik võiks olla, kelle kohta see menetlus käib.

Madis Timpson küsis, kas minister on väljendanud, mis plaan selle muudatusega on.

Andreas Kangur vastas, et tema ei ole sellega seoses konkreetset juhtnööri saanud. Ta lisas,

et ministri viimane juhis oli see, et eelnõu saab toetada sellisel kujul, nagu see on esitatud.

Madis Timpson sõnas, et seega on praegu küsimus selles, kas jääda selles osas kehtiva

regulatsiooni juurde nagu meediaorganisatsioonid soovivad või teha muudatused nii, nagu

eelnõuga ette nähtud.

Peeter Ernits kommenteeris, et tema meelest peaks see regulatsioon jääma nii, nagu praegu

kehtivas seaduses on. Ta märkis esmalt, et kuigi prokuratuurilt võib andmeid küsida, ei ole

nende saamine alati kindel.Ta möönis, et kohtunikud võivad tõesti istuda kolmekesi tühjale

saalile, kuid leidis, et selle regulatsiooni mõte kaalub selle olukorra üles, kuna see on üks

18

väheseid aknaid, mis toetab avalikkuse informeerimist.

Andre Hanimägi märkis, et eelmisel korral, kui EML-i ja JDM-i esindajad olid komisjonis,

siis räägiti, et osapooled saavad omavahel veel kokku. Ta uuris, kas kohtumine toimus ning

kas arutati ka võimalikke alternatiive ja kompromisse, sest tema hinnangul on mõlemal poolel

teatud osas õigus.

Andreas Kangur tõi esile, et EML-l oli eelnõu kohta tegelikult mitu ettepanekut. Ta selgitas,

et tema mäletamist mööda oli ettepanekuid neli ning neljast kolme toetas JDM ilma pikema

vaidluseta.

Ta selgitas, et viimases vaidlusaluses punktis pakkus EML, et võiks jätkata senise

regulatsiooni järgi kohtutoimiku ettelugemist potentsiaalselt tühjale saalile või siis

alternatiivselt anda meediaorganisatsioonidele nõudmise peale välja kohtumäärus. Ta rõhutas,

et seda alternatiivi ei saa toetada olukorras, kus kohtumäärus võib sisaldada selliseid andmeid,

mida kohtueelses menetluses ei peaks tegelikult üldse avaldama.

Varro Vooglaid küsis, miks ei võiks siiski anda kohtumäärust välja aga üksnes selles osas,

mida kannatab avaldada.

Andreas Kangur vastas, et see eeldab seda, et keegi peab hakkama seda vastavalt

redigeerima ning ringkonnakohus ise seda tööd teha ei saa, sest neid otsuseid redigeerimist

vajavate kohtade osas oskab kõige paremini teha kohtueelse menetluse juht ehk prokuratuur.

Prokuratuuril on praegu juba see õigus ja kohustus otsustada, milliseid andmeid kohtueelse

menetluse kohta kannatab avalikkusele esitada nii, et see ei kahjustaks uurimist.

Madis Timpson sõnas kokkuvõtteks, et eelnõu järgmiseks aruteluks komisjonis võiks

vormistada selles osas kaks erinevat muudatusettepanekut, et saaks täpsemalt otsustada, kas

jätkata eelnõuga esitatud kujul või siis jääda EML-i ettepanekul kehtiva regulatsiooni juurde.

Esimees lisas, et muus osas on eelnõu muudatusettepanekud nüüdseks läbi vaadatud.

Raini Laide tõi veel esile, et muudatusettepaneku nr 6 osas on tehtud üks redaktsiooniline

täpsustus. Ta märkis, et komisjon on muudatusettepanekut juba toetanud, kuid igaks juhuks

võiks ka täpsustusega tutvuda.

Ott Aarma selgitas muudatusettepanekus nr 6 tehtud täiendust:

6. Täiendada eelnõu § 1 punktiga 102 järgmises sõnastuses:

„102) paragrahvi 341 täiendatakse lõikega 5 järgmises sõnastuses:

„(5) Lõpetatud kriminaalasja kriminaaltoimiku materjalidega on kahtlustataval õigus tutvuda

pärast kannatanu poolt menetluse lõpetamise vaidlustamise tähtaja möödumist, kui käesolevas

seaduses ei ole sätestatud kriminaaltoimiku materjalidega tutvumiseks varasemat aega.“;“

Selgitus: Advokatuuri esindaja on tähelepanu juhtinud ka mujalt Justiits- ja

Digiministeeriumini jõudnud praktikas esinevale probleemile, et kahtlustatavad ei saa

kriminaalmenetluse lõpetamise järel juurdepääsu kriminaaltoimiku materjalidele, kuna kehtiv

kriminaalmenetluse seadustik selge sõnaga ei sätesta juurdepääsu andmise korda. KrMS §

206 lg 3 sätestab küll kannatanu õiguse tutvuda lõpetatud kriminaalasja toimiku

materjalidega selleks, et otsustada, kas kriminaalmenetluse lõpetamine vaidlustada, ent

kahtlustatavale samasugust õigust ei ole antud. Kummatigi on kahtlustatav kahtlemata

andmesubjekt, kellel on tema kohta kogutud andmetega tutvumiseks õigustatud huvi ja võib

olla ka praktiline vajadus, et otsustada näiteks valekaebaja või valeütlusi andnud tunnistaja

kohta kuriteokaebuse või tema vastu tsiviilhagi esitamine või nõuete esitamine riigi vastu.

19

Kahtlustatava õigus toimiku materjalidega tutvumiseks algab muudatusettepaneku kohaselt

hetkest, mil kannatanu kaebetähtaeg on läbi, kuivõrd kannatanu kaebuse peale võib

kriminaalmenetluse uuendada ja sellisel juhul tuleneks kriminaaltoimiku materjalidega

tutvumise kord ja ulatus § 341 lõigetest 1 ja 2 ning §-st 224. Nagu ei ole kannatanul lõpetatud

asja materjalidega tutvumiseks mingeid erilisi piiranguid KrMS § 206 lg 3 järgi, ei ole neid

ka lõpetatud asjas kahtlustatavaks olnud isikul. Sellest hoolimata kehtivad mõlemale üldised

isikuandmete kaitse nõuded, mis kohustavad hoiduma kriminaaltoimikus olevate kolmandate

isikute isikuandmete õigustamatust töötlemisest, nt kopeerimisest või avaldamisest

kolmandatele isikutele. Kriminaaltoimikuga tutvumise korraldab prokuratuur või

uurimisasutus, sõltuvalt sellest, kus kriminaaltoimik asub.

Erandjuhul võib piirata tutvumist ulatuses, mis on vajalik ülekaaluka käesoleva seadustiku §

15² lõikes 4 nimetatud huvi kaitseks.

Ettepanek JDM kirjast 11.04.2026

Madis Timpson tänas lõpetuseks kutsutuid.

Otsustati:

3.1. Jätkata arutelu komisjonis (konsensus: Lea Danilson-Järg, Peeter Ernits, Andre

Hanimägi, Anti Haugas, Maria Jufereva-Skuratovski, Valdo Randpere, Stig Rästa, Madis

Timpson, Varro Vooglaid).

4. Info ja muud küsimused

Madis Timpson informeeris komisjoni liikmeid, et ta kirjutas esimehena Riigikogu

juhatusele palve, et juhul kui Vabariigi Valitsuse algatatud tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja

võlaõigusseaduse muutmise seaduse (vaigistushagi eest kaitsmise direktiivi ülevõtmine)

eelnõu 865 SE teine lugemine 20. mail 2026.a täiskogus lõpetatakse, mitte kanda Riigikogu

täiskogu järgmise töönädala päevakorra projekti selle eelnõu kolmandat lugemist.

Ta meenutas, et varasemalt tegi komisjon menetlusliku otsuse viia kolmas lugemine läbi 3.

juunil, kuid nüüd on ettepanek see nädala võrra edasi lükata, s.o. 10. juunil 2026.a.

(allkirjastatud digitaalselt)

Madis Timpson

juhataja

(allkirjastatud digitaalselt)

Selena Eenmaa

protokollija