1 / 13

EESTI VABARIIGI ÕIGUSKANTSLERILE

AVALDUS PÕHIÕIGUSTE JA VABADUSTE KAITSEKS NING TAOTLUS JÄRELEVALVEMENETLUSE ALGATAMISEKS

Kuupäev: 03.06.2026

I. AVALDAJA JA PUUDUTATUD ASUTUS

Käesolev avaldus esitatakse õiguskantsleri seaduse (ÕKS) § 15 lõike 1 ja § 19 lõike 1 alusel.

Avaldaja: Revo Jaansoo

Õiguslik vorm: kodaniku avaldus

E-post: [email protected]

Puudutatud asutus: Siseministeerium (aadress: Pikk 61, 15065 Tallinn; e-post: [email protected]).

II. AVALDUSE ÕIGUSLIK LOOMUS JA MENETLUSLIK ALUS

1. Käesolev avaldus ei ole suunatud konkreetse üksikhaldusakti tühistamisele, vaid käsitleb Siseministeeriumi kujundatud ja teostatavat halduspraktikat usuliste ühenduste suhtes.

2. Halduspraktikal on avaldaja hinnangul reaalne, vahetu ja prognoositav mõju usuvabaduse kollektiivsele teostamisele Eestis.

3. Tõstatatud küsimused puudutavad otseselt Eesti Vabariigi põhiseaduse (PS) §-des 10 (demokraatlik õigusriik), 11 (põhiõiguste piiramise tingimused), 12 (võrdne kohtlemine), 13 (kaitse riigi omavoli eest), 14 (õiguste ja vabaduste tagamise kohustus) ja 40 (südametunnistuse-, usu- ja mõttevabadus) sätestatud põhiõiguste riivet.

4. Õiguskantsleri pädevus hõlmab ÕKS § 19 lõike 1 kohaselt täidesaatva võimu selliste praktikate ja tegevuste kontrolli, mis ei pruugi olla vormistunud lõplikuks haldusaktiks, kuid millel on isikute põhiõigusi ja vabadusi riivav või ohtu seadev mõju.

III. FAKTILISED ASJAOLUD

1. Struktuuriüksuste tegevust ei ole ühegi jõustunud kohtuotsusega tunnistatud õigusvastaseks, põhiseadusliku korraga vastuolus olevaks ega kuritegelikuks.

2. Juhtorganite liikmete suhtes ei ole pädevad riigiasutused teinud ühtegi haldusakti ega otsust, millega oleks tuvastatud vahetu, konkreetne ja individuaalne oht Eesti Vabariigi riiklikule julgeolekule või avalikule korrale.

3. Avaldaja märgib, et Eestis on toimunud ulatuslik avalik ja poliitiline arutelu Moskva Patriarhaadiga seotud usuliste ühenduste õigusliku staatuse ja kanoonilise kuuluvuse üle. Nimetatud arutelude raames on Siseministeeriumi esindajad väljendanud seisukohti ning kujundanud halduspraktika, mille eesmärk või tegelik toime on suunatud usulise ühenduse juhtimisstruktuuride ja kanooniliste suhete muutmise mõjutamisele.

4. Ministeeriumi ametlikud seisukohad ja rakendatavad meetmed mõjutavad vahetult:

i) usulise ühenduse organisatsioonilist autonoomiat;

ii) ajalooliselt väljakujunenud kanoonilisi suhteid;

2 / 13

iii) siseseid juhtimisstruktuure;

iv) usulist identiteeti ja usutunnistuslikku enesemääratlust.

5. Avaldaja leiab, et riigivõimu selline suunatud tegevus seab ohtu usuvabaduse kollektiivse teostamise ja loob pretsedendi, kus täitevvõim sekkub teoloogilistesse ja kanoonilistesse küsimustesse.

IV. USUVABADUS JA ORGANISATSIOONILINE AUTONOOMIA EIK PRAKTIKAS

Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) artikkel 9 kaitseb mõtte-, südametunnistuse- ja usuvabadust. Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) järjepideva praktika kohaselt on usulise ühenduse organisatsiooniline autonoomia usuvabaduse lahutamatu tuumikosa, ilma milleta on usuvabaduse pluralistlik teostamine demokraatlikus ühiskonnas võimatu.

1. Riigi neutraalsuskohustus ja sekkumise keelatus

Kohtuasjas Metropolitan Church of Bessarabia and Others v. Moldova (hagiavaldus nr 45701/99, 13.12.2001, p-d 118–123) asus EIK seisukohale, et riigil on usuküsimustes neutraalsuskohustus. Kohus sedastas:

„...riigi neutraalsus- ja erapooletuskohustus [...] on kokkusobimatu igasuguse riigipoolse pädevusega hinnata usuliste veendumuste legitiimsust või nende väljendamise viise.“ Riik ei tohi võtta poolt usuliste ühenduste sisekonfliktides ega sundida ühendust muutma oma kanoonilist struktuuri.

2. Juhtimises ja esinduses esinev autonoomia

Kohtuasjas Hasan and Chaush v. Bulgaria (hagiavaldus nr 30985/96, 26.10.2000, p 62 ja p 78) leidis EIK suurkoda, et usulise kogukonna juhtimisstruktuuride ja esindusorganite vaba toimimine on artikliga 9 kaitstud vabaduse sisu. Riigi sekkumine usulise organisatsiooni juhtorganite legitiimsuse hindamisse või uute juhtide pealesurumine kujutab endast usuvabaduse rasket riivet, mis on lubatav üksnes erandlikel, seaduses selgelt sätestatud ja tungivast ühiskondlikust vajadusest tingitud juhtudel.

V. ÕIGUSKINDLUS, ÕIGUSPÄRANE OOTUS JA HEA HALDUS

1. Eesti Vabariigi põhiseaduse §-st 10 tuleneb õigusriigi põhimõte, mille üheks alussambaks on õiguskindlus ja selle alaliik – õiguspärase ootuse printsiip. Koostoimes PS §-ga 14 (õiguste tagamise kohustus) kohustab see riigiasutusi teostama haldusmenetlust hea halduse tava kohaselt.

2. Riigivõimu tegevus ja halduspraktika peavad olema:

ettenähtavad – isikul peab olema võimalik oma käitumise tagajärgi mõistlikult ette näha;

selged – õiguslikud nõuded ei tohi olla ebamäärased või meelevaldselt muutuvad;

õiguslikult kontrollitavad – igasugune riive peab tuginema formaalõiguslikule alusele, mitte poliitilisele otstarbekusele.

3. Õigussubjektil peab olema tagatud võimalus planeerida oma usulist ja majanduslikku tegevust stabiilses õiguskeskkonnas, ilma et teda ohustaksid täitevvõimu määratlemata, hüpoteetilised või poliitiliselt motiveeritud riskihinnangud.

3 / 13

VI. PROPORTSIONAALSUS NING RIIGIPOOLNE TÕENDAMISKOHUSTUS

Põhiseaduse § 11 teise lause kohaselt tohivad põhiõiguste piirangud olla üksnes sellised, mis on demokraatlikus ühiskonnas vajalikud ega tohi moonutada piiratavate õiguste ja vabaduste olemust. Igasugune piirang peab läbima proportsionaalsuse testi, mis koosneb sobivuse, vajalikkuse ja mõõdukuse (kitsas tähenduses proportsionaalsuse) kontrollist.

1. Kohtuasjas S.A.S. v. France (hagiavaldus nr 43835/11, 01.07.2014, p-d 113–115) kinnitas EIK, et usuvabaduse piiramiseks peab riik tõendama eranditult ranget ja ümberpöördumatut „tungivat ühiskondlikku vajadust“ (pressing social need).

2. Tõendamiskoormis lasub täielikult riigil. Mida intensiivsem on riigipoolne sekkumine usulise ühenduse sisemisse identiteeti ja autonoomiasse (nt kanooniliste sidemete katkestamise nõudmine), seda kõrgem ja spetsiifilisem on riigi põhjendamiskohustus. Riik ei tohi piirangute seadmisel tugineda pelgalt oletuslikele tulevikuriskidele.

VII. KOLLEKTIIVSE VASTUTUSE KEELD JA ORGANISATSIOONI SUNDMEETMED

Rahvusvahelise avaliku õiguse ja karistusõiguse üldtunnustatud põhimõtete kohaselt on organisatsiooni kui terviku vastu suunatud repressiivsed haldus- või sundmeetmed lubatavad vaid äärmusliku abinõuna. Kollektiivse vastutuse kohaldamine on õigusriigis välistatud.

1. Rahvusvahelise Sõjatribunali (Nürnberg) otsus (01.10.1946, peatükk „Criminal Organizations“): tribunal kehtestas põhimõtte, et organisatsiooni kuritegelikuks või ohtlikuks tunnistamine ei tekita automaatset ja tingimatut kollektiivset süüd kõigile selle liikmetele või allstruktuuridele. Vajalik on iga juriidilise või füüsilise isiku tegevuse individualiseeritud tõendamine; pelk institutsionaalne kuuluvus või kanooniline alluvus ei ole iseenesest süü või ohu tõendiks.

2. United States v. Alfried Krupp et al. (USA sõjatribunal, kohtuasi nr 10, 31.07.1948): kohtuotsuses kinnitati süü ja vastutuse individuaalsuse põhimõtet. Sunnimeetmete rakendamiseks juriidilise isiku või selle struktuuriüksuste suhtes on nõutav konkreetsete juhtorgani liikmete teadlikkus, tahtlus ja vahetu osalus õigusvastases tegevuses.

Rahvusvahelise õiguse kriteeriumide täpsustus organisatsiooni sundlõpetamise ja õiguste piiramise kohta: Teise maailmasõja järgsed rahvusvahelised tribunalid kehtestasid pretsedendi, mille kohaselt organisatsiooni tegevuse täielik ja automaatne lõpetamine ilma individuaalse uurimiseta oli kohaldatav üksnes inimsusevastaseid kuritegusid vahetult täide viinud ja riiklikku terroriaparaati kuulunud üksuste (nt SS – Schutzstaffel) suhtes. Muude seotud organisatsioonide (nt Gestapo, SD ja NSDAP juhtkond) puhul rakendati ranget kuritegeliku tegevuse ja teadliku panuse individuaalset tuvastamist.

Kohtuotsuses kinnitati süü ja vastutuse individuaalsuse põhimõtet. Sunnimeetmete rakendamiseks juriidilise isiku või selle struktuuriüksuste suhtes on nõutav konkreetsete juhtorgani liikmete teadlikkus, tahtlus ja vahetu osalus õigusvastases tegevuses.

Õigusvastasus võib olla tuvastatav ka juhul, kui siseriiklikus õiguses on olemas lex certa nõuetele vastav ja formaalselt piisavalt täpne õigusnorm, mis teoreetiliselt võimaldab vastava haldusmeetme kohaldamist, kuid mille rakendamine viib sisuliselt rahvusvahelise õiguse ülimuslike normide rikkumiseni.

Sellega seoses on asjakohased Viini 1969. aasta lepingute õiguse konventsiooni (Vienna Convention on the Law of Treaties, 1969) sätted, eelkõige artiklid 26 (pacta sunt servanda), 27 (siseriiklik õigus ei õigusta rahvusvahelise lepingu rikkumist) ning 53 (jus cogens normide ülimuslikkus), mis on rahvusvahelise õiguse üldtunnustatud kohaldamisstandardid.

4 / 13

Nimetatud põhimõtted on rahvusvahelises õiguses üldtunnustatud ning otsekohaldatavad (Vienna Convention on the Law of Treaties, art 26 ja art 27; United Nations, 1969). Neid on järjepidevalt arvestatud nii ÜRO inimõiguste komitee praktikas (nt General Comment No. 31: The Nature of the General Legal Obligation Imposed on States Parties to the Covenant, CCPR/C/21/Rev.1/Add.13, 2004) kui ka Euroopa Inimõiguste Kohtu suurkoja õiguskäsitluses (nt Loizidou v. Turkey, 40/1993/435/514, EIK suurkoda, 18.12.1996, p-d 43–44; Al-Saadoon and Mufdhi v. the United Kingdom, nr 61498/08, 02.03.2010, p 128), eelkõige normikonflikti olukordades, kus siseriiklik õigus ei vabasta riiki rahvusvahelise inimõiguste kaitse standardite järgimise kohustusest (Vienna Convention on the Law of Treaties, art 27; Open Door and Dublin Well Woman v. Ireland, nr 14234/88; 14235/88, 29.10.1992, p 69).

Riik peab seetõttu hoiduma õigusliku ja poliitilise surve avaldamisest, mis viib sisuliselt kollektiivse vastutuse kehtestamiseni või usuvabaduse piiramiseni üksnes kanoonilise kuuluvuse, organisatsioonilise nomenklatuuri või institutsionaalse seose alusel, ilma individualiseeritud vastutuse ja konkreetse ohu tuvastamiseta.

VIII. VÕRDNE KOHTLEMINE JA DISKRIMINEERIMISE KEELD

1. Põhiseaduse § 12 lõige 1 sätestab, et kõik on seaduse ees võrdsed. Kedagi ei tohi diskrimineerida muu hulgas usutunnistuse või usuliste veendumuste tõttu. Samasisulise kaitse tagab EIÕK artikkel 14 koostoimes artikliga 9.

2. EIK praktika kohaselt on usuliste ühenduste erinev kohtlemine lubatav üksnes juhul, kui riik suudab esitada:

a) objektiivse ja mõistliku põhjenduse;

b) legitiimse eesmärgi, mille saavutamisele meede on suunatud;

c) tõendatud proportsionaalse seose valitud meetme ja taotletava eesmärgi vahel.

3. Kui riigi poolt rakendatavad spetsiifilised meetmed või piirav halduspraktika on suunatud üksnes konkreetse usutunnistuse või kanoonilise struktuuri vastu, samal ajal kui teisi sarnases õiguslikus või faktilises olukorras olevaid usulisi ühendusi koheldakse erinevalt, võib selline olukord tekitada esmapilgul (prima facie) diskrimineerimise kahtluse Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artikli 14 ning põhiseaduse § 12 tähenduses.

IX. ÜRO INIMÕIGUSTE STANDARDID NING NENDE TÕLGENDUSLIK TÄHENDUS

Kuigi ÜRO inimõiguste komitee seisukohad ning eriraportööride suunised (sealhulgas ÜRO usuvabaduse eriraportööri raportid) ei ole siseriiklikele kohtutele formaalselt siduvad, omavad need olulist autoriteetset kaalu ning rahvusvahelis-õiguslikku tõlgenduslikku tähendust põhiõiguste sisu ja ulatuse kindlaksmääramisel. Sama kehtib ÜRO inimõigussüsteemi tervikliku praktika kohta, mida on rahvusvahelises õiguses käsitatud asjakohase tõlgendusallikana ka ÜRO süsteemi raames ning rahvusvahelise õiguse üldpõhimõtete tuvastamisel (sh Rahvusvahelise Kohtu nõuandvad arvamused kui rahvusvahelise õiguse autoriteetne tõlgendusallikas).

Nimetatud standarditest tuleneb, et usuvabaduse piiramine peab vastama kumulatiivsetele miinimumnõuetele, sealhulgas:

i) piirangu selge, ettenähtav ja läbipaistev iseloom;

ii) piisavalt täpne, kättesaadav ja ettenähtav siseriiklik õiguslik alus;

5 / 13

iii) meetme vältimatu vajalikkus demokraatlikus ühiskonnas ning range proportsionaalsus

legitiimse eesmärgi suhtes.

Need põhimõtted on kooskõlas Euroopa Inimõiguste Kohtu suurkoja järjepideva praktikaga EIÕK artikli 9 tõlgendamisel ning kinnitavad, et usulise enesemääratluse ja organisatsioonilise autonoomia piiramine ei tohi tugineda läbipaistmatutele, kontrollimatutele ega üksnes julgeolekuasutuste hinnangulistele väidetele, vaid peab olema objektiivselt põhjendatav, kontrollitav ja õiguslikult ettenähtav.

X. HINDAMISRUUMI DOKTRIIN

Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikas tähendab riigi hindamisruumi doktriin (margin of appreciation) kaalutlusõigust, mis jäetakse konventsiooniosalistele riikidele konventsiooniga tagatud õiguste piiramisel, eelkõige valdkondades, kus puudub Euroopa-ülene konsensus või kus on tegemist spetsiifiliste riiklike julgeolekuküsimustega.

1. Samas ei tähenda see doktriin riigi piiramatut diskretsiooni, vaid tegemist on struktureeritud ja kohtulikult kontrollitava raamistikuga, mille ulatus sõltub otseselt riive intensiivsusest ja riivatava põhiõiguse olemusest.

2. EIK on järjepidevalt otsustanud, et kui tegemist on EIÕK artikli 9 tuumikalaga – s.o usulise ühenduse siseautonoomia ja organisatsioonilise vabadusega –, riigi hindamisruum on oluliselt kitsendatud (narrow margin of appreciation). Nimetatud ahenemine tuleneb vajadusest kaitsta:

a) religioosset pluralismi kui demokraatliku ühiskonna vundamenti;

b) riigi ideoloogilist ja teoloogilist neutraalsust;

c) usuliste ühenduste sisemist struktuurset iseseisvust.

3. Kohtuasjas Hasan and Chaush v. Bulgaria (p 78) leidis kohus, et riigi sekkumine usulise organisatsiooni juhtimisse ja esindatusse nõuab erakordselt kaalukat õigustust, mis „de facto“ ahendab riigi hindamisruumi miinimumini.

4. Kohtuasjas Holy Synod of the Bulgarian Orthodox Church (Metropolitan Inokentiy) and Others v. Bulgaria (hagiavaldused nr 412/03 ja 35677/04, 22.01.2009, p-d 119–120) kinnitati, et riiklikud meetmed, mis on suunatud usulise lõhe sunniviisilisele ületamisele või ühe juhtkonna eelistamisele teisele, väljuvad lubatud hindamisruumi piiridest ja rikuvad konventsiooni artiklit 9.

5. Seetõttu on käesolevas asjas hindamisruumi doktriin kohaldatav järgmiselt:

a) Riigil on kaalutlusruum riikliku julgeoleku ja avaliku korra tagamisel.

b) Riigi hindamisruum (margin of appreciation) kitseneb oluliselt hetkest, mil riigi haldusmeetmed hakkavad otseselt või kaudselt mõjutama või sisuliselt määrama usulise ühenduse kanoonilist alluvust või selle siseorganisatsioonilist struktuuri.

c) Selline halduspraktika peab läbima range siseriikliku põhiseaduslikkuse ja kohtuliku kontrolli. Riik ei saa tõendamiskoormisest vabanemiseks tugineda üksnes abstraktsetele või salastatud julgeolekuhinnangutele, vaid peab esitama individualiseeritud, kontrollitava ja põhjendatud ohuanalüüsi ning näitama, et vähem riivavad meetmed ei ole legitiimse eesmärgi saavutamiseks piisavad. Selline ohuanalüüs peab olema koostatud sõltumatu ja erapooletu ekspertiisi poolt, kes on

6 / 13

võimeline selle järeldusi vajaduse korral avalikus ja võistlevas menetluses vande all kaitsma, sealhulgas võimalike vastuväidete ja kriitika (depunkeerimiskatsete) suhtes.

XI. STRUKTUREERITUD PROPORTSIONAALSUSE TEST

Käesolevas asjas Siseministeeriumi teostatava halduspraktika õiguspärasuse hindamisel kohaldatakse Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikas kujunenud struktureeritud proportsionaalsuse kontrollraamistikku, mis hõlmab nelja kumulatiivset elementi: (i) seaduslik alus (in accordance with the law), (ii) legitiimne eesmärk, (iii) vajalikkus demokraatlikus ühiskonnas (necessary in a democratic society) ning (iv) proportsionaalsus kitsamas mõttes (mõistlik tasakaal individuaalsete õiguste ja avaliku huvi vahel), arvestades riigi hindamisruumi ulatust (margin of appreciation), mida on sisuliselt ühtlustavalt käsitletud ka Eesti Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve praktikas.

1. Õigusliku aluse olemasolu ja kvaliteet

Esmalt tuleb tuvastatud riive puhul hinnata, kas sekkumine põhineb selgel, kättesaadaval ja ettenähtaval seaduslikul alusel, mis võimaldab adressaadil oma käitumist ja selle tagajärgi mõistlikult ette prognoosida. Euroopa Inimõiguste Kohtu praktika kohaselt peab siseriiklik õigusnorm olema piisavalt täpne, et välistada täitevvõimu meelevaldne ja subjektiivne rakenduspraktika. Kui halduspraktika tugineb liiga üldisele või ulatuslikule tõlgendusele, võib see tekitada vastuolu põhiseaduse § 10 ja EIÕK artikli 9 koosmõjus (lex certa põhimõte – õigusselguse ja ettenähtavuse nõue, mille kohaselt õigusnorm peab olema piisavalt täpne, et isik saaks oma käitumist ette prognoosida ja vältida meelevaldset riigipoolset sekkumist).

2. Legitiimne eesmärk

Teises etapis tuleb kindlaks teha, kas riive teenib konventsioonis ja põhiseaduses ammendavalt loetletud legitiimseid eesmärke, nagu avalik kord, avalik julgeolek või teiste isikute põhiõiguste kaitse. Euroopa Inimõiguste Kohtu praktika kohaselt võib riiklik julgeolek teatud juhtudel kujutada endast legitiimset eesmärki, kuid usuvabaduse kontekstis ei toimi see iseseisva ega automaatselt ülimusliku õigustusena, vaid allub kitsale tõlgendusele ning rangele kohtulikule kontrollile (vt nt EIK suurkoda, S.A.S. v. France, nr 43835/11, 01.07.2014, p-d 113–115; Hasan and Chaush v. Bulgaria, nr 30985/96, 26.10.2000, p-d 62–78).

Seda lähenemist toetab ka ÜRO inimõiguste komitee üldkommentaar nr 31, mille kohaselt ei vabasta riikliku julgeoleku kaalutlused riiki kohustusest järgida seaduslikkuse, vajalikkuse ja proportsionaalsuse kriteeriume ning iga riive peab olema rangelt põhjendatud ja kontrollitav (UN Human Rights Committee, 2004, para. 6–7).

Rahvusvahelise Kohtu (ICJ) nõuandvas praktikas on samuti kinnitatud, et riiklikud julgeoleku- ja avaliku korra kaalutlused ei või tühistada rahvusvaheliselt kaitstud põhiõiguste tuuma ega vabastada riiki rahvusvahelisest vastutusest. ICJ on tuletanud ÜRO osalisriikidele meelde, et julgeolekukaalutlused peavad olema tõlgendatud kooskõlas rahvusvahelise õiguse kohustustega ning inimõiguste kaitse standardid ei ole taandatavad riikliku julgeoleku diskretsiooni alla (vt nt ICJ, Legal Consequences of the Construction of a Wall in the Occupied Palestinian Territory, Advisory Opinion, 9.07.2004, paras. 106– 113; samuti Nuclear Weapons Advisory Opinion, 8.07.1996, paras. 24–25 ja 25–27).

Seega ei vabasta julgeolekuargument üksinda riiki järgnevate kontrollietappide läbimisest ega tõendamiskoormusest, mis lasub alati riigil.

3. Vajadus demokraatlikus ühiskonnas

Kolmandas etapis hinnatakse, kas sekkumine vastab „tungivale ühiskondlikule vajadusele“ (pressing social need). Kohtuasja S.A.S. v. France (p 113) kohaselt peab riik faktiliselt tõendama reaalse ja vahetu sotsiaalse ohu või kriisi olemasolu, mitte piirduma oletuslike või ennetavate hüpoteesidega. Tuleb

7 / 13

veenvalt põhjendada, miks leebemad haldusmeetmed (nt individuaalne järelevalve, dialoog, konkreetsed ettekirjutused) ei ole riigi huvide kaitsmiseks piisavad.

4. Kitsas proportsionaalsus ehk kaalutud tasakaal

Neljandas etapis hinnatakse, kas avaliku huvi, sealhulgas julgeoleku, saavutamisest saadav kasu on proportsionaalses tasakaalus usulisele ühendusele tekitatud põhiõiguste riive intensiivsusega. Mida sügavam on riigipoolne sekkumine usulise ühenduse kanoonilisse identiteeti ja juhtimisstruktuuri, seda kaalukamad peavad olema selle õigustused. Kui taotletav eesmärk on saavutatav usulise ühenduse tegevusvabadust vähem piiravate meetmetega, kujuneb halduspraktika ebaproportsionaalseks ning võib osutuda õigusvastaseks riiveks.

5. Kokkuvõttev standard

Struktureeritud proportsionaalsuse testi kohaselt on halduspraktika õiguspärane üksnes juhul, kui kõik neli eeltoodud tingimust on täidetud kumulatiivselt. Käesoleva asja asjaolud viitavad sellele, et kolmas etapp (vajadus demokraatlikus ühiskonnas) ja neljas etapp (proportsionaalsus kitsamas mõttes) ei pruugi olla täidetud, mis võib kaasa tuua põhiseaduse § 40 ja Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artikli 9 rikkumise riski.

XII. ÕIGUSLIKUD JÄRELDUSED

Siseministeeriumi praeguse halduspraktika ja avalike seisukohtade pinnalt on võimalik teha järgmised juriidilised järeldused:

1. Esineb põhjendatud ja vahetu risk usuvabaduse kollektiivse teostamise õigusvastaseks riiveks, mis võib olla vastuolus EIÕK artikliga 9 ja põhiseaduse §-ga 40.

2. Halduspraktika võib ohustada usulise ühenduse siseautonoomiat ning riivata riigi usulise neutraalsuse põhimõtet.

3. Ilmneb võimalik vastuolu õiguskindluse, õiguspärase ootuse ja hea halduse põhimõtetega (PS §-d 10 ja 14), kuna usulisele ühendusele esitatavad nõuded ei ole õiguslikult piisavalt selgelt määratletud ega ettenähtavad.

4. Tõstatatud küsimuste ulatusliku ühiskondliku ja õigusliku mõju tõttu esineb selge vajadus sõltumatu põhiseaduslikkuse järelevalvemenetluse algatamiseks.

XIII. TAOTLUSED ÕIGUSKANTSLERILE

Tuginedes õiguskantsleri seaduse § 15 lõikele 1 ja § 19 lõikele 1, palub avaldaja Õiguskantsleril:

1. Algatada järelevalvemenetlus Siseministeeriumi teostatava ja kavandatava halduspraktika

suhtes ulatuses, milles see võib otseselt või kaudselt mõjutada usuliste ühenduste

organisatsioonilist autonoomiat ja kanoonilisi suhteid.

2. Hinnata nimetatud halduspraktika vastavust Eesti Vabariigi põhiseaduse §-dele 10, 11, 12,

13, 14 ja 40.

3. Hinnata kõnealuse halduspraktika kooskõla Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse

konventsiooni artiklitega 9 ja 14, sh küsimuses, kas võimalik riive on kooskõlas nõuetega

„vajalik demokraatlikus ühiskonnas” (necessary in a democratic society) ning kas esineb

„tungiv ühiskondlik vajadus” (pressing social need) tähenduses piisavalt konkreetne ja

tõendatud põhjendus.

8 / 13

4. Anda ametlik hinnang käesolevas avalduses tõstatatud põhimõttelistele õigusküsimustele,

eelkõige seoses riigi neutraalsuskohustuse, usulise autonoomia ning halduspraktika

põhiseaduspärase ulatusega, „kohaldatuna väidetava halduspraktika kontekstis” (as applied

in the context of the alleged administrative practice).

5. Teha Siseministeeriumile ettepanek viia oma halduspraktika ja õiguslikud seisukohad

vastavusse põhiseadusest ning Euroopa inimõiguste konventsioonist tulenevate õigusriigi,

proportsionaalsuse ja õiguskindluse standarditega.

XIV. LÕPPSÄTTED

Käesolev avaldus on esitatud heas usus ning eesmärgiga taotleda Õiguskantsleri hinnangut küsimustes, mis puudutavad põhiseadusliku korra toimimist, usulise pluralismi tagamist ning õiguskindluse ja usuvabaduse kaitset Eesti Vabariigis. Avaldus tugineb avalikult kättesaadavatele ja kontrollitavatele allikatele ning rahvusvaheliselt tunnustatud Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikale ja rahvusvahelise õiguse üldpõhimõtetele. Tõstatatud küsimused puudutavad põhiõiguste süsteemset tõlgendamist ning riigi halduspraktika kooskõla põhiseaduslike ja rahvusvaheliste standarditega. Avaldaja on esitanud asjaolud viisil, mis võimaldab nende objektiivset kontrollimist ning õiguslikku hindamist. Käesolev avaldus ei taotle üksikjuhtumi lahendamist, vaid üldise haldus- ja põhiseaduspraktika vastavuse kontrolli kehtivale õiguskorrale.

Lugupidamisega

Revo Jaansoo

XV. VIIDETE TABEL

15.1. Euroopa Inimõiguste Kohtu praktika – usuvabadus ja autonoomia

Õiguslik küsimus

Kohtua si

Asja nr (HUD OC link)

Kuupä ev

Asjako hased punkti d

Õiguslik standard

Kohaldatavu s käesolevas asjas

Usulise ühenduse autonoomia kaitse

Metrop olitan Church of Bessara bia and Others v. Moldov a

4570 1/99

13.12. 2001

§ 118– 123, § 105– 107

Riigi neutraalsusk ohustus; usulise organisatsio oni autonoomia on art 9 tuumik.

Riiklik sekkumine organisatsioo nilisse struktuuri kujutab endast prima facie riivet.

Usulise ühenduse registreerim

Metrop olitan Church

4570 1/99

13.12. 2001

§ 102– 106

Õigusliku staatuseta jätmine või

Halduslik survestamine ja

9 / 13

Õiguslik küsimus

Kohtua si

Asja nr (HUD OC link)

Kuupä ev

Asjako hased punkti d

Õiguslik standard

Kohaldatavu s käesolevas asjas

isest keeldumine

of Bessara bia and Others v. Moldov a

selle piiramine on otsene art 9 riive.

mittelubamin e on funktsionaal ne tegevuse takistus.

Riigi neutraalsus religioonikü simustes

Hasan and Chaush v. Bulgari a

3098 5/96

26.10. 2000

§ 78, § 84

Riik ei tohi määrata usulise juhtimise teoloogilist legitiimsust.

Siseministeer iumi hinnanguline sekkumine kanoonilisse alluvusse on vastuolus neutraalsuse ga.

Religioosse organisatsio oni sisemine juhtimine

Hasan and Chaush v. Bulgari a

3098 5/96

26.10. 2000

§ 62– 64

Organisatsio oniline autonoomia on usuvabadus e realiseerimis e eeltingimus.

Juhtimisstruk tuuri sunniviisiline mõjutamine võrdub vahetu riivega.

Proportsion aalsus usuvabadus e piiramisel

S.A.S. v. France

4383 5/11

01.07. 2014

§ 113– 115

„Tungiva ühiskondliku vajaduse“ (pressing social need) range tõendamise test.

Riigi poolt ei ole tõendatud reaalne ja vahetu (mitte hüpoteetiline ) sotsiaalne oht.

Ühinemis- ja

Stankov and the United Maced

2922 1/95

02.10. 2001

§ 77– 80

Hüpoteetilis ed ja abstraktsed tulevikuhinn

Abstraktne riiklik julgeolekuris k ei ole

10 / 13

Õiguslik küsimus

Kohtua si

Asja nr (HUD OC link)

Kuupä ev

Asjako hased punkti d

Õiguslik standard

Kohaldatavu s käesolevas asjas

usuvabadus e koosmõju

onian Organis ation Ilinden v. Bulgari a

angud ei õigusta õiguste piiramist.

juriidiliselt piisav piirangu alus.

Religioosse pluralismi kaitse roll

Kokkina kis v. Greece

1430 7/88

25.05. 1993

§ 31– 33

Pluralism on demokraatli ku ühiskonna lahutamatu tunnus.

Ühetaolise või riigile mugava usulise struktuuri eelistamine rikub pluralismi.

Sekkumise keelatus usulistesse lahkhelidess e

Holy Synod of the Bulgari an Orthod ox Church v. Bulgari a

412/ 03

22.01. 2009

§ 119– 120

Riik ei tohi sunnimeetm etega sekkuda usulise ühenduse kanoonilisse legitimeerim isse.

Administratii vne surve kanoonilise kuuluvuse muutmiseks on konventsioon ivastane.

15.2. Rahvusvaheline kriminaalõigus (analoogiline standard – organisatsiooniline vastutus)

Õiguslik küsimus

Juhtum / Allikas

Haldusorga n / Kohus

Kuupäe v

Õiguslik printsiip

Kohaldatav analoogia käesolevas asjas

Organisatsio oni kuritegeliku ks

IMT Judgmen t

Rahvusvah eline

01.10.1 946

Juriidilise isiku või struktuuri süü/ohtlikkus ei ole

Riiklikud sunnimeetmed vajavad ranget isikupärast või

11 / 13

Õiguslik küsimus

Juhtum / Allikas

Haldusorga n / Kohus

Kuupäe v

Õiguslik printsiip

Kohaldatav analoogia käesolevas asjas

tunnistamin e

(Nuremb erg)

Sõjatribuna l

automaatne ega ülekantav.

struktuurset individualiseeri mist.

Individuaals e vastutuse printsiip

United States v. Alfried Krupp et al.

USA sõjatribuna l (Nürnberg, Case 10)

31.07.1 948

Vastutus eeldab isiku või allüksuse reaalset teadlikkust ja vahetut osalust teos.

Pelk kanooniline või institutsionaal ne ülemstruktuuri le kuuluvus ei tekita õiguslikku süüd.

Institutsion aalse kollektiivse süü välistamine

IMT Subseque nt Trials (1946– 1948)

Erinevad sõjatribuna lid

1946– 1948

Organisatsioo niline hierarhia $\neq$ automaatne vastutus kuritegude eest.

Usulise ühenduse formaalne sidumine välise patriarhaadiga ei loo juriidilist alust siseriiklikuks sanktsioneeri miseks ilma individuaalse süüta.

XVI. BIBLIOGRAAFIA JA ALLIKALOETELU

Euroopa Inimõiguste Kohus (HUDOC andmebaas)

1. European Court of Human Rights. (1992). Open Door and Dublin Well Woman v. Ireland

[„Avatud uks ja Dublin Well Woman vs Iirimaa”] (Applications nos. 14234/88 and 14235/88).

Judgment of 29 October 1992.

https://hudoc.echr.coe.int/eng?i=001-57789

2. European Court of Human Rights. (1993). Kokkinakis v. Greece [„Kokkinakis vs Kreeka”]

(Application no. 14307/88). Judgment of 25 May 1993.

https://hudoc.echr.coe.int/eng?i=001-57827

3. European Court of Human Rights. (1996). Loizidou v. Turkey [„Loizidou vs Türgi”] (Application

no. 15318/89). Judgment of 23 March 1995 (preliminary objections); Judgment of 18

December 1996 (merits).

12 / 13

https://hudoc.echr.coe.int/eng?i=001-58007

4. European Court of Human Rights. (2000). Hasan and Chaush v. Bulgaria [„Hasan ja Chaush vs

Bulgaaria”] (Application no. 30985/96). Judgment of 26 October 2000.

https://hudoc.echr.coe.int/eng?i=001-58816

5. European Court of Human Rights. (2001). Stankov and the United Macedonian Organisation

Ilinden v. Bulgaria [„Stankov ja Ühendatud Makedoonia Organisatsioon Ilinden vs Bulgaaria”]

(Applications nos. 29221/95 and 29225/95). Judgment of 2 October 2001.

https://hudoc.echr.coe.int/eng?i=001-59689

6. European Court of Human Rights. (2001). Metropolitan Church of Bessarabia and Others v.

Moldova [„Bessaraabia Metropoolia Kirik ja teised vs Moldova”] (Application no. 45701/99).

Judgment of 13 December 2001.

https://hudoc.echr.coe.int/eng?i=001-59959

7. European Court of Human Rights. (2009). Holy Synod of the Bulgarian Orthodox Church

(Metropolitan Inokentiy) and Others v. Bulgaria [„Bulgaaria Õigeusu Kiriku Püha Sinod

(metropoliit Inokentiy) ja teised vs Bulgaaria”] (Applications nos. 412/03 and 35677/04).

Judgment of 22 January 2009.

https://hudoc.echr.coe.int/eng?i=001-90954

8. European Court of Human Rights. (2010). Al-Saadoon and Mufdhi v. the United Kingdom [„Al-

Saadoon ja Mufdhi vs Ühendkuningriik”] (Application no. 61498/08). Judgment of 2 March

2010.

https://hudoc.echr.coe.int/eng?i=001-97566

9. European Court of Human Rights. (2014). S.A.S. v. France [„S.A.S. vs Prantsusmaa”]

(Application no. 43835/11). Judgment of 1 July 2014.

https://hudoc.echr.coe.int/eng?i=001-145466

Rahvusvahelise Kohtu (ICJ) nõuandvad arvamused

10. International Court of Justice. (1996). Legality of the threat or use of nuclear weapons

[“Tuumaohu või tuumarelvade kasutamise seaduslikkus”] (Advisory Opinion). 8 July 1996.

https://www.icj-cij.org/case/95/advisory-opinions

11. International Court of Justice. (2004). Legal consequences of the construction of the wall in the

occupied Palestinian territory [„Müüri ehitamise õiguslikud tagajärjed okupeeritud Palestiina

territooriumil”] (Advisory Opinion). 9 July 2004.

https://www.icj-cij.org/case/131/advisory-opinions

Rahvusvahelised tribunalid ja ajaloolised lahendid

12. International Military Tribunal. (1946). Judgment of the International Military Tribunal for the

Trial of German Major War Criminals (Nuremberg) [„Nürnbergi Rahvusvahelise Sõjatribunali

otsus Saksa sõjakurjategijate üle”]. 1 October 1946. Office of United States Chief of Counsel

for Prosecution of Axis Criminality.

https://avalon.law.yale.edu/imt/judtrial.asp

13. United States Military Tribunal. (1948). United States of America v. Alfried Krupp et al.

[„Ameerika Ühendriigid vs Alfried Krupp jt”] (Case No. 10). Trials of War Criminals Before the

Nuernberg Military Tribunals, Vol. IX. United States Government Printing Office.

https://www.loc.gov/rr/frd/Military_Law/pdf/NT_war-criminals_Vol-IX.pdf

13 / 13

Siseriiklikud ja rahvusvahelised õigusaktid

14. Eesti Vabariigi põhiseadus. (1992). Riigi Teataja, RT I 1992, 26, 349; RT I, 15 May 2015, 1

(konsolideeritud tekst).

https://www.riigiteataja.ee/akt/115052015002

15. European Convention on Human Rights. (1950). Convention for the Protection of Human Rights

and Fundamental Freedoms [„Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioon”]. 4

November 1950.

https://www.echr.coe.int/documents/d/echr/convention_ENG

16. United Nations. (1969). Vienna Convention on the Law of Treaties [„Viini lepingute õiguse

konventsioon”] (opened for signature 23 May 1969, entered into force 27 January 1980).

United Nations Treaty Series, 1155, 331.

https://legal.un.org/ilc/texts/instruments/english/conventions/1_1_1969.pdf

17. United Nations Human Rights Committee. (2004). General comment No. 31: The nature of the

general legal obligation imposed on States Parties to the Covenant [„Üldkommentaar nr 31:

riikide üldine juriidiline kohustus lepingu alusel”] (CCPR/C/21/Rev.1/Add.13). United Nations.

https://undocs.org/CCPR/C/21/Rev.1/Add.13

18. Usuliste ühenduste seadus. (2002). Riigi Teataja, RT I 2002, 24, 135; RT I, 11 March 2023, 15

(konsolideeritud tekst). https://www.riigiteataja.ee/akt/111032023015

Õiguskirjanduse doktriiniallikad ja kommentaarid

19. Do Doe, N. (2013). Law and religion in Europe: A comparative introduction. Oxford University Press. https://global.oup.com/academic/product/law-and-religion-in-europe-9780199678313

20. Evans, M. D. (2018). Religious liberty and international law. Oxford University Press. https://global.oup.com/academic/product/religious-liberty-and-international-law- 9780199684229

21. Schabas, W. A. (2017). The European Convention on Human Rights: A commentary. Oxford University Press. https://global.oup.com/academic/product/the-european-convention-on-human-rights- 9780199594061

1 / 13

EESTI VABARIIGI ÕIGUSKANTSLERILE

AVALDUS PÕHIÕIGUSTE JA VABADUSTE KAITSEKS NING TAOTLUS JÄRELEVALVEMENETLUSE ALGATAMISEKS

Kuupäev: 03.06.2026

I. AVALDAJA JA PUUDUTATUD ASUTUS

Käesolev avaldus esitatakse õiguskantsleri seaduse (ÕKS) § 15 lõike 1 ja § 19 lõike 1 alusel.

Avaldaja: Revo Jaansoo

Õiguslik vorm: kodaniku avaldus

E-post: [email protected]

Puudutatud asutus: Siseministeerium (aadress: Pikk 61, 15065 Tallinn; e-post: [email protected]).

II. AVALDUSE ÕIGUSLIK LOOMUS JA MENETLUSLIK ALUS

1. Käesolev avaldus ei ole suunatud konkreetse üksikhaldusakti tühistamisele, vaid käsitleb Siseministeeriumi kujundatud ja teostatavat halduspraktikat usuliste ühenduste suhtes.

2. Halduspraktikal on avaldaja hinnangul reaalne, vahetu ja prognoositav mõju usuvabaduse kollektiivsele teostamisele Eestis.

3. Tõstatatud küsimused puudutavad otseselt Eesti Vabariigi põhiseaduse (PS) §-des 10 (demokraatlik õigusriik), 11 (põhiõiguste piiramise tingimused), 12 (võrdne kohtlemine), 13 (kaitse riigi omavoli eest), 14 (õiguste ja vabaduste tagamise kohustus) ja 40 (südametunnistuse-, usu- ja mõttevabadus) sätestatud põhiõiguste riivet.

4. Õiguskantsleri pädevus hõlmab ÕKS § 19 lõike 1 kohaselt täidesaatva võimu selliste praktikate ja tegevuste kontrolli, mis ei pruugi olla vormistunud lõplikuks haldusaktiks, kuid millel on isikute põhiõigusi ja vabadusi riivav või ohtu seadev mõju.

III. FAKTILISED ASJAOLUD

1. Struktuuriüksuste tegevust ei ole ühegi jõustunud kohtuotsusega tunnistatud õigusvastaseks, põhiseadusliku korraga vastuolus olevaks ega kuritegelikuks.

2. Juhtorganite liikmete suhtes ei ole pädevad riigiasutused teinud ühtegi haldusakti ega otsust, millega oleks tuvastatud vahetu, konkreetne ja individuaalne oht Eesti Vabariigi riiklikule julgeolekule või avalikule korrale.

3. Avaldaja märgib, et Eestis on toimunud ulatuslik avalik ja poliitiline arutelu Moskva Patriarhaadiga seotud usuliste ühenduste õigusliku staatuse ja kanoonilise kuuluvuse üle. Nimetatud arutelude raames on Siseministeeriumi esindajad väljendanud seisukohti ning kujundanud halduspraktika, mille eesmärk või tegelik toime on suunatud usulise ühenduse juhtimisstruktuuride ja kanooniliste suhete muutmise mõjutamisele.

4. Ministeeriumi ametlikud seisukohad ja rakendatavad meetmed mõjutavad vahetult:

i) usulise ühenduse organisatsioonilist autonoomiat;

ii) ajalooliselt väljakujunenud kanoonilisi suhteid;

2 / 13

iii) siseseid juhtimisstruktuure;

iv) usulist identiteeti ja usutunnistuslikku enesemääratlust.

5. Avaldaja leiab, et riigivõimu selline suunatud tegevus seab ohtu usuvabaduse kollektiivse teostamise ja loob pretsedendi, kus täitevvõim sekkub teoloogilistesse ja kanoonilistesse küsimustesse.

IV. USUVABADUS JA ORGANISATSIOONILINE AUTONOOMIA EIK PRAKTIKAS

Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) artikkel 9 kaitseb mõtte-, südametunnistuse- ja usuvabadust. Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) järjepideva praktika kohaselt on usulise ühenduse organisatsiooniline autonoomia usuvabaduse lahutamatu tuumikosa, ilma milleta on usuvabaduse pluralistlik teostamine demokraatlikus ühiskonnas võimatu.

1. Riigi neutraalsuskohustus ja sekkumise keelatus

Kohtuasjas Metropolitan Church of Bessarabia and Others v. Moldova (hagiavaldus nr 45701/99, 13.12.2001, p-d 118–123) asus EIK seisukohale, et riigil on usuküsimustes neutraalsuskohustus. Kohus sedastas:

„...riigi neutraalsus- ja erapooletuskohustus [...] on kokkusobimatu igasuguse riigipoolse pädevusega hinnata usuliste veendumuste legitiimsust või nende väljendamise viise.“ Riik ei tohi võtta poolt usuliste ühenduste sisekonfliktides ega sundida ühendust muutma oma kanoonilist struktuuri.

2. Juhtimises ja esinduses esinev autonoomia

Kohtuasjas Hasan and Chaush v. Bulgaria (hagiavaldus nr 30985/96, 26.10.2000, p 62 ja p 78) leidis EIK suurkoda, et usulise kogukonna juhtimisstruktuuride ja esindusorganite vaba toimimine on artikliga 9 kaitstud vabaduse sisu. Riigi sekkumine usulise organisatsiooni juhtorganite legitiimsuse hindamisse või uute juhtide pealesurumine kujutab endast usuvabaduse rasket riivet, mis on lubatav üksnes erandlikel, seaduses selgelt sätestatud ja tungivast ühiskondlikust vajadusest tingitud juhtudel.

V. ÕIGUSKINDLUS, ÕIGUSPÄRANE OOTUS JA HEA HALDUS

1. Eesti Vabariigi põhiseaduse §-st 10 tuleneb õigusriigi põhimõte, mille üheks alussambaks on õiguskindlus ja selle alaliik – õiguspärase ootuse printsiip. Koostoimes PS §-ga 14 (õiguste tagamise kohustus) kohustab see riigiasutusi teostama haldusmenetlust hea halduse tava kohaselt.

2. Riigivõimu tegevus ja halduspraktika peavad olema:

ettenähtavad – isikul peab olema võimalik oma käitumise tagajärgi mõistlikult ette näha;

selged – õiguslikud nõuded ei tohi olla ebamäärased või meelevaldselt muutuvad;

õiguslikult kontrollitavad – igasugune riive peab tuginema formaalõiguslikule alusele, mitte poliitilisele otstarbekusele.

3. Õigussubjektil peab olema tagatud võimalus planeerida oma usulist ja majanduslikku tegevust stabiilses õiguskeskkonnas, ilma et teda ohustaksid täitevvõimu määratlemata, hüpoteetilised või poliitiliselt motiveeritud riskihinnangud.

3 / 13

VI. PROPORTSIONAALSUS NING RIIGIPOOLNE TÕENDAMISKOHUSTUS

Põhiseaduse § 11 teise lause kohaselt tohivad põhiõiguste piirangud olla üksnes sellised, mis on demokraatlikus ühiskonnas vajalikud ega tohi moonutada piiratavate õiguste ja vabaduste olemust. Igasugune piirang peab läbima proportsionaalsuse testi, mis koosneb sobivuse, vajalikkuse ja mõõdukuse (kitsas tähenduses proportsionaalsuse) kontrollist.

1. Kohtuasjas S.A.S. v. France (hagiavaldus nr 43835/11, 01.07.2014, p-d 113–115) kinnitas EIK, et usuvabaduse piiramiseks peab riik tõendama eranditult ranget ja ümberpöördumatut „tungivat ühiskondlikku vajadust“ (pressing social need).

2. Tõendamiskoormis lasub täielikult riigil. Mida intensiivsem on riigipoolne sekkumine usulise ühenduse sisemisse identiteeti ja autonoomiasse (nt kanooniliste sidemete katkestamise nõudmine), seda kõrgem ja spetsiifilisem on riigi põhjendamiskohustus. Riik ei tohi piirangute seadmisel tugineda pelgalt oletuslikele tulevikuriskidele.

VII. KOLLEKTIIVSE VASTUTUSE KEELD JA ORGANISATSIOONI SUNDMEETMED

Rahvusvahelise avaliku õiguse ja karistusõiguse üldtunnustatud põhimõtete kohaselt on organisatsiooni kui terviku vastu suunatud repressiivsed haldus- või sundmeetmed lubatavad vaid äärmusliku abinõuna. Kollektiivse vastutuse kohaldamine on õigusriigis välistatud.

1. Rahvusvahelise Sõjatribunali (Nürnberg) otsus (01.10.1946, peatükk „Criminal Organizations“): tribunal kehtestas põhimõtte, et organisatsiooni kuritegelikuks või ohtlikuks tunnistamine ei tekita automaatset ja tingimatut kollektiivset süüd kõigile selle liikmetele või allstruktuuridele. Vajalik on iga juriidilise või füüsilise isiku tegevuse individualiseeritud tõendamine; pelk institutsionaalne kuuluvus või kanooniline alluvus ei ole iseenesest süü või ohu tõendiks.

2. United States v. Alfried Krupp et al. (USA sõjatribunal, kohtuasi nr 10, 31.07.1948): kohtuotsuses kinnitati süü ja vastutuse individuaalsuse põhimõtet. Sunnimeetmete rakendamiseks juriidilise isiku või selle struktuuriüksuste suhtes on nõutav konkreetsete juhtorgani liikmete teadlikkus, tahtlus ja vahetu osalus õigusvastases tegevuses.

Rahvusvahelise õiguse kriteeriumide täpsustus organisatsiooni sundlõpetamise ja õiguste piiramise kohta: Teise maailmasõja järgsed rahvusvahelised tribunalid kehtestasid pretsedendi, mille kohaselt organisatsiooni tegevuse täielik ja automaatne lõpetamine ilma individuaalse uurimiseta oli kohaldatav üksnes inimsusevastaseid kuritegusid vahetult täide viinud ja riiklikku terroriaparaati kuulunud üksuste (nt SS – Schutzstaffel) suhtes. Muude seotud organisatsioonide (nt Gestapo, SD ja NSDAP juhtkond) puhul rakendati ranget kuritegeliku tegevuse ja teadliku panuse individuaalset tuvastamist.

Kohtuotsuses kinnitati süü ja vastutuse individuaalsuse põhimõtet. Sunnimeetmete rakendamiseks juriidilise isiku või selle struktuuriüksuste suhtes on nõutav konkreetsete juhtorgani liikmete teadlikkus, tahtlus ja vahetu osalus õigusvastases tegevuses.

Õigusvastasus võib olla tuvastatav ka juhul, kui siseriiklikus õiguses on olemas lex certa nõuetele vastav ja formaalselt piisavalt täpne õigusnorm, mis teoreetiliselt võimaldab vastava haldusmeetme kohaldamist, kuid mille rakendamine viib sisuliselt rahvusvahelise õiguse ülimuslike normide rikkumiseni.

Sellega seoses on asjakohased Viini 1969. aasta lepingute õiguse konventsiooni (Vienna Convention on the Law of Treaties, 1969) sätted, eelkõige artiklid 26 (pacta sunt servanda), 27 (siseriiklik õigus ei õigusta rahvusvahelise lepingu rikkumist) ning 53 (jus cogens normide ülimuslikkus), mis on rahvusvahelise õiguse üldtunnustatud kohaldamisstandardid.

4 / 13

Nimetatud põhimõtted on rahvusvahelises õiguses üldtunnustatud ning otsekohaldatavad (Vienna Convention on the Law of Treaties, art 26 ja art 27; United Nations, 1969). Neid on järjepidevalt arvestatud nii ÜRO inimõiguste komitee praktikas (nt General Comment No. 31: The Nature of the General Legal Obligation Imposed on States Parties to the Covenant, CCPR/C/21/Rev.1/Add.13, 2004) kui ka Euroopa Inimõiguste Kohtu suurkoja õiguskäsitluses (nt Loizidou v. Turkey, 40/1993/435/514, EIK suurkoda, 18.12.1996, p-d 43–44; Al-Saadoon and Mufdhi v. the United Kingdom, nr 61498/08, 02.03.2010, p 128), eelkõige normikonflikti olukordades, kus siseriiklik õigus ei vabasta riiki rahvusvahelise inimõiguste kaitse standardite järgimise kohustusest (Vienna Convention on the Law of Treaties, art 27; Open Door and Dublin Well Woman v. Ireland, nr 14234/88; 14235/88, 29.10.1992, p 69).

Riik peab seetõttu hoiduma õigusliku ja poliitilise surve avaldamisest, mis viib sisuliselt kollektiivse vastutuse kehtestamiseni või usuvabaduse piiramiseni üksnes kanoonilise kuuluvuse, organisatsioonilise nomenklatuuri või institutsionaalse seose alusel, ilma individualiseeritud vastutuse ja konkreetse ohu tuvastamiseta.

VIII. VÕRDNE KOHTLEMINE JA DISKRIMINEERIMISE KEELD

1. Põhiseaduse § 12 lõige 1 sätestab, et kõik on seaduse ees võrdsed. Kedagi ei tohi diskrimineerida muu hulgas usutunnistuse või usuliste veendumuste tõttu. Samasisulise kaitse tagab EIÕK artikkel 14 koostoimes artikliga 9.

2. EIK praktika kohaselt on usuliste ühenduste erinev kohtlemine lubatav üksnes juhul, kui riik suudab esitada:

a) objektiivse ja mõistliku põhjenduse;

b) legitiimse eesmärgi, mille saavutamisele meede on suunatud;

c) tõendatud proportsionaalse seose valitud meetme ja taotletava eesmärgi vahel.

3. Kui riigi poolt rakendatavad spetsiifilised meetmed või piirav halduspraktika on suunatud üksnes konkreetse usutunnistuse või kanoonilise struktuuri vastu, samal ajal kui teisi sarnases õiguslikus või faktilises olukorras olevaid usulisi ühendusi koheldakse erinevalt, võib selline olukord tekitada esmapilgul (prima facie) diskrimineerimise kahtluse Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artikli 14 ning põhiseaduse § 12 tähenduses.

IX. ÜRO INIMÕIGUSTE STANDARDID NING NENDE TÕLGENDUSLIK TÄHENDUS

Kuigi ÜRO inimõiguste komitee seisukohad ning eriraportööride suunised (sealhulgas ÜRO usuvabaduse eriraportööri raportid) ei ole siseriiklikele kohtutele formaalselt siduvad, omavad need olulist autoriteetset kaalu ning rahvusvahelis-õiguslikku tõlgenduslikku tähendust põhiõiguste sisu ja ulatuse kindlaksmääramisel. Sama kehtib ÜRO inimõigussüsteemi tervikliku praktika kohta, mida on rahvusvahelises õiguses käsitatud asjakohase tõlgendusallikana ka ÜRO süsteemi raames ning rahvusvahelise õiguse üldpõhimõtete tuvastamisel (sh Rahvusvahelise Kohtu nõuandvad arvamused kui rahvusvahelise õiguse autoriteetne tõlgendusallikas).

Nimetatud standarditest tuleneb, et usuvabaduse piiramine peab vastama kumulatiivsetele miinimumnõuetele, sealhulgas:

i) piirangu selge, ettenähtav ja läbipaistev iseloom;

ii) piisavalt täpne, kättesaadav ja ettenähtav siseriiklik õiguslik alus;

5 / 13

iii) meetme vältimatu vajalikkus demokraatlikus ühiskonnas ning range proportsionaalsus

legitiimse eesmärgi suhtes.

Need põhimõtted on kooskõlas Euroopa Inimõiguste Kohtu suurkoja järjepideva praktikaga EIÕK artikli 9 tõlgendamisel ning kinnitavad, et usulise enesemääratluse ja organisatsioonilise autonoomia piiramine ei tohi tugineda läbipaistmatutele, kontrollimatutele ega üksnes julgeolekuasutuste hinnangulistele väidetele, vaid peab olema objektiivselt põhjendatav, kontrollitav ja õiguslikult ettenähtav.

X. HINDAMISRUUMI DOKTRIIN

Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikas tähendab riigi hindamisruumi doktriin (margin of appreciation) kaalutlusõigust, mis jäetakse konventsiooniosalistele riikidele konventsiooniga tagatud õiguste piiramisel, eelkõige valdkondades, kus puudub Euroopa-ülene konsensus või kus on tegemist spetsiifiliste riiklike julgeolekuküsimustega.

1. Samas ei tähenda see doktriin riigi piiramatut diskretsiooni, vaid tegemist on struktureeritud ja kohtulikult kontrollitava raamistikuga, mille ulatus sõltub otseselt riive intensiivsusest ja riivatava põhiõiguse olemusest.

2. EIK on järjepidevalt otsustanud, et kui tegemist on EIÕK artikli 9 tuumikalaga – s.o usulise ühenduse siseautonoomia ja organisatsioonilise vabadusega –, riigi hindamisruum on oluliselt kitsendatud (narrow margin of appreciation). Nimetatud ahenemine tuleneb vajadusest kaitsta:

a) religioosset pluralismi kui demokraatliku ühiskonna vundamenti;

b) riigi ideoloogilist ja teoloogilist neutraalsust;

c) usuliste ühenduste sisemist struktuurset iseseisvust.

3. Kohtuasjas Hasan and Chaush v. Bulgaria (p 78) leidis kohus, et riigi sekkumine usulise organisatsiooni juhtimisse ja esindatusse nõuab erakordselt kaalukat õigustust, mis „de facto“ ahendab riigi hindamisruumi miinimumini.

4. Kohtuasjas Holy Synod of the Bulgarian Orthodox Church (Metropolitan Inokentiy) and Others v. Bulgaria (hagiavaldused nr 412/03 ja 35677/04, 22.01.2009, p-d 119–120) kinnitati, et riiklikud meetmed, mis on suunatud usulise lõhe sunniviisilisele ületamisele või ühe juhtkonna eelistamisele teisele, väljuvad lubatud hindamisruumi piiridest ja rikuvad konventsiooni artiklit 9.

5. Seetõttu on käesolevas asjas hindamisruumi doktriin kohaldatav järgmiselt:

a) Riigil on kaalutlusruum riikliku julgeoleku ja avaliku korra tagamisel.

b) Riigi hindamisruum (margin of appreciation) kitseneb oluliselt hetkest, mil riigi haldusmeetmed hakkavad otseselt või kaudselt mõjutama või sisuliselt määrama usulise ühenduse kanoonilist alluvust või selle siseorganisatsioonilist struktuuri.

c) Selline halduspraktika peab läbima range siseriikliku põhiseaduslikkuse ja kohtuliku kontrolli. Riik ei saa tõendamiskoormisest vabanemiseks tugineda üksnes abstraktsetele või salastatud julgeolekuhinnangutele, vaid peab esitama individualiseeritud, kontrollitava ja põhjendatud ohuanalüüsi ning näitama, et vähem riivavad meetmed ei ole legitiimse eesmärgi saavutamiseks piisavad. Selline ohuanalüüs peab olema koostatud sõltumatu ja erapooletu ekspertiisi poolt, kes on

6 / 13

võimeline selle järeldusi vajaduse korral avalikus ja võistlevas menetluses vande all kaitsma, sealhulgas võimalike vastuväidete ja kriitika (depunkeerimiskatsete) suhtes.

XI. STRUKTUREERITUD PROPORTSIONAALSUSE TEST

Käesolevas asjas Siseministeeriumi teostatava halduspraktika õiguspärasuse hindamisel kohaldatakse Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikas kujunenud struktureeritud proportsionaalsuse kontrollraamistikku, mis hõlmab nelja kumulatiivset elementi: (i) seaduslik alus (in accordance with the law), (ii) legitiimne eesmärk, (iii) vajalikkus demokraatlikus ühiskonnas (necessary in a democratic society) ning (iv) proportsionaalsus kitsamas mõttes (mõistlik tasakaal individuaalsete õiguste ja avaliku huvi vahel), arvestades riigi hindamisruumi ulatust (margin of appreciation), mida on sisuliselt ühtlustavalt käsitletud ka Eesti Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve praktikas.

1. Õigusliku aluse olemasolu ja kvaliteet

Esmalt tuleb tuvastatud riive puhul hinnata, kas sekkumine põhineb selgel, kättesaadaval ja ettenähtaval seaduslikul alusel, mis võimaldab adressaadil oma käitumist ja selle tagajärgi mõistlikult ette prognoosida. Euroopa Inimõiguste Kohtu praktika kohaselt peab siseriiklik õigusnorm olema piisavalt täpne, et välistada täitevvõimu meelevaldne ja subjektiivne rakenduspraktika. Kui halduspraktika tugineb liiga üldisele või ulatuslikule tõlgendusele, võib see tekitada vastuolu põhiseaduse § 10 ja EIÕK artikli 9 koosmõjus (lex certa põhimõte – õigusselguse ja ettenähtavuse nõue, mille kohaselt õigusnorm peab olema piisavalt täpne, et isik saaks oma käitumist ette prognoosida ja vältida meelevaldset riigipoolset sekkumist).

2. Legitiimne eesmärk

Teises etapis tuleb kindlaks teha, kas riive teenib konventsioonis ja põhiseaduses ammendavalt loetletud legitiimseid eesmärke, nagu avalik kord, avalik julgeolek või teiste isikute põhiõiguste kaitse. Euroopa Inimõiguste Kohtu praktika kohaselt võib riiklik julgeolek teatud juhtudel kujutada endast legitiimset eesmärki, kuid usuvabaduse kontekstis ei toimi see iseseisva ega automaatselt ülimusliku õigustusena, vaid allub kitsale tõlgendusele ning rangele kohtulikule kontrollile (vt nt EIK suurkoda, S.A.S. v. France, nr 43835/11, 01.07.2014, p-d 113–115; Hasan and Chaush v. Bulgaria, nr 30985/96, 26.10.2000, p-d 62–78).

Seda lähenemist toetab ka ÜRO inimõiguste komitee üldkommentaar nr 31, mille kohaselt ei vabasta riikliku julgeoleku kaalutlused riiki kohustusest järgida seaduslikkuse, vajalikkuse ja proportsionaalsuse kriteeriume ning iga riive peab olema rangelt põhjendatud ja kontrollitav (UN Human Rights Committee, 2004, para. 6–7).

Rahvusvahelise Kohtu (ICJ) nõuandvas praktikas on samuti kinnitatud, et riiklikud julgeoleku- ja avaliku korra kaalutlused ei või tühistada rahvusvaheliselt kaitstud põhiõiguste tuuma ega vabastada riiki rahvusvahelisest vastutusest. ICJ on tuletanud ÜRO osalisriikidele meelde, et julgeolekukaalutlused peavad olema tõlgendatud kooskõlas rahvusvahelise õiguse kohustustega ning inimõiguste kaitse standardid ei ole taandatavad riikliku julgeoleku diskretsiooni alla (vt nt ICJ, Legal Consequences of the Construction of a Wall in the Occupied Palestinian Territory, Advisory Opinion, 9.07.2004, paras. 106– 113; samuti Nuclear Weapons Advisory Opinion, 8.07.1996, paras. 24–25 ja 25–27).

Seega ei vabasta julgeolekuargument üksinda riiki järgnevate kontrollietappide läbimisest ega tõendamiskoormusest, mis lasub alati riigil.

3. Vajadus demokraatlikus ühiskonnas

Kolmandas etapis hinnatakse, kas sekkumine vastab „tungivale ühiskondlikule vajadusele“ (pressing social need). Kohtuasja S.A.S. v. France (p 113) kohaselt peab riik faktiliselt tõendama reaalse ja vahetu sotsiaalse ohu või kriisi olemasolu, mitte piirduma oletuslike või ennetavate hüpoteesidega. Tuleb

7 / 13

veenvalt põhjendada, miks leebemad haldusmeetmed (nt individuaalne järelevalve, dialoog, konkreetsed ettekirjutused) ei ole riigi huvide kaitsmiseks piisavad.

4. Kitsas proportsionaalsus ehk kaalutud tasakaal

Neljandas etapis hinnatakse, kas avaliku huvi, sealhulgas julgeoleku, saavutamisest saadav kasu on proportsionaalses tasakaalus usulisele ühendusele tekitatud põhiõiguste riive intensiivsusega. Mida sügavam on riigipoolne sekkumine usulise ühenduse kanoonilisse identiteeti ja juhtimisstruktuuri, seda kaalukamad peavad olema selle õigustused. Kui taotletav eesmärk on saavutatav usulise ühenduse tegevusvabadust vähem piiravate meetmetega, kujuneb halduspraktika ebaproportsionaalseks ning võib osutuda õigusvastaseks riiveks.

5. Kokkuvõttev standard

Struktureeritud proportsionaalsuse testi kohaselt on halduspraktika õiguspärane üksnes juhul, kui kõik neli eeltoodud tingimust on täidetud kumulatiivselt. Käesoleva asja asjaolud viitavad sellele, et kolmas etapp (vajadus demokraatlikus ühiskonnas) ja neljas etapp (proportsionaalsus kitsamas mõttes) ei pruugi olla täidetud, mis võib kaasa tuua põhiseaduse § 40 ja Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artikli 9 rikkumise riski.

XII. ÕIGUSLIKUD JÄRELDUSED

Siseministeeriumi praeguse halduspraktika ja avalike seisukohtade pinnalt on võimalik teha järgmised juriidilised järeldused:

1. Esineb põhjendatud ja vahetu risk usuvabaduse kollektiivse teostamise õigusvastaseks riiveks, mis võib olla vastuolus EIÕK artikliga 9 ja põhiseaduse §-ga 40.

2. Halduspraktika võib ohustada usulise ühenduse siseautonoomiat ning riivata riigi usulise neutraalsuse põhimõtet.

3. Ilmneb võimalik vastuolu õiguskindluse, õiguspärase ootuse ja hea halduse põhimõtetega (PS §-d 10 ja 14), kuna usulisele ühendusele esitatavad nõuded ei ole õiguslikult piisavalt selgelt määratletud ega ettenähtavad.

4. Tõstatatud küsimuste ulatusliku ühiskondliku ja õigusliku mõju tõttu esineb selge vajadus sõltumatu põhiseaduslikkuse järelevalvemenetluse algatamiseks.

XIII. TAOTLUSED ÕIGUSKANTSLERILE

Tuginedes õiguskantsleri seaduse § 15 lõikele 1 ja § 19 lõikele 1, palub avaldaja Õiguskantsleril:

1. Algatada järelevalvemenetlus Siseministeeriumi teostatava ja kavandatava halduspraktika

suhtes ulatuses, milles see võib otseselt või kaudselt mõjutada usuliste ühenduste

organisatsioonilist autonoomiat ja kanoonilisi suhteid.

2. Hinnata nimetatud halduspraktika vastavust Eesti Vabariigi põhiseaduse §-dele 10, 11, 12,

13, 14 ja 40.

3. Hinnata kõnealuse halduspraktika kooskõla Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse

konventsiooni artiklitega 9 ja 14, sh küsimuses, kas võimalik riive on kooskõlas nõuetega

„vajalik demokraatlikus ühiskonnas” (necessary in a democratic society) ning kas esineb

„tungiv ühiskondlik vajadus” (pressing social need) tähenduses piisavalt konkreetne ja

tõendatud põhjendus.

8 / 13

4. Anda ametlik hinnang käesolevas avalduses tõstatatud põhimõttelistele õigusküsimustele,

eelkõige seoses riigi neutraalsuskohustuse, usulise autonoomia ning halduspraktika

põhiseaduspärase ulatusega, „kohaldatuna väidetava halduspraktika kontekstis” (as applied

in the context of the alleged administrative practice).

5. Teha Siseministeeriumile ettepanek viia oma halduspraktika ja õiguslikud seisukohad

vastavusse põhiseadusest ning Euroopa inimõiguste konventsioonist tulenevate õigusriigi,

proportsionaalsuse ja õiguskindluse standarditega.

XIV. LÕPPSÄTTED

Käesolev avaldus on esitatud heas usus ning eesmärgiga taotleda Õiguskantsleri hinnangut küsimustes, mis puudutavad põhiseadusliku korra toimimist, usulise pluralismi tagamist ning õiguskindluse ja usuvabaduse kaitset Eesti Vabariigis. Avaldus tugineb avalikult kättesaadavatele ja kontrollitavatele allikatele ning rahvusvaheliselt tunnustatud Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikale ja rahvusvahelise õiguse üldpõhimõtetele. Tõstatatud küsimused puudutavad põhiõiguste süsteemset tõlgendamist ning riigi halduspraktika kooskõla põhiseaduslike ja rahvusvaheliste standarditega. Avaldaja on esitanud asjaolud viisil, mis võimaldab nende objektiivset kontrollimist ning õiguslikku hindamist. Käesolev avaldus ei taotle üksikjuhtumi lahendamist, vaid üldise haldus- ja põhiseaduspraktika vastavuse kontrolli kehtivale õiguskorrale.

Lugupidamisega

Revo Jaansoo

XV. VIIDETE TABEL

15.1. Euroopa Inimõiguste Kohtu praktika – usuvabadus ja autonoomia

Õiguslik küsimus

Kohtua si

Asja nr (HUD OC link)

Kuupä ev

Asjako hased punkti d

Õiguslik standard

Kohaldatavu s käesolevas asjas

Usulise ühenduse autonoomia kaitse

Metrop olitan Church of Bessara bia and Others v. Moldov a

4570 1/99

13.12. 2001

§ 118– 123, § 105– 107

Riigi neutraalsusk ohustus; usulise organisatsio oni autonoomia on art 9 tuumik.

Riiklik sekkumine organisatsioo nilisse struktuuri kujutab endast prima facie riivet.

Usulise ühenduse registreerim

Metrop olitan Church

4570 1/99

13.12. 2001

§ 102– 106

Õigusliku staatuseta jätmine või

Halduslik survestamine ja

9 / 13

Õiguslik küsimus

Kohtua si

Asja nr (HUD OC link)

Kuupä ev

Asjako hased punkti d

Õiguslik standard

Kohaldatavu s käesolevas asjas

isest keeldumine

of Bessara bia and Others v. Moldov a

selle piiramine on otsene art 9 riive.

mittelubamin e on funktsionaal ne tegevuse takistus.

Riigi neutraalsus religioonikü simustes

Hasan and Chaush v. Bulgari a

3098 5/96

26.10. 2000

§ 78, § 84

Riik ei tohi määrata usulise juhtimise teoloogilist legitiimsust.

Siseministeer iumi hinnanguline sekkumine kanoonilisse alluvusse on vastuolus neutraalsuse ga.

Religioosse organisatsio oni sisemine juhtimine

Hasan and Chaush v. Bulgari a

3098 5/96

26.10. 2000

§ 62– 64

Organisatsio oniline autonoomia on usuvabadus e realiseerimis e eeltingimus.

Juhtimisstruk tuuri sunniviisiline mõjutamine võrdub vahetu riivega.

Proportsion aalsus usuvabadus e piiramisel

S.A.S. v. France

4383 5/11

01.07. 2014

§ 113– 115

„Tungiva ühiskondliku vajaduse“ (pressing social need) range tõendamise test.

Riigi poolt ei ole tõendatud reaalne ja vahetu (mitte hüpoteetiline ) sotsiaalne oht.

Ühinemis- ja

Stankov and the United Maced

2922 1/95

02.10. 2001

§ 77– 80

Hüpoteetilis ed ja abstraktsed tulevikuhinn

Abstraktne riiklik julgeolekuris k ei ole

10 / 13

Õiguslik küsimus

Kohtua si

Asja nr (HUD OC link)

Kuupä ev

Asjako hased punkti d

Õiguslik standard

Kohaldatavu s käesolevas asjas

usuvabadus e koosmõju

onian Organis ation Ilinden v. Bulgari a

angud ei õigusta õiguste piiramist.

juriidiliselt piisav piirangu alus.

Religioosse pluralismi kaitse roll

Kokkina kis v. Greece

1430 7/88

25.05. 1993

§ 31– 33

Pluralism on demokraatli ku ühiskonna lahutamatu tunnus.

Ühetaolise või riigile mugava usulise struktuuri eelistamine rikub pluralismi.

Sekkumise keelatus usulistesse lahkhelidess e

Holy Synod of the Bulgari an Orthod ox Church v. Bulgari a

412/ 03

22.01. 2009

§ 119– 120

Riik ei tohi sunnimeetm etega sekkuda usulise ühenduse kanoonilisse legitimeerim isse.

Administratii vne surve kanoonilise kuuluvuse muutmiseks on konventsioon ivastane.

15.2. Rahvusvaheline kriminaalõigus (analoogiline standard – organisatsiooniline vastutus)

Õiguslik küsimus

Juhtum / Allikas

Haldusorga n / Kohus

Kuupäe v

Õiguslik printsiip

Kohaldatav analoogia käesolevas asjas

Organisatsio oni kuritegeliku ks

IMT Judgmen t

Rahvusvah eline

01.10.1 946

Juriidilise isiku või struktuuri süü/ohtlikkus ei ole

Riiklikud sunnimeetmed vajavad ranget isikupärast või

11 / 13

Õiguslik küsimus

Juhtum / Allikas

Haldusorga n / Kohus

Kuupäe v

Õiguslik printsiip

Kohaldatav analoogia käesolevas asjas

tunnistamin e

(Nuremb erg)

Sõjatribuna l

automaatne ega ülekantav.

struktuurset individualiseeri mist.

Individuaals e vastutuse printsiip

United States v. Alfried Krupp et al.

USA sõjatribuna l (Nürnberg, Case 10)

31.07.1 948

Vastutus eeldab isiku või allüksuse reaalset teadlikkust ja vahetut osalust teos.

Pelk kanooniline või institutsionaal ne ülemstruktuuri le kuuluvus ei tekita õiguslikku süüd.

Institutsion aalse kollektiivse süü välistamine

IMT Subseque nt Trials (1946– 1948)

Erinevad sõjatribuna lid

1946– 1948

Organisatsioo niline hierarhia $\neq$ automaatne vastutus kuritegude eest.

Usulise ühenduse formaalne sidumine välise patriarhaadiga ei loo juriidilist alust siseriiklikuks sanktsioneeri miseks ilma individuaalse süüta.

XVI. BIBLIOGRAAFIA JA ALLIKALOETELU

Euroopa Inimõiguste Kohus (HUDOC andmebaas)

1. European Court of Human Rights. (1992). Open Door and Dublin Well Woman v. Ireland

[„Avatud uks ja Dublin Well Woman vs Iirimaa”] (Applications nos. 14234/88 and 14235/88).

Judgment of 29 October 1992.

https://hudoc.echr.coe.int/eng?i=001-57789

2. European Court of Human Rights. (1993). Kokkinakis v. Greece [„Kokkinakis vs Kreeka”]

(Application no. 14307/88). Judgment of 25 May 1993.

https://hudoc.echr.coe.int/eng?i=001-57827

3. European Court of Human Rights. (1996). Loizidou v. Turkey [„Loizidou vs Türgi”] (Application

no. 15318/89). Judgment of 23 March 1995 (preliminary objections); Judgment of 18

December 1996 (merits).

12 / 13

https://hudoc.echr.coe.int/eng?i=001-58007

4. European Court of Human Rights. (2000). Hasan and Chaush v. Bulgaria [„Hasan ja Chaush vs

Bulgaaria”] (Application no. 30985/96). Judgment of 26 October 2000.

https://hudoc.echr.coe.int/eng?i=001-58816

5. European Court of Human Rights. (2001). Stankov and the United Macedonian Organisation

Ilinden v. Bulgaria [„Stankov ja Ühendatud Makedoonia Organisatsioon Ilinden vs Bulgaaria”]

(Applications nos. 29221/95 and 29225/95). Judgment of 2 October 2001.

https://hudoc.echr.coe.int/eng?i=001-59689

6. European Court of Human Rights. (2001). Metropolitan Church of Bessarabia and Others v.

Moldova [„Bessaraabia Metropoolia Kirik ja teised vs Moldova”] (Application no. 45701/99).

Judgment of 13 December 2001.

https://hudoc.echr.coe.int/eng?i=001-59959

7. European Court of Human Rights. (2009). Holy Synod of the Bulgarian Orthodox Church

(Metropolitan Inokentiy) and Others v. Bulgaria [„Bulgaaria Õigeusu Kiriku Püha Sinod

(metropoliit Inokentiy) ja teised vs Bulgaaria”] (Applications nos. 412/03 and 35677/04).

Judgment of 22 January 2009.

https://hudoc.echr.coe.int/eng?i=001-90954

8. European Court of Human Rights. (2010). Al-Saadoon and Mufdhi v. the United Kingdom [„Al-

Saadoon ja Mufdhi vs Ühendkuningriik”] (Application no. 61498/08). Judgment of 2 March

2010.

https://hudoc.echr.coe.int/eng?i=001-97566

9. European Court of Human Rights. (2014). S.A.S. v. France [„S.A.S. vs Prantsusmaa”]

(Application no. 43835/11). Judgment of 1 July 2014.

https://hudoc.echr.coe.int/eng?i=001-145466

Rahvusvahelise Kohtu (ICJ) nõuandvad arvamused

10. International Court of Justice. (1996). Legality of the threat or use of nuclear weapons

[“Tuumaohu või tuumarelvade kasutamise seaduslikkus”] (Advisory Opinion). 8 July 1996.

https://www.icj-cij.org/case/95/advisory-opinions

11. International Court of Justice. (2004). Legal consequences of the construction of the wall in the

occupied Palestinian territory [„Müüri ehitamise õiguslikud tagajärjed okupeeritud Palestiina

territooriumil”] (Advisory Opinion). 9 July 2004.

https://www.icj-cij.org/case/131/advisory-opinions

Rahvusvahelised tribunalid ja ajaloolised lahendid

12. International Military Tribunal. (1946). Judgment of the International Military Tribunal for the

Trial of German Major War Criminals (Nuremberg) [„Nürnbergi Rahvusvahelise Sõjatribunali

otsus Saksa sõjakurjategijate üle”]. 1 October 1946. Office of United States Chief of Counsel

for Prosecution of Axis Criminality.

https://avalon.law.yale.edu/imt/judtrial.asp

13. United States Military Tribunal. (1948). United States of America v. Alfried Krupp et al.

[„Ameerika Ühendriigid vs Alfried Krupp jt”] (Case No. 10). Trials of War Criminals Before the

Nuernberg Military Tribunals, Vol. IX. United States Government Printing Office.

https://www.loc.gov/rr/frd/Military_Law/pdf/NT_war-criminals_Vol-IX.pdf

13 / 13

Siseriiklikud ja rahvusvahelised õigusaktid

14. Eesti Vabariigi põhiseadus. (1992). Riigi Teataja, RT I 1992, 26, 349; RT I, 15 May 2015, 1

(konsolideeritud tekst).

https://www.riigiteataja.ee/akt/115052015002

15. European Convention on Human Rights. (1950). Convention for the Protection of Human Rights

and Fundamental Freedoms [„Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioon”]. 4

November 1950.

https://www.echr.coe.int/documents/d/echr/convention_ENG

16. United Nations. (1969). Vienna Convention on the Law of Treaties [„Viini lepingute õiguse

konventsioon”] (opened for signature 23 May 1969, entered into force 27 January 1980).

United Nations Treaty Series, 1155, 331.

https://legal.un.org/ilc/texts/instruments/english/conventions/1_1_1969.pdf

17. United Nations Human Rights Committee. (2004). General comment No. 31: The nature of the

general legal obligation imposed on States Parties to the Covenant [„Üldkommentaar nr 31:

riikide üldine juriidiline kohustus lepingu alusel”] (CCPR/C/21/Rev.1/Add.13). United Nations.

https://undocs.org/CCPR/C/21/Rev.1/Add.13

18. Usuliste ühenduste seadus. (2002). Riigi Teataja, RT I 2002, 24, 135; RT I, 11 March 2023, 15

(konsolideeritud tekst). https://www.riigiteataja.ee/akt/111032023015

Õiguskirjanduse doktriiniallikad ja kommentaarid

19. Do Doe, N. (2013). Law and religion in Europe: A comparative introduction. Oxford University Press. https://global.oup.com/academic/product/law-and-religion-in-europe-9780199678313

20. Evans, M. D. (2018). Religious liberty and international law. Oxford University Press. https://global.oup.com/academic/product/religious-liberty-and-international-law- 9780199684229

21. Schabas, W. A. (2017). The European Convention on Human Rights: A commentary. Oxford University Press. https://global.oup.com/academic/product/the-european-convention-on-human-rights- 9780199594061