Teade

Tere,

Täname Teid põhjaliku vastuse eest ning selle eest, et märgukirjas tõstatatud küsimused võetakse prokuratuuri õiguslike arutelude raames sisuliselt käsitlusele.

Hea on kuulda, et probleemide lahendamist ja praktika ühtlustamist peetakse vajalikuks ning et arutluse alla võetakse ka märgukirjas välja pakutud konkreetsed lahendused.

Soovin siiski rõhutada, et praktikas ei pruugi kaitsja jaoks tähtaja pikendamise võimalus alati olla tegelikult tõhus abinõu. Kogemus näitab, et tähtaja pikendamise taotlusi ei rahuldata sageli sisuliselt või antakse pikendus üksnes väga piiratud ulatuses, näiteks ühe tööpäeva võrra. Sellises olukorras ei kõrvalda pelk viide tähtaja pikendamise võimalusele probleemi, kus toimik tehakse kättesaadavaks ajastusel, mis vähendab oluliselt kaitsjale tegelikult kasutada jäävat tööaega.

Minu hinnangul peaks ka prokuratuur olema huvitatud sellest, et kaitsjale oleks tagatud tegelik ja mõistlik võimalus toimikuga tutvumiseks ning taotluste esitamiseks. See ei teeni üksnes kaitseõiguse eesmärki, vaid on põhjendatud ka menetlusökonoomia seisukohalt. Kõigi menetlusosaliste huvides peaks olema, et võimalikud küsimused ja taotlused saaksid lahendatud juba kohtueelses menetluses ega kanduks põhjendamatult edasi üldmenetlusse, koormates seeläbi täiendavalt kohut ja kulutades asjatult kohtusüsteemi ressurssi.

Saan täielikult aru Teie viitest sellele, et kaitsjal on vajadusel võimalik pöörduda kaebusega Riigiprokuratuuri või eeluurimiskohtuniku poole. Samas ei saa kaebemehhanism minu hinnangul olla tavapärase ja toimiva menetluspraktika asendajaks. Kui kaitsja peab korduvalt kulutama oma tööaega üksnes selleks, et vaidlustada tähtaja arvestamist, taotleda elementaarset mõistlikku aega toimikuga tutvumiseks või hiljem põhjendada RÕA korras esitatud tasutaotlusi, siis vähendab see paratamatult aega ja ressurssi, mida kaitsja peaks saama kasutada oma põhieesmärgi täitmiseks – kliendi huvide sisuliseks ja tõhusaks kaitsmiseks kriminaalmenetluses.

Eriti teravalt ilmneb see probleem riigi õigusabi korras määratud kaitsjate puhul. Riigi õigusabi seaduse eesmärk on tagada asjatundliku ja usaldusväärse õigusteenuse õigeaegne ja piisav kättesaadavus. Samuti lähtub kriminaalmenetlus sellest, et menetlusosalise õigused peavad olema tagatud. Seetõttu ei saa RÕA korras toimivat kaitset käsitada pelgalt formaalse määramisena – riik peab tagama ka selle, et kaitse oleks tegelikkuses tõhus, sisuline ja ajaliselt teostatav. Kui menetlus on korraldatud viisil, mis jätab kaitsjale toimikuga tutvumiseks ebamõistlikult lühikese tegeliku aja, siis ei ole küsimus üksnes töökorralduses, vaid tõhusa kaitse tegelikus võimalikkuses.

Siinkohal on oluline rõhutada just RÕA tasude küsimust. Riigi õigusabi tasu ei kujune vabaturul ega kokkuleppel kliendiga, vaid selle määrab kohus, uurimisasutus või prokuratuur õigusaktides ette nähtud raamistikus, kus tasu suurendamine, vähendamine või määramata jätmine saab toimuda üksnes kehtestatud korras.  See tähendab, et RÕA korras tegutsev kaitsja täidab sisuliselt riigi poolt pandud avalikku ülesannet etteantud tasusüsteemi alusel. Kui sellesse raamistikku lisandub ebaselge tähtajapraktika, korduvad vaidlused toimiku tegeliku kättesaadavuse üle ja tasutaotluste ebaühtlane lahendamine, siis ei ole tegemist pelgalt tehnilise ebamugavusega. See tähendab sisuliselt, et osa kaitse tagamiseks vajalikust lisatööst lükatakse kaitsja kanda olukorras, kus selle töö tasustamine ei ole alati etteaimatav ega ühtlane.

Minu hinnangul ei ole selline praktika kooskõlas ei riigi õigusabi seaduse eesmärgiga ega riigi kohustusega tagada tõhus kaitse. Riik ei saa ühelt poolt nõuda, et RÕA korras määratud kaitsja osutaks kvaliteetset, sisulist ja tõhusat kaitset, kuid teiselt poolt kujundada või taluda menetluspraktikat, kus selle ülesande täitmine muutub ebaproportsionaalselt ajamahukaks ja tasustamise mõttes ebakindlaks. Tõhus kaitse ei tähenda üksnes kaitsja formaalset olemasolu menetluses, vaid ka seda, et kaitsjale on jäetud tegelik, mõistlik ja praktiliselt kasutatav aeg ning võimalus oma ülesannete täitmiseks.

Seejuures ei tohiks tähelepanuta jääda ka menetlusosaliste tegelik institutsionaalne erinevus. Prokuratuur tegutseb riikliku institutsioonina, millel on üle vabariigi ulatuv struktuur, erinevad allüksused ning märkimisväärselt suurem organisatsiooniline tugi. Advokaadibürood ja eriti üksikud RÕA asju menetlevad kaitsjad tegutsevad seevastu oluliselt väiksema ressursibaasiga. Seetõttu ei saa menetluspraktika kujundamisel lähtuda eeldusest, nagu oleks poolte tegelik võimekus ajamahukat menetluslikku lisatööd kanda võrreldav. Kui prokuratuuri jaoks võib mõni formaalne tähtajaarvestus olla halduslikult mugav, siis kaitsja jaoks võib sama lahendus tähendada sisuliselt ebamõistlikku lisakoormust, mille lõpphind väljendub kliendi kaitseõiguse tegelikus ahenemises.

Näiteks võib probleem tekkida olukorras, kus toimik tehakse kaitsjale kättesaadavaks vahetult enne nädalavahetust, riigipühi või tööpäeva lõpus. Kui toimik muutub nähtavaks näiteks 22. juunil kell 14.00, kusjuures tegemist on lühendatud tööpäevaga ning sellele järgnevad 23. ja 24. juuni riigipühad, väheneb kaitsjale tegelikult kättesaadav aeg toimikuga sisuliseks tutvumiseks märkimisväärselt. Sellises olukorras võib tähtaeg formaalselt küll kulgeda, kuid sisuliselt ei taga see kaitseõiguse tõhusat teostamist.

Just seetõttu leian jätkuvalt, et seda küsimust ei tuleks käsitleda üksnes formaalse tähtaja arvutamise probleemina, vaid ka menetlusosaliste tegeliku ja mõistliku võimalusena oma õigusi kasutada. Kaitsjale toimiku kättesaadavaks tegemine peaks lähtuma lisaks seaduse sõnastusele ka menetluse aususe, võistlevuse, õigusselguse ja praktilise teostatavuse põhimõtetest.

Mõistan Riigiprokuratuuri seisukohta, et kehtiva käsitluse järgi hakkab kümnepäevane tähtaeg kulgema toimiku koopia esitamisest. Samas näitab senine praktika, et selline lähenemine tekitab jätkuvalt vaidlusi ja ebavõrdseid olukordi. Praktikas on esinenud juhtumeid, kus samalaadsetes olukordades rahuldatakse kaitsjate tasutaotlusi ühel juhul, kuid teisel juhul mitte, ilma et erinev kohtlemine oleks menetlusosalisele ette nähtavalt arusaadav. See omakorda kahjustab õigusselgust ja menetluspraktika usaldusväärsust.

Mõistan ka seda, et riigi raha kasutamisel tuleb lähtuda säästlikkuse põhimõttest ning avalikke vahendeid tuleb kasutada heaperemehelikult. Samas ei tohi kulude kokkuhoiu eesmärk viia selleni, et riigi õigusabi korras osutatud tegelikult vajalik töö jääb süstemaatiliselt või ebajärjekindlalt tasustamata või tekib mulje nagu oleks ka tegemist orjandusega. Eriti probleemne on see olukorras, kus tasude üle otsustab sisuliselt sama institutsionaalne süsteem, kelle menetluskorraldus selle täiendava töövajaduse ise kaasa toob. Sellises olukorras tekib paratamatult küsimus, kas kaitsjal on tegelikult olemas tõhus ja erapooletult toimiv võimalus saada hüvitatud töö, mis oli vajalik kliendi kaitseõiguse tegelikuks tagamiseks.

Riigi õigusabi süsteem ei tohi praktikas kujuneda selliseks, kus menetluslik ebaselgus, tähtaegade üle vaidlemine ja toimiku tegelikust kättesaadavusest tulenev lisatöö jäävad vaikimisi kaitsja kanda. Kui riik nõuab advokaadilt tõhusat ja kvaliteetset kaitset, siis ei saa ta samal ajal kujundada või taluda praktikat, mille tulemusel eeldatakse kaitsjalt sisuliselt korduvat tasustamata lisatööd. See ei oleks kooskõlas ei riigi õigusabi eesmärgi, tõhusa kaitse põhimõtte ega menetluse elementaarse õiglusega.

Seetõttu pean põhjendatuks, et prokuratuur kujundaks ühtse praktika, mille kohaselt toimiku kättetoimetamine ja tähtaja kulgemine lähtuksid tegelikust kättesaadavusest ning toimikuga mõistlikust tutvumise võimalusest, mitte üksnes süsteemi üleslaadimise või edastamise hetkest. Selliselt saab ka mõne pahatahtliku prokuröri käitumist ära hoida. Tähtaeg peab olema kõigile menetlusosalistele üheselt mõistetav ja praktiliselt kontrollitav. Praktikas on esinenud ka olukordi, kus kaitsja esitab enda hinnangul tähtaegselt taotlusi, kuid seejärel teatatakse, et tähtaja arvestus oli tegelikult teistsugune, või vastupidi – küsitakse, miks üldse tähtaja pikendamist taotletakse, kui tähtaja lõppemiseni olevat veel aega. Selline ebaselgus ei ole kooskõlas õiguskindluse põhimõttega.

Samuti pean oluliseks, et prokuröridele antaks selles küsimuses võimalikult ühesed juhised, et vältida olukordi, kus erinevates menetlustes kujuneb välja erinev praktika ning kaitsjate võimalused oma ülesandeid nõuetekohaselt täita sõltuvad liigselt konkreetse menetleja käsitlusest.

Tänan veel kord, et olete seda küsimust tõsiselt võtnud. Loodan, et arutelude tulemusena kujuneb välja selgem ja ühtlasem praktika, mis arvestab lisaks menetlusökonoomiale ka kaitseõiguse tegeliku ja tõhusa teostamise võimalusega, sealhulgas riigi õigusabi korras tegutsevate kaitsjate töö tegeliku mahu ning tasustamise õiguspärase ja etteaimatava korraldusega.