Kiri

Valge 4 / 11413 Tallinn / 620 1200 / [email protected] / www.transpordiamet.ee

Registrikood 70001490

Taivo Linnamägi

Kliimaministeerium

Taivo.Linnamagi@kliimaministeeriu

m.ee

Teie 03.06.2026

Meie 04.06.2026 nr 13.7-3/26/9691-1

Ettepanek õhuruumi korralduse

ümberkujundamiseks

Dokumendi eesmärk: täpsustada vajadust käsitleda Eesti õhuruumi kasutamist terviklikult ning

esitada struktureeritud ettepanek, kuidas vähendada õhuruumi killustumist, suurendada kasutajate

jaoks prognoositavust ning tagada mehitamata lennunduse, üldlennunduse, kaitse- ja

siseturvalisuse vajaduste tasakaalustatud koostoime.

Käesolev ettepanek lähtub vajadusest liikuda üksiktaotluste ja ajutiste lahenduste põhiselt

õhuruumi korralduselt süsteemsema, ette planeeritud ja kõigile osapooltele arusaadavama mudeli

poole.

1. Taust

Mehitamata lennunduse valdkonnas on viimastel aastatel märgatavalt kasvanud nii

arendustegevuste maht kui ka arendajate arv. Samal ajal on suurenenud kaitseväe, siseturvalisuse

asutuste ja teiste riiklike ülesannete täitjate vajadus kasutada reserveeritud või muul moel viisil

piiratud õhuruumi. Selle tulemusel on suurenenud ja suureneb igapäevaselt surve Eesti suhteliselt

väikesele ja tihedalt kasutatavale õhuruumile.

Senine praktika, kus erinevate vajaduste rahuldamiseks luuakse või aktiveeritakse sageli üksikuid

ajutisi alasid, on võimaldanud operatiivset paindlikkust, kuid ei pruugi enam vastata muutunud

kasutuskoormusele. Sagenenud üksiklahenduste rohkus püsivate lahenduste asemel muudab

õhuruumi kasutamise keerukamaks ning suurendab vajadust selgemate prioriteetide, ühtsete

põhimõtete ja parema koordineerimise järele.

Õhuruumi korraldus peab toetama nii lennuohutust, julgeoleku- ja riigikaitselisi vajadusi,

innovatsiooni kui ka tavapärase lennutegevuse võimalikult sujuvat jätkumist. Selle saavutamiseks

on vaja vaadata õhuruumi kasutamise põhimõtteid tervikuna, mitte üksnes lahendada üksikuid

taotlusi juhtumipõhiselt.

2 (7)

2. Probleemi püstitus

Põhiprobleem seisneb selles, et õhuruumi kasutamise vajadused kasvavad kiiremini kui senine

juhtumipõhine korraldus suudab neid läbipaistvalt, ohutult ja kasutajate jaoks prognoositavalt

hallata. Kui iga uus arendus- või treeningvajadus lahendatakse eraldi alana, suureneb õhuruumi

killustatus ning väheneb vabalt kasutatava õhuruumi osakaal

Juba praegu on jõutud olukorda, kus kõiki õhuruumi taotlusi ei ole võimalik rahuldada või

prevaleerivad ootamatute olukordadega viivitamatu sekkumisega seotud taotlused. See näitab, et

probleem ei ole üksnes menetluslik, vaid sisuline: õhuruum on piiratud ressurss ning selle

kasutamiseks on vaja selgemaid prioriteete ja ühtset korraldusmudelit.

2.1 Mehitamata lennunduse arendustegevuse surve

Valdav osa mehitamata lennunduse arendajatest soovib testimiseks ja arenduseks õhuruumi just

neile sobivas asukohas, ulatuses ja ajavahemikus. Praktikas tähendab see sageli soovi saada

konkreetsele arendajale eksklusiivne või väga piiratud kasutajaskonnaga ala. Samuti on täheldatav,

et testimiseks taotletavate alade mõõtmed ning kõrguspiirid kasvavad.

Selline areng tekitab mitu probleemi:

 Õhuruumi killustumine: suureneb väikeste, ajutiste või erikasutusel alade arv, mille

koostoime muutub teistele kasutajatele raskesti jälgitavaks.

 Võrdse kohtlemise küsimus: kui iga arendaja saab erilahenduse, võib tekkida ootus, et

ka järgmised taotlejad saavad samaväärse eraldise.

 Halduskoormus: iga eraldi ala nõuab menetlust, koordineerimist, avaldamist,

aktiveerimise jälgimist ja vajadusel järelhindamist.

 Ohutusriskide kasv: kui kasutajal on enne lendu vaja arvestada suure hulga ajutiste

piirangutega, suureneb eksimuse või ebatäieliku ettevalmistuse risk oluliselt.

 Õhuruumi haldamise reeglite ebaselgus: praktikas on ala haldajad lähenenud

kasutajatele ala kasutamise võimaldamises erinevalt, sh on tekkinud olukord kui

õhuruumi kasutamine seotakse maapealse taristu kasutamise tingimustega, reguleeritakse

ka tasuga seotud tingimused jm, mille kohta õiguslik regulatsioon puudub.

2.2 Kaitseväe ja siseturvalisuse vajaduste muutumine

Kaitseväe ja siseturvalisuse tegevused vajavad järjest enam paindlikku, kuid samas ette

planeeritavat õhuruumi. Ajutised taotlused on küll kiirem ja mõnikord operatiivselt vajalik vahend,

kuid nende sage kasutamine ei ole parim lahendus olukorras, kus vajadus on korduv, ette aimatav

või strateegiliselt oluline.

Kui korduva iseloomuga tegevused lahendatakse pidevalt ajutiste taotluste kaudu nagu hiljutine

trend praktikas on, kaasneb sellega suurem halduskoormus mitmele osapoolele, reaalne mõju ja

lühem planeerimisaken teistele õhuruumi kasutajatele ning suurem vajadus pidevalt jälgida

NOTAM-teateid ja muid operatiivseid teabekanaleid, mis kogumis on väga koormav igale

õhuruumi kasutajale erapiloodist ärilise lennundusettevõtjani.

2.3 Mõju teistele õhuruumi kasutajatele

Üldlennunduse, lennukoolituse, ärilise lennunduse, mehitamata lennuvahendite operaatorite ja

teiste õhuruumi kasutajate jaoks muutub lennu ettevalmistamine üha keerukamaks. Kasutaja peab

3 (7)

lisaks püsivatele õhuruumistruktuuridele jälgima ajutisi alasid, nende aktiveerimise aega,

kõrguspiire, kasutustingimusi ja võimalikke erandeid. Üldjuhul on igas ajutises piirangualas erinev

kontakt kellega tuleb enda lend koordineerida.

Selline olukord mõjutab otseselt lennuohutust ja kuluefektiivsust. Keerukam planeerimine võib

põhjustada marsruutide pikenemist, operatiivseid viivitusi või vajadust loobuda teatud lendudest.

Veelgi olulisem on, et suurem infokoormus suurendab tõenäosust, et mõni piirang jääb märkamata

või tõlgendatakse seda valesti.

3. Muudatusvajaduste detailsem selgitus

Õhuruumi ümberkorraldamise vajadus ei tulene ainult üksikute taotluste arvu kasvust. Laiem

eesmärk on tagada, et Eesti õhuruumi kasutamine oleks ohutu, läbipaistev, ette planeeritav ja riigi

strateegilisi vajadusi toetav.

Põhjendus Selgitus

Lennuohutus Õhuruumi kasutaja peab saama enne lendu kiiresti ja üheselt aru,

millised piirangud kehtivad. Liiga suur ajutiste ja erilahenduste

hulk suurendab infokoormust ning eksimisvõimalust.

Õhuruumi kui piiratud

ressursi tõhus

kasutamine

Õhuruumi ei ole võimalik käsitleda ammendamatu ressursina.

Korduvad ja sarnased vajadused tuleb koondada võimalikult palju

alalistesse ühiskasutatavatesse lahendustesse.

Prognoositavus

ettevõtjatele ja

riigiasutustele

Arendajad ja riigiasutused vajavad selgust, millistes kohtades ja

millistel tingimustel on testimine või erikasutus realistlikult

võimalik.

Halduskoormuse

vähendamine

Eraldi üksikute taotluste menetlemise asemel võimaldab eelnevalt

kavandatud alade mudel keskenduda vajaduste hindamisele, alade

haldamisele ja kasutustingimuste selgele kirjeldamisele.

Võrdne ja läbipaistev

kohtlemine

Ühiskasutatavad testimisalad vähendavad vajadust teha üksikutele

taotlejatele erandlikke lahendusi ning loovad kõigile osapooltele

selgemad reeglid.

Kooskõla paindliku

õhuruumikasutuse

põhimõtetega

Korraldus peaks toetama õhuruumi paindlikku ja ajapõhist

kasutamist, kus ala on piiratud või reserveeritud ainult siis, kui

selleks on tegelik vajadus.

4. Ettepaneku põhisisu

Transpordiamet teeb ettepaneku alustada Eesti õhuruumi kasutamise põhimõtete terviklikku

ülevaatamist ning kujundada välja mudel, mis vähendab juhtumipõhiste ja eksklusiivsete alade

loomist. Fookus peaks olema ette määratud, vajaduspõhiselt aktiveeritavatel ja ühiskasutatavatel

aladel.

4.1 Mehitamata lennunduse testalad

Eesti õhuruumi tuleks määrata kindlad mehitamata lennunduse testimiseks sobivad alad, mida

saavad kasutada erinevad arendajad ja operaatorid broneerimise või muu koordineeritud

kasutuskorra alusel. Alad peaksid olema erineva suuruse, kõrguspiiri ja kasutusotstarbega, et katta

nii väiksemamahulised arendused kui ka keerukamad katsetused.

Alade valikul tuleks eelistada piirkondi, kus:

 mõju mehitatud lennundusele on võimalikult väike;

4 (7)

 mõju lennuväljade, lennuväljakute ja kopteriplatside tavapärasele tegevusele on piiratud;

 keskkonna- ja müramõju on võimalikult väike;

 side, seire, ligipääsu ja operatiivse koordineerimise eeldused on realistlikud;

 on võimalik kirjeldada selged aktiveerimise, deaktiveerimise ja teavitamise tingimused.

Põhimõttena tuleks uued taotlejad suunata kasutama eelkõige olemasolevaid testimisalasid.

Üksiktaotlusi tuleks menetleda erandina ning vaid siis, kui taotleja suudab põhjendada, miks

olemasolevad alad ei võimalda kavandatud tegevust osaliselt või täielikult ohutult või

eesmärgipäraselt läbi viia.

4.2 Kaitse- ja siseturvalisuse korduvate vajaduste struktureerimine

Kaitseväe ja siseturvalisuse valdkonna korduvad või ette planeeritavad õhuruumivajadused tuleks

võimalikult suures ulatuses kaardistada ning kehtestada alaliste aladena (lennupiirangutega ala),

mis vastavalt vajadusele aktiveeritakse. See ei välista ajutiste alade kasutamist erakorralisteks või

operatiivseteks vajadusteks, kuid vähendab olukordi, kus sisuliselt sama ala kehtestamise vajadus

lahendatakse igal korral uue ajutise piiranguala taotlusena.

4.3. Taotluste menetlemise põhimõtted

Ümberkorralduse osana tuleks kirjeldada selged põhimõtted, millal luuakse või aktiveeritakse uus

ajutine ala ning millal suunatakse taotleja olemasolevat ala kasutama. Soovitatav on kehtestada

vähemalt järgmised hindamiskriteeriumid:

 kas tegevus on ajutise, korduva või püsiva iseloomuga;

 kas mõni olemasolev ala võimaldab tegevust läbi viia;

 milline on tegevuse mõju mehitatud lennundusele ja teistele õhuruumi kasutajatele;

 kas ala mõõtmed ja kõrguspiirid on proportsionaalsed tegevuse tegeliku vajadusega;

 kas taotleja saab tegevust ajaliselt või ruumiliselt kohandada;

 kas ala kasutamine on võimalik ühiskasutuse, broneerimise või ajapõhise aktiveerimise

kaudu;

 millised teavitamise, koordineerimise ja vastutuse tingimused on vajalikud.

4.4. Alade haldamine ja vastutuse jaotus

Igal määratud alal peab olema selge haldaja või koordineeriv osapool. Haldaja roll tähendab

eelkõige ala kasutuskorra, broneerimise, aktiveerimise ja teavitamise protsessi korraldamist

vastavalt kehtivale korrale.

Vastutuse jaotus peaks olema kirjeldatud vähemalt järgmistes küsimustes:

 kes hindab ala kasutamise sobivust konkreetseks tegevuseks;

 kes koordineerib ala kasutamist teiste osapooltega;

 kes esitab või vahendab teabe NOTAMi või muu avaldamise jaoks;

 kes tagab, et ala kasutatakse ainult lubatud ajal, ulatuses ja tingimustel;

 kuidas lahendatakse kattuvad broneeringud või prioriteedikonfliktid;

 kuidas kogutakse tagasisidet ning hinnatakse ala tegelikku kasutusvajadust.

5 (7)

5. Rakendamise ettepanek

Ümberkorraldus tuleks läbi viia etapiviisiliselt, et vältida õhuruumi kasutajate jaoks järske

muudatusi ning tagada, et kavandatav lahendus põhineb tegelikul vajadusel, mitte üksikute

osapoolte hetkehuvidel.

Etapp Tegevus Tulemus

I. Vajaduste

kaardistamine

Koguda kaitseväe, siseturvalisuse

asutuste, mehitamata lennunduse

arendajate, üldlennunduse, lennukoolide,

ja teiste kasutajate õhuruumivajadused.

Ülevaade korduvatest,

ajutistest ja strateegilistest

vajadustest ning nende

ajalisest ja ruumilisest

ulatusest.

II. Esmane

õhuruumianalüüs

Koostöös EANSi spetsialistidega hinnata

võimalikke alade asukohti, kõrguspiire,

koostoimet olemasoleva

õhuruumistruktuuriga ning mõju

lennuliiklusele.

Esialgne variant või

variandid õhuruumi

korralduse lahenduseks.

III. Mõjude

hindamine

Hinnata mõju lennuohutusele, kasutajate

ligipääsule, halduskoormusele,

keskkonnale ja avaldatava

aeronavigatsiooniteabe selgusele.

Argumenteeritud alus

otsustamiseks, millised

alad ja tingimused on

põhjendatud.

IV. Huvigruppide

arutelu

Korraldada ümarlaua formaat, kuhu

kaasatakse peamised õhuruumi kasutajad

ja mõjutatud osapooled.

Tagasiside, alternatiivsed

ettepanekud ja võimalikud

kompromissid.

V. Otsustamine ja

rakendamine

Valmistada ette konkreetne

otsustuspakett, sh alade loetelu,

kasutustingimused, haldamise mudel ja

üleminekusätted.

Rakendatav õhuruumi

korralduse lahendus.

VI.

Järelhindamine

Määrata perioodiline ülevaatus, mille

käigus hinnatakse alade kasutust,

ohutusjuhtumeid, kasutajate tagasisidet ja

vajadust muudatusteks.

Võimalus kohandada

mudelit tegeliku kasutuse

ja kogemuse põhjal.

6. Struktureeritud ettepanekud

Alljärgnevalt on esitatud ettepanekud otsustamiseks või edasiseks arutamiseks.

6.1. Põhimõtteline otsus

 Leppida kokku, et Eesti õhuruumi kasutamist nii tsiviil- kui kaitse-eesmärkide

saavutamiseks käsitletakse tervikliku ressursina ning uusi eraldiseisvaid alasid luuakse

üksnes põhjendatud vajaduse korral.

 Võtta suund sellele, et mehitamata lennunduse arendus- ja testimisvajadused suunatakse

eelkõige ette määratud ühiskasutatavatele testimisaladele.

 Eristada selgelt korduvad/ette planeeritavad vajadused ja erakorralised ajutised

vajadused.

6.2. Mehitamata lennunduse testimisalad

 Kaardistada vähemalt mitu erineva profiiliga testimisala: väiksema ulatusega ala,

keskmise ulatusega ala ning vajadusel keerukamateks katsetusteks sobiv ala.

6 (7)

 Kirjeldada iga ala kohta kasutusotstarve, maksimaalne kõrgus, aktiveerimise kord,

kasutajate koordineerimise kord ja piirangud.

 Luua broneerimise või kasutussoovi esitamise protsess, mis on kõigile taotlejatele

arusaadav ja võrdne.

 Määrata põhimõte, et individuaalne ala luuakse üksnes juhul, kui olemasolevad alad ei

sobi ning eraldi ala vajadus on ohutuse ja proportsionaalsuse seisukohalt põhjendatud.

6.3. Kaitseväe ja siseturvalisuse vajadused

 Kaitseväel ja siseturvalisuse asutustel koostada sisend korduvate õhuruumivajaduste

kohta.

 Hinnata, millised vajadused peaksid olema kehtestatud püsivate ning vastavalt vajadusele

aktiveeritavate õhuruumi osadena.

 Vähendada korduvate ajutiste piirangualade taotluste osakaalu seal, kus vajadus on

prognoositav.

6.4. Teavitamine ja kasutajate arusaadavus

 Tagada, et õhuruumi kasutamise piirangud oleksid kasutajatele esitatud piisava

etteteatamisajaga, mis võimaldab teistel õhuruumi kasutajatel piirangutega arvestada,

võimalikult lihtsalt ja üheselt.

 Vältida olukorda, kus kasutaja peab lennu ettevalmistamisel kokku panema tervikpildi

suurest hulgast killustatud ajutistest õhuruumipiirangutest.

 Kirjeldada alade aktiveerimise ja deaktiveerimise info avaldamise põhimõtted selliselt, et

need toetaksid lennuohutust ning oleksid kooskõlas lennundusteabe avaldamise

protsessidega.

6.5. Järelehindamine ja andmepõhised otsused

 Koguda andmeid alade tegeliku kasutamise, broneeringute, tühistamiste, kattuvuste ja

kasutajate tagasiside kohta.

 Hinnata perioodiliselt (kord aastas), kas alade arv, asukoht, mõõtmed ja

kasutustingimused vastavad tegelikule vajadusele.

 Muuta või lõpetada alad, mille kasutus on vähene või mille mõju teistele kasutajatele on

ebaproportsionaalselt suur.

7. Võimalikud riskid ja maandamismeetmed

Risk Mõju Maandamismeede

Arendajad ei pea

ühiskasutatavaid

alasid piisavaks

Surve erilahenduste loomiseks

jätkub.

Kirjeldada erandi tegemise

kriteeriumid ja nõuda taotlejalt

põhjendust, miks olemasolev ala

ei sobi.

Alad valitakse liiga

suured või liiga

piiravad

Mõju teistele kasutajatele võib

olla ebaproportsionaalne.

Lähtuda proportsionaalsuse

põhimõttest, kasutada ajapõhist

aktiveerimist ning teha

perioodiline järelhindamine.

Haldusmudel jääb

ebaselgeks

Tekivad vaidlused vastutuse,

teavitamise või broneeringute

üle.

Määrata iga ala puhul haldaja,

rollid ja teavitamise protsess

enne ala kasutuselevõttu.

7 (7)

Risk Mõju Maandamismeede

Õhuruumi kasutajate

infokoormus ei

vähene

Muudatus ei paranda lennu

ettevalmistamise selgust.

Lihtsustada alade kirjeldust,

koondada teave ja vältida

kattuvaid ajutisi lahendusi.

Riiklikud

operatiivvajadused

muutuvad kiiresti

Püsivam mudel võib tunduda

liiga jäik.

Jätta alles võimalus

erakorraliseks ajutiseks

taotluseks, kuid käsitleda seda

erandina, mitte tavapraktikana.

8. Oodatav tulemus

Ettepaneku rakendamisel peaks vähenema vajadus luua iga arendus- või treeningvajaduse jaoks

eraldi õhuruumilahendus. Õhuruumi kasutajate jaoks paraneb etteaimatavus ja lennu

ettevalmistamise selgus. Transpordiameti, EANSi ja teiste menetluses osalevate asutuste

halduskoormus väheneb oluliselt.

Samuti võimaldab terviklik lähenemine paremini tasakaalustada innovatsiooni, riigikaitse ja

siseturvalisuse vajadusi ning tavapärase lennutegevuse huve. Õhuruumi kasutatakse

paindlikumalt, kuid mitte juhuslikult: piirangud kehtestatakse seal ja siis, kus need on tegelikult

vajalikud ning kus nende mõju on eelnevalt hinnatud.

9. Ettepanek edasiseks otsustamiseks

Transpordiamet teeb ettepaneku esitada õhuruumi ümberkorraldamise vajadus ja eeltoodud

põhimõtted arutamiseks järgmisel FUA komisjoni koosolekul. Arutelu eesmärk oleks saada

osapooltelt põhimõtteline nõusolek vajaduste kaardistamise alustamiseks ning kokku leppida

edasine tegevuskava.

FUA komisjonile esitada järgmised konkreetsed ettepanekud:

 algatada Eesti õhuruumi kasutamise vajaduste terviklik kaardistamine;

 kaasata kaardistamisse kaitsevägi, siseturvalisuse asutused, EANS, lennuväljade käitajad,

üldlennunduse esindajad ning mehitamata lennunduse arendajate esindajad;

 paluda EANSil toetada võimalike õhuruumilahenduste analüüsi;

 valmistada kaardistamise tulemuste põhjal ette esmane õhuruumi korralduse variant või

alternatiivsed variandid;

 korraldada huvigruppide ümarlaud enne lõpliku lahenduse otsustamist;

 määrata ümberkorralduse rakendamiseks vastutavad osapooled, ajakava ja järelhindamise

põhimõtted.

Lugupidamisega

(allkirjastatud digitaalselt)

Üllar Salumäe

direktor

lennundusteenistus