ÕIGK protokoll 02.06.2026

Riigikogu õiguskomisjoni

istungi protokoll nr 133

Tallinn, Toompea Teisipäev, 02. juuni 2026

Algus 14.00, lõpp 15.15

Juhataja: Madis Timpson (esimees)

Protokollija: Selena Eenmaa (konsultant)

Võtsid osa:

Komisjoni liikmed: Peeter Ernits, Anti Haugas, Maria Jufereva-Skuratovski, Heljo Pikhof,

Valdo Randpere, Stig Rästa, Varro Vooglaid

Komisjoni ametnikud: Raini Laide (nõunik-sekretariaadijuhataja), Linnar Liivamägi (nõunik)

Puudusid: Lea Danilson-Järg, Andre Hanimägi ja Vilja Toomast

Kutsutud: Justiits- ja Digiministeeriumi kriminaalpoliitika osakonna karistusõiguse ja

menetluse talituse nõunik Steven Andrekson ja ELi asjade nõunik Reet Kase,

Siseministeeriumi õigusnõunik Marju Aibast (1. päevakorrapunkt); Justiits- ja

Digiministeeriumi karistusõiguse ja menetluse talituse juhataja Andreas Kangur (2.

päevakorrapunkt)

Päevakord:

1. Arvamuse andmine Euroopa Liidu asjade komisjonile: Eesti seisukohad ebaseadusliku

tulirelvakaubanduse ja muude tulirelvadega seotud kuritegude vastu võitlemist käsitleva

direktiivi eelnõu kohta - COM(2026) 102

2. Vabariigi Valitsuse algatatud kriminaalmenetluse seadustiku ja teiste seaduste muutmise

seaduse (kohtumenetluse optimeerimine ja kohtulahendite avalikkus) eelnõu (560 SE) teise ja

kolmanda lugemise ettevalmistamine

3. Info ja muud küsimused

1. Arvamuse andmine Euroopa Liidu asjade komisjonile: Eesti seisukohad

ebaseadusliku tulirelvakaubanduse ja muude tulirelvadega seotud kuritegude vastu

võitlemist käsitleva direktiivi eelnõu kohta - COM(2026) 102

Madis Timpson andis algatuse sisu ja eesmärkide ning Vabariigi Valitsuse (VV)

seisukohtade tutvustamiseks sõna Justiits- ja Digiministeeriumi (JDM) esindajale.

Steven Andrekson selgitas, et direktiivi eelnõu eesmärk on tugevdada Euroopa Liidus (EL)

võitlust ebaseadusliku tulirelvakaubanduse ja tulirelvadega seotud kuritegevuse vastu. Selleks

ühtlustatakse tulirelvadega seotud kuritegude määratlusi ja rakendatavaid karistusmeetmeid,

et vähendada relvastatud kuritegevust ning parandada sisejulgeolekut nii liikmesriikides kui

ka EL-is laiemalt.

Ta tõi esile, et Euroopa Komisjoni hinnangul seisneb sekkumise vajadus ja probleem selles, et

ebaseaduslike tulirelvade levik on kasvanud ning see soodustab rasket kuritegevust. Tulirelvi

2

kasutatakse nii organiseeritud kuritegevuses kui ka uimasti- ja inimkaubanduses. Lisaks on

toimunud tehnoloogia areng, näiteks 3D-printimise näol ning ka erinevad geopoliitilised

riskid, sh Venemaa agressioonisõda Ukrainas, mis suurendavad ebaseaduslike relvade

kättesaadavust.

S. Andrekson selgitas, et tulirelvade valdkonnas on EL tasandil juba seadusandlus olemas,

kuid see reguleerib käibel olevate relvadega kauplemist ja nende tootmist, kuid tulirelvadega

seotud kuritegusid käsitlevaid ühtseid õigusnorme EL-is eraldi seni kehtestatud ei ole.

Euroopa Komisjon on siin leidnud, et liikmesriikide kriminaalõiguslik raamistik tulirelvadega

seotud kuritegude puhul on killustunud ning lõhed esinevad nii kuritegude määratlustes kui ka

karistustes. Ta tõi näiteks, et direktiivi avalike konsultatsioonide käigus ilmnes asjaolu, et ühe

ja sama kuriteo eest võis ühes liikmesriigis järgneda üksnes neljakuuline vangistus, samas kui

teises liikmesriigis lausa kuni 15-aastane vangistus. Selline killustatus raskendab piiriülest

koostööd ja nende kuritegude menetlemist, kuna kurjategijad saavad selliseid seaduselünki ära

kasutada ja eelistada oma tegevuses riike, kus regulatsioon on soodsam.

S. Andrekson sõnas, et direktiivis tehakse selleks ettepanek määratleda kuritegudena

ebaseaduslik tulirelvade, nende oluliste osade või laskemoona valmistamine, ebaseaduslik

tulirelvade kaubandus ehk müük, import ja eksport liikmesriikide ning ka kolmandate riikide

vahel. Samuti tulirelvade või nende oluliste osade märgistuste ebaseaduslik võltsimine või

eemaldamine ning tulirelvade, nende osade või laskemoona ilma loata valdamine.

Ta rõhutas, et Eesti jaoks on nimetatud kuriteod ja instituudid juba tuttavad, kuid uue

elemendina käsitletakse direktiivis ka relvade, nende osade või laskemoona valmistamist

võimaldava digitaalse tehnilise dokumentatsiooni loata koostamist, omandamist, valdamist ja

jagamist ning selle teadlikku levitamist kuritegelikul eesmärgil. Selle raames on direktiivis

lähtuvalt 2021.a tulirelvade direktiivist ühtlustatud ka olulised mõisted nagu tulirelv, nende

oluline osa ja laskemoon ning uue mõistena lisandub relvade valmistamist võimaldav

tehniline dokumentatsioon.

Lisaks näeb direktiiv kuritegudest ette karistused nii füüsilistele kui ka juriidilistele isikutele,

sh raskendavad ja kergendavad asjaolud, aegumistähtaegade nõuded, kuritegude

menetlemiseks uurimisvahendite kasutamise võimaldamise ning piiriülese koostöö

toetamiseks riikliku tulirelvade kontaktpunkti loomise ja tõhusa toimimise. Kontaktpunkti

raames nähakse muu hulgas ette arestitud relvade ja tulirelvade kuritegude statistiliste

andmete süstemaatilise kogumise ja edastamise.

S. Andreksonrõhutas kokkuvõtteks, et algatus keskendubki eelkõige ebaseaduslikule

tegevusele tulirelvadega ning ei muuda seadusliku relvaomandi, relvakäibe ega õiguspärase

ettevõtluse reegleid. Eesti seisukoht on, et direktiivi eesmärk on legitiimne ja põhjendatud,

kuid teatud Euroopa Komisjoni taotletud meetmed ei ole piisavalt proportsionaalsed või ei

arvesta piisavalt liikmesriikide karistusõiguse süsteemidega ning väljuvad kohati ühtlustatud

miinimumharmoneerimise eesmärgist. Eesti leiab, et läbirääkimistel võiks lähtuda

põhimõttest, et direktiiv peab küll tugevdama sisejulgeolekut, kuid samas jääma kooskõlla

karistusõiguse ultima ratio põhimõttega ning proportsionaalsuse ja õigusselguse nõuetega.

Detailsemalt on Eesti seisukohad esitatud 15 punktis.

S. Andrekson lisas veel, et läbirääkimiste käigus on direktiivi vastavalt liikmesriikide

tagasisidele muudetud ning direktiivist on tegelikult juba uuem versioon. Ta märkis, et uus

versioon on valdavas osas sõnastuselt Eesti jaoks paindlikum, sh on karistusmäärasid

vähendatud ning raskendavaid ja kergendavaid asjaolusid on minimaliseeritud. Eraldi oluline

teema on statistiliste andmete kogumine nende kuritegude kohta ning ka seda andmete hulka

on vähendatud ehk tuleks eeskätt keskenduda just nendele andmetele, mis vahetult võiksid

aidata Euroopa Komisjonil kujundada ohupilti tulirelvade ja nendega seotud kuritegude kohta.

Varro Vooglaid märkis, et ei tuvastanud ise Eesti seisukohtadest otseselt midagi sellist,

millest nähtuks, et direktiiv sisaldaks norme, mis piiraksid Eestis oluliselt relva omamise

3

õigust. Ta küsis, kas see on nii või on siiski dokumentides midagi sellist, mille suhtes tuleks

teravdatud tähelepanu pöörata põhjusel, et õigust omada relva enesekaitseks või muul

otstarbel võidakse Eestis märkimisväärselt kitsendada.

Marju Aibast vastas, et ka Siseministeeriumi vaatest on direktiiv mõistlik ning ka tema ei

näe, et tavapärasele relvaomanikule sellest täiendavaid piiranguid tekiks. Direktiivi mõju

puudutab eelkõige ebaseaduslikku relvakaubandust, mitte tavakodanikku.

Peeter Ernits küsis esiteks, milline on olnud Eesti positsioon kogu selle direktiivi kujunemise

käigus. Teiseks, millised on olnud teiste EL-i liikmesriikide positsioonid selles küsimuses.

Steven Andrekson vastas, et läbirääkimisi on seni toimunud umbes viis-seitse ning tema

senise tunnetuse järgi on liikmesriikide arvamused küll mõnevõrra erinevad, kuid valdavalt on

ka teised liikmesriigid soovinud direktiivi kujunemist suunata sarnases suunas, nagu ka Eesti

seisukohad praegu ootavad.

Ta märkis, et sisulised läbirääkimised on praegu peatunud, kuna on tõusetunud küsimus, kas

direktiivil on puutumus Schengeni ala õigusega. Selles osas toimuvad Euroopa Komisjonis

arutelud ning peagi peaks tulema lõplik seisukoht. Oodatakse ka liikmesriikidelt hinnangut,

kas selline puutumus on olemas või mitte.

Peeter Ernits palus täpsustada, kas tegemist oli mingil moel Eesti initsiatiiviga või mitte.

Steven Andrekson vastas, et vähemalt sellest hetkest, kui tema läbirääkimistega liitus, ei ole

talle jäänud muljet, et tegemist oleks olnud Eesti algatusega.

Ta lisas, et mäletab siiski üht Eesti initsiatiivi seoses signaalipüstolitega, nende

ümberehitamisega jne. See küsimus tõusetus ka avaliku konsultatsiooni käigus, kuid see

teema on direktiivist praeguseks välja jäetud.

Peeter Ernits küsis, kui realistlik on lähiaastatel siin eelnevalt kirjeldatud relvatootmine.

Steven Andrekson vastas, et 3D-prinditud relvade osas võib see oht realistlik olla, sest selline

tehnoloogia on juba Eestis olemas. Ta märkis siiski, et tulirelvadega seotud kuritegevuse, sh

terrorismi ja organiseeritud kuritegevuse üldine tase on õnneks Eestis seni olnud madal.

Valdo Randpere märkis, et kavatses küsida just signaal- ja stardirelvade ning nende

ümberehitamise kohta, kuid ettekandja juba ütles ära, et see teema jäi direktiivist välja. Samas

leidis ta, et direktiivi definitsioon, mille kohaselt on ebaseadusliku relva või relva osa

valmistamine kuritegu, tegelikult katab selle küsimuse siiski ära.

Steven Andrekson nõustus, et ka tema on sellest niimoodi aru saanud. Ta lisas, et Eesti enda

õiguse kohaselt võib ümberehitamine tõepoolest katta ka ebaseadusliku valmistamise. Samas

ei keskendu direktiiv otsesõnu signaalrelvade ümberehitamisele ega käsitle seda teemat eraldi.

Madis Timpson tegi ettepaneku toetada VV poolt heaks kiidetud seisukohti.

Otsustati:

1.1. Toetada Vabariigi Valitsuse poolt 28.05.2026.a. heaks kiidetud Eesti seisukohti, mis on

esitatud Riigikantselei kirjas nr 2-5/26-00617-3 (konsensus: Peeter Ernits, Anti Haugas, Maria

Jufereva-Skuratovski, Heljo Pikhof, Valdo Randpere, Stig Rästa, Madis Timpson, Varro

Vooglaid).

2. Vabariigi Valitsuse algatatud kriminaalmenetluse seadustiku ja teiste seaduste

muutmise seaduse (kohtumenetluse optimeerimine ja kohtulahendite avalikkus) eelnõu

(560 SE) teise ja kolmanda lugemise ettevalmistamine

4

Madis Timpson sõnas sissejuhatuseks, et täna on eesmärk vaadata üle täiendavad

muudatusettepanekud ning teemad, mis on seni veel üles jäänud.

Esimees alustas rahvakohtunike institutsiooni kaotamise küsimusest. Ta meenutas, et

komisjon tegi eelneval korral juba hääletusega otsuse lisada rahvakohtunike kaotamise

muudatusettepanek eelnõu 560 SE juurde, kuid pärast suhtlust põhiseaduskomisjoniga on

selgunud, et nende menetluses oleva eelnõu 854 SE menetlusotsused tehakse siiski ära ja

eelnõu on plaanis koos rahvakohtunike institutsiooni kaotamise muudatusega enne jaanipäeva

vastu võtta. Seetõttu ei ole enam mõistlik hoida sama muudatusettepanekut paralleelselt kahes

eelnõus. Ta selgitas, et see teema toodi käesoleva eelnõu menetlusse algselt põhjusel, et

põhiseaduskomisjon ei pruugi jõuda sellega tegeleda, kuid nüüdseks on kinnitatud, et

vajalikud otsused tehakse ära.

Esimees tegi ettepaneku võtta rahvakohtunike institutsiooni kaotamise muudatusettepanek

käesolevast eelnõust 560 SE välja.

Varro Vooglaid viitas samal päeval täiskogus Riigikohtu esimehe peetud sõnavõtule, et

probleem ei seisne niivõrd rahvakohtunikes, vaid hoopis selles, et praegusel kujul on

rahvakohtunike süsteem halvasti üles ehitatud. Ta märkis, et printsiibis ei ole see iseenesest

halb, kui õigusemõistmine on kontaktis reaalse ühiskonnaga ning kõikide süüküsimuste üle ei

otsusta ainult 12 professionaalset kohtunikku.

V. Vooglaid sõnas, et võib-olla peaks siin aja maha võtma ning tegelikult kaaluma, kuidas

seda süsteemi toimivaks teha. Ta tõi esile, et Riigikohtu esimees viitas oma sõnavõtus ka enda

kogemustele Iirimaal ning võib-olla peaks kutsuma ta ka komisjoni selgitama, mille poolest

sealne vandekohtunike süsteem toimib paremini ning kuidas oleks võimalik Eesti süsteemi

parandada, enne kui see institutsioon kaotatakse tervikuna täielikult.

Valdo Randpere kommenteeris, et iseenesest on eelkõneleja entusiasm selle teema suhtes

tervitatav ning tema poolest võib Riigikohtu esimehe ülevaate andmiseks komisjoni kutsuda.

Samas leidis ta, et see entusiasm võib osaliselt tuleneda sellest, et puudub praktiline kogemus

rahvakohtunike leidmise, värbamise ja kaasamise tegelike probleemidega. Tema hinnangul

hakkavad probleemid just sealt pihta ning eriti teravalt on need esile kerkinud suurte

kohtuasjade puhul, mis on veninud või luhtunud just seetõttu, et rahvakohtunik ei soovi enam

menetluses osaleda ning sellepärast tuleb kogu protsessi algusest peale uuesti alustada.

Varro Vooglaid kommenteeris, et Riigikohtu esimees rõhutas tema küsimusele vastates just

seda, et probleem ei ole rahvakohtunikes, vaid selles, et menetlused venivad aastatepikkuseks

ning mh on rahvakohtunike tasustamine ebapiisav, mistõttu kujunebki välja väga kitsas

kandidaatide ring. Ta märkis, et korraliku tasu korral oleks ilmselt võimalik kaasata ka palju

motiveeritumaid inimesi.

Peeter Ernits kommenteeris, et on sellel teemal palju rääkinud nii Riigikohtu esimehe kui ka

paljude teiste kohtunikega. Ta tõdes, et kohtunike seas on tõepoolest palju kuulda arvamust, et

rahvakohtunike institutsioon tuleks ära kaotada.

P. Ernits sõnas, et tema hinnangul taandub probleem aga tõesti pigem sellele, et süsteem ei ole

hästi üles ehitatud ning rahvakohtunikke on keeruline leida, kuna kandidaatide ring on kitsas.

Samas leidis ka tema, et institutsiooni ei peaks seetõttu tervikuna ära kaotama ning

rahvakohtunike kaasamine peaks jätkuma, kuid selleks tuleks praegune süsteem tõsiselt

ümber kujundada.

Heljo Pikhof kommenteeris, et see teema on Riigikogus üleval olnud juba väga pikka aega.

Tema hinnangul on üks peamisi küsimusi seotud just rahvakohtunike tasustamisega, mis on

alla igasugust arvestust. Ta nõustus, et kui tasustamine oleks parem, siis ilmselt leiduks ka

rohkem kandidaate, kes sooviksid õigusemõistmises osaleda.

5

Teise probleemina tõi ta välja, et kui rahvakohtunik kohtuistungile ei ilmu ja seetõttu ei ole

võimalik menetlusega edasi minna, siis puudub tal täna selle eest sisuline vastutus. Tema

hinnangul võiks see olukord olla teine, kui vastutus oleks kuidagi seotud ka tasustamisega.

Valdo Randpere leidis, et praegune rahvakohtunike süsteem tuleks siiski ära kaotada ning

hetkel võiks põhiseaduskomisjon seda muudatust vastavalt edasi menetleda.

Tema hinnangul oleks seejärel mõistlik hakata looma juba täiesti uut süsteemi, sest see oleks

oluliselt lihtsam kui olemasolevat süsteemi parandama hakata.

Madis Timpson nõustus, et praegu tuleks joon alla tõmmata ning vajaduse korral tulevikus

luua täiesti uus süsteem, mis eeldaks sel juhul ka täiendavat rahastust.

Esimees kordas ettepanekut jätta rahvakohtunike institutsiooni kaotamise muudatusettepanek

käesolevast eelnõust 560 SE välja. Komisjon nõustus konsensuslikult.

Esimees sõnas, et järgmine teema puudutab Eesti Meediaettevõtete Liidu (EML) muret, et

seoses ringkonnakohtus kohustuslike istungite kaotamisega võib avalikkusele oluline teave

saamata jääda. Ta meenutas, et JDM-i esindajale anti sellega seoses ülesanne koostada

vastavad muudatusettepanekud.

Andreas Kangur selgitas, et selles küsimuses on sisuliselt kaks varianti ning tutvustas

vastavat muudatusettepanekut nr 27-1 ja selle alternatiivset sõnastust:

27-1. Täiendada eelnõu § 1 punktiga 761 järgmises sõnastus:

761) paragrahvi § 214 täiendatakse lõikega 21 järgmises sõnastuses:

„(21) Kohtueelses menetluses menetluse tagamise meetmete kohaldamise küsimuses

määruskaebemenetluses avalikku istungit pidamata tehtud ringkonnakohtu määrusest, millega

ringkonnakohus kaebaja olukorda võrreldes maakohtu määrusega kergendas, avaldab

prokuratuur käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatud tingimustele vastava kokkuvõtte, kui

seda taotletakse ajakirjanduslikul eesmärgil."

Selgitus: Säte lisatakse selleks, et maandada Eesti Meediaettevõtete Liidu poolt esile tõstetud

riski, et ringkonnakohtus kohustuslike istungite kadumisega võiks avalikkusele jääda

teadmata see, kui kohtueelses menetluses on aset leidnud ülemäärased põhiõiguste riived ja

ringkonnakohtud õiguskaitseasutusi korrale kutsuvad. Eelkõige on siin jutt vara arestimise,

vahi alla võtmise, kautsjoni, elektroonilise valve või ametist kõrvaldamise kohta tehtud

maakohtu määruse vaidlustamisel tehtud ringkonnakohtu lahenditest, millega maakohtu

määrus tühistatakse või seda muudetakse määruskaebuse esitanud isikule soodsas suunas.

Just need olukorrad võivad anda alust järelduseks, et uurimisasutus ja prokuratuur ning

maakohus on inimese õiguseid kahjustanud ja sellest tuleks avalikkust teavitada. Eelnõusse

lisatav säte jätab avalikustamisele kuuluva teabe täpse ulatuse siiski prokuratuuri otsustada,

kuna tegemist on kohtueelse menetluse andmetega ning kohtumääruse täies ulatuses

avaldamine võib ohustada käimasolevat uurimist või kui määrus avaldada koos

isikuandmetega, siis ohtu seada süütuse presumptsiooni ning põhjendamatult asjasse

puutuvaid isikuid stigmatiseerida. Lõikele 2 vastav kokkuvõte tähendabki seda, et prokuratuur

koostab meediaväljaande või ajakirjaniku taotlusel kokkuvõtte ringkonnakohtu lahendist,

milles need kohtueelse menetluse andmeid, mida lõikes 2 nimetatud põhjustel avaldada ei saa,

jäetakse kajastamata. Praktikas võib see tähendada, et ringkonnakohtu määrusest

redigeeritakse tundlikud osad välja ja muus osas määrus avaldatakse; alternatiivselt võib

6

prokuratuur koostada eraldi teksti, mis annab olulises osas edasi ringkonnakohtu määruse

sisu, käsitlemata andmeid, mis võiksid uurimist või asjasse puutuvate isikute õigusi ohustada.

Alternatiiv: kui soovitakse ringkonnakohtud siiski ajakirjanike jaoks istungeid pidama panna,

tuleks eelnõukohane § 390 lg 31 ümber sõnastada järgmiselt:

„(31) Kui ringkonnakohus ei pea kohtuistungi korraldamist vajalikuks, vaadatakse

määruskaebus läbi kirjalikus menetluses. Menetlusosalisel on õigus nõuda kohtuistungi

pidamist Kohtuistung korraldatakse vahistamise ja vahistamisest keeldumise, vahistamise

tähtaja pikendamise või sellest keeldumise, väljaandmisvahistamise, isiku raviasutusse

sundpaigutamise, vara arestimise, posti- või telegraafisaadetise arestimise ja ametist

kõrvaldamise määruse peale esitatud määruskaebuse läbivaatamiseks.“

Heljo Pikhof kommenteeris, et tema hinnangul ei peaks inimeste õiguste arvelt meediahuvi

rahuldama. Ta märkis, et võib tekkida olukord, kus inimene on küll esimeses astmes süüdi

mõistetud, kuid teises astmes leitakse, et süüd ei ole. Sellisel juhul mõjutab juba meediasse

lekitatud informatsioon inimese olukorda kindlasti negatiivselt.

Valdo Randpere kommenteeris, et siin on oluline silmas pidada süütuse presumptsiooni. Ta

tõi näiteks hiljutise juhtumi politseinikuga, kelle kohta avaldati üksnes kahtlustuse esitamise

järel kohe meedias pilt, nimi jm informatsioon, kuid hiljem selgus, et ta vabastati vahi alt, sest

tõendeid ei olnud. Ta rõhutas, et sellisel juhul puudub meedial praegu sisuliselt vastutust, mis

ei peaks nii olema.

Peeter Ernits kommenteeris, et on ajakirjanikuna selle teemaga varem palju kokku puutunud

ning tema hinnangul peaks see võimalus saada kohtumenetlust puudutavat teavet siiski alles

jääma. Ta märkis, et probleem tekib eeskätt siis, kui ajakirjanikud ei käitu eetiliselt.

P. Ernits sõnas alternatiivse muudatusettepaneku osas, et see informatsioon, mida

ajakirjanikele kirjalikult edastatakse peaks olema samasugune, mida on praegu võimalik

kohapeal kohtusaalist saada. Ta uuris, kas see on nii või on edastatud informatsioon piiratud.

Andreas Kangur vastas, et kogu kohtusaalis kõlavat informatsiooni kindlasti ei saa, sest

teatavasti räägitakse kohtusaalis konkreetse asja asjaoludest, sh tõenditest ja inimestest

nimedega. Kui varasemalt rõhutati süütuse presumptsiooni kaitsmise vajadust, siis sellest

samast ja ka eraelu puutumatuse põhimõttest lähtuvalt on prokuratuuril ka praegu kohustus

vältida nende õiguste ülemäärast riivet.

Ta selgitas, et pakutud muudatusettepanek tähendaks sisuliselt seda, et prokuratuuri käest

oleks ajakirjandusel võimalik saada teavet selle kohta, milline oli õiguslik probleem ning

mida ja miks maakohus ja ringkonnakohus otsustasid. Seejuures jääksid teabes ilmselt

avalikustamata need detailid, mille avaldamine võiks riivata eraelu puutumatust, kahjustada

uurimist või rikkuda süütuse presumptsiooni. Tema hinnangul võivad need riskid tõusetuda

siis, kui minna konkreetse kohtuasja uurimisdetailidesse ja tõenditesse.

Madis Timpson palus täpsustada, kas seda teavet ei saa juba niikuinii esimese astme

menetluses kätte.

Andreas Kangur vastas, et koheselt mitte. Ta selgitas, et selle teave saab kätte siis, kui

esitatakse süüdistus. Praegu räägitakse just väga spetsiifiliselt eeskätt vahistamise, vara

arestimise ja näiteks psühhiaatria haiglasse ekspertiisiks paigutamise asjadest, mille maakohus

on lahendanud ning mida ringkonnakohus kaebemenetluses arutab.

Madis Timpson sõnas, et tema hinnangul on JDM-i esitatud kompromiss muudatusettepanek

mõistlik, sest arvestab teatud määral nii ajakirjanike huvidega kui ka kohtunike

töökorraldusega.

7

Varro Vooglaid märkis, et tema arusaama järgi teenib see kompromiss ka avalikkuse huvi,

sest võimaldab teostada järelevalvet prokuratuuri üle. Arvestades, et sõnatuse kohaselt saab

informatsiooni kätte üksnes eeldusel, et ringkonnakohus on kaebaja olukorda võrreldes

maakohtu määrusega kergendanud ehk tema arusaama järgi kaudselt kinnitanud ka seda, et

prokuratuur on läinud liiga kaugele.

Andreas Kangur selgitas, et muudatuse kohaselt on tõesti õigus saada see teave kätte siis,

kui ringkonnakohus kaebaja olukorda võrreldes maakohtu määrusega kergendas. Näiteks

juhul, kui maakohus otsustas, et vahi alla võtmine või vara arestimine on põhjendatud, aga

ringkonnakohus leiab, et see ei ole põhjendatud.

Ta märkis, et õiguses ei ole aga otsused sageli mustvalged ning esimese astme kohtulahendi

tühistamine ei tähenda tingimata seda, et esimese astme kohus oleks eksinud ammu läbi

mõeldud juriidilise küsimuse osas, vaid sageli võib ringkonnakohus lihtsalt selles küsimuses

olla teisel arvamusel. Arvestades, et sageli võib tegemist olla ka faktiliste asjaolude

hindamisega, kus samamoodi on ringkonnakohtul voli maakohtu otsused ümber hinnata.

Madis Timpson tegi ettepaneku lisada kompromiss muudatusettepanekute loetellu esitatud

kujul:

27-1. Täiendada eelnõu § 1 punktiga 761 järgmises sõnastus:

761) paragrahvi § 214 täiendatakse lõikega 21 järgmises sõnastuses:

„(21) Kohtueelses menetluses menetluse tagamise meetmete kohaldamise küsimuses

määruskaebemenetluses avalikku istungit pidamata tehtud ringkonnakohtu määrusest, millega

ringkonnakohus kaebaja olukorda võrreldes maakohtu määrusega kergendas, avaldab

prokuratuur käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatud tingimustele vastava kokkuvõtte, kui

seda taotletakse ajakirjanduslikul eesmärgil."

Selgitus: Säte lisatakse selleks, et maandada Eesti Meediaettevõtete Liidu poolt esile tõstetud

riski, et ringkonnakohtus kohustuslike istungite kadumisega võiks avalikkusele jääda

teadmata see, kui kohtueelses menetluses on aset leidnud ülemäärased põhiõiguste riived ja

ringkonnakohtud õiguskaitseasutusi korrale kutsuvad. Eelkõige on siin jutt vara arestimise,

vahi alla võtmise, kautsjoni, elektroonilise valve või ametist kõrvaldamise kohta tehtud

maakohtu määruse vaidlustamisel tehtud ringkonnakohtu lahenditest, millega maakohtu

määrus tühistatakse või seda muudetakse määruskaebuse esitanud isikule soodsas suunas.

Just need olukorrad võivad anda alust järelduseks, et uurimisasutus ja prokuratuur ning

maakohus on inimese õiguseid kahjustanud ja sellest tuleks avalikkust teavitada. Eelnõusse

lisatav säte jätab avalikustamisele kuuluva teabe täpse ulatuse siiski prokuratuuri otsustada,

kuna tegemist on kohtueelse menetluse andmetega ning kohtumääruse täies ulatuses

avaldamine võib ohustada käimasolevat uurimist või kui määrus avaldada koos

isikuandmetega, siis ohtu seada süütuse presumptsiooni ning põhjendamatult asjasse

puutuvaid isikuid stigmatiseerida. Lõikele 2 vastav kokkuvõte tähendabki seda, et prokuratuur

koostab meediaväljaande või ajakirjaniku taotlusel kokkuvõtte ringkonnakohtu lahendist,

milles need kohtueelse menetluse andmeid, mida lõikes 2 nimetatud põhjustel avaldada ei saa,

jäetakse kajastamata. Praktikas võib see tähendada, et ringkonnakohtu määrusest

redigeeritakse tundlikud osad välja ja muus osas määrus avaldatakse; alternatiivselt võib

prokuratuur koostada eraldi teksti, mis annab olulises osas edasi ringkonnakohtu määruse

sisu, käsitlemata andmeid, mis võiksid uurimist või asjasse puutuvate isikute õigusi ohustada.

Õiguskomisjon

Juhtivkomisjon: ARVESTADA TÄIELIKULT (konsensus: Peeter Ernits, Anti Haugas, Maria

Jufereva-Skuratovski, Heljo Pikhof, Valdo Randpere, Stig Rästa, Madis Timpson, Varro

8

Vooglaid).

Raini Laide tutvustas seejärel uut muudatusettepanekut nr 27-2:

27-2. Muuta ja sõnastada eelnõu § 1 punkt 91 (KrMS § 229 lõike 2 punkti 1 täiendus)

järgmiselt:

91) paragrahvi 229 lõike 2 punkt 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

1) jätta kaebuse rahuldamata või kui kaebuse esitajal puudus kaebeõigus või kaebuse saajal

selle lahendamise pädevus, siis jätta kaebuse läbi vaatamata;“

Selgitus: Muudatus täpsustab seda millal jätta kaebus läbi vaatamata. Kaebuse läbi

vaatamata jätmine tuleb kõne alla siis, kui kaebajal ei ole õigust kaebust esitada või kui

Riigiprokuratuur pole pädev kaebust lahendama.

Õiguskomisjon

Juhtivkomisjon: ARVESTADA TÄIELIKULT (konsensus: Peeter Ernits, Anti Haugas, Maria

Jufereva-Skuratovski, Heljo Pikhof, Valdo Randpere, Stig Rästa, Madis Timpson, Varro

Vooglaid).

Madis Timpson märkis, et lisaks võiks veel arutada eelnõu § 1 punkti 72 ehk KrMS-i § 204

täiendamist punktiga 6.

Raini Laide selgitas lähemalt, et eelnõu on jõudmas menetluse lõppfaasi, kuid eelnõus on

siiski veel mõned punktid, millele komisjon ei ole jõudnud sisuliselt otsa vaadata.

Ta märkis, et viidatud säte annab uue aluse menetlus lõpetada juhul, kui „on põhjendatud alus

arvata, et Eestis teise astme kuriteo oletatavasti toime pannud isik elab alaliselt välisriigis ja

menetluse jätkamine on perspektiivitu või vähest avalikku menetlushuvi arvestades

ebaproportsionaalselt ressursimahukas.“Tema hinnangul võib see alus tunduda väga lai ning

küsimusi tekitab ka mõiste „oletatavasti toime pannud isik“ olemus.

Valdo Randpere sõnas, et tema hinnangul võiks see säte jääda eelnõusse nii, nagu on.

Madis Timpson nõustus eelkõnelejaga.

Varro Vooglaid sõnas, et tema hinnangul võib säte jätta mulje, nagu piisakski üksnes sellest,

kui isik on asunud välismaale elama, et lihtsalt lõpetada tema poolt toimepandud teise astme

kuritegude menetlused.

Valdo Randpere kommenteeris, et see on võimalus, mitte kohustus.

Varro Vooglaid kommenteeris, et tema hinnangul tekitab see siiski võrdsuspõhiõiguse

austamise küsimuse ehk miks peaksid välisriiki kolinud inimesed olema menetluse lõpetamise

osas justkui privilegeeritud olukorras võrreldes inimestega, kes elavad jätkuvalt Eestis.Tema

hinnangul peaks sellele otsusele lähenema ikkagi sisuliselt, mitte sõltuvalt isiku elukohast.

Peeter Ernits nõustus eelkõnelejaga.

Andreas Kangur selgitas, et olenemata sellest, kas inimene elab välismaal või Eestis, on

teise astme kuritegude puhul ikkagi võimalus menetlus oportuniteediga lõpetada. Kõnealune

säte on mõeldud just sellisteks lootusetuteks olukordadeks, kus oportuniteediga ei saa

menetlust lõpetada, kuna inimene ei viibi Eestis ning prokuratuur näeb, et tema kätte

9

saamiseks oleks vaja väga palju ressurssi kulutada. Ta märkis, et need on iseenesest teod, mis

on vähem olulisemad ning mille puhul lõpetaks prokuratuur menetluse tõenäoliselt ka siis, kui

inimene elaks Eestis.Probleemkoht ongi selles, et oportuniteeti ei saa teha tagaselja.

A. Kangur rõhutas, et see ei ole kohustus menetlus lõpetada, vaid üksnes võimalus

prokuratuurile hinnata riigi ressursi kasutamist sellistes olukordades, kus tegu on küll toime

pandud ning „oletatavasti“, sest teo toime pannud isikut ei ole tegelikult veel kindlaks tehtud

ega süüdi tunnistatud, kuid alaliselt välismaal elava isiku kättesaamine oleks ülemäära

keeruline ning menetluse jätkamine ei teeniks sisulist õiguskorra parandamise eesmärki.

Varro Vooglaid tõi esile, et oportuniteediga menetluse lõpetamiseks on prokuratuuril endal

teatavasti olemas selged juhised selle kohta, milliste süütegude puhul ei tohiks sellist

võimalust kasutada. Ta küsis, kas samad juhised ja nn kataloog süütegudest kohalduvad ka

käesolevale sättele, mille sõnastuses ei viidata üldse oportuniteedile.

Andreas Kangur selgitas, et KrMS tegelikult ei kasutagi sellist sõna „oportuniteet“, vaid

oportuniteet viitab põhimõttele, mille kohaselt on prokuratuuril teatud diskretsioon otsustada,

kuhu menetlusressurssi suunata. Ta märkis, et ka kõnealune § 204 on üks oportuniteedi

põhimõtte väljendus ning tema ei näe põhjust, miks üldised juhised otstarbekusest tuleneva

menetluse lõpetamise kohta ei peaks selles osas samuti kohalduma.

Raini Laide kommenteeris, et tegemist on tegelikult päris uue alusega, millele prokuratuur

hakkabki tõenäoliselt hiljem reaalset sisu andma. Seega ei ole praegu võimalik ette näha,

millist elu see norm elama hakkab.

Varro Vooglaid palus veel täpsustada, kas sättes loetletud tingimused on kumulatiivsed või

mitte. Ta märkis, et sättest saab lugeda, et üks tingimus on isiku alaline elamine välisriigis

ning teine tingimus see, et menetluse jätkamine on perspektiivitu või omab vähest avalikku

huvi.

Andreas Kangur vastas, et need kaks tingimust peavadki olema. See tähendab, et inimene

peab elama alaliselt välisriigis ning menetluse jätkamine on perspektiivitu või vähest avalikku

menetlushuvi arvestades ebaproportsionaalselt ressursimahukas.

Madis Timpson tegi ettepaneku säte eelnõusse sisse jätta. Komisjon nõustus konsensuslikult.

Raini Laide juhtis veel komisjoni tähelepanu eelnõus sätestatud muudatusele, mis puudutab

kokkuleppemenetlust. Ta selgitas, et kehtivas seaduses on teatud raskemad kuriteod, mille

puhul on välistatud kokkuleppemenetluse kohaldamine. Eelnõuga mõned välistused kaovad

ning edaspidi oleks võimalik kokkuleppemenetlust kohaldada ka näiteks raske

tervisekahjustuse tekitamise ja selle katse, raske tervisekahjustuse tekitamisega röövimise ja

väljapressimise puhul.

Andreas Kangur kommenteeris, et kehtiva õiguse järgi võib kokkuleppemenetlust kohaldada

praegu ka näiteks provotseeritud tapmise või surma põhjustamine ettevaatamatusest puhul. Ta

märkis, et raske tervisekahjustuse tekitamine piirneb ühelt poolt väga lähedalt surma

põhjustamisega ettevaatamatusest ja teiselt poolt tervisekahjustuse tahtliku tekitamisega,

mistõttu ei ole tema hinnangul selgelt põhjendatud, miks just see paragrahv peaks jääma

kokkuleppemenetluse kohaldamisest välja.

A. Kangur rõhutas, et kokkuleppemenetluse mõte on vältida pikka kohtuprotsessi siis, kui

süüküsimuses vaidlust ei ole.

Madis Timpson küsis JDM-i esindajalt, kas tema hinnangul on eelnõu tekst selles osas seega

sobiv.

10

Andreas Kangur vastas jaatavalt.

Madis Timpson markeeris veel ära Eesti Arstide Liidu esitatud ettepaneku, mille kohaselt

tuleks eelnõust välja jätta punkt 25 ehk KrMS § 72 lõige 31 järgmises sõnastuses:

„Tervishoiutöötajal ei ole õigust käesoleva paragrahvi lõike 1 punkti 3 alusel keelduda ütluste

andmisest selle isiku terviseseisundi kohta, kes väidab, et ei saa tervise tõttu kohtuistungil

osaleda.“ Ta palus JDM esindajal seda ettepanekut kommenteerida.

Andreas Kangur selgitas, et see küsimus on tõusetunud eeskätt kohtunike praktilise mure

tõttu. Probleem seisneb selles, et kohtusse jäetakse ilmumata selliste arstitõenditega, milles ei

kirjeldata terviseseisundit ega täpsustata, mis põhjusel isik kohtuistungil osaleda ei saa. Mõnel

juhul on selgunud, et arst annab sellise tõendi välja isegi ilma patsienti nägemata või tema

terviseseisundit tegelikult hindamata.

A. Kangur sõnas, et muudatuse eesmärk on see, et arstitõendi väljastamisel oleks kohtul

võimalik arsti käest ka selgitust saada, milline terviserike on tuvastatud ja mille põhjal, et

seejärel saaks kohtunik hinnata, kas see kujutab endast mõjuvat põhjust kohtusse ilmumata

jätmiseks. Seega ei ole kuigi täpne Eesti Arstide Liidu vastuväide muudatusele, nagu peaks

arst hakkama ise kohtuniku asemel hindama inimese võimet kohtuistungil osaleda.

Madis Timpson tegi ettepaneku toetada selles osas JDM-i seisukohta ning jätta see punkt

eelnõusse. Komisjon nõustus konsensuslikult.

Esimees tegi seejärel ettepanekud eelnõu menetluslike otsuste osas. Ta sõnas lõpetuseks, et

eelnõu mahuka menetlusega on nüüdseks komisjonis lõpuni jõutud, kuigi kindlasti jäid veel

mõned küsimused üles, nagu menetlusseadustike puhul ikka. Samas tuleb rõhutada, et

tegemist on suure sammuga edasi, mis aitab kriminaalmenetlust kiiremaks teha.

Otsustati:

2.1. Teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda 10.06.2026 (konsensus: Peeter Ernits,

Anti Haugas, Maria Jufereva-Skuratovski, Valdo Randpere, Madis Timpson, Varro

Vooglaid).

2.2. Teha ettepanek teine lugemine lõpetada (konsensus: Peeter Ernits, Anti Haugas, Maria

Jufereva-Skuratovski, Valdo Randpere, Madis Timpson, Varro Vooglaid).

2.3. Kui teine lugemine lõpetatakse, teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda ja viia

läbi lõpphääletus 17.06.2026 (konsensus: Peeter Ernits, Anti Haugas, Maria

Jufereva-Skuratovski, Valdo Randpere, Madis Timpson, Varro Vooglaid).

3. Info ja muud küsimused

Infot ei esitatud ja muid küsimusi ei arutatud.

(allkirjastatud digitaalselt)

Madis Timpson

juhataja

(allkirjastatud digitaalselt)

Selena Eenmaa

protokollija

Riigikogu õiguskomisjoni

istungi protokoll nr 133

Tallinn, Toompea Teisipäev, 02. juuni 2026

Algus 14.00, lõpp 15.15

Juhataja: Madis Timpson (esimees)

Protokollija: Selena Eenmaa (konsultant)

Võtsid osa:

Komisjoni liikmed: Peeter Ernits, Anti Haugas, Maria Jufereva-Skuratovski, Heljo Pikhof,

Valdo Randpere, Stig Rästa, Varro Vooglaid

Komisjoni ametnikud: Raini Laide (nõunik-sekretariaadijuhataja), Linnar Liivamägi (nõunik)

Puudusid: Lea Danilson-Järg, Andre Hanimägi ja Vilja Toomast

Kutsutud: Justiits- ja Digiministeeriumi kriminaalpoliitika osakonna karistusõiguse ja

menetluse talituse nõunik Steven Andrekson ja ELi asjade nõunik Reet Kase,

Siseministeeriumi õigusnõunik Marju Aibast (1. päevakorrapunkt); Justiits- ja

Digiministeeriumi karistusõiguse ja menetluse talituse juhataja Andreas Kangur (2.

päevakorrapunkt)

Päevakord:

1. Arvamuse andmine Euroopa Liidu asjade komisjonile: Eesti seisukohad ebaseadusliku

tulirelvakaubanduse ja muude tulirelvadega seotud kuritegude vastu võitlemist käsitleva

direktiivi eelnõu kohta - COM(2026) 102

2. Vabariigi Valitsuse algatatud kriminaalmenetluse seadustiku ja teiste seaduste muutmise

seaduse (kohtumenetluse optimeerimine ja kohtulahendite avalikkus) eelnõu (560 SE) teise ja

kolmanda lugemise ettevalmistamine

3. Info ja muud küsimused

1. Arvamuse andmine Euroopa Liidu asjade komisjonile: Eesti seisukohad

ebaseadusliku tulirelvakaubanduse ja muude tulirelvadega seotud kuritegude vastu

võitlemist käsitleva direktiivi eelnõu kohta - COM(2026) 102

Madis Timpson andis algatuse sisu ja eesmärkide ning Vabariigi Valitsuse (VV)

seisukohtade tutvustamiseks sõna Justiits- ja Digiministeeriumi (JDM) esindajale.

Steven Andrekson selgitas, et direktiivi eelnõu eesmärk on tugevdada Euroopa Liidus (EL)

võitlust ebaseadusliku tulirelvakaubanduse ja tulirelvadega seotud kuritegevuse vastu. Selleks

ühtlustatakse tulirelvadega seotud kuritegude määratlusi ja rakendatavaid karistusmeetmeid,

et vähendada relvastatud kuritegevust ning parandada sisejulgeolekut nii liikmesriikides kui

ka EL-is laiemalt.

Ta tõi esile, et Euroopa Komisjoni hinnangul seisneb sekkumise vajadus ja probleem selles, et

ebaseaduslike tulirelvade levik on kasvanud ning see soodustab rasket kuritegevust. Tulirelvi

2

kasutatakse nii organiseeritud kuritegevuses kui ka uimasti- ja inimkaubanduses. Lisaks on

toimunud tehnoloogia areng, näiteks 3D-printimise näol ning ka erinevad geopoliitilised

riskid, sh Venemaa agressioonisõda Ukrainas, mis suurendavad ebaseaduslike relvade

kättesaadavust.

S. Andrekson selgitas, et tulirelvade valdkonnas on EL tasandil juba seadusandlus olemas,

kuid see reguleerib käibel olevate relvadega kauplemist ja nende tootmist, kuid tulirelvadega

seotud kuritegusid käsitlevaid ühtseid õigusnorme EL-is eraldi seni kehtestatud ei ole.

Euroopa Komisjon on siin leidnud, et liikmesriikide kriminaalõiguslik raamistik tulirelvadega

seotud kuritegude puhul on killustunud ning lõhed esinevad nii kuritegude määratlustes kui ka

karistustes. Ta tõi näiteks, et direktiivi avalike konsultatsioonide käigus ilmnes asjaolu, et ühe

ja sama kuriteo eest võis ühes liikmesriigis järgneda üksnes neljakuuline vangistus, samas kui

teises liikmesriigis lausa kuni 15-aastane vangistus. Selline killustatus raskendab piiriülest

koostööd ja nende kuritegude menetlemist, kuna kurjategijad saavad selliseid seaduselünki ära

kasutada ja eelistada oma tegevuses riike, kus regulatsioon on soodsam.

S. Andrekson sõnas, et direktiivis tehakse selleks ettepanek määratleda kuritegudena

ebaseaduslik tulirelvade, nende oluliste osade või laskemoona valmistamine, ebaseaduslik

tulirelvade kaubandus ehk müük, import ja eksport liikmesriikide ning ka kolmandate riikide

vahel. Samuti tulirelvade või nende oluliste osade märgistuste ebaseaduslik võltsimine või

eemaldamine ning tulirelvade, nende osade või laskemoona ilma loata valdamine.

Ta rõhutas, et Eesti jaoks on nimetatud kuriteod ja instituudid juba tuttavad, kuid uue

elemendina käsitletakse direktiivis ka relvade, nende osade või laskemoona valmistamist

võimaldava digitaalse tehnilise dokumentatsiooni loata koostamist, omandamist, valdamist ja

jagamist ning selle teadlikku levitamist kuritegelikul eesmärgil. Selle raames on direktiivis

lähtuvalt 2021.a tulirelvade direktiivist ühtlustatud ka olulised mõisted nagu tulirelv, nende

oluline osa ja laskemoon ning uue mõistena lisandub relvade valmistamist võimaldav

tehniline dokumentatsioon.

Lisaks näeb direktiiv kuritegudest ette karistused nii füüsilistele kui ka juriidilistele isikutele,

sh raskendavad ja kergendavad asjaolud, aegumistähtaegade nõuded, kuritegude

menetlemiseks uurimisvahendite kasutamise võimaldamise ning piiriülese koostöö

toetamiseks riikliku tulirelvade kontaktpunkti loomise ja tõhusa toimimise. Kontaktpunkti

raames nähakse muu hulgas ette arestitud relvade ja tulirelvade kuritegude statistiliste

andmete süstemaatilise kogumise ja edastamise.

S. Andreksonrõhutas kokkuvõtteks, et algatus keskendubki eelkõige ebaseaduslikule

tegevusele tulirelvadega ning ei muuda seadusliku relvaomandi, relvakäibe ega õiguspärase

ettevõtluse reegleid. Eesti seisukoht on, et direktiivi eesmärk on legitiimne ja põhjendatud,

kuid teatud Euroopa Komisjoni taotletud meetmed ei ole piisavalt proportsionaalsed või ei

arvesta piisavalt liikmesriikide karistusõiguse süsteemidega ning väljuvad kohati ühtlustatud

miinimumharmoneerimise eesmärgist. Eesti leiab, et läbirääkimistel võiks lähtuda

põhimõttest, et direktiiv peab küll tugevdama sisejulgeolekut, kuid samas jääma kooskõlla

karistusõiguse ultima ratio põhimõttega ning proportsionaalsuse ja õigusselguse nõuetega.

Detailsemalt on Eesti seisukohad esitatud 15 punktis.

S. Andrekson lisas veel, et läbirääkimiste käigus on direktiivi vastavalt liikmesriikide

tagasisidele muudetud ning direktiivist on tegelikult juba uuem versioon. Ta märkis, et uus

versioon on valdavas osas sõnastuselt Eesti jaoks paindlikum, sh on karistusmäärasid

vähendatud ning raskendavaid ja kergendavaid asjaolusid on minimaliseeritud. Eraldi oluline

teema on statistiliste andmete kogumine nende kuritegude kohta ning ka seda andmete hulka

on vähendatud ehk tuleks eeskätt keskenduda just nendele andmetele, mis vahetult võiksid

aidata Euroopa Komisjonil kujundada ohupilti tulirelvade ja nendega seotud kuritegude kohta.

Varro Vooglaid märkis, et ei tuvastanud ise Eesti seisukohtadest otseselt midagi sellist,

millest nähtuks, et direktiiv sisaldaks norme, mis piiraksid Eestis oluliselt relva omamise

3

õigust. Ta küsis, kas see on nii või on siiski dokumentides midagi sellist, mille suhtes tuleks

teravdatud tähelepanu pöörata põhjusel, et õigust omada relva enesekaitseks või muul

otstarbel võidakse Eestis märkimisväärselt kitsendada.

Marju Aibast vastas, et ka Siseministeeriumi vaatest on direktiiv mõistlik ning ka tema ei

näe, et tavapärasele relvaomanikule sellest täiendavaid piiranguid tekiks. Direktiivi mõju

puudutab eelkõige ebaseaduslikku relvakaubandust, mitte tavakodanikku.

Peeter Ernits küsis esiteks, milline on olnud Eesti positsioon kogu selle direktiivi kujunemise

käigus. Teiseks, millised on olnud teiste EL-i liikmesriikide positsioonid selles küsimuses.

Steven Andrekson vastas, et läbirääkimisi on seni toimunud umbes viis-seitse ning tema

senise tunnetuse järgi on liikmesriikide arvamused küll mõnevõrra erinevad, kuid valdavalt on

ka teised liikmesriigid soovinud direktiivi kujunemist suunata sarnases suunas, nagu ka Eesti

seisukohad praegu ootavad.

Ta märkis, et sisulised läbirääkimised on praegu peatunud, kuna on tõusetunud küsimus, kas

direktiivil on puutumus Schengeni ala õigusega. Selles osas toimuvad Euroopa Komisjonis

arutelud ning peagi peaks tulema lõplik seisukoht. Oodatakse ka liikmesriikidelt hinnangut,

kas selline puutumus on olemas või mitte.

Peeter Ernits palus täpsustada, kas tegemist oli mingil moel Eesti initsiatiiviga või mitte.

Steven Andrekson vastas, et vähemalt sellest hetkest, kui tema läbirääkimistega liitus, ei ole

talle jäänud muljet, et tegemist oleks olnud Eesti algatusega.

Ta lisas, et mäletab siiski üht Eesti initsiatiivi seoses signaalipüstolitega, nende

ümberehitamisega jne. See küsimus tõusetus ka avaliku konsultatsiooni käigus, kuid see

teema on direktiivist praeguseks välja jäetud.

Peeter Ernits küsis, kui realistlik on lähiaastatel siin eelnevalt kirjeldatud relvatootmine.

Steven Andrekson vastas, et 3D-prinditud relvade osas võib see oht realistlik olla, sest selline

tehnoloogia on juba Eestis olemas. Ta märkis siiski, et tulirelvadega seotud kuritegevuse, sh

terrorismi ja organiseeritud kuritegevuse üldine tase on õnneks Eestis seni olnud madal.

Valdo Randpere märkis, et kavatses küsida just signaal- ja stardirelvade ning nende

ümberehitamise kohta, kuid ettekandja juba ütles ära, et see teema jäi direktiivist välja. Samas

leidis ta, et direktiivi definitsioon, mille kohaselt on ebaseadusliku relva või relva osa

valmistamine kuritegu, tegelikult katab selle küsimuse siiski ära.

Steven Andrekson nõustus, et ka tema on sellest niimoodi aru saanud. Ta lisas, et Eesti enda

õiguse kohaselt võib ümberehitamine tõepoolest katta ka ebaseadusliku valmistamise. Samas

ei keskendu direktiiv otsesõnu signaalrelvade ümberehitamisele ega käsitle seda teemat eraldi.

Madis Timpson tegi ettepaneku toetada VV poolt heaks kiidetud seisukohti.

Otsustati:

1.1. Toetada Vabariigi Valitsuse poolt 28.05.2026.a. heaks kiidetud Eesti seisukohti, mis on

esitatud Riigikantselei kirjas nr 2-5/26-00617-3 (konsensus: Peeter Ernits, Anti Haugas, Maria

Jufereva-Skuratovski, Heljo Pikhof, Valdo Randpere, Stig Rästa, Madis Timpson, Varro

Vooglaid).

2. Vabariigi Valitsuse algatatud kriminaalmenetluse seadustiku ja teiste seaduste

muutmise seaduse (kohtumenetluse optimeerimine ja kohtulahendite avalikkus) eelnõu

(560 SE) teise ja kolmanda lugemise ettevalmistamine

4

Madis Timpson sõnas sissejuhatuseks, et täna on eesmärk vaadata üle täiendavad

muudatusettepanekud ning teemad, mis on seni veel üles jäänud.

Esimees alustas rahvakohtunike institutsiooni kaotamise küsimusest. Ta meenutas, et

komisjon tegi eelneval korral juba hääletusega otsuse lisada rahvakohtunike kaotamise

muudatusettepanek eelnõu 560 SE juurde, kuid pärast suhtlust põhiseaduskomisjoniga on

selgunud, et nende menetluses oleva eelnõu 854 SE menetlusotsused tehakse siiski ära ja

eelnõu on plaanis koos rahvakohtunike institutsiooni kaotamise muudatusega enne jaanipäeva

vastu võtta. Seetõttu ei ole enam mõistlik hoida sama muudatusettepanekut paralleelselt kahes

eelnõus. Ta selgitas, et see teema toodi käesoleva eelnõu menetlusse algselt põhjusel, et

põhiseaduskomisjon ei pruugi jõuda sellega tegeleda, kuid nüüdseks on kinnitatud, et

vajalikud otsused tehakse ära.

Esimees tegi ettepaneku võtta rahvakohtunike institutsiooni kaotamise muudatusettepanek

käesolevast eelnõust 560 SE välja.

Varro Vooglaid viitas samal päeval täiskogus Riigikohtu esimehe peetud sõnavõtule, et

probleem ei seisne niivõrd rahvakohtunikes, vaid hoopis selles, et praegusel kujul on

rahvakohtunike süsteem halvasti üles ehitatud. Ta märkis, et printsiibis ei ole see iseenesest

halb, kui õigusemõistmine on kontaktis reaalse ühiskonnaga ning kõikide süüküsimuste üle ei

otsusta ainult 12 professionaalset kohtunikku.

V. Vooglaid sõnas, et võib-olla peaks siin aja maha võtma ning tegelikult kaaluma, kuidas

seda süsteemi toimivaks teha. Ta tõi esile, et Riigikohtu esimees viitas oma sõnavõtus ka enda

kogemustele Iirimaal ning võib-olla peaks kutsuma ta ka komisjoni selgitama, mille poolest

sealne vandekohtunike süsteem toimib paremini ning kuidas oleks võimalik Eesti süsteemi

parandada, enne kui see institutsioon kaotatakse tervikuna täielikult.

Valdo Randpere kommenteeris, et iseenesest on eelkõneleja entusiasm selle teema suhtes

tervitatav ning tema poolest võib Riigikohtu esimehe ülevaate andmiseks komisjoni kutsuda.

Samas leidis ta, et see entusiasm võib osaliselt tuleneda sellest, et puudub praktiline kogemus

rahvakohtunike leidmise, värbamise ja kaasamise tegelike probleemidega. Tema hinnangul

hakkavad probleemid just sealt pihta ning eriti teravalt on need esile kerkinud suurte

kohtuasjade puhul, mis on veninud või luhtunud just seetõttu, et rahvakohtunik ei soovi enam

menetluses osaleda ning sellepärast tuleb kogu protsessi algusest peale uuesti alustada.

Varro Vooglaid kommenteeris, et Riigikohtu esimees rõhutas tema küsimusele vastates just

seda, et probleem ei ole rahvakohtunikes, vaid selles, et menetlused venivad aastatepikkuseks

ning mh on rahvakohtunike tasustamine ebapiisav, mistõttu kujunebki välja väga kitsas

kandidaatide ring. Ta märkis, et korraliku tasu korral oleks ilmselt võimalik kaasata ka palju

motiveeritumaid inimesi.

Peeter Ernits kommenteeris, et on sellel teemal palju rääkinud nii Riigikohtu esimehe kui ka

paljude teiste kohtunikega. Ta tõdes, et kohtunike seas on tõepoolest palju kuulda arvamust, et

rahvakohtunike institutsioon tuleks ära kaotada.

P. Ernits sõnas, et tema hinnangul taandub probleem aga tõesti pigem sellele, et süsteem ei ole

hästi üles ehitatud ning rahvakohtunikke on keeruline leida, kuna kandidaatide ring on kitsas.

Samas leidis ka tema, et institutsiooni ei peaks seetõttu tervikuna ära kaotama ning

rahvakohtunike kaasamine peaks jätkuma, kuid selleks tuleks praegune süsteem tõsiselt

ümber kujundada.

Heljo Pikhof kommenteeris, et see teema on Riigikogus üleval olnud juba väga pikka aega.

Tema hinnangul on üks peamisi küsimusi seotud just rahvakohtunike tasustamisega, mis on

alla igasugust arvestust. Ta nõustus, et kui tasustamine oleks parem, siis ilmselt leiduks ka

rohkem kandidaate, kes sooviksid õigusemõistmises osaleda.

5

Teise probleemina tõi ta välja, et kui rahvakohtunik kohtuistungile ei ilmu ja seetõttu ei ole

võimalik menetlusega edasi minna, siis puudub tal täna selle eest sisuline vastutus. Tema

hinnangul võiks see olukord olla teine, kui vastutus oleks kuidagi seotud ka tasustamisega.

Valdo Randpere leidis, et praegune rahvakohtunike süsteem tuleks siiski ära kaotada ning

hetkel võiks põhiseaduskomisjon seda muudatust vastavalt edasi menetleda.

Tema hinnangul oleks seejärel mõistlik hakata looma juba täiesti uut süsteemi, sest see oleks

oluliselt lihtsam kui olemasolevat süsteemi parandama hakata.

Madis Timpson nõustus, et praegu tuleks joon alla tõmmata ning vajaduse korral tulevikus

luua täiesti uus süsteem, mis eeldaks sel juhul ka täiendavat rahastust.

Esimees kordas ettepanekut jätta rahvakohtunike institutsiooni kaotamise muudatusettepanek

käesolevast eelnõust 560 SE välja. Komisjon nõustus konsensuslikult.

Esimees sõnas, et järgmine teema puudutab Eesti Meediaettevõtete Liidu (EML) muret, et

seoses ringkonnakohtus kohustuslike istungite kaotamisega võib avalikkusele oluline teave

saamata jääda. Ta meenutas, et JDM-i esindajale anti sellega seoses ülesanne koostada

vastavad muudatusettepanekud.

Andreas Kangur selgitas, et selles küsimuses on sisuliselt kaks varianti ning tutvustas

vastavat muudatusettepanekut nr 27-1 ja selle alternatiivset sõnastust:

27-1. Täiendada eelnõu § 1 punktiga 761 järgmises sõnastus:

761) paragrahvi § 214 täiendatakse lõikega 21 järgmises sõnastuses:

„(21) Kohtueelses menetluses menetluse tagamise meetmete kohaldamise küsimuses

määruskaebemenetluses avalikku istungit pidamata tehtud ringkonnakohtu määrusest, millega

ringkonnakohus kaebaja olukorda võrreldes maakohtu määrusega kergendas, avaldab

prokuratuur käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatud tingimustele vastava kokkuvõtte, kui

seda taotletakse ajakirjanduslikul eesmärgil."

Selgitus: Säte lisatakse selleks, et maandada Eesti Meediaettevõtete Liidu poolt esile tõstetud

riski, et ringkonnakohtus kohustuslike istungite kadumisega võiks avalikkusele jääda

teadmata see, kui kohtueelses menetluses on aset leidnud ülemäärased põhiõiguste riived ja

ringkonnakohtud õiguskaitseasutusi korrale kutsuvad. Eelkõige on siin jutt vara arestimise,

vahi alla võtmise, kautsjoni, elektroonilise valve või ametist kõrvaldamise kohta tehtud

maakohtu määruse vaidlustamisel tehtud ringkonnakohtu lahenditest, millega maakohtu

määrus tühistatakse või seda muudetakse määruskaebuse esitanud isikule soodsas suunas.

Just need olukorrad võivad anda alust järelduseks, et uurimisasutus ja prokuratuur ning

maakohus on inimese õiguseid kahjustanud ja sellest tuleks avalikkust teavitada. Eelnõusse

lisatav säte jätab avalikustamisele kuuluva teabe täpse ulatuse siiski prokuratuuri otsustada,

kuna tegemist on kohtueelse menetluse andmetega ning kohtumääruse täies ulatuses

avaldamine võib ohustada käimasolevat uurimist või kui määrus avaldada koos

isikuandmetega, siis ohtu seada süütuse presumptsiooni ning põhjendamatult asjasse

puutuvaid isikuid stigmatiseerida. Lõikele 2 vastav kokkuvõte tähendabki seda, et prokuratuur

koostab meediaväljaande või ajakirjaniku taotlusel kokkuvõtte ringkonnakohtu lahendist,

milles need kohtueelse menetluse andmeid, mida lõikes 2 nimetatud põhjustel avaldada ei saa,

jäetakse kajastamata. Praktikas võib see tähendada, et ringkonnakohtu määrusest

redigeeritakse tundlikud osad välja ja muus osas määrus avaldatakse; alternatiivselt võib

6

prokuratuur koostada eraldi teksti, mis annab olulises osas edasi ringkonnakohtu määruse

sisu, käsitlemata andmeid, mis võiksid uurimist või asjasse puutuvate isikute õigusi ohustada.

Alternatiiv: kui soovitakse ringkonnakohtud siiski ajakirjanike jaoks istungeid pidama panna,

tuleks eelnõukohane § 390 lg 31 ümber sõnastada järgmiselt:

„(31) Kui ringkonnakohus ei pea kohtuistungi korraldamist vajalikuks, vaadatakse

määruskaebus läbi kirjalikus menetluses. Menetlusosalisel on õigus nõuda kohtuistungi

pidamist Kohtuistung korraldatakse vahistamise ja vahistamisest keeldumise, vahistamise

tähtaja pikendamise või sellest keeldumise, väljaandmisvahistamise, isiku raviasutusse

sundpaigutamise, vara arestimise, posti- või telegraafisaadetise arestimise ja ametist

kõrvaldamise määruse peale esitatud määruskaebuse läbivaatamiseks.“

Heljo Pikhof kommenteeris, et tema hinnangul ei peaks inimeste õiguste arvelt meediahuvi

rahuldama. Ta märkis, et võib tekkida olukord, kus inimene on küll esimeses astmes süüdi

mõistetud, kuid teises astmes leitakse, et süüd ei ole. Sellisel juhul mõjutab juba meediasse

lekitatud informatsioon inimese olukorda kindlasti negatiivselt.

Valdo Randpere kommenteeris, et siin on oluline silmas pidada süütuse presumptsiooni. Ta

tõi näiteks hiljutise juhtumi politseinikuga, kelle kohta avaldati üksnes kahtlustuse esitamise

järel kohe meedias pilt, nimi jm informatsioon, kuid hiljem selgus, et ta vabastati vahi alt, sest

tõendeid ei olnud. Ta rõhutas, et sellisel juhul puudub meedial praegu sisuliselt vastutust, mis

ei peaks nii olema.

Peeter Ernits kommenteeris, et on ajakirjanikuna selle teemaga varem palju kokku puutunud

ning tema hinnangul peaks see võimalus saada kohtumenetlust puudutavat teavet siiski alles

jääma. Ta märkis, et probleem tekib eeskätt siis, kui ajakirjanikud ei käitu eetiliselt.

P. Ernits sõnas alternatiivse muudatusettepaneku osas, et see informatsioon, mida

ajakirjanikele kirjalikult edastatakse peaks olema samasugune, mida on praegu võimalik

kohapeal kohtusaalist saada. Ta uuris, kas see on nii või on edastatud informatsioon piiratud.

Andreas Kangur vastas, et kogu kohtusaalis kõlavat informatsiooni kindlasti ei saa, sest

teatavasti räägitakse kohtusaalis konkreetse asja asjaoludest, sh tõenditest ja inimestest

nimedega. Kui varasemalt rõhutati süütuse presumptsiooni kaitsmise vajadust, siis sellest

samast ja ka eraelu puutumatuse põhimõttest lähtuvalt on prokuratuuril ka praegu kohustus

vältida nende õiguste ülemäärast riivet.

Ta selgitas, et pakutud muudatusettepanek tähendaks sisuliselt seda, et prokuratuuri käest

oleks ajakirjandusel võimalik saada teavet selle kohta, milline oli õiguslik probleem ning

mida ja miks maakohus ja ringkonnakohus otsustasid. Seejuures jääksid teabes ilmselt

avalikustamata need detailid, mille avaldamine võiks riivata eraelu puutumatust, kahjustada

uurimist või rikkuda süütuse presumptsiooni. Tema hinnangul võivad need riskid tõusetuda

siis, kui minna konkreetse kohtuasja uurimisdetailidesse ja tõenditesse.

Madis Timpson palus täpsustada, kas seda teavet ei saa juba niikuinii esimese astme

menetluses kätte.

Andreas Kangur vastas, et koheselt mitte. Ta selgitas, et selle teave saab kätte siis, kui

esitatakse süüdistus. Praegu räägitakse just väga spetsiifiliselt eeskätt vahistamise, vara

arestimise ja näiteks psühhiaatria haiglasse ekspertiisiks paigutamise asjadest, mille maakohus

on lahendanud ning mida ringkonnakohus kaebemenetluses arutab.

Madis Timpson sõnas, et tema hinnangul on JDM-i esitatud kompromiss muudatusettepanek

mõistlik, sest arvestab teatud määral nii ajakirjanike huvidega kui ka kohtunike

töökorraldusega.

7

Varro Vooglaid märkis, et tema arusaama järgi teenib see kompromiss ka avalikkuse huvi,

sest võimaldab teostada järelevalvet prokuratuuri üle. Arvestades, et sõnatuse kohaselt saab

informatsiooni kätte üksnes eeldusel, et ringkonnakohus on kaebaja olukorda võrreldes

maakohtu määrusega kergendanud ehk tema arusaama järgi kaudselt kinnitanud ka seda, et

prokuratuur on läinud liiga kaugele.

Andreas Kangur selgitas, et muudatuse kohaselt on tõesti õigus saada see teave kätte siis,

kui ringkonnakohus kaebaja olukorda võrreldes maakohtu määrusega kergendas. Näiteks

juhul, kui maakohus otsustas, et vahi alla võtmine või vara arestimine on põhjendatud, aga

ringkonnakohus leiab, et see ei ole põhjendatud.

Ta märkis, et õiguses ei ole aga otsused sageli mustvalged ning esimese astme kohtulahendi

tühistamine ei tähenda tingimata seda, et esimese astme kohus oleks eksinud ammu läbi

mõeldud juriidilise küsimuse osas, vaid sageli võib ringkonnakohus lihtsalt selles küsimuses

olla teisel arvamusel. Arvestades, et sageli võib tegemist olla ka faktiliste asjaolude

hindamisega, kus samamoodi on ringkonnakohtul voli maakohtu otsused ümber hinnata.

Madis Timpson tegi ettepaneku lisada kompromiss muudatusettepanekute loetellu esitatud

kujul:

27-1. Täiendada eelnõu § 1 punktiga 761 järgmises sõnastus:

761) paragrahvi § 214 täiendatakse lõikega 21 järgmises sõnastuses:

„(21) Kohtueelses menetluses menetluse tagamise meetmete kohaldamise küsimuses

määruskaebemenetluses avalikku istungit pidamata tehtud ringkonnakohtu määrusest, millega

ringkonnakohus kaebaja olukorda võrreldes maakohtu määrusega kergendas, avaldab

prokuratuur käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatud tingimustele vastava kokkuvõtte, kui

seda taotletakse ajakirjanduslikul eesmärgil."

Selgitus: Säte lisatakse selleks, et maandada Eesti Meediaettevõtete Liidu poolt esile tõstetud

riski, et ringkonnakohtus kohustuslike istungite kadumisega võiks avalikkusele jääda

teadmata see, kui kohtueelses menetluses on aset leidnud ülemäärased põhiõiguste riived ja

ringkonnakohtud õiguskaitseasutusi korrale kutsuvad. Eelkõige on siin jutt vara arestimise,

vahi alla võtmise, kautsjoni, elektroonilise valve või ametist kõrvaldamise kohta tehtud

maakohtu määruse vaidlustamisel tehtud ringkonnakohtu lahenditest, millega maakohtu

määrus tühistatakse või seda muudetakse määruskaebuse esitanud isikule soodsas suunas.

Just need olukorrad võivad anda alust järelduseks, et uurimisasutus ja prokuratuur ning

maakohus on inimese õiguseid kahjustanud ja sellest tuleks avalikkust teavitada. Eelnõusse

lisatav säte jätab avalikustamisele kuuluva teabe täpse ulatuse siiski prokuratuuri otsustada,

kuna tegemist on kohtueelse menetluse andmetega ning kohtumääruse täies ulatuses

avaldamine võib ohustada käimasolevat uurimist või kui määrus avaldada koos

isikuandmetega, siis ohtu seada süütuse presumptsiooni ning põhjendamatult asjasse

puutuvaid isikuid stigmatiseerida. Lõikele 2 vastav kokkuvõte tähendabki seda, et prokuratuur

koostab meediaväljaande või ajakirjaniku taotlusel kokkuvõtte ringkonnakohtu lahendist,

milles need kohtueelse menetluse andmeid, mida lõikes 2 nimetatud põhjustel avaldada ei saa,

jäetakse kajastamata. Praktikas võib see tähendada, et ringkonnakohtu määrusest

redigeeritakse tundlikud osad välja ja muus osas määrus avaldatakse; alternatiivselt võib

prokuratuur koostada eraldi teksti, mis annab olulises osas edasi ringkonnakohtu määruse

sisu, käsitlemata andmeid, mis võiksid uurimist või asjasse puutuvate isikute õigusi ohustada.

Õiguskomisjon

Juhtivkomisjon: ARVESTADA TÄIELIKULT (konsensus: Peeter Ernits, Anti Haugas, Maria

Jufereva-Skuratovski, Heljo Pikhof, Valdo Randpere, Stig Rästa, Madis Timpson, Varro

8

Vooglaid).

Raini Laide tutvustas seejärel uut muudatusettepanekut nr 27-2:

27-2. Muuta ja sõnastada eelnõu § 1 punkt 91 (KrMS § 229 lõike 2 punkti 1 täiendus)

järgmiselt:

91) paragrahvi 229 lõike 2 punkt 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

1) jätta kaebuse rahuldamata või kui kaebuse esitajal puudus kaebeõigus või kaebuse saajal

selle lahendamise pädevus, siis jätta kaebuse läbi vaatamata;“

Selgitus: Muudatus täpsustab seda millal jätta kaebus läbi vaatamata. Kaebuse läbi

vaatamata jätmine tuleb kõne alla siis, kui kaebajal ei ole õigust kaebust esitada või kui

Riigiprokuratuur pole pädev kaebust lahendama.

Õiguskomisjon

Juhtivkomisjon: ARVESTADA TÄIELIKULT (konsensus: Peeter Ernits, Anti Haugas, Maria

Jufereva-Skuratovski, Heljo Pikhof, Valdo Randpere, Stig Rästa, Madis Timpson, Varro

Vooglaid).

Madis Timpson märkis, et lisaks võiks veel arutada eelnõu § 1 punkti 72 ehk KrMS-i § 204

täiendamist punktiga 6.

Raini Laide selgitas lähemalt, et eelnõu on jõudmas menetluse lõppfaasi, kuid eelnõus on

siiski veel mõned punktid, millele komisjon ei ole jõudnud sisuliselt otsa vaadata.

Ta märkis, et viidatud säte annab uue aluse menetlus lõpetada juhul, kui „on põhjendatud alus

arvata, et Eestis teise astme kuriteo oletatavasti toime pannud isik elab alaliselt välisriigis ja

menetluse jätkamine on perspektiivitu või vähest avalikku menetlushuvi arvestades

ebaproportsionaalselt ressursimahukas.“Tema hinnangul võib see alus tunduda väga lai ning

küsimusi tekitab ka mõiste „oletatavasti toime pannud isik“ olemus.

Valdo Randpere sõnas, et tema hinnangul võiks see säte jääda eelnõusse nii, nagu on.

Madis Timpson nõustus eelkõnelejaga.

Varro Vooglaid sõnas, et tema hinnangul võib säte jätta mulje, nagu piisakski üksnes sellest,

kui isik on asunud välismaale elama, et lihtsalt lõpetada tema poolt toimepandud teise astme

kuritegude menetlused.

Valdo Randpere kommenteeris, et see on võimalus, mitte kohustus.

Varro Vooglaid kommenteeris, et tema hinnangul tekitab see siiski võrdsuspõhiõiguse

austamise küsimuse ehk miks peaksid välisriiki kolinud inimesed olema menetluse lõpetamise

osas justkui privilegeeritud olukorras võrreldes inimestega, kes elavad jätkuvalt Eestis.Tema

hinnangul peaks sellele otsusele lähenema ikkagi sisuliselt, mitte sõltuvalt isiku elukohast.

Peeter Ernits nõustus eelkõnelejaga.

Andreas Kangur selgitas, et olenemata sellest, kas inimene elab välismaal või Eestis, on

teise astme kuritegude puhul ikkagi võimalus menetlus oportuniteediga lõpetada. Kõnealune

säte on mõeldud just sellisteks lootusetuteks olukordadeks, kus oportuniteediga ei saa

menetlust lõpetada, kuna inimene ei viibi Eestis ning prokuratuur näeb, et tema kätte

9

saamiseks oleks vaja väga palju ressurssi kulutada. Ta märkis, et need on iseenesest teod, mis

on vähem olulisemad ning mille puhul lõpetaks prokuratuur menetluse tõenäoliselt ka siis, kui

inimene elaks Eestis.Probleemkoht ongi selles, et oportuniteeti ei saa teha tagaselja.

A. Kangur rõhutas, et see ei ole kohustus menetlus lõpetada, vaid üksnes võimalus

prokuratuurile hinnata riigi ressursi kasutamist sellistes olukordades, kus tegu on küll toime

pandud ning „oletatavasti“, sest teo toime pannud isikut ei ole tegelikult veel kindlaks tehtud

ega süüdi tunnistatud, kuid alaliselt välismaal elava isiku kättesaamine oleks ülemäära

keeruline ning menetluse jätkamine ei teeniks sisulist õiguskorra parandamise eesmärki.

Varro Vooglaid tõi esile, et oportuniteediga menetluse lõpetamiseks on prokuratuuril endal

teatavasti olemas selged juhised selle kohta, milliste süütegude puhul ei tohiks sellist

võimalust kasutada. Ta küsis, kas samad juhised ja nn kataloog süütegudest kohalduvad ka

käesolevale sättele, mille sõnastuses ei viidata üldse oportuniteedile.

Andreas Kangur selgitas, et KrMS tegelikult ei kasutagi sellist sõna „oportuniteet“, vaid

oportuniteet viitab põhimõttele, mille kohaselt on prokuratuuril teatud diskretsioon otsustada,

kuhu menetlusressurssi suunata. Ta märkis, et ka kõnealune § 204 on üks oportuniteedi

põhimõtte väljendus ning tema ei näe põhjust, miks üldised juhised otstarbekusest tuleneva

menetluse lõpetamise kohta ei peaks selles osas samuti kohalduma.

Raini Laide kommenteeris, et tegemist on tegelikult päris uue alusega, millele prokuratuur

hakkabki tõenäoliselt hiljem reaalset sisu andma. Seega ei ole praegu võimalik ette näha,

millist elu see norm elama hakkab.

Varro Vooglaid palus veel täpsustada, kas sättes loetletud tingimused on kumulatiivsed või

mitte. Ta märkis, et sättest saab lugeda, et üks tingimus on isiku alaline elamine välisriigis

ning teine tingimus see, et menetluse jätkamine on perspektiivitu või omab vähest avalikku

huvi.

Andreas Kangur vastas, et need kaks tingimust peavadki olema. See tähendab, et inimene

peab elama alaliselt välisriigis ning menetluse jätkamine on perspektiivitu või vähest avalikku

menetlushuvi arvestades ebaproportsionaalselt ressursimahukas.

Madis Timpson tegi ettepaneku säte eelnõusse sisse jätta. Komisjon nõustus konsensuslikult.

Raini Laide juhtis veel komisjoni tähelepanu eelnõus sätestatud muudatusele, mis puudutab

kokkuleppemenetlust. Ta selgitas, et kehtivas seaduses on teatud raskemad kuriteod, mille

puhul on välistatud kokkuleppemenetluse kohaldamine. Eelnõuga mõned välistused kaovad

ning edaspidi oleks võimalik kokkuleppemenetlust kohaldada ka näiteks raske

tervisekahjustuse tekitamise ja selle katse, raske tervisekahjustuse tekitamisega röövimise ja

väljapressimise puhul.

Andreas Kangur kommenteeris, et kehtiva õiguse järgi võib kokkuleppemenetlust kohaldada

praegu ka näiteks provotseeritud tapmise või surma põhjustamine ettevaatamatusest puhul. Ta

märkis, et raske tervisekahjustuse tekitamine piirneb ühelt poolt väga lähedalt surma

põhjustamisega ettevaatamatusest ja teiselt poolt tervisekahjustuse tahtliku tekitamisega,

mistõttu ei ole tema hinnangul selgelt põhjendatud, miks just see paragrahv peaks jääma

kokkuleppemenetluse kohaldamisest välja.

A. Kangur rõhutas, et kokkuleppemenetluse mõte on vältida pikka kohtuprotsessi siis, kui

süüküsimuses vaidlust ei ole.

Madis Timpson küsis JDM-i esindajalt, kas tema hinnangul on eelnõu tekst selles osas seega

sobiv.

10

Andreas Kangur vastas jaatavalt.

Madis Timpson markeeris veel ära Eesti Arstide Liidu esitatud ettepaneku, mille kohaselt

tuleks eelnõust välja jätta punkt 25 ehk KrMS § 72 lõige 31 järgmises sõnastuses:

„Tervishoiutöötajal ei ole õigust käesoleva paragrahvi lõike 1 punkti 3 alusel keelduda ütluste

andmisest selle isiku terviseseisundi kohta, kes väidab, et ei saa tervise tõttu kohtuistungil

osaleda.“ Ta palus JDM esindajal seda ettepanekut kommenteerida.

Andreas Kangur selgitas, et see küsimus on tõusetunud eeskätt kohtunike praktilise mure

tõttu. Probleem seisneb selles, et kohtusse jäetakse ilmumata selliste arstitõenditega, milles ei

kirjeldata terviseseisundit ega täpsustata, mis põhjusel isik kohtuistungil osaleda ei saa. Mõnel

juhul on selgunud, et arst annab sellise tõendi välja isegi ilma patsienti nägemata või tema

terviseseisundit tegelikult hindamata.

A. Kangur sõnas, et muudatuse eesmärk on see, et arstitõendi väljastamisel oleks kohtul

võimalik arsti käest ka selgitust saada, milline terviserike on tuvastatud ja mille põhjal, et

seejärel saaks kohtunik hinnata, kas see kujutab endast mõjuvat põhjust kohtusse ilmumata

jätmiseks. Seega ei ole kuigi täpne Eesti Arstide Liidu vastuväide muudatusele, nagu peaks

arst hakkama ise kohtuniku asemel hindama inimese võimet kohtuistungil osaleda.

Madis Timpson tegi ettepaneku toetada selles osas JDM-i seisukohta ning jätta see punkt

eelnõusse. Komisjon nõustus konsensuslikult.

Esimees tegi seejärel ettepanekud eelnõu menetluslike otsuste osas. Ta sõnas lõpetuseks, et

eelnõu mahuka menetlusega on nüüdseks komisjonis lõpuni jõutud, kuigi kindlasti jäid veel

mõned küsimused üles, nagu menetlusseadustike puhul ikka. Samas tuleb rõhutada, et

tegemist on suure sammuga edasi, mis aitab kriminaalmenetlust kiiremaks teha.

Otsustati:

2.1. Teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda 10.06.2026 (konsensus: Peeter Ernits,

Anti Haugas, Maria Jufereva-Skuratovski, Valdo Randpere, Madis Timpson, Varro

Vooglaid).

2.2. Teha ettepanek teine lugemine lõpetada (konsensus: Peeter Ernits, Anti Haugas, Maria

Jufereva-Skuratovski, Valdo Randpere, Madis Timpson, Varro Vooglaid).

2.3. Kui teine lugemine lõpetatakse, teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda ja viia

läbi lõpphääletus 17.06.2026 (konsensus: Peeter Ernits, Anti Haugas, Maria

Jufereva-Skuratovski, Valdo Randpere, Madis Timpson, Varro Vooglaid).

3. Info ja muud küsimused

Infot ei esitatud ja muid küsimusi ei arutatud.

(allkirjastatud digitaalselt)

Madis Timpson

juhataja

(allkirjastatud digitaalselt)

Selena Eenmaa

protokollija