| Dokumendiregister | Transpordiamet |
| Viit | 7.1-2/26/10179-1 |
| Registreeritud | 10.06.2026 |
| Sünkroonitud | 12.06.2026 |
| Liik | Sissetulev kiri |
| Funktsioon | 7.1 Teetaristuga seotud õiguste andmine |
| Sari | 7.1-2 Väliste isikute ehitiste ja lubade kooskõlastamise dokumendid |
| Toimik | 7.1-2/2026 |
| Juurdepääsupiirang | Avalik |
| Adressaat | Eesti Standardimis- ja Akrediteerimiskeskus |
| Saabumis/saatmisviis | Eesti Standardimis- ja Akrediteerimiskeskus |
| Vastutaja | Tiit Harjak (Users, Teehoiuteenistus, Planeerimise osakond, Tehnovõrkude üksus) |
| Originaal | Ava uues aknas |
Lugupeetud!
Kirjutan Teile Eesti Standardimis- ja Akrediteerimiskeskusest seoses Transpordiameti pöördumisega Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Ameti poole, milles paluti elektriohutuse seisukohalt täpsustada standardis EVS-EN 50341-2-20 sätestatud vähimate õhkvahemike piisavust riigiteede kohal ning nende seost ülegabariidiliste veoste liikumisega.
EVS/TK 19 „Kõrgepinge“ tehniline komitee arutas tõstatatud küsimusi ning hindas standardite EVS-EN 50341-2-20 ja EVS-EN 50110 asjakohaseid nõudeid.
Standardi EVS-EN 50341-1 „Elektriõhuliinid vahelduvpingega üle 1 kV. Osa 1: Üldnõuded – ühised eeskirjad“ tabeli 5.12 kohaselt on liini paljasjuhtme vähim õhkvahemik tee pinnani suurima rippe tingimustes 6,0 m + Del. Suurima võrgupinge 123 kV korral on Del väärtus 1,0 m, mistõttu on vähim õhkvahemik 7,0 m.
Standardi EVS-EN 50341-2-20:2018 „Elektriõhuliinid vahelduvpingega üle 1 kV. Eesti siseriiklikud erinõuded“ jaotise 5.9.4 „Välisvahemikud liiniga ristuvate teedeni“ kohaselt on vastav vähim õhkvahemik suurima rippe tingimustes 7,0 m + Del, mis 123 kV võrgu puhul annab minimaalseks vahekauguseks 8,0 m. Nimetatud nõue kehtestati standardi koostamisel muu hulgas Eleringi ettepanekul ning on baasstandardiga võrreldes konservatiivsem.
Komitee hindas ka standardi EVS-EN 50110:2023 „Elektripaigaldiste käit. Osa 1: Üldnõuded“ nõudeid. Standardi tabelis 1 on 110 kV nimipingega õhuliini puhul määratud pingealuse tsooni kauguseks DL = 1 m ja pingelähedase tsooni kauguseks DV = 2 m.
Juhul kui ülegabariidilist vedu käsitatakse käidustandardi mõistes tööna (veotööna), saab minimaalse töötamiskauguse määramisel lähtuda standardi lisa A punktist A.2.7. Seal esitatud valemi järgi on vähim töötamiskaugus:
DWV = DV + E + L,
kus DV on pingelähedase tsooni kaugus, E on ergonoomiline kaugus ning L kasutatava seadme või veose mõõde. Arvestades, et ülegabariidilise veose kõrgus on kuni 6 m ning ergonoomilist kaugust ei ole sellisel juhul vajalik arvesse võtta, kujuneb minimaalseks töötamiskauguseks 8 m. See vastab standardis EVS-EN 50341-2-20 sätestatud minimaalsele õhkvahemikule.
Täiendavalt vaadeldi võrdlusena Soome standardit SFS 6002, mis sisaldab standardi EN 50110 riiklikke erinõudeid. Selle kohaselt on teatud tingimustel maanteetranspordi puhul lubatud kasutada märkimisväärselt väiksemaid vahekaugusi pingestatud juhtmetest kui Eesti standardites sätestatud 8 m.
Analüüsi tulemusena leidis tehniline komitee, et standardis EVS-EN 50341-2-20 sätestatud vähim õhkvahemik 7,0 m + Del on piisav ning kooskõlas standardi EVS-EN 50110 nõuetega. Samuti leiti, et kehtivad nõuded arvestavad piisavalt kuni 6 m kõrguste ülegabariidiliste veoste liikumisega riigiteedel.
Komitee märgib, et võrguettevõtja võib oma käidukorralduses riskihinnangu alusel rakendada standardites sätestatust rangemaid nõudeid. Sellised nõuded ei muuda siiski kehtivate standardite nõudeid ega anna alust standardi EVS-EN 50341-2-20 muutmiseks.
Eeltoodust tulenevalt leiab EVS/TK 19, et standardid EVS-EN 50341-2-20 ja EVS-EN 50110 on omavahel kooskõlas ning standardi EVS-EN 50341-2-20 muutmine ei ole vajalik.
Parimate soovidega,
Anna-Maria Hütt
Standardimiskoordinaator |
Coordinator of standardisation
+372 5300 6542 | [email protected]
| www.evs.ee
|
|
|
|