Seaduseelnõu algatamine

Dokumendiregister	Riigikantselei
Viit	26-01217-1
Registreeritud	11.06.2026
Sünkroonitud	12.06.2026
Liik
Funktsioon
Sari	02 Vabariigi Valitsuse istungite ja nõupidamiste ettevalmistamine ja korraldamine/2-6 Vabariigi Valitsuse poolt Riigikogule esitatud seaduste ja otsuste eelnõud ning nendega seotud kirjavahetus
Toimik
Juurdepääsupiirang	Avalik
Adressaat	Riigikogu juhatus
Saabumis/saatmisviis	Riigikogu juhatus
Vastutaja
Originaal	Ava uues aknas

Failid

26-01217-1.pdf

Eelnõu.docx

Eelnõu.pdf

Seletuskiri.docx

Seletuskiri.pdf

Seletuskirja lisa 1.docx

Seletuskirja lisa 1.pdf

Seletuskirja lisa 2.docx

Seletuskirja lisa 2.pdf

26-01217-1.pdf

Stenbocki maja / Rahukohtu 3 / 15161 Tallinn / Estonia / registrikood 70004809 +372 693 5555 / [email protected] / www.riigikantselei.ee

Riigikogu juhatus Meie: 11.06.2026 nr 2-6/26-01217-1

Seaduseelnõu algatamine

Vabariigi Valitsus algatab keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seaduse ja muinsuskaitseseaduse muutmise seaduse eelnõu, mis oli arutusel Vabariigi Valitsuse 11. juuni 2026. a istungil. Riigikogus esindab seaduseelnõu menetlemisel Vabariigi Valitsust energeetika- ja keskkonnaminister. Lugupidamisega (allkirjastatud digitaalselt) Heili Tõnisson Valitsuse nõunik Lisad: 1. Seaduseelnõu seitsmel lehel (PDF- ja DOCX-failid) 2. Seletuskiri 50 lehel (PDF- ja DOCX-failid) 3. Lisa 1 seletuskirja juurde kaheksal lehel (PDF- ja DOCX-failid) 4. Lisa 2 seletuskirja juurde 58 lehel (PDF- ja DOCX-failid) Heili Tõnisson [email protected]

Eelnõu.docx

ELNÕU

Keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seaduse ja muinsuskaitseseaduse muutmise seadus

§ 1. Keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seaduse muutmine

Keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seaduses tehakse järgmised muudatused:

1) paragrahvi 21 tekst muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„Keskkonnamõju käesoleva seaduse tähenduses on kavandatava tegevusega või strateegilise planeerimisdokumendi elluviimisega eeldatavalt kaasnev vahetu või kaudne mõju keskkonnale, sealhulgas keskkonna kaudu toimiv mõju inimese tervisele, kultuuripärandile või varale.“;

2) paragrahvist 22 jäetakse välja sõnad „ja heaolu“;

3) paragrahvi 23 lõike 1 teine lause tunnistatakse kehtetuks;

4) paragrahvi 23 täiendatakse lõikega 11 järgmises sõnastuses:
„(11) Asjaomaste asutuste täpsustatud loetelu kehtestab valdkonna eest vastutav minister määrusega.“;

5) paragrahvi 23 lõige 2 tunnistatakse kehtetuks;

6) paragrahvi 24 tekst muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„Käesoleva seaduse § 11 lõikes 22, § 111 lõikes 5, § 17 lõikes 3, § 18 lõigetes 2, 7 ja 8, § 21 lõikes 5, § 22 lõigetes 1 ja 5, § 261 lõikes 4, § 361 lõigetes 2, 4 ja 5, § 37 lõikes 6, § 39 lõigetes 2 ja 4 ning § 42 lõigetes 3, 5 ja 7 nimetatud tähtaegu võib pikendada põhjendatud juhul, nagu dokumentide suur maht või kavandatava tegevuse või strateegilise planeerimisdokumendi keerukus, määrates menetlustoiminguks uue tähtaja.“;

7) paragrahvi 31 lõikest 2 jäetakse välja tekstiosa „, heaolule“;

8) paragrahvi 32 punkti 1 täiendatakse pärast sõna „tegemine“ tekstiosaga „, sealhulgas asjakohasel juhul keskkonnamõju hindamise ulatuse määramine,“;

9) paragrahvi 32 punkt 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„2) asjakohasel juhul keskkonnamõju hindamise programmi koostamine;“;

10) paragrahvi 6 lõike 1 punktid 13 ja 14 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„13) kiirtee, 2100 meetri pikkuse või pikema peamaandumisrajaga lennuvälja või üle kümne kilomeetri pikkuse nelja sõidurajaga tee rajamine või üle kümne kilomeetri pikkuse ühe või kahe sõidurajaga tee laiendamine vähemalt nelja sõidurajaga teeks;
14) uue raudteeliini rajamine;“;

11) paragrahvi 6 lõike 1 punktid 17 ja 171 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„17) Peipsi järve, Lämmijärve ja Pihkva järve süvendamine alates pinnase mahust 10 000 kuupmeetrit või muu veekogu, välja arvatud meri, süvendamine alates pinnase mahust 500 kuupmeetrit;
171) Peipsi järve, Lämmijärve ja Pihkva järve tahkete ainete paigutamine alates ainete mahust 10 000 kuupmeetrit, vooluveekogusse tahkete ainete paigutamine alates ainete mahust 2000 kuupmeetrit või muusse veekogusse, välja arvatud meri, tahkete ainete paigutamine alates ainete mahust 500 kuupmeetrit;“;

12) paragrahvi 6 lõike 1 punktid 21, 24, 311 ja 34 tunnistatakse kehtetuks;

13) paragrahvi 6 lõige 21 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„(21) Otsustaja peab andma eelhinnangu selle kohta, kas kavandataval tegevusel on oluline keskkonnamõju, kui:
1) käesoleva paragrahvi lõike 1 punktides 1–20, 211–23, 25–28, 30, 31, 32, 33 ja 341 nimetatud tegevuse või käitise muutmiseks või ehitise laiendamiseks taotletakse tegevusloa muutmist ja muutmise põhjuseks oleva kavandatava tegevuse puhul ei ole võimalik välistada olulise keskkonnamõju esinemist;
2) käesoleva paragrahvi lõike 1 punktides 1–20, 211–23, 25–28, 30, 31, 32, 33, 341 ja 35 nimetatud tegevuse ainus või peamine eesmärk on uue tehnoloogia või toote arendamine või katsetamine ja selleks taotletakse tegevusluba kehtivusega kuni kaks aastat.“;

14) paragrahvi 61 lõike 1 sissejuhatavas lauseosas asendatakse sõnad „järgmise teabe“ tekstiosaga „eelhinnangu kavandi, mis sisaldab järgmist teavet“;

15) paragrahvi 61 lõiget 3 täiendatakse pärast sõna „esitatud“ tekstiosaga „eelhinnangu kavandis ja tegevusloa taotluses esitatud teabe“;

16) paragrahvi 61 lõige 4 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„(4) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud teavet ei ole vaja esitada, kui eelhinnangut ei anta käesoleva seaduse § 6 lõike 23 kohaselt või juhul, kui on tegemist metsateatise menetlusega.“;

17) paragrahvi 61 lõiget 5 täiendatakse pärast tekstiosa „21“ tekstiosaga „ning käesoleva paragrahvi lõikes 1“;

18) paragrahvi 61 täiendatakse lõikega 6 järgmises sõnastuses:
„(6) Otsustaja võib nõuda käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud eelhinnangu kavandi täiendamist lisateabega üksnes juhul, kui eelhinnangu kavandis puudub olulise tähtsusega teave, mis on vajalik eelhinnangu andmiseks.“;

19) paragrahvi 7 punktis 2 asendatakse sõnad „või hoonestusluba“ tekstiosaga „, hoonestusluba või meretuulepargi hoonestusluba“;

20) paragrahvi 11 lõige 22 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„(22) Enne käesoleva seaduse § 6 lõikes 2 nimetatud valdkondade tegevuse ja lõikes 21 viidatud tegevuse keskkonnamõju hindamise vajalikkuse üle otsustamist peab otsustaja küsima seisukohta asjaomastelt asutustelt, esitades neile seisukoha võtmiseks eelhinnangu ning keskkonnamõju hindamise algatamise või algatamata jätmise otsuse eelnõu. Asjaomane asutus esitab seisukoha otsustaja määratud tähtajaks.“;

21) seadust täiendatakse §-ga 111 järgmises sõnastuses:
„§ 111. Keskkonnamõju hindamise algatamisel keskkonnamõju hindamise ulatuse määramine

(1) Kui kavandatava tegevusega kaasneva olulise keskkonnamõju olemus ja ulatus on varasema samalaadse tegevuse keskkonnamõju hindamise või keskkonnamõju strateegilise hindamise kaudu teada, määratakse keskkonnamõju hindamise algatamise otsuses ka keskkonnamõju hindamise ulatus.

(2) Käesoleva paragrahvi lõiget 1 ei kohaldata, kui kavandatava tegevusega võib kaasneda käesoleva seaduse §-s 30 sätestatud oluline piiriülene keskkonnamõju.

(3) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud juhul sisaldab keskkonnamõju hindamise algatamise otsus teavet kavandatava tegevusega eeldatavalt kaasneva olulise keskkonnamõju ja selle hindamiseks vajalike uuringute ning eksperdirühma koosseisu kohta valdkondade kaupa.

(4) Otsustaja küsib käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud keskkonnamõju hindamise algatamise otsuse eelnõu kohta seisukohta asjaomastelt asutustelt ja arendajalt.

(5) Asjaomane asutus ja arendaja esitavad käesoleva paragrahvi lõikes 4 nimetatud seisukoha otsustaja määratud tähtajaks.

(6) Kui arendaja ei ole kahe aasta jooksul käesoleva paragrahvi lõike 1 kohase keskkonnamõju hindamise algatamise otsuse tegemisest arvates esitanud keskkonnamõju hindamise aruannet avalikuks väljapanekuks, peab arendaja enne keskkonnamõju hindamise aruande avalikustamiseks esitamist kooskõlastama otsustajaga otsuses määratud keskkonnamõju hindamise ulatuse ja vajaduse korral selle ajakohastama.“;

22) paragrahvi 12 lõiget 3 täiendatakse punktiga 6 järgmises sõnastuses:
„6) teavet keskkonnamõju hindamise programmi koostamata jätmise kohta, kui kohaldatakse käesoleva seaduse § 111.“;

23) paragrahvi 13 lõike 1 sissejuhatav lauseosa muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„Kui keskkonnamõju hindamise algatamise otsus ei sisalda käesoleva seaduse § 111 kohast keskkonnamõju hindamise ulatust, koostab juhtekspert või eksperdirühm juhteksperdi juhtimisel (edaspidi eksperdirühm) koos arendajaga keskkonnamõju hindamise programmi, milles esitatakse:“;

24) paragrahvi 13 lõike 1 punktidest 2 ja 7 jäetakse välja sõnad „ja selle reaalsete alternatiivsete võimaluste“;

25) paragrahvi 13 lõike 1 punktis 4 asendatakse sõnad „strateegiliste planeerimisdokumentidega“ sõnadega „kehtivate planeeringutega“;

26) paragrahvi 13 lõike 1 punkt 5 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„5) teave kavandatava tegevusega eeldatavalt kaasneva olulise keskkonnamõju, eeldatavate mõjuallikate, mõjuala suuruse ning mõjutatavate keskkonnaelementide kohta;“;

27) paragrahvi 13 lõike 1 punkt 9 tunnistatakse kehtetuks;

28) paragrahvi 13 lõike 1 punkti 10 täiendatakse pärast sõna „koopia“ tekstiosaga „või veebilehe aadress, kus taotlus on kättesaadav“;

29) paragrahvi 14 pealkiri muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„§ 14. Juhtekspert ja eksperdirühma liikmed“;

30) paragrahvi 14 täiendatakse lõikega 7 järgmises sõnastuses:
„(7) Juhteksperdi nimi, keskkonnamõju hindamise litsentsi number, kehtivusaeg ja kvalifikatsioon ning eksperdirühma liikme nimi ja kvalifikatsioon on keskkonnamõju hindamise ja keskkonnamõju strateegilise hindamise dokumentides avalikud, et tagada keskkonnamõju hindamise ja keskkonnamõju strateegilise hindamise menetluse läbipaistvus ja kvaliteet.“;

31) paragrahvi 15 lõike 1 punkti 1 täiendatakse pärast sõna „loodusteaduste“ tekstiosaga „, metsanduse““;

32) paragrahvi 15 lõike 1 punkti 2 täiendatakse pärast sõna „loodusteaduste“ tekstiosaga „, metsanduse““;

33) paragrahvi 15 lõike 1 punktist 4 ja § 34 lõike 4 punktist 5 jäetakse välja sõnad „on läbinud juhtimisalase koolituse vähemalt 60 tunni mahus ja“;

34) paragrahvi 15 lõike 2 punktist 5 jäetakse välja sõnad „juhtimisalase koolituse läbimise ja“;

35) paragrahvi 15 lõike 3 punktist 1 jäetakse välja tekstiosa „, alalise elukoha aadress“;

36) paragrahvi 15 lõike 3 punktist 2 jäetakse välja sõnad „aadress ning“;

37) paragrahvi 15 lõike 3 punktis 3 asendatakse arv „6“ arvuga „5“;

38) paragrahvi 15 lõige 71 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„(71) Keskkonnaotsuste infosüsteemis avaldatakse litsentsitud juhtekspertide kohta teabe andmise eesmärgil eksperdi nimi, litsentsi number ja teave litsentsi kehtivuse kohta. Sama nimega juhtekspertide korral avaldatakse ka sünniaeg.“;

39) paragrahvi 15 lõike 9 punktist 4 jäetakse välja tekstiosa „, sealhulgas juhul, kui keskkonnamõju hindamise järelhindamise tulemused erinevad oluliselt keskkonnamõju hindamise aruandes antud hinnangust“;

40) paragrahvi 16 lõike 1 teine lause tunnistatakse kehtetuks;

41) paragrahvi 16 lõige 12 tunnistatakse kehtetuks;

42) paragrahvi 16 lõike 2 sissejuhatav lauseosa muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„Otsustaja teavitab keskkonnamõju hindamise programmi avalikust väljapanekust 14 päeva jooksul programmi saamisest arvates vähemalt:“;

43) paragrahvi 16 lõike 2 punkt 3 tunnistatakse kehtetuks;

44) paragrahvi 16 lõike 2 punkti 4 täiendatakse pärast sõna „veebilehel“ tekstiosaga „ning keskkonnakaitselubade menetluses ka keskkonnaotsuste infosüsteemis“;

45) paragrahvi 16 lõiget 2 täiendatakse punktiga 5 järgmises sõnastuses:
„5) oma sotsiaalmeedia kontol, kui see on olemas.“;

46) paragrahvi 16 lõike 3 sissejuhatav lauseosa muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„Otsustaja teavitab keskkonnamõju hindamise programmi avalikust väljapanekust elektrooniliselt või liht- või tähtkirjaga 14 päeva jooksul programmi saamisest arvates vähemalt:“;

47) paragrahvi 16 lõike 4 punkt 5 tunnistatakse kehtetuks;

48) paragrahvi 16 lõikest 5 ning § 17 pealkirjast ja lõikest 2 jäetakse välja sõnad „ja avaliku arutelu“;

49) paragrahvi 16 lõige 51 tunnistatakse kehtetuks;

50) paragrahvi 17 lõige 11 tunnistatakse kehtetuks;

51) paragrahvi 17 lõikest 2 jäetakse välja sõnad „juhteksperdi juhtimisel“ ning „ja avaliku arutelu“;

52) paragrahvi 17 lõige 3 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„(3) Arendaja saadab 21 päeva jooksul avaliku väljapaneku lõppemisest arvates elektrooniliselt või liht- või tähtkirjaga keskkonnamõju hindamise programmi kohta esitatud ettepanekute või vastuväidete arvesse võtmise selgituse või arvestamata jätmise põhjenduse ning küsimuste vastused neile isikutele, otsustajale ja asjaomastele asutustele, kes on avaliku väljapaneku ajal esitanud oma ettepaneku, vastuväite või küsimuse kirjalikult.“;

53) paragrahvi 18 lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„(1) Arendaja esitab pärast keskkonnamõju hindamise programmi avalikku väljapanekut programmi, sealhulgas selle kohta esitatud ettepanekud, vastuväited ja küsimused ning käesoleva seaduse § 17 lõikes 3 nimetatud kirjades esitatud vastused tabeli kujul, otsustajale nõuetele vastavuse kontrollimiseks.“;

54) paragrahvi 20 lõiget 1 täiendatakse pärast sõna „programmist“ tekstiosaga „või keskkonnamõju hindamise algatamise otsuses määratud keskkonnamõju hindamise ulatusest“;

55) paragrahvi 20 lõige 11 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„(11) Keskkonnamõju hindamise aruande koostamise käigus täiendavate asjaolude ilmnemise korral võib aruandes põhjendatud juhul kõrvale kalduda käesoleva seaduse § 18 lõike 3 kohaselt nõuetele vastavaks tunnistatud keskkonnamõju hindamise programmist või § 111 lõikes 1 nimetatud otsusega määratud keskkonnamõju hindamise ulatusest. Sellekohased põhjendused tuleb esitada keskkonnamõju hindamise aruandes ning juhul, kui otsustaja või asjaomane asutus, kes annab aruandele oma seisukoha, ei nõustu programmist või § 111 lõikes 1 nimetatud otsusega määratud keskkonnamõju hindamise ulatusest kõrvalekaldumisega, tuleb aruannet programmi või keskkonnamõju hindamise algatamise otsuse kohaselt täiendada.“;

56) paragrahvi 21 lõige 2 tunnistatakse kehtetuks;

57) paragrahvi 21 täiendatakse lõigetega 31–33 järgmises sõnastuses:
„(31) Arendaja korraldab koostöös otsustajaga keskkonnamõju hindamise aruande avaliku arutelu kõige varem kümme päeva pärast avaliku väljapaneku algust ja hiljemalt kümme päeva enne avaliku väljapaneku lõppu.

(32) Keskkonnamõju hindamise aruande avalikustamise teade peab sisaldama ka aruande avaliku arutelu aega ja kohta.

(33) Igaühel on õigus keskkonnamõju hindamise aruande avaliku väljapaneku ja avaliku arutelu ajal tutvuda aruande ning muude asjakohaste dokumentidega, esitada aruande kohta ettepanekuid, vastuväiteid ja küsimusi ning saada neile vastuseid.“;

58) paragrahvi 21 lõige 4 tunnistatakse kehtetuks;

59) paragrahvi 21 täiendatakse lõikega 41 järgmises sõnastuses:
„(41) Juhtekspert või eksperdirühm teeb koos arendajaga keskkonnamõju hindamise aruande avaliku väljapaneku ja avaliku arutelu ajal aruande kohta tehtud ettepanekute ja vastuväidete alusel aruandes vajalikud parandused ja täiendused, selgitab ettepanekute ja vastuväidete arvestamist või põhjendab arvestamata jätmist ning vastab esitatud küsimustele.“;

60) paragrahvi 21 lõikes 5 asendatakse tekstiosa „käesoleva paragrahvi lõikes 4 nimetatud otsustaja seisukoha saamisest“ tekstiosaga „avaliku väljapaneku lõppemisest“;

61) paragrahvi 22 lõike 5 punkti 1 täiendatakse pärast sõna „programmile“ sõnadega „või asjakohasel juhul keskkonnamõju hindamise algatamise otsuses sätestatud keskkonnamõju hindamise ulatusele“;

62) paragrahvi 22 lõige 10 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„(10) Otsustaja võib nõuda keskkonnamõju hindamise aruande täiendamist lisateabega, mida ei ole nõutud käesoleva seaduse § 111 lõikes 1 nimetatud keskkonnamõju hindamise algatamise otsusega või § 18 lõike 3 kohaselt nõuetele vastavaks tunnistatud keskkonnamõju hindamise programmis üksnes juhul, kui pärast algatamise otsuse tegemist või programmi nõuetele vastavaks tunnistamist on ilmnenud uued ja olulise tähtsusega asjaolud, mis ei olnud teada algatamise otsuse tegemise või programmi koostamise ajal, kuid mille arvestamata jätmine viib keskkonnamõju hindamisel ebaõige tulemuseni, mistõttu võib kavandatava tegevuse elluviimisega eeldatavalt kaasneda oluline ebasoodne keskkonnamõju.“;

63) paragrahv 25 tunnistatakse kehtetuks;

64) paragrahvi 30 lõike 5 esimesest lausest jäetakse välja tekstiosa „, kuid mitte hiljem, kui algab programmi või aruande avalik väljapanek Eesti Vabariigis“;

65) paragrahvi 30 lõige 71 tunnistatakse kehtetuks;

66) paragrahvi 33 lõikest 6 jäetakse välja sõna „kõigilt“;

67) paragrahvi 361 lõike 1 esimesest lausest jäetakse välja sõna „kõikidelt“;

68) paragrahvi 40 lõike 4 punktist 6 jäetakse välja sõnad „ning sotsiaalsetele vajadustele“;

69) paragrahvi 42 lõike 3 teises lauses asendatakse tekstiosa „Käesoleva seaduse § 23 lõike 2 kohane asutus” tekstiosaga „Kliimaministeerium või Keskkonnaamet“.

§ 2. Muinsuskaitseseaduse muutmine

Muinsuskaitseseaduse § 46 täiendatakse lõikega 11 järgmises sõnastuses:

„(11) Kui keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seaduse § 6 lõigete 2 ja 21 ning § 33 lõike 2 kohase eelhinnangu tulemusena jäetakse keskkonnamõju hindamine või keskkonnamõju strateegiline hindamine algatamata, kuid kavandatava tegevusega või strateegilise planeerimisdokumendi elluviimisega võib kaasneda oluline mõju mälestisele, muinsuskaitsealale, kehtivas planeeringus, uuringus, eksperthinnangus või muudes avalikult kättesaadavates andmetes tuvastatavale kultuuripärandiobjektile või -alale, tehakse mõju täpsemaks väljaselgitamiseks vajaduse korral uuring.“.

Lauri Hussar
Riigikogu esimees

Tallinn, 2026
Algatab Vabariigi Valitsus 15. juunil 2026. a nr 2-6/26-01217

Vabariigi Valitsuse nimel

(allkirjastatud digitaalselt)
Heili Tõnisson
Valitsuse nõunik

Eelnõu.pdf

ELNÕU

Keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi

seaduse ja muinsuskaitseseaduse muutmise seadus

§ 1. Keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seaduse muutmine

Keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seaduses tehakse järgmised

muudatused:

1) paragrahvi 21 tekst muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„Keskkonnamõju käesoleva seaduse tähenduses on kavandatava tegevusega või strateegilise

planeerimisdokumendi elluviimisega eeldatavalt kaasnev vahetu või kaudne mõju keskkonnale,

sealhulgas keskkonna kaudu toimiv mõju inimese tervisele, kultuuripärandile või varale.“;

2) paragrahvist 22 jäetakse välja sõnad „ja heaolu“;

3) paragrahvi 23 lõike 1 teine lause tunnistatakse kehtetuks;

4) paragrahvi 23 täiendatakse lõikega 11 järgmises sõnastuses:

„(11) Asjaomaste asutuste täpsustatud loetelu kehtestab valdkonna eest vastutav minister

määrusega.“;

5) paragrahvi 23 lõige 2 tunnistatakse kehtetuks;

6) paragrahvi 24 tekst muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„Käesoleva seaduse § 11 lõikes 22, § 111 lõikes 5, § 17 lõikes 3, § 18 lõigetes 2, 7 ja 8, § 21

lõikes 5, § 22 lõigetes 1 ja 5, § 261 lõikes 4, § 361 lõigetes 2, 4 ja 5, § 37 lõikes 6, § 39 lõigetes

2 ja 4 ning § 42 lõigetes 3, 5 ja 7 nimetatud tähtaegu võib pikendada põhjendatud juhul, nagu

dokumentide suur maht või kavandatava tegevuse või strateegilise planeerimisdokumendi

keerukus, määrates menetlustoiminguks uue tähtaja.“;

7) paragrahvi 31 lõikest 2 jäetakse välja tekstiosa „, heaolule“;

8) paragrahvi 32 punkti 1 täiendatakse pärast sõna „tegemine“ tekstiosaga „, sealhulgas

asjakohasel juhul keskkonnamõju hindamise ulatuse määramine,“;

9) paragrahvi 32 punkt 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„2) asjakohasel juhul keskkonnamõju hindamise programmi koostamine;“;

10) paragrahvi 6 lõike 1 punktid 13 ja 14 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„13) kiirtee, 2100 meetri pikkuse või pikema peamaandumisrajaga lennuvälja või üle kümne

kilomeetri pikkuse nelja sõidurajaga tee rajamine või üle kümne kilomeetri pikkuse ühe või

kahe sõidurajaga tee laiendamine vähemalt nelja sõidurajaga teeks;

14) uue raudteeliini rajamine;“;

11) paragrahvi 6 lõike 1 punktid 17 ja 171 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„17) Peipsi järve, Lämmijärve ja Pihkva järve süvendamine alates pinnase mahust 10 000

kuupmeetrit või muu veekogu, välja arvatud meri, süvendamine alates pinnase mahust 500

kuupmeetrit;

171) Peipsi järve, Lämmijärve ja Pihkva järve tahkete ainete paigutamine alates ainete mahust

10 000 kuupmeetrit, vooluveekogusse tahkete ainete paigutamine alates ainete mahust 2000

kuupmeetrit või muusse veekogusse, välja arvatud meri, tahkete ainete paigutamine alates

ainete mahust 500 kuupmeetrit;“;

12) paragrahvi 6 lõike 1 punktid 21, 24, 311 ja 34 tunnistatakse kehtetuks;

13) paragrahvi 6 lõige 21 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(21) Otsustaja peab andma eelhinnangu selle kohta, kas kavandataval tegevusel on oluline

keskkonnamõju, kui:

1) käesoleva paragrahvi lõike 1 punktides 1–20, 211–23, 25–28, 30, 31, 32, 33 ja 341 nimetatud

tegevuse või käitise muutmiseks või ehitise laiendamiseks taotletakse tegevusloa muutmist ja

muutmise põhjuseks oleva kavandatava tegevuse puhul ei ole võimalik välistada olulise

keskkonnamõju esinemist;

2) käesoleva paragrahvi lõike 1 punktides 1–20, 211–23, 25–28, 30, 31, 32, 33, 341 ja 35

nimetatud tegevuse ainus või peamine eesmärk on uue tehnoloogia või toote arendamine või

katsetamine ja selleks taotletakse tegevusluba kehtivusega kuni kaks aastat.“;

14) paragrahvi 61 lõike 1 sissejuhatavas lauseosas asendatakse sõnad „järgmise teabe“

tekstiosaga „eelhinnangu kavandi, mis sisaldab järgmist teavet“;

15) paragrahvi 61 lõiget 3 täiendatakse pärast sõna „esitatud“ tekstiosaga „eelhinnangu kavandis

ja tegevusloa taotluses esitatud teabe“;

16) paragrahvi 61 lõige 4 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(4) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud teavet ei ole vaja esitada, kui eelhinnangut ei anta

käesoleva seaduse § 6 lõike 23 kohaselt või juhul, kui on tegemist metsateatise menetlusega.“;

17) paragrahvi 61 lõiget 5 täiendatakse pärast tekstiosa „21“ tekstiosaga „ning käesoleva

paragrahvi lõikes 1“;

18) paragrahvi 61 täiendatakse lõikega 6 järgmises sõnastuses:

„(6) Otsustaja võib nõuda käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud eelhinnangu kavandi

täiendamist lisateabega üksnes juhul, kui eelhinnangu kavandis puudub olulise tähtsusega

teave, mis on vajalik eelhinnangu andmiseks.“;

19) paragrahvi 7 punktis 2 asendatakse sõnad „või hoonestusluba“ tekstiosaga „, hoonestusluba

või meretuulepargi hoonestusluba“;

20) paragrahvi 11 lõige 22 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(22) Enne käesoleva seaduse § 6 lõikes 2 nimetatud valdkondade tegevuse ja lõikes 21 viidatud

tegevuse keskkonnamõju hindamise vajalikkuse üle otsustamist peab otsustaja küsima

seisukohta asjaomastelt asutustelt, esitades neile seisukoha võtmiseks eelhinnangu ning

keskkonnamõju hindamise algatamise või algatamata jätmise otsuse eelnõu. Asjaomane asutus

esitab seisukoha otsustaja määratud tähtajaks.“;

21) seadust täiendatakse §-ga 111 järgmises sõnastuses:

„§ 111. Keskkonnamõju hindamise algatamisel keskkonnamõju hindamise ulatuse

määramine

(1) Kui kavandatava tegevusega kaasneva olulise keskkonnamõju olemus ja ulatus on varasema

samalaadse tegevuse keskkonnamõju hindamise või keskkonnamõju strateegilise hindamise

kaudu teada, määratakse keskkonnamõju hindamise algatamise otsuses ka keskkonnamõju

hindamise ulatus.

(2) Käesoleva paragrahvi lõiget 1 ei kohaldata, kui kavandatava tegevusega võib kaasneda

käesoleva seaduse §-s 30 sätestatud oluline piiriülene keskkonnamõju.

(3) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud juhul sisaldab keskkonnamõju hindamise

algatamise otsus teavet kavandatava tegevusega eeldatavalt kaasneva olulise keskkonnamõju ja

selle hindamiseks vajalike uuringute ning eksperdirühma koosseisu kohta valdkondade kaupa.

(4) Otsustaja küsib käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud keskkonnamõju hindamise

algatamise otsuse eelnõu kohta seisukohta asjaomastelt asutustelt ja arendajalt.

(5) Asjaomane asutus ja arendaja esitavad käesoleva paragrahvi lõikes 4 nimetatud seisukoha

otsustaja määratud tähtajaks.

(6) Kui arendaja ei ole kahe aasta jooksul käesoleva paragrahvi lõike 1 kohase keskkonnamõju

hindamise algatamise otsuse tegemisest arvates esitanud keskkonnamõju hindamise aruannet

avalikuks väljapanekuks, peab arendaja enne keskkonnamõju hindamise aruande

avalikustamiseks esitamist kooskõlastama otsustajaga otsuses määratud keskkonnamõju

hindamise ulatuse ja vajaduse korral selle ajakohastama.“;

22) paragrahvi 12 lõiget 3 täiendatakse punktiga 6 järgmises sõnastuses:

„6) teavet keskkonnamõju hindamise programmi koostamata jätmise kohta, kui kohaldatakse

käesoleva seaduse § 111.“;

23) paragrahvi 13 lõike 1 sissejuhatav lauseosa muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„Kui keskkonnamõju hindamise algatamise otsus ei sisalda käesoleva seaduse § 111 kohast

keskkonnamõju hindamise ulatust, koostab juhtekspert või eksperdirühm juhteksperdi

juhtimisel (edaspidi eksperdirühm) koos arendajaga keskkonnamõju hindamise programmi,

milles esitatakse:“;

24) paragrahvi 13 lõike 1 punktidest 2 ja 7jäetakse välja sõnad „ja selle reaalsete alternatiivsete

võimaluste“;

25) paragrahvi 13 lõike 1 punktis 4 asendatakse sõnad „strateegiliste

planeerimisdokumentidega“ sõnadega „kehtivate planeeringutega“;

26) paragrahvi 13 lõike 1 punkt 5 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„5) teave kavandatava tegevusega eeldatavalt kaasneva olulise keskkonnamõju, eeldatavate

mõjuallikate, mõjuala suuruse ning mõjutatavate keskkonnaelementide kohta;“;

27) paragrahvi 13 lõike 1 punkt 9 tunnistatakse kehtetuks;

28) paragrahvi 13 lõike 1 punkti 10 täiendatakse pärast sõna „koopia“ tekstiosaga „või

veebilehe aadress, kus taotlus on kättesaadav“;

29) paragrahvi 14 pealkiri muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„§ 14. Juhtekspert ja eksperdirühma liikmed“;

30) paragrahvi 14 täiendatakse lõikega 7 järgmises sõnastuses:

„(7) Juhteksperdi nimi, keskkonnamõju hindamise litsentsi number, kehtivusaeg ja

kvalifikatsioon ning eksperdirühma liikme nimi ja kvalifikatsioon on keskkonnamõju

hindamise ja keskkonnamõju strateegilise hindamise dokumentides avalikud, et tagada

keskkonnamõju hindamise ja keskkonnamõju strateegilise hindamise menetluse läbipaistvus ja

kvaliteet.“;

31) paragrahvi 15 lõike 1 punkti 1 täiendatakse pärast sõna „loodusteaduste“ tekstiosaga „,

metsanduse““;

32) paragrahvi 15 lõike 1 punkti 2 täiendatakse pärast sõna „loodusteaduste“ tekstiosaga „,

metsanduse““;

33) paragrahvi 15 lõike 1 punktist 4 ja § 34 lõike 4 punktist 5jäetakse välja sõnad „on läbinud

juhtimisalase koolituse vähemalt 60 tunni mahus ja“;

34) paragrahvi 15 lõike 2 punktist 5jäetakse välja sõnad „juhtimisalase koolituse läbimise ja“;

35) paragrahvi 15 lõike 3 punktist 1 jäetakse välja tekstiosa „, alalise elukoha aadress“;

36) paragrahvi 15 lõike 3 punktist 2 jäetakse välja sõnad „aadress ning“;

37) paragrahvi 15 lõike 3 punktis 3 asendatakse arv „6“ arvuga „5“;

38) paragrahvi 15 lõige 71 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(71) Keskkonnaotsuste infosüsteemis avaldatakse litsentsitud juhtekspertide kohta teabe

andmise eesmärgil eksperdi nimi, litsentsi number ja teave litsentsi kehtivuse kohta. Sama

nimega juhtekspertide korral avaldatakse ka sünniaeg.“;

39) paragrahvi 15 lõike 9 punktist 4jäetakse välja tekstiosa „, sealhulgas juhul, kui

keskkonnamõju hindamise järelhindamise tulemused erinevad oluliselt keskkonnamõju

hindamise aruandes antud hinnangust“;

40) paragrahvi 16 lõike 1 teine lause tunnistatakse kehtetuks;

41) paragrahvi 16 lõige 12 tunnistatakse kehtetuks;

42) paragrahvi 16 lõike 2 sissejuhatav lauseosa muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„Otsustaja teavitab keskkonnamõju hindamise programmi avalikust väljapanekust 14 päeva

jooksul programmi saamisest arvates vähemalt:“;

43) paragrahvi 16 lõike 2 punkt 3 tunnistatakse kehtetuks;

44) paragrahvi 16 lõike 2 punkti 4 täiendatakse pärast sõna „veebilehel“ tekstiosaga „ning

keskkonnakaitselubade menetluses ka keskkonnaotsuste infosüsteemis“;

45) paragrahvi 16 lõiget 2 täiendatakse punktiga 5 järgmises sõnastuses:

„5) oma sotsiaalmeedia kontol, kui see on olemas.“;

46) paragrahvi 16 lõike 3 sissejuhatav lauseosa muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„Otsustaja teavitab keskkonnamõju hindamise programmi avalikust väljapanekust

elektrooniliselt või liht- või tähtkirjaga 14 päeva jooksul programmi saamisest arvates

vähemalt:“;

47) paragrahvi 16 lõike 4 punkt 5 tunnistatakse kehtetuks;

48) paragrahvi 16 lõikest 5 ning § 17 pealkirjast ja lõikest 2jäetakse välja sõnad „ja avaliku

arutelu“;

49) paragrahvi 16 lõige 51 tunnistatakse kehtetuks;

50) paragrahvi 17 lõige 11 tunnistatakse kehtetuks;

51) paragrahvi 17 lõikest 2 jäetakse välja sõnad „juhteksperdi juhtimisel“ ning „ja avaliku

arutelu“;

52) paragrahvi 17 lõige 3 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(3) Arendaja saadab 21 päeva jooksul avaliku väljapaneku lõppemisest arvates elektrooniliselt

või liht- või tähtkirjaga keskkonnamõju hindamise programmi kohta esitatud ettepanekute või

vastuväidete arvesse võtmise selgituse või arvestamata jätmise põhjenduse ning küsimuste

vastused neile isikutele, otsustajale ja asjaomastele asutustele, kes on avaliku väljapaneku ajal

esitanud oma ettepaneku, vastuväite või küsimuse kirjalikult.“;

53) paragrahvi 18 lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(1) Arendaja esitab pärast keskkonnamõju hindamise programmi avalikku väljapanekut

programmi, sealhulgas selle kohta esitatud ettepanekud, vastuväited ja küsimused ning

käesoleva seaduse § 17 lõikes 3 nimetatud kirjades esitatud vastused tabeli kujul, otsustajale

nõuetele vastavuse kontrollimiseks.“;

54) paragrahvi 20 lõiget 1 täiendatakse pärast sõna „programmist“ tekstiosaga „või

keskkonnamõju hindamise algatamise otsuses määratud keskkonnamõju hindamise ulatusest“;

55) paragrahvi 20 lõige 11 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(11) Keskkonnamõju hindamise aruande koostamise käigus täiendavate asjaolude ilmnemise

korral võib aruandes põhjendatud juhul kõrvale kalduda käesoleva seaduse § 18 lõike 3

kohaselt nõuetele vastavaks tunnistatud keskkonnamõju hindamise programmist või § 111

lõikes 1 nimetatud otsusega määratud keskkonnamõju hindamise ulatusest. Sellekohased

põhjendused tuleb esitada keskkonnamõju hindamise aruandes ning juhul, kui otsustaja või

asjaomane asutus, kes annab aruandele oma seisukoha, ei nõustu programmist või § 111 lõikes 1

nimetatud otsusega määratud keskkonnamõju hindamise ulatusest kõrvalekaldumisega, tuleb

aruannet programmi või keskkonnamõju hindamise algatamise otsuse kohaselt täiendada.“;

56) paragrahvi 21 lõige 2 tunnistatakse kehtetuks;

57) paragrahvi 21 täiendatakse lõigetega 31–33 järgmises sõnastuses:

„(31) Arendaja korraldab koostöös otsustajaga keskkonnamõju hindamise aruande avaliku

arutelu kõige varem kümme päeva pärast avaliku väljapaneku algust ja hiljemalt kümme päeva

enne avaliku väljapaneku lõppu.

(32) Keskkonnamõju hindamise aruande avalikustamise teade peab sisaldama ka aruande

avaliku arutelu aega ja kohta.

(33) Igaühel on õigus keskkonnamõju hindamise aruande avaliku väljapaneku ja avaliku arutelu

ajal tutvuda aruande ning muude asjakohaste dokumentidega, esitada aruande kohta

ettepanekuid, vastuväiteid ja küsimusi ning saada neile vastuseid.“;

58) paragrahvi 21 lõige 4 tunnistatakse kehtetuks;

59) paragrahvi 21 täiendatakse lõikega 41 järgmises sõnastuses:

„(41) Juhtekspert või eksperdirühm teeb koos arendajaga keskkonnamõju hindamise aruande

avaliku väljapaneku ja avaliku arutelu ajal aruande kohta tehtud ettepanekute ja vastuväidete

alusel aruandes vajalikud parandused ja täiendused, selgitab ettepanekute ja vastuväidete

arvestamist või põhjendab arvestamata jätmist ning vastab esitatud küsimustele.“;

60) paragrahvi 21 lõikes 5 asendatakse tekstiosa „käesoleva paragrahvi lõikes 4 nimetatud

otsustaja seisukoha saamisest“ tekstiosaga „avaliku väljapaneku lõppemisest“;

61) paragrahvi 22 lõike 5 punkti 1 täiendatakse pärast sõna „programmile“ sõnadega „või

asjakohasel juhul keskkonnamõju hindamise algatamise otsuses sätestatud keskkonnamõju

hindamise ulatusele“;

62) paragrahvi 22 lõige 10 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(10) Otsustaja võib nõuda keskkonnamõju hindamise aruande täiendamist lisateabega, mida

ei ole nõutud käesoleva seaduse § 111 lõikes 1 nimetatud keskkonnamõju hindamise algatamise

otsusega või § 18 lõike 3 kohaselt nõuetele vastavaks tunnistatud keskkonnamõju hindamise

programmis üksnes juhul, kui pärast algatamise otsuse tegemist või programmi nõuetele

vastavaks tunnistamist on ilmnenud uued ja olulise tähtsusega asjaolud, mis ei olnud teada

algatamise otsuse tegemise või programmi koostamise ajal, kuid mille arvestamata jätmine viib

keskkonnamõju hindamisel ebaõige tulemuseni, mistõttu võib kavandatava tegevuse

elluviimisega eeldatavalt kaasneda oluline ebasoodne keskkonnamõju.“;

63) paragrahv 25 tunnistatakse kehtetuks;

64) paragrahvi 30 lõike 5 esimesest lausest jäetakse välja tekstiosa „, kuid mitte hiljem, kui

algab programmi või aruande avalik väljapanek Eesti Vabariigis“;

65) paragrahvi 30 lõige 71 tunnistatakse kehtetuks;

66) paragrahvi 33 lõikest 6 jäetakse välja sõna „kõigilt“;

67) paragrahvi 361 lõike 1 esimesest lausest jäetakse välja sõna „kõikidelt“;

68) paragrahvi 40 lõike 4 punktist 6 jäetakse välja sõnad „ning sotsiaalsetele vajadustele“;

69) paragrahvi 42 lõike 3 teises lauses asendatakse tekstiosa „Käesoleva seaduse § 23 lõike 2

kohane asutus” tekstiosaga „Kliimaministeerium või Keskkonnaamet“.

§ 2. Muinsuskaitseseaduse muutmine

Muinsuskaitseseaduse § 46 täiendatakse lõikega 11 järgmises sõnastuses:

„(11) Kui keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seaduse § 6 lõigete 2 ja 21

ning § 33 lõike 2 kohase eelhinnangu tulemusena jäetakse keskkonnamõju hindamine või

keskkonnamõju strateegiline hindamine algatamata, kuid kavandatava tegevusega või

strateegilise planeerimisdokumendi elluviimisega võib kaasneda oluline mõju mälestisele,

muinsuskaitsealale, kehtivas planeeringus, uuringus, eksperthinnangus või muudes avalikult

kättesaadavates andmetes tuvastatavale kultuuripärandiobjektile või -alale, tehakse mõju

täpsemaks väljaselgitamiseks vajaduse korral uuring.“.

Lauri Hussar

Riigikogu esimees

Tallinn, 2026

Algatab Vabariigi Valitsus 15. juunil 2026. a nr 2-6/26-01217

Vabariigi Valitsuse nimel

(allkirjastatud digitaalselt)

Heili Tõnisson

Valitsuse nõunik

Seletuskiri.docx

Keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seaduse ja muinsuskaitseseaduse muutmise seaduse eelnõu seletuskiri

1. Sissejuhatus
1.1. Sisukokkuvõte

Eelnõukohase seadusega on kavandatud muuta ja täpsustada keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seadust (KeHJS), et keskkonnamõju hindamise (KMH) menetlus oleks tõhusam ja kiirem ning väheneks halduskoormus, säilitades samal ajal keskkonna kaitstuse kõrge taseme. Kehtiv KMH kord on praktikas osutunud ajamahukaks ja kohati ebaproportsionaalseks, kuna menetlus sisaldab osaliselt dubleerivaid toiminguid ning kohustab täismahus hindamist läbi viima ka juhtudel, kus oluline keskkonnamõju ei ole tõenäoline.

Eelnõuga muudetakse kehtivat KMH korda eesmärgiga suunata põhjalik keskkonnamõju hindamine eeskätt juhtudesse, kus see on tegevuse võimaliku olulise keskkonnamõju tõttu põhjendatud, ning vältida menetluses vähese lisaväärtusega etappe. Peamised kavandatavad muudatused on kokkuvõtvalt järgmised:
1. Muudetakse olulise keskkonnamõjuga tegevusi, mille kavandamisel on KMH kohustuslik, ja nende künniseid. Mitme tegevuse puhul asendatakse KMH kohustus eelhinnangu kohustusega. KMH tuleb algatada ainult juhul, kui see on olulise keskkonnamõju tõttu vajalik.
2. Täpsustatakse KMH/KSH alusmõistet „keskkonnamõju“, rõhutamaks, et KMH/KSH käigus inimese tervisele, kultuuripärandile ja varale hinnatav mõju peab olema keskkonna kaudu toimiv, mitte otsene. Samuti jäetakse mõistest välja viide „heaolule“, kuna heaolu puhul on tegemist häiringute hindamisega, mitte olulise keskkonnamõju hindamisega. KeHJS keskendub olulise keskkonnamõju hindamisele.
3. Täpsustatakse KMH eelhinnangu andmise põhimõtteid, sealhulgas lisatakse eelhinnangu kavandi esitamise nõue. Eelhinnangu kavand koondab arendaja esitatava miinimumteabe ühtsele kujule, et otsustaja saaks hinnata, kas tegevusega võib kaasneda oluline keskkonnamõju ning kas KMH algatamine on vajalik.
4. Sätestatakse võimalus jätta KMH programm koostamata, kui varasemate samalaadsete tegevuste KMH/KSH põhjal on juba teada kavandatava tegevuse mõju olemus, uuringute tulemused ning eksperdid. Sellisel juhul saab otsustaja määrata KMH ulatuse KMH algatamise otsuses.
5. Kaotatakse keskkonnamõju hindamise järelhindamise nõue, kuna seda ei ole rakendatud ning järelhindamise eesmärgid on täidetud tegevusloa põhjal tehtava seire kaudu.
6. Muinsuskaitseseaduse (MuKS) muudatusettepanekuga lisatakse võimalus kultuuripärandile mõju hindamise uuringu tegemiseks juhtudel, kus KMH eelhinnangu käigus selgub, et võib esineda oluline mõju kultuuripärandile, kuid see ei avaldu keskkonna kaudu ning seetõttu ei ole vajalik KMHd algatata.

Eelnõukohane seadus ei suurenda arendajate halduskoormust, tegevusloa andjate ehk otsustajate töökoormust ega avalikkuse (sh vabaühenduste) koormust, vaid vähendab tervikuna üldist menetluskoormust ning lihtsustab KMH menetlust. Halduskoormus ja töökoormus väheneb eelkõige KMH programmiga seotud muudatuste tulemusena (programmi sisunõuete vähendamine; avaliku arutelu korraldamise nõudest loobumine; põhjendatud juhul programmi koostamata jätmine) ning võimalike kohustuslike KMHde arvu vähenemisest (osade tegevuste KMH kohustuslikkus asendatakse eelhinnangu andmisega). Arendajate halduskoormust võib vähesel määral suurendada uus nõue, et eelhinnangu andmise kohustusega tegevuse korral tuleb otsustajale esitada eelhinnangu kavand, kuid seda kompenseerib asjaolu, et see kiirendab eelhinnangu andmise toimingut (sh võimaldab arendajal kohe esitada asjakohase info). See on ka otsustaja töökoormust vähendav lahendus. Kavandatud muudatused vähendavad tervikuna haldus- ja menetluskoormust KMH osapoolte (sh ametnike, arendajate ja vabaühenduste) jaoks ning muudavad KMH menetluse tõhusamaks, säilitades keskkonnakaitse hea taseme.

Eelhinnangu kavandi muudatuse elluviimiseks vajalikud väiksemad digiarendused tehakse olemasolevate vahendite arvelt ning see ei too kaasa sihtrühmadele uusi sisulisi kohustusi. Teatud tegevuste KMH kohustuslikkuse asendamine eelhinnangu andmise nõudega võib mõneti suurendada otsustajate töökoormust, samas vabaneb ressurss praeguste kohustuslike KMHde arvelt. Lisaks, asjaomaste asutuste kaasamise nõuete selgemaks muutmise tulemusena väheneb ka nende töökoormus (st KMH materjalidele seisukoha küsimine toimub vaid olukorras, kus esineb sisuline puutumus).

Eespool kirjeldatud põhjustel ei ole vaja kohaldada halduskoormuse tasakaalureeglit, kuna muudatused ei suurenda koormust, vaid vähendavad tervikuna üldist menetluskoormust ja lihtsustavad KMH menetlust.

Kokkuvõttes kiirendavad kavandatud muudatused arendajatel tegevuste elluviimist. Samas ei vähene keskkonna kaitstuse tase, kuna kõik sisulised hindamiskohustused jäävad kehtima.

1.2. Eelnõu ettevalmistaja

Eelnõu ja seletuskirja on koostanud Kliimaministeeriumi keskkonnakorralduse ja kiirguse osakonna keskkonnamõju hindamise valdkonna juht Rainer Persidski ([email protected], 626 2973), KMH digipöörde projektijuht Eleri Kautlenbach ([email protected], 626 9105) ning nõunikud Ülle Luiks ([email protected], 623 1220) ja Lilli Tamm ([email protected], 626 9133). Eelnõu koostamisel osales ka Keskkonnaameti keskkonnakorralduse büroo peaspetsialist (taastuvenergeetika) Irma Pakkonen ([email protected]).
Eelnõu õigusekspertiisi on teinud Kliimaministeeriumi õigusosakonna nõunik Triin Nymann ([email protected], 626 2927).
Keeletoimetaja oli Justiits- ja Digiministeeriumi õigusloome korralduse talituse keeletoimetaja Aili Sandre ([email protected]).

1.3. Märkused

Eelnõu ei ole seotud ühegi teise menetluses oleva eelnõuga.

Kavandatud muudatused on kooskõlas Euroopa Liidu õigusega: eelnõu ei puuduta otseselt Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2011/92/EL teatavate riiklike ja eraprojektide keskkonnamõju hindamise kohta1 (KMH direktiiv) ülevõtmist, aga on sellega kooskõlas.

Eelnõu on seotud Vabariigi Valitsuse tegevusprogrammi (VVTP) 2025 punktiga „Vähendame keskkonnalubadega seotud bürokraatiat, tagades kõrged keskkonnakaitsenõuded, ning reformime keskkonnamõju hindamise protsessi, mille tulemusel kiirendame ja lihtsustame menetlusi.“.

Eelnõukohase seadusega muudetakse:
• keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seaduse redaktsiooni RT I, 12.05.2026, 8 (jõustunud 15.05.2026);
• muinsuskaitseseaduse redaktsiooni RT I, 12.07.2025, 20 (jõustunud 01.10.2025).

Eelnõu seadusena vastuvõtmiseks on vajalik Riigikogu poolthäälte enamus.

2. Seaduse eesmärk

Kehtiva õiguse järgi kestab tavapärane KMH menetlus keskmiselt 22 kuud, muutes sellega tegevuslubade menetluse väga pikaks. Praktika analüüsi käigus otsiti protsessi kiirendamise võimalusi ning koondati need eelnõukohasesse seadusesse. Seaduse eesmärk on muuta KMH menetlus tõhusamaks ja kiiremaks, jättes ära sisult dubleerivad ja vähese lisaväärtusega menetlustoimingud/-etapid ja sisunõuded ning kaotades nende tegevuste KMH nõude, mille puhul KMH kohustuslikkus ei ole põhjendatud. Seeläbi vähendatakse otsustajate töökoormust ning arendajate halduskoormust, tegemata järeleandmisi keskkonna kaitstuses.

Eelnõu loomiseks ei koostatud väljatöötamiskavatsust (VTK), kuna eelnõu ettevalmistamisel on juba läbitud põhjalik KMH teenusedisaini protsess, mille käigus selgitati välja KMH menetluse kitsaskohad ning võimalikud lahendusvariandid, kaasates ka KMH osalised (vt peatükk 3.1). Teenusedisaini tulemused täidavad VTK eesmärgid, kirjeldades probleeme, nende põhjuseid ja muutmise vajadust. Seetõttu ei anna VTK koostamine sisulist lisaväärtust ja selle koostamine ei ole praegusel juhul kooskõlas haldusmenetluse otstarbekuse põhimõttega.

Eelnõuga kavandatud muudatused on koostatud ja menetletud kahes etapis. Pärast eelnõu avalikku konsultatsiooni täiendati eelnõud juba varem koostatud KeHJSi eelnõu muudatustega (punktid 10, 12, 13, 64). Varem koostatud eelnõu on samuti läbinud kooskõlastamise ja avaliku konsultatsiooni. Varem tehtud muudatused põhinevad KMH osaliste esitatud ettepanekutel. Kliimaministeeriumi keskkonnakorralduse ja kiirguse osakond korraldas 2024. aastal KMH-ga seotud osaliste (otsustajad, asjaomased asutused, arendajad, KMH eksperdid, valitusvälised organisatsioonid) seas muudatusettepanekute korje, et saada argumenteeritud ettepanekuid KeHJS-is ja tegevusvaldkondade määruses nimetatud tegevuste muutmiseks.

3. Eelnõu sisu ja võrdlev analüüs
3.1. Ülevaade keskkonnamõju hindamise teenusedisainist ja selle jätkutegevustest

KMH teenusedisain2 tehti Kliimaministeeriumi tellimusel ajavahemikus september 2024 – juuli 2025. Projekti eesmärk oli uuendada KMH teenust nii, et see oleks kiirem, andmepõhisem, läbipaistvam ja kasutajale mugav.

Projekti (töövõtja) meeskonda kuulusid Nortal AS, Lemma OÜ, OÜ Hendrikson & Ko ning Ellex Raidla Advokaadibüroo OÜ. Töö oluliseks osaks oli KMH peamiste osaliste esindajatega fookusrühmade arutelude korraldamine. Fookusrühmades (kokku 19 kohtumist) osalesid: arendajad; KMH (juht)eksperdid; otsustajad (Keskkonnaamet, Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Amet, kohaliku omavalitsuse esindajad); asjaomased asutused (Keskkonnaamet, Transpordiamet, Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Amet, kohaliku omavalitsuse esindajad); avalikkuse ja keskkonnaorganisatsioonide esindajad. Lisaks intervjueeriti keskkonnaotsuste infosüsteemi (KOTKAS), keskkonnaseire infosüsteemi (KESE), e-ehitisregistri ja Eesti looduse infosüsteemi (EELIS) tooteomanikke.

Alustuseks selgitati KMH teenusedisaini käigus välja praegune olukord (AS-IS3). Tuvastati, et praegune KMH menetlus on liialt aeglane, käsitöömahukas ja ebaühtlane. Suur osa tööprotsessist toimub endiselt e-kirjade ja dokumendiregistrite kaudu, mis tekitab viivitusi, dubleerimist ja halduskoormust. Menetluse käigus koostatavad eelhinnangud, programmid ja aruanded on sageli mahukad, keerulised ning erineva struktuuriga, mistõttu on neid raske võrrelda ja analüüsida. Dokumentide kvaliteet ja vormistus sõltuvad koostajate isiklikust praktikast, mis raskendab nii otsustajate tööd kui ka avalikkuse arusaamist hindamise tulemustest. Keskkonnaandmete kättesaadavus on puudulik – vajalik info on hajutatud eri registritesse või puudub sootuks, mis sunnib eksperte tegema palju käsitööd ja mis võib hindamisel põhjustada ebatäpsusi. Ka järelhindamise süsteem peaaegu puudub: seireandmeid ei koguta ühtselt ega kasutata KMHde kvaliteedi parandamiseks. Lisaks on menetlusprotsessis toiminguid ja etappe, mis on sisu poolest formaalsed ega lisa väärtust, samas aga pikendavad menetluse kestust.

Seejärel töötati KMH teenusedisaini käigus välja KMH teenuse tulevikulahendus (TO-BE4), mille keskmes on terviklik digitaalne lähenemine kogu menetlusele. Uus mudel põhineb KMH infosüsteemil (KMHIS) – ühtsel digitaalsel menetluskanalil, mis ühendab kõik osalised ja koondab menetlusega seotud tegevused ühte keskkonda. Dokumente koostatakse ühtse vormi põhjal, mis võimaldab koostada eelhinnangu, programmi ja aruande standarditud struktuuris ning toetab automaatset eeltäitmist ja kontrolli. KMHIS tugineb andmepõhisusele ja automaatkontrollidele, mis jälgivad tähtaegu, hindavad sisuväljade ja vorminõuete täidetust – seeläbi vähendatakse vigade ja tagasilükete riski. Tähtsal kohal on ka andmete kättesaadavus ja liidestused erinevate keskkonnaandmete registrite, seireandmete ja ruumiandmebaasidega, mis võimaldavad andmeid taaskasutada ja võrrelda varasemate hindamistega. Uus teenus loob eeldused tehisintellekti ja automatiseerimise rakendamiseks, näiteks dokumentide koostamise, sisu analüüsi ja kvaliteedikontrolli toetamiseks. Samuti rõhutab see selget rollijaotust arendajate, otsustajate ja ekspertide vahel ning pakub neile juhiseid, koolitusi ja näidismaterjale, et tagada ühtne arusaam ja kvaliteetne menetluskultuur. Kõik KMH menetlusega seotud dokumendid talletatakse keskse KMH andmebaasi kaudu, mis võimaldab varasemate juhtumite kiiret võrdlemist ja toetab järelhindamise süsteemi kujunemist.

Uue KMH teenusemudeli rakendamine eeldab nii õigusloomealaseid muudatusi kui ka mitteregulatiivseid toetustegevusi, mis aitavad tagada sujuva ülemineku digiajastule sobivale KMH teenusele. Õiguslikes muudatustes keskendutakse esmalt menetluslikele ja sisulistele muudatustele, mille eesmärk on muuta hindamisprotsess kiiremaks ja sisulisemaks. Kavandatakse võimalus jätta ära vähese praktilise väärtusega toimingud. Samuti nähakse ette, et KMH programmi koostamine ei ole alati kohustuslik, vaid seda saaks otsustaja kaalutlusel vältida, kui olulised keskkonnamõjud ja hindamismeetodid on juba piisavalt teada. Lisaks täpsustatakse eelhinnangu, programmi ja aruande sisunõudeid: näiteks eelhinnangutes rõhutatakse asjakohasuse põhimõtet ja programmides vähendatakse kohustuslike teemade arvu. Eelnõukohases seaduses kavandatud muudatusettepanekud lähtuvad nimetatud põhimõtetest.

KMH teenusedisaini käigus tehtud järeldused on olnud aluseks eelnõus kavandatud enamike muudatuste kujundamisel. Need muudatused kajastuvad eelnõus konkreetsete menetluslike lihtsustustena ning lähtuvad teenusedisaini käigus tuvastatud vajadusest muuta menetlus paindlikumaks ja proportsionaalsemaks. Need põhimõtted on eelnõus üle võetud menetlus- ja sisunõuete täpsustamise ja dubleerivate kohustuste vähendamise kaudu.

Kui menetluslik ja sisuline raamistik on uuendatud ning ärianalüüsid (2025–2026) jms eeltööd valminud, luuakse õiguslik alus KMH infosüsteemi (KMHIS) kui ametliku menetluskanali rakendamiseks (eelduslikult 2027. a). Selle käigus määratakse kindlaks andmepäringute, liidestuste ja automaatkontrollide põhimõtted, mis võimaldavad üleminekut andmepõhisele ja automatiseeritud menetlusele.

Õigusloomele lisaks viiakse ellu mitteregulatiivsed tegevused, mis toetavad uute lahenduste kasutuselevõttu ja ühtlustavad praktikat. Nende hulka kuulub KMH infoteenuse ja otsustuspuu loomine arendajate ja ametnike teadlikkuse suurendamiseks, otsustajate ja ekspertide menetluspraktika ühtlustamine ning koolituste ja juhendmaterjalide koostamine. Need aitavad osalistel mõista uusi tööpõhimõtteid ja rollijaotust (eelduslikult 2027–2029).

3.2. Eelnõu koostamisel aluseks võetud analüüsid

2025. aasta oktoobris valmis Kliimaministeeriumi tellimusel analüüs5 KeHJSi ning Vabariigi Valitsuse 29.08.2005 määruses nr 224 „Tegevusvaldkondade, mille korral tuleb anda keskkonnamõju hindamise vajalikkuse eelhinnang, täpsustatud loetelu“ (edaspidi ka kui tegevusvaldkondade määrus) nimetatud taastuvenergeetikaga seotud tegevuste ja nende künniste hindamiseks (edaspidi künniste analüüs; töö tegi Maves OÜ). Töö eesmärk oli taastuvenergeetikaprojekte silmas pidades analüüsida, milliseid KeHJSis nimetatud KMH kohustustega tegevuste ning tegevusvaldkondade määruses nimetatud eelhinnangu kohustusega tegevuste künniseid oleks asjakohane muuta. Analüüsi tulemused on olnud aluseks eelnõus nende muudatuste kujundamisel, mis puudutavad olulise keskkonnamõjuga tegevuste loetelu (§ 6 lõike 1 muudatused, eelnõu punktid 11, 12).

Projekti käigus töötati läbi asjakohased KMH/KSH aruanded ja eelhinnangud ning analüüsiti teemakohast teaduskirjandust ja võrdlusriikide (Soome, Läti, Poola, Suurbritannia, Taani) õigusakte. Samuti tehti intervjuud kohalike omavalitsustega (Tartu Linnavalitsus, Saaremaa Vallavalitsus, Tallinna Linnavalitsus), Kliimaministeeriumi, Keskkonnaameti ning Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Ametiga. Lisaks korraldati fookusrühma kohtumine MTÜga Eesti Keskkonnamõju Hindajate Ühing.

Analüüsi jätkuna on koostatud künniste analüüsi 2. töö6 (edaspidi künniste 2. analüüs; töö tegija Maves OÜ), mis käsitleb teisi enamlevinud KeHJSis ja tegevusvaldkondade määruses nimetatud enamrakendatavaid sätteid. 2025. aasta novembris valmis künniste 2. analüüsi vahearuanne, milles käsitletakse KeHJSis nimetatud ehk KMH kohustusega tegevusi ning analüüsitakse, milliseid KMH künniseid oleks asjakohane muuta.

Lisaks on eelnõuga kavandatud muuta § 6 lõikes 1 nimetatud olulise keskkonnamõjuga tegevusi, mille puhul ei tule KMH kohustuslikkus KMH direktiivist. KMH teenusedisaini käigus koostatud õigusanalüüsis7 võrreldi KMH direktiivis ning KeHJSis ja selle alusel kehtestatud tegevusvaldkondade määruses sätestatut. Võrdlusanalüüsist järeldus, et direktiivi I lisa ja KeHJSi vastava loetelu vahel on sisulisi erinevusi, muu hulgas sisaldab KeHJS mere, Peipsi järve, Lämmijärve ja Pihkva järve süvendamisega, samuti kaadamisega, prügila püstitamise ja sulgemisega ning metsamaa raadamisega seotut. Samuti on tegevusvaldkondade määruse paljud sätted oluliselt täpsemad ning eelhinnangu kohustus sätestatud laiemalt kui direktiivis.

Eelnõus esitatud KeHJSi § 6 lõikes 1 loetletud tegevuste künniste muudatusettepanekud lähtuvad eespool nimetatud analüüsides tehtud ettepanekutest. Samuti on vaja ajakohastada neid KMH eelhinnangu kohustusega tegevusi, mis on seotud KeHJSi § 6 lõikega 1 ning loetletud tegevusvaldkondade määruses.

3.3. Eelnõu sisu

Eelnõu koosneb kahest paragrahvist.

Eelnõu §-ga 1 muudetakse keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seadust.

Punktiga 1 täpsustatakse §-s 21 sätestatud terminit „keskkonnamõju“: mõju inimese tervisele, varale ja kultuuripärandile avalduva mõju puhul lisatakse täpsustus „sealhulgas keskkonna kaudu toimiv mõju“. Kehtivas sättes ei ole keskkonnamõju piisavalt selgelt määratletud, mistõttu on töös keeruline piiritleda, milliseid mõjusid tuleb KMH/KSH tegemisel hinnata ja kuidas eristada olulisi keskkonnamõjusid muudest sotsiaalsetest või majanduslikest mõjudest. See on tekitanud menetlustes vaidlusi, korduvaid täiendamisvajadusi ja seeläbi menetluste venimist. Muudatus on vajalik õigusselguse huvides, et ühtlustada hinnatavate mõjude käsitlust ja vältida olukordi, kus ebamäärase termini tõttu muutub hindamisprotsess põhjendamatult ajamahukaks.

Muudatusettepanekus on juhindutud keskkonnaseadustiku üldosa seaduses (KeÜS) kasutatavast terminist „keskkonnahäiring“8. Samuti on juhindutud „Keskkonnamõju hindamise käsiraamatust“ (Põder, T., 2018), kus on muu hulgas selgitatud, et „sotsiaalsed ja tervisemõjud realiseeruvad füüsikalistes, keemilistes ja bioloogilistes keskkonnakomponentides avalduvate mõjude kaudu, s.t peamiselt kaudsete mõjudena“. See tähendab, et mõju inimese tervisele või varale on keskkonnamuutuse tagajärg, mitte iseseisev nähtus. Samasugust loogikat on väljendatud ka „Keskkonnamõju strateegilise hindamise käsiraamatus“ (Peterson, K. jt, 2017), kus rõhutatakse, et „keskkonnamõju hindamine, sealhulgas keskkonnamõju strateegiline hindamine, on üks olulisematest töövahenditest, millega prognoosida ja ennetada inimtegevusega kaasnevat ebasoodsat mõju looduskeskkonnale ja selle kaudu inimese tervisele ja heaolule, kultuuripärandile või varale“.

Kõnealuse täienduse eesmärk on rõhutada, et KeHJSi tähenduses hõlmab „keskkonnamõju“ mõiste olukordi, kus kavandatava tegevuse tagajärjel toimub muutus keskkonnas ning selle muutuse kaudu avaldub mõju inimese tervisele, kultuuripärandile või varale (vt joonis 1). Keskkonnamõju mõiste annab raamistiku ja suunise KMH/KSH ulatuse määramiseks. Selle kaudu määratakse, milliseid kavandatava tegevuse tagajärgi ja millises ulatuses tuleb hindamise käigus käsitleda. KMH/KSH tähelepanu kese on olulisel keskkonnamõjul ning selle vältimisel ja leevendamisel. Kui kavandatava tegevuse elluviimisel kaasneb oluline muutus/mõju looduskeskkonnas, mille kaudu avaldub oluline mõju inimese tervisele, kultuuripärandile või varale, siis käsitletakse seda olulist mõju ka KMH/KSH raames. Näiteks võib oluline keskkonnamõju inimese tervisele või varale avalduda kaudselt keskkonna kaudu, kui:
• maavara kaevandamisel põhjavee taseme alanemise tõttu kaev kuivab või joogivee kvaliteet halveneb ning seeläbi avaldub oluline mõju inimese tervisele;
• maavara kaevandamisel või ehitustegevuses kasutatavate lõhketöödega või vaiamisega kaasnev vibratsioon tekitab pragusid hoone vundamendis ja seeläbi avaldub oluline mõju inimese varale.

Kui kavandatava tegevuse elluviimisega ei kaasne olulist mõju looduskeskkonnale, siis ei ole tegemist KeHJSi tähenduses olulise keskkonnamõjuga ja KMH/KSH raames ei ole vaja hinnata mõju inimese tervisele, kultuuripärandile või varale, kuna see mõju ei avaldu keskkonnale avalduva mõju kaudu. Näiteks kuuluvad siia:
• sotsiaalsetest teguritest tingitud tervisemõjud, sealhulgas stress, ärevus või suurenenud riskitaju olukorras, kus arenduse suhtes tuntakse põhimõttelist vastumeelsust või kardetakse terviseriski ilma keskkonnaseisundi olulise muutuseta (näiteks olulist mõju pole tuvastatud või see on leevendatud);
• visuaalne mõju9, mis puudutab üksikisiku vaatevälja või esteetilist tajutust, näiteks olukord, kus uus hoone varjab senise vaate või tekitab subjektiivset visuaalset ebamugavust;
• visuaalne mõju ehituspärandile, mis puudutab muinsuskaitseseaduse alusel kaitstavaid vaateid mälestisele või muinsuskaitsealale või neilt eemale ja mälestise või muinsuskaitseala säilimist sobivas ja toetavas keskkonnas;
• muutus keskkonnas, mis jääb alla KeHJSis sätestatud künnise, kuid võib omada olulist mõju kultuuripärandile, näiteks kaevandamine, metsamaa raadamine, kuivendussüsteemi ehitamine, veekogu süvendamine, merre kaadamine;
• ebamugavus liikluskoormuse suurenemise või parkimissurve tõttu, kui müratasemed ja heitkogused jäävad piirväärtuste piiridesse (sellised mõjud on eelkõige sotsiaal-majanduslikud, mitte keskkonna kaudu avalduvad tervisemõjud või mõju varale);
• kinnisvara väärtuse või kasutusvõimaluste muutus, mida ei põhjusta keskkonnaseisundi muutused, näiteks olukord, kus arenduse lähedus tekitab rahulolematust, hirmu kinnisvara väärtuse languse ees või ebamugavustunde, kuid müra-, vibratsiooni-, õhu- või muud mõjud jäävad piirväärtuste piiresse.

Kirjeldatud mõjud võivad küll mõjutada inimeste mugavustunnet, kuid ei ole oluline keskkonnamõju KeHJSi mõttes, sest neid ei põhjusta keskkonnakomponendi olulised muutused. Sellist lähenemist toetab ka Euroopa Kohtu praktika. Näiteks on Euroopa Kohus selgitanud, et KMH direktiivi eesmärk ei ole kaitsta puhtalt majanduslikke huve nagu kinnisvara väärtus, ‑kui see ei teki kavandatava tegevusega kaasneva olulise keskkonnamõju tagajärjel toimunud keskkonnaseisundi muutusest (Euroopa Kohtu otsus C420/11).

Võimalikke vahetuid mõjusid inimese tervisele, kultuuripärandile või varale, mis ei avaldu looduskeskkonna kaudu ja mis ei kuulu KeHJSi kohaldumisalasse, hinnatakse vajaduse korral mõnes muus menetluses. KMH/KSH ei ole kõikide mõjude hindamise tööriist, vaid üks soovituslik sisend kavandatava tegevuse üle otsustamisel. KMH/KSH eesmärk on anda otsustajale teavet kavandatava tegevuse oluliste keskkonnamõjude kohta. Olulise keskkonnamõju esinemise korral hinnatakse KMH/KSH raames ka mõju tervisele varale või kultuuripärandile ning vajaduse korral kavandatakse meetmed olulise mõju vältimiseks või leevendamiseks. Juhtudel, kui tervisele, varale või kultuuripärandile KMH/KSH raames mõju ei hinnata, ei tähenda see automaatselt, et need aspektid jääksid otsustamisel arvestamata. Selliseid mõjusid käsitletakse vajaduse korral nende jaoks sobival viisil planeeringu ja/või tegevusloa menetlustes või eelnõuga lisatava kultuuripärandile mõju hindamise uuringu raames. Näiteks vahetuid mõjusid kultuuripärandile, mis ei avaldu keskkonna kaudu ja mis ei kuulu KMH/KSH raames hindamisele, on võimalik käsitleda planeerimismenetluses planeeringu asjakohaste mõjude hindamisel ning planeerimismenetluses ja tegevuslubade menetluses muinsuskaitseseadusest tulenevate nõuete kaudu (nt muinsuskaitse eritingimused, arheoloogilised, veealuse kultuuripärandi ja pühapaikade uuringud). Lisaks tagab riikliku kaitse all oleva kultuuripärandiga arvestamise Muinsuskaitseameti kooskõlastused planeerimis- ja tegevuslubade menetlustes. Selline jaotus aitab vältida dubleerimist ning hoiab KMH/KSH fookuse selgelt olulisel keskkonnamõjul.

Samas jäetakse muudatusettepanekuga termini „keskkonnamõju“ määratlusest välja viide inimese heaolule, et luua õigusselgus KMH uurimiseseme ja sellega seotud ootuste vahel. Nimelt on praktikas tekkinud järjest rohkem ootust, et KMH käigus tuleks hinnata kavandatava tegevuse kõikvõimalikke mõjusid, sealhulgas neid, mis ei ole tingitud tegevusega looduskeskkonna mõjutamisest (näiteks sotsiaal-majanduslikud mõjud, inimese heaolu laiemas mõttes).

Muudatuste selgituseks on oluline välja tuua ka KMH algne eesmärk. KMH võeti kasutusele 1960.–1970. aastatel vastusena olukorrale, kus majandus- ja taristuarendused põhjustasid ulatuslikku ning sageli pöördumatut kahju looduskeskkonnale, ilma et otsuste tegemisel oleks neid mõjusid süsteemselt hinnatud. KMH eesmärk on tuua keskkonnakaalutlused otsustusprotsessi varajasesse faasi, enne kui tegevused muutuvad pöördumatuks. Selle keskne roll on ennetav: tuvastada, kirjeldada ja hinnata kavandatava tegevuse olulisi mõjusid looduskeskkonnale ning pakkuda võimalusi nende vältimiseks või leevendamiseks.

KeÜSi § 3 lõike 1 kohaselt on keskkonnahäiring inimtegevusega kaasnev vahetu või kaudne ebasoodne mõju keskkonnale, sealhulgas keskkonna kaudu toimiv mõju inimese tervisele, heaolule, varale või kultuuripärandile. Keskkonnahäiringuna mõeldakse ka sellist ebasoodsat mõju, mis ei ületa arvulist normi või mis on arvulise normiga reguleerimata. KeÜS kommentaaride10 kohaselt „vahetu ebasoodne mõju toimib keskkonnale, inimese tervisele, heaolule ja varale või kultuuripärandile otse, ilma vahelülideta. Näiteks avaldab vahetut ebasoodsat mõju saastunud õhk. Kaudset ebasoodsat mõju avaldab aga näiteks ohtlike jäätmete ebaseaduslik loodusesse viimine, mis võib põhjustada pinnase saastumise ohtlike ainetega. Saastunud pinnasest võivad ohtlikud ained sattuda taimedesse ja sealt loomade ning omakorda inimeste organismi. Keskkonnahäiringuna saab käsitada isegi sellist juhtumit, kus ebasoodne mõju tekib seoses inimtegevuse lõppemisega. Näiteks kui puhkealana kasutatav metsaala võetakse kaitse alla kaitseala sihtkaitsevööndina ning seal keelatakse raie, on mõju ühest küljest soodne, kuna kaitstakse looduslikku mitmekesisust. Teisest küljest aga avaldab see ka ebasoodsat mõju, kuna seni korrashoitud puhkealal lubatakse säilitada langenud puid, matkaradu ei saa enam nii hästi kasutada ja ka valgust jääb vähemaks.
Keskkonnahäiringu mõiste rakendusala piiritlemisel tuleb arvestada ka sellega, millised on keskkonnaõiguse reguleerimisala ja üldse keskkonnavaldkonna piirid. Näiteks linnaruumi muutmisest tingitud pelgalt visuaalne mõju arhitektuuri-, ja üldisemalt kultuuriväärtustele, ei ole ilmselt keskkonnaküsimus. Samas aga juhul, kui sellise linnaruumi muutmisega kaasneb ka mõju linnakeskkonna looduslähedasematele osadele (näiteks avalikult kasutatava roheala vähenemine), võib seda mõju siiski keskkonnahäiringuna käsitada.”

KMH/KSH keskendub keskkonnale ja selle kaudu avalduva olulise mõju kindlakstegemisele, sealhulgas selliste keskkonnahäiringute hindamisele KeÜSi mõttes, millega võib kaasneda oluline keskkonnamõju (KeÜS § 3 lg 2 mõttes oluline keskkonnahäiring). Kavandatava tegevusega võib kaasneda näiteks tolmu- või valgushäiringud, mille võimalikku olulisust hinnatakse KSH/KMH eelhindamise ja/või programmi koostamise etapis. Kui selgub, et selline keskkonnahäiring võib konkreetsel juhul olla oluline keskkonnahäiring, siis KMH/KSH aruandes tuleb hinnata täpsemalt mõju olulisust ja vajaduse korral kavandada leevendusmeetmeid.
Samas ei pruugi iga keskkonnahäiring olla sellise ulatuse või mõjuga, mis eeldaks selle käsitlemist KMH/KSH aruandes. Kui KMH/KSH eelhindamise ja/või programmi etapis selgub, et häiring on lokaalne, ajutine või väikese ulatusega ning ei ole alust eeldada olulise keskkonnahäiringu tekkimist, siis seda KMH/KSH aruandes ei käsitleta.
Seega keskkonnale avalduva ebasoodsa mõju kaudu on tegevuse mõju inimese tervisele, heaolule ja varale (KeÜS mõistes keskkonnahäiring) ka edaspidi KMH/KSH uurimisobjektiks ulatuses, mis on vajalik, et välistada olulise keskkonnahäiringu avaldumine. Keskkonnahäiringute hindamise tulemusena (ennekõike eelhindamisel ja programmi etapis ning kui programmi ei koostata, siis algatamise hetkel) saab otsustaja veenduda, kas tegemist võib olla olulise keskkonnahäiringuga, mida tuleb aruande etapis käsitleda.

Võrreldes kehtiva õigusega jäetakse KeHJSi §-st 21 välja viide heaolule kui eraldiseisvale hindamisobjektile, kuna inimese heaolu kui määratlemata õigusmõiste on liiga avar ja sisaldab elemente, millel ei ole olulise keskkonnahäiringu tekkimisel mõju.

Ka sotsiaal-majanduslikke mõjusid käsitletakse KMH ja KSH raamistikus vaid juhul, kui need avalduvad keskkonna kaudu (oluline mõju tervisele, kultuuripärandile või varale). See aitab vältida KMH/KSH muutumist üldiseks poliitika- või tasuvusanalüüsiks ning säilitab selle kui keskkonnakaitselise otsustustoe selge rolli ja metoodilise piiritluse. Eesmärk on tasakaalustada otsustusprotsesse, kus majanduslikud ja sotsiaalsed kaalutlused on niigi domineerivad.

Kavandatava tegevusega kaasnev positiivne sotsiaal-majanduslik mõju (näiteks uute töökohtade loomine) ei ole olnud ka seni KMH või KSH mõju hindamise keskmes ega ole olnud määrav tegur näiteks alternatiivide võrdlemisel, leevendusmeetmete määramisel, lahenduse valikul vms. Tegemist on täiendava taustainfoga kavandatava tegevuse kohta, mida on võimalik ka edaspidi soovi korral käsitleda KMH ja KSH aruande tegevust tutvustavas peatükis.

KMH/KSH on üks sisend kavandatava tegevuse üle otsustamisel. KMH/KSH eesmärk on anda otsustajale struktureeritud ja põhjendatud teave kavandatava tegevuse oluliste keskkonnamõjude kohta, mida kaalutakse vajadusel menetluses koos teiste asjakohaste õiguslike, sotsiaalsete, majanduslike ja ruumiliste kaalutlustega vastavas menetluses. Seetõttu ei tähenda see, et aspektid, mida KMH/KSH raames ei hinnata, jääksid otsustamisel arvestamata, vaid neid käsitletakse vajaduse korral nende jaoks sobivates menetlustes. Vahetuid olulisi mõjusid inimeste tervisele, varale ja kultuuripärandile, mis ei avaldu keskkonna kaudu ja mis ei kuulu KMH/KSH raames hindamisele, on võimalik käsitleda näiteks planeerimismenetluses planeeringu asjakohaste mõjude hindamisel, tegevusloa menetluses vajaduse korral iseseisvate uuringute või analüüsidena või eelnõuga lisatava kultuuripärandile mõju hindamise uuringu raames. Selline jaotus tagab, et eri liiki mõjusid hinnatakse neile sobiva menetluse, pädevuse ja metoodikaga, vältides dubleerimist ning hoides KMH/KSH fookuse selgelt olulisel keskkonnamõjul.

Lisaks, heaolu käsitlemist ei nõua ka KMH ega KSH direktiivid. Muudatus aitab selgemalt eristada KeHJSi ja KeÜSi mõistesüsteeme. Muudatusettepaneku tõttu on vaja asjakohaselt korrigeerida keskkonnaministri 16.08.2017. a määrust nr 31 „Eelhinnangu sisu täpsustatud nõuded“ (määruse kavand on esitatud lisas 1, kavand 1) ning keskkonnaministri 01.09.2017. a määrust nr 34 „Keskkonnamõju hindamise aruande sisule esitatavad täpsustatud nõuded“ (määruse kavand on esitatud lisas 1, kavand 2).

Joonis 1. Täpsustatakse terminit „keskkonnamõju“ – KMH ja KSH raames hinnatakse kavandatava tegevusega kaasnevat mõju inimese tervisele, varale ja kultuuripärandile, kui see avaldub keskkonna kaudu. Allikas: Kliimaministeerium, keskkonnakorralduse ja kiirguse osakond

Punktiga 2 muudetakse §-s 22 sätestatud terminit „oluline keskkonnamõju“. Kuna eelnõuga loobutakse viitest inimese heaolule, on seetõttu vaja korrigeerida ka terminit „oluline keskkonnamõju“. Muudatusettepaneku selgitus on esitatud eelmise punkti juures.

Punktidega 3–5 muudetakse § 23, kus on defineeritud termin „asjaomased asutused“. Kuna asjaomaste asutuste täpsustatud loetelu on kavas kehtestada keskkonnavaldkonna eest vastutava ministri (eelnõu koostamise ajal energeetika- ja keskkonnaministri) määrusega (st määratakse kindlaks alused, mille korral tuleb konkreetne asutus asjaomase asutusena KMH/KSH menetlusse kaasata), siis ei ole kehtiva § 23 lõike 1 võimalike asjaomaste asutuste üldine loetelu enam asjakohane ning sellest loobutakse (punkt 3). Samal põhjusel tunnistatakse kehtetuks § 23 lõige 2, kus on täpsustatud Kliimaministeeriumi ja Keskkonnaameti kuulumine asjaomaste asutuste hulka (punkt 5). Vt ka järgmise muudatusettepaneku selgitust.

Punktiga 4 lisatakse § 23 lõige 11, millega antakse valdkonna eest vastutavale ministrile volitus kehtestada määrusega asjaomaste asutuste täpsustatud loetelu. Tegemist on KMH teenusedisaini käigus välja toodud probleemkohaga ning muudatuse eesmärk on muuta asjaomaste asutustega konsulteerimine tõhusamaks ja tulemuslikumaks (seda nii otsustajale kui ka asjaomasele asutusele). Kehtiva asjaomaste asutuste üldise loetelu asemel valdkonna eest vastutava ministri määrusega kehtestatava täpsustatud loetelu kasutuselevõtt määrab selgelt olukorrad (KMH/KSH menetlused), millisel juhul tuleb konkreetne asutus kaasata konkreetsesse menetlusse asjaomase asutusena, kellelt küsitakse KMH/KSH materjalide (eelhinnang, programm, aruanne) kohta seisukohta. Praegu on pigem tavapärane, et otsustaja saadab materjalid n-ö igaks juhuks seisukoha esitamiseks asutusele, kellel tegelikult puudub puutumus või huvi konkreetses menetluses osaleda – see toob asutustele kaasa lisatöö ning võib ka pikendada menetluse kestust. Näiteks võib asutus vastata alles tähtaja viimastel päevadel ning märkida, et tegevus ei kuulu tema pädevusse, või paluda lisaselgitusi, mis ei ole sisuliselt vajalikud, kuid mis on talle olulised oma puutumuse tuvastamiseks – seeläbi kogu menetluse kestus aga pikeneb. Mõnel juhul ei pruugi asutus aga üldsegi vastata, mistõttu peab otsustaja ootama tähtaegade möödumist ning menetlus venib ilma sisulise vajaduseta. Kavandatud muudatuse eesmärk ongi muuta asutustega konsulteerimise selgeks ning vältida kirjeldatud kitsaskohti. Muudatuse kavandamisel võeti eeskuju planeerimisseadusest, mille § 4 lõike 4 alusel on Vabariigi Valitsuse määrusega kehtestatud planeeringute koostamisel koostöö tegemise kord ja planeeringute kooskõlastamise alused11. Määruse kavand on esitatud lisas (kavand 3).

Punktiga 6 täpsustatakse § 24 nende sätete loetelu, milles nimetatud menetlustähtaegu võib põhjendatud juhul pikendada. Paragrahvist jäetakse välja viited § 17 lõikele 11 ning § 21 lõikele 4 (need tunnistatakse kehtetuks). Paragrahvi täiendatakse viidetega § 11 lõikele 22 ning § 111 lõikele 5 (vt selgitusi vastavate muudatusettepanekute juures).

Punktiga 7 jäetakse § 31 lõikest 2 välja sõna „heaolule“. Kuna eelnõuga loobutakse termini „keskkonnamõju“ määratluses viitest inimese heaolule, on vaja korrigeerida ka kõnealust sätet. Muudatusettepaneku selgitus on esitatud punkti 1 juures.

Punktiga 8 täiendatakse § 32 punkti 1 selliselt, et KMH menetluses on KMH algatamise või algatamata jätmise otsuse tegemise etapi osa asjakohasel juhul ka KMH ulatuse määramine. Muudatuse vajalikkust on selgitatud KMH programmi koostamata jätmise erandi juures (vt punkt 22).

Punktiga 9 muudetakse § 32 punkti 2 selliselt, et KMH menetlus koosneb asjakohasel juhul KMH programmi koostamise etapist. Samas jäetakse punkti sõnastusest välja tekstiosa „sealhulgas keskkonnamõju hindamise ulatuse määramine“. Muudatuse vajalikkuse põhjendus on sama nagu eelmise punkti puhul (st KMH ulatus võidakse määrata juba algatamise otsusega, mitte ainult programmiga).

Punktiga 10 täpsustatakse muudatusettepanekute korjel Transpordiameti tehtud ettepaneku alusel § 6 lõike 1 punkti 13, et see oleks üheselt selge. Kehtivat sõnastust on võimalik tõlgendada selliselt, et ühe või kahe sõidurajaga tee ehitamine vähemalt nelja sõidurajaga teeks on automaatselt olulise keskkonnamõjuga tegevus, olenemata kavandatava tee pikkusest (st alates esimesest meetrist). Praktikas on sellisele tõlgendamisvõimalusele viidanud teised osalised (näiteks kavandatavat tegevust mittetoetavad kodanikud või keskkonnaühendused). 10 km kriteerium kehtib sätte mõlema osa kohta – nii uue nelja sõidurajaga tee rajamisel kui ka ühe või kahe sõidurajaga tee ümberehitamisel vähemalt nelja sõidurajaga teeks. Selliselt on säte kooskõlas KMH direktiiviga, mille I lisa punkti 7 alapunktis c on sellise tee ehitamisel sätestatud samuti künnis 10 km.
Lisaks täpsustakse sättes tee ehitamisega seotud termineid ehitusseadustiku järgi.

Samuti muudetakse muudatusettepanekute korjel Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Ameti tehtud ettepaneku alusel § 6 lõike 1 punkti 14. Kehtiv sõnastus ei ole üheselt arusaadav ning on tekitanud vaidlusi, kuidas sätet korrektselt tõlgendada. Muudatusettepaneku kohaselt tuleb KMH algatada, kui rajatakse uus raudteeliin. Tuleb arvestada, et Eestis ei ole termin „raudteeliin“ õigusaktis määratletud. Raudteeliinide rajamisega 12 on käsitletud peamiselt Euroopa Liidu õigusaktides (komisjoni määruses (EL) 1299/2014, milles käsitletakse Euroopa Liidu raudteesüsteemi allsüsteemi taristu koostalitluse tehnilist kirjeldust13; Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivis (EL) 2016/797 Euroopa Liidu raudteesüsteemi koostalitluse kohta), kuid need õigusaktid käsitlevad raudtee koostalitlust ja ohutust, mitte keskkonnanõudeid. Kõnesoleval juhul mõistetakse „raudteeliini“ all konkreetsetele tunnustele ja pikkusele vastavat raudteelõiku: raudteeliin on marsruut ühest punktist teise (näiteks Tallinn–Tartu, Tallinn–Tapa) ning registreeritud registris lühendiga RINF (Register of Infrastructure). Uus raudtee, mis rajatakse juba olemasoleva raudtee kõrvale, loetakse KMH algatamise vajaduse otsustamise mõistes olemasoleva raudteeliini osaks, sõltumata raudtee rööpmelaiusest. See tähendab, et sellisel juhul ei ole tegemist uue raudteeliini rajamisega, millele kohaldub kohustuslik KMH, vaid olemasoleva raudteeliini laiendamisega ning KMH algatamise vajadus selgitatakse KMH eelhinnanguga tegevusvaldkondade määruse § 13 punkti 3 järgi.

Tegevusele ei sätestata künnist, kuna uue raudteeliini rajamine on olulise keskkonnamõjuga tegevus sõltumata liini pikkusest (ka KMH direktiivi I lisa punkti 7 alapunktis a ei ole tegevusele arvulist künnist sätestatud). Samuti tuleb arvesse võtta, et uut raudteeliini ei rajata kuigi sageli.

Kehtivas sättes sisalduvad tegevused „uue raudteejaama rajamine“ ning „olemasoleva raudteejaama laiendamine“ viiakse KMH kohustusega tegevuste hulgast eelhinnangu kohustusega tegevuste hulka, kuna raudteejaama rajamise või laiendamisega (sh siis, kui raudteejaama laiendatakse erineva rööpmelaiusega raudteega) ei kaasne alati olulist keskkonnamõju ning KMH eelhinnanguga selgitatakse, kas KMH algatamine on vajalik või mitte. Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Ameti praktikast lähtudes ei ole raudteejaama rajamise või laiendamise kohta tehtud KMH eelhinnangute tulemusena KMH-sid algatatud.

Punktiga 11 muudetakse § 6 lõike 1 punkte 17 ning 171. Punkti 17 muudatuse kohaselt ei ole mere süvendamine (alates 10 000 kuupmeetrist) enam olulise keskkonnamõjuga tegevus ja KMH algatamine ei ole kohustuslik. Teiste selles punktis nimetatud veekogude puhul säilib KMH kohustus. Punkti 171 muudatuse kohaselt ei ole merre kaadamine ja tahkete ainete paigutamine (alates 10 000 kuupmeetrist) enam olulise keskkonnamõjuga tegevused ning KMHd algatada ei ole vaja.

Mõlemad nimetatud muudatusettepanekud põhinevad künniste analüüsil, milles on tehtud ettepanek asendada mere süvendamisel ja merre kaadamisel KMH kohustus KMH eelhinnangu kohustusega. Analüüsi käigus käsitletud KMHdest on selgunud, et meres tehtavate töödega kaasneb erisuguseid mõjusid, kuid need on leevendatavad (näiteks tööde vältimine kalade kudemis- ja lindude pesitsusperioodil; süvendustöödel setete analüüsimine reostusainete suhtes). Künniste analüüsi kohaselt sõltub mõju konkreetsetest asjaoludest (sh rannikuelupaiga suurus, aga ka muud kaitstavad elupaigad), näiteks mida rohkem avamere suunas, seda väiksemaks muutub sama mahuga tegevuse mõju elupaikadele (kui tegevus jääb väljapoole kaitstavaid alasid ja elupaiku). Mõju ulatus sõltub eelkõige süvendamise mahust (sh näiteks sellest, kas on tegemist korduva või uue süvendamistööga), tegevuse asukoha keskkonnaseisundist ja kasutatavast tehnoloogiast.

Lisaks sõltub tegevuse mõju meres sellest, kas see toimub juba varem süvendatud ja sadama kasutuses oleval alal, kaitsealal või Natura 2000 võrgustiku alal, samuti kas tegemist on kalade kudemis- või toitumisalaga. Kui kaadamine on kavandatud sellisele kaadamisalale, mille sobivust on varem hinnatud ja kaadamise maksimaalsed võimalikud mahud määratud, siis ei põhjusta see tõenäoliselt olulisi muid mõjusid merekeskkonnale. Meres tehtavate töödega kaasnevate mõjude puhul on leevendavad meetmed teada ning leevendusmeetmeid saab määrata ilma KMHta. Seetõttu on analüüsi järgi põhjendatud kaotada KMH kohustus ja asendada see KMH eelhinnangu kohustusega, et iga kord hinnata võimaliku eeldatavalt olulise keskkonnamõju avaldumist.

Tegevusvaldkondade määruses on sätestatud veekogudes kavandatavate tegevuste KMH eelhinnangu künnised, mis nii mere süvendamise kui ka merre kaadamise korral on 500 kuupmeetrit. Keskkonnaameti ettepanekul on kavas määruses muuta § 11 punkti 72 selliselt, et KMH eelhinnangu andmise künnist süvendamise puhul tõstetakse seniselt 500 kuupmeetrilt 1500 kuupmeetrile. Ettepanekut toetab ka künniste analüüs ja seda nii süvendamise kui ka kaadamise korral (st mõlema tegevuse puhul tõsta künnis kuni 1500 kuupmeetrini). Muudatus on osaliselt seotud 01.09.2025 jõustunud veeseaduse (edaspidi VeeS) muudatusega, millega lisati väheolulise mõjuga tegevuste loetellu mere süvendamine sadama akvatooriumis mahuga 100 kuni 1499 kuupmeetrit. Kaadamise puhul määruse künnist ei muudeta, sest künnist muudeti VeeSis ainult süvendamise puhul ning VeeSis ja tegevusvaldkondade määruses sätestatud kaadamise künnised peaksid olema selguse huvides omavahel kooskõlas.

Punktiga 12 tunnistatakse kehtetuks § 6 lõike 1 punktid 21, 24, 311 ja 34.
Punkt 21 tunnistatakse kehtetuks, kuna kehtivas normis kasutatud terminit „tundlik suubla“ ei ole Eesti õiguses defineeritud ning ei ole selge, millistel juhtudel on KMH kohustuslik ning millistel juhtudel tuleb KMH vajalikkust kaaluda. Kuna KeHJS § 6 lõike 1 rakendamine toob isikutele kohustuse korraldada KMH, peab KeHJS sõnastus olema selge. Veeseaduses kasutatud terminid „suubla“ ja „heitvee suhtes tundlik suubla“ ei seondu paisude või tammide rajamisega ning sellega kaasneva võimaliku mõjuga (suubla on veekogu, veekogu osa või maapõue osa, kuhu juhitakse heitvett või saasteaineid). Tundliku suublana on mõistetud praktikas selliseid veekogusid, mis on kalastiku kaitse seisukohast olulised (sh peamiselt nn lõhejõed).

Paisutamise, hüdroelektrijaama, tammi või veehoidla rajamisel ja rekonstrueerimisel tuleb arvestada, et looduskaitseseaduse (LKS) § 51 lõike 2 alusel kehtestatud lõhe, jõeforelli, meriforelli ja harjuse kudemis- ja elupaigana kinnitatud veekogul või selle lõigul (nn lõhejõed) on keelatud olemasolevate paisude rekonstrueerimine ulatuses, mis tõstab veetaset, uute paisude rajamine ning veekogu loodusliku sängi ja veerežiimi muutmine. Kudemis- ja elupaikade nimistus nimetatud veekogul või selle lõigul on loodusliku sängi, veerežiimi ning veetaseme muutmine paisude rekonstrueerimisel lubatud üksnes juhul, kui sellega parandatakse kalade kudemisvõimalusi. Seega ei ole võimalik nendel veekogudel või veekogu lõikudel rajada uusi paise ega teha selliseid tegevusi, mis muudavad veerežiimi ja veekogu sängi, ning ka KMH kohustus ei tule kõne alla, kui see tegevus ei ole lubatud.

LKS § 51 lõike 2 alusel kehtestatud nimistus loetletud kudemis- ja elupaigad on määratud kogu veekogu ulatuses või veekogu lõiguna. Paisu ja teiste sättes nimetatud ehitiste rekonstrueerimisel ja rajamisel väljaspool nimistus nimetatud veekogu lõiku tuleb selgitada, kas tegevusega muudetakse veekogu sängi, veetaset või veerežiimi, st kas tegevusega võib kaasneda kalaliikidele ebasoodne mõju (kui tegevuse eesmärk ei ole kalade kudemisvõimaluste parandamine). Sellisel juhul tuleb KMH eelhinnangus selgitada, kas tegevusega võib kaasneda oluline mõju ning kas KMH algatamine on vajalik. Olulise keskkonnamõju kontekstis tuleb arvestada, et paisutamine mõjutab jõe hüdromorfoloogiat, kalastiku seisundit ja jõe füüsikalis-keemilisi parameetreid. Paisud on kaladele ja vee-elustikule ületamatu takistus, mis ei lase paljudel liikidel pääseda koelmualadele ja teistesse elupaikadesse ning halvendavad seeläbi jõgede seisundit ja kalade arvukust.

Kuigi sätte kehtiv sõnastus hõlmab nii ehitise rajamist kui ümberehitamist (ehk rekonstrueerimist), ei pruugi rekonstrueerimisega alati kaasneda olulist keskkonnamõju (näiteks on rekonstrueerimise eesmärk sageli kalade kudevõimaluste parandamine) ning see, kas see kaasneb või ei, tuleb välja selgitada KMH eelhinnangu ja vajadusel KMH käigus.

Ka kehtiva tegevusvaldkondade määruse § 11 punkti 4 kohaselt tuleb otsustajal anda eelhinnang, kui kavandatakse hüdroelektrijaama, tammi, paisu või veehoidla rajamist või rekonstrueerimist veeseaduse § 54 lõike 7 alusel kehtestatud määruse lisades 1–3 nimetatud pinnaveekogumitel või looduskaitseseaduse § 51 lõike 2 alusel kehtestatud määruse nimistus olevatel veekogudel (välja arvatud KeHJS § 6 lõike 1 punktides 21 ja 211 nimetatud juhtudel).

Kuigi kehtiv säte tunnistatakse kehtetuks, ei jää oluline keskkonnamõju hindamata, sest KMH eelhinnanguga tuleb selle võimalikkus välja selgitada. Üldise põhimõttena on KMH vaja algatada siis, kui tegevusega kaasneb eeldatavalt oluline keskkonnamõju ning ei ole teada leevendavaid meetmeid ja need tuleb leida KMH käigus. Paisude rajamisel ja ümberehitamisel on leevendusmeetmed (näiteks kalaläbipääsud) olemas ning kui tegevuse taotlemisel on need kavandatud ja on näha, et nende rakendamisega olulist keskkonnamõju ei kaasne, võib otsustaja jätta KMH algatamata.

Lisaks tuleb märkida, et kehtiv säte on rangem kui KMH direktiiv, mille kohaselt on KMH kohustuslik tammide ja muude rajatiste puhul vee kinnihoidmiseks või alaliseks säilitamiseks, kui kinnihoitav või säilitatav uus või täiendav veekogus on üle 10 miljoni kuupmeetri.

Ka veepoliitika raamdirektiivi14 artikli 11 lõike 3 punkti i ja lõike 4 kohaselt rakendatakse põhimeetmeid ja lisameetmeid veekogude puhul, kus mõjutatakse oluliselt vee seisundit või kus tuleb tagada täiendav kaitse või seisundi parandamine. Eestis on ka selliseid pinnaveekogusid, mis on kalastiku seisukohast vähem olulised ning olemasoleva paisu või muu sättes nimetatud ehitise rajamisel või rekonstrueerimisel ei pruugi olla alati olulist keskkonnamõju. Seetõttu oleks igakordne kohustuslik KMH ebaproportsionaalne. Tegevusvaldkondade määruse § 11 punkti 4 kohane eelhinnang tagab pinnaveekogumite ja § 16 pinnaveekogumiga hõlmamata veekogude kaitse.

Kuigi muudatusettepanekute korjel tegi Eesti Taastuvenergia Koda ettepaneku asendada tegevusvaldkondade määruse § 11 punktis 4 termin „rekonstrueerimine“ terminiga „lammutamine“, tuleb arvestada, et rekonstrueerimisel taastatakse osaliselt või täielikult hävinud ehitis, mistõttu võib tegemist olla olulise keskkonnamõjuga tegevusega, kus eelhinnangu andmine on asjakohane. Seetõttu kuulub kõnealuste ehitiste (hüdroelektrijaam, tamm, pais, veehoidla) ümberehitamine ehk rekonstrueerimine jätkuvalt eelhinnangu andmise kohustusega tegevuste hulka.

Näiteks paisu likvideerimisel ei ole vaja eelhinnangut anda, kui see asendatakse tehiskärestikuga, kuna selle tegevusega kaasneb positiivne keskkonnamõju ja kärestikul ei ole selgeid ehitise tunnuseid (tehiskärestiku eesmärk on taastada paisutatud ehk muudetud veekogu algne olukord).

Tunnistatakse kehtetuks § 6 lõike 1 punkt 24. Kehtiva KeHJSi kohaselt on vähemalt 1,5 hektari suuruse alaga prügila sulgemine olulise keskkonnamõjuga tegevus, kuid tuginedes Maves OÜ koostatud künniste 2. analüüsi vahearuandele asendatakse KMH kohustus eelhinnangu kohustusega. Seetõttu muudetakse ka tegevusvaldkondade määrust ning keskkonnaministri 29.09.2004 määrust nr 38 „Prügila rajamise, kasutamise ja sulgemise nõuded“ (edaspidi prügila rajamise, kasutamise ja sulgemise määrus) (määruse kavand on esitatud lisas, kavand 5).

Prügila sulgemiseks käitaja taotlusel või projektikohase mahu saavutamisel esitatakse Keskkonnaametile prügila sulgemise kava koos kirjaliku taotlusega. Enne sulgemiskava koostamist tehakse vähemalt 1,5 ha suuruse suletava prügila puhul KMH ning KMH aruanne esitatakse Keskkonnaametile koos sulgemiskavaga. Sulgemiskava sisaldab muu hulgas sulgemisprojekti, mis annab prügila sulgemise tehnilised lahendused, sealhulgas jäätmelademe kattekihid, ja meetmed prügila rajamise, kasutamise ja sulgemise määruse ning muude asjakohaste õigusaktide nõuete täitmiseks.

Künniste 2. analüüsis on selgitatud, et seni on prügilate sulgemise KMHsid tehtud eelkõige tehniliste lahenduste sobivuse kontrollimiseks (näiteks kas põhjavee projekteeritud kaitsemeetmed on piisavad), ent kohustusliku KMH tegemine ainult tehniliste lahenduste sobivuse väljaselgitamiseks ei ole põhjendatud. Lisaks on prügila rajamise, kasutamise ja sulgemise määrusega seatud konkreetsed keskkonnanõuded, millest prügila sulgemisel tuleb lähtuda. Siiski, arvestades tegevuse võimalikku mõju veele ja (vähemal määral ka) välisõhule (gaaside heide) või kui sulgemiskava näeb ette määrusest erinevad lahendused, on asjakohane prügila sulgemisel anda eelhinnang, et selgitada välja, kas tegevusega võib kaasneda oluline keskkonnamõju. Prügila sulgemise KMH kohustus ei tulene KMH direktiivist, mistõttu on võimalik seda riigisiseses õiguses muuta.

Lisaks on muudatus asjakohane ka sulgemiskava muutmisel. Näiteks võib esineda ka juhtumeid, kui sulgemiskava koostamisest on pikem aeg möödunud ning on selgunud vajadus muuta sulgemislahendust ja sulgemiskava. Muutmine eeldab ühtlasi ka KMH koostamist, isegi näiteks väikese muudatuse puhul, mis aga ei pruugi olla otstarbekas menetluse efektiivseks läbiviimiseks.

Suletud prügila järelhoolduse meetmete määramiseks ei ole samuti KMH kohustuslik. Keskkonnaametil on teadmised senise praktika alusel ning keskkonnaseirenõuded määrab Keskkonnaamet määruse nr 38 § 38 kohaselt prügila käitamiseks väljastatud prügilaloas või kompleksloas, lähtudes määruse nr 38 peatükist 6 (prügila seirenõuded ja aruandlus).

Tunnistatakse kehtetuks § 6 lõike 1 punkt 311. Kehtiva KeHJSi kohaselt on olulise keskkonnamõjuga tegevus üle 100 hektari suuruse pindalaga metsamaa raadamine, kuid künniste analüüsi ettepanekul asendatakse KMH kohustus KMH eelhinnangu kohustusega. Senised KMHd käsitlevad küll metsamaa raadamist, aga see ei ole olnud ainus olulise keskkonnamõjuga tegevus ja KMH algatamise põhjus, vaid raadamist on hinnatud kui näiteks mõne suurarendusega kaasnevat tegevust.

Künniste analüüsi kohaselt toimuvad metsamaa raadamisega ökosüsteemis paratamatult suured muutused ning peamised raadamisega kaasneva keskkonnamõju põhjustajad on kuivendamine, puude raiumine, pinnase ettevalmistus ning maakasutuse muutmisega seotud tegevused. Need tegevused mõjutavad metsaökosüsteeme, kuid ökoloogiline tundlikkus sõltub ka metsa väärtusest ja uuest maakasutusest. Kui mets asendub täielikult tehiskeskkonnaga, näiteks elamurajooni või tööstuspargiga, on ebasoodsad mõjud loodusele enamasti suuremad kui näiteks tuulepargi rajamisel. Seega mõju olulisus ja leevendusmeetmed sõltuvad suuresti tegevuse iseloomust ja ulatusest ning konkreetsest asukohast ja elupaigast (sh elupaiga suurus) ja selle kohta olevast informatsioonist (uuritus). Seetõttu ei pruugi iga raadamine olla olulise keskkonnamõjuga ning vajada KMHd ja põhjalikke uuringuid, vaid on põhjendatud kaotada raadamise KMH kohustus ja asendada see KMH eelhinnangu kohustusega. Analüüsi käigus uuritud võrdlusriikide KMH algatamise või eelhinnangu künnised on erinevad (Soome puhul KMH kohustuslikkus 200 hektarit, Läti puhul eelhinnangu kohustuslikkus 50 hektarit). Mõju võimalikkust arvestades on analüüsis tehtud ettepanek muuta künnist ning tuua see eelhinnangu puhul mõnevõrra allapoole, kasutades Lätiga sarnast KMH eelhinnangu künnist ja määrata selleks 50 hektarit. Kui väiksemal alal raadamise puhul ei saa välistada ebasoodsat mõju Natura võrgustiku alale, tehakse Natura eelhindamine ning vajaduse korral algatatakse KMH/KSH (mille koosseisus tehakse ka Natura asjakohane hindamine).

Ettepanek tunnistada kehtetuks KeHJS § 6 lõike 1 punkt 34 põhineb Kliimaministeeriumi tellitud töös „Õigusanalüüs KMH teenuse disaini ettevalmistamiseks“ esitatud järeldustel. Lisaks ei ole kõnealuse sätte puhul tegemist KMH direktiivi I lisas nimetatud tegevusega (st KMH kohustusega tegevused).

Kuni 30.06.2015 kehtinud planeerimisseaduse § 9 lõike 2 punkti 8 kohaselt oli detailplaneeringu ülesanne keskkonnatingimuste seadmine planeeringuga kavandatu elluviimiseks ja vajaduse korral ehitiste määramine, mille ehitusprojekti koostamisel on vaja teha KMH. KeHJS § 6 lõike 1 punkt 34 oli seotud viidatud planeerimisseaduse sättega (st omavahel olid seotud tegevuse kavandamise eri etapid: strateegilise planeerimisdokumendi koostamine ning selle järel tegevusloa taotlemine). Kehtivas planeerimisseaduses sellise sisuga säte puudub.

Õigusanalüüsis on selgitatud, et olukorras, kus KeHJSi § 6 lõike 1 punkt 34 näeb ette KMH kohustuslikkuse (st kui see on ette nähtud tegevuse aluseks olevas strateegilises planeerimisdokumendis), ei otsusta KMH kohustusega tegevuste loetelu lõplikult Riigikogu KeHJS-i vastuvõtmisega, vaid seda saab täiendada strateegilise planeerimisdokumendi kehtestaja (koostamise korraldaja) üldise hinnanguga, mis koostatakse koos strateegilise planeerimisdokumendiga. Arvestades, et KMH on üsna koormav ning aeganõudev menetlus keskkonnamõjude väljaselgitamiseks, ei ole sellise üldise võimaluse ettenägemine otstarbekas. Praegu võib KeHJSi § 6 lõike 1 punktist 34 tulenev võimalus ja sellega kaasnev üldiselt määratud absoluutselt siduv kavandatava tegevuse KMH kohustus üksikjuhul tuua kaasa ebavajalikku halduskoormust, kui sellel üksikjuhul ei oleks KMH tegelikult vajalik (näiteks asjaolud on vahepeal muutunud).

Seega muudatusettepaneku jõustumise järel ei ole edaspidi võimalik määrata tegevuse KMH kohustust strateegilise planeerimisdokumendiga. Kui strateegilises planeerimisdokumendis on kavandatud tegevus, mis võib olla olulise keskkonnamõjuga, tehakse tegevusloa taotluse esitamise järel KMH, kui juhtumipõhine KeHJSi alusel antav eelhinnang sellist vajadust järeldab ning otsustaja teeb KMH algatamise otsuse. Kui strateegilise planeerimisdokumendiga kavandatakse olulise keskkonnamõjuga tegevust, on KMH algatamine üldjuhul kohustuslik (v.a asjakohasel juhul KeHJSi § 11 lõiked 6 ja 62).

Punktiga 13 täiendatakse muudatusettepanekute korjel Keskkonnaameti tehtud ettepaneku alusel § 6 lõiget 21 ja jaotatakse selles sätestatud eelhinnangu andmise kohustus kaheks eraldi juhuks. Esiteks täpsustatakse lõike punktis 1 eelhinnangu andmise kohustust olukorras, kus taotletakse tegevusloa muutmist § 6 lõikes 1 nimetatud tegevuse või käitise muutmiseks või ehitise laiendamiseks.

KeHJS § 6 lõike 1 punkti 35 kohaselt on olulise keskkonnamõjuga tegevus (st KMH on kohustuslik) sama lõike punktides 1–341 nimetatud tegevuse või käitise muutmine või ehitise laiendamine, kui tegevuse või käitise muutmine või ehitise laiendamine vastab lõikes sätestatud võimalikele künnistele. Paragrahvi 6 lõikes 21 on sätestatud, et kui § 6 lõike 1 punktides 1–341 nimetatud tegevust või käitist muudetakse või ehitist laiendatakse, peab otsustaja andma eelhinnangu selle kohta, kas kavandataval tegevusel on oluline keskkonnamõju.

Muudatusettepanekuga täpsustatakse eelhinnangu andmise kohustust § 6 lõikes 1 nimetatud tegevuste muutmise korral (kui tegevuste muutmine ei ületa samas lõikes sätestatud võimalikke künniseid). Kehtiva sõnastuse kohaselt tuleb KMH algatamise vajalikkust kaaluda iga KeHJS § 6 lõikes 1 nimetatud juba loa saanud või käimasoleva tegevuse või käitise muutmise või laiendamise korral, ka näiteks siis, kui muudatus on väheoluline (võimalikku olulist keskkonnamõju eeldatavalt ei kaasne) või toob kaasa olukorra paranemise (positiivse keskkonnamõju). Mittevajalike eelhinnangute andmise kohustus suurendab aga nii arendajate halduskoormust kui otsustajate ja eelhindamise menetluses osalevate asjaomaste asutuste töökoormust. Seetõttu on muudatusettepaneku sõnastuses juhindutud KMH direktiivi II lisa punkti 13 alapunkti a sõnastusest, milles nimetatakse eelhindamise kohustuse kriteeriumina lisaks: „kui see võib keskkonda oluliselt kahjustada“. Kehtiva KeHJSi § 6 lõikes 21 seda täpsustust ei ole, kuid muudatusega see lisatakse („kui [tegevusloa] muutmise põhjuseks oleva kavandatava tegevuse puhul ei ole võimalik välistada olulise keskkonnamõju esinemist“). Täpsustus on vajalik selleks, et vältida eelhinnangu koostamist juhtudel, kus sellel puudub sisuline lisaväärtus. Kehtiva korra kohaselt võib eelhinnangu andmise kohustus tekkida ka selliste tegevusloa muudatuste puhul, mille puhul on juba menetluse alguses selge, et olulist keskkonnamõju ei kaasne.

Seega on kirjeldatud olukordades eelhinnangu andmise lähtekohaks see, kas kavandatav muudatus või laiendus võib tuua kaasa eeldatavalt olulise keskkonnamõju (olulist keskkonnamõju ei ole võimalik välistada), st kavandatav muudatus või laiendus toob kaasa eelhinnangu andmise kohustuse kõnesoleva paragrahvi lõike 21 kohaselt. Arvestama peab loaga taotletava tegevuse sisulist muutmist, samuti seda, kas keskkonnaseisund on algse olukorraga võrreldes muutunud. Kui taotletakse ainult loa andmete või tingimuste formaalset muutmist (näiteks kõrvaltingimuste täpsustamine või vähene muutmine), ei pruugi eelhinnangu andmine vajalik olla. Eeldatavalt olulise keskkonnamõju kaasnemise põhjusteks on eelkõige sellised olulised ja/või ulatuslikud muudatused kavandatavas tegevuses, mis võivad kaasa tuua mõjuala keskkonnataluvuse ületamise, põhjustada keskkonnas pöördumatuid muutusi või seada ohtu inimese tervise, kultuuripärandi või vara.

Samas tuleb arvestada, et sõltuvalt tegevuse või käitise muutmisest ja näiteks tegevuse laiendamisest tuleb kavandatava tegevusega kaasnevat keskkonnamõju vaadata ka tervikuna. Samuti tuleb arvestada olemasoleva, st algse tegevusega, millele on varem KMH tehtud – kas varasema KMH käigus on hinnatud kavandatavat muudatust või laiendust. See tähendab, et tuleb arvesse võtta, kas varasemas KMH-s hinnati sisuliselt muudatuse või laiendusega kaasnev keskkonnamõju, näiteks olukorras, kus varasemas KMH-s on hinnatud keskkonnamõju n-ö varuga, arvestades tegevuse suuremat mahtu, ulatuslikumat mõjuala vms. Otsustaja peab motiveerimiskohustusest tulenevalt tegevusloa andmise otsuses välja tooma asjaolu, et on kaalunud olemasoleva tegevuse muudatuse või laiendusega kaasnevat võimalikku keskkonnamõju (arvestades muu hulgas tegevuse iseloomu ja mahtu, asukohta, mõjutatavat keskkonda jm kriteeriumeid), ning juhul, kui on selge, et olulist keskkonnamõju tegevuse muudatuse või laiendamisega eeldatavalt ei kaasne, eelhinnangut andma ei pea. Kui otsustaja leiab, et tegevuse muudatuse või laiendusega võib eeldatavalt kaasneda oluline keskkonnamõju, st esineb selline kahtlus, st olulist keskkonnamõju ei ole võimalik välistada, annab ta eelhinnangu ettenähtud korras.

Tuleb rõhutada, et keskkonnamõju hindamise (sh eelhinnangu andmise) lähtekoht on juhtum, st lähtumine konkreetsest kavandatavast tegevusest ja selle muudatusest ning oludest (sh keskkonnaseisund), ning otsus kavandatava tegevuse KMH algatamise või algatamata jätmise kohta tehakse tegevusloa taotluse ja selles esitatud info alusel.

Muudatusettepanekuga sarnane on KeHJS § 6 lõige 24, mille kohaselt tuleb anda eelhinnang, kui tegevusloa taotluse menetlemise aja jooksul ilmnevad uued asjaolud, mis toovad kaasa eelhinnangu andmise kohustuse lõigete 2 ja 21 kohaselt. See tähendab, et otsustaja peab kaaluma nende uute asjaolude tähtsust eelhinnangu andmise vajaduse seisukohast.

Teiseks lisatakse lõike 21 punktiga 2 eelhinnangu andmise kohustus nende tegevuste puhul, mille ainus või peamine eesmärk on uue tehnoloogia või toote arendamine või katsetamine ning milleks taotletakse tegevusluba kehtivusega kuni kaks aastat. KMH direktiivi II lisa punkti 13 alapunkti b kohaselt kuuluvad kavandatavate tegevuste hulka, mille korral peab otsustaja andma eelhinnangu, direktiivi kohaselt „I lisas loetletud projektid, mida tehakse üksnes või peaasjalikult uute menetluste või toodete arendamiseks või katsetamiseks ja mis ei kesta üle kahe aasta“. Eesti õigusesse ei ole direktiivi seda punkti üle võetud, mis tähendab, et uute tehnoloogiate või toodete arendamisel või katsetamisel on § 6 lõikes 1 nimetatud tegevuste puhul KMH kohustuslik ehk nõue rangem. Muudatusettepanekuga tehakse see nõue paindlikumaks: arendamine ja katsetamine lisatakse KeHJSi sellekohase KMH direktiivi punkti eeskujul eelhinnangu andmise kohustusega tegevusena. Siiski tuleb arvestada teatud tingimustega: uute tehnoloogiate ja toodete arendamine või katsetamine peab olema kavandatava tegevuse ainus või peamine eesmärk ning taotletava tegevusloa kehtivus ei tohi ületada kahte aastat. Kõnesoleval juhul käsitatakse katsetamisena ühekordset tegevust ning tegevuse (korduv) pikendamine, et vältida KMH kohustust (nn tegevuse tükeldamine, ingl salami slicing), ei ole võimalik. Uue tehnoloogia või toote arendamine või katsetamine viitab näiteks sellele, et Eesti oludes võib olla tegemist uudse lahendusega või teatud tehnoloogia puhul selliste uute tingimustega, mida pole varem rakendatud või praktiseeritud. Samas tuleb pöörata tähelepanu sellele, et arendamise või katsetamisega ei tohi kaasneda olulist keskkonnamõju. Samuti tuleb arvestada, et tegemist pole KMH tegemata jätmise automaatse erandiga – eelhinnangu tulemuse alusel võidakse sellise tegevuse kohta KMH ikkagi algatada.

Punktiga 14 muudetakse § 61 lõike 1 sissejuhatavat lauseosa selliselt, et arendaja peab § 61 lõikes 1 nimetatud teabe esitama eelhinnangu kavandina. Otsustaja saab oma eelhinnangu andmisel (koostamisel) võtta aluseks arendaja esitatud kavandi, kontrollides esitatud teabe piisavust ja asjakohasust ning vajaduse korral seda täpsustades. Muudatuse puhul on tegemist lahendusega, mida kasutatakse ka praegu (eelkõige planeeringute, ehituslubade ja hoonestuslubade puhul). Samas tuleb rõhutada, et otsuse kavandatava tegevuse KMH algatamise või algatamata jätmise kohta teeb otsustaja.

Kehtiva korra kohaselt peab arendaja otsustajale esitama kavandatud tegevuse kohta teabe (st kavandatava tegevuse eesmärgi, iseloomu, asukoha, oluliselt mõjutatavate keskkonnaelementide ja eeldatavalt kaasneva olulise keskkonnamõju kirjelduse). KMH teenusedisaini käigus järeldati, et eelhinnangu andmise etapp on otsustajate jaoks üks kõige aja- ja töömahukamaid etappe kogu KMH menetluses. Praegu on arendaja esitatav teave kavandatava tegevuse võimalike oluliste mõjude kohta (kui see pole esitatud eelhinnangu kavandina) sageli ebaühtlase struktuuri või ebapiisava detailsusega. Otsustaja peab sageli täitma sisulisi infolünki (tegema päringuid ja koondama infot erinevatest allikatest), kuigi asjakohane info peaks sisalduma juba arendaja esitatud teabe hulgas. Otsustaja töömaht sõltub otseselt arendaja antud sisendi kvaliteedist ning sellest, kui suures ulatuses tuleb otsustajal infot ise juurde koguda. See pikendab eelhinnangu menetluse kestust. Selleks, et kiirendada ning lihtsustada kogu eelhinnangu andmise etappi (seda nii otsustajale kui ka arendajale), peab arendaja edaspidi esitama nõutava teabe eelhinnangu kavandina (vt joonis 2). Tuginedes otsustajate (Keskkonnaameti, Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Ameti ja Maa- ja Ruumiameti) hinnangutele võimaldaks kvaliteetse eelhinnangu kavandi esitamine kiirendada eelhinnangu andmist 50–90%. Konkreetsest projektist ja valdkonnast sõltuvalt võib see vähendada spetsialisti töökoormust menetluse kohta kuni 90 tundi.

Arendaja peab eelhinnangu kavandi koostamisel lähtuma § 61 lõike 5 alusel kehtestatud määruses (keskkonnaministri 16.08.2017 määrus nr 31 „Eelhinnangu sisu täpsustatud nõuded“) sätestatud nõuetest. Tegemist on eelhinnangu andmise sisuliste nõuetega; nõudeid vormistamise kohta ei ole antud (selleks ei ole vormi), kuid kavandi koostamisel on soovitav järgida eelhinnangu määruse struktuuri. Muudatusettepaneku tõttu on vaja nimetatud määrust muuta ning samuti kaasneb IT-arendusvajadus (keskkonnaotsuste infosüsteem KOTKAS, ehitisregister). KMH teenusdisaini käigus käsitletud KMH infosüsteemi arendamisel (eeldatavalt 2-3 aasta pärast) lihtsustub eelhinnangu andmine nii arendajale kui ka otsustajale, kuna see muutub süsteemis suures osas automaatseks, kasutades arendaja esitatud ja eri registrites olevat teavet.

Samuti kavandatakse määrust täpsustada selliselt, et eelhinnangu andmisel lähtutakse kavandatava tegevuse, selle asukoha ja mõjutatava keskkonna kirjelduses asjakohasest teabest. Täpsustus põhineb KMH teenusedisaini käigus tehtud ettepanekul, et eelhinnangu andmisel ei peaks käsitlema kõiki määruses nimetatud teemasid (keskkonnaelemente ja aspekte), vaid ainult asjakohaseid (näiteks keskkonnaelemendid, millele võib oluline keskkonnamõju avalduda) – ka see aitab eelhinnangu toimingut tõhustada. Samas tuleks selguse huvides eelhinnangus ja ka eelhinnangu kavandis lühidalt välja tuua teemad, mis ei ole konkreetsel juhul asjakohased.

Eelnõuga ei ole sätestatud tingimusi või piiranguid selle kohta, kes võib koostada eelhinnangu kavandi. Arendaja võib eelhinnangu kavandi koostada ise, näiteks teeb seda ettevõttes töötav keskkonnaspetsialist. Kui arendajal puudub nii piisav ettevalmistus eelhinnangu koostamiseks kui ka juurdepääs eelhinnangu andmiseks vajalikele andmestikele (näiteks I ja II kaitsekategooria kaitstavad liigid), on soovitav tal kaasata keskkonnakonsultant, kellel on asjakohased teadmised ning ligipääs andmeallikatele. See tagab, et arendaja on kavandatava tegevusega eeldatavalt kaasnevad keskkonnamõjusid põhjalikult analüüsinud ning otsustajale esitatav eelhinnangu kavand on piisava kvaliteedi ja detailsusega ning võimaldab otsustajal teha kiiremini otsuse KMH algatamise vajalikkuse kohta.

Arendaja esitatud eelhinnang ei ole lõplik ehk otsustajal säilib kohustus esitatud teabe piisavust ja asjakohasust kontrollida. Otsustaja võib võtta arendaja eelhinnangu kavandi aluseks oma eelhinnangu koostamisel, sealhulgas kasutada kavandis esitatud teavet tervikuna (nn üks-ühele) või talle vajalikus ulatuses (eelhinnangut täiendades või korrigeerides). KMH algatamise või algatamata jätmise otsuse tegemine jääb ka pärast muudatust täielikult otsustaja pädevusse.

Kirjeldatud lähenemine ei ole uus, näiteks detailplaneeringute KSH eelhinnangute, hoonestuslubade ja teeprojektide KMH eelhinnangute puhul on konsultandi kasutamine olnud tavapärane praktika. Arendaja esitab otsustajale konsultandi koostatud eelhinnangu, mis vastab eelhinnangu määruse sisu nõuetele.

Tähelepanu tuleb juhtida ka asjaolule, et eelhinnangu kavandi nõue ei tohiks saada takistuseks tegevusloa taotluse menetlusse võtmisel, st kui kavandis esineb mitteolulisi puudusi, ei tohiks see olla põhjus loataotluse tagasilükkamiseks ja menetluse algatamata jätmiseks. Otsustaja saab vajadusel paluda arendajal eelhinnangu kavandit täpsustada või küsida lisainfot, aga puudujäägid kavandis ei tähenda automaatselt seda, et loataotlus ei vasta nõuetele. Kui eelhinnangu kavandis esinevad aga olulised puudused, peab otsustaja siiski kaaluma, kas sellisel juhul saab taotluse menetlusse võtta. Arendajal tuleb arvestada ka sellega, et kui loataotlust muudetakse, siis võib olla vajalik ka kavandit muutma.

Joonis 2. KMH eelhinnangu andmiseks asendatakse arendaja vabatekstilise teabe esitamine sisunõuetega määratud teabe (KMH eelhinnangu kavand) esitamisega (joonisel märgitud rohelisega). Kavandi korras info andmine muudab menetluse efektiivsemaks. Allikas: Kliimaministeerium, keskkonnakorralduse ja kiirguse osakond

Punktiga 15 täiendatakse § 61 lõiget 3. Kuna eelnõuga kavandatud lähenemise järgi peab arendaja edaspidi otsustajale eelhinnangu andmiseks esitama vajaliku teabe eelhinnangu kavandina, tuleb § 61 lõiget 3 täpsustada, et otsustaja peab andma eelhinnangu muu hulgas arendaja esitatud eelhinnangu kavandis esitatud teabe alusel. Samuti peab otsustaja eelhinnangu andmisel lähtuma arendaja esitatud tegevusloa taotluses olevast ja muust asjakohasest teabest. Otsustaja peab arendaja esitatud tegevusloa taotlust ja eelhinnangu kavandit omavahel võrdlema, st kas need sisaldavad sama teavet. Eelhinnangu andmisel saab otsustaja vajadusel kasutada loataotluses olevat infot, kui seda ei ole toodud eelhinnangu kavandis. Samuti peab otsustaja vajadusel küsima arendajalt lisateavet lõpliku eelhinnangu koostamiseks (näiteks täpsustamaks infot kavandatava tegevuse kohta).

Punktiga 16 täpsustakse § 61 lõiget 4, et eelhinnangu kavandit ei pea esitama metsateatiste menetlustes, sest nende puhul on eelhinnangu andmine tehtud Keskkonnaametis paljuski juba automaatseks (metsaregistris), mistõttu eelhinnangu kavandi koostamine ei ole vajalik ega põhjendatud.

Punktiga 17 täiendatakse § 61 lõiget 5. Kuna kavandatud lähenemise järgi peab arendaja edaspidi otsustajale eelhinnangu andmiseks esitama vajaliku teabe eelhinnangu kavandina, tuleb § 61 lõiget 5 täpsustada selliselt, et volitusnormi alusel täpsustatavad nõuded kehtivad ka § 61 lõikes 1 nimetatud eelhinnangule.

Punktiga 18 lisatakse § 61 lõige 6, milles sätestatakse tingimus, et otsustaja saab nõuda eelhinnangu kavandi täiendamist üksnes juhul, kui kavandis esineb selliseid puudusi, mis on olulised ja määrava tähtsusega eelhinnangu andmisel (näiteks võivad viia eelhinnangus ebaõige järelduseni).

Punktiga 19 täiendatakse § 7 punkti 2 selliselt, et tegevuslubade loetellu lisatakse meretuulepargi hoonestusluba. 21. juunil 2024 jõustus ehitusseadustiku ja teiste seaduste muutmise seadus (taastuvenergia kasutuselevõtu kiirendamine), millega võeti kasutusele meretuulepargi hoonestusloa termin. Ehitusseadustiku (EhS) § 1131 lõike 12 järgi on meretuulepargi hoonestusluba tähtajaline õigus koormata sisemere, territoriaalmere või majandusvööndi piiritletud ala selle põhjaga püsivalt ühendatud, ent kaldaga püsivalt ühendamata ehitisega, ja see annab õiguse ehitada meretuuleparki, mis vastab hoonestusloa andmise aluseks olevale ehitusprojektile, ning vee erikasutuseks meretuulepargi ehitamisel. Sama paragrahvi lõike 13 järgi ei anta meretuulepargi hoonestusloa andmisel ehitusluba ega vee erikasutuse keskkonnaluba meretuulepargi ehitamiseks. Meretuulepargid kuuluvad KeHJSi § 6 lõikes 1 nimetatud olulise keskkonnamõjuga tegevuste hulka. Muudatusettepanekuga viiakse KeHJS kooskõlla EhSi täiendusega.

Punktiga 20 muudetakse § 11 lõiget 22. Kehtiva korra kohaselt peab otsustaja eelhinnangu korral küsima seisukohta kõigilt asjaomastelt asutustelt. Muudatusega loobutakse normis täiendist „kõigilt“. Tegemist ei ole praeguse lähenemise muutmisega, vaid selguse huvides tehtava täpsustusega. KeHJSi §-s 23 on loetletud potentsiaalsed asjaomased asutused ning seisukohta tuleb küsida kõigilt asutustelt, kes konkreetses KMH menetluses kvalifitseeruvad sellisteks asutusteks. Praktikas esineb aga olukordi, kus täiendi „kõigilt“ tõttu tõlgendatakse normi laiaulatuslikult, st et KMH menetlusse kaasatakse ka asutused, keda konkreetsesse menetlusse kaasama ei peaks. See suurendab asutuste töökoormust ning kokkuvõttes võib see pikendada ka KMH menetluse kestust. Seetõttu tehakse muudatus, mis on seotud ka § 23 muudatusettepanekuga kehtestada asjaomaste asutuste täpsustatud loetelu valdkonna eest vastutava ministri määrusega.

Muudatusega lisatakse normi ka täiendus, et asjaomane asutus peab esitama oma seisukoha KMH vajalikkuse kohta otsustaja määratud tähtajaks. KeHJSi § 11 lõike 2 järgi peab otsustaja tegema otsuse KMH algatamise või algatamata jätmise kohta § 6 lõikes 2 nimetatud valdkondade tegevuse ja lõikes 21 viidatud tegevuse korral õigusaktis sätestatud tegevusloa taotluse menetlemise aja jooksul, kuid hiljemalt 90. päeval pärast § 61 lõikes 1 loetletud teabe saamist. Praktikas esineb olukordi, kus asjaomane asutus esitab otsustajale oma seisukoha hilinenult (kuigi kehtiv § 24 ei sisalda menetlustähtaja pikendamise võimalust). Selleks, et otsustajal oleks võimalik õigeaegselt teha KMH algatamise või algatamata jätmise otsus (arvestades ka asjaomase asutuse seisukohta, nagu nõuab § 11 lõige 23), lisatakse § 11 lõikesse 22 täiendus, et asjaomane asutus peab esitama oma seisukoha otsustaja määratud tähtajaks. Tähtaja määramisel peab otsustaja lähtuma tegevusloa taotluse menetlemiseks ette nähtud ajast, samas tuleb arvestada, et ka asjaomasele asutusele peab jääma piisav aeg otsustaja saadetud materjali läbitöötamiseks ja seisukoha kujundamiseks. Põhjendatud juhul võib asjaomane asutus otsustaja määratud seisukoha esitamise tähtaega pikendada (vt ka punkti 6).

Punktiga 21 täiendatakse seadust §-ga 111, millega lisatakse seadusesse KMH programmi koostamata jätmise võimalus. Muudatuse eesmärk on vähendada KMH menetluse ajamahtu ja halduskoormust juhtudel, kus programmi koostamine ei loo sisulist lisaväärtust, kuna kavandatava tegevuse võimalik oluline keskkonnamõju on varasemate samalaadsete KMHde või KSHde kaudu teada. KMH teenusedisaini käigus selgus, et programmi etapp on menetluse üks ajamahukamaid, samas praktikas enamlevinud ja korduvate projektide puhul (näiteks liiva- ja kruusakarjäärid, suurfarmid, väikeenergia rajatised jmt) võib see aga olla vähe lisaväärtust loov etapp. Otsustajate ja ekspertide hinnangul on sellistel juhtudel vajalik teave hindamise ulatuse määramiseks sageli olemas juba eelhinnangu etapis või varasematest KMH/KSH menetlustest. Muudatuse tulemusena lüheneb KMH menetlusaeg kuni 5 kuu võrra, mis tavapäraselt kulub programmi koostamisele, avalikustamisele ja nõuetele vastavaks tunnistamisele. Muudatust kirjeldab joonis 3.

Paragrahvi 111 lõike 1 kohaselt juhul, kui kavandatava tegevusega kaasneva olulise keskkonnamõju olemus ja ulatus on varasema samalaadse15 tegevuse KMH või KSH kaudu teada, määratakse KMH algatamise otsuses ka keskkonnamõju hindamise ulatus. Sealjuures tuleb arvestada, et samalaadsed KMHd/KSHd peavad olema lõpetatud, st KMH/KSH aruanded nõuetele vastavaks tunnistatud. Erisuse kohaldamisel peab KMH algatamise otsus sisaldama teavet kavandatava tegevusega eeldatavalt kaasneva olulise keskkonnamõju ja selle hindamiseks vajalike uuringute ning eksperdirühma koosseisu kohta valdkondade kaupa (§ 111 lõige 3). See tähendab, et otsuses tuleb eraldi nimetada mõjud, mida tuleb KMH käigus hinnata (ning ka vajalikud uuringud ja ekspertiisivaldkonnad). Tegemist ei pruugi aga olla lõpliku ja ammendava loeteluga: otsustaja määrab esialgse raamistiku, mille KMH juhtekspert (eksperdirühm) vaatab üle ja vajaduse korral täpsustab edasise hindamise käigus. Kui juhteksperdi hinnangul on vaja rohkem uuringuid16 või lisada valdkondlikke eksperte selleks, et tagada kaasneva olulise keskkonnamõju usaldusväärne analüüs ning olulise keskkonnamõju vältimine või leevendamine, tuleb need uuringud teha ja eksperdid kaasata. Samuti võib lisauuringute vajadus selguda KMH aruande avalikustamise käigus ning sellisel juhul tuleb põhjendatud juhul uuringud ka teha. KMH teenusedisainis hinnati aga avalikustamisel lisauuringute vajaduse selgumise võimalust väikeseks, kuna senise kogemuse kohaselt täiendatakse programme avalikkuse sisendi alusel pigem harva.

Erisuse kohaldamisel tuleb eraldi tähelepanu juhtida Natura hindamisele. Kui on tegemist kavandatava tegevusega, mille puhul KMH ei ole kohustuslik, vaid tuleb anda eelhinnang, siis jätkub praegune lähenemine: põhjendatud juhul teeb otsustaja Natura eelhindamise eelhinnangu andmise käigus (võttes muu hulgas aluseks arendaja esitatud teabe). Kohustusliku KMH korral teeb kehtiva korra kohaselt Natura eelhindamine üldjuhul aga KMH programmi koostamise käigus KMH juhtekspert/eksperdirühm. Seega kõnealuse erisuse kohaldamisel peab kohustusliku KMHga tegevuse korral otsustaja tegema Natura eelhindamise juba KMH algatamise otsusega (ehk sarnaselt praegusele KMH eelhindamisele). Kui jätta Natura eelhindamine alles KMH aruande koostamise etappi, siis see võib osutuda liiga hiliseks (näiteks kui enne aruande koostamist/järelduste tegemiseks on vaja kõigepealt teha uuringuid). Kuigi seeläbi suureneb mõnevõrra otsustaja töökoormus, siis annab märkimisväärse ajavõidu KMH programmi koostamata jätmine.

Otsustaja peab KMH algatamise otsuse eelnõu kohta küsima seisukohta asjaomastelt asutustelt ja arendajalt (§ 111 lõige 4), kes peavad esitama seisukoha otsustaja määratud tähtajaks (§ 111 lõige 5). Põhjendatud juhul võib otsustaja määratud seisukoha esitamise tähtaega pikendada (vt ka punkti 6). Seega on arendajal ja asjaomastel asutustel võimalik teha ettepanekuid otsustaja koostatud KMH algatamise otsuse eelnõu kohta (näiteks kas otsuses nimetatud uuringud on asjakohased, kas eksperdirühm on piisav jms). Tavapärase KMH programmi menetluse korral küsitakse asjaomaste asutuste seisukohta programmi avalikustamise ajal.

Samuti võib välja tuua, et seisukoha andmisel on arendajal võimalik esitada näiteks ka arvamus, et kavandatava tegevuse keskkonnamõju hindamiseks tuleb siiski programm koostada. Näiteks kui arendaja hinnangul ei ole kavandatava tegevusega kaasneva keskkonnamõju ulatus või keskkonnatingimused teada. Kui otsustaja siiski ei pea vajalikuks KMH programmi koostamist, peab ta seda algatamise otsuses põhjendama.

Sarnaselt kehtiva § 18 lõikega 8 on ka § 111 lõikes 6 arendajale ette nähtud tähtaeg: kui arendaja ei ole kahe aasta jooksul alates § 111 lõike 1 kohase KMH algatamise otsuse tegemist esitanud KMH aruannet avalikuks väljapanekuks, peab arendaja enne aruande avalikustamiseks esitamist otsustajaga kooskõlastama otsuses määratud KMH ulatuse ja vajaduse korral selle ajakohastama. Sätte eesmärk on tagada, et KMH algatamise otsuses määratud KMH ulatus ning selle põhjal koostatav KMH aruanne oleksid ajakohased: sellekohased küsimused võivad tekkida eelkõige juhul, kui nimetatud etappide vahele jääb pikk ajavahemik.

Kokkuvõttes on erisuse kohaldamiseks otsustaja ülesanne otsustada, kas olemasolev info on piisav: kui on kahtlus, et kõik olulised mõjud ei ole teada, tuleb KMH programm koostada tavapärases korras. Erisust ei saa kohaldada ka juhul, kui kavandatava tegevusega võib kaasneda KeHJSi §-s 30 sätestatud oluline piiriülene keskkonnamõju (§ 111 lõige 2) – piiriülese KMH korral tuleb menetluses osalevale mõjutatud riigile saata KMH programm (§ 30 lõige 5).

Tuleb märkida, et programmi ärajätmise erisust saab kohaldada ka §-s 261 sätestatud juhul, kui KMH algatatakse arendaja esitatud taotluse alusel enne tegevusloa taotluse esitamist. Samuti on võimalik programmi koostamisest loobuda § 283 sätestatud taastuvenergia projekti KMH puhul.
Muudatus, millega võimaldatakse KMH programm koostamata jätta, on kooskõlas nii Århusi konventsiooni kui ka KMH direktiivi nõuetega. Århusi konventsiooni kohaselt tuleb kaasata võimalikult varases etapis, kui kõik otsusevariandid on veel lahtised. Üldsusel on endiselt võimalik osaleda nii kirjalike märkuste esitamisega kui suulisel arutelul KMH aruande avaliku väljapaneku käigus. KMH tehakse arendaja esitatud taotluse põhjal ja selles ettenähtud piirides, seega on KMH ulatus suures osas juba piiritletud ning KMH käigus tuleb hinnata taotletava tegevuse mõjusid. Seda, kas tegevust lubada või mitte, otsustab tegevusloa andja pärast KMH aruande nõuetele vastavaks tunnistamist (st ka pärast aruande avalikustamist), võttes arvesse nii KMH tulemusi kui muid asjaolusid, mis KMH alla ei kuulu. Kuna praktika kohaselt ei ole KMH programmi avalikustamise etapis seni üldsus aktiivselt osalenud, saab selle etapi ärajätmisega (teatud juhul, kui taotletakse luba tegevuseks, mille mõju ulatus on üldjoontes teada) hoida kokku nii menetlusaega kui -kulusid. See on omakorda kooskõlas haldusmenetluse efektiivsuse põhimõttega ning arendaja õigusega kiirele ja efektiivsele menetlusele. Ka KMH direktiiv ei sätesta KMH menetluse kohustuslikku etapilist ülesehitust ega nõua KMH programmi koostamist iseseisva kohustusliku sammuna. Samuti ei ole ette nähtud avalikkuse kaasamist arutelu vormis. KMH on tegevusloa andmise menetluse osa. KMH eesmärk on anda otsustajale asjakohane, piisav ja usaldusväärne teave kavandatava tegevuse võimaliku olulise keskkonnamõju kohta, et võimaldada tegevusloa andmise üle otsustamisel võtta arvesse sisulised keskkonnakaalutlused. KMH ei määra tegevusloa andmise otsust ette, vaid on üks kaalutlusotsuse tegemise sisenditest koos muude asjakohaste asjaoludega. Seetõttu tuleb avalikkuse osalemise piisavust hinnata tegevusloa menetluse tervikvaates (mitte ainult KMH vaates). Ka juhul, kui KMH programmi ei koostata, kaasatakse avalikkus KMH aruande avalikustamisel enne tegevusloa andmise otsust, st ajal, mil kõik asjakohased valikud on veel avatud ja avalikkusel on võimalik otsust sisuliselt mõjutada. Seega ei piira programmi koostamata jätmise võimalus avalikkuse õigusi ega ole vastuolus ei Århusi konventsiooni ega KMH direktiiviga.

Joonis 3. Luuakse võimalus KMH programmi mitte koostada, kui olulise keskkonnamõju olemus ja ulatus on varasema samalaadse tegevuse KMH või KSH kaudu teada (joonisel märgitud rohelisega). Programmi koostamata jätmine vähendab KMH menetlusaega hinnanguliselt kuni viie kuu võrra. Allikas: Kliimaministeerium, keskkonnakorralduse ja kiirguse osakond

Punktiga 22 täiendatakse § 12 lõiget 3 punktiga 6: kavandatava tegevuse KMH algatamise või algatamata jätmise teade peab sisaldama ka teavet KMH programmi koostamata jätmise kohta, kui kohaldatakse KeHJSisse lisatavat § 111. Kõnealune nõue kohaldub vaid KMH algatamise korral ning sedagi § 111 erisuse rakendamisel. Siiski on oluline ja vajalik, et kõikidele osalistele (sh avalikkusele) oleks juba varakult ehk KMH algatamisel antud teada, et konkreetses menetluses programmi ei koostata: muu hulgas aitab see vältida potentsiaalseid arusaamatusi edasistes menetlusetappides (arvestades asjaoluga, et võrreldes kehtiva KMH menetluse ülesehitusega on tegemist olulise erinevusega). Täpsemad selgitused § 111 kohta on esitatud eelmise punkti juures.

Punktiga 23 muudetakse § 13 lõike 1 sissejuhatavat lauset. Kavandatu kohaselt võidakse keskkonnamõju hindamise ulatus määrata KMH algatamisel ning sel juhul jäetakse KMH programm koostamata (vt punkt 21). Seetõttu on vaja asjakohaselt täiendada § 13 lõike 1 sissejuhatavat lauset, et normis oleks arvestatud eespool kirjeldatud erisusega (st olukord, kui KMH programm tuleb koostada).

Punktidega 24–28 täpsustatakse § 13 lõikes 1 KMH programmi nõudeid.
Punktiga 24 jäetakse § 13 lõike 1 punktidest 2 ja 7 välja sõnad „ja selle reaalsete alternatiivsete võimaluste“, sama muudatus tehakse § 13 lõike 1 punktis 5 (punkt 26). KMH teenusedisaini käigus järeldati, et KMH programmis, millega otsustatakse eesootava KMH sisu ja ulatus, ei peaks kohustuslikus korras nõudma kavandatava tegevuse reaalsete alternatiivsete võimaluste esitamist: tegemist on KMH menetluse ja sisulise hindamise algetapiga, kus ei pruugi olla põhjendatud ega võimalik sellist infot esitada. Vastupidi, nõude täitmiseks võidakse programmis esitada hoopis nn kunstlikud alternatiivid, kus kavandatavat tegevust on vaid vähesel määral muudetud. Kokkuvõttes võib see aga nii asjaomastele asutustele kui ka avalikkusele tekitada väära arusaama (nt olukorras, kui KMH aruandes hinnatakse programmiga võrreldes teistsuguseid alternatiivseid võimalusi). Kavandatava tegevuse reaalsed alternatiivsed võimalused selguvad üldjuhul alles KMH programmi koostamise järel (st edasise sisulise hindamise käigus). Teave reaalsete alternatiivsete võimaluste, nende elluviimisega eeldatavalt kaasneva olulise keskkonnamõju ning omavahelise võrdlemise tulemuste kohta tuleb esitada KMH lõpptulemuses ehk KMH aruandes. KMH programmis tuleb aga esitada kavandatava tegevuse lühikirjeldus.

Punktiga 25 muudetakse ka § 13 lõike 1 punkti 4: kui kehtiva korra kohaselt esitatakse KMH programmis kavandatava tegevuse seos strateegiliste planeerimisdokumentidega, siis muudatuse kohaselt tuleb esitada seos kehtivate planeeringutega. Tegemist on KMH teenusedisaini käigus tehtud ettepanekuga muuta KMH programm sisutihedamaks: praegu täidetakse see nõue sageli selliselt, et programmis esitatakse suhteliselt mahukas ülevaade (sh ka väljavõtted) kavandatava tegevuse seostest strateegiliste planeerimisdokumentidega (nt nii riiklikul tasandil arengukavad kui ka kohaliku tasandi dokumendid). Kuigi selliste seoste väljatoomine võib olla asjakohane üldise konteksti andmiseks (sh avalikkuse jaoks) ning võimalike strateegilisel tasandil määratud nõuete tähenduses, siis kokkuvõttes ei ole kõikvõimalike strateegiliste planeerimisdokumentide mahukatel ülevaadetel siiski erilist lisaväärtust. Seetõttu nõuet täpsustatakse: edaspidi tuleb programmis esitada kavandatava tegevuse seos kehtivate planeeringutega (sh detail-, üld- või eriplaneering). KMH käigus tuleb arvestada kehtivate planeeringutega, sest need võivad seada piiranguid ja tingimusi kavandatavale tegevusele või nõudeid KMH sisule (KMH käigus tuleb arvestada asjakohaseid seoseid, sh nt keskkonnakaitselisi tingimusi vms). Analoogne lähenemine on kasutusel § 261 lõikes 6, mis käsitleb kavandatava tegevuse perspektiivitust kooskõla puudumise tõttu selle asukohaga seotud kitsenduste või kehtiva planeeringuga.

Punktiga 27 tunnistatakse kehtetuks § 13 lõike 1 punkt 9. Kuna asjaomaste asutuste täpsustatud loetelu on kavas kehtestada valdkonna eest vastutava ministri määrusega (st alused, mille korral kaasatakse konkreetne asutus asjaomase asutusena KMH menetlusse), siis ei ole enam vaja KMH programmis dubleerivalt välja tuua asjaomaste asutuste loetelu koos menetlusse kaasamise põhjendusega (vt ka punktide 3–5 selgitused).

Punktiga 28 täiendatakse § 13 lõike 1 punkti 10 selliselt, et tegevusloa taotluse või KeHJSi § 261 lõikes 1 nimetatud KMH algatamise taotluse koopia asemel võib KMH programmis esitada veebilehe aadressi, kus taotlus on kättesaadav. Nõue muudetakse paindlikumaks, kuna üldjuhul toimubki tänapäeval haldusmenetlustes asjaajamine elektrooniliselt (st spetsiaalsetes digitaalsetes menetluskeskkondades). Lisaks võivad taotlused olla mahukad materjalid.

Punktidega 29 ja 30 täpsustatakse § 14 pealkirja, et see vastaks paragrahvi sisule ning lõikega 7 sätestatakse, millised isikuandmed on KMH/KSH dokumentides avalikud. Mõju hindamise materjalides avaldatakse eksperdirühma liikmete nimed ja kvalifikatsioon, juhteksperdi puhul lisaks KMH litsentsi number ja kehtivus.

Punktidega 31 ja 32 täpsustakse § 15 lõike 1 punkte 1 ja 2, lisades, et KMH litsentsi võivad taotleda ka isikud, kes on omandanud kõrghariduse ja töökogemuse metsanduse erialal. Kehtiva korra kohaselt võib litsentsi taotleda isik, kes on omandanud magistrikraadi või sellele vastava kvalifikatsiooni loodusteaduste või keskkonnakaitse õppesuuna õppekava järgi ning omab loodusteaduste või keskkonnakaitsega seotud tegevusalal vähemalt kolmeaastast töökogemust. Praeguse sõnastusega ei pruugi metsandus erialana olla üheselt hõlmatud, sest metsandus ei kuulu otseselt keskkonnakaitse või looduskaitse õppesuuna alla, kuigi on nendega tihedalt seotud.

Muudatus võimaldab taotleda litsentsi ka metsanduse õppesuuna lõpetanud isikul, kellel on teadmised nii keskkonna- ja looduskaitse, metsaökoloogia kui ka metsamajandamise võtete kohta. Metsandus on tihedalt seotud loodusteadustega ja sisaldab muuhulgas elurikkuse kaitset, metsökoloogiat, loodusvarade kestlikku kasutamist, mis on ka paljude KMHde puhul (nt tuulepargid, taristu, raadamine, maakasutuse muutus) hinnatavad valdkonnad. KMH eksperte on Eestis piiratud arv ning muudatus aitab laiendada potentsiaalsete ekspertide ringi ja parandada KMH teenuse kättesaadavust.

Punktiga 33 muudetakse § 15 lõike 1 punkti 4 ning § 34 lõike 4 punkti 5. Kehtiva korra kohaselt peab KMH juhteksperdi litsentsi taotleja olema läbinud juhtimiskoolituse vähemalt 60 tunni mahus ja tal peab olema vähemalt kahe projekti juhtimise kogemus. Juhtimiskoolituse läbimise nõue kaotatakse, kuna litsentsi taotlemise praktika põhjal on Kliimaministeeriumil kui KMH litsentsi andjal olnud raske kontrollida nõude täitmist.

KeHJSi varasema, 2015. a redaktsiooni seletuskirja kohaselt peab juhtimiskoolitus sisaldama õpet ressursside ja protsesside juhtimisest. Kuna juhtimiskoolituseks võib kvalifitseeruda väga erineva sisu ja vormiga koolitused, sest ei ole täpsustatud, milliseid teemasid peab koolitus käsitlema, on ka taotlejal ja taotluse kontrollimisel keeruline selle nõude täitmist hinnata. Seni esitatud taotluste puhul on olnud juhtumeid, kus taotluses näidatud koolitused ei ole seotud otseselt juhtimisalase õppega ning ei ole selge, kas nendel koolitustel käsitleti (projekti)juhtimise teemasid. Praegu on lubatud esitada juhtimiskoolitusena mõni juba varem kõrgkoolis läbitud õppeaine, aga tihti ei ole ka need otseselt juhtimise õppega seotud. Seega kehtiv juhtimiskoolituse nõue on pigem formaalne. Seni ei ole selle nõude erineva sisustamise pärast taotlejaid ka tagasi lükatud. Kui esialgu taotlusel näidatud koolitus on tekitanud küsimusi nõudele vastamise kohta, siis on taotleja näidanud mõnda muud koolitust, et vastata sellele nõudele. Muudatusettepaneku tõttu on vaja asjakohaselt korrigeerida keskkonnaministri 31.05.2005 määrust nr 46 „Keskkonnamõju hindamise litsentsi ja selle taotluse vormid“.

Litsentsi taotlejale vajalikke juhtimisalaseid teadmisi ja kogemust on pigem otstarbekam omandada töökogemuse kaudu. Kuna KMH protsess ongi sisu poolest projekti juhtimine (sh eksperdirühma töö koordineerimine, hindamistulemuste analüüsimine ja nende esitamine avalikkusele), peavad juhteksperdil olema selleks vajalikud teadmised ja oskused. Projekti juhtimise kogemuse all peetakse silmas kogemuste omandamist selliste projektide kaudu, mis on sisaldanud protsessi, ressursi ja isikute juhtimist. Taotlejal tuleb KMH taotluses kirjeldada ja põhjendada, millistes projektides on sellised kogemused omandatud. Seetõttu on projektijuhtimise kogemus piisav eeldus litsentsi taotlemiseks ning jääb kehtima senine nõue, et litsentsi taotlejal peab olema vähemalt kahe projekti juhtimise kogemus (projektina ei pea olema läbitud ainult KMH või KSH menetlused, vaid võib olla ka mõni muu keskkonna vm valdkonna projekt).

Eespool kirjeldatud põhjusel muudetakse analoogselt ka samasugust KSH juhteksperdi nõuet (§ 34 lõike 4 punkt 5). Kehtiva korra kohaselt peab KSH juhtekspert olema läbinud juhtimiskoolituse vähemalt 60 tunni mahus ja tal peab olema vähemalt kahe projekti juhtimise kogemus. Juhtimiskoolituse nõue kaotatakse.

Punktiga 34 korrigeeritakse § 15 lõike 2 punkti 5. Muudatust on selgitatud eelmises punktis: kuna litsentsi taotlemisel ei nõuta enam juhtimiskoolituse läbimist, ei pea taotleja ka esitama sellekohast kinnitust, kuid peab esitama kinnituse projekti juhtimise kogemuse kohta.

Punktidega 35–37 täpsustatakse litsentsi taotluses esitatavaid andmeid. Punktiga 35 jäetakse § 15 lõike 3 punktist 1 välja alalise elukoha aadressi esitamise nõue ning punktiga 36 § 15 lõike 3 punktist 2 töökoha aadressi esitamise nõue, kuna see teave ei ole litsentsi taotlemisel oluline ega vajalik. Taotluses piisab taotleja nime, isikukoodi ja kontaktandmete (telefon, e-posti aadress) ning töökoha väljatoomisest. Punktiga 37 täpsustatakse § 15 lõike 3 punktis 3 toodud viidet: kehtivas sõnastuses viidatakse § 15 lõike 1 punktidele 1–6, kuid korrektne on viidata punktidele 1–5 (§ 15 lõike 1 punkt 6 puudutab KMH-alast testi, mitte kvalifikatsiooni).

Punktiga 38 täpsustatakse § 15 lõiget 71, et informatsioon litsentsitud juhtekspertide kohta avaldatakse keskkonnaotsuste infosüsteemis KOTKAS, kus KMH ekspertide registris17 esitatakse ametlik ja avalik ülevaade litsentseeritud ekspertidest. Sättes nimetatakse, millised andmed registris avaldatakse (nimi, litsentsi number ja selle kehtivus). Varem avaldati KMH juhtekspertide info Kliimaministeeriumi lehel, kuid muudatusega viiakse ka KeHJSi sõnastus kooskõlla tegeliku olukorraga, et juhtekspertide info avaldatakse KOTKASes. Kui kehtivas sättes on märgitud ka litsentsi kehtetuks tunnistamise kohta teabe avaldamise koht, siis seda teavet ei ole asjakohane seaduses sätestada. Litsentsi kehtetuks tunnistamise infot ei saa KOTKAS registris avaldada, kuna seal on esitatud info ainult kehtivate litsentside kohta. Litsentse ei ole seni kehtetuks tunnistatud ja see on vähetõenäoline, kuid juhul, kui seda tehakse, siis saab selle info avaldada Kliimaministeeriumi kodulehel.

Punktiga 39 jäetakse § 15 lõike 9 punktist 4 välja tekstiosa „, sealhulgas juhul, kui keskkonnamõju hindamise järelhindamise tulemused erinevad oluliselt keskkonnamõju hindamise aruandes antud hinnangust“. Kuna seaduseelnõuga on kavas tunnistada kehtetuks § 25 (keskkonnamõju hindamise järelhindamine), siis tuleb asjakohaselt korrigeerida ka § 15 lõike 9 punkti 4. Vt ka selgitust punkti 63 juures.

Punktidega 40–49 muudetakse §-s 16 sätestatud KMH programmi avalikustamise ja asjaomastelt asutustelt seisukoha küsimise korda. Muudatusettepanekud on seotud eelkõige sellega, et seaduseelnõuga on kavas loobuda kohustusest korraldada KMH programmi avalik arutelu.

Punktiga 40 tunnistatakse kehtetuks § 16 lõike 1 teine lause ehk edaspidi ei ole enam kohustust korraldada KMH programmi avalikku arutelu. Otsustajal ja arendajal jääb siiski õigus erandjuhul korraldada arutelu vabatahtlikult18, kui see on konkreetse menetluse puhul põhjendatud (nt keerukate oluliste mõjude või olulise uuendusliku tegevuse korral). Programmi menetlusega seotud muudatusi kirjeldab joonis 4.

KMH teenusedisaini käigus selgus, et KMH programmi avalikud arutelud ei täida oma eesmärki. Programmi arutelu peaks keskenduma oluliste mõjude tuvastamisele, hindamise metoodikale ja uuringute vajadusele, kuid praktikas ootab avalikkus sageli juba selles etapis lõplikke selgitusi arenduse sisu ja kaasnevate mõjude kohta, st infot, mida on võimalik anda alles KMH aruande etapis (nt tehtud uuringute põhjal). Kuna selliseid lõplikke vastuseid ei pruugi olla võimalik programmi etapis veel anda, tekib arutelul osalejatel sageli pettumus ja tunne, et nende tagasisidet ei arvestata või et arutelu on pelgalt formaalsus. Üldistatult võidakse KMH programmi avaliku arutelu tajuda sellisena, et arendaja või otsustaja esindajad räägivad „üldist juttu“ ega anna konkreetseid vastuseid küsimustele. Selline kogemus vähendab aga avalikkuse usaldust ja motivatsiooni osaleda hiljem KMH aruande avalikus arutelus, kus leiavad käsitlemist kavandatava tegevuse lahendused ja tegelikud olulised mõjud.

Korduvalt on esinenud ka olukordi, kus programmi avalikul arutelul osalemise vastu on väga väike huvi (nt on esinenud juhtumeid, kus arutelul osalevadki vaid arendaja ja otsustaja esindajad) – see ei ole aga kooskõlas üldise menetlusefektiivsuse põhimõttega, samuti nõuab arutelu korraldamine arendajalt ja otsustajalt ressursse. Seetõttu on KMH teenusedisaini käigus tehtud arutelu kaotamise ettepanek, mis aitab ka kiirendada KMH menetlust. Samas tuleb rõhutada, et kõigil (sh avalikkusel) on õigus KMH programmi avaliku väljapaneku ajal tutvuda programmiga, esitada selle kohta ettepanekuid, vastuväiteid ja küsimusi ning saada neile vastuseid.

Avaliku arutelu korraldamise kohustus KMH aruande etapis ei muutu. Avalik arutelu on kavas kaotada ainult KMH programmi (KMH ulatuse määramise) etapis. Kuna KMH direktiiv ei sea eraldi KMH programmi koostamise kohustust (sh selle avalikku väljapanekut ega arutelu), siis ei ole kavandatav lahendus direktiiviga vastuolus. Eelnõuga lühendatakse ja kiirendatakse KMH programmi koostamise etappi. Täiendavalt lisatakse juurde lähenemine, kus põhjendatud juhul programmi ei koostata (sellisel juhul määrab otsustaja KMH ulatuse KMH algatamise otsuses ). Vt ka punktis 21 toodud selgitused. KMH aruande avalikustamisel jääb avalik arutelu endiselt alles, seega ei kaotata ära võimalust KMH protsessis avaliku arutelu formaadis arvamust avaldada. Seetõttu ei ole programmi avaliku arutelu ära jätmine põhiseadusega vastuolus. Samuti säilivad KMH programmi ja aruande avalikud väljapanekud, mille jooksul on võimalik arvamust avaldada. KMH programmi koostamise või programmi avaliku arutelu ära jätmine ei ole vastuolus Århusi konventsiooniga (vt selgitust punktis 21).

Joonis 4. KMH programmi etapp. Enne KMH programmi avalikustamist loobutakse selle vastavuse kontrollist, avalikust arutelust ja sellega seotud toimingutest ning otsustaja seisukoha andmisest programmi asjakohasuse ja piisavuse kohta (joonisel märgitud punasega). Programmi etapp kiireneb seeläbi 25–30 päeva. Allikas: Kliimaministeerium, keskkonnakorralduse ja kiirguse osakond

Punktiga 41 tunnistatakse kehtetuks § 16 lõige 12. Kehtiva sätte kohaselt peab otsustaja enne KMH programmi avalikustamist kümne päeva jooksul selle saamisest arvates kontrollima programmi vastavust KeHJSi §-s 13 esitatud nõuetele. Tegemist on aga mittevajaliku menetlustoiminguga, mis pikendab KMH menetluse kestust. Enne avalikustamist kontrollimisest loobumine ei kahanda KMH programmide kvaliteeti, sest olemuslikult oligi tegemist n-ö tehnilise kontrolliga, kas programmis on kõik nõutavad elemendid. Lisaks võib välja tuua, et kehtiva korra kohaselt peab ka otsustaja esitama KMH programmi kohta seisukoha avaliku väljapaneku jooksul (§ 16 lõige 41) – selles etapis esitatakse sisulised tähelepanekud. Programmi menetlusega seotud muudatused on esitatud joonisel 4.

Punktidega 42–45 muudetakse § 16 lõiget 2. Kuna seaduseelnõuga loobutakse KMH programmi avaliku arutelu korraldamise ning otsustaja avalikustamiseelsest kontrolli nõuetest, tuleb asjakohaselt korrigeerida lõike sissejuhatavat lauset (punkt 42).

Punktiga 43 tunnistatakse kehtetuks § 16 lõike 2 punkt 3 (nõue teavitada KMH programmi avalikustamisest kavandatava tegevuse asukoha vähemalt ühes üldkasutatavas hoones või kohas, nt raamatukogu, kauplus, kool, bussipeatus). Kuna tänapäeval toimub infovahetus eelkõige veebikeskkonnas, siis võib senist teavitusviisi pidada suhteliselt aegunuks ning ebaefektiivseks. Inimesed otsivad keskkonna- ja arendusinfot valdavalt digikanalitest ning füüsilisel teavitusel võib olla väike nähtavus – näiteks selle kättesaadavus võib sõltuda juhuslikust kokkupuutest konkreetse asukohaga. Samal ajal on sellise teavitamise korraldamine otsustajale oluliselt koormavam kui digiteavitus, kuna nõuab sobiva koha leidmist, vajaduse korral kooskõlastamist, infot kandvate materjalide füüsilist paigaldamist ning tuleb ka tagada, et teavitus oleks olemas kogu avalikustamise perioodil. Digiteavitus on kiiresti uuendatav, laiemalt nähtav ja võimaldab teabele ühtset ligipääsu kogu riigis. Seetõttu on põhjendatud loobuda aegunud teavitamisviisist ja toetada nüüdisaegseid avalikkusele paremini ligipääsetavaid teavituskanaleid.

Punktiga 44 lisatakse § 16 lõikesse 2 punkt 4, mille kohaselt keskkonnakaitselubade menetluses teavitatakse programmi avalikust väljapanekust ka keskkonnaotsuste infosüsteemis KOTKAS. Kuna Keskkonnaamet teavitab KMH programmi ja aruande avalikustamisest ning avalikustab KMH dokumendid KOTKASes, siis sätestatakse see ka seaduses.

Seetõttu lisatakse punktiga 45 § 16 lõikesse 2 punkt 5, mille kohaselt peab otsustaja teavitama KMH programmi avalikust väljapanekust ka oma sotsiaalmeedia kontol (kui see on olemas). Teavitamiskohustus otsustaja veebilehel või muul veebilehel sisaldub juba kehtivas seaduses (§ 16 lõike 2 punkt 4). Samuti jääb kehtima teavitamise kohustus ajalehes, et tagada info kättesaadavus neile, kes internetti ei kasuta. Tuleb rõhutada, et tegemist on teavitamise lisavõimalusega, st KMH programmi kohta ettepanekute, vastuväidete ja küsimuste esitamise viisi määrab otsustaja (KeHJSi § 16 lõike 4 punkt 4).

Punktiga 46 täpsustatakse § 16 lõiget 3, milles kaotatakse viited KMH programmi avalikule arutelule ja § 16 lõikele 12, kuna see tunnistatakse kehtetuks.

Punktiga 47 tunnistatakse kehtetuks § 16 lõike 4 punkt 5 (KMH programmi avalikustamise teade ei pea enam sisaldama teavet programmi avaliku arutelu aja ja koha kohta).

Punktiga 48 kaotatakse § 16 lõikes 5 ning § 17 pealkirjas ja lõikes 2 viited KMH programmi avalikule arutelule. Paragrahv 16 käsitleb KMH programmi avalikustamist ja asjaomastelt asutustelt seisukoha küsimist, § 17 programmi avalikustamise tulemuste arvestamist.

Punktiga 49 tunnistatakse kehtetuks § 16 lõige 51. Kehtiva sätte kohaselt peab KMH programmi avalikul arutelul tutvustama muu hulgas programmi kohta otsustaja ning asjaomaste asutuste esitatud ja avaliku väljapaneku käigus laekunud seisukohti ning selgitama tehtud ettepanekute ja vastuväidete arvestamist või arvestamata jätmist. Seaduseelnõuga loobutakse aga KMH programmi avaliku arutelu korraldamise nõudest ja seetõttu pole see säte enam asjakohane.

Punktiga 50 tunnistatakse kehtetuks § 17 lõige 11. Kehtiva lõike 11 kohaselt peab otsustaja pärast KMH programmi avalikku arutelu vaatama läbi avalikustamise käigus esitatud ettepanekud, vastuväited ja küsimused ning asjaomaste asutuste seisukohad ning andma arendajale oma seisukoha programmi asjakohasuse ja piisavuse kohta (arvestades avalikustamise tulemusi ja asjaomaste asutuste seisukohti). KMH teenusedisaini käigus selgus, et selline otsustaja seisukoht on enamasti vormiline, piirdudes avaliku arutelu ja asutuste arvamuste edastamisega arendajale, mõjutamata sealjuures menetluse sisu või otsustuse kvaliteeti. Toiming pikendab aga menetlusaega keskmiselt 2–4 nädala võrra ja suurendab halduskoormust (ilma sisulise lisaväärtuseta). Muudatus aitab lühendada KMH menetluse kestust, vältida dubleerivaid menetlustoiminguid ning suunata otsustaja ressursid etappidesse, kus tema sisuline roll on otsustamise kvaliteedi seisukohalt kõige olulisem.

Punktiga 51 jäetakse § 17 lõikest 2 välja sõnad „juhteksperdi juhtimisel“. Tegemist on selguse huvides tehtava tehnilise täpsustusega. Sätte kehtiva sõnastuse järgi peavad juhtekspert või eksperdirühm juhteksperdi juhtimisel koos arendajaga tegema avalikustamise järel KMH programmis vajalikud parandused ja täiendused. Kuna KeHJSis kasutatakse läbivalt väljendi „eksperdirühm juhteksperdi juhtimisel“ kohta lühendatult terminit „eksperdirühm“ (vt § 13 lõige 1), siis tuleb ka § 17 lõikes 2 kasutada sama terminit. Lisaks jäetakse § 17 lõikest välja sõnad „avaliku arutelu“, kuna programmi puhul seda ei korraldata.

Punktiga 52 muudetakse § 17 lõiget 3 selliselt, et arendaja peab 21 päeva jooksul avaliku väljapaneku lõppemisest arvates (mitte enam otsustaja seisukoha saamisest arvates) saatma vastused KMH programmi avaliku väljapaneku ajal programmi kohta esitatud ettepanekutele, vastuväidetele ja küsimustele. Samuti täpsustatakse, et arendaja peab saatma vastused vaid neile isikutele, otsustajale ja asjaomastele asutustele, kes on esitanud oma ettepaneku, vastuväite või küsimuse kirjalikult (kehtiv kord nõuab vastuse saatmist ka neile osalistele, kelle avalikul arutelul suuliselt esitatud ettepanek, vastuväide või küsimus jäi arutelul vastuseta).

Punktiga 53 muudetakse § 18 lõiget 1. Kuna seaduseelnõuga kaotatakse KMH programmi avaliku arutelu korraldamise kohustus, siis täpsustatakse sättes, et KMH programm tuleb otsustajale nõuetele vastavuse kontrollimiseks esitada pärast programmi avalikku väljapanekut (mitte enam pärast programmi avalikku arutelu).

Kui kehtiva korra kohaselt peab arendaja esitama otsustajale KMH programmi koos selle kohta esitatud ettepanekute, vastuväidete ja küsimustega ning § 17 lõikes 3 nimetatud kirjade koopiate ja avaliku arutelu protokolliga, siis selle muudatusettepanekuga see nõue kaotatakse. Kirjade koopiate asemel peab arendaja esitama programmis tabeli kujul laekunud ettepanekud, vastuväited ja küsimused ning arendaja saadetud vastused. Muudatuse eesmärk on muuta praegune lähenemine oluliselt paindlikumaks ning vähendada nii arendaja halduskoormust kui ka otsustaja töökoormust (sealhulgas nt isikuandmete kaitse vajaduse tõttu). Sättes ei määrata tabeli vormi ega täpsusastet, st kas kõik kirjades esitatud ettepanekud tuleb tabelis ükshaaval loetleda või võib need esitada lühendatud/kontsentreeritud kujul. Oluline on see, et tabel peab andma piisavalt põhjaliku ülevaate kirjades tehtud ettepanekutest ning arendaja vastustest (sh tuleb lisada kirjade kuupäevad; isikute nimesid ei märgita, samas asutused ja organisatsioonid esitatakse nimeliselt). Sealjuures tuleb arvestada, et kuna KMH programmi avalikul väljapanekul saadetakse ettepanekud otsustajale, siis on otsustajal kirjad juba olemas – seetõttu peaks suurem rõhuasetus olema arendaja vastustel (§ 18 lõike 2 punkti 3 järgi peab otsustaja kontrollima KMH programmi kohta esitatud ettepanekute ja vastuväidete arvestamist või arvestamata jätmist). Kirjeldatud tabeli lisamine kehtib edaspidi ka KMH aruande puhul. Kokkuvõttes on ülevaatliku tabeli lisamise puhul tegemist lähenemisega, mida kasutatakse aktiivselt ka praegu (lisaks kirjade koopiate lisamisele). Samuti ei pea KMH programmile enam lisama avaliku arutelu protokolli (KMH programmi avaliku arutelu korraldamise kohustus kaob).

Muudatus on kooskõlas KMH teenusedisaini käigus tehtud järeldustega, mille kohaselt ei loo arvukate kirjade koopiate ja protokollide lisamine menetlusele sisulist väärtust. Teenusedisaini fookusrühmades toodi esile, et sellised lisad on mahukad, struktureerimata ja raskesti kasutatavad ning otsustajal on esitatud kirjad ettepanekutega juba olemas, kuna avaliku väljapaneku ajal edastab avalikkus ja asjaomased asutused oma seisukohad otsustajale, mitte arendajale. Senine praktika, kus kõik esitatud kirjad, nende vastuskirjad ja arutelu protokollid lisatakse KMH programmi ning hiljem ka KMH aruande lisadena, suurendab oluliselt nii arendaja haldus- kui ka otsustaja töökoormust, kuid ei paranda menetluse kvaliteeti. Teenusedisainis toodi esile, et otsustajatele on eelkõige vaja selget ja struktureeritud ülevaadet esitatud ettepanekutest ja arendaja vastustest, mitte originaaldokumentide pakett. Seetõttu toetab tabeli kujul kokkuvõtte esitamine nii menetluse tõhusust kui ühtsemat praktikat ning sobib paremini ka tulevikus plaanitava digitaalse menetluskeskkonna põhimõtetega.

Punktiga 54 täiendatakse § 20 lõiget 1. Arvestades, et seaduseelnõuga lisatakse § 111 erisus KMH programmi koostamata jätmise võimaluse kohta, täiendatakse § 20 lõiget 1 selliselt, et KMH aruanne võidakse koostada ka KMH algatamise otsuses määratud KMH ulatusest lähtudes. Vt ka § 111 muudatusettepaneku selgitust. Aruande menetlusega seotud muudatused on esitatud joonisel 5.

Joonis 5. KMH aruande etapp. Enne KMH aruande avalikustamist loobutakse selle vastavuse kontrollist, avalikul arutelul esitatud ettepanekute tutvustamisest ning otsustaja seisukoha andmisest aruande asjakohasuse ja piisavuse kohta (joonisel märgitud punasega). Edaspidi peetakse KMH aruande avalik arutelu avaliku väljapaneku ajal (joonisel märgitud rohelisega). Aruande etapp kiireneb seeläbi vähemalt 35 päeva. Allikas: Kliimaministeerium, keskkonnakorralduse ja kiirguse osakond

Punktiga 55 muudetakse § 20 lõiget 11. Kuivõrd seaduseelnõu kohaselt võidakse keskkonnamõju hindamise ulatus määrata ka KMH algatamisel ning KMH programm jäetakse koostamata (vt punkt 21), on vaja asjakohaselt täiendada § 20 lõiget 11, et normis oleks arvestatud eespool kirjeldatud erisusega (st KMH aruande koostamisel kõrvale kaldumine KMH algatamise otsusega määratud keskkonnamõju hindamise ulatusest).

Punktidega 56–59 muudetakse § 21 eelkõige §-des 16 ja 17 tehtavate muudatuste tõttu (KMH aruande kohta asjaomaste asutuste seisukohtade küsimine, aruande avalikustamine ja avalikustamise tulemuste arvestamine toimub §-de 16 ja 17 kohaselt, arvestades §-s 21 sätestatud erisusi).

Punktidega 56 ja 58 tunnistatakse kehtetuks § 21 lõiked 2 ning 4: KMH menetluse kiirendamise eesmärgil loobutakse otsustaja KMH aruande kontrollist enne avalikustamist ning avalikustamise järel seisukoha esitamise nõudest (analoogsed muudatused tehakse KMH programmi juures).

Punktiga 57 täiendatakse § 21 lõigetega 31–33. Kui seaduseelnõuga loobutakse KMH programmi avaliku arutelu korraldamise nõudest, siis KMH aruande puhul jääb see alles. Kehtiva korra järgi korraldatakse KMH aruande avalik arutelu avaliku väljapaneku järel, kuid muudatusettepaneku kohaselt peab see toimuma vähemalt kümme päeva pärast avaliku väljapaneku algust ja hiljemalt kümme päeva enne avaliku väljapaneku lõppu (§ 21 lõige 31). Sellega antakse nii avalikkusele kui asjaomastele asutustele paremad osalemisvõimalused: praktikas on korduvalt juhitud tähelepanu, et osalistel võib olla soov esitada (täiendavalt) märkuseid või ettepanekuid KMH aruande kohta pärast avalikku arutelu. Muudatusettepanekuga sellised võimalused ka tagatakse. Samas tuleb arvestada, et osalistele jääb enne avalikku arutelu toimumist lühem aeg KMH aruandega tutvumiseks. Avalik väljapanek peab kestma vähemalt 30 päeva. Otsustaja määrab avaliku väljapaneku kestuse ja võib teha selle põhjendatud juhul pikema tähtajaga (nt tulenevalt dokumentide suurest mahust), kuid see ei mõjuta oluliselt KMH protsessi kestust, vaid tagab, et kõigil osapooltel ja huvilistel on piisav aeg aruande materjalidega tutvumiseks.

Kuna seaduseelnõuga loobutakse KMH programmi avaliku arutelu korraldamise nõudest, siis ei pea programmi avalikustamise teade enam sisaldama teavet programmi avaliku arutelu aja ja koha kohta. KMH aruande puhul on see aga jätkuvalt asjakohane ehk aruande avalikustamise teade peab sisaldama ka nimetatud teavet (§ 21 lõige 32).

Paragrahvi 21 lõikes 33 esitatakse põhimõte, et igaühel on õigus KMH aruande avaliku väljapaneku ja avaliku arutelu ajal tutvuda aruande ning muude asjakohaste dokumentidega, esitada aruande kohta ettepanekuid, vastuväiteid ja küsimusi ning saada neile vastuseid. KMH programmi puhul on sama põhimõte esitatud § 16 lõikes 5, kuid kavandatu tõttu ei viidata selles enam avalikule arutelule. Muude asjakohaste materjalide all on mõeldud mistahes muid dokumente, sh täiendavaid dokumente, mis ei ole esitatud KMH programmis/aruandes või nende lisana. Otsustaja peab tagama, et avalikustatavates materjalides ei esitata isikuandmeid kooskõlas isikuandmete kaitse reeglitega (nii nagu seda tehakse ka praegu).

Analoogsel põhjusel (st vajaduse korral viidata avalikule arutelule) lisatakse punktiga 59 § 21 lõige 41 (juhtekspert või eksperdirühm teeb koos arendajaga KMH aruande avaliku väljapaneku ja avaliku arutelu ajal aruande kohta tehtud ettepanekute ja vastuväidete alusel aruandes vajalikud parandused ja täiendused, selgitab ettepanekute ja vastuväidete arvestamist või põhjendab arvestamata jätmist ning vastab esitatud küsimustele).

Punktiga 60 täpsustatakse § 21 lõiget 5: kuna eelnõukohase seadusega tunnistatakse kehtetuks § 21 lõige 4, siis lõikes täpsustatakse, et arendaja peab 30 päeva jooksul avaliku väljapaneku lõppemisest arvates (mitte enam otsustaja seisukoha saamisest arvates) saatma isikutele, otsustajale ja asjaomastele asutustele kirjadega KMH aruande kohta esitatud ettepanekute või vastuväidete arvesse võtmise selgitused või arvestamata jätmise põhjendused ning vastused küsimustele. Kuna suure avaliku huviga projektide puhul võib laekunud ettepanekute hulk olla suur ja nendele vastamine on töömahukas, on võimalik nimetatud 30-päevast tähtaega pikendada (KeHJSi 24 alusel).

Punktiga 61 täiendatakse § 22 lõike 5 punkti 1. Arvestades, § 111 lisatakse erisus KMH programmi koostamata jätmise võimaluse kohta, täiendatakse § 22 lõike 5 punkti 1 selliselt, et asjakohasel juhul peab otsustaja kontrollima KMH aruande vastavust KMH algatamise otsuses sätestatud keskkonnamõju hindamise ulatusele. Vt ka § 111 muudatusettepaneku selgitust.

Punktiga 62 täiendatakse § 22 lõiget 10 selliselt, et põhjendatud juhul võib otsustaja nõuda KMH aruande täiendamist lisateabega, mida ei ole nõutud KMH algatamise otsusega. Muudatusettepaneku põhjendus on sama nagu eelmises punktis.

Punktiga 63 tunnistatakse kehtetuks § 25. KMH teenusedisaini käigus järeldati, et kehtiv järelhindamise kord ei ole rakendunud ja selle eesmärgid on saavutatavad seirekeskse ja andmepõhise lähenemise kaudu. Järelhindamine kui eraldi menetlus ei ole teostatav ega kuluefektiivne. See oleks justkui uus KMH, mis eeldaks korduvaid väliuuringuid ja ekspertiise, kuid ei annaks samavõrra lisaväärtust. Keskkond ja mõjude allikad muutuvad ajas ning erinevused prognoositud ja tegelike mõjude vahel ei võimalda üheselt hinnata KMH kvaliteeti ega otsustada, kas muudatused tulenevad hindamisest või välistest teguritest. Jõuti järeldusele, et järelhindamise eesmärgid – oluliste mõjude tuvastamine, leevendusmeetmete tõhususe hindamine ja teadmusbaasi täiendamine – on paremini saavutatavad tegevusloapõhise seire ja andmete analüüsi kaudu. Nimelt KMH järelhindamise eesmärgid on juba kaetud tegevuslubade ja nende järelevalve süsteemide kaudu. Tegevuslubade väljastamisel määratakse arendajale vajaduse korral seirekohustus, mille täitmist jälgitakse ning kogutud andmeid kasutatakse keskkonna seisundi hindamiseks ja otsuste tegemiseks. Enamgi veel: KMH järelhindamise menetlus on tegevuslubade ja nende järelevalve menetlust dubleeriv. Seega pole otstarbekas KMH järelhindamise korda täiendada ja sellega uut menetlust luua, vaid vaja on täiustada olemasolevat seire ja tegevuslubadepõhist süsteemi (nt andmevahetus, automaatsed analüüsid, eksperthinnangute tugi). Seetõttu soovitati KMH järelhindamise asemel välja töötada ühtsed seireandmete kogumise ja analüüsi põhimõtted, mille abil saab jälgida, kas keskkonnamõju prognoosid vastavad tegelikkusele ning kas rakendatud meetmed on olnud piisavad. Selleks on töös eraldi tegevussuund: 2025-2026 tehakse seireandmete ja uuringute parema kättesaadavuse ning (taas)kasutamise äri- ja detailanalüüs, mis on edasiste digiarenduste aluseks. Lisaks, rahvusvahelise mõju hindamise assotsiatsiooni (International Association for Impact Assessment, IAIA) ja ÜRO Keskkonnaprogrammi (United Nations Environment Programme, UNEP) juhistepõhjal kasutatakse seirepõhist ja integreeritud lähenemist laialdaselt, samas kui terviklikku KMH järelhindamist rakendatakse vaid üksikute riikide suurprojektide puhul.

Oluline on rõhutada, et muudatus ei vähenda KMH järelhindamise eesmärkide täitmist, vaid muudab nende saavutamise viisi. Eesmärk – hinnata, kas prognoositud olulised mõjud ja leevendusmeetmed vastavad tegelikkusele ning milliseid järeldusi saab teha tulevaste projektide tarbeks – säilib, kuid seda tehakse süsteemselt seireandmete analüüsi kaudu, mitte eraldi mahuka menetlusena. Selline lähenemine tagab pideva teadmuspõhise tagasiside KMH süsteemi toimimise kohta, vähendab halduskoormust ja suurendab menetluse efektiivsust.

Punktiga 64 muudetakse eelnõu avalikustamise käigus Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Ameti tehtud ettepaneku alusel § 30 lõiget 5, mis sätestab piiriülese keskkonnamõju hindamise menetluses programmi ja aruande edastamise nõude. Kehtiva sõnastuse kohaselt peab Kliimaministeerium edastama programmi ja aruande eelnõu mõjutatud riikidele niipea kui võimalik, kuid mitte hiljem, kui algab programmi või aruande avalik väljapanek Eestis. Normi muudetakse selliselt, et jätkuvalt tuleb KMH materjalid edastada mõjutatud riikidele niipea kui võimalik, kuid saatmise toiming ei ole piiritletud programmi või aruande avaliku väljapaneku algusega Eestis. Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Ameti hinnangul on muudatus vajalik, et ei tekiks olukorda, kus Kliimaministeerium ei jõua mõjutatud riikidele KMH materjale edastada enne nende avaliku väljapaneku algust Eestis. Praeguses praktikas ei ole välistatud, et Kliimaministeeriumis võib saatmise toiming viibida. Kuivõrd riigi prioriteet on aga menetlustähtaegasid lühendada, eelkõige taastuvenergia valdkonnas, siis on Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Amet korraldanud KMH programmide ja aruannete avaliku väljapaneku minimaalse tähtaja jooksul, et vältida menetluse venimist avaliku väljapaneku aja edasilükkamise tõttu. Lisaks võib välja tuua, et viimastel aastatel on oluliselt suurenenud selliste KMH menetluste hulk (nt meretuuleparkide projektid), kus Eesti on päritoluriik ning sellest tuleb naaberriike teavitada.

Muudatuse tulemusena muutub KMH materjalide edastamine mõjutatud riikidele (ning ka sellele eelnev otsustaja ja Kliimaministeeriumi vaheline koostöö) paindlikumaks. Samas tuleb arvestada, et seetõttu KMH menetluse kestus tervikuna ei lühene – üldjuhul antakse mõjutatud riikidele KMH materjalide kohta seisukoha esitamiseks aega kaks kuud (see tähtaeg on kindlaks määratud ka nt Eesti Vabariigi valitsuse ja Soome Vabariigi valitsuse vahelise piiriülese keskkonnamõju hindamise kokkuleppes).

Piiriülese keskkonnamõju hindamise konventsiooni (Espoo konventsiooni) kohaselt tuleb eeldatavalt mõjutatud riike teavitada kavandatavast tegevusest, mis võib põhjustada olulist kahjulikku piiriülest keskkonnamõju, võimalikult aegsasti või vähemalt samal ajal oma riigi üldsusega (KeHJSis sisaldub see nõue § 30 lõikes 3). Konventsioonis seda nõuet KMH materjalide edastamise kohta selliselt ei ole, mistõttu on võimalik KeHJSi kirjeldatud viisil muuta.

Punktiga 65 tunnistatakse kehtetuks § 30 lõige 71. Kehtiva sätte kohaselt saadetakse piiriüleses KMH menetluses osalevale mõjutatavale riigile arvamuse avaldamiseks tegevusloa andmise või andmata jätmise otsus ning tegevusloa eelnõu (kui Kliimaministeerium ja mõjutatav riik niimoodi kokku lepivad). Selleks peab otsustaja saatma nimetatud eelnõu Kliimaministeeriumile, kes edastab selle mõjutatavale riigile. Mõjutatavale riigile tuleb anda arvamuse avaldamiseks aega vähemalt 30 päeva ning otsustaja peab otsuse tegemisel arvestama mõjutatava riigi arvamusega. Seaduseelnõuga tunnistatakse säte kehtetuks, sest piiriülese keskkonnamõju hindamise konventsioon (Espoo konventsioon) ega KMH direktiiv ei nõua, et lisaks KMH materjalidele tuleb mõjutatud riigile saata arvamuse andmiseks ka tegevusloa eelnõu. Espoo konventsiooni kohaselt tuleb mõjutatud riigile saata kavandatava tegevuse lõppotsus (tegevusluba).

Punktiga 66 jäetakse § 33 lõikest 6 välja sõna „kõigilt“. Muudatuse selgitus on sama mis § 11 lõike 22 muudatusettepaneku juures (vt punkt 20).

Punktiga 67 jäetakse § 361 lõike 1 esimesest lausest välja sõna „kõikidelt“. Muudatuse selgitus on sama mis § 11 lõike 22 muudatusettepaneku juures (vt punkt 20).

Punktiga 68 jäetakse § 40 lõike 4 punktist 6 välja sõnad „ning sotsiaalsetele vajadustele“. Muudatusettepaneku eesmärk on luua õigusselgus, ühtlustada hindamispraktikat ning tagada, et KSH keskendub oma eesmärgile: oluliste keskkonnamõjude väljaselgitamisele, vältimisele ja leevendamisele. Kehtivas sättes ei ole termin „sotsiaalsed vajadused“ selgelt määratletud, mistõttu on praktikas keeruline piiritleda, milliseid mõjusid peab strateegilise planeerimisdokumendi hindamisel arvesse võtma ning kuidas eristada olulisi keskkonnamõjusid laiematest sotsiaalsetest mõjudest. Ebaselgus on põhjustanud menetlustes erinevaid tõlgendusi, täiendamisnõudeid ja protsessi venimist.

KSH direktiivi kohaselt tuleb hinnata strateegilise planeerimisdokumendi elluviimisega kaasnevat olulist keskkonnamõju, sealhulgas mõju inimese tervisele, kuid direktiiv ei nõua „sotsiaalsete vajaduste“ kui eraldiseisva mõju liigi hindamist. Sotsiaalsed, majanduslikud, kogukondlikud jms aspektid kuuluvad liikmesriikide planeerimissüsteemide, sotsiaalpoliitika jms reguleerimisalasse, mitte KSH hindamisalasse. Samuti ei kasuta KeÜS keskkonnamõju ega keskkonnahäiringu määratlemisel terminit „sotsiaalsed vajadused“ (KeÜS eristab keskkonna kaudu avalduvaid mõjusid). Seetõttu ei ole põhjendatud kasutada seda ka KeHJSis ning nõuda hindamist, mis ei ole kooskõlas KeÜSi ega KSH direktiiviga.

Muudatusettepanek on seotud eelnõuga kavandatava termini „keskkonnamõju“ täpsustamisega, sellest jäetakse välja viide inimese heaolule (vt punktis 1 toodud selgitus). Mõlema muudatuse eesmärk on vältida olukorda, kus KMH või KSH menetluses tuleb käsitleda laiemalt sotsiaalseid teemasid, mis ei ole seotud keskkonnaseisundi muutusega ega kuulu KeHJSi reguleerimisalasse.

Punktiga 69 korrigeeritakse § 42 lõike 3 teist lauset. Kehtiva sõnastuse kohaselt peab § 23 lõike 2 kohane asutus (st Kliimaministeerium või Keskkonnaamet) KSH aruande kooskõlastamisel hindama muu hulgas aruande vastavust § 40 lõike 4 nõuetele. Kuna eelnõuga muudetakse asjaomaseid asutusi puudutavaid sätteid (§ 23 lõige 2 tunnistatakse kehtetuks), siis tuleb muuta ka teisi sätteid, kus neile viidatakse. Seetõttu asendatakse lauses tekstiosa „käesoleva seaduse § 23 lõike 2 kohane asutus” tekstiosaga „Kliimaministeerium või Keskkonnaamet“. Kehtima jääb põhimõte, et Kliimaministeerium kuulub asjaomaste asutuste hulka, kui tegemist on piiriülese KMH või piiriülese KSHga või kui strateegilise planeerimisdokumendi kehtestaja või tegevusloa andja on Riigikogu, Vabariigi Valitsus või ministeerium. Ülejäänud juhtudel kuulub asjaomaste asutuste hulka Keskkonnaamet.

Eelnõu §-ga 2 täiendatakse muinsuskaitseseaduse § 46 lõikega 11.

Muudatusettepaneku on teinud Kultuuriministeerium ja Muinsuskaitseamet ning see on seotud eelnõukohaste KeHJS muudatustega, millega täpsustatakse õigusselguse huvides keskkonnamõju mõistet nii, et oleks selge, et „keskkonnamõju“ mõiste hõlmab vaid olukordi, kus kavandatava tegevuse tagajärjel toimub muutus looduskeskkonnas ning selle muutuse kaudu avaldub mõju ka muudele valdkondadele, sh kultuuripärandile. KeHJS muudatusega asendatakse ka mitmete tegevuste puhul KMH kohustus eelhinnangu andmise kohustusega. Kuna kultuuripärandile võib tegevus avaldada olulist mõju ka ilma, et see avaldaks olulist mõju looduskeskkonnale, on kultuuripärandi säilimise tagamiseks vajalik MuKSi täiendada regulatsiooniga, mis suunaks tegevusloa taotleja ja otsustaja lähtuma MuKSi nõuetest. Juhul, kui eelhinnangu tulemusel võib kavandatud tegevusega või strateegilise planeerimisdokumendi elluviimisega kaasneda oluline mõju mälestisele, muinsuskaitsealale või muudes avalikult kättesaadavates andmetes tuvastatavale kultuuripärandiobjektile või -alale, tehakse kultuuripärandile mõju hindamiseks vajaduse korral uuring. Uuring aitab tagada, et kuigi kultuuripärandile avalduva olulise mõju tõttu ei viida läbi ressursimahukat keskkonnamõju hindamist KeHJSi alusel, ei jää mõju siiski hindamata ning on võimalus täpsustava uuringu läbiviimiseks MuKSi alusel. Uuringust lähtuvalt saab otsustada kas, kuidas ja millistel tingimustel on tegevust võimalik ellu viia ning millised saavad olla leevendusmeetmed.

Praegu on uuringut võimalik määrata MuKS § 46 alusel olulise teabe väljaselgitamiseks juhul, kui tegemist on ehitise ehitamise, konserveerimise või restaureerimisega, ehitusprojekti või vallasmälestise tegevuskava koostamisega või arheoloogiamälestisel kaeve- ja muude pinnase teisaldamise või juurdeveoga seotud töödega. Selle sätte rakendamiseks peab tegemist olema juba riikliku kaitse all oleva ehitise või alaga ning need uuringud ei hõlma kavandatavast tegevusest tingitud mõjude hindamist, nagu see on seni toimunud KeHJS alusel. Olukordades, kus ala või ehitis veel riikliku kaitse all ei ole, isegi juhul, kui see menetlus on pooleli, või kui tegemist on muu kui MuKS § 46 nimetatud kavandatava tegevusega, ei saa uuringuid selle sätte alusel nõuda. MuKS sätestab võimaluse nõuda seni avastamata või uurimata pärandi kaitseks uuringuid vaid veealuse pärandi puhul (MuKS § 32 lõige 2), aga ka see ei hõlma mõjude hindamist. Arheoloogiapärandi puhul saab MuKSi alusel teha uuringut KMH käigus selleks, et anda sisendit KMH jaoks (MuKS § 31 lõige 3).

Eelnõuga lisatav säte hõlmab nii riikliku kaitse all olevat kui ka kaitse all mitteolevat kultuuripärandit, nagu on olnud ka kehtivas regulatsioonis KeHJS alusel KMH/KSH läbiviimisel. See tagab, et ka õigusliku regulatsiooni muutudes kultuuripärandi säilimine ei halvene. Kultuuripärandi mõju hindamise uuringu vajadus tuvastatakse KeHJS alusel eelhinnangu etapis, kus muuhulgas selguvad mõjutatud objektid, mis aitab piiritleda uuringu mahtu. Teavet riikliku kaitse all oleva kultuuripärandi kohta leiab kultuurimälestiste registrist; arheoloogiatundlikud alad, miljööväärtuslikud alad ja väärtuslikud üksikobjektid on toodud kohalike omavalitsuste planeeringutes, looduslikud pühapaigad on leitavad Hiite Maja kaardil ja pärandkultuuriobjektid Maa- ja Ruumiameti vastavalt kaardikihil. Muinsuskaitseameti kodulehel ja kultuurimälestiste registris on avalikult kättesaadavad erinevad tüpoloogilised uuringud ja ekspertarvamused, kus on hinnatud veel kaitse all mitteolevate objektide ja alade riikliku tähtsusega kultuuriväärtust. Uuring viiakse läbi vaid juhul, kui see on sisuliselt põhjendatud ja vajalik. Lisatava sätte puhul ei ole tegemist täiesti uue võimalusega uuringu nõudmiseks, vaid mõju hindamine kultuuripärandile eraldatakse üldisest KMH/KSH protsessist selleks, et üksnes selle mõju tõttu ei oleks kohustust läbida kogu ressursimahukat KMH/KSH menetlust. Lisatav säte kohaldub nii KMH kui ka KSH puhul, nt detailplaneeringu või ka erinevate lubade menetlustes.

4. Eelnõu terminoloogia

Eelnõukohases seaduses ei kasutata uusi termineid.

5. Eelnõu vastavus Euroopa Liidu õigusele

Eelnõu vastab Euroopa Liidu õigusele. Kuna eespool loetletud kehtivate õigusaktidega on Euroopa Liidu õigus juba üle võetud, ei ole eelnõukohase seaduse ja Euroopa Liidu õiguse vastavustabelit koostatud. Eelnõu ei ole seotud Euroopa Liidu õiguse rakendamisega.

6. Seaduse mõjud

Järgnevalt on analüüsitud muudatuste mõju. Mõjusid hinnatakse iga muudatuse puhul ainult ulatuses, milles need on konkreetse muudatuse suhtes asjakohased. Eelkõige on keskendutud järgmistele mõjudele: mõju keskkonnale, arendajatele, ekspertidele ja otsustajatele. Samuti tuuakse välja muudatustega seotud mõju halduskoormusele. Teisi mõjusid käsitletakse vaid juhul, kui need muudatusega reaalselt kaasnevad.

Eelnõu keskendub KMH menetluse tõhustamisele ja kiirendamisele ning selle kaudu halduskoormuse vähendamisele. Eelnõukohase seaduse rakendamine ei too kaasa olulisi riske. Analüüsi tulemusel ei ole tuvastatud selliseid mõjusid, mis eeldaksid põhjaliku mõjuanalüüsi aruande koostamist. Seetõttu ei ole seletuskirjale lisatud HÕNTE § 46 nõuetele vastavat põhjalikku mõjuanalüüsi aruannet. Seaduse rakendamisega ei kaasne ka olulist mõju keskkonnale. Seaduse rakendamisel ei kaasne ka olulist sotsiaalset, sealhulgas demograafilist mõju, mõju riigi julgeolekule ja välissuhetele, avaliku sektori tuludele ja kuludele ega regionaalarengule.

Eelnõuga kavandatud muudatused mõjutavad KMH osalisi valdavalt menetluse tõhustamise kaudu ning tervikvaates kaasneb positiivne mõju: arendajatel väheneb ebavajalik menetlus- ning halduskoormus, otsustajatel (riigiasutused, nt Keskkonnaamet, Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Amet, Transpordiamet, ja kohalikud omavalitsused) väheneb töökoormus (sh muutub tööprotsess selgemaks ja prognoositavamaks), samuti väheneb asjaomaste asutuste töökoormus. Avalikkuse ja keskkonnaorganisatsioonide osalusvõimalus säilib. Ebasoovitavate mõjude risk on hinnatud väikseks, sest kõik sisulised hindamiskohustused jäävad kehtima ning menetluslikud lihtsustused ei vähenda hindamise kvaliteeti ega keskkonna kaitstuse taset.
Muudatustest mõjutatud olulisemad sihtrühmad:
• Arendajad – muudatuste tulemusel muutub menetlus nende jaoks lühemaks ja selgemaks. Kohustuslikku KMH-d on vaja harvem ning paremini on aru saada, millal piisab eelhinnangust. Kuigi eelhinnangu kavandi koostamine võib mõnel juhul alguses veidi lisatööd tuua, tasandub see kiirema ja sujuvama menetlusega.
• KMH eksperdid – muudatused vähendavad edaspidi nende töös vormilist ja korduvat tegevust, võimaldades keskenduda rohkem sisulisele analüüsile.
• Otsustajad (riigiasutused ja KOVid) – muudatused aitavad menetlust paremini korraldada ja vähendavad töökoormust. Selgemaks muutuvad nii hindamise algatamise põhimõtted kui ka see, millal ja keda tuleb menetlusse kaasata.
• Asjaomased asutused (nt Keskkonnaamet, Transpordiamet ja TTJA) – edaspidi kaasatakse neid täpsemalt ja ainult siis, kui neil on juhtumiga tegelik seos, mis aitab vältida tarbetut koormust.
• Avalikkus (kohalikud elanikud ja keskkonnaorganisatsioonid) – peamised kaasamisvõimalused säilivad ning menetluse selgem ülesehitus aitab toimuvast paremini aru saada.
• Riigi infosüsteemide ja registrite teenuseomanikud (nt KOTKAS ja ehitisregister) – muudatuste elluviimine eeldab mõningaid arendusi, kuid aitab muuta menetluse andmepõhisemaks ja automatiseeritumaks.
Sihtrühmade suurused sõltuvad kavandatavate projektide arvust ja võivad ajas varieeruda.

6.1. Täiendatakse KeHJSi alusterminit „keskkonnamõju“

KeHJSi alusterminit „keskkonnamõju“ täiendatakse, mõju inimese tervisele, kultuuripärandile ja varale sõnastatakse järgmiselt: sealhulgas keskkonna kaudu toimiv mõju inimese tervisele, kultuuripärandile ja varale. Samas jäetakse välja viide inimese heaolule.

Sihtrühm
KMH/KSH osalised: otsustajad, eksperdid, arendajad, asjaomased asutused, avalikkus, sealhulgas keskkonnaorganisatsioonid.

Kaasnev mõju
• Mõju keskkonnale. Mõistete täpsustamisega muutub selgemaks KMH/KSH ulatus ehk milliseid kavandatava tegevuse olulisi mõjusid, mis on seotud tervise, kultuuripärandi ja varaga, tuleb hindamise käigus arvestada (hinnata). Seega aitab muudatus keskendada mõju hindamist nendele tervise-, kultuuripärandi- ja vara mõjudele, mis avalduvad kavandatava tegevusega kaasneva keskkonnakomponentide muutuse kaudu. Vähenevad olukorrad, kus KMH või KSH ulatust laiendatakse mõjudele, mis ei avaldus keskkonna kaudu. Seega tugevdab muudatus sisulist kvaliteeti, suunates mõju hindamise KMH ja KSH direktiivide kohasete mõjude hindamisele.
• Mõju arendajatele ja ekspertidele. Suurendab õiguslikku selgust ja prognoositavust KMH/KSH raames tervise-, kultuuripärandi- ja vara mõjude hindamisel. Vähendab ebakindlust olukordades, kus varem võidi küsida tervise ja varaga seotud hinnanguid, mis ei olnud otseselt seotud keskkonna kaudu avalduvate mõjudega. Muudatus ei too arendajale kaasa lisakohustusi ega suurenda halduskoormust.
• Mõju otsustajatele. Ühtlustab hindamispraktikat ning vähendab tõlgendamisvaidluste ja selgituste vajadust. Tekib vähem võimalikke vaidlusi KMH/KSH sisu üle, st mida peaks nende käigus hindama. Muudatus ei muuda otsustajate üldist töökoormust, kuid võib vähendada ebaselgete juhtumite arvu ja sellega seotud menetluste ajakulu.
• Arendajate halduskoormus. Halduskoormus ei suurene. Eelduslikult kaasneb halduskoormuse vähenemine, kuna tõlgendusvaidluste ja ebamäärasuse vähenemine lihtsustab ning kiirendab menetlust.

6.2. Asjaomaste asutuste loetelu jäetakse välja

KeHJSist jäetakse välja asjaomaste asutuste üldine loetelu, kuna valdkonna eest vastutava ministri määrusega on kavas kehtestada täpsustatud loetelu. Luuakse volitusnorm, mille alusel määrus sätestab selged alused, millistel juhtudel tuleb konkreetne asutus KMH või KSH menetlusse asjaomase asutusena kaasata.

Sihtrühm
KMH/KSH osalised: otsustajad, asjaomased asutused, arendajad, eksperdid.

Kaasnev mõju
• Mõju keskkonnale. Muudatus ei muuda KMH/KSH sisulise hindamise ulatust. Küll aga parandab menetluse kvaliteeti kaudselt, kuna asjaomaste asutuste kaasamine muutub täpsemaks ja efektiivsemaks: väheneb oht, et olulise pädevusega asutus jääks kaasamata või et kaasataks asutusi, kellel puudub sisuline seos menetlusega. Selgem kaasamisloogika toetab keskkonnamõju asjakohast hindamist.
• Mõju arendajatele ja ekspertidele. Suurendab prognoositavust, sest muutub rohkem etteaimatavaks, millised asutused tuleb menetlusse kaasata. Vähendab olukordi, kus menetlus venib seetõttu, et otsustaja kaasab põhjendamatult laiema ringi asutusi. Muudatus ei too arendajatele ega ekspertidele kaasa lisakohustusi.
• Mõju otsustajatele ja asjaomastele asutustele. Ministri määrusega kehtestatav täpsustatud loetelu ühtlustab praktikat ning vähendab tõlgendamisvigu. Otsustajate töökoormus väheneb, sest nad ei pea igas menetluses eraldi hindama, millised asutused võiksid olla asjaomased – määrus annab selle kohta selged alused. Samuti väheneb risk, et menetlusse kaasatakse asutus, kellel puudub puutumus, mis muidu pikendaks protsessi ja tooks asutusele mittevajalikku koormust.
• Töökoormus. Väheneb nii otsustajate kui asjaomaste asutuste töökoormus. Muudatus vähendab olukordi, kus asutustelt küsitakse arvamust ka juhtudel, kus neil puudub seos menetluses käsitlevaga.

6.3. KMH algatamine on kohustuslik raudteeliini rajamisel

KMH tuleb algatada uue raudteeliini rajamisel ning raudteejaama rajamisel või laiendamisel tuleb teha KMH eelhinnang.

Sihtrühm
1) arendajad/tegevusloa taotlejad (nt AS Eesti Raudtee, Rail Baltic Estonia OÜ);
2) otsustajad (Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Ameti ametnikud, kes on seotud raudteeliinide ja -jaamade rajamise tegevuslubade ning KMH-de menetlemisega).

Kaasnev mõju
Muudatusega korrigeeritakse sätte sõnastust, et KMH algatamise vajadus kohustuslikus korras oleks selge (praeguses sõnastuses on sätte kohaldamine nii arendajatele kui ka otsustajatele raskusi põhjustanud). Kehtivas sättes nimetatud uue raudteejaama rajamisel ning olemasoleva raudteejaama laiendamisel ei ole muudatuse tulemusel KMH kohustuslik, vaid nende puhul tuleb teha KMH eelhinnang, kuna raudteejaama rajamise või laiendamisega ei kaasne alati olulist keskkonnamõju. Muudatusega muutub selgemaks sätte rakendamine. Mõju otsustajate töökoormusele ja arendajate halduskoormusele oluliselt ei muutu, sest kehtiva sätte alusel algatatud KMH-sid on olnud vähe.

6.4. Hüdroelektrijaama, tammi, paisu või veehoidla rajamisel või rekonstrueerimisel ei ole KMH kohustuslik

Hüdroelektrijaama, tammi, paisu või veehoidla rajamisel või rekonstrueerimisel ei ole KMH kohustuslik, vaid nende tegevuste puhul tuleb teha KMH eelhinnang.

Sihtrühm
1) arendajad/veelubade taotlejad;
2) otsustajad (Keskkonnaameti ametnikud, kes on seotud veelubade ja KMH-de menetlemisega).

Kaasnev mõju
Muudatusega tunnistatakse kehtetuks KMH algatamise kohustus hüdroelektrijaama, tammi, paisu või veehoidla rajamisel või rekonstrueerimisel; KMH algatamise vajadus tuleb selgitada edaspidi KMH eelhinnanguga (s.o kehtiva nõude leevendamine). Kohustusliku KMH nõudmine ei ole põhjendatud, sest alati ei pruugi sellise tegevusega kaasneda olulist keskkonnamõju (v.a nn lõhejõgede puhul, kus selline tegevus ei ole lubatud). Samuti jäetakse KeHJSist välja mõiste „tundlik suubla“, kuna see ei ole õiguslikult reguleeritud (praeguses sõnastuses on see arendajatele ja otsustajatele arusaamatusi tekitanud). Muudatus vähendab otsustajate töökoormust ning arendajate halduskoormust, kuna KMH algatatakse vaid põhjendatud juhul. Keskkonnaotsuste infosüsteemi KOTKAS KMH registri andmete kohaselt on selle punkti alusel alates 2005. aastast algatatud 17 KMH-d. Samas ei tähenda selle punkti viimine tegevusvaldkondade määrusesse ehk eelhinnangu alla tingimata KMH algatamata jätmist, vaid eelhinnangu tulemusena võib sellisel tegevusel osal juhtudel siiski olla tõenäoliselt oluline mõju.

6.5. Mere süvendamine ning merre kaadamine ja tahkete ainete paigutamine ei ole olulise keskkonnamõjuga tegevus

Mere süvendamine ning merre kaadamine ja tahkete ainete paigutamine (alates 10 000 kuupmeetrist) ei ole olulise keskkonnamõjuga tegevus ning KMH algatama ei pea. Nende tegevuste puhul tuleb anda KMH eelhinnang.

Sihtrühm
1) veeloa (keskkonnaluba vee erikasutuseks) taotlejad ja omajad (kes tegelevad mere süvendamise ja merre kaadamisega);
2) Keskkonnaameti töötajad (kes on seotud meres tehtavateks töödeks väljastatavate veelubade menetlusega) ja teised otsustajad, nt TTJA hoonestuslubade menetlejana, kohalikud omavalitsused (ehituslubade ja planeeringute menetlejana);
3) KMH/KSHsid koostavad eksperdid.

Kaasnev mõju
KeHJSi muudatus mõjutab eelkõige keskkonnalubade taotlemist, aga KeHJSi § 6 lõike 1 punktide 17 ja 17¹ alusel algatatakse planeeringute koostamise käigus ka KSH, kui kavandatakse tegevusi, millega kaasneb süvendamine, tahkete ainete paigutamine ja kaadamine mahus üle 10 000 m³ (kui planeeringu koostamisel on maht teada). Nimetatud punktide alusel algatatakse KMH ka ehituslubade või hoonestuslubade menetluse käigus, kui ehitusega kaasneb süvendamine, tahkete ainete paigutamine ja kaadamine mahus üle 10 000 m³ ning arendaja alustab ehitusloa/hoonestusloa taotlemist. Kui KMH kohustuslikus korras algatamise asemel tuleb koostada eelhinnang, siis eelhinnangu koostamise kohustus ja KMH algatamise üle otsustamine lasub otsustajal, kelleks on taotletava tegevusloa järgi kas Keskkonnaamet, TTJA või kohalik omavalitsus.

Keskkonnaameti andmetel on seitsme aasta jooksul antud 14 ning muudetud 7 keskkonnaluba, mille järgi kavandatakse süvendamist ja/või kaadamist mahus üle 10 000 m³. Seitsmel juhul on algatatud KMH keskkonnaloa taotluse menetluses, ülejäänud olukordades on tuginetud varasemale KMH või KSH aruandele (KeHJSi § 11 lõike 6 erisuse järgi). 2025. a ei algatanud Keskkonnaamet kõne all olevate punktide alusel ühtegi uut KMHd. Lisaks on tegemisel mitu KMHd, mille on algatanud TTJA, ning ka kohalikud omavalitsused on algatanud KMH/KSHsid kas ehitusloa või detailplaneeringu menetluses. Seega ei ole KeHJSi § 6 lõike 1 punktide 17 ja 17¹ alusel KMH/KSHde algatamiste arv väga suur, mõjutatud sihtrühm on pigem väike.

Siiski, seni on arendajad püüdnud meres kavandatavate tegevuste mahtusid piirata, sealhulgas on otsitud selliseid lahendusi, mis väldiksid kohustuslikku KMHd. Keskkonnaameti andmetel on näiteks kuue aasta jooksul 23% taotlusi olnud sellised, kus süvendamise maht on 7500-9990 m³. Seega, künnise kaotamisega võib kaasneda taotluses märgitud süvendusmahtude suurenemine (ühekordsed projektid võetakse ette suuremas mahus, kavandatakse tegevus pikema aja jooksul, mistõttu maht suureneb). Vee erikasutusel tasud selles valdkonnas puuduvad, seega on keerulisem ettevõtteid suunata järgima veeseaduse § 176 lõikes 2 sätestatud põhimõtet, et vajaliku süvendamismahu määramisel peab võimaluse korral arvestama süvendamise vajadust ja mahtu tegevuse registreerimise või veeloa andmise ajal ning tulevikus selliselt, et veekogu oleks võimalikult vähe mõjutatud. Seega võib künnise kaotamisel suureneda taotlustes märgitud tegevuse maht ja mõjutatud ala pindala.

Muudatusettepanekuga kaasneb seega mõningane leevendus arendajatele – kohustusliku KMH künnis kaob, seega võib eeldada, et tegevusloa saab kätte kiiremini juhul, kui KMH ei ole vajalik (KMH protsess kestab u 1,5-2 aastat). Lisaks ei pea sellest lähtuvalt arenduse vajadusi piirama. Siiski võib suureneda otsustajate (Keskkonnaamet, TTJA, kohalikud omavalitsused) töökoormus, kuna suureneb keerukamate eelhinnangute koostamise vajadus suuremate mahtude puhul, et selgitada KMH algatamise vajadus. Väga suurte projektide puhul võib eelhinnangu analüüs olla mahukas, eriti olukorras, kui olemasolevaid andmeid on vähe või need on vananenud. Tekib potentsiaalne vaidluskoht arendajaga. Samas on kavas sätestada, et arendaja esitab otsustajale eelhinnangu andmiseks eelhinnangu kavandi, mis võib vajaduse korral sisaldada ka põhjalikumaid analüüse. Lisaks on Keskkonnaametil keskkonnaloa andjana õigus nõuda eksperthinnangut taotletava tegevuse kohta (keskkonnaministri 23.10.2019 määruse nr 56 „Keskkonnaloa taotlusele esitatavad täpsustavad nõuded ja loa andmise kord ning keskkonnaloa taotluse ja loa andmekoosseis“ § 9 punkt 6). Samuti saab vajaduse korral algatada eelhinnangu alusel KMH, kui tegevusega võib kaasneda oluline keskkonnamõju. Ühtlasi puudub KMH kohustus, kui tegevusega ei kaasne olulist keskkonnamõju.

Oluline on rõhutada, et kui muudatuse tõttu algatatakse KMHsid vähem ja ainult siis, kui selleks on vajadus, siis hoiab see kokku kõigi osaliste ressursse (mh väheneb otsustajate ja teiste KMH menetluses osalejate koormus selle kaudu, et KMHsid tuleb vähem menetleda).
• Mõju keskkonnale. Mõju keskkonnale on neutraalne. Kuigi kohustuslik KMH kaob, selgitatakse tegevuste eeldatavalt oluline keskkonnamõju edaspidi KMH eelhinnanguga ning KMH tuleb (eelhinnangu tulemusena) ikka algatada, kui tegevusega võib kaasneda oluline keskkonnamõju. Keskkonnakaitse tase ei vähene, sest otsustajal on vajalikud volitused nõuda analüüse ja algatada KMH alati, kui see on vajalik.
• Mõju arendajatele. Arendajate koormus väheneb, sest KMH nõue kaob ning väiksemate või keskmise mahuga süvendamis- ja kaadamisprojektide korral saab piirduda eelhinnangu andmisega (kui eelhinnangu tulemusena ei algatata KMHd). See võib lühendada menetlusaega ja vähendada kulusid. Arendajad ei pea enam kavandatava tegevuse mahtu kunstlikult piirama üksnes KMHst hoidumise eesmärgil, mis toetab realistlike projektimahtude kavandamist.
• Mõju otsustajatele. Otsustajate töökoormus võib suureneda, sest KMH algatamise asemel tuleb rohkematel juhtudel koostada eelhinnanguid, mis võivad olla mahukad, eriti suuremate projektide puhul või juhul, kui olemasolevad andmed on puudulikud. Samas väheneb kohustuslike KMHde arv, mistõttu tervikmõju jääb tasakaalukaks. Otsustaja pädevus nõuda rohkem analüüse või algatada vajaduse korral KMH tagab sisulise otsustuskvaliteedi.
• Mõju ekspertidele. Ekspertide roll muutub mõnevõrra seetõttu, et nad koostavad eelhinnanguid, kuid KMHde arv tervikuna võib väheneda. Ekspertidele mõju on neutraalne kuni väheneva koormuse suunas, mis sõltub konkreetsete projektide mahust ja keerukusest.
• Mõju asjaomastele asutustele. Mõju on väike, sest süvendamis- ja kaadamisprojektide arv on väike. KMH kohustuslikust algatamisest loobumine võib vähendada vaidlusi projektimahtude üle ning vähendada planeeringu- ja loamenetluse mahtu.
• Halduskoormus. Arendajate halduskoormus väheneb üldiselt, kuna kohustuslike KMHde arv väheneb ja hinnang antakse eelhinnangu alusel.

6.6. Prügila sulgemine ei ole olulise keskkonnamõjuga tegevus
Vähemalt 1,5 hektari suuruse alaga prügila sulgemine ei ole olulise keskkonnamõjuga tegevus ning KMH kohustus asendatakse KMH eelhinnangu kohustusega.

Sihtrühm
1) arendajad/tegevusloa omajad (prügila käitajad);
2) otsustajad, kes on seotud prügilate sulgemise otsuse tegemisega ning KMH menetlemisega (Keskkonnaamet).

Kaasnev mõju
• Mõju keskkonnale. Künniste 2. analüüsi kohaselt puudutab muudatus potentsiaalselt 11 prügilat. Muudatuse mõju ei ole eeldatavalt suur, kuna prügila sulgemise võimalikke peamisi mõjusid (eelkõige mõju veele ja välisõhule) on võimalik ennetada ning leevendada, täites keskkonnanõudeid, mis on kehtestatud prügila rajamise, kasutamise ja sulgemise määrusega. Eelhinnangu kohustus tagab, et iga prügila sulgemise võimalik oluline keskkonnamõju selgitatakse välja juhtumi põhjal – seega ei suurene muudatusega tõenäoliselt keskkonnale avalduv mõju.
• Mõju arendajatele. Arendajate halduskoormus väheneb, kuna kaob KMH nõue. Eelhinnangu andmine (kui selle tulemuseks ei ole KMH algatamine) on kiirem ja vähem kulukas kui KMH protsess.
• Mõju otsustajatele. Otsustajate koormus muutub vähesel määral. Ehkki kaob KMH kohustus, tuleb otsustajal vähemalt 1,5 hektari suuruse alaga prügila sulgemise korral anda eelhinnang. Arvestades, et Eestis on praegu kokku 11 sulgemata prügilat, mida muudatus potentsiaalselt puudutab, ning prügilaid suletakse pigem harva, ei ole eelhinnangute arvu märkimisväärne tõus tõenäoline.

6.7. Metsamaa raadamine ei ole olulise keskkonnamõjuga tegevus

Üle 100 hektari suuruse pindalaga metsamaa raadamine ei ole olulise keskkonnamõjuga tegevus ning KMH kohustus asendatakse KMH eelhinnangu kohustusega (künnis 50 hektarit).

Sihtrühm
1) arendajad/tegevusloa taotlejad;
2) otsustajad, kes on seotud tegevuslubade ja planeeringute ning KMH/KSHde menetlemisega.

Kaasnev mõju
Muudatuse mõju ei ole eeldatavasti suur, kuna metsamaa raadamine ei ole tegevus, mis oleks peamine põhjus KMH/KSH algatamiseks, vaid raadamist on hinnatud üldjuhul mõne suurema arendusega kaasneva tegevusena, mille puhul on olnud vaja algatada KMH/KSH. Näiteks planeeringutes on suuremad (üle 100 hektari) raadamise alad olnud seotud harjutusväljade ja tuuleparkide arendustega, aga ka karjääride või muude tööstusprojektidega ja Rail Balticu raudtee rajamisega.

Kui siiski on vaja otsustada KMH algatamise üle ainult kavandatava raadamise puhul, siis muudatuse tulemusel keskkonnatundlikkusest sõltumatud raadamised ei tooks kaasa ebavajalikku halduskoormust KMH algatamisest, kuid samas tundlikes elupaikades ja ulatusliku raadamise korral hinnatakse mõju põhjalikult KMH käigus.

• Mõju keskkonnale. Mõju keskkonnale on neutraalne. Suurema või keskkonnatundliku raadamise korral on endiselt võimalik algatada KMH, sest otsustaja hindab eelhinnangu alusel, kas tegevusega võib kaasneda oluline keskkonnamõju. Raadamist hinnatakse tavaliselt mõne suurema arendusega seotud tegevusena (nt harjutusväljad, suured tuulepargid ja karjäärid, infrastruktuur), mille puhul tehakse üldjuhul KMH.
• Mõju arendajatele. Arendajate halduskoormus väheneb, kuna KMH nõue kaob. Kui raadamine ei ole seotud mõne ulatusliku või tundliku arendusega, saab tegevuse kohta anda eelhinnangu, mis on kiirem ja vähem kulukas (kui eelhinnangu tulemusena ei otsustata algatada KMHd). Mõju ulatus on siiski väike, sest enamik suuremaid raadamisi tehakse projektidega, mille puhul tehakse KMH.
• Mõju otsustajatele. Otsustajate koormus muutub vähesel määral, kuna üksikute raadamisprojektide puhul tuleb teha eelhinnanguid. Samas väheneb kohustuslike KMHde arv ning enamikul juhtudel on raadamine osa suuremast projektist, mille puhul KMH tehakse muul alusel. Seetõttu üldine mõju otsustajatele on väike.
• Halduskoormus. Halduskoormus väheneb, kuna KMH nõue kaob ning otsus tehakse eelhinnangu kaudu. Eelhinnangu andmine (kui tulemuseks ei ole KMH algatamine) on kiirem ja vähem kulukas kui KMH protsess. Samas on üldmõju minimaalne, sest enamik üle 100 ha raadamisalasid kaasneb projektidega, mille puhul KMH tehakse muudel alustel.

6.8. KMH kohustus asendatakse KMH eelhinnanguga uue tehnoloogia arendamisel

KMH algatamise kohustuse asemel peab otsustaja andma KMH eelhinnangu, kui kavandatava tegevuse ainus või peamine eesmärk on uute tehnoloogiate või toodete arendamine või katsetamine.

Sihtrühm
1) arendajad/tegevusloa taotlejad;
2) otsustajad, kes on seotud tegevuslubade ja KMHde menetlemisega (sh Keskkonnaamet, Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Amet, kohalikud omavalitsused).

Muudatus avaldab positiivset mõju arendajatele, kuna selliste tegevuste puhul, mille eesmärk on uute tehnoloogiate või toodete katsetamine ja arendamine, ei kaasne edaspidi automaatselt KMH kohustust (kui selline tegevus on KeHJSi alusel olulise keskkonnamõjuga), vaid KMH vajalikkuse väljaselgitamiseks tuleb anda KMH eelhinnang. See tähendab, et ajutise iseloomuga katsetuste või arendustegevuste puhul ei ole kohustust läbida potentsiaalselt ajamahukat KMH menetlust (siiski võidakse KMH algatada eelhinnangu tulemusena). Otsustajatel võib sageneda vajadus anda eelhinnanguid, kuid eeldatavasti ei ole selliste projektide hulk suur (hinnanguliselt mõni üksik projekt aastas).

6.9. Tegevuse muutmisel antakse KMH eelhinnang

KMH eelhinnang antakse juhul, kui tegevuse või käitise muutmine või ehitise laiendamine toob eeldatavalt kaasa olulise keskkonnamõju (olulise keskkonnamõju esinemist ei saa välistada).

Sihtrühm
1) arendajad/tegevusloa taotlejad;
2) otsustajad, kes on seotud tegevuslubade ja KMH-de menetlemisega tegevuse muutmise või laiendamise puhul, kui muudatus või laiendus on väheoluline või toob kaasa olukorra paranemise.

KMH eelhinnangu nõue kaotatakse, kui olemasolevat või juba loa saanud tegevust muudetakse või laiendatakse ja kui muudatus või laiendus on väheoluline või toob kaasa olukorra paranemise (positiivse keskkonnamõju). Võib eeldada, et otsustajatest väheneb eelhinnangu andmise kohustus olulisel määral eelkõige Keskkonnaametil, kes keskkonnalubade menetlemise käigus annab suurel hulgal eelhinnanguid. Muudatuse mõjul võib kaasneda keskkonnarisk ebaõige otsustuse tõttu (st KMH eelhinnang jäetakse andmata), kuid võimaliku keskkonnakahju tekkimise tõenäosus ei ole suur, sest isegi kui KMH eelhinnangut ei anta, hinnatakse tegevusloa menetluse käigus keskkonnaaspekte ja vajaduse korral määratakse tegevusloa andmisel keskkonnameetmed.

6.10. Eelhinnangu kavandi esitamise kohustus

Arendaja esitab § 61 lõikes 1 nimetatud teabe eelhinnangu kavandina. Muudatuse eesmärk on tagada, et otsustajal oleks eelhinnanguks piisav teave, vältides olukordi, kus tuleb arendajalt korduvalt teavet juurde küsida või otsustajal lisainfot otsida eelhinnangu koostamiseks ja KMH vajalikkuse üle otsustamiseks.

Sihtrühm
KMH osalised: otsustajad, eksperdid, arendajad.

Kaasnev mõju
• Mõju keskkonnale. Muudatus ei mõjuta KMH eelhinnangu sisulist kvaliteeti ega KMH vajalikkuse üle otsustamise järeldusi.
• Mõju arendajatele ja ekspertidele. Arendajatel tuleb juba praegu esitada otsustajale eelhinnangu andmiseks asjakohane teave. Edaspidi peab esitatav teave eelhinnangu kavandina olema keskkonnaministri 21.08.2017 määruse nr 31 „Eelhinnangu sisu täpsustatud nõuded“ nõuete kohane. Samas esitavad paljud arendajad juba praegu nõutava teabe nimetatud määruse nõuete kohaselt. Kuna see pole aga kohustuslik, võib muudatuse järel arendajate töömaht ja väljaminekud mõnevõrra suureneda, kui neil võib olla vajadus kasutada keskkonnavaldkonna eksperdi abi eelhinnangu kavandi koostamiseks (juhul, kui arendaja ise ei koosta eelhinnangu kavandit). Seega võib ka keskkonnaekspertide töökoormus mõnevõrra suureneda. Kuna KMH eelhinnangu kavandit ei pea koostama litsentsiga KMH juhteksperdid, vaid seda võivad teha ka teised keskkonnaeksperdid (st pole sätestatud nõudeid koostajale), siis ei põhjusta muudatus KMH juhtekspertidele olulist töökoormuse kasvu ning seeläbi muude menetluste aeglustumist. Ühe eelhinnangu maksumus, olenevalt selle keerukusest, jääb teenusedisaini käigus saadud info põhjal vahemikku 1000–5000 eurot, mis võrreldes projekti üldkuludega on pigem tagasihoidlik kulu. Kvaliteetsem ja täpsem sisend vähendab samas olukordi, kus otsustajal tuleb taotlejalt lisainfot küsida või seda ise otsida. Selle tulemusel kiireneb eelhindamise ja KMH vajalikkuse üle otsustamise aeg, sest otsustaja ei pea tegema korduvaid täiendusi ega tegelema puudulike algandmete tõttu lisatööga. Arvestades, et otsustajate töökoormus on niigi suur, aitab parem sisend vältida viivitusi ning tagab efektiivsema menetluse, sealhulgas võimaluse kiiremini alustada kavandatava tegevusega. Kokkuvõttes muutub protsess arendaja jaoks kiiremaks.
• Mõju otsustajatele. Otsustaja töökoormus väheneb ja protsess muutub kiiremaks, kuna arendaja poolt koos tegevusloa taotlusega esitatav eelhinnangu kavand peab vastama eelhinnangu määruse nõuetele. Näiteks Keskkonnaameti senises töös on ühe eelhinnangu koostamise ajakulu, olenevalt selle keerukusest ja arendaja esitatud info kvaliteedist, olnud vahemikus 8–70 tundi (Keskkonnaameti andmetel tegi amet 2024. a 10 KMH algatamise otsust ja 889 KMH algatamata jätmise otsust, millest 725 metsaosakond, teised valdkonnad kokku 164). Tuginedes Keskkonnaameti ja teiste eelhinnangu koostajate (eelkõige Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Ameti ja Maa- ja Ruumiameti) hinnangutele aitaks muudatus kiirendada eelhinnangu andmise protsessi otsustaja jaoks 50–90%. Edaspidi väheneb otsustajal vajadus küsida korduvalt lisateavet ning puuduolevat infot ise juurde otsida, kui eelhinnangu kavand on koostatud kvaliteetselt ja otsustaja ei pea seda suuremas mahus täiendama. Otsustajal on võimalik keskenduda ennekõike KMH vajalikkuse üle otsustamisele.
• Halduskoormus. Halduskoormus suureneb mõnevõrra arendajatel, kes peavad koostama sisendit täpsemalt ja eelhinnangu määruse nõuete kohaselt. Üldine koormus menetluses tervikuna väheneb, kuna korduv info küsimine ja KMH vajalikkuse üle otsustamise venimine väheneb kvaliteetsema sisendinfo tõttu.

6.11. Programmi koostamine jäetakse ära

Põhjendatud juhul on võimalik jätta ära KMH programmi koostamine, kui otsustaja hinnangul on kavandatava tegevusega kaasneva olulise keskkonnamõju olemus ja ulatus varasema samalaadse tegevuse KMH või KSH kaudu teada.

Sihtrühm
KMH osalised: otsustajad, arendajad, eksperdid, asjaomased asutused.

Kaasnev mõju
• Mõju keskkonnale. Muudatus ei vähenda keskkonna kaitstuse taset, sest KMH programmi ärajätmine on lubatud üksnes põhjendatud juhul, s.o olukorras, kus programmi koostamiseks puudub vajadus, kuna menetluses tavapäraselt kogutav teave on juba olemas. Samas oluline keskkonnamõju tuleb tuvastada ning teha ka kõik vajalikud uuringud.
• Mõju arendajale. Programmi koostamata jätmine vähendab arendaja kulusid, kuna programmi koostamisega seotud mahukas töö ja selle tellimise kulu jääb ära. Samuti lühendab muudatus oluliselt KMH menetlusaega, hinnanguliselt kuni 5 kuu võrra, võimaldades kavandatava tegevusega kiiremini alustada. Arvestades, et seni on KMH programme sisuliste muudatustega täiendatud pigem harva, sealhulgas uuringute tulemustega, on hilisema lisauuringute vajaduse ilmnemise ja nende tegemise risk väike. Seetõttu ei suurenda muudatus tõenäosust, et uuringute vajadus kanduks KMH aruande etappi. Kokkuvõttes on mõju arendajale oluliselt positiivne.
• Mõju ekspertidele. KMH programmi koostamise ärajätmise võimalus vähendab eksperdi töökoormust programmi etapis. Eksperdi roll uuringute vajaduse hindamisel ja lisauuringute ettepanekute tegemisel ei muutu: juhtekspert vaatab KMH algatamise otsuses esitatud esialgse teabe üle ja täpsustab seda vajaduse korral edasise hindamise käigus. Asjaolu, et KMH programmi koostama ei pea, ei tähenda, et sisulised küsimused (hindamise vajadus) jäävad läbi töötamata. Kokkuvõttes on mõju ekspertidele neutraalne või koormus vähene, kuna programmi etapp võib ära jääda, kuid vastutus jääb.
• Mõju otsustajale. Otsustaja töökoormus KMH algatamise hetkel suureneb, sest tuleb hinnata programmi koostamise vajadust. Samas väheneb otsustaja töökoormus KMH eelhinnangu ja programmi etapis, sest arendaja esitab edaspidi KMH eelhinnangu kavandi ning KMH programmiga seotud tööülesandeid ei ole. Seega otsustaja ressursikulu väheneb kogu protsessi jooksul ning üldine mõju otsustajale on positiivne – algatamise etapis töö suureneb, kuid tervikuna KMH kogukoormus väheneb. Näiteks Keskkonnaameti hinnangul vähendab KMH programmi ärajätmine Keskkonnaameti üldist töökoormust 3–4%.
• Mõju asjaomasele asutusele. Kui kohustuslikule KMH-le programmi ei koostata, küsitakse asjaomaste asutuste arvamust KMH algatamise etapis. See tähendab, et nende töökoormus suureneb selles etapis. Samas jääb ära töö, mis muidu kaasneb KMH programmile seisukoha andmisega. Seega väheneb asjaomaste asutuste kogukoormus.
• Haldus- ja töökoormus. Väheneb arendajate halduskoormus ja otsustajate töökoormus (vt eelnevat loetelu).

6.12. Täpsustatakse programmi nõudeid

Täpsustatakse KMH programmi nõudeid: programmis ei pea esitama kavandatava tegevuse reaalsete alternatiivide kirjeldust; kavandatava tegevuse seoste asemel strateegiliste planeerimisdokumentidega tuleb esitada konkreetsed seosed kehtivate planeeringutega. Lisaks täpsustatakse, et KMH programmis võib esitada veebilehe aadressi, kust saab kätte tegevusloa taotluse või KMH algatamise taotluse (st ei pea esitama taotluse koopiat).

Sihtrühm
KMH osalised: otsustajad, arendajad, eksperdid, asjaomased asutused.

Kaasnev mõju
• Mõju keskkonnale. Muudatus ei mõjuta KMH kvaliteeti. Alternatiive hinnatakse ikka KMH aruande etapis ning keskkonnamõjude analüüs jääb sama põhjalikuks. Kehtivate planeeringutega seoste esitamine muudab programmi sisu asjakohasemaks.
• Mõju arendajatele ja ekspertidele. Arendaja ja ekspertide töömaht väheneb, sest programmis ei pea esitama eraldi alternatiivide loetelu ega strateegiliste planeerimisdokumentide mahukaid kokkuvõtteid. Samuti ei ole enam vaja lisada tegevusloa taotluse koopiat, vaid piisab veebilehe viitest. Muudatus muudab programmi koostamise kiiremaks. See võimaldab suunata tähelepanu KMH sisulistele teemadele ja uuringute kavandamisele.
• Mõju otsustajatele ja asjaomastele asutustele. Otsustaja ja asjaomaste asutuste töökoormus väheneb programmi ülevaatamisel, sest programm on sisult selgem ja fokuseeritum. Väheneb vajadus kontrollida mahukaid ja sageli väheolulisi strateegilise tasandi viiteid. Veebilingi kasutamine vähendab dokumentide käsitlemist ja arhiveerimist.
• Mõju avalikkusele ja keskkonnaorganisatsioonidele. KMH programm muutub sisult selgemaks ja fokuseeritumaks, kuna selles ei nõuta alternatiivide väljatoomist ega strateegiliste planeerimisdokumentide mahukaid ülevaateid. Alternatiive hinnatakse endiselt KMH aruande etapis, mistõttu ei vähene avalikkuse võimalus anda hinnangut alternatiivide kohta. Taotluse koopia asemel veebilingi esitamine parandab info kättesaadavust ning vähendab tehnilisi tõrkeid mahukate dokumentide käsitlemisel. Kokkuvõttes mõju avalikkusele on neutraalne või mõnevõrra positiivne, kuna programmi etapis esitatav teave muutub konkreetsemaks ja paremini jälgitavaks.
• Haldus- ja töökoormus. Väheneb arendajate halduskoormus ja otsustajate töökoormus: KMH programmis esitatav teave muutub täpsemaks, dokumentide arv ja maht väheneb ning mittevajalikud lisad (taotluse koopia) kaovad. Seetõttu nõuab programmi koostamine ja ülevaatamine vähem aega.

6.13. Muudetakse KMH litsentsi taotlemise nõuet

KMH litsentsi taotlemisel kaotatakse juhtimiskoolituse nõue. Samuti kaob see nõue KSH eksperdi puhul.

Sihtrühm
KMH eksperdid, kes taotlevad KMH juhteksperdi litsentsi ning KSH juhteksperdid (litsentsi taotlejate arv on olnud aastati erinev, kuid eeldatavasti jääb see vahemikku 1–3 taotlust aastas).

Kaasnev mõju
Muudatus võimaldab litsentsi taotleda ka neil ekspertidel, kellel on projektijuhtimise kogemus, kuid kes pole läbinud formaalset juhtimiskoolitust. Litsentsi taotlemise muudele nõuetele vastavad pädevad eksperdid ei pea loobuma litsentsi taotlemisest ainult koolituse puudumise tõttu. Muudatus vähendab bürokraatiat ning halduskoormust taotlejal ja taotluse hindajate tööd. Taotlustes on näidatud juhtimiskoolitustena väga erinevaid koolitusi ning nende puhul oli keeruline aru saada, kas koolitus oli sisult juhtimisalane ja milliseid teemasid seal käsitleti. Seega ei olnud selge, kas juhtimiskoolituse nõue oli taotlejal täidetud ning see tekitas arusaamatust litsentsi taotluse hindajatel. Säilib projektijuhtimise kogemuse nõue, mille puhul on lihtsam kontrollida, kas taotleja on taotluses nimetatud töödes osalenud. Lisaks peab olema taotleja osalenud KMH menetlustes.

Negatiivse mõjuna võib tuua välja, et kui taotleja ei ole koolitust läbinud, võib ta olla vähem teadlik projekti- ja protsessijuhtimise põhimõtetest, sealhulgas inimeste, ajakava ja riskide juhtimisest. Samas on olulisem mõista KMH protsessi põhimõtteid ning selle eeldusena peab taotleja olema läbinud KMH koolituse.

• Mõju ekspertidele. Muudatus võimaldab rohkematel pädevatel spetsialistidel litsentsi taotleda, kui neil on projektijuhtimise kogemus, kuid puudub formaalne juhtimiskoolitus. Taotlejad ei pea enam tõendama koolitusi, mille sisu ja asjakohasust on olnud keeruline üheselt hinnata. Projektijuhtimise kogemuse nõue säilib, mistõttu on otsustajal lihtsam hinnata taotleja tegelikku kompetentsi. Mõju ekspertidele on positiivne, kuna väheneb bürokraatia ning litsentsi taotlemise protsess muutub selgemaks ja prognoositavamaks. Lisaks saavad litsentsi taotleda isikud, kes on omandanud kõrghariduse ja töökogemuse metsanduse erialal. Muudatus võimaldab laiendada ekspertide ringi ja KMH teenuse kättesaadavust.
• Mõju KMH litsentsi väljastajale ja strateegilise planeerimisdokumendi koostamise korraldajale, kes kontrollib KSH juhteksperdi nõudeid. Töökoormus väheneb, sest enam ei ole vaja analüüsida koolituste asjakohasust. Projektijuhtimise kogemuse kontrollimine on lihtsam ja objektiivsem ning vaidluste tõenäosus väheneb. Kokkuvõttes nõuab KMH litsentside menetlemine ning KSH juhteksperdi nõuete kontrollimine vähem aega.
• Mõju KMH/KSH menetluse kvaliteedile. Muudatus ei mõjuta KMH ega KSH kvaliteeti, sest juhteksperdile jäävad kehtima kõik erialased pädevusnõuded ja KMH/KSH koolituse läbimise kohustus. Ainsaks riskiks on, et juhtekspert, kes pole läbinud juhtimiskoolitust, võib olla vähem teadlik projektijuhtimise teoreetilistest põhimõtetest. Seda riski maandab projektijuhtimise kogemuse nõue ning menetluste kaudu omandatav juhtimispädevus.
• Mõju haldus- ja töökoormusele. Väheneb taotleja halduskoormus ja KMH litsentsi väljastaja töökoormus. Taotleja ei pea esitama tõendit juhtimiskoolituse kohta ning litsentsi väljastaja ei pea hindama koolituse sisulist vastavust. Menetlus muutub kiiremaks ja ühtlasemaks.

6.14. Loobutakse KMH programmi avaliku arutelu kohustusest

Muudetakse KMH programmi avalikustamise korda, sealhulgas loobutakse kohustusest korraldada KMH programmi avalik arutelu. Muudetakse ka aruande avaliku arutelu toimumise aega: edaspidi toimub avalik arutelu avaliku väljapaneku ajal. Avalikustamise käigus esitatud ettepanekud ning vastused neile esitatakse KMH materjalides tabeli kujul.

Sihtrühm
KMH osalised: otsustajad, arendajad, eksperdid, asjaomased asutused, avalikkus, sealhulgas keskkonnaorganisatsioonid.

Kaasnev mõju
• Mõju keskkonnale. Muudatused ei mõjuta KMH kvaliteeti.
• Mõju otsustajatele, arendajatele ja ekspertidele. Otsustajate töökoormus väheneb, sest avaliku arutelu korraldamisega seotud toiminguid (teavitamine, arutelu ettevalmistamine, arutelu läbiviimine, protokollimine jms) ei tule enam teha. KMH aruande arutelul ei tutvustata enam kirjalikult esitatud seisukohti, mis seni on olnud suuresti formaalne tegevus. Keskendutakse sisulisele arutelule ning kirjalikud seisukohad koondatakse ja neid käsitletakse pärast avalikustamisperioodi tervikuna. Mõju on koormust vähendav.
• Mõju avalikkusele ja keskkonnaorganisatsioonidele. Osalusvõimalus KMH programmi etapis säilib, kuna programm avalikustatakse (avalik väljapanek) ning seisukohti saab ikka esitada kirjalikult. Kohustusliku avaliku arutelu ärajätmine muudab menetluse vormi, kuid ei piira avalikkuse teavitamist ega võimalust esitada ettepanekuid ja vastuväiteid. Kohustuslik KMH programmi arutelu on senini olnud pigem formaalne ega ole andnud lisaväärtust, sest selles etapis puuduvad veel analüüsid ja mõjuhinnangud. KMH aruande avaliku arutelu avaliku väljapaneku käigus võimaldab arutelul osalejatel tutvuda tegelike hinnangute ja uuringutega ning esitada sisulisi ettepanekuid. Uus lähenemine annab avalikkusele ka võimaluse esitada pärast arutelu ka kirjalikke küsimusi ja ettepanekuid, mis tugevdab avalikkuse rolli KMH lõppjärelduste kujunemisel. Kokkuvõttes paraneb avalikkuse kaasatus ning suureneb võimalus KMH aruande sisu mõjutada.
• Halduskoormus. Halduskoormus väheneb kõikidel osalistel, kuna KMH programmi avalik arutelu kui formaalne protseduur jääb ära. Menetlus muutub lühemaks ja vähem bürokraatlikuks, säilitades samas avalikkuse osaluse võimaluse.

6.15. Loobutakse sisulise lisaväärtuseta menetlustoimingutest

Täpsustatakse või loobutakse KMH programmi ja aruandega seotud sisulise lisaväärtuseta menetlustoimingutest: avalikustamisele eelnevast formaalsest KMH programmi/aruande kontrollist ning arutelujärgsest asjakohasuse ja piisavuse kohta seisukoha andmise nõudest.

Sihtrühm
KMH osapooled: otsustajad, arendajad, eksperdid.

Kaasnev mõju
• Mõju keskkonnale. Muudatus ei mõjuta KMH sisu kvaliteeti ega keskkonna kaitstuse taset, kuna nii programmi kui ka aruande nõuetele vastavuse kontroll, mis peab tagama sisulise kvaliteedi, jääb kehtima.
• Mõju otsustajatele. Otsustaja töökoormus väheneb, kuna kaovad eelnevad formaalsed kontrollid ja avalikustamise järel antavad eraldi seisukohad, mis ei parandanud hindamise sisu, kuid pikendasid menetlust. Menetlus muutub lihtsamaks ja otsustaja saab keskenduda sisulistele küsimustele.
• Mõju arendajatele ja ekspertidele. Väheneb halduskoormus ja kiireneb menetlus (nii programmi kui ka aruande etapis vähemalt 25-35 päeva, kokku 60-70 päeva), sest sisulise lisaväärtuseta menetlusetappidest loobutakse.
• Haldus- ja töökoormus. Väheneb arendajate halduskoormus ja otsustajate töökoormus, kuna kaovad sisulist väärtust mitte andvad formaalsed kontrollid ja avalikustamise järel antavad eraldi seisukohad. Menetlus muutub lühemaks ja vähem bürokraatlikuks.

6.16. Loobutakse järelhindamise menetlusest

Järelhindamise menetluse KeHJSis reguleeritud kujul kaotamine, kuna see pole rakendunud. Järelhindamisega taotletavad eesmärgid (tegevuse tegelike mõjude hindamine, lisameetmete vajaduse selgitamine) on saavutatavad toimiva tegevusloapõhise seire, aruandluse ja kogutud andmete analüüsiga.

Sihtrühm
KMH osalised: otsustajad, arendajad, eksperdid.

Kaasnev mõju
• Mõju keskkonnale. Mõju puudub. Järelhindamise eesmärgid tagatakse tegevusloapõhise seire kaudu ning eraldi järelhindamise menetluse puudumine ei vähenda keskkonna kaitstuse taset ega tegelike mõjude tuvastamise võimalusi.
• Mõju osalistele. Mõju puudub, kuna järelhindamise menetlust ei ole seni rakendatud ning osalistel pole olnud menetluse selle osaga seotud kohustusi ega kulusid.
• Halduskoormus. Halduskoormus ei muutu. Järelhindamist ei ole tehtud ning eraldi menetlusetapp ei ole ühelegi osalisele koormust tekitanud.

6.17. Muinsuskaitse uuringu tegemine
Juhul, kui keskkonnamõju eelhinnangu tulemusel võib kavandatud tegevusega või strateegilise planeerimisdokumendi elluviimisega kaasneda oluline mõju mälestisele, muinsuskaitsealale, kehtivas planeeringus, uuringus, eksperthinnangus või muudes avalikult kättesaadavates andmetes tuvastatavale kultuuripärandiobjektile või -alale, tehakse mõju täpsemaks väljaselgitamiseks vajaduse korral uuring.
Mõju sihtrühm: riigiasutused, ettevõtjad ja elanikud.
Kaasnev mõju:
• Mõju kultuuripärandile. Muudatusega kaasneb positiivne mõju kultuuripärandile, kuna keskkonnamõju eelhindamise käigus võimaliku olulise mõju varajane tuvastamine ning vajaduse korral uuringu läbiviimine aitab tagada kultuuripärandi säilimise, mille kaitse kohustus tuleneb nii Eesti Vabariigi põhiseadusest kui ka Muinsuskaitseseadusest.
Muudatus aitab vähendada hilisemate erimeelsuste ning täiendavate kulude tekkimise riski, suurendades seejuures menetluste prognoositavust nii riigiasutuste, ettevõtjate kui ka elanike jaoks. Uuringute läbiviimine projekti varases etapis võimaldab arvestada nende tulemustega juba tegevuse kavandamisel ning vajaduse korral projekti kohandada. See aitab vältida olukordi, kus seni avastamata või uurimata kultuuripärand ilmneb alles tegevuse elluviimise käigus ning toob kaasa tööde peatamise, täiendavate uuringute tegemise või projektlahenduse muutmise vajaduse.
• Mõju riigiasutustele ja kohalikele omavalitsustele. Muudatus avaldub positiivselt eelkõige selgema menetluskorra ja väiksema vaidluste riskina. Varajane mõju hindamine võimaldab teha põhjendatumaid otsuseid ning vähendab hilisemate haldus- ja kohtuvaidluste tekkimise võimalust.
Muinsuskaitseameti töömaht mõningal määral suureneb seoses eelhinnangute menetlustes osalemisega ja uuringute vajaduse tuvastamisega, kuid mõju ei saa pidada oluliseks, sest Muinsuskaitseamet osaleb ka praegu eelhinnangute menetlustes. Muinsuskaitseamet osales 2025. aastal hinnanguliselt 30-40 KMH ja KSH menetluses, kuid objektipõhiseid uuringuid määrati neist vaid kuni 10 protsendil. Seega ei saa ajalist ega ka majanduslikku mõju pidada oluliseks.
• Mõju arendajatele. Ettevõtjatele võib muudatus üksikjuhtudel kaasa tuua täiendava kohustuse uuringute läbiviimiseks, kuid nende kulude mõju on üldjuhul väiksem kui hilisemate viivituste, ümberprojekteerimise või tööde peatamisega seotud kulud. Samuti aitab varajane riskide väljaselgitamine suurendada arendustegevuse õiguskindlust ja investeerimiskindlust. Lisaks on võimalik uuringute läbiviimiseks taotleda hüvitist Muinsuskaitseametilt.
Muudatusega kaasnev uuringute läbiviimise kohustus on seejuures paindlik ja proportsionaalne, kuna uuringu vajadus sõltub konkreetse juhtumi asjaoludest ja kavandatava tegevuse võimalikust mõjust kultuuripärandile. Muudatus on kooskõlas ka muinsuskaitseseadusest tuleneva ettevaatuspõhimõttega ning aitab ennetada hilisemaid vaidlusi, sealhulgas kohtuvaidlusi.
Ettevõtjatele võib kaasneda mõningane täiendav kulu uuringute läbiviimiseks, kuid arvestades võimalikke kulusid olukorras, kus uuringuid ei viida läbi ning mõju kultuuripärandile ilmneb alles tegevuste elluviimise käigus, tuues kaasa täiendavad uuringud ja tööde peatamise, ei ole tegemist olulise negatiivse mõjuga.
• Mõju elanikele. Elanikele avaldub muudatus positiivselt paremini säilinud kultuurikeskkonna ning kvaliteetsema elukeskkonna kaudu. Kultuuripärandi säilitamine toetab kohaliku identiteedi püsimist, panustades sellega riiklikusse julgeolekusse ning aitab hoida kultuurilis-ajaloolise keskkonna väärtusi tulevastele põlvkondadele.
• Arvestades eeltoodut, on muudatuse mõju loodus- ja elukeskkonnale, elanikele ning regionaalarengule positiivne.

7. Seaduse rakendamisega seotud riigi ja kohaliku omavalitsuse tegevus, eeldatavad kulud ja tulud

Eelnõukohase seadusega kavandatud muudatused on menetluslikud ning ei too otsest tulu riigieelarvesse ega nõua lisakulusid. Väikese mahuga digiarendusi KOTKASes ja ehitusregistris, et arendajad saaksid koos tegevusloa taotlusega esitada KMH eelhinnangu kavandi, rahastatakse olemasolevate arenduskulude eelarverealt.

Riigi- ja kohaliku omavalitsuse asutused teevad KMH algatamise või algatamata jätmise otsuseid ning osalevad KMH menetlustes asjaomaste asutustena. Eelnõukohase seadusega kavandatud muudatused vähendavad nende töömahtu, sest osa menetlustoiminguid jääb ära, asjaomaseid asutusi kaasatakse sihipärasemalt ning eelhinnangu andmisel saab tugineda arendaja esitatud kavandile.

8. Rakendusaktid

Keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seaduse muutmisega seoses muudetakse järgmisi rakendusakte (määruste kavandid on toodud lisas 1):
1) Vabariigi Valitsuse 29.08.2005. a määrus nr 224 „Tegevusvaldkondade, mille korral tuleb anda keskkonnamõju hindamise vajalikkuse eelhinnang, täpsustatud loetelu“;
2) keskkonnaministri 16.08.2017 määrus nr 31 „Eelhinnangu sisu täpsustatud nõuded“;
3) keskkonnaministri 01.09.2017 määrus nr 34 „Keskkonnamõju hindamise aruande sisule esitatavad täpsustatud nõuded“;
4) keskkonnaministri 29.04.2004 määrus nr 38 „Prügila rajamise, kasutamise ja sulgemise nõuded“;
5) keskkonnaministri 31.05.2005 määrus nr 46 „Keskkonnamõju hindamise litsentsi ja selle taotluse vormid“ (kavandit ei ole seletuskirjale lisatud, kuna muudatuse iseloom on tehniline);
6) keskkonnaministri 29.06.2017 määrus nr 20 „Keskkonnaotsuste infosüsteemi asutamine ja andmekogu pidamise põhimäärus“.

Keskkonnaministri määrustes tehakse täpsustused eelnõukohases seaduses tehtavate muudatuste alusel (nt eelhinnangu kavandi esitamise nõue, mõiste „heaolu“ väljajätmine). Uue rakendusaktina on lisatud energeetika- ja keskkonnaministri määruse kavand „Asjaomaste asutuste täpsustatud loetelu“ (lisas kavand 3).

9. Seaduse jõustumine

Seadus jõustub üldises korras. Seaduse jõustumine ei ole seotud konkreetse tähtajaga, kuid eesmärgiks on muudatused jõustada võimalikult kiiresti, et menetlusosalised võidaksid kiiremast menetlusest esimesel võimalusel.

10. Eelnõu kooskõlastamine, huvirühmade kaasamine ja avalik konsultatsioon

Eelnõu esitati kooskõlastamiseks eelnõude infosüsteemi (EIS) kaudu 26-0037/01 ning Eesti Linnade ja Valdade Liidule.

Eelnõu saadeti arvamuse avaldamiseks järgmistele asutustele, ettevõtetele ja ühendustele: Eesti Keskkonnamõju Hindajate Ühing, Eesti Keskkonnaühenduste Koda, Eesti Kaubandus-Tööstuskoda, Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoda, Eesti Planeerijate Ühing, Eesti Tööandjate Keskliit, Eesti Keskkonnajuhtimise Assotsiatsioon, Eesti Keemiatööstuse Liit, Eesti Ringmajandusettevõtete Liit, Eesti Mäetööstuse Ettevõtete Liit, Eesti Vee-ettevõtete Liit, Eesti Sadamate Liit, Eesti Vesiviljelejate Liit, Eesti Avamere Vesiviljelejate Ühistu, Eesti Taastuvenergia Koda, Eesti Tuuleenergia Assotsiatsioon, Elektrilevi OÜ, Elering AS, OÜ Severitas, Nomine Consult OÜ, Eco Consult OÜ, ABIRONE OÜ, OÜ GeoKes, Mäebüroo Nord OÜ, OÜ J.Viru Markšeideribüroo.

Eelnõu kohta esitasid märkused ja ettepanekud Eesti Standardimis- ja Akrediteerimis-keskus, MTÜ Turbaliit, Eesti Tööandjate Keskliit, MTÜ Eesti Taastuvenergia Koda, Eesti Tuuleenergia Assotsiatsioon, Eesti Erametsaliit, Eesti Metsa- ja Puidutööstuse Liit, MTÜ Eesti Keskkonnamõju Hindajate Ühing, Kobras OÜ, SA Keskkonna-õiguse Keskus, MTÜ Päästame Eesti Metsad, Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoda, Eesti Linnade ja Valdade Liit, Eesti Metsa Abiks MTÜ, Eesti Kaubandus-Tööstuskoda.
Laekunud tagasisidet ning sellega arvestamist on kajastatud seletuskirja lisas 2 olevas kooskõlastustabelis.

Algatab Vabariigi Valitsus 15. juunil 2026. a

Vabariigi Valitsuse nimel

(allkirjastatud digitaalselt)
Heili Tõnisson
Valitsuse nõunik

Seletuskiri.pdf

Keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi

seaduse ja muinsuskaitseseaduse muutmise seaduse eelnõu

seletuskiri

1. Sissejuhatus

1.1. Sisukokkuvõte

Eelnõukohase seadusega on kavandatud muuta ja täpsustada keskkonnamõju hindamise ja

keskkonnajuhtimissüsteemi seadust (KeHJS), et keskkonnamõju hindamise (KMH) menetlus

oleks tõhusam ja kiirem ning väheneks halduskoormus, säilitades samal ajal keskkonna

kaitstuse kõrge taseme. Kehtiv KMH kord on praktikas osutunud ajamahukaks ja kohati

ebaproportsionaalseks, kuna menetlus sisaldab osaliselt dubleerivaid toiminguid ning kohustab

täismahus hindamist läbi viima ka juhtudel, kus oluline keskkonnamõju ei ole tõenäoline.

Eelnõuga muudetakse kehtivat KMH korda eesmärgiga suunata põhjalik keskkonnamõju

hindamine eeskätt juhtudesse, kus see on tegevuse võimaliku olulise keskkonnamõju tõttu

põhjendatud, ning vältida menetluses vähese lisaväärtusega etappe. Peamised kavandatavad

muudatused on kokkuvõtvalt järgmised:

1. Muudetakse olulise keskkonnamõjuga tegevusi, mille kavandamisel on KMH kohustuslik, ja

nende künniseid. Mitme tegevuse puhul asendatakse KMH kohustus eelhinnangu kohustusega.

KMH tuleb algatada ainult juhul, kui see on olulise keskkonnamõju tõttu vajalik.

2. Täpsustatakse KMH/KSH alusmõistet „keskkonnamõju“, rõhutamaks, et KMH/KSH käigus

inimese tervisele, kultuuripärandile ja varale hinnatav mõju peab olema keskkonna kaudu

toimiv, mitte otsene. Samuti jäetakse mõistest välja viide „heaolule“, kuna heaolu puhul on

tegemist häiringute hindamisega, mitte olulise keskkonnamõju hindamisega. KeHJS keskendub

olulise keskkonnamõju hindamisele.

3. Täpsustatakse KMH eelhinnangu andmise põhimõtteid, sealhulgas lisatakse eelhinnangu

kavandi esitamise nõue. Eelhinnangu kavand koondab arendaja esitatava miinimumteabe

ühtsele kujule, et otsustaja saaks hinnata, kas tegevusega võib kaasneda oluline keskkonnamõju

ning kas KMH algatamine on vajalik.

4. Sätestatakse võimalus jätta KMH programm koostamata, kui varasemate samalaadsete

tegevuste KMH/KSH põhjal on juba teada kavandatava tegevuse mõju olemus, uuringute

tulemused ning eksperdid. Sellisel juhul saab otsustaja määrata KMH ulatuse KMH algatamise

otsuses.

5. Kaotatakse keskkonnamõju hindamise järelhindamise nõue, kuna seda ei ole rakendatud ning

järelhindamise eesmärgid on täidetud tegevusloa põhjal tehtava seire kaudu.

6. Muinsuskaitseseaduse (MuKS) muudatusettepanekuga lisatakse võimalus kultuuripärandile

mõju hindamise uuringu tegemiseks juhtudel, kus KMH eelhinnangu käigus selgub, et võib

esineda oluline mõju kultuuripärandile, kuid see ei avaldu keskkonna kaudu ning seetõttu ei ole

vajalik KMHd algatata.

Eelnõukohane seadus ei suurenda arendajate halduskoormust, tegevusloa andjate ehk

otsustajate töökoormust ega avalikkuse (sh vabaühenduste) koormust, vaid vähendab tervikuna

üldist menetluskoormust ning lihtsustab KMH menetlust. Halduskoormus ja töökoormus

väheneb eelkõige KMH programmiga seotud muudatuste tulemusena (programmi sisunõuete

vähendamine; avaliku arutelu korraldamise nõudest loobumine; põhjendatud juhul programmi

koostamata jätmine) ning võimalike kohustuslike KMHde arvu vähenemisest (osade tegevuste

KMH kohustuslikkus asendatakse eelhinnangu andmisega). Arendajate halduskoormust võib

vähesel määral suurendada uus nõue, et eelhinnangu andmise kohustusega tegevuse korral tuleb

otsustajale esitada eelhinnangu kavand, kuid seda kompenseerib asjaolu, et see kiirendab

eelhinnangu andmise toimingut (sh võimaldab arendajal kohe esitada asjakohase info). See on

ka otsustaja töökoormust vähendav lahendus. Kavandatud muudatused vähendavad tervikuna

haldus- ja menetluskoormust KMH osapoolte (sh ametnike, arendajate ja vabaühenduste) jaoks

ning muudavad KMH menetluse tõhusamaks, säilitades keskkonnakaitse hea taseme.

Eelhinnangu kavandi muudatuse elluviimiseks vajalikud väiksemad digiarendused tehakse

olemasolevate vahendite arvelt ning see ei too kaasa sihtrühmadele uusi sisulisi kohustusi.

Teatud tegevuste KMH kohustuslikkuse asendamine eelhinnangu andmise nõudega võib

mõneti suurendada otsustajate töökoormust, samas vabaneb ressurss praeguste kohustuslike

KMHde arvelt. Lisaks, asjaomaste asutuste kaasamise nõuete selgemaks muutmise tulemusena

väheneb ka nende töökoormus (st KMH materjalidele seisukoha küsimine toimub vaid

olukorras, kus esineb sisuline puutumus).

Eespool kirjeldatud põhjustel ei ole vaja kohaldada halduskoormuse tasakaalureeglit, kuna

muudatused ei suurenda koormust, vaid vähendavad tervikuna üldist menetluskoormust ja

lihtsustavad KMH menetlust.

Kokkuvõttes kiirendavad kavandatud muudatused arendajatel tegevuste elluviimist. Samas ei

vähene keskkonna kaitstuse tase, kuna kõik sisulised hindamiskohustused jäävad kehtima.

1.2. Eelnõu ettevalmistaja

Eelnõu ja seletuskirja on koostanud Kliimaministeeriumi keskkonnakorralduse ja kiirguse

osakonna keskkonnamõju hindamise valdkonna juht Rainer Persidski

([email protected], 626 2973), KMH digipöörde projektijuht Eleri

Kautlenbach ([email protected], 626 9105) ning nõunikud Ülle Luiks

([email protected], 623 1220) ja Lilli Tamm

([email protected], 626 9133). Eelnõu koostamisel osales ka Keskkonnaameti

keskkonnakorralduse büroo peaspetsialist (taastuvenergeetika) Irma Pakkonen

([email protected]).

Eelnõu õigusekspertiisi on teinud Kliimaministeeriumi õigusosakonna nõunik Triin Nymann

([email protected], 626 2927).

Keeletoimetaja oli Justiits- ja Digiministeeriumi õigusloome korralduse talituse keeletoimetaja

Aili Sandre ([email protected]).

1.3. Märkused

Eelnõu ei ole seotud ühegi teise menetluses oleva eelnõuga.

Kavandatud muudatused on kooskõlas Euroopa Liidu õigusega: eelnõu ei puuduta otseselt

Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2011/92/EL teatavate riiklike ja eraprojektide

keskkonnamõju hindamise kohta1 (KMH direktiiv) ülevõtmist, aga on sellega kooskõlas.

Eelnõu on seotud Vabariigi Valitsuse tegevusprogrammi (VVTP) 2025 punktiga „Vähendame

keskkonnalubadega seotud bürokraatiat, tagades kõrged keskkonnakaitsenõuded, ning

reformime keskkonnamõju hindamise protsessi, mille tulemusel kiirendame ja lihtsustame

menetlusi.“.

Eelnõukohase seadusega muudetakse:

• keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seaduse redaktsiooni RT I,

12.05.2026, 8 (jõustunud 15.05.2026);

1 https://eur-lex.europa.eu/legal-content/ET/TXT/?uri=CELEX:02011L0092-20140515.

• muinsuskaitseseaduse redaktsiooni RT I, 12.07.2025, 20 (jõustunud 01.10.2025).

Eelnõu seadusena vastuvõtmiseks on vajalik Riigikogu poolthäälte enamus.

2. Seaduse eesmärk

Kehtiva õiguse järgi kestab tavapärane KMH menetlus keskmiselt 22 kuud, muutes sellega

tegevuslubade menetluse väga pikaks. Praktika analüüsi käigus otsiti protsessi kiirendamise

võimalusi ning koondati need eelnõukohasesse seadusesse. Seaduse eesmärk on muuta KMH

menetlus tõhusamaks ja kiiremaks, jättes ära sisult dubleerivad ja vähese lisaväärtusega

menetlustoimingud/-etapid ja sisunõuded ning kaotades nende tegevuste KMH nõude, mille

puhul KMH kohustuslikkus ei ole põhjendatud. Seeläbi vähendatakse otsustajate töökoormust

ning arendajate halduskoormust, tegemata järeleandmisi keskkonna kaitstuses.

Eelnõu loomiseks ei koostatud väljatöötamiskavatsust (VTK), kuna eelnõu ettevalmistamisel

on juba läbitud põhjalik KMH teenusedisaini protsess, mille käigus selgitati välja KMH

menetluse kitsaskohad ning võimalikud lahendusvariandid, kaasates ka KMH osalised (vt

peatükk 3.1). Teenusedisaini tulemused täidavad VTK eesmärgid, kirjeldades probleeme,

nende põhjuseid ja muutmise vajadust. Seetõttu ei anna VTK koostamine sisulist lisaväärtust ja

selle koostamine ei ole praegusel juhul kooskõlas haldusmenetluse otstarbekuse põhimõttega.

Eelnõuga kavandatud muudatused on koostatud ja menetletud kahes etapis. Pärast eelnõu

avalikku konsultatsiooni täiendati eelnõud juba varem koostatud KeHJSi eelnõu muudatustega

(punktid 10, 12, 13, 64). Varem koostatud eelnõu on samuti läbinud kooskõlastamise ja avaliku

konsultatsiooni. Varem tehtud muudatused põhinevad KMH osaliste esitatud ettepanekutel.

Kliimaministeeriumi keskkonnakorralduse ja kiirguse osakond korraldas 2024. aastal KMH-ga

seotud osaliste (otsustajad, asjaomased asutused, arendajad, KMH eksperdid, valitusvälised

organisatsioonid) seas muudatusettepanekute korje, et saada argumenteeritud ettepanekuid

KeHJS-is ja tegevusvaldkondade määruses nimetatud tegevuste muutmiseks.

3. Eelnõu sisu ja võrdlev analüüs

3.1. Ülevaade keskkonnamõju hindamise teenusedisainist ja selle jätkutegevustest

KMH teenusedisain2 tehti Kliimaministeeriumi tellimusel ajavahemikus september 2024 – juuli

2025. Projekti eesmärk oli uuendada KMH teenust nii, et see oleks kiirem, andmepõhisem,

läbipaistvam ja kasutajale mugav.

Projekti (töövõtja) meeskonda kuulusid Nortal AS, Lemma OÜ, OÜ Hendrikson & Ko ning

Ellex Raidla Advokaadibüroo OÜ. Töö oluliseks osaks oli KMH peamiste osaliste esindajatega

fookusrühmade arutelude korraldamine.Fookusrühmades (kokku 19 kohtumist) osalesid:

arendajad; KMH (juht)eksperdid; otsustajad (Keskkonnaamet, Tarbijakaitse ja Tehnilise

Järelevalve Amet, kohaliku omavalitsuse esindajad); asjaomased asutused (Keskkonnaamet,

Transpordiamet, Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Amet, kohaliku omavalitsuse

esindajad); avalikkuse ja keskkonnaorganisatsioonide esindajad. Lisaks intervjueeriti

keskkonnaotsuste infosüsteemi (KOTKAS), keskkonnaseire infosüsteemi (KESE), e-

ehitisregistri ja Eesti looduse infosüsteemi (EELIS) tooteomanikke.

2 KMH teenusdisaini materjalid on leitavad Kliimaministeeriumi kodulehel, teenusdisaini lõpparuanne.

Alustuseks selgitati KMH teenusedisaini käigus välja praegune olukord (AS-IS3). Tuvastati, et

praegune KMH menetlus on liialt aeglane, käsitöömahukas ja ebaühtlane. Suur osa

tööprotsessist toimub endiselt e-kirjade ja dokumendiregistrite kaudu, mis tekitab viivitusi,

dubleerimist ja halduskoormust. Menetluse käigus koostatavad eelhinnangud, programmid ja

aruanded on sageli mahukad, keerulised ning erineva struktuuriga, mistõttu on neid raske

võrrelda ja analüüsida. Dokumentide kvaliteet ja vormistus sõltuvad koostajate isiklikust

praktikast, mis raskendab nii otsustajate tööd kui ka avalikkuse arusaamist hindamise

tulemustest. Keskkonnaandmete kättesaadavus on puudulik – vajalik info on hajutatud eri

registritesse või puudub sootuks, mis sunnib eksperte tegema palju käsitööd ja mis võib

hindamisel põhjustada ebatäpsusi. Ka järelhindamise süsteem peaaegu puudub: seireandmeid

ei koguta ühtselt ega kasutata KMHde kvaliteedi parandamiseks. Lisaks on menetlusprotsessis

toiminguid ja etappe, mis on sisu poolest formaalsed ega lisa väärtust, samas aga pikendavad

menetluse kestust.

Seejärel töötati KMH teenusedisaini käigus välja KMH teenuse tulevikulahendus (TO-BE4),

mille keskmes on terviklik digitaalne lähenemine kogu menetlusele. Uus mudel põhineb KMH

infosüsteemil (KMHIS) – ühtsel digitaalsel menetluskanalil, mis ühendab kõik osalised ja

koondab menetlusega seotud tegevused ühte keskkonda. Dokumente koostatakse ühtse vormi

põhjal, mis võimaldab koostada eelhinnangu, programmi ja aruande standarditud struktuuris

ning toetab automaatset eeltäitmist ja kontrolli. KMHIS tugineb andmepõhisusele ja

automaatkontrollidele, mis jälgivad tähtaegu, hindavad sisuväljade ja vorminõuete täidetust –

seeläbi vähendatakse vigade ja tagasilükete riski. Tähtsal kohal on ka andmete kättesaadavus ja

liidestused erinevate keskkonnaandmete registrite, seireandmete ja ruumiandmebaasidega, mis

võimaldavad andmeid taaskasutada ja võrrelda varasemate hindamistega. Uus teenus loob

eeldused tehisintellekti ja automatiseerimise rakendamiseks, näiteks dokumentide koostamise,

sisu analüüsi ja kvaliteedikontrolli toetamiseks. Samuti rõhutab see selget rollijaotust

arendajate, otsustajate ja ekspertide vahel ning pakub neile juhiseid, koolitusi ja

näidismaterjale, et tagada ühtne arusaam ja kvaliteetne menetluskultuur. Kõik KMH

menetlusega seotud dokumendid talletatakse keskse KMH andmebaasi kaudu, mis võimaldab

varasemate juhtumite kiiret võrdlemist ja toetab järelhindamise süsteemi kujunemist.

Uue KMH teenusemudeli rakendamine eeldab nii õigusloomealaseid muudatusi kui ka

mitteregulatiivseid toetustegevusi, mis aitavad tagada sujuva ülemineku digiajastule sobivale

KMH teenusele. Õiguslikes muudatustes keskendutakse esmalt menetluslikele ja sisulistele

muudatustele, mille eesmärk on muuta hindamisprotsess kiiremaks ja sisulisemaks.

Kavandatakse võimalus jätta ära vähese praktilise väärtusega toimingud. Samuti nähakse ette,

et KMH programmi koostamine ei ole alati kohustuslik, vaid seda saaks otsustaja kaalutlusel

vältida, kui olulised keskkonnamõjud ja hindamismeetodid on juba piisavalt teada. Lisaks

täpsustatakse eelhinnangu, programmi ja aruande sisunõudeid: näiteks eelhinnangutes

rõhutatakse asjakohasuse põhimõtet ja programmides vähendatakse kohustuslike teemade arvu.

Eelnõukohases seaduses kavandatud muudatusettepanekud lähtuvad nimetatud põhimõtetest.

KMH teenusedisaini käigus tehtud järeldused on olnud aluseks eelnõus kavandatud enamike

muudatuste kujundamisel. Need muudatused kajastuvad eelnõus konkreetsete menetluslike

lihtsustustena ning lähtuvad teenusedisaini käigus tuvastatud vajadusest muuta menetlus

paindlikumaks ja proportsionaalsemaks. Need põhimõtted on eelnõus üle võetud menetlus- ja

sisunõuete täpsustamise ja dubleerivate kohustuste vähendamise kaudu.

3 KMH protsessijoonised on leitavad Kliimaministeeriumi kodulehel

https://kliimaministeerium.ee/keskkonnamoju-hindamise-reform#kaardistati-olemasol 4 KMH tulevikulahenduse protsessijoonised on leitavad Kliimaministeeriumi kodulehel

https://kliimaministeerium.ee/keskkonnamoju-hindamise-reform#tootati-valja-kmh-ja

Kui menetluslik ja sisuline raamistik on uuendatud ning ärianalüüsid (2025–2026) jms eeltööd

valminud, luuakse õiguslik alus KMH infosüsteemi (KMHIS) kui ametliku menetluskanali

rakendamiseks (eelduslikult 2027. a). Selle käigus määratakse kindlaks andmepäringute,

liidestuste ja automaatkontrollide põhimõtted, mis võimaldavad üleminekut andmepõhisele ja

automatiseeritud menetlusele.

Õigusloomele lisaks viiakse ellu mitteregulatiivsed tegevused, mis toetavad uute lahenduste

kasutuselevõttu ja ühtlustavad praktikat. Nende hulka kuulub KMH infoteenuse ja otsustuspuu

loomine arendajate ja ametnike teadlikkuse suurendamiseks, otsustajate ja ekspertide

menetluspraktika ühtlustamine ning koolituste ja juhendmaterjalide koostamine. Need aitavad

osalistel mõista uusi tööpõhimõtteid ja rollijaotust (eelduslikult 2027–2029).

3.2. Eelnõu koostamisel aluseks võetud analüüsid

2025. aasta oktoobris valmis Kliimaministeeriumi tellimusel analüüs5 KeHJSi ning Vabariigi

Valitsuse 29.08.2005 määruses nr 224 „Tegevusvaldkondade, mille korral tuleb anda

keskkonnamõju hindamise vajalikkuse eelhinnang, täpsustatud loetelu“ (edaspidi ka kui

tegevusvaldkondade määrus) nimetatud taastuvenergeetikaga seotud tegevuste ja nende

künniste hindamiseks (edaspidi künniste analüüs; töö tegi Maves OÜ). Töö eesmärk oli

taastuvenergeetikaprojekte silmas pidades analüüsida, milliseid KeHJSis nimetatud KMH

kohustustega tegevuste ning tegevusvaldkondade määruses nimetatud eelhinnangu

kohustusega tegevuste künniseid oleks asjakohane muuta. Analüüsi tulemused on olnud aluseks

eelnõus nende muudatuste kujundamisel, mis puudutavad olulise keskkonnamõjuga tegevuste

loetelu (§ 6 lõike 1 muudatused, eelnõu punktid 11, 12).

Projekti käigus töötati läbi asjakohased KMH/KSH aruanded ja eelhinnangud ning analüüsiti

teemakohast teaduskirjandust ja võrdlusriikide (Soome, Läti, Poola, Suurbritannia, Taani)

õigusakte. Samuti tehti intervjuud kohalike omavalitsustega (Tartu Linnavalitsus, Saaremaa

Vallavalitsus, Tallinna Linnavalitsus), Kliimaministeeriumi, Keskkonnaameti ning

Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Ametiga. Lisaks korraldati fookusrühma kohtumine

MTÜga Eesti Keskkonnamõju Hindajate Ühing.

Analüüsi jätkuna on koostatud künniste analüüsi 2. töö6 (edaspidi künniste 2. analüüs; töö tegija

Maves OÜ), mis käsitleb teisi enamlevinud KeHJSis ja tegevusvaldkondade määruses

nimetatud enamrakendatavaid sätteid. 2025. aasta novembris valmis künniste 2. analüüsi

vahearuanne, milles käsitletakse KeHJSis nimetatud ehk KMH kohustusega tegevusi ning

analüüsitakse, milliseid KMH künniseid oleks asjakohane muuta.

Lisaks on eelnõuga kavandatud muuta § 6 lõikes 1 nimetatud olulise keskkonnamõjuga

tegevusi, mille puhul ei tule KMH kohustuslikkus KMH direktiivist. KMH teenusedisaini

käigus koostatud õigusanalüüsis7 võrreldi KMH direktiivis ning KeHJSis ja selle alusel

kehtestatud tegevusvaldkondade määruses sätestatut. Võrdlusanalüüsist järeldus, et direktiivi

I lisa ja KeHJSi vastava loetelu vahel on sisulisi erinevusi, muu hulgas sisaldab KeHJS mere,

Peipsi järve, Lämmijärve ja Pihkva järve süvendamisega, samuti kaadamisega, prügila

püstitamise ja sulgemisega ning metsamaa raadamisega seotut. Samuti on tegevusvaldkondade

määruse paljud sätted oluliselt täpsemad ning eelhinnangu kohustus sätestatud laiemalt kui

direktiivis.

5 Analüüs on leitav Kliimaministeeriumi kodulehel, analüüsi aruanne

6 Analüüs on leitav Kliimaministeeriumi kodulehel; vahearuanne 7 https://kliimaministeerium.ee/keskkonnamoju-hindamise-reform#viidi-labi-oigusanal

Eelnõus esitatud KeHJSi § 6 lõikes 1 loetletud tegevuste künniste muudatusettepanekud

lähtuvad eespool nimetatud analüüsides tehtud ettepanekutest. Samuti on vaja ajakohastada

neid KMH eelhinnangu kohustusega tegevusi, mis on seotud KeHJSi § 6 lõikega 1 ning

loetletud tegevusvaldkondade määruses.

3.3. Eelnõu sisu

Eelnõu koosneb kahest paragrahvist.

Eelnõu §-ga 1 muudetakse keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seadust.

Punktiga 1 täpsustatakse §-s 21 sätestatud terminit „keskkonnamõju“: mõju inimese tervisele,

varale ja kultuuripärandile avalduva mõju puhul lisatakse täpsustus „sealhulgas keskkonna

kaudu toimiv mõju“. Kehtivas sättes ei ole keskkonnamõju piisavalt selgelt määratletud,

mistõttu on töös keeruline piiritleda, milliseid mõjusid tuleb KMH/KSH tegemisel hinnata ja

kuidas eristada olulisi keskkonnamõjusid muudest sotsiaalsetest või majanduslikest mõjudest.

See on tekitanud menetlustes vaidlusi, korduvaid täiendamisvajadusi ja seeläbi menetluste

venimist. Muudatus on vajalik õigusselguse huvides, et ühtlustada hinnatavate mõjude käsitlust

ja vältida olukordi, kus ebamäärase termini tõttu muutub hindamisprotsess põhjendamatult

ajamahukaks.

Muudatusettepanekus on juhindutud keskkonnaseadustiku üldosa seaduses (KeÜS)

kasutatavast terminist „keskkonnahäiring“8. Samuti on juhindutud „Keskkonnamõju hindamise

käsiraamatust“ (Põder, T., 2018), kus on muu hulgas selgitatud, et „sotsiaalsed ja tervisemõjud

realiseeruvad füüsikalistes, keemilistes ja bioloogilistes keskkonnakomponentides avalduvate

mõjude kaudu, s.t peamiselt kaudsete mõjudena“. See tähendab, et mõju inimese tervisele või

varale on keskkonnamuutuse tagajärg, mitte iseseisev nähtus. Samasugust loogikat on

väljendatud ka „Keskkonnamõju strateegilise hindamise käsiraamatus“ (Peterson, K. jt, 2017),

kus rõhutatakse, et „keskkonnamõju hindamine, sealhulgas keskkonnamõju strateegiline

hindamine, on üks olulisematest töövahenditest, millega prognoosida ja ennetada

inimtegevusega kaasnevat ebasoodsat mõju looduskeskkonnale ja selle kaudu inimese tervisele

ja heaolule, kultuuripärandile või varale“.

Kõnealuse täienduse eesmärk on rõhutada, et KeHJSi tähenduses hõlmab „keskkonnamõju“

mõiste olukordi, kus kavandatava tegevuse tagajärjel toimub muutus keskkonnas ning selle

muutuse kaudu avaldub mõju inimese tervisele, kultuuripärandile või varale (vt joonis 1).

Keskkonnamõju mõiste annab raamistiku ja suunise KMH/KSH ulatuse määramiseks. Selle

kaudu määratakse, milliseid kavandatava tegevuse tagajärgi ja millises ulatuses tuleb hindamise

käigus käsitleda. KMH/KSH tähelepanu kese on olulisel keskkonnamõjul ning selle vältimisel

ja leevendamisel. Kui kavandatava tegevuse elluviimisel kaasneb oluline muutus/mõju

looduskeskkonnas, mille kaudu avaldub oluline mõju inimese tervisele, kultuuripärandile või

varale, siis käsitletakse seda olulist mõju ka KMH/KSH raames. Näiteks võib oluline

keskkonnamõju inimese tervisele või varale avalduda kaudselt keskkonna kaudu, kui:

• maavara kaevandamisel põhjavee taseme alanemise tõttu kaev kuivab või joogivee kvaliteet

halveneb ning seeläbi avaldub oluline mõju inimese tervisele;

• maavara kaevandamisel või ehitustegevuses kasutatavate lõhketöödega või vaiamisega

kaasnev vibratsioon tekitab pragusid hoone vundamendis ja seeläbi avaldub oluline mõju

inimese varale.

8 Keskkonnahäiring on inimtegevusega kaasnev vahetu või kaudne ebasoodne mõju keskkonnale, sealhulgas

keskkonna kaudu toimiv mõju inimese tervisele, heaolule või varale või kultuuripärandile. Keskkonnahäiring on

ka selline ebasoodne mõju keskkonnale, mis ei ületa arvulist normi või mis on arvulise normiga reguleerimata.

Kui kavandatava tegevuse elluviimisega ei kaasne olulist mõju looduskeskkonnale, siis ei ole

tegemist KeHJSi tähenduses olulise keskkonnamõjuga ja KMH/KSH raames ei ole vaja hinnata

mõju inimese tervisele, kultuuripärandile või varale, kuna see mõju ei avaldu keskkonnale

avalduva mõju kaudu. Näiteks kuuluvad siia:

• sotsiaalsetest teguritest tingitud tervisemõjud, sealhulgas stress, ärevus või suurenenud

riskitaju olukorras, kus arenduse suhtes tuntakse põhimõttelist vastumeelsust või kardetakse

terviseriski ilma keskkonnaseisundi olulise muutuseta (näiteks olulist mõju pole tuvastatud

või see on leevendatud);

• visuaalne mõju9, mis puudutab üksikisiku vaatevälja või esteetilist tajutust, näiteks olukord,

kus uus hoone varjab senise vaate või tekitab subjektiivset visuaalset ebamugavust;

• visuaalne mõju ehituspärandile, mis puudutab muinsuskaitseseaduse alusel kaitstavaid

vaateid mälestisele või muinsuskaitsealale või neilt eemale ja mälestise või

muinsuskaitseala säilimist sobivas ja toetavas keskkonnas;

• muutus keskkonnas, mis jääb alla KeHJSis sätestatud künnise, kuid võib omada olulist mõju

kultuuripärandile, näiteks kaevandamine, metsamaa raadamine, kuivendussüsteemi

ehitamine, veekogu süvendamine, merre kaadamine;

• ebamugavus liikluskoormuse suurenemise või parkimissurve tõttu, kui müratasemed ja

heitkogused jäävad piirväärtuste piiridesse (sellised mõjud on eelkõige sotsiaal-

majanduslikud, mitte keskkonna kaudu avalduvad tervisemõjud või mõju varale);

• kinnisvara väärtuse või kasutusvõimaluste muutus, mida ei põhjusta keskkonnaseisundi

muutused, näiteks olukord, kus arenduse lähedus tekitab rahulolematust, hirmu kinnisvara

väärtuse languse ees või ebamugavustunde, kuid müra-, vibratsiooni-, õhu- või muud mõjud

jäävad piirväärtuste piiresse.

Kirjeldatud mõjud võivad küll mõjutada inimeste mugavustunnet, kuid ei ole oluline

keskkonnamõju KeHJSi mõttes, sest neid ei põhjusta keskkonnakomponendi olulised

muutused. Sellist lähenemist toetab ka Euroopa Kohtu praktika. Näiteks on Euroopa Kohus

selgitanud, et KMH direktiivi eesmärk ei ole kaitsta puhtalt majanduslikke huve nagu

kinnisvara väärtus, -kui see ei teki kavandatava tegevusega kaasneva olulise keskkonnamõju

tagajärjel toimunud keskkonnaseisundi muutusest (Euroopa Kohtu otsus C420/11).

Võimalikke vahetuid mõjusid inimese tervisele, kultuuripärandile või varale, mis ei avaldu

looduskeskkonna kaudu ja mis ei kuulu KeHJSi kohaldumisalasse, hinnatakse vajaduse korral

mõnes muus menetluses. KMH/KSH ei ole kõikide mõjude hindamise tööriist, vaid üks

soovituslik sisend kavandatava tegevuse üle otsustamisel. KMH/KSH eesmärk on anda

otsustajale teavet kavandatava tegevuse oluliste keskkonnamõjude kohta. Olulise

keskkonnamõju esinemise korral hinnatakse KMH/KSH raames ka mõju tervisele varale või

kultuuripärandile ning vajaduse korral kavandatakse meetmed olulise mõju vältimiseks või

leevendamiseks. Juhtudel, kui tervisele, varale või kultuuripärandile KMH/KSH raames mõju

ei hinnata, ei tähenda see automaatselt, et need aspektid jääksid otsustamisel arvestamata.

Selliseid mõjusid käsitletakse vajaduse korral nende jaoks sobival viisil planeeringu ja/või

tegevusloa menetlustes või eelnõuga lisatava kultuuripärandile mõju hindamise uuringu

raames. Näiteks vahetuid mõjusid kultuuripärandile, mis ei avaldu keskkonna kaudu ja mis ei

kuulu KMH/KSH raames hindamisele, on võimalik käsitleda planeerimismenetluses

planeeringu asjakohaste mõjude hindamisel ning planeerimismenetluses ja tegevuslubade

9 Visuaalseid ja maastikulisi mõjusid hinnatakse KMH/KSH raames juhul, kui kavandatav tegevus mõjutab

maastikku kui keskkonnakomponenti ulatuslikult, sealhulgas selle esteetilist kvaliteeti, identiteeti või

kultuuriväärtust (nt tuulepargid, suuremahulised tööstusrajatised, kõrgepingeliinid või muud objektid, millel on

oluline maastikuline ja ruumiline ulatus). Sellisel juhul võib visuaalne mõju kujutada endast olulist keskkonnamõju

KeHJSi tähenduses.

menetluses muinsuskaitseseadusest tulenevate nõuete kaudu (nt muinsuskaitse eritingimused,

arheoloogilised, veealuse kultuuripärandi ja pühapaikade uuringud). Lisaks tagab riikliku kaitse

all oleva kultuuripärandiga arvestamise Muinsuskaitseameti kooskõlastused planeerimis- ja

tegevuslubade menetlustes. Selline jaotus aitab vältida dubleerimist ning hoiab KMH/KSH

fookuse selgelt olulisel keskkonnamõjul.

Samas jäetakse muudatusettepanekuga termini „keskkonnamõju“ määratlusest välja viide

inimese heaolule, et luua õigusselgus KMH uurimiseseme ja sellega seotud ootuste vahel.

Nimelt on praktikas tekkinud järjest rohkem ootust, et KMH käigus tuleks hinnata kavandatava

tegevuse kõikvõimalikke mõjusid, sealhulgas neid, mis ei ole tingitud tegevusega

looduskeskkonna mõjutamisest (näiteks sotsiaal-majanduslikud mõjud, inimese heaolu laiemas

mõttes).

Muudatuste selgituseks on oluline välja tuua ka KMH algne eesmärk. KMH võeti kasutusele

1960.–1970. aastatel vastusena olukorrale, kus majandus- ja taristuarendused põhjustasid

ulatuslikku ning sageli pöördumatut kahju looduskeskkonnale, ilma et otsuste tegemisel oleks

neid mõjusid süsteemselt hinnatud. KMH eesmärk on tuua keskkonnakaalutlused

otsustusprotsessi varajasesse faasi, enne kui tegevused muutuvad pöördumatuks. Selle keskne

roll on ennetav: tuvastada, kirjeldada ja hinnata kavandatava tegevuse olulisi mõjusid

looduskeskkonnale ning pakkuda võimalusi nende vältimiseks või leevendamiseks.

KeÜSi § 3 lõike 1 kohaselt on keskkonnahäiring inimtegevusega kaasnev vahetu või kaudne

ebasoodne mõju keskkonnale, sealhulgas keskkonna kaudu toimiv mõju inimese tervisele,

heaolule, varale või kultuuripärandile. Keskkonnahäiringuna mõeldakse ka sellist ebasoodsat

mõju, mis ei ületa arvulist normi või mis on arvulise normiga reguleerimata. KeÜS

kommentaaride10 kohaselt „vahetu ebasoodne mõju toimib keskkonnale, inimese tervisele,

heaolule ja varale või kultuuripärandile otse, ilma vahelülideta. Näiteks avaldab vahetut

ebasoodsat mõju saastunud õhk. Kaudset ebasoodsat mõju avaldab aga näiteks ohtlike

jäätmete ebaseaduslik loodusesse viimine, mis võib põhjustada pinnase saastumise ohtlike

ainetega. Saastunud pinnasest võivad ohtlikud ained sattuda taimedesse ja sealt loomade ning

omakorda inimeste organismi. Keskkonnahäiringuna saab käsitada isegi sellist juhtumit, kus

ebasoodne mõju tekib seoses inimtegevuse lõppemisega. Näiteks kui puhkealana kasutatav

metsaala võetakse kaitse alla kaitseala sihtkaitsevööndina ning seal keelatakse raie, on mõju

ühest küljest soodne, kuna kaitstakse looduslikku mitmekesisust. Teisest küljest aga avaldab see

ka ebasoodsat mõju, kuna seni korrashoitud puhkealal lubatakse säilitada langenud puid,

matkaradu ei saa enam nii hästi kasutada ja ka valgust jääb vähemaks.

Keskkonnahäiringu mõiste rakendusala piiritlemisel tuleb arvestada ka sellega, millised on

keskkonnaõiguse reguleerimisala ja üldse keskkonnavaldkonna piirid. Näiteks linnaruumi

muutmisest tingitud pelgalt visuaalne mõju arhitektuuri-, ja üldisemalt kultuuriväärtustele, ei

ole ilmselt keskkonnaküsimus. Samas aga juhul, kui sellise linnaruumi muutmisega kaasneb ka

mõju linnakeskkonna looduslähedasematele osadele (näiteks avalikult kasutatava roheala

vähenemine), võib seda mõju siiski keskkonnahäiringuna käsitada.”

KMH/KSH keskendub keskkonnale ja selle kaudu avalduva olulise mõju kindlakstegemisele,

sealhulgas selliste keskkonnahäiringute hindamisele KeÜSi mõttes, millega võib kaasneda

oluline keskkonnamõju (KeÜS § 3 lg 2 mõttes oluline keskkonnahäiring). Kavandatava

tegevusega võib kaasneda näiteks tolmu- või valgushäiringud, mille võimalikku olulisust

hinnatakse KSH/KMH eelhindamise ja/või programmi koostamise etapis. Kui selgub, et selline

keskkonnahäiring võib konkreetsel juhul olla oluline keskkonnahäiring, siis KMH/KSH

10 Keskkonnaseadustiku üldosa seaduse kommentaarid

aruandes tuleb hinnata täpsemalt mõju olulisust ja vajaduse korral kavandada

leevendusmeetmeid.

Samas ei pruugi iga keskkonnahäiring olla sellise ulatuse või mõjuga, mis eeldaks selle

käsitlemist KMH/KSH aruandes. Kui KMH/KSH eelhindamise ja/või programmi etapis selgub,

et häiring on lokaalne, ajutine või väikese ulatusega ning ei ole alust eeldada olulise

keskkonnahäiringu tekkimist, siis seda KMH/KSH aruandes ei käsitleta.

Seega keskkonnale avalduva ebasoodsa mõju kaudu on tegevuse mõju inimese tervisele,

heaolule ja varale (KeÜS mõistes keskkonnahäiring) ka edaspidi KMH/KSH uurimisobjektiks

ulatuses, mis on vajalik, et välistada olulise keskkonnahäiringu avaldumine.

Keskkonnahäiringute hindamise tulemusena (ennekõike eelhindamisel ja programmi etapis

ning kui programmi ei koostata, siis algatamise hetkel) saab otsustaja veenduda, kas tegemist

võib olla olulise keskkonnahäiringuga, mida tuleb aruande etapis käsitleda.

Võrreldes kehtiva õigusega jäetakse KeHJSi §-st 21 välja viide heaolule kui eraldiseisvale

hindamisobjektile, kuna inimese heaolu kui määratlemata õigusmõiste on liiga avar ja sisaldab

elemente, millel ei ole olulise keskkonnahäiringu tekkimisel mõju.

Ka sotsiaal-majanduslikke mõjusid käsitletakse KMH ja KSH raamistikus vaid juhul, kui need

avalduvad keskkonna kaudu (oluline mõju tervisele, kultuuripärandile või varale). See aitab

vältida KMH/KSH muutumist üldiseks poliitika- või tasuvusanalüüsiks ning säilitab selle kui

keskkonnakaitselise otsustustoe selge rolli ja metoodilise piiritluse. Eesmärk on tasakaalustada

otsustusprotsesse, kus majanduslikud ja sotsiaalsed kaalutlused on niigi domineerivad.

Kavandatava tegevusega kaasnev positiivne sotsiaal-majanduslik mõju (näiteks uute

töökohtade loomine) ei ole olnud ka seni KMH või KSH mõju hindamise keskmes ega ole

olnud määrav tegur näiteks alternatiivide võrdlemisel, leevendusmeetmete määramisel,

lahenduse valikul vms. Tegemist on täiendava taustainfoga kavandatava tegevuse kohta, mida

on võimalik ka edaspidi soovi korral käsitleda KMH ja KSH aruande tegevust tutvustavas

peatükis.

KMH/KSH on üks sisend kavandatava tegevuse üle otsustamisel. KMH/KSH eesmärk on anda

otsustajale struktureeritud ja põhjendatud teave kavandatava tegevuse oluliste

keskkonnamõjude kohta, mida kaalutakse vajadusel menetluses koos teiste asjakohaste

õiguslike, sotsiaalsete, majanduslike ja ruumiliste kaalutlustega vastavas menetluses. Seetõttu

ei tähenda see, et aspektid, mida KMH/KSH raames ei hinnata, jääksid otsustamisel

arvestamata, vaid neid käsitletakse vajaduse korral nende jaoks sobivates menetlustes. Vahetuid

olulisi mõjusid inimeste tervisele, varale ja kultuuripärandile, mis ei avaldu keskkonna kaudu

ja mis ei kuulu KMH/KSH raames hindamisele, on võimalik käsitleda näiteks

planeerimismenetluses planeeringu asjakohaste mõjude hindamisel, tegevusloa menetluses

vajaduse korral iseseisvate uuringute või analüüsidena või eelnõuga lisatava kultuuripärandile

mõju hindamise uuringu raames. Selline jaotus tagab, et eri liiki mõjusid hinnatakse neile

sobiva menetluse, pädevuse ja metoodikaga, vältides dubleerimist ning hoides KMH/KSH

fookuse selgelt olulisel keskkonnamõjul.

Lisaks, heaolu käsitlemist ei nõua ka KMH ega KSH direktiivid. Muudatus aitab selgemalt

eristada KeHJSi ja KeÜSi mõistesüsteeme. Muudatusettepaneku tõttu on vaja asjakohaselt

korrigeerida keskkonnaministri 16.08.2017. a määrust nr 31 „Eelhinnangu sisu täpsustatud

nõuded“ (määruse kavand on esitatud lisas 1, kavand 1) ning keskkonnaministri 01.09.2017. a

määrust nr 34 „Keskkonnamõju hindamise aruande sisule esitatavad täpsustatud nõuded“

(määruse kavand on esitatud lisas 1, kavand 2).

Joonis 1. Täpsustatakse terminit „keskkonnamõju“ – KMH ja KSH raames hinnatakse

kavandatava tegevusega kaasnevat mõju inimese tervisele, varale ja kultuuripärandile, kui see

avaldub keskkonna kaudu. Allikas: Kliimaministeerium, keskkonnakorralduse ja kiirguse

osakond

Punktiga 2 muudetakse §-s 22 sätestatud terminit „oluline keskkonnamõju“. Kuna eelnõuga

loobutakse viitest inimese heaolule, on seetõttu vaja korrigeerida ka terminit „oluline

keskkonnamõju“. Muudatusettepaneku selgitus on esitatud eelmise punkti juures.

Punktidega 3–5 muudetakse § 23, kus on defineeritud termin „asjaomased asutused“. Kuna

asjaomaste asutuste täpsustatud loetelu on kavas kehtestada keskkonnavaldkonna eest vastutava

ministri (eelnõu koostamise ajal energeetika- ja keskkonnaministri) määrusega (st määratakse

kindlaks alused, mille korral tuleb konkreetne asutus asjaomase asutusena KMH/KSH

menetlusse kaasata), siis ei ole kehtiva § 23 lõike 1 võimalike asjaomaste asutuste üldine loetelu

enam asjakohane ning sellest loobutakse (punkt 3). Samal põhjusel tunnistatakse kehtetuks

§ 23 lõige 2, kus on täpsustatud Kliimaministeeriumi ja Keskkonnaameti kuulumine asjaomaste

asutuste hulka (punkt 5). Vt ka järgmise muudatusettepaneku selgitust.

Punktiga 4 lisatakse § 23 lõige 11, millega antakse valdkonna eest vastutavale ministrile volitus

kehtestada määrusega asjaomaste asutuste täpsustatud loetelu. Tegemist on KMH

teenusedisaini käigus välja toodud probleemkohaga ning muudatuse eesmärk on muuta

asjaomaste asutustega konsulteerimine tõhusamaks ja tulemuslikumaks (seda nii otsustajale kui

ka asjaomasele asutusele). Kehtiva asjaomaste asutuste üldise loetelu asemel valdkonna eest

vastutava ministri määrusega kehtestatava täpsustatud loetelu kasutuselevõtt määrab selgelt

olukorrad (KMH/KSH menetlused), millisel juhul tuleb konkreetne asutus kaasata

konkreetsesse menetlusse asjaomase asutusena, kellelt küsitakse KMH/KSH materjalide

(eelhinnang, programm, aruanne) kohta seisukohta. Praegu on pigem tavapärane, et otsustaja

saadab materjalid n-ö igaks juhuks seisukoha esitamiseks asutusele, kellel tegelikult puudub

puutumus või huvi konkreetses menetluses osaleda – see toob asutustele kaasa lisatöö ning võib

ka pikendada menetluse kestust. Näiteks võib asutus vastata alles tähtaja viimastel päevadel

ning märkida, et tegevus ei kuulu tema pädevusse, või paluda lisaselgitusi, mis ei ole sisuliselt

vajalikud, kuid mis on talle olulised oma puutumuse tuvastamiseks – seeläbi kogu menetluse

kestus aga pikeneb. Mõnel juhul ei pruugi asutus aga üldsegi vastata, mistõttu peab otsustaja

ootama tähtaegade möödumist ning menetlus venib ilma sisulise vajaduseta. Kavandatud

muudatuse eesmärk ongi muuta asutustega konsulteerimise selgeks ning vältida kirjeldatud

kitsaskohti. Muudatuse kavandamisel võeti eeskuju planeerimisseadusest, mille § 4 lõike 4

alusel on Vabariigi Valitsuse määrusega kehtestatud planeeringute koostamisel koostöö

tegemise kord ja planeeringute kooskõlastamise alused11. Määruse kavand on esitatud lisas

(kavand 3).

Punktiga 6 täpsustatakse § 24 nende sätete loetelu, milles nimetatud menetlustähtaegu võib

põhjendatud juhul pikendada. Paragrahvist jäetakse välja viited § 17 lõikele 11 ning § 21 lõikele

4 (need tunnistatakse kehtetuks). Paragrahvi täiendatakse viidetega § 11 lõikele 22 ning § 111

lõikele 5 (vt selgitusi vastavate muudatusettepanekute juures).

Punktiga 7 jäetakse § 31 lõikest 2 välja sõna „heaolule“. Kuna eelnõuga loobutakse termini

„keskkonnamõju“ määratluses viitest inimese heaolule, on vaja korrigeerida ka kõnealust sätet.

Muudatusettepaneku selgitus on esitatud punkti 1 juures.

Punktiga 8 täiendatakse § 32 punkti 1 selliselt, et KMH menetluses on KMH algatamise või

algatamata jätmise otsuse tegemise etapi osa asjakohasel juhul ka KMH ulatuse määramine.

Muudatuse vajalikkust on selgitatud KMH programmi koostamata jätmise erandi juures (vt

punkt 22).

Punktiga 9 muudetakse § 32 punkti 2 selliselt, et KMH menetlus koosneb asjakohasel juhul

KMH programmi koostamise etapist. Samas jäetakse punkti sõnastusest välja tekstiosa

„sealhulgas keskkonnamõju hindamise ulatuse määramine“. Muudatuse vajalikkuse põhjendus

on sama nagu eelmise punkti puhul (st KMH ulatus võidakse määrata juba algatamise otsusega,

mitte ainult programmiga).

Punktiga 10 täpsustatakse muudatusettepanekute korjel Transpordiameti tehtud ettepaneku

alusel § 6 lõike 1 punkti 13, et see oleks üheselt selge. Kehtivat sõnastust on võimalik

tõlgendada selliselt, et ühe või kahe sõidurajaga tee ehitamine vähemalt nelja sõidurajaga teeks

on automaatselt olulise keskkonnamõjuga tegevus, olenemata kavandatava tee pikkusest (st

alates esimesest meetrist). Praktikas on sellisele tõlgendamisvõimalusele viidanud teised

osalised (näiteks kavandatavat tegevust mittetoetavad kodanikud või keskkonnaühendused). 10

km kriteerium kehtib sätte mõlema osa kohta – nii uue nelja sõidurajaga tee rajamisel kui ka

ühe või kahe sõidurajaga tee ümberehitamisel vähemalt nelja sõidurajaga teeks. Selliselt on säte

kooskõlas KMH direktiiviga, mille I lisa punkti 7 alapunktis c on sellise tee ehitamisel

sätestatud samuti künnis 10 km.

Lisaks täpsustakse sättes tee ehitamisega seotud termineid ehitusseadustiku järgi.

Samuti muudetakse muudatusettepanekute korjel Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Ameti

tehtud ettepaneku alusel § 6 lõike 1 punkti 14. Kehtiv sõnastus ei ole üheselt arusaadav ning on

tekitanud vaidlusi, kuidas sätet korrektselt tõlgendada. Muudatusettepaneku kohaselt tuleb

KMH algatada, kui rajatakse uus raudteeliin. Tuleb arvestada, et Eestis ei ole termin

„raudteeliin“ õigusaktis määratletud. Raudteeliinide rajamisega 12 on käsitletud peamiselt

Euroopa Liidu õigusaktides (komisjoni määruses (EL) 1299/2014, milles käsitletakse Euroopa

Liidu raudteesüsteemi allsüsteemi taristu koostalitluse tehnilist kirjeldust13; Euroopa

Parlamendi ja nõukogu direktiivis (EL) 2016/797 Euroopa Liidu raudteesüsteemi koostalitluse

kohta), kuid need õigusaktid käsitlevad raudtee koostalitlust ja ohutust, mitte

keskkonnanõudeid. Kõnesoleval juhul mõistetakse „raudteeliini“ all konkreetsetele tunnustele

ja pikkusele vastavat raudteelõiku: raudteeliin on marsruut ühest punktist teise (näiteks Tallinn–

Tartu, Tallinn–Tapa) ning registreeritud registris lühendiga RINF (Register of Infrastructure).

11 https://www.riigiteataja.ee/akt/129122024039. 12 https://eur-lex.europa.eu/eli/reg/2014/1299#x%20d%202016/797 13 https://eur-lex.europa.eu/legal-content/ET/TXT/?uri=CELEX:32016L0797

Uus raudtee, mis rajatakse juba olemasoleva raudtee kõrvale, loetakse KMH algatamise

vajaduse otsustamise mõistes olemasoleva raudteeliini osaks, sõltumata raudtee

rööpmelaiusest. See tähendab, et sellisel juhul ei ole tegemist uue raudteeliini rajamisega,

millele kohaldub kohustuslik KMH, vaid olemasoleva raudteeliini laiendamisega ning KMH

algatamise vajadus selgitatakse KMH eelhinnanguga tegevusvaldkondade määruse § 13 punkti

3 järgi.

Tegevusele ei sätestata künnist, kuna uue raudteeliini rajamine on olulise keskkonnamõjuga

tegevus sõltumata liini pikkusest (ka KMH direktiivi I lisa punkti 7 alapunktis a ei ole

tegevusele arvulist künnist sätestatud). Samuti tuleb arvesse võtta, et uut raudteeliini ei rajata

kuigi sageli.

Kehtivas sättes sisalduvad tegevused „uue raudteejaama rajamine“ ning „olemasoleva

raudteejaama laiendamine“ viiakse KMH kohustusega tegevuste hulgast eelhinnangu

kohustusega tegevuste hulka, kuna raudteejaama rajamise või laiendamisega (sh siis, kui

raudteejaama laiendatakse erineva rööpmelaiusega raudteega) ei kaasne alati olulist

keskkonnamõju ning KMH eelhinnanguga selgitatakse, kas KMH algatamine on vajalik või

mitte. Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Ameti praktikast lähtudes ei ole raudteejaama

rajamise või laiendamise kohta tehtud KMH eelhinnangute tulemusena KMH-sid algatatud.

Punktiga 11 muudetakse § 6 lõike 1 punkte 17 ning 171. Punkti 17 muudatuse kohaselt ei ole

mere süvendamine (alates 10 000 kuupmeetrist) enam olulise keskkonnamõjuga tegevus ja

KMH algatamine ei ole kohustuslik. Teiste selles punktis nimetatud veekogude puhul säilib

KMH kohustus. Punkti 171 muudatuse kohaselt ei ole merre kaadamine ja tahkete ainete

paigutamine (alates 10 000 kuupmeetrist) enam olulise keskkonnamõjuga tegevused ning

KMHd algatada ei ole vaja.

Mõlemad nimetatud muudatusettepanekud põhinevad künniste analüüsil, milles on tehtud

ettepanek asendada mere süvendamisel ja merre kaadamisel KMH kohustus KMH eelhinnangu

kohustusega. Analüüsi käigus käsitletud KMHdest on selgunud, et meres tehtavate töödega

kaasneb erisuguseid mõjusid, kuid need on leevendatavad (näiteks tööde vältimine kalade

kudemis- ja lindude pesitsusperioodil; süvendustöödel setete analüüsimine reostusainete

suhtes). Künniste analüüsi kohaselt sõltub mõju konkreetsetest asjaoludest (sh rannikuelupaiga

suurus, aga ka muud kaitstavad elupaigad), näiteks mida rohkem avamere suunas, seda

väiksemaks muutub sama mahuga tegevuse mõju elupaikadele (kui tegevus jääb väljapoole

kaitstavaid alasid ja elupaiku). Mõju ulatus sõltub eelkõige süvendamise mahust (sh näiteks

sellest, kas on tegemist korduva või uue süvendamistööga), tegevuse asukoha

keskkonnaseisundist ja kasutatavast tehnoloogiast.

Lisaks sõltub tegevuse mõju meres sellest, kas see toimub juba varem süvendatud ja sadama

kasutuses oleval alal, kaitsealal või Natura 2000 võrgustiku alal, samuti kas tegemist on kalade

kudemis- või toitumisalaga. Kui kaadamine on kavandatud sellisele kaadamisalale, mille

sobivust on varem hinnatud ja kaadamise maksimaalsed võimalikud mahud määratud, siis ei

põhjusta see tõenäoliselt olulisi muid mõjusid merekeskkonnale. Meres tehtavate töödega

kaasnevate mõjude puhul on leevendavad meetmed teada ning leevendusmeetmeid saab

määrata ilma KMHta. Seetõttu on analüüsi järgi põhjendatud kaotada KMH kohustus ja

asendada see KMH eelhinnangu kohustusega, et iga kord hinnata võimaliku eeldatavalt olulise

keskkonnamõju avaldumist.

Tegevusvaldkondade määruses on sätestatud veekogudes kavandatavate tegevuste KMH

eelhinnangu künnised, mis nii mere süvendamise kui ka merre kaadamise korral on 500

kuupmeetrit. Keskkonnaameti ettepanekul on kavas määruses muuta § 11 punkti 72 selliselt, et

KMH eelhinnangu andmise künnist süvendamise puhul tõstetakse seniselt 500 kuupmeetrilt

1500 kuupmeetrile. Ettepanekut toetab ka künniste analüüs ja seda nii süvendamise kui ka

kaadamise korral (st mõlema tegevuse puhul tõsta künnis kuni 1500 kuupmeetrini). Muudatus

on osaliselt seotud 01.09.2025 jõustunud veeseaduse (edaspidi VeeS) muudatusega, millega

lisati väheolulise mõjuga tegevuste loetellu mere süvendamine sadama akvatooriumis mahuga

100 kuni 1499 kuupmeetrit. Kaadamise puhul määruse künnist ei muudeta, sest künnist

muudeti VeeSis ainult süvendamise puhul ning VeeSis ja tegevusvaldkondade määruses

sätestatud kaadamise künnised peaksid olema selguse huvides omavahel kooskõlas.

Punktiga 12 tunnistatakse kehtetuks § 6 lõike 1 punktid 21, 24, 311 ja 34.

Punkt 21 tunnistatakse kehtetuks, kuna kehtivas normis kasutatud terminit „tundlik suubla“ ei

ole Eesti õiguses defineeritud ning ei ole selge, millistel juhtudel on KMH kohustuslik ning

millistel juhtudel tuleb KMH vajalikkust kaaluda. Kuna KeHJS § 6 lõike 1 rakendamine toob

isikutele kohustuse korraldada KMH, peab KeHJS sõnastus olema selge. Veeseaduses

kasutatud terminid „suubla“ ja „heitvee suhtes tundlik suubla“ ei seondu paisude või tammide

rajamisega ning sellega kaasneva võimaliku mõjuga (suubla on veekogu, veekogu osa või

maapõue osa, kuhu juhitakse heitvett või saasteaineid). Tundliku suublana on mõistetud

praktikas selliseid veekogusid, mis on kalastiku kaitse seisukohast olulised (sh peamiselt nn

lõhejõed).

Paisutamise, hüdroelektrijaama, tammi või veehoidla rajamisel ja rekonstrueerimisel tuleb

arvestada, et looduskaitseseaduse (LKS) § 51 lõike 2 alusel kehtestatud lõhe, jõeforelli,

meriforelli ja harjuse kudemis- ja elupaigana kinnitatud veekogul või selle lõigul (nn lõhejõed)

on keelatud olemasolevate paisude rekonstrueerimine ulatuses, mis tõstab veetaset, uute

paisude rajamine ning veekogu loodusliku sängi ja veerežiimi muutmine. Kudemis- ja

elupaikade nimistus nimetatud veekogul või selle lõigul on loodusliku sängi, veerežiimi ning

veetaseme muutmine paisude rekonstrueerimisel lubatud üksnes juhul, kui sellega parandatakse

kalade kudemisvõimalusi. Seega ei ole võimalik nendel veekogudel või veekogu lõikudel

rajada uusi paise ega teha selliseid tegevusi, mis muudavad veerežiimi ja veekogu sängi, ning

ka KMH kohustus ei tule kõne alla, kui see tegevus ei ole lubatud.

LKS § 51 lõike 2 alusel kehtestatud nimistus loetletud kudemis- ja elupaigad on määratud kogu

veekogu ulatuses või veekogu lõiguna. Paisu ja teiste sättes nimetatud ehitiste

rekonstrueerimisel ja rajamisel väljaspool nimistus nimetatud veekogu lõiku tuleb selgitada,

kas tegevusega muudetakse veekogu sängi, veetaset või veerežiimi, st kas tegevusega võib

kaasneda kalaliikidele ebasoodne mõju (kui tegevuse eesmärk ei ole kalade kudemisvõimaluste

parandamine). Sellisel juhul tuleb KMH eelhinnangus selgitada, kas tegevusega võib kaasneda

oluline mõju ning kas KMH algatamine on vajalik. Olulise keskkonnamõju kontekstis tuleb

arvestada, et paisutamine mõjutab jõe hüdromorfoloogiat, kalastiku seisundit ja jõe füüsikalis-

keemilisi parameetreid. Paisud on kaladele ja vee-elustikule ületamatu takistus, mis ei lase

paljudel liikidel pääseda koelmualadele ja teistesse elupaikadesse ning halvendavad seeläbi

jõgede seisundit ja kalade arvukust.

Kuigi sätte kehtiv sõnastus hõlmab nii ehitise rajamist kui ümberehitamist (ehk

rekonstrueerimist), ei pruugi rekonstrueerimisega alati kaasneda olulist keskkonnamõju

(näiteks on rekonstrueerimise eesmärk sageli kalade kudevõimaluste parandamine) ning see,

kas see kaasneb või ei, tuleb välja selgitada KMH eelhinnangu ja vajadusel KMH käigus.

Ka kehtiva tegevusvaldkondade määruse § 11 punkti 4 kohaselt tuleb otsustajal anda

eelhinnang, kui kavandatakse hüdroelektrijaama, tammi, paisu või veehoidla rajamist või

rekonstrueerimist veeseaduse § 54 lõike 7 alusel kehtestatud määruse lisades 1–3 nimetatud

pinnaveekogumitel või looduskaitseseaduse § 51 lõike 2 alusel kehtestatud määruse nimistus

olevatel veekogudel (välja arvatud KeHJS § 6 lõike 1 punktides 21 ja 211 nimetatud juhtudel).

Kuigi kehtiv säte tunnistatakse kehtetuks, ei jää oluline keskkonnamõju hindamata, sest KMH

eelhinnanguga tuleb selle võimalikkus välja selgitada. Üldise põhimõttena on KMH vaja

algatada siis, kui tegevusega kaasneb eeldatavalt oluline keskkonnamõju ning ei ole teada

leevendavaid meetmeid ja need tuleb leida KMH käigus. Paisude rajamisel ja ümberehitamisel

on leevendusmeetmed (näiteks kalaläbipääsud) olemas ning kui tegevuse taotlemisel on need

kavandatud ja on näha, et nende rakendamisega olulist keskkonnamõju ei kaasne, võib otsustaja

jätta KMH algatamata.

Lisaks tuleb märkida, et kehtiv säte on rangem kui KMH direktiiv, mille kohaselt on KMH

kohustuslik tammide ja muude rajatiste puhul vee kinnihoidmiseks või alaliseks säilitamiseks,

kui kinnihoitav või säilitatav uus või täiendav veekogus on üle 10 miljoni kuupmeetri.

Ka veepoliitika raamdirektiivi14 artikli 11 lõike 3 punkti i ja lõike 4 kohaselt rakendatakse

põhimeetmeid ja lisameetmeid veekogude puhul, kus mõjutatakse oluliselt vee seisundit või

kus tuleb tagada täiendav kaitse või seisundi parandamine. Eestis on ka selliseid

pinnaveekogusid, mis on kalastiku seisukohast vähem olulised ning olemasoleva paisu või muu

sättes nimetatud ehitise rajamisel või rekonstrueerimisel ei pruugi olla alati olulist

keskkonnamõju. Seetõttu oleks igakordne kohustuslik KMH ebaproportsionaalne.

Tegevusvaldkondade määruse § 11 punkti 4 kohane eelhinnang tagab pinnaveekogumite ja §

16 pinnaveekogumiga hõlmamata veekogude kaitse.

Kuigi muudatusettepanekute korjel tegi Eesti Taastuvenergia Koda ettepaneku asendada

tegevusvaldkondade määruse § 11 punktis 4 termin „rekonstrueerimine“ terminiga

„lammutamine“, tuleb arvestada, et rekonstrueerimisel taastatakse osaliselt või täielikult

hävinud ehitis, mistõttu võib tegemist olla olulise keskkonnamõjuga tegevusega, kus

eelhinnangu andmine on asjakohane. Seetõttu kuulub kõnealuste ehitiste (hüdroelektrijaam,

tamm, pais, veehoidla) ümberehitamine ehk rekonstrueerimine jätkuvalt eelhinnangu andmise

kohustusega tegevuste hulka.

Näiteks paisu likvideerimisel ei ole vaja eelhinnangut anda, kui see asendatakse

tehiskärestikuga, kuna selle tegevusega kaasneb positiivne keskkonnamõju ja kärestikul ei ole

selgeid ehitise tunnuseid (tehiskärestiku eesmärk on taastada paisutatud ehk muudetud veekogu

algne olukord).

Tunnistatakse kehtetuks § 6 lõike 1 punkt 24. Kehtiva KeHJSi kohaselt on vähemalt 1,5 hektari

suuruse alaga prügila sulgemine olulise keskkonnamõjuga tegevus, kuid tuginedes Maves OÜ

koostatud künniste 2. analüüsi vahearuandele asendatakse KMH kohustus eelhinnangu

kohustusega. Seetõttu muudetakse ka tegevusvaldkondade määrust ning keskkonnaministri

29.09.2004 määrust nr 38 „Prügila rajamise, kasutamise ja sulgemise nõuded“ (edaspidi prügila

rajamise, kasutamise ja sulgemise määrus) (määruse kavand on esitatud lisas, kavand 5).

14 https://eur-lex.europa.eu/legal-content/ET/TXT/?uri=CELEX:32000L0060

Prügila sulgemiseks käitaja taotlusel või projektikohase mahu saavutamisel esitatakse

Keskkonnaametile prügila sulgemise kava koos kirjaliku taotlusega. Enne sulgemiskava

koostamist tehakse vähemalt 1,5 ha suuruse suletava prügila puhul KMH ning KMH aruanne

esitatakse Keskkonnaametile koos sulgemiskavaga. Sulgemiskava sisaldab muu hulgas

sulgemisprojekti, mis annab prügila sulgemise tehnilised lahendused, sealhulgas jäätmelademe

kattekihid, ja meetmed prügila rajamise, kasutamise ja sulgemise määruse ning muude

asjakohaste õigusaktide nõuete täitmiseks.

Künniste 2. analüüsis on selgitatud, et seni on prügilate sulgemise KMHsid tehtud eelkõige

tehniliste lahenduste sobivuse kontrollimiseks (näiteks kas põhjavee projekteeritud

kaitsemeetmed on piisavad), ent kohustusliku KMH tegemine ainult tehniliste lahenduste

sobivuse väljaselgitamiseks ei ole põhjendatud. Lisaks on prügila rajamise, kasutamise ja

sulgemise määrusega seatud konkreetsed keskkonnanõuded, millest prügila sulgemisel tuleb

lähtuda. Siiski, arvestades tegevuse võimalikku mõju veele ja (vähemal määral ka) välisõhule

(gaaside heide) või kui sulgemiskava näeb ette määrusest erinevad lahendused, on asjakohane

prügila sulgemisel anda eelhinnang, et selgitada välja, kas tegevusega võib kaasneda oluline

keskkonnamõju. Prügila sulgemise KMH kohustus ei tulene KMH direktiivist, mistõttu on

võimalik seda riigisiseses õiguses muuta.

Lisaks on muudatus asjakohane ka sulgemiskava muutmisel. Näiteks võib esineda ka

juhtumeid, kui sulgemiskava koostamisest on pikem aeg möödunud ning on selgunud vajadus

muuta sulgemislahendust ja sulgemiskava. Muutmine eeldab ühtlasi ka KMH koostamist, isegi

näiteks väikese muudatuse puhul, mis aga ei pruugi olla otstarbekas menetluse efektiivseks

läbiviimiseks.

Suletud prügila järelhoolduse meetmete määramiseks ei ole samuti KMH kohustuslik.

Keskkonnaametil on teadmised senise praktika alusel ning keskkonnaseirenõuded määrab

Keskkonnaamet määruse nr 38 § 38 kohaselt prügila käitamiseks väljastatud prügilaloas või

kompleksloas, lähtudes määruse nr 38 peatükist 6 (prügila seirenõuded ja aruandlus).

Tunnistatakse kehtetuks § 6 lõike 1 punkt 311. Kehtiva KeHJSi kohaselt on olulise

keskkonnamõjuga tegevus üle 100 hektari suuruse pindalaga metsamaa raadamine, kuid

künniste analüüsi ettepanekul asendatakse KMH kohustus KMH eelhinnangu kohustusega.

Senised KMHd käsitlevad küll metsamaa raadamist, aga see ei ole olnud ainus olulise

keskkonnamõjuga tegevus ja KMH algatamise põhjus, vaid raadamist on hinnatud kui näiteks

mõne suurarendusega kaasnevat tegevust.

Künniste analüüsi kohaselt toimuvad metsamaa raadamisega ökosüsteemis paratamatult suured

muutused ning peamised raadamisega kaasneva keskkonnamõju põhjustajad on kuivendamine,

puude raiumine, pinnase ettevalmistus ning maakasutuse muutmisega seotud tegevused. Need

tegevused mõjutavad metsaökosüsteeme, kuid ökoloogiline tundlikkus sõltub ka metsa

väärtusest ja uuest maakasutusest. Kui mets asendub täielikult tehiskeskkonnaga, näiteks

elamurajooni või tööstuspargiga, on ebasoodsad mõjud loodusele enamasti suuremad kui

näiteks tuulepargi rajamisel. Seega mõju olulisus ja leevendusmeetmed sõltuvad suuresti

tegevuse iseloomust ja ulatusest ning konkreetsest asukohast ja elupaigast (sh elupaiga suurus)

ja selle kohta olevast informatsioonist (uuritus). Seetõttu ei pruugi iga raadamine olla olulise

keskkonnamõjuga ning vajada KMHd ja põhjalikke uuringuid, vaid on põhjendatud kaotada

raadamise KMH kohustus ja asendada see KMH eelhinnangu kohustusega. Analüüsi käigus

uuritud võrdlusriikide KMH algatamise või eelhinnangu künnised on erinevad (Soome puhul

KMH kohustuslikkus 200 hektarit, Läti puhul eelhinnangu kohustuslikkus 50 hektarit). Mõju

võimalikkust arvestades on analüüsis tehtud ettepanek muuta künnist ning tuua see eelhinnangu

puhul mõnevõrra allapoole, kasutades Lätiga sarnast KMH eelhinnangu künnist ja määrata

selleks 50 hektarit. Kui väiksemal alal raadamise puhul ei saa välistada ebasoodsat mõju Natura

võrgustiku alale, tehakse Natura eelhindamine ning vajaduse korral algatatakse KMH/KSH

(mille koosseisus tehakse ka Natura asjakohane hindamine).

Ettepanek tunnistada kehtetuks KeHJS § 6 lõike 1 punkt 34 põhineb Kliimaministeeriumi

tellitud töös „Õigusanalüüs KMH teenuse disaini ettevalmistamiseks“ esitatud järeldustel.

Lisaks ei ole kõnealuse sätte puhul tegemist KMH direktiivi I lisas nimetatud tegevusega (st

KMH kohustusega tegevused).

Kuni 30.06.2015 kehtinud planeerimisseaduse § 9 lõike 2 punkti 8 kohaselt oli

detailplaneeringu ülesanne keskkonnatingimuste seadmine planeeringuga kavandatu

elluviimiseks ja vajaduse korral ehitiste määramine, mille ehitusprojekti koostamisel on vaja

teha KMH. KeHJS § 6 lõike 1 punkt 34 oli seotud viidatud planeerimisseaduse sättega (st

omavahel olid seotud tegevuse kavandamise eri etapid: strateegilise planeerimisdokumendi

koostamine ning selle järel tegevusloa taotlemine). Kehtivas planeerimisseaduses sellise sisuga

säte puudub.

Õigusanalüüsis on selgitatud, et olukorras, kus KeHJSi § 6 lõike 1 punkt 34 näeb ette KMH

kohustuslikkuse (st kui see on ette nähtud tegevuse aluseks olevas strateegilises

planeerimisdokumendis), ei otsusta KMH kohustusega tegevuste loetelu lõplikult Riigikogu

KeHJS-i vastuvõtmisega, vaid seda saab täiendada strateegilise planeerimisdokumendi

kehtestaja (koostamise korraldaja) üldise hinnanguga, mis koostatakse koos strateegilise

planeerimisdokumendiga. Arvestades, et KMH on üsna koormav ning aeganõudev menetlus

keskkonnamõjude väljaselgitamiseks, ei ole sellise üldise võimaluse ettenägemine otstarbekas.

Praegu võib KeHJSi § 6 lõike 1 punktist 34 tulenev võimalus ja sellega kaasnev üldiselt

määratud absoluutselt siduv kavandatava tegevuse KMH kohustus üksikjuhul tuua kaasa

ebavajalikku halduskoormust, kui sellel üksikjuhul ei oleks KMH tegelikult vajalik (näiteks

asjaolud on vahepeal muutunud).

Seega muudatusettepaneku jõustumise järel ei ole edaspidi võimalik määrata tegevuse KMH

kohustust strateegilise planeerimisdokumendiga. Kui strateegilises planeerimisdokumendis on

kavandatud tegevus, mis võib olla olulise keskkonnamõjuga, tehakse tegevusloa taotluse

esitamise järel KMH, kui juhtumipõhine KeHJSi alusel antav eelhinnang sellist vajadust

järeldab ning otsustaja teeb KMH algatamise otsuse. Kui strateegilise planeerimisdokumendiga

kavandatakse olulise keskkonnamõjuga tegevust, on KMH algatamine üldjuhul kohustuslik (v.a

asjakohasel juhul KeHJSi § 11 lõiked 6 ja 62).

Punktiga 13 täiendatakse muudatusettepanekute korjel Keskkonnaameti tehtud ettepaneku

alusel § 6 lõiget 21 ja jaotatakse selles sätestatud eelhinnangu andmise kohustus kaheks eraldi

juhuks. Esiteks täpsustatakse lõike punktis 1 eelhinnangu andmise kohustust olukorras, kus

taotletakse tegevusloa muutmist § 6 lõikes 1 nimetatud tegevuse või käitise muutmiseks või

ehitise laiendamiseks.

KeHJS § 6 lõike 1 punkti 35 kohaselt on olulise keskkonnamõjuga tegevus (st KMH on

kohustuslik) sama lõike punktides 1–341 nimetatud tegevuse või käitise muutmine või ehitise

laiendamine, kui tegevuse või käitise muutmine või ehitise laiendamine vastab lõikes sätestatud

võimalikele künnistele. Paragrahvi 6 lõikes 21 on sätestatud, et kui § 6 lõike 1 punktides 1–341

nimetatud tegevust või käitist muudetakse või ehitist laiendatakse, peab otsustaja andma

eelhinnangu selle kohta, kas kavandataval tegevusel on oluline keskkonnamõju.

Muudatusettepanekuga täpsustatakse eelhinnangu andmise kohustust § 6 lõikes 1 nimetatud

tegevuste muutmise korral (kui tegevuste muutmine ei ületa samas lõikes sätestatud võimalikke

künniseid). Kehtiva sõnastuse kohaselt tuleb KMH algatamise vajalikkust kaaluda iga KeHJS

§ 6 lõikes 1 nimetatud juba loa saanud või käimasoleva tegevuse või käitise muutmise või

laiendamise korral, ka näiteks siis, kui muudatus on väheoluline (võimalikku olulist

keskkonnamõju eeldatavalt ei kaasne) või toob kaasa olukorra paranemise (positiivse

keskkonnamõju). Mittevajalike eelhinnangute andmise kohustus suurendab aga nii arendajate

halduskoormust kui otsustajate ja eelhindamise menetluses osalevate asjaomaste asutuste

töökoormust. Seetõttu on muudatusettepaneku sõnastuses juhindutud KMH direktiivi II lisa

punkti 13 alapunkti a sõnastusest, milles nimetatakse eelhindamise kohustuse kriteeriumina

lisaks: „kui see võib keskkonda oluliselt kahjustada“. Kehtiva KeHJSi § 6 lõikes 21 seda

täpsustust ei ole, kuid muudatusega see lisatakse („kui [tegevusloa] muutmise põhjuseks oleva

kavandatava tegevuse puhul ei ole võimalik välistada olulise keskkonnamõju esinemist“).

Täpsustus on vajalik selleks, et vältida eelhinnangu koostamist juhtudel, kus sellel puudub

sisuline lisaväärtus. Kehtiva korra kohaselt võib eelhinnangu andmise kohustus tekkida ka

selliste tegevusloa muudatuste puhul, mille puhul on juba menetluse alguses selge, et olulist

keskkonnamõju ei kaasne.

Seega on kirjeldatud olukordades eelhinnangu andmise lähtekohaks see, kas kavandatav

muudatus või laiendus võib tuua kaasa eeldatavalt olulise keskkonnamõju (olulist

keskkonnamõju ei ole võimalik välistada), st kavandatav muudatus või laiendus toob kaasa

eelhinnangu andmise kohustuse kõnesoleva paragrahvi lõike 21 kohaselt. Arvestama peab loaga

taotletava tegevuse sisulist muutmist, samuti seda, kas keskkonnaseisund on algse olukorraga

võrreldes muutunud. Kui taotletakse ainult loa andmete või tingimuste formaalset muutmist

(näiteks kõrvaltingimuste täpsustamine või vähene muutmine), ei pruugi eelhinnangu andmine

vajalik olla. Eeldatavalt olulise keskkonnamõju kaasnemise põhjusteks on eelkõige sellised

olulised ja/või ulatuslikud muudatused kavandatavas tegevuses, mis võivad kaasa tuua mõjuala

keskkonnataluvuse ületamise, põhjustada keskkonnas pöördumatuid muutusi või seada ohtu

inimese tervise, kultuuripärandi või vara.

Samas tuleb arvestada, et sõltuvalt tegevuse või käitise muutmisest ja näiteks tegevuse

laiendamisest tuleb kavandatava tegevusega kaasnevat keskkonnamõju vaadata ka tervikuna.

Samuti tuleb arvestada olemasoleva, st algse tegevusega, millele on varem KMH tehtud – kas

varasema KMH käigus on hinnatud kavandatavat muudatust või laiendust. See tähendab, et

tuleb arvesse võtta, kas varasemas KMH-s hinnati sisuliselt muudatuse või laiendusega kaasnev

keskkonnamõju, näiteks olukorras, kus varasemas KMH-s on hinnatud keskkonnamõju n-ö

varuga, arvestades tegevuse suuremat mahtu, ulatuslikumat mõjuala vms. Otsustaja peab

motiveerimiskohustusest tulenevalt tegevusloa andmise otsuses välja tooma asjaolu, et on

kaalunud olemasoleva tegevuse muudatuse või laiendusega kaasnevat võimalikku

keskkonnamõju (arvestades muu hulgas tegevuse iseloomu ja mahtu, asukohta, mõjutatavat

keskkonda jm kriteeriumeid), ning juhul, kui on selge, et olulist keskkonnamõju tegevuse

muudatuse või laiendamisega eeldatavalt ei kaasne, eelhinnangut andma ei pea. Kui otsustaja

leiab, et tegevuse muudatuse või laiendusega võib eeldatavalt kaasneda oluline keskkonnamõju,

st esineb selline kahtlus, st olulist keskkonnamõju ei ole võimalik välistada, annab ta

eelhinnangu ettenähtud korras.

Tuleb rõhutada, et keskkonnamõju hindamise (sh eelhinnangu andmise) lähtekoht on juhtum,

st lähtumine konkreetsest kavandatavast tegevusest ja selle muudatusest ning oludest (sh

keskkonnaseisund), ning otsus kavandatava tegevuse KMH algatamise või algatamata jätmise

kohta tehakse tegevusloa taotluse ja selles esitatud info alusel.

Muudatusettepanekuga sarnane on KeHJS § 6 lõige 24, mille kohaselt tuleb anda eelhinnang,

kui tegevusloa taotluse menetlemise aja jooksul ilmnevad uued asjaolud, mis toovad kaasa

eelhinnangu andmise kohustuse lõigete 2 ja 21 kohaselt. See tähendab, et otsustaja peab kaaluma

nende uute asjaolude tähtsust eelhinnangu andmise vajaduse seisukohast.

Teiseks lisatakse lõike 21 punktiga 2 eelhinnangu andmise kohustus nende tegevuste puhul,

mille ainus või peamine eesmärk on uue tehnoloogia või toote arendamine või katsetamine ning

milleks taotletakse tegevusluba kehtivusega kuni kaks aastat. KMH direktiivi II lisa punkti 13

alapunkti b kohaselt kuuluvad kavandatavate tegevuste hulka, mille korral peab otsustaja

andma eelhinnangu, direktiivi kohaselt „I lisas loetletud projektid, mida tehakse üksnes või

peaasjalikult uute menetluste või toodete arendamiseks või katsetamiseks ja mis ei kesta üle

kahe aasta“. Eesti õigusesse ei ole direktiivi seda punkti üle võetud, mis tähendab, et uute

tehnoloogiate või toodete arendamisel või katsetamisel on § 6 lõikes 1 nimetatud tegevuste

puhul KMH kohustuslik ehk nõue rangem. Muudatusettepanekuga tehakse see nõue

paindlikumaks: arendamine ja katsetamine lisatakse KeHJSi sellekohase KMH direktiivi punkti

eeskujul eelhinnangu andmise kohustusega tegevusena. Siiski tuleb arvestada teatud

tingimustega: uute tehnoloogiate ja toodete arendamine või katsetamine peab olema

kavandatava tegevuse ainus või peamine eesmärk ning taotletava tegevusloa kehtivus ei tohi

ületada kahte aastat. Kõnesoleval juhul käsitatakse katsetamisena ühekordset tegevust ning

tegevuse (korduv) pikendamine, et vältida KMH kohustust (nn tegevuse tükeldamine, ingl

salami slicing), ei ole võimalik. Uue tehnoloogia või toote arendamine või katsetamine viitab

näiteks sellele, et Eesti oludes võib olla tegemist uudse lahendusega või teatud tehnoloogia

puhul selliste uute tingimustega, mida pole varem rakendatud või praktiseeritud. Samas tuleb

pöörata tähelepanu sellele, et arendamise või katsetamisega ei tohi kaasneda olulist

keskkonnamõju. Samuti tuleb arvestada, et tegemist pole KMH tegemata jätmise automaatse

erandiga – eelhinnangu tulemuse alusel võidakse sellise tegevuse kohta KMH ikkagi algatada.

Punktiga 14 muudetakse § 61 lõike 1 sissejuhatavat lauseosa selliselt, et arendaja peab § 61

lõikes 1 nimetatud teabe esitama eelhinnangu kavandina. Otsustaja saab oma eelhinnangu

andmisel (koostamisel) võtta aluseks arendaja esitatud kavandi, kontrollides esitatud teabe

piisavust ja asjakohasust ning vajaduse korral seda täpsustades. Muudatuse puhul on tegemist

lahendusega, mida kasutatakse ka praegu (eelkõige planeeringute, ehituslubade ja

hoonestuslubade puhul). Samas tuleb rõhutada, et otsuse kavandatava tegevuse KMH

algatamise või algatamata jätmise kohta teeb otsustaja.

Kehtiva korra kohaselt peab arendaja otsustajale esitama kavandatud tegevuse kohta teabe (st

kavandatava tegevuse eesmärgi, iseloomu, asukoha, oluliselt mõjutatavate

keskkonnaelementide ja eeldatavalt kaasneva olulise keskkonnamõju kirjelduse). KMH

teenusedisaini käigus järeldati, et eelhinnangu andmise etapp on otsustajate jaoks üks kõige aja-

ja töömahukamaid etappe kogu KMH menetluses. Praegu on arendaja esitatav teave

kavandatava tegevuse võimalike oluliste mõjude kohta (kui see pole esitatud eelhinnangu

kavandina) sageli ebaühtlase struktuuri või ebapiisava detailsusega. Otsustaja peab sageli

täitma sisulisi infolünki (tegema päringuid ja koondama infot erinevatest allikatest), kuigi

asjakohane info peaks sisalduma juba arendaja esitatud teabe hulgas. Otsustaja töömaht sõltub

otseselt arendaja antud sisendi kvaliteedist ning sellest, kui suures ulatuses tuleb otsustajal infot

ise juurde koguda. See pikendab eelhinnangu menetluse kestust. Selleks, et kiirendada ning

lihtsustada kogu eelhinnangu andmise etappi (seda nii otsustajale kui ka arendajale), peab

arendaja edaspidi esitama nõutava teabe eelhinnangu kavandina (vt joonis 2). Tuginedes

otsustajate (Keskkonnaameti, Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Ameti ja Maa- ja

Ruumiameti) hinnangutele võimaldaks kvaliteetse eelhinnangu kavandi esitamine kiirendada

eelhinnangu andmist 50–90%. Konkreetsest projektist ja valdkonnast sõltuvalt võib see

vähendada spetsialisti töökoormust menetluse kohta kuni 90 tundi.

Arendaja peab eelhinnangu kavandi koostamisel lähtuma § 61 lõike 5 alusel kehtestatud

määruses (keskkonnaministri 16.08.2017 määrus nr 31 „Eelhinnangu sisu täpsustatud nõuded“)

sätestatud nõuetest. Tegemist on eelhinnangu andmise sisuliste nõuetega; nõudeid

vormistamise kohta ei ole antud (selleks ei ole vormi), kuid kavandi koostamisel on soovitav

järgida eelhinnangu määruse struktuuri. Muudatusettepaneku tõttu on vaja nimetatud määrust

muuta ning samuti kaasneb IT-arendusvajadus (keskkonnaotsuste infosüsteem KOTKAS,

ehitisregister). KMH teenusdisaini käigus käsitletud KMH infosüsteemi arendamisel

(eeldatavalt 2-3 aasta pärast) lihtsustub eelhinnangu andmine nii arendajale kui ka otsustajale,

kuna see muutub süsteemis suures osas automaatseks, kasutades arendaja esitatud ja eri

registrites olevat teavet.

Samuti kavandatakse määrust täpsustada selliselt, et eelhinnangu andmisel lähtutakse

kavandatava tegevuse, selle asukoha ja mõjutatava keskkonna kirjelduses asjakohasest teabest.

Täpsustus põhineb KMH teenusedisaini käigus tehtud ettepanekul, et eelhinnangu andmisel ei

peaks käsitlema kõiki määruses nimetatud teemasid (keskkonnaelemente ja aspekte), vaid

ainult asjakohaseid (näiteks keskkonnaelemendid, millele võib oluline keskkonnamõju

avalduda) – ka see aitab eelhinnangu toimingut tõhustada. Samas tuleks selguse huvides

eelhinnangus ja ka eelhinnangu kavandis lühidalt välja tuua teemad, mis ei ole konkreetsel juhul

asjakohased.

Eelnõuga ei ole sätestatud tingimusi või piiranguid selle kohta, kes võib koostada eelhinnangu

kavandi. Arendaja võib eelhinnangu kavandi koostada ise, näiteks teeb seda ettevõttes töötav

keskkonnaspetsialist. Kui arendajal puudub nii piisav ettevalmistus eelhinnangu koostamiseks

kui ka juurdepääs eelhinnangu andmiseks vajalikele andmestikele (näiteks I ja II

kaitsekategooria kaitstavad liigid), on soovitav tal kaasata keskkonnakonsultant, kellel on

asjakohased teadmised ning ligipääs andmeallikatele. See tagab, et arendaja on kavandatava

tegevusega eeldatavalt kaasnevad keskkonnamõjusid põhjalikult analüüsinud ning otsustajale

esitatav eelhinnangu kavand on piisava kvaliteedi ja detailsusega ning võimaldab otsustajal teha

kiiremini otsuse KMH algatamise vajalikkuse kohta.

Arendaja esitatud eelhinnang ei ole lõplik ehk otsustajal säilib kohustus esitatud teabe piisavust

ja asjakohasust kontrollida. Otsustaja võib võtta arendaja eelhinnangu kavandi aluseks oma

eelhinnangu koostamisel, sealhulgas kasutada kavandis esitatud teavet tervikuna (nn üks-ühele)

või talle vajalikus ulatuses (eelhinnangut täiendades või korrigeerides). KMH algatamise või

algatamata jätmise otsuse tegemine jääb ka pärast muudatust täielikult otsustaja pädevusse.

Kirjeldatud lähenemine ei ole uus, näiteks detailplaneeringute KSH eelhinnangute,

hoonestuslubade ja teeprojektide KMH eelhinnangute puhul on konsultandi kasutamine olnud

tavapärane praktika. Arendaja esitab otsustajale konsultandi koostatud eelhinnangu, mis vastab

eelhinnangu määruse sisu nõuetele.

Tähelepanu tuleb juhtida ka asjaolule, et eelhinnangu kavandi nõue ei tohiks saada takistuseks

tegevusloa taotluse menetlusse võtmisel, st kui kavandis esineb mitteolulisi puudusi, ei tohiks

see olla põhjus loataotluse tagasilükkamiseks ja menetluse algatamata jätmiseks. Otsustaja saab

vajadusel paluda arendajal eelhinnangu kavandit täpsustada või küsida lisainfot, aga

puudujäägid kavandis ei tähenda automaatselt seda, et loataotlus ei vasta nõuetele. Kui

eelhinnangu kavandis esinevad aga olulised puudused, peab otsustaja siiski kaaluma, kas

sellisel juhul saab taotluse menetlusse võtta. Arendajal tuleb arvestada ka sellega, et kui

loataotlust muudetakse, siis võib olla vajalik ka kavandit muutma.

Joonis 2. KMH eelhinnangu andmiseks asendatakse arendaja vabatekstilise teabe esitamine

sisunõuetega määratud teabe (KMH eelhinnangu kavand) esitamisega (joonisel märgitud

rohelisega). Kavandi korras info andmine muudab menetluse efektiivsemaks. Allikas:

Kliimaministeerium, keskkonnakorralduse ja kiirguse osakond

Punktiga 15 täiendatakse § 61 lõiget 3. Kuna eelnõuga kavandatud lähenemise järgi peab

arendaja edaspidi otsustajale eelhinnangu andmiseks esitama vajaliku teabe eelhinnangu

kavandina, tuleb § 61 lõiget 3 täpsustada, et otsustaja peab andma eelhinnangu muu hulgas

arendaja esitatud eelhinnangu kavandis esitatud teabe alusel. Samuti peab otsustaja eelhinnangu

andmisel lähtuma arendaja esitatud tegevusloa taotluses olevast ja muust asjakohasest teabest.

Otsustaja peab arendaja esitatud tegevusloa taotlust ja eelhinnangu kavandit omavahel

võrdlema, st kas need sisaldavad sama teavet. Eelhinnangu andmisel saab otsustaja vajadusel

kasutada loataotluses olevat infot, kui seda ei ole toodud eelhinnangu kavandis. Samuti peab

otsustaja vajadusel küsima arendajalt lisateavet lõpliku eelhinnangu koostamiseks (näiteks

täpsustamaks infot kavandatava tegevuse kohta).

Punktiga 16 täpsustakse § 61 lõiget 4, et eelhinnangu kavandit ei pea esitama metsateatiste

menetlustes, sest nende puhul on eelhinnangu andmine tehtud Keskkonnaametis paljuski juba

automaatseks (metsaregistris), mistõttu eelhinnangu kavandi koostamine ei ole vajalik ega

põhjendatud.

Punktiga 17 täiendatakse § 61 lõiget 5. Kuna kavandatud lähenemise järgi peab arendaja

edaspidi otsustajale eelhinnangu andmiseks esitama vajaliku teabe eelhinnangu kavandina,

tuleb § 61 lõiget 5 täpsustada selliselt, et volitusnormi alusel täpsustatavad nõuded kehtivad ka

§ 61 lõikes 1 nimetatud eelhinnangule.

Punktiga 18 lisatakse § 61 lõige 6, milles sätestatakse tingimus, et otsustaja saab nõuda

eelhinnangu kavandi täiendamist üksnes juhul, kui kavandis esineb selliseid puudusi, mis on

olulised ja määrava tähtsusega eelhinnangu andmisel (näiteks võivad viia eelhinnangus ebaõige

järelduseni).

Punktiga 19 täiendatakse § 7 punkti 2 selliselt, et tegevuslubade loetellu lisatakse

meretuulepargi hoonestusluba. 21. juunil 2024 jõustus ehitusseadustiku ja teiste seaduste

muutmise seadus (taastuvenergia kasutuselevõtu kiirendamine), millega võeti kasutusele

meretuulepargi hoonestusloa termin. Ehitusseadustiku (EhS) § 1131 lõike 12 järgi on

meretuulepargi hoonestusluba tähtajaline õigus koormata sisemere, territoriaalmere või

majandusvööndi piiritletud ala selle põhjaga püsivalt ühendatud, ent kaldaga püsivalt

ühendamata ehitisega, ja see annab õiguse ehitada meretuuleparki, mis vastab hoonestusloa

andmise aluseks olevale ehitusprojektile, ning vee erikasutuseks meretuulepargi ehitamisel.

Sama paragrahvi lõike 13 järgi ei anta meretuulepargi hoonestusloa andmisel ehitusluba ega vee

erikasutuse keskkonnaluba meretuulepargi ehitamiseks. Meretuulepargid kuuluvad KeHJSi § 6

lõikes 1 nimetatud olulise keskkonnamõjuga tegevuste hulka. Muudatusettepanekuga viiakse

KeHJS kooskõlla EhSi täiendusega.

Punktiga 20 muudetakse § 11 lõiget 22. Kehtiva korra kohaselt peab otsustaja eelhinnangu

korral küsima seisukohta kõigilt asjaomastelt asutustelt. Muudatusega loobutakse normis

täiendist „kõigilt“. Tegemist ei ole praeguse lähenemise muutmisega, vaid selguse huvides

tehtava täpsustusega. KeHJSi §-s 23 on loetletud potentsiaalsed asjaomased asutused ning

seisukohta tuleb küsida kõigilt asutustelt, kes konkreetses KMH menetluses kvalifitseeruvad

sellisteks asutusteks. Praktikas esineb aga olukordi, kus täiendi „kõigilt“ tõttu tõlgendatakse

normi laiaulatuslikult, st et KMH menetlusse kaasatakse ka asutused, keda konkreetsesse

menetlusse kaasama ei peaks. See suurendab asutuste töökoormust ning kokkuvõttes võib see

pikendada ka KMH menetluse kestust. Seetõttu tehakse muudatus, mis on seotud ka § 23

muudatusettepanekuga kehtestada asjaomaste asutuste täpsustatud loetelu valdkonna eest

vastutava ministri määrusega.

Muudatusega lisatakse normi ka täiendus, et asjaomane asutus peab esitama oma seisukoha

KMH vajalikkuse kohta otsustaja määratud tähtajaks. KeHJSi § 11 lõike 2 järgi peab otsustaja

tegema otsuse KMH algatamise või algatamata jätmise kohta § 6 lõikes 2 nimetatud

valdkondade tegevuse ja lõikes 21 viidatud tegevuse korral õigusaktis sätestatud tegevusloa

taotluse menetlemise aja jooksul, kuid hiljemalt 90. päeval pärast § 61 lõikes 1 loetletud teabe

saamist. Praktikas esineb olukordi, kus asjaomane asutus esitab otsustajale oma seisukoha

hilinenult (kuigi kehtiv § 24 ei sisalda menetlustähtaja pikendamise võimalust). Selleks, et

otsustajal oleks võimalik õigeaegselt teha KMH algatamise või algatamata jätmise otsus

(arvestades ka asjaomase asutuse seisukohta, nagu nõuab § 11 lõige 23), lisatakse § 11

lõikesse 22 täiendus, et asjaomane asutus peab esitama oma seisukoha otsustaja määratud

tähtajaks. Tähtaja määramisel peab otsustaja lähtuma tegevusloa taotluse menetlemiseks ette

nähtud ajast, samas tuleb arvestada, et ka asjaomasele asutusele peab jääma piisav aeg otsustaja

saadetud materjali läbitöötamiseks ja seisukoha kujundamiseks. Põhjendatud juhul võib

asjaomane asutus otsustaja määratud seisukoha esitamise tähtaega pikendada (vt ka punkti 6).

Punktiga 21 täiendatakse seadust §-ga 111, millega lisatakse seadusesse KMH programmi

koostamata jätmise võimalus. Muudatuse eesmärk on vähendada KMH menetluse ajamahtu ja

halduskoormust juhtudel, kus programmi koostamine ei loo sisulist lisaväärtust, kuna

kavandatava tegevuse võimalik oluline keskkonnamõju on varasemate samalaadsete KMHde

või KSHde kaudu teada. KMH teenusedisaini käigus selgus, et programmi etapp on menetluse

üks ajamahukamaid, samas praktikas enamlevinud ja korduvate projektide puhul (näiteks liiva-

ja kruusakarjäärid, suurfarmid, väikeenergia rajatised jmt) võib see aga olla vähe lisaväärtust

loov etapp. Otsustajate ja ekspertide hinnangul on sellistel juhtudel vajalik teave hindamise

ulatuse määramiseks sageli olemas juba eelhinnangu etapis või varasematest KMH/KSH

menetlustest. Muudatuse tulemusena lüheneb KMH menetlusaeg kuni 5 kuu võrra, mis

tavapäraselt kulub programmi koostamisele, avalikustamisele ja nõuetele vastavaks

tunnistamisele. Muudatust kirjeldab joonis 3.

Paragrahvi 111 lõike 1 kohaselt juhul, kui kavandatava tegevusega kaasneva olulise

keskkonnamõju olemus ja ulatus on varasema samalaadse15 tegevuse KMH või KSH kaudu

15 Samalaadne tegevus ei eelda, et uus kavandatav tegevus oleks varasema KMH või KSH objektiga üks-ühele

identne (näiteks täpne tootmismaht, kasutatav tehnoloogia või täpne asukoht ei pea kattuma). Samalaadsuse

tuvastamisel tuleb hinnata, kas varasemates KMH või KSH aruannetes esitatud hinnangud võimaldavad

usaldusväärselt määrata kavandatava tegevusega kaasneda võiva olulise keskkonnamõju olemuse ja ulatuse.

Seejuures tuleb arvestada eelkõige tegevusliigi sarnasust, mõjude laadi ning piirkondlikku konteksti. Samalaadsus

võib esineda ka juhtudel, kus tehnoloogia või detailne teostus ei ole täpselt samasugune, kuid erinevused ei mõjuta

teada, määratakse KMH algatamise otsuses ka keskkonnamõju hindamise ulatus. Sealjuures

tuleb arvestada, et samalaadsed KMHd/KSHd peavad olema lõpetatud, st KMH/KSH aruanded

nõuetele vastavaks tunnistatud. Erisuse kohaldamisel peab KMH algatamise otsus sisaldama

teavet kavandatava tegevusega eeldatavalt kaasneva olulise keskkonnamõju ja selle

hindamiseks vajalike uuringute ning eksperdirühma koosseisu kohta valdkondade kaupa (§ 111

lõige 3). See tähendab, et otsuses tuleb eraldi nimetada mõjud, mida tuleb KMH käigus hinnata

(ning ka vajalikud uuringud ja ekspertiisivaldkonnad). Tegemist ei pruugi aga olla lõpliku ja

ammendava loeteluga: otsustaja määrab esialgse raamistiku, mille KMH juhtekspert

(eksperdirühm) vaatab üle ja vajaduse korral täpsustab edasise hindamise käigus. Kui

juhteksperdi hinnangul on vaja rohkem uuringuid16 või lisada valdkondlikke eksperte selleks,

et tagada kaasneva olulise keskkonnamõju usaldusväärne analüüs ning olulise keskkonnamõju

vältimine või leevendamine, tuleb need uuringud teha ja eksperdid kaasata. Samuti võib

lisauuringute vajadus selguda KMH aruande avalikustamise käigus ning sellisel juhul tuleb

põhjendatud juhul uuringud ka teha. KMH teenusedisainis hinnati aga avalikustamisel

lisauuringute vajaduse selgumise võimalust väikeseks, kuna senise kogemuse kohaselt

täiendatakse programme avalikkuse sisendi alusel pigem harva.

Erisuse kohaldamisel tuleb eraldi tähelepanu juhtida Natura hindamisele. Kui on tegemist

kavandatava tegevusega, mille puhul KMH ei ole kohustuslik, vaid tuleb anda eelhinnang, siis

jätkub praegune lähenemine: põhjendatud juhul teeb otsustaja Natura eelhindamise eelhinnangu

andmise käigus (võttes muu hulgas aluseks arendaja esitatud teabe). Kohustusliku KMH korral

teeb kehtiva korra kohaselt Natura eelhindamine üldjuhul aga KMH programmi koostamise

käigus KMH juhtekspert/eksperdirühm. Seega kõnealuse erisuse kohaldamisel peab

kohustusliku KMHga tegevuse korral otsustaja tegema Natura eelhindamise juba KMH

algatamise otsusega (ehk sarnaselt praegusele KMH eelhindamisele). Kui jätta Natura

eelhindamine alles KMH aruande koostamise etappi, siis see võib osutuda liiga hiliseks (näiteks

kui enne aruande koostamist/järelduste tegemiseks on vaja kõigepealt teha uuringuid). Kuigi

seeläbi suureneb mõnevõrra otsustaja töökoormus, siis annab märkimisväärse ajavõidu KMH

programmi koostamata jätmine.

Otsustaja peab KMH algatamise otsuse eelnõu kohta küsima seisukohta asjaomastelt asutustelt

ja arendajalt (§ 111 lõige 4), kes peavad esitama seisukoha otsustaja määratud tähtajaks (§ 111

lõige 5). Põhjendatud juhul võib otsustaja määratud seisukoha esitamise tähtaega pikendada (vt

ka punkti 6). Seega on arendajal ja asjaomastel asutustel võimalik teha ettepanekuid otsustaja

koostatud KMH algatamise otsuse eelnõu kohta (näiteks kas otsuses nimetatud uuringud on

asjakohased, kas eksperdirühm on piisav jms). Tavapärase KMH programmi menetluse korral

küsitakse asjaomaste asutuste seisukohta programmi avalikustamise ajal.

Samuti võib välja tuua, et seisukoha andmisel on arendajal võimalik esitada näiteks ka arvamus,

et kavandatava tegevuse keskkonnamõju hindamiseks tuleb siiski programm koostada. Näiteks

kui arendaja hinnangul ei ole kavandatava tegevusega kaasneva keskkonnamõju ulatus või

keskkonnatingimused teada. Kui otsustaja siiski ei pea vajalikuks KMH programmi koostamist,

peab ta seda algatamise otsuses põhjendama.

Sarnaselt kehtiva § 18 lõikega 8 on ka § 111 lõikes 6 arendajale ette nähtud tähtaeg: kui arendaja

ei ole kahe aasta jooksul alates § 111 lõike 1 kohase KMH algatamise otsuse tegemist esitanud

KMH aruannet avalikuks väljapanekuks, peab arendaja enne aruande avalikustamiseks

esitamist otsustajaga kooskõlastama otsuses määratud KMH ulatuse ja vajaduse korral selle

oluliselt oodatava keskkonnamõju olemust ja ulatust. Samalaadsuse hindamine peab jääma sisuliseks

kaalutlusotsuseks, arvestades konkreetse asukoha ja tegevuse eripärasid. 16 Uuringu all peetakse silmas nii väliuuringuid kui ka olemasoleva info põhjal tehtavaid analüüse jms.

ajakohastama. Sätte eesmärk on tagada, et KMH algatamise otsuses määratud KMH ulatus ning

selle põhjal koostatav KMH aruanne oleksid ajakohased: sellekohased küsimused võivad

tekkida eelkõige juhul, kui nimetatud etappide vahele jääb pikk ajavahemik.

Kokkuvõttes on erisuse kohaldamiseks otsustaja ülesanne otsustada, kas olemasolev info on

piisav: kui on kahtlus, et kõik olulised mõjud ei ole teada, tuleb KMH programm koostada

tavapärases korras. Erisust ei saa kohaldada ka juhul, kui kavandatava tegevusega võib

kaasneda KeHJSi §-s 30 sätestatud oluline piiriülene keskkonnamõju (§ 111 lõige 2) – piiriülese

KMH korral tuleb menetluses osalevale mõjutatud riigile saata KMH programm (§ 30 lõige 5).

Tuleb märkida, et programmi ärajätmise erisust saab kohaldada ka §-s 261 sätestatud juhul, kui

KMH algatatakse arendaja esitatud taotluse alusel enne tegevusloa taotluse esitamist. Samuti

on võimalik programmi koostamisest loobuda § 283 sätestatud taastuvenergia projekti KMH

puhul.

Muudatus, millega võimaldatakse KMH programm koostamata jätta, on kooskõlas nii Århusi

konventsiooni kui ka KMH direktiivi nõuetega. Århusi konventsiooni kohaselt tuleb kaasata

võimalikult varases etapis, kui kõik otsusevariandid on veel lahtised. Üldsusel on endiselt

võimalik osaleda nii kirjalike märkuste esitamisega kui suulisel arutelul KMH aruande avaliku

väljapaneku käigus. KMH tehakse arendaja esitatud taotluse põhjal ja selles ettenähtud piirides,

seega on KMH ulatus suures osas juba piiritletud ning KMH käigus tuleb hinnata taotletava

tegevuse mõjusid. Seda, kas tegevust lubada või mitte, otsustab tegevusloa andja pärast KMH

aruande nõuetele vastavaks tunnistamist (st ka pärast aruande avalikustamist), võttes arvesse

nii KMH tulemusi kui muid asjaolusid, mis KMH alla ei kuulu. Kuna praktika kohaselt ei ole

KMH programmi avalikustamise etapis seni üldsus aktiivselt osalenud, saab selle etapi

ärajätmisega (teatud juhul, kui taotletakse luba tegevuseks, mille mõju ulatus on üldjoontes

teada) hoida kokku nii menetlusaega kui -kulusid. See on omakorda kooskõlas haldusmenetluse

efektiivsuse põhimõttega ning arendaja õigusega kiirele ja efektiivsele menetlusele. Ka KMH

direktiiv ei sätesta KMH menetluse kohustuslikku etapilist ülesehitust ega nõua KMH

programmi koostamist iseseisva kohustusliku sammuna. Samuti ei ole ette nähtud avalikkuse

kaasamist arutelu vormis. KMH on tegevusloa andmise menetluse osa. KMH eesmärk on anda

otsustajale asjakohane, piisav ja usaldusväärne teave kavandatava tegevuse võimaliku olulise

keskkonnamõju kohta, et võimaldada tegevusloa andmise üle otsustamisel võtta arvesse

sisulised keskkonnakaalutlused. KMH ei määra tegevusloa andmise otsust ette, vaid on üks

kaalutlusotsuse tegemise sisenditest koos muude asjakohaste asjaoludega. Seetõttu tuleb

avalikkuse osalemise piisavust hinnata tegevusloa menetluse tervikvaates (mitte ainult KMH

vaates). Ka juhul, kui KMH programmi ei koostata, kaasatakse avalikkus KMH aruande

avalikustamisel enne tegevusloa andmise otsust, st ajal, mil kõik asjakohased valikud on veel

avatud ja avalikkusel on võimalik otsust sisuliselt mõjutada. Seega ei piira programmi

koostamata jätmise võimalus avalikkuse õigusi ega ole vastuolus ei Århusi konventsiooni ega

KMH direktiiviga.

Joonis 3. Luuakse võimalus KMH programmi mitte koostada, kui olulise keskkonnamõju

olemus ja ulatus on varasema samalaadse tegevuse KMH või KSH kaudu teada (joonisel

märgitud rohelisega). Programmi koostamata jätmine vähendab KMH menetlusaega

hinnanguliselt kuni viie kuu võrra. Allikas: Kliimaministeerium, keskkonnakorralduse ja

kiirguse osakond

Punktiga 22 täiendatakse § 12 lõiget 3 punktiga 6: kavandatava tegevuse KMH algatamise või

algatamata jätmise teade peab sisaldama ka teavet KMH programmi koostamata jätmise kohta,

kui kohaldatakse KeHJSisse lisatavat § 111. Kõnealune nõue kohaldub vaid KMH algatamise

korral ning sedagi § 111 erisuse rakendamisel. Siiski on oluline ja vajalik, et kõikidele osalistele

(sh avalikkusele) oleks juba varakult ehk KMH algatamisel antud teada, et konkreetses

menetluses programmi ei koostata: muu hulgas aitab see vältida potentsiaalseid arusaamatusi

edasistes menetlusetappides (arvestades asjaoluga, et võrreldes kehtiva KMH menetluse

ülesehitusega on tegemist olulise erinevusega). Täpsemad selgitused § 111 kohta on esitatud

eelmise punkti juures.

Punktiga 23 muudetakse § 13 lõike 1 sissejuhatavat lauset. Kavandatu kohaselt võidakse

keskkonnamõju hindamise ulatus määrata KMH algatamisel ning sel juhul jäetakse KMH

programm koostamata (vt punkt 21). Seetõttu on vaja asjakohaselt täiendada § 13 lõike 1

sissejuhatavat lauset, et normis oleks arvestatud eespool kirjeldatud erisusega (st olukord, kui

KMH programm tuleb koostada).

Punktidega 24–28 täpsustatakse § 13 lõikes 1 KMH programmi nõudeid.

Punktiga 24 jäetakse § 13 lõike 1 punktidest 2 ja 7 välja sõnad „ja selle reaalsete alternatiivsete

võimaluste“, sama muudatus tehakse § 13 lõike 1 punktis 5 (punkt 26). KMH teenusedisaini

käigus järeldati, et KMH programmis, millega otsustatakse eesootava KMH sisu ja ulatus, ei

peaks kohustuslikus korras nõudma kavandatava tegevuse reaalsete alternatiivsete võimaluste

esitamist: tegemist on KMH menetluse ja sisulise hindamise algetapiga, kus ei pruugi olla

põhjendatud ega võimalik sellist infot esitada. Vastupidi, nõude täitmiseks võidakse

programmis esitada hoopis nn kunstlikud alternatiivid, kus kavandatavat tegevust on vaid

vähesel määral muudetud. Kokkuvõttes võib see aga nii asjaomastele asutustele kui ka

avalikkusele tekitada väära arusaama (nt olukorras, kui KMH aruandes hinnatakse

programmiga võrreldes teistsuguseid alternatiivseid võimalusi). Kavandatava tegevuse reaalsed

alternatiivsed võimalused selguvad üldjuhul alles KMH programmi koostamise järel (st edasise

sisulise hindamise käigus). Teave reaalsete alternatiivsete võimaluste, nende elluviimisega

eeldatavalt kaasneva olulise keskkonnamõju ning omavahelise võrdlemise tulemuste kohta

tuleb esitada KMH lõpptulemuses ehk KMH aruandes. KMH programmis tuleb aga esitada

kavandatava tegevuse lühikirjeldus.

Punktiga 25 muudetakse ka § 13 lõike 1 punkti 4: kui kehtiva korra kohaselt esitatakse KMH

programmis kavandatava tegevuse seos strateegiliste planeerimisdokumentidega, siis

muudatuse kohaselt tuleb esitada seos kehtivate planeeringutega. Tegemist on KMH

teenusedisaini käigus tehtud ettepanekuga muuta KMH programm sisutihedamaks: praegu

täidetakse see nõue sageli selliselt, et programmis esitatakse suhteliselt mahukas ülevaade (sh

ka väljavõtted) kavandatava tegevuse seostest strateegiliste planeerimisdokumentidega (nt nii

riiklikul tasandil arengukavad kui ka kohaliku tasandi dokumendid). Kuigi selliste seoste

väljatoomine võib olla asjakohane üldise konteksti andmiseks (sh avalikkuse jaoks) ning

võimalike strateegilisel tasandil määratud nõuete tähenduses, siis kokkuvõttes ei ole

kõikvõimalike strateegiliste planeerimisdokumentide mahukatel ülevaadetel siiski erilist

lisaväärtust. Seetõttu nõuet täpsustatakse: edaspidi tuleb programmis esitada kavandatava

tegevuse seos kehtivate planeeringutega (sh detail-, üld- või eriplaneering). KMH käigus tuleb

arvestada kehtivate planeeringutega, sest need võivad seada piiranguid ja tingimusi

kavandatavale tegevusele või nõudeid KMH sisule (KMH käigus tuleb arvestada asjakohaseid

seoseid, sh nt keskkonnakaitselisi tingimusi vms). Analoogne lähenemine on kasutusel § 261

lõikes 6, mis käsitleb kavandatava tegevuse perspektiivitust kooskõla puudumise tõttu selle

asukohaga seotud kitsenduste või kehtiva planeeringuga.

Punktiga 27 tunnistatakse kehtetuks § 13 lõike 1 punkt 9. Kuna asjaomaste asutuste täpsustatud

loetelu on kavas kehtestada valdkonna eest vastutava ministri määrusega (st alused, mille korral

kaasatakse konkreetne asutus asjaomase asutusena KMH menetlusse), siis ei ole enam vaja

KMH programmis dubleerivalt välja tuua asjaomaste asutuste loetelu koos menetlusse

kaasamise põhjendusega (vt ka punktide 3–5 selgitused).

Punktiga 28 täiendatakse § 13 lõike 1 punkti 10 selliselt, et tegevusloa taotluse või KeHJSi

§ 261 lõikes 1 nimetatud KMH algatamise taotluse koopia asemel võib KMH programmis

esitada veebilehe aadressi, kus taotlus on kättesaadav. Nõue muudetakse paindlikumaks, kuna

üldjuhul toimubki tänapäeval haldusmenetlustes asjaajamine elektrooniliselt (st spetsiaalsetes

digitaalsetes menetluskeskkondades). Lisaks võivad taotlused olla mahukad materjalid.

Punktidega 29 ja 30 täpsustatakse § 14 pealkirja, et see vastaks paragrahvi sisule ning lõikega

7 sätestatakse, millised isikuandmed on KMH/KSH dokumentides avalikud. Mõju hindamise

materjalides avaldatakse eksperdirühma liikmete nimed ja kvalifikatsioon, juhteksperdi puhul

lisaks KMH litsentsi number ja kehtivus.

Punktidega 31 ja 32 täpsustakse § 15 lõike 1 punkte 1 ja 2, lisades, et KMH litsentsi võivad

taotleda ka isikud, kes on omandanud kõrghariduse ja töökogemuse metsanduse erialal. Kehtiva

korra kohaselt võib litsentsi taotleda isik, kes on omandanud magistrikraadi või sellele vastava

kvalifikatsiooni loodusteaduste või keskkonnakaitse õppesuuna õppekava järgi ning omab

loodusteaduste või keskkonnakaitsega seotud tegevusalal vähemalt kolmeaastast töökogemust.

Praeguse sõnastusega ei pruugi metsandus erialana olla üheselt hõlmatud, sest metsandus ei

kuulu otseselt keskkonnakaitse või looduskaitse õppesuuna alla, kuigi on nendega tihedalt

seotud.

Muudatus võimaldab taotleda litsentsi ka metsanduse õppesuuna lõpetanud isikul, kellel on

teadmised nii keskkonna- ja looduskaitse, metsaökoloogia kui ka metsamajandamise võtete

kohta. Metsandus on tihedalt seotud loodusteadustega ja sisaldab muuhulgas elurikkuse kaitset,

metsökoloogiat, loodusvarade kestlikku kasutamist, mis on ka paljude KMHde puhul (nt

tuulepargid, taristu, raadamine, maakasutuse muutus) hinnatavad valdkonnad. KMH eksperte

on Eestis piiratud arv ning muudatus aitab laiendada potentsiaalsete ekspertide ringi ja

parandada KMH teenuse kättesaadavust.

Punktiga 33 muudetakse § 15 lõike 1 punkti 4 ning § 34 lõike 4 punkti 5. Kehtiva korra kohaselt

peab KMH juhteksperdi litsentsi taotleja olema läbinud juhtimiskoolituse vähemalt 60 tunni

mahus ja tal peab olema vähemalt kahe projekti juhtimise kogemus. Juhtimiskoolituse läbimise

nõue kaotatakse, kuna litsentsi taotlemise praktika põhjal on Kliimaministeeriumil kui KMH

litsentsi andjal olnud raske kontrollida nõude täitmist.

KeHJSi varasema, 2015. a redaktsiooni seletuskirja kohaselt peab juhtimiskoolitus sisaldama

õpet ressursside ja protsesside juhtimisest. Kuna juhtimiskoolituseks võib kvalifitseeruda väga

erineva sisu ja vormiga koolitused, sest ei ole täpsustatud, milliseid teemasid peab koolitus

käsitlema, on ka taotlejal ja taotluse kontrollimisel keeruline selle nõude täitmist hinnata. Seni

esitatud taotluste puhul on olnud juhtumeid, kus taotluses näidatud koolitused ei ole seotud

otseselt juhtimisalase õppega ning ei ole selge, kas nendel koolitustel käsitleti

(projekti)juhtimise teemasid. Praegu on lubatud esitada juhtimiskoolitusena mõni juba varem

kõrgkoolis läbitud õppeaine, aga tihti ei ole ka need otseselt juhtimise õppega seotud. Seega

kehtiv juhtimiskoolituse nõue on pigem formaalne. Seni ei ole selle nõude erineva sisustamise

pärast taotlejaid ka tagasi lükatud. Kui esialgu taotlusel näidatud koolitus on tekitanud küsimusi

nõudele vastamise kohta, siis on taotleja näidanud mõnda muud koolitust, et vastata sellele

nõudele. Muudatusettepaneku tõttu on vaja asjakohaselt korrigeerida keskkonnaministri

31.05.2005 määrust nr 46 „Keskkonnamõju hindamise litsentsi ja selle taotluse vormid“.

Litsentsi taotlejale vajalikke juhtimisalaseid teadmisi ja kogemust on pigem otstarbekam

omandada töökogemuse kaudu. Kuna KMH protsess ongi sisu poolest projekti juhtimine (sh

eksperdirühma töö koordineerimine, hindamistulemuste analüüsimine ja nende esitamine

avalikkusele), peavad juhteksperdil olema selleks vajalikud teadmised ja oskused. Projekti

juhtimise kogemuse all peetakse silmas kogemuste omandamist selliste projektide kaudu, mis

on sisaldanud protsessi, ressursi ja isikute juhtimist. Taotlejal tuleb KMH taotluses kirjeldada

ja põhjendada, millistes projektides on sellised kogemused omandatud. Seetõttu on

projektijuhtimise kogemus piisav eeldus litsentsi taotlemiseks ning jääb kehtima senine nõue,

et litsentsi taotlejal peab olema vähemalt kahe projekti juhtimise kogemus (projektina ei pea

olema läbitud ainult KMH või KSH menetlused, vaid võib olla ka mõni muu keskkonna vm

valdkonna projekt).

Eespool kirjeldatud põhjusel muudetakse analoogselt ka samasugust KSH juhteksperdi nõuet

(§ 34 lõike 4 punkt 5). Kehtiva korra kohaselt peab KSH juhtekspert olema läbinud

juhtimiskoolituse vähemalt 60 tunni mahus ja tal peab olema vähemalt kahe projekti juhtimise

kogemus. Juhtimiskoolituse nõue kaotatakse.

Punktiga 34 korrigeeritakse § 15 lõike 2 punkti 5. Muudatust on selgitatud eelmises punktis:

kuna litsentsi taotlemisel ei nõuta enam juhtimiskoolituse läbimist, ei pea taotleja ka esitama

sellekohast kinnitust, kuid peab esitama kinnituse projekti juhtimise kogemuse kohta.

Punktidega 35–37 täpsustatakse litsentsi taotluses esitatavaid andmeid. Punktiga 35 jäetakse

§ 15 lõike 3 punktist 1 välja alalise elukoha aadressi esitamise nõue ning punktiga 36 § 15

lõike 3 punktist 2 töökoha aadressi esitamise nõue, kuna see teave ei ole litsentsi taotlemisel

oluline ega vajalik. Taotluses piisab taotleja nime, isikukoodi ja kontaktandmete (telefon, e-

posti aadress) ning töökoha väljatoomisest. Punktiga 37 täpsustatakse § 15 lõike 3 punktis 3

toodud viidet: kehtivas sõnastuses viidatakse § 15 lõike 1 punktidele 1–6, kuid korrektne on

viidata punktidele 1–5 (§ 15 lõike 1 punkt 6 puudutab KMH-alast testi, mitte kvalifikatsiooni).

Punktiga 38 täpsustatakse § 15 lõiget 71, et informatsioon litsentsitud juhtekspertide kohta

avaldatakse keskkonnaotsuste infosüsteemis KOTKAS, kus KMH ekspertide registris17

esitatakse ametlik ja avalik ülevaade litsentseeritud ekspertidest. Sättes nimetatakse, millised

andmed registris avaldatakse (nimi, litsentsi number ja selle kehtivus). Varem avaldati KMH

juhtekspertide info Kliimaministeeriumi lehel, kuid muudatusega viiakse ka KeHJSi sõnastus

kooskõlla tegeliku olukorraga, et juhtekspertide info avaldatakse KOTKASes. Kui kehtivas

sättes on märgitud ka litsentsi kehtetuks tunnistamise kohta teabe avaldamise koht, siis seda

teavet ei ole asjakohane seaduses sätestada. Litsentsi kehtetuks tunnistamise infot ei saa

KOTKAS registris avaldada, kuna seal on esitatud info ainult kehtivate litsentside kohta.

Litsentse ei ole seni kehtetuks tunnistatud ja see on vähetõenäoline, kuid juhul, kui seda tehakse,

siis saab selle info avaldada Kliimaministeeriumi kodulehel.

Punktiga 39 jäetakse § 15 lõike 9 punktist 4 välja tekstiosa „, sealhulgas juhul, kui

keskkonnamõju hindamise järelhindamise tulemused erinevad oluliselt keskkonnamõju

hindamise aruandes antud hinnangust“. Kuna seaduseelnõuga on kavas tunnistada kehtetuks

§ 25 (keskkonnamõju hindamise järelhindamine), siis tuleb asjakohaselt korrigeerida ka § 15

lõike 9 punkti 4. Vt ka selgitust punkti 63 juures.

Punktidega 40–49 muudetakse §-s 16 sätestatud KMH programmi avalikustamise ja

asjaomastelt asutustelt seisukoha küsimise korda. Muudatusettepanekud on seotud eelkõige

sellega, et seaduseelnõuga on kavas loobuda kohustusest korraldada KMH programmi avalik

arutelu.

Punktiga 40 tunnistatakse kehtetuks § 16 lõike 1 teine lause ehk edaspidi ei ole enam kohustust

korraldada KMH programmi avalikku arutelu. Otsustajal ja arendajal jääb siiski õigus

erandjuhul korraldada arutelu vabatahtlikult18, kui see on konkreetse menetluse puhul

põhjendatud (nt keerukate oluliste mõjude või olulise uuendusliku tegevuse korral). Programmi

menetlusega seotud muudatusi kirjeldab joonis 4.

KMH teenusedisaini käigus selgus, et KMH programmi avalikud arutelud ei täidaoma

eesmärki. Programmi arutelu peaks keskenduma oluliste mõjude tuvastamisele, hindamise

metoodikale ja uuringute vajadusele, kuid praktikas ootab avalikkus sageli juba selles etapis

lõplikke selgitusi arenduse sisu ja kaasnevate mõjude kohta, st infot, mida on võimalik anda

alles KMH aruande etapis (nt tehtud uuringute põhjal). Kuna selliseid lõplikke vastuseid ei

pruugi olla võimalik programmi etapis veel anda, tekib arutelul osalejatel sageli pettumus ja

tunne, et nende tagasisidet ei arvestata või et arutelu on pelgalt formaalsus. Üldistatult võidakse

KMH programmi avaliku arutelu tajuda sellisena, et arendaja või otsustaja esindajad räägivad

„üldist juttu“ ega anna konkreetseid vastuseid küsimustele. Selline kogemus vähendab aga

avalikkuse usaldust ja motivatsiooni osaleda hiljem KMH aruande avalikus arutelus, kus

leiavad käsitlemist kavandatava tegevuse lahendused ja tegelikud olulised mõjud.

Korduvalt on esinenud ka olukordi, kus programmi avalikul arutelul osalemise vastu on väga

väike huvi (nt on esinenud juhtumeid, kus arutelul osalevadki vaid arendaja ja otsustaja

esindajad) – see ei ole aga kooskõlas üldise menetlusefektiivsuse põhimõttega, samuti nõuab

arutelu korraldamine arendajalt ja otsustajalt ressursse. Seetõttu on KMH teenusedisaini käigus

tehtud arutelu kaotamise ettepanek, mis aitab ka kiirendada KMH menetlust. Samas tuleb

rõhutada, et kõigil (sh avalikkusel) on õigus KMH programmi avaliku väljapaneku ajal tutvuda

17 KOTKAS - AVE v2.13.39 18 Seaduses sätestatud nõuded kujutavad endast miinimumpiiri, mille ulatuses tuleb avalikkust kaasata. Samas ei

välista see otsustaja või arendaja õigust ja võimalust rakendada ulatuslikumaid kaasamisviise või korraldada

rohkem arutelusid, kui see on konkreetse menetluse puhul otstarbekas.

programmiga, esitada selle kohta ettepanekuid, vastuväiteid ja küsimusi ning saada neile

vastuseid.

Avaliku arutelu korraldamise kohustus KMH aruande etapis ei muutu. Avalik arutelu on kavas

kaotada ainult KMH programmi (KMH ulatuse määramise) etapis. Kuna KMH direktiiv ei sea

eraldi KMH programmi koostamise kohustust (sh selle avalikku väljapanekut ega arutelu), siis

ei ole kavandatav lahendus direktiiviga vastuolus. Eelnõuga lühendatakse ja kiirendatakse

KMH programmi koostamise etappi. Täiendavalt lisatakse juurde lähenemine, kus põhjendatud

juhul programmi ei koostata (sellisel juhul määrab otsustaja KMH ulatuse KMH algatamise

otsuses ). Vt ka punktis 21 toodud selgitused. KMH aruande avalikustamisel jääb avalik arutelu

endiselt alles, seega ei kaotata ära võimalust KMH protsessis avaliku arutelu formaadis

arvamust avaldada. Seetõttu ei ole programmi avaliku arutelu ära jätmine põhiseadusega

vastuolus. Samuti säilivad KMH programmi ja aruande avalikud väljapanekud, mille jooksul

on võimalik arvamust avaldada. KMH programmi koostamise või programmi avaliku arutelu

ära jätmine ei ole vastuolus Århusi konventsiooniga (vt selgitust punktis 21).

Joonis 4. KMH programmi etapp. Enne KMH programmi avalikustamist loobutakse selle

vastavuse kontrollist, avalikust arutelust ja sellega seotud toimingutest ning otsustaja seisukoha

andmisest programmi asjakohasuse ja piisavuse kohta (joonisel märgitud punasega).

Programmi etapp kiireneb seeläbi 25–30 päeva. Allikas: Kliimaministeerium,

keskkonnakorralduse ja kiirguse osakond

Punktiga 41 tunnistatakse kehtetuks § 16 lõige 12. Kehtiva sätte kohaselt peab otsustaja enne

KMH programmi avalikustamist kümne päeva jooksul selle saamisest arvates kontrollima

programmi vastavust KeHJSi §-s 13 esitatud nõuetele. Tegemist on aga mittevajaliku

menetlustoiminguga, mis pikendab KMH menetluse kestust. Enne avalikustamist

kontrollimisest loobumine ei kahanda KMH programmide kvaliteeti, sest olemuslikult oligi

tegemist n-ö tehnilise kontrolliga, kas programmis on kõik nõutavad elemendid. Lisaks võib

välja tuua, et kehtiva korra kohaselt peab ka otsustaja esitama KMH programmi kohta seisukoha

avaliku väljapaneku jooksul (§ 16 lõige 41) – selles etapis esitatakse sisulised tähelepanekud.

Programmi menetlusega seotud muudatused on esitatud joonisel 4.

Punktidega 42–45 muudetakse § 16 lõiget 2. Kuna seaduseelnõuga loobutakse KMH

programmi avaliku arutelu korraldamise ning otsustaja avalikustamiseelsest kontrolli nõuetest,

tuleb asjakohaselt korrigeerida lõike sissejuhatavat lauset (punkt 42).

Punktiga 43 tunnistatakse kehtetuks § 16 lõike 2 punkt 3 (nõue teavitada KMH programmi

avalikustamisest kavandatava tegevuse asukoha vähemalt ühes üldkasutatavas hoones või

kohas, nt raamatukogu, kauplus, kool, bussipeatus). Kuna tänapäeval toimub infovahetus

eelkõige veebikeskkonnas, siis võib senist teavitusviisi pidada suhteliselt aegunuks ning

ebaefektiivseks. Inimesed otsivad keskkonna- ja arendusinfot valdavalt digikanalitest ning

füüsilisel teavitusel võib olla väike nähtavus – näiteks selle kättesaadavus võib sõltuda

juhuslikust kokkupuutest konkreetse asukohaga. Samal ajal on sellise teavitamise korraldamine

otsustajale oluliselt koormavam kui digiteavitus, kuna nõuab sobiva koha leidmist, vajaduse

korral kooskõlastamist, infot kandvate materjalide füüsilist paigaldamist ning tuleb ka tagada,

et teavitus oleks olemas kogu avalikustamise perioodil. Digiteavitus on kiiresti uuendatav,

laiemalt nähtav ja võimaldab teabele ühtset ligipääsu kogu riigis. Seetõttu on põhjendatud

loobuda aegunud teavitamisviisist ja toetada nüüdisaegseid avalikkusele paremini

ligipääsetavaid teavituskanaleid.

Punktiga 44 lisatakse § 16 lõikesse 2 punkt 4, mille kohaselt keskkonnakaitselubade

menetluses teavitatakse programmi avalikust väljapanekust ka keskkonnaotsuste infosüsteemis

KOTKAS. Kuna Keskkonnaamet teavitab KMH programmi ja aruande avalikustamisest ning

avalikustab KMH dokumendid KOTKASes, siis sätestatakse see ka seaduses.

Seetõttu lisatakse punktiga 45 § 16 lõikesse 2 punkt 5, mille kohaselt peab otsustaja teavitama

KMH programmi avalikust väljapanekust ka oma sotsiaalmeedia kontol (kui see on olemas).

Teavitamiskohustus otsustaja veebilehel või muul veebilehel sisaldub juba kehtivas seaduses

(§ 16 lõike 2 punkt 4). Samuti jääb kehtima teavitamise kohustus ajalehes, et tagada info

kättesaadavus neile, kes internetti ei kasuta. Tuleb rõhutada, et tegemist on teavitamise

lisavõimalusega, st KMH programmi kohta ettepanekute, vastuväidete ja küsimuste esitamise

viisi määrab otsustaja (KeHJSi § 16 lõike 4 punkt 4).

Punktiga 46 täpsustatakse § 16 lõiget 3, milles kaotatakse viited KMH programmi avalikule

arutelule ja § 16 lõikele 12, kuna see tunnistatakse kehtetuks.

Punktiga 47 tunnistatakse kehtetuks § 16 lõike 4 punkt 5 (KMH programmi avalikustamise

teade ei pea enam sisaldama teavet programmi avaliku arutelu aja ja koha kohta).

Punktiga 48 kaotatakse § 16 lõikes 5 ning § 17 pealkirjas ja lõikes 2 viited KMH programmi

avalikule arutelule. Paragrahv 16 käsitleb KMH programmi avalikustamist ja asjaomastelt

asutustelt seisukoha küsimist, § 17 programmi avalikustamise tulemuste arvestamist.

Punktiga 49 tunnistatakse kehtetuks § 16 lõige 51. Kehtiva sätte kohaselt peab KMH

programmi avalikul arutelul tutvustama muu hulgas programmi kohta otsustaja ning asjaomaste

asutuste esitatud ja avaliku väljapaneku käigus laekunud seisukohti ning selgitama tehtud

ettepanekute ja vastuväidete arvestamist või arvestamata jätmist. Seaduseelnõuga loobutakse

aga KMH programmi avaliku arutelu korraldamise nõudest ja seetõttu pole see säte enam

asjakohane.

Punktiga 50 tunnistatakse kehtetuks § 17 lõige 11. Kehtiva lõike 11 kohaselt peab otsustaja

pärast KMH programmi avalikku arutelu vaatama läbi avalikustamise käigus esitatud

ettepanekud, vastuväited ja küsimused ning asjaomaste asutuste seisukohad ning andma

arendajale oma seisukoha programmi asjakohasuse ja piisavuse kohta (arvestades

avalikustamise tulemusi ja asjaomaste asutuste seisukohti). KMH teenusedisaini käigus selgus,

et selline otsustaja seisukoht on enamasti vormiline, piirdudes avaliku arutelu ja asutuste

arvamuste edastamisega arendajale, mõjutamata sealjuures menetluse sisu või otsustuse

kvaliteeti. Toiming pikendab aga menetlusaega keskmiselt 2–4 nädala võrra ja suurendab

halduskoormust (ilma sisulise lisaväärtuseta). Muudatus aitab lühendada KMH menetluse

kestust, vältida dubleerivaid menetlustoiminguid ning suunata otsustaja ressursid etappidesse,

kus tema sisuline roll on otsustamise kvaliteedi seisukohalt kõige olulisem.

Punktiga 51 jäetakse § 17 lõikest 2 välja sõnad „juhteksperdi juhtimisel“. Tegemist on selguse

huvides tehtava tehnilise täpsustusega. Sätte kehtiva sõnastuse järgi peavad juhtekspert või

eksperdirühm juhteksperdi juhtimisel koos arendajaga tegema avalikustamise järel KMH

programmis vajalikud parandused ja täiendused. Kuna KeHJSis kasutatakse läbivalt väljendi

„eksperdirühm juhteksperdi juhtimisel“ kohta lühendatult terminit „eksperdirühm“ (vt § 13

lõige 1), siis tuleb ka § 17 lõikes 2 kasutada sama terminit. Lisaks jäetakse § 17 lõikest välja

sõnad „avaliku arutelu“, kuna programmi puhul seda ei korraldata.

Punktiga 52 muudetakse § 17 lõiget 3 selliselt, et arendaja peab 21 päeva jooksul avaliku

väljapaneku lõppemisest arvates (mitte enam otsustaja seisukoha saamisest arvates) saatma

vastused KMH programmi avaliku väljapaneku ajal programmi kohta esitatud ettepanekutele,

vastuväidetele ja küsimustele. Samuti täpsustatakse, et arendaja peab saatma vastused vaid neile

isikutele, otsustajale ja asjaomastele asutustele, kes on esitanud oma ettepaneku, vastuväite või

küsimuse kirjalikult (kehtiv kord nõuab vastuse saatmist ka neile osalistele, kelle avalikul

arutelul suuliselt esitatud ettepanek, vastuväide või küsimus jäi arutelul vastuseta).

Punktiga 53 muudetakse § 18 lõiget 1. Kuna seaduseelnõuga kaotatakse KMH programmi

avaliku arutelu korraldamise kohustus, siis täpsustatakse sättes, et KMH programm tuleb

otsustajale nõuetele vastavuse kontrollimiseks esitada pärast programmi avalikku väljapanekut

(mitte enam pärast programmi avalikku arutelu).

Kui kehtiva korra kohaselt peab arendaja esitama otsustajale KMH programmi koos selle kohta

esitatud ettepanekute, vastuväidete ja küsimustega ning § 17 lõikes 3 nimetatud kirjade koopiate

ja avaliku arutelu protokolliga, siis selle muudatusettepanekuga see nõue kaotatakse. Kirjade

koopiate asemel peab arendaja esitama programmis tabeli kujul laekunud ettepanekud,

vastuväited ja küsimused ning arendaja saadetud vastused. Muudatuse eesmärk on muuta

praegune lähenemine oluliselt paindlikumaks ning vähendada nii arendaja halduskoormust kui

ka otsustaja töökoormust (sealhulgas nt isikuandmete kaitse vajaduse tõttu). Sättes ei määrata

tabeli vormi ega täpsusastet, st kas kõik kirjades esitatud ettepanekud tuleb tabelis ükshaaval

loetleda või võib need esitada lühendatud/kontsentreeritud kujul. Oluline on see, et tabel peab

andma piisavalt põhjaliku ülevaate kirjades tehtud ettepanekutest ning arendaja vastustest (sh

tuleb lisada kirjade kuupäevad; isikute nimesid ei märgita, samas asutused ja organisatsioonid

esitatakse nimeliselt). Sealjuures tuleb arvestada, et kuna KMH programmi avalikul

väljapanekul saadetakse ettepanekud otsustajale, siis on otsustajal kirjad juba olemas – seetõttu

peaks suurem rõhuasetus olema arendaja vastustel (§ 18 lõike 2 punkti 3 järgi peab otsustaja

kontrollima KMH programmi kohta esitatud ettepanekute ja vastuväidete arvestamist või

arvestamata jätmist). Kirjeldatud tabeli lisamine kehtib edaspidi ka KMH aruande puhul.

Kokkuvõttes on ülevaatliku tabeli lisamise puhul tegemist lähenemisega, mida kasutatakse

aktiivselt ka praegu (lisaks kirjade koopiate lisamisele). Samuti ei pea KMH programmile enam

lisama avaliku arutelu protokolli (KMH programmi avaliku arutelu korraldamise kohustus

kaob).

Muudatus on kooskõlas KMH teenusedisaini käigus tehtud järeldustega, mille kohaselt ei loo

arvukate kirjade koopiate ja protokollide lisamine menetlusele sisulist väärtust. Teenusedisaini

fookusrühmades toodi esile, et sellised lisad on mahukad, struktureerimata ja raskesti

kasutatavad ning otsustajal on esitatud kirjad ettepanekutega juba olemas, kuna avaliku

väljapaneku ajal edastab avalikkus ja asjaomased asutused oma seisukohad otsustajale, mitte

arendajale. Senine praktika, kus kõik esitatud kirjad, nende vastuskirjad ja arutelu protokollid

lisatakse KMH programmi ning hiljem ka KMH aruande lisadena, suurendab oluliselt nii

arendaja haldus- kui ka otsustaja töökoormust, kuid ei paranda menetluse kvaliteeti.

Teenusedisainis toodi esile, et otsustajatele on eelkõige vaja selget ja struktureeritud ülevaadet

esitatud ettepanekutest ja arendaja vastustest, mitte originaaldokumentide pakett. Seetõttu

toetab tabeli kujul kokkuvõtte esitamine nii menetluse tõhusust kui ühtsemat praktikat ning

sobib paremini ka tulevikus plaanitava digitaalse menetluskeskkonna põhimõtetega.

Punktiga 54 täiendatakse § 20 lõiget 1. Arvestades, et seaduseelnõuga lisatakse § 111 erisus

KMH programmi koostamata jätmise võimaluse kohta, täiendatakse § 20 lõiget 1 selliselt, et

KMH aruanne võidakse koostada ka KMH algatamise otsuses määratud KMH ulatusest

lähtudes. Vt ka § 111 muudatusettepaneku selgitust. Aruande menetlusega seotud muudatused

on esitatud joonisel 5.

Joonis 5. KMH aruande etapp. Enne KMH aruande avalikustamist loobutakse selle vastavuse

kontrollist, avalikul arutelul esitatud ettepanekute tutvustamisest ning otsustaja seisukoha

andmisest aruande asjakohasuse ja piisavuse kohta (joonisel märgitud punasega). Edaspidi

peetakse KMH aruande avalik arutelu avaliku väljapaneku ajal (joonisel märgitud rohelisega).

Aruande etapp kiireneb seeläbi vähemalt 35 päeva. Allikas: Kliimaministeerium,

keskkonnakorralduse ja kiirguse osakond

Punktiga 55 muudetakse § 20 lõiget 11. Kuivõrd seaduseelnõu kohaselt võidakse

keskkonnamõju hindamise ulatus määrata ka KMH algatamisel ning KMH programm jäetakse

koostamata (vt punkt 21), on vaja asjakohaselt täiendada § 20 lõiget 11, et normis oleks

arvestatud eespool kirjeldatud erisusega (st KMH aruande koostamisel kõrvale kaldumine

KMH algatamise otsusega määratud keskkonnamõju hindamise ulatusest).

Punktidega 56–59 muudetakse § 21 eelkõige §-des 16 ja 17 tehtavate muudatuste tõttu (KMH

aruande kohta asjaomaste asutuste seisukohtade küsimine, aruande avalikustamine ja

avalikustamise tulemuste arvestamine toimub §-de 16 ja 17 kohaselt, arvestades §-s 21

sätestatud erisusi).

Punktidega 56 ja 58 tunnistatakse kehtetuks § 21 lõiked 2 ning 4: KMH menetluse

kiirendamise eesmärgil loobutakse otsustaja KMH aruande kontrollist enne avalikustamist ning

avalikustamise järel seisukoha esitamise nõudest (analoogsed muudatused tehakse KMH

programmi juures).

Punktiga 57 täiendatakse § 21 lõigetega 31–33. Kui seaduseelnõuga loobutakse KMH

programmi avaliku arutelu korraldamise nõudest, siis KMH aruande puhul jääb see alles.

Kehtiva korra järgi korraldatakse KMH aruande avalik arutelu avaliku väljapaneku järel, kuid

muudatusettepaneku kohaselt peab see toimuma vähemalt kümme päeva pärast avaliku

väljapaneku algust ja hiljemalt kümme päeva enne avaliku väljapaneku lõppu (§ 21 lõige 31).

Sellega antakse nii avalikkusele kui asjaomastele asutustele paremad osalemisvõimalused:

praktikas on korduvalt juhitud tähelepanu, et osalistel võib olla soov esitada (täiendavalt)

märkuseid või ettepanekuid KMH aruande kohta pärast avalikku arutelu.

Muudatusettepanekuga sellised võimalused ka tagatakse. Samas tuleb arvestada, et osalistele

jääb enne avalikku arutelu toimumist lühem aeg KMH aruandega tutvumiseks. Avalik

väljapanek peab kestma vähemalt 30 päeva. Otsustaja määrab avaliku väljapaneku kestuse ja

võib teha selle põhjendatud juhul pikema tähtajaga (nt tulenevalt dokumentide suurest mahust),

kuid see ei mõjuta oluliselt KMH protsessi kestust, vaid tagab, et kõigil osapooltel ja huvilistel

on piisav aeg aruande materjalidega tutvumiseks.

Kuna seaduseelnõuga loobutakse KMH programmi avaliku arutelu korraldamise nõudest, siis

ei pea programmi avalikustamise teade enam sisaldama teavet programmi avaliku arutelu aja

ja koha kohta. KMH aruande puhul on see aga jätkuvalt asjakohane ehk aruande avalikustamise

teade peab sisaldama ka nimetatud teavet (§ 21 lõige 32).

Paragrahvi 21 lõikes 33 esitatakse põhimõte, et igaühel on õigus KMH aruande avaliku

väljapaneku ja avaliku arutelu ajal tutvuda aruande ning muude asjakohaste dokumentidega,

esitada aruande kohta ettepanekuid, vastuväiteid ja küsimusi ning saada neile vastuseid. KMH

programmi puhul on sama põhimõte esitatud § 16 lõikes 5, kuid kavandatu tõttu ei viidata selles

enam avalikule arutelule. Muude asjakohaste materjalide all on mõeldud mistahes muid

dokumente, sh täiendavaid dokumente, mis ei ole esitatud KMH programmis/aruandes või

nende lisana. Otsustaja peab tagama, et avalikustatavates materjalides ei esitata isikuandmeid

kooskõlas isikuandmete kaitse reeglitega (nii nagu seda tehakse ka praegu).

Analoogsel põhjusel (st vajaduse korral viidata avalikule arutelule) lisatakse punktiga 59 § 21

lõige 41 (juhtekspert või eksperdirühm teeb koos arendajaga KMH aruande avaliku väljapaneku

ja avaliku arutelu ajal aruande kohta tehtud ettepanekute ja vastuväidete alusel aruandes

vajalikud parandused ja täiendused, selgitab ettepanekute ja vastuväidete arvestamist või

põhjendab arvestamata jätmist ning vastab esitatud küsimustele).

Punktiga 60 täpsustatakse § 21 lõiget 5: kuna eelnõukohase seadusega tunnistatakse kehtetuks

§ 21 lõige 4, siis lõikes täpsustatakse, et arendaja peab 30 päeva jooksul avaliku väljapaneku

lõppemisest arvates (mitte enam otsustaja seisukoha saamisest arvates) saatma isikutele,

otsustajale ja asjaomastele asutustele kirjadega KMH aruande kohta esitatud ettepanekute või

vastuväidete arvesse võtmise selgitused või arvestamata jätmise põhjendused ning vastused

küsimustele. Kuna suure avaliku huviga projektide puhul võib laekunud ettepanekute hulk olla

suur ja nendele vastamine on töömahukas, on võimalik nimetatud 30-päevast tähtaega

pikendada (KeHJSi 24 alusel).

Punktiga 61 täiendatakse § 22 lõike 5 punkti 1. Arvestades, § 111 lisatakse erisus KMH

programmi koostamata jätmise võimaluse kohta, täiendatakse § 22 lõike 5 punkti 1 selliselt, et

asjakohasel juhul peab otsustaja kontrollima KMH aruande vastavust KMH algatamise otsuses

sätestatud keskkonnamõju hindamise ulatusele. Vt ka § 111 muudatusettepaneku selgitust.

Punktiga 62 täiendatakse § 22 lõiget 10 selliselt, et põhjendatud juhul võib otsustaja nõuda

KMH aruande täiendamist lisateabega, mida ei ole nõutud KMH algatamise otsusega.

Muudatusettepaneku põhjendus on sama nagu eelmises punktis.

Punktiga 63 tunnistatakse kehtetuks § 25. KMH teenusedisaini käigus järeldati, et kehtiv

järelhindamise kord ei ole rakendunud ja selle eesmärgid on saavutatavad seirekeskse ja

andmepõhise lähenemise kaudu. Järelhindamine kui eraldi menetlus ei ole teostatav ega

kuluefektiivne. See oleks justkui uus KMH, mis eeldaks korduvaid väliuuringuid ja ekspertiise,

kuid ei annaks samavõrra lisaväärtust. Keskkond ja mõjude allikad muutuvad ajas ning

erinevused prognoositud ja tegelike mõjude vahel ei võimalda üheselt hinnata KMH kvaliteeti

ega otsustada, kas muudatused tulenevad hindamisest või välistest teguritest. Jõuti järeldusele,

et järelhindamise eesmärgid – oluliste mõjude tuvastamine, leevendusmeetmete tõhususe

hindamine ja teadmusbaasi täiendamine – on paremini saavutatavad tegevusloapõhise seire ja

andmete analüüsi kaudu. Nimelt KMH järelhindamise eesmärgid on juba kaetud tegevuslubade

ja nende järelevalve süsteemide kaudu. Tegevuslubade väljastamisel määratakse arendajale

vajaduse korral seirekohustus, mille täitmist jälgitakse ning kogutud andmeid kasutatakse

keskkonna seisundi hindamiseks ja otsuste tegemiseks. Enamgi veel: KMH järelhindamise

menetlus on tegevuslubade ja nende järelevalve menetlust dubleeriv. Seega pole otstarbekas

KMH järelhindamise korda täiendada ja sellega uut menetlust luua, vaid vaja on täiustada

olemasolevat seire ja tegevuslubadepõhist süsteemi (nt andmevahetus, automaatsed analüüsid,

eksperthinnangute tugi). Seetõttu soovitati KMH järelhindamise asemel välja töötada ühtsed

seireandmete kogumise ja analüüsi põhimõtted, mille abil saab jälgida, kas keskkonnamõju

prognoosid vastavad tegelikkusele ning kas rakendatud meetmed on olnud piisavad. Selleks on

töös eraldi tegevussuund: 2025-2026 tehakse seireandmete ja uuringute parema kättesaadavuse

ning (taas)kasutamise äri- ja detailanalüüs, mis on edasiste digiarenduste aluseks. Lisaks,

rahvusvahelise mõju hindamise assotsiatsiooni (International Association for Impact

Assessment, IAIA) ja ÜRO Keskkonnaprogrammi (United Nations Environment Programme,

UNEP) juhistepõhjal kasutatakse seirepõhist ja integreeritud lähenemist laialdaselt, samas kui

terviklikku KMH järelhindamist rakendatakse vaid üksikute riikide suurprojektide puhul.

Oluline on rõhutada, et muudatus ei vähenda KMH järelhindamise eesmärkide täitmist, vaid

muudab nende saavutamise viisi. Eesmärk – hinnata, kas prognoositud olulised mõjud ja

leevendusmeetmed vastavad tegelikkusele ning milliseid järeldusi saab teha tulevaste

projektide tarbeks – säilib, kuid seda tehakse süsteemselt seireandmete analüüsi kaudu, mitte

eraldi mahuka menetlusena. Selline lähenemine tagab pideva teadmuspõhise tagasiside KMH

süsteemi toimimise kohta, vähendab halduskoormust ja suurendab menetluse efektiivsust.

Punktiga 64 muudetakse eelnõu avalikustamise käigus Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve

Ameti tehtud ettepaneku alusel § 30 lõiget 5, mis sätestab piiriülese keskkonnamõju hindamise

menetluses programmi ja aruande edastamise nõude. Kehtiva sõnastuse kohaselt peab

Kliimaministeerium edastama programmi ja aruande eelnõu mõjutatud riikidele niipea kui

võimalik, kuid mitte hiljem, kui algab programmi või aruande avalik väljapanek Eestis. Normi

muudetakse selliselt, et jätkuvalt tuleb KMH materjalid edastada mõjutatud riikidele niipea kui

võimalik, kuid saatmise toiming ei ole piiritletud programmi või aruande avaliku väljapaneku

algusega Eestis. Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Ameti hinnangul on muudatus vajalik, et

ei tekiks olukorda, kus Kliimaministeerium ei jõua mõjutatud riikidele KMH materjale edastada

enne nende avaliku väljapaneku algust Eestis. Praeguses praktikas ei ole välistatud, et

Kliimaministeeriumis võib saatmise toiming viibida. Kuivõrd riigi prioriteet on aga

menetlustähtaegasid lühendada, eelkõige taastuvenergia valdkonnas, siis on Tarbijakaitse ja

Tehnilise Järelevalve Amet korraldanud KMH programmide ja aruannete avaliku väljapaneku

minimaalse tähtaja jooksul, et vältida menetluse venimist avaliku väljapaneku aja

edasilükkamise tõttu. Lisaks võib välja tuua, et viimastel aastatel on oluliselt suurenenud

selliste KMH menetluste hulk (nt meretuuleparkide projektid), kus Eesti on päritoluriik ning

sellest tuleb naaberriike teavitada.

Muudatuse tulemusena muutub KMH materjalide edastamine mõjutatud riikidele (ning ka

sellele eelnev otsustaja ja Kliimaministeeriumi vaheline koostöö) paindlikumaks. Samas tuleb

arvestada, et seetõttu KMH menetluse kestus tervikuna ei lühene – üldjuhul antakse mõjutatud

riikidele KMH materjalide kohta seisukoha esitamiseks aega kaks kuud (see tähtaeg on kindlaks

määratud ka nt Eesti Vabariigi valitsuse ja Soome Vabariigi valitsuse vahelise piiriülese

keskkonnamõju hindamise kokkuleppes).

Piiriülese keskkonnamõju hindamise konventsiooni (Espoo konventsiooni) kohaselt tuleb

eeldatavalt mõjutatud riike teavitada kavandatavast tegevusest, mis võib põhjustada olulist

kahjulikku piiriülest keskkonnamõju, võimalikult aegsasti või vähemalt samal ajal oma riigi

üldsusega (KeHJSis sisaldub see nõue § 30 lõikes 3). Konventsioonis seda nõuet KMH

materjalide edastamise kohta selliselt ei ole, mistõttu on võimalik KeHJSi kirjeldatud viisil

muuta.

Punktiga 65 tunnistatakse kehtetuks § 30 lõige 71. Kehtiva sätte kohaselt saadetakse piiriüleses

KMH menetluses osalevale mõjutatavale riigile arvamuse avaldamiseks tegevusloa andmise

või andmata jätmise otsus ning tegevusloa eelnõu (kui Kliimaministeerium ja mõjutatav riik

niimoodi kokku lepivad). Selleks peab otsustaja saatma nimetatud eelnõu

Kliimaministeeriumile, kes edastab selle mõjutatavale riigile. Mõjutatavale riigile tuleb anda

arvamuse avaldamiseks aega vähemalt 30 päeva ning otsustaja peab otsuse tegemisel arvestama

mõjutatava riigi arvamusega. Seaduseelnõuga tunnistatakse säte kehtetuks, sest piiriülese

keskkonnamõju hindamise konventsioon (Espoo konventsioon) ega KMH direktiiv ei nõua, et

lisaks KMH materjalidele tuleb mõjutatud riigile saata arvamuse andmiseks ka tegevusloa

eelnõu. Espoo konventsiooni kohaselt tuleb mõjutatud riigile saata kavandatava tegevuse

lõppotsus (tegevusluba).

Punktiga 66 jäetakse § 33 lõikest 6 välja sõna „kõigilt“. Muudatuse selgitus on sama mis § 11

lõike 22 muudatusettepaneku juures (vt punkt 20).

Punktiga 67 jäetakse § 361 lõike 1 esimesest lausest välja sõna „kõikidelt“. Muudatuse selgitus

on sama mis § 11 lõike 22 muudatusettepaneku juures (vt punkt 20).

Punktiga 68 jäetakse § 40 lõike 4 punktist 6 välja sõnad „ning sotsiaalsetele vajadustele“.

Muudatusettepaneku eesmärk on luua õigusselgus, ühtlustada hindamispraktikat ning tagada,

et KSH keskendub oma eesmärgile: oluliste keskkonnamõjude väljaselgitamisele, vältimisele

ja leevendamisele. Kehtivas sättes ei ole termin „sotsiaalsed vajadused“ selgelt määratletud,

mistõttu on praktikas keeruline piiritleda, milliseid mõjusid peab strateegilise

planeerimisdokumendi hindamisel arvesse võtma ning kuidas eristada olulisi

keskkonnamõjusid laiematest sotsiaalsetest mõjudest. Ebaselgus on põhjustanud menetlustes

erinevaid tõlgendusi, täiendamisnõudeid ja protsessi venimist.

KSH direktiivi kohaselt tuleb hinnata strateegilise planeerimisdokumendi elluviimisega

kaasnevat olulist keskkonnamõju, sealhulgas mõju inimese tervisele, kuid direktiiv ei nõua

„sotsiaalsete vajaduste“ kui eraldiseisva mõju liigi hindamist. Sotsiaalsed, majanduslikud,

kogukondlikud jms aspektid kuuluvad liikmesriikide planeerimissüsteemide, sotsiaalpoliitika

jms reguleerimisalasse, mitte KSH hindamisalasse. Samuti ei kasuta KeÜS keskkonnamõju ega

keskkonnahäiringu määratlemisel terminit „sotsiaalsed vajadused“ (KeÜS eristab keskkonna

kaudu avalduvaid mõjusid). Seetõttu ei ole põhjendatud kasutada seda ka KeHJSis ning nõuda

hindamist, mis ei ole kooskõlas KeÜSi ega KSH direktiiviga.

Muudatusettepanek on seotud eelnõuga kavandatava termini „keskkonnamõju“ täpsustamisega,

sellest jäetakse välja viide inimese heaolule (vt punktis 1 toodud selgitus). Mõlema muudatuse

eesmärk on vältida olukorda, kus KMH või KSH menetluses tuleb käsitleda laiemalt

sotsiaalseid teemasid, mis ei ole seotud keskkonnaseisundi muutusega ega kuulu KeHJSi

reguleerimisalasse.

Punktiga 69 korrigeeritakse § 42 lõike 3 teist lauset. Kehtiva sõnastuse kohaselt peab § 23 lõike

2 kohane asutus (st Kliimaministeerium või Keskkonnaamet) KSH aruande kooskõlastamisel

hindama muu hulgas aruande vastavust § 40 lõike 4 nõuetele. Kuna eelnõuga muudetakse

asjaomaseid asutusi puudutavaid sätteid (§ 23 lõige 2 tunnistatakse kehtetuks), siis tuleb muuta

ka teisi sätteid, kus neile viidatakse. Seetõttu asendatakse lauses tekstiosa „käesoleva seaduse

§ 23 lõike 2 kohane asutus” tekstiosaga „Kliimaministeerium või Keskkonnaamet“. Kehtima

jääb põhimõte, et Kliimaministeerium kuulub asjaomaste asutuste hulka, kui tegemist on

piiriülese KMH või piiriülese KSHga või kui strateegilise planeerimisdokumendi kehtestaja või

tegevusloa andja on Riigikogu, Vabariigi Valitsus või ministeerium. Ülejäänud juhtudel kuulub

asjaomaste asutuste hulka Keskkonnaamet.

Eelnõu §-ga 2 täiendatakse muinsuskaitseseaduse § 46 lõikega 11.

Muudatusettepaneku on teinud Kultuuriministeerium ja Muinsuskaitseamet ning see on seotud

eelnõukohaste KeHJS muudatustega, millega täpsustatakse õigusselguse huvides

keskkonnamõju mõistet nii, et oleks selge, et „keskkonnamõju“ mõiste hõlmab vaid olukordi,

kus kavandatava tegevuse tagajärjel toimub muutus looduskeskkonnas ning selle muutuse

kaudu avaldub mõju ka muudele valdkondadele, sh kultuuripärandile. KeHJS muudatusega

asendatakse ka mitmete tegevuste puhul KMH kohustus eelhinnangu andmise kohustusega.

Kuna kultuuripärandile võib tegevus avaldada olulist mõju ka ilma, et see avaldaks olulist mõju

looduskeskkonnale, on kultuuripärandi säilimise tagamiseks vajalik MuKSi täiendada

regulatsiooniga, mis suunaks tegevusloa taotleja ja otsustaja lähtuma MuKSi nõuetest. Juhul,

kui eelhinnangu tulemusel võib kavandatud tegevusega või strateegilise planeerimisdokumendi

elluviimisega kaasneda oluline mõju mälestisele, muinsuskaitsealale või muudes avalikult

kättesaadavates andmetes tuvastatavale kultuuripärandiobjektile või -alale, tehakse

kultuuripärandile mõju hindamiseks vajaduse korral uuring. Uuring aitab tagada, et kuigi

kultuuripärandile avalduva olulise mõju tõttu ei viida läbi ressursimahukat keskkonnamõju

hindamist KeHJSi alusel, ei jää mõju siiski hindamata ning on võimalus täpsustava uuringu

läbiviimiseks MuKSi alusel. Uuringust lähtuvalt saab otsustada kas, kuidas ja millistel

tingimustel on tegevust võimalik ellu viia ning millised saavad olla leevendusmeetmed.

Praegu on uuringut võimalik määrata MuKS § 46 alusel olulise teabe väljaselgitamiseks juhul,

kui tegemist on ehitise ehitamise, konserveerimise või restaureerimisega, ehitusprojekti või

vallasmälestise tegevuskava koostamisega või arheoloogiamälestisel kaeve- ja muude pinnase

teisaldamise või juurdeveoga seotud töödega. Selle sätte rakendamiseks peab tegemist olema

juba riikliku kaitse all oleva ehitise või alaga ning need uuringud ei hõlma kavandatavast

tegevusest tingitud mõjude hindamist, nagu see on seni toimunud KeHJS alusel. Olukordades,

kus ala või ehitis veel riikliku kaitse all ei ole, isegi juhul, kui see menetlus on pooleli, või kui

tegemist on muu kui MuKS § 46 nimetatud kavandatava tegevusega, ei saa uuringuid selle sätte

alusel nõuda. MuKS sätestab võimaluse nõuda seni avastamata või uurimata pärandi kaitseks

uuringuid vaid veealuse pärandi puhul (MuKS § 32 lõige 2), aga ka see ei hõlma mõjude

hindamist. Arheoloogiapärandi puhul saab MuKSi alusel teha uuringut KMH käigus selleks, et

anda sisendit KMH jaoks (MuKS § 31 lõige 3).

Eelnõuga lisatav säte hõlmab nii riikliku kaitse all olevat kui ka kaitse all mitteolevat

kultuuripärandit, nagu on olnud ka kehtivas regulatsioonis KeHJS alusel KMH/KSH

läbiviimisel. See tagab, et ka õigusliku regulatsiooni muutudes kultuuripärandi säilimine ei

halvene. Kultuuripärandi mõju hindamise uuringu vajadus tuvastatakse KeHJS alusel

eelhinnangu etapis, kus muuhulgas selguvad mõjutatud objektid, mis aitab piiritleda uuringu

mahtu. Teavet riikliku kaitse all oleva kultuuripärandi kohta leiab kultuurimälestiste registrist;

arheoloogiatundlikud alad, miljööväärtuslikud alad ja väärtuslikud üksikobjektid on toodud

kohalike omavalitsuste planeeringutes, looduslikud pühapaigad on leitavad Hiite Maja kaardil

ja pärandkultuuriobjektid Maa- ja Ruumiameti vastavalt kaardikihil. Muinsuskaitseameti

kodulehel ja kultuurimälestiste registris on avalikult kättesaadavad erinevad tüpoloogilised

uuringud ja ekspertarvamused, kus on hinnatud veel kaitse all mitteolevate objektide ja alade

riikliku tähtsusega kultuuriväärtust. Uuring viiakse läbi vaid juhul, kui see on sisuliselt

põhjendatud ja vajalik. Lisatava sätte puhul ei ole tegemist täiesti uue võimalusega uuringu

nõudmiseks, vaid mõju hindamine kultuuripärandile eraldatakse üldisest KMH/KSH protsessist

selleks, et üksnes selle mõju tõttu ei oleks kohustust läbida kogu ressursimahukat KMH/KSH

menetlust. Lisatav säte kohaldub nii KMH kui ka KSH puhul, nt detailplaneeringu või ka

erinevate lubade menetlustes.

4. Eelnõu terminoloogia

Eelnõukohases seaduses ei kasutata uusi termineid.

5. Eelnõu vastavus Euroopa Liidu õigusele

Eelnõu vastab Euroopa Liidu õigusele. Kuna eespool loetletud kehtivate õigusaktidega on

Euroopa Liidu õigus juba üle võetud, ei ole eelnõukohase seaduse ja Euroopa Liidu õiguse

vastavustabelit koostatud. Eelnõu ei ole seotud Euroopa Liidu õiguse rakendamisega.

6. Seaduse mõjud

Järgnevalt on analüüsitud muudatuste mõju. Mõjusid hinnatakse iga muudatuse puhul ainult

ulatuses, milles need on konkreetse muudatuse suhtes asjakohased. Eelkõige on keskendutud

järgmistele mõjudele: mõju keskkonnale, arendajatele, ekspertidele ja otsustajatele. Samuti

tuuakse välja muudatustega seotud mõju halduskoormusele. Teisi mõjusid käsitletakse vaid

juhul, kui need muudatusega reaalselt kaasnevad.

Eelnõu keskendub KMH menetluse tõhustamisele ja kiirendamisele ning selle kaudu

halduskoormuse vähendamisele. Eelnõukohase seaduse rakendamine ei too kaasa olulisi riske.

Analüüsi tulemusel ei ole tuvastatud selliseid mõjusid, mis eeldaksid põhjaliku mõjuanalüüsi

aruande koostamist. Seetõttu ei ole seletuskirjale lisatud HÕNTE § 46 nõuetele vastavat

põhjalikku mõjuanalüüsi aruannet. Seaduse rakendamisega ei kaasne ka olulist mõju

keskkonnale. Seaduse rakendamisel ei kaasne ka olulist sotsiaalset, sealhulgas demograafilist

mõju, mõju riigi julgeolekule ja välissuhetele, avaliku sektori tuludele ja kuludele ega

regionaalarengule.

Eelnõuga kavandatud muudatused mõjutavad KMH osalisi valdavalt menetluse tõhustamise

kaudu ning tervikvaates kaasneb positiivne mõju: arendajatel väheneb ebavajalik menetlus-

ning halduskoormus, otsustajatel (riigiasutused, nt Keskkonnaamet, Tarbijakaitse ja Tehnilise

Järelevalve Amet, Transpordiamet, ja kohalikud omavalitsused) väheneb töökoormus (sh

muutub tööprotsess selgemaks ja prognoositavamaks), samuti väheneb asjaomaste asutuste

töökoormus. Avalikkuse ja keskkonnaorganisatsioonide osalusvõimalus säilib. Ebasoovitavate

mõjude risk on hinnatud väikseks, sest kõik sisulised hindamiskohustused jäävad kehtima ning

menetluslikud lihtsustused ei vähenda hindamise kvaliteeti ega keskkonna kaitstuse taset.

Muudatustest mõjutatud olulisemad sihtrühmad:

• Arendajad – muudatuste tulemusel muutub menetlus nende jaoks lühemaks ja

selgemaks. Kohustuslikku KMH-d on vaja harvem ning paremini on aru saada, millal

piisab eelhinnangust. Kuigi eelhinnangu kavandi koostamine võib mõnel juhul alguses

veidi lisatööd tuua, tasandub see kiirema ja sujuvama menetlusega.

• KMH eksperdid – muudatused vähendavad edaspidi nende töös vormilist ja korduvat

tegevust, võimaldades keskenduda rohkem sisulisele analüüsile.

• Otsustajad (riigiasutused ja KOVid) – muudatused aitavad menetlust paremini

korraldada ja vähendavad töökoormust. Selgemaks muutuvad nii hindamise algatamise

põhimõtted kui ka see, millal ja keda tuleb menetlusse kaasata.

• Asjaomased asutused (nt Keskkonnaamet, Transpordiamet ja TTJA) – edaspidi

kaasatakse neid täpsemalt ja ainult siis, kui neil on juhtumiga tegelik seos, mis aitab

vältida tarbetut koormust.

• Avalikkus (kohalikud elanikud ja keskkonnaorganisatsioonid) – peamised

kaasamisvõimalused säilivad ning menetluse selgem ülesehitus aitab toimuvast

paremini aru saada.

• Riigi infosüsteemide ja registrite teenuseomanikud (nt KOTKAS ja ehitisregister) –

muudatuste elluviimine eeldab mõningaid arendusi, kuid aitab muuta menetluse

andmepõhisemaks ja automatiseeritumaks.

Sihtrühmade suurused sõltuvad kavandatavate projektide arvust ja võivad ajas varieeruda.

6.1. Täiendatakse KeHJSi alusterminit „keskkonnamõju“

KeHJSi alusterminit „keskkonnamõju“ täiendatakse, mõju inimese tervisele, kultuuripärandile

ja varale sõnastatakse järgmiselt: sealhulgas keskkonna kaudu toimiv mõju inimese tervisele,

kultuuripärandile ja varale. Samas jäetakse välja viide inimese heaolule.

Sihtrühm

KMH/KSH osalised: otsustajad, eksperdid, arendajad, asjaomased asutused, avalikkus,

sealhulgas keskkonnaorganisatsioonid.

Kaasnev mõju

• Mõju keskkonnale. Mõistete täpsustamisega muutub selgemaks KMH/KSH ulatus ehk

milliseid kavandatava tegevuse olulisi mõjusid, mis on seotud tervise, kultuuripärandi ja

varaga, tuleb hindamise käigus arvestada (hinnata). Seega aitab muudatus keskendada mõju

hindamist nendele tervise-, kultuuripärandi- ja vara mõjudele, mis avalduvad kavandatava

tegevusega kaasneva keskkonnakomponentide muutuse kaudu. Vähenevad olukorrad, kus

KMH või KSH ulatust laiendatakse mõjudele, mis ei avaldus keskkonna kaudu. Seega

tugevdab muudatus sisulist kvaliteeti, suunates mõju hindamise KMH ja KSH direktiivide

kohasete mõjude hindamisele.

• Mõju arendajatele ja ekspertidele. Suurendab õiguslikku selgust ja prognoositavust

KMH/KSH raames tervise-, kultuuripärandi- ja vara mõjude hindamisel. Vähendab

ebakindlust olukordades, kus varem võidi küsida tervise ja varaga seotud hinnanguid, mis

ei olnud otseselt seotud keskkonna kaudu avalduvate mõjudega. Muudatus ei too arendajale

kaasa lisakohustusi ega suurenda halduskoormust.

• Mõju otsustajatele. Ühtlustab hindamispraktikat ning vähendab tõlgendamisvaidluste ja

selgituste vajadust. Tekib vähem võimalikke vaidlusi KMH/KSH sisu üle, st mida peaks

nende käigus hindama. Muudatus ei muuda otsustajate üldist töökoormust, kuid võib

vähendada ebaselgete juhtumite arvu ja sellega seotud menetluste ajakulu.

• Arendajate halduskoormus. Halduskoormus ei suurene. Eelduslikult kaasneb

halduskoormuse vähenemine, kuna tõlgendusvaidluste ja ebamäärasuse vähenemine

lihtsustab ning kiirendab menetlust.

6.2. Asjaomaste asutuste loetelu jäetakse välja

KeHJSist jäetakse välja asjaomaste asutuste üldine loetelu, kuna valdkonna eest vastutava

ministri määrusega on kavas kehtestada täpsustatud loetelu. Luuakse volitusnorm, mille alusel

määrus sätestab selged alused, millistel juhtudel tuleb konkreetne asutus KMH või KSH

menetlusse asjaomase asutusena kaasata.

Sihtrühm

KMH/KSH osalised: otsustajad, asjaomased asutused, arendajad, eksperdid.

Kaasnev mõju

• Mõju keskkonnale. Muudatus ei muuda KMH/KSH sisulise hindamise ulatust. Küll aga

parandab menetluse kvaliteeti kaudselt, kuna asjaomaste asutuste kaasamine muutub

täpsemaks ja efektiivsemaks: väheneb oht, et olulise pädevusega asutus jääks kaasamata või

et kaasataks asutusi, kellel puudub sisuline seos menetlusega. Selgem kaasamisloogika

toetab keskkonnamõju asjakohast hindamist.

• Mõju arendajatele ja ekspertidele.Suurendab prognoositavust, sest muutub rohkem

etteaimatavaks, millised asutused tuleb menetlusse kaasata. Vähendab olukordi, kus

menetlus venib seetõttu, et otsustaja kaasab põhjendamatult laiema ringi asutusi. Muudatus

ei too arendajatele ega ekspertidele kaasa lisakohustusi.

• Mõju otsustajatele ja asjaomastele asutustele.Ministri määrusega kehtestatav täpsustatud

loetelu ühtlustab praktikat ning vähendab tõlgendamisvigu. Otsustajate töökoormus

väheneb, sest nad ei pea igas menetluses eraldi hindama, millised asutused võiksid olla

asjaomased – määrus annab selle kohta selged alused. Samuti väheneb risk, et menetlusse

kaasatakse asutus, kellel puudub puutumus, mis muidu pikendaks protsessi ja tooks

asutusele mittevajalikku koormust.

• Töökoormus. Väheneb nii otsustajate kui asjaomaste asutuste töökoormus. Muudatus

vähendab olukordi, kus asutustelt küsitakse arvamust ka juhtudel, kus neil puudub seos

menetluses käsitlevaga.

6.3. KMH algatamine on kohustuslik raudteeliini rajamisel

KMH tuleb algatada uue raudteeliini rajamisel ning raudteejaama rajamisel või laiendamisel

tuleb teha KMH eelhinnang.

Sihtrühm

1) arendajad/tegevusloa taotlejad (nt AS Eesti Raudtee, Rail Baltic Estonia OÜ);

2) otsustajad (Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Ameti ametnikud, kes on seotud

raudteeliinide ja -jaamade rajamise tegevuslubade ning KMH-de menetlemisega).

Kaasnev mõju

Muudatusega korrigeeritakse sätte sõnastust, et KMH algatamise vajadus kohustuslikus korras

oleks selge (praeguses sõnastuses on sätte kohaldamine nii arendajatele kui ka otsustajatele

raskusi põhjustanud). Kehtivas sättes nimetatud uue raudteejaama rajamisel ning olemasoleva

raudteejaama laiendamisel ei ole muudatuse tulemusel KMH kohustuslik, vaid nende puhul

tuleb teha KMH eelhinnang, kuna raudteejaama rajamise või laiendamisega ei kaasne alati

olulist keskkonnamõju. Muudatusega muutub selgemaks sätte rakendamine. Mõju otsustajate

töökoormusele ja arendajate halduskoormusele oluliselt ei muutu, sest kehtiva sätte alusel

algatatud KMH-sid on olnud vähe.

6.4. Hüdroelektrijaama, tammi, paisu või veehoidla rajamisel või rekonstrueerimisel ei

ole KMH kohustuslik

Hüdroelektrijaama, tammi, paisu või veehoidla rajamisel või rekonstrueerimisel ei ole KMH

kohustuslik, vaid nende tegevuste puhul tuleb teha KMH eelhinnang.

Sihtrühm

1) arendajad/veelubade taotlejad;

2) otsustajad (Keskkonnaameti ametnikud, kes on seotud veelubade ja KMH-de

menetlemisega).

Kaasnev mõju

Muudatusega tunnistatakse kehtetuks KMH algatamise kohustus hüdroelektrijaama, tammi,

paisu või veehoidla rajamisel või rekonstrueerimisel; KMH algatamise vajadus tuleb selgitada

edaspidi KMH eelhinnanguga (s.o kehtiva nõude leevendamine). Kohustusliku KMH

nõudmine ei ole põhjendatud, sest alati ei pruugi sellise tegevusega kaasneda olulist

keskkonnamõju (v.a nn lõhejõgede puhul, kus selline tegevus ei ole lubatud). Samuti jäetakse

KeHJSist välja mõiste „tundlik suubla“, kuna see ei ole õiguslikult reguleeritud (praeguses

sõnastuses on see arendajatele ja otsustajatele arusaamatusi tekitanud). Muudatus vähendab

otsustajate töökoormust ning arendajate halduskoormust, kuna KMH algatatakse vaid

põhjendatud juhul. Keskkonnaotsuste infosüsteemi KOTKAS KMH registri andmete kohaselt

on selle punkti alusel alates 2005. aastast algatatud 17 KMH-d. Samas ei tähenda selle punkti

viimine tegevusvaldkondade määrusesse ehk eelhinnangu alla tingimata KMH algatamata

jätmist, vaid eelhinnangu tulemusena võib sellisel tegevusel osal juhtudel siiski olla tõenäoliselt

oluline mõju.

6.5. Mere süvendamine ning merre kaadamine ja tahkete ainete paigutamine ei ole olulise

keskkonnamõjuga tegevus

Mere süvendamine ning merre kaadamine ja tahkete ainete paigutamine (alates 10 000

kuupmeetrist) ei ole olulise keskkonnamõjuga tegevus ning KMH algatama ei pea. Nende

tegevuste puhul tuleb anda KMH eelhinnang.

Sihtrühm

1) veeloa (keskkonnaluba vee erikasutuseks) taotlejad ja omajad (kes tegelevad mere

süvendamise ja merre kaadamisega);

2) Keskkonnaameti töötajad (kes on seotud meres tehtavateks töödeks väljastatavate veelubade

menetlusega) ja teised otsustajad, nt TTJA hoonestuslubade menetlejana, kohalikud

omavalitsused (ehituslubade ja planeeringute menetlejana);

3) KMH/KSHsid koostavad eksperdid.

Kaasnev mõju

KeHJSi muudatus mõjutab eelkõige keskkonnalubade taotlemist, aga KeHJSi § 6 lõike 1

punktide 17 ja 17¹ alusel algatatakse planeeringute koostamise käigus ka KSH, kui

kavandatakse tegevusi, millega kaasneb süvendamine, tahkete ainete paigutamine ja kaadamine

mahus üle 10 000 m³ (kui planeeringu koostamisel on maht teada). Nimetatud punktide alusel

algatatakse KMH ka ehituslubade või hoonestuslubade menetluse käigus, kui ehitusega kaasneb

süvendamine, tahkete ainete paigutamine ja kaadamine mahus üle 10 000 m³ ning arendaja

alustab ehitusloa/hoonestusloa taotlemist. Kui KMH kohustuslikus korras algatamise asemel

tuleb koostada eelhinnang, siis eelhinnangu koostamise kohustus ja KMH algatamise üle

otsustamine lasub otsustajal, kelleks on taotletava tegevusloa järgi kas Keskkonnaamet, TTJA

või kohalik omavalitsus.

Keskkonnaameti andmetel on seitsme aasta jooksul antud 14 ning muudetud 7 keskkonnaluba,

mille järgi kavandatakse süvendamist ja/või kaadamist mahus üle 10 000 m³. Seitsmel juhul on

algatatud KMH keskkonnaloa taotluse menetluses, ülejäänud olukordades on tuginetud

varasemale KMH või KSH aruandele (KeHJSi § 11 lõike 6 erisuse järgi). 2025. a ei algatanud

Keskkonnaamet kõne all olevate punktide alusel ühtegi uut KMHd. Lisaks on tegemisel mitu

KMHd, mille on algatanud TTJA, ning ka kohalikud omavalitsused on algatanud KMH/KSHsid

kas ehitusloa või detailplaneeringu menetluses. Seega ei ole KeHJSi § 6 lõike 1 punktide 17 ja

17¹ alusel KMH/KSHde algatamiste arv väga suur, mõjutatud sihtrühm on pigem väike.

Siiski, seni on arendajad püüdnud meres kavandatavate tegevuste mahtusid piirata, sealhulgas

on otsitud selliseid lahendusi, mis väldiksid kohustuslikku KMHd. Keskkonnaameti andmetel

on näiteks kuue aasta jooksul 23% taotlusi olnud sellised, kus süvendamise maht on 7500-

9990 m³. Seega, künnise kaotamisega võib kaasneda taotluses märgitud süvendusmahtude

suurenemine (ühekordsed projektid võetakse ette suuremas mahus, kavandatakse tegevus

pikema aja jooksul, mistõttu maht suureneb). Vee erikasutusel tasud selles valdkonnas

puuduvad, seega on keerulisem ettevõtteid suunata järgima veeseaduse § 176 lõikes 2 sätestatud

põhimõtet, et vajaliku süvendamismahu määramisel peab võimaluse korral arvestama

süvendamise vajadust ja mahtu tegevuse registreerimise või veeloa andmise ajal ning tulevikus

selliselt, et veekogu oleks võimalikult vähe mõjutatud. Seega võib künnise kaotamisel

suureneda taotlustes märgitud tegevuse maht ja mõjutatud ala pindala.

Muudatusettepanekuga kaasneb seega mõningane leevendus arendajatele – kohustusliku KMH

künnis kaob, seega võib eeldada, et tegevusloa saab kätte kiiremini juhul, kui KMH ei ole

vajalik (KMH protsess kestab u 1,5-2 aastat). Lisaks ei pea sellest lähtuvalt arenduse vajadusi

piirama. Siiski võib suureneda otsustajate (Keskkonnaamet, TTJA, kohalikud omavalitsused)

töökoormus, kuna suureneb keerukamate eelhinnangute koostamise vajadus suuremate

mahtude puhul, et selgitada KMH algatamise vajadus. Väga suurte projektide puhul võib

eelhinnangu analüüs olla mahukas, eriti olukorras, kui olemasolevaid andmeid on vähe või need

on vananenud. Tekib potentsiaalne vaidluskoht arendajaga. Samas on kavas sätestada, et

arendaja esitab otsustajale eelhinnangu andmiseks eelhinnangu kavandi, mis võib vajaduse

korral sisaldada ka põhjalikumaid analüüse. Lisaks on Keskkonnaametil keskkonnaloa andjana

õigus nõuda eksperthinnangut taotletava tegevuse kohta (keskkonnaministri 23.10.2019

määruse nr 56 „Keskkonnaloa taotlusele esitatavad täpsustavad nõuded ja loa andmise kord

ning keskkonnaloa taotluse ja loa andmekoosseis“ § 9 punkt 6). Samuti saab vajaduse korral

algatada eelhinnangu alusel KMH, kui tegevusega võib kaasneda oluline keskkonnamõju.

Ühtlasi puudub KMH kohustus, kui tegevusega ei kaasne olulist keskkonnamõju.

Oluline on rõhutada, et kui muudatuse tõttu algatatakse KMHsid vähem ja ainult siis, kui selleks

on vajadus, siis hoiab see kokku kõigi osaliste ressursse (mh väheneb otsustajate ja teiste KMH

menetluses osalejate koormus selle kaudu, et KMHsid tuleb vähem menetleda).

• Mõju keskkonnale. Mõju keskkonnale on neutraalne. Kuigi kohustuslik KMH kaob,

selgitatakse tegevuste eeldatavalt oluline keskkonnamõju edaspidi KMH eelhinnanguga

ning KMH tuleb (eelhinnangu tulemusena) ikka algatada, kui tegevusega võib kaasneda

oluline keskkonnamõju. Keskkonnakaitse tase ei vähene, sest otsustajal on vajalikud

volitused nõuda analüüse ja algatada KMH alati, kui see on vajalik.

• Mõju arendajatele. Arendajate koormus väheneb, sest KMH nõue kaob ning väiksemate või

keskmise mahuga süvendamis- ja kaadamisprojektide korral saab piirduda eelhinnangu

andmisega (kui eelhinnangu tulemusena ei algatata KMHd). See võib lühendada

menetlusaega ja vähendada kulusid. Arendajad ei pea enam kavandatava tegevuse mahtu

kunstlikult piirama üksnes KMHst hoidumise eesmärgil, mis toetab realistlike

projektimahtude kavandamist.

• Mõju otsustajatele. Otsustajate töökoormus võib suureneda, sest KMH algatamise asemel

tuleb rohkematel juhtudel koostada eelhinnanguid, mis võivad olla mahukad, eriti

suuremate projektide puhul või juhul, kui olemasolevad andmed on puudulikud. Samas

väheneb kohustuslike KMHde arv, mistõttu tervikmõju jääb tasakaalukaks. Otsustaja

pädevus nõuda rohkem analüüse või algatada vajaduse korral KMH tagab sisulise

otsustuskvaliteedi.

• Mõju ekspertidele. Ekspertide roll muutub mõnevõrra seetõttu, et nad koostavad

eelhinnanguid, kuid KMHde arv tervikuna võib väheneda. Ekspertidele mõju on neutraalne

kuni väheneva koormuse suunas, mis sõltub konkreetsete projektide mahust ja keerukusest.

• Mõju asjaomastele asutustele. Mõju on väike, sest süvendamis- ja kaadamisprojektide arv

on väike. KMH kohustuslikust algatamisest loobumine võib vähendada vaidlusi

projektimahtude üle ning vähendada planeeringu- ja loamenetluse mahtu.

• Halduskoormus. Arendajate halduskoormus väheneb üldiselt, kuna kohustuslike KMHde

arv väheneb ja hinnang antakse eelhinnangu alusel.

6.6. Prügila sulgemine ei ole olulise keskkonnamõjuga tegevus

Vähemalt 1,5 hektari suuruse alaga prügila sulgemine ei ole olulise keskkonnamõjuga tegevus

ning KMH kohustus asendatakse KMH eelhinnangu kohustusega.

Sihtrühm

1) arendajad/tegevusloa omajad (prügila käitajad);

2) otsustajad, kes on seotud prügilate sulgemise otsuse tegemisega ning KMH menetlemisega

(Keskkonnaamet).

Kaasnev mõju

• Mõju keskkonnale. Künniste 2. analüüsi kohaselt puudutab muudatus potentsiaalselt 11

prügilat. Muudatuse mõju ei ole eeldatavalt suur, kuna prügila sulgemise võimalikke

peamisi mõjusid (eelkõige mõju veele ja välisõhule) on võimalik ennetada ning leevendada,

täites keskkonnanõudeid, mis on kehtestatud prügila rajamise, kasutamise ja sulgemise

määrusega. Eelhinnangu kohustus tagab, et iga prügila sulgemise võimalik oluline

keskkonnamõju selgitatakse välja juhtumi põhjal – seega ei suurene muudatusega

tõenäoliselt keskkonnale avalduv mõju.

• Mõju arendajatele. Arendajate halduskoormus väheneb, kuna kaob KMH nõue.

Eelhinnangu andmine (kui selle tulemuseks ei ole KMH algatamine) on kiirem ja vähem

kulukas kui KMH protsess.

• Mõju otsustajatele. Otsustajate koormus muutub vähesel määral. Ehkki kaob KMH

kohustus, tuleb otsustajal vähemalt 1,5 hektari suuruse alaga prügila sulgemise korral anda

eelhinnang. Arvestades, et Eestis on praegu kokku 11 sulgemata prügilat, mida muudatus

potentsiaalselt puudutab, ning prügilaid suletakse pigem harva, ei ole eelhinnangute arvu

märkimisväärne tõus tõenäoline.

6.7. Metsamaa raadamine ei ole olulise keskkonnamõjuga tegevus

Üle 100 hektari suuruse pindalaga metsamaa raadamine ei ole olulise keskkonnamõjuga

tegevus ning KMH kohustus asendatakse KMH eelhinnangu kohustusega (künnis 50 hektarit).

Sihtrühm

1) arendajad/tegevusloa taotlejad;

2) otsustajad, kes on seotud tegevuslubade ja planeeringute ning KMH/KSHde menetlemisega.

Kaasnev mõju

Muudatuse mõju ei ole eeldatavasti suur, kuna metsamaa raadamine ei ole tegevus, mis oleks

peamine põhjus KMH/KSH algatamiseks, vaid raadamist on hinnatud üldjuhul mõne suurema

arendusega kaasneva tegevusena, mille puhul on olnud vaja algatada KMH/KSH. Näiteks

planeeringutes on suuremad (üle 100 hektari) raadamise alad olnud seotud harjutusväljade ja

tuuleparkide arendustega, aga ka karjääride või muude tööstusprojektidega ja Rail Balticu

raudtee rajamisega.

Kui siiski on vaja otsustada KMH algatamise üle ainult kavandatava raadamise puhul, siis

muudatuse tulemusel keskkonnatundlikkusest sõltumatud raadamised ei tooks kaasa

ebavajalikku halduskoormust KMH algatamisest, kuid samas tundlikes elupaikades ja

ulatusliku raadamise korral hinnatakse mõju põhjalikult KMH käigus.

• Mõju keskkonnale. Mõju keskkonnale on neutraalne. Suurema või keskkonnatundliku

raadamise korral on endiselt võimalik algatada KMH, sest otsustaja hindab eelhinnangu

alusel, kas tegevusega võib kaasneda oluline keskkonnamõju. Raadamist hinnatakse

tavaliselt mõne suurema arendusega seotud tegevusena (nt harjutusväljad, suured

tuulepargid ja karjäärid, infrastruktuur), mille puhul tehakse üldjuhul KMH.

• Mõju arendajatele. Arendajate halduskoormus väheneb, kuna KMH nõue kaob. Kui

raadamine ei ole seotud mõne ulatusliku või tundliku arendusega, saab tegevuse kohta anda

eelhinnangu, mis on kiirem ja vähem kulukas (kui eelhinnangu tulemusena ei otsustata

algatada KMHd). Mõju ulatus on siiski väike, sest enamik suuremaid raadamisi tehakse

projektidega, mille puhul tehakse KMH.

• Mõju otsustajatele. Otsustajate koormus muutub vähesel määral, kuna üksikute

raadamisprojektide puhul tuleb teha eelhinnanguid. Samas väheneb kohustuslike KMHde

arv ning enamikul juhtudel on raadamine osa suuremast projektist, mille puhul KMH

tehakse muul alusel. Seetõttu üldine mõju otsustajatele on väike.

• Halduskoormus. Halduskoormus väheneb, kuna KMH nõue kaob ning otsus tehakse

eelhinnangu kaudu. Eelhinnangu andmine (kui tulemuseks ei ole KMH algatamine) on

kiirem ja vähem kulukas kui KMH protsess. Samas on üldmõju minimaalne, sest enamik

üle 100 ha raadamisalasid kaasneb projektidega, mille puhul KMH tehakse muudel alustel.

6.8. KMH kohustus asendatakse KMH eelhinnanguga uue tehnoloogia arendamisel

KMH algatamise kohustuse asemel peab otsustaja andma KMH eelhinnangu, kui kavandatava

tegevuse ainus või peamine eesmärk on uute tehnoloogiate või toodete arendamine või

katsetamine.

Sihtrühm

1) arendajad/tegevusloa taotlejad;

2) otsustajad, kes on seotud tegevuslubade ja KMHde menetlemisega (sh Keskkonnaamet,

Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Amet, kohalikud omavalitsused).

Muudatus avaldab positiivset mõju arendajatele, kuna selliste tegevuste puhul, mille eesmärk

on uute tehnoloogiate või toodete katsetamine ja arendamine, ei kaasne edaspidi automaatselt

KMH kohustust (kui selline tegevus on KeHJSi alusel olulise keskkonnamõjuga), vaid KMH

vajalikkuse väljaselgitamiseks tuleb anda KMH eelhinnang. See tähendab, et ajutise

iseloomuga katsetuste või arendustegevuste puhul ei ole kohustust läbida potentsiaalselt

ajamahukat KMH menetlust (siiski võidakse KMH algatada eelhinnangu tulemusena).

Otsustajatel võib sageneda vajadus anda eelhinnanguid, kuid eeldatavasti ei ole selliste

projektide hulk suur (hinnanguliselt mõni üksik projekt aastas).

6.9. Tegevuse muutmisel antakse KMH eelhinnang

KMH eelhinnang antakse juhul, kui tegevuse või käitise muutmine või ehitise laiendamine toob

eeldatavalt kaasa olulise keskkonnamõju (olulise keskkonnamõju esinemist ei saa välistada).

Sihtrühm

1) arendajad/tegevusloa taotlejad;

2) otsustajad, kes on seotud tegevuslubade ja KMH-de menetlemisega tegevuse muutmise või

laiendamise puhul, kui muudatus või laiendus on väheoluline või toob kaasa olukorra

paranemise.

KMH eelhinnangu nõue kaotatakse, kui olemasolevat või juba loa saanud tegevust muudetakse

või laiendatakse ja kui muudatus või laiendus on väheoluline või toob kaasa olukorra

paranemise (positiivse keskkonnamõju). Võib eeldada, et otsustajatest väheneb eelhinnangu

andmise kohustus olulisel määral eelkõige Keskkonnaametil, kes keskkonnalubade

menetlemise käigus annab suurel hulgal eelhinnanguid. Muudatuse mõjul võib kaasneda

keskkonnarisk ebaõige otsustuse tõttu (st KMH eelhinnang jäetakse andmata), kuid võimaliku

keskkonnakahju tekkimise tõenäosus ei ole suur, sest isegi kui KMH eelhinnangut ei anta,

hinnatakse tegevusloa menetluse käigus keskkonnaaspekte ja vajaduse korral määratakse

tegevusloa andmisel keskkonnameetmed.

6.10. Eelhinnangu kavandi esitamise kohustus

Arendaja esitab § 61 lõikes 1 nimetatud teabe eelhinnangu kavandina. Muudatuse eesmärk on

tagada, et otsustajal oleks eelhinnanguks piisav teave, vältides olukordi, kus tuleb arendajalt

korduvalt teavet juurde küsida või otsustajal lisainfot otsida eelhinnangu koostamiseks ja KMH

vajalikkuse üle otsustamiseks.

Sihtrühm

KMH osalised: otsustajad, eksperdid, arendajad.

Kaasnev mõju

• Mõju keskkonnale. Muudatus ei mõjuta KMH eelhinnangu sisulist kvaliteeti ega KMH

vajalikkuse üle otsustamise järeldusi.

• Mõju arendajatele ja ekspertidele. Arendajatel tuleb juba praegu esitada otsustajale

eelhinnangu andmiseks asjakohane teave. Edaspidi peab esitatav teave eelhinnangu

kavandina olema keskkonnaministri 21.08.2017 määruse nr 31 „Eelhinnangu sisu

täpsustatud nõuded“ nõuete kohane. Samas esitavad paljud arendajad juba praegu nõutava

teabe nimetatud määruse nõuete kohaselt. Kuna see pole aga kohustuslik, võib muudatuse

järel arendajate töömaht ja väljaminekud mõnevõrra suureneda, kui neil võib olla vajadus

kasutada keskkonnavaldkonna eksperdi abi eelhinnangu kavandi koostamiseks (juhul, kui

arendaja ise ei koosta eelhinnangu kavandit). Seega võib ka keskkonnaekspertide

töökoormus mõnevõrra suureneda. Kuna KMH eelhinnangu kavandit ei pea koostama

litsentsiga KMH juhteksperdid, vaid seda võivad teha ka teised keskkonnaeksperdid (st pole

sätestatud nõudeid koostajale), siis ei põhjusta muudatus KMH juhtekspertidele olulist

töökoormuse kasvu ning seeläbi muude menetluste aeglustumist. Ühe eelhinnangu

maksumus, olenevalt selle keerukusest, jääb teenusedisaini käigus saadud info põhjal

vahemikku 1000–5000 eurot, mis võrreldes projekti üldkuludega on pigem tagasihoidlik

kulu. Kvaliteetsem ja täpsem sisend vähendab samas olukordi, kus otsustajal tuleb taotlejalt

lisainfot küsida või seda ise otsida. Selle tulemusel kiireneb eelhindamise ja KMH

vajalikkuse üle otsustamise aeg, sest otsustaja ei pea tegema korduvaid täiendusi ega

tegelema puudulike algandmete tõttu lisatööga. Arvestades, et otsustajate töökoormus on

niigi suur, aitab parem sisend vältida viivitusi ning tagab efektiivsema menetluse,

sealhulgas võimaluse kiiremini alustada kavandatava tegevusega. Kokkuvõttes muutub

protsess arendaja jaoks kiiremaks.

• Mõju otsustajatele.Otsustaja töökoormus väheneb ja protsess muutub kiiremaks, kuna

arendaja poolt koos tegevusloa taotlusega esitatav eelhinnangu kavand peab vastama

eelhinnangu määruse nõuetele. Näiteks Keskkonnaameti senises töös on ühe eelhinnangu

koostamise ajakulu, olenevalt selle keerukusest ja arendaja esitatud info kvaliteedist, olnud

vahemikus 8–70 tundi (Keskkonnaameti andmetel tegi amet 2024. a 10 KMH algatamise

otsust ja 889 KMH algatamata jätmise otsust, millest 725 metsaosakond, teised valdkonnad

kokku 164). Tuginedes Keskkonnaameti ja teiste eelhinnangu koostajate (eelkõige

Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Ameti ja Maa- ja Ruumiameti) hinnangutele aitaks

muudatus kiirendada eelhinnangu andmise protsessi otsustaja jaoks 50–90%. Edaspidi

väheneb otsustajal vajadus küsida korduvalt lisateavet ning puuduolevat infot ise juurde

otsida, kui eelhinnangu kavand on koostatud kvaliteetselt ja otsustaja ei pea seda suuremas

mahus täiendama. Otsustajal on võimalik keskenduda ennekõike KMH vajalikkuse üle

otsustamisele.

• Halduskoormus. Halduskoormus suureneb mõnevõrra arendajatel, kes peavad koostama

sisendit täpsemalt ja eelhinnangu määruse nõuete kohaselt. Üldine koormus menetluses

tervikuna väheneb, kuna korduv info küsimine ja KMH vajalikkuse üle otsustamise

venimine väheneb kvaliteetsema sisendinfo tõttu.

6.11. Programmi koostamine jäetakse ära

Põhjendatud juhul on võimalik jätta ära KMH programmi koostamine, kui otsustaja hinnangul

on kavandatava tegevusega kaasneva olulise keskkonnamõju olemus ja ulatus varasema

samalaadse tegevuse KMH või KSH kaudu teada.

Sihtrühm

KMH osalised: otsustajad, arendajad, eksperdid, asjaomased asutused.

Kaasnev mõju

• Mõju keskkonnale. Muudatus ei vähenda keskkonna kaitstuse taset, sest KMH programmi

ärajätmine on lubatud üksnes põhjendatud juhul, s.o olukorras, kus programmi

koostamiseks puudub vajadus, kuna menetluses tavapäraselt kogutav teave on juba olemas.

Samas oluline keskkonnamõju tuleb tuvastada ning teha ka kõik vajalikud uuringud.

• Mõju arendajale. Programmi koostamata jätmine vähendab arendaja kulusid, kuna

programmi koostamisega seotud mahukas töö ja selle tellimise kulu jääb ära. Samuti

lühendab muudatus oluliselt KMH menetlusaega, hinnanguliselt kuni 5 kuu võrra,

võimaldades kavandatava tegevusega kiiremini alustada. Arvestades, et seni on KMH

programme sisuliste muudatustega täiendatud pigem harva, sealhulgas uuringute

tulemustega, on hilisema lisauuringute vajaduse ilmnemise ja nende tegemise risk väike.

Seetõttu ei suurenda muudatus tõenäosust, et uuringute vajadus kanduks KMH aruande

etappi. Kokkuvõttes on mõju arendajale oluliselt positiivne.

• Mõju ekspertidele. KMH programmi koostamise ärajätmise võimalus vähendab eksperdi

töökoormust programmi etapis. Eksperdi roll uuringute vajaduse hindamisel ja

lisauuringute ettepanekute tegemisel ei muutu: juhtekspert vaatab KMH algatamise otsuses

esitatud esialgse teabe üle ja täpsustab seda vajaduse korral edasise hindamise käigus.

Asjaolu, et KMH programmi koostama ei pea, ei tähenda, et sisulised küsimused (hindamise

vajadus) jäävad läbi töötamata. Kokkuvõttes on mõju ekspertidele neutraalne või koormus

vähene, kuna programmi etapp võib ära jääda, kuid vastutus jääb.

• Mõju otsustajale. Otsustaja töökoormus KMH algatamise hetkel suureneb, sest tuleb

hinnata programmi koostamise vajadust. Samas väheneb otsustaja töökoormus KMH

eelhinnangu ja programmi etapis, sest arendaja esitab edaspidi KMH eelhinnangu kavandi

ning KMH programmiga seotud tööülesandeid ei ole. Seega otsustaja ressursikulu väheneb

kogu protsessi jooksul ning üldine mõju otsustajale on positiivne – algatamise etapis töö

suureneb, kuid tervikuna KMH kogukoormus väheneb. Näiteks Keskkonnaameti hinnangul

vähendab KMH programmi ärajätmine Keskkonnaameti üldist töökoormust 3–4%.

• Mõju asjaomasele asutusele. Kui kohustuslikule KMH-le programmi ei koostata, küsitakse

asjaomaste asutuste arvamust KMH algatamise etapis. See tähendab, et nende töökoormus

suureneb selles etapis. Samas jääb ära töö, mis muidu kaasneb KMH programmile

seisukoha andmisega. Seega väheneb asjaomaste asutuste kogukoormus.

• Haldus- ja töökoormus. Väheneb arendajate halduskoormus ja otsustajate töökoormus (vt

eelnevat loetelu).

6.12. Täpsustatakse programmi nõudeid

Täpsustatakse KMH programmi nõudeid: programmis ei pea esitama kavandatava tegevuse

reaalsete alternatiivide kirjeldust; kavandatava tegevuse seoste asemel strateegiliste

planeerimisdokumentidega tuleb esitada konkreetsed seosed kehtivate planeeringutega. Lisaks

täpsustatakse, et KMH programmis võib esitada veebilehe aadressi, kust saab kätte tegevusloa

taotluse või KMH algatamise taotluse (st ei pea esitama taotluse koopiat).

Sihtrühm

KMH osalised: otsustajad, arendajad, eksperdid, asjaomased asutused.

Kaasnev mõju

• Mõju keskkonnale. Muudatus ei mõjuta KMH kvaliteeti. Alternatiive hinnatakse ikka KMH

aruande etapis ning keskkonnamõjude analüüs jääb sama põhjalikuks. Kehtivate

planeeringutega seoste esitamine muudab programmi sisu asjakohasemaks.

• Mõju arendajatele ja ekspertidele. Arendaja ja ekspertide töömaht väheneb, sest

programmis ei pea esitama eraldi alternatiivide loetelu ega strateegiliste

planeerimisdokumentide mahukaid kokkuvõtteid. Samuti ei ole enam vaja lisada tegevusloa

taotluse koopiat, vaid piisab veebilehe viitest. Muudatus muudab programmi koostamise

kiiremaks. See võimaldab suunata tähelepanu KMH sisulistele teemadele ja uuringute

kavandamisele.

• Mõju otsustajatele ja asjaomastele asutustele. Otsustaja ja asjaomaste asutuste töökoormus

väheneb programmi ülevaatamisel, sest programm on sisult selgem ja fokuseeritum.

Väheneb vajadus kontrollida mahukaid ja sageli väheolulisi strateegilise tasandi viiteid.

Veebilingi kasutamine vähendab dokumentide käsitlemist ja arhiveerimist.

• Mõju avalikkusele ja keskkonnaorganisatsioonidele. KMH programm muutub sisult

selgemaks ja fokuseeritumaks, kuna selles ei nõuta alternatiivide väljatoomist ega

strateegiliste planeerimisdokumentide mahukaid ülevaateid. Alternatiive hinnatakse

endiselt KMH aruande etapis, mistõttu ei vähene avalikkuse võimalus anda hinnangut

alternatiivide kohta. Taotluse koopia asemel veebilingi esitamine parandab info

kättesaadavust ning vähendab tehnilisi tõrkeid mahukate dokumentide käsitlemisel.

Kokkuvõttes mõju avalikkusele on neutraalne või mõnevõrra positiivne, kuna programmi

etapis esitatav teave muutub konkreetsemaks ja paremini jälgitavaks.

• Haldus- ja töökoormus. Väheneb arendajate halduskoormus ja otsustajate töökoormus:

KMH programmis esitatav teave muutub täpsemaks, dokumentide arv ja maht väheneb ning

mittevajalikud lisad (taotluse koopia) kaovad. Seetõttu nõuab programmi koostamine ja

ülevaatamine vähem aega.

6.13. Muudetakse KMH litsentsi taotlemise nõuet

KMH litsentsi taotlemisel kaotatakse juhtimiskoolituse nõue. Samuti kaob see nõue KSH

eksperdi puhul.

Sihtrühm

KMH eksperdid, kes taotlevad KMH juhteksperdi litsentsi ning KSH juhteksperdid (litsentsi

taotlejate arv on olnud aastati erinev, kuid eeldatavasti jääb see vahemikku 1–3 taotlust aastas).

Kaasnev mõju

Muudatus võimaldab litsentsi taotleda ka neil ekspertidel, kellel on projektijuhtimise kogemus,

kuid kes pole läbinud formaalset juhtimiskoolitust. Litsentsi taotlemise muudele nõuetele

vastavad pädevad eksperdid ei pea loobuma litsentsi taotlemisest ainult koolituse puudumise

tõttu. Muudatus vähendab bürokraatiat ning halduskoormust taotlejal ja taotluse hindajate tööd.

Taotlustes on näidatud juhtimiskoolitustena väga erinevaid koolitusi ning nende puhul oli

keeruline aru saada, kas koolitus oli sisult juhtimisalane ja milliseid teemasid seal käsitleti.

Seega ei olnud selge, kas juhtimiskoolituse nõue oli taotlejal täidetud ning see tekitas

arusaamatust litsentsi taotluse hindajatel. Säilib projektijuhtimise kogemuse nõue, mille puhul

on lihtsam kontrollida, kas taotleja on taotluses nimetatud töödes osalenud. Lisaks peab olema

taotleja osalenud KMH menetlustes.

Negatiivse mõjuna võib tuua välja, et kui taotleja ei ole koolitust läbinud, võib ta olla vähem

teadlik projekti- ja protsessijuhtimise põhimõtetest, sealhulgas inimeste, ajakava ja riskide

juhtimisest. Samas on olulisem mõista KMH protsessi põhimõtteid ning selle eeldusena peab

taotleja olema läbinud KMH koolituse.

• Mõju ekspertidele. Muudatus võimaldab rohkematel pädevatel spetsialistidel litsentsi

taotleda, kui neil on projektijuhtimise kogemus, kuid puudub formaalne juhtimiskoolitus.

Taotlejad ei pea enam tõendama koolitusi, mille sisu ja asjakohasust on olnud keeruline

üheselt hinnata. Projektijuhtimise kogemuse nõue säilib, mistõttu on otsustajal lihtsam

hinnata taotleja tegelikku kompetentsi. Mõju ekspertidele on positiivne, kuna väheneb

bürokraatia ning litsentsi taotlemise protsess muutub selgemaks ja prognoositavamaks.

Lisaks saavad litsentsi taotleda isikud, kes on omandanud kõrghariduse ja töökogemuse

metsanduse erialal. Muudatus võimaldab laiendada ekspertide ringi ja KMH teenuse

kättesaadavust.

• Mõju KMH litsentsi väljastajale ja strateegilise planeerimisdokumendi koostamise

korraldajale, kes kontrollib KSH juhteksperdi nõudeid. Töökoormus väheneb, sest enam ei

ole vaja analüüsida koolituste asjakohasust. Projektijuhtimise kogemuse kontrollimine on

lihtsam ja objektiivsem ning vaidluste tõenäosus väheneb. Kokkuvõttes nõuab KMH

litsentside menetlemine ning KSH juhteksperdi nõuete kontrollimine vähem aega.

• Mõju KMH/KSH menetluse kvaliteedile. Muudatus ei mõjuta KMH ega KSH kvaliteeti,

sest juhteksperdile jäävad kehtima kõik erialased pädevusnõuded ja KMH/KSH koolituse

läbimise kohustus. Ainsaks riskiks on, et juhtekspert, kes pole läbinud juhtimiskoolitust,

võib olla vähem teadlik projektijuhtimise teoreetilistest põhimõtetest. Seda riski maandab

projektijuhtimise kogemuse nõue ning menetluste kaudu omandatav juhtimispädevus.

• Mõju haldus- ja töökoormusele. Väheneb taotleja halduskoormus ja KMH litsentsi

väljastaja töökoormus. Taotleja ei pea esitama tõendit juhtimiskoolituse kohta ning litsentsi

väljastaja ei pea hindama koolituse sisulist vastavust. Menetlus muutub kiiremaks ja

ühtlasemaks.

6.14. Loobutakse KMH programmi avaliku arutelu kohustusest

Muudetakse KMH programmi avalikustamise korda, sealhulgas loobutakse kohustusest

korraldada KMH programmi avalik arutelu. Muudetakse ka aruande avaliku arutelu toimumise

aega: edaspidi toimub avalik arutelu avaliku väljapaneku ajal. Avalikustamise käigus esitatud

ettepanekud ning vastused neile esitatakse KMH materjalides tabeli kujul.

Sihtrühm

KMH osalised: otsustajad, arendajad, eksperdid, asjaomased asutused, avalikkus, sealhulgas

keskkonnaorganisatsioonid.

Kaasnev mõju

• Mõju keskkonnale. Muudatused ei mõjuta KMH kvaliteeti.

• Mõju otsustajatele, arendajatele ja ekspertidele. Otsustajate töökoormus väheneb, sest

avaliku arutelu korraldamisega seotud toiminguid (teavitamine, arutelu ettevalmistamine,

arutelu läbiviimine, protokollimine jms) ei tule enam teha. KMH aruande arutelul ei

tutvustata enam kirjalikult esitatud seisukohti, mis seni on olnud suuresti formaalne tegevus.

Keskendutakse sisulisele arutelule ning kirjalikud seisukohad koondatakse ja neid

käsitletakse pärast avalikustamisperioodi tervikuna. Mõju on koormust vähendav.

• Mõju avalikkusele ja keskkonnaorganisatsioonidele.Osalusvõimalus KMH programmi

etapis säilib, kuna programm avalikustatakse (avalik väljapanek) ning seisukohti saab ikka

esitada kirjalikult. Kohustusliku avaliku arutelu ärajätmine muudab menetluse vormi, kuid

ei piira avalikkuse teavitamist ega võimalust esitada ettepanekuid ja vastuväiteid.

Kohustuslik KMH programmi arutelu on senini olnud pigem formaalne ega ole andnud

lisaväärtust, sest selles etapis puuduvad veel analüüsid ja mõjuhinnangud. KMH aruande

avaliku arutelu avaliku väljapaneku käigus võimaldab arutelul osalejatel tutvuda tegelike

hinnangute ja uuringutega ning esitada sisulisi ettepanekuid. Uus lähenemine annab

avalikkusele ka võimaluse esitada pärast arutelu ka kirjalikke küsimusi ja ettepanekuid, mis

tugevdab avalikkuse rolli KMH lõppjärelduste kujunemisel. Kokkuvõttes paraneb

avalikkuse kaasatus ning suureneb võimalus KMH aruande sisu mõjutada.

• Halduskoormus. Halduskoormus väheneb kõikidel osalistel, kuna KMH programmi avalik

arutelu kui formaalne protseduur jääb ära. Menetlus muutub lühemaks ja vähem

bürokraatlikuks, säilitades samas avalikkuse osaluse võimaluse.

6.15. Loobutakse sisulise lisaväärtuseta menetlustoimingutest

Täpsustatakse või loobutakse KMH programmi ja aruandega seotud sisulise lisaväärtuseta

menetlustoimingutest: avalikustamisele eelnevast formaalsest KMH programmi/aruande

kontrollist ning arutelujärgsest asjakohasuse ja piisavuse kohta seisukoha andmise nõudest.

Sihtrühm

KMH osapooled: otsustajad, arendajad, eksperdid.

Kaasnev mõju

• Mõju keskkonnale. Muudatus ei mõjuta KMH sisu kvaliteeti ega keskkonna kaitstuse taset,

kuna nii programmi kui ka aruande nõuetele vastavuse kontroll, mis peab tagama sisulise

kvaliteedi, jääb kehtima.

• Mõju otsustajatele.Otsustaja töökoormus väheneb, kuna kaovad eelnevad formaalsed

kontrollid ja avalikustamise järel antavad eraldi seisukohad, mis ei parandanud hindamise

sisu, kuid pikendasid menetlust. Menetlus muutub lihtsamaks ja otsustaja saab keskenduda

sisulistele küsimustele.

• Mõju arendajatele ja ekspertidele.Väheneb halduskoormus ja kiireneb menetlus (nii

programmi kui ka aruande etapis vähemalt 25-35 päeva, kokku 60-70 päeva), sest sisulise

lisaväärtuseta menetlusetappidest loobutakse.

• Haldus- ja töökoormus.Väheneb arendajate halduskoormus ja otsustajate töökoormus, kuna

kaovad sisulist väärtust mitte andvad formaalsed kontrollid ja avalikustamise järel antavad

eraldi seisukohad. Menetlus muutub lühemaks ja vähem bürokraatlikuks.

6.16. Loobutakse järelhindamise menetlusest

Järelhindamise menetluse KeHJSis reguleeritud kujul kaotamine, kuna see pole rakendunud.

Järelhindamisega taotletavad eesmärgid (tegevuse tegelike mõjude hindamine, lisameetmete

vajaduse selgitamine) on saavutatavad toimiva tegevusloapõhise seire, aruandluse ja kogutud

andmete analüüsiga.

Sihtrühm

KMH osalised: otsustajad, arendajad, eksperdid.

Kaasnev mõju

• Mõju keskkonnale. Mõju puudub. Järelhindamise eesmärgid tagatakse tegevusloapõhise

seire kaudu ning eraldi järelhindamise menetluse puudumine ei vähenda keskkonna

kaitstuse taset ega tegelike mõjude tuvastamise võimalusi.

• Mõju osalistele. Mõju puudub, kuna järelhindamise menetlust ei ole seni rakendatud ning

osalistel pole olnud menetluse selle osaga seotud kohustusi ega kulusid.

• Halduskoormus. Halduskoormus ei muutu. Järelhindamist ei ole tehtud ning eraldi

menetlusetapp ei ole ühelegi osalisele koormust tekitanud.

6.17. Muinsuskaitse uuringu tegemine

Juhul, kui keskkonnamõju eelhinnangu tulemusel võib kavandatud tegevusega või strateegilise

planeerimisdokumendi elluviimisega kaasneda oluline mõju mälestisele, muinsuskaitsealale,

kehtivas planeeringus, uuringus, eksperthinnangus või muudes avalikult kättesaadavates

andmetes tuvastatavale kultuuripärandiobjektile või -alale, tehakse mõju täpsemaks

väljaselgitamiseks vajaduse korral uuring.

Mõju sihtrühm: riigiasutused, ettevõtjad ja elanikud.

Kaasnev mõju:

• Mõju kultuuripärandile. Muudatusega kaasneb positiivne mõju kultuuripärandile, kuna

keskkonnamõju eelhindamise käigus võimaliku olulise mõju varajane tuvastamine ning

vajaduse korral uuringu läbiviimine aitab tagada kultuuripärandi säilimise, mille kaitse

kohustus tuleneb nii Eesti Vabariigi põhiseadusest kui ka Muinsuskaitseseadusest.

Muudatus aitab vähendada hilisemate erimeelsuste ning täiendavate kulude tekkimise

riski, suurendades seejuures menetluste prognoositavust nii riigiasutuste, ettevõtjate kui

ka elanike jaoks. Uuringute läbiviimine projekti varases etapis võimaldab arvestada

nende tulemustega juba tegevuse kavandamisel ning vajaduse korral projekti

kohandada. See aitab vältida olukordi, kus seni avastamata või uurimata kultuuripärand

ilmneb alles tegevuse elluviimise käigus ning toob kaasa tööde peatamise, täiendavate

uuringute tegemise või projektlahenduse muutmise vajaduse.

• Mõju riigiasutustele ja kohalikele omavalitsustele. Muudatus avaldub positiivselt

eelkõige selgema menetluskorra ja väiksema vaidluste riskina. Varajane mõju

hindamine võimaldab teha põhjendatumaid otsuseid ning vähendab hilisemate haldus-

ja kohtuvaidluste tekkimise võimalust.

Muinsuskaitseameti töömaht mõningal määral suureneb seoses eelhinnangute

menetlustes osalemisega ja uuringute vajaduse tuvastamisega, kuid mõju ei saa pidada

oluliseks, sest Muinsuskaitseamet osaleb ka praegu eelhinnangute menetlustes.

Muinsuskaitseamet osales 2025. aastal hinnanguliselt 30-40 KMH ja KSH menetluses,

kuid objektipõhiseid uuringuid määrati neist vaid kuni 10 protsendil. Seega ei saa ajalist

ega ka majanduslikku mõju pidada oluliseks.

• Mõju arendajatele. Ettevõtjatele võib muudatus üksikjuhtudel kaasa tuua täiendava

kohustuse uuringute läbiviimiseks, kuid nende kulude mõju on üldjuhul väiksem kui

hilisemate viivituste, ümberprojekteerimise või tööde peatamisega seotud kulud. Samuti

aitab varajane riskide väljaselgitamine suurendada arendustegevuse õiguskindlust ja

investeerimiskindlust. Lisaks on võimalik uuringute läbiviimiseks taotleda hüvitist

Muinsuskaitseametilt.

Muudatusega kaasnev uuringute läbiviimise kohustus on seejuures paindlik ja

proportsionaalne, kuna uuringu vajadus sõltub konkreetse juhtumi asjaoludest ja

kavandatava tegevuse võimalikust mõjust kultuuripärandile. Muudatus on kooskõlas ka

muinsuskaitseseadusest tuleneva ettevaatuspõhimõttega ning aitab ennetada hilisemaid

vaidlusi, sealhulgas kohtuvaidlusi.

Ettevõtjatele võib kaasneda mõningane täiendav kulu uuringute läbiviimiseks, kuid

arvestades võimalikke kulusid olukorras, kus uuringuid ei viida läbi ning mõju

kultuuripärandile ilmneb alles tegevuste elluviimise käigus, tuues kaasa täiendavad

uuringud ja tööde peatamise, ei ole tegemist olulise negatiivse mõjuga.

• Mõju elanikele. Elanikele avaldub muudatus positiivselt paremini säilinud

kultuurikeskkonna ning kvaliteetsema elukeskkonna kaudu. Kultuuripärandi

säilitamine toetab kohaliku identiteedi püsimist, panustades sellega riiklikusse

julgeolekusse ning aitab hoida kultuurilis-ajaloolise keskkonna väärtusi tulevastele

põlvkondadele.

• Arvestades eeltoodut, on muudatuse mõju loodus- ja elukeskkonnale, elanikele ning

regionaalarengule positiivne.

7. Seaduse rakendamisega seotud riigi ja kohaliku omavalitsuse tegevus, eeldatavad kulud

ja tulud

Eelnõukohase seadusega kavandatud muudatused on menetluslikud ning ei too otsest tulu

riigieelarvesse ega nõua lisakulusid. Väikese mahuga digiarendusi KOTKASes ja

ehitusregistris, et arendajad saaksid koos tegevusloa taotlusega esitada KMH eelhinnangu

kavandi, rahastatakse olemasolevate arenduskulude eelarverealt.

Riigi- ja kohaliku omavalitsuse asutused teevad KMH algatamise või algatamata jätmise

otsuseid ning osalevad KMH menetlustes asjaomaste asutustena. Eelnõukohase seadusega

kavandatud muudatused vähendavad nende töömahtu, sest osa menetlustoiminguid jääb ära,

asjaomaseid asutusi kaasatakse sihipärasemalt ning eelhinnangu andmisel saab tugineda

arendaja esitatud kavandile.

8. Rakendusaktid

Keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seaduse muutmisega seoses

muudetakse järgmisi rakendusakte (määruste kavandid on toodud lisas 1):

1) Vabariigi Valitsuse 29.08.2005. a määrus nr 224 „Tegevusvaldkondade, mille korral tuleb

anda keskkonnamõju hindamise vajalikkuse eelhinnang, täpsustatud loetelu“;

2) keskkonnaministri 16.08.2017 määrus nr 31 „Eelhinnangu sisu täpsustatud nõuded“;

3) keskkonnaministri 01.09.2017 määrus nr 34 „Keskkonnamõju hindamise aruande sisule

esitatavad täpsustatud nõuded“;

4) keskkonnaministri 29.04.2004 määrus nr 38 „Prügila rajamise, kasutamise ja sulgemise

nõuded“;

5) keskkonnaministri 31.05.2005 määrus nr 46 „Keskkonnamõju hindamise litsentsi ja selle

taotluse vormid“ (kavandit ei ole seletuskirjale lisatud, kuna muudatuse iseloom on tehniline);

6) keskkonnaministri 29.06.2017 määrus nr 20 „Keskkonnaotsuste infosüsteemi asutamine ja

andmekogu pidamise põhimäärus“.

Keskkonnaministri määrustes tehakse täpsustused eelnõukohases seaduses tehtavate

muudatuste alusel (nt eelhinnangu kavandi esitamise nõue, mõiste „heaolu“ väljajätmine). Uue

rakendusaktina on lisatud energeetika- ja keskkonnaministri määruse kavand „Asjaomaste

asutuste täpsustatud loetelu“ (lisas kavand 3).

9. Seaduse jõustumine

Seadus jõustub üldises korras. Seaduse jõustumine ei ole seotud konkreetse tähtajaga, kuid

eesmärgiks on muudatused jõustada võimalikult kiiresti, et menetlusosalised võidaksid

kiiremast menetlusest esimesel võimalusel.

10. Eelnõu kooskõlastamine, huvirühmade kaasamine ja avalik konsultatsioon

Eelnõu esitati kooskõlastamiseks eelnõude infosüsteemi (EIS) kaudu 26-0037/01 ning Eesti

Linnade ja Valdade Liidule.

Eelnõu saadeti arvamuse avaldamiseks järgmistele asutustele, ettevõtetele ja ühendustele: Eesti

Keskkonnamõju Hindajate Ühing, Eesti Keskkonnaühenduste Koda, Eesti Kaubandus-

Tööstuskoda, Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoda, Eesti Planeerijate Ühing, Eesti Tööandjate

Keskliit, Eesti Keskkonnajuhtimise Assotsiatsioon, Eesti Keemiatööstuse Liit, Eesti

Ringmajandusettevõtete Liit, Eesti Mäetööstuse Ettevõtete Liit, Eesti Vee-ettevõtete Liit, Eesti

Sadamate Liit, Eesti Vesiviljelejate Liit, Eesti Avamere Vesiviljelejate Ühistu, Eesti

Taastuvenergia Koda, Eesti Tuuleenergia Assotsiatsioon, Elektrilevi OÜ, Elering AS, OÜ

Severitas, Nomine Consult OÜ, Eco Consult OÜ, ABIRONE OÜ, OÜ GeoKes, Mäebüroo Nord

OÜ, OÜ J.Viru Markšeideribüroo.

Eelnõu kohta esitasid märkused ja ettepanekud Eesti Standardimis- ja Akrediteerimis-keskus,

MTÜ Turbaliit, Eesti Tööandjate Keskliit, MTÜ Eesti Taastuvenergia Koda, Eesti Tuuleenergia

Assotsiatsioon, Eesti Erametsaliit, Eesti Metsa- ja Puidutööstuse Liit, MTÜ Eesti

Keskkonnamõju Hindajate Ühing, Kobras OÜ, SA Keskkonna-õiguse Keskus, MTÜ Päästame

Eesti Metsad, Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoda, Eesti Linnade ja Valdade Liit, Eesti Metsa

Abiks MTÜ, Eesti Kaubandus-Tööstuskoda.

Laekunud tagasisidet ning sellega arvestamist on kajastatud seletuskirja lisas 2 olevas

kooskõlastustabelis.

Algatab Vabariigi Valitsus 15. juunil 2026. a

Vabariigi Valitsuse nimel

(allkirjastatud digitaalselt)

Heili Tõnisson

Valitsuse nõunik

Seletuskirja lisa 1.docx

Keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seaduse ja muinsuskaitseseaduse muutmise seaduse eelnõu seletuskirja juurde
Lisa 1

Rakendusaktide kavandid

KAVAND 1

ENERGEETIKA- JA KESKKONNAMINISTER
MÄÄRUS

Tallinn 2026 nr

Keskkonnaministri 16. augusti 2017. a määruse nr 31
„Eelhinnangu sisu täpsustatud nõuded“ muutmine

Keskkonnaministri 16. augusti 2017 määruses nr 31 „Eelhinnangu sisu täpsustatud nõuded“ tehakse järgmised muudatused:

1) paragrahvide 2 ja 3 sissejuhatavas lauses asendatakse sõnad „lähtub otsustaja“ sõnadega „lähtutakse järgmisest asjakohasest teabest“;

2) paragrahvi 3 punktist 4 jäetakse välja sõnad „heaolust ning“;

3) paragrahvi 4 sissejuhatavas lauses asendatakse sõnad „hindab otsustaja“ sõnaga „hinnatakse“;

4) paragrahvi 4 punkt 6 sõnastatakse järgmiselt:
„6) eeldatav mõju Natura 2000 võrgustiku alale, lähtudes asjakohasel juhul looduskaitseseaduse § 693 lõigetest 1–3;“.

KAVAND 2

ENERGEETIKA- JA KESKKONNAMINISTER
MÄÄRUS

Tallinn 2026 nr

Keskkonnaministri 1. septembri 2017. a määruse nr 34
„Keskkonnamõju hindamise aruande sisule
esitatavad täpsustatud nõuded“ muutmine

Keskkonnaministri 1. septembri 2017. a määruses nr 34 „Keskkonnamõju hindamise aruande sisule esitatavad täpsustatud nõuded“ tehakse järgmised muudatused:

1) paragrahvi 2 täiendatakse pärast sõna „programmi“ sõnadega „või keskkonnamõju hindamise algatamise otsuses määratud keskkonnamõju hindamise ulatuse“;

2) paragrahvi 5 lõikest 3 jäetakse välja tekstiosa „, heaolu“;

3) paragrahvi 6 lõike 2 punktist 5 jäetakse välja tekstiosa „, heaolule,“

4) paragrahvi 6 lõike 2 punkt 9 sõnastatakse järgmiselt:

„9) mõjust Natura 2000 võrgustiku ala kaitse-eesmärkidele ja terviklikkusele, lähtudes asjakohasel juhul looduskaitseseaduse §696 lõigetest 1, 2 ja 21.“;

5) paragrahvi 6 lõige 5 tunnistatakse kehtetuks;

6) paragrahvi 6 lõige 6 sõnastatakse järgmiselt:
„(6) Kui on oht, et vee seisund võib ajutiselt või püsivalt halveneda või seatakse ohtu kinnitatud veemajanduskavade eesmärkide saavutamine, esitatakse keskkonnamõju hindamise aruandes veeseaduse §-de 39–42 kohased põhjendused ja kohaldatakse veeseaduse §-s 38 sätestatut.“;

7) paragrahvi 7 lõikes 3 asendatakse tekstiosa “looduskaitseseaduse § 701” tekstiosaga “energiamajanduse korralduse seaduse § 3214”;

8) paragrahvi 9 lõike 2 punkt 1 sõnastatakse järgmiselt:
„1) aruande kohta esitatud ettepanekud, vastuväited ja küsimused ning nende arvesse võtmise selgitused või arvestamata jätmise põhjendused tabeli kujul;“;

9) paragrahvi 9 lõike 2 punkt 2 tunnistatakse kehtetuks;

10) paragrahvi 9 lõike 2 punkt 3 sõnastatakse järgmiselt:
„3) aruande avaliku arutelu protokoll.“;

11) paragrahvi 11 lõige 1 sõnastatakse järgmiselt:
„(1) Keskkonnamõju hindamise aruandele lisatakse keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seaduse § 18 lõike 3 kohane nõuetele vastavaks tunnistatud keskkonnamõju hindamise programm või § 111 lõike 1 kohane keskkonnamõju hindamise algatamise otsus või veebilehe aadress, kus programm või algatamise otsus on kättesaadav.“.
12) paragrahvi 11 lõike 2 punkti 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
2) keskkonnamõju hindamise aruande koostanud eksperdirühma koosseis nimeliselt ja millist mõju on iga rühma kuuluv isik hinnanud ning muudatused eksperdirühma koosseisus võrreldes keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seaduse § 18 lõike 3 kohaselt nõuetele vastavaks tunnistatud keskkonnamõju hindamise programmiga või keskkonnamõju hindamise algatamise otsusega koos põhjenduste ja selgitustega, millist mõju on iga rühma kuuluv isik hinnanud;

KAVAND 3

ENERGEETIKA- JA KESKKONNAMINISTER
MÄÄRUS

Tallinn 2026 nr

Asjaomaste asutuste täpsustatud loetelu

Määrus kehtestatakse keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seaduse § … lõike … alusel.

§ 1. Reguleerimisala

Määrusega kehtestatakse otsustaja ja strateegilise planeerimisdokumendi koostamise korraldaja ülesannete täitmiseks keskkonnamõju hindamise ja keskkonnamõju strateegilise hindamise menetluses asjaomastelt asutustelt seisukoha küsimise kord ning asjaomaste asutuste seisukoha andmise alused.

§ 2. Asjaomaste asutuste kaasamise kord

(1) Otsustaja ja strateegilise planeerimisdokumendi koostamise korraldaja küsib asjaomaste asutuste seisukohta keskkonnamõju hindamise menetluses kavandatava tegevuse keskkonnamõju hindamiseks ning keskkonnamõju strateegilise hindamise menetluses strateegilise planeerimisdokumendi keskkonnamõju strateegiliseks hindamiseks.

(2) Seisukohta küsitakse nendelt asutustelt, kelle pädevusvaldkonda võib kavandatava tegevuse või strateegilise planeerimisdokumendiga kaasnev keskkonnamõju puudutada või kellel võib olla põhjendatud huvi eeldatavalt kaasneva keskkonnamõju vastu, lähtudes käesoleva määruse §-s 3 sätestatust.

(3) Põhjendatud juhul võib otsustaja ja strateegilise planeerimisdokumendi koostamise korraldaja küsida seisukohta ka käesoleva määruse §-s 3 nimetamata asutuselt. Sellisel juhul tuleb otsustajal ja strateegilise planeerimisdokumendi koostamise korraldajal seisukoha küsimist põhjendada.

§ 3. Asjaomased asutused ja nende tegevusvaldkonda kuuluvad küsimused

(1) Otsustaja küsib keskkonnamõju hindamise menetluses seisukohta:
1) Haridus- ja Teadusministeeriumilt, kui ...
2) Kaitseministeeriumilt, kui …
3) Keskkonnaametilt, kui …
4) kohalikult omavalitsuselt, kui …
5) Kliimaministeeriumilt, kui …
6) Kultuuriministeeriumilt, kui …
7) Maa- ja Ruumiametilt, kui …
8) Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumilt, kui …
9) Muinsuskaitseametilt, kui ...
10) Põllumajandus- ja Toiduametilt, kui ...
11) Päästeametilt, kui ...
12) Regionaal- ja põllumajandusministeeriumilt, kui ...
13) Riigi Kaitseinvesteeringute Keskuselt, kui ...
14) Siseministeeriumilt, kui ...
15) Sotsiaalministeeriumilt, kui ...
16) Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Ametilt, kui ...
17) Transpordiametilt, kui ...
18) Terviseametilt, kui ...

(2) Strateegilise planeerimisdokumendi koostamise korraldaja küsib keskkonnamõju strateegilise hindamise menetluses seisukohta:
1) Haridus- ja Teadusministeeriumilt, kui ...
2) Kaitseministeeriumilt, kui …
3) Keskkonnaametilt, kui …
4) kohalikult omavalitsuselt, kui …
5) Kliimaministeeriumilt, kui …
6) Kultuuriministeeriumilt, kui …
7) Maa- ja Ruumiametilt, kui …
8) Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumilt, kui …
9) Muinsuskaitseametilt, kui ...
10) Põllumajandus- ja Toiduametilt, kui ...
11) Päästeametilt, kui ...
12) Regionaal- ja põllumajandusministeeriumilt, kui ...
13) Riigi Kaitseinvesteeringute Keskuselt, kui ...
14) Siseministeeriumilt, kui ...
15) Sotsiaalministeeriumilt, kui ...
16) Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Ametilt, kui ...
17) Transpordiametilt, kui ...
18) Terviseametilt, kui ...

KAVAND 4

VABARIIGI VALITSUS
MÄÄRUS

Tallinn 2026 nr

Vabariigi Valitsuse 29.08.2005 määruse nr 224
„Tegevusvaldkondade, mille korral tuleb anda
keskkonnamõju hindamise vajalikkuse eelhinnang,
täpsustatud loetelu“ muutmine

Vabariigi Valitsuse 29. augusti 2005. a määruses nr 224 „Tegevusvaldkondade, mille korral tuleb anda keskkonnamõju hindamise vajalikkuse eelhinnang, täpsustatud loetelu“ tehakse järgmised muudatused:

1) paragrahvi 2 punkt 5 sõnastatakse järgmiselt:
„5) 35−110-kilovoldise pingega ja üle 15-kilomeetri pikkusega elektriõhuliini rajamine, välja arvatud elektriõhuliinid, mille hooldusala (raieala) on 50 meetrit või väiksem ning mis läbivad metsamaad vähem kui 1 kilomeetri ulatuses;“;

2) paragrahvi 2 täiendatakse punktiga 7 järgmises sõnastuses:
„7) päikeseelektrijaama rajamine pindalaga alates 50 hektarit.“;

4) paragrahvi 3 punkt 12 sõnastatakse järgmiselt:
„12) allmaakaevandamisega rikutud maa korrastamine;“;

5) paragrahvi 9 punkt 5 sõnastatakse järgmiselt:
„5) üle 100 hektari suuruse märgala või loodusliku rohumaa esmakordne metsastamine maakasutusviisi muutmiseks;“;

6) paragrahvi 9 punkt 10 sõnastatakse järgmiselt:
„10) aastas vähemalt 200 tonni juurdekasvuga intensiivkalakasvatuse rajamine.“;

7) paragrahvi 9 täiendatakse punktiga 11 järgmises sõnastuses:
„11) üle 50 hektari suuruse pindalaga metsamaa raadamine.“;

8) paragrahvi 10 punkt 1 sõnastatakse järgmiselt:
„1) tavajäätmete jäätmekäitluskoha rajamine, laiendamine või rekonstrueerimine, kui tavajäätmeid käideldakse siseruumides üle viie tonni ööpäevas või välitingimustes, välja arvatud keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seaduse § 6 lõike 1 punktis 23 nimetatud juhul ning välja arvatud jäätmeseaduse § 73 lõike 5 alusel kehtestatud määruse nõuetele vastav jäätmete käitlemine, mille korral ei ole jäätmeloa omamine kohustuslik, ning välja arvatud biogaasijaamad;“;

9) paragrahvi 10 täiendatakse punktidega 5–7 järgmises sõnastuses:
„5) ohtlike jäätmete käitluskohtade (välja arvatud romusõidukite käitluskohad) rajamine, laiendamine või rekonstrueerimine, kui ohtlikke jäätmeid käideldakse siseruumides üle 0,5 tonni ööpäevas, välja arvatud keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seaduse § 6 lõike 1 punktis 22 nimetatud juhul;
6) romusõidukite käitlemine, kui käideldakse üle 450 tonni romusõidukeid aastas;
7) vähemalt 1,5 hektari suuruse alaga prügila sulgemine.“;

10) paragrahvi 11 punkt 1 sõnastatakse järgmiselt:
„1) sadama või sadamaehitise rajamine või laiendamine, välja arvatud olemasolevasse sadamasse ujuvkai, slipi või muu alla 10-ruutmeetrise pindalaga sadamaehitise rajamine ning välja arvatud keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seaduse § 6 lõike 1 punktides 15 ja 16 nimetatud juhtudel;“;

11) paragrahvi 11 punkt 5 tunnistatakse kehtetuks;

12) paragrahvi 11 punkt 6 sõnastatakse järgmiselt:
„6) veekogu põhja elektriülekandeliini või -sidekaabli rajamine alates pikkusest 500 meetrit;“;

13) paragrahvi 11 punkt 72 sõnastatakse järgmiselt:
„72) mere süvendamine alates mahust 1500 kuupmeetrit või merre kaadamine alates mahust 500 kuupmeetrit;“;

14) paragrahvi 12 punkt 4 sõnastatakse järgmiselt:
„4) kemikaaliseaduse tähenduses B-kategooria suurõnnetuse ohuga ehitise rajamine.“;

15) paragrahvi 15 punktist 2 jäetakse välja tekstiosa „või vineeri tootmine üle 600 kuupmeetri ööpäevas“;

16) paragrahvi 15 punkt 8 sõnastatakse järgmiselt:
„8) tegevus, mis võib üksi või koostoimes teiste tegevustega eeldatavalt oluliselt mõjutada kaitseala, hoiuala, püsielupaika, kaitstava looduse üksikobjekti kaitsevööndit ning I ja II kaitsekategooria liigi elupaika, välja arvatud Keskkonnaameti loa alusel tegevused, või välja arvatud juhul, kui on tegemist kaitseala, hoiuala, püsielupaiga või kaitstava looduse üksikobjektiga kattuva Natura 2000 võrgustiku alaga ning nende kaitse-eesmärgid kattuvad;“.

KAVAND 5

TARISTUMINISTER
MÄÄRUS

Tallinn 2026 nr

Keskkonnaministri 29. aprilli 2004 määruse nr 38
„Prügila rajamise, kasutamise ja sulgemise nõuded“ muutmine

Keskkonnaministri 29. aprilli 2004 määruses nr 38 „Prügila rajamise, kasutamise ja sulgemise nõuded1“ tehakse järgmised muudatused:

1) paragrahvi 33 lõige 2 sõnastatakse järgmiselt:
„(2) Enne sulgemiskava koostamist tehakse prügila käitaja korraldamisel suletava prügila keskkonnamõju hindamine, kui see on eelhinnangu alusel vajalik. Keskkonnamõju hindamise aruanne esitatakse ametile koos sulgemiskavaga.”;

2) paragrahvi 33 lõige 21 tunnistatakse kehtetuks;

3) paragrahvi 35 lõige 2 sõnastatakse järgmiselt:
„(2) Kui amet on teinud § 14 lõikes 1 nimetatud otsuse või kui keskkonnamõju hindamise aruande või eelhinnangu alusel on selge, et prügila ohustab keskkonda tavapärasest vähem, või on tegemist väiksema kui 1,5 hektari suuruse prügilaga, võib amet leevendada selle paragrahvi lõike 1 nõudeid.“;

4) paragrahvi 35 lõige 3 sõnastatakse järgmiselt:
„(3) Kui keskkonnamõju on hinnatud või antud eelhinnang ja amet on keskkonnamõju hindamise aruannet või muid andmeid arvestades veendunud, et sadevete ärajuhtimist ja pinnase ning põhjavee kaitset on võimalik tagada ka muu konstruktsioonilise lahendusega, mis annab lõikes 1 sätestatuga samaväärse tulemuse, võib amet lubada muuta lõikes 1 sätestatud prügila kattekonstruktsiooni.“;

5) paragrahvi 37 lõige 11 sõnastatakse järgmiselt:
„(11) Seire korraldamiseks on käitaja kohustatud koostama prügila proovivõtukava vastavalt standardis EVS-EN 14899 või muus samaväärses dokumendis sätestatule.“.

Seletuskirja lisa 1.pdf

Keskkonnamõju hindamise ja

keskkonnajuhtimissüsteemi seaduse ja

muinsuskaitseseaduse muutmise seaduse

eelnõu seletuskirja juurde

Lisa 1

Rakendusaktide kavandid

KAVAND 1

ENERGEETIKA- JA KESKKONNAMINISTER

MÄÄRUS

Tallinn 2026 nr

Keskkonnaministri 16. augusti 2017. a määruse nr 31

„Eelhinnangu sisu täpsustatud nõuded“ muutmine

Keskkonnaministri 16. augusti 2017 määruses nr 31 „Eelhinnangu sisu täpsustatud nõuded“

tehakse järgmised muudatused:

1) paragrahvide 2 ja 3 sissejuhatavas lauses asendatakse sõnad „lähtub otsustaja“ sõnadega

„lähtutakse järgmisest asjakohasest teabest“;

2) paragrahvi 3 punktist 4 jäetakse välja sõnad „heaolust ning“;

3) paragrahvi 4 sissejuhatavas lauses asendatakse sõnad „hindab otsustaja“ sõnaga

„hinnatakse“;

4) paragrahvi 4 punkt 6 sõnastatakse järgmiselt:

„6) eeldatav mõju Natura 2000 võrgustiku alale, lähtudes asjakohasel juhul looduskaitseseaduse

§ 693 lõigetest 1–3;“.

KAVAND 2

ENERGEETIKA- JA KESKKONNAMINISTER

MÄÄRUS

Tallinn 2026 nr

Keskkonnaministri 1. septembri 2017. a määruse nr 34

„Keskkonnamõju hindamise aruande sisule

esitatavad täpsustatud nõuded“ muutmine

Keskkonnaministri 1. septembri 2017. a määruses nr 34 „Keskkonnamõju hindamise aruande

sisule esitatavad täpsustatud nõuded“ tehakse järgmised muudatused:

1) paragrahvi 2 täiendatakse pärast sõna „programmi“ sõnadega „või keskkonnamõju

hindamise algatamise otsuses määratud keskkonnamõju hindamise ulatuse“;

2) paragrahvi 5 lõikest 3 jäetakse välja tekstiosa „, heaolu“;

3) paragrahvi 6 lõike 2 punktist 5 jäetakse välja tekstiosa „, heaolule,“

4) paragrahvi 6 lõike 2 punkt 9 sõnastatakse järgmiselt:

„9) mõjust Natura 2000 võrgustiku ala kaitse-eesmärkidele ja terviklikkusele, lähtudes

asjakohasel juhul looduskaitseseaduse §696 lõigetest 1, 2 ja 21.“;

5) paragrahvi 6 lõige 5 tunnistatakse kehtetuks;

6) paragrahvi 6 lõige 6 sõnastatakse järgmiselt:

„(6) Kui on oht, et vee seisund võib ajutiselt või püsivalt halveneda või seatakse ohtu kinnitatud

veemajanduskavade eesmärkide saavutamine, esitatakse keskkonnamõju hindamise aruandes

veeseaduse §-de 39–42 kohased põhjendused ja kohaldatakse veeseaduse §-s 38 sätestatut.“;

7) paragrahvi 7 lõikes 3 asendatakse tekstiosa “looduskaitseseaduse § 701” tekstiosaga

“energiamajanduse korralduse seaduse § 3214”;

8) paragrahvi 9 lõike 2 punkt 1 sõnastatakse järgmiselt:

„1) aruande kohta esitatud ettepanekud, vastuväited ja küsimused ning nende arvesse võtmise

selgitused või arvestamata jätmise põhjendused tabeli kujul;“;

9) paragrahvi 9 lõike 2 punkt 2 tunnistatakse kehtetuks;

10) paragrahvi 9 lõike 2 punkt 3 sõnastatakse järgmiselt:

„3) aruande avaliku arutelu protokoll.“;

11) paragrahvi 11 lõige 1 sõnastatakse järgmiselt:

„(1) Keskkonnamõju hindamise aruandele lisatakse keskkonnamõju hindamise ja

keskkonnajuhtimissüsteemi seaduse § 18 lõike 3 kohane nõuetele vastavaks tunnistatud

keskkonnamõju hindamise programm või § 111 lõike 1 kohane keskkonnamõju hindamise

algatamise otsus või veebilehe aadress, kus programm või algatamise otsus on kättesaadav.“.

12) paragrahvi 11 lõike 2 punkti 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

2) keskkonnamõju hindamise aruande koostanud eksperdirühma koosseis nimeliselt ja millist

mõju on iga rühma kuuluv isik hinnanud ning muudatused eksperdirühma koosseisus võrreldes

keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seaduse § 18 lõike 3 kohaselt

nõuetele vastavaks tunnistatud keskkonnamõju hindamise programmiga või keskkonnamõju

hindamise algatamise otsusega koos põhjenduste ja selgitustega, millist mõju on iga rühma

kuuluv isik hinnanud;

KAVAND 3

ENERGEETIKA- JA KESKKONNAMINISTER

MÄÄRUS

Tallinn 2026 nr

Asjaomaste asutuste täpsustatud loetelu

Määrus kehtestatakse keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seaduse § …

lõike … alusel.

§ 1. Reguleerimisala

Määrusega kehtestatakse otsustaja ja strateegilise planeerimisdokumendi koostamise korraldaja

ülesannete täitmiseks keskkonnamõju hindamise ja keskkonnamõju strateegilise hindamise

menetluses asjaomastelt asutustelt seisukoha küsimise kord ning asjaomaste asutuste seisukoha

andmise alused.

§ 2. Asjaomaste asutuste kaasamise kord

(1)Otsustaja ja strateegilise planeerimisdokumendi koostamise korraldaja küsib asjaomaste

asutuste seisukohta keskkonnamõju hindamise menetluses kavandatava tegevuse

keskkonnamõju hindamiseks ning keskkonnamõju strateegilise hindamise menetluses

strateegilise planeerimisdokumendi keskkonnamõju strateegiliseks hindamiseks.

(2) Seisukohta küsitakse nendelt asutustelt, kelle pädevusvaldkonda võib kavandatava tegevuse

või strateegilise planeerimisdokumendiga kaasnev keskkonnamõju puudutada või kellel võib

olla põhjendatud huvi eeldatavalt kaasneva keskkonnamõju vastu, lähtudes käesoleva määruse

§-s 3 sätestatust.

(3) Põhjendatud juhul võib otsustaja ja strateegilise planeerimisdokumendi koostamise

korraldaja küsida seisukohta ka käesoleva määruse §-s 3 nimetamata asutuselt. Sellisel juhul

tuleb otsustajal ja strateegilise planeerimisdokumendi koostamise korraldajal seisukoha

küsimist põhjendada.

§ 3. Asjaomased asutused ja nende tegevusvaldkonda kuuluvad küsimused

(1) Otsustaja küsib keskkonnamõju hindamise menetluses seisukohta:

1) Haridus- ja Teadusministeeriumilt, kui ...

2) Kaitseministeeriumilt, kui …

3) Keskkonnaametilt, kui …

4) kohalikult omavalitsuselt, kui …

5) Kliimaministeeriumilt, kui …

6) Kultuuriministeeriumilt, kui …

7) Maa- ja Ruumiametilt, kui …

8) Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumilt, kui …

9) Muinsuskaitseametilt, kui ...

10) Põllumajandus- ja Toiduametilt, kui ...

11) Päästeametilt, kui ...

12) Regionaal- ja põllumajandusministeeriumilt, kui ...

13) Riigi Kaitseinvesteeringute Keskuselt, kui ...

14) Siseministeeriumilt, kui ...

15) Sotsiaalministeeriumilt, kui ...

16) Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Ametilt, kui ...

17) Transpordiametilt, kui ...

18) Terviseametilt, kui ...

(2) Strateegilise planeerimisdokumendi koostamise korraldaja küsib keskkonnamõju

strateegilise hindamise menetluses seisukohta:

1) Haridus- ja Teadusministeeriumilt, kui ...

2) Kaitseministeeriumilt, kui …

3) Keskkonnaametilt, kui …

4) kohalikult omavalitsuselt, kui …

5) Kliimaministeeriumilt, kui …

6) Kultuuriministeeriumilt, kui …

7) Maa- ja Ruumiametilt, kui …

8) Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumilt, kui …

9) Muinsuskaitseametilt, kui ...

10) Põllumajandus- ja Toiduametilt, kui ...

11) Päästeametilt, kui ...

12) Regionaal- ja põllumajandusministeeriumilt, kui ...

13) Riigi Kaitseinvesteeringute Keskuselt, kui ...

14) Siseministeeriumilt, kui ...

15) Sotsiaalministeeriumilt, kui ...

16) Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Ametilt, kui ...

17) Transpordiametilt, kui ...

18) Terviseametilt, kui ...

KAVAND 4

VABARIIGI VALITSUS

MÄÄRUS

Tallinn 2026 nr

Vabariigi Valitsuse 29.08.2005 määruse nr 224

„Tegevusvaldkondade, mille korral tuleb anda

keskkonnamõju hindamise vajalikkuse eelhinnang,

täpsustatud loetelu“ muutmine

Vabariigi Valitsuse 29. augusti 2005. a määruses nr 224 „Tegevusvaldkondade, mille korral

tuleb anda keskkonnamõju hindamise vajalikkuse eelhinnang, täpsustatud loetelu“ tehakse

järgmised muudatused:

1) paragrahvi 2 punkt 5 sõnastatakse järgmiselt:

„5) 35−110-kilovoldise pingega ja üle 15-kilomeetri pikkusega elektriõhuliini rajamine, välja

arvatud elektriõhuliinid, mille hooldusala (raieala) on 50 meetrit või väiksem ning mis läbivad

metsamaad vähem kui 1 kilomeetri ulatuses;“;

2) paragrahvi 2 täiendatakse punktiga 7 järgmises sõnastuses:

„7) päikeseelektrijaama rajamine pindalaga alates 50 hektarit.“;

4) paragrahvi 3 punkt 12 sõnastatakse järgmiselt:

„12) allmaakaevandamisega rikutud maa korrastamine;“;

5) paragrahvi 9 punkt 5 sõnastatakse järgmiselt:

„5) üle 100 hektari suuruse märgala või loodusliku rohumaa esmakordne metsastamine

maakasutusviisi muutmiseks;“;

6) paragrahvi 9 punkt 10 sõnastatakse järgmiselt:

„10) aastas vähemalt 200 tonni juurdekasvuga intensiivkalakasvatuse rajamine.“;

7) paragrahvi 9 täiendatakse punktiga 11 järgmises sõnastuses:

„11) üle 50 hektari suuruse pindalaga metsamaa raadamine.“;

8) paragrahvi 10 punkt 1 sõnastatakse järgmiselt:

„1) tavajäätmete jäätmekäitluskoha rajamine, laiendamine või rekonstrueerimine, kui

tavajäätmeid käideldakse siseruumides üle viie tonni ööpäevas või välitingimustes, välja

arvatud keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seaduse § 6 lõike 1 punktis

23 nimetatud juhul ning välja arvatud jäätmeseaduse § 73 lõike 5 alusel kehtestatud määruse

nõuetele vastav jäätmete käitlemine, mille korral ei ole jäätmeloa omamine kohustuslik, ning

välja arvatud biogaasijaamad;“;

9) paragrahvi 10 täiendatakse punktidega 5–7 järgmises sõnastuses:

„5) ohtlike jäätmete käitluskohtade (välja arvatud romusõidukite käitluskohad) rajamine,

laiendamine või rekonstrueerimine, kui ohtlikke jäätmeid käideldakse siseruumides üle

0,5 tonni ööpäevas, välja arvatud keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi

seaduse § 6 lõike 1 punktis 22 nimetatud juhul;

6) romusõidukite käitlemine, kui käideldakse üle 450 tonni romusõidukeid aastas;

7) vähemalt 1,5 hektari suuruse alaga prügila sulgemine.“;

10) paragrahvi 11 punkt 1 sõnastatakse järgmiselt:

„1) sadama või sadamaehitise rajamine või laiendamine, välja arvatud olemasolevasse

sadamasse ujuvkai, slipi või muu alla 10-ruutmeetrise pindalaga sadamaehitise rajamine ning

välja arvatud keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seaduse § 6 lõike 1

punktides 15 ja 16 nimetatud juhtudel;“;

11) paragrahvi 11 punkt 5 tunnistatakse kehtetuks;

12) paragrahvi 11 punkt 6 sõnastatakse järgmiselt:

„6) veekogu põhja elektriülekandeliini või -sidekaabli rajamine alates pikkusest 500 meetrit;“;

13) paragrahvi 11 punkt 72 sõnastatakse järgmiselt:

„72) mere süvendamine alates mahust 1500 kuupmeetrit või merre kaadamine alates mahust

500 kuupmeetrit;“;

14) paragrahvi 12 punkt 4 sõnastatakse järgmiselt:

„4) kemikaaliseaduse tähenduses B-kategooria suurõnnetuse ohuga ehitise rajamine.“;

15) paragrahvi 15 punktist 2 jäetakse välja tekstiosa „või vineeri tootmine üle 600 kuupmeetri

ööpäevas“;

16) paragrahvi 15 punkt 8 sõnastatakse järgmiselt:

„8) tegevus, mis võib üksi või koostoimes teiste tegevustega eeldatavalt oluliselt mõjutada

kaitseala, hoiuala, püsielupaika, kaitstava looduse üksikobjekti kaitsevööndit ning I ja II

kaitsekategooria liigi elupaika, välja arvatud Keskkonnaameti loa alusel tegevused, või välja

arvatud juhul, kui on tegemist kaitseala, hoiuala, püsielupaiga või kaitstava looduse

üksikobjektiga kattuva Natura 2000 võrgustiku alaga ning nende kaitse-eesmärgid kattuvad;“.

KAVAND 5

TARISTUMINISTER

MÄÄRUS

Tallinn 2026 nr

Keskkonnaministri 29. aprilli 2004 määruse nr 38

„Prügila rajamise, kasutamise ja sulgemise nõuded“ muutmine

Keskkonnaministri 29. aprilli 2004 määruses nr 38 „Prügila rajamise, kasutamise ja sulgemise

nõuded1“ tehakse järgmised muudatused:

1) paragrahvi 33 lõige 2 sõnastatakse järgmiselt:

„(2) Enne sulgemiskava koostamist tehakse prügila käitaja korraldamisel suletava prügila

keskkonnamõju hindamine, kui see on eelhinnangu alusel vajalik. Keskkonnamõju hindamise

aruanne esitatakse ametile koos sulgemiskavaga.”;

2) paragrahvi 33 lõige 21 tunnistatakse kehtetuks;

3) paragrahvi 35 lõige 2 sõnastatakse järgmiselt:

„(2) Kui amet on teinud § 14 lõikes 1 nimetatud otsuse või kui keskkonnamõju hindamise

aruande või eelhinnangu alusel on selge, et prügila ohustab keskkonda tavapärasest vähem, või

on tegemist väiksema kui 1,5 hektari suuruse prügilaga, võib amet leevendada selle paragrahvi

lõike 1 nõudeid.“;

4) paragrahvi 35 lõige 3 sõnastatakse järgmiselt:

„(3) Kui keskkonnamõju on hinnatud või antud eelhinnang ja amet on keskkonnamõju

hindamise aruannet või muid andmeid arvestades veendunud, et sadevete ärajuhtimist ja

pinnase ning põhjavee kaitset on võimalik tagada ka muu konstruktsioonilise lahendusega, mis

annab lõikes 1 sätestatuga samaväärse tulemuse, võib amet lubada muuta lõikes 1 sätestatud

prügila kattekonstruktsiooni.“;

5) paragrahvi 37 lõige 11 sõnastatakse järgmiselt:

„(11) Seire korraldamiseks on käitaja kohustatud koostama prügila proovivõtukava vastavalt

standardis EVS-EN 14899 või muus samaväärses dokumendis sätestatule.“.

Seletuskirja lisa 2.docx

Kooskõlastusringil esitatud märkuste ja ettepanekutega arvestamise või mittearvestamise tabel

Eesti Standardimis- ja Akrediteerimis-keskus 1
MTÜ Turbaliit 2
Eesti Tööandjate Keskliit 12
MTÜ Eesti Taastuvenergia Koda 16
Eesti Tuuleenergia Assotsiatsioon 18
Eesti Erametsaliit 21
Eesti Metsa- ja Puidutööstuse Liit 27
MTÜ Eesti Keskkonnamõju Hindajate Ühing 31
Kobras OÜ 36
SA Keskkonna-õiguse Keskus, MTÜ Päästame Eesti Metsad 38
Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoda 44
Eesti Linnade ja Valdade Liit 52
Eesti Metsa Abiks MTÜ 53
Eesti Kaubandus-Tööstuskoda 56

Nr
Märkuse esitaja
Kooskõlastamise tulemus, märkused ja ettepanekud
Märkuste ja ettepanekute arvestamine või arvestamata jätmise põhjendus
1.
Eesti Standardimis- ja Akrediteerimis-keskus

1. Kommentaar puudutab eelnõu seletuskirja lisas oleva rakendusakti „Keskkonnaministri 29. aprilli 2004 määruse nr 38 „Prügila rajamise, kasutamise ja sulgemise nõuded“ muutmine“ kehtivat redaktsiooni.
Kehtiva määruse § 37 kohaselt tuleb prügila proovivõtukava koostada vastavalt standardis EVS-EN 14899:2006 sätestatule. Kuna nõukogu direktiivist 1999/31/EÜ ei õnnestunud leida, et seire korraldamiseks proovivõtukava koostamisel on kohustus järgida standardit EN 14899:2006, siis tekkis küsimus, kas see tuleb mõnest komisjoni rakendusaktist või on seotud direktiivi 1999/31/EÜ art 15c?
Juhime tähelepanu, et toote nõuetele vastavuse seaduse § 42 lg 6 kohaselt on tehnilises normis lubatud standardile kohustuslikku viidet sätestada üksnes Eestile rahvusvahelisest õigusest või Euroopa Liidu õigusaktist tulenevate kohustuste täitmisel. Kui standardi järgimise kohustus proovivõtukava koostamisel ei tulene siiski EL õigusaktist, tuleks standardi järgimine sõnastada soovituslikuna andes võimaluse kasutada seirenõuete täitmiseks alternatiivseid sobivaid lahendusi, nt „…vastavalt standardis EVS-EN 14899 või muus samaväärses dokumendis sätestatule“.
Lisaks teeb EVS ettepaneku kasutada dateerimata viidet (ilma aastaarvuta EVS-EN 14899), et tagada standardi järgimise ajakohasus koos hilisemate muudatustega ning et rakendaja saaks juhinduda viidatud dokumendi uusimast väljaandest (kui dateeritud viide ei tulene EL õigusaktist).
Samuti teeb EVS ettepaneku kaaluda ka standardi pealkirja välja jätmist, kuna need võivad standardi uustöötluse käigus muutuda ning sel juhul ei teki standardi kasutajal võimaliku pealkirjade erinevuse tõttu segadust.

ARVESTATUD

Ettepanekuga arvestatakse määruse eelnõu koostamisel (määruse kavandis on sõnastust korrigeeritud).

2.
MTÜ Turbaliit
1. Eelnõu eesmärgiks on vähendada bürokraatiat ja halduskoormust, samas tuuakse eelhinnangu koostamise kohustuse määr madalamale. See toob kaasa eelhinnangute ehk siis Keskkonnaameti poolt läbiviidatavate menetlusprotsesside mahu suurenemist, mis lõpuks võivad mahult KMH sisuga ühtlustuda. Juhime tähelepanu, et sel viisil tegelikkuses nii bürokraatia kui halduskoormus ei vähene, vaid võib ka suureneda (eelnõu seletuskiri toob välja, et eelhinnangute arv suureneb).
1.1. Palume selgitada, kuidas on hinnatud selle muudatuse tegelikku mõju menetluspraktikale, arvestades, et kuigi formaalne KMH kohustus kaob, laieneb samas eelhinnangu kohustus oluliselt väiksematele tegevusmahtudele. Eriti oluline, mida palume selgitada, kas ja kuidas tagatakse eelhinnangu ühtlane kvaliteet olukorras, kus see muutub peamiseks filtriks KMH algatamise otsustamisel arvestades, et eelhinnangu koostajatele ei määrata kvalifikatsiooni nõudeid.
1.2. Juhime tähelepanu, et eelhinnangu kvaliteet ja põhjalikkus hakkab otseselt mõjutama KMH ja keskkonnamõju strateegilise hindamise (edaspidi KSH) otsuse algatamise või algatamata jätmise vaidlustatavust ning seeläbi õiguseid.
1.3. Palume selgitada, kuidas tagatakse arendaja õiguskindlus eelhinnangu faasis, arvestades, et eelhinnang võib menetluse käigus oluliselt täieneda, sh eelnõu seletuskirja alusel Keskkonnaamet võib eelhinnangu täiendamiseks nõuda juurde lisauuringuid või muud täpsustavat infot ning KMH algatamise otsus sõltub otseselt selle sisust.
1.4. Kuidas Keskkonnaamet ja Kliimaministeerium on planeerinud, et menetlusprotsessid ei veni antud muudatuste tulemusel, kui juba praegu on menetlusprotsessid pikemad ja teatud juhtudel lähevad üle tähtaja, sh kaob ära võimalus prognoosida menetlusprotsesside võimalikku kestvust? Juhime tähelepanu, et see on arendajale ebakindlust tekitav ajalise kui ka rahalise kulu arvestamiseks.
SELGITATUD

Eelnõuga kavandatud muudatuste üldine eesmärk on muuta loamenetlused, sh KMH, kiiremaks ja efektiivsemaks, samuti vähendada ebavajalikke kohustuslikke KMH-sid. KMH tuleb algatada ainult juhul, kui see on olulise keskkonnamõju tõttu vajalik.

Leiame, et nii halduskoormus kui ka otsustaja töökoormus väheneb ja protsess muutub kiiremaks eelhinnangu andmisel ja KMH algatamise üle otsustamisel selle kaudu, kui otsustajal väheneb vajadus küsida korduvalt lisateavet ning puuduolevat infot ise juurde otsida.
Seega menetluse kiirus sõltub suuresti ka eelhinnangu kavandi kvaliteedist – kui eelhinnangu kavand on koostatud kvaliteetselt ja otsustaja ei pea seda suuremas mahus täiendama. Kui esitatakse eelhinnangu kavand, vaatab otsustaja selle üle, vajadusel täiendab seda või küsib lisainfot. Kavandi esitamisega ei pea otsustaja eelhinnangut algusest lõpuni tervikuna ise koostama. Lõppotsuse KMH üle teeb endiselt otsustaja, arvestades eelhinnangu kavandit jm infot.
Eelnõud on täpsustatud (§ 61 täiendus) ja lisatud, millisel juhul võib otsustaja küsida kavandi kohta lisainfot (juhul, kui eelhinnangu kavandis puudub olulise tähtsusega teave, mis on vajalik eelhinnangu andmiseks).
Lõppkokkuvõttes on KMH eelhinnang lühem menetlusprotsess kui KMH, kui see algatatakse. Analüüs näitas, et teatud tegevuste puhul on otstarbekam selgitada KMH eelhinnanguga KMH vajadus kui algatada aja- ja töömahukas kohustuslik KMH, kui selleks ei ole praktilist vajadust.
Otsustajatel on eelhinnangu andmise pädevus olemas juba praegu, kuna eelhinnangu andmine ja KMH lõppotsuse tegemine on otsustaja ülesanne. Lisaks konsulteeritakse eelhinnangu andmise käigus asjaomaste asutustega.
Eelhinnangu kavandi koostajale ei soovi sätestada kvalifikatsiooninõudeid. Seletuskirjas on selgitatud, et keskkonnaeksperdi kaasamine on tugevalt soovituslik, kui arendajal endal ei ole vastavat pädevust ja teadmisi eelhinnangu kavandi koostamiseks. Sellisel juhul tellib ta selle vastava pädevusega keskkonnakonsultandilt. Arendaja esitatud eelhinnangu kavand ei ole lõplik ehk otsustajal säilib kohustus esitatud teabe piisavust ja asjakohasust kontrollida, küsida lisainfot ning kavandit vajadusel täiendama.
Eelhinnangu sisunõuded on KeHJS alusel määrusega sätestatud, millele peab vastama ka eelhinnangu kavand.

2. Keskkonnaamet pakub lähenemist, mille kohaselt võib KMH programmi koostamisest loobuda juhul, kui kavandatava tegevuse võimaliku olulise keskkonnamõju olemus ja ulatus on varasemate samalaadsete KMH/KSH menetluste kaudu juba teada ning vajalikud uuringud on välja kujunenud. Sellisel juhul võib KMH programmi asemel tugineda varasematele praktikale ning määrata vajalikud uuringud KMH algatamise otsuses.
2.1. Samas juhime tähelepanu riskile, et KMH programmi etapi ärajätmisel võivad olulised probleemkohad, eksperthinnangud ning vastuolud selguda oluliselt hiljem alles KMH aruande koostamise või avalikustamise etapis ehk ajal, kui arendaja on teinud märkimisväärseid investeeringuid.
2.2. Palume täpsustada, kas ja millistel alustel on võimalik KMH algatamise otsuses määratud uuringute ulatust menetluse käigus muuta, kui ilmneb, et osa uuringutest ei ole asjakohased või vastupidi – vajalikud on täiendavad analüüsid.
2.3. Täiendavalt palume selgitada, kas KMH programmi ärajätmine tegelikult vähendab menetluse bürokraatiat ja ajakulu tervikuna, kui eelhinnangute maht kasvab ning kvaliteet muutub ebaühtlasemaks suurendades selgelt Keskkonnaameti töökoormust ning teadmisvajadust.
SELGITATUD

Programmi ärajätmine on võimalus, mida otsustab otsustaja.
Eelnõu seletuskirja on täpsustatud ja selgitatud, et kui otsustaja küsib seisukohta KMH algatamise otsuse eelnõu kohta, on arendajal võimalik esitada selle kohta arvamus, sh et kavandatava tegevuse keskkonnamõju hindamiseks tuleb siiski programm koostada.
KMH aruande koostamise käigus täiendavate asjaolude ilmnemise korral võib aruandes põhjendatud juhul kõrvale kalduda nõuetele vastavaks tunnistatud KMH programmist või KMH algatamise otsusega määratud KMH ulatusest. Seega võib ulatust laiendada või muuta erandlikel juhtudel (nt selguvad uued või ettenägematud asjaolud), mis peavad olema aruandes selgelt põhjendatud. KeHJS § 20 lg 11 järgi kehtib see nõue ka praegu.

3. Eelnõus täpsustatakse KMH/KSH algmõistet „keskkonnamõju“, mis on seni defineeritud kui mõju, mis võib eeldatavalt ületada mõjuala keskkonnataluvust, põhjustada keskkonnas pöördumatuid muutusi või seada ohtu inimese tervise ja heaolu, kultuuripärandi või vara. Eelnõu muudatuse kohaselt ei käsitle uus definitsioon keskkonnamõju mõistet samalaadselt, sh ei viidata uues mõistes keskkonnataluvusele ning pöördumatutele muutustele, vaid viidatakse keskkonnaseadustiku üldosaseaduses defineeritud keskkonnahäiringule – tegevuse elluviimisega kaasnev vahetu või kaudne mõju keskkonnale ning keskkonna kaudu toimiv mõju.
3.1. Palume selgitada, kas keskkonnamõju hindamises on laiemalt toimunud kontseptuaalne muutus ning kas sellise põhimõttelise muudatuse osas on tehtud analüüsid, mis näitavad, et senine keskkonnamõju hindamise praktika ei täida eesmärki? Keskkonnahäiringu mõiste on kujundatud eelkõige tegevusloa tingimuste ja järelevalve kontekstis, mitte kavandatava tegevuse terviklikuks mõjuhindamiseks ning oluliste keskkonnaaspektide selgitamiseks ja ohjeks. Juhime tähelepanu, et keskkonnamõju hindamise eesmärk on kavandatava tegevuse tegelike ja eeldatavate mõjude süstemaatiline tuvastamine ja olulisuse hindamine (sh mõju ulatus, kestus, kumulatiivsus ja pöörduvus), samas kui keskkonnahäiringu hindamine taandub riskihindamisele, mis keskendub võimalike kahjulike sündmuste tõenäosusele (kaasnev vahetu või kaudne mõju) ja nende realiseerumise tagajärgedele (keskkonna kaudu toimiv mõju).
3.2. Palume täpsustada, kuidas praeguse eelnõu rakendamisel tagatakse, et KMH/KSH protsessis säilib sisuline keskkonnamõju analüüs, mille raames leitakse olulised keskkonna(kui laiem mõiste, mitte vaid loodus) aspektid ning meetmed nende ohjamiseks.
SELGITATUD

Eelnõu punktis 1 toodud selgitust on seletuskirjas täiendatud, samuti on muudatuste illustreerimiseks lisatud skeemid.
Eelnõuga ei muudeta KMH/KSH kontseptuaalset alust ega eesmärki, vaid täpsustatakse mõistekasutust. Nagu eelnõu seletuskirjas selgitatud, siis täpsustatakse §-s 21 sätestatud terminit „keskkonnamõju“ ning mõju inimese tervisele avalduva mõju puhul lisatakse täpsustus „sealhulgas keskkonna kaudu toimiv mõju“. Täpsustuse eesmärk on rõhutada, et KeHJSi tähenduses hõlmab mõiste „keskkonnamõju“ olukordi, kus kavandatava tegevuse tagajärjel toimub muutus keskkonnas ning selle muutuse kaudu avaldub mõju inimese tervisele, kultuuripärandile või varale. Sellisel juhul käsitletakse seda olulist mõju ka KMH/KSH raames.
Ka praegu on KMH eesmärk selgitada oluline keskkonnamõju, aga täpsustusega muutub hindamise ulatus selgemaks (sh õiguslikult).
Mõistet „keskkonnamõju” ei asendata mõistega „keskkonnahäiring“. Vastupidi, keskkonnahäiringuid ei pea KMH/KSH käigus käsitlema, vaid hinnatakse olulist keskkonnamõju. Olulist keskkonnahäiringut peab KMH/KSH hindama, st sellist keskkonnahäiringut KeÜS mõttes, millega võib kaasneda oluline keskkonnamõju (KeÜS § 3 lg 2 mõttes oluline keskkonnahäiring).
Endiselt säilib sisulise keskkonnamõju hindamise kohustus vastavalt KeHJS nõuetele (sh hinnatakse mõju ulatust, kestust, kumulatiivsust ja pöörduvust). Eesmärk on parendada KMH/KSH fookust. Keskkonnamõju hindamine võeti kasutusele 1960.–1970. aastatel vastusena olukorrale, kus majandus- ja taristuarendused põhjustasid ulatuslikku ning sageli pöördumatut kahju looduskeskkonnale, ilma et otsuste tegemisel oleks neid mõjusid süsteemselt hinnatud. Keskkonnamõju hindamise eesmärk on tuua keskkonnakaalutlused otsustusprotsessi varajasesse faasi, enne kui tegevused muutuvad pöördumatuks. Selle keskne roll on ennetav: tuvastada, kirjeldada ja hinnata kavandatava tegevuse olulisi mõjusid looduskeskkonnale ning pakkuda võimalusi nende vältimiseks või leevendamiseks. KMH/KSH keskendub eeskätt olulisele keskkonnamõjule, mitte sotsiaal-majanduslikele aspektidele, kuna eesmärk on tasakaalustada otsustusprotsesse, kus majanduslikud ja sotsiaalsed kaalutlused on niigi domineerivad. Sotsiaal-majanduslikke mõjusid käsitletakse KMH raamistikus vaid juhul, kui need avalduvad keskkonna kaudu (oluline mõju tervisele, kultuuripärandile või varale). Selline fookus aitab vältida KMH/KSH muutumist üldiseks poliitika- või tasuvusanalüüsiks ning säilitab selle kui keskkonnakaitselise otsustustoe selge rolli ja metoodilise piiritluse.
KMH/KSH ei ole iseseisev otsus ega otsustamise asendaja, vaid üks sisend kavandatava tegevuse üle otsustamisel. KMH/KSH eesmärk on anda otsustajale struktureeritud ja põhjendatud teave kavandatava tegevuse oluliste keskkonnamõjude kohta, mida kaalutakse koos teiste asjakohaste õiguslike, sotsiaalsete, majanduslike ja ruumiliste kaalutlustega vastavas menetluses. Seetõttu ei tähenda see, et aspektid, mida KMH/KSH raames ei hinnata, jääksid otsustamisel arvestamata, vaid neid käsitletakse nende jaoks sobivates menetlustes ja otsustusraamistikus. Vahetuid olulisi mõjusid inimeste tervisele, varale ja kultuuripärandile, mis ei avaldu keskkonna kaudu ja mis ei kuulu KMH/KSH raames hindamisele, on võimalik käsitleda näiteks planeerimismenetluses planeeringu asjakohaste mõjude hindamisel, tegevusloa menetluses iseseisvate uuringute või analüüsidena. Nende tellimise üle otsustatakse vajaduspõhiselt. Selline jaotus tagab, et erinevat liiki mõjusid hinnatakse neile sobiva menetluse, pädevuse ja metoodikaga, vältides dubleerimist ning hoides KMH/KSH fookuse selgelt olulisel keskkonnamõjul.
Vt ka järgmine vastus.

4. Eelnõu kohaselt ei hinnata edaspidi KMH/KSH raames mõju inimese tervisele, heaolule ja varale. Palume täpsustada, kas tegemist on teadliku lähenemise muutusega ning kuidas see suhestub senise praktikaga. Juhime tähelepanu, et antud muudatus eelnõus ei ole kooskõlas Kliimaministeeriumi enda tellitud õigusanalüüsiga, mis on mõeldud KMH teenuse disaini ettevalmistamiseks. Eelnõuga on muudetud mitmeid sätteid, mis on õigusekspertide hinnangul olnud asjakohased ja/või EL ja rahvusvahelise õiguse kohaselt vajalikud (nt lk 68 õigusanalüüs). Antud õigusanalüüsi kohaselt tuleb eelnõu mõjusid hinnata ja asjaolusid uurida.
4.1. Soovitakse välja võtta viide „sotsiaalsetele vajadustele“, põhjendades seda mõiste ebaselguse ja hindamispraktika ebaühtlusega. Juhime tähelepanu, et mõiste väljajätmine on juriidiliselt ebakorrektne ja vastuolus direktiiviga. Näiteks õigusanalüüs toob välja, et kas ja mis ulatuses tuleb KSH (ja ka KMH) käigus hinnata ka sotsiaalseid mõjusid, ei ole lõplikult selge. Kui see ei ole selge, siis pole põhjendatud selle kohustuse kustutamine, kaasa arvatud olukorras, kus vastavat kohustust otseselt ei tule. Vajadusel tuleb mõiste sisuliselt täpsustada, mitte eemaldada, et tagada ühtne arusaam ning vältida hindamispraktika erinevusi.
4.2. Eelnõu seletuskiri on eksitav, lihtsustatud ning suunab mõjude hindajaid ning vastavaid ametnikke väärale praktikale, mis võimaldab sisuliselt ignoreerida olulisi keskkonnamõjusid. Seletuskirjast peab kustutama eksitavad väiteid. Näiteks: “Kui kavandatava tegevuse elluviimisega ei kaasne olulist mõju looduskeskkonnale, siis järelikult ei saa keskkonnamuutuse kaudu kaasneda ka olulist mõju inimese tervisele, kultuuripärandile või varale.”
4.3. Palume selgitada täpsemalt koos näidetega, mida tähendab keskkonnakaudu toimiv mõju ning millist mõju ei loeta keskkonna kaudu toimivaks.
4.4. Kas saame õigesti aru, et KMH/KSH raames ei hinnata enam sotsiaalseid ja majanduslikke mõjusid, näiteks planeeritava tegevuse mõju tööhõivele, toimetulekule, vara väärtusele jmt? Selguse puudumine selle osas võib viia olukorrani, kus aspekte käsitletakse erinevates menetlustes (näiteks tegevusloa menetlus) erineva lähenemisviisiga ning taotleja mõistes kogu protsess pikeneb.
4.5. Eelnõu muudatus tekitab küsimusi seoses planeerimisotsuste põhjendamisega, sh tegevuse panusega kohalikku majandusse, tööhõivesse ning inimeste heaolusse tervikuna, mille all on seni käsitletud ka tegevusega seotud varasid kui teisi hüvesid. Näiteks õigusanalüüs toob välja, et kas ja mis ulatuses tuleb KSH (ja ka KMH) käigus hinnata ka sotsiaalseid mõjusid, ei ole lõplikult selge. Kuigi see ei ole selge, siis ei ole põhjendatud selle kohustuse kustutamine ka olukorras, kus vastavat kohustust otseselt ei tule.
4.6. Palume selgitada, millises menetluses ja millisel viisil eeldatakse edaspidi nende aspektide arvestamist, et vältida olukorda, kus sotsiaal-majanduslike aspektidega KMH/KSH hindamisel enam ei arvestata, kuid puudub ka selge alternatiivne raamistik nende käsitlemiseks.
SELGITATUD

Seletuskirja punkti 1 on oluliselt täiendatud.
Eelnõuga ei muudeta KMH/KSH kontseptuaalset alust ega eesmärki, vaid täpsustatakse mõistekasutust, et selgemalt piiritleda keskkonnamõju hindamise ese ning vältida KMH/KSH laienemist sotsiaal-majanduslikku või poliitikakujunduslikku hindamisse. KMH/KSH keskne eesmärk on jätkuvalt olulise keskkonnamõju tuvastamine, kirjeldamine ja hindamine ning meetmete kavandamine selle vältimiseks või leevendamiseks.
Eelnõuga täpsustatakse mõistet “oluline keskkonnamõju“, kuna loobutakse sõnastuses viitest inimese heaolule.
KeÜSi kohaselt on keskkonnahäiring inimtegevusega kaasnev vahetu või kaudne ebasoodne mõju keskkonnale, sealhulgas keskkonna kaudu toimiv mõju inimese tervisele, heaolule või varale või kultuuripärandile. Keskkonnahäiring on ka selline ebasoodne mõju keskkonnale, mis ei ületa arvulist normi või mis on arvulise normiga reguleerimata. Keskkonnahäiringuid hinnatakse sellises ulatuses, kuivõrd need on olulised (et välistada oluline keskkonnahäiring/keskkonnamõju).
Seega ei ole heaolu kontekstis tegemist olulise keskkonnamõjuga KeHJSi tähenduses, vaid häiringuga, mis võib mõjutada inimese heaolu, kuid see ei ületa keskkonnataluvust, ei põhjusta keskkonnas pöördumatuid muutusi ega sea ohtu inimese tervist, kultuuripärandit või vara (st ei ole KeHJSi käsitlusalas olev oluline keskkonnamõju). Heaolu käsitlemine kuulub sotsiaalsete mõjude laiema hindamise valdkonda, mitte KeHJSi reguleerimisalasse. Samuti ei nõua heaolu käsitlemist KMH ega KSH direktiivid.
Eelnõuga jäetakse välja ka „sotsiaalsete vajaduste“ hindamise kohustus KSH käigus. Mõiste väljajätmine ei ole vastuolus EL õigusega ega välista direktiividest tulenevate kohustuste täitmist. Euroopa Liidu KMH ja KSH direktiivid ei sätesta kohustust hinnata sotsiaalseid mõjusid iseseisva ja piiritletud mõistena, vaid nõuavad teatud mõjude käsitlemist ulatuses, milles need on seotud keskkonnaga või avalduvad keskkonna kaudu (nt mõju inimese tervisele, varale, kultuuripärandile).
KMH/KSH käigus peab mõju inimese tervisele, varale ja kultuuripärandile hindama siis, kui oluline mõju tekib keskkonnamuutuste kaudu (nt mõju, mis jõuab inimeseni läbi õhu, vee, müra, vibratsiooni jms) ning võib olla oluline (ülenormatiivne).
Laiapõhjaline tervisemõjude hindamine meditsiinilise hindamise tähenduses ei ole KMH fookuses, lisaks eeldaks see KMH ekspertide hulka ka tervishoiu valdkonna eksperdi kaasamist.
KMH teenusedisaini raames tellitud õigusanalüüsis on märgitud: „Euroopa Kohus on selgitanud (Euroopa Kohtu otsus C -420/11, p-d 30, 35-36), et KMH direktiivi eesmärgiga on varaline kahju hõlmatud juhul, kui see kaasneb keskkonnamõjutustega (nt viidatud lahendis lennujaamaga kaasnev mürareostus, mis võib mõjutada nii inimeste tervist ning vähendada seetõttu ühtlasi mõjutatud kinnisvara väärtust). Seega peab EL õiguse vaatest KMH ja KSH aruande koostamise käigus kindlasti käsitlema mõjusid inimese tervisele, varale ja kultuuripärandile, mille põhjustab sekkumine keskkonda (nt maa -aluse kaevandamisega kaasnev varingu vms oht ehitistele ). /…/ Euroopa Kohtu lahendist võib järeldada, et KMH raames võib tuleneda kohustus hinnata sellist mõju, mis avaldub keskkonna kaudu inimese tervisele ja varale, kuid mitte tegevuse vahetut mõju nt inimese vaimsele tervisele, kinnisvarahindadele vms.“.

5. Ettepaneku kohaselt tuleb kohustusliku KMH korral teha Natura eelhindamine juba KMH algatamise otsuse tegemisel Keskkonnaameti poolt, varasemalt on Natura eelhindamise KMH kohustuse korral teinud ekspertrühm.
5.1. Palume selgitada, kas ja kuidas on sellise lähenemise puhul tagatud Natura eelhindamise sisuline kvaliteet ja pädevus, arvestades, et kehtiva korra järgi teeb Natura eelhindamise KMH programmi etapis KMH juhtekspert või eksperdirühm, kellele on seatud konkreetsed kvalifikatsiooni- ja pädevusnõuded.
5.2. Palume selgitada, kas ja kuidas planeeritakse hinnata eelhinnangut koostavate Keskkonnaameti töötajate vastavust keskkonnamõju hindaja pädevusnõuetele.
SELGITATUD

Otsustajatel, sh Keskkonnaametil on Natura eelhindamise pädevus ja vastavate teadmistega spetsialistid, sest ka praegu teeb otsustaja Natura eelhinnanguid (KMH eelhinnangu raames).

Näeme, et mitmed eelnõus kavandatud muudatused nihutavad sisulist vastutust ja riske arendaja vaates varasemasse menetlusetappi, suurendades samal ajal eelhinnangute ja otsustaja kaalutlusõiguse rolli. Selguse ja õiguskindluse tagamiseks peame oluliseks, et eelnõu rakendamisel oleks üheselt arusaadav, milliseid mõjusid, millises menetlusetapis ja millise pädevuse alusel hinnatakse.
Samuti peame äärmiselt oluliseks selgust, kuidas ning millise menetluse raames käsitletakse tegevuste sotsiaal-majanduslikke mõjusid, mis on igasuguse kestliku arengu vaates vältimatud?
Selgitatud eelmistes punktides.

Ootame esitatud küsimustele ja tähelepanekutele sisulisi selgitusi ning palume arvestada täiendavaid täpsustusi, et eelnõu eesmärgid – menetluse lihtsustamine, õigusselgus ja kvaliteetne keskkonnamõju hindamine – oleksid saavutatud ilma kvaliteedilanguse, ebaselge menetlusprotsessi ning tegeliku bürokraatia ja töömahu kasvuta.
Eelnevalt väljatoodud põhjustel juhime tähelepanu, et eelnõu on vajalik viia EL ja Eesti õigusega vastavaks. Praegusel kujul muudatustega eelnõu ei ole õiguspärane ega kooskõlas EL direktiivi või rahvusvahelise lepingu sõnastustele.
Kokkuvõtteks, KeHJS muutmise eelnõu kavandatud muudatused ei pruugi praktikas vähendada bürokraatiat ega halduskoormust, vaid nihutavad sisulise vastutuse varasemasse menetlusetappi ning suurendavad eelhinnangute mahtu, otsustaja kaalutlusõigust ja arendaja õigusselgust puudutavaid riske. Turbaliit ei saa nõustuda keskkonnamõju mõiste põhimõttelise muutmisega ja kitsendamisega KMH/KSH-st, mis on vastuoluline senise praktika, EL õiguse ja tehtud õigusanalüüsidega. Ilma selgete pädevusnõuete, menetlusraamistiku ja alternatiivse lahenduseta nende mõjude käsitlemiseks ähvardab eelnõu eesmärkide – lihtsustamise ja tõhususe – asemel tuua kaasa kvaliteedilanguse, menetluste pikenemise ja vaidluste kasvu.
Selgitatud eelmistes punktides.
Oleme seisukohal, et muudatused on kooskõlas EL ja Eesti õigusega, sh KMH direktiiviga, samuti KMH teenusdisaini käigus läbi viidud analüüsidega.
3.
Eesti Tööandjate Keskliit
Eelnõu eesmärk – muuta keskkonnamõju hindamise menetlus tõhusamaks, kiiremaks ning vähendada dubleerivat ja vähese lisandväärtusega bürokraatiat – on põhimõtteliselt mõistetav ja toetatav. Samas tekitavad mitmed kavandatavad muudatused olulisi sisulisi, menetluslikke ja õigusselgusega seotud küsimusi, millele keskliidu liikmed on pidanud vajalikuks tähelepanu juhtida.
Eelnõu eesmärgiks on bürokraatia ja halduskoormuse vähendamine, kuid samal ajal alandatakse keskkonnamõju eelhinnangu kohustuse määrasid. See toob paratamatult kaasa eelhinnangute arvu märkimisväärse kasvu ning Keskkonnaameti menetluskoormuse suurenemise. Tekib põhjendatud risk, et eelhinnangud hakkavad oma mahult ja sisult sisuliselt asendama KMH-d, ilma et sellele etapile oleks kehtestatud selged kvaliteedi- ja pädevusnõuded.
1. Palume selgitada:
• kuidas on hinnatud muudatuste tegelikku mõju menetluspraktikale;
• kuidas tagatakse eelhinnangute ühtlane kvaliteet olukorras, kus nende koostajatele ei ole kehtestatud kvalifikatsiooninõudeid;
• kuidas tagatakse arendajate õiguskindlus, arvestades, et eelhinnang võib menetluse käigus oluliselt täieneda ning KMH algatamise otsus sõltub otseselt selle sisust;
• kuidas välditakse menetluste edasist pikenemist olukorras, kus juba praegu esineb menetlustähtaegade ületamist.

SELGITATUD

Eelnõuga kavandatud muudatuste üldine eesmärk on muuta loamenetlused, sh KMH, kiiremaks ja efektiivsemaks, samuti vähendada ebavajalikke kohustuslikke KMH-sid. KMH tuleb algatada ainult juhul, kui see on olulise keskkonnamõju tõttu vajalik.
Leiame, et nii halduskoormus kui ka otsustaja töökoormus väheneb ja protsess muutub kiiremaks eelhinnangu andmisel ja KMH algatamise üle otsustamisel selle kaudu, kui otsustajal väheneb vajadus küsida korduvalt lisateavet ning puuduolevat infot ise juurde otsida.
Seega menetluse kiirus sõltub suuresti ka eelhinnangu kavandi kvaliteedist – kui eelhinnangu kavand on koostatud kvaliteetselt ja otsustaja ei pea seda suuremas mahus täiendama. Kui esitatakse eelhinnangu kavand, vaatab otsustaja selle üle, vajadusel täiendab seda või küsib lisainfot. Kavandi esitamisega ei pea otsustaja eelhinnangut algusest lõpuni tervikuna ise koostama. Lõppotsuse KMH üle teeb endiselt otsustaja, arvestades eelhinnangu kavandit jm infot.
Eelnõud on täpsustatud (§ 61) ja lisatud, millisel juhul võib otsustaja küsida kavandi kohta lisainfot.
Lõppkokkuvõttes on KMH eelhinnang lühem menetlusprotsess kui KMH, kui see algatatakse. Analüüs näitas, et teatud tegevuste puhul on otstarbekam selgitada KMH eelhinnanguga KMH vajadus kui algatada aja- ja töömahukas kohustuslik KMH, kui selleks ei ole praktilist vajadust.
Otsustajatel on eelhinnangu andmise pädevus olemas juba praegu, kuna eelhinnangu andmine ja KMH lõppotsuse tegemise on otsustaja ülesanne. Lisaks konsulteeritakse eelhinnangu andmise käigus asjaomaste asutustega.
Eelhinnangu kavandi koostajale ei soovi sätestada kvalifikatsiooninõudeid. Seletuskirjas on selgitatud, et keskkonnaeksperdi kaasamine on tugevalt soovituslik, kui arendajal endal ei ole vastavat pädevust ja teadmisi eelhinnangu kavandi koostamiseks. Sellisel juhul tellib ta selle vastava pädevusega keskkonnakonsultandilt. Arendaja esitatud eelhinnangu kavand ei ole lõplik ehk otsustajal säilib kohustus esitatud teabe piisavust ja asjakohasust kontrollida. Otsustaja saab vajadusel paluda arendajal eelhinnangu kavandit täpsustada või küsida lisainfot ning otsustaja peab ka ise kavandit vajadusel täiendama.
Eelhinnangu sisunõuded on KeHJS alusel määrusega sätestatud, millele peab vastama ka eelhinnangu kavand.

2. Eelnõus pakutud võimalus loobuda KMH programmi koostamisest juhul, kui samalaadsete tegevuste mõjud on varasemast teada, kätkeb endas riski, et olulised probleemkohad ja vastuolud ilmnevad alles KMH aruande koostamise või avalikustamise etapis, mil arendaja on juba teinud märkimisväärseid investeeringuid.
Palume täpsustada:
• millistel alustel ja kuidas saab menetluse käigus muuta KMH algatamise otsuses määratud uuringute ulatust;
• kas ja kuidas vähendab programmi etapi ärajätmine tegelikult menetluse ajakulu ja bürokraatiat tervikuna.
SELGITATUD

Programmi ärajätmine on võimalus, mida otsustab otsustaja.
KMH aruande koostamise käigus täiendavate asjaolude ilmnemise korral võib aruandes põhjendatud juhul kõrvale kalduda nõuetele vastavaks tunnistatud keskkonnamõju hindamise programmist või KMH algatamise otsusega määratud KMH ulatusest. Seega võib ulatust laiendada või muuta erandlikel juhtudel (nt selguvad uued või ettenägematud asjaolud), mis peab olema aruandes selgelt põhjendatud. KeHJS § 20 lg 11 järgi kehtib see nõue ka praegu.

3. Eelnõuga muudetakse KMH/KSH keskset mõistet „keskkonnamõju“, asendades senise käsitluse keskkonnahäiringu mõistega. Tegemist on põhimõttelise kontseptuaalse muudatusega, mille osas ei ole esitatud piisavat analüüsi selle kohta, miks senine praktika ei ole eesmärki täitnud.
Juhime tähelepanu, et keskkonnahäiringu mõiste on kujundatud eelkõige tegevusloa tingimuste ja järelevalve kontekstis ning ei ole sobiv kavandatava tegevuse terviklikuks mõjuhindamiseks. Palume selgitada, kuidas tagatakse, et KMH/KSH protsessis säilib sisuline ja süsteemne keskkonnamõju analüüs (sh mõju ulatus, kestus, kumulatiivsus ja pöörduvus).
Eelnõu kohaselt soovitakse loobuda viidetest sotsiaalsetele vajadustele ning jätta KMH/KSH raamest välja mõju inimese tervisele, heaolule ja varale. Leiame, et selline lähenemine on problemaatiline, juriidiliselt ebakorrektne ning vastuolus EL õiguse ja varasemate õigusanalüüsidega.
Palume selgitada:
• kas ja millises menetluses käsitletakse edaspidi sotsiaal-majanduslikke mõjusid (nt mõju tööhõivele, kohalikule majandusele, vara väärtusele);
• kuidas välditakse olukorda, kus need aspektid jäävad tervikuna hindamata või killustuvad erinevate menetluste vahel.
SELGITATUD

Seletuskirja punkti 1 on oluliselt täiendatud.
Mõistet keskkonnamõju täpsustatakse, kuid seda ei asendada mõistega „keskkonnahäiring“. Vastupidi, keskkonnahäiringuid ei pea KMH/KSH käigus käsitlema, vaid hinnatakse olulist keskkonnamõju. Säilib sisulise keskkonnamõju hindamise kohustus vastavalt KeHJS nõuetele (sh hinnatakse mõju ulatust, kestust, kumulatiivsust ja pöörduvust). Hindamise kvaliteet peaks paranema, sest ei ole vaja käsitleda teemasid, mille puhul keskkonnamõju ei ole oluline ja mis ei anna lisandväärtust, sh tegevusloa andmisel.
Selgitame, et hinnata tuleb mõju inimese tervisele, heaolule ja varale, kui see võib olla oluline.
Ka praegu ei ole KMH/KSH eesmärk hinnata sotsiaalseid ja majanduslikke mõjusid, kui need ei ole põhjustatud otseselt kavandatava tegevusega kaasnevast oluliselt keskkonnamõjust.
KMH/KSH alusel ei tehta sotsiaal-majanduslikke otsuseid, vaid on aluseks tegevusloa andmisel keskkonnaotsuste tegemisel.
Senise praktika näitab, et kui hinnatakse mõju tööhõivele või varale, siis see ei ole selline oluline keskkonnamõju, mis eeldaks keskkonnameetmete määramist või mis mõjutaks kavandatava tegevuse elluviimist. Majanduslike mõjude hindamiseks on teised instrumendid (arendaja hindab tegevuse majanduslikku mõju juba varasemas etapis tegevuse kavandmisetapis, kui koostab äriplaani, tasuvusanalüüsid jne).

4. Seoses Vabariigi Valitsuse määruse nr 224 muudatustega juhime tähelepanu, et seletuskirja puudumisel jääb ebaselgeks, kas edaspidi laieneb keskkonnamõju eelhinnangu kohustus ka registreeringuga jäätmekäitluskohtadele (nt jäätmejaamad). Kui see on kavandatud, tooks see kaasa ebaproportsionaalse bürokraatia kasvu.
Määruse kavandi punktis 8 kohaselt on eelhinnangu andmisest välja arvatud jäätmete käitlemine, mis vastab jäätmeseaduse alusel kehtestatud määruse nõuetele (sh registreeringuga lubatavad tegevused, mil jäätmeluba pole nõutav).
4.
MTÜ Eesti Taastuvenergia Koda
1. Eelnõu punktiga 1 täpsustatakse alusmõistet „keskkonnamõju“, rõhutamaks, et keskkonnamõju hindamise käigus inimese tervisele, kultuuripärandile ja varale hinnatav mõju peab olema keskkonna kaudu toimiv, mitte otsene. Meie hinnangul sellest sõnastusest ei selgu, kas ja millal tuleb hinnata mõju kultuuripärandile ning see võib seada ohtu kultuuripärandi säilimise.
Muu hulgas kuuluvad näiteks mitmed Eesti hüdroelektrijaamad ja/või paisjärved Muinsuskaitseseaduse kohaselt kaitstavate kultuurimälestiste hulka. Hüdroelektrijaamad panustavad Eesti kliima-, taastuvenergia ja varustuskindluse eesmärkide täitmisse, kuna hüdroenergia tootmine on kulutõhus ning CO2-neutraalne tehnoloogia ning selle poolt tekitatavate keskkonnamõjude leevendamiseks on olemas sobivad meetmed. Hüdroelektrijaamad tootsid 2025. aastal kokku 37 GWh elektrit, mis on küll väike osa Eestis tarbitavast elektrienergiast, kuid talvise tiputarbimise katmiseks on iga võimsus oluline.
SELGITATUD

Hüdroenergia on pigem negatiivse keskkonnamõjuga ning hüdroenergial ei ole energia varustuskindluses olulist rolli, lisaks ei ole hüdroenergia CO2 neutraalne energia.
KMH eesmärk ei ole põhjalikult uurida mõjusid inimese tervisele, varale ja kultuuripärandile. Mõju tuleb hinnata, kui see kaasneb keskkonna kaudu ning looduskeskkonnas avalduv muutus põhjustab otsest mõju. Kui avaldab kaudset mõju, siis tuleb valida muu menetlus. Otsustaja teeb kaalutlusotsuse HMS-i alusel ning vajadusel on võimalik tellida uuringuid juurde.
Kui keskkonna kaudu võib avalduda oluline mõju kultuuripärandile, siis seda peab KMH/KSH endiselt hindama (nt veetaseme langusest tingitud mõju).

Paljude hüdroelektrijaamade veeloataotluse menetlus on pooleli ning taotluse käigus viiakse tavapäraselt läbi keskkonnamõju hindamine, millega võidakse ühtlasi hinnata ühe alternatiivina elektrijaama ja/või paisu lammutamist. Sellisel juhul on kavandataval tegevusel otsene mõju kultuuripärandile. Kui kõnealune muudatus eelnõus tähendab, et enam ei hinnata kavandatava tegevuse otsest mõju kultuuripärandile, vaid ainult keskkonna kaudu toimivat mõju, siis võib see soodustada hüdroelektrijaamade ja/või paisude lammutamist ning seega kultuuripärandi hävitamist. Igal juhul tekitab poole menetluse pealt reeglite muutmine niigi keerulises valdkonnas segadust veelgi juurde. Seega teeme ettepaneku ära jätta eelnõu punktiga 1 kavandatav muudatus, mis võib ühtaegu nii soodustada kultuuripärandi hävitamist kui ka takistada taastuvenergia tootmist.
SELGITATUD

Pooleliolevad menetlused viiakse lõpuni kehtiva korra ja KMH/KSH programmi kohaselt.

2. Eelnõu punktidega 10 ja Vabariigi Valitsuse 29.08.2005 määruse nr 224 muudatuskavandiga muudetakse rangemaks tuuleparkide keskkonnamõju hindamise algatamise ja eelhinnangu andmise kohustust, mis on vastuolus eelnõu eesmärgiga menetlust tõhustada ja kiirendada. Kui kehtiva sätte kohaselt on loamenetluse keskkonnamõju hindamine kohustuslik ainult meretuuleparkide puhul ning maismaatuulepargid kuuluvad eelhinnangu andmise kohustusega tegevuste hulka, siis eelnõu kohaselt muudetakse loamenetluse keskkonnamõju hindamine justkui kohustuslikuks, kui tuulikuid on vähemalt 10 või nende koguvõimsus vähemalt 45 MW. Samuti on kavas sätestada, et eelhinnang tuleb nüüd anda viie või enama tuulikuga tuulepargi rajamisel sõltumata nende võimsusest või vähemalt ühe tuuliku püstitamisel, kui selle kõrgus on vähemalt 30 meetrit. Seletuskirjast jääbki mulje, justkui edaspidi tuleks maismaatuuleparkide ehitusloa menetlustes keskkonnamõju hindamine läbi viia, välja arvatud juhul, kui tegemist on nn eelisarendusaladega.
Soovime juhtida tähelepanu, et maismaatuuleparkide planeeringute raames viiakse praktikas tavapäraselt nagunii läbi keskkonnamõju strateegiline hindamine keskkonnamõju hindamise täpsusega ning seda isegi tuulikualade puhul, kus on vähem kui 10 tuulikupositsiooni. KeHJS § 11 lg 6 ja 6.2 (mis jäävad kehtima) võimaldavad loamenetluses tugineda planeeringumenetluses tehtud mõju hindamisele, kui see on asjakohane ja asjaolud ei ole oluliselt muutunud. Kui hüpoteetiliselt selguks, et planeeringu mõju hindamine oligi ebatäpne või on asjaolud oluliselt muutunud, võimaldab ka tänane regulatsioon ehitusloa menetluses vajadusel keskkonnamõju hindamise algatada. Seega teeme ettepaneku ära jätta eelnõu punktiga 10 kavandatav muudatus, kuna see ei ole vajalik ega lahenda ühtki praktikas ilmnenud probleemi, vaid tekitab üksnes segadust ja võib uute, eelkõige väiksemate maismaatuuleparkide rajamist hoopis veelgi takistada ning seega raskendada äsja valitsuses heaks kiidetud energiamajanduse arengukava eesmärkide täitmist.

SELGITATUD

Arvestades avalikult konsultatsioonilt tulnud tagasisidet, jäetakse tuuleparkidega seotud kavandatud muudatus eelnõust välja.

5.
Eesti Tuuleenergia Assotsiatsioon
1. Eelnõu p 10 kohaselt tehakse KeHJS-is muudatus, mille järgi „paragrahvi 6 lõike 1 punkt 5 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „5) vähemalt kümne tuulikuga või vähemalt 45-megavatise koguvõimsusega tuuleelektrijaama rajamine““. Niisugusel muudatusel puudub tegelik praktiline vajadus ja see tuleks eelnõust välja jätta. Samas, isegi kui niisugune muudatus teha, tuleb eelnõu seletuskirja oluliselt korrigeerida, vältimaks asjatu segaduse tekitamist. Selgitame alljärgnevalt.
a) Ettepanek eelnõu p 10 kohane muudatus kui praktikas ebavajalik välja jätta
Praeguse, KeHJS § 6 lg 4 alusel kehtestatud Vabariigi Valitsuse 29.08.2005 määruse nr 224 „Tegevusvaldkondade, mille korral tuleb anda keskkonnamõju hindamise vajalikkuse eelhinnang, täpsustatud loetelu“ § 2 p 2 sätestab, et keskkonnamõju hindamise („KMH“) vajalikkuse eelhinnang tuleb anda rohkem kui viie tuulikuga tuuleelektrijaama, mille koguvõimsus on üle 7,5 megavati, rajamisel maismaale. Oluline on siinkohal rõhutada, et ka direktiivi 2011/92/EL (nn KMH direktiiv) art 4 lg 2 ja II lisa alapunkti 3 i kohaselt on tuuleelektrijaamadel Euroopa Liidu õiguse järgi eelhinnangu, mitte KMH kohustus. Vastavale aspektile juhtis tähelepanu ka Kliimaministeeriumi enda tellitud „Õigusanalüüs KMH teenuse disaini ettevalmistamiseks“, lk 6. Analüüs seadis kahtluse alla, kas KMH direktiivist rangema reeglistiku kehtestamine on põhjendatud. Eelnõu p-ga 10 soovitakse KMH direktiivist veelgi enam irduda.
Niisugusel muudatusel puudub aga ka praktiline vajadus. Nimelt, täna kavandatakse maismaatuuleparke kas kohaliku omavalitsuse eriplaneeringu („KOV EP“) või üldplaneeringute („ÜP“) ja detailplaneeringute („DP“) menetluste kaudu. Teisisõnu – ehitusloa menetlusse (kus saaks tõusetuda küsimus KMH algatamise vajadusest) jõudmise eelduseks on kas KOV EP või ÜP kohase DP läbimine. Neis planeeringumenetlustes viiakse läbi ka keskkonnamõju strateegiline hindamine („KSH“). KeHJS § 11 lg 6 (mida eelnõuga ei muudeta) sätestab, et kui kavandatava tegevusega kaasneb eeldatavalt oluline keskkonnamõju ja eelhinnangust selgub, et seda mõju on KMH või KSH käigus asjakohaselt juba hinnatud, asjaolud ei ole olulisel määral muutunud ja otsustajal on tegevusloa andmiseks piisavalt teavet, jätab otsustaja selle KMH algatamata. KeHJS § 11 lg 62 (mida samuti eelnõuga ei muudeta) sätestab, et otsustaja jätab KeHJS § 11 lõikes 6 sätestatud eelhinnangu andmata, kui kavandatava tegevuse KMH aruande heakskiitmisest või nõuetele vastavaks tunnistamisest või sellise strateegilise planeerimisdokumendi, millele on tehtud KSH, kehtestamisest ei ole möödunud rohkem kui neli aastat ning asjaolud ei ole olulisel määral muutunud ja otsustajal on tegevusloa andmiseks piisavalt teavet. Viimati nimetatud sätte kohta on eelnõu 308 SE I lugemise seletuskirjas öeldud: „Sätet kohaldatakse kõigile eelhinnangutele, st nii KeHJS § 6 lõikes 1 ja lõikes 21 sätestatud tegevuste kui ka KeHJS § 6 lõikes 2 ning § 6 lõike 4 alusel kehtestatud määruses sätestatud valdkondade korral. See tähendab, et kui kavandatav tegevus kuulub nt KeHJS § 6 lõigete 2 või 21 alla, varem on samale tegevusele juba tehtud KMH või KSH, nende lõppemisest ei ole möödunud rohkem kui neli aastat ja need mõjuhinnangud on jätkuvalt asjakohased, võib eelhinnangu andmata jätta.“ Täna viiaksegi tuuleparkide planeerimismenetlustes läbi KSH niisuguse arvestuse ja täpsusastmega, et ehitusloa menetluses KMH-d algatama ei peaks. Juhul, kui aga ehitusloa menetluses peaks selguma, et KSH on olnud liialt üldine ja ebatäpne või on asjaolud vahepeal olulisel määral muutunud, võimaldab kehtiv regulatsioon, k.a vajadusel eelhinnangu alusel KMH algatamist maismaatuulepargi ehitusloa menetluses. Kokkuvõttes jääb arusaamatuks, millist probleemi eelnõu p-ga 10 üritatakse lahendada – kehtiv protsess katab seletuskirjas toodud maismaatuuleparkide mõju hindamise väidetavad murekohad ära. Oluline on märkida, et eelnõu seletuskirjas viidatud Maves OÜ analüüsis „Taastuvenergeetikaga seotud keskkonnamõju hindamise ja keskkonnamõju eelhindamise künniste analüüs“ ei ole vastavat teemat käsitlevates ptk-des 4.1 ja 5.1 sõnagagi mainitud, et tuuleparkide loamenetlustele eelneb Eesti õiguse kohaselt planeeringumenetlus (ning KSH) ega künniste muutmise praktilist vajadust vastavas kontekstis analüüsitud.

SELGITATUD

Arvestades avalikult konsultatsioonilt tulnud tagasisidet, jäetakse kavandatud muudatus eelnõust välja.

b) Eelnõu p 10 muudatuse sisse jätmisel tuleb eelnõu seletuskirja oluliselt korrigeerida
Isegi kui KeHJS § 6 lg 1 p 5 muudatus kavandatud kujul teha, tuleb oluliselt korrigeerida eelnõu seletuskirja. Eelnõu seletuskirjast võib hetkel jääda mulje, justkui edaspidi oleks vaja KMH algatada kõigis neis maismaatuuleparkide ehitusloa menetlustes, mis ei jää eelnõuga 697 SE kavandatud seadusmuudatustega määratletavatele eelisarendusaladele. Niisugune järeldus ei vasta aga tõele, arvestades, et KeHJS § 11 lg 6 ja 61 kohalduvad meie arusaamisel edaspidigi, k.a väljaspool eelisarendusalasid. Palume eelnõu seletuskirjas vastav selge viide teha igasuguste segaduste vältimiseks. Silmas tuleks pidada, et eelnõu seletuskiri (k.a kavandatavate seadusmuudatuste järgne regulatsioon) peab olema üheselt arusaadav ka kohalike omavalitsuste ehitusloa menetlejatele, keskkonnaorganisatsioonidele jms.

SELGITATUD

Arvestades avalikult konsultatsioonilt tulnud tagasisidet, jäetakse tuuleparkidega seotud kavandatud muudatus eelnõust välja.

6.
Eesti Erametsaliit
1. Sõnastada §-s 21 keskkonnamõju hindamise ulatus sarnaseks EL direktiiviga. Ettepanek sõnastuseks:
1) paragrahvi 21 tekst muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „Keskkonnamõju käesoleva seaduse tähenduses on kavandatava tegevusega või strateegilise planeerimisdokumendi elluviimisega eeldatavalt kaasnev vahetu või kaudne mõju keskkonnale, sealhulgas elurikkusele, maale, mullale, veele, õhule, kliimale ja maastikule, ning keskkonna kaudu toimiv mõju elanikkonnale ja inimese tervisele, kultuuripärandile või varale, samuti kõigi nimetatud elementide vastastikune mõju“.
Selgitus: Nõustume, et keskkonnamõju hindamise ulatus on omamoodi tüliõunaks ning see tuleb kindlasti lahendada. Samas juhime tähelepanu, et planeeritud muudatuse sõnastus ei ole üks-ühele lihtsasti mõistetav. Teeme ettepaneku seda kohendada, tuues välja direktiivi artiklis 3 esitatud loetelu: elanikkonnale ja inimeste tervisele, elurikkusele, maale, mullale, veele, õhule ja kliimale, materiaalsele varale, kultuuripärandile ja maastikule, ning eelpool nimetatud elementide vastastikune mõju.

Lisaks palume selgitada (tegemist on selgitustaotlusega), kuidas täpsemalt toimub keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seaduse reguleerimisalasse jäävate strateegiate, projektide jms kavandamisel alternatiivsete lahenduste väljatöötamine ning sobivaima alternatiivi valik selliselt, et arvestatud oleks ka teisi mõjusid peale keskkonnamõju. Leiame, et see on väga suure mõjuga projektide korral ülimalt vajalik, eriti kumulatiivse mõju korral.
MITTEARVESTATUD ja SELGITATUD

Nimetatud lisatud keskkonnakomponendid (sh elanikkond) on juba kehtivas seaduses hõlmatud keskkonnamõju määratlusse selle kaudu, et nendele tuleb asjakohasel juhul olulist keskkonnamõju hinnata (vt KeHJS § 31 lg 2). Lisaks on KeHJS § 20 lg 2 alusel kehtestatud keskkonnaministri määruses need elemendid nimetatud ning KMH aruandes esitatakse hinnang kavandatava tegevuse ja selle reaalsete alternatiivsete võimaluste eeldatavalt olulise keskkonnamõju kohta asjakohaste keskkonnaelementide ning -aspektide lõikes (sh loodusvarade, eelkõige maa, pinnase, mulla, maavara, vee ja loodusliku mitmekesisuse kasutamisest; heidetest õhku, vette või pinnasesse). Samuti tuleb neid keskkonnaelemente käsitleda KSH aruandes (§ 40 lg 4).
Seetõttu ei pea vajalikuks sätestatud keskkonnamõju mõistet laiemaks muuta (tegemist on üldise määratlusega).

Strateegiliste planeerimisdokumentide (nt arengukavade) KSH-de puhul on praktikas lisaks keskkonnamõjudele hinnatud ka eraldi teisi asjakohaseid mõjusid (nt metsanduse arengukava, ENMAK). Sellisel juhul on muude oluliste mõjude hindamine olnud juba algusest peale täiendavalt KSH ulatusse hõlmatud, kuid seda ei nõua ei KSH direktiiv ega KeHJS. Seega sõltub muude kui keskkonnamõjude hindamise ulatus KSH algataja otsusest.
Selgitame, et KMH/KSH eesmärk on hinnata olulist keskkonnamõju ning muude mõjude (sh sotsiaal-majanduslikud mõjud) käsitlemine ei ole KMH/KSH fookuses. Eelnõuga kavandatud muudatusega täpsustatakse „keskkonnamõju“ mõistet. Täpsustuse eesmärk on rõhutada, et KeHJSi tähenduses hõlmab mõiste „keskkonnamõju“ olukordi, kus kavandatava tegevuse tagajärjel toimub muutus keskkonnas ning selle muutuse kaudu avaldub mõju inimese tervisele, kultuuripärandile või varale. Sellisel juhul käsitletakse seda olulist mõju KMH/KSH raames.

2. Viia seadus kooskõlla vastava EL direktiiviga ning hinnata keskkonnamõju ka projektide ja projektide osade korral, mille eesmärk on looduskaitse, kuid mis mõjutavad oluliselt keskkonda/kutsuvad esile olulisi muutusi keskkonnas, sh Natura aladel.
Ettepanek võimalikuks sõnastuseks:
Muuta § 3 lg 1 punkti 2 sõnastust järgmiselt: „ 2) kavandatakse tegevust, mille korral ei ole objektiivse teabe põhjal välistatud, et sellega võib kaasneda eraldi või koos muude tegevustega eeldatavalt oluline ebasoodne mõju Natura 2000 võrgustiku ala kaitse-eesmärgile.“
Täpsemalt: jätta välja tekstiosad „ebasoodne“ ning „ja mis ei ole otseselt seotud ala kaitsekorraldusega või ei ole selleks otseselt vajalik“.
EL direktiiv nimetab projektideks igasuguseid sekkumisi looduskeskkonda ja maastikku. Sellised on näiteks ka kaitsekorralduskavad, liigikaitse tegevuskavad, elupaigatüüpide hooldus- , taastamis - ja majandamiskavad, igasugused muud, sh strateegilised looduskaitse tegevuskavad, arengukavad, seirekavad, invasiivsete liikide tõrjeprogrammid jms. Eriti konkreetse ja olulise mõjuga on elupaikade taastamise projektid: soode, puisniitude, veekogude, metsakoosluste jne taastamised. Need võivad sageli olla tõenäoliselt olulise keskkonnamõjuga riiklikud projektid, mille kohta direktiivi tuleb kohaldada. Seega ei piisa üldisest klauslist, millega ei nõuta keskkonnamõju hindamist pelgalt viidates üldistavale ala seotusele kaitsekorraldusega, vaid iga konkreetse projekti korral tuleb teha sisuline ja dokumenteeritud otsus, et kriteerium on täidetud.
Näitena. Kaitsekorralduskava või elupaiga ja liigi kaitse tegevuskava on looduskaitseliste tööde rakenduslik tegevusplaan. Neid kavasid koostab ja kinnitab Keskkonnaamet.
Seisuga 01.06.2022 oli kehtivaid kaitsekorralduskavasid 351, mis on koostatud 608 kaitstavale alale. Liigi kaitse tegevuskavad on olemas 78 liigil ning elupaiga tegevuskavad on koostatud pärandniitudele. Uuendamisel on soode tegevuskava ja koostamisel on tegevuskavad ka metsaelupaigatüüpidele. Juhime tähelepanu, et kõiki neid saab nimetada suure keskkonnamõjuga projektideks, mida koostab Keskkonnaamet ja kinnitab Keskkonnaamet (reguleeritud keskkonnaministri 02.11.2022 määrusega nr 505, § 2 lg 1 ja § 5 lg 1). See loob institutsionaalse suletud ringi, kus Keskkonnaamet on tellija, koostaja ja lõplik kinnitaja, samuti järelvalvaja – puudub sõltumatu kontroll, kes hindaks, kas kavandatav tegevus (nt veetaseme tõstmine) on keskkonnamõju vaates parim lahendus ning veelgi enam, kuidas mõjutab see muid valdkondi – alates kohalikust taristust ja naabrite kinnistutest kuni suuremate kliimaeesmärkideni. Menetlus ei ole võrreldav käesoleva seaduse menetlusega, kus erinevalt lihtsalt info avaldamisest veebilehel, tuleb korraldada avalikud arutelud, kirjalikud teavitamised, vastuväidetele vastamised. Veelgi enam, kui näiteks määruse § 3 lg 3 p 1 alusel määrab Keskkonnaamet „hädavajalikuks tegevuseks“ veerežiimi muutmise või 100 ha metsa raadamise, siis puudub igasugune mehhanism, mis hindaks selle ebasoodsat mõju muus vaates: antud juhtudel kohalikule taristule või süsiniku sidumisele. Miinimumina vajavad need projektid sarnast sõltumatut keskkonnamõju hindamist, kus vastavalt EL direktiivile tuleb vähemalt hinnata mõju ka kliimale ning (keskkonnamuutuste kaudu) avalduvat mõju elanikkonnale, inimese tervisele, materiaalsele varale. Tegelikkuses tuleb muidugi lahendada laiem mõjuhindamise küsimus.
Märgade metsaelupaikade ja soode taastamise näol on juba olemas negatiivsed näited, kus tegevuste mõjudele on sõltumatu hinnang koostamata ja kohalike inimeste arvamust ei ole arvestatud. Samas avaldub oluline mõju ka Natura alale – seejuures negatiivne mõju näiteks vanadele loodusmetsadele (elupaigatüübi muutumine). Leiame, et inimtegevuse tagajärjel olulist ja püsivat keskkonnamuutust esile kutsuvate projektide korral tuleb läbi viia samamoodi põhjalik ja sõltumatu keskkonnamõju hindamine ning leida parim alternatiiv.
Meie ettepanek aitab panustada ka Teie pakutud lahendusse vastuses õiguskantslerile – kuidas õiguslikult täpsustada looduskaitseliste taastamistööde kavandamise menetlust.
Lõppkokkuvõttes: kuna viidatud määrus ei nõua riskianalüüsi ega sea ligilähedaseltki sarnaseid kohustusi suuremahuliste taastamistööde planeerimisel, sh väljaspoole kaitseala piire, ning keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seadus teeb automaatse erandi, on loodud õiguslik vaakum, kus riiklike looduskaitseprojektide korral jäävad olulised mõjud hindamata, puudub sõltumatu hinnang ja vastutaja.
OSALISELT ARVESTATUD ja SELGITATUD

Nõustume sõna “ebasoodne” väljajätmisega, et sõnastus vastaks täpselt direktiivi 92/43/EMÜ artikkel 6 lõike 3 sõnastusele (kavandatud LKS-i eelnõuga). Muudatus on kavandatud looduskaitseseaduse (Natura hindamise) eelnõuga.

Samas ei saa välja jätta tekstiosa “ja mis ei ole otseselt seotud ala kaitsekorraldusega või ei ole selleks otseselt vajalik“, sest see oleks vastuolus direktiivi 92/43/EMÜ artikkel 6 lõike 3 sõnastusega:
“Iga kava või projekti, mis ei ole otseselt seotud ala kaitsekorraldusega või ei ole selleks otseselt vajalik, kuid mis tõenäoliselt avaldab alale olulist mõju eraldi või koos muude kavade või projektidega, tuleb asjakohaselt hinnata seoses tagajärgedega, mida see ala kaitse-eesmärkidele avaldab.”

Seega Natura hindamise vajadust tuleb kaaluda kõigil juhtudel, v.a juhul, kui kava või projekt on otseselt seotud või vajalik Natura ala kaitsekorraldamiseks.

Kui kaitsekorralduslik tegevus võib avaldada olulist mõju keskkonnale, siis tuleb selle mõju hinnata KeHJSis ettenähtud korras. Seda ei tehta Natura hindamise raames. Näiteks, kui tegevus võib oluliselt mõjutada muid keskkonnaelemente (nt elustik, õhk, vesi vm), siis loataotluse menetluses hinnatakse, kas on vaja anda KMH eelhinnang ja algatada KMH või mitte. Üldiselt kaitsekorralduslikele tegevustele pole vaja mõju hindamist algatada.

Kaitsekorralduskavade, elupaiga ja liigi tegevuskavade koostamisel korraldatakse kavade eelnõude avalikustamine ja kõik huvigrupid saavad kavadesse oma sisendi anda.

Lisaks on oluline välja tuua, et kaitse-eeskiri annab raami kaitstaval loodusobjektil tegutsemiseks (keelatud, lubatud ja vajalikud tegevused). Vabariigi Valitsuse ja ministri määruste (kaitstavate loodusobjektide kaitsekorrad) koostamisel arvestatakse hea õigusloome ja normitehnika (Hea õigusloome ja normitehnika eeskiri–Riigi Teataja) põhimõtteid, sh § 46 kohaselt hinnatakse määruse jõustumise ja rakendamisega kaasnevaid mõjusid. Kaitse-eeskirjad avalikustatakse ning menetlusse kaasatakse puudutatud osapooled (huvirühmad, maaomanikud, kohalik omavalitsus jt). Ka kaitsekorralduskavade ning liigi- ja elupaikade tegevuskavad annavad raamistiku ning nende koostamise raames kaardistatakse vajalikud tegevused ja enamasti üldisel tasemel (st nt taastamistööde puhul ei ole täpselt paigas asukoht, ala suurus jne, vaid viide, et seisundi parandamiseks on vajalik sekkumine). Tegevuste ulatus ja mõju selgub konkreetsemalt projekti koostamise käigus. Kui kaitsekorralduskava alusel viiakse konkreetset tegevust ellu, hinnatakse vajadusel keskkonnamõju projekti loa taotluse menetluse käigus.

Seadus sätestab mõju hindamise kohustuse tuginedes eelkõige sellele, kas tegevusel on võimalik negatiivne mõju keskkonnale või mitte. Looduskaitsetöödele on tehtud erisus, sest seda tehaksegi eesmärgiga mõjutada keskkonnaseisundit positiivselt ning erisuse tegemine vähendab halduskoormust.
Teie ettepanek on tehtud sotsiaal-majanduslikust olukorrast lähtuvalt ning luua võimalus otsuse vaidlustamiseks, kui sellel võib eelduslikult olla negatiivne mõju majandusele, maaomanikele, kogukonnale jne. Sellele teemale on tähelepanu pööranud ka õiguskantsleri büroo ning Justiits- ja Digiministeerium on lubanud samuti kaasa mõelda, kas ja mida seadusandluses muuta. Ametkondlikud arutelud on käimas.

3. Jätta metsamaa raadamisele mõjuhindamise kohustus alles. Veelgi enam, keskkonnamõju hindamise nõue tuleb sisse viia raadamisele, mis toimub suuremal pindalal kui 5 hektarit.
Ettepanek sõnastuseks: Paragrahv 6 lõike 1 punktis 311 asendatakse sõna „100“ sõnaga „ 5“.
Selgitus: Muudatuse § 1 punktiga 14 soovitatakse tunnistada §-i 6 lõike 1 punkt 311 kehtetuks ehk kaotada ära nõue koostada keskkonnamõju hindamine üle 100 ha metsamaa raadamisel. Vastupidi, keskkonnamõju hindamise nõue tuleb kehtestada alale, kus raadatakse enam kui 5 hektarit. Raadamine on püsiva ja pöördumatu mõjuga tegevus nii elurikkusele kui süsinikusidumisele, sest metsamaa maakasutuse muutus on püsiv ning metsaökosüsteem kaob. 5 hektarist suurema lageraie tegemine on samas keelatud – kuigi see on ajutise ja pöörduva iseloomuga tegevus – metsauuenduse tulemusel taastub aja jooksul metsaökosüsteem, säilivad mullastruktuur, seemnepank ja suur osa ökoloogilistest funktsioonidest. Seega on põhjendamatu jätta oluliselt püsivama ja ulatuslikuma mõjuga tegevusi lubada ilma keskkonnamõju hindamata ja alternatiivid kaalumata, sh arvestades kumulatiivset mõju. Sarnane kohustus tuleb panna ka keskkonnakaitselistele raadamistele.

MITTEARVESTATUD ja SELGITATUD

Oleme seisukohal, et raadamine ei ole iseenesest alati olulise keskkonnamõjuga tegevus. Olulisuse hindamisel tuleb arvestada tegevuse ulatust, asukoha keskkonnatundlikkust, loodusväärtuseid ning võimalikke leevendusmeetmeid. Kui mõju on kohalik, piiratud ja leevendatav ning ei esine olulist mõju kaitstavatele väärtustele, võib piisata eelhinnangust ning täismahus KMH ei ole vajalik. Lisaks on raadamisega kaasneva mõju leevendamiseks rakendatavad võimalikud meetmed olemas (nt raadamise ajastatus, vältides lindude pesitsusaega, elupaikade kompenseerimine, puhveralade säilitamine, raadamise etapiviisilisus jms).
Kui kehtestada KMH kohustuslikkuse künniseks raadamise puhul 5 ha, siis suurendab see oluliselt halduskoormust, sest KMHde hulk suureneks märgatavalt. Seletuskirjas on selgitatud, et senised KMHd käsitlevad küll metsamaa raadamist, aga see ei ole olnud ainus olulise keskkonnamõjuga tegevus ja KMH algatamise põhjus, vaid raadamise mõju on hinnatud näiteks mõne suurarendusega kaasneva tegevusena, millele on algatatud KMH. Eelnõuga kavandava muudatusena on ette nähtud KMH eelhinnangu kavandi esitamine, kuid metsateatiste puhul ei ole see vajalik. KMH otsuste statistika järgi on viimasel 10 aastal Keskkonnaamet andnud metsateatistele üle 700 KMH eelhinnangu ning jätnud KMH algatamata (ei ole algatatud ühtegi KMHd metsateatistele).
Ka KMH direktiivi kohaselt ei ole raadamine KMH kohustusega tegevus, vaid oluline mõju tuleb selgitada eelhinnanguga.

4. Laiendada keskkonnamõju hindamise litsentsi saajate ringi
Ettepanek sõnastuseks: Muuta paragrahvi 15 lõike 1 punkte 1 ja 2 ning sõnastada need järgmiselt: „1) on omandanud magistrikraadi või sellele vastava kvalifikatsiooni loodusteaduste, keskkonnakaitse või metsanduse õppesuuna õppekava järgi; 2) omab vähemalt kolmeaastast töökogemust loodusteaduste, keskkonnakaitse või metsandusega seotud tegevusalal;“.
Selgitus: Seaduse kohaselt antakse keskkonnamõju hindamise litsents füüsilisele isikule, kes on omandanud magistrikraadi või sellele vastava kvalifikatsiooni loodusteaduste või keskkonnakaitse õppesuuna õppekava järgi ning omab loodusteaduste või keskkonnakaitsega seotud tegevusalal vähemalt kolmeaastast töökogemust. Eesti on metsarikas riik ja maismaast poole moodustab metsamaa. Seega on väga oluline võimaldada litsentsi andmist ka metsanduse õppesuuna lõpetanud isikule, kel on laialdased teadmised nii keskkonna, metsaökosüsteemide kui ka metsamajandamise võtete kohta. Samuti võimaldab ekspertide ringi laiendamine tekitada mõjuhindamise turule suurema konkurentsi ning parema kättesaadavuse.

ARVESTATUD

Toetame ettepanekut ning täiendame eelnõud vastavalt.

7.
Eesti Metsa- ja Puidutööstuse Liit
1. Teeme ettepaneku viia Eelnõu kooskõlla vastava EL direktiiviga ning hinnata igal üksikjuhul eraldi, kas seadust on vaja kohaldada projektidele ja projektide osadele, mille eesmärk on looduskaitse, kuid mis mõjutab oluliselt keskkonda/kutsub esile olulisi muutusi keskkonnas. Ettepanek sõnastuse täiendamiseks:
Muuta § 3 lg 1 punkti 2 sõnastust järgmiselt: „2) kavandatakse tegevust, mille korral ei ole objektiivse teabe põhjal välistatud, et sellega võib kaasneda eraldi või koos muude tegevustega eeldatavalt oluline ebasoodne mõju Natura 2000 võrgustiku ala kaitse-eesmärgile.“
Täpsemalt: jätta välja tekstiosad „ebasoodne“ ning „ja mis ei ole otseselt seotud ala kaitsekorraldusega või ei ole selleks otseselt vajalik“.
EL direktiiv nimetab projektideks igasuguseid sekkumisi looduskeskkonda ja maastikku. Sellised on näiteks ka kaitsekorralduskavad, liigikaitse tegevuskavad, elupaigatüüpide hooldus-, taastamis- ja majandamiskavad, igasugused muud, sh strateegilised looduskaitse tegevuskavad, arengukavad, seirekavad, invasiivsete liikide tõrjeprogrammid jms. Eriti konkreetse ja olulise mõjuga on elupaikade taastamise projektid: soode, puisniitude, veekogude, metsakoosluste jne taastamised. Need võivad sageli olla tõenäoliselt olulise keskkonnamõjuga riiklikud projektid, mille kohta direktiivi tuleb kohaldada. Seega ei piisa üldisest klauslist, millega ei nõuta keskkonnamõju hindamist pelgalt viidates üldistavale ala seotusele kaitsekorraldusega, vaid iga konkreetse projekti korral tuleb teha sisuline ja dokumenteeritud otsus, et kriteerium on täidetud.
Näitena. Kaitsekorralduskava või elupaiga ja liigi kaitse tegevuskava on looduskaitseliste tööde rakenduslik tegevusplaan. Neid kavasid koostab ja kinnitab Keskkonnaamet. Seisuga 01.06.2022 oli kehtivaid kaitsekorralduskavasid 351, mis on koostatud 608 kaitstavale alale. Liigi kaitse tegevuskavad on olemas 78 liigil ning elupaiga tegevuskavad on koostatud pärandniitudele. Uuendamisel on soode tegevuskava ja koostamisel on tegevuskavad ka metsaelupaigatüüpidele. Juhime tähelepanu, et kõiki neid saab nimetada suure keskkonnamõjuga projektideks, mida koostab Keskkonnaamet ja kinnitab Keskkonnaamet (reguleeritud keskkonnaministri 02.11.2022 määrusega nr 50 , §2 lg 1 ja § 5 lg 1). See loob institutsionaalse suletud ringi, kus Keskkonnaamet on tellija, koostaja ja lõplik kinnitaja – puudub sõltumatu kontroll, kes hindaks, kas kavandatav tegevus (nt veetaseme tõstmine) on keskkonnamõju vaates parim lahendus ning veelgi enam, kuidas mõjutab see muid valdkondi – alates kohalikust taristust ja naabrite kinnistutest kuni suuremate kliimaeesmärkideni. Menetlus ei ole võrreldav käesoleva seaduse menetlusega, kus erinevalt lihtsalt info avaldamisest veebilehel, tuleb korraldada avalikud arutelud, kirjalikud teavitamised, vastuväidetele vastamised. Veelgi enam, kui näiteks määruse § 3 lg 3 p 1 alusel määrab Keskkonnaamet „hädavajalikuks tegevuseks“ veerežiimi muutmise või 100 ha metsa raadamise, siis puudub igasugune mehhanism, mis hindaks selle ebasoodsat mõju muus vaates: antud juhtudel kohalikule taristule või süsiniku sidumisele. Miinimumina vajavad need projektid sarnast sõltumatut keskkonnamõju hindamist, kus vastavalt EL direktiivile tuleb vähemalt hinnata mõju ka kliimale ning (keskkonnamuutuste kaudu) avalduvat mõju elanikkonnale, inimese tervisele, materiaalsele varale. Tegelikkuses tuleb muidugi lahendada laiem mõjuhindamise küsimus.
Märgade metsaelupaikade ja soode taastamise näol on juba olemas negatiivsed näited, kus tegevuste mõjudele on sõltumatu hinnang koostamata ja kohalike inimeste arvamust ei ole arvestatud. Samas avaldub oluline mõju ka Natura alale – seejuures negatiivne mõju näiteks vanadele loodusmetsadele (elupaigatüübi muutumine). Leiame, et inimtegevuse tagajärjel olulist ja püsivat keskkonnamuutust esile kutsuvate projektide korral tuleb läbi viia samamoodi põhjalik ja sõltumatu keskkonnamõju hindamine ning leida parim alternatiiv. Käesolev ettepanek aitab panustada justiits ja digiministri pakutud lahendusse vastuses õiguskantslerile – kuidas õiguslikult täpsustada looduskaitseliste taastamistööde kavandamise menetlust.
Oluline järelm: kuna viidatud määrus ei nõua riskianalüüsi ega sea ligilähedaseltki sarnaseid kohustusi suuremahuliste taastamistööde planeerimisel, sh väljaspoole kaitseala piire, ning keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seadus teeb automaatse erandi, on loodud õiguslik vaakum, kus riiklike looduskaitseprojektide korral jäävad olulised mõjud hindamata, puudub sõltumatu hinnang ja vastutaja.
OSALISELT ARVESTATUD ja SELGITATUD

Nõustume sõna “ebasoodne” väljajätmisega, et sõnastus vastaks täpselt direktiivi 92/43/EMÜ artikkel 6 lõike 3 sõnastusele (kavandatud LKS-i eelnõuga). Muudatus on kavandatud looduskaitseseaduse (Natura hindamise) eelnõuga.

Samas ei saa välja jätta tekstiosa “ja mis ei ole otseselt seotud ala kaitsekorraldusega või ei ole selleks otseselt vajalik“, sest see oleks vastuolus direktiivi 92/43/EMÜ artikkel 6 lõike 3 sõnastusega:
“Iga kava või projekti, mis ei ole otseselt seotud ala kaitsekorraldusega või ei ole selleks otseselt vajalik, kuid mis tõenäoliselt avaldab alale olulist mõju eraldi või koos muude kavade või projektidega, tuleb asjakohaselt hinnata seoses tagajärgedega, mida see ala kaitse-eesmärkidele avaldab.”

Seega Natura hindamise vajadust tuleb kaaluda kõigil juhtudel, v.a juhul, kui kava või projekt on otseselt seotud või vajalik Natura ala kaitsekorraldamiseks.

Kui kaitsekorralduslik tegevus võib avaldada olulist mõju keskkonnale, siis tuleb selle mõju hinnata KeHJSis ettenähtud korras. Seda ei tehta Natura hindamise raames. Näiteks, kui tegevus võib oluliselt mõjutada muid keskkonnaelemente (nt elustik, õhk, vesi vm), siis loataotluse menetluses hinnatakse, kas on vaja anda KMH eelhinnang ja algatada KMH või mitte. Üldiselt kaitsekorralduslikele tegevustele pole vaja mõju hindamist algatada.
Kaitsekorralduskavade, elupaiga ja liigi tegevuskavade koostamisel korraldatakse kavade eelnõude avalikustamine ja kõik huvigrupid saavad kavadesse oma sisendi anda.
Lisaks on oluline välja tuua, et kaitse-eeskiri annab raami kaitstaval loodusobjektil tegutsemiseks (keelatud, lubatud ja vajalikud tegevused). Vabariigi Valitsuse ja ministri määruste (kaitstavate loodusobjektide kaitsekorrad) koostamisel arvestatakse hea õigusloome ja normitehnika (Hea õigusloome ja normitehnika eeskiri–Riigi Teataja) põhimõtteid, sh § 46 kohaselt hinnatakse määruse jõustumise ja rakendamisega kaasnevaid mõjusid. Kaitse-eeskirjad avalikustatakse ning menetlusse kaasatakse puudutatud osapooled (huvirühmad, maaomanikud, kohalik omavalitsus jt). Ka kaitsekorralduskavade ning liigi- ja elupaikade tegevuskavad annavad raamistiku ning nende koostamise raames kaardistatakse vajalikud tegevused ja enamasti üldisel tasemel (st nt taastamistööde puhul ei ole täpselt paigas asukoht, ala suurus jne, vaid viide, et seisundi parandamiseks on vajalik sekkumine). Tegevuste ulatus ja mõju selgub konkreetsemalt projekti koostamise käigus. Kui kaitsekorralduskava alusel viiakse konkreetset tegevust ellu, hinnatakse vajadusel keskkonnamõju projekti loa taotluse menetluse käigus.
Seadus sätestab mõju hindamise kohustuse tuginedes eelkõige sellele, kas tegevusel on võimalik negatiivne mõju keskkonnale või mitte. Looduskaitsetöödele on tehtud erisus, sest seda tehaksegi eesmärgiga mõjutada keskkonnaseisundit positiivselt ning erisuse tegemine vähendab halduskoormust.

Teie ettepanek on tehtud sotsiaal-majanduslikust olukorrast lähtuvalt ning luua võimalus otsuse vaidlustamiseks, kui sellel võib eelduslikult olla negatiivne mõju majandusele, maaomanikele, kogukonnale jne. Sellele teemale on tähelepanu pööranud ka õiguskantsleri büroo ning Justiits- ja Digiministeerium on lubanud samuti kaasa mõelda, kas ja mida seadusandluses muuta. Ametkondlikud arutelud on käimas.

2. Metsamaa raadamisele mõjuhindamise kohustus tuleb jätta alles. Keskkonnamõju hindamise nõue tuleb sisse viia raadamisele, mis toimub suuremal pindalal kui 5 hektarit.
Ettepanek sõnastuseks: Eelnõu paragrahv 6 lõike 1 punktis 311 asendatakse sõna „100“ sõnaga „5“.
Selgitus:
Muudatuse § 1 punktiga 14 soovitatakse tunnistada §-i 6 lõike 1 punkt 311 kehtetuks ehk kaotada ära nõue koostada keskkonnamõju hindamine üle 100 ha metsamaa raadamisel. Vastupidiselt Eelnõus pakutule, tuleb keskkonnamõju hindamise nõue kehtestada alale, kus raadatakse enam kui 5 hektarit. Raadamine on vaieldamatult püsiva ja pöördumatu mõjuga tegevus nii elurikkusele kui süsinikusidumisele, sest metsamaa maakasutuse muutus on püsiv ning metsaökosüsteem kaob. 5 hektarist suurema lageraie tegemine on samas keelatud – kuigi see on ajutise ja pöörduva iseloomuga tegevus – metsauuenduse tulemusel taastub aja jooksul metsaökosüsteem, säilivad mullastruktuur, seemnepank ja suur osa ökoloogilistest funktsioonidest. Seega on täiesti põhjendamatu jätta oluliselt püsivama ja ulatuslikuma mõjuga tegevusi lubada ilma keskkonnamõju hindamata ja alternatiivid kaalumata, sh arvestades kumulatiivset mõju. Sarnane kohustus tuleb panna ka keskkonnakaitselistele raadamistele.
MITTEARVESTATUD ja SELGITATUD

Oleme seisukohal, et raadamine ei ole iseenesest alati olulise keskkonnamõjuga tegevus. Olulisuse hindamisel tuleb arvestada tegevuse ulatust, asukoha keskkonnatundlikkust, loodusväärtuseid ning võimalikke leevendusmeetmeid. Kui mõju on kohalik, piiratud ja leevendatav ning ei esine olulist mõju kaitstavatele väärtustele, võib piisata eelhinnangust ning täismahus KMH ei ole vajalik. Lisaks on raadamisega kaasneva mõju leevendamiseks rakendatavad võimalikud meetmed olemas (nt raadamise ajastatus, vältides lindude pesitsusaega, elupaikade kompenseerimine, puhveralade säilitamine, raadamise etapiviisilisus jms).
Kui kehtestada KMH kohustuslikkuse künniseks raadamise puhul 5 ha, siis suurendab see oluliselt halduskoormust, sest KMHde hulk suureneks märgatavalt. Seletuskirjas on selgitatud, et senised KMHd käsitlevad küll metsamaa raadamist, aga see ei ole olnud ainus olulise keskkonnamõjuga tegevus ja KMH algatamise põhjus, vaid raadamise mõju on hinnatud näiteks mõne suurarendusega kaasneva tegevusena, millele on algatatud KMH. Eelnõuga kavandava muudatusena on ette nähtud KMH eelhinnangu kavandi esitamine, kuid metsateatiste puhul ei ole see vajalik. KMH otsuste statistika järgi on viimasel 10 aastal Keskkonnaamet andnud metsateatistele üle 700 KMH eelhinnangu ning jätnud KMH algatamata (ei ole algatatud ühtegi KMHd metsateatistele).
Ka KMH direktiivi kohaselt ei ole raadamine KMH kohustusega tegevus, vaid oluline mõju tuleb selgitada eelhinnanguga.

3. Keskkonnamõju hindamise litsentsi saajate ringi tuleb laiendada
Ettepanek sõnastuseks: Muuta Eelnõu paragrahvi 15 lõike 1 punkte 1 ja 2 ning sõnastada need järgmiselt:
„1) on omandanud magistrikraadi või sellele vastava kvalifikatsiooni loodusteaduste, keskkonnakaitse või metsanduse õppesuuna õppekava järgi;
2) omab vähemalt kolmeaastast töökogemust loodusteaduste, keskkonnakaitse või metsandusega seotud tegevusalal;“.
Selgitus:
Seaduse kohaselt antakse keskkonnamõju hindamise litsents füüsilisele isikule, kes on omandanud magistrikraadi või sellele vastava kvalifikatsiooni loodusteaduste või keskkonnakaitse õppesuuna õppekava järgi ning omab loodusteaduste või keskkonnakaitsega seotud tegevusalal vähemalt kolmeaastast töökogemust. Eesti on metsarikas riik ja maismaast poole moodustab metsamaa. Seega on väga oluline võimaldada litsentsi andmist ka metsanduse õppesuuna lõpetanud isikule, kel on laialdased teadmised nii keskkonna, metsaökosüsteemide kui ka metsamajandamise võtete kohta.
ARVESTATUD

Toetame ettepanekut ning täiendame eelnõud vastavalt.

8.
MTÜ Eesti Keskkonnamõju Hindajate Ühing
1. Punkt 15) paragrahvi 61 lõike 1 sissejuhatavas tekstiosas asendatakse sõnad „järgmise teabe“ tekstiosaga „eelhinnangu kavandi, mis sisaldab järgmist teavet“
Ettepanek: Jätta sõnastus muutmata. Põhjendus: eelhinnangu andmiseks (mida teeb otsustaja) ei saa arendaja esitada "eelhinnangu kavandit, .....", sest see sisuliselt tähendab eelhinnangu "mustandit" koos mõjude eelhindamisega, mida kirjeldab selgelt ka KeHJS muutmise eelnõu seletuskiri. Arvestades arendaja rolli ja seda, et tegemist ei ole mõju hindamise mõttes pädeva isikuga (ja ei peagi olema), siis peaks arendaja siiski andma üksnes teabe kavandatava tegevuse kohta eelhinnangu tegemiseks. Lugedes seaduse muutmise seletuskirja, kus on põhjendusena toodud, et eelhinnangu andmise etapp on otsustajate jaoks üks kõige aja- ja töömahukamaid etappe kogu KMH menetluses, arendaja esitatav teave kavandatava tegevuse võimalike oluliste mõjude kohta (kui see pole esitatud eelhinnangu kavandina) on sageli ebaühtlase struktuuri või ebapiisava detailsusega ning seetõttu tuleb otsustajal teavet korduvalt täpsustada ja täiendada, mis pikendab eelhinnangu menetluse kestust, ei saa olla siiski piisav põhjendus selleks, et lükata eelhinnangu andmise kohustus arendajale, kes koostab eelhinnangu mustandi ja esitab siis otsustajale, kes suurt lisandväärtust ei pruugigi enam tehtud tööle anda (ei ole aega, tahtmist, mugavam on kasutada üks-ühele juba tehtud kavandit) ja sisulise hindamisega omalt poolt enam ei panustagi. Sellise eelhinnangu kvaliteet ja eesmärk on sellisel juhul kaheldava väärtusega ning seega seadusega otsustajale pandud kohustus jääb sisuliselt täitmata.
Arendaja peab eelhinnangu kavandi koostamisel lähtuma tõepoolest § 61 lõike 5 alusel kehtestatud määruses (keskkonnaministri 16.08.2017 määrus nr 31 „Eelhinnangu sisu täpsustatud nõuded“) sätestatud nõuetest, kuid nagu ka Kliimaministeerium on varasemalt väljendanud, siis arendaja peab esitama teabe, mille alusel on otsustajal võimalik § 61 lõike 5 alusel antud määruses nimetatud aspekte kirjeldada ja kaaluda ning anda nõuetele vastav eelhinnang. Paragrahvi 61 lõike 1 punkti 5 viide sama paragrahvi lõike 5 alusel antud määrusele ei tähenda eelhinnangu andmise kohustuse andmist arendajale, vaid selgitab arendajalt otsustajale esitatava vajaliku teabe ulatust ja piire, eesmärgiga anda otsustajale võimalikult palju informatsiooni, millest otsustaja saaks eelhinnangu andmisel lähtuda. Selliselt luuakse eeldus sisuliselt õige ning õiguspärase kaalutlusotsuse tegemiseks kavandatava tegevusega kaasneva võimaliku olulise keskkonnamõju kohta.
Kui eeltoodud põhimõtet ei rakendata, ei ole mõtet nõuda arendajalt eelhinnangu "kavandi" koostamist, mis peab vastama sisu poolest täielikult eelhinnangule esitatavatele nõuetele ja mida otsustaja võib seletuskirja järgi üks-ühele "oma eelhinnangu" koostamisel kasutada. Sellisel juhul räägime lihtsalt dubleerimisest, mis ei tohiks niimoodi rakenduda. Sellisel juhul tuleks seadust muuta selliselt, et arendaja koostab ise või kui tal puudub piisav ettevalmistus eelhinnangu koostamiseks kui ka juurdepääs vajalikele andmestikele (nt I ja II kaitsekategooria kaitstavad liigid), tellib eelhinnangu keskkonnakonsultandilt (kellel on asjakohased teadmised ning ligipääs andmeallikatele) ja otsustaja tugineb KMH vajalikkuse üle otsustamisel arendaja koostatud või tema poolt tellitud eelhinnangule ning KMH algatamise või algatamata jätmise otsuse tegemisel võtab arvesse vajadusel täiendavaid asjaolusid ja teeb otsuse KMH algatamise/mittealgatamise kohta.

SELGITATUD

Ka praegu peab arendaja eelhinnangu jaoks esitama muuhulgas vastava teabe – tegevusega eeldatavalt oluliselt mõjutatavate keskkonnaelementide kirjeldus; olemasolev teave tegevusega eeldatavalt kaasneva olulise keskkonnamõju kohta. See eeldab ka arendajalt teavet selle kohta, et mida või kuidas kavandatav tegevus võib mõjutada.
Arendaja esitatav kavand peab vastama määrusega sätestatud eelhinnangu nõuetele.
Seletuskirjas on selgitatud, et eelnõuga ei sätestata tingimusi või piiranguid selle kohta, kes võib koostada eelhinnangu kavandi, sest soovime hoida süsteemi paindlikuna. Arendaja võib eelhinnangu kavandi koostada ise, näiteks teeb seda ettevõttes töötav keskkonnaspetsialist. Kui arendajal puudub nii piisav ettevalmistus eelhinnangu koostamiseks kui ka juurdepääs eelhinnangu andmiseks vajalikele andmestikele (nt I ja II kaitsekategooria kaitstavad liigid), on tugevalt soovitav kaasata keskkonnakonsultant, kellel on asjakohased teadmised ning ligipääs andmeallikatele.
Otsustaja ei pea täielikult nõustuma arendaja esitatud eelhinnanguga ning otsustajal säilib kohustus esitatud teabe piisavust ja asjakohasust kontrollida. Otsustaja võib võtta arendaja eelhinnangu kavandi aluseks oma eelhinnangu koostamisel, sealhulgas kasutada kavandis esitatud teavet tervikuna (nn üks-ühele) või talle vajalikus ulatuses (eelhinnangut täiendades või korrigeerides). KMH algatamise või algatamata jätmise otsuse tegemine ja põhjendamine jääb ka eelhinnangu kavandi esitamise korral täielikult otsustaja pädevusse.

2. Punkt 16) paragrahvi 61 lõiget 3 täiendatakse pärast sõna „esitatud“ tekstiosaga „eelhinnangu kavandis ja tegevusloa taotluses toodud teabe.
Ettepanek: jätta välja tekstiosa “eelhinnangu kavandis” (põhjendus eelmises ettepaneku punktis).

SELGITATUD

Vt vastus eelmises punktis.

3. Punkt 24) paragrahvi 13 lõike 1 punktis 4 asendatakse sõnad „strateegiliste planeerimisdokumentidega“ sõnadega „kehtivate planeeringutega“.
Ettepanek: asendada sõnad „strateegiliste planeerimisdokumentidega“ sõnadega „asjakohaste strateegiliste planeerimisdokumentidega, millega on reguleeritud mõju hindamisel käsitletavad valdkonnad, nagu näiteks rohevõrgustik, pinnavesi, põhjavesi“. Strateegiliste planeerimisdokumentide (üldplaneering, maakonnaplaneering) ja kehtivate piirangutega vastavuse kontrollimine on KOV-i, MaRu ja planeeringu koostaja ülesanne, mitte KMH eksperdi oma. See, kas kavandatav tegevus on kooskõlas ja vastavuses üldplaneeringuga alal määratud juhtotstarbega, üldplaneeringuga määratud minimaalse haljastuse osakaaluga krundil vms, ei tohiks olla mõju hindaja ülesanne. Samas on asjakohane aga seoste toomine valdkondlike strateegiliste planeerimisdokumentidega, mis ei ole planeeringud, vaid näiteks veemajanduse arengukava, energia- ja kliimakava, jäätmekava jms.
SELGITATUD

Selle muudatuse eesmärk on vähendada KMH programmi mahtu, kuid praeguse praktika järgi lisab strateegiliste planeerimisdokumentide kirjeldus seda juurde.
KMH programmis ei pea tõesti kontrollima tegevuse vastavust kõikidele planeeringulistele tingimustele (tegevus peaks niikuinii olema nendega kooskõlas), vaid tooma välja ainult asjakohased seosed, nt keskkonnakaitselised tingimused või mida näeb planeering ette üldisemalt (maakasutuse otstarve).

4. Punkt 43) paragrahvi 17 lõikest 2 jäetakse välja sõnad „juhteksperdi juhtimisel“.
Ettepanek: Kui programmi avalik arutelu on plaanis ära kaotada, siis peaks § 17 lõike 2 sõnastust muutma lisaks selliselt, et „avaliku arutelu“ välja võtta.
ARVESTATUD

Sõnastust on täpsustatud.

5. Punkt 45) paragrahvi 18 lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „(1) Arendaja esitab pärast keskkonnamõju hindamise programmi avalikku väljapanekut programmi, sealhulgas selle kohta esitatud ettepanekud, vastuväited ja küsimused ning käesoleva seaduse § 17 lõikes 3 nimetatud kirjad tabeli kujul, otsustajale nõuetele vastavuse kontrollimiseks.“
Ettepanek: Sõnastust muuta järgmiselt: „(1) Arendaja esitab pärast keskkonnamõju hindamise programmi avalikku väljapanekut programmi, sealhulgas selle kohta esitatud ettepanekud, vastuväited ja küsimused ning käesoleva seaduse § 17 lõikes 3 nimetatud kirjades esitatud ettepanekud, vastuväited ja küsimused ning nende vastused ja seisukohad tabeli kujul, otsustajale nõuetele vastavuse kontrollimiseks.“ Selgitame et kirju endeid ei ole võimalik tabelina esitada.
ARVESTATUD

Sõnastust on täpsustatud järgmiselt:
Arendaja esitab pärast keskkonnamõju hindamise programmi avalikku väljapanekut programmi, sealhulgas selle kohta esitatud ettepanekud, vastuväited ja küsimused ning käesoleva seaduse § 17 lõikes 3 nimetatud kirjades toodud vastused tabeli kujul, otsustajale nõuetele vastavuse kontrollimiseks.

6. Ettepanek: KeHJS muutmise eelnõu seletuskirjas on kirjas, et “Täpsustatakse KMH/KSH alusmõistet „keskkonnamõju“, rõhutamaks, et KMH/KSH käigus inimese tervisele, kultuuripärandile ja varale hinnatav mõju peab olema keskkonna kaudu toimiv, mitte otsene”. Kuna tervisemõjude hindamise ulatus on pikalt olnud erinevatele osapooltele erinevalt arusaadav, siis palume täiendada seletuskirja näidetega, mis kirjeldavad tervisele avalduva mõju hindamise ulatust.
SELGITATUD

Keeruline on konkreetseid näiteid tervisemõjude hindamise kohta tuua, sest KMH/KSH käigus peab lähtuma olemasolevast olukorrast, ümbritsevast elanikkonnast, sh tundlike elanike gruppide olemasolust jne.

7. paragrahvi 21 lõikes 5 asendatakse tekstiosa „käesoleva paragrahvi lõikes 4 nimetatud otsustaja seisukoha saamisest“ tekstiosaga „avaliku väljapaneku lõppemisest”.
Ettepanek: Kuna antud muudatus vähendab oluliselt aega vastuste koostamiseks (käesoleval ajal on selleks ajaks vähemalt 21 päeva + 30 päeva), siis tuleb lisada võimalus põhjendatud juhul tähtaega pikendada. Selgitame, et suure avaliku huviga projektide puhul võib KMH-le laekunud ettepanekute hulk olla märkimisväärne ja 30 päevane väljapanekule järgnev tähtaeg ei ole piisav. Tuleb arvestada, et vastuste koostamisse tuleb sageli kaasata ekspertgrupi liikmeid ja tegu on töömahuka protsessiosaga. Samuti on asjakohaste ja piisavate vastuste koostamine KMH protsessis kriitilise tähtsusega etapp, mille osas on vajalik põhjalikkus.
SELGITATUD

Kehtivas KeHJSis on selle toimingu kohta pikendamise võimalus juba praegu olemas (vt § 24) ning seda eelnõuga ei muudeta.

8. Määrus nr 224 eelnõus „5) 35−110-kilovoldise pingega ja üle 15 kilomeetri pikkusega elektriõhuliini rajamine, välja arvatud 110-kilovoldise pingega elektriõhuliinid, mille hooldusala (raieala) on 50 meetrit või väiksem ning mis läbivad metsamaad vähem kui 1 kilomeetri ulatuses;“.
Ettepanek: Lause osas „välja arvatud 110-kilovoldise pingega elektriõhuliinid“ täiendada sõnastusega: „välja arvatud väiksema pingega kui 110-kV elektriõhuliinid“. Vastasel juhul teatud tingimustel 110 kV liinidele eelhinnangut anda ei tule, aga sellest väiksema pingega liinidele tuleb anda igal juhul.
ARVESTATUD

Sõnastust täpsustatakse.

9.
Kobras OÜ
Ettepanek: Mitte tunnistada kehtetuks § 6 lg 1 punkti 24, vaid muuta prügila suuruse künnist kohustusliku KMH läbiviimisel 5 hektari peale. See on juba märkimisväärse suurusega jäätmetest koosnev tööstusrajatis, mille sulgemise puhul on küll keskkonnaministri 29.04.2004 määruses nr 38 (nn prügilamääruses) antud keskkonnanõuded, millest prügila sulgemisel tuleb lähtuda, kuid need nõuded kehtivad samal ajal ka näiteks prügila püstitamisele ja tegu on nö loogilise üldnõudena, mis on üldsõnaline. Eesti praktika alusel on praktiliselt kõikide prügilate sulgemisel kasutatud rohkemal või vähemal määral nö erilahendusi, mis tihtilugu võimaldavad kasutada kohalikke materjale, taaskasutada materjale või asendada neid tehissünteetidega. Kui keskkonnaohutuse seisukohast võrdlemise koht ära võtta, siis peaks kõikvõimalikud alternatiivid kirja panema prügilamäärusesse – see ei ole aga ei otstarbekas ega ka reaalne (iga asukoht on erinev ning võimalikud kasutatavad materjalid samuti erinevad). Sama saab järeldada prügilamääruse § 35 lõike 3 ja § 37 lõike 4 kohta. KMH tegemine erinevate prügila käitaja poolt väljapakutud tehniliste lahenduste sobivuse väljaselgitamiseks on põhjendatud, kuna KMH käigus käsitletakse neid alternatiividena, mida võrreldakse omavahel erinevate kriteeriumite alusel ja selgitatakse prügilamääruse § 4 lõikes 1 parim lahendus, millega on võimalik vältida prügilast tulenevat keskkonnahäiringut maksimaalselt ja samas käitajale majanduslikult vastuvõetavalt muidugi. Projekteerimise käigus erinevaid alternatiive ei võrrelda ning KMH eelhinnang on selleks liiga "üldine" dokument, mille alusel ei saa nii suurte prügilate puhul olla "selge", et prügila ohustab keskkonda tavapärasest vähem ja mille alusel saaks Keskkonnaamet leevendada § 35 lg 1 nõudeid.
Lisaks tooks välja ka sulgemisjärgse seire. Sulgemiskava (mille osaks on sulgemisprojekt) ülesanne on ka seiremeetmete ja järeltegevuste sätestamine. Seiremeetmed on puhtalt keskkonnaohutuse tagamiseks. Suuremate prügilate puhul on teemad keerulised ja komplekssed (tihtilugu erinevad põhjaveekihid, erinevad pinnavee probleemid, lõhna mõjud). Seiremeetmed peaksid olema läbikaalutletud ja põhjendatud, vajadusel hinnatud, kas tagavad eesmärgi. Kui KMH-d ei tehta, siis need kaalutlused/võrdluskohad jäävad/võivad jääda puudulikuks.

MITTEARVESTATUD ja SELGITATUD

Muudatuse eesmärk on halduskoormuse vähendamine ja muuta loamenetlust paindlikumaks, samal ajal tagades jätkuvalt ka keskkonnaohutuse.
Oleme seisukohal, et KMH läbiviimine ei ole põhjendatud kõikide prügilate sulgemiskavade koostamisel. Otstarbekam on anda eelhinnang, et selgitada esmalt välja, kas KMH on vajalik. Lisaks ei tulene prügila sulgemise KMH kohustus KMH direktiivist.
Planeeritud muudatuse kohaselt tehakse muudatused ka keskkonnaministri 29.04.2004 määruses nr 38 (kavand 5) järgmiselt:
§ 35 (2) Kui amet on teinud § 14 lõikes 1 nimetatud otsuse või kui keskkonnamõju hindamise aruande või eelhinnangu alusel on selge, et prügila ohustab keskkonda tavapärasest vähem, või on tegemist väiksema kui 1,5 hektari suuruse prügilaga, võib amet leevendada selle paragrahvi lõike 1 nõudeid.
§ 35 (3) Juhul kui on läbi viidud keskkonnamõju hindamine või antud eelhinnang ja amet on keskkonnamõju hindamise aruannet või muid andmeid arvestades veendunud, et sadevete ärajuhtimist ja pinnase ning põhjavee kaitset on võimalik tagada ka muu konstruktsioonilise lahendusega, mis annab lõikes 1 sätestatuga samaväärse tulemuse, võib amet lubada muuta lõikes 1 sätestatud prügila kattekonstruktsiooni.
Määruses nr 38 on sätestatud piisavad nõuded prügila sulgemise tehniliste lahenduste, sh jäätmeladestu kattekihtide kohta. Kui prügila sulgemislahendus vastab määruse nõuetele, ei kaasne sulgemisega eeldatavasti olulist keskkonnamõju. Kui sulgemiskava näeb ette määrusest erinevad lahendused, siis on otsustajal võimalik algatada KMH tehniliste lahenduste ja nendega kaasnevate mõjude hindamiseks.
Näiteks võib esineda ka juhtumeid, kui sulgemiskava koostamisest on pikem aeg möödunud ning vahepealsel ajal on selgunud vajadus muuta prügila sulgemislahendust ja sulgemiskava. Sulgemislahenduse muutmine eeldab ühtlasi ka KMH koostamist, mis aga ei pruugi teatud juhtudel olla otstarbekas menetluse efektiivseks läbiviimiseks.
Suletud prügila järelhoolduse meetmete määramiseks ei ole samuti kohustuslik KMH vajalik, vaid selleks on Keskkonnaametil teadmised olemas senise praktika alusel. Keskkonnaseirenõuded määrab Keskkonnaamet määruse nr 38 § 38 kohaselt prügila käitamiseks väljastatud prügilaloas või kompleksloas, lähtudes määruse nr 38 peatükist 6 (prügila seirenõuded ja aruandlus).

10.
SA Keskkonna-õiguse Keskus, MTÜ Päästame Eesti Metsad
1. Eelnõu menetluse puudused. Eelnõu on avalikustatud 3-nädalase konsultatsiooniperioodiga. Arvestades eelnõu ulatuslikku sisu ja olulisi põhimõttelisi muudatusi, ei ole see aeg piisav, et jõuaks eelnõuga tervikuna sisukalt tutvuda ja seisukohad kujundada.
Ettepanek: Konsultatsioon peaks kestma vähemalt 6 nädalat, et tagada sisuline kaasamine.
Eelnõule ei ole koostatud väljatöötamiskavatsust (VTK). Selle põhjusena on eelnõu seletuskirjas selgitatud, et eelnõu tugineb KMH teenusedisaini projektide tulemusele. Tegelikkuses on eelnõust üksnes osa välja kujundatud KMH teenusedisaini projektis, samas kui KMH algatamise künniste muutmine ei olnud teenusedisaini fookuses. Künniste muutmise aluseks on seletuskirja kohaselt Maves OÜ künniste analüüs, mida meile teadaolevalt ei ole varem avalikkusele tutvustatud. VTK koostamata jätmise tõttu on eelnõule keeruline sisendit anda, kuna puudub kaalutletud hinnang künniste muutmise proportsionaalsuse kohta.
Ettepanek: Soovitame seletuskirjas vähemalt selgelt eristada, millised eelnõu sätted tuginevad teenusedisaini protsessi järeldustele ning mis osas tugineb eelnõu eraldi analüüsile (ja kuidas seda analüüsi on avalikkusele seni tutvustatud ja avalikkusega läbi arutatud). Nt sõnastuses: “KMH teenusedisaini projekt ei käsitlenud KMH algatamise künniste muutmist. Künniste muutmine tugineb Maves OÜ poolt koostatud analüüsile, mis on eraldiseisev lähtealus.“
SELGITATUD

Õigusaktide menetlemise korra järgi peab avalik konsultatsioon kestma vähemalt 15 tööpäeva.
OÜ Maves koostatud künniste analüüs oli alusuuringuna § 6 lõike 1 punktide muudatuste puhul. Künniste analüüs on avalikustatud Kliimaministeeriumi veebilehel (link oli toodud seletuskirjas).
Teenusdisaini järeldused on olnud aluseks enamike ülejäänud muudatuste puhul.
Seletuskirja on täpsustatud.

2. Keskkonnamõju hindamise ulatuse vähendamine
Kavandatavad muudatused: – § 2 täpsustus, sh mõju inimese tervisele, kultuuripärandile ja varale; – „heaolu“ väljajätmine mitmest sättest.
Seisukoht: Muudatus ei ole põhjendatud, mh ei ilmne muutmise vajadust eelnõu seletuskirjast. Ei ole selge, kas heaolu hõlmamine keskkonnamõju hindamise ulatusse on nii oluliselt suurendanud halduskoormust, et on tõesti vaja seadust muuta.
Juhime tähelepanu, et „heaolu“ on oluline mõiste KeÜS § 23 lõikes 1 sätestatud keskkonnaalasest õigusest – „õigus tervise- ja heaoluvajadustele vastavale keskkonnale“. Õiguse sõnastuse eeskujuks on Århusi konventsioon, mille preambuli seitsmendas lauses ja esimeses artiklis nimetatakse iga inimese õigust elada keskkonnas, mis vastab tema tervise- ja heaoluvajadustele. Seejuures ei piisa selle õiguse kaitsmiseks üksnes tervisele avalduva mõju hindamisest. Nagu KeÜS kommentaarides märgitud, on tervisekaitses kesksel kohal kaitse inimest füüsiliselt otseselt ohustava tegevuse või olukorra eest. Heaolu esiletoomine KeÜS § 23 sõnastuses tähendab, et selle õiguse tagamiseks peab isikut kaitsma ka mõjutuste eest, mis on küll häirivad, kuid ei pruugi tingimata kaasa tuua otsest tervisekahjustust (nt ebameeldiv lõhn, müra jms).
Juhul, kui mõju inimeste heaolule tulevikus ei hinnata, oleks see KeÜS-st ja Aarhusi konventsioonist tulenev õigus vähem kaitstud. Eelnõu koostamisel on see oluline kaalutlus arvestamata.
Eelnõu seletuskirjas ei ole selgitatud, millises menetluses hinnatakse edaspidi elukeskkonna kvaliteeti, pikaajalist häiringut, sotsiaalset elukvaliteeti (nt müra, visuaalne mõju, maastiku muutus) tervikuna. See võib kaasa tuua hinnangute killustumise üksikutele keskkonnaelementidele või häiringutele, tervikpilti arvestamata.
Ettepanek: jätta „heaolu“ terminina KeHJS sätetesse alles, st loobuda selle mõiste osas kavandatud muudatustest. Vajadusel täiendada juhendmaterjale selgitustega, kuidas heaolule avalduvat mõju hinnata.
SELGITATUD

Seletuskirja punktis 1 selgitusi on oluliselt täiendatud ning seletuskirja on lisatud muudatuste illustreerimiseks skeemid.

KMH/KSH keskendub keskkonnale ja selle kaudu avalduva olulise mõju kindlakstegemisele, sh selliste keskkonnahäiringute hindamisele KeÜS mõttes, millega võib kaasneda oluline keskkonnamõju (KeÜS § 3 lg 2 mõttes oluline keskkonnahäiring).

Seega keskkonnale avalduva ebasoodsa mõju kaudu on tegevuse mõju inimese tervisele, heaolule ja varale (KeÜS mõistes keskkonnahäiring) ka edaspidi KMH/KSH uurimisobjektiks ulatuses, mis on vajalik, et välistada olulise keskkonnahäiringu avaldumine. Keskkonnahäiringute hindamise tulemusena (ennekõike eelhindamisel ja programmi etapis ning programmi mitte koostamisel algatamise hetkel) saab otsustaja veenduda, kas tegemist on olulise keskkonnahäiringuga, mida tuleb aruande etapis käsitleda.
Võrreldes kehtiva õigusega eemaldatakse KeHJS §-st 21 viide heaolule kui eraldiseisvale hindamisobjektile, kuna inimese heaolu kui määratlemata õigusmõiste on liiga avar ja hõlmab elemente, mis olulise keskkonnahäiringu tekkimisel mõju ei oma.

3. Avalikkuse kaasamise võimaluste vähendamine KMH ulatuse määramisel
Kavandatavad muudatused: Eelnõus on kavandatud muudatused, mis nõrgendavad avalikkuse rolli KMH menetluses kaasarääkimisel:
1) KMH ulatuse määramine juba algatamise otsuses;
2) KMH programmi koostamisest vabastamine (uus KeHJS § 11¹);
3) Avalikkuse kaasamise kärpimine programmietapis.
Seisukoht: Oleme vastu KMH programmi etapi ärajätmisele. Näeme riski, et selle etapi ärajätmisel vähenevad avalikkuse osalemise võimalused oluliselt: avalikkusel ei ole sisuliselt võimalust mõjutada hinnatavate mõjude ulatust ega esitada ettepanekuid täiendavate mõjude või alternatiivide lisamiseks. KMH direktiivi artikkel 5 ja lisa IV nõuavad mõistlike alternatiivide võrdlemist, ent kui KMH ja alternatiivide ulatus määratakse varases faasis ilma avaliku aruteluta, võib alternatiivide valik jääda pinnapealseks. Samuti määratakse KMH programmi faasis tööde maht ning seda hiljem korrigeerida on keeruline, praktikas tavaliselt võimatu.
Kui avalikkus ei saa varases etapis osaleda, on see vastuolus KMH direktiivi eesmärgiga parandada varajase kaasamise kaudu otsuste kvaliteeti. Varase kaasamise näeb ette ka Aarhusi konventsioon (art 6 lg 4). Eelnõu materjalidest ei ole aru saada, kuidas seda riski plaanitakse vältida ning menetluslikud õigused tagada.
Ettepanek: jätta KMH programm etapina mõjuhindamisse alles.
Juhul, kui see on mingil põhjusel täiesti võimatu, siis sätestada vähemalt, et:
• avalikkusel peab olema vähemalt 14 päeva arvamuse esitamiseks KMH ulatuse kavandi kohta, ka kui programm jäetakse koostamata;
• KMH ulatuse kavand avalikustatakse eelnevalt.
SELGITATUD

Programmi etappi ei jäeta ära kõigi menetluste puhul, vaid ainult nendel juhtudel, kui kavandatava tegevuse võimalik oluline keskkonnamõju on varasemate samalaadsete KMHde või KSHde kaudu teada. KMH teenusedisaini käigus selgus, et programmi etapp on menetluse üks ajamahukamaid, samas praktikas enamlevinud ja korduvate projektide puhul (nt liiva- ja kruusakarjäärid, suurfarmid, väikeenergia rajatised jmt) võib see aga olla vähe lisandväärtust loov etapp. Samuti on praktikas olnud avalikkusel programmi etapis (sh avalkikul arutelul osalemise vastu) väike huvi.
KMH algatamise otsuse (sh hindamise ulatuse) kohta küsitakse arvamust asjaomastelt asutustelt.
Mis puudutab alternatiivide määramist programmis, siis muudatustega on KMH programmist välja võetud alternatiivsete võimaluste käsitluse nõue, kuid aruandesse jääb alles kohustus hinnata alternatiive. KMH algetapis, programmis ei pruugi olla põhjendatud ega võimalik alati sellist infot esitada. Kavandatava tegevuse reaalsed alternatiivsed võimalused selguvad üldjuhul alles KMH programmi koostamise järel ning alternatiivide võrdlus (sh 0-alternatiiv) ja hinnang olulise keskkonnamõju kohta tuleb esitada KMH aruandes.

4. KMH algatamise künniste muutmine
Kavandatavad muudatused: Eelnõu muudab oluliselt KeHJS § 6 lg 1, asendades mitmel puhul kohustusliku KMH eelhinnanguga. Leiame, et muudatused on põhjendamatud, ning ei ole hinnatud, kas need on vajalikud ning kas muudatustega saavutatav võimalik kasu kaalub üles võimaliku kahju keskkonnale (st ei ole hinnatud proportsionaalsust).
Eelnõu seletuskiri ei selgita veenvalt, kuidas tagatakse KMH direktiivi art 4 ja lisa III nõuete praktiline ja järjekindel rakendamine pärast künniste muutmist (eriti tundlikel aladel ja kumulatiivsete mõjude korral).
Ka muudatuste aluseks olev OÜ Maves analüüs ei anna esmapilgul vastuseid, kuidas kavatsetakse edaspidi arvestada kumulatiivsete mõjude või kogumõjudega. Künniste analüüs kumulatiivset mõju ei käsitle ja kui künniseid alandatakse, siis ilma KMH-ta rajatavate TE objektide kumuleeruv mõju võib saada oluliseks probleemiks nii elukeskkonna kvaliteedile kui ka looduskeskkonnale.
Nagu eelpool välja toodud, on konsultatsiooniks antud 3 nädalat liiga lühike aeg, et arutleda sisukalt nii põhimõttelise teema nagu KMH künniste muutmise üle, kuivõrd eelnõule ei ole koostatud VTK-d ning eelnõu seletuskirjas puudub selge võrdlus künnistega kehtivas õiguses ja eelnõus. Seetõttu on allpool on antud üksnes esialgne seisukoht plaanitavate muutuste osas.
SELGITATUD

Maves OÜ analüüsi tulemused on olnud aluseks eelnõus kavandatud muudatuste kujundamisel, mis puudutavad olulise keskkonnamõjuga tegevuste loetelu (§ 6 lõike 1 muudatused).

Probleemsed on vähemalt järgmised muudatused:
1) Tuuleelektrijaamad (KeHJS § 6 lg 1 p 5)
Muudatus: KMH oleks kohustuslik vaid: kui on ≥10 tuulikut või koguvõimsus ≥ 45 MW.
Kehtiva õiguse kohaselt on KMH kohustuslik tuuleelektrijaama püstitamisel veekogusse, maismaa tuuleparkide puhul on KMH kaalumiskohustusega tegevuste künnis määruses nr 224: rohkem kui viie tuulikuga tuuleelektrijaama, mille koguvõimsus on üle 7,5 megavati, rajamine maismaale. Seega kaob kohustuslik KMH alla 10 tuuliku või 45 MW koguvõimsusega tuulepargi rajamisel veekogusse.
Seisukoht: Tuuleparkide mõju sõltub eeskätt asukohast, selle läheduses paiknevatest kaitstavatest loodusväärtustest, aga ka nt tuuleparkide kumulatiivsest koormusest. Ka väiksemad tuulepargid võivad tundlikes piirkondades põhjustada olulist mõju. Merealadel on tundlikud kindlasti nii linnud kui nahkhiired.
Ebaselge on kavandatavate muudatuste seos Natura aladele avalduva mõju hindamisega. Kehtiva õiguse järgi toimub Natura hindamine KeHJS kohaselt, kuid Natura aladel tuleb KMH algatamata jätmise otsustamiseks välistada mõju avaldumine ala kaitseväärtustele või sidususele.
Eelnõu seletuskirjas on esitatud selgitus: Künniste analüüsi põhjal võiks kõikide tuuleparkide korral (sõltumata asukohast) kaaluda KMH eelhinnangu andmise nõude määramist, kuid probleemiks võib osutuda asjaolu, et suure tõenäosusega jõuaksid kõik eelhinnangud (mis on omakorda töömahukad materjalid) KMH algatamiseni, kuna on vaja põhjalikumalt uurida näiteks kavandatava tegevuse alal olevate loodusdirektiivi ja merestrateegia elupaikade seisundit. Kuidagi ei saa nõustuda põhjendusega, et tuuleparkide KMH kohustuse künnist tuleb tõsta seetõttu, et keskkonnamõju olemuse tõttu tuleks iga tuulepargi puhul algatada KMH. Kui tegevusel võib olla oluline keskkonnamõju, tuleks seda hinnata.
Juhime tähelepanu, et seletuskirjas ei ole selgitatud, milline saab olema KMH kaalumiskohustuse künnis määruse nr 244 kohaselt, vaid on lihtsalt sedastatud: Väiksema tegevusmahuga tuulikutele rakendub eelhinnangu nõue.
Ettepanek:
1) mitte tõsta tuuleparkide kohustusliku KMH künnist
2) analüüsida, kuidas kavandatav künnise kaotamine vastab EUROBATS-i resolutsioonide 5.6, 6.11 ja 7.5 nõuetele, arvestades mh ka tuuleparkide võimalikku kumulatiivset mõju.
3) analüüsida, kuidas kavandatav künnise kaotamine/muutmine vastab elustiku ja linnustiku kaitse nõuetele (loodusdirektiiv, linnudirektiiv jm asjassepuutuvad õigusaktid), arvestades mh ka tuuleparkide kumulatiivset mõju.
SELGITATUD

Arvestades avalikult konsultatsioonilt tulnud tagasisidet, jäetakse tuuleparkidega seotud kavandatud muudatus eelnõust välja.

2) Mere süvendamine ja merre kaadamine (§ 6 lg 1 p 17 / 17¹)
Muudatus: KMH kohustus kaotatakse; jääb ainult eelhinnang.
Seisukoht: Muudatus ei ole põhjendatud. Meresüvendamise ja kaadamise mõju võib olla pikaajaline, ruumiliselt laialdane, kumulatiivne. Eelhinnang ei pruugi alati tabada kõiki olulise mõjuga juhtumeid.
Ettepanek: Analüüsida, kuidas kavandatav muudatus mõjutab HELCOMi tegevuskava, veepoliitika raamdirektiivi ja merestrateegia raamdirektiivi eesmärkide täitmist, samuti EL looduse taastamise määrusest tulenevate kohustuste täitmist.
SELGITATUD

Meres tehtavate töödega kaasnevate mõjude puhul on leevendavad meetmed teada ning leevendusmeetmeid saab määrata ilma KMHta.

3) Metsamaa raadamine (KeHJS § 6 lg 1 p 31¹)
Muudatus: KMH kohustus ≥100 ha eemaldatakse; eelhinnang alates 50 ha (määruses).
Seisukoht: Muudatus ei ole põhjendatud ja võib kaasa tuua olulise kahju keskkonnale. Künniste muutmise aluseks olevas analüüsis on välja toodud, et raadamise mõju võib olla oluline kuni väga suur, sõltuvalt uuest kasutusotstarbest. Künnise määramiseks on tehtud ettepanek KMH algatamiseks, kui raadatakse rohkem kui 20% mõnest elupaigast. On arusaamatu, kuidas nende analüüsis esitatud järelduste alusel on plaanitava muudatusettepanekuni jõutud.
Kindlasti on vajalik teatud raadamise ulatusest alates KMH kohustuse kehtestamine. Senise praktika pinnalt näeme riski, et eelhinnangutele lähenetakse formaalselt ning nende põhjal hakatakse sisulise põhjenduseta KMH-sid algatamata jätma.
Ettepanek: kehtestada alates 50 ha muudatusest KMH kohustus, alla selle eelhinnangu kohustus.
SELGITATUD

Metsamaa raadamine ei ole üldjuhul olnud ainus KMH algatamise põhjus, vaid raadamise mõju hinnatakse näiteks mõne suurarendusega kaasneva tegevusena, millele on algatatud KMH. Raadamine ei ole KMH direktiivi järgi KMH kohustusega tegevus (nt Soomes 200 ha KMH kohustus, Lätil 50 ha KMH eelhinnang).

5. Eelhinnangute kvaliteet
Kavandatavad muudatused: eelnõuga vähendatakse mitme tegevuse KMH kohustust (kohustusliku KMH künnist), seega suureneb eelhinnangu roll KMH-de algatamise otsustamisel.
Seisukoht: Eelnõu ei sätesta piisavalt nõudeid KMH mittealgatamise otsustele. KMH direktiivi art 4 lg 5 kohaselt peavad KMH algatamise/mittealgatamise otsused olema põhjendatud (ja avalikult kättesaadavad). Eelhinnangutega tuleb tagada, et on täidetud KMH direktiivi nõuded.
Selge ei ole, kuidas on tagatud eelhinnangute kvaliteet, eriti arvestades, et kehtiv õigus ei näe ette eksperdi kaasamist otsuse tegemisse, vaid eelhinnangu otsuse peab tegema haldusorgan.
Ettepanek: Eelnõusse kaasamise ajakava ei võimalda meil teemat põhjalikumalt avada. Miinimumina teeme ettepaneku täiendada KeHJS alusel kehtestatud „Eelhinnangu sisu täpsustatud nõuded“ määrust selliselt, et eelhinnangu koostamisesse oleks kaasatud ka ekspert(teadmine).
SELGITATUD

Otsustajatel on eelhinnangu andmise pädevus olemas juba praegu, kuna eelhinnangu andmine ja KMH lõppotsuse tegemise on otsustaja ülesanne. Lisaks konsulteeritakse eelhinnangu andmise käigus asjaomaste asutustega.
Eelhinnangu kavandi koostajale ei soovi sätestada kvalifikatsiooninõudeid. Seletuskirjas on selgitatud, et keskkonnaeksperdi kaasamine on tugevalt soovituslik, kui arendajal endal ei ole vastavat pädevust ja teadmisi eelhinnangu kavandi koostamiseks. Sellisel juhul tellib ta selle vastava pädevusega keskkonnakonsultandilt. Arendaja esitatud eelhinnangu kavand ei ole lõplik ehk otsustajal säilib kohustus esitatud teabe piisavust ja asjakohasust kontrollida. Otsustaja saab vajadusel paluda arendajal eelhinnangu kavandit täpsustada või küsida lisainfot ning otsustaja peab ka ise kavandit vajadusel täiendama.
Eelhinnangu sisunõuded on KeHJS alusel määrusega sätestatud, millele peab vastama ka eelhinnangu kavand.

11.
Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoda
1. Eelhinnangute rolli oluline laienemine ja tegeliku halduskoormuse kasv
Eelnõuga laiendatakse keskkonnamõju eelhinnangu kohaldamisala, tuues eelhinnangu koostamise kohustuse määr madalamale. See tähendab, et formaalne keskkonnamõju hindamise (edaspidi KMH) kohustus võib väheneda, kuid suureneb eelhinnangute arv ja nende sisuline tähtsus KMH algatamise otsustamisel. Seda on välja toodud ka eelnõu seletuskirjas. Praktikas võib eelhinnang kujuneda sisult ja töömahult KMH-le sarnaseks menetluseks, ilma et sellele oleks kehtestatud selgeid kvaliteedinõudeid ega sisulisi piire mahule. Sellises olukorras asendub üks reguleeritud ja menetluslikust selge hindamisetapp sisuliselt vähem reguleeritud, kuid sama koormava menetlusega. Samas hakkab eelhinnangu kvaliteet ja põhjalikkus otseselt mõjutama KMH ja keskkonnamõju strateegilise hindamise (edaspidi KSH) otsuse algatamise või algatamata jätmise vaidlustatavust ning seeläbi arendajate ja ettevõtete õiguseid.
EPKK hinnangul ei vähenda selline lähenemine halduskoormust, vaid võib seda hoopis suurendada, muutes menetlused tootjate jaoks keerulisemaks ja vähem prognoositavaks. Eelnõus ei ole piisavalt tõendatud, et eelhinnangu kohaldamisala laiendamine väiksematele tegevusmahtudele viiks menetluspraktikas halduskoormuse vähenemiseni.
Seetõttu leiame, et eelnõu seletuskirja tuleb täiendada ning välja tuua, milline saab olema tegelik mõju menetluspraktikale, kui eelhinnangu kohaldamisala laiendatakse oluliselt väiksematele tegevusmahtudele. Lisaks on puudulik hinnang eelhinnangu lävendi madalamaks toomisega kaasneva majandusliku mõju kohta tootjale ja/või arendajale, kes peab katma eelhinnangu koostamisega seotud kulud teadmata, kas KMH algatatakse või mitte.
Lisaks palume selgitada, kas ja mil määral on eelnõus lävendite muutmisel arvestatud Kliimaministeeriumi tellitud riigihanke 294514 „Kohustusliku keskkonnamõju hindamisega ning eelhinnanguga tegevuste künniste analüüs“ töö tulemusi. Antud analüüsi eesmärk oli analüüsida KeHJS § 6 lõikes 1 toodud olulise keskkonnamõjuga tegevuste nimekirja ja Vabariigi Valitsuse 29.08.2005 määruses nr 224 „Tegevusvaldkondade, mille korral tuleb anda keskkonnamõju hindamise vajalikkuse eelhinnang, täpsustatud loetelu“ esitatud tegevuste loetelu, mille puhul on KMH eelhinnangu andmine vajalik, ning analüüsi põhjal esitada põhjendatud ettepanekud tegevuste ja künniste muutmiseks. Samuti soovime nimetatud analüüsiga tutvuda, et hinnata maakasutussektori ja toidutööstusele seatud künniste asjakohasust.
SELGITATUD

Eesmärk on vähendada ebavajalikke KMH-sid, mis ei ole mahult ja menetluslikult võrreldav eelhinnangu andmisega. Analüüs näitas, et teatud tegevuste puhul on otstarbekam selgitada KMH eelhinnanguga KMH vajadus kui algatada aja- ja töömahukas kohustuslik KMH, kui selleks ei ole praktilist vajadust.

Vt ka vastus järgmisele punktile.

Nimetatud analüüs on koostamisel, vahearuandega on võimalik tutvuda veebilehel Mõju hindamine keskkonnale | Kliimaministeerium. Vahearuanne.
Analüüsi tulemused on olnud aluseks eelnõus kavandatud muudatuste kujundamisel, mis puudutavad olulise keskkonnamõjuga tegevuste loetelu (§ 6 lõike 1 muudatused).

2. Õiguskindluse vähenemine
Eelnõu kohaselt võib eelhinnangu sisu menetluse käigus oluliselt täieneda ning otsustajal on lai kaalutlusõigus nõuda täiendavaid uuringuid või selgitusi. Maaomanike ja ettevõtjate vaates tähendab see, et isegi näiliselt tavapäraste tegevuste nagu maakasutuse muutuste, maaparandustööde või taastuvenergia projektide puhul ei ole võimalik varases etapis hinnata menetluse tegelikku kestust ega rahalist mahtu.
EPKK leiab, et selline ebakindlus pärsib õiguskindlust ning investeerimisotsuste tegemist ning võib viia olukorrani, kus tootja kannab olulisi kulusid enne, kui on selge, kas tegevus üldse realiseerub. Selline olukord ei ole kooskõlas õiguskindluse põhimõttega ega toeta stabiilselt investeerimiskeskkonda.
EPKK palub selgitada, kuidas tagatakse arendaja ja/või ettevõtte õiguskindlus eelhinnangu faasis, arvestades, et eelhinnangule ei ole seatud kvaliteedinõudeid ning otsustaja laia kaalutlusõigust nõuda eelhinnangu täiendamiseks lisauuringuid või muud täpsustavat infot. Samuti on arusaamatu, kuidas on tagatud menetlusprotsesside tähtajaline läbiviimine, arvestades ülal toodut ning asjaolu, et juba täna menetlused viibivad.
Leiame, et antud muudatusega kaob võimalus prognoosida menetlusprotsesside kestvust ning menetlusega seotud kulusid. Neid mõjusid ei ole aga eelnõu seletuskirja sotisaalmajanduslikus analüüsis hinnatud.
SELGITATUD

Eelnõuga kavandatud muudatuste üldine eesmärk on muuta loamenetlused, sh KMH, kiiremaks ja efektiivsemaks, samuti vähendada ebavajalikke kohustuslikke KMH-sid. KMH tuleb algatada ainult juhul, kui see on olulise keskkonnamõju tõttu vajalik.

Leiame, et nii halduskoormus kui ka otsustaja töökoormus väheneb ja protsess muutub kiiremaks eelhinnangu andmisel ja KMH algatamise üle otsustamisel selle kaudu, kui otsustajal väheneb vajadus küsida korduvalt lisateavet ning puuduolevat infot ise juurde otsida.
Seega menetluse kiirus sõltub suuresti ka eelhinnangu kavandi kvaliteedist – kui eelhinnangu kavand on koostatud kvaliteetselt ja otsustaja ei pea seda suuremas mahus täiendama. Kui esitatakse eelhinnangu kavand, vaatab otsustaja selle üle, vajadusel täiendab seda või küsib lisainfot. Kavandi esitamisega ei pea otsustaja eelhinnangut algusest lõpuni tervikuna ise koostama. Lõppotsuse KMH üle teeb endiselt otsustaja, arvestades eelhinnangu kavandit jm infot.
Eelnõud on täpsustatud (§ 61) ja lisatud, millisel juhul võib otsustaja küsida kavandi kohta lisainfot.
Lõppkokkuvõttes on KMH eelhinnang lühem menetlusprotsess kui KMH, kui see algatatakse. Analüüs näitas, et teatud tegevuste puhul on otstarbekam selgitada KMH eelhinnanguga KMH vajadus kui algatada aja- ja töömahukas kohustuslik KMH, kui selleks ei ole praktilist vajadust.
Otsustajatel on eelhinnangu andmise pädevus olemas juba praegu, kuna eelhinnangu andmine ja KMH lõppotsuse tegemise on otsustaja ülesanne. Lisaks konsulteeritakse eelhinnangu andmise käigus asjaomaste asutustega.
Eelhinnangu kavandi koostajale ei soovi sätestada kvalifikatsiooninõudeid. Seletuskirjas on selgitatud, et keskkonnaeksperdi kaasamine on tugevalt soovituslik, kui arendajal endal ei ole vastavat pädevust ja teadmisi eelhinnangu kavandi koostamiseks. Sellisel juhul tellib ta selle vastava pädevusega keskkonnakonsultandilt. Arendaja esitatud eelhinnangu kavand ei ole lõplik ehk otsustajal säilib kohustus esitatud teabe piisavust ja asjakohasust kontrollida. Otsustaja saab vajadusel paluda arendajal eelhinnangu kavandit täpsustada või küsida lisainfot ning otsustaja peab ka ise kavandit vajadusel täiendama.
Eelhinnangu sisunõuded on KeHJS alusel määrusega sätestatud, millele peab vastama ka eelhinnangu kavand.

3. Sotsiaalmajanduslike mõjude käsitlemise ebaselgus
Eelnõuga eemaldatakse KMH ja KSH raamistikust viited inimese heaolule, varale ja sotsiaalsetele vajadustele. EPKK leiab, et sotsiaalmajanduslikud mõjud, sh mõju maa väärtusele, põllumajandustootmise ja maamajandusettevõtluse jätkusuutlikkusele, tööhõivele ja piirkondlikule arengule, on maakastutussektori lahutamatu osa. Kui neid aspekte KMH ja/või KSH raames enam ei hinnata, peab olema selgelt määratletud, millises menetluses ja millisel viisil neid edaspidi arvestatakse. Eelnõust ei selgu, kas ja mil määral tuleb KSH ja/või KMH käigus hinnata sotsiaalseid ja majanduslikke mõjusid.
Praegusel kujul tekitab eelnõu riski, et olulised sotsiaalmajanduslikud mõjud jäävad üldse süsteemselt hindamata. Selline olukord ei ole EPKK hinnangul vastuvõetav ei sisuliselt ega õiguspoliitiliselt.
EPKK on seisukohal, et sotsiaalmajanduslikke mõjude hindamine peab säilima senisel kujul, vastasel juhul ei saa EPKK eelnõud kooskõlastada.
SELGITATUD

Eelnõu punktis 1 toodud selgitust on seletuskirjas täiendatud, samuti on muudatuste illustreerimiseks lisatud skeemid.
Selgitame, et ka praegu ei ole KMH/KSH eesmärk selgitada sotsiaal-majanduslikke mõjusid, vaid tegeleda ainult oluliste keskkonnamõjudega. Praeguses praktikas küll käsitletakse neid mõjusid teatud määral (nt mõju sotsiaalsetele vajadustele ja varale), kuid tegelikult ei pea KMH/KSH nendele mõjudele keskenduma, kui need mõjud ei ole põhjustatud olulisest keskkonnamõjust (olulise keskkonnamõju kaudu).
KMH/KSH keskendub eeskätt olulisele keskkonnamõjule, mitte sotsiaal-majanduslikele aspektidele, kuna eesmärk on tasakaalustada otsustusprotsesse, kus majanduslikud ja sotsiaalsed kaalutlused on niigi domineerivad. Sotsiaalmajanduslikke mõjusid käsitletakse KMH raamistikus vaid juhul, kui need avalduvad keskkonna kaudu (oluline mõju tervisele, kultuuripärandile või varale). Selline fookus aitab vältida KMH/KSH muutumist üldiseks poliitika- või tasuvusanalüüsiks ning säilitab selle kui keskkonnakaitselise otsustustoe selge rolli ja metoodilise piiritluse. KMH/KSH ei ole iseseisev otsus ega otsustamise asendaja, vaid üks sisend kavandatava tegevuse üle otsustamisel. KMH/KSH eesmärk on anda otsustajale struktureeritud ja põhjendatud teave kavandatava tegevuse oluliste keskkonnamõjude kohta, mida kaalutakse koos teiste asjakohaste õiguslike, sotsiaalsete, majanduslike ja ruumiliste kaalutlustega vastavas menetluses. Seetõttu ei tähenda see, et aspektid, mida KMH/KSH raames ei hinnata, jääksid otsustamisel arvestamata, vaid neid käsitletakse nende jaoks sobivates menetlustes ja otsustusraamistikus. Vahetuid olulisi mõjusid inimeste tervisele, varale ja kultuuripärandile, mis ei avaldu keskkonna kaudu ja mis ei kuulu KMH/KSH raames hindamisele, on võimalik käsitleda näiteks planeerimismenetluses planeeringu asjakohaste mõjude hindamisel, tegevusloa menetluses iseseisvate uuringute või analüüsidena. Nende tellimise üle otsustatakse vajaduspõhiselt. Selline jaotus tagab, et erinevat liiki mõjusid hinnatakse neile sobiva menetluse, pädevuse ja metoodikaga, vältides dubleerimist ning hoides KMH/KSH fookuse selgelt olulisel keskkonnamõjul.

4. KMH programmi etapi ärajätmisega kaasnevad riskid
Eelnõu võimaldab loobuda KMH programmi koostamisest juhtudel, kus kavandatava tegevuse võimalikud mõjud on varasemate samalaadsete menetluste kaudu teada. EPKK leiab, et KMH programmi etapp on olnud oluline mehhanism, mis võimaldab varajases faasis selgelt määratleda uuringute ulatuse, tuvastada võimalikud konfliktikohad ning maandada hilisemaid vaidlusi.
Programmi etapi ärajätmine võib kaasa tuua olukorra, kus olulised probleemid ilmnevad alles KMH aruande koostamise või avalikustamise etapis, kui tootja on juba teinud märkimisväärseid investeeringuid.
EPKK hinnangul on KMH programmi ärajätmine vastuvõetav üksnes juhul, kui seaduses sätestatakse selgesõnaliselt, et KMH ulatust ei ole lubatud menetluse käigus laiendada, välja arvatud uute ja objektiivselt ettenägematute asjaolude ilmnemisel.
Lisaks on ebaselge, mil määral KMH programmi ärajätmine praktikas vähendab menetlusega seotud bürokraatiat ja ajakulu, kuna samaaegselt eelhinnangute maht kasvab ning kvaliteet muutub ebaühtlasemaks. See omakorda aga suurendab otsustaja töökoormust ning teadmisvajadust.
SELGITATUD

Programmi ärajätmine on võimalus, mida otsustab otsustaja.
Eelnõu seletuskirja on täpsustatud ja selgitatud, et kui otsustaja küsib seisukohta KMH algatamise otsuse eelnõu kohta, on arendajal võimalik esitada selle kohta arvamus, sh et kavandatava tegevuse keskkonnamõju hindamiseks tuleb siiski programm koostada.
KMH aruande koostamise käigus täiendavate asjaolude ilmnemise korral võib aruandes põhjendatud juhul kõrvale kalduda nõuetele vastavaks tunnistatud KMH programmist või KMH algatamise otsusega määratud KMH ulatusest. Seega võib ulatust laiendada või muuta erandlikel juhtudel (nt selguvad uued või ettenägematud asjaolud), mis peavad olema aruandes selgelt põhjendatud. KeHJS § 20 lg 11 järgi kehtib see nõue ka praegu.

5. Keskkonnamõju mõiste sisuline muutmine
Eelnõuga kavandatud keskkonnamõju uus definitsioon viib selle senisest enam kooskõlla keskkonnahäiringu kontseptsiooniga ning jätab kõrvale viited keskkonnataluvusele ja pöördumatutele muutustele. EPKK peab seda põhimõtteliseks muudatuseks, mille tegelikku mõju KMH ja KSH protsessidele ei ole piisavalt analüüsitud.
EPKK peab vajalikuks, et seletuskirja täiendatakse selge ja sisulise põhjendusega, milles käsitletakse muudatuse mõju hindamise ulatusele, eesmärgile ja praktikale. Kuid EPKK hinnangul ei pruugi seletuskirja täiendamine olla piisab ning kaaluda tuleks kehtiva keskkonnamõju definitsiooni säilitamist.
EPKK rõhutab, et keskkonnahäiring ja keskkonnamõju hindamise kontseptsioonid on sisult ja eesmärgilt erinevad. Keskkonnahäiringu mõiste on kujundatud eeskätt tegevuslubade, nende tingimuste seadmise ning järelevalve kontekstis ning selle keskmes on lubatud tegevuse piiridesse jäävate riskide ohjamine. See lähenemine ei ole sobiv kavandatava tegevuse terviklikuks ja ettevaatavaks mõjude hindamiseks. Keskkonnamõju hindamise eesmärk on kavandatavate tegevuste tegelike ja eeldatavate mõjude süstemaatiline tuvastamine ja olulisuse hindamine ning oluliste mõjude ennetamine või leevendamine. Keskkonnahäiringu käsitlus seevastu taandub oma olemuselt riskihindamisele, mis keskendub võimalike kahjulike sündmuste tõenäosusele ja nende realiseerumisel tekkivatele tagajärgedele.
SELGITATUD

Nõustume, et keskkonnahäiringu ja olulise keskkonnamõju mõisted on sisult erinevad. Seetõttu olemegi soovinud määratleda olulise keskkonnamõju mõiste selgemalt, et see eristuks keskkonnahäiringu mõistest, mitte ei oleks kooskõlas. Seletuskirja punkti 1 on oluliselt täiendatud.
Märgite õigesti, et KMH eesmärk on kavandatavate tegevuste tegelike ja eeldatavate mõjude süstemaatiline tuvastamine ja olulisuse hindamine ning oluliste mõjude ennetamine või leevendamine. Seetõttu soovimegi „olulise keskkonnamõju“ mõistet täpsustada, et oleks selgem ja arusaadavam, milliste mõjudega KMH tegeleb, st oluliste mõjudega, mitte keskkonnahäiringutega.
Säilib sisulise keskkonnamõju hindamise kohustus vastavalt KeHJS nõuetele. Hindamise kvaliteet peaks paranema, sest ei ole vaja käsitleda teemasid, mille puhul keskkonnamõju ei ole oluline ja mis ei anna lisandväärtust, sh tegevusloa andmisel.

6. Natura eelhindamise kvaliteet ja pädevus
Eelnõu näeb ette, et kohustusliku KMH korral tehakse Natura eelhindamine juba KMH algatamise otsuse tegemisel otsustaja poolt. EPKK peab vajalikuks selgitada, kuidas on sellisel juhul tagatud eelhindamise piisav sügavus ja ekspertiis, arvestades, et kehtiva korra järgi on Natura eelhindamist teinud vastava kvalifikatsiooniga juhteksperdid või eksperdirühmad. Samuti palume selgitada, kuidas on tagatud eelhinnangut koostavate otsustaja töötajate vastavus keskkonnamõju hindaja pädevusnõuetele.
EPKK peab vajalikuks, et eelnõus sätestatakse selged pädevusnõuded Natura eelhindamise läbiviijatele ning nende vastavus keskkonnamõju hindaja pädevusnõuetele oleks õiguslikult tagatud.

SELGITATUD

Ka praegu teevad otsustajad Natura eelhindamist KMH eelhinnangu andmise etapis ning näiteks Keskkonnaametil on selleks vajaliku teadmise ja pädevusega töötajad. Vajadusel saab kasutada Natura eelhindamiseks vastavat ekspertiisi. Natura eelhindamise andmiseks on vajalikud vastavad teadmised, kuid siiski ei pea selleks olema keskkonnaeksperdi kvalifikatsiooni.
Natura eelhindamise nõuded on sätestatud looduskaitseseaduses ja on olemas ka vastavad juhendid.

7. Kokkuvõttes leiab EPKK, et eelnõuga kavandatud muudatused vajavad täiendavat analüüsi ja täpsustamist, et tagada tegelik halduskoormuse vähenemine, mitte selle varasemasse etappi nihutamine, tootjate õiguskindlus ja menetluste prognoositavus ning keskkonnamõjude terviklik ja sisuline hindamine, sh sotsiaalmajanduslike mõjude käsitlemine. Samuti peab EPKK oluliseks, et enne eelnõuga edasi liikumist oleks hinnatud selle vastavus Euroopa Liidu õigusele ning Euroopa Kohtu praktikatele.
EPKK palub esitada põhjalikud ja sisulised selgitused tagasisides toodud probleemkohtadele ning palub arvestada tehtud ettepanekutega, et tagada eelnõu eesmärkide saavutamine. Oleme avatud koostööle ning valmis oma ettepanekuid ja kommentaare täpsemalt selgitama.
SELGITATUD

Eelnõu seletuskirja punkti 1 on oluliselt täiendatud.
12.
Eesti Linnade ja Valdade Liit
Eesti Linnade ja Valdade Liit kooskõlastab eelnõu järgmiste märkustega:
1. Märkus keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seaduse muutmise seaduse eelnõu kavandi nr 4 kohta. Eelmise aasta oktoobris küsiti ettepanekuid keskkonnamõju hindamise (KMH) ja keskkonnamõju eelhindamise (KMH eelhinnang) kohustuslikkuse künnistele. Toona palusime täpsustada Vabariigi Valitsuse 29. augusti 2005 määruse nr 224 „Tegevusvaldkondade, mille korral tuleb anda keskkonnamõju hindamise vajalikkuse eelhinnang, täpsustatud loetelu“ § 13 p 2 mõistet „elurajooni arendamine“. Praktikas on esinenud raskusi selle tõlgendamisega. Kuidas tõlgendada „elurajooni arendamist“ millises mahus või mitmest hoonest alates võiks tegemist olla elurajooniga?
SELGITATUD

Kliimaministeeriumi tellimusel on koostamisel analüüs KeHJSi ning tegevusvaldkondade määruse nr 224 tegevuste ja nende künniste hindamiseks (töö täitja Maves OÜ). Töö eesmärk on analüüsida, milliseid KeHJSis nimetatud KMH kohustustega tegevuste ning tegevusvaldkondade määruses nimetatud eelhinnangu kohustusega tegevuste künniseid oleks asjakohane muuta. Analüüsi 1. etapi tulemused on olnud aluseks eelnõus kavandatud muudatuste kujundamisel, mis puudutavad olulise keskkonnamõjuga tegevuste loetelu (§ 6 lõike 1 muudatused).
Töö 2. etapp käsitleb tegevusvaldkondade määruse tegevusi ning muuhulgas määruse § 13 punkti 2. Analüüsi tulemused on aluseks määruse muutmisel ja eelnõu koostamisel. Määruse eelnõu valmimisel saadetakse see ka Linnade ja Valdade Liidule kooskõlastamiseks.

2. Täpsustus punkt 15 kohta. Ka kohalik omavalitsus on otsustaja rollis ning peab KSH või KMH-dega seotud menetluses osalema. Hetkel ei ole KOV esindajatel võimalik viia läbi menetlusi KOTKAS-es. Kas uue süsteemiga hakkab ka KOV KMH ja KSH menetlused toimuma KOTKAS keskkonnas? See kindlasti hõlbustaks protsessi kui info menetluse kohta on ühes kohas. Sealt kaudu peaks tulema avaldus sisse, laetakse ülesse eelhinnang või aruanne ning seal võiks saada saata ja hiljem laekuda ka pädevate asutuste arvamus. Selline ühine andmebaas kõigile hõlbustaks protsessi.
SELGITATUD

Käesoleva eelnõu muudatused ei reguleeri infosüsteemide kasutamise põhimõtteid.
Ehitisregister võimaldab juba praegu esitada eelhinnangu kavandi failina (ehitusloa taotluse materjalide lisana). KOTKASes (mis on keskkonnakaitselubade andmebaas) tuleb teha vastav väikesemahuline süsteemi muudatus.
KMH digipöörde teenusedisaini käigus on tehtud ettepanek tervikliku KMH infosüsteemi loomiseks, mille kaudu saab esitada ja menetleda KMH-ga seotud dokumente ning süsteemis on olemas kogu vajalik info (sh varasemate hinnangute ja uuringute kohta). Kliimaministeeriumil on tellimisel KMH süsteemi ärianalüüsid ning eeldatavasti võiks KMH infosüsteem rakenduda 2028. aastal.
13.
Eesti Metsa Abiks MTÜ
1. Eesti Metsa Abiks (EMA) toetab keskkonnamõju hindamise (KMH) menetluse tõhusamaks muutmist ja põhjendatud bürokraatia vähendamist. Samas leiame, et eelnõus sisalduvad mitmed muudatused vähendavad keskkonnamõju hindamise sisulist kvaliteeti ja avalikkuse kaasamist. Alljärgnevalt esitame ettepanekud eelnõu tasakaalustamiseks:
§ 2 – keskkonnamõju mõiste kitsendamine
Kitsaskoht: Mõiste „heaolu“ eemaldamine kitsendab keskkonnamõju sisu ning vähendab võimalust hinnata elukeskkonna kvaliteeti, mõju visuaalile ja kultuuriväärtustele, müra ja muid kumulatiivseid mõjusid, mis ei pruugi väljenduda otsese tervisekahjuna.
Ettepanek: Säilitada keskkonnamõju mõistes ka inimese heaolu aspekt, et tagada keskkonnamõju hindamise terviklikkus ja vastavus keskkonnaõiguse eesmärkidele.
SELGITATUD

Seletuskirja punktis 1 selgitusi on oluliselt täiendatud ning seletuskirja on lisatud muudatuste illustreerimiseks skeemid.

KMH/KSH keskendub keskkonnale ja selle kaudu avalduva olulise mõju kindlakstegemisele, sh selliste keskkonnahäiringute hindamisele KeÜS mõttes, millega võib kaasneda oluline keskkonnamõju (KeÜS § 3 lg 2 mõttes oluline keskkonnahäiring).

Seega keskkonnale avalduva ebasoodsa mõju kaudu on tegevuse mõju inimese tervisele, heaolule ja varale (KeÜS mõistes keskkonnahäiring) ka edaspidi KMH/KSH uurimisobjektiks ulatuses, mis on vajalik, et välistada olulise keskkonnahäiringu avaldumine. Keskkonnahäiringute hindamise tulemusena (ennekõike eelhindamisel ja programmi etapis ning programmi mitte koostamisel algatamise hetkel) saab otsustaja veenduda, kas tegemist on olulise keskkonnahäiringuga, mida tuleb aruande etapis käsitleda.
Võrreldes kehtiva õigusega eemaldatakse KeHJS §-st 21 viide heaolule kui eraldiseisvale hindamisobjektile, kuna inimese heaolu kui määratlemata õigusmõiste on liiga avar ja hõlmab elemente, mis olulise keskkonnahäiringu tekkimisel mõju ei oma.

2. § 111 – KMH algatamisel KMH ulatuse määramine
Kitsaskoht: KMH ulatuse võib määratleda juba algatamise otsuses ilma KMH programmi koostamiseta. See piirab võimalust hinnata kumulatiivseid, asukohaspetsiifilisi ja uusi teaduslikke riske ning vähendab avalikkuse ja sõltumatute ekspertide sisulist rolli menetluse varajases etapis.
Ettepanek: Sätestada, et keskkonnamõju hindamise programm jääb kohustuslikuks menetlusetapiks ka juhul, kui keskkonnamõju hindamise ulatus määratakse algatamise otsuses. Alternatiivina pakume välja, et tagatakse avalikkuse ja asjaomaste asutuste sisuline kaasamine keskkonnamõju hindamise ulatuse määramisse enne keskkonnamõju hindamiseks vajalike uuringute alustamist.
SELGITATUD

Programmi ärajätmine on võimalus, mida otsustab otsustaja. Kui kavandatava tegevusega kaasneva olulise keskkonnamõju olemus ja ulatus on varasema samalaadse tegevuse KMH või KSH kaudu teada, määratakse KMH algatamise otsuses ka keskkonnamõju hindamise ulatus. Otsustaja saadab otsuse eelnõu asjaomastele asutustele ja arendajale arvamuse saamiseks. Erisuse kohaldamiseks on otsustaja ülesanne otsustada, kas olemasolev info on piisav: kui on kahtlus, et kõik olulised mõjud ei ole teada, tuleb KMH programm koostada tavapärases korras.
Selgitame, et muudatus põhineb teenusdisaini tulemustel, mille käigus kogutud tagasiside järgi avalikkus valdavalt ei esita programmi kohta ettepanekuid, millega sisuliselt arvestada saaks. Programmi saab ära jätta, kui on nö standardolukord, mille korral saab määrata tavapärased uuringud.

3. Avalik kaasamine KMH varajases etapis
Kitsaskoht: KMH programmi etapis kaob avaliku arutelu kohustus, mis vähendab avalikkuse ja vabaühenduste võimalust mõjutada KMH ulatust ja uurimisküsimusi enne otsuste sisulist jõustamist.
Ettepanek: Tagada avalik arutelu või samaväärne sisuline kaasamine KMH programmi või KMH ulatuse määramise etapis kooskõlas Aarhusi konventsiooni põhimõtetega.
SELGITATUD

Avalik arutelu on kavas kaotada ainult KMH programmi (KMH ulatuse määramise) etapis. KMH direktiiv ei sea KMH programmi koostamise kohustust (sh selle avalikku väljapanekut ega arutelu), seega ei ole see lahendus vastuolus direktiiviga. KMH programmi koostamise etappi on kavas lühendada ja kiirendada ning suurendada nende juhtumite hulka, kus seda ei koostatagi. Viimasel juhul asendab seda otsustaja tehtavas KMH algatamise otsuses KMH ulatuse määramine. Lisaks selgus KMH teenusedisaini käigus, et KMH programmi avalikud arutelud ei täida oma eesmärki. KMH aruande avalikustamisel jääb avalik arutelu endiselt alles, seega ei kaotata ära võimalust KMH protsessis arvamust avaldada. Samuti säilivad KMH programmi ja aruande avalikud väljapanekud, mille jooksul on võimalik arvamust avaldada.

4. § 111 lg 4–5 – arendaja roll ulatuse määramisel
Kitsaskoht: Arendaja kaasamine KMH ulatuse määramisse suurendab huvide konflikti riski ja võib mõjutada hindamise sõltumatust.
Ettepanek: Täpsustada, et arendaja seisukoht on üks sisend, kuid KMH ulatuse määramisel peab otsustaja tuginema eelkõige Keskkonnaameti ja teadusasutuste sõltumatule hinnangule.
SELGITATUD

Arendaja seisukoht ei ole eelhinnangu andmisel määrav, see on üks sisend, lõpliku otsuse teeb otsustaja lisaks arendaja esitatud eelhinnangu kavandile ka muu teabe põhjal.

5. § 13 lg 1 p-d 2 ja 7 – alternatiivide analüüs
Kitsaskoht: Eemaldatakse nõue käsitleda kavandatava tegevuse võimalikke alternatiive. See võib nõrgestada KMH sisulist kvaliteeti ning on vastuolus EL keskkonnamõju hindamise direktiivi põhimõtetega.
Ettepanek: Jätta kohustus analüüsida ka alternatiive (sh asukoha-, tehnoloogilisi ja „mitte-tegemise“ alternatiive) kõikides olulise keskkonnamõjuga tegevustes.
SELGITATUD

Tegemist on KMH teenusedisainis välja töötatud ja kokkulepitud muudatusega. Alternatiivsete võimaluste käsitluse nõue on välja võetud ainult KMH programmist, kuid aruandesse jääb alles kohustus hinnata alternatiive. Eelnõu seletuskirjas on selgitatud, et KMH algetapis, programmis ei pruugi olla põhjendatud ega võimalik alati sellist infot esitada. Kavandatava tegevuse reaalsed alternatiivsed võimalused selguvad üldjuhul alles KMH programmi koostamise järel ning alternatiivide võrdlus (sh 0-alternatiiv) ja hinnang olulise keskkonnamõju kohta tuleb esitada KMH aruandes. KMH programmis tuleb aga esitada kavandatava tegevuse lühikirjeldus.
14.
Eesti Kaubandus-Tööstuskoda
1. Eelnõu § 1 p 10 kohaselt on edaspidi olulise keskkonnamõjuga tegevus vähemalt kümne tuulikuga või vähemalt 45-megavatise koguvõimsusega tuuleelektrijaama rajamine. See tähendab, et edaspidi on tuuleparkide puhul keskkonnamõju hindamise (KMH) algatamine kohustuslik, kui tuulikuid on vähemalt 10 või nende koguvõimsus vähemalt 45 MW, seda sõltumata tuulepargi asukohast (tuuleparki kavandatakse kas merel või maismaal). Kehtiva seaduse kohaselt on aga olulise keskkonnamõjuga tegevus üksnes tuuleelektrijaama püstitamine veekogusse. Kuigi eelnõu seletuskirja lk 23 kohaselt eelnõu keskendub KMH menetluse tõhustamisele ja kiirendamisele ning selle kaudu halduskoormuse ja bürokraatia vähendamisele, siis plaanitav eelnõu § 1 p 10 muudatus muudab reeglid jäigemaks ja rangemaks.
Juba täna viiakse maismaa tuuleparkide puhul läbi keskkonnamõju strateegiline hindamine („KSH“). Praktikas viiakse tuuleparkide planeerimismenetlustes läbi KSH niisuguse täpsusastmega, et ehitusloa menetluses KMH-d algatama ei peaks. Juhul, kui aga ehitusloa menetluses peaks selguma, et KSH on olnud liialt üldine ja ebatäpne või on asjaolud vahepeal olulisel määral muutunud, võimaldab kehtiv regulatsioon, k.a vajadusel eelhinnangu alusel KMH algatamist maismaatuulepargi ehitusloa menetluses (KeHJS § 11 lg 6, 62). Seega näeme, et käesoleval juhul ei ole eelnõus kavandatav lahendus vajalik ning ei aita kaasa menetluse tõhustamisele ja kiirendamisele. See võib hoopis takistada uute projektide, eriti väiksemate tuuleparkide rajamist ning muudab protsessi arendajate jaoks aeglasemaks ja kulukamaks.
Kaubanduskoja ettepanek: Jätta § 1 p 10 eelnõust välja.
SELGITATUD

Arvestades avalikult konsultatsioonilt tulnud tagasisidet, jäetakse kavandatud muudatus eelnõust välja.

2. Eelnõuga kaasneva Vabariigi Valitsuse 29. novembri 2004. a määruse nr 224 muudatustega (rakendusakti kavand 4) kavandatakse mitmete tegevusvaldkondade puhul eelhinnangu kohustuse künniste alandamist. Muudatuste kohaselt tekib eelhinnangu kohustus rakendusakti kavandi 4 p 7 kohaselt üle 50 hektari suuruse pindalaga metsamaa raadamisele. Kehtiva KeHJSi kohaselt on olulise keskkonnamõjuga tegevus üle 100 hektari suuruse pindalaga metsamaa raadamine ehk selle tulemusel asendatakse KMH kohustus KMH eelhinnangu kohustusega ning lävend läheb madalamaks. See tähendab, et projektid, mis jäävad 50–100 ha vahemikku ja mis seni ei vajanud mahukat KMH-erimenetlust, satuvad nüüd eelhinnangu kohustuse alla. Kokkuvõtlikult, kuigi formaalne KMH kohustus kaob, laieneb samas eelhinnangu kohustus oluliselt väiksematele tegevusmahtudele.
Samuti erinevalt kohustuslikust KMH-st tugineb eelhinnang otsustaja (ametniku) kaalutlusõigusele. Eelnõu ja selle rakendusaktid ei taga eelhinnangu andmise ühtset kvaliteeti ega metoodikat. See suurendab riski, et sarnaseid projekte koheldakse erinevalt, mis vähendab arendajate õiguskindlust ja prognoositavust. Lisaks ei sätestata eelnõuga eelhinnangu koostajatele kvalifikatsiooninõudeid (erinevalt KeHJS § 15 sätestatud KMH litsentsi nõudest). Olukorras, kus eelhinnangu maht ja olulisus suurenevad, võib kvalifikatsiooni puudumine viia ebaõigete otsusteni. See tekitab ettevõtjatele täiendavat aja- ja rahalist kulu ning suurendab ebakindlust.
Kaubanduskoja küsimused:
Kaubanduskoda soovib teada, kuidas on hinnatud plaantavate muudatuste tegelikku mõju menetlusele, kui eelhinnangu kohustuste ring laieneb? Samuti soovime teada, kuidas tagatakse eelhinnangu ühtlane kvaliteet?
SELGITATUD

Eelnõuga kavandatud muudatuste üldine eesmärk on muuta loamenetlused, sh KMH, kiiremaks ja efektiivsemaks, samuti vähendada ebavajalikke kohustuslikke KMH-sid. KMH tuleb algatada ainult juhul, kui see on olulise keskkonnamõju tõttu vajalik.
Leiame, et nii halduskoormus kui ka otsustaja töökoormus väheneb ja protsess muutub kiiremaks eelhinnangu andmisel ja KMH algatamise üle otsustamisel selle kaudu, kui otsustajal väheneb vajadus küsida korduvalt lisateavet ning puuduolevat infot ise juurde otsida.
Seega menetluse kiirus sõltub suuresti ka eelhinnangu kavandi kvaliteedist – kui eelhinnangu kavand on koostatud kvaliteetselt ja otsustaja ei pea seda suuremas mahus täiendama. Kui esitatakse eelhinnangu kavand, vaatab otsustaja selle üle, vajadusel täiendab seda või küsib lisainfot. Kavandi esitamisega ei pea otsustaja eelhinnangut algusest lõpuni tervikuna ise koostama. Lõppotsuse KMH üle teeb endiselt otsustaja, arvestades eelhinnangu kavandit jm infot.
Eelnõud on täpsustatud (§ 61) ja lisatud, millisel juhul võib otsustaja küsida kavandi kohta lisainfot.
Lõppkokkuvõttes on KMH eelhinnang lühem menetlusprotsess kui KMH, kui see algatatakse. Analüüs näitas, et teatud tegevuste puhul on otstarbekam selgitada KMH eelhinnanguga KMH vajadus kui algatada aja- ja töömahukas kohustuslik KMH, kui selleks ei ole praktilist vajadust.
Otsustajatel on eelhinnangu andmise pädevus olemas juba praegu, kuna eelhinnangu andmine ja KMH lõppotsuse tegemise on otsustaja ülesanne. Lisaks konsulteeritakse eelhinnangu andmise käigus asjaomaste asutustega.
Eelhinnangu kavandi koostajale ei soovi sätestada kvalifikatsiooninõudeid. Seletuskirjas on selgitatud, et keskkonnaeksperdi kaasamine on tugevalt soovituslik, kui arendajal endal ei ole vastavat pädevust ja teadmisi eelhinnangu kavandi koostamiseks. Sellisel juhul tellib ta selle vastava pädevusega keskkonnakonsultandilt. Arendaja esitatud eelhinnangu kavand ei ole lõplik ehk otsustajal säilib kohustus esitatud teabe piisavust ja asjakohasust kontrollida. Otsustaja saab vajadusel paluda arendajal eelhinnangu kavandit täpsustada või küsida lisainfot ning otsustaja peab ka ise kavandit vajadusel täiendama.
Eelhinnangu sisunõuded on KeHJS alusel määrusega sätestatud, millele peab vastama ka eelhinnangu kavand.

Seletuskirja lisa 2.pdf

Keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seaduse ja

muinsuskaitseseaduse muutmise seaduse eelnõu seletuskirja juurde

Lisa 2

Kooskõlastusringil esitatud märkuste ja ettepanekutega arvestamise või mittearvestamise tabel

Eesti Standardimis- ja Akrediteerimis-keskus................................................................................................................................................................................................... 1

MTÜ Turbaliit ................................................................................................................................................................................................................................................... 2

Eesti Tööandjate Keskliit ................................................................................................................................................................................................................................ 11

MTÜ Eesti Taastuvenergia Koda .................................................................................................................................................................................................................... 15

Eesti Tuuleenergia Assotsiatsioon .................................................................................................................................................................................................................. 17

Eesti Erametsaliit ............................................................................................................................................................................................................................................ 20

Eesti Metsa- ja Puidutööstuse Liit ................................................................................................................................................................................................................... 26

MTÜ Eesti Keskkonnamõju Hindajate Ühing ................................................................................................................................................................................................ 30

Kobras OÜ ...................................................................................................................................................................................................................................................... 35

SA Keskkonna-õiguse Keskus, MTÜ Päästame Eesti Metsad ........................................................................................................................................................................ 36

Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoda ............................................................................................................................................................................................................. 44

Eesti Linnade ja Valdade Liit .......................................................................................................................................................................................................................... 51

Eesti Metsa Abiks MTÜ .................................................................................................................................................................................................................................. 52

Eesti Kaubandus-Tööstuskoda ........................................................................................................................................................................................................................ 55

Nr Märkuse esitaja Kooskõlastamise tulemus, märkused ja ettepanekud Märkuste ja ettepanekute arvestamine või

arvestamata jätmise põhjendus

1. Eesti Standardimis-

ja Akrediteerimis-

keskus

1. Kommentaar puudutab eelnõu seletuskirja lisas oleva

rakendusakti „Keskkonnaministri 29. aprilli 2004 määruse nr

38 „Prügila rajamise, kasutamise ja sulgemise nõuded“

muutmine“ kehtivat redaktsiooni.

Kehtiva määruse § 37 kohaselt tuleb prügila proovivõtukava

koostada vastavalt standardis EVS-EN 14899:2006

sätestatule. Kuna nõukogu direktiivist 1999/31/EÜ ei

ARVESTATUD

Ettepanekuga arvestatakse määruse eelnõu

koostamisel (määruse kavandis on sõnastust

korrigeeritud).

Keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seaduse ja

muinsuskaitseseaduse muutmise seaduse eelnõu seletuskirja juurde

Lisa 2

õnnestunud leida, et seire korraldamiseks proovivõtukava

koostamisel on kohustus järgida standardit EN 14899:2006,

siis tekkis küsimus, kas see tuleb mõnest komisjoni

rakendusaktist või on seotud direktiivi 1999/31/EÜ art 15c?

Juhime tähelepanu, et toote nõuetele vastavuse seaduse § 42

lg 6 kohaselt on tehnilises normis lubatud standardile

kohustuslikku viidet sätestada üksnes Eestile rahvusvahelisest

õigusest või Euroopa Liidu õigusaktist tulenevate kohustuste

täitmisel. Kui standardi järgimise kohustus proovivõtukava

koostamisel ei tulene siiski EL õigusaktist, tuleks standardi

järgimine sõnastada soovituslikuna andes võimaluse kasutada

seirenõuete täitmiseks alternatiivseid sobivaid lahendusi,

nt „…vastavalt standardis EVS-EN 14899 või muus

samaväärses dokumendis sätestatule“.

Lisaks teeb EVS ettepaneku kasutada dateerimata viidet (ilma

aastaarvuta EVS-EN 14899), et tagada standardi järgimise

ajakohasus koos hilisemate muudatustega ning et rakendaja

saaks juhinduda viidatud dokumendi uusimast väljaandest

(kui dateeritud viide ei tulene EL õigusaktist).

Samuti teeb EVS ettepaneku kaaluda ka standardi pealkirja

välja jätmist, kuna need võivad standardi uustöötluse käigus

muutuda ning sel juhul ei teki standardi kasutajal võimaliku

pealkirjade erinevuse tõttu segadust.

2. MTÜ Turbaliit 1. Eelnõu eesmärgiks on vähendada bürokraatiat ja

halduskoormust, samas tuuakse eelhinnangu koostamise

kohustuse määr madalamale. See toob kaasa eelhinnangute

ehk siis Keskkonnaameti poolt läbiviidatavate

menetlusprotsesside mahu suurenemist, mis lõpuks võivad

mahult KMH sisuga ühtlustuda. Juhime tähelepanu, et sel

viisil tegelikkuses nii bürokraatia kui halduskoormus ei

SELGITATUD

Eelnõuga kavandatud muudatuste üldine eesmärk on

muuta loamenetlused, sh KMH, kiiremaks ja

efektiivsemaks, samuti vähendada ebavajalikke

kohustuslikke KMH-sid. KMH tuleb algatada ainult

juhul, kui see on olulise keskkonnamõju tõttu vajalik.

Keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seaduse ja

muinsuskaitseseaduse muutmise seaduse eelnõu seletuskirja juurde

Lisa 2

vähene, vaid võib ka suureneda (eelnõu seletuskiri toob välja,

et eelhinnangute arv suureneb).

1.1. Palume selgitada, kuidas on hinnatud selle muudatuse

tegelikku mõju menetluspraktikale, arvestades, et kuigi

formaalne KMH kohustus kaob, laieneb samas eelhinnangu

kohustus oluliselt väiksematele tegevusmahtudele. Eriti

oluline, mida palume selgitada, kas ja kuidas tagatakse

eelhinnangu ühtlane kvaliteet olukorras, kus see muutub

peamiseks filtriks KMH algatamise otsustamisel arvestades,

et eelhinnangu koostajatele ei määrata kvalifikatsiooni

nõudeid.

1.2. Juhime tähelepanu, et eelhinnangu kvaliteet ja

põhjalikkus hakkab otseselt mõjutama KMH ja

keskkonnamõju strateegilise hindamise (edaspidi KSH)

otsuse algatamise või algatamata jätmise vaidlustatavust ning

seeläbi õiguseid.

1.3. Palume selgitada, kuidas tagatakse arendaja õiguskindlus

eelhinnangu faasis, arvestades, et eelhinnang võib menetluse

käigus oluliselt täieneda, sh eelnõu seletuskirja alusel

Keskkonnaamet võib eelhinnangu täiendamiseks nõuda

juurde lisauuringuid või muud täpsustavat infot ning KMH

algatamise otsus sõltub otseselt selle sisust.

1.4. Kuidas Keskkonnaamet ja Kliimaministeerium on

planeerinud, et menetlusprotsessid ei veni antud muudatuste

tulemusel, kui juba praegu on menetlusprotsessid pikemad ja

teatud juhtudel lähevad üle tähtaja, sh kaob ära võimalus

prognoosida menetlusprotsesside võimalikku kestvust?

Juhime tähelepanu, et see on arendajale ebakindlust tekitav

ajalise kui ka rahalise kulu arvestamiseks.

Leiame, et nii halduskoormus kui ka otsustaja

töökoormus väheneb ja protsess muutub kiiremaks

eelhinnangu andmisel ja KMH algatamise üle

otsustamisel selle kaudu, kui otsustajal väheneb

vajadus küsida korduvalt lisateavet ning puuduolevat

infot ise juurde otsida.

Seega menetluse kiirus sõltub suuresti ka eelhinnangu

kavandi kvaliteedist – kui eelhinnangu kavand on

koostatud kvaliteetselt ja otsustaja ei pea seda

suuremas mahus täiendama. Kui esitatakse

eelhinnangu kavand, vaatab otsustaja selle üle,

vajadusel täiendab seda või küsib lisainfot. Kavandi

esitamisega ei pea otsustaja eelhinnangut algusest

lõpuni tervikuna ise koostama. Lõppotsuse KMH üle

teeb endiselt otsustaja, arvestades eelhinnangu

kavandit jm infot.

Eelnõud on täpsustatud (§ 61 täiendus) ja lisatud,

millisel juhul võib otsustaja küsida kavandi kohta

lisainfot (juhul, kui eelhinnangu kavandis puudub

olulise tähtsusega teave, mis on vajalik eelhinnangu

andmiseks).

Lõppkokkuvõttes on KMH eelhinnang lühem

menetlusprotsess kui KMH, kui see algatatakse.

Analüüs näitas, et teatud tegevuste puhul on

otstarbekam selgitada KMH eelhinnanguga KMH

vajadus kui algatada aja- ja töömahukas kohustuslik

KMH, kui selleks ei ole praktilist vajadust.

Otsustajatel on eelhinnangu andmise pädevus olemas

juba praegu, kuna eelhinnangu andmine ja KMH

lõppotsuse tegemine on otsustaja ülesanne. Lisaks

konsulteeritakse eelhinnangu andmise käigus

asjaomaste asutustega.

Keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seaduse ja

muinsuskaitseseaduse muutmise seaduse eelnõu seletuskirja juurde

Lisa 2

Eelhinnangu kavandi koostajale ei soovi sätestada

kvalifikatsiooninõudeid. Seletuskirjas on selgitatud,

et keskkonnaeksperdi kaasamine on tugevalt

soovituslik, kui arendajal endal ei ole vastavat

pädevust ja teadmisi eelhinnangu kavandi

koostamiseks. Sellisel juhul tellib ta selle vastava

pädevusega keskkonnakonsultandilt. Arendaja

esitatud eelhinnangu kavand ei ole lõplik ehk

otsustajal säilib kohustus esitatud teabe piisavust ja

asjakohasust kontrollida, küsida lisainfot ning

kavandit vajadusel täiendama.

Eelhinnangu sisunõuded on KeHJS alusel määrusega

sätestatud, millele peab vastama ka eelhinnangu

kavand.

2. Keskkonnaamet pakub lähenemist, mille kohaselt võib

KMH programmi koostamisest loobuda juhul, kui

kavandatava tegevuse võimaliku olulise keskkonnamõju

olemus ja ulatus on varasemate samalaadsete KMH/KSH

menetluste kaudu juba teada ning vajalikud uuringud on välja

kujunenud. Sellisel juhul võib KMH programmi asemel

tugineda varasematele praktikale ning määrata vajalikud

uuringud KMH algatamise otsuses.

2.1. Samas juhime tähelepanu riskile, et KMH programmi

etapi ärajätmisel võivad olulised probleemkohad,

eksperthinnangud ning vastuolud selguda oluliselt hiljem

alles KMH aruande koostamise või avalikustamise etapis ehk

ajal, kui arendaja on teinud märkimisväärseid

investeeringuid.

2.2. Palume täpsustada, kas ja millistel alustel on võimalik

KMH algatamise otsuses määratud uuringute ulatust

menetluse käigus muuta, kui ilmneb, et osa uuringutest ei ole

SELGITATUD

Programmi ärajätmine on võimalus, mida otsustab

otsustaja.

Eelnõu seletuskirja on täpsustatud ja selgitatud, et kui

otsustaja küsib seisukohta KMH algatamise otsuse

eelnõu kohta, on arendajal võimalik esitada selle

kohta arvamus, sh et kavandatava tegevuse

keskkonnamõju hindamiseks tuleb siiski programm

koostada.

KMH aruande koostamise käigus täiendavate

asjaolude ilmnemise korral võib aruandes

põhjendatud juhul kõrvale kalduda nõuetele

vastavaks tunnistatud KMH programmist või KMH

algatamise otsusega määratud KMH ulatusest. Seega

võib ulatust laiendada või muuta erandlikel juhtudel

(nt selguvad uued või ettenägematud asjaolud), mis

Keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seaduse ja

muinsuskaitseseaduse muutmise seaduse eelnõu seletuskirja juurde

Lisa 2

asjakohased või vastupidi – vajalikud on täiendavad

analüüsid.

2.3. Täiendavalt palume selgitada, kas KMH programmi

ärajätmine tegelikult vähendab menetluse bürokraatiat ja

ajakulu tervikuna, kui eelhinnangute maht kasvab ning

kvaliteet muutub ebaühtlasemaks suurendades selgelt

Keskkonnaameti töökoormust ning teadmisvajadust.

peavad olema aruandes selgelt põhjendatud. KeHJS §

20 lg 11 järgi kehtib see nõue ka praegu.

3. Eelnõus täpsustatakse KMH/KSH algmõistet

„keskkonnamõju“, mis on seni defineeritud kui mõju, mis

võib eeldatavalt ületada mõjuala keskkonnataluvust,

põhjustada keskkonnas pöördumatuid muutusi või seada ohtu

inimese tervise ja heaolu, kultuuripärandi või vara. Eelnõu

muudatuse kohaselt ei käsitle uus definitsioon

keskkonnamõju mõistet samalaadselt, sh ei viidata uues

mõistes keskkonnataluvusele ning pöördumatutele

muutustele, vaid viidatakse keskkonnaseadustiku

üldosaseaduses defineeritud keskkonnahäiringule – tegevuse

elluviimisega kaasnev vahetu või kaudne mõju keskkonnale

ning keskkonna kaudu toimiv mõju.

3.1. Palume selgitada, kas keskkonnamõju hindamises on

laiemalt toimunud kontseptuaalne muutus ning kas sellise

põhimõttelise muudatuse osas on tehtud analüüsid, mis

näitavad, et senine keskkonnamõju hindamise praktika ei

täida eesmärki? Keskkonnahäiringu mõiste on kujundatud

eelkõige tegevusloa tingimuste ja järelevalve kontekstis, mitte

kavandatava tegevuse terviklikuks mõjuhindamiseks ning

oluliste keskkonnaaspektide selgitamiseks ja ohjeks. Juhime

tähelepanu, et keskkonnamõju hindamise eesmärk on

kavandatava tegevuse tegelike ja eeldatavate mõjude

süstemaatiline tuvastamine ja olulisuse hindamine (sh mõju

ulatus, kestus, kumulatiivsus ja pöörduvus), samas kui

keskkonnahäiringu hindamine taandub riskihindamisele, mis

SELGITATUD

Eelnõu punktis 1 toodud selgitust on seletuskirjas

täiendatud, samuti on muudatuste illustreerimiseks

lisatud skeemid.

Eelnõuga ei muudeta KMH/KSH kontseptuaalset

alust ega eesmärki, vaid täpsustatakse mõistekasutust.

Nagu eelnõu seletuskirjas selgitatud, siis

täpsustatakse §-s 21 sätestatud terminit

„keskkonnamõju“ ning mõju inimese tervisele

avalduva mõju puhul lisatakse täpsustus „sealhulgas

keskkonna kaudu toimiv mõju“. Täpsustuse eesmärk

on rõhutada, et KeHJSi tähenduses hõlmab mõiste

„keskkonnamõju“ olukordi, kus kavandatava

tegevuse tagajärjel toimub muutus keskkonnas ning

selle muutuse kaudu avaldub mõju inimese tervisele,

kultuuripärandile või varale. Sellisel juhul

käsitletakse seda olulist mõju ka KMH/KSH raames.

Ka praegu on KMH eesmärk selgitada oluline

keskkonnamõju, aga täpsustusega muutub hindamise

ulatus selgemaks (sh õiguslikult).

Mõistet „keskkonnamõju” ei asendata mõistega

„keskkonnahäiring“. Vastupidi, keskkonnahäiringuid

ei pea KMH/KSH käigus käsitlema, vaid hinnatakse

olulist keskkonnamõju. Olulist keskkonnahäiringut

Keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seaduse ja

muinsuskaitseseaduse muutmise seaduse eelnõu seletuskirja juurde

Lisa 2

keskendub võimalike kahjulike sündmuste tõenäosusele

(kaasnev vahetu või kaudne mõju) ja nende realiseerumise

tagajärgedele (keskkonna kaudu toimiv mõju).

3.2. Palume täpsustada, kuidas praeguse eelnõu rakendamisel

tagatakse, et KMH/KSH protsessis säilib sisuline

keskkonnamõju analüüs, mille raames leitakse olulised

keskkonna(kui laiem mõiste, mitte vaid loodus) aspektid ning

meetmed nende ohjamiseks.

peab KMH/KSH hindama, st sellist

keskkonnahäiringut KeÜS mõttes, millega võib

kaasneda oluline keskkonnamõju (KeÜS § 3 lg 2

mõttes oluline keskkonnahäiring).

Endiselt säilib sisulise keskkonnamõju hindamise

kohustus vastavalt KeHJS nõuetele (sh hinnatakse

mõju ulatust, kestust, kumulatiivsust ja pöörduvust).

Eesmärk on parendada KMH/KSH fookust.

Keskkonnamõju hindamine võeti kasutusele 1960.–

1970. aastatel vastusena olukorrale, kus majandus- ja

taristuarendused põhjustasid ulatuslikku ning sageli

pöördumatut kahju looduskeskkonnale, ilma et

otsuste tegemisel oleks neid mõjusid süsteemselt

hinnatud. Keskkonnamõju hindamise eesmärk on

tuua keskkonnakaalutlused otsustusprotsessi

varajasesse faasi, enne kui tegevused muutuvad

pöördumatuks. Selle keskne roll on ennetav:

tuvastada, kirjeldada ja hinnata kavandatava tegevuse

olulisi mõjusid looduskeskkonnale ning pakkuda

võimalusi nende vältimiseks või leevendamiseks.

KMH/KSH keskendub eeskätt olulisele

keskkonnamõjule, mitte sotsiaal-majanduslikele

aspektidele, kuna eesmärk on tasakaalustada

otsustusprotsesse, kus majanduslikud ja sotsiaalsed

kaalutlused on niigi domineerivad. Sotsiaal-

majanduslikke mõjusid käsitletakse KMH

raamistikus vaid juhul, kui need avalduvad

keskkonna kaudu (oluline mõju tervisele,

kultuuripärandile või varale). Selline fookus aitab

vältida KMH/KSH muutumist üldiseks poliitika- või

tasuvusanalüüsiks ning säilitab selle kui

Keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seaduse ja

muinsuskaitseseaduse muutmise seaduse eelnõu seletuskirja juurde

Lisa 2

keskkonnakaitselise otsustustoe selge rolli ja

metoodilise piiritluse.

KMH/KSH ei ole iseseisev otsus ega otsustamise

asendaja, vaid üks sisend kavandatava tegevuse üle

otsustamisel. KMH/KSH eesmärk on anda otsustajale

struktureeritud ja põhjendatud teave kavandatava

tegevuse oluliste keskkonnamõjude kohta, mida

kaalutakse koos teiste asjakohaste õiguslike,

sotsiaalsete, majanduslike ja ruumiliste kaalutlustega

vastavas menetluses. Seetõttu ei tähenda see, et

aspektid, mida KMH/KSH raames ei hinnata, jääksid

otsustamisel arvestamata, vaid neid käsitletakse

nende jaoks sobivates menetlustes ja

otsustusraamistikus. Vahetuid olulisi mõjusid

inimeste tervisele, varale ja kultuuripärandile, mis ei

avaldu keskkonna kaudu ja mis ei kuulu KMH/KSH

raames hindamisele, on võimalik käsitleda näiteks

planeerimismenetluses planeeringu asjakohaste

mõjude hindamisel, tegevusloa menetluses

iseseisvate uuringute või analüüsidena. Nende

tellimise üle otsustatakse vajaduspõhiselt. Selline

jaotus tagab, et erinevat liiki mõjusid hinnatakse neile

sobiva menetluse, pädevuse ja metoodikaga, vältides

dubleerimist ning hoides KMH/KSH fookuse selgelt

olulisel keskkonnamõjul.

Vt ka järgmine vastus.

4. Eelnõu kohaselt ei hinnata edaspidi KMH/KSH raames

mõju inimese tervisele, heaolule ja varale. Palume täpsustada,

kas tegemist on teadliku lähenemise muutusega ning kuidas

see suhestub senise praktikaga. Juhime tähelepanu, et antud

muudatus eelnõus ei ole kooskõlas Kliimaministeeriumi enda

SELGITATUD

Seletuskirja punkti 1 on oluliselt täiendatud.

Eelnõuga ei muudeta KMH/KSH kontseptuaalset

alust ega eesmärki, vaid täpsustatakse mõistekasutust,

Keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seaduse ja

muinsuskaitseseaduse muutmise seaduse eelnõu seletuskirja juurde

Lisa 2

tellitud õigusanalüüsiga, mis on mõeldud KMH teenuse

disaini ettevalmistamiseks. Eelnõuga on muudetud mitmeid

sätteid, mis on õigusekspertide hinnangul olnud asjakohased

ja/või EL ja rahvusvahelise õiguse kohaselt vajalikud (nt lk

68 õigusanalüüs). Antud õigusanalüüsi kohaselt tuleb eelnõu

mõjusid hinnata ja asjaolusid uurida.

4.1. Soovitakse välja võtta viide „sotsiaalsetele vajadustele“,

põhjendades seda mõiste ebaselguse ja hindamispraktika

ebaühtlusega. Juhime tähelepanu, et mõiste väljajätmine on

juriidiliselt ebakorrektne ja vastuolus direktiiviga. Näiteks

õigusanalüüs toob välja, et kas ja mis ulatuses tuleb KSH (ja

ka KMH) käigus hinnata ka sotsiaalseid mõjusid, ei ole

lõplikult selge. Kui see ei ole selge, siis pole põhjendatud selle

kohustuse kustutamine, kaasa arvatud olukorras, kus vastavat

kohustust otseselt ei tule. Vajadusel tuleb mõiste sisuliselt

täpsustada, mitte eemaldada, et tagada ühtne arusaam ning

vältida hindamispraktika erinevusi.

4.2. Eelnõu seletuskiri on eksitav, lihtsustatud ning suunab

mõjude hindajaid ning vastavaid ametnikke väärale

praktikale, mis võimaldab sisuliselt ignoreerida olulisi

keskkonnamõjusid. Seletuskirjast peab kustutama eksitavad

väiteid. Näiteks: “Kui kavandatava tegevuse elluviimisega ei

kaasne olulist mõju looduskeskkonnale, siis järelikult ei saa

keskkonnamuutuse kaudu kaasneda ka olulist mõju inimese

tervisele, kultuuripärandile või varale.”

4.3. Palume selgitada täpsemalt koos näidetega, mida

tähendab keskkonnakaudu toimiv mõju ning millist mõju ei

loeta keskkonna kaudu toimivaks.

4.4. Kas saame õigesti aru, et KMH/KSH raames ei hinnata

enam sotsiaalseid ja majanduslikke mõjusid, näiteks

planeeritava tegevuse mõju tööhõivele, toimetulekule, vara

väärtusele jmt? Selguse puudumine selle osas võib viia

et selgemalt piiritleda keskkonnamõju hindamise ese

ning vältida KMH/KSH laienemist sotsiaal-

majanduslikku või poliitikakujunduslikku

hindamisse. KMH/KSH keskne eesmärk on jätkuvalt

olulise keskkonnamõju tuvastamine, kirjeldamine ja

hindamine ning meetmete kavandamine selle

vältimiseks või leevendamiseks.

Eelnõuga täpsustatakse mõistet “oluline

keskkonnamõju“, kuna loobutakse sõnastuses viitest

inimese heaolule.

KeÜSi kohaselt on keskkonnahäiring inimtegevusega

kaasnev vahetu või kaudne ebasoodne mõju

keskkonnale, sealhulgas keskkonna kaudu toimiv

mõju inimese tervisele, heaolule või varale või

kultuuripärandile. Keskkonnahäiring on ka selline

ebasoodne mõju keskkonnale, mis ei ületa arvulist

normi või mis on arvulise normiga reguleerimata.

Keskkonnahäiringuid hinnatakse sellises ulatuses,

kuivõrd need on olulised (et välistada oluline

keskkonnahäiring/keskkonnamõju).

Seega ei ole heaolu kontekstis tegemist olulise

keskkonnamõjuga KeHJSi tähenduses, vaid

häiringuga, mis võib mõjutada inimese heaolu, kuid

see ei ületa keskkonnataluvust, ei põhjusta

keskkonnas pöördumatuid muutusi ega sea ohtu

inimese tervist, kultuuripärandit või vara (st ei ole

KeHJSi käsitlusalas olev oluline keskkonnamõju).

Heaolu käsitlemine kuulub sotsiaalsete mõjude

laiema hindamise valdkonda, mitte KeHJSi

reguleerimisalasse. Samuti ei nõua heaolu käsitlemist

KMH ega KSH direktiivid.

Keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seaduse ja

muinsuskaitseseaduse muutmise seaduse eelnõu seletuskirja juurde

Lisa 2

olukorrani, kus aspekte käsitletakse erinevates menetlustes

(näiteks tegevusloa menetlus) erineva lähenemisviisiga ning

taotleja mõistes kogu protsess pikeneb.

4.5. Eelnõu muudatus tekitab küsimusi seoses

planeerimisotsuste põhjendamisega, sh tegevuse panusega

kohalikku majandusse, tööhõivesse ning inimeste heaolusse

tervikuna, mille all on seni käsitletud ka tegevusega seotud

varasid kui teisi hüvesid. Näiteks õigusanalüüs toob välja, et

kas ja mis ulatuses tuleb KSH (ja ka KMH) käigus hinnata ka

sotsiaalseid mõjusid, ei ole lõplikult selge. Kuigi see ei ole

selge, siis ei ole põhjendatud selle kohustuse kustutamine ka

olukorras, kus vastavat kohustust otseselt ei tule.

4.6. Palume selgitada, millises menetluses ja millisel viisil

eeldatakse edaspidi nende aspektide arvestamist, et vältida

olukorda, kus sotsiaal-majanduslike aspektidega KMH/KSH

hindamisel enam ei arvestata, kuid puudub ka selge

alternatiivne raamistik nende käsitlemiseks.

Eelnõuga jäetakse välja ka „sotsiaalsete vajaduste“

hindamise kohustus KSH käigus. Mõiste väljajätmine

ei ole vastuolus EL õigusega ega välista direktiividest

tulenevate kohustuste täitmist. Euroopa Liidu KMH

ja KSH direktiivid ei sätesta kohustust hinnata

sotsiaalseid mõjusid iseseisva ja piiritletud mõistena,

vaid nõuavad teatud mõjude käsitlemist ulatuses,

milles need on seotud keskkonnaga või avalduvad

keskkonna kaudu (nt mõju inimese tervisele, varale,

kultuuripärandile).

KMH/KSH käigus peab mõju inimese tervisele,

varale ja kultuuripärandile hindama siis, kui oluline

mõju tekib keskkonnamuutuste kaudu (nt mõju, mis

jõuab inimeseni läbi õhu, vee, müra, vibratsiooni jms)

ning võib olla oluline (ülenormatiivne).

Laiapõhjaline tervisemõjude hindamine

meditsiinilise hindamise tähenduses ei ole KMH

fookuses, lisaks eeldaks see KMH ekspertide hulka

ka tervishoiu valdkonna eksperdi kaasamist.

KMH teenusedisaini raames tellitud õigusanalüüsis

on märgitud: „Euroopa Kohus on selgitanud

(Euroopa Kohtu otsus C -420/11, p-d 30, 35-36), et

KMH direktiivi eesmärgiga on varaline kahju

hõlmatud juhul, kui see kaasneb

keskkonnamõjutustega (nt viidatud lahendis

lennujaamaga kaasnev mürareostus, mis võib

mõjutada nii inimeste tervist ning vähendada seetõttu

ühtlasi mõjutatud kinnisvara väärtust). Seega peab EL

õiguse vaatest KMH ja KSH aruande koostamise

käigus kindlasti käsitlema mõjusid inimese tervisele,

varale ja kultuuripärandile, mille põhjustab

sekkumine keskkonda (nt maa -aluse

Keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seaduse ja

muinsuskaitseseaduse muutmise seaduse eelnõu seletuskirja juurde

Lisa 2

kaevandamisega kaasnev varingu vms oht ehitistele ).

/…/ Euroopa Kohtu lahendist võib järeldada, et KMH

raames võib tuleneda kohustus hinnata sellist mõju,

mis avaldub keskkonna kaudu inimese tervisele ja

varale, kuid mitte tegevuse vahetut mõju nt inimese

vaimsele tervisele, kinnisvarahindadele vms.“.

5. Ettepaneku kohaselt tuleb kohustusliku KMH korral teha

Natura eelhindamine juba KMH algatamise otsuse tegemisel

Keskkonnaameti poolt, varasemalt on Natura eelhindamise

KMH kohustuse korral teinud ekspertrühm.

5.1. Palume selgitada, kas ja kuidas on sellise lähenemise

puhul tagatud Natura eelhindamise sisuline kvaliteet ja

pädevus, arvestades, et kehtiva korra järgi teeb Natura

eelhindamise KMH programmi etapis KMH juhtekspert või

eksperdirühm, kellele on seatud konkreetsed kvalifikatsiooni-

ja pädevusnõuded.

5.2. Palume selgitada, kas ja kuidas planeeritakse hinnata

eelhinnangut koostavate Keskkonnaameti töötajate vastavust

keskkonnamõju hindaja pädevusnõuetele.

SELGITATUD

Otsustajatel, sh Keskkonnaametil on Natura

eelhindamise pädevus ja vastavate teadmistega

spetsialistid, sest ka praegu teeb otsustaja Natura

eelhinnanguid (KMH eelhinnangu raames).

Näeme, et mitmed eelnõus kavandatud muudatused nihutavad

sisulist vastutust ja riske arendaja vaates varasemasse

menetlusetappi, suurendades samal ajal eelhinnangute ja

otsustaja kaalutlusõiguse rolli. Selguse ja õiguskindluse

tagamiseks peame oluliseks, et eelnõu rakendamisel oleks

üheselt arusaadav, milliseid mõjusid, millises menetlusetapis

ja millise pädevuse alusel hinnatakse.

Samuti peame äärmiselt oluliseks selgust, kuidas ning millise

menetluse raames käsitletakse tegevuste sotsiaal-

majanduslikke mõjusid, mis on igasuguse kestliku arengu

vaates vältimatud?

Selgitatud eelmistes punktides.

Keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seaduse ja

muinsuskaitseseaduse muutmise seaduse eelnõu seletuskirja juurde

Lisa 2

Ootame esitatud küsimustele ja tähelepanekutele sisulisi

selgitusi ning palume arvestada täiendavaid täpsustusi, et

eelnõu eesmärgid – menetluse lihtsustamine, õigusselgus ja

kvaliteetne keskkonnamõju hindamine – oleksid saavutatud

ilma kvaliteedilanguse, ebaselge menetlusprotsessi ning

tegeliku bürokraatia ja töömahu kasvuta.

Eelnevalt väljatoodud põhjustel juhime tähelepanu, et eelnõu

on vajalik viia EL ja Eesti õigusega vastavaks. Praegusel kujul

muudatustega eelnõu ei ole õiguspärane ega kooskõlas EL

direktiivi või rahvusvahelise lepingu sõnastustele.

Kokkuvõtteks, KeHJS muutmise eelnõu kavandatud

muudatused ei pruugi praktikas vähendada bürokraatiat ega

halduskoormust, vaid nihutavad sisulise vastutuse

varasemasse menetlusetappi ning suurendavad eelhinnangute

mahtu, otsustaja kaalutlusõigust ja arendaja õigusselgust

puudutavaid riske. Turbaliit ei saa nõustuda keskkonnamõju

mõiste põhimõttelise muutmisega ja kitsendamisega

KMH/KSH-st, mis on vastuoluline senise praktika, EL õiguse

ja tehtud õigusanalüüsidega. Ilma selgete pädevusnõuete,

menetlusraamistiku ja alternatiivse lahenduseta nende mõjude

käsitlemiseks ähvardab eelnõu eesmärkide – lihtsustamise ja

tõhususe – asemel tuua kaasa kvaliteedilanguse, menetluste

pikenemise ja vaidluste kasvu.

Selgitatud eelmistes punktides.

Oleme seisukohal, et muudatused on kooskõlas EL ja

Eesti õigusega, sh KMH direktiiviga, samuti KMH

teenusdisaini käigus läbi viidud analüüsidega.

3. Eesti Tööandjate

Keskliit

Eelnõu eesmärk – muuta keskkonnamõju hindamise menetlus

tõhusamaks, kiiremaks ning vähendada dubleerivat ja vähese

lisandväärtusega bürokraatiat – on põhimõtteliselt mõistetav

ja toetatav. Samas tekitavad mitmed kavandatavad

muudatused olulisi sisulisi, menetluslikke ja õigusselgusega

seotud küsimusi, millele keskliidu liikmed on pidanud

vajalikuks tähelepanu juhtida.

Eelnõu eesmärgiks on bürokraatia ja halduskoormuse

vähendamine, kuid samal ajal alandatakse keskkonnamõju

SELGITATUD

Eelnõuga kavandatud muudatuste üldine eesmärk on

muuta loamenetlused, sh KMH, kiiremaks ja

efektiivsemaks, samuti vähendada ebavajalikke

kohustuslikke KMH-sid. KMH tuleb algatada ainult

juhul, kui see on olulise keskkonnamõju tõttu vajalik.

Leiame, et nii halduskoormus kui ka otsustaja

töökoormus väheneb ja protsess muutub kiiremaks

Keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seaduse ja

muinsuskaitseseaduse muutmise seaduse eelnõu seletuskirja juurde

Lisa 2

eelhinnangu kohustuse määrasid. See toob paratamatult kaasa

eelhinnangute arvu märkimisväärse kasvu ning

Keskkonnaameti menetluskoormuse suurenemise. Tekib

põhjendatud risk, et eelhinnangud hakkavad oma mahult ja

sisult sisuliselt asendama KMH-d, ilma et sellele etapile oleks

kehtestatud selged kvaliteedi- ja pädevusnõuded.

1. Palume selgitada:

• kuidas on hinnatud muudatuste tegelikku mõju

menetluspraktikale;

• kuidas tagatakse eelhinnangute ühtlane kvaliteet

olukorras, kus nende koostajatele ei ole kehtestatud

kvalifikatsiooninõudeid;

• kuidas tagatakse arendajate õiguskindlus, arvestades,

et eelhinnang võib menetluse käigus oluliselt täieneda ning

KMH algatamise otsus sõltub otseselt selle sisust;

• kuidas välditakse menetluste edasist pikenemist

olukorras, kus juba praegu esineb menetlustähtaegade

ületamist.

eelhinnangu andmisel ja KMH algatamise üle

otsustamisel selle kaudu, kui otsustajal väheneb

vajadus küsida korduvalt lisateavet ning puuduolevat

infot ise juurde otsida.

Seega menetluse kiirus sõltub suuresti ka eelhinnangu

kavandi kvaliteedist – kui eelhinnangu kavand on

koostatud kvaliteetselt ja otsustaja ei pea seda

suuremas mahus täiendama. Kui esitatakse

eelhinnangu kavand, vaatab otsustaja selle üle,

vajadusel täiendab seda või küsib lisainfot. Kavandi

esitamisega ei pea otsustaja eelhinnangut algusest

lõpuni tervikuna ise koostama. Lõppotsuse KMH üle

teeb endiselt otsustaja, arvestades eelhinnangu

kavandit jm infot.

Eelnõud on täpsustatud (§ 61) ja lisatud, millisel juhul

võib otsustaja küsida kavandi kohta lisainfot.

Lõppkokkuvõttes on KMH eelhinnang lühem

menetlusprotsess kui KMH, kui see algatatakse.

Analüüs näitas, et teatud tegevuste puhul on

otstarbekam selgitada KMH eelhinnanguga KMH

vajadus kui algatada aja- ja töömahukas kohustuslik

KMH, kui selleks ei ole praktilist vajadust.

Otsustajatel on eelhinnangu andmise pädevus olemas

juba praegu, kuna eelhinnangu andmine ja KMH

lõppotsuse tegemise on otsustaja ülesanne. Lisaks

konsulteeritakse eelhinnangu andmise käigus

asjaomaste asutustega.

Eelhinnangu kavandi koostajale ei soovi sätestada

kvalifikatsiooninõudeid. Seletuskirjas on selgitatud,

et keskkonnaeksperdi kaasamine on tugevalt

soovituslik, kui arendajal endal ei ole vastavat

pädevust ja teadmisi eelhinnangu kavandi

Keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seaduse ja

muinsuskaitseseaduse muutmise seaduse eelnõu seletuskirja juurde

Lisa 2

koostamiseks. Sellisel juhul tellib ta selle vastava

pädevusega keskkonnakonsultandilt. Arendaja

esitatud eelhinnangu kavand ei ole lõplik ehk

otsustajal säilib kohustus esitatud teabe piisavust ja

asjakohasust kontrollida. Otsustaja saab vajadusel

paluda arendajal eelhinnangu kavandit täpsustada või

küsida lisainfot ning otsustaja peab ka ise kavandit

vajadusel täiendama.

Eelhinnangu sisunõuded on KeHJS alusel määrusega

sätestatud, millele peab vastama ka eelhinnangu

kavand.

2. Eelnõus pakutud võimalus loobuda KMH programmi

koostamisest juhul, kui samalaadsete tegevuste mõjud on

varasemast teada, kätkeb endas riski, et olulised

probleemkohad ja vastuolud ilmnevad alles KMH aruande

koostamise või avalikustamise etapis, mil arendaja on juba

teinud märkimisväärseid investeeringuid.

Palume täpsustada:

• millistel alustel ja kuidas saab menetluse käigus muuta

KMH algatamise otsuses määratud uuringute ulatust;

• kas ja kuidas vähendab programmi etapi ärajätmine

tegelikult menetluse ajakulu ja bürokraatiat tervikuna.

SELGITATUD

Programmi ärajätmine on võimalus, mida otsustab

otsustaja.

KMH aruande koostamise käigus täiendavate

asjaolude ilmnemise korral võib aruandes

põhjendatud juhul kõrvale kalduda nõuetele

vastavaks tunnistatud keskkonnamõju hindamise

programmist või KMH algatamise otsusega määratud

KMH ulatusest. Seega võib ulatust laiendada või

muuta erandlikel juhtudel (nt selguvad uued või

ettenägematud asjaolud), mis peab olema aruandes

selgelt põhjendatud. KeHJS § 20 lg 11 järgi kehtib see

nõue ka praegu.

3. Eelnõuga muudetakse KMH/KSH keskset mõistet

„keskkonnamõju“, asendades senise käsitluse

keskkonnahäiringu mõistega. Tegemist on põhimõttelise

kontseptuaalse muudatusega, mille osas ei ole esitatud

SELGITATUD

Seletuskirja punkti 1 on oluliselt täiendatud.

Mõistet keskkonnamõju täpsustatakse, kuid seda ei

asendada mõistega „keskkonnahäiring“. Vastupidi,

Keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seaduse ja

muinsuskaitseseaduse muutmise seaduse eelnõu seletuskirja juurde

Lisa 2

piisavat analüüsi selle kohta, miks senine praktika ei ole

eesmärki täitnud.

Juhime tähelepanu, et keskkonnahäiringu mõiste on

kujundatud eelkõige tegevusloa tingimuste ja järelevalve

kontekstis ning ei ole sobiv kavandatava tegevuse

terviklikuks mõjuhindamiseks. Palume selgitada, kuidas

tagatakse, et KMH/KSH protsessis säilib sisuline ja

süsteemne keskkonnamõju analüüs (sh mõju ulatus, kestus,

kumulatiivsus ja pöörduvus).

Eelnõu kohaselt soovitakse loobuda viidetest sotsiaalsetele

vajadustele ning jätta KMH/KSH raamest välja mõju inimese

tervisele, heaolule ja varale. Leiame, et selline lähenemine on

problemaatiline, juriidiliselt ebakorrektne ning vastuolus EL

õiguse ja varasemate õigusanalüüsidega.

Palume selgitada:

• kas ja millises menetluses käsitletakse edaspidi

sotsiaal-majanduslikke mõjusid (nt mõju tööhõivele,

kohalikule majandusele, vara väärtusele);

• kuidas välditakse olukorda, kus need aspektid jäävad

tervikuna hindamata või killustuvad erinevate menetluste

vahel.

keskkonnahäiringuid ei pea KMH/KSH käigus

käsitlema, vaid hinnatakse olulist keskkonnamõju.

Säilib sisulise keskkonnamõju hindamise kohustus

vastavalt KeHJS nõuetele (sh hinnatakse mõju

ulatust, kestust, kumulatiivsust ja pöörduvust).

Hindamise kvaliteet peaks paranema, sest ei ole vaja

käsitleda teemasid, mille puhul keskkonnamõju ei ole

oluline ja mis ei anna lisandväärtust, sh tegevusloa

andmisel.

Selgitame, et hinnata tuleb mõju inimese tervisele,

heaolule ja varale, kui see võib olla oluline.

Ka praegu ei ole KMH/KSH eesmärk hinnata

sotsiaalseid ja majanduslikke mõjusid, kui need ei ole

põhjustatud otseselt kavandatava tegevusega

kaasnevast oluliselt keskkonnamõjust.

KMH/KSH alusel ei tehta sotsiaal-majanduslikke

otsuseid, vaid on aluseks tegevusloa andmisel

keskkonnaotsuste tegemisel.

Senise praktika näitab, et kui hinnatakse mõju

tööhõivele või varale, siis see ei ole selline oluline

keskkonnamõju, mis eeldaks keskkonnameetmete

määramist või mis mõjutaks kavandatava tegevuse

elluviimist. Majanduslike mõjude hindamiseks on

teised instrumendid (arendaja hindab tegevuse

majanduslikku mõju juba varasemas etapis tegevuse

kavandmisetapis, kui koostab äriplaani,

tasuvusanalüüsid jne).

4. Seoses Vabariigi Valitsuse määruse nr 224 muudatustega

juhime tähelepanu, et seletuskirja puudumisel jääb

ebaselgeks, kas edaspidi laieneb keskkonnamõju eelhinnangu

kohustus ka registreeringuga jäätmekäitluskohtadele (nt

Määruse kavandi punktis 8 kohaselt on eelhinnangu

andmisest välja arvatud jäätmete käitlemine, mis

vastab jäätmeseaduse alusel kehtestatud määruse

Keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seaduse ja

muinsuskaitseseaduse muutmise seaduse eelnõu seletuskirja juurde

Lisa 2

jäätmejaamad). Kui see on kavandatud, tooks see kaasa

ebaproportsionaalse bürokraatia kasvu.

nõuetele (sh registreeringuga lubatavad tegevused,

mil jäätmeluba pole nõutav).

4. MTÜ Eesti

Taastuvenergia

Koda

1. Eelnõu punktiga 1 täpsustatakse alusmõistet

„keskkonnamõju“, rõhutamaks, et keskkonnamõju hindamise

käigus inimese tervisele, kultuuripärandile ja varale hinnatav

mõju peab olema keskkonna kaudu toimiv, mitte otsene. Meie

hinnangul sellest sõnastusest ei selgu, kas ja millal tuleb

hinnata mõju kultuuripärandile ning see võib seada ohtu

kultuuripärandi säilimise.

Muu hulgas kuuluvad näiteks mitmed Eesti

hüdroelektrijaamad ja/või paisjärved Muinsuskaitseseaduse

kohaselt kaitstavate kultuurimälestiste hulka.

Hüdroelektrijaamad panustavad Eesti kliima-, taastuvenergia

ja varustuskindluse eesmärkide täitmisse, kuna hüdroenergia

tootmine on kulutõhus ning CO2-neutraalne tehnoloogia ning

selle poolt tekitatavate keskkonnamõjude leevendamiseks on

olemas sobivad meetmed. Hüdroelektrijaamad tootsid 2025.

aastal kokku 37 GWh elektrit, mis on küll väike osa Eestis

tarbitavast elektrienergiast, kuid talvise tiputarbimise

katmiseks on iga võimsus oluline.

SELGITATUD

Hüdroenergia on pigem negatiivse keskkonnamõjuga

ning hüdroenergial ei ole energia varustuskindluses

olulist rolli, lisaks ei ole hüdroenergia CO2 neutraalne

energia.

KMH eesmärk ei ole põhjalikult uurida mõjusid

inimese tervisele, varale ja kultuuripärandile. Mõju

tuleb hinnata, kui see kaasneb keskkonna kaudu ning

looduskeskkonnas avalduv muutus põhjustab otsest

mõju. Kui avaldab kaudset mõju, siis tuleb valida

muu menetlus. Otsustaja teeb kaalutlusotsuse HMS-i

alusel ning vajadusel on võimalik tellida uuringuid

juurde.

Kui keskkonna kaudu võib avalduda oluline mõju

kultuuripärandile, siis seda peab KMH/KSH endiselt

hindama (nt veetaseme langusest tingitud mõju).

Paljude hüdroelektrijaamade veeloataotluse menetlus on

pooleli ning taotluse käigus viiakse tavapäraselt läbi

keskkonnamõju hindamine, millega võidakse ühtlasi hinnata

ühe alternatiivina elektrijaama ja/või paisu lammutamist.

Sellisel juhul on kavandataval tegevusel otsene mõju

kultuuripärandile. Kui kõnealune muudatus eelnõus tähendab,

et enam ei hinnata kavandatava tegevuse otsest mõju

kultuuripärandile, vaid ainult keskkonna kaudu toimivat

mõju, siis võib see soodustada hüdroelektrijaamade ja/või

paisude lammutamist ning seega kultuuripärandi hävitamist.

Igal juhul tekitab poole menetluse pealt reeglite muutmine

niigi keerulises valdkonnas segadust veelgi juurde. Seega

SELGITATUD

Pooleliolevad menetlused viiakse lõpuni kehtiva

korra ja KMH/KSH programmi kohaselt.

Keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seaduse ja

muinsuskaitseseaduse muutmise seaduse eelnõu seletuskirja juurde

Lisa 2

teeme ettepaneku ära jätta eelnõu punktiga 1 kavandatav

muudatus, mis võib ühtaegu nii soodustada kultuuripärandi

hävitamist kui ka takistada taastuvenergia tootmist.

2. Eelnõu punktidega 10 ja Vabariigi Valitsuse 29.08.2005

määruse nr 224 muudatuskavandiga muudetakse rangemaks

tuuleparkide keskkonnamõju hindamise algatamise ja

eelhinnangu andmise kohustust, mis on vastuolus eelnõu

eesmärgiga menetlust tõhustada ja kiirendada. Kui kehtiva

sätte kohaselt on loamenetluse keskkonnamõju hindamine

kohustuslik ainult meretuuleparkide puhul ning

maismaatuulepargid kuuluvad eelhinnangu andmise

kohustusega tegevuste hulka, siis eelnõu kohaselt muudetakse

loamenetluse keskkonnamõju hindamine justkui

kohustuslikuks, kui tuulikuid on vähemalt 10 või nende

koguvõimsus vähemalt 45 MW. Samuti on kavas sätestada, et

eelhinnang tuleb nüüd anda viie või enama tuulikuga

tuulepargi rajamisel sõltumata nende võimsusest või

vähemalt ühe tuuliku püstitamisel, kui selle kõrgus on

vähemalt 30 meetrit. Seletuskirjast jääbki mulje, justkui

edaspidi tuleks maismaatuuleparkide ehitusloa menetlustes

keskkonnamõju hindamine läbi viia, välja arvatud juhul, kui

tegemist on nn eelisarendusaladega.

Soovime juhtida tähelepanu, et maismaatuuleparkide

planeeringute raames viiakse praktikas tavapäraselt nagunii

läbi keskkonnamõju strateegiline hindamine keskkonnamõju

hindamise täpsusega ning seda isegi tuulikualade puhul, kus

on vähem kui 10 tuulikupositsiooni. KeHJS § 11 lg 6 ja 6.2

(mis jäävad kehtima) võimaldavad loamenetluses tugineda

planeeringumenetluses tehtud mõju hindamisele, kui see on

asjakohane ja asjaolud ei ole oluliselt muutunud. Kui

hüpoteetiliselt selguks, et planeeringu mõju hindamine oligi

ebatäpne või on asjaolud oluliselt muutunud, võimaldab ka

SELGITATUD

Arvestades avalikult konsultatsioonilt tulnud

tagasisidet, jäetakse tuuleparkidega seotud

kavandatud muudatus eelnõust välja.

Keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seaduse ja

muinsuskaitseseaduse muutmise seaduse eelnõu seletuskirja juurde

Lisa 2

tänane regulatsioon ehitusloa menetluses vajadusel

keskkonnamõju hindamise algatada. Seega teeme ettepaneku

ära jätta eelnõu punktiga 10 kavandatav muudatus, kuna see

ei ole vajalik ega lahenda ühtki praktikas ilmnenud probleemi,

vaid tekitab üksnes segadust ja võib uute, eelkõige väiksemate

maismaatuuleparkide rajamist hoopis veelgi takistada ning

seega raskendada äsja valitsuses heaks kiidetud

energiamajanduse arengukava eesmärkide täitmist.

5. Eesti Tuuleenergia

Assotsiatsioon

1. Eelnõu p 10 kohaselt tehakse KeHJS-is muudatus, mille

järgi „paragrahvi 6 lõike 1 punkt 5 muudetakse ja

sõnastatakse järgmiselt: „5) vähemalt kümne tuulikuga või

vähemalt 45-megavatise koguvõimsusega tuuleelektrijaama

rajamine““. Niisugusel muudatusel puudub tegelik praktiline

vajadus ja see tuleks eelnõust välja jätta. Samas, isegi kui

niisugune muudatus teha, tuleb eelnõu seletuskirja oluliselt

korrigeerida, vältimaks asjatu segaduse tekitamist. Selgitame

alljärgnevalt.

a) Ettepanek eelnõu p 10 kohane muudatus kui praktikas

ebavajalik välja jätta

Praeguse, KeHJS § 6 lg 4 alusel kehtestatud Vabariigi

Valitsuse 29.08.2005 määruse nr 224 „Tegevusvaldkondade,

mille korral tuleb anda keskkonnamõju hindamise vajalikkuse

eelhinnang, täpsustatud loetelu“ § 2 p 2 sätestab, et

keskkonnamõju hindamise („KMH“) vajalikkuse eelhinnang

tuleb anda rohkem kui viie tuulikuga tuuleelektrijaama, mille

koguvõimsus on üle 7,5 megavati, rajamisel maismaale.

Oluline on siinkohal rõhutada, et ka direktiivi 2011/92/EL (nn

KMH direktiiv) art 4 lg 2 ja II lisa alapunkti 3 i kohaselt on

tuuleelektrijaamadel Euroopa Liidu õiguse järgi eelhinnangu,

mitte KMH kohustus. Vastavale aspektile juhtis tähelepanu

ka Kliimaministeeriumi enda tellitud „Õigusanalüüs KMH

SELGITATUD

Arvestades avalikult konsultatsioonilt tulnud

tagasisidet, jäetakse kavandatud muudatus eelnõust

välja.

Keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seaduse ja

muinsuskaitseseaduse muutmise seaduse eelnõu seletuskirja juurde

Lisa 2

teenuse disaini ettevalmistamiseks“, lk 6. Analüüs seadis

kahtluse alla, kas KMH direktiivist rangema reeglistiku

kehtestamine on põhjendatud. Eelnõu p-ga 10 soovitakse

KMH direktiivist veelgi enam irduda.

Niisugusel muudatusel puudub aga ka praktiline vajadus.

Nimelt, täna kavandatakse maismaatuuleparke kas kohaliku

omavalitsuse eriplaneeringu („KOV EP“) või

üldplaneeringute („ÜP“) ja detailplaneeringute („DP“)

menetluste kaudu. Teisisõnu – ehitusloa menetlusse (kus

saaks tõusetuda küsimus KMH algatamise vajadusest)

jõudmise eelduseks on kas KOV EP või ÜP kohase DP

läbimine. Neis planeeringumenetlustes viiakse läbi ka

keskkonnamõju strateegiline hindamine („KSH“). KeHJS §

11 lg 6 (mida eelnõuga ei muudeta) sätestab, et kui

kavandatava tegevusega kaasneb eeldatavalt oluline

keskkonnamõju ja eelhinnangust selgub, et seda mõju on

KMH või KSH käigus asjakohaselt juba hinnatud, asjaolud ei

ole olulisel määral muutunud ja otsustajal on tegevusloa

andmiseks piisavalt teavet, jätab otsustaja selle KMH

algatamata. KeHJS § 11 lg 62 (mida samuti eelnõuga ei

muudeta) sätestab, et otsustaja jätab KeHJS § 11 lõikes 6

sätestatud eelhinnangu andmata, kui kavandatava tegevuse

KMH aruande heakskiitmisest või nõuetele vastavaks

tunnistamisest või sellise strateegilise planeerimisdokumendi,

millele on tehtud KSH, kehtestamisest ei ole möödunud

rohkem kui neli aastat ning asjaolud ei ole olulisel määral

muutunud ja otsustajal on tegevusloa andmiseks piisavalt

teavet. Viimati nimetatud sätte kohta on eelnõu 308 SE I

lugemise seletuskirjas öeldud: „Sätet kohaldatakse kõigile

eelhinnangutele, st nii KeHJS § 6 lõikes 1 ja lõikes 21

sätestatud tegevuste kui ka KeHJS § 6 lõikes 2 ning § 6 lõike

4 alusel kehtestatud määruses sätestatud valdkondade korral.

Keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seaduse ja

muinsuskaitseseaduse muutmise seaduse eelnõu seletuskirja juurde

Lisa 2

See tähendab, et kui kavandatav tegevus kuulub nt KeHJS §

6 lõigete 2 või 21 alla, varem on samale tegevusele juba tehtud

KMH või KSH, nende lõppemisest ei ole möödunud rohkem

kui neli aastat ja need mõjuhinnangud on jätkuvalt

asjakohased, võib eelhinnangu andmata jätta.“ Täna viiaksegi

tuuleparkide planeerimismenetlustes läbi KSH niisuguse

arvestuse ja täpsusastmega, et ehitusloa menetluses KMH-d

algatama ei peaks. Juhul, kui aga ehitusloa menetluses peaks

selguma, et KSH on olnud liialt üldine ja ebatäpne või on

asjaolud vahepeal olulisel määral muutunud, võimaldab

kehtiv regulatsioon, k.a vajadusel eelhinnangu alusel KMH

algatamist maismaatuulepargi ehitusloa menetluses.

Kokkuvõttes jääb arusaamatuks, millist probleemi eelnõu p-

ga 10 üritatakse lahendada – kehtiv protsess katab

seletuskirjas toodud maismaatuuleparkide mõju hindamise

väidetavad murekohad ära. Oluline on märkida, et eelnõu

seletuskirjas viidatud Maves OÜ analüüsis

„Taastuvenergeetikaga seotud keskkonnamõju hindamise ja

keskkonnamõju eelhindamise künniste analüüs“ ei ole

vastavat teemat käsitlevates ptk-des 4.1 ja 5.1 sõnagagi

mainitud, et tuuleparkide loamenetlustele eelneb Eesti õiguse

kohaselt planeeringumenetlus (ning KSH) ega künniste

muutmise praktilist vajadust vastavas kontekstis analüüsitud.

b) Eelnõu p 10 muudatuse sisse jätmisel tuleb eelnõu

seletuskirja oluliselt korrigeerida

Isegi kui KeHJS § 6 lg 1 p 5 muudatus kavandatud kujul teha,

tuleb oluliselt korrigeerida eelnõu seletuskirja. Eelnõu

seletuskirjast võib hetkel jääda mulje, justkui edaspidi oleks

vaja KMH algatada kõigis neis maismaatuuleparkide

ehitusloa menetlustes, mis ei jää eelnõuga 697 SE kavandatud

seadusmuudatustega määratletavatele eelisarendusaladele.

SELGITATUD

Arvestades avalikult konsultatsioonilt tulnud

tagasisidet, jäetakse tuuleparkidega seotud

kavandatud muudatus eelnõust välja.

Keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seaduse ja

muinsuskaitseseaduse muutmise seaduse eelnõu seletuskirja juurde

Lisa 2

Niisugune järeldus ei vasta aga tõele, arvestades, et KeHJS §

11 lg 6 ja 61 kohalduvad meie arusaamisel edaspidigi, k.a

väljaspool eelisarendusalasid. Palume eelnõu seletuskirjas

vastav selge viide teha igasuguste segaduste vältimiseks.

Silmas tuleks pidada, et eelnõu seletuskiri (k.a kavandatavate

seadusmuudatuste järgne regulatsioon) peab olema üheselt

arusaadav ka kohalike omavalitsuste ehitusloa menetlejatele,

keskkonnaorganisatsioonidele jms.

6. Eesti Erametsaliit 1. Sõnastada §-s 21 keskkonnamõju hindamise ulatus

sarnaseks EL direktiiviga. Ettepanek sõnastuseks:

1) paragrahvi 21 tekst muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„Keskkonnamõju käesoleva seaduse tähenduses on

kavandatava tegevusega või strateegilise

planeerimisdokumendi elluviimisega eeldatavalt kaasnev

vahetu või kaudne mõju keskkonnale, sealhulgas

elurikkusele, maale, mullale, veele, õhule, kliimale ja

maastikule, ning keskkonna kaudu toimiv mõju elanikkonnale

ja inimese tervisele, kultuuripärandile või varale, samuti kõigi

nimetatud elementide vastastikune mõju“.

Selgitus: Nõustume, et keskkonnamõju hindamise ulatus on

omamoodi tüliõunaks ning see tuleb kindlasti lahendada.

Samas juhime tähelepanu, et planeeritud muudatuse sõnastus

ei ole üks-ühele lihtsasti mõistetav. Teeme ettepaneku seda

kohendada, tuues välja direktiivi artiklis 3 esitatud loetelu:

elanikkonnale ja inimeste tervisele, elurikkusele, maale,

mullale, veele, õhule ja kliimale, materiaalsele varale,

kultuuripärandile ja maastikule, ning eelpool nimetatud

elementide vastastikune mõju.

Lisaks palume selgitada (tegemist on selgitustaotlusega),

kuidas täpsemalt toimub keskkonnamõju hindamise ja

MITTEARVESTATUD ja SELGITATUD

Nimetatud lisatud keskkonnakomponendid (sh

elanikkond) on juba kehtivas seaduses hõlmatud

keskkonnamõju määratlusse selle kaudu, et nendele

tuleb asjakohasel juhul olulist keskkonnamõju

hinnata (vt KeHJS § 31 lg 2). Lisaks on KeHJS § 20

lg 2 alusel kehtestatud keskkonnaministri määruses

need elemendid nimetatud ning KMH aruandes

esitatakse hinnang kavandatava tegevuse ja selle

reaalsete alternatiivsete võimaluste eeldatavalt olulise

keskkonnamõju kohta asjakohaste

keskkonnaelementide ning -aspektide lõikes (sh

loodusvarade, eelkõige maa, pinnase, mulla,

maavara, vee ja loodusliku mitmekesisuse

kasutamisest; heidetest õhku, vette või pinnasesse).

Samuti tuleb neid keskkonnaelemente käsitleda KSH

aruandes (§ 40 lg 4).

Seetõttu ei pea vajalikuks sätestatud keskkonnamõju

mõistet laiemaks muuta (tegemist on üldise

määratlusega).

Keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seaduse ja

muinsuskaitseseaduse muutmise seaduse eelnõu seletuskirja juurde

Lisa 2

keskkonnajuhtimissüsteemi seaduse reguleerimisalasse

jäävate strateegiate, projektide jms kavandamisel

alternatiivsete lahenduste väljatöötamine ning sobivaima

alternatiivi valik selliselt, et arvestatud oleks ka teisi mõjusid

peale keskkonnamõju. Leiame, et see on väga suure mõjuga

projektide korral ülimalt vajalik, eriti kumulatiivse mõju

korral.

Strateegiliste planeerimisdokumentide (nt

arengukavade) KSH-de puhul on praktikas lisaks

keskkonnamõjudele hinnatud ka eraldi teisi

asjakohaseid mõjusid (nt metsanduse arengukava,

ENMAK). Sellisel juhul on muude oluliste mõjude

hindamine olnud juba algusest peale täiendavalt KSH

ulatusse hõlmatud, kuid seda ei nõua ei KSH direktiiv

ega KeHJS. Seega sõltub muude kui

keskkonnamõjude hindamise ulatus KSH algataja

otsusest.

Selgitame, et KMH/KSH eesmärk on hinnata olulist

keskkonnamõju ning muude mõjude (sh sotsiaal-

majanduslikud mõjud) käsitlemine ei ole KMH/KSH

fookuses. Eelnõuga kavandatud muudatusega

täpsustatakse „keskkonnamõju“ mõistet. Täpsustuse

eesmärk on rõhutada, et KeHJSi tähenduses hõlmab

mõiste „keskkonnamõju“ olukordi, kus kavandatava

tegevuse tagajärjel toimub muutus keskkonnas ning

selle muutuse kaudu avaldub mõju inimese tervisele,

kultuuripärandile või varale. Sellisel juhul

käsitletakse seda olulist mõju KMH/KSH raames.

2. Viia seadus kooskõlla vastava EL direktiiviga ning hinnata

keskkonnamõju ka projektide ja projektide osade korral, mille

eesmärk on looduskaitse, kuid mis mõjutavad oluliselt

keskkonda/kutsuvad esile olulisi muutusi keskkonnas, sh

Natura aladel.

Ettepanek võimalikuks sõnastuseks:

Muuta § 3 lg 1 punkti 2 sõnastust järgmiselt: „ 2)

kavandatakse tegevust, mille korral ei ole objektiivse teabe

põhjal välistatud, et sellega võib kaasneda eraldi või koos

OSALISELT ARVESTATUD ja SELGITATUD

Nõustume sõna “ebasoodne” väljajätmisega, et

sõnastus vastaks täpselt direktiivi 92/43/EMÜ

artikkel 6 lõike 3 sõnastusele (kavandatud LKS-i

eelnõuga). Muudatus on kavandatud

looduskaitseseaduse (Natura hindamise) eelnõuga. Samas ei saa välja jätta tekstiosa “ja mis ei ole otseselt

seotud ala kaitsekorraldusega või ei ole selleks

Keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seaduse ja

muinsuskaitseseaduse muutmise seaduse eelnõu seletuskirja juurde

Lisa 2

muude tegevustega eeldatavalt oluline ebasoodne mõju

Natura 2000 võrgustiku ala kaitse-eesmärgile.“

Täpsemalt: jätta välja tekstiosad „ebasoodne“ ning „ja mis

ei ole otseselt seotud ala kaitsekorraldusega või ei ole

selleks otseselt vajalik“.

EL direktiiv nimetab projektideks igasuguseid sekkumisi

looduskeskkonda ja maastikku. Sellised on näiteks ka

kaitsekorralduskavad, liigikaitse tegevuskavad,

elupaigatüüpide hooldus- , taastamis - ja majandamiskavad,

igasugused muud, sh strateegilised looduskaitse

tegevuskavad, arengukavad, seirekavad, invasiivsete liikide

tõrjeprogrammid jms. Eriti konkreetse ja olulise mõjuga on

elupaikade taastamise projektid: soode, puisniitude,

veekogude, metsakoosluste jne taastamised. Need võivad

sageli olla tõenäoliselt olulise keskkonnamõjuga riiklikud

projektid, mille kohta direktiivi tuleb kohaldada. Seega ei

piisa üldisest klauslist, millega ei nõuta keskkonnamõju

hindamist pelgalt viidates üldistavale ala seotusele

kaitsekorraldusega, vaid iga konkreetse projekti korral tuleb

teha sisuline ja dokumenteeritud otsus, et kriteerium on

täidetud.

Näitena. Kaitsekorralduskava või elupaiga ja liigi kaitse

tegevuskava on looduskaitseliste tööde rakenduslik

tegevusplaan. Neid kavasid koostab ja kinnitab

Keskkonnaamet.

Seisuga 01.06.2022 oli kehtivaid kaitsekorralduskavasid 351,

mis on koostatud 608 kaitstavale alale. Liigi kaitse

tegevuskavad on olemas 78 liigil ning elupaiga tegevuskavad

on koostatud pärandniitudele. Uuendamisel on soode

tegevuskava ja koostamisel on tegevuskavad ka

metsaelupaigatüüpidele. Juhime tähelepanu, et kõiki neid

saab nimetada suure keskkonnamõjuga projektideks, mida

otseselt vajalik“, sest see oleks vastuolus direktiivi

92/43/EMÜ artikkel 6 lõike 3 sõnastusega:

“Iga kava või projekti, mis ei ole otseselt seotud ala

kaitsekorraldusega või ei ole selleks otseselt

vajalik, kuid mis tõenäoliselt avaldab alale olulist

mõju eraldi või koos muude kavade või projektidega,

tuleb asjakohaselt hinnata seoses tagajärgedega, mida

see ala kaitse-eesmärkidele avaldab.”

Seega Natura hindamise vajadust tuleb kaaluda kõigil

juhtudel, v.a juhul, kui kava või projekt on otseselt

seotud või vajalik Natura ala kaitsekorraldamiseks. Kui kaitsekorralduslik tegevus võib avaldada olulist

mõju keskkonnale, siis tuleb selle mõju hinnata

KeHJSis ettenähtud korras. Seda ei tehta Natura

hindamise raames. Näiteks, kui tegevus võib oluliselt

mõjutada muid keskkonnaelemente (nt elustik, õhk,

vesi vm), siis loataotluse menetluses hinnatakse, kas

on vaja anda KMH eelhinnang ja algatada KMH või

mitte. Üldiselt kaitsekorralduslikele tegevustele pole

vaja mõju hindamist algatada.

Kaitsekorralduskavade, elupaiga ja liigi

tegevuskavade koostamisel korraldatakse kavade

eelnõude avalikustamine ja kõik huvigrupid saavad

kavadesse oma sisendi anda.

Lisaks on oluline välja tuua, et kaitse-eeskiri annab

raami kaitstaval loodusobjektil tegutsemiseks

(keelatud, lubatud ja vajalikud tegevused). Vabariigi

Valitsuse ja ministri määruste (kaitstavate

loodusobjektide kaitsekorrad) koostamisel

Keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seaduse ja

muinsuskaitseseaduse muutmise seaduse eelnõu seletuskirja juurde

Lisa 2

koostab Keskkonnaamet ja kinnitab Keskkonnaamet

(reguleeritud keskkonnaministri 02.11.2022 määrusega nr

505, § 2 lg 1 ja § 5 lg 1). See loob institutsionaalse suletud

ringi, kus Keskkonnaamet on tellija, koostaja ja lõplik

kinnitaja, samuti järelvalvaja – puudub sõltumatu kontroll,

kes hindaks, kas kavandatav tegevus (nt veetaseme tõstmine)

on keskkonnamõju vaates parim lahendus ning veelgi enam,

kuidas mõjutab see muid valdkondi – alates kohalikust

taristust ja naabrite kinnistutest kuni suuremate

kliimaeesmärkideni. Menetlus ei ole võrreldav käesoleva

seaduse menetlusega, kus erinevalt lihtsalt info avaldamisest

veebilehel, tuleb korraldada avalikud arutelud, kirjalikud

teavitamised, vastuväidetele vastamised. Veelgi enam, kui

näiteks määruse § 3 lg 3 p 1 alusel määrab Keskkonnaamet

„hädavajalikuks tegevuseks“ veerežiimi muutmise või 100 ha

metsa raadamise, siis puudub igasugune mehhanism, mis

hindaks selle ebasoodsat mõju muus vaates: antud juhtudel

kohalikule taristule või süsiniku sidumisele. Miinimumina

vajavad need projektid sarnast sõltumatut keskkonnamõju

hindamist, kus vastavalt EL direktiivile tuleb vähemalt

hinnata mõju ka kliimale ning (keskkonnamuutuste kaudu)

avalduvat mõju elanikkonnale, inimese tervisele,

materiaalsele varale. Tegelikkuses tuleb muidugi lahendada

laiem mõjuhindamise küsimus.

Märgade metsaelupaikade ja soode taastamise näol on juba

olemas negatiivsed näited, kus tegevuste mõjudele on

sõltumatu hinnang koostamata ja kohalike inimeste arvamust

ei ole arvestatud. Samas avaldub oluline mõju ka Natura alale

– seejuures negatiivne mõju näiteks vanadele

loodusmetsadele (elupaigatüübi muutumine). Leiame, et

inimtegevuse tagajärjel olulist ja püsivat keskkonnamuutust

esile kutsuvate projektide korral tuleb läbi viia samamoodi

arvestatakse hea õigusloome ja normitehnika (Hea

õigusloome ja normitehnika eeskiri–Riigi Teataja)

põhimõtteid, sh § 46 kohaselt hinnatakse määruse

jõustumise ja rakendamisega kaasnevaid mõjusid.

Kaitse-eeskirjad avalikustatakse ning menetlusse

kaasatakse puudutatud osapooled (huvirühmad,

maaomanikud, kohalik omavalitsus jt). Ka

kaitsekorralduskavade ning liigi- ja elupaikade

tegevuskavad annavad raamistiku ning nende

koostamise raames kaardistatakse vajalikud

tegevused ja enamasti üldisel tasemel (st nt

taastamistööde puhul ei ole täpselt paigas asukoht, ala

suurus jne, vaid viide, et seisundi parandamiseks on

vajalik sekkumine). Tegevuste ulatus ja mõju selgub

konkreetsemalt projekti koostamise käigus. Kui

kaitsekorralduskava alusel viiakse konkreetset

tegevust ellu, hinnatakse vajadusel keskkonnamõju

projekti loa taotluse menetluse käigus.

Seadus sätestab mõju hindamise kohustuse tuginedes

eelkõige sellele, kas tegevusel on võimalik negatiivne

mõju keskkonnale või mitte. Looduskaitsetöödele on

tehtud erisus, sest seda tehaksegi eesmärgiga

mõjutada keskkonnaseisundit positiivselt ning erisuse

tegemine vähendab halduskoormust.

Teie ettepanek on tehtud sotsiaal-majanduslikust

olukorrast lähtuvalt ning luua võimalus otsuse

vaidlustamiseks, kui sellel võib eelduslikult olla

negatiivne mõju majandusele, maaomanikele,

kogukonnale jne. Sellele teemale on tähelepanu

pööranud ka õiguskantsleri büroo ning Justiits- ja

Digiministeerium on lubanud samuti kaasa mõelda,

Keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seaduse ja

muinsuskaitseseaduse muutmise seaduse eelnõu seletuskirja juurde

Lisa 2

põhjalik ja sõltumatu keskkonnamõju hindamine ning leida

parim alternatiiv.

Meie ettepanek aitab panustada ka Teie pakutud lahendusse

vastuses õiguskantslerile – kuidas õiguslikult täpsustada

looduskaitseliste taastamistööde kavandamise menetlust.

Lõppkokkuvõttes: kuna viidatud määrus ei nõua riskianalüüsi

ega sea ligilähedaseltki sarnaseid kohustusi suuremahuliste

taastamistööde planeerimisel, sh väljaspoole kaitseala piire,

ning keskkonnamõju hindamise ja

keskkonnajuhtimissüsteemi seadus teeb automaatse erandi,

on loodud õiguslik vaakum, kus riiklike

looduskaitseprojektide korral jäävad olulised mõjud

hindamata, puudub sõltumatu hinnang ja vastutaja.

kas ja mida seadusandluses muuta. Ametkondlikud

arutelud on käimas.

3. Jätta metsamaa raadamisele mõjuhindamise kohustus alles.

Veelgi enam, keskkonnamõju hindamise nõue tuleb sisse viia

raadamisele, mis toimub suuremal pindalal kui 5 hektarit.

Ettepanek sõnastuseks: Paragrahv 6 lõike 1 punktis 311

asendatakse sõna „100“ sõnaga „ 5“.

Selgitus: Muudatuse § 1 punktiga 14 soovitatakse tunnistada

§-i 6 lõike 1 punkt 311 kehtetuks ehk kaotada ära nõue

koostada keskkonnamõju hindamine üle 100 ha metsamaa

raadamisel. Vastupidi, keskkonnamõju hindamise nõue tuleb

kehtestada alale, kus raadatakse enam kui 5 hektarit.

Raadamine on püsiva ja pöördumatu mõjuga tegevus nii

elurikkusele kui süsinikusidumisele, sest metsamaa

maakasutuse muutus on püsiv ning metsaökosüsteem kaob. 5

hektarist suurema lageraie tegemine on samas keelatud –

kuigi see on ajutise ja pöörduva iseloomuga tegevus –

metsauuenduse tulemusel taastub aja jooksul

metsaökosüsteem, säilivad mullastruktuur, seemnepank ja

suur osa ökoloogilistest funktsioonidest. Seega on

põhjendamatu jätta oluliselt püsivama ja ulatuslikuma mõjuga

MITTEARVESTATUD ja SELGITATUD

Oleme seisukohal, et raadamine ei ole iseenesest alati

olulise keskkonnamõjuga tegevus. Olulisuse

hindamisel tuleb arvestada tegevuse ulatust, asukoha

keskkonnatundlikkust, loodusväärtuseid ning

võimalikke leevendusmeetmeid. Kui mõju on

kohalik, piiratud ja leevendatav ning ei esine olulist

mõju kaitstavatele väärtustele, võib piisata

eelhinnangust ning täismahus KMH ei ole vajalik.

Lisaks on raadamisega kaasneva mõju

leevendamiseks rakendatavad võimalikud meetmed

olemas (nt raadamise ajastatus, vältides lindude

pesitsusaega, elupaikade kompenseerimine,

puhveralade säilitamine, raadamise etapiviisilisus

jms).

Kui kehtestada KMH kohustuslikkuse künniseks

raadamise puhul 5 ha, siis suurendab see oluliselt

halduskoormust, sest KMHde hulk suureneks

Keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seaduse ja

muinsuskaitseseaduse muutmise seaduse eelnõu seletuskirja juurde

Lisa 2

tegevusi lubada ilma keskkonnamõju hindamata ja

alternatiivid kaalumata, sh arvestades kumulatiivset mõju.

Sarnane kohustus tuleb panna ka keskkonnakaitselistele

raadamistele.

märgatavalt. Seletuskirjas on selgitatud, et senised

KMHd käsitlevad küll metsamaa raadamist, aga see

ei ole olnud ainus olulise keskkonnamõjuga tegevus

ja KMH algatamise põhjus, vaid raadamise mõju on

hinnatud näiteks mõne suurarendusega kaasneva

tegevusena, millele on algatatud KMH. Eelnõuga

kavandava muudatusena on ette nähtud KMH

eelhinnangu kavandi esitamine, kuid metsateatiste

puhul ei ole see vajalik. KMH otsuste statistika järgi

on viimasel 10 aastal Keskkonnaamet andnud

metsateatistele üle 700 KMH eelhinnangu ning jätnud

KMH algatamata (ei ole algatatud ühtegi KMHd

metsateatistele).

Ka KMH direktiivi kohaselt ei ole raadamine KMH

kohustusega tegevus, vaid oluline mõju tuleb

selgitada eelhinnanguga.

4. Laiendada keskkonnamõju hindamise litsentsi saajate ringi

Ettepanek sõnastuseks: Muuta paragrahvi 15 lõike 1 punkte 1

ja 2 ning sõnastada need järgmiselt: „1) on omandanud

magistrikraadi või sellele vastava kvalifikatsiooni

loodusteaduste, keskkonnakaitse või metsanduse õppesuuna

õppekava järgi; 2) omab vähemalt kolmeaastast töökogemust

loodusteaduste, keskkonnakaitse või metsandusega seotud

tegevusalal;“.

Selgitus: Seaduse kohaselt antakse keskkonnamõju hindamise

litsents füüsilisele isikule, kes on omandanud magistrikraadi

või sellele vastava kvalifikatsiooni loodusteaduste või

keskkonnakaitse õppesuuna õppekava järgi ning omab

loodusteaduste või keskkonnakaitsega seotud tegevusalal

vähemalt kolmeaastast töökogemust. Eesti on metsarikas riik

ja maismaast poole moodustab metsamaa. Seega on väga

oluline võimaldada litsentsi andmist ka metsanduse

ARVESTATUD

Toetame ettepanekut ning täiendame eelnõud

vastavalt.

Keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seaduse ja

muinsuskaitseseaduse muutmise seaduse eelnõu seletuskirja juurde

Lisa 2

õppesuuna lõpetanud isikule, kel on laialdased teadmised nii

keskkonna, metsaökosüsteemide kui ka metsamajandamise

võtete kohta. Samuti võimaldab ekspertide ringi laiendamine

tekitada mõjuhindamise turule suurema konkurentsi ning

parema kättesaadavuse.

7. Eesti Metsa- ja

Puidutööstuse Liit

1. Teeme ettepaneku viia Eelnõu kooskõlla vastava EL

direktiiviga ning hinnata igal üksikjuhul eraldi, kas seadust on

vaja kohaldada projektidele ja projektide osadele, mille

eesmärk on looduskaitse, kuid mis mõjutab oluliselt

keskkonda/kutsub esile olulisi muutusi keskkonnas.

Ettepanek sõnastuse täiendamiseks:

Muuta § 3 lg 1 punkti 2 sõnastust järgmiselt: „2) kavandatakse

tegevust, mille korral ei ole objektiivse teabe põhjal

välistatud, et sellega võib kaasneda eraldi või koos muude

tegevustega eeldatavalt oluline ebasoodne mõju Natura 2000

võrgustiku ala kaitse-eesmärgile.“

Täpsemalt: jätta välja tekstiosad „ebasoodne“ ning „ja mis ei

ole otseselt seotud ala kaitsekorraldusega või ei ole selleks

otseselt vajalik“.

EL direktiiv nimetab projektideks igasuguseid sekkumisi

looduskeskkonda ja maastikku. Sellised on näiteks ka

kaitsekorralduskavad, liigikaitse tegevuskavad,

elupaigatüüpide hooldus-, taastamis- ja majandamiskavad,

igasugused muud, sh strateegilised looduskaitse

tegevuskavad, arengukavad, seirekavad, invasiivsete liikide

tõrjeprogrammid jms. Eriti konkreetse ja olulise mõjuga on

elupaikade taastamise projektid: soode, puisniitude,

veekogude, metsakoosluste jne taastamised. Need võivad

sageli olla tõenäoliselt olulise keskkonnamõjuga riiklikud

projektid, mille kohta direktiivi tuleb kohaldada. Seega ei

piisa üldisest klauslist, millega ei nõuta keskkonnamõju

OSALISELT ARVESTATUD ja SELGITATUD

Nõustume sõna “ebasoodne” väljajätmisega, et

sõnastus vastaks täpselt direktiivi 92/43/EMÜ

artikkel 6 lõike 3 sõnastusele (kavandatud LKS-i

eelnõuga). Muudatus on kavandatud

looduskaitseseaduse (Natura hindamise) eelnõuga. Samas ei saa välja jätta tekstiosa “ja mis ei ole otseselt

seotud ala kaitsekorraldusega või ei ole selleks

otseselt vajalik“, sest see oleks vastuolus direktiivi

92/43/EMÜ artikkel 6 lõike 3 sõnastusega:

“Iga kava või projekti, mis ei ole otseselt seotud ala

kaitsekorraldusega või ei ole selleks otseselt

vajalik, kuid mis tõenäoliselt avaldab alale olulist

mõju eraldi või koos muude kavade või projektidega,

tuleb asjakohaselt hinnata seoses tagajärgedega, mida

see ala kaitse-eesmärkidele avaldab.”

Seega Natura hindamise vajadust tuleb kaaluda kõigil

juhtudel, v.a juhul, kui kava või projekt on otseselt

seotud või vajalik Natura ala kaitsekorraldamiseks. Kui kaitsekorralduslik tegevus võib avaldada olulist

mõju keskkonnale, siis tuleb selle mõju hinnata

KeHJSis ettenähtud korras. Seda ei tehta Natura

hindamise raames. Näiteks, kui tegevus võib oluliselt

Keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seaduse ja

muinsuskaitseseaduse muutmise seaduse eelnõu seletuskirja juurde

Lisa 2

hindamist pelgalt viidates üldistavale ala seotusele

kaitsekorraldusega, vaid iga konkreetse projekti korral tuleb

teha sisuline ja dokumenteeritud otsus, et kriteerium on

täidetud.

Näitena. Kaitsekorralduskava või elupaiga ja liigi kaitse

tegevuskava on looduskaitseliste tööde rakenduslik

tegevusplaan. Neid kavasid koostab ja kinnitab

Keskkonnaamet. Seisuga 01.06.2022 oli kehtivaid

kaitsekorralduskavasid 351, mis on koostatud 608 kaitstavale

alale. Liigi kaitse tegevuskavad on olemas 78 liigil ning

elupaiga tegevuskavad on koostatud pärandniitudele.

Uuendamisel on soode tegevuskava ja koostamisel on

tegevuskavad ka metsaelupaigatüüpidele. Juhime tähelepanu,

et kõiki neid saab nimetada suure keskkonnamõjuga

projektideks, mida koostab Keskkonnaamet ja kinnitab

Keskkonnaamet (reguleeritud keskkonnaministri 02.11.2022

määrusega nr 50 , §2 lg 1 ja § 5 lg 1). See loob

institutsionaalse suletud ringi, kus Keskkonnaamet on tellija,

koostaja ja lõplik kinnitaja – puudub sõltumatu kontroll, kes

hindaks, kas kavandatav tegevus (nt veetaseme tõstmine) on

keskkonnamõju vaates parim lahendus ning veelgi enam,

kuidas mõjutab see muid valdkondi – alates kohalikust

taristust ja naabrite kinnistutest kuni suuremate

kliimaeesmärkideni. Menetlus ei ole võrreldav käesoleva

seaduse menetlusega, kus erinevalt lihtsalt info avaldamisest

veebilehel, tuleb korraldada avalikud arutelud, kirjalikud

teavitamised, vastuväidetele vastamised. Veelgi enam, kui

näiteks määruse § 3 lg 3 p 1 alusel määrab Keskkonnaamet

„hädavajalikuks tegevuseks“ veerežiimi muutmise või 100 ha

metsa raadamise, siis puudub igasugune mehhanism, mis

hindaks selle ebasoodsat mõju muus vaates: antud juhtudel

kohalikule taristule või süsiniku sidumisele. Miinimumina

mõjutada muid keskkonnaelemente (nt elustik, õhk,

vesi vm), siis loataotluse menetluses hinnatakse, kas

on vaja anda KMH eelhinnang ja algatada KMH või

mitte. Üldiselt kaitsekorralduslikele tegevustele pole

vaja mõju hindamist algatada.

Kaitsekorralduskavade, elupaiga ja liigi

tegevuskavade koostamisel korraldatakse kavade

eelnõude avalikustamine ja kõik huvigrupid saavad

kavadesse oma sisendi anda.

Lisaks on oluline välja tuua, et kaitse-eeskiri annab

raami kaitstaval loodusobjektil tegutsemiseks

(keelatud, lubatud ja vajalikud tegevused). Vabariigi

Valitsuse ja ministri määruste (kaitstavate

loodusobjektide kaitsekorrad) koostamisel

arvestatakse hea õigusloome ja normitehnika (Hea

õigusloome ja normitehnika eeskiri–Riigi Teataja)

põhimõtteid, sh § 46 kohaselt hinnatakse määruse

jõustumise ja rakendamisega kaasnevaid mõjusid.

Kaitse-eeskirjad avalikustatakse ning menetlusse

kaasatakse puudutatud osapooled (huvirühmad,

maaomanikud, kohalik omavalitsus jt). Ka

kaitsekorralduskavade ning liigi- ja elupaikade

tegevuskavad annavad raamistiku ning nende

koostamise raames kaardistatakse vajalikud

tegevused ja enamasti üldisel tasemel (st nt

taastamistööde puhul ei ole täpselt paigas asukoht, ala

suurus jne, vaid viide, et seisundi parandamiseks on

vajalik sekkumine). Tegevuste ulatus ja mõju selgub

konkreetsemalt projekti koostamise käigus. Kui

kaitsekorralduskava alusel viiakse konkreetset

tegevust ellu, hinnatakse vajadusel keskkonnamõju

projekti loa taotluse menetluse käigus.

Keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seaduse ja

muinsuskaitseseaduse muutmise seaduse eelnõu seletuskirja juurde

Lisa 2

vajavad need projektid sarnast sõltumatut keskkonnamõju

hindamist, kus vastavalt EL direktiivile tuleb vähemalt

hinnata mõju ka kliimale ning (keskkonnamuutuste kaudu)

avalduvat mõju elanikkonnale, inimese tervisele,

materiaalsele varale. Tegelikkuses tuleb muidugi lahendada

laiem mõjuhindamise küsimus.

Märgade metsaelupaikade ja soode taastamise näol on juba

olemas negatiivsed näited, kus tegevuste mõjudele on

sõltumatu hinnang koostamata ja kohalike inimeste arvamust

ei ole arvestatud. Samas avaldub oluline mõju ka Natura alale

– seejuures negatiivne mõju näiteks vanadele

loodusmetsadele (elupaigatüübi muutumine). Leiame, et

inimtegevuse tagajärjel olulist ja püsivat keskkonnamuutust

esile kutsuvate projektide korral tuleb läbi viia samamoodi

põhjalik ja sõltumatu keskkonnamõju hindamine ning leida

parim alternatiiv. Käesolev ettepanek aitab panustada justiits

ja digiministri pakutud lahendusse vastuses õiguskantslerile

– kuidas õiguslikult täpsustada looduskaitseliste

taastamistööde kavandamise menetlust.

Oluline järelm: kuna viidatud määrus ei nõua riskianalüüsi

ega sea ligilähedaseltki sarnaseid kohustusi suuremahuliste

taastamistööde planeerimisel, sh väljaspoole kaitseala piire,

ning keskkonnamõju hindamise ja

keskkonnajuhtimissüsteemi seadus teeb automaatse erandi,

on loodud õiguslik vaakum, kus riiklike

looduskaitseprojektide korral jäävad olulised mõjud

hindamata, puudub sõltumatu hinnang ja vastutaja.

Seadus sätestab mõju hindamise kohustuse tuginedes

eelkõige sellele, kas tegevusel on võimalik negatiivne

mõju keskkonnale või mitte. Looduskaitsetöödele on

tehtud erisus, sest seda tehaksegi eesmärgiga

mõjutada keskkonnaseisundit positiivselt ning erisuse

tegemine vähendab halduskoormust. Teie ettepanek on tehtud sotsiaal-majanduslikust

olukorrast lähtuvalt ning luua võimalus otsuse

vaidlustamiseks, kui sellel võib eelduslikult olla

negatiivne mõju majandusele, maaomanikele,

kogukonnale jne. Sellele teemale on tähelepanu

pööranud ka õiguskantsleri büroo ning Justiits- ja

Digiministeerium on lubanud samuti kaasa mõelda,

kas ja mida seadusandluses muuta. Ametkondlikud

arutelud on käimas.

2. Metsamaa raadamisele mõjuhindamise kohustus tuleb jätta

alles. Keskkonnamõju hindamise nõue tuleb sisse viia

raadamisele, mis toimub suuremal pindalal kui 5 hektarit.

Ettepanek sõnastuseks: Eelnõu paragrahv 6 lõike 1 punktis

311 asendatakse sõna „100“ sõnaga „5“.

MITTEARVESTATUD ja SELGITATUD

Oleme seisukohal, et raadamine ei ole iseenesest alati

olulise keskkonnamõjuga tegevus. Olulisuse

hindamisel tuleb arvestada tegevuse ulatust, asukoha

Keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seaduse ja

muinsuskaitseseaduse muutmise seaduse eelnõu seletuskirja juurde

Lisa 2

Selgitus:

Muudatuse § 1 punktiga 14 soovitatakse tunnistada §-i 6 lõike

1 punkt 311 kehtetuks ehk kaotada ära nõue koostada

keskkonnamõju hindamine üle 100 ha metsamaa raadamisel.

Vastupidiselt Eelnõus pakutule, tuleb keskkonnamõju

hindamise nõue kehtestada alale, kus raadatakse enam kui 5

hektarit. Raadamine on vaieldamatult püsiva ja pöördumatu

mõjuga tegevus nii elurikkusele kui süsinikusidumisele, sest

metsamaa maakasutuse muutus on püsiv ning

metsaökosüsteem kaob. 5 hektarist suurema lageraie

tegemine on samas keelatud – kuigi see on ajutise ja pöörduva

iseloomuga tegevus – metsauuenduse tulemusel taastub aja

jooksul metsaökosüsteem, säilivad mullastruktuur,

seemnepank ja suur osa ökoloogilistest funktsioonidest.

Seega on täiesti põhjendamatu jätta oluliselt püsivama ja

ulatuslikuma mõjuga tegevusi lubada ilma keskkonnamõju

hindamata ja alternatiivid kaalumata, sh arvestades

kumulatiivset mõju. Sarnane kohustus tuleb panna ka

keskkonnakaitselistele raadamistele.

keskkonnatundlikkust, loodusväärtuseid ning

võimalikke leevendusmeetmeid. Kui mõju on

kohalik, piiratud ja leevendatav ning ei esine olulist

mõju kaitstavatele väärtustele, võib piisata

eelhinnangust ning täismahus KMH ei ole vajalik.

Lisaks on raadamisega kaasneva mõju

leevendamiseks rakendatavad võimalikud meetmed

olemas (nt raadamise ajastatus, vältides lindude

pesitsusaega, elupaikade kompenseerimine,

puhveralade säilitamine, raadamise etapiviisilisus

jms).

Kui kehtestada KMH kohustuslikkuse künniseks

raadamise puhul 5 ha, siis suurendab see oluliselt

halduskoormust, sest KMHde hulk suureneks

märgatavalt. Seletuskirjas on selgitatud, et senised

KMHd käsitlevad küll metsamaa raadamist, aga see

ei ole olnud ainus olulise keskkonnamõjuga tegevus

ja KMH algatamise põhjus, vaid raadamise mõju on

hinnatud näiteks mõne suurarendusega kaasneva

tegevusena, millele on algatatud KMH. Eelnõuga

kavandava muudatusena on ette nähtud KMH

eelhinnangu kavandi esitamine, kuid metsateatiste

puhul ei ole see vajalik. KMH otsuste statistika järgi

on viimasel 10 aastal Keskkonnaamet andnud

metsateatistele üle 700 KMH eelhinnangu ning jätnud

KMH algatamata (ei ole algatatud ühtegi KMHd

metsateatistele).

Ka KMH direktiivi kohaselt ei ole raadamine KMH

kohustusega tegevus, vaid oluline mõju tuleb

selgitada eelhinnanguga.

Keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seaduse ja

muinsuskaitseseaduse muutmise seaduse eelnõu seletuskirja juurde

Lisa 2

3. Keskkonnamõju hindamise litsentsi saajate ringi tuleb

laiendada

Ettepanek sõnastuseks: Muuta Eelnõu paragrahvi 15 lõike 1

punkte 1 ja 2 ning sõnastada need järgmiselt:

„1) on omandanud magistrikraadi või sellele vastava

kvalifikatsiooni loodusteaduste, keskkonnakaitse või

metsanduse õppesuuna õppekava järgi;

2) omab vähemalt kolmeaastast töökogemust loodusteaduste,

keskkonnakaitse või metsandusega seotud tegevusalal;“.

Selgitus:

Seaduse kohaselt antakse keskkonnamõju hindamise litsents

füüsilisele isikule, kes on omandanud magistrikraadi või

sellele vastava kvalifikatsiooni loodusteaduste või

keskkonnakaitse õppesuuna õppekava järgi ning omab

loodusteaduste või keskkonnakaitsega seotud tegevusalal

vähemalt kolmeaastast töökogemust. Eesti on metsarikas riik

ja maismaast poole moodustab metsamaa. Seega on väga

oluline võimaldada litsentsi andmist ka metsanduse

õppesuuna lõpetanud isikule, kel on laialdased teadmised nii

keskkonna, metsaökosüsteemide kui ka metsamajandamise

võtete kohta.

ARVESTATUD

Toetame ettepanekut ning täiendame eelnõud

vastavalt.

8. MTÜ Eesti

Keskkonnamõju

Hindajate Ühing

1. Punkt 15) paragrahvi 61 lõike 1 sissejuhatavas tekstiosas

asendatakse sõnad „järgmise teabe“ tekstiosaga „eelhinnangu

kavandi, mis sisaldab järgmist teavet“

Ettepanek: Jätta sõnastus muutmata. Põhjendus: eelhinnangu

andmiseks (mida teeb otsustaja) ei saa arendaja esitada

"eelhinnangu kavandit, .....", sest see sisuliselt tähendab

eelhinnangu "mustandit" koos mõjude eelhindamisega, mida

kirjeldab selgelt ka KeHJS muutmise eelnõu seletuskiri.

Arvestades arendaja rolli ja seda, et tegemist ei ole mõju

hindamise mõttes pädeva isikuga (ja ei peagi olema), siis

peaks arendaja siiski andma üksnes teabe kavandatava

SELGITATUD

Ka praegu peab arendaja eelhinnangu jaoks esitama

muuhulgas vastava teabe – tegevusega eeldatavalt

oluliselt mõjutatavate keskkonnaelementide

kirjeldus; olemasolev teave tegevusega eeldatavalt

kaasneva olulise keskkonnamõju kohta. See eeldab ka

arendajalt teavet selle kohta, et mida või kuidas

kavandatav tegevus võib mõjutada.

Arendaja esitatav kavand peab vastama määrusega

sätestatud eelhinnangu nõuetele.

Keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seaduse ja

muinsuskaitseseaduse muutmise seaduse eelnõu seletuskirja juurde

Lisa 2

tegevuse kohta eelhinnangu tegemiseks. Lugedes seaduse

muutmise seletuskirja, kus on põhjendusena toodud, et

eelhinnangu andmise etapp on otsustajate jaoks üks kõige aja-

ja töömahukamaid etappe kogu KMH menetluses, arendaja

esitatav teave kavandatava tegevuse võimalike oluliste

mõjude kohta (kui see pole esitatud eelhinnangu kavandina)

on sageli ebaühtlase struktuuri või ebapiisava detailsusega

ning seetõttu tuleb otsustajal teavet korduvalt täpsustada ja

täiendada, mis pikendab eelhinnangu menetluse kestust, ei saa

olla siiski piisav põhjendus selleks, et lükata eelhinnangu

andmise kohustus arendajale, kes koostab eelhinnangu

mustandi ja esitab siis otsustajale, kes suurt lisandväärtust ei

pruugigi enam tehtud tööle anda (ei ole aega, tahtmist,

mugavam on kasutada üks-ühele juba tehtud kavandit) ja

sisulise hindamisega omalt poolt enam ei panustagi. Sellise

eelhinnangu kvaliteet ja eesmärk on sellisel juhul kaheldava

väärtusega ning seega seadusega otsustajale pandud kohustus

jääb sisuliselt täitmata.

Arendaja peab eelhinnangu kavandi koostamisel lähtuma

tõepoolest § 61 lõike 5 alusel kehtestatud määruses

(keskkonnaministri 16.08.2017 määrus nr 31 „Eelhinnangu

sisu täpsustatud nõuded“) sätestatud nõuetest, kuid nagu ka

Kliimaministeerium on varasemalt väljendanud, siis arendaja

peab esitama teabe, mille alusel on otsustajal võimalik § 61

lõike 5 alusel antud määruses nimetatud aspekte kirjeldada ja

kaaluda ning anda nõuetele vastav eelhinnang. Paragrahvi 61

lõike 1 punkti 5 viide sama paragrahvi lõike 5 alusel antud

määrusele ei tähenda eelhinnangu andmise kohustuse andmist

arendajale, vaid selgitab arendajalt otsustajale esitatava

vajaliku teabe ulatust ja piire, eesmärgiga anda otsustajale

võimalikult palju informatsiooni, millest otsustaja saaks

eelhinnangu andmisel lähtuda. Selliselt luuakse eeldus

Seletuskirjas on selgitatud, et eelnõuga ei sätestata

tingimusi või piiranguid selle kohta, kes võib

koostada eelhinnangu kavandi, sest soovime hoida

süsteemi paindlikuna. Arendaja võib eelhinnangu

kavandi koostada ise, näiteks teeb seda ettevõttes

töötav keskkonnaspetsialist. Kui arendajal puudub nii

piisav ettevalmistus eelhinnangu koostamiseks kui ka

juurdepääs eelhinnangu andmiseks vajalikele

andmestikele (nt I ja II kaitsekategooria kaitstavad

liigid), on tugevalt soovitav kaasata

keskkonnakonsultant, kellel on asjakohased

teadmised ning ligipääs andmeallikatele.

Otsustaja ei pea täielikult nõustuma arendaja esitatud

eelhinnanguga ning otsustajal säilib kohustus esitatud

teabe piisavust ja asjakohasust kontrollida. Otsustaja

võib võtta arendaja eelhinnangu kavandi aluseks oma

eelhinnangu koostamisel, sealhulgas kasutada

kavandis esitatud teavet tervikuna (nn üks-ühele) või

talle vajalikus ulatuses (eelhinnangut täiendades või

korrigeerides). KMH algatamise või algatamata

jätmise otsuse tegemine ja põhjendamine jääb ka

eelhinnangu kavandi esitamise korral täielikult

otsustaja pädevusse.

Keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seaduse ja

muinsuskaitseseaduse muutmise seaduse eelnõu seletuskirja juurde

Lisa 2

sisuliselt õige ning õiguspärase kaalutlusotsuse tegemiseks

kavandatava tegevusega kaasneva võimaliku olulise

keskkonnamõju kohta.

Kui eeltoodud põhimõtet ei rakendata, ei ole mõtet nõuda

arendajalt eelhinnangu "kavandi" koostamist, mis peab

vastama sisu poolest täielikult eelhinnangule esitatavatele

nõuetele ja mida otsustaja võib seletuskirja järgi üks-ühele

"oma eelhinnangu" koostamisel kasutada. Sellisel juhul

räägime lihtsalt dubleerimisest, mis ei tohiks niimoodi

rakenduda. Sellisel juhul tuleks seadust muuta selliselt, et

arendaja koostab ise või kui tal puudub piisav ettevalmistus

eelhinnangu koostamiseks kui ka juurdepääs vajalikele

andmestikele (nt I ja II kaitsekategooria kaitstavad liigid),

tellib eelhinnangu keskkonnakonsultandilt (kellel on

asjakohased teadmised ning ligipääs andmeallikatele) ja

otsustaja tugineb KMH vajalikkuse üle otsustamisel arendaja

koostatud või tema poolt tellitud eelhinnangule ning KMH

algatamise või algatamata jätmise otsuse tegemisel võtab

arvesse vajadusel täiendavaid asjaolusid ja teeb otsuse KMH

algatamise/mittealgatamise kohta.

2. Punkt 16) paragrahvi 61 lõiget 3 täiendatakse pärast sõna

„esitatud“ tekstiosaga „eelhinnangu kavandis ja tegevusloa

taotluses toodud teabe.

Ettepanek: jätta välja tekstiosa “eelhinnangu kavandis”

(põhjendus eelmises ettepaneku punktis).

SELGITATUD

Vt vastus eelmises punktis.

3. Punkt 24) paragrahvi 13 lõike 1 punktis 4 asendatakse

sõnad „strateegiliste planeerimisdokumentidega“ sõnadega

„kehtivate planeeringutega“.

Ettepanek: asendada sõnad „strateegiliste

planeerimisdokumentidega“ sõnadega „asjakohaste

SELGITATUD

Selle muudatuse eesmärk on vähendada KMH

programmi mahtu, kuid praeguse praktika järgi lisab

Keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seaduse ja

muinsuskaitseseaduse muutmise seaduse eelnõu seletuskirja juurde

Lisa 2

strateegiliste planeerimisdokumentidega, millega on

reguleeritud mõju hindamisel käsitletavad valdkonnad, nagu

näiteks rohevõrgustik, pinnavesi, põhjavesi“. Strateegiliste

planeerimisdokumentide (üldplaneering,

maakonnaplaneering) ja kehtivate piirangutega vastavuse

kontrollimine on KOV-i, MaRu ja planeeringu koostaja

ülesanne, mitte KMH eksperdi oma. See, kas kavandatav

tegevus on kooskõlas ja vastavuses üldplaneeringuga alal

määratud juhtotstarbega, üldplaneeringuga määratud

minimaalse haljastuse osakaaluga krundil vms, ei tohiks olla

mõju hindaja ülesanne. Samas on asjakohane aga seoste

toomine valdkondlike strateegiliste

planeerimisdokumentidega, mis ei ole planeeringud, vaid

näiteks veemajanduse arengukava, energia- ja kliimakava,

jäätmekava jms.

strateegiliste planeerimisdokumentide kirjeldus seda

juurde.

KMH programmis ei pea tõesti kontrollima tegevuse

vastavust kõikidele planeeringulistele tingimustele

(tegevus peaks niikuinii olema nendega kooskõlas),

vaid tooma välja ainult asjakohased seosed, nt

keskkonnakaitselised tingimused või mida näeb

planeering ette üldisemalt (maakasutuse otstarve).

4. Punkt 43) paragrahvi 17 lõikest 2 jäetakse välja sõnad

„juhteksperdi juhtimisel“.

Ettepanek: Kui programmi avalik arutelu on plaanis ära

kaotada, siis peaks § 17 lõike 2 sõnastust muutma lisaks

selliselt, et „avaliku arutelu“ välja võtta.

ARVESTATUD

Sõnastust on täpsustatud.

5. Punkt 45) paragrahvi 18 lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse

järgmiselt: „(1) Arendaja esitab pärast keskkonnamõju

hindamise programmi avalikku väljapanekut programmi,

sealhulgas selle kohta esitatud ettepanekud, vastuväited ja

küsimused ning käesoleva seaduse § 17 lõikes 3 nimetatud

kirjad tabeli kujul, otsustajale nõuetele vastavuse

kontrollimiseks.“

Ettepanek: Sõnastust muuta järgmiselt: „(1) Arendaja esitab

pärast keskkonnamõju hindamise programmi avalikku

väljapanekut programmi, sealhulgas selle kohta esitatud

ettepanekud, vastuväited ja küsimused ning käesoleva

seaduse § 17 lõikes 3 nimetatud kirjades esitatud ettepanekud,

ARVESTATUD

Sõnastust on täpsustatud järgmiselt:

Arendaja esitab pärast keskkonnamõju hindamise

programmi avalikku väljapanekut programmi,

sealhulgas selle kohta esitatud ettepanekud,

vastuväited ja küsimused ning käesoleva seaduse § 17

lõikes 3 nimetatud kirjades toodud vastused tabeli

kujul, otsustajale nõuetele vastavuse kontrollimiseks.

Keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seaduse ja

muinsuskaitseseaduse muutmise seaduse eelnõu seletuskirja juurde

Lisa 2

vastuväited ja küsimused ning nende vastused ja seisukohad

tabeli kujul, otsustajale nõuetele vastavuse kontrollimiseks.“

Selgitame et kirju endeid ei ole võimalik tabelina esitada.

6. Ettepanek: KeHJS muutmise eelnõu seletuskirjas on kirjas,

et “Täpsustatakse KMH/KSH alusmõistet „keskkonnamõju“,

rõhutamaks, et KMH/KSH käigus inimese tervisele,

kultuuripärandile ja varale hinnatav mõju peab olema

keskkonna kaudu toimiv, mitte otsene”. Kuna tervisemõjude

hindamise ulatus on pikalt olnud erinevatele osapooltele

erinevalt arusaadav, siis palume täiendada seletuskirja

näidetega, mis kirjeldavad tervisele avalduva mõju hindamise

ulatust.

SELGITATUD

Keeruline on konkreetseid näiteid tervisemõjude

hindamise kohta tuua, sest KMH/KSH käigus peab

lähtuma olemasolevast olukorrast, ümbritsevast

elanikkonnast, sh tundlike elanike gruppide

olemasolust jne.

7. paragrahvi 21 lõikes 5 asendatakse tekstiosa „käesoleva

paragrahvi lõikes 4 nimetatud otsustaja seisukoha saamisest“

tekstiosaga „avaliku väljapaneku lõppemisest”.

Ettepanek: Kuna antud muudatus vähendab oluliselt aega

vastuste koostamiseks (käesoleval ajal on selleks ajaks

vähemalt 21 päeva + 30 päeva), siis tuleb lisada võimalus

põhjendatud juhul tähtaega pikendada. Selgitame, et suure

avaliku huviga projektide puhul võib KMH-le laekunud

ettepanekute hulk olla märkimisväärne ja 30 päevane

väljapanekule järgnev tähtaeg ei ole piisav. Tuleb arvestada,

et vastuste koostamisse tuleb sageli kaasata ekspertgrupi

liikmeid ja tegu on töömahuka protsessiosaga. Samuti on

asjakohaste ja piisavate vastuste koostamine KMH protsessis

kriitilise tähtsusega etapp, mille osas on vajalik põhjalikkus.

SELGITATUD

Kehtivas KeHJSis on selle toimingu kohta

pikendamise võimalus juba praegu olemas (vt § 24)

ning seda eelnõuga ei muudeta.

8. Määrus nr 224 eelnõus „5) 35−110-kilovoldise pingega ja

üle 15 kilomeetri pikkusega elektriõhuliini rajamine, välja

arvatud 110-kilovoldise pingega elektriõhuliinid, mille

hooldusala (raieala) on 50 meetrit või väiksem ning mis

läbivad metsamaad vähem kui 1 kilomeetri ulatuses;“.

ARVESTATUD

Sõnastust täpsustatakse.

Keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seaduse ja

muinsuskaitseseaduse muutmise seaduse eelnõu seletuskirja juurde

Lisa 2

Ettepanek: Lause osas „välja arvatud 110-kilovoldise pingega

elektriõhuliinid“ täiendada sõnastusega: „välja arvatud

väiksema pingega kui 110-kV elektriõhuliinid“. Vastasel

juhul teatud tingimustel 110 kV liinidele eelhinnangut anda ei

tule, aga sellest väiksema pingega liinidele tuleb anda igal

juhul.

9. Kobras OÜ Ettepanek: Mitte tunnistada kehtetuks § 6 lg 1 punkti 24, vaid

muuta prügila suuruse künnist kohustusliku KMH

läbiviimisel 5 hektari peale. See on juba märkimisväärse

suurusega jäätmetest koosnev tööstusrajatis, mille sulgemise

puhul on küll keskkonnaministri 29.04.2004 määruses nr 38

(nn prügilamääruses) antud keskkonnanõuded, millest prügila

sulgemisel tuleb lähtuda, kuid need nõuded kehtivad samal

ajal ka näiteks prügila püstitamisele ja tegu on nö loogilise

üldnõudena, mis on üldsõnaline. Eesti praktika alusel on

praktiliselt kõikide prügilate sulgemisel kasutatud rohkemal

või vähemal määral nö erilahendusi, mis tihtilugu

võimaldavad kasutada kohalikke materjale, taaskasutada

materjale või asendada neid tehissünteetidega. Kui

keskkonnaohutuse seisukohast võrdlemise koht ära võtta, siis

peaks kõikvõimalikud alternatiivid kirja panema

prügilamäärusesse – see ei ole aga ei otstarbekas ega ka

reaalne (iga asukoht on erinev ning võimalikud kasutatavad

materjalid samuti erinevad). Sama saab järeldada

prügilamääruse § 35 lõike 3 ja § 37 lõike 4 kohta. KMH

tegemine erinevate prügila käitaja poolt väljapakutud

tehniliste lahenduste sobivuse väljaselgitamiseks on

põhjendatud, kuna KMH käigus käsitletakse neid

alternatiividena, mida võrreldakse omavahel erinevate

kriteeriumite alusel ja selgitatakse prügilamääruse § 4 lõikes

1 parim lahendus, millega on võimalik vältida prügilast

tulenevat keskkonnahäiringut maksimaalselt ja samas

MITTEARVESTATUD ja SELGITATUD

Muudatuse eesmärk on halduskoormuse

vähendamine ja muuta loamenetlust paindlikumaks,

samal ajal tagades jätkuvalt ka keskkonnaohutuse.

Oleme seisukohal, et KMH läbiviimine ei ole

põhjendatud kõikide prügilate sulgemiskavade

koostamisel. Otstarbekam on anda eelhinnang, et

selgitada esmalt välja, kas KMH on vajalik. Lisaks ei

tulene prügila sulgemise KMH kohustus KMH

direktiivist.

Planeeritud muudatuse kohaselt tehakse muudatused

ka keskkonnaministri 29.04.2004 määruses nr 38

(kavand 5) järgmiselt:

§ 35 (2) Kui amet on teinud § 14 lõikes 1 nimetatud

otsuse või kui keskkonnamõju hindamise aruande või

eelhinnangu alusel on selge, et prügila ohustab

keskkonda tavapärasest vähem, või on tegemist

väiksema kui 1,5 hektari suuruse prügilaga, võib

amet leevendada selle paragrahvi lõike 1 nõudeid.

§ 35 (3) Juhul kui on läbi viidud keskkonnamõju

hindamine või antud eelhinnang ja amet on

keskkonnamõju hindamise aruannet või muid

andmeid arvestades veendunud, et sadevete

ärajuhtimist ja pinnase ning põhjavee kaitset on

võimalik tagada ka muu konstruktsioonilise

Keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seaduse ja

muinsuskaitseseaduse muutmise seaduse eelnõu seletuskirja juurde

Lisa 2

käitajale majanduslikult vastuvõetavalt muidugi.

Projekteerimise käigus erinevaid alternatiive ei võrrelda ning

KMH eelhinnang on selleks liiga "üldine" dokument, mille

alusel ei saa nii suurte prügilate puhul olla "selge", et prügila

ohustab keskkonda tavapärasest vähem ja mille alusel saaks

Keskkonnaamet leevendada § 35 lg 1 nõudeid.

Lisaks tooks välja ka sulgemisjärgse seire. Sulgemiskava

(mille osaks on sulgemisprojekt) ülesanne on ka

seiremeetmete ja järeltegevuste sätestamine. Seiremeetmed

on puhtalt keskkonnaohutuse tagamiseks. Suuremate

prügilate puhul on teemad keerulised ja komplekssed

(tihtilugu erinevad põhjaveekihid, erinevad pinnavee

probleemid, lõhna mõjud). Seiremeetmed peaksid olema

läbikaalutletud ja põhjendatud, vajadusel hinnatud, kas

tagavad eesmärgi. Kui KMH-d ei tehta, siis need

kaalutlused/võrdluskohad jäävad/võivad jääda puudulikuks.

lahendusega, mis annab lõikes 1 sätestatuga

samaväärse tulemuse, võib amet lubada muuta lõikes

1 sätestatud prügila kattekonstruktsiooni.

Määruses nr 38 on sätestatud piisavad nõuded prügila

sulgemise tehniliste lahenduste, sh jäätmeladestu

kattekihtide kohta. Kui prügila sulgemislahendus

vastab määruse nõuetele, ei kaasne sulgemisega

eeldatavasti olulist keskkonnamõju. Kui

sulgemiskava näeb ette määrusest erinevad

lahendused, siis on otsustajal võimalik algatada KMH

tehniliste lahenduste ja nendega kaasnevate mõjude

hindamiseks.

Näiteks võib esineda ka juhtumeid, kui sulgemiskava

koostamisest on pikem aeg möödunud ning

vahepealsel ajal on selgunud vajadus muuta prügila

sulgemislahendust ja sulgemiskava.

Sulgemislahenduse muutmine eeldab ühtlasi ka KMH

koostamist, mis aga ei pruugi teatud juhtudel olla

otstarbekas menetluse efektiivseks läbiviimiseks.

Suletud prügila järelhoolduse meetmete määramiseks

ei ole samuti kohustuslik KMH vajalik, vaid selleks

on Keskkonnaametil teadmised olemas senise

praktika alusel. Keskkonnaseirenõuded määrab

Keskkonnaamet määruse nr 38 § 38 kohaselt prügila

käitamiseks väljastatud prügilaloas või kompleksloas,

lähtudes määruse nr 38 peatükist 6 (prügila

seirenõuded ja aruandlus).

10. SA Keskkonna-

õiguse Keskus,

MTÜ Päästame

Eesti Metsad

1. Eelnõu menetluse puudused. Eelnõu on avalikustatud 3-

nädalase konsultatsiooniperioodiga. Arvestades eelnõu

ulatuslikku sisu ja olulisi põhimõttelisi muudatusi, ei ole see

SELGITATUD

Õigusaktide menetlemise korra järgi peab avalik

konsultatsioon kestma vähemalt 15 tööpäeva.

Keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seaduse ja

muinsuskaitseseaduse muutmise seaduse eelnõu seletuskirja juurde

Lisa 2

aeg piisav, et jõuaks eelnõuga tervikuna sisukalt tutvuda ja

seisukohad kujundada.

Ettepanek: Konsultatsioon peaks kestma vähemalt 6 nädalat,

et tagada sisuline kaasamine.

Eelnõule ei ole koostatud väljatöötamiskavatsust (VTK).

Selle põhjusena on eelnõu seletuskirjas selgitatud, et eelnõu

tugineb KMH teenusedisaini projektide tulemusele.

Tegelikkuses on eelnõust üksnes osa välja kujundatud KMH

teenusedisaini projektis, samas kui KMH algatamise künniste

muutmine ei olnud teenusedisaini fookuses. Künniste

muutmise aluseks on seletuskirja kohaselt Maves OÜ

künniste analüüs, mida meile teadaolevalt ei ole varem

avalikkusele tutvustatud. VTK koostamata jätmise tõttu on

eelnõule keeruline sisendit anda, kuna puudub kaalutletud

hinnang künniste muutmise proportsionaalsuse kohta.

Ettepanek: Soovitame seletuskirjas vähemalt selgelt eristada,

millised eelnõu sätted tuginevad teenusedisaini protsessi

järeldustele ning mis osas tugineb eelnõu eraldi analüüsile (ja

kuidas seda analüüsi on avalikkusele seni tutvustatud ja

avalikkusega läbi arutatud). Nt sõnastuses: “KMH

teenusedisaini projekt ei käsitlenud KMH algatamise künniste

muutmist. Künniste muutmine tugineb Maves OÜ poolt

koostatud analüüsile, mis on eraldiseisev lähtealus.“

OÜ Maves koostatud künniste analüüs oli

alusuuringuna § 6 lõike 1 punktide muudatuste puhul.

Künniste analüüs on avalikustatud

Kliimaministeeriumi veebilehel (link oli toodud

seletuskirjas).

Teenusdisaini järeldused on olnud aluseks enamike

ülejäänud muudatuste puhul.

Seletuskirja on täpsustatud.

2. Keskkonnamõju hindamise ulatuse vähendamine

Kavandatavad muudatused: – § 2 täpsustus, sh mõju inimese

tervisele, kultuuripärandile ja varale; – „heaolu“ väljajätmine

mitmest sättest.

Seisukoht: Muudatus ei ole põhjendatud, mh ei ilmne

muutmise vajadust eelnõu seletuskirjast. Ei ole selge, kas

heaolu hõlmamine keskkonnamõju hindamise ulatusse on nii

oluliselt suurendanud halduskoormust, et on tõesti vaja

seadust muuta.

SELGITATUD

Seletuskirja punktis 1 selgitusi on oluliselt täiendatud

ning seletuskirja on lisatud muudatuste

illustreerimiseks skeemid.

KMH/KSH keskendub keskkonnale ja selle kaudu

avalduva olulise mõju kindlakstegemisele, sh selliste

keskkonnahäiringute hindamisele KeÜS mõttes,

Keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seaduse ja

muinsuskaitseseaduse muutmise seaduse eelnõu seletuskirja juurde

Lisa 2

Juhime tähelepanu, et „heaolu“ on oluline mõiste KeÜS § 23

lõikes 1 sätestatud keskkonnaalasest õigusest – „õigus tervise-

ja heaoluvajadustele vastavale keskkonnale“. Õiguse

sõnastuse eeskujuks on Århusi konventsioon, mille preambuli

seitsmendas lauses ja esimeses artiklis nimetatakse iga

inimese õigust elada keskkonnas, mis vastab tema tervise- ja

heaoluvajadustele. Seejuures ei piisa selle õiguse kaitsmiseks

üksnes tervisele avalduva mõju hindamisest. Nagu KeÜS

kommentaarides märgitud, on tervisekaitses kesksel kohal

kaitse inimest füüsiliselt otseselt ohustava tegevuse või

olukorra eest. Heaolu esiletoomine KeÜS § 23 sõnastuses

tähendab, et selle õiguse tagamiseks peab isikut kaitsma ka

mõjutuste eest, mis on küll häirivad, kuid ei pruugi tingimata

kaasa tuua otsest tervisekahjustust (nt ebameeldiv lõhn, müra

jms).

Juhul, kui mõju inimeste heaolule tulevikus ei hinnata, oleks

see KeÜS-st ja Aarhusi konventsioonist tulenev õigus vähem

kaitstud. Eelnõu koostamisel on see oluline kaalutlus

arvestamata.

Eelnõu seletuskirjas ei ole selgitatud, millises menetluses

hinnatakse edaspidi elukeskkonna kvaliteeti, pikaajalist

häiringut, sotsiaalset elukvaliteeti (nt müra, visuaalne mõju,

maastiku muutus) tervikuna. See võib kaasa tuua hinnangute

killustumise üksikutele keskkonnaelementidele või

häiringutele, tervikpilti arvestamata.

Ettepanek: jätta „heaolu“ terminina KeHJS sätetesse alles, st

loobuda selle mõiste osas kavandatud muudatustest.

Vajadusel täiendada juhendmaterjale selgitustega, kuidas

heaolule avalduvat mõju hinnata.

millega võib kaasneda oluline keskkonnamõju (KeÜS

§ 3 lg 2 mõttes oluline keskkonnahäiring).

Seega keskkonnale avalduva ebasoodsa mõju kaudu

on tegevuse mõju inimese tervisele, heaolule ja varale

(KeÜS mõistes keskkonnahäiring) ka edaspidi

KMH/KSH uurimisobjektiks ulatuses, mis on vajalik,

et välistada olulise keskkonnahäiringu avaldumine.

Keskkonnahäiringute hindamise tulemusena

(ennekõike eelhindamisel ja programmi etapis ning

programmi mitte koostamisel algatamise hetkel) saab

otsustaja veenduda, kas tegemist on olulise

keskkonnahäiringuga, mida tuleb aruande etapis

käsitleda.

Võrreldes kehtiva õigusega eemaldatakse KeHJS §-st

21 viide heaolule kui eraldiseisvale

hindamisobjektile, kuna inimese heaolu kui

määratlemata õigusmõiste on liiga avar ja hõlmab

elemente, mis olulise keskkonnahäiringu tekkimisel

mõju ei oma.

3. Avalikkuse kaasamise võimaluste vähendamine KMH

ulatuse määramisel

SELGITATUD

Keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seaduse ja

muinsuskaitseseaduse muutmise seaduse eelnõu seletuskirja juurde

Lisa 2

Kavandatavad muudatused: Eelnõus on kavandatud

muudatused, mis nõrgendavad avalikkuse rolli KMH

menetluses kaasarääkimisel:

1) KMH ulatuse määramine juba algatamise otsuses;

2) KMH programmi koostamisest vabastamine (uus KeHJS §

11¹);

3) Avalikkuse kaasamise kärpimine programmietapis.

Seisukoht: Oleme vastu KMH programmi etapi ärajätmisele.

Näeme riski, et selle etapi ärajätmisel vähenevad avalikkuse

osalemise võimalused oluliselt: avalikkusel ei ole sisuliselt

võimalust mõjutada hinnatavate mõjude ulatust ega esitada

ettepanekuid täiendavate mõjude või alternatiivide

lisamiseks. KMH direktiivi artikkel 5 ja lisa IV nõuavad

mõistlike alternatiivide võrdlemist, ent kui KMH ja

alternatiivide ulatus määratakse varases faasis ilma avaliku

aruteluta, võib alternatiivide valik jääda pinnapealseks.

Samuti määratakse KMH programmi faasis tööde maht ning

seda hiljem korrigeerida on keeruline, praktikas tavaliselt

võimatu.

Kui avalikkus ei saa varases etapis osaleda, on see vastuolus

KMH direktiivi eesmärgiga parandada varajase kaasamise

kaudu otsuste kvaliteeti. Varase kaasamise näeb ette ka

Aarhusi konventsioon (art 6 lg 4). Eelnõu materjalidest ei ole

aru saada, kuidas seda riski plaanitakse vältida ning

menetluslikud õigused tagada.

Ettepanek: jätta KMH programm etapina mõjuhindamisse

alles.

Juhul, kui see on mingil põhjusel täiesti võimatu, siis

sätestada vähemalt, et:

• avalikkusel peab olema vähemalt 14 päeva arvamuse

esitamiseks KMH ulatuse kavandi kohta, ka kui

programm jäetakse koostamata;

Programmi etappi ei jäeta ära kõigi menetluste puhul,

vaid ainult nendel juhtudel, kui kavandatava tegevuse

võimalik oluline keskkonnamõju on varasemate

samalaadsete KMHde või KSHde kaudu teada. KMH

teenusedisaini käigus selgus, et programmi etapp on

menetluse üks ajamahukamaid, samas praktikas

enamlevinud ja korduvate projektide puhul (nt liiva-

ja kruusakarjäärid, suurfarmid, väikeenergia rajatised

jmt) võib see aga olla vähe lisandväärtust loov etapp.

Samuti on praktikas olnud avalikkusel programmi

etapis (sh avalkikul arutelul osalemise vastu) väike

huvi.

KMH algatamise otsuse (sh hindamise ulatuse) kohta

küsitakse arvamust asjaomastelt asutustelt.

Mis puudutab alternatiivide määramist programmis,

siis muudatustega on KMH programmist välja võetud

alternatiivsete võimaluste käsitluse nõue, kuid

aruandesse jääb alles kohustus hinnata alternatiive.

KMH algetapis, programmis ei pruugi olla

põhjendatud ega võimalik alati sellist infot esitada.

Kavandatava tegevuse reaalsed alternatiivsed

võimalused selguvad üldjuhul alles KMH programmi

koostamise järel ning alternatiivide võrdlus (sh 0-

alternatiiv) ja hinnang olulise keskkonnamõju kohta

tuleb esitada KMH aruandes.

Keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seaduse ja

muinsuskaitseseaduse muutmise seaduse eelnõu seletuskirja juurde

Lisa 2

• KMH ulatuse kavand avalikustatakse eelnevalt.

4. KMH algatamise künniste muutmine

Kavandatavad muudatused: Eelnõu muudab oluliselt KeHJS

§ 6 lg 1, asendades mitmel puhul kohustusliku KMH

eelhinnanguga. Leiame, et muudatused on põhjendamatud,

ning ei ole hinnatud, kas need on vajalikud ning kas

muudatustega saavutatav võimalik kasu kaalub üles

võimaliku kahju keskkonnale (st ei ole hinnatud

proportsionaalsust).

Eelnõu seletuskiri ei selgita veenvalt, kuidas tagatakse KMH

direktiivi art 4 ja lisa III nõuete praktiline ja järjekindel

rakendamine pärast künniste muutmist (eriti tundlikel aladel

ja kumulatiivsete mõjude korral).

Ka muudatuste aluseks olev OÜ Maves analüüs ei anna

esmapilgul vastuseid, kuidas kavatsetakse edaspidi arvestada

kumulatiivsete mõjude või kogumõjudega. Künniste analüüs

kumulatiivset mõju ei käsitle ja kui künniseid alandatakse, siis

ilma KMH-ta rajatavate TE objektide kumuleeruv mõju võib

saada oluliseks probleemiks nii elukeskkonna kvaliteedile kui

ka looduskeskkonnale.

Nagu eelpool välja toodud, on konsultatsiooniks antud 3

nädalat liiga lühike aeg, et arutleda sisukalt nii põhimõttelise

teema nagu KMH künniste muutmise üle, kuivõrd eelnõule ei

ole koostatud VTK-d ning eelnõu seletuskirjas puudub selge

võrdlus künnistega kehtivas õiguses ja eelnõus. Seetõttu on

allpool on antud üksnes esialgne seisukoht plaanitavate

muutuste osas.

SELGITATUD

Maves OÜ analüüsi tulemused on olnud aluseks

eelnõus kavandatud muudatuste kujundamisel, mis

puudutavad olulise keskkonnamõjuga tegevuste

loetelu (§ 6 lõike 1 muudatused).

Probleemsed on vähemalt järgmised muudatused:

1) Tuuleelektrijaamad (KeHJS § 6 lg 1 p 5)

Muudatus: KMH oleks kohustuslik vaid: kui on ≥10 tuulikut

või koguvõimsus ≥ 45 MW.

SELGITATUD

Keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seaduse ja

muinsuskaitseseaduse muutmise seaduse eelnõu seletuskirja juurde

Lisa 2

Kehtiva õiguse kohaselt on KMH kohustuslik

tuuleelektrijaama püstitamisel veekogusse, maismaa

tuuleparkide puhul on KMH kaalumiskohustusega tegevuste

künnis määruses nr 224: rohkem kui viie tuulikuga

tuuleelektrijaama, mille koguvõimsus on üle 7,5 megavati,

rajamine maismaale. Seega kaob kohustuslik KMH alla 10

tuuliku või 45 MW koguvõimsusega tuulepargi rajamisel

veekogusse.

Seisukoht: Tuuleparkide mõju sõltub eeskätt asukohast, selle

läheduses paiknevatest kaitstavatest loodusväärtustest, aga ka

nt tuuleparkide kumulatiivsest koormusest. Ka väiksemad

tuulepargid võivad tundlikes piirkondades põhjustada olulist

mõju. Merealadel on tundlikud kindlasti nii linnud kui

nahkhiired.

Ebaselge on kavandatavate muudatuste seos Natura aladele

avalduva mõju hindamisega. Kehtiva õiguse järgi toimub

Natura hindamine KeHJS kohaselt, kuid Natura aladel tuleb

KMH algatamata jätmise otsustamiseks välistada mõju

avaldumine ala kaitseväärtustele või sidususele.

Eelnõu seletuskirjas on esitatud selgitus: Künniste analüüsi

põhjal võiks kõikide tuuleparkide korral (sõltumata

asukohast) kaaluda KMH eelhinnangu andmise nõude

määramist, kuid probleemiks võib osutuda asjaolu, et suure

tõenäosusega jõuaksid kõik eelhinnangud (mis on omakorda

töömahukad materjalid) KMH algatamiseni, kuna on vaja

põhjalikumalt uurida näiteks kavandatava tegevuse alal

olevate loodusdirektiivi ja merestrateegia elupaikade

seisundit. Kuidagi ei saa nõustuda põhjendusega, et

tuuleparkide KMH kohustuse künnist tuleb tõsta seetõttu, et

keskkonnamõju olemuse tõttu tuleks iga tuulepargi puhul

algatada KMH. Kui tegevusel võib olla oluline

keskkonnamõju, tuleks seda hinnata.

Arvestades avalikult konsultatsioonilt tulnud

tagasisidet, jäetakse tuuleparkidega seotud

kavandatud muudatus eelnõust välja.

Keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seaduse ja

muinsuskaitseseaduse muutmise seaduse eelnõu seletuskirja juurde

Lisa 2

Juhime tähelepanu, et seletuskirjas ei ole selgitatud, milline

saab olema KMH kaalumiskohustuse künnis määruse nr 244

kohaselt, vaid on lihtsalt sedastatud: Väiksema

tegevusmahuga tuulikutele rakendub eelhinnangu nõue.

Ettepanek:

1) mitte tõsta tuuleparkide kohustusliku KMH künnist

2) analüüsida, kuidas kavandatav künnise kaotamine vastab

EUROBATS-i resolutsioonide 5.6, 6.11 ja 7.5 nõuetele,

arvestades mh ka tuuleparkide võimalikku kumulatiivset

mõju.

3) analüüsida, kuidas kavandatav künnise

kaotamine/muutmine vastab elustiku ja linnustiku kaitse

nõuetele (loodusdirektiiv, linnudirektiiv jm asjassepuutuvad

õigusaktid), arvestades mh ka tuuleparkide kumulatiivset

mõju.

2) Mere süvendamine ja merre kaadamine (§ 6 lg 1 p 17 / 17¹)

Muudatus: KMH kohustus kaotatakse; jääb ainult eelhinnang.

Seisukoht: Muudatus ei ole põhjendatud. Meresüvendamise ja

kaadamise mõju võib olla pikaajaline, ruumiliselt laialdane,

kumulatiivne. Eelhinnang ei pruugi alati tabada kõiki olulise

mõjuga juhtumeid.

Ettepanek: Analüüsida, kuidas kavandatav muudatus mõjutab

HELCOMi tegevuskava, veepoliitika raamdirektiivi ja

merestrateegia raamdirektiivi eesmärkide täitmist, samuti EL

looduse taastamise määrusest tulenevate kohustuste täitmist.

SELGITATUD

Meres tehtavate töödega kaasnevate mõjude puhul on

leevendavad meetmed teada ning leevendusmeetmeid

saab määrata ilma KMHta.

3) Metsamaa raadamine (KeHJS § 6 lg 1 p 31¹)

Muudatus: KMH kohustus ≥100 ha eemaldatakse; eelhinnang

alates 50 ha (määruses).

Seisukoht: Muudatus ei ole põhjendatud ja võib kaasa tuua

olulise kahju keskkonnale. Künniste muutmise aluseks olevas

analüüsis on välja toodud, et raadamise mõju võib olla oluline

kuni väga suur, sõltuvalt uuest kasutusotstarbest. Künnise

SELGITATUD

Metsamaa raadamine ei ole üldjuhul olnud ainus

KMH algatamise põhjus, vaid raadamise mõju

hinnatakse näiteks mõne suurarendusega kaasneva

tegevusena, millele on algatatud KMH. Raadamine ei

ole KMH direktiivi järgi KMH kohustusega tegevus

Keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seaduse ja

muinsuskaitseseaduse muutmise seaduse eelnõu seletuskirja juurde

Lisa 2

määramiseks on tehtud ettepanek KMH algatamiseks, kui

raadatakse rohkem kui 20% mõnest elupaigast. On

arusaamatu, kuidas nende analüüsis esitatud järelduste alusel

on plaanitava muudatusettepanekuni jõutud.

Kindlasti on vajalik teatud raadamise ulatusest alates KMH

kohustuse kehtestamine. Senise praktika pinnalt näeme riski,

et eelhinnangutele lähenetakse formaalselt ning nende põhjal

hakatakse sisulise põhjenduseta KMH-sid algatamata jätma.

Ettepanek: kehtestada alates 50 ha muudatusest KMH

kohustus, alla selle eelhinnangu kohustus.

(nt Soomes 200 ha KMH kohustus, Lätil 50 ha KMH

eelhinnang).

5. Eelhinnangute kvaliteet

Kavandatavad muudatused: eelnõuga vähendatakse mitme

tegevuse KMH kohustust (kohustusliku KMH künnist), seega

suureneb eelhinnangu roll KMH-de algatamise otsustamisel.

Seisukoht: Eelnõu ei sätesta piisavalt nõudeid KMH

mittealgatamise otsustele. KMH direktiivi art 4 lg 5 kohaselt

peavad KMH algatamise/mittealgatamise otsused olema

põhjendatud (ja avalikult kättesaadavad). Eelhinnangutega

tuleb tagada, et on täidetud KMH direktiivi nõuded.

Selge ei ole, kuidas on tagatud eelhinnangute kvaliteet, eriti

arvestades, et kehtiv õigus ei näe ette eksperdi kaasamist

otsuse tegemisse, vaid eelhinnangu otsuse peab tegema

haldusorgan.

Ettepanek: Eelnõusse kaasamise ajakava ei võimalda meil

teemat põhjalikumalt avada. Miinimumina teeme ettepaneku

täiendada KeHJS alusel kehtestatud „Eelhinnangu sisu

täpsustatud nõuded“ määrust selliselt, et eelhinnangu

koostamisesse oleks kaasatud ka ekspert(teadmine).

SELGITATUD

Otsustajatel on eelhinnangu andmise pädevus olemas

juba praegu, kuna eelhinnangu andmine ja KMH

lõppotsuse tegemise on otsustaja ülesanne. Lisaks

konsulteeritakse eelhinnangu andmise käigus

asjaomaste asutustega.

Eelhinnangu kavandi koostajale ei soovi sätestada

kvalifikatsiooninõudeid. Seletuskirjas on selgitatud,

et keskkonnaeksperdi kaasamine on tugevalt

soovituslik, kui arendajal endal ei ole vastavat

pädevust ja teadmisi eelhinnangu kavandi

koostamiseks. Sellisel juhul tellib ta selle vastava

pädevusega keskkonnakonsultandilt. Arendaja

esitatud eelhinnangu kavand ei ole lõplik ehk

otsustajal säilib kohustus esitatud teabe piisavust ja

asjakohasust kontrollida. Otsustaja saab vajadusel

paluda arendajal eelhinnangu kavandit täpsustada või

küsida lisainfot ning otsustaja peab ka ise kavandit

vajadusel täiendama.

Keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seaduse ja

muinsuskaitseseaduse muutmise seaduse eelnõu seletuskirja juurde

Lisa 2

Eelhinnangu sisunõuded on KeHJS alusel määrusega

sätestatud, millele peab vastama ka eelhinnangu

kavand.

11. Eesti

Põllumajandus-

Kaubanduskoda

1. Eelhinnangute rolli oluline laienemine ja tegeliku

halduskoormuse kasv

Eelnõuga laiendatakse keskkonnamõju eelhinnangu

kohaldamisala, tuues eelhinnangu koostamise kohustuse määr

madalamale. See tähendab, et formaalne keskkonnamõju

hindamise (edaspidi KMH) kohustus võib väheneda, kuid

suureneb eelhinnangute arv ja nende sisuline tähtsus KMH

algatamise otsustamisel. Seda on välja toodud ka eelnõu

seletuskirjas. Praktikas võib eelhinnang kujuneda sisult ja

töömahult KMH-le sarnaseks menetluseks, ilma et sellele

oleks kehtestatud selgeid kvaliteedinõudeid ega sisulisi piire

mahule. Sellises olukorras asendub üks reguleeritud ja

menetluslikust selge hindamisetapp sisuliselt vähem

reguleeritud, kuid sama koormava menetlusega. Samas

hakkab eelhinnangu kvaliteet ja põhjalikkus otseselt

mõjutama KMH ja keskkonnamõju strateegilise hindamise

(edaspidi KSH) otsuse algatamise või algatamata jätmise

vaidlustatavust ning seeläbi arendajate ja ettevõtete õiguseid.

EPKK hinnangul ei vähenda selline lähenemine

halduskoormust, vaid võib seda hoopis suurendada, muutes

menetlused tootjate jaoks keerulisemaks ja vähem

prognoositavaks. Eelnõus ei ole piisavalt tõendatud, et

eelhinnangu kohaldamisala laiendamine väiksematele

tegevusmahtudele viiks menetluspraktikas halduskoormuse

vähenemiseni.

Seetõttu leiame, et eelnõu seletuskirja tuleb täiendada ning

välja tuua, milline saab olema tegelik mõju

menetluspraktikale, kui eelhinnangu kohaldamisala

SELGITATUD

Eesmärk on vähendada ebavajalikke KMH-sid, mis ei

ole mahult ja menetluslikult võrreldav eelhinnangu

andmisega. Analüüs näitas, et teatud tegevuste puhul

on otstarbekam selgitada KMH eelhinnanguga KMH

vajadus kui algatada aja- ja töömahukas kohustuslik

KMH, kui selleks ei ole praktilist vajadust.

Vt ka vastus järgmisele punktile.

Keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seaduse ja

muinsuskaitseseaduse muutmise seaduse eelnõu seletuskirja juurde

Lisa 2

laiendatakse oluliselt väiksematele tegevusmahtudele. Lisaks

on puudulik hinnang eelhinnangu lävendi madalamaks

toomisega kaasneva majandusliku mõju kohta tootjale ja/või

arendajale, kes peab katma eelhinnangu koostamisega seotud

kulud teadmata, kas KMH algatatakse või mitte.

Lisaks palume selgitada, kas ja mil määral on eelnõus

lävendite muutmisel arvestatud Kliimaministeeriumi tellitud

riigihanke 294514 „Kohustusliku keskkonnamõju

hindamisega ning eelhinnanguga tegevuste künniste analüüs“

töö tulemusi. Antud analüüsi eesmärk oli analüüsida KeHJS

§ 6 lõikes 1 toodud olulise keskkonnamõjuga tegevuste

nimekirja ja Vabariigi Valitsuse 29.08.2005 määruses nr 224

„Tegevusvaldkondade, mille korral tuleb anda

keskkonnamõju hindamise vajalikkuse eelhinnang,

täpsustatud loetelu“ esitatud tegevuste loetelu, mille puhul on

KMH eelhinnangu andmine vajalik, ning analüüsi põhjal

esitada põhjendatud ettepanekud tegevuste ja künniste

muutmiseks. Samuti soovime nimetatud analüüsiga tutvuda,

et hinnata maakasutussektori ja toidutööstusele seatud

künniste asjakohasust.

Nimetatud analüüs on koostamisel, vahearuandega on

võimalik tutvuda veebilehel Mõju hindamine

keskkonnale | Kliimaministeerium. Vahearuanne.

Analüüsi tulemused on olnud aluseks eelnõus

kavandatud muudatuste kujundamisel, mis

puudutavad olulise keskkonnamõjuga tegevuste

loetelu (§ 6 lõike 1 muudatused).

2. Õiguskindluse vähenemine

Eelnõu kohaselt võib eelhinnangu sisu menetluse käigus

oluliselt täieneda ning otsustajal on lai kaalutlusõigus nõuda

täiendavaid uuringuid või selgitusi. Maaomanike ja

ettevõtjate vaates tähendab see, et isegi näiliselt tavapäraste

tegevuste nagu maakasutuse muutuste, maaparandustööde või

taastuvenergia projektide puhul ei ole võimalik varases etapis

hinnata menetluse tegelikku kestust ega rahalist mahtu.

EPKK leiab, et selline ebakindlus pärsib õiguskindlust ning

investeerimisotsuste tegemist ning võib viia olukorrani, kus

tootja kannab olulisi kulusid enne, kui on selge, kas tegevus

üldse realiseerub. Selline olukord ei ole kooskõlas

SELGITATUD

Eelnõuga kavandatud muudatuste üldine eesmärk on

muuta loamenetlused, sh KMH, kiiremaks ja

efektiivsemaks, samuti vähendada ebavajalikke

kohustuslikke KMH-sid. KMH tuleb algatada ainult

juhul, kui see on olulise keskkonnamõju tõttu vajalik.

Leiame, et nii halduskoormus kui ka otsustaja

töökoormus väheneb ja protsess muutub kiiremaks

eelhinnangu andmisel ja KMH algatamise üle

otsustamisel selle kaudu, kui otsustajal väheneb

Keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seaduse ja

muinsuskaitseseaduse muutmise seaduse eelnõu seletuskirja juurde

Lisa 2

õiguskindluse põhimõttega ega toeta stabiilselt

investeerimiskeskkonda.

EPKK palub selgitada, kuidas tagatakse arendaja ja/või

ettevõtte õiguskindlus eelhinnangu faasis, arvestades, et

eelhinnangule ei ole seatud kvaliteedinõudeid ning otsustaja

laia kaalutlusõigust nõuda eelhinnangu täiendamiseks

lisauuringuid või muud täpsustavat infot. Samuti on

arusaamatu, kuidas on tagatud menetlusprotsesside

tähtajaline läbiviimine, arvestades ülal toodut ning asjaolu, et

juba täna menetlused viibivad.

Leiame, et antud muudatusega kaob võimalus prognoosida

menetlusprotsesside kestvust ning menetlusega seotud

kulusid. Neid mõjusid ei ole aga eelnõu seletuskirja

sotisaalmajanduslikus analüüsis hinnatud.

vajadus küsida korduvalt lisateavet ning puuduolevat

infot ise juurde otsida.

Seega menetluse kiirus sõltub suuresti ka eelhinnangu

kavandi kvaliteedist – kui eelhinnangu kavand on

koostatud kvaliteetselt ja otsustaja ei pea seda

suuremas mahus täiendama. Kui esitatakse

eelhinnangu kavand, vaatab otsustaja selle üle,

vajadusel täiendab seda või küsib lisainfot. Kavandi

esitamisega ei pea otsustaja eelhinnangut algusest

lõpuni tervikuna ise koostama. Lõppotsuse KMH üle

teeb endiselt otsustaja, arvestades eelhinnangu

kavandit jm infot.

Eelnõud on täpsustatud (§ 61) ja lisatud, millisel juhul

võib otsustaja küsida kavandi kohta lisainfot.

Lõppkokkuvõttes on KMH eelhinnang lühem

menetlusprotsess kui KMH, kui see algatatakse.

Analüüs näitas, et teatud tegevuste puhul on

otstarbekam selgitada KMH eelhinnanguga KMH

vajadus kui algatada aja- ja töömahukas kohustuslik

KMH, kui selleks ei ole praktilist vajadust.

Otsustajatel on eelhinnangu andmise pädevus olemas

juba praegu, kuna eelhinnangu andmine ja KMH

lõppotsuse tegemise on otsustaja ülesanne. Lisaks

konsulteeritakse eelhinnangu andmise käigus

asjaomaste asutustega.

Eelhinnangu kavandi koostajale ei soovi sätestada

kvalifikatsiooninõudeid. Seletuskirjas on selgitatud,

et keskkonnaeksperdi kaasamine on tugevalt

soovituslik, kui arendajal endal ei ole vastavat

pädevust ja teadmisi eelhinnangu kavandi

koostamiseks. Sellisel juhul tellib ta selle vastava

pädevusega keskkonnakonsultandilt. Arendaja

Keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seaduse ja

muinsuskaitseseaduse muutmise seaduse eelnõu seletuskirja juurde

Lisa 2

esitatud eelhinnangu kavand ei ole lõplik ehk

otsustajal säilib kohustus esitatud teabe piisavust ja

asjakohasust kontrollida. Otsustaja saab vajadusel

paluda arendajal eelhinnangu kavandit täpsustada või

küsida lisainfot ning otsustaja peab ka ise kavandit

vajadusel täiendama.

Eelhinnangu sisunõuded on KeHJS alusel määrusega

sätestatud, millele peab vastama ka eelhinnangu

kavand.

3. Sotsiaalmajanduslike mõjude käsitlemise ebaselgus

Eelnõuga eemaldatakse KMH ja KSH raamistikust viited

inimese heaolule, varale ja sotsiaalsetele vajadustele. EPKK

leiab, et sotsiaalmajanduslikud mõjud, sh mõju maa

väärtusele, põllumajandustootmise ja

maamajandusettevõtluse jätkusuutlikkusele, tööhõivele ja

piirkondlikule arengule, on maakastutussektori lahutamatu

osa. Kui neid aspekte KMH ja/või KSH raames enam ei

hinnata, peab olema selgelt määratletud, millises menetluses

ja millisel viisil neid edaspidi arvestatakse. Eelnõust ei selgu,

kas ja mil määral tuleb KSH ja/või KMH käigus hinnata

sotsiaalseid ja majanduslikke mõjusid.

Praegusel kujul tekitab eelnõu riski, et olulised

sotsiaalmajanduslikud mõjud jäävad üldse süsteemselt

hindamata. Selline olukord ei ole EPKK hinnangul

vastuvõetav ei sisuliselt ega õiguspoliitiliselt.

EPKK on seisukohal, et sotsiaalmajanduslikke mõjude

hindamine peab säilima senisel kujul, vastasel juhul ei saa

EPKK eelnõud kooskõlastada.

SELGITATUD

Eelnõu punktis 1 toodud selgitust on seletuskirjas

täiendatud, samuti on muudatuste illustreerimiseks

lisatud skeemid.

Selgitame, et ka praegu ei ole KMH/KSH eesmärk

selgitada sotsiaal-majanduslikke mõjusid, vaid

tegeleda ainult oluliste keskkonnamõjudega.

Praeguses praktikas küll käsitletakse neid mõjusid

teatud määral (nt mõju sotsiaalsetele vajadustele ja

varale), kuid tegelikult ei pea KMH/KSH nendele

mõjudele keskenduma, kui need mõjud ei ole

põhjustatud olulisest keskkonnamõjust (olulise

keskkonnamõju kaudu).

KMH/KSH keskendub eeskätt olulisele

keskkonnamõjule, mitte sotsiaal-majanduslikele

aspektidele, kuna eesmärk on tasakaalustada

otsustusprotsesse, kus majanduslikud ja sotsiaalsed

kaalutlused on niigi domineerivad.

Sotsiaalmajanduslikke mõjusid käsitletakse KMH

raamistikus vaid juhul, kui need avalduvad

keskkonna kaudu (oluline mõju tervisele,

Keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seaduse ja

muinsuskaitseseaduse muutmise seaduse eelnõu seletuskirja juurde

Lisa 2

kultuuripärandile või varale). Selline fookus aitab

vältida KMH/KSH muutumist üldiseks poliitika- või

tasuvusanalüüsiks ning säilitab selle kui

keskkonnakaitselise otsustustoe selge rolli ja

metoodilise piiritluse. KMH/KSH ei ole iseseisev

otsus ega otsustamise asendaja, vaid üks sisend

kavandatava tegevuse üle otsustamisel. KMH/KSH

eesmärk on anda otsustajale struktureeritud ja

põhjendatud teave kavandatava tegevuse oluliste

keskkonnamõjude kohta, mida kaalutakse koos teiste

asjakohaste õiguslike, sotsiaalsete, majanduslike ja

ruumiliste kaalutlustega vastavas menetluses.

Seetõttu ei tähenda see, et aspektid, mida KMH/KSH

raames ei hinnata, jääksid otsustamisel arvestamata,

vaid neid käsitletakse nende jaoks sobivates

menetlustes ja otsustusraamistikus. Vahetuid olulisi

mõjusid inimeste tervisele, varale ja

kultuuripärandile, mis ei avaldu keskkonna kaudu ja

mis ei kuulu KMH/KSH raames hindamisele, on

võimalik käsitleda näiteks planeerimismenetluses

planeeringu asjakohaste mõjude hindamisel,

tegevusloa menetluses iseseisvate uuringute või

analüüsidena. Nende tellimise üle otsustatakse

vajaduspõhiselt. Selline jaotus tagab, et erinevat liiki

mõjusid hinnatakse neile sobiva menetluse, pädevuse

ja metoodikaga, vältides dubleerimist ning hoides

KMH/KSH fookuse selgelt olulisel keskkonnamõjul.

4. KMH programmi etapi ärajätmisega kaasnevad riskid

Eelnõu võimaldab loobuda KMH programmi koostamisest

juhtudel, kus kavandatava tegevuse võimalikud mõjud on

varasemate samalaadsete menetluste kaudu teada. EPKK

SELGITATUD

Programmi ärajätmine on võimalus, mida otsustab

otsustaja.

Keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seaduse ja

muinsuskaitseseaduse muutmise seaduse eelnõu seletuskirja juurde

Lisa 2

leiab, et KMH programmi etapp on olnud oluline mehhanism,

mis võimaldab varajases faasis selgelt määratleda uuringute

ulatuse, tuvastada võimalikud konfliktikohad ning maandada

hilisemaid vaidlusi.

Programmi etapi ärajätmine võib kaasa tuua olukorra, kus

olulised probleemid ilmnevad alles KMH aruande koostamise

või avalikustamise etapis, kui tootja on juba teinud

märkimisväärseid investeeringuid.

EPKK hinnangul on KMH programmi ärajätmine

vastuvõetav üksnes juhul, kui seaduses sätestatakse

selgesõnaliselt, et KMH ulatust ei ole lubatud menetluse

käigus laiendada, välja arvatud uute ja objektiivselt

ettenägematute asjaolude ilmnemisel.

Lisaks on ebaselge, mil määral KMH programmi ärajätmine

praktikas vähendab menetlusega seotud bürokraatiat ja

ajakulu, kuna samaaegselt eelhinnangute maht kasvab ning

kvaliteet muutub ebaühtlasemaks. See omakorda aga

suurendab otsustaja töökoormust ning teadmisvajadust.

Eelnõu seletuskirja on täpsustatud ja selgitatud, et kui

otsustaja küsib seisukohta KMH algatamise otsuse

eelnõu kohta, on arendajal võimalik esitada selle

kohta arvamus, sh et kavandatava tegevuse

keskkonnamõju hindamiseks tuleb siiski programm

koostada.

KMH aruande koostamise käigus täiendavate

asjaolude ilmnemise korral võib aruandes

põhjendatud juhul kõrvale kalduda nõuetele

vastavaks tunnistatud KMH programmist või KMH

algatamise otsusega määratud KMH ulatusest. Seega

võib ulatust laiendada või muuta erandlikel juhtudel

(nt selguvad uued või ettenägematud asjaolud), mis

peavad olema aruandes selgelt põhjendatud. KeHJS §

20 lg 11 järgi kehtib see nõue ka praegu.

5. Keskkonnamõju mõiste sisuline muutmine

Eelnõuga kavandatud keskkonnamõju uus definitsioon viib

selle senisest enam kooskõlla keskkonnahäiringu

kontseptsiooniga ning jätab kõrvale viited

keskkonnataluvusele ja pöördumatutele muutustele. EPKK

peab seda põhimõtteliseks muudatuseks, mille tegelikku mõju

KMH ja KSH protsessidele ei ole piisavalt analüüsitud.

EPKK peab vajalikuks, et seletuskirja täiendatakse selge ja

sisulise põhjendusega, milles käsitletakse muudatuse mõju

hindamise ulatusele, eesmärgile ja praktikale. Kuid EPKK

hinnangul ei pruugi seletuskirja täiendamine olla piisab ning

kaaluda tuleks kehtiva keskkonnamõju definitsiooni

säilitamist.

SELGITATUD

Nõustume, et keskkonnahäiringu ja olulise

keskkonnamõju mõisted on sisult erinevad. Seetõttu

olemegi soovinud määratleda olulise keskkonnamõju

mõiste selgemalt, et see eristuks keskkonnahäiringu

mõistest, mitte ei oleks kooskõlas. Seletuskirja punkti

1 on oluliselt täiendatud.

Märgite õigesti, et KMH eesmärk on kavandatavate

tegevuste tegelike ja eeldatavate mõjude

süstemaatiline tuvastamine ja olulisuse hindamine

ning oluliste mõjude ennetamine või leevendamine.

Seetõttu soovimegi „olulise keskkonnamõju“ mõistet

täpsustada, et oleks selgem ja arusaadavam, milliste

Keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seaduse ja

muinsuskaitseseaduse muutmise seaduse eelnõu seletuskirja juurde

Lisa 2

EPKK rõhutab, et keskkonnahäiring ja keskkonnamõju

hindamise kontseptsioonid on sisult ja eesmärgilt erinevad.

Keskkonnahäiringu mõiste on kujundatud eeskätt

tegevuslubade, nende tingimuste seadmise ning järelevalve

kontekstis ning selle keskmes on lubatud tegevuse piiridesse

jäävate riskide ohjamine. See lähenemine ei ole sobiv

kavandatava tegevuse terviklikuks ja ettevaatavaks mõjude

hindamiseks. Keskkonnamõju hindamise eesmärk on

kavandatavate tegevuste tegelike ja eeldatavate mõjude

süstemaatiline tuvastamine ja olulisuse hindamine ning

oluliste mõjude ennetamine või leevendamine.

Keskkonnahäiringu käsitlus seevastu taandub oma olemuselt

riskihindamisele, mis keskendub võimalike kahjulike

sündmuste tõenäosusele ja nende realiseerumisel tekkivatele

tagajärgedele.

mõjudega KMH tegeleb, st oluliste mõjudega, mitte

keskkonnahäiringutega.

Säilib sisulise keskkonnamõju hindamise kohustus

vastavalt KeHJS nõuetele. Hindamise kvaliteet peaks

paranema, sest ei ole vaja käsitleda teemasid, mille

puhul keskkonnamõju ei ole oluline ja mis ei anna

lisandväärtust, sh tegevusloa andmisel.

6. Natura eelhindamise kvaliteet ja pädevus

Eelnõu näeb ette, et kohustusliku KMH korral tehakse Natura

eelhindamine juba KMH algatamise otsuse tegemisel

otsustaja poolt. EPKK peab vajalikuks selgitada, kuidas on

sellisel juhul tagatud eelhindamise piisav sügavus ja

ekspertiis, arvestades, et kehtiva korra järgi on Natura

eelhindamist teinud vastava kvalifikatsiooniga juhteksperdid

või eksperdirühmad. Samuti palume selgitada, kuidas on

tagatud eelhinnangut koostavate otsustaja töötajate vastavus

keskkonnamõju hindaja pädevusnõuetele.

EPKK peab vajalikuks, et eelnõus sätestatakse selged

pädevusnõuded Natura eelhindamise läbiviijatele ning nende

vastavus keskkonnamõju hindaja pädevusnõuetele oleks

õiguslikult tagatud.

SELGITATUD

Ka praegu teevad otsustajad Natura eelhindamist

KMH eelhinnangu andmise etapis ning näiteks

Keskkonnaametil on selleks vajaliku teadmise ja

pädevusega töötajad. Vajadusel saab kasutada Natura

eelhindamiseks vastavat ekspertiisi. Natura

eelhindamise andmiseks on vajalikud vastavad

teadmised, kuid siiski ei pea selleks olema

keskkonnaeksperdi kvalifikatsiooni.

Natura eelhindamise nõuded on sätestatud

looduskaitseseaduses ja on olemas ka vastavad

juhendid.

7. Kokkuvõttes leiab EPKK, et eelnõuga kavandatud

muudatused vajavad täiendavat analüüsi ja täpsustamist, et

SELGITATUD

Keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seaduse ja

muinsuskaitseseaduse muutmise seaduse eelnõu seletuskirja juurde

Lisa 2

tagada tegelik halduskoormuse vähenemine, mitte selle

varasemasse etappi nihutamine, tootjate õiguskindlus ja

menetluste prognoositavus ning keskkonnamõjude terviklik

ja sisuline hindamine, sh sotsiaalmajanduslike mõjude

käsitlemine. Samuti peab EPKK oluliseks, et enne eelnõuga

edasi liikumist oleks hinnatud selle vastavus Euroopa Liidu

õigusele ning Euroopa Kohtu praktikatele.

EPKK palub esitada põhjalikud ja sisulised selgitused

tagasisides toodud probleemkohtadele ning palub arvestada

tehtud ettepanekutega, et tagada eelnõu eesmärkide

saavutamine. Oleme avatud koostööle ning valmis oma

ettepanekuid ja kommentaare täpsemalt selgitama.

Eelnõu seletuskirja punkti 1 on oluliselt täiendatud.

12. Eesti Linnade ja

Valdade Liit

Eesti Linnade ja Valdade Liit kooskõlastab eelnõu järgmiste

märkustega:

1. Märkus keskkonnamõju hindamise ja

keskkonnajuhtimissüsteemi seaduse muutmise seaduse

eelnõu kavandi nr 4 kohta. Eelmise aasta oktoobris küsiti

ettepanekuid keskkonnamõju hindamise (KMH) ja

keskkonnamõju eelhindamise (KMH eelhinnang)

kohustuslikkuse künnistele. Toona palusime täpsustada

Vabariigi Valitsuse 29. augusti 2005 määruse nr 224

„Tegevusvaldkondade, mille korral tuleb anda

keskkonnamõju hindamise vajalikkuse eelhinnang,

täpsustatud loetelu“ § 13 p 2 mõistet „elurajooni arendamine“.

Praktikas on esinenud raskusi selle tõlgendamisega. Kuidas

tõlgendada „elurajooni arendamist“ millises mahus või

mitmest hoonest alates võiks tegemist olla elurajooniga?

SELGITATUD

Kliimaministeeriumi tellimusel on koostamisel

analüüs KeHJSi ning tegevusvaldkondade määruse nr

224 tegevuste ja nende künniste hindamiseks (töö

täitja Maves OÜ). Töö eesmärk on analüüsida,

milliseid KeHJSis nimetatud KMH kohustustega

tegevuste ning tegevusvaldkondade määruses

nimetatud eelhinnangu kohustusega tegevuste

künniseid oleks asjakohane muuta. Analüüsi 1. etapi

tulemused on olnud aluseks eelnõus kavandatud

muudatuste kujundamisel, mis puudutavad olulise

keskkonnamõjuga tegevuste loetelu (§ 6 lõike 1

muudatused).

Töö 2. etapp käsitleb tegevusvaldkondade määruse

tegevusi ning muuhulgas määruse § 13 punkti 2.

Analüüsi tulemused on aluseks määruse muutmisel ja

eelnõu koostamisel. Määruse eelnõu valmimisel

saadetakse see ka Linnade ja Valdade Liidule

kooskõlastamiseks.

Keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seaduse ja

muinsuskaitseseaduse muutmise seaduse eelnõu seletuskirja juurde

Lisa 2

2. Täpsustus punkt 15 kohta. Ka kohalik omavalitsus on

otsustaja rollis ning peab KSH või KMH-dega seotud

menetluses osalema. Hetkel ei ole KOV esindajatel võimalik

viia läbi menetlusi KOTKAS-es. Kas uue süsteemiga hakkab

ka KOV KMH ja KSH menetlused toimuma KOTKAS

keskkonnas? See kindlasti hõlbustaks protsessi kui info

menetluse kohta on ühes kohas. Sealt kaudu peaks tulema

avaldus sisse, laetakse ülesse eelhinnang või aruanne ning

seal võiks saada saata ja hiljem laekuda ka pädevate asutuste

arvamus. Selline ühine andmebaas kõigile hõlbustaks

protsessi.

SELGITATUD

Käesoleva eelnõu muudatused ei reguleeri

infosüsteemide kasutamise põhimõtteid.

Ehitisregister võimaldab juba praegu esitada

eelhinnangu kavandi failina (ehitusloa taotluse

materjalide lisana). KOTKASes (mis on

keskkonnakaitselubade andmebaas) tuleb teha vastav

väikesemahuline süsteemi muudatus.

KMH digipöörde teenusedisaini käigus on tehtud

ettepanek tervikliku KMH infosüsteemi loomiseks,

mille kaudu saab esitada ja menetleda KMH-ga

seotud dokumente ning süsteemis on olemas kogu

vajalik info (sh varasemate hinnangute ja uuringute

kohta). Kliimaministeeriumil on tellimisel KMH

süsteemi ärianalüüsid ning eeldatavasti võiks KMH

infosüsteem rakenduda 2028. aastal.

13. Eesti Metsa Abiks

MTÜ

1. Eesti Metsa Abiks (EMA) toetab keskkonnamõju

hindamise (KMH) menetluse tõhusamaks muutmist ja

põhjendatud bürokraatia vähendamist. Samas leiame, et

eelnõus sisalduvad mitmed muudatused vähendavad

keskkonnamõju hindamise sisulist kvaliteeti ja avalikkuse

kaasamist. Alljärgnevalt esitame ettepanekud eelnõu

tasakaalustamiseks:

§ 2 – keskkonnamõju mõiste kitsendamine

Kitsaskoht: Mõiste „heaolu“ eemaldamine kitsendab

keskkonnamõju sisu ning vähendab võimalust hinnata

elukeskkonna kvaliteeti, mõju visuaalile ja

kultuuriväärtustele, müra ja muid kumulatiivseid mõjusid,

mis ei pruugi väljenduda otsese tervisekahjuna.

SELGITATUD

Seletuskirja punktis 1 selgitusi on oluliselt täiendatud

ning seletuskirja on lisatud muudatuste

illustreerimiseks skeemid.

KMH/KSH keskendub keskkonnale ja selle kaudu

avalduva olulise mõju kindlakstegemisele, sh selliste

keskkonnahäiringute hindamisele KeÜS mõttes,

millega võib kaasneda oluline keskkonnamõju (KeÜS

§ 3 lg 2 mõttes oluline keskkonnahäiring).

Seega keskkonnale avalduva ebasoodsa mõju kaudu

on tegevuse mõju inimese tervisele, heaolule ja varale

Keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seaduse ja

muinsuskaitseseaduse muutmise seaduse eelnõu seletuskirja juurde

Lisa 2

Ettepanek: Säilitada keskkonnamõju mõistes ka inimese

heaolu aspekt, et tagada keskkonnamõju hindamise

terviklikkus ja vastavus keskkonnaõiguse eesmärkidele.

(KeÜS mõistes keskkonnahäiring) ka edaspidi

KMH/KSH uurimisobjektiks ulatuses, mis on vajalik,

et välistada olulise keskkonnahäiringu avaldumine.

Keskkonnahäiringute hindamise tulemusena

(ennekõike eelhindamisel ja programmi etapis ning

programmi mitte koostamisel algatamise hetkel) saab

otsustaja veenduda, kas tegemist on olulise

keskkonnahäiringuga, mida tuleb aruande etapis

käsitleda.

Võrreldes kehtiva õigusega eemaldatakse KeHJS §-st

21 viide heaolule kui eraldiseisvale

hindamisobjektile, kuna inimese heaolu kui

määratlemata õigusmõiste on liiga avar ja hõlmab

elemente, mis olulise keskkonnahäiringu tekkimisel

mõju ei oma.

2. § 111 – KMH algatamisel KMH ulatuse määramine

Kitsaskoht: KMH ulatuse võib määratleda juba algatamise

otsuses ilma KMH programmi koostamiseta. See piirab

võimalust hinnata kumulatiivseid, asukohaspetsiifilisi ja uusi

teaduslikke riske ning vähendab avalikkuse ja sõltumatute

ekspertide sisulist rolli menetluse varajases etapis.

Ettepanek: Sätestada, et keskkonnamõju hindamise

programm jääb kohustuslikuks menetlusetapiks ka juhul, kui

keskkonnamõju hindamise ulatus määratakse algatamise

otsuses. Alternatiivina pakume välja, et tagatakse avalikkuse

ja asjaomaste asutuste sisuline kaasamine keskkonnamõju

hindamise ulatuse määramisse enne keskkonnamõju

hindamiseks vajalike uuringute alustamist.

SELGITATUD

Programmi ärajätmine on võimalus, mida otsustab

otsustaja. Kui kavandatava tegevusega kaasneva

olulise keskkonnamõju olemus ja ulatus on varasema

samalaadse tegevuse KMH või KSH kaudu teada,

määratakse KMH algatamise otsuses ka

keskkonnamõju hindamise ulatus. Otsustaja saadab

otsuse eelnõu asjaomastele asutustele ja arendajale

arvamuse saamiseks. Erisuse kohaldamiseks on

otsustaja ülesanne otsustada, kas olemasolev info on

piisav: kui on kahtlus, et kõik olulised mõjud ei ole

teada, tuleb KMH programm koostada tavapärases

korras.

Selgitame, et muudatus põhineb teenusdisaini

tulemustel, mille käigus kogutud tagasiside järgi

Keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seaduse ja

muinsuskaitseseaduse muutmise seaduse eelnõu seletuskirja juurde

Lisa 2

avalikkus valdavalt ei esita programmi kohta

ettepanekuid, millega sisuliselt arvestada saaks.

Programmi saab ära jätta, kui on nö standardolukord,

mille korral saab määrata tavapärased uuringud.

3. Avalik kaasamine KMH varajases etapis

Kitsaskoht: KMH programmi etapis kaob avaliku arutelu

kohustus, mis vähendab avalikkuse ja vabaühenduste

võimalust mõjutada KMH ulatust ja uurimisküsimusi enne

otsuste sisulist jõustamist.

Ettepanek: Tagada avalik arutelu või samaväärne sisuline

kaasamine KMH programmi või KMH ulatuse määramise

etapis kooskõlas Aarhusi konventsiooni põhimõtetega.

SELGITATUD

Avalik arutelu on kavas kaotada ainult KMH

programmi (KMH ulatuse määramise) etapis. KMH

direktiiv ei sea KMH programmi koostamise

kohustust (sh selle avalikku väljapanekut ega

arutelu), seega ei ole see lahendus vastuolus

direktiiviga. KMH programmi koostamise etappi on

kavas lühendada ja kiirendada ning suurendada nende

juhtumite hulka, kus seda ei koostatagi. Viimasel

juhul asendab seda otsustaja tehtavas KMH

algatamise otsuses KMH ulatuse määramine. Lisaks

selgus KMH teenusedisaini käigus, et KMH

programmi avalikud arutelud ei täida oma eesmärki.

KMH aruande avalikustamisel jääb avalik arutelu

endiselt alles, seega ei kaotata ära võimalust KMH

protsessis arvamust avaldada. Samuti säilivad KMH

programmi ja aruande avalikud väljapanekud, mille

jooksul on võimalik arvamust avaldada.

4. § 111 lg 4–5 – arendaja roll ulatuse määramisel

Kitsaskoht: Arendaja kaasamine KMH ulatuse määramisse

suurendab huvide konflikti riski ja võib mõjutada hindamise

sõltumatust.

Ettepanek: Täpsustada, et arendaja seisukoht on üks sisend,

kuid KMH ulatuse määramisel peab otsustaja tuginema

eelkõige Keskkonnaameti ja teadusasutuste sõltumatule

hinnangule.

SELGITATUD

Arendaja seisukoht ei ole eelhinnangu andmisel

määrav, see on üks sisend, lõpliku otsuse teeb

otsustaja lisaks arendaja esitatud eelhinnangu

kavandile ka muu teabe põhjal.

5. § 13 lg 1 p-d 2 ja 7 – alternatiivide analüüs SELGITATUD

Keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seaduse ja

muinsuskaitseseaduse muutmise seaduse eelnõu seletuskirja juurde

Lisa 2

Kitsaskoht: Eemaldatakse nõue käsitleda kavandatava

tegevuse võimalikke alternatiive. See võib nõrgestada KMH

sisulist kvaliteeti ning on vastuolus EL keskkonnamõju

hindamise direktiivi põhimõtetega.

Ettepanek: Jätta kohustus analüüsida ka alternatiive (sh

asukoha-, tehnoloogilisi ja „mitte-tegemise“ alternatiive)

kõikides olulise keskkonnamõjuga tegevustes.

Tegemist on KMH teenusedisainis välja töötatud ja

kokkulepitud muudatusega. Alternatiivsete

võimaluste käsitluse nõue on välja võetud ainult

KMH programmist, kuid aruandesse jääb alles

kohustus hinnata alternatiive. Eelnõu seletuskirjas on

selgitatud, et KMH algetapis, programmis ei pruugi

olla põhjendatud ega võimalik alati sellist infot

esitada. Kavandatava tegevuse reaalsed alternatiivsed

võimalused selguvad üldjuhul alles KMH programmi

koostamise järel ning alternatiivide võrdlus (sh 0-

alternatiiv) ja hinnang olulise keskkonnamõju kohta

tuleb esitada KMH aruandes. KMH programmis tuleb

aga esitada kavandatava tegevuse lühikirjeldus.

14. Eesti Kaubandus-

Tööstuskoda

1. Eelnõu § 1 p 10 kohaselt on edaspidi olulise

keskkonnamõjuga tegevus vähemalt kümne tuulikuga või

vähemalt 45-megavatise koguvõimsusega tuuleelektrijaama

rajamine. See tähendab, et edaspidi on tuuleparkide puhul

keskkonnamõju hindamise (KMH) algatamine kohustuslik,

kui tuulikuid on vähemalt 10 või nende koguvõimsus

vähemalt 45 MW, seda sõltumata tuulepargi asukohast

(tuuleparki kavandatakse kas merel või maismaal). Kehtiva

seaduse kohaselt on aga olulise keskkonnamõjuga tegevus

üksnes tuuleelektrijaama püstitamine veekogusse. Kuigi

eelnõu seletuskirja lk 23 kohaselt eelnõu keskendub KMH

menetluse tõhustamisele ja kiirendamisele ning selle kaudu

halduskoormuse ja bürokraatia vähendamisele, siis plaanitav

eelnõu § 1 p 10 muudatus muudab reeglid jäigemaks ja

rangemaks.

Juba täna viiakse maismaa tuuleparkide puhul läbi

keskkonnamõju strateegiline hindamine („KSH“). Praktikas

viiakse tuuleparkide planeerimismenetlustes läbi KSH

SELGITATUD

Arvestades avalikult konsultatsioonilt tulnud

tagasisidet, jäetakse kavandatud muudatus eelnõust

välja.

Keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seaduse ja

muinsuskaitseseaduse muutmise seaduse eelnõu seletuskirja juurde

Lisa 2

niisuguse täpsusastmega, et ehitusloa menetluses KMH-d

algatama ei peaks. Juhul, kui aga ehitusloa menetluses peaks

selguma, et KSH on olnud liialt üldine ja ebatäpne või on

asjaolud vahepeal olulisel määral muutunud, võimaldab

kehtiv regulatsioon, k.a vajadusel eelhinnangu alusel KMH

algatamist maismaatuulepargi ehitusloa menetluses (KeHJS §

11 lg 6, 62). Seega näeme, et käesoleval juhul ei ole eelnõus

kavandatav lahendus vajalik ning ei aita kaasa menetluse

tõhustamisele ja kiirendamisele. See võib hoopis takistada

uute projektide, eriti väiksemate tuuleparkide rajamist ning

muudab protsessi arendajate jaoks aeglasemaks ja

kulukamaks.

Kaubanduskoja ettepanek: Jätta § 1 p 10 eelnõust välja.

2. Eelnõuga kaasneva Vabariigi Valitsuse 29. novembri 2004.

a määruse nr 224 muudatustega (rakendusakti kavand 4)

kavandatakse mitmete tegevusvaldkondade puhul

eelhinnangu kohustuse künniste alandamist. Muudatuste

kohaselt tekib eelhinnangu kohustus rakendusakti kavandi 4

p 7 kohaselt üle 50 hektari suuruse pindalaga metsamaa

raadamisele. Kehtiva KeHJSi kohaselt on olulise

keskkonnamõjuga tegevus üle 100 hektari suuruse pindalaga

metsamaa raadamine ehk selle tulemusel asendatakse KMH

kohustus KMH eelhinnangu kohustusega ning lävend läheb

madalamaks. See tähendab, et projektid, mis jäävad 50–100

ha vahemikku ja mis seni ei vajanud mahukat KMH-

erimenetlust, satuvad nüüd eelhinnangu kohustuse alla.

Kokkuvõtlikult, kuigi formaalne KMH kohustus kaob,

laieneb samas eelhinnangu kohustus oluliselt väiksematele

tegevusmahtudele.

Samuti erinevalt kohustuslikust KMH-st tugineb eelhinnang

otsustaja (ametniku) kaalutlusõigusele. Eelnõu ja selle

rakendusaktid ei taga eelhinnangu andmise ühtset kvaliteeti

SELGITATUD

Eelnõuga kavandatud muudatuste üldine eesmärk on

muuta loamenetlused, sh KMH, kiiremaks ja

efektiivsemaks, samuti vähendada ebavajalikke

kohustuslikke KMH-sid. KMH tuleb algatada ainult

juhul, kui see on olulise keskkonnamõju tõttu vajalik.

Leiame, et nii halduskoormus kui ka otsustaja

töökoormus väheneb ja protsess muutub kiiremaks

eelhinnangu andmisel ja KMH algatamise üle

otsustamisel selle kaudu, kui otsustajal väheneb

vajadus küsida korduvalt lisateavet ning puuduolevat

infot ise juurde otsida.

Seega menetluse kiirus sõltub suuresti ka eelhinnangu

kavandi kvaliteedist – kui eelhinnangu kavand on

koostatud kvaliteetselt ja otsustaja ei pea seda

suuremas mahus täiendama. Kui esitatakse

eelhinnangu kavand, vaatab otsustaja selle üle,

vajadusel täiendab seda või küsib lisainfot. Kavandi

Keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seaduse ja

muinsuskaitseseaduse muutmise seaduse eelnõu seletuskirja juurde

Lisa 2

ega metoodikat. See suurendab riski, et sarnaseid projekte

koheldakse erinevalt, mis vähendab arendajate õiguskindlust

ja prognoositavust. Lisaks ei sätestata eelnõuga eelhinnangu

koostajatele kvalifikatsiooninõudeid (erinevalt KeHJS § 15

sätestatud KMH litsentsi nõudest). Olukorras, kus

eelhinnangu maht ja olulisus suurenevad, võib

kvalifikatsiooni puudumine viia ebaõigete otsusteni. See

tekitab ettevõtjatele täiendavat aja- ja rahalist kulu ning

suurendab ebakindlust.

Kaubanduskoja küsimused:

Kaubanduskoda soovib teada, kuidas on hinnatud plaantavate

muudatuste tegelikku mõju menetlusele, kui eelhinnangu

kohustuste ring laieneb? Samuti soovime teada, kuidas

tagatakse eelhinnangu ühtlane kvaliteet?

esitamisega ei pea otsustaja eelhinnangut algusest

lõpuni tervikuna ise koostama. Lõppotsuse KMH üle

teeb endiselt otsustaja, arvestades eelhinnangu

kavandit jm infot.

Eelnõud on täpsustatud (§ 61) ja lisatud, millisel juhul

võib otsustaja küsida kavandi kohta lisainfot.

Lõppkokkuvõttes on KMH eelhinnang lühem

menetlusprotsess kui KMH, kui see algatatakse.

Analüüs näitas, et teatud tegevuste puhul on

otstarbekam selgitada KMH eelhinnanguga KMH

vajadus kui algatada aja- ja töömahukas kohustuslik

KMH, kui selleks ei ole praktilist vajadust.

Otsustajatel on eelhinnangu andmise pädevus olemas

juba praegu, kuna eelhinnangu andmine ja KMH

lõppotsuse tegemise on otsustaja ülesanne. Lisaks

konsulteeritakse eelhinnangu andmise käigus

asjaomaste asutustega.

Eelhinnangu kavandi koostajale ei soovi sätestada

kvalifikatsiooninõudeid. Seletuskirjas on selgitatud,

et keskkonnaeksperdi kaasamine on tugevalt

soovituslik, kui arendajal endal ei ole vastavat

pädevust ja teadmisi eelhinnangu kavandi

koostamiseks. Sellisel juhul tellib ta selle vastava

pädevusega keskkonnakonsultandilt. Arendaja

esitatud eelhinnangu kavand ei ole lõplik ehk

otsustajal säilib kohustus esitatud teabe piisavust ja

asjakohasust kontrollida. Otsustaja saab vajadusel

paluda arendajal eelhinnangu kavandit täpsustada või

küsida lisainfot ning otsustaja peab ka ise kavandit

vajadusel täiendama.

Keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seaduse ja

muinsuskaitseseaduse muutmise seaduse eelnõu seletuskirja juurde

Lisa 2

Eelhinnangu sisunõuded on KeHJS alusel määrusega

sätestatud, millele peab vastama ka eelhinnangu

kavand.