Kiri

Suur-Karja 23 / 15076 Tallinn / 628 2222 / [email protected] / www.kul.ee / Registrikood 70000941

Kaspar Alev Teie 27.05.2026

Kliimaministeerium

[email protected] Meie 12.06.2026 nr 1-7/593-2

Tagasiside Eesti riiklikule

renoveerimiskavale aastaks 2050

Anname järgnevalt Kultuuriministeeriumi poolse tagasiside Kliimaministeeriumi

strateegiadokumendile ,,Riiklik renoveerimiskava 2050’’:

1. Kava eesmärgid

Teeme ettepaneku lisada renoveerimiskavasse strateegiline eesmärk kultuuriväärtuslike

hoonete ehitusliku seisukorra parandamiseks ja kasutuses püsimiseks.

Renoveerimiskavas on seatud keskseks eesmärgiks hoonefondi energiatõhususe parandamine,

kuid pidades silmas, et olemasolevate hoonete kasutamine on üldreeglina väiksema

keskkonnamõjuga kui uute hoonete ehitamine, oleks oluline kavas toonitada ka olemasoleva

hoonefondi ehitustehnilise seisukorra parandamise vajadust. Eriti oluliseks peame selle

põhimõtte välja toomist kultuuriväärtuslike hoonete osas, mille kasutuses püsimine või taas

kasutusse võtmine on üheaegselt nii keskkonna kui kultuuripärandi kaitse vaatest oluline.

Seetõttu vajab renoveerimiskavas läbivalt käsitlemist eluruumide renoveerimine ka kasutaja

vajadustest lähtuvalt, kuna hoone ehitusliku seisukorra, sisekliima ja ilme parandamine on

vajalikud hoonete kasutusespüsimise ja säilimise tagamiseks.

Peame vajalikuks, et renoveerimiskavaga planeeritaks meetmeid pidurdamaks

kultuuriväärtuslike hoonete kasutusest välja langemist ning juba kasutuseta jäänud hoonete

kasutusse naasmise soodustamiseks. Teeme ettepaneku kujundada nii rahalisi toetuseid kui

muid toetusmeetmeid suure remondivõlaga kultuuriväärtuslikele hoonetele

turutõrkepiirkondades, mis toetaksid mh veevärgi ja sanitaarruumide rajamist, küttesüsteemine

uuendamist ja avariilises seisundis hooneosade remonti ning hoonele edasise renoveerimise

jaoks etapilise renoveerimiskava koostamist. Tegevused ja toetused, mis nõuavad eranditult

energiatõhususe parandamist, võivad jääda kättesaamatuks neile, kelle hoone vajab ennekõike

kapitaalremonti kaasaegsete kasutustingimuste tagamiseks. Elutingimuste parandamine ja

hoone seisukorra stabiliseerimine võimaldab ka leevendada üht sagedast renoveerimistakistust

turutõrke piirkonnas, s.o tühjaks jäänud elupindadele investeerimisvalmidusega omanike

leidmist.

2. Hoonefondi ülevaade

Oluline on ka ajaloolise hoonestuse, mis ei ole kultuuriväärtuslikuna kaitse alla võetud,

kasutuses hoidmine ja selleks vajaliku renoveerimistegevuse soodustamine. Koos kaitsealuste

hoonetega kujundab see osa hoonefondist Eestimaale omaseid ja olulisi linna- ja hajaasustuse

maastikke, mis on tähtsad nii regionaalse jätkusuutlikkuse aspektist (tagada kvaliteetsed

elamispinnad üle Eesti) kui kohaliku identiteedi vaatest. Samas ei ole nende hoonete

renoveerimisel reeglina võimalik kasutada renoveerimiskavas soositud tehaselise

renoveerimise lahendusi. Seetõttu palume täiendada ülevaadet hoonefondist, tuues välja enne

1946. aastat ehitatud hoonete hulga. Palume tuua ka välja, kui suur osa sellest hoonestusest on

kultuuriväärtuslikuna kaitse all, hõlmates siia nii ehitismälestised, muinsuskaitseala hooned kui

kohalike omavalitsuste üldplaneeringutes määratletud miljööväärtuslike alade hooned.

3. Kultuuriväärtuslike hoonete energiatõhususe parandamine ja toetuste tingimused

Toetame kavas esitatud lähenemist, et rahaliste toetusmeetmete kujundamisel tuleb

kultuuriväärtuslikele hoonetele rakendada madalamaid energiatõhususe parandamise nõudeid.

Samas toome välja, et kui kava lk 22-23 on uuringutele viidates märgitud, et

kultuuriväärtuslikele hoonetele on sobivate meetmete rakendamisel saavutatav 20–30%

energiasääst, siis antud määr on reeglina omane vaid muinsuskaitsealustele hoonetele, samas

kui muudel kultuuriväärtuslikel hoonetel on enamasti võimalik kaitsetingimusi järgides

parandada energiatõhusust 40-60% (teatud juhtudel on see võimalik ka muinsuskaitsealustel

hoonetel). LIFE heritageHOME projekti raames uuriti renoveeritud kultuuriväärtuslikke

hooneid ja uuringuraportis1 tuuakse välja, et antud hoonevalimi puhul vähenes

energiatõhususarv keskmiselt 31% ja soojusvajadus keskmiselt 43%, kuid tulemused

varieeruvad olulisel määral (15-61%) olenevalt hoonete kaitsekategooriast, konstruktsiooni- ja

välisviimistlustüübist, väärtuslikest detailidest, hoone seisukorrast jne. Samas toovad uuringu

autorid välja, et nende hoonete puhul olnuks võimalik täiendavalt keskmiselt 20% võrra

energiatõhusust parandada, kultuuriväärtuseid kahjustamata, kui lahendus oleks teisiti

projekteeritud. HeritageHOME projektis läbi töötatud renoveerimismeetmete ja -pakettide

põhjal võib hinnata, et hoone välisseinu väljastpoolt lisasoojustamata (s.o kõige levinum

kitsendus kultuuriväärtuslike hoonete energiatõhusamaks renoveerimisel) on teatud

tarinditüüpide ja hoone geomeetria korral võimalik energiatõhusust parandada kuni 40%, juhul

kui saab rakendada kõiki teisi efektiivseid meetmeid, sh tõhusa kaugkütte ja päikesepaneelide

kasutuselevõttu.

Juhime tähelepanu, et paljud kultuuriväärtuslikud hooned on renoveerimise eelselt kõige

madalamas ehk G energiaklassis ning kuna sellel klassil ei ole energiatõhususarvu

maksimummäära, siis sellesse klassi kuuluvate hoonete ETA võivad erinevad teineteisest

mitme saja pügala võrra. See tähendab, et F energiaklassi saavutamine tähendaks mõnele

hoonele 10% võrra ETA paranemist, aga mõnele 70%, mis ei pruugi olla realiseeritav. Seetõttu

on oluline, et toetuste tingimuste välja töötamisel ei seataks ebavõrdsesse olukorda neid

hooneid, millel energiaklassi parandamine eeldaks suuremaid ümberehitustöid kui tingimused

võimaldavad.

4. Kindlustamine

Palume punktis 2.1 esile tõsta, et kultuuriväärtuslike hoonetele ei ole sageli kindlustusfirmad

nõus kindlustust pakkuma, kuna kindlustusjuhtumi korral on kultuuriväärtuste kaitsest

1 Eesti muinsuskodu energiatõhususe parandamise praktika | 10.91 MB | pdf

tulenevate nõuete tõttu hoone taastamine väga kulukas. Täiendavalt keerukas on halvas

tehnilises seisus hoonete kindlustamine, kuivõrd kindlustuspoliisid pakuvad kahjujuhtumi

korral hoone ennistamist algsesse olukorda, ent amortiseerunud hoone puhul see on

ebamõistlik. Toetame renoveerimiskavas lk 43, punktis 2.1 osutatud vajadust kujundada selle

probleemi ületamiseks riiklik leevendusmeede ning toonitame vajadust seejuures silmas pidada

kultuuriväärtuslike hoonete erisusest tulenevaid tõrkeid.

5. Maksusoodustused

Lk 39 punktis 1.5 on toodud, et Eesti ei ole seni maksuerisusi renoveerimise stimuleerimisena

käsitletud. Kultuuriväärtuslike hoonete renoveerimise kontekstis on küsimust käsitletud LIFE

heritageHOME projekti raames Muinsuskaitseameti tellitud ja Tartu Ülikooli

Rakendusuuringute Keskuse teadlaste poolt koostatud raportis2. Maksusoodustuste osas esitati

järgnevad järeldused ja soovitused:

 Tulumaksusoodustused soosivad esmajoones kõrgema sissetulekuga eraisikuid ja

ettevõtteid, kellel on piisavalt omafinantseeringut tööde tegemiseks ja kes oskavad

maksusüsteemi optimaalselt ära kasutada.

 Võrdluses tulumaksusoodustusega on käibemaksumäära vähendamine tõhusam – see

rakendub kohe teenuse ostmisel, seda on lihtsam hallata ning selle mõju ei sõltu

omaniku tuludest.

 Kaaluda ehitustööde käibemaksu soodusmäära (nt 10%) rakendamist

turutõrkepiirkondade muinsuskaitsealade hoonete (asustuse arengu ja muinsuskaitse

ühiseesmärgid) ning väärtusliku eraomandis oleva, kuid äriliselt mittekasumlikus

kasutuses oleva ehituspärandi restaureerimisel.

 Luua maamaksuseaduses alus tähtajalise (nt 10 aastat) tingimusliku maksuvabastuse

andmiseks kinnistutele, mille mahuliselt suurim riikliku muinsuskaitse all olev hoone

on restaureeritud halvast seisundist heasse seisundisse.

6. Toetusmeetmed

Toetame lähenemist, et toetada tuleb paindliku renoveerimistrajektoori (lk 37, 3.1), ning peame

oluliseks, et etapilise renoveerimise toetusmeetmed ei eeldaks kõikides etappides

energiatõhususe parandamist. Paljude hoonete, sh kultuuriväärtuslikena kaitstavate, seisukord

eeldab hoonesse veevärgi ja sanitaarruumide rajamist ning avariilises seisukorras hooneosade

remonti. Neid probleeme eelnevalt lahendamata ei ole mõistlik eeldada, et asutakse tegelema

energiatõhususe parandamise meetmetega. Esmavajalike tööde teostamine aitab lahendada ka

ühte renoveerimistakitstust turutõrkepiirkondades, mida kava esile toob - tühjaks jäänud

korterid, mille kasutusevõtt eeldab elamistingimuste rajamist. Nii on võimalik kasvatada

korteriühistute maksujõulisust, et renoveerimistöödega edasi liikuda.

7. Renoveerimise keskkonnamõju

Kuivõrd hoone kasutuse jalajälje hinnang mõjutab laenuintresse ning praegune süsteem asetab

kehva positsiooni kultuuriväärtuslike hoonete omanikud, teeme ettepaneku lisada

renoveerimiskavasse tegevus: Välja töötada Eesti konteksti arvestav renoveerimise

2 Kultuuriväärtuslike hoonete meetmete uuring Tartu Ülikool.pdf | 2.58 MB | pdf

süsinikjalajälje arvutusmetoodika, mis muuhulgas hindab õiglaselt ka restaureerimise,

materjaliringluse, kohalike ja looduslike materjalide kasutust ning kasutatavaid energiaallikaid.

8. Renoveerimise kontaktpunktid

Soovitame tungivalt jälgida EPBD soovitust kontaktpunktide võrgustiku ja teenuste

kavandamisel arvestada mh ka piirkondadega, kus hoonefondi keskmine vanus on üle riigi

keskmise. Kultuuriväärtusega hoonete omanikele vajaliku tugiteenuse pakkumiseks on vajalik,

et kontaktpunktide võrgustikes arvestataks ka ehituspärandi ja selle omanike vajadustega,

vastasel juhul jäävad nad toetusmeetmetest ja asjatundlikust nõustamisest kõrvale.

Nõustume renoveerimiskavas esitatud põhimõttega, et kontaktpunktide võrgustiku loomisel on

soovituslik vältida dubleerimist ja tugineda nutikale ressursikasutusele, arendades edasi juba

olemasolevaid nõustamisteenuseid. Lisaks kavas mainitud osapooltele, peame oluliseks, et

teenuste väljatöötamisel kaasataks ka kultuuriväärtuslikele ja laiemalt ajaloolistele hoonetele

spetsialiseerunud nõustajaid: Muinsuskaitseameti ja kohaliku omavalitsuse ehituspärandi

nõunikke, restaureerimiskeskused ja vana maja infokeskused ning muud, sh erasektoris

tegutsevad, ajaloolistele hoonetele suunatud ehitusalased nõustamisteenused.

Palume tuua kavas välja, et kontaktpunkti teenuse kujundamisel on oluline arvestada

piirkondlikke eripärasid:

 Ajalooliste hoonete hulka, ehituslikke omapärasid ja seisukorda, tagamaks asjakohase

ekspertnõu ja juhendmaterjalide olemasolu.

 Koduomanike demograafilisi ja sotsiaalmajanduslikke näitajaid (sh energiavaesuse

riskirühma suurust).

 Olemasolevaid ressursse nõustamisteenuse pakkumiseks, sh nii avaliku kui erasektori

eksperte ja taristut (nt restaureerimistöökoda, koolitusruumid, nõustajad jms).

Riiklik strateegia peab olema paindlik, et tagada ka kultuuriväärtuslike hoonete omanikele

asjakohane nõustamine, kindlustades nii energia- ja kliimaeesmärkide saavutamise, Eesti

ehituspärandi säilimise kui ka regionaalse jätkusuutlikkuse. LIFE heritageHOME projekti

raames on kaardistatud ka kultuuriväärtuslike elamute omanike ootused kontaktpunkti

teenustele3, kes tõid välja, et neile on oluline saada personaalset, konkreetsest elamust lähtuvat

renoveerimisalast nõustamist, mis hõlmab:

 elamu tehnilise seisukorra ja renoveerimisvajaduste hindamine objektil ja esmase

renoveerimiskava koostamine koos vajalike tööde järjekorraga;

 konkreetse elamu renoveerimisele kehtivad nõuded ja piirangud;

 energiatõhususe parandamise võimalused ja lahendused ning saavutatavad mõjud, sh

majanduslik tasuvus;

 rahastamisvõimalused ja rahastusplaani koostamine.

9. Tänavate rekonstrueerimine

Hoonete kasutus- ja säilimistingimusi mõjutab ka hooneid ümbritsev tänavaruum. Ajaloolistes

asustuspiirkondades on sageli tänavate tasapind oluliselt tõusnud tänavaäärsete hoonete

3 Missugust renoveerimisalast nõu ja tuge vajavad kultuuriväärtuslike elamute omanikud? Kokkuvõte koosloome

töötubadest.pdf | 902.94 KB | pdf

ehitamisest alates, mis tihti toob kaasa niiskuskahjustusi hoonetel (vesi pritsib fassaadile,

jookseb keldrisse, tarindite vahele). Lisaks renoveerimiskavas käsitletud sadevee ärajuhtimise

lahendustele palume välja tuua, et mitmel pool on vajalik tänavate rekonstrueerimise käigus

langetada tänava tasapinda.

10. Materjaliringlus

Avaldame toetust punktis 3.10 toodud materjaliringluse edendamise tegevustele (lk 67-68) ning

soovitame kindlasti kaasata nende meetmete väljatöötamisse ja teavitustegevusse

Muinsuskaitseametit, kus on vastavat kogemust ja kompetentsi.

11. Haridus ja täiendkoolitused

Toetame renoveerimiskava punktis 3.2 seatud eesmärki kasvatada kvalifitseeritud tööjõu ja

pädevate teenusepakkujate hulka ning palume lisada loetelusse ka ehitusrestauraatorid. Tänane

haridusmaastik ei paku vajalikku väljaõpet traditsioonilistel meetoditel ja materjalidest ehitatud

hoonete restaureerimiseks kestlikul viisil, st arvestades nii ehitustraditsioone kui

materjalikasutuse keskkonnamõju. Peame oluliseks, et renoveerimiskava tooks esile

spetsiifilise nõudluse ja puudujäägi kultuuriväärtuslike hoonete renoveerimisega seotud

oskustööjõu osas.

12. Lisatähelepanekud

Vabaõhumuuseumi maaarhitektuuri keskuse puhul on tekstis (lk 46) hetkel ekslikult viidatud

arhitektuurikeskusele, samuti ei toimi joonealune link korrektselt.

Naabruskonnapõhise renoveerimise puhul soovitame tekstis (lk 41) täpsustada, mida on

mõeldud ühtlase arhitektuurilise ja ruumilise kvaliteedi all või asendada „ühtlane“ näiteks

„läbivalt kõrgetasemelise“ arhitektuurilise ja ruumilise kvaliteediga.

Lugupidamisega

(allkirjastatud digitaalselt)

Eili Lepik

asekantsler

Teadmiseks:

Muinsuskaitseamet

Reesi Sild 628 2381

[email protected]