Arvamuse edastamine

Lossi 17, 50093 TARTU. Registrikood 74001127. Telefon 730 9002, e-post [email protected]

www.riigikohus.ee

Justiits- ja digiministeerium

[email protected]

Arvamuse avaldamine

Täname võimaluse eest avaldada arvamust kriminaalmenetluse seadustiku muudatuste

väljatöötamiskavatsusele, mis puudutab e-postkastides ja nutiseadmetes sisalduvate tõendite

kogumise regulatsiooni süüteomenetluses. Käesolevaga edastame arvamuse.

Lugupidamisega

(allkirjastatud digitaalselt)

Liina Reisberg

Riigikohtu õigusteabe- ja koolitusosakonna juhataja

Lisa 1: Riigikohtu arvamus kriminaalmenetluse seadustiku muudatuste väljatöötamiskavatsuse

(digitõendid) kohta

Teie 29.05.2026 nr 8-3/4289-1

Meie 15.06.2026 nr 6-6/26-54

Riigikohtu arvamus1 kriminaalmenetluse seadustiku muudatuste väljatöötamiskavatsuse

(digitõendid) kohta

Esmalt ei saa nõustuda VTK-s toodud käsitlusega, mille järgi võimaldavad KrMS § 32 ja § 215

uurimisasutustele pea piiramatut juurdepääsu inimeste e-postkastide sisule. Riigikohus on

selgitanud, et KrMS § 32 lg-le 2 ja § 215 lg-le 1 toetudes saab nõuda teavet siis, kui selle teabe

nõudmist (ega väljastamist) ei piira muud õigusaktid, sh PS § 43 teisest lausest tulenev piirang

(RKKK 08.06.2026, 1-22-7314/268, p 22). Kohtuasjas nr 3-1-1-93-15 ei asunud Riigikohus

seisukohale, et pärast isiku e-postkasti jõudmist ei ole e-kiri enam ühelgi juhul käsitatav

kommunikatsiooniprotsessis oleva sõnumina ega kuulu seetõttu PS §-s 43 sätestatud

sõnumisaladuse kaitsealasse. Kohus selgitas, et sõltumata sellest, kas e-kiri on saajani jõudnud,

võib sellega tutvumine olla käsitatav kommunikatsiooniprotsessi sekkumisena siis, kui

tutvumiseks ei kasutata kirja saaja (ega saatja) e-posti kontot, vaid juurdepääsu

kommunikatsiooniprotsessi käigus tekkivale infole (nt teenusepakkuja juures säilitatavat e-kirja

faili koopiat), mille üle kirja saajal ega saatjal kontrolli ei ole (RKKK 20.11.2015, 3-1-1-93-15,

p-d 102 ja 103). Sellisel juhul on teavet lubatud koguda üksnes kohtu loal. Väljaspool

kommunikatsiooniprotsessi olevatele kirjadele laieneb aga PS § 26 kaitseala, millesse võib

sekkuda seaduses sätestatud juhtudel ja korras.

VTK-ga võib seega nõustuda selles, et õiguslik alus e-postkastide sisu väljanõudmiseks peaks

olema seaduses selgelt sätestatud. Olukorras, kus KrMS § 901 lg 2 nõuab eeluurimiskohtuniku

luba pelgalt tehnilist laadi liiklus- ja asukohaandmete saamiseks, ei saa side sisu puudutavate

andmete väljanõudmisele kehtida leebemad nõuded (viidatud 1-22-7314/268, p 23).

EK (suurkoda) on leidnud, et mobiiltelefoni või muusse nutiseadmesse salvestatud andmetele

omaniku tahte vastane juurdepääs on tõsine eraelu puutumatuse riive, mis vajab kohtu eelnevat

luba (EKo 04.10.2024, C-548/21). VTK-s pakutakse e-postkastidest ja nutiseadmetest tõendite

kogumise üle kohtuliku kontrolli tagamiseks välja kaks võimalikku lahendust: kas KrMS § 91

lg-s 1 toodud läbiotsimise mõiste muutmist selliselt, et selle objektiks saaksid olla ka

andmekandjad ja nutiseadmed või nutiseadmetelt tõendite kogumiseks ja serveriandmete

väljanõudmiseks eraldi regulatsiooni loomist. Esimene variant ei pruugi olla kõige sobivam e-

postkastide sisu väljanõudmisega kaasnevate probleemide lahendamiseks. Teise variandi puhul

ei anta VTK-s aimu sellest, milline kavandatav regulatsioon olema saaks.

Seoses nutiseadmetesse sisenemisega on Riigikohus selgitanud, et kuigi enese mittesüüstamise

privileeg ei kohusta isikut oma PIN-koodi andma, ei ole põhimõtteliselt välistatud andmetele

ligipääsu saamine ka sunni abil – seda nt olukorras, kus autentimine toimub biomeetrilise (nt

sõrmejälje või näo) tuvastuse kaudu. Sel viisil andmetele ligipääs nõuaks aga vastavat luba ja

regulatsiooni menetlusseaduses, mida seni kehtestatud ei ole. (Vt lähemalt RKKK 14.06.2022,

1-20-1208, p-d 50–52.)

Küsimus sellest, kuidas arvutisüsteemides olev teave menetlejani jõuab (sh kohtuliku kontrolli

tingimus), on aga vaid üks osa probleemist. Lisaks tuleb tegeleda elektroonilistel

andmekandjatel sisalduva teabe äravõtmise ja uurimise ulatusega ehk küsimusega toimingu

proportsionaalsusest.2 Õiguskirjanduses on leitud, et teabe äravõtmise ülemäärasust soosib see,

1 Riigikohtu arvamus ei väljenda Riigikohtu siduvat seisukohta. Riigikohus kujundab siduvaid seisukohti ainult

kohtuasjade menetlemisel Riigikohtus. 2 Riigikohus juhtis juba 2017. aastal tähelepanu sellele, et kehtiva regulatsiooni ülevaatamine ja muutmine

digitaalsete tõendite kogumise ja kasutamise eripärast tulenevalt on vajalik. Arvestades igapäevaselt digitaalselt

et puudub täpsem regulatsioon, millisel viisil peab toimuma digitaalsete andmekandjate

äravõtmine nii läbiotsimise, vaatluse kui ka nõudekirja alusel.3 Eeltoodu kõneleb teise

lahendusvariandi kasuks.

VTK-s tõstatatud küsimustele vastame järgmiselt:

1. Millised on tüüpilised või iseäranis markantsed juhtumid praktikas, kus kavandatava

seadusemuudatusega oleks potentsiaal ebasoovitavateks kõrvalmõjudeks ning millised on

teie ettepanekud regulatsiooniks, mis neid kõrvalmõjusid aitaksid vältida?

Kui kavandatav seadusemuudatus tegeleb üksnes andmetele juurdepääsu saamisega ja jätab

kõrvale toimingu proportsionaalsuse küsimuse, võib soovimatuks tagajärjeks olla see, et

menetleja saab juurdepääsu kogu nutiseadmes või pilveteenuses sisalduvale teabele, kuigi

uurimise seisukohalt on asjakohane vaid kitsas osa andmetest. Vältimaks isikute põhiõigustesse

ebaproportsionaalset sekkumist, peaks loodav regulatsioon sisaldama nõudeid andmete

sihipäraseks filtreerimiseks ning uurimise eesmärgiga mitteseotud andmete eraldamiseks.

Loodava normistiku kitsaskohad võivad ilmneda iseäranis juhtudel, mis hõlmavad mh

privilegeeritud ja konfidentsiaalse olemusega teavet (sh terviseandmeid ja pangasaladust).

Seetõttu tuleb rõhutada VTK-s tehtud tähelepanekut, et tagada tuleb selle kooskõla loodava

ametiprivileegide regulatsiooniga. Samal ajal ei tohi aga unustada, et ka nn ametiprivileegide

eelnõu ei kata kõiki eriliiki isikuandmed, mis väärivad samaväärset kaitset.

2. Kas ja millised peaksid olema need erandolukorrad, kus nutiseadmes olevaid andmeid peaks

saama läbi vaadata seadme omaniku tahtest sõltumatult ka ilma kohtu või prokuratuuri

eelneva loata?

Sellised erandid saaksid olla pigem kitsad ning seotud kas vahetu ohuga inimese elule või

tervisele (nt röövitud isiku asukoha väljaselgitamine, terroriakti või vägivallakuriteo

ärahoidmine) või teatud asjaoludel (näiteks raskemate kuritegude puhul) tõendite hävimise

riskiga (nt andmeid on võimalik kaugelt kustutada). Need juhud peavad alluma kohtulikule

järelkontrollile. Kuid ka selliste erandite puhul tuleb arvestada privilegeeritud teabe erisustega.

Niisugustel juhtudel peaks tõendi hävitamise riski tõttu kohtu eelneva loata ja omaniku tahtest

sõltumatu andmete läbi vaatamine olema pigem lubamatu ning sellele tuleks eelistada

andmetest koopia tegemist ilma võimaluseta nende sisuga enne kohtu luba (sh tutvumise ulatus)

tutvuda.

3. Millised elektrooniliste tõendite kogumise olukorrad lisaks e-postkastide sisu

väljanõudmisele serveripidajalt vajaksid kriminaalmenetluse seadustikus analoogiliselt

reguleerimist?

Loodav regulatsioon peaks hõlmama lisaks e-postkastidele ka erinevaid sõnumirakendusi,

sotsiaalmeedia- ja muid kontosid ning pilveteenuseid.

edastatavate, säilitatavate jm viisil töödeldavate andmete mahtu, on vajalik sätestada seaduses nt arvuandmete

kogumise ja tõendina kasutamise tingimused ning puudutatud isikute menetlusgarantiid (vt ka nt EIKo 14.03.2013

Bernh Larsen Holding AS jt vs. Norra; EIKo 03.09.2015 Servulo ja Associados – Sociedade de Advogados, RL vs.

Portugal). 3 L. Aiaots. Kas suured andmemassiivid on tõendite kullaauk või kriminaalmenetluse hukatus?, Juridica

1-2/2025, lk 70.

Lossi 17, 50093 TARTU. Registrikood 74001127. Telefon 730 9002, e-post [email protected]

www.riigikohus.ee

Justiits- ja digiministeerium

[email protected]

Arvamuse avaldamine

Täname võimaluse eest avaldada arvamust kriminaalmenetluse seadustiku muudatuste

väljatöötamiskavatsusele, mis puudutab e-postkastides ja nutiseadmetes sisalduvate tõendite

kogumise regulatsiooni süüteomenetluses. Käesolevaga edastame arvamuse.

Lugupidamisega

(allkirjastatud digitaalselt)

Liina Reisberg

Riigikohtu õigusteabe- ja koolitusosakonna juhataja

Lisa 1: Riigikohtu arvamus kriminaalmenetluse seadustiku muudatuste väljatöötamiskavatsuse

(digitõendid) kohta

Teie 29.05.2026 nr 8-3/4289-1

Meie 15.06.2026 nr 6-6/26-54

Riigikohtu arvamus1 kriminaalmenetluse seadustiku muudatuste väljatöötamiskavatsuse

(digitõendid) kohta

Esmalt ei saa nõustuda VTK-s toodud käsitlusega, mille järgi võimaldavad KrMS § 32 ja § 215

uurimisasutustele pea piiramatut juurdepääsu inimeste e-postkastide sisule. Riigikohus on

selgitanud, et KrMS § 32 lg-le 2 ja § 215 lg-le 1 toetudes saab nõuda teavet siis, kui selle teabe

nõudmist (ega väljastamist) ei piira muud õigusaktid, sh PS § 43 teisest lausest tulenev piirang

(RKKK 08.06.2026, 1-22-7314/268, p 22). Kohtuasjas nr 3-1-1-93-15 ei asunud Riigikohus

seisukohale, et pärast isiku e-postkasti jõudmist ei ole e-kiri enam ühelgi juhul käsitatav

kommunikatsiooniprotsessis oleva sõnumina ega kuulu seetõttu PS §-s 43 sätestatud

sõnumisaladuse kaitsealasse. Kohus selgitas, et sõltumata sellest, kas e-kiri on saajani jõudnud,

võib sellega tutvumine olla käsitatav kommunikatsiooniprotsessi sekkumisena siis, kui

tutvumiseks ei kasutata kirja saaja (ega saatja) e-posti kontot, vaid juurdepääsu

kommunikatsiooniprotsessi käigus tekkivale infole (nt teenusepakkuja juures säilitatavat e-kirja

faili koopiat), mille üle kirja saajal ega saatjal kontrolli ei ole (RKKK 20.11.2015, 3-1-1-93-15,

p-d 102 ja 103). Sellisel juhul on teavet lubatud koguda üksnes kohtu loal. Väljaspool

kommunikatsiooniprotsessi olevatele kirjadele laieneb aga PS § 26 kaitseala, millesse võib

sekkuda seaduses sätestatud juhtudel ja korras.

VTK-ga võib seega nõustuda selles, et õiguslik alus e-postkastide sisu väljanõudmiseks peaks

olema seaduses selgelt sätestatud. Olukorras, kus KrMS § 901 lg 2 nõuab eeluurimiskohtuniku

luba pelgalt tehnilist laadi liiklus- ja asukohaandmete saamiseks, ei saa side sisu puudutavate

andmete väljanõudmisele kehtida leebemad nõuded (viidatud 1-22-7314/268, p 23).

EK (suurkoda) on leidnud, et mobiiltelefoni või muusse nutiseadmesse salvestatud andmetele

omaniku tahte vastane juurdepääs on tõsine eraelu puutumatuse riive, mis vajab kohtu eelnevat

luba (EKo 04.10.2024, C-548/21). VTK-s pakutakse e-postkastidest ja nutiseadmetest tõendite

kogumise üle kohtuliku kontrolli tagamiseks välja kaks võimalikku lahendust: kas KrMS § 91

lg-s 1 toodud läbiotsimise mõiste muutmist selliselt, et selle objektiks saaksid olla ka

andmekandjad ja nutiseadmed või nutiseadmetelt tõendite kogumiseks ja serveriandmete

väljanõudmiseks eraldi regulatsiooni loomist. Esimene variant ei pruugi olla kõige sobivam e-

postkastide sisu väljanõudmisega kaasnevate probleemide lahendamiseks. Teise variandi puhul

ei anta VTK-s aimu sellest, milline kavandatav regulatsioon olema saaks.

Seoses nutiseadmetesse sisenemisega on Riigikohus selgitanud, et kuigi enese mittesüüstamise

privileeg ei kohusta isikut oma PIN-koodi andma, ei ole põhimõtteliselt välistatud andmetele

ligipääsu saamine ka sunni abil – seda nt olukorras, kus autentimine toimub biomeetrilise (nt

sõrmejälje või näo) tuvastuse kaudu. Sel viisil andmetele ligipääs nõuaks aga vastavat luba ja

regulatsiooni menetlusseaduses, mida seni kehtestatud ei ole. (Vt lähemalt RKKK 14.06.2022,

1-20-1208, p-d 50–52.)

Küsimus sellest, kuidas arvutisüsteemides olev teave menetlejani jõuab (sh kohtuliku kontrolli

tingimus), on aga vaid üks osa probleemist. Lisaks tuleb tegeleda elektroonilistel

andmekandjatel sisalduva teabe äravõtmise ja uurimise ulatusega ehk küsimusega toimingu

proportsionaalsusest.2 Õiguskirjanduses on leitud, et teabe äravõtmise ülemäärasust soosib see,

1 Riigikohtu arvamus ei väljenda Riigikohtu siduvat seisukohta. Riigikohus kujundab siduvaid seisukohti ainult

kohtuasjade menetlemisel Riigikohtus. 2 Riigikohus juhtis juba 2017. aastal tähelepanu sellele, et kehtiva regulatsiooni ülevaatamine ja muutmine

digitaalsete tõendite kogumise ja kasutamise eripärast tulenevalt on vajalik. Arvestades igapäevaselt digitaalselt

et puudub täpsem regulatsioon, millisel viisil peab toimuma digitaalsete andmekandjate

äravõtmine nii läbiotsimise, vaatluse kui ka nõudekirja alusel.3 Eeltoodu kõneleb teise

lahendusvariandi kasuks.

VTK-s tõstatatud küsimustele vastame järgmiselt:

1. Millised on tüüpilised või iseäranis markantsed juhtumid praktikas, kus kavandatava

seadusemuudatusega oleks potentsiaal ebasoovitavateks kõrvalmõjudeks ning millised on

teie ettepanekud regulatsiooniks, mis neid kõrvalmõjusid aitaksid vältida?

Kui kavandatav seadusemuudatus tegeleb üksnes andmetele juurdepääsu saamisega ja jätab

kõrvale toimingu proportsionaalsuse küsimuse, võib soovimatuks tagajärjeks olla see, et

menetleja saab juurdepääsu kogu nutiseadmes või pilveteenuses sisalduvale teabele, kuigi

uurimise seisukohalt on asjakohane vaid kitsas osa andmetest. Vältimaks isikute põhiõigustesse

ebaproportsionaalset sekkumist, peaks loodav regulatsioon sisaldama nõudeid andmete

sihipäraseks filtreerimiseks ning uurimise eesmärgiga mitteseotud andmete eraldamiseks.

Loodava normistiku kitsaskohad võivad ilmneda iseäranis juhtudel, mis hõlmavad mh

privilegeeritud ja konfidentsiaalse olemusega teavet (sh terviseandmeid ja pangasaladust).

Seetõttu tuleb rõhutada VTK-s tehtud tähelepanekut, et tagada tuleb selle kooskõla loodava

ametiprivileegide regulatsiooniga. Samal ajal ei tohi aga unustada, et ka nn ametiprivileegide

eelnõu ei kata kõiki eriliiki isikuandmed, mis väärivad samaväärset kaitset.

2. Kas ja millised peaksid olema need erandolukorrad, kus nutiseadmes olevaid andmeid peaks

saama läbi vaadata seadme omaniku tahtest sõltumatult ka ilma kohtu või prokuratuuri

eelneva loata?

Sellised erandid saaksid olla pigem kitsad ning seotud kas vahetu ohuga inimese elule või

tervisele (nt röövitud isiku asukoha väljaselgitamine, terroriakti või vägivallakuriteo

ärahoidmine) või teatud asjaoludel (näiteks raskemate kuritegude puhul) tõendite hävimise

riskiga (nt andmeid on võimalik kaugelt kustutada). Need juhud peavad alluma kohtulikule

järelkontrollile. Kuid ka selliste erandite puhul tuleb arvestada privilegeeritud teabe erisustega.

Niisugustel juhtudel peaks tõendi hävitamise riski tõttu kohtu eelneva loata ja omaniku tahtest

sõltumatu andmete läbi vaatamine olema pigem lubamatu ning sellele tuleks eelistada

andmetest koopia tegemist ilma võimaluseta nende sisuga enne kohtu luba (sh tutvumise ulatus)

tutvuda.

3. Millised elektrooniliste tõendite kogumise olukorrad lisaks e-postkastide sisu

väljanõudmisele serveripidajalt vajaksid kriminaalmenetluse seadustikus analoogiliselt

reguleerimist?

Loodav regulatsioon peaks hõlmama lisaks e-postkastidele ka erinevaid sõnumirakendusi,

sotsiaalmeedia- ja muid kontosid ning pilveteenuseid.

edastatavate, säilitatavate jm viisil töödeldavate andmete mahtu, on vajalik sätestada seaduses nt arvuandmete

kogumise ja tõendina kasutamise tingimused ning puudutatud isikute menetlusgarantiid (vt ka nt EIKo 14.03.2013

Bernh Larsen Holding AS jt vs. Norra; EIKo 03.09.2015 Servulo ja Associados – Sociedade de Advogados, RL vs.

Portugal). 3 L. Aiaots. Kas suured andmemassiivid on tõendite kullaauk või kriminaalmenetluse hukatus?, Juridica

1-2/2025, lk 70.