Ministri määruste muutmine

MINISTRI MÄÄRUS

15.06.2026 nr 25

Ministri määruste muutmine

Määrus kehtestatakse tervishoiuteenuste korraldamise seaduse § 32 lõike 9, § 34 lõike 3, § 36 lõike 2, § 37 lõike 3 ja § 42 lõike 3 ning ravimiseaduse § 31 lõike 6 punkti 3 alusel.

§ 1. Sotsiaalministri 19. juuli 2012. a määruse nr 29 „Ohjeldusmeetmete rakendamise jälgimise sagedus, ohjeldusmeetme rakendamise järgse vestluse läbiviimise ning ohjeldusmeetme rakendamise kohta isikule selgituste andmise tingimused ja kord ning Terviseametile ohjeldusmeetmete rakendamisest teavitamise kord ja esitatavate andmete loetelu“ muutmine

Sotsiaalministri 19. juuli 2012. a määruses nr 29 „Ohjeldusmeetmete rakendamise jälgimise sagedus, ohjeldusmeetme rakendamise järgse vestluse läbiviimise ning ohjeldusmeetme rakendamise kohta isikule selgituste andmise tingimused ja kord ning Terviseametile ohjeldusmeetmete rakendamisest teavitamise kord ja esitatavate andmete loetelu“ tehakse järgmised muudatused:

1) määruse pealkiri sõnastatakse järgmiselt:

„Ohjeldusmeetmete rakendamise tingimused ja kord“;

2) määruse preambulit täiendatakse pärast tekstiosa „§ 144 lõike 2“ tekstiosaga „ning

tervishoiuteenuste korraldamise seaduse § 34 lõike 3, § 36 lõike 2 ja § 37 lõike 3“;

3) paragrahvi 1 lõiget 1 täiendatakse pärast tekstiosa „psühhiaatrilise abi seaduse § 141

lõigetes 1 ja 2“ tekstiosaga „ning tervishoiuteenuste korraldamise seaduse § 34 lõigetes 1 ja

2“;

4) paragrahvi 3 punkti 5 täiendatakse pärast tekstiosa „§ 4 punktis 2“ tekstiosaga „või

tervishoiuteenuste korraldamise seaduse § 35 lõikes 2“;

5) paragrahvi 4 lõiget 1 täiendatakse pärast tekstiosa „§ 144 lõikes 1“ tekstiosaga „ja

tervishoiuteenuste korraldamise seaduse § 37 lõikes 2“.

§ 2. Terviseministri 24. oktoobri 2024. a määruse nr 43 „Tervishoiuteenuste kvaliteedi ja patsiendiohutuse tagamise nõuded“ muutmine

2

Terviseministri 24. oktoobri 2024. a määruse nr 43 „Tervishoiuteenuste kvaliteedi ja

patsiendiohutuse tagamise nõuded“ § 6 lõiget 6 täiendatakse punktiga 9 järgmiselt:

„9) ohjeldusmeetmete rakendamine ja riskide hindamine.“.

§ 3. Sotsiaalministri 18. septembri 2008. a määruse nr 56 „Tervishoiuteenuse osutamise dokumenteerimise tingimused ja kord“ muutmine

Sotsiaalministri 18. septembri 2008. a määruses nr 56 „Tervishoiuteenuse osutamise dokumenteerimise tingimused ja kord“ tehakse järgmised muudatused:

1) paragrahvi 33 punktist 18 jäetakse välja sõnad „statsionaarsel psühhiaatrilisel ravil viibiva“;

2) paragrahvi 722 pealkirjast ja tekstist jäetakse läbivalt välja sõnad „Statsionaarsel

psühhiaatrilisel ravil viibiva“.

§ 4. Sotsiaalministri 17. veebruari 2005. a määruse nr 24 „Apteegiteenuse osutamise tingimused ja kord“ muutmine

Sotsiaalministri 17. veebruari 2005. a määruse nr 24 „Apteegiteenuse osutamise tingimused ja kord“ § 81 tunnistatakse kehtetuks.

§ 5. Määruse jõustumine

Määrus jõustub 1. juulil 2026. a.

(allkirjastatud digitaalselt) Karmen Joller sotsiaalminister (allkirjastatud digitaalselt) Maarjo Mändmaa kantsler

1

Sotsiaalministri määruse „Ministri määruste muutmine“ seletuskiri

1. Sissejuhatus 1.1. Sisu kokkuvõte Määrusega muudetakse nelja tervishoiu määrust eesmärgiga viia need kooskõlla vastavate seaduste muudatustega, ühtlustada tervishoiuteenuste osutamisel patsientidele ohjeldusmeetmete kohaldamist, parandada nende kasutamise dokumenteerimist ja riskide hindamist ning suurendada patsientide ja tervishoiutöötajate ohutust. Kolme määrust muudetakse tervishoiuteenuste korraldamise seaduse täiendamise seaduse (ohjeldusmeetmete rakendamine) alusel, millega luuakse selge õiguslik alus ohjeldusmeetmete rakendamiseks vältimatu abi, kiirabi, statsionaarse eriarstiabi ja statsionaarse õendusabi osutamisel.

 Sotsiaalministri 19. juuli 2012. a määrust nr 29 „Ohjeldusmeetmete rakendamise jälgimise sagedus, ohjeldusmeetme rakendamise järgse vestluse läbiviimise ning ohjeldusmeetme rakendamise kohta isikule selgituste andmise tingimused ja kord ning Terviseametile ohjeldusmeetmete rakendamisest teavitamise kord ja esitatavate andmete loetelu“ täiendatakse viidetega tervishoiuteenuste korraldamise seadusele, laiendades määruse kohaldamisala. Seni vaid psühhiaatrilise abi seaduse alusel kohaldatud ohjeldusmeetmete rakendmise regulatsiooni kohaldamisala laiendatakse tervishoiuteenuste korraldamise seaduse alusel rakendatavatele juhtudele.

 Terviseministri 24. oktoobri 2024. a määruse nr 43 „Tervishoiuteenuste kvaliteedi ja patsiendiohutuse tagamise nõuded“ patsiendiohutuse nõuete hulka lisatakse ohjeldusmeetmete rakendamine ja sellega seotud riskide hindamine.

 Sotsiaalministri 18. septembri 2008. a määrusest nr 56 „Tervishoiuteenuse osutamise dokumenteerimise tingimused ja kord“ jäetakse välja piirang, mis seostas ohjeldusmeetmete dokumenteerimise üksnes statsionaarse psühhiaatrilise raviga, laiendades nõuete kohaldamisala kõigile asjakohastele juhtudele.

Määruse eesmärk on kehtestada selge ja üheselt mõistetav õiguslik raamistik ohjeldusmeetmete rakendamiseks vältimatu abi, kiirabi, statsionaarse eriarstiabi ja statsionaarse õendusabi osutamisel juhtudel, kui patsiendi psüühikahäirest või kehalisest haigusest tuleneva terviseseisundi tõttu puudub tal otsusevõime ning sellest tulenevalt esineb otsene oht tema enda või teiste isikute elule või tervisele. Kavandatavad muudatused on vajalikud ohjeldusmeetmete rakendamisega kaasneva pideva jälgimis- ja dokumenteerimiskohustuse täitmiseks ning patsientide ja tervishoiutöötajate ohutuse tagamiseks, samuti tervishoiuteenuste ühtlase kvaliteedi ja ravi tulemuslikkuse kindlustamiseks.

 Sotsiaalministri 17. veebruari 2005. a määruses nr 24 „Apteegiteenuse osutamise tingimused ja kord“ tunnistatakse kehtetuks apteegibussi tegevuse tingimused, sealhulgas sõidugraafiku ning teenuse osutamise kohtade avaldamise.

Muudatus on vajalik seoses ravimiseaduse muutmisega, millega kaotatakse apteegibussi regulatsioon. 1.2. Määruse ettevalmistajad

2

Määruse ja seletuskirja on koostanud Sotsiaalministeeriumi tervishoiuteenuste osakonna nõunik Made Bambus ([email protected]). Seletuskirja mõjuanalüüsi on koostanud Sotsiaalministeeriumi analüüsiosakonna analüütik Gerli Põdra ([email protected]). Määruse juriidilise ekspertiisi on teinud Sotsiaalministeeriumi õigusosakonna õigusnõunik Kaidi Meristo ([email protected]). Määruse ja seletuskirja on keeletoimetanud Rahandusministeeriumi keeletoimetaja Virge Tammaru ([email protected]). 1.3. Märkused Määrusega muudetakse järgmisi õigusakte: 1) sotsiaalministri 19. juuli 2012. a määrus nr 29 „Ohjeldusmeetmete rakendamise jälgimise sagedus, ohjeldusmeetme rakendamise järgse vestluse läbiviimise ning ohjeldusmeetme rakendamise kohta isikule selgituste andmise tingimused ja kord ning Terviseametile ohjeldusmeetmete rakendamisest teavitamise kord ja esitatavate andmete loetelu“ (RT I, 25.07.2012, 3); 2) terviseministri 24. oktoobri 2024. a määrus nr 43 „Tervishoiuteenuste kvaliteedi ja patsiendiohutuse tagamise nõuded“ (RT I, 29.10.2024, 1); 3) sotsiaalministri 18. septembri 2008. a määrus nr 56 „Tervishoiuteenuse osutamise dokumenteerimise tingimused ja kord“ (RT I, 10.04.2025, 5); 4) sotsiaalministri 17. veebruari 2005. a määruses nr 24 „Apteegiteenuse osutamise tingimused ja kord“ (RT I, 06.03.2024, 2). Määrus ei too kaasa olulist mõju isikuandmete töötlemisele. Määrus on küll seotud isikuandmete töötlemisega, kuid määrusega ei kehtestata uusi isikuandmete töötlemise aluseid. Samuti ei muudeta andmete koosseisu, töötlemise viisi ega andmete töötlejaid. Seetõttu ei kaasne määrusega olulisi muudatusi isikuandmete töötlemises. Määrus toob tervishoiuteenuse osutajatele (edaspidi TTO) kaasa peamiselt ühekordse kohanemiskoormuse, ent toob püsiva kasu selles, mis puudutab õiguslikku selgust, teenuste kvaliteeti ja tööohutust. Ohjeldusmeetmete rakendamisega kaasnev pidev jälgimis- ja dokumenteerimiskohustus suurendab mõnevõrra TTO-de halduskoormust, kuid teisalt väheneb halduskoormus vaidlusaluste olukordade lahendamisel, mille menetlemise protsessi võib kuluda märkimisväärne hulk töötajate ja juhtkonna tööaega. 2. Määruse sisu ja võrdlev analüüs Määrus koosneb viiest paragrahvist. Esimese nelja paragrahviga muudetakse kolme tervishoiuvaldkonna määrust. Paragrahvis 5 sätestatakse määruste jõustumise aeg. Paragrahviga 1 täiendatakse sotsiaalministri 19. juuli 2012. a määruse nr 29 „Ohjeldusmeetmete rakendamise jälgimise sagedus, ohjeldusmeetme rakendamise järgse vestluse läbiviimise ning ohjeldusmeetme rakendamise kohta isikule selgituste andmise tingimused ja kord ning Terviseametile ohjeldusmeetmete rakendamisest teavitamise kord ja esitatavate andmete loetelu“ preambulit ning paragrahve 1, 3 ja 4, lisades viited tervishoiuteenuste korraldamise seaduse asjakohastele sätetele, laiendades selliselt määruse kohaldamisala ohjeldusmeetmete rakendamisele vältimatu abi, kiirabi, statsionaarse eriarstiabi ja statsionaarse õendusabi osutamisel. Määrus kehtestab ohjeldusmeetmete rakendamise jälgimise sageduse, ohjeldusmeetme rakendamise järgse vestluse pidamise ning ohjeldusmeetme rakendamise kohta patsiendile selgituste andmise tingimused ja korra, samuti rohkem kui 24 tundi kestnud ohjeldusmeetme rakendamise korral Terviseametile sellest teatamise korra ja esitatavate andmete loetelu.

3

Määruse koostamisel on lähtutud piinamise ja ebainimliku või alandava kohtlemise või karistamise tõkestamise Euroopa komitee (CPT) standarditest ohjeldusmeetmete rakendamisel. CPT standardite kohaselt võib patsiendi suhtes ohjeldusmeetmeid kasutada üksnes viimase abinõuna, mida rakendada otsese vigastuse vältimiseks või akuutse rahutusseisundi ja/või vägivalla vähendamiseks. Pärast ohjeldusmeetmete kasutamise lõpetamist tuleb tingimata patsienti küsitleda. Arsti jaoks tähendab see võimalust selgitada patsiendile meetme kasutamise otstarvet ning seeläbi vähendada psühholoogilise trauma mõju, samuti arsti ja patsiendi suhte taastamist. Patsiendi jaoks annab selline küsitlus võimaluse oma erutuse põhjust enne ohjeldusmeetmete rakendamist selgitada. See võib aidata patsiendi käitumist paremini mõista nii patsiendil endal kui ka personalil. CPT peab oluliseks ka korrapärase aruandluse esitamist järelevalveorganile. See hõlbustab ülevaate saamist ohjeldusmeetmete kasutamise praktikast.1 Määrus viitab ohjeldusmeetme rakendamisel vältimatu abi, kiirabi, statsionaarse eriarstiabi ja statsionaarse õendusabi osutamisel tervishoiuteenuste korraldamise seaduse § 34 lõigetes 1 ja 2 sätestatud üldreeglitele. Isik, kelle suhtes ohjeldusmeedet rakendatakse, peab olema tervishoiutöötaja pideva järelevalve all. Määrus sätestab ohjeldusmeetmete rakendamise jälgimise sageduse rakendatavate ohjeldusmeetmete liikide kaupa. Füüsilise ohjeldamise jälgimise sageduse kohta määrus erisätet ei kehtesta, sest lähtuvalt füüsilise ohjeldamise olemusest eeldab see igal juhul pidevat füüsilist kontakti isiku ja ohjeldusmeetme rakendaja vahel. Seega on tagatud ka pidev ja vahetu ohjeldusmeetme rakendamise jälgimine. Patsiendi ohjeldamisel ravimite abil peab tervishoiutöötaja ravimi toimet arvestades hindama isiku seisundit vastavalt vajadusele, kuid vähemalt üks kord tunni jooksul kuni ohjeldusmeetme rakendamise lõpetamiseni ja ravimi oodatava toime lõppemiseni. Mehaanilise ohjeldamise korral peab tervishoiutöötaja isiku seisundit hindama vastavalt vajadusele, kuid vähemalt üks kord tunni jooksul. Vältimatu abi, kiirabi, statsionaarse eriarstiabi ja statsionaarse õendusabi osutamisel ei ole isiku eraldusruumi paigutamine lubatud. Seega kohaldub eraldusruumi paigutatud patsiendi jälgimise sageduse regulatsioon vaid psühhiaatrilise abi seaduse alusel kohaldatavale ohjeldamisele. Isiku jälgimine ohjeldusmeetme rakendamisel on oluline tema tervise ohutuse ja õiguste kaitse tagamise seisukohalt. Ohjeldusmeetme rakendamise jälgimise sageduse kehtestamisel on lähtutud väljakujunenud praktikast. Regulatsiooni eesmärk on tagada, et rakendatava ohjeldusmeetme kestus oleks võimalikult minimaalne ja riivaks patsiendi põhiõigusi võimlikult vähe. Ohjeldusmeetme rakendamisel peab arst isiku seisundit kontrollima kuni ohjeldusmeetme rakendamise lõpetamiseni vähemalt üks kord nelja tunni jooksul. Ohjeldusmeetme rakendamise otsustab üldjuhul arst. Üksnes vältimatu vajaduse korral võib esialgse otsuse teha õde või ämmaemand, välja arvatud ohjeldamiseks ravimite abil, ning ka sel juhul tuleb arsti ohjeldamise alustamisest viivitamata teavitada ja sellele peab järgnema arsti otsustus ohjeldamise jätkamise kohta. Ohjeldusmeetme rakendamist ei pea tingimata jälgima arst. Arst peab kontrollima isiku seisundit ja hindama ohjeldusmeetme rakendamise vajadust vastavalt isiku seisundile kuni ohjeldusmeetme rakendamise lõpetamiseni. Määrusreguleerib ohjeldusmeetme rakendamise kohta isikule selgituste andmist.

1 http://www.cpt.coe.int/estonian.htm, lk 56–61.

4

Ohjeldusmeetme rakendamise käigus selgitab tervishoiutöötaja isikule arusaadaval viisil ohjeldusmeetme rakendamise põhjuseid ja tegevusi, mida ohjeldusmeetme rakendamiselkasutatakse. Selgituste andmise ulatus ja aeg sõltuvad patsiendi terviseseisundist ning patsiendile antakse selgitusi sellest sõltuvalt kas ohjeldusmeetmete rakendamise käigus või ohjeldusmeetme rakendamise järgse vestluse käigus. Kui ohjeldusmeetme rakendamise käigus ei ole isiku terviseseisundi tõttu selgituste andmine võimalik, selgitab arst ohjeldusmeetme rakendamisega seotud asjaolusid isikule pärast ohjeldusmeetme rakendamise lõpetamist. Määrus sätestab ka ohjeldusmeetme rakendamisest Terviseameti teatamise korra ja esitatavate andmete loetelu. Vastavalt tervishoiuteenuste korraldamise seaduse § 37 lõikele 2 on TTO kohustatud viivitamata teatama Terviseametile järelevalve alustamiseks igast juhtumist, mille korral ohjeldusmeetme rakendamine kestab rohkem kui 24 tundi järjest. Teatises edastatakse Terviseametile patsiendi haigusloo number ja ohjeldusmeetme kasutamise asjaolud. Andmete täpsem loetelu on sätestatud määruse § 4 lõike 2 punktides 1–9. Kirjalik teatis peab sisaldama andmeid TTO kohta, patsiendi haigusloo numbrit (teatises isiku nime ei märgita, kuna see ei ole järelevalve tegemise otsustamiseks vajalik), teavet, kas patsiendi suhtes on varem ohjeldusmeetmeid rakendatud (jah või ei), rakendatud ohjeldusmeetme liiki, ohjeldusmeetmete rakendamise algus- ja lõpuaega ning ohjeldusmeetme rakendamise kohta (nt jälgimispalat). Ohjeldusmeetme rakendamine üle 24 tunni on oma olemuselt erakordne meede. Ohjeldusmeetme rakendamisest teavitamise korral saab Terviseamet teatise alusel juhtumipõhiselt otsustada järelevalve alustamise vajaduse üle, samuti saab teatise andmeid kasutada korralise kontrolli planeerimisel. Paragrahviga 2 lisatakse terviseministri 24. oktoobri 2024. a määrusesse nr 43 „Tervishoiuteenuste kvaliteedi ja patsiendiohutuse tagamise nõuded“ nõue, et TTO rakendab vastavalt oma tegevusvaldkonnale patsiendiohutuse tagamiseks ja riskide vähendamiseks ka ohjeldusmeetmete rakendamise ja riskide hindamise juhendit. Muudatusega tagatakse, et patsiendiohutuse tagamise süsteem hõlmab ohjeldusmeetmete rakendamisega seotud riske. Ohjeldamismeetmete reguleerimine on osa tervishoiuteenuste kvaliteedi ja patsiendiohutuse raamistikust. Selle valdkonna kohta kehtib Eestis 2024. aasta oktoobris vastu võetud määrus, mille järgi peab igal TTO-l olema kvaliteedijuhtimissüsteem ning ohjeldamise protseduurid kuuluvad selle süsteemi alla. Määrus sätestab, et igal TTO-l peab olema vähemalt kaheksa juhendit: patsiendi identifitseerimise, patsiendi nõusoleku dokumenteerimise, haiglanakkuste ennetamise, kätehügieeni, ravimite ohutu väljakirjutamise, kukkumisriskide ennetamise, lamatiste ennetamise ja kirurgilise ohutuse tagamise juhend. Nüüd lisandub nendele ka ohjeldusmeetmete rakendamise ja riskide hindamise juhend. Paragrahviga 3 jäetakse sotsiaalministri 18. septembri 2008. a määruse nr 56 „Tervishoiuteenuse osutamise dokumenteerimise tingimused ja kord“ § 33 punktist 18 ning § 722 pealkirjast ja tekstist läbivalt välja tekstiosa, mis piirab ohjeldusmeetmete rakendamise dokumenteerimise regulatsiooni statsionaarsel psühhiaatrilisel ravil viibivate patsientidega, laiendades dokumenteerimis- ja säilitamiskohustuse kohaldamisala ohjeldusmeetmete rakendamisele vältimatu abi, kiirabi, statsionaarse eriarstiabi ja statsionaarse õendusabi osutamisel. Kehtiva määruse §-s 33 on sätestatud haigusloo osade nimetused. Punkti 18 järgi on üheks haigusloo osaks ka statsionaarsel psühhiaatrilisel ravil viibiva patsiendi suhtes rakendatud ohjeldusmeetmete leht, määruse kohaselt patsiendi suhtes rakendatud ohjeldusmeetmete leht. Määruse § 722 sätestab patsiendi suhtes rakendatud ohjeldusmeetmete lehe kannete loetelu, et saada põhjalik ülevaade patsiendi suhtes rakendatud ohjeldusmeetmete rakendamisest. TTO dokumenteerib ohjeldusmeetme rakendamise aja, ohjeldusmeetme rakendamisele

5

eelnenud olukorra, ohjeldusmeetme rakendamise põhjused, ohjeldusmeetme rakendamise käigu, ohjeldusmeetme rakendamise otsuse teinud arsti andmed, ohjeldusmeetme rakendamisel patsiendile ja teistele isikutele tekkinud vigastused ja kahju, andmed turvateenuse osutaja või politsei kaasamise kohta, andmed isikuga ohjeldusmeetme rakendamise järel peetud vestluse kohta. Ohjeldusmeetmete lehele lisatakse määruse järgi leht ohjeldatud patsiendi kirjalike märkustega, juhul kui patsient on kasutanud õigust esitada ohjeldamise kohta omapoolseid märkusi. Ohjeldusmeetmete leht vormistatakse TTO valitud vormi kohaselt. Paragrahviga 4 tunnistatakse kehtetuks sotsiaalministri 17. veebruari 2005. a määruse nr 24 „Apteegiteenuse osutamise tingimused ja kord“ § 81. Sätte kehtetuks tunnistamine on vajalik, kuna ravimiseaduse muudatuse jõustumisega 1. mail 2026. a muutus kehtetuks apteegibusside regulatsioon. Kriisi- või eriolukordades jäävad kehtima ka muud ravimiseadusest tulenevad mehhanismid (nt RavS § 15 lg 8), mistõttu negatiivset mõju valmisolekule ei teki. Eestis ei ole apteegibussi teenuse osutamiseks kunagi esitatud ühtegi taotlust. 3. Määruse vastavus Euroopa Liidu õigusele Määrus on vastavuses Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artikliga 3, mis keelab piinamise ja ebainimliku või alandava kohtlemise, ja artikliga 5, mis sätestab õiguse vabadusele ja isikupuutumatusele; Euroopa Liidu põhiõiguste hartaartiklitega 1, 3 ja 6, mis tagavad inimväärikuse, füüsilise ja vaimse puutumatuse ning isikuvabaduse; ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsiooniga2, mis keelab vaimse tervise häirete alusel diskrimineerimise ning seab piirid sundravi ja füüsiliste piirangute kasutamisele; ÜRO piinamise ja muu julma, ebainimliku või alandava kohtlemise või karistamise vastase konventsiooniga ning Euroopa Nõukogu soovituste ja juhistega, mis rõhutavad, et igasugune ohjeldusmeede peab olema põhjendatud, ajaliselt piiratud, dokumenteeritud ja allutatud tõhusale järelevalvele. 4.1 Määruse §-de 1–3 mõjud Määruse rakendamisega tuuakse ohjeldusmeetmete rakendamine otseselt patsiendiohutuse raamistikku. See tähendab, et suureneb tähelepanu riskide hindamisele, paraneb ohjeldusmeetmete dokumenteerimine ja jälgitavus, väheneb meetmete väärkasutuse risk, mis kokkuvõttes suurendab nii patsiendi enda kui ka teiste isikute turvalisust. Muudatuste peamine mõju on tervishoiusüsteemis ohjeldusmeetmete kasutamise laiendamine ja selgem reguleerimine, millega kaasneb parem patsiendiohutus, suurem õigusselgus ja tugevam järelevalve. Muudatustest on mõjutatud järgmised sihtrühmad: patsiendid, tervishoiutöötajad, tervishoiuteenuse osutajad ja riigiasutustest Terviseamet. Muudatuste rakendamisel võib eeldada sotsiaalset ja majanduslikku mõju, samuti mõju riigivalitsemisele ja infotehnoloogilistele arendustele. Patsiendid Sotsiaalne mõju Määruse rakendamisega suureneb patsientide turvalisus, kuna ohjeldusmeetmete rakendamine on paremini reguleeritud, dokumenteeritud ja seotud riskide hindamisega.

2 Puuetega inimeste õiguste konventsioon ja fakultatiivprotokoll – Riigi Teataja.

6

Muudatus tähendab, et ohjeldusmeetmeid võidakse rakendada ka varasemast laiema ringi tervishoiuteenuste puhul. Tervishoiutöötajad Sotsiaalne mõju Ohjeldusmeetmete rakendamise selgem regulatsioon ja riskide hindamine aitavad vähendada ohtlikke olukordi ning suurendada tööohutust. Ohjeldusmeetmete rakendamisega kaasnev pidev jälgimis- ja dokumenteerimiskohustus suurendab mõnevõrra tervishoiutöötajate töökoormust. Tervishoiuteenuse osutajad Sotsiaalne ja majanduslik mõju Määrus toob tervishoiuteenuse osutajatele kaasa peamiselt ühekordse kohanemiskoormuse, mis on seotud juhendmaterjalide koostamise, koolituste läbiviimise ja infosüsteemide kohandamisega. Muudatused parandavad patsiendiohutuse tagamise süsteemi toimimist ning aitavad tagada tervishoiuteenuste ühtlase kvaliteedi ja ravi tulemuslikkuse. Mõju riigivalitsemisele Halduslik mõju Määrus täpsustab õiguslikku alust ja kohaldamisala, mille tulemusena muutub regulatsioon selgemaks ja ühtsemaks. Terviseametile paraneb järelevalve teostatavus, kuna ohjeldusmeetmete rakendamine on paremini dokumenteeritud ja jälgitav. Andmekaitsealane mõjuhinnang Määrus ei too kaasa olulist mõju isikuandmete töötlemisele. Määrus on küll seotud isikuandmete töötlemisega, kuid määrusega ei kehtestata uusi isikuandmete töötlemise aluseid. Samuti ei muudeta andmete koosseisu, töötlemise viisi ega andmete töötlejaid. Seetõttu ei kaasne määrusega olulisi muudatusi isikuandmete töötlemises. Mõju halduskoormusele Ohjeldusmeetmete rakendamisega kaasnev pidev jälgimis- ja dokumenteerimiskohustus suurendab mõnevõrra TTO-de halduskoormust, kuid teisalt väheneb halduskoormus vaidlusaluste olukordade lahendamisel, mille menetlemise protsessi võib kuluda märkimisväärne hulk töötajate ja juhtkonna tööaega. 4.2. Määruse § 4 mõju Määruse rakendamisel ei avaldu mõju demograafiale, loodus- ja elukeskkonnale, kohaliku omavalitsuse korraldusele ega regionaalarengule. Muudatuste mõju majandusele ja riigivalitsemisele on väheoluline. Alates 1. märtsist 2005. a kuni tänaseni ei ole apteegid Ravimiametilt apteegibussi pidamise luba taotlenud, kuna tegevus on ressursimahukas ja majanduslikult vähem tõhus võrreldes

7

seaduses sätestatud teiste võimalustega hajaasustuspiirkondades klientideni jõudmiseks. Seetõttu ei mõjuta muudatus ettevõtetevahelist konkurentsi, äritegevuse aktiivsust, jätkusuutlikkust ega elujõulisust. Muudatus avaldab Ravimiameti töökorraldusele vähest mõju, kuna protseduuri ulatus ja avaldumise sagedus on piiratud ning negatiivseid mõjusid ei tuvastatud. Jõustumisel vabaneb Ravimiamet praktikas kasutamata protseduurist, mis nõudis erakorralise loa väljastamise valmisolekut, tööjuhendite ülevaatust ja ametnike väljaõpet. Positiivse mõjuna suureneb tööülesannete ja ressursside kasutamise selgus, piirdudes ühekordse ametijuhendite, tööprotsesside ja eeskirjade korrigeerimisega. 5. Määruse rakendamisega seotud tegevused, vajalikud kulud ja määruse rakendamise eeldatavad tulud Tervishoiuteenuste kvaliteedi ja patsiendiohutuse tagamise nõuete määruse kohaselt on TTO- del kvaliteedisüsteemi osana kohustus koostada asutusesisesed juhendid ja koolitusmaterjalid, et tagada patsientide ohutus ja tervishoiuteenuste kvaliteet. Muudatuste jõustumisel tekib TTO-del vajadus koostada uued juhendmaterjalid ja korraldada koolitusi, mida tuleb rakendada kvaliteedisüsteemi raamistikus. Kuna lisanduvad ohjeldusmeetmete rakendamisega seotud teemad, suureneb pisut TTO-de halduskoormus seoses ajutise administratiivse töökoormuse kasvuga. Koolitus peaks katma ohjeldusmeetme rakendamise, jälgimise, dokumenteerimise ja ohjeldusmeetme rakendamise järel peetava vestluse põhimõtted. Koolituse maht ja vorm ei ole kindlaks määratud: selle võib korraldada sisekoolitusena, osta sisse teenusena või kasutada erialaliitude pakutavaid koolitusi. Hinnanguliselt võiks vajaliku sisu ära katta 4–8- tunnine koolitus, mistõttu saaks seda potentsiaalselt rakendada ka olemasoleva erialase täiendõppe plaani raamides. Lisaks tekib TTO-del vajadus asutusesiseste dokumentide (nt sisekorraeeskirjad, ohjeldusprotokollid ja riskihindamise vormid) ajakohastamiseks või loomiseks, kuid tegemist on ühekordse tööga, mille saab samuti teha tavapärase kvaliteedisüsteemi raames. TTO-d vastutavad selle eest, et tervishoiutöötajad dokumenteeriksid korrektselt kõik rakendatud ohjeldusmeetmed. Seda lihtsustab standardne elektroonne vorm, mis eeldab väiksemahulisi IT-arendusi TTO infosüsteemis (lisakulu asutustele suurusjärgus mõned tuhanded eurod). Uue andmekogu loomiseks vajadus puudub. Nimetatud halduskoormuse suurenemist tasandavad ühekordsed IT- ja sisekorrakulud väiksema vigastuste arvu, töökatkestuste harvenemise ja kindlustusvaidluste vähenemise näol. Lisaks on halduskoormust vähendavad asjaolud mainitud tervishoiutöötajate sihtrühma all. Kokkuvõttes toob muudatus TTO-dele kaasa peamiselt ühekordse kohanemiskoormuse, ent toob püsiva kasu selles, mis puudutab õiguslikku selgust, teenuste kvaliteeti ja tööohutust. Määruse § 4 rakendamise täiendavad tegevused piirduvad ühekordse ametijuhendite, tööprotsesside ja eeskirjade korrigeerimisega. Määruse rakendamisega ei kaasne lisakulusid ega märkimisväärseid tulusid. 6. Määruse jõustumine Määrus jõustub 1. juulil 2026. a koos tervishoiuteenuste korraldamise seaduse täiendamise seadusega (ohjeldusmeetmete rakendamine), mille rakendmiseks määrus kehtestatakse. 7. Eelnõu kooskõlastamine, huvirühmade kaasamine ja avalik konsultatsioon Seaduseelnõu koostamisse on panustanud lai ring eksperte ja asjaomaseid huvirühmi. Määruste koostamisel on lähtutud seaduseelnõu koostamise käigus sihtrühmadelt (sh Justiits-

8

ja Digiministeerium, Õiguskantsleri Kantselei, Tervisekassa, Ravimiamet, Eesti Puuetega Inimeste Koda, Eesti Õdede Liit, Eesti Haiglate Liit, Eesti Kiirabi Liit, Eesti Arstide Liit, Eesti Psühhiaatrite Selts, Eesti Patsientide Liit ja Riigikogu sotsiaalkomisjon) saadud tagasisidest. Eelnõu esitati eelnõude infosüsteemi kaudu kooskõlastamiseks Justiits- ja Digiministeeriumile ja arvamuse avaldamiseks õiguskantslerile, Terviseametile, Tervisekassale, Eesti Puuetega Inimeste Kojale, Eesti Õdede Liidule, Eesti Haiglate Liidule, Eesti Kiirabi Liidule, Eesti Arstide Liidule ja Eesti Patsientide Liidule. Tagasiside ja sellega arvestamise info on leitav seletuskirjale lisatud kooskõlastustabelist.

1

Ministri määruste muutmise seletuskirja juurde

Lisa 1

KOOSKÕLASTUSTABEL

Ministri määruste muutmise kooskõlastamisel saabunud märkused ja ettepanekud

Esitaja ja märkuse sisu Märkuse kommentaar

Õiguskantsleri Kantselei

Tänan võimaluse eest avaldada arvamust nelja tervishoiuvaldkonna määruse

muutmise eelnõu kohta. Ehkki eelnõuga ei ole kavas muuta sotsiaalministri

19. juuli 2012. a määruse nr 29 § 1 lõiget 5, oleks praegu sobiv võimalus teha

ajakohaseks ka see säte. Eelnõu seletuskirjas on osutatud, et määruse nr 29

muutmisel juhindutakse Piinamise ja Ebainimliku või Alandava Kohtlemise

või Karistamise Tõkestamise Euroopa Komitee (CPT) standarditest. CPT

muudab ajapikku oma hinnanguid ja vajaduse korral seab väärkohtlemise

ennetamiseks ja inimeste õiguste kaitseks rangemaid nõudeid. CPT on 2023.

aasta Põhja-Makedoonia visiidi raporti punktis 159 rõhutanud, et

ohjeldusmeetmeid kasutataks alati võimalikult lühikest aega (tavaliselt pigem

minuteid kui tunde). Kui patsient allutatakse erandkorras mehaanilisele

ohjeldamisele või paigutatakse eraldusruumi kauemaks kui kaheks tunniks,

peab arst ohjeldamise jätkamise vajaduse vähemalt iga kahe tunni tagant üle

vaatama. Iga patsient, keda mehaaniliselt ohjeldatakse või kes paigutatakse

eraldusruumi, peab olema kvalifitseeritud tervishoiutöötaja pideva järelevalve

all ning tema elutähtsaid näitajaid tuleb regulaarselt kontrollida. Määruse nr

29 § 1 lõikes 5 on öeldud, et ohjeldusmeetme rakendamisel peab arst hindama

inimese seisundit ja meetme rakendamise vajadust vähemalt üks kord nelja

tunni jooksul kuni meetme rakendamise lõpetamiseni. Seega ei pruugi

määruse nr 29 § 1 lõikes 5 sätestatu olla kooskõlas CPT nõudega, et arst peab

mehaaniliselt ohjeldatud või eraldusruumi paigutatud patsiendi üle vaatama

vähemalt iga kahe tunni tagant.

Palun kaaluge võimalust muuta ka sotsiaalministri määruse nr 29 § 1 lõiget 5,

et see vastaks CPT nõuetele.

Selgitame. Peame oluliseks teha koostööd CPT-ga, kaaluda nende soovitusi

ning võimalusel neile sisuliselt vastata. Riigil ei ole siiski otsest kohustust

võtta normatiivses sõnastuses üle konkreetseid kvantitatiivseid nõudeid

(näiteks viidatud kahe tunni reegel), vaid tagada soovituse eesmärgi –

patsiendi õiguste ja ohutuse tõhusa kaitse – tegelik saavutamine.

Meie hinnangul võib sagedase arstliku kontrolli nõude kehtestamine

(praktikas kahe tunni intervalli sätestamine) kaasa tuua riski, et:

 sisuline meditsiiniline otsustus asendub formaalsete ajapõhiste

ülevaatuste dokumenteerimisega;

 tegelik järelevalve ei parane, vaid muutub eeskätt formaalseks

käsitluskohustuseks, mille täitmine ei pruugi patsiendi olukorda

sisuliselt parandada;

 ressursside ümberjaotus (näiteks arsti tööaja suunamine

formaalseteks kontrollideks) võib vähendada teiste patsientide ravi

kvaliteeti ja kättesaadavust.

Seetõttu ei pruugi selline regulatsioon praktikas suurendada patsientide

põhiõiguste kaitset, vaid võib teatud juhtudel seda hoopis nõrgendada. Lisaks

on tervishoius viimastel aastatel oluliselt laienenud õdede roll ja vastutus ning

see areng tõenäoliselt jätkub ka edaspidi.

Justiits- ja Digiministeerium

2

Esitaja ja märkuse sisu Märkuse kommentaar

Justiits- ja Digiministeeriumile on kooskõlastamiseks saadetud üks ministri

määruste muutmise eelnõu, mis seondub ohjeldamismeetmete rakendamise

temaatikaga. Tekkis selline tähelepanek. Eelnõu preambulis on

volitusnormide loetelu, mille hulgas on TTKS § 4(2) lg 2. Tegemist ei ole

volitusnormiga. Selguse huvides uuriksin, kas mõeldud on TTKS § 4(2) lg-t

3, mis seondub selle dokumenteerimise korraga.

Arvestatud. Preambula korrigeeritud. Mõeldud oli dokumenteerimise korda.

Eesti Haiglate Liit

1. Vastavalt tervishoiuteenuste korraldamise seaduse § 37 lõikele 2 on TTO

kohustatud viivitamata teatama Terviseametile järelevalve alustamiseks igast

juhtumist, mille korral ohjeldusmeetme rakendamine kestab rohkem kui 24

tundi järjest.

Kommentaar: kohustus teavitada Terviseametit juhtudest, kus

ohjeldusmeetmete rakendamine on kestnud üle 24 tunni ning kohustus

dokumenteerida ohjeldusmeetmete rakendamine eraldi ohjeldusmeetmete

lehel võivad olla põhjendatud tavaosakonnas viibivate patsientide puhul, kuid

palume kaaluda erandi loomist intensiivraviosakonnas viibivate patsientide

suhtes. Intensiivraviosakonnas kasutatakse medikamentoosset ohjeldamist

sedatsiooni näol sageli päevade, vahel ka nädalate kaupa. Vajadusel

rakendatakse sealjuures ka füüsilisi ohjeldusmeetmeid. Eraldi

dokumenteerimiskohustus toob kaasa märkimisväärse täiendava töökoormuse

ning praktikas tähendaks see Terviseameti teavitamist pea iga patsiendi puhul.

Arvestades, et teavitamine on personali jaoks oluline lisatöö, peab see tegevus

olema väga põhjendatud ning olulist lisaväärtust toov. Vanemaealistel on

haiglasse sattumisel rahutus väga kerge tekkima. See tähendab, et rahustite

kasutamine suuremas või väiksemas mahus on suhteliselt sage praktika. Igast

sellisest määramisest teavitamine (tavaliselt on rahustamine vajalik kauem

kui 24 tundi) ei ole otstarbekas ega proportsionaalne.

Selgitame. Määruste muudatusi ette valmistades oleme lähtunud asjaolust, et

kui medikamentide manustamine rahustamise või sedatsiooni eesmärgil on

raviplaani osa (mida see intensiivravipalatis on), siis me ei käsitle seda

farmakoloogilise ohjeldamise episoodina. Ehk sellele ei laiene rohkem kui 24

tundi kestnud ohjeldusmeetme rakendamise korral Terviseametile sellest

teatamise kord.

Isik, kelle suhtes ohjeldusmeedet rakendatakse, peab olema tervishoiutöötaja

pideva järelevalve all. Ohjeldatud patsiendi jälgimine toimub samadel alustel,

nagu teiste pidevat jälgimist vajavate patsientide puhul ehk patsienti jälgitakse

intensiivravipalatis vastavalt kehtivatele nõuetele ja juhistele. Tuleb tagada, et

mehaaniliseks ohjeldamiseks kasutatavad vahendid on nõuetele vastavad.

Ohjeldatud patsient ei saa olla üksi, ilma et kindlaksmääratud intervalliga

oleks mõõdetud tema elutähtsad näitajad, näiteks hinnatud nahavärvi- ja

terviklikkust ohjeldatud jäsemel, pakutud juua. Mehaanilisel ohjeldamisel

peab tervishoiutöötaja hindama isiku seisundit vastavalt vajadusele, kuid

vähemalt üks kord tunni jooksul kuni ohjeldusmeetme rakendamise

lõpetamiseni. Ohjeldusmeetme rakendamisel peab arst hindama isiku

seisundit ja ohjeldusmeetme rakendamise vajadust vastavalt vajadusele, kuid

vähemalt üks kord nelja tunni jooksul kuni ohjeldusmeetme rakendamise

lõpetamiseni. Dokumenteerimine ja ohjeldatud isiku pidev järelevalve on

seadusest tulenevad nõuded. Ohjeldus ilma eeltoodud tingimusi täitmata on

ebaseaduslik.

1. Eelnõu kohaselt tuleb Terviseametile esitatavas teatises esitada teave

varasema ohjeldusmeetme rakendamise kohta, kuid sellest ei selgu, kas silmas

peetakse ohjeldusmeetmete rakendamist üksnes sama haigusjuhu raames või

Selgitame. Vastavalt määrusele tuleb Terviseametile edastada teave sama

haigusjuhu puhul eelnevalt rakendatud ohjeldusmeetmete kohta sh

ohjeldusmeetme rakendamise algus- ja lõpuaeg.

3

Esitaja ja märkuse sisu Märkuse kommentaar

ka varasemaid juhtumeid ning millise ajaperioodi kohta vastav teave esitada

tuleb.

Teatises tuleb esitada ohjeldusmeetme rakendamise lõpuaeg, kuid samas tuleb

esitada teatis viivitamatult. Seega jääb arusaamatuks, kas teatis tuleb esitada

kohe, kui ohjeldamine jätkub üle 24 tunni või tuleb teatis esitada ohjeldamise

lõpetamisel.

Selgitame. Lõpuaeg märgitakse siis, kui ohjeldusmeetmete rakendamine on

lõpetatud.

TTO peab teavitama patsiendiohutusjuhtumitest Patsiendiohutuse

andmekogu (POHAK), sh ka sellistest juhtumitest nagu deliirium ja äge

psühhoos. Need on seotud olukordadega, kus tervishoiutöötajatel tekib

vajadus kaaluda ja vajadusel rakendada asjakohaseid ohjeldamismeetmeid.

Teavitamine ei sõltu ohjeldamismeetme rakendamise ajast, samas on võimalik

ohutusjuhtumist teavitades anda ka ülevaade rakendatud meetmetest (sh

ajast). Lisaks tuleb eelnõu kohaselt Terviseametit eraldi teavitada juhtudel,

kui ohjeldamismeetme rakendamine kestab üle 24 tunni järjest. Määruse

seletuskirjast ei ilmne, miks on vajalik sama asutuse korduv teavitamine ning

miks ei ole võimalik süsteeme ühildada. Palume seletuskirjas täpsemalt

selgitada tehtud valikuid ja/või teha muudatusi süsteemide ühildamiseks.

Lisaks palume eelnõu seletuskirjas hinnata halduskoormuse kõrval ka

süsteemide paljusust ja võimalikku dubleerimist.

Selgitame. Ohjeldusmeetmete rakendamisest on vaja Terviseametit teavitada

viivitamatult, et TA saaks vajadusel algatada järelevalve ning lõpetada

patsiendi põhiõiguste riive.

Palume selgitada olukorda, kus juhtumitest nagu näiteks deliirium ja äge

psühhoos või ebavajaliku ohjeldusmeetme rakendamine ning vale liikumist

piirava meetme rakendamine on teavitatud Patsiendiohutuse andmekogu.

Tervishoiuteenuste korraldamise seaduse 42 lõike 7 kohaselt ei algata

korrakaitseorgan esitatud teabe alusel järelevalvemenetlust sellise

tervishoiutöötaja suhtes, kes on nõuetekohaselt dokumenteerinud

patsiendiohutusjuhtumi, millest on teavitatud ka Patsiendiohutuse andmekogu

pidajat. Tervishoiuteenuste korraldamise seaduse § 37 lõike 2 kohaselt on

TTO kohustatud viivitamata teatama Terviseametit järelevalve alustamiseks

igast juhtumist, mille korral ohjeldusmeetme rakendamine kestab rohkem kui

24 tundi järjest. Määruse eelnõu seletuskirja kohaselt saab Terviseamet teatise

alusel juhtumipõhiselt otsustada järelevalve alustamise vajaduse üle. Samuti

Selgitame. Tervishoiuteenuse osutaja on kohustatud viivitamata teatama

Terviseametile järelevalve alustamiseks igast juhtumist, mille korral

ohjeldusmeetme rakendamine kestab rohkem kui 24 tundi järjest.

Ohjeldamise dokumenteerimine ja pidev järelevalve on seadusest tulenevad

nõuded. Ohjeldus ilma neid tingimusi täitmata on ebaseaduslik.

4

Esitaja ja märkuse sisu Märkuse kommentaar

saab teatise andmeid kasutada korralise kontrolli planeerimisel. Selgusetuks

jääb, millisel juhul käsitatakse ohjeldusmeetme rakendamist

patsiendiohutusjuhtumina ilma järelevalvelise järelmõjuta ning millisel juhul

järelevalvemenetlust eeldava rikkumisena.

Määruse eelnõu seletuskirjas § 2 selgituses on kehtivat määrust tõlgendatud

viisil, mis ei kajasta täielikult § 3 lg 3 p 3 tegelikku regulatiivset sisu (juhendi

rakendamise kohustus ei sea TTOle automaatselt kohustust juhend ise

koostada. Piisab kui TTO viitab oma kvaliteedisüsteemis rakendatavale

juhendile). Ohjeldusmeetmed puudutavad põhiõigusi, mistõttu ei tohiks

regulatsioon ja juhendid olla killustunud. Sellest tulenevalt palume täpsustada

seletuskirja, tuua selgemalt välja TTO kohustused ning koostada

Sotsiaalministeeriumi eestvedamisel TTOde ülene juhend.

Selgitame. Ohjeldusmeetmete rakendamine on osa laiemast patsiendiohutuse

tagamise raamistikust.

Tervishoiuteenuse osutaja töötab välja organisatsioonisisese juhendi,

jälgimisvormid ning tagab asjaomaste töötajate koolituse. TTO-sisesed

juhendid arvestavad konkreetses TTO-s kasutatavate vahendite ja

töökorralduse eripäradega, mistõttu üleriigilised juhendid ei saa tagada

vajalikku detailsust. Samas on juba praegu on suuremates haiglates vastavad

juhendid olemas ning nende ühtlustamine ja rakendamine kvaliteedisüsteemi

osana jääb tervishoiuteenuse osutajate juhtkonna pädevusse. Läbimõeldud ja

hea praktika näited (näiteks LTKH, PERH) on abiks juhendite ühtlustamisel.

Sotsiaalministri 19. juuli 2012. a määrus nr 29 § 1 sätestab, et ravimite abil

ohjeldamisel peab tervishoiutöötaja ravimi toimet arvestades hindama isiku

seisundit vastavalt vajadusele, kuid vähemalt üks kord tunni jooksul kuni

ohjeldusmeetme rakendamise lõpetamiseni ja ravimi toime lõppemiseni.

Kommentaar: ohjeldamine ravimite abil on sisult väga lai mõiste, hõlmates

väga erinevaid sekkumisi alates kerge toimega rahustavatest preparaatidest

kuni tugevatoimeliste psühhotroopsete ravimiteni. Kuna ohjeldusmeetme

kasutamine toob endaga kaasa lisategevusi (vestlus patsiendiga, jälgimine,

dokumenteerimine jne), on vajalik arstidele selgemate juhiste andmine, mille

alusel saaks otsustada, kas tegemist on ohjeldusmeetmega või mitte.

Selgitame. Ohjeldamine ravimite abil on ohjeldusmeetmena käsitletav siis,

kui seda kasutatakse konkreetse ärevuse, agressiivsuse või rahutuse episoodi

deeskaleerimiseks, mitte raviplaani osana.

Määruse eelnõu kohaselt peab ohjeldusmeetme rakendamisel arst isiku

seisundit kontrollima kuni ohjeldusmeetme rakendamise lõpetamiseni

vähemalt üks kord nelja tunni jooksul. Kommentaar: juhime tähelepanu, et

statsionaarse õendusabi osutajal ei pruugi olla arst ööpäevaringselt kohapeal,

mistõttu ei ole alati võimalik tagada isiku seisundi kontrollimist määruses

sätestatud tingimustel.

Selgitame. Sotsiaalministri määruse 13.01.2025 „Iseseisva õendusabiteenuse

osutamine ja õendusabi erialad“ kohaselt peab patsientidele olema haiglas

tagatud arsti konsultatsioon vähemalt üks kord nädalas iga patsiendi kohta.

5

Esitaja ja märkuse sisu Märkuse kommentaar

Ohjeldusmeetmete lehele on koondatud ulatuslik andmekogum, millest

märkimisväärne osa dokumenteeritakse juba praegu arsti või õe päeviku

osana (nt ohjeldusmeetme rakendamise otsuse teinud arsti andmed,

ohjeldamisele eelnev olukord, turvateenuse (politsei kaasamine ning teistele

isikutele tekkinud vigastused/kahju). Samuti võiks ohjeldamise järgne vestlus

olla pigem dokumenteeritud päevikuosas. Me ei pea mõistlikuks koguda ühele

vormile kõiki määruses loetletud andmeid.

Selgitame. Tervishoiuteenuse osutaja dokumenteerib ohjeldusmeetme

rakendamise kohas ja viisil, mis võimaldab anda kiire ja üldistatud ülevaate

tervishoiuteenuse osutaja tema rakendatud ohjeldusmeetmete kohta. Õigusakt

sätestab ohjeldusmeetmete rakendamise jälgimise sageduse ja Terviseametile

edastatava andmekoosseisu. Patsiendi suhtes rakendatud ohjeldusmeetmete

lehe kanded on sätestatud Sotsiaalministri 18. septembri 2008. a määruse nr

56 „Tervishoiuteenuse osutamise dokumenteerimise ning nende dokumentide

säilitamise tingimused ja kord“ paragrahvis 722.

Mõjuanalüüsis on hinnatud, et elektroonse vormi loomine nõuab

tervishoiuteenuse osutajatelt vaid väikesemahulist IT-arendust. Praktikas ei

pruugi see hinnang olla realistlik ega arvestada tegeliku IT-arenduse

võimekusega.

Teadmiseks võetud.

Eesti Psühhiaatrite Selts

Eesti Psühhiaatrite Selts tänab kaasamise eest ja toetame määruste muutmise

eelnõud. Teadmiseks võetud.

Eesti Puuetega Inimeste Koda

Oleme seisukohal, et kuigi ohjeldusmeetmete rakendamise jälgimise

sageduse kehtestamisel on lähtutud väljakujunenud praktikast, siis arvestades

meetme intensiivsust ja mõju inimesele peab kõikide ohjeldusmeetmete

liikide puhul olema jälgimise sagedus vähemalt üks kord tunni jooksul ning

kui ohjeldamismeetme rakendamist ei jälgi arst, siis peab vastav töötaja olema

läbinud ohjeldusmeetme kohaldamise ja jälgimisega seonduva erialase

koolituse.

Selgitame. Ohjeldatud patsiendi pidev jälgimine toimub tervishoiuteenuse

osutaja kehtestatud juhendite ja kriteeriumite alusel ning võib

intervalljälgimise puhul tähendada ka seda, et ohjeldatud patsiendi jälgimine

toimub näiteks vaheldumisi õe ja hooldaja poolt. Kuid vastutus on

tervishoiutöötajal.

Ka peab olema selgelt reguleeritud isikute ring, kes võivad esialgse

ohjeldusmeetme kohaldamise otsuse teha ning üheselt määratletud aeg,

millial peab arst võtma vastu otsuse ohjeldamise jätkamise kohta juhul kui

algne meetme kohaldamise otsus on tehtud mittearstliku otsusena.

Selgitame. Eelnõu koostamisel on arvestatud asjaoluga, et erandkorras saab

õe otsuse alusel toimuda vaid füüsiline ja mehhaaniline ohjeldamine. Esmane

otsus rahustava ravimi manustamiseks ei ole õdede pädevuses.

Ohjeldusmeetme rakendamisel peab arst hindama isiku seisundit ja

ohjeldusmeetme rakendamise vajadust vastavalt vajadusele, kuid vähemalt

üks kord nelja tunni jooksul kuni ohjeldusmeetme rakendamise lõpetamiseni.

Pidevat jälgimist võib kombineerida hooldustöötajaga, kuid pideva jälgimise

vastutus on siiski tervishoiutöötajal

Ohjeldamine ja selleks sobiva meetme kasutamine on arsti otsus,

erandjuhtudel õe otsus ja mitte kunagi ei ole hooldaja otsus.

6

Esitaja ja märkuse sisu Märkuse kommentaar

Tunnustame regulatsiooni eest, mille kohaselt selgitab tervishoiutöötaja

isikule arusaadaval viisil ohjeldusmeetme rakendamise põhjuseid ja tegevusi

meetme kohaldamise käigus või ohjeldusmeetme rakendamise järgse vestluse

käigus. Arvestades ohjeldusmeetme olemust ja intensiivsust oleme

seisukohal, et selgitusi meetme kohaldamise kohta peab selgitama nii meetme

kohaldamise alguses, kestel kui ka järgselt. Lisame, et ohjeldusmeetmeid

kohaldavad tervishoiutöötjad peavad läbima regulaarseid koolitusi, mis

hõlmavad lisaks meetmete kohaldamise õiguslikele ja praktilistele alustele,

dokumenteerimise nõuetele, andmekaitsele jms ka meetme kohaldamise

aluseks oleva patsiendi tunnetust ja vaadet meetme kohaldamisele selle ajal ja

järgselt

Selgitame. Määrus kehtestab ohjeldusmeetmete rakendamise jälgimise

sageduse, ohjeldusmeetme rakendamise järgse vestluse pidamise ning

ohjeldusmeetme rakendamise kohta patsiendile selgituste andmise

tingimused ja korra, samuti rohkem kui 24 tundi kestnud ohjeldusmeetme

rakendamise korral Terviseametile sellest teatamise korra ja esitatavate

andmete loetelu. Selgitusi ohjeldusmeetme rakendamise kohta tuleb

võimalusel anda ohjeldusmeetme rakendamise käigus. Kuiohjeldusmeetme

rakendamise käigus ei ole isiku tervisliku seisundi tõttu selgituste andmine

võimalik, selgitab arst isikule ohjeldusmeetme rakendamisega seotud

asjaolusid ohjeldusmeetme rakendamise järgsel vestlusel.

Määruse seletuskirjas on toodud, et ohjeldusmeetmeid saab rakendada juhul

kui patsiendi psüühikahäirest või kehalisest haigusest tuleneva terviseseisundi

tõttu puudub tal otsusevõime ning sellest tulenevalt esineb otsene oht tema

enda või teiste isikute elule või tervisele. Lähtudes eelnevast tõstatame

taaskord küsimuse otsusevõime hindamise aluste kehtestamise vajaduse osas.

Oleme seisukohal, et riiklikul tasandil tuleb tervikdokumendina/juhisena luua

otsusevõime hindamise alused ja kriteeriumid, mis on praktiliseks

töövahendiks arstidele ning omab olulist kaalu ka patsiendi jaoks.

Otsusevõime hindamise vahend on tööriistaks arstile, kes peab

ohjeldusmeetme kui inimese õigustesse maksimaalsel määral sekkuva

meetme kohaldamisel kaaluma meetme õigustatust. Vastava juhiseta on agas.

tervishoiutöötajal otsuse tegemisel lubamatult suur subjektiivne

kaalutlusruum, mis võib tekitada võimaluse meetme väär- või liigkasutuseks.

Selgitame. Käesoleva regulatsiooniga loome õigusselguse juhtumitele, kus

patsiendi terviseseisundist tingitud käitumine muudab tervishoiuteenuse

osutamise võimatuks ning tekib otsene oht patsiendi enda, tervishoiutöötaja

või teiste patsientide elule või tervisele. Nõustume, et otsusevõime hindamise

vahend võib olla teatud olukordades vajalikuks abivahendiks, eriti mõeldes

üldhoolekandele, erohoolekandele või haridusvaldkonnale.

Kahjuks ei ole võimalik kõnealust ulatuslikku teemat katta käesolevas

õigusloomeprotsessis.

Tõstatame taaskord ka küsimuse ohjeldusmeetmete kohaldamise

reguleerimise vajaduses sotsiaalhoolekandes ja hariduses. Seaduse eelnõu

seletuskirjas on selgitatud, et sotsiaalvaldkonnas on vastava regulatsiooni

vajadus hetkel analüüsimisel ning kavandatavad muudatused töötatakse välja

tervishoiuvaldkonna muudatuste eeskujul. Üheks oluliseks põhjuseks, miks

sotsiaalvaldkonnas ei ole veel vastavat regulatsiooni kehtestatud on

käimasolev kinnise lasteasutuse teenuse ja erihoolekande süsteemi

ümberkorraldamine. Seetõttu tuleb ohjeldusmeetmete regulatsiooni

kujundamisel arvestada ka paralleelselt muudetavate teenusmudelitega, et

tagada terviklik ja kooskõlas olev õigusraamistik

Selgitame. Käesoleva regulatsiooniga lahendame juhtumid, kus patsiendi

terviseseisundist tingitud käitumine muudab tervishoiuteenuse osutamise

võimatuks ning tekib otsene oht patsiendi enda, tervishoiutöötaja või teiste

patsientide elule või tervisele. Tavaliselt on need olukorrad, mis tekivad väga

äkki ja nõuavad kohest reageerimist, laiapindset ja üldist otsusevõime

hindamise vajadust need ei tähenda.

Oleme teie väljatoodud vajadusest sotsiaalhoolekandes ja hariduses teadlikud.

EPIKoda kui patsiente esindav katusorganisatsioon on sotsiaalministeeriumi

7

Esitaja ja märkuse sisu Märkuse kommentaar

strateegiline partner, kelle kaasatus on oluline ka sotsiaalvaldkonna

arendusprotsessides.