Arvamus

RIIGIPROKURATUUR Wismari 7 / 15188 TALLINN / 694 4400 / [email protected] / www.prokuratuur.ee

Registrikood 70000906

Liisa-Ly Pakosta

Justiits- ja Digiministeerium

Suur-Ameerika 1

10122, Tallinn

[email protected]

Teie: 29.05.2026 nr 8-3/4289-1 Meie: 15.06.2026 nr RP-1-6/26/5372

Arvamus kriminaalmenetluse seadustiku muudatuste väljatöötamiskavatsusele

(digitõendid)

Lugupeetud justiits- ja digiminister

Prokuratuur tänab võimaluse eest anda arvamus kriminaalmenetluse seadustiku muudatuste

väljatöötamiskavatsusele, mis käsitleb e-postkastides ja nutiseadmetes sisalduvate tõendite

kogumise regulatsiooni süüteomenetluses.

Prokuratuur tervitab väljatöötamiskavatsuse eesmärki luua elektroonsete tõendite kogumiseks

õiguslik raamistik, mis ühelt poolt kaitseb eraelulisi andmeid ja teisalt võimaldab asjakohasel

juhul kasutada neid andmeid süüteomenetluses tõendina, olles seejuures kooskõlas Euroopa

Liidu Kohtu ning Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikaga.

Puutuvalt tõenduslikku teavet sisaldava e-kirjavahetuse väljanõudmise regulatsiooni

täpsustamisse kriminaalmenetluse seadustikus märgib prokuratuur, et ei saa nõustuda

väljatöötamiskavatsuses sisalduva etteheitega otsekui uurimisasutustel oleks praktiliselt

piiramatu juurdepääs inimeste isiklikele e-postkastidele.

Seadusandja ei ole seni pidanud tarvilikuks eraldi reguleerida inimeste isiklike e-postkastides

oleva teabe kriminaalmenetluses tõenditena kogumist. Sel põhjusel kohaldati praktikas KrMS

§-s 215 sätestatud üldreeglit, mille kohaselt on uurimisasutusel õigus nõuda kriminaalasja

lahendamiseks vajaliku dokumendi või vajalike andmete esitamist teabe valdajalt nõudekirjaga.

Osundatud küsimust käsitles Riigikohus enne 08.06.2026 otsust nr 1-22-7314/268 viimati

põhjalikumalt kohtuasjas nr 3-1-1-93-15, milles Riigikohus kinnitas toona, et e-postkastide sisu

väljanõudmine serveripidajalt on lubatav uurimisasutuse KrMS §-s 215 ja §-s 32 sätestatud

päringuga. Seonduvalt nimetatuga tuleb eraldi rõhutada, et KrMS § 32 lubab uurimisasutusel

teha päringuid, ent sätte teine lõige piirab uurimisasutuse volitusi ning välja võib nõuda vaid

kriminaalasja lahendamiseks vajalikke dokumente või vajalikke andmeid, st KrMS § 32 ega ka

KrMS § 215 ei võimalda uurimisasutustel piiramatut juurdepääsu inimeste isiklikele andmetele

ning kohustus järgida proportsionaalsuse nõuet on ka täna seadusandja kehtestatud reeglistikus

sätestatud. Juhul kui uurimisasutus on teinud päringuid hälbides KrMS § 32 lg 2 sätestatud

proportsionaalsuse nõudest, siis teostab uurimisasutuse osas järelevalvet sisekontroll ning

menetluse raames kohus.

2 (3)

Samuti tuleb märkida, et kriminaalmenetluse seadustiku loogika ei anna menetlustoimingule

allutatud isikule (sh potentsiaalset tõendit sisaldava e-kirjavahetuse valdajale) võimalust ise

otsustada kas uurimisasutuse või kohtu korraldust täita või mitte. Sel põhjusel on arusaamatu

VTK-s sisalduv kriitika, et kehtiv seadus ei võimalda praegu ei e-postkasti omanikul ega

serveripidajal sellisele ülemäärasele andmete kogumisele tõhusalt reageerida.

Kriminaalmenetluse seadustikus on sätestatud kitsalt loetelu juhtudest, mil

kriminaalmenetluses tõendusliku teabe kogumisel koostöökohustustest võib keelduda.

Ettevõtja võimalikud ärihuvid ei ole seaduslikuks uurimisasutuse või kohtu korralduse

täitmisest keeldumise aluseks.

Kehtiv kriminaalmenetluse seadustik näeb ette võimalused kaitsta kriminaalasjaga mitteseotud

isikute eraelulise teavet. Näiteks keelab KrMS § 2241 lg 2 kaitsjal KrMS §-s 224 nimetatud

materjalidest teha teistele isikutele koopiaid. KrMS § 224 lg 10 sätestab prokuratuurile

diskretsiooniõiguse piirata kohtueelse menetluse lõpetamisel kaitsjale tehtava toimiku koopiast

täiendavate koopiate tegemist, arvestades isikuandmete kaitse vajadust. Samuti näeb KrMS §

12 kohtule ette võimaluse kuulutada istung osaliselt või täielikult kinniseks näiteks ärisaladuse

või ka eraelu kaitseks.

Riigikohtu otsuses nr 1-22-7314 täpsustati varasemat kohtupraktikat ning asuti seisukohale, et

e-kirjavahetust ei tohi KrMS § 215 alusel uurimisasutus teenuseosutajalt välja nõuda (otsuse

punkt 22). Riigikohtu otsusest kumab läbi, et tänane regulatsioon ei anna ühest lahendust,

kuidas e-kirjavahetust oleks kõige korrektsem tõendina koguda. Ühelt poolt tõdes Riigikohus,

et e-kirjavahetust võib koguda kohtu loal toimuva läbiotsimise teel (nt juhul, kui teabe

saamiseks soovitakse läbi otsida serverit või selle asupaika). Samas pidas Riigikohus vajalikuks

lisada, et kui läbiotsimisele allutatud isik annab menetleja nõudmisel otsitava teabe

vabatahtlikult välja, siis pole otsingute teostamine KrMS § 91 lg 9 alusel vajalik (otsuse punkt

24). Sisuliselt tõdes Riigikohus, et kui kohtumääruse alusel pöörduda näiteks Zone Media OÜ

poole, et neilt kriminaalasjas tõendina tarvilik e-kirjavahetus välja küsida, siis Zone Media OÜ-

l on kaks alternatiivi: kas riskida kogu serveripargi läbiotsimisega (või suisa kaasavõtmisega)

ja seeläbi potentsiaalselt äritegevuse peatamisega või anda menetleja nõudmisel otsitav teave

vabatahtlikult välja. Teise alternatiivina viitas Riigikohus lahendis, et uurimisasutused võivad

tõenduslikku teavet sisaldava e-kirjavahetuse KrMS § 89 sätestatud kohtumääruse alusel

arestida ja läbi vaadata (otsuse punkt 24).

Kõnekas, et tolle alternatiivi kirjeldamisel pidas kohus tarvilikuks viidata telegraafisaadetise

läbivaatamise regulatsioonile. Vaidlus puudub, et Euroopa inimõiguste konventsiooni artikliga

8 kaitstud eraelu ja kirjavahetuse puutumatuse põhjendatud riivet lubav selge ja piisavalt täpne

õiguslik alus ja tõhus menetluslike tagatiste süsteem täna kriminaalmenetluse seadustikus

puudub ning kumbki Riigikohut otsuses nr 1-22-7314 välja pakutud alternatiivist ei ole 21.

sajandi teise veerandi künnisel aja- ega asjakohane ning algatused kriminaalmenetluse

seadustiku kaasajastamiseks on kõigiti tervitatavad.

Seonduvalt tõenduslikku teavet sisaldavate nutiseadmete läbiotsimise regulatsiooni

täpsustamisega kriminaalmenetluse seadustikus on väljatöötamiskavatsuses õigesti osundatud,

et kehtiva Riigikohtu praktika kohaselt ei ole uurimisasutustel ka parima tahtmise korral

võimalik taotleda kohtult luba nutiseadmete läbiotsimiseks. Osundatud küsimust arutati neli

aastat tagasi kohtuasjas nr 1-20-1208, milles Riigikohus rõhutas, et KrMS § 91 sõnastus ei

võimalda käsitada arvutikeskkonda läbiotsimise objektina ja läbiotsimist asendab sellises

olukorras üldjuhul vaatlus või jälitustoiming (otsuse punkt 47). Kohus tõdes, et võimalik on

andmekandjate äravõtmine läbiotsimise käigus ja hiljem nende vaatlus.

Väljatöötamiskavatsuses on märgitud õigesti, et vaatamata kehtivas kriminaalmenetluse

seadustikus asja- ja ajakohase regulatsiooni puudumisele on Riigikohtu viidatud lahendis antud

juhtnööride alusel võimalik lubatavalt tõendeid koguda nutiseadmetest, mis leitakse

läbiotsimise käigus.

Sestap on vastavad algatused kriminaalmenetluse seadustiku kaasajastamiseks kõigiti

tervitatavad. Seoses nimetatuga väärib tollest Riigikohtu nelja aasta tagusest lahendist välja

3 (3)

toomist ka otsuse punktides 51 ja 52 sätestatu. Nimelt märkis Riigikohus toonases lahendis, et

arvutisüsteemidele ligipääsu võimaldamise kohustust meie seadusandja seni kehtestanud ei ole,

ent arvestades Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikat ja ka Eesti seadusandluse näiteid, siis ei

ole põhimõtteliselt välistatud nutiseadmetele ligipääsu tagamine ka sunni abil, ent kuivõrd

taolisel viisil saavutatav tõenditele ligipääs oleks seotud tugeva põhiõiguse riivega, nõuaks see

vastavat luba ja regulatsiooni menetlusseaduses.

Puudub vast vaidlus tõigas, et eeluurimiskohtuniku läbiotsimist lubavast määrusest on praktikas

vähe kasu, kui uurimisasutusel puudub võimekus läbiotsitavasse kohta siseneda. Kui

kahtlustatav ei soostu läbiotsitava korteri ust vabatahtlikult avama ning politsei ei leia

kinnipidamisel tema taskust ka korteri võtmeid, siis kutsutakse kohale lukuabi, kes uurijad

korterisse sisse aitab. Nutiseadmetesse sisenemiseks pole paraku uurimisasutustel taolist

lukuabi võimalik tellida. Uurimisasutuste käsutuses on erinevad riist- ja tarkvaralised tööriistad,

mis võimaldavad teatud seadmetesse siseneda, ent need ei ole universaalsed, nende

rakendamine nõuab aega ja positiivne tulemus ei ole garanteeritud. Sestap pole harukordne, et

kohtud on küll andnud loa (või sõltuvalt tõlgendusest suisa korralduse) uurimisasutusele

õigustavaid ja süüstavaid tõendeid koguda, ent kohtu korraldus jääb täitmata, sest tarvilikke

tööriistu pole. Või õnnestub nende rakendamine liig hilja ja selleks hetkeks on kahtlustatav või

keegi kolmas nutiseadmetes olnud väärt tõendid kaugühenduse teel kustutanud.

Osundatud digitõendite eripära on tänaseks mujal maailmas mõistetud ning mitmetest riikidest

on viimastel aastatel laekunud lahendeid, mis selliseid eripärasid arvesse võtavad. Näiteks Iiri

Ülemkohus jõudis 11.12.2024 otsuses nr 2024 IEHC 721 (2024/155JR) (nn Yavor Poptoshevi

kriminaalasi) seisukohale, et Iiri kriminaalmenetluse seadustikus sätestatud kohustus avaldada

uurimisasutusele nutiseadme parool ei riku enese mittesüüstamise privileegi. Sel põhjusel on

asjakohane vaagida väljatöötamiskavatsuse raames täiendada kriminaalmenetluse seadustikku

normistikuga, mis reguleerib mil moel on võimalik kohtu poolt nutiseadme läbiotsimiseks

antud määrust praktikas täita kui uurimisasutusel enesel pole nutiseadmele riist- või tarkvaralist

ligipääsu ehk siis sätestada ühtlasi reeglid kas ja millistel tingimustel saab kohus kohustada

läbiotsimisele allutatud isikut andma uurimisasutusele ligipääs kohtu läbiotsimismääruses

loetletud tõendusteabele.

Prokuratuur toetab kriminaalmenetluse seadustiku muudatuste väljatöötamiskavatsust ja

sellega elektrooniliste tõendite kogumiseks õigusliku raamistiku loomist, mis kaitseb korraga

nii eraelulistesse andmetesse ülemäärase sekkumise eest kui ka lubab neid vajaduse korral

süüteomenetluses tõendina kasutada.

Lugupidamisega

(allkirjastatud digitaalselt)

Astrid Asi

Riigi peaprokurör