Arvamus

RIIGIPROKURATUUR Wismari 7 / 15188 TALLINN / 694 4400 / [email protected] / www.prokuratuur.ee

Registrikood 70000906

Liisa-Ly Pakosta

Justiits- ja Digiministeerium

Suur-Ameerika 1

10122, Tallinn

[email protected]

Teie: 29.05.2026 nr 8-1/4288-1 Meie: 15.06.2026 nr RP-1-6/26/5424

Arvamus karistusseadustiku ja teiste seaduste muutmise seaduse (KarS omnibus 2026)

eelnõule

Lugupeetud justiits- ja digiminister

Prokuratuur tänab Teid võimaluse eest anda arvamus karistusseadustiku ja teiste seaduste

muutmise seaduse eelnõule, millega tehakse muudatused karistusseadustikus,

loomakaitseseaduses ja väärteomenetluse seadustikus. Prokuratuur tervitab eelnõud, mille

eesmärk on kõrvaldada kehtivas õiguses ilmnenud ebaselgused ning luua tõhusam

õigusraamistik füüsilise ja vaimse vägivalla, ähvardamise, haavatavate isikute väärkohtlemise,

perevägivalla ja hooletu loomapidamisega seotud juhtumitele reageerimiseks. Järgnevalt esitab

prokuratuur oma tähelepanekud seoses eelnõuga kavandatavate muudatustega.

1. KarS § 361 lisamine – Vastutus tahtlikult tekitatud süüvõimetuse korral

Prokuratuuri hinnangul on KarS § 361 lisamine küsitav. Süüvõimetuse korral ei juhi isik oma

käitumist või ei saa ta selle tähendusest aru. See tähendab, et isik ei tea, kuidas ta käitub ja

sellise seisundi tekitamine ei tähenda, et isik sooviks kuritegu toime panna.

Küsimusi tekitab ka lause, et „kohus võib kohaldada KarS §-s 60 sätestatut või vabastada isiku

karistusest, kui toimepandud teol on lõpuleviidud süüteo tunnused, kuid isik on teinud kõik

endast oleneva, et süüteo toimepanemist ära hoida“. Siinkohal tekib küsimus, kuidas saab

eeldada, et isik, kes oma käitumist ei kontrolli (või ei saa aru süüteo tähendusest), võiks teha

kõik endast oleneva, et süüteo toimepanemist ära hoida. Isegi kui isik teeb midagi, mis

kõrvalseisja pilgu läbi võiks süüteo toimepanemist ära hoida, siis miks peaks selline tahte poolt

kontrollimata tegu karistuse suurust mõjutama, eriti kui arvestada, et samasugune tahte poolt

kontrollimata lõpuleviidud süütegu toob kaasa karistamise. Isegi piiratud süüdivus (KarS § 35),

mis lubab samuti karistust kergendada, ei kehtesta taolist ärahoidmise nõuet, kuigi isik on

üksnes osaliselt süüdiv, mitte täiesti süüvõimetu.

2 (5)

Prokuratuur on seisukohal, et kui isik pole süüdiv, siis sõltumata põhjusest on ta süüvõimetu ja

teda ei ole võimalik karistada. Pigem tasuks kaaluda, kas taolises seisundis sooritatud

kuriteotunnustele vastavate tegude korral võiks rakendada muid meetmeid, mis on suunatud

uue tahtliku süüvõimetuse tekitamise (nt deliiriumi seisundi tekitamise) ennetamisele.

2. KarS § 58 p 4 täpsustamine – Perevägivalla kui raskendava asjaolu täpsustamine

„elukaaslasega“

Prokuratuur toetab muudatust. Riigikohus on oma hiljutises otsuses nr 1-24-3763/33 leidnud,

et põhjendamatu ebavõrdne kohtlemine oleks käsitleda erinevalt neid, kes on formaalses

vanema-lapse suhtes, ning neid, kes on sisuliselt samaväärses faktilises peresuhtes. Seaduse

mõttes peaks määravaks olema see, milline on poolte vaheline suhe sisuliselt, st kas neil on

lähedased perekonnasuhted, sotsiaalne ning emotsionaalne side jne. Samast loogikast võiks

prokuratuuri hinnangul lähtuda ka KarS § 58, kuna teo raskus ei olene mitte niivõrd teo

toimepanija ja kannatanu vahelise suhte formaalsest poolest, vaid nende suhte tegelikust sisust.

3. KarS § 120 laiendamine – ähvardamine vägistamisega või vägivaldse ja tahtevastase

sugulise iseloomuga teo toimepanemisega, kannatanu kohta seksuaalse sisuga andmete

ebaseadusliku avaldamisega, vabadusvastase süüteo toimepanemisega, vara hävitamisega

ähvardamise lahti sidumine vara rahalisest väärtusest

Prokuratuur juhib tähelepanu, et KarS § 120 lg 1 p 3 on eelnõu tekstis ja seletuskirja tekstis

erineva sõnastusega. Samuti esineb seletuskirjas kaks korda punkt 4, mistõttu on punktide

sõnastused eelnõus ja seletuskirjas erinevad.

KarS § 120 lg 1 p 3 puhul võiks lähtuda KarS § 141 ja § 1411 sõnastustest. Praegusel kujul

lisandub uusi termineid juurde ja on keeruline mõista, miks terminid erinevad. Sõnastus võiks

olla „vägistamise või tahtevastase sugulise iseloomuga teo toimepanemisega“. Eelnõus on

termin „vägistamine“ sama, mis KarS §-s 141, kuid sisse on toodud ebamäärane „muu

vägivaldne ja nõusolekuta sugulise iseloomuga tegu“. Selge on see, et kui isikut ähvardatakse

mingi teoga, on see tema tahtevastane. Samas ei pea tegu olema vägivaldne, vaid võib olla ka

näiteks abitusseisundit ära kasutades toime pandud.

Küsimusi tekitab vabadusevastase süüteo toimepanemisega ähvardamine. Selleks peab

tõendama, et on alus karta ähvarduse täideviimist, mida saab sisuliselt tõendada ainult läbi selle,

et varem on midagi sarnast reaalselt tehtud ehk toimepanija on juba kannatanu vabadust

piiranud. Prokuratuuri hinnangul jääb vabaduse piiramisega ähvardamise juures alles oht, et

näiteks koduaresti pandud laste vanematest saavad kurjategijad, kui nad keelavad lastel kodust

lahkumise kuni kodutööd on tehtud.

Samuti väärib tähelepanu, et kui kannatanu pöördub politseisse üksnes väitega, et teda ähvardati

kinni siduda, on keeruline tõdeda, et tegemist oli tõsiseltvõetava ähvardusega, mille täideviimist

kannatanu pidas reaalseks. Kui aga kannatanuga on juba sellisel määral manipuleeritud, et ta ei

julge ähvarduse tõttu kuhugi minna, on tegemist vabaduse võtmise, mitte sellega

ähvardamisega. Samuti näiteks kui kannatanut ähvardaks keldrisse kinni panna selliselt, et

keegi ei leia teda sealt kunagi üles, on prokuratuuri hinnangul pigem tegemist tapmisega

ähvardamisega.

3 (5)

Ähvardamise koosseisus kasutatav „olulise vara“ mõiste on ebapiisavalt määratletud.

Muudatuse järgi on „oluline vara“ see, mida kannatanu emotsionaalselt oluliseks peab.

Viimasel ajal heidetakse pidevalt ette, et kuriteokoosseisud on sellised, et riigiasutused ei saa

ka ise aru, mis koosseisu alla mahub. Lahendus ei saa olla õigusselgust veelgi vähendada. Iga

eluline konflikt ei pea olema kriminaalkorras karistatav.

Lisaks eelnevale võiks kaaluda KarS § 120 karistuse ülemise piiri tõstmist.

4. KarS § 121 muutmine ja täpsustamine – pealkirja muutmine, sanktsiooni muutmine,

perevägivald kvalifitseeritud koosseisuna, sõltuvussuhe eraldi kvalifitseeriva tunnusena

Prokuratuur on pealkirja muutmise osas jätkuvalt seisukohal, et kehaline väärkohtlemine

hõlmab tegelikult oluliselt rohkem kui tervise kahjustamine, kattes nii füüsilise kui vaimse

tervise. Kui seadusandja peab vaimse tervise eraldi toonitamist vajalikuks, võiks pealkirjana

kaaluda „vaimne ja füüsiline väärkohtlemine“ või kasutada kunagist pealkirja „tervise

kahjustamine ja kehaline väärkohtlemine“. Eelnõus välja pakutud pealkiri on liialt lohisev.

Täiendavalt märgib prokuratuur, et kuigi vaimne tervis on ka praegu kaitstavaks hüveks, ei ole

prokuratuur teadlik ühestki KarS § 121 kaasusest, mis sisaldaks üksnes vastavat etteheidet.

Esinevad ilmselged tagajärje ja põhjusliku seose tõendamise probleemid, samuti konflikt

vähese intensiivsusega füüsilise mõjutamisega (vt ka Riigikohtu otsust nr 1-16-10326/51, p 27).

Vaimse tervise puhul tõusetuvad järgmised küsimused: millisel tasemel stress ja ärritatus on

selline, et ületab vähemalt sama piiri, mis on seatud füüsilisele mõjutamisele ning kas selle

hindamiseks eksisteerib objektiivne mõõdupuu; kas tervise kahjustamine vaimse tervise

tähenduses tähendab, et kannatanule peaks olema pandud mõni RHK F00-F99 toodud

psüühika- ja käitumishäire diagnoos ning kas igas sellises kaasuses tuleks ekspertiis määrata.

Eelnevast lähtuvalt leiab prokuratuur, et vaimse tervise kahjustamise käsitlemine KarS § 121

järgi on ebapiisvalt määratletud ja pole arusaadav, mis sätte alla täpselt läheb.

Seletuskirjast nähtub, et KarS § 121 lg 2 p 2 üldine eesmärk on kaitsta neid ohvreid, kes on

vägivalla toimepanijaga seotud või olnud seotud sellisel viisil, mis suurendab suhte isiklikkuse

kaudu vägivalla mõju ja ohtu ning ohvri haavatavust. Sellise kaitse alla peavad eelnõu kohaselt

minema selgelt ka need ohvrid, kes on toimepanija endised partnerid. Samas kinnitab

seletuskiri, et kvalifitseeritud koosseis võib endiste partnerite vahel olla siiski välistatud, kui

pooled olid seotud palju aega tagasi, neil puudus sisuline ühiselu või muu seotus jne. Teisisõnu

jääb ka plaanitava seadusemuudatuse jõustumisel jätkuvalt kohtute sisustada see, milline on

poolte vaheline seotus kuriteo toimepanemise ajal tegelikult. Sellest küsimusest on

kohtupraktikas juba Riigikohtu 2020. aastal kohtuasjas nr 1-19-3377/32 tehtud otsusest alates

ka lähtutud. Suunis, et kohtud peavad seda küsimust hindama, liigutatakse aga eelnõuga

seaduse tekstist seletuskirja teksti. Prokuratuur jääb skeptiliseks, kas selline muudatus on

mõistlik, kuna kohtud peavad õiguse mõistmisel eeskätt lähtuma siiski seaduse tekstist ja

varasemast kohtupraktikast.

Prokuratuur leiab, et KarS § 121 lg 2 p 2¹, s.o sõltuvussuhe eraldi punktina sätestamine, ei loo

sisulist lisaväärtust, sest sõltuvussuhe on ka praegu normis hõlmatud. Selle eraldi mainimine

4 (5)

muudaks seaduse asjatult keerulisemaks.

5. KarS § 1241 lisamine – Hooldaja kohustuse rikkumine

Prokuratuur palub jätkuvalt pöörata tähelepanu sellele, et karistusseadustikus eksisteerib § 171

ja nimetatud koosseis on nii pealkirja kui sisu poolest KarS §-le 1241 äärmiselt sarnane.

Vaadates seletuskirjas toodud näiteid, on keeruline mõista, kumba paragrahvi peaks tegelikult

kohaldama. Enamik juhtumeid liigituvad prokuratuuri hinnangul mõlema paragrahvi alla ja

jääb arusaamatuks, mille järgi tuleb koosseisude vahel valik teha. Pigem tuleks KarS § 171

täiendada või selgemalt välja tuua piirid KarS § 1241 ja § 171 vahel. Näiteks tekib küsimus, et

kas ema vastutab lapse hooletusse jätmise korral § 171 alusel, kuid kasuisa § 1241 alusel.

Samuti täidab nii mõnigi seletuskirjas esitatud näide mõne teise kuriteo koosseisu.

KarS § 1241 on sisemiselt vastuoluline. Sätte kohaselt võivad olla karistatavad nii ravimi

andmata jätmine kui ka selle tahtevastane manustamine. Nii võib aga tekkida näiteks küsimus,

et kui tõrges teismeline/vanur keeldub ravimi võtmisest, kas siis hooldaja igal juhul vastutab.

Ebaselgeks jääb, kes on „hooldamise kohustusega isik“ ning mida tähendavad terminid

„hooldaja“, „hooldusõigusega isik“ ja „eestkostja“. Näiteks kui isik elab oma eakast emast

eemal, kelle eest tal on perekonnaseadusest tulenev kohustus hoolitseda ja ta palub naabril või

sugulasel ema järele vaadata, siis kes vastutab ja mille alusel. Teisisõnu, kas hoolduse

kohustusega isik on kohaliku omavalitsuse poolt määratud isik, perekonnaseadusest tuleneva

kohustusega isik või naaber/sugulane, kellel paluti eaka ema eest hoolitseda ja kelle näol on

tegemist faktilise hooldajaga.

Tasuks ka kaaluda, kas iga tegu, mis on KarS §-s 1241 välja toodud, peab olema kriminaalkorras

karistatav. Kui eesmärk on ka leebemaid rikkumisi karistada, võiksid need olla karistatavad

väärteo korras.

6. KarS § 1531 täiendamine ja muutmine – Oluliselt häiriva seksuaalse sisuga visuaalse

materjali edastamine kui seksuaalne ahistamine, juriidilise isiku trahvi ajakohastamine

Prokuratuur toetab sellesisulise käitumise karistatavaks muutmist. Küll aga tuleb tähelepanu

juhtida KarS § 1531 sanktsiooniraamistikule. Kui eelnõu praegusel kujul vastu võetaks, oleks

teise inimese kehaline seksuaalne ahistamine karistatav väärteona, maksimaalselt 30-päevase

vabadusekaotusega, tema kehaline väärkohtlemine oleks aga karistatav kriminaalkorras,

minimaalselt 1 kuu pikkuse vabadusekaotusega. Prokuratuur kahtleb, kas selline lähenemine

on koherentne. See tähendaks, et näiteks kellegi löömine või tõukamine ühel korral selliselt, et

isikule tervisekahjustust ei teki (vt nt Harju Maakohtu otsuseid nr 1-22-2278/5 ja 1-20-5762/4),

oleks karistatav raskemalt kui kellegi kinni hoidmine, pikali surumine ja vastu tahtmist

suudlemine, käperdamine ning intiimpiirkondadest haaramine (vt nt Harju Maakohtu otsuseid

nr 4-25-1453/25 ja 4-18-4378/15). Teisisõnu, ka raskeim seksuaalne ahistamine oleks igal juhul

kergemalt karistatav kui kergeim kehaline väärkohtlemine. Tuleb aktsepteerida seadusandja

soovi karistada kehalist väärkohtlemist raskemalt kui kehalist ahistamist, kuid seadus, mis

võimaldab näiteks pikka aega kestvat käperdamist karistada maksimaalselt 30-päevase arestiga

ja samas pikka aega kestvat peksmist karistada maksimaalselt 3-aastase vangistusega, ei ole

sisult järjepidev. Mõlemal juhul on tegemist kannatanu kehalise puutumatuse tõsise

5 (5)

rikkumisega, seksuaalse ahistamise puhul rünnatakse lisaks sellele aga ka spetsiifiliselt isiku

seksuaalse enesemääramise õigust.

Kaaluda võiks, kas sõnastus „seksuaalse sisuga visuaalne materjal“ on kõige õnnestunum.

Eelnõus kasutatakse KarS § 1574 sõnastuses näiteks fraasi „seksuaalse sisuga teabetalletus“,

karistusseadustikust leiab täna aga enim viiteid hoopis seksuaalse sisuga „teostele“. Oluline on

tagada terminoloogiline järjepidevus.

7. KarS § 1573 muutmine – Ahistav jälitamise sanktsiooni maksimummäära tõstmine

Prokuratuur toetab ülemmäära tõstmist kolmele aastale. Selline muudatus annab kohtule

võimaluse mõista karistusi, mis on senisest oluliselt õiglasemas proportsioonis ahistava

jälitamise ebaõigussisuga. Praktikas on arvukalt kaasuseid, milles ahistav jälitamine on kestnud

näiteks 1-2 aastat või kauemgi. Sellistes olukordades on ebaõiglane karistada teo toimepanijat

maksimaalselt 1-aastase vangistusega.

8. KarS § 1574 lisamine – Seksuaalse sisuga andmete ebaseaduslik avaldamine

Prokuratuur toetab sellesisulise käitumise karistatavaks muutmist. On vastuvaidlematu, et nii

välismaine kui siseriiklik kogemus näitab, et taoline vägivallavorm on levinud, samas on seni

puudunud riigil võimalus süüteomenetluse raames kannatanuid kaitsta. Prokuratuuri hinnangul

on alust kaaluda sõna „teabetalletus“ asendamist sõnaga „teos“, tagamaks, et karistusseadustik

oleks sõnakasutuselt järjepidev. Nimelt kasutatakse näiteks lapsporno kontekstist justnimelt

sõna „teos“ (vt ka KarS § 175, § 178, § 179 ja § 180).

Lõpetuseks peab prokuratuur oluliseks märkida, et näeb eeltoodud probleemkohtade

lahendamata jätmisel ebaselgete kriminaalasjade arvu kasvu, milles kas kriminaalmenetluse

alustamata jätmise korral või hiljem lisandub arvukalt kaebemenetlusi, sest segaselt sõnastatud

koosseisud võimaldavad väga erinevaid tõlgendusi ja tekitavad erinevaid ootusi.

Prokuratuur toetab karistusseadustiku ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõud ning sellega

õigusselguse parandamist ja efektiivsema karistusõigusliku reageerimise võimaldamist.

Lugupidamisega

(allkirjastatud digitaalselt)

Astrid Asi

Riigi peaprokurör