Arvamus karistusseadustiku ja teiste seaduste muutmise seaduse (KarS omnibus 2026) eelnõule

Lossi 17, 50093 TARTU. Registrikood 74001127. Telefon 730 9002, e-post [email protected]

www.riigikohus.ee

Justiits- ja digiministeerium

[email protected]

Arvamuse avaldamine

Täname võimaluse eest avaldada arvamust karistusseadustiku ja teiste seaduste muutmise

seaduse (KarS omnibus 2026) eelnõule. Käesolevaga edastame arvamuse.

Lugupidamisega

(allkirjastatud digitaalselt)

Liina Reisberg

Riigikohtu õigusteabe- ja koolitusosakonna juhataja

Lisa 1: Riigikohtu arvamus KarS omnibuss 2025 eelnõule

Teie 29.05.2026 nr 8-1/4288-1

Meie 15.06.2026 nr 6-6/26-55

1

Riigikohtu arvamus1 KarS omnibus 2026 eelnõule

- Eelnõu § 1 p 1: Vastutus tahtlikult tekitatud süüvõimetuse korral

Luuakse uus KarS § 361, mille järgi pole süü välistatud, kui isik on end tahtlikult viinud

süüdimatusseisundisse. Kohus võib sellisel juhul kohaldada §-i 60 või vabastada karistusest,

kui toimepandud teol on lõpuleviidud süüteo tunnused, kuid isik on teinud kõik endast oleneva,

et süüteo toimepanemist ära hoida.

Muudatus ei ole seletuskirjas esitatud põhjendusi arvestades läbimõeldud ja põhjalikult

analüüsitud.

Esmalt on sätte teine lause segane, s.o ei saa aru, mida on silmas peetud ja kuidas hinnata seda,

kas süüdimatu on teinud kõik endast oleneva, et süüteo toimepanemist ära hoida, kui ta samal

ajal on enda süüdimatuse tahtlikult põhjustanud. Seletuskirjas toodud näide endale politsei või

kiirabi kutsumisest pole piisav.

Teiseks kasutatakse normis sõnastust tahtlikult, seletuskirjas räägitakse aga läbivalt teadlikult

ja tahtlikult süüdimatuse põhjustamisest. Mida on viimasel juhul silmas peetud, pole selge ning

miks ja kuidas eristub see KarS §-st 36, mille puhul piisab ettevaatamatusest.

Seletuskirjas on toodud näitena vajalike ravimite teadlik ja tahtlik võtmata jätmine või alkoholi

tarvitamine (koosmõjus ravimitega). Esimesel juhul (ravimite võtmata jätmine) poleks ilmselt

tulevikus suure osa praeguste sundravialuste süü välistatud, kuna väga paljud neist on

sundravile sattunud just juba aastaid tagasi diagnoositud häire raviks vajalike ravimite võtmata

jätmise ja seeläbi haiguse ägenemise tõttu. Tekib küsimus, mis on selle muudatuse

karistuspoliitiline eesmärk, kui tulemuseks on, et raske psüühikahäirega ohtlikke inimesi ei

saadeta enam ravile, vaid neile võib paljudel juhtudel osaks saada vaid lühiajaline tingimuslik

vangistus, mis ei aita kaasa nende terviseseisundi stabiliseerumisele ega taga ühiskonna

turvatunnet. Erinevalt seletuskirjast KarS § 361 ei räägi ajutisest psüühikahäirest. Seetõttu ei

saa sedavõrd laia mõjuga muudatust koosmõjus seletuskirjas toodud näidetega lugeda

põhjendatuks.

- Eelnõu § 1 p 2: Avaramad võimalused tegutsemiskeelu kohaldamiseks

KarS § 49 sõnastatakse ümber ja tegutsemiskeelu kohaldamisala avardatakse oluliselt.

Edaspidi saab tegutsemiskeeldu kohaldada kuni kümneks aastaks kuriteo eest ning kuni

kolmeks aastaks väärteo eest, kui isik pani süüteo toime kutse- või majandustegevuses, isik pani

süüteo toime ametikohustuste rikkumisega või ametist tulenevate õiguste kuritarvitamisega või

lisakaristuse kohaldamine on põhjendatud lapse, eaka või puudega või hooldust vajava inimese

kaitseks.

Märkusi ei ole.

1 Riigikohtu arvamus ei väljenda Riigikohtu siduvat seisukohta. Riigikohus kujundab siduvaid seisukohti ainult

kohtuasjade menetlemisel Riigikohtus.

2

- Eelnõu § 1 p 3: Loomapidamise keeld

Muudetakse KarS § 522 ja laiendatakse loomapidamiskeelu kohaldamisala: saab kohaldada

loomapidamisnõuete rikkumise korral, kui sellega põhjustati surm, tervisekahjustus või

kahjustati vara või põhjustati oht teise inimese elule, tervisele või varale, samuti looma suhtes

lubamatu teo toimepanemise eest kuriteo korral kuni viieks aastaks ja väärteo korral kuni

kolmeks aastaks. Loomapidamise keeldu võib edaspidi lisakaristusena kohaldada ka

kohtuväline menetleja. Selle tõttu muudetakse ka VTMS § 73 lg 1 p 1, andes kohtuvälisele

menetlejale pädevuse teha otsus loomapidamise keelu kohaldamise kohta (vt allpool eelnõu

§ 3).

Nende muudatustega kaasnevalt vajaks ülevaatamist ka VTMS § 83, mille kohaselt arutab

väärteoasja kohus muu hulgas juhul, kui on vaja otsustada loomapidamise keelu kohaldamine.

Kui loomapidamise keelu määramise pädevus antakse osaliselt üle kohtuvälisele menetlejale,

tuleks hinnata, kas nimetatud säte vajab muutmist või täpsustamist.

Samuti tuleks minimaalselt seletuskirjas selgitada, kas loomapidamise keeldu saab kohaldada

vaid üldmenetluses või võib see mingitel juhtudel olla mõistlik/vajalik meede ka lühi- või

kiirmenetlus. Jaatava vastuse korral vajavad muutmist ka vastavaid menetlusliike reguleerivad

VTMS-i sätted, mis kehtival kujul lisakaristust kohaldada ei võimalda.

Ka vajab avamist loomapidamise keelu ja muude tegevuspiirangute, eelkõige teatud tegevusalal

tegutsemise keelu omavaheline suhe. Loomapidamise keeld võib praktikas mõjutada mitte

üksnes isiku hobitegevusi, vaid nt ka tema põllumajanduslikku majandustegevust. Seega pole

välistatud olukorrad, kus loomapidamise keeld ja tegutsemiskeeld võivad sisuliselt kattuda või

kaasa tuua osaliselt samalaadseid õiguslikke tagajärgi. Eelnõu seletuskirjast ei nähtu, kuidas

nimetatud meetmed teineteisega suhestuvad, millistel juhtudel tuleks eelistada ühe või teise

piirangu kohaldamist ning kas nende samaaegne kohaldamine on lubatav. Põhjendatud oleks

nende küsimuste käsitlemine seletuskirjas.

- Eelnõu § 1 p 4: Juriidilise isiku tegutsemiskeeld

Laiendatakse jur isikule kohaldatavaid lisakaristusi, võimaldades edaspidi lisaks

loomapidamise keelule ja riigisaladuse ning salastatud välisteabe töötlemise õiguse

äravõtmisele kohaldada ka tegutsemiskeeldu eelnõukohase § 49 alusel.

Märkusi pole.

- Eelnõu § 1 p 5: Perevägivald kui raskendav asjaolu

Muudetakse KarS § 58 p 4 selliselt, et karistust raskendav asjaolu oleks süüteo toimepanemine

lisaks senisele ka endise või praeguse elukaaslase suhtes.

Uue redaktsiooni järgi oleks karistust raskendav asjaolu süüteo toimepanemine endise

elukaaslase ja endise pereliikme vastu (kas need pole kattuvad?), samuti praeguse elukaaslase

ja süüdlasega koos elava isiku suhtes süüteo toimepanemine (kas need pole samuti kattuvad

mõisted?). Kavandatavate muudatuste (vt ka eelnõu § 1 p 10) arusaadavuse ja terviklikkuse

huvides vajab selgitust erinevate mõistete – perekond, kooselu, elukaaslane – sisu. Seletuskiri

3

ei ole üheselt mõistetav, kui mh räägitakse kooselust, kus elatakse ühises majapidamises.

Välistatud pole tõlgendus, et mitmekesi ühes korteris elavate tudengite vaheline vägivald on

lähisuhtevägivald. Seletuskirjas antud suunis mõistlikule tõlgendusele ei asenda seaduse

sõnastust ja terminoloogilist ebaselgust.

- Eelnõu § 1 p 6: süüteo eksponeerimine kui raskendav asjaolu

KarS §-i 58 täiendatakse p-ga 14 – karistust raskendav asjaolu on süüteo toimepanemise või

toime pandud süüteo eksponeerimine (nt videod rasketest kuritegudest sotsiaalmeedias).

Märkusi pole.

- Eelnõu § 1 p 7: ähvardamise koosseisu laienemine

Karistatavaks muutub ähvardamine vägistamisega või vägivaldse ja tahtevastase sugulise

iseloomuga teo toimepanemisega, ähvardamine kannatanu kohta seksuaalse sisuga andmete

ebaseadusliku avaldamisega ja ähvardamine vabadusvastase süüteo toimepanemisega. Vara

hävitamisega ähvardamine seotakse lahti vara rahalisest väärtusest, edaspidi on karistatav

olulise vara rikkumise või hävitamisega ähvardamine.

Ähvardamise koosseisu oluline laiendamine on seadusandja õiguspoliitiline valik. Tehtavate

muudatuste vajalikkus ja sisu tuleb aga hoolikalt läbi kaaluda.

Esiteks ei saa väita, et vägistamisega ähvardamine ei täida kehtiva seaduse järgi üldse

KarS § 120 koosseisu. KarS § 141 sisaldab ühe võimaliku koosseisutunnusena vägivalla

kasutamist, mis tähendab, et vägistamisega ähvardamine võib sisaldada ka ähvardust kasutada

isiku suhtes vajadusel (tervist kahjustavat) vägivalda. Üldjuhul hõlmab üldine ähvardus

kannatanu (teine inimene) vägistada kõiki KarS §-s 14 nimetatud koosseisualternatiive, sh ka

vägivalla kasutamist. Seega on vägistamisega ähvardamine juba praegu karistatav. Teiseks on

raske ette kujutada vägistamistegu, mis ei kahjustaks tagajärjena minimaalselt kannatanu

vaimset tervist, mis on juba praegu KarS § 121 toimealas. Vägistamisteo toimepanemisel on

vaimne tervisekahjustus pea vältimatu (kaas/kõrval)tagajärg, kui mõned ehk täiesti erakordsed

üksikjuhtumid välja arvata (väär on tervise kahjustamisena pidada silmas ainuüksi KarS § 141

lg-s 2 nimetatud koosseisutunnuseid). Teisisõnu – vägistamisähvardusega kaasneb üldjuhul ka

ähvardus põhjustada inimesele KarS § 121 koosseisule vastav vaimse tervise kahju.

Eelnõuga loodava KarS § 120 lg 1 p 3 alt 2 kriminaliseerib ka muu vägivaldse ja nõusolekuta

sugulise iseloomuga teo toimepanemise. Sidesõna ja kasutamine tähendab, et silmas peetakse

nende tunnuste samaaegset esinemist. Pole selge, miks on eraldi toodud esile nõue, et see tegu

peab olema vägivaldne. Tekib küsimus, kas nt KarS § 143 toimepanemisega ähvardamine

loodava koosseisu alla seega ei kuulu, kuna koosseis ei hõlma vägivalda (nt ähvardus

vähendada palka/vallandada, kui sekretär A ei ole juht B-ga vahekorras). Teisisõnu pole selge,

miks ei ole karistatav lihtsalt teise inimese suhtes seksuaalse enesemääramise vastase kuriteo

toimepanemisega ähvardamine, kui eesmärk on sedalaadi kuriteoga ähvardamised

selgesõnaliselt ja arusaadavalt kriminaliseerida (jättes kõrvale küsimuse, kas need tegelikkuses

juba pole kriminaliseeritud).

KarS § 120 lg 1 p-ga 4 kriminaliseeritakse seksuaalse sisuga andmete ebaseaduslik avaldamine.

4

Eelnõu tekst ja seletuskiri ei ole selle muudatuse osas omavahel vastavuses. Seletuskiri räägib

läbivalt teabetalletusest, mille avaldamisega ähvardatakse, eelnõu tekst aga seksuaalse sisuga

andmetest. Pole selge, milliste andmete ja/või talletuste avaldamisega ähvardamist soovitakse

kriminaliseerida. Tuleks esitada süsteemne ja ühtne käsitlus kasutatavate mõistete sisu kohta,

s.o tuleks selgitada, mis on teabetalletus, mis on seksuaalse sisuga andmed ja/või isikuandmed

(vt eelnõu § 1 p 7 ja § 1 p 13) ning selgelt määratleda, millised teod milliste andmete ja/või

talletustega on kriminaliseeritavad (mh kasutatakse seletuskirjas ka mõistet „seksuaalse sisuga

materjal“). Viide loodavale kuriteokoosseisule § 1574, mis kriminaliseerib seksuaalsust

puudutavate andmetena konkreetselt pildi, video või teabetalletuse avaldamise, ei tee asja

selgemaks, kuna nimetatud loodavas koosseisus on koosseisutunnusena sõnaselgelt nimetatud

just pilt, video ja teabetalletus, KarS §-s 120 aga mitte – selles räägitakse andmetest.

Kokkuvõtvalt pole ühemõtteliselt selge, milliste andmete avaldamisega ähvardamine

karistatavaks muutub.

Teiseks ei järgi eelnõu üldist sanktsioonisüsteemi loogikat selles, et seksuaalse sisuga andmete

avaldamisega ähvardamine saab olema karistatav kuni üheaastase vangistusega ning täpselt

sama karistus saab olema ette nähtud ka loodava KarS § 1574 alusel selliste andmete tegeliku

avaldamise eest. Teisisõnu pole vahet, kas pelgalt ähvardad teo toimepanemisega või viid selle

reaalselt ka täide. Kui tõmmata paralleeli isikuvastaste kuritegudega, siis oleks tegu olukorraga,

kus ähvardus kedagi tappa ning selle reaalne täideviimine oleks karistatav samaväärselt.

Kolmandaks põhjendab seletuskiri kriminaliseerimise vajadust mh sellega, et seksuaalse sisuga

teave levib kontrollimatult digikeskkonnas, elades edasi n-ö oma elu. Koosseisus kasutatud

sõna avaldamine sellist piirangut kriminaliseerimisele aga ei sea. Siinkohal tasub vaadata ka

seletuskirja loodava KarS § 1574 osas, mis kriminaliseerib nn kättemaksuporno avaldamise –

seal rõhutatakse eraldi, et avaldamisega on tegu juba siis, kui see jõuab ühe inimeseni. Nii on

see ka § 120 kontekstis. Samas pole selge, millisele süüteokoosseisule vastaks sellise teo tegelik

toimepanemine, s.o mistahes andmete avaldamine (loodav § 1574 hõlmab vaid pildi, video või

teabetalletuse avaldamist). Teisisõnu võib tekkida olukord, kus karistatav on üksnes mingi teo

toimepanemisega ähvardamine, teo toimepanemine aga mitte.

KarS § 120 lg 1 p-ga 6 kriminaliseeritakse olulise vara rikkumise või hävitamisega

ähvardamine.

Vara väärtusest kui kriminaalkorras karistatava teo piiritlemiskriteeriumist loobumine võib

samuti kaasa tuua selle, et mingi teo toimepanemisega ähvardamine võib olla kuritegu, selle

reaalne toimepanemine aga mitte. Võtkem üks seletuskirjas endas toodud näide – kannatanu

jaoks olulised digitaalsed andmed, mille reaalne väärtus on nullilähedane. Kui ähvardatakse

need hävitada, on võimalik karistada vangistusega. Kui aga need reaalselt hävitatakse, on tegu

KarS § 218 järgi kvalifitseeritava väärteoga (kui sedagi, sest väärtusetu asi ei pruugi olla isegi

mitte väheväärtuslik), sest KarS § 203 koosseisu, mis nõuab olulise kahju põhjustamist, ei

muudeta. Samamoodi võib mõnisada eurot maksva sõiduki põlemapanekuga ähvardamine

muutuda kuriteoks (sõltuvalt sellest, kui oluline see kannatanule on), selle tegelik hävitamine

aga mitte.

5

Vara olulisust saab olema kohtupraktikas äärmiselt keeruline sisustada. Seletuskirjas on

selgitatud, et vara väärtus pole määrav, vaid üksnes selle olulisus kannatanule. Kuidas kohus

seda olulisuse määra edaspidi hindama peab hakkama, seletuskiri ei kajasta. Kokkuvõtvalt võib

pelgalt kannatanu jaoks mingi eseme väärtuse kaudu selle hindamine, kas tegu on kuriteoga või

mitte, viia õiguskindlusetuseni. Tasub ka mõelda, kas ja kuidas mõjutab eelnõu väljatöötajate

hinnangul uus, kannatanu subjektiivsest aspektist lähtuv vara olulisuse kriteerium nt

KarS § 214 (väljapressimise) kohaldamist.

Viimaks tasub koosseisu muutes kaaluda, kas praeguses seadusetekstis sisalduv fraas on olnud

alust karta ähvarduse täideviimist vajaks asendamist. Esmalt puudub vajadus sõnastuse on

olnud järele, kuna piisata võiks ka sõnastusest on alust karta. Teiseks võib kaaluda ka sõnast

karta loobumist, kuna praktikas viidatakse seetõttu ikka ja jälle kannatanule ning tema

subjektiivsele (hirmu)reaktsioonile. On ette tulnud olukordi, kus on tõdetud, et kuivõrd

kannatanu ei kartnud ähvardust, siis koosseis realiseeritud ei ole. Riigikohtu praktika on seda

koosseisutunnust sisustanud kui ähvarduse tõsiseltvõetavust, konstrueerides sinna juurde nn

mõttelise kolmanda, kellele see peab reaalne näima. Koosseis on realiseeritud, kui adressaat (ja

nn kolmas, neutraalne kõrvaltvaataja) peab seda ähvardust tõsiseltvõetavaks, kuid ta ei pea seda

samaaegselt ka kartma.

- Eelnõu § 1 p 8: KarS § 121 pealkirja muutmine

KarS § 121 uus pealkiri saab olema „kehalise ja vaimse tervise kahjustamine ning kehaline

väärkohtlemine“.

Raske on mõista muudatuse vajalikkust, kuna – nagu seletuskirjas endaski mööndakse – senises

dogmaatikas ja kohtupraktikas on ühtmoodi järeldatud, et tervise kahjustamine hõlmab nii

vaimse kui füüsilise tervise kahjustamist. Olukorras, kus etteheide (nt rahvusvahelisel tasandil)

seisneb selles, et vaimse tervise kahjustamine pole sõnaselgelt karistatav, tuleks kaaluda pigem

kuriteokirjelduse enda täpsustamist. Muutmine on ka sellisel juhul põhjendatud vaid juhul, kui

see toob kaasa soovitud tulemuse (rohkem menetlusi, mida praegu ei alustata, menetlejate

teadmatus, tõendmaisraksused?). Eesmärk ei saa olla (vaid) vaimse tervise kui õigushüve

rohkem nähtavale toomine ja seeläbi ühiskonna turvatunde ärandamine nagu märgitakse

seletuskirjas.

- Eelnõu § 1 p 9: KarS § 121 lg 1 sanktsiooni muutmine

Seni saab kehalise väärkohtlemise eest karistada kuni üheaastase vangistusega, edaspidi kuni

kolmeaastase vangistusega.

Tuleb korrata VTK-le antud arvamuses väljendatut, et analüüsitud ei ole kõrgema sanktsiooni

vastavust koosseisuebaõigusele ega kogu sanktsioonisüsteemi loogikale. VTK-st seletuskirja

üle toodud näite – peksmisega tekitatud hematoomid, mis paranevad vähem kui kuuga – puhul

on raske mõista vajadust reageerida karmimalt kui kuni üheaastase vangistusega. Karistusi on

võimalik diferentseerida ka olemasoleva sanktsioonivahemiku sees. Ainuüksi asjaolust, et

nimetatud koosseisu järgi kvalifitseeritud kuritegude arv on tõusnud, ei saa järeldada, et

kõnealuse kuriteo eest mõistetavad karistused on liiga madalad. Kui see ka nii on ja võimalikule

6

karistuspraktika muutmisele on vaja tähelepanu pöörata, on seda võimalik teha ka muul viisil.

Seejuures ei sisalda seletuskiri mingit ülevaadet praktikas kohaldatavatest karistustest.

- Eelnõu § 1 p 10: KarS § 121 lg 2 p 2 täpsustamine

KarS § 121 lg 2 p 2 järgi on edaspidi karistatav kehaline väärkohtlemine perekonnas või

kooselus, praeguste või endiste abikaasade, elukaaslaste või teiste pereliikmete vahel.

Edaspidi pole justkui vaja hinnata tegelikku sidet inimeste vahel, vaid kvalifitseerivaks

tunnuseks on ka teo toimepanemine endise abikaasa, pereliikme või elukaaslase suhtes, kellega

tegelikult enam midagi sisuliselt ühist pole. Seletuskirja kohaselt nõuab seda Istanbuli

konventsioon. Nagu Riigikohus on lahendi nr 1-21-4285/79 p-des 27–29 selgitanud, ei ole ka

kehtiv seadus Istanbuli konventsiooniga vastuolus. See ei välista samas seadusandja

õiguspoliitilist valikut KarS § 121 kohaldamisala eelnõus kirjeldatud kujul avardada, kuigi

seletuskirjas ei ole esitatud arusaadavaid põhjendusi selle kohta, miks üksnes vormiliselt seotud

isikute vaheline vägivald peaks olema karistatav raskema koosseisu järgi ja miks omavahel

päriselt mitteseotud pereliikmete vaheline vägivald peaks olema kvalifitseeritav

perevägivallana.

Seletuskirja järgi hõlmab pereliikmete mõiste kõik lähisugulased. Nii kriminaliseeritakse

laiaulatuslikult mistahes konflikte suguseltsis. Jääb arusaamatuks, miks peab sugulaste vaheline

(nt kaklevad vennad või kord aasta kohtuvad sugulased) olema oluliselt rangemalt karistatav

võrreldes sellega, kui keegi ründab tundmatut inimest tänaval. Seejärel on aga ka selgitatud, et

kui sisulist seotust või „ühist elulist konteksti“ (mida sellega täpsemalt on silmas peetud?) pole,

ei ole kvalifitseeriv koosseis täidetud. See pole aga eelnõu tekstiga kooskõlas, tekitades

küsimuse muudatuse (sellisel kujul) vajalikkusest ja ettenähtavaid tõlgendusprobleeme

praktikas.

- Eelnõu § 1 p 11: sõltuvussuhe eraldi KarS § 121 kvalifitseeriva tunnusena

Edaspidi on kehaline väärkohtlemine sõltuvussuhtes kvalifitseeritav KarS § 121 lg 2 p 21 järgi.

Märkusi pole.

- Eelnõu § 1 p 12: hooldaja kohustuse rikkumise uus kuriteokoosseis

Edaspidi karistatakse KarS § 1241 järgi teadvalt ja korduvalt isiku, kes haiguse, puude, vanuse

või muu põhjuse tõttu on abitus seisundis või vajab hooldamist ja kelle suhtes toimepanijal

lasub hooldamise kohustus, vajaliku abi, ravimite või ravi andmata jätmise või ravi

väärkasutamise, samuti inimväärikust alandava kohtlemise eest kuni üheaastase vangistusega.

Iseenesest võib mõista vajadust luua kuriteokoosseis haavatavate inimeste süsteemse

väärkohtlemise juhtumitele reageerimiseks. Eelnõuga välja pakutud koosseis on aga lai ja

ebamäärane. Esiteks ei ole selge, kes on lisaks vanurile, lapsele, haigele ja puudega inimesele

muu põhjuse tõttu abitu. Teiseks on koosseisupärane tegu määratletud väga laialt, muutes

kuriteona karistatavaks mistahes inimväärikuse alandamise.2

2 Nt saksa õiguses (StGB § 225) on koosseis oluliselt konkretiseeritum.

7

Seletuskiri jätab ebaselgeks, kas karistatavuse eeldusena soovitakse näha teo korduvat

toimepanemist ka inimväärikust alandava kohtlemise puhul – lk 25 toodud selgitus sellele

justkui viitab. Samas koosseisu sõnastus seda arusaama – kui see peaks nii olema – ei toeta.

Praeguse sõnastuse korral on inimväärikust alandav kohtlemine karistatav esimesest teost.

Samuti piisab praeguses sõnastuses selle alternatiivi realiseerimiseks kaudsest tahtlusest.

Veel tuleb märkida, et praktikas võib kahtlemata tekkida palju vaidlusi lisaks inimväärikuse

alandamise hindamisele koosseisutunnuste „vajalik abi“, „vajalik ravi“ või „ravi

väärkasutamine“ sisustamine. Teatud olukordades on nende sisu küll selge, nt juhul, kui

hooldaja jätab teadlikult andmata elutähtsad ravimid. Paljudes juhtumites võib aga tekkida

põhjendatud vaidlus selle üle, milline abi oli konkreetses olukorras objektiivselt vajalik või

milline raviotsus oli õige.

Koosseisu kohaldamisala kitsendab märkimisväärselt eeldus, et karistatav on üksnes teadvalt ja

korduvalt toime pandud hooldaja kohustuse rikkumine. Ühelt poolt on see mõistetav, sest aitab

vältida karistusõiguse liigset laienemist üksikutele eksimustele või piiripealsetele juhtumitele

ning suunab karistusõigusliku sekkumise eeskätt hoolduskohustuse süstemaatilistele

rikkumistele. Tasub siiski läbi mõelda, kas korduvuse nõue ei jäta karistusõigusliku kaitse alt

välja mõningaid eriti raskeid üksikjuhtumeid, mis samal ajal mõne muu isikuvastase süüteo

koosseisu ei täida.

Kindlasti vajab põhjalikumat selgitust, kuidas suhestub loodav koosseis teiste isikuvastase

kuriteokoosseisudega. Paljud seletuskirjas toodud uue kuriteokoosseisu vajalikkust

põhjendavad näited on karistatavad juba täna kehtiva seaduse järgi mh KarS § 121 või § 136

järgi. Eriti arvestades, et kehtiv § 121 sõnastus on juba praegu enda toimealalt äärmiselt lai,

mida on kohtupraktikas kitsendatud nn sotsiaaladekvaatsuse kriteeriumiga, et mitte

kriminaliseerida täiesti asjakohatuid olukordi. Teisisõnu on arusaamatu, kuidas kehtiva seaduse

puudujäägina (s.o näidetena, mis § 121 koosseisu ei täida), nimetatakse keelele sinepi panemist

(valuaisting § 121 tähenduses?), tundideks sunnitud asendisse istuma või seisma panekut

(samuti selge kehaline väärkohtlemine, vaieldamatult põhjustab kehtivas seaduses nimetatud

tagajärgi 12 tundi või enam ühel kohal seismine/istumine). Ebaselgeks jääb, kuidas täidab

mingit lünka loodav säte seletuskirjas toodud näidete puhul, milles kirjeldatakse isikute

lukustamist ööseks magamistubadesse, hoolealuste käte kinni sidumist ja nende tooli külge

sidumist (KarS § 136). Pole ka selge, kas loodava koosseisu tähenduses oleks viimasel juhul

tegu inimväärikust alandavaks kohtlemisega.

Viimaks ei tundu kuni üheaastane vangistus kohane sanktsioon teadva ja korduva abitu inimese

väärkohtlemise eest.

- Eelnõu § 1 p 13: teisele isikule seksuaalse materjali saatmise kriminaliseerimine

KarS §-le 1531 (seksuaalne ahistamine) lisatakse uue väärteokoosseisuna lõige 11: teadvalt

teisele isikule teda oluliselt häiriva seksuaalse sisuga visuaalse materjali edastamise eest tema

tahte vastaselt.

Loodav koosseis saab olema vastuolus sama paragrahvi esimese lõikega. Kui esimene lõige

jääb muutmata kujul kehtima, tähendab see, et kui tungitakse vahetult teise isiku kehalisse

8

privaatsfääri (nt käperdamine, vahetus läheduses enese paljastamine), peab karistatavuse jaoks

olema lisaks veel inimväärikuse alandamise eesmärk või tagajärg. Pelgalt mingi pildimaterjali

edastamise korral selliseid lisatingimusi enam vaja ei ole. Teisisõnu ei tundu loogiline, et

reaalselt inimese kehalisse sfääri sekkuva teo karistatavus eeldab täiendavaid lisatingimusi

võrreldes pelgalt seksuaalse materjali saatmisega.

Seda probleemi saaks lahendada nt selliselt, et jätta praegusel kujul seadusemuudatus tegemata,

kuid eemaldada kehtivast seadusest sõna kehaline. Esimeses lõikes nimetatud sõnastus tegevus

katab ka pildimaterjali saatmise. Kui pidada õigushüvena silmas isiku seksuaalset

enesemääramisõigust, on ebaselge seegi, miks piirdub eelnõu vaid visuaalse materjali

edastamisega – kui silmas peetakse nn küberliputamisest, siis saab seda teha nt ka helifailide

saatmisega, mis võib samuti olla kannatanut oluliselt häiriv. Seejuures on loodava §-ga 1574

peetud vajalikuks kriminaliseerida seksuaalsusele viitavate audioklippide lubamatu

edastamine.

- Eelnõu § 1 p 14: seksuaalse ahistamise juriidilise isiku trahvi ajakohastamine

KarS § 1531 juriidilise isiku karistusmäära 2000 eurot tõstetakse 200 000 euroni. Selle

muudatuse selgitus on juriidilise isiku karistusmäära ajakohastamise vajadus.

Kogu KarS-i sanktsioonisüsteemi silmas pidades pole mõistetav, kuidas on juriidilise isiku

poolt toime pandud seksuaalse ahistamise eest mõistlik karistusmäär kuni 200 000 eurot (vrd

kõigi teiste sama jao või ka peatüki koosseisudega).

- Eelnõu § 1 p 15: ahistava jälitamise sanktsiooni tõstmine

Ahistava jälitamise (KarS § 1573) sanktsioonimäära tõstetakse üheaastaselt vangistuselt

kolmeaastasele vangistusele.

Ka see on seadusandja õiguspoliitiline valik, kuid vajaks siiski analüüsimist, kuidas suhestub

see karistusmäär ülejäänud sanktsioonisüsteemiga (vrd kasvõi hooldaja kohustuse rikkumise

uue kuriteokoosseisu sanktsiooniga (kuni üks aasta vangistust)).

- Eelnõu § 1 p 16: seksuaalse sisuga isikuandmete avaldamise kriminaliseerimine

KarS-i lisandub uus § 1574: teise isiku nõusolekuta temast seksuaalse iseloomuga pildi, video

või muu teabetalletuse edastamise või avaldamise, samuti selle pildi, video või muu

teabetalletuse muutmise, töötlemise või tootmise ja seejärel edastamise või avaldamise eest

karistatakse rahalise karistuse või kuni üheaastase vangistusega.

Loodava koosseisu pealkiri räägib seksuaalse sisuga isikuandmete avaldamisest, koosseisu

kirjeldus aga teabetalletustest. Siingi on vaja mõistete läbikirjutamist ja süsteemset käsitlust.

Samuti väärib kordamist, et eelnõukohast sanktsiooni silmas pidades saab teo toimepanemisega

ähvardamine olema raskuselt samaväärne teo tegeliku toimepanemisega.

Seletuskirjas on märgitud, et isik, kellest seksuaalse iseloomuga materjali on avaldatud, peab

olema äratuntav. Kuriteokoosseisu enda tekstist see ei tulene. Seletuskirja järgi ei ole

äratuntavuse kriteeriumi täitmiseks vajalik, et ka võõrad inimese ära tunneksid, vaid isik peab

olema äratuntav temaga lähemalt (või lausa intiimselt) kokku puutunud inimestele. See on väga

9

ebamäärane määratlus ning jääb arusaamatuks, mille alusel ning milliste inimeste (tuttavate)

perspektiivist tuleb äratuntavust praktikas hindama hakata.

- Eelnõu § 1 p 17: looma julma kohtlemise koosseisu muutmine

KarS §-i 264 muudetakse selliselt, et edaspidi on karistatav ka looma suhtes lubamatu teo

toimepanemine piinaval viisil ning sanktsioonimäära tõstetakse üheaastaselt vangistuselt

kolmeaastase vangistuseni.

Märkusi pole.

- Eelnõu § 2: LoKS-i tehniline muudatus

Tunnistatakse kehtetuks säte, mille järgi otsustas senini loomapidamisõiguse äravõtmise üle

kohus. Eelnõu § 1 p-ga 3 antakse loomapidamiskeelu kohaldamise pädevus ka kohtuvälisele

menetlejale.

Märkusi pole.

- Eelnõu § 3: VTMS-i tehniline muudatus

VTMS § 73 lg 1 p 1 täiendatakse selliselt, et kohtuväline menetleja saab teha otsuse ka

loomapidamise keelu määramise kohta.

Lisaks tuleks ilmselt samamoodi muuta ka VTMS § 74, mis sätestab nõuded kohtuvälise

menetleja otsuse sisule ning mis praegu ei hõlma võimalikku otsustust loomapidamise keelu

kohta.

Kavandatavate muudatuse mõjule eelnõus antud hinnang on muudatuste sisu silmas pidades

liiga tagasihoidlik, mööndes üksnes menetluste arvu mõõdukat kasvu ning kohtute töö

mõnevõrra keerulisemaks muutumist. Pea kõigi eelnõus tehtavate muudatuste puhul

mööndakse koormuse kasvu menetlejatele, järeldades samal ajal kokkuvõtvalt, et mõju

õiguskaitsesüsteemile ja halduskoormusele jääb olemasoleva süsteemi toimimisvõime

piiridesse. Tegelikult ei tööta süsteem juba praegu oma „toimimisvõime piirides“, vaid tublisti

üle selle.