Teenistuse korraldamine

Suur-Ameerika 1 / 10122 Tallinn / 626 9301 / [email protected] / www.sm.ee / registrikood 70001952

Justiits- ja Digiministeerium Rahandusministeerium Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium Kaitseministeerium Siseministeerium

Meie 15.06.2026

nr 1.2-2/54-1

Eelnõu kooskõlastamine

Edastame kooskõlastamiseks ja arvamuse avaldamiseks inimpäritolu materjali seaduse eelnõu. Palume teie tagasisidet kümne tööpäeva jooksul alates eelnõu EIS-is avaldamisest. Lugupidamisega (allkirjastatud digitaalselt) Karmen Joller sotsiaalminister Lisad: 1. Eelnõu 2. Seletuskiri lisaga Lisaadressaadid: Ravimiamet Terviseamet Tervisekassa Tervise Arengu Instituut Eesti Haiglate Liit Eesti Arstide Liit Eesti Kudede ja Organite Transplantatsiooni Ühing Eesti Viljatusravi ja Embrüoloogia Selts Eesti Transfusioonmeditsiini Selts Eesti Hambaarstide Liit Eesti Eratervishoiuasutuste Liit Eesti Tööandjate Keskliit Siirdamisnõukogu Kaitseliit Kaitsevägi Eesti Puuetega Inimeste Koda

2 Jelizaveta Ter-Minasjan +372 5304 0863 [email protected]

1

EELNÕU 22.05.2026

Inimpäritolu materjali seadus

1. peatükk

Üldsätted

§ 1. Reguleerimisala

(1) Käesolev seadus reguleerib inimpäritolu materjaliga (inglise keeles – substances of human

origin , edaspidi seaduse tekstis ka SoHO) seotud toimingute ja inimkasutuse tingimusi ja korda

ning sellega seotud järelevalvet, vastutust ja rahastamist ulatuses, milles see täpsustab ja

täiendab Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2024/1938 (edaspidi SoHO määrus)

sätteid milles käsitletakse inimkasutuseks ette nähtud inimpäritolu materjali kvaliteedi- ja

ohutusstandardeid ning millega tunnistatakse kehtetuks direktiiv 2002/98/EÜ ja direktiiv

2004/23/EÜ (ELT L. 1938, 17.07.2024, lk 1-86).

(2) Inimpäritolu reproduktiivmaterjali kogumisele ja inimkasutusele kohaldatakse lisaks

käesolevas seaduses sätestatud nõuetele kunstliku viljastamise ja embrüokaitse seaduses

sätestatud erinõuded.

(3) Siirdamise taristu on reguleeritud elundite käitlemise ja siirdamise seaduses.

§ 2. Mõisted

(1) Käesolevas seaduses kasutatakse mõisteid SoHO määruse tähenduses. Kui SoHO määruses

ei ole mõistet määratletud, kasutatakse mõistet käesolevas seaduses sätestatud tähenduses.

(2) Käitlemine käesoleva seaduse tähenduses on SoHO töötlemine ja ladustamine või

vabastamine või import või eksport.

2. peatükk

SoHO asutused

§ 3. SoHO riiklik asutus.

SoHO riiklik asutus on Ravimiamet, kes täidavad käesolevas seaduses ja SoHO määruses

sätestatud ülesandeid.

§ 4. SoHO pädevad asutused

(1) SoHO pädevad asutused on vastavalt oma pädevustele Ravimiamet ja Terviseamet, kes

täidavad käesolevas seaduses ning SoHO määruses sätestatud ülesandeid.

(2) Ravimiamet koostab ja uuendab vähemalt kord kahe aasta jooksul kriitilise tähtsusega

inimpäritolu materjali ja SoHO asutuste nimekirja, toetudes SoHO Koordineerimisnõukogu

poolt vastuvõetud juhendile.

2

(3) Terviseamet jälgib §-s 20 nimetatud inimpäritolu materjali infosüsteemis kriitilise

tähtsusega inimpäritolu materjali varude teavet ning vajadusel korraldab teabevahetust

asjaomaste osapooltega.

§ 5. SoHO toiminguid teostavate asutuste kohustused

SoHO toiminguid teostavad asutused on kohustatud:

1) tagama tingimused SoHO toiminguteks vastavuses käesolevas seaduses ja selle alusel

kehtestatud õigusaktides ning teistes inimpäritolu materjali kogumist ja käitlemist

reguleerivates õigusaktides sätestatud nõuetega;

2) tagama vastutavale isikule või tema äraolekul vastutava isiku asendajale kohustuste

täitmiseks vajalikud tingimused ja vahendid;

3) tagama, et inimpäritolu materjal väljastatakse ainult SoHO asutustele, haiglaerandi loa

omajale või ravimite tootja loa omajale

3. peatükk

Loakohustus

§ 6. Registreeringu või tegevusloa kohustus

(1) SoHO toiminguid võib teostada üksnes juriidiline isik, kellel on SoHO määruse alusel

nõutav registreering, SoHO käitleja või importiva SoHO käitleja luba (edaspidi tegevusluba)

või SoHO preparaadi luba. SoHO asutuse registreerimise, SoHO preparaadi loa või tegevusloa

taotlemise juhised avaldab Ravimiamet oma veebilehel.

(2) Kui SoHO kogumine eeldab eriarstiabi osutamist, tohib seda teha üksnes tervishoiuteenuse

osutaja, kellel on tervishoiuteenuste korraldamise seaduse alusel antud vastav eriarstiabi

osutamise tegevusluba.

(3) SoHO inimkasutus võib toimuda ainult eriarsti määratud tingimustel ja korras. Inimkasutust

määrav eriarst peab osutama teenust tervishoiuteenuse osutaja juures, kel on tervishoiuteenuste

korraldamise seaduse alusel antud vastav eriarstiabi osutamise tegevusluba. Vereülekannet võib

määrata ka üldarst ja arst-resident, kes osutab teenust tervishoiuteenuse osutaja juures, kel on

tervishoiuteenuste korraldamise seaduse alusel antud vastav eriarstiabi osutamise tegevusluba.

(4) Tegevusluba annab õiguse majandustegevuse alustamiseks ja teostamiseks tegevusloal

märgitud tegevusalal, tegutsemiskohas ja tingimustel.

(5) SoHO tegevusload registreeritakse ravimiseaduse § 39 lõike 1 alusel asutatud Ravimiameti

tegevuslubade registris.

§ 7. SoHO preparaadi loa taotlemine

(1) Ravimiamet otsustab SoHO preparaadi loa andmise või andmisest keeldumise 60 päeva

jooksul taotluse esitamisest arvates.

(2) SoHO preparaadi loa taotlemiseks tuleb esitada SoHO määruse artiklis 39 sätestatud

andmed, kui neid ei ole Ravimiametile varasemalt esitatud või kui need on pärast viimatist

esitamist muutunud. Taotleja peab kinnitama andmete korrektsust.

§ 8. SoHO käitleja ja importiva SoHO käitleja luba

3

(1) Ravimiamet otsustab SoHO tegevusloa andmise või andmisest keeldumise 60 päeva jooksul

taotluse esitamisest arvates.

(2) Tegevusloa taotlemiseks tuleb lisaks majandustegevuse seadustiku üldosa seaduses ja

SoHO määruse artiklites 46 või 48 sätestatule esitada:

1) personali koosseisu ja struktuuri kajastav organisatsioonikaart;

2) vastutava isiku andmed vastavalt SoHO määruse artiklile 36 ja vastutava isiku

kvalifikatsiooni tõendava dokumendi koopia, isikut tõendava dokumendi koopia ja vajaduse

korral nimemuutust tõendava dokumendi koopia, andmed erialase töökogemuse ja koolituste

kohta ning vastutusalad ja asendamise kord;

3) vabastamisspetsialisti kohta SoHO määruse artikli 49 lõikes 2 sätestatud nõuete kohast

kvalifikatsiooni tõendava dokumendi koopia ja vajaduse korral nimemuutust tõendava

dokumendi koopia, andmed erialase töökogemuse ja koolituse kohta;

4) arsti kvalifikatsiooni tõendava dokumendi koopia, isikut tõendava dokumendi koopia ja

vajaduse korral nimemuutust tõendava dokumendi koopia, andmed erialase töökogemuse ja

koolituse kohta;

5) kvaliteedijuhtimissüsteemi kirjeldus;

6) kinnitus ruumide kasutusõiguse kohta;

7) tegutsemiskoha ruumide plaan ja kirjeldus, sh personali ja materjalide liikumise skeemid;

8) käitlemisruumide puhtuse klassifikatsioon, kui käitlemisruumide puhtusklass mõjutab SoHO

kvaliteedi ja ohutust;

9) käitlemisruumide ventilatsioonisüsteemi lihtsustatud skeem ja kirjeldus ning filtrite tüübid,

kui õhu kvaliteet võib mõjutada SoHO kvaliteedi ja ohutust;

10) käitlemisruumide veesüsteemi lihtsustatud skeem ja kirjeldus ning vee kvaliteediklassid,

juhul, kui vee kvaliteet võib mõjutada SoHO kvaliteeti ja ohutust;

11) SoHO toimingute skeem ja lühikirjeldus;

12) kiirgustegevusloa koopia, kui käitlemisega kaasneb kiirgustegevus;

13) kvalifitseerimise, valideerimise ja kalibreerimise korra kirjeldus;

14) ruumide ja seadmete puhastamise, hooldamise ja steriliseerimise kord;

15) valvsuse süsteemi kirjeldus;

16) jäätmekäitluse korralduse kirjeldus.

§ 9. Tegevusloa kõrvaltingimused

Tegevusloale lisatakse kõrvaltingimusena:

1) käitlemisele lubatud inimpäritolu materjali tüüp ja info preparaadi kohta;

2) käitlemisele lubatud teatud tüüpi käitlustoiming.

§ 10. Tegevusloa kehtetuks tunnistamise erisused

Tegevusloa osalise või täieliku kehtetuks tunnistamise või majandustegevuse keelamise korral

võib Ravimiamet määrata tegevusloa omajale tähtaja ja tingimused kogutud ja käideldava

materjali SoHO asutusele, ravimitootjale või uudse ravimi valmistajale väljastamiseks.

4 peatükk.

Nõuded inimpäritolu materjaliga seotud toimingutele

§ 11. Inimpäritolu materjaliga seotud toimingute tingimused

4

(1) Valdkonna eest vastutav minister kehtestab määrusega:

1) nõuded SoHO toiminguid teostavale personalile, toimingute ruumidele, toiminguteks

kasutatavatele seadmetele ja materjalidele, toimingu protseduurile, dokumenteerimisele,

kvaliteedi tagamisele, valvsusele ja inimpäritolu materjali tagasikutsumisele, teabevahetusele,

jälgitavusele, käitlemise ja inimkasutuse aruannete koostamisele ja edastatavale

andmekoosseisule ning vaidluste lahendamisele;

2) verekomponentide valmistamise ja kvaliteedi tagamise korra;

3) vereülekande tingimused ja korra;

4) immunohematoloogiliste uuringute tegemise tingimused ja korra.

(2) Inimpäritolu materjali nakkusohutus tagatakse nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seaduse

§-s 14 sätestatud korras.

(3) Inimpäritolu materjali sisse- ja väljavedu toimub ravimiseaduses sätestatud tingimustel ja

korras.

(4) SoHO asutus teavitab põhjendamatu viivituseta Ravimiametit inimpäritolu materjali

toimingul või selle järel ilmnenud tõsisest kõrvalekaldest ja tõsisest kõrvaltoimest vastavalt

inimpäritolu materjali käitlemise eeskirjale ning verekomponentide valmistamise ja kvaliteedi

tagamise korrale. Surnud doonorilt pärineva inimpäritolu materjali korral teavitab SoHO asutus

ka siirdamiskeskust.

(5) SoHO asutus ja käitleja säilitavad jälgitavuse tagamiseks vajalikke andmeid vastavalt SoHO

artikli 42 lõigetes3 ja 6 sätestatule.

(6) Kasutamata jäänud inimpäritolu materjali käsitatakse jäätmetena ja kõrvaldatakse

jäätmeseaduse kohaselt.

5. peatükk

Doonori ja retsipiendi õigused ja kohustused

§ 12. Doonoriks sobimine

(1) Inimpäritolu materjali doonori valimise kriteeriumid ning inimpäritolu materjali annetamist

välistavate asjaolude loetelu ja uuringute tegemise korra kehtestab valdkonna eest vastutav

minister määrusega.

(2) Käitleja tagab, et doonorile tehakse inimpäritolu materjali annetamisel vähemalt

laboratoorsed uuringud.

(3) Inimpäritolu materjali surnud doonorile, sealhulgas potentsiaalsele doonorile, kohaldatakse

elundite käitlemise ja siirdamise seaduse 3. peatüki 3. jaos elundite doonori kohta sätestatut.

§ 13. Elusdoonori kohustused

Elusdoonoril on kohustus:

1) esitada SoHO asutusele oma isikut tuvastavad andmed ja kontaktandmed;

2) avaldada inimpäritolu materjali kogumisega tegelevale SoHO asutusele oma parima

arusaama järgi kõik inimpäritolu materjali annetamise seisukohast olulised andmed ja asjaolud;

5

3) teavitada oma parima arusaama järgi inimpäritolu materjali kogunud SoHO asutust

annetamise järel teatavaks saanud asjaoludest või ilmnenud terviseseisundi muutustest, mis

võivad mõjutada annetatud inimpäritolu materjali sobivust inimkasutuseks, uudse ravimi

valmistamiseks või ravimi tootmiseks;

4) kinnitada oma allkirjaga tema poolt esitatud andmete õigsust.

§ 14. Doonori õigused

(1) Doonoril on võlaõigusseaduses sätestatud patsiendi õigused ja kohustused.

(2) Doonoril on õigus saada tööandjalt vaba aega inimpäritolu materjali aegkriitiliseks

loovutamiseks sealhulgas vere loovutamiseks.

(3) Doonorilt eemaldatud inimpäritolu materjali võib teadustöös kasutada doonori kirjalikul

nõusolekul.

(4) Isik võib väljendada oma tahet annetada pärast surma rakud ja koed inimkasutuseks,

kinnitades seda tervise infosüsteemi kaudu või muul selgelt väljendatud viisil.

§ 15. Retsipiendi nõusolek

(1) Inimpäritolu materjali kasutamine eeldab retsipiendi kirjalikus vormis nõusolekut.

(2) Kui teovõimeline retsipient ei saa terviseseisundi tõttu väljendada nõusolekut või kui

piiratud teovõimega retsipiendi seaduslik esindaja keeldub andmast nõusolekut inimpäritolu

materjali inimkasutuseks või kui muud asjaolud takistavad retsipiendi seaduslikult esindajalt

nõusoleku saamist, on inimpäritolu materjali inimkasutus retsipiendile lubatud arsti otsusel

tingimusel, et see on ainus elupäästev raviviis.

(3) Käesoleva paragrahvi lõigetes 2 nimetatud juhtudel peab haigusloos olema põhjendus selle

kohta, kuidas retsipiendi seadusliku esindaja otsus ilmselt kahjustab retsipiendi huve, samuti

retsipiendi nõusoleku saamist takistavate asjaolude ja inimpäritolu materjali retsipiendile

inimkasutuse vajalikkuse kohta.

§ 16. Piiratud teovõimega isik elusdoonorina

(1) Piiratud teovõimega isik ei või olla elusdoonor, välja arvatud käesoleva paragrahvi lõikes 2

sätestatud tingimustel.

(2) Piiratud teovõimega isik võib olla elusdoonor, kui talt eemaldatakse taastuvat inimpäritolu

materjali ning:

1) puudub sobiv teovõimeline doonor;

2) retsipient on piiratud teovõimega isiku vend, õde, laps või bioloogiline vanem;

3) inimpäritolu materjali eemaldamiseks on doonori seadusliku esindaja nõusolek ja kohtu

nõusolek ning

4) piiratud teovõimega isik ei ole inimpäritolu materjali eemaldamise ja inimkasutuse vastu.

(3) Käesoleva paragrahvi lõike 2 punktis 3 sätestatud kohtu nõusoleku andmise otsustab

maakohus hagita menetluses doonori seadusliku esindaja ja SoHO käitleja avalduse alusel,

kontrollides, et piiratud teovõimega isik ei ole inimpäritolu materjali eemaldamise ja siirdamise

vastu.

6

6. peatükk

Immunohematoloogiliste uuringute referentlabor

§ 17. Immunohematoloogiliste uuringute referentlabor

Immunohematoloogiliste uuringute referentlabor (edaspidi referentlabor) on labor, kes osutab

referentteenust, sealhulgas määrab kliiniliselt olulistes veregruppide süsteemides antigeene ja

antikehi ning juhendab metoodiliselt Eestis tegutsevaid teisi selle valdkonna laboreid.

Referentlabori eesmärk on tagada immunohematoloogiliste uuringute kvaliteet.

§ 18. Referentlabori ülesanded

Referentteenuse osutamisel täidab referentlabor järgmisi ülesandeid:

1) koordineerib, suunab ja kontrollib asjaomaste laborite diagnostikat;

2) määrab kliiniliselt olulistes veregruppide süsteemides antigeene ja antikehi;

3) rakendab rutiindiagnostikat immunohematoloogia valdkonnas;

4) valdab ja rakendab referentmeetodeid;

5) valmistab referentmaterjali;

6) juurutab uusi diagnostikameetodeid ja kogub infot erinevate uute meetodite kohta ning

võrdleb neid tõhususe seisukohast;

7) korraldab erialanõustamist ja -õpet ning osaleb teadustöös;

8) osaleb immunohematoloogia valdkonnas tehtud analüüside rahvusvahelises

kvaliteedikontrollis.

§ 19. Referentteenuse osutamise korraldamine

Referentteenuse osutamist korraldab Terviseamet. Referentteenuse osutamiseks sõlmib

Terviseameti peadirektor halduslepingu verekeskusega, millel on käesoleva seaduse nõuetele

vastav referentlabor.

7. peatükk

Riiklik vereteenistuse infosüsteem

§ 20. Riiklik vereteenistuse infosüsteem

(1) Vere kvaliteetse käitlemise ja inimkasutuse kliiniliste tulemuste jälgimise eesmärgil asutab

valdkonna eest vastutav minister riikliku vereteenistuse infosüsteemi (edaspidi infosüsteem), ja

kehtestab selle põhimääruse, milles sätestatakse:

1) infosüsteemi kaasvastutavate töötlejate ja volitatud töötleja ülesanded;

2) kogutavate andmete koosseis ja andmekogusse kandmise kord;

3) andmetele juurdepääsu ja andmete väljastamise kord;

4) andmeandjate loetelu ja nendelt saadavad andmed, kui andmeid saadakse teistest

andmekogudest;

5) andmete säilitamise täpsem kord ja tingimused ning säilitustähtajad;

6) muud korraldusküsimused.

7

(2) Infosüsteemi kaasvastutavad töötlejad on Sotsiaalministeerium ja Tervisekassa.

8. peatükk

Verega seotud toimingute erisused

§ 21. Verega seotud toimingute erisused

(1) Vere ja verekomponentide kogumine, töötlemine, kvaliteedikontroll, ladustamine,

vabastamine ja väljastamine on verekeskuse ülesanne. Verekeskuse eesmärk on tagada, et Eesti

tervishoiuteenuse osutajatele oleksid veri ja verekomponendid kättesaadavad ööpäev läbi.

(2) Kõrgendatud kaitsevalmiduse, erakorralise seisukorra ja sõjaseisukorra ajal võivad lisaks

SoHO asutustele käesoleva paragrahvi lõikes 1 loetletud toimingud teostada Kaitsevägi,

Kaitseliit ning riigikaitseseaduse § 37 alusel Eesti Vabariigi territooriumil viibivad välisriigi

relvajõud.

(3) Käesoleva paragrahvi lõigetes 1 ja 2 nimetatud asutused võivad vajaduse korral jagada

verevarusid omavahel.

(4) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud asutused järgivad SoHO määruse artiklis 63

sätestatud hädaolukorra lahendamise kava, artiklis 65 kirjeldatud mööndusi ning artiklis 66

seatud piirangut.

9. peatükk

Rahastamine

§ 22. Inimpäritolu materjaliga seotud toimingute rahastamine

(1) Inimpäritolu materjaliga seotud toiminguid rahastab retsipient, kui tervishoiuteenuse eest

tasu maksmise kohustust ei võta üle Tervisekassa.

(2) Tervishoiuteenuse osutajale hüvitab verepreparaatide ostmise kulud Tervisekassa

ravikindlustuse seaduse alusel.

(3) Referentlabori tegevuskulud kaetakse Terviseameti eelarvest.

§ 23. Kulude hüvitamine Tervisekassa poolt

(1) Tervisekassa võtab üle tervishoiuteenuse osutajale inimpäritolu materjaliga seotud

toimingute eest tasu maksmise kohustuse ravikindlustuse seaduses sätestatud ulatuses, kui

doonor või potentsiaalne doonor on kindlustatud isik ravikindlustuse seaduse § 5 tähenduses.

(2) Tervisekassa võtab üle tervishoiuteenuse osutajale inimpäritolu materjali inimkasutuse eest

tasu maksmise kohustuse ravikindlustuse seaduses sätestatud ulatuses, kui retsipient on

kindlustatud isik ravikindlustuse seaduse § 5 tähenduses.

§ 24. Ravikindlustusega hõlmamata isiku tervishoiuteenuste kulude hüvitamine

8

(1) Ravikindlustusega hõlmamata elusdoonorile ja potentsiaalsele elusdoonorile osutatud

tervishoiuteenuste kulud, mis on seotud doonori sobivuse hindamise, inimpäritolu materjali

kogumise ja käitlemise või inimpäritolu materjali loovutamise tagajärjel tekkinud

terviseseisundi hindamise ja raviga, tasutakse Tervisekassa eelarvest Tervisekassa

tervishoiuteenuste loetelus sätestatud alustel, tingimustel ja korras.

(2) Ravikindlustusega hõlmamata surnud doonorile ja potentsiaalsele surnud doonorile osutatud

tervishoiuteenuste kulud, mis on seotud doonori sobivuse hindamisega, inimpäritolu materjali

kogumisega ja käitlemisega, tasutakse Tervisekassa eelarvest Tervisekassa tervishoiuteenuste

loetelus sätestatud alustel, tingimustel ja korras.

10. peatükk

Riiklik järelevalve

§ 25. Riiklik järelevalve

(1) Riiklikku järelevalvet käesoleva seaduse ja selle alusel kehtestatud õigusaktide nõuete

täitmise üle teevad vastavalt oma pädevusele Ravimiamet ja Terviseamet.

(2) Ravimiamet teeb järelevalvet käesolevas seaduses ja selle alusel kehtestatud õigusaktides

sätestatud inimpäritolu materjaliga seotud toimingute, sealhulgas SoHO kliiniliste uuringute

nõuete täitmise üle, välja arvatud inimkasutus kliiniliste uuringute väliselt.

(3) Terviseamet teeb järelevalvet käesolevas seaduses ja selle alusel kehtestatud õigusaktides

sätestatud SoHO preparaatide inimkasutuse ja SoHO artiklis 63 sätestatud riikliku hädaolukorra

kava nõuete täitmise üle, välja arvatud kliinilised uuringud.

§ 26. Riikliku järelevalve erimeetmed

Korrakaitseorgan võib käesolevas seaduses sätestatud riikliku järelevalve teostamiseks

kohaldada korrakaitseseaduse §-des 30, 31, 32, 50, 51 ja 52 sätestatud riikliku järelevalve

erimeetmeid korrakaitseseaduses sätestatud alusel ja korras.

§ 27. Sunniraha ülemmäär

Ettekirjutuse täitmata jätmise korral on asendustäitmise ja sunniraha seaduses sätestatud korras

rakendatava sunniraha ülemmäär 9600 eurot.

11. peatükk

Vastutus

§ 28. Inimpäritolu materjali annetamise eest ainelise kasu saamine

Inimpäritolu materjali annetamise eest, kui doonor või tema seaduslik esindaja sai selle eest

ainelist kasu, – karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut.

§ 29. Inimpäritolu materjali kogumise ja käitlemise nõuete rikkumine

(1) Inimpäritolu materjali kogumis- ja käitlemisnõuete rikkumise eest karistatakse rahatrahviga

kuni 300 trahviühikut.

9

(2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, karistatakse rahatrahviga kuni 32

000 eurot.

§ 30. Inimpäritolu materjali inimkasutuse nõuete rikkumine

(1) Inimpäritolu materjali inimkasutuse nõuete rikkumise eest karistatakse rahatrahviga kuni

300 trahviühikut.

(2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, karistatakse rahatrahviga kuni 32

000 eurot.

§ 31. Menetlus

(1) Käesoleva seaduse §-s 28 sätestatud väärteo kohtuväline menetleja on Politsei- ja

Piirivalveamet.

(2) Käesoleva seaduse §-s 29 sätestatud väärteo kohtuväline menetleja on Ravimiamet.

(3) Käesoleva seaduse §-s 30 sätestatud väärteo kohtuväline menetleja on Terviseamet.

12. peatükk

Rakendussätted

1. jagu

Üleminekusätted

§ 32. Tegevusloa nõude rakendamine

Enne käesoleva seaduse jõustumist inimpäritolu materjali käitlemiseks välja antud tegevusluba

on kehtiv.

2. jagu

Seaduste muutmine ja kehtetuks tunnistamine

§ 33. Halduskoostöö seaduse muutmine

Halduskoostöö seaduse paragrahvi 13 lõike 1 punktist 26 jäetakse välja tekstiosa „rakkude,

kudede ja” ning sõna „hankimise”.

§ 34. Karistusseadustiku muutmine

Karistusseadustikus tehakse järgmised muudatused:

1) paragrahvis § 1381 asendatakse tekstiosa „kude või rakk” tekstiosaga „või inimpäritolu

materjal”;

2) paragrahvi 139 lõikes 1 asendatakse läbivalt sõna „koe” tekstiosaga „inimpäritolu materjali”;

3) paragrahvis 140 lõikes 1 asendatakse tekstiosa „koe või raku” tekstiosaga „või inimpäritolu

materjali”.

§ 35. Kunstliku viljastamise ja embrüokaitse seaduse muutmine

10

Kunstliku viljastamise ja embrüokaitse seaduses tehakse järgmised muudatused:

1) paragrahvi 1 muudetakse ja sõnastatakse see järgmiselt:

㤠1. Seaduse reguleerimisala

(1) Käesolev seadus reguleerib:

1) naise kunstlikku viljastamist mehe seemnerakuga, kehaväliselt loodud embrüo siirdamist ja

kehaväliselt loodud embrüo kaitset ulatuses milles see täpsustab ja täiendab Euroopa

Parlamendi ja nõukogu määrust (EL) 2024/1938, milles käsitletakse inimkasutuseks ettenähtud

inimpäritolu materjali kvaliteedi- ja ohutusstandardeid ning millega tunnistatakse kehtetuks

direktiiv 2002/98/EÜ ja direktiiv 2004/23/EÜ (ELT L 1938,17.7.2024, lk 1-86).

2) kunstliku viljastamise tulemusena sündinud lapse põlvnemist.

(2) Inimpäritolu reproduktiivmaterjali kogumist ja embrüo loomist ning inimpäritolu

reproduktiivmaterjali ja embrüo kodeerimist, märgistamist, uurimist, säilitamist, töötlemist,

pakendamist, ladustamist, vabastamist ja väljastamist reguleerib inimpäritolu materjali seadus,

kui käesolevas seaduses ei ole sätestatud teisiti.

(3) Käesolevas seaduses kasutatakse termineid Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruste (EL)

2024/1938 tähenduses, kui käesolevas seaduses ei ole sätestatud teisiti.

(4) Käesolevas seaduses käsitletakse reproduktiivmaterjalina sugurakke ja embrüot.“;

2) paragrahvis 31 asendatakse sõna „sugurakke” sõnaga „reproduktiivmaterjali”;

3) paragrahvi32 lõige 1 muudetakse ning sõnastatakse järgnevalt:

„ (1) Annetuse liigid on sätestatud SoHO määruse artiklis 3. Käesolevas seaduse tähenduses

jaguneb kolmanda isiku annetus lisaks SoHO määruses sätestatule ka mittepartnerannetuseks

ja anonüümseks annetuseks.”;

4) paragrahvi 9 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„Kunstlikku viljastamist võib korraldada eriarstiabi osutaja, kellel on samal ajal:

1) sünnitusabi- ja günekoloogiateenuste osutamise tegevusluba;

2) SoHO käitleja luba reproduktiivmaterjali kõrvaltingimusega vastavalt SoHO määrusele

2024/1938 või koostöö lepingu alusel antud loa omajaga.”;

5) paragrahv 10 lõikes 1 asendatakse sõna „seemnerakke” sõnaga „reproduktiivmaterjali”;

6) paragrahv 10 lõike 3 sissejuhatavat lauset täiendatakse pärast sõna „sisaldama“ tekstiosaga

„lisaks SoHO määruses artiklis 55 sätestatule”;

7) paragrahv 12 pealkirjas ja tekstis asendatakse sõna „seemnerakud” sõnaga

„reproduktiivmaterjal” vastavas käändes;

8) paragrahvi 13 pealkirjas asendatakse tekstiosa „anonüümselt või mittepartnerist doonorilt”

tekstiosaga „kolmanda isiku annetusest”;

11

9) paragrahvi 16 lõike 2 punktis 1 asendatakse sõna „seemnerakkudega” sõnaga

„reproduktiivmaterjaliga”;

10) paragrahvides 171 ja 172 läbivalt asendatakse tekstiosad „seemnerakud”, „sugurakud või

võõrast munarakust loodud embrüod” vastavas käändes läbivalt sõnaga „reproduktiivmaterjal”

vastavas käändes ning sõna „kolmandad” asendatakse sõnaga „kõrvalised”;

11) paragrahvi 172 pealkiri muudetakse ja sõnastatakse järgnevalt:

„§ 172. Naissoost partneri nõusolek kunstlikuks viljastamiseks ning lapse põlvnemine”;

12) paragrahvis 172 asendatakse sõna „abikaasa” vastavas käändes läbivalt sõnaga „partner”

vastavas käändes;

13) paragrahvi 172 täiendatakse lõikega 10 järgmises sõnastuses:

„(10) Käesoleva paragrahvi lõigetes 1-8 käsitletud juhtudel loetakse lapse sünnitanud naist

kunstliku viljastamise teel sündinud lapse emaks. Lapse põlvnemine isast või teisest vanemast

tehakse kindlaks vastavalt käesoleva seaduse §-dele 171 ja 172.”;

14) paragrahvi 18 tekst muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(1) Abielu lahutamisega loetakse mehe või naissoost abikaasa nõusolek enda

reproduktiivmaterjali kasutamiseks, samuti abikaasa nõusolek kunstlikuks viljastamiseks tagasi

võetuks.

(2) Naise saab kunstlikult viljastada tema lahutatud abikaasa reproduktiivmaterjaliga, kui

lahutatud abikaasa annab selleks uue kirjaliku nõusoleku vastavalt käesoleva seaduse § 171

lõikes 1 ja §-s 172 lõikes 1 sätestatule.“;

15) paragrahvi 20 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„§ 20. Naise kunstlik viljastamine pärast partnerannetaja surma

Naise kunstlik viljastamine hiljem kui üks kuu pärast selle partnerannetaja surma, kellelt

pärineb reproduktiivmaterjal, on keelatud.“;

16) paragrahv 23 lõike 2 peale sõna „tervisele” täiendatakse tekstiosaga „vastavalt SoHO

määruses artiklis 55 sätestatule”;

17) paragrahvis 25 lõigetes 3 ja 4 asendatakse sõna „sugurakud” vastavas käändes läbivalt

sõnaga „reproduktiivmaterjal” vastavas käändes;

18) paragrahvis 25 lõikes 4 asendatakse tekstiosa „rakkude, kudede ja elundite hankimise,

käitlemise ja siirdamise” tekstiosaga „inimpäritolu materjali”;

19) paragrahvis 26 tekstiosa „anonüümne ja mittepartnerist” vastavas käändes asendatakse

läbivalt tekstiosaga „kolmandast isikust”;

20) paragrahvi 26 lõike 1 punkt 1 täiendatakse tekstiga „vastavalt käesoleva seaduse §-s 261

sätestatule”;

12

21) seaduse teksti täiendatakse paragrahviga 261 järgmises sõnastuses:

„§ 261. Reproduktiivmaterjali anonüümse annetuse hüvitised

Anonüümsel doonoril on õigus saada reproduktiivmaterjali ühekordse annetuse eest hüvitist.

Spermadoonorile makstav hüvitis, millest on maksud maha arvatud, on kuni 10% suguraku

loovutamisele eelneva aasta Eesti keskmisest brutokuupalgast. Munarakudoonorile makstav

hüvitis, millest on maksud maha arvatud, on kuni 50% suguraku loovutamisele eelneva aasta

Eesti keskmisest brutokuupalgast.”;

22) paragrahvi 28 lõikes 2 asendatakse sõna „sugurakkudega” sõnaga

„reproduktiivmaterjaliga”;

23) paragrahvi 31 lõikes 2 asendatakse tekstiosa „pärinevatest sugurakkudest” tekstiosaga

„pärinevast reproduktiivmaterjalist”;

24) paragrahvi 32 lõikes 2 asendatakse tekstiosa „sugurakud pärinevad” tekstiosaga

„reproduktiivmaterjal pärineb”.

§ 36. Nakkushaiguste ennetamise ja tõrje sedause muutmine

Nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seaduses tehakse järgmised muudatused:

1) paragrahvi 14 muudetakse sõnastatakse järgmiselt:

„§ 14. Inimpäritolu materjali ja elundite toimingute nakkusohutuse tagamine

(1) Verekeskus ja tervishoiuteenuse osutaja rakendavad nakkusohutuse meetmeid doonori ja

retsipiendi kaitseks.

(2) Verekeskus ja tervishoiuteenuse osutaja dokumenteerivad inimpäritolu materjali ja elundite

toimingud vastavalt inimpäritolu materjali seaduses ja elundite käitlemise ja siirdamise

seaduses ning nende alusel kehtestatud õigusaktides sätestatud korras.

(3) Nakkustekitajate suhtes doonori, inimpäritolu materjali ja elundite uurimise kord

kehtestatakse valdkonna eest vastutava ministri määrusega.

(4) Doonorivere säilitusproovi säilitatakse viis aastat vastavalt käesoleva paragrahvi lõikes 3

nimetatud korrale. Laboris teostatud uuringuprotseduuride ja nende käigus saadud

uuringutulemuste dokumente säilitatakse 30 aastat.”;

2) paragrahv 15 tunnistatakse kehtetuks.

§ 37. Perekonnaseisutoimingute seaduse muutmine

Perekonnaseisutoimingute seaduse paragrahvi 25 lõikes 31 asendatakse läbivalt sõna „abikaasa”

sõnaga „partner” vastavas käändes.

§ 38. Rakkude, kudede ja elundite hankimise, käitlemise ja siirdamise seaduse muutmine

13

Rakkude, kudede ja elundite hankimise, käitlemise ja siirdamise seaduses tehakse järgmised

muudatused:

1) seadusepealkirjast ja tekstist jäetakse läbivalt välja sõnad „rakkude, kudede ja“, „rakkude,

kudede või“, „hankimine“, „hankmine ja“, „hankija“ ning „hankija või“ vastavas käändes, välja

arvatud käesolevas seaduses sätestatud juhtudel;

2) sõna „biovalvsus“ vastavas käändes asendatakse läbivalt sõnaga „valvsus“ vastavas käändes;

3) paragrahvi 1 lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(1) Käesoleva seadusega kehtestatakse inimpäritolu elundite annetamise, uurimise,

kirjeldamise, käitlemise , säilitamise, transportimise, ja siirdamise tingimused ja korraldus ning

riikliku järelevalve kord ja vastutus.“;

4) paragrahvi 1 lõige 2ja lõike 3 punktid 1 ja 2 tunnistatakse kehtetuks;

5) paragrahvi 2 lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(1) Elundite käitlemine käesoleva seaduse tähenduses on protsess, mille käigus tehakse

annetatud elundid siirdamiseks kättesaadavaks. Elundite käitlemine hõlmab endas eelkõige

doonori valimist, elundi eemaldamist ning eemaldatud elundi kodeerimist, pakendamist,

märgistamist, uurimist, töötlemist, säilitamist ja siirdajale, SoHO asutusele või uudse ravimi

valmistajale üleandmist.“;

6) paragrahvi 2 lõiked 2, 4, 5, 13 ja 14 tunnistatakse kehtetuks;

7) paragrahvi 2 lõiked 8 – 11 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(8) Doonor käesoleva seaduse tähenduses on isik, kellelt eemaldatakse elund siirdamiseks või

uudse ravimi tootmiseks.

(9) Retsipient on inimene, kellele siiratakse doonorilt eemaldatud elund.

(10) Retsipiendi nõusolek käesoleva seaduse tähenduses on retsipiendi või seadusega sätestatud

juhtudel tema seadusliku esindaja nõusolek, mis peab olema antud kirjalikult, selgelt

väljendatult ja kindla siirdamise jaoks.

(11) Käitleja käesoleva seaduse tähenduses on eriarstiabi osutaja, kellele on antud tegevusluba

elundite käitlemiseks.“;

8) paragrahvi 2 täiendatakse lõikega 15 järgmises sõnastuses:

„ (15) Inimpäritolu materjal ehk „SoHO“ (substances of human origin) on igasugune

inimkehast kogutud materjal, olenemata sellest, kas see sisaldab rakke või mitte ning kas need

rakud on elusad või mitte, sealhulgas inimpäritolu materjalist preparaadid, mis on saadud sellise

materjali töötlemise tulemusel. Inimpäritolu materjaliga seotud toimingud on reguleeritud EL

SoHO määrusega 2024/1938 ,”;

9) paragrahvist 3 jäetakse välja tekstiosa „välja arvatud kunstliku viljastamise ja embrüokaitse

seaduses sätestatud juhtudel.“;

14

10) teise peatüki pealkiri muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

“2. peatükk

Siirdamise taristu”;

11) paragrahv 5 lõike 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„ (1) Siirdamise taristu on inimpäritolu materjali kogumise, käitlemise ja inimkasutuse ning

elundite käitlemise ja siirdamise korraldamise riiklik süsteem, mille eesmärk on tagada

inimpäritolu materjaliga ja elunditega seotud toimingute vastavust kehtestatud õigusaktidele.”;

12) paragrahv 5 lõike 2 punkt 4 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„4) SoHO asutused ning elundite käitlejad ja siirdajad”;

13) paragrahv 6 lõikes 1 asendatakse tekstiosa „rakkude, kudede ja elundite hankijad”

tekstiosaga „inimpäritolu materjali kogujad ja kasutajad ja elundite käitlejad”;

14) paragrahvi 8 lõike 11 punkti 3 täiendatakse pärast sõna „vahetust“ tekstiosaga „, sealhulgas

elundite piiriülest transporti“;

15) paragrahv 8 lõike 11 punkt 4 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„4) korraldab inimpäritolu materjali kogumise, käitlemise ja inimkasutuse ning elundite

käitlemise ja siirdamise alast teabevahetust käitlejate, siirdajate, SoHO asutuste ning

Ravimiametiga.”;

16) paragrahv 8 lõikes 12 asendatakse number „3” numbriga „4”;

17) paragrahvi 8 täiendatakse lõigetega 3-5 järgmises sõnastuses:

„ (3) Siirdamiskeskusel õigus koguda ja kohustus edastada andmeid rahvusvahelise koostöö ja

rahvusvaheliste kohustuste täitmise ning siirdamisrände seire eesmärgil Eestis elavate isikute

kohta, kellele on tehtud elundisiirdamine väljaspool Eestit.

(4) Käesoleva paragrahvi lõikes 3 nimetatud ülesande täitmiseks on siirdamiskeskusel õigus

andmesubjekti nõusolekuta töödelda vajalikke isikuandmeid, sealhulgas eriliiki isikuandmeid.

(5) Käesoleva paragrahvi lõikes 3 nimetatud andmeid võib edastada rahvusvahelisele registrile

või rahvusvahelise koostöö võrgustikule, sealhulgas Euroopa Nõukogu juures toimiva

registrisse, tingimusel, et edastatavad andmed ei võimalda isiku tuvastamist.”;

18) paragrahvi 10 lõikest 2 jäetakse välja tekstiosa „ning rakkude, kudede või elundi annetamist

välistavate asjaolude loetelu“;

19) paragrahv 10 lõikes 3 asendatakse tekstiosa „hankija tagab, et doonorile tehakse rakkude,

kudede või” tekstiosaga „käitleja tagab, et doonorile tehakse”;

20) paragrahvi 10 täiendatakse lõikega 5 järgmises sõnastuses:

„(5) doonor on teovõimeline isik.“;

15

21) paragrahvi 10 lõige 7 tunnistatakse kehtetuks;

22) paragrahvi 12 lõike 1 teine lause tunnistatakse kehtetuks;

23) paragrahvi 12 lõike 3 punkt 5 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„5) annetatud elundi kasutamise eesmärgi ja võimalike kasutegurite kohta;“;

24) paragrahv 13 tunnistatakse kehtetuks;

25) paragrahvi 14 lõike 2 punktis 1 asendatakse tekstiosa „eemaldamise, käitlemise ja

siirdamise, uudse ravimi tootmise või haiglaerandi ravimi valmistamise“ sõnaga „kasutamise“;

26) paragrahvides 14, 15 ja 17 asendatakse läbivalt sõna „hankija“ vastavas käändes sõnaga

„käitleja“ vastavas käändes;

27) paragrahvi 14 punktis 3 asendatakse tekstiosa „uudse ravimi tootmiseks või haiglaerandi

ravimi valmistamiseks“ tekstiosaga „või uudse ravimi tootmiseks“;

28) paragrahv 15 lõike 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„ (2) elundite eemaldamine ei tohi takistada kohtuarstlikku ekspertiisi, kui on alust oletada, et

isiku surm on saabunud kuriteo tagajärjel.”;

29) paragrahv 15 lõige 3 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„ (3) Kuriteo tagajärjel saabunud surma korral peab käitleja kooskõlastama surnud isikult

elundite eemaldamise kohtuarsti-eksperdiga.”;

30) paragrahv 15 lõikes 5 asendatakse tekstiosa “vorm sätestatakse käesoleva seaduse § 22 lõike

3 alusel kehtestatud rakkude, kudede ja elundite hankimise ja käitlemisel eeskirjas“ tekstiosaga

„vormi kehtestab valdkonna eest vastutav minister määrusega”;

31) paragrahvi 20 lõike 1 punkt 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„2) tagama käitlemise eest vastutavale isikule või tema äraolekul tema asendajale kohustuste

täitmiseks vajalikud tingimused ja vahendid;“;

32) paragrahvi 20 lõike 1 punkt 5 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„5) tagama, et siirdamiseks, uudse ravimi tootmiseks ja inimpäritolu preparaadi valmistamiseks

kasutatavad elundid on piisavalt kvaliteetsed ning võimalikult ohutud.“;

33) paragrahvi 20 lõige 2 tunnistatakse kehtetuks;

34) paragrahvi 20 lõige 3 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(3) Siirdamiskeskus koostab iga aasta 1. maiks elundite käitlemise ja siirdamise koondaruande

eelmise kalendriaasta kohta.“;

35) paragrahvi 22 lõike 3 punkti 8 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

16

„8) käitleja, siirdaja ja uudse ravimi tootja vahelisele teabevahetusele;“;

36) paragrahvi 22 lõike 3 punkt 11 tunnistatakse kehtetuks;

37) paragrahvid 23 ja 24 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

㤠23. Vastutav isik

(1) Vastutav isik on käitleja määratud füüsiline isik, kes peab tagama, et retsipiendile

siirdamiseks või uudse ravimi tootmiseks ettenähtud elundid on hangitud ja käideldud vastavalt

õigusaktide nõuetele ja käitleja kehtestatud juhenditele ning need on retsipiendile võimalikult

ohutud. Vastutav isik määratakse iga elundiliigi jaoks eraldi.

(2) vastutava isiku asendaja peab vastama vastutavale isikule esitatavatele nõuetele.

§ 24. Nõuded vastutava isiku kvalifikatsioonile

(3) Elundite käitleja määratud vastutaval isikul peab olema täidetud residentuuri õppekava täies

ulatuses või omandatud eriarsti eriala või vastav välisriigi kvalifikatsioon ning vähemalt

kaheaastane töökogemus elundite käitlemise valdkonnas.“;

38) paragrahvi 26 lõike 1 punkt 1, lõike 3 teine lause ja lõiked 6 – 8 tunnistatakse kehtetuks;

39) paragrahvi 26 lõige 3 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(3) Elundite siirdamiseks peab siirdajal olema tervishoiuteenuste korraldamise seaduse alusel

antud sellekohase kõrvaltingimusega eriarstiabi osutamise tegevusluba.“;

40) paragrahvi 26 lõiget 4 täiendatakse pärast sõna „tegevuskohas“ tekstiosaga „ning vajalikul

määral lepingupartnerite juures“;

41) paragrahvi 27 lõike 2 punktis 7 asendatakse sõna „hankimise” sõnaga „käitlemise”;

42) paragrahvi 27 lõikest 3 jäetakse välja teksti osa „rakkude, kudede ja elundite käitlemise

tegevusloa taotluses esitatakse”;

43) paragrahvi 27 lõike 3 punktis 3 asendatakse sõna „pädeva“ sõnaga „vastutava“;

44) paragrahvi 27 lõige 4 ja paragrahvi 31 lõige 5 tunnistatakse kehtetuks;

45) paragrahvi 32 lõige 7 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(7) Ootelehe pidaja on kohustatud edastama teabe isiku ootelehele registreerimisest ja

ootelehelt eemaldamisest tervise infosüsteemi, välja arvatud ootelehele registreeritud isiku

surma korral.“;

46) paragrahvi 33 lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(1) Jälgitavus on võimalus teha kindlaks elund ja selle asukoht protsessi igas etapis, alates

annetamisest kuni siirdamiseni või hävitamiseni, sealhulgas teha kindlaks doonor, käitleja ja

retsipient. Jälgitavus hõlmab võimalust teha kindlaks kogu asjakohane teave selle elundiga

kokku puutunud toodete ja materjalide kohta ning selgitada välja sellise teabe asukoht.“;

17

47) paragrahvi 34 lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(1) Tervisekassa tagab elus elundidoonori terviseseisundi jälgimise elundi loovutamisega

seotud võimalike tervisemõjude hindamiseks kuni doonori elu lõpuni.“;

48) paragrahvi 34 lõige 2 tunnistatakse kehtetuks;

49) paragrahv 35 lõige 4 tunnistatakse kehtetuks;

50) paragrahvi 35 lõikest 5 jäetakse välja tekstiosa „kes väljastas siirdajale retsipiendile siiratud

rakud, koed või elundi“;

51) paragrahvi 35 lõikeid 7 – 9 muudetakse ning sõnastatakse järgmiselt:

„(7) Elundite käitlejal peavad olema välja töötatud ja rakendatud toimingud, mis võimaldavad

kohe pärast raske kõrvalekalde või raske kõrvaltoime selgumist hinnata toimingute peatamise

ja järeltegevuste vajadust ning võimaluse korral seda teha.

(8) Elundite suhtes rakendatava valvsuse ning raskest kõrvalekaldest ja raskest kõrvaltoimest

teatamise korra ja vormid kehtestab valdkonna eest vastutav minister määrusega.

(9) Ravimiamet koostab talle esitatud andmete alusel igal aastal eelneva kalendriaasta raskete

kõrvalekallete ja raskete kõrvaltoimete kohta koondaruande ning vastava päringu saamisel

esitab selle Euroopa Komisjonile.“;

52) paragrahv 37 täiendatakse lõikega 3 järgmises sõnastuses:

„ (3) Juhul, kui isikud on registreeritud rahvusvahelise elundivahetusorganisatsiooni ootelehele,

peaks see info olema kättesaadav vastava organisatsiooni kodulehelt.”

53) paragrahvi 38 lõiked 11 – 17 tunnistatakse kehtetuks;

54) paragrahv 40 lõikes 1 asendatakse sõna „ja” sõnaga „või”;

55) paragrahvi 42 lõige 4 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(4) Riiklikke kohapealsete inspektsioonide vahe ei tohi ületada nelja aastat ning peab

põhinema riskihindamisel.“;

56) paragrahvi 42 lõige 5 tunnistatakse kehtetuks;

57) paragrahv 45 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

㤠45. Aruandekohustus

(1) Kui Ravimiametit teavitatakse raskest kõrvalekaldest või raskest kõrvaltoimest, mis on

seotud doonoriga, kelle elund saadeti teise Euroopa Majanduspiirkonna riiki või kolmandasse

riiki, teavitab Ravimiamet sellest viivitamata asjaomase riigi pädevat asutust.

(2) Ravimiamet esitab Euroopa Komisjonile vastava järelepärimise kohase aruande elundite

siirdamisega seotud tegevuste ning omandatud kogemuste kohta.“;

18

58) paragrahvi 50 lõike 2 ja 3 ning § 501 tunnistatakse kehtetuks.

§ 39. Ravimiseaduse muutmine

Ravimiseaduses tehakse järgmised muudatused:

1) paragrahvi 9 pealkirjast jäetakse välja tekstiosa „ning verepreparaat”;

2) paragrahvi 9 lõige 3 tunnistatakse kehtetuks;

3) paragrahvi 14 lõige 4 tunnistatakse kehtetuks;

4) paragrahvi 162 lõike 2 punktis 3 asendatakse tekstiosa „rakkude või kudede käitlemise õigust

omav isik” tekstiosaga „inimpäritolu materjali asutus”;

5) paragrahvi163 lõike 1 punktis 2 asendatakse tekstiosa „rakkude, kudede ja elundite

hankimise, käitlemise ja siirdamise seaduse § 22 lõike 3 ning vereseaduse § 8 lõike 4”

tekstiosaga “elundite käitlemise ja siirdamise seaduse § 22 lõike 3 ja inimpäritolu materjali

seaduse §11 lõike 1 punkti 1”;

6) paragrahvi 163 lõike1 punktis 4 tekstiosa „vere, rakkude ja kudede” asendatakse sõnaga

„materjali” ning tekstiosa „verekeskuse, hankija või käitleja” tekstiosaga „SoHO asutusega”;

7) paragrahvi 17 lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(1) Ravimiameti eriluba nõudva kauba, sealhulgas ravimite, ka kliinilise uuringu ravimite,

toimeainete, meditsiinilisel eesmärgil kasutatavate inimpäritolu materjali ja elundite, loomset

päritolu kudede, rakkude ja elundite ning teaduslikul eesmärgil kasutatavate inimpäritolu

materjali ja elundite (edaspidi eriluba nõudev kaup) loetelu kehtestab valdkonna eest vastutav

minister määrusega.“

8) paragrahvi 18 lõike 1 punkt 41 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„41) SoHO asutus ja elundite käitlemise tegevusloa omaja - inimpäritolu materjali ja elundeid

meditsiiniliseks kasutamiseks ja käitlemiseks”;

9) paragrahv 18 lõige 1 täiendatakse punktiga 42 järgmises sõnastuses:

„42) veterinaararsti kutsetegevuse loa omaja - loomset päritolu rakke, kudesid ja elundeid ning

verepreparaate meditsiiniliseks kasutamiseks;”

10) paragrahvi 18 lõike 1 punktis 5 asendatakse tekstiosa „kudesid, rakke” sõnaga „materjali”;

11) paragrahvi 19 lõike 5 punkti 2 täiendatakse pärast tekstiosa „inim-” tekstiosaga „päritolu

materjali ja elundite”;

12) paragrahvi 25 lõige 2 muudetakse sõnastatakse järgmiselt:

„(2) Ravimeid võib saata välisriiki või Eestisse käesoleva seaduse § 19 lõike 5 alusel

kehtestatud määruses lubatud koguses. Anaboolsete steroidide, narkootiliste ja psühhotroopsete

19

ainete, meditsiiniliseks kasutamiseks ettenähtud inimpäritolu materjali ning uudsete ravimite

saatmine on keelatud.“;

13) paragrahvis 26 lõikest 7 jäetakse välja tekstiosa „täisverd ja verekomponente” ning lause

lõpus asendatakse tekstiosa „meditsiinilisi gaase” sõnaga „ja”;

14) paragrahvi 39 lõikes 2, lõike 3 punktis 2 ja lõikes 4 asendatakse tekstiosa „rakkude, kudede”

vastavas käändes läbivalt tekstiosaga „inimpäritolu materjali” vastavas käändes ning jäetakse

välja tekstiosa „hankimise ja” ning „hankijate ja” vastavas käändes;

15) paragrahvi 39 lõikes 3 punktis 4 asendatakse sõnad „rakkude, kudede” tekstiosaga

„inimpäritolu materjali” ning jäetakse välja tekstiosa „hankijate ja”;

16) paragrahvi 42 lõikest 2 jäetakse välja tekstiosa „täisvere ja verekomponentide tootmiseks

ning”;

17) paragrahvi 43 lõikest 3 jäetakse välja tekstiosa „täisvere ja verekomponentide tootmise”;

18) paragrahvi 63 lõike 2 punkt 3 tunnistatakse kehtetuks.

§ 40. Riigilõivu seaduse muutmine

Riigilõivuseaduses tehakse järgmised muudatused:

1) 3. osa 12. peatüki, 1. jao 3. jaotise pealkiri muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„3. jaotis

Inimpäritolu materjali ja elundite käitlemise ja siirdamise seaduste alusel tehtavad

toimingud”;

2) paragrahvi 284 pealkiri ja tekst muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„§ 284. Inimpäritolu materjali käitleja loa väljaandmise taotluse läbivaatamine

Inimpäritolu materjali käitleja loa väljaandmise taotluse läbivaatamise eest tasutakse riigilõivu

1500 eurot.“;

3) paragrahvi 2841 pealkirja ja tekstiosa muudetakse ja kehtestatakse järgmises sõnastuses:

„§ 2841. Inimpäritolu materjali preparaadi loa taotluse läbivaatamine

(1) Inimpäritolu materjali preparaadi, mis vastab EDQMi inimpäritolu materjali monograafiale,

loa taotluse läbivaatamise eest tasutakse riigilõivu 100 eurot.

(2)Muu kui EDQMi inimpäritolu materjali monograafiale vastava preparaadi loa taotluse

läbivaatamise eest tasutakse riigilõivu 600 eurot.”;

4) seaduse teksti täiendatakse paragrahviga 2842 järgmises sõnastuses:

„§ 2842 Inimpäritolu materjali preparaadi loa muutmise taotluse läbivaatamine

(1) Inimpäritolu materjali preparaadi loa muutmise taotluse läbivaatamise eest, mis vastab

EDQMi inimpäritolu materjali monograafiale, tasutakse riigilõivu 50 eurot.

20

(2) Muu kui EDQMi inimpäritolu materjali monograafiale vastava preparaadi loa muutmise

taotluse läbivaatamise eest, tasutakse riigilõivu 300 eurot”;

5) paragrahvi 285 pealkirjas ja tekstis asendatakse tekstiosa „rakkude, kudede ja elundite

käitlemise tegevusloa” tekstiosaga „inimpäritolu materjali käitleja loa” ja sõna „pädeva”

asendatakse sõnaga „vastutava”;

6) paragrahvi2851 pealkirja ja teksti muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„§2851 Elundite käitlemise tegevusloa väljaandmise taotluse läbivaatamine

Elundite käitlemise tegevusloa väljaandmise taotluse läbivaatamise eest tasutakse riigilõivu

1700 eurot.”;

7) paragrahvi 2852 pealkirjas ja tekstis asendatakse tekstiosa „rakkude ja kudede impordi

sertifikaadi” ning „rakkude ja kudede impordi sertifikaadi väljaandmise” tekstiosaga

„importiva inimpäritolu materjali käitleja loa”;

8) seaduse teksti täiendatakse paragrahviga 2853 järgmises sõnastuses:

„§ 2853. Elundite käitlemise tegevusloa muutmise taotluse läbivaatamine

Elundite käitlemise tegevusloa muutmise taotluse läbivaatamise eest, kui taotletakse:

1) käitlemise tegutsemiskoha muutmist või lisamist ning tegevusloa kõrvaltingimuste muutmist

või lisamist, tasutakse riigilõivu 640 eurot;

2) muudatuste tegemist tegevusloa omaja vahetumise, vastutava isiku vahetumise, käitlejale

käitlemisega seotud teenuseid osutava ettevõtja vahetumise või lisandumisega ning

nakkusohtliku bioloogilise materjali käitlemisega tingitud muudatustega käitlemisprotsessis,

tasutakse riigilõivu 320 eurot.”.

§ 41. Surma põhjuste tuvastamise seaduse muutmine

Surma põhjuse tuvastamise seaduse paragrahvi 2 lõige 4 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(4) Kui isiku elundid tahetakse pärast tema surma eemaldada siirdamiseks, tuvastatakse isiku

surma fakt elundite käitlemise ja siirdamise seaduses sätestatud korras.“.

§ 42. Tervishoiuteenuste korraldamise seaduse muutmine

Tervishoiuteenuste korraldamise seaduses tehakse järgmised muudatused:

1) paragrahvi 42 lõike 5 punkt 5 tunnistatakse kehtetuks;

2) paragrahvi 22 lõikes 3 asendatakse tekstiosa „täisvere ja verekomponentide tootmise,

rakkude, kudede ja elundite hankimise ja“ tekstiosaga “ „inimpäritolu materjali kogumise ja

käitlemise ning elundite”;

3) paragrahvi 591lõike 4 punktist 122 jäetakse välja sõna „hankimise”;

21

4) paragrahvis § 593 asendatakse tekstiosa „rakkude ja kudede hankimise” vastavas käändes

läbivalt tekstiosaga „inimpäritolu materjali” vastavas käändes;

5) paragrahvi 7214 pealkirjas asendatakse tekstiosa „rakkude ja kudede hankimise” tekstiosaga

„inimpäritolu materjali”.

§ 43. Vereseaduse kehtetuks tunnistamine

Vereseadus tunnistatakse kehtetuks.

3. jagu

Seaduse jõustumine

§ 44. Seaduse jõustumine

Käesolev seadus jõustub 2027. aasta 7. augustil.

Lauri Hussar

Riigikogu esimees

Tallinn, „.…” …………….. 2026. a

___________________________________________________________________________

Algatab Vabariigi Valitsus …………… 2026. a

(allkirjastatud digitaalselt)

Inimpäritolu materjali seaduse

eelnõu seletuskiri

Lisa

Rakendusaktide kavandid

KAVAND 1

MINISTRI MÄÄRUS

Immunohematoloogiliste uuringute tegemise tingimused ja kord

Määrus kehtestatakse inimpäritolu materjali seaduse § 11 lõike 1 punkti 4 alusel.

1. Peatükk

Üldsätted

§ 1. Reguleerimisala

Määrusega kehtestatakse patsiendi raviks sobivate doonoriverepreparaatide kindlaks

määramiseks tehtavate patsiendi vere ja doonori vere immunohematoloogiliste uuringute

tingimused ja kord.

§ 2. Immunohematoloogiliste uuringutega seonduvad dokumendid

(1) Immunohematoloogiliste uuringutega seonduvad dokumendid on patsiendi verekaart,

verepreparaadi tellimisleht ja transfusiooniprotokoll.

(2) Lõikes 1 nimetatud dokumentide täitmisel lähtutakse tervishoiuteenuste korraldamise

seaduse § 42 lõike 3 alusel kehtestatud nõuetest.

§ 3.   Nõuded immunohematoloogilistes uuringutes kasutatavatele reaktiividele

 (1) Immunohematoloogilistel uuringutel kasutatavad reaktiivid peavad olema valmistatud või

toodetud vastavalt õigusaktides sätestatud nõuetele ja neid tuleb kasutada vastavalt tootja

juhistele, välja arvatud juhul, kui on valideeritud teisiti.

(2) ABO-veregrupi määramiseks otsese reaktsiooniga kasutatakse monoklonaalset anti-A ja

anti-B reaktiivi, ABO-veregrupi kinnitaval määramisel kasutatakse otsese reaktsiooni

negatiivset kontrolli koos pöördreaktsiooniga. Pöördreaktsiooni läbiviimiseks kasutatakse

vähemalt A1- ja B-standarderütrotsüütide suspensiooni.

(21) Kui ABO-veregrupi määramisel ei ole otsene reaktsioon ja pöördreaktsioon omavahel

vastavuses, ei saa kinnitavat määramist lugeda kinnitavaks ja uuringut tuleb korrata mõne teise

asjakohase meetodiga.

(3) D-antigeeni määramisel erütrotsüütidel (edaspidi Rh(D) kuuluvus) tuleb kasutada

monoklonaalset, polüklonaalset (humaan) või segatüüpi (IgG/IgM) anti-D reaktiivi. D-

antigeeni kinnitaval määramisel tuleb autoaglutinatsiooni välistamiseks kasutada

kontrollreaktiivi.

(4) K-antigeeni määramiseks kasutatakse monoklonaalset anti-K reaktiivi.

(5) Antikehade sõeluuringul kasutatakse antihumaanglobuliini reaktiivi ja tüpiseeritud O-grupi

standarderütrotsüüte.

(6) Doonori vere antikehade sõeluuringul kasutatakse standarderütrotsüüte, millel peavad

olema esindatud järgmised antigeenid: D, C, E, c, e, K, k, Fya, Fyb, Jka, Jkb, P1, M, N, S, s.

(7) Patsientide vere antikehade sõeluuringul kasutatakse vähemalt kahte tüpiseeritud O-grupi

standarderütrotsüütide suspensiooni juhul, kui rakendatakse seroloogilist sobitamist, ning

vähemalt kolme tüpiseeritud O-grupi standarderütrotsüütide suspensiooni juhul, kui

rakendatakse verekomponentide andmestikupõhist sobivuskontrolli (edaspidi VASK).

Standarderütrotsüütidel peavad olema esindatud järgmised antigeenid: D, C, E, c, e, K, k, Fya,

Fyb, Jka, Jkb, Lea, Leb, P1, M, N, S, s, millest C, E, c ja e on esindatud homosügootselt.

VASK-i rakendades peavad standarderütrotsüütidel olema homosügootselt esindatud ka

järgmised antigeenid: Fya, Fyb, Jka, Jkb, S ja s.

§ 4.   Immunohematoloogiliste uuringute tegemine

(1) Doonori vere ja patsiendi vere immunohematoloogilised uuringud tehakse

tervishoiuteenuse osutaja või verekeskuse immunohematoloogiliste uuringute laboris.

(2) Uuringu tulemusi tuleb hinnata üksteisest sõltumatult vähemalt kaks korda.

(3) Immunohematoloogiliste uuringute kvaliteedi hindamiseks tuleb teha asjakohast sisemise

kvaliteedi kontrolli, millega hinnatakse regulaarselt seadmete, reaktiivide ja meetodite

vastavust nõuetele.

(4) Iga tehtava immunohematoloogilise uuringu tüübi kvaliteedi hindamiseks tuleb osaleda

sellekohases laboritevahelises võrdluskatsete programmis. Programmis osalemise sageduse

valikul tuleb lähtuda konkreetse uuringu tegemise sagedusest laboris, kuid see ei tohi olla

harvem kui kaks korda aastas. Kui programmis osalemisel saadakse mittevastav tulemus, tuleb

sellest teavitada immunohematoloogiliste uuringute referentlaborit.

§ 5.   Immunohematoloogiliste uuringute tegija

Immunohematoloogilisi uuringuid võib teha ja nendele hinnangu anda spetsiaalse väljaõppe

saanud isik.

§ 6.   Immunohematoloogilisteks uuringuteks võetud vereproovi märgistamine ja

säilitamine

(1) Vereproovi katsuti peab olema märgistatud järgmiste andmetega:

1) patsiendi ees- ja perekonnanimi;

2) patsiendi isikukood, sünniaeg või identifitseerimiskood.

(2) Doonori vereproov peab olema märgistatud unikaalse vereloovutuse

identifitseerimiskoodiga.

(3)Immunohematoloogilisteks uuringuteks võetud vereproovi säilitatakse vastavalt reaktiivi

tootja juhistele.

2. peatükk

Doonori vere immunohematoloogiliste uuringute tegemise tingimused ja kord

1. jagu

Doonori vere kohustuslikud immunohematoloogilised uuringud 

§ 7.   Doonori vere kohustuslikud immunohematoloogilised uuringud

Doonori veres peab olema määratud ABO-veregrupp, Rh(D) kuuluvus, K-antigeeni olemasolu

ja tehtud erütrotsütaarsete antikehade sõeluuring (edaspidi antikehade sõeluuring).

§ 8.   ABO-veregrupi määramine

(1) Doonori vere ABO-veregrupp määratakse igal vere loovutamisel, neist esimesel korral koos

pöördreaktsiooniga.

(2) Esimest korda verd loovutanud doonori vere ABO-veregrupp määratakse kahe erineva

testiga.

§ 9.   Rh(D) kuuluvuse määramine

(1) Doonori vere Rh(D) kuuluvus määratakse igal vere loovutamisel.

(2) Esimest korda verd loovutanud doonori vere Rh(D) kuuluvus määratakse kahe erineva

reaktiiviga.

(3) Doonori vere Rh(D) kuuluvuse määramiseks valitud reaktiivide ja meetodite

kombinatsioon peab kindlustama nõrga ja osalise D-antigeeniga doonori vere väljastamise

Rh(D) positiivsena. Rh(D) negatiivsena väljastataval doonoriverel peab olema tehtud nõrga D

uuring indirektse antiglobuliintesti või sellega võrreldava tundlikkusega testi abil.

§ 10.   K-antigeeni määramine

(1) Doonori vere K-antigeen määratakse doonori veres kahel esimesel vere loovutamisel.

§ 11.   Antikehade sõeluuring

(1) Doonori vere antikehade sõeluuring tehakse vähemalt kahel esimesel vere loovutamisel.

Järgmistel vere loovutamistel tehakse doonori vere antikehade sõeluuring juhul, kui viimase

vere loovutamise järgselt on doonorile tehtud vereülekanne või doonor on olnud rase.

(2) Doonori vere antikehade sõeluuringu tegemise vajaduse otsustab meditsiinilise läbivaatuse

tegija, lähtudes doonori küsitluslehe andmetest.

(3) Doonori vere antikehade sõeluuringut võib teha indirektse antiglobuliintesti või sellega

võrreldava petsiifilisuse ja sensitiivsusega testi abil.

(4) Antikehade leidmisel doonori verest tuleb need identifitseerida, andmed sensibiliseerinud

doonori kohta tuleb dokumenteerida ning kliiniliselt oluliste antikehade leiu korral

verepreparaat hävitatakse.

§ 111.   Uuringu andmete säilitamine

Paragrahvis 7 nimetatud doonorivere kohustuslike uuringute nõudeid säilitatakse vähemalt 15

aastat.

2. jagu

Doonori vere täiendavad immunohematoloogilised uuringud 

§ 12.   Doonori vere täiendavad immunohematoloogilised uuringud

(1) Verekeskusel tuleb tagada võimalus nende verepreparaatide sobivusuuringute tegemiseks,

mille puhul on kindlaks määratud doonori Rh-fenotüüp ja teiste veregrupisüsteemide

fenotüübid (edaspidi laiendatud fenotüüp), et tagada õigeaegne vereülekanne patsientidele,

kelle verest on leitud antikehasid või esinevad muud asjakohased näidustused.

(3) Rh-fenotüübi ja laiendatud fenotüübi uuringute tulemused loetakse kinnitatuks pärast kahel

üksteisest sõltumatul määramisel kokkulangeva tulemuse saamist.

3. peatükk

Ptsiendi vere immunohematoloogiliste uuringute tegemise tingimused ja kord

§ 13.   Patsiendi vere kohustuslikud immunohematoloogilised uuringud

Patsiendi veres peab olema määratud ABO-veregrupp jaRh(D) kuuluvus ning tehtud

antikehade sõeluuring ja erütrotsüütide suspensiooni ülekande eelsed patsiendi vere ja doonori

vere sobivusuuringud.

§ 14.   Patsiendi identifitseerimise kohustus

Igal vereproovi võtmisel tuleb patsient identifitseerida. Igast uuritavast vereproovist tuleb

patsiendi identifitseerimise kontrollimiseks määrata ABO-veregrupp ja Rh(D) kuuluvus.

§ 15.   ABO-veregrupi määramine

(1) Patsiendi vere ABO-veregrupi kinnitavaks määramiseks tuleb teha nii otsene reaktsioon kui

kapöördreaktsioon. Patsiendi vere ABO-veregruppi võib kontrollida otsese reaktsiooniga.

(3) Vastsündinutel ja imikutel kuni 4. elukuuni määratakse vere ABO-veregrupp ainult otsese

reaktsiooni abil.

(4) Immunohematoloogiliste uuringute laboris võrreldakse patsiendi vere ABO-veregrupi

määramise tulemust varasema ABO-veregrupi määramise tulemusega.

(5) Kui immunohematoloogiliste uuringute laboris tehtud uuringute tulemused ei ühti varasema

ABO-veregrupi määramisega, tuleb võtta patsiendilt uus vereproov vere ABO-veregrupi

määramiseks.

§ 16.   Rh(D) kuuluvuse määramine

(1) Patsiendi vere Rh(D) kuuluvus määratakse reaktiiviga, mis ei too välja DVI kategooriat, või

molekulaardiagnostiliste uuringute abil.

(2) Rh(D) negatiivse ema immunoglobuliinprofülaktika vajaduse hindamiseks määratakse

loote või vastsündinu vere Rh(D) kuuluvus.

§ 17.   Antikehade sõeluuring

(1) Patsiendi vere antikehade sõeluuring tehakse ABO-veregrupi ja Rh(D) kuuluvuse

määramisega patsientidele, kellele tehakse vereülekanne, ja kõigile rasedatele.

(2) Rasedatele tehakse vere antikehade sõeluuring esimesel antenataalsel visiidil. Kui esmane

antikehade sõeluuring on negatiivne, tuleb teine vere antikehade sõeluuring teha 28.–

36. rasedusnädalal.

(3) Vere antikehade sõeluuring tehakse indirektse antiglobuliintesti või sellega võrreldava

spetsiifilisuse ja sensitiivsusega testi abil.

(4) Vastsündinutel tehakse direktne antiglobuliintest hemolüüsi kahtluse korral, hemolüütilise

haiguse korral või kui emal on määratud kliiniliselt olulised antikehad.

(5) Antikehade sõeluuringu tegemiseks vastsündinutel ja imikutel kuni 4. elukuuni ning loote

antikehade sõeluuringu tegemiseks tuleb kasutada ema vereproovi, välja arvatud juhul, kui

vastsündinute ja kuni 4-kuuste imikute puhul ei ole ema vereproovi võimalik kasutada.

(6) Kui vastsündinu või kuni 4-kuune imik viiakse ühest haiglast teise, tuleb patsiendiga kaasa

anda ema varasemate immunohematoloogiliste uuringute ja intrauteriinsete vereülekannete

kohta käiv informatsioon.

(7) Kui antikehade sõeluuring on negatiivne ning ABO-veregrupp ja Rh(D) kuuluvus on

kinnitavalt määratud, ei ole vastsündinutel ja imikutel kuni 4. elukuuni vajalik enne

vereülekannet antikehade sõeluuringut korrata.

(8) Korduvate vereülekannete korral tuleb patsiendi vere antikehade sõeluuringut korrata

vähemalt iga 5 päeva järel, kui rakendatakse seroloogilist sobitamist, ning vähemalt iga

72 tunni järel, kui rakendatakse VASK.

(9) Kui patsiendile ei ole eelneva kolme kuu jooksul tehtud vereülekannet või ta ei ole olnud

rase, kehtivad patsiendi vere antikehade sõeluuringu tulemused kolm kuud.

§ 18.   Positiivne antikehade sõeluuring

  (1) Patsiendi vere positiivse antikehade sõeluuringu korral tuleb patsiendi verest leitud

antikehad identifitseerida verekeskuse immunohematoloogiliste uuringute laboris.

  (2) Kui patsiendile on vaja teha vereülekanne, tehakse patsiendile vere seroloogiline

sobitamine vajaduse korral Rh-fenotüübi ja laiendatud fenotüübi alusel. Enne plaanitud

vereülekannet tuleb leitud antikehad identifitseerida.

(3) Kui patsiendi verest leitud antikeha ei õnnestu identifitseerida, tehakse vereülekanne

seroloogilise sobitamise alusel. Võimalusel korratakse antikehade identifitseerimist 3–4 nädala

pärast.

(4) Kui patsiendi verest leiti kliiniliselt olulisi antikehasid, tuleb talle igal järgneval

vereülekandel valida spetsiaalselt antigeen-negatiivset verd ja teha seroloogiline sobitamine.

Seroloogilise sobitamise tegija peab enne vere sobitamist oma käsutuses olevate dokumentide

või informatsiooni põhjal välja selgitama, kas patsiendi verest on eelnevalt

immunohematoloogiliste uuringute käigus leitud antikehasid.

(5) Patsiendile, kelle verest leiti kliiniliselt olulisi antikehasid ja kellel esineb vajadus

korduvateks vereülekanneteks või kelle puhul ei ole ravist tingituna sobivusuuringute

hindamine võimalik, tuleb vereülekanne teha K-antigeeni, Rh-fenotüübi ja vajaduse korral

laiendatud fenotüübi alusel.

(6) Rasedatel tuleb identifitseeritud antikehade tiitri taset jälgida seroloogilisel tiitrimisel

antiglobuliinmeetodil katsutis või meetodiga, kus antikehade esile toomiseks ei kasutata

potentsiaatorit.

§ 19.   Sobivusuuringud

(1) Sobivusuuringute tegemiseks patsiendilt võetud uus vereproov ei tohi sobitamise hetkel

olla üle kolme päeva vana.

(2) Seroloogilise sobitamise tegemiseks tuleb kasutada indirektset antiglobuliintesti või sellega

võrreldava spetsiifilisuse ja sensitiivsusega testi. VASK-i tegemiseks tuleb kasutada kohapeal

valideeritud spetsiaalset infosüsteemi.

(3) Sobivusuuringute tulemused on kehtivad 5 päeva alates patsiendilt vereproovi võtmisest.

(4) Vereülekandeks sobivana väljastatakse seroloogilisel sobitamisel negatiivse tulemuse

andnud doonori veri või VASK-iga kontrollitud veri.

(5) Patsiendi vereproovi, millest sobivusuuringud tehti, ja sobitatud doonori erütrotsüüte peab

laboris säilitama vähemalt 7 päeva temperatuuril +2 – +8 °C.

(6) Vastsündinu hemolüütilise tõve korral tuleb seroloogiline sobitamine teha ka ema verega.

§ 20.   Patsiendi vere immunohematoloogiliste uuringute tegemine erakorralises

situatsioonis abi osutamise korral

Erakorralises situatsioonis abi osutamise korral, kui immunohematoloogilistele uuringutele

kuluv aeg ja patsiendi identifitseerimise vea tekkimise oht on minimeeritud, on lubatud teha

kõik immunohematoloogilised uuringud ühest patsiendi vereproovist.

§ 21. Määruse jõustumine

Määrus jõustub 2027. aasta 7. augustil

(allkirjastatud digitaalselt)

Karmen Joller

sotsiaalminister

(allkirjastatud digitaalselt)

Maarjo Mändmaa

kantsler

KAVAND 2

MINISTRI MÄÄRUS

Inimpäritolu materjali ja elundite käitlemise ja aruannete koostamise eeskiri

Määrus kehtestatakse inimpäritolu materjali seaduse § 11 lõike 1 punkti 1 ning elundite

käitlemise ja siirdamise seaduse § 15 lõike 5 alusel.

1. Peatükk

Üldsätted

§ 1. Reguleerimisala

Määrusega kehtestatakse inimpäritolu materjali ja elundite käitleja dokumendihaldusele,

personalile, käitlemisruumidele, käitlemisel kasutatavatele seadmetele ja materjalidele,

protseduurile, kvaliteedi tagamisele, valvsusele, jälgitavusele ja tagasikutsumisele, ning

teabevahetusele ja aruannete koostamisele esitatavad nõuded.

§ 2. üldnõuded dokumendihaldusele

Käitleja dokumendihaldus peab tagama inimpäritolu materjali ja elundite käitlemisel:

1) käitleja ülesannete täitmise ja otsuste vastuvõtmise täpse ja küllaldase dokumenteerimise

vähemalt õigusaktidega ettenähtud ulatuses;

2) dokumentide vastavuse õigusaktides kehtestatud nõuetele;

3) dokumentide kiire ringluse;

4) dokumentide lihtsa ja kiire leidmise ning juurdepääsu neile;

5) dokumentidele kehtestatud juurdepääsupiirangutest kinnipidamise;

6) tähtaegse dokumentide täitmise ja kontrolli dokumentide täitmise üle;

7) dokumentide ja nende tõestusväärtuse säilimise dokumentidele kehtestatud

säilitustähtaegade jooksul.

§ 3. …

§ X. Määruse jõustumine

Määrus jõustub 2027. aasta 7. augustil

(allkirjastatud digitaalselt)

Karmen Joller

sotsiaalminister

(allkirjastatud digitaalselt)

Maarjo Mändmaa

kantsler

KAVAND 3

MINISTRI MÄÄRUS

Inimpäritolu materjali ja elundidoonoriks sobivuse kriteeriumid, välistavate asjaolude

loetelu ning uuringute tegemise kord

Määrus kehtestatakse inimpäritolu materjali seaduse § 12 lõike 1 ning elundite käitlemise ja

siirdamise seaduse § 10 lõike 2 alusel.

1. Peatükk

Üldsätted

§ 1. Reguleerimisala

Määrusega kehtestatakse inimpäritolu materjali ja elundidoonorite valimise kriteeriumid,

inimpäritolu materjali või elundi annetamist välistavate asjaolude loetelu, doonoritele

ettenähtud kohustuslike laboratoorsete uuringute loetelu ning uuringute tegemise tingimused

ja kord.

§ 2. Mõisted

(1) Allogeenne doonor on käesoleva määruse tähendus isik, kellelt eemaldatakse rakud, koed

või elund siirdamiseks, uudse ravimi tootmiseks või haiglaerandi ravimi valmistamiseks teisele

isikule.

(2) Autoloogne doonor on käesoleva määruse tähenduses isik, kellelt eemaldatud rakke ja

kudesid kasutatakse siirdamiseks, uudse ravimi tootmiseks või haiglaerandi ravimi

valmistamiseks talle endale.

§ 3. …

§ X. Määruse jõustumine

Määrus jõustub 2027. aasta 7. augustil

(allkirjastatud digitaalselt)

Karmen Joller

sotsiaalminister

(allkirjastatud digitaalselt)

Maarjo Mändmaa

kantsler

KAVAND 4

MINISTRI MÄÄRUS

Riiklik vereteenistuse infosüsteem

Määrus kehtestatakse inimpäritolu materjali seaduse §20 lõike 1 alusel.

1. Peatükk

Üldsätted

§ 1. Infosüsteemi pidamise eesmärk ja nimetus

(1) Riikliku vereteenistuse infosüsteemi (edaspidi infosüsteem) pidamise eesmärk on tagada

vere kvaliteetne käitlemine ja inimkasutuse kliiniliste tulemuste jälgimine.

(2) Infosüsteemi ingliskeelne nimetus on National Blood Service Information System.

§ 2. Infosüsteemi kaasvastutavate töötlejate ülesanded

(1) Sotsiaalministeerium ja Tervisekassa kaasvastutavate töötlejatena korraldavad koostöös

volitatud töötlejaga e-teenuste loomist, arenduste väljatöötamist ja infosüsteemi elektroonilist

andmevahetust teiste andmekogudega ning täidavad muid vastutavale töötlejale antud

ülesandeid. Kaasvastutavad töötlejad võivad anda täpsemaid juhiseid ja korraldusi volitatud

töötlejale.

(2) Sotsiaalministeerium vastutava töötlejana:

1) otsustab infosüsteemi volitatud töötleja;

2) määrab ja korraldab infosüsteemi juurdepääse ning andmete edastamist ja väljastamist;

3) tagab andmesubjekti isikuandmetega seotud rikkumisest teavitamise.

(3) Andmesubjekti jaoks on kaasvastutavate töötlejate kontaktpunktiks Sotsiaalministeerium,

kes tagab ja korraldab vastuste andmise ja suhtluse andmekaitset puudutavates küsimustes.

(4) Tervisekassa teeb igakülgset koostööd andmesubjekti pöördumiste lahendamisel ja tagab

infosüsteemi jätkusuutlikkuse.

§ 3. Infosüsteemi volitatud töötleja ja tema ülesanded

(1) Infosüsteemi volitatud töötleja on Tervise ja Heaolu Infosüsteemide Keskus, kes peab,

haldab ja arendab infosüsteemi, töötleb andmeid ning täidab muid vastutavale töötlejale

pandud kohustusi õigusaktide ja nende alusel sätestatud nõuete kohaselt.

(2) Volitatud töötleja tagab andmekogu pidamise ja haldamise õigusaktides sätestatud nõuete

kohaselt, sealhulgas:

1) tagab tekkivate dokumentide ja andmete kogumise, haldamise ja säilitamise, sealhulgas

andmete kustutamise ja hävitamise ning arhiveeritavate andmete üleandmise;

2) vastutab andmetöötlustoimingute õiguspärasuse eest, sealhulgas turbealase info pideva

analüüsimise ja turvariskide väljaselgitamise eest;

3) vastutab isikuandmete töötlemise nõuete täitmise eest ning menetleb isikute avaldusi

infosüsteemist andmete ühekordseks väljastamiseks;

4) tagab andmete kasutamise, andmelao ja sellega seotud tegevused;

5) sõlmib andmevahetuse kokkulepped õigusaktides sätestatud ulatuses;

6) peab arvestust kogutud ja väljastatud andmete ja infosüsteemi vahendusel osutatud teenuste

üle ning koostab selle arvestuse juhtimiseks ülevaatlikke analüüse;

7) tagab teenuse intsidentide käsitlemise ja kasutajatoe;

8) tagab infosüsteemi haldamise ja rakendustarkvara toimimise;

9) tagab tehnilise halduse, sealhulgas klassifikaatorite, loendite ja standardite pidamise ning

standardite ja klassifikatsioonide publitseerimise;

10) teavitab infosüsteemi andmete töötlemisel avastatud rikkumistest kohe vastutavat töötlejat

ning võtab viivitamata tarvitusele kõik vajalikud abinõud rikkumise lõpetamiseks;

11) tagab andmete ja infosüsteemi säilimise vastavalt kehtestatud nõuetele;

12) teeb andmekogu vastutavale töötlejale ettepanekuid andmekogu arendamiseks;

13) kaasab vajaduse korral arendus- ja hooldustööde tegemisse teise volitatud töötleja ja sõlmib

temaga lepingu, olles hinnanud isikuandmete töötlemise eesmärke, vajadust ja riske, ning

teavitab sellest mõistliku aja jooksul enne andmetöötlemise võimaldamist vastutavat töötlejat.

(3) Volitatud töötleja määrab infosüsteemiga liitumise eelduseks olevad tehnilised tingimused

ja avaldab need oma veebilehel.

(4) Kaasvastutavate töötlejate ja volitatud töötleja täpsemad ülesanded ja vastutus määratakse

kindlaks pooltevahelises koostöökokkuleppes, lähtudes seaduses ja käesolevas määruses

sätestatud tingimustest.

2. peatükk

Infosüsteemi ülesehitus ja andmekoosseis

§ 4. Infosüsteemi ülesehitus

(1) Infosüsteem koosneb keskandmekogust ja andmelaost.

(2) Keskandmekogu koosseisus on järgmised andmestikud:

1) doonorluse andmestik – doonoriportaali andmestik, doonorite registri andmestik ja

vereloovutuste andmestik;

2) verekomponentide andmestik;

3) retsipientide ja vereülekannete andmestik;

4) referentlabori andmestik.

(3) Andmeladu koosneb keskandmekogu ja andmeandjate edastatavatest pseudonüümitud

andmetest, mis ei võimalda isikut otseselt tuvastada.

(4) Täiendavaid rakendusi, mis on infosüsteemi osa, käsitatakse meditsiiniseadmena, juhul kui

sellekohane kohustus tuleb õigusaktist.

§ 5. Infosüsteemis töödeldavad andmed

(1) Doonoriportaalis töödeldakse doonori kohta järgmisi andmeid:

1) üldandmed;

2) terviseandmed;

3) terviseküsimustiku andmed;

4) broneerimisega seotud andmed.

(2) Doonorite registri andmestiku hulka kuuluvad veregrupp ja vereloovutuse lubatavus.

(3) Vereloovutuste andmestiku hulka kuuluvad ka meditsiinilise läbivaatuse andmed ja

verevõtuandmed.

(4) Verekomponentide andmestikku kuulub ka koondatud teave verekomponentide varude

kohta.

(5) Retsipientide ja vereülekannete andmestik koosneb retsipiendi üld- ja terviseandmetest ning

teenuseosutaja andmetest.

(6) Referentlabori andmestik koosneb retsipiendi üld- ja terviseandmetest ning tellija

andmetest.

(7) Infosüsteemi täpsem andmekoosseis on esitatud määruse lisas.

§ 6. Infosüsteemi turvameetmed, turbeaste ja liidestuvate süsteemide kohustused

(1) Infosüsteemi turvameetmed peavad tagama järgmised turvaklassid:

1) konfidentsiaalsus – S2;

2) terviklus – T3;

3) käideldavus – K2.

(2) Infosüsteemi turbeaste on kõrge (H).

(3) Infosüsteemi kasutaja, kes liitub infosüsteemiga oma infosüsteemi kaudu, peab tegema oma

infosüsteemi infoturbealaste riskide seire ja analüüsi.

(4) Infosüsteemiga liidestunud verekeskus, verekabinet ja referentlabor teavitab viivitamata

volitatud töötlejat kõikidest asjaoludest, mis võivad ohtu seada infosüsteemi turvalisuse.

3. peatükk

Andmete esitamine infosüsteemi, andmevahetus, andmete muutmine ja säilitamine

§ 7. Põhilised andmeandjad ja andmete esitamine infosüsteemi

(1) Doonor esitab infosüsteemi § 5 lõikes 1 nimetatud andmed.

(2) Verekeskus esitab infosüsteemi § 5 lõigetes 1–4 nimetatud andmed.

(3) Verekabinet esitab infosüsteemi § 5 lõikes 5 nimetatud andmed.

(4) Referentlabori teenust osutav verekeskus esitab infosüsteemi § 5 lõikes 6 nimetatud

andmed.

(5) Andmete õigsuse eest vastutab andmeandja.

§ 8. Teised andmeandjad ja andmevahetus andmekogudega

(1) Rahvastikuregister edastab infosüsteemi:

1) doonori ja retsipiendi isikut identifitseerivad andmed;

2) doonori isiku esindusõiguse ja teovõime andmed;

3) doonori surma registreerimise kande numbri.

(2) Retseptikeskus edastab infosüsteemi:

1) doonorile apteegist väljastatud ravimi ja selle väljastamise aluseks oleva retsepti andmed;

2) doonorile apteegist väljastatud või meditsiiniseadme väljastanud muu isiku väljastatud

meditsiiniseadme ja selle väljastamise aluseks oleva meditsiiniseadme kaardi andmed.

(3) Andmevahetus andmeandjatega toimub riigi infosüsteemide andmevahetuskihi kaudu.

§ 9. Andmete muutmine

(1) Infosüsteemi edastatud andmete muutmiseks esitab andmeandja andmekogusse viivitamata

uued andmed või teavitab volitatud töötlejat vajadusest esitatud andmeid muuta viivitamata

peale vea ilmnemist.

(2) Infosüsteemi volitatud töötlejal on andmekvaliteedi tagamiseks õigus kontrollida

infosüsteemi edastatud dokumendi vastavust standardile. Vastutav töötleja ja volitatud töötleja

ei hinda osutatud teenuse kohta esitatud andmeid ega andmeandja esitatud andmeid sisuliselt.

(3) Kui infosüsteemi volitatud töötleja avastab infosüsteemis ebakorrektsed andmed või teda

teavitatakse andmete ebaõigsusest või ebakorrektsusest, peab ta andmete õigsust kontrollima

ning ebaõiged või ebakorrektsed andmed parandama.

(4) Infosüsteemi volitatud töötlejal on õigus teha andmeandjale järelepärimine, kui on tekkinud

kahtlus andmete tõepärasuses.

(5) Käesoleva määruse tähenduses loetakse ebakorrektseteks andmeteks need infosüsteemi

edastatud andmed, mis ei vasta nõutud standardile ning sellest tulenevalt ei ole võimalik

edastatud andmeid infosüsteemi teenustes kasutada või need takistavad teenuste tööd.

§ 10. Andmete säilitamine infosüsteemis ja logid

(1) Infosüsteemi esitatud andmeid säilitatakse vastavalt vereseaduse §-s 151 sätestatule.

(2) Infosüsteemi töötlemistoimingute logiandmeid, sealhulgas andmete väljastamise,

vaatamise, muutmise, lisamise ja kustutamise aja, andmete koosseisu, andmesaajate ja

väljastamise viisi kohta, säilitatakse 30 aastat.

4. peatükk

Juurdepääs infosüsteemi andmetele ja andmete väljastamine ning tarkvaralahenduse ja

andmelao kasutamine

§ 11. Juurdepääs andmetele ja andmete väljastamine

(1) Doonoril on otsene juurdepääs doonoriportaali andmestikule.

(2) Verekeskuses töötavale spetsialistile tagatakse juurdepääs kõikidele doonori ja

vereloovutuse andmetele ning enda sisestatud verekomponentide andmetele.

(3) Verekabineti ja referentlabori spetsialistile tagatakse juurdepääs kõikidele varasematele

retsipiendi vereanalüüside ja vereülekannete andmetele.

(4) Juurdepääsu otstarbekuse ja sihipärase kasutuse eest vastutavad verekeskus, verekabinet ja

referentlabor.

(5) Infosüsteemi andmetele tagatakse otsejuurdepääs:

1) infosüsteemide andmevahetuskihi kaudu;

2) volitatud töötleja määratud kasutajaõiguste alusel ja viisil;

3) verekeskusele, verekabinetile, referentlaborile, Ravimiametile ja Tervisekassale seadusest

tulenevate õiguste, kohustuste ja ülesannete täitmiseks.

(6) Andmete väljastamine infosüsteemist tagatakse:

1) ühekordse andmepäringuna taotluse alusel;

2) poolte vahel sõlmitud lepingu alusel.

(7) Infosüsteemist andmete väljastamise aja ja viisi ning väljastatud andmete saajate ja

koosseisu üle peab arvestust infosüsteemi volitatud töötleja.

§ 12. Doonori isikusamasuse tuvastamine

Doonori isikusamasus loetakse tuvastatuks, kui:

1) doonori isikusamasuse on tuvastanud selleks pädev isik õigusaktis sätestatud korras;

2) doonor on ennast autentinud autentimisvahendi, isikut tõendava dokumendi või muu

samaväärse vahendi abil.

§ 13. oonori õigus nõuda ebaõigete isikuandmete parandamist

(1) Doonoril on õigus muuta infosüsteemis ainult neid andmeid, mille ta on ise infosüsteemi

esitanud.

(2) Doonoril on õigus nõuda infosüsteemi ebaõigeid isikuandmeid edastanud isikult õigete

isikuandmete edastamist. Kui doonor teavitab infosüsteemi vastutavat või volitatud töötlejat

nimetatud nõude esitamisest, algatab infosüsteemi volitatud töötleja menetluse andmete

parandamiseks.

(3) Kui ebaõiged isikuandmed esitanud doonor teavitab andmeandjat isikuandmete

ebaõigsusest, edastab andmeandja viivitamata parandatud isikuandmed infosüsteemi.

(4) Isikuandmetega, mille ebaõigsus on tuvastatud, võivad tutvuda doonor ja ebaõigete

isikuandmete esitaja.

§ 14. Infosüsteemi tarkvaralahenduse kasutamine

(1) Doonori seisundi hindamise ja tervisesoovituste kasutamiseks võib infosüsteemi

andmekoosseisu ulatuses ning lähtuvalt seaduses sätestatud eesmärkidest kasutada

tarkvaralahendust.

(2) Juhul kui lõikes 1 nimetatud infosüsteemis kasutatavat tarkvaralahendust käsitatakse

meditsiiniseadmena, peab see olema registreeritud meditsiiniseadmete ja abivahendite

andmekogus, kui sellekohane kohustus tuleneb õigusaktist.

§ 15. Andmelao kasutamine

(1) Andmelaos töödeldakse pseudonüümitud isikuandmeid äriprotsesside toetamiseks,

poliitika kujundamiseks, mõjude hindamiseks, teabenõuetele vastamiseks ja statistika

tegemiseks.

(2) Andmelaos tagatakse juurdepääs:

1) andmeandjale tema enda edastatud andmetele;

2) vastutavale ja volitatud töötlejale, haldusorganile nendele andmetele, mis on vajalikud tema

seadusest või selle alusel antud õigusaktist tulenevate ülesannete täitmiseks.

(3) Andmelao avaandmed avalikustatakse volitatud töötleja veebilehel masinloetaval kujul.

5. peatükk

Infosüsteemi järelevalve, rahastamine ja lõpetamine

§ 16. Järelevalve

(1) Järelevalvet infosüsteemi pidamise üle teevad kaasvastutavad töötlejad ja Andmekaitse

Inspektsioon vastavalt õigusaktides sätestatud pädevusele.

(2) Infosüsteemi kaasvastutaval ja volitatud töötlejal on õigus kontrollida põhimääruses

kehtestatud tingimuste täitmist ja nõuete järgimist.

§ 17. Rahastamine

Infosüsteemi rahastatakse riigieelarvest Sotsiaalministeeriumi ja Tervisekassa eelarve kaudu.

§ 18. Infosüsteemi lõpetamine

Infosüsteemi lõpetamine otsustatakse valdkonna eest vastutava ministri määrusega vastavalt

avaliku teabe seaduses sätestatule.

6. peatükk

Rakendussätted

§ 19. Üleminekusätted

(1) Verekeskus, verekabinet ja referentlabor on kohustatud infosüsteemi andmeid esitama

hiljemalt 1. juulist 2027. a.

(2) Paragrahvi 11 lõike 5 punktis 3 ja § 15 lõikes 2 nimetatud juurdepääsu rakendatakse

tehnilise lahenduse valmimisel, kuid hiljemalt 1. juulist 2027. a.

(3) Paragrahvi 8 lõigetes 1 ja 2 sätestatut rakendatakse andmevahetuse tehnilise lahenduse

valmimisel, kuid hiljemalt 1. juulist 2027. a.

(4) Paragrahvi 3 lõike 2 punktis 9 sätestatud klassifikaatorite, loendite ja standardite pidamine

ning standardite ja klassifikatsioonide publitseerimine tagatakse hiljemalt 1. juuliks 2027. a.

§ 21. Määruse jõustumine

Määrus jõustub 2027. aasta 7. augustil

(allkirjastatud digitaalselt)

Karmen Joller

sotsiaalminister

(allkirjastatud digitaalselt)

Maarjo Mändmaa

kantsler

KAVAND 5

MINISTRI MÄÄRUS

Verekomponentide valmistamise ja kvaliteedi tagamise kord

Määrus kehtestatakse inimpäritolu materjali seaduse § 11 lõike 1 punkti 2 alusel.

1. Peatükk

Üldsätted

§ 1. Reguleerimisala

Määrusega kehtestatakse verepreparaatide tootmisele, personalile, ruumidele ja seadmetele,

dokumentatsioonile, vere kogumisele, verekomponentide valmistamisele, märgistamisele,

säilitamisele ja väljastamisele, kvaliteedi kontrollile, pretensioonide lahendamisele ja

verekomponentide tagasikutsumisele esitatavad nõuded.

§ 2. Mõisted

(1) Identifitseerimisproov käesoleva määruse tähenduses on doonorivere proov, mis võetakse

doonorilt, kelle kinnitava uuringu tulemus või korduvuuringu kinnitav tulemus on olnud

positiivne või määramatu. Identifitseerimisproovi võtmise eesmärk on kinnitada eelmise

uuringu tulemus ja identifitseerida doonor.

(2) …

§ 3. …

§ X. Määruse jõustumine

Määrus jõustub 2027. aasta 7. augustil

(allkirjastatud digitaalselt)

Karmen Joller

sotsiaalminister

(allkirjastatud digitaalselt)

Maarjo Mändmaa

kantsler

KAVAND 6

MINISTRI MÄÄRUS

Vereülekande tingimused ja kord

Määrus kehtestatakse inimpäritolu materjali seaduse § 11 lõike 1 punkti 3 alusel.

1. Peatükk

Üldsätted

§ 1. Reguleerimisala

Määrusega kehtestatakse vereülekande-eelsetele toimingutele, verepreparaadi ülekandmisele

ja patsiendi jälgimisele, verepreparaadi valimisele, erakorralisele vereülekandele ning

vereülekanne dokumentatsioonile esitatavad nõuded.

§ 2. Vereülekandega seonduvad andmekoosseisud

(1) Vereülekandega seonduvad andmekoosseisud on immunohematoloogiliste uuringute

tulemused, verepreparaadi tellimus, vereülekande protokoll ja vereülekande reaktsiooni

protokoll.

§ 3. Autoloogsete verepreparaatide ülekande määramine

§ 4. Vereülekanne erakorralises situatsioonis abi osutamise korral

2. peatükk

Vereülekande-eelsed toimingud

§ 5. Patsiendilt vereproovi võtmine immunohematoloogilisteks uuringuteks ja

verepreparaadi tellimiseks

§ 6. Verepreparaadi säilitamine ja väljastamine haigla verekabinetist

§ 7. Vahetud vereülekande-eelsed toimingud

3 peatükk

Verepreparaati ülekandmine ja patsienti jälgimine

§ 8. Vereülekandesüsteemi valik

§ 9. Verepreparaatide ülekandeks ettevalmistamine ja vereülekande ajad

§ 10. Patsiendi jälgimine vereülekande ajal ja selle järgselt

§ 11. Määruse jõustumine

Määrus jõustub 2027. aasta 7. augustil

(allkirjastatud digitaalselt)

Karmen Joller

sotsiaalminister

(allkirjastatud digitaalselt)

Maarjo Mändmaa

kantsler

1

Inimpäritolu materjali seaduse ja teiste seaduste eelnõu

seletuskiri

1. Sissejuhatus

1.1. Sisukokkuvõte

Alates 7. augustil 2027 rakendub Eestis ja ka teistes Euroopa Liidu riikidesinimkasutuseks

ettenähtud inimpäritolu materjali kvaliteedi- ja ohutusstandardeid käsitlev inimpäritolu

materjali (ingl. Substances oh Human Origin - SoHO) määrus 2024/1938. Määruse eesmärk on

parandada tervishoius kasutamisel vere, kudede ja rakkude ohutust ja kvaliteeti ning hõlbustada

selle materjali piiriülest ringlust Euroopa Liiidus. Samuti tagada doonoritele ja retsipientidele

ning viljatusravi tulemusel sündinud lastele parem kaitse, tugevdada olemasolevat

õigusraamistikku, suurendades samal ajal paindlikkus, et pidada sammu teaduse ja tehnika

arenguga. Määrusega tunnistatakse kehtetuks direktiivid 2002/98/EÜ ja 2004/23/EÜ.

Kuna SoHO määrus on otsekohalduv, ei ole vajalik ega lubatav selle sisu riigisiseses õiguses

dubleerida. Seetõttu on eelnõu keskseks eesmärgiks Eesti õiguse kohandamine määrusest

tulenevate nõuete rakendamiseks, sh siseriiklike ülesannete, pädevuste ja menetluste

täpsustamine ning terminoloogia viimine kooskõlla määrusega.

Eelnõuga:

 kehtestatakse uus inimpäritolu materjali seadus, mis koondab seni killustatud

regulatsiooni ühtseks terviklikuks õigusraamistikuks. Seadus reguleerib inimpäritolu

materjaliga seotud toiminguid ulatuses, milles see täpsustab ja täiendab SoHO määruse

sätteid;

 tunnistatakse kehtetuks vereseadus ning veri ja verepreparaadid tuuakse ühtse

inimpäritolu materjali regulatsiooni alla. Verele ja verest valmistatud preparaatidele

kohaldub edaspidi SoHO määrus ja seda täpsustav inimpäritolu materjali seadus;

 eemaldatakse vere ja verepreparaatide seos ravimiseadusega (ravimiseaduse

muutmine), kuna nende käsitlemine toimub edaspidi üksnes inimpäritolu materjali

regulatsiooni alusel;

 eristatakse inimpäritolu materjal elunditest, mille käitlemine ja siirdamine

reguleeritakse eraldi seaduses, kuna SoHO määrust elunditele ei kohaldata. Rakkude,

kudede ja elundite hankimise, käitlemise ja siirdamise seadusest eemaldatakse rakkude

ja kudede kohta käiv regulatsioon ja muudetakse elundite käitlemise ja siirdamise

seaduseks;

 viiakse teiste seonduvate seaduste (halduskoostöö seaduse, karistusseadustiku,

kunstliku viljastamise ja embrüokaitse seaduse, nakkushaiguste ennetamise ja tõrje

seaduse, perekonnaseisutoimingute seaduse, rakkude, kudede ja elundite hankimise,

käitlemise ja siirdamise seaduse, ravimiseaduse, riigilõivuseaduse) regulatsioon

vajalikus ulatuses kooskõlla SoHO määrusega;

 määratakse kindlaks SoHO valdkonna institutsionaalne raamistik, sh SoHO riiklik

asutus ja pädevad asutused ning nende ülesanded. Samuti sätestatakse nõuded SoHO

toiminguid teostavatele asutustele, sealhulgas registreerimis-, aruandlus- ja

järelevalvenõuded, mis tulenevad SoHO määrusest ning on vajalikud inimpäritolu

materjali kvaliteedi, ohutuse ja jälgitavuse tagamiseks;

2

Eelnõu rakendamisega kaasneb vajadus kohaneda ELi tasandi ühtsete menetluste ja

infosüsteemidega, sealhulgas SoHO asutuste registreerimise ning andmete kogumise ja

aruandluse nõuetega, mille eesmärk on parandada inimpäritolu materjali kättesaadavust,

ohutust ja järelevalvet.

Inimpäritolu materjaliga seotud toimingute teostajad peavad edaspidi kõigepealt tutvuma SoHO

määrusega ja seejärel täpsustama regulatsioone inimpäritolu materjali seaduses või KVEKS-is

reproduktiivmaterjali ja embrüoga seonduvalt.

Kokkuvõtvalt loob eelnõu selge ja ajakohase õigusraamistiku inimpäritolu materjali

valdkonnas, tagab SoHO määruse nõuete rakendamise ning vähendab varasema regulatsiooni

killustatust ja dubleerimist.

SoHO määruse rakendamisega kasvab SoHO asutuste halduskoormus. Iga inimpäritolu

preparaadi kasutamine nõuab SoHO asutuse registreerimist ELi SoHO veebiplatvormil,

käitlemise ja jälgitavuse andmete kogumist ja salvestamist ning aruannete edastamist vastavalt

SoHO määruses sätestatule.

1.2. Eelnõu ettevalmistaja

Eelnõu ja seletuskirja on koostanud sotsiaalministeeriumi tervishoiuteenuste osakonna nõunik

Jelizaveta Ter-Minasjan ([email protected]). Eelnõu juriidilise ekspertiisi tegi

õigusosakonna nõunik Kaidi Meristo ([email protected]). Mõjuanalüüsi on koostanud

analüüsi osakonna analüütik Vootele Veldre ([email protected]). Eelnõu

keeletoimetatakse peale esimest kooskõlastusringi. Eelnõu väljatöötamise protsessi said

kaasatud valdkonna eksperdid ja osapooled: siirdamiskeskus, vere- ja verepreparaatide

käitlejad, verekeskused, rakkude ja kudede käitlejad, viljatusravi valdkonna esindajad ning

tervishoiuteenuste osutajate esindajad.

1.3. Märkused

Eelnõu on seotud Euroopa Liidu määrusega 2024/1938, kuivõrd eelnõuga täpsustatakse ja

täiendatakse EL määruses sätestatud küsimusi ulatuses, milles liikmeriikidele on see õigus

antud.

Eelnõu on seotud menetluses oleva TTKS-i muutmise ja teiste seaduste muutmise eelnõuga.

Eelnõu ei tulene Vabariigi Valitsuse tegevusprogrammi 2025–20271 tegevusest.

Eelnõu koostamisele ei ole tulenevalt hea õigusloome ja normitehnika eeskirja § 1 lõike 2

punktist 2 eelnenud väljatöötamiskavatsust.

Eelnõuga muudetakse järgmisi seaduseid:

1) halduskoostöö seadus (HKTS), RT I, 10.02.2026, 6;

2) karistusseadustik (KasS), RT I, 22.12.2025, 2;

3) kunstliku viljastamise ja embrüokaitse seadus (KVEKS), RT I, 06.07.2023, 52;

4) nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seadus, (NETS), RT I, 17.03.2026, 6;

1 Vabariigi Valitsuse tegevusprogramm 2025–2027, VVTP 2025-2027.xlsx.

3

5) perekonnaseisutoimingute seadus (PKTS), RT I, 21.11.2025, 6;

6) rakkude, kudede ja elundite hankimise, käitlemise ja siirdamise seadus (RKESS) RT I,

06.07.2023, 75;

7) ravimiseadus (RavS), RT I, 14.04.2026, 6;

8) riigilõivuseadus (RLS), RT I, 09.04.2026, 4.

Eelnõuga tunnistatakse kehtetuks vereseadus (vereS), RT I, 17.03.2026, 13.

Eelnõu mõjutab halduskoormust. Täpsem kirjeldus halduskoormuse muutustest on esitatud

seletuskirja punktis 6.2.

Eelnõu ei too kaasa olulist mõju isikuandmete töötlemisel.

Eelnõu seadusena vastuvõtmiseks on vajalik Riigikogu lihthäälteenamus.

2. Seaduse eesmärk

Eelnõu eesmärk on tagada Eesti õiguse kooskõla Euroopa Liidu otsekohalduva määrusega (EL)

2024/1938 (SoHO määrus) ning luua selle rakendamiseks vajalik riigisisene õigusraamistik.

Enne SoHO määruse kohaldamise algust reguleeritakse inimpäritolu materjali eri liike

erinevates seadustes: elundeid, rakke ja kudesid - rakkude, kudede ja elundite hankimise,

käitlemise ja siirdamise seaduses, verd ja verepreparaate - vereseaduses ning sugurakke ja

embrüoid - kunstliku viljastamise ja embrüokaitse seaduses. Samas ei ole kehtivas õiguses

ammendavalt reguleeritud kõik inimpäritolu materjali liigid (nt rinnapiim, luumaterjal,

mikrobioota ning muud rakud ja koed, mida kasutatakse või võidakse tulevikus kasutada

inimkasutuseks).

Käesoleva eelnõuga kujundatakse inimpäritolu materjali regulatsioon ümber vastavalt SoHO

määruse süsteemile. Selleks:

 võetakse kasutusele uus inimpäritolu materjali seadus, millega reguleeritakse kogu

inimpäritolu materjal SoHO määruse tähenduses, sealhulgas veri ja verekomponendid,

sugurakud ja embrüo, rinnapiim jmt;

 nähakse ette, et elundeid reguleeritakse edaspidi eraldiseisvas elundite käitlemise ja

siirdamise seaduses;

 muudetakse kunstliku viljastamise ja embrüokaitse seadust, jättes sinna

reproduktiivmaterjali käitlemist, jälgitavust ja loovutamist täpsustavad sätted ning

embrüokaitse ja kunstliku viljastamise teel sündinud lapse põlvnemist käsitlevad sätted,

mida SoHO määrus ei reguleeri;

 tunnistatakse kehtetuks vereseadus ning verd, verekomponente ja verepreparaate ei

käsitleta enam ravimina, vaid inimpäritolu materjalina.

Uue inimpäritolu materjali seaduse kehtestamine on vajalik, kuna SoHO määrus jätab

liikmesriikidele ulatusliku otsustusruumi riigisisese korralduse kehtestamiseks, sealhulgas

pädevate asutuste määramiseks ning täpsustavate sätete kehtestamiseks.

Kehtiv RKESS kujundatakse ümber vaid elundite käitlemist ja siirdamist reguleerivaks

õigusaktiks, kuna elunditega seotud toiminguid SoHO määrus ei reguleeri.

3. Eelnõu sisu ja võrdlev analüüs

4

3.1 Eelnõu sisu

Eelnõu toob inimpäritolu materjali valdkonnas mitmeid põhimõttelisi muudatusi ja täiustusi.

Järgnevalt on kokku võetud peamised muudatused temaatiliste blokkide kaupa.

3.1.1 Regulatsiooni koondamine, üks seadus mitme asemel

Eelnõu ühendab varem eraldi reguleeritud valdkonnad – vere käitlemine (VereS) ning

inimkudede ja -rakkude käitlemine (RKESS) – üheks terviklikuks seaduseks ning lõpetab sama

valdkonna killustatud reguleerimise (v.a elundite käitlemine ja siirdamine, mis jääb eraldi

seaduse alla), vähendades sel moel paralleelsete nõuete kattuvust ja lihtsustades nii rakendamist

kui järelevalvet.

Eelnõu on koostatud EL SoHO määruse (2024/1938) alusel, millega kehtestati uued ühtsed

standardid inimkehast pärinevate materjalide (SoHO) ohutusele ja kvaliteedile. Eelnõu viitab

läbivalt EL määruse sätetele (nt reguleerimisala, valvsus, andmesäilitus, import) ning täpsustab

neid Eesti kontekstis. Sisuliselt annab eelnõu siseriikliku raamistiku, mis täidab SoHO määruse

poolt liikmesriikidele jäetud kaalutlusruumi (nt nimetab konkreetsed pädevad asutused,

sätestab sanktsioonid). See tagab kooskõla uue EL määrusega ja sujuva piiriülese koostöö

SoHO valdkonnas.

Eelnõuga võetakse kasutusele nüüdisaegne mõiste “inimpäritolu materjal” (SoHO – substances

of human origin), mis hõlmab muu hulgas verd, kudesid, rakke ja reproduktiivmaterjali. See

asendab senised spetsiifilised terminid (nt „veri“, „kude“, „rakk“), lihtsustab regulatiivset keelt

ning tagab kooskõla EL terminoloogiaga. Samuti loobutakse ebaühtlust põhjustanud

rollimõistetest (nt „hankija“), kuna uue regulatsiooni kohaselt käsitatakse kõiki toimingute

teostajaid SoHO asutuste ja käitlejatena.

3.1.2 Loakohustuse laiendamine ja täpsustamine ning järelevalve ühtlustamine

Eelnõuga nähakse ette, et kõik SoHO valdkonna toimingud (nt vere, kudede või rakkude

kogumine ja käitlemine) eeldavad registreeringut või tegevusluba, täites EL määrusest

tulenevad miinimumnõuded. Kehtivas õiguses olid loa nõuded eri valdkondades erinevad (nt

verekeskused allusid ravimite tootmise loale), kuid eelnõuga koondatakse need ühtsesse SoHO

tegevuslubade süsteemi, mida peetakse Ravimiameti tegevuslubade registris.

Eelnõus sätestatakse selged nõuded SoHO käitleja tegevusloa taotlusele (nt kvaliteedisüsteemi

kirjeldus, ruumide skeemid, seadmete loetelu ja kriitilised kvaliteedinõuded). Need lähtuvad

senisest praktikast, kuid rakenduvad nüüd laiemas ulatuses. Ravimiamet peab tegevusloa

taotluse kohta otsuse tegema 60 päeva jooksul, mis tagab menetluse prognoositavuse.

Järelevalve korraldus täpsustatakse: Ravimiamet ja Terviseamet tegutsevad valdkonna

pädevate asutustena, kusjuures Ravimiamet on SoHO keskne riiklik asutus. Mõlemad asutused

teostavad järelevalvet vastavalt oma pädevusele. Eelnõu laiendab Ravimiameti pädevust ka

SoHO-alaste kliiniliste uuringute (nt rakuteraapiad) üle järelevalve teostamisele. Säilib senine

jaotatud järelevalvemudel, kuid institutsionaalne koostöö tugevneb.

Eelnõu kinnistab järelevalve erimeetmed (viidates korrakaitseseaduse sätetele) ning sätestab

konkreetse sunniraha ülemmäära (9600 €) ettekirjutuste eiramise puhuks.

5

3.1.3 Doonorite ja retsipientide õiguste ja kohustuste ühtlustamine

Eelnõuga laiendatakse seni peamiselt veredoonoritele kehtinud õigused ja kaitse kõigile

doonoritele. Kõigile doonoritele tagatakse võlaõigusseaduse tähenduses patsiendi õigused (nt

õigus teabele, nõusolekule ja konfidentsiaalsusele) ning õigus saada vaba aega aegkriitilisteks

annetusteks.

Samuti kinnitatakse põhimõtet, et doonorluse eest ei tohi saada materiaalset tasu ning selle

keelu rikkumine on karistatav. Eelnõus sätestatakse ka doonori kohustused, mh kohustus

avaldada terviseandmed tõepäraselt, teavitada hiljem ilmnevatest riskidest ning anda vastav

kirjalik kinnitus. Need kohustused muutuvad valdkonnaüleseks.

3.1.4 Rahastusreeglite täpsustamine

Eelnõuga sõnastatakse täpsemad rahastamisreeglid jagades kulud retsipiendi ja ravikindlustus-

süsteemi vahel. Kehtivas õiguses on Tervisekassal kohustus hüvitada verepreparaadid (nt

haiglatele vere ost), ent kudede ja muude materjalide eest tasuvad kehtiva õiguse järgi reeglina

retsipiendid/haiglad. Eelnõuga täpsustatakse, et kui retsipient on ravikindlustatud, katab

siirdamis ehk/ülekande kulud Tervisekassa vastavalt ravikindlustuse seaduse ulatusele.

Uuendusena nähakse ette, et kindlustamata doonorite ja retsipientide (nt välismaalased või

kindlustusest välja jäävad isikud) kriitilised kulud kaetakse siiski Tervisekassa eelarvest

(vastavalt loetelule). See on sotsiaalpoliitiliselt oluline – näiteks, kui keegi annetab organi või

verd, aga tal pole Eesti ravikindlustust, tagatakse eelnõuga, et ravikindlustuse süsteem kannab

tema võimalike tüsistuste ravikulud, vältimaks rahalist takistust doonorlusele.

Säilib (VereS §18) immunohematoloogia referentlabori tegevuse (uus definitsiooniga teenus)

täiemahuline riigieelarveline rahastatus (TA eelarvest). See on oluline vereülekannete ohutuse

tagamiseks ja ühtlase kvaliteedi saavutamiseks riigis.

3.1.5 Vastutus ja sanktsioonid

Eelnõu säilitab kolm peamist haldusõigusliku vastutuse alust: ainelise kasu võtmine, nõuete

rikkumine inimpäritolu materjali kogumisel ja käitlemisel ning nõuete rikkumine

inimkasutuses. Nende rikkumiste eest on ette nähtud rahatrahv kuni 300 trahviühikut füüsilisele

isikule ning kuni 32 000 eurot juriidilisele isikule. Tegemist on sisuliselt samade

karistusmääradega, mis kehtivad kehtivas rakkude, kudede ja elundite hankimise, käitlemise ja

siirdamise seaduses (RKESS).

Erinevalt RKESS-ist ei sisaldanud vereseadus samaväärseid halduskaristusnorme, mistõttu on

vere valdkonnas vastutus olnud suurel määral tagatud karistusseadustiku kaudu, kus on

sätestatud kriminaalvastutus inimpäritolu materjali ebaseadusliku käitlemise eest.

Karistusmäärade säilitamine (kuni 300 trahviühikut füüsilisele isikule ja kuni 32 000 eurot

juriidilisele isikule) tagab järjepidevuse ja õigusselguse ning on proportsionaalne inimpäritolu

materjali käitlemisega kaasnevate terviseriskide kaalukusega. Lisaks sätestatakse sunniraha

ülemmäär 9600 eurot ettekirjutuse täitmata jätmise korral, mis loob täiendava stiimuli nõuete

järgimiseks.

6

Kuigi eelnõu ei muuda sisuliselt karistusseadustiku süüteokoosseise, ajakohastatakse selles

kasutatavat terminoloogiat, asendades viited „kudedele“ ja „rakkudele“ mõistega „inimpäritolu

materjal“. See tagab kooskõla uue regulatiivse lähenemisega ning hoiab kuriteokoosseisude

ulatuse ajakohasena.

3.2 Eelnõu võrdlev analüüs

Eelnõu koosneb kaheteistkümnest peatükist. Eelnõus kavandatu kohaselt ei reguleerita

küsimusi, mis SoHO määrusele tuginedes on otsekohalduva iseloomuga. Euroopa Liidu õiguse

kohaselt on keelatud otsekohalduva õigusakti sisu ümber kirjutada siseriiklikesse

õigusaktidesse. Eelnõus kavandatu kohaselt reguleeritakse küsimusi, milles SoHO määrus on

liikmesriigile selle õiguse andnud ehk milline on diskretsiooni ulatus.

Eelnõu liigub oma struktuurilt üldisemalt üksikule. Eelnõu rakendussätete peatükis muudetakse

seletuskirja punktis 1.3 nimetatud seaduseid vastavalt SoHO määruse rakendamisest tulenevast

vajadusest.

Eelnõu 1. peatükk „Üldsätted“ sätestab seaduse reguleerimisala ja defineerib seaduses

kasutatavad mõisted.

Paragrahvi 1 lõikes 1 määratletakse seaduse reguleerimisala ning selle seos Euroopa Liidu

õigusega. Lõikes 1 sätestatakse, et seadus reguleerib inimpäritolu materjaliga seotud toimingute

ja inimkasutuse tingimusi ja korda, samuti järelevalvet, vastutust ja rahastamist ulatuses, milles

see täpsustab ja täiendab SoHO määrust. Sellega luuakse selge raamistik, mille kohaselt on

SoHO määrus vahetult kohaldatav ning käesolev seadus täidab seda täiendavat ja

konkretiseerivat rolli, eelkõige riigisisese korralduse, pädevuste ja menetluslike küsimuste osas.

Paragrahvi 1 lõige 2 reguleerib käesoleva seaduse suhet kunstliku viljastamise ja embrüokaitse

seadusega, sätestades, et reproduktiivmaterjali kogumisele ja inimkasutusele kohaldatakse

lisaks käesolevale seadusele nimetatud seaduse erinõudeid. Sätte eesmärk on vältida

regulatsioonide kattumist ning tagada, et reproduktiivmaterjali valdkonna eripärasid

arvestatakse jätkuvalt eriseaduse tasandil.

Paragrahvi 1 lõikes 3 täpsustatakse, et siirdamise taristut reguleeritakse elundite käitlemise ja

siirdamise seaduses, mis luuakse endise rakkude, kudede ja elundite hankimise, käitlemise ja

siirdamise seaduse põhjal. Sättega piiritletakse inimpäritolu materjali seaduse ja elundite

käitlemise ja siirdamise seaduse omavaheline suhe ning välditakse dubleerimist, jättes

siirdamistaristu tervikregulatsiooni eraldiseisvasse seadusesse. Siirdamistaristu jääb tegutsema

nii inimpäritolu materjali kui ka elundisiirdamise valdkondades, kuid dubleerivat regulatsiooni

ei kehtestata, vaid tehakse viide vastavale õigusaktile.

Paragrahv 2 sätestab seaduses kasutatavad põhimõisted.

Lõike 1 kohaselt kasutatakse seaduses mõisteid SoHO määruses määratletud tähenduses. Sätte

eesmärk on tagada terminoloogiline kooskõla Euroopa Liidu õigusega ning vältida paralleelsete

või sisult erinevate mõistete kujunemist riigisiseses õiguses. Kuna SoHO määruses kasutatakse

õigusruumis täiesti uusi mõisteid ja mõnede ka seni kasutusel olnud mõiste tõlgendus on

oluliselt muutunud, tuleb seaduse rakendamisel kindlasti tutvuda SoHO määruses esitatud

definitsioonidega.

7

Lõikes 2 täpsustatakse mõiste „käitlemine“ tähendust käesoleva seaduse kontekstis.

Käitlemisena käsitatakse SoHO töötlemist, ladustamist, vabastamist ning importi ja eksporti.

Täpsustav säte on vajalik, kuna valdkonnas seni laialt kasutusel olnud mõiste „käitlemine“

kohaldamisala muutub seoses SoHO määruse rakendamisega ning määruses kasutatav

terminoloogia on ulatuslik ja mitmetasandiline. Riigisisene täpsustus tagab, et on üheselt selge,

millistele tegevustele seadust kohaldatakse, ning aitab seeläbi kaasa õigusselguse tagamisele

tegevuslubade andmisel, järelevalve teostamisel ja vastutuse kohaldamisel.

Eelnõu 2. peatükk sätestab SoHO asutused ja täpsustab nende ülesanded.

Paragrahviga 3 määratakse Ravimiamet SoHO riiklikuks asutuseks. Sätte eesmärk on määrata

üks keskne pädev asutus, kes vastutab SoHO määruse rakendamisega seotud ülesannete

täitmise eest riigisisesel tasandil.

SoHO määrus näeb ette, et liikmesriik määrab pädevad asutused, kes korraldavad inimpäritolu

materjali valdkonna järelevalvet, lubade andmist ning muude määrusest tulenevate ülesannete

täitmist. Käesoleva sättega määratakse selleks asutuseks Ravimiamet, arvestades tema senist

pädevust ja kogemust sarnaste valdkondade (sh vere, kudede ja rakkude käitlemise)

järelevalves ja korraldamisel. Ravimiameti määramine SoHO riiklikuks asutuseks tagab ühtse

ja koordineeritud lähenemise inimpäritolu materjali käitlemise korraldamisel, järelevalve

teostamisel ning Euroopa Liidu õiguse nõuete täitmisel.

Ravimiameti ülesanded on kirjeldatud SoHO määruse artiklis 8 lõikes 2. Ravimiameti

ametnikel on nende ülesannete täitmiseks vajalik pädevus ning nad on piisavalt ette valmistatud

uute ülesannete rakendamiseks.

Paragrahviga 4 määratakse SoHO pädevad asutused ning jaotatakse nende vahel ülesanded.

Lõikes 1 sätestatakse, et SoHO pädevad asutused on oma pädevuse piires Ravimiamet ja

Terviseamet. Sätte eesmärk on tagada inimpäritolu materjali valdkonna mitmetahulise

regulatsiooni tõhus rakendamine, arvestades asutuste senist rolli ja pädevust. Ravimiamet

täidab eelkõige lubade andmise ja järelevalve funktsioone, samas kui Terviseametil on roll

rahvatervise seire ja riskihindamisega seotud tegevustes.

Lõikes 2 määratakseRavimiametile lisaks SoHO määruse artikli 8 punktis 2 sätestatule

ülesanne koostada ja uuendada vähemalt kord kahe aasta jooksul kriitilise tähtsusega

inimpäritolu materjali ja SoHO asutuste nimekirja. Nimekirja koostamisel lähtutakse SoHO

koordineerimisnõukogu juhendist. Sätte eesmärk on tagada ülevaade materjalidest ja asutustest,

mille katkestusteta kättesaadavus on tervishoiusüsteemi toimimise seisukohalt vältimatu, ning

võimaldada nende üle keskset ja ajakohast järelevalvet.

Lõikes 3 antakseTerviseametile kohustus lisaks järelevalve korraldamisele SoHO

inimkasutuse üle jälgida inimpäritolu materjali infosüsteemis kriitilise tähtsusega inimpäritolu

materjali varude teavet ning vajadusel korraldada teabevahetust asjaomaste osapooltega. Sätte

eesmärk on tagada operatiivne ülevaade varudest ning võimaldada kiiret reageerimist võimalike

tarneriskide või puudujääkide korral.

Paragrahviga 5 kehtestatakse SoHO toiminguid teostavate asutuste kohustused lisaks SoHO

määruse peatükis IV sätestatule.SoHO toiminguid teostava asutusena käsitatakse SoHO

8

määruse tähenduses juriidilist isikut või selle osa, kes tegeleb inimpäritolu materjali kogumise,

töötlemise, testimise, ladustamise, jaotamise, impordi või ekspordiga ning kelle tegevus on

seotud materjali ettevalmistamisega inimkasutuseks.

Sätte eesmärk on tagada inimpäritolu materjali käitlemise vastavus SoHO määruses ning

käesolevas seaduses kehtestatud kvaliteedi- ja ohutusnõuetele.

Punktis 1 nähakse ette asutuse kohustus tagada SoHO toimingute tegemiseks vajalikud

tingimused kooskõlas käesoleva seaduse, selle alusel kehtestatud õigusaktide ning muude

inimpäritolu materjali kogumist ja käitlemist reguleerivate õigusaktidega. Sätte eesmärk on

tagada, et kõik toimingud toimuvad ühtsete ning kõrgetele kvaliteedi- ja ohutusstandarditele

vastavate nõuete alusel.

Punktiga 2 kehtestatakse kohustus tagada vastutavale isikule või tema äraolekul asendajale

vajalikud tingimused ja vahendid oma ülesannete täitmiseks. Sätte eesmärk on tagada vastutava

isiku tegelik võimekus korraldada ja kontrollida SoHO toimingute nõuetekohast läbiviimist

ning tagada vastutuse toimimine praktikas.

Punktis 3 sätestatakse, et inimpäritolu materjali võib väljastada üksnes SoHO asutustele,

haiglaerandi loa omajale või ravimite tootmise tegevusloa omajale. Piirangu eesmärk on tagada,

et inimpäritolu materjal liigub ainult kontrollitud ja pädevate isikute vahel, kelle tegevus vastab

kehtestatud nõuetele, ning seeläbi vähendada riske materjali väärkasutuseks ning tagada selle

ohutu ja jälgitav kasutamine.

Praktikas ei too käesolevas paragrahvis sätestatud kohustused SoHO asutustele kaasa uusi

sisulisi tegevusi, kuna samalaadsed nõuded on ka kehtivas õigusruumis, kuigi neid nõudeid

täpsustatakse ja ühtlustatakse vastavalt SoHO määruse süsteemile.

Eelnõu 3. peatükk sätestab loakohustuse. Peatükiga kehtestatakse SoHO toimingute

teostamisega seotud registreeringu- ja tegevusloa nõuded ning määratakse kindlaks

loamenetluse põhimõtted ja ulatus. Peatüki eesmärk on tagada, et inimpäritolu materjali

käitlemine toimub üksnes pädevate ja nõuetele vastavate asutuste poolt, kooskõlas SoHO

määruse kvaliteedi- ja ohutusnõuetega.

Paragrahv 6 sätestab, et SoHO toimingute teostamise eelduseks on registreeringu või

tegevusloa olemasolu vastavalt SoHO määrusele.

Lõikega 1 kehtestatakse üldpõhimõte, et SoHO toiminguid võib teostada üksnes juriidiline isik,

kellel on nõuetekohane registreering või tegevusluba. SoHO asutuse registreerimise kohustus

on sätestatud SoHO määruse artiklis 17. Tegevusloa taotlemine on reguleeritud SHO määruse

artiklites 39 ning 46. Täiendavad juhised avaldab Ravimiamet oma veebilehel, tagades nii

taotlejatele selguse loamenetluse läbiviimisel.

Lõikes 2 sätestatakse täiendav, aga ka seni kehtinud, kohustus kogumisega tegelevaleSoHO

asutusele taotleda eriarstiabi osutamise tegevusluba, kui inimpäritolu materjali kogumine

eeldab eriarsti kaasatust. Hetkel selline kohustus puudub üksnes verekeskustel. Kõik teised

inimpäritolu materjali kogujad peavad omama eriarstiabi tegevusluba vastavalt

tervishoiuteenuste korraldamise seadusele.

9

Lõikes 3 kehtestatakse piirang, et SoHO inimkasutus (SoHO määrus art 3 lg 19) peab toimuma

üksnes eriarsti määratud tingimustel ja korras. Iga inimpäritolu materjali kasutamine ei pea

toimuma tervishoiuteenuse osutaja juures, kuid inimpäritolu materjali iseseisval kasutamisel

peab patsient juhinduma eriarsti poolt antud soovitustest. Samuti täpsustatakse, et inimkasutust

määranud eriarst peab töötama vastava SoHO asutuse juures, kellel on vastav eriarstiabi teenuse

osutamise tegevusluba, ning olema seotud konkreetse teenusega.Arvestades senist praktikat

lubatakse vereülekande puhul erandina ka üldarsti ja arsti-residendi otsustuspädevust. Kuid ka

antud juhul peab üldarst või arst-resident töötama vastava eriarstiabi osutava SoHO asutuse

juures.

Lõiked 4 ja 5 täpsustavad tegevusloa õiguslikku tähendust ning näevad ette tegevuslubade

registreerimise Ravimiameti tegevuslubade registris.

Paragrahviga 7 täpsustab SoHO preparaadi loa taotlemisega seotud menetlust.

Lõikes 1 sätestatakse Ravimiameti otsustustähtaeg, milleks on 60 päeva taotluse esitamisest

arvates, tagades menetluse mõistliku kestuse.

Lõikes 2 täpsustatakse esitatavate andmete ulatust, muutmisvajadust ning andmete korrektsuse

kontrolli. Sätenäeb ette, et taotleja esitab SoHO määruses sätestatud nõuetele vastavad andmed,

kui neid ei ole varem esitatud või need on muutunud, ning kinnitab esitatud andmete õigsust.

Säte tagab andmete ajakohasuse ning väldib dubleerivat halduskoormust.

Paragrahviga 8 kehtestatakse lisaregulatsioonid SoHO käitleja ja importiva SoHO käitleja loa

taotlemisele.

Lõikes 1 kehtestatakse loataotluse menetluse pikkust. Ravimiameti menetlustähtaeg on

sarnaselt eelnevale 60 päeva.

Lõikes 2 loetletakse täiendavad andmed ja dokumendid, mida tegevusloa taotleja peab lisaks

majandustegevuse seadustiku üldosa seaduses ja SoHO määruses (art 46 ja 48) sätestatule

esitama. Nende hulka kuuluvad muu hulgas organisatsioonistruktuuri kirjeldus, vastutava isiku

ja vabastamisspetsialisti andmed, kvaliteedijuhtimissüsteemi kirjeldus ning andmed ruumide,

seadmete ja menetluste kohta. Nimetatud nõuete eesmärk on võimaldada Ravimiametil hinnata

taotleja suutlikkust tagada inimpäritolu materjali kvaliteet ja ohutus kogu käitlemise protsessi

vältel.

Kehtiva RKESS loetelust on välja jäetud dokumendihalduse kirjeldus, kuna see on vältimatu

osa kvaliteedijuhtimissüsteemist, mis on nimekirjas juba mainitud. Samuti täpsustatakse, et

ventilatsiooni- ja veesüsteemide lihtsustatud skeemi ja kirjeldust ning käitlemisruumide

puhtuse klassifikatsiooni peab esitama vaid juhul, kui need mõjutavad SoHO kvaliteeti ja

ohutust.

Paragrahviga 9 kehtestatakse tegevusloa kõrvaltingimused. Tegevusloale lisatakse muu

hulgas lubatud inimpäritolu materjali tüüp ning lubatud käitlustoimingud. Sätte eesmärk on

piiritleda selgelt tegevusloa ulatus ning tagada, et tegevus on piiratud hinnatud ja lubatud

tegevusvaldkonnaga.

10

Paragrahviga 10 kehtestatakse tegevusloa kehtetuks tunnistamise erisused, millega. Sätte

kohaselt võib Ravimiamet tegevusloa osalise või täieliku kehtetuks tunnistamise või

majandustegevuse keelamise korral määrata tähtaja ja tingimused olemasoleva inimpäritolu

materjali üleandmiseks pädevale isikule või asutusele. Sätte eesmärk on tagada, et juba kogutud

või käideldud materjali käitlemine viiakse lõpule ohutult ja kontrollitult ning välditakse

materjali hävimise või väärkasutuse riski.

Kokkuvõttes loob peatükk selge ja tervikliku loamenetluse raamistiku, mis tagab kooskõla

SoHO määrusega ning võimaldab riigil tõhusalt kontrollida inimpäritolu materjali käitlemisega

seotud tegevusi.

Eelnõu 4. peatükk sätestab nõuded inimpäritolu materjaliga seotud toimingute teostamisele

ning täpsustatakse valdkonna eest vastutava ministri volitusnormid asjakohaste täpsemate

tingimuste kehtestamiseks.

Paragrahviga 11 sätestatakse inimpäritolu materjaliga seotud toimingute teostamise üldised

tingimused.

Lõikes 1 antakse valdkonna eest vastutavale ministrile volitus kehtestada määrusega

üksikasjalikud nõuded SoHO toiminguid teostavale personalile, toimingute ruumidele,

kasutatavatele seadmetele ja materjalidele, samuti toimingute tegemise protseduuridele,

dokumenteerimisele, kvaliteedi tagamisele ning valvsusele. Samuti reguleeritakse ministri

määruse tasandil inimpäritolu materjali tagasikutsumise, teabevahetuse, jälgitavuse, aruandluse

ning andmekoosseisu nõuded ja vaidluste lahendamine. Lisaks nähakse ette, et määrusega

kehtestatakse verekomponentide valmistamise ja kvaliteedi tagamise kord, vereülekande

tingimused ja kord ning immunohematoloogiliste uuringute tegemise tingimused ja kord.

Lõikes 2 sätestatakse, et inimpäritolu materjali nakkusohutus tagatakse nakkushaiguste

ennetamise ja tõrje seaduses sätestatud korras, tagades seeläbi kooskõla kehtiva nakkusohutuse

regulatsiooniga.

Lõike 3 kohaselt toimub inimpäritolu materjali sisse- ja väljavedu ravimiseaduses sätestatud

tingimustel ja korras, välistades dubleeriva regulatsiooni ning tagades õigusselguse.

Lõikes 4 sätestatakse SOHO asutuse kohustus teavitada põhjendamatu viivituseta

Ravimiametit inimpäritolu materjaliga seotud toimingul või selle järel ilmnenud tõsistest

kõrvalekalletest ja kõrvaltoimetest vastavalt kehtestatud eeskirjadele. Surnud doonorilt

pärineva inimpäritolu materjali korral nähakse ette täiendav kohustus teavitada ka

siirdamiskeskust. Lõike eesmärk on tagada kiire reageerimine ohtlikele juhtumitele, kaitsta

inimeste tervist ning võimaldada järelevalveasutustel võtta vajalikud meetmed riskide

maandamiseks.

Lõige 5 käsitleb jälgitavuse tagamiseks vajalike andmete säilitamist, viidates vahetult Euroopa

Liidu SoHO määruse asjaomastele sätetele, millega tagatakse nõuete kooskõla liidu õigusega.

Lõike eesmärk on tagada inimpäritolu materjali täielik jälgitavus kogu toimingute ahelas ning

kooskõla liidu õigusega.

11

Lõikes 6 sätestatakse, et kasutamata jäänud inimpäritolu materjal käsitatakse jäätmetena ning

see kõrvaldatakse jäätmeseaduse kohaselt. Lõike eesmärk on tagada keskkonna- ja terviseohutu

jäätmekäitlus ning selgus õigusliku käsitluse osas.

Eelnõu 5. peatükis sätestatakse doonori ja retsipiendi õigused ja kohustused.

Paragrahviga 12 kehtestatakse doonorile esitatavad nõuded.

Lõikes 1 antakse valdkonna eest vastutavale ministrile volitus kehtestada määrusega doonori

valimise kriteeriumid, annetamist välistavad asjaolud ning doonorile tehtavate uuringute kord.

Säte on kooskõlas Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega (EL) 2024/1938 (SoHO määrus),

mille kohaselt hõlmavad SoHO toimingud mh doonorite registreerimist, hindamist (sh

terviseandmete kogumist ja meditsiinilist läbivaatust) ning testimist, mis on otseselt seotud

inimpäritolu materjali kvaliteedi ja ohutuse tagamisega. Lõike eesmärk on tagada, et doonorite

sobivuse hindamine põhineks ajakohastel, teaduspõhistel ja ühtsetel nõuetel ning vastaks liidu

õigusest tulenevatele kvaliteedi- ja ohutusstandarditele.

Lõikes 2 sätestatakse käitleja kohustus tagada doonorile vähemalt määrusega ette nähtud

laboratoorsete uuringute tegemine. See kohustus tuleneb samuti SoHO määruse raamistikust,

mille kohaselt tuleb enne materjali kogumist tagada doonorite asjakohane testimine, et

vähendada nakkuste ülekandumise ja muude riskide esinemist ning kaitsta retsipiendi tervist.

Lõike eesmärk on tagada doonorimaterjali ohutuse kontrollimine enne selle kasutamist ning

seeläbi vähendada terviseriske.

Lõikes 3 et surnud doonorile, sealhulgas potentsiaalsele doonorile, kohaldatakse elundite

käitlemise ja siirdamise seaduses sätestatud nõudeid. Tegemist on süsteemse viitenormiga,

millega säilitatakse olemasoleva regulatsiooni rakendamine elundidoonorluse valdkonnas ning

välditakse dubleerimist. Lõike eesmärk on tagada regulatsioonide kooskõla ja järjepidevus,

arvestades, et elundidoonorlust reguleeritakse Eestis eraldi seadusega ning vastavad

põhimõtted, sh doonori valik, on seal juba detailsemalt sätestatud.

Eelnõuga ei muudeta sisuliselt täna kehtivaid (RKESS) doonori sobivuse hindamise

põhimõtteid.

Paragrahviga 13 kehtestatakse kohustused elusdoonorile. Tegemist ei ole uue regulatsiooniga,

ka kehtiv õigusruum seab doonorile samad kohustused.

Punktis 1 sätestatakse elusdoonori kohustus esitada SoHO asutusele isikut tuvastavad andmed

ja kontaktandmed. See on vajalik doonori identifitseerimiseks ning inimpäritolu materjali

jälgitavuse tagamiseks kogu selle kasutusahela vältel. Nõue on kooskõlas SoHO määruse

üldpõhimõtetega, mille kohaselt tuleb tagada doonorite nõuetekohane registreerimine ja

andmete seostatavus konkreetse materjaliga.

Punktis 2 sätestatakse elusdoonori kohustus avaldada oma parima arusaama järgi kõik

annetamise seisukohast olulised andmed ja asjaolud. Tegemist on doonori aktiivse

koostöökohustusega, mis toetab doonori sobivuse hindamist ja riskide maandamist. See on

seotud SoHO määruse nõudega, mille kohaselt tuleb enne inimpäritolu materjali kogumist läbi

viia doonori terviseandmete kogumine ja hindamine, et tagada materjali ohutus.

12

Punktis 3 sätestatakse elusdoonori kohustus teavitada pärast annetamist ilmnenud asjaoludest

või terviseseisundi muutustest, mis võivad mõjutada annetatud materjali sobivust. See kohustus

võimaldab reageerida olukordadele, kus riskid ilmnevad alles pärast materjali kogumist, ning

on oluline osa valvsuse süsteemist. Vastav lähenemine tuleneb SoHO määruse eesmärgist

tagada pidev järelevalve ja reageerimine kõrvalekalletele ja riskidele kogu inimpäritolu

materjali elutsükli jooksul.

Punktis 4 sätestatakse elusdoonori kohustus kinnitada oma allkirjaga esitatud andmete õigsus.

Lõike eesmärk on tagada esitatud teabe usaldusväärsus ning rõhutada doonori vastutust esitatud

andmete õigsuse eest, mis on vajalik doonori sobivuse nõuetekohaseks hindamiseks.

Paragrahviga 14 kehtestatakse doonori õigused. Doonori kaitset käsitlevad sätted on toodud

SoHO määruse VI peatükis. Siinsed Seaduse sätted täiendavad neid.

Lõikes 1 sätestatakse, et doonorile kohalduvad võlaõigusseaduses sätestatud patsiendi õigused

ja kohustused. Tegemist on viitenormiga, millega tagatakse doonorile samaväärne kaitse nagu

teistele tervishoiuteenuse saajatele, sh õigus informeeritud nõusolekule, teabele ning

andmekaitsele. Lõike eesmärk on tagada doonori põhiõiguste kaitse ja vältida eriregulatsiooni

dubleerimist. Säte on kooskõlas SoHO määruse üldeesmärgiga tagada kõrgetasemeline

inimeste tervise kaitse, sealhulgas doonorite kaitse.

Lõikes 2 kehtestatakse doonori õigus saada tööandjalt vaba aega inimpäritolu materjali

aegkriitiliseks loovutamiseks sealhulgas vere loovutamiseks. sätestatakse doonori õigus saada

tööandjalt vaba aega inimpäritolu materjali aegkriitiliseks loovutamiseks, sealhulgas vere

loovutamiseks. Lõike eesmärk on soodustada doonorlust ning tagada, et tööalased kohustused

ei takistaks ühiskondlikult olulist tegevust. Sättega toetatakse ka SoHO määruse eesmärki

tagada piisav ja jätkusuutlik inimpäritolu materjali kättesaadavus, kaitstes samal ajal doonori

huve. Kui inimpäritolu materjali loovutamine on teostatav mõistliku aja jooksul, on töötajal

vastavalt töölepingu seaduse §-le 38 tööandja poolt tasustatud vabale ajale. Muudel juhtudel

tuleb kogumist teostataval SoHO asutusel vormistama doonorile töövõimetusleht.

Lõikes 3 sätestatakse, et doonorilt eemaldatud inimpäritolu materjali võib teadustöös kasutada

üksnes doonori kirjalikul nõusolekul. Lõike eesmärk on tagada doonori enesemääramisõigus

ning isikuandmete ja bioloogilise materjali kasutamise läbipaistvus. See lähenemine on

kooskõlas SoHO määruse põhimõtetega, mille kohaselt tuleb austada doonori õigusi, sh

andmete kaitset ja teadlikku nõusolekut.

Lõikes 4 sätestatakse isiku õigus väljendada oma tahet annetada pärast surma rakke ja kudesid

inimkasutuseks, sh tervise infosüsteemi kaudu või muul selgelt väljendatud viisil. Lõike

eesmärk on hõlbustada isiku tahte fikseerimist ning suurendada doonorite arvu, tagades samas,

et annetamine toimub isiku teadliku ja vabatahtliku otsuse alusel. Säte toetab SoHO määruse

eesmärki tagada annetuste vabatahtlikkus ja tugevam doonorite kaitse.

Tegemist ei ole uue regulatsiooniga.

Paragrahviga 15 sätestatakse retsipiendi nõusoleku andmise üldpõhimõtted inimpäritolu

materjali kasutamisel.

13

Lõike 1 kohaselt on inimpäritolu materjali kasutamise eeltingimuseks retsipiendi kirjalik

nõusolek. Tegemist on patsiendi autonoomia ja teadliku nõusoleku põhimõttega, mis tuleneb

kehtivast õigusest ning ei kujuta endast sisulist muudatust võrreldes varasema regulatsiooniga.

Lõikes 2 sätestatakse erand juhuks, kui retsipient ei saa nõusolekut väljendada või kui

seadusliku esindaja nõusoleku saamine ei ole võimalik või see on põhjendamatult takistatud.

Sellisel juhul on lubatud inimpäritolu materjali kasutamine arsti otsusel tingimusel, et tegemist

on ainsa elupäästva raviviisiga. Säte vastab sisuliselt kehtivas õiguses nii inimpäritolu materjali

kui ka elundite siirdamist reguleerivates normides juba ette nähtud erandile ning tagab vältimatu

arstiabi osutamise võimaluse olukorras, kus viivitus ohustaks retsipiendi elu.

Lõikes 3 kehtestatakse nõue dokumenteerida erandi kohaldamise alused haigusloos.

Dokumenteerimiskohustus hõlmab muu hulgas põhjendust, miks seadusliku esindaja otsus

kahjustab retsipiendi huve, millised asjaolud takistasid nõusoleku saamist ning miks oli

inimpäritolu materjali kasutamine vältimatult vajalik. Nõude eesmärk on tagada otsuste

läbipaistvus ja kontrollitavus ning kaitsta retsipiendi õigusi erandlike otsuste tegemisel.

Eelnõus kavandatavad retsipiendi õigused täiendavad SoHO määruse peatükis VII sätestatut.

Paragrahviga 16 kehtestatakse tingimused, mille korral saab piiratud teovõimega isiku

käsitleda elusdoonorina. Sisuliselt tegemist on ka seni kehtinud regulatsiooniga.

Lõikes 1 sätestatakse, et üldjuhul ei saa piiratud teovõimaga isik olla elusdoonor, mis lähtub

isiku eriti tugevast kaitsevajadusest ning autonoomia piiratusest. Taastavat inimpäritolu

materjali saab piiratud teovõimega isikult eemaldada vaid siis, kui on täidetud kõik lõikes 2

toodud tingimused.

Lõikes 2 nähakse ette erand, mille kohaselt võib piiratud teovõimega isik olla elusdoonor

üksnes rangelt piiritletud tingimustel. Esiteks on lubatud doonorlus üksnes taastuva

inimpäritolu materjali puhul ning olukorras, kus puudub sobiv teovõimeline doonor. Teiseks

peab doonorlus toimuma üksnes lähisugulaste vahel, välistades seega laiema doonorluse

võimaluse. Kolmandaks on nõutav nii seadusliku esindaja kui ka kohtu nõusolek ning

neljandaks ei tohi piiratud teovõimega isik olla doonorluse vastu. Nimetatud tingimused

tagavad, et doonorlus on lubatav üksnes erandjuhtudel ning retsipiendi elu või tervise kaitse

eesmärgil, minimeerides samas doonori riske.

Lõikes 3 täpsustatakse kohtu nõusoleku andmise kord. Kohtu loal kontrollitakse, et doonorlus

vastab seaduses sätestatud tingimustele ning et piiratud teovõimega isiku tahe ei ole

doonorlusega vastuolus. Kohtulik kontroll aitab tagada otsuse õiguspärasuse ja

proportsionaalsuse ning kaitseb piiratud teovõimega isiku õigusi.

Eelnõu 6. peatükis sätestatakse immunohematoloogiliste uuringute referentlabori

definitsioon, selle ülesanded ja teenuse osutamise korraldus. Tegemist on seni vereseaduses

kehtinud regulatsiooni ülevõtmisega, sisulist muudatust ei kavandata.

Paragrahviga 17 sätestatakse kehtestatakse immunohematoloogiliste uuringute referentlabor

ning määratletakse selle põhiülesanne ja eesmärk.

14

Paragrahviga 18 sätestatakse referentlabori ülesanded. Ülesannete loetelu vastab oma sisult ja

ulatuselt varasemale regulatsioonile ning hõlmab muu hulgas laborite metoodilist juhendamist,

referentdiagnostika teostamist, uute meetodite juurutamist ning osalemist rahvusvahelises

kvaliteedikontrollis.

Paragrahviga 19 reguleeritakse referentteenuse osutamise korraldamist. Referentteenuse

korraldab Terviseamet ning selle osutamiseks sõlmitakse haldusleping vastavat võimekust

omava verekeskusega.

Referentlabori sätestamise eesmärk on tagada immunohematoloogiliste uuringute kvaliteet,

ühtlustada diagnostika taset ning tugevdada laborite vahelist koostööd ja järelevalvet. Seaduse

tasandil rolli täpsustamine aitab kaasa referentteenuse stabiilsusele ning loob eeldused

kvaliteedisüsteemide arendamiseks, sealhulgas rahvusvaheliseks koostööks.

Eelnõu 7. peatükis sätestatakse inimpäritolu materjali infosüsteemi laiendamise ja andmete

töötlemise alused

Paragrahviga 20 sätestatakse kehtiva riikliku vereteenistuse infosüsteemi loomine ning selle

põhialused. Infosüsteemi eesmärk on toetada vere kvaliteetset käitlemist ja võimaldada

inimkasutuse kliiniliste tulemuste jälgimist.

Lõikes 1 antakse valdkonna eest vastutavale ministrile volitus kehtestada infosüsteemi

põhimäärus, milles täpsustatakse infosüsteemi toimimise korralduslikud ja tehnilised aspektid,

sealhulgas andmete koosseis, andmete kogumise ja kasutamise kord ning

juurdepääsutingimused.

Lõikes 2 määratakse infosüsteemi kaasvastutavad töötlejad, kelleks on Sotsiaalministeerium ja

Tervisekassa. Kaasvastutavate töötlejate määramine tagab infosüsteemi haldamise ja

arendamise jagatud vastutuse ning võimaldab siduda infosüsteemi toimimise tervishoiu

rahastamise ja poliitikakujundamisega.

Eelnõu 8. peatükk koosneb ühest paragrahvist, millega reguleeritakse verega seotud

toimingute erisused. Tegemist on valdavas osas seni vereseaduses kehtinud regulatsiooni

ülevõtmisega ning sisuline muudatus seisneb kriisi- ja sõjaolukorras verevarustuse

toimepidevuse tagamises.

Paragrahv 21 lõike 1 kohaselt kuuluvad vere ja verekomponentidega seotud põhilised

toimingud verekeskuse ülesannete hulka. Sätte eesmärk on tagada vere ja verekomponentide

pidev kättesaadavus tervishoiuteenuse osutajatele.

Lõikes 2 nähakse ette erand kõrgendatud kaitsevalmiduse, erakorralise seisukorra ja

sõjaseisukorra ajaks, võimaldades verega seotud toiminguid lisaks SoHO asutustele teha ka

Kaitseväel, Kaitseliidul ning teatud juhtudel välisriigi relvajõududel. Sätte eesmärk on tagada

verevarustuse toimepidevus kriisi- ja sõjaolukorras.

Kaitseväele, Kaitseliidule ning liitlastele antakse sättega õigus korraldada verekogumist ning

osutada vereülekanne teenust ilma vastava tegevusluba taotlemata. Sõjaolukorras on oodata

suurt hulka kannatanuid, kelle elu päästmiseks on vaja edasilükkamatut vereülekannet juba

Kaitseväe välihaiglates ja sidumispunktides. Senised regulatsioonid ei võimalda Kaitseväel ja

15

liitlasvägedel Eesti Vabariigi territooriumil verd käidelda, sealhulgas koguda verd

vabatahtlikutelt teenistujatelt ning väljastada seda haavatutele.

Lõikes 3 antakse võimalus Eesti ja välismaa sõjalise meditsiini üksustel verevarusid omavahel

jagada. Sõjaline olukord võib tekitada logistiliste ahelate häireid ja on võimalik olukord, kui

Eesti verekeskuste verevarud on kättesaamatud või piiratud, kuid liitlasväed on valmis oma

varusid jagama või Eestisse tooma.

Lõikes 4 kohustatakse verekeskusi järgima riigis kehtestatud reegleid hädaolukorra

lahendamiseks, ühtlasi tagades retsipiendile ülekantava vere ohutuse. Samuti võimaldatakse

hädaolukorras kehtivatest ohutusnõuetest lubatud piirides kõrvalekalduda. Sõja- või

hädaolukorras võib retsipientide elu sõltuda veretarnete tagamise kiirusest, ning rahuolukorrale

sarnaste rangete kvaliteedistandardite täitmine ei pruugi olla võimalik ning seaks kannatanute

elud ohtu. Ohutusnõuetest kõrvale kaldumise ulatus peab olema selgelt kirjeldatud

hädaolukorra lahendamise kavas.

Eelnõu 9. peatükis sätestatakse inimpäritolu materjaliga seotud toimingute rahastamsie alused

ning kulude jaotus retsipiendi, Tervisekassa ja riigi vahel. Regulatsiooni eesmärk on tagada

selgus kulude kandmisel ning jätkata senist põhimõtet, et ravi- ja doonorlusega seotud kulud

kaetakse tervishoiusüsteemi kaudu, kui selleks on seadusest tulenev alus.

Paragrahviga 22 kehtestatakse üldpõhimõtted inimpäritolu materjaliga seotud toimingute

rahastamiseks. Tegemist on kehtiva regulatsiooniga taasesitamisega.

Lõike 1 kohaselt kannab kulud retsipient juhul, kui neid ei kata Tervisekassa.

Lõikes 2 täpsustatakse, et verepreparaatide ostmise kulud hüvitatakse tervishoiuteenuse

osutajale ravikindlustuse seaduse alusel.

Lõikes 3 sätestatakse, et referentlabori tegevuskulud kaetakse Terviseameti eelarvest. Viimane

on kooskõlas referentlabori rolliga riikliku tugiteenusena ning aitab tagada selle toimimise

stabiilsuse.

Paragrahviga 23 kehtestatakse Tervisekassa poolt kulude hüvitamise alus. Tervisekassa võtab

ravikindlustuse seaduses ette nähtud ulatuses üle nii doonori kui ka retsipiendi ravi eest

tasumise kohustuse, kui isik on ravikindlustusega hõlmatud. Säte täpsustab ja ühtlustab

rahastamispõhimõtteid SoHO valdkonnas, sidudes need selgelt ravikindlustuse süsteemiga.

Tegemist on seni rakkude, kudede ja elundite hankimise, käitlemise ja siirdamise seaduses

kehtinud regulatsiooniga.

Lõikes 1 määratakse Tervisekassale kohustus hüvitada tervishoiuteenuse osutajale inimpäritolu

materjaliga seotud toimingute kulud, kui doonor või potentsiaalne doonor on ravikindlustusega

kaetud.

Lõikes 2 määrtakse Tervisekassale kohustus hüvitada tervishoiuteenuse osutajale inimpäritolu

materjali inimkasutuse kulud, kui retsipient on ravikindlustusega kaetud.

16

Paragrahviga 24 määratakse ravikindlustusega hõlmamata isiku tervishoiuteenuste kulude

hüvitamise kord.

Eelnõu § 24 lõikega 1 kehtestatakse Tervisekassale kohustus hüvitada tervishoiuteenuse

osutajale kõik inimpäritolu materjali loovutamisega seotud toimingute kuludjuhul, kui doonor

ei ole ravikindlustusega kaetud.Sätte eesmärk on tagada, et ükskõik millise inimpäritolu

materjali loovutamine ei koormaks rahaliselt ei doonorit ega tervishoiuteenuse osutajat,

võimaldades Tervisekassa kulul teostada kõik vajalikud laboratoorsed uuringud ning doonori

terviseseisundi kontrolli, selgitamaks inimpäritolu materjali sobivust retsipiendile ning

annetatava inimpäritolu materjali ohutust. Uuringutega ja analüüsidega seotud kulud peavad

olema kaetud Tervisekassa poolt ka juhul, kui doonor osutub mittesobivaks

Eelnõu § 24 lõikega 2 kehtestatakse Tervisekassale kohustus katta ravikindlustusega

hõlmamata surnud doonorile ja potentsiaalsele surnud doonorile osutatud tervishoiuteenuste

kulud, mis on seotud inimpäritolu materjali annetamisega ja materjali sobivuse välja

selgitamisega. Sätte eesmärk on tagada terviseteenuse osutaja kulude katmine ning seeläbi

soodustada inimpäritolu materjali kogumist surnud doonoritelt vaatamata nende kindlustuse

staatusele.

Eelnõu 10. peatükis sätestatakse riikliku järelevalve korraldus inimpäritolu materjali

valdkonnas ning järelevalve jaotus Ravimiameti ja Terviseameti vahel. Regulatsiooni eesmärk

on tagada tõhus ja selge pädevusjaotus, arvestades asutuste senist kompetentsi ja ülesandeid.

Paragrahviga 25 kehtestatakse riikliku järelevalve üldpõhimõtted. Lõigetes 1–3 määratakse

järelevalve teostajad ning jaotatakse pädevus Ravimiameti ja Terviseameti vahel. Ravimiamet

teeb järelevalvet inimpäritolu materjaliga seotud toimingute, sealhulgas SoHO kliiniliste

uuringute üle, samas kui Terviseamet teeb järelevalvet inimpäritolu materjali inimkasutuse ning

hädaolukorra lahendamise kavade nõuete täitmise üle. Pädevusjaotus lähtub funktsionaalsest

eristusest teadus- ja arendustegevuse ning tervishoiuteenuse osutamise vahel.

Inimkasutus tähendab retsipiendile ükskõik mis viisil SoHO ülekandmist, ning Terviseamet

teostab järelevalvet selle protseduuri ohutuse ja kvaliteeditagamise üle. Samuti hakkab

Terviseamet jälgima hädaolukorra lahendamise kava nõuete täitmist asutustel, kel tekkivad

mainitud kava rakendamisega seoses vastavad kohustused.

Paragrahviga 26 sätestatakse riikliku järelevalve erimeetmete kohaldamise alus, viidates

korrakaitseseaduses sätestatud üldistele järelevalvemeetmetele. See tagab, et järelevalve

teostamisel kasutatakse juba kehtivas õiguses ette nähtud ja praktikas väljakujunenud

meetmeid. Tegemist on seni kehtinud üldregulatsiooniga.

Paragrahviga 27 kehtestatakse sunniraha ülemmäär ettekirjutuse täitmata jätmise korral.

Sunniraha ülemmäära kehtestamine on vajalik tagamaks järelevalve meetmete tõhusus ja

õiguspäraste ettekirjutuste täitmine. Tegemist on seni kehtinud regulatsiooni taasesitamisega.

Eelnõu 11. peatükiga sätestatakse vastutus inimpäritolu materjali annetamise, kogumise,

käitlemise ja inimkasutuse nõuete rikkumise eest. Regulatsiooni eesmärk on tagada seaduses

sätestatud nõuete järgimine ning hoida ära väärkäitumine, mis võib kahjustada doonorite ja

retsipientide õigusi või ohustada inimpäritolu materjali ohutut kasutamist.

17

Paragrahviga 28 kehtestatakse vastutus inimpäritolu materjali annetamise eest ainelise kasu

saamise korral. Sätte eesmärk on tagada doonorluse vabatahtlikkus ja tasuta olemise põhimõte

ning välistada doonorluse kommertsialiseerimine.

Paragrahviga 29 kehtestatakse rahatrahvid era- ja juriidilisele isikule inimpäritolu materjali

kogumise ja käitlemise nõuete rikkumise eest. Tegemist on seni kehtinud regulatsiooniga.

Lõikes 1 nähakse ette füüsilise isiku vastutus ning

Lõikes 2 nähakse ette juriidilise isiku vastutus. Selline eristamine võimaldab reageerida erineva

isikuga seotud rikkumistele proportsionaalselt.

Paragrahviga 30 kehtestatakse rahatrahvid era- ja juriidilisele isikule inimpäritolu materjali

inimkasutuse nõuete rikkumisele. Sarnaselt eelmisele paragrahvile eristatakse füüsilise ja

juriidilise isiku vastutust, mis tagab õigusrikkumiste tõhusa menetlemise. Tegemist on seni

kehtinud regulatsiooniga.

Paragrahviga 31 määratakse väärtegude kohtuvälised menetlejad. Pädevus jaotatakse

vastavalt rikkumise iseloomule Politsei- ja Piirivalveameti, Ravimiameti ja Terviseameti vahel,

tagades järelevalve ja menetluse teostamise pädevates asutustes. Sisulist muudatust võrreldes

kehtiva õigusraamistikuga ei kaasne

Eelnõu 12. peatükiga sätestatakse seaduse rakendamisega seotud üleminekusätted ja seaduse

rakendamiseks vajalikud teiste seaduste muudatused.

Esimeses jaos sätestatakse seaduse rakendamisega seotud üleminekusätted, mille eesmärk on

tagada sujuv üleminek uuele regulatsioonile ning vältida õigusselgusetust tegevuslubade

kehtivuse osas.

Paragrahvis 32 nähakse ette, et enne seaduse jõustumist välja antud inimpäritolu materjali (nt

rakkude kudede, vere) käitlemiseks antud tegevusload jäävad kehtima. Sätte eesmärk on tagada

õiguskindlus ning vältida olukorda, kus olemasolevad käitlejad peaksid uue regulatsiooni

jõustumisel koheselt taotlema uue tegevusloa. Selline lahendus võimaldab jätkata tegevust

katkestusteta ning kohandada tegevus järk-järgult uue õigusraamistikuga kooskõlla.

Teises jaos sätestatakse inimpäritolu materjali seaduse ja SoHO määruse rakendamiseks

vajalikud teiste seaduste muudatused.

Paragrahviga 33 muudetakse halduskoostöö seaduse § 13 lõike 1 punkti 26, viies seaduse

sõnastuse kooskõlla käesoleva eelnõu terminoloogia ja regulatsiooniga. Muudatusega jäetakse

sättest välja viited rakkude, kudede ja nende hankimisele, kuna vastav regulatsioon on ümber

sõnastatud ning koondatud inimpäritolu materjali käsitlevasse seadusesse. Muudatus on

tehnilist laadi ega too kaasa sisulisi muudatusi halduskoostöö korralduses, vaid tagab

õigusselguse ja terminoloogilise ühtsuse kehtiva õiguskorra piires.

Paragrahviga 34 tehakse karistusseadustikus terminoloogilised muudatused, et viia see

kooskõlla käesoleva seadusega ning SoHO määruse terminoloogiaga. Muudatuste sisuks on

seniste viidete „kude“ ja „rakk“ asendamine ühtse mõistega „inimpäritolu materjal“.

18

Muudatused puudutavad karistusseadustiku § 138¹, § 139 lõiget 1 ning § 140, kus täpsustatakse

regulatsiooni esemelist ulatust, hõlmates kõiki inimpäritolu materjali liike ühtse mõiste all. See

võimaldab vältida dubleerimist ja tagada õigusselgus, arvestades inimpäritolu materjali

käsitleva regulatsiooni koondamist ühte seadusesse.

Muudatused on tehnilist laadi ega muuda karistusnormide sisulist ulatust, vaid tagavad

terminoloogilise ühtlustamise ja kooskõla kehtiva õiguskorraga.

Paragrahviga 35 muudetakse kunstliku viljastamise ja embrüokaitse seadust. Eelnõuga

tehakse ulatuslikud muudatused kunstliku viljastamise ja embrüokaitse seaduses, eesmärgiga

viia seadus kooskõlla SoHO määruse ning inimpäritolu materjali seaduse terminoloogia ja

regulatsiooniga. Muudatuste põhisisuks on regulatsiooni täpsustamine, dubleerimise vältimine

ning terminoloogiline ühtlustamine.

Punktiga 1 muudetakse kunstliku viljastamise ja embrüokaitse seaduse § 1 ning täpsustatakse

seaduse reguleerimisala sõnastust. Muudatuse sisuline eesmärk ei ole muuta kehtivat

regulatsiooni, vaid tagada selle kooskõla Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega (EL)

2024/1938 ning uue inimpäritolu materjali seadusega.

Muudatusega rõhutatakse SoHO määruse primaarsust käesoleva seaduse suhtes ning viiakse

seadusesse SoHO määruses kasutatav terminoloogia. Samuti täpsustatakse regulatsioonide

omavahelist jaotust, viidates reproduktiivmaterjaliga seotud toimingute osas inimpäritolu

materjali seadusele.

Seaduse reguleerimisala piiritletakse selliselt, et käesolev seadus käsitleb kunstlikku

viljastamist, embrüo siirdamist ja embrüo kaitset ulatuses, milles see täiendab ja täpsustab

SoHO määrust, ning reguleerib kunstliku viljastamise tulemusena sündinud lapse põlvnemist.

Kuigi SoHO määrus hõlmab reproduktiivmaterjalina ka munandi- ja munasarjakudesid, piirdub

käesolev seadus reproduktiivmaterjali käsitlemisel sugurakkude ja embrüoga, kuna munandi-

ja munasarjakude ei ole seaduse reguleerimisalas eraldi käsitletud.

Muudatus parandab õigusselgust ning väldib regulatsiooni dubleerimist erinevate õigusaktide

vahel.

Punkti 2 tehakse kunstliku viljastamise ja embrüokaitse seaduse §-s 31 terminoloogiline

muudatus, asendades sõna „sugurakke“ sõnaga „reproduktiivmaterjali“. Muudatuse eesmärk on

viia seaduse terminoloogia kooskõlla SoHO määruse ning inimpäritolu materjali seaduses

kasutatava mõistega „reproduktiivmaterjal“. Tegemist on tehnilise muudatusega, millega

ühtlustatakse erinevates õigusaktides kasutatav mõisteaparaat ning välditakse paralleelsete

terminite kasutamist sama nähtuse tähistamiseks. Muudatus ei too kaasa sisulisi muudatusi

regulatsiooni kohaldamisalas ega õigussuhte sisus.

Punktiga 3 muudetakse KVEKS § 32 lõiget 1 ning täpsustatakse annetuse liikide regulatsiooni.

Muudatusega sätestatakse, et annetuse liigid tulenevad vahetult SoHO määruse artiklist 3, mis

tagab Euroopa Liidu õiguse kohese kohaldatavuse ning väldib riigisisese regulatsiooni

dubleerimist. Samas täpsustatakse kolmanda isiku annetuse alaliike, jagades need

mittepartnerannetuseks ja anonüümseks annetuseks.

19

Muudatuse eesmärk on ühtlustada terminoloogiat ning siduda riigisisene regulatsioon selgelt

SoHO määruses sätestatud liigitusega, säilitades samas vajalikud täpsustused siseriikliku

õiguskorra jaoks. Muudatus ei muuda annetuse liikide sisulist regulatsiooni, vaid korrastab selle

esitust ja parandab õigusselgust.

Punktiga 4 muudetakse KVEKS § 9 hetkel menetluses olevat redaktsiooni. Muudatusega ei

tekita uusi õiguseid, kuid tagatakse, et kunstliku viljastamise teenuse korraldamine oleks

võimaldatud seni antud valdkonnas tegutsenud teenuseosutajatele lähtudes nüüd SoHO

määruses sätestatud nõuetele;

Punktiga 5 muudetakse KVEKS paragrahvi 10 lõiget 1, asendades sõna „seemnerakke“ sõnaga

„reproduktiivmaterjali“. Muudatus on tingitud terminoloogia muutmisest, kuna kehtivas

seaduses käsitatakse mehelt saadud reproduktiivmaterjali eristatuna seemnerakkudena.

Muudatuse eesmärk on viia seaduse terminoloogia kooskõlla SoHO määruse ning inimpäritolu

materjali seaduses kasutatava mõistega „reproduktiivmaterjal“, kasutades läbivalt üldmõistet.

Tegemist on tehnilise muudatusega, millega ühtlustatakse mõisteaparaati ning välditakse

paralleelsete terminite kasutamist sama nähtuse tähistamiseks. Muudatus ei too kaasa sisulisi

muudatusi regulatsiooni kohaldamisalas ega õigussuhete sisus.

Punktiga 6 täiendatakse KVEKS paragrahvi 10 lõike 3 sissejuhatavat lauset, lisades viite

SoHO määruse artiklis 55 sätestatule. Muudatuse eesmärk on viia sätte sõnastus kooskõlla

SoHO määrusest tulenevate nõuetega ning tagada, et vastav regulatsioon arvestab otseselt

Euroopa Liidu õiguses kehtestatud tingimusi. Tegemist on täpsustava muudatusega, mis ei

muuda kehtiva regulatsiooni sisu, vaid parandab selle kooskõla ja selgust.

Punktiga 7 muudetakse KVEKS paragrahvi 12 pealkirja ja teksti, asendades sõna

„seemnerakud“ sõnaga „reproduktiivmaterjal“ vastavas käändes. Muudatus on tingitud

terminoloogia muutmisest, kuna kehtivas seaduses kasutatakse mehelt saadud

reproduktiivmaterjali tähistamiseks mõistet „seemnerakud“. Muudatuse eesmärk on viia

seaduse terminoloogia kooskõlla SoHO määruse ning inimpäritolu materjali seaduses

kasutatava mõistega „reproduktiivmaterjal“, kasutades läbivalt ühtset üldmõistet. Tegemist on

tehnilise muudatusega, millega ühtlustatakse mõistekasutust ning välditakse paralleelsete

terminite kasutamist sama nähtuse tähistamiseks. Muudatus ei too kaasa sisulisi muudatusi

regulatsiooni kohaldamisalas ega õigussuhete sisus.

Punktiga 8 muudetakse KVEKSparagrahvi 13 pealkirja, asendades tekstiosa „anonüümselt

või mittepartnerist doonorilt“ tekstiga „kolmanda isiku annetusest“. Muudatus on tingitud

terminoloogia muutmisest, kuna SoHO määruses kasutatakse vastavas tähenduses mõistet

„kolmanda isiku annetus“. Muudatuse eesmärk on viia seaduse terminoloogia kooskõlla SoHO

määruse ning inimpäritolu materjali seaduses kasutatava mõisteaparaadiga, kasutades ühtset ja

süsteemset terminoloogiat. Tegemist on tehnilise muudatusega, millega ühtlustatakse

mõistekasutust ning välditakse paralleelsete terminite kasutamist sama nähtuse tähistamiseks.

Muudatus ei too kaasa sisulisi muudatusi regulatsiooni kohaldamisalas ega õigussuhete sisus.

Punktiga 9 muudetakse KVEKS paragrahvi 16 lõike 2 punkti 1, asendades sõna

„seemnerakkudega“ sõnaga „reproduktiivmaterjaliga“. Muudatus on tingitud terminoloogia

muutmisest, kuna kehtivas seaduses kasutatakse mehelt saadud reproduktiivmaterjali

tähistamiseks mõistet „seemnerakud“. Muudatuse eesmärk on viia seaduse terminoloogia

kooskõlla SoHO määruse ning inimpäritolu materjali seaduses kasutatava mõistega

20

„reproduktiivmaterjal“, kasutades läbivalt ühtset üldmõistet. Tegemist on tehnilise

muudatusega, millega ühtlustatakse mõistekasutust ning välditakse paralleelsete terminite

kasutamist sama nähtuse tähistamiseks. Muudatus ei too kaasa sisulisi muudatusi regulatsiooni

kohaldamisalas ega õigussuhete sisus.

Punktiga 10 muudetakse KVEKSparagrahvides 171 ja 172 kasutatavat terminoloogiat. Kuna

mõiste „kolmandad isikud“ on SoHO määruses kasutatud anonüümse- ja mittepartnerist

doonori tõlgendamiseks, siis kasutatakse KVEKSis asjasse mitte puutuvate isikute, kellel ei ole

õigusliku alust kunstliku viljastamise teel sündinud lapse põlvnemist vaidlustada, tähistamiseks

edaspidi terminit „kõrvalised isikud“.

Punktiga 11 muudetakse KVEKS § 172 pealkirja. Muudatuse kohaselt käsitleb paragrahv

naissoost partneri nõusolekut enda naissoost partneri kunstlikuks viljastamiseks ning sellest

tulenevalt lapse põlvnemist. Muudatus on seotud SoHO määruses kasutatava partnerannetuse

mõistega, mis ei sõltu partnerite soost ega eelda nendevahelist abielu. Seetõttu täpsustatakse ka

siseriiklikku regulatsiooni, et see hõlmaks selgelt naissoost partnerite vahelisi suhteid ning

nende alusel tekkivaid põlvnemissuhteid.

Punktiga 12 muudetakse paragrahvi 17² teksti, asendades läbivalt sõna „abikaasa“ sõnaga

„partner“ vastavas käändes. Muudatus on sisuline ning laiendab kehtiva regulatsiooni

kohaldamisala, kuna seni seostas seadus naissoost partneri õigused ja kohustused kunstliku

viljastamise ning sellest tuleneva lapse põlvnemise osas abieluga. Muudatuse tulemusel

kohaldub regulatsioon ka partneritele, kes ei ole abielus, võimaldades tuvastada põlvnemise

naissoost partnerluses üksnes nõusoleku andmise alusel.

Muudatus on seotud SoHO määruses kasutatava partnerannetuse mõistega, mis ei sõltu

partnerite soost ega eelda ametlikku abielu. Seetõttu viiakse ka siseriiklik regulatsioon

vastavusse, tagades võrdse kohtlemise ning võimaldades kunstliku viljastamise teel sündinud

lapse põlvnemise tuvastamist ka väljaspool abielu olevate partnerite puhul. Muudatus mõjutab

oluliselt õigussuhteid, laiendades isikute ringi, kelle puhul saab põlvnemine tekkida seaduses

sätestatud nõusoleku alusel. Kokkuvõtvalt tühistatakse muudatusega abielu nõue naispartnerite

vahel kunstliku viljastamise teel ühise lapse saamiseks, nii nagu see on kehtivas seaduses

reguleeritud meesparteri puhul;

Punktiga 13 täiendatakse KVEKS paragrahvi 17² lõikega 10, millega sätestatakse

selgesõnaliselt kunstliku viljastamise teel sündinud lapse ema määratlus ning põlvnemise

kindlakstegemise üldpõhimõtted. Sätte kohaselt loetakse kõigil paragrahvis sätestatud juhtudel

lapse emaks naine, kes lapse sünnitab, ning lapse põlvnemine isast või teisest vanemast tehakse

kindlaks vastavalt käesoleva seaduse §-dele 17¹ ja 17².

Muudatuse eesmärk on tagada õigusselgus olukordades, kus reproduktiivmaterjali kasutamise

tõttu ei pruugi lapse geneetiline vanem ja sünnitaja olla sama isik. Sätte lisamisega kinnitatakse

üheselt sünnitamise kui emaduse alus ning seotakse teise vanema põlvnemine nõusolekupõhise

regulatsiooniga. Muudatus aitab vältida tõlgenduslikku ebaselgusi ning tagab põlvnemise ühtse

käsitluse erinevates kunstliku viljastamise juhtumites.

Punktiga 14 muudetakse KVEKS paragrahvi 18 hetkel menetluses oleva redaktsiooni,

asendades läbivalt sõna „sugurakkudega“ sõnaga „reproduktiivmaterjaliga“. Muudatus on

tingitud terminoloogia muutmisest, kuna SoHO määruses ning inimpäritolu materjali seaduses

21

kasutatakse sugurakkude asemel üldmõistet „reproduktiivmaterjal“. Muudatuse eesmärk on

viia seaduse terminoloogia kooskõlla Euroopa Liidu õigusega ning tagada ühtne mõistekasutus

erinevates õigusaktides. Tegemist on tehnilise muudatusega, millega ühtlustatakse

terminoloogiat ja välditakse paralleelsete mõistete kasutamist sama nähtuse tähistamiseks, ilma

et see muudaks regulatsiooni sisulist kohaldamisala või õigussuhete sisu.

Punktiga 15 muudetakse § 20 hetkel menetluses oleva redaktsiooni.Muudatus on tingitud

terminoloogia muutmisest, kuna SoHO määruses ning inimpäritolu materjali seaduses

kasutatakse sugurakkude asemel üldmõistet „reproduktiivmaterjal“.

Punktiga 16 täiendatakse paragrahvi 23 lõiget 2, lisades pärast sõna „tervisele“ viite SoHO

määruse artiklis 55 sätestatule. Muudatuse eesmärk on viia sätte sõnastus kooskõlla SoHO

määrusest tulenevate nõuetega ning tagada, et tervisekaitse aspektid lähtuvad ka Euroopa Liidu

õiguses kehtestatud tingimustest. Tegemist on täpsustava muudatusega, millega luuakse selgem

seos vahetult kohaldatava EL õigusega, ilma et muudetaks kehtiva regulatsiooni sisulist ulatust.

Punktiga 17 muudetakse KVEKS paragrahvi 25 lõikeid 3 ja 4, asendades läbivalt sõna

„sugurakkude“ sõnaga „reproduktiivmaterjali“. Muudatus on tingitud terminoloogia

muutmisest, kuna SoHO määruses ning inimpäritolu materjali seaduses kasutatakse

sugurakkude asemel üldmõistet „reproduktiivmaterjal“. Muudatuse eesmärk on viia seaduse

terminoloogia kooskõlla Euroopa Liidu õigusega ning tagada ühtne mõistekasutus erinevates

õigusaktides. Tegemist on tehnilise muudatusega, millega ühtlustatakse terminoloogiat ja

välditakse paralleelsete mõistete kasutamist sama nähtuse tähistamiseks, ilma et see muudaks

regulatsiooni sisulist kohaldamisala või õigussuhete sisu.

Punktiga 18 muudetakse paragrahvi 25 lõiget 4, asendades tekstiosa „rakkude, kudede ja

elundite hankimise, käitlemise ja siirdamise“ tekstiosaga „inimpäritolu materjali“. Muudatus

on tingitud terminoloogia ja õigustehnilise lähenemise muutmisest, millega viiakse seaduse

sõnastus kooskõlla SoHO määruse ning inimpäritolu materjali seaduse kontseptsiooniga, kus

kasutatakse koondmõistet „inimpäritolu materjal“. Muudatuse eesmärk on lihtsustada ja

ühtlustada regulatsiooni, vältides detailsete loetelude dubleerimist ning tagades ühtse

mõistekasutuse eri õigusaktides. Tegemist on õigustehnilise täpsustusega, mis ei muuda

regulatsiooni sisulist kohaldamisala ega õigussuhete sisu.

Punktiga 19 muudetakse KVEKS paragrahvi 26 teksti, asendades läbivalt tekstiosa

„anonüümne ja mittepartnerist“ tekstiosaga „kolmandast isikust“ vastavas käändes. Muudatus

on tingitud terminoloogia muutmisest, millega viiakse seaduse sõnastus kooskõlla SoHO

määruses kasutatava mõistega „kolmanda isiku annetus“. Muudatuse eesmärk on ühtlustada

mõistekasutust ning kasutada läbivalt ühtset ja süsteemset terminoloogiat, vältides paralleelsete

mõistete kasutamist sama nähtuse tähistamiseks. Tegemist on õigustehnilise täpsustusega, mis

ei muuda regulatsiooni sisulist kohaldamisala ega õigussuhete sisu.

Punktiga 20 täiendatakse KVEKS paragrahvi 26 lõike 1 punkti 1, lisades viite käesoleva

seaduse §-le 26¹. Muudatuse eesmärk on tagada sätte parem seos sama paragrahvi täpsustavate

normidega ning suunata normi adressaati kohaldama §-s 26¹ sätestatud erisusi või täiendavaid

tingimusi. Tegemist on täpsustava muudatusega, millega parandatakse regulatsiooni sisemist

sidusust ja õigusselgust, ilma et muudataks kehtiva regulatsiooni sisulist ulatust.

22

Punktiga 21 täiendatakse KVEKS-i paragrahviga 261,millega reguleeritakse

reproduktiivmaterjali anonüümse annetuse eest makstava hüvitise ülemmäär. Sätte kohaselt on

anonüümsel doonoril õigus saada ühekordse annetuse eest hüvitist, mille maksimaalne suurus

on spermadoonori puhul kuni 10% ning munarakudoonori puhul kuni 50%

reproduktiivmaterjali loovutamisele eelneva aasta Eesti keskmisest brutokuupalgast.

Sättega täidetakse SoHO määruse artikli 54 lõikes 2 liikmesriigile sätestatud kohustust määrata

elusdoonoritele makstava kompensatsiooni ülemmäära ehk hüvitist, mida ei käsitleta tuluna,

vaid doonorile tingitud ajakulu ning ebamugavuste ja seotud kulude kompensatsioonina.

Hüvitise ülemmäär on seotud Eestis saadud reproduktiivmaterjali loovutusele eelneva aasta

kuubrutopalgaga. Hüvitise arvutus toimub järgmisel viisil: Statistikaameti veebilehelt saadakse

loovutusele eelnevale aasta kohta kõik kättesaadavad brutopalga suurused kvartalite kaupa.

Need liidetakse kokku ja seejärel jagatakse saadud kvartalite numbriga. Saadust numbrist

arvutatakse 10% spermadoonori puhul või 50% munaraku doonori puhul. Tulemus moodustab

makstava hüvitise ülemmäära vastavalt loovutatud suguraku tüübile.

Eesti Viljatusravi ja Embrüoloogia Seltsi (EVES) seisukoha järgi peavad munaraku- ja

seemnerakudoonorite hüvitiste piirmäärad olema erinevad, arvestades protseduuride erinevat

iseloomu, invasiivsust ja koormust. Hüvitis ei tohi sõltuda doonori fenotüübist – kõiki sobivaid

doonoreid tuleb kohelda võrdselt. Hüvitis ei ole kohustuslik maksta täissummana – tegemist on

maksimaalse lubatud piirmääraga, täpne hüvitise suurus jääb kliiniku otsustada, kuid see ei tohi

ületada piirmäära. Hüvitise arvutamise ja maksmise süsteem ei tohi suurendada kliinikute

halduskoormust, kuid peab säilitama hüvitise reaalse väärtuse ajas. EVES teeb ettepaneku

siduda munarakudoonori hüvitise piirmäära Eesti majandusnäitajaga, et tagada hüvitise

ajakohasus, automaatne kohandumine majandusolukorra muutustega ning läbipaistev

arvutusloogika. EVES-i ettepank munarakudoonori hüvitise maksimaalseks piirmääraks on

kuni 50% eelmise kalendriaasta Eesti keskmisest brutokuupalgast. Hüvitis tasutakse doonorile

netosummana. Näide: Statistikaameti andmetel oli Eesti keskmine brutokuupalk 2025. aasta III

kvartalis 2075 eurot, millest 50% moodustab 1037,50 EUR. Maksimaalne munarakudoonori

hüvitis saaks olla 2026. aastal 1037,50 EUR, mis tasutakse doonorile netosummana. EVES

lähtub rahvusvahelisest heast tavast ja eetikajuhistest (sh Ameerika Reproduktiivmeditsiini

Ühingu (ASRM) ja Euroopa Inimreproduktsiooni ja Embrüoloogia Ühingu (ESHRE) eetilised

juhised), mille kohaselt hüvitis ei tohi sõltuda saadud munarakkude arvust ega kvaliteedist. Kui

munasarja punktsioon on toimunud, tuleb doonorile hüvitis maksta sõltumata saadud

munarakkude arvust, välja arvatud juhul, kui on doonor on eiranud ravijuhiseid. Kui

stimulatsioon katkestatakse enne munasarja punktsiooni meditsiinilistel põhjustel, hüvitise

maksmine ei ole kohustuslik.

Arvestades, et seemnerakkude annetamine ei ole invasiivne meditsiiniline protseduur, toimub

korduvalt ning Eestis piiratud populatsiooni tõttu on doonorite leidmine keeruline, teeb EVES

ettepaneku seemnerakudoonori ühe annetuskorra maksimaalne hüvitise piirmääraks on kuni

10% eelmise kalendriaasta Eesti keskmisest brutokuupalgast. Hüvitis tasutakse doonorile

netosummana. Näide: 2025. aasta III kvartali keskmise brutopalga (2075 EUR) alusel on

maksimaalne hüvitis ligikaudu 207,50 EUR annetuskorra kohta, mis tasutakse doonorile

netosummana. Hüvitise väljamaksmise ajastus ja jaotus (nt osaline väljamakse enne ja pärast

analüüside kinnitamist) võib jääda kliinikute otsustada.

23

EVES leiab, et kavandatud piirmäärad on kooskõlas Euroopa praktikaga. Ühendkuningriigis

kompenseeritakse munarakudoonoritele tehtud kulutused ja ebamugavused (nt aeg, transport,

lastehoid). Maksimaalne hüvitis on kuni 985 GBP (~1125 EUR) tsükli kohta.

Spermadoonoritele kuni 45 GBP (~51 EUR) visiidi kohta. Taanis (Cryos Internatsional)

kompenseeritakse munarakudoonoritele aja ja panuse eest 7200 DKK (~964 EUR) tsükli kohta,

spermadoonoritele kuni 500 DKK (~67 EUR) annetuse kohta. Hispaanias on

munarakudoonorite hüvitise suurus 1100 EUR eduka annetustsükli kohta. Peamiselt aja ja

ebamugavuse kompensatsiooniks. Poolas on munarakudoonorite hüvitis 4200 PLN (~950

EUR) tsükli kohta. Eesti puhul tuleb arvestada väikese populatsiooni ja doonorite piiratud

kättesaadavusega, mistõttu on vajalik mõnevõrra paindlikum lähenemine, säilitades samas

eetilised põhimõtted.

Kuna brutopalga asjakohased suurused on avalikusele kättesaadavad statistikaameti veebilehel,

on see kõige kiirem ja õigeaegsem infoallikas hüvitise ülemmäära arvutamiseks. Samuti ei

kõigu brutopalga suurused kvartalite vahel suurel määral, mis võiks tekitada olulist erinevust

väljamakstava hüvitise suuruse osas ajalõikes.

Punktidega 22–24 muudetakse KVEKS § 28 lõiget 2, § 31 lõiget 2 ja § 32 lõiget 2, asendades

sõna „sugurakkudega“ ning vastavad tekstiosad („pärinevatest sugurakkudest“, „sugurakud

pärinevad“) sõnaga „reproduktiivmaterjaliga“ ja vastavate vormidega. Muudatused on tingitud

terminoloogia ühtlustamisest, kuna SoHO määruses ning inimpäritolu materjali seaduses

kasutatakse sugurakkude asemel üldmõistet „reproduktiivmaterjal“. Muudatuste eesmärk on

viia seaduse terminoloogia kooskõlla Euroopa Liidu õigusega ning tagada ühtne mõistekasutus

erinevates õigusaktides. Tegemist on tehniliste muudatustega, millega ühtlustatakse

terminoloogiat ja välditakse paralleelsete mõistete kasutamist sama nähtuse tähistamiseks, ilma

et see muudaks regulatsiooni sisulist kohaldamisala või õigussuhete sisu.

Paragrahviga 36 muudetakse nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seadust.

Punktiga 1 sõnastatakse tervikuna ümber NETS paragrahv 14, millega ajakohastatakse

nakkusohutuse nõudeid seoses inimpäritolu materjali ja elunditega tehtavate toimingutega.

Muudatuse kohaselt kohaldatakse nakkusohutuse tagamisel inimpäritolu materjali seaduses ja

elundite käitlemise ja siirdamise seaduses sätestatud nõudeid ning nende alusel kehtestatud

õigusakte. Sätte eesmärk on viia regulatsioon kooskõlla SoHO määruse süsteemiga ning

selgitada erinevate õigusaktide omavahelist jaotust, vältides regulatsioonide dubleerimist.

Samuti täpsustatakse dokumenteerimise ja uuringute korraldamise põhimõtteid ning

säilitustähtaegu, sealhulgas nähakse ette laboriuuringute dokumentide säilitamine 30 aasta

jooksul, mis on kooskõlas SoHO määruse artiklist 42 (6) tulenevate nõuetega.

Punktiga 2 tunnistatakse kehtetuks NETS paragrahv 15. Muudatuse põhjuseks on regulatsiooni

ümberkorraldamine, mille käigus viiakse paragrahvis 15 sätestatu üle või arvestatakse seda

muudetud paragrahvis 14 ning asjakohastes eriseadustes, eelkõige inimpäritolu materjali

seaduses ja elundite käitlemise ja siirdamise seaduses. Paragrahvi kehtetuks tunnistamine aitab

vältida dubleerivaid sätteid ning lihtsustada seaduse struktuuri, arvestades ka SoHO määruse

otsekohaldumist.

Eelnõu §-ga 37 muudetakse perekonnaseisutoimingute seaduse paragrahvi 25 lõiget 31,

asendades läbivalt sõna „abikaasa“ sõnaga „partner“ vastavas käändes.

24

Muudatus on seotud kunstliku viljastamise ja põlvnemise regulatsiooni muutmisega KVEKS-

is, mille kohaselt ei ole partneritevaheline suhe enam seotud abielu olemasoluga. SoHO

määruses kasutatav partnerannetuse mõiste ei sõltu partnerite soost ega eelda ametlikku abielu.

Seetõttu viiakse ka perekonnaseisutoimingute seaduse regulatsioon kooskõlla muudetud

materiaalõigusliku raamistikuga. Muudatuse eesmärk on tagada, et rahvastikuregistri kanded

lapse põlvnemise kohta kajastaksid õigesti seadusest tulenevaid põlvnemissuhteid ka juhul, kui

lapse teine vanem ei ole sünnitajaga abielus, vaid on tema partner. Muudatus tagab erinevate

peremudelite võrdse kohtlemise ning väldib õiguslikke lünki registrikande tegemisel.

Paragrahviga 38 muudetakse rakkude, kudede ja elundite hankimise, käitlemise ja

siirdamise seadust.

Punktiga 1 muudetakse seaduse pealkirja ja teksti, jättes läbivalt välja sõnad „rakkude, kudede

ja“, „rakkude, kudede või“, „hankimine“, „hankmine ja“, „hankija“ ning „hankija või“ vastavas

käändes.

Muudatus on tingitud inimpäritolu materjali regulatsiooni ümberkorraldamisest, mille

tulemusel viiakse rakkude ja kudede valdkond SoHO määruse ja inimpäritolu materjali seaduse

reguleerimisalasse ning käesolev seadus (elundite käitlemise ja siirdamise seadus) hakkab

hõlmama üksnes elunditega seotud toiminguid. Sellest tulenevalt ei ole enam vajalik säilitada

viiteid rakkudele ja kudedele ega kasutada hankimisega seotud mõisteid.

Muudatuse eesmärk on viia seaduse terminoloogia ja süsteem kooskõlla uue

regulatsiooniraamistikuga, selgelt piiritleda erinevate õigusaktide kohaldamisala ning vältida

dubleerimist. Tegemist on valdavalt õigustehnilise ja süsteemse muudatusega, millega

korrastatakse seaduse struktuuri ja mõistekasutust.

Punktiga 2 asendatakse elundite käitlemise ja siirdamise seaduses läbivalt sõna „biovalvsus“

sõnaga „valvsus“ vastavas käändes. Muudatus on tingitud terminoloogia ühtlustamisest, kuna

SoHO määruses kasutatakse mõistet „valvsus“. Kuigi elundite valdkonnale SoHO määrus ei

kohaldu, aitab terminoloogia ühtsus ka siseriiklikes õigusaktides hoida õigusaktide

rakendamise praktikat ühtsemana. Tegemist on tehnilise muudatusega, mis ei muuda

regulatsiooni sisulist ulatust ega õigussuhete sisu.

Punktiga 3 muudetakse paragrahvi 1 lõiget 1, sõnastades ümber seaduse reguleerimisala.

Muudatuse eesmärk on piiritleda seaduse kohaldamisala üksnes inimpäritolu elunditega seotud

toimingutele. Kui kehtivas sõnastuses hõlmas seadus ka rakkude ja kudedega seotud

toiminguid, siis muudatuse tulemusel keskendub seadus edaspidi ainult elundite annetamisele,

uurimisele, kirjeldamisele, käitlemisele, säilitamisele, transportimisele ja siirdamisele.

Muudatus tuleneb inimpäritolu materjali regulatsiooni ümberkorraldamisest, mille kohaselt

rakkude ja kudede valdkond viiakse SoHO määruse ja inimpäritolu materjali seaduse

reguleerimisalasse. Seeläbi välditakse paralleelset reguleerimist ning tagatakse selge jaotus

erinevate õigusaktide vahel. Muudatus parandab õigusselgust ja lihtsustab regulatsiooni

rakendamist, säilitades samas elundite valdkonnas kehtiva sisulise regulatsiooni.

Punktiga 4 tunnistatakse kehtetuks paragrahvi 1 lõige 2 ning lõike 3 punktid 1 ja 2. Muudatus

on tingitud seaduse rakendusala muutmisest, mille kohaselt ei kohaldu seadus enam rakkude ja

kudede valdkonnale. Seoses sellega muutuvad kehtetuks sätted, mis reguleerisid vastavaid

25

erandeid või viiteid rakkudele ja kudedele. Muudatuse eesmärk on viia seaduse struktuur ja sisu

kooskõlla uue regulatsiooniraamistikuga, kus rakkude ja kudede käsitlemine on viidud SoHO

määruse ja inimpäritolu materjali seaduse reguleerimisalasse. Tegemist on õigustehnilise

muudatusega, mille eesmärk on vältida dubleerivaid või asjakohatuks muutunud sätteid ning

tagada selge ja üheselt arusaadav regulatsioon.

Punktiga 5 muudetakse seaduse paragrahvi 2 lõiget 1, laiendades elundite käitlemise mõistet

selliselt, et see hõlmaks kogu elundi teekonda alates doonori valikust kuni elundi siirdamiseni.

Võrreldes varasema regulatsiooniga täpsustatakse ja laiendatakse käitlemise alla kuuluvaid

toiminguid, hõlmates lisaks senistele toimingutele ka elundi uurimist, töötlemist ning

üleandmist.

Muudatusega viiakse seadusesse sisse ka „töötlemise“ mõiste, mis võimaldab edaspidi

reguleerida elundite töötlemist (sealhulgas võimalikke ex vivo töötlusprotsesse) lähtudes

Euroopa Liidu õigusest. Mõiste lisamine on seotud menetluses oleva Euroopa Liidu elundite

siirdamist käsitleva regulatsiooni arengutega ning loob paindlikuma õigusliku aluse

tulevikulahenduste rakendamiseks.

Samuti täpsustatakse, kellele võib elundeid üle anda, lisades adressaatide loetellu SoHO

asutuse. See võimaldab elunditest eraldada rakke ja kudesid inimkasutuseks SoHO määruse

tähenduses. Samas on loetelust välja jäetud haiglaerandi ravimi valmistaja, kuna see kattub

uudse ravimi tootja mõistega ning eraldi viide ei ole vajalik.

Muudatus tuleneb seaduse rakendusala muutmisest ning inimpäritolu materjali regulatsiooni

ümberkorraldamisest ning aitab tagada selge, ajakohase ja Euroopa Liidu õigusega kooskõlas

oleva õigusraamistiku.

Punktiga 6 tunnistatakse kehtetuks paragrahvi 2 lõiked 2, 4, 5, 13 ja 14. Muudatus on tingitud

seaduse rakendusala muutmisest ning terminoloogia ja süsteemi ümberkujundamisest, mille

käigus viiakse rakkude ja kudede valdkond SoHO määruse ja inimpäritolu materjali seaduse

reguleerimisalasse ning käesolev seadus keskendub edaspidi üksnes elunditele. Seetõttu

muutuvad kehtetuks sätted, mis käsitlesid muude inimpäritolu materjalidega seotud mõisteid

või regulatsiooni, mis ei ole enam käesoleva seaduse kohaldamisalas.

Punktiga 7 muudetakse paragrahvi 2 lõikeid 8–11, täpsustades doonori, retsipiendi, retsipiendi

nõusoleku ja käitleja mõisteid.Muudatused on tingitud terminoloogia ja seaduse kohaldamisala

muutmisest;

Punktiga 8 täiendatakse paragrahvi 2 lõikega 15, millega võetakse kasutusele inimpäritolu

materjali ehk SoHO (substance of human origin) mõiste. Mõiste lisamise eesmärk on tagada

kooskõla Euroopa Liidu õigusega ning selge eristus käesoleva seaduse ja inimpäritolu materjali

seaduse kohaldamisala vahel. Samuti aitab see parandada õigusselgust, võimaldades viidata

ühtsele mõistele olukordades, kus elunditega seotud toimingud puutuvad kokku muu

inimpäritolu materjaliga. Tegemist on valdavalt süsteemse ja terminoloogilise muudatusega,

mis toetab õigusraamistiku terviklikkust.

Punktiga 9 muudetakse paragrahvi 3, jättes sellest välja tekstiosa „välja arvatud kunstliku

viljastamise ja embrüokaitse seaduses sätestatud juhtudel.“

26

Muudatus on tingitud regulatsiooni ümberkorraldamisest ning seaduse rakendusala

täpsustamisest. Kuna kunstliku viljastamise ja reproduktiivmaterjaliga seotud küsimused on

reguleeritud eraldi kunstliku viljastamise ja embrüokaitse seaduses ning inimpäritolu materjali

seaduses, ei ole vajalik säilitada vastavat erandit käesolevas seaduses. Muudatuse eesmärk on

tagada selge jaotus erinevate õigusaktide vahel ning vältida dubleerivat või eksitavat viitamist

valdkondadele, mis ei kuulu enam käesoleva seaduse kohaldamisalasse. Tegemist on

õigustehnilise täpsustusega, mis aitab kaasa regulatsiooni selgusele ja süsteemsusele.

Punktiga 10 viiakse seaduse teise peatüki pealkiri vastavusse peatüki sisuga. Muudatus on

tingitud seaduse rakendusala muutmisest;

Punkti 11 muudetakse seaduse paragrahvi 5 lõiget 1, täpsustades siirdamise taristu mõistet.

Muudatus on tingitud terminoloogia muutmisest, sisulist muudatust ei kaasne;

Punkti 12 muudetakse paragrahvi 5 lõike 2 punkti 4, täpsustades siirdamise taristusse

kuuluvate osapoolte loetelu. Muudatus on tingitud terminoloogia muutmisest. Vastavalt SoHO

määrusele on senised rakkude ja kudede hankijad ja käitlejad edaspidi nimetatud SoHO

asutusteks.

Punktiga 13 muudetakse paragrahvi 6 lõiget 1, asendades tekstiosa „rakkude, kudede ja

elundite hankijad“ tekstiosaga „inimpäritolu materjali kogujad ja kasutajad ning elundite

käitlejad“. Muudatus on tingitud terminoloogia muutmisest.

Punktiga 14 täiendatakse paragrahvi 8 lõike 11 punkti 3, lisades pärast sõna „vahetust“

tekstiosa „, sealhulgas elundite piiriülest transporti“.

Muudatus on täpsustava iseloomuga ning selle eesmärk on selgelt hõlmata elundite piiriülene

transport osana rahvusvahelisest koostööst elundite vahetamisel. Sätte täiendamisega

rõhutatakse, et elundite liikumine riikide vahel on käsitatav lahutamatu osana elundite

vahetamise süsteemist ning sellele kohaldatakse samu nõudeid.

Muudatus aitab parandada õigusselgust ning tagada, et regulatsioon hõlmab üheselt kõiki

elundite liikumisega seotud aspekte, sealhulgas piiriüleseid toiminguid, mis on praktikas

olulised siirdamisvõimaluste tagamisel. Muudatusega ei kaasne ülesanne lisandumist

siirdamiskeskusele. Praktikas korraldab siirdamiskeskus elundite piiriülest transporti ka praegu.

Punktiga 15 muudetakse paragrahvi 8 lõike 11 punkti 4, täpsustades teabevahetuse

korraldamisega seotud osapoolte loetelu. Muudatus on tingitud terminoloogia muutmisest;

Punktiga 16 muudetakse paragrahvi 8 lõiget 12, asendades viite lõikele 3 viitega lõikele 4.

Tegemist on õigustehnilise muudatusega, mis tuleneb sätte varasemast muutmisest ja lõigete

numeratsiooni muutumisest. Muudatuse eesmärk on tagada sätte viidete kooskõla kehtiva

regulatsiooniga ning vältida eksitavaid viiteid. Muudatus ei mõjuta regulatsiooni sisulist ulatust

ega õigussuhete sisu.

Punktiga 17 täiendatakse seaduse § 8 lõigetega 3-5 , millegaantakse siirdamiskeskusele õigus

koguda andmeid ka nende patsientide kohta, kes elavad Eestis, kuid on saanud elundisiirdamist

välismaal või on käinud muus riigis elundit loovutamas ja on Eestis elundi annetamisejärgsel

terviseseisundi jälgimisel. Vastav täiendus lubab monitoorida ja õigeaegselt tuvastada

ebakorrapäraseid ja ebaseaduslikke elundisiirdamisi ning teavitada nendest EL ametliku

organisatsiooni The Network of National Focal Points on Travel for Transplantation (NETTA).

Organisatsiooni eesmärk on jälgida ja analüüsida patsientide välismaale siirdamise eesmärgil

27

reisimist, et edendada eetilisi praktikaid ja kaitsta patsientide heaolu. NETTA-s osalevad

liikmesriikide määratud riiklikud kontaktpunktid, kes koguvad ja jagavad andmeid välismaal

elundisiirdamist saanud patsientide kohta. Võrgustiku tegevus aitab paremini mõista siirdamise

eesmärgil reisimise ulatust, arendada valdkonna tööriistu ning ennetada ja avastada

ebaseaduslikku siirdamistegevust. Eesti on küll saanud ohutuse tunnistuse elundisiirdamise

alal, ning aastal 2024 ei olnud tuvastatud ühtegi juhtumit, millest peaks NETTA-t teavitama,

kuid kiiresti muutuvas maailmas ning viimastel aastatel kasvanud migratsiooni taustal on

taoline monitooring olulise tähendusega Eestis elavate inimeste jaoks, tagamas nendele ohutuid

ja seaduslikke praktikaid. Juhul, kui ebaseaduslik elundi siirdamine või annetus saavad

tuvastatud, ei kaasne isikule sellega mingeid sanktsioone. Seaduse täiendusega antakse

siirdamiskeskusele õigus vastavaid andmeid koguda ja kohustus neid edastada NETTA-le

isikustamata kujul. Samuti antakse siirdamiskeskusele õigus andmeid töödelda, mis tähendab,

et tuvastatud patsientide terviseajaloost võetakse välja andmeid, mis puudutavad

elundisiirdamist: millises riigis oli protseduur teostatud (nii elundi siirdamine kui annetus),

millist elundit siirdati, milline seos on doonoril ja retsipiendil. Andmeid kogutakse isikustamata

kujul, mi ei luba tuvastada andmesubjekti. Andmeid kogutakse isiku nõusoleku küsimata.

Seaduses sätestatakse kindlalt, etNETTA-le edastatavad andmed ei tohi isiku tuvastamist

lubada.

Punktiga 18 muudetakse paragrahvi 10 lõiget 2, jättes sellest välja tekstiosa „ning rakkude,

kudede või elundi annetamist välistavate asjaolude loetelu“. Muudatus on tingitud seaduse

rakendusala muutmisest. Samuti ei ole asjakohane kehtestada elundi annetamist välistavate

asjaolude loetelu, seetõttu jäeti vastav teksti osa seaduse tekstist välja.

Punktiga 19 muudetakse paragrahvi 10 lõiget 3, asendades tekstiosa „hankija tagab, et

doonorile tehakse rakkude, kudede või“ tekstiosaga „käitleja tagab, et doonorile tehakse“.

Muudatus on tingitud terminoloogia muutusest.

Punktiga 20 täiendatakse paragrahvi 10 lõikega 5, millega sätestatakse, et doonor peab

olema teovõimeline isik. Muudatuse eesmärk on üheselt välistada teovõimetute isikute

osalemine elundidoonorina. Muudatus aitab tagada doonori õiguste kaitse ning on kooskõlas

meditsiinieetika põhimõtetega, mille kohaselt peab elundidoonorlus põhinema isiku

vabatahtlikul ja informeeritud nõusolekul.

Punktiga 21 tunnistatakse kehtetuks paragrahvi 10 lõige 7. Tehtud muudatus on tingitud

sellest, et muutunud on seaduse rakendusala, mis enam reproduktiivmaterjalile ei kohaldu.

Punktiga 22 tunnistatakse kehtetuks paragrahvi 12 lõike 1 teine lause. Muudatus on seotud

paragrahv 10 lõike 5 lisamisega. Kuna teovõimetu doonorile elundi annetamine on keelatud,

ei ole vajadust reguleerida ka tema nõusoleku andmise korda.

Punkti 23 muudetakse paragrahvi 12 lõike 3 punkti 5. Muudatus on sisuliselt täpsustav ning

selle eesmärk on selgemalt esile tuua, et doonorile või muule asjakohasele isikule antav teave

peab hõlmama nii annetatud elundi kasutamise eesmärki kui ka sellest tulenevaid võimalikke

kasutegureid. Muudatus parandab regulatsiooni arusaadavust ja läbipaistvust ning toetab

teadliku nõusoleku andmise põhimõtet, tagades, et isikul on piisav teave otsuse tegemiseks.

Tegemist on sisuliselt täpsustava muudatusega, mis ei muuda regulatsiooni kohaldamisala, kuid

aitab kaasa õigusselgusele.

Punktiga 24 tunnistatakse kehtetuks paragrahv 13, kuna see käsitles piiratud teovõimega

doonorit, kes elundisiirdamise kontekstis on välistatud.

28

Punktiga 25 jäetakse välja tekstiosa, mis ei ole enam vastavuses kasutatava terminoloogiaga

ning seaduse rakendusalaga. Sõna „kasutamine“ aga hõlmab kõiki elundiga seotud tegevusi,

mille kohta doonoril on õigus saada asjakohast teavet.

Punktiga 26 asendatakse paragrahvides 14, 15 ja 17 läbivalt sõna „hankija“ sõnaga „käitleja“.

Muudatuse eesmärk on viia seaduse mõistekasutus kooskõlla uue regulatsiooniraamistikuga,

milles eraldi „hankija“ kategooriat ei kasutata ning kõik vastavad tegevused on hõlmatud

„käitleja“ mõistega. Selline lahendus väldib rollide dubleerimist ning tagab ühtse ja selge

mõistekasutuse kogu seaduses. Tegemist on õigustehnilise muudatusega, mis ei muuda isikute

tegelikke ülesandeid ega kohustusi, vaid täpsustab nende õiguslikku määratlust ja parandab

õigusselgust.

Punktiga 27 jäetakse paragrahvi 14 punktist 3 välja viide haiglaerandi ravimi valmistamisele

ning säilitatakse viide üksnes uudse ravimi tootmisele. Muudatuse eesmärk on vältida olukorda,

kus sama tegevus oleks regulatsioonis kajastatud mitme paralleelse mõiste kaudu. Uudse ravimi

tootja hõlmab sisuliselt ka haiglaerandi ravimi valmistaja tegevust, mistõttu eraldi viite

säilitamine ei ole vajalik. Muudatus tagab selgema ja ühtsema mõistekasutuse ning väldib

tarbetut dubleerimist. Tegemist on õigustehnilise muudatusega, mis ei muuda regulatsiooni

sisulist ulatust ega õigussubjektide kohustusi või õigusi.

Punktiga 28 viiakse paragrahvi 15 lõike 2 sõnastus kooskõlla surmapõhjuse tuvastamise

seaduse sätetega. Muudatuse kohaselt sätestatakse selgelt, et elundite eemaldamine ei tohi

takistada kohtuarstlikku ekspertiisi juhul, kui on alust arvata, et isiku surm on saabunud kuriteo

tagajärjel. Muudatuse eesmärk on tagada kriminaalmenetluse huvide kaitse ning vältida

olukorda, kus elundite eemaldamine võiks kahjustada surma põhjuse väljaselgitamist. Samal

ajal täpsustab muudatus kehtiva regulatsiooni sõnastust, tagades parema õigusselguse ja

kooskõla teiste asjakohaste õigusaktidega. Tegemist on täpsustava muudatusega, mis ei muuda

regulatsiooni sisulist eesmärki.

Punktiga 29 muudetakse § 15 lõike 3 sõnastusttäpsustatakse elundite eemaldamise korda

kuriteo tagajärjel saabunud surma korral. Muudatuse kohaselt peab käitleja sellisel juhul

kooskõlastama surnud isikult elundite eemaldamise kohtuarsti-eksperdiga. Muudatuse eesmärk

on tagada, et elundite eemaldamine ei kahjustaks surmapõhjuse tuvastamist ega

kriminaalmenetluse eesmärke. Kooskõlastamise nõue loob selge menetlusliku mehhanismi

koostööks tervishoiuteenuse osutaja ja kohtuarstliku ekspertiisi vahel ning aitab tagada, et

mõlema valdkonna ülesanded on nõuetekohaselt täidetud. Muudatus on seotud sama paragrahvi

lõike 2 täpsustamisega i, suurendab õigusselgust ja kooskõla teiste asjakohaste õigusnormidega,

eelkõige surmapõhjuse tuvastamise seadusega. Tegemist on täpsustava muudatusega, mis ei

muuda regulatsiooni sisulist eesmärki.

Punktiga 30 asendatakse paragrahvi 15 lõikes 5 viide varasemale määrusele viitega

„inimpäritolu materjali ja elundite käitlemise ning aruannete koostamise eeskirjale“. Seni

kehtinud rakkude, kudede ja elundite käitlemise eeskiri ning rakkude, kudede ja elundite

hankimise, käitlemise ja siirdamise aruannete koostamise nõuded, andmekoosseis ning

esitamise kord liidetakse kokku. Vastavalt muutunud mõistetele muudetakse ka määruse

nimetust.

Punktiga 31 täpsustatakse paragrahvi 20 lõike 1 punktis 2, et käitleja peab tagama käitlemise

eest vastutavale isikule või tema äraolekul tema asendajale kohustuste täitmiseks vajalikud

29

tingimused ja vahendid. Muudatuse eesmärk on viia seaduse sõnastus kooskõlla uue

regulatsiooniraamistikuga, mille kohaselt ei nõuta enam pädeva isiku määramist. Kuna SoHO

määrus ei sätesta pädeva isiku olemasolu nõuet, ei ole põhjendatud selle nõude säilitamine ka

elundite käitlejate suhtes. Seetõttu koondatakse vastutus käitlemise eest vastutavale isikule.

Muudatus täpsustab vastutuse jaotust ning tagab, et ka vastutava isiku äraolekul on tema

ülesannete täitmine tagatud. Tegemist on täpsustava ja õigustehnilise muudatusega, mis ei

muuda käitleja kohustuste sisulist ulatust.

Punktiga 32 täpsustatakse paragrahvi 20 lõike 1 punktis 5 sätestatud käitleja kohustust,

sõnastades see kooskõlas uue regulatsiooniraamistikuga. Muudatus on tingitud terminoloogia

muutmisest.

Punkti 33 tunnistatakse kehtetuks § 20 lg 2.Muudatus on tingitud seaduse rakendusala

muutmisest. Rakkudele ja kudedele seadus enam ei kohaldu;

Punkti 34 sõnastatakse paragrahvi 20 lõige 3 ümber, sätestades, et siirdamiskeskus koostab

elundite käitlemise ja siirdamise koondaruande eelmise kalendriaasta kohta 1. maiks.

Muudatuse eesmärk on viia säte kooskõlla seaduse muudetud mõistekasutuse ja rollijaotusega

ning täpsustada aruandluse esitamise tähtaega ja korda. Arvestades, et elundite käitlejaks ja

siirdajaks on siirdamiskeskus, on põhjendatud aruandekohustuse koondamine otse

siirdamiskeskusele. Tegemist on täpsustava ja õigustehnilise muudatusega, mis ei muuda

aruandekohustuse sisulist eesmärki, vaid parandab regulatsiooni selgust ja rakendatavust.

Muudatuse põhjuseks on see, et elundite käitlejaks ja siirdajaks jääb siirdamiskeskus ning

elundite valdkonnas aruannete esitamise kohustus langeb otse siirdamiskeskusele.

Punktiga 35 sõnastatakse ümber paragrahvi 22 lõike 3 punkt 8, sätestades, et regulatsioon

kohaldub käitleja, siirdaja ja uudse ravimi tootja vahelisele teabevahetusele. Muudatuse

eesmärk on viia säte kooskõlla seaduse muudetud mõistekasutusega ning kajastada selgelt kõiki

asjaomaseid osapooli, kelle vahel teabevahetus toimub. Täpsustatud sõnastus tagab parema

õigusselguse ja regulatsiooni sidususe.

Punktiga 36 tunnistatakse kehtetuks paragrahv 22 lõike 3 punkt 11, sest elunditele ei väljastata

impordisertifikaate.

Punktis 37 Muudatusega sõnastatakse paragrahvid 23 ja 24 tervikuna ümber, sätestades

selgemalt käitlemise eest vastutava isiku rolli, ülesanded ja kvalifikatsiooninõuded. Tehtav

muudatus on tingitud pädeva isiku nõude kaotamisega, seaduse rakendusala ja terminoloogia

muutmisega. Elundite käitlemise eest vastutava isiku kvalifikatsioonile sisulist muudatust ei

tehta.

Punktiga 38 tunnistatakse kehtetuks paragrahvi 26 lõike 1 punkt 1, lõike 3 teine lause ning

lõiked 6–8. Kehtetuks tunnistatavad sätted reguleerivad tegevusloa andmise tingimusi ja

ulatust, sh tegevusloa liike ning sellega seotud täpsustavaid nõudeid. Muudatus on tingitud

seaduse rakendusala ja terminoloogia muutmisest, mille tulemusena ei ole enam vajalik

säilitada varasemaid, detailsemaid tegevusloa liike ja tingimusi käsitlevaid sätteid.

Muudatusega korrastatakse regulatsiooni, eemaldatakse dubleerivad või kehtetuks muutunud

normid ning viiakse seaduse tekst kooskõlla uue regulatsiooniraamistikuga. Tegemist on

õigustehnilise ja süsteemse muudatusega, mis ei muuda tegevusloa institutsiooni sisulist

eesmärki, vaid lihtsustab ja ühtlustab regulatsiooni.

Punktiga 39 Muudatusega sõnastatakse ümber paragrahvi 26 lõige 3, sätestades, et elundite

siirdamiseks peab siirdajal olema tervishoiuteenuste korraldamise seaduse alusel antud vastava

30

kõrvaltingimusega eriarstiabi osutamise tegevusluba. Muudatuse eesmärk on viia säte

kooskõlla kehtiva tegevuslubade süsteemiga ning täpsustada selgelt, millise loa alusel on

lubatud elundite siirdamine. Samuti aitab muudatus vältida eraldiseisvate või dubleerivate

loaliikide sätestamist ning tagab kooskõla tervishoiuteenuste korraldamise seadusega.

Tegemist on õigustehnilise täpsustusega, mis ei muuda siirdamise lubatavuse sisulisi eeldusi,

vaid parandab regulatsiooni selgust ja sidusust.

Punktiga 40 täiendatakse paragrahvi 26 lõiget 4, võimaldades lisaks tegevuskohale teostada

elundite siirdamisega seotud tegevusi vajalikul määral ka lepingupartnerite juures. Muudatuse

eesmärk on kajastada tegelikku töökorraldust, kus siirdamisega seotud toimingud võivad

toimuda koostöös teiste tervishoiuteenuse osutajatega. Täpsustus loob selgema õigusliku aluse

selliseks koostööks ning tagab regulatsiooni paindlikuma rakendamise. Tegemist on täpsustava

muudatusega, mis ei muuda tegevuse sisulisi nõudeid, vaid parandab regulatsiooni selgust ja

vastavust tegelikule praktikale.

Punktiga 41 asendatakse paragrahvi 27 lõike 2 punktis 7 sõna „hankimise“ sõnaga

„käitlemise“, viies sätte kooskõlla seaduses läbivalt kasutatava mõistega.

Punktiga 42 jäetakse paragrahvi 27 lõikest 3 välja tekstiosa „rakkude, kudede ja elundite

käitlemise tegevusloa taotluses esitatakse“. Muudatuse eesmärk on eemaldada ebavajalik ja

dubleeriv sõnastus, arvestades, et seaduse rakendusala muutumise tõttu ei ole nimetatud

täpsustus enam asjakohane ning vastavad nõuded tulenevad muudest sätetest või üldisest

tegevusloa regulatsioonist. Muudatus aitab muuta sätte sõnastust selgemaks ja kompaktsemaks.

Punkti 43 asendatakse paragrahvi 27 lõike 3 punktis 3 sõna „pädeva“ sõnaga „vastutava“.

Muudatus on tingitud pädeva isiku nõude kaotamisega. Pädeva isiku ülesanded ja kohustused

võtab üle vastutav isik.

Punkti 44 tunnistatakse kehtetuks paragrahvi 27 lõige 4 ja paragrahvi 31 lõige 5. Kehtetuks

tunnistatavad sätted reguleerivad täiendavaid nõudeid tegevusloa taotlusele ning käitlemise

korraldust puudutavaid erisusi. Muudatus on tingitud seaduse rakendusala ja terminoloogia

muutmisest, mille tulemusena ei ole vastavad sätted enam asjakohased või nende sisu on kaetud

teiste kehtivate normidega.

Punkti 45 Muudatusega sõnastatakse ümber paragrahvi 32 lõige 7, sätestades ootelehe pidaja

kohustuse edastada teave isiku ootelehele registreerimise ja sealt eemaldamise kohta tervise

infosüsteemi, välja arvatud isiku surma korral. Muudatuse eesmärk on selgelt määratleda

ootelehe pidaja teavitamiskohustus ning selle ulatus, arvestades andmete liikumist tervise

infosüsteemis. Samuti täpsustatakse erand, mille kohaselt ei ole vajalik edastada andmeid juhul,

kui isik eemaldatakse ootelehelt surma tõttu.

Kehtiv nõue teavitada patsienti kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis ei ole praktikas

alati teostatav, kuna ootelehel viibiv või ootelehele registreerimist ootav patsient võib olla

kolinud välisriiki ning tema ajakohased kontaktandmed ja elukoht ei ole ootelehe pidajale teada.

Punkti 46 muudetakse § 33 lõiget 1 ja sõnastatakse see uuesti. ;Muudatus on tingitud

terminoloogia ja seaduse rakendusala muutmisest. Sisulist muudatust sellega ei kaasne.

Punktidega 47 ja 48 muudetakse § 34 lõiget 1 ning tunnistatakse sama paragrahvi lõige 2

kehtetuks. Muudatuse eesmärk on viia regulatsioon vastavusse tegeliku korraldusega ja tagada

sätte selgus. Muudetud sõnastuse kohaselt tagab elus elundidoonori terviseseisundi jälgimise

31

Tervisekassa. Sätte kehtiv sõnastus ei vasta tegelikule olukorrale, kuna siirdamiskeskus ei

korralda tervishoiuteenuse osutamist, vaid üksnes osutab seda oma pädevuse piires.

Muudatusest tulenevalt ei ole ka nõutav, et doonori terviseseisundi jälgimine toimuks

siirdamiskeskuses. Jälgimine võib toimuda ka doonori elukohale lähemal, näiteks perearsti või

eriarsti juures, mis tagab doonorile parema kättesaadavuse ja järjepidevuse tervishoiuteenuse

osutamisel. Muudatus aitab seega kaasa doonorikesksema ja paindlikuma jälgimissüsteemi

kujundamisele, säilitades samal ajal elundidoonorluse ohutuse ja kvaliteedi.

Õigus töödelda isikuandmeid, sealhulgas eriliiki terviseandmeid tuleneb TTKS-ist.

Punktiga 49 tunnistatakse kehtetuks § 35 lõige 4, mis sätestas eraldi raskete kõrvalekallete

loetelu sugurakkude ja embrüote hankimise ja käitlemise kontekstis. Muudatus on seotud

eelnõu üldise eesmärgiga viia õiguskord vastavusse uue inimpäritolu materjali regulatsiooniga

ning Euroopa Liidu SoHO määrusega, mille kohaselt sugurakud ja embrüod ei kuulu enam

käesoleva seaduse kohaldamisalasse. Nimetatud valdkonda reguleeritakse edaspidi eraldi

inimpäritolu materjali käsitlevas õigusraamistikus, kus sätestatakse ka kõrvalekallete ja tõsiste

kõrvalekallete käsitlemise nõuded terviklikult.

Punktiga 50 muudetakse § 35 lõiget 5, jättes sellest välja tekstiosa „kes väljastas siirdajale

retsipiendile siiratud rakud, koed või elundi“. Rakud ja koed ei kuulu enam käesoleva seaduse

kohaldamisalasse, vaid on hõlmatud inimpäritolu materjali regulatsiooniga.

Punktiga 51 muudetakse § 35 lõikeid 7–9, millega ajakohastatakse elundite käitlemisega

seotud valvsuse ning raskete kõrvalekallete ja raskete kõrvaltoimete käsitlemise regulatsiooni.

Muudatused on tingitud terminoloogia ühtlustamisest ning seaduse rakendusala muutmisest.

Olulist sisulist muudatust sellega ei kaasne. Muutub määruse nimetus. Täpsustatakse

Ravimiameti ülesannet koondada esitatud andmete põhjal iga-aastane ülevaade raskete

kõrvalekallete ja raskete kõrvaltoimete kohta ning esitada see vajaduse korral Euroopa

Komisjonile. Muudatus tagab kooskõla Euroopa Liidu õigusega ning toetab ühtse järelevalve-

ja teabevahetussüsteemi toimimist.

Punkti 52 paragrahvi 37 lõikega 3.Täiendusega tagatakse elundi ootelehel viibivale

patsiendile asjakohane teave tema ootelehe staatusest rahvusvahelistes

elundivahetusorganisatsioonis. Kuigi praktikas on selline teavitamine juba toimunud, ei ole see

seni olnud piisava selgusega õigusaktis sätestatud.

Punkti 53 tunnistatakse kehtetuks § 38 lõiked 11–17, mis reguleerisid rakkude ja kudede importi

Euroopa Liidu ja Euroopa Majanduspiirkonna välistest kolmandatest riikidest, sealhulgas

impordisertifikaadi taotlemise, andmise, muutmise, kehtivuse peatamise ja kehtetuks

tunnistamise tingimusi. Muudatus on seotud eelnõu üldise eesmärgiga muuta seaduse

kohaldamisala, mille kohaselt rakud ja koed ei kuulu enam käesoleva seaduse

reguleerimisalasse, vaid on hõlmatud inimpäritolu materjali käsitleva õigusraamistikuga.

Punktiga 54 muudetakse§ 40 lõiget 1, asendades sõna „ja“ sõnaga „või“. Muudatuse eesmärk

on täpsustada sätte sõnastust ning viia see kooskõlla regulatsiooni tegeliku eesmärgiga. Sõna

„või“ kasutamine selgitab, et sättes loetletud tingimused või alused on alternatiivsed, mitte

kumulatiivsed, vältides seeläbi võimalikke tõlgenduslikke ebaselgusi. Tegemist on

normitehnilise täpsustusega, mis parandab sätte arusaadavust ja õigusselgust, ilma et muudaks

selle sisulist eesmärki.

32

Punktiga 55 muudetakse § 42 lõiget 4, millega täpsustatakse riiklike kohapealsete

inspektsioonide läbiviimise sagedust. Muudatusega vähendatakse halduskoormust

kohustuslikke kohapealsete inspektsioonide sageduse vähendamisega. Riskihindamisel

põhinev sagedus võimaldab korraldada inspektsioone paindlikumalt, arvestades valdkonna ja

tegevuse keerukusega ning vähendab otstarbetuid kontrolle. Muudatus on kooskõlas Euroopa

Parlamendi ja Nõukogu Direktiiviga 2010/45;

Punktiga 56 tunnistatakse kehtetuks § 42 lõige 5, mis sätestas täiendavad nõuded kohapealsete

inspektsioonide läbiviimisele. Muudatus on seotud lõike 4 uue sõnastusega, millega

kehtestatakse üldine riskipõhine lähenemine inspektsioonide planeerimisele ning määratakse

maksimaalne inspektsioonide vaheline periood. Sellest tulenevalt ei ole eraldi täpsustav säte

enam vajalik.

Punktiga 57 muudetakse §-i 45 ning sõnastatakse see ümber, täpsustades Ravimiameti

aruandekohustust ja teabevahetuse korda raskete kõrvalekallete ja raskete kõrvaltoimete korral.

Lõikes 1 sätestatakse Ravimiameti kohustus teavitada viivitamata teise Euroopa

Majanduspiirkonna riigi või kolmanda riigi pädevat asutust juhul, kui raske kõrvalekalle või

kõrvaltoime on seotud doonoriga, kelle elund on vastavasse riiki saadetud. Muudatus toetab

tõhusat ja õigeaegset teabevahetust riikide vahel ning elundite käitlemise ohutuse tagamist

rahvusvahelises koostöös.

Lõikes 2 täpsustatakse aruandekohustust Euroopa Komisjonile, sätestades, et Ravimiamet

esitab aruande üksnes vastava järelepärimise korral. Sellega eemaldatakse varasem kolme kuu

jooksul aruande esitamise nõue, kuna sellist kohustust ei tulene Euroopa Liidu õigusest.

Praktikas on Euroopa Komisjoni vastav päring esitatud ühel korral ning vajaduse korral

esitatakse aruanne Euroopa Komisjoniga kokkulepitud tingimustel ja korras.

Muudatus aitab viia regulatsiooni kooskõlla Euroopa Liidu õigusega, vähendada

põhjendamatut halduskoormust ning säilitada samas toimiv ja järjepidev teabevahetus pädevate

asutuste vahel raskete kõrvalekallete ja kõrvaltoimete käsitlemisel.

Punktiga 58 tunnistatakse kehtetuks § 50 lõiked 2 ja 3 ning § 50¹, mis käsitlesid rakkude ja

kudede käitlemisega seotud nõudeid ja vastutust. Muudatus on seotud eelnõu üldise eesmärgiga

muuta seaduse kohaldamisala, mille kohaselt rakud ja koed ei kuulu enam käesoleva seaduse

reguleerimisalasse, vaid on hõlmatud inimpäritolu materjali käsitleva õigusraamistikuga.

Eelnõu §-ga 39 muudetakse ravimiseadust. mille eesmärk on viia see kooskõlla eelnõu üldise

lähenemisega, millega korrastatakse inimpäritolu materjali, elundite ning verega seotud

regulatsioon ning eristatakse selgelt nende kohaldamisalad. Muudatustega ajakohastatakse

terminoloogiat, täpsustatakse Ravimiameti pädevusega seotud sätteid. Muudatuste eesmärk on

tagada õigusselgus, vältida dubleerimist ning viia Ravimiseadus kooskõlla eelnõu

terviklahenduse ning Euroopa Liidu SoHO regulatsioonist tulenevate nõuetega.

Punktiga 1-3 muudetakse RavS § 9 pealkirja, jättes sellest välja tekstiosa „ning verepreparaat“

ning tunnistatakse kehtetuks § 9 lõige 3 ja § 14 lõige 14. Muudatus on seotud eelnõu üldise

eesmärgiga kujundada ümber vere ja inimpäritolu materjali regulatsioon vastavalt Euroopa

Liidu SoHO määrusele. Eelnõuga kehtestatakse uus lähenemine, mille kohaselt verd ja

verepreparaate ei käsitleta enam ravimina, vaid inimpäritolu materjalina.

33

Punktiga 4 muudetakse RavS § 162 lõike 2 punkti 3, asendades tekstiosa „rakkude või kudede

käitlemise õigust omav isik“ tekstiosaga „inimpäritolu materjali asutus“. Muudatus on seotud

eelnõu üldise eesmärgiga viia terminoloogia kooskõlla Euroopa Liidu SoHO määrusest

tuleneva õigusraamistikuga ning uue inimpäritolu materjali regulatsiooniga. Varasem viide

rakkude ja kudede käitlemisele asendatakse ühtse mõistega „inimpäritolu materjali asutus“, mis

hõlmab laiemalt kogu inimpäritolu materjali käsitlemisega seotud tegevusi. Muudatus aitab

tagada terminoloogia ühtsuse eri õigusaktide vahel ning väldib killustunud ja aegunud mõistete

kasutamist, parandades seeläbi regulatsiooni selgust ja kooskõla eelnõu terviklahendusega.

Punktiga 5 muudetakse RavS § 163 lõike 1 punkti 2, ajakohastades viiteid teistele

õigusaktidele. Muudatuse põhjuseks on asjaolu, et eelnõuga tunnistatakse vereseadus kehtetuks

ning rakkude ja kudede regulatsioon viiakse inimpäritolu materjali käsitlevasse seadusesse.

Seetõttu tuleb ajakohastada viited, et need vastaksid uuele õiguslikule ülesehitusele.

Punktiga 6 muudetakse Ravimiseaduse § 163 lõike 1 punkti 4, asendades tekstiosa „vere,

rakkude ja kudede“ sõnaga „materjali“ ning tekstiosa „verekeskuse, hankija või käitleja“

tekstiosaga „SoHO asutusega“. Muudatus on tingitud terminoloogia muutumisest.

Punktiga 7 sõnastatakse ümber RavS § 17 lg 1.Muudatused on tingitud terminoloogia

muutmisest.

Punktiga 8 muudetakse RavS § 18 lõike 1 punkti 4¹, täpsustades eriluba omavate isikute loetelu

ja nende tegevusvaldkonda. Muudatuse kohaselt kasutatakse seniste erinevate mõistete asemel

ühtset mõistet „SoHO asutus“ ning eraldi tuuakse välja elundite käitlemise tegevusloa omaja,

kes tegeleb inimpäritolu materjali ja elundite meditsiinilise kasutamise ja käitlemisega. Sellega

viiakse terminoloogia kooskõlla Euroopa Liidu SoHO määrusest tuleneva lähenemisega ning

eelnõu üldise lahendusega, mille kohaselt inimpäritolu materjali käsitletakse ühtse

kategooriana. Loomset päritolu rakud, koed ja elundid viiakse eraldi sättesse.

Punktiga 9 täiendatakse RavS § 18 lõiget 1 uue punktiga 4², millega täpsustatakse isikute ring,

kellel on lubatud loomset päritolu rakkude, kudede ja elundite ning verepreparaatide vedu üle

riigipiiri. Muudatuse eesmärk on selgelt sätestada, et nimetatud tegevus on lubatud

veterinaararsti kutsetegevuse loa omajale. Tegemist on normi täpsustamisega, millega luuakse

üheselt mõistetav õiguslik alus loomset päritolu bioloogilise materjali sisse- ja väljavedamiseks.

Täiendusega ei kaasne sisulist muudatust ega täiendavaid kohustusi, kuna praktikas tegelevad

nimetatud materjalide käitlemisega juba veterinaararsti tegevusloa omajad. Samuti ei ole

loomset päritolu materjali rahvusvaheline vedu olnud laialt levinud praktika. Muudatus aitab

siiski kaasa regulatsiooni selgusele ja süsteemsusele, viies selle kooskõlla eelnõu

terviklahendusega.

Punktiga 10 muudetakse RavS § 18 lõike 1 punkti 5, asendades tekstiosa „kudesid, rakke“

sõnaga „materjali“. Muudatus on seotud eelnõu üldise eesmärgiga ühtlustada terminoloogiat

ning viia see kooskõlla Euroopa Liidu SoHO määrusest tuleneva lähenemisega. Senise kitsama

loetelu asemel kasutatakse üldmõistet „materjal“, mis hõlmab kõiki inimpäritolu materjali liike

ning vastab uuele õigusraamistikule.

Punktiga 11 muudetakse RavS § 19 lõike 5 punkti 2, täiendades seda tekstiosaga „päritolu

materjali ja elundite“ pärast sõna „inim-“. Muudatus on tingitud terminoloogia muutumisest.

34

Punktiga12 muudetakse RavS § 25 lõiget 2. Muudatus on tingitud terminoloogia muutumisest

ning asjaolust, et täisverd ja verekomponente käsitletakse edaspidi inimpäritolu materjalina.

Punktiga 13 muudetakse RavS § 26 lõiget 7, jättes sellest välja tekstiosa „täisverd ja

verekomponente“ ning asendades lause lõpus tekstiosa „meditsiinilisi gaase“ sõnaga „ja“.

Muudatus on seotud eelnõu üldise eesmärgiga ajakohastada terminoloogiat ning viia

regulatsioon kooskõlla lähenemisega, mille kohaselt käsitatakse täisverd ja verekomponente

edaspidi inimpäritolu materjalina, mitte ravimite kategoorias. Lisaks eemaldatakse sättest

üleliigne kordus, mis ei ole normi eesmärgi saavutamiseks vajalik. Muudatus on normitehniline

ning aitab parandada sätte selgust ja kooskõla eelnõu terviklahendusega.

Punktiga 14 muudetakse RavS § 39 lõiget 2, lõike 3 punkti 2 ja lõiget 4, asendades läbivalt

tekstiosa „rakkude, kudede“ tekstiosaga „inimpäritolu materjali“ ning jättes välja tekstiosad

„hankimise ja“ ning „hankijate ja“. Muudatus on tingitud terminoloogia muutumisest.

Punkti 15 Punktiga 15 muudetakse RavS § 39 lõike 3 punkti 4, asendades sõnad „rakkude,

kudede“ sõnadega „inimpäritolu materjali“ ning jättes välja tekstiosa „hankijate ja“. Muudatus

on tingitud terminoloogia muutmisest.

Punktidega 16 ja 17 muudetakse RavS § 42 lõiget 2 ja § 43 lõiget 3, jättes nendest välja viited

„täisvere ja verekomponentide tootmisele“.

Punktiga 18 tunnistatakse kehtetuks § 63 lõike 2 punkt 3. Muudatused on seotud eelnõu üldise

eesmärgiga kujundada ümber vere ja inimpäritolu materjali regulatsioon vastavalt Euroopa

Liidu SoHO määrusele ning muuta käsitlust, mille kohaselt verd ja verekomponente ei käsitleta

enam ravimina, vaid inimpäritolu materjalina. Sellest tulenevalt ei ole põhjendatud nende

käsitlemine Ravimiseaduses ravimite tootmise kontekstis ega vastavate nõuete säilitamine.

Eelnõu §-ga 40 muudetakse riigilõivu seadust. Riigilõivuseaduse muudatuste eesmärk on viia

riigilõivude regulatsioon kooskõlla inimpäritolu materjali ja elundite uue õigusraamistikuga

ning Euroopa Liidu SoHO määrusest tuleneva lähenemisega. Muudatustega ajakohastatakse

terminoloogiat, asendades senised viited rakkudele ja kudedele mõistega „inimpäritolu

materjal“, ning kohandatakse tegevuslubade nimetused vastavalt uuele regulatsioonile. Samuti

täpsustatakse ja täiendatakse riigilõivude süsteemi, kehtestades uute lubade ja nende

muutmisega seotud riigilõivud ning tagades tegevuslubade menetlemise tervikliku ja süsteemse

lõivuraamistiku.

Punktiga 1 muudetakse kolmanda jaotise pealkirja. Muudatus on tingitud terminoloogia

muutmisest ning sellest tulenevalt ka viidatavate seaduste nimetuste ajakohastamisest, viies

need kooskõlla inimpäritolu materjali ja elundite uue regulatsiooniga.

Punktiga 2 muudetakse § 284 sõnastust. Muudatus on tingitud vastava tegevusloa nimetuse

muutmisest, asendades varasema rakkude, kudede ja elundite käitlemise tegevusloa viitega

inimpäritolu materjali käitleja loale. Samuti vähendatakse riigilõivu määra, kuna antud riigilõiv

ei sisalda enam preparaadi hindamise tasu.

Punktiga 3 muudetakse § 284¹ sõnastust. Muudatus on tingitud terminoloogia muutmisest ning

tegevusloa nimetuse ühtlustamisest inimpäritolu materjali preparaadi loa käsitlusega, mis on

kooskõlas uue õigusraamistikuga.

35

Punktiga 4 täiendatakse seadust uue § 284² lisamisega. Täiendus on tingitud uue tegevusloa

liigiga seotud menetluse lisandumisest ning sellega seotud riigilõivu kehtestamise vajadusest.

Summade arvestuse aluseks on võetud pool esmase taotluse läbivaatamise tasust.

Punktiga 5 muudetakse § 285 sõnastust. Muudatus on tingitud terminoloogia muutmisest, mille

käigus asendatakse varasemad mõisted inimpäritolu materjali käsitleva ühtse terminoloogiaga.

Punktiga 6 muudetakse § 285¹ sõnastust. Muudatus on tingitud varasema rakkude ja kudede

regulatsiooni (endise RKESS-i) kohaldamisala muutusest ning vajadusest sätestada eraldi

elundite käitlemise tegevusloa väljaandmise taotluse läbivaatamise riigilõiv. Riigilõivu suurust

ei muudeta.

Punktiga 7 muudetakse § 285² sõnastust. Muudatus on tingitud terminoloogia muutmisest,

asendades rakkude ja kudede impordi sertifikaadiga seotud regulatsiooni inimpäritolu materjali

käitleja loaga seotud regulatsiooniga.

Punktiga 8 täiendatakse seadust uue §-ga 285³. Täiendusega tagatakse, et elundite käitlemise

tegevusloa muutmise taotluse menetlemisele kehtestatakse eraldi riigilõiv, mis loob tervikliku

ja süsteemse lõivuraamistiku tegevuslubadega seotud toimingute jaoks.

Eelnõu §-ga 41 muudetakse surma põhjuse tuvastamise seadust.

Muudetakse surma põhjuse tuvastamise seaduse § 2 lõiget 4, uuendades viidatava seaduse

nimetust, samuti viiakse kasutatav terminoloogia vastavusse ülejäänud eelnõuga.

Eelnõu §-ga 42 muudetakse tervishoiuteenuste korraldamise seadust, mille eesmärk on viia

seadus kooskõlla eelnõu üldise lähenemisega ning ajakohastada terminoloogiat vastavalt

inimpäritolu materjali käsitlevale uuele õigusraamistikule.

Punktiga 1 tunnistatakse kehtetuks § 42 lõike 5 punkt 5, mis on muutunud tarbetuks seoses

vere, rakkude ja kudede regulatsiooni ümberkorraldamisega ning nende käsitlemisega

inimpäritolu materjalina. Inimpäritolu jälgitavuse andmeid peab teenuseosutaja vastavalt SoHO

määrusele säilitama 30 aasta jooksul. Siseriiklikult kehtestatud pikem säilitusperiood ei ole

põhjendatud.

Punktidega 2–5 ajakohastatakse läbivalt seaduses kasutatavat terminoloogiat, asendades

varasemad viited täisverele, verekomponentidele, rakkudele ja kudedele ühtse mõistega

„inimpäritolu materjal“. Samuti jäetakse välja terminoloogia, mis ei ole enam kooskõlas uue

regulatiivse lähenemisega, sealhulgas viited hankimisele.

Muudatused on seotud asjaoluga, et eelnõu kohaselt käsitatakse edaspidi verd, rakke ja kudesid

ühtse kategooriana inimpäritolu materjalina ning nende regulatsioon koondatakse vastavasse

seadusesse. Muudatuste eesmärk on tagada terminoloogiline ühtsus, vältida dubleerimist ning

viia Tervishoiuteenuste korraldamise seadus kooskõlla eelnõu terviklahendusega.

Eelnõu §-ga 43 tunnistatakse vereseadus kehtetuks. Verd, verekomponente ja verest

valmistatud preparaate käsitletakse edaspidi inimpäritolu materjalina ning sellele kohalduvad

SoHO määruse ja inimpäritolu materjali seaduse sätted. Verekäitlemisega seotud erisused

sätestatakse eelnõu kohaselt inimpäritolu materjali seaduses vastavas paragrahvis.

36

4. Eelnõu terminoloogia

Eelnõus kasutatakse läbivalt Euroopa Liidu SoHO määrusest tulenevat terminoloogiat, mistõttu

on muudetud Eesti õigusruumis seni kasutusel olnud mõisteid. Näiteks on mõiste „hankimine“

asendatud mõistega „kogumine“, „siirdamine“ mõistega „inimkasutus“, „sugurakud“ mõistega

„reproduktiivmaterjal“ ning „raske kõrvaltoime“ mõistega „tõsine kõrvaltoime“.

Lisaks erineb mitmete mõistete sisu SoHO määruses varasemast riigisisesest käsitlusest.

Näiteks mõistet „partnerannetus“ käsitletakse SoHO määruses sooneutraalselt ning see ei eelda

partnerite vahel ametlikku abielusuhet. Samuti tähendab mõiste „kolmas isik“ SoHO kontekstis

reproduktiivmaterjali annetajat, kellel puudub retsipiendiga intiimne füüsiline suhe, samas kui

varasemalt kasutati Eesti õiguses seda mõistet üldiselt kõrvalise isiku tähenduses.

Selliseid sisulisi erinevusi mõistete tõlgenduses esineb mitmel juhul, mistõttu tuleb eelnõu

kohaldamisel lähtuda SoHO määruses sätestatud tähendustest. Mõistete kasutus ja tõlgendus

on eelnõu ettevalmistamise käigus kooskõlastatud valdkonna ekspertidega.

5. Eelnõu vastavus Euroopa Liidu õigusele

Eelnõu on kooskõlas EL 2024/1938 nn SoHO määrusega ning 2010/5 direktiiviga, mis käsitleb

kvaliteedi- ohutusstandardeid elundite siirdamises.

6. Seaduse mõjud

6.1. Sotsiaalsed mõjud

Sihtrühm: doonorid. Potentsiaalseid doonoreid on Eestis sadu tuhandeid, reaalseid doonoreid

kalendriaastas kuni 30 000. Aastal 2025 loovutas Eestis verd 26 341 inimest2. Elundidoonoriks

olemise tahteavalduse on teinud ligi 60 000 inimest, tegelikke elundidoonoreid oli 2023. aastal

kokku 35, neist 30 olid surnud doonorid ja 5 elusdoonorid.3 Elusaid koedoonoreid oli Eestis

2025. aastal 316 ja surnud doonoreid 20. Aastal 2025 reaalseks elundidoonoriks sealhulgas ka

multiorgandoonoriks osutus 25 surnud isikut. Sugurakke loovutavate inimeste arvu ei

avalikustata, tõenäoliselt jääb nende arv kalendriaastas sadadesse. Reproduktiivmaterjali

loovutuste statistikat peetakse saadus dooside (spermadoosid, munarakud, embrüod) kohta.

Elusdoonorite jaoks kinnitab uus seadus nende patsiendiõigusi ja tugevdab tervisekaitset (nt

hüvitatakse doonoriks olemisega seotud tervisekahju tekkimisel ka kindlustamata doonori

ravikulud). Samas suureneb doonorite vastutus, kuna neil on selgesõnalised kohustused oma

terviseinfo avaldamisel ja järelteavitamisel, mis on patsiendiohutuse huvides oluline. Surnud

doonoritele eelnõu uusi kohustusi ei too, ent soodustab annetuse tahte väljendamist (Tervise

infosüsteemi kaudu). Kokkuvõttes on eelnõu jõustamise järel doonorite jaoks reeglid selgemad

ja õigused konkreetsemalt lahti kirjutatud. Eelnõu puudutab vahetult ja oluliselt vaid üksikuid

inimesi – näiteks neid ravikindlustamata doonoreid, kel tekib doonorlusega seotult tervisehäire.

Sihtrühm: retsipiendid. Retsipiendid on kõik patsiendid, kellele kantakse üle doonori verd või

siiratakse doonorite kudesid, rakke või elundeid. Aastal 2025 tehti Eesti vereülekanne 14 317

2 Tervisestatistika ja terviseuuringute andmebaas. Andmetabel VK1: doonorid ja vereloovutused. 3 vt ka Rakkude, kudede ja elundite hankimis- ja käitlemisandmete kokkuvõte | Ravimiamet

37

inimesele.4 Inimesi, kellele siirati kudesid, oli 2024. aastal 3885. Aastal 2023 kasutati kliinilise

raseduseni viinud kunstliku viljastamise käigus 1045 annetaja sugurakke.6

Eelnõu ühtlustab kõigi doonori materjalide ohutus- ja jälgitavusnõuded, mis võib parandada

doonori materjale kasutavate tervishoiuteenuste kvaliteeti ja parandada ohutust retsipientidele.

Retsipientide õiguslik seisund jääb sisuliselt muutumatuks – neil on endiselt patsiendi õigused

VÕS tähenduses ja doonormaterjali kasutamiseks on vajalik teadlik nõusolek (v.a eluohtlikus

olukorras kasutatavad erandid). Retsipientide kulude katmine saab selgemad reeglid: kui

retsipient on ravikindlustusega, kandub kõikide SoHO toimingute maksumus Tervisekassale.

6.2. Majanduslik mõju

Sihtrühm: haiglad, verekeskused jt nn SoHO asutused.

Haiglatele (eriti suurhaiglatele, mis tegelevad kudede ja organite käitlemistega) tähendab

eelnõu, et neil on nüüd ühtne raamistik nii vere kui ka kudede kasutamiseks, mistõttu võivad

lihtsustuda haiglasisesed protseduurid. Verekeskusest saab edaspidi SoHO käitlemise asutus

ning senine ravimite tootmise luba asendub vormiliselt uue asjakohase tegevusloaga.

Tervishoiuteenuse osutajad (ei kohaldu verekeskustele) peavad teadvustama, et SoHO

valdkonna teenuseid osutades peavad neil olema asjakohased tervishoiuteenuste tegevusload.

Kokkuvõttes tingib eelnõu rakendamine SoHO valdkonna teenuseid osutavate asutuste

töökoormuse lühiajalise suurenemise koolituste korraldamise näol. Pikemas perspektiivis

kahandab eelnõu rakendamine asutuste halduskoormust, kuna toetab senisest optimaalsemat

töökorraldust (vt halduskoormuse käsitlust ptk-st 6.5).

6.3. Mõju riigi korraldusele

Sihtrühm: Ravimiamet (RA). Eelnõu rakendamisel on RA-le oluline mõju. Eelnõuga

kuulutatakse RA SoHO riiklikuks asutuseks ning see koormab RA-d uute kohustustega.

Näiteks peab RA tagama kriitiliste SoHO materjalide regulaarse hindamise ja haldama sobivate

asutuste loetelu, koordineerima koostöös Terviseametiga SoHO hädaolukorra planeerimist ning

intensiivistama rahvusvahelist koostööd (nt andma aru ja vahetama infot teiste riikidega),

hallates riikliku SoHO asutusena SoHO veebiplatvormi ja selle kaudu esitavad aruanded ning

taotlused. Samuti laieneb RA järelevalve spekter – lisandub SoHO kliiniliste uuringute kontroll

ning ametist saab ka kohtuväline menetleja. Samas on RA vastusala laienemine igati loogiline

lahendus – RA-l on valdkonnas juba pikaajaline kogemus (nt vere käitlemisega seonduv

järelevalve, kudede-rakkude ja elundite käitlemise loamenetlus). Eelnõu rakendamine paneb

ametile muutuste planeerimise ja elluviimise juhtimise väljakutse.

Terviseamet (TA): TA roll järelevalves spetsialiseerub enam inimkasutuse ja

tervishoiuasutuste kontrollile (nt haiglates vereülekannete ja kudede/rakkude siirdamisega

seonduv, samuti hädaolukorra valmiduse järelevalve, sh kriitilise inimpäritolu materjali

4 Tervisestatistika ja terviseuuringute andmebaas. Andmetabel VK8: Transfusioonravi ja transfusioonijärgsed

reaktsioonid vanuserühma järgi. Külastatud 04.05.2026. 5 Tervisestatistika ja terviseuuringute andmebaas. Andmetabel KR14: Kudede siirdamine. Külastatud 04.05.2026 6 Tervisestatistika ja terviseuuringute andmebaas. Andmetabel KV12: Kliinilised rasedused kunstliku viljastamise

tulemusel sugurakkude omaniku ja viljastuse meetodi järgi. Külastatud 04.05.2026.

38

käitlejate järelevalve). TA vastutab referentlabori teenuse korraldamise eest (haldusleping

verekeskusega), mis on juba TA eelarvega seotud. TA-lt nõuab eelnõu rakendamine tihedat

suhtlust RA-ga jagatud valdkonnas ning koostöö ja hädaolukorra lahendamise kava

planeerimise ja rakendamisse panustamist.

Tervisekassa: Tervisekassa on eelnõus kaasvastutav SoHO infosüsteemi töötleja, mis tingib

vajaduse vahendada andmekogus ravikindlustusinfot (nt kindlustuse kehtivus, lisakulude

tasumine). Tervisekassa eelarvelised kohustused laienevad: selgesõnaliselt lisandub

kindlustamata doonorite ja retsipientide raviarvete katmine, mis eeldab eelarves potentsiaalse

kuluga arvestamist ja võib suurendada eelarvekulu. Samas ei moodusta ravikindlustusega

katmata doonorid märkimisväärset popoulatsiooni, mille tõttu ei peaks eelnõuga kaasneda

olulisi kulusid. Tervisekassa peab eelnõu jõustumisel täpsustama seoseid ravikindlustuse

seaduse alusel kehtestatud õigusaktides (nt võib olla vajalik uuendada tervishoiuteenuste

loetelu, et eristada seal SoHO toimingud). Lahendus, mille Tervisekassa hüvitab terviklikult

SoHO protseduurid kahandab võimalike vaidluste riski doonorluse ja SoHO materjali

käitlemisega seotud toimingute tasumise eest.

Sotsiaalministeerium (SoM): eelnõu rakendamine suurendab lühiajaliselt SoM töökoormust.

Kuna sotsiaalminister vastutab mitme määruse andmise eest (nt SoHO toimingute eeskiri,

doonorite valiku kriteeriumid, verevalvsuse kord, aruandlusnõuded jne), nõuab see

ministeeriumilt põhjalikku ettevalmistustööd. Kui SoHO valdkonna poliitika rakendamisel on

juhtiv roll RA-l, siis poliitika kujundamise juhtimine on jätkuvalt ministeeriumi enda roll.

Teadus- ja arendusasutused: Eelnõu raames võivad laborid saada kasu referentlabori

kinnistamisest (riik investeerib kvaliteeti) ja rahvusvahelise teabevahetuse paranemisest (SoHO

määrus lubab jagada teadmisi). Negatiivse mõjuna teadus- ja arendusasutustele võib käsitada

eelnõuga nõutavat veelgi rangemat valvsuse ja ohutuse kohustust, mis võib lisada

administratiivset koormust teadusuuringute tegemisel (nt materjalide jälgitavus registris jms).

Referentlabor (Regionaalhaigla verekeskus): Eelnõu parandab verekeskuse formaalset

staatust – seaduse tasandil labori rolli kirjeldamine võib tugevdada fookust tugiteenusele ja

tagada stabiilse rahastuse (TA eelarvest). Samas toob eelnõu referentlaborile konkreetse

ülesandeloendi, mis laiendab asutuse kohustusi (nt kohustus osaleda rahvusvahelises

kvaliteedikontrollis, arendada uusi meetodeid jne). Kohustuste täitmine eeldab, et referent-

laboril on vastav võimekus – selleks tuleb TA eelarves tagada piisavad vahendid.

Kaitsevägi ja Kaitseliit: Neile on eelnõu toonud uue volituse kriisiolukorraks – nad saavad

konkreetsetel tingimustel ise verd koguda ja käidelda. See aitab Kaitseväel ja Kaitseliidul

operatiivselt tagada verevarustust sõja/eriolukorras, kuid praktikas eeldab see neilt tihedat

koostööd RA/TA-ga vereohutuse tagamiseks, kuna neil tavapäraselt sellist tsiviilkäitlemise

luba ei ole. Laienenud volitus on seega pigem abinõu (ja täiendav parameeter) kriisideks

valmistumisel, kuid tavaolukorras sel volitusel mõju puudub.

Muud avaliku sektori asutused: Terminoloogilised muudatused võivad nõuda infosüsteemide

andmevahetusprotokollide ülevaatamist ning vastavaid pisemaid tehnilist laadi korrektsioone

andmevahetuse parameetrites. Need muudatused on pigem tagasihoidlikud ega avalda suurt

sisulist mõju, kuid väldivad segadust andmete vahetamisel.

39

Kokkuvõttes on eelnõu mõjud sidusrühmadele üldiselt positiivsed: regulatsioon muutub

selgemaks ja ühtlasemaks, mis toetab nii doonorite kaitset kui patsientide ohutust.

Koormusena kaasneb mõnedele asutustel (RA, TA, TerK, tervishoiuasutused) vajadus

uuendada töökorraldust ja viia see vastavusse uue terminoloogia ja luua liidesed täiendavate

registritega, kuid see investeering võimaldab valdkonda efektiivsemalt hallata. Tõhusam

infovahetus Euroopa Liidu riikide vahel viib inimpäritolu materjaliga seotud toimingute riskid

ja ohud miinimumini, ning teeb ka rahvusvahelist inimpäritolu materjali kasutamise

turvalisemaks.

6.4. Andmekaitsealane mõjuhinnang

Olulisi täiendusi töötlevate andmete osas SoHO määruse rakendumisega ei kaasne. SoHO

asutused koguvad jätkuvalt käitlemise- ja jälgitavuse andmeid isikustamata kujul, jälgitavuse

tagab unikaalse doonori koodi olemasolu. Suurem muudatus esineb aruannete esitamise viisis

– kui seni toimus kohustuslikke aruannete esitamine Ravimiametile e-posti kaudu, siis edaspidi

käib andmete vahetus EL veebiplatvormi kaudu, kuhu tagatakse nii riikliku pädeva asutuse, kui

ka SoHO asutuste otsesed juurdepääsud.

Lisaks võimaldatakse eelnõuga siirdamiskeskusele juurdepääs Eestis elavate isikute

terviseandmetele osas, mis võimaldab tuvastada väljaspool Eestit tehtud elundi siirdamist või

elundi annetamist. Terviseajalugu hakatakse kontrollima nende isikute kohta, kes on elundi

ootelehelt ära kadunud või keda jälgitakse Eesti tervishoiuteenuse osutaja juures

elundiannetamise järgselt. Seaduse muutuse eesmärk on tagada EL piirides õiguspärane,

kontrollitav ja jälgitav elundidoonorlus ja elundisiirdamise kvaliteet. Eesti koos teiste Euroopa

Liidu riikidega vastutab selle eest, et ebaseaduslik elundidoonorlus ning inimkeha

väärkohtlemine ja ärakasutamine oleksid välistatud. Selleks võtab riik endale vabatahtlikult

kohustuse elundisiirdamise valdkonnas toimuvat kahtlast tegevust monitoorida ja vajadusel

raporteerida The Network of National Focal Points on Travel for Transplantation

organisatsiooni. Välisriikides elundi siirdamist või -loovutamist saanud isikute kohta kogutakse

miinimum andmeid isikustamata kujul ning edastatakse aruannete näol Eesti volitatud isiku

poolt kord aastas. Siirdamiskeskus kogub neid andmeid, edastab volitatud isikule, kes

omakorda koostab aruanne ning edastab vastava EL organisatsiooni.

6.5. Mõju halduskoormusele

SoHO asutuste halduskoormus kasvab, mis tuleneb SoHO määruste rangetest kvaliteedi- ja

ohutustandarditest. SoHO asutustele rakendub kohustus koguda käitlemise- ja jälgitavuse

andmeid ning esitada veebiplatvormi kaudu asjasse puutuvaid aruandeid. Muudatus puudutab

ka väiksemahuliste toimingutega tegelevaid SoHO asutusi – näiteks hambaraviasutusi. Kui seni

rakkude ja kudede käitlemise valdkonnas tegutsevad asutused on kvaliteedi- ja ohutusnõuetega

hästi tuttavad, siis uutele väiksematele asutustele, kes nüüd peavad ennast SoHO asutusena

registreerima, tuleb registreeringu, andmete ja aruannete esitamise kohustus lisanduva

koormusena juurde.

SoHO määrusest 2024/1938 tulenevaid kohustusi ei ole võimalik täita ilma asutustele

halduskoormust tekitamata. Koormuse on saadava hüvega proportsioonis. SoHO asutuste

tegevus on olemuslikult kõrge riskiga, kuna hõlmab otseselt inimorganismist pärinevate

rakkude, kudede ja muude bioloogiliste materjalide kogumist, töötlemist ja kasutamist

patsientide ravis. Sellest tulenevalt ei ole patsiendiohutuse tagamine realistlik ilma

miinimumtasemel haldus- ja järelevalvenõueteta. Regulatiivne raamistik peab olema

proportsionaalne ja vältima ülemäärast koormust, halduskoormust täielikult kaotada ei ole

võimalik (sh dokumenteerimine, jälgitavuse nõuded, kvaliteedisüsteemid ja aruandlus), sest

40

just nende mehhanismide kaudu tagatakse protsesside läbipaistvus, kõrvalekallete tuvastamine

ning riskide maandamine. Seega kujutab mõõdukas halduskoormus endast vajalikku

eeltingimust patsiendiohutuse tagamiseks, mitte pelgalt administratiivset lisakohustust.

Asjaomaste ametite koormus ettevalmistaval perioodil ja seaduse jõustumise järgselt kasvab.

Vajalik on teavitustöö valdkonnas, juhiste ja juhendite väljatöötamine, koolituste korraldamine

jne. Muudatuste eesmärk on tagada pikemas perspektiivis halduskoormuse optimaalsus ehk

saadava hüve ja kaasneva halduskoormuse proportsionaalsus. Eelnõu koostajate hinnangule

täidab käesolev EN hästi seda eesmärki (vt punktis 6.3 asutuste põhist käsitlust.

7. Seaduse rakendamisega seotud riigi ja kohaliku omavalitsuse tegevused, eeldatavad

kulud ja tulud

Seaduse rakendamine ei mõjuta kohalikke omavalitsuste eelarvet. Riigi asutustest mõjutab

eelnõu Ravimiameti ja Terviseameti tegevust, kuna EL määrus nõuab selgelt järelevalvet

tegevuslubadega seotud kohustuste täitmise üle, millega kaasnevad võimalikud

menetlustoimingud ning pädeva personali olemasolu.

7.1. Mõju Terviseametile

Eelnõu rakendamisega kaasneb Terviseametile täiendav töökoormus ning sellest tulenev

ressursivajadus. Uue ülesandena lisandub kohustus jälgida kriitilise tähtsusega inimpäritolu

materjali varusid inimpäritolu materjali infosüsteemis ning vajaduse korral korraldada

teabevahetust asjaomaste osapooltega. Samuti laieneb Terviseameti järelevalvepädevus riikliku

hädaolukorra kava nõuete täitmise kontrollile SoHO valdkonnas. Lisaülesannete täitmiseks

suureneb piirkondlike järelevalveüksuste ressursivajadus hinnanguliselt 1,5 ametikoha võrra.

Täiendavaid kulusid põhjustavad järelevalvemetoodika ajakohastamine, tööprotsesside

kohandamine ning ametnike koolitamine. Uute ülesannete täitmiseks on hinnanguline kulu

Terviseametile 83 452 eurot aastas, sh 4 000 eurot RIT-i arvutitöökoha kuludeks.

Immunohematoloogiliste uuringute referentteenus on sisseostetav teenus ning koostööpartneri

kuluaruannetest nähtub teenuse kulude kasvutrend. Sellest tulenevalt prognoositakse järgmises

hankeperioodis teenuse maksumuse suurenemist ligikaudu 40%. Teenuse jätkusuutlikkuse

tagamiseks on vajalik täiendav rahastus hinnanguliselt 60 000 eurot aastas.

Uue regulatsiooni jõustumine toob kaasa TEHIKule ühekordse investeeringuvajaduse summas

20 000 eurot. Vahendid on vajalikud järelevalveprotokollide ajakohastamiseks menetluse

infosüsteemis.

Eelnõu rakendamisest tuleneva täiendava ressursivajaduse katmiseks esitatakse 2028–2031

riigi eelarvestrateegia (RES) protsessis Vabariigi Valitsusele õigusaktidest tulenev lisataotlus.

Vahendite mitteeraldamise korral kaetakse kulud Terviseameti olemasolevast baaseelarvest,

vaadates ümber sisemised prioriteedid.

7.2. Mõju Ravimiametile

Ravimiamet hakkab kasutama EL SoHO platvormi, mida arendab Euroopa Komisjon. Millist

arendust vajab ameti hallatav ravimite ja tegevuslubade register (RKAB), selgub, kui SoHO

platvorm on lõpuni arendatud ja kasutuses (juuli 2026). Hetkel ei ole teada kõiki lisanduvaid

SoHO asutusi, kuna nad ei ole praegu Ravimiameti järelevalve all. Eelnõu rakendamisest

tuleneva täiendava ressursivajaduse katmiseks esitatakse õigusaktist tulenev lisarahastuse

41

taotlus RES 2028-2031 koostamise protsessis. Vahendite mitteeraldamise korral kaetakse kulud

Ravimiameti olemasolevast baaseelarvest, vaadates ümber sisemised prioriteedid.

7.3. Mõju Tervisekassale

Eelnõuga seotud eeldatavad lisakulud võivad tuleneda tervishoiuteenuse osutajate spetsiifiliste

inimpäritolu materjali käitlemise ja siirdamise ruumide ning ventilatsioonisüsteemide

uuendamisest, spetsiifiliste nõuetega laboriseadmete ja tõmbekappide soetamisest, bio-ohutuse

tagamiseks vajalike seadmete ja tarvikute hankimisest, täiendavat väljaõpet vajava personali

kaasamisest, uute kvaliteedi- ja ohutusnõuete rakendamisest ning nende järgimise tagamiseks

vajalike protseduuride, tööaja ja personali kuludest, samuti infosüsteemide loomise või nendega

liidestumise ning hilisema ülalpidamisega seotud kuludest. Lisaks laiendab eelnõu

Tervisekassa rahalisi kohustusi, nähes ette ka kindlustamata doonorite ja retsipientidega seotud

kulude hüvitamise. Tervisekassa rahastatavate siirdamistega seotud teenuste praegune aastane

maht on ligikaudu 13 miljonit eurot. Arvestades eelnõuga kaasnevaid täiendavaid nõudeid ja

võimalikke investeeringuid, võiks esialgse indikatiivse hinnanguna arvestada kulude kasvuga

suurusjärgus 15–20%, mis tähendaks ligikaudu 1,9–2,6 miljoni euro suurust täiendavat aastast

mõju.

8. Rakendusaktid

Seaduse rakendamiseks tuleb kehtestada järgmised ministri määrused, mille rakendusaktide

kavandid on seletuskirjale lisatud (lisa 1):

1) sotsiaalministri määrus „Immunohematoloogiliste uuringute tegemise tingimused ja kord“;

2) sotsiaalministri määrus „Inimpäritolu materjali ja elundite käitlemise ja aruannete

koostamise eeskiri“;

3) Inimpäritolu materjali ja elundidoonoriks sobivuse kriteeriumid, välistavate asjaolude

loetelu ning uuringute tegemise kord“;

4) sotsiaalministri määrus „Riiklik vereteenistuse infosüsteem“;

5) sotsiaalministri määrus „ Verekomponentide valmistamise ja kvaliteedi tagamise kord“;

6) sotsiaalministri määrus „Vereülekande tingimused ja kord“.

Lisaks tuleb muuta järgmisi määruseid:

1) sotsiaalministri 19. augusti 2004. a määrus nr 103 „Haigla liikide nõuded“;

2) tervise- ja tööministri 02. märtsi 2015. a määrus nr 6 „Isiku surma fakti tuvastamise

tingimused ja kord ning surma fakti tuvastamise akti vorm“;

3) terviseministri 20.detsembri 2023. a määrus nr 73 „Kunstliku viljastamise alane

nõustamine“;

4) sotsiaalministri 04.aprilli 2003. a määrus nr 56 „Kunstliku viljastamise loo vorm ja

dokumenteerimise kord“;

5) tervise- ja tööministri 17.detsembri 2015. a määrus nr 59 „Käibemaksuvaba inimpäritolu

elund või kude, inimveri või inimverest valmistatud verepreparaat ja rinnapiim“;

6) terviseministri 15. veebruari 2024. a määrus nr 9 „Ravimite ja Ravimiameti eriloaga kauba

liikumise ning turustamise tingimused ja kord“;

7) sotsiaalministri 11.oktoobri 2005. a määrus nr 105 „Ravimiameti põhimäärus“;

8) tervise- ja tööministri 14.detsembri 2017. a määrus nr 51 „Ravimiameti tegevuslubade

registri põhimäärus“;

10) tervise- ja tööministri 27.detsembri 2022. a määrus nr 96 „Terviseameti põhimäärus“;

11) Vabariigi Valitsuse 23. märtsi 2026. a määrus nr 37 „Tervisekassa tervishoiuteenuste

loetelu“;

42

12) sotsiaalministri 18. septembri 2008. a määrus nr 56 „Tervishoiuteenuste osutamise

dokumenteerimise tingimused ja kord“;

13) Vabariigi Valitsuse 01. detsembri 2016. a määrus nr 138 „Tervise infosüsteemi

põhimäärus“.

Seoses vereseaduse kehtetuks tunnistamisega muutuvad kehtetuks järgnevad määrused:

1) sotsiaalministri 29. aprilli 2005 määrus nr 65 „Isiku doonoriks sobivuse kriteeriumid,

hindamise tingimused ja kord“;

2) sotsiaalministri 28.oktoobri 2005 määrus nr 110 „Verevalvsuse ning verekomponentide

tagasikutsumise tingimused ja kord“;

3) sotsiaalministri 29. aprilli 2005 määrus nr 61 „Immunohematoloogiliste uuringute tegemise

tingimused ja kord“;

4) sotsiaalministri 29. aprilli 2005 määrus nr 62 „ Vereülekande tingimused ja kord“;

5) tervise- ja tööministri 29. juuli 2016 määrus nr 51 „ Verekomponentide valmistamise

eeskiri“;

6) tervise- ja tööministri 20. juuli 2016 määrus nr 50 „Verekomponentide kvaliteedi nõuded,

verekomponentide kvaliteedi kontrollimise ja mikrobioloogiliste uuringute tingimused ja

kord“.

9. Seaduse jõustumine

Eelnõu jõustub 2027. aasta 7. augustil koos otsekohalduva SoHO määrusega EL 2024/1938.

10. Eelnõu kooskõlastamine, huvirühmade kaasamine ja avalik konsultatsioon

Eelnõu koostamisele olid kaasatud Ravimiamet, Terviseamet, Tervisekassa, Eesti Kudede ja

Organite Transplantatsiooni Ühingu esindajad, Eesti Viljatusravi ja Embrüoloogia Seltsi

esindajad, verekäitlejad ning tervishoiu teenuste osutajate esindajad, kes avaldasid soovi SoHO

määruse ülevõtmise töörühmas osaleda. Üleskutse osalemiseks saadeti peamistele

tervisevaldkonnas tegutsevatele eriala ühingutele ja seltsidele. Töörühma liikmete arvamusi ja

ettepanekuid on eelnõu koostamise protsessis kaalutatud ja läbi räägitud.

Eelnõu edastatakse eelnõude infosüsteemi kaudu kooskõlastamiseks Justiits- ja

Digiministeeriumile, Kaitseministeeriumile, Majandus- ja Kommunikatsiooni ministeeriumile

Siseministeeriumile ja Rahandusministeeriumile ning arvamuse avaldamiseks Ravimiametile,

Terviseametile, Tervise Arengu Instituudile, Tervisekassale, Eesti Arstide Liidule, Eesti

Haiglate Liidule, Eesti Tööandjate Liidule, Eesti Kudede ja Organite Transplantatsiooni

Ühingule, Eesti Viljatusravi ja Embrüoloogia Seltsile, Eesti Transfusioonmeditsiini Seltsile,

Eesti Hambaarstide Liidule, Eesti Eratervishoiuasutuste Liidule, Siirdamisnõukogule, Eesti

Puuetega Inimeste Kojale, Kaitseliidule ja Kaitseväele.

Algatab Vabariigi Valitsus „…“ „…………………“ 2025. a.