Kohtuotsuse saatmine - põhiseaduslikkuse järelevalve asi nr 5-26-2

5-26-2.asice

Digiallkirjad

Allkirjade kehtivust ei ole kontrollitud.

NELE SIITAM PNOEE-47810224223 2026-06-15 07:41:47

MARGIT VUTT PNOEE-46809122730 2026-06-15 07:48:31

JUHAN SARV PNOEE-38004174920 2026-06-15 07:54:35

OLIVER KASK PNOEE-37609100227 2026-06-15 08:46:42

Villu Kõve PNOEE-37108262728 2026-06-15 09:41:45

5-26-2.pdf

R I I G I K O H U S

PÕHISEADUSLIKKUSE JÄRELEVALVE KOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number 5-26-2

Otsuse kuupäev 16. juuni 2026

Kohtukoosseis Eesistuja Villu Kõve, liikmed Oliver Kask, Juhan Sarv,

Nele Siitam ja Margit Vutt

Kohtuasi Liiklusseaduse 123. peatüki põhiseaduspärasuse kontroll

Menetluse alus Õiguskantsleri 2. veebruari 2026. a taotlus

Menetlusosalised Riigikogu

Õiguskantsler

Justiits- ja digiminister

Vabariigi Valitsus, esindaja rahandusminister

Transpordiamet

Asja läbivaatamise viis Kirjalik menetlus

RIIGIKOHUS OTSUSTAB

Jätta õiguskantsleri taotlus rahuldamata.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Õiguskantsler tegi 26. veebruaril 2025 Riigikogule ettepaneku viia mootorsõidukimaksu seadus

(MSMS) ja liiklusseadus (LS) kooskõlla Eesti Vabariigi põhiseadusega (PS). Riigikogu võttis

12. novembril 2025 vastu seaduse, millega kehtestati õiguskantsleri ettepanekul mootorsõidukimaksu

seaduses sätted, mis näevad ette mootorsõidukimaksu vähendamise ja vajaduse korral

maksutagastuse, kui sõiduk varastatakse, hävib või muul sarnasel põhjusel kasutusest välja langeb.

Samas jättis Riigikogu liiklusseaduses tegemata muudatused, mis võimaldaksid samasuguste

juhtumite korral tagastada sõiduki registreerimistasu.

2. Õiguskantsler esitas 2. veebruaril 2026 Riigikohtule taotluse tunnistada liiklusseaduse 123. peatükk

põhiseadusega vastuolus olevaks ja kehtetuks osas, milles see ei näe ette registreerimistasu vähemalt

osalist tagastamist mootorsõiduki varguse, hävimise ning muu sarnase kasutusest väljalangemise

juhtumi korral ega sätesta piisavalt tõhusat registreerimistasu menetlust.

5-26-2

2(13)

ÕIGUSKANTSLERI PÕHJENDUSED

3. Registreerimistasu on sätestatud liiklusseaduses ning tasu võetakse üks kord sõiduki

registreerimisel. Siiski ei ole tegemist toimingu eest võetava riigilõivu, vaid maksuga, sest

registreerimistasul ei ole otsest vastutasu. Isik ei pea registreerimistasu makstes tasuma riigilõivu, mis

viitab sellele, et registreerimistasu katab osaliselt ka toimingu kulusid, kuid see osa on väike,

arvestades registreerimistasu määrasid. Ka mootorsõidukimaksu seaduse eelnõu (364 UA, Riigikogu

XV koosseis) materjalidest nähtub, et seadusandja kavandas registreerimistasu ühe osana

mootorsõidukimaksust, mille eesmärk on koguda riigile maksutulu ning mõjutada isikuid valima

keskkonnasäästlikumaid sõidukeid. Kuna registreerimistasu on maks, mille eesmärk on saada tulu

ning mõjutada isikute valikuid sõidukite soetamisel, tuleb registreerimistasu kehtestades järgida

samasuguseid põhiseaduslikke nõudeid nagu maksude puhul.

4. Põhiseaduslikkuse järelevalve maksukohustuse materiaalse põhiseaduspärasuse üle on piiratud.

Tuleb hinnata, kas põhiõiguse piirang on ilmselgelt põhjendamatu. Maksu mõõdukust aitab tagada

ühetaoline maksustamine (PS § 12), st sarnases olukorras olevaid isikuid tuleb maksustada

võimalikult sarnaselt ning erinevas olukorras olijaid erinevalt. Vaidlusalune seadus riivab

omandipõhiõigust ebaproportsionaalselt, sest registreerimistasu ei ole alust tagastada olukorras, kus

peagi pärast selle maksmist selgub, et sõidukit ei saa tegelikult kasutada, sest see on hävinud,

varastatud või muul sarnasel põhjusel kasutusest välja langenud. Lisaks eirab see ühetaolise

maksustamise põhimõtet, sest isikud, kelle mootorsõiduk pärast registreerimist hävib või tuleb pärast

liiklusõnnetust taastamiskõlbmatuna lammutada või on varastatud, maksavad registreerimistasu

võrdselt nendega, kelle sõiduk on alles ja kes saavad seda kasutada.

5. Lisaks riigieelarve tulude suurendamisele on registreerimistasu eesmärk mõjutada maksumaksjaid

soetama keskkonnasäästlikumaid mootorsõidukeid. Kui mootorsõidukit ei ole võimalik kasutada, ei

saa see ka keskkonda koormata, mistõttu ei saa registreerimistasu tagastamata jätmist põhjendada

keskkonnakaitse eesmärgiga. Lisaks näeb kehtiv õigus juba praegu ette võimaluse taotleda

registreerimistasu tagastamist juhul, kui sõiduk viiakse püsivalt välisriiki (LS § 19027 lg-d 1 ja 3). Kui

sõiduk registreeritakse liiklusregistris tähtajaliselt, arvestatakse registreerimistasu üksnes aja eest, mil

sõiduk on Eesti liiklusregistris registreeritud (LS § 19018 lg 6). Viimati nimetatud juhtudel on seega

arvestatud, et registreerimistasuga ei koormataks sõidukiomanikku rohkem, kui on põhjendatud. Ka

fiskaalse eesmärgiga ei ole võimalik põhjendada seda, miks peavad registreerimistasu maksma

ühtmoodi nii need, kes saavad oma sõidukit kasutada, kui ka need, kelle sõiduk pärast

registreerimistasu maksmist varguse, hävimise või muul sarnasel põhjusel kasutusest väljalangemise

tõttu registrist kustutakse. Ühetaolise maksustamise põhimõtte eiramist ei saa õigustada pelgalt

sellega, et riik peab raha kätte saama. Kuna registreerimistasu pole kulupõhine lõiv toimingu eest, ei

saa selle tagastamata jätmist põhjendada ka asjaoluga, et isik on tasu maksnud ja selle eest on tehtud

tema soovitud toiming. Tinglikult võiks toimingu kuludega õigustada registreerimistasu baasosa

tagastamata jätmist, kuid ka baasosa ei vasta tegelikult toimingu kuludele (M1 kategooria

mootorsõiduki baasosa on 150 eurot, N1 kategooria mootorsõiduki baasosa on 300 eurot). Erandlikku

olukorda sattunud isikute registreerimistasuga koormamist ei ole kohane õigustada pelgalt sellega, et

nii on tasu lihtsam administreerida. Registreerimistasu tagastamine sõiduki varguse, hävimise või

muul sarnasel põhjusel kasutusest väljalangemise korral ei saa olla keerulisem kui sõiduki välisriiki

viimisel.

6. Registreerimistasu ei tuleks tingimata tagastada, kui sõiduk langeb kasutusest välja või varastatakse

näiteks kümme aastat pärast registreerimistasu maksmist. Mõistliku aja, mille möödudes tuleks

sõiduki vargust, hävimist või muul sarnasel põhjusel kasutusest väljalangemist registreerimistasu

ümberarvutamisel veel arvestada, saab määrata Riigikogu. Riigikogu võib ka otsustada, et

5-26-2

3(13)

registreerimistasu tuleb tagastada osaliselt olenevalt sõiduki registris oleku ajast või toimingute

kulust.

7. Puudulik on ka registreerimistasu menetluskord liiklusseaduse 123. peatükis. See võib viia

omandipõhiõiguse ja teiste põhiõiguste rikkumiseni. Põhiseaduse järgi peavad maksukohustuse

tekkimise aluseks olevad asjaolud olema sätestatud seaduses (PS § 113). Lisaks tuleb seaduses

piisavalt selgelt ette näha ametiasutuse volitused maksu või tasu määramiseks, muutmiseks ja

vajaduse korral sissenõudmiseks. Liiklusseaduses ei ole piisavalt reguleeritud näiteks

registreerimistasu määramist, mistõttu on sõidukiomanikul keeruline hinnata, kas Transpordiamet on

määranud registreerimistasu õigesti või kas sõidukiomanikul võib olla tekkinud enammakse, mida

tagasi taotleda.

8. Registreerimistasu administreerimist reguleerib liiklusseadus napilt. LS § 1 lg 5 järgi kohaldatakse

selles seaduses ettenähtud haldusmenetlusele haldusmenetluse seaduse (HMS) sätteid, arvestades

liiklusseaduse erisusi. Haldusmenetluse seaduse sätetele tuginedes pole siiski võimalik lahendada

kõiki maksude ja maksusarnaste tasude puhul olulisi menetlusküsimusi. Haldusmenetluse seadust

kohaldades ei saa kõrvaldada maksu- või tasu menetluse regulatsiooni puudusi. Menetlusnorme on

vaja täpsustada, võttes arvesse tasukohustuse eripära.

9. Liiklusseaduses pole piisavalt reguleeritud seda, kuidas registreerimistasu määratakse.

Mootorsõidukimaksu seaduse kohaselt tuleb Maksu- ja Tolliametil väljastada isikule

mootorsõidukimaksu kohta maksuteade (MSMS § 9). Sarnaselt mootorsõidukimaksuga määratakse

registreerimistasu keeruliste arvutuste tulemusel ning summa on mootorsõidukimaksust enamasti

märksa suurem, kuid haldusakti andmist seadus ette ei näe. Transpordiamet käsitab tasu määramist

toiminguna. Amet teavitab isikut registreerimistasu summast, mis tuleb maksta mootorsõiduki

liiklusregistris registreerimise või esmase omanikuvahetuse eest, kuid ei esita tasu arvutamise aluseks

olnud andmeid ega arvutuskäiku. Registreerimistasu määramisel ei saa välistada eksimusi ja vigu.

Kirjalik haldusakt tagaks selle, et isikule esitatakse registreerimistasu arvutamise alusandmed ja

arvutuskäik ning selgitatakse, kuidas ja millise tähtaja jooksul on võimalik registreerimistasu

vaidlustada. Praegu sellist teavet ei anta. Sellises olukorras on isikutel keeruline oma õigusi kaitsta.

Kirjalikust haldusaktist oleks isikul hiljem võimalik andmed ja arvutused üle kontrollida ning vea

korral taotleda määratud registreerimistasu muutmist.

10. Reguleeritud pole ka seda, millistel juhtumitel ja kui pika aja jooksul võib registreerimistasu

haldur registreerimistasu ümber arvutada ehk uuesti määrata. Riigikogu täiendas küll liiklusseaduse

sätteid lausega selle kohta, et enam makstud registreerimistasu võib tagasi taotleda, kuid seaduses ei

ole sätestatud, kuidas enammakse kindlaks tehakse ning kui pika aja jooksul on isikul õigus

enammakset tagasi taotleda. Ei ole reguleeritud, kas sama sõiduki registreerimistasu võib korduvalt

ümber arvutada ning kas registreerimistasu muutmiseks tuleb anda haldusakt. Puudu on ka sätted,

mille alusel saaks vajaduse korral registreerimistasu juurde määrata ning sisse nõuda. Kui

Transpordiamet ei saa parandada tasu määramisel tehtud vigu, mille tõttu on määratud

registreerimistasu ettenähtust väiksem, siis pole tagatud, et sõidukiomanikud maksavad tasu

ühetaoliselt ja vastavalt seaduses sätestatud määrale. See võib omakorda viia sõidukiomanike

põhjendamatu ebavõrdse kohtlemiseni (PS § 12).

MENETLUSOSALISTE ARVAMUSED

11. Lisaks arvamustele küsis kolleegium menetlusosaliste seisukohta küsimuses, kas mootorsõiduki

registreerimistasule kohalduvad maksukorralduse seaduse (MKS) kui maksuõiguse üldosa sätted.

5-26-2

4(13)

Riigikogu

12. Riigikogu rahanduskomisjoni hinnangul ei ole liiklusseaduses sätestatud registreerimistasu

menetluskorras ja tagastamise regulatsioonis õiguskantsleri osutatud vastuolusid põhiseadusega.

Õiguskantsler ei ole ka piisavalt selgelt välja toonud, milliseid haldusmenetluse või maksumenetluse

sätteid tuleks, kuid ei ole võimalik kohaldada selleks, et vaidlusaluseid menetlusnorme saaks sisustada

põhiseaduspäraselt.

13. Tulenevalt õiguskantsleri seaduse (ÕKS) §-dest 17 ja 18 tuleks õiguskantsleri taotlus jätta läbi

vaatamata osas, milles see ei kattu 26. veebruaril 2025 Riigikogule esitatud ettepanekuga.

Õiguskantsleri ettepanek Riigikogule lähtus eeldusest, et registreerimistasu ei ole maks ning

maksukorralduse seadus ja maksumenetlus ei puutu asjasse (õiguskantsleri ettepaneku p 50). Seevastu

Riigikohtule esitatud taotluses lähtutakse eeldusest, et registreerimistasu on maks ja seetõttu tuleks

sellele kohaldada maksumenetlust reguleerivaid norme (õiguskantsleri taotluse p-d 4, 6 ja 7).

14. Tuleb möönda, et terminite kasutamisega on eksitud, kuid see ei tähenda, et vastuvõetud

õigusaktides ei oleks mootorsõidukimaksu ja registreerimistasu selgelt eristatud. Registreerimistasu

ei ole mootorsõidukimaksu osa. Ka maksu ja tasu arvutamise aluste sarnasus ega samad eesmärgid ei

muuda ühte teise osaks. Sama eesmärki võivad täita mitu meedet. Registreerimistasu ei vasta ka

maksu definitsioonile. MKS § 2 järgi ei ole maksul maksumaksja jaoks vastutasu.

Registreerimistasuga kaasneb oluline vastusooritus – kehtiv registrikanne, mis tagab õiguse minna

sõidukiga liiklusesse.

15. Riigikogul on maksusüsteemi kujundamisel avar otsustusruum. Riigikogu on sellest praegusel

juhul lähtunud ja püsinud põhiseaduse raames. Registreerimistasu arvutuskäik on liiklusseaduses

sätestatud ammendavalt ja selle arvutamiseks vajalikud lähteandmed on kindlaks määratud.

Transpordiametil ei ole tasu arvutades ja määrates kaalutlusõigust. Küll aga peaks teave

registreerimistasu arvutamise alusandmete ja arvutuskäigu ning nii registreerimistasu määramise kui

ka toimingu vaidlustamise kohta olema paremini kättesaadav.

16. Registreerimistasu tagastamine sõiduki Eestist väljaviimisel sätestati selleks, et vältida

topeltmaksustamist juhtudel, mil sõiduk registreeritakse teises riigis. See erand ei ole võrreldav

varguse, hävimise ega muude sarnaste kasutusest väljalangemise juhtumitega. Registreerimistasu

eesmärk on suunata ostjaid langetama keskkonnasõbralikumat valikut sõiduki ostu hetkel ega ole

mõeldud katma auto kogu kasutusiga. Keskkonda mõjutab juba ainuüksi sõiduki tootmine ja ei ole

määrav, millal sõiduk hävib. Samuti ei pea registreerimistasu ilmtingimata tasuma ostja, vaid pooled

võivad selle jaotumises kokku leppida.

17. Isik peab arvestama vara soetamise ja omamisega kaasnevate kulude, kohustuste ja riskidega ning

nende maandamise võimalustega. Näiteks on võimalik riske maandada vara kindlustades. Tänapäeval

on oluline protsesside, sh maksude haldamise automatiseeritavus. Põhjendatud juhtudel tuleks

hoiduda kulukamate inimtööd nõudvate toimingute ja kaalutlusotsuste tegemisest, kui piisab

põhiõigusi tagavast minimaalsemast asjade korraldusest.

18. Neli Riigikogu rahanduskomisjoni liiget jäid eriarvamusele ning leidsid, et õiguskantsleri taotlus

on põhjendatud ja see tuleb rahuldada.

19. Vastuseks Riigikohtu küsimusele leidis Riigikogu, et kuna viitenormi ei ole, siis maksukorralduse

seadus registreerimistasule ei laiene. Registreerimistasule kohaldub haldusmenetluse seadus.

Seadusandja ei ole kohustatud reguleerima registreerimistasu haldamist maksukorralduse seaduses

sätestatud viisil. MKS § 1 lg 2 järgi kohaldatakse maksukorralduse seadust kõikidele riiklikele

5-26-2

5(13)

maksudele, kui maksuseaduses või maksualase teabevahetuse seaduses ei ole sätestatud teisiti. On

põhjendatud eelistada põhiõigusi tagavat võimalikult kiiret, lihtsat ja soodsat menetlust, milleks

praegusel juhul on haldusmenetlus.

Õiguskantsler

20. Arvestades õigusaktide süstemaatilise tõlgendamise nõuet ning praegu kehtivate õigusnormide

loogikat, ei laiene maksukorralduse seaduse sätted registreerimistasule ilma asjakohase viitenormita.

Ehkki MKS § 1 lg 2 kohaselt kohaldatakse seadust kõikidele riiklikele maksudele, kui maksuseaduses

või maksualase teabevahetuse seaduses ei ole sätestatud teisiti, tuleb arvestada, et MKS § 3 lg 2 loetleb

kõik riiklikud maksud. Muud avalik-õiguslikud rahalised kohustused, mille puhul on Riigikogu

pidanud vajalikuks maksukorralduse seaduse sätteid kohaldada, on sätestatud MKS § 3 lg-s 4 või

eriseaduses. Kuigi maksukorralduse seadus ei nimeta registreerimistasu riikliku maksuna, ei tähenda

see, et tegemist ei saaks olla maksuga põhiseaduse tähenduses. Ka sel juhul kehtib seadusandlik

kohustus luua piisav menetluskord, kuid on Riigikogu valik, kas sätestada need menetlusnormid

registreerimistasu kehtestavas seaduses või lahendada küsimus viitega maksukorralduse seadusele.

Justiits- ja digiminister

21. Liiklusseaduse 123. peatükk on vastuolus võrdsuspõhiõigusega (PS § 12) ja põhiõigusega

korraldusele ja menetlusele (PS § 14) ning sekkub ülemäära omandipõhiõigusesse (PS § 32 lg 1).

Registreerimistasu maksmine tagab sõiduki registreeringu ja seeläbi isikule võimaluse kasutada oma

sõidukit. Kui sõiduk peatselt pärast registreerimistasu maksmist hävib, ei saa seda kasutada.

Registreerimistasu vähemalt osaline tagastamine sellises olukorras aitaks vältida ülemäärast

sekkumist omandipõhiõigusesse.

22. Isikuid, kelle sõiduk varastatakse või hävib, võidakse ühetaolise maksustamisega kohelda

ebavõrdselt võrreldes isikutega, kes saavad oma sõidukit edasi kasutada. Mootorsõiduki aastamaksu

puhul on sõiduki registrist kustutamisel võimalik taotleda maksustamisperioodi lühendamist. Ei ole

mõistlikku põhjendust, miks registreerimistasu puhul seda taotleda ei saa. Registreerimistasu

menetluskorrast ei ole üheselt arusaadav, kas tegemist on maksu või muu avalik-õigusliku tasuga.

Seega võib segadust tekitada ka menetlusnormide kohaldamine.

23. Riigikohtu küsimusele vastas justiits- ja digiminister, et kuna registreerimistasu tuleb käsitada

maksuna, peavad sellega seotud menetlusele laienema samad nõuded ja põhimõtted nagu muude

maksude puhul. Kuna tegemist ei ole perioodilise maksuga, ei pruugi kõik maksukorralduse seaduse

sätted olla asjakohased, kuid üldised nõuded peaksid olema kohaldatavad. On kaheldav, kas

maksukorralduse seadust saab registreerimistasu menetluses rakendada vahetult, sest liiklusseadus ei

viita maksukorralduse seadusele ning ka maksukorralduse seadus ise ei näe ette selle laienemist

registreerimistasule. Siiski ei välista otseste viidete puudumine võimalust rakendada maksukorralduse

seaduses sätestatud põhimõtteid registreerimistasu menetlusele analoogia korras.

Vabariigi Valitsus rahandusministri kaudu

24. Kahtlust, et registreerimistasu on maks ja peab vastama maksukorralduse seaduses sätestatud

maksu kehtestamise põhimõtetele, väljendas õiguskantsler esimest korda oma taotluses Riigikohtule.

Ettepanekus Riigikogule avaldas õiguskantsler muret registreerimistasu menetlusnormide

ebapiisavuse üle. Ta ei märkinud, et selle põhjuseks on registreerimistasu defineerimine maksuna.

Seetõttu ei ole Riigikogul olnud võimalust kaaluda seaduse muutmist tulenevalt õiguskantsleri

argumendist, et registreerimistasu kehtestamisel on valitud vale rahalise kohustuse liik. Kuna

õiguskantsler ei ole andnud Riigikogule võimalust seisukohavõtuks (PS § 142 ja ÕKS § 17), siis ei

5-26-2

6(13)

ole Riigikohtule esitatud taotlus vähemalt osaliselt lubatav. Õiguskantsleri taotlus on lubatav osas,

mis puudutab registreerimistasu tagastamise aluste puudumist ja menetlussätete ebapiisavust, sest

neid käsitles ka tema ettepanek Riigikogule.

25. Registreerimistasu ei ole osa mootorsõidukimaksust. Iga kasutuses sõiduki omanik maksab

mootorsõidukimaksu, kuid ei pruugi kunagi tasuda registreerimistasu. Registreerimistasu ei vasta

maksu tunnusele, mille kohaselt ei ole maksul otsest vastutasu või -sooritust. Riigilõivu

legaaldefinitsioon loeb lõivuks summa, mida isik tasub lõivustatud toimingu eest, saades vastu

konkreetse vastuteene – teatava õiguse, asja või muu hüve (riigilõivuseaduse (RLS) § 3). Enne

mootorsõidukimaksu kehtestamist olid lõivustatud toimingud, mis alates 2025. aastast toovad kaasa

registreerimistasu maksmise kohustuse. Järelikult on registreerimistasu osaliselt lõivu asendanud,

kattes ka Transpordiameti toimingukulusid. Juba see asjaolu kinnitab, et vähemalt osaliselt ei ole

tegemist maksuga. Vastusoorituseks on sõiduki registreerimine või omanikuvahetuse vormistamine

liiklusregistris. Registreerimisega kinnitatakse isiku õigust sõidukiga liikluses osaleda, seda hoida,

edasi müüa või sellega muid toiminguid teha. Sõiduki soetamisel ja kasutamisel on keskkonnamõju

ja registreerimistasu üks eesmärk on seda vähendada. Järelikult võib registreerimistasu vaadelda ka

kui tasu õiguse eest tegevusele, mis kahjustab keskkonda. Registreerimistasu peab katma nii riigilõivu

kui ka sõidukiomaniku isiklikust valikust tuleneva keskkonnakahju.

26. Nii mootorsõidukimaks kui ka registreerimistasu kehtestati kahel eesmärgil: teenida riigile tulu ja

vähendada sõidukite tekitatavat keskkonnakahju. Aastamaks on perioodiline, mistõttu on selle puhul

olulisem eelarvetulu teenimise eesmärk. Registreerimistasu rakendub sõiduki soetamisel ja on

enamasti kõrgem kui aastamaks. Seega on registreerimistasu puhul olulisem keskkonnakaitse

eesmärk.

27. PS §-d 14 ja 113 ei anna alust arvata, et nendes sätestatud põhimõtted rakenduksid erinevalt,

sõltudes kohustuse liigist. Pelgalt maksu nimetamine tasuks ei ole põhiseadusvastane.

Põhiseadusvastasuse põhjuseks ei saa olla asjaolu, et seadusandja on kehtestanud maksu asemel tasu,

sest õigus menetlusele ja korraldusele kehtib mõlemale. Seega ei ole registreerimistasu olemus

praeguse asja lahendamiseks oluline. Kehtiv regulatsioon on piisav, tagamaks õigus menetlusele ja

korraldusele. Võrreldes riiklike maksudega on registreerimistasu arvutamine ja kogumine lihtne ning

automatiseeritud; tasu eripärast tulenevalt on reguleerimist vajavaid küsimusi oluliselt vähem.

28. Registreerimistasu arvutatakse sõiduki esmasel registreerimisel antava tehnonõuetele vastavuse

kontrolli akti (haldusakti) alusel ja registrisse kantud andmete järgi. Ametnikel ei ole kaalutlusõigust.

Tehnonõuetele vastavuse kontrolli akti saab vaidlustada. Sõiduki esmakordsel omanikuvahetusel ei

anta haldusakti, mida saaks vaidlustada, kuid isikul on jätkuvalt õigus vaidlustada varem antud akti

alusel liiklusregistrisse kantud andmeid. Nii sõiduki esmakordsel registreerimisel kui ka

omanikuvahetusel on tagatud sisuliselt igavene vaide esitamise õigus, kui isikule tundub, et

liiklusregistris esitatud andmed ei ole kooskõlas sõiduki tegelike või varem kajastatud andmetega.

Registreerimistasu määramise toimingut ei pea tingimata vormistama haldusaktina. Praktikas tõstaks

see halduskoormust ja pikendaks toimingule kuluvat aega.

29. Transpordiamet saab vigu parandada. Registreerimistasu esimesel kehtivusaastal tehti

registriandmetes ca 1000 parandust. Registreerimistasu arvutatakse üksikute konkreetsete näitajate

alusel, mis on iga sõiduki puhul liiklusregistris kuvatud ja lihtsalt kontrollitavad. Neid töötleb

elektrooniline infosüsteem, kus inimlike vigade võimalus on välistatud. Registreerimistasu suuruse

kontroll tugineb sellele, et üle vaadatakse sõiduki avalikud alusandmed ja võrreldakse neid tõendatud

andmetega. Reguleerimaks olukordi, kus vigade avastamine viib registreerimistasu vähendamiseni,

lisatigi liiklusseadusesse § 19027 lg 11. Liiklusseaduse registreerimistasu sätted koosmõjus muude

5-26-2

7(13)

sõidukite registrikandeid reguleerivate sätete ja haldusmenetluse seadusega on piisavalt selged,

tagamaks kooskõla PS §-ga 14.

30. Registreerimistasu eesmärk on mõjutada isikuid ostma keskkonnasäästlikumaid sõidukeid.

Negatiivne mõju tekib ka sõiduki tootmisest, tarnimisest ja utiliseerimisest. Sellega on põhjendatud

ka registreerimistasu tagastamata jätmine, kui sõiduk kasutusest välja langeb. Keskkonnamõju oleks

saanud vältida vaid siis, kui sõiduk oleks jäetud soetamata. Majandusliku mõju järgi on tegemist

kaudse tarbimismaksuga, mis tõstab sõiduki soetuskulu lähtuvalt keskkonnaaspektidega seotud

parameetritest. Nii eristub registreerimistasu aastamaksust, mis varamaksuna muudab sõiduki

omamise kallimaks. Seetõttu ei ole registreerimistasu seotud sõiduki kasuliku eluea või mõne muu

sarnase perioodiga. Registreerimistasu eesmärk – mõjutada isikuid tegema ostuvalikut väiksema

eriheitega ja kergemate sõidukite kasuks – on saavutatud juba sõiduki soetamise ja registrisse

kandmisega.

31. Kui sõiduk viiakse välisriiki ja võetakse seal püsivalt kasutusele, saab taotleda registreerimistasu

tagastamist. Selle eesmärk on vältida võimalikku topeltmaksustamist. Euroopa Liidus ei ole sõidukite

maksustamise harmoniseeritud reeglistikku, kuid diskrimineeriva maksustamise ja liikumisvabadust

takistava maksustamise vältimise nõue tuleneb Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklist 110.

32. Vastuseks Riigikohtu küsimusele selgitas rahandusminister, et LS § 1 lg 5 järgi kohaldatakse

liiklusseadusele haldusmenetluse seaduses sätestatut. Seega ei kohaldu maksukorralduse seadus

registreerimistasu menetlusele. Liiklusseaduse sätted ei ole kuigi spetsiifilised, kuid Transpordiametil

on võimalus ja kohustus rakendada vaiete lahendamiseks haldusmenetluse seaduse norme. HMS § 85

kohaselt on haldusorganil vaide lahendamisel mitmeid võimalusi. Näiteks saab ta teha ettekirjutuse

toimingu tagasitäitmiseks, mis enam makstud registreerimistasu puhul tähendaks tasu täielikku või

osalist tagastamist. Isegi kui eeldada, et registreerimistasu on maks, ei ole kõiki maksukorralduse

seaduse sätteid võimalik automaatselt kohaldada. Selleks tuleks maksukorralduse seadust täiendada.

Transpordiamet

33. Registreerimistasu on liiklusseaduses piisavalt reguleeritud. Tasu kujunemine võiks aga olla

dokumentaalselt paremini kättesaadav. Sõiduki registreerimiseelse kontrolli akt on haldusakt, milles

on kirjas, et seda saab 30 päeva jooksul vaidlustada. Haldusmenetluse seaduse alusel on isikutel ka

praegu võimalik vaideid esitada, kui nad leiavad, et registreerimistasu on arvestatud valesti. Tulevikus

on plaanis sõiduki registreerimiseelse kontrolli aktile lisada ka tasu arvutuskäik. Lisaks on kavas

täiendada e-teeninduses omanikuvahetuse protsessi nii, et registreerimistasu summa juures oleks

leitav teave summa kujunemise kohta.

34. Transpordiametil on siiski tekkinud registreerimistasu kohta õiguslikke küsimusi. Nt kui sõiduki

eest on juba registreerimistasu makstud, kuid hiljem selgub, et sõiduki tehnilised andmed registris

olid valed ja sellest johtuvalt summa muutub, ei ole praegu norme, mille alusel tasu juurde küsida või

tagasi kanda. Seoses registreerimistasu tagastamata jätmisega sõiduki varguse, hävimise ja muude

sarnaste kasutusest väljalangemise juhtumite korral jäi Transpordiamet oma Riigikogu

rahanduskomisjonile esitatud seisukoha juurde, et omanikul peaks olema võimalus taotleda

registreerimistasu tagastamist.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

35. Kolleegium hindab esmalt õiguskantsleri taotluse lubatavust (I) ning seejärel analüüsib

mootorsõiduki registreerimistasu regulatsiooni formaalset ja materiaalset põhiseaduspärasust (II).

5-26-2

8(13)

(I) Õiguskantsleri taotluse lubatavus

36. PS § 142 lg-s 1 on sätestatud, et kui õiguskantsler leiab, et seadusandliku riigivõimu õigustloov

akt on põhiseadusega vastuolus, teeb ta akti vastuvõtnud organile ettepaneku viia see kahekümne

päeva jooksul põhiseadusega kooskõlla. PS § 142 lg 2 näeb ette, et kui akt ei ole kahekümne päeva

jooksul põhiseadusega kooskõlla viidud, teeb õiguskantsler Riigikohtule ettepaneku tunnistada see

akt kehtetuks. Samasugune kord tuleneb ka ÕKS §-dest 17 ja 18. Põhiseaduslikkuse järelevalve

kohtumenetluse seaduse (PSJKS) § 6 lg 1 p-d 1, 2 ja 3 ning ÕKS § 18 lg 1 võimaldavad

õiguskantsleril vaidlustada põhiseaduslikkuse järelevalve menetluses ka õigustloova akti andmata

jätmist (RKÜKo 21.05.2008, 3-4-1-3-07, p 34; RKPJKm 10.03.2023, 5-22-14/9, p 28). Abstraktse

normikontrolli puhul on seega ette nähtud kohustuslik kohtueelne menetlus, et tagada akti vastu

võtnud või andnud organile võimalus akt üle vaadata ja see põhiseadusega kooskõlla viia, enne kui

Riigikohus akti põhiseaduspärasust hindab (nt RKPJKo 18.05.2015, 3-4-1-55-14, p 50).

37. Õiguskantsler tegi 26. veebruaril 2025 Riigikogule ettepaneku viia mootorsõidukimaksu seadus

ja liiklusseadus põhiseadusega kooskõlla. Õiguskantsleri hinnangul oli ebaproportsionaalne võtta

mootorsõidukimaksu (aastamaksu) terve maksustamisperioodi eest, kui selle vältel sõiduk

varastatakse, hävib või kui omanik ei saa seda muudel sarnastel põhjustel kasutada. Samuti oli

õiguskantsleri hinnangul ebaproportsionaalne võtta täiel määral registreerimistasu, kui vahetult pärast

selle maksmist sõiduk hävineb, varastatakse või muul sarnasel põhjusel kasutusest välja langeb.

Ettepanekus leidis õiguskantsler lisaks, et liiklusseadus ei reguleeri piisavalt registreerimistasu

administreerimist ning on seetõttu vastuolus PS §-ga 14.

38. Riigikogu võttis õiguskantsleri ettepanekul 12. novembril 2025 vastu seaduse, millega kehtestati

mootorsõidukimaksu seaduses sätted, mis näevad ette mootorsõidukimaksu vähendamise ja vajaduse

korral maksutagastuse, kui sõiduk varastatakse, hävib või muul sarnasel põhjusel kasutusest välja

langeb. Kuna seadusandja täitis selles osas õiguskantsleri ettepaneku, ei puuduta õiguskantsleri taotlus

Riigikohtule mootorsõidukimaksu, vaid üksnes registreerimistasu, mille kohta Riigikogu

liiklusseaduses muudatusi ei teinud.

39. Riigikogu ja rahandusminister on Riigikohtule esitatud arvamustes leidnud, et õiguskantsleri

taotlus ei ole vähemalt osaliselt lubatav, sest Riigikogule tehtud ettepanekus ei tuginenud

õiguskantsler sellele, et registreerimistasu on maks. Ta väljendas seda esimest korda alles taotluses

Riigikohtule. Seetõttu polnud seadusandjal võimalik kaaluda rahalise kohustuse liigi muutmist.

Kolleegiumi arvates ei muuda õiguskantsleri taotlust lubamatuks see, et ta Riigikogule tehtud

ettepanekus ei nimetanud registreerimistasu sõnaselgelt maksuks. Olenemata sellest, milliseks

PS § 113 kaitsealasse kuuluvaks avalik-õiguslikuks rahaliseks kohustuseks mootorsõiduki

registreerimistasu pidada, ei mõjuta see praegusel juhul neid menetluslikke ega sisulisi etteheiteid,

mida õiguskantsler registreerimistasu kohta Riigikogule tegi.

40. Eeltoodust tulenevalt leiab kolleegium, et õiguskantsleri taotlus on tervikuna lubatav.

(II) Mootorsõiduki registreerimistasu põhiseaduspärasus

41. Registreerimistasu on tasu, mida tuleb maksta sõiduauto või kuni 3500-kilogrammise täismassiga

veoauto liiklusregistris registreerimise või selle omanikuvahetuse eest, kui sõiduki eest ei ole varem

registreerimistasu makstud (LS §-d 19016–19018). Registreerimistasu tuleb maksta enne sõiduki

esmakordset Eesti liiklusregistris registreerimist või Eestis registreeritud sõiduki esmakordset

omanikuvahetust (LS § 19019). Tasu haldur on Transpordiamet (LS § 19020), kes määrab tasumisele

kuuluva summa kas pärast sõiduki registreerimiseelset tehnonõuetele vastavuse kontrolli tegemist või

5-26-2

9(13)

enne sõiduki omanikuvahetuse registrikande toimingut (LS § 19018 lg 3). Registreerimistasu

moodustavad baasosa ja CO2 eriheite osa, millele sõiduautode puhul lisandub ka massiosa, mis

korrutatakse läbi sõiduki vanusest sõltuva kordajaga (LS §-d 19022–19024). Liiklusregistri toimingu

eest ei võeta riigilõivu, kui isik on kohustatud maksma registreerimistasu (RLS § 14272 lg 1 ja § 14274

lg 11). Isik saab taotleda makstud registreerimistasu tagastamist, kui sõiduk kustutatakse

liiklusregistrist eesmärgiga võtta see kasutusele väljaspool Eestit (LS § 19027 lg 1). Kui isik on

maksnud registreerimistasu ettenähtust rohkem, siis isiku taotluse alusel enam tasutud osa

tagastatakse (LS § 19027 lg 11).

42. Registreerimistasu sisaldab nii lõivu kui ka maksu tunnuseid. Lõivule omaselt tekib

tasumiskohustus üksnes siis, kui taotletakse konkreetset toimingut – sõiduki registreerimist või

omanikuvahetuse registrikannet. Maksule omaselt ei ole aga tasu kogusuurus seotud registritoimingu

tegemise kuludega ega kujuta endast üksnes vastusooritust riigi osutatud teenuse eest, vaid sõltub

sõiduki omadustest ning teenib lisaks fiskaalsetele eesmärkidele ka keskkonnapoliitilisi eesmärke.

Kuna õiguskantsler ei ole oma taotluses väitnud, et registreerimistasu kehtestamine või selle suurus

oleksid põhiseadusega vastuolus, siis ei ole praeguses asjas oluline, millist liiki avalik-õigusliku

rahalise kohustusega on tegemist. Kolleegium hindab üksnes seda, kas registreerimistasu menetlus on

kehtivas õiguses piisavalt reguleeritud ning kas põhiseadusega on kooskõlas, et sõiduki varguse,

hävimise või muul sarnasel põhjusel kasutusest väljalangemise korral ei saa taotleda

registreerimistasu tagastamist.

(A) Formaalne põhiseaduspärasus

43. Õigustloova akti formaalne põhiseaduspärasus hõlmab mh vastavust seadusereservatsiooni

põhimõttele (nt RKPJKo 01.07.2008, 3-4-1-6-08, p 43). Seadusereservatsiooniga vastuolus olev

õigustloov akt on seega formaalselt põhiseadusvastane. PS §-st 113 tulenevat üldist

seadusereservatsiooni silmas pidades peavad avalik-õiguslikud rahalised kohustused olema sätestatud

seadusega (RKÜKo 15.12.2015. 3-2-1-71-14, p 97 ja seal viidatud kohtupraktika). Seadusega

kehtestatud avalik-õigusliku rahalise kohustuse elementide hulka võivad kuuluda kohustuse tekkimise

alus ja kohustatud subjekt, kohustuse suurus või selle kindlakstegemise tingimused, tasumise või

sissenõudmise kord, aga ka muud kohustuse olemuslikud tunnused (nt viidatud 3-4-1-6-08, p 40;

RKPJKo 20.10.2009, 3-4-1-14-09, p 28). Riigikohus on ka möönnud, et teatud eelduste täidetusel

võib seadusandja avalik-õigusliku rahalise kohustuse elementide kehtestamist delegeerida

täidesaatvale võimule (vt pikemalt RKPJKo 08.06.2010, 3-4-1-1-10, p 58 ja seal viidatud

kohtupraktika; viimati RKPJKo 31.01.2025, 5-24-30/16, p 37).

44. Kohustus maksta mootorsõiduki registreerimistasu on sätestatud seaduses.

Liiklusseaduse 123. peatükk rikub õiguskantsleri hinnangul PS §-st 113 tulenevat seaduslikkuse nõuet

ning PS § 14 järgset põhiõigust korraldusele ja menetlusele ning heale haldusele, kuna

registreerimistasu puudutav menetlus pole piisavalt täpselt reguleeritud. Eeskätt on seadus

õiguskantsleri arvates puudulik registreerimistasu suuruse määramist ja selle kohta haldusakti andmist

(andmata jätmist) ning registreerimistasu suuruse muutmist ja vajaduse korral selle sissenõudmist

reguleerivas osas. Kolleegium nõustub õiguskantsleriga, et avalik-õiguslike rahaliste kohustuste

menetlus peab vastama PS §-st 14 tulenevatele põhimõtetele ning et liiklusseaduse 123. peatükk ei

sisalda kõiki põhiseaduse järgi nõutavaid avalik-õigusliku rahalise kohustuse administreerimist

reguleerivaid menetlusnorme. Sellist olukorda ei saa siiski pidada põhiseadusvastaseks, kui

asjakohased menetlusnormid on sätestatud mõnes teises seaduses.

45. LS § 1 lg 5 näeb ette, et liiklusseaduses ettenähtud haldusmenetlusele kohaldatakse

haldusmenetluse seaduse sätteid. Niisiis reguleerib registreerimistasu menetlust lisaks

liiklusseaduse 123. peatükis sätestatule ka haldusmenetluse seadus. LS § 19018 lg 3 kohaselt määrab

5-26-2

10(13)

Transpordiamet tasumisele kuuluva registreerimistasu summa. Seadusandja valitud sõnakasutus

osutab sellele, et registreerimistasu puhul on vajalik tuvastada faktilised asjaolud (mootorsõiduki CO2

eriheide, mass ja väljalaskeaasta), subsumeerida need asjakohaste normide alla ning seejärel määrata

ehk teha õiguslikult siduvalt kindlaks registreerimistasu suurus. Selline Transpordiameti otsustus

vastab oma sisult haldusakti tunnustele HMS § 51 lg 1 tähenduses (vt ka RKPJKm 22.11.2010,

3-4-1-6-10, p 43). Haldusakti menetlus- ja vorminõuded ning selle vaidlustamise võimalused tagavad

praegusel juhul isiku põhiõigused parimal viisil (vrd RKÜKo 31.05.2011, 3-3-1-85-10, p 23 jj).

46. Seadusandja on LS §-des 19022 ja 19023 sätestanud mootorsõiduki registreerimistasu arvutamise

alused selliselt, et Transpordiametil ei ole tasu määramisel kaalutlusõigust. See aga ei tähenda, et

tegemist ei oleks haldusaktiga. Määrates mootorsõiduki registreerimistasu, annab Transpordiamet

tuvastava haldusakti. Sarnaselt on ka maksuotsus haldusakt (MKS § 95), ehkki maksukohustus tekib

vahetult seaduse alusel. Haldusakt on ka nt intressinõue (MKS § 115 lg 3), mis määratakse samamoodi

vaid arvutuste alusel. Kuna liiklusseaduses ei ole sätestatud teisiti, on Transpordiametil kohustus anda

mootorsõiduki registreerimistasu määramisel kirjalik haldusakt, mis sisaldab haldusakti

kohustuslikke elemente (sh põhjendust ja vaidlustamisviidet) ning andmeid (vt HMS §-d 55–57). Et

registreerimistasu menetlusele kohaldub haldusmenetluse seadus ning selle määramisel antakse

haldusakt, kohalduvad registreerimistasule ka HMS §-d 64–70, mis reguleerivad haldusakti muutmist

ja kehtetuks tunnistamist. Seejuures on isikul, kes leiab, et tema mootorsõiduki registreerimistasu on

arvutatud valesti või valede andmete alusel, õigus vaidlustada haldusakt või taotleda menetluse

uuendamist, et summat muuta (HMS § 44 ja § 68 lg 1).

47. Õiguskantsleri hinnangul on põhiseadusvastane ka see, et registreerimistasu sissenõudmiseks

puudub õiguslik alus. Kolleegium sellega ei nõustu. Registreerimistasu tuleb maksta enne sõiduki

registreerimist või omanikuvahetuse kande tegemist (LS § 19018 lg 3 ja § 19019). Registreerimistasu

maksmata jätmise korral isiku soovitud registritoimingut ei tehta. Seega on tasu sissenõudmine

asjakohane üksnes juhul, kui isik on registreerimistasu juba maksnud, kuid hiljem selgub, et

ettenähtust vähem. Õiguskantsleriga tuleb nõustuda selles, et kehtiv õigus registreerimistasu

sissenõudmist ei reguleeri, sest Transpordiameti haldusakt, mis kohustab tasu juurde maksma, ei ole

sundtäidetav (vt täitemenetluse seadustiku § 2 lg 1, eriti p 21). Sissenõudmise aluse puudumist ei saa

aga pidada põhiseadusvastaseks. Õigust korraldusele ja menetlusele ei riiva olukord, kus

avalik-õigusliku rahalise kohustuse täitmiseks ei ole kehtestatud sundtäitmise võimalust, sest see

oleks PS §-ga 14 kokkusobimatu (viidatud 3-4-1-14-09, p-d 44 ja 45). Sellise sätte puudumine on

kahjulik eeskätt riigile, sest osa registreerimistasu jääb saamata. Arvestades kirjeldatud probleemi

olemust ja ulatust, ei näe kolleegium, et sundtäitmise võimaluse puudumine võiks põhiseadusvastaselt

riivata mõnd muud põhiõigust või põhiseaduses sätestatud riigikorralduslikku põhimõtet. Ka

õiguskantsler ei ole oma ettepanekus ega taotluses sellele tuginenud.

48. Ehkki üldjuhul on õiguslikult selgem, kui kõik asjakohased sätted on kehtestatud ühes seaduses,

ei pruugi see alati olla mõistlik ega põhjendatud. Ainuüksi see, et seadusandja ei ole

liiklusseaduse 123. peatükis reguleerinud registreerimistasu menetlust ammendavalt ega kehtestanud

(põhiseaduse nõuetele vastavat) volitusnormi selleks määrusandjale, vaid kohaldada tuleb ka

haldusõiguse üldosa sätteid (HMS), ei tähenda, et normid oleksid ebapiisavad. Eeltoodust tulenevalt

leiab kolleegium, et mootorsõiduki registreerimistasu menetluses ei ole õiguskantsleri osutatud

põhiseadusvastast lünka. Nii tasu suuruse määramist kui ka selle kohta haldusakti andmist ja

registreerimistasu suuruse muutmist reguleerivad normid on kehtivas õiguses olemas.

49. Õiguskantsler viitab ka sellele, et Transpordiametil on registreerimistasu haldurina tekkinud

õiguslikke küsimusi. Näiteid võimalikest elulistest olukordadest, mille kohta puuduvat kehtivas

õiguses selge lahendus, tõi välja ka Transpordiamet. Ei ole välistatud, et võib esineda olukordi, kus

kehtiv õigus ei näe ette vajalikke norme mingi kindla olukorra lahendamiseks või et need normid ei

5-26-2

11(13)

ole juhtumi asjaolusid arvestades piisavalt selged. Kolleegiumi hinnangul ei ole aga alust tunnistada

abstraktses normikontrollis liiklusseaduses sisalduvat mootorsõiduki registreerimistasu regulatsiooni

formaalselt põhiseadusega vastuolus olevaks, sest sellised võimalikud kitsaskohad ei ole normide

põhiseaduskonformse tõlgendamise võimalusi arvestades äratuntavad.

(B) Materiaalne põhiseaduspärasus

50. Igasugune avalik-õiguslik rahaline kohustus riivab kohustatud isiku PS §-st 32 tulenevat

omandipõhiõigust (viidatud 3-2-1-71-14, p 90). Iseäranis tuleb riivet jaatada olukorras, kus isikul

tuleb maksta avalik-õiguslikku tasu mõne sellise hüve eest, mida ta hiljem faktiliselt enam kasutada

ei saa. PS § 32 lg 1 esimesest lausest tuleneb riigi kohustus igaühe omandit võrdselt kaitsta. Tegemist

on erilise võrdsuspõhiõigusega, mille kohaldamisel taandub PS §-s 12 sätestatud üldine

võrdsuspõhiõigus (RKÜKo 21.11.2023, 5-23-1/19, p 70). Üldjuhul on Riigikohus analüüsinud

PS §-st 32 tuleneva erilise võrdsuspõhiõiguse riive põhiseaduspärasust proportsionaalsustestist

lähtuvalt (viidatud 5-23-1/19, p-d 90 jj). Kuna praegusel juhul lähtub riive avalik-õigusliku rahalise

kohustuse regulatsioonist, tuleb analüüsida omandipõhiõiguse riive vastavust nii PS §-st 32 kui ka

PS §-st 113 tulenevatele nõuetele (RKPJKo 29.03.2017, 3-4-1-15-16, p 103). Avalik-õiguslike

rahaliste kohustuste kehtestamisel ja nendest tuleneva koormuse jaotamisel on seadusandjal avar

otsustusruum. Seetõttu keskendub niisuguste normide põhiseaduspärasuse kontroll sellele, kas tasu

tekkimise alus või koormuse jaotus ei ole tasu eesmärgi suhtes meelevaldsed. Niisiis kontrollib

kolleegium praeguses asjas, kas riive on mootorsõiduki registreerimistasu kehtestamisega taotletava

eesmärgi suhtes ilmselgelt põhjendamatu (viidatud 3-2-1-71-14, p 105).

51. Seadusandja on nimetanud mootorsõiduki registreerimistasu peamiseks eesmärgiks suunata

isikuid tegema sõidukit soetades keskkonnasõbralikum valik. Lisaks keskkonnakaitsele teenib

mootorsõiduki registreerimistasu ka muid eesmärke, nt riigile tulu teenimine, sh Transpordiameti

toimingute kulude katmine, kuivõrd registreerimistasu hõlmab osaliselt ka riigilõivu. Seejuures on

mootorsõiduki registreerimistasu kehtestatud selliselt, et tasu oleks võimalikult lihtne administreerida.

Eeltoodule viitab nii see, et tasu halduriks on Transpordiamet, mitte nt Maksu- ja Tolliamet, aga ka

see, et registreerimistasu puhul on nähtud ette vähe erisusi ja soodustusi. Kolleegiumi hinnangul on

mootorsõiduki registreerimistasu eelnimetatud eesmärgid legitiimsed.

52.1. Õiguskantsleri arvates rikub see, et isik ei saa taotleda tasu tagastamist, kui tema sõiduk hävib,

varastatakse või langeb muul sarnasel põhjusel kasutusest välja peatselt pärast registreerimistasu

maksmist, ühetaolise maksustamise põhimõtet. Seda põhjusel, et sõiduki kaotanud isik peab tasu

maksma ühetaoliselt nendega, kes saavad oma sõidukit edasi kasutada. Võimalus taotleda

registreerimistasu tagastamist on olemuslikult sarnane maksusoodustusega, mille kehtestamisel on

seadusandjal samuti suur otsustusruum ning mille kohtuliku kontrolli ulatus on seetõttu piiratud

(RKHKo 20.05.2015, 3-3-1-13-15, p 19). Siiski peab seadusandja ka maksusoodustuse kehtestamisel

tagama, et see ei tooks kaasa ilmselgelt põhjendamatut ebavõrdset kohtlemist.

52.2. Mootorsõidukite pealt tuleb tasuda esiteks mootorsõidukimaksu ehk aastamaksu ja teiseks

registreerimistasu. Aastamaksu ehk perioodilise maksuga maksustatakse eeskätt sõiduki kasutamist.

Registreerimistasu ei ole olemuselt perioodiline kasutusmaks ega tasu sõiduki tegeliku kasutamise

eest mingil ajavahemikul. Tegemist on ühekordse kohustusega, mis tekib sõiduki registreerimisel või

omanikuvahetuse korral ning mille eesmärk on muu hulgas mõjutada isikuid tegema juba sõiduki

soetamisel ja registreerimisel keskkonnasäästlikumaid valikuid. Selline eesmärk realiseerub eeskätt

kohustuse tekkimise hetkel: isik peab enne sõiduki registreerimist arvestama, et kui ta valib suurema

keskkonnamõjuga sõiduki, toob see kaasa suurema rahalise koormuse. Registreerimistasu maksmise

kohustus ei ole vastuolus kohustuste ühetaolisuse põhimõttega. Tasu maksmise kohustus on kõigil,

kes ostavad mootorsõiduki, millelt ei ole varem registreerimistasu makstud. Seejuures ei ole

5-26-2

12(13)

seadusandja näinud Transpordiametile ette kaalutlusruumi tasu suuruse kujundamisel, vaid on

kehtestanud kindla valemi tasu arvutamiseks lähtudes konkreetse sõiduki omadustest. Seda, kui suurt

registreerimistasu tuleb maksta, saab isik mõjutada valikuga, mille ta sõidukit ostes teeb.

52.3. Kolleegiumi hinnangul ei ole tasu ühetaolisuse põhimõttega vastuolus ega kujuta endast ka

ilmselgelt põhjendamatut ebavõrdset kohtlemist asjaolu, et sõiduki varguse, hävimise või muul

sarnasel põhjusel kasutusest väljalangemise korral ei näe kehtiv õigus ette võimalust taotleda

registreerimistasu tagastamist. Mootorsõiduki aastamaksu ja registreerimistasu tagastamist ei saa

samastada. Aastamaksu kui perioodilise kohustuse puhul on mõistlik arvestada, kas sõidukit sai

mingil ajavahemikul kasutada. Registreerimistasu on seevastu ühekordne avalik-õiguslik rahaline

kohustus ja sõiduki hilisem vargus, hävimine või muul sarnasel põhjusel kasutusest väljalangemine

ei kõrvalda tagasiulatuvalt registreerimise fakti, sh Transpordiameti kulusid, mis kaasnesid

mootorsõiduki liiklusregistris registreerimise või selle omanikuvahetusega, ega muuda

registreerimise hetkel tehtud valikut ega ka sõiduki tootmisega kaasnevat keskkonnahäiringut.

Seetõttu ei nõua põhiseadus, et registreerimistasu tuleks alati tagastada, kui sõidukit ei saa pärast

registreerimistasu maksmist enam kasutada. Tasu tagastamine niisugusel juhul võib olla seadusandja

valik, kuid sellise võimaluse puudumine ei tähenda põhiseadusvastast lünka ega piirangut. Avalik-

õiguslike rahaliste kohustuste tunnus on, et kohustatud isik ei saa üldjuhul raha tagasi taotleda.

53.1. Nagu eespool öeldud, riivab igasugune avalik-õiguslik rahaline kohustus PS §-st 32 tulenevat

omandipõhiõigust. Ka PS § 32 lg-s 1 sätestatud erilise võrdsuspõhiõiguse riivega saab olla tegu üksnes

siis, kui ebavõrdselt koheldakse sarnases olukorras olevaid isikuid. Ebavõrdse kohtlemise

tuvastamiseks tuleb määrata kindlaks võrdluse lähtekoht ja tuua selle alusel välja võrreldavate isikute

grupid (viidatud 5-23-1/19, p 70; vt ka RKÜKo 14.05.2025, 3-22-264/31, p 36). Praeguse asja keskne

küsimus on, kas põhjendamatult ebavõrdselt koheldakse isikuid, kelle mootorsõiduk hävib,

varastatakse või langeb muul põhjusel kasutusest välja varsti pärast seda, kui nad on maksnud selle

sõiduki registreerimistasu.

53.2. Asjakohaseks võrdlusgrupiks võivad esiteks olla isikud, kelle sõiduk kustutatakse

liiklusregistrist eesmärgiga võtta see kasutusele väljaspool Eestit. LS § 19027 lg 1 lubab sellisel juhul

taotleda registreerimistasu tagastamist 60 päeva jooksul arvates sõiduki liiklusregistrist kustutamisest.

Sama paragrahvi kolmanda lõike kohaselt tagastatakse registreerimistasu, kui sõiduki esmakordsest

registreerimisest on möödas vähem kui kümme aastat. Eelnõu materjalide kohaselt oli

registreerimistasu tagastamine mõeldud vältima sõiduki topeltmaksustamist, kui sõiduk võetakse

kasutusele teises riigis (eelnõu 364 UA, Riigikogu XV koosseis, muudatusettepanekute loetelu,

lk 101).

53.3. Teiseks asjakohaseks võrdlusgrupiks võib pidada isikuid, kes registreerivad oma sõidukid

liiklusregistris tähtajaliselt. LS § 19018 lg 6 kohaselt tasutakse tähtajalisel registreerimisel

registreerimistasu ainult tähtajalise registreerimisega määratud perioodi eest. Nagu eespool selgitatud,

tuleb registreerimistasu maksta sisuliselt sõiduki soetamisel tehtud valiku eest, mitte aga selle

kasutamise eest, ehkki viidatud säte osutab justkui vastupidisele. Kolleegiumi hinnangul ei saa

LS § 19018 lg-s 6 sätestatust siiski järeldada, et registreerimistasu summa tuleks igal juhul arvutada

sõiduki tegeliku kasutamise perioodi põhiselt. LS § 19018 lg-s 6 sätestatud erisus nähti ette põhjusel,

et eelduslikult viiakse sõiduk tähtajalise registreerimise perioodi möödudes Eestist välja.

Eelnimetatud säte tagab, et sellisel juhul ei pea isik taotlema registreerimistasu tagastamist (eelnõu

364 UA, Riigikogu XV koosseis, muudatusettepanekute loetelu, lk 98), vaid ta maksabki üksnes

perioodi eest, mil sõiduk on Eesti liiklusregistrisse kantud. Seega on ka tähtajalise registreerimise tasu

erisus kantud eesmärgist vältida topeltmaksustamist.

5-26-2

13(13)

53.4. Kolleegiumi hinnangul on LS § 19018 lg-s 6 ja LS § 19027 lg-s 1 kehtestatud erandid vajalikud

ja põhjendatud. See, et seadusandja on osal juhtudel pidanud vajalikuks näha ette registreerimistasu

tagastamise võimaluse, ei tähenda, et põhiseadus kohustaks seadusandjat laiendama seda võimalust

ka kõigile muudele juhtudele. Kolleegium selgitas otsuse p-s 52.3, et avalik-õiguslike rahaliste

kohustuste puhul on eeldus see, et kohustatud isik ei saa taotleda õiguspäraselt makstud tasu

tagastamist. Kui sõiduki viimisel välismaale, sh selle Eestis ajutiselt registreerimisel, on

registreerimistasu tagastamise taotlemise võimalus vajalik selleks, et vältida topeltmaksustamist ja

tagada vaba liikumine Euroopa Liidus, siis sõiduki varguse, hävimise või muul sarnasel põhjusel

kasutusest väljalangemise korral sellist vajadust ei ole. Kolleegium leiab, et eelnimetatud gruppide

erinev kohtlemine ei riiva ilmselgelt põhjendamatult PS § 32 lg 1 esimesest lausest tulenevat erilist

võrdsuspõhiõigust.

(C) Kokkuvõte

54. Eeltoodust tulenevalt jätab kolleegium õiguskantsleri taotluse PSJKS § 15 lg 1 p 6 alusel

rahuldamata.

(allkirjastatud digitaalselt)