VÄLK protokoll

Riigikogu väliskomisjoni

istungi protokoll nr 189

Tallinn, Toompea Teisipäev, 14. aprill 2026

Algus 14.23, lõpp 16.26

Juhataja: Marko Mihkelson (esimees)

Protokollija: Kristiina Reinfeldt (konsultant)

Võtsid osa:

Komisjoni liikmed: Ester Karuse, Eerik-Niiles Kross, Henn Põlluaas, Urmas Reinsalu, Luisa

Värk

Komisjoni ametnikud: Birgit Keerd-Leppik (nõunik-sekretariaadijuhataja), Ivar Mölder

(nõunik)

Puudusid: Mart Helme ja Juku-Kalle Raid

Kutsutud: Rahvusvahelise Kaitseuuringute Keskuse asedirektor Kristi Raik, Ukraina abistaja

Ilmar Raag (videosild), Välisministeeriumi Ida-Euroopa ja Kesk-Aasia osakonna peadirektor

Erika Ellamaa-Ots ning Kaitseministeeriumi poliitika planeerimise osakonna juhataja Kristjan

Mäe, ja kaitsepoliitika nõunik Eesti saatkonnas Washingtonis Liis Mure, Riigikogu praktikant

Sophie-Demi Kulbok (1.-2. päevakorrapunkt)

Päevakord:

1. Eesti huvide kaitse muutuvas maailmakorras: Ukraina tuleviku arutelu

2. Ühendkuningriigi juhitav Ühendekspeditsiooniväge kaitsekoostööformaat (The Joint

Expeditionary Force, JEF)

3. Info ja muud küsimused

1. Eesti huvide kaitse muutuvas maailmakorras: Ukraina tuleviku arutelu

Marko Mihkelson sõnas, et väliskomisjon on alustanud sügavamat sissevaadet Eestit

ümbritsevasse maailma, et koos asjatundjatega hinnata, kuidas Eesti saaks muutuvas

maailmakorras paremini oma huve kaitsta nii praeguses kui ka tulevikku projitseeritavas

kontekstis. Ta märkis, et seni on käsitletud Põhjala-Balti regiooni, kuid kavas on järgmise

aasta alguseni korraldada veel rida kuulamisi erinevatel Eestit mõjutavatel teemadel. M.

Mihkelson rõhutas, et üks olulisemaid küsimusi Eesti tuleviku ja julgeoleku seisukohalt on

Ukraina sõja käik ja lõpp, ning tõi esile vajaduse arutada, milliseid poliitilisi ja välispoliitilisi

samme Eesti peaks praeguses rahvusvahelises olukorras jätkama, muutma või täiendama.

Kristi Raik sõnas, et talle esitatud küsimused on väga laiad ja puudutavad nii sõja võitmist,

ellujäämist, koostööd liitlastega kui ka maailmakorra muutumist sõja tagajärjel. Ta märkis, et

üldine eesmärk on Ukraina säilimine suveräänse riigina, tema lõimimine Euroopaga ning

territoriaalse terviklikkuse tagamine. K. Raik juhtis tähelepanu sellele, et lääneriikides

räägitakse palju sõjajärgsest tulevikust, julgeolekugarantiidest, ülesehitusest ja isegi

tulevastest suhetest Venemaaga, kuid sellised narratiivid on probleemsed, sest sõja lõppu ei

paista ning praegu tuleb keskenduda sellele, kuidas jõuda olukorrani, kus Venemaa soovib

2

sõda lõpetada. Ta rõhutas, et dialoog Venemaaga ei ole praegu eesmärk omaette ega anna

midagi sisulist ning märkis, et külma sõja aegsed paralleelid ei ole kohased, sest Venemaa

positsioon maailmas ei ole enam võrreldav toonasega. K. Raik tõi välja kolm peamist suunda.

Esiteks rõhutas ta Euroopa kaitse tugevdamise vajadust – Euroopa peab suutma üles ehitada

usutava heidutuse ka ilma USA otsese keskse rollita, kuigi see võtab aega. Teiseks rõhutas ta

vajadust integreerida Ukraina Euroopa julgeolekusüsteemi ka siis, kui NATO ja Euroopa

Liidu täisliikmesus ei ole lähiajal realistlikud. Ta leidis, et Eesti võiks siin olla aktiivne

lahenduste otsija, et tugevdada Ukraina seotust Euroopa ja NATO raamistikuga. Kolmandaks

käsitles ta rahvusvahelise õiguse küsimust ning märkis, et olukorras, kus jõukasutus on

muutunud normaliseeritumaks, tuleb Eestil selgelt läbi mõelda oma punased jooned suhetes

USAga. Ta rõhutas, et Eesti ei saa toetada Ukraina territooriumi loovutamist ega aktsepteerida

olukordi, kus suurriik nõuab liitlasriigi territooriumi osi. Lõpetuseks osutas K. Raik Balti

riikide kuvandile rahvusvahelises debatis. Ta märkis, et Baltikumi kujutatakse sageli kui eriti

haavatavat piirkonda, mille kaitsevõime seatakse kahtluse alla, ning selliseid narratiive

võimendavad mõnikord ka Ukraina esindajad. K. Raigi hinnangul ei ole see Balti riikide ega

Ukraina huvides. Ta rõhutas, et kuigi Venemaa oht on reaalne ja transatlantilised suhted on

pingelised, ei tähenda see, et Balti riike ähvardaks vahetu rünnak või et piirkonnal puuduks

kaitsevõime ja kaitsetahe. Ta leidis, et Eesti ja regiooni sõnum peab olema tasakaalukas ning

aktiivsemat kommunikatsiooni on vaja selleks, et kujundada rahvusvahelist arusaama

realistlikumaks.

Marko Mihkelson sõnas, et K. Raik tõstatas rea olulisi teemasid, ning andis seejärel sõna

Ilmar Raagile.

Ilmar Raag sõnas, et Ukrainas on levinud arusaam, nagu oleks Balti riikide ründamine

Venemaa poolt peaaegu vältimatu, kuid tema hinnangul ei ole see tingimata teadlik poliitiline

hoiak, vaid pigem laiemalt levinud tunnetus, milles segunevad luureinfo ja soovmõtlemine.

Vastates küsimusele, mida oleks vaja teha Ukraina võidu saavutamiseks, tõi ta välja mitu

teemat. Esiteks märkis ta, et rindel valitseva hinnangu järgi suudab Ukraina senise

rahastamistaseme püsimisel sõdida vähemalt veel pool aastat ilma suuremate sõjaliste

vapustusteta, kuid suurema toe korral suudetaks rohkem. Teiseks tõi ta esile inimressursi

kriisi – Ukraina üksused on tugevalt alamehitatud ning riigisiseselt on tegu ühe kõige

tõsisema probleemiga. I. Raag rõhutas, et ühiskondlikult on jõutud piirini, kust on raske uusi

inimesi mobiliseerida, ilma et kasvaks vastuseis. Ta lisas, et just selle teguri tõttu tiksub

Ukraina jaoks aeg halvas suunas ning seda ei saa strateegilistes aruteludes eirata. Kolmandaks

pidas I. Raag oluliseks Ukraina tehnoloogilist innovatsiooni. Ta märkis, et Ukraina otsib

aktiivselt võimalusi oma sõjatehnoloogilise arenduse kapitaliseerimiseks ning on juba edukalt

liikumas relvatööstusliku koostöö ja müügi suunas ka väljaspool Euroopat. Tema hinnangul

võiks Eesti teha Ukrainaga koostööd just ühise arenduse vallas, sest ukrainlaste huvi ei

keskendu enam niivõrd sellele, et neile ostetaks välismaiseid relvi, vaid pigem sellele, kuidas

rahastada ja arendada nende enda tõhusaks osutunud tootmist. Neljandaks rõhutas ta vajadust

jätkata survet Venemaale. Ta selgitas, et ukrainlaste lootus põhineb osalt sellel, et

territooriumi aeglase loovutamise käigus võib Venemaa lõpuks sisemiselt kokku variseda,

eriti kui lääs suudab survet suurendada. Samas märkis ta, et Ukraina valmistub teadlikult ka

edasiseks taganemiseks, mida näitab uute kaitsepositsioonide rajamine sügavusse. Sõjajärgset

perspektiivi käsitledes ütles I. Raag, et Ukrainas võib pärast sõda tekkida tõsiseid pingeid

demokraatia toimimises, sest rindelt naasvad sajad tuhanded või enamgi sõdurid on harjunud

teistsuguse ühiskonnakorraldusega ning võivad hakata poliitilisele eliidile ette heitma aeglust,

korruptsiooni ja bürokraatiat. Ta pidas võimalikuks, et osa ühiskonnast võib muutuda

radikaalsemaks. Seetõttu rõhutas ta eriti sõdurite reintegratsiooni vajadust ning juhtis

tähelepanu ka sellele, et paljud teenivad sõja ajal armees rohkem kui enne sõda. Sõjast

naasnuna võivad nad sattuda majanduslikult kehvemasse olukorda, mis omakorda võib

tekitada rahulolematust. Samuti rõhutas ta korruptsioonivastase võitluse jätkuvat tähtsust ning

leidis, et Eesti saaks siin Ukrainat jätkuvalt toetada, muu hulgas rangemate

kontrollimehhanismide kaudu ülesehitusrahade kasutamisel. I. Raag sõnas, et julgeoleku

3

vaatest on üha selgem arusaam, et Ukrainast Poola, Balti riikide ja Soomeni ulatuv vöönd

kujutab endast ühist strateegilist ruumi, mille tihedam formaliseerimine võiks olla mõistlik.

Ta märkis, et Ukrainat ei ole seni käsitletud sellise julgeolekupartnerina, kes võiks

probleemide korral ka teistele appi tulla, kuid ukrainlastel on tema hinnangul selleks

põhimõtteline vaimne valmisolek olemas. Ta lisas, et kui ühendada Soome, Balti riikide,

Poola ja Ukraina inimressurss ning sõjaline võimekus, kujuneks sellest jõud, millest Venemaa

ei saaks kergesti üle sõita. Sellisel koostööl oleks oluline heidutuslik mõju.

Erika Ellamaa-Ots sõnas, et suur pilt, mida K. Raik kirjeldas, kattub ka välisministeeriumi

hinnanguga. Ta kinnitas, et arutelud sõjajärgse olukorra üle on mitmel pool juba alanud. E.

Ellamaa-Otsa sõnul on aasta aega kestnud nn rahuprotsess olnud sisuliselt rahuprotsessi

imiteerimine ning praegu puudub selge arusaam nii rahu- kui ka sõjaperspektiivist. Sellest

lähtuvalt valmistub Eesti koos partneritega pikaks vastasseisuks ja pikaks sõjaks ning peab

vältimatuks pidevat ja igakülgset abi Ukrainale. Ta rõhutas, et Eesti senine loogika teha

rohkem ja samamoodi edasi, kehtib endiselt ja selles osas ei näe ta ruumi järeleandmisteks.

E. Ellamaa-Ots märkis, et kuigi aeg-ajalt tekib kartus, justkui sunnitaks Ukrainat halvale

rahule või territooriumi loovutamisele, ei ole praktikas toimunud sõjatandril selliseid

muudatusi, mis seda paratamatuks muudaksid. Edasi tõi E. Ellamaa-Ots välja kolm

prioriteetset teemat Euroopa Liidus. Esiteks pidas ta tähtsaks 90 miljardi euro suuruse

laenupaketi edasiliikumist märkides, et selleks on vaja nii Ungari veto kõrvaldamist kui ka

kokkulepet raha kasutamise strateegias. Tema sõnul võtab uus poliitiline olukord Ungaris

tõenäoliselt aega, kuid on märke, et protsess võib liikuma hakata. Teiseks nimetas ta 20.

sanktsioonipaketti, mille vastuvõtmist loodetakse mai lõpus. Kolmandaks rõhutas ta Ukraina

liitumisperspektiivi Euroopa Liiduga. E. Ellamaa-Ots rõhutas, et Eesti soovib käsitleda

Ukraina liitumist Euroopa Liiduga mitte heategevusliku sammuna, vaid Euroopa enda huvist

lähtuva otsusena, mis tooks kasu turgude, ressursside ja julgeoleku vaates.

Kristjan Mäe sõnas, et esimene oluline põhimõte on see, et seni kuni Ukraina on valmis

võitlema oma iseseisvuse, territoriaalse terviklikkuse ja suveräänsuse eest ning kuni

julgeolekukeskkond liigub praeguses suunas, ei ole Eesti huvides ega võimuses paremat

strateegiat kui jätkata Ukraina toetamist sõjaliselt, diplomaatiliselt ja majanduslikult vähemalt

senisel tasemel. Ta rõhutas, et ukrainlased ise juhivad seda strateegiat, kuna just nemad

kannavad peamise koorma. K. Mäe märkis, et Venemaa strateegilised eesmärgid ei ole

muutunud ning viimase aasta jooksul on kogu dünaamika liikunud selles suunas, et Venemaa

loodab oma eesmärgid saavutada kas diplomaatiliselt kahepoolsetes suhetes Ameerika

Ühendriikidega või sõjaliselt, toetudes eeldusele, et Ukraina toetajate väsimus kasvab.

Sõjajärgse olukorra kohta ütles K. Mäe, et senine julgeolekuarhitektuur on toiminud mudeli

järgi, kus Ameerika Ühendriigid on olnud NATO keskne kandja ning NATO omakorda

Euroopa Liidu julgeolekuraamistiku kese, kuid USA roll on muutumas ning koorma

nihkumine või koguni üleandmine Euroopale on võimendumas. See, milline julgeolekuruum

Euroopat ees ootab, sõltub väga palju sellest, millise rahuga Ukraina lõpuks nõustub ning kas

ka Eesti suudab seda poliitiliselt toetada. Samal ajal on olukord tema hinnangul väga

ettearvamatu ning Eesti poliitika peab olema paindlik ega tohi võimalikest arengutest ette

rutata. Lõpetuseks rõhutas K. Mäe, et üks valdkond, kus Eesti saab ise kindlaid otsuseid teha,

on iseseisev kaitsevõime. Ta märkis, et Eesti kaitsevõimesse investeerimine on puhtalt riiklik

otsus ja annab Eestile võimaluse olla julgeolekuaruteludes juhtiv, mitte kõrvaline osaline.

Samuti rõhutas ta kaitsekulutuste taseme olulisust kui kõige arusaadavamat indikaatorit selle

kohta, kui tõsiselt riik võtab kollektiivkaitset ja iseseisvat kaitsevõimet. Ta lisas, et kui

Euroopa suured riigid ei suurenda märkimisväärselt kaitsekulutusi, ei saa ka eeldada sõjalise

võimekuse piisavalt kiiret kasvu olukorras, kus Venemaa oht võib materialiseeruda kiiremini,

kui Euroopa sellele reageerida jõuab.

Urmas Reinsalu küsis Eesti julgeolekupositsiooni kohta pidades silmas riski, et Venemaa

võiks tahtlikult korraldada drooniprovokatsiooni Eesti vastu. Ta soovis teada, kuidas hinnata

sellise riski realistlikkust, kas Eesti on tema hinnangul piisavalt rakendanud heidutusvõimet

4

selliste olukordade ennetamiseks ning milline peaks olema võimalik järelreaktsioon akuutses

olukorras.

Kristi Raik sõnas, et drooniohu puhul tuleb eristada tahtlikke Venemaa provokatsioone ja

olukordi, kus Ukraina droonid satuvad Eesti territooriumile ilma otsese sihita. Ta märkis, et

Venemaa tahtliku droonirünnaku võimalust ei saa täielikult välistada, kuid praegune üldine

hinnang on siiski, et Venemaa ei soovi alustada otsest sõjalist konflikti NATO vastu. Tema

sõnul võivad kõne alla tulla provokatsioonid, millega testitakse NATO reaktsioone,

tekitatakse paanikat või hinnatakse liitlaste ühtsust, kuid selliseid rünnakuid ei saa pidada

praegu eksistentsiaalseks ohuks.

Marko Mihkelson küsis, kas Eesti ja teiste partnerite probleem ei seisne selles, et on omaks

võetud narratiiv, nagu oleks Venemaa rünnak 2028. või 2029. aastal vältimatu, selle asemel et

mõelda, kuidas praeguste sammudega selline areng ennetada. Ta küsis, kas ei tuleks

aktiivsemalt rõhutada, et Venemaa sõda Ukraina vastu on tegelikult laiem sõda lääne ja

vähemalt Euroopa vastu, ning kas Eesti võiks taas tulla välja mõne uue algatusega, nagu ta on

teinud varem sanktsioonide, tribunali või 0,25 protsendi küsimuses.

Kristjan Mäe sõnas, et see frustratsioon on talle tuttav, sest kui mõista, et tegematajätmiste

tagajärjeks võib olla oluliselt ohtlikum julgeolekuolukord, tekib loomulik küsimus, miks

strateegiat ei muudeta. Ta rõhutas, et rahulepe Venemaa tingimustel ei tooks rahu ei Ukrainale

ega Euroopale, sest Venemaa põhilised eesmärgid on Ukraina allutamine ning USA ja liitlaste

sõjalise kohaloleku vähendamine Euroopas. Tema sõnul on Ukraina Venemaa põhipingutus,

kuid paralleelselt püütakse saavutada laiemat eesmärki nõrgestada NATO kohalolekut

Euroopas, eriti idatiival. Need eesmärgid väljendati juba 2021. aasta ultimaatumites ning need

on jätkuvalt päevakorral ka praegustes läbirääkimistes. K. Mäe märkis, et erinevates Euroopa

riikides kasutatakse erinevat retoorikat, et tõsta ühiskondlikku ohutaju, kuid tegelik oht sõltub

väga suurel määral sellest, kuidas Ukraina sõda lõpeb. Ta kinnitas, et see on konsensuslik

hinnang ka NATO ja Euroopa liitlaste seas. Küsimusele uue initsiatiivi kohta vastas ta, tema

hinnangul sõltub kõik poliitilisest tahtest Euroopa pealinnades. Ta kordas, et kui suudetaks

reaalselt ellu viia 0,25 protsendi eesmärk, annaks see ukrainlastele nii rindel kui ka

läbirääkimistel tugevama positsiooni, suurendaks kindlustunnet ning looks Venemaale

usutava signaali, et lääne toetus ei rauge. Samuti rõhutas ta, et edu võti seisneb nii

majandusliku surve suurendamises kui ka valmisolekus seda usutavalt jätkata, kuni Kremlis

tekib arusaam, et sõjaga jätkamine on kahjulikum kui selle lõpetamine.

Henn Põlluaas küsis, kas USA presidendi hiljutisi väljaütlemisi liitlasvägede

ümberpaigutamise kohta võiks võtta tõsiselt ning kas sellest võiks järelduda suurema

liitlasvägede kohalolu võimalus Eesti regioonis. Ta viitas sellele, et president Trump on

rääkinud vägede äratoomisest Saksamaalt ja mujalt ning nende toomisest lähemale Venemaa

piirile. H. Põlluaas küsis, kas see tähendab mingit muutust Eesti kaitsepoliitilises hoiakus,

arvestades, et varasemalt on väljendatud reserve näiteks täiendavate välisvägede või

sõjaväebaaside suhtes.

Kristjan Mäe sõnas, et Washingtonist tulnud signaalid on väga värsked ning praegu on

keeruline ennustada, kuidas need poliitiliselt ja sõjaliselt tegelikult ellu viiakse. Ta rõhutas, et

Eesti püüab sellest protsessist võimalikult hästi aru saada, sest see mõjutab kogu NATO

kollektiivkaitse usutavust ja Eesti julgeolekut. K. Mäe märkis, et Eestis paiknevad juba praegu

kolme tuumariigi ehk Ameerika Ühendriikide, Prantsusmaa ja Ühendkuningriigi

konventsionaalsed väed ning kõik need riigid on kinnitanud seniste kokkulepete jätkumist. Ta

rõhutas, et Balti riikide kuvand Washingtonis kui riikide, kes võtavad kaitset tõsiselt ja

toetavad USAd, on jätkuvalt väga tugev. K. Mäe lisas, et Eesti valmisolek võõrustada

vajaduse korral täiendavaid USA vägesid on õige ja vajalik signaal. Samas toonitas ta, et Eesti

sõjaline kaitse toetub nii liitlaste kohalolule kui ka iseseisvale kaitsevõimele ning mõlemad

sambad on võrdselt olulised.

5

Marko Mihkelson sõnas, et Ühendriikide ja Eesti ning laiemalt USA ja Euroopa suhete

teema võetakse nende kuulamiste raames tulevikus eraldi käsitluse alla. Seejärel pöördus ta

tagasi Ukraina teema juurde ja küsis, kas läänepartnerid kardavad rääkida võidustrateegiast.

Ta meenutas, et Ukraina võidust rääkimine on varem lääne pealinnades põhjustanud

vastumeelsust ning küsis, kas õigesti võib järeldada, et liitlaste seas ei ole valmisolekut

rääkida ei Ukraina võidust ega sellest lähtuvast strateegiast.

Erika Ellamaa-Ots sõnas, et võidustrateegia ei ole Euroopa Liidu tasandil kunagi korralikult

lauale jõudnud ning Euroopa Liidu tekstides seda mõistet ei kasutata. Ta märkis, et võidust

räägivad mõned riigid, eelkõige Põhjala-Balti riigid. Samas rõhutas ta, et mõiste „õiglane

rahu“ on Euroopa Liidu retoorikas väga tugevalt sees.

Marko Mihkelson sõnas, et kui Ukraina puhul öeldakse, et võit ei ole saavutatav, tekib

küsimus, kuidas oleks see siis saavutatav juhul, kui Venemaa ründaks Eestit või teisi Balti

riike. Tema hinnangul muudab selline loogika kogu heidutuse hapramaks.

Kristi Raik sõnas, et eksperdi vaates ei ole lääneriikides kunagi kujunenud poliitilist

konsensust, et lääne eesmärk peaks olema Ukraina võit. Tema hinnangul eksisteeris selleks

väga piiratud võimalus sõja esimesel aastal ning võib-olla osaliselt veel teisel aastal. Ta lisas,

et kuigi teoreetiliselt oleks USAl sõjaline võimekus aidata kaasa Ukraina võidule, on

eksperdiaruteludes jätkuvalt elus tuumaeskalatsiooni oht. Sellest tulenevalt on minimaalseks

konsensuseks kujunenud eesmärk, et Ukraina säiliks iseseisva ja suveräänse riigina, kuid

mitte rohkem. Ta märkis, et arusaam vajadusest teha mingisuguseid järeleandmisi on lääne

pealinnades endiselt väga tugev. K. Raik rõhutas, et kui poliitilist soovi ei ole, ei ole mõtet ka

hoida loosunglikult kõrgel võiduretoorikat, millel puudub tegelik sisu. Eesti jaoks tähendab

see tema hinnangul pigem keskendumist sellele, et praktiliselt suruda võimalikult suure

toetuse suunas, mitte rõhutada loosungeid, mille taga puudub lai liitlaste konsensus. Eesti ja

Ukraina vahe seisneb tema sõnul selles, et Eesti kuulub NATOsse ja Euroopa Liitu ning kui

liitlased ei oleks suutelised kaitsma mõnda NATO ja Euroopa Liidu liiget, tähendaks see

nende organisatsioonide senisel kujul lõppu. Seetõttu on mängus märksa rohkem kui Ukraina

puhul. Samuti lisas ta, et Euroopa Liidu liikmesriikides mõistetakse üldiselt, et kui üht

liikmesriiki ei kaitsta, tähendab see kogu senise julgeoleku- ja heaolumudeli murenemist.

Lõpetuseks kommenteeris K. Raik veel Ukraina kiire Euroopa Liiduga liitumise ideed ning

märkis, et see tekkis suures osas rahuplaani osana, justkui vastutasuna Ukraina võimalikele

mööndustele. Ta pidas huvitavaks küsimust, kuidas seda teemat nähakse olukorras, kus

rahuplaani enda realistlikkus on vähenenud.

Eerik-Niiles Kross küsis, kas arusaam Ameerika Ühendriikide soovist vähendada oma

konventsionaalset rolli Euroopas väljendub juba ka praktilistes aruteludes Euroopa või NATO

tasandil. Ta soovis teada, kas regionaalselt või laiemalt arutatakse juba konkreetset ajakava,

mille jooksul eurooplased peaksid hakkama Ameerika võimeid asendama.

Kristjan Mäe sõnas, et ameeriklased alles teevad ise sellekohast mõttetööd ega tee seda kuigi

kiirustades. Tema sõnul toimub enamik vastavatest vestlustest NATO võimearenduse

protsesside raames. Ta rõhutas, et Ameerika Ühendriigid ei ole ise veel täpselt defineerinud,

millise sisuga nende muudatused olema saavad, mistõttu on ka eurooplastel raske teha

konkreetseid samme, eriti strateegiliste võimete puhul, mille arendamine võtab kõige rohkem

aega.

Marko Mihkelson sõnas, et venelased on suutnud kujundada Lähis-Ida teatud mõttes

strateegiliseks lõksuks, mis on lääne jaoks toonud väga negatiivseid arenguid.

Henn Põlluaas küsis, kas sõjajärgse ülesehitamise arutelus joonistuvad välja samad riikide

rühmad nagu sõjalise abi puhul näiteks Põhjala, Saksamaa, Holland ja Balti riigid või on need,

6

kes täna on Ukraina toetamisel tagaplaanil, aktiivsemad ülesehituse teemadel.

Erika Ellamaa-Ots sõnas, et ülesehitamise teema tekitab väga laia rahvusvahelist huvi, sest

see puudutab tulevast äri ja suuri rahavooge. Tema sõnul võistlevad riigid selle nimel, et

saada endale võimalikult soodne positsioon taastamiskonverentside ja doonoriplatvormide

juures ning tulevases ülesehitusprotsessis. Ta märkis, et Eestis kasvab samuti selle teema

tähtsus ning ka varasemad konverentsid Itaalias, Saksamaal ja Poolas on näidanud, kui tugev

konkurents nende ümber valitseb. Tema hinnangul on see üks valdkond, kus rahvusvaheline

konsensus on suurem kui sõjalise abi küsimustes, sest paljud riigid näevad siin eeskätt

majanduslikku ja poliitilist võimalust. Samas rõhutas E. Ellamaa-Ots, et Eesti vaates on

oluline olla ülesehitamise aruteludes kohal ka selleks, et Euroopa ja Põhjala riikide ettevõtetel

oleks seal reaalne roll ning et kogu protsess toimuks euroopalike reeglite järgi. Ta pidas

oluliseks ka koostööd Põhjamaadega, et luua võimalusi meie tööstusele ja ettevõtetele.

Kristjan Mäe sõnas, et kaitseministeeriumi planeerimise eeldus on see, et sõja lõppedes

kukub Ukraina sõjalise toetamise valmidus rahvusvaheliselt märkimisväärselt. Tema

hinnangul hakkab siis fookus nihkuma mujale ning sõjalise abi tähtsus kipub rahvusvahelises

tähelepanus vähenema. Ta rõhutas siiski, et sõltumata võimalikust rahuleppest jääb Ukraina

relvajõudude tugevus Eesti julgeolekupoliitilistes huvides keskseks. Tugevad, suured ja

tehnoloogiliselt arenevad Ukraina relvajõud on tema sõnul igasuguste tulevaste

julgeolekugarantiide esimene kaitseliin ning kui see komponent jääb nõrgaks, muutub kogu

ülejäänud julgeolekukonstruktsioon hapraks.

Erika Ellamaa-Ots sõnas lisaks, et just seetõttu peab Eesti laienemisteemat aktiivselt edasi

ajama, et sõjajärgne ülesehitamine toimuks vähemalt mingite reeglite, reformide ja

läbipaistvate hankemehhanismide alusel.

Marko Mihkelson sõnas, et tema hinnangul ei ole praegu näha ühtegi põhjust arvata, et

Venemaa tänases seisus ise peatuks. Ta viitas nii lahinguvälja olukorrale kui ka sellele, et nn

rahukõnelused on tema hinnangul olnud venelaste poolt puhas pettemanööver ning sõda on

hoopis intensiivistunud. Ta tõi seejärel esile nn tahtekoalitsiooni teema ning küsis, kas

mingigi sõjaline humanitaarmissioon Ukraina territooriumil võiks olla teoreetiliselt võimalik

juba sõja ajal, näiteks tuumajaamade või strateegiliste tsiviilobjektide kaitseks, või on see

täiesti välistatud. Samuti küsis ta, kas ukrainlaste endi poolt võiks sellise lahenduse vastu

üldse huvi olla.

Kristjan Mäe sõnas, et tänaste Euroopa liidrite väljaütlemiste põhjal on selline võimalus

praegu välistatud. Tema hinnangul keskenduvad kõik lahendused, mille kallal töötatakse sh

julgeolekugarantiid selgelt sõjajärgsele ajale. Ta märkis, et midagi täiendavat selles osas

hetkel lisada ei ole.

Kristi Raik sõnas, et eksperdi vaates on see siiski täiesti adekvaatne arutelu. Tema hinnangul

oleks teoreetiliselt võimalik teha ka praegu teatud samme sõjalise kohaloleku või

kaitsefunktsiooni tugevdamiseks Ukrainas, ilma et see eeldaks tingimata suuri formaalseid

otsuseid või laia avalikku arutelu. Ta rõhutas, et Venemaa nõusolekut oma vägede

paigutamiseks Ukrainasse ei oleks niikuinii loota ei enne ega pärast rahulepet. Samas märkis

ta, et praegu puudub sellisteks sammudeks poliitiline tahe, kuigi ta ei pidanud täiesti

lootusetuks, et mõningaid vaiksemaid samme siiski juba kaalutakse või tehakse.

Kristjan Mäe sõnas lisaks, et laiem probleem seisneb selles, et olukorras, kus Ameerika

Ühendriikide selge liidriroll on muutumas, on Euroopa suurriikidel erakordselt keeruline leida

uut ühist juhtimisloogikat.

Marko Mihkelson sõnas lõpetuseks, et kuigi küsimusi oleks veel, ei kao need teemad kuhugi

ning põimuvad ka järgmiste kuulamiste teemadega.

7

2. Ühendkuningriigi juhitav Ühendekspeditsiooniväge kaitsekoostööformaat (The Joint

Expeditionary Force, JEF)

Marko Mihkelson märkis, et JEF peegeldab teatud mõttes tahtekoalitsiooni ja nende riikide

sümbioosi, kes mõistavad toimuvat ning panustavad Ukraina toetamiseks enam-vähem

võrdeliselt. Ta palus selgitada, millises seisus JEF pärast Helsingi kohtumist on, mida see

Eesti julgeoleku vaates tähendab ning miks ei astuta sammu Ukraina kutsumiseks JEF-i

täieõiguslikuks liikmeks.

Kristjan Mäe sõnas, et Eesti jaoks on kõige olulisem strateegiline küsimus seotud sellega, et

seni on JEFis hoitud kindlalt joont, mille kohaselt ei soovita liikmete arvu suurendada. Ta

selgitas, et JEFil on kolm geograafilist fookusala, millest Eesti jaoks on kõige tähtsam

Läänemere piirkond. JEFi olemust kirjeldades sõnas K. Mäe, et ehkki see mõjub teatud

mõttes kollektiivkaitselise raamistikuna, on selle tegelik poliitiline iseloom siiski

tahtekoalitsiooniline. See tähendab, et osalisriikidel on võimalik tegevusest taanduda, mis

raskendab kollektiivkaitse loogika kinnistamist. Ukraina võimaliku liikmesuse kohta märkis

ta, et Oslo tippkohtumisel otsustati Ukrainaga sõlmida täiustatud partnerlussuhe ning selle

raames osaleb Ukraina üha enam õppustel ja poliitilistel kohtumistel. Lõpetuseks märkis K.

Mäe, et JEFi suur praktiline väärtus seisneb ka selles, et see võimaldab liidrite ja partnerite

vahel kiiret ja toimivat suhtlust.

3. Info ja muud küsimused

Muid küsimusi ei arutatud.

(allkirjastatud digitaalselt)

Marko Mihkelson

juhataja

(allkirjastatud digitaalselt)

Kristiina Reinfeldt

protokollija

Riigikogu väliskomisjoni

istungi protokoll nr 189

Tallinn, Toompea Teisipäev, 14. aprill 2026

Algus 14.23, lõpp 16.26

Juhataja: Marko Mihkelson (esimees)

Protokollija: Kristiina Reinfeldt (konsultant)

Võtsid osa:

Komisjoni liikmed: Ester Karuse, Eerik-Niiles Kross, Henn Põlluaas, Urmas Reinsalu, Luisa

Värk

Komisjoni ametnikud: Birgit Keerd-Leppik (nõunik-sekretariaadijuhataja), Ivar Mölder

(nõunik)

Puudusid: Mart Helme ja Juku-Kalle Raid

Kutsutud: Rahvusvahelise Kaitseuuringute Keskuse asedirektor Kristi Raik, Ukraina abistaja

Ilmar Raag (videosild), Välisministeeriumi Ida-Euroopa ja Kesk-Aasia osakonna peadirektor

Erika Ellamaa-Ots ning Kaitseministeeriumi poliitika planeerimise osakonna juhataja Kristjan

Mäe, ja kaitsepoliitika nõunik Eesti saatkonnas Washingtonis Liis Mure, Riigikogu praktikant

Sophie-Demi Kulbok (1.-2. päevakorrapunkt)

Päevakord:

1. Eesti huvide kaitse muutuvas maailmakorras: Ukraina tuleviku arutelu

2. Ühendkuningriigi juhitav Ühendekspeditsiooniväge kaitsekoostööformaat (The Joint

Expeditionary Force, JEF)

3. Info ja muud küsimused

1. Eesti huvide kaitse muutuvas maailmakorras: Ukraina tuleviku arutelu

Marko Mihkelson sõnas, et väliskomisjon on alustanud sügavamat sissevaadet Eestit

ümbritsevasse maailma, et koos asjatundjatega hinnata, kuidas Eesti saaks muutuvas

maailmakorras paremini oma huve kaitsta nii praeguses kui ka tulevikku projitseeritavas

kontekstis. Ta märkis, et seni on käsitletud Põhjala-Balti regiooni, kuid kavas on järgmise

aasta alguseni korraldada veel rida kuulamisi erinevatel Eestit mõjutavatel teemadel. M.

Mihkelson rõhutas, et üks olulisemaid küsimusi Eesti tuleviku ja julgeoleku seisukohalt on

Ukraina sõja käik ja lõpp, ning tõi esile vajaduse arutada, milliseid poliitilisi ja välispoliitilisi

samme Eesti peaks praeguses rahvusvahelises olukorras jätkama, muutma või täiendama.

Kristi Raik sõnas, et talle esitatud küsimused on väga laiad ja puudutavad nii sõja võitmist,

ellujäämist, koostööd liitlastega kui ka maailmakorra muutumist sõja tagajärjel. Ta märkis, et

üldine eesmärk on Ukraina säilimine suveräänse riigina, tema lõimimine Euroopaga ning

territoriaalse terviklikkuse tagamine. K. Raik juhtis tähelepanu sellele, et lääneriikides

räägitakse palju sõjajärgsest tulevikust, julgeolekugarantiidest, ülesehitusest ja isegi

tulevastest suhetest Venemaaga, kuid sellised narratiivid on probleemsed, sest sõja lõppu ei

paista ning praegu tuleb keskenduda sellele, kuidas jõuda olukorrani, kus Venemaa soovib

2

sõda lõpetada. Ta rõhutas, et dialoog Venemaaga ei ole praegu eesmärk omaette ega anna

midagi sisulist ning märkis, et külma sõja aegsed paralleelid ei ole kohased, sest Venemaa

positsioon maailmas ei ole enam võrreldav toonasega. K. Raik tõi välja kolm peamist suunda.

Esiteks rõhutas ta Euroopa kaitse tugevdamise vajadust – Euroopa peab suutma üles ehitada

usutava heidutuse ka ilma USA otsese keskse rollita, kuigi see võtab aega. Teiseks rõhutas ta

vajadust integreerida Ukraina Euroopa julgeolekusüsteemi ka siis, kui NATO ja Euroopa

Liidu täisliikmesus ei ole lähiajal realistlikud. Ta leidis, et Eesti võiks siin olla aktiivne

lahenduste otsija, et tugevdada Ukraina seotust Euroopa ja NATO raamistikuga. Kolmandaks

käsitles ta rahvusvahelise õiguse küsimust ning märkis, et olukorras, kus jõukasutus on

muutunud normaliseeritumaks, tuleb Eestil selgelt läbi mõelda oma punased jooned suhetes

USAga. Ta rõhutas, et Eesti ei saa toetada Ukraina territooriumi loovutamist ega aktsepteerida

olukordi, kus suurriik nõuab liitlasriigi territooriumi osi. Lõpetuseks osutas K. Raik Balti

riikide kuvandile rahvusvahelises debatis. Ta märkis, et Baltikumi kujutatakse sageli kui eriti

haavatavat piirkonda, mille kaitsevõime seatakse kahtluse alla, ning selliseid narratiive

võimendavad mõnikord ka Ukraina esindajad. K. Raigi hinnangul ei ole see Balti riikide ega

Ukraina huvides. Ta rõhutas, et kuigi Venemaa oht on reaalne ja transatlantilised suhted on

pingelised, ei tähenda see, et Balti riike ähvardaks vahetu rünnak või et piirkonnal puuduks

kaitsevõime ja kaitsetahe. Ta leidis, et Eesti ja regiooni sõnum peab olema tasakaalukas ning

aktiivsemat kommunikatsiooni on vaja selleks, et kujundada rahvusvahelist arusaama

realistlikumaks.

Marko Mihkelson sõnas, et K. Raik tõstatas rea olulisi teemasid, ning andis seejärel sõna

Ilmar Raagile.

Ilmar Raag sõnas, et Ukrainas on levinud arusaam, nagu oleks Balti riikide ründamine

Venemaa poolt peaaegu vältimatu, kuid tema hinnangul ei ole see tingimata teadlik poliitiline

hoiak, vaid pigem laiemalt levinud tunnetus, milles segunevad luureinfo ja soovmõtlemine.

Vastates küsimusele, mida oleks vaja teha Ukraina võidu saavutamiseks, tõi ta välja mitu

teemat. Esiteks märkis ta, et rindel valitseva hinnangu järgi suudab Ukraina senise

rahastamistaseme püsimisel sõdida vähemalt veel pool aastat ilma suuremate sõjaliste

vapustusteta, kuid suurema toe korral suudetaks rohkem. Teiseks tõi ta esile inimressursi

kriisi – Ukraina üksused on tugevalt alamehitatud ning riigisiseselt on tegu ühe kõige

tõsisema probleemiga. I. Raag rõhutas, et ühiskondlikult on jõutud piirini, kust on raske uusi

inimesi mobiliseerida, ilma et kasvaks vastuseis. Ta lisas, et just selle teguri tõttu tiksub

Ukraina jaoks aeg halvas suunas ning seda ei saa strateegilistes aruteludes eirata. Kolmandaks

pidas I. Raag oluliseks Ukraina tehnoloogilist innovatsiooni. Ta märkis, et Ukraina otsib

aktiivselt võimalusi oma sõjatehnoloogilise arenduse kapitaliseerimiseks ning on juba edukalt

liikumas relvatööstusliku koostöö ja müügi suunas ka väljaspool Euroopat. Tema hinnangul

võiks Eesti teha Ukrainaga koostööd just ühise arenduse vallas, sest ukrainlaste huvi ei

keskendu enam niivõrd sellele, et neile ostetaks välismaiseid relvi, vaid pigem sellele, kuidas

rahastada ja arendada nende enda tõhusaks osutunud tootmist. Neljandaks rõhutas ta vajadust

jätkata survet Venemaale. Ta selgitas, et ukrainlaste lootus põhineb osalt sellel, et

territooriumi aeglase loovutamise käigus võib Venemaa lõpuks sisemiselt kokku variseda,

eriti kui lääs suudab survet suurendada. Samas märkis ta, et Ukraina valmistub teadlikult ka

edasiseks taganemiseks, mida näitab uute kaitsepositsioonide rajamine sügavusse. Sõjajärgset

perspektiivi käsitledes ütles I. Raag, et Ukrainas võib pärast sõda tekkida tõsiseid pingeid

demokraatia toimimises, sest rindelt naasvad sajad tuhanded või enamgi sõdurid on harjunud

teistsuguse ühiskonnakorraldusega ning võivad hakata poliitilisele eliidile ette heitma aeglust,

korruptsiooni ja bürokraatiat. Ta pidas võimalikuks, et osa ühiskonnast võib muutuda

radikaalsemaks. Seetõttu rõhutas ta eriti sõdurite reintegratsiooni vajadust ning juhtis

tähelepanu ka sellele, et paljud teenivad sõja ajal armees rohkem kui enne sõda. Sõjast

naasnuna võivad nad sattuda majanduslikult kehvemasse olukorda, mis omakorda võib

tekitada rahulolematust. Samuti rõhutas ta korruptsioonivastase võitluse jätkuvat tähtsust ning

leidis, et Eesti saaks siin Ukrainat jätkuvalt toetada, muu hulgas rangemate

kontrollimehhanismide kaudu ülesehitusrahade kasutamisel. I. Raag sõnas, et julgeoleku

3

vaatest on üha selgem arusaam, et Ukrainast Poola, Balti riikide ja Soomeni ulatuv vöönd

kujutab endast ühist strateegilist ruumi, mille tihedam formaliseerimine võiks olla mõistlik.

Ta märkis, et Ukrainat ei ole seni käsitletud sellise julgeolekupartnerina, kes võiks

probleemide korral ka teistele appi tulla, kuid ukrainlastel on tema hinnangul selleks

põhimõtteline vaimne valmisolek olemas. Ta lisas, et kui ühendada Soome, Balti riikide,

Poola ja Ukraina inimressurss ning sõjaline võimekus, kujuneks sellest jõud, millest Venemaa

ei saaks kergesti üle sõita. Sellisel koostööl oleks oluline heidutuslik mõju.

Erika Ellamaa-Ots sõnas, et suur pilt, mida K. Raik kirjeldas, kattub ka välisministeeriumi

hinnanguga. Ta kinnitas, et arutelud sõjajärgse olukorra üle on mitmel pool juba alanud. E.

Ellamaa-Otsa sõnul on aasta aega kestnud nn rahuprotsess olnud sisuliselt rahuprotsessi

imiteerimine ning praegu puudub selge arusaam nii rahu- kui ka sõjaperspektiivist. Sellest

lähtuvalt valmistub Eesti koos partneritega pikaks vastasseisuks ja pikaks sõjaks ning peab

vältimatuks pidevat ja igakülgset abi Ukrainale. Ta rõhutas, et Eesti senine loogika teha

rohkem ja samamoodi edasi, kehtib endiselt ja selles osas ei näe ta ruumi järeleandmisteks.

E. Ellamaa-Ots märkis, et kuigi aeg-ajalt tekib kartus, justkui sunnitaks Ukrainat halvale

rahule või territooriumi loovutamisele, ei ole praktikas toimunud sõjatandril selliseid

muudatusi, mis seda paratamatuks muudaksid. Edasi tõi E. Ellamaa-Ots välja kolm

prioriteetset teemat Euroopa Liidus. Esiteks pidas ta tähtsaks 90 miljardi euro suuruse

laenupaketi edasiliikumist märkides, et selleks on vaja nii Ungari veto kõrvaldamist kui ka

kokkulepet raha kasutamise strateegias. Tema sõnul võtab uus poliitiline olukord Ungaris

tõenäoliselt aega, kuid on märke, et protsess võib liikuma hakata. Teiseks nimetas ta 20.

sanktsioonipaketti, mille vastuvõtmist loodetakse mai lõpus. Kolmandaks rõhutas ta Ukraina

liitumisperspektiivi Euroopa Liiduga. E. Ellamaa-Ots rõhutas, et Eesti soovib käsitleda

Ukraina liitumist Euroopa Liiduga mitte heategevusliku sammuna, vaid Euroopa enda huvist

lähtuva otsusena, mis tooks kasu turgude, ressursside ja julgeoleku vaates.

Kristjan Mäe sõnas, et esimene oluline põhimõte on see, et seni kuni Ukraina on valmis

võitlema oma iseseisvuse, territoriaalse terviklikkuse ja suveräänsuse eest ning kuni

julgeolekukeskkond liigub praeguses suunas, ei ole Eesti huvides ega võimuses paremat

strateegiat kui jätkata Ukraina toetamist sõjaliselt, diplomaatiliselt ja majanduslikult vähemalt

senisel tasemel. Ta rõhutas, et ukrainlased ise juhivad seda strateegiat, kuna just nemad

kannavad peamise koorma. K. Mäe märkis, et Venemaa strateegilised eesmärgid ei ole

muutunud ning viimase aasta jooksul on kogu dünaamika liikunud selles suunas, et Venemaa

loodab oma eesmärgid saavutada kas diplomaatiliselt kahepoolsetes suhetes Ameerika

Ühendriikidega või sõjaliselt, toetudes eeldusele, et Ukraina toetajate väsimus kasvab.

Sõjajärgse olukorra kohta ütles K. Mäe, et senine julgeolekuarhitektuur on toiminud mudeli

järgi, kus Ameerika Ühendriigid on olnud NATO keskne kandja ning NATO omakorda

Euroopa Liidu julgeolekuraamistiku kese, kuid USA roll on muutumas ning koorma

nihkumine või koguni üleandmine Euroopale on võimendumas. See, milline julgeolekuruum

Euroopat ees ootab, sõltub väga palju sellest, millise rahuga Ukraina lõpuks nõustub ning kas

ka Eesti suudab seda poliitiliselt toetada. Samal ajal on olukord tema hinnangul väga

ettearvamatu ning Eesti poliitika peab olema paindlik ega tohi võimalikest arengutest ette

rutata. Lõpetuseks rõhutas K. Mäe, et üks valdkond, kus Eesti saab ise kindlaid otsuseid teha,

on iseseisev kaitsevõime. Ta märkis, et Eesti kaitsevõimesse investeerimine on puhtalt riiklik

otsus ja annab Eestile võimaluse olla julgeolekuaruteludes juhtiv, mitte kõrvaline osaline.

Samuti rõhutas ta kaitsekulutuste taseme olulisust kui kõige arusaadavamat indikaatorit selle

kohta, kui tõsiselt riik võtab kollektiivkaitset ja iseseisvat kaitsevõimet. Ta lisas, et kui

Euroopa suured riigid ei suurenda märkimisväärselt kaitsekulutusi, ei saa ka eeldada sõjalise

võimekuse piisavalt kiiret kasvu olukorras, kus Venemaa oht võib materialiseeruda kiiremini,

kui Euroopa sellele reageerida jõuab.

Urmas Reinsalu küsis Eesti julgeolekupositsiooni kohta pidades silmas riski, et Venemaa

võiks tahtlikult korraldada drooniprovokatsiooni Eesti vastu. Ta soovis teada, kuidas hinnata

sellise riski realistlikkust, kas Eesti on tema hinnangul piisavalt rakendanud heidutusvõimet

4

selliste olukordade ennetamiseks ning milline peaks olema võimalik järelreaktsioon akuutses

olukorras.

Kristi Raik sõnas, et drooniohu puhul tuleb eristada tahtlikke Venemaa provokatsioone ja

olukordi, kus Ukraina droonid satuvad Eesti territooriumile ilma otsese sihita. Ta märkis, et

Venemaa tahtliku droonirünnaku võimalust ei saa täielikult välistada, kuid praegune üldine

hinnang on siiski, et Venemaa ei soovi alustada otsest sõjalist konflikti NATO vastu. Tema

sõnul võivad kõne alla tulla provokatsioonid, millega testitakse NATO reaktsioone,

tekitatakse paanikat või hinnatakse liitlaste ühtsust, kuid selliseid rünnakuid ei saa pidada

praegu eksistentsiaalseks ohuks.

Marko Mihkelson küsis, kas Eesti ja teiste partnerite probleem ei seisne selles, et on omaks

võetud narratiiv, nagu oleks Venemaa rünnak 2028. või 2029. aastal vältimatu, selle asemel et

mõelda, kuidas praeguste sammudega selline areng ennetada. Ta küsis, kas ei tuleks

aktiivsemalt rõhutada, et Venemaa sõda Ukraina vastu on tegelikult laiem sõda lääne ja

vähemalt Euroopa vastu, ning kas Eesti võiks taas tulla välja mõne uue algatusega, nagu ta on

teinud varem sanktsioonide, tribunali või 0,25 protsendi küsimuses.

Kristjan Mäe sõnas, et see frustratsioon on talle tuttav, sest kui mõista, et tegematajätmiste

tagajärjeks võib olla oluliselt ohtlikum julgeolekuolukord, tekib loomulik küsimus, miks

strateegiat ei muudeta. Ta rõhutas, et rahulepe Venemaa tingimustel ei tooks rahu ei Ukrainale

ega Euroopale, sest Venemaa põhilised eesmärgid on Ukraina allutamine ning USA ja liitlaste

sõjalise kohaloleku vähendamine Euroopas. Tema sõnul on Ukraina Venemaa põhipingutus,

kuid paralleelselt püütakse saavutada laiemat eesmärki nõrgestada NATO kohalolekut

Euroopas, eriti idatiival. Need eesmärgid väljendati juba 2021. aasta ultimaatumites ning need

on jätkuvalt päevakorral ka praegustes läbirääkimistes. K. Mäe märkis, et erinevates Euroopa

riikides kasutatakse erinevat retoorikat, et tõsta ühiskondlikku ohutaju, kuid tegelik oht sõltub

väga suurel määral sellest, kuidas Ukraina sõda lõpeb. Ta kinnitas, et see on konsensuslik

hinnang ka NATO ja Euroopa liitlaste seas. Küsimusele uue initsiatiivi kohta vastas ta, tema

hinnangul sõltub kõik poliitilisest tahtest Euroopa pealinnades. Ta kordas, et kui suudetaks

reaalselt ellu viia 0,25 protsendi eesmärk, annaks see ukrainlastele nii rindel kui ka

läbirääkimistel tugevama positsiooni, suurendaks kindlustunnet ning looks Venemaale

usutava signaali, et lääne toetus ei rauge. Samuti rõhutas ta, et edu võti seisneb nii

majandusliku surve suurendamises kui ka valmisolekus seda usutavalt jätkata, kuni Kremlis

tekib arusaam, et sõjaga jätkamine on kahjulikum kui selle lõpetamine.

Henn Põlluaas küsis, kas USA presidendi hiljutisi väljaütlemisi liitlasvägede

ümberpaigutamise kohta võiks võtta tõsiselt ning kas sellest võiks järelduda suurema

liitlasvägede kohalolu võimalus Eesti regioonis. Ta viitas sellele, et president Trump on

rääkinud vägede äratoomisest Saksamaalt ja mujalt ning nende toomisest lähemale Venemaa

piirile. H. Põlluaas küsis, kas see tähendab mingit muutust Eesti kaitsepoliitilises hoiakus,

arvestades, et varasemalt on väljendatud reserve näiteks täiendavate välisvägede või

sõjaväebaaside suhtes.

Kristjan Mäe sõnas, et Washingtonist tulnud signaalid on väga värsked ning praegu on

keeruline ennustada, kuidas need poliitiliselt ja sõjaliselt tegelikult ellu viiakse. Ta rõhutas, et

Eesti püüab sellest protsessist võimalikult hästi aru saada, sest see mõjutab kogu NATO

kollektiivkaitse usutavust ja Eesti julgeolekut. K. Mäe märkis, et Eestis paiknevad juba praegu

kolme tuumariigi ehk Ameerika Ühendriikide, Prantsusmaa ja Ühendkuningriigi

konventsionaalsed väed ning kõik need riigid on kinnitanud seniste kokkulepete jätkumist. Ta

rõhutas, et Balti riikide kuvand Washingtonis kui riikide, kes võtavad kaitset tõsiselt ja

toetavad USAd, on jätkuvalt väga tugev. K. Mäe lisas, et Eesti valmisolek võõrustada

vajaduse korral täiendavaid USA vägesid on õige ja vajalik signaal. Samas toonitas ta, et Eesti

sõjaline kaitse toetub nii liitlaste kohalolule kui ka iseseisvale kaitsevõimele ning mõlemad

sambad on võrdselt olulised.

5

Marko Mihkelson sõnas, et Ühendriikide ja Eesti ning laiemalt USA ja Euroopa suhete

teema võetakse nende kuulamiste raames tulevikus eraldi käsitluse alla. Seejärel pöördus ta

tagasi Ukraina teema juurde ja küsis, kas läänepartnerid kardavad rääkida võidustrateegiast.

Ta meenutas, et Ukraina võidust rääkimine on varem lääne pealinnades põhjustanud

vastumeelsust ning küsis, kas õigesti võib järeldada, et liitlaste seas ei ole valmisolekut

rääkida ei Ukraina võidust ega sellest lähtuvast strateegiast.

Erika Ellamaa-Ots sõnas, et võidustrateegia ei ole Euroopa Liidu tasandil kunagi korralikult

lauale jõudnud ning Euroopa Liidu tekstides seda mõistet ei kasutata. Ta märkis, et võidust

räägivad mõned riigid, eelkõige Põhjala-Balti riigid. Samas rõhutas ta, et mõiste „õiglane

rahu“ on Euroopa Liidu retoorikas väga tugevalt sees.

Marko Mihkelson sõnas, et kui Ukraina puhul öeldakse, et võit ei ole saavutatav, tekib

küsimus, kuidas oleks see siis saavutatav juhul, kui Venemaa ründaks Eestit või teisi Balti

riike. Tema hinnangul muudab selline loogika kogu heidutuse hapramaks.

Kristi Raik sõnas, et eksperdi vaates ei ole lääneriikides kunagi kujunenud poliitilist

konsensust, et lääne eesmärk peaks olema Ukraina võit. Tema hinnangul eksisteeris selleks

väga piiratud võimalus sõja esimesel aastal ning võib-olla osaliselt veel teisel aastal. Ta lisas,

et kuigi teoreetiliselt oleks USAl sõjaline võimekus aidata kaasa Ukraina võidule, on

eksperdiaruteludes jätkuvalt elus tuumaeskalatsiooni oht. Sellest tulenevalt on minimaalseks

konsensuseks kujunenud eesmärk, et Ukraina säiliks iseseisva ja suveräänse riigina, kuid

mitte rohkem. Ta märkis, et arusaam vajadusest teha mingisuguseid järeleandmisi on lääne

pealinnades endiselt väga tugev. K. Raik rõhutas, et kui poliitilist soovi ei ole, ei ole mõtet ka

hoida loosunglikult kõrgel võiduretoorikat, millel puudub tegelik sisu. Eesti jaoks tähendab

see tema hinnangul pigem keskendumist sellele, et praktiliselt suruda võimalikult suure

toetuse suunas, mitte rõhutada loosungeid, mille taga puudub lai liitlaste konsensus. Eesti ja

Ukraina vahe seisneb tema sõnul selles, et Eesti kuulub NATOsse ja Euroopa Liitu ning kui

liitlased ei oleks suutelised kaitsma mõnda NATO ja Euroopa Liidu liiget, tähendaks see

nende organisatsioonide senisel kujul lõppu. Seetõttu on mängus märksa rohkem kui Ukraina

puhul. Samuti lisas ta, et Euroopa Liidu liikmesriikides mõistetakse üldiselt, et kui üht

liikmesriiki ei kaitsta, tähendab see kogu senise julgeoleku- ja heaolumudeli murenemist.

Lõpetuseks kommenteeris K. Raik veel Ukraina kiire Euroopa Liiduga liitumise ideed ning

märkis, et see tekkis suures osas rahuplaani osana, justkui vastutasuna Ukraina võimalikele

mööndustele. Ta pidas huvitavaks küsimust, kuidas seda teemat nähakse olukorras, kus

rahuplaani enda realistlikkus on vähenenud.

Eerik-Niiles Kross küsis, kas arusaam Ameerika Ühendriikide soovist vähendada oma

konventsionaalset rolli Euroopas väljendub juba ka praktilistes aruteludes Euroopa või NATO

tasandil. Ta soovis teada, kas regionaalselt või laiemalt arutatakse juba konkreetset ajakava,

mille jooksul eurooplased peaksid hakkama Ameerika võimeid asendama.

Kristjan Mäe sõnas, et ameeriklased alles teevad ise sellekohast mõttetööd ega tee seda kuigi

kiirustades. Tema sõnul toimub enamik vastavatest vestlustest NATO võimearenduse

protsesside raames. Ta rõhutas, et Ameerika Ühendriigid ei ole ise veel täpselt defineerinud,

millise sisuga nende muudatused olema saavad, mistõttu on ka eurooplastel raske teha

konkreetseid samme, eriti strateegiliste võimete puhul, mille arendamine võtab kõige rohkem

aega.

Marko Mihkelson sõnas, et venelased on suutnud kujundada Lähis-Ida teatud mõttes

strateegiliseks lõksuks, mis on lääne jaoks toonud väga negatiivseid arenguid.

Henn Põlluaas küsis, kas sõjajärgse ülesehitamise arutelus joonistuvad välja samad riikide

rühmad nagu sõjalise abi puhul näiteks Põhjala, Saksamaa, Holland ja Balti riigid või on need,

6

kes täna on Ukraina toetamisel tagaplaanil, aktiivsemad ülesehituse teemadel.

Erika Ellamaa-Ots sõnas, et ülesehitamise teema tekitab väga laia rahvusvahelist huvi, sest

see puudutab tulevast äri ja suuri rahavooge. Tema sõnul võistlevad riigid selle nimel, et

saada endale võimalikult soodne positsioon taastamiskonverentside ja doonoriplatvormide

juures ning tulevases ülesehitusprotsessis. Ta märkis, et Eestis kasvab samuti selle teema

tähtsus ning ka varasemad konverentsid Itaalias, Saksamaal ja Poolas on näidanud, kui tugev

konkurents nende ümber valitseb. Tema hinnangul on see üks valdkond, kus rahvusvaheline

konsensus on suurem kui sõjalise abi küsimustes, sest paljud riigid näevad siin eeskätt

majanduslikku ja poliitilist võimalust. Samas rõhutas E. Ellamaa-Ots, et Eesti vaates on

oluline olla ülesehitamise aruteludes kohal ka selleks, et Euroopa ja Põhjala riikide ettevõtetel

oleks seal reaalne roll ning et kogu protsess toimuks euroopalike reeglite järgi. Ta pidas

oluliseks ka koostööd Põhjamaadega, et luua võimalusi meie tööstusele ja ettevõtetele.

Kristjan Mäe sõnas, et kaitseministeeriumi planeerimise eeldus on see, et sõja lõppedes

kukub Ukraina sõjalise toetamise valmidus rahvusvaheliselt märkimisväärselt. Tema

hinnangul hakkab siis fookus nihkuma mujale ning sõjalise abi tähtsus kipub rahvusvahelises

tähelepanus vähenema. Ta rõhutas siiski, et sõltumata võimalikust rahuleppest jääb Ukraina

relvajõudude tugevus Eesti julgeolekupoliitilistes huvides keskseks. Tugevad, suured ja

tehnoloogiliselt arenevad Ukraina relvajõud on tema sõnul igasuguste tulevaste

julgeolekugarantiide esimene kaitseliin ning kui see komponent jääb nõrgaks, muutub kogu

ülejäänud julgeolekukonstruktsioon hapraks.

Erika Ellamaa-Ots sõnas lisaks, et just seetõttu peab Eesti laienemisteemat aktiivselt edasi

ajama, et sõjajärgne ülesehitamine toimuks vähemalt mingite reeglite, reformide ja

läbipaistvate hankemehhanismide alusel.

Marko Mihkelson sõnas, et tema hinnangul ei ole praegu näha ühtegi põhjust arvata, et

Venemaa tänases seisus ise peatuks. Ta viitas nii lahinguvälja olukorrale kui ka sellele, et nn

rahukõnelused on tema hinnangul olnud venelaste poolt puhas pettemanööver ning sõda on

hoopis intensiivistunud. Ta tõi seejärel esile nn tahtekoalitsiooni teema ning küsis, kas

mingigi sõjaline humanitaarmissioon Ukraina territooriumil võiks olla teoreetiliselt võimalik

juba sõja ajal, näiteks tuumajaamade või strateegiliste tsiviilobjektide kaitseks, või on see

täiesti välistatud. Samuti küsis ta, kas ukrainlaste endi poolt võiks sellise lahenduse vastu

üldse huvi olla.

Kristjan Mäe sõnas, et tänaste Euroopa liidrite väljaütlemiste põhjal on selline võimalus

praegu välistatud. Tema hinnangul keskenduvad kõik lahendused, mille kallal töötatakse sh

julgeolekugarantiid selgelt sõjajärgsele ajale. Ta märkis, et midagi täiendavat selles osas

hetkel lisada ei ole.

Kristi Raik sõnas, et eksperdi vaates on see siiski täiesti adekvaatne arutelu. Tema hinnangul

oleks teoreetiliselt võimalik teha ka praegu teatud samme sõjalise kohaloleku või

kaitsefunktsiooni tugevdamiseks Ukrainas, ilma et see eeldaks tingimata suuri formaalseid

otsuseid või laia avalikku arutelu. Ta rõhutas, et Venemaa nõusolekut oma vägede

paigutamiseks Ukrainasse ei oleks niikuinii loota ei enne ega pärast rahulepet. Samas märkis

ta, et praegu puudub sellisteks sammudeks poliitiline tahe, kuigi ta ei pidanud täiesti

lootusetuks, et mõningaid vaiksemaid samme siiski juba kaalutakse või tehakse.

Kristjan Mäe sõnas lisaks, et laiem probleem seisneb selles, et olukorras, kus Ameerika

Ühendriikide selge liidriroll on muutumas, on Euroopa suurriikidel erakordselt keeruline leida

uut ühist juhtimisloogikat.

Marko Mihkelson sõnas lõpetuseks, et kuigi küsimusi oleks veel, ei kao need teemad kuhugi

ning põimuvad ka järgmiste kuulamiste teemadega.

7

2. Ühendkuningriigi juhitav Ühendekspeditsiooniväge kaitsekoostööformaat (The Joint

Expeditionary Force, JEF)

Marko Mihkelson märkis, et JEF peegeldab teatud mõttes tahtekoalitsiooni ja nende riikide

sümbioosi, kes mõistavad toimuvat ning panustavad Ukraina toetamiseks enam-vähem

võrdeliselt. Ta palus selgitada, millises seisus JEF pärast Helsingi kohtumist on, mida see

Eesti julgeoleku vaates tähendab ning miks ei astuta sammu Ukraina kutsumiseks JEF-i

täieõiguslikuks liikmeks.

Kristjan Mäe sõnas, et Eesti jaoks on kõige olulisem strateegiline küsimus seotud sellega, et

seni on JEFis hoitud kindlalt joont, mille kohaselt ei soovita liikmete arvu suurendada. Ta

selgitas, et JEFil on kolm geograafilist fookusala, millest Eesti jaoks on kõige tähtsam

Läänemere piirkond. JEFi olemust kirjeldades sõnas K. Mäe, et ehkki see mõjub teatud

mõttes kollektiivkaitselise raamistikuna, on selle tegelik poliitiline iseloom siiski

tahtekoalitsiooniline. See tähendab, et osalisriikidel on võimalik tegevusest taanduda, mis

raskendab kollektiivkaitse loogika kinnistamist. Ukraina võimaliku liikmesuse kohta märkis

ta, et Oslo tippkohtumisel otsustati Ukrainaga sõlmida täiustatud partnerlussuhe ning selle

raames osaleb Ukraina üha enam õppustel ja poliitilistel kohtumistel. Lõpetuseks märkis K.

Mäe, et JEFi suur praktiline väärtus seisneb ka selles, et see võimaldab liidrite ja partnerite

vahel kiiret ja toimivat suhtlust.

3. Info ja muud küsimused

Muid küsimusi ei arutatud.

(allkirjastatud digitaalselt)

Marko Mihkelson

juhataja

(allkirjastatud digitaalselt)

Kristiina Reinfeldt

protokollija