VÄLK protokoll

Riigikogu väliskomisjoni

istungi protokoll nr 184

Tallinn, Toompea Esmaspäev, 23. märts 2026

Algus 11.44, lõpp 13.00

Juhataja: Marko Mihkelson (esimees)

Protokollija: Kristiina Reinfeldt (konsultant)

Võtsid osa:

Komisjoni liikmed: Eerik-Niiles Kross, Henn Põlluaas, Luisa Värk

Komisjoni ametnikud: Birgit Keerd-Leppik (nõunik-sekretariaadijuhataja), Ivar Mölder

(nõunik)

Puudusid: Mart Helme, Ester Karuse, Juku-Kalle Raid ja Urmas Reinsalu

Kutsutud: Välisministeeriumi poliitikaküsimuste asekantsler Martin Roger ning NATO ja

Atlandi-üleste suhete osakonna peadirektor Karin Maandi ning Kaitseministeeriumi poliitika

planeerimise osakonna juhataja Kristjan Mäe (2. päevakorrapunkt); Uuringut läbiviiva

Tallinna Tehnikaülikooli majandusteaduskonna õiguse instituudi esindajad Holger Mölder ja

Thomas Hoffmann (3. päevakorrapunkt)

Päevakord:

1. Nädala töökava kinnitamine

2. Eesti huvide kaitse muutuvas maailmakorras: Põhjala-Balti koostöö

3. Väliskomisjoni tellitav uuring „Väikeriikide huvide kaitse muutuvas rahvusvahelises

korras: Eesti valikud pärast senise maailmakorra muutumist“

4. Info ja muud küsimused

1. Nädala töökava kinnitamine

Väliskomisjoni nädala (23.03-29.03.2026) töökava

Komisjoni istung esmaspäeval, 23. märts 2026 kell 11.30

1. Väliskomisjoni nädala töökava kinnitamine

2. Eesti huvide kaitse muutuvas maailmakorras: Põhjala-Balti koostöö

3. Väliskomisjoni tellitav uuring „Väikeriikide huvide kaitse muutuvas rahvusvahelises

korras: Eesti valikud pärast senise maailmakorra muutumist“

4. Info ja muud küsimused

Komisjoni väljasõiduistung teisipäeval, 24. märts 2026 kell 14.30

Väliskomisjoni väljasõiduistung Välisluureametis

1. Ülevaade julgeolekuolukorra arengutest

2. Info ja muud küsimused

2

Otsustati:

1.1. Kinnitada nädala töökava (konsensus: Eerik-Niiles Kross, Marko Mihkelson, Henn

Põlluaas, Luisa Värk).

2. Eesti huvide kaitse muutuvas maailmakorras: Põhjala-Balti koostöö

Marko Mihkelson selgitas sissejuhatuseks, et komisjon otsustas alustada kuulamiste seeriat

pealkirja all „Eesti huvide kaitse muutuvas maailmakorras“, lähtudes kiiresti muutuvast

rahvusvahelisest olukorrast ja Eesti ning regiooni julgeolekut puudutavatest

eksistentsiaalsetest ohtudest. Ta märkis, et kuni järgmiste valimisteni on kavas korraldada

ligikaudu 8-10 kuulamist ning nende tarbeks on tellitud ka uuring, millest tuleb edaspidi

täpsemalt juttu. M. Mihkelson lisas, et kuulamistega soovitakse alustada Eestile kõige

lähemast ja julgeoleku seisukohalt kriitilisest piirkonnast ehk Põhjala-Balti ruumist, eriti

arvestades Eesti tänavust NB8 eesistumist. Ta ütles, et tänase arutelu eesmärk on vaadata

olevikust tulevikku ning käsitleda koostööd regioonis julgeoleku-, kaitsepoliitika ja

rahvusvahelise diplomaatia kontekstis.

Martin Roger sõnas, et Põhjala-Balti koostöö juured ulatuvad 1990. aastate algusesse, mil

Põhjamaad kaasasid Balti riigid, ning kaheksa riigi koostööformaadina kujunes see välja

umbes aastal 2000. Ta märkis, et algselt oli koostöö suunatud Balti riikide toetamisele

lõimumisel lääne väärtusruumi ja rahvusvahelistesse organisatsioonidesse, kuid aja jooksul on

asümmeetria vähenenud ning koostöö muutunud tasakaalustatumaks. M. Roger selgitas, et

uus hoog tuli koostöösse pärast Venemaa täiemahulist agressiooni Ukrainas 2022. aastal ning

praeguseks on koostöö keskmes Ukraina toetamine, Venemaa vastutusele võtmine ja regiooni

julgeolek. Ta tõi esile, et 2024. aastal andis Rootsi eesistumine koostööle uut ambitsiooni ning

2025. aastal on täiendavaks tõukeks Ameerika Ühendriikides toimuvad muutused ja Atlandi-

ülese suhte ümberkujunemine. Ta lisas, et Eesti eesmärk on muuta Põhjala-Balti koostöö

võimalikult loomulikuks, struktuurseks ja valitsuste vahetustest sõltumatuks, nii et seda

väärtustataks sõltumata poliitilistest muutustest. Ta rõhutas, et koostöö kuvand on tugevnenud

ka seetõttu, et regioon mitte ainult ei räägi ühistest eesmärkidest, vaid teeb ka reaalseid

samme, sealhulgas investeerib kaitsesse ning toetab Ukrainat märkimisväärsete summade ja

abipakettidega. Tema sõnul saab Eesti tänavused eesmärgid jagada kolme suunda. Esiteks,

soovitakse tagada välis- ja julgeolekupoliitiline tihe ja sujuv koordinatsioon eri tasanditel.

Teiseks, soovitakse kasutada kasvanud rahvusvahelist huvi Põhjala-Balti koostöö vastu Eesti

ja regiooni häälevõimendina. Kolmandaks, nähakse vajadust laiendada koostööd välis- ja

julgeolekupoliitikast ka teistesse valdkondadesse nagu sisejulgeolek, haridus, teadus,

digikoostöö, ühendused ja ühiskondlik kerksus. M. Roger täiendas, et tänases Euroopas on

sagenenud niinimetatud minilateraalne koostöö ehk väiksemad paindlikud koalitsioonid, mille

üheks näiteks on ka Põhjala-Balti koostöö. Tema hinnangul toetavad seda sarnane ohutaju,

ühised väärtused ja geograafiline lähedus. Ta rõhutas, et samal ajal, kui NATO jääb Eesti

julgeoleku ja kaitse nurgakiviks, on mitmeid küsimusi, mida ei lahendata Atlandi-ülesel

tasandil, ning Euroopa Liidu (edaspidi ka EL) otsustusprotsesside aegluse tõttu tekib vajadus

alternatiivsete dialoogi- ja koordinatsiooniformaatide järele. M. Roger märkis, et oluline on

arendada koostööd ka Poola ja Saksamaaga, kelle huvid on Läänemere piirkonnas kasvavad,

ning samas näidata regiooni atraktiivsust ka kaugematele partneritele näiteks Jaapanile ja

Ameerika Ühendriikidele. Ta lisas, et Põhjala koostöö ei kao kuhugi, kuid Eesti eesmärk on

saada Põhjamaadele loomulikuks partneriks nii, et kaheksa riigi formaat kujuneks esimeseks

instinktiks võimalike ühistegevuste kavandamisel.

Kristjan Mäe tõi välja, et kaitsepoliitika ja sõjalise kaitse vaatest on oluline märkida, et Balti

kaitsekoostöö rajati suuresti Põhjamaade koostöö mudelit kopeerides ning selles on suures

plaanis ka õnnestutud. Ta tõi esile, et Soome ja Rootsi liitumine NATOga on olnud

murranguline muutus nii välis- ja julgeolekupoliitiliselt kui ka praktilise kaitsekoostöö

seisukohast. K. Mäe selgitas, et vahetult pärast Rootsi liitumist NATOga kutsuti Rootsi

kaitsepoliitika meeskond Eestisse, et jagada liitlassuhtes tegutsemise praktilist kogemust, ning

sarnane usaldus- ja õppimisprotsess jätkub nii Rootsi kui Soomega. Ta märkis, et kuigi

3

Põhjala-Balti riikide üldised julgeolekuhuvid on sarnased, ilmnevad detailsemal tasandil siiski

erinevused, eriti selles, kus nähakse Venemaa ohu peamist realiseerumiskohta. Soome ja

Rootsi jaoks on Läänemeri väga tähtis, kuid sama oluline on neile ka Arktika ja kaug-põhi,

samas kui Norra erineb selles vaates selgelt. K. Mäe sõnas, et muutuv julgeolekuarhitektuur ja

Euroopa kasvav vastutus tähendavad ka teatavat ressursikonkurentsi liitlaste tähelepanu ja

kohaloleku pärast. Ta märkis, et Põhjala riigid tihendavad eelkõige oma kahepoolseid

kaitsesuhteid Ameerika Ühendriikide, Prantsusmaa, Saksamaa ja Ühendkuningriigiga. K. Mäe

tõi näitena välja, et Ühendkuningriik on hiljuti suurendanud oma sõjalist kohalolekut Norras,

mis näitab brittide kasvavat fookust Arktika ja kaug-põhja suunal. Ta rõhutas, et Põhjala-Balti

formaadi suurim väärtus kaitsevaldkonnas peitub praegu eelkõige informaalsetes aruteludes ja

kiiretes ühistes algatustes näiteks Ukraina toetamisel. Samas märkis ta, et alati tuleb hinnata,

millal piisab Põhjala-Balti formaadist ja millal kasutatakse laiemat JEFi raamistikku, et

vältida dubleerimist ja liigset kohtumiste rohkust. Kõneleja lisas, et Eesti jaoks eristuvad

kaitsekoostöös eriti Soome ja Rootsi, kuna mitmed kitsalt sõjalise kaitse küsimused eeldavad

usalduslikku ja detailset suhtlust, mida ei saa alati pidada laiemas kaheksa riigi formaadis. Ta

rõhutas, et Soome ja Rootsi NATO-liikmesus on muutnud kogu piirkondliku kaitse

geograafiat ja loonud täiesti uued võimalused praktiliseks koostööks. Tema hinnangul ei ole

NATOs sellest muutusest veel alati täielikult aru saadud, kuid Eesti töötab igapäevaselt selle

nimel, et uusi võimalusi maksimaalselt kasutada.

Karin Maandi lausus, et julgeoleku ja kaitse kõrval on koostööd oluliselt mõjutanud ka

erinevad intsidendid, mis on toonud esile vajaduse käsitleda koostööd palju laiemalt, hõlmates

energiat, sidet, majandust ja taristut. Ta rõhutas, et Soome ja Rootsi jaoks on NATO veel uus

raamistik ning neil on tugevad koolkonnad valdkondades, millega Eesti ei ole

traditsiooniliselt nii palju tegelenud, näiteks tsiviilkriisiohje ja elanikkonnakaitse. K. Maandi

lisas, et mida rohkem on kahepoolset koostööd näiteks Soome ja Rootsiga, seda

loomulikumaks muutub ka NB8 raamistik tervikuna ning seda tugevamaks kujuneb vähemalt

poliitiline koostööformaat.

Marko Mihkelson soovis vaadata tänasest kaugemale ning palus mõelda tinglikult aastale

2035. Ta küsis, millisena nähakse kümne aasta pärast Põhjala-Balti koostööd, kas on põhjust

oodata selle suuremat institutsionaliseerumist ning kuidas võiks senisest paremini ära

kasutada seda potentsiaali, mis on Põhjalas tekkinud pärast Soome ja Rootsi liitumist

NATOga.

Martin Roger vastas, et loodetavasti on ka aastal 2035 kõik kaheksa riiki NATOs ning

eelistatavalt ka ELis, ning et koostöö muutub selleks ajaks veel lõimitumaks ja

konkurentsivõimelisemaks. Ta leidis, et arenguruumi on eelkõige valdkondades, kus

kokkupuude on seni olnud juhuslikum näiteks tsiviilkriisivalmidus, elanikkonnakaitse, varud,

evakuatsiooniplaanid ja rändesurvega seotud küsimused. Samuti tõi ta esile vajaduse

parandada regionaalset siseturgu ja digiteenuste toimivust, et kaheksa riiki võiksid teatud

küsimustes toimida avangardina. Institutsionaliseerimise kohta sõnas M. Roger, et

sekretariaadi või uue institutsiooni loomise idee tekitaks ilmselt endiselt vastuseisu, kuid tuge

võiks otsida olemasolevate Põhjamaade koostööstruktuuride, näiteks Põhjamaade

Investeerimispanga avardamise kaudu. Ta leidis, et pikaajalises plaanis võib praegune

Põhjala-Balti koostöövorm liikuda samm-sammult edasi ning kujuneda üheks võimalikuks

sillaks ka laiemale integratsioonile.

Marko Mihkelson tõi välja, et kunagi arutati ka mõtet, et Balti riigid võiksid saada osaks

Põhjamaade Nõukogust, kuid see jäi toona soiku. Ta küsis, kas sellest võiks siiski olla mingit

praktilist kasu.

Martin Roger vastas, et pikaajalise visioonina ei välistaks ta sellist võimalust, kuid see sõltub

eelkõige sellest, kui oluliseks peavad Põhjamaad ise oma koostööformaate ja kui avatud nad

sellisele arengule on. Ta märkis, et praegune Põhjala-Balti koostöö on jõudnud juba tasemele,

4

kus mõnes valdkonnas ei saa seda nimetada enam pelgalt koostööks, vaid see sarnaneb

osaliselt integratsioonile. Ta lisas, et sellistes arengutes on võtmeriigiks eeskätt Rootsi, kelle

suurus, majanduslik mõju ja poliitiline kaal annavad talle piirkonnas erilise gravitatsiooni.

Kristjan Mäe lisas, et mida tugevam on NATO, seda tugevam saab olla ka Põhjala-Balti

kaitsekoostöö. Ta lisas, et regiooni riigid on juba praegu juhtrollis nii Ukraina toetamisel kui

ka oma sõjalise kaitse tugevdamisel ning Eesti huvides on, et see kvantitatiivne, kvalitatiivne

ja sõjaline võimekuse kasv jätkuks pikaajaliselt.

Marko Mihkelsonil oli küsimus seoses ühise kaitse projekteerimise tõketega ning ta viitas

MiG-ide sisenemisele, mis tema hinnangul näitas, et sellised tõkked operatiivseks

sekkumiseks meie lähematel liitlastel endiselt eksisteerivad. Ta küsis, kui kaugele on jõutud

nende barjääride eemaldamisega.

Kristjan Mäe vastas, et tegemist on jätkuva protsessiga ning tegutsetakse piirangute

vähendamiseks paindlikuks muutmise nimel ja otsustusprotsesside kiirendamiseks.

Marko Mihkelson sõnas, et sõjalise kaitse kontekstis huvitab teda ka see, kas Eesti on

teadlikult otsustanud mitte osaleda näiteks õppusel Cold Response või teistel põhjas

toimuvatel õppustel, arvestades Norra suunda ja prioriteete.

Kristjan Mäe vastas, et NATO ja rahvuslikes raamistikus korraldatakse väga palju õppusi

ning kõigile õppustele Eestit ei kutsutagi. Ta selgitas, et Eesti kaitsepoliitiline ja sõjalise

kaitse lähenemine on olnud aastaid selline, et eelistatakse õppusi, mis on kõige otsesemalt

seotud Eesti enda kaitseplaanide harjutamisega ning mis on poliitiliselt, sõjaliselt ja

ressursiliselt kõige mõistlikumad. K. Mäe rõhutas, et üksikuid otsuseid õppustel osalemise või

mitteosalemise kohta ei maksa üle tähtsustada, kuna need tehakse kaitseväe sõjalise hinnangu,

prioriteetide ja ressursivõimaluste alusel ning lähenemine on vajaduspõhine, mitte vastanduv.

Marko Mihkelson selgitas, et Norras viibides jäi talle mulje, et sealne huvi Eesti suurema

osaluse vastu võiks olla päris suur, ning ta arvas, et isegi vaatlejana kohal olemine võiks

aidata Norrat rohkem Eesti ja Läänemere suunas vaatama panna. Ta küsis, kuivõrd nähtav või

nähtamatu on praegu Norfolk Brunssumi kontekstis Balti merele tõmmatav piir. Lisaks tundis

ta huvi, kas Eesti kaitsehankepoliitikas on endiselt esikohal odavaim pakkuja, kiirus ja

kvaliteet või arvestatakse senisest rohkem ka strateegilist mõõdet, sealhulgas regiooni

kaitsetööstuse sidumist Eestiga.

Kristjan Mäe sõnas, et kaitsehankepoliitika detailide eest ta otseselt ei vastuta, kuid selgitas

asjaolusid, mis mõjutavad kaitsehankeid.

Eerik-Niiles Kross küsis, kas NB8 sõjalise mõõtme arendamine eraldi on üldse arutlusel ning

kas Eesti või Põhjamaad seda soovivad. Samuti tõstatas ta infrastruktuuride ja eriti

merekaablite kaitse teema küsides, kas selles vallas on mõeldud ühiste lahenduste

arendamisele.

Martin Roger selgitas, et eelmisel aastal, kui Eesti oli Läänemeremaade Nõukogu eesistuja,

püüti tugevdada selle rolli julgeolekupoliitilise dialoogi platvormina, sealhulgas alla artikli 5

lävendi jäävate intsidentide ja hübriidohtude käsitlemisel. Ta märkis, et selleks võeti vastu ka

poliitiline deklaratsioon ning algatati arutelu võimaliku ühtse käitumiskoodeksi üle, mis

puudutaks mereohutust, varilaevastikku ja teisi sarnaseid küsimusi. M. Roger ütles, et Poola

on võtnud Läänemeremaade Nõukogu poliitilise arutelu kohana aktiivsemalt ette ning seal

käsitletakse üha rohkem Ukraina, Venemaa survestamise, Euroopa julgeoleku ja Atlandi-

üleste suhete teemasid. Ta lisas, et konkreetne raport ei ole andnud erilist tõuget kitsalt

Põhjala-Balti sõjalise koostöö arendamisele, kuid üldisemalt on tegemist osaga laiemast

trendist, kus lisaks regionaalsele koostööle tihenevad ka erinevad kahepoolsed ja

5

mitmepoolsed julgeolekukokkulepped.

Karin Maandi lisas, et torude ja kaablite kaitse ning vastavad investeeringud on olulised,

kuid ta ei osanud täpselt öelda, millises faasis konkreetsed arutelud parasjagu on. Ta märkis

siiski, et taristu kaitse ja taristusse investeerimise koostöö edeneb hästi.

Kristjan Mäe sõnas, et kõik Läänemere-äärsed riigid on huvitatud NATO valvsusmeetme

Baltic Sentry edasisest tugevdamisest ning samuti sellest, et mereline juhtimine NATOs

jätkuks ja tugevneks. Ta lisas, et ka JEFi raamistikus toimub väga intensiivne arutelu selle üle,

kuidas kasutada maksimaalselt ära rahvusvahelise õiguse jõustamise võimalusi, sealhulgas

Läänemerel. K. Mäe märkis, et Rootsi, Suurbritannia ja Prantsusmaa kasutab varilaevastiku

laevadele pardumist ühe tööriistana.

Eerik-Niiles Kross sõnas, et Arktika tähtsustumine Norra, Soome ja Rootsi jaoks ei pruugi

olla Eesti seisukohalt tingimata kahjulik ning võib olla ka põhjendatud, arvestades Venemaa

strateegilisi huve põhjas. Ta leidis, et ehk ei peaks Eesti üksnes püüdma veenda partnereid

Läänemerele rohkem tähelepanu pöörama, vaid võiks ise rohkem huvi üles näidata nende

murede ja põhjapoolsete väljakutsete vastu, mis võiks aidata parandada vastastikust mõistmist

ja koostööd.

Kristjan Mäe sõnas, et Venemaa jaoks on Koola poolsaar strateegilise tuumaheidutuse

nurgakivi ning kõik sealsed julgeolekuväljakutsed on nende jaoks eksistentsiaalse tähtsusega.

Ta märkis, et ka Arktika julgeolekudünaamika on viimastel aastatel oluliselt muutunud ning

sõjalised teemad on saanud varasemast palju kesksemaks. Samas rõhutas ta, et Eesti vaates on

Venemaa jaoks pea sama oluline ka Kaliningrad, mille tähendus on pärast Soome ja Rootsi

NATOga liitumist veelgi kasvanud. K. Mäe leidis, et Põhjala-Balti koostöö huvides on, et nii

Läänemere regioonile kui ka kaug-põhjale pöörataks vähemalt võrdväärset tähelepanu ning et

mida vähem konkureeritakse omavahel tähelepanu ja ressursside pärast, seda rohkem on see

kogu regiooni ühistes huvides. Ta lisas, et selle nimel tehakse tööd, kuigi huvid võivad mõnes

aspektis siiski mõnevõrra erineda.

Marko Mihkelson sõnas lõpetuseks, et aeg surub peale ning kõiki küsimusi ei jõuta arutada,

kuid rõhutas, et käsitletud teemad ei kao Põhjala-Balti koostöö kontekstist kuhugi. Ta märkis,

et Eesti eesistumise tõttu tullakse nende teemade juurde kindlasti aasta teises pooles tagasi, et

hinnata tehtut ja analüüsida, kuidas seatud eesmärke on ellu viidud. M. Mihkelson lisas, et ka

kuulamiste tsükli keskel pöördutakse nende küsimuste juurde uuesti ning näiteks jäi seekord

käsitlemata JEF-i teema, mida tuleb edaspidi kindlasti arutada, eriti Suurbritannia rolli

kontekstis.

3. Väliskomisjoni tellitav uuring „Väikeriikide huvide kaitse muutuvas rahvusvahelises

korras: Eesti valikud pärast senise maailmakorra muutumist“

Holger Mölder tänas huvitava pakkumise eest ning märkis, et osalemine on talle huvipakkuv.

Ta rõhutas, et seni on olnud vähe strateegilist ettevaadet ning liigselt keskendutakse

ajaloolistele käsitlustele, kuigi minevikku ei ole võimalik taastada. H. Mölder tõi esile

vajaduse kujundada proaktiivne ja innovatiivne välispoliitika, eriti väikeriigi kontekstis, kus

tuleb panustada atraktiivsusele, innovatsioonile ja rahvusvahelisse lõimumisse. Samuti

rõhutas ta diplomaatiliste lahenduste tähtsust olukorras, kus jõuressursid võivad olla piiratud.

Ta leidis, et ees seisab märkimisväärne hulk tegemata tööd ning tegi ettepaneku keskenduda

vahearuande koostamisel teemade ja struktuuri kujundamisele terviklikult, mitte osade kaupa.

Marko Mihkelson sõnas, et vahearuanne võiks valmida enne suve, et hinnata töö hetkeseisu

ja edasist suunda. Ta pidas oluliseks, et autorid esitaksid oma nägemuse edasisest liikumisest

ning jõuaksid järelduste ja soovitusteni, mida komisjon saaks oma töös kasutada. M.

Mihkelson märkis, et rahvusvaheline olukord on väga dünaamiline ja ettearvamatu ning

stabiilsus on kadunud. Ta viitas ka NATO kontekstis esinevatele ebakindlustele ning rõhutas

6

akadeemilise vabaduse olulisust töö sisukuse tagamisel.

Eerik-Niiles Kross sõnas, et talle tundus loogiline alustada töö struktureerimisest, kuid küsis,

kas lisaks üldistele teemablokkidele, nagu Venemaa, Hiina ja Ameerika Ühendriigid, ei oleks

mõistlik käsitleda eraldi ka NB8 formaati ning Ukrainat.

Holger Mölder sõnas vastuseks, et sellised ettepanekud on arvesse võetavad ning rõhutas, et

struktuur on alles kujunemisjärgus. Ta leidis, et teemade valik tuleks teha koostöös

komisjoniga ning vajadusel võib mõnest teemast ka loobuda.

Marko Mihkelson sõnas, et komisjoni kuulamised hõlmavad tõenäoliselt laiemat teemade

ringi kui analüüs suudab katta, kuid rõhutas Ukraina keskset rolli julgeolekusüsteemis, eriti

Venemaa heidutamise kontekstis. Ta märkis, et Ukraina käsitlus on sageli eraldiseisev ning

tõi esile vajaduse analüüsida ka Põhjala-Balti koostöö edasisi arenguvõimalusi ühise

heidutuse tugevdamisel.

Holger Mölder sõnas, et Ukraina arengutes on olnud kasutamata võimalusi ning nimetas

Venemaa tegevust strateegiliseks valearvestuseks. Samas leidis ta, et ka lääs ei ole alati

reageerinud sobivate vahenditega. Ta rõhutas innovaatiliste lahenduste vajadust ning märkis,

et konflikti venimine muudab sekkumise keerulisemaks.

Marko Mihkelson sõnas kokkuvõtteks, et kui täiendavaid küsimusi ega ettepanekuid ei ole,

tullakse juunis uuesti kokku, et hinnata töö edenemist.

4. Info ja muud küsimused

Marko Mihkelson sõnas, et 11.-12. juunil 2026 toimub väliskomisjoni visiit Narva ja Kagu-

Eestisse. Ta tegi ettepaneku moodustada delegatsioon.

Otsustati:

4.1. Toetada väliskomisjoni visiiti 11.-12. juunil 2026 Narva ja Kagu-Eestisse. Moodustada

delegatsioon koosseisus Marko Mihkelson, Luisa Rõivas, Eerik-Niiles Kross, Henn Põlluaas

ja Juku-Kalle Raid. Lähetuskulud katta väliskomisjoni välislähetuste eelarvest. (konsensus:

Eerik-Niiles Kross, Marko Mihkelson, Henn Põlluaas, Luisa Värk).

(allkirjastatud digitaalselt)

Marko Mihkelson

juhataja

(allkirjastatud digitaalselt)

Kristiina Reinfeldt

protokollija

Riigikogu väliskomisjoni

istungi protokoll nr 184

Tallinn, Toompea Esmaspäev, 23. märts 2026

Algus 11.44, lõpp 13.00

Juhataja: Marko Mihkelson (esimees)

Protokollija: Kristiina Reinfeldt (konsultant)

Võtsid osa:

Komisjoni liikmed: Eerik-Niiles Kross, Henn Põlluaas, Luisa Värk

Komisjoni ametnikud: Birgit Keerd-Leppik (nõunik-sekretariaadijuhataja), Ivar Mölder

(nõunik)

Puudusid: Mart Helme, Ester Karuse, Juku-Kalle Raid ja Urmas Reinsalu

Kutsutud: Välisministeeriumi poliitikaküsimuste asekantsler Martin Roger ning NATO ja

Atlandi-üleste suhete osakonna peadirektor Karin Maandi ning Kaitseministeeriumi poliitika

planeerimise osakonna juhataja Kristjan Mäe (2. päevakorrapunkt); Uuringut läbiviiva

Tallinna Tehnikaülikooli majandusteaduskonna õiguse instituudi esindajad Holger Mölder ja

Thomas Hoffmann (3. päevakorrapunkt)

Päevakord:

1. Nädala töökava kinnitamine

2. Eesti huvide kaitse muutuvas maailmakorras: Põhjala-Balti koostöö

3. Väliskomisjoni tellitav uuring „Väikeriikide huvide kaitse muutuvas rahvusvahelises

korras: Eesti valikud pärast senise maailmakorra muutumist“

4. Info ja muud küsimused

1. Nädala töökava kinnitamine

Väliskomisjoni nädala (23.03-29.03.2026) töökava

Komisjoni istung esmaspäeval, 23. märts 2026 kell 11.30

1. Väliskomisjoni nädala töökava kinnitamine

2. Eesti huvide kaitse muutuvas maailmakorras: Põhjala-Balti koostöö

3. Väliskomisjoni tellitav uuring „Väikeriikide huvide kaitse muutuvas rahvusvahelises

korras: Eesti valikud pärast senise maailmakorra muutumist“

4. Info ja muud küsimused

Komisjoni väljasõiduistung teisipäeval, 24. märts 2026 kell 14.30

Väliskomisjoni väljasõiduistung Välisluureametis

1. Ülevaade julgeolekuolukorra arengutest

2. Info ja muud küsimused

2

Otsustati:

1.1. Kinnitada nädala töökava (konsensus: Eerik-Niiles Kross, Marko Mihkelson, Henn

Põlluaas, Luisa Värk).

2. Eesti huvide kaitse muutuvas maailmakorras: Põhjala-Balti koostöö

Marko Mihkelson selgitas sissejuhatuseks, et komisjon otsustas alustada kuulamiste seeriat

pealkirja all „Eesti huvide kaitse muutuvas maailmakorras“, lähtudes kiiresti muutuvast

rahvusvahelisest olukorrast ja Eesti ning regiooni julgeolekut puudutavatest

eksistentsiaalsetest ohtudest. Ta märkis, et kuni järgmiste valimisteni on kavas korraldada

ligikaudu 8-10 kuulamist ning nende tarbeks on tellitud ka uuring, millest tuleb edaspidi

täpsemalt juttu. M. Mihkelson lisas, et kuulamistega soovitakse alustada Eestile kõige

lähemast ja julgeoleku seisukohalt kriitilisest piirkonnast ehk Põhjala-Balti ruumist, eriti

arvestades Eesti tänavust NB8 eesistumist. Ta ütles, et tänase arutelu eesmärk on vaadata

olevikust tulevikku ning käsitleda koostööd regioonis julgeoleku-, kaitsepoliitika ja

rahvusvahelise diplomaatia kontekstis.

Martin Roger sõnas, et Põhjala-Balti koostöö juured ulatuvad 1990. aastate algusesse, mil

Põhjamaad kaasasid Balti riigid, ning kaheksa riigi koostööformaadina kujunes see välja

umbes aastal 2000. Ta märkis, et algselt oli koostöö suunatud Balti riikide toetamisele

lõimumisel lääne väärtusruumi ja rahvusvahelistesse organisatsioonidesse, kuid aja jooksul on

asümmeetria vähenenud ning koostöö muutunud tasakaalustatumaks. M. Roger selgitas, et

uus hoog tuli koostöösse pärast Venemaa täiemahulist agressiooni Ukrainas 2022. aastal ning

praeguseks on koostöö keskmes Ukraina toetamine, Venemaa vastutusele võtmine ja regiooni

julgeolek. Ta tõi esile, et 2024. aastal andis Rootsi eesistumine koostööle uut ambitsiooni ning

2025. aastal on täiendavaks tõukeks Ameerika Ühendriikides toimuvad muutused ja Atlandi-

ülese suhte ümberkujunemine. Ta lisas, et Eesti eesmärk on muuta Põhjala-Balti koostöö

võimalikult loomulikuks, struktuurseks ja valitsuste vahetustest sõltumatuks, nii et seda

väärtustataks sõltumata poliitilistest muutustest. Ta rõhutas, et koostöö kuvand on tugevnenud

ka seetõttu, et regioon mitte ainult ei räägi ühistest eesmärkidest, vaid teeb ka reaalseid

samme, sealhulgas investeerib kaitsesse ning toetab Ukrainat märkimisväärsete summade ja

abipakettidega. Tema sõnul saab Eesti tänavused eesmärgid jagada kolme suunda. Esiteks,

soovitakse tagada välis- ja julgeolekupoliitiline tihe ja sujuv koordinatsioon eri tasanditel.

Teiseks, soovitakse kasutada kasvanud rahvusvahelist huvi Põhjala-Balti koostöö vastu Eesti

ja regiooni häälevõimendina. Kolmandaks, nähakse vajadust laiendada koostööd välis- ja

julgeolekupoliitikast ka teistesse valdkondadesse nagu sisejulgeolek, haridus, teadus,

digikoostöö, ühendused ja ühiskondlik kerksus. M. Roger täiendas, et tänases Euroopas on

sagenenud niinimetatud minilateraalne koostöö ehk väiksemad paindlikud koalitsioonid, mille

üheks näiteks on ka Põhjala-Balti koostöö. Tema hinnangul toetavad seda sarnane ohutaju,

ühised väärtused ja geograafiline lähedus. Ta rõhutas, et samal ajal, kui NATO jääb Eesti

julgeoleku ja kaitse nurgakiviks, on mitmeid küsimusi, mida ei lahendata Atlandi-ülesel

tasandil, ning Euroopa Liidu (edaspidi ka EL) otsustusprotsesside aegluse tõttu tekib vajadus

alternatiivsete dialoogi- ja koordinatsiooniformaatide järele. M. Roger märkis, et oluline on

arendada koostööd ka Poola ja Saksamaaga, kelle huvid on Läänemere piirkonnas kasvavad,

ning samas näidata regiooni atraktiivsust ka kaugematele partneritele näiteks Jaapanile ja

Ameerika Ühendriikidele. Ta lisas, et Põhjala koostöö ei kao kuhugi, kuid Eesti eesmärk on

saada Põhjamaadele loomulikuks partneriks nii, et kaheksa riigi formaat kujuneks esimeseks

instinktiks võimalike ühistegevuste kavandamisel.

Kristjan Mäe tõi välja, et kaitsepoliitika ja sõjalise kaitse vaatest on oluline märkida, et Balti

kaitsekoostöö rajati suuresti Põhjamaade koostöö mudelit kopeerides ning selles on suures

plaanis ka õnnestutud. Ta tõi esile, et Soome ja Rootsi liitumine NATOga on olnud

murranguline muutus nii välis- ja julgeolekupoliitiliselt kui ka praktilise kaitsekoostöö

seisukohast. K. Mäe selgitas, et vahetult pärast Rootsi liitumist NATOga kutsuti Rootsi

kaitsepoliitika meeskond Eestisse, et jagada liitlassuhtes tegutsemise praktilist kogemust, ning

sarnane usaldus- ja õppimisprotsess jätkub nii Rootsi kui Soomega. Ta märkis, et kuigi

3

Põhjala-Balti riikide üldised julgeolekuhuvid on sarnased, ilmnevad detailsemal tasandil siiski

erinevused, eriti selles, kus nähakse Venemaa ohu peamist realiseerumiskohta. Soome ja

Rootsi jaoks on Läänemeri väga tähtis, kuid sama oluline on neile ka Arktika ja kaug-põhi,

samas kui Norra erineb selles vaates selgelt. K. Mäe sõnas, et muutuv julgeolekuarhitektuur ja

Euroopa kasvav vastutus tähendavad ka teatavat ressursikonkurentsi liitlaste tähelepanu ja

kohaloleku pärast. Ta märkis, et Põhjala riigid tihendavad eelkõige oma kahepoolseid

kaitsesuhteid Ameerika Ühendriikide, Prantsusmaa, Saksamaa ja Ühendkuningriigiga. K. Mäe

tõi näitena välja, et Ühendkuningriik on hiljuti suurendanud oma sõjalist kohalolekut Norras,

mis näitab brittide kasvavat fookust Arktika ja kaug-põhja suunal. Ta rõhutas, et Põhjala-Balti

formaadi suurim väärtus kaitsevaldkonnas peitub praegu eelkõige informaalsetes aruteludes ja

kiiretes ühistes algatustes näiteks Ukraina toetamisel. Samas märkis ta, et alati tuleb hinnata,

millal piisab Põhjala-Balti formaadist ja millal kasutatakse laiemat JEFi raamistikku, et

vältida dubleerimist ja liigset kohtumiste rohkust. Kõneleja lisas, et Eesti jaoks eristuvad

kaitsekoostöös eriti Soome ja Rootsi, kuna mitmed kitsalt sõjalise kaitse küsimused eeldavad

usalduslikku ja detailset suhtlust, mida ei saa alati pidada laiemas kaheksa riigi formaadis. Ta

rõhutas, et Soome ja Rootsi NATO-liikmesus on muutnud kogu piirkondliku kaitse

geograafiat ja loonud täiesti uued võimalused praktiliseks koostööks. Tema hinnangul ei ole

NATOs sellest muutusest veel alati täielikult aru saadud, kuid Eesti töötab igapäevaselt selle

nimel, et uusi võimalusi maksimaalselt kasutada.

Karin Maandi lausus, et julgeoleku ja kaitse kõrval on koostööd oluliselt mõjutanud ka

erinevad intsidendid, mis on toonud esile vajaduse käsitleda koostööd palju laiemalt, hõlmates

energiat, sidet, majandust ja taristut. Ta rõhutas, et Soome ja Rootsi jaoks on NATO veel uus

raamistik ning neil on tugevad koolkonnad valdkondades, millega Eesti ei ole

traditsiooniliselt nii palju tegelenud, näiteks tsiviilkriisiohje ja elanikkonnakaitse. K. Maandi

lisas, et mida rohkem on kahepoolset koostööd näiteks Soome ja Rootsiga, seda

loomulikumaks muutub ka NB8 raamistik tervikuna ning seda tugevamaks kujuneb vähemalt

poliitiline koostööformaat.

Marko Mihkelson soovis vaadata tänasest kaugemale ning palus mõelda tinglikult aastale

2035. Ta küsis, millisena nähakse kümne aasta pärast Põhjala-Balti koostööd, kas on põhjust

oodata selle suuremat institutsionaliseerumist ning kuidas võiks senisest paremini ära

kasutada seda potentsiaali, mis on Põhjalas tekkinud pärast Soome ja Rootsi liitumist

NATOga.

Martin Roger vastas, et loodetavasti on ka aastal 2035 kõik kaheksa riiki NATOs ning

eelistatavalt ka ELis, ning et koostöö muutub selleks ajaks veel lõimitumaks ja

konkurentsivõimelisemaks. Ta leidis, et arenguruumi on eelkõige valdkondades, kus

kokkupuude on seni olnud juhuslikum näiteks tsiviilkriisivalmidus, elanikkonnakaitse, varud,

evakuatsiooniplaanid ja rändesurvega seotud küsimused. Samuti tõi ta esile vajaduse

parandada regionaalset siseturgu ja digiteenuste toimivust, et kaheksa riiki võiksid teatud

küsimustes toimida avangardina. Institutsionaliseerimise kohta sõnas M. Roger, et

sekretariaadi või uue institutsiooni loomise idee tekitaks ilmselt endiselt vastuseisu, kuid tuge

võiks otsida olemasolevate Põhjamaade koostööstruktuuride, näiteks Põhjamaade

Investeerimispanga avardamise kaudu. Ta leidis, et pikaajalises plaanis võib praegune

Põhjala-Balti koostöövorm liikuda samm-sammult edasi ning kujuneda üheks võimalikuks

sillaks ka laiemale integratsioonile.

Marko Mihkelson tõi välja, et kunagi arutati ka mõtet, et Balti riigid võiksid saada osaks

Põhjamaade Nõukogust, kuid see jäi toona soiku. Ta küsis, kas sellest võiks siiski olla mingit

praktilist kasu.

Martin Roger vastas, et pikaajalise visioonina ei välistaks ta sellist võimalust, kuid see sõltub

eelkõige sellest, kui oluliseks peavad Põhjamaad ise oma koostööformaate ja kui avatud nad

sellisele arengule on. Ta märkis, et praegune Põhjala-Balti koostöö on jõudnud juba tasemele,

4

kus mõnes valdkonnas ei saa seda nimetada enam pelgalt koostööks, vaid see sarnaneb

osaliselt integratsioonile. Ta lisas, et sellistes arengutes on võtmeriigiks eeskätt Rootsi, kelle

suurus, majanduslik mõju ja poliitiline kaal annavad talle piirkonnas erilise gravitatsiooni.

Kristjan Mäe lisas, et mida tugevam on NATO, seda tugevam saab olla ka Põhjala-Balti

kaitsekoostöö. Ta lisas, et regiooni riigid on juba praegu juhtrollis nii Ukraina toetamisel kui

ka oma sõjalise kaitse tugevdamisel ning Eesti huvides on, et see kvantitatiivne, kvalitatiivne

ja sõjaline võimekuse kasv jätkuks pikaajaliselt.

Marko Mihkelsonil oli küsimus seoses ühise kaitse projekteerimise tõketega ning ta viitas

MiG-ide sisenemisele, mis tema hinnangul näitas, et sellised tõkked operatiivseks

sekkumiseks meie lähematel liitlastel endiselt eksisteerivad. Ta küsis, kui kaugele on jõutud

nende barjääride eemaldamisega.

Kristjan Mäe vastas, et tegemist on jätkuva protsessiga ning tegutsetakse piirangute

vähendamiseks paindlikuks muutmise nimel ja otsustusprotsesside kiirendamiseks.

Marko Mihkelson sõnas, et sõjalise kaitse kontekstis huvitab teda ka see, kas Eesti on

teadlikult otsustanud mitte osaleda näiteks õppusel Cold Response või teistel põhjas

toimuvatel õppustel, arvestades Norra suunda ja prioriteete.

Kristjan Mäe vastas, et NATO ja rahvuslikes raamistikus korraldatakse väga palju õppusi

ning kõigile õppustele Eestit ei kutsutagi. Ta selgitas, et Eesti kaitsepoliitiline ja sõjalise

kaitse lähenemine on olnud aastaid selline, et eelistatakse õppusi, mis on kõige otsesemalt

seotud Eesti enda kaitseplaanide harjutamisega ning mis on poliitiliselt, sõjaliselt ja

ressursiliselt kõige mõistlikumad. K. Mäe rõhutas, et üksikuid otsuseid õppustel osalemise või

mitteosalemise kohta ei maksa üle tähtsustada, kuna need tehakse kaitseväe sõjalise hinnangu,

prioriteetide ja ressursivõimaluste alusel ning lähenemine on vajaduspõhine, mitte vastanduv.

Marko Mihkelson selgitas, et Norras viibides jäi talle mulje, et sealne huvi Eesti suurema

osaluse vastu võiks olla päris suur, ning ta arvas, et isegi vaatlejana kohal olemine võiks

aidata Norrat rohkem Eesti ja Läänemere suunas vaatama panna. Ta küsis, kuivõrd nähtav või

nähtamatu on praegu Norfolk Brunssumi kontekstis Balti merele tõmmatav piir. Lisaks tundis

ta huvi, kas Eesti kaitsehankepoliitikas on endiselt esikohal odavaim pakkuja, kiirus ja

kvaliteet või arvestatakse senisest rohkem ka strateegilist mõõdet, sealhulgas regiooni

kaitsetööstuse sidumist Eestiga.

Kristjan Mäe sõnas, et kaitsehankepoliitika detailide eest ta otseselt ei vastuta, kuid selgitas

asjaolusid, mis mõjutavad kaitsehankeid.

Eerik-Niiles Kross küsis, kas NB8 sõjalise mõõtme arendamine eraldi on üldse arutlusel ning

kas Eesti või Põhjamaad seda soovivad. Samuti tõstatas ta infrastruktuuride ja eriti

merekaablite kaitse teema küsides, kas selles vallas on mõeldud ühiste lahenduste

arendamisele.

Martin Roger selgitas, et eelmisel aastal, kui Eesti oli Läänemeremaade Nõukogu eesistuja,

püüti tugevdada selle rolli julgeolekupoliitilise dialoogi platvormina, sealhulgas alla artikli 5

lävendi jäävate intsidentide ja hübriidohtude käsitlemisel. Ta märkis, et selleks võeti vastu ka

poliitiline deklaratsioon ning algatati arutelu võimaliku ühtse käitumiskoodeksi üle, mis

puudutaks mereohutust, varilaevastikku ja teisi sarnaseid küsimusi. M. Roger ütles, et Poola

on võtnud Läänemeremaade Nõukogu poliitilise arutelu kohana aktiivsemalt ette ning seal

käsitletakse üha rohkem Ukraina, Venemaa survestamise, Euroopa julgeoleku ja Atlandi-

üleste suhete teemasid. Ta lisas, et konkreetne raport ei ole andnud erilist tõuget kitsalt

Põhjala-Balti sõjalise koostöö arendamisele, kuid üldisemalt on tegemist osaga laiemast

trendist, kus lisaks regionaalsele koostööle tihenevad ka erinevad kahepoolsed ja

5

mitmepoolsed julgeolekukokkulepped.

Karin Maandi lisas, et torude ja kaablite kaitse ning vastavad investeeringud on olulised,

kuid ta ei osanud täpselt öelda, millises faasis konkreetsed arutelud parasjagu on. Ta märkis

siiski, et taristu kaitse ja taristusse investeerimise koostöö edeneb hästi.

Kristjan Mäe sõnas, et kõik Läänemere-äärsed riigid on huvitatud NATO valvsusmeetme

Baltic Sentry edasisest tugevdamisest ning samuti sellest, et mereline juhtimine NATOs

jätkuks ja tugevneks. Ta lisas, et ka JEFi raamistikus toimub väga intensiivne arutelu selle üle,

kuidas kasutada maksimaalselt ära rahvusvahelise õiguse jõustamise võimalusi, sealhulgas

Läänemerel. K. Mäe märkis, et Rootsi, Suurbritannia ja Prantsusmaa kasutab varilaevastiku

laevadele pardumist ühe tööriistana.

Eerik-Niiles Kross sõnas, et Arktika tähtsustumine Norra, Soome ja Rootsi jaoks ei pruugi

olla Eesti seisukohalt tingimata kahjulik ning võib olla ka põhjendatud, arvestades Venemaa

strateegilisi huve põhjas. Ta leidis, et ehk ei peaks Eesti üksnes püüdma veenda partnereid

Läänemerele rohkem tähelepanu pöörama, vaid võiks ise rohkem huvi üles näidata nende

murede ja põhjapoolsete väljakutsete vastu, mis võiks aidata parandada vastastikust mõistmist

ja koostööd.

Kristjan Mäe sõnas, et Venemaa jaoks on Koola poolsaar strateegilise tuumaheidutuse

nurgakivi ning kõik sealsed julgeolekuväljakutsed on nende jaoks eksistentsiaalse tähtsusega.

Ta märkis, et ka Arktika julgeolekudünaamika on viimastel aastatel oluliselt muutunud ning

sõjalised teemad on saanud varasemast palju kesksemaks. Samas rõhutas ta, et Eesti vaates on

Venemaa jaoks pea sama oluline ka Kaliningrad, mille tähendus on pärast Soome ja Rootsi

NATOga liitumist veelgi kasvanud. K. Mäe leidis, et Põhjala-Balti koostöö huvides on, et nii

Läänemere regioonile kui ka kaug-põhjale pöörataks vähemalt võrdväärset tähelepanu ning et

mida vähem konkureeritakse omavahel tähelepanu ja ressursside pärast, seda rohkem on see

kogu regiooni ühistes huvides. Ta lisas, et selle nimel tehakse tööd, kuigi huvid võivad mõnes

aspektis siiski mõnevõrra erineda.

Marko Mihkelson sõnas lõpetuseks, et aeg surub peale ning kõiki küsimusi ei jõuta arutada,

kuid rõhutas, et käsitletud teemad ei kao Põhjala-Balti koostöö kontekstist kuhugi. Ta märkis,

et Eesti eesistumise tõttu tullakse nende teemade juurde kindlasti aasta teises pooles tagasi, et

hinnata tehtut ja analüüsida, kuidas seatud eesmärke on ellu viidud. M. Mihkelson lisas, et ka

kuulamiste tsükli keskel pöördutakse nende küsimuste juurde uuesti ning näiteks jäi seekord

käsitlemata JEF-i teema, mida tuleb edaspidi kindlasti arutada, eriti Suurbritannia rolli

kontekstis.

3. Väliskomisjoni tellitav uuring „Väikeriikide huvide kaitse muutuvas rahvusvahelises

korras: Eesti valikud pärast senise maailmakorra muutumist“

Holger Mölder tänas huvitava pakkumise eest ning märkis, et osalemine on talle huvipakkuv.

Ta rõhutas, et seni on olnud vähe strateegilist ettevaadet ning liigselt keskendutakse

ajaloolistele käsitlustele, kuigi minevikku ei ole võimalik taastada. H. Mölder tõi esile

vajaduse kujundada proaktiivne ja innovatiivne välispoliitika, eriti väikeriigi kontekstis, kus

tuleb panustada atraktiivsusele, innovatsioonile ja rahvusvahelisse lõimumisse. Samuti

rõhutas ta diplomaatiliste lahenduste tähtsust olukorras, kus jõuressursid võivad olla piiratud.

Ta leidis, et ees seisab märkimisväärne hulk tegemata tööd ning tegi ettepaneku keskenduda

vahearuande koostamisel teemade ja struktuuri kujundamisele terviklikult, mitte osade kaupa.

Marko Mihkelson sõnas, et vahearuanne võiks valmida enne suve, et hinnata töö hetkeseisu

ja edasist suunda. Ta pidas oluliseks, et autorid esitaksid oma nägemuse edasisest liikumisest

ning jõuaksid järelduste ja soovitusteni, mida komisjon saaks oma töös kasutada. M.

Mihkelson märkis, et rahvusvaheline olukord on väga dünaamiline ja ettearvamatu ning

stabiilsus on kadunud. Ta viitas ka NATO kontekstis esinevatele ebakindlustele ning rõhutas

6

akadeemilise vabaduse olulisust töö sisukuse tagamisel.

Eerik-Niiles Kross sõnas, et talle tundus loogiline alustada töö struktureerimisest, kuid küsis,

kas lisaks üldistele teemablokkidele, nagu Venemaa, Hiina ja Ameerika Ühendriigid, ei oleks

mõistlik käsitleda eraldi ka NB8 formaati ning Ukrainat.

Holger Mölder sõnas vastuseks, et sellised ettepanekud on arvesse võetavad ning rõhutas, et

struktuur on alles kujunemisjärgus. Ta leidis, et teemade valik tuleks teha koostöös

komisjoniga ning vajadusel võib mõnest teemast ka loobuda.

Marko Mihkelson sõnas, et komisjoni kuulamised hõlmavad tõenäoliselt laiemat teemade

ringi kui analüüs suudab katta, kuid rõhutas Ukraina keskset rolli julgeolekusüsteemis, eriti

Venemaa heidutamise kontekstis. Ta märkis, et Ukraina käsitlus on sageli eraldiseisev ning

tõi esile vajaduse analüüsida ka Põhjala-Balti koostöö edasisi arenguvõimalusi ühise

heidutuse tugevdamisel.

Holger Mölder sõnas, et Ukraina arengutes on olnud kasutamata võimalusi ning nimetas

Venemaa tegevust strateegiliseks valearvestuseks. Samas leidis ta, et ka lääs ei ole alati

reageerinud sobivate vahenditega. Ta rõhutas innovaatiliste lahenduste vajadust ning märkis,

et konflikti venimine muudab sekkumise keerulisemaks.

Marko Mihkelson sõnas kokkuvõtteks, et kui täiendavaid küsimusi ega ettepanekuid ei ole,

tullakse juunis uuesti kokku, et hinnata töö edenemist.

4. Info ja muud küsimused

Marko Mihkelson sõnas, et 11.-12. juunil 2026 toimub väliskomisjoni visiit Narva ja Kagu-

Eestisse. Ta tegi ettepaneku moodustada delegatsioon.

Otsustati:

4.1. Toetada väliskomisjoni visiiti 11.-12. juunil 2026 Narva ja Kagu-Eestisse. Moodustada

delegatsioon koosseisus Marko Mihkelson, Luisa Rõivas, Eerik-Niiles Kross, Henn Põlluaas

ja Juku-Kalle Raid. Lähetuskulud katta väliskomisjoni välislähetuste eelarvest. (konsensus:

Eerik-Niiles Kross, Marko Mihkelson, Henn Põlluaas, Luisa Värk).

(allkirjastatud digitaalselt)

Marko Mihkelson

juhataja

(allkirjastatud digitaalselt)

Kristiina Reinfeldt

protokollija