ÕIGK protokoll 08.06.2026

Riigikogu õiguskomisjoni

istungi protokoll nr 134

Tallinn, Toompea Esmaspäev, 08. juuni 2026

Algus 11.16, lõpp 13.00

Juhataja: Madis Timpson (esimees)

Protokollija: Selena Eenmaa (konsultant)

Võtsid osa:

Komisjoni liikmed: Lea Danilson-Järg, Peeter Ernits, Andre Hanimägi, Anti Haugas, Maria

Jufereva-Skuratovski, Valdo Randpere, Stig Rästa, Vilja Toomast, Varro Vooglaid

Komisjoni ametnikud: Raini Laide (nõunik-sekretariaadijuhataja), Linnar Liivamägi (nõunik)

Puudusid: Heljo Pikhof ja Anti Poolamets

Kutsutud: Riigikantselei õigusosakonna nõunik Kärt Voor (2. päevakorrapunkt); riigi

peaprokurör Astrid Asi, Justiits- ja Digiministeeriumi kriminaalpoliitika osakonna

kriminaalkoostöö ja õigusloome talituse nõunik Einar Hillep (3. päevakorrapunk); Notarite

Koja esimees Merle Saar-Johanson ja Tallinna notar Katrin Sepp (4. päevakorrapunkt)

Päevakord:

1. Nädala töökava kinnitamine

2. Vabariigi Valitsuse algatatud korrakaitseseaduse muutmise ja sellest tulenevalt teiste

seaduste muutmise seaduse (mehitamata sõidukite seire ja tõrje rollijaotus) eelnõu (902 SE)

teise ja kolmanda lugemise ettevalmistamine

3. Vabariigi Valitsuse algatatud prokuratuuriseaduse muutmise seaduse eelnõu (909 SE) teise

ja kolmanda lugemise ettevalmistamine

4. Riigikogu liikmete Madis Timpsoni, Mart Helme, Toomas Uibo, Madis Kallase, Peeter

Ernitsa, Lea Danilson-Järgi algatatud notari tasu seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse

eelnõu (941 SE) esimese lugemise ettevalmistamine

5. Info ja muud küsimused

1. Nädala töökava kinnitamine

Riigikogu õiguskomisjoni nädala (08.06.2026-14.06.2026) töökava

Komisjoni istung esmaspäev, 08. juuni 2026 kell 11.15

1. Nädala töökava kinnitamine

2. Vabariigi Valitsuse algatatud korrakaitseseaduse muutmise ja sellest tulenevalt teiste

seaduste muutmise seaduse (mehitamata sõidukite seire ja tõrje rollijaotus) eelnõu (902 SE)

teise ja kolmanda lugemise ettevalmistamine

3. Vabariigi Valitsuse algatatud prokuratuuriseaduse muutmise seaduse eelnõu (909 SE) teise

ja kolmanda lugemise ettevalmistamine

4. Riigikogu liikmete Madis Timpsoni, Mart Helme, Toomas Uibo, Madis Kallase, Peeter

Ernitsa, Lea Danilson-Järgi algatatud notari tasu seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse

eelnõu (941 SE) esimese lugemise ettevalmistamine

2

5. Info ja muud küsimused

Komisjoni istung teisipäev, 09. juuni 2026 kell 14.00

1. Vabariigi Valitsuse algatatud karistusseadustiku ja ohvriabi seaduse muutmise seaduse

(muudatused seoses inimkaubanduse direktiivi uusversiooni ülevõtmisega) eelnõu (880 SE)

teise ja kolmanda lugemise ettevalmistamine

2. Vabariigi Valitsuse algatatud võlaõigusseaduse, krediidiasutuste seaduse ning

makseasutuste ja e-raha asutuste seaduse muutmise seaduse (finantspettuste ennetamine ja

tõkestamine) eelnõu (936 SE) esimese lugemise ettevalmistamine

3. SDE esitatud Riigikogu otsuse „Ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele laste vastu

toime pandud seksuaalkuritegude seadusandliku regulatsiooni muutmiseks" eelnõu (891 OE)

esimese lugemise ettevalmistamine

4. Arvamuse andmine Riigikohtule (KarRS § 28 lg 2 koosmõju Euroopa Liidu (EL) õiguse ja

põhiseadusega (PS) osas, mille kohaselt tuleb avalikustatud kohtulahendis jätta isiku nimi

asendamata, kui ta on tunnistatud süüdi KarS § 404 järgi)

5. Info ja muud küsimused

Otsustati:

1.1. Kinnitada nädala töökava (konsensus: Lea Danilson-Järg, Peeter Ernits, Andre Hanimägi,

Anti Haugas, Maria Jufereva-Skuratovski, Valdo Randpere, Stig Rästa, Madis Timpson, Vilja

Toomast, Varro Vooglaid).

2. Vabariigi Valitsuse algatatud korrakaitseseaduse muutmise ja sellest tulenevalt teiste

seaduste muutmise seaduse (mehitamata sõidukite seire ja tõrje rollijaotus) eelnõu (902

SE) teise ja kolmanda lugemise ettevalmistamine

Madis Timpson sõnas, et eelnõu algataja on esitanud veel mõned täiendavad tehnilised

muudatusettepanekud, mida komisjon võiks tänasel istungil üle vaadata.

Esimees andis muudatusettepanekute tutvustamiseks sõna Riigikantselei esindajale ning viis

samaaegselt läbi nende hääletused.

Kärt Voor tutvustas täiendavalt esitatud muudatusettepanekuid:

14. Muutes eelnõu järgnevate paragrahvide numeratsiooni täiendada eelnõu uue §-ga 8

järgmises sõnastuses:

㤠8. Riigipiiri seaduse muutmine

Riigipiiri seaduses tehakse järgmised muudatused:

1) paragrahvi 114 lõikes 1 asendatakse arv „45“ tekstiosaga „44, 45, 451“;

2) paragrahvi 114 lõikes 11 asendatakse tekstiosa „§-des 30–33 ja 45–53“ tekstiosaga „§-des

30, 31, 32, 33, 44, 45, 451, 46, 47, 48, 49, 50, 51, 52 ja 53“.

Selgitus: Muudatusettepanek on algatatud Riigikantselei 5.06.2026 kirjas toodud ettepaneku

põhjal.

Muudatus on seotud Riigikogu riigikaitsekomisjonis menetluses oleva kaitseväe korralduse

seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu (898 SE)

kohta Kaitseministeeriumi esitatud muudatusettepanekutega (eelnõu 898 SE kaardil

Kaitseministeeriumi 29.05.2026 arvamuses ettepanekud nr 4 ja nr 5.)

3

Seoses riigikaitsekomisjoni menetluses oleva eelnõu 898 SE § 8 punktides 2 ja 3 tehtavate

riigipiiri seaduse (RiPS) § 114 lõigete 1 ja 11 muudatustega, mille jõustumine on ette nähtud

üldises korras, tuleb eelnõus 902 SE samuti ette näha RiPS § 114 lõigete 1 ja 11 muudatus, et

hõlmatud oleks ka mehitamata õhusõiduki lendu sekkumise meede.

Mõlemad RiPS muudatused jõustuvad üldises korras. Selleks, et ei tekiks õiguslikku vaakumit

ega ebatäpsust, esitas Riigikantselei 5.06.2026 kirjas täpselt samas sõnastuses

muudatusettepaneku 902 SE kohta nagu esitas Kaitseministeerium 898 SE kohta.

Täpsustusega välistatakse segadus kahe erineva eelnõu (902 SE ja 898 SE) jõustumisel RiPS

§ 114 lõigete 1 ja 11 viidetes.

Õiguskomisjon

Juhtivkomisjon: ARVESTADA TÄIELIKULT (konsensus: Lea Danilson-Järg, Peeter Ernits,

Andre Hanimägi, Anti Haugas, Maria Jufereva-Skuratovski, Valdo Randpere, Stig Rästa,

Madis Timpson, Vilja Toomast, Varro Vooglaid).

15. Asendada eelnõu § 9 (endine § 8) punktis 6 toodud TurvaTS § 261 (Mehitamata

õhusõiduki lendu sekkumine) lõikes 5 sõnad: „dokumenti säilitatakse kuus kuud“ sõnadega:

dokumenti säilitatakse kuus kuud dokumendi koostamisest arvates“

Selgitus: Ettepanek on redaktsiooniline. Täpsustatakse, et dokumenti säilitatakse kuus kuud

dokumendi koostamisest arvates.

Õiguskomisjon

Juhtivkomisjon: ARVESTADA TÄIELIKULT (konsensus: Lea Danilson-Järg, Peeter Ernits,

Andre Hanimägi, Anti Haugas, Maria Jufereva-Skuratovski, Valdo Randpere, Stig Rästa,

Madis Timpson, Vilja Toomast, Varro Vooglaid).

18. Täiendada eelnõu §-ga 10 järgmises sõnastuses:

„§ 10. Seaduse jõustumine

Käesoleva seaduse § 1 punktid 15–17, § 2 punkt 4, § 5 punkt 3, § 6 punkt 6, § 7 punkt 2 ning

§ 9 punktid 7 ja 11 jõustuvad 2026. aasta 1. oktoobril.“.

Selgitus: Muudatusettepanek on algatatud Riigikantselei 5.06.2026 kirjas toodud ettepaneku

põhjal. Muudatuse kohaselt jõustub seadus üldises korras. Muudatused, mis on seotud 1.

oktoobril jõustuma kavandatud kriisiolukorra ja riigikaitse seadusega, jõustuvad aga 1.

oktoobril 2026. Muudatus puudutab ka ettepanekut nr 14 (RiPS-i muudatuste jõustumis) ning

arvestab eelnõu 898 SE jõustumise aega.

Õiguskomisjon

Juhtivkomisjon: ARVESTADA TÄIELIKULT (konsensus: Lea Danilson-Järg, Peeter Ernits,

Andre Hanimägi, Anti Haugas, Maria Jufereva-Skuratovski, Valdo Randpere, Stig Rästa,

Madis Timpson, Vilja Toomast, Varro Vooglaid).

Madis Timpson sõnas lõpetuseks, et sellega on eelnõu muudatusettepanekud läbi vaadatud.

Esimees meenutas, et eelnõu menetluslikud otsused tehti juba eelmisel korral.

3. Vabariigi Valitsuse algatatud prokuratuuriseaduse muutmise seaduse eelnõu (909 SE)

4

teise ja kolmanda lugemise ettevalmistamine

Madis Timpson märkis alustuseks, et arutelule on kutsutud riigi peaprokurör, kes on hetkel

veel teel komisjoni.

Linnar Liivamägi sõnas sissejuhatuseks, et eelnõu muudatusettepanekute esitamise tähtajaks

Riigikogust ühtegi muudatusettepanekut ei laekunud. Kaasamiskirjad saadeti kõikidele

kohtutele, prokuratuuridele ja advokatuurile, kuid ka nendelt ei tulnud tagasisidet, v.a üks

Viru Maakohtu nelja kohtuniku poolt esitatud arvamus.

Ta selgitas, et selles arvamuses ei tehtud ühtegi konkreetset ettepanekut, mida võiks eelnõus

muuta, lisada või välja jätta, vaid avaldati üldist kriitikat terve eelnõu suhtes. Seega oleks hea,

kui peaprokurör saaks Viru Maakohtu kohtunike seisukohti kommenteerida.

Einar Hillep kommenteeris Justiits- ja Digiministeeriumi (JDM) poolt, et kui eelnõu veel

koostati, saadeti see ka siis arvamuse avaldamiseks kõikidele kohtutele, kuid toona ei

saabunud neilt ühtegi kommentaari. Riigikohus küll teatas, et ei soovi arvamust avaldada,

kuid teised kohtud ei reageerinud.

Ta selgitas, et Viru Maakohtu kohtunike arvamuses on sisuliselt võetud ette eelnõu seletuskiri

ning avaldatud kriitikat selle erinevatele lausetele. Ta märkis, et pidi ise arvamuse pika

katkematu ja konkreetsete punktideta teksti esmalt osadeks jagama, et mõista, mida täpsemalt

kritiseeritakse. Näiteks avaldatakse selles kriitikat eriprokuröride ametikohtade kaotamise

suhtes. Samas on eelnõu seletuskirjas selles osas selgitatud, et praktikas on see institutsioon

tegelikult juba aastaid tagasi kadunud. Kui see 2004.a loodi, siis oli see tõesti oluline, kuid

praeguseks on sellest koguni 22 aastat möödunud ning praktikas on need ametikohad juba

kadunud. Nende ülesanded on sisuliselt üle võtnud ringkonnaprokurörid, kes on täna

spetsialiseerunud konkreetsematele kuriteoliikidele, sh näiteks narkokuriteod, organiseeritud

kuritegevus ja ka Kaitsepolitsei uuritavad kuriteod. Ta rõhutas, et eelnõu eesmärk on viia

seadus kooskõlla tegeliku praktikaga.

Varro Vooglaid küsis, et isegi kui seda institutsiooni praktikas enam ei kasutata, siis mis

kahju oleks sellest, kui selline võimalus jääks seadusesse alles. Ta märkis, et mõnes olukorras

võiks olla eriprokuröri institutsiooni uuesti kasutamise võimalus kasulik. Arvestades, et

tegemist on võimalusega, mitte kohustusega.

Einar Hillep vastas, et sellele seisukohale on keeruline otseselt vastu vaielda. Ta leidis

samas, et seadus peaks olema korrektne ning vastama tegelikule olukorrale.Kui tulevikus

peaks tõepoolest tekkima vajadus mõnes olukorras eriprokuröri institutsiooni taastamiseks,

siis saaks selle küsimuse juurde uuesti tagasi tulla.

Anti Haugas tõstatas peaprokuröri ametiaja teema. Ta märkis, et ei ole ise päris veendunud,

miks peaprokuröri ametiaeg peaks nüüd olema just seitse aastat. Tema hinnangul võiksid

tänapäeval riiklikud ametikohad pigem roteeruda ning ametiajad ei peaks olema pikad.

Näiteks oleks mõistlikum viieaastane ametiaeg, mis on ka Vabariigi Presidendil. Samuti

arvestades, et Riigikogu valitakse neljaks aastaks. Õiguskantsler ja Riigikohtu esimees on

praegu ainukesed, kelle ametiajad on pikemad, kuid nende puhul on tegemist ka

põhiseaduslike institutsioonidega.

Madis Timpson tervitas istungile saabunud riigi peaprokuröri Astrid Asi. Ta küsis esmalt ise

eelnõu ajaloolise tausta kohta ning meenutas, et kui ta õigesti mäletab, siis on osasid neid

muudatusi kavandatud juba seitse aastat.

Astrid Asi kinnitas seda ja tõi esile, et näiteks seesama peaprokuröri ühe ametiaja küsimus oli

aruteludes juba algusest peale ning võimalik, et see teema tõusetus isegi veel varasemal ajal.

Samuti on olnud pikemalt arutelu all küsimus, et distsiplinaarkaristusena ei ole võimalik

määrata prokuröri madalamale ametikohale ning ka eriprokuröride ametikohtade kaotamine,

5

mis faktiliselt on juba toimunud, kuigi seaduses on see veel alles. Lisaks on pikemalt olnud

teemaks ka prokuröride piirkondlik liikumine, et inimesi oleks võimalik vajadusel lihtsamini

eri piirkondadesse tööle suunata.

Madis Timpson küsis, millised teemad on vahepeal juurde lisandunud.

Astrid Asi vastas, et juurde on tulnud eelmise peaprokuröri ajal prokuröride katseaegade

teema ning küsimus, et kõik juhid võiksid olla tähtajalistes ametites. Samuti on olulise

teemana lisandunud atesteerimine.

Madis Timpson meenutas, et esimesel lugemisel vastati komisjonis juba paljudele

küsimustele ning uuris, kas komisjoni liikmetel on veel täpsustavaid küsimusi.

Varro Vooglaid sõnas, et ei näe samuti põhjust, miks peaks muutma peaprokuröri ametiajaks

seitse aastat ning toetab seisukohta, et viieaastane ametiaeg võiks olla piisav.

V. Vooglaid märkis lisaks, et Viru Maakohtu kohtunike tagasiside tundub vähemalt esmasel

lugemisel asjalik ning kuigi ta ei oska öelda, kas kõik kriitilised punktid on põhjendatud,

tuleks tema hinnangul kõikidele seal tõstatatud küsimustele siiski ükshaaval vastata.

Astrid Asi alustas vastamist taas peaprokuröri seitsmeaastase ametiaja küsimusest ning

rõhutas, et lõplik otsus selles kuulub Riigikogule.

Ta selgitas, et tema eelkäijad ja ta ise toetab seda eeskätt just selles kontekstis, et

peaprokuröril oleks üks ametiaeg. Praegu kehtiva seaduse alusel on peaprokuröri ametiaeg

viis aastat, koos võimalusega ta uueks ametiajaks ametisse tagasi nimetada. Ühte ametiaega

on eelistatud, et tagada sõltumatus ja vältida ametiaja lõpus võimalikku tagasinimetamise

nimel peetavat nn valimiskampaaniat. Näiteks seda, et peaprokurör hakkab tegema teatud

otsuseid või käituma teatud viisil lootuses saada ametisse tagasi nimetatud, mis võib

omakorda seada kogu organisatsiooni ebamugavasse olukorda. Isegi, kui sellist olukorda

päriselt ei teki, ei peaks see ka nii näima. Tema hinnangul oleks selle vältimiseks parem, kui

peaprokuröril oleks üks ametiaeg. Seitse aastat on võetud analoogina kohtu esimeeste

regulatsioonist, mille osas tehti samuti varasemalt viieaastaselt ametiajalt muudatus just

seitsmeaastasele ühele ametiajale, ilma võimaluseta uueks ametiajaks tagasi nimetada.

A. Asi märkis, et juhtimises peetakse viit aastat ühe ametiaja puhul sageli liiga lühikeseks,

kuigi selles küsimuses on erinevaid seisukohti. Tema isiklik seisukoht on, et kui jääda ühe

ametiaja juurde, siis võiks see olla just seitse aastat. Kui otsustatakse, et ühe ametiaja

põhimõtet ei soovita rakendada, siis võiks selles osas säilida praegu kehtiv regulatsioon.

Ta lisas, et teiste riikide praktikat vaadates ei ole seitsmeaastane ametiaeg kuigi pikk. Näiteks

Soomes ja Rootsis on riigi peaprokurörid ametis üldse tähtajatult ehk jäävad ametisse kuni

pensionini. Tema sellist lähenemist õigeks ei pea ning leiab, et ka tippjuht peaks olema

tähtajaline. Seega on otsustuskoht praegu pigem selles, kui pikk see üks ametiaeg peaks

olema.

A. Asi jätkas kõikide juhtide ametikohtade tähtajaliseks muutmise küsimusega. Ta viitas Viru

Maakohtu kohtunike arvamuses esitatud väitele, et see ei pruugi tagada juhtivate prokuröride

kvalifikatsiooni ja professionaalsust, kuid märkis oma varasemale kogemusele tuginedes, et

tähtajalisus pigem just tagab seda ning tema selle väitega ei nõustu. Näiteks kohtutes on juba

praegu kõik juhid tähtajalised. Ta selgitas, et juhtide vahetumine teatud aja tagant annab

organisatsioonile aja jooksul nn uut hingamist juurde ning samuti peavad kõik juhid, kes

soovivad ametis jätkata, ise hoidma oma kvalifikatsiooni ja professionaalsust, et saada tagasi

nimetatud või uuesti kandideerida ja valituks osutuda.

A. Asi märkis seejärel eriprokuröride teenistuskohtade kaotamise osas, et tema hinnangul ei

ole see samm tagasi, kuna need ametikohad on sisuliselt juba ammu kadunud.

6

Madis Timpson meenutas, et eelnevalt tõusetus siin küsimus, kas eriprokuröri võimalus

võiks siiski jääda seadusesse alles juhuks, kui seda tulevikus vaja peaks minema.

Astrid Asi vastas, et selleks ei nähta täna vajadust. Need küsimused on täna juba läbi

spetsialiseerumise organisatsiooni siseselt lahendatud ning kõige olulisem vajadus on hoopis

paindlikkuse tagamine.

Ta rõhutas, et organisatsiooni struktuuri vaatest ei tohiks seadusega ennast niivõrd jäigalt

kinni kirjutada, et muutuvas olukorras ei ole võimalik organisatsioonis töökorralduslikult

jooksvalt vastavaid muudatusi teha. Organisatsioon peaks saama oma struktuuris muutustega

kaasas käia nii, et iga välisest tegurist tulenev muutuv olukord ei eeldaks seadusemuudatust.

Varro Vooglaid palus arutelu jälgitavuse huvides selgitada, mille poolest eriprokuröri ja

ringkonnaprokuröri rollid praegu põhimõtteliselt erinevad.

Astrid Asi vastas, et tegelikult need rollid praegu ei erinegi. Ta selgitas, et omal ajal, kui

eriprokuröride ametikohad olid päriselt täidetud, siis tegelesid nad spetsialiseerunult kindlate

valdkondadega, sh näiteks korruptsiooniga või organiseeritud kuritegevusega. Täna on aga

organiseeritud kuritegevuse asjade menetlemine jaotatud eeskätt selle järgi, kui tõsise või

rahvusvahelise mõõtmega juhtumiga on tegemist. Suuremad ja keerulisemad rahvusvahelise

mõõtmega juhtumid on Riigiprokuratuuris, n-ö lihtsamad on ringkonnaprokuratuurides.

A. Asi sõnas, et tema hinnangul ei anna eraldi veel eriprokuröri ametikoha sinna kõrvale

loomine lisaväärtust ega tuge. Organiseeritud kuritegevuse valdkonnas spetsialiseerunud

prokurör peab juba olema võimeline lahendama väga laia spektriga asju. Arvestades, et

organiseeritud kuritegevus võib hõlmata nii majandus- kui ka narkokuritegusid, samuti

inimkaubandust ja kelmusi.

Varro Vooglaid palus täpsustada, et kui tekiks vajadus panna mõni valdkonna eriteadmistega

inimene tegelema üksnes näiteks telefonipettustega, siis oleks täna võimalik seda ülesannet

määrata ringkonnaprokuröridele, ilma et peaks eraldi looma eriprokuröride ametikohti.

Astrid Asi vastas jaatavalt, et tööjaotuskavas oleks võimalik vajadusel vastavaid muudatusi

teha.

A. Asi rõhutas veel, et viidatud arvamuse puhul ei ole tegemist Viru Maakohtu arvamusega,

vaid nelja kohtuniku seisukohaga. Ta märkis, et on ise rääkinud Viru Maakohtu esimehega,

kes ei ole sellele kirjale alla kirjutanud. Arvamuses kajastavad mitmed kriitikapunktid lihtsalt

erinevaid põhimõttelisi seisukohti, mida ongi võimalik argumenteerida ühte ja teist pidi.

A. Asi märkis veel tõstatatud kassatsiooni esitamise küsimuse osas, et tema ei ole selle

muudatuse vastu, sest ei näe, et see hakkaks kuidagi sõltumatust riivama võrreldes praeguse

olukorraga. Ta meenutas, et varasemalt oli süsteem koguni selline, et kõik kassatsiooni

menetlused olid Riigiprokuratuuris ehk selles etapis anti asi üle Riigiprokuratuuri teisele

prokurörile, kus otsustati, kas kassatsioon esitada või mitte. Toona ei nähtud isegi selles

sõltumatuse riivamist. Praegu pakutud lahendus on tema hinnangul oluliselt leebem, sest

kassatsiooni esitamise otsustab juhtivprokurör või riigi peaprokurör sõltuvalt sellest, millises

üksuses menetlus on olnud.

Anti Haugas kommenteeris veel ametiaja teema osas, et temale endale ei meenu peaprokuröri

ametikoha puhul juhtumeid, kus tagasi nimetamise lootuses oleks peetud sellist kampaaniat.

Küll aga meenub talle omavalitsustest ja erasektorist palju hoopis selliseid näiteid

olukordadest, kus inimene teades, et tema ametiaeg saab niikuinii läbi ja teda enam tagasi ei

valita, hakkab otsuseid tegema ükskõikselt või talle seatud ootusi eirates. Seetõttu, soov olla

ametisse nimetava organi suhtes meelepärane ei pruugi alati halb olla, samas kui teadmine, et

7

ametiaeg lõpeb peagi ja temast edasine ei sõltu, võib samuti tuua kaasa halba.

Astrid Asi möönis, et selline risk on alati olemas, et ametiaja lõpus võib tekkida ükskõiksus,

sest tegemist on ka sisetunde küsimusega ning inimesed ongi kõik erinevad. Ta rõhutas, et

kohtute ja prokuratuuri puhul on aga eripäraks see, et pärast juhi ametiaja lõppu liiguvad

inimesed enamasti siiski samas organisatsioonis tagasi kohtuniku või prokuröri tööle.Sellesse

rolli oleks aga väga keeruline ja tema hinnangul ka ebaeetiline naasta, kui inimene on juhi

ametis teinud küsitavaid või ükskõikseid otsuseid või lasknud asjadel halvas suunas minna. Ta

rõhutas taas, et lõplik otsustus ametiaja osas kuulub Riigikogule.

Valdo Randpere kommenteeris, et temal ei ole põhimõtteliselt vahet, kas ametiaeg jääb nii,

nagu kehtivas regulatsioonis või muudetakse seitsmeaastaseks, sest argumente on mõlemal

poolel.Ta leidis, et kui probleemina nähakse ametiaja lõpus tekkivat ükskõiksust, siis ei

pruugi see kaduda ka kehtiva tagasi nimetamise võimalusega viieaastase ametiaja korral, vaid

tekib lihtsalt mõned aastad hiljem.

V. Randpere tõstatas seejärel eraldi teemana, et prokuratuur võiks oma tegevuse kohta ka

avalikkusele rohkem selgitusi anda. Ta viitas viimastel nädalatel ilmunud meediakajastustele,

kus on mh kõlanud väide, et prokuratuur on tänase peaprokuröri juhtimisel muutunud

inimlikumaks ning see võib olla kui põhjuseks, miks näiteks Läänemetsa suhtes ei esitatud

süüdistust, samal ajal kui Kingo mõisteti samadel asjaoludel süüdi. Ta rõhutas, et prokuratuur

võiks ise selliseid juhtumid rohkem lahti kirjutada ja avalikkusele selgitada, kuna see oleks nii

ühiskonna õiglustunde kui ka prokuratuuri enda huvides.

Peeter Ernits kommenteeris, et seitsmeaastane ametiaeg on tema hinnangul täiesti sobiv,

arvestades ka paralleeli kohtute süsteemiga. Ta märkis, et selle seaduse muutmine on

hädavajalik, sõltumata sellest, kas ametiaeg jääb pakutava seitsme aasta juurde või mitte.

Samas tuleb ka märkida, et ühiskonnas küsitakse järjest enam, mida selline seaduse muutmine

tegelikult lahendab. Ta viitas erinevatele avalikele arvamustele, mille kohaselt tuleks

prokuratuuri ja kogu eeluurimise usaldusväärsuse küsimusega tegeleda põhjalikumalt ja

laiemalt. Ta uuris, mida peaprokurör sellest usaldusväärsuse taastamise küsimusest arvab.

Astrid Asi vastas, et tema isiklikul hinnangul ei olegi võimalik usaldust saada ega taastada

pelgalt seaduse kaudu. Seadus on sellest üks osa, kuid usaldus kujuneb eelkõige siiski

prokuratuuri igapäevase töö ja võimekuse kaudu. Ta märkis, et seadus saab sellele kaasa

aidata näiteks just juhtide ametiaegade tähtajalisuse, pikemate katseaegade jm mehhanismide

kaudu, mis aitavad tagada seda, et organisatsioonis töötavad motiveeritud, pädevad ja hästi

koolitatud inimesed.

Einar Hillep lisas, et nagu arutelus juba varasemalt osutati, aitaks usaldust kasvatada ka see,

kui prokuratuur selgitaks võimalusel ka avalikkusele rohkem lahti, kuidas asjad tegelikult

toimivad.

Varro Vooglaid märkis peaprokuröri ametiaja osas, et alternatiivid ei pea tegelikult piirduma

üksnes kehtiva viis pluss viis või pakutud seitsme aastaga, vaid kaaluda võiks ka näiteks viis

pluss kaks varianti ehk viieaastast ametiaega võimalusega seda kuni kahe aasta võrra

pikendada.

V. Vooglaid tõstatas seejärel küsimuse kassatsiooni esitamise regulatsiooni kohta. Nimelt on

eelnõu seletuskirjas praegu öeldud, et prokurör arutab kassatsiooni esitamise küsimust riigi

peaprokuröri või juhtivprokuröriga. Ta viitas Viru Maakohtu kohtunike arvamuses tõstatatud

küsimusele, mida selline „arutamine“ tegelikult tähendada võiks. Samuti küsimusele, „kuidas

saab asja arutada peaprokuröriga või juhtivprokuröriga, kes varem pole selle konkreetse

kriminaalasjaga kokku puutunud ja ei tea sellest midagi? Kas eelnõu autor eeldab, et nad

istuvad koos ja uurivad kõik toimiku materjalid läbi? Kas see on realistlik kui peaprokurör või

8

juhtivprokurör hakkavad seda tegema igas ebaselges kriminaalasjas?“

V. Vooglaid palus täpsemalt selgitada, mida see arutamine sisuliselt ikkagi tähendab ning

milliseid kohustusi see peaprokurörile või juhtivprokurörile paneb. Samuti, kas tänane

peaprokurör oleks ka ise valmis selliseks põhjalikuks toimiku materjalide läbivaatamiseks

ning kas see arutamine peaks lõppema formaalse otsusega, millega antakse põhjendatud

nõusolek kassatsiooni esitamiseks või kujutaks see arutelu pigem informaalset protseduuri,

mille sisu ei fikseerita.

V. Vooglaid rõhutas lisaks, et tema hinnangul tuleks seda küsimust üldse vaadata veel

laiemalt ning mitte piirduda ainult kassatsiooniga, vaid käsitleda ka apellatsiooni esitamise

korda. Ta möönis, et see tooks suuremat administratiivset koormust, kuid tema hinnangul ei

ole kriminaalmenetluse puhul selline lähenemine vastuvõetav, kus apellatsiooni ja

kassatsiooni kasutatakse sisuliselt kehtiva õiguse tähenduse välja selgitamiseks. Ta rõhutas, et

seadus ise peaks olema juba piisavalt selgelt kirjutatud ega tohiks kujundada olukorda, kus

õiguse tähendust kujundatakse läbi inimeste solgutamise kriminaalmenetlustes.

Astrid Asi vastas esmalt, et peab viis pluss kaks ametiaja varianti iseenesest väga heaks

mõtteks. Ta lisas oma isikliku kogemuse põhjal, et kümme aastat ühes tippjuhi rollis olla on

liiga pikk aeg ning seitse aastat tundub üldiselt optimaalne, mistõttu ei oleks tal ka sellise

alternatiivi vastu midagi.

A. Asi sõnas, et tõstatatud küsimus kassatsiooni esitamise kohta on väga hea arutelukoht, sest

selline muudatus tooks tõepoolest nii peaprokurörile kui ka juhtivprokurörile täiendava

koormuse ja vastutuse. Tema arusaama järgi tuleb seadusesse pakutud lahendust mõista nii, et

see peab olema vormistatud kirjalikult volitusena, kuna see peab jõudma ka kohtusse ning

kohus peab nägema, et kassatsiooni esitamiseks on vastav õiguslik alus olemas. Seetõttu peab

juhi poolt antud volitus olema siiski kirjalikult fikseeritud.

Ta selgitas, et selle küsimuse arutamise täpne sisu sõltub siiski konkreetsetest juhtumitest, mis

võivad olla väga erinevad. Mõnes olukorras võib tõepoolest osutuda vajalikuks, et juht tutvub

toimikuga väga põhjalikult, võib-olla juba ka menetluse varases faasis. Samas tuleb rõhutada,

et kassatsioon puudutab eeskätt õigusküsimusi, mitte enam tõendite hindamist. Seetõttu ei ole

igal juhul vaja kogu toimikut algusest lõpuni läbi töötada, vaid eeskätt tuleb mõista seda,

millised õigusküsimused soovitakse Riigikohtusse viia. Seega tuleb pidada arutelu just sellest

vaatenurgast ning koos juhiga hinnata, kas õiguslik vaidlus on selline, mis tuleks Riigikohtu

ette viia või mitte.

Madis Timpson sõnas, et tal on lõpetuseks üks küsimus, mida ta on lubanud tõstatada. Ta

selgitas, et küsimus tuli Riigikogu liikme Helle-Moonika Helme poolt pärast seda, kui ta oli

juhtivkomisjoni ettekandjana täiskogule tutvustanud eelnõu arutelu komisjonis.

Nimelt viitas Helle-Moonika Helme eelnõu muudatuse seletusele, mille kohaselt antakse

mittevastavuse korral prokuröride konkursikomisjonile pädevus kontrollida prokuröri

vastavust teenistuskohale ning märkis, et avalikkuses teatakse vähemalt kahest prokurörist,

kes on menetluse käigus tõendite võltsimise tõttu vahele jäänud ja ka süüdi mõistetud, kuid

töötavad prokuratuuris siiski edasi. Lisaks meenutas Helle-Moonika Helme, et kohtumisel

peaprokuröriga oli ta väitnud, et peaprokuröril puuduvad tööriistad nende prokuröride ametist

vabastamiseks. Seejärel küsis Helle-Moonika Helme, kas käesolev eelnõu võiks olla see

vajalik tööriist, mis aitaks sellistest manipuleeritavatest prokuröridest lahti saada.

M. Timpson küsis, kas see väide vastab tõele ning kas käesolev eelnõu võiks seda lahendada.

Astrid Asi täpsustas, et tema varasem väide tööriistade puudumise osas puudutas üldisemalt

tänast abstraktset olukorda, mitte kahte konkreetset isikut. Ta selgitas, et täna puudub alus

vabastada prokurör ametist ilma distsiplinaarmenetluseta või veel äärmuslikumal juhul

kriminaalmenetluseta. Ta märkis, et selliste olukordade puhul, kus inimene ei ole mingil

põhjusel ennast võib-olla piisavalt hästi uute seadustega kurssi viinud või ei ole valmis kaasa

9

tulema tööks vajaliku tehnoloogilise arenguga, ei pruugi distsiplinaarmenetlusega sekkumine

olla sobiv meede. Just sellisteks juhtumiteks oleks atesteerimine sobiv lahendus, kuna see

võimaldaks suunata ta konkursikomisjoni ning anda ka võimalus end parandada. Kui

paranemist ei järgne, siis oleks komisjoni ettepanekul võimalik ta ametist vabastada.

A. Asi rõhutas, et just selline täiendav tööriist on praegu vaheastmena puudu.

Madis Timpson tänas kutsutuid arutelu eest ning tegi ettepanekud eelnõu menetluslike

otsuste osas.

Esimees sõnas, et lisaks tuleks lahendada peaprokuröri ametiaja küsimus. Ta tõi esile, et

eelnõu järgi on ametiaja pikkuseks pakutud seitse aastat, kuid arutelus on kõlanud ka

seisukoht, et võiks jääda praegu kehtiva lahenduse juurde ehk viis aastat koos võimalusega

ametiaega veel viieks aastaks pikendada.

Vilja Toomast sõnas, et tema toetab eelnõus sätestatud lahendust, mille kohaselt oleks

ametiaeg seitse aastat ja üks kord. Ta lisas, et viis pluss kaks aastat variant tundub talle

mõnevõrra kummaline, sest kui juba nii otsustada, siis võiks see olla algusest peale seitse

aastat.

Andre Hanimägi sõnas, et mõlemal poolel on häid argumente, kuid tema vaatab seda

küsimust eelkõige sellest aspektist, et peaprokuröri töö ning selle valdkonna reformid nii

kohtutes kui ka prokuratuuris võtavad väga palju aega. Seetõttu ei peaks ametiaeg kindlasti

olema lühem kui seitse aastat ning kuna kavandatud muudatuse loogika lähtub sellest, et on

ainult ühekordne ametiaeg, siis toetab ta samuti pakutud seitsme aastast ametiaega. See aitab

mh tagada seda, et ametisse nimetatud peaprokurör saab enda ülesanded lõpule viia, mida ka

Riigikogu peab ootuspäraseks.

Peeter Ernits sõnas, et ka tema pooldab seitsmeaastast ametiaega.

Valdo Randpere kordas, et temal ei ole põhimõtteliselt vahet, kui pika ametiaja kasuks

otsustatakse.

Anti Haugas sõnas, et tema esimene eelistus oleks kehtiv viis pluss viis, teine eelistus viis

pluss kaks ning alles seejärel seitse aastat. Ta märkis, et seitse aastat tundub praegusel ajal

siiski liiga pikk ametiaeg.

Lea Danilson-Järg sõnas, et tema ettepanek on viieaastane ametiaeg.

Varro Vooglaid sõnas, et tema eelistaks kas lihtsalt viieaastast ametiaega või viis pluss kaks

varianti. Ta märkis, et toetab samuti lihtsalt viieaastast ametiaega ilma pikendamise

võimaluseta seetõttu, et tegemist on ikkagi ametikohaga, mille kandjal on väga suur jõud ning

oleks oluline, et roteerumine toimuks piisavalt tihedalt. Ta rõhutas, et ei toeta seitsmeaastast

ametiaega ega ka kehtivat viis pluss viis varianti.

Madis Timpson sõnas, et tema enda seisukoht on enam-vähem sarnane Valdo Randpere

omaga. Samas võib ka nõustuda, et Anti Haugase tähelepanek on asjakohane, et Riigikogu

valitakse praegu neljaks ja president viieks aastaks ning hea töö korral on võimalik tagasi

valituks osutuda.

Andre Hanimägi tõstatas küsimuse, kas juhul kui ametiaeg jääb eelnõu kohaselt

seitsmeaastaseks, siis kas see kohaldub ka praegu ametis olevale peaprokurörile.

Varro Vooglaid kommenteeris, et tema ei olnud seda aspekti varem märganud ning tegemist

on tegelikult väga olulise küsimusega, mille osas enne hääletust selgust saada. Ta märkis, et

sellisel juhul käib praegu sisuliselt jutt ka hetkel ametis oleva peaprokuröri ametiaja

10

pikendamisest.

Linnar Liivamägi selgitas, et eelnõu muudatus toob positiivse muudatuse praegu ametis

olevale peaprokurörile. Ta rõhutas, et negatiivset tagasiulatuvat jõudu õigusaktil olla ei saa.

See tähendab seda, et kui ametis oleku ajal muutub seadus talle kui ameti kandjale

soodsamaks, siis laieneb seadus ka temale.

Lea Danilson-Järg kommenteeris, et samas sätestab eelnõu ka seda, et praegu ametis olevat

peaprokuröri ei saa enam teiseks ametiajaks nimetada.

Valdo Randpere kommenteeris, et see on tõlgendamise küsimus, kas seitsmeaastasele

ametiajale üleminekut ja tagasi nimetamise võimaluse kaotamist käsitleda praegu ametis

oleva peaprokuröri suhtes olukorra parendamise või halvendamisena. Kui seda käsitleda

halvendamisena, siis ei saaks sellist muudatust tagasiulatuvalt kohaldada.

Näiteks võib üks inimene leida, et seitsmeaastane ametiaeg on soodsam, sest annab võimaluse

kauem ametis jätkata, teine aga võib väita, et kehtiv seadus ehk viis pluss viis oli soodsam ja

tema olukorda halvendati muudatusega, kuna eelnevalt oli tal võimalus saada tagasi nimetatud

veel viieks aastaks.

Varro Vooglaid nõustus, et seda võib tõlgendada erinevalt ning praegu ei ole üheselt selge,

kas see muudatus on hetkel ametis oleva peaprokuröri jaoks soodustav või mitte. Näiteks võib

väita ka seda, et võimalus olla ametis kuni kümme aastat asendatakse võimalusega olla ametis

vaid seitse aastat ehk kolm aastat sisuliselt võetakse ära. Tema hinnangul on aga praegu

oluline, et seadusandja ise mõistaks täpselt, millise seadusemuudatuse ta vastu võtab.

V. Vooglaid tõi esile, et hetkel ametis olev peaprokurör nimetati ametisse alates 2. aprillist

2025.a ning kui muudatusega seitsmeaastane ametiaeg ka talle kohaldub, lõppeks ametiaeg

2032.a aprilliks. See tähendaks ühtlasi seda, et järgmine Riigikogu koosseis, kes alustab

2027.a ja lõpetab 2031.a, ei saaks kogu oma ametiaja jooksul uut peaprokuröri nimetada. Ta

märkis, et sellisel juhul jätab muudatus paratamatult halva mulje, nagu oleks soov praeguse

koalitsioonivalitsuse ametisse seatud peaprokuröri ametis hoida ka kogu järgmise Riigikogu

ja valitsuse ametiaja jooksul.

Linnar Liivamägi tõi esile konkreetse kõnealuse sätte ehk eelnõu § 1 punkti 53, mille lõige 1

sätestabki, et 2026.a 1. septembril (ehk eelnõu seadusena jõustumise päeval) ametis olev riigi

peaprokurör, kes on ametisse nimetatud viieaastase määratud tähtajaga, loetakse ametisse

nimetatuks seitsmeks aastaks ametisse nimetamise päevast arvates. Ta märkis, et sama lõike

teine lause sätestab, et teda ei tohi nimetada riigi peaprokuröri ametikohale teiseks ametiajaks.

Varro Vooglaid kommenteeris, et seda tema ei toeta. Ta rõhutas, et küsimus ei ole tema

hinnangus konkreetsele inimesele, vaid põhimõttes, kuna tema hinnangul ei ole sobilik, et

vahetult enne Riigikogu valimisi võetakse järgmiselt Riigikogu koosseisult ja valitsuselt

võimalus uut peaprokuröri nimetada.

Valdo Randpere kommenteeris eelkõneleja osutust, et see on justkui püüd murda lahtisest

uksest sisse, sest ka viieaastane ametiaeg oleks pikem kui ühe Riigikogu koosseisu ametiaeg

ehk neli aastat. Ta möönis, et praegusel juhul kulgeks see aeg tõesti juhuslikult nii, kuid

tulevikuks ei garanteeriks see midagi, kuna viis aastat on igal juhul pikem kui neli.

Varro Vooglaid nõustus, kuid rõhutas siiski, et praegusel juhul näeb sellise muudatuse

tegemine siiski väga halb välja.

Ta märkis, et kõnealuse sätte võiks eelnõust ka rahulikult välja jätta ning mitte kohaldada

ametiaja kestvuse muudatust praegu ametis olevale peaprokurörile. Praegu ametis oleva

peaprokuröri ametiaeg võiks olla see, mis kehtis hetkel kui ta ametisse nimetati ning edaspidi

võiks uus kord kehtida nii, nagu eelnõus kirjas.

11

Lea Danilson-Järg kommenteeris, et probleem laheneks ka siis, kui ametiaeg oleks viis

aastat, kuid ilma pikendamise võimaluseta. Tema hinnangul ei saaks praegusel peaprokuröril

sellise lahenduse vastu olla sisulist vastuväidet, sest keegi ei saa niikuinii seda garanteerida, et

teda tagasi nimetatakse.

Andre Hanimägi kommenteeris, et tema ei pea heaks tooniks seda, kui praegu ametis oleva

peaprokuröri olukorda hakatakse sisuliselt halvendama. Näiteks juhul, kui kehtestada

viieaastane ametiaeg ja seejuures võtta ära praegu kehtiv tagasi nimetamise võimalus. Ta

märkis, et kuigi kellelegi ei ole ametiaja pikendamist garanteeritud, siis on see võimalus seni

olnud siiski seaduses sätestatud.

Madis Timpson sõnas kokkuvõtteks, et arutelu all on olnud neli erinevat varianti, mille osas

võiks nüüd läbi viia hääletuse.

Esimees pani esmalt hääletusele eelnõus sätestatud variandi, mille kohaselt oleks riigi

peaprokuröri ametiaeg ühekordne ja seitse aastat (poolt 7: Peeter Ernits, Andre Hanimägi,

Maria Jufereva-Skuratovski, Valdo Randpere, Stig Rästa, Madis Timpson, Vilja Toomast;

vastu 2: Lea Danilson-Järg, Varro Vooglaid; erapooletuid 0; ei osalenud 1: Anti Haugas).

Ettepanek leidis toetust.

Teisena pandi hääletusele variant, mille kohaselt jääks kehtima praegune ametiaeg ehk viis

aastat koos võimalusega ametiaega veel viieks aastaks pikendada (poolt 1: Anti Haugas; vastu

8: Peeter Ernits, Andre Hanimägi, Maria Jufereva-Skuratovski, Valdo Randpere, Stig Rästa,

Madis Timpson, Vilja Toomast, Varro Vooglaid; erapooletuid 0; ei osalenud 1: Lea

Danilson-Järg). Ettepanek ei leidnud toetust.

Kolmandana pandi hääletusele variant, mille kohaselt oleks ametiaeg viis aastat koos

võimalusega ametiaega kaheks aastaks pikendada (poolt 1: Varro Vooglaid; vastu 7: Peeter

Ernits, Andre Hanimägi, Maria Jufereva-Skuratovski, Valdo Randpere, Stig Rästa, Madis

Timpson, Vilja Toomast; erapooletuid 0; ei osalenud 2: Lea Danilson-Järg, Anti Haugas).

Ettepanek ei leidnud toetust.

Neljandana pandi hääletusele variant, mille kohaselt oleks ametiaeg viis aastat ilma

võimaluseta ametiaega pikendada (poolt 2: Lea Danilson-Järg, Varro Vooglaid; vastu 8:

Peeter Ernits, Andre Hanimägi, Anti Haugas, Maria Jufereva-Skuratovski, Valdo Randpere,

Stig Rästa, Madis Timpson, Vilja Toomast; erapooletuid 0). Ettepanek ei leidnud toetust.

Madis Timpson sõnas lõpetuseks, et otsustatud on jääda seitsmeaastase riigi peaprokuröri

ametiaja juurde ehk nii, nagu eelnõus kirjas.

Otsustati:

3.1. Teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda 15.06.2026 (konsensus: Lea

Danilson-Järg, Peeter Ernits, Andre Hanimägi, Anti Haugas, Maria Jufereva-Skuratovski,

Valdo Randpere, Stig Rästa, Madis Timpson, Vilja Toomast, Varro Vooglaid).

3.2. Teha ettepanek teine lugemine lõpetada (konsensus: Lea Danilson-Järg, Peeter Ernits,

Andre Hanimägi, Anti Haugas, Maria Jufereva-Skuratovski, Valdo Randpere, Stig Rästa,

Madis Timpson, Vilja Toomast, Varro Vooglaid).

3.3. Kui teine lugemine lõpetatakse, teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda ja viia

läbi lõpphääletus 17.06.2026 (konsensus: Lea Danilson-Järg, Peeter Ernits, Andre Hanimägi,

Anti Haugas, Maria Jufereva-Skuratovski, Valdo Randpere, Stig Rästa, Madis Timpson, Vilja

Toomast, Varro Vooglaid).

4. Riigikogu liikmete Madis Timpsoni, Mart Helme, Toomas Uibo, Madis Kallase,

12

Peeter Ernitsa, Lea Danilson-Järgi algatatud notari tasu seaduse ja teiste seaduste

muutmise seaduse eelnõu (941 SE) esimese lugemise ettevalmistamine

Madis Timpson sõnas sissejuhatuseks, et Riigikogu liikmed igast erakonnast on esitanud

notari tasu seaduse muutmise eelnõu, kuna notarid on korduvalt juhtinud tähelepanu oma

keerulisele olukorrale, eriti just maapiirkondades.

Ta märkis, et istungile on kutsutud Notarite Koja esindajad ning uuris nende seisukohta, kas

eelnõuga ollakse õigel teel ning kui suur nende probleem tegelikult on.

Merle Saar-Johanson sõnas, et notarite murekohta on Riigikogus korduvalt esile toodud

ning seetõttu soovib ta praegu hoopis avaldada tänu, et notarite muret on kuulda võetud ning

on mõistetud notarite tähtsust õigusriigi toimimises. Ta rõhutas, et õigusriik peab olema

kättesaadav kõikidele, sõltumata inimese majanduslikust seisust või elukohast.

Ta avaldas tänu ka selle eest, et nii valimistele lähedal on julgetud selle keerulise teemaga

tegeleda ning märkis, et ka eelnõu menetlemisel tuleb kindlasti keerulisi küsimusi esile, kuid

ollakse tänulikud võimaluse eest teemat Riigikogus ja komisjonis üldse arutada ja menetleda.

Valdo Randpere meenutas arutelu kodulaenu refinantseerimise eelnõu 864 SE üle, millele

olid notarite esindajad väga kriitiliselt vastu. Ta küsis, kas uus notari tasude eelnõu muudab

kuidagi nende varasemat seisukohta viidatud teise eelnõu suhtes.

Ta küsis lisaks, kas toimingute hindade muudatus peab tingimata toimuma just seaduse

tasandil või saaksid notarid konkurentsiolukorras ise oma hindu kujundada, kui neile selleks

vabad käed antaks.

Merle Saar-Johanson vastas, et esimesele küsimusele vastati sisuliselt juba eelmisel korral.

Ta rõhutas, et notarite seisukohta sellel teemal notari tasude tõus ei muuda.

M. Saar-Johanson selgitas, et notari tasud on seadusega paika pandud ning notarid ei saa neid

omal äranägemisel ei tõsta ega langetada. Ta märkis, et selline kord on kehtestatud just

selleks, et teenus oleks inimestele kättesaadav ning ka pärast eelnõu kohast muudatust on

need sotsiaalselt tundlikud tasud seaduses jätkuvalt suhteliselt madalad. Kui neid tasusid

saaksid notarid kujundada vabas konkurentsis oma suva järgi, siis Hollandi näitel kallinesid

teenuse hinnad sellise lähenemise tulemusel oluliselt.

Maria Jufereva-Skuratovski sõnas, et ka tema tahtis uurida, kuidas notarite seisukoht

käesoleva eelnõu kontekstis muutub seoses kodulaenu refinantseerimise eelnõuga 864 SE.

Ta meenutas, et varasemalt toodi 864 SE eelnõu arutelu raames esile, et just kodulaenu

refinantseerimise tehingud on eri piirkondades notaritele peamiseks sissetulekuallikaks. Ta

küsis, kas nüüd jääb notarite vaatest selles osas põhiküsimuseks see, et refinantseerimise

lepingusse ei jääks laenuvõtjale kahjustavaid tingimusi.

Merle Saar-Johanson selgitas, et notarite seisukoha muutumise küsimuses on oluline

märkida, et viidatud kodulaenu refinantseerimise eelnõu 864 SE seletuskirjas väideti, nagu

oleks selle muudatuse mõju notariaadile ja notarite sissetulekutele väike. Notarite hinnangul

ei ole see mõju väike, eriti väljaspool Tallinna ja Tartut. Ta rõhutas, et viidatud 864 SE eelnõu

peamine probleem ei seisnenud aga notarite tasudes, vaid selles, et inimesed võivad sattuda

enda jaoks kahjulike tehingute ja tagatiskokkulepete juurde, mõistmata nende tegelikku mõju.

Ta kinnitas, et just see oli notarite peamine murekoht 864 SE eelnõu osas.

Lea Danilson-Järg sõnas, et käesolev eelnõu on tingitud eelkõige vajadusest tagada

notariteenuse kättesaadavus üle Eesti, mitte üksnes Tallinnas ja Tartus. Ta selgitas, et eri

piirkondades tehtavad tehingud ning nende väärtus erinevad ning see toob kaasa ka notarite

väga erinevad sissetulekud piirkonniti.

L. Danilson-Järg küsis, kas lisaks teatud miinimumtasude tõstmisele on arutatud ka seesugust

13

mehhanismi, mis tagaks hoopis notariaadi sees suurema solidaarsuse või ümberjagamise, et

teenuste kättesaadavust üle riigi paremini tasakaalustada.

Merle Saar-Johanson vastas, et notarite töö sisu on Tallinna, Tartu ja teiste piirkondade

notaritel üldjoontes siiski sama ehk tehakse ikkagi kinnisvara- ja pärimistehinguid jne.

Erinevus seisnebki aga nende tehingute väärtuses, sest väljaspool suuremaid keskusi on

kinnisvara hinnad hoopis teistsugused ning seetõttu teenivad ka notarid nendelt tehingutelt

vähem. Ta rõhutas, et notarite kvalifikatsioon peab siiski olema kõikjal sama.

M. Saar-Johanson tõi esile, et eelnõus on ette nähtud võimalus maksta toetust notaritele

piirkonnas, kus notariameti pidamine on hädavajalik, kuid sissetulek ei ole piisav. Notarite

Koda saab sellise toetuse maksmise üle otsustada, et notaril oleks põhjust seal piirkonnas

ametis jätkata ning teenida vähemalt kohtuniku palgaga võrreldavat tasu.

Varro Vooglaid kommenteeris, et talle tundub protseduuriliselt ebatavaline, et eelnõu

esimese lugemise ettevalmistamise raames ei ole seekord komisjonis tehtud eelnõu sisulist

tutvustust. Ta märkis, et tavaliselt tutvustab eelnõu algataja ka algatuse sisu, kuid praegusel

juhul on asutud kohe seotud osapoolte esindajatele küsimuste esitamise juurde.

Madis Timpson sõnas, et võib teha eelnõu tutvustuse ise, kui üks algatajatest.

Ta selgitas, et notari tasud on ajale jalgu jäänud ning elu on näidanud, et maapiirkondadest

notarid kaovad, kes siis pensionile minnes, kes suuremasse keskusesse kolides. Ta rõhutas, et

vaadates seda küsimust ka regionaalpoliitilisest vaatest on notar kõrgharidusega õigusteenuse

osutaja ning kui see teenus väiksemates asulates kaob, halveneb inimeste juurdepääs õigusele.

Seetõttu on eelnõu eesmärk notari tasude ülespoole korrigeerimine.

Ta meenutas, et justiitsministrina oli selle kooskõlastamine tema viimane allkiri ning sellele

eelnes kohtumine Notarite Kojaga, kus teemat arutati. Ta lisas, et notarite esialgsed soovid

olid kõrgemad, kuid ta tõi neid madalamale ning nüüdseks on vahepeal ka inflatsioon oma

mõju avaldanud. See ilmestab ka nüüd eelnõu muudatuse loogikat ja eesmärki. Ta rõhutas, et

tema peamine mure on just väiksemate kohtade notarite pärast.

M. Timpson pöördus seejärel ise notarite esindajate poole ja palus täpsustada, kas notarid

maksavad ise Notarite Kojale ka teatavat tasu ning kas rohkem teenivad notarid maksavad

rohkem ja vähem teenivad notarid seda tasu ei maksa. Samuti, kas vastab tõele, et sellest

tasust kaetakse mh vajalikud infotehnoloogilised arendused ja koolitused.

Merle Saar-Johanson selgitas, et iga notar maksab Notarite Kojale maksu 5% iga kuu

käibest, mitte tulust ning notarid, kelle igakuine käive jääb alla 5000 euro, seda maksu ei

maksa. Ta märkis, et Notarite Koja suurim kulu on e-notari infosüsteemi arendamine ja

ülalpidamine. Selles süsteemis töötavad kõik notarid ning see on liidestatud kõikide riiklike

registritega, kuna selle kaudu tehakse päringuid ja edastatakse lepinguid. E-notari süsteemi

töös hoidmine võtab praegu umbes poole Notarite Koja eelarvest ning selle edasiarendamine

võtaks veelgi rohkem. Lisaks korraldatakse sellest tõesti ka koolitusi ning Notarite Kojas on

tööl ka rahapesu tõkestamise valdkonna spetsialist, kellelt notarid saavad nõu.

M. Saar-Johanson tõi eraldi esile, et inimestel on võimalik taotleda notaritasust vabastamist,

kui neil on majanduslikult raske ning ei suuda seetõttu pärimise või testamendiga seotud

tehingute tasusid maksta. Sellisel juhul tasub Notarite Koda notari tasu ise oma vahenditest.

Samuti on kulukas ka notariaadi arhiivi ülalpidamine, kuhu kõik notariaalsed dokumendid

kogutakse enne Riigiarhiivi üleandmist ning Notarite Koda peab ise üleval ka erinevaid

riiklikke registreid, sh pärimis-, abieluvara- ja apostilliregistrit ning käesoleva eelnõuga

lisandub ka volikirjade register.

Valdo Randpere viitas hiljuti Maalehes ilmunud artiklile, kus kirjeldati notarite kadumist

erinevatest maakondadest, notarite kõrget vanust ja seda, et mõnes maakonnas notar praegu

14

üldse puudub.

Ta märkis, et ei mõista väga hästi seda, miks inimene võib minna Tallinnas tehtud tehingut

tõestama hoopis näiteks Saaremaale, kuid Saaremaa notar ise ei või minna Tallinnasse seda

teenust pakkuma. Ta küsis, kas hoopis sellist süsteemi ei peaks muutma.

Merle Saar-Johanson vastas, et notarite tööpiirkonnad on praegu ametisse saamisel kindlaks

määratud maakondade kaupa. Ta rõhutas, et kui notaritele anda vabadus tegutseda kõikjal, siis

ei jääks väiksematesse kohtadesse nagu näiteks Saaremaale, Hiiumaale või Võrru tõenäoliselt

ühtegi notarit, sest kõik liiguksidki Tallinnasse, Tartusse või teistesse suurematesse

keskustesse ning väiksemate piirkondade inimesed peaksidki siis ise kaugemale sõitma.

Seetõttu on notari tööpiirkond kindlaks määratud, et piirkondlik teenus säiliks.

Varro Vooglaid sõnas, et kirjeldatud eelnõu eesmärk on arusaadav ning sellele on raske vastu

vaielda, sest notariteenuse kättesaadavus peaks säilima üle Eesti.

V. Vooglaid märkis siiski uuesti, et menetluskord tundub olevat paigast ära, sest esimese

lugemise ettevalmistamisel tuleks siiski kõigepealt pidada komisjonis arutelu eelnõu

algatajatega, mitte juba sisuliselt kaasatavate osapooltega. Ta märkis, et eelnõul on sisu palju

rohkem, kui lihtsalt üldise eesmärgi deklareerimine, mis on juba kõikidele arusaadav.

Ta lisas, et talle ei ole ka selge, kes selle eelnõu tegelikult on koostanud, sest põhjalik

69-leheküljeline eelnõu seletuskiri ei näi olevat mõne Riigikogu liikme kiirkorras koostatud

tekst. Hea normitehnika kohaselt võiks seletuskirjas olla selgelt märgitud, kes selle eelnõu

koostas.

Merle Saar-Johanson kommenteeris, et selline eelnõu töötati tegelikult välja juba 2024.a

Justiitsministeeriumis ning esitati siis valitusesse kooskõlastusele, kuid asi jäi sinna pidama

ega jõudnud valitsuse istungile.

Madis Timpson täpsustas, et tegemist ei ole päris täpselt sama eelnõuga. Ta märkis, et

viidatud valitsuse eelnõu on tänaseks siiski mõnevõrra muudetud ja seletuskirja täiendatud.

Varro Vooglaid sõnas, et tema jaoks on põhiprobleem see, et kuigi saab toetada üldist

eesmärki, et maapiirkondade notarid ei tohiks kaduda ja peaksid jätkuvalt hakkama saama,

siis ei saa toetada seda, kui sama hooga kasvatatakse veel suurem kasum ka nendele Tallinnas

ja Tartus tegutsevatele notaritele, kes saavad täna niigi hästi suuremate sissetulekutega

hakkama. Ta küsis, kas eelnõu koostamisel on seda arvestatud.

Ta rõhutas, et notariteenus on sisuliselt kvaasi-avalik teenus, ilma milleta ei saa inimesed

teatavaid tehinguid teha ning seetõttu tuleb lisaks notarite huvidele seista ka tavaliste inimeste

ja ettevõtjate huvide eest, kes ei tohiks sattuda olukorda, kus nad peavad maksma

põhjendamatult palju rohkem olukorras, kus osa need notarid saavad niikuinii hästi hakkama.

V. Vooglaid märkis, et tegelikult oleks hea näha eelnõu seletuskirjas tabelit, mis näitaks

konkreetsemalt, kui keeruline on piirkonniti notarite olukord. Näiteks on olemas konkreetsed

notarid konkreetsete käivete ja tuludega ning oleks huvitav võrrelda Tallinna ja näiteks

Hiiumaa notarite tulusid.

Merle Saar-Johanson vastas, et selline tabel on seletuskirjas leheküljel 60 olemas. Tabelis

on toodud notari tasude tõstmise prognoositav kogumõju tervele notariaadi käibele ja mõju

protsentuaalne jagunemine maakondade kaupa.

Ta märkis, et Tallinnas on 34 notarit ning neist 14 teenivad tegelikult samasugust sissetulekut

kui väljaspool Tallinna töötavad notarid. Ta möönis, et Tallinnas on ka tipud, kes teenivadki

palju ning just see teebki ka eelnõu vajaduse selgitamise keeruliseks, kuna võibki kohati jääda

mulje, et rikkad saavad veel rikkamaks, sest notarid teevad samasuguseid tehinguid. Samas on

paljud praegused tippnotarid olnud ametis ligi 30 aastat, lähenevad pensionieale ning

nooremate notarite peale tulekul jaguneb teenus tõenäoliselt ühtlasemalt.

15

Varro Vooglaid kommenteeris, et temale nähtub seletuskirja lk 60 tabelist, et muudatuste

kogumõju tähendab Hiiumaa notaritele aastase sissetuleku kasvu 46 167 euro võrra, samas kui

Harjumaal kasvaks see kokku enam kui 6 474 135 euro võrra.

Merle Saar-Johanson vastas, et Harjumaal on ka kõige rohkem notareid ehk 34 notarit 86-st

koguarvust.

Varro Vooglaid märkis, et see on mõistetav, kuid eelnõu peamine mõju avaldub rahaliselt

ikkagi ainult Harju- ja Tartumaal, mitte väiksemates kohtades nagu Hiiumaal, Saaremaal,

Valgamaal või Põlvamaal. Tema hinnangul liigub deklareeritud eelnõu eesmärk seetõttu

tagaplaanile.

Peeter Ernits kommenteeris, et tema on sel teemal rääkinud paljude notaritega, sh ka

tippudega ning tema hinnangul on põhiprobleem siiski maakondade notarite olukorras.

Ta palus seda olukorda lähemalt selgitada istungile kutsutud Katrin Sepal, kes töötas

varasemalt Saaremaal, kuid on nüüd Tallinna notar.

Katrin Sepp vastas, et on olnud Tallinnas nädal aega ametis ning võib ilma täpseid numbreid

avaldamata öelda, et käive on olnud esimesel nädalal kaks korda suurem kui ühe nädala

jooksul Saaremaal. Samas tuleb märkida, et Tallinnas on bürookulud kolm korda kõrgemad

kui Saaremaal. Ta rõhutas, et numbreid vaadates tuleb seega arvesse võtta ka seda, et tegemist

on käibega ehk see ei võrdu kasumiga ning Tallinna notarite käibed ongi palju kõrgemad kui

väiksemates kohtades.

Merle Saar-Johanson lisas, et ka büroo töötajate palgad on Tallinnas hoopis teistsugused,

sest juristi palkamine on Tallinnas oluliselt kallim kui mujal.

Varro Vooglaid märkis, et seletuskirjas võiks seda enam tuua eraldi välja ka tabeli tulude,

mitte üksnes käibe kohta.

Merle Saar-Johanson vastas, et seletuskirjas on olemas ka tabel, milles on tehingute kaupa

analüüsitud, kui suur on ühe tehingu kogukulu Tallinnas, Tartus ja väljaspool ning kui suur on

selle eest saadav notari tasu. Seega on seal nähtav ka see, millises ulatuses tehakse tehinguid

sisuliselt ilma tasu saamata.

Maria Jufereva-Skuratovski küsis, kuidas toimub notarite jaotamine piirkondadesse ning

kas notarite vahel on ka konkurents selle üle, kes saab ametisse näiteks Harjumaale.

Merle Saar-Johanson selgitas, et notari ametikoht täidetakse siis, kui koht vabaneb, sest

notariamet on eluaegne ning seotud konkreetse kohaga. Kui notar lahkub ametist, siis

otsustatakse, kas koht kuulutatakse uuesti välja või mitte.

Ta märkis, et hiljutistel juhtudel on ära läinud Saaremaa, Paide ja Narva notarid ning hetkel ei

ole neid kohti täidetud, et võimaldada seal jätkaval notaritel rohkem tehinguid teha ja seeläbi

suuremat sissetulekut teenida.Samas tähendab see nendele notaritele tihti liiga suurt

koormust. Kui koht siiski välja kuulutatakse, siis konkureerivad sellele kõik notarid, kes on

kandidaaditeenistuse läbinud ja eksami sooritanud ning parim saab koha. Kui järgmiseks

peaks vabanema koht Tallinnas või Tartus, siis konkureeritakse uuesti ning parim saab

võimalusel edasi liikuda.

Andre Hanimägi kommenteeris, et Varro Vooglaiu esitatud küsimused on korduvalt esile

kerkinud ka varasemalt ning tõenäoliselt on sellised küsimused üks põhjus, miks valitsus ei

ole selle eelnõuga varem edasi liikunud. Tema hinnangul on need küsimused teatud mõttes

õigustatud. Samas on kirjeldatud regionaalne aspekt väga oluline ning arvatavasti on see

põhjus, miks kõigi erakondade esindajad on eelnõule alla kirjutanud.

16

Ta küsis, millal ja milliseid järeldusi saaks pärast eelnõu seadusena vastuvõtmist teha.

Täpsemalt, kas notarid ise peavad kavandatud muudatust piisavaks, et tagada teenuse

kättesaadavus eri piirkondades ning millal plaanitakse avalduvast mõjust kokkuvõte teha.

Merle Saar-Johanson vastas, et seletuskirjas toodud arvutused põhinevadki tegelikel

statistilistel andmetel ja reaalsetel numbritel. Nende alusel on hinnatud, et muudatus aitab

notaritel mõneks ajaks jälle toime tulla. Ta tõdes, et inflatsioon on kahe aasta jooksul selle

eelnõu muudatuse mõju küll vähendanud, sest numbreid ei ole 2024. aastast ajakohastatud,

kuid sellest hoolimata peaks muudatus andma võimaluse toime tulla ligi 10–15 aastat, enne

kui notari tasude teemaga peaks tõenäoliselt taas Riigikokku tulema.

Ta rõhutas, et peamine eesmärk ongi täita notarite kohad ja võimaldada notaritel eri

piirkondades jätkata, et tagada inimestele õigusabi kättesaadavus kõikides maakondades.

Andre Hanimägi täpsustas, et tema hinnangul tuleks vältida olukorda, kus pärast eelnõu

vastuvõtmist jätkub siiski sama protsess, et maakonnad jooksevad notaritest tühjaks, samal

ajal kui Tallinna notarid teenivad edaspidi ikkagi rohkem.

Merle Saar-Johanson vastas, et seda ei juhtu kindlasti. Ta selgitas, et Notarite Koda koos

ministeeriumiga otsustab, kui palju notareid mingis piirkonnas vaja on ning kui leitakse, et

piirkonda on tarvis rohkem kui ühte notarit, siis need kohad ka täidetakse.

Ta lisas, et kandidaadil ei ole selles mõttes valikut, sest kui ta keeldub määratud kohta

minemast, siis kaotab ta ka notari ameti, vaatamata juba tehtud tööle, eksamitele ja

ettevalmistusele. Seni ei ole keegi seda teed valinud ning kõik on ametikoha vastu võtnud ja

määratud piirkonda läinud.

Varro Vooglaid kommenteeris veel eelnõu seletuskirja lk 60 olevat tabelit, et lihtsa arvutuse

põhjal, kui kogumõju aastase käibe kasvu osas on 11 352 000 eurot ning sellest Harjumaale ja

Tartumaale laekub vastavalt 6,47 miljonit ja 1,36 miljonit eurot, siis kokku moodustab see

ligikaudu 70% kogu täiendavast käibest.

Ta rõhutas, et saab aru suuremate piirkondade vastavast suuremast käibest, kuid talle tundub

siiski, et sellisel kujul ei teeni eelnõu deklareeritud eesmärki. Tema hinnangul aitab see küll

teatud määral ka maapiirkondade notareid, kuid suurem osa täiendavast käibest liigub siiski

sinna, kus käibed on juba praegu suured.

Merle Saar-Johanson selgitas, et Tallinnas ja Tartus töötabki kõige rohkem ehk üle poole

Eesti notaritest ning maapiirkondades on reeglina üks või kaks notarit. Seega näiteks Hiiumaa

kohta toodud täiendav käive lähebki kõik ühele notarile. Ta rõhutas, et seega tuleks piirkonniti

käibeid jagades vaadata ka seda, mitme notarini see tegelikult jõuab.

M. Saar-Johanson lisas, et kallimaks lähevad eeskätt n-ö vähem atraktiivsed tehingud ehk

testamendid, pärimisasjad ja odavamad kinnisvaratehingud tehinguväärtusega kuni 50 000

eurot. Kui tehingu väärtus on juba 250 000 euro ringis, on sealne hinnatõus minimaalne ehk

vaid mõnikümmend eurot ning 500 000 euro juures tasud enam sisuliselt üldse ei tõuse, vaid

pigem langevad. Seetõttu ei ole need vähem atraktiivsemad tehingud suuremates büroodes,

kus juba teenitakse hästi, peamine tuluallikas ning nende teenistus tuleb just suurte väärtusega

tehingutelt.

Lea Danilson-Järg küsis, kas notaritel on tuua oma teiste riikide kolleegide kogemusest

näiteid selle kohta, kuidas notari tasude pidevat ajakohastamist tagatakse. Ta uuris, kas mujal

kasutatakse näiteks indekseerimist või seotakse tasud kuidagi automaatselt iga-aastase

elukalliduse tõusuga. Tema hinnangul ei ole selline olukord aktsepteeritav, et notari tasud ei

muutu kordagi kümne aasta jooksul, kuigi elu läheb kogu aeg kallimaks ning tasud peaksid

sellega sammu pidama.

Merle Saar-Johanson vastas, et seda küsimust arutati ministeeriumiga ning kaaluti ka

17

võimalust lisada seadusse indekseerimine, et sama teema juurde ei peaks nii pidevalt tagasi

tulema. Ta selgitas, et selles osas leiti, et tavapärane inimene peab seadust avades kohe aru

saama, kui palju ta peab näiteks testamendi või pärimise tehingu algatamise eest maksma. Kui

tasud oleksid indekseeritud, siis ei oleks näiteks kümne aasta pärast enam üldse võimalik aru

saada, milline on tehingu tegelik tasu.

Ta lisas, et tema teada sellist lahendust ka mujal ei kasutata. Küll aga on riigiti erinev see, kas

notari tasud on määratud seadusega või hoopis justiitsministri määrusega. Selle üle on samuti

peetud vaidlusi, eeskätt konkurentsiõiguse vaatest.

Katrin Sepp lisas, et mõnes riigis on tasud määratud protsendina, mistõttu need tõusevadki

automaatselt koos tehingu väärtusega. Ta märkis, et nii fikseeritud tasudega lahendust nagu

Eestis ei ole tema teada väga laialdaselt kasutusel ning meenutas, et Eesti süsteem tehti kunagi

Saksamaa eeskuju järgi, kuid temale teadaolevalt on ka Saksamaa oma süsteemi nüüdseks

muutnud.

Madis Timpson tänas kutsutuid ning tegi ettepanekud eelnõu menetluslike otsuste osas.

Varro Vooglaid soovis hääletust ettepaneku osas eelnõu esimene lugemine lõpetada. Ta

selgitas, et esimese lugemise lõpetamine puudutab just kontseptuaalset küsimust ning kuigi

algatuse eesmärk on mõistetav, siis tema hinnangul praegune lähenemine ei teeni seda.

Madis Timpson viis vastavalt läbi hääletused menetluslike otsuste osas.

Otsustati:

4.1. Teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda 16.06.2026 (konsensus: Lea

Danilson-Järg, Peeter Ernits, Andre Hanimägi, Anti Haugas, Maria Jufereva-Skuratovski,

Valdo Randpere, Stig Rästa, Madis Timpson, Vilja Toomast, Varro Vooglaid).

4.2. Teha ettepanek esimene lugemine lõpetada (poolt 9: Lea Danilson-Järg, Peeter Ernits,

Andre Hanimägi, Anti Haugas, Maria Jufereva-Skuratovski, Valdo Randpere, Stig Rästa,

Madis Timpson, Vilja Toomast; vastu 1: Varro Vooglaid; erapooletuid 0).

4.3. Määrata juhtivkomisjoni esindajaks Lea Danilson-Järg (konsensus: Lea Danilson-Järg,

Peeter Ernits, Andre Hanimägi, Anti Haugas, Maria Jufereva-Skuratovski, Valdo Randpere,

Stig Rästa, Madis Timpson, Vilja Toomast, Varro Vooglaid).

5. Info ja muud küsimused

Infot ei esitatud ja muid küsimusi ei arutatud.

(allkirjastatud digitaalselt)

Madis Timpson

juhataja

(allkirjastatud digitaalselt)

Selena Eenmaa

protokollija

Riigikogu õiguskomisjoni

istungi protokoll nr 134

Tallinn, Toompea Esmaspäev, 08. juuni 2026

Algus 11.16, lõpp 13.00

Juhataja: Madis Timpson (esimees)

Protokollija: Selena Eenmaa (konsultant)

Võtsid osa:

Komisjoni liikmed: Lea Danilson-Järg, Peeter Ernits, Andre Hanimägi, Anti Haugas, Maria

Jufereva-Skuratovski, Valdo Randpere, Stig Rästa, Vilja Toomast, Varro Vooglaid

Komisjoni ametnikud: Raini Laide (nõunik-sekretariaadijuhataja), Linnar Liivamägi (nõunik)

Puudusid: Heljo Pikhof ja Anti Poolamets

Kutsutud: Riigikantselei õigusosakonna nõunik Kärt Voor (2. päevakorrapunkt); riigi

peaprokurör Astrid Asi, Justiits- ja Digiministeeriumi kriminaalpoliitika osakonna

kriminaalkoostöö ja õigusloome talituse nõunik Einar Hillep (3. päevakorrapunk); Notarite

Koja esimees Merle Saar-Johanson ja Tallinna notar Katrin Sepp (4. päevakorrapunkt)

Päevakord:

1. Nädala töökava kinnitamine

2. Vabariigi Valitsuse algatatud korrakaitseseaduse muutmise ja sellest tulenevalt teiste

seaduste muutmise seaduse (mehitamata sõidukite seire ja tõrje rollijaotus) eelnõu (902 SE)

teise ja kolmanda lugemise ettevalmistamine

3. Vabariigi Valitsuse algatatud prokuratuuriseaduse muutmise seaduse eelnõu (909 SE) teise

ja kolmanda lugemise ettevalmistamine

4. Riigikogu liikmete Madis Timpsoni, Mart Helme, Toomas Uibo, Madis Kallase, Peeter

Ernitsa, Lea Danilson-Järgi algatatud notari tasu seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse

eelnõu (941 SE) esimese lugemise ettevalmistamine

5. Info ja muud küsimused

1. Nädala töökava kinnitamine

Riigikogu õiguskomisjoni nädala (08.06.2026-14.06.2026) töökava

Komisjoni istung esmaspäev, 08. juuni 2026 kell 11.15

1. Nädala töökava kinnitamine

2. Vabariigi Valitsuse algatatud korrakaitseseaduse muutmise ja sellest tulenevalt teiste

seaduste muutmise seaduse (mehitamata sõidukite seire ja tõrje rollijaotus) eelnõu (902 SE)

teise ja kolmanda lugemise ettevalmistamine

3. Vabariigi Valitsuse algatatud prokuratuuriseaduse muutmise seaduse eelnõu (909 SE) teise

ja kolmanda lugemise ettevalmistamine

4. Riigikogu liikmete Madis Timpsoni, Mart Helme, Toomas Uibo, Madis Kallase, Peeter

Ernitsa, Lea Danilson-Järgi algatatud notari tasu seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse

eelnõu (941 SE) esimese lugemise ettevalmistamine

2

5. Info ja muud küsimused

Komisjoni istung teisipäev, 09. juuni 2026 kell 14.00

1. Vabariigi Valitsuse algatatud karistusseadustiku ja ohvriabi seaduse muutmise seaduse

(muudatused seoses inimkaubanduse direktiivi uusversiooni ülevõtmisega) eelnõu (880 SE)

teise ja kolmanda lugemise ettevalmistamine

2. Vabariigi Valitsuse algatatud võlaõigusseaduse, krediidiasutuste seaduse ning

makseasutuste ja e-raha asutuste seaduse muutmise seaduse (finantspettuste ennetamine ja

tõkestamine) eelnõu (936 SE) esimese lugemise ettevalmistamine

3. SDE esitatud Riigikogu otsuse „Ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele laste vastu

toime pandud seksuaalkuritegude seadusandliku regulatsiooni muutmiseks" eelnõu (891 OE)

esimese lugemise ettevalmistamine

4. Arvamuse andmine Riigikohtule (KarRS § 28 lg 2 koosmõju Euroopa Liidu (EL) õiguse ja

põhiseadusega (PS) osas, mille kohaselt tuleb avalikustatud kohtulahendis jätta isiku nimi

asendamata, kui ta on tunnistatud süüdi KarS § 404 järgi)

5. Info ja muud küsimused

Otsustati:

1.1. Kinnitada nädala töökava (konsensus: Lea Danilson-Järg, Peeter Ernits, Andre Hanimägi,

Anti Haugas, Maria Jufereva-Skuratovski, Valdo Randpere, Stig Rästa, Madis Timpson, Vilja

Toomast, Varro Vooglaid).

2. Vabariigi Valitsuse algatatud korrakaitseseaduse muutmise ja sellest tulenevalt teiste

seaduste muutmise seaduse (mehitamata sõidukite seire ja tõrje rollijaotus) eelnõu (902

SE) teise ja kolmanda lugemise ettevalmistamine

Madis Timpson sõnas, et eelnõu algataja on esitanud veel mõned täiendavad tehnilised

muudatusettepanekud, mida komisjon võiks tänasel istungil üle vaadata.

Esimees andis muudatusettepanekute tutvustamiseks sõna Riigikantselei esindajale ning viis

samaaegselt läbi nende hääletused.

Kärt Voor tutvustas täiendavalt esitatud muudatusettepanekuid:

14. Muutes eelnõu järgnevate paragrahvide numeratsiooni täiendada eelnõu uue §-ga 8

järgmises sõnastuses:

㤠8. Riigipiiri seaduse muutmine

Riigipiiri seaduses tehakse järgmised muudatused:

1) paragrahvi 114 lõikes 1 asendatakse arv „45“ tekstiosaga „44, 45, 451“;

2) paragrahvi 114 lõikes 11 asendatakse tekstiosa „§-des 30–33 ja 45–53“ tekstiosaga „§-des

30, 31, 32, 33, 44, 45, 451, 46, 47, 48, 49, 50, 51, 52 ja 53“.

Selgitus: Muudatusettepanek on algatatud Riigikantselei 5.06.2026 kirjas toodud ettepaneku

põhjal.

Muudatus on seotud Riigikogu riigikaitsekomisjonis menetluses oleva kaitseväe korralduse

seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu (898 SE)

kohta Kaitseministeeriumi esitatud muudatusettepanekutega (eelnõu 898 SE kaardil

Kaitseministeeriumi 29.05.2026 arvamuses ettepanekud nr 4 ja nr 5.)

3

Seoses riigikaitsekomisjoni menetluses oleva eelnõu 898 SE § 8 punktides 2 ja 3 tehtavate

riigipiiri seaduse (RiPS) § 114 lõigete 1 ja 11 muudatustega, mille jõustumine on ette nähtud

üldises korras, tuleb eelnõus 902 SE samuti ette näha RiPS § 114 lõigete 1 ja 11 muudatus, et

hõlmatud oleks ka mehitamata õhusõiduki lendu sekkumise meede.

Mõlemad RiPS muudatused jõustuvad üldises korras. Selleks, et ei tekiks õiguslikku vaakumit

ega ebatäpsust, esitas Riigikantselei 5.06.2026 kirjas täpselt samas sõnastuses

muudatusettepaneku 902 SE kohta nagu esitas Kaitseministeerium 898 SE kohta.

Täpsustusega välistatakse segadus kahe erineva eelnõu (902 SE ja 898 SE) jõustumisel RiPS

§ 114 lõigete 1 ja 11 viidetes.

Õiguskomisjon

Juhtivkomisjon: ARVESTADA TÄIELIKULT (konsensus: Lea Danilson-Järg, Peeter Ernits,

Andre Hanimägi, Anti Haugas, Maria Jufereva-Skuratovski, Valdo Randpere, Stig Rästa,

Madis Timpson, Vilja Toomast, Varro Vooglaid).

15. Asendada eelnõu § 9 (endine § 8) punktis 6 toodud TurvaTS § 261 (Mehitamata

õhusõiduki lendu sekkumine) lõikes 5 sõnad: „dokumenti säilitatakse kuus kuud“ sõnadega:

dokumenti säilitatakse kuus kuud dokumendi koostamisest arvates“

Selgitus: Ettepanek on redaktsiooniline. Täpsustatakse, et dokumenti säilitatakse kuus kuud

dokumendi koostamisest arvates.

Õiguskomisjon

Juhtivkomisjon: ARVESTADA TÄIELIKULT (konsensus: Lea Danilson-Järg, Peeter Ernits,

Andre Hanimägi, Anti Haugas, Maria Jufereva-Skuratovski, Valdo Randpere, Stig Rästa,

Madis Timpson, Vilja Toomast, Varro Vooglaid).

18. Täiendada eelnõu §-ga 10 järgmises sõnastuses:

„§ 10. Seaduse jõustumine

Käesoleva seaduse § 1 punktid 15–17, § 2 punkt 4, § 5 punkt 3, § 6 punkt 6, § 7 punkt 2 ning

§ 9 punktid 7 ja 11 jõustuvad 2026. aasta 1. oktoobril.“.

Selgitus: Muudatusettepanek on algatatud Riigikantselei 5.06.2026 kirjas toodud ettepaneku

põhjal. Muudatuse kohaselt jõustub seadus üldises korras. Muudatused, mis on seotud 1.

oktoobril jõustuma kavandatud kriisiolukorra ja riigikaitse seadusega, jõustuvad aga 1.

oktoobril 2026. Muudatus puudutab ka ettepanekut nr 14 (RiPS-i muudatuste jõustumis) ning

arvestab eelnõu 898 SE jõustumise aega.

Õiguskomisjon

Juhtivkomisjon: ARVESTADA TÄIELIKULT (konsensus: Lea Danilson-Järg, Peeter Ernits,

Andre Hanimägi, Anti Haugas, Maria Jufereva-Skuratovski, Valdo Randpere, Stig Rästa,

Madis Timpson, Vilja Toomast, Varro Vooglaid).

Madis Timpson sõnas lõpetuseks, et sellega on eelnõu muudatusettepanekud läbi vaadatud.

Esimees meenutas, et eelnõu menetluslikud otsused tehti juba eelmisel korral.

3. Vabariigi Valitsuse algatatud prokuratuuriseaduse muutmise seaduse eelnõu (909 SE)

4

teise ja kolmanda lugemise ettevalmistamine

Madis Timpson märkis alustuseks, et arutelule on kutsutud riigi peaprokurör, kes on hetkel

veel teel komisjoni.

Linnar Liivamägi sõnas sissejuhatuseks, et eelnõu muudatusettepanekute esitamise tähtajaks

Riigikogust ühtegi muudatusettepanekut ei laekunud. Kaasamiskirjad saadeti kõikidele

kohtutele, prokuratuuridele ja advokatuurile, kuid ka nendelt ei tulnud tagasisidet, v.a üks

Viru Maakohtu nelja kohtuniku poolt esitatud arvamus.

Ta selgitas, et selles arvamuses ei tehtud ühtegi konkreetset ettepanekut, mida võiks eelnõus

muuta, lisada või välja jätta, vaid avaldati üldist kriitikat terve eelnõu suhtes. Seega oleks hea,

kui peaprokurör saaks Viru Maakohtu kohtunike seisukohti kommenteerida.

Einar Hillep kommenteeris Justiits- ja Digiministeeriumi (JDM) poolt, et kui eelnõu veel

koostati, saadeti see ka siis arvamuse avaldamiseks kõikidele kohtutele, kuid toona ei

saabunud neilt ühtegi kommentaari. Riigikohus küll teatas, et ei soovi arvamust avaldada,

kuid teised kohtud ei reageerinud.

Ta selgitas, et Viru Maakohtu kohtunike arvamuses on sisuliselt võetud ette eelnõu seletuskiri

ning avaldatud kriitikat selle erinevatele lausetele. Ta märkis, et pidi ise arvamuse pika

katkematu ja konkreetsete punktideta teksti esmalt osadeks jagama, et mõista, mida täpsemalt

kritiseeritakse. Näiteks avaldatakse selles kriitikat eriprokuröride ametikohtade kaotamise

suhtes. Samas on eelnõu seletuskirjas selles osas selgitatud, et praktikas on see institutsioon

tegelikult juba aastaid tagasi kadunud. Kui see 2004.a loodi, siis oli see tõesti oluline, kuid

praeguseks on sellest koguni 22 aastat möödunud ning praktikas on need ametikohad juba

kadunud. Nende ülesanded on sisuliselt üle võtnud ringkonnaprokurörid, kes on täna

spetsialiseerunud konkreetsematele kuriteoliikidele, sh näiteks narkokuriteod, organiseeritud

kuritegevus ja ka Kaitsepolitsei uuritavad kuriteod. Ta rõhutas, et eelnõu eesmärk on viia

seadus kooskõlla tegeliku praktikaga.

Varro Vooglaid küsis, et isegi kui seda institutsiooni praktikas enam ei kasutata, siis mis

kahju oleks sellest, kui selline võimalus jääks seadusesse alles. Ta märkis, et mõnes olukorras

võiks olla eriprokuröri institutsiooni uuesti kasutamise võimalus kasulik. Arvestades, et

tegemist on võimalusega, mitte kohustusega.

Einar Hillep vastas, et sellele seisukohale on keeruline otseselt vastu vaielda. Ta leidis

samas, et seadus peaks olema korrektne ning vastama tegelikule olukorrale.Kui tulevikus

peaks tõepoolest tekkima vajadus mõnes olukorras eriprokuröri institutsiooni taastamiseks,

siis saaks selle küsimuse juurde uuesti tagasi tulla.

Anti Haugas tõstatas peaprokuröri ametiaja teema. Ta märkis, et ei ole ise päris veendunud,

miks peaprokuröri ametiaeg peaks nüüd olema just seitse aastat. Tema hinnangul võiksid

tänapäeval riiklikud ametikohad pigem roteeruda ning ametiajad ei peaks olema pikad.

Näiteks oleks mõistlikum viieaastane ametiaeg, mis on ka Vabariigi Presidendil. Samuti

arvestades, et Riigikogu valitakse neljaks aastaks. Õiguskantsler ja Riigikohtu esimees on

praegu ainukesed, kelle ametiajad on pikemad, kuid nende puhul on tegemist ka

põhiseaduslike institutsioonidega.

Madis Timpson tervitas istungile saabunud riigi peaprokuröri Astrid Asi. Ta küsis esmalt ise

eelnõu ajaloolise tausta kohta ning meenutas, et kui ta õigesti mäletab, siis on osasid neid

muudatusi kavandatud juba seitse aastat.

Astrid Asi kinnitas seda ja tõi esile, et näiteks seesama peaprokuröri ühe ametiaja küsimus oli

aruteludes juba algusest peale ning võimalik, et see teema tõusetus isegi veel varasemal ajal.

Samuti on olnud pikemalt arutelu all küsimus, et distsiplinaarkaristusena ei ole võimalik

määrata prokuröri madalamale ametikohale ning ka eriprokuröride ametikohtade kaotamine,

5

mis faktiliselt on juba toimunud, kuigi seaduses on see veel alles. Lisaks on pikemalt olnud

teemaks ka prokuröride piirkondlik liikumine, et inimesi oleks võimalik vajadusel lihtsamini

eri piirkondadesse tööle suunata.

Madis Timpson küsis, millised teemad on vahepeal juurde lisandunud.

Astrid Asi vastas, et juurde on tulnud eelmise peaprokuröri ajal prokuröride katseaegade

teema ning küsimus, et kõik juhid võiksid olla tähtajalistes ametites. Samuti on olulise

teemana lisandunud atesteerimine.

Madis Timpson meenutas, et esimesel lugemisel vastati komisjonis juba paljudele

küsimustele ning uuris, kas komisjoni liikmetel on veel täpsustavaid küsimusi.

Varro Vooglaid sõnas, et ei näe samuti põhjust, miks peaks muutma peaprokuröri ametiajaks

seitse aastat ning toetab seisukohta, et viieaastane ametiaeg võiks olla piisav.

V. Vooglaid märkis lisaks, et Viru Maakohtu kohtunike tagasiside tundub vähemalt esmasel

lugemisel asjalik ning kuigi ta ei oska öelda, kas kõik kriitilised punktid on põhjendatud,

tuleks tema hinnangul kõikidele seal tõstatatud küsimustele siiski ükshaaval vastata.

Astrid Asi alustas vastamist taas peaprokuröri seitsmeaastase ametiaja küsimusest ning

rõhutas, et lõplik otsus selles kuulub Riigikogule.

Ta selgitas, et tema eelkäijad ja ta ise toetab seda eeskätt just selles kontekstis, et

peaprokuröril oleks üks ametiaeg. Praegu kehtiva seaduse alusel on peaprokuröri ametiaeg

viis aastat, koos võimalusega ta uueks ametiajaks ametisse tagasi nimetada. Ühte ametiaega

on eelistatud, et tagada sõltumatus ja vältida ametiaja lõpus võimalikku tagasinimetamise

nimel peetavat nn valimiskampaaniat. Näiteks seda, et peaprokurör hakkab tegema teatud

otsuseid või käituma teatud viisil lootuses saada ametisse tagasi nimetatud, mis võib

omakorda seada kogu organisatsiooni ebamugavasse olukorda. Isegi, kui sellist olukorda

päriselt ei teki, ei peaks see ka nii näima. Tema hinnangul oleks selle vältimiseks parem, kui

peaprokuröril oleks üks ametiaeg. Seitse aastat on võetud analoogina kohtu esimeeste

regulatsioonist, mille osas tehti samuti varasemalt viieaastaselt ametiajalt muudatus just

seitsmeaastasele ühele ametiajale, ilma võimaluseta uueks ametiajaks tagasi nimetada.

A. Asi märkis, et juhtimises peetakse viit aastat ühe ametiaja puhul sageli liiga lühikeseks,

kuigi selles küsimuses on erinevaid seisukohti. Tema isiklik seisukoht on, et kui jääda ühe

ametiaja juurde, siis võiks see olla just seitse aastat. Kui otsustatakse, et ühe ametiaja

põhimõtet ei soovita rakendada, siis võiks selles osas säilida praegu kehtiv regulatsioon.

Ta lisas, et teiste riikide praktikat vaadates ei ole seitsmeaastane ametiaeg kuigi pikk. Näiteks

Soomes ja Rootsis on riigi peaprokurörid ametis üldse tähtajatult ehk jäävad ametisse kuni

pensionini. Tema sellist lähenemist õigeks ei pea ning leiab, et ka tippjuht peaks olema

tähtajaline. Seega on otsustuskoht praegu pigem selles, kui pikk see üks ametiaeg peaks

olema.

A. Asi jätkas kõikide juhtide ametikohtade tähtajaliseks muutmise küsimusega. Ta viitas Viru

Maakohtu kohtunike arvamuses esitatud väitele, et see ei pruugi tagada juhtivate prokuröride

kvalifikatsiooni ja professionaalsust, kuid märkis oma varasemale kogemusele tuginedes, et

tähtajalisus pigem just tagab seda ning tema selle väitega ei nõustu. Näiteks kohtutes on juba

praegu kõik juhid tähtajalised. Ta selgitas, et juhtide vahetumine teatud aja tagant annab

organisatsioonile aja jooksul nn uut hingamist juurde ning samuti peavad kõik juhid, kes

soovivad ametis jätkata, ise hoidma oma kvalifikatsiooni ja professionaalsust, et saada tagasi

nimetatud või uuesti kandideerida ja valituks osutuda.

A. Asi märkis seejärel eriprokuröride teenistuskohtade kaotamise osas, et tema hinnangul ei

ole see samm tagasi, kuna need ametikohad on sisuliselt juba ammu kadunud.

6

Madis Timpson meenutas, et eelnevalt tõusetus siin küsimus, kas eriprokuröri võimalus

võiks siiski jääda seadusesse alles juhuks, kui seda tulevikus vaja peaks minema.

Astrid Asi vastas, et selleks ei nähta täna vajadust. Need küsimused on täna juba läbi

spetsialiseerumise organisatsiooni siseselt lahendatud ning kõige olulisem vajadus on hoopis

paindlikkuse tagamine.

Ta rõhutas, et organisatsiooni struktuuri vaatest ei tohiks seadusega ennast niivõrd jäigalt

kinni kirjutada, et muutuvas olukorras ei ole võimalik organisatsioonis töökorralduslikult

jooksvalt vastavaid muudatusi teha. Organisatsioon peaks saama oma struktuuris muutustega

kaasas käia nii, et iga välisest tegurist tulenev muutuv olukord ei eeldaks seadusemuudatust.

Varro Vooglaid palus arutelu jälgitavuse huvides selgitada, mille poolest eriprokuröri ja

ringkonnaprokuröri rollid praegu põhimõtteliselt erinevad.

Astrid Asi vastas, et tegelikult need rollid praegu ei erinegi. Ta selgitas, et omal ajal, kui

eriprokuröride ametikohad olid päriselt täidetud, siis tegelesid nad spetsialiseerunult kindlate

valdkondadega, sh näiteks korruptsiooniga või organiseeritud kuritegevusega. Täna on aga

organiseeritud kuritegevuse asjade menetlemine jaotatud eeskätt selle järgi, kui tõsise või

rahvusvahelise mõõtmega juhtumiga on tegemist. Suuremad ja keerulisemad rahvusvahelise

mõõtmega juhtumid on Riigiprokuratuuris, n-ö lihtsamad on ringkonnaprokuratuurides.

A. Asi sõnas, et tema hinnangul ei anna eraldi veel eriprokuröri ametikoha sinna kõrvale

loomine lisaväärtust ega tuge. Organiseeritud kuritegevuse valdkonnas spetsialiseerunud

prokurör peab juba olema võimeline lahendama väga laia spektriga asju. Arvestades, et

organiseeritud kuritegevus võib hõlmata nii majandus- kui ka narkokuritegusid, samuti

inimkaubandust ja kelmusi.

Varro Vooglaid palus täpsustada, et kui tekiks vajadus panna mõni valdkonna eriteadmistega

inimene tegelema üksnes näiteks telefonipettustega, siis oleks täna võimalik seda ülesannet

määrata ringkonnaprokuröridele, ilma et peaks eraldi looma eriprokuröride ametikohti.

Astrid Asi vastas jaatavalt, et tööjaotuskavas oleks võimalik vajadusel vastavaid muudatusi

teha.

A. Asi rõhutas veel, et viidatud arvamuse puhul ei ole tegemist Viru Maakohtu arvamusega,

vaid nelja kohtuniku seisukohaga. Ta märkis, et on ise rääkinud Viru Maakohtu esimehega,

kes ei ole sellele kirjale alla kirjutanud. Arvamuses kajastavad mitmed kriitikapunktid lihtsalt

erinevaid põhimõttelisi seisukohti, mida ongi võimalik argumenteerida ühte ja teist pidi.

A. Asi märkis veel tõstatatud kassatsiooni esitamise küsimuse osas, et tema ei ole selle

muudatuse vastu, sest ei näe, et see hakkaks kuidagi sõltumatust riivama võrreldes praeguse

olukorraga. Ta meenutas, et varasemalt oli süsteem koguni selline, et kõik kassatsiooni

menetlused olid Riigiprokuratuuris ehk selles etapis anti asi üle Riigiprokuratuuri teisele

prokurörile, kus otsustati, kas kassatsioon esitada või mitte. Toona ei nähtud isegi selles

sõltumatuse riivamist. Praegu pakutud lahendus on tema hinnangul oluliselt leebem, sest

kassatsiooni esitamise otsustab juhtivprokurör või riigi peaprokurör sõltuvalt sellest, millises

üksuses menetlus on olnud.

Anti Haugas kommenteeris veel ametiaja teema osas, et temale endale ei meenu peaprokuröri

ametikoha puhul juhtumeid, kus tagasi nimetamise lootuses oleks peetud sellist kampaaniat.

Küll aga meenub talle omavalitsustest ja erasektorist palju hoopis selliseid näiteid

olukordadest, kus inimene teades, et tema ametiaeg saab niikuinii läbi ja teda enam tagasi ei

valita, hakkab otsuseid tegema ükskõikselt või talle seatud ootusi eirates. Seetõttu, soov olla

ametisse nimetava organi suhtes meelepärane ei pruugi alati halb olla, samas kui teadmine, et

7

ametiaeg lõpeb peagi ja temast edasine ei sõltu, võib samuti tuua kaasa halba.

Astrid Asi möönis, et selline risk on alati olemas, et ametiaja lõpus võib tekkida ükskõiksus,

sest tegemist on ka sisetunde küsimusega ning inimesed ongi kõik erinevad. Ta rõhutas, et

kohtute ja prokuratuuri puhul on aga eripäraks see, et pärast juhi ametiaja lõppu liiguvad

inimesed enamasti siiski samas organisatsioonis tagasi kohtuniku või prokuröri tööle.Sellesse

rolli oleks aga väga keeruline ja tema hinnangul ka ebaeetiline naasta, kui inimene on juhi

ametis teinud küsitavaid või ükskõikseid otsuseid või lasknud asjadel halvas suunas minna. Ta

rõhutas taas, et lõplik otsustus ametiaja osas kuulub Riigikogule.

Valdo Randpere kommenteeris, et temal ei ole põhimõtteliselt vahet, kas ametiaeg jääb nii,

nagu kehtivas regulatsioonis või muudetakse seitsmeaastaseks, sest argumente on mõlemal

poolel.Ta leidis, et kui probleemina nähakse ametiaja lõpus tekkivat ükskõiksust, siis ei

pruugi see kaduda ka kehtiva tagasi nimetamise võimalusega viieaastase ametiaja korral, vaid

tekib lihtsalt mõned aastad hiljem.

V. Randpere tõstatas seejärel eraldi teemana, et prokuratuur võiks oma tegevuse kohta ka

avalikkusele rohkem selgitusi anda. Ta viitas viimastel nädalatel ilmunud meediakajastustele,

kus on mh kõlanud väide, et prokuratuur on tänase peaprokuröri juhtimisel muutunud

inimlikumaks ning see võib olla kui põhjuseks, miks näiteks Läänemetsa suhtes ei esitatud

süüdistust, samal ajal kui Kingo mõisteti samadel asjaoludel süüdi. Ta rõhutas, et prokuratuur

võiks ise selliseid juhtumid rohkem lahti kirjutada ja avalikkusele selgitada, kuna see oleks nii

ühiskonna õiglustunde kui ka prokuratuuri enda huvides.

Peeter Ernits kommenteeris, et seitsmeaastane ametiaeg on tema hinnangul täiesti sobiv,

arvestades ka paralleeli kohtute süsteemiga. Ta märkis, et selle seaduse muutmine on

hädavajalik, sõltumata sellest, kas ametiaeg jääb pakutava seitsme aasta juurde või mitte.

Samas tuleb ka märkida, et ühiskonnas küsitakse järjest enam, mida selline seaduse muutmine

tegelikult lahendab. Ta viitas erinevatele avalikele arvamustele, mille kohaselt tuleks

prokuratuuri ja kogu eeluurimise usaldusväärsuse küsimusega tegeleda põhjalikumalt ja

laiemalt. Ta uuris, mida peaprokurör sellest usaldusväärsuse taastamise küsimusest arvab.

Astrid Asi vastas, et tema isiklikul hinnangul ei olegi võimalik usaldust saada ega taastada

pelgalt seaduse kaudu. Seadus on sellest üks osa, kuid usaldus kujuneb eelkõige siiski

prokuratuuri igapäevase töö ja võimekuse kaudu. Ta märkis, et seadus saab sellele kaasa

aidata näiteks just juhtide ametiaegade tähtajalisuse, pikemate katseaegade jm mehhanismide

kaudu, mis aitavad tagada seda, et organisatsioonis töötavad motiveeritud, pädevad ja hästi

koolitatud inimesed.

Einar Hillep lisas, et nagu arutelus juba varasemalt osutati, aitaks usaldust kasvatada ka see,

kui prokuratuur selgitaks võimalusel ka avalikkusele rohkem lahti, kuidas asjad tegelikult

toimivad.

Varro Vooglaid märkis peaprokuröri ametiaja osas, et alternatiivid ei pea tegelikult piirduma

üksnes kehtiva viis pluss viis või pakutud seitsme aastaga, vaid kaaluda võiks ka näiteks viis

pluss kaks varianti ehk viieaastast ametiaega võimalusega seda kuni kahe aasta võrra

pikendada.

V. Vooglaid tõstatas seejärel küsimuse kassatsiooni esitamise regulatsiooni kohta. Nimelt on

eelnõu seletuskirjas praegu öeldud, et prokurör arutab kassatsiooni esitamise küsimust riigi

peaprokuröri või juhtivprokuröriga. Ta viitas Viru Maakohtu kohtunike arvamuses tõstatatud

küsimusele, mida selline „arutamine“ tegelikult tähendada võiks. Samuti küsimusele, „kuidas

saab asja arutada peaprokuröriga või juhtivprokuröriga, kes varem pole selle konkreetse

kriminaalasjaga kokku puutunud ja ei tea sellest midagi? Kas eelnõu autor eeldab, et nad

istuvad koos ja uurivad kõik toimiku materjalid läbi? Kas see on realistlik kui peaprokurör või

8

juhtivprokurör hakkavad seda tegema igas ebaselges kriminaalasjas?“

V. Vooglaid palus täpsemalt selgitada, mida see arutamine sisuliselt ikkagi tähendab ning

milliseid kohustusi see peaprokurörile või juhtivprokurörile paneb. Samuti, kas tänane

peaprokurör oleks ka ise valmis selliseks põhjalikuks toimiku materjalide läbivaatamiseks

ning kas see arutamine peaks lõppema formaalse otsusega, millega antakse põhjendatud

nõusolek kassatsiooni esitamiseks või kujutaks see arutelu pigem informaalset protseduuri,

mille sisu ei fikseerita.

V. Vooglaid rõhutas lisaks, et tema hinnangul tuleks seda küsimust üldse vaadata veel

laiemalt ning mitte piirduda ainult kassatsiooniga, vaid käsitleda ka apellatsiooni esitamise

korda. Ta möönis, et see tooks suuremat administratiivset koormust, kuid tema hinnangul ei

ole kriminaalmenetluse puhul selline lähenemine vastuvõetav, kus apellatsiooni ja

kassatsiooni kasutatakse sisuliselt kehtiva õiguse tähenduse välja selgitamiseks. Ta rõhutas, et

seadus ise peaks olema juba piisavalt selgelt kirjutatud ega tohiks kujundada olukorda, kus

õiguse tähendust kujundatakse läbi inimeste solgutamise kriminaalmenetlustes.

Astrid Asi vastas esmalt, et peab viis pluss kaks ametiaja varianti iseenesest väga heaks

mõtteks. Ta lisas oma isikliku kogemuse põhjal, et kümme aastat ühes tippjuhi rollis olla on

liiga pikk aeg ning seitse aastat tundub üldiselt optimaalne, mistõttu ei oleks tal ka sellise

alternatiivi vastu midagi.

A. Asi sõnas, et tõstatatud küsimus kassatsiooni esitamise kohta on väga hea arutelukoht, sest

selline muudatus tooks tõepoolest nii peaprokurörile kui ka juhtivprokurörile täiendava

koormuse ja vastutuse. Tema arusaama järgi tuleb seadusesse pakutud lahendust mõista nii, et

see peab olema vormistatud kirjalikult volitusena, kuna see peab jõudma ka kohtusse ning

kohus peab nägema, et kassatsiooni esitamiseks on vastav õiguslik alus olemas. Seetõttu peab

juhi poolt antud volitus olema siiski kirjalikult fikseeritud.

Ta selgitas, et selle küsimuse arutamise täpne sisu sõltub siiski konkreetsetest juhtumitest, mis

võivad olla väga erinevad. Mõnes olukorras võib tõepoolest osutuda vajalikuks, et juht tutvub

toimikuga väga põhjalikult, võib-olla juba ka menetluse varases faasis. Samas tuleb rõhutada,

et kassatsioon puudutab eeskätt õigusküsimusi, mitte enam tõendite hindamist. Seetõttu ei ole

igal juhul vaja kogu toimikut algusest lõpuni läbi töötada, vaid eeskätt tuleb mõista seda,

millised õigusküsimused soovitakse Riigikohtusse viia. Seega tuleb pidada arutelu just sellest

vaatenurgast ning koos juhiga hinnata, kas õiguslik vaidlus on selline, mis tuleks Riigikohtu

ette viia või mitte.

Madis Timpson sõnas, et tal on lõpetuseks üks küsimus, mida ta on lubanud tõstatada. Ta

selgitas, et küsimus tuli Riigikogu liikme Helle-Moonika Helme poolt pärast seda, kui ta oli

juhtivkomisjoni ettekandjana täiskogule tutvustanud eelnõu arutelu komisjonis.

Nimelt viitas Helle-Moonika Helme eelnõu muudatuse seletusele, mille kohaselt antakse

mittevastavuse korral prokuröride konkursikomisjonile pädevus kontrollida prokuröri

vastavust teenistuskohale ning märkis, et avalikkuses teatakse vähemalt kahest prokurörist,

kes on menetluse käigus tõendite võltsimise tõttu vahele jäänud ja ka süüdi mõistetud, kuid

töötavad prokuratuuris siiski edasi. Lisaks meenutas Helle-Moonika Helme, et kohtumisel

peaprokuröriga oli ta väitnud, et peaprokuröril puuduvad tööriistad nende prokuröride ametist

vabastamiseks. Seejärel küsis Helle-Moonika Helme, kas käesolev eelnõu võiks olla see

vajalik tööriist, mis aitaks sellistest manipuleeritavatest prokuröridest lahti saada.

M. Timpson küsis, kas see väide vastab tõele ning kas käesolev eelnõu võiks seda lahendada.

Astrid Asi täpsustas, et tema varasem väide tööriistade puudumise osas puudutas üldisemalt

tänast abstraktset olukorda, mitte kahte konkreetset isikut. Ta selgitas, et täna puudub alus

vabastada prokurör ametist ilma distsiplinaarmenetluseta või veel äärmuslikumal juhul

kriminaalmenetluseta. Ta märkis, et selliste olukordade puhul, kus inimene ei ole mingil

põhjusel ennast võib-olla piisavalt hästi uute seadustega kurssi viinud või ei ole valmis kaasa

9

tulema tööks vajaliku tehnoloogilise arenguga, ei pruugi distsiplinaarmenetlusega sekkumine

olla sobiv meede. Just sellisteks juhtumiteks oleks atesteerimine sobiv lahendus, kuna see

võimaldaks suunata ta konkursikomisjoni ning anda ka võimalus end parandada. Kui

paranemist ei järgne, siis oleks komisjoni ettepanekul võimalik ta ametist vabastada.

A. Asi rõhutas, et just selline täiendav tööriist on praegu vaheastmena puudu.

Madis Timpson tänas kutsutuid arutelu eest ning tegi ettepanekud eelnõu menetluslike

otsuste osas.

Esimees sõnas, et lisaks tuleks lahendada peaprokuröri ametiaja küsimus. Ta tõi esile, et

eelnõu järgi on ametiaja pikkuseks pakutud seitse aastat, kuid arutelus on kõlanud ka

seisukoht, et võiks jääda praegu kehtiva lahenduse juurde ehk viis aastat koos võimalusega

ametiaega veel viieks aastaks pikendada.

Vilja Toomast sõnas, et tema toetab eelnõus sätestatud lahendust, mille kohaselt oleks

ametiaeg seitse aastat ja üks kord. Ta lisas, et viis pluss kaks aastat variant tundub talle

mõnevõrra kummaline, sest kui juba nii otsustada, siis võiks see olla algusest peale seitse

aastat.

Andre Hanimägi sõnas, et mõlemal poolel on häid argumente, kuid tema vaatab seda

küsimust eelkõige sellest aspektist, et peaprokuröri töö ning selle valdkonna reformid nii

kohtutes kui ka prokuratuuris võtavad väga palju aega. Seetõttu ei peaks ametiaeg kindlasti

olema lühem kui seitse aastat ning kuna kavandatud muudatuse loogika lähtub sellest, et on

ainult ühekordne ametiaeg, siis toetab ta samuti pakutud seitsme aastast ametiaega. See aitab

mh tagada seda, et ametisse nimetatud peaprokurör saab enda ülesanded lõpule viia, mida ka

Riigikogu peab ootuspäraseks.

Peeter Ernits sõnas, et ka tema pooldab seitsmeaastast ametiaega.

Valdo Randpere kordas, et temal ei ole põhimõtteliselt vahet, kui pika ametiaja kasuks

otsustatakse.

Anti Haugas sõnas, et tema esimene eelistus oleks kehtiv viis pluss viis, teine eelistus viis

pluss kaks ning alles seejärel seitse aastat. Ta märkis, et seitse aastat tundub praegusel ajal

siiski liiga pikk ametiaeg.

Lea Danilson-Järg sõnas, et tema ettepanek on viieaastane ametiaeg.

Varro Vooglaid sõnas, et tema eelistaks kas lihtsalt viieaastast ametiaega või viis pluss kaks

varianti. Ta märkis, et toetab samuti lihtsalt viieaastast ametiaega ilma pikendamise

võimaluseta seetõttu, et tegemist on ikkagi ametikohaga, mille kandjal on väga suur jõud ning

oleks oluline, et roteerumine toimuks piisavalt tihedalt. Ta rõhutas, et ei toeta seitsmeaastast

ametiaega ega ka kehtivat viis pluss viis varianti.

Madis Timpson sõnas, et tema enda seisukoht on enam-vähem sarnane Valdo Randpere

omaga. Samas võib ka nõustuda, et Anti Haugase tähelepanek on asjakohane, et Riigikogu

valitakse praegu neljaks ja president viieks aastaks ning hea töö korral on võimalik tagasi

valituks osutuda.

Andre Hanimägi tõstatas küsimuse, kas juhul kui ametiaeg jääb eelnõu kohaselt

seitsmeaastaseks, siis kas see kohaldub ka praegu ametis olevale peaprokurörile.

Varro Vooglaid kommenteeris, et tema ei olnud seda aspekti varem märganud ning tegemist

on tegelikult väga olulise küsimusega, mille osas enne hääletust selgust saada. Ta märkis, et

sellisel juhul käib praegu sisuliselt jutt ka hetkel ametis oleva peaprokuröri ametiaja

10

pikendamisest.

Linnar Liivamägi selgitas, et eelnõu muudatus toob positiivse muudatuse praegu ametis

olevale peaprokurörile. Ta rõhutas, et negatiivset tagasiulatuvat jõudu õigusaktil olla ei saa.

See tähendab seda, et kui ametis oleku ajal muutub seadus talle kui ameti kandjale

soodsamaks, siis laieneb seadus ka temale.

Lea Danilson-Järg kommenteeris, et samas sätestab eelnõu ka seda, et praegu ametis olevat

peaprokuröri ei saa enam teiseks ametiajaks nimetada.

Valdo Randpere kommenteeris, et see on tõlgendamise küsimus, kas seitsmeaastasele

ametiajale üleminekut ja tagasi nimetamise võimaluse kaotamist käsitleda praegu ametis

oleva peaprokuröri suhtes olukorra parendamise või halvendamisena. Kui seda käsitleda

halvendamisena, siis ei saaks sellist muudatust tagasiulatuvalt kohaldada.

Näiteks võib üks inimene leida, et seitsmeaastane ametiaeg on soodsam, sest annab võimaluse

kauem ametis jätkata, teine aga võib väita, et kehtiv seadus ehk viis pluss viis oli soodsam ja

tema olukorda halvendati muudatusega, kuna eelnevalt oli tal võimalus saada tagasi nimetatud

veel viieks aastaks.

Varro Vooglaid nõustus, et seda võib tõlgendada erinevalt ning praegu ei ole üheselt selge,

kas see muudatus on hetkel ametis oleva peaprokuröri jaoks soodustav või mitte. Näiteks võib

väita ka seda, et võimalus olla ametis kuni kümme aastat asendatakse võimalusega olla ametis

vaid seitse aastat ehk kolm aastat sisuliselt võetakse ära. Tema hinnangul on aga praegu

oluline, et seadusandja ise mõistaks täpselt, millise seadusemuudatuse ta vastu võtab.

V. Vooglaid tõi esile, et hetkel ametis olev peaprokurör nimetati ametisse alates 2. aprillist

2025.a ning kui muudatusega seitsmeaastane ametiaeg ka talle kohaldub, lõppeks ametiaeg

2032.a aprilliks. See tähendaks ühtlasi seda, et järgmine Riigikogu koosseis, kes alustab

2027.a ja lõpetab 2031.a, ei saaks kogu oma ametiaja jooksul uut peaprokuröri nimetada. Ta

märkis, et sellisel juhul jätab muudatus paratamatult halva mulje, nagu oleks soov praeguse

koalitsioonivalitsuse ametisse seatud peaprokuröri ametis hoida ka kogu järgmise Riigikogu

ja valitsuse ametiaja jooksul.

Linnar Liivamägi tõi esile konkreetse kõnealuse sätte ehk eelnõu § 1 punkti 53, mille lõige 1

sätestabki, et 2026.a 1. septembril (ehk eelnõu seadusena jõustumise päeval) ametis olev riigi

peaprokurör, kes on ametisse nimetatud viieaastase määratud tähtajaga, loetakse ametisse

nimetatuks seitsmeks aastaks ametisse nimetamise päevast arvates. Ta märkis, et sama lõike

teine lause sätestab, et teda ei tohi nimetada riigi peaprokuröri ametikohale teiseks ametiajaks.

Varro Vooglaid kommenteeris, et seda tema ei toeta. Ta rõhutas, et küsimus ei ole tema

hinnangus konkreetsele inimesele, vaid põhimõttes, kuna tema hinnangul ei ole sobilik, et

vahetult enne Riigikogu valimisi võetakse järgmiselt Riigikogu koosseisult ja valitsuselt

võimalus uut peaprokuröri nimetada.

Valdo Randpere kommenteeris eelkõneleja osutust, et see on justkui püüd murda lahtisest

uksest sisse, sest ka viieaastane ametiaeg oleks pikem kui ühe Riigikogu koosseisu ametiaeg

ehk neli aastat. Ta möönis, et praegusel juhul kulgeks see aeg tõesti juhuslikult nii, kuid

tulevikuks ei garanteeriks see midagi, kuna viis aastat on igal juhul pikem kui neli.

Varro Vooglaid nõustus, kuid rõhutas siiski, et praegusel juhul näeb sellise muudatuse

tegemine siiski väga halb välja.

Ta märkis, et kõnealuse sätte võiks eelnõust ka rahulikult välja jätta ning mitte kohaldada

ametiaja kestvuse muudatust praegu ametis olevale peaprokurörile. Praegu ametis oleva

peaprokuröri ametiaeg võiks olla see, mis kehtis hetkel kui ta ametisse nimetati ning edaspidi

võiks uus kord kehtida nii, nagu eelnõus kirjas.

11

Lea Danilson-Järg kommenteeris, et probleem laheneks ka siis, kui ametiaeg oleks viis

aastat, kuid ilma pikendamise võimaluseta. Tema hinnangul ei saaks praegusel peaprokuröril

sellise lahenduse vastu olla sisulist vastuväidet, sest keegi ei saa niikuinii seda garanteerida, et

teda tagasi nimetatakse.

Andre Hanimägi kommenteeris, et tema ei pea heaks tooniks seda, kui praegu ametis oleva

peaprokuröri olukorda hakatakse sisuliselt halvendama. Näiteks juhul, kui kehtestada

viieaastane ametiaeg ja seejuures võtta ära praegu kehtiv tagasi nimetamise võimalus. Ta

märkis, et kuigi kellelegi ei ole ametiaja pikendamist garanteeritud, siis on see võimalus seni

olnud siiski seaduses sätestatud.

Madis Timpson sõnas kokkuvõtteks, et arutelu all on olnud neli erinevat varianti, mille osas

võiks nüüd läbi viia hääletuse.

Esimees pani esmalt hääletusele eelnõus sätestatud variandi, mille kohaselt oleks riigi

peaprokuröri ametiaeg ühekordne ja seitse aastat (poolt 7: Peeter Ernits, Andre Hanimägi,

Maria Jufereva-Skuratovski, Valdo Randpere, Stig Rästa, Madis Timpson, Vilja Toomast;

vastu 2: Lea Danilson-Järg, Varro Vooglaid; erapooletuid 0; ei osalenud 1: Anti Haugas).

Ettepanek leidis toetust.

Teisena pandi hääletusele variant, mille kohaselt jääks kehtima praegune ametiaeg ehk viis

aastat koos võimalusega ametiaega veel viieks aastaks pikendada (poolt 1: Anti Haugas; vastu

8: Peeter Ernits, Andre Hanimägi, Maria Jufereva-Skuratovski, Valdo Randpere, Stig Rästa,

Madis Timpson, Vilja Toomast, Varro Vooglaid; erapooletuid 0; ei osalenud 1: Lea

Danilson-Järg). Ettepanek ei leidnud toetust.

Kolmandana pandi hääletusele variant, mille kohaselt oleks ametiaeg viis aastat koos

võimalusega ametiaega kaheks aastaks pikendada (poolt 1: Varro Vooglaid; vastu 7: Peeter

Ernits, Andre Hanimägi, Maria Jufereva-Skuratovski, Valdo Randpere, Stig Rästa, Madis

Timpson, Vilja Toomast; erapooletuid 0; ei osalenud 2: Lea Danilson-Järg, Anti Haugas).

Ettepanek ei leidnud toetust.

Neljandana pandi hääletusele variant, mille kohaselt oleks ametiaeg viis aastat ilma

võimaluseta ametiaega pikendada (poolt 2: Lea Danilson-Järg, Varro Vooglaid; vastu 8:

Peeter Ernits, Andre Hanimägi, Anti Haugas, Maria Jufereva-Skuratovski, Valdo Randpere,

Stig Rästa, Madis Timpson, Vilja Toomast; erapooletuid 0). Ettepanek ei leidnud toetust.

Madis Timpson sõnas lõpetuseks, et otsustatud on jääda seitsmeaastase riigi peaprokuröri

ametiaja juurde ehk nii, nagu eelnõus kirjas.

Otsustati:

3.1. Teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda 15.06.2026 (konsensus: Lea

Danilson-Järg, Peeter Ernits, Andre Hanimägi, Anti Haugas, Maria Jufereva-Skuratovski,

Valdo Randpere, Stig Rästa, Madis Timpson, Vilja Toomast, Varro Vooglaid).

3.2. Teha ettepanek teine lugemine lõpetada (konsensus: Lea Danilson-Järg, Peeter Ernits,

Andre Hanimägi, Anti Haugas, Maria Jufereva-Skuratovski, Valdo Randpere, Stig Rästa,

Madis Timpson, Vilja Toomast, Varro Vooglaid).

3.3. Kui teine lugemine lõpetatakse, teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda ja viia

läbi lõpphääletus 17.06.2026 (konsensus: Lea Danilson-Järg, Peeter Ernits, Andre Hanimägi,

Anti Haugas, Maria Jufereva-Skuratovski, Valdo Randpere, Stig Rästa, Madis Timpson, Vilja

Toomast, Varro Vooglaid).

4. Riigikogu liikmete Madis Timpsoni, Mart Helme, Toomas Uibo, Madis Kallase,

12

Peeter Ernitsa, Lea Danilson-Järgi algatatud notari tasu seaduse ja teiste seaduste

muutmise seaduse eelnõu (941 SE) esimese lugemise ettevalmistamine

Madis Timpson sõnas sissejuhatuseks, et Riigikogu liikmed igast erakonnast on esitanud

notari tasu seaduse muutmise eelnõu, kuna notarid on korduvalt juhtinud tähelepanu oma

keerulisele olukorrale, eriti just maapiirkondades.

Ta märkis, et istungile on kutsutud Notarite Koja esindajad ning uuris nende seisukohta, kas

eelnõuga ollakse õigel teel ning kui suur nende probleem tegelikult on.

Merle Saar-Johanson sõnas, et notarite murekohta on Riigikogus korduvalt esile toodud

ning seetõttu soovib ta praegu hoopis avaldada tänu, et notarite muret on kuulda võetud ning

on mõistetud notarite tähtsust õigusriigi toimimises. Ta rõhutas, et õigusriik peab olema

kättesaadav kõikidele, sõltumata inimese majanduslikust seisust või elukohast.

Ta avaldas tänu ka selle eest, et nii valimistele lähedal on julgetud selle keerulise teemaga

tegeleda ning märkis, et ka eelnõu menetlemisel tuleb kindlasti keerulisi küsimusi esile, kuid

ollakse tänulikud võimaluse eest teemat Riigikogus ja komisjonis üldse arutada ja menetleda.

Valdo Randpere meenutas arutelu kodulaenu refinantseerimise eelnõu 864 SE üle, millele

olid notarite esindajad väga kriitiliselt vastu. Ta küsis, kas uus notari tasude eelnõu muudab

kuidagi nende varasemat seisukohta viidatud teise eelnõu suhtes.

Ta küsis lisaks, kas toimingute hindade muudatus peab tingimata toimuma just seaduse

tasandil või saaksid notarid konkurentsiolukorras ise oma hindu kujundada, kui neile selleks

vabad käed antaks.

Merle Saar-Johanson vastas, et esimesele küsimusele vastati sisuliselt juba eelmisel korral.

Ta rõhutas, et notarite seisukohta sellel teemal notari tasude tõus ei muuda.

M. Saar-Johanson selgitas, et notari tasud on seadusega paika pandud ning notarid ei saa neid

omal äranägemisel ei tõsta ega langetada. Ta märkis, et selline kord on kehtestatud just

selleks, et teenus oleks inimestele kättesaadav ning ka pärast eelnõu kohast muudatust on

need sotsiaalselt tundlikud tasud seaduses jätkuvalt suhteliselt madalad. Kui neid tasusid

saaksid notarid kujundada vabas konkurentsis oma suva järgi, siis Hollandi näitel kallinesid

teenuse hinnad sellise lähenemise tulemusel oluliselt.

Maria Jufereva-Skuratovski sõnas, et ka tema tahtis uurida, kuidas notarite seisukoht

käesoleva eelnõu kontekstis muutub seoses kodulaenu refinantseerimise eelnõuga 864 SE.

Ta meenutas, et varasemalt toodi 864 SE eelnõu arutelu raames esile, et just kodulaenu

refinantseerimise tehingud on eri piirkondades notaritele peamiseks sissetulekuallikaks. Ta

küsis, kas nüüd jääb notarite vaatest selles osas põhiküsimuseks see, et refinantseerimise

lepingusse ei jääks laenuvõtjale kahjustavaid tingimusi.

Merle Saar-Johanson selgitas, et notarite seisukoha muutumise küsimuses on oluline

märkida, et viidatud kodulaenu refinantseerimise eelnõu 864 SE seletuskirjas väideti, nagu

oleks selle muudatuse mõju notariaadile ja notarite sissetulekutele väike. Notarite hinnangul

ei ole see mõju väike, eriti väljaspool Tallinna ja Tartut. Ta rõhutas, et viidatud 864 SE eelnõu

peamine probleem ei seisnenud aga notarite tasudes, vaid selles, et inimesed võivad sattuda

enda jaoks kahjulike tehingute ja tagatiskokkulepete juurde, mõistmata nende tegelikku mõju.

Ta kinnitas, et just see oli notarite peamine murekoht 864 SE eelnõu osas.

Lea Danilson-Järg sõnas, et käesolev eelnõu on tingitud eelkõige vajadusest tagada

notariteenuse kättesaadavus üle Eesti, mitte üksnes Tallinnas ja Tartus. Ta selgitas, et eri

piirkondades tehtavad tehingud ning nende väärtus erinevad ning see toob kaasa ka notarite

väga erinevad sissetulekud piirkonniti.

L. Danilson-Järg küsis, kas lisaks teatud miinimumtasude tõstmisele on arutatud ka seesugust

13

mehhanismi, mis tagaks hoopis notariaadi sees suurema solidaarsuse või ümberjagamise, et

teenuste kättesaadavust üle riigi paremini tasakaalustada.

Merle Saar-Johanson vastas, et notarite töö sisu on Tallinna, Tartu ja teiste piirkondade

notaritel üldjoontes siiski sama ehk tehakse ikkagi kinnisvara- ja pärimistehinguid jne.

Erinevus seisnebki aga nende tehingute väärtuses, sest väljaspool suuremaid keskusi on

kinnisvara hinnad hoopis teistsugused ning seetõttu teenivad ka notarid nendelt tehingutelt

vähem. Ta rõhutas, et notarite kvalifikatsioon peab siiski olema kõikjal sama.

M. Saar-Johanson tõi esile, et eelnõus on ette nähtud võimalus maksta toetust notaritele

piirkonnas, kus notariameti pidamine on hädavajalik, kuid sissetulek ei ole piisav. Notarite

Koda saab sellise toetuse maksmise üle otsustada, et notaril oleks põhjust seal piirkonnas

ametis jätkata ning teenida vähemalt kohtuniku palgaga võrreldavat tasu.

Varro Vooglaid kommenteeris, et talle tundub protseduuriliselt ebatavaline, et eelnõu

esimese lugemise ettevalmistamise raames ei ole seekord komisjonis tehtud eelnõu sisulist

tutvustust. Ta märkis, et tavaliselt tutvustab eelnõu algataja ka algatuse sisu, kuid praegusel

juhul on asutud kohe seotud osapoolte esindajatele küsimuste esitamise juurde.

Madis Timpson sõnas, et võib teha eelnõu tutvustuse ise, kui üks algatajatest.

Ta selgitas, et notari tasud on ajale jalgu jäänud ning elu on näidanud, et maapiirkondadest

notarid kaovad, kes siis pensionile minnes, kes suuremasse keskusesse kolides. Ta rõhutas, et

vaadates seda küsimust ka regionaalpoliitilisest vaatest on notar kõrgharidusega õigusteenuse

osutaja ning kui see teenus väiksemates asulates kaob, halveneb inimeste juurdepääs õigusele.

Seetõttu on eelnõu eesmärk notari tasude ülespoole korrigeerimine.

Ta meenutas, et justiitsministrina oli selle kooskõlastamine tema viimane allkiri ning sellele

eelnes kohtumine Notarite Kojaga, kus teemat arutati. Ta lisas, et notarite esialgsed soovid

olid kõrgemad, kuid ta tõi neid madalamale ning nüüdseks on vahepeal ka inflatsioon oma

mõju avaldanud. See ilmestab ka nüüd eelnõu muudatuse loogikat ja eesmärki. Ta rõhutas, et

tema peamine mure on just väiksemate kohtade notarite pärast.

M. Timpson pöördus seejärel ise notarite esindajate poole ja palus täpsustada, kas notarid

maksavad ise Notarite Kojale ka teatavat tasu ning kas rohkem teenivad notarid maksavad

rohkem ja vähem teenivad notarid seda tasu ei maksa. Samuti, kas vastab tõele, et sellest

tasust kaetakse mh vajalikud infotehnoloogilised arendused ja koolitused.

Merle Saar-Johanson selgitas, et iga notar maksab Notarite Kojale maksu 5% iga kuu

käibest, mitte tulust ning notarid, kelle igakuine käive jääb alla 5000 euro, seda maksu ei

maksa. Ta märkis, et Notarite Koja suurim kulu on e-notari infosüsteemi arendamine ja

ülalpidamine. Selles süsteemis töötavad kõik notarid ning see on liidestatud kõikide riiklike

registritega, kuna selle kaudu tehakse päringuid ja edastatakse lepinguid. E-notari süsteemi

töös hoidmine võtab praegu umbes poole Notarite Koja eelarvest ning selle edasiarendamine

võtaks veelgi rohkem. Lisaks korraldatakse sellest tõesti ka koolitusi ning Notarite Kojas on

tööl ka rahapesu tõkestamise valdkonna spetsialist, kellelt notarid saavad nõu.

M. Saar-Johanson tõi eraldi esile, et inimestel on võimalik taotleda notaritasust vabastamist,

kui neil on majanduslikult raske ning ei suuda seetõttu pärimise või testamendiga seotud

tehingute tasusid maksta. Sellisel juhul tasub Notarite Koda notari tasu ise oma vahenditest.

Samuti on kulukas ka notariaadi arhiivi ülalpidamine, kuhu kõik notariaalsed dokumendid

kogutakse enne Riigiarhiivi üleandmist ning Notarite Koda peab ise üleval ka erinevaid

riiklikke registreid, sh pärimis-, abieluvara- ja apostilliregistrit ning käesoleva eelnõuga

lisandub ka volikirjade register.

Valdo Randpere viitas hiljuti Maalehes ilmunud artiklile, kus kirjeldati notarite kadumist

erinevatest maakondadest, notarite kõrget vanust ja seda, et mõnes maakonnas notar praegu

14

üldse puudub.

Ta märkis, et ei mõista väga hästi seda, miks inimene võib minna Tallinnas tehtud tehingut

tõestama hoopis näiteks Saaremaale, kuid Saaremaa notar ise ei või minna Tallinnasse seda

teenust pakkuma. Ta küsis, kas hoopis sellist süsteemi ei peaks muutma.

Merle Saar-Johanson vastas, et notarite tööpiirkonnad on praegu ametisse saamisel kindlaks

määratud maakondade kaupa. Ta rõhutas, et kui notaritele anda vabadus tegutseda kõikjal, siis

ei jääks väiksematesse kohtadesse nagu näiteks Saaremaale, Hiiumaale või Võrru tõenäoliselt

ühtegi notarit, sest kõik liiguksidki Tallinnasse, Tartusse või teistesse suurematesse

keskustesse ning väiksemate piirkondade inimesed peaksidki siis ise kaugemale sõitma.

Seetõttu on notari tööpiirkond kindlaks määratud, et piirkondlik teenus säiliks.

Varro Vooglaid sõnas, et kirjeldatud eelnõu eesmärk on arusaadav ning sellele on raske vastu

vaielda, sest notariteenuse kättesaadavus peaks säilima üle Eesti.

V. Vooglaid märkis siiski uuesti, et menetluskord tundub olevat paigast ära, sest esimese

lugemise ettevalmistamisel tuleks siiski kõigepealt pidada komisjonis arutelu eelnõu

algatajatega, mitte juba sisuliselt kaasatavate osapooltega. Ta märkis, et eelnõul on sisu palju

rohkem, kui lihtsalt üldise eesmärgi deklareerimine, mis on juba kõikidele arusaadav.

Ta lisas, et talle ei ole ka selge, kes selle eelnõu tegelikult on koostanud, sest põhjalik

69-leheküljeline eelnõu seletuskiri ei näi olevat mõne Riigikogu liikme kiirkorras koostatud

tekst. Hea normitehnika kohaselt võiks seletuskirjas olla selgelt märgitud, kes selle eelnõu

koostas.

Merle Saar-Johanson kommenteeris, et selline eelnõu töötati tegelikult välja juba 2024.a

Justiitsministeeriumis ning esitati siis valitusesse kooskõlastusele, kuid asi jäi sinna pidama

ega jõudnud valitsuse istungile.

Madis Timpson täpsustas, et tegemist ei ole päris täpselt sama eelnõuga. Ta märkis, et

viidatud valitsuse eelnõu on tänaseks siiski mõnevõrra muudetud ja seletuskirja täiendatud.

Varro Vooglaid sõnas, et tema jaoks on põhiprobleem see, et kuigi saab toetada üldist

eesmärki, et maapiirkondade notarid ei tohiks kaduda ja peaksid jätkuvalt hakkama saama,

siis ei saa toetada seda, kui sama hooga kasvatatakse veel suurem kasum ka nendele Tallinnas

ja Tartus tegutsevatele notaritele, kes saavad täna niigi hästi suuremate sissetulekutega

hakkama. Ta küsis, kas eelnõu koostamisel on seda arvestatud.

Ta rõhutas, et notariteenus on sisuliselt kvaasi-avalik teenus, ilma milleta ei saa inimesed

teatavaid tehinguid teha ning seetõttu tuleb lisaks notarite huvidele seista ka tavaliste inimeste

ja ettevõtjate huvide eest, kes ei tohiks sattuda olukorda, kus nad peavad maksma

põhjendamatult palju rohkem olukorras, kus osa need notarid saavad niikuinii hästi hakkama.

V. Vooglaid märkis, et tegelikult oleks hea näha eelnõu seletuskirjas tabelit, mis näitaks

konkreetsemalt, kui keeruline on piirkonniti notarite olukord. Näiteks on olemas konkreetsed

notarid konkreetsete käivete ja tuludega ning oleks huvitav võrrelda Tallinna ja näiteks

Hiiumaa notarite tulusid.

Merle Saar-Johanson vastas, et selline tabel on seletuskirjas leheküljel 60 olemas. Tabelis

on toodud notari tasude tõstmise prognoositav kogumõju tervele notariaadi käibele ja mõju

protsentuaalne jagunemine maakondade kaupa.

Ta märkis, et Tallinnas on 34 notarit ning neist 14 teenivad tegelikult samasugust sissetulekut

kui väljaspool Tallinna töötavad notarid. Ta möönis, et Tallinnas on ka tipud, kes teenivadki

palju ning just see teebki ka eelnõu vajaduse selgitamise keeruliseks, kuna võibki kohati jääda

mulje, et rikkad saavad veel rikkamaks, sest notarid teevad samasuguseid tehinguid. Samas on

paljud praegused tippnotarid olnud ametis ligi 30 aastat, lähenevad pensionieale ning

nooremate notarite peale tulekul jaguneb teenus tõenäoliselt ühtlasemalt.

15

Varro Vooglaid kommenteeris, et temale nähtub seletuskirja lk 60 tabelist, et muudatuste

kogumõju tähendab Hiiumaa notaritele aastase sissetuleku kasvu 46 167 euro võrra, samas kui

Harjumaal kasvaks see kokku enam kui 6 474 135 euro võrra.

Merle Saar-Johanson vastas, et Harjumaal on ka kõige rohkem notareid ehk 34 notarit 86-st

koguarvust.

Varro Vooglaid märkis, et see on mõistetav, kuid eelnõu peamine mõju avaldub rahaliselt

ikkagi ainult Harju- ja Tartumaal, mitte väiksemates kohtades nagu Hiiumaal, Saaremaal,

Valgamaal või Põlvamaal. Tema hinnangul liigub deklareeritud eelnõu eesmärk seetõttu

tagaplaanile.

Peeter Ernits kommenteeris, et tema on sel teemal rääkinud paljude notaritega, sh ka

tippudega ning tema hinnangul on põhiprobleem siiski maakondade notarite olukorras.

Ta palus seda olukorda lähemalt selgitada istungile kutsutud Katrin Sepal, kes töötas

varasemalt Saaremaal, kuid on nüüd Tallinna notar.

Katrin Sepp vastas, et on olnud Tallinnas nädal aega ametis ning võib ilma täpseid numbreid

avaldamata öelda, et käive on olnud esimesel nädalal kaks korda suurem kui ühe nädala

jooksul Saaremaal. Samas tuleb märkida, et Tallinnas on bürookulud kolm korda kõrgemad

kui Saaremaal. Ta rõhutas, et numbreid vaadates tuleb seega arvesse võtta ka seda, et tegemist

on käibega ehk see ei võrdu kasumiga ning Tallinna notarite käibed ongi palju kõrgemad kui

väiksemates kohtades.

Merle Saar-Johanson lisas, et ka büroo töötajate palgad on Tallinnas hoopis teistsugused,

sest juristi palkamine on Tallinnas oluliselt kallim kui mujal.

Varro Vooglaid märkis, et seletuskirjas võiks seda enam tuua eraldi välja ka tabeli tulude,

mitte üksnes käibe kohta.

Merle Saar-Johanson vastas, et seletuskirjas on olemas ka tabel, milles on tehingute kaupa

analüüsitud, kui suur on ühe tehingu kogukulu Tallinnas, Tartus ja väljaspool ning kui suur on

selle eest saadav notari tasu. Seega on seal nähtav ka see, millises ulatuses tehakse tehinguid

sisuliselt ilma tasu saamata.

Maria Jufereva-Skuratovski küsis, kuidas toimub notarite jaotamine piirkondadesse ning

kas notarite vahel on ka konkurents selle üle, kes saab ametisse näiteks Harjumaale.

Merle Saar-Johanson selgitas, et notari ametikoht täidetakse siis, kui koht vabaneb, sest

notariamet on eluaegne ning seotud konkreetse kohaga. Kui notar lahkub ametist, siis

otsustatakse, kas koht kuulutatakse uuesti välja või mitte.

Ta märkis, et hiljutistel juhtudel on ära läinud Saaremaa, Paide ja Narva notarid ning hetkel ei

ole neid kohti täidetud, et võimaldada seal jätkaval notaritel rohkem tehinguid teha ja seeläbi

suuremat sissetulekut teenida.Samas tähendab see nendele notaritele tihti liiga suurt

koormust. Kui koht siiski välja kuulutatakse, siis konkureerivad sellele kõik notarid, kes on

kandidaaditeenistuse läbinud ja eksami sooritanud ning parim saab koha. Kui järgmiseks

peaks vabanema koht Tallinnas või Tartus, siis konkureeritakse uuesti ning parim saab

võimalusel edasi liikuda.

Andre Hanimägi kommenteeris, et Varro Vooglaiu esitatud küsimused on korduvalt esile

kerkinud ka varasemalt ning tõenäoliselt on sellised küsimused üks põhjus, miks valitsus ei

ole selle eelnõuga varem edasi liikunud. Tema hinnangul on need küsimused teatud mõttes

õigustatud. Samas on kirjeldatud regionaalne aspekt väga oluline ning arvatavasti on see

põhjus, miks kõigi erakondade esindajad on eelnõule alla kirjutanud.

16

Ta küsis, millal ja milliseid järeldusi saaks pärast eelnõu seadusena vastuvõtmist teha.

Täpsemalt, kas notarid ise peavad kavandatud muudatust piisavaks, et tagada teenuse

kättesaadavus eri piirkondades ning millal plaanitakse avalduvast mõjust kokkuvõte teha.

Merle Saar-Johanson vastas, et seletuskirjas toodud arvutused põhinevadki tegelikel

statistilistel andmetel ja reaalsetel numbritel. Nende alusel on hinnatud, et muudatus aitab

notaritel mõneks ajaks jälle toime tulla. Ta tõdes, et inflatsioon on kahe aasta jooksul selle

eelnõu muudatuse mõju küll vähendanud, sest numbreid ei ole 2024. aastast ajakohastatud,

kuid sellest hoolimata peaks muudatus andma võimaluse toime tulla ligi 10–15 aastat, enne

kui notari tasude teemaga peaks tõenäoliselt taas Riigikokku tulema.

Ta rõhutas, et peamine eesmärk ongi täita notarite kohad ja võimaldada notaritel eri

piirkondades jätkata, et tagada inimestele õigusabi kättesaadavus kõikides maakondades.

Andre Hanimägi täpsustas, et tema hinnangul tuleks vältida olukorda, kus pärast eelnõu

vastuvõtmist jätkub siiski sama protsess, et maakonnad jooksevad notaritest tühjaks, samal

ajal kui Tallinna notarid teenivad edaspidi ikkagi rohkem.

Merle Saar-Johanson vastas, et seda ei juhtu kindlasti. Ta selgitas, et Notarite Koda koos

ministeeriumiga otsustab, kui palju notareid mingis piirkonnas vaja on ning kui leitakse, et

piirkonda on tarvis rohkem kui ühte notarit, siis need kohad ka täidetakse.

Ta lisas, et kandidaadil ei ole selles mõttes valikut, sest kui ta keeldub määratud kohta

minemast, siis kaotab ta ka notari ameti, vaatamata juba tehtud tööle, eksamitele ja

ettevalmistusele. Seni ei ole keegi seda teed valinud ning kõik on ametikoha vastu võtnud ja

määratud piirkonda läinud.

Varro Vooglaid kommenteeris veel eelnõu seletuskirja lk 60 olevat tabelit, et lihtsa arvutuse

põhjal, kui kogumõju aastase käibe kasvu osas on 11 352 000 eurot ning sellest Harjumaale ja

Tartumaale laekub vastavalt 6,47 miljonit ja 1,36 miljonit eurot, siis kokku moodustab see

ligikaudu 70% kogu täiendavast käibest.

Ta rõhutas, et saab aru suuremate piirkondade vastavast suuremast käibest, kuid talle tundub

siiski, et sellisel kujul ei teeni eelnõu deklareeritud eesmärki. Tema hinnangul aitab see küll

teatud määral ka maapiirkondade notareid, kuid suurem osa täiendavast käibest liigub siiski

sinna, kus käibed on juba praegu suured.

Merle Saar-Johanson selgitas, et Tallinnas ja Tartus töötabki kõige rohkem ehk üle poole

Eesti notaritest ning maapiirkondades on reeglina üks või kaks notarit. Seega näiteks Hiiumaa

kohta toodud täiendav käive lähebki kõik ühele notarile. Ta rõhutas, et seega tuleks piirkonniti

käibeid jagades vaadata ka seda, mitme notarini see tegelikult jõuab.

M. Saar-Johanson lisas, et kallimaks lähevad eeskätt n-ö vähem atraktiivsed tehingud ehk

testamendid, pärimisasjad ja odavamad kinnisvaratehingud tehinguväärtusega kuni 50 000

eurot. Kui tehingu väärtus on juba 250 000 euro ringis, on sealne hinnatõus minimaalne ehk

vaid mõnikümmend eurot ning 500 000 euro juures tasud enam sisuliselt üldse ei tõuse, vaid

pigem langevad. Seetõttu ei ole need vähem atraktiivsemad tehingud suuremates büroodes,

kus juba teenitakse hästi, peamine tuluallikas ning nende teenistus tuleb just suurte väärtusega

tehingutelt.

Lea Danilson-Järg küsis, kas notaritel on tuua oma teiste riikide kolleegide kogemusest

näiteid selle kohta, kuidas notari tasude pidevat ajakohastamist tagatakse. Ta uuris, kas mujal

kasutatakse näiteks indekseerimist või seotakse tasud kuidagi automaatselt iga-aastase

elukalliduse tõusuga. Tema hinnangul ei ole selline olukord aktsepteeritav, et notari tasud ei

muutu kordagi kümne aasta jooksul, kuigi elu läheb kogu aeg kallimaks ning tasud peaksid

sellega sammu pidama.

Merle Saar-Johanson vastas, et seda küsimust arutati ministeeriumiga ning kaaluti ka

17

võimalust lisada seadusse indekseerimine, et sama teema juurde ei peaks nii pidevalt tagasi

tulema. Ta selgitas, et selles osas leiti, et tavapärane inimene peab seadust avades kohe aru

saama, kui palju ta peab näiteks testamendi või pärimise tehingu algatamise eest maksma. Kui

tasud oleksid indekseeritud, siis ei oleks näiteks kümne aasta pärast enam üldse võimalik aru

saada, milline on tehingu tegelik tasu.

Ta lisas, et tema teada sellist lahendust ka mujal ei kasutata. Küll aga on riigiti erinev see, kas

notari tasud on määratud seadusega või hoopis justiitsministri määrusega. Selle üle on samuti

peetud vaidlusi, eeskätt konkurentsiõiguse vaatest.

Katrin Sepp lisas, et mõnes riigis on tasud määratud protsendina, mistõttu need tõusevadki

automaatselt koos tehingu väärtusega. Ta märkis, et nii fikseeritud tasudega lahendust nagu

Eestis ei ole tema teada väga laialdaselt kasutusel ning meenutas, et Eesti süsteem tehti kunagi

Saksamaa eeskuju järgi, kuid temale teadaolevalt on ka Saksamaa oma süsteemi nüüdseks

muutnud.

Madis Timpson tänas kutsutuid ning tegi ettepanekud eelnõu menetluslike otsuste osas.

Varro Vooglaid soovis hääletust ettepaneku osas eelnõu esimene lugemine lõpetada. Ta

selgitas, et esimese lugemise lõpetamine puudutab just kontseptuaalset küsimust ning kuigi

algatuse eesmärk on mõistetav, siis tema hinnangul praegune lähenemine ei teeni seda.

Madis Timpson viis vastavalt läbi hääletused menetluslike otsuste osas.

Otsustati:

4.1. Teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda 16.06.2026 (konsensus: Lea

Danilson-Järg, Peeter Ernits, Andre Hanimägi, Anti Haugas, Maria Jufereva-Skuratovski,

Valdo Randpere, Stig Rästa, Madis Timpson, Vilja Toomast, Varro Vooglaid).

4.2. Teha ettepanek esimene lugemine lõpetada (poolt 9: Lea Danilson-Järg, Peeter Ernits,

Andre Hanimägi, Anti Haugas, Maria Jufereva-Skuratovski, Valdo Randpere, Stig Rästa,

Madis Timpson, Vilja Toomast; vastu 1: Varro Vooglaid; erapooletuid 0).

4.3. Määrata juhtivkomisjoni esindajaks Lea Danilson-Järg (konsensus: Lea Danilson-Järg,

Peeter Ernits, Andre Hanimägi, Anti Haugas, Maria Jufereva-Skuratovski, Valdo Randpere,

Stig Rästa, Madis Timpson, Vilja Toomast, Varro Vooglaid).

5. Info ja muud küsimused

Infot ei esitatud ja muid küsimusi ei arutatud.

(allkirjastatud digitaalselt)

Madis Timpson

juhataja

(allkirjastatud digitaalselt)

Selena Eenmaa

protokollija