MAJK protokoll nr 199 08.06.2026

Dokumendiregister	Riigikogu
Viit
Registreeritud	17.06.2026
Sünkroonitud	17.06.2026
Liik	Protokoll
Funktsioon
Sari
Toimik	Komisjoni istung esmaspäeval, 8.06.2026 kell 11.10
Juurdepääsupiirang	Avalik
Adressaat
Saabumis/saatmisviis
Vastutaja
Originaal	Ava uues aknas

Failid

MAJK_protokoll_nr_199_08.06.2026.asice

MAJK_protokoll_nr_199_08.06.2026.pdf

Riigikogu majanduskomisjoni

istungi protokoll nr 199

Tallinn, Toompea Esmaspäev, 8. juuni 2026

Algus 11.10, lõpp 12.40

Juhataja: Marek Reinaas (esimees)

Protokollija: Maria Haas (konsultant)

Võtsid osa:

Komisjoni liikmed: Jaak Aab, Aleksei Jevgrafov, Mario Kadastik, Rene Kokk, Mart Maastik,

Tõnis Mölder, Õnne Pillak, Reili Rand, Urve Tiidus, Kristina Šmigun-Vähi

Komisjoni ametnikud: Eve-Ly Kübard (nõunik-sekretariaadijuhataja), Mari Tänav (nõunik),

Kiia Väli (konsultant)

Kutsutud: Kliimaministeeriumi keskkonnakorralduse ja kiirguse osakonna kiirguse ja

tuumaohutuse valdkonna juht Marily Jaska, Siseministeeriumi nõunik Reelika Runnel (2.

päevakorrapunkt); Kliimaministeeriumi ehituse ja elukeskkonna osakonna ehitustegevuse

valdkonnajuht Liisi Pajuste ja teede- ja raudteeosakonna juhataja Ain Tatter (3.

päevakorrapunkt); Regionaal- ja Põllumajandusministeeriumi regionaalpoliitika osakonna

nõunik Taavi Kurvits ja õigusosakonna nõunik Elis-Ketter Müürsepp (4. päevakorrapunkt);

Riigikogu Kantselei avalike suhete osakonna pressinõunik Maris Meiessaar (1.-5.

päevakorrapunkt)

Päevakord:

1. Nädala töökava kinnitamine

2. Vabariigi Valitsuse algatatud tuumaenergia ja -ohutuse seaduse eelnõu (856 SE) teise

lugemise ettevalmistamise jätkamine

3. Vabariigi Valitsuse algatatud ehitusseadustiku muutmise ja sellega seonduvalt teiste

seaduste muutmise seaduse eelnõu (743 SE) teise lugemise ettevalmistamise jätkamine

4. Vabariigi Valitsuse algatatud postiseaduse, konkurentsiseaduse ja riigilõivuseaduse

muutmise seaduse eelnõu (781 SE) teise lugemise ettevalmistamise jätkamine

5. Info ja muud küsimused

1. Nädala töökava kinnitamine

Riigikogu majanduskomisjoni nädala (08.06.2026-14.06.2026) töökava

Komisjoni istung esmaspäeval, 8.06.2026 kell 11.10

1. Nädala töökava kinnitamine

2. Vabariigi Valitsuse algatatud tuumaenergia ja -ohutuse seaduse eelnõu (856 SE) teise

lugemise ettevalmistamise jätkamine

3. Vabariigi Valitsuse algatatud ehitusseadustiku muutmise ja sellega seonduvalt teiste

seaduste muutmise seaduse eelnõu (743 SE) teise lugemise ettevalmistamise jätkamine

4. Vabariigi Valitsuse algatatud postiseaduse, konkurentsiseaduse ja riigilõivuseaduse

muutmise seaduse eelnõu (781 SE) teise lugemise ettevalmistamise jätkamine

5. Info ja muud küsimused

Komisjoni istung teisipäeval, 9.06.2026 kell 14.00

1. Riigikogu liikmete Valdo Randpere, Madis Timpsoni ja Marek Reinaasi algatatud

liiklusseaduse muutmise seaduse eelnõu (835 SE) teise lugemise ettevalmistamine

2. Ülevaade riigi pikaajalise arengustrateegia „Eesti 2035“ elluviimisest taristuministri

valdkonnas

3. Euroopa Liidu asjade komisjonile arvamuse andmine: Euroopa Komisjoni

rakendusmääruse eelnõu, millega määratakse kindlaks võrdlusaluse muudetud väärtused

LHÜde tasuta eraldamiseks ajavahemikul 2026-2030 vastavalt direktiivi 2003/87/EÜ artikli

10a lõikele 2

4. Konkurentsivõime eksperdikogu ülevaade 2026. a konkurentsivõime raporti vahearuandest

5. Info ja muud küsimused

Komisjoni istung neljapäeval, 11.06.2026 kell 14.00

1. Vabariigi Valitsuse algatatud energiaharta lepingu tõlgendamise ja kohaldamise

kokkuleppe ratifitseerimise seaduse eelnõu (921 SE) teise lugemise ettevalmistamine

Otsustati:

1.1. Kinnitada nädala töökava (konsensus: Jaak Aab, Mario Kadastik, Rene Kokk, Tõnis

Mölder, Õnne Pillak, Reili Rand, Marek Reinaas, Urve Tiidus, Kristina Šmigun-Vähi).

2. Vabariigi Valitsuse algatatud tuumaenergia ja -ohutuse seaduse eelnõu (856 SE) teise

lugemise ettevalmistamise jätkamine

Marek Reinaas sõnas, et komisjoni 2. juuni istungil jäi seisukoht kujundamata mõne

muudatusettepaneku (ME) kohta, mida käsitletakse käesoleval komisjoni istungil.

Järgnevalt asuti ME-de tutvustamise ja seisukohtade kujundamise juurde.

[…]

2. Teha eelnõus järgmised muudatused:

2.1. Asendada eelnõus sõna „hädaolukord“ sõnaga „kriisiolukord“ vastavas käändes.

Selgitus: Muudatusega viiakse eelnõu kooskõlla kriisiolukorra ja riigikaitse seadusega

(668 SE), milles kriiside ühtse lahendamise huvides võetakse senise hädaolukorra ja

kõrgendatud kaitsevalmiduse asemel kasutusele tsiviil- ja riigikaitselisi kriise ühendav

koondmõiste „kriisiolukord“.

2.2. Asendada eelnõu § 7 lõikes 1 sõnad „riiklikul ohuhinnangul“ sõnadega „valitsusasutuste

esitatud ohuhinnangutel“.

Selgitus: Muudatusega asendatakse mõiste „riiklik ohuhinnang” sõnastusega

„valitsusasutuste esitatud ohuhinnangud”. Muudatus muudab regulatsiooni selgemaks ja

ühtlustab sõnastuse kriisiolukorra ja riigikaitse seaduses kasutatud terminoloogiaga, kus

kasutatakse samuti sõnastust „valitsusasutuste esitatud ohuhinnangud”. Sõnastus

„valitsusasutuste esitatud ohuhinnangud” täpsustab, kelle hinnanguid tuleb arvesse võtta,

ning võimaldab hõlmata erinevate pädevate valitsusasutuste hinnanguid vastavalt

konkreetsele ohule või riskile. See väldib mõiste „riiklikud ohuhinnangud” võimalikku

ebaselgust ega kitsenda hinnangute andjate ringi üksnes teatud asutustega.

2.3. Muuta eelnõu § 18 lõike 2 punktid 12 ja 13 ning sõnastada need järgmiselt:

„12) mõju riigi julgeolekule, sealhulgas riigi sõjalise kaitsmise tagamisele ja riigi

eelhoiatusvõimele ning riigikaitseliste ehitiste töövõime tagamisele;

13) vastavus valitsusasutuste esitatud ohuhinnangutele.“.

Selgitus: Eelnõu § 18 lõike 2 punktis 12 täpsustatakse tuumakäitise asukohavaliku

hindamiskriteeriumi sõnastust ning asendatakse varasem loetelu selgema ja üldistusastmelt

sobivama käsitlusega. Asukohavalikul tuleb hinnata mõju riigi julgeolekule, sealhulgas riigi

sõjalise kaitsmise tagamisele, riigi eelhoiatusvõimele ning riigikaitseliste ehitiste töövõime

tagamisele. Muudatus toetab kriisiolukorra ja riigikaitse seadusega kujundatavat laia

riigikaitse käsitust, mille kohaselt tuleb riigi kaitsmisel ja selleks valmistumisel arvestada nii

sõjalisi kui ka mittesõjalisi võimeid ja ressursse. Seetõttu on põhjendatud asendada senine

kitsam loetelu üldisema viitega riigi julgeolekule, sõjalise kaitsmise tagamisele,

eelhoiatusvõimele ja riigikaitseliste ehitiste töövõimele. Muudatus ei muuda sisuliselt

hinnatavate asjaolude ulatust, vaid koondab varasemalt eraldi nimetatud riigikaitselised

huvid laiemasse riigi julgeoleku raamistikku. Senise viitega riigikaitse, Kaitseväe ja

Kaitseliidu tegutsemisvabadusele ning riigikaitse planeeringute ja objektide kaitse

vajadustele hõlmatud eesmärgid sisalduvad ka uues sõnastuses. Samas võimaldab uus

regulatsioon hinnata tuumakäitise võimalikku mõju terviklikumalt kõigile riigi julgeoleku

seisukohalt olulistele võimetele ja taristule, vältides vajadust loetleda seaduses üksikuid

asutusi, planeeringuid või objekte. Sõnastuse täpsustamise eesmärk on tagada

tehnoloogianeutraalne ja ajakindel regulatsioon, mis võimaldab arvestada muutuvate

julgeolekuvajaduste ning riigikaitseliste võimete arenguga, säilitades samal ajal

asukohavaliku hindamisel senise sisulise kaitsetaseme.

Sõnastus tagab, et hinnatakse kõiki olulisi riigikaitselisi mõjusid, kuid välditakse dubleerimist

ja ebaselge õigusliku sisuga mõistete kasutamist.

Punkti 13 muudatusega täpsustatakse tuumakäitise planeerimisel asukohavaliku otsuses

hinnatavate asjaolude sõnastust. Varasema sõnastuse „julgeolekuasutuste ja Kaitseväe

esitatud ohuhinnangud” asemel kasutatakse sõnastust „valitsusasutuste esitatud

ohuhinnangud”. Muudatuse eesmärk on tagada, et asukohavaliku otsuses oleks võimalik

arvesse võtta kõigi pädevate valitsusasutuste ohuhinnanguid, mitte üksnes julgeolekuasutuste

ja Kaitseväe hinnanguid. Tuumakäitise kavandamine võib puudutada erinevaid julgeoleku-,

riigikaitse-, toimepidevus-, füüsilise kaitse, küberjulgeoleku ja kriisivalmiduse aspekte.

Seetõttu ei ole põhjendatud piirata ohuhinnangute esitajaid seaduse tasandil üksnes

julgeolekuasutuste ja Kaitseväega.Muudatus on kooskõlas kriisiolukorra ja riigikaitse

seaduse põhimõttega, mille järgi kriisideks valmistumine ja riigikaitse ei ole üksnes üksikute

asutuste ülesanne, vaid eeldab pädevate valitsusasutuste koostööd ja rolliselgust. Seetõttu

võimaldab viide valitsusasutuste ohuhinnangutele ning üldisem riigikaitseline

hindamiskriteerium arvesse võtta kõiki asjakohaseid riske ja pädevusi, piiramata hindamist

üksnes Kaitseväe või julgeolekuasutuste vaatega.

2.4. Muuta eelnõu § 19 lõike 1 punkt 8 ja sõnastada see järgmiselt:

„8) kavandatava asukoha mõju riigi sõjalise kaitsmise tagamisele ja riigikaitseliste

ehitiste töövõime tagamisele, sealhulgas väljaõppe-, harjutus- ja operatiivtegevuse

vajadustele. “.

Selgitus: Muudatusega täpsustatakse asukoha hindamise aruandes hinnatava riigikaitselise

kriteeriumi sõnastust ning viiakse see kooskõlla § 18 muudatusega. Sõnastusest jäetakse välja

eraldi viide Kaitseväe tegutsemisvabadusele ning kriteerium esitatakse üldisemalt mõjuna

riigi sõjalise kaitsmise tagamisele ja riigikaitseliste ehitiste töövõime tagamisele. Seejuures

säilib kohustus hinnata mõju väljaõppe-, harjutus- ja operatiivtegevuse vajadustele.

Muudatus on kooskõlas kriisiolukorra ja riigikaitse seaduse põhimõttega, mille järgi

kriisideks valmistumine ja riigikaitse ei ole üksnes üksikute asutuste ülesanne, vaid eeldab

pädevate valitsusasutuste koostööd ja rolliselgust. Seetõttu võimaldab viide valitsusasutuste

ohuhinnangutele ning üldisem riigikaitseline hindamiskriteerium arvesse võtta kõiki

asjakohaseid riske ja pädevusi, piiramata hindamist üksnes Kaitseväe või julgeolekuasutuste

vaatega.

2.5. Asendada eelnõu § 57 lõikes 1, § 59 lõigetes 1 ja 4 ning § 60 lõike 3 punktis 1 sõnad

„hädaolukorra seadus“ sõnadega „kriisiolukorra ja riigikaitse seadus“ vastavas käändes.

Selgitus: Muudatusega viiakse eelnõu kooskõlla kriisiolukorra ja riigikaitse seadusega (668

SE), milles hädaolukorra seadus tunnistatakse kehtetuks ning milles sisaldunud regulatsioon

viidi kriisiolukorra ja riigikaitse seadusesse.

2.6. Muuta eelnõu § 85 ja sõnastada see järgmiselt:

„§ 85. Tuumakäitise ja -materjali füüsiline kaitse

(1) Tuumakäitise ja -materjali füüsiline kaitse tuleb tagada:

1) valitsusasutuste esitatud ohuhinnangute põhjal, arvestades riigi julgeolekukeskkonna muutusi

ning tuumkütusetsükli ja sellega seotud tegevuste arengut;

2) tuumamaterjali kategooria ja tuumakäitise riskitasemele vastava tüüpohu profiili või kaitse

kavandamise aluseks oleva ohu põhjal, tagades füüsilise kaitse vastavuse võimalikele

ohtudele;

3)  alaliselt ja ajutiselt kaitstava olulise tähtsusega objekti kaitsemeetmete ning nende

rakendamise tingimuste korra kohaselt, kui tuumakäitis ja -materjal on määratud

kriisiolukorra ja riigikaitse seaduse alusel alaliselt või ajutiselt kaitstavaks olulise tähtsusega

objektiks, arvestades käesolevas seaduses sätestatud erisusi.

(2) Tuumakäitise ja -materjali füüsilise kaitse nõuded, tüüpohu profiili ja kaitse kavandamise

aluseks oleva ohu määramise korra, tuumamaterjali kategoriseerimise alused ning turvaplaani

nõuded ja õppuste korraldamise korra kehtestab valdkonna eest vastutav minister määrusega.

(3) Tuumaohutusloa omaja vastutab oma tegevuse julgeoleku ja füüsilise kaitse eest ning on

kohustatud:

1) tuumamaterjali kategooria ja tuumakäitise riskitaseme põhjal töötama välja ja rakendama

turvameetmeid, mis on kooskõlas kehtiva tüüpohu profiiliga või kaitse kavandamise aluseks

oleva ohuga;

2) koostama tuumakäitise turvaplaani;

3) korraldama turvaplaani katsetamiseks turvaõppuseid;

4) lisama loataotlusele kirjelduse riskihinnangu, kavandatavate turvameetmete ning

sidepidamise ja koostöö korralduse kohta korrakaitseorganite ja teiste osapooltega, kes

vastutavad tuumakäitise turvalisust ohustavatele intsidentidele reageerimise eest, ning koostöö

ja vastutuse ülemineku korralduse kirjelduse, kui intsidenti käsitletakse kriisiolukorrana;

5) tagama tuumakäitises füüsilise kaitse meetmete rakendamise ja valmisoleku

valitsusasutuste esitatud ohuhinnangute, tüüpohu profiili või kaitse kavandamise aluseks

oleva ohu kohaselt;

6) korraldama töötajate taustakontrolli;

7) viivitamata teavitama pädevat asutust igast intsidendist, mis võib ohustada

tuumakäitise turvalisust;

8) rakendama meetmeid kadunud või varastatud tuumamaterjali või muu radioaktiivse

materjali leidmiseks ja tagasisaamiseks;

9) rakendama meetmeid tuumakäitise vastu suunatud mehitamata süsteemidest tuleneva ohu

ennetamiseks, avastamiseks ja tõrjumiseks ning võimaliku ründe või intsidendi tagajärgede

leevendamiseks valitsusasutuste esitatud ohuhinnangute, tüüpohu profiili või kaitse

kavandamise aluseks oleva ohu kohaselt.

(4) Kaitsepolitseiamet, Kaitsevägi või muu valitsusasutus võib tuumaohutusloa

omajale kõrgendatud ohu või riigikaitselise kriisiolukorra ajal anda

tuumakäitise kaitseks juhiseid ja kehtestada lisakaitsemeetmeid .“.

Selgitus: Muudatusega viiakse eelnõu kooskõlla kriisiolukorra ja riigikaitse seadusega (668

SE). Paragrahvi 85 lõike 1 punktis 1 ja lõike 3 punktides 5 ja 9 asendatakse sõnad „riiklike

ohuhinnangute“ sõnadega „valitsusasutuste esitatud ohuhinnangute“. Muudatus muudab

regulatsiooni selgemaks ja ühtlustab sõnastuse kriisiolukorra ja riigikaitse seaduses

kasutatud terminoloogiaga, kus kasutatakse samuti sõnastust „valitsusasutuste esitatud

ohuhinnangud”.

Sõnastus „valitsusasutuste esitatud ohuhinnangud” täpsustab, kelle hinnanguid tuleb arvesse

võtta, ning võimaldab hõlmata erinevate pädevate valitsusasutuste hinnanguid vastavalt

konkreetsele ohule või riskile. See väldib mõiste „riiklikud ohuhinnangud” võimalikku

ebaselgust ega kitsenda hinnangute andjate ringi üksnes teatud asutustega.

Lõike 1 punktis 3 asendatakse mõiste „riigikaitseobjekt“ sõnadega „alaliselt või ajutiselt

kaitstav olulise tähtsusega objekt“. Lisatakse selge viide, et juhul kui tuumakäitis või

tuumamaterjal on määratud kriisiolukorra ja riigikaitse seaduse alusel alaliselt või ajutiselt

kaitstavaks olulise tähtsusega objektiks, kohaldatakse selle kaitsele ka vastavat olulise

tähtsusega objekti kaitsemeetmete ja nende rakendamise korda, arvestades TEOSes sätestatud

erisusi. Täpsustus on vajalik normide koostoime selgitamiseks: tuumakäitise ja

tuumamaterjali kaitse peab olema kooskõlas üldise riikliku kriisi- ja riigikaitseraamistikuga,

kuid tuumavaldkonna eripära tõttu tuleb samal ajal säilitada TEOSes sätestatud

tuumaspetsiifilised nõuded.

Lõikes 2 tehtava muudatusega täpsustatakse volitusnormi. Ekslikult oli sätte tekstist jäänud

välja viide tuumakäitisele, kuigi füüsilise kaitse nõuded peavad hõlmama nii tuumamaterjali

kui ka tuumakäitist. Samuti täiendatakse volitusnormi turvaplaani nõuete ja õppuste

korraldamise korra kehtestamiseks, varasemalt oli sellele viidatud muudatusega väljajäetavas

lõikes 4.

Paragrahvi 85 lõike 4 sõnastust täpsustatakse ja viiakse see kooskõlla kriisiolukorra ja

riigikaitse seaduses kasutatava terminoloogiaga. Varasem sõnastus „eriolukorra,

kõrgendatud julgeolekuohu või sõjalise või hübriidkonflikti ohu tõttu” asendatakse

sõnastusega „kõrgendatud ohu või riigikaitselise kriisiolukorra ajal”. Muudatus on vajalik,

kuna eriolukord on eelkõige katastroofi või loodusõnnetuse lahendamiseks ette nähtud

õiguslik režiim, seega on sätte eesmärki silmas pidades selgem kasutada mõistet

„riigikaitseline kriisiolukord“, mis kriisiolukorra ja riigikaitse seaduse kohaselt käsitleb

olukordi, kus esineb oht riigi julgeolekule või põhiseaduslikule korrale ning mille

lahendamiseks võib vajaduse korral välja kuulutada erakorralise seisukorra või

sõjaseisukorra. Seetõttu võimaldab viide riigikaitselisele kriisiolukorrale hõlmata ühtse

mõistena erinevaid riigi julgeolekut ja riigikaitset mõjutavaid olukordi, vältides samal ajal

üksikute kriisirežiimide loetlemist. Seetõttu jäetakse sättest välja ka väljend „sõjalise konflikti

ohu tõttu“. Samuti asendatakse mõiste „kõrgendatud julgeolekuoht” mõistega „kõrgendatud

oht”, mis on kooskõlas kriisiolukorra ja riigikaitse seaduses kasutatava terminoloogiaga.

Mõiste „hübriidkonflikt” jäetakse sättest välja, kuna see ei ole Eesti õigusaktides üheselt

kasutatav ega piisavalt piiritletud õigusmõiste. Sõnastus „muu julgeoleku või riigikaitse

valdkonnas pädev asutus” asendatakse sõnastusega „muu valitsusasutus”, et võimaldada

arvestada ka nende valitsusasutuste pädevust, kelle ülesanded seonduvad konkreetse

ohuliigiga, näiteks küberohuga. See on kooskõlas ka eelnõus tehtud muudatusega, mille

kohaselt kasutatakse ohuhinnangute puhul sõnastust „valitsusasutuste esitatud

ohuhinnangud”. Lisaks jäetakse välja fraas „seadusest tuleneva pädevuse kohaselt”, kuna

eelnõu § 85 lõige 4 on ise erinorm, mis annab nimetatud asutustele aluse tuumaohutusloa

omajale tuumakäitise kaitseks juhiseid anda ja lisakaitsemeetmeid kehtestada. Muudatus

muudab sätte selgemaks, väldib ebaselgete mõistete kasutamist ning võimaldab ohuolukorras

tuumakäitise kaitseks paindlikult reageerida.

2.7. Muuta eelnõu § 110 lõike 1 punkt 1 ja sõnastada see järgmiselt:

„1) relvakonflikti, vaenutegevuse, kodusõja või ülestõusu tagajärjel;“.

Selgitus: Muudatusega asendatakse termin „relvastatud konflikt“ terminiga „relvakonflikt“,

et viia see kooskõlla kriisiolukorra ja riigikaitse seaduses kasutatud terminoloogiaga.

Majanduskomisjon (Kliimaministeeriumi ettepanek)

Mari Tänav lausus, et ME kohta kujundati seisukoht eelneval istungil, kuid vahepeal on

tõusetunud vajadus ME-d veel täiendada. Seega ME osas võiks käesoleval istungil komisjon

uuesti seisukoha võtta.

Juhtivkomisjon: ARVESTADA TÄIELIKULT (konsensus: Jaak Aab, Mario Kadastik, Rene

Kokk, Mart Maastik, Tõnis Mölder, Õnne Pillak, Reili Rand, Marek Reinaas, Urve Tiidus,

Kristina Šmigun-Vähi).

3. Muuta eelnõu § 9 lõige 1 ja sõnastada see järgmiselt:

„(1) Keelatud on mis tahes tegevus, mis on suunatud tuumarelva, tuumalõhkeseadme või

radioaktiivset materjali laiali paiskava vahendi loomisele, arendamisele, valmistamisele,

hankimisele, omamisele, kasutamisele või nendele tegevustele kaasaaitamisele, samuti

tuumamaterjali või muu radioaktiivse materjali kasutamine nimetatud eesmärkidel.“.

Selgitus: Muudatusega täpsustatakse keelatud tegevuste sõnastust. Senine sõnastus

„tuumamaterjali või muu radioaktiivse materjali mis tahes mitterahumeelne kasutamine“

asendatakse kitsama ja õigusselgema sõnastusega, mille kohaselt on keelatud tuumamaterjali

või muu radioaktiivse materjali kasutamine nimetatud eesmärkidel (s.o tuumarelva,

tuumalõhkeseadme või radioaktiivset materjali laiali paiskava vahendi loomise, arendamise,

valmistamise, hankimise, omamise või kasutamise eesmärgil). Muudatus ei kitsenda

tuumarelva leviku tõkestamise lepingu ega muude rahvusvaheliste kohustuste täitmist, vaid

täpsustab, et tuumaenergia ja -ohutuse seaduse (TEOS) § 9 reguleerib tsiviilotstarbelise

tuumaenergia ja tuumamaterjali kasutamise raamistikus tuuma- ja radioaktiivse materjali

kõrvalesuunamise keeldu relvastusega seotud eesmärkidel. Muudatus väldib tõlgendust, nagu

reguleeriks TEOS üldiselt riigikaitselist või liitlaste kaitsekoostööd, mis ei ole käesoleva

seaduse reguleerimisese.

Majanduskomisjon (Kliimaministeeriumi ettepanek)

Reelika Runnel andis ülevaate, millised arengud ja arutelud on seoses kõnealuse ME-ga

toimunud.

Mario Kadastik tundis huvi, kas nt liitlastele teenuste osutamine kvalifitseerub ettepanekus

sõnastatud tegevustele kaasaaitamisena.

Reelika Runnel sõnas, et sellistele tegevustele ei kohaldata tuumaenergia ja -ohutuse seadust

(TEOS). See toimub rahvusvaheliste lepingute alusel. Seega seda ei tule riigi enda

tsiviiltuumaprogrammi reguleerivates õigusaktides rõhutada. Muudatus ei piira riigikaitselisi

tegevusi või kollektiivkaitselepingutest tulenevat.

Tõnis Mölder lausus, et kui olemas on üldised regulatsioonid ja lepingud, mis teemat

reguleerivad, siis tekib küsimus, miks see muudatus Eesti seadusandlusesse üldse tuleb lisada.

Ühelt poolt lisatakse tuumaregulatsiooni kaitsetemaatikat, kuid teatud küsimuste puhul jällegi

öeldakse, et teemat ei ole vaja kõnealuse seaduse raames reguleerida.

Marily Jaska ütles, et keelatud tegevused on tuumarelva tõkestamise konventsiooniga

reguleeritud. Eesti on konventsiooni liige, mis tähendab, et riik ise ei tohi tuumarelva

arendada ja Eesti puhul on tegemist rahumeelse programmiga. Teatud teemade jaoks on aga

eraldi rahvusvahelised lepingud.

Tõnis Mölder küsis, kas peale 2. juuni istungit on riigiasutuste vahel ME-ga seotud teemal

suhtlust toimunud.

Marily Jaska lausus, et sõnastus on Kaitseministeeriumiga läbi arutatud. Nemad lähtuvad

loomulikult eelkõige oma seisukohast, mitte rahvusvahelisest tuumaõigusest. Oluline on

rõhutada, et tegemist on tsiviilotstarbel seadusega.

Rene Kokk lausus, et kaitseasutustelt oleks ME osas oluline saada selge seisukoht. Kõneleja

uuris, kas ME osas on olemas ka Riigikogu riigikaitsekomisjoni hinnang.

Mari Tänav sõnas, et majanduskomisjon küsis riigikaitsekomisjonilt eelnõu kohta arvamust.

Nende arvamuses toodi välja, et tuleks jälgida 668 SE-ga (kriisiolukorra ja riigikaitse seadus)

tehtavaid muudatusi ja viia need omavahel kooskõlla. Ühtlasi tõi riigikaitsekomisjon välja, et

tuumajaamu ei ole sõjaliselt rünnatud. Kõnealuste sätete kohta riigikaitsekomisjoni arvamuses

midagi välja toodud ei olnud.

Komisjoni liikmed arutasid, kuidas ME-ga edasi liikuda ja leidsid, et toetavad ME-d, kuid

soovivad enne eelnõu teist lugemist Kaitseministeeriumilt või nende allasutustelt kinnitust, et

selline sõnastus on neile sobilik.

Juhtivkomisjon: ARVESTADA TÄIELIKULT (konsensus: Jaak Aab, Aleksei Jevgrafov,

Mario Kadastik, Rene Kokk, Mart Maastik, Tõnis Mölder, Õnne Pillak, Reili Rand, Marek

Reinaas, Urve Tiidus, Kristina Šmigun-Vähi).

[…]

6. Täiendada eelnõu §-i 21 lõikega 4 ja sõnastada see järgmiselt:

„(4)Vabariigi Valitsus esitab eelhinnangu, eriplaneeringu detailse lahenduse ja oma

seisukohad Riigikogule, kes langetab otsuse tuumajaama või tuumakäitise ehitamise kohta.“.

Selgitus: Tuumajaam või muu tuumakäitis on riigi jaoks kõrgendatud keskkonna-, majandus-

ja julgeolekuriskiga ehitis. Seepärast peaks lõpliku otsuse ehitamise kohta langetama

Riigikogu, mitte Vabariigi Valitsus.

12. juunil 2024. aastal võttis Riigikogu vastu otsuse „Tuumaenergia Eestis kasutuselevõtu

toetamine”. Selle seletuskirjas on öeldud järgmist: „Kõnealuse Riigikogu otsusega ei anta

õigust ehitada Eestisse tuumaelektrijaam. Tegemist on tuumaenergia kasutuselevõtu protsessi

esimese sammuga, mis võimaldab alustada ettevalmistusi järgmiste otsustuskohtadeni

viivateks tegevusteks. Järgmise otsustuskohana kuulub Riigikogu pädevusse Vabariigi

Valitsuse seaduse muutmise seaduse vastuvõtmine tuumaregulaatori loomiseks. Seejärel

tuleks vastu võtta tuumaenergia ja -ohutuse seadus ning valdkondliku puutumusega seaduste

muutmise seadused. Õigusaktide eelnõude menetlemise käigus tuleb langetada ka otsus,

milliste järgmiste otsustuspunktide puhul, nagu tuumaelektrijaama asukoha valimiseks tehtava

riigi eriplaneeringu vastuvõtmine ning ehitus- ja käitamisloa andmine, tuleks otsustuspädevus

anda Riigikogule.“

Riigikogu otsuse punkt 2 ütleb “Energiamajanduse arengukavas aastani 2035 käsitleda

tuumaenergia kasutuselevõtuga kaasnevaid mõjusid, et tagada energia varustuskindlus

kliimaneutraalsele energiatootmisele üleminekul.“

Käesoleva aasta jaanuaris Vabariigi Valitsuse poolt vastu võetud arengukava ei käsitle

tuumaenergia kasutuselevõtuga kaasnevaid mõjusid, need on hindamata. Eeltoodut arvestades

tuleb tuumajaama või tuumakäitise ehitamise lõplik otsustusõigus anda Riigikogule, kes saab

teha otsuse eriplaneeringust ja eelhinnangust lähtuvalt.

Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon, Jaak Aab ja Andre Hanimägi

Juhtivkomisjon: ARVESTADA OSALISELT, vt muudatusettepanekut nr 7 (konsensus: Jaak

Aab, Aleksei Jevgrafov, Mario Kadastik, Rene Kokk, Mart Maastik, Tõnis Mölder, Õnne

Pillak, Reili Rand, Marek Reinaas, Urve Tiidus, Kristina Šmigun-Vähi).

[…]

Eelnõu algataja esindaja seisukoht: Ei toeta.

Kliimaministeerium ei toeta ettepanekut anda tuumajaama või muu tuumakäitise ehitamise

lõplik otsustusõigus Riigikogule. Kliimaministeeriumi hinnangul ei suurendaks kavandatav

muudatus sisuliselt Riigikogu kontrollivõimalusi, kuid muudaks keerukaks haldusmenetluse

ülesehituse ja vastutusahelad ning muudaks Eestis väljakujunenud võimude lahususe ja

tasakaalustatuse süsteemi.

Eelnõukohane lahendus lähtub põhiseaduslikust pädevuste jaotusest, mille kohaselt

individuaalsete haldusotsuste tegemine kuulub täidesaatvale võimule, samal ajal kui

Riigikogu kujundab õigusraamistiku (TEOSe vastuvõtmine), teostab poliitilist kontrolli, ning

saab kasutada ulatuslikke järelevalvemehhanisme kogu protsessi vältel.

Kehtivas õiguses on Riigikogul piisavad ja tõhusad vahendid, et osaleda tuumaenergia

kasutuselevõtu protsessis, teostada selle üle poliitilist kontrolli ning vajadusel sekkuda.

Riigikogu roll tuumaenergia kasutuselevõtul ei piirdu üksnes seaduste vastuvõtmisega.

Riigikogu kontrollifunktsioon ja võimalused täidesaatva võimu tegevust suunata ning hinnata

tulenevad Riigikogu kodu- ja töökorra seadusest. Selle seaduse alusel võib Riigikogu

moodustada nii eri- kui ka uurimiskomisjone, kellele on antud ulatuslikud õigused vajaliku

teabe kogumiseks ja järelevalve teostamiseks.

Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse § 22 kohaselt on komisjonil õigus nõuda Vabariigi

Valitsuselt ja täidesaatva riigivõimu asutustelt oma tööks vajalikke andmeid, kutsuda

komisjoni ette valitsuse liikmeid ning kaasata komisjoni istungitele ametnikke ja teisi

asjatundjaid. Uurimiskomisjonil on veelgi laiemad õigused – komisjon võib kutsuda enda ette

isikuid, nõuda dokumente ja selgitusi ning kutsutud isikutel on kohustus komisjoni ette ilmuda

ja küsimustele vastata. Tegemist on sisuliselt parlamentaarse kontrolli tugevate

instrumentidega, mis võimaldavad Riigikogul saada põhjalikku ülevaadet tuumaenergia

kasutuselevõtu ettevalmistamisest, riskidest, mõjude hindamisest ja haldusotsuste tegemisest.

Lisaks annab Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse § 231 komisjonidele võimaluse koostada

oma pädevusvaldkonnas raporteid nii järelevalve teostamiseks kui ka oluliste küsimuste

sisuliseks läbitöötamiseks. Raport võib sisaldada ka komisjoni liikmete eriarvamusi ning selle

võib esitada Riigikogule arutamiseks olulise tähtsusega riigielu küsimusena. Seega on

Riigikogul võimalik tuumaenergia kasutuselevõtu küsimusi regulaarselt parlamentaarsesse

arutellu tuua, hinnata täidesaatva võimu tegevust ning kujundada poliitilisi seisukohti kogu

protsessi vältel.

7. Teha eelnõus järgmised muudatused:

7.1. Muuta eelnõu § 21 lõige 3 ja sõnastada see järgmiselt:

„(3) Kui pädev asutus on menetluse tulemusel veendunud, et võimalik on teha positiivne

eelhinnangu otsus, siis ta esitab eelhinnangu otsuse eelnõu Vabariigi Valitsusele .“.

7.2. Täiendada eelnõu § 21 lõigetega 4 ja 5 järgmises sõnastuses:

„(4) Vabariigi Valitsus esitab Riigikogule käesoleva paragrahvi lõikes 3 nimetatud otsuse

eelnõu kohta seisukoha Riigikogu otsuse eelnõuna 60 päeva jooksul eelhinnangu otsuse

eelnõu saamisest arvates.

(5) Riigikogu võtab vastu otsuse Vabariigi Valitsuse seisukoha heakskiitmise või heaks

kiitmata jätmise kohta.“.

7.3. Jätta välja eelnõu § 22 lõike 1 punktist 8 lauseosa „ja Vabariigi Valitsus on andnud

seisukoha“.

7.4. Täiendada eelnõu § 22 lõiget 1 punktiga 9, muutes vastavalt järgmise punkti

numeratsiooni, järgmises sõnastuses:

„9) Riigikogu on otsusega Vabariigi Valitsuse seisukoha eelhinnangu otsuse eelnõu kohta

heaks kiitnud;“.

7.5. Täiendada eelnõu § 23 lõiget 1 punktiga 4 järgmises sõnastuses:

„4) Riigikogu jätab heaks kiitmata Vabariigi Valitsuse seisukoha eelhinnangu otsuse eelnõu

kohta.“.

Selgitus: Paragrahvi 21 lõikes 3 sätestatakse pädeva asutuse kohustus esitada eelhinnangu

otsuse eelnõu Vabariigi Valitsusele üksnes juhul, kui pädev asutus on menetluse tulemusel

jõudnud järeldusele, et eelhinnangu otsuse eelnõu võib olla positiivne. Sätte eesmärk on

eristada olukordi, kus otsustuspädevus jääb pädevale asutusele, olukordadest, kus otsustusse

kaasatakse Vabariigi Valitsus ja Riigikogu. Kui pädev asutus jõuab menetluses järeldusele, et

positiivse eelhinnangu andmise eeldused ei ole täidetud, teeb pädev asutus negatiivse otsuse

kehtiva pädevusjaotuse kohaselt ise ning sellist otsust ei ole põhjendatud esitada Vabariigi

Valitsusele ega Riigikogule. Vabariigi Valitsuse ja Riigikogu kaasamine on seega ette nähtud

üksnes sellises menetlusetapis, kus pädeva asutuse erialase hinnangu kohaselt ei esine

välistavaid asjaolusid ning küsimus on positiivse eelhinnangu andmise võimalikkuses.

Paragrahvi 21 lõikes 4 sätestatakse Vabariigi Valitsuse roll pädeva asutuse eelhinnangu

otsuse eelnõu alusel seisukoha kujundamisel. Vabariigi Valitsus ei tegutse üksnes pädeva

asutuse eelnõu edastajana, vaid kujundab pädeva asutuse esitatud eelhinnangu otsuse eelnõu

ja selle põhjenduste alusel oma seisukoha. Vabariigi Valitsuse seisukoht vormistatakse

Riigikogule esitatava Riigikogu otsuse eelnõuna. Selline sõnastus tagab menetluse selguse:

pädev asutus koostab eelhinnangu otsuse eelnõu, Vabariigi Valitsus kujundab selle alusel

poliitilis-valitsusliku seisukoha ning Riigikogu otsustab Vabariigi Valitsuse seisukoha

heakskiitmise või heaks kiitmata jätmise. Lõikes sätestatakse ka 60-päevane tähtaeg, mille

jooksul Vabariigi Valitsus peab esitama Riigikogule vastava otsuse eelnõu. Tähtaja

kehtestamise eesmärk on vältida menetluse põhjendamatut venimist ning tagada õigusselgus

nii pädevale asutusele, arendajale kui ka teistele menetlusosalistele.

Paragrahvi 21 lõikes 5 sätestatakse Riigikogu pädevus võtta vastu otsus Vabariigi Valitsuse

seisukoha heakskiitmise või heaks kiitmata jätmise kohta. Riigikogu otsus ei asenda pädeva

asutuse tehtavat erialast, tehnilist, ohutuslikku ega keskkonnaalast hindamist. Need

kriteeriumid hinnatakse läbi pädeva asutuse menetluses. Riigikogu roll on anda Vabariigi

Valitsuse seisukohale poliitilise tasandi hinnang. Riigikogu ei hinda uuesti pädeva asutuse

poolt juba tuvastatud asjaolusid, vaid otsustab, kas Vabariigi Valitsuse kujundatud seisukoht

on laiemast riiklikust ja poliitilisest vaatest aktsepteeritav. Eelkõige võiks Riigikogu lähtuda

energia-, julgeoleku- või keskkonnapoliitika kaalutlustest. Energiapoliitilised kaalutlused

võivad puudutada näiteks riigi pikaajalist energiavarustuskindlust, energiasüsteemi

arengusuundi ja tuumaenergia kasutamisega seotud strateegilisi valikuid.

Julgeolekupoliitilised kaalutlused võivad puudutada riigi julgeoleku, toimepidevuse,

kriisikindluse ja strateegilise taristu kaitsega seotud aspekte. Keskkonnapoliitilised

kaalutlused võivad puudutada eelkõige lõppladustuspaiga rajamise ja pikaajalise

kasutamisega seotud laiemaid keskkonnapoliitilisi valikuid, arvestades, et konkreetne

keskkonnaalane ja ohutusalane hindamine toimub pädeva asutuse menetluses.

Paragrahvi 22 lõike 1 punktiga 9 sätestatakse pädeva asutuse positiivse eelhinnangu ühe

tingimusena, et Riigikogu on Vabariigi Valitsuse seisukoha eelhinnangu otsuse eelnõu kohta

heaks kiitnud. Juhul, kui Riigikogu oma otsusega otsustab Vabariigi Valitsuse seisukoha

eelhinnangu otsuse eelnõu kohta jätta heaks kiitmata, siis pädev asutus positiivset

eelhinnangut anda ei saa.

Paragrahvi 23 lõike 1 punktiga 4 sätestatakse, et pädeva asutuse poolt positiivse eelhinnangu

andmisest keeldumise aluseks on muuhulgas see, kui Riigikogu jätab heaks kiitmata Vabariigi

Valitsuse seisukoha eelhinnangu otsuse eelnõu kohta.

Majanduskomisjon

Mari Tänav andis ülevaate eelneval istungil üles jäänud küsimusest, milles paluti Riigikogu

Kantselei õigus- ja analüüsiosakonna (ÕAO) hinnangut seoses häälteenamuse nõude lisamise

küsimusega. ÕAO hinnangul mõte, mille kohaselt TEOS-esse lisatavas Riigikogu otsuse

sättes võiks ette näha Riigikogu koosseisu häälteenamuse nõude, on õiguslikult kaheldav ja

mittesoovitatav, kuna Põhiseaduse § 104 näeb väga konkreetselt ette aktide loetelu, mille

vastuvõtmiseks on vajalik Riigikogu koosseisu häälteenamus. Hoolimata tuumaenergia

kasutuselevõtu küsimuse olulisusest ei anna eelnimetatud Põhiseaduse paragrahv mingit

õiguslikku alust ega põhistust kohaldada Riigikogu vastavale otsusele Riigikogu koosseisu

häälteenamuse nõuet. Siinkohal on asjakohane Põhiseaduse § 73, mille kohaselt Riigikogu

aktid võetakse vastu poolthäälteenamusega, kui Põhiseadus ei näe ette teisiti. Kõneleja

nõustus, et tavaseadusega sellist piirangut ette näha ei saa. Põhiseadus ning Riigikogu kodu-

ja töökorra seadus annavad ette piirid, mille raames tegutseda.

Jaak Aab lausus, et sellise otsuse näol on tegemist väga oluliste kohustuste võtmisega.

Juriidiliselt võib hinnata, mis on Põhiseaduse vaates nõutav ja mis mitte, kuid on selge, et

sellise mõjuga otsust ei ole varasemalt aruteluks olnud.

Mari Tänav sõnas, et kui selline Riigikogu otsuse eelnõu Riigikogule esitatakse, siis nõunik

iga konkreetse eelnõu puhul hindab, milline häältenõue on vastuvõtmiseks vajalik. Juhul, kui

näiteks konkreetselt võetakse riigile suuremahulised rahalised kohustused, siis selline eelnõu

ilmselt nõuab koosseisu häälteenamust. Seda vaadatakse igakordselt, kui selline eelnõu on

menetluses. Küll aga ei soovitata lahendust, et näha igal juhul ette koosseisu häälteenamuse

nõue. Kõneleja küsis ÕAO-lt arvamust ka selle kohta, kas kõnealune seadus ehk TEOS võiks

liigituda Põhiseaduse § 104 vastava sätte alla, mis näeb ette, et poolthäälteenamusest kõrgem

häälteenõue on ka sellisel juhul, kui on riigi varalistesse kohustustesse puutuvad seadused. Ka

selles osas leidis ÕAO, et see seadus ei liigitu otseselt riigi varalistesse kohustustesse

puutuvaks seaduseks.

Õnne Pillak lausus, et tegemist on tõesti olulise otsusega. Samas on TEOS-e arutelu puhul

räägitud läbi erinevate osapooltega, et sellel oleks võimalikult laiapõhjaline toetus. Reaalsuses

võiks toetus olla veelgi suurem kui ainult 51 poolthäält ja see peakski eesmärk olema.

Seetõttu ei jääks kõneleja koosseisu häälteenamuse nõude soovi juurde pikalt peatuma.

Tõnis Mölder ütles, et riigile rahaline kohustus vaieldamatult tuumariigina kaasneb, mistõttu

võiks koosseisu häälteenamuse nõue eelnõus sees olla. Ehkki arusaadavalt üldine soov oleks,

et otsuse vastuvõtmisel oleks Riigikogu toetus igal juhul veelgi suurem. Kõneleja palus

Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni ME (nr 6) osas täpsustust, kuidas seal seda

mõeldud oli.

Jaak Aab sõnas, et esialgses eelnõus ei olnud Riigikogul protsessi juures üldse

otsustusõigust, mida sooviti fraktsiooni ettepanekuga lisada. Küll aga ei sisalda nende esitatud

ettepanek häältenõudesse puutuvat.

Rene Kokk uuris, et kui Riigikogu sooviks, et tegemist oleks 51 poolthääle otsusega, siis

millised on selleks võimalused. Tuleb arvestada, et tegemist on väga kaaluka otsusega.

Mari Tänav lausus, et sellisel juhul tuleks pigem üle vaadata Põhiseaduse või Riigikogu

kodu- ja töökorra seaduse sätted.

Mario Kadastik ütles, et ÕAO tõi välja, et kuna otsuse eelnõu sisu ei ole võimalik ette

määrata, siis on keeruline 51 poolthääle nõuet eelnevalt seaduses ette näha. Kui otsuse eelnõu

tuleb menetlusse, siis selle sisu põhjal hinnatakse, mis on selle mõju ja kui see on arvestatav,

siis sinna tuleb ka 51 poolthääle nõue. Seega suure tõenäosusega võib 51 hääle nõue igal juhul

tulla.

Marek Reinaas lausus, et võib olla ei ole tõesti mõistlik, et Riigikogu komisjon hakkab

häältenõude üle otsustama, kuna seda võidakse hakata hiljem tihti ära kasutama ja pidevalt

soovi korral häältenõudeid muuta.

Jaak Aab uuris, et kui komisjon hääletab ME nr 7 poolt, siis kuidas arvestatakse ME-d nr 6.

Mari Tänav lausus, et juhul kui ME nr 6 esitajad on nõus, siis kui ME nr 7 leiab komisjoni

toetuse, saaks komisjon ME-d nr 6 arvestada osaliselt.

Jaak Aab sõnas, et on sellega nõus.

Juhtivkomisjon: ARVESTADA TÄIELIKULT (konsensus: Jaak Aab, Aleksei Jevgrafov,

Mario Kadastik, Rene Kokk, Mart Maastik, Tõnis Mölder, Õnne Pillak, Reili Rand, Marek

Reinaas, Urve Tiidus, Kristina Šmigun-Vähi).

Eelnõu algataja esindaja seisukoht: Eelnõu algataja oli varasemalt seisukohal, et kehtiv

õiguskord annab Riigikogule piisavad võimalused tuumaenergia kasutuselevõtu protsessi üle

parlamentaarse kontrolli teostamiseks ning täidesaatva võimu tegevuse suunamiseks ja

hindamiseks. Riigikogul on võimalik kasutada nii komisjonide järelevalvepädevust, olulise

tähtsusega riigielu küsimuse arutelu kui ka muid parlamentaarse kontrolli vahendeid.

Arutelude tulemusel peab eelnõu algataja siiski põhjendatuks täiendava poliitilise

otsustuskoha lisamist eelhinnangu menetlusse. Muudatusega nähakse ette, et juhul kui pädev

asutus on menetluse tulemusel jõudnud järeldusele, et võimalik on teha positiivne

eelhinnangu otsus, esitatakse otsuse eelnõu Vabariigi Valitsusele, kes kujundab selle alusel

seisukoha ning esitab selle Riigikogule otsustamiseks.

Selline lahendus tugevdab Riigikogu rolli tuumaenergia kasutuselevõtu ettevalmistamise

olulises etapis ning annab rahvaesindusele selge võimaluse kujundada poliitiline seisukoht

enne, kui arendajal tekib võimalus liikuda edasi tuumakäitise ehitusloa taotlemise suunas.

Samas säilib eelnõu algataja põhimõtteline seisukoht, et Riigikogu otsus ei asenda ega tohi

ümber hinnata pädeva asutuse erialast, tehnilist, ohutuslikku ega keskkonnaalast hindamist.

Tuumaohutuse, kiirgusohutuse, tuumajulgeoleku, tehnilise sobivuse ja muude erialaste nõuete

täitmist hindab pädev asutus oma menetluses seaduses sätestatud alustel. Riigikogu roll on

anda Vabariigi Valitsuse kujundatud seisukohale poliitilise tasandi heakskiit või jätta see

heaks kiitmata.

Muudatus võimaldab seega suurendada menetluse poliitilist legitiimsust ja läbipaistvust,

säilitades samal ajal pädeva asutuse sõltumatuse, ohutushinnangute erialase iseloomu ning

põhiseadusliku pädevuste jaotuse.

[…]

17. Muuta eelnõu § 91 ja sõnastada see järgmiselt:

„§ 91. Välismaalase ja välisriigis elanud isiku esitatavad lisadokumendid

(1) Kui isik ei ole Eesti Vabariigi kodanik või kui ta on elanud välisriigis vähemalt kuus kuud

viimase viie aasta jooksul, esitab ta lisaks käesoleva seaduse § 90 lõikes 2 nimetatud

andmetele järgmised andmed:

1) osalus äriühingutes ja nende juhtimises;

2) osalus kaitseväeteenistuses või sõjaväelises väljaõppes;

3) karistusandmed ja andmed käimasolevate kriminaal- või väärteomenetluste kohta.

(2) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud andmed esitatakse tõlgituna eesti või inglise

keelde ja kinnitatuna tunnistuse ehk apostilliga, kui välislepingust ei tulene teisiti.“.

Selgitus: Muudatusega täpsustatakse eelnõu § 91 pealkirja, lisades sellesse viite välisriigis

elanud isikule. Kehtiv pealkiri viitab üksnes välismaalasele, kuid sätte sisu kohaldub ka

isikule, kes on viimase viie aasta jooksul elanud välisriigis vähemalt kuus kuud, sõltumata

tema kodakondsusest. Muudatus on vajalik, kuna välisriigis elamine ei muuda Eesti

kodanikku välismaalaseks. Välismaalaste seaduse tähenduses on välismaalane isik, kes ei ole

Eesti kodanik. Seetõttu ei kajastanud senine pealkiri täpselt sätte reguleerimisala. Pealkirja

täiendamine sõnadega „välisriigis elanud isiku” muudab sätte pealkirja kooskõlaliseks lõike

1 sisuga ning väldib eksitavat muljet, nagu kohalduks lisadokumentide esitamise nõue üksnes

välismaalastele.

Lõike 1 punktis 2 tehtava muudatusega asendatakse termin „sõjaline väljaõpe“ terminiga

„sõjaväeline väljaõpe“, et viia see kooskõlla kaitseväeteenistuse seadusega (KVTS).

Lõikes 2 tehtava muudatusega asendatakse sõna „dokumendid“ sõnaga „andmed“, kuna

lõikes 1 on nimetatud just andmed, mitte dokumendid.

Majanduskomisjon (Kliimaministeeriumi ettepanek)

Juhtivkomisjon: ARVESTADA TÄIELIKULT (konsensus: Jaak Aab, Aleksei Jevgrafov,

Mario Kadastik, Rene Kokk, Mart Maastik, Tõnis Mölder, Õnne Pillak, Reili Rand, Marek

Reinaas, Urve Tiidus, Kristina Šmigun-Vähi).

[…]

21. Muuta eelnõu § 108 ja sõnastada see järgmiselt:

„§ 108. Tuumajäätmete vastutav käitleja ja tuumamaterjali vastutav vedaja

(1) Pädev asutus võib oma otsusega tunnistadatuumamaterjali vedaja või tuumajäätmete

käitleja vastutavaks isikuks käitaja asemel, kui:

1)tuumamaterjali vedaja või tuumajäätmete käitleja on seda taotlenud;

2) taotlejal on käesoleva seaduse §-s 111 sätestatud nõuetele vastav kehtiv tagatis;

3) käitaja, kes vastutab vastutava käitleja käideldavate tuumajäätmete või vastutava

vedaja veetava tuumamaterjaliga seotud tuumakahjustuse eest, on sellega nõus.

(2) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud juhul käsitletakse vastutavat isikut kui käitajat

kas tuumamaterjali või -jäätmete suhtes.“.

Selgitus: Muudatusega täpsustatakse sätte sõnastust. Selles paragrahvis peab olema kaks

vastutava isiku kategooriat: tuumamaterjali vedaja ja tuumajäätmete käitleja. Eelnõu senise

sõnastuse järgi ei ole see selge ning on kohati ka ekslik (tuumamaterjali käitleja ja

tuumajäätmete vedaja) ehk muudatusettepanekuga muudetakse vastutavate isikute terminid

õigeks. Samuti mõistetakse Viini konventsiooni tähenduses radioaktiivseid jäätmeid

tuumajäätmetena ja TEOSe reguleerimisalas on tuumajäätmete käitlemine, mitte

radioaktiivsete jäätmete käitlemine nagu on eelnõu lõikes 2. Muudatused ei ole sisulised ega

põhimõttelised, vaid on korrastavad ning täpsustavad.

Majanduskomisjon (Kliimaministeeriumi ettepanek)

Juhtivkomisjon: ARVESTADA TÄIELIKULT (konsensus: Jaak Aab, Aleksei Jevgrafov,

Mario Kadastik, Rene Kokk, Mart Maastik, Tõnis Mölder, Õnne Pillak, Reili Rand, Marek

Reinaas, Urve Tiidus, Kristina Šmigun-Vähi).

[…]

Otsustati:

2.1. Taotleda Riigikogu juhatuselt menetlusdokumentide kättesaadavuse aja lühendamist ja

uueks tähtajaks määrata 9.06 kl 17.00 (konsensus: Jaak Aab, Aleksei Jevgrafov, Mario

Kadastik, Rene Kokk, Mart Maastik, Tõnis Mölder, Õnne Pillak, Reili Rand, Marek Reinaas,

Urve Tiidus, Kristina Šmigun-Vähi).

3. Vabariigi Valitsuse algatatud ehitusseadustiku muutmise ja sellega seonduvalt teiste

seaduste muutmise seaduse eelnõu (743 SE) teise lugemise ettevalmistamise jätkamine

Marek Reinaas sõnas, et komisjoni 2. juuni istungil jäi seisukoht kujundamata

muudatusettepaneku (ME) kohta, mis puudutab sidetaristu rajamist tee-ehitusel. Samuti on

lisandunud vajadus ühe ME täiendavaks käsitlemiseks.

Järgnevalt asuti ME-de tutvustamise ja seisukohtade kujundamise juurde.

[…]

7. Muuta eelnõu § 1 punkt 8 (uues numeratsioonis punkt 11) ja sõnastada see järgmiselt:

„11) paragrahvi 11 lõike 2 punktid 1–5 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„1) struktuuri terviklikkust, sealhulgas vastupidavust, konstruktsioonilist tugevust,

kasutatavust ja stabiilsust;

2) tuleohutust, sealhulgas evakuatsiooni- ja päästevajadusi;

21) varjendi rajamist;

3) hügieenitingimusi ja kaitset tervist kahjustava mõju eest;

4) kasutamise ohutust ja ligipääsetavust;

5) mürakaitset ja akustilisi omadusi; “;“.

Selgitus: Vastavalt MTÜ Eesti Kütte- ja Ventilatsiooniinseneride Ühendus esitatud

ettepanekule jäetakse EhS § 11 lõike 2 punkt 6 võrreldes kehtiva sõnastusega muutmata.

Mõiste „soojuskasutus“ all peetakse silmas pigem nõuet ehitise soojapidavuse kohta, mistõttu

ei anna esialgselt eelnõus kasutatud mõiste CPR-i1 tegelikku mõtet terviklikuna edasi.

Lisaks täiendatakse punktide loetelu punktiga 21 varjendi rajamise kohta, kuna pärast

seaduseelnõu Riigikogule esitamist tehti ehitusseadustikus muudatus, mis jõustub 01.07.2026.

Majanduskomisjon

Juhtivkomisjon: ARVESTADA TÄIELIKULT (konsensus: Aleksei Jevgrafov, Mario

Kadastik, Rene Kokk, Mart Maastik, Tõnis Mölder, Õnne Pillak, Marek Reinaas, Urve Tiidus,

Kristina Šmigun-Vähi).

[…]

14. Muuta eelnõu § 1 punkt 88 (uues numeratsioonis punkt 93) ja sõnastada see järgmiselt:

„93) seadustikku täiendatakse §-dega 921–923 järgmises sõnastuses:

„§ 921. Riigitee

(1) Riigitee on riigiteeks määratud riigile kuuluv tee või riigi poolt avalikuks kasutamiseks

määratud eratee. Riigiteel täidab omaniku ülesandeid Transpordiamet.

(2) Tee määratakse riigiteeks, kui tee vastab riigitee põhitunnustele, mis on eelkõige

rahvusvahelise liikluse teenindamine ning riigi eri piirkondade ja laiema avaliku huvi või

majandusmõjuga sihtpunktide vahelise ühenduse tagamine, arvestades tee ehitustehnilist

lahendust, teenindatava liikluse iseloomu ning riigiteede ühtse liikluse ja teehoiukorralduse

tagamise üldpõhimõtet.

(3) Tee määrab riigiteeks Transpordiamet haldusaktiga.

(4) Riigitee liigid kehtestab valdkonna eest vastutav minister määrusega.

§ 922. Riigitee koosseisus elektroonilise side taristu rajamise võimaldamine

Liiklusseaduse § 11 lõikes 1 nimetatud teehoiukavas nähakse ette kulutused tee toimimiseks

ebavajalike elektroonilise side võrgu passiivsete elementide rajamiseks, välja arvatud juhul,

kui see ei ole võimalik teeohutusnõuetest tulenevalt ning tingimusel, et selle opereerimise ja

haldamise korraldamiseks on sõlmitud elektroonilise side võrku haldava sihtasutuse või

elektroonilise side ettevõtjaga sellekohane leping.

§ 923. Kohalik tee

Kohalik tee on kohaliku omavalitsuse üksusele kuuluv ja kohaliku liikluse korraldamiseks või

muuks kohaliku omavalitsuse üksuse kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse § 6 lõigetes

1–21 sätestatud ülesande täitmiseks vajalik tee või tema poolt avalikuks kasutamiseks

määratud eratee. Kohalik tee määratakse kohaliku omavalitsuse üksuse haldusaktiga.

Kohalikul teel täidab omaniku ülesandeid kohaliku omavalitsuse üksus.“;“.

Selgitus: Muudatusega lisatakse uus paragrahv riigitee koosseisus elektroonilise side taristu

rajamise võimaldamiseks, mistõttu muutub paragrahvide numeratsioon. Riigitee koosseisus

elektroonilise side taristu rajamise võimaldamine sätestatakse paragrahvis 922 ja kohalik tee

sätestatakse muutmata kujul paragrahvis 923.

Muudatusettepaneku peamine ajend on luua alused ennetavaks taristu rajamiseks ühisehituse

sünergia eeliseid ära kasutades, et vältida hilisemaid lisakulusid ja olukordi, kus näiteks juba

rajatud või rekonstrueeritud teid tuleb hiljem sidevõrgu rajamise eesmärgil uuesti ümber

ehitada ja riigiteedel selleks korduvaid kaevetöid teha. Pakutud lahendus on kooskõlas riigi

üldiste kuluefektiivsuse ning maksuvahendite säästliku kasutamise eesmärkidega. Muudatuse

eesmärk on tagada elektroonilise side taristu kulutõhus rajamine riigiteede ehitamise ja

rekonstrueerimise käigus ning vältida hilisemat sama maa-ala korduvat üleskaevamist. Säte

lähtub põhimõttest, et kui riigitee ehitamise või rekonstrueerimise käigus tehakse kaevetöid,

siis rajatakse eelduste olemasolu korral ühtlasi ka elektroonilise side võrgu jaoks vajalikud

passiivsed elemendid.

Ettepanekuga luuakse seega õiguslik alus ja sätestatakse tingimused, et riigitee ehitamisel ja

rekonstrueerimisel rajatakse elektroonilise side võrgu passiivseid elemente ka siis, kui need ei

ole vajalikud tee toimimiseks ja liikluse korraldamiseks, kuid on vajalikud elektroonilise side

võrgu väljaarendamiseks ning sideteenuste kvaliteedi ja kättesaadavuse parandamiseks.

Kuivõrd Transpordiamet riigiteede haldajana ei oma elektroonilise side alast pädevust ning

puudub ka selge õiguslik alus teehoiuvahenditest vajadusel sidetaristu rahastamiseks, siis

muudatusettepaneku kohaselt tuleb Transpordiametil sõlmida asjakohane leping

elektroonilise side valdkonnas pädeva isikuga, sihtasutusega (näiteks Eesti Lairiba Arenduse

Sihtasutusega) või side ettevõtjaga.

Kahe tingimuse samaaegne täitmine – tegevuse kavandamine Vabariigi Valitsuse poolt

kinnitatavas teehoiukavas ning lepingu olemasolu – tagab, et sidetaristu rajamine on

vajaduspõhiselt planeeritud, rahastuse olemasolul elluviidav ning praktilise

kasutuspotentsiaaliga. Kohaldatava lepinguliigi valikul lähtutakse nii riigivaraseadusest,

riigihangete seadusest kui haldusmenetluse seadusest, lepingus määratakse poolte õigused ja

kohustused, sealhulgas kasutusõiguste seadmise tingimused, projekti tehniliste tingimuste

andmise kord ning koostöö üldine korraldus.

Teehoiuvahendite sihtotstarvet ja selle piiratust arvestades on kavandatud rajada tee

toimimiseks ebavajalikest sidevõrgu elementidest vaid passiivsed elemendid. Praktikas

rajatakse selliseid elemente juhul, kui projekti koostamisel on elektroonilise side võrku haldav

lepingupool andnud vajalikud tehnilised tingimused ning võtnud nende opereerimise ja

haldamise korraldamise kohustuse. Elektroonilise side võrgu passiivsete elementide all

peetakse silmas sidetoru, multitoru, kaitsetoru ja kaeve. Kaabel passiivsete elementide alla ei

kuulu.

Taristu haldamine ja kasutusse andmine korraldatakse lepingu alusel elektroonilise side

võrku haldava sihtasutuse või elektroonilise side ettevõtja kaudu. Riigi roll piirdub passiivse

sidetaristu rajamise korraldamisega tee ehitamise või rekonstrueerimise käigus.

Majanduskomisjon

Ain Tatter lausus, et komisjoni soov on, et teehoiukavas nähakse ette kulutused, sõnastuses

välja toodud väljend „nähakse ette kulutused“ tähendab, et pannakse valitsusele konkreetne

kohustus. Teehoiukava ei kiida heaks Kliimaministeerium ega Transpordiamet, selle

kehtestab Vabariigi Valitsus. Eelnevalt mainitud sidekaablitorusid ei ole Transpordiamet

paigaldanud, sest see ei ole teehoiukavas. Teehoiukavas ei ole valitsus neid sinna ette näinud,

kuna liiklusseadus ja riigieelarve seadus ei võimalda seda. Riigieelarve seadus näeb ette

teehoiuvahendid ja liiklusseadus ütleb, et valitsus peab sisustama teehoiumeetmete lõikes

teehoiuvahendite jaotuse teehoiukavas. Kliimaministeeriumi ettepanek oli luua

ehitusseadustikku volitusnorm, et valitsusel oleks õigus ette näha teehoiukavas lisaks

teehoiumeetmetele ka sidetaristu rajamise, tingimusel, et selleks on olemas haldusleping nt

Eesti Lairiba Arenduse Sihtasutuse ehk ELASA-ga. Halduslepingu mõte oli, et

projektipõhiselt ELASA hindab, kas sidekaablitoru on vaja või mitte. Küll aga kui seadusesse

kirjutatakse sisse väljend „nähakse ette kulutused“, siis valitsusel kaob ära kaalutlusõigus

seada teehoiukavas prioriteete teehoiu vajaduspõhiselt, vaid esimene prioriteet teehoiukavas

saab olema sidekaablitoru sisaldav ehitusprojekt ja alles siis saab valitsus muid meetmeid

kavandada, nagu 2+2 teede ehitamine, teehooldus, katete ehitamine kruusateedele jms, mille

osas seadusandja ei ole valitsusele pannud ülesannet teehoiukavas kulutusi ette näha.

Komisjoni liikmed arutasid erinevaid võimalusi ME sõnastamiseks.

Liisi Pajuste sõnas, et Justiits- ja Digiministeerium leidis, et ME sõnastuses oleks hea välja

tuua mõiste „passiivne“, kuna see rõhutab ainult kõride, mitte nt mastide või kaabli

paigaldust.

Tõnis Mölder selgitas, et kui valitsusel on kindel eelarve, mille eest oleks võimalik ehitada nt

10 km teed ilma sidekaablitaristuta, siis komisjoni eesmärk on tagada, et tee ehitamisel

rajataks alati ka vajalik taristu sidekaablite paigaldamiseks. Kui see suurendab projekti

maksumust, võib sama eelarve eest valmida ka nt 9,8 km teed 10 km asemel. Küsimus ei ole

valitsuse kaalutlusõiguses, vaid põhimõttes, et vajalik taristu ehk kõri tuleb tee-ehituse käigus

ette näha. Seega iga kord, kui tee tehakse, tuleb kõri paigaldada. Ettepanekus võivad sees olla

kaks põhimõtet ehk teeohutus ja leping, kuid ülejäänud puhkudel oleks komisjoni soov, et

kõri igal juhul paigaldatakse.

Mart Maastik sõnas, et teedeehitajad on temaga samuti kõnealusel teemal ühendust võtnud.

Eelkõneleja ettepanekul peab teid ehitades igal juhul toru paigaldama, olenemata sellest, kas

seda on reaalselt vaja või mitte. Kõneleja leidis, et kui ehitatakse teatud lõik teed, kuhu ka

toru paigaldatakse, siis sealt hakkavad välja paistma visuaalselt mitte kõige kenamad torude

otsad. Ühtlasi on torude paigaldus kulukas. Torude paigaldamise kohustus oleks arusaadav,

kui tee tehakse valmis täies ulatuses, kuid väikeste lõikude puhul ei pruugi see mõistlik olla.

Kogu kulu läheb sellise tegevuse puhul riigile. M. Maastik tõi välja kodaniku küsimuse, et

miks peaks Eesti riik võtma vastava sidetaristu rajamise riigiteedega koosehitamisel enda

kuluks, seda enam kontekstis, et vastav kulu aastas saaks arvestades riigiteede uuendamise

mahtusid riigiteede teehoiukavas 2026–2029 olema u 1–2 mln eurot.

Tõnis Mölder ütles, et sidekaablite paigaldamise võimalus tuleks tee-ehituse käigus ette näha

isegi juhul, kui kaableid ei paigaldata kohe, vaid esimesel, teisel või kolmandal aastal.

Arvestades tehnoloogia arengut ja sideühenduste kasvavat tähtsust, võib tulevikus tekkida

vajadus mobiilitaristu järele kogu teedevõrgus. Samuti aitab vajaliku taristu rajamine tee

ehitamise ajal vältida tulevasi lisakulusid. Kui sidekaablite paigaldamise vajadus tekib alles

mõne aasta pärast, tuleks vastasel juhul juba valmis ehitatud tee uuesti üles kaevata, mis oleks

kulukas ja ebamõistlik. Eesmärk on tagada riigi poolt valmisolek taristu kasutuselevõtuks.

Taristu hilisema paigaldamise, haldamise ja hooldamise kulud jäävad sideettevõtjate kanda.

Selleks sõlmitakse lepingud, mis näevad ette nii ettevõtjate õigused kui ka kohustused riigi

ees.

Mario Kadastik sõnas, et tehes päring, kui palju võiks maksta kaablikõri maa alt

väljatoomine, siis see on hinnanguliselt u 200-1000 eurot. Ehitades 10 km teed, et panna sinna

kaks väljatoomiskaevu, on maksumus suurusjärgus kuni 2000 eurot. Tegemist on väga

väikese kuluga, võrreldes sellega, kui palju läheb maksma toru hilisem lisamine.

Mart Maastik leidis, et tegemist on osalt vanamoodsa tehnoloogiaga, kuna tänapäeval ei ole

infotehnoloogia vahendid enam ainult maapinna sees.

Rene Kokk lausus, et peab kõride paigaldamise kohustust väga mõistlikuks. Eestis on

pidevalt näha, kuidas ehitatakse uus tee ja mõne aja pärast hakkavad taas üleskaevamised

toimuma, kuna telekommunikatsiooniettevõte soovib kõri paigaldada.

Jaak Aab nõustus, et tegemist on taristu osaga ja kõride paigaldamise kohustus peaks

seaduses sees olema.

Ain Tatter täpsustas, et igale projektile ei panda kõrisid ka praeguse ettepaneku sõnastuse

puhul, kuna tingimuseks on, et haldusleping peab olema sõlmitud. Kommenteerides

eelmainitud kaalutlusõiguse teemat, tõi kõneleja illustreeriva näitena välja olukorra, kus

Transpordiamet on ELASA kokku leppinud kolm ehitusprojekti, kuhu on vaja „kõri“

paigaldada. Kliimaministeerium esitab need projektid teehoiukava eelnõus valitsusele

kehtestamiseks, kuid valitsus ütleb, et hetkel on prioriteetideks hoopis kruusakattega teedele

katete ja 2+2 teede ehitusprojektid ning nad sooviksid eelmainitud kolm projekti

teehoiukavast välja jätta, kuna selleks ei ole rahalisi vahendeid. Seega küsimus on, kas hetkel

kõne all olev sõnastus lubab valitsusel selliselt siis kaalutleda ja oma prioriteete realiseerides

„sidekõrisid“ sisaldavad projektid teehoiukavast välja jätta.

Tõnis Mölder lausus, et valitsusele jääb igal juhul õigus otsustada, kuhu ta investeerib ja

kuhu mitte.

Juhtivkomisjon: ARVESTADA TÄIELIKULT (konsensus: Jaak Aab, Aleksei Jevgrafov,

Mario Kadastik, Rene Kokk, Mart Maastik, Tõnis Mölder, Õnne Pillak, Marek Reinaas, Urve

Tiidus, Kristina Šmigun-Vähi).

4. Vabariigi Valitsuse algatatud postiseaduse, konkurentsiseaduse ja riigilõivuseaduse

muutmise seaduse eelnõu (781 SE) teise lugemise ettevalmistamise jätkamine

Marek Reinaas sõnas, et 4. juuni istungil jäi hääletamata postiindeksite haldamisega seotud

muudatusettepanek (ME). Komisjonis tekkis küsimus, kuidas sõnastada kõige paremini

postiindeksite üleandmine sellisel moel, et tulevikus ettevõtte omanik ei saaks süsteemi

kuritarvitada ja täidaks kõik sellega seonduvad õigused ning kohustused.

Järgnevalt asuti ME-de tutvustamise ja seisukohtade kujundamise juurde.

[…]

3. Täiendada eelnõu § 1 punktiga 17 (uues numeratsioonis punkt 18) muutes järgnevate

punktide numeratsiooni vastavalt ja sõnastada see järgmiselt:

18) seadust täiendatakse §-ga 63 järgmises sõnastuses:

„§ 6³. Postiindeksite süsteemi toimimise tagamine universaalse postiteenuse osutamisel

(1) Universaalse postiteenuse osutaja on kohustatud tagama Eesti postiindeksite süsteemi

toimimise, ajakohasuse ja kättesaadavuse kooskõlas Ülemaailmse Postiliidu aktide ning

käesoleva seaduse ja selle alusel kehtestatud õigusaktidega.

(2) Universaalse postiteenuse osutaja peab postiindeksite süsteemi ning tagab selle

kasutamiseks vajalike andmete, dokumentide ja tehniliste lahenduste olemasolu ulatuses, mis

on vajalik universaalse postiteenuse järjepidevaks osutamiseks.

(3) Universaalse postiteenuse osutaja edastab aadressiandmete süsteemis kasutamiseks

vajalikud postiindeksite andmed aadressiandmete süsteemi vastutavale töötlejale

masinloetaval kujul. Andmete koosseis, vorm, edastamise sagedus ja ajakohastamise kord

sätestatakse ruumiandmete seaduse § 58 lõike 1 alusel kehtestatud määruses.”;

Selgitus: Muudatusettepaneku eesmärk on sätestada universaalse postiteenuse osutaja

kohustused Eesti postiindeksite süsteemi toimimise tagamisel ja postiindeksite andmete

edastamisel aadressiandmete süsteemi vastutavale töötlejale tagamaks postiindeksite süsteemi

järjepidevuse ning avalikult kättesaadavuse, sh universaalse postiteenuse osutaja

vahetumisel.

Lõikes 1 sätestatakse universaalse postiteenuse osutaja üldine kohustus tagada Eesti

postiindeksite süsteemi toimimine, ajakohasus ja kättesaadavus. Sätte eesmärk on selgelt

määratleda, et postiindeksite süsteemi toimivus ei ole üksnes teenuseosutaja sisemine

töökorralduslik küsimus, vaid universaalse postiteenuse osutamise lahutamatu osa. Viide

Ülemaailmse Postiliidu aktidele rõhutab, et postiindeksite süsteemi korraldamisel tuleb

arvestada ka Eesti rahvusvahelisi postialaseid kohustusi.

Lõike 2 kohaselt peab universaalse postiteenuse osutaja postiindeksite süsteemi ning tagab

selle kasutamiseks vajalike andmete, dokumentide ja tehniliste lahenduste olemasolu ulatuses,

mis on vajalik universaalse postiteenuse järjepidevaks osutamiseks. Sätte eesmärk on tagada,

et postiindeksite süsteem ei oleks käsitatav üksnes loeteluna või andmekogumina, vaid toimiva

terviklahendusena, mille kasutamiseks on olemas vajalikud alusandmed, kirjeldused ja

tehnilised lahendused.

Lõikega 3 nähakse ette universaalse postiteenuse osutaja kohustus edastada aadressiandmete

süsteemis kasutamiseks vajalikud postiindeksite andmed aadressiandmete süsteemi

vastutavale töötlejale masinloetaval kujul. Sätte eesmärk on tagada postiindeksite andmete

sidumine riikliku aadressiandmete süsteemiga ning toetada aadressiandmete kvaliteeti,

ühtsust ja taaskasutatavust. Masinloetava kuju nõue võimaldab andmete tõhusat ja

automatiseeritud töötlemist ning vähendab käsitsi andmesisestamisest tulenevat veaohtu.

Lõike teises lauses sisalduva viitega ruumiandmete seaduse § 58 alusel kehtestatud määrusele

jäetakse andmete koosseisu, vormi, edastamise sageduse ja ajakohastamise korra

täpsustamine alamakti tasandile. See võimaldab kehtestada tehnilisemat laadi nõudeid

paindlikumalt ning vajaduse korral neid kiiremini ajakohastada. Andmete esitamise

kohustamine aitab tagada ka postiindeksite avaliku kättesaadavust, kuna ruumiandmete

seaduse § 58 lg 1 alusel kehtestatud keskkonnaministri 16. juuni 2021.a määruse nr 32

„Aadressiandmete süsteem“ § 12 kohaselt on aadressiandmed avalik teave ja tasuta

kasutatavad. Arvestades vajadust muuta aadressiandmete süsteemi määrust, on mõistlik

rakendada kogu paragrahvile hilisemat jõustumisaega ehk muudatused peaksid jõustuma

01.01.2027.

Postiindeksite ehk sihtnumbrite andmebaasi haldab AS Eesti Post, kes otsustab ka uute

sihtnumbrite loomise üle. Sihtnumbrite kasutamise õiguslikuks aluseks on senini olnud PostiS

§ 27 lg 2 p 3 ja UPT tüüptingimused

(https://www.omniva.ee/wp-content/uploads/sites/7/2024/12/universaalse-postiteenuse-tuuptin

gimused-2024-est.pdf).

PostiSi järgi kehtivad tüüptingimused postiteenuse osutamisel postiteenuse kasutajale ja UPT

osutaja esitab tüüptingimustes postiaadressi kohustuslikud osad. Tüüptingimuste p 1.9

kohaselt kantakse saaja ja saatja aadressandmed postisaadetisele järgmiselt:

− saaja nimi (füüsilise isiku ees- ja perekonnanimi või juriidilise isiku nimi); − tänav, maja-

ja korterinumber, väljaspool linnu, aleveid ja alevikke talu nimi; − küla ja valla nimi; −

sihtnumber (kirjutatakse viimasele reale enne linna või maakonna nimetust); − linn või

maakond; − riik (kantakse postisaadetisele vaid rahvusvaheliste postisaadetiste puhul, riigi

nimetus kirjutatakse trükitähtedega inglise keeles). Alates 2017 on sihtnumber ka osa

ametlikust aadressiandmete süsteemist

(https://www.riigiteataja.ee/akt/118062021032?leiaKehtiv).

Majanduskomisjon (Regionaal- ja Põllumajandusministeeriumi ettepanek)

Mart Maastik uuris, et kui UPT-d ei tule keegi tulevikus pakkuma, kuidas siis edasi

toimetatakse.

Taavi Kurvits vastas, et Konkurentsiametil on kohustus seaduse alusel korraldada iga viie

aasta tagant konkurss, leidmaks UPT osutaja. Kui konkurss mingil põhjusel ebaõnnestub, nt

sinna ei tule pakkujaid või pakkujad ei kvalifitseeru, siis paneb Konkurentsiamet kohustuse

sellele ettevõttele, kellel oli konkursi korraldamise ajal UPT osutamise tegevusluba. Seega,

kui 2029. aastal tehakse konkurss ja sinna ei tule pakkujaid või konkurss ebaõnnestub, siis

pannakse järgmiseks viieks aastaks kohustus Eesti Postile ehk Omnivale.

Mart Maastik küsis, mis saab, kui Eesti Post läheb pankrotti.

Taavi Kurvits sõnas, et majandustegevuse seadustiku üldosa seaduse alusel on

üldhuviteenuse puhul, milleks postiteenus on, Konkurentsiametil võimalus üldhuviteenuse

toimepidevuse tagamiseks mitmeid hoobasid kasutada. Kui eelnevalt on näha, et ettevõttel

tekivad raskused ning ta soovib teenuse osutamisest loobuda (nt pahatahtliku pankroti kaudu),

on võimalik teha ettekirjutus, määrata sunniraha ja ka vara võõrandada, et tagada teenuse

toimimine. Viimane võimalus on leida alternatiivne teenuseosutaja, kes teenust tagab.

Mart Maastik küsis, et kui Eesti Posti erastajal hakkab majanduslikult kehvasti minema, siis

kas riik igal juhul hakkab teda abistama, sest tegemist on UPT osutajaga.

Taavi Kurvits ütles, et ka teiste teenuste puhul, mis on üldhuviteenused, on teatud sammud,

mida riik saab teha selleks, et tagada teenuse säilimine. UPT ei ole siinjuures erandlik. Riik ei

lähe otseselt appi, kuid peab tagama, et teenus oleks inimestele kättesaadav. Selleks on

eelnevalt mainitud mehhanismid.

Mart Maastik lausus, et on keeruline aru saada, mis saab siis, kui enam ettevõtet ei ole, kes

saab sellega tegeleda. Hetkel on riigiettevõttele võimalik kohustusi seada, kuid eravõtetele ei

saa selliseid kohustusi panna. Eesti Post on riigile strateegiliselt oluline ettevõte, et UPT-d

osutada. Kui Eesti Post lubatakse erastada, siis ei ole garantiid, et keegi sellega tegelema

hakkab.

Rene Kokk uuris, et kui mingil põhjusel eelmine UPT pakkuja peab jätkama, sest hankelt ei

tulnud uusi pakkujaid, siis kuidas ettevõte vaatab üle oma järgmise perioodi ehk kuni viie

aasta hinnastamise.

Taavi Kurvits vastas, et eelnõu muudab kogu hinnastamise mudelit. Edaspidi hakkab

hinnastamine toimuma läbi põhjendatud tasu, mida kooskõlastab Konkurentsiamet. Ka n-ö

olemasolev teenuseosutaja, kellele pannakse uus kohustus, saab teha taotluse

Konkurentsiametile vastavalt oma kuludele. Konkurentsiameti kooskõlastuse järgselt saab ta

hakata hinda rakendama, juhul, kui Konkurentsiamet on hinna kooskõlastanud ehk see on

kuludele vastav. Omniva ja Konkurentsiamet on hinnanud, et hinna ülevaatamine hakkab

toimuma u kord aastas.

Rene Kokk uuris, milline on kaitsemehhanism, et ei tekiks olukorda, kus ettevõte, kes hetkel

teenust pakub, viib situatsiooni sinna, et keegi ei tule hankel pakkuma ja ta saab hiljem öelda

hinna, mida ise soovib.

Taavi Kurvits ütles, et esimene kaitsemehhanism on kõnealune eelnõu, mis muudab

postiteenuse osutamise paindlikumaks ja hinnastamise läbipaistvamaks. Konkurentsiameti roll

samuti kasvab. Ettevõte peab tegema oma kuludel põhineva taotluse ja Konkurentsiamet

kooskõlastab selle. Ühtlasi parandab eelnõu nõudeid ja tingimusi, mis teenuse osutajale

seatakse, nt kvaliteeditingimuste, kohustuslike teenuste või tegevuslubade menetluse vaates.

Kõigi selliste sätete paindlikumaks muutmine tagab, et teenus on tänapäevale ja inimeste

vajadustele rohkem vastav. Ühtlasi aitab see teenuse osutamisel lähtuda turutingimustest ja on

seeläbi atraktiivsem võimalikele teistele postiteenuse ostajatele, kes hetkel Eesti turul

tegutsevad.

Tõnis Mölder lausus, et ei toeta Omniva erastamist. Kõnealuse eelnõu puhul on ilmselt nii, et

need, kes seda põhimõtteliselt ei toeta, neil on keeruline eelnõu otstarbekusest aru saada. Küll

aga, kui inimene peab Omniva erastamist mõistlikuks, siis kõnealune regulatsioon loob

selleks mõistliku eelduse.

Juhtivkomisjon: ARVESTADA TÄIELIKULT (muudatusettepaneku poolt 5: Mario Kadastik,

Õnne Pillak, Marek Reinaas, Urve Tiidus, Kristina Šmigun-Vähi; vastu 4: Aleksei Jevgrafov, Rene Kokk, Mart Maastik, Tõnis Mölder; erapooletuid 0; ei hääletanud 1: Jaak Aab).

[…]

13. Täiendada eelnõu § 1 punktiga 63 (uues numeratsioonis punkt 72) ja sõnastada see

järgmiselt:

„72) seadust täiendatakse §-dega 533 ja 534 järgmises sõnastuses:

„§ 533. Perioodilise väljaande edastamise põhjendatud tasule üleminek

(1) Käesoleva seaduse § 392 lõikes 4 nimetatud metoodika perioodilise väljaande edastamise

kohta töötab välja ja avalikustab Konkurentsiamet oma veebilehel hiljemalt 2028. aasta 1.

jaanuaril.

(2) Käesoleva seaduse § 393 lõikes 1 nimetatud taotlus perioodilise väljaande edastamise

põhjendatud tasu suuruse kooskõlastamiseks esitatakse Konkurentsiametile esimest korda

hiljemalt 2028. aasta 1. juunil.

(3) Enne 2028. aasta 1. novembrit universaalse postiteenuse osutajaga sõlmitud perioodilise

väljaande edastamise lepingud tuleb viia käesoleva seaduse §-des 36¹ ja 39¹–39³ sätestatud

nõuetega kooskõlla 2028. aasta 1. novembril. Pärast 2028. aasta 1. novembrit ei kohaldata

lepingutingimust, mis on nimetatud sätetega vastuolus.

§ 534. Universaalse postiteenuse osutamise regulatsiooni järelhindamine

Regionaal- ja Põllumajandusministeerium analüüsib hiljemalt 2031. aasta 1. juuliks

universaalse postiteenuse toimimist, sealhulgas perioodiliste väljaannete edastamise

regulatsiooni toimimist, arvestades postituru arengut, tarbijakäitumise muutusi, teenuse

kättesaadavust, rahastamise jätkusuutlikkust ning järelevalve korralduse ja rahastamise

tõhusust, ning esitab vajaduse korral Vabariigi Valitsusele ettepanekud regulatsiooni

muutmiseks.”.“.

Selgitus: Paragrahvidega 533 ja 534 nähakse ette perioodilise väljaande edastamise

põhjendatud tasule üleminek ning regulatsiooni järelhindamine.

Lisatava § 533 eesmärk on tagada sujuv üleminek perioodilise väljaande edastamise

põhjendatud tasu regulatsioonile. Selleks sätestatakse tähtajad tasu arvutamise metoodika

väljatöötamiseks ja avalikustamiseks ning põhjendatud tasu kooskõlastamise menetluse

esmakordseks läbiviimiseks.

Paragrahvi 533 lõike 3 eesmärk on tagada enne seaduse jõustumist sõlmitud perioodilise

väljaande edastamise lepingute kehtivuse jätkumine kuni nende lõppemiseni. Lepingud tuleb

viia kooskõlla 2028. aasta 1. novembril jõustuvate sätetega.

Paragrahvi 534 eesmärk on tagada universaalse postiteenuse regulatsiooni toimimise

järelhindamine pärast muudatuste rakendumist. Muudatuse kohaselt analüüsib Regionaal- ja

Põllumajandusministeerium hiljemalt 2031. aastaks regulatsiooni mõju ning esitab vajadusel

Vabariigi Valitsusele ettepanekud regulatsiooni muutmiseks. Järelhindamine võimaldab

hinnata muudatuste mõju universaalse postiteenuse, sh perioodika, kättesaadavusele,

kvaliteedile ja jätkusuutlikkusele, järelevalve korraldusele ja rahastamisele ning vajaduse

korral kohandada regulatsiooni vastavalt praktikas ilmnenud vajadustele.

Majanduskomisjon (Regionaal- ja Põllumajandusministeeriumi ettepanek)

Juhtivkomisjon: ARVESTADA TÄIELIKULT (muudatusettepaneku poolt 5: Mario Kadastik,

Õnne Pillak, Marek Reinaas, Urve Tiidus, Kristina Šmigun-Vähi; vastu 3: Aleksei Jevgrafov,

Rene Kokk, Mart Maastik; erapooletuid 0; ei hääletanud 1: Jaak Aab).

[…]

15. Muuta eelnõu § 4 ja sõnastada see järgmiselt:

„§ 4. Seaduse jõustumine

(1) Käesolev seadus jõustub 2026. aasta 10. augustil.

(2) Käesoleva seaduse § 1 punktid 2, 12, 16, 17, 18, 25–32, 34, 35, 37-40, 59, 64, 66, 69 ja 70

ning §-d 2 ja 3 jõustuvad 2027. aasta 1. jaanuaril.

(3) Käesoleva seaduse § 1 punktid 14, 36, 51, 58, 60 ja 68 jõustuvad 2028. aasta 1.

novembril.”.

Selgitus: Eelnõu menetlustempost tulenevalt ning perioodilise väljaande edastamise

regulatsiooni põhimõttelise muutmise tõttu on vajalik muuta seaduse sätete jõustumisaegu.

Seaduse jõustumine esimeses etapis oli kavandatud 2026. aasta 1. aprillile, eelnõuga

muudetakse jõustumisaega ja määratakse selleks 10. august (§ 4 lg 1). Muudatus arvestab

seaduseelnõu menetluseks ettenähtud tähtaegadega ja normi adressaatidele (Eesti Post AS,

Konkurentsiamet) vajaliku üleminekuajaga.

Üleminek universaalse postiteenuse põhjendatud tasule ning universaalse postiteenuse makse

ja ebamõistlikult koormavate kulude hüvitamise regulatsioon, samuti tegevusloa regulatsiooni

muudatused on kavandatud jõustuma 2027. aasta 1. jaanuaril (§ 4 lg 2).

Perioodilise väljaande edastamise teenus liigitatakse universaalse postiteenuse alla ning

vastavad sätted jõustuvad 2028. aasta 1. novembril (§ 4 lõige 3).

Majanduskomisjon (Regionaal- ja Põllumajandusministeeriumi ettepanek)

Juhtivkomisjon: ARVESTADA TÄIELIKULT (muudatusettepaneku poolt 6: Jaak Aab,

Mario Kadastik, Õnne Pillak, Marek Reinaas, Urve Tiidus, Kristina Šmigun-Vähi; vastu 3:

Aleksei Jevgrafov, Rene Kokk, Mart Maastik; erapooletuid 0).

Otsustati:

4.1. Taotleda Riigikogu juhatuselt menetlusdokumentide kättesaadavuse aja lühendamist ja

uueks tähtajaks määrata 9.06 kl 17.00 (poolt 6: Jaak Aab, Mario Kadastik, Õnne Pillak, Marek

Reinaas, Urve Tiidus, Kristina Šmigun-Vähi; vastu 3: Aleksei Jevgrafov, Rene Kokk, Mart

Maastik; erapooletuid 0).

5. Info ja muud küsimused

Marek Reinaas andis ülevaate eesootavatest kohtumistest.

(allkirjastatud digitaalselt)

Marek Reinaas

juhataja

(allkirjastatud digitaalselt)

Maria Haas

protokollija