Vaideotsus Lydian OÜ vaides

KÄSKKIRI

15.06.2026 nr 2

Vaideotsus Lydian OÜ vaides

1. Asjaolud ja menetluse käik

1.1. Ettevõtluse ja Innovatsiooni Sihtasutuse (edaspidi rakendusüksus) 23.10.2019. a otsusega

nr 1.1-5.1/19/1054 (edaspidi taotluse rahuldamise otsus) rahuldati Lydian OÜ (registrikoodiga

12590745, endise nimega I-Sepp OÜ, edaspidi ka toetuse saaja või vaide esitaja) taotlus

registreerimisnumbriga EU53599 ettevõtlusministri 05.01.2016. a määruse nr 2 „Ettevõtte

arenguprogrammi toetusmeede“ (edaspidi määrus) alusel toetuse saamiseks projektile „SaaS

Plan”.

1.2. 21.04.2026 tegi rakendusüksus projekti osas finantskorrektsiooni otsuse nr 11-2/26/2125

(edaspidi otsus).

1.3. 15.05.2026 esitas Lydian OÜ rakendusüksuse otsuse peale vaide (edaspidi vaie).

1.4. 22.05.2026 saatis rakendusüksus vaide koos lisadokumentidega Majandus- ja

Kommunikatsiooniministeeriumile (edaspidi MKM) lahendamiseks.

1.5. MKM vaatas vaide läbi perioodi 2014–2020 struktuuritoetuse seaduse (edaspidi

STS2014_2020) § 51 lõike 3 alusel ning lähtudes haldusmenetluse seadustiku (edaspidi HMS)

§-s 83 sätestatust.

2. MKM seisukohad vaide osas

2.1. HMS § 83 lõikest 1 tulenevalt kontrollib vaideorgan vaiet läbi vaadates haldusakti andmise

õiguspärasust ja otstarbekust. HMS § 54 järgi on haldusakt õiguspärane siis, kui see on antud

pädeva haldusorgani poolt, andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ning on sellega kooskõlas,

proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele. MKM vaideorganina

kontrollib, kas rakendusüksus on määrust ja teisi asjassepuutuvaid õigusakte õiguspäraselt

rakendanud, kas otsus tugineb korrektsele õiguslikule alusele, kas kaalutlused on otsuses välja

toodud ning otsust on nõuetekohaselt põhjendatud.

2.2. Vaidlustatud otsus on finantskorrektsiooni otsus, mis põhineb asjaolul, et toetuse saaja ei

ole täies ulatuses saavutanud projekti tulemusi. Rakendusüksus on tuvastanud, et toetuse saaja

ei ole saavutanud määruse § 2 lõikes 5 ja otsuse punktist 5.6 tulenevaid mõlemaid näitajaid -

2

nii müügitulu kui ka lisandväärtuse kasvu võrreldes sektoriga. Võttes arvesse rikkumise

asjaolusid ning tegelikult saavutatud projekti tulemuste ulatust on rakendusüksus kaalunud

korrektsioonimääraks 2%.

2.3. MKM peatub esmalt vaide esitaja poolt välja toodud etteheitel, et otsus tehti pärast seaduses

sätestatud tähtaja möödumist. STS2014_2020§ 45 lõikes 5 on sätestatud,

et finantskorrektsiooni otsuse võib teha ühe aasta jooksul toetuse saaja viimase kohustuse

täitmise lõppemisest arvates. Rakendusüksus on otsuses märkinud, et toetuse saaja suhtes

kohalduv viimane kohustus on dokumentide säilitamiskohustus, mille tähtaeg ei ole veel

möödunud (tähtaeg 31.12.2026). Vaide esitaja leiab, et dokumentide säilitamiskohustus ei ole

seotud rikkumisega ning viimase kohustuse mõistet tuleks tõlgendada seoses selle sisulise

kohustusega, mille rikkumisele finantskorrektsiooni tegemisel tuginetakse.

MKM ei nõustu vaide esitaja käsitlusega. STS2014_2020§ 45 lõikes 5 ei ole täpsustatud, et

arvesse tuleb võtta üksnes selle kohustuse tähtaega, mille suhtes on tuvastatud rikkumine, vaid

viitab toetuse saaja viimasele projektiga seotud kohustusele, milleks on tõesti dokumentide

säilitamiskohustus. STS2014_2020seletuskiri selgitab § 45 lõike 5 osas järgmist: „Toetuse

saamisega seotud viimaseks kohustuseks võib olla, sõltuvalt projekti olemusest, kas

dokumentide säilitamise kohustus või projekti sihtotstarbelise jätkuvuse tagamise kohustus“.

Nimetatud käsitlus on leidnud kajastamist ka kohtupraktikas. Tallinna Ringkonnakohtu

25. märtsi 2021. a otsuses haldusasjas 3-20-553 (p 14) on toodud: „Finantskorrektsiooni otsus

on tehtud ilmselgelt STS § 45 lg-s 5 nimetatud tähtaja jooksul, sest toetuse saaja viimase

kohustuse (STS § 24 p-s 17 ning § 35 lg-tes 2 ja 4 sätestatud kohustus säilitada mh kulu

abikõlblikkust tõendavaid dokumente) täitmine ei olnud 02.12.2019 otsuse tegemise seisuga

lõppenud“. Seega on otsus vastu võetud tähtaegselt, kooskõlas STS2014_2020§ 45 lõikega 5.

2.4. Vaide esitaja on vaides märkinud, et käsitlus, mille kohaselt on võimalik sisulise

põhikohustuse lõppemisest aastaid hiljem tugineda finantskorrektsiooni tegemisel üksnes

kontrolli võimaldava kõrvalkohustuse kestusele, kahjustab õiguskindlust. Samuti toob vaide

esitaja välja, et õiguspärase ootuse, õiguskindluse ja hea halduse põhimõtteid tuleb arvestada

kaalutlusõiguse teostamisel ning finantskorrektsiooni eelduste hindamisel.

MKM nõustub, et õiguspärase ootuse, õiguskindluse ja hea halduse põhimõtete järgimine

haldusmenetluses on oluline. Samas märgib MKM, et vaide esitajal ei saa olla tekkinud

õigustatud ootust toetuse püsimajäämise osas. Kohtud on korduvalt oma otsustes välja toonud,

et toetuse saajal ei ole õigustatud ootust toetuse püsimajäämisele olukorras, kus toetuse saaja ei

ole täitnud toetuse andmisega seotud tingimusi.

Riigikohtu Halduskolleegiumi 3. novembri 2016. a otsuses haldusasjas 3-3-1-37-16 (p 17) on

öeldud: „Õiguspärase ootuse kaitse põhimõttele ei saa tugineda toetuse saaja, kes on toime

pannud kehtiva korra ilmselge rikkumise“. Sama põhimõtet on käsitletud ka Euroopa Kohtu

lahendites T-142/97, p 97 ja C-383/06–C-385/06, p 56. Tallinna Halduskohtu 9. aprilli 2021. a

otsuses haldusasjas 3-20-6 (p 47) on märgitud: „Kohus nõustub vastustajaga, et toetuse

andmisega on lahutamatult seotud toetuse kasutamise tingimused ja tagasinõudmise

võimalused, mis tagavad, et toetust kasutatakse toetuse andja, s.o Euroopa Liidu soovi kohaselt

(vrd HMS § 66 lg 2 punktid 1 ja 3). Toetust taotledes nõustus kaebaja ka toetuse kasutamise

tingimustega, sh toetuse tagasinõudmise aluste, ulatuse ja korraga. Seejuures puudub kaebajal

subjektiivne õigus rakenduskava raames toetuse saamiseks ja selle kasutamiseks, kui toetuse

kasutamise tingimused täidetud ei ole“.

Antud juhul, kuna toetuse saaja ei ole täitnud määruse § 2 lõikes 5 ja taotluse rahuldamise otsuse

punktis 5.6 toodud kohustust saavutada arenguplaani tulemused, ei saa toetuse saajal ka tekkida

3

õigustatud ootust, et projektile eraldatud toetust tagasi ei küsita. Seda eelkõige olukorras, kus

taotluse rahuldamise otsuse punktis 5.7 on sõnaselgelt sätestatud, et juhul, kui toetuse saaja ei

täida arenguplaani tulemusi, on rakendusüksusel õigus toetus tagasi nõuda STS2014_2020§-s

45 lõike 1 alusel.

2.5. Vaide esitaja on vaides ette heitnud, et rakendusüksus lõpetas ärakuulamise enne enda

määratud tähtaja lõppu. Vaides toodud info kohaselt edastas rakendusüksus otsuse projekti

ärakuulamiseks 14.04.2026 ning palus esitada vastuse hiljemalt 22.04.2026. Vaide esitaja vastas

rakendusüksusele 20.04.2026. Rakendusüksus edastas finantskorrektsiooni otsuse 21.04.2026,

s.o enne määratud ärakuulamistähtaja saabumist, mis võttis vaide esitaja hinnangul ära

võimaluse esitada täiendavaid argumente, tõendeid või täpsustusi.

MKM, tutvunud otsuse vastuvõtmisele eelnenud ärakuulamise kirjavahetusega, leiab, et vaide

esitaja poolt 20.04.2026 rakendusüksusele esitatud vastus ei sisaldanud mingeid viiteid

asjaolule, et tegemist ei ole lõpliku vastusega ning isik soovib edastada veel täiendavaid

argumente. Seega ei saanud rakendusüksus mõistlikult eeldada, et esineb takistus menetlusega

jätkamiseks. Samuti ei ole vaides konkreetselt näidatud, millised täiendavad asjaolud või

tõendid oleksid tähtaja lõpuni esitatud ja kuidas need oleksid võinud viia teistsuguse

tulemuseni. Eeltoodu tõttu leiab MKM, et tegemist ei olnud menetlusveaga. Rakendusüksus

rakendas korrektselt ärakuulamisõigust, andes isikule piisava aja vastuväidete esitamiseks ning

käsitles laekunud seisukohti otsuses.

2.6. Vaide esitaja märgib, et on projekti põhieesmärgi sisuliselt saavutanud, ettevõte on liikunud

projektipõhisest arendusettevõttest SaaS-ärimudelile ning 2025. aastaks avaldus projekti

positiivne mõju käibe kasvus. MKM, tutvunud vaide materjalidega, selgitab, et vaidlust ei ole

selles, et projektiga seotud arendustegevused viidi ellu ja kulud kanti. Vaidlus puudutab seda,

kas projekti tulemused realiseerusid määruses ja toetuse andmise otsuses ette nähtud ulatuses

ja ajal. Rakendusüksus on otsuses selgitanud: „Samas ei ole finantskorrektsiooni aluseks mitte

projektitegevuste formaalne elluviimine, vaid määruses ja taotluse rahuldamise otsuses

sätestatud tulemuste saavutamine kokkulepitud ulatuses ja ajaraamis. Määruse keskne eesmärk

ei olnud üksnes tegevuste läbiviimine, vaid nende tulemuslikkus, mida hinnati muuhulgas

mõõdetavate tulemusnäitajate kaudu“. MKM märgib, et otsuses on ka 2025. a tulemusi arvesse

võetud korrektsioonimäära alandava argumendina. Seega ei ole korrektne vaide esitaja väide,

et rakendusüksus ei ole andnud nendele aspektidele sisulist tähendust.

2.7. Vaide esitaja seisukoht, et COVID-19 mõju ning sellest tulenevad turuolud välistavad

finantskorrektsiooni, ei ole põhjendatud. Kuigi rakendusüksus nõustus projekti abikõlblikkuse

perioodi pikendamisega ning möönis, et tegevuste edasilükkumine oli tingitud toetuse saajast

sõltumatust asjaolust (COVID-19), piirdus nimetatud haldusakt konkreetse

menetlustoiminguga – projekti ajakava muutmisega – ega hõlmanud hinnangut toetuse saaja

kohustuste täitmisele ega tulemusnäitajate saavutamisele tervikuna. Seega ei saa nimetatud

otsust käsitada siduva hinnanguna kõigi võimalike rikkumiste puudumise kohta ega

etteulatuvalt välistavana hilisemale järelevalvele ja finantskorrektsioonile. Varasem

muutmisotsus ei loonud toetuse saajale õiguspärast ootust, et sõltumata projekti tulemuste

saavutamata jätmisest ei kohaldata tulevikus korrektsioone. Finantskorrektsiooni tegemisel

hinnatakse eeskätt seda, kas toetuse kasutamisel on rikutud toetuse andmise tingimusi ning

seejärel kaalutakse, kas ja millises ulatuses võivad välised asjaolud mõjutada korrektsiooni

määra. Seetõttu on põhjendatud käsitleda COVID-19 mõju võimaliku leevendava asjaoluna

korrektsiooni proportsionaalsuse hindamisel, mitte aga rikkumise olemasolu välistava

asjaoluna.

Eeltoodust tulenevalt ei ole põhjendatud etteheide, et finantskorrektsiooni otsuses oleks tulnud

COVID-19 mõju käsitada rikkumise materiaalset alust välistava asjaoluna. Rakendusüksus on

õiguspäraselt eristanud rikkumise tuvastamist ja selle tagajärgede proportsionaalsuse hindamist

4

ning arvestanud väliste asjaolude (sh COVID-19) mõju viimases etapis.

2.8. Vaide esitaja on esitanud etteheited selles osas, et otsuses ei ole piisavalt käsitletud

rikkumise mõju kulu abikõlblikkusele. MKM ei saa nõustuda vaide esitaja seisukohaga, et kulu

abikõlblikkuse eelduseks on üksnes konkreetsete kuluridade formaalne vastavus tingimustele

(kulu tekkimine, tasumine või kulu seos projekti tegevustega). Vastavalt Vabariigi Valitsuse

1. septembri 2014. a määruse nr 143 „Perioodi 2014–2020 struktuuritoetusest hüvitatavate

kulude abikõlblikuks lugemise, toetuse maksmise ning finantskorrektsioonide tegemise

tingimused ja kord” (edaspidi ühendmäärus) § 2 lõikele 1 on kulu abikõlblik üksnes juhul, kui

see on põhjendatud. Seejuures hõlmab kulu põhjendatus lisaks formaalsetele tingimustele ka

sisulist vastavust toetuse andmise eesmärgile ja projekti tulemuslikkusele. STS2014_2020

seletuskirjas on selgitatud kohustuste rikkumise seost kulu abikõlblikkusega järgmiselt:

„Nimetatud väljendi all peetakse silmas olukorda, kus toetuse saaja ei järgi menetluskorda või

ei täida kohustust või nõuet ning täitmata jätmisega kaasnevat kahjusummat ei ole võimalik

üheselt võlaõigusseaduse tähenduses tuvastada - näiteks kui kahjustatud on EL

konkurentsipoliitikat või rahaliste vahendite säästlikku kasutamise põhimõtet“.

Kuna määruses ja taotluse rahuldamise otsuses nõutud tulemused on otseselt seotud kulude

põhjendatusega, siis nende tulemuste saavutamata jäämisel jäi vähemalt osa toetuse

eesmärgipärasest mõjust realiseerumata, ehk kohustuste täitmata jätmise tõttu ei ole kulude

tegemine samas ulatuses enam õigustatud. Seega tulemuste saavutamata jätmise tõttu on kulud

vähemalt osaliselt muutunud põhjendamatuks ning sellest tulenevalt on rikkumisel mõju kulu

abikõlblikkusele STS2014_2020§ 45 lõike 1 punkti 3 mõttes.

2.9. Vaide esitaja on seisukohal, et väidetav kahju EL eelarvele on hüpoteetiline. MKM sellega

ei nõustu. MKM nõustub sellega, et Euroopa Kohtu praktika järgi ei saa kahju EL eelarvele olla

üksnes teoreetiline, kuid nõutav ei ole konkreetse finantsmõju tõendamine, vaid piisab sellest,

kui asjasse puutuva fondi eelarve mõjutamise võimalus ei olnud välistatud. Nagu punktis 2.8

märgitud, omab tulemuste saavutamata jätmine mõju kulude abikõlblikkusele. Ehk juhul, kui

kohustuslikud tulemused jäävad olulises osas saavutamata, siis ei ole projekti kulud enam

samas ulatuses käsitatavad põhjendatuna ning seetõttu on rikkumisel mõju kulu

abikõlblikkusele. See avaldab mõju ka Euroopa Liidu eelarvele, kuna EL eelarvest on hüvitatud

põhjendamatuid kulusid. Antud lähenemist kinnitab ka vaide esitaja viidatud Euroopa Kohtu

otsus C-743/18, Elme Messer Metalurgs: „67. Sellega seoses on Euroopa Kohus leidnud, et

nõutud ei ole konkreetse finantsmõju tõendamist. Nimelt piisab sellest, kui asjasse puutuva

fondi eelarve mõjutamise võimalus ei ole välistatud (vt selle kohta 6. detsembri 2017. aasta

kohtuotsus Compania Naţională de Administrare a Infrastructurii

Rutiere, C-408/16, EU:C:2017:940, punktid 60 ja 61 ning seal viidatud kohtupraktika). 68.

Käesoleval juhul tähendab asjaolu, et toetusesaaja ei teostanud tegevust minimaalses mahus,

milleks ta oli kohustatud ja millele on viidatud eelotsuse küsimuses, et kaasrahastus, mida liit

sellise minimaalse mahu täitmise eest vastusooritusena andis, on vähemalt osaliselt makstud

alusetult. Järelikult võib liidu või kohaldatava riigisisese õiguse selline rikkumine, mille on

põhjustanud toetusesaajale süüks pandav tegevusetus, kahjustada liidu üldeelarvet“.

Kusjuures käesolev vaidlus on analoogne viidatud kohtulahendis kajastatud kaasusega, kus

toetuse saaja ei saavutanud võrdlusperioodi jooksul seda käibe taset, mis oli ette nähtud.

Eeltoodust lähtuvalt ei saa asuda seisukohale, et kahju oleks pelgalt hüpoteetiline. Ka otsuses

on rikkumise seost kulu abikõlblikkusega ning kahju tekkimist EL eelarvele piisavas ulatuses

käsitletud (otsuse lk 4, 5 ja 7).

2.10. Vaide esitaja on vaides toonud välja etteheited selle kohta, et rakendusüksus ei kaalunud

piisavalt finantskorrektsioonist loobumist ega proportsionaalsust. Vaide esitaja märgib, et

korrektsioonimäär 2% ja tagasinõutav summa 3375 eurot näitab, et tegemist on madalaima

5

raskusastmega juhtumiga ning sellises olukorras pidi rakendusüksus eraldi kaaluma, kas

finantskorrektsioon on üldse vajalik ja proportsionaalne.

MKM selgitab, et rakendusüksus võtab korrektsiooniotsuseid vastu kaalutlusõiguse alusel,

seejuures tuleb eristada otsustusdiskretsiooni (kaaluda otsuse tegemise vajalikkuse üle) ja

valikudiskretsiooni (kaaluda, millist otsust teha). Kaalutlusõigust tuleb teostada kooskõlas

volituse piiride, kaalutlusõiguse eesmärgi ning õiguse üldpõhimõtetega, arvestades olulisi

asjaolusid. Volitus rakendusüksusele finantskorrektsioonide teostamiseks tuleneb

STS2014_2020 § 8 lõike 2 punktist 6. Sama seaduse § 45 lõige 1 sätestab, millal

finantskorrektsioon tehakse. Seejuures on tegemist imperatiivse sättega, kasutades sõna

„tehakse“, mistõttu nimetatud sättest ei tulene rakendusüksusele otsustusdiskretsiooni

küsimuses, kas finantskorrektsioon teha või mitte. Sätte imperatiivne sõnastus tähendab, et kui

on tuvastatud toetuse saaja kohustuse rikkumine ning selle mõju kulu abikõlblikkusele, tuleb

finantskorrektsioon teha. Kaalutlusruum võib tekkida üksnes finantskorrektsiooni ulatuse ja

määra kindlaksmääramisel, kuivõrd kohaldatav regulatsioon seda võimaldab, mitte aga

korrektsiooni tegemise põhimõttelise vajaduse osas.

Rakendusüksus on käsitlenud rikkumise olemasolu otsuse punktis 2 ning jõudnud järeldusele,

et STS2014_2020 § 45 lõike 1 punktis 3 ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr

1303/2013 artikli 2 punktis 36 sätestatud rikkumise eeldused on täidetud. Otsuse punktis 3 on

toodud korrektsioonimäära kaalutlused.

2.11. MKM ei saa nõustuda vaide esitaja väitega, et asjaolu, et rakendusüksus kohaldas

madalaimat võimalikku korrektsioonimäära (2%), viitab rikkumise ebaolulisusele või välistaks

finantskorrektsiooni kohaldamise vajaduse. Vastupidi, madalaima määra kohaldamine näitab,

et rakendusüksus on rikkumise raskust ning kõiki asjakohaseid asjaolusid kaalunud ning

arvestanud neid korrektsioonimäära kindlaksmääramisel leevendavate teguritena. Seejuures ei

muuda madala määra kohaldamine olematuks rikkumise olemasolu ega selle mõju kulu

abikõlblikkusele.

MKM hinnangul ei ole põhjendatud ka väide, et rakendusüksus oleks jätnud

korrektsioonimäära sisuliselt kaalumata. Otsuses on arvesse võetud rikkumise laadi, rikkumise

ulatust ning muu hulgas ka toetuse saajast sõltumatuid asjaolusid (sh COVID-19 mõju ning

muutunud majanduskeskkond), samuti võimalikku müügitulu kasvu saavutamist tulevikus,

ning nende asjaolude koostoimes on otsustatud kohaldada minimaalset korrektsioonimäära 2%.

Vaiet lahendades ei saa MKM teostada kaalutlust rakendusüksuse eest, vaid üksnes kontrollida,

kas kaalumine on toimunud õiguspäraselt, järgides HMS §-s 4 sätestatud kaalutlusreegleid –

kas on arvestatud asjakohaseid asjaolusid, järgitud proportsionaalsuse põhimõtet ning otsus on

piisavalt põhjendatud. MKM leiab, et otsuses on põhjendamiskohustus piisavas ulatuses

täidetud ning otsuses esitatud põhjendustest ei nähtu, et rakendusüksus oleks tuginenud

asjakohatutele kaalutlustele või eksinud kaalutlusõiguse teostamisel viisil, mida saaks käsitada

ilmselge kaalutlusveana. Kuna vaide esitaja ei ole saavutanud määruses ja taotluse rahuldamise

otsuses nõutud kasvu nii müügitulu kui ka lisandväärtuse osas (kasv võrreldes sektoriga on

negatiivne), ei saa 2%-list korrektsiooni pidada ebaproportsionaalseks isegi kõiki leevendavaid

argumente arvesse võttes. Korrektsioonimäära kaalutlused on otsuses välja toodud.

2.12. Vaide esitaja on ette heitnud, et otsuses ei ole selgitatud, miks ei ole kasutatud

ühendmääruse § 23 lõikest 4 tulenevat alust tagasinõudest loobuda. Viidatud sätte kohaselt

juhul, kui tagasinõudmisele kuuluks mitteolulise suurusega toetus, võib korraldusasutuse

nõusolekul jätta finantskorrektsiooni otsuse tegemata ja asendada see muu riikliku

finantseeringuga. MKM selgitab, et ühendmääruse § 23 lõikest 4 ei tulene kohustust jätta

finantskorrektsioon tegemata iga kord, kui tagasinõutav summa on võrdlemisi väike. Tegemist

6

ei ole rakendusüksuse kohtususega, vaid erandliku võimalusega, mille kohaldamine eeldab

kõigi selles sättes nimetatud tingimuste, sealhulgas tagasinõude mitteolulise suuruse ning

korraldusasutuse nõusoleku olemasolu.

Lisaks leiab MKM, et 3375 euro suurust tagasinõuet ei saa pidada mitteolulise suurusega

toetuseks. Kuigi viidatud sättes ei ole täpsustatud, mida võib lugeda mitteolulise suurusega

toetuseks, tuleks antud juhul kohaldada õigusanaloogiat, kuivõrd põhjendatud on lähtuda sisult

ja eesmärgilt sarnast regulatsiooni sisaldavast normist, et tagada õiguse ühtne ja kooskõlaline

kohaldamine. Sobivaks õigusanaloogiaks on struktuurivahendite perioodi 2021-2027

regulatsioon (Vabariigi Valitsuse 12. mai 2022. a määruse nr 55 „Perioodi 2021–2027 Euroopa

Liidu ühtekuuluvus- ja siseturvalisuspoliitika fondide rakenduskavade vahendite andmise ja

kasutamise üldised tingimused” § 37 lõige 5), milles on sätestatud tagasi nõudmata jäetava

summa suuruseks 1000 eurot. Seetõttu ei olnud rakendusüksusel alust ühendmääruse § 23

lõikes 4 sätestatud erandi kohaldamiseks ning finantskorrektsiooni tegemata jätmine ei oleks

olnud õiguspärane.

2.13. Kokkuvõttes asub MKM seisukohale, olles uurinud vaidega seotud asjassepuutuvaid

dokumente ja asjaolusid, et rakendusüksus on otsuses viidanud õigetele õiguslikele alustele,

millest tuleneb toetuse saaja kohustus saavutada projekti tulemused, samuti õiged alused

rikkumisest tuleneva korrektsiooni kohaldamiseks. Otsuse vastuvõtmisel on rakendusüksus

kasutanud kaalutlusõigust kooskõlas seadusega ning kaalutlusvigu ei ole tuvastatud. Kaalumise

tulemusena on jõutud proportsionaalse otsuseni ning täidetud on HMS §-st 56 tulenev

põhjendamiskohustus. Eeltoodust tulenevalt on haldusakt õiguspärane HMS § 54 mõistes.

2.14. Vaide esitaja on vaides taotlenud ka esialgset õiguskaitset ehk peatada vaidlustatud otsuse

täitmine kuni vaide lõpliku lahendamiseni. MKM selgitab, et esialgset õiguskaitset

kohaldatakse juhul, kui abinõu rakendamine aitab ära hoida selliste kahjulike tagajärgede

saabumise vaidemenetluse ajal, mille hilisem kõrvaldamine pärast vaide võimalikku

rahuldamist oleks võimatu või oluliselt raskendatud. Vaidlustatud otsus võeti vastu 21.04.2026

ning selle otsuse punktis 4 on toodud tagasinõude tasumise tähtajaks 60 päeva otsuse kehtima

hakkamisest ehk 22.07.2026. Kuna vaie lahendatakse enne otsuse täitmise tähtaja saabumist, ei

ole esialgse õiguskaitse korras otsuse täitmise peatamine põhjendatud, kuna ei esine ohtu, et

otsuse täitmine toimuks enne vaide sisulist lahendamist ning tooks vaide esitajale kaasa

negatiivseid tagajärgi.

3. Resolutsioon

Eeltoodut arvestades ja tuginedes HMS § 85 punktile 4:

jätta rahuldamata Lydian OÜ vaie Ettevõtluse ja Innovatsiooni Sihtasutuse 21.04.2026. a

finantskorrektsiooni otsusele nr 11-2/26/2125.

4. Vaidlustamine

4.1. HMS § 87 lõikest 1 tulenevalt on isikul, kelle vaie jäi rahuldamata või kelle õigusi

vaidemenetluses rikuti, õigus pöörduda halduskohtumenetluse seadustikus sätestatud

tingimustel ja korras kaebusega halduskohtusse. HMS § 87 lõike 2 kohaselt võib vaideotsuse

tühistamist nõuda koos nõudega, mis jäeti vaideotsusega osaliselt või täielikult rahuldamata või

7

sõltumata eelnimetatud nõudest iseseisvalt, kui vaideotsusega on isiku õigusi rikutud muul

viisil kui vaide osaline või täielik rahuldamata jätmine.

4.2. Halduskohtumenetluse seaduse (edaspidi HKMS) § 46 lõikest 1 tulenevalt

tühistamiskaebuse võib esitada 30 päeva jooksul kaebajale haldusakti teatavaks tegemisest

arvates. HKMS § 45 lõike 4 kohaselt võib vaideotsuse peale vaide esemeks oleva haldusakti

või toimingu vaidlustamiseta esitada kaebuse, kui see rikub kaebaja õigusi, sõltumata vaide

esemest.

(allkirjastatud digitaalselt)

Erkki Keldo

majandus- ja tööstusminister