Siseministeeriumi tagasiside karistusseadustiku, loomakaitseseaduse ja väärteomenetluse seadustiku muutmise seadusele (KarS omnibus 2026)

Pikk 61 / 15065 Tallinn / [email protected] / www.siseministeerium.ee

Registrikood 70000562

Pr Liisa-Ly Pakosta

Justiits- ja Digiministeerium

Teie: 02.06.2026 nr JDM/26-0655/-1K

Meie: 17.06.2026 nr 1-7/174-3

Siseministeeriumi tagasiside

karistusseadustiku, loomakaitseseaduse ja

väärteomenetluse seadustiku muutmise

seadusele (KarS omnibus 2026)

Austatud justiits- ja digiminister

Täname, et edastasite Siseministeeriumile kooskõlastamiseks ja arvamuse andmiseks

karistusseadustiku ja teiste seaduste muutmise seaduse (KarS omnibus 2026) eelnõu.

Siseministeerium kooskõlastab eelnõu märkustega.

1. Mõju hindamise osa seletuskirjas on puudulik. Palume seletuskirja mõjuanalüüsi

põhjalikult täiendada, sh nii, et see vastaks mõjude hindamise metoodikale ja kehtivatele

reeglitele. Põhjalikule mõjude hindamise vajadusele pöörasime tähelepanu juba

karistusseadustiku (edaspidi KarS) muutmise seaduse väljatöötamiskavatsuses. Leiame, et

mitmed eelnõus sisalduvad muudatused võivad suurendada õiguskaitseasutuste

töökoormust, samas seletuskirjas on märgitud, et kavandatavad muudatused ei too kaasa

olulist täiendavat halduskoormust. Siseministeeriumi hinnangul vajab see järeldus

täiendavat põhjendamist ning jääb ebaselgeks, millel selline hinnang põhineb. Eelkõige

puudutab see ähvardamise koosseisu laiendamist, hooldaja kohustuse rikkumise uue

süüteokoosseisu loomist, seksuaalse sisuga materjali avaldamise ja levitamisega seotud

süütegusid ning loomapidamise keelu kohaldamise võimaluste laiendamist. Lisaks võivad

muudatused kaasa tuua vajaduse täiendavate koolituste, juhendmaterjalide ja

menetluspraktika ühtlustamise järele. Seetõttu palume mõjuanalüüsi täiendada hinnanguga

õiguskaitseasutuste ressursivajadusele, täiendavale menetluskoormusele ning võimalikele

rakenduskuludele.

2. KarS § 36¹ – vastutus tahtlikult tekitatud süüvõimetuse korral. Siseministeerium toetab

muudatuse eesmärki välistada olukorrad, kus isik väldib karistusõiguslikku vastutust

seetõttu, et on ise teadlikult loonud eeldused raske psüühikahäire kujunemiseks. Peame

oluliseks, et õiguskord ei võimaldaks vastutusest kõrvale hoida olukorras, kus süüvõimetuse

seisund on isiku enda varasema käitumise tagajärg. Samas vajab kavandatav regulatsioon

täiendavat täpsustamist, et tagada selle õigusselge ja ühetaoline kohaldamine praktikas.

Eelnõus kasutatakse mõisteid „tahtlikult viinud ennast seisundisse“ ja „raske

psüühikahäire“, kuid keerukaks võib osutuda nende seostamine isiku subjektiivse

suhtumisega ning eelkõige tõendamine, et isik pidas võimalikuks raske psüühikahäire

tekkimist ja möönis selle saabumist. Kuigi seletuskirjas on märgitud, et sätte kohaldamine

eeldab vähemalt kaudset tahtlust raske psüühikahäire tekkimise suhtes, jääb praktikas

2 (7)

ebaselgeks, milliste asjaolude alusel saab sellise teadmise või möönmise olemasolu piisava

kindlusega tuvastada.

See küsimus võib tõusetuda eelkõige juhtudel, kus raske psüühikahäire on seotud pikaajalise

alkoholi, narkootiliste või psühhotroopsete ainete tarvitamisega. Näiteks võib isik olla

üldiselt teadlik sõltuvusainete tarvitamisega kaasnevatest terviseriskidest, kuid mitte sellest,

et konkreetsel juhul võib tema käitumise tagajärjel kujuneda süüvõimetust põhjustav

psühhootiline episood või muu raske psüühikahäire. Samuti võivad erinevate inimeste

teadmised oma terviseseisundist, sõltuvushäire olemusest ja võimalikest tagajärgedest olla

väga erinevad. Seetõttu võib tekkida küsimus, kus lõpeb üldine teadmine terviseriskidest

ning algab selline konkreetne teadmine, mis võimaldab järeldada raske psüühikahäire

tekkimise võimalikkuse möönmist karistusõiguslikus tähenduses. Peame vajalikuks, et

seletuskirjas avataks täpsemalt sätte kohaldamise eeldused ning tõendamisstandard.

Eelkõige võiks selgitada, millised asjaolud võimaldavad järeldada, et isik pidas raske

psüühikahäire tekkimist võimalikuks ja möönis selle saabumist. Samuti võiks seletuskirja

täiendada täiendavate praktiliste näidetega, mis aitaksid piiritleda olukordi, kus sätte

kohaldamine on põhjendatud, ja eristada neid juhtudest, kus isikul puudus tegelik teadmine

konkreetse tagajärje saabumise riskist.

Lisaks teeme ettepaneku kaaluda, kas sätte kohaldamine võiks olla selgemalt seotud

olukordadega, kus isikule oli samalaadse seisundi tekkimise risk varasemast kogemusest

teada või kus teda oli sellise tagajärje eest eelnevalt hoiatatud. Selline lähenemine aitaks

suurendada õigusselgust ning vähendaks riski, et sätet kohaldatakse olukordades, kus raske

psüühikahäire kujunemine ei olnud isikule tegelikult ette nähtav.

3. KarS § 49 – tegutsemiskeelu laiendamine. Siseministeerium toetab eesmärki tugevdada

laste, eakate, puudega inimeste ja teiste abivajavate isikute kaitset juhtudel, kus kuritegu on

toime pandud ametiseisundit, kutsetegevust või usaldussuhet kuritarvitades. Samas tekitab

küsimusi kavandatava regulatsiooni ulatus. Eelnõu kohaselt oleks võimalik

tegutsemiskeeldu kohaldada sisuliselt kõigi kutse- või majandustegevuse käigus toime

pandud süütegude korral ning kuni kümneks aastaks. Selline lahendus võib muuta

lisakaristuse kohaldamise alused väga laiaks ning suurendada kohtupraktika ebaühtlase

kujunemise riski. Näiteks võib praktikas tekkida küsimus, kas tegutsemiskeeld on

põhjendatud nii hooldekodus toime pandud vägivallakuriteo kui ka ettevõtte juhtimisel

toime pandud majanduskuriteo puhul ning milliste kriteeriumide alusel nende juhtumite

raskust hinnata. Palume kaaluda täiendavate kriteeriumide sätestamist seaduses või

vähemalt nende avamist seletuskirjas. Samuti tuleks mõjuanalüüsis hinnata muudatuse

võimalikku mõju kohtute, prokuratuuri ning registripidajate töökoormusele ning selgitada,

kuidas uus regulatsioon suhestub valdkondlikes eriseadustes sätestatud tegevuslubade,

tegevuskeeldude ja töötamise piirangutega.

Riigikogu menetluses on karistusseadustiku, kriminaalmenetluse seadustiku ja

väärteomenetluse seadustiku muutmise seaduse eelnõu (934 SE),mille muudetakse

KarS§ 49 tekst muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„Kutse- või ametiõiguste kuritarvitamise, ametikohustuste rikkumisega seotud kuriteo,

keskkonnavastase süüteo või ioniseeriva kiirgusega seotud süüteo eest võib kohus

lisakaristusena kohaldada teataval ametikohal töötamise või teataval tegevusalal

tegutsemise keeldu kuni kolmeks aastaks.“;

KarS omnibus seletuskirjas märgitakse: „Eelnõuga muudetakse KarS paragrahve 49 ja 551,

mida muudab ka karistusseadustiku, kriminaalmenetluse seadustiku ja väärteomenetluse

seadustiku muutmise seaduse eelnõu, millega võetakse Eesti õigusesse üle Euroopa

3 (7)

Parlamendi ja nõukogu direktiiv (EL) 2024/1203 11. aprill 2024, mis käsitleb keskkonna

kaitsmist kriminaalõiguse kaudu. Käesoleva eelnõu sõnastuses on nimetatud eelnõus

tehtavate muudatustega arvestatud.“ Kui KarS § 551 osas mõlemas eelnõus toodud

muudatusettepanekud sisuliselt kattuvad, siis §-i 49 puhul mitte. Palume kontrollida, et

mõlemad eelnõud teineteist ikka toetavad ning vastavalt vajadustele viia sisse vajalikud

parandused/täiendused KarS omnibus eelnõusse.

Siseministeeriumi hinnangul jäävad endiselt lahendamata olukorrad, kus lastega saavad

tegeleda isikud, kes on karistada saanud narkokuritegude (s.h väärteod) eest, rääkimata

seksuaalse väärkohtlemise või üldise väärkohtlemise toimepanijatest. Ka

lastekaitsetöötajana, s.h sotsiaaltöötajana ei saaks töötada isikud, kes on teatud liiki

süütegusid toime pannud, sest on ka töötajad, kes ise tarvitavad keelatud aineid, rääkimata

nende käitlemisest. See, et nad ei ole veel kriminaalkorras vastutusele võetud seletuskirjas

näitena toodud tegude eest, annab neile tegelikult võimaluse edasi töötamiseks, aga ka

muudeks ebaseaduslikeks tegevusteks.

Eelnõu seletuskirjas lk 8 on kirjutatud: „Lisaks on praegu tegutsemiskeelu rakendamine

piiratud üksnes kuritegudega, kuid ka paljud väärteod on sedavõrd tõsised, et isikul, kes

neid on toime pannud, võib olla kohane selles valdkonnas tegevus mingiks ajaks keelata.“

Juhime tähelepanu, et arvestada saab ainult nende väärtegudega, mis on karistusregistris.

Osadel juhtudel lõpetatakse menetlus väärteomenetluse seadustiku § 30 alusel ehk

kohaldades mõjutusvahendeid. Selliste rikkumiste korral karistusregistris info puudub.

Samal leheküljel on kirja pandud: „Näiteks tulirelvade müügiga tegelemiseks on vajalik

tegevusluba, mille saab relvaseaduses sätestatud väärteo või relvadega seotud kuriteo

toimepanemise korral tühistada.“ Täpsustamist vajab, kas sellisel juhul isikuks punktis 1

võib olla ka juriidiline isik. Kui tuuakse selline näide, siis see räägib pigem juriidilise isiku

tegelemisest.

Palume seletuskirjas täpsustada leheküljel 9 esitatud selgitust, mille kohaselt „neljandaks

sätestatakse eraldi alus tegutsemiskeelu kohaldamiseks: kui lisakaristus on põhjendatud

laste, eakate, puudega või hooldust vajavate inimeste kaitseks“.

Eelkõige vajab täiendavat selgitamist, millistes olukordades võiks nimetatud alusel

tegutsemiskeeldu kohaldada ning milline oleks selle praktiline ulatus. Näiteks tekib

küsimus, kas kõnealune alus võimaldaks kohaldada tegutsemiskeeldu isikule, kes on

müüjana töötades müünud alkoholi alaealisele, keelates tal edaspidi töötada müüjana või

muul sarnasel ametikohal.

Samuti palume selgitada, kuidas tagatakse teabe jõudmine võimalike tööandjateni ning

milliste mehhanismide kaudu on tööandjal võimalik kontrollida, kas isiku suhtes on selline

tegutsemiskeeld kohaldatud. Täiendavalt vajab selgitamist, millised õiguslikud tagajärjed

kaasnevad olukorras, kus tööandja võtab kehtiva tegutsemiskeelu saanud isiku siiski

vastavale ametikohale tööle või võimaldab tal keelatud tegevusalal tegutseda.

Arvestades, et tegutsemiskeelu tõhusus sõltub suurel määral selle rakendamise ja

kontrollimise praktilistest võimalustest, peame vajalikuks nende küsimuste käsitlemist

seletuskirjas.

4. KarS § 52² – loomapidamise keeld. Siseministeerium toetab eesmärki võimaldada

tõhusamalt reageerida olukordadele, kus vastutustundetu loomapidamine seab ohtu inimeste

elu, tervise või vara. Samas ei toeta Siseministeerium loomapidamise keelu kohaldamise

4 (7)

õiguse andmist kohtuvälisele menetlejale kavandatud kujul. Loomapidamise keeld kujutab

endast sisuliselt olulist põhiõiguste riivet, mis võib mõjutada nii isiku omandiõigust kui ka

ettevõtlusvabadust. Eelkõige puudutab see juhtumeid, kus loomapidamine on seotud

majandustegevusega, näiteks põllumajanduse või loomakasvatusega. Sellise sisuga piirangu

määramine on oma olemuselt võrreldav muude oluliste lisakaristustega, mille kohaldamine

on tavapäraselt kohtu pädevuses.

Kui kohtuvälisele menetlejale siiski selline pädevus antakse, tuleks täpsustada otsuse

tegemise materiaalõiguslikke aluseid ning töötada välja ühtset menetluspraktikat toetavad

juhised. Samuti tuleb hinnata täiendavat mõju Politsei- ja Piirivalveameti (edaspidi PPA)

ning kohalike omavalitsuste töökoormusele. Lisaks vajab täpsustamist mõiste „oht teise

inimese elule, tervisele või varale“. Liialt üldsõnaline sõnastus võib kaasa tuua olukorra, kus

keelu kohaldamise alusena käsitatakse ka üksikuid või vähese raskusastmega rikkumisi, mis

ei õigusta sedavõrd intensiivset sekkumist isiku õigustesse.

5. KarS § 58 täiendamine perevägivalla kui raskendava asjaolu osas. Siseministeerium

tervitab püüdlusi muuta KarS sõnastust nii, et see oleks kooskõlas Istanbuli konventsiooni

ning naistevastase vägivalla ja perevägivalla tõkestamise direktiivi perevägivalla mõistega.

Naistevastase vägivalla ja perevägivalla tõkestamise direktiiv toob välja, et perevägivald on

kõik füüsilist, seksuaalset, psühholoogilist või majanduslikku laadi vägivallateod, mis

pannakse toime perekonnas või leibkonnas, olenemata bioloogilistest või juriidilistest

peresidemetest, või endiste või praeguste abikaasade või partnerite vahel olenemata sellest,

kas süüteo toimepanija elab või on elanud ohvriga samas elukohas. Eesti ratifitseeris

Istanbuli konventsiooni 2017. aastal ning õigusloome vaatest tähendab see seda, et Eesti

peab kujundama ja ajakohastama oma seadusi nii, et need ennetaksid vägivalda, kaitseksid

ohvreid ning võimaldaksid vägivallajuhtumite tõhusat menetlemist ja karistamist. Sellest

tulenevalt leiame, et mõiste „elukaaslane“ valik ei ole siiski piisav täiendus perevägivalla

kontekstis. Siseministeerium teeb ettepanku asendada mõiste „elukaaslane“ mõistega

„partner“ või „paarisuhtepartner“, viimase puhul on tegemist mõistega, mida juba täna

kasutatakse ka kuritegevuse statistika väljaannetes.

6. KarS § 58 punkt 14 – süüteo eksponeerimine. Siseministeerium toetab eesmärki käsitada

raskendava asjaoluna olukordi, kus süütegu jäädvustatakse või levitatakse viisil, mis

põhjustab kannatanule täiendavat alandust, hirmu või kahju. Samas vajab täpsustamist

mõiste „eksponeerimine“. Ebaselgeks jääb, kas selle all peetakse silmas üksnes süüteo

avalikku levitamist näiteks sotsiaalmeedias või veebikeskkondades või hõlmab see ka video

või pildi näitamist piiratud isikute ringile. Näiteks võib olla oluline vahe olukorral, kus

vägivallateost tehtud video avaldatakse avalikult internetis, ning olukorral, kus sama videot

näidatakse vaid väikesele sõpruskonnale. Õigusselguse tagamiseks tuleks mõiste sisu

täpsemalt avada kas seaduses või seletuskirjas.

7. KarS § 120 – ähvardamise koosseisu laiendamine. Siseministeerium toetab ähvardamise

koosseisu laiendamise eesmärki, kuna see võimaldab tõhusamalt reageerida raskete

vägivalla- ja seksuaalkuritegudega seotud ähvardustele ning tugevdab kannatanute kaitset.

Samas peame vajalikuks põhjalikumalt hinnata kavandatava muudatuse mõju

menetluspraktikale ning õiguskaitseasutuste töökoormusele.

Võrreldes kehtiva regulatsiooniga võib muudatus kaasa tuua registreeritavate kuriteoteadete

arvu kasvu, eelkõige interneti ja sotsiaalmeedia vahendusel toime pandud ähvarduste puhul.

Praktikas edastatakse selliseid ähvardusi sageli anonüümsete kasutajakontode,

sõnumirakenduste või erinevate veebiplatvormide kaudu, mistõttu võib toimepanija

tuvastamine ning tõendite kogumine osutuda ajamahukaks ja ressursimahukaks. Seetõttu on

5 (7)

oluline hinnata, millist täiendavat koormust võib muudatus kaasa tuua Politsei- ja

Piirivalveametile ning prokuratuurile.

Täiendavalt vajab selgitamist eelnõus kasutatav mõiste „oluline“ seoses varalise kahju

tekitamisega ähvardamisega. Praktikas võib tekkida küsimus, milliste kriteeriumide alusel

hinnatakse ähvarduse objektiks oleva vara olulisust kannatanu jaoks. Näiteks võib tõusetuda

küsimus, kas kuriteona peaks olema käsitatav olukord, kus isikut ähvardatakse tema jaoks

emotsionaalse väärtusega eseme hävitamise või kahjustamisega. Sellisel juhul võib

kannatanule tekkida vajadus põhjendada vara erilist tähendust ning menetlejal kohustus

koguda tõendeid selle kohta, et toimepanija oli vara olulisusest teadlik või vähemalt pidi

seda mõistma. Lisaks tuleb ähvardamise koosseisu puhul alati hinnata, kas ähvardus oli

selline, et kannatanul oli objektiivselt põhjendatud alus karta selle täideviimist.

Samuti tekib küsimus, kas kõnealuste tegude kriminaliseerimine kuriteona on alati

põhjendatud või võiks teatud juhtudel olla kohasem käsitada selliseid rikkumisi

väärtegudena. Eelnõu seletuskirjast ei nähtu piisavalt selgelt, millistel kaalutlustel on valitud

just kuriteokoosseisu laiendamise lahendus. Täiendavat selgitamist vajab ka olukord, kus

ähvarduse tegija viib oma ähvarduse viivitamata täide. Näiteks juhul, kui isik ähvardab

kustutada teise isiku andmed või digitaalse sisu ning seejärel teeb seda kohe. Sellisel juhul

jääb ebaselgeks, kas vastutus saabub üksnes põhiõigusrikkumise eest või on põhjendatud ka

ähvardamise koosseisu kohaldamine. Ka selle küsimuse käsitlemine seletuskirjas aitaks

tagada regulatsiooni parema mõistetavuse ja ühtlasema kohaldamise.

Eeltoodust tulenevalt palub Siseministeerium täiendada mõjuanalüüsi ning hinnata

põhjalikumalt kavandatava muudatuse mõju PPA ning prokuratuuri töökoormusele, samuti

selgitada täpsemalt koosseisutunnuste sisustamist ja nende praktilist rakendamist.

8. KarS § 121 muutmine. Siseministeerium saab toetada paragrahvi pealkirja muutmist ning

eesmärki tugevdada vägivallakuritegude vastast võitlust ja võimaldada kohtul senisest

paremini diferentseerida karistust vastavalt toimepandud teo raskusele. Samas juhime

tähelepanu, et tänane kehtiv § 121 lõige 1 sätestab:(1) Teise inimese tervise kahjustamise

eest, samuti valu tekitava kehalise väärkohtlemise eest – karistatakse rahalise karistuse või

kuni üheaastase vangistusega. Lõiget 1 sisu osas eelnõu järgi muuta ei plaanita. Eelnõu

punkti 8 kohaselt tõstetakse üksnes karistuse määra ühelt aastalt kolmele. Kui soovitakse

eraldi välja tuua, et tervise kahjustamine võib olla nii kehaline kui ka vaimne, siis tuleks see

sätestada ka lõike 1 tekstis. Samas näiteks § 120 muudatuses (lg 1 p 2) vastavat eristust ei

tehta – kas tõlgendamisel ei teki küsimusi?

Mõistetav on ka soov rõhutada nii füüsilise kui vaimse tervise kahjustamise tõsidust ning

anda ühiskonnale selge sõnum vägivalla lubamatusest. Viimase aja kohtupraktika on

murettekitavalt kitsas lähisuhte tõlgendamisel ning on vastuolus Istanbuli konventsiooni

ning naistevastase vägivalla ja perevägivalla tõkestamise direktiivi perevägivalla mõistega.

Peame oluliseks täiendada antud paragrahvi sarnaselt meie ettepanekule KarS § 58 osas, ehk

mõiste „elukaaslane“ asemel kasutada väljendit „partner“ või „paarisuhtepartner“, mis

vastab paremini nii Istanbuli konventsiooni kui ka naistevastase vägivalla ja perevägivalla

tõkestamise direktiivi mõttele ja sõnastusele. Säärane mõistekasutus oleks kooskõlas ka

lähisuhtevägivalla juhtrühma1 26.03 protokollitud otsusega, kus juhtrühm toetab põhimõtet,

et perevägivalla määratlemisel tuleb lähtuda ohvriabi seaduse § 4 lõikes 5 sätestatud

definitsioonist, mis omakorda tugineb Istanbuli konventsioonile.

1 Lähisuhtevägivalla ennetamise kokkulepe, https://www.justdigi.ee/uudised/neli-ministrit-allkirjastasid-

lahisuhtevagivalla-ennetamise-kokkuleppe-koos-uue

6 (7)

Mis puudutab kehalise väärkohtlemise sanktsiooni ülemmäära tõstmist, siis palume

täiendavalt analüüsida sanktsiooni ülemmäära tõstmise mõju kriminaalmenetlusele ja

õiguskaitseasutuste töökorraldusele. Karistusmäärad ei mõjuta üksnes karistuse raskust,

vaid omavad laiemat tähendust kogu kriminaalõiguslikus süsteemis. Karistuse ülemmäärast

sõltuvad mitmete menetlusõiguslike meetmete kohaldamise eeldused, sealhulgas teatud

juhtudel tõkendite, menetlustoimingute ning muude kriminaalmenetluse tagamise vahendite

kasutamise võimalused. Samuti võib muudatus mõjutada süütegude menetlemise prioriteete,

menetluspraktikat ning menetlustele kuluvat ressurssi. Arvestades, et KarS § 121 on üks

sagedamini registreeritavaid vägivallakuritegusid, võib sanktsiooni ülemmäära

kolmekordistamine mõjutada märkimisväärset hulka menetlusi. Seetõttu peame vajalikuks,

et seletuskirjas analüüsitaks põhjalikumalt, millised menetlusõiguslikud tagajärjed

muudatusega kaasnevad, kas muudatus võib mõjutada õiguskaitseasutuste töökoormust ning

kas vastavad mõjud on mõjuanalüüsis piisavalt kajastatud.

Samuti palume seletuskirjas täiendavalt põhjendada, miks on valitud just kolmeaastane

vangistuse ülemmäär ning milliste probleemide lahendamiseks ei ole kehtiv kuni üheaastane

vangistus osutunud piisavaks. Seletuskirjast võiks nähtuda, kas praktikas on esinenud

juhtumeid, kus kohus on pidanud kehalise väärkohtlemise eest ette nähtud karistusraami

ebapiisavaks ning millises ulatuses võimaldab kavandatav muudatus paremini saavutada

karistuse eesmärke.

9. KarS § 124¹ – hooldaja kohustuse rikkumine. Siseministeerium toetab eesmärki

tugevdada abi vajavate ja haavatavate inimeste kaitset olukordades, kus nende eest

hoolitsemiseks kohustatud isik jätab oma kohustused täitmata. Samas sisaldab kavandatav

koosseis mitmeid määratlemata õigusmõisteid, mille sisustamine võib praktikas osutuda

keeruliseks. Eelkõige vajavad täpsustamist mõisted „vajalik abi“, „inimväärikust alandav

kohtlemine“ ja „hooldamise kohustus“. Praktikas võib tekkida küsimus, kas karistusõiguslik

vastutus saab põhineda üksnes perekondlikul suhtel või peab hooldamiskohustus tulenema

konkreetsest seadusest, kohtulahendist või lepingust. Samuti vajab selgitamist, kuidas

eristada karistusõiguslikult karistatavat käitumist tavapärasest hooletusest, hooldusteenuse

kvaliteediprobleemidest või olukordadest, kus abi osutamata jätmine tuleneb objektiivsetest

võimaluste puudumisest. Õigusselguse tagamiseks palume neid küsimusi seletuskirjas

täiendavalt avada.

Eelnõuga kavandatakse järmine sõnastus: „(1) Teadvalt ja korduvalt isikule, kes haiguse,

puude, vanuse või muu põhjuse tõttu on abitus seisundis või vajab hooldamist ja kelle suhtes

toimepanijal lasub hooldamise kohustus, vajaliku abi, ravimite või ravi andmata jätmise või

ravi väärkasutamise, samuti tema inimväärikust alandava kohtlemise eest – karistatakse

rahalise karistuse või kuni üheaastase vangistusega.“ Siseministeeriumi hinnangul vajavad

täiendavat selgitamist mõisted „ravi andmata jätmine“ ja „ravi väärkasutamine“ olukorras,

kus teo toimepanijaks on hooldamiskohustusega isik, kellel puudub tervishoiualane

pädevus.

Eelnõu sõnastusest võib jääda mulje, et hooldamiskohustusega isikul lasub kohustus ise ravi

osutada või selle üle otsustada. Samas selgitatakse seletuskirjas koosseisu sisustamisel

pigem olukordi, kus hooldaja jätab abivajava isiku arsti juurde viimata, takistab talle vajaliku

ravi saamist või katkestab juba määratud ravi. Sellistel juhtudel ei ole sisuliselt tegemist ravi

andmata jätmisega kitsas tähenduses, vaid vajaliku ravi tagamata jätmisega või ravi

kättesaadavuse takistamisega. Seetõttu palume hinnata, kas normi sõnastus kajastab

piisavalt täpselt seadusandja eesmärki.

7 (7)

Samuti vajab selgitamist mõiste „ravi väärkasutamine“. Seletuskirjas tuuakse näitena

põhjendamatult suurte rahustidooside manustamine. Sellise käitumise puhul näib siiski

olevat tegemist eelkõige ravimi väärkasutamisega, mitte ravi väärkasutamisega laiemas

tähenduses. Hooldamiskohustusega isiku puhul võib olla täpsem rääkida arsti määratud ravi

nõuete eiramisest, raviskeemi rikkumisest või ravimite mittenõuetekohasest manustamisest.

Palume seletuskirjas täpsemalt avada, milliseid tegusid on mõistetega „ravi andmata

jätmine“ ja „ravi väärkasutamine“ silmas peetud, ning hinnata, kas kasutatud terminoloogia

on kooskõlas hooldamiskohustusega isikule reaalselt pandavate kohustuste ja tema

pädevusega.

10. KarS § 1531 – seksuaalse ahistamine täiendamine. Siseministeerium toetab eesmärki

kriminaliseerida teisele isikule tema tahte vastaselt seksuaalse sisuga visuaalse materjali (nt

suguelundeid kujutava pildi või video) edastamine juhtudel, mil selline tegu oluliselt häirib

kannatanut. Samuti mõistame selle täienduse vajadust tulenevalt Euroopa Parlamendi ja

nõukogu direktiivist (EL) 2024/1385. Eelnõu jäärgi soovitakse täiendada KarS § 1531

lõikega 11 järgmises sõnastuses: „(11) Teadvalt teisele isikule teda oluliselt häiriva

seksuaalse sisuga visuaalse materjali edastamise eest tema tahte vastaselt, – karistatakse

rahatrahviga kuni 300 trahviühikut või arestiga.“ Kehtiv KarS § 1531 lõige 1 toob välja, et

„(1) Teise inimese tahte vastase ja tema inimväärikust alandava eesmärgi või tagajärjega

tema suhtes toime pandud kehalise seksuaalse iseloomuga tahtliku tegevuse eest –

karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut või arestiga.“ Sisuliselt tekitatakse lõikega

11 lõike 1 kõrvale täiendav koosseis, mis ei lähe KarS-i loogikaga kokku. Palume seda

aspekti täiendavalt hinnata ning eelnõus teha vastavad täiendused/parandused.

11. Loomakaitseseaduse muutmine. Eelnõuga soovitakse tunnistada loomakaitseseaduse

(edaspidi LoKS) § 66-11 lõike 2 punkt 3 kehtetuks. Seletuskirja lk 34 selgitatakse:

„Loomakaitseseaduse (LoKS) § 66-11 lg 2 p 3 tunnistatakse kehtetuks. Kehtiva LoKS § 6611

lg 2 p 3 sätestab, et kui väärteoasjas on vaja otsustada loomapidamise õiguse äravõtmine,

arutab väärteoasja kohus. Kuna käesoleva eelnõu § 1 p-ga 3 laieneb loomapidamiskeelu

kohaldamise pädevus ka kohtuvälisele menetlejale, puudub edaspidi vajadus LoKS § 6611 lg

2 p 3 järele.“ Kehtiv LoKS § 6611 lõike 2 punkt 3 sätestab, et LoKS §-des 661–6610 sätestatud

väärtegude kohtuväline menetleja on PPA. Siseministeeriumi hinnangul peaks eelnõus

soovitud eesmärgi täitmiseks hoopis kehtetuks tunnistama LoKS § 6611 lõike 3, mis sätestab,

et LoKS § 662 sätestatud väärtegu arutab kohus, kui väärteoasja arutades on vaja otsustada

loomapidamise õiguse äravõtmine.

Lugupidamisega

(allkirjastatud digitaalselt)

Igor Taro

siseminister