Kiri

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis Villem Lapimaa, Maret Altnurme ja Virgo Saarmets

Otsuse tegemise aeg ja koht 13.05.2026, Tallinn

Haldusasja number 3-24-1969

Haldusasi OÜ Center Services kaebus Transpordiameti 27.06.2024

otsuse tühistamiseks

Menetlusosalised Kaebaja OÜ Center Services, esindaja v.adv Vahur

Kivistik

Vastustaja Transpordiamet, esindaja Kristi Orumets

Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Halduskohtu 14.03.2025 otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus Transpordiameti apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine Kohtuistung 06.05.2026

RESOLUTSIOON

1. Jätta Transpordiameti apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu

14.03.2025 otsus muutmata.

2. Mõista Transpordiametilt OÜ Center Services (rg-k 10634415) kasuks välja 2300

eurot apellatsiooniastme menetluskulu katteks.

3. Jõustunud kohtuotsus avaldada tervikuna.

Selgitused

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 12.06.2026 (HKMS § 212 lg 1).

Vastuseks kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse

14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest

arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215

lg 3).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal selleks

esitada taotlus Riigikohtule. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist

(HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema

tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama

kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6)

3-24-1969

2(12)

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Transpordiamet ja OÜ Center Services sõlmisid 01.07.2022 halduslepingu sõidukite

tehnonõuetele vastavuse kontrolli tegemiseks. Lepingu p 9.1 järgi kehtib see kuni 30.06.2028.

2. 03.04.2024 jõustus Tallinna Ringkonnakohtu 25.01.2024 otsus kriminaalasjas nr 1-19-

9047, millega kaebaja ülevaatajad M. Stein ja A. Niinberg mõisteti süüdi altkäemaksu võtmises

tehnoülevaatuse tegemisel.

3. 03.06.2024 teatisega peatas Transpordiamet M. Steinile väljastatud atesteerimistunnistuse.

Samal päeval sulges amet M. Steini ja A. Niinbergi ligipääsu liiklusregistri infosüsteemile.

4. Transpordiamet ütles 27.06.2024 otsusega nr 11.2-7/24/18145-1 üles kaebajaga sõlmitud

halduslepingu alates 01.08.2024.

Center Services OÜ pidi juba kohtumenetluse ajal teadma, et kahele tema ülevaatajale on

esitatud kahtlustus. Süütegu pandi toime tööülesannete täitmisel tehnoülevaatuspunkti

territooriumil. Ülevaatajatega töösuhet jätkates võttis kaebaja teadliku riski, et süüdimõistmise

korral võib Transpordiamet halduslepingu erakorraliselt üles öelda. Kaebaja jätkas töösuhet M.

Steiniga pärast seda, kui amet peatas tema atesteerimistunnistuse. Kaebaja ei reageerinud ka

ülevaatajate kohta tehtud süüdimõistva kohtuotsuse jõustumisele 03.04.2024. Seega lubas ta

ülevaatajana tegutseda inimestel, kes ei vastanud enam liiklusseaduse (LS) § 74 lg 11 nõuetele.

Transpordiamet ei saa leppida kaebaja tegevusetusega korruptsiooniohu kõrvaldamisel.

Kaebaja kahjustab sellega kogu sektori mainet. Kaebaja pole suutnud tagada tehnoülevaatuse

korraldamist vastavalt õigusaktidele. Seetõttu pole ta enam usaldusväärne.

Halduslepingu p 9.4.6 järgi loetakse lepingu oluliseks rikkumiseks seda, kui ülevaataja kohta

on jõustunud haldusülesande täitmise ajal kohtuotsus, millega teda on karistatud ülevaatuse

tegemise nõuete rikkumise eest lepingupoolega töösuhtes olemise ajal, ning lepingupool ei ole

Transpordiameti hinnangul võtnud kasutusele piisavaid meetmeid riski kõrvaldamiseks.

Lepingu p 7.2 järgi vastutab kaebaja rikkumise eest, mille ülevaataja paneb toime ülevaatuse

tegemise ajal.

Kaebaja ei ole täitnud lepingu p-i 4.1 piisava hoolega. Vastustaja on tuvastanud kaheksal korral

lepingu selle punkti rikkumise. Vastustaja on juhtinud sellele kaebaja tähelepanu ja hoiatanud

teda lepingu erakorralise ülesütlemise eest juhul, kui ta haldusülesannet korrektselt ei täida.

Kahel korral on vastustaja määranud kaebajale leppetrahvi ning ühel korral peatanud tema

ülevaataja õigused. Need meetmed pole uusi rikkumisi ära hoidnud.

Kaebajal on olnud piisavalt võimalusi oma tööd parandada. Seega on õigustatud haldusleping

erakorraliselt üles öelda. Kaebaja täidab haldusülesannet, mille eesmärk on tagada sõidukite

liiklusele ohutu ning loodust hoidev tehnoseisund, samuti sõiduki registreerimistunnistuse

andmete õigsus ning liiklusregistri andmete täpsustamine. Kaebaja esindab seejuures riiki ja

Transpordiametit. Amet ei või aktsepteerida lepingupartnerina äriühingut, kes ei suuda tagada

haldusülesannete kvaliteetset täitmist.

LS § 192 lg 1 p 3 järgi ei tohi tehnoülevaatust tegev äriühing oluliselt rikkuda temaga ülevaatuse

tegemiseks sõlmitud halduslepingut. Lepingu järgi loetakse oluliseks rikkumiseks korduv

puudus ülevaatuse läbiviimisel või kvaliteedis (p 9.4.3). Kaebaja rikkumised on kordunud.

Rikkumised on olnud eri kaaluga. Seetõttu on amet rakendanud erinevaid meetmeid. Amet on

kaebajat korduvalt teavitanud vajadusest teha ülevaatust senisest hoolsamalt ning vastavalt

halduslepingule ja õigusaktidele.

Amet ei saa aktsepteerida seda, et kaebaja jätkab töösuhet süüdimõistetud ülevaatajatega. Amet

arvestab süüdimõistva kohtuotsuse asjaolusid ja seda, et kaebaja ei teavitanud ametit nendest

asjaoludest. Ka arvestab amet kaebaja varasemaid rikkumisi kogumis.

3-24-1969

3(12)

5. OÜ Center Services esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse Transpordiameti 27.06.2024

otsuse tühistamiseks.

Kaebaja sai süüdimõistva kohtuotsuse jõustumisest teada ameti teatisest 03.06.2024. Samal

päeval algas M. Steinil ja A. Niinbergil puhkus. Sellest ajast alates ei ole nad kaebaja juures

tehnoülevaatusi teinud. Kohus ei määranud neile LS § 74 lg-s 11 nimetatud lisakaristusi. Küll

aga ei tohi nad tehnoülevaatajatena töötada LS § 74 lg 11 viimase lause kohaselt. Kui töötajad

naasevad puhkuselt, otsustab kaebaja, kas lõpetada nendega töösuhe või pakkuda teist tööd,

näiteks abitöölisena. Seega on väär vastustaja väide, et kaebaja teadlikult lubas ülevaatusi teha

süüdimõistetud töötajatel.

Amet ei kuulanud kaebajat enne otsuse tegemist ära (haldusmenetluse seaduse (HMS) § 40 lg

1). Vastustaja ei selgitanud välja, kas kaebaja on talle etteheidetava LS § 192 lg 1 p-de 1 ja 3

rikkumise üldse toime pannud. Transpordiametil ei olnud alust anda haldusakti ilma kaebajat

ära kuulamata (vt HMS § 40 lg 3). Kaebajat ära kuulamata ei saanud vastustaja teostada

kaalutlusõigust vigadeta. Vaidlustatud otsus on kaalutlusvigadega ning ebaproportsionaalne

(HMS § 54 ja § 56 lg-d 2 ja 3).

Põhiseaduse (PS) § 22 sätestab süütuse presumptsiooni. Kaebaja teadis, et tema töötajate üle

toimub kriminaalmenetlus, kuid PS järgi ei tohi üksnes sel põhjusel töölepingut lõpetada.

Kaebaja oleks rikkumise toime pannud üksnes juhul, kui ta poleks võtnud piisavaid meetmeid

(halduslepingu p 9.4.6). Vastustaja pole selgitanud, milliste meetmete võtmata jätmist ta

kaebajale ette heidab. Kui kaebajal oleks olnud pistmist oma töötajate toimepandud

kuritegudega, oleks ka tema olnud kriminaalmenetluses kahtlustatav. Kaebajale aga ei esitatud

kahtlustust ega süüdistust.

Lepingu ülesütlemine pole kooskõlas võlaõigusseaduse (VÕS) § 196 lg-ga 3. Amet ei võinud

tugineda kaebajale varem tehtud järelepärimistele ja leppetrahvidele. Need haldusjärelevalve

menetlused on lõppenud. Mõistlik aeg tugineda neile rikkumistele, eriti 2023. a-l toime pandud

rikkumistele on möödunud. 26.04.2024 ja 07.05.2024 vastustes andis amet teada, et piirdub

rikkumisele tähelepanu juhtimisega. Kaebaja jaoks on üllatuslik, et amet tugineb nüüd samadele

rikkumistele lepingut lõpetades. See pole kooskõlas hea halduse tavaga.

Kaebaja ei ole halduslepingut oluliselt rikkunud. Olulist rikkumist LS § 192 lg 1 p 3 tähenduses

tuleb sisustada VÕS § 116 lg 2, mitte halduslepingu p 9.4 põhjal. Vastustaja ei määranud

kaebajale rikkumise lõpetamiseks mõistlikku tähtaega (vt VÕS § 196 lg 2 esimene lause). Kuna

VÕS § 116 lg 2 p-des 2–4 nimetatud asjaolusid ei esine, ei võinud vastustaja lepingut üles öelda

ilma lisatähtaega määramata. Ka halduslepingust ei nähtu, et vastustaja võiks olulise rikkumise

korral lepingu üles öelda tähtaega määramata. See, et vastustaja viitas 18.12.2023 leppetrahvi

nõudes võimalusele leping erakorraliselt üles öelda, ei ole käsitatav tähtaja andmisena VÕS §

196 lg 2 järgi.

Süüdimõistetud töötajad ei tee tehnoülevaatust alates ajast, mil kaebaja sai teada, et neid

süüdimõistev kohtuotsus on jõustunud. Kaebaja ei mõista, miks amet talle varem kohtuotsuse

jõustumisest teada ei andnud. Vastustaja ütles lepingu üles pärast seda, kui rikkumine oli

lõppenud. Otsus on eeltoodut arvestades ebaproportsionaalne. Amet pole põhjendanud, miks ta

ei pea kaebajat usaldusväärseks. Kaebaja on olnud koostöövalmis ning vastutulelik. Kaebaja

usaldusväärsust ei mõjuta see, et tema töötajad panid toime kuriteo.

Kaebaja juhatuse liige kinnitab, et teavitas Maanteeametit kriminaalmenetlusest 2016. a

kevadel telefoni teel. Amet ei pidanud vajalikuks kirjalikku teavitust selle kohta. 2017. a-l

sõlmis Maanteeamet kaebajaga halduslepingu. Mingeid pretensioone ametil toona polnud.

Kriminaalmenetlus ei olnud saladus. Ka Transpordiamet pidi olema sellest teadlik, kui sõlmis

3-24-1969

4(12)

01.07.2022 kaebajaga halduslepingu. Kaebaja jaoks on üllatuslik ameti väide, et ta ei teadnud

kriminaalmenetlusest.

6. Transpordiamet palus jätta kaebus rahuldamata.

Haldusülesande võib lepinguga üle anda juhul, kui see ei kahjusta avalikke huve ega nende

isikute õigusi, kelle suhtes haldusülesannet täidetakse (halduskoostöö seaduse (HKTS) § 5 lg 1

p-d 2 ja 3). HKTS § 12 lg 2 p-de 1 ja 5 järgi kinnitab isiku usaldusväärsust see, kui tal on

nõutavate teadmiste ja oskustega töötajad ning ta ei ole rikkunud temaga sõlmitud

halduslepinguid. HKTS § 11 lg 1 p 3 järgi võib halduslepingu ühepoolselt lõpetada lepingus

sätestatud alusel. Kaebaja pidi halduslepingut sõlmides endale asjakohased õigusnormid

selgeks tegema. Seaduse nõuetele viitamine pole uus asjaolu, mille vastustaja oleks esile toonud

alles kohtumenetluses.

Olulise rikkumise mõistet tuleb sisustada lepingu alusel. Lepingu järgi on olulisteks

rikkumisteks korduv puudus ülevaatuse läbiviimisel (p 9.4.3) ja ülevaataja suhtes jõustunud

süüdimõistev kohtuotsus (p 9.4.6).

OÜ Center Services ei andnud ametile teada, et tema ülevaatajate vastu on algatatud

kriminaalasi, kuigi see on tema lepinguline kohustus (lepingu p 4.17). Viidates süütuse

presumptsioonile möönab kaebaja, et teadis ülevaatajate kriminaalasjast. Kaebaja saanuks ka

töölepingus näha ette töötaja kohustuse informeerida teda töösuhtega seotud olulistest

asjaoludest. Vastustaja ei saa kaebajale ette öelda iga sammu, mida ta tegema peaks. Ettevõtja

peab ise valima sobivad meetmed, kuidas õigusakte järgida, tagada lepinguga võetud

kohustuste täitmine ja reguleerida töökorraldust.

Ülevaatajad panid rikkumised toime kaebaja tehnoülevaatuspunkti territooriumil. Pole usutav,

et kaebaja poleks teadnud, et politsei tegi seal menetlustoiminguid. Ka pole usutav, et politsei

poleks kaebajat sellest teavitanud ega temalt sellega seoses selgitusi küsinud. Pole usutav, et

kaebaja poleks kriminaalmenetluse tulemusest huvitatud olnud ega selle käiku jälginud.

Kaebaja ei saa oma tegevusetust vabandada väitega, et sai kohtuotsuse jõustumisest teada alles

03.06.2024. Kaebaja väitel algas ülevaatajatel sellest päevast puhkus. Tegelikult peatas

Transpordiamet sellel päeval ülevaatajate atesteerimistunnistused ja ligipääsu liiklusregistrile.

Pole usutav, et kaebaja otsustas ülevaatajate tegevust piirata täpselt samal päeval.

Kaebaja väide, et ta teavitas Maanteeametit kriminaalmenetlusest telefonitsi, pole kontrollitav.

On ebatõenäoline, et niivõrd oluline info edastati telefoni teel, mitte taasesitamist võimaldavas

vormis. Tõendamiskoormus lasub kaebajal. Vastustaja kontrollis enne otsuse tegemist oma

infosüsteeme ning teavet infot töötajatelt, kes on ametis pikalt töötanud. Kaebaja väidetud

telefonikõne kohta pole mingeid andmeid. Kaebaja ei saa tugineda aastate tagusele väidetavale

telefonikõnele, kui informeerimiskohustus lasub temal ning ta ei ole olnud veendunud, et on

teavitamiskohustuse lepingu kohaselt täitnud.

Lepingu p 7.2 järgi vastutab kaebaja ülevaatuse tegemisel toime pandud rikkumiste eest.

Oluliste rikkumiste loetelu lepingus ei ole ammendav. Sõltuvalt asjaoludest võib oluliseks

rikkumiseks, mis õigustab lepingu erakorralist ülesütlemist, lugeda ka muu asjaolu, mis seab

lepingupartneri usaldusväärsuse kahtluse alla.

See, et haldusülesannet täitva isiku töötajatele esitatakse kriminaalmenetluses kahtlustus või

süüdistus, tähendab, et ta ei ole enam usaldusväärne HKTS § 12 lg 2 tähenduses. Kaebaja

tegevusest sõltub see, kas liiklusesse jõuavad ohutud sõidukid. Kaebaja ei nõua oma töötajatelt

seaduse nõuete järgimist ega ole täitnud lepingujärgset kohustust ametit informeerida. Kaebaja

pole teinud piisavalt, et tagada ettevõtte tegevuse vastavust õigusaktide nõuetele. Kaebaja on

olnud teadlik kõigist endaga seotud menetlustest. Sellest hoolimata pole ta ettevõttesiseseid

kontrollimeetmeid parandanud. Amet on andnud kaebajale selleks piisavalt aega.

3-24-1969

5(12)

Kaebaja on oma usaldusväärsust teadlikult ohustanud, kui jätkas töösuhteid õigusakte rikkunud

töötajatega. Kaebaja usaldust M. Steini vastu ei kõigutanud tema atesteerimistunnistuse

peatamine 07.09.2023. Juhtkond on suhtunud rikkumistesse leebelt ja andestavalt. See annab

töötajatele signaali, et rikkumised on lubatud. Seda ilmestavad ka ettevõttes korduvalt toime

pandud rikkumised. Lisaks kaalub kaebaja ülevaatajatega töösuhte jätkamist ka pärast nende

süüdimõistmist. Järelikult pole nad oma usaldusväärsust kaebaja silmis endiselt kaotanud.

Tehnoülevaatuse sektor on kõrge korruptsiooniriski ja -tasemega. Korruptsiooni vastu

võitlemine ei peaks olema üksnes vastustaja mure.

See, et osa menetlustest on lõppenud tähelepanu juhtimisega (hoiatusega), ei tähenda, et

rikkumist poleks toimunud ning seda ei saaks kogumis arvesse võtta. Kaebaja rikkus nõudeid

seejuures korduvalt väikese ajavahemiku jooksul. See kinnitab kaebaja suutmatust tagada

õiguskuulekas töökorraldus. Kõik rikkumised viitavad samale juhtimisprobleemile.

Amet ei nõustu sellega, et kaebaja rikkumised, kus sõidukite kontrollkaartidele ei kantud õigeid

andmeid, on väheolulised. Sõidukil tuvastatud vea varjamise korral jäetakse viga parandamata.

See võib mõjutada sõiduki tööd. Tagajärjeks võib olla liiklusõnnetus. Amet on kaebaja vastu

isegi kaua leebe olnud ja andnud korduvalt võimalusi töökorralduses esinevaid puudujääke

parandada.

Enne lepingu ülesütlemist polnud vaja kaebajat ära kuulata. Kõigi otsuses viidatud rikkumiste

raames oli kaebaja juba ära kuulatud. Ka on amet varasemates menetlustes juhtinud korduvalt

kaebaja tähelepanu võimalusele, et rikkumiste tagajärjel öeldakse haldusleping üles. Lepingu

ülesütlemisel lähtus amet eelnevates menetlustes kogutud faktidest ja jõustunud kohtuotsusest.

Ärakuulamine poleks neid asjaolusid muutnud. Mõistlik ega põhjendatud poleks vaidlustatud

otsus kehtetuks tunnistada ja pärast kaebaja ärakuulamist samasisuline otsus teha (HMS § 58).

Kaebaja pole esile toonud ühtegi uut asjaolu, millest järeldada, et kaalutlusõigust oleks pidanud

teostama teisiti. Kaebaja tehnoülevaatajad on altkäemaksu võtmises süüdi mõistetud. Kaebaja

töös esinevad korduvad rikkumised. Kaebaja ei teavitanud vastustajat oma töötajatele

kahtlustuse ja süüdistuse esitamisest ning nende süüditunnistamisest. Selgelt on tegemist olulise

lepingurikkumisega. Seda ei oleks saanud ärakuulamisega olematuks muuta. Kaebaja

rikkumised ohustavad inimeste elu, tervist ja vara. Ohu realiseerumise korral kaasnevaid

tagajärgi pole võimalik enam kuidagi heastada.

Kaebaja rikkumisi lisandub pidevalt. Ta ei suuda või ei soovi oma tööd õiguspäraselt

korraldada. Kaebaja pole usaldusväärne ega suuda talle antud haldusülesannet täita.

Halduslepingu p 9.3 järgi võib halduslepingu erakorraliselt lõpetada päevapealt. Vastustaja

andis kaebajale 34 päeva oma tegevuse lõpetamiseks. VÕS § 196 lg 2 esimeses lauses sätestatud

tähtaja määramine pole vajalik VÕS § 116 lg 2 p-des 2–4 sätestatud juhtudel (VÕS § 196 lg 2

teine lause).

7. Tallinna Halduskohus rahuldas 14.03.2025 otsusega kaebuse ja tühistas Transpordiameti

27.06.2024 otsuse nr 11.2-7/24/18145-1. Halduskohus mõistis Transpordiametilt kaebaja

kasuks välja menetluskulud 4040 eurot.

LS § 192 lg 1 p 1 järgi peab sõiduki tehnonõuetele vastavust kontrolliv äriühing olema

usaldusväärne. LS § 192 lg 1 p 3 järgi ei või tehnoülevaatust tegev äriühing olla oluliselt

rikkunud temaga sõlmitud halduslepingut. Halduslepingu p-s 9.3 on sätestatud, et kui teostaja

rikub oluliselt lepingut või õigusakte või jätab täitmata ameti tehtud ettekirjutuse või tasumata

talle määratud leppetrahvi, võib amet lepingu erakorraliselt üles öelda. Lepingu p 9.4.3 järgi

loetakse poolte kokkuleppel oluliseks rikkumiseks korduv puudus ülevaatuse läbiviimisel või

kvaliteedis. Vaidlustatud otsuse järgi on amet lepingu kehtivuse jooksul (s.o alates 01.07.2022)

tuvastanud kaheksal korral lepingu p 4.1 rikkumise. Viidatud lepingupunktis on ette nähtud

3-24-1969

6(12)

teostaja kohustus teha ülevaatust vastavalt lepingu dokumentidele ja õigusaktidele. Lepingu p

9.4.6 järgi loetakse oluliseks rikkumiseks see, kui teostaja ülevaataja suhtes on jõustunud

kohtuotsus, millega teda on karistatud ülevaatuse tegemise nõuete rikkumise eest, ning teostaja

ei ole võtnud kasutusele piisavaid meetmeid riski kõrvaldamiseks. Vastustaja viitas ka lepingu

p-le 7.2, mille järgi teostaja vastutab ülevaataja toime pandud rikkumise eest ülevaatuse

tegemisel.

Vastustaja tõi vaidlustatud otsuses esile järgmised kaebaja rikkumised:

a) 23.01.2023 juhtis amet kaebaja tähelepanu rikkumisele: ettevõte ei märkinud ülevaatuse

kontrollikaardile seisupiduri üldefektiivsuse näitusid;

b) 01.08.2023 juhtis amet kaebaja tähelepanu rikkumisele: 02.02.2023 ei tehtud sõiduki

353BDY ülevaatusel kõiki kohustuslikke kontrollitoiminguid. Tuvastati ka puudus sõiduki

ülevaatuse kontrollikaardil. Samad puudused esinesid sõidukile 23.02.2023 tehtud ülevaatusel;

c) 02.08.2023 määras amet kaebajale leppetrahvi: videosalvestise järgi ületas sõiduki 555SCA

kabiini katusele paigaldatud laternate arv lubatut. Külgedele paigaldatud laternad asusid

lubatust kõrgemal;

d) 13.09.2023 peatas amet M. Steini atesteerimistunnistuse 2 kuuks seoses ebakvaliteetselt

tehtud tehnoülevaatustega;

e) 13.09.2023 juhtis amet kaebaja tähelepanu rikkumistele: kõike nõutatavat ei kontrollitud

sõiduki 523AUF ülevaatusel 25.03.2023, sõiduki 351BBR ülevaatusel 05.04.2023, sõiduki

421AUZ ülevaatusel 06.04.2023 ja sõiduki 54ZSM ülevaatusel 21.04.2023;

f) 18.12.2023 määras amet kaebajale lepptrahvi: kaebaja ei esitanud sõidukile 780XMV

26.07.2023 tehtud ülevaatuse kohta videosalvestist. Lubamatult kasutati pidurite mõõtmise

tulemusi, mis olid tehtud enne ülevaatuse algust;

g) 19.12.2023 juhtis amet kaebaja tähelepanu rikkumisele: kohapealsel kontrollil tuvastati, et

ülevaatajal I. Sutovil oli probleeme sõiduki heitmete mõõtmisega kõrgetel pööretel. Seetõttu

kandis ta kontrollikaardile väärtuse, mis ei vastanud mõõteseadme väljatrükile;

h) 26.04.2024 juhtis amet kaebaja tähelepanu rikkumisele: sõiduki 38ZRS ülevaatusel

15.03.2024 ei tehtud kõiki nõutavaid kontrollitoiminguid;

i) 07.05.2024 juhtis amet kaebaja tähelepanu rikkumisele: 12.01.2024 salvestise järgi oli

sõiduki 30ZNN suunatulelaternate valgus vale, kuid seda ei kantud kontrollikaardile;

j) 29.05.2024 sai amet teada, et kahe kaebaja ülevaataja kohta on jõustunud süüdimõistev

kohtuotsus.

Vastustaja ei kuulanud kaebajat enne vaidlustatud otsuse tegemist ära. Selles pole põhjendatud,

miks amet ei pidanud kaebaja ärakuulamist vajalikuks. Kohus ei nõustu, et praegusel juhul

esines HMS § 40 lg 3 p-s 1 sätestatud olukord. Vastustaja pole ära näidanud, et aja jooksul, mis

oleks kulunud haldusmenetluses kaebaja ärakuulamiseks, oleks võinud ilmneda mingisugune

oluline kahju või avalike huvide rikkumine. Vastustaja viide HMS § 40 lg 3 p-le 2 on ekslik.

See erand on kohaldatav vaid menetluses, kus haldusorganil on olnud isikuga varem kontakt:

viimane on esitanud avalduse, taotluse või andnud seletuse (vt Riigikohtu 03.05.2017 otsus

asjas nr 3-3-1-80-16, p 18). Vaidlustatud otsusele eelnenud haldusmenetluses kaebajal sellist

võimalust ei olnud. HMS § 40 lg 3 p 7 järgi võib menetlusosalise jätta ära kuulamata muudel

seaduses sätestatud juhtudel. Vastustaja leiab, et see võimalus on sätestatud VÕS § 116 lg 2 p-

des 2–4 koosmõjus VÕS § 196 lg-ga 2. Kohus vastustajaga ei nõustu. VÕS-i viidatud sätted ei

reguleeri menetlusosalise ärakuulamist haldusmenetluses. Neist sätetest pole võimalik tuletada

iseseisvat alust öelda haldusleping üles teist lepingupoolt eelnevalt ära kuulamata. Alust jätta

3-24-1969

7(12)

kaebaja ära kuulamata ei tulene ka sellest, et vastustaja sõnul oli tal usaldus kaebaja vastu

lõplikult kadunud. Samuti sellest, et kaebaja oli saanud esitada seisukohti varasemates

haldusmenetlustes. Lisaks eeltoodule tuleb arvestada, et vaidlustatud otsuse tegemiseks toimus

uus haldusmenetlus. Kohaldada tuli teisi norme, kui eelnevates haldusmenetluses, kus

vastustaja kontrollis kaebaja tegevust. Kuigi osa nende normide kohaldamiseks kindlaks

tehtavatest asjaoludest kattus varasemates menetlustes kontrollituga (lepingu p 4.1 rikkumised),

tuli välja selgitada ka uusi asjaolusid ning kaaluda mõnevõrra erinevaid õiguseid ja huve.

Näiteks ei ole üheski eelnevas menetluses selgitatud seda, kas kaebaja teavitas vastustajat oma

ülevaatajate suhtes kriminaalmenetluse alustamisest. Samuti seda, kas kaebaja on võtnud

piisavaid meetmeid ülevaatusel süütegude toimepanemise riski kõrvaldamiseks. Eeltoodu

põhjal on vaidlustatud otsus ärakuulamise nõude rikkumise tõttu õigusvastane.

Vastustaja leiab, et otsust pole sellegipoolest põhjust tühistada, kuna rikkumine ei võinud

mõjutada asja otsustamist (HMS § 58, riigivastutuse seaduse (RVastS) § 3 lg 3 p 1). HMS §

102 lg 1 järgi toimub halduslepingu lõpetamine tsiviilseadustes sätestatud korras, arvestades

HMS-iga sätestatud erisusi. Sarnaselt halduslepingu p-ga 9.3 näeb VÕS § 116 lg 1 ette, et

lepingust võib taganeda, kui teine lepingupool on oma kohustusi oluliselt rikkunud. Nõue, et

tehnoülevaatust tegev äriühing ei tohi olla halduslepingut oluliselt rikkunud, tuleneb ka LS §

192 lg 1 p-st 3. Seda, millised rikkumised loetakse oluliseks, on lepingus täpsustatud. Nii

lepingu kui ka VÕS-i sätted näevad vastustajale ette kaalutlusõiguse, kas öelda leping oluliste

rikkumiste tuvastamise korral üles. Ka sisaldavad vastustaja viidatud sätted määratlemata

õigusmõisteid „usaldusväärne“ ning „piisavad meetmed“, mille sisustamisel on vastustajal

märkimisväärne otsustusruum. Olukorras, kus vastustajal on otsustus- ja kaalumisruum, ei saa

kohus üldjuhul olla veendunud, et ära kuulamata jätmine ei saanud otsust kuidagi mõjutada.

LS § 192 ei anna iseseisvat alust halduslepingut lõpetada. LS § 192 lg 3 näeb üksnes ette, et

äriühinguga, kes sama paragrahvi lg-tes 1 ja 11 sätestatud nõudeid ei täida, lepingut ei sõlmita

või ei pikendata. Äriühingu ebausaldusväärsus LS § 192 lg 1 tähenduses on aga kahtlemata

asjaolu, mida vastustaja võib lepingu lõpetamise üle kaalutlusõigust teostades arvestada.

Oluline avalik huvi räägib selle kasuks, et sõidukite tehnoülevaatus kui avalik ülesanne oleks

delegeeritud üksnes usaldusväärsele äriühingule, kes suudab oma tegevuse korraldada

õigusaktidele vastavalt (vt ka HKTS § 12). Kohus nõustub vastustajaga, et otsuse p-s 1 toodud

asjaolud annavad põhjust kahelda kaebaja usaldusväärsuses. Kaebaja eksib, leides, et ta ei oleks

võinud enne süüdimõistva kohtuotsuse jõustumist võtta distsiplinaarkorras meetmeid

altkäemaksu võtnud ülevaatajate suhtes. Töötaja tegu võib põhjustada tööandja usalduse

kaotuse tema vastu ka juhul, kui teda kriminaalmenetluses lõpuks süüdi ei mõisteta. Süütuse

presumptsioon iseenesest ei takista tööandjal võimalike rikkumiste asjaolude väljaselgitamist,

töötaja tegevuse kontrollimist ja tema suhtes asjakohaste meetmete võtmist. See võib hõlmata

ka töölepingu erakorralist üleseütlemist (vt töölepingu seaduse § 88 lg 1 p 5). Iseküsimus on

see, kas tööandjal õnnestub võimaliku rikkumise asjaolud distsiplinaarmenetluses piisaval

määral välja selgitada. Kui kaebaja ei reageerinud võimalikest korruptsioonijuhtumitest teada

saades asjakohaselt, annab see aluse kahelda tema usaldusväärsuses. Vastustaja on õigesti

leidnud, et kaebaja usaldusväärsust vähendab ka see, et ta, olles teadlik kriminaalmenetluse

toimumisest, ei võtnud meetmeid selleks, et menetluse tulemustest võimalikult kiiresti teada

saada. Ta lubas pärast süüdimõistva otsuse jõustumist oma ülevaatuspunktis ülevaatajatena

tegutseda inimestel, kes seda LS § 74 lg 11 viimase lause järgi poleks tohtinud teha.

Korduvate rikkumiste esinemise korral lepingu ülesütlemise võimaluse kohta (lepingu p 9.4.3)

selgitab kohus järgmist. Tegu ei pea olema jätkuvate või sarnaste rikkumistega. Piisab sellest,

et korduvalt on tuvastatud puudusi ülevaatuse tegemisel. Ameti kindlaks tehtud (jätkuva)

puuduse kõrvaldamise ettekirjutuse täitmata jätmine on lepingu p 9.3 järgi iseseisev alus leping

üles öelda. See, kuidas lepingupartner reageeris tähelepanu juhtimistele ja kas ta tegi ametiga

3-24-1969

8(12)

koostööd, on üheks asjaoluks, mida korduvatele rikkumistele tuginemise korral lepingu

lõpetamisel hinnata. Lepingu lõpetamine on õigustatud muu hulgas juhul, kui puudusi on

tuvastatud järjepidevalt ja äriühingu töö kvaliteet ei näita paranemise märke. Vajadus teha

lepingupartneri töö üle pidevalt kontrolli põhjustab ametile halduskoormust. Seetõttu võib olla

põhjendatud lõpetada koostöö järjepidevalt lepingut rikkuva partneriga ka juhul, kui puudused

on tähelepanu juhtimise järel kõrvaldatud. Kohus ei nõustu kaebajaga, et vastustaja arvestatud

rikkumised jäid praegusel juhul liiga kaugesse minevikku. Vastustaja arvestas puudujääke, mis

olid ilmnenud lepingu kehtivusaja jooksul, s.o otsuse tegemisele eelnenud paariaastase

ajavahemiku sees. Tegu ei ole sedavõrd pika perioodiga, et varasemad rikkumised oleksid

kaotanud kaebaja tegutsemismustri hindamisel tähenduse. Ameti viidatud puudused ilmnesid

järjepidevalt kuni lepingu ülesütlemisele vahetult eelnenud kuudeni välja.

Punktile 9.4.6 tuginedes on vastustaja jätnud vaidlustatud otsuses selgitamata, millist riski ta

silmas peab ja miks ta leiab, et kaebaja pole võtnud piisavalt meetmeid selle kõrvaldamiseks.

Otsuse põhjendustes on vastustaja esile toonud üksnes selle, et jättes ülevaatajatega töösuhte

lõpetamata, võttis kaebaja riski, et ülevaatajate süüdimõistmise korral ütleb amet lepingu üles.

Lepingu ülesütlemise risk ei ole kohtu hinnangul selline risk, mida on silmas peetud lepingu p-

s 9.4.6. Lepingu sõnastus jätab lahtiseks, kas mõeldud on realiseerunud riski, et ülevaatuse

raames pannakse toime süütegu, või riski, et süütegude toimepanemine jätkub. Kohtu hinnangul

on mõlemad tõlgendused asjakohased ja need võib lugeda lepingu eesmärgiga hõlmatuks. Kui

kaebaja on omalt poolt teinud kõik, et süütegu vältida, kuid tegu on siiski toime pandud, ei

pruugi olla alust lepingut üles öelda. Seda olenemata lepingu p-s 7.2 sätestatust, mille järgi

teostaja vastutab oma ülevaatajate toimepandud rikkumiste eest. See säte ei tee olematuks

lepingu p-st 9.4.6 tulenevat kohustust hinnata teostaja võetud meetmeid, samuti HMS § 3 lg-st

2 tulenevat proportsionaalsuse põhimõtet. Ainuüksi sellest, et kriminaalmenetlust ei alustatud

kaebaja kui juriidilise isiku vastu, ei saa järeldada, et kaebaja tegi omalt poolt kõik võimaliku

süütegude ärahoidmiseks. Kaebaja tegevus võis olla lepingu tähenduses ebapiisav ka juhul, kui

see tema kriminaalvastutusele võtmiseks alust ei andnud.

Lepingu p-le 4.17 ja sellest tuleneva teavitamiskohustuse rikkumisele vastustaja vaidlustatud

otsuses ei viidanud. Sellele on vastustaja asunud rõhuma alles kohtumenetluses. Otsuses on

märgitud „Transpordiamet ei saa aktsepteerida OÜ Center Services poolt töösuhte jätkamist

süüdimõistva kohtuotsuse saanud tehnoülevaatajatega, arvestades seejuures kohtuotsuse

asjaolusid ja nendest Transpordiameti mitteteavitamist ning eelloetletud Teostaja poolt

toimepandud rikkumisi kogumis“. Kaebajal on õigus selles, et on vaieldav, kas ta täitis

teavitamiskohustust või mitte. Lepingust ei tulene, et teavitus peaks olema tehtud kirjalikus või

kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis (vrd nt lepingu p 4.8, milles on sätestatud nõue

teavitada ametit kirjalikult ülevaatajaga töösuhte lõpetamisest). Seega võis teavitamine toimuda

ka suulises vormis. Ei saa välistada, et 2016. a-l näiteks telefoni teel tehtud teavitamine oli

vastustaja ametnikel 2024. a-ks ununenud. Kaebajal peab juhul, kui vastustaja tugineb

teavitamiskohustuse rikkumisele, olema võimalus esitada oma selgitused ning tõendid, mida

vastustajal tuleb otsust tehes muude tõenditega kogumis hinnata (vt kaebaja juhatuse liikme

ütlused).

Kohtumenetluses on pooled eri meelt ka selles, kas vastustaja pidi VÕS § 196 lg-st 2 tulenevalt

andma kaebajale tähtaja kõrvaldada lepingulise kohustuse rikkumine. Kohus leiab, et see norm

ei ole korduvatele (kuid mitte jätkuvatele) rikkumistele tuginemise korral asjakohane. Poolte

sõlmitud leping annab vastustajale õiguse korduvate rikkumiste esinemise korral leping üles

öelda. Seejuures peab küll tegu olema proportsionaalse ning põhjendatud otsusega, kuid n-ö

katseaja andmine pole tingimata nõutav. Liiati on vastustaja hoiatanud kaebajat võimaluse eest,

et ütleb rikkumiste jätkumise korral lepingu üles (vt 18.12.2023 leppetrahvi määramise otsus).

3-24-1969

9(12)

VÕS § 196 lg 2 võib olla asjakohane olukorras, kus vastustaja heidab kaebajale ette piisavate

meetmete võtmata jätmist lepingu p 9.4.6 alusel. Seda eeskätt juhul, kui vastustaja leiab, et

kaebaja pole võtnud piisavaid meetmeid uute süütegude toimepanemise riski vähendamiseks.

Sellisel juhul on tegu jätkuva rikkumisega, mille kõrvaldamiseks võib olla asjakohane anda

lepingupartnerile lisaaega. Kui vastustaja leiab, et tähtaja andmine pole nõutav VÕS § 116 lg 2

p-dest 2–4 tulenevalt, tuleb seda otsuses põhjendada.

Kõike eeltoodut kokku võttes leiab kohus, et on tõenäoline, et kaebaja ärakuulamine ei oleks

menetluse lõpptulemust muutnud. Lepingu ülesütlemiseks võib anda piisava aluse juba see, et

kaebaja tegevuses on tuvastatud korduvad puudujäägid ning kaebaja on kaotanud vastustaja

silmis oma usaldusväärsuse. Vastustaja on siiski tuginenud ka sellistele alustele ja asjaoludele,

mille puhul esineb ebaselgust. Seetõttu ei saa välistada, et kaebaja selgitused oleks võinud

vastustaja järeldusi mõjutada, arvestades ka seda, et vastustaja otsuses esitatud põhjendused

pole mitme viidatud sätte kohaldamiseks piisavad. Ka kogumisse arvestatud rikkumiste kohta

on kaebaja esitanud varasemates haldusmenetlustes selgitusi ja vastuväiteid. Kui vastustaja

tugineb lepingu erakorralisel ülesütlemisel samadele rikkumistele, pidi kaebajal olema

võimalus esitada oma seisukoht ka praeguses menetluses. Samuti on korduvatele rikkumistele

tuginemise korral olulised kaebaja selgitused selle kohta, kuidas ta on reageerinud tuvastatud

puudujääkidele ning mida teinud ülevaatuspunkti töö senisest paremaks korraldamiseks. Seega

pole kohtul praegusel juhul võimalik veenduda, et kaebaja ärakuulamine poleks vaidlustatud

otsust kuidagi mõjutada saanud. Sellest, et amet teeks kaebaja ärakuulamise järel tõenäoliselt

samasuguse otsuse, HMS § 58 ja RVastS § 3 lg 3 p 1 kohaldamiseks ei piisa. Lisaks ei ole

põhjendatud soodustada kohtupraktikaga seda, et haldusakti adressaat peab oma vastuväidete

esitamiseks ning neile põhjendatud vastuse saamiseks pöörduma kohtusse ning kandma selleks

kulutusi.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

8. Transpordiamet palub apellatsioonkaebuses tühistada halduskohtu 14.03.2025 otsus ja

teha uus otsus, millega jätta kaebus rahuldamata.

Kaebajal oli võimalus esitada vastuväiteid Transpordiameti etteheidete kohta kõikides tema

suhtes toimunud menetlustes. Ainsaks uueks asjaoluks, mille kohta kaebajat ära ei kuulatud, oli

ülevaatajate kohtuotsusest teavitamise kohustuse mittetäitmine. Aga seda fakti ei oleks kaebaja

saanud täiendavate selgitustega enam muuta. Alused haldusleping üles öelda olid olemas.

Menetlusviga ei peaks tooma kaasa haldusakti tühistamist, kui see ei võinud mõjutada asja

otsustamist. Halduskohus on otsuse p-s 29 möönnud, et on tõenäoline, et kaebaja ärakuulamine

ei oleks menetluse lõpptulemust muutnud. Kaebuse rahuldamine on vastuolus halduskohtu enda

tuvastatud asjaoludega, seega on kohus toiminud vastuoluliselt.

Transpordiamet on pidanud kaebaja suhtes menetlusi algatama, mis on lõppenud nii leppetrahvi

määramise kui ka tähelepanujuhtimisega. Sellest järeldub, et isegi kui kaebaja võttis meetmeid,

vältimaks rikkumiste toimepanemist, siis ei olnud need piisavalt efektiivsed. Kuna kaebaja

jätkas rikkumiste toimepanemist, ei ole kaebaja lubadused enam usutavad.

Avalike huvidega on vastuolus delegeerida ülevaatuste teostamist tehnoülevaatuspunktile, kus

ei järgita seadusi ega soovita teha Transpordiametiga koostööd. Haldusakt sisaldab kaalutlusi,

millest vastustaja lähtus. Vastustaja on toonud välja kaebaja rikkumised. Kaebaja ei ole esile

toonud asjaolusid, mis annaksid alust kahelda lepingu ülesütlemise põhjendatuses.

9. OÜ Center Services palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsuse

jõusse, vajadusel täiendades või korrigeerides halduskohtu otsuse motiive.

3-24-1969

10(12)

Pooled vaidlevad asjaolu üle, kas kaebaja poolseks halduslepingu rikkumiseks saab lugeda

asjaolu, et kaebaja töötaja mõisteti süüdi korruptsioonikuriteos. Samuti leiab Transpordiamet,

et kaebaja pidanuks töötajad vallandama kohe pärast kahtlustuse esitamist. Lisaks vaidlevad

pooled selle üle, millal saab meetmeid lugeda ebapiisavaks.

Kaebaja ei saa vastutada oma töötajate toimepandud kuritegude eest. Kaebaja saab vastutada

halduslepingu rikkumise eest juhul, kui kaebaja võetud meetmed korruptsiooni ennetamiseks

on ebapiisavad. Kaebaja ei saa tagada, et tema töötaja ei paneks toime korruptsioonikuritegu

(VÕS § 108 lg 2 p 1). Halduslepingu p-s 7.2 sätestatu, mille järgi teostaja vastutab oma

ülevaatajate toimepandud rikkumiste eest, ei tee olematuks p-st 9.4.6 tulenevat kohustust

hinnata teostaja võetud meetmeid, samuti proportsionaalsuse põhimõtet. Kuritegu, milles

kaebaja praeguseks endised töötajad süüdi mõisteti, pandi toime 2016. a-l. Asjaolu, et kaebaja

juhatuse liige teavitas tollal vastustajat toimunud läbiotsimisest ning töötajate kahtlustatavana

kinnipidamisest telefonitsi, pole ümber lükatud. Mingeid hilisemaid korruptsioonijuhtumeid

pole kaebaja äriühingus esinenud. Vastustaja ei põhjendanud, miks kaamerad ei mängi mingit

rolli ning miks kaameratest ei piisa. Samuti ei ole vastustaja põhjendanud, milliste meetmete

võtmata jätmist ta kaebajale ette heidab ja milles seisneb võetud meetmete ebapiisavus. Kaebaja

on enda hinnangul võtnud piisavaid meetmeid korruptsiooniriskide haldamiseks. Kaebaja ei

saanud teavitada Transpordiametit kriminaalasjas otsuse jõustumisest, sest kaebajale ei jõudnud

see teave õigel ajal.

Halduskohus on õigesti põhjendanud, miks võinuks ärakuulamisel kaebaja esitatud selgitused

muuta lõpptulemust. Ärakuulamisel saanuks kaebaja Transpordiametit teavitada mh sellest, et

kaebaja juhatuse liige informeeris vastustajat kriminaalasjast telefonitsi. Kaebaja oleks saanud

selgitada korruptsiooniriskide vähendamise meetmeid – täiendavalt paigaldatud kaamerad,

regulaarsed koosolekud, töötajatele korduvalt rõhutatud nulltolerants korruptsiooni suhtes,

ülevaatajate kokkupuute välistamine kliendi tasutava rahaga jne.

Kaebaja ei nõustu, et halduslepingut on võimalik üles öelda varasematele puudujääkidele

tuginedes, mille kaebaja on kõrvaldanud. Transpordiameti veebilehe kohaselt ei käsita amet

tähelepanujuhtimisi liiklusseaduses sätestatud tehnonõuetele vastavuse kontrolli lepingunõuete

rikkumisena. Kaebajale on tehtud kokku kuus ettekirjutust ja leppetrahvi. Transpordiamet ei

ole samas lõpetanud lepinguid ettevõtjatega, kellele on tehtud märksa rohkem ettekirjutusi ja

leppetrahve. Puudusi tuleb halduslepingute täitjatel ette, neid kõrvaldatakse jooksvalt (VÕS §

108 lg-d 2, 3 ja 6 ning § 107) ning kaebajale ette heidetud rikkumiste näol ei ole tegemist millegi

enneolematuga või sellisega, mille alusel amet praktikas halduslepinguid lõpetaks. Juhul kui

vastustaja peab selle alusel ebausaldusväärseks üksnes kaebajat, siis rikub ta võrdse kohtlemise

põhimõtet. See, et kaebaja ei teavitanud ametit kohtuotsuse jõustumisest (millest ta polnud

teadlik), ei saa olla sellise kaaluga, et tingiks kaebaja täielikult ebausaldusväärseks muutumise.

Kaebaja ei nõustu halduskohtuga ka selles, et ta saanuks võtta ülevaatajate suhtes meetmeid

distsiplinaarkorras. Ülevaatajad töötasid töölepinguga, nad eitasid kuriteo toimepanemist ning

kaebajal puudusid vastupidise kohta tõendid. Sisejuurdluse korraldamine ning ülevaatajate

vallandamine oleks olnud realistlik ja põhjendatud juhul, kui kaebajal oleks võimalik koguda

tõendeid kuriteo kohta. Selliste tõendite puudumisel oli ainuvõimalik lähtuda põhiseaduslikust

süütuse presumptsioonist. Lisaks, amet oleks saanud ise ülevaatajate atesteerimistunnistused

peatada ja seeläbi isikud tehnoülevaatustelt kõrvaldada. Kriminaalmenetluses saanuks prokurör

taotleda ülevaataja ametist kõrvaldamist. Transpordiamet ega prokuratuur seda ei teinud,

mistõttu on kummastav teha selles osas etteheiteid kaebajale.

Kaebaja jääb halduskohtus esitatud seisukohtade juurde. Vastustaja on kohtumenetluse käigus

asunud muutma ja täiendama oma motiive, jättes tähelepanuta, et kohus kontrollib haldusakti

selle andmise seisuga. Ka kohtumenetluses ameti esitatud kaalutlused on vigadega.

3-24-1969

11(12)

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

10. Ringkonnakohus leiab, et halduskohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning vastustaja

väited ei anna alust seda tühistada. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu põhjendustega ega

korda neid täies mahus (HKMS § 201 lg 4).

11. Ekslik on vastustaja seisukoht, et kuna kaebaja on saanud esitada oma selgitused varem

toimunud menetlustes, mis lõppesid leppetrahvi ja tähelepanujuhtimistega, siis polnud vajalik

kaebajat enam ära kuulata. Õige on see, et kaebaja on tähelepanujuhtimiste ja leppetrahvide

menetlustes saanud esitada vastuväiteid ja selgitusi 15 tehnoülevaatuse nõuete rikkumise kohta.

Kuid halduslepingu ülesütlemise kaalumise korral peab kaebajal olema võimalik anda oma

selgitused mitte selle kohta, kas Transpordiameti ette heidetavad rikkumised on toime pandud,

vaid selle kohta, kas rikkumised on nende kogumis olemuselt ja raskuselt sellised, et annavad

aluse haldusleping üles öelda.

12. Halduslepingu p 9.4.6 kohaselt on pooled kokku leppinud, et oluliseks lepingu rikkumiseks

loetakse muu hulgas seda, kui Teostaja ülevaataja suhtes on jõustunud kohtuotsus

haldusülesande täitmise ajal, millega on teda karistatud Teostajaga töösuhtes olemise ajal

ülevaatuse teostamise nõuete rikkumise eest ning Teostaja ei ole võtnud kasutusele piisavaid

meetmeid riski kõrvaldamiseks. Ringkonnakohtu arvates on ekslik Transpordiameti seisukoht,

et ülevaatajate süüdimõistmine altkäemaksu võtmise eest näitab iseenesest, et kaebaja polnud

võtnud kasutusele piisavaid meetmeid riski kõrvaldamiseks. Juhul kui see oleks nii, puudunuks

vajadus lisada halduslepingu p-i 9.4.6 lauseosa ning Teostaja ei ole võtnud kasutusele piisavaid

meetmeid riski kõrvaldamiseks. See tingimus tähendab, et kaebajal pidi olema võimalik mingil

viisil vältida ja ennetada ülevaataja poolt rikkumise toimepanemist, kuid ta jättis selle vähemalt

hooletusest tegemata. See eeldab hinnangu andmist, kas haldusülesande täitja oli loonud

piisavalt tõhusalt toimiva süsteemi, mis tulemuslikult ennetab ülevaatajate poolt võimalike

ametialaste kuritegude toimepanemist. Tuleb nentida, et vastustaja haldusaktis puudub mistahes

analüüs selle kohta. Kuna vastustaja ei kuulanud kaebajat ära, ei saanud kaebaja võimalust

esitada selgitusi ja tõendeid selle kohta, mida ta oli enne kuritegude toimepanemist teinud nende

vältimiseks. Õige ja kooskõlas halduslepingu eesmärgi ja mõttega on halduskohtu seisukoht, et

ka pärast kuriteokahtluse ilmnemist peab haldusülesande täitja võtma täiendavaid meetmeid

edasiste kuritegude toimepanemise ennetamiseks. Kaebajat ei kuulatud ka selles osas ära.

13. Halduslepingu ülesütlemisel tugines amet kogumis nii tehnoülevaatuse nõuete mitmetele

rikkumistele kui ka sellele, et kaebaja lubas ülevaatajatel jätkata haldusülesande täitmist pärast

altkäemaksu võtmises kahtlustuse saamist ning ka pärast nende süüdimõistmise jõustumist, mis

muutis kaebaja vastustaja silmis ebausaldusväärseks. Asjaolude kogumi kohta polnud kaebajat

ära kuulatud. Nende asjaolude kohta kaebaja ärakuulamine andnuks vastustajale teavet, mis

võimaldanuks täpsemalt hinnata kaebaja hoolsuskohustuse täitmist, mis on oluline isiku

usaldusväärsuse kohta hinnangu andmiseks. Kaebajale tuli anda võimalus selgitada, miks ta

lubas jätkata ülevaatajatel tehnoülevaatuste tegemist ka pärast 03.04.2024 ning vastustajal

tulnuks hinnata kaebaja vastuväiteid, mida viimane eeldatavasti soovinuks esitada, mh seda, et

kaebaja sai süüdimõistva kohtuotsuse jõustumisest teada hilinemisega.

14. Halduskohus leidis õigesti, et kahtlustusest teavitamata jätmisele on TRAM hakanud

tuginema alles kohtumenetluses. Vastustaja otsuses ei ole kaebajale ette heidetud, et ta jättis

vastustaja teavitamata sellest, et ülevaatajatele on esitatud kahtlustus. Vastustaja otsuse

viimases lõigus heidetakse ette, et vastustajat ei teavitatud „kohtuotsuse asjaoludest“, s.o silmas

peeti 03.04.2024 jõustunud kohtuotsust. Alates kohtuotsuse jõustumisest muutus ülevaatajate

lubamine tehnoülevaatuste tegemisele LS § 74 lg 11 kolmanda lause järgi otsesõnu keelatuks.

Ringkonnakohus leiab, et 2016. a-l kahtlustusest teavitamata jätmine ei saa olla asjakohane

3-24-1969

12(12)

etteheide, kuna leping on sõlmitud 01.07.2022 ja kaebaja ei saanud lepingu p-i 4.17 juba 2016.

a-l rikkuda.

15. Halduskohtu otsuse põhjendused ei ole vastuolulised. Kohus leidis ühelt poolt, et vastustaja

on tuvastanud kaebaja tegevuses olulisi korduvaid rikkumisi ja kaotanud seetõttu usalduse

kaebaja vastu, mistõttu on tõenäoline, et kaebaja ärakuulamine ei oleks menetluse lõpptulemust

muutnud. Teisalt tõi kohus põhjendatult välja, et vastustaja on lepingu ülesütlemist põhistanud

mitte üksnes kaebaja korduvate rikkumistega, vaid asjaolude kogumiga. Kuna vastustaja on

tuginenud ka sellistele alustele ja asjaoludele, mille puhul esineb ebaselgust ja osad asjaolud

eraldi võetuna ei anna alust lepingut üles öelda, ei saanud halduskohus siiski olla veendunud,

et ärakuulamise tulemusel poleks selgunud asjaolusid, mis võinuks muuta vastustaja järeldusi.

HMS § 58 ja RVastS § 3 lg 3 p 1 kohaldamiseks peab kohus olema veendunud, et viga ei

mõjutanud lõpptulemust. Ulatusliku kaalutlusõiguse alusel tehtava otsuse puhul pole üldjuhul

võimalik veenvalt otsustada, et vaatamata isiku ära kuulamata jätmisele on haldusmenetluse

tulemusena antud haldusakt sisuliselt õiguspärane. Tulenevalt HKMS § 158 lg-test 2 ja 3 hindab

kohus sellise haldusakti õiguspärasust haldusakti andmise seisuga, ega saa olulises osas

tugineda hiljem kohtumenetluses haldusorgani tagantjärele esitatud täiendavatele kaalutlustele.

16. Transpordiamet ei ole oma vaidlustatud otsuses tuginenud HMS § 102 lg-le 2, millele on

vastustaja viidanud esimese astme kohtu menetluses. Tegemist on halduslepingu ülesütlemise

erandliku alusega, mille kohaldamise eeldused peavad olema välja toodud haldusaktis.

17. Ringkonnakohus peab vajalikuks märkida veel järgmist. Esineb oluline avalik huvi, et riigi

haldusülesande täitmine oleks usaldatud üksnes sellisele eraisikule, kes suudab oma tegevuse

korraldada haldusorganile vääriliselt. See tähendab ka piisavate organisatsiooniliste meetmete

võtmist selleks, et korruptsioon oleks tõhusalt ennetatud ja korruptsioonikahtluse korral sellele

kohaselt reageeritud. Kaebaja pädevuses on otsustada, millistel tingimustel ta sõlmib ja lõpetab

oma ülevaatajatega töölepingud. Haldusülesande täitja peab korraldama oma lepingulised

suhted ja tegema nende raames kohaseid otsuseid nõnda, et tõsise korruptsioonikahtluse korral

(nt ülevaatajale esitatakse süüdistus) oleks tagatud, et ülevaataja ei täidaks kuni kriminaalasja

tulemuste selgumiseni riigi delegeeritud haldusülesannet. Esiteks on tal võimalik tööleping

erakorraliselt üles öelda TLS § 88 lg 1 p-de 5 ja 6 alusel, kui ta leiab, et töötaja on rikkunud

töösuhtest tulenevaid kohustusi, ning seda ei välista ka süütuse presumptsioon. Kui ei õnnestu

koguda tõendeid töölepingu rikkumise kohta (nt töötajalt, kriminaalasja menetlejalt, muudest

allikatest), kuid rikkumise kahtlus on piisavalt suur, on tal võimalik töötajaga kokku leppida

töölepingu lõpetamises või muutmises (muuta ajutiselt tööülesandeid). Kaebaja pidi arvestama

riskiga, et kui jõustub töötajat süüdimõistev kohtuotsus ning vastustaja peaks tuvastama, et

kaebaja ei olnud võtnud piisavaid meetmeid töötaja poolt kuriteo toimepanemist võimaldanud

riski kõrvaldamiseks, annab see ametile aluse haldusleping erakorraliselt üles öelda (lepingu p-

d 9.3 ja 9.4.6). Järelikult oli ülevaatajate tehnoülevaatuste tegemiselt kõrvaldamata jätmine

kaebaja äririskiks, mille puhul ta ei saa esitada pelgalt süütuse presumptsioonile tuginevat

vastuväidet.

18. Eeltoodu põhjal jääb apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata.

19. Menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks tehakse kohtuotsus (HKMS § 108 lg 1).

Menetluskulude vastaspoolelt väljamõistmise eelduseks on menetluskulude nimekirja ja

kuludokumentide esitamine (HKMS § 109 lg 1). Kaebaja esitas 06.05.2026 menetluskulude

nimekirja, milles taotleb mõista vastustajalt välja 2300 eurot apellatsiooniastmes kantud

esindajakulu (käibemaksuta). Taotlusele on lisatud asjaomased arved ja tööaruanded. Kulud on

vajalikud ja põhjendatud ning tuleb vastustajalt kaebaja kasuks välja mõista.

(allkirjastatud digitaalselt)