Väljaminev kiri

Tatari 39 / 10134 Tallinn / 667 2400 / [email protected] / Registrikood 70000303

Siim Aurik

aktsiaselts D.T.L. Consumer Products Eesti

Teie: 03.06.2026

Meie: 18.06.2026 nr 5-4/2026-108-2

Kiri edastatud digitaalselt aadressil: [email protected]

Vastus selgitustaotlusele

Pöördusite Konkurentsiameti poole 03.06.2026 selgitustaotlusega. Selgitustaotluses kirjeldate,

et aktsiaselts D.T.L. Consumer Products Eesti on hulgikaubandusettevõte, kes tarnib

toidukaupu jaekaubanduskettidele ning kellele tehakse jaekaubanduskettide poolt

sooduskampaanias osalemise pakkumisi. Kirjeldate, et selliste pakkumiste puhul eeldatakse

tarnijalt või hulgimüüjalt kampaaniatasu maksmist, jaeketi poolt nõutud minimaalse

allahindluse andmist ning kampaanias osalemise üle otsustamist olukorras, kus tarnijal ei

pruugi olla täielikku ülevaadet kampaania ärilisest tasuvusest.

Selgitate, et soovite enne kampaanias osalemise otsustamist küsida jaeketilt infot selle kohta,

millise eeldatava või planeeritava väljamüügihinnaga kavatseb jaekett sooduskampaaniatooteid

tarbijale pakkuda. Märgite, et Teie eesmärk ei ole jaeketi müügihinda määrata, piirata,

kooskõlastada ega mõjutada ning et jaekett jääks igal juhul vabaks otsustama lõpliku

tarbijahinna üle. Jätkate, et Teie eesmärk on hinnata kampaania majanduslikku põhjendatust,

arvestades nõutavat allahindlust, kampaaniatasu, eeldatavaid koguseid, logistika- ja muid

kulusid.

Olete palunud Konkurentsiameti selgitusi selle kohta, milline suhtlus ja millise sisuga info

vahetamine on sellises olukorras lubatav ning milliseid piire peaksid tarnija ja jaekett

kampaaniahindade puhul järgima.

Vastusena märgime, et Konkurentsiamet ei anna spetsiifilisele käitumisele hinnangut väljaspool

konkurentsijärelevalve- või väärteomenetlust. Seetõttu ei anna Konkurentsiamet käesoleva

vastusega selgitustaotlusele õiguslikke hinnanguid võimalikule rikkumisele ega ettevõtja

käitumise lubatavusele. Ilma konkreetsele tegevusele lõplikku hinnangut andmata saame aga

anda üldise ülevaate konkurentsiõiguslikust raamistikust ja riskikohtadest, millega tuleb

arvestada.

Küsimuste 1–3 kohta märgime, et konkurentsiõiguse valguses ei saa nõustuda absoluutse

väitega, et igasugune edasimüügihindadest rääkimine on keelatud. Nagu Te ise oma kirjas

mainite, on keskne piir selles, et tarnija ja jaeketi vaheline suhtlus ei tohi viia jaeketi iseseisva

hinnakujunduse piiramiseni kindla või minimaalse edasimüügihinnaga, seda otseselt või

kaudselt. Konkurentsiõiguse seisukohast on rikkumise oht suur, kui tarnija määrab, nõuab,

survestab või muul viisil mõjutab jaeketi edasimüügihinda või kui suhtluse eesmärk või tagajärg

on kehtestada jaeketile konkreetne või minimaalne edasimüügihind.

2 (2)

Üldjuhul ei tähenda tarnija poolt jaeketi planeeritava kampaania väljamüügihinna kohta

küsimuse esitamine ega jaeketi poolt sellise info avaldamine iseenesest automaatselt

konkurentsiõiguse rikkumist üksnes põhjusel, et see puudutab väljamüügihinda. Oluline on

hinnata, millises kontekstis infot küsitakse ja kuidas seda kasutatakse. Samas ei saa ainuüksi

sellise kirjelduse põhjal väita, et tegevus oleks alati lubatav. Probleem võib tekkida näiteks

juhul, kui hinnainfo küsimise või jagamisega kaasnevad ootused, sanktsioonid, soodustused,

surve või muud meetmed, mis praktikas kehtestavad jaeketile kindla või miinimum-

edasimüügihinna.

Pooled peaksid vältima suhtlust, mis jätab mulje või loob praktikas olukorra, kus tarnija ootab

jaeketilt kindla või minimaalse edasimüügihinna järgimist või seob kampaanias osalemise

jaeketi kindla või miinimum hinnakujundusotsusega.

Samast põhimõttest tuleb eristada olukorda, kus tarnija kasutab üksnes soovituslikke või

maksimaalseid edasimüügihindu, jättes jaeketile tegeliku vabaduse lõplik müügihind ise

määrata (maksimaalse edasimüügihinna korral vabaduse valida hind, mis jääb maksimaalsest

edasimüügihinnast allapoole). Üldjuhul on soovituslike või maksimaalsete edasimüügihindade

kasutamine lubatav, kui poolte turuosad ei ületa 30% ning selliste hindadega ei kaasne otsest

või kaudset survet ega stiimuleid, mille tulemusel kujuneb välja fikseeritud või minimaalne

müügihind. Kui 30% künnis on ületatud, tuleb hinnata, kas soovituslike ja maksimaalsete

hindadega kaasneb märgatav konkurentsivastane mõju.

Küsimuste 4–5 kohta märgime, et konkurentsiõigusest ei tulene üldist ja eraldiseisvat kohustust,

mille kohaselt peaks jaekett juhul, kui tarnijalt nõutakse kampaaniatasu ja/või kampaania-

allahindlust, esitama tarnijale piisavat infot kampaania majanduslike tingimuste kohta,

sealhulgas kampaania ajavahemiku, eeldatavate koguste, tasude ja muude tingimuste kohta.

Samas tuleb kampaaniatasudega seotud kokkulepete puhul arvestada tõesti ka

põllumajandustoote ja toidu tarneahelas ebaausa kaubandustava tõkestamise seadusega

(PTEKS), kuna seda kohaldatakse ka toidukaupade müügiga otseselt seotud teenuste suhtes.

Kui tarnijalt nõutakse kampaaniatasu, allahindluse kulude või turundamise kulude kandmist,

peab ostja esitatud teave võimaldama tarnijal teha hästiinformeeritud otsuse selle kohta, kas ta

soovib sellisesse kampaanias rahaliselt panustada.

Ostja peab tagama müüja poolt tehtud rahalise panuse kohta objektiivse ja usaldusväärse

kalkulatsiooni ning kulude põhjendus peab olema selline, et müüja saaks aru, mille eest ja kui

palju ta maksab ning millest üldsumma kujuneb. Müügiedenduse käigus müüdava toidukauba

allahindluse kulude ja kauba turundamise kulude katmise nõudmine on lubatav üksnes juhul,

kui pooled on selles selgelt ja ühemõtteliselt kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis kokku

leppinud.

Lugupidamisega

(allkirjastatud digitaalselt)

Eugen Elison Kask

teenuse juht

Eugen Elison Kask

58856140

[email protected]