Seaduseelnõu algatamine

Dokumendiregister	Riigikantselei
Viit	26-01218-1
Registreeritud	18.06.2026
Sünkroonitud	19.06.2026
Liik
Funktsioon
Sari	02 Vabariigi Valitsuse istungite ja nõupidamiste ettevalmistamine ja korraldamine/2-6 Vabariigi Valitsuse poolt Riigikogule esitatud seaduste ja otsuste eelnõud ning nendega seotud kirjavahetus
Toimik
Juurdepääsupiirang	Avalik
Adressaat	Riigikogu juhatus
Saabumis/saatmisviis	Riigikogu juhatus
Vastutaja
Originaal	Ava uues aknas

Failid

26-01218-1.pdf

Seaduseelnõu.docx

Seaduseelnõu.pdf

Seletuskiri.docx

Seletuskiri.pdf

Seletuskirja lisa 1.docx

Seletuskirja lisa 1.pdf

Seletuskirja lisa 2.docx

Seletuskirja lisa 2.pdf

26-01218-1.pdf

Stenbocki maja / Rahukohtu 3 / 15161 Tallinn / Estonia / registrikood 70004809 +372 693 5555 / [email protected] / www.riigikantselei.ee

Riigikogu juhatus Meie: 18.06.2026 nr 2-6/26-01218-1

Seaduseelnõu algatamine

Vabariigi Valitsus algatab tööturumeetmete seaduse ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu, mis oli arutusel Vabariigi Valitsuse 18. juuni 2026. a istungil. Riigikogus esindab seaduseelnõu menetlemisel Vabariigi Valitsust majandus- ja tööstusminister. Lugupidamisega (allkirjastatud digitaalselt) Heili Tõnisson Valitsuse nõunik Lisad: 1. Seaduseelnõu neljal lehel (PDF- ja DOCX-failid) 2. Seletuskiri 35 lehel (PDF- ja DOCX-failid) 3. Lisa 1 seletuskirja juurde kahel lehel (PDF- ja DOCX-failid) 4. Lisa 2 seletuskirja juurde12 lehel (PDF- ja DOCX-failid) Heili Tõnisson [email protected]

Seaduseelnõu.docx

EELNÕU

Tööturumeetmete seaduse ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seadus

§ 1. Tööturumeetmete seaduse muutmine

Tööturumeetmete seaduses tehakse järgmised muudatused:

1) paragrahvi 3 lõike 1 punkti 4 täiendatakse pärast tekstiosa „taotlejal“ tekstiosaga „, kellel on õigus Eestis töötada,“;

2) paragrahvi 5 lõike 7 punktid 1 ja 2 muudetakse ning sõnastatakse järgmiselt:
„1) isiku üldandmed, välisriigi isikukoodi väljastanud riik, teovõime andmed;
2) elamisloa või -õiguse kehtivuse andmed, lühiajaliselt Eestis töötamise andmed, andmed rahvusvahelise kaitse saaja, ajutise kaitse saaja või taotleja seisundi kohta, surmaandmed, pangakonto number;“;

3) paragrahvi 5 lõike 7 punkti 7 täiendatakse pärast tekstiosa „ning andmed“ tekstiosaga „isiku abivajaduse hindamise, funktsioneerimisvõime piirangute ja“;

4) paragrahvi 8 lõiget 4 täiendatakse punktiga 111 järgmises sõnastuses:
„111) on kinnipeetav või vahistatu vangistusseaduse tähenduses;“;

5) paragrahvi 8 lõikes 5 asendatakse tekstiosa „1, 2, 4 või 5“ arvuga „2“;

6) paragrahvi 9 lõike 1 punkt 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„2) osalema nõustamisel töötukassa määratud ajal ja viisil;“;

7) paragrahvi 9 lõike 2 teisest lausest jäetakse välja tekstiosa „, arvestades isiku soovi ja võimalusi tööd leida“;

8) paragrahvi 9 täiendatakse lõikega 21 järgmises sõnastuses:
„(21) Nõustamise aja ja viisi määramisel arvestatakse töötu võimalusi tööd leida, tema tööotsingu olukorda ning nõustamiskohtumise eesmärki.“;

9) paragrahvi 9 lõiked 5 ja 6 muudetakse ning sõnastatakse järgmiselt:
„(5) Sobivaks tööks töötule esimese 20 nädala vältel töötuna arvelevõtmisest arvates loetakse töö, mis sisaldub tegevuskavas ja mis arvestab eelkõige töötu:
1) terviseseisundit;
2) elukohta;
3) varasemat töötasu;
4) haridustaset;
5) töökogemust;
6) olemasolevat või omandatavat eriala;
7) hoolduskoormust.

(6) Sobivaks tööks töötule alates 21. nädalast töötuna arvelevõtmisest arvates loetakse töö:
1) mis terviseseisundit arvestades ei ole töötule vastunäidustatud;
2) mis võib olla tähtajaline;
3) mille korral jõudmiseks elukohast töökohta ja tagasi ei kulu rohkem kui kaks tundi päevas või mida on võimalik teha töötu elukohas püsivalt kaugtööna;
4) mille eest makstakse töötasu vähemalt töölepingu seaduse § 29 lõike 5 alusel kehtestatud töötasu alammääras või mis töötuskindlustushüvitise saamise korral on suurem töötu samal perioodil saadavast töötuskindlustushüvitisest, kui see ületab töötasu alammäära;
5) mis arvestab töötu haridust, eriala ja töökogemust või tööturukoolitusel omandatavat eriala;
6) mis arvestab mõistlikul määral hoolduskoormusega.“;

10) paragrahvi 9 täiendatakse lõikega 61 järgmises sõnastuses:
„(61) Hoolduskoormus käesoleva paragrahvi lõike 5 punkti 7 ja lõike 6 punkti 6 tähenduses on töötu vajadus abistada hooldusvajadusega lähedast või pereliiget.“;

11) paragrahvi 9 lõige 7 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„(7) Kui isik võetakse kuue kuu jooksul töötuna arveloleku lõpetamisest arvates uuesti töötuna arvele ja ta ei ole selle aja jooksul olnud hõivatud käesoleva paragrahvi lõikes 8 nimetatud tegevusega, võetakse talle sobiva töö kindlaksmääramisel arvesse ka viimase 12 kuu töötuna arveloleku perioodid. Kui isik on viimase 12 kuu jooksul olnud töötuna arvel kokku 20 nädalat või vähem, loetakse talle sobivaks töö, mis vastab käesoleva paragrahvi lõikele 5, või kokku üle 20 nädala, loetakse töötule sobivaks töö, mis vastab käesoleva paragrahvi lõikele 6.“;

12) paragrahvi 12 lõike 1 punktid 1, 4 ja 5 tunnistatakse kehtetuks;

13) paragrahvi 12 lõike 1 punkt 2 muudetakse ning sõnastatakse järgmiselt:
„2) kui töötu mõjuva põhjuseta kokku kolm korda kas ei osale nõustamisel töötukassa määratud ajal või viisil, töötu ei täida muud tegevuskavas kokkulepitud tegevust või keeldub sobivast tööst;“;

14) paragrahvi 32 täiendatakse lõigetega 6 ja 7 järgmises sõnastuses:
„(6) Käesoleva seaduse § 9 lõigete 5–7 redaktsiooni, mille jõustumise kuupäev on 2027. aasta 1. jaanuar, kohaldatakse ka inimeste suhtes, kes on töötuna arvele võetud enne 2027. aasta 1. jaanuari.

(7) Kui kohaldatakse käesoleva seaduse § 12 lõike 1 punkti 2 redaktsiooni, mille jõustumise kuupäev on 2027. aasta 1. jaanuar, ei võeta arvesse enne 2027. aasta 1. jaanuari mõjuva põhjuseta nõustamisel osalemata jätmist, tegevuskava täitmisest ja sobivast tööst keeldumist.“;

15) paragrahvi 33 lõiget 7 täiendatakse pärast tekstiosa „kohaldatakse käesoleva seaduse enne 2026. aasta 1. jaanuari kehtinud redaktsiooni“ tekstiosaga „, välja arvatud § 24 lõike 1 punkte 1‒3 ja lõiget 2 ning § 25 lõike 1 punkte 1‒3,“.

§ 2. Sotsiaalmaksuseaduse muutmine

Sotsiaalmaksuseaduse § 6 lõike 1 punktist 11 jäetakse välja tekstiosa „, tööharjutusel“.

§ 3. Töötuskindlustuse seaduse muutmine

Töötuskindlustuse seaduses tehakse järgmised muudatused:

1) paragrahvi 13 lõike 1 punktist 1 jäetakse välja tekstiosa „§ 12 lõike 1 punktide 1, 3 ja 6–11“;

2) paragrahvi 13 lõike 1 punktid 2 ja 3 tunnistatakse kehtetuks;

3) paragrahvi 23 lõike 2 punkt 6 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„6) teeb analüüse ja uuringuid tööturu olukorra ning töötukassa tegevuse mõju, tulemuslikkuse ja kvaliteedi kohta;“;

4) paragrahvi 28 täiendatakse lõikega 4 järgmises sõnastuses:
„(4) Nõukogul on õigus vastu võtta otsuseid koosolekut kokku kutsumata. Käesoleva seaduse § 28 lõike 2 punktides 2‒23, 6 ja 8‒11 sätestatud otsuseid saab vastu võtta ainult nõukogu koosolekul.“;

5) seadust täiendatakse §-ga 281 järgmises sõnastuses:

„§ 281. Nõukogu otsuse vastuvõtmine koosolekut kokku kutsumata

(1) Otsuse vastuvõtmiseks koosolekut kokku kutsumata saadetakse otsuse projekt kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis kõigile nõukogu liikmetele, määrates vastamiseks mõistliku tähtaja. Otsuse projektile lisab saatja selgituse projekti kohta ja põhjenduse, miks otsuse vastuvõtmine on otstarbekas koosolekut kokku kutsumata. Käesolevas lõikes nimetatud dokumentide saatmise nõukogu liikmetele korraldab nõukogu esimees.

(2) Otsus loetakse vastuvõetuks, kui otsuse poolt hääletab vähemalt üle poole nõukogu liikmetest. Nõukogu liige, kes ei saada määratud tähtajaks kirjalikku vastust, kas ta on otsuse poolt või vastu, loetakse otsusele vastu hääletanuks.

(3) Vastuvõetud otsusest koos selle sisu ja hääletamistulemustega teavitatakse nõukogu liikmeid kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis viie tööpäeva jooksul pärast määratud vastamise tähtaja möödumist.“;

6) paragrahvi 30 lõike 6 esimest lauset täiendatakse pärast sõna „võetakse“ sõnaga „koosolekul“;

7) paragrahvi 30 täiendatakse lõikega 7 järgmises sõnastuses:
„(7) Juhatus võib otsuseid vastu võtta koosolekut kokku kutsumata, välja arvatud küsimustes, mille puhul on põhikirjas ette nähtud otsuse tegemine koosolekul.“;

8) seadust täiendatakse §-ga 301 järgmises sõnastuses:
„§ 301. Juhatuse otsuse vastuvõtmine koosolekut kokku kutsumata

(1) Otsuse vastuvõtmiseks koosolekut kokku kutsumata saadetakse otsuse projekt kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis kõigile juhatuse liikmetele, määrates vastamiseks mõistliku tähtaja. Otsuse projektile lisab saatja selgituse projekti kohta ja põhjenduse, miks otsuse vastuvõtmine on otstarbekas koosolekut kokku kutsumata. Käesolevas lõikes nimetatud dokumentide saatmise juhatuse liikmetele korraldab juhatuse esimees.

(2) Otsus loetakse vastuvõetuks, kui otsuse poolt hääletab vähemalt üle poole juhatuse liikmetest. Juhatuse liige, kes ei saada määratud tähtajaks kirjalikku vastust, kas ta on otsuse poolt või vastu, loetakse otsusele vastu hääletanuks.

(3) Vastuvõetud otsusest koos selle sisu ja hääletamistulemustega teavitatakse juhatuse liikmeid kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis viie tööpäeva jooksul pärast määratud vastamise tähtaja möödumist.“.

§ 4. Töövõimetoetuse seaduse muutmine

Töövõimetoetuse seaduses tehakse järgmised muudatused:

1) paragrahvi 7 lõige 5 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„(5) Loetelu tervise infosüsteemi andmetest, mida on vaja töövõime hindamiseks ja töövõime hindamisel antud eksperdiarvamuste kvaliteedi ja põhjendatuse hindamiseks, ning päringute perioodid käesoleva paragrahvi lõigetes 4 ja 8 sätestatud juhul kehtestab valdkonna eest vastutav minister määrusega.“;

2) paragrahvi 7 täiendatakse lõigetega 7 ja 8 järgmises sõnastuses:
„(7) Töötukassa kontrollib töövõime hindamisel antud eksperdiarvamuste kvaliteeti ja põhjendatust, kaasates selleks vajaduse korral tervishoiuteenuse osutajaid ja teisi eksperte.

(8) Arstiõppe läbinud töötukassa töötajal ja töötukassa kaasatud arstiõppe läbinud isikul on eksperdiarvamuste kvaliteedi ja põhjendatuse hindamiseks juurdepääs tervise infosüsteemis olevatele käesoleva paragrahvi lõikes 4 nimetatud isikuandmetele käesoleva seaduse § 6 lõikes 1 nimetatud nõusoleku ulatuses ning töövõime hindamise taotluse, otsuse ja eksperdiarvamuse andmetele töötukassa andmekogus.“;

3) paragrahv 18 tunnistatakse kehtetuks;

4) paragrahvi 19 lõike 6 teisest lausest jäetakse välja tekstiosa „peatada või“ ning tekstiosa „§ 18 lõigetes 1 ja 2 või“.

§ 5. Seaduse jõustumine

Käesoleva seaduse § 1 punktid 5‒15, § 3 punktid 1, 2 ja 4–8 ning § 4 punktid 3 ja 4 jõustuvad 2027. aasta 1. jaanuaril.

Lauri Hussar
Riigikogu esimees

Tallinn, 2026
Algatab Vabariigi Valitsus 18. juunil 2026. a nr 2-6/26-01218

Vabariigi Valitsuse nimel

(allkirjastatud digitaalselt)
Heili Tõnisson
Valitsuse nõunik

Seaduseelnõu.pdf

EELNÕU

Tööturumeetmete seaduse ja sellega seonduvalt teiste seaduste

muutmise seadus

§ 1. Tööturumeetmete seaduse muutmine

Tööturumeetmete seadusestehakse järgmised muudatused:

1) paragrahvi 3 lõike 1 punkti 4 täiendatakse pärast tekstiosa „taotlejal“ tekstiosaga „, kellel on

õigus Eestis töötada,“;

2) paragrahvi 5 lõike 7 punktid 1 ja 2 muudetakse ning sõnastatakse järgmiselt:

„1) isiku üldandmed, välisriigi isikukoodi väljastanud riik, teovõime andmed;

2) elamisloa või -õiguse kehtivuse andmed, lühiajaliselt Eestis töötamise andmed, andmed

rahvusvahelise kaitse saaja, ajutise kaitse saaja või taotleja seisundi kohta, surmaandmed,

pangakonto number;“;

3) paragrahvi 5 lõike 7 punkti 7 täiendatakse pärast tekstiosa „ning andmed“ tekstiosaga „isiku

abivajaduse hindamise, funktsioneerimisvõime piirangute ja“;

4) paragrahvi 8 lõiget 4 täiendatakse punktiga 111 järgmises sõnastuses:

„111) on kinnipeetav või vahistatu vangistusseaduse tähenduses;“;

5) paragrahvi 8 lõikes 5 asendatakse tekstiosa „1, 2, 4 või 5“ arvuga „2“;

6) paragrahvi 9 lõike 1 punkt 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„2) osalema nõustamisel töötukassa määratud ajal ja viisil;“;

7) paragrahvi 9 lõike 2 teisest lausest jäetakse välja tekstiosa „, arvestades isiku soovi ja

võimalusi tööd leida“;

8) paragrahvi 9 täiendatakse lõikega 21 järgmises sõnastuses:

„(21) Nõustamise aja ja viisi määramisel arvestatakse töötu võimalusi tööd leida, tema

tööotsingu olukorda ning nõustamiskohtumise eesmärki.“;

9) paragrahvi 9 lõiked 5 ja 6 muudetakse ning sõnastatakse järgmiselt:

„(5) Sobivaks tööks töötule esimese 20 nädala vältel töötuna arvelevõtmisest arvates loetakse

töö, mis sisaldub tegevuskavas ja mis arvestab eelkõige töötu:

1) terviseseisundit;

2) elukohta;

3) varasemat töötasu;

4) haridustaset;

5) töökogemust;

6) olemasolevat või omandatavat eriala;

7) hoolduskoormust.

(6) Sobivaks tööks töötule alates 21. nädalast töötuna arvelevõtmisest arvates loetakse töö:

1) mis terviseseisundit arvestades ei ole töötule vastunäidustatud;

2) mis võib olla tähtajaline;

3) mille korral jõudmiseks elukohast töökohta ja tagasi ei kulu rohkem kui kaks tundi päevas

või mida on võimalik teha töötu elukohas püsivalt kaugtööna;

4) mille eest makstakse töötasu vähemalt töölepingu seaduse § 29 lõike 5 alusel kehtestatud

töötasu alammääras või mis töötuskindlustushüvitise saamise korral on suurem töötu samal

perioodil saadavast töötuskindlustushüvitisest, kui see ületab töötasu alammäära;

5) mis arvestab töötu haridust, eriala ja töökogemust või tööturukoolitusel omandatavat eriala;

6) mis arvestab mõistlikul määral hoolduskoormusega.“;

10) paragrahvi 9 täiendatakse lõikega 61 järgmises sõnastuses:

„(61) Hoolduskoormus käesoleva paragrahvi lõike 5 punkti 7 ja lõike 6 punkti 6 tähenduses on

töötu vajadus abistada hooldusvajadusega lähedast või pereliiget.“;

11) paragrahvi 9 lõige 7 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(7) Kui isik võetakse kuue kuu jooksul töötuna arveloleku lõpetamisest arvates uuesti töötuna

arvele ja ta ei ole selle aja jooksul olnud hõivatud käesoleva paragrahvi lõikes 8 nimetatud

tegevusega, võetakse talle sobiva töö kindlaksmääramisel arvesse ka viimase 12 kuu töötuna

arveloleku perioodid. Kui isik on viimase 12 kuu jooksul olnud töötuna arvel kokku 20 nädalat

või vähem, loetakse talle sobivaks töö, mis vastab käesoleva paragrahvi lõikele 5, või kokku

üle 20 nädala, loetakse töötule sobivaks töö, mis vastab käesoleva paragrahvi lõikele 6.“;

12) paragrahvi 12 lõike 1 punktid 1, 4 ja 5 tunnistatakse kehtetuks;

13) paragrahvi 12 lõike 1 punkt 2 muudetakse ning sõnastatakse järgmiselt:

„2) kui töötu mõjuva põhjuseta kokku kolm korda kas ei osale nõustamisel töötukassa määratud

ajal või viisil, töötu ei täida muud tegevuskavas kokkulepitud tegevust või keeldub sobivast

tööst;“;

14) paragrahvi 32 täiendatakse lõigetega 6 ja 7 järgmises sõnastuses:

„(6) Käesoleva seaduse § 9 lõigete 5–7 redaktsiooni, mille jõustumise kuupäev on 2027. aasta

1. jaanuar, kohaldatakse ka inimeste suhtes, kes on töötuna arvele võetud enne 2027. aasta

1. jaanuari.

(7) Kui kohaldatakse käesoleva seaduse § 12 lõike 1 punkti 2 redaktsiooni, mille jõustumise

kuupäev on 2027. aasta 1. jaanuar, ei võeta arvesse enne 2027. aasta 1. jaanuari mõjuva

põhjuseta nõustamisel osalemata jätmist, tegevuskava täitmisest ja sobivast tööst keeldumist.“;

15) paragrahvi 33 lõiget 7 täiendatakse pärast tekstiosa „kohaldatakse käesoleva seaduse enne

2026. aasta 1. jaanuari kehtinud redaktsiooni“ tekstiosaga „, välja arvatud § 24 lõike 1 punkte

1‒3 ja lõiget 2 ning § 25 lõike 1 punkte 1‒3,“.

§ 2. Sotsiaalmaksuseaduse muutmine

Sotsiaalmaksuseaduse § 6 lõike 1 punktist 11 jäetakse välja tekstiosa „, tööharjutusel“.

§ 3. Töötuskindlustuse seaduse muutmine

Töötuskindlustuse seadusestehakse järgmised muudatused:

1) paragrahvi 13 lõike 1 punktist 1 jäetakse välja tekstiosa „§ 12 lõike 1 punktide 1, 3 ja 6–11“;

2) paragrahvi 13 lõike 1 punktid 2 ja 3 tunnistatakse kehtetuks;

3) paragrahvi 23 lõike 2 punkt 6 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„6) teeb analüüse ja uuringuid tööturu olukorra ning töötukassa tegevuse mõju, tulemuslikkuse

ja kvaliteedi kohta;“;

4) paragrahvi 28 täiendatakse lõikega 4 järgmises sõnastuses:

„(4) Nõukogul on õigus vastu võtta otsuseid koosolekut kokku kutsumata. Käesoleva seaduse

§ 28 lõike 2 punktides 2‒23, 6 ja 8‒11 sätestatud otsuseid saab vastu võtta ainult nõukogu

koosolekul.“;

5) seadust täiendatakse §-ga 281 järgmises sõnastuses:

„§ 281. Nõukogu otsuse vastuvõtmine koosolekut kokku kutsumata

(1) Otsuse vastuvõtmiseks koosolekut kokku kutsumata saadetakse otsuse projekt kirjalikku

taasesitamist võimaldavas vormis kõigile nõukogu liikmetele, määrates vastamiseks mõistliku

tähtaja. Otsuse projektile lisab saatja selgituse projekti kohta ja põhjenduse, miks otsuse

vastuvõtmine on otstarbekas koosolekut kokku kutsumata. Käesolevas lõikes nimetatud

dokumentide saatmise nõukogu liikmetele korraldab nõukogu esimees.

(2) Otsus loetakse vastuvõetuks, kui otsuse poolt hääletab vähemalt üle poole nõukogu

liikmetest. Nõukogu liige, kes ei saada määratud tähtajaks kirjalikku vastust, kas ta on otsuse

poolt või vastu, loetakse otsusele vastu hääletanuks.

(3) Vastuvõetud otsusest koos selle sisu ja hääletamistulemustega teavitatakse nõukogu

liikmeid kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis viie tööpäeva jooksul pärast määratud

vastamise tähtaja möödumist.“;

6) paragrahvi 30 lõike 6 esimest lauset täiendatakse pärast sõna „võetakse“ sõnaga

„koosolekul“;

7) paragrahvi 30 täiendatakse lõikega 7 järgmises sõnastuses:

„(7) Juhatus võib otsuseid vastu võtta koosolekut kokku kutsumata, välja arvatud küsimustes,

mille puhul on põhikirjas ette nähtud otsuse tegemine koosolekul.“;

8) seadust täiendatakse§-ga 301 järgmises sõnastuses:

„§ 301. Juhatuse otsuse vastuvõtmine koosolekut kokku kutsumata

(1) Otsuse vastuvõtmiseks koosolekut kokku kutsumata saadetakse otsuse projekt kirjalikku

taasesitamist võimaldavas vormis kõigile juhatuse liikmetele, määrates vastamiseks mõistliku

tähtaja. Otsuse projektile lisab saatja selgituse projekti kohta ja põhjenduse, miks otsuse

vastuvõtmine on otstarbekas koosolekut kokku kutsumata. Käesolevas lõikes nimetatud

dokumentide saatmise juhatuse liikmetele korraldab juhatuse esimees.

(2) Otsus loetakse vastuvõetuks, kui otsuse poolt hääletab vähemalt üle poole juhatuse

liikmetest. Juhatuse liige, kes ei saada määratud tähtajaks kirjalikku vastust, kas ta on otsuse

poolt või vastu, loetakse otsusele vastu hääletanuks.

(3) Vastuvõetud otsusest koos selle sisu ja hääletamistulemustega teavitatakse juhatuse liikmeid

kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis viie tööpäeva jooksul pärast määratud vastamise

tähtaja möödumist.“.

§ 4. Töövõimetoetuse seaduse muutmine

Töövõimetoetuse seadusestehakse järgmised muudatused:

1) paragrahvi 7 lõige 5 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(5) Loetelu tervise infosüsteemi andmetest, mida on vaja töövõime hindamiseks ja töövõime

hindamisel antud eksperdiarvamuste kvaliteedi ja põhjendatuse hindamiseks, ning päringute

perioodid käesoleva paragrahvi lõigetes 4 ja 8 sätestatud juhul kehtestab valdkonna eest

vastutav minister määrusega.“;

2) paragrahvi 7 täiendatakse lõigetega 7 ja 8 järgmises sõnastuses:

„(7) Töötukassa kontrollib töövõime hindamisel antud eksperdiarvamuste kvaliteeti ja

põhjendatust, kaasates selleks vajaduse korral tervishoiuteenuse osutajaid ja teisi eksperte.

(8) Arstiõppe läbinud töötukassa töötajal ja töötukassa kaasatud arstiõppe läbinud isikul on

eksperdiarvamuste kvaliteedi ja põhjendatuse hindamiseks juurdepääs tervise infosüsteemis

olevatele käesoleva paragrahvi lõikes 4 nimetatud isikuandmetele käesoleva seaduse § 6 lõikes

1 nimetatud nõusoleku ulatuses ning töövõime hindamise taotluse, otsuse ja eksperdiarvamuse

andmetele töötukassa andmekogus.“;

3) paragrahv 18 tunnistatakse kehtetuks;

4) paragrahvi 19 lõike 6 teisest lausest jäetakse välja tekstiosa „peatada või“ ning tekstiosa „§

18 lõigetes 1 ja 2 või“.

§ 5. Seaduse jõustumine

Käesoleva seaduse § 1 punktid 5‒15, § 3 punktid 1, 2 ja 4–8 ning § 4 punktid 3 ja 4 jõustuvad

2027. aasta 1. jaanuaril.

Lauri Hussar

Riigikogu esimees

Tallinn, 2026

Algatab Vabariigi Valitsus 18. juunil 2026. a nr 2-6/26-01218

Vabariigi Valitsuse nimel

(allkirjastatud digitaalselt)

Heili Tõnisson

Valitsuse nõunik

Seletuskiri.docx

Tööturumeetmete seaduse ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu seletuskiri

1. Sissejuhatus

1.1. Sisukokkuvõte

Eelnõukohase seadusega muudetakse tööturumeetmete seaduse (TöMS), töötuskindlustuse seaduse (TKindlS) ja töövõimetoetuse seaduses sätestatud (TVTS) tingimusi, mis puudutavad töötuna arvele võtmist, töötute kohustusi arveloleku ajal ning arveloleku lõpetamise aluseid. Vähendatakse rikkumiste arvu, mille järel lõpetatakse töötuna arvelolek, ning täiendatakse sätteid, mille alusel võib Eesti Töötukassa (edaspidi töötukassa) teha otsuse arveloleku lõpetamiseks. Samuti ajakohastatakse sobiva töö mõistet. Sotsiaalmaksuseadus viiakse kooskõlla 1. jaanuaril 2026. aastal jõustunud Vabariigi Valitsuse määruse „Tööhõiveprogramm 2024–2029“ muudatusega, millega kaotati tööharjutuse tööturuteenus. Vastav viide teenusele kustutatakse ka sotsiaalmaksuseadusest.

Eelnõu eesmärk on suurendada tööotsijate aktiivsust, toetada nende kiiremat tööellu naasmist ja lühendada töötuse kestust ning tagada, et töötukassa teenused jõuaksid sihipäraselt nende inimesteni, kes on valmis tööle asuma.

Eelnõus kavandatavad peamised muudatused:
• Aktiivsusnõuete rikkumiste arvestus muutub lihtsamaks ja selgemaks: töötuna arvelolek lõpetatakse pärast kolme TöMS § 12 lõike 1 punktis 2 toodud rikkumist sõltumata rikkumise liigist (varem sai lõpetamine järgneda kolme samaliigilise rikkumise järel ning rikkumisi arvestati eraldi liikide kaupa).
• Rakendub astmeline sanktsioonisüsteem: kaks korda kolm rikkumist. Esimesel korral peale 1. ja 2. rikkumist hoiatus, 3. rikkumise korral töötuna arveloleku lõpetamine, aga töötu saab uuesti arvele tulla. Teisel korral peale 1. ja 2. rikkumist hoiatus, 3. rikkumise korral töötuna arveloleku lõpetamine ja rakendub 90-päevane ooteaeg enne uuesti arvele võtmist.
• Sanktsioonide menetlus ühtlustub kõigile töötutele (võrdne kohtlemine): sh töötuskindlustushüvitise ja töövõimetoetuse saajatele; neile ei rakendu enam “lisasanktsioonina” hüvitise lõpetamine/toetuse peatamine enne arveloleku lõpetamist. Hüvitise/toetuse lõppemine on seotud üksnes arveloleku lõppemisega.
• Sobiva töö mõiste ajakohastub: tööotsingu alguses saab töötu varasemast suurema vabaduse määrata endale sobiva töö tingimusi, arvestades varasemat töökogemust ja töötingimusi. Senisest selgemalt võetakse sobiva töö määramisel arvesse ka hoolduskoormus.
• Täpsem andmevahetus KOV-iga: luuakse täiendav alus saada kohalikult omavalitsuselt abivajaduse hinnangu ja funktsioneerimisvõime piirangute infot dubleerimise vältimiseks ja pakutavate teenuste paremaks sihtimiseks.
• Töövõime hindamise kvaliteedikontrolli täpsustamine: täpsustatakse töötukassa õigust kontrollida eksperdiarvamuste kvaliteeti ja põhjendatust ning töödelda töövõime hindamise aluseks olevaid andmeid (praktikast tulenevad vajadused, eesmärgipärane andmekasutus).
• Töötukassa juhtimis- ja otsustusreeglite täpsustamine: töötukassa nõukogule ja juhatusele antakse võimalus võtta vastu otsuseid füüsilist koosolekut kokku kutsumata (otsustamine kirjalikus menetluses). Muudatuste eesmärk on muuta töötukassa juhtimine paindlikumaks ning tagada võimalus teha kiireloomulisi otsuseid ilma koosolekut kokku kutsumata, säilitades samal ajal selged otsustusreeglid ning enamuse põhimõtte.

Kavandatavatest muudatustest vähendab mõnevõrra töötukassa töökoormust see, et esimese kahe rikkumise korral ei peatata ega lõpetata töövõimetoetuste ja töötuskindlustushüvitiste maksmist. Rikkumised dokumenteeritakse ja hoiatused kajastatakse töötu tegevuskavas, mis vähendab töötukassa koormus võrreldes haldusakti andmisega. Samuti vähendab töö- ja halduskoormust see, et lõpetatakse eri liiki rikkumiste arvestus, mistõttu kaob nii töötukassal kui ka töötul vajadus arvestada eraldi eri liiki rikkumisi. Ajutiselt suureneb mõlema poole koormus siis, kui uue süsteemi kehtestamise järel esitatakse rohkem vaideid töötuna arveloleku lõpetamise kohta, kuid eeldatavasti see mõju aja jooksul väheneb, kui inimesed harjuvad ja kohanevad uue süsteemiga.

Inimeste, eelkõige töötute, halduskoormus võib väheneda, kuna süsteemi lihtsustamine ja kohalike omavalitsustega andmevahetuse täpsustamine vähendavad vajadust sama teavet korduvalt esitada. Samuti muutuvad kohustused ja nende rikkumise tagajärjed selgemaks. Ettevõtjatele ja vabaühendustele eelnõuga uusi kohustusi ei kaasne ning nende halduskoormus ei muutu.

1.2. Eelnõu ettevalmistaja

Eelnõu ja seletuskirja valmistasid ette Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi tööhõive osakonna juhataja Kirsti Melesk ([email protected], 5443 0834), tööturuteenuste juht Kristi Suur (teenistusest lahkunud), töötushüvitiste ja tööturutoetuste juht Ingrid Erm-Eks ([email protected], 5660 0831), sama osakonna õigusnõunikud Ilona Säde (teenistusest lahkunud) ja Gloria Kiis ([email protected], 5354 4276) ning töövaldkonna andmete nõunik Age Viira ([email protected], 5910 7348). Eelnõu koostamisel osalesid Eesti Töötukassa juhatuse liikmed Sirlis Sõmer-Kull (teenistusest lahkunud) ja Brit Rammul ([email protected]), õigusnõunik Ira Songisepp ([email protected]) ja õigusteenuste osakonna juhataja asetäitja Irina Borozdina ([email protected]).

Eelnõu ja seletuskirja õigusekspertiisi tegi Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi õigusosakonna õigusnõunik Ragnar Kass ([email protected]).

Eelnõu ja seletuskirja on keeletoimetanud Justiits- ja Digiministeeriumi õigusloome korralduse talituse toimetaja Aili Sandre ([email protected]).

1.3. Märkused

Eelnõu ei ole seotud muu menetluses oleva eelnõuga ega Euroopa Liidu õiguse rakendamisega.

Eelnõu on seotud tööturuteenuste ja -toetuste seaduseelnõu väljatöötamiskavatsusega (VTK)1, mis esitati 29. septembril 2021 kooskõlastamiseks ja arvamuse avaldamiseks ministeeriumitele ning huvirühmadele.

Eelnõu on seotud Vabariigi Valitsuse 19. juunil 2025 kinnitatud tegevusprogrammis2 nimetatud ülesandega tõhustada töötute aktiivsusnõudeid, et motiveerida kiiremat hõivesse liikumist, tähtaeg on II kvartal 2026.

Eelnõukohase seadusega on kavandatud muuta järgmisi seadusi:
1) tööturumeetmete seadus, RT I, 12.06.2025, 16;
2) sotsiaalmaksuseadus, RT I, 21.05.2026, 19;
3) töötuskindlustuse seadus, RT I, 21.05.2026, 21;
4) töövõimetoetuse seadus, RT I, 21.05.2026, 23.

Eelnõu on seotud isikuandmete töötlemisega isikuandmete kaitse üldmääruse (IKÜM) tähenduses ning selle kohta on koostatud mõjuanalüüs seletuskirja 6. peatükis.

Eelnõu seadusena vastuvõtmiseks on vajalik Riigikogu poolthäälte enamus.

2. Seaduse eesmärk

2.1. Muudatuse vajadus ja eelnõus pakutud lahendused

Töötutele seatud aktiivsusnõuete eesmärk on toetada inimeste tööle asumist, motiveerides neid aktiivselt tööd otsima ja osalema nõustamisel või tööturumeetmetes, mis suurendavad tööle saamise võimalusi. Aktiivsusnõuded tasakaalustavad töötushüvitiste võimalikke negatiivseid mõjusid inimese tööotsinguaktiivsusele, vähendades seekaudu pikaajalise töötuse riski, ning aitavad tagada, et hüvitisi saavad üksnes need, kes on valmis tööle asuma ja panustavad otsingutesse aktiivselt. Samas liialt ranged või bürokraatlikud nõuded võivad soodustada näilist tööotsingut, vähendades inimese võimalusi leida sobiv töö, või suurendada haavatavate sihtrühmade süsteemist välja langemise riski. Seetõttu on oluline, et aktiivsusnõuded arvestaksid inimese töövõimega ja kohaliku tööturu olukorraga ning samaaegselt aktiivsusnõuete täitmise kontrollimisega osutatakse inimesele igakülgset abi tööle saamiseks.

Muudatus 1: aktiivsusnõuete lihtsustamine ja sanktsioonide ühtlustamine kõigile töötutele
Eestis on aktiivsusnõuded rahvusvahelises kontekstis ranged: 2024. aasta OECD ülevaate põhjal on Eestis ühed rangeimad aktiivsusnõuded töötushüvitise saajatele OECD 39 riigi seas, jäädes alla üksnes Horvaatia ja Malta tingimustele.

Joonis 1. Aktiivsusnõuete rangus töötushüvitiste saajatele OECD riikides, 2024
Allikas: OECD Data Explorer

Teisalt on aktiivsusnõuete täitmata jätmise sanktsioonid tasakaalust väljas. Ühelt poolt on need töötuskindlustushüvitise (TKH) ja töövõimetoetuse (TVT) saajatele liiga karmid, sest hüvitis kaob juba esimese rikkumise korral ning töövõimetoetus peatatakse kümneks päevaks esimese rikkumise järel ja 30 päevaks teise rikkumise järel. Teisalt on sanktsioonid töötuna arveloleku lõpetamise korral liiga leebed, kuna korduvaid rikkumisi hinnatakse eraldi iga rikkumise liigi kaupa, mis võimaldab töötul vältida vastutust ka korduva rikkumise korral. Näiteks juhul, kui töötu rikub vaheldumisi erinevaid nõudeid, võib tal olla kuni seitse erinevat rikkumist enne kaaluka tagajärje (s.o töötuna arveloleku lõpetamise) saabumist. Sanktsioonide killustatus ning erinevused rahalist ja mitterahalist tuge saavate töötute puhul on põhjustanud aktiivsusnõuete ebaühtlase rakendamise. Keeruline süsteem ja ebaühtlane nõuete rakendamine ei aita klientidel selgelt mõista rikkumise tagajärgi.

Õigusliku regulatsiooni muutmise eesmärk on luua nii töötule kui ka rakendajale selgem ja läbipaistvam süsteem, mis toetab aktiivsusnõuete rakendamist olukorras, kus need on kohased. Muutus motiveerib töötuid aktiivsemalt tööd otsima ning töötukassaga koostööd tegema, aidates vähendada töötuse kestust ja leevendada pikaajalise töötuse riski.

Selle lahendamiseks on planeeritud järgmised muudatused aktiivsusnõuetes:
• Tegevuskavaga seotud eriliigilisi rikkumisi käsitletakse samas arvestuses; astmeline lähenemine toetab etteaimatavust inimese jaoks: esimene ja teine rikkumine dokumenteeritakse ja inimesele tehakse hoiatus, kolmandale rikkumisele järgneb töötuna arveloleku lõpetamine.
• Kõikidele töötuna arvel olevatele isikutele rakenduvad samad sanktsioonid, sõltumata saadavast hüvitisest või toetusest. See tähendab, et töötuskindlustushüvitise ja töövõimetoetuse saajatele ei peatata või lõpetata hüvitise või toetuse makseid esimese rikkumise järel, vaid sanktsioone rakendatakse sarnaselt kõigi teiste töötutega.

Muudatus 2: sobiva töö mõiste ajakohastamine
Sobiv töö aktiivsusnõuete kontekstis on töö, mida inimene peab olema valmis töötuna arveloleku ajal vastu võtma. Rahvusvahelise praktika kohaselt muutub sobiva töö tähendus progresseeruvalt. Töötuse alguses on võimalik töötul seada rohkem ootusi vastu võetavale tööle, kuid mida pikemaks on veninud tööotsingud, seda laiemaks peavad muutuma ka sobiva töö tingimused (sh tööle sõidu aeg, palgatase jne). Praegu kehtivad sobiva töö kriteeriumid on osaliselt ebamõistlikud, ei ole ajakohased ega selliselt ka rakendatavad. Sobivat tööd on keeruline sõnastada ja seetõttu ka klientidele selgitada. Ka rahvusvahelise kogemuse järgi võivad aktiivsusnõuded ja sanktsioonide rakendamine motiveerida aktiivsemaid tööotsinguid just töötuse varajases perioodis.3

Õigusliku regulatsiooni muutmise eesmärk on selgemini sõnastada sobiv töö aktiivsusnõuete kontekstis ja rakendada päriselt kontrollitavaid tingimusi, et nendel oleks mõju töötute käitumisele tööotsingul ja et need lühendaksid töötuse kestust.

Selle lahendamiseks ajakohastatakse sobiva töö mõistet, viiakse selle mõte enam vastavusse rakenduspraktikaga ning seaduse eesmärkidega. Kui TöMS 2024. aastal jõustus, kandusid sobiva töö sätted sellesse üle TöMSile eelnenud tööturuteenuste ja -toetuste seadusest, ilma et sätteid oleks sisuliselt uuendatud. Praeguste tingimustega võrreldes muudetakse töö otsimise alguses sobiva töö määratlus paindlikumaks.

Esimesel 20 nädalal saab inimene otsida tööd, arvestades oma terviseseisundit, elukohta, haridust, eriala, varasemat töökogemust ja töötasu. Seadus ei sea selleks täpsemaid kriteeriume, sobiv töö otsustatakse nende tingimuste põhjal inimese ja töötukassa koostöös. Alates 21. nädalast on töötul vähem võimalusi arvestada kõigi eelnimetatud tingimustega, kuna eesmärk on tagada suurem hulk võimalikke sobivaid töid ja motiveerida kiiremat tööle asumist. Tingimused sobivale tööle jäävad võrreldes kehtiva korraga suuresti samaks. Võrreldes praegusega kaotatakse nõue kontrollida töölesõidu maksumust, kuna seda ei ole töötukassal võimalik mõistlike ressurssidega kontrollida. Lisandub võimalus arvestada ka kaugtööd sobiva tööna, samuti arvestatakse inimese oskusi ja teadmisi ning hoolduskoormusest tulenevaid piiranguid.

2.2. Põhiseaduspärasuse analüüs

Muudatuste kooskõla põhiseadusega
Kavandatavate muudatustega vähendatakse aktiivsusnõuete rikkumiste arvu, mis peavad eelnema töötuna arveloleku lõpetamisele. Kavandatava muudatuse järgi muutub osaliselt ka TöMSi § 8 lõikes 5 sätestatud 90-päevase ooteaja rakendamine. Kehtiva õiguse järgi rakendatakse TöMSi § 12 lõike 1 punktides 1, 2, 4 ja 5 sätestatud rikkumiste tõttu töötuna arveloleku lõpetamise korral 90-päevast ooteaega, kui sellele eelneva 12 kuu jooksul on viidatud alustel kaks viimast järjestikust töötuna arvelolekut lõpetatud. Muudatuse järel rakendatakse ooteaega, kui inimese viimane töötuna arvelolek on lõpetatud § 12 lõike 1 punktis 2 sätestatud alusel. Loobutakse nõustamisel osalemise kohustusest vähemalt kord 30 päeva jooksul, kuid töötu peab nõustamisel osalema töötukassa määratud ajal ja viisil. TöMS § 12 lõike 1 punkti 2 koondatakse varasemalt punktides 4 ja 5 sätestatud alused ehk olukorrad, kus töötu ei täida tegevuskavas kokkulepitud tegevusi või keeldub sobivast tööst. Kui töötu TöMS § 12 lõike 1 punktis 2 toodud aluseid kolmel korral rikub, lõpetatakse tema töötuna arvelolek. Rakendub 90-päevane ooteaeg, kui isiku kaks viimast järjestikust arvelolekut 12 kuu jooksul on lõpetatud eelnimetatud alustel.

Kuna muudatuste tagajärjel muutub aktiivsusnõuete rikkumise tõttu töötuna arveloleku lõpetamise kord töötu jaoks võrreldes varasemaga mõnevõrra ebasoodsamaks, võib öelda, et riivatakse põhiseaduse (PS) §-dega 28 ja 29 kaitstud põhiõigusi. Töötuskindlustushüvitist saavate töötute puhul võib uuesti töötuna arvele võtmise piiramisel esineda ka PSi §-ga 32 kaitstud omandipõhiõiguse riive.

PSi § 28 lõige 2 sätestab põhiõiguse riigi abile sotsiaalsete riskide korral, st õiguse riigi abile vanaduse, töövõimetuse, toitjakaotuse ja puuduse korral. Kuigi PSi § 28 tekstis ei nimetata sõnaselgelt töötust, on Riigikohus seda pidanud samuti PSi § 28 lõikega 2 kaitstavaks õigushüveks. Seda põhjusel, et töö kaotamise tõttu võib inimene sattuda puudusesse.4 Kuivõrd töötuna arvelolek on töötukassa makstavate töötushüvitiste ja osalise töövõime korral töövõimetoetuse maksmise eeldus, piirab aktiivsusnõuete rikkumise tagajärjel töötuna arveloleku lõpetamine ning uuesti töötuna arvele võtmisele ooteaja kehtestamine ka inimese ligipääsu nimetatud hüvitistele ning kujutab seetõttu PSi § 28 lõikes 2 sätestatud põhiõiguse riivet.

PSi § 28 lõike 2 teise lause kohaselt sätestab abi liigid, ulatuse ning saamise tingimused ja korra seadus. Seega on tegemist lihtsa seadusereservatsiooniga põhiõigusega, mille korral PS jätab seadusandjale avara otsustusruumi, kuidas ja millistel tingimustel riik sotsiaalsete riskide realiseerumisel abi annab. Siiski tuleb tähelepanu pöörata õiguspärase ootuse ja võrdse kohtlemise põhimõtetele, omandipõhiõigusele ning Eestile siduvatele rahvusvahelistele kokkulepetele.5 PSi § 11 järgi võib PSis sätestatud õigusi ja vabadusi kooskõlas PSiga piirata, kui piirangud on demokraatlikus ühiskonnas vajalikud ega moonuta piiratavate õiguste ja vabaduste olemust.

Kuigi Riigikohus on leidnud, et PSi § 28 lõige 2 sisaldab vaid õigust saada abi puuduse korral6, tuleneb Eestile siduvast rahvusvahelisest õigusest, et erinevalt puudusest tuleb vanaduse, toitjakaotuse, töövõimetuse ja töötuse korral riigil luua toimiv kollektiivselt rahastatav sotsiaalkindlustussüsteem, millega on liidetud oluline osa aktiivsest elanikkonnast. Selle süsteemi kaudu peab riik kindlustatule sissetuleku kaotuse korral tagama kindlustushüvitise saamise ning kindlustusjuhtumi realiseerumise korral tuleb talle hüvitist maksta sõltumata sellest, kas tal on piisavalt vara, et riigi abita ära elada. Sissetuleku kaotuse korral tuleb inimesele pakkuda sellist rahalist tuge, et ta oleks kaitstud vaesuse vastu ja säiliks mõistlik proportsioon varasema sissetulekuga (ESH komitee praktika kokkuvõte art 12 kohta 2018. a seisuga).7

Eestis on seadusandja valinud PSi § 28 lõikega 2 hõlmatud töötuse riski realiseerumise korral sotsiaalse kaitse tagamiseks lahenduse, mille võib jagada üldjoontes kaheks. Esimesena rakendub sundkindlustusel põhinev töötuskindlustussüsteem, kuid juhul kui töötuks jäänud isikul ei ole õigust saada töötuskindlustushüvitist, maksab töötukassa isikule töötutoetust. Töötuskindlustushüvitist rahastatakse kindlustatute kindlustusmaksetest, töötutoetust aga riigieelarvest. Kuna TöMSi alusel makstava töötutoetuse saamise õigus on seotud töötu sissetulekute suurusega, on tegemist PSi § 28 lõike 2 mõttes puuduse leevendamise meetmega. Töötuskindlustushüvitist tuleb aga maksta sõltumata isiku sissetulekute ja olemasoleva vara suurusest. 2026. aasta 1. jaanuarist töötutoetust enam ei maksta, seega analüüsitakse põhiõiguste riivet eelkõige töötuskindlustushüvitise ja registreeritud töötutele suunatud tööturuteenuste saamise õiguse vaatest ning töötutoetusele ligipääsu piiramise aspekti ei ole eraldi käsitletud.

PSi § 29 lõike 3 kohaselt korraldab riik kutseõpet ning abistab tööotsijaid töö leidmisel. See säte kohustab riiki võtma meetmeid, mis tagaksid võimalikult paljude inimeste majandusliku aktiivsuse, sest inimeste töine panus aitab ühiskonda edasi viia ning tagada selle üksikliikmete võimalusi eneseteostusele ja inimväärsele äraelamisele. ELi õigus ning siduv rahvusvaheline õigus näevad samuti ette kohustuse rakendada erinevaid poliitikasuundi ning üksikmeetmeid, et tagada inimeste suuremat majanduslikku aktiivsust.8

PSi § 29 lõike 3 teine pool kohustab riiki abistama tööotsijaid töö leidmisel. Sätet tuleb tõlgendada tänapäeva majandusolusid ja tööturuolukorda arvestavalt. PSi § 29 lõike 3 järgi on riigil tarvis arendada tööturumeetmeid ja muuta tööealisele elanikkonnale kättesaadavaks ka kvaliteetsed muud tööturumeetmed, mis on vajalikud võimalikult paljude inimeste töise hõivatuse tagamiseks.9
Nii nagu ümber- ja täiendõppesüsteemi kujundamisel on seadusandjal ka tööturumeetmete spetsiifilise süsteemi kujundamisel lai otsustusulatus. Seadusandja otsustada on, millised tööturuteenused kujundada ning kellele ja missugustel tingimustel anda nendele juurdepääs.10

Kui tööealine inimene jääb ajutiselt välja majanduselust ja kaotab sellega elatise teenimise võimaluse, tuleb talle sel perioodil tagada üldjuhul asendussissetulek sotsiaalkaitsesüsteemi abil. Tõlgendatuna koostoimes rahvusvahelise õigusega tähendab see kohustust tagada suurem sissetulekuabi, kui seda on abi puuduse korral.11

Aktiivsusnõuete rikkumise tõttu töötuna arveloleku lõpetamise ning uuesti töötuna arvele võtmise ajalise piiramise korral tuleb arvestada ka PSi § 32 kaitsealasse kuuluva omandipõhiõigusega, sest ka sotsiaalhüvitised kujutavad endast rahaliselt hinnatavaid õigusi12 ning PSi § 32 lõike 2 esimene lause kaitseb ka rahaliselt hinnatavaid õigusi ja nõudeid.13 Riigikohus on näiteks lugenud olemuslikult PSi § 32 kaitsealasse kuuluvaks õiguse pensionile kui rahaliselt hinnatavale õigusele.14 Samuti on Riigikohus pidanud omandipõhiõiguse intensiivseks riiveks olukorda, kus kindlustatud risk on realiseerunud, kuid töötuskindlustushüvitise maksmine on välistatud.15

Töötuna arveloleku lõpetamine ning uuesti arvele võtmise ajaline piiramine takistab ligipääsu nii töötukassa makstavatele hüvitistele kui ka registreeritud töötutele osutatavatele teenustele, mistõttu esineb nii PSi §-s 28, §-s 29 kui ka §-s 32 sätestatud põhiõiguste riive. Seetõttu on vaja analüüsida, kas nimetatud põhiõiguste riivel on põhiseadusega kooskõlas olev eesmärk ning kas riive on proportsionaalne. Kuna kõik need põhiõigused on PSi kohaselt lihtsa seadusereservatsiooniga ja seetõttu järgnev analüüs sarnane, käsitletakse järgmisena nimetatud põhiõiguste riivet koos.

Piirangu eesmärk
Põhiõiguste piiramise lubatavuse esmane eeldus on legitiimne eesmärk. Kavandatud muudatuste eesmärgid on suurendada tööotsijate aktiivsust, toetada kiiremat tööellu naasmist, lühendada töötuse kestust ning tagada, et töötukassa teenused jõuaksid sihipäraselt nende inimesteni, kes on valmis tööle asuma ja selleks aktiivselt tööotsimisse panustama. Aktiivsuskohustuste täitmisega näitab registreeritud töötu üles soovi otsida ja leida tööd ning liikuda võimalikult kiiresti uuesti tööturule. PSi § 32 riive korral on oluline märkida, et töötuskindlustushüvitise eesmärk on kompenseerida kindlustatule kaotatud sissetulek osaliselt just tööotsingute ajaks. Seega on ka töötuskindlustushüvitise saamise eelduseks muu hulgas töötuna arvel olemine ja sarnaselt teiste registreeritud töötutega peab hüvitise saaja täitma töötu põhikohustusi, sh otsima aktiivselt tööd ning olema valmis võtma vastu sobiva töö ja kohe tööle asuma. Kui töötu jätab aktiivsuskohustused korduvalt ja põhjendamatult täitmata, näiteks ei osale töötukassaga kokkulepitud nõustamisel või ei võta vastu talle pakutud sobivat tööd, võib põhjuseks olla mh see, et inimesel ei ole tegelikku soovi tööd leida ning on võimalik, et tema töötuna arveloleku eesmärgiks võib olla muude töötukassa pakutavate hüvede, nagu ravikindlustuse või registreeritud töötusega kaasnevate hüvitiste saamine.

PSi § 28 lõikes 2, § 29 lõikes 3 ja §-s 32 sätestatud põhiõiguste puhul ei näe PS sõnaselgelt ette, millistel eesmärkidel neid õigusi tohib piirata. Tegemist on seega lihtsa seadusereservatsiooniga põhiõigustega, mille piiramise puhul võib legitiimseks pidada iga eesmärki, mis pole põhiseadusega keelatud.16 Seega on legitiimne mis tahes mõistlik ja asjakohane põhjus.17 Tööotsijate aktiivsuse suurendamist, tööellu kiirema naasmise toetamist, töötuse kestuse lühendamist ning töötukassa teenuste sihtrühmani (st töötud, kes on valmis koheselt tööle asuma ja aktiivselt tööd otsima) jõudmise tagamist saab lugeda mõistlikuks ja asjakohaseks eesmärgiks, seega saab selle lugeda ka PSi mõttes legitiimseks eesmärgiks.

Piirangu proportsionaalsus

Demokraatlikus ühiskonnas saab vajalik olla põhiõiguse piirang, millel on legitiimne eesmärk, st mida õigustab avalik huvi või teiste isikute põhiõiguste kaitsmise vajadus, ja mis ei ole ülemäärane. Põhiõiguste piiramine on seega lubatud vaid juhul ja ulatuses, kus see on põhiseaduslike või sellega kooskõlas olevate väärtuste kaitseks vajalik, need eesmärgid, miks põhiõigust piiratakse, on kooskõlas PSi §-s 10 loetletud põhimõtetega ja legitiimsed ning piirang ei ole seda eesmärki silmas pidades põhjendamatult suur. Vastavust proportsionaalsuse põhimõttele tuleb Riigikohtu pikaajalise praktika järgi hinnata kolmeastmeliselt – kõigepealt abinõu sobivust, siis vajalikkust ja vajaduse korral ka proportsionaalsust kitsamas tähenduses ehk mõõdukust.18

Sobiv on abinõu, mis soodustab piirangu eesmärgi saavutamist, ja sobivuse seisukohast on vaieldamatult ebaproportsionaalne abinõu, mis ühelgi juhul ei soodusta piirangu eesmärgi saavutamist.19 Riigikohus on leidnud, et piirangu sobivuse hindamisel piisab sellest, et eesmärki on põhimõtteliselt võimalik vaidlusaluse meetmega saavutada.20

Nagu eespool välja toodud, on kavandatavate muudatuste eesmärgid suurendada tööotsijate aktiivsust, toetada kiiremat tööellu naasmist, lühendada töötuse kestust ning tagada, et töötukassa teenused jõuaksid sihipäraselt nende inimesteni, kes on valmis tööle asuma ja aktiivselt tööotsingutesse panustama. Töötuna arvel olemine on seotud õigusega saada töötuskindlustushüvitist (TKindlS § 6 lg 1 p 1) ja TöMSis sätestatud registreeritud töötutele mõeldud tööturumeetmeid. Lisaks makstakse registreeritud töötu (ning töötuskindlustushüvitist saava inimese) eest sotsiaalmaksu, mis tagab töötule ravikindlustuskaitse (SMS § 2 lg 1 p 8 ja § 6 lg 1 p-d 6 ja 61). Aktiivsusnõuete rikkumise tõttu töötuna arveloleku lõpetamise korral lõpetatakse inimesele ka töötuskindlustushüvitise maksmine ning tööturuteenuste osutamine. Seega kaotab inimene töötuna arveloleku lõpetamise tagajärjel mitu töötukassa pakutavat hüvet. Eeltoodu põhjal võib jaatada, et kavandatavatel muudatustel on tõenäoliselt mõju töötute aktiivsusnõuete täitmisele, sest nimetatud hüvedest ilmajäämist püütakse vältida. Seega võib piirangut pidada eesmärgi saavutamiseks sobivaks.

Abinõu on vajalik, kui eesmärki ei ole võimalik saavutada mõne teise, isikut vähem koormava abinõuga, mis on vähemalt sama efektiivne kui esimene.21

Nagu eespool välja toodud, on töötuna arvel olemine seotud õigusega saada töötuskindlustushüvitist ja TöMSis sätestatud registreeritud töötutele mõeldud tööturumeetmeid. Lisaks kaasneb registreeritud töötusega ka ravikindlustuskaitse. Aktiivsusnõuete rikkumiste korral lõpetatakse inimesele ka töövõimetoetuse ja töötuskindlustushüvitise maksmine ning tööturuteenuste osutamine. Samas muutuvad eelnõukohaste muudatuste järel sanktsioonid töötuskindlustushüvitist ja töövõimetoetust saavatele töötutele selles osas leebemaks, et hüvitise ja toetuse maksmine lõpetatakse edaspidi koos töötuna arveloleku lõpetamisega. Praegu peatatakse või lõpetatakse hüvitise või toetuse maksmine juba enne töötuna arveloleku lõpetamist. Korduvate rikkumiste korral piiratakse lisaks töötuna arveloleku lõpetamise järel uuesti arvele tulekut 90 päeva jooksul. Selline piirang on ka kehtivas õiguses, seega ei ole tegemist uue piiranguga.

Küll aga muutuvad piirangud töötu jaoks senisega võrreldes koormavamaks, sest töötuna arveloleku lõpetamist ja uuesti arvele võtmise 90-päevast piirangut kohaldatakse sanktsioonina senisega võrreldes kiiremini, st sanktsiooni kohaldamiseks piisab vähemast arvust rikkumistest.

Muudatuste tulemusena rakenduvad rikkumiste korral sanktsioonid senisega võrreldes kiiremini, mis motiveerib registreeritud töötuid enam täitma seadusega sätestatud aktiivsustingimusi. 90-päevane ooteaeg on vajalik selleks, et rikkumise tõttu töötuna arveoleku lõpetamisel oleks töötule ka tegelik mõju. Kui uuesti töötuna arvele võtmise ooteaega ei rakendataks, oleks inimesel võimalik kohe pärast töötuna arveloleku lõpetamist taas töötuna arvele tulla ning jätkata ka registreeritud töötusega kaasnevate hüvede kasutamist. Seega korduvate süsteemsete rikkumiste korral ei oleks alternatiivse leebema meetme (nt pelgalt töötuna arveloleku lõpetamine) kohaldamisel töötu käitumisele ilmselt soovitud mõju, sest inimesel on kohe võimalik töötuna arvelolek ja sellega kaasnevad hüved taastada. Seega on sellistel puhkudel töötuna arvele võtmise ajaline piiramine eesmärgi saavutamiseks vajalik. Ooteaega kehtestamata ei ole võimalik süsteemi kuritarvitamist piisaval määral vältida.

Abinõu mõõdukuse üle otsustamiseks tuleb kaaluda ühelt poolt põhiõigusse sekkumise ulatust ja intensiivsust, teiselt poolt aga eesmärkide tähtsust.22 Kuigi töötu aktiivsusnõuete ning nende rikkumise korral on sanktsioonina töötuna arveloleku lõpetamise rakendamine eesmärgi saavutamiseks vajalik, ei tohi kehtestatav piirang siiski olla ülemäärane. Seega peaks piirangud olema sellised, mis riivavad inimese põhiõigusi minimaalselt, võimaldades samal ajal soovitud eesmärki täita. Seega tuleb analüüsida, kas soovitud tulemust on võimalik saavutada ka leebemaid piiranguid kohaldades.

Kehtiv õigus näeb ette, et aktiivsusnõuete korduvaid rikkumisi hinnatakse eraldi iga kohustuse liigi kaupa. See tähendab, et kui töötu rikub aktiivsuskohustusi korduvalt, kuid rikkumised on eri liiki, on sanktsiooni võimalik kohaldada alles pärast mitut rikkumist (kokku kuni seitse rikkumist). See võimaldab töötul vältida vastutust pikaajaliselt ning ka korduvate rikkumise korral ning vähendab oluliselt sanktsiooni tõhusust, st ei täida eesmärki soodustada aktiivset tööotsingut.

Ka kehtiva õiguse alusel kohaldatakse 90-päeva pikkust ooteaega uuesti töötuna arvele võtmisel alles siis, kui eelneva 12 kuu jooksul on inimese kaks viimast järjestikust töötuna arvelolekut lõpetatud töötu aktiivsuskohustuste rikkumise tõttu. Nagu eespool selgitatud, võib mõlemale töötuna arveloleku lõpetamisele omakorda eelneda kuni seitse ühekordset rikkumist (erandiks on TöMS § 12 lg 1 p-s 1 sätestatud rikkumine, mille korral saab töötukassa töötuna arveloleku lõpetada juba esimese rikkumise järel). Seega on võimalik TöMSi § 8 lõikes 5 sätestatud töötuna arvele võtmise ajalist piirangut rakendada alles siis, kui inimene on juba mitu korda ilma mõjuva põhjuseta töötu aktiivsuskohustusi rikkunud ning hoolimata korduvast töötuna arveloleku lõpetamisest jätkab aktiivsuskohustuste rikkumist.

Muudatuse järel arvestatakse töötuna arveloleku lõpetamise aluseks olevaid rikkumisi kehtiva õigusega võrreldes teisiti – kui kehtiva õiguse järgi peab töötuna arveloleku lõpetamiseks olema kolm samaliigilist rikkumist, piisab muudatuse järel sellest, kui rikkumisi on samuti kokku kolm, aga need kolm rikkumist võivad olla kõik n-ö eri liiki. Kui töötu on jätnud mõjuva põhjuseta kolmel korral nõustamisel osalemata töötukassa määratud ajal või viisil, ta ei täida muud tegevuskavas kokkulepitud tegevust või keeldub sobivast tööst ning tema töötuna arvelolek on kahel järjestikusel korral sel alusel lõpetatud, jääb sanktsiooni kohaldamine võrreldes kehtiva korraga samaks – ooteaega kohaldatakse juhul, kui sellel põhjusel on viimase 12 kuu jooksul lõpetatud kaks järjestikust töötuna arvelolekut. Eeltoodut arvestades on edaspidi võimalik töötuna arveloleku lõpetamist sanktsioonina rakendada senisest kiiremini (st vähemate rikkumiste korral).

Piirangute eesmärgid on suurendada tööotsijate aktiivsust, toetada kiiremat tööellu naasmist, lühendada töötuse kestust ning tagada, et töötukassa teenused jõuaksid sihipäraselt nende inimesteni, kes on valmis tööle asuma. Olukord, kus kehtiv õigus võimaldab töötul jätta pika aja vältel põhjendamatult aktiivsusnõuded täitmata, ilma et see mõjutaks registreeritud töötusega kaasnevaid hüvesid, ei toeta nimetatud eesmärgi täitmist. Seega on põhjendatud süsteemi muutmine selliselt, et see võimaldaks võimalikele kuritarvitustele kiiremini reageerida. Kuigi muudatuse järel muutub kord töötu jaoks senisest teataval määral rangemaks, peab sanktsiooni rakendamisele endiselt eelnema mitu põhjendamatut töötu kohustuse rikkumist, millega on kaasnenud hoiatused. Seega rakendatakse korduvate rikkumiste korral esmalt peale esimest ja teist rikkumist leebemat sanktsiooni (hoiatamine), peale kolmandat rikkumist töötuna arveloleku lõpetamine, aga võimalusega uuesti arvele tulla. Alles juhul, kui see tulemust ei anna, rikkumised jätkuvad ja 12 kuu jooksul on lõpetatud kaks viimast järjestikust töötuna arvelolekut TöMS § 12 lg 1 p 2 alusel, kohaldatakse põhiõigusi enam riivavat 90-päevast ooteaega.

Eespool esitatud analüüsile tuginedes saab kavandatud abinõusid pidada eesmärgi suhtes sobivaks, vajalikuks ja mõõdukaks. Seega järgib eelnõu proportsionaalsuse põhimõtet ning on kooskõlas põhiseadusega.

3. Eelnõu sisu ja võrdlev analüüs

Eelnõu koosneb viiest paragrahvist. Esimene paragrahv reguleerib TöMSis tehtavaid muudatusi, teine paragrahv sotsiaalmaksuseaduses (SMS) tehtavaid muudatusi, kolmas paragrahv TKindlSis tehtavaid muudatusi, neljas paragrahv TVTSis tehtavaid muudatusi ning viies paragrahv sätestab seaduse jõustumise.

Eelnõu § 1 punktiga 1 täiendatakse TöMSi § 3 lõike 1 punkti 4, lisades pärast sõna „taotlejal“ tekstiosa „, kellel on õigus Eestis töötada,“. Muudatuse eesmärk on üheselt ja selgelt reguleerida, millal rahvusvahelise kaitse taotlejad saavad end töötuna arvele võtta ja tööturuteenuseid kasutada. Praegu tuleb see õigus kokku kahest seadusest: välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seadusest (VRKS) ja TöMSist, kuid selget regulatsiooni TöMSis ei ole. VRKSi § 75 lõige 1 sätestab, et kaitse saajal on õigus saada tööturuteenuseid, ning § 101 lõige 1 määrab, millal kaitse taotlejal on õigus töötada, kuid ei reguleeri otsesõnu taotleja õigust tööturuteenuseid saada. TöMSi § 3 lõike 1 punktis 3 sisalduv lauseosa „välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduses sätestatud tingimustel“ viitab VRKSi töötamise õiguse sättele ja võimaldab tõlgendada, et kellel on õigus töötada, sel on õigus ka tööturuteenuseid saada. TVTSis on see õigus selgelt kirjas ja nii oleks õigus selgem ka TöMSis.

Eelnõu § 1 punktiga 2 täpsustatakse tehniliselt TöMS § 5 lõike 7 punkte 1 ja 2. Isiku üldandmetena mõistetakse Justiits- ja Digiministeeriumi juhise kohaselt õigusaktides isiku nime, isikukoodi, sugu, kontaktandmeid sealhulgas aadressi, kodakondsust ja emakeelt23. Eeltoodust tulenevalt on tekkinud tarbetu dubleerimine ning peale lõikes 1 üldandmetele viitamist puudub vajadus neid andmeid eraldi nimetada. Eelnõuga jäetakse punkti 1 alles üldandmete viide ning eemaldatakse seaduse tekstist üleliigsed andmete liigid.

Eelnõu § 1 punktiga 3 muudetakse TöMSi § 5 lõike 7 punkti 7. TöMS § 5 lõikes 7 sätestatakse isikuandmed, mida töötukassal ja tööturuteenuse osutajad võivad töödelda tööturumeetmete pakkumiseks ja pakkumiseks. Kehtiva TöMS § 5 lõike 7 punkti 7 kohaselt on nendeks muuhulgas andmed isikule riigi ja kohaliku omavalitsuse üksuse poolt toetuse, pensioni, hüvitise ja elatisabi maksmise ja teenuse pakkumise kohta ning andmed isikule koostatud juhtumiplaani kohta. Eelnõuga lisatakse loetellu andmed isiku abivajaduse hindamise ja funktsioneerimisvõime piirangute kohta. Töötukassa ja kohaliku omavalitsuse koostöö tugevdamiseks ühiste klientide toetamisel on vaja kohalikust omavalitsusest (KOV-ist) saada lisa andmeid. Juhul, kui KOV-i poolt on dokumenteeritud info täisealise isiku abivajaduse hindamise kohta ja funktsioneerimisvõimes tuvastatud piirangute kohta ning kui KOV on tuvastanud, millistes eluvaldkondades (nt suhtlemine, vaimne ja füüsiline tervis, elukeskkond, hõivatus, igapäevaelu toimingud) vajab klient abi, siis on asjakohane need andmed töötukassale edastada. Samuti on asjakohased andmed, kui KOV-i poolt on dokumenteeritud kliendi sotsiaalne võrgustik ning kokkuvõtlik hinnang sotsiaalhoolekande abimeetmete vajaduste kohta.

Nende andmete vahetamine vähendab hindamiste dubleerimist osas, kus KOV kui ka töötukassa nõustajad kaardistavad kliendi abivajadust ja töötukassa saaks arvestada juba antud infoga töövaldkonnas inimese parimal viisil abistamiseks. Kui töötukassal on võimalik arvestada juba varem dokumenteeritud teabega, väheneb ka kliendi koormus, kuna ta ei pea korduvalt sarnastele küsimustele vastama.

KOV töötleb sotsiaalteenuste ja -toetuste registris andmeid enda osutatava abi kohta, mis on sätestatud koos andmekoosseisuga sotsiaalhoolekande seaduse (SHS) § 144 lõigetes 1-3. Arvestades, et kohalikes omavalitsustes on ettevalmistamisel täisealiste abi- ja toetusvajaduse hindamine ning tulemuste dokumenteerimine ühtsete standardite Rahvusvahelise Funktsioneerimisvõime Klassifikatsiooni (RFK) alusel ja tulevikus kajastuvad andmed sotsiaalteenuste ja -toetuste registris, saab vajaliku tehnilise lahenduse valmimisel edaspidi andmeid pärida automatiseeritud andmevahetusega. Sama RFK klassifikatsioon on kasutusel ka töötukassas töövõime hindamisel ja tööalasel rehabilitatsioonil. Funktsioneerimisvõimes tuvastatud piirangute andmete kasutamine võimaldab töötukassal tugineda varasemale infole nii töövõime hindamisel kui ka tööalase rehabilitatsiooni vajaduse määramisel. Muudatus toetab vajaduspõhist ja valdkonnaülest andmevahetust, sest ka töötukassa töövõime hindamise ja tööalase rehabilitatsiooni andmed on tehtud kättesaadavaks KOVile, st ka KOV saab tugineda inimese abivajaduse ja teenuste vajaduse hindamisel töötukassas kogutud andmetele, mis on vajalikud KOV teenuste pakkumisel ja inimese toetamisel. Kuni tehnilise lahenduse valmimiseni saab töötukassa andmeid klientide abivajaduse hindamise kohta küsida KOVidelt juhtumipõhiselt konkreetse menetluse raames, järgides isikuandmete töötlemise nõudeid, sh minimaalsuse ja eesmärgipärasuse põhimõtet.

Eelnõu § 1 punktiga 4 täiendatakse TöMSi § 8 lõiget 4 punktiga 111. Muudatusega lisatakse loetellu uus kriteerium, mille alusel inimest ei võeta töötuna arvele, kui inimene on kinnipeetav või vahistatu vangistusseaduse tähenduses. Näiteks on kinnipeetav vanglas vangistust kandev süüdimõistetu ja vahistatu isik, kellele on tõkendina kohaldatud vahistamist ja kes kannab eelvangistust kinnise vangla eelvangistusosakonnas või arestimajas. Kuna kinnipidamisasutuses viibimise ajal ei saa täita töötu kohustusi (näiteks osaleda kokkulepitud ajal ja viisil nõustamisel, täita tegevuskava) ega võtta vastu sobivat tööd või kohe tööle asuda, ei ole võimalik kinnipeetavaid või vahistatuid kinnipidamisasutuses viibimise perioodil töötuna arvele võtta. Töötu kohustust ei saanud nimetatud inimesed täita ka varem, kuid muudatusega sätestatakse seaduses selge ja üheselt mõistetav õiguslik alus arvele võtmise piirangute kohta.

Eelnõu § 1 punktiga 5 muudetakse TöMSi § 8 lõiget 5. Lõige 5 reguleerib need töötuna arveloleku lõpetamise alused, mille esinemisel kahe järjestikuse lõpetamise korral eelneva 12 kuu jooksul rakendub töötuna arvele võtmisel 90-päevane ooteaeg. Muudatuse järgi jäetakse lõikest 5 välja viited lõpetamise alustele, s.o § 12 lõike 1 punktidele 1, 4 ja 5, mis tunnistatakse eelnõukohase seadusega kehtetuks arveloleku lõpetamise aluste korrastamise tõttu (vt ka eelnõu § 1 punktid 12 ja 13).

Tingimused, mille alusel rakendatakse töötuna arvele võtmisel 90‑päevast ooteaega juhul, kui eelneva 12 kuu jooksul on töötuna arvelolek lõpetatud kaks korda järjest ning töötu mõjuva põhjuseta kokku kolm korda kas:
1. ei osale nõustamisel temaga kokku lepitud ajal või viisil;
2. ei täida muud tegevuskavas kokkulepitud tegevust; või
3. keeldub sobivast tööst.

Kehtivas õiguses võib töötu erinevaid nõudeid rikkudes koguda kuni seitse rikkumist, enne kui tema töötuna arvelolek lõpetatakse. Pärast arveloleku lõpetamist on tal õigus end kohe uuesti töötuna registreerida, sõltumata korduvatest rikkumistest, ning rikkumiste arvestus algab uuesti. Pärast teist arveloleku lõpetamist 12 kuu jooksul rakendub 90-päevane ooteaeg. Muudatuse kohaselt lõpetatakse töötu töötuna arvelolek, kui tal on kolm rikkumist – sõltumata rikkumise liigist (nt nõustamisel mitteosalemine, kokkulepitud tegevuse täitmata jätmine või sobivast tööst keeldumine) – ning kui 12 kuu jooksul on lõpetatud kaks järjestikust töötuna arvelolekut eelnimetatud alustel, siis enne uuesti töötuna arvele võtmist rakendub sarnaselt hetkel kehtivale regulatsioonile 90-päevane ooteaeg.

Muudatuse eesmärk on motiveerida töötuid aktiivselt tööd otsima ja kokkulepetest kinni pidama. Praktika näitab, et korduvalt kokkuleppeid rikkunud kliendid lükkavad tööotsinguid põhjendamatult edasi, väldivad koostööd nõustajaga või on väga passiivsed ning kasutavad töötuna arvelolekut ning sellega seotud õigusi ilma tegeliku kavatsuseta tööle asuda. Muudatus kokku kolm rikkumist sõltumata rikkumise liigist annab tööotsijale selge signaali tööotsingute ja kokkulepitud tegevuste tähtsusest. Väheneb klientide korduvate rikkumiste käsitlemisele kuluv aeg ning selle võrra saavad aktiivsed tööotsijad rohkem tuge. Muudatus aitab parandada töötukassa teenuste sihipärasust ning vähendada süsteemi kuritarvitamise võimalusi, kus arvelolekut kasutatakse muudel eesmärkidel (nt hüvitiste või tervisekindlustuse saamiseks) tööotsingukohustust täitmata.

Eelnõu § 1 punktiga 6 muudetakse TöMSi § 9 lõike 1 punkti 2 sõnastust ja jäetakse välja töötu kohustus osaleda nõustamisel vähemalt üks kord 30 päeva jooksul. Muudetud sõnastuse kohaselt peab töötu osalema nõustamisel töötukassa määratud ajal ja viisil. Muudatus võimaldab senisest paindlikumalt määrata nõustamise sagedust vastavalt töötu tööotsingute edenemisele (vt eelnõu § 1 punktide 7 ja 8 selgitusi).

Eelnõu § 1 punktiga 7 jäetakse TöMSi § 9 lõike 2 teisest lausest välja tekstiosa „, arvestades isiku soovi ja võimalusi tööd leida“. Nõustamisviisi valikust jäetakse välja isiku sooviga arvestamine, kuna see on tekitanud vääriti mõistmist, et töötu saab ise otsustada nõustamisviisi. Töötukassa otsustab nõustamisviisi, arvestades eelkõige isiku võimalusi tööd leida. Inimese soovi võib arvesse võtta, kuid see ei ole otsust määrav kriteerium. Nõustamisviisi valik ei tugine üksnes inimese soovile, vaid nõustaja professionaalsele hinnangule, millised on inimese võimalused ja soov tööd leida ning milline nõustamisviis võimaldab konkreetsele tööotsijale kõige tõhusamal viisil tööle liikumiseks vajalikku tuge pakkuda. Valitud nõustamisviis peab nõustajal võimaldama piisaval määral hinnata inimese tööotsingu hetkeseisu ning vajaduse korral sobivat tuge pakkuda. Näiteks, kui tööotsija ei saa kasutada internetti, kuid soovib e-nõustamist, selgitab nõustaja, et see ei loo piisavaid võimalusi töö leidmiseks ega tema tööotsingu toetamiseks, ning lepib kokku nõustamise esinduses või telefoni teel. Kui inimene vajab tuge tööpakkumiste otsimisel, lepib nõustaja kokku nõustamise esinduses, kus on võimalik tõhusamalt juhendada. Eelnõu on täiendatud sättega, mis selgitab nõustamise aja ja viisi valiku aluseid (vt eelnõu §1 punkti 8 selgitusi).

Eelnõu § 1 punktiga 8 lisatakse TöMS § 9 lõige 21, millega reguleeritakse asjaolud, mida arvestatakse TöMS § 9 lõike 1 punkti 2 rakendamisel. Nõustamise aja ja viisi määramisel arvestatakse töötu võimalusi tööd leida, tema tööotsingu olukorda ning nõustamiskohtumise eesmärki.

Säte annab töötukassale aluse kujundada nõustamise sagedust ja korraldust paindlikult vastavalt töötu individuaalsele olukorrale. Erinevatel töötutel on tööturul väga erinev positsioon. Ühele võib piisata harvematest kontaktidest kuna tema oskused on tööturul nõutud ja tööotsing kulgeb edukalt iseseisvalt. Teine vajab tihedamat ja intensiivsemat tuge kuna tema tööle asumist takistavad mitmed asjaolud. Samuti võib nõustamise eesmärk olla erinev, näiteks tegevuskava koostamine, tööturuteenusele suunamine, tööotsingu vahekokkuvõtte tegemine või konkreetse tööpakkumise arutamine ning eesmärgist sõltub, kui sageli ja millises vormis nõustamine peab toimuma. Paindlik lähenemine võimaldab töötukassa nõustaja ressurssi suunata vastavalt töötu abivajadusele.

Näide 1. Nõustamiskohtumise eesmärk on teenusevajaduse väljaselgitamine. Töötu vajab tööle asumiseks lisaoskusi. Nõustamiskohtumise eesmärk on hinnata, kas töötu vajab tööturukoolitust, ning kohtumine määratakse lähiajaks, et teenusevajadus välja selgitada ja vajalik tööturuteenus hinnata.

Näide 2. Tööotsingu olukord ei eelda sageli nõustamist. Töötu osaleb tööpraktikal, mille kestus on näiteks kaks kuud. Praktika ajal on töötu seotud tööandjaga ja omandab uusi oskusi. Järgmine nõustamine määratakse praktika lõpu lähedale, et hinnata tulemusi ja leppida kokku edasised sammud.

Eelnõu § 1 punktiga 9 muudetakse TöMSi § 9 lõigetes 5 ja 6 sobiva töö sisu. Lõikes 5 muudetakse sobiva töö sisu tööotsingute alguses, andes tööotsijale rohkem vabadust valida oma varasemale kogemusele vastav töö.

Sobiva töö sätted seavad tingimused, millele vastavat tööd peab töötu olema valmis vastu võtma. Sobivast tööst põhjuseta keeldumist loetakse aktiivsusnõuete rikkumiseks. Kehtiv õigus seab sobivale tööle erinevad tingimused, sh kui kaugel on töökoht elukohast või milline peab olema aktsepteeritav töötasu. TöMS § 9 lõike 5 sobiva töö tingimused kehtivad esimese 20 nädala vältel töötuna arvele võtmisest arvates, so esimesed 140 päeva töötuna arvele võtmisest arvates. TöMSi § 9 lõike 5 muudatuse järgi peab sobiv töö arvestama töötu terviseseisundit, elukohta, haridust, töökogemust, hoolduskoormust, olemasolevat või omandatavat eriala ning varasemat töötasu. Seega on töötul praeguse regulatsiooniga võrreldes suurem vabadus otsustada, milline töö talle tööotsingu alguses on sobiv.

Sobiv töö peab arvestama töötu terviseseisundit, st töö ei tohi olla töötule vastunäidustatud (vt ka TöMS § 9 lõike 6 punkti selgitust). Sobiv töö peab arvestama ka töötu elukohta. Praeguses regulatsioonis peetakse sobivaks ka tööd, mille puhul sõiduks elukohast töökohta ja tagasi ühissõidukiga ei kulu töötul rohkem kui kaks tundi päevas ega rohkem kui 15 protsenti kuupalgast. Eelnõukohases regulatsioonis arvestatakse töötu elukohta, mis tähendab, et sobiva töö valimisel esimesel 20 nädalal ei seata tingimusi töökoha kaugusele kodust ja inimene saab ise määratleda milline on temale sobiva töökoha kaugus. Seega arvestab eelnõukohane määrus suuremal määral inimese ootustega sobivale tööle esimesel 20 nädalal.

Sobiv töö peab arvestama töötu varasemat töötasu. Praeguses regulatsioonis peetakse sobivaks tööd, mille eest pakutav töötasu on vähemalt 60 protsenti isiku ühe kuu keskmisest sotsiaalmaksuga maksutatavast tulust. Eelnõukohases regulatsioonis arvestatakse sobiva töö valimisel töötu varasemat töötasu ehk 60 protsendi piirangut enam sobiva töö valimisel ei seata. Inimene saab seada töötuse esimesel 20 nädalal ootuse saada varasema töötasuga võrreldavat tasu.

Varasema töökogemuse, hariduse, olemasoleva või omandatava eriala ning töötasuga arvestamine peab tagama ka selle, et sobivale tööle seatavad tingimused oleksid realistlikult täidetavad, st inimesel on vajalikud eeldused sobivale tööle edukalt kandideerida. Sobiva töö ootuste vastavust töötu olukorrale ja tööturu võimalustele hindab töötukassa nõustaja töökesksel nõustamisel, arvestades TöMS § 9 lõike 5 ja 6 tingimusi. Nõustaja ei või seada sobivale tööle suuremaid piiranguid kui TöMS § 9 lõike 5 ja 6 vastavates punktides toodud. See toetab inimesele sobivate tööpakkumiste valikut ning kiiremat tööle asumist.

Seadusesse lisatakse uue sobiva töö tingimusena hoolduskoormus, mis tähendab töötu vältimatut ja regulaarset vajadust abistada hooldusvajadusega lähedast või pereliiget. Hoolduskoormuse sisu avatakse käesoleva eelnõu punkti TöMS § 9 lõike 6 punkti 6 ja eelnõu § 1 punkti 10 selgitustes.

Sobivale tööle vastavate tööpakkumiste valik tehakse töötukassa nõustaja ja töötu koostöös ning lisatakse inimese tegevuskavasse. Tegevuskavasse lisatud tööpakkumistele kandideerimine on töötule kohustuslik ning selle täitmist jälgitakse nõustamiskohtumistel. Töötukassa nõustaja toetab klienti vajaduse korral tööpakkumiste otsimisel ja analüüsimisel.

Selleks, et motiveerida aktiivset tööotsingut, muudetakse sobiva töö tingimusi teatud aja möödudes. Kui esimese etapis ei ole töötul õnnestunud sobivat tööd leida, tekib töötukassal õigus seada sobivale tööle tingimusi, mis laiendavad inimese tööotsinguid. Kuigi sobiva töö tingimusi muudetakse, jääb eelnõu järgi sobiva töö muutuse aeg samaks võrreldes praeguse regulatsiooniga. 2024. aastal on töötukassa andmetel arveloleku lõpetanud töötute arveoleku mediaankestus 134 päeva. Suurem vabadus sobivat tööd otsida toetab tööotsingu aktiivsust töötuse alguses, kuid töötuse perioodi pikenemisel tuleb tegutseda aktiivsemalt, et ennetada pikaajalisse töötusse langemist ja toetada tööle asumist.

TöMSi § 9 lõikes 6 ajakohastatakse sobiva töö sisu alates 21. nädalast (so alates 141. päevast) pärast töötuna arvele võtmist, mil kliendil on kohustus laiendada tööotsingu kriteeriume. Lisaks on inimesel kohustus olla tööotsingul paindlikum ning olla valmis kaaluma erinevaid töökorralduse vorme (nt kaugtöö, ajutine töö teises piirkonnas või tähtajaline töö). Muudatus tehakse, arvestades töötukassa senist kogemust ning võimalusi sobiva töö tingimuste kontrollimiseks ja sellega kaasnevat töökoormust.

Uuendatud sättes seatakse 21. nädalast arvates sobivale tööle kuus tingimust.

Punktis 1 loetakse sobivaks selline töö, mis terviseseisundit arvestades ei ole töötule vastunäidustatud. Võrreldes kehtiva sobiva töö tingimusega („mis tervislikel põhjustel ei ole töötule vastunäidustatud“) ei muutu sobiva töö sisu, kuid selguse huvides kasutatakse sama sõnastust, mis TöMSi § 9 lõikes 5, mis puudutab sobiva töö tingimusi esimesel 20 nädalal. Töövõime hindamisel on ekspertarst leidnud või töötervishoiu arst tuvastanud, et inimesel võivad esineda piirangud sobivale tööle– näiteks ei saa inimene tervise tõttu töötada allergiat tekitavas keskkonnas või füüsiliselt väga koormavas ametis. Täiskoormusega töö võib olla vastunäidustatud, kui inimene suudab terviseseisundi tõttu töötada vaid osalise koormusega (nt kroonilised lihas-skeleti probleemid, südame-veresoonkonna haigused, vaimse tervise seisundid).

Nõustaja tugineb tervisepiirangute hindamisel peamiselt töövõime hindamise eksperdiarvamusele ning kliendi esitatud lisainfole, vajaduse korral ka teenusepakkujate või tööandja tagasisidele. Töövõime hindamise eksperdiarvamuse kokkuvõttes kajastatakse, milline töökoormus või tööolud-tingimused inimesele sobivad või on vastunäidustatud. Lisaks võivad olulist infot vastunäidustuste kohta anda tööalase rehabilitatsiooni meeskonna, teenusepakkujate või tööandja tagasiside. Näiteks, kui töösuhe on tervislikel põhjustel katkenud või ilmneb koolitusel, et kliendile ei sobi valitud eriala terviseseisundi tõttu. Töötervishoiuarsti hinnangud ei ole töötukassale otse kättesaadavad, kuid klient saab need digiloost ise väljastada. Töötingimuste sobivus arutatakse nõustamise käigus läbi ning märgitakse tegevuskava olukorra analüüsi. Töötajale tervise tõttu sobimatuid töösoove tegevuskavasse ei lisata.

Punkti 2 kohaselt loetakse sobivaks ka tähtajaline töö. See tingimus võrreldes kehtiva õigusega ei muutu. Kui tööpakkumiste seas on tingimustele vastavaid tähtajalisi tööpakkumisi, peaks klient valima ka nende seast.

Punktiga 3 muudetakse töö kauguse kriteeriumit. Sobivaks peetakse tööd, mille korral jõudmiseks elukohast töökohta ja tagasi ei kulu rohkem kui kaks tundi päevas või mida on võimalik teha töötu elukohas püsivalt kaugtööna. Töökoha kauguse kriteeriumi eesmärk on anda töötule selge juhis, et kui esimese 20 nädala jooksul ei ole sobivas asukohast tööd leitud, peab ta 21. nädalast olema valmis vastu võtma tööpakkumisi, mis võimaldavad tööd kodukohast kaugemal. Teistpidi annab töökoha kauguse kriteerium töötule kindluse, et temalt ei saa nõuda ka töö otsimist kaugemalt, kui seaduses sätestatud tingimustega ette nähtud. Võrreldes kehtiva õigusega ei muutu sobivale tööle seatav tööle ja tagasi sõitmise aja piirang (kaks tundi). Ajapiirangu kontrollimisel arvestab töötukassa töötule kasutada olevaid transpordivõimalusi, näiteks kas inimene kasutab tööle sõitmiseks isiklikku transporti, millised on ühistranspordi võimalused tööle saamiseks või kas tööandja pakub alternatiivseid transpordivõimalusi (tööandja korraldatud transport). Võrreldes kehtiva korraga ei arvestata enam tööle sõitmise kulu, kuna selle kontrollimine on töötukassale liiga suure koormusega ning puudub võimalus kõikide töötute tööle ja koju sõidu kulu ühtsetel alustel arvestada (kulu sõltub kasutatavast transpordiliigist).

Kuivõrd tänapäeval võimaldavad paljud tööandjad kaugtöö tegemise võimalust, võib sobiva töö valimisel arvestada sellega. Seega võib pidada ka sobivaks tööd, mida pakutakse kaugemal ja mida on kliendi ütluste kohaselt võimalik teha elukohas kaugtööna.

Punktis 4 täpsustatakse sobiva töö töötasu suurust. Säte ei muuda sobiva töö töötasu tingimust võrreldes kehtiva õigusega, kuid sõnastab selgemalt, et töötasu tingimus kehtib nii töötuskindlustushüvitise saajatele kui ka hüvitise mittesaajatele. Sobivaks peetava töö eest makstav töötasu ei tohi olla väiksem kui töölepingu seaduse § 29 lõike 5 alusel kehtestatud töötasu alammäär. Täistööajaga töö korral peetakse sobivaks kuu töötasu alammäära ning osalise tööaja korral kas tunnitasu alammäära põhjal arvestatud minimaalset töötasu, mis vastab pakutavatele töötundidele, või tööajale või -koormusele vastavat proportsionaalset osa kuutöötasu alammäärast. Kuigi töölepingu seaduse § 29 lõike 6 alusel Vabariigi Valitsuse kehtestatud alammäärast madalamat töötasu ei või töötajale maksta, annab töötasu alammäära väljatoomine käesolevas sättes selge indikatsiooni töötule sellest, milliseid töötasu piire alates 21. töötuse nädalast tuleb arvestada sobiva töö valikul.

Kui inimene saab töötuskindlustushüvitist, loetakse sobivaks töötasu, mis on suurem töötu samal perioodil saadavast töötuskindlustushüvitisest. Sealjuures arvestatakse sobiva töö valimise hetkel kehtivat töötuskindlustushüvitise suurust, kuna töötuskindlustushüvitise määr muutub ajas. Kui inimese saadav töötuskindlustushüvitis on madalam kui töötasu alammäär, arvestatakse sobiva töötasu suurusena töötasu alammäära piiri.

Punktis 5 muudetakse sobiva töö sisu selliselt, et see peab arvestama töötu hariduse, eriala ja varasema töökogemusega või peab olema nende omandatud oskustega seotud. Hariduse, eriala ja töökogemusega arvestamisel ei tähenda sobiv töö seda, et töö peab üks ühele vastama varasemale erialale või ametile, vaid tööd otsitakse ka teistest sektoritest, kus kliendi oskusi saaks rakendada. Töö sobivust hinnatakse eelkõige oskuste ja tööülesannete sarnasuse alusel. Vajaduse korral võib sobivuse hindamisel kasutada oskuste kompassi või muid töövahendeid, mis seovad erialad konkreetsete oskuste ja ametitega. Oluline on, et sobivaks peetakse tööd, mille tegemiseks on inimesel olemas (ülekantavad) oskused, mis on omandatud varasema hariduse või töökogemuse käigus. Näiteks varem pearaamatupidaja ametikohta otsinud inimene peab olema valmis laiendama oma tööotsinguid ka raamatupidaja, arveametniku, finantsassistendi või raamatupidamise spetsialisti ametikohtadele. Kui inimene omandab töötukassa toel oskusi eriala vahetamiseks, loetakse sobivaks ka omandatud eriala tööd, et toetada töötute karjääripöördeid, kui need pakuvad rohkem töötamise võimalusi või kvaliteetsemat tööd. Kuna töötukassa toetab õpet vaid neis valdkondades, kus on olemas tööjõunõudlus ning oskused on üldjuhul omandatavad aasta jooksul, ei toeta see laiendus ebamõistlikke võimalusi. Kehtivas õiguses ei ole ette nähtud töötu hariduse, eriala või töökogemusega arvestamist alates 21. nädalast, kuid praktikas rakendatakse töötutele sobiva töö valimisel tööpakkumiste sobitamist. Seega paraneb eelnõuga selgus selles, milliseid tingimusi töötutele sobiva töö valimisel arvestatakse.

Punktiga 6 lisatakse uus sobiva töö tingimus: sobivaks peetakse tööd, mis arvestab mõistlikult määral hoolduskoormusega. Hoolduskoormus tähendab töötu vältimatut ja regulaarset vajadust abistada hooldusvajadusega lähedast või pereliiget. Hooldusvajadusega võib olla alaealine laps, kelle turvalisus ja igapäevane toimetulek ei ole ilma kõrval abita tagatud, või täisealine, kelle toimetulek on ajutiselt või püsivalt piiratud terviseseisundi tõttu.

Hooldusvajadus võib avalduda väga erinevalt: see võib tähendada vajadust füüsilise abi järele kodustes igapäevatoimingutes (näiteks hügieenitoimingutes, söömisel, riietumisel, tervise eest hoolitsemisel või toidu valmistamisel ja majapidamistöödes), aga ka abi väljaspool kodu liikumisel ning teenuste kasutamisel, sh transpordi ja saatmise korraldamist. Samuti võib hooldus olla seotud järelevalve ning juhendamisega, kui hooldataval on näiteks kognitiivsed raskused või mäluprobleemid. Lapse puhul võib olla vaja tagada tema jõudmine lasteaeda või kooli või tervishoiuteenusele.

Hoolduskoormus võib oluliselt piirata inimese töötamise võimalusi. Näiteks võib hoolduse korraldamine eeldada paindlikku tööaega ja/või -koormust, töölt eemal viibimist teatud kellaaegadel ja/või päevadel, võimalust töötada kindlas piirkonnas – hoiuteenuse osutamise või kooli või elukoha lähedal, et tagada kiire reageerimisvõimalus hooldatava vajaduse korral. Töötamist võib piirata ka asjaolu, et vajalikud tugiteenused (nt lapsehoid, hooldusteenused, häirenuputeenus vms) või pereliikmete abi ei ole kättesaadav või nende maht ei kata tegelikku vajadust.

Sobiva töö kindlaksmääramisel hindab töötukassa nõustaja koos kliendiga, kuidas ja millises ulatuses hoolduskoormus mõjutab töötamise aega, asukohta ja koormust ning millised on inimesele reaalselt kättesaadavad lahendused hoolduse korraldamiseks töötamise ajal. Kui töötu on võtnud kasutusele kõik mõistlikud võimalused hoolduse korraldamiseks, kuid töö tegemine on siiski piiratud, arvestatakse sobiva töö pakkumisel vastavaid piiranguid, näiteks vajadust töötada osalise koormusega või vaid kindlatel tööaegadel. Kui on võimalik kasutada vajalikku tugiteenust, peab töötamise aeg olema kooskõlas teenuse pakkumise ajaga. Kui töötu abistab hooldatavat regulaarsetel raviprotseduuridel käimisel (nt korraldab transpordi kolm korda nädalas dialüüsil käimiseks või käib erivajadusega lapsega rehabilitatsiooniteenusel), sobib paindliku tööajaga töö. Kui hooldatava juures tuleb viibida sageli ja regulaarselt tööpäeva jooksul, on sobivaks tööks selline, mida saab teha elukohas kaugtööna või elukoha lähedal ning töökorraldus lubab töölt vajaduse korral ajutiselt lahkuda. Kui hooldatav vajab ööpäevaringset järelevalvet (nt väikelaps või dementsusega inimene) ning ei saa kasutada hoiuteenuseid, võib sobivaks tööks osutuda selline töö, mida on võimalik teha kodust kaugtöö vormis.

Töö ei ole sobiv, kui tööle asumine muudaks hooldusvajadusega pereliikme või lähedase abistamise objektiivselt võimatuks. Hinnang antakse igale juhtumile, arvestades tegelikke asjaolusid ja hoolduskohustuse korraldamise võimalusi. Eesmärk on tagada, et hooldajal oleks võimalik töötada viisil, mis ei seaks ohtu hooldusvajadusega inimese heaolu ning töö- ja hoolduskohustuste samaaegne täitmine oleks hooldajale jõukohane.

Kehtivas õiguses otsesõnu hoolduskoormusega sobiva töö valimisel ei arvestata. Praktikas arvestab siiski töötukassa, kui inimesel on põhjendatud hoolduskoormusest tulenevad piiranguid töötamiseks. Seega parandab eelnõu läbipaistvust ning sõnastab selgelt tingimused, millega arvestatakse sobiva töö valikul.

Eelnõu § 1 punktiga 10 täiendatakse TöMSi § 9 lõikega 61. Sättega täpsustatakse õigusselguse huvides, et TöMSi § 9 lõike 5 punkti 7 ja lõike 6 punkti 6 tähenduses peetakse hoolduskoormusena silmas töötu vajadust abistada hooldusvajadusega lähedast või pereliiget. Hoolduskoormust hinnatakse juhtumi põhjal. Hinnang sõltub konkreetsetest asjaoludest, nt kas vajalikku hooldust on võimalik piisaval määral tagada ka muul viisil, nt kasutades erinevaid hoiu- või sotsiaalteenuseid. Eraldi on välja toodud, et hoolduskoormusena arvestatakse perekonnaliikme hooldamisega seotud tegevusi. Hoolduskoormuse arvesse võtmist on põhjalikumalt avatud eelnõu § 1 punktis 9, kavandatava TöMSi § 9 lõike 6 punkti 6 selgitustes.

Eelnõu § 1 punktiga 11 muudetakse TöMSi § 9 lõiget 7 ja täpsustatakse lõike 7 teise lause sõnastust. Kui isik on viimase 12 kuu jooksul olnud töötuna arvel kokku 20 nädalat või vähem, loetakse talle sobivaks töö, mis vastab TöMS § 9 lõikele 5, või kokku üle 20 nädala, loetakse töötule sobivaks töö, mis vastab TöMS § 9 lõikele 6. Lõike 7 tekstist jäetakse välja kolmas lause, mis sisuliselt kordab teises lauses sätestatut. Töötuna arveloleku perioodi arvestuses muudatusi ei tehta.

Eelnõu § 1 punktidega 12 ja 13 tunnistatakse kehtetuks TöMS § 12 lõike 1 punktid 1, 4 ja 5, mis on seotud TöMSi § 12 lõike 1 punkti 2 sõnastuse muudatusega.

TöMS § 12 lõike 1 punkti 1 kehtetuks tunnistamine on seotud TöMS § 9 lõike 1 punkti 2 muutmisega eelnõu § 1 punktis 6. Kehtiva TöMS § 12 lõike 1 punkti 1 kohaselt lõpetatakse töötuna arvelolek, kui töötu mõjuva põhjuseta ei osale nõustamisel vähemalt üks kord 30 päeva jooksul. TöMS § 9 lõike 1 punkti 2 muudetud sõnastuse kohaselt 30-päevane ajavahemik kaotatakse ning töötu peab osalema nõustamisel töötukassa määratud ajal ja viisil. Nõustamisel osalemata jätmine kokku lepitud ajal või viisil on üks töötuna arveloleku lõpetamise alus, mis on sätestatud TöMS § 12 lõike 1 punktis 2. Kuna nõustamise sagedus muutub paindlikumaks ja nõustamisel osalemise sagedust ei reguleerita enam seaduses, tunnistatakse dubleerimise vältimiseks TöMS § 12 lõike 1 punkt 1 kehtetuks. Edaspidi on töötuna arveloleku lõpetamise alus – nõustamisel osalemata jätmine töötukassa määratud ajal või viisil – sätestatud üksnes TöMS § 12 lõike 1 punktis 2.

TöMSi § 12 lõike 1 punkti 2 koondatakse kokku kolm töötuna arveloleku lõpetamise alust. Edaspidi arvestatakse sanktsiooni rakendamisel kõiki loetletud rikkumisi, olenemata rikkumise liigist.

Kehtivas seaduses on erinevad töötuna arveloleku lõpetamise alused eraldi punktides (TöMS § 12 lg 1 p-d 2, 4 ja 5), kuigi sisuliselt on nende olemus sarnane – töötuna arvel olev isik ei täida talle pandud kohustusi (ei osale nõustamisel, ei täida tegevuskavas kokkulepitud tegevusi või keeldub sobivast tööst). Praegu hinnatakse korduvaid rikkumisi eraldi iga kohustuse liigi kaupa. See tähendab, et kui inimene rikub arveloleku kohustusi korduvalt, kuid rikkumised on eri liiki, rakendub sanktsioon alles pärast mitut rikkumist (kokku kuni seitse rikkumist). See võimaldab töötul vältida vastutust ka korduva rikkumise korral ning vähendab sanktsiooni tõhusust, st ei täida eesmärki soodustada aktiivset tööotsingut.

Muudatuse kohaselt käsitletakse eriliigilisi rikkumisi samas arvestuses ning rakendatakse hoiatuste süsteemi: esimese ja teise rikkumise korral dokumenteeritakse rikkumine ning töötule tehakse hoiatus, mis annab töötule võimaluse esimese ja teise rikkumise järel käitumist korrigeerida; kolmanda rikkumise järel lõpetatakse töötuna arvelolek. Kui selgub, et töötul oli mõjuv põhjus, siis töötuna arvelolekut ei lõpetata. Peale esimest töötuna arveloleku lõpetamist on töötul võimalik ennast taas töötuna arvele võtta. Peale teist järjestikust töötuna arveloleku lõpetamist 12 kuu jooksul, rakendub 90-päevane ootetähtaeg uuesti töötuna arvelevõtmisel. Selline lähenemine on inimese jaoks etteaimatav. Rikkumiste ja sanktsioonide info edastatakse inimesele ning nõustaja selgitab rikkumise sisu ja tagajärgi ka suuliselt.

Selline lahendus on valitud, kuna see on töötu jaoks soodsam. Erinevalt teisest töötuna arveloleku lõpetamisest, mille alusel arveloleku lõpetamisega kaasneb 90-päevane ootetähtaeg uuesti töötuna arvelevõtmisel, ei rakendu § 12 lg 1 punkti 2 alusel esmakordsel arveloleku lõpetamisel ootetähtaega. See tähendab, et töötul on võimalik end soovi korral kohe uuesti töötuna arvele võtta ning taastada ligipääs töötukassa teenustele ja sotsiaalsetele tagatistele, mis arvelolekuga kaasnevad (sh ravikindlustus). 90-päevane ootetähtaeg lisandub alles juhul, kui 12 kuu jooksul lõpetatakse töötu arvelolek uuesti § 12 lg 1 punkti 2 alusel.

Selline kollisioonireegel toetab eelnõu üldist eesmärki kohelda töötut proportsionaalselt ja anda talle võimalus käitumist korrigeerida ilma, et esmasele rikkumiste kogumile järgneks kohe kõige rangem võimalik tagajärg. Esmakordse juhtumi järel rakenduv 90-päevane ootetähtaeg oleks sellistes olukordades ebaproportsionaalne ning võiks töötut tööturult veelgi enam kõrvale jätta. Lisaks toimib kordumisel rakenduv ootetähtaeg motiveeriva mõjuna kuna töötu teab juba esimese juhtumi järel, et sama käitumise kordumisel 12 kuu jooksul kaasnevad oluliselt rangemad tagajärjed, mis suunab teda käitumist korrigeerima. Lühidalt annab 90-päevase ooteaja kohaldumine pärast arveloleku lõpetamist tööotsijale selge signaali tööotsingute ja kokkulepitud tegevuste tähtsusest (vt ka selgitusi eelnõu § 1 punkti 5 kohta).

Arveloleku lõpetamine on töötu jaoks oluliste tagajärgedega kuna töötuna arveloleku ajal on tagatud näiteks ravikindlustus. Arveloleku lõppemisega kaasneb töötuskindlustushüvitise maksmise lõppemine ning ravikindlustuse kaotus. Töövõimetoetuse saajate puhul on töötuna arvelolek üks viise, kuidas täita TVTS-is sätestatud aktiivsusnõuet. Arveloleku lõppemisel ei ole töötul enam võimalik aktiivsusnõuet selle kaudu täita ning kui ta ei täida nõuet muul viisil, lõpeb ka töövõimetoetuse maksmine. Seetõttu peab arveloleku lõpetamise lävi olema piisavalt kõrge ja proportsionaalne ning töötule peab olema tagatud võimalus käitumist enne lõplikku tagajärge korrigeerida.

Näide. Töötukassa määrab töötule nõustamiseks aja. Töötu ei ilmu kohale ega teata mõjuvast põhjusest. Rikkumine dokumenteeritakse ja töötut hoiatatakse. Järgmisel korral töötu keeldub sobivast tööst. Rikkumine dokumenteeritakse ja töötut hoiatatakse. Kolmandal korral jätab töötu täitmata tegevuskavas kokkulepitud tegevuse. Töötuna arvelolek lõpetatakse. Kuna tegemist on esmakordse lõpetamisega sellel alusel, ei kohaldata 90-päevast ootetähtaega ning töötul on võimalik end soovi korral kohe uuesti töötuna arvele võtta. Töötu võetakse uuesti töötuna arvele. Töötukassa määrab taas töötule nõustamiseks aja. Töötu ei ilmu nõustamisele, rikkumine dokumenteeritakse ja töötu saab hoiatuse. Teine kord jätab töötu mõjuva põhjuseta täitmata tegevuskavas kokku lepitud tegevuse, näiteks ei kandideeri sobivale töökohale. See on teine rikkumine § 12 lg 1 punkti 2 ühisarvestuses ja töötu saab hoiatuse. Järgmisele kokkulepitud nõustamisele töötu jälle ei ilmu ega teata mõjuvast põhjusest. Arvelolek lõpetatakse § 12 lg 1 p 2 alusel ning rakendub 90 päeva ootetähtaeg.

Muudatus tugevdab sanktsioonide ennetavat ja hoiakuid kujundavat mõju ning tagab ühtse ja selge rikkumiste arvestuse. Rahvusvahelised uuringud näitavad, et järelevalve ja sanktsioonide võimalus töötutoetuste maksmisel lühendab töö leidmiseks kuluvat aega töötuse varases staadiumis.24 Töötu kohustuste täitmise kontroll suurendab töötute tööotsingu aktiivsust, seejuures annab suurema osa mõjust tajutud sanktsiooniohu tulemusel toimuv käitumisreaktsioon (threat effect), seda kõigi töötute, mitte ainult sanktsioneeritute seas. Juba sanktsiooni hoiatus või sanktsiooniohu tajumine suurendab tööotsingu aktiivsust ja suurendab töötusest väljumise tõenäosust.25 Kolme rikkumise lävi on valitud proportsionaalsuse alusel: liiga leebe süsteem ei mõjuta töötu käitumist, samas liiga kiire sanktsioneerimine võib suurendada ebasobivale tööle asumist ja selle kaudu korduvat töötust. Mitmes uuringus on leitud, et sanktsioonide äärmiselt range kohaldamine võib küll lühiajaliselt suurendada tööle asumist, kuid tuua kaasa ebasobivale tööle liikumist ning seeläbi mõjutada negatiivselt hõives püsimist.4 Sanktsioonide progresseeruv ülesehitus toetab õigusselgust inimese jaoks ja soodustab kohustuste täitmist enne rangemate meetmete rakendamist. Kolmeastmeline mudel soodustab aktiivset tööotsingut, kuid jätab inimesele võimaluse oma käitumist esmaste rikkumiste järel korrigeerida. Inimesele arusaadav astmeline süsteem toetab sanktsioonide ennetavat mõju, suurendab usaldust töötukassa vastu, vähendab passiivse arveloleku juhtumeid ning toetab töötuna arveloleku eesmärki, milleks on soodustada tööle minekut.

Eelnõu § 1 punktiga 14 täiendatakse TöMSi § 32 lõigetega 6 ja 7, sätestades seaduse muudatustega seotud üleminekusätted.

Lõige 6 sätestab, et 2027. aasta 1. jaanuaril jõustuvat sobiva töö mõistet kohaldatakse ka inimeste suhtes, kes on töötuna arvele võetud enne 2027. aasta 1. jaanuari. Eelnõuga rakenduvad sobiva töö sätted on inimesele võrdsed või soodsamad kui oleks enne 1. jaanuari kehtinud TöMS sätted, mistõttu ei ole nende rakendamine vastuolus hea õigusloome tavadega (täpsem sobiva töö tingimuste võrdlus tabelis 1 allpool).

Tabel 1. Sobiva töö tingimuste võrdlus kehtivas ja eelnõukohases tööturumeetmete seaduses
Aeg töötuna arvele tulekust arvates
Kuni 20 nädalat (140 päeva)
Alates 21. nädalast (141–… päeva)
Kehtiv tööturumeetmete seadus § 9, lg 5 ja 6
(5) Sobivaks tööks töötule esimese 20 nädala vältel töötuna arvelevõtmisest arvates loetakse tööd:
1) mis tervislikel põhjustel ei ole töötule vastunäidustatud;
2) mille puhul sõiduks elukohast töökohta ja tagasi ühissõidukiga ei kulu töötul rohkem kui kaks tundi päevas ega rohkem kui 15 protsenti kuupalgast;
3) mis vastab töötu haridusele, erialale ja varasemale töökogemusele;
4) mille eest pakutav töötasu on vähemalt 60 protsenti isiku ühe kuu keskmisest sotsiaalmaksuga maksustatavast tulust, kuid mitte vähem kui kahekordne töölepingu seaduse § 29 lõike 5 alusel kehtestatud töötasu alammäär, kusjuures isiku sotsiaalmaksuga maksustatava ühe kuu keskmise tulu arvutamisel võetakse arvesse töötuna arvelevõtmisele eelnenud viimase kuue kuu kolm esimest kuud.
(6) Sobivaks tööks töötule alates 21. nädalast töötuna arvelevõtmisest arvates loetakse tööd:
1) mis tervislikel põhjustel ei ole töötule vastunäidustatud;
2) mis võib olla tähtajaline;
3) mille puhul sõiduks elukohast töökohta ja tagasi ühissõidukiga ei kulu töötul rohkem kui kaks tundi päevas ega rohkem kui 15 protsenti kuupalgast;
4) mille eest pakutav töötasu on täistööajaga töötamise korral suurem kui töötu samal perioodil saadav töötuskindlustushüvitis, kuid ei ole väiksem kui töölepingu seaduse § 29 lõike 5 alusel kehtestatud töötasu alammäär;
5) mis ei pea vastama töötu haridusele, erialale ega varasemale töökogemusele
Eelnõukohane tööturumeetmete seadus § 9 lg 5 ja 6
„(5) Sobivaks tööks töötule esimese 20 nädala vältel töötuna arvelevõtmisest arvates loetakse töö, mis sisaldub tegevuskavas ja mis arvestab eelkõige töötu:
1) terviseseisundit (tingimus sama);
2) elukohta (soodsam tingimus; ei ole seatud 2 tunni piirangut);
3) varasemat töötasu (soodsam tingimus; ei ole seatud piirangut allapoole varasemat töötasu);
4) haridustaset (sama);
5) varasemat töökogemust (sama);
6) olemasolevat või omandatavat eriala (soodsam, võtab arvesse ka uue eriala kui omandab seda töötuse ajal) ja
7) hoolduskoormust (soodsam, tingimust ei ole kehtivas seaduses).
(6) Sobivaks tööks töötule alates 21. nädalast töötuna arvelevõtmisest arvates loetakse töö:
1) mis terviseseisundit arvestades ei ole töötule vastunäidustatud (tingimus sama);
2) mis võib olla tähtajaline (tingimus sama);
3) mille korral jõudmiseks elukohast töökohta ja tagasi ei kulu rohkem kui kaks tundi päevas või mida on võimalik teha töötu elukohas püsivalt kaugtööna (sama);
4) mille eest makstakse töötasu vähemalt töölepingu seaduse § 29 lõike 5 alusel kehtestatud töötasu alammääras või mis töötuskindlustushüvitise saamise korral on suurem töötu samal perioodil saadavast töötuskindlustushüvitisest, kui see ületab töötasu alammäära (tingimus sama);
5) mis arvestab töötu haridust, eriala ja varasemat töökogemust või tööturukoolitusel omandatavat eriala (tingimus soodsam, sh võetakse arvesse ka uus eriala kui töötu omandab seda töötuse ajal);
6) mis arvestab mõistlikul määral hoolduskoormusega (soodsam, tingimust ei ole kehtivas seaduses).

Lõige 7 sätestab, et kõikidel inimestel, kes on töötuna arvele võetud enne 1. jaanuari 2027, ei arvestata enne 2027. aasta 1. jaanuari mõjuva põhjuseta nõustamisel osalemata jätmisi, tegevuskava täitmisest ja sobivast tööst keeldumisi. 1. jaanuaril 2027 algab uus töötuna arveloleku lõpetamise aluste arvestus. See tagab ühesuguse töötuna arveloleku lõpetamise aluste arvestuse kõigile töötukassas töötuna arvel olevatele töötutele ning ei ole vaja arvestada paralleelselt erinevate rühmade rikkumisi nende töötuna registreerimise ajast lähtudes. See tagab töötuna arveloleku tingimuste ühetaolisuse ja arusaadavuse nii töötukassa klientidele kui ka nõustajatele.

Eelnõu § 1 punktiga 15 täiendatakse TöMSi § 33 lõiget 7. Lõige 7 on rakendussäte, mis on seotud töötutoetuse kaotamisega alates 1. jaanuarist 2026 ja milles sätestatakse seaduse varasema redaktsiooni kohaldamine isikutele, kellele makstakse töötutoetust või kellele töötutoetuse maksmine on peatatud TöMSi enne 1. jaanuari 2026 kehtinud redaktsiooni alusel. Muudatusega täpsustatakse rakendussätet, et TöMSi § 24 lõike 1 punktide 1‒3 ja lõike 2 ning § 25 lõike 1 punktide 1‒3 korral varasemat redaktsiooni ei kohaldata. Muudatus on vajalik, kuna aktiivsusnõuete rikkumisega kaasnevate sanktsioonide muudatuste järel ei ole TöMSi §-des 24 ja 25 sätestatud sanktsioonide kohaldamine enam asjakohane. Seetõttu ei kohaldata neid enam ka § 33 lõikes 7 nimetatud isikute suhtes.

Eelnõu §-ga 2 jäetakse sotsiaalmaksuseaduse § 6 lõike 1 punktist 11 välja viide tööharjutusele kuivõrd töötukassa tööharjutuse teenuse pakkumine lõpetati vastavalt Vabariigi Valitsuse määruse „Tööhõiveprogramm 2024‒2029“ 1. jaanuaril 2026. aastal jõustunud muudatusele.

Eelnõu §-s 3 sätestatakse TKindlSis tehtavad muudatused.

Eelnõu § 3 punktiga 1 muudetakse TKindlSi § 13 lõike 1 punkti 1. Muudatuse kohaselt lõpetatakse töötuskindlustushüvitise maksmine alles siis, kui lõpeb arvelolek. Kehtiva korra järgi kaasnes esimese rikkumisega töötuskindlustushüvitise lõppemine näiteks olukorras, kus töötu ei täida temaga tegevuskavas kokkulepitud tegevusi. See tähendas, et hüvitise maksmine inimesele lõpetati, kuigi tema töötuna arvelolek säilis. Inimesel säilis ka õigus hüvitist uuesti taotleda.

Edaspidi ei lõpetata esimese rikkumise järel töötuskindlustushüvitise maksmist. Selleks, et rakendada kõigile töötutele, sh töötuskindlustushüvitise saajatele, ühetaolist rikkumiste menetlemise korda, minnakse üle süsteemile, kus hüvitise maksmine lõpetatakse alles koos arveloleku lõppemisega. See tähendab, et ka töötuskindlustushüvitise saajate puhul järgneb esimesele kahele rikkumisele hoiatus ning kolmanda rikkumise järel lõpeb arvelolek ja töötuskindlustushüvitise maksmine. Astmeline lähenemine ning selged ja töötule selgitatud rikkumised ja nende tagajärjed võimaldavad ka töötutel oma käitumist korrigeerida. Samuti motiveerib töötuna arveloleku ja töötuskindlustushüvitise lõppemise hoiatus töötuid aktiivsusnõudeid järgima ja toetab nende kiiremat tööle asumist.

Eelnõu § 3 punktiga 2 tunnistatakse TKindlSi § 13 lõike 1 punktid 2 ja 3 kehtetuks, kuna neis nimetatud rikkumised on koondatud ühte punkti. Edaspidi lõpevad töötuskindlustushüvitise maksed aktiivsusnõuete rikkumiste tõttu üksnes töötuna arveloleku lõppemise korral (vt selgitust seletuskirja § 3 p-s 1).

Eelnõu § 3 punktiga 3 täiendatakse TKindlSi § 23 lõike 2 punkti 6, sätestades töötukassa õiguse teha iseseisvalt analüüse ja uuringuid (nt klientide rahulolu uuring, kvaliteediuuring) töötukassa tegevuse, sh töötuskindlustuse ja rakendatavate tööturumeetmete ning töövõime hindamise ja töövõimetoetuse mõju, tõhususe ja kvaliteedi kohta.

Sätte senise sõnastuse põhjal võis jääda arusaamatuks, kas töötukassal on õigus sätte kohaselt enda tegevuse mõju, kvaliteedi ja tulemuslikkuse hindamiseks pöörduda ka inimeste poole. Sätte ümbersõnastamise eesmärk on tagada, et inimeselt oleks võimalik küsida tagasisidet töötukassa tegevuste osas (nt rahulolu uuringutes), säte vastaks seeläbi töötukassa ülesannetele ja võimaldaks töö paremat planeerimist ja korraldamist ka läbi inimeste tagasiside, toimides halduse enesekontrolli osana ja sisendina.

Analüüside ja uuringute tegemise õiguslikku alust täiendab TKindlSi § 35 lõike 1 punkt 7. Uuringute läbiviimine toimub töötukassa andmekogus töödeldavate andmete piires. Juhul kui uuringu või analüüsi tegemiseks on vaja saada täiendavaid andmeid muudest allikatest, toimub andmetöötlus isikuandmete kaitse seaduse § 6 alusel.

Uuringuid ja analüüse teeb töötukassa ise või töötukassa tellimusel teenusepakkuja, kellega sõlmitakse leping ning kellele edastatakse uuringuks ja analüüsi tegemiseks vajalikud andmed. Töötukassal on sellel eesmärgil õigus töödelda töötukassa andmekogusse kantud isikuandmeid ja eriliigilisi andmeid ning edastada neid andmeid analüüsi või uuringusse kaasatud kolmandale isikule. Andmeid kolmanda isikuga jagades on sätestatud konfidentsiaalsuskohustus ning järgitakse kõiki andmekaitse põhimõtteid, näiteks minimaalsuse põhimõtte järgmiseks pseudonüümitakse edastatavad andmed, kui kaasatud kolmandal isikul puudub talle antud ülesande täitmiseks vajadus andmete töötlemiseks isikut otseselt tuvastada võimaldaval viisil.

Kvaliteedi analüüsimisel täidetakse mh Euroopa Liidu kohustusi. Näiteks tuleb Euroopa Liidu Nõukogu soovituste kohaselt esitada andmeid soovituste tulemuse seireks. Selline seirevajadus kaasneb nõukogu 15. veebruari 2016. a soovitusega, mis käsitleb pikaajaliste töötute integreerimist tööturule (2016/C 67/01), või 30. oktoobri 2020. a soovitusega, mis käsitleb algatust „Töösild – noorte tööhõive tugevdamine“ ja millega asendatakse nõukogu 22. aprilli 2013. a soovitus noortegarantii loomise kohta (2020/C 372/01). Mõlemal juhul on vaja esitada seireandmeid sihtrühma kohta ka kuus ja 12 kuud pärast töötuna arveloleku lõpetamist.

Tööturuteenustega rahulolu uurimise vajadus tuleb töötukassale Euroopa Parlamendi ja nõukogu otsusest (EL) nr 573/2014/EL, mille artikli 4 lõike 1 punkti iv kohaselt mõõdavad kõik ELi avalikud tööturuasutused kliendi rahulolu avalike tööturuasutuste teenustega.

Eelnõu § 3 punktiga 4 täiendatakse TKindlSi § 28 lõikega 4, et anda nõukogule võimalus võtta otsuseid vastu ka koosolekut kokku kutsumata. Kehtiva õiguse kohaselt on TKindlS § 28 lõike 3 järgi nõukogu töö vorm koosolek, mistõttu ei ole nõukogul praegu võimalik teha oma pädevusse kuuluvaid otsuseid muus vormis. Muudatuse eesmärk on täpsustada töötukassa juhtimisreegleid ja suurendada nende paindlikkust, võimaldades nõukogul vajaduse korral, sealhulgas kiireloomulistes olukordades, teha otsuseid kirjalikus menetluses. Samal ajal säilitatakse nõukogu otsuste tegemiseks vajalik häälteenamuse põhimõte. Ühtlasi nähakse ette, et TKindlSi § 28 lõike 2 punktides 2‒23, 6 ja 8–11 nimetatud küsimustes saab otsuseid vastu võtta üksnes nõukogu koosolekul. Tegemist on töötukassa tegevuse ja juhtimise seisukohalt olulisemate küsimustega, sealhulgas töötukassa eelarve, töötuskindlustusmakse määra, töötuskindlustushüvitiste sihtfondi ning koondamise ja tööandja maksejõuetuse puhul makstavate hüvitiste sihtfondi laekuvatest maksetest tööturuteenuste ja -toetuste sihtkapitali ülekantavate vahendite määra kehtestamise ja muutmise ettepanekute tegemine, juhatuse tegevusega seotud küsimused, mille otsustamisel on vajalik nõukogu liikmete vahetu arutelu ja seisukohtade kujundamine koosolekul.

Eelnõu § 3 punktiga 5 täiendatakse TKindlSi uue §-ga 281, millega sätestatakse nõukogu otsuse vastuvõtmise kord koosolekut kokku kutsumata. Tegemist on töötukassa juhtimisreeglite täpsustusega, mille eesmärk on suurendada otsustamise paindlikkust, jättes samal ajal otsustamise sisulised eeldused ja pädevused muutmata.

Uues sättes reguleeritakse otsuse projekti edastamine nõukogu liikmetele, vastamiseks tähtaja määramine ning otsuse vastuvõetuks lugemise tingimused. Otsuse projekt ja sellega seotud dokumendid saadetakse nõukogu liikmetele kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis, mis tähendab, et need peavad olema püsivalt taasesitatavad, kuid ei pea olema allkirjastatud.

Otsus loetakse vastuvõetuks, kui selle poolt hääletab vähemalt üle poole nõukogu liikmetest, ning tähtajaks vastamata jätmist käsitatakse otsusele vastu hääletamisena. Nõukogu liige loetakse vastu hääletanuks, kuna nõukogu liige peab oma seisukoha kujundama ja vastutuse otsuse tegemisel võtma ega saa otsustamist vältida erapooletuks jäämise kaudu. Nõukogu liikme seisukoht esitatakse kirjalikus (omakäeliselt või elektrooniliselt allkirjastatud) vormis.

Samuti nähakse ette nõukogu liikmete teavitamine vastuvõetud otsusest ja hääletamistulemustest kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis.

Eelnõu § 3 punktiga 6 täpsustatakse TKindlS § 30 lõiget 6. Muudatuse eesmärk on täpsustada, et lõikes 6 sätestatud juhatuse otsuste vastuvõtmise kord kohaldub juhatuse otsuste vastuvõtmisel koosolekul. Muudatus on vajalik, et eristada koosolekul otsuste vastuvõtmise korda sama paragrahvi lõike 7 alusel koosolekut kokku kutsumata otsuste vastuvõtmisest ning vältida võimalikke tõlgendamisprobleeme (vt eelnõu § 3 punkte 7 ja 8). Tegemist on täpsustava muudatusega, millega ei muudeta otsuste vastuvõtmiseks nõutavat häälteenamust ega otsustamise korda sisuliselt.

Eelnõu § 3 punktiga 7 täiendatakse TKindlSi § 30 lõikega 7, millega nähakse ette võimalus töötukassa juhatusel võtta otsuseid vastu ka koosolekut kokku kutsumata, välja arvatud küsimustes, mille puhul põhikirjas on ette nähtud otsuse tegemine juhatuse koosolekul. Töötukassa nõukogu pädevuses on põhikirja kehtestamise ettepaneku tegemine valdkonna eest vastutava ministri kaudu Vabariigi Valitsusele. Muudatus on juhtimisreeglite täpsustus, mille eesmärk on suurendada juhatuse otsustamise paindlikkust ja tagada võimalus teha kiireloomulisi otsuseid ilma koosolekut kokku kutsumata. Samas antakse Vabariigi Valitsusele volitus näha põhikirjas ette küsimused, mida juhatus ei või otsustada koosolekut kokku kutsumata.

Eelnõu § 3 punktiga 8 täiendatakse TKindlSi uue §-ga 301, millega sätestatakse juhatuse otsuse vastuvõtmise kord koosolekut kokku kutsumata. Tegemist on töötukassa juhtimisreeglite täpsustusega, mille eesmärk on suurendada otsustamise paindlikkust, jättes samal ajal otsustamise sisulised eeldused ja pädevused muutmata.

Uues sättes reguleeritakse otsuse projekti edastamine juhatuse liikmetele, vastamiseks tähtaja määramine ning otsuse vastuvõetuks lugemise tingimused. Otsuse projekt ja sellega seotud dokumendid saadetakse juhatuse liikmetele kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis, mis tähendab, et need peavad olema püsivalt taasesitatavad, kuid ei pea olema allkirjastatud.

Otsus loetakse vastuvõetuks, kui selle poolt hääletab vähemalt üle poole juhatuse liikmetest, ning tähtajaks vastamata jätmist käsitatakse otsusele vastu hääletamisena. Juhatuse liikme seisukoht esitatakse kirjalikus (omakäeliselt või elektrooniliselt allkirjastatud) vormis.

Samuti nähakse ette juhatuse liikmete teavitamine vastuvõetud otsusest ja hääletamistulemustest kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis.

Eelnõu §-s 4 sätestatakse TVTSis tehtavad muudatused.

Eelnõu § 4 punktiga 1 muudetakse TVTS § 7 lõiget 5 ning lisatakse ministri määruse kehtestamiseks volitusnormi töövõime hindamisel antud eksperdiarvamuste kvaliteedi ja põhjendatuse hindamine.

Eelnõu § 4 punktiga 2 täiendatakse TVTSi § 7 lõigetega 7 ja 8. Sätted on vajalikud selleks, et töötukassal oleks õiguslik alus kontrollida pärast töövõime hindamise otsuste tegemist töövõime hindamisel antud eksperdiarvamuste kvaliteeti ja põhjendatust ning kaasata kontrollimisse tervishoiuteenuse osutajaid ja teisi eksperte. Seeläbi on võimalik parendada ka töövõime hindamise kvaliteeti.

TVTSi § 7 lõike 1 kohaselt võib töötukassa kaasata eksperdiarvamuse saamiseks vajaduse korral tervishoiuteenuse osutajaid ja teisi eksperte. TVTSi § 7 lõike 2 kohaselt sõlmib töötukassa töövõime hindamisel eksperdiarvamuse saamiseks tervishoiuteenuse osutajaga tsiviilõigusliku lepingu. Töötukassa ülesanne on teha nende tervishoiuteenuse osutajate tegevuse üle eksperdiarvamuste andmisel lepingulist kontrolli. TVTSi § 7 lõikega 7 antaksegi töötukassale õigus kontrollida eksperdiarvamuste kvaliteeti ja põhjendatust kaasates selleks vajadusel tervishoiuteenuse osutajaid ja teisi eksperte. Selliseid kvaliteedikontrolle tehakse praktikas peamiselt kahel põhjusel. Esiteks kui tuleb sisend inimese enda või mõne kolmanda osapoole poolt, et töövõime hindamisel võib olla kliendi suhtes tehtud vale otsus, siis peab töötukassa seda uurima. Selleks, et kontrollida hindamise aluseid ning seda, kas hindamisel on võetud arvesse kõik asjakohased andmed, on vaja ligipääsu tervise infosüsteemi andmetele. Teiseks hinnatakse metoodika kvaliteeti, mille aluseks on igapäeva praktikas hindamises küsitavusi või erinevat tõlgendamist põhjustavad teemad (nt vaimse võimekuse hindamine). Selleks analüüsitakse koostatud eksperdihinnanguid ja tuvastatakse seal metoodika arendamise kohad (nt arsti juhendi uuendamise vajadus). Seega on kvaliteedikontrolli tulemuse põhjal võimalik hinnata nii üksikute otsuste kvaliteeti ja nende põhjendatust konkreetse inimese suhtes kui ka ühtlustada töövõime hindamiste kvaliteeti ja järjepidevus.

Kehtiva TVTSi järgi ei saa eksperdiarvamuste kvaliteedi ja põhjendatuse hindamisel kasutada tervise infosüsteemis olevaid andmeid, kuna TVTSi § 7 lõike 4 kohaselt on töövõimet hindaval arstiõppe läbinud töötukassa töötajal ja tervishoiuteenuse osutajal juurdepääs tervise infosüsteemis olevatele isikuandmetele vaid töövõime hindamiseks. Eksperdiarvamuste kvaliteedi ja põhjendatuse hindamiseks on arstiõppe läbinud töötukassa ekspertarstidel ja töötukassa kaasatud arstiõppe läbinud isikutel vajalik näha lisaks eksperdiarvamuses sisalduvatele andmetele ka selle aluseks olevaid tervise infosüsteemi andmeid, et oleks võimalik eksperdiarvamuse kvaliteeti kontrollida alusandmete võrdluses. Ilma nende andmeteta on praegu keeruline tagada täpset arusaama hinnangu sisulisest kvaliteedist. Sättega luuakse õiguslik alus teha päringuid tervise infosüsteemi, mitte lähtuda üksnes tervishoiuteenuse osutajate ekspertarstide varem tehtud päringu andmetest. Kuivõrd tegemist on halduse enesekontrolliga efektiivse ja sisuliselt hästi toimiva haldusmenetluse tagamiseks, ei saa see toimuda isiku nõusoleku alusel.

Vastava kvaliteedi ja põhjendatuse hindamise kontrolli andmekoosseis on piiratud töövõime hindamiseks vajaliku andmekoosseisuga. Rohkemate andmete kogumine oleks andmete töötlemise eesmärki arvestades ülemäärane ja rikuks minimaalsuse põhimõtet. Seetõttu antaksegi TVTSi § 7 lõikega 8 arstiõppe läbinud töötukassa töötajale ja töötukassa kaasatud arstiõppe läbinud isikule eksperdiarvamuste kvaliteedi ja põhjendatuse hindamiseks juurdepääs tervise infosüsteemis olevatele TVTSi § 7 lõikes 4 nimetatud isikuandmetele TVTS § 6 lõikes 1 nimetatud nõusoleku ulatuses ning töövõime hindamise taotluse, otsuse ja eksperdiarvamuse andmetele töötukassa andmekogus.

Eelnõu § 4 punktiga 3 tunnistatakse kehtetuks TVTSi § 18, mis käsitleb töövõimetoetuse peatamise võimalust. Kehtiva seaduse kohaselt järgneb esimesele rikkumisele töövõimetoetuse peatamine kümneks päevaks, teise rikkumise korral peatamine 30 päevaks. Muudatusega lõpetatakse töövõimetoetuse peatamine ning dokumenteeritud rikkumise järel lähtutakse kõikide teiste töötutega samadest põhimõtetest: esimese kahe rikkumise korral tehakse hoiatus (töövõimetoetuse maksmist ei peatata) ning kolmandaga kaasneb töötuna arveloleku lõppemine ja sellega lõpeb ka töövõimetoetuse maksmine. Muudatus ühtlustab töövõimetoetuse saajate, töötuskindlustushüvitise saajate ja kõikide teiste registreeritud töötute sanktsioonide rakendamise põhimõtteid. Astmeline lähenemine ja selgelt registreeritud rikkumised ja töötule rikkumiste tagajärgede selgitamine võimaldavad ka töötutel oma käitumist parandada.

Eelnõu § 4 punktiga 4 muudetakse TVTSi § 19 lõiget 6, jättes sättest välja viide TVTSi §-le 18, kuna see tunnistatakse kehtetuks (vt täpsemalt eelnõu § 4 p 3).

Eelnõu §-ga 5 sätestatakse seaduse aktiivsusnõuete muudatuste jõustumine 1. jaanuaril 2027 (need on § 1 punktid 5‒15, § 3 punktid 1, 2 ja 4‒8 ning § 4 punktid 3 ja 4). Jõustumistähtaeg on seatud arvestusega, et enne seaduse jõustumist jõuaks töötukassa teha vajalikud korralduslikud ja infotehnoloogilised muudatused. Ülejäänud sätted jõustuvad üldises korras.

4. Eelnõu terminoloogia

Eelnõus ei kasutata uusi termineid.

5. Eelnõu vastavus Euroopa Liidu õigusele

Eelnõu ei ole puutumuses Euroopa Liidu õigusaktidega.

6. Seaduse mõju

Eesmärk ja sisuliste muudatuste kokkuvõte:
Eelnõuga muudetakse tööturumeetmete süsteemi, et suurendada tööotsijate aktiivsust, lühendada töötuse kestust ning muuta süsteem lihtsamaks ja paremini rakendatavaks. Selleks lihtsustatakse aktiivsusnõuete rikkumiste arvestust, kehtestatakse ühtne ja astmeline sanktsioonisüsteem, ajakohastatakse sobiva töö mõistet, täpsustatakse andmevahetust töötukassa ja kohalike omavalitsuste vahel ning muudetakse töötukassa juhtimis- ja otsustusreeglid paindlikumaks.

Eelnõu otsesed sihtrühmad on registreeritud töötud, töötuskindlustushüvitise ja töövõimetoetuse saajad ning töötukassa. Muudatused mõjutavad töötuid, kuna muutuvad nende kohustused ja tingimused, millest sõltub töötutoetuste ja teenuste saamine. Töötukassa jaoks lihtsustuvad menetlused ja väheneb töökoormus, kuid uue süsteemi rakendamise võib töökoormus ajutiselt suureneda.

Mõju analüüs
Muudatuste rakendamisega kaasneb otsene mõju järgmistes valdkondades: (1) sotsiaalne mõju (mõju tööhõivele), (2) mõju riigivalitsemisele (sh töötukassale ja töötukassa eelarvele).

Mõju majandusele ja tööandjatele avaldub kaudselt. Avalduva mõju ulatus sõltub sellest, kas muudatuste tulemusena töötute liikumine tööturule suureneb või jääb muutumatuks ja mõjutab seeläbi tööjõupakkumist tööandjatele. Kuna mõju majandusele on kaudne, ei analüüsita seda põhjalikumalt. Mõju tööturule on täpsemalt analüüsitud sotsiaalse mõju osas.

Mõju regionaalarengule avaldub kaudselt. Aktiivsusnõuete täitmine on kohustuslik kõigile töötuna registreeritud inimestele, olenemata piirkonnast. Seega ei tekita aktiivsusnõuete rakendamine iseenesest piirkondlikke erinevusi. Töötukassa esindused on olemas kõigis maakondades ning nõustamisi korraldatakse vajadusel ja põhjendatud juhul ka distantsilt, sh töötukassa iseteeninduskeskkonnas, telefoni või videokõnena. Seega on põhjendatud juhul piisavalt võimalusi paindlikuks teenuseosutamiseks. Kaudne regionaalne mõju avaldub eelkõige läbi sobiva töö kättesaadavuse seetõttu, et tööturu olukord on piirkondlikult erinev (samal põhjusel võib aktiivsusnõuete mõju erineda ka ajas kui tööturu olukord muutub). Olukorras ja piirkonnas, kus tööpakkumiste arv on suur, on suurem võimalus leida sobiv töö kiiresti, kuid majanduslanguse perioodil või suurema töötusega piirkonnas on sobivaid tööpakkumisi vähem, mistõttu võivad sobiva töö otsingud võtta kauem aega. Selleks, et motiveerida tööotsingute laiendamist olukorras, kus sobivat tööd ei ole iseseisvalt leitud, muutuvad sobiva töö tingimused alates 21. nädalast peale töötuna registreerimist. See tähendab, et võimalike tööpakkumiste arv, mida töötukassa saab inimesele vahendada, laieneb. Lähtudes eeldusest, et tööle asumise motivatsioon ei erine piirkondlikult, ei ole oodata piirkondlikke erisusi aktiivsusnõuete rikkumiste arvus. Lähtudes eelnevast puudub eelnõu rakendamisel otsene mõju regionaalarengule ja sellega seotud riiklikele strateegilistele eesmärkidele ning kohaliku omavalitsuse tegevusele.

Muudatused ei mõjuta IT-valdkonda, haridust, kultuuri, riigikaitset ja välissuhteid ega siseturvalisust ja keskkonda, mistõttu ei ole mõju olulisust nendes valdkondades hinnatud.

6.1. Sotsiaalne mõju
Kokkuvõte:
Kavandatavad muudatused mõjutavad töötute käitumist tööotsingul. Aktiivsusnõuete rikkumiste arvestuse lihtsustamine ja sanktsioonide selgem süsteem muudavad kohustused ning nende rikkumise tagajärjed töötule arusaadavamaks ja etteaimatavamaks. See suurendab motivatsiooni täita aktiivsusnõudeid ning osaleda nõustamises ja teistes tööturuteenustes.

Astmeline sanktsioonisüsteem annab inimesele võimaluse oma käitumist enne rangemate tagajärgede saabumist korrigeerida. See toetab proportsionaalset lähenemist ja vähendab riski, et inimene langeb süsteemist välja üksikute rikkumiste tõttu.

Sobiva töö mõiste ajakohastamine ja selle järkjärguline laienemine soodustab tööotsingute ulatuse suurenemist ning valmisolekut vastu võtta laiemat valikut tööpakkumisi. Selle tulemusena võib lüheneda töötuse kestus ja väheneda pikaajalise töötuse risk.

Võimaliku negatiivse kõrvalmõjuna võib suureneda risk, et haavatavamad sihtrühmad, eelkõige vähenenud töövõimega või keerukamate sotsiaalsete probleemidega inimesed, ei suuda nõudeid täita ning nende töötuna arvelolek lõpetatakse. Samuti võib muudatuste rakendamise algfaasis ajutiselt suureneda töötuna arveloleku lõpetamise otsustega seotud vaidluste arv.

Töötukassa andmetel oli 2025. aasta iga kuu lõpu seisuga töötuna arvel keskmiselt 46 301 inimest, 2024. aastal oli see arv 50 281. Rahvaarvuga võrreldes moodustavad registreeritud töötud ligikaudu 3,5% Eesti elanikkonnast ning osakaal tööjõust (registreeritud töötuse määr) on 2025. aastal olnud ligikaudu 6%. Seega võib mõjutatud sihtrühma pidada proportsioonina kogu tööjõust pigem väikeseks.

Registreeritud töötute seas on naisi rohkem kui mehi, kuna naised registreerivad end töötuna sagedamini. Soolised erinevused avalduvad eeskätt vanuserühmas 25–54, kus 2025. aasta kuude keskmisena oli töötuna arvel ligikaudu 2751 naist rohkem kui meest; samas vanuserühmas on ka töötute koguarv suurim. Peaaegu iga viies registreeritud töötu on vähenenud töövõimega. Ukraina sõja tõttu rahvusvahelise kaitse saanud registreeritud töötute arv on 2025. aasta oktoobri lõpuks vähenenud 2801 inimeseni, moodustades 6,6% kõigist töötutest. Töötuse määr Ida-Virumaal on ülejäänud Eestiga võrreldes endiselt oluliselt kõrgem.
Muudatustega kavandatud töötuna arveloleku süsteemi lihtsustamine, süsteemi suurem läbipaistvus ja selgus ning töötute tõhusam tööellu naasmise toetamine puudutab kaudselt kõiki töötuna arvel olevaid isikuid. Samas on muudatuste mõju ja ulatus registreeritud töötutele erinev: see sõltub töötu arveloleku kestusest ja aktiivsusnõuete täitmisest, sh sellest, kas töötu saab rahalist või mitterahalist tuge, samuti töötu individuaalsetest (nt tervislik seisund ja töövõime) ja sotsiaalsetest (nt hoolduskoormus) taustateguritest, mis kujundavad tema võimalusi aktiivsusnõudeid täita ja tööturule naasta.

Järgnevalt analüüsitakse kavandatud muudatuste sotsiaalseid mõjusid muudatuste kaupa, kirjeldades seejuures ka neid sihtrühmi, kes on muudatustest otseselt mõjutatud.

6.1.1. Muudatus 1: aktiivsusnõuete lihtsustamine ja sanktsioonide ühtlustamine kõigile töötutele
Muudatuste jõustumisel lõpetatakse töötuna arvelolek kolme rikkumise järel, sõltumata rikkumise liigist.
Järgnevas tabelis on näha, kui palju on eriliigilisi sanktsioone registreeritud töötutele rakendatud. Statistika on kuvatud rikkumise kuupäeva, hüvitise või toetuse liigi (esimese rikkumise ajal kehtiv toetus või hüvitis) ja rikkumise järjekorranumbri (esimene, teine ja kolmas rikkumine) kaupa. Tabelis ei ole eraldi välja toodud TKH ja TVT koos saajaid, kuna selle rühma rikkumiste arv on prognoosi koostamiseks liiga väike: 2024. aastal 11, 2023. aastal kolm ja 2021. aastal üks rikkumine.

Tabel 2. Sanktsioonide arv aastatel 2021–2025 oktoober toetuse/hüvitise saamise (esimese rikkumise ajal) põhjal
Toetus/hüvitis esimese rikkumise järel
Rikkumise nr
Rikkumise aasta

2021
2022
2023
2024
2025 10 k
Ei saanud toetust või hüvitist
1
1364
1170
1790
3645
3831

2
331
320
533
1256
1591

3
75
95
173
485
701
Sai töötuskindlustushüvitist
1
10
9
11
56
89

2
2
2
2
20
29

3

1
1
6
7
Sai töötutoetust
1
120
143
300
530
659

2
7
14
69
106
162

3
1
8
22
32
58
Sai töövõimetoetust
1
149
160
282
594
631

2
21
39
75
158
203

3
7
9
24
60
77
Allikas: Eesti Töötukassa

Peamiseks põhjuseks läbi aastate on olnud nõustamisel mitteosalemine vähemalt kord 30 päeva jooksul, mis moodustab umbes 96% sanktsioonidest aastail 2019–2024 (vt tabel 3). Aastati on selle rikkumise arv stabiilselt kasvanud ning 2024. aastal ulatus see üle 11 000. 2024. aastal kasvas märkimisväärselt ka tegevuskava kolm korda täitmata jätmine ning kolm korda mõjuva põhjuseta nõustamisel mitteosalemine. See viitab ühelt poolt töötute tööotsingu kesisele aktiivsusele, mistõttu kasvab aktiivsusnõuete rikkumiste arv, ning teiselt poolt töötukassa sekkumiste rangemaks ja järjekindlamaks muutumisele.

Tabel 3. Aktiivsusnõuete mittetäitmise põhjused, 2019–2024
Aasta
Eelmisest pöördumisest 30 päeva möödumine
Tegevuskava kolmandat korda täitmata jätmine
Kolmandat korda mõjuva põhjuseta pöördumata jätmine
2019
7638
96
23
2020
8100
56
14
2021
7030
41
20
2022
7914
44
19
2023
9115
58
36
2024
11 056
202
118
Allikas: Eesti Töötukassa

Samal ajal on kasvanud ka töötuna arveloleku lõpetamise otsuste koguarv ning sanktsioonidega lõpetamiste osakaal. Jooniselt 2 on näha, et töötuna arveloleku lõpetamise otsuste koguarv on aastatel 2019–2024 selgelt kasvanud, ulatudes 2019. aasta 67 406 otsuselt 2024. aastaks juba 94 912 otsuseni. Samal ajal on kasvanud aktiivsusnõuete rikkumise osatähtsus arveloleku lõpetamise korral. Kui 2019. aastal moodustasid sanktsioonidega lõpetamised 11,5% kõigist lõpetamistest, siis 2024. aastal oli näitaja 12,0%. Selline suundumus viitab ühelt poolt klientide aktiivsuse vähenemisele ja raskustele tööotsingukohustuste täitmisel ning teiselt poolt töötukassa praktika ühtlustumisele ja järjekindlamale sekkumisele.

Joonis 2. Arveloleku lõpetamise otsuste arv ja aktiivsusnõuete rikkumiste osatähtsus arveloleku lõpetamise otsustes, 2019–2024.
Allikas: Eesti Töötukassa

Arvestades, et nii otsuste koguarv kui ka sanktsioonide osatähtsus kasvab, toetab see vajadust selgemate ja rangemate tingimuste järele, et tagada ühtne hindamis- ja otsustamispraktika ning vähendada olukordi, kus aktiivsusnõuete täitmata jätmise tagajärjed on ebaselged.
Astmeline süsteem (esimesele kahele rikkumisele järgneb hoiatus, kolmandale rikkumisele arveloleku lõpetamine) suurendab tööotsijate motivatsiooni tööd otsida ja teeb sanktsioonide rakendumise etteaimatavaks. Lühiajaliselt võib kohanemisperioodil rikkumiste arv suureneda (töötukassa 2027. a prognoos: +5%), kuid edaspidi, kui inimesed on uute nõuetega kohanenud ja oma käitumist korrigeerinud, võib eeldada rikkumiste arvu vähenemist, töölemineku osakaalu kasvu ja töötuse mediaankestuse vähenemist. Empiirilised uuringud näitavad, et tõhusam tööotsingu seire ja rangemad nõuded võivad keskmiselt lühendada töötuse kestust, uuringud näitavad töötuse kestuse vähenemist umbes 10–16% ning tööle liikumise tõenäosuse suurenemist umbes 20–30%, mõnel juhul isegi enam. Samas on mõju suurus tugevalt riigi, sihtrühma, seire intensiivsuse ja tööturu olukorra spetsiifiline26. Töötukassa hinnangul lüheneks keskmine töötuna arveloleku kestus u 13 päeva ning selle mediaan u kaks päeva (võrreldes 2024. aastal tegelikult lõpetatud arvelolekute kestusega).

Kuna kõikidele töötuna arvel olevatele isikutele rakenduvad samad sanktsioonid, sõltumata saadavast hüvitisest või toetusest, ei peatata töötuskindlustushüvitise või töövõimetoetuse maksmist enam esimese rikkumise järel, vaid alles pärast kolmandat registreeritud rikkumist, millele eelneb hoiatus.

Tabel 4. Kehtivad aktiivsusnõuded ja nende rikkumise tagajärjed
Aktiivsusnõue täitmata/tagajärg
Rikkumiste arv
TKH lõpp
TVT peatamine
TVT lõpp
Arveloleku lõpp
1. Ei osale nõustamisel kokkulepitud ajal
1
X
10 päeva

2

30 päeva

3

X
X
2. Ei osale nõustamisel 30 päeva jooksul
1

X
3. Jätab täitmata kokkulepitud tegevuse
1
X
10 päeva

2

30 päeva

3

X
X
4. Keeldub sobivast tööst
1
X
10 päeva

2

30 päeva

3

X
X

2024. aastal lõpetati TKH 44 korral. TVT maksmise peatamiste arv on aastail 2022–2025 selgelt kasvanud nii kümneks kui ka 30 päevaks peatamise korral (tabel 5): vastavalt 213-lt (2022) kuni 905ni (2025, jaan–nov), mis tähendab enam kui neljakordset tõusu, ning 26-lt kuni 176ni samal ajavahemikul, st ligi seitsmekordne suurenemine.

Tabel 5. Töövõimetoetuse peatamiste arv perioodil jaan 2022 – nov 2025
Peatamise aasta
10 päeva
30 päeva
2022
213
26
2023
392
65
2024
762
124
2025
905
176
Allikas: Eesti Töötukassa

Muudatuste jõustumisel muutuvad töötuskindlustushüvitise ja töövõimetoetuse saajatele aktiivsusnõuete tingimused mõnevõrra leebemaks, kuna toetuse või hüvitise maksmise lõpetamisele eelneb hoiatus, mis võimaldab töötul oma käitumist kohandada (vt tabel 6). See tähendab ühtlasi, et esialgu sanktsioonide arv eeldatavasti kasvab, kuna esialgu ei kaasne sellega hüvitise/toetuse lõppemist, vaid tehakse hoiatus. Samuti väheneb töötuskindlustushüvitiste lõpetamiste ja töövõimetoetuste peatamiste arv, kuna neid ei rakendata esimeste rikkumiste järel. Töötukassa stsenaariumiarvutuste kohaselt väheneb aastatel 2027–2029 eeskätt teise ja kolmanda rikkumise arv nii töötuskindlustushüvitise kui ka töövõimetoetuse saajate seas, kuna astmeline lähenemine võimaldab käitumist kohandada ning inimesed harjuvad uue süsteemiga. Uus süsteem vähendab seega riski, et üksik või korduv, kuid mitte süstemaatiline rikkumine toob kohe kaasa toetuse või hüvitise kaotuse, seega suureneb sihtrühma jaoks õigusselgus ja õiguskindlus. Eriti oluline on mõju vähenenud töövõimega isikutele, kellel võib aktiivsusnõuete regulaarne täitmine olla keerukam.

Tabel 6. Aktiivsusnõuete ja nende rikkumise tagajärjed muudatusettepaneku järgi
Aktiivsusnõue täitmata/tagajärg
Rikkumiste arv
Ei saa hüvitist ega toetust
Töötuskindlustus-hüvitis
(BTKH ja STKH)
Töövõimetoetus
(TVT)
1. Mõjuva põhjuseta ei osale nõustamisel kokkulepitud ajal või viisil, ei täida muud kokkulepitud tegevust või keeldub sobivast tööst
1
Rikkumise dokumenteerimine (hoiatus)

2
Rikkumise dokumenteerimine (hoiatus)

3
Arveloleku lõpetamine*

1
Rikkumise dokumenteerimine (hoiatus)

2
Rikkumise dokumenteerimine (hoiatus)

3
Arveloleku lõpetamine*

Isikut ei võeta töötuna arvele enne 90 päeva möödumist viimasest töötuna arveloleku lõpetamisest
*TKH ja TVT lõppemised on seotud arvelolekuga, st TKH lõppeb koos arvelolekuga ja TVT juhul, kui klient 14 päeva jooksul aktiivsusnõuet muul viisil ei täida.

Juhul kui muudatuste rakendamise tulemusel kasvab 90 päevase ooteaja rakendamiste arv, kasvab ka nende töötute arv, kelle ravikindlustus enne töötuna arvele tuleku naasmist võib katkeda. Ravikindlustus lõppeb 1 kuu pärast töötuna arveloleku lõppu juhul, kui inimene ei ole saanud ravikindlustust muudel alustel.

6.1.2. Muudatus 2: sobiva töö mõiste ajakohastamine
Seaduses muudetakse sobiva töö määratlus töö otsimise alguses seaduses paindlikumaks. Alates 21. nädalast seatakse sobivale tööle rohkem tingimusi ning arvestatakse inimese varasemaid oskusi, kogemusi ning töötukassa toel toimuvat ümberõpet, et pakkuda kõige enam sobivat tööd ja vajaduse korral toetada karjääripööret. Siiski on võrreldes praeguse regulatsiooniga sobiva töö tingimused eelnõu kohaselt edaspidi inimesele soodsamad. Muudatuse eesmärk on tagada inimestele paremini sobiv ja seeläbi stabiilsem töö, et ennetada ühtlasi korduvat töötust.

Kõige ulatuslikum mõju on sobiva töö mõiste ajakohastamisel töötuskindlustushüvitise ja töövõimetoetuse saajatele, kellel ei ole olulisi tööturutakistusi, kuid kes toetuse saamise tõttu võivad tööle liikumist edasi lükata. Samuti on enam mõjutatud enne töötuks jäämist spetsialisti ametikohal töötanud inimesed, kelle jaoks 21. nädalast tekkiv surve liikuda osaliselt sobivale või madalama kvalifikatsiooniga tööle võib tähendada suuremat kohanemisvajadust. Uuringute kohaselt27 võib sobiva töö liialt kiire muutmine survestada inimesi võtma kiiresti vastu töökoha, mis ei pruugi tingimata kõige paremini sobida. Seejuures mõjutab töö sobivuse tegelikku hinnangut ka tööle sõitmiseks kuluv aeg arvestades transpordivõimalusi, sellega seotud rahalist kulu ning kaugtöö tegemise võimalusi. Muudatusega eemaldatakse sobiva töö määratlusest ühistranspordi kasutamise ja töökohani jõudmise rahalise kulu arvestamine, mistõttu lähtutakse edaspidi eelkõige ajakulust (kuni kaks tundi päevas) või kaugtöö võimalusest. Selline muudatus tuleneb praktilistest piirangutest: enne ei olnud võimalik täpselt arvestada ühistranspordi väljumisaegu ega teenuse sobivust töötaja töögraafikuga, samuti ei ole halduslikult mõistlik kontrollida iga töökoha puhul eraldi transpordikulusid. Sisulist muudatust ja suuremat majanduslikku otstarbekuse linnakeskustest väljaspool elavate töötute jaoks muudatus kaasa ei too, sest praktikas ei hinnatud ka enne seadusemuudatust eraldi ühistranspordi aega ja kulusid ning kaugtöö võimalusi arvestati juba vajaduse korral paindlikult. Pärast koroonakriisi muutus levinuks kaugtöö tegemine28, mille võimalused puudutavad enim just muudatustest mõjutatud profiiliga (spetsialistid vanuses 25-54) tööotsijaid, ja mida sobiva töö määratluse juures ka arvesse hakatakse võtma.
Sobiva töö valiku otsustavad inimene ja töötukassa koostöös. See vähendab survet võtta kiiresti vastu töö, mis ei vasta inimese kvalifikatsioonile ja oskustele. Paindlik otsing suurendab tõenäosust, et inimene leiab töö, mis vastab tema kvalifikatsioonile ja oskustele, mis omakorda aitab kaasa töökoha pikaajalisele säilimisele ja töörahulolule.

Muudatuse järgi arvestatakse sobiva töö leidmisel mõistlikul määral hoolduskoormuse piirangutega, näiteks pereliikmete või lähedaste eest hoolitsemisega seotud piiranguid (nt lasteaiast tulenev ajapiirang). See muudatus mõjutab eelkõige naisi, kes tihti kannavad suuremat hoolduskoormust ning kelle tööotsinguid sellised piirangud kõige enam mõjutavad. Muudatus tagab võrdsemad võimalused tööotsinguks ja tööturule naasmiseks.

Kuigi muudatus toetab kiiremat tööle minemist, on oluline siiski arvestada, et seda mõjutab lisaks ka üldine majanduskeskkond ja tööturu olukord – majanduskasvu ja töökohtade loomise olukorras asutakse tööle kiiremini ning majanduslanguse ja kasvava töötuse tingimustes võib kõigi sihtrühmade tööle asumine olla aeglasem. Seejuures kehtib viitaeg ja kehvema majandusolukorra mõju avaldub sellele järgneval aastal.

6.2. Mõju riigivalitsemisele (Eesti Töötukassale)
Töötukassa vaatest väheneb kontrollitegevuste maht, kuna sõidukulusid ei pea hindama. Sanktsioonide arv esialgu suureneb, kuid kasv aeglustub ajapikku, mis vähendab edaspidi töötukassa töökoormust. Esimesel aastal pärast muudatuse jõustumist võib suureneda vaiete arv.

Töötukassa juhtimis- ja otsustusreeglite muutmisel (eelnõu § 3 punktid 4-8) on piiratud mõju töötukassa tegevusele. Muudatus suurendab juhtimisotsuste tegemise paindlikkust ja kiirendab kiireloomuliste küsimuste lahendamist, vähendades vajadust koosolekute kokkukutsumiseks. Samas ei muudeta töötukassa pädevust, ülesandeid ega otsustamise sisulisi aluseid ning olulisemates küsimustes säilib otsustamine koosolekul. Seetõttu on muudatuse mõju pigem korralduslik ja positiivne ning sellega ei kaasne olulist lisakoormust ega täiendavaid kulusid.

Muudatuse rakendamiseks tuleb ajakohastada juhendeid ja koolitada nõustajaid, et tagada ühtne praktika. Samuti eeldab muudatus hoiatuste kuvamist kliendile e-töötukassas ja nõustajale EMPISes, mis nõuab tehnilist arendust. Mõju töötukassale ei ole siiski märkimisväärne, kuna vajalikud arendused ja juhendite muudatused tehakse ühekordselt ning nõustajate praktika ühtlustamist toetatakse koolituste ja juhendamisega juba praegu.

Kohalike omavalitsuste puhul mõjutab eelnõu eelkõige andmevahetuse korraldust. Täpsem andmevahetus töötukassaga võimaldab vältida dubleerivat abivajaduse hindamist. Selle tulemusena võib väheneda KOV-ide töökoormus, kuna sama teavet ei ole vaja korduvalt koguda ja töödelda. Muudatus ei pane kohalikele omavalitsustele uusi sisulisi ülesandeid ega too eeldatavalt kaasa olulist lisakoormust või täiendavaid kulusid.

6.3. Muudatuste andmekaitseline mõju
1. Eelnõu § 1 punktiga 3 täpsustatakse töötukassa ja KOV vahelist andmevahetust, võimaldades töötukassal saada KOV-lt edaspidi isiku abivajaduse hindamise ja funktsioneerimisvõime piirangute andmeid, täites andmete ühekordse küsimise põhimõtet. Andmete jagamise eesmärk on inimese abivajaduse hindamisel dubleerimise ja samas lünkade vältimine, kuna abivajaduse hinnangut on võimalik kasutada tööalase abivajaduse määratlemisel ja abi võimaldamisel parimal viisil. Ka funktsioneerimisvõime piirangute osas puudub vajadus neid hakata kordama eraldiseisvalt töötukassale, kui sotsiaalabi pakkumisel on need juba kirjeldatud ning töötukassal on võimalik nende teadmistega abistada inimest parimal viisil tööturul hakkama saamiseks.

Arvestades töötlemise eesmärki ja viise, võib pidada andmevahetust dubleerimise vältimiseks vajalikuks ja kohaseks. Andmete töötlemisel tagatakse läbipaistvus seaduses sätestatud andmekoosseisuga (TöMS § 5 lõike 7 punkti 7 täiendused), täpsustades vastavalt ka töötukassa andmekogu (TKIS) põhimäärust, selgitades inimesele tema andmete kasutamist tööturuteenuste määramisel ning andes andmesubjektile soovi korral ka tema andmete väljavõte. Andmed on kaitstud nii tehniliste (andmekogu tehnilised meetmed ja ligipääsupiirangud) kui ka organisatoorsete (juhised, koolitused) kaitsemeetmetega.

Andmed ei ole TKIS põhiandmeteks, mistõttu töötukassa saab need sotsiaalteenuste ja -toetuste andmeregistri (STAR) kaudu ning need salvestatakse töötukassa andmekogus (TKIS). Tegemist on riigi infosüsteemi kuuluvate andmekogudega, mille andmevahetus toimub üle X-tee. Arvestades, et TKIS ja STAR andmevahetus toimib ka täna, kus mõlemad pooled rakendavad kõiki isikuandmete kaitsega kehtivaid nõudeid, ei too täiendav andmetöötlus kaasa uusi riske.

Andmetele juurdepääs on piiratud töötukassa töötajatega, kelle ülesandeks on inimese abistamine, teatud juhtudel on andmetele ligipääs vajalik ka töötajatel, kes tagavad andmekogu tehnilise toimimise. Kõik tegevused logitakse ja töötajatel on konfidentsiaalsuskohustus. Andmeid ei edastata kolmandatele isikutele, va tööturuteenuse osutamiseks vajalikus ulatuses teenust osutavale lepingupartnerile.

Kokkuvõtlikult ei kaasne muudatustega mõju, mis oluliselt mõjutaks või suurendaks andmesubjekti riski oma õiguste või vabaduste kasutamisel.

2. Eelnõu § 3 punktiga 3 täpsustatakse töötukassa analüüside ja uuringute läbiviimise korraldust ja eesmärke, rõhutades, et töötukassa viib läbi uuringuid ja analüüse oma tegevuse mõju, tulemuslikkuse ja kvaliteedi hindamiseks. Selleks peab olema võimalik koguda tagasisidet töötukassa teenuseid kasutavalt inimeselt (nt viies läbi rahulolu-uuringuid, teadlikkuse uuringuid jms). Uuringute ja analüüside läbiviimine on töötukassa tegevuse efektiivsuse tagamisel väga oluline aspekt. Arvestades, et just teenuste kasutajad saavad olla inimesteks, kes enda kogemuse põhjal oskavad anda tagasisidet positiivsete ja negatiivsete aspektide kohta, ei ole sisuliselt ühtegi võrreldavat meedet, mis aitaks töötukassal saada samaväärselt infot enda teenuste ja nende kvaliteedi kohta. Kuigi võib kaaluda ka teiste inimeste küsitlemist või muid info kogumise vahendeid, ei oleks ükski neist sedavõrd täpne, kui teenuseid kasutanud inimeste tagasiside. Seeläbi võib andmetöötlust pidada eesmärgipäraseks, aidates töötukassal enda tegevust läbi halduse enesekontrolli paremustada. Töötlemisel tagatakse läbipaistvus, selgitades uuringute läbiviimisel andmesubjektile töötlemise eesmärki ja tulemust. Siiski ei ole töötukassa tagasiside saamine olukorraks, mida peaks tagama sunniga, vaid andmesubjekt võib keelduda uuringule vastamisest keelates endale uuringukutsete saatmise kui ka jättes talle saadetud uuringule vastamata. Uuringutes osalemine on vabatahtlik ning inimesele ei kaasne uuringule vastamata jätmisega või uuringust keeldumisega negatiivseid tagajärgi.

Minimaalsuse põhimõttest lähtuvalt küsitakse andmesubjektilt tagasisidet vaid temale asjakohaste teenuste kohta. Samuti võib andmesubjekt jätta vastamata küsimustele, millele ta ei soovi vastata. Uuringu eesmärki tutvustatakse inimesele saadetud kirjas, samuti on kirjeldatud, kuidas on võimalik oma õiguseid teostada ja keelata edaspidiselt uuringute kutsete saamine.

Uuringute vastuseid hoitakse konfidentsiaalsena ning jagatakse vaid uuringu täitmisesse kaasatud kolmanda osapoolega, kellel on samuti konfidentsiaalsuskohustus. Andmeid töödeldakse töötukassa või uuringu täitmisesse kaasatud kolmanda osapoole kaitstud keskkonnas, tagades andmete turvalisuse ning kaitse andmete hävimise või kahjustumise eest.
Kokkuvõtlikult võib töötlemise mõju andmesubjektile pidada väheseks ning andmesubjektil on igal hetkel võimalik keelduda uuringus osalemast või jätta uuringule vastamata. Oluline on märkida, et sätte täpsustus ei puuduta teisi uuringuid ja analüüse, mida töötukassa enda töö efektiivsuse ja tööturu uuringute eesmärgil juba täna läbi viib.

3. Eelnõu § 4 punkti 1 muudatusega antakse arstiõppe läbinud töötukassa töötajale ja töötukassa kaasatud arstiõppe läbinud isikule ligipääs töövõime hindamise ekspertarvamuste kvaliteedi ja põhjendatuse hindamiseks ning töövõime hindamise mõju ja tulemuslikkuse hindamise ja parendamise eesmärgil juurdepääs tervise infosüsteemi andmetele.

Muudatused on inimeste huvides, kuna aitavad tagada kvaliteetse ja efektiivse töövõime hindamise, kus arvestatakse kvaliteedinõuetega ning tagatakse jätkuv teenuse parendamine. Nimetatud eesmärki arvestades on sättega täidetud eesmärgipärasuse, seaduslikkuse ja läbipaistvuse põhimõtete järgimine, kus andmete töötlemine on ettenähtav ja läbipaistev (seaduses kirjeldatud), täpselt ja selgelt määratletud ning toimub õiguspärastel eesmärkidel.

Tagatud on ka minimaalsuse põhimõte, kasutades üksnes selliseid andmeid, mis olid aluseks töövõime hindamisel ning piirates vastavalt töödeldavate andmete koosseisu seaduses. Andmeid töötleb piiratud ring inimesi, kellel on andmete tõlgendamiseks vastav haridus ning kelle ülesannete hulka kuulub vastava järelevalve ja hindamise läbiviimine, tagades andmetöötluse konfidentsiaalsuse. Andmetöötlus samade andmete osas toimub sisuliselt juba ka täna (eksperdihinnangus sisalduvate andmete töötlus), kuid täiendav töötlus puudutab eksperdihinnangu alusandmeid, mida eksperdihinnangusse ei ole kantud. Töövõime hindamise otsuseid tehti 2025. aastal 43 045. Igal aastal analüüsitakse vähemalt korra mingi kindla parameetri alusel (nt mõne konkreetse haigusgrupi hindamine) koostatud eksperdiarvamuste kvaliteeti (olenevalt valitavast teemast analüüsitakse 20-100 hindamise juhtu). Nende eesmärk on hindamismetoodika analüüs. Lisaks algatatakse aastas kuni 30 menetlemise uuendamist olukorras, kus on vajalik juba tehtud otsuste ülevaatamine. Arvestades juba praegu toimuvat kontrolli raames töödeldavate andmete hulka võib muudatusega kaasneva andmete töötlemise mahu suurenemist hinnata väikeseks.

Andmeid säilitatakse üksnes ulatuses, mis on vajalik järelevalves ja parendamise tegevustes leitud erinevuste dokumenteerimiseks. Seejuures ei vaja dokumenteerimist igasugune erinevus, vaid dokumenteeritakse üksnes konkreetsel juhtumil tähtsust omavad aspektid, mille alusel on võimalik järelevalves teha edasisi toiminguid või paremustada teenuse kvaliteeti.

Kokkuvõtlikult on andmetöötlus töötukassale enda ülesannete efektiivseks ja kvaliteetseks täitmiseks väga oluline. Arvestades eriliigiliste andmete kasutust, suureneb küll andmesubjekti õiguste ja kohustuste riive, kuid arvestades, et tegemist on töövõime hinnangu alusandmetega, töötlemine on piiratud konkreetse kontrolli või kvaliteedi tegevusega ja töödeldavate andmete maht muutub väga vähesel määral, võib täiendavast andmetöötlusest tõusetuvat mõju ja riski andmesubjekti õigustele ja vabadustele pidada antud olukorras väikeseks.

7. Seaduse rakendamisega seotud eeldatavad kulud ja tulud

Seaduse rakendamisega ei kaasne riigieelarvele lisakulusid ega -tulusid.

Mõnevõrra suurenevad töötuskindlustushüvitise ja töövõimetoetuse kulud, kuna hüvitiste maksmist ei lõpetata ning töövõimetoetust ei peatata enam esimese rikkumise järel. Töötukassa 2024. aasta andmetel oleks töövõimetoetuste kulu olnud ca 130 000 euro võrra suurem võrreldes tegeliku kuluga sel aastal, kui nende toetuste maksmist poleks peatatud. Kui 44 inimest, kelle TKH lõpetati rikkumise tõttu ennetähtaegselt, oleks TKH maksimaalselt ära kasutanud (see tähendab kas TKH perioodi lõpuni või arveloleku lõpuni), siis oleks TKH kulu olnud ca 28 500 euro võrra suurem.

Teisalt töötuskindlustushüvitise ja töövõimetoetuse kulu väheneb, kuna kolmandale rikkumisele järgneb töötuna arveloleku lõppemine ja hüvitiste või toetuste maksmise lõppemine kuni uuesti arvele tulemiseni või teistkordse arveloleku lõppemise järel 90-päevase ooteaja möödumiseni. Aastatel 2027–2029 kulu väheneb järjest, kuna rakendatavate sanktsioonide arv eeldatavasti väheneb. Kulu väheneb hinnanguliselt 346 000–452 000 eurot.

Muudatuste rakendamiseks vajalike IT-arenduste kulu on hinnanguliselt 154 900 eurot, millega on arvestatud töötukassa eelarves ja mis on ühekordne kulu.

8. Rakendusaktid

8.1. Eelnõu seadusena jõustumisel on tarvis muuta järgmiseid määruseid:
1) TKindlS § 35 lõike 2 alusel kehtestatud majandus- ja infotehnoloogiaministri 22. detsembri 2023. a määrus nr 69 „Töötukassa andmekogu põhimäärus“;
2) TVTS § 7 lõike 5 alusel kehtestatud sotsiaalkaitseministri ning tervise- ja tööministri 22. veebruari 2016. a määrus nr 15 „Töövõime hindamiseks, puude raskusastme tuvastamiseks ning hüvitiste määramiseks ja maksmiseks vajalike tervise infosüsteemi andmete loetelu ja päringute perioodid“.
Kavandid on lisatud seletuskirjale (lisa 1).

8.2. Seaduse vastuvõtmisel tuleb muuta järgmiseid määruseid:
1) TKindlS § 24 lg 2 alusel kehtestatud Vabariigi Valitsuse 19. detsembri 2001. a määrus nr 417 „Töötukassa põhikiri“.

Punktis 8.1. nimetatud rakendusaktide kavandid on esitatud seletuskirja lisas 1. Punktis 8.2 nimetatud rakendusakt töötatakse välja määruse muutmise käigus.

9. Seaduse jõustumine

Seaduse aktiivsusnõuete muudatustega ja töötukassa nõukogu ning juhatuse tööd reguleerivad punktid (need on eelnõu § 1 punktid 5‒15, § 3 punktid 1, 2 ja 4–8 ning § 4 punktid 3 ja 4) jõustuvad 2027. aasta 1. jaanuaril. Jõustumistähtaeg on seatud arvestusega, et enne seaduse jõustumist jõuaks töötukassa teha vajalikud korralduslikud ja infotehnoloogilised muudatused ning inimesed saaksid aegsasti infot eelseisvate muudatuste kohta ja oskaksid nendega arvestada. Ülejäänud sätted jõustuvad üldises korras. Sätete muudatused on tehnilised ja selgitavad, mistõttu on oluline, et isikutele oleksid need võimalikult varakult teada.

10. Eelnõu kooskõlastamine, huvirühmade kaasamine ja avalik konsultatsioon

Eelnõu esitati eelnõude infosüsteemi (EIS) kaudu 26-0218 kooskõlastamiseks ning arvamuse andmiseks Eesti Töötukassale, Eesti Ametühingute Keskliidule, Eesti Tööandjate Keskliidule, Teenistujate Ametiliitude Keskorganisatsioonile TALO, Eesti Puuetega Inimeste Kojale ja Eesti Linnade ja Valdade Liidule.

Eelnõu esitati teise kooskõlastusringi raames teadmiseks teistele esimeses kooskõlastusringis kaasatud partneritele. Esitatud kooskõlastusmärkused ning vastused neile on seletuskirja lisana kooskõlastustabelis (lisa 2).

Algatab Vabariigi Valitsus 18. juunil 2026. a

Vabariigi Valitsuse nimel

(allkirjastatud digitaalselt)
Heili Tõnisson
Valitsuse nõunik

Seletuskiri.pdf

Tööturumeetmete seaduse ja sellega seonduvalt teiste seaduste

muutmise seaduse eelnõu seletuskiri

1. Sissejuhatus

1.1. Sisukokkuvõte

Eelnõukohase seadusega muudetakse tööturumeetmete seaduse (TöMS), töötuskindlustuse

seaduse (TKindlS) ja töövõimetoetuse seaduses sätestatud (TVTS) tingimusi, mis puudutavad

töötuna arvele võtmist, töötute kohustusi arveloleku ajal ning arveloleku lõpetamise aluseid.

Vähendatakse rikkumiste arvu, mille järel lõpetatakse töötuna arvelolek, ning täiendatakse

sätteid, mille alusel võib Eesti Töötukassa (edaspidi töötukassa) teha otsuse arveloleku

lõpetamiseks. Samuti ajakohastatakse sobiva töö mõistet. Sotsiaalmaksuseadus viiakse

kooskõlla 1. jaanuaril 2026. aastal jõustunud Vabariigi Valitsuse määruse „Tööhõiveprogramm

2024–2029“ muudatusega, millega kaotati tööharjutuse tööturuteenus. Vastav viide teenusele

kustutatakse ka sotsiaalmaksuseadusest.

Eelnõu eesmärk on suurendada tööotsijate aktiivsust, toetada nende kiiremat tööellu naasmist

ja lühendada töötuse kestust ning tagada, et töötukassa teenused jõuaksid sihipäraselt nende

inimesteni, kes on valmis tööle asuma.

Eelnõus kavandatavad peamised muudatused:

• Aktiivsusnõuete rikkumiste arvestus muutub lihtsamaks ja selgemaks: töötuna

arvelolek lõpetatakse pärast kolme TöMS § 12 lõike 1 punktis 2 toodud rikkumist

sõltumata rikkumise liigist (varem sai lõpetamine järgneda kolme samaliigilise

rikkumise järel ning rikkumisi arvestati eraldi liikide kaupa).

• Rakendub astmeline sanktsioonisüsteem: kaks korda kolm rikkumist. Esimesel

korral peale 1. ja 2. rikkumist hoiatus, 3. rikkumise korral töötuna arveloleku

lõpetamine, aga töötu saab uuesti arvele tulla. Teisel korral peale 1. ja 2. rikkumist

hoiatus, 3. rikkumise korral töötuna arveloleku lõpetamine ja rakendub 90-päevane

ooteaeg enne uuesti arvele võtmist.

• Sanktsioonide menetlus ühtlustub kõigile töötutele (võrdne kohtlemine): sh

töötuskindlustushüvitise ja töövõimetoetuse saajatele; neile ei rakendu enam

“lisasanktsioonina” hüvitise lõpetamine/toetuse peatamine enne arveloleku

lõpetamist. Hüvitise/toetuse lõppemine on seotud üksnes arveloleku lõppemisega.

• Sobiva töö mõiste ajakohastub: tööotsingu alguses saab töötu varasemast suurema

vabaduse määrata endale sobiva töö tingimusi, arvestades varasemat töökogemust ja

töötingimusi. Senisest selgemalt võetakse sobiva töö määramisel arvesse ka

hoolduskoormus.

• Täpsem andmevahetus KOV-iga: luuakse täiendav alus saada kohalikult

omavalitsuselt abivajaduse hinnangu ja funktsioneerimisvõime piirangute infot

dubleerimise vältimiseks ja pakutavate teenuste paremaks sihtimiseks.

• Töövõime hindamise kvaliteedikontrolli täpsustamine: täpsustatakse töötukassa

õigust kontrollida eksperdiarvamuste kvaliteeti ja põhjendatust ning töödelda

töövõime hindamise aluseks olevaid andmeid (praktikast tulenevad vajadused,

eesmärgipärane andmekasutus).

• Töötukassa juhtimis- ja otsustusreeglite täpsustamine: töötukassa nõukogule ja

juhatusele antakse võimalus võtta vastu otsuseid füüsilist koosolekut kokku kutsumata

(otsustamine kirjalikus menetluses). Muudatuste eesmärk on muuta töötukassa

juhtimine paindlikumaks ning tagada võimalus teha kiireloomulisi otsuseid ilma

koosolekut kokku kutsumata, säilitades samal ajal selged otsustusreeglid ning

enamuse põhimõtte.

Kavandatavatest muudatustest vähendab mõnevõrra töötukassa töökoormust see, et esimese

kahe rikkumise korral ei peatata ega lõpetata töövõimetoetuste ja töötuskindlustushüvitiste

maksmist. Rikkumised dokumenteeritakse ja hoiatused kajastatakse töötu tegevuskavas, mis

vähendab töötukassa koormus võrreldes haldusakti andmisega. Samuti vähendab töö- ja

halduskoormust see, et lõpetatakse eri liiki rikkumiste arvestus, mistõttu kaob nii töötukassal

kui ka töötul vajadus arvestada eraldi eri liiki rikkumisi. Ajutiselt suureneb mõlema poole

koormus siis, kui uue süsteemi kehtestamise järel esitatakse rohkem vaideid töötuna arveloleku

lõpetamise kohta, kuid eeldatavasti see mõju aja jooksul väheneb, kui inimesed harjuvad ja

kohanevad uue süsteemiga.

Inimeste, eelkõige töötute, halduskoormus võib väheneda, kuna süsteemi lihtsustamine ja

kohalike omavalitsustega andmevahetuse täpsustamine vähendavad vajadust sama teavet

korduvalt esitada. Samuti muutuvad kohustused ja nende rikkumise tagajärjed selgemaks.

Ettevõtjatele ja vabaühendustele eelnõuga uusi kohustusi ei kaasne ning nende halduskoormus

ei muutu.

1.2. Eelnõu ettevalmistaja

Eelnõu ja seletuskirja valmistasid ette Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi tööhõive

osakonna juhataja Kirsti Melesk ([email protected], 5443 0834), tööturuteenuste juht

Kristi Suur (teenistusest lahkunud), töötushüvitiste ja tööturutoetuste juht Ingrid Erm-Eks

([email protected], 5660 0831), sama osakonna õigusnõunikud Ilona Säde (teenistusest

lahkunud) ja Gloria Kiis ([email protected], 5354 4276) ning töövaldkonna andmete nõunik

Age Viira ([email protected], 5910 7348). Eelnõu koostamisel osalesid Eesti Töötukassa

juhatuse liikmed Sirlis Sõmer-Kull (teenistusest lahkunud) ja Brit Rammul

([email protected]), õigusnõunik Ira Songisepp ([email protected]) ja

õigusteenuste osakonna juhataja asetäitja Irina Borozdina ([email protected]).

Eelnõu ja seletuskirja õigusekspertiisi tegi Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi

õigusosakonna õigusnõunik Ragnar Kass ([email protected]).

Eelnõu ja seletuskirja on keeletoimetanud Justiits- ja Digiministeeriumi õigusloome korralduse

talituse toimetaja Aili Sandre ([email protected]).

1.3. Märkused

Eelnõu ei ole seotud muu menetluses oleva eelnõuga ega Euroopa Liidu õiguse rakendamisega.

Eelnõu on seotud tööturuteenuste ja -toetuste seaduseelnõu väljatöötamiskavatsusega (VTK)1,

mis esitati 29. septembril 2021 kooskõlastamiseks ja arvamuse avaldamiseks ministeeriumitele

ning huvirühmadele.

Eelnõu on seotud Vabariigi Valitsuse 19. juunil 2025 kinnitatud tegevusprogrammis2 nimetatud

1 Tööturuteenuste ja -toetuste seaduseelnõu väljatöötamise kavatsus, https://eelnoud.valitsus.ee/main/mount/docList/e4d6106c-555e-4685-b9e3-fb52d380fc4c. 2 Vabariigi Valitsuse 19.06.2025 kinnitatud tegevusprogramm: https://valitsus.ee/valitsuse-eesmargid-ja- tegevused/valitsemise-alused/tegevusprogramm-0.

ülesandega tõhustada töötute aktiivsusnõudeid, et motiveerida kiiremat hõivesse liikumist,

tähtaeg on II kvartal 2026.

Eelnõukohase seadusega on kavandatud muuta järgmisi seadusi:

1) tööturumeetmete seadus, RT I, 12.06.2025, 16;

2) sotsiaalmaksuseadus, RT I, 21.05.2026, 19;

3) töötuskindlustuse seadus, RT I, 21.05.2026, 21;

4) töövõimetoetuse seadus, RT I, 21.05.2026, 23.

Eelnõu on seotud isikuandmete töötlemisega isikuandmete kaitse üldmääruse (IKÜM)

tähenduses ning selle kohta on koostatud mõjuanalüüs seletuskirja 6. peatükis.

Eelnõu seadusena vastuvõtmiseks on vajalik Riigikogu poolthäälte enamus.

2. Seaduse eesmärk

2.1. Muudatuse vajadus ja eelnõus pakutud lahendused

Töötutele seatud aktiivsusnõuete eesmärk on toetada inimeste tööle asumist, motiveerides

neid aktiivselt tööd otsima ja osalema nõustamisel või tööturumeetmetes, mis suurendavad

tööle saamise võimalusi. Aktiivsusnõuded tasakaalustavad töötushüvitiste võimalikke

negatiivseid mõjusid inimese tööotsinguaktiivsusele, vähendades seekaudu pikaajalise töötuse

riski, ning aitavad tagada, et hüvitisi saavad üksnes need, kes on valmis tööle asuma ja

panustavad otsingutesse aktiivselt. Samas liialt ranged või bürokraatlikud nõuded võivad

soodustada näilist tööotsingut, vähendades inimese võimalusi leida sobiv töö, või suurendada

haavatavate sihtrühmade süsteemist välja langemise riski. Seetõttu on oluline, et

aktiivsusnõuded arvestaksid inimese töövõimega ja kohaliku tööturu olukorraga ning

samaaegselt aktiivsusnõuete täitmise kontrollimisega osutatakse inimesele igakülgset abi tööle

saamiseks.

Muudatus 1: aktiivsusnõuete lihtsustamine ja sanktsioonide ühtlustamine kõigile

töötutele

Eestis on aktiivsusnõuded rahvusvahelises kontekstis ranged: 2024. aasta OECD ülevaate

põhjal on Eestis ühed rangeimad aktiivsusnõuded töötushüvitise saajatele OECD 39 riigi seas,

jäädes alla üksnes Horvaatia ja Malta tingimustele.

Joonis 1. Aktiivsusnõuete rangus töötushüvitiste saajatele OECD riikides, 2024

Allikas: OECD Data Explorer

2,33

4,14 4,33

0,0

0,5

1,0

1,5

2,0

2,5

3,0

3,5

4,0

4,5

5,0

C yp

ru s

Tü rk

iy e

B u

lg ar

C h

ile

G re

e ce

C an

ad a

C ze

ch ia

Sp ai

Ir el

an d

Fi n

la n

U n

it e

d S

ta te

H u

n ga

A u

st ra

lia

Fr an

B el

gi u

Ja p

K o

re a

N et

h er

la n

d s

A u

st ri

Ic el

an d

Li th

u an

P o

la n

D en

m ar

G er

m an

It al

N ew

Z ea

la n

Sw ed

U n

it e

d K

in gd

o m

La tv

Sl o

va k

R ep

u b

lic

Sw it

ze rl

an d

Sl o

ve n

N o

rw ay

P o

rt u

ga l

R o

m an

Lu xe

m b

o u

Es to

n ia

C ro

at ia

M al

Teisalt on aktiivsusnõuete täitmata jätmise sanktsioonid tasakaalust väljas. Ühelt poolt on need

töötuskindlustushüvitise (TKH) ja töövõimetoetuse (TVT) saajatele liiga karmid, sest hüvitis

kaob juba esimese rikkumise korral ning töövõimetoetus peatatakse kümneks päevaks esimese

rikkumise järel ja 30 päevaks teise rikkumise järel. Teisalt on sanktsioonid töötuna arveloleku

lõpetamise korral liiga leebed, kuna korduvaid rikkumisi hinnatakse eraldi iga rikkumise liigi

kaupa, mis võimaldab töötul vältida vastutust ka korduva rikkumise korral. Näiteks juhul, kui

töötu rikub vaheldumisi erinevaid nõudeid, võib tal olla kuni seitse erinevat rikkumist enne

kaaluka tagajärje (s.o töötuna arveloleku lõpetamise) saabumist. Sanktsioonide killustatus ning

erinevused rahalist ja mitterahalist tuge saavate töötute puhul on põhjustanud aktiivsusnõuete

ebaühtlase rakendamise. Keeruline süsteem ja ebaühtlane nõuete rakendamine ei aita klientidel

selgelt mõista rikkumise tagajärgi.

Õigusliku regulatsiooni muutmise eesmärk on luua nii töötule kui ka rakendajale selgem ja

läbipaistvam süsteem, mis toetab aktiivsusnõuete rakendamist olukorras, kus need on kohased.

Muutus motiveerib töötuid aktiivsemalt tööd otsima ning töötukassaga koostööd tegema,

aidates vähendada töötuse kestust ja leevendada pikaajalise töötuse riski.

Selle lahendamiseks on planeeritud järgmised muudatused aktiivsusnõuetes:

• Tegevuskavaga seotuderiliigilisi rikkumisi käsitletakse samas arvestuses; astmeline

lähenemine toetab etteaimatavust inimese jaoks: esimene ja teine rikkumine

dokumenteeritakse ja inimesele tehakse hoiatus, kolmandale rikkumisele järgneb töötuna

arveloleku lõpetamine.

• Kõikidele töötuna arvel olevatele isikutele rakenduvad samad sanktsioonid, sõltumata

saadavast hüvitisest või toetusest. See tähendab, et töötuskindlustushüvitise ja

töövõimetoetuse saajatele ei peatata või lõpetata hüvitise või toetuse makseid esimese

rikkumise järel, vaid sanktsioone rakendatakse sarnaselt kõigi teiste töötutega.

Muudatus 2: sobiva töö mõiste ajakohastamine

Sobiv töö aktiivsusnõuete kontekstis on töö, mida inimene peab olema valmis töötuna

arveloleku ajal vastu võtma. Rahvusvahelise praktika kohaselt muutub sobiva töö tähendus

progresseeruvalt. Töötuse alguses on võimalik töötul seada rohkem ootusi vastu võetavale

tööle, kuid mida pikemaks on veninud tööotsingud, seda laiemaks peavad muutuma ka sobiva

töö tingimused (sh tööle sõidu aeg, palgatase jne). Praegu kehtivad sobiva töö kriteeriumid on

osaliselt ebamõistlikud, ei ole ajakohased ega selliselt ka rakendatavad. Sobivat tööd on

keeruline sõnastada ja seetõttu ka klientidele selgitada. Ka rahvusvahelise kogemuse järgi

võivad aktiivsusnõuded ja sanktsioonide rakendamine motiveerida aktiivsemaid tööotsinguid

just töötuse varajases perioodis.3

Õigusliku regulatsiooni muutmise eesmärk on selgemini sõnastada sobiv töö aktiivsusnõuete

kontekstis ja rakendada päriselt kontrollitavaid tingimusi, et nendel oleks mõju töötute

käitumisele tööotsingul ja et need lühendaksid töötuse kestust.

Selle lahendamiseks ajakohastatakse sobiva töö mõistet, viiakse selle mõte enam vastavusse

rakenduspraktikaga ning seaduse eesmärkidega. Kui TöMS 2024. aastal jõustus, kandusid

sobiva töö sätted sellesse üle TöMSile eelnenud tööturuteenuste ja -toetuste seadusest, ilma et

3 Nt Walsh, Thomas (2023). Job Search and the Threat of Unemployment Benefit

Sanctions. http://dx.doi.org/10.2139/ssrn.4478427.

Pattaro S, Bailey N, Williams E, et al. (2022) The Impacts of Benefit Sanctions: A Scoping Review of the

Quantitative Research Evidence. Journal of Social Policy. 2022;51(3):611-653.

DOI: https://doi.org/10.1017/S0047279421001069.

sätteid oleks sisuliselt uuendatud. Praeguste tingimustega võrreldes muudetakse töö otsimise

alguses sobiva töö määratlus paindlikumaks.

Esimesel 20 nädalal saab inimene otsida tööd, arvestades oma terviseseisundit, elukohta,

haridust, eriala, varasemat töökogemust ja töötasu. Seadus ei sea selleks täpsemaid kriteeriume,

sobiv töö otsustatakse nende tingimuste põhjal inimese ja töötukassa koostöös. Alates 21.

nädalast on töötul vähem võimalusi arvestada kõigi eelnimetatud tingimustega, kuna eesmärk

on tagada suurem hulk võimalikke sobivaid töid ja motiveerida kiiremat tööle asumist.

Tingimused sobivale tööle jäävad võrreldes kehtiva korraga suuresti samaks. Võrreldes

praegusega kaotatakse nõue kontrollida töölesõidu maksumust, kuna seda ei ole töötukassal

võimalik mõistlike ressurssidega kontrollida. Lisandub võimalus arvestada ka kaugtööd sobiva

tööna, samuti arvestatakse inimese oskusi ja teadmisi ning hoolduskoormusest tulenevaid

piiranguid.

2.2. Põhiseaduspärasuse analüüs

Muudatuste kooskõla põhiseadusega

Kavandatavate muudatustega vähendatakse aktiivsusnõuete rikkumiste arvu, mis peavad

eelnema töötuna arveloleku lõpetamisele. Kavandatava muudatuse järgi muutub osaliselt ka

TöMSi § 8 lõikes 5 sätestatud 90-päevase ooteaja rakendamine. Kehtiva õiguse järgi

rakendatakse TöMSi § 12 lõike 1 punktides 1, 2, 4 ja 5 sätestatud rikkumiste tõttu töötuna

arveloleku lõpetamise korral 90-päevast ooteaega, kui sellele eelneva 12 kuu jooksul on

viidatud alustel kaks viimast järjestikust töötuna arvelolekut lõpetatud. Muudatuse järel

rakendatakse ooteaega, kui inimese viimane töötuna arvelolek on lõpetatud § 12 lõike 1 punktis

2 sätestatud alusel. Loobutakse nõustamisel osalemise kohustusest vähemalt kord 30 päeva

jooksul, kuid töötu peab nõustamisel osalema töötukassa määratud ajal ja viisil. TöMS § 12

lõike 1 punkti 2 koondatakse varasemalt punktides 4 ja 5 sätestatud alused ehk olukorrad, kus

töötu ei täida tegevuskavas kokkulepitud tegevusi või keeldub sobivast tööst. Kui töötu TöMS

§ 12 lõike 1 punktis 2 toodud aluseid kolmel korral rikub, lõpetatakse tema töötuna arvelolek.

Rakendub 90-päevane ooteaeg, kui isiku kaks viimast järjestikust arvelolekut 12 kuu jooksul

on lõpetatud eelnimetatud alustel.

Kuna muudatuste tagajärjel muutub aktiivsusnõuete rikkumise tõttu töötuna arveloleku

lõpetamise kord töötu jaoks võrreldes varasemaga mõnevõrra ebasoodsamaks, võib öelda, et

riivatakse põhiseaduse (PS) §-dega 28 ja 29 kaitstud põhiõigusi. Töötuskindlustushüvitist

saavate töötute puhul võib uuesti töötuna arvele võtmise piiramisel esineda ka PSi §-ga 32

kaitstud omandipõhiõiguse riive.

PSi § 28 lõige 2 sätestab põhiõiguse riigi abile sotsiaalsete riskide korral, st õiguse riigi abile

vanaduse, töövõimetuse, toitjakaotuse ja puuduse korral. Kuigi PSi § 28 tekstis ei nimetata

sõnaselgelt töötust, on Riigikohus seda pidanud samuti PSi § 28 lõikega 2 kaitstavaks

õigushüveks. Seda põhjusel, et töö kaotamise tõttu võib inimene sattuda puudusesse.4 Kuivõrd

töötuna arvelolek on töötukassa makstavate töötushüvitiste ja osalise töövõime korral

töövõimetoetuse maksmise eeldus, piirab aktiivsusnõuete rikkumise tagajärjel töötuna

arveloleku lõpetamine ning uuesti töötuna arvele võtmisele ooteaja kehtestamine ka inimese

ligipääsu nimetatud hüvitistele ning kujutab seetõttu PSi § 28 lõikes 2 sätestatud põhiõiguse

riivet.

PSi § 28 lõike 2 teise lause kohaselt sätestab abi liigid, ulatuse ning saamise tingimused ja korra

seadus. Seega on tegemist lihtsa seadusereservatsiooniga põhiõigusega, mille korral PS jätab

4 Vt nt RKPJKo 11.05.2017, 3-4-1-17-16, p 51.

seadusandjale avara otsustusruumi, kuidas ja millistel tingimustel riik sotsiaalsete riskide

realiseerumisel abi annab. Siiski tuleb tähelepanu pöörata õiguspärase ootuse ja võrdse

kohtlemise põhimõtetele, omandipõhiõigusele ning Eestile siduvatele rahvusvahelistele

kokkulepetele.5 PSi § 11 järgi võib PSis sätestatud õigusi ja vabadusi kooskõlas PSiga piirata,

kui piirangud on demokraatlikus ühiskonnas vajalikud ega moonuta piiratavate õiguste ja

vabaduste olemust.

Kuigi Riigikohus on leidnud, et PSi § 28 lõige 2 sisaldab vaid õigust saada abi puuduse korral6,

tuleneb Eestile siduvast rahvusvahelisest õigusest, et erinevalt puudusest tuleb vanaduse,

toitjakaotuse, töövõimetuse ja töötuse korral riigil luua toimiv kollektiivselt rahastatav

sotsiaalkindlustussüsteem, millega on liidetud oluline osa aktiivsest elanikkonnast. Selle

süsteemi kaudu peab riik kindlustatule sissetuleku kaotuse korral tagama kindlustushüvitise

saamise ning kindlustusjuhtumi realiseerumise korral tuleb talle hüvitist maksta sõltumata

sellest, kas tal on piisavalt vara, et riigi abita ära elada. Sissetuleku kaotuse korral tuleb

inimesele pakkuda sellist rahalist tuge, et ta oleks kaitstud vaesuse vastu ja säiliks mõistlik

proportsioon varasema sissetulekuga (ESH komitee praktika kokkuvõte art 12 kohta 2018. a

seisuga).7

Eestis on seadusandja valinud PSi § 28 lõikega 2 hõlmatud töötuse riski realiseerumise korral

sotsiaalse kaitse tagamiseks lahenduse, mille võib jagada üldjoontes kaheks. Esimesena

rakendub sundkindlustusel põhinev töötuskindlustussüsteem, kuid juhul kui töötuks jäänud

isikul ei ole õigust saada töötuskindlustushüvitist, maksab töötukassa isikule töötutoetust.

Töötuskindlustushüvitist rahastatakse kindlustatute kindlustusmaksetest, töötutoetust aga

riigieelarvest. Kuna TöMSi alusel makstava töötutoetuse saamise õigus on seotud töötu

sissetulekute suurusega, on tegemist PSi § 28 lõike 2 mõttes puuduse leevendamise meetmega.

Töötuskindlustushüvitist tuleb aga maksta sõltumata isiku sissetulekute ja olemasoleva vara

suurusest. 2026. aasta 1. jaanuarist töötutoetust enam ei maksta, seega analüüsitakse

põhiõiguste riivet eelkõige töötuskindlustushüvitise ja registreeritud töötutele suunatud

tööturuteenuste saamise õiguse vaatest ning töötutoetusele ligipääsu piiramise aspekti ei ole

eraldi käsitletud.

PSi § 29 lõike 3 kohaselt korraldab riik kutseõpet ning abistab tööotsijaid töö leidmisel. See

säte kohustab riiki võtma meetmeid, mis tagaksid võimalikult paljude inimeste majandusliku

aktiivsuse, sest inimeste töine panus aitab ühiskonda edasi viia ning tagada selle üksikliikmete

võimalusi eneseteostusele ja inimväärsele äraelamisele. ELi õigus ning siduv rahvusvaheline

õigus näevad samuti ette kohustuse rakendada erinevaid poliitikasuundi ning üksikmeetmeid,

et tagada inimeste suuremat majanduslikku aktiivsust.8

PSi § 29 lõike 3 teine pool kohustab riiki abistama tööotsijaid töö leidmisel. Sätet tuleb

tõlgendada tänapäeva majandusolusid ja tööturuolukorda arvestavalt. PSi § 29 lõike 3 järgi on

riigil tarvis arendada tööturumeetmeid ja muuta tööealisele elanikkonnale kättesaadavaks ka

kvaliteetsed muud tööturumeetmed, mis on vajalikud võimalikult paljude inimeste töise

hõivatuse tagamiseks.9

Nii nagu ümber- ja täiendõppesüsteemi kujundamisel on seadusandjal ka tööturumeetmete

spetsiifilise süsteemi kujundamisel lai otsustusulatus. Seadusandja otsustada on, millised

tööturuteenused kujundada ning kellele ja missugustel tingimustel anda nendele juurdepääs.10

5 Vt PS § 28 komm-d 18-22. 6 Vt nt RKPJKo 18.12.2019, 5-19-42/13, p 46. 7 PS § 28, komm 22. 8 PS § 29, komm 15-16. 9 PS § 29 komm 20. 10 PS § 29 komm 21.

Kui tööealine inimene jääb ajutiselt välja majanduselust ja kaotab sellega elatise teenimise

võimaluse, tuleb talle sel perioodil tagada üldjuhul asendussissetulek sotsiaalkaitsesüsteemi

abil. Tõlgendatuna koostoimes rahvusvahelise õigusega tähendab see kohustust tagada suurem

sissetulekuabi, kui seda on abi puuduse korral.11

Aktiivsusnõuete rikkumise tõttu töötuna arveloleku lõpetamise ning uuesti töötuna arvele

võtmise ajalise piiramise korral tuleb arvestada ka PSi § 32 kaitsealasse kuuluva

omandipõhiõigusega, sest ka sotsiaalhüvitised kujutavad endast rahaliselt hinnatavaid õigusi12

ning PSi § 32 lõike 2 esimene lause kaitseb ka rahaliselt hinnatavaid õigusi ja nõudeid.13

Riigikohus on näiteks lugenud olemuslikult PSi § 32 kaitsealasse kuuluvaks õiguse pensionile

kui rahaliselt hinnatavale õigusele.14 Samuti on Riigikohus pidanud omandipõhiõiguse

intensiivseks riiveks olukorda, kus kindlustatud risk on realiseerunud, kuid

töötuskindlustushüvitise maksmine on välistatud.15

Töötuna arveloleku lõpetamine ning uuesti arvele võtmise ajaline piiramine takistab ligipääsu

nii töötukassa makstavatele hüvitistele kui ka registreeritud töötutele osutatavatele teenustele,

mistõttu esineb nii PSi §-s 28, §-s 29 kui ka §-s 32 sätestatud põhiõiguste riive. Seetõttu on vaja

analüüsida, kas nimetatud põhiõiguste riivel on põhiseadusega kooskõlas olev eesmärk ning

kas riive on proportsionaalne. Kuna kõik need põhiõigused on PSi kohaselt lihtsa

seadusereservatsiooniga ja seetõttu järgnev analüüs sarnane, käsitletakse järgmisena nimetatud

põhiõiguste riivet koos.

Piirangu eesmärk

Põhiõiguste piiramise lubatavuse esmane eeldus on legitiimne eesmärk. Kavandatud

muudatuste eesmärgid on suurendada tööotsijate aktiivsust, toetada kiiremat tööellu naasmist,

lühendada töötuse kestust ning tagada, et töötukassa teenused jõuaksid sihipäraselt nende

inimesteni, kes on valmis tööle asuma ja selleks aktiivselt tööotsimisse panustama.

Aktiivsuskohustuste täitmisega näitab registreeritud töötu üles soovi otsida ja leida tööd ning

liikuda võimalikult kiiresti uuesti tööturule. PSi § 32 riive korral on oluline märkida, et

töötuskindlustushüvitise eesmärk on kompenseerida kindlustatule kaotatud sissetulek osaliselt

just tööotsingute ajaks. Seega on ka töötuskindlustushüvitise saamise eelduseks muu hulgas

töötuna arvel olemine ja sarnaselt teiste registreeritud töötutega peab hüvitise saaja täitma töötu

põhikohustusi, sh otsima aktiivselt tööd ning olema valmis võtma vastu sobiva töö ja kohe tööle

asuma. Kui töötu jätab aktiivsuskohustused korduvalt ja põhjendamatult täitmata, näiteks ei

osale töötukassaga kokkulepitud nõustamisel või ei võta vastu talle pakutud sobivat tööd, võib

põhjuseks olla mh see, et inimesel ei ole tegelikku soovi tööd leida ning on võimalik, et tema

töötuna arveloleku eesmärgiks võib olla muude töötukassa pakutavate hüvede, nagu

ravikindlustuse või registreeritud töötusega kaasnevate hüvitiste saamine.

PSi § 28 lõikes 2, § 29 lõikes 3 ja §-s 32 sätestatud põhiõiguste puhul ei näe PS sõnaselgelt ette,

millistel eesmärkidel neid õigusi tohib piirata. Tegemist on seega lihtsa seadusereservatsiooniga

põhiõigustega, mille piiramise puhul võib legitiimseks pidada iga eesmärki, mis pole

põhiseadusega keelatud.16 Seega on legitiimne mis tahes mõistlik ja asjakohane põhjus.17

Tööotsijate aktiivsuse suurendamist, tööellu kiirema naasmise toetamist, töötuse kestuse

11 PS § 29, komm 22. 12 PS § 28 komm 18, vt ka nt RKPJKo 19.12.2017, 5-17-13/10 p 34. 13 RKÜKo 17.06.2004, 3-2-1-143-03, p 18. 14 Vt RKÜKo 26.06.2014, 3-4-1-1-14, p 88. 15 Vt RKPJKo 11.05.2017, 3-4-1-17-16, p 41. 16 PS § 11 komm 22. 17 Vt RKPJKo 18.12.2019, 5-19-42/13, p 56.

lühendamist ning töötukassa teenuste sihtrühmani (st töötud, kes on valmis koheselt tööle

asuma ja aktiivselt tööd otsima) jõudmise tagamist saab lugeda mõistlikuks ja asjakohaseks

eesmärgiks, seega saab selle lugeda ka PSi mõttes legitiimseks eesmärgiks.

Piirangu proportsionaalsus

Demokraatlikus ühiskonnas saab vajalik olla põhiõiguse piirang, millel on legitiimne eesmärk,

st mida õigustab avalik huvi või teiste isikute põhiõiguste kaitsmise vajadus, ja mis ei ole

ülemäärane. Põhiõiguste piiramine on seega lubatud vaid juhul ja ulatuses, kus see on

põhiseaduslike või sellega kooskõlas olevate väärtuste kaitseks vajalik, need eesmärgid, miks

põhiõigust piiratakse, on kooskõlas PSi §-s 10 loetletud põhimõtetega ja legitiimsed ning

piirang ei ole seda eesmärki silmas pidades põhjendamatult suur. Vastavust proportsionaalsuse

põhimõttele tuleb Riigikohtu pikaajalise praktika järgi hinnata kolmeastmeliselt – kõigepealt

abinõu sobivust, siis vajalikkust ja vajaduse korral ka proportsionaalsust kitsamas tähenduses

ehk mõõdukust.18

Sobiv on abinõu, mis soodustab piirangu eesmärgi saavutamist, ja sobivuse seisukohast on

vaieldamatult ebaproportsionaalne abinõu, mis ühelgi juhul ei soodusta piirangu eesmärgi

saavutamist.19 Riigikohus on leidnud, et piirangu sobivuse hindamisel piisab sellest, et eesmärki

on põhimõtteliselt võimalik vaidlusaluse meetmega saavutada.20

Nagu eespool välja toodud, on kavandatavate muudatuste eesmärgid suurendada tööotsijate

aktiivsust, toetada kiiremat tööellu naasmist, lühendada töötuse kestust ning tagada, et

töötukassa teenused jõuaksid sihipäraselt nende inimesteni, kes on valmis tööle asuma ja

aktiivselt tööotsingutesse panustama. Töötuna arvel olemine on seotud õigusega saada

töötuskindlustushüvitist (TKindlS § 6 lg 1 p 1) ja TöMSis sätestatud registreeritud töötutele

mõeldud tööturumeetmeid. Lisaks makstakse registreeritud töötu (ning töötuskindlustushüvitist

saava inimese) eest sotsiaalmaksu, mis tagab töötule ravikindlustuskaitse (SMS § 2 lg 1 p 8 ja

§ 6 lg 1 p-d 6 ja 61). Aktiivsusnõuete rikkumise tõttu töötuna arveloleku lõpetamise korral

lõpetatakse inimesele ka töötuskindlustushüvitise maksmine ning tööturuteenuste osutamine.

Seega kaotab inimene töötuna arveloleku lõpetamise tagajärjel mitu töötukassa pakutavat

hüvet. Eeltoodu põhjal võib jaatada, et kavandatavatel muudatustel on tõenäoliselt mõju töötute

aktiivsusnõuete täitmisele, sest nimetatud hüvedest ilmajäämist püütakse vältida. Seega võib

piirangut pidada eesmärgi saavutamiseks sobivaks.

Abinõu on vajalik, kui eesmärki ei ole võimalik saavutada mõne teise, isikut vähem koormava

abinõuga, mis on vähemalt sama efektiivne kui esimene.21

Nagu eespool välja toodud, on töötuna arvel olemine seotud õigusega saada

töötuskindlustushüvitist ja TöMSis sätestatud registreeritud töötutele mõeldud

tööturumeetmeid. Lisaks kaasneb registreeritud töötusega ka ravikindlustuskaitse.

Aktiivsusnõuete rikkumiste korral lõpetatakse inimesele ka töövõimetoetuse ja

töötuskindlustushüvitise maksmine ning tööturuteenuste osutamine. Samas muutuvad

eelnõukohaste muudatuste järel sanktsioonid töötuskindlustushüvitist ja töövõimetoetust

saavatele töötutele selles osas leebemaks, et hüvitise ja toetuse maksmine lõpetatakse edaspidi

koos töötuna arveloleku lõpetamisega. Praegu peatatakse või lõpetatakse hüvitise või toetuse

maksmine juba enne töötuna arveloleku lõpetamist. Korduvate rikkumiste korral piiratakse

18 PS § 11 komm 30 ja 31. 19 PS § 11 komm 31. 20 Vt nt RKÜKo 11.06.2019, 5-18-8/19, p 62. 21 PS § 11 komm 31.

lisaks töötuna arveloleku lõpetamise järel uuesti arvele tulekut 90 päeva jooksul. Selline piirang

on ka kehtivas õiguses, seega ei ole tegemist uue piiranguga.

Küll aga muutuvad piirangud töötu jaoks senisega võrreldes koormavamaks, sest töötuna

arveloleku lõpetamist ja uuesti arvele võtmise 90-päevast piirangut kohaldatakse sanktsioonina

senisega võrreldes kiiremini, st sanktsiooni kohaldamiseks piisab vähemast arvust rikkumistest.

Muudatuste tulemusena rakenduvad rikkumiste korral sanktsioonid senisega võrreldes

kiiremini, mis motiveerib registreeritud töötuid enam täitma seadusega sätestatud

aktiivsustingimusi. 90-päevane ooteaeg on vajalik selleks, et rikkumise tõttu töötuna arveoleku

lõpetamisel oleks töötule ka tegelik mõju. Kui uuesti töötuna arvele võtmise ooteaega ei

rakendataks, oleks inimesel võimalik kohe pärast töötuna arveloleku lõpetamist taas töötuna

arvele tulla ning jätkata ka registreeritud töötusega kaasnevate hüvede kasutamist. Seega

korduvate süsteemsete rikkumiste korral ei oleks alternatiivse leebema meetme (nt pelgalt

töötuna arveloleku lõpetamine) kohaldamisel töötu käitumisele ilmselt soovitud mõju, sest

inimesel on kohe võimalik töötuna arvelolek ja sellega kaasnevad hüved taastada. Seega on

sellistel puhkudel töötuna arvele võtmise ajaline piiramine eesmärgi saavutamiseks vajalik.

Ooteaega kehtestamata ei ole võimalik süsteemi kuritarvitamist piisaval määral vältida.

Abinõu mõõdukuse üle otsustamiseks tuleb kaaluda ühelt poolt põhiõigusse sekkumise ulatust

ja intensiivsust, teiselt poolt aga eesmärkide tähtsust.22 Kuigi töötu aktiivsusnõuete ning nende

rikkumise korral on sanktsioonina töötuna arveloleku lõpetamise rakendamine eesmärgi

saavutamiseks vajalik, ei tohi kehtestatav piirang siiski olla ülemäärane. Seega peaks piirangud

olema sellised, mis riivavad inimese põhiõigusi minimaalselt, võimaldades samal ajal soovitud

eesmärki täita. Seega tuleb analüüsida, kas soovitud tulemust on võimalik saavutada ka

leebemaid piiranguid kohaldades.

Kehtiv õigus näeb ette, et aktiivsusnõuete korduvaid rikkumisi hinnatakse eraldi iga kohustuse

liigi kaupa. See tähendab, et kui töötu rikub aktiivsuskohustusi korduvalt, kuid rikkumised on

eri liiki, on sanktsiooni võimalik kohaldada alles pärast mitut rikkumist (kokku kuni seitse

rikkumist). See võimaldab töötul vältida vastutust pikaajaliselt ning ka korduvate rikkumise

korral ning vähendab oluliselt sanktsiooni tõhusust, st ei täida eesmärki soodustada aktiivset

tööotsingut.

Ka kehtiva õiguse alusel kohaldatakse 90-päeva pikkust ooteaega uuesti töötuna arvele võtmisel

alles siis, kui eelneva 12 kuu jooksul on inimese kaks viimast järjestikust töötuna arvelolekut

lõpetatud töötu aktiivsuskohustuste rikkumise tõttu. Nagu eespool selgitatud, võib mõlemale

töötuna arveloleku lõpetamisele omakorda eelneda kuni seitse ühekordset rikkumist (erandiks

on TöMS § 12 lg 1 p-s 1 sätestatud rikkumine, mille korral saab töötukassa töötuna arveloleku

lõpetada juba esimese rikkumise järel). Seega on võimalik TöMSi § 8 lõikes 5 sätestatud

töötuna arvele võtmise ajalist piirangut rakendada alles siis, kui inimene on juba mitu korda

ilma mõjuva põhjuseta töötu aktiivsuskohustusi rikkunud ning hoolimata korduvast töötuna

arveloleku lõpetamisest jätkab aktiivsuskohustuste rikkumist.

Muudatuse järel arvestatakse töötuna arveloleku lõpetamise aluseks olevaid rikkumisi kehtiva

õigusega võrreldes teisiti – kui kehtiva õiguse järgi peab töötuna arveloleku lõpetamiseks olema

kolm samaliigilist rikkumist, piisab muudatuse järel sellest, kui rikkumisi on samuti kokku

kolm, aga need kolm rikkumist võivad olla kõik n-ö eri liiki. Kui töötu on jätnud mõjuva

põhjuseta kolmel korral nõustamisel osalemata töötukassa määratud ajal või viisil, ta ei täida

muud tegevuskavas kokkulepitud tegevust või keeldub sobivast tööst ning tema töötuna

22 PS § 11 komm 31, Vt ka nt RKÜKo 21.01.2014, 3-4-1-17-13, p-d 32-35.

arvelolek on kahel järjestikusel korral sel alusel lõpetatud, jääb sanktsiooni kohaldamine

võrreldes kehtiva korraga samaks – ooteaega kohaldatakse juhul, kui sellel põhjusel on viimase

12 kuu jooksul lõpetatud kaks järjestikust töötuna arvelolekut. Eeltoodut arvestades on edaspidi

võimalik töötuna arveloleku lõpetamist sanktsioonina rakendada senisest kiiremini (st

vähemate rikkumiste korral).

Piirangute eesmärgid on suurendada tööotsijate aktiivsust, toetada kiiremat tööellu naasmist,

lühendada töötuse kestust ning tagada, et töötukassa teenused jõuaksid sihipäraselt nende

inimesteni, kes on valmis tööle asuma. Olukord, kus kehtiv õigus võimaldab töötul jätta pika

aja vältel põhjendamatult aktiivsusnõuded täitmata, ilma et see mõjutaks registreeritud

töötusega kaasnevaid hüvesid, ei toeta nimetatud eesmärgi täitmist. Seega on põhjendatud

süsteemi muutmine selliselt, et see võimaldaks võimalikele kuritarvitustele kiiremini

reageerida. Kuigi muudatuse järel muutub kord töötu jaoks senisest teataval määral rangemaks,

peab sanktsiooni rakendamisele endiselt eelnema mitu põhjendamatut töötu kohustuse

rikkumist, millega on kaasnenud hoiatused. Seega rakendatakse korduvate rikkumiste korral

esmalt peale esimest ja teist rikkumist leebemat sanktsiooni (hoiatamine), peale kolmandat

rikkumist töötuna arveloleku lõpetamine, aga võimalusega uuesti arvele tulla. Alles juhul, kui

see tulemust ei anna, rikkumised jätkuvad ja 12 kuu jooksul on lõpetatud kaks viimast

järjestikust töötuna arvelolekut TöMS § 12 lg 1 p 2 alusel, kohaldatakse põhiõigusi enam

riivavat 90-päevast ooteaega.

Eespool esitatud analüüsile tuginedes saab kavandatud abinõusid pidada eesmärgi suhtes

sobivaks, vajalikuks ja mõõdukaks. Seega järgib eelnõu proportsionaalsuse põhimõtet ning on

kooskõlas põhiseadusega.

3. Eelnõu sisu ja võrdlev analüüs

Eelnõu koosneb viiest paragrahvist. Esimene paragrahv reguleerib TöMSis tehtavaid

muudatusi, teine paragrahv sotsiaalmaksuseaduses (SMS) tehtavaid muudatusi, kolmas

paragrahv TKindlSis tehtavaid muudatusi, neljas paragrahv TVTSis tehtavaid muudatusi ning

viies paragrahv sätestab seaduse jõustumise.

Eelnõu § 1 punktiga 1 täiendatakse TöMSi § 3 lõike 1 punkti 4, lisades pärast sõna „taotlejal“

tekstiosa „, kellel on õigus Eestis töötada,“. Muudatuse eesmärk on üheselt ja selgelt

reguleerida, millal rahvusvahelise kaitse taotlejad saavad end töötuna arvele võtta ja

tööturuteenuseid kasutada. Praegu tuleb see õigus kokku kahest seadusest: välismaalasele

rahvusvahelise kaitse andmise seadusest (VRKS) ja TöMSist, kuid selget regulatsiooni TöMSis

ei ole. VRKSi § 75 lõige 1 sätestab, et kaitse saajal on õigus saada tööturuteenuseid, ning

§ 101 lõige 1 määrab, millal kaitse taotlejal on õigus töötada, kuid ei reguleeri

otsesõnu taotleja õigust tööturuteenuseid saada. TöMSi § 3 lõike 1 punktis 3 sisalduv lauseosa

„välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduses sätestatud tingimustel“ viitab VRKSi

töötamise õiguse sättele ja võimaldab tõlgendada, et kellel on õigus töötada, sel on õigus ka

tööturuteenuseid saada. TVTSis on see õigus selgelt kirjas ja nii oleks õigus selgem ka TöMSis.

Eelnõu § 1 punktiga 2 täpsustatakse tehniliselt TöMS § 5 lõike 7 punkte 1 ja 2. Isiku

üldandmetena mõistetakse Justiits- ja Digiministeeriumi juhise kohaselt õigusaktides isiku

nime, isikukoodi, sugu, kontaktandmeid sealhulgas aadressi, kodakondsust ja emakeelt23.

Eeltoodust tulenevalt on tekkinud tarbetu dubleerimine ning peale lõikes 1 üldandmetele

23 Justiits- ja Digiministeeriumi juhis isikuandmete ja avaliku teabe töötlemise ning andmekogude reguleerimise

kohta eelnõudes.

viitamist puudub vajadus neid andmeid eraldi nimetada. Eelnõuga jäetakse punkti 1 alles

üldandmete viide ning eemaldatakse seaduse tekstist üleliigsed andmete liigid.

Eelnõu § 1 punktiga 3 muudetakse TöMSi § 5 lõike 7 punkti 7. TöMS § 5 lõikes 7 sätestatakse

isikuandmed, mida töötukassal ja tööturuteenuse osutajad võivad töödelda tööturumeetmete

pakkumiseks ja pakkumiseks. Kehtiva TöMS § 5 lõike 7 punkti 7 kohaselt on nendeks

muuhulgas andmed isikule riigi ja kohaliku omavalitsuse üksuse poolt toetuse, pensioni,

hüvitise ja elatisabi maksmise ja teenuse pakkumise kohta ning andmed isikule koostatud

juhtumiplaani kohta. Eelnõuga lisatakse loetellu andmed isiku abivajaduse hindamise ja

funktsioneerimisvõime piirangute kohta. Töötukassa ja kohaliku omavalitsuse koostöö

tugevdamiseks ühiste klientide toetamisel on vaja kohalikust omavalitsusest (KOV-ist) saada

lisa andmeid. Juhul, kui KOV-i poolt on dokumenteeritud info täisealise isiku abivajaduse

hindamise kohta ja funktsioneerimisvõimes tuvastatud piirangute kohta ning kui KOV on

tuvastanud, millistes eluvaldkondades (nt suhtlemine, vaimne ja füüsiline tervis, elukeskkond,

hõivatus, igapäevaelu toimingud) vajab klient abi, siis on asjakohane need andmed töötukassale

edastada. Samuti on asjakohased andmed, kui KOV-i poolt on dokumenteeritud kliendi

sotsiaalne võrgustik ning kokkuvõtlik hinnang sotsiaalhoolekande abimeetmete vajaduste

kohta.

Nende andmete vahetamine vähendab hindamiste dubleerimist osas, kus KOV kui ka

töötukassa nõustajad kaardistavad kliendi abivajadust ja töötukassa saaks arvestada juba antud

infoga töövaldkonnas inimese parimal viisil abistamiseks. Kui töötukassal on võimalik

arvestada juba varem dokumenteeritud teabega, väheneb ka kliendi koormus, kuna ta ei pea

korduvalt sarnastele küsimustele vastama.

KOV töötleb sotsiaalteenuste ja -toetuste registris andmeid enda osutatava abi kohta, mis on

sätestatud koos andmekoosseisuga sotsiaalhoolekande seaduse (SHS) § 144 lõigetes 1-3.

Arvestades, et kohalikes omavalitsustes on ettevalmistamisel täisealiste abi- ja toetusvajaduse

hindamine ning tulemuste dokumenteerimine ühtsete standardite Rahvusvahelise

Funktsioneerimisvõime Klassifikatsiooni (RFK) alusel ja tulevikus kajastuvad andmed

sotsiaalteenuste ja -toetuste registris, saab vajaliku tehnilise lahenduse valmimisel edaspidi

andmeid pärida automatiseeritud andmevahetusega. Sama RFK klassifikatsioon on kasutusel

ka töötukassas töövõime hindamisel ja tööalasel rehabilitatsioonil. Funktsioneerimisvõimes

tuvastatud piirangute andmete kasutamine võimaldab töötukassal tugineda varasemale infole

nii töövõime hindamisel kui ka tööalase rehabilitatsiooni vajaduse määramisel. Muudatus

toetab vajaduspõhist ja valdkonnaülest andmevahetust, sest ka töötukassa töövõime hindamise

ja tööalase rehabilitatsiooni andmed on tehtud kättesaadavaks KOVile, st ka KOV saab

tugineda inimese abivajaduse ja teenuste vajaduse hindamisel töötukassas kogutud andmetele,

mis on vajalikud KOV teenuste pakkumisel ja inimese toetamisel. Kuni tehnilise lahenduse

valmimiseni saab töötukassa andmeid klientide abivajaduse hindamise kohta küsida KOVidelt

juhtumipõhiselt konkreetse menetluse raames, järgides isikuandmete töötlemise nõudeid, sh

minimaalsuse ja eesmärgipärasuse põhimõtet.

Eelnõu § 1 punktiga 4 täiendatakse TöMSi § 8 lõiget 4 punktiga 111. Muudatusega lisatakse

loetellu uus kriteerium, mille alusel inimest ei võeta töötuna arvele, kui inimene on kinnipeetav

või vahistatu vangistusseaduse tähenduses. Näiteks on kinnipeetav vanglas vangistust kandev

süüdimõistetu ja vahistatu isik, kellele on tõkendina kohaldatud vahistamist ja kes kannab

eelvangistust kinnise vangla eelvangistusosakonnas või arestimajas. Kuna

kinnipidamisasutuses viibimise ajal ei saa täita töötu kohustusi (näiteks osaleda kokkulepitud

ajal ja viisil nõustamisel, täita tegevuskava) ega võtta vastu sobivat tööd või kohe tööle asuda,

ei ole võimalik kinnipeetavaid või vahistatuid kinnipidamisasutuses viibimise perioodil töötuna

arvele võtta. Töötu kohustust ei saanud nimetatud inimesed täita ka varem, kuid muudatusega

sätestatakse seaduses selge ja üheselt mõistetav õiguslik alus arvele võtmise piirangute kohta.

Eelnõu § 1 punktiga 5 muudetakse TöMSi § 8 lõiget 5. Lõige 5 reguleerib need töötuna

arveloleku lõpetamise alused, mille esinemisel kahe järjestikuse lõpetamise korral eelneva

12 kuu jooksul rakendub töötuna arvele võtmisel 90-päevane ooteaeg. Muudatuse järgi

jäetakse lõikest 5 välja viited lõpetamise alustele, s.o § 12 lõike 1 punktidele 1, 4 ja 5, mis

tunnistatakse eelnõukohase seadusega kehtetuks arveloleku lõpetamise aluste korrastamise

tõttu (vt ka eelnõu § 1 punktid 12 ja 13).

Tingimused, mille alusel rakendatakse töötuna arvele võtmisel 90-päevast ooteaega juhul, kui

eelneva 12 kuu jooksul on töötuna arvelolek lõpetatud kaks korda järjest ning töötu mõjuva

põhjuseta kokku kolm korda kas:

1. ei osale nõustamisel temaga kokku lepitud ajal või viisil;

2. ei täida muud tegevuskavas kokkulepitud tegevust; või

3. keeldub sobivast tööst.

Kehtivas õiguses võib töötu erinevaid nõudeid rikkudes koguda kuni seitse rikkumist, enne kui

tema töötuna arvelolek lõpetatakse. Pärast arveloleku lõpetamist on tal õigus end kohe uuesti

töötuna registreerida, sõltumata korduvatest rikkumistest, ning rikkumiste arvestus algab

uuesti. Pärast teist arveloleku lõpetamist 12 kuu jooksul rakendub 90-päevane ooteaeg.

Muudatuse kohaselt lõpetatakse töötu töötuna arvelolek, kui tal on kolm rikkumist – sõltumata

rikkumise liigist (nt nõustamisel mitteosalemine, kokkulepitud tegevuse täitmata jätmine või

sobivast tööst keeldumine) – ning kui 12 kuu jooksul on lõpetatud kaks järjestikust töötuna

arvelolekut eelnimetatud alustel, siis enne uuesti töötuna arvele võtmist rakendub sarnaselt

hetkel kehtivale regulatsioonile 90-päevane ooteaeg.

Muudatuse eesmärk on motiveerida töötuid aktiivselt tööd otsima ja kokkulepetest kinni

pidama. Praktika näitab, et korduvalt kokkuleppeid rikkunud kliendid lükkavad tööotsinguid

põhjendamatult edasi, väldivad koostööd nõustajaga või on väga passiivsed ning kasutavad

töötuna arvelolekut ning sellega seotud õigusi ilma tegeliku kavatsuseta tööle asuda. Muudatus

kokku kolm rikkumist sõltumata rikkumise liigist annab tööotsijale selge signaali tööotsingute

ja kokkulepitud tegevuste tähtsusest. Väheneb klientide korduvate rikkumiste käsitlemisele

kuluv aeg ning selle võrra saavad aktiivsed tööotsijad rohkem tuge. Muudatus aitab parandada

töötukassa teenuste sihipärasust ning vähendada süsteemi kuritarvitamise võimalusi, kus

arvelolekut kasutatakse muudel eesmärkidel (nt hüvitiste või tervisekindlustuse saamiseks)

tööotsingukohustust täitmata.

Eelnõu § 1 punktiga 6 muudetakse TöMSi § 9 lõike 1 punkti 2 sõnastust ja jäetakse välja töötu

kohustus osaleda nõustamisel vähemalt üks kord 30 päeva jooksul. Muudetud sõnastuse

kohaselt peab töötu osalema nõustamisel töötukassa määratud ajal ja viisil. Muudatus

võimaldab senisest paindlikumalt määrata nõustamise sagedust vastavalt töötu tööotsingute

edenemisele (vt eelnõu § 1 punktide 7 ja 8 selgitusi).

Eelnõu § 1 punktiga 7 jäetakse TöMSi § 9 lõike 2 teisest lausest välja tekstiosa „, arvestades

isiku soovi ja võimalusi tööd leida“. Nõustamisviisi valikust jäetakse välja isiku sooviga

arvestamine, kuna see on tekitanud vääriti mõistmist, et töötu saab ise otsustada nõustamisviisi.

Töötukassa otsustab nõustamisviisi, arvestades eelkõige isiku võimalusi tööd leida. Inimese

soovi võib arvesse võtta, kuid see ei ole otsust määrav kriteerium. Nõustamisviisi valik ei tugine

üksnes inimese soovile, vaid nõustaja professionaalsele hinnangule, millised on inimese

võimalused ja soov tööd leida ning milline nõustamisviis võimaldab konkreetsele tööotsijale

kõige tõhusamal viisil tööle liikumiseks vajalikku tuge pakkuda. Valitud nõustamisviis peab

nõustajal võimaldama piisaval määral hinnata inimese tööotsingu hetkeseisu ning vajaduse

korral sobivat tuge pakkuda. Näiteks, kui tööotsija ei saa kasutada internetti, kuid soovib e-

nõustamist, selgitab nõustaja, et see ei loo piisavaid võimalusi töö leidmiseks ega tema

tööotsingu toetamiseks, ning lepib kokku nõustamise esinduses või telefoni teel. Kui inimene

vajab tuge tööpakkumiste otsimisel, lepib nõustaja kokku nõustamise esinduses, kus on

võimalik tõhusamalt juhendada. Eelnõu on täiendatud sättega, mis selgitab nõustamise aja ja

viisi valiku aluseid (vt eelnõu §1 punkti 8 selgitusi).

Eelnõu § 1 punktiga 8 lisatakse TöMS § 9 lõige 21, millega reguleeritakse asjaolud, mida

arvestatakse TöMS § 9 lõike 1 punkti 2 rakendamisel. Nõustamise aja ja viisi määramisel

arvestatakse töötu võimalusi tööd leida, tema tööotsingu olukorda ning nõustamiskohtumise

eesmärki.

Säte annab töötukassale aluse kujundada nõustamise sagedust ja korraldust paindlikult vastavalt

töötu individuaalsele olukorrale. Erinevatel töötutel on tööturul väga erinev positsioon. Ühele

võib piisata harvematest kontaktidest kuna tema oskused on tööturul nõutud ja tööotsing kulgeb

edukalt iseseisvalt. Teine vajab tihedamat ja intensiivsemat tuge kuna tema tööle asumist

takistavad mitmed asjaolud. Samuti võib nõustamise eesmärk olla erinev, näiteks tegevuskava

koostamine, tööturuteenusele suunamine, tööotsingu vahekokkuvõtte tegemine või konkreetse

tööpakkumise arutamine ning eesmärgist sõltub, kui sageli ja millises vormis nõustamine peab

toimuma. Paindlik lähenemine võimaldab töötukassa nõustaja ressurssi suunata vastavalt töötu

abivajadusele.

Näide 1. Nõustamiskohtumise eesmärk on teenusevajaduse väljaselgitamine. Töötu vajab tööle

asumiseks lisaoskusi. Nõustamiskohtumise eesmärk on hinnata, kas töötu vajab

tööturukoolitust, ning kohtumine määratakse lähiajaks, et teenusevajadus välja selgitada ja

vajalik tööturuteenus hinnata.

Näide 2. Tööotsingu olukord ei eelda sageli nõustamist. Töötu osaleb tööpraktikal, mille kestus

on näiteks kaks kuud. Praktika ajal on töötu seotud tööandjaga ja omandab uusi oskusi.

Järgmine nõustamine määratakse praktika lõpu lähedale, et hinnata tulemusi ja leppida kokku

edasised sammud.

Eelnõu § 1 punktiga 9 muudetakse TöMSi § 9 lõigetes 5 ja 6 sobiva töö sisu. Lõikes 5

muudetakse sobiva töö sisu tööotsingute alguses, andes tööotsijale rohkem vabadust valida oma

varasemale kogemusele vastav töö.

Sobiva töö sätted seavad tingimused, millele vastavat tööd peab töötu olema valmis vastu

võtma. Sobivast tööst põhjuseta keeldumist loetakse aktiivsusnõuete rikkumiseks. Kehtiv õigus

seab sobivale tööle erinevad tingimused, sh kui kaugel on töökoht elukohast või milline peab

olema aktsepteeritav töötasu. TöMS § 9 lõike 5 sobiva töö tingimused kehtivad esimese 20

nädala vältel töötuna arvele võtmisest arvates, so esimesed 140 päeva töötuna arvele võtmisest

arvates. TöMSi § 9 lõike 5 muudatuse järgi peab sobiv töö arvestama töötu terviseseisundit,

elukohta, haridust, töökogemust, hoolduskoormust, olemasolevat või omandatavat eriala ning

varasemat töötasu. Seega on töötul praeguse regulatsiooniga võrreldes suurem vabadus

otsustada, milline töö talle tööotsingu alguses on sobiv.

Sobiv töö peab arvestama töötu terviseseisundit, st töö ei tohi olla töötule vastunäidustatud (vt

ka TöMS § 9 lõike 6 punkti selgitust). Sobiv töö peab arvestama ka töötu elukohta. Praeguses

regulatsioonis peetakse sobivaks ka tööd, mille puhul sõiduks elukohast töökohta ja tagasi

ühissõidukiga ei kulu töötul rohkem kui kaks tundi päevas ega rohkem kui 15 protsenti

kuupalgast. Eelnõukohases regulatsioonis arvestatakse töötu elukohta, mis tähendab, et sobiva

töö valimisel esimesel 20 nädalal ei seata tingimusi töökoha kaugusele kodust ja inimene saab

ise määratleda milline on temale sobiva töökoha kaugus. Seega arvestab eelnõukohane määrus

suuremal määral inimese ootustega sobivale tööle esimesel 20 nädalal.

Sobiv töö peab arvestama töötu varasemat töötasu. Praeguses regulatsioonis peetakse sobivaks

tööd, mille eest pakutav töötasu on vähemalt 60 protsenti isiku ühe kuu keskmisest

sotsiaalmaksuga maksutatavast tulust. Eelnõukohases regulatsioonis arvestatakse sobiva töö

valimisel töötu varasemat töötasu ehk 60 protsendi piirangut enam sobiva töö valimisel ei seata.

Inimene saab seada töötuse esimesel 20 nädalal ootuse saada varasema töötasuga võrreldavat

tasu.

Varasema töökogemuse, hariduse, olemasoleva või omandatava eriala ning töötasuga

arvestamine peab tagama ka selle, et sobivale tööle seatavad tingimused oleksid realistlikult

täidetavad, st inimesel on vajalikud eeldused sobivale tööle edukalt kandideerida. Sobiva töö

ootuste vastavust töötu olukorrale ja tööturu võimalustele hindab töötukassa nõustaja

töökesksel nõustamisel, arvestades TöMS § 9 lõike 5 ja 6 tingimusi. Nõustaja ei või seada

sobivale tööle suuremaid piiranguid kui TöMS § 9 lõike 5 ja 6 vastavates punktides toodud. See

toetab inimesele sobivate tööpakkumiste valikut ning kiiremat tööle asumist.

Seadusesse lisatakse uue sobiva töö tingimusena hoolduskoormus, mis tähendab töötu

vältimatut ja regulaarset vajadust abistada hooldusvajadusega lähedast või pereliiget.

Hoolduskoormuse sisu avatakse käesoleva eelnõu punkti TöMS § 9 lõike 6 punkti 6 ja eelnõu

§ 1 punkti 10 selgitustes.

Sobivale tööle vastavate tööpakkumiste valik tehakse töötukassa nõustaja ja töötu koostöös

ning lisatakse inimese tegevuskavasse. Tegevuskavasse lisatud tööpakkumistele

kandideerimine on töötule kohustuslik ning selle täitmist jälgitakse nõustamiskohtumistel.

Töötukassa nõustaja toetab klienti vajaduse korral tööpakkumiste otsimisel ja analüüsimisel.

Selleks, et motiveerida aktiivset tööotsingut, muudetakse sobiva töö tingimusi teatud aja

möödudes. Kui esimese etapis ei ole töötul õnnestunud sobivat tööd leida, tekib töötukassal

õigus seada sobivale tööle tingimusi, mis laiendavad inimese tööotsinguid. Kuigi sobiva töö

tingimusi muudetakse, jääb eelnõu järgi sobiva töö muutuse aeg samaks võrreldes praeguse

regulatsiooniga. 2024. aastal on töötukassa andmetel arveloleku lõpetanud töötute arveoleku

mediaankestus 134 päeva. Suurem vabadus sobivat tööd otsida toetab tööotsingu aktiivsust

töötuse alguses, kuid töötuse perioodi pikenemisel tuleb tegutseda aktiivsemalt, et ennetada

pikaajalisse töötusse langemist ja toetada tööle asumist.

TöMSi § 9 lõikes 6 ajakohastatakse sobiva töö sisu alates 21. nädalast (so alates 141. päevast)

pärast töötuna arvele võtmist, mil kliendil on kohustus laiendada tööotsingu kriteeriume. Lisaks

on inimesel kohustus olla tööotsingul paindlikum ning olla valmis kaaluma erinevaid

töökorralduse vorme (nt kaugtöö, ajutine töö teises piirkonnas või tähtajaline töö). Muudatus

tehakse, arvestades töötukassa senist kogemust ning võimalusi sobiva töö tingimuste

kontrollimiseks ja sellega kaasnevat töökoormust.

Uuendatud sättes seatakse 21. nädalast arvates sobivale tööle kuus tingimust.

Punktis 1 loetakse sobivaks selline töö, mis terviseseisundit arvestades ei ole töötule

vastunäidustatud. Võrreldes kehtiva sobiva töö tingimusega („mis tervislikel põhjustel ei ole

töötule vastunäidustatud“) ei muutu sobiva töö sisu, kuid selguse huvides kasutatakse sama

sõnastust, mis TöMSi § 9 lõikes 5, mis puudutab sobiva töö tingimusi esimesel 20 nädalal.

Töövõime hindamisel on ekspertarst leidnud või töötervishoiu arst tuvastanud, et inimesel

võivad esineda piirangud sobivale tööle– näiteks ei saa inimene tervise tõttu töötada allergiat

tekitavas keskkonnas või füüsiliselt väga koormavas ametis. Täiskoormusega töö võib olla

vastunäidustatud, kui inimene suudab terviseseisundi tõttu töötada vaid osalise koormusega (nt

kroonilised lihas-skeleti probleemid, südame-veresoonkonna haigused, vaimse tervise

seisundid).

Nõustaja tugineb tervisepiirangute hindamisel peamiselt töövõime hindamise

eksperdiarvamusele ning kliendi esitatud lisainfole, vajaduse korral ka teenusepakkujate või

tööandja tagasisidele. Töövõime hindamise eksperdiarvamuse kokkuvõttes kajastatakse,

milline töökoormus või tööolud-tingimused inimesele sobivad või on vastunäidustatud. Lisaks

võivad olulist infot vastunäidustuste kohta anda tööalase rehabilitatsiooni meeskonna,

teenusepakkujate või tööandja tagasiside. Näiteks, kui töösuhe on tervislikel põhjustel katkenud

või ilmneb koolitusel, et kliendile ei sobi valitud eriala terviseseisundi tõttu. Töötervishoiuarsti

hinnangud ei ole töötukassale otse kättesaadavad, kuid klient saab need digiloost ise väljastada.

Töötingimuste sobivus arutatakse nõustamise käigus läbi ning märgitakse tegevuskava olukorra

analüüsi. Töötajale tervise tõttu sobimatuid töösoove tegevuskavasse ei lisata.

Punkti 2 kohaselt loetakse sobivaks ka tähtajaline töö. See tingimus võrreldes kehtiva õigusega

ei muutu. Kui tööpakkumiste seas on tingimustele vastavaid tähtajalisi tööpakkumisi, peaks

klient valima ka nende seast.

Punktiga 3 muudetakse töö kauguse kriteeriumit. Sobivaks peetakse tööd, mille korral

jõudmiseks elukohast töökohta ja tagasi ei kulu rohkem kui kaks tundi päevas või mida on

võimalik teha töötu elukohas püsivalt kaugtööna. Töökoha kauguse kriteeriumi eesmärk on

anda töötule selge juhis, et kui esimese 20 nädala jooksul ei ole sobivas asukohast tööd leitud,

peab ta 21. nädalast olema valmis vastu võtma tööpakkumisi, mis võimaldavad tööd

kodukohast kaugemal. Teistpidi annab töökoha kauguse kriteerium töötule kindluse, et temalt

ei saa nõuda ka töö otsimist kaugemalt, kui seaduses sätestatud tingimustega ette nähtud.

Võrreldes kehtiva õigusega ei muutu sobivale tööle seatav tööle ja tagasi sõitmise aja piirang

(kaks tundi). Ajapiirangu kontrollimisel arvestab töötukassa töötule kasutada olevaid

transpordivõimalusi, näiteks kas inimene kasutab tööle sõitmiseks isiklikku transporti, millised

on ühistranspordi võimalused tööle saamiseks või kas tööandja pakub alternatiivseid

transpordivõimalusi (tööandja korraldatud transport). Võrreldes kehtiva korraga ei arvestata

enam tööle sõitmise kulu, kuna selle kontrollimine on töötukassale liiga suure koormusega ning

puudub võimalus kõikide töötute tööle ja koju sõidu kulu ühtsetel alustel arvestada (kulu sõltub

kasutatavast transpordiliigist).

Kuivõrd tänapäeval võimaldavad paljud tööandjad kaugtöö tegemise võimalust, võib sobiva

töö valimisel arvestada sellega. Seega võib pidada ka sobivaks tööd, mida pakutakse kaugemal

ja mida on kliendi ütluste kohaselt võimalik teha elukohas kaugtööna.

Punktis 4 täpsustatakse sobiva töö töötasu suurust. Säte ei muuda sobiva töö töötasu tingimust

võrreldes kehtiva õigusega, kuid sõnastab selgemalt, et töötasu tingimus kehtib nii

töötuskindlustushüvitise saajatele kui ka hüvitise mittesaajatele. Sobivaks peetava töö eest

makstav töötasu ei tohi olla väiksem kui töölepingu seaduse § 29 lõike 5 alusel kehtestatud

töötasu alammäär. Täistööajaga töö korral peetakse sobivaks kuu töötasu alammäära ning

osalise tööaja korral kas tunnitasu alammäära põhjal arvestatud minimaalset töötasu, mis vastab

pakutavatele töötundidele, või tööajale või -koormusele vastavat proportsionaalset osa

kuutöötasu alammäärast. Kuigi töölepingu seaduse § 29 lõike 6 alusel Vabariigi Valitsuse

kehtestatud alammäärast madalamat töötasu ei või töötajale maksta, annab töötasu alammäära

väljatoomine käesolevas sättes selge indikatsiooni töötule sellest, milliseid töötasu piire alates

21. töötuse nädalast tuleb arvestada sobiva töö valikul.

Kui inimene saab töötuskindlustushüvitist, loetakse sobivaks töötasu, mis on suurem töötu

samal perioodil saadavast töötuskindlustushüvitisest. Sealjuures arvestatakse sobiva töö

valimise hetkel kehtivat töötuskindlustushüvitise suurust, kuna töötuskindlustushüvitise määr

muutub ajas. Kui inimese saadav töötuskindlustushüvitis on madalam kui töötasu alammäär,

arvestatakse sobiva töötasu suurusena töötasu alammäära piiri.

Punktis 5 muudetakse sobiva töö sisu selliselt, et see peab arvestama töötu hariduse, eriala ja

varasema töökogemusega või peab olema nende omandatud oskustega seotud. Hariduse, eriala

ja töökogemusega arvestamisel ei tähenda sobiv töö seda, et töö peab üks ühele vastama

varasemale erialale või ametile, vaid tööd otsitakse ka teistest sektoritest, kus kliendi oskusi

saaks rakendada. Töö sobivust hinnatakse eelkõige oskuste ja tööülesannete sarnasuse alusel.

Vajaduse korral võib sobivuse hindamisel kasutada oskuste kompassi või muid töövahendeid,

mis seovad erialad konkreetsete oskuste ja ametitega. Oluline on, et sobivaks peetakse tööd,

mille tegemiseks on inimesel olemas (ülekantavad) oskused, mis on omandatud varasema

hariduse või töökogemuse käigus. Näiteks varem pearaamatupidaja ametikohta otsinud inimene

peab olema valmis laiendama oma tööotsinguid ka raamatupidaja, arveametniku,

finantsassistendi või raamatupidamise spetsialisti ametikohtadele. Kui inimene omandab

töötukassa toel oskusi eriala vahetamiseks, loetakse sobivaks ka omandatud eriala tööd, et

toetada töötute karjääripöördeid, kui need pakuvad rohkem töötamise võimalusi või

kvaliteetsemat tööd. Kuna töötukassa toetab õpet vaid neis valdkondades, kus on olemas

tööjõunõudlus ning oskused on üldjuhul omandatavad aasta jooksul, ei toeta see laiendus

ebamõistlikke võimalusi. Kehtivas õiguses ei ole ette nähtud töötu hariduse, eriala või

töökogemusega arvestamist alates 21. nädalast, kuid praktikas rakendatakse töötutele sobiva

töö valimisel tööpakkumiste sobitamist. Seega paraneb eelnõuga selgus selles, milliseid

tingimusi töötutele sobiva töö valimisel arvestatakse.

Punktiga 6 lisatakse uus sobiva töö tingimus: sobivaks peetakse tööd, mis arvestab mõistlikult

määral hoolduskoormusega. Hoolduskoormus tähendab töötu vältimatut ja regulaarset vajadust

abistada hooldusvajadusega lähedast või pereliiget. Hooldusvajadusega võib olla alaealine laps,

kelle turvalisus ja igapäevane toimetulek ei ole ilma kõrval abita tagatud, või täisealine, kelle

toimetulek on ajutiselt või püsivalt piiratud terviseseisundi tõttu.

Hooldusvajadus võib avalduda väga erinevalt: see võib tähendada vajadust füüsilise abi järele

kodustes igapäevatoimingutes (näiteks hügieenitoimingutes, söömisel, riietumisel, tervise eest

hoolitsemisel või toidu valmistamisel ja majapidamistöödes), aga ka abi väljaspool kodu

liikumisel ning teenuste kasutamisel, sh transpordi ja saatmise korraldamist. Samuti võib

hooldus olla seotud järelevalve ning juhendamisega, kui hooldataval on näiteks kognitiivsed

raskused või mäluprobleemid. Lapse puhul võib olla vaja tagada tema jõudmine lasteaeda või

kooli või tervishoiuteenusele.

Hoolduskoormus võib oluliselt piirata inimese töötamise võimalusi. Näiteks võib hoolduse

korraldamine eeldada paindlikku tööaega ja/või -koormust, töölt eemal viibimist teatud

kellaaegadel ja/või päevadel, võimalust töötada kindlas piirkonnas – hoiuteenuse osutamise või

kooli või elukoha lähedal, et tagada kiire reageerimisvõimalus hooldatava vajaduse korral.

Töötamist võib piirata ka asjaolu, et vajalikud tugiteenused (nt lapsehoid, hooldusteenused,

häirenuputeenus vms) või pereliikmete abi ei ole kättesaadav või nende maht ei kata tegelikku

vajadust.

Sobiva töö kindlaksmääramisel hindab töötukassa nõustaja koos kliendiga, kuidas ja millises

ulatuses hoolduskoormus mõjutab töötamise aega, asukohta ja koormust ning millised on

inimesele reaalselt kättesaadavad lahendused hoolduse korraldamiseks töötamise ajal. Kui

töötu on võtnud kasutusele kõik mõistlikud võimalused hoolduse korraldamiseks, kuid töö

tegemine on siiski piiratud, arvestatakse sobiva töö pakkumisel vastavaid piiranguid, näiteks

vajadust töötada osalise koormusega või vaid kindlatel tööaegadel. Kui on võimalik kasutada

vajalikku tugiteenust, peab töötamise aeg olema kooskõlas teenuse pakkumise ajaga. Kui töötu

abistab hooldatavat regulaarsetel raviprotseduuridel käimisel (nt korraldab transpordi kolm

korda nädalas dialüüsil käimiseks või käib erivajadusega lapsega rehabilitatsiooniteenusel),

sobib paindliku tööajaga töö. Kui hooldatava juures tuleb viibida sageli ja regulaarselt tööpäeva

jooksul, on sobivaks tööks selline, mida saab teha elukohas kaugtööna või elukoha lähedal ning

töökorraldus lubab töölt vajaduse korral ajutiselt lahkuda. Kui hooldatav vajab ööpäevaringset

järelevalvet (nt väikelaps või dementsusega inimene) ning ei saa kasutada hoiuteenuseid, võib

sobivaks tööks osutuda selline töö, mida on võimalik teha kodust kaugtöö vormis.

Töö ei ole sobiv, kui tööle asumine muudaks hooldusvajadusega pereliikme või lähedase

abistamise objektiivselt võimatuks. Hinnang antakse igale juhtumile, arvestades tegelikke

asjaolusid ja hoolduskohustuse korraldamise võimalusi. Eesmärk on tagada, et hooldajal oleks

võimalik töötada viisil, mis ei seaks ohtu hooldusvajadusega inimese heaolu ning töö- ja

hoolduskohustuste samaaegne täitmine oleks hooldajale jõukohane.

Kehtivas õiguses otsesõnu hoolduskoormusega sobiva töö valimisel ei arvestata. Praktikas

arvestab siiski töötukassa, kui inimesel on põhjendatud hoolduskoormusest tulenevad

piiranguid töötamiseks. Seega parandab eelnõu läbipaistvust ning sõnastab selgelt tingimused,

millega arvestatakse sobiva töö valikul.

Eelnõu § 1 punktiga 10 täiendatakse TöMSi § 9 lõikega 61. Sättega täpsustatakse õigusselguse

huvides, et TöMSi § 9 lõike 5 punkti 7 ja lõike 6 punkti 6 tähenduses peetakse

hoolduskoormusena silmas töötu vajadust abistada hooldusvajadusega lähedast või pereliiget.

Hoolduskoormust hinnatakse juhtumi põhjal. Hinnang sõltub konkreetsetest asjaoludest, nt kas

vajalikku hooldust on võimalik piisaval määral tagada ka muul viisil, nt kasutades erinevaid

hoiu- või sotsiaalteenuseid. Eraldi on välja toodud, et hoolduskoormusena arvestatakse

perekonnaliikme hooldamisega seotud tegevusi. Hoolduskoormuse arvesse võtmist on

põhjalikumalt avatud eelnõu § 1 punktis 9, kavandatava TöMSi § 9 lõike 6 punkti 6 selgitustes.

Eelnõu § 1 punktiga 11 muudetakse TöMSi § 9 lõiget 7 ja täpsustatakse lõike 7 teise lause

sõnastust. Kui isik on viimase 12 kuu jooksul olnud töötuna arvel kokku 20 nädalat või vähem,

loetakse talle sobivaks töö, mis vastab TöMS § 9 lõikele 5, või kokku üle 20 nädala, loetakse

töötule sobivaks töö, mis vastab TöMS § 9 lõikele 6. Lõike 7 tekstist jäetakse välja kolmas

lause, mis sisuliselt kordab teises lauses sätestatut. Töötuna arveloleku perioodi arvestuses

muudatusi ei tehta.

Eelnõu § 1 punktidega 12 ja 13 tunnistatakse kehtetuks TöMS § 12 lõike 1 punktid 1, 4 ja 5,

mis on seotud TöMSi § 12 lõike 1 punkti 2 sõnastuse muudatusega.

TöMS § 12 lõike 1 punkti 1 kehtetuks tunnistamine on seotud TöMS § 9 lõike 1 punkti 2

muutmisega eelnõu § 1 punktis 6. Kehtiva TöMS § 12 lõike 1 punkti 1 kohaselt lõpetatakse

töötuna arvelolek, kui töötu mõjuva põhjuseta ei osale nõustamisel vähemalt üks kord 30 päeva

jooksul. TöMS § 9 lõike 1 punkti 2 muudetud sõnastuse kohaselt 30-päevane ajavahemik

kaotatakse ning töötu peab osalema nõustamisel töötukassa määratud ajal ja viisil. Nõustamisel

osalemata jätmine kokku lepitud ajal või viisil on üks töötuna arveloleku lõpetamise alus, mis

on sätestatud TöMS § 12 lõike 1 punktis 2. Kuna nõustamise sagedus muutub paindlikumaks

ja nõustamisel osalemise sagedust ei reguleerita enam seaduses, tunnistatakse dubleerimise

vältimiseks TöMS § 12 lõike 1 punkt 1 kehtetuks. Edaspidi on töötuna arveloleku lõpetamise

alus – nõustamisel osalemata jätmine töötukassa määratud ajal või viisil – sätestatud üksnes

TöMS § 12 lõike 1 punktis 2.

TöMSi § 12 lõike 1 punkti 2 koondatakse kokku kolm töötuna arveloleku lõpetamise alust.

Edaspidi arvestatakse sanktsiooni rakendamisel kõiki loetletud rikkumisi, olenemata rikkumise

liigist.

Kehtivas seaduses on erinevad töötuna arveloleku lõpetamise alused eraldi punktides (TöMS

§ 12 lg 1 p-d 2, 4 ja 5), kuigi sisuliselt on nende olemus sarnane – töötuna arvel olev isik ei

täida talle pandud kohustusi (ei osale nõustamisel, ei täida tegevuskavas kokkulepitud tegevusi

või keeldub sobivast tööst). Praegu hinnatakse korduvaid rikkumisi eraldi iga kohustuse liigi

kaupa. See tähendab, et kui inimene rikub arveloleku kohustusi korduvalt, kuid rikkumised on

eri liiki, rakendub sanktsioon alles pärast mitut rikkumist (kokku kuni seitse rikkumist). See

võimaldab töötul vältida vastutust ka korduva rikkumise korral ning vähendab sanktsiooni

tõhusust, st ei täida eesmärki soodustada aktiivset tööotsingut.

Muudatuse kohaselt käsitletakse eriliigilisi rikkumisi samas arvestuses ning rakendatakse

hoiatuste süsteemi: esimese ja teise rikkumise korral dokumenteeritakse rikkumine ning töötule

tehakse hoiatus, mis annab töötule võimaluse esimese ja teise rikkumise järel käitumist

korrigeerida; kolmanda rikkumise järel lõpetatakse töötuna arvelolek. Kui selgub, et töötul oli

mõjuv põhjus, siis töötuna arvelolekut ei lõpetata. Peale esimest töötuna arveloleku lõpetamist

on töötul võimalik ennast taas töötuna arvele võtta. Peale teist järjestikust töötuna arveloleku

lõpetamist 12 kuu jooksul, rakendub 90-päevane ootetähtaeg uuesti töötuna arvelevõtmisel.

Selline lähenemine on inimese jaoks etteaimatav. Rikkumiste ja sanktsioonide info edastatakse

inimesele ning nõustaja selgitab rikkumise sisu ja tagajärgi ka suuliselt.

Selline lahendus on valitud, kuna see on töötu jaoks soodsam. Erinevalt teisest töötuna

arveloleku lõpetamisest, mille alusel arveloleku lõpetamisega kaasneb 90-päevane ootetähtaeg

uuesti töötuna arvelevõtmisel, ei rakendu § 12 lg 1 punkti 2 alusel esmakordsel arveloleku

lõpetamisel ootetähtaega. See tähendab, et töötul on võimalik end soovi korral kohe uuesti

töötuna arvele võtta ning taastada ligipääs töötukassa teenustele ja sotsiaalsetele tagatistele, mis

arvelolekuga kaasnevad (sh ravikindlustus). 90-päevane ootetähtaeg lisandub alles juhul, kui

12 kuu jooksul lõpetatakse töötu arvelolek uuesti § 12 lg 1 punkti 2 alusel.

Selline kollisioonireegel toetab eelnõu üldist eesmärki kohelda töötut proportsionaalselt ja anda

talle võimalus käitumist korrigeerida ilma, et esmasele rikkumiste kogumile järgneks kohe

kõige rangem võimalik tagajärg. Esmakordse juhtumi järel rakenduv 90-päevane ootetähtaeg

oleks sellistes olukordades ebaproportsionaalne ning võiks töötut tööturult veelgi enam kõrvale

jätta. Lisaks toimib kordumisel rakenduv ootetähtaeg motiveeriva mõjuna kuna töötu teab juba

esimese juhtumi järel, et sama käitumise kordumisel 12 kuu jooksul kaasnevad oluliselt

rangemad tagajärjed, mis suunab teda käitumist korrigeerima. Lühidalt annab 90-päevase

ooteaja kohaldumine pärast arveloleku lõpetamist tööotsijale selge signaali tööotsingute ja

kokkulepitud tegevuste tähtsusest (vt ka selgitusi eelnõu § 1 punkti 5 kohta).

Arveloleku lõpetamine on töötu jaoks oluliste tagajärgedega kuna töötuna arveloleku ajal on

tagatud näiteks ravikindlustus. Arveloleku lõppemisega kaasneb töötuskindlustushüvitise

maksmise lõppemine ning ravikindlustuse kaotus. Töövõimetoetuse saajate puhul on töötuna

arvelolek üks viise, kuidas täita TVTS-is sätestatud aktiivsusnõuet. Arveloleku lõppemisel ei

ole töötul enam võimalik aktiivsusnõuet selle kaudu täita ning kui ta ei täida nõuet muul viisil,

lõpeb ka töövõimetoetuse maksmine. Seetõttu peab arveloleku lõpetamise lävi olema piisavalt

kõrge ja proportsionaalne ning töötule peab olema tagatud võimalus käitumist enne lõplikku

tagajärge korrigeerida.

Näide. Töötukassa määrab töötule nõustamiseks aja. Töötu ei ilmu kohale ega teata mõjuvast

põhjusest. Rikkumine dokumenteeritakse ja töötut hoiatatakse. Järgmisel korral töötu keeldub

sobivast tööst. Rikkumine dokumenteeritakse ja töötut hoiatatakse. Kolmandal korral jätab

töötu täitmata tegevuskavas kokkulepitud tegevuse. Töötuna arvelolek lõpetatakse. Kuna

tegemist on esmakordse lõpetamisega sellel alusel, ei kohaldata 90-päevast ootetähtaega ning

töötul on võimalik end soovi korral kohe uuesti töötuna arvele võtta. Töötu võetakse uuesti

töötuna arvele. Töötukassa määrab taas töötule nõustamiseks aja. Töötu ei ilmu nõustamisele,

rikkumine dokumenteeritakse ja töötu saab hoiatuse. Teine kord jätab töötu mõjuva põhjuseta

täitmata tegevuskavas kokku lepitud tegevuse, näiteks ei kandideeri sobivale töökohale. See on

teine rikkumine § 12 lg 1 punkti 2 ühisarvestuses ja töötu saab hoiatuse. Järgmisele

kokkulepitud nõustamisele töötu jälle ei ilmu ega teata mõjuvast põhjusest. Arvelolek

lõpetatakse § 12 lg 1 p 2 alusel ning rakendub 90 päeva ootetähtaeg.

Muudatus tugevdab sanktsioonide ennetavat ja hoiakuid kujundavat mõju ning tagab ühtse ja

selge rikkumiste arvestuse. Rahvusvahelised uuringud näitavad, et järelevalve ja sanktsioonide

võimalus töötutoetuste maksmisel lühendab töö leidmiseks kuluvat aega töötuse varases

staadiumis.24 Töötu kohustuste täitmise kontroll suurendab töötute tööotsingu aktiivsust,

seejuures annab suurema osa mõjust tajutud sanktsiooniohu tulemusel toimuv

käitumisreaktsioon (threat effect), seda kõigi töötute, mitte ainult sanktsioneeritute seas. Juba

sanktsiooni hoiatus või sanktsiooniohu tajumine suurendab tööotsingu aktiivsust ja suurendab

töötusest väljumise tõenäosust.25 Kolme rikkumise lävi on valitud proportsionaalsuse alusel:

liiga leebe süsteem ei mõjuta töötu käitumist, samas liiga kiire sanktsioneerimine võib

suurendada ebasobivale tööle asumist ja selle kaudu korduvat töötust. Mitmes uuringus on

leitud, et sanktsioonide äärmiselt range kohaldamine võib küll lühiajaliselt suurendada tööle

asumist, kuid tuua kaasa ebasobivale tööle liikumist ning seeläbi mõjutada negatiivselt hõives

püsimist.4 Sanktsioonide progresseeruv ülesehitus toetab õigusselgust inimese jaoks ja

soodustab kohustuste täitmist enne rangemate meetmete rakendamist. Kolmeastmeline mudel

soodustab aktiivset tööotsingut, kuid jätab inimesele võimaluse oma käitumist esmaste

rikkumiste järel korrigeerida. Inimesele arusaadav astmeline süsteem toetab sanktsioonide

ennetavat mõju, suurendab usaldust töötukassa vastu, vähendab passiivse arveloleku juhtumeid

ning toetab töötuna arveloleku eesmärki, milleks on soodustada tööle minekut.

Eelnõu § 1 punktiga 14 täiendatakseTöMSi § 32 lõigetega 6 ja 7, sätestades seaduse

muudatustega seotud üleminekusätted.

Lõige 6 sätestab, et 2027. aasta 1. jaanuaril jõustuvat sobiva töö mõistet kohaldatakse ka

inimeste suhtes, kes on töötuna arvele võetud enne 2027. aasta 1. jaanuari. Eelnõuga

rakenduvad sobiva töö sätted on inimesele võrdsed või soodsamad kui oleks enne 1. jaanuari

kehtinud TöMS sätted, mistõttu ei ole nende rakendamine vastuolus hea õigusloome tavadega

(täpsem sobiva töö tingimuste võrdlus tabelis 1 allpool).

Tabel 1. Sobiva töö tingimuste võrdlus kehtivas ja eelnõukohases tööturumeetmete seaduses

24 McVicar, D. (2020) The impact of monitoring and sanctioning on unemployment exit and job-finding rates,"

IZA World of Labor, Institute of Labor Economics (IZA), pages 1-49, June. 25 Lombardi, S. (2019) Threat effects of monitoring and unemployment insurance sanctions: evidence from two

reforms. Institute for Evaluation of Labour Market and Education Policy (IFAU).

https://www.ifau.se/en/Research/Publications/Working-papers/2019/threat-effects-of-monitoring-and-

unemployment-insurance-sanctions-evidence-from-two-reforms/.

Aeg töötuna

arvele tulekust

arvates

Kuni 20 nädalat (140 päeva) Alates 21. nädalast (141–…

päeva)

Kehtiv

tööturumeetmete

seadus § 9, lg 5 ja

(5) Sobivaks tööks töötule esimese

20 nädala vältel töötuna

arvelevõtmisest arvates loetakse

tööd:

1) mis tervislikel põhjustel ei ole

töötule vastunäidustatud;

2) mille puhul sõiduks elukohast

töökohta ja tagasi ühissõidukiga ei

kulu töötul rohkem kui kaks tundi

päevas ega rohkem kui 15 protsenti

kuupalgast;

3) mis vastab töötu haridusele,

erialale ja varasemale

töökogemusele;

4) mille eest pakutav töötasu on

vähemalt 60 protsenti isiku ühe kuu

keskmisest sotsiaalmaksuga

maksustatavast tulust, kuid mitte

vähem kui kahekordne töölepingu

seaduse § 29 lõike 5 alusel

kehtestatud töötasu alammäär,

kusjuures isiku sotsiaalmaksuga

maksustatava ühe kuu keskmise

tulu arvutamisel võetakse arvesse

töötuna arvelevõtmisele eelnenud

viimase kuue kuu kolm esimest

kuud.

(6) Sobivaks tööks töötule alates

21. nädalast töötuna

arvelevõtmisest arvates loetakse

tööd:

1) mis tervislikel põhjustel ei ole

töötule vastunäidustatud;

2) mis võib olla tähtajaline;

3) mille puhul sõiduks elukohast

töökohta ja tagasi ühissõidukiga ei

kulu töötul rohkem kui kaks tundi

päevas ega rohkem kui 15 protsenti

kuupalgast;

4) mille eest pakutav töötasu on

täistööajaga töötamise korral

suurem kui töötu samal perioodil

saadav töötuskindlustushüvitis,

kuid ei ole väiksem kui töölepingu

seaduse § 29 lõike 5 alusel

kehtestatud töötasu alammäär;

5) mis ei pea vastama töötu

haridusele, erialale ega varasemale

töökogemusele

Eelnõukohane

tööturumeetmete

seadus § 9 lg 5 ja

„(5) Sobivaks tööks töötule esimese

20 nädala vältel töötuna

arvelevõtmisest arvates loetakse

töö, mis sisaldub tegevuskavas ja

mis arvestab eelkõige töötu:

1) terviseseisundit (tingimus sama);

2) elukohta (soodsam tingimus; ei

ole seatud 2 tunni piirangut);

3) varasemat töötasu (soodsam

tingimus; ei ole seatud piirangut

allapoole varasemat töötasu);

4) haridustaset (sama);

5) varasemat töökogemust (sama);

6) olemasolevat või omandatavat

eriala (soodsam, võtab arvesse ka

uue eriala kui omandab seda töötuse

ajal) ja

7) hoolduskoormust (soodsam,

tingimust ei ole kehtivas seaduses).

(6) Sobivaks tööks töötule alates 21.

nädalast töötuna arvelevõtmisest

arvates loetakse töö:

1) mis terviseseisundit arvestades ei

ole töötule vastunäidustatud

(tingimus sama);

2) mis võib olla tähtajaline

(tingimus sama);

3) mille korral jõudmiseks elukohast

töökohta ja tagasi ei kulu rohkem

kui kaks tundi päevas või mida on

võimalik teha töötu elukohas

püsivalt kaugtööna (sama);

4) mille eest makstakse töötasu

vähemalt töölepingu seaduse § 29

lõike 5 alusel kehtestatud töötasu

alammääras või mis

töötuskindlustushüvitise saamise

korral on suurem töötu samal

perioodil saadavast

töötuskindlustushüvitisest, kui see

ületab töötasu alammäära (tingimus

sama);

5) mis arvestab töötu haridust, eriala

ja varasemat töökogemust või

tööturukoolitusel omandatavat

eriala (tingimus soodsam, sh

võetakse arvesse ka uus eriala kui

töötu omandab seda töötuse ajal);

6) mis arvestab mõistlikul määral

hoolduskoormusega (soodsam,

tingimust ei ole kehtivas seaduses).

Lõige 7 sätestab, et kõikidel inimestel, kes on töötuna arvele võetud enne 1. jaanuari 2027, ei

arvestata enne 2027. aasta 1. jaanuari mõjuva põhjuseta nõustamisel osalemata jätmisi,

tegevuskava täitmisest ja sobivast tööst keeldumisi. 1. jaanuaril 2027 algab uus töötuna

arveloleku lõpetamise aluste arvestus. See tagab ühesuguse töötuna arveloleku lõpetamise

aluste arvestuse kõigile töötukassas töötuna arvel olevatele töötutele ning ei ole vaja arvestada

paralleelselt erinevate rühmade rikkumisi nende töötuna registreerimise ajast lähtudes. See

tagab töötuna arveloleku tingimuste ühetaolisuse ja arusaadavuse nii töötukassa klientidele kui

ka nõustajatele.

Eelnõu § 1 punktiga 15 täiendatakseTöMSi § 33 lõiget 7. Lõige 7 on rakendussäte, mis on

seotud töötutoetuse kaotamisega alates 1. jaanuarist 2026 ja milles sätestatakse seaduse

varasema redaktsiooni kohaldamine isikutele, kellele makstakse töötutoetust või kellele

töötutoetuse maksmine on peatatud TöMSi enne 1. jaanuari 2026 kehtinud redaktsiooni alusel.

Muudatusega täpsustatakse rakendussätet, et TöMSi § 24 lõike 1 punktide 1‒3 ja lõike 2 ning

§ 25 lõike 1 punktide 1‒3 korral varasemat redaktsiooni ei kohaldata. Muudatus on vajalik,

kuna aktiivsusnõuete rikkumisega kaasnevate sanktsioonide muudatuste järel ei ole TöMSi §-

des 24 ja 25 sätestatud sanktsioonide kohaldamine enam asjakohane. Seetõttu ei kohaldata neid

enam ka § 33 lõikes 7 nimetatud isikute suhtes.

Eelnõu §-ga 2 jäetakse sotsiaalmaksuseaduse § 6 lõike 1 punktist 11 välja viide tööharjutusele

kuivõrd töötukassa tööharjutuse teenuse pakkumine lõpetati vastavalt Vabariigi Valitsuse

määruse „Tööhõiveprogramm 2024‒2029“ 1. jaanuaril 2026. aastal jõustunud muudatusele.

Eelnõu §-s 3 sätestatakse TKindlSis tehtavad muudatused.

Eelnõu § 3 punktiga 1 muudetakseTKindlSi § 13 lõike 1 punkti 1. Muudatuse kohaselt

lõpetatakse töötuskindlustushüvitise maksmine alles siis, kui lõpeb arvelolek. Kehtiva korra

järgi kaasnes esimese rikkumisega töötuskindlustushüvitise lõppemine näiteks olukorras, kus

töötu ei täida temaga tegevuskavas kokkulepitud tegevusi. See tähendas, et hüvitise maksmine

inimesele lõpetati, kuigi tema töötuna arvelolek säilis. Inimesel säilis ka õigus hüvitist uuesti

taotleda.

Edaspidi ei lõpetata esimese rikkumise järel töötuskindlustushüvitise maksmist. Selleks, et

rakendada kõigile töötutele, sh töötuskindlustushüvitise saajatele, ühetaolist rikkumiste

menetlemise korda, minnakse üle süsteemile, kus hüvitise maksmine lõpetatakse alles koos

arveloleku lõppemisega. See tähendab, et ka töötuskindlustushüvitise saajate puhul järgneb

esimesele kahele rikkumisele hoiatus ning kolmanda rikkumise järel lõpeb arvelolek ja

töötuskindlustushüvitise maksmine. Astmeline lähenemine ning selged ja töötule selgitatud

rikkumised ja nende tagajärjed võimaldavad ka töötutel oma käitumist korrigeerida. Samuti

motiveerib töötuna arveloleku ja töötuskindlustushüvitise lõppemise hoiatus töötuid

aktiivsusnõudeid järgima ja toetab nende kiiremat tööle asumist.

Eelnõu § 3 punktiga 2 tunnistatakse TKindlSi § 13 lõike 1 punktid 2 ja 3 kehtetuks, kuna neis

nimetatud rikkumised on koondatud ühte punkti. Edaspidi lõpevad töötuskindlustushüvitise

maksed aktiivsusnõuete rikkumiste tõttu üksnes töötuna arveloleku lõppemise korral (vt

selgitust seletuskirja § 3 p-s 1).

Eelnõu § 3 punktiga 3 täiendatakse TKindlSi § 23 lõike 2 punkti 6, sätestades töötukassa

õiguse teha iseseisvalt analüüse ja uuringuid (nt klientide rahulolu uuring, kvaliteediuuring)

töötukassa tegevuse, sh töötuskindlustuse ja rakendatavate tööturumeetmete ning töövõime

hindamise ja töövõimetoetuse mõju, tõhususe ja kvaliteedi kohta.

Sätte senise sõnastuse põhjal võis jääda arusaamatuks, kas töötukassal on õigus sätte kohaselt

enda tegevuse mõju, kvaliteedi ja tulemuslikkuse hindamiseks pöörduda ka inimeste poole.

Sätte ümbersõnastamise eesmärk on tagada, et inimeselt oleks võimalik küsida tagasisidet

töötukassa tegevuste osas (nt rahulolu uuringutes), säte vastaks seeläbi töötukassa ülesannetele

ja võimaldaks töö paremat planeerimist ja korraldamist ka läbi inimeste tagasiside, toimides

halduse enesekontrolli osana ja sisendina.

Analüüside ja uuringute tegemise õiguslikku alust täiendab TKindlSi § 35 lõike 1 punkt 7.

Uuringute läbiviimine toimub töötukassa andmekogus töödeldavate andmete piires. Juhul kui

uuringu või analüüsi tegemiseks on vaja saada täiendavaid andmeid muudest allikatest, toimub

andmetöötlus isikuandmete kaitse seaduse § 6 alusel.

Uuringuid ja analüüse teeb töötukassa ise või töötukassa tellimusel teenusepakkuja, kellega

sõlmitakse leping ning kellele edastatakse uuringuks ja analüüsi tegemiseks vajalikud andmed. Töötukassal on sellel eesmärgil õigus töödelda töötukassa andmekogusse kantud isikuandmeid

ja eriliigilisi andmeid ning edastada neid andmeid analüüsi või uuringusse kaasatud kolmandale

isikule. Andmeid kolmanda isikuga jagades on sätestatud konfidentsiaalsuskohustus ning

järgitakse kõiki andmekaitse põhimõtteid, näiteks minimaalsuse põhimõtte järgmiseks

pseudonüümitakse edastatavad andmed, kui kaasatud kolmandal isikul puudub talle antud

ülesande täitmiseks vajadus andmete töötlemiseks isikut otseselt tuvastada võimaldaval viisil.

Kvaliteedi analüüsimisel täidetakse mh Euroopa Liidu kohustusi. Näiteks tuleb Euroopa Liidu

Nõukogu soovituste kohaselt esitada andmeid soovituste tulemuse seireks. Selline seirevajadus

kaasneb nõukogu 15. veebruari 2016. a soovitusega, mis käsitleb pikaajaliste töötute

integreerimist tööturule (2016/C 67/01), või 30. oktoobri 2020. a soovitusega, mis käsitleb

algatust „Töösild – noorte tööhõive tugevdamine“ ja millega asendatakse nõukogu 22. aprilli

2013. a soovitus noortegarantii loomise kohta (2020/C 372/01). Mõlemal juhul on vaja esitada

seireandmeid sihtrühma kohta ka kuus ja 12 kuud pärast töötuna arveloleku lõpetamist.

Tööturuteenustega rahulolu uurimise vajadus tuleb töötukassale Euroopa Parlamendi ja

nõukogu otsusest (EL) nr 573/2014/EL, mille artikli 4 lõike 1 punkti iv kohaselt mõõdavad kõik

ELi avalikud tööturuasutused kliendi rahulolu avalike tööturuasutuste teenustega.

Eelnõu § 3 punktiga 4 täiendatakse TKindlSi § 28 lõikega 4, et anda nõukogule võimalus võtta

otsuseid vastu ka koosolekut kokku kutsumata. Kehtiva õiguse kohaselt on TKindlS § 28 lõike

3 järgi nõukogu töö vorm koosolek, mistõttu ei ole nõukogul praegu võimalik teha oma

pädevusse kuuluvaid otsuseid muus vormis. Muudatuse eesmärk on täpsustada töötukassa

juhtimisreegleid ja suurendada nende paindlikkust, võimaldades nõukogul vajaduse korral,

sealhulgas kiireloomulistes olukordades, teha otsuseid kirjalikus menetluses. Samal ajal

säilitatakse nõukogu otsuste tegemiseks vajalik häälteenamuse põhimõte. Ühtlasi nähakse ette,

et TKindlSi § 28 lõike 2 punktides 2‒23, 6 ja 8–11 nimetatud küsimustes saab otsuseid vastu

võtta üksnes nõukogu koosolekul. Tegemist on töötukassa tegevuse ja juhtimise seisukohalt

olulisemate küsimustega, sealhulgas töötukassa eelarve, töötuskindlustusmakse määra,

töötuskindlustushüvitiste sihtfondi ning koondamise ja tööandja maksejõuetuse puhul

makstavate hüvitiste sihtfondi laekuvatest maksetest tööturuteenuste ja -toetuste sihtkapitali

ülekantavate vahendite määra kehtestamise ja muutmise ettepanekute tegemine, juhatuse

tegevusega seotud küsimused, mille otsustamisel on vajalik nõukogu liikmete vahetu arutelu ja

seisukohtade kujundamine koosolekul.

Eelnõu § 3 punktiga 5 täiendatakse TKindlSi uue §-ga 281, millega sätestatakse nõukogu

otsuse vastuvõtmise kord koosolekut kokku kutsumata. Tegemist on töötukassa juhtimisreeglite

täpsustusega, mille eesmärk on suurendada otsustamise paindlikkust, jättes samal ajal

otsustamise sisulised eeldused ja pädevused muutmata.

Uues sättes reguleeritakse otsuse projekti edastamine nõukogu liikmetele, vastamiseks tähtaja

määramine ning otsuse vastuvõetuks lugemise tingimused. Otsuse projekt ja sellega seotud

dokumendid saadetakse nõukogu liikmetele kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis, mis

tähendab, et need peavad olema püsivalt taasesitatavad, kuid ei pea olema allkirjastatud.

Otsus loetakse vastuvõetuks, kui selle poolt hääletab vähemalt üle poole nõukogu liikmetest,

ning tähtajaks vastamata jätmist käsitatakse otsusele vastu hääletamisena. Nõukogu liige

loetakse vastu hääletanuks, kuna nõukogu liige peab oma seisukoha kujundama ja vastutuse

otsuse tegemisel võtma ega saa otsustamist vältida erapooletuks jäämise kaudu. Nõukogu

liikme seisukoht esitatakse kirjalikus (omakäeliselt või elektrooniliselt allkirjastatud) vormis.

Samuti nähakse ette nõukogu liikmete teavitamine vastuvõetud otsusest ja

hääletamistulemustest kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis.

Eelnõu § 3 punktiga 6 täpsustatakse TKindlS § 30 lõiget 6. Muudatuse eesmärk on täpsustada,

et lõikes 6 sätestatud juhatuse otsuste vastuvõtmise kord kohaldub juhatuse otsuste

vastuvõtmisel koosolekul. Muudatus on vajalik, et eristada koosolekul otsuste vastuvõtmise

korda sama paragrahvi lõike 7 alusel koosolekut kokku kutsumata otsuste vastuvõtmisest ning

vältida võimalikke tõlgendamisprobleeme (vt eelnõu § 3 punkte 7 ja 8). Tegemist on täpsustava

muudatusega, millega ei muudeta otsuste vastuvõtmiseks nõutavat häälteenamust ega

otsustamise korda sisuliselt.

Eelnõu § 3 punktiga 7 täiendatakse TKindlSi § 30 lõikega 7, millega nähakse ette võimalus

töötukassa juhatusel võtta otsuseid vastu ka koosolekut kokku kutsumata, välja arvatud

küsimustes, mille puhul põhikirjas on ette nähtud otsuse tegemine juhatuse koosolekul.

Töötukassa nõukogu pädevuses on põhikirja kehtestamise ettepaneku tegemine valdkonna eest

vastutava ministri kaudu Vabariigi Valitsusele. Muudatus on juhtimisreeglite täpsustus, mille

eesmärk on suurendada juhatuse otsustamise paindlikkust ja tagada võimalus teha

kiireloomulisi otsuseid ilma koosolekut kokku kutsumata. Samas antakse Vabariigi Valitsusele

volitus näha põhikirjas ette küsimused, mida juhatus ei või otsustada koosolekut kokku

kutsumata.

Eelnõu § 3 punktiga 8 täiendatakse TKindlSi uue §-ga 301, millega sätestatakse juhatuse otsuse

vastuvõtmise kord koosolekut kokku kutsumata. Tegemist on töötukassa juhtimisreeglite

täpsustusega, mille eesmärk on suurendada otsustamise paindlikkust, jättes samal ajal

otsustamise sisulised eeldused ja pädevused muutmata.

Uues sättes reguleeritakse otsuse projekti edastamine juhatuse liikmetele, vastamiseks tähtaja

määramine ning otsuse vastuvõetuks lugemise tingimused. Otsuse projekt ja sellega seotud

dokumendid saadetakse juhatuse liikmetele kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis, mis

tähendab, et need peavad olema püsivalt taasesitatavad, kuid ei pea olema allkirjastatud.

Otsus loetakse vastuvõetuks, kui selle poolt hääletab vähemalt üle poole juhatuse liikmetest,

ning tähtajaks vastamata jätmist käsitatakse otsusele vastu hääletamisena. Juhatuse liikme

seisukoht esitatakse kirjalikus (omakäeliselt või elektrooniliselt allkirjastatud) vormis.

Samuti nähakse ette juhatuse liikmete teavitamine vastuvõetud otsusest ja

hääletamistulemustest kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis.

Eelnõu §-s 4 sätestatakse TVTSis tehtavad muudatused.

Eelnõu § 4 punktiga 1 muudetakse TVTS § 7 lõiget 5 ning lisatakse ministri määruse

kehtestamiseks volitusnormi töövõime hindamisel antud eksperdiarvamuste kvaliteedi ja

põhjendatuse hindamine.

Eelnõu § 4 punktiga 2 täiendatakseTVTSi § 7 lõigetega 7 ja 8. Sätted on vajalikud selleks, et

töötukassal oleks õiguslik alus kontrollida pärast töövõime hindamise otsuste tegemist

töövõime hindamisel antud eksperdiarvamuste kvaliteeti ja põhjendatust ning kaasata

kontrollimisse tervishoiuteenuse osutajaid ja teisi eksperte. Seeläbi on võimalik parendada ka

töövõime hindamise kvaliteeti.

TVTSi § 7 lõike 1 kohaselt võib töötukassa kaasata eksperdiarvamuse saamiseks vajaduse

korral tervishoiuteenuse osutajaid ja teisi eksperte. TVTSi § 7 lõike 2 kohaselt sõlmib

töötukassa töövõime hindamisel eksperdiarvamuse saamiseks tervishoiuteenuse osutajaga

tsiviilõigusliku lepingu. Töötukassa ülesanne on teha nende tervishoiuteenuse osutajate

tegevuse üle eksperdiarvamuste andmisel lepingulist kontrolli. TVTSi § 7 lõikega 7 antaksegi

töötukassale õigus kontrollida eksperdiarvamuste kvaliteeti ja põhjendatust kaasates selleks

vajadusel tervishoiuteenuse osutajaid ja teisi eksperte. Selliseid kvaliteedikontrolle tehakse

praktikas peamiselt kahel põhjusel. Esiteks kui tuleb sisend inimese enda või mõne kolmanda

osapoole poolt, et töövõime hindamisel võib olla kliendi suhtes tehtud vale otsus, siis peab

töötukassa seda uurima. Selleks, et kontrollida hindamise aluseid ning seda, kas hindamisel on

võetud arvesse kõik asjakohased andmed, on vaja ligipääsu tervise infosüsteemi andmetele.

Teiseks hinnatakse metoodika kvaliteeti, mille aluseks on igapäeva praktikas hindamises

küsitavusi või erinevat tõlgendamist põhjustavad teemad (nt vaimse võimekuse hindamine).

Selleks analüüsitakse koostatud eksperdihinnanguid ja tuvastatakse seal metoodika arendamise

kohad (nt arsti juhendi uuendamise vajadus). Seega on kvaliteedikontrolli tulemuse põhjal

võimalik hinnata nii üksikute otsuste kvaliteeti ja nende põhjendatust konkreetse inimese suhtes

kui ka ühtlustada töövõime hindamiste kvaliteeti ja järjepidevus.

Kehtiva TVTSi järgi ei saa eksperdiarvamuste kvaliteedi ja põhjendatuse hindamisel kasutada

tervise infosüsteemis olevaid andmeid, kuna TVTSi § 7 lõike 4 kohaselt on töövõimet hindaval

arstiõppe läbinud töötukassa töötajal ja tervishoiuteenuse osutajal juurdepääs tervise

infosüsteemis olevatele isikuandmetele vaid töövõime hindamiseks. Eksperdiarvamuste

kvaliteedi ja põhjendatuse hindamiseks on arstiõppe läbinud töötukassa ekspertarstidel ja

töötukassa kaasatud arstiõppe läbinud isikutel vajalik näha lisaks eksperdiarvamuses

sisalduvatele andmetele ka selle aluseks olevaid tervise infosüsteemi andmeid, et oleks

võimalik eksperdiarvamuse kvaliteeti kontrollida alusandmete võrdluses. Ilma nende andmeteta

on praegu keeruline tagada täpset arusaama hinnangu sisulisest kvaliteedist. Sättega luuakse

õiguslik alus teha päringuid tervise infosüsteemi, mitte lähtuda üksnes tervishoiuteenuse

osutajate ekspertarstide varem tehtud päringu andmetest. Kuivõrd tegemist on halduse

enesekontrolliga efektiivse ja sisuliselt hästi toimiva haldusmenetluse tagamiseks, ei saa see

toimuda isiku nõusoleku alusel.

Vastava kvaliteedi ja põhjendatuse hindamise kontrolli andmekoosseis on piiratud töövõime

hindamiseks vajaliku andmekoosseisuga. Rohkemate andmete kogumine oleks andmete

töötlemise eesmärki arvestades ülemäärane ja rikuks minimaalsuse põhimõtet. Seetõttu

antaksegi TVTSi § 7 lõikega 8 arstiõppe läbinud töötukassa töötajale ja töötukassa kaasatud

arstiõppe läbinud isikule eksperdiarvamuste kvaliteedi ja põhjendatuse hindamiseks juurdepääs

tervise infosüsteemis olevatele TVTSi § 7 lõikes 4 nimetatud isikuandmetele TVTS § 6 lõikes

1 nimetatud nõusoleku ulatuses ning töövõime hindamise taotluse, otsuse ja eksperdiarvamuse

andmetele töötukassa andmekogus.

Eelnõu § 4 punktiga 3 tunnistatakse kehtetuks TVTSi § 18, mis käsitleb töövõimetoetuse

peatamise võimalust. Kehtiva seaduse kohaselt järgneb esimesele rikkumisele töövõimetoetuse

peatamine kümneks päevaks, teise rikkumise korral peatamine 30 päevaks. Muudatusega

lõpetatakse töövõimetoetuse peatamine ning dokumenteeritud rikkumise järel lähtutakse

kõikide teiste töötutega samadest põhimõtetest: esimese kahe rikkumise korral tehakse hoiatus

(töövõimetoetuse maksmist ei peatata) ning kolmandaga kaasneb töötuna arveloleku lõppemine

ja sellega lõpeb ka töövõimetoetuse maksmine. Muudatus ühtlustab töövõimetoetuse saajate,

töötuskindlustushüvitise saajate ja kõikide teiste registreeritud töötute sanktsioonide

rakendamise põhimõtteid. Astmeline lähenemine ja selgelt registreeritud rikkumised ja töötule

rikkumiste tagajärgede selgitamine võimaldavad ka töötutel oma käitumist parandada.

Eelnõu § 4 punktiga 4 muudetakse TVTSi § 19 lõiget 6, jättes sättest välja viide TVTSi §-le

18, kuna see tunnistatakse kehtetuks (vt täpsemalt eelnõu § 4 p 3).

Eelnõu §-ga 5 sätestatakse seaduse aktiivsusnõuete muudatuste jõustumine 1. jaanuaril 2027

(need on § 1 punktid 5‒15, § 3 punktid 1, 2 ja 4‒8 ning § 4 punktid 3 ja 4). Jõustumistähtaeg

on seatud arvestusega, et enne seaduse jõustumist jõuaks töötukassa teha vajalikud

korralduslikud ja infotehnoloogilised muudatused. Ülejäänud sätted jõustuvad üldises korras.

4. Eelnõu terminoloogia

Eelnõus ei kasutata uusi termineid.

5. Eelnõu vastavus Euroopa Liidu õigusele

Eelnõu ei ole puutumuses Euroopa Liidu õigusaktidega.

6. Seaduse mõju

Eesmärk ja sisuliste muudatuste kokkuvõte:

Eelnõuga muudetakse tööturumeetmete süsteemi, et suurendada tööotsijate aktiivsust,

lühendada töötuse kestust ning muuta süsteem lihtsamaks ja paremini rakendatavaks. Selleks

lihtsustatakse aktiivsusnõuete rikkumiste arvestust, kehtestatakse ühtne ja astmeline

sanktsioonisüsteem, ajakohastatakse sobiva töö mõistet, täpsustatakse andmevahetust

töötukassa ja kohalike omavalitsuste vahel ning muudetakse töötukassa juhtimis- ja

otsustusreeglid paindlikumaks.

Eelnõu otsesed sihtrühmad on registreeritud töötud, töötuskindlustushüvitise ja

töövõimetoetuse saajad ning töötukassa. Muudatused mõjutavad töötuid, kuna muutuvad nende

kohustused ja tingimused, millest sõltub töötutoetuste ja teenuste saamine. Töötukassa jaoks

lihtsustuvad menetlused ja väheneb töökoormus, kuid uue süsteemi rakendamise võib

töökoormus ajutiselt suureneda.

Mõju analüüs

Muudatuste rakendamisega kaasneb otsene mõju järgmistes valdkondades: (1) sotsiaalne mõju

(mõju tööhõivele), (2) mõju riigivalitsemisele (sh töötukassale ja töötukassa eelarvele).

Mõju majandusele ja tööandjatele avaldub kaudselt. Avalduva mõju ulatus sõltub sellest, kas

muudatuste tulemusena töötute liikumine tööturule suureneb või jääb muutumatuks ja mõjutab

seeläbi tööjõupakkumist tööandjatele. Kuna mõju majandusele on kaudne, ei analüüsita seda

põhjalikumalt. Mõju tööturule on täpsemalt analüüsitud sotsiaalse mõju osas.

Mõju regionaalarengule avaldub kaudselt. Aktiivsusnõuete täitmine on kohustuslik kõigile

töötuna registreeritud inimestele, olenemata piirkonnast. Seega ei tekita aktiivsusnõuete

rakendamine iseenesest piirkondlikke erinevusi. Töötukassa esindused on olemas kõigis

maakondades ning nõustamisi korraldatakse vajadusel ja põhjendatud juhul ka distantsilt, sh

töötukassa iseteeninduskeskkonnas, telefoni või videokõnena. Seega on põhjendatud juhul

piisavalt võimalusi paindlikuks teenuseosutamiseks. Kaudne regionaalne mõju avaldub

eelkõige läbi sobiva töö kättesaadavuse seetõttu, et tööturu olukord on piirkondlikult erinev

(samal põhjusel võib aktiivsusnõuete mõju erineda ka ajas kui tööturu olukord muutub).

Olukorras ja piirkonnas, kus tööpakkumiste arv on suur, on suurem võimalus leida sobiv töö

kiiresti, kuid majanduslanguse perioodil või suurema töötusega piirkonnas on sobivaid

tööpakkumisi vähem, mistõttu võivad sobiva töö otsingud võtta kauem aega. Selleks, et

motiveerida tööotsingute laiendamist olukorras, kus sobivat tööd ei ole iseseisvalt leitud,

muutuvad sobiva töö tingimused alates 21. nädalast peale töötuna registreerimist. See tähendab,

et võimalike tööpakkumiste arv, mida töötukassa saab inimesele vahendada, laieneb. Lähtudes

eeldusest, et tööle asumise motivatsioon ei erine piirkondlikult, ei ole oodata piirkondlikke

erisusi aktiivsusnõuete rikkumiste arvus. Lähtudes eelnevast puudub eelnõu rakendamisel

otsene mõju regionaalarengule ja sellega seotud riiklikele strateegilistele eesmärkidele ning

kohaliku omavalitsuse tegevusele.

Muudatused ei mõjuta IT-valdkonda, haridust, kultuuri, riigikaitset ja välissuhteid ega

siseturvalisust ja keskkonda, mistõttu ei ole mõju olulisust nendes valdkondades hinnatud.

6.1. Sotsiaalne mõju

Kokkuvõte:

Kavandatavad muudatused mõjutavad töötute käitumist tööotsingul. Aktiivsusnõuete

rikkumiste arvestuse lihtsustamine ja sanktsioonide selgem süsteem muudavad kohustused ning

nende rikkumise tagajärjed töötule arusaadavamaks ja etteaimatavamaks. See suurendab

motivatsiooni täita aktiivsusnõudeid ning osaleda nõustamises ja teistes tööturuteenustes.

Astmeline sanktsioonisüsteem annab inimesele võimaluse oma käitumist enne rangemate

tagajärgede saabumist korrigeerida. See toetab proportsionaalset lähenemist ja vähendab riski,

et inimene langeb süsteemist välja üksikute rikkumiste tõttu.

Sobiva töö mõiste ajakohastamine ja selle järkjärguline laienemine soodustab tööotsingute

ulatuse suurenemist ning valmisolekut vastu võtta laiemat valikut tööpakkumisi. Selle

tulemusena võib lüheneda töötuse kestus ja väheneda pikaajalise töötuse risk.

Võimaliku negatiivse kõrvalmõjuna võib suureneda risk, et haavatavamad sihtrühmad, eelkõige

vähenenud töövõimega või keerukamate sotsiaalsete probleemidega inimesed, ei suuda nõudeid

täita ning nende töötuna arvelolek lõpetatakse. Samuti võib muudatuste rakendamise algfaasis

ajutiselt suureneda töötuna arveloleku lõpetamise otsustega seotud vaidluste arv.

Töötukassa andmetel oli 2025. aasta iga kuu lõpu seisuga töötuna arvel keskmiselt 46 301

inimest, 2024. aastal oli see arv 50 281. Rahvaarvuga võrreldes moodustavad registreeritud

töötud ligikaudu 3,5% Eesti elanikkonnast ning osakaal tööjõust (registreeritud töötuse määr)

on 2025. aastal olnud ligikaudu 6%. Seega võib mõjutatud sihtrühma pidada proportsioonina

kogu tööjõust pigem väikeseks.

Registreeritud töötute seas on naisi rohkem kui mehi, kuna naised registreerivad end töötuna

sagedamini. Soolised erinevused avalduvad eeskätt vanuserühmas 25–54, kus 2025. aasta

kuude keskmisena oli töötuna arvel ligikaudu 2751 naist rohkem kui meest; samas

vanuserühmas on ka töötute koguarv suurim. Peaaegu iga viies registreeritud töötu on

vähenenud töövõimega. Ukraina sõja tõttu rahvusvahelise kaitse saanud registreeritud töötute

arv on 2025. aasta oktoobri lõpuks vähenenud 2801 inimeseni, moodustades 6,6% kõigist

töötutest. Töötuse määr Ida-Virumaal on ülejäänud Eestiga võrreldes endiselt oluliselt kõrgem.

Muudatustega kavandatud töötuna arveloleku süsteemi lihtsustamine, süsteemi suurem

läbipaistvus ja selgus ning töötute tõhusam tööellu naasmise toetamine puudutab kaudselt kõiki

töötuna arvel olevaid isikuid. Samas on muudatuste mõju ja ulatus registreeritud töötutele

erinev: see sõltub töötu arveloleku kestusest ja aktiivsusnõuete täitmisest, sh sellest, kas töötu

saab rahalist või mitterahalist tuge, samuti töötu individuaalsetest (nt tervislik seisund ja

töövõime) ja sotsiaalsetest (nt hoolduskoormus) taustateguritest, mis kujundavad tema

võimalusi aktiivsusnõudeid täita ja tööturule naasta.

Järgnevalt analüüsitakse kavandatud muudatuste sotsiaalseid mõjusid muudatuste kaupa,

kirjeldades seejuures ka neid sihtrühmi, kes on muudatustest otseselt mõjutatud.

6.1.1. Muudatus 1: aktiivsusnõuete lihtsustamine ja sanktsioonide ühtlustamine kõigile

töötutele

Muudatuste jõustumisel lõpetatakse töötuna arvelolek kolme rikkumise järel, sõltumata

rikkumise liigist.

Järgnevas tabelis on näha, kui palju on eriliigilisi sanktsioone registreeritud töötutele

rakendatud. Statistika on kuvatud rikkumise kuupäeva, hüvitise või toetuse liigi (esimese

rikkumise ajal kehtiv toetus või hüvitis) ja rikkumise järjekorranumbri (esimene, teine ja

kolmas rikkumine) kaupa. Tabelis ei ole eraldi välja toodud TKH ja TVT koos saajaid, kuna

selle rühma rikkumiste arv on prognoosi koostamiseks liiga väike: 2024. aastal 11, 2023. aastal

kolm ja 2021. aastal üks rikkumine.

Tabel 2. Sanktsioonide arv aastatel 2021–2025 oktoober toetuse/hüvitise saamise (esimese

rikkumise ajal) põhjal

Toetus/hüvitis esimese

rikkumise järel

Rikkumise

Rikkumise aasta

2021 2022 2023 2024 2025 10 k

Ei saanud toetust või

hüvitist

1 1364 1170 1790 3645 3831

2 331 320 533 1256 1591

3 75 95 173 485 701

Sai

töötuskindlustushüvitist

1 10 9 11 56 89

2 2 2 2 20 29

1 1 6 7

Sai töötutoetust

1 120 143 300 530 659

2 7 14 69 106 162

3 1 8 22 32 58

Sai töövõimetoetust

1 149 160 282 594 631

2 21 39 75 158 203

3 7 9 24 60 77

Allikas: Eesti Töötukassa

Peamiseks põhjuseks läbi aastate on olnud nõustamisel mitteosalemine vähemalt kord 30 päeva

jooksul, mis moodustab umbes 96% sanktsioonidest aastail 2019–2024 (vt tabel 3). Aastati on

selle rikkumise arv stabiilselt kasvanud ning 2024. aastal ulatus see üle 11 000. 2024. aastal

kasvas märkimisväärselt ka tegevuskava kolm korda täitmata jätmine ning kolm korda mõjuva

põhjuseta nõustamisel mitteosalemine. See viitab ühelt poolt töötute tööotsingu kesisele

aktiivsusele, mistõttu kasvab aktiivsusnõuete rikkumiste arv, ning teiselt poolt töötukassa

sekkumiste rangemaks ja järjekindlamaks muutumisele.

Tabel 3. Aktiivsusnõuete mittetäitmise põhjused, 2019–2024

Aasta

Eelmisest

pöördumisest 30

päeva möödumine

Tegevuskava

kolmandat korda

täitmata jätmine

Kolmandat korda

mõjuva põhjuseta

pöördumata jätmine

2019 7638 96 23

2020 8100 56 14

2021 7030 41 20

2022 7914 44 19

2023 9115 58 36

2024 11 056 202 118

Allikas: Eesti Töötukassa

Samal ajal on kasvanud ka töötuna arveloleku lõpetamise otsuste koguarv ning sanktsioonidega

lõpetamiste osakaal. Jooniselt 2 on näha, et töötuna arveloleku lõpetamise otsuste koguarv on

aastatel 2019–2024 selgelt kasvanud, ulatudes 2019. aasta 67 406 otsuselt 2024. aastaks juba

94 912 otsuseni. Samal ajal on kasvanud aktiivsusnõuete rikkumise osatähtsus arveloleku

lõpetamise korral. Kui 2019. aastal moodustasid sanktsioonidega lõpetamised 11,5% kõigist

lõpetamistest, siis 2024. aastal oli näitaja 12,0%. Selline suundumus viitab ühelt poolt klientide

aktiivsuse vähenemisele ja raskustele tööotsingukohustuste täitmisel ning teiselt poolt

töötukassa praktika ühtlustumisele ja järjekindlamale sekkumisele.

Joonis 2. Arveloleku lõpetamise otsuste arv ja aktiivsusnõuete rikkumiste

osatähtsus arveloleku lõpetamise otsustes, 2019–2024.

Allikas: Eesti Töötukassa

Arvestades, et nii otsuste koguarv kui ka sanktsioonide osatähtsus kasvab, toetab see vajadust

selgemate ja rangemate tingimuste järele, et tagada ühtne hindamis- ja otsustamispraktika ning

vähendada olukordi, kus aktiivsusnõuete täitmata jätmise tagajärjed on ebaselged.

Astmeline süsteem (esimesele kahele rikkumisele järgneb hoiatus, kolmandale

rikkumisele arveloleku lõpetamine) suurendab tööotsijate motivatsiooni tööd otsida ja teeb

sanktsioonide rakendumise etteaimatavaks. Lühiajaliselt võib kohanemisperioodil rikkumiste

arv suureneda (töötukassa 2027. a prognoos: +5%), kuid edaspidi, kui inimesed on uute

nõuetega kohanenud ja oma käitumist korrigeerinud, võib eeldada rikkumiste arvu vähenemist,

töölemineku osakaalu kasvu ja töötuse mediaankestuse vähenemist. Empiirilised uuringud

näitavad, et tõhusam tööotsingu seire ja rangemad nõuded võivad keskmiselt lühendada töötuse

kestust, uuringud näitavad töötuse kestuse vähenemist umbes 10–16% ning tööle liikumise

tõenäosuse suurenemist umbes 20–30%, mõnel juhul isegi enam. Samas on mõju suurus

tugevalt riigi, sihtrühma, seire intensiivsuse ja tööturu olukorra spetsiifiline26. Töötukassa

hinnangul lüheneks keskmine töötuna arveloleku kestus u 13 päeva ning selle mediaan u kaks

päeva (võrreldes 2024. aastal tegelikult lõpetatud arvelolekute kestusega).

Kuna kõikidele töötuna arvel olevatele isikutele rakenduvad samad sanktsioonid, sõltumata

saadavast hüvitisest või toetusest, ei peatata töötuskindlustushüvitise või töövõimetoetuse

maksmist enam esimese rikkumise järel, vaid alles pärast kolmandat registreeritud rikkumist,

millele eelneb hoiatus.

Tabel 4. Kehtivad aktiivsusnõuded ja nende rikkumise tagajärjed

Aktiivsusnõue

täitmata/tagajärg

Rikkumiste

arv

TKH

lõpp

TVT

peatamine

TVT

lõpp

Arveloleku

lõpp

1. Ei osale nõustamisel

kokkulepitud ajal

1 X 10 päeva

26 26 McVicar, D. (2020) The impact of monitoring and sanctioning on unemployment exit and job-finding rates," IZA World of Labor, Institute of Labor Economics (IZA), pages 1-49, June.

2 30 päeva

3 X X

2. Ei osale nõustamisel

30 päeva jooksul

1 X

3. Jätab täitmata

kokkulepitud tegevuse

1 X 10 päeva

2 30 päeva

3 X X

4. Keeldub sobivast

tööst

1 X 10 päeva

2 30 päeva

3 X X

2024. aastal lõpetati TKH 44 korral. TVT maksmise peatamiste arv on aastail 2022–2025

selgelt kasvanud nii kümneks kui ka 30 päevaks peatamise korral (tabel 5): vastavalt 213-lt

(2022) kuni 905ni (2025, jaan–nov), mis tähendab enam kui neljakordset tõusu, ning 26-lt kuni

176ni samal ajavahemikul, st ligi seitsmekordne suurenemine.

Tabel 5. Töövõimetoetuse peatamiste arv perioodil jaan 2022 – nov 2025

Peatamise

aasta

päeva

2022 213 26

2023 392 65

2024 762 124

2025 905 176

Allikas: Eesti Töötukassa

Muudatuste jõustumisel muutuvad töötuskindlustushüvitise ja töövõimetoetuse saajatele

aktiivsusnõuete tingimused mõnevõrra leebemaks, kuna toetuse või hüvitise maksmise

lõpetamisele eelneb hoiatus, mis võimaldab töötul oma käitumist kohandada (vt tabel 6). See

tähendab ühtlasi, et esialgu sanktsioonide arv eeldatavasti kasvab, kuna esialgu ei kaasne

sellega hüvitise/toetuse lõppemist, vaid tehakse hoiatus. Samuti väheneb

töötuskindlustushüvitiste lõpetamiste ja töövõimetoetuste peatamiste arv, kuna neid ei

rakendata esimeste rikkumiste järel. Töötukassa stsenaariumiarvutuste kohaselt väheneb

aastatel 2027–2029 eeskätt teise ja kolmanda rikkumise arv nii töötuskindlustushüvitise kui ka

töövõimetoetuse saajate seas, kuna astmeline lähenemine võimaldab käitumist kohandada ning

inimesed harjuvad uue süsteemiga. Uus süsteem vähendab seega riski, et üksik või korduv, kuid

mitte süstemaatiline rikkumine toob kohe kaasa toetuse või hüvitise kaotuse, seega suureneb

sihtrühma jaoks õigusselgus ja õiguskindlus. Eriti oluline on mõju vähenenud töövõimega

isikutele, kellel võib aktiivsusnõuete regulaarne täitmine olla keerukam.

Tabel 6. Aktiivsusnõuete ja nende rikkumise tagajärjed muudatusettepaneku järgi

Aktiivsusnõue

täitmata/tagajärg

Rikkumiste

arv

Ei saa

hüvitist ega

toetust

Töötuskindlustus-

hüvitis

(BTKH ja STKH)

Töövõimetoetus

(TVT)

1. Mõjuva põhjuseta ei

osale nõustamisel

kokkulepitud ajal või

viisil, ei täida muud

kokkulepitud tegevust

1 Rikkumise dokumenteerimine (hoiatus)

2 Rikkumise dokumenteerimine (hoiatus)

3 Arveloleku lõpetamine*

1 Rikkumise dokumenteerimine (hoiatus)

2 Rikkumise dokumenteerimine (hoiatus)

või keeldub sobivast

tööst

3 Arveloleku lõpetamine*

Isikut ei võeta töötuna arvele enne 90 päeva möödumist viimasest

töötuna arveloleku lõpetamisest

*TKH ja TVT lõppemised on seotud arvelolekuga, st TKH lõppeb koos arvelolekuga ja TVT

juhul, kui klient 14 päeva jooksul aktiivsusnõuet muul viisil ei täida.

Juhul kui muudatuste rakendamise tulemusel kasvab 90 päevase ooteaja rakendamiste arv,

kasvab ka nende töötute arv, kelle ravikindlustus enne töötuna arvele tuleku naasmist võib

katkeda. Ravikindlustus lõppeb 1 kuu pärast töötuna arveloleku lõppu juhul, kui inimene ei ole

saanud ravikindlustust muudel alustel.

6.1.2. Muudatus 2: sobiva töö mõiste ajakohastamine

Seaduses muudetakse sobiva töö määratlus töö otsimise alguses seaduses paindlikumaks.

Alates 21. nädalast seatakse sobivale tööle rohkem tingimusi ning arvestatakse inimese

varasemaid oskusi, kogemusi ning töötukassa toel toimuvat ümberõpet, et pakkuda kõige enam

sobivat tööd ja vajaduse korral toetada karjääripööret. Siiski on võrreldes praeguse

regulatsiooniga sobiva töö tingimused eelnõu kohaselt edaspidi inimesele soodsamad.

Muudatuse eesmärk on tagada inimestele paremini sobiv ja seeläbi stabiilsem töö, et ennetada

ühtlasi korduvat töötust.

Kõige ulatuslikum mõju on sobiva töö mõiste ajakohastamisel töötuskindlustushüvitise ja

töövõimetoetuse saajatele, kellel ei ole olulisi tööturutakistusi, kuid kes toetuse saamise tõttu

võivad tööle liikumist edasi lükata. Samuti on enam mõjutatud enne töötuks jäämist spetsialisti

ametikohal töötanud inimesed, kelle jaoks 21. nädalast tekkiv surve liikuda osaliselt sobivale

või madalama kvalifikatsiooniga tööle võib tähendada suuremat kohanemisvajadust. Uuringute

kohaselt27 võib sobiva töö liialt kiire muutmine survestada inimesi võtma kiiresti vastu töökoha,

mis ei pruugi tingimata kõige paremini sobida. Seejuures mõjutab töö sobivuse tegelikku

hinnangut ka tööle sõitmiseks kuluv aeg arvestades transpordivõimalusi, sellega seotud rahalist

kulu ning kaugtöö tegemise võimalusi. Muudatusega eemaldatakse sobiva töö määratlusest

ühistranspordi kasutamise ja töökohani jõudmise rahalise kulu arvestamine, mistõttu lähtutakse

edaspidi eelkõige ajakulust (kuni kaks tundi päevas) või kaugtöö võimalusest. Selline muudatus

tuleneb praktilistest piirangutest: enne ei olnud võimalik täpselt arvestada ühistranspordi

väljumisaegu ega teenuse sobivust töötaja töögraafikuga, samuti ei ole halduslikult mõistlik

kontrollida iga töökoha puhul eraldi transpordikulusid. Sisulist muudatust ja suuremat

majanduslikku otstarbekuse linnakeskustest väljaspool elavate töötute jaoks muudatus kaasa ei

too, sest praktikas ei hinnatud ka enne seadusemuudatust eraldi ühistranspordi aega ja kulusid

ning kaugtöö võimalusi arvestati juba vajaduse korral paindlikult. Pärast koroonakriisi muutus

levinuks kaugtöö tegemine28, mille võimalused puudutavad enim just muudatustest mõjutatud

profiiliga (spetsialistid vanuses 25-54) tööotsijaid, ja mida sobiva töö määratluse juures ka

arvesse hakatakse võtma.

Sobiva töö valiku otsustavad inimene ja töötukassa koostöös. See vähendab survet võtta kiiresti

vastu töö, mis ei vasta inimese kvalifikatsioonile ja oskustele. Paindlik otsing suurendab

tõenäosust, et inimene leiab töö, mis vastab tema kvalifikatsioonile ja oskustele, mis omakorda

aitab kaasa töökoha pikaajalisele säilimisele ja töörahulolule.

Muudatuse järgi arvestatakse sobiva töö leidmisel mõistlikul määral hoolduskoormuse

piirangutega, näiteks pereliikmete või lähedaste eest hoolitsemisega seotud piiranguid (nt

lasteaiast tulenev ajapiirang). See muudatus mõjutab eelkõige naisi, kes tihti kannavad

27 IZA World of Labor - Unemployment benefits and job match quality IZA World of Labor - The impact of monitoring and sanctioning on unemployment exit and job-finding rates. 28 Kaugtöö võimalused ja arengud Eestis | Statistikaamet

suuremat hoolduskoormust ning kelle tööotsinguid sellised piirangud kõige enam mõjutavad.

Muudatus tagab võrdsemad võimalused tööotsinguks ja tööturule naasmiseks.

Kuigi muudatus toetab kiiremat tööle minemist, on oluline siiski arvestada, et seda mõjutab

lisaks ka üldine majanduskeskkond ja tööturu olukord – majanduskasvu ja töökohtade loomise

olukorras asutakse tööle kiiremini ning majanduslanguse ja kasvava töötuse tingimustes võib

kõigi sihtrühmade tööle asumine olla aeglasem. Seejuures kehtib viitaeg ja kehvema

majandusolukorra mõju avaldub sellele järgneval aastal.

6.2. Mõju riigivalitsemisele (Eesti Töötukassale)

Töötukassa vaatest väheneb kontrollitegevuste maht, kuna sõidukulusid ei pea hindama.

Sanktsioonide arv esialgu suureneb, kuid kasv aeglustub ajapikku, mis vähendab edaspidi

töötukassa töökoormust. Esimesel aastal pärast muudatuse jõustumist võib suureneda vaiete

arv.

Töötukassa juhtimis- ja otsustusreeglite muutmisel (eelnõu § 3 punktid 4-8) on piiratud mõju

töötukassa tegevusele. Muudatus suurendab juhtimisotsuste tegemise paindlikkust ja kiirendab

kiireloomuliste küsimuste lahendamist, vähendades vajadust koosolekute kokkukutsumiseks.

Samas ei muudeta töötukassa pädevust, ülesandeid ega otsustamise sisulisi aluseid ning

olulisemates küsimustes säilib otsustamine koosolekul. Seetõttu on muudatuse mõju pigem

korralduslik ja positiivne ning sellega ei kaasne olulist lisakoormust ega täiendavaid kulusid.

Muudatuse rakendamiseks tuleb ajakohastada juhendeid ja koolitada nõustajaid, et tagada ühtne

praktika. Samuti eeldab muudatus hoiatuste kuvamist kliendile e-töötukassas ja nõustajale

EMPISes, mis nõuab tehnilist arendust. Mõju töötukassale ei ole siiski märkimisväärne, kuna

vajalikud arendused ja juhendite muudatused tehakse ühekordselt ning nõustajate praktika

ühtlustamist toetatakse koolituste ja juhendamisega juba praegu.

Kohalike omavalitsuste puhul mõjutab eelnõu eelkõige andmevahetuse korraldust. Täpsem

andmevahetus töötukassaga võimaldab vältida dubleerivat abivajaduse hindamist. Selle

tulemusena võib väheneda KOV-ide töökoormus, kuna sama teavet ei ole vaja korduvalt

koguda ja töödelda. Muudatus ei pane kohalikele omavalitsustele uusi sisulisi ülesandeid ega

too eeldatavalt kaasa olulist lisakoormust või täiendavaid kulusid.

6.3. Muudatuste andmekaitseline mõju

1. Eelnõu § 1 punktiga 3 täpsustatakse töötukassa ja KOV vahelist andmevahetust, võimaldades

töötukassal saada KOV-lt edaspidi isiku abivajaduse hindamise ja funktsioneerimisvõime

piirangute andmeid, täites andmete ühekordse küsimise põhimõtet. Andmete jagamise eesmärk

on inimese abivajaduse hindamisel dubleerimise ja samas lünkade vältimine, kuna abivajaduse

hinnangut on võimalik kasutada tööalase abivajaduse määratlemisel ja abi võimaldamisel

parimal viisil. Ka funktsioneerimisvõime piirangute osas puudub vajadus neid hakata kordama

eraldiseisvalt töötukassale, kui sotsiaalabi pakkumisel on need juba kirjeldatud ning töötukassal

on võimalik nende teadmistega abistada inimest parimal viisil tööturul hakkama saamiseks.

Arvestades töötlemise eesmärki ja viise, võib pidada andmevahetust dubleerimise vältimiseks

vajalikuks ja kohaseks. Andmete töötlemisel tagatakse läbipaistvus seaduses sätestatud

andmekoosseisuga (TöMS § 5 lõike 7 punkti 7 täiendused), täpsustades vastavalt ka töötukassa

andmekogu (TKIS) põhimäärust, selgitades inimesele tema andmete kasutamist tööturuteenuste

määramisel ning andes andmesubjektile soovi korral ka tema andmete väljavõte. Andmed on

kaitstud nii tehniliste (andmekogu tehnilised meetmed ja ligipääsupiirangud) kui ka

organisatoorsete (juhised, koolitused) kaitsemeetmetega.

Andmed ei ole TKIS põhiandmeteks, mistõttu töötukassa saab need sotsiaalteenuste ja -toetuste

andmeregistri (STAR) kaudu ning need salvestatakse töötukassa andmekogus (TKIS).

Tegemist on riigi infosüsteemi kuuluvate andmekogudega, mille andmevahetus toimub üle X-

tee. Arvestades, et TKIS ja STAR andmevahetus toimib ka täna, kus mõlemad pooled

rakendavad kõiki isikuandmete kaitsega kehtivaid nõudeid, ei too täiendav andmetöötlus kaasa

uusi riske.

Andmetele juurdepääs on piiratud töötukassa töötajatega, kelle ülesandeks on inimese

abistamine, teatud juhtudel on andmetele ligipääs vajalik ka töötajatel, kes tagavad andmekogu

tehnilise toimimise. Kõik tegevused logitakse ja töötajatel on konfidentsiaalsuskohustus.

Andmeid ei edastata kolmandatele isikutele, va tööturuteenuse osutamiseks vajalikus ulatuses

teenust osutavale lepingupartnerile.

Kokkuvõtlikult ei kaasne muudatustega mõju, mis oluliselt mõjutaks või suurendaks

andmesubjekti riski oma õiguste või vabaduste kasutamisel.

2. Eelnõu § 3 punktiga 3 täpsustatakse töötukassa analüüside ja uuringute läbiviimise korraldust

ja eesmärke, rõhutades, et töötukassa viib läbi uuringuid ja analüüse oma tegevuse mõju,

tulemuslikkuse ja kvaliteedi hindamiseks. Selleks peab olema võimalik koguda tagasisidet

töötukassa teenuseid kasutavalt inimeselt (nt viies läbi rahulolu-uuringuid, teadlikkuse

uuringuid jms). Uuringute ja analüüside läbiviimine on töötukassa tegevuse efektiivsuse

tagamisel väga oluline aspekt. Arvestades, et just teenuste kasutajad saavad olla inimesteks, kes

enda kogemuse põhjal oskavad anda tagasisidet positiivsete ja negatiivsete aspektide kohta, ei

ole sisuliselt ühtegi võrreldavat meedet, mis aitaks töötukassal saada samaväärselt infot enda

teenuste ja nende kvaliteedi kohta. Kuigi võib kaaluda ka teiste inimeste küsitlemist või muid

info kogumise vahendeid, ei oleks ükski neist sedavõrd täpne, kui teenuseid kasutanud inimeste

tagasiside. Seeläbi võib andmetöötlust pidada eesmärgipäraseks, aidates töötukassal enda

tegevust läbi halduse enesekontrolli paremustada. Töötlemisel tagatakse läbipaistvus,

selgitades uuringute läbiviimisel andmesubjektile töötlemise eesmärki ja tulemust. Siiski ei ole

töötukassa tagasiside saamine olukorraks, mida peaks tagama sunniga, vaid andmesubjekt võib

keelduda uuringule vastamisest keelates endale uuringukutsete saatmise kui ka jättes talle

saadetud uuringule vastamata. Uuringutes osalemine on vabatahtlik ning inimesele ei kaasne

uuringule vastamata jätmisega või uuringust keeldumisega negatiivseid tagajärgi.

Minimaalsuse põhimõttest lähtuvalt küsitakse andmesubjektilt tagasisidet vaid temale

asjakohaste teenuste kohta. Samuti võib andmesubjekt jätta vastamata küsimustele, millele ta

ei soovi vastata. Uuringu eesmärki tutvustatakse inimesele saadetud kirjas, samuti on

kirjeldatud, kuidas on võimalik oma õiguseid teostada ja keelata edaspidiselt uuringute kutsete

saamine.

Uuringute vastuseid hoitakse konfidentsiaalsena ning jagatakse vaid uuringu täitmisesse

kaasatud kolmanda osapoolega, kellel on samuti konfidentsiaalsuskohustus. Andmeid

töödeldakse töötukassa või uuringu täitmisesse kaasatud kolmanda osapoole kaitstud

keskkonnas, tagades andmete turvalisuse ning kaitse andmete hävimise või kahjustumise eest.

Kokkuvõtlikult võib töötlemise mõju andmesubjektile pidada väheseks ning andmesubjektil on

igal hetkel võimalik keelduda uuringus osalemast või jätta uuringule vastamata. Oluline on

märkida, et sätte täpsustus ei puuduta teisi uuringuid ja analüüse, mida töötukassa enda töö

efektiivsuse ja tööturu uuringute eesmärgil juba täna läbi viib.

3. Eelnõu § 4 punkti 1 muudatusega antakse arstiõppe läbinud töötukassa töötajale ja töötukassa

kaasatud arstiõppe läbinud isikule ligipääs töövõime hindamise ekspertarvamuste kvaliteedi ja

põhjendatuse hindamiseks ning töövõime hindamise mõju ja tulemuslikkuse hindamise ja

parendamise eesmärgil juurdepääs tervise infosüsteemi andmetele.

Muudatused on inimeste huvides, kuna aitavad tagada kvaliteetse ja efektiivse töövõime

hindamise, kus arvestatakse kvaliteedinõuetega ning tagatakse jätkuv teenuse parendamine.

Nimetatud eesmärki arvestades on sättega täidetud eesmärgipärasuse, seaduslikkuse ja

läbipaistvuse põhimõtete järgimine, kus andmete töötlemine on ettenähtav ja läbipaistev

(seaduses kirjeldatud), täpselt ja selgelt määratletud ning toimub õiguspärastel eesmärkidel.

Tagatud on ka minimaalsuse põhimõte, kasutades üksnes selliseid andmeid, mis olid aluseks

töövõime hindamisel ning piirates vastavalt töödeldavate andmete koosseisu seaduses.

Andmeid töötleb piiratud ring inimesi, kellel on andmete tõlgendamiseks vastav haridus ning

kelle ülesannete hulka kuulub vastava järelevalve ja hindamise läbiviimine, tagades

andmetöötluse konfidentsiaalsuse. Andmetöötlus samade andmete osas toimub sisuliselt juba

ka täna (eksperdihinnangus sisalduvate andmete töötlus), kuid täiendav töötlus puudutab

eksperdihinnangu alusandmeid, mida eksperdihinnangusse ei ole kantud. Töövõime hindamise

otsuseid tehti 2025. aastal 43 045. Igal aastal analüüsitakse vähemalt korra mingi kindla

parameetri alusel (nt mõne konkreetse haigusgrupi hindamine) koostatud eksperdiarvamuste

kvaliteeti (olenevalt valitavast teemast analüüsitakse 20-100 hindamise juhtu). Nende eesmärk

on hindamismetoodika analüüs. Lisaks algatatakse aastas kuni 30 menetlemise uuendamist

olukorras, kus on vajalik juba tehtud otsuste ülevaatamine. Arvestades juba praegu toimuvat

kontrolli raames töödeldavate andmete hulka võib muudatusega kaasneva andmete töötlemise

mahu suurenemist hinnata väikeseks.

Andmeid säilitatakse üksnes ulatuses, mis on vajalik järelevalves ja parendamise tegevustes

leitud erinevuste dokumenteerimiseks. Seejuures ei vaja dokumenteerimist igasugune erinevus,

vaid dokumenteeritakse üksnes konkreetsel juhtumil tähtsust omavad aspektid, mille alusel on

võimalik järelevalves teha edasisi toiminguid või paremustada teenuse kvaliteeti.

Kokkuvõtlikult on andmetöötlus töötukassale enda ülesannete efektiivseks ja kvaliteetseks

täitmiseks väga oluline. Arvestades eriliigiliste andmete kasutust, suureneb küll andmesubjekti

õiguste ja kohustuste riive, kuid arvestades, et tegemist on töövõime hinnangu alusandmetega,

töötlemine on piiratud konkreetse kontrolli või kvaliteedi tegevusega ja töödeldavate andmete

maht muutub väga vähesel määral, võib täiendavast andmetöötlusest tõusetuvat mõju ja riski

andmesubjekti õigustele ja vabadustele pidada antud olukorras väikeseks.

7. Seaduse rakendamisega seotud eeldatavad kulud ja tulud

Seaduse rakendamisega ei kaasne riigieelarvele lisakulusid ega -tulusid.

Mõnevõrra suurenevad töötuskindlustushüvitise ja töövõimetoetuse kulud, kuna hüvitiste

maksmist ei lõpetata ning töövõimetoetust ei peatata enam esimese rikkumise järel. Töötukassa

2024. aasta andmetel oleks töövõimetoetuste kulu olnud ca 130 000 euro võrra suurem

võrreldes tegeliku kuluga sel aastal, kui nende toetuste maksmist poleks peatatud. Kui 44

inimest, kelle TKH lõpetati rikkumise tõttu ennetähtaegselt, oleks TKH maksimaalselt ära

kasutanud (see tähendab kas TKH perioodi lõpuni või arveloleku lõpuni), siis oleks TKH kulu

olnud ca 28 500 euro võrra suurem.

Teisalt töötuskindlustushüvitise ja töövõimetoetuse kulu väheneb, kuna kolmandale

rikkumisele järgneb töötuna arveloleku lõppemine ja hüvitiste või toetuste maksmise

lõppemine kuni uuesti arvele tulemiseni või teistkordse arveloleku lõppemise järel 90-päevase

ooteaja möödumiseni. Aastatel 2027–2029 kulu väheneb järjest, kuna rakendatavate

sanktsioonide arv eeldatavasti väheneb. Kulu väheneb hinnanguliselt 346 000–452 000 eurot.

Muudatuste rakendamiseks vajalike IT-arenduste kulu on hinnanguliselt 154 900 eurot, millega

on arvestatud töötukassa eelarves ja mis on ühekordne kulu.

8. Rakendusaktid

8.1. Eelnõu seadusena jõustumisel on tarvis muuta järgmiseid määruseid:

1) TKindlS § 35 lõike 2 alusel kehtestatud majandus- ja infotehnoloogiaministri 22.

detsembri 2023. a määrus nr 69 „Töötukassa andmekogu põhimäärus“;

2) TVTS § 7 lõike 5 alusel kehtestatud sotsiaalkaitseministri ning tervise- ja tööministri

22. veebruari 2016. a määrus nr 15 „Töövõime hindamiseks, puude raskusastme

tuvastamiseks ning hüvitiste määramiseks ja maksmiseks vajalike tervise infosüsteemi

andmete loetelu ja päringute perioodid“.

Kavandid on lisatud seletuskirjale (lisa 1).

8.2. Seaduse vastuvõtmisel tuleb muuta järgmiseid määruseid:

1) TKindlS § 24 lg 2 alusel kehtestatud Vabariigi Valitsuse 19. detsembri 2001. a määrus nr

417 „Töötukassa põhikiri“.

Punktis 8.1. nimetatud rakendusaktide kavandid on esitatud seletuskirja lisas 1. Punktis 8.2

nimetatud rakendusakt töötatakse välja määruse muutmise käigus.

9. Seaduse jõustumine

Seaduse aktiivsusnõuete muudatustega ja töötukassa nõukogu ning juhatuse tööd reguleerivad

punktid (need on eelnõu § 1 punktid 5‒15, § 3 punktid 1, 2 ja 4–8 ning § 4 punktid 3 ja 4)

jõustuvad 2027. aasta 1. jaanuaril. Jõustumistähtaeg on seatud arvestusega, et enne seaduse

jõustumist jõuaks töötukassa teha vajalikud korralduslikud ja infotehnoloogilised muudatused

ning inimesed saaksid aegsasti infot eelseisvate muudatuste kohta ja oskaksid nendega

arvestada. Ülejäänud sätted jõustuvad üldises korras. Sätete muudatused on tehnilised ja

selgitavad, mistõttu on oluline, et isikutele oleksid need võimalikult varakult teada.

10. Eelnõu kooskõlastamine, huvirühmade kaasamine ja avalik konsultatsioon

Eelnõu esitati eelnõude infosüsteemi (EIS) kaudu 26-0218 kooskõlastamiseks ning arvamuse

andmiseks Eesti Töötukassale, Eesti Ametühingute Keskliidule, Eesti Tööandjate Keskliidule,

Teenistujate Ametiliitude Keskorganisatsioonile TALO, Eesti Puuetega Inimeste Kojale ja

Eesti Linnade ja Valdade Liidule.

Eelnõu esitati teise kooskõlastusringi raames teadmiseks teistele esimeses kooskõlastusringis

kaasatud partneritele. Esitatud kooskõlastusmärkused ning vastused neile on seletuskirja lisana

kooskõlastustabelis (lisa 2).

Algatab Vabariigi Valitsus 18. juunil 2026. a

Vabariigi Valitsuse nimel

(allkirjastatud digitaalselt)

Heili Tõnisson

Valitsuse nõunik

Seletuskirja lisa 1.docx

Tööturumeetmete seaduse ja sellega seonduvalt teiste
seaduste muutmise seaduse eelnõu seletuskirja juurde
Lisa 1

RAKENDUSAKTI KAVAND

MAJANDUS- JA TÖÖSTUSMINISTER
MÄÄRUS

Majandus- ja infotehnoloogiaministri 22. detsembri 2023. a määruse nr 69 „Töötukassa andmekogu põhimäärus“ muutmine

Määrus kehtestatakse töötuskindlustuse seaduse § 35 lõike 2 alusel.

§ 1. Majandus- ja infotehnoloogiaministri 22. detsembri 2023. a määruses nr 69 „Töötukassa andmekogu põhimäärus“ tehakse järgmised muudatused:

1) paragrahvi 7 lõike 2 punkti 4 täiendatakse pärast sõna „teenused“ tekstiosaga „, isiku abivajaduse hindamine, funktsioneerimisvõime piirangud“;

2) paragrahvi 35 lõike 1 punkt 3 tunnistatakse kehtetuks;

3) paragrahvi 35 lõike 1 punktidest 5 ja 6 jäetakse välja sõnad „peatamise või“.

§ 2. Määruse § 1 punktid 2 ja 3 jõustuvad 1. jaanuaril 2027. aastal.

(allkirjastatud digitaalselt)
Erkki Keldo
majandus- ja tööstusminister

(allkirjastatud digitaalselt)
Ahti Kuningas
kantsler

RAKENDUSAKTI KAVAND

SOTSIAALMINISTER
MÄÄRUS

Sotsiaalkaitseministri ning tervise- ja tööministri 22. veebruari 2016. a määruse nr 15 „Töövõime hindamiseks, puude raskusastme tuvastamiseks ning hüvitiste määramiseks ja maksmiseks vajalike tervise infosüsteemi andmete loetelu ja päringute perioodid“ muutmine

Määrus kehtestatakse töövõimetoetuse seaduse § 7 lõike 5 alusel.

Sotsiaalkaitseministri ning tervise- ja tööministri 22. veebruari 2016. a määruse nr 15 „Töövõime hindamiseks, puude raskusastme tuvastamiseks ning hüvitiste määramiseks ja maksmiseks vajalike tervise infosüsteemi andmete loetelu ja päringute perioodid“ paragrahvi 2 täiendatakse lõikega 6 järgmises sõnastuses:

„(6) Eesti Töötukassal on töövõime hindamisel antud eksperdiarvamuste kvaliteedi ja põhjendatuse hindamiseks õigus saada käesoleva paragrahvi lõigetes 1 ja 3–5 nimetatud andmeid.“.

(allkirjastatud digitaalselt)
Karmen Joller
sotsiaalminister

(allkirjastatud digitaalselt)
Maarjo Mändmaa
kantsler

Seletuskirja lisa 1.pdf

Tööturumeetmete seaduse ja sellega seonduvalt teiste

seaduste muutmise seaduse eelnõu seletuskirja juurde

Lisa 1

RAKENDUSAKTI KAVAND

MAJANDUS- JA TÖÖSTUSMINISTER

MÄÄRUS

Majandus- ja infotehnoloogiaministri 22. detsembri 2023. a määruse nr 69 „Töötukassa

andmekogu põhimäärus“ muutmine

Määrus kehtestatakse töötuskindlustuse seaduse § 35 lõike 2 alusel.

§ 1. Majandus- ja infotehnoloogiaministri 22. detsembri 2023. a määruses nr 69 „Töötukassa

andmekogu põhimäärus“ tehakse järgmised muudatused:

1) paragrahvi 7 lõike 2 punkti 4 täiendatakse pärast sõna „teenused“ tekstiosaga „, isiku

abivajaduse hindamine, funktsioneerimisvõime piirangud“;

2) paragrahvi 35 lõike 1 punkt 3 tunnistatakse kehtetuks;

3) paragrahvi 35 lõike 1 punktidest 5 ja 6 jäetakse välja sõnad „peatamise või“.

§ 2. Määruse § 1 punktid 2 ja 3 jõustuvad 1. jaanuaril 2027. aastal.

(allkirjastatud digitaalselt)

Erkki Keldo

majandus- ja tööstusminister

(allkirjastatud digitaalselt)

Ahti Kuningas

kantsler

RAKENDUSAKTI KAVAND

SOTSIAALMINISTER

MÄÄRUS

Sotsiaalkaitseministri ning tervise- ja tööministri 22. veebruari 2016. a määruse nr 15

„Töövõime hindamiseks, puude raskusastme tuvastamiseks ning hüvitiste määramiseks

ja maksmiseks vajalike tervise infosüsteemi andmete loetelu ja päringute perioodid“

muutmine

Määrus kehtestatakse töövõimetoetuse seaduse § 7 lõike 5 alusel.

Sotsiaalkaitseministri ning tervise- ja tööministri 22. veebruari 2016. a määruse nr 15

„Töövõime hindamiseks, puude raskusastme tuvastamiseks ning hüvitiste määramiseks ja

maksmiseks vajalike tervise infosüsteemi andmete loetelu ja päringute perioodid“ paragrahvi 2

täiendatakse lõikega 6 järgmises sõnastuses:

„(6) Eesti Töötukassal on töövõime hindamisel antud eksperdiarvamuste kvaliteedi ja

põhjendatuse hindamiseks õigus saada käesoleva paragrahvi lõigetes 1 ja 3–5 nimetatud

andmeid.“.

(allkirjastatud digitaalselt)

Karmen Joller

sotsiaalminister

(allkirjastatud digitaalselt)

Maarjo Mändmaa

kantsler

Seletuskirja lisa 2.docx

Tööturumeetmete seaduse ja sellega seonduvalt teiste
seaduste muutmise seaduse eelnõu seletuskirja juurde
Lisa 2

Kooskõlastustabel

Eelnõule esitasid I kooskõlastusringil ettepanekuid ja kommentaare Eesti Väike- ja Keskmiste Ettevõtjate Assotsiatsioon, Eesti Puuetega Inimeste Koda ja Eesti Linnade ja Valdade Liit.

Eelnõule esitasid II kooskõlastusringil tagasiside Eesti Puuetega Inimeste Koda ja Eesti Tööandjate Keskliit. Eelnõu kooskõlastas märkusteta Eesti Linnade ja Valdade Liit.

Ettepanek/märkus
Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi kommentaar
Eesti Väike- ja Keskmiste Ettevõtjate Assotsiatsioon
Aktiivsusnõuete lihtsustamine
Eelnõuga muudetakse sobiva töö sisu tööotsingute alguses, andes tööotsijale rohkem vabadust valida oma varasemale kogemusele vastav töö. Samas lühendatakse tööotsingute esimest etappi praeguselt 20 nädalalt sajale päevale. EVEA hinnangul on sada päeva siiski liiga lühike periood, et sobivat tööd leida. On vaja anda rohkem aega, et tööturul saaks kokku viia töötaja ja tööandja, kelle pakutav töökoht rahuldab tööle asumise korral mõlema poole vajadusi ja ootusi. Majanduse toimimisele ei aita kaasa töötajale optimaalse töö otsimise perioodi liigne lühendamine. Siin on pigem tegemist tööpuuduse kunstliku vähendamisega.

Samuti on problemaatiline nii kehtivas õiguses kui ka eelnõus sätestatud sobiva töö kontseptsioon tervikuna. Peamiseks probleemiks on õigusselguse puudumine. Ei ole võimalik üheselt aru saada, mille poolest sarnase sõnastusega sobiva töö tingimused teineteisest tegelikult erinevad. Näiteks milline terviseseisund on ja milline ei ole vastunäidustatud või mis vahe on haridusel ja haridustasemel. Omandatav eriala hõlmab ju ka tööturukoolitusel omandatavat eriala. Samuti pole eelnõus sätestatud, millise transpordivahendiga tööle jõudmise aega arvestatakse ega ole selge, kuidas töötaja peab korraldama lähedase hooldamist, kui sobiva töö puhul arvestatakse ainult mõistlikul määral hoolduskoormusega ja ei arvestata varasemat töötasu ning täiendavaks tingimuseks on alampalga või töötuskindlustushüvitisest kõrgema palga saamine.

Ebaõnnestunud on eelnõu säte, mille kohaselt võib töötukassa teha otsuse isiku töötuna arveloleku lõpetamise kohta, kui töötu töötukassa töötajaga suulises või kirjalikus suhtluses hoiatusest hoolimata käitub agressiivselt, sündsusetult või muul moel nõustamist takistavalt. Töötu õigusliku staatuse lõppemine ei saa sõltuda töötukassa töötaja subjektiivsest hinnangust ja hoiatuse tegemise nõue ei muuda seda hinnangut objektiivsemaks. Kui töötu vastava käitumise tõttu ei ole võimalik nõustamist lõpule viia, siis saab kohaldada reeglit, mis puudutab nõustamise läbiviimisel mitteosalemist. Kui töötu oma käitumisega takistab nõustamist, siis töötukassa ei saa täita oma kohustust teda nõustada ja tulemuseks on töötu põhjuseta puudumine nõustamiselt. Töötukassa töökorralduse reeglites tuleks sätestada, kuidas toimub eelnimetatud viisil käituva töötu eemaldamine suuliselt nõustamiselt või temaga kirjaliku suhtlemise teel toimuva nõustamise lõpetamine.
Osaliselt arvestatud.
Muudatuse eesmärk on teha sobiva töö kriteeriumid töötuse alguses paindlikumaks. Võrreldes esialgse eelnõuga on sisse viidud muudatus, mille järgi minnakse tagasi esialgse sobiva töö muutuse aja juurde – s.o peale 20 nädalat alates töötuna registreerimisest. See annab tööotsijale suurema paindlikkuse valida sobivat tööd ja annab rohkem aega sobiva töö leidmiseks.

Sobiva töö kontseptsioon ei ole Eesti erand, vaid seda rakendatakse tööturuasutuste poolt laialdaselt üle Euroopa. Kontseptsiooni eesmärk on motiveerida kiiremat tööle naasmist ja aktiivseid tööotsinguid töötuse varajases etapis. Selleks on töötuse alguses tööotsijal rohkem vabadust seada sobiva töö tingimusi, kuid töötuse kestmisel rakendatakse ka teistes Euroopa riikides järk-järgult täiendavaid kriteeriume, et suunata tööotsingut laiemale tööpakkumiste ringile (sh valmisolek otsida tööd laiemas piirkonnas, arvestada pikema töölesõiduga, vajadusel kaaluda varasemast madalama töötasuga tööd jms). Eelnõus rakendatavad sobiva töö kriteeriumid ja nende rakendamise loogika on seaduse seletuskirjas põhjalikult selgitatud.

Säte, mille kohaselt võib töötukassa teha otsuse isiku töötuna arveloleku lõpetamise kohta, kui töötu töötukassa töötajaga suulises või kirjalikus suhtluses hoiatusest hoolimata käitub agressiivselt, sündsusetult või muul moel nõustamist takistavalt on eelnõus muudetud. Vastavalt muudatusele on nõustamist takistav käitumine võrdsustatud nõustamisel mitte osalemisega, mis seob sanktsiooni rakendamise faktiliselt nõustamise läbiviimise ja toimumisega. Töötukassal on kohustus need olukorrad fikseerida tegevuskavas ning inimesel on võimalus ja õigus need otsused soovi korral vaidlustada. Vastavad täiendused on lisatud eelnõus ja seletuskirjas.
Töötuskindlustuse kohaldamiseala laiendamine
Töötuskindlustuse seaduse mõttes ei ole kindlustatu muuhulgas isik, kes on füüsilisest isikust ettevõtja (FIE), juriidilise isiku juhtimis- või kontrollorgani liige tulumaksuseaduse § 9 tähenduses, kellele ei laiene töölepingu seadus, samuti teenuse osutaja või kauba müüja ettevõtlustulu lihtsustatud maksustamise seaduse tähenduses. Nende isikute tegutsemise puhul on sisuliselt tegemist töötamisega, mille eest saadud tasult või tulult makstakse sotsiaalmaksu ja sarnaselt kindlustatutega kannavad ka nemad riski jääda ilma oma tööst. Juhtimis- või kontrollorganiks on muu hulgas juhatus, nõukogu, täis- või usaldusühingut esindama volitatud osanik, prokurist, asutaja kuni juriidilise isiku registrisse kandmiseni, likvideerija, pankrotihaldur, audiitor, revident või revisjonikomisjon. Juhtorganina käsitatakse ka välismaa äriühingu filiaali juhatajat ning mitteresidendi muu püsiva tegevuskoha tegevjuhti.

Kõige sarnasemas olukorras võrreldes igapäevast tööd tegevate töötajatega on juriidilise isiku juhatuse liikmed. Neil võib küll olla rohkem oskusi, kogemusi ja võimalusi võrreldes kindlustatutega, et töötuks jäämise riski paremini maandada, aga see ei ole piisav põhjus keelata neil soovi korral liitumast töötuskindlustusega. EVEA arvates oleks vaja anda võimalus juriidilise isiku juhatuse liikmetele liituda töötuskindlustusega vabatahtlikult. Füüsilisest isikust ettevõtjad, ettevõtluskonto kasutajad ja ülejäänud juriidilise isiku juhtimis- või kontrollorgani liikmed võiksid ka saada võimaluse töötuskindlustusega vabatahtlikuks liitumiseks töötuse riski maandamise eesmärgil.

Töötuskindlustuse puhul on tegemist sundkindlustusega ja isikute vabatahtliku liitumise võimalus sellega muudab seda regulatsiooni natuke keerulisemaks. Samas on nende isikute arv suhteliselt marginaalne võrreldes kõigi kindlustatutega ja sellel ei ole olulist mõju sundkindlustuse süsteemi toimimisele. Näiteks on ka ravikindlustus sundkindlustus ja selle reeglite kohaselt on ravikindlustus tingimuslik ning sõltub isikute poolt sotsiaalmaksu miinimumkohustuse täitmisest. Samuti on ravikindlustusseaduses sätestatud, et on võimalik kohaldada kindlustatud isikutega seaduse või lepingu alusel võrdsustatud isikute ravikindlustuse regulatsiooni. Seega on võimalik eelnõus sõnastada, et seaduses lubatud vabatahtlik töötuskindlustus on võrdsustatud kohustusliku töötuskindlustusega.

Juriidilise isiku juhatuse liikmete puhul on olemas isik, keda saab käsitleda tööandjana ja kohaldada talle töötuskindlustusmakse tasumise reegleid koos vastava makse määraga. Näiteks FIE-de ja ettevõtluskonto kasutajate kindlustuskaitse loomise puhul oleks vaja kaaluda nendele kohaldatava töötuskindlustusmakse määra tõstmist nii, et see võrduks kindlustatu ja tööandja maksemäära summaga. See muudaks töötuskindlustuse regulatsiooni küll keerulisemaks, aga ei pea olema üheks põhjuseks, miks FIE-d ja ettevõtluskonto kasutajad peaksid ise töötuks jäämise riski kandmisega hakkama saama.
Mittearvestatud.
Täname ettepaneku eest, mis puudutab TKindlS kohaldamisala laiendamist. Selgitame, et kavandatava eelnõu raamistik keskendub tööotsijate aktiivsuse suurendamisele, et toetada nende kiiremat tööellu naasmist ja lühendada töötuse kestust. Seetõttu ei ole käesolev eelnõu sobiv koht TKindlS kohaldamisala muutmiseks.
Eesti Puuetega Inimeste Koda
Mõistete selgus ja ühtne tõlgendamine
Eelnõus kasutatakse mitmeid määratlemata mõisteid, nagu näiteks: „sobiv töö“, „mõjuv põhjus“, „hoolduskoormuse mõistlik määr“.
Sellised mõisted jätavad praktikas suure tõlgendamisruumi. See võib viia olukorrani, kus erinevad nõustajad või piirkonnad rakendavad samu norme erinevalt. Sellisel juhul langeb tõendamiskoormus sageli inimesele, kellel ei pruugi olla piisavaid teadmisi või ressursse otsuse vaidlustamiseks.
Soovitus:
• töötada välja selgitav juhend või avatud loetelu seletuskirjas, mis aitaks neid mõisteid praktikas ühtselt tõlgendada;
• tagada, et Eesti Töötukassa nõustajad saaksid vastava koolituse, mis aitab vältida subjektiivset ja ebaühtlast praktikat.
Selline lähenemine toetab õigusselgust ning aitab vältida olukordi, kus inimeste õigused sõltuvad liigselt üksikjuhtumite tõlgendusest.
Selgitatud.
Vastavalt tööturumeetmete seadusele peab töötu olema valmis vastu võtma sobiva töö ja kohe tööle asuma. Seda, mida loetakse sobivaks tööks sisustatakse erinevalt töötuse alguses (esimesed 20 nädalat) ning pikema töötuse korral (alates 21. nädalast). Vastavad sobiva töö kriteeriumid on sätestatud TöMS § 9, lõigetes 5 ja 6 ja on täiendavalt lahti kirjutatud seletuskirjas.

Mõjuva põhjusena käsitatakse objektiivset ja piisavalt põhjendatud asjaolu, mis takistab töötu kohustuste (sh nõustamisel osalemise, tegevuskava täitmise või sobiva töö vastuvõtmise) täitmist ning mida inimeselt ei saa mõistlikult nõuda vältida või ületada. Mõjuva põhjuse olemasolu hinnatakse igal üksikjuhul eraldi, lähtudes konkreetsetest asjaoludest ning arvestades mh töötu terviseseisundit, töövõime piiranguid, hoolduskoormust ja muid sotsiaalseid või elukorralduslikke takistusi.

Seda, kuivõrd hoolduskoormus seab piiranguid töötamisele, hinnatakse igal üksikjuhul eraldi, arvestades millised on inimesele kättesaadavad lahendused hoolduse korraldamiseks töötamise ajal. Kui töötu on võtnud kasutusele kõik mõistlikud võimalused hoolduse korraldamiseks, kuid töö tegemine on siiski piiratud, arvestatakse sobiva töö pakkumisel vastavaid piiranguid, näiteks vajadust töötada osalise koormusega või vaid kindlatel tööaegadel. Vastavad täpsustused on antud seletuskirjas.

Töötukassa nõustajate arendamine ja koolitamine on pidev tegevus, mille eesmärk on tagada õigusnormide ühtne ja asjakohane rakendamine. Praktika ühtlustamiseks töötatakse välja juhendmaterjale ning ajakohastatakse neid vastavalt vajadusele, tuginedes nii rakenduspraktikale kui ka õiguslikele muudatustele.
Nõustajatele pakutakse koolitusi ja metoodilist tuge, mille eesmärk on toetada kaalutlusotsuste tegemist ning tagada sarnaste olukordade ühtne käsitlus.
Tervisest tulenevate piirangute mõiste täpsustamine
Eelnõus kasutatakse mõistet „tervisest tulenev piirang“, kuid ei ole üheselt selgitatud, mida selle all täpselt mõeldakse. EPIKoja hinnangul on oluline, et arvestataks nii kliinilisest terviseseisundist tulenevaid piiranguid, kui ka puudest tulenevaid funktsioneerimispiiranguid. Praegune sõnastus võib jätta mulje, et arvesse võetakse eelkõige meditsiinilist seisundit, kuid mitte puudest tulenevaid igapäevaseid funktsioneerimispiiranguid (näiteks liikumispuue, nägemispuue või muud funktsionaalsed piirangud).
Palume seletuskirjas selgelt välja tuua, et tervisest tulenevad piirangud hõlmavad nii meditsiinilist seisundit kui ka puudest tulenevat funktsioneerimisvõime piirangut, mis on kooskõlas ka ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsioonis kasutatava puude käsitlusega.
Selgitatud.
Eelnõus ei ole kasutatud mõistet „tervisest tulenev piirang“. Eelnõu kohaselt peab sobiv töö arvestama töötu terviseseisundit ja ei tohi olla talle vastunäidustatud.

Seletuskirjas on selgitatud, et töö sobivuse hindamiseks inimese terviseseisundiga tuginetakse töövõime hindamise eksperdiarvamusele ning kliendi esitatud lisainfole, vajaduse korral ka teenusepakkujate (nt tööalase rehabilitatsiooni meeskonna) või tööandja tagasisidele, samuti vajadusel töötervishoiuarsti hinnangule. Seega arvestatakse mitmekülgsete hinnangutega, mis võtavad arvesse nii terviseseisundist kui puudest tulenevaid funktsioneerimispiiranguid. Töötingimuste sobivus arutatakse nõustamise käigus läbi ning märgitakse tegevuskava olukorra analüüsi. Töötajale tervise tõttu sobimatuid töösoove tegevuskavasse ei lisata.
Sobiva töö mõiste ja ligipääsetavus
Eelnõu kohaselt loetakse alates 101. päevast sobivaks töö, mis muu hulgas tervislikel põhjustel ei ole töötule vastunäidustatud. Töötukassa pakub juba praegu mitmeid olulisi teenuseid, nagu töökoha kohandamine või abivahendite soetamise toetamine. EPIKoda peab neid meetmeid väga oluliseks ning tunnustab nende olemasolu. Samas soovime rõhutada, et sobiva töö hindamisel ei piisa üksnes meditsiiniliste vastunäidustuste puudumisest. Oluline on hinnata ka töökoha ligipääsetavust, töövahendite kohandatavust, inimese tegelikku võimalust tööd teha ja ka hoolduskoormust.
Töö võib olla tervislikult sobiv, kuid praktikas teostamatu, kui töökoht ei ole ligipääsetav, töövahendeid ei ole võimalik kohandada, transpordi- või liikumistakistused muudavad tööle jõudmise võimatuks. Samal ajal ei tohi eeldada, et inimene ei saa mingit tööd teha ainult ligipääsetavuse puudumise oletuse tõttu. Paljusid töökohti on võimalik muuta ligipääsetavaks abivahendite ja kohanduste kaudu.
Seetõttu on meie seisukoht, et sobiva töö hindamisel on tarvilik selgelt arvesse võtta:
• töökeskkonna ligipääsetavust,
• mõistlike kohanduste võimalikkust,
• inimese tegelikku töövõimet konkreetsetes tingimustes,
• Hoolduskoormuse iseloomu, ulatust ja mõju

Lisaks on oluline arvestada ka inimväärikuse põhimõttega. Töö pakkumine peab olema kooskõlas inimese oskuste, kvalifikatsiooni ja väärikusega. Näiteks ei ole põhjendatud pakkuda nägemispuudega inimesele tööd, mille tegemine eeldab visuaalseid oskusi, mida tal ei ole võimalik kasutada.
Selgitatud.
Eelnõu kohaselt hinnatakse sobiva töö vastavust alati juhtumipõhiselt, arvestades töötu individuaalseid asjaolusid, sh terviseseisundist kui ka hoolduskoormusest tulenevaid piiranguid (vt ka selgitused ridadel 24 ja 25). Sobiva töö valimisel arvestatakse, et inimesel peab olema võimalik seda tööd teha. Töökohta peetakse sobivaks juhul, kui see on inimesele ligipääsetav või on mõistlikult võimalik teha ligipääsetavaks vajalike kohanduste abil, sealhulgas kasutades tööandja või töötukassa poolt pakutavaid meetmeid (nt töökoha kohandamine või abivahendite kasutamine).
Seega ei lähtuta sobiva töö määratlemisel üksnes abstraktsest töö sobivusest, vaid hinnatakse inimese tegelikku töövõimet konkreetsetes tingimustes ning võimalust töö tegemiseks vajalikke tingimusi kohandada. Samas ei eeldata automaatselt töö sobimatust üksnes ligipääsetavuse puudumise tõttu, vaid hinnatakse ka kohanduste tegemise võimalikkust.

Eelnõu kohaselt peab sobiv töö arvestama nii inimese terviseseisundi kui ka tema hariduse, eriala, oskuste ja varasema töökogemusega. See tähendab, et töö peab olema realistlikul teostatav, lähtudes inimese tegelikest oskustest ja võimekusest, arvestades seega inimväärikuse põhimõttega.

Sobiva töö kriteeriumi muutmine (21. nädalalt 101 päevale)
EPIKoda ei toeta muudatust, mille kohaselt loetakse sobivaks tööks juba 101. päevast alates märksa laiem ring töökohti. Paljude tervisepiiranguga inimeste puhul võib töö leidmine võtta rohkem aega. Näiteks krooniliste haigustega inimesed, vähihaiguse ravi läbinud inimesed või taastumisfaasis olevad inimesed. Statistika näitab, et vähenenud töövõimega inimeste tööle jõudmine võtab märkimisväärselt kauem aega kui teistel töötutel. Seetõttu võib ajapiiri lühendamine suurendada survet võtta vastu töökohti, mis ei ole pikaajaliselt sobivad või jätkusuutlikud.
Arvestatud.
Eelnõusse on sisse viidud muudatus, mille järgi on sobiva töö kriteeriumite muutmine viidud tagasi 21. nädala peale. Säilitatud on töötutele soodsamad sobiva töö kriteeriumid võrreldes praeguse regulatsiooniga ning senisest enam arvestatakse inimese erialase kogemuse ja oskuste ning muude piirangutega, et toetada pikaajaliselt sobivat ja jätkusuutlikku töövalikut.
Samuti ei muutu peale 20 nädala möödumist tingimus, et sobiv töö peab arvestama inimese terviseseisundiga, st tegevuskavasse ei lisata töökohti, mis inimese terviseseisundit arvestades ei ole sobivad (vt ka selgitust real 25).
Sanktsioonide karmistamine
Eelnõuga vähendatakse korduvate rikkumiste piirmäära seitsmelt kolmele. Kolmanda rikkumise järel lõppeb arvelolek ja toetuse maksmine ning rakendub 90-päevane ooteaeg. Kuigi eelnõu lisab positiivse meetmena hoiatuse enne toetuse lõpetamist, tekitab rikkumiste piirmäära oluline vähendamine mitmeid riske.
Puuetega inimeste puhul võivad nõustamisele mitteilmumised või tegevustes mitteosalemised tuleneda olukordadest, mis ei ole inimese kontrolli all, näiteks:
• terviseseisundi äkiline halvenemine,
• transpordivõimaluste puudumine või keerukus,
• saatjateenuse kättesaamatus,
• kutse või teavituse hilinemine või ligipääsmatus,
• ootamatult suurenenud hoolduskoormus.

Praegune eelnõu ei kirjelda piisavalt selgelt, kuidas hinnatakse puudumise tegelikke põhjuseid enne rikkumise fikseerimist.
EPIKoja seisukoht:
• sätestada selgesõnaliselt, et enne rikkumise fikseerimist hinnatakse puudumise põhjuseid,
• tuua seletuskirjas välja näitlik loetelu olukordadest, mida ei käsitleta rikkumisena.

Samuti soovitame analüüsida senist praktikat, kui sageli on vähenenud töövõimega inimeste arvelolek lõpetatud ning millised on olnud peamised põhjused.
Oluline on meeles pidada, et tööturumeetmete eesmärk ei tohi olla süsteemi kujundamine eelkõige võimalike kuritarvituste ennetamiseks, vaid inimeste toetamine tööturule jõudmisel.
Selgitatud.
Eelnõu kohaselt loetakse rikkumiseks töötu kohustuse täitmata jätmine vaid juhul, kui see toimub mõjuva põhjuseta. Seega eeldab rikkumise tuvastamine alati konkreetse juhtumi asjaolude hindamist, sealhulgas puudumise või kokkulepitud tegevuses osalemata jätmise põhjuste analüüsi. Rikkumist ei fikseerita automaatselt, vaid enne hinnatakse, kas kohustuse täitmata jätmine oli põhjendatud.
Mõjuva põhjusena käsitatakse selliseid objektiivseid ja isikust sõltumatuid asjaolusid, mis takistavad töötu kohustuste täitmist ning mida isikult ei saa mõistlikult eeldada vältida või ületada.
Seega on eelnõus juba sisuliselt tagatud põhimõte, et enne rikkumise fikseerimist hinnatakse puudumise tegelikke põhjuseid ning eristatakse põhjendatud ja põhjendamatuid juhtumeid. Täiendava näitliku loetelu esitamine seletuskirjas võib kaasa tuua liigse kitsenduse ning ei võimalda arvestada kõigi võimalike eluliste olukordadega, mistõttu peetakse oluliseks säilitada juhtumipõhine ja paindlik hindamine.

Hoolduskoormuse arvestamine
EPIKoda tervitab, et eelnõus käsitletakse eraldi hoolduskoormuse teemat. Samas soovime rõhutada, et hoolduskoormus võib olla väga erineva intensiivsusega. Näiteks võib inimene hooldada lähedast, kes vajab pidevat järelevalvet ja ööpäevaringset hooldust. Sellisel juhul ei saa automaatselt eeldada, et hoolduskoormusega inimese jaoks on sobivaks lahenduseks kaugtöö. Kui hooldatav vajab pidevat hoolt, ei võimalda see sageli tööülesannete täitmist ka kodust, sh võib hoolduskoormus tähendada ajutist, perioodilist või pikaajalist kurnatust, magamatust, nii vaimse kui füüsilise tervise probleeme jne. Sellistes olukordades on võtmetähtsusega koostöö kohaliku omavalitsusega, kes pakub tugiteenuseid.
Soovime teada:
• millist koostööd kavandatakse kohalike omavalitsustega olukordades, kus hoolduskoormus on pikaajaline,
• kuidas hinnatakse hoolduskoormuse tegelikku ulatust?
• kas Töötukassa planeerib hoolduskoormusega inimestele erimeetmeid, toetamaks nende tööturule püsima jäämist, ümberõpet, tuge nt töö kaugtöövormi üleviimisel jne?
Selgitatud.
Vastavalt TöMS §5, lõikele 5 korraldab töötukassa tööturumeetmete pakkumist ning muud tööle saamiseks ja tööl püsimiseks vajalikku abi muuhulgas koostöös kohalike omavalitsustega. See hõlmab ka pakutavate toetusmeetmete ja nende vajaduse osas infovahetust, et toetada inimeste tööle saamist ja ületada selle ees seisvad takistused. Hoolduskoormusega inimestele ei ole planeeritud töötukassa erimeetmeid nende hoolduskoormusest tulenevalt – vastavaid toetusmeetmeid pakuvad kohalikud omavalitsused. Töötukassa ülesanne on toetada hooldamise kõrval tööle asumist, sh hinnatakse tööturuteenuste vajadust iga inimese puhul eraldi.

Hoolduskoormuse arvestamise põhimõtted on lahti selgitatud real 24 ning seletuskirjas vastava eelnõu punkti juures. Hoolduskoormusega inimese puhul ei eeldata, et automaatselt on sobiv kaugtöö. Kaugtöö võimalus eeldab vastava tööpakkumise olemasolu ja tööotsija võimalust kaugtööd teha (sh vajalike töövahendite olemasolu, kaugtöö tegemise võimalus) ning tööandja valmisolekut seda võimaldada.
Käitumisega seotud arveloleku lõpetamine
Eelnõu kohaselt võib arveloleku lõpetada juhul, kui inimene käitub korduvalt agressiivselt, sündsusetult või muul moel nõustamist takistavalt. EPIKoda mõistab vajadust tagada turvaline töökeskkond Eesti Töötukassa töötajatele. Samas juhime tähelepanu, et mõnel juhul võib inimese käitumine olla seotud vaimse tervise seisundiga, neuroloogiliste või psühhiaatriliste häiretega või stressi või kriisiolukorraga. Sellistes olukordades ei pruugi käitumine olla inimese teadlik valik.
EPIKoja seisukoht:
• enne sanktsiooni rakendamist hinnata, kas käitumine võib olla seotud terviseseisundiga,
• vajadusel suunata inimene sobivasse tugiteenusesse või kaasata kohalik omavalitsus abi andmisse.

Arvestatud ja selgitatud.
Sätte sõnastust on muudetud, vt ka real 9 antud selgitused. Vastavalt uuele sätte sõnastusele lisandub „mõjuva põhjuse“ tingimus. See tähendab, et töötukassa nõustaja peab hindama, kas tingimuste rikkumisel oli mõjuv põhjus. Mõjuva põhjuse hindamist on selgitatud real 24 eespool. Muuhulgas tähendab see, et saab arvesse võtta kui käitumine võib olla seotud terviseseisundiga ja see on seotud töövõime vähenemisega. Vastavalt tingimustele väljastatakse esimeste rikkumiste fikseerimisel hoiatus, st koheselt ei järgne sanktsiooni. Samuti on inimesel võimalik töötukassa otsustega tutvuda (sh rikkumise fikseerimise kohta) ja seda on võimalik vaidlustada.
Kui inimene on valmis tööd otsima ja soovib tööle asuda, töötukassal võimalik suunata ta vastavalt toetavatele meetmetele, sh nt psühholoogiline tugi vm vähenenud töövõimega inimeste töötamist toetavad meetmed.
Andmevahetus kohalike omavalitsustega
Eelnõu kohaselt luuakse õiguslik raamistik andmevahetuseks kohaliku omavalitsusega, et saada infot abivajaduse hindamise ja funktsioneerimisvõime piirangute kohta. Palume läbi mõelda, kuidas tagatakse andmekaitse ja inimese nõusolek ning kuidas välditakse olukorda, kus erinevad süsteemid annavad vastuolulisi hinnanguid.
Selgitatud.
Töötukassa ja kohalike omavalitsuste vaheline andmevahetus vastab andmekaitse nõuetele ning päringuid tehakse üksnes seaduses ette nähtud alustel.
Nii KOV kui ka töötukassa nõustajad kaardistavad kliendi abivajadust. Juhul kui selline hindamine on KOVis juba tehtud, saab töötukassa tugineda KOV kaardistusele. Funktsioneerimisvõimes tuvastatud piirangute andmete kasutamine võimaldab töötukassal tugineda varasemale infole nii töövõime hindamisel kui ka tööalase rehabilitatsiooni vajaduse määramisel. Eesmärk on, et dubleerivaid hindamisi ei oleks vajadust teostada.
Eesti Linnade ja Valdade Liit
Tööturumeetmete seaduse § 5 täiendamine lõikega 51, mis annab Töötukassale õiguse saada ja edastada kohaliku omavalitsuse üksuselt isikuandmeid, sealhulgas eriliiki isikuandmeid, on sõnastatud liiga laialt ega piira piisavalt, millised andmed on tööturumeetmete rakendamiseks vältimatult vajalikud. Kuigi kohalikud omavalitsused edastavad juba praegu põhjendatud juhtudel Töötukassale inimese tervise- ja funktsioneerimisvõime andmeid, ei ole põhjendatud, et kohaliku omavalitsuse juhtumiplaanides kajastuvad muud sotsiaalhoolekande eesmärgil kogutud eriliiki isikuandmed muutuksid tööturumeetmete kontekstis kasutatavaks. Sellised andmed on tihedalt seotud inimese privaatsuse ja haavatavusega ning nende teisene kasutamine ilma isiku selge, teadliku ja vabatahtliku nõusolekuta ei ole kooskõlas eesmärgipärasuse ega minimaalsuse põhimõtetega. Samuti ei ole põhjendatud sotsiaalsete ja perekondlike asjaolude ega alaealisi puudutavate andmete kaasamine olukordades, kus need on kogutud toetava ja kaitseva sekkumise eesmärgil ega ole otseselt seotud tööle rakendamise või tööturumeetmetes osalemisega. Teeme
ettepaneku selgemalt määratleda eelnõu § 5 lõikes 51 sätestatud andmevahetuse ulatus, sealhulgas eriliiki isikuandmete töötlemise tingimused, eesmärgipärasus ja minimaalsus.
Arvestatud.
Seletuskirja ja eelnõud on täiendatud. Eelnõu materjalidesse jäi ekslikult sisse säte ja selgitused nõusolekuta töötluse kohta, mille osas käesoleva eelnõuga otsustati mitte edasi liikuda. TöMS §5 täiendamine lõikega 51 on eelnõust välja võetud.
Teeme ettepaneku eelnõu § 12 täiendada lõikega 3 järgmises sõnastuses:
„(3) Töötukassa võib teha otsuse suunata töötuna arvelolev isik psühholoogilisele nõustamisele, kui töötu töötukassa töötajaga suulises või kirjalikus suhtluses hoiatusest hoolimata käitub agressiivselt, sündsusetult või muul moel nõustamist takistavalt. Kui töötu töötukassa töötajaga suulises või kirjalikus suhtluses hoiatusest hoolimata käitub agressiivselt, sündsusetult või muul moel nõustamist takistavalt kokku kolmel erineval vastuvõtul, siis lõpetatakse töötuna arvelolek“.
Mittearvestatud ja selgitatud.
Eelnõus kavandatud algset sätet on muudetud. Eelnõu ei näe enam ette eraldiseisvat alust töötuna arveloleku lõpetamiseks üksnes agressiivse, sündsusetu või muul moel nõustamist takistava käitumise tõttu. Selle asemel on võrdsustatud olukord, kus inimese käitumise tõttu ei ole võimalik nõustamist läbi viia nõustamisel mitteosalemisega (nõustamine jääb faktiliselt toimumata). Seega on algne regulatsioon kitsendatud ning tagajärg seotakse objektiivse asjaoluga (nõustamise läbiviimise võimatus), mitte üksnes hinnanguga käitumisele.

Lisaks selgitame, et töötukassa saab vajadusel pakkuda või vahendada kliendile psühholoogilist nõustamist tööturuteenusena eesmärgiga toetada inimese valmisolekut tööle asuda. Samas pikaajaline ravi tagatakse tervishoiusüsteemi kaudu; töötukassa ei asenda tervishoiuteenuse osutamist.
Seletuskirjas on välja toodud, et alates 2024. aastast hinnatakse täisealiste isikute abivajadust ühtsete standardite alusel ning tulemused dokumenteeritakse Rahvusvahelise Funktsioneerimisvõime Klassifikatsiooni (RFK) alusel STAR andmekogus, ei vasta tegelikule
olukorrale. Praktikas ei ole STAR1 infosüsteem loodud RFK-põhise hindamise läbiviimiseks ega tulemuste ühtseks ja struktureeritud talletamiseks. Puudub kohustuslik ja kõiki täisealisi kliente hõlmav standardiseeritud hindamisprotsess ning kasutusel olev juhtumiplaan ei täida ühtse
hindamisvahendi rolli. Lisaks eeldab juhtumiplaani koostamine ja selles sisalduvate andmete edasine kasutamine isiku nõusolekut, mis tähendab, et vajalikud andmed ei pruugi olla loodud ega andmevahetuseks kättesaadavad isegi siis, kui see oleks sisuliselt vajalik. Lisaks tuleb tähele panna, et RFK-põhise abivajaduse hindamise tegelik rakendamine eeldab uue infosüsteemse lahenduse, sh STAR2 valmimist ja kasutuselevõttu. Praegu puudub kohalikel omavalitsustel kindlus, et STAR2 on alates 1. jaanuarist 2027 sellises ulatuses ja kvaliteedis kasutusvalmis, mis võimaldaks kõigis omavalitsustes alustada või jätkata täisealiste isikute abivajaduse hindamist ühtsel, kohustuslikul ja tööprotsesse toetaval viisil. Ilma selge ajakava ja toimiva lahenduseta ei ole põhjendatud eeldada, et kohalikud omavalitsused suudavad lähiaastatel täita rolli, millele eelnõu ja seletuskiri viitavad.

Selgitatud ja seletuskirja täpsustatud
Vastavalt TöMS § 5 lõikele 5 korraldab töötukassa tööturumeetmete pakkumist ning muud tööle saamiseks ja tööl püsimiseks vajalikku abi muuhulgas koostöös kohalike omavalitsustega. See hõlmab ka pakutavate toetusmeetmete ja nende vajaduse osas infovahetust, et toetada inimeste tööle saamist ja ületada selle ees seisvad takistused.
TöMS § 5 lõikes 7 sätestatakse isikuandmed, mida töötukassal ja tööturuteenuse osutajad võivad töödelda tööturumeetmete pakkumisel. TöMS § 5 lõike 7 punkti 7 kohaselt on nendeks muuhulgas andmed isikule riigi ja kohaliku omavalitsuse üksuse poolt toetuse, pensioni, hüvitise ja elatisabi maksmise ja teenuse pakkumise kohta ning andmed isikule koostatud juhtumiplaani kohta. Eelnõuga lisatakse loetellu andmed isiku abivajaduse hindamise ja funktsioneerimisvõime piirangute kohta. Sättes ei ole nimetatud, et andmed tuleks tingimata edastada sotsiaalteenuste ja -toetuste andmeregistrist, kuigi see oleks sellise võimaluse tekkimisel eelistatud andmete saamise viis. Eelnõu ei reguleeri KOVide poolt abivajaduse hindamise viisi ja andmete dokumenteerimist. Arvestades, et RFK-põhine abivajaduse hindamine kohalike omavalitsuste poolt on ettevalmistamisel ja tulevikus rakendamisel, on asjakohane ka eelnõus andmeid nimetada ning seletuskirjas sellele viidata.
Säte annab töötukassale aluse neid andmeid töödelda. Sotsiaalteenuste ja -toetuste registrist saab andmeid pärida siis, kui vajalik tehniline lahendus on loodud. Seni saab andmete küsimine ja edastamine toimuda juhtumipõhiselt konkreetse menetluse raames, lähtudes vajadusest lahendada üksikjuhtum ning järgides isikuandmete minimaalsuse ja eesmärgipärasuse põhimõtteid.

Samas peame infosüsteemidevahelist automatiseeritud andmevahetust X‑tee kaudu pikas perspektiivis põhjendatuks ja vajalikuks, eeskätt menetluste tõhustamise ja halduskoormuse vähendamise eesmärgil.
Suuremates omavalitsustes on kliendibaas oluliselt mahukam, mistõttu on ka potentsiaalsete päringute ja juhtumite arv märkimisväärselt suurem. See tähendab, et töö ei ole üksikjuhtumipõhine, vaid pidev ja süsteemne ning eeldab erinevate spetsialistide, sotsiaaltöötajate ning andmekaitse spetsialistide regulaarset kaasamist. Sellest tulenev täiendav tööjõukulu ei ole realistlik katta olemasolevate ressursside arvelt ilma, et see mõjutaks negatiivselt teiste sotsiaalteenuste kättesaadavust ja kvaliteeti. Eelnõus esitatud seisukoht, et täiendav koormus ei pruugi nõuda uute ametikohtade loomist, ei ole vähemalt suuremate omavalitsuste puhul realistlik.
Selgitatud.
Eelnõu rakendamisel ei ole ette nähtud päringute mahu suurenemist ega regulaarse/süsteemse päringukanali loomist. Päringud ja infovahetus jätkuvad senisel kujul juhtumipõhiselt ning üksnes konkreetse menetluse raames, kui see on vajalik inimese tööturuteenuste pakkumiseks või abivajaduse selgitamiseks. Seega ei muutu päringute tegemine „pidevaks ja süsteemseks“ tegevuseks, vaid jääb üksikjuhtumitega seotud vajaduspõhiseks ning toimub minimaalsuse ja eesmärgipärasuse põhimõtteid järgides.

II kooskõlastusringi järel esitas tagasiside Eesti Puuetega Inimeste Koda ja Eesti Tööandjate Keskliit.

Ettepanek/märkus
Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi kommentaar
Meie seisukoht on, et tööturumeetmete eesmärk ei tohi olla süsteemi kujundamine eelkõige võimalike kuritarvituste ennetamiseks, vaid inimeste toetamine tööturule jõudmisel. Eriti oluline on see puuetega ja krooniliste haigustega inimeste puhul, kelle tööotsinguid võivad mõjutada terviseseisundi kõikumine, rehabilitatsiooni- ja raviteenuste kasutamine, abi- ja tugiteenuste kättesaadavus ning hoolduskoormus. Eraldi juhime tähelepanu sellele, et nõustamise läbiviimist takistava käitumise hindamisel tuleb arvestada ka inimese terviseseisundist, puudest või neuroloogilisest eripärast tulenevaid asjaolusid. Vastasel juhul võib tekkida olukord, kus puudest tulenevat käitumist käsitletakse ekslikult aktiivsusnõuete rikkumisena. Nende asjaolude hindamine peab olema võimalikult ühetaoline ja läbipaistev.
Arvestatud.
Nõustamise läbiviimist takistava käitumise fikseerimine rikkumisena on II kooskõlastusringi järel eelnõust eemaldatud ja seda ei fikseerita eraldi rikkumisena.
Samas meie seisukoht on jätkuvalt, et eelnõus kasutatakse mitmeid määratlemata mõisteid, mis jätavad praktikas suure tõlgendamisruumi. See võib viia olukorrani, kus erinevad nõustajad või piirkonnad rakendavad samu norme erinevalt. Sellisel juhul langeb tõendamiskoormus sageli inimesele, kellel ei pruugi olla piisavaid teadmisi või ressursse otsuse vaidlustamiseks. On selge, et Eesti Töötukassa tegeleb oma töötajate koolitamisega, et tagada ühtne rakenduspraktika, kuid meie hinnangul püsib siiski reaalne risk, et samu norme tõlgendatakse erinevates piirkondades erinevalt. Seetõttu peame oluliseks, et Eesti Töötukassa töötaks välja ühtsed juhised nende mõistete rakendamiseks ning tagaks töötajatele vastavad süsteemsed ja regulaarsed koolitused.

Me näeme, et eelnõuga üritatakse vähendada bürokraatiat ning tuua regulatsiooni rohkem selgust ja loogilisust. Peame oluliseks, et nende muudatuste keskmes säiliks inimese toetamine sobiva töö leidmisel ning vajadusel võrgustikutöö ja tugiteenuste kaasamine.

Seetõttu peame vajalikuks, et enne seaduse jõustumist töötataks välja ühtsed rakendusjuhised ning jätkataks nõustajate süsteemset koolitamist, et vähendada erinevat tõlgenduspraktikat ja tagada inimestele üle Eesti võrdne kohtlemine. EPIKoda on valmis selles protsessis oma teadmiste ja kogemustega kaasa aitama ning tegema koostööd, et eelnõu rakendamine toetaks võimalikult hästi puuetega ja krooniliste haigustega inimeste osalemist tööturul.
Arvestatud.
Eesti Töötukassas tugineb töökeskne nõustamine metoodilisel juhisel, mida uuendatakse vastavalt seadusemuudatustele. Samuti pakutakse nõustajatele regulaarseid koolitusi ja juhendamist nõustamise läbiviimiseks ning tööks töötukassa klientidega (sh aktiivsusnõuete rakendamiseks).
Tööandjate hinnangul on eelnõus planeeritud muudatused samm õiges suunas. Erinevate aktiivsusnõuete rikkumiste käsitlemine ühtsena ja lubatud rikkumiste arvu vähendamine on kindlasti õiged otsused. Samas, arvestades, et 1) sama eelnõuga muudetaks sobiva töö käsitlust paindlikumaks ja 2) nõustajaga kohtumisel saab osaleda ka üle veebi, oleks maksimaalsed 3+3 rikkumist endiselt liiga leebe lähenemine. Tekib küsimus, kuidas inimene kavatseb tööl käia, kui ta nii tähtsatele kohtumistele ei jõua või kokkuleppeid ei täida.
Selgitatud.
Lubatud rikkumiste piirmäära (3+3) määramisel oleme lähtunud proportsionaalsuse põhimõttest, mille kohaselt ei tohi isiku ligipääsu hüvitistele ja toetustele (antud juhul töötuskindlustushüvitis ja töövõimetoetus) piirata ebaproportsionaalselt kiiresti. Eelnõus kaotatakse nõue osaleda nõustamisel kord 30 päeva jooksul, mistõttu võivad rikkumised koguneda lühikese aja jooksul ning tuua kiiresti kaasa sissetuleku kaotuse. Valitud lahendus – esmalt arveloleku lõpetamine ja korduvate rikkumiste korral 90‑päevane ligipääsu piirang – tagab meie hinnangul parema tasakaalu rikkumise ja sanktsiooni vahel. Arvestada tuleb, et 90‑päevane ooteaeg tähendab, et inimene ei saa sel perioodil taotleda töötuskindlustushüvitist ja võib kaasneda ka ravikindlustuse katkemine, mistõttu on tegemist intensiivse riivega.

Seletuskirja lisa 2.pdf

Tööturumeetmete seaduse ja sellega seonduvalt teiste

seaduste muutmise seaduse eelnõu seletuskirja juurde

Lisa 2

Kooskõlastustabel

Eelnõule esitasid I kooskõlastusringil ettepanekuid ja kommentaare Eesti Väike- ja Keskmiste

Ettevõtjate Assotsiatsioon, Eesti Puuetega Inimeste Koda ja Eesti Linnade ja Valdade Liit.

Eelnõule esitasid II kooskõlastusringil tagasiside Eesti Puuetega Inimeste Koda ja Eesti

Tööandjate Keskliit. Eelnõu kooskõlastas märkusteta Eesti Linnade ja Valdade Liit.

Ettepanek/märkus Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi

kommentaar

Eesti Väike- ja Keskmiste Ettevõtjate Assotsiatsioon

Aktiivsusnõuete lihtsustamine

Eelnõuga muudetakse sobiva töö sisu

tööotsingute alguses, andes tööotsijale

rohkem vabadust valida oma varasemale

kogemusele vastav töö. Samas lühendatakse

tööotsingute esimest etappi praeguselt 20

nädalalt sajale päevale. EVEA hinnangul on

sada päeva siiski liiga lühike periood, et

sobivat tööd leida. On vaja anda rohkem

aega, et tööturul saaks kokku viia töötaja ja

tööandja, kelle pakutav töökoht rahuldab

tööle asumise korral mõlema poole vajadusi

ja ootusi. Majanduse toimimisele ei aita

kaasa töötajale optimaalse töö otsimise

perioodi liigne lühendamine. Siin on pigem

tegemist tööpuuduse kunstliku

vähendamisega.

Samuti on problemaatiline nii kehtivas

õiguses kui ka eelnõus sätestatud sobiva töö

kontseptsioon tervikuna. Peamiseks

probleemiks on õigusselguse puudumine. Ei

ole võimalik üheselt aru saada, mille poolest

sarnase sõnastusega sobiva töö tingimused

teineteisest tegelikult erinevad. Näiteks

milline terviseseisund on ja milline ei ole

vastunäidustatud või mis vahe on haridusel

ja haridustasemel. Omandatav eriala hõlmab

ju ka tööturukoolitusel omandatavat eriala.

Samuti pole eelnõus sätestatud, millise

transpordivahendiga tööle jõudmise aega

arvestatakse ega ole selge, kuidas töötaja

peab korraldama lähedase hooldamist, kui

sobiva töö puhul arvestatakse ainult

Osaliselt arvestatud.

Muudatuse eesmärk on teha sobiva töö kriteeriumid

töötuse alguses paindlikumaks. Võrreldes esialgse

eelnõuga on sisse viidud muudatus, mille järgi

minnakse tagasi esialgse sobiva töö muutuse aja

juurde – s.o peale 20 nädalat alates töötuna

registreerimisest. See annab tööotsijale suurema

paindlikkuse valida sobivat tööd ja annab rohkem

aega sobiva töö leidmiseks.

Sobiva töö kontseptsioon ei ole Eesti erand, vaid seda

rakendatakse tööturuasutuste poolt laialdaselt üle

Euroopa. Kontseptsiooni eesmärk on motiveerida

kiiremat tööle naasmist ja aktiivseid tööotsinguid

töötuse varajases etapis. Selleks on töötuse alguses

tööotsijal rohkem vabadust seada sobiva töö

tingimusi, kuid töötuse kestmisel rakendatakse ka

teistes Euroopa riikides järk-järgult täiendavaid

kriteeriume, et suunata tööotsingut laiemale

tööpakkumiste ringile (sh valmisolek otsida tööd

laiemas piirkonnas, arvestada pikema töölesõiduga,

vajadusel kaaluda varasemast madalama töötasuga

tööd jms). Eelnõus rakendatavad sobiva töö

kriteeriumid ja nende rakendamise loogika on

seaduse seletuskirjas põhjalikult selgitatud.

Säte, mille kohaselt võib töötukassa teha otsuse isiku

töötuna arveloleku lõpetamise kohta, kui töötu

töötukassa töötajaga suulises või kirjalikus suhtluses

hoiatusest hoolimata käitub agressiivselt,

sündsusetult või muul moel nõustamist takistavalt on

eelnõus muudetud. Vastavalt muudatusele on

nõustamist takistav käitumine võrdsustatud

nõustamisel mitte osalemisega, mis seob sanktsiooni

mõistlikul määral hoolduskoormusega ja ei

arvestata varasemat töötasu ning täiendavaks

tingimuseks on alampalga või

töötuskindlustushüvitisest kõrgema palga

saamine.

Ebaõnnestunud on eelnõu säte, mille

kohaselt võib töötukassa teha otsuse isiku

töötuna arveloleku lõpetamise kohta, kui

töötu töötukassa töötajaga suulises või

kirjalikus suhtluses hoiatusest hoolimata

käitub agressiivselt, sündsusetult või muul

moel nõustamist takistavalt. Töötu õigusliku

staatuse lõppemine ei saa sõltuda töötukassa

töötaja subjektiivsest hinnangust ja hoiatuse

tegemise nõue ei muuda seda hinnangut

objektiivsemaks. Kui töötu vastava

käitumise tõttu ei ole võimalik nõustamist

lõpule viia, siis saab kohaldada reeglit, mis

puudutab nõustamise läbiviimisel

mitteosalemist. Kui töötu oma käitumisega

takistab nõustamist, siis töötukassa ei saa

täita oma kohustust teda nõustada ja

tulemuseks on töötu põhjuseta puudumine

nõustamiselt. Töötukassa töökorralduse

reeglites tuleks sätestada, kuidas toimub

eelnimetatud viisil käituva töötu

eemaldamine suuliselt nõustamiselt või

temaga kirjaliku suhtlemise teel toimuva

nõustamise lõpetamine.

rakendamise faktiliselt nõustamise läbiviimise ja

toimumisega. Töötukassal on kohustus need

olukorrad fikseerida tegevuskavas ning inimesel on

võimalus ja õigus need otsused soovi korral

vaidlustada. Vastavad täiendused on lisatud eelnõus

ja seletuskirjas.

Töötuskindlustuse kohaldamiseala

laiendamine

Töötuskindlustuse seaduse mõttes ei ole

kindlustatu muuhulgas isik, kes on

füüsilisest isikust ettevõtja (FIE), juriidilise

isiku juhtimis- või kontrollorgani liige

tulumaksuseaduse § 9 tähenduses, kellele ei

laiene töölepingu seadus, samuti teenuse

osutaja või kauba müüja ettevõtlustulu

lihtsustatud maksustamise seaduse

tähenduses. Nende isikute tegutsemise puhul

on sisuliselt tegemist töötamisega, mille eest

saadud tasult või tulult makstakse

sotsiaalmaksu ja sarnaselt kindlustatutega

kannavad ka nemad riski jääda ilma oma

tööst. Juhtimis- või kontrollorganiks on muu

hulgas juhatus, nõukogu, täis- või

usaldusühingut esindama volitatud osanik,

prokurist, asutaja kuni juriidilise isiku

registrisse kandmiseni, likvideerija,

Mittearvestatud.

Täname ettepaneku eest, mis puudutab TKindlS

kohaldamisala laiendamist. Selgitame, et

kavandatava eelnõu raamistik keskendub tööotsijate

aktiivsuse suurendamisele, et toetada nende kiiremat

tööellu naasmist ja lühendada töötuse kestust.

Seetõttu ei ole käesolev eelnõu sobiv koht TKindlS

kohaldamisala muutmiseks.

pankrotihaldur, audiitor, revident või

revisjonikomisjon. Juhtorganina käsitatakse

ka välismaa äriühingu filiaali juhatajat ning

mitteresidendi muu püsiva tegevuskoha

tegevjuhti.

Kõige sarnasemas olukorras võrreldes

igapäevast tööd tegevate töötajatega on

juriidilise isiku juhatuse liikmed. Neil võib

küll olla rohkem oskusi, kogemusi ja

võimalusi võrreldes kindlustatutega, et

töötuks jäämise riski paremini maandada,

aga see ei ole piisav põhjus keelata neil soovi

korral liitumast töötuskindlustusega. EVEA

arvates oleks vaja anda võimalus juriidilise

isiku juhatuse liikmetele liituda

töötuskindlustusega vabatahtlikult.

Füüsilisest isikust ettevõtjad, ettevõtluskonto

kasutajad ja ülejäänud juriidilise isiku

juhtimis- või kontrollorgani liikmed võiksid

ka saada võimaluse töötuskindlustusega

vabatahtlikuks liitumiseks töötuse riski

maandamise eesmärgil.

Töötuskindlustuse puhul on tegemist

sundkindlustusega ja isikute vabatahtliku

liitumise võimalus sellega muudab seda

regulatsiooni natuke keerulisemaks. Samas

on nende isikute arv suhteliselt marginaalne

võrreldes kõigi kindlustatutega ja sellel ei ole

olulist mõju sundkindlustuse süsteemi

toimimisele. Näiteks on ka ravikindlustus

sundkindlustus ja selle reeglite kohaselt on

ravikindlustus tingimuslik ning sõltub

isikute poolt sotsiaalmaksu

miinimumkohustuse täitmisest. Samuti on

ravikindlustusseaduses sätestatud, et on

võimalik kohaldada kindlustatud isikutega

seaduse või lepingu alusel võrdsustatud

isikute ravikindlustuse regulatsiooni. Seega

on võimalik eelnõus sõnastada, et seaduses

lubatud vabatahtlik töötuskindlustus on

võrdsustatud kohustusliku

töötuskindlustusega.

Juriidilise isiku juhatuse liikmete puhul on

olemas isik, keda saab käsitleda tööandjana

ja kohaldada talle töötuskindlustusmakse

tasumise reegleid koos vastava makse

määraga. Näiteks FIE-de ja ettevõtluskonto

kasutajate kindlustuskaitse loomise puhul

oleks vaja kaaluda nendele kohaldatava

töötuskindlustusmakse määra tõstmist nii, et

see võrduks kindlustatu ja tööandja

maksemäära summaga. See muudaks

töötuskindlustuse regulatsiooni küll

keerulisemaks, aga ei pea olema üheks

põhjuseks, miks FIE-d ja ettevõtluskonto

kasutajad peaksid ise töötuks jäämise riski

kandmisega hakkama saama.

Eesti Puuetega Inimeste Koda

Mõistete selgus ja ühtne tõlgendamine

Eelnõus kasutatakse mitmeid määratlemata

mõisteid, nagu näiteks: „sobiv töö“,

„mõjuv põhjus“, „hoolduskoormuse

mõistlik määr“.

Sellised mõisted jätavad praktikas suure

tõlgendamisruumi. See võib viia olukorrani,

kus erinevad nõustajad või piirkonnad

rakendavad samu norme erinevalt. Sellisel

juhul langeb tõendamiskoormus sageli

inimesele, kellel ei pruugi olla piisavaid

teadmisi või ressursse otsuse

vaidlustamiseks.

Soovitus:

• töötada välja selgitav juhend või

avatud loetelu seletuskirjas, mis aitaks neid

mõisteid praktikas ühtselt tõlgendada;

• tagada, et Eesti Töötukassa

nõustajad saaksid vastava koolituse, mis

aitab vältida subjektiivset ja ebaühtlast

praktikat.

Selline lähenemine toetab õigusselgust ning

aitab vältida olukordi, kus inimeste õigused

sõltuvad liigselt üksikjuhtumite

tõlgendusest.

Selgitatud.

Vastavalt tööturumeetmete seadusele peab töötu

olema valmis vastu võtma sobiva töö ja kohe tööle

asuma. Seda, mida loetakse sobivaks tööks

sisustatakse erinevalt töötuse alguses (esimesed 20

nädalat) ning pikema töötuse korral (alates 21.

nädalast). Vastavad sobiva töö kriteeriumid on

sätestatud TöMS § 9, lõigetes 5 ja 6 ja on täiendavalt

lahti kirjutatud seletuskirjas.

Mõjuva põhjusena käsitatakse objektiivset ja

piisavalt põhjendatud asjaolu, mis takistab töötu

kohustuste (sh nõustamisel osalemise, tegevuskava

täitmise või sobiva töö vastuvõtmise) täitmist ning

mida inimeselt ei saa mõistlikult nõuda vältida või

ületada. Mõjuva põhjuse olemasolu hinnatakse igal

üksikjuhul eraldi, lähtudes konkreetsetest asjaoludest

ning arvestades mh töötu terviseseisundit, töövõime

piiranguid, hoolduskoormust ja muid sotsiaalseid või

elukorralduslikke takistusi.

Seda, kuivõrd hoolduskoormus seab piiranguid

töötamisele, hinnatakse igal üksikjuhul eraldi,

arvestades millised on inimesele kättesaadavad

lahendused hoolduse korraldamiseks töötamise ajal.

Kui töötu on võtnud kasutusele kõik mõistlikud

võimalused hoolduse korraldamiseks, kuid töö

tegemine on siiski piiratud, arvestatakse sobiva töö

pakkumisel vastavaid piiranguid, näiteks vajadust

töötada osalise koormusega või vaid kindlatel

tööaegadel. Vastavad täpsustused on antud

seletuskirjas.

Töötukassa nõustajate arendamine ja koolitamine on

pidev tegevus, mille eesmärk on tagada

õigusnormide ühtne ja asjakohane rakendamine.

Praktika ühtlustamiseks töötatakse välja

juhendmaterjale ning ajakohastatakse neid vastavalt

vajadusele, tuginedes nii rakenduspraktikale kui ka

õiguslikele muudatustele.

Nõustajatele pakutakse koolitusi ja metoodilist tuge,

mille eesmärk on toetada kaalutlusotsuste tegemist

ning tagada sarnaste olukordade ühtne käsitlus.

Tervisest tulenevate piirangute mõiste

täpsustamine

Eelnõus kasutatakse mõistet „tervisest

tulenev piirang“, kuid ei ole üheselt

selgitatud, mida selle all täpselt mõeldakse.

EPIKoja hinnangul on oluline, et

arvestataks nii kliinilisest terviseseisundist

tulenevaid piiranguid, kui ka puudest

tulenevaid funktsioneerimispiiranguid.

Praegune sõnastus võib jätta mulje, et

arvesse võetakse eelkõige meditsiinilist

seisundit, kuid mitte puudest tulenevaid

igapäevaseid funktsioneerimispiiranguid

(näiteks liikumispuue, nägemispuue või

muud funktsionaalsed piirangud).

Palume seletuskirjas selgelt välja tuua, et

tervisest tulenevad piirangud hõlmavad

nii meditsiinilist seisundit kui ka puudest

tulenevat funktsioneerimisvõime

piirangut, mis on kooskõlas ka ÜRO

puuetega inimeste õiguste konventsioonis

kasutatava puude käsitlusega.

Selgitatud.

Eelnõus ei ole kasutatud mõistet „tervisest tulenev

piirang“. Eelnõu kohaselt peab sobiv töö arvestama

töötu terviseseisundit ja ei tohi olla talle

vastunäidustatud.

Seletuskirjas on selgitatud, et töö sobivuse

hindamiseks inimese terviseseisundiga tuginetakse

töövõime hindamise eksperdiarvamusele ning

kliendi esitatud lisainfole, vajaduse korral ka

teenusepakkujate (nt tööalase rehabilitatsiooni

meeskonna) või tööandja tagasisidele, samuti

vajadusel töötervishoiuarsti hinnangule. Seega

arvestatakse mitmekülgsete hinnangutega, mis

võtavad arvesse nii terviseseisundist kui puudest

tulenevaid funktsioneerimispiiranguid.

Töötingimuste sobivus arutatakse nõustamise käigus

läbi ning märgitakse tegevuskava olukorra analüüsi.

Töötajale tervise tõttu sobimatuid töösoove

tegevuskavasse ei lisata.

Sobiva töö mõiste ja ligipääsetavus

Eelnõu kohaselt loetakse alates 101. päevast

sobivaks töö, mis muu hulgas tervislikel

põhjustel ei ole töötule vastunäidustatud.

Töötukassa pakub juba praegu mitmeid

olulisi teenuseid, nagu töökoha

kohandamine või abivahendite soetamise

toetamine. EPIKoda peab neid meetmeid

väga oluliseks ning tunnustab nende

olemasolu. Samas soovime rõhutada, et

sobiva töö hindamisel ei piisa üksnes

meditsiiniliste vastunäidustuste

puudumisest. Oluline on hinnata ka

töökoha ligipääsetavust, töövahendite

kohandatavust, inimese tegelikku

võimalust tööd teha ja ka

hoolduskoormust.

Töö võib olla tervislikult sobiv, kuid

praktikas teostamatu, kui töökoht ei ole

ligipääsetav, töövahendeid ei ole võimalik

kohandada, transpordi- või

liikumistakistused muudavad tööle

jõudmise võimatuks. Samal ajal ei tohi

Selgitatud.

Eelnõu kohaselt hinnatakse sobiva töö vastavust alati

juhtumipõhiselt, arvestades töötu individuaalseid

asjaolusid, sh terviseseisundist kui ka

hoolduskoormusest tulenevaid piiranguid (vt ka

selgitused ridadel 24 ja 25). Sobiva töö valimisel

arvestatakse, et inimesel peab olema võimalik seda

tööd teha. Töökohta peetakse sobivaks juhul, kui see

on inimesele ligipääsetav või on mõistlikult võimalik

teha ligipääsetavaks vajalike kohanduste abil,

sealhulgas kasutades tööandja või töötukassa poolt

pakutavaid meetmeid (nt töökoha kohandamine või

abivahendite kasutamine).

Seega ei lähtuta sobiva töö määratlemisel üksnes

abstraktsest töö sobivusest, vaid hinnatakse inimese

tegelikku töövõimet konkreetsetes tingimustes ning

võimalust töö tegemiseks vajalikke tingimusi

kohandada. Samas ei eeldata automaatselt töö

sobimatust üksnes ligipääsetavuse puudumise tõttu,

vaid hinnatakse ka kohanduste tegemise

võimalikkust.

eeldada, et inimene ei saa mingit tööd teha

ainult ligipääsetavuse puudumise oletuse

tõttu. Paljusid töökohti on võimalik muuta

ligipääsetavaks abivahendite ja kohanduste

kaudu.

Seetõttu on meie seisukoht, et sobiva töö

hindamisel on tarvilik selgelt arvesse võtta:

• töökeskkonna ligipääsetavust,

• mõistlike kohanduste võimalikkust,

• inimese tegelikku töövõimet

konkreetsetes tingimustes,

• Hoolduskoormuse iseloomu, ulatust

ja mõju

Lisaks on oluline arvestada ka

inimväärikuse põhimõttega. Töö pakkumine

peab olema kooskõlas inimese oskuste,

kvalifikatsiooni ja väärikusega. Näiteks ei

ole põhjendatud pakkuda nägemispuudega

inimesele tööd, mille tegemine eeldab

visuaalseid oskusi, mida tal ei ole võimalik

kasutada.

Eelnõu kohaselt peab sobiv töö arvestama nii inimese

terviseseisundi kui ka tema hariduse, eriala, oskuste

ja varasema töökogemusega. See tähendab, et töö

peab olema realistlikul teostatav, lähtudes inimese

tegelikest oskustest ja võimekusest, arvestades seega

inimväärikuse põhimõttega.

Sobiva töö kriteeriumi muutmine (21.

nädalalt 101 päevale)

EPIKoda ei toeta muudatust, mille

kohaselt loetakse sobivaks tööks juba

101. päevast alates märksa laiem ring

töökohti. Paljude tervisepiiranguga

inimeste puhul võib töö leidmine võtta

rohkem aega. Näiteks krooniliste haigustega

inimesed, vähihaiguse ravi läbinud inimesed

või taastumisfaasis olevad inimesed.

Statistika näitab, et vähenenud töövõimega

inimeste tööle jõudmine võtab

märkimisväärselt kauem aega kui teistel

töötutel. Seetõttu võib ajapiiri lühendamine

suurendada survet võtta vastu töökohti, mis

ei ole pikaajaliselt sobivad või

jätkusuutlikud.

Arvestatud.

Eelnõusse on sisse viidud muudatus, mille järgi on

sobiva töö kriteeriumite muutmine viidud tagasi 21.

nädala peale. Säilitatud on töötutele soodsamad

sobiva töö kriteeriumid võrreldes praeguse

regulatsiooniga ning senisest enam arvestatakse

inimese erialase kogemuse ja oskuste ning muude

piirangutega, et toetada pikaajaliselt sobivat ja

jätkusuutlikku töövalikut.

Samuti ei muutu peale 20 nädala möödumist

tingimus, et sobiv töö peab arvestama inimese

terviseseisundiga, st tegevuskavasse ei lisata

töökohti, mis inimese terviseseisundit arvestades ei

ole sobivad (vt ka selgitust real 25).

Sanktsioonide karmistamine

Eelnõuga vähendatakse korduvate

rikkumiste piirmäära seitsmelt kolmele.

Kolmanda rikkumise järel lõppeb arvelolek

ja toetuse maksmine ning rakendub 90-

päevane ooteaeg. Kuigi eelnõu lisab

positiivse meetmena hoiatuse enne toetuse

lõpetamist, tekitab rikkumiste piirmäära

oluline vähendamine mitmeid riske.

Puuetega inimeste puhul võivad

nõustamisele mitteilmumised või

Selgitatud.

Eelnõu kohaselt loetakse rikkumiseks töötu

kohustuse täitmata jätmine vaid juhul, kui see toimub

mõjuva põhjuseta. Seega eeldab rikkumise

tuvastamine alati konkreetse juhtumi asjaolude

hindamist, sealhulgas puudumise või kokkulepitud

tegevuses osalemata jätmise põhjuste analüüsi.

Rikkumist ei fikseerita automaatselt, vaid enne

hinnatakse, kas kohustuse täitmata jätmine oli

põhjendatud.

tegevustes mitteosalemised tuleneda

olukordadest, mis ei ole inimese kontrolli

all, näiteks:

• terviseseisundi äkiline halvenemine,

• transpordivõimaluste puudumine või

keerukus,

• saatjateenuse kättesaamatus,

• kutse või teavituse hilinemine või

ligipääsmatus,

• ootamatult suurenenud

hoolduskoormus.

Praegune eelnõu ei kirjelda piisavalt selgelt,

kuidas hinnatakse puudumise tegelikke

põhjuseid enne rikkumise fikseerimist.

EPIKoja seisukoht:

• sätestada selgesõnaliselt, et enne

rikkumise fikseerimist hinnatakse

puudumise põhjuseid,

• tuua seletuskirjas välja näitlik loetelu

olukordadest, mida ei käsitleta rikkumisena.

Samuti soovitame analüüsida senist

praktikat, kui sageli on vähenenud

töövõimega inimeste arvelolek lõpetatud

ning millised on olnud peamised põhjused.

Oluline on meeles pidada, et

tööturumeetmete eesmärk ei tohi olla

süsteemi kujundamine eelkõige võimalike

kuritarvituste ennetamiseks, vaid

inimeste toetamine tööturule jõudmisel.

Mõjuva põhjusena käsitatakse selliseid objektiivseid

ja isikust sõltumatuid asjaolusid, mis takistavad töötu

kohustuste täitmist ning mida isikult ei saa

mõistlikult eeldada vältida või ületada.

Seega on eelnõus juba sisuliselt tagatud põhimõte, et

enne rikkumise fikseerimist hinnatakse puudumise

tegelikke põhjuseid ning eristatakse põhjendatud ja

põhjendamatuid juhtumeid. Täiendava näitliku

loetelu esitamine seletuskirjas võib kaasa tuua liigse

kitsenduse ning ei võimalda arvestada kõigi

võimalike eluliste olukordadega, mistõttu peetakse

oluliseks säilitada juhtumipõhine ja paindlik

hindamine.

Hoolduskoormuse arvestamine

EPIKoda tervitab, et eelnõus käsitletakse

eraldi hoolduskoormuse teemat. Samas

soovime rõhutada, et hoolduskoormus võib

olla väga erineva intensiivsusega. Näiteks

võib inimene hooldada lähedast, kes vajab

pidevat järelevalvet ja ööpäevaringset

hooldust. Sellisel juhul ei saa automaatselt

eeldada, et hoolduskoormusega inimese

jaoks on sobivaks lahenduseks kaugtöö. Kui

hooldatav vajab pidevat hoolt, ei võimalda

see sageli tööülesannete täitmist ka kodust,

sh võib hoolduskoormus tähendada ajutist,

perioodilist või pikaajalist kurnatust,

magamatust, nii vaimse kui füüsilise tervise

probleeme jne. Sellistes olukordades on

võtmetähtsusega koostöö kohaliku

omavalitsusega, kes pakub tugiteenuseid.

Soovime teada:

Selgitatud.

Vastavalt TöMS §5, lõikele 5 korraldab töötukassa

tööturumeetmete pakkumist ning muud tööle

saamiseks ja tööl püsimiseks vajalikku abi

muuhulgas koostöös kohalike omavalitsustega. See

hõlmab ka pakutavate toetusmeetmete ja nende

vajaduse osas infovahetust, et toetada inimeste tööle

saamist ja ületada selle ees seisvad takistused.

Hoolduskoormusega inimestele ei ole planeeritud

töötukassa erimeetmeid nende hoolduskoormusest

tulenevalt – vastavaid toetusmeetmeid pakuvad

kohalikud omavalitsused. Töötukassa ülesanne on

toetada hooldamise kõrval tööle asumist, sh

hinnatakse tööturuteenuste vajadust iga inimese

puhul eraldi.

Hoolduskoormuse arvestamise põhimõtted on lahti

selgitatud real 24 ning seletuskirjas vastava eelnõu

punkti juures. Hoolduskoormusega inimese puhul ei

• millist koostööd kavandatakse

kohalike omavalitsustega olukordades, kus

hoolduskoormus on pikaajaline,

• kuidas hinnatakse hoolduskoormuse

tegelikku ulatust?

• kas Töötukassa planeerib

hoolduskoormusega inimestele

erimeetmeid, toetamaks nende tööturule

püsima jäämist, ümberõpet, tuge nt töö

kaugtöövormi üleviimisel jne?

eeldata, et automaatselt on sobiv kaugtöö. Kaugtöö

võimalus eeldab vastava tööpakkumise olemasolu ja

tööotsija võimalust kaugtööd teha (sh vajalike

töövahendite olemasolu, kaugtöö tegemise võimalus)

ning tööandja valmisolekut seda võimaldada.

Käitumisega seotud arveloleku

lõpetamine

Eelnõu kohaselt võib arveloleku lõpetada

juhul, kui inimene käitub korduvalt

agressiivselt, sündsusetult või muul moel

nõustamist takistavalt. EPIKoda mõistab

vajadust tagada turvaline töökeskkond Eesti

Töötukassa töötajatele. Samas juhime

tähelepanu, et mõnel juhul võib inimese

käitumine olla seotud vaimse tervise

seisundiga, neuroloogiliste või

psühhiaatriliste häiretega või stressi või

kriisiolukorraga. Sellistes olukordades ei

pruugi käitumine olla inimese teadlik valik.

EPIKoja seisukoht:

• enne sanktsiooni rakendamist

hinnata, kas käitumine võib olla seotud

terviseseisundiga,

• vajadusel suunata inimene sobivasse

tugiteenusesse või kaasata kohalik

omavalitsus abi andmisse.

Arvestatud ja selgitatud.

Sätte sõnastust on muudetud, vt ka real 9 antud

selgitused. Vastavalt uuele sätte sõnastusele lisandub

„mõjuva põhjuse“ tingimus. See tähendab, et

töötukassa nõustaja peab hindama, kas tingimuste

rikkumisel oli mõjuv põhjus. Mõjuva põhjuse

hindamist on selgitatud real 24 eespool. Muuhulgas

tähendab see, et saab arvesse võtta kui käitumine

võib olla seotud terviseseisundiga ja see on seotud

töövõime vähenemisega. Vastavalt tingimustele

väljastatakse esimeste rikkumiste fikseerimisel

hoiatus, st koheselt ei järgne sanktsiooni. Samuti on

inimesel võimalik töötukassa otsustega tutvuda (sh

rikkumise fikseerimise kohta) ja seda on võimalik

vaidlustada.

Kui inimene on valmis tööd otsima ja soovib tööle

asuda, töötukassal võimalik suunata ta vastavalt

toetavatele meetmetele, sh nt psühholoogiline tugi

vm vähenenud töövõimega inimeste töötamist

toetavad meetmed.

Andmevahetus kohalike omavalitsustega

Eelnõu kohaselt luuakse õiguslik raamistik

andmevahetuseks kohaliku omavalitsusega,

et saada infot abivajaduse hindamise ja

funktsioneerimisvõime piirangute kohta.

Palume läbi mõelda, kuidas tagatakse

andmekaitse ja inimese nõusolek ning

kuidas välditakse olukorda, kus erinevad

süsteemid annavad vastuolulisi hinnanguid.

Selgitatud.

Töötukassa ja kohalike omavalitsuste vaheline

andmevahetus vastab andmekaitse nõuetele ning

päringuid tehakse üksnes seaduses ette nähtud

alustel.

Nii KOV kui ka töötukassa nõustajad kaardistavad

kliendi abivajadust. Juhul kui selline hindamine on

KOVis juba tehtud, saab töötukassa tugineda KOV

kaardistusele. Funktsioneerimisvõimes tuvastatud

piirangute andmete kasutamine võimaldab

töötukassal tugineda varasemale infole nii töövõime

hindamisel kui ka tööalase rehabilitatsiooni vajaduse

määramisel. Eesmärk on, et dubleerivaid hindamisi

ei oleks vajadust teostada.

Eesti Linnade ja Valdade Liit

Tööturumeetmete seaduse § 5 täiendamine

lõikega 51, mis annab Töötukassale õiguse

saada ja edastada kohaliku omavalitsuse

Arvestatud.

Seletuskirja ja eelnõud on täiendatud. Eelnõu

materjalidesse jäi ekslikult sisse säte ja selgitused

üksuselt isikuandmeid, sealhulgas eriliiki

isikuandmeid, on sõnastatud liiga laialt ega

piira piisavalt, millised andmed on

tööturumeetmete rakendamiseks vältimatult

vajalikud. Kuigi kohalikud omavalitsused

edastavad juba praegu põhjendatud juhtudel

Töötukassale inimese tervise- ja

funktsioneerimisvõime andmeid, ei ole

põhjendatud, et kohaliku omavalitsuse

juhtumiplaanides kajastuvad muud

sotsiaalhoolekande eesmärgil kogutud

eriliiki isikuandmed muutuksid

tööturumeetmete kontekstis kasutatavaks.

Sellised andmed on tihedalt seotud inimese

privaatsuse ja haavatavusega ning nende

teisene kasutamine ilma isiku selge, teadliku

ja vabatahtliku nõusolekuta ei ole kooskõlas

eesmärgipärasuse ega minimaalsuse

põhimõtetega. Samuti ei ole põhjendatud

sotsiaalsete ja perekondlike asjaolude ega

alaealisi puudutavate andmete kaasamine

olukordades, kus need on kogutud toetava ja

kaitseva sekkumise eesmärgil ega ole

otseselt seotud tööle rakendamise või

tööturumeetmetes osalemisega. Teeme

ettepaneku selgemalt määratleda eelnõu § 5

lõikes 51 sätestatud andmevahetuse ulatus,

sealhulgas eriliiki isikuandmete töötlemise

tingimused, eesmärgipärasus ja

minimaalsus.

nõusolekuta töötluse kohta, mille osas käesoleva

eelnõuga otsustati mitte edasi liikuda. TöMS §5

täiendamine lõikega 51 on eelnõust välja võetud.

Teeme ettepaneku eelnõu § 12 täiendada

lõikega 3 järgmises sõnastuses:

„(3) Töötukassa võib teha otsuse suunata

töötuna arvelolev isik psühholoogilisele

nõustamisele, kui töötu töötukassa töötajaga

suulises või kirjalikus suhtluses hoiatusest

hoolimata käitub agressiivselt, sündsusetult

või muul moel nõustamist takistavalt. Kui

töötu töötukassa töötajaga suulises või

kirjalikus suhtluses hoiatusest hoolimata

käitub agressiivselt, sündsusetult või muul

moel nõustamist takistavalt kokku kolmel

erineval vastuvõtul, siis lõpetatakse töötuna

arvelolek“.

Mittearvestatud ja selgitatud.

Eelnõus kavandatud algset sätet on muudetud.

Eelnõu ei näe enam ette eraldiseisvat alust töötuna

arveloleku lõpetamiseks üksnes agressiivse,

sündsusetu või muul moel nõustamist takistava

käitumise tõttu. Selle asemel on võrdsustatud

olukord, kus inimese käitumise tõttu ei ole võimalik

nõustamist läbi viia nõustamisel mitteosalemisega

(nõustamine jääb faktiliselt toimumata). Seega on

algne regulatsioon kitsendatud ning tagajärg seotakse

objektiivse asjaoluga (nõustamise läbiviimise

võimatus), mitte üksnes hinnanguga käitumisele.

Lisaks selgitame, et töötukassa saab vajadusel

pakkuda või vahendada kliendile psühholoogilist

nõustamist tööturuteenusena eesmärgiga toetada

inimese valmisolekut tööle asuda. Samas pikaajaline

ravi tagatakse tervishoiusüsteemi kaudu; töötukassa

ei asenda tervishoiuteenuse osutamist.

Seletuskirjas on välja toodud, et alates 2024.

aastast hinnatakse täisealiste isikute

abivajadust ühtsete standardite alusel ning

tulemused dokumenteeritakse

Rahvusvahelise Funktsioneerimisvõime

Klassifikatsiooni (RFK) alusel STAR

andmekogus, ei vasta tegelikule

olukorrale. Praktikas ei ole STAR1

infosüsteem loodud RFK-põhise hindamise

läbiviimiseks ega tulemuste ühtseks ja

struktureeritud talletamiseks. Puudub

kohustuslik ja kõiki täisealisi kliente hõlmav

standardiseeritud hindamisprotsess ning

kasutusel olev juhtumiplaan ei täida ühtse

hindamisvahendi rolli. Lisaks eeldab

juhtumiplaani koostamine ja selles

sisalduvate andmete edasine kasutamine

isiku nõusolekut, mis tähendab, et vajalikud

andmed ei pruugi olla loodud ega

andmevahetuseks kättesaadavad isegi siis,

kui see oleks sisuliselt vajalik. Lisaks tuleb

tähele panna, et RFK-põhise abivajaduse

hindamise tegelik rakendamine eeldab uue

infosüsteemse lahenduse, sh STAR2

valmimist ja kasutuselevõttu. Praegu puudub

kohalikel omavalitsustel kindlus, et STAR2

on alates 1. jaanuarist 2027 sellises ulatuses

ja kvaliteedis kasutusvalmis, mis võimaldaks

kõigis omavalitsustes alustada või jätkata

täisealiste isikute abivajaduse hindamist

ühtsel, kohustuslikul ja tööprotsesse toetaval

viisil. Ilma selge ajakava ja toimiva

lahenduseta ei ole põhjendatud eeldada, et

kohalikud omavalitsused suudavad

lähiaastatel täita rolli, millele eelnõu ja

seletuskiri viitavad.

Selgitatud ja seletuskirja täpsustatud

Vastavalt TöMS § 5 lõikele 5 korraldab töötukassa

tööturumeetmete pakkumist ning muud tööle

saamiseks ja tööl püsimiseks vajalikku abi

muuhulgas koostöös kohalike omavalitsustega. See

hõlmab ka pakutavate toetusmeetmete ja nende

vajaduse osas infovahetust, et toetada inimeste tööle

saamist ja ületada selle ees seisvad takistused.

TöMS § 5 lõikes 7 sätestatakse isikuandmed, mida

töötukassal ja tööturuteenuse osutajad võivad

töödelda tööturumeetmete pakkumisel. TöMS § 5

lõike 7 punkti 7 kohaselt on nendeks muuhulgas

andmed isikule riigi ja kohaliku omavalitsuse üksuse

poolt toetuse, pensioni, hüvitise ja elatisabi

maksmise ja teenuse pakkumise kohta ning andmed

isikule koostatud juhtumiplaani kohta. Eelnõuga

lisatakse loetellu andmed isiku abivajaduse

hindamise ja funktsioneerimisvõime piirangute

kohta. Sättes ei ole nimetatud, et andmed tuleks

tingimata edastada sotsiaalteenuste ja -toetuste

andmeregistrist, kuigi see oleks sellise võimaluse

tekkimisel eelistatud andmete saamise viis. Eelnõu ei

reguleeri KOVide poolt abivajaduse hindamise viisi

ja andmete dokumenteerimist. Arvestades, et RFK-

põhine abivajaduse hindamine kohalike

omavalitsuste poolt on ettevalmistamisel ja tulevikus

rakendamisel, on asjakohane ka eelnõus andmeid

nimetada ning seletuskirjas sellele viidata.

Säte annab töötukassale aluse neid andmeid töödelda.

Sotsiaalteenuste ja -toetuste registrist saab andmeid

pärida siis, kui vajalik tehniline lahendus on loodud.

Seni saab andmete küsimine ja edastamine toimuda

juhtumipõhiselt konkreetse menetluse raames,

lähtudes vajadusest lahendada üksikjuhtum ning

järgides isikuandmete minimaalsuse ja

eesmärgipärasuse põhimõtteid.

Samas peame infosüsteemidevahelist

automatiseeritud andmevahetust X-tee kaudu pikas

perspektiivis põhjendatuks ja vajalikuks, eeskätt

menetluste tõhustamise ja halduskoormuse

vähendamise eesmärgil.

Suuremates omavalitsustes on kliendibaas

oluliselt mahukam, mistõttu on ka

potentsiaalsete päringute ja juhtumite arv

märkimisväärselt suurem. See tähendab, et

töö ei ole üksikjuhtumipõhine, vaid pidev ja

süsteemne ning eeldab erinevate

spetsialistide, sotsiaaltöötajate ning

andmekaitse spetsialistide regulaarset

Selgitatud.

Eelnõu rakendamisel ei ole ette nähtud päringute

mahu suurenemist ega regulaarse/süsteemse

päringukanali loomist. Päringud ja infovahetus

jätkuvad senisel kujul juhtumipõhiselt ning üksnes

konkreetse menetluse raames, kui see on vajalik

inimese tööturuteenuste pakkumiseks või

abivajaduse selgitamiseks. Seega ei muutu päringute

kaasamist. Sellest tulenev täiendav

tööjõukulu ei ole realistlik katta

olemasolevate ressursside arvelt ilma, et see

mõjutaks negatiivselt teiste sotsiaalteenuste

kättesaadavust ja kvaliteeti. Eelnõus esitatud

seisukoht, et täiendav koormus ei pruugi

nõuda uute ametikohtade loomist, ei ole

vähemalt suuremate omavalitsuste puhul

realistlik.

tegemine „pidevaks ja süsteemseks“ tegevuseks, vaid

jääb üksikjuhtumitega seotud vajaduspõhiseks ning

toimub minimaalsuse ja eesmärgipärasuse

põhimõtteid järgides.

II kooskõlastusringi järel esitas tagasiside Eesti Puuetega Inimeste Koda ja Eesti Tööandjate

Keskliit.

Ettepanek/märkus Majandus- ja

Kommunikatsiooniministeeriumi

kommentaar

Meie seisukoht on, et tööturumeetmete

eesmärk ei tohi olla süsteemi kujundamine

eelkõige võimalike kuritarvituste

ennetamiseks, vaid inimeste toetamine

tööturule jõudmisel. Eriti oluline on see

puuetega ja krooniliste haigustega inimeste

puhul, kelle tööotsinguid võivad mõjutada

terviseseisundi kõikumine, rehabilitatsiooni-

ja raviteenuste kasutamine, abi- ja

tugiteenuste kättesaadavus ning

hoolduskoormus. Eraldi juhime tähelepanu

sellele, et nõustamise läbiviimist takistava

käitumise hindamisel tuleb arvestada ka

inimese terviseseisundist, puudest või

neuroloogilisest eripärast tulenevaid

asjaolusid. Vastasel juhul võib tekkida

olukord, kus puudest tulenevat käitumist

käsitletakse ekslikult aktiivsusnõuete

rikkumisena. Nende asjaolude hindamine

peab olema võimalikult ühetaoline ja

läbipaistev.

Arvestatud.

Nõustamise läbiviimist takistava käitumise

fikseerimine rikkumisena on II

kooskõlastusringi järel eelnõust eemaldatud

ja seda ei fikseerita eraldi rikkumisena.

Samas meie seisukoht on jätkuvalt, et

eelnõus kasutatakse mitmeid määratlemata

mõisteid, mis jätavad praktikas suure

tõlgendamisruumi. See võib viia olukorrani,

kus erinevad nõustajad või piirkonnad

rakendavad samu norme erinevalt. Sellisel

juhul langeb tõendamiskoormus sageli

inimesele, kellel ei pruugi olla piisavaid

teadmisi või ressursse otsuse

vaidlustamiseks. On selge, et Eesti

Töötukassa tegeleb oma töötajate

koolitamisega, et tagada ühtne

rakenduspraktika, kuid meie hinnangul püsib

Arvestatud.

Eesti Töötukassas tugineb töökeskne

nõustamine metoodilisel juhisel, mida

uuendatakse vastavalt seadusemuudatustele.

Samuti pakutakse nõustajatele regulaarseid

koolitusi ja juhendamist nõustamise

läbiviimiseks ning tööks töötukassa

klientidega (sh aktiivsusnõuete

rakendamiseks).

siiski reaalne risk, et samu norme

tõlgendatakse erinevates piirkondades

erinevalt. Seetõttu peame oluliseks, et Eesti

Töötukassa töötaks välja ühtsed juhised

nende mõistete rakendamiseks ning tagaks

töötajatele vastavad süsteemsed ja

regulaarsed koolitused.

Me näeme, et eelnõuga üritatakse vähendada

bürokraatiat ning tuua regulatsiooni rohkem

selgust ja loogilisust. Peame oluliseks, et

nende muudatuste keskmes säiliks inimese

toetamine sobiva töö leidmisel ning

vajadusel võrgustikutöö ja tugiteenuste

kaasamine.

Seetõttu peame vajalikuks, et enne seaduse

jõustumist töötataks välja ühtsed

rakendusjuhised ning jätkataks nõustajate

süsteemset koolitamist, et vähendada

erinevat tõlgenduspraktikat ja tagada

inimestele üle Eesti võrdne kohtlemine.

EPIKoda on valmis selles protsessis oma

teadmiste ja kogemustega kaasa aitama ning

tegema koostööd, et eelnõu rakendamine

toetaks võimalikult hästi puuetega ja

krooniliste haigustega inimeste osalemist

tööturul.

Tööandjate hinnangul on eelnõus planeeritud

muudatused samm õiges suunas. Erinevate

aktiivsusnõuete rikkumiste käsitlemine

ühtsena ja lubatud rikkumiste arvu

vähendamine on kindlasti õiged otsused.

Samas, arvestades, et 1) sama

eelnõuga muudetaks sobiva töö käsitlust

paindlikumaks ja 2) nõustajaga kohtumisel

saab osaleda ka üle veebi, oleks

maksimaalsed 3+3 rikkumist endiselt liiga

leebe lähenemine. Tekib küsimus, kuidas

inimene kavatseb tööl käia, kui ta nii

tähtsatele kohtumistele ei jõua või

kokkuleppeid ei täida.

Selgitatud.

Lubatud rikkumiste piirmäära (3+3)

määramisel oleme lähtunud

proportsionaalsuse põhimõttest, mille

kohaselt ei tohi isiku ligipääsu hüvitistele ja

toetustele (antud juhul

töötuskindlustushüvitis ja töövõimetoetus)

piirata ebaproportsionaalselt kiiresti. Eelnõus

kaotatakse nõue osaleda nõustamisel kord 30

päeva jooksul, mistõttu võivad rikkumised

koguneda lühikese aja jooksul ning tuua

kiiresti kaasa sissetuleku kaotuse. Valitud

lahendus – esmalt arveloleku lõpetamine ja

korduvate rikkumiste korral 90-päevane

ligipääsu piirang – tagab meie hinnangul

parema tasakaalu rikkumise ja sanktsiooni

vahel. Arvestada tuleb, et 90-päevane ooteaeg

tähendab, et inimene ei saa sel perioodil

taotleda töötuskindlustushüvitist ja võib

kaasneda ka ravikindlustuse katkemine,

mistõttu on tegemist intensiivse riivega.