Ettepanek: NÕUKOGU RAKENDUSOTSUS, millega muudetakse rakendusotsust (EL) 2017/784, millega antakse Itaalia Vabariigile luba kohaldada erimeedet, millega tehakse erand direktiivi 2006/112/EÜ (mis käsitleb ühist käibemaksusüsteemi) artiklitest 206 ja 226 - COM(2026) 281

EN EN

EUROPEAN COMMISSION

Brussels, 17.6.2026

COM(2026) 281 final

2026/0146 (NLE)

Proposal for a

COUNCIL IMPLEMENTING DECISION

amending Implementing Decision (EU) 2017/784 authorising the Italian Republic to

apply a special measure derogating from Articles 206 and 226 of Directive 2006/112/EC

on the common system of value added tax

EN 1 EN

EXPLANATORY MEMORANDUM

Pursuant to Article 395(1) of Directive 2006/112/EC of 28 November 2006 on the common

system of value added tax1 ('the VAT Directive'), the Council, acting unanimously on a

proposal from the Commission, may authorise any Member State to apply special measures

for derogation from the provisions of that Directive in order to simplify the procedure for

collecting VAT or to prevent certain forms of tax evasion or avoidance.

By letter registered with the Commission on 9 October 2025, the Italian Republic requested authorisation to continue to derogate from Articles 206 and 226 of the VAT Directive with regard to VAT payment and invoicing requirements for supplies of goods and services made to public authorities and to companies controlled by central and local public authorities.

In accordance with Article 395(2) of the VAT Directive, the Commission informed the other Member States by letter dated 27 April 2026 of the request made by the Italian Republic. By letter dated 28 April 2026, the Commission notified the Italian Republic that it had all the information necessary to consider the request.

1. CONTEXT OF THE PROPOSAL

• Reasons for and objectives of the proposal

Following the introduction of a system of statistical checks, Italy discovered considerable

VAT fraud in relation to supplies of goods and services to public authorities. To put an end to

these practices Italy requested in 2014 that, for supplies to public authorities, the VAT due

would no longer be paid to the supplier, but to a separate and blocked bank account of the tax

authorities. This mechanism is commonly referred to as a type of ‘split payment’, as the

payment which is usually transferred in full by the customer to the supplier (consideration in

exchange for the supply plus VAT) is split into: (i) on the one hand, the consideration, which

is paid to the supplier of the goods or services; and, (ii) on the other hand, the VAT due,

which is paid to a blocked bank account of the tax authorities.

The derogation was authorised by Council Implementing Decision (EU) 2015/14012 until 31

December 2017. It authorised Italy to derogate from Article 206 of the VAT Directive

regarding VAT payment and from Article 226 of the VAT Directive regarding the invoicing

rules.

The derogation was requested by Italy for a limited period, allowing it to organise and

implement adequate control policy measures and to fully benefit from the data available via

electronic invoicing. The implementation of an obligation of electronic invoicing for supplies

to public authorities, allowing the possibility of real-time control of individual transactions

and the exact amounts of VAT which public authorities are due to pay on their purchases,

should allow Italy to audit the sector concerned on the basis of conventional control

techniques without the need to derogate from the VAT Directive in order to apply the split

payment measure.

According to information submitted by Italy, the introduction of electronic invoicing for

supplies to public authorities provided tax authorities considerable information regarding the

flow of invoices allowing the control of transactions and corresponding VAT amounts.

However, another element of the effective control system – the obligation to communicate

1 OJ L 347, 11.12.2006, p. 1. 2 Council Implementing Decision (EU) 2015/1401 of 14 July 2015 authorising Italy to introduce a special

measure derogating from Articles 206 and 226 of Directive 2006/112/EC on the common system of

value added tax, OJ L 217, 18.8.2015, p. 7–8.

EN 2 EN

data of all invoices issued and received to the tax authorities – was only introduced as from 1

January 2017. More time was required for the measure to be effective and to effectively

induce taxpayers to improve their compliance with tax obligations. Consequently, Italy

requested to prolong the derogation from Articles 206 and 226 of the VAT Directive on

supplies to public authorities.

Additionally, Italy discovered tax evasion in the sector of supplies to companies controlled by

public authorities and to a small group of 40 companies that are listed on the stock exchange.

In order to fight this tax evasion and to ensure no further VAT losses for public revenues,

Italy requested to broaden the scope of the derogation from Articles 206 and 226 of the VAT

Directive to supplies of goods and services made to the abovementioned entities which were

considered by Italy as reliable as public authorities. These entities are both companies

controlled by central and local public authorities and a list of around 40 companies listed on

the stock exchange adding up to a total of around 2 400 companies. Italy expected that

extending the split payment measure to these companies would tackle tax evasion in the form

of non-payment of VAT by the suppliers to the entities concerned and consequently would

increase the VAT revenues.

The extension of the derogation with its widened scope was authorised by Council

Implementing Decision (EU) 2017/7843 until 30 June 2020. Italy repeatedly committed itself

to not seeking the renewal of the special measure once the package of measures Italy intended

to apply was fully implemented. However, in 2020, given that these measures had been

recently implemented, it would have been premature to fully assess their effectiveness.

Furthermore, in view of the difficulties caused by the COVID-19 pandemic, taxable persons

had more difficulties to implement the required changes in their invoicing systems, as did tax

administrations to adapt their control and IT-systems. For these reasons, the authorisation to

continue applying the split payment mechanism was extended by Council Implementing

Decision (EU) 2020/11054 until 30 June 2023. Subsequently, the derogation was extended

once again until 30 June 2026 by Council Implementing Decision (EU) 2023/15525. Under

the latest extension, companies listed on the stock exchange were excluded from the scope of

the derogation measure as of 1 July 2025.

The split payment mechanism is part of a package of measures introduced by Italy in order to

counter tax fraud and evasion. This package of measures involves amongst others electronic

invoicing and the electronic transmission of data on daily charges. Electronic invoicing was

introduced as of 1 July 2018 in respect to certain sectors, and as of 1 January 2019 in a

generalised form. This obligation was authorised by Council Implementing Decision (EU)

2018/5936. The electronic transmission of data on daily charges requires taxpayers engaged in

3 Council Implementing Decision (EU) 2017/784 of 25 April 2017 authorising the Italian Republic to

apply a special measure derogating from Articles 206 and 226 of Directive 2006/112/EC on the

common system of value added tax and repealing Implementing Decision (EU) 2015/1401, OJ L 118,

6.5.2017, p. 17. 4 Council Implementing Decision (EU) 2020/1105 of 24 July 2020 amending Implementing Decision

(EU) 2017/784 authorising the Italian Republic to apply a special measure derogating from Articles 206

and 226 of Directive 2006/112/EC on the common system of value added tax, OJ L 242, 28.7.2020, p.

4. 5 Council Implementing Decision (EU) 2023/1552 of 25 July 2023 amending Implementing Decision

(EU) 2017/784 as regards the period of authorisation for, and the scope of, the special measure

derogating from Articles 206 and 226 of Directive 2006/112/EC on the common system of value added

tax taken by Italy, OJ L 188, 27.7.2023, p. 45. 6 Council Implementing Decision (EU) 2018/593 of 16 April 2018 authorising the Italian Republic to

introduce a special measure derogating from Articles 218 and 232 of Directive 2006/112/EC on the

common system of value added tax, OJ L 99, 19.4.2018, p. 14.

EN 3 EN

the retail trade and similar activities (not involving invoicing obligations) to store data on

daily charges electronically and transmit them electronically to the Agenzia delle Entrate.

This latter obligation became applicable on 1 January 2020 and, for taxpayers with a turnover

of over EUR 400 000, on 1 July 2019. This package of measures has replaced other control

measures, allowing the Italian tax authorities to cross-check the different operations declared

by the operators and to monitor their VAT payments. The latest legislative changes introduced

an obligation to make the data on VAT transactions from electronic invoices, cross-border

transactions and electronic charges immediately available to taxpayers in order to simplify

their compliance; leading to VAT returns being pre-completed by the Agenzia delle Entrate

and to the preparation of regular VAT assessments, which taxpayers can accept or

supplement.

Italy considers that the split payment mechanism and the mandatory electronic invoicing have

presented synergies that have resulted in a significant reduction of VAT fraud and therefore

should continue to coexist, given that the split payment is a tool to prevent fraud, while the

electronic invoicing is a tool to detect fraud.

According to Italy, the effectiveness of the split payment mechanism lies in the fact that this

instrument acts in a preventive manner with respect to cases of tax evasion, thus ensuring

greater revenue than any measure involving ex-post control activity. Regardless of how timely

and immediate the control activity may be, ex-post measures cannot always ensure the

effective recovery of the tax evaded. While electronic invoicing (or reporting of invoice data

in those cases where electronic invoicing is not mandatory) is an extremely effective measure,

once the control has been carried out, it is possible that the tax evader does not have the

necessary financial capacity to pay the debt. For this reason, Italy claims that the split

payment mechanism is a very effective tool when the recipient has a degree of tax compliance

higher than the supplier. Therefore, Italy considers that these measures are complementary,

not mutually interchangeable.

It should be noted that one of the effects of split payment is the fact that suppliers being

taxable persons are not able to offset the VAT paid on their input with the VAT received on

their supplies. They may constantly be in a credit position and may need to ask for an

effective refund of this VAT from the tax administration. On the other hand, under certain

conditions Italy authorises these suppliers to offset the VAT they did not receive from their

customers with other taxes due in Italy, thus limiting the cash flow problem that otherwise

may arise for businesses liable for paying their taxes in Italy. According to the data provided

by Italy, the average time for processing VAT refunds in 2024, in general, was 74 days while

in requests referred to taxable persons under the split payment, the average was of 60 days.

In the light of the above, it is proposed to accept the request made by Italy to prolong the

authorisation of the derogation but only until 30 June 2029 (as opposed to 31 December 2029,

as requested by Italy). That period should be sufficient to assess the effectiveness of the

measures implemented to reduce tax evasion in the sectors concerned. Further, by then

businesses and tax administration will be in a better position to undertake the necessary

adaptations in their systems.

Given the broad scope of the derogation, it is important to ensure the necessary follow-up

within the framework of this derogation and, in particular, to assess the impact of the measure

on the level of VAT fraud and on the situation of VAT refunds for the taxable persons

covered by the derogation. Italy is, therefore, requested to provide a report on the VAT refund

procedure with regard to the situation of suppliers (taxable persons) covered by the derogation

fifteen months after its entry into force. This report should, in particular, provide statistics as

regards the average time needed to effectively refund the VAT to these taxable persons and

EN 4 EN

outline particular problems that might have occurred in this context. This report should also

indicate the different measures implemented to combat the tax evasion for the supplies

covered by the derogation, their date of entry into force, as well as an evaluation of their

effectiveness.

• Consistency with existing policy provisions in the policy area

The derogation is consistent with the existing policy provisions in the policy area.

The Commission adopted on 8 December 2022 a Proposal for a Council Directive amending

Directive 2006/112/EC as regards VAT rules for the digital age7 . One of the main objectives

of the proposal to fight VAT fraud by implementing digital reporting requirements based on

e-invoicing. This reform, adopted by the Council on 11 March 2025, will allow Member

States to implement mandatory e-invoicing, as Italy is currently doing, but eliminating the

need to request further derogations from the VAT Directive in order to implement such

systems. As mentioned above, the reporting of data to the tax administration through

electronic invoicing is part of the package of measures adopted by Italy, together with the

split payment mechanism, to fight against VAT fraud.

By Council Implementing Decision (EU) 2019/3108 Poland was granted a similar derogation

to apply the split payment mechanism. This derogation was initially granted until 28 February

2022, then extended until 28 February 20259 and subsequently extended until 29 February

202810. The Polish split payment system comprises a voluntary and a mandatory split

payment mechanism. This mandatory split payment system affects supplies of goods and

services paid by electronic bank transfers, carried out between taxable persons in areas

particularly exposed to VAT fraud and in which fraud has been detected for years. In the

Polish mandatory split payment system, the bank acts as a splitting agent, transferring the

amount paid by the customer to the relevant accounts of the supplier, i.e. the taxable amount

to the regular account of the trader and the VAT amount to the trader's blocked VAT account.

Funds on the blocked VAT account are owned by the taxable person, however, his possibility

to dispose of the funds is limited in principle to the payment of VAT due to the tax authority

or to the suppliers.

2. LEGAL BASIS, SUBSIDIARITY AND PROPORTIONALITY

• Legal basis

The legal basis is Article 395 of the VAT Directive which provides that the Council, acting

unanimously on a proposal from the Commission, may authorise any Member State to

introduce special measures for derogation from the provisions of this Directive, in order to

7 COM/2022/701 final. 8 Council Implementing Decision (EU) 2019/310 of 18 February 2019 authorising Poland to introduce a

special measure derogating from Article 226 of Directive 2006/112/EC on the common system of value

added tax, OJ L 51, 22.2.2019, p. 19. 9 Council Implementing Decision (EU) 2022/559 of 5 April 2022 amending Implementing Decision (EU)

2019/310 as regards the authorisation granted to Poland to continue to apply the special measure

derogating from Article 226 of Directive 2006/112/EC on the common system of value added tax, OJ L

108, 7.4.2022, p. 51. 10 Council Implementing Decision (EU) 2025/373 of 18 February 2025 amending Implementing Decision

(EU) 2019/310 as regards the authorisation granted to Poland to continue to apply the special measure

derogating from Article 226 of Directive 2006/112/EC on the common system of value added tax, OJ L,

2025/373, 28.2.2025.

EN 5 EN

simplify the procedure for collecting VAT or to prevent certain forms of tax evasion or

avoidance.

• Subsidiarity (for non-exclusive competence)

Considering the provision of the VAT Directive on which it is based, the proposal falls under

the exclusive competence of the European Union. Hence, the subsidiarity principle does not

apply.

• Proportionality

The Decision concerns an authorisation granted to a Member State upon its own request and

does not constitute any obligation.

Given that the derogation is limited in time and restricted to supplies of goods and services to

the public sector and to companies that are state-controlled, the scope is targeted to specific

sectors that pose considerable problems of tax evasion. Therefore, the special measure is

proportionate to the aim pursued, i.e. to combat tax evasion.

• Choice of the instrument

The instrument proposed is a Council Implementing Decision.

Under Article 395 of the VAT Directive, a derogation from the common VAT rules is only

possible upon authorisation by the Council, which is acting unanimously on a proposal from

the Commission. A Council Implementing Decision is the most suitable instrument since it

can be addressed to an individual Member State.

3. RESULTS OF EX-POST EVALUATIONS, STAKEHOLDER

CONSULTATIONS AND IMPACT ASSESSMENTS

• Stakeholder consultations

No stakeholder consultation has been conducted. The present proposal is based on a request

made by Italy and concerns only this particular Member State.

• Impact assessment

An impact assessment was not carried out as the proposal is not expected to lead to significant

economic, environmental or social impacts.

The proposal for a Council Implementing Decision aims at prolonging the application of the

derogation from Articles 206 and 226 of the VAT Directive for supplies to public authorities,

and to companies controlled by central and by local authorities. By imposing that the VAT

due is paid to a separate bank account of the tax administration, the proposal for a Council

Implementing Decision aims in the first place at combating tax evasion in the form of non-

payment of VAT by suppliers to the listed entities. The measure currently applied by Italy

appeared to be an effective tool for this aim.

According to the data provided by Italy, the implementation of the measure entails an increase

in payments of about EUR 4.6 billion per year. This amount was determined by the Agenzia

delle Entrate, by considering that for the suppliers of the Pubblica Amministrazione (PA), for

the same transactions, the sum of the lower output VAT actually paid following the

introduction of split payment mechanism, net of the increase in compensations and refunds, is

lower than the payments made by the PA relating to the same transactions. Further analysis

made by Italy conclude that this effect has remained stable during all years that the measure

EN 6 EN

has been implemented with its full scope. Italy fears that the elimination of the measure could

result in a loss of revenue of the same magnitude at a time when Italy has to still cope with a

significant VAT gap.

Another effect that should be taken into account is that suppliers under this system do not

receive the VAT from their clients. Therefore, they will more often have to ask for an

effective refund of the VAT, in case they cannot offset this VAT with other taxes due in Italy.

To avoid a negative impact on these taxable persons, even more so if the suppliers are not

established in Italy, it is essential that the refund procedure is functioning properly and timely.

According to Italy, the average processing times for refunds largely comply with the three-

month deadline established by the national legislation11. Further, these processing times are

shortened for companies subject to the split payment mechanism thanks to the priority

treatment of these requests. Moreover, the introduction of electronic invoicing has facilitated

the overall processing of requests, contributing to the general reduction of the time required to

process refund requests. According to the data provided by Italy, the average time for

processing refunds in 2024 was 74 days while in requests under the split payment the average

was of 60 days.

• Fundamental rights

The proposal does not have any consequences for the protection of fundamental rights.

4. BUDGETARY IMPLICATIONS

The measure will have no adverse impact on the Union's own resources accruing from VAT.

11 Article 38-bis of Presidential Decree No 633 of 26 October 1972.

EN 7 EN

2026/0146 (NLE)

Proposal for a

COUNCIL IMPLEMENTING DECISION

amending Implementing Decision (EU) 2017/784 authorising the Italian Republic to

apply a special measure derogating from Articles 206 and 226 of Directive 2006/112/EC

on the common system of value added tax

THE COUNCIL OF THE EUROPEAN UNION,

Having regard to the Treaty on the Functioning of the European Union,

Having regard to Council Directive 2006/112/EC of 28 November 2006 on the common

system of valued added tax1, and in particular Article 395(1), first subparagraph, thereof,

Having regard to the proposal from the European Commission,

Whereas:

(1) By Council Implementing Decision (EU) 2015/14012, Italy was authorised, until 31

December 2017, to require that value added tax (VAT) due on supplies to public

authorities was to be paid by those authorities to a separate and blocked bank account

of the tax authorities (‘the special measure’). The special measure constituted a

derogation from Articles 206 and 226 of Directive 2006/112/EC in relation to VAT

payment and invoicing rules.

(2) By Council Implementing Decision (EU) 2017/7843, Italy was authorised to apply the

special measure until 30 June 2020 and the scope of the special measure was

broadened to include supplies to certain companies controlled by public authorities

and to companies listed on the stock exchange that are included in the Financial Times

Stock Exchange Milano Indice di Borsa (‘FTSE MIB’) index. The special measure

was further extended until 30 June 2023 by Council Implementing Decision (EU)

2020/11054 and subsequently until 30 June 2026 by Council Implementing Decision

(EU) 2023/15525. Under Implementing Decision (EU) 2023/1552, companies listed on

the stock exchange were excluded from the scope of the special measure as of 1 July

2025.

1 OJ L 347, 11.12.2006, p. 1, ELI: http://data.europa.eu/eli/dir/2006/112/oj. 2 Council Implementing Decision (EU) 2015/1401 of 14 July 2015 authorising Italy to introduce a special

measure derogating from Articles 206 and 226 of Directive 2006/112/EC on the common system of

value added tax (OJ L 217, 18.8.2015, p. 7, ELI: http://data.europa.eu/eli/dec_impl/2015/1401/oj). 3 Council Implementing Decision (EU) 2017/784 of 25 April 2017 authorising the Italian Republic to

apply a special measure derogating from Articles 206 and 226 of Directive 2006/112/EC on the

common system of value added tax and repealing Implementing Decision (EU) 2015/1401 (OJ L 118,

6.5.2017, p. 17, ELI: http://data.europa.eu/eli/dec_impl/2017/784/oj). 4 Council Implementing Decision (EU) 2020/1105 of 24 July 2020 amending Implementing Decision

(EU) 2017/784 authorising the Italian Republic to apply a special measure derogating from Articles 206

and 226 of Directive 2006/112/EC on the common system of value added tax (OJ L 242, 28.7.2020, p.

4, ELI: http://data.europa.eu/eli/dec_impl/2020/1105/oj). 5 Council Implementing Decision (EU) 2023/1552 of 25 July 2023 amending Implementing Decision

(EU) 2017/784 as regards the period of authorisation for, and the scope of, the special measure

derogating from Articles 206 and 226 of Directive 2006/112/EC on the common system of value added

tax taken by Italy (OJ L 188, 27.7.2023, p. 45, ELI: http://data.europa.eu/eli/dec_impl/2023/1552/oj).

EN 8 EN

(3) By letter registered with the Commission on 9 October 2025, Italy requested an

authorisation to continue to apply the special measures until 31 December 2029.

(4) In accordance with Article 395(2), second subparagraph, of Directive 2006/112/EC,

the Commission transmitted the request made by Italy to the other Member States by

letter dated 27 April 2026. By letter dated 28 April 2026, the Commission notified

Italy that it had all the information necessary for the appraisal of the request.

(5) The special measure is part of a package of measures introduced by Italy in order to

counter tax fraud and evasion. That package of measures, including mandatory

electronic invoicing authorised by Council Implementing Decision (EU) 2018/5936,

has replaced other control measures and allows the Italian tax authorities to cross-

check the different operations declared by taxable persons and to monitor their VAT

payments.

(6) Italy considers that, in the context of the package of measures implemented,

mandatory electronic invoicing reduces the time needed by the tax administration to

become aware of the existence of a potential case of tax fraud or evasion. However,

Italy also considers that, in the absence of the split payment mechanism introduced by

the special measure, the recovery of VAT amounts due from taxable persons engaged

in tax fraud or evasion might be impossible after the cross-check has been carried out

because, in the meantime, those taxable persons might have become insolvent. Thus,

the split payment mechanism, as an ex ante measure, has proved to be highly effective

and complementary to mandatory electronic invoicing, which is an ex post measure.

(7) One of the effects of the special measure is that suppliers, which are taxable persons,

are not able to offset the VAT paid on their input with the VAT received on their

supplies. Such suppliers may constantly be in a credit position and may need to ask for

an effective refund of the VAT paid on their input from the tax authorities. According

to the information provided by Italy, taxable persons carrying out transactions subject

to the special measure are entitled to receive the payment of the relevant VAT credits

as a priority, up to the limit of the credit deriving from such transactions. That practice

requires that refund requests related to the special measure are processed as a priority

both during preliminary investigation and during the payment of sums due from non-

priority refunds.

(8) Italy repeatedly committed itself to not seeking the renewal of the special measure

once the package of measures Italy intended to apply was fully implemented.

However, Italy now considers that, given the effectiveness of the special measure and

its synergies with other applied measures, in particular with mandatory electronic

invoicing, the special measure should be extended to avoid a setback in the efforts

made to reduce the VAT gap in Italy. The authorisation to apply the special measure

should therefore, for the last time, be extended until 30 June 2029. In fact, as

authorisations for special measures that derogate from the general VAT rules only

constitute a means of last resort, Italy should strengthen and take full benefit of its

conventional means to fight and prevent VAT fraud and, where necessary, introduce

new ones up to the point that a further extension of the special measure would no

longer be necessary beyond the end of June 2029.

6 Council Implementing Decision (EU) 2018/593 of 16 April 2018 authorising the Italian Republic to

introduce a special measure derogating from Articles 218 and 232 of Directive 2006/112/EC on the

common system of value added tax (OJ L 99, 19.4.2018, p. 14,

ELI: http://data.europa.eu/eli/dec_impl/2018/593/oj).

EN 9 EN

(9) To guarantee the necessary follow-up within the framework of the special measure and

in particular to assess the impact on VAT refunds to taxable persons covered by the

special measure, Italy should submit a report to the Commission by September 2027.

That report should address the overall situation of, and in particular the average time

needed for, VAT refunds to taxable persons, and the effectiveness of the special

measure and any other measures implemented by Italy with the aim of reducing tax

evasion in the sectors concerned. That report should include a list of those measures,

together with their date of entry into force.

(10) The special measure is proportionate to the objectives pursued since it is limited in

time and restricted to sectors which pose considerable risks with respect to tax

evasion. In addition, the special measure does not create a risk that tax evasion would

shift to other sectors within Italy or to other Member States.

(11) The special measure will not negatively affect the overall amount of tax revenue

collected at the stage of final consumption and will have no adverse impact on the

Union’s own resources accruing from VAT.

(12) Implementing Decision (EU) 2017/784 should therefore be amended accordingly,

HAS ADOPTED THIS DECISION:

Article 1

Council Implementing Decision (EU) 2017/784 is amended as follows:

(1) in Article 3, second paragraph, the date ‘30 September 2024’ is replaced by the date

‘30 September 2027’;

(2) in Article 5, the date ‘30 June 2026’ is replaced by the date ‘30 June 2029’.

Article 2

This Decision is addressed to the Italian Republic.

Done at Brussels,

For the Council

The President

ET ET

EUROOPA KOMISJON

Brüssel, 17.6.2026

COM(2026) 281 final

2026/0146 (NLE)

Ettepanek:

NÕUKOGU RAKENDUSOTSUS,

millega muudetakse rakendusotsust (EL) 2017/784, millega antakse Itaalia Vabariigile

luba kohaldada erimeedet, millega tehakse erand direktiivi 2006/112/EÜ (mis käsitleb

ühist käibemaksusüsteemi) artiklitest 206 ja 226

ET 1 ET

SELETUSKIRI

Vastavalt 28. novembri 2006. aasta direktiivi 2006/112/EÜ (mis käsitleb ühist

käibemaksusüsteemi)1 (edaspidi „käibemaksudirektiiv“) artikli 395 lõikele 1 võib nõukogu

ühehäälselt komisjoni ettepaneku põhjal anda igale liikmesriigile loa võtta erimeetmeid

kõnealuse direktiivi sätetest erandite tegemiseks, et lihtsustada käibemaksu kogumise

menetlust või hoida ära teatavat maksudest kõrvalehoidmist või maksustamise vältimist.

Komisjonis 9. oktoobril 2025 registreeritud kirjas taotles Itaalia Vabariik luba kohaldada edasi erandit käibemaksudirektiivi artiklitest 206 ja 226 seoses käibemaksu tasumisega ning nõuetega arvete esitamiseks kauba tarnimise ja teenuste osutamise eest riigiasutustele, riigi ja kohaliku omavalitsuse kontrollitavatele äriühingutele.

Vastavalt käibemaksudirektiivi artikli 395 lõikele 2 teavitas komisjon 27. aprilli 2026. aasta kirjaga muid liikmesriike Itaalia Vabariigi taotlusest. 28. aprilli 2026. aasta kirjas teatas komisjon Itaalia Vabariigile, et tal on olemas kogu teave, mida on vaja taotluse hindamiseks.

1. ETTEPANEKU TAUST

• Ettepaneku põhjused ja eesmärgid

Pärast seda, kui Itaalia oli kasutusele võtnud statistikal põhineva kontrollisüsteemi, leidis ta, et

riigiasutustele tarnitava kauba ja osutatavate teenuste puhul esineb palju käibemaksupettusi.

Sellise tegevuse lõpetamiseks taotles Itaalia 2014. aastal, et riigiasutustele tarnitava kauba või

osutatavate teenuste eest tasumisele kuuluvat käibemaksu ei makstaks kaubatarnijale või

teenuseosutajale, vaid kantaks maksuameti eraldiseisvale ja kinnisele pangakontole. Seda

mehhanismi nimetatakse tavaliselt jagatud maksmiseks, kuna makse, mille klient tavajuhul

kannab täielikult üle tarnijale (tasu tarne eest koos käibemaksuga), jaguneb järgmisteks

osadeks: i) tasu, mis makstakse kaupade tarnijale või teenuste osutajale, ning ii) tasumisele

kuuluv käibemaks, mis makstakse maksuhalduri kinnisele pangakontole.

Nõukogu rakendusotsusega (EL) 2015/14012 anti luba kohaldada erandit kuni 31. detsembrini

2017. Sellega anti Itaaliale luba teha erand käibemaksudirektiivi artiklist 206 seoses

käibemaksu tasumisega ning käibemaksudirektiivi artiklist 226 seoses nõuetega arvete

esitamiseks.

Itaalia taotles erandit piiratud ajavahemikuks, mille jooksul töötada välja ja rakendada

asjakohane kontrollisüsteem ning saada täit kasu elektroonilise arveldamise andmetest.

Riigiasutustele tarnitava kauba või osutatavate teenuste puhul rakendatav elektroonilise

arveldamise kohustus, mis võimaldab reaalajas kontrollida üksikuid tehinguid ning

riigiasutuste ostudelt tasumisele kuuluva käibemaksu täpseid summasid, peaks lubama Itaalial

asjaomast sektorit tavapäraste kontrollimeetoditega kontrollida, ilma et oleks vaja teha

käibemaksudirektiivist erandeid, et kohaldada jagatud maksmise meedet.

Itaalia esitatud teabe kohaselt andis riigiasutustele tarnitava kauba või osutatavate teenuste

puhul elektroonilise arveldamise kehtestamine maksuametile palju teavet arvete liikumise

kohta, võimaldades kontrollida tehinguid ning nendega seotud käibemaksusummasid. Kuid

tõhusa kontrollisüsteemi teine element – kohustus edastada maksuametile kõikide väljastatud

ja saadud arvete andmed – kehtestati alles alates 1. jaanuarist 2017. Meetme tõhususe

saavutamiseks ning maksumaksjate maksukuulekuse parandamiseks oli tarvis rohkem aega.

1 ELT L 347, 11.12.2006, lk 1. 2 Nõukogu 14. juuli 2015. aasta rakendusotsus (EL) 2015/1401, millega antakse Itaaliale luba kehtestada

erimeede, millega tehakse erand direktiivi 2006/112/EÜ (mis käsitleb ühist käibemaksusüsteemi)

artiklitest 206 ja 226 (ELT L 217, 18.8.2015, lk 7–8).

ET 2 ET

Sellest tulenevalt taotles Itaalia, et pikendataks erandit käibemaksudirektiivi artiklitest 206 ja

226 seoses riigiasutustele tarnitava kauba ja osutatavate teenustega.

Lisaks avastati Itaalias maksudest kõrvalehoidmisi sektoris, kus tarnitakse kaupa ja osutatakse

teenuseid riigi kontrollitavatele äriühingutele ja väikesele, 40-liikmelisele börsiettevõtete

rühmale. Selleks et võidelda niisuguse maksudest kõrvalehoidmisega ning hoida ära edasist

käibemaksukahju riigi maksutuludele, taotles Itaalia, et erandit käibemaksudirektiivi

artiklitest 206 ja 226 kohaldataks ka kõnealustele äriühingutele tarnitava kauba ja osutatavate

teenuste suhtes, kuna Itaalia peab neid äriühinguid riigiasutustega võrreldes samavõrd

usaldusväärseteks. Tegemist on riigi ja kohaliku omavalitsuse kontrollitavate äriühingutega

ning umbes 40 börsiettevõttest koosneva rühmaga, kokku ligikaudu 2 400 äriühinguga. Itaalia

eeldas, et jagatud maksmise mehhanismi kohaldamisala laiendamine nimetatud äriühingutele

aitab ära hoida maksudest kõrvalehoidmist, mis tuleneb sellest, et kaubatarnijad ja

teenuseosutajad jätavad kõnealustele äriühingutele käibemaksu tasumata, ning et selle

meetme kohaldamise tulemusel suureneb käibemaksutulu.

Nõukogu rakendusotsusega (EL) 2017/7843 anti luba pikendada laiendatud kohaldamisalaga

erandi kehtivust kuni 30. juunini 2020. Itaalia on korduvalt lubanud mitte taotleda erimeetme

pikendamist, kui tema kavandatud meetmepakett on täielikult rakendatud. Siiski oli 2020.

aastal meetmete tõhusust nende hiljutise rakendamise tõttu veel vara täielikult hinnata. Võttes

arvesse raskusi, millega COVID-19 pandeemia tõttu silmitsi seisti, oli maksukohustuslastel

keerulisem oma arveldussüsteemides nõutavaid muudatusi rakendada ja maksuhalduritel oma

kontrolli- ja IT-süsteeme kohandada. Seetõttu lubati nõukogu rakendusotsusega (EL)

2020/11054 jagatud maksmise mehhanismi kohaldada 30. juunini 2023. Kõnealust erimeedet

pikendati seejärel nõukogu rakendusotsusega (EL) 2023/15525 kuni 30. juunini 2026. Viimase

pikendamisotsusega jäeti alates 1. juulist 2025 erimeetme kohaldamisalast välja börsil

noteeritud äriühingud.

Jagatud maksmise mehhanism on osa meetmepaketist, mille Itaalia on kehtestanud

maksupettuste ja maksudest kõrvalehoidmise vastu võitlemiseks. See meetmepakett hõlmab

muu hulgas elektroonilist arveldamist ja päevatasusid käsitlevate andmete elektroonilist

edastamist. Elektrooniline arveldamine võeti kasutusele teatavate sektorite puhul alates 1.

juulist 2018 ning üldiselt alates 1. jaanuarist 2019. Kõnealuse kohustuse kehtestamiseks anti

luba nõukogu rakendusotsusega (EL) 2018/5936. Päevatasusid käsitlevate andmete

elektroonilise edastamise puhul nõutakse, et jaemüügi ja muu sarnase tegevusega (mis ei

hõlma arvete esitamise kohustust) tegelevad maksumaksjad säilitaksid päevatasusid

käsitlevad andmed elektrooniliselt ja edastaksid need elektrooniliselt asutusele Agenzia delle

Entrate. Viimati nimetatud kohustus hakkas kehtima 1. jaanuaril 2020 ning

3 Nõukogu 25. aprilli 2017. aasta rakendusotsus (EL) 2017/784, millega antakse Itaalia Vabariigile luba

kohaldada erimeedet, millega tehakse erand direktiivi 2006/112/EÜ (mis käsitleb ühist

käibemaksusüsteemi) artiklitest 206 ja 226, ja tunnistatakse kehtetuks rakendusotsus (EL) 2015/1401

(ELT L 118, 6.5.2017, lk 17). 4 Nõukogu 24. juuli 2020. aasta rakendusotsus (EL) 2020/1105, millega muudetakse rakendusotsust (EL)

2017/784, millega antakse Itaalia Vabariigile luba kohaldada erimeedet, millega tehakse erand direktiivi

2006/112/EÜ (mis käsitleb ühist käibemaksusüsteemi) artiklitest 206 ja 226 (ELT L 242, 28.7.2020,

lk 4). 5 Nõukogu 25. juuli 2023. aasta rakendusotsus (EL) 2023/1552, millega muudetakse rakendusotsust

(EL) 2017/784 seoses direktiivi 2006/112/EÜ (mis käsitleb ühist käibemaksusüsteemi) artiklitest

206 ja 226 erandi tegemist võimaldava Itaalia erimeetme kehtivusaja ja kohaldamisalaga (ELT L 188,

27.7.2023, lk 45). 6 Nõukogu 16. aprilli 2018. aasta rakendusotsus (EL) 2018/593, millega lubatakse Itaalia Vabariigil

kehtestada erimeede, millega tehakse erand direktiivi 2006/112/EÜ (mis käsitleb ühist

käibemaksusüsteemi) artiklitest 218 ja 232 (ELT L 99, 19.4.2018, lk 14.)

ET 3 ET

maksukohustuslaste puhul, kelle käive ületab 400 000 eurot, 1. juulil 2019. Meetmepakett on

asendanud muud kontrollimeetmed ning võimaldab Itaalia maksuametil ristkontrollida

ettevõtjate deklareeritud erinevaid tehinguid ning jälgida käibemaksusummade tasumist. Viimaste seadusandlike muudatustega kehtestati kohustus teha maksumaksjatele viivitamata

kättesaadavaks elektrooniliste arvete, piiriüleste tehingute ja elektrooniliste tasude põhjal

saadud andmed käibemaksuga maksustatavate tehingute kohta, et lihtsustada nõuete täitmist;

nii on käibedeklaratsioonid Agenzia delle Entrate poolt eeltäidetud ning korrapäraselt

koostatakse käibemaksuteated, mida maksumaksjad saavad aktsepteerida või täiendada.

Itaalia leiab, et jagatud maksmise mehhanism ja kohustuslik elektrooniline arveldamine on

koos hästi toiminud ja ning tänu sellele on käibemaksupettus märkimisväärselt vähenenud

ning et seetõttu peaksid mõlemad meetmed jääma kehtima, kuna jagatud maksmise

mehhanism on pettuste ennetamise vahend, samas kui elektrooniline arveldamine on pettuste

avastamise vahend.

Itaalia sõnul seisneb jagatud maksmise mehhanismi tõhusus selles, et see toimib maksudest

kõrvalehoidmise juhtumite suhtes ennetavalt, tagades nii suurema tulu laekumise kui mis

tahes muu meede, mis seisneb järelkontrollis. Isegi kui kontrollid viiakse läbi õigel ajal ja

viivitamata, ei taga tagantjärele võetud meetmed alati maksudest kõrvalehoidmise tulemusel

tekkinud maksuvõlgnevuse tõhusat sissenõudmist. Kuigi elektrooniline arveldamine (või

arveandmete esitamine juhul, kui elektrooniline arveldamine ei ole kohustuslik) on äärmiselt

tõhus meede, võib pärast kontrolli tegemist ilmneda, et maksudest kõrvalehoidjal ei ole võla

tasumiseks vajalikku finantssuutlikkust. Seetõttu väidab Itaalia, et jagatud maksmise

mehhanism on väga tõhus vahend, kui kauba või teenuse saaja on maksukuulekam kui tarnija

või teenuse osutaja. Seetõttu leiab Itaalia, et need meetmed täiendavad, mitte ei asenda

üksteist.

Tuleb märkida, et jagatud maksmise mehhanismi üks tagajärg on see, et maksukohustuslasest

kaubatarnijad või teenuseosutajad ei saa tasaarveldada sisendkäibemaksu kaubatarnetelt või

osutatud teenustelt tasutud käibemaksuga. Nad võivad olla pidevalt krediidipositsioonis ja

peavad maksuametilt taotlema selle käibemaksu tagastamist. Teisalt aga võimaldab Itaalia

teatud tingimustel neil kaubatarnijatel ja teenuseosutajatel klientidelt saamata jäänud

käibemaksu tasaarveldada muude Itaalias tasumisele kuuluvate maksudega, leevendades

nõnda rahavooprobleemi, mis võiks muidu tekkida ettevõtjatel, kes on kohustatud Itaalias

makse maksma. Itaalia esitatud andmete kohaselt kestis käibemaksutagastuse menetlus 2024.

aastal keskmiselt 74 päeva, samas kui jagatud maksmise raames maksukohustuslastele

esitatud taotluste puhul oli see keskmiselt 60 päeva.

Eespool toodut arvesse võttes tehakse ettepanek kiita heaks Itaalia taotlus erandi kehtivuse

pikendamiseks, kuid üksnes kuni 30. juunini 2029 (Itaalia taotletud 31. detsembri 2029

asemel). See ajavahemik peaks olema piisav, et hinnata asjaomastes sektorites maksudest

kõrvalehoidmise vähendamiseks võetud meetmete tõhusust. Selleks ajaks on ettevõtjatel ja

maksuametil paremad võimalused teha oma süsteemides vajalikud kohandused.

Arvestades erandi laia kohaldamisala, on oluline tagada vajalik kontroll erandi kohaldamise

üle ja eriti hinnata meetme mõju käibemaksupettustele ning erandi kohaldamisalasse jäävate

maksukohustuslaste käibemaksutagastustele. Seepärast peab Itaalia esitama 15 kuud pärast

erandi kehtima hakkamist aruande, milles kirjeldatakse käibemaksu tagastamise protsessi

seoses erandi kohaldamisalasse jäävate kaubatarnijate ja teenuseosutajate

(maksukohustuslaste) olukorraga. Aruandes tuleb eelkõige esitada andmed selle kohta, kui

palju kulus keskmiselt aega käibemaksu tegelikuks tagastamiseks kõnealustele

maksukohustuslastele, ja tuua välja probleemid, mis võisid sellega seoses ette tulla.

Kõnealuses aruandes tuleb esitada ka erinevad meetmed, mida on rakendatud maksudest

ET 4 ET

kõrvalehoidmise vastu võitlemiseks erandiga hõlmatud tarnete puhul, nende jõustumise

kuupäev ning hinnang nende tõhususele.

• Kooskõla poliitikavaldkonnas praegu kehtivate õigusnormidega

Erand on kooskõlas asjaomases poliitikavaldkonnas kehtivate õigusnormidega.

Komisjon esitas 8. detsembril 2022 ettepaneku võtta vastu nõukogu direktiiv, millega

muudetakse direktiivi 2006/112/EÜ digiajastu käibemaksueeskirjade osas7. Ettepaneku üks

peamisi eesmärke on võidelda käibemaksupettuste vastu, rakendades elektroonilisel

arveldamisel põhinevaid digitaalse aruandluse nõudeid. See muudatus, mille nõukogu võttis

vastu 11. märtsil 2025, võimaldab liikmesriikidel rakendada kohustuslikku elektroonilist

arveldamist ja kaotada vajadus taotleda selliste süsteemide rakendamiseks täiendavaid

erandeid käibemaksudirektiivist. Nagu eespool märgitud, on andmete esitamine

maksuhaldurile elektroonilise arveldamise teel koos jagatud maksmise menetlusega osa

meetmepaketist, mille Itaalia on käibemaksupettuste vastu võitlemiseks kehtestanud.

Nõukogu rakendusotsusega (EL) 2019/3108 võimaldati Poolale samasugust erandit ja lubati

kohaldada jagatud maksmise mehhanismi. Seda erandit lubati kohaldada esialgu kuni 28.

veebruarini 2022, hiljem pikendati selle kehtivusaega 28. veebruarini 20259 ning seejärel 29.

veebruarini 202810. Poola jagatud maksmise süsteem koosneb vabatahtlikust ja kohustuslikust

jagatud maksmise mehhanismist. Kohustuslik jagatud maksmise süsteem mõjutab

maksukohustuslaste vahelisi elektrooniliste pangaülekannetega makstud kaubatarneid ja

teenuste osutamist valdkondades, kus käibemaksupettus on eriti suur ja kus pettusi on

avastatud juba aastaid. Poola kohustuslikus jagatud maksmise süsteemis tegutseb pank

osadeks jaotamise vahendajana, kandes kliendi makstud summa üle tarnija asjaomastele

kontodele, st maksustatava summa kaupleja tavakontole ja käibemaksusumma kaupleja

kinnisele käibemaksukontole. Kinnisel käibemaksukontol olevad rahalised vahendid kuuluvad

maksukohustuslasele, kuid tema võimalus neid käsutada piirdub põhimõtteliselt

maksuhaldurile või tarnijatele tasumisele kuuluva käibemaksu tasumisega.

2. ÕIGUSLIK ALUS, SUBSIDIAARSUS JA PROPORTSIONAALSUS

• Õiguslik alus

Õiguslik alus on käibemaksudirektiivi artikkel 395, mille kohaselt võib nõukogu komisjoni

ettepaneku põhjal ühehäälselt lubada liikmesriigil kohaldada erimeetmeid, millega tehakse

erand kõnealuse direktiivi sätetest selleks, et lihtsustada käibemaksu kogumise menetlust või

hoida ära teatavat maksudest kõrvalehoidmist või maksustamise vältimist.

7 COM(2022) 701 final. 8 Nõukogu 18. veebruari 2019. aasta rakendusotsus (EL) 2019/310, millega antakse Poolale luba

kehtestada erimeede, millega tehakse erand direktiivi 2006/112/EÜ (mis käsitleb ühist

käibemaksusüsteemi) artiklist 226 (ELT L 51, 22.2.2019, lk 19). 9 Nõukogu 5. aprilli 2022. aasta rakendusotsus (EL) 2022/559, millega muudetakse rakendusotsust (EL)

2019/310 seoses Poolale loa andmisega jätkata erimeetme kohaldamist, millega tehakse erand direktiivi

2006/112/EÜ (mis käsitleb ühist käibemaksusüsteemi) artiklist 226 (ELT L 108, 7.4.2022, lk 51). 10 Nõukogu 18. veebruari 2025. aasta rakendusotsus (EL) 2025/373, millega muudetakse rakendusotsust

(EL) 2019/310 seoses Poolale loa andmisega jätkata erimeetme kohaldamist, millega tehakse erand

direktiivi 2006/112/EÜ (mis käsitleb ühist käibemaksusüsteemi) artiklist 226 (ELT L, 2025/373,

28.2.2025).

ET 5 ET

• Subsidiaarsus (ainupädevusse mittekuuluva valdkonna puhul)

Võttes arvesse käibemaksudirektiivi sätet, millel ettepanek põhineb, kuulub ettepanek

Euroopa Liidu ainupädevusse. Seepärast subsidiaarsuse põhimõtet ei kohaldata.

• Proportsionaalsus

Otsus käsitleb liikmesriigile tema enda taotlusel antud luba ja sellega ei kehtestata kohustusi.

Kuna erand on ajaliselt piiratud ja hõlmab vaid kaupade tarnimist ja teenuste osutamist

riigiasutustele ning riigi ja kohaliku omavalitsuse kontrollitavatele äriühingutele, kuuluvad

selle kohaldamisalasse sektorid, kus on maksudest kõrvalehoidmisega palju probleeme. Seega

on erimeede kooskõlas taotletava eesmärgiga, st see aitab vältida maksudest kõrvalehoidmist.

• Vahendi valik

Kavandatav vahend: nõukogu rakendusotsus.

Käibemaksudirektiivi artikli 395 kohaselt on erandi tegemine ühistest käibemaksueeskirjadest

võimalik vaid komisjoni ettepaneku põhjal nõukogus ühehäälselt antud loa alusel. Nõukogu

rakendusotsus on kõige sobivam vahend, sest selle saab adresseerida konkreetsele

liikmesriigile.

3. JÄRELHINDAMISE, SIDUSRÜHMADEGA KONSULTEERIMISE JA MÕJU

HINDAMISE TULEMUSED

• Konsulteerimine sidusrühmadega

Sidusrühmadega ei konsulteeritud. Käesolev ettepanek põhineb Itaalia esitatud taotlusel ja

käsitleb ainult kõnealust konkreetset liikmesriiki.

• Mõju hindamine

Mõju ei hinnatud, kuna ettepanekul ei ole eeldatavasti märkimisväärset majandus-, sotsiaal-

ega keskkonnamõju.

Nõukogu rakendusotsuse ettepaneku eesmärk on pikendada käibemaksudirektiivi artiklitest

206 ja 226 tehtud erandi kohaldamist riigiasutustele, riigi ja kohaliku omavalitsuse

kontrollitavatele äriühingutele. Nõudes tasumisele kuuluva käibemaksu kandmist maksuameti

eraldiseisvale pangakontole, püütakse nõukogu rakendusotsusega eelkõige võidelda

maksudest kõrvalehoidmisega, mis tuleneb sellest, et kaubatarnijad ja teenuseosutajad jätavad

kõnealustele börsil noteeritud äriühingutele käibemaksu tasumata. Meede, mida Itaalia praegu

rakendab, on osutunud selle eesmärgi saavutamisel tõhusaks vahendiks.

Itaalia esitatud andmete kohaselt suurendas meetme rakendamine makseid ligikaudu 4,6

miljardi euro võrra aastas. Selle summa määras kindlaks Agenzia delle Entrate, kes leidis, et

Pubblica Amministrazione tarnijate puhul on samade tehingute eest pärast jagatud maksmise

mehhanismi kasutuselevõttu tegelikult tasutud väiksema tasumisele kuuluva käibemaksu

summa, millest on maha arvatud hüvitiste ja tagasimaksete suurenemine, väiksem kui

Pubblica Amministrazione poolt samade tehingutega seoses tehtud maksed. Itaalia edasises

analüüsis jõutakse järeldusele, et see mõju on püsinud stabiilsena kõigil aastatel, mil meedet

on täies ulatuses rakendatud. Itaalia kardab, et meetme kaotamine võib kaasa tuua sama suure

tulude vähenemise ajal, mil Itaalial tuleb endiselt toime tulla käibemaksu märkimisväärse

alalaekumisega.

ET 6 ET

Arvesse tuleks võtta veel ühte mõju, nimelt seda, et kõnealust süsteemi kasutavad tarnijad ei

saa käibemaksu oma klientidelt. Seetõttu peavad nad sagedamini taotlema käibemaksu

tagastamist, juhul kui nad ei saa seda käibemaksu tasaarveldada teiste Itaalias tasumisele

kuuluvate maksudega. Selleks et vältida negatiivset mõju nimetatud maksukohustuslastele,

eriti neile kaubatarnijatele ja teenuseosutajatele, kes ei asu Itaalias, peab tagastamismenetlus

toimima nõuetekohaselt ja viivitusteta. Itaalia leiab, et maksu tagastamise menetluse

keskmine kestus on üldjoontes kooskõlas siseriiklike õigusaktidega kehtestatud kolmekuulise

tähtajaga11. Lisaks lühendatakse menetlusaegu nende ettevõtjate puhul, kelle suhtes

kohaldatakse jagatud maksmise mehhanismi, kuna nende taotlusi käsitletakse eelisjärjekorras.

Ka on elektrooniline arveldamine lihtsustanud taotluste menetlemist tervikuna, aidates

vähendada tagastamistaotluste läbivaatamiseks kuluvat aega üldiselt. Itaalia esitatud andmete

kohaselt oli tagastamistaotluste menetlemise keskmine aeg 2024. aastal 74 päeva, samas kui

jagatud maksete raames esitatud taotluste menetlemisele kulus keskmiselt 60 päeva.

• Põhiõigused

Ettepanek ei mõjuta põhiõiguste kaitset.

4. MÕJU EELARVELE

Meede ei mõjuta ebasoodsalt käibemaksust laekuvaid liidu omavahendeid.

11 Presidendi 26. oktoobri 1972. aasta dekreedi nr 633 artikkel 38a.

ET 7 ET

2026/0146 (NLE)

Ettepanek:

NÕUKOGU RAKENDUSOTSUS,

millega muudetakse rakendusotsust (EL) 2017/784, millega antakse Itaalia Vabariigile

luba kohaldada erimeedet, millega tehakse erand direktiivi 2006/112/EÜ (mis käsitleb

ühist käibemaksusüsteemi) artiklitest 206 ja 226

EUROOPA LIIDU NÕUKOGU,

võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingut,

võttes arvesse nõukogu 28. novembri 2006. aasta direktiivi 2006/112/EÜ, mis käsitleb ühist

käibemaksusüsteemi,1 eriti selle artikli 395 lõike 1 esimest lõiku,

võttes arvesse Euroopa Komisjoni ettepanekut

ning arvestades järgmist:

(1) Nõukogu rakendusotsusega (EL) 2015/14012 lubati Itaalial kuni 31. detsembrini 2017

nõuda, et riigiasutustele tarnitava kauba või osutatavate teenuste eest tasumisele

kuuluva käibemaksu kannavad nimetatud asutused maksuhalduri eraldiseisvale ja

kinnisele pangakontole („erimeede“). Selle erimeetme puhul on tegemist erandiga

direktiivi 2006/112/EÜ artiklitest 206 ja 226 seoses käibemaksu tasumisega ning

arveldamisnõuetega.

(2) Nõukogu rakendusotsusega (EL) 2017/7843 lubati Itaalial kohaldada erimeedet kuni

30. juunini 2020 ja laiendati erimeetme kohaldamisala, et hõlmata teatavatele

riigiasutuste kontrollitavatele äriühingutele ja Financial Times Stock Exchange Milano

Indice di Borsal („FTSE MIB“) indekseeritud börsiettevõtetele tarnitavad kaubad ja

osutatavad teenused. Erimeetme kehtivust pikendati nõukogu rakendusotsusega (EL)

2020/11054 veel kuni 30. juunini 2023 ja seejärel nõukogu rakendusotsusega (EL)

2023/15525 kuni 30. juunini 2026. Rakendusotsusega (EL) 2023/1552 jäeti alates 1.

juulist 2025 erimeetme kohaldamisalast välja börsil noteeritud äriühingud.

1 ELT L 347, 11.12.2006, lk 1, ELI: http://data.europa.eu/eli/dir/2006/112/oj. 2 Nõukogu 14. juuli 2015. aasta rakendusotsus (EL) 2015/1401, millega antakse Itaaliale luba kehtestada

erimeede, millega tehakse erand direktiivi 2006/112/EÜ (mis käsitleb ühist käibemaksusüsteemi)

artiklitest 206 ja 226 (ELT L 217, 18.8.2015, lk 7, ELI: http://data.europa.eu/eli/dec_impl/2015/1401/oj). 3 Nõukogu 25. aprilli 2017. aasta rakendusotsus (EL) 2017/784, millega antakse Itaalia Vabariigile luba

kohaldada erimeedet, millega tehakse erand direktiivi 2006/112/EÜ (mis käsitleb ühist

käibemaksusüsteemi) artiklitest 206 ja 226, ja tunnistatakse kehtetuks rakendusotsus (EL) 2015/1401

(ELT L 118, 6.5.2017, lk 17, ELI: http://data.europa.eu/eli/dec_impl/2017/784/oj). 4 Nõukogu 24. juuli 2020. aasta rakendusotsus (EL) 2020/1105, millega muudetakse rakendusotsust (EL)

2017/784, millega antakse Itaalia Vabariigile luba kohaldada erimeedet, millega tehakse erand direktiivi

2006/112/EÜ (mis käsitleb ühist käibemaksusüsteemi) artiklitest 206 ja 226 (ELT L 242, 28.7.2020,

lk 4, ELI: http://data.europa.eu/eli/dec_impl/2020/1105/oj). 5 Nõukogu 25. juuli 2023. aasta rakendusotsus (EL) 2023/1552, millega muudetakse rakendusotsust

(EL) 2017/784 seoses direktiivi 2006/112/EÜ (mis käsitleb ühist käibemaksusüsteemi) artiklitest

206 ja 226 erandi tegemist võimaldava Itaalia erimeetme kehtivusaja ja kohaldamisalaga (ELT L 188,

27.7.2023, lk 45, ELI: http://data.europa.eu/eli/dec_impl/2023/1552/oj).

ET 8 ET

(3) Komisjonis 9. oktoobril 2025 registreeritud kirjas taotles Itaalia luba jätkata erimeetme

kohaldamist kuni 31. detsembrini 2029.

(4) Direktiivi 2006/112/EÜ artikli 395 lõike 2 teise lõigu kohaselt edastas komisjon 27.

aprilli 2026. aasta kirjaga Itaalia taotluse teistele liikmesriikidele. Komisjon teatas 28.

aprilli 2026. aasta kirjaga Itaaliale, et tal on taotluse hindamiseks kogu vajalik teave.

(5) Erimeede on osa meetmepaketist, mille Itaalia kehtestas maksupettuste ja maksudest

kõrvalehoidmise vastu võitlemiseks. Kõnealune meetmepakett, sealhulgas nõukogu

rakendusotsusega (EL) 2018/5936 kehtestatud kohustuslik e-arveldamine, on

asendanud muud kontrollimeetmed ning võimaldab Itaalia maksuhalduritel kontrollida

maksukohustuslaste deklareeritud erinevaid toiminguid ja seirata käibemaksu tasumist

nende poolt.

(6) Itaalia leiab rakendatud meetmepaketiga seoses, et kohustuslik elektrooniline

arveldamine lühendab aega, mis maksuhalduril kulub võimalikust maksupettuse või

maksudest kõrvalehoidmise juhtumist teadasaamiseks. Itaalia leiab aga samuti, et

erimeetmega kehtestatud jagatud maksmise mehhanismi puudumise korral võib

käibemaksu sissenõudmine käibemaksukohustuslastelt, kes on seotud maksupettuste

või maksudest kõrvalehoidmisega, pärast kontrolli tegemist osutuda võimatuks, juhul

kui nad on vahepeal muutunud maksejõuetuks. Seega on jagatud maksmise

mehhanism kui eelmeede osutunud väga tõhusaks ja täiendab kohustuslikku e-

arveldamist, mis on järelmeede.

(7) Erimeetme üks tagajärg on see, et kaubatarnijad või teenuseosutajad, kes on

maksukohustuslased, ei saa sisendkäibemaksu maha arvata oma tarnitud kauba või

osutatud teenuste eest saadud käibemaksust. Need kaubatarnijad või teenuseosutajad

võivad pidevalt olla krediidipositsioonis ja neil võib olla vaja taotleda maksuhaldurilt

sisendkäibemaksu tagastamist. Itaalia esitatud teabe kohaselt on maksukohustuslastel,

kes teevad erimeetmega hõlmatud tehinguid, õigus saada asjakohaste

käibemaksukrediitide maksmist eelisjärjekorras sellistest tehingutest tuleneva krediidi

piires. See tava tähendab, et erimeetmega seotud tagasimaksetaotlusi menetletakse

võrreldes mitteprioriteetsete tagasimaksetega nii eeluurimise kui ka tasumisele

kuuluvate summade maksmise ajal eelisjärjekorras.

(8) Itaalia on korduvalt lubanud mitte taotleda erimeetme pikendamist, kui tema

kavandatud meetmepakett on täielikult rakendatud. Siiski leiab Itaalia, et arvestades

erimeetme tõhusust ja selle koostoimet muude kohaldatavate meetmetega, eelkõige

kohustusliku elektroonilise arveldamisega, tuleks erimeetme kohaldamisala laiendada,

et vältida tagasilööke Itaalias käibemaksu alalaekumise vähendamiseks tehtud

jõupingutustele. Seega tuleks viimast korda erimeetme kohaldamise loa kehtivust

pikendada kuni 30. juunini 2029. Kuna üldistest käibemaksueeskirjadest kõrvale

kalduvate erimeetmete lubamine on üksnes viimane abinõu, peaks Itaalia tugevdama ja

kasutama täielikult ära oma tavapäraseid vahendeid käibemaksupettuste vastu

võitlemiseks ja nende ennetamiseks ning võtma vajaduse korral kasutusele uued

vahendid, et erimeetme edasine pikendamine ei oleks pärast 2029. aasta juuni lõppu

enam vajalik.

(9) Selleks et tagada vajalik järelkontroll erimeetmega seoses ja eelkõige hinnata mõju

erimeetmega hõlmatud maksukohustuslaste käibemaksutagastustele, peaks Itaalia

6 Nõukogu 16. aprilli 2018. aasta rakendusotsus (EL) 2018/593, millega lubatakse Itaalia Vabariigil

kehtestada erimeede, millega tehakse erand direktiivi 2006/112/EÜ (mis käsitleb ühist

käibemaksusüsteemi) artiklitest 218 ja 232 (ELT L 99, 19.4.2018, lk 14,

ELI: http://data.europa.eu/eli/dec_impl/2018/593/oj).

ET 9 ET

esitama 2027. aasta septembriks komisjonile aruande. Kõnealuses aruandes tuleks

käsitleda käibemaksu maksukohustuslastele tagastamise üldist olukorda, eeskätt

käibemaksu tagastamise keskmist kestust, ning kõnealuse erimeetme ja asjaomastes

sektorites maksudest kõrvalehoidmise vähendamiseks Itaalia rakendatud muude

meetmete tõhusust. Kõnealune aruanne peaks sisaldama nimetatud meetmete loetelu

koos nende jõustumise kuupäevaga.

(10) Erimeede on kooskõlas taotletava eesmärgiga, sest meede on ajaliselt piiratud ja seda

kohaldatakse üksnes sektorites, kus on märkimisväärne maksudest kõrvalehoidmise

risk. Lisaks sellele ei kaasne erimeetmega riski, et maksudest kõrvalehoidmine võiks

üle kanduda muudesse sektoritesse Itaalias või teistesse liikmesriikidesse.

(11) Erimeetme kohaldamine ei mõjuta negatiivselt lõpptarbimisetapis kogutava maksutulu

kogusummat ega avalda ebasoodsat mõju käibemaksust laekuvatele liidu

omavahenditele.

(12) Seepärast tuleks rakendusotsust (EL) 2017/784 vastavalt muuta,

ON VASTU VÕTNUD KÄESOLEVA OTSUSE:

Artikkel 1

Nõukogu rakendusotsust (EL) 2017/784 muudetakse järgmiselt:

1) artikli 3 teises lõigus asendatakse kuupäev „30. septembriks 2024“ kuupäevaga „30.

septembriks 2027“;

2) artiklis 5 asendatakse kuupäev „30. juuni 2026“ kuupäevaga „30. juunini 2029“.

Artikkel 2

Käesolev otsus on adresseeritud Itaalia Vabariigile.

Brüssel,

Nõukogu nimel

eesistuja