Vastuskiri

Varro Vooglaid

Riigikogu liige

.06.2026 nr 4-14/26-58/2

Vastus vastusõnavõtu kohta

Lugupeetud hr Vooglaid

Pöördusite Riigikogu juhatuse poole seoses vastusõnavõtu esitamise õigusega.

Riigikogu juhatus arutas Teie pöördumist oma k.a 16. juuni istungil.

Riigikogu kodu- ja töökorra seadus (RKKTS) eristab sõnavõtte (§ 69) ja vastusõnavõtte (§ 70).

Kuigi osundate sellele, et ka vastusõnavõtt on käsitletav „mõne teise sõnavõtuna“, peab arvestama

seaduse süsteemi ja eesmärgiga.

RKKTS § 69 reguleerib sõnavõtte kui läbirääkimiste põhivormi ning annab Riigikogu liikmetele

õiguse esineda sõnavõttudega. Seevastu sätestab RKKTS § 70 erandliku võimaluse anda

vastusõnavõtt juhul, kui Riigikogu liiget või tema seisukohti puudutatakse teises sõnavõtus.

Vastusõnavõtt ei ole iseseisev aruteluvorm, vaid piiratud reageerimisvõimalus läbirääkimiste

käigus (§ 69 nimetatud sõnavõtud) esitatud seisukohtadele. Seetõttu tuleb § 70 väljendit „mõni

teine sõnavõtt“ tõlgendada § 69 kontekstis ehk viitena läbirääkimiste käigus peetud sõnavõtule,

mitte vastusõnavõtule kui erandile. Vastupidine tõlgendus muudaks vastusõnavõtu sisuliselt

paralleelseks arutelukanaliks, mida seadus ette ei näe.

Sarnaselt ei ole võimalik vastusõnavõttu esitada muudele sõnavõttudele väljaspool läbirääkimisi

(nt infotunni, arupärimise ja umbusalduse käigus tehtud kõnedele), kuigi ka neid nimetatakse

seaduses sõnavõttudeks (vt nt § 134 lg 2, 140 lg 3, 157 lg 2).

Pikaaegse parlamentaarse tava kohaselt antakse vastusõnavõtte vaid sõnavõtus sisaldunud

seisukohtadele. Samale seisukohale on asutud ka RKKTS-i § 70 kommentaarides. Riigikogu

juhatus jääb seisukohale, et seaduse senine tõlgendus on õige ning puuduvad põhjused selle

muutmiseks.

Lugupidamisega

(allkirjastatud digitaalselt)

Lauri Hussar

Varro Vooglaid

Riigikogu liige

.06.2026 nr 4-14/26-58/2

Vastus vastusõnavõtu kohta

Lugupeetud hr Vooglaid

Pöördusite Riigikogu juhatuse poole seoses vastusõnavõtu esitamise õigusega.

Riigikogu juhatus arutas Teie pöördumist oma k.a 16. juuni istungil.

Riigikogu kodu- ja töökorra seadus (RKKTS) eristab sõnavõtte (§ 69) ja vastusõnavõtte (§ 70).

Kuigi osundate sellele, et ka vastusõnavõtt on käsitletav „mõne teise sõnavõtuna“, peab arvestama

seaduse süsteemi ja eesmärgiga.

RKKTS § 69 reguleerib sõnavõtte kui läbirääkimiste põhivormi ning annab Riigikogu liikmetele

õiguse esineda sõnavõttudega. Seevastu sätestab RKKTS § 70 erandliku võimaluse anda

vastusõnavõtt juhul, kui Riigikogu liiget või tema seisukohti puudutatakse teises sõnavõtus.

Vastusõnavõtt ei ole iseseisev aruteluvorm, vaid piiratud reageerimisvõimalus läbirääkimiste

käigus (§ 69 nimetatud sõnavõtud) esitatud seisukohtadele. Seetõttu tuleb § 70 väljendit „mõni

teine sõnavõtt“ tõlgendada § 69 kontekstis ehk viitena läbirääkimiste käigus peetud sõnavõtule,

mitte vastusõnavõtule kui erandile. Vastupidine tõlgendus muudaks vastusõnavõtu sisuliselt

paralleelseks arutelukanaliks, mida seadus ette ei näe.

Sarnaselt ei ole võimalik vastusõnavõttu esitada muudele sõnavõttudele väljaspool läbirääkimisi

(nt infotunni, arupärimise ja umbusalduse käigus tehtud kõnedele), kuigi ka neid nimetatakse

seaduses sõnavõttudeks (vt nt § 134 lg 2, 140 lg 3, 157 lg 2).

Pikaaegse parlamentaarse tava kohaselt antakse vastusõnavõtte vaid sõnavõtus sisaldunud

seisukohtadele. Samale seisukohale on asutud ka RKKTS-i § 70 kommentaarides. Riigikogu

juhatus jääb seisukohale, et seaduse senine tõlgendus on õige ning puuduvad põhjused selle

muutmiseks.

Lugupidamisega

(allkirjastatud digitaalselt)

Lauri Hussar