| Dokumendiregister | Riigikogu |
| Viit | |
| Registreeritud | 17.06.2026 |
| Sünkroonitud | 19.06.2026 |
| Liik | Protokoll |
| Funktsioon | |
| Sari | |
| Toimik | Komisjoni istung teisipäev, 9.06.2026 kell 14.00 |
| Juurdepääsupiirang | Avalik |
| Adressaat | |
| Saabumis/saatmisviis | |
| Vastutaja | |
| Originaal | Ava uues aknas |
Sotsiaaldernokraatliku Erakonna
PIIGIKOGU
Riigikogu pohiseaduskomisjon
fraktsioon
VOLITUS
09.06.2026
Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon maarab 09.06.2026.a. toimuval pOhiseaduskomisjoni istungil komisjoni liikme Lauri Läanemetsa asendusliikmeks Madis Kallase.
RIIOIKOGU Lossi plats Ia, T. +372 631 6331 riigikogu.ee
Lets
Fraktsiooni esimees
15165, TaIlinri F. t372 631 6334
Riigikogu põhiseaduskomisjoni
istungi protokoll nr 173
Tallinn, Toompea Teisipäev, 09. juuni 2026
Algus 14.00, lõpp 16.39
Juhataja: Ando Kiviberg (esimees)
Protokollija: Markus Veia (konsultant)
Võtsid osa:
Komisjoni liikmed: Madis Kallas (Lauri Läänemetsa asendusliige alates 4. päevakorrapunkti
muudatusettepaneku hääletamisest), Anastassia Kovalenko-Kõlvart, Katrin Kuusemäe, Kalle
Laanet (1. päevakorrapunkt); Hanah Lahe (Kalle Laanet asendusliige 4. päevakorrapunkt),
Lauri Läänemets (kuni 4. päevakorrapunkti muudatusettepaneku hääletamiseni), Helir-Valdor
Seeder, Pipi-Liis Siemann, Timo Suslov, Tanel Tein, Jaak Valge
Komisjoni ametnikud: Erle Enneveer (nõunik-sekretariaadijuhataja), Helin Leichter (nõunik),
Karin Tuulik (nõunik)
Puudusid: Ants Frosch ja Evelin Poolamets
Kutsutud: siseminister Igor Taro, Siseministeeriumi nõunik Siiri Leskov (1.-2.
päevakorrapunkt); riigi peaprokurör Astrid Asi; Riigiprokuratuuri avalike suhete talituse
juhataja Helen Uldrich (3. päevakorrapunkt); Eesti Noorteühenduste Liidu esindaja Petrik
Saks; Haridus- ja Teadusministeeriumi üldhariduspoliitika osakonna üldhariduse valdkonna
nõunik Mare Oja; Eesti Ajaloo- ja Ühiskonnaõpetuse Seltsi esindaja ja tegevõpetaja Ulla
Herkel; Õiguskantsleri Kantselei õiguskorra kaitse osakonna vanemnõunik Liina Lust-Vedder
(4. päevakorrapunkt)
Päevakord:
1. Vabariigi Valitsuse algatatud kodakondsuse seaduse muutmise seaduse ja sellega
seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu (932 SE) esimese lugemise
ettevalmistamine
2. Kodakondsuse seaduse muutmise ettepanekute arutelu
3. Riigi peaprokuröri ülevaade seadusega prokuratuurile pandud ülesannete täitmise kohta
eelmisel kalendriaastal
4. 45 Riigikogu liikme algatatud Euroopa Parlamendi valimise seaduse muutmise seaduse
(valimis- ja kandideerimisea langetamine) eelnõu (414 SE) teise lugemise ettevalmistamine
5. Info ja muud küsimused
1. Vabariigi Valitsuse algatatud kodakondsuse seaduse muutmise seaduse ja sellega
seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu (932 SE) esimese lugemise
ettevalmistamine
Ando Kiviberg tutvustas külalisi ning andis sõna siseminister Igor Tarole eelnõu
tutvustamiseks.
2
Igor Taro märkis, et eelnõu eesmärk on lõpetada olukord, kus Eestis sündinud lapsed jäävad
kodakondsuseta põhjusel, et nende vanemad ei ole oma kodakondsusküsimusi lahendanud.
Eelnõu kohaselt tekib Eestis sündinud lapsel võimalus saada Eesti kodakondsus juhul, kui
vähemalt üks määratlemata kodakondsusega vanem on enne lapse sündi viis aastat
seaduslikult Eestis elanud ning teine määratlemata kodakondsusega vanem elab samuti Eestis
seaduslikult. Eesmärk on vähendada määramatust ja suurendada Eesti kodanike arvu. Eelnõu
ei muuda kodakondsuse andmise põhimõtteid üldiselt ning kodakondsus antakse erandkorras
naturalisatsiooni korras, mistõttu ei ole tegemist sünnijärgse kodakondsusega. Kodakondsuse
saamiseks peab isikul olema tegelik ja püsiv side Eesti riigiga. Eelnõuga täpsustatakse ka
püsiva elamise mõistet, sidudes selle isiku peamise elukohaga Eestis ning seadusliku
elamisloa või -õigusega. Samuti luuakse selgust kodakondsuse äravõtmise ja kaotanuks
lugemise regulatsioonis. Eelnõu eesmärk on vähendada bürokraatiat ja muuta menetlused
selgemaks, sealhulgas loobuda tarbetust paberimajandusest, kuna vajalikud andmed on
registrites olemas. Eelnõu teine osa puudutab Euroopa Liidu kodanikke ja nende
perekonnaliikmeid ning selle eesmärk on viia Eesti õigus kooskõlla Euroopa Liidu õigusega,
vähendades tarbetuid halduskoormusi.
Lõpetuseks rõhutas ta, et probleemile on juhtinud tähelepanu ka Eesti õiguskantsler. Eelnõu
eesmärk on vältida laste kodakondsusetuse suurenemist ning tagada Eesti kodakondsuse
andmine neile, kellel on tegelik side Eesti riigiga.
Ando Kiviberg küsis, et kui Eestis sünnib laps vanematele, kellel on nö hall pass, siis kas
saab laps eelnõu alusel Eesti kodakondsuse naturalisatsiooni korras. Ta palus üle täpsustada,
et sellisel lapsel ei teki sünnijärgset kodakondsust, kuna kumbki vanematest ei ole Eesti
kodanik.
Igor Taro kinnitas küsija arusaama. Kehtiva regulatsiooni järgi peavad mõlemad vanemad
vastama Eestis elamise nõudele. Praktikas jääb osa lapsi seetõttu regulatsiooni alt välja, kuna
teine vanem ei ole piisavalt kaua järjest Eestis elanud. Selliseid juhtumeid esineb vähe, kuid
probleem on põhimõtteline, kuna tegemist on alaealistega, kes jäävad neist sõltumatutel
põhjustel kodakondsuseta. Õigusriigis ei hinnata probleemi olulisust üksnes juhtumite arvu
järgi, vaid selle mõju järgi inimesele. Kehtiv regulatsioon võimaldab küll hilisemat
kodakondsuse taotlemist, kuid selle aja jooksul jääb laps määratlemata staatusega. Ta tõi esile,
et sellele probleemile on tähelepanu juhtinud ka rahvusvahelised organisatsioonid ning eelnõu
eesmärk on selliste olukordade vältimine.
Siiri Leskov kommenteeris, et kehtiva seaduse kohaselt peavad mõlemad määratlemata
kodakondsusega vanemad olema elanud Eestis vähemalt viis aastat, mistõttu on praktikas
tekkinud olukordi, kus laps jääb kodakondsusest ilma, kui üks vanem ei vasta täpselt nõudele.
Eelnõuga täpsustatakse regulatsiooni selliselt, et piisab ühe vanema vastamisest ajalisele
elamisnõudele, et vältida selliste olukordade tekkimist.
Kalle Laanet küsis, kas eelnõu puhul eeldatakse, et laps ja tema vanemad jätkavad oma
elukorraldust Eestis ka pärast kodakondsuse saamist. Ta tundis huvi, kas on tehtud analüüse
või on hinnanguid selle kohta, kui paljud sellise korra alusel kodakondsuse saanud isikud
võivad hiljem Eestist lahkuda. Ta tõstatas küsimuse, kas võib esineda juhtumeid, kus Eesti
kodakondsust kasutatakse edaspidi mujal maailmas liikumise hõlbustamiseks.
Igor Taro vastas, et vastavat statistikat ei ole. Eelnõu kohaselt saab kodakondsuse üksnes
3
laps ning vanemate jaoks regulatsioon ei muutu. Viieaastase Eestis elamise nõude eesmärk on
tagada, et vanemal on tekkinud püsiv side Eestiga, kuna selle aja jooksul on tulnud elamisluba
pikendada. See viitab pigem pikaajalisemale elukorraldusele Eestis. Kuigi ei saa välistada, et
osa peresid võib hiljem Eestist lahkuda, on see risk väiksem võrreldes olukorraga, kus lapsed
jäetakse kodakondsuseta.
Kalle Laanet küsis, milline on nende perede taust, kelle lapsed võivad eelnõu alusel
kodakondsuse saada. Ta tundis huvi, millistest riikidest on pärit vanemad, kellel puudub Eesti
kodakondsus.
Igor Taro vastas, et tõenäoliselt on tegemist peamiselt Eestis elavate määratlemata
kodakondsusega isikutega, kelle puhul on tegemist mitme põlvkonna jooksul kujunenud
olukorraga. Ei saa välistada ka üksikuid juhtumeid, kus isikud pärinevad mujalt. Eelnõu ei loo
niinimetatud kodakondsusturismi võimalust, kuna vähemalt üks vanem peab olema püsivalt
Eestis elanud. Seetõttu ei ole võimalik tulla Eestisse ajutiselt üksnes lapse sünni eesmärgil, et
saada kodakondsus, nagu on Ameerika Ühendriikides.
Ando Kiviberg küsis, kas esineb ka selliseid juhtumeid, kus üks lapse vanem on Eestis
määratlemata kodakondsusega alaline elanik ning teine vanem on näiteks mõne teise riigi,
nagu Läti, määratlemata kodakondsusega isik.
Igor Taro vastas, et selliseid juhtumeid võib esineda, näiteks Lõuna-Eestis. Ta tõi näiteid
peredest, kus lapsed on pärit sellistest segaperedest ning kus mõlemal vanemal võib olla
määratlemata kodakondsus erinevates riikides. Sellised pered ei pruugi alati olla heas
sotsiaalmajanduslikus olukorras ning olukord võib olla kujunenud vanemate vähese
suutlikkuse tõttu oma õiguslikke küsimusi korraldada. Varasem regulatsioon eeldas sageli
aktiivset taotlemist, mida ei ole alati tehtud. Eelnõu eesmärk on vältida olukordi, kus lapsed
jäävad kodakondsuseta vanemate tegevusetuse või muude asjaolude tõttu.
Jaak Valge küsis esiteks, milline on Eesti riigi kodakondsuspoliitika olukorras, kus tuleb
valida määratlemata kodakondsuse ja mõne teise riigi kodakondsuse vahel. Teiseks küsis ta,
kas Siseministeeriumil on andmeid või uuringuid selle kohta, kas määratlemata
kodakondsusega isikud on sellises staatuses oma vabast tahtest, näiteks liikumisvõimaluste
tõttu, või tuleneb see pigem takistustest nagu keeleeksami sooritamise keerukus.
Igor Taro vastas, et eelnõu ei puuduta teiste riikide kodakondsusega isikuid, kuna erand ei
laiene lastele, kellel on õigus mõne muu riigi kodakondsusele. Tegemist ei ole eelistamisega,
vaid eesmärgiga vältida olukordi, kus vastsündinud laps jääb kodakondsuseta. Vanemate
suhtes kehtivad endiselt kõik tavapärased kodakondsuse saamise nõuded ning eelnõu ei
muuda üldisi põhimõtteid. Erandkorras kodakondsuse saanud lapsed ei ole sünnijärgsed
kodanikud, vaid saavad kodakondsuse naturalisatsiooni korras. Teisele küsimusele vastates
ütles ta, et määratlemata kodakondsusega isikute põhjuste kohta on tehtud uuringuid,
sealhulgas integratsiooni monitooringu raames. Ta selgitas, et põhjused on erinevad, nii
mugavusvalik, soovimatus või ka võimetus täita nõudeid, näiteks keeleeksami sooritamine.
Ando Kiviberg tegi ettepaneku, et Jaak Valgele võiks edastada vastavate monitooringute
ülevaated. Ta küsis, kas selline lahendus, kus Jaak Valge saab materjalidega tutvuda, oleks
talle piisav.
4
Jaak Valge nõustus.
Siiri Leskov märkis, et Kultuuriministeerium viib läbi integratsioonimonitooringuid ning
vastavad andmed ja ülevaated on olemas.
Ando Kiviberg tänas ning tegi ettepaneku teha menetlusotsused.
Otsustati:
1.1. Teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda 16.09.2026 (poolt 6: Ando Kiviberg,
Anastassia Kovalenko-Kõlvart, Katrin Kuusemäe, Pipi-Liis Siemann, Timo Suslov, Tanel
Tein; vastu 1: Jaak Valge).
1.2. Teha ettepanek esimene lugemine lõpetada (poolt 6: Ando Kiviberg, Anastassia
Kovalenko-Kõlvart, Katrin Kuusemäe, Pipi-Liis Siemann, Timo Suslov, Tanel Tein; vastu 1:
Jaak Valge).
1.3. Määrata juhtivkomisjoni esindajaks põhiseaduskomisjoni liige Katrin Kuusemäe
(konsensus: Ando Kiviberg, Anastassia Kovalenko-Kõlvart, Katrin Kuusemäe, Pipi-Liis
Siemann, Timo Suslov, Tanel Tein, Jaak Valge).
Vastavalt Riigikogu kodu- ja töökorra seadusele on muudatusettepanekute tähtaeg kümme
tööpäeva.
2. Kodakondsuse seaduse muutmise ettepanekute arutelu
Ando Kiviberg selgitas, et Riigikogu ja Siseministeeriumi poole on pöördunud isik, kes on
täitnud kõik Eesti kodakondsuse saamise tingimused, kuid ei saa kodakondsust enne senisest
kodakondsusest vabastamist, milleks on antud juhul Ukraina kodakondsus. Pöörduja teeb
ettepaneku lisada kodakondsuse seadusesse põhimõte, mille kohaselt endisest kodakondsusest
vabastamise nõuet ei kohaldata või selle täitmist võib edasi lükata juhtudel, kui taotleja on
täitnud kõik muud tingimused, esitanud vajalikud dokumendid ning tõendanud, et
vabastamine ei sõltu temast või ei ole toimunud mõistliku aja jooksul. Pöörduja hinnangul ei
tule ettepanekut käsitleda topeltkodakondsuse üldise lubamisena, vaid kitsalt olukorra
lahendamisena, kus välisriik ei tee otsust või menetlus venib taotlejast sõltumatutel põhjustel.
Pöörduja osundab, et kehtivas seaduses on juba erand rahvusvahelise kaitse saanud isikutele,
kelle puhul ei nõuta senisest kodakondsusest vabastamist. Ta märkis, et pöörduja avaldas
pöördumise ka meedias ning põhiseaduskomisjonile on laekunud mitu toetusavaldust,
peamiselt ukrainlastelt ning kahelt Alžeeria kodanikult. Komisjonil tuleb kujundada
seisukoht, kas ettepanekut toetada ja algatada muudatus või mitte. Ta palus Siseministeeriumil
tutvustada andmeid tingimuslikult kodakondsuse saanud isikute kohta, kes ootavad senisest
kodakondsusest vabastamist ning võimalusel tuua välja päritoluriigid. Samuti palus ta välja
tuua andmed isikute kohta, kes on saanud Eesti kodakondsuse kehtivas seaduses sätestatud
erandi alusel ilma eelmisest kodakondsusest vabastamise tõendita.
Igor Taro sõnas, et on pöördumise ja sellega seotud materjalidega tutvunud. Ta märkis, et
õiguskantsler on ühes oma arvamuses asunud seisukohale, et selline olukord võib olla
taotlejale ebamugav, kuid see ei ole vastuolus põhiseadusega. Riigil on ulatuslik
kaalutlusruum kodakondsuse saamise tingimuste kehtestamisel ning senisest kodakondsusest
5
vabastamise nõude täitmisega seotud viivitusi ei saa pidada võimatuks ega perspektiivituks.
Ta tõi esile, et Ukraina ei vabasta inimesi praegu kodakondsusest sõjaseisukorra tõttu, kuid
seda ei saa pidada püsivaks olukorraks. Ettepanek teha erand ühe riigi kodanikele ei ole
põhjendatud ning sarnases olukorras on ka teiste riikide kodanikke. Põhimõtteliselt tuleb
isikuid kohelda võrdselt ning seetõttu ei saa erandi tegemist põhjendatuks pidada. Varasem
praktika on näidanud, et ka juhtudel, kus vabastamine võib võtta kauem aega, on see siiski
võimalik ning seetõttu tuleb taotlejatel oodata kuni senisest kodakondsusest vabastamine saab
võimalikuks.
Siiri Leskov märkis, et rahvusvahelise kaitse saanud isikutele kohalduv erand kehtib alates 1.
jaanuarist 2016 ning selle aja jooksul on selliseid isikuid olnud 33. Ta selgitas, et tingimuslik
kodakondsus tähendab olukorda, kus valitsus annab kodakondsuse, kuid otsus jõustub alles
pärast seda, kui isik esitab tõendi senisest kodakondsusest vabastamise kohta. Enamik
kodakondsuse saajatest ongi tingimuslikud, kuna teiste riikide kodanikud peavad ootama
vabastamist. Ta tõi välja, et kui aastas on ligikaudu tuhat kodakondsuse saajat ning neist
300–400 on määratlemata kodakondsusega isikud, siis ülejäänud saavad kodakondsuse
tingimuslikult. Senisest kodakondsusest vabastamise menetluse kestus sõltub nii riigist kui ka
isikust ning võib varieeruda mõnest kuust mitme aastani. Vabastamise takistused võivad
tuleneda nii riigi praktikast kui ka isiku täitmata kohustustest. Ukrainas ei vabastata hetkel
kodakondsusest sõjaolukorra tõttu, kuid varasemalt ei ole Ukrainaga probleeme olnud.
Jaak Valge küsis, kas tema järeldus on õige, et rahvusvahelise kaitse saanud isikute hulgas
võib olla mitu tuhat inimest, kes teoreetiliselt võivad saada topeltkodakondsuse. Selliseid
isikuid võib olla ligikaudu 5000 ning palus kinnitust sellele hinnangule.
Siiri Leskov vastas, et ei ole võimalik hinnata, kui paljud rahvusvahelise kaitse saajad
otsustavad Eesti kodakondsust taotleda. Nende isikute puhul kehtivad kõik tavapärased
kodakondsuse saamise tingimused nagu teistelegi taotlejatele. Erisus seisneb üksnes selles, et
rahvusvahelise kaitse saanud isikuid ei saa neid ähvardava ohu tõttu päritoluriiki tagasi saata,
mistõttu ei saa neilt nõuda senisest kodakondsusest loobumist samal viisil nagu teistelt
taotlejatelt. Selline käsitlus läheks vastuollu kehtivate õigusaktidega.
Ando Kiviberg meenutas varasemaid arutelusid topeltkodakondsuse teemal ning märkis, et
erinevate Riigikogu koosseisude ajal on topeltkodakondsuse lubamist kaalutud sünnijärgsete
kodanike puhul, kuid see ei ole leidnud toetust. Käesolev ettepanek puudutab kitsalt
naturalisatsiooni korras kodakondsuse taotlejaid olukorras, kus senisest kodakondsusest
vabastamine viibib taotlejast sõltumatutel põhjustel. A. Kiviberg tõi välja, et võib ka esineda
juhtumeid, kus inimene väidab, et ei saa Eesti kodakondsust, kuna teda ei vabastata senisest
kodakondsusest, kuid tegelikkuses on inimesel olemas nii tingimuslik otsus Eesti
kodakondsuse saamiseks kui ka senise kodakondsusriigi tingimuslik vabastus, kuid vajalikud
toimingud on lõpule viimata, kuna dokumendid on asutustesse esitamata. Selliste juhtumite
põhjal võib järeldada, et probleem ei pruugi olla nii ulatuslik nagu seda mõnikord esitatakse
ning osa juhtudest tuleneb menetluste lõpule viimata jätmisest taotleja poolt.
A. Kiviberg tegi ettepaneku mitte toetada kodakondsuse seaduses erandi kehtestamist senisest
kodakondsusest vabastamise nõude osas ning edastada komisjoni seisukoht ettepaneku
tegijale ja pöördujatele.
6
Otsustati:
2.1. Mitte toetada ettepanekut kehtestada kodakondsuse seaduses erand senisest
kodakondsusest vabastamise nõude osas ja edastada komisjoni seisukoht ettepaneku tegijale
ning pöördujatele (konsensus: Ando Kiviberg, Anastassia Kovalenko-Kõlvart, Katrin
Kuusemäe, Pipi-Liis Siemann, Timo Suslov, Tanel Tein, Jaak Valge).
3. Riigi peaprokuröri ülevaade seadusega prokuratuurile pandud ülesannete täitmise
kohta eelmisel kalendriaastal
Ando Kiviberg tutvustas külalisi ning sõnas, et põhiseaduskomisjonil on kord aastas
kohustus kuulata riigi peaprokuröri ülevaadet prokuratuurile seadusega pandud ülesannete
täitmise kohta eelmisel kalendriaastal. Ta andis sõna peaprokurör Astrid Asile.
Astrid Asi andis ülevaate prokuratuurile seadusega pandud ülesannete täitmisest 2025. aastal
(Lisa 1). Ta sõnas, et keskendub ettekandes peamistele arengutele ning märkis, et prokuratuuri
kodulehel on kättesaadav prokuratuuri aastaraamat, millega saavad kõik tutvuda.
Registreeritud kuritegude koguarv püsis 2025. aastal ligikaudu samal tasemel kui 2024. aastal,
ulatudes umbes 28 000 juhtumini. Suurema osa sellest moodustasid kogukonnakuriteod ehk
masskuritegevus (77%). Registreeritud kuritegudest moodustasid varavastased kuriteod 54%,
millest valdava enamuse moodustas vargus (10 690). Samuti tõi ta esile kelmuste arvu, mis jäi
võrreldes eelneva aastaga samasse suurusjärku, kuid märkis, et kelmustega tekitatud
kahjusummad suurenesid. Isikuvastaste kuritegude osakaal moodustas märkimisväärse osa
kuritegude koguarvust (23%), millest enamiku moodustasid kehalised väärkohtlemised,
sealhulgas lähisuhtevägivalla juhtumid. 2025. aastal registreeriti 6718 vägivallakuritegu:
tapmiste arv vähenes, röövimiste arv püsis samal tasemel ning seksuaalkuritegude arv
mõnevõrra kahanes. Tegemist on registreeritud kuritegudega ning eriti seksuaalkuritegude
puhul tuleb arvestada, et tegelik ulatus võib olla suurem, kuna teatatakse vaid väikesest osast
juhtumitest.
A. Asi andis ülevaate korruptsiooni- ja majanduskuritegudest ning kohtusse saadetud
kriminaalasjadest 2025. aastal. Korruptsiooni- ja majanduskuritegusid registreeriti 2025.
aastal (261) mõnevõrra rohkem kui 2024. aastal (226), kuid kriminaalasjade koguarv oli
väiksem, mis viitab sellele, et ühes kriminaalasjas käsitleti mitut episoodi.
Majanduskuritegude uurimist alustati 182 episoodi osas, mida on veidi rohkem kui 2024.
aastal. Levinumad kuriteoliigid olid rahapesu ning tubakatoodete ebaseaduslik käitlemine. Ta
tõi esile, et 2025. aastal saadeti kohtusse üle 3300 kriminaalasja, mis on ligikaudu 1000 võrra
rohkem kui 2024. aastal. Kohtusse jõudvate asjade arvu suurendamine oli üks prokuratuuri
eesmärke. Kohtusse saadetud kriminaalasjade seas olid enim esindatud järgmised kuriteod:
joobes juhtimine (§ 424), kehaline väärkohtlemine (§ 121) ning vargused, mille arv on
kasvutrendis. Samuti olid sagedased narkootiliste ainete käitlemine (§ 184) ja
juhtimisõiguseta sõiduki juhtimine korduvalt (§ 4231). Väiksem langus toimus ähvardamise (§
120) juhtumites. Lisaks esinesid sagedamini avaliku korra raske rikkumised (§ 263), kelmus
(§ 209 ja § 213), omastamine (§ 201) ning võõra vara ajutine kasutamine (§ 215).
Üldmenetluses kohtusse saadetud asjades on kuritegude jaotus mõnevõrra erinev. Kõige enam
esineb kehalist väärkohtlemist (§ 121), kuid suurema osakaaluga on ka raskemad
isikuvastased kuriteod, sealhulgas raske tervisekahjustuse tekitamine (§ 118), röövimine (§
200), seksuaalkuriteod (§ 141, § 1411 ja § 145) ning tapmine (§ 113). Rasked isikuvastased
kuriteod jõuavad kohtusse üldjuhul üldmenetluses.
7
A. Asimärkis, et majandus- ja korruptsioonikuritegude asjades on kohtusse saadetud
kriminaalasjade arv olnud kerges tõusutrendis, kuid koguarv on jätkuvalt suhteliselt väike.
Nende hulka arvestatakse ka ametiisikute poolt toime pandud omastamised (§ 201) ja
kelmused (§ 209, § 213), mis ei ole kitsas tähenduses korruptsiooni- ega majanduskuriteod,
kuid mida käsitletakse koos. Ta tõi esile, et konfiskeerimine on olnud prioriteet ning 2025.
aastal konfiskeeriti jõustunud kohtuotsuste alusel kokku ligikaudu 6 miljonit eurot, mis on
umbes 2 miljonit eurot rohkem kui 2024. aastal. Lisaks hüvitati prokuratuuri poolt lõpetatud
menetlustes vabatahtlikult üle 200 000 euro. 2025. aasta alguses loodi prokuratuuri eraldi
üksus kriminaaltulu tuvastamiseks ja konfiskeerimise tõhustamiseks. 2025. aastal tehti
menetlusotsuseid kokku ligikaudu 6500 isiku suhtes, samas kui nende isikutega seotud
kuritegude arv ületas 14 000. See tuleneb asjaolust, et üks isik võib toime panna mitu
kuritegu, eriti joobes juhtimise (§ 424) ja varavastaste kuritegude korral. Vahistamiste kohta
märkis ta, et 2025. aasta lõpu seisuga oli vahi all viibivate isikute arv mõnevõrra suurem kui
2024. aasta lõpus. Tegemist on teadliku uurimistaktika muudatusega, mille eesmärk on
eelkõige varavastaste kuritegude, sealhulgas süstemaatiliste varguste, varasem tõkestamine
ning korduvate episoodide arvu vähendamine. Samuti tõi ta esile, et peaprokurör taotles 2025.
aastal kolmel juhul alaealiste vahistamise pikendamist. Kehtiva õiguse kohaselt võib alaealist
väga raskete kuritegude puhul vahi all hoida kuni kaks kuud, mis seab uurimisele ajapiirangu.
Kohus rahuldas nimetatud taotlused. Alaealiste vahi all viibimine kasvas 2025. aastal (4,
2024. aastal 3).
Ando Kiviberg küsis statistika kohta võrdlust naaberriikidega, näiteks Soome, Rootsi ja
Lätiga. Ta viitas ka arvudele, märkides varavastaste kuritegude, isikuvastaste kuritegude
(6434) ja vägivallakuritegude suurusjärku (6718), ning küsis, milles seisneb erinevus
isikuvastaste ja vägivallakuritegude vahel.
Astrid Asi vastas, et isikuvastased ja vägivallakuriteod ei ole eraldiseisvad, vaid üks sisaldub
teises. Vägivallakuriteod on laiem mõiste ning need kattuvad suures osas isikuvastaste
kuritegudega. Naaberriikidega võrdluse kohta märkis ta, et tal ei ole vastavaid andmeid
sellisel kujul esitada. Ta võtab selle märkuse teadmiseks ning käsitleb seda tulevastel
kohtumistel.
A. Asi jätkas ülevaatega vahistamiste kestuse kohta. 2025. aastal suurenes vahi all viibivate
isikute arv, kusjuures kasv toimus peamiselt kuni kahe kuu kategoorias. See on seotud
eelkõige varavastaste kuritegudega, mille menetlemine on kiirem, kuid mille korral on
sagenenud vahistamise taotlemine. Üle nelja kuu kestvad vahistamised puudutavad peamiselt
esimese astme kuritegusid, nagu tapmised, narkokuriteod ja muud rasked süüteod. Nende
osakaal oli eelmisest aastast väiksem. Seejärel käsitles ta olulisemaid probleeme
kuritegevuses. Ta tõi esile, et jätkuvalt on probleemiks tugevatoimelised uimastid ning 2025.
aastal registreeriti 100 narkootikumide üledoosist tingitud surmajuhtumit. Peamised ained on
opioidid ja kokaiin ning üha enam esineb erinevate ainete koos tarvitamist, mis suurendab
üledoosi riski. Ainete kiire muutumine ja nende väga tugev toime muudavad doseerimise
keeruliseks ning suurendavad ohtu inimese tervisele. Uimastikuritegude puhul on oluline
rahvusvaheline koostöö, eriti just koostöö Läti asutustega, kuna Eestisse jõudvate uimastite
peamine liikumissuund on seotud Lätiga. Alaealiste kuritegevuse kohta märkis ta, et riigi
fookus peaks olema ennetusel. Ta rõhutas varajase märkamise ja sekkumise vajadust, eelkõige
koolikeskkonnas ja noortega tegelevate spetsialistide poolt, et ennetada kuritegude jõudmist
8
õiguskaitseasutusteni. Lisaks tõi ta esile digikeskkonna kasvava rolli, kus küberkiusamise
levik on suurenenud ning alaealisi värvatakse kuritegevusse sotsiaalmeedia kaudu.
Noori kaasatakse eelkõige narkokuritegudesse, näiteks peidikute rajamisse ja ainete
edasitoimetamisse, sageli ühekordsete ülesannete täitjatena. Vägivallakuritegude puhul on
selline värbamine Eestis praegu vähem levinud.
Timo Suslov uuris, kas lähisuhtevägivallale pööratakse statistikas eraldi tähelepanu ning
milline on trend. Samuti tõstatas ta küsimuse tõendamise keerukuse kohta ning uuris, kas ja
kuidas tehakse selles valdkonnas täiendavat tööd ja koolitatakse spetsialiste.
Astrid Asi vastas, et lähisuhtevägivalda jälgitakse prokuratuuri statistikas eraldi ning see on
kajastatud ka aastaraamatus. Registreeritud juhtumite arv on jäänud samasse suurusjärku või
mõnevõrra langenud võrreldes eelnevate ajaperioodidega, kuid sellest ei saa järeldada
tegelikku vähenemist, kuna probleemiks võib olla alateavitamine. Lähisuhtevägivald on
prokuratuuri jaoks jätkuvalt prioriteetne valdkond. Kuigi see ei kuulu praegu Laulasmaa
deklaratsiooni prioriteetide hulka, tehakse koostöös politseiga ettepanek see edaspidi sinna
uuesti lisada. Lisaks tõi ta esile, et senise kannatanukeskse lähenemise kõrval on hakatud
pöörama rohkem tähelepanu ka toimepanijatele. Rakendatakse erinevaid sekkumismeetmeid,
sealhulgas viha juhtimise programme, eesmärgiga vähendada korduvkuritegevust.
Probleemiga tegeletakse nii menetluslikult kui ka ennetuse kaudu koostöös politseiga.
Ando Kiviberg küsis alaealiste kuritegevuse kontekstis kinnise lasteasutuse teenuse (KLAT)
kohta. Ta viitas varasemale kogemusele õiguskomisjoni liikmena, kus asutust külastades
teadvustati, et vastavaid kohti on Eestis ebapiisavalt. Ta uuris, kuidas probleemi praegu
tajutakse ning kas kohtade arvu suurendamine oleks vajalik ja kui suur on puudujääk.
Astrid Asi vastas, et KLAT kohtade puudus on jätkuvalt probleem. Täpset puudujäägi mahtu
ei ole võimalik välja tuua, kuid kohti on selgelt ebapiisavalt. Probleem puudutab nii alaealiste
paigutamist KLAT-i kui ka psüühikahäirega isikute paigutamist erihoolekandesse. Mõlemal
juhul tehakse paigutamine kohtumääruse alusel, kuid praktikas esineb sageli olukordi, kus
Sotsiaalkindlustusametil ei ole kohti pakkuda. KLAT-i teenuse kättesaadavus on paranenud
ning prokuratuur on aktiivselt tegutsenud, et tagada laste jõudmine vajaliku teenuseni.
Spetsialistide hinnangul on teenuse mõju positiivne, kuna see pakub lastele struktureeritud ja
turvalist keskkonda. Teenuse mahtu võiks suurendada ning kaaluda ka laste paigutamise
tähtaja pikendamist, kuna praegune ühe aasta piirang võib osutuda ebapiisavaks. Lisaks tõi ta
esile, et laiem probleem on laste ja noorte vaimse tervise teenuste kättesaadavus, sealhulgas
psühhiaatri ja psühholoogi abi. Vajadus selliste teenuste järele on suurem kui praegused
võimalused. Ta selgitas KLAT‑i ja erihoolekande kontekstis, et suur osa nendest juhtumitest
lahendatakse tsiviilkohtumenetluse kaudu ning ei kuulu otseselt prokuratuuri pädevusse.
Paljudel juhtudel taotleb kohalik omavalitsus isiku paigutamist vastavasse asutusse enne kui
kuritegu on toime pandud. Prokuratuurini jõuavad peamiselt raskemad ja äärmuslikud
juhtumid, kus tõsine kuritegu, näiteks tapmine, on juba toime pandud. Tegemist on süsteemse
probleemiga, mida kohtud on korduvalt esile tõstnud. Lahenduste leidmiseks on vajalik
tihedam koostöö kohtute ja teiste osapooltega ning kogu süsteemi terviklik ülevaatamine.
A. Asi käsitles riigivastaseid süütegusid. Need on jätkuvalt prokuratuuri fookuses ning nende
arv ei ole vähenenud. 2025. aastal jõustus süüdimõistev kohtuotsus kaheksa isiku suhtes ning
süüdi mõisteti kokku 11 isikut, osa menetlustest on veel edasikaebe faasis. Ta tõi esile, et
9
lisaks klassikalistele riigivastastele süütegudele käsitleti kohtus ka terrorismikuritegusid, mille
toimepanemises osales kokku neli isikut. Juhtumid olid seotud organisatsioonidega Kurdistan
Workers’ Party ning paremäärmuslik rühmitus Fire War Division, mille puhul oli tegemist
kolme noore isikuga. Radikaliseerumine, eriti noorte seas, on kasvav probleem ning selle
ennetamine on keeruline, kuna vastavaid spetsialiste on Eestis väga piiratud arv. Sarnaseid
arenguid on täheldatud ka teistes riikides, sealhulgas Rootsis. Seejärel käsitles ta kelmusi.
Tegemist on kasvava probleemiga ning see on seatud koostöös politseiga prioriteediks. 1.
aprillist loodi Keskkriminaalpolitsei juurde eraldi üksus, mis tegeleb suuremahuliste kelmuste
analüüsiga. Kelmuste puhul on peamine rõhk ennetusel, kuna teod pannakse sageli toime
väljastpoolt Eestit ning raha liigutatakse kiiresti riigist välja, mistõttu on toimepanijate
tabamine ja kahju hüvitamine keeruline. Ta tõi esile, et ennetustegevuses tehakse koostööd
erasektoriga, sealhulgas pankade ja telekommunikatsiooniettevõtetega, et leida lahendusi
maksete peatamiseks ja pettuste vältimiseks. Prokuratuur on muutnud oma taktikat ning
pöörab rohkem tähelepanu Eestis tegutsevate vahendajate, sealhulgas niinimetatud kullerite ja
tehniliste lahenduste kasutajate tabamisele ning vajadusel nende vahistamisele. Samuti on
tehtud ettepanekuid seadusemuudatusteks, et anda pankadele kahtlaste maksete tõkestamiseks
suuremad võimalused.
A. Asi käsitles ühiste uurimisrühmade moodustamist ning märkis, et kuigi nende arv ei ole
absoluutarvudes märkimisväärselt kasvanud, on rahvusvaheliste uurimisrühmade puhul
selgelt näha tõusutrend. Kuritegevus on muutunud üha rahvusvahelisemaks ning see eeldab
tihedamat koostööd teiste riikidega. Rahvusvahelise koostöö probleemidena tõi ta esile
sideandmete kättesaadavuse küsimuse, mis ei ole Euroopa tasandil lõplikult lahendatud ning
tekitab riikide vahel andmete vahetamisel raskusi. Samuti käsitles ta väljaandmismenetlusi,
mis on muutunud ajamahukamaks. Näiteks isikute väljaandmise puhul Ameerika
Ühendriikidele tuleb hinnata ka vastuvõtva riigi kinnipidamistingimusi, mis pikendab
menetluse kestust. Jälitustegevuse kohta märkis ta, et 2025. aastal anti kokku 771 jälitusluba
ning viimastel aastatel on olnud selge langustrend võrreldes 2019. aastaga. Ta tõi esile, et üha
suurem osa lubadest antakse kohtu poolt, samas kui prokuratuuri poolt antavate lubade
osakaal on vähenenud. See on positiivne areng võrreldes varasema praktikaga.
Ando Kiviberg küsis jälitustegevuse lubade arvu vähenemise põhjuste kohta. Ta küsis, kas
langus puudutab kõiki jälitusliike, sealhulgas varjatud jälgimist, varjatud sisenemist ja
varjatud pealtkuulamist.
Astrid Asi vastas, et jälituslubade arvu vähenemisel on mitmeid põhjuseid. Üheks teguriks on
üldine kuritegevuse vähenemine. Samas tõi ta esile, et peamine osa jälitustegevusest on
seotud narkokuritegudega ning nendes menetlustes on jälitustoimingute kasutamine
vähenenud. Langus puudutab erinevaid jälitusliike, sealhulgas pealtkuulamist ja muid varjatud
toiminguid. 2025. aastal tehti jälitustoiminguid kokku 179 kriminaalmenetluses. Ta selgitas,
et ühe jälitusloa alusel võib teha mitut erinevat toimingut. Näiteks narkokuritegude puhul võib
olla vajalik eraldi luba varjatud sisenemiseks ning lisaks luba varjatud jälgimiseks või
pealtkuulamiseks. Samuti võib olla vaja täiendavaid lubasid seadmete paigaldamiseks ja
eemaldamiseks. Seejärel käsitles ta prokuratuuri järelevalvetegevust. Järelevalveosakonna
peamine ülesanne on menetlusotsuste kontroll, eelkõige juhtudel, kui menetlus lõpetatakse või
jäetakse alustamata. Need otsused on vaidlustatavad ning liiguvad järelevalveosakonna kaudu,
kelle otsuseid saab omakorda vaidlustada kohtus. Järelevalveosakond viib läbi ka regulaarseid
analüüse, sealhulgas jälitustegevuse seaduslikkuse pistelist kontrolli, mille käigus vaadatakse
10
üle toimikuid ning tehakse vajadusel praktika parandamise ettepanekuid. Samuti
analüüsitakse prokuröride tööd piirkondade kaupa. 2025. aastal analüüsiti oportuniteediga
lõpetatud menetlusi, sealhulgas eraldi lähisuhtevägivalla juhtumeid. Analüüsi tulemusel leiti,
et senist praktikat tuleb osaliselt muuta, sealhulgas kaaluda oportuniteediga lõpetamise
kordamise tingimuste muutmist. Ta tõi välja, et järelevalveosakond lahendas 2025. aastal 630
kaebust, millest ligikaudu 20% rahuldati, 65% jäeti rahuldamata ning ülejäänud jäeti läbi
vaatamata. Lõpetuseks käsitles ta kriminaalmenetluse digitaliseerimist. Täielikult digitaalset
menetlust ei ole veel saavutatud. Suur osa menetlustest toimub endiselt paberil, kuid
arendustöö jätkub eesmärgiga liikuda järk-järgult digitaalse menetluse suunas.
Ando Kiviberg küsis kriminaalmenetluse digitaliseerimise arenduse kohta, millised on selle
peamised takistused. Ta uuris, millised on Justiits- ja digiministeeriumi hinnangul
puudujäägid ning põhjused, miks areng ei ole olnud kiirem.
Astrid Asi selgitas, et kriminaalmenetluse digitaliseerimise peamised takistused on seotud
süsteemiarenduse puudulikkuse ja tehniliste probleemidega. Vajalikud arendused ei ole
piisavalt kiiresti edenenud. Üheks oluliseks probleemiks on süsteemi jõudlus. Suuremahuliste
menetluste puhul, mis ületavad viit köidet, ei toimi süsteem stabiilselt ning võib joosta kokku.
Tegemist on pikaajalise probleemiga, millele ei ole seni lahendust leitud. Justiits- ja
digiministeeriumi haldusalas hoitakse teemal silma peal, kuid selget põhjust probleemidele ei
ole suudetud välja tuua. Ta avaldas arvamust, et takistused ei pruugi olla seotud
rahapuudusega, vaid pigem spetsialistide nappusega.
A. Asi andis ülevaate prokuratuuri personalist ja haldusvaldkonna tegevustest. 2025. aastal oli
prokuratuuris kokku 320 ametikohta, millest 196 olid prokuröride ametikohad. Personali
voolavus oli 7,97%, mida ta hindas mõistlikuks tasemeks. Haldusosakond tagab prokuratuuri
igapäevase toimimise ning toetab põhitegevusi. 2025. aastal koliti Tartus tagasi renoveeritud
hoonesse. Lisaks märkis ta, et arutamisel on uued renoveerimisprojektid Haapsalus ja Narvas.
Haapsalus on plaanis koondada ühte hoonesse mitmeid asutusi ning hoone renoveerida.
Narvas kavandatakse kohtumaja terviklikku renoveerimist ning erinevate asutuste, sealhulgas
prokuratuuri, koondamist ühte hoonesse. Järgnevalt tõi ta kokkuvõtvalt välja peamised trendid
ja väljakutsed. Psüühikahäiretega isikute õigusrikkumistele reageerimine on jätkuvalt
probleemne. Lisaks kohtade puudusele erihoolekandes esineb ka seaduselünki, mis piiravad
kriminaalmenetluse võimalusi. Näitena tõi ta juhtumi, kus tapmise toime pannud isiku puhul
ei olnud võimalik sundravi taotleda, kuna diagnoos ei võimaldanud ravi, mistõttu tuli
menetlus lõpetada ja isik jäi ajutiselt abita. Kelmuste osas on õiguskaitseasutuste tegevuse
tulemusel suurenenud kullerite ja tehniliste vahendite kasutajate tabamine ning vahistamine.
Samas tõi ta esile, et kelmuste skeemid kohanduvad kiiresti ning liiguvad üha enam
sularahapõhisteks, moodustades ligikaudu 50% juhtumitest. Ta rõhutas vajadust selgema
regulatsiooni järele tõendite kasutamisel, sealhulgas sideandmete ja terviseandmete osas.
Kehtiv õigusraamistik on ebaselge ning kujuneb osaliselt kohtupraktika kaudu. Ta viitas
menetlusreeglite lihtsustamise vajadusele ning tõi esile kriminaalmenetluse seadustiku eelnõu
(560 SE) olulisuse, lootes, et selle eelnõu menetlus liigub Riigikogus jõudsalt edasi. Lisaks tõi
ta esile masskannatanutega menetluste probleemi, kus suur kannatanute arv, näiteks kelmuste
puhul, muudab kohtumenetluse keerukaks ja ebaefektiivseks. Sarnased probleemid esinevad
ka tsiviilmenetluses, näiteks pankrotimenetlustes suure hulga võlausaldajatega. Digitaalse
keskkonna areng on toonud kaasa olukorra, kus õigussüsteem ei ole pidanud kõigis aspektides
uute väljakutsetega sammu.
11
A. Asi andis ka ülevaate prokuratuuri strateegilistest eesmärkidest ja organisatsioonilistest
arengutest. Varasemalt tutvustatud strateegiadokument on tänaseks kinnitatud ning peamised
suunad on jäänud samaks. Eesmärgid on seekord kokku lepitud koos uurimisasutustega, et
tagada ühtne lähenemine ning vältida olukorda, kus erinevad asutused tegutsevad erinevates
suundades. Ta tõi esile, et seatud on ka ajalised eesmärgid: masskuritegude puhul on siht viia
kohtueelne menetlus üldjuhul lõpule ühe aasta jooksul ning keerukamate asjade puhul
pooleteise aastaga, arvestades erandeid nagu rahvusvaheline koostöö ja jälitustoimingud.
Organisatsioonis pööratakse tähelepanu tööprotsesside pidevale analüüsile ja parandamisele.
Juhtidel on kohustus analüüsida õigeksmõistvaid kohtuotsuseid ja tagasisaadetud menetlusi
ning teha järeldusi edasiseks tööks. Eesmärk on hoida toimikud sisuliselt vajalikul tasemel,
vältides liigse ja ebaolulise materjali kogumist. Ta tõi esile hiljutise otsuse jälitustegevusest
teavitamise kohta, mille kohaselt tuleb isikuid teavitada, kui nende suhtes kogutud
pealtkuulamise andmed on kriminaaltoimikus ning isik on tuvastatav. Lisaks rõhutas ta
kommunikatsiooni olulisust ning seda, et prokuratuur peab oma tegevust nii avalikkusele kui
ka kohtule arusaadavalt selgitama. Ta pidas oluliseks ka järelevalvet, et organisatsioon
suudaks ise tuvastada kitsaskohti ja neid parandada. Tõhus uurimine eeldab tasakaalu
kvaliteedi ja menetluskiiruse vahel. Ta viitas ka prokuratuuriseaduse muutmise seaduse
eelnõule, mis looks paremad võimalused kvaliteedi tagamiseks ja arendamiseks.
Ando Kiviberg tänas külalist.
4. 45 Riigikogu liikme algatatud Euroopa Parlamendi valimise seaduse muutmise
seaduse (valimis- ja kandideerimisea langetamine) eelnõu (414 SE) teise lugemise
ettevalmistamine
Ando Kiviberg tutvustas külalisi ning tuletas komisjoni liikmetele meelde eelnõu senist
menetluskäiku. Eelnõu algatasid 45 Riigikogu liiget 21. märtsil 2024, esimene lugemine
lõpetati 29. mail 2024 ning muudatusettepanekuid tähtajaks ei esitatud. Komisjon arutas
eelnõu esimese ja teise lugemise vahel kuuel istungil, viimati 19. novembril 2024. Menetluse
käigus telliti Arenguseire Keskuse kaudu Tartu Ülikoolilt uuring noorte otsustusõiguse kohta,
mis valmis 2026. aasta alguses ning mille tulemusi tutvustati komisjonile 23. märtsi 2026.
aasta istungil. Uuringu kohaselt on alates 16. eluaastast noortel üldjuhul olemas vajalikud
kognitiivsed oskused keerukamate otsuste tegemiseks, kuid otsustusvõime sõltub ka
keskkonnast ja tugisüsteemist. Ta andis sõna Eesti Noorteühenduste Liidu esindaja Petrik
Saksile ning palus tal kommenteerida, kuivõrd on noored valmis Euroopa Parlamendi
valimistel valimisea langetamiseks ning mida oleks vaja valmisoleku tagamiseks.
Petrik Saks tutvustas Eesti Noorteühenduste Liidu seisukohti. Liit ühendab üle Eesti
ligikaudu 100 noorteorganisatsiooni ning on seisnud valimis- ja kandideerimisea langetamise
eest pikka aega. Eesti ja rahvusvahelise kogemuse põhjal suurendab valimisea langetamine
noorte valimisaktiivsust ning kujundab varajase valimiskogemuse kaudu püsiva valimistel
osalusharjumuse. Viimaste kohalike omavalitsuste volikogu valimiste võrdlus näitab noorte
valimisaktiivsuse kasvu nii 16–17-aastaste kui ka 18–24-aastaste seas, kusjuures kasv oli
mõlemas vanuserühmas ligikaudu 10 protsendipunkti. Uuringute kohaselt on 16-aastastel
noortel olemas valimisotsuste tegemiseks vajalikud kognitiivsed oskused ning nad kasutavad
oma hääleõigust teadlikult ja iseseisvalt. Ta tõi esile, et noorte poliitiliste hoiakute kujunemist
12
mõjutavad perekond, kool, eakaaslased ja meediakeskkond. Seetõttu peab valimisea
langetamisega kaasnema kodanikuhariduse ja noorsootöö arendamine ning praktiliste
osalusvõimaluste pakkumine. Ta viitas ka rahvusvahelisele praktikale, tuues näiteks Šotimaa,
Austria ja Malta, kus valimisea langetamisega on kaasnenud positiivne mõju noorte osalusele,
eriti juhul, kui reforme on toetanud teadlikkuse tõstmine ja haridusmeetmed. Eesti
Noorteühenduste Liidu hinnangul on noorte aktiivne osalus ja usk otsustusprotsessidesse
demokraatia püsimise oluline eeldus. Ta tõi esile, et Eesti rahvastiku vananemise ja noorte
vähese poliitilistes institutsioonides esindatuse tingimustes on oluline suurendada noorte
kaasatust. Ta märkis, et mida enam noored tunnetavad oma võimalust otsuseid mõjutada, seda
tugevam ja kestlikum on ühiskond tervikuna. Eesti noored on valmis valimisea langetamiseks,
kuid sellega peab kaasnema süsteemne toetus kodanikuharidusele ja noorsootööle.
Jaak Valge tõi esile, et noorte poliitiline aktiivsus on positiivne, kuid tõstatas küsimuse
valimisea langetamise loogika kohta. Ta märkis, et 16-aastaste osalemine kohalikel valimistel
on põhjendatav, kuna omavalitsus otsustab noortele lähedasi teemasid. Euroopa Parlament on
keerukam ja kaugem otsustustasand ning seetõttu tekib küsimus, kas valimisea langetamine
16. eluaastale peaks algama pigem Riigikogu valimistest ja rahvahääletustest. Ta küsis, kas
praegune lähenemine ei ole ebasüsteemne ning palus selgitust, miks keskendutakse esmalt
Euroopa Parlamendi valimistele.
Petrik Saks selgitas, et tema hinnangul toetatakse küll ka valimisea langetamist Riigikogu
tasandil, kuid see nõuab laiapõhjalisemat ja pikemat ühiskondlikku arutelu. Euroopa
Parlamendi valimiste puhul nähakse valimisea langetamist pigem vahe- või eelsammuna, mis
aitab kujundada noortes valimisharjumust. Selle kaudu on võimalik toetada ka
kodanikuhariduse arengut ning anda noortele varasem valimisprotsessis osalemise oskus ja
kogemus.
Ando Kiviberg lisas, et Euroopa Parlamendi valimistel ei ole valimis- ja kandideerimisea
langetamiseks tõenäoliselt vajalik põhiseaduse muutmine, samas kui Riigikogu valimiste
puhul oleks vaja selleks muuta põhiseadust.
Anastassia Kovalenko-Kõlvart märkis, et valimisea langetamise küsimus eeldab
laiapõhjalist ühiskondlikku arutelu nii Euroopa Parlamendi kui ka Riigikogu valimiste
kontekstis ning ei saa pidada üht tasandit teisest vähem oluliseks. Ta esitas küsimuse noorte
valimisaktiivsuse kohta kohalike omavalitsuste valimistel. Ta tundis huvi, milline on olnud
16–18-aastaste valimisaktiivsus ning kuidas see on viimaste kohalike omavalitsuste valimiste
lõikes muutunud.
Petrik Saks vastas, et täpsemad andmed on olemas eraldi dokumendis, kuid esitas istungil
ümardatud näitajad. 2017. aasta kohta ei ole võrdlusandmeid, kuna pabersedelite tulemusi ei
ole kättesaadavaks tehtud. 2021. ja 2025. aasta võrdluses oli 16–17-aastaste valimisaktiivsus
2021. aastal 39,2% ning 2025. aastal 49%, mis tähendab ligikaudu 10 protsendipunktilist
kasvu. Ka 18–24-aastaste vanuserühmas oli valimisaktiivsuse kasv samas suurusjärgus.
Helir-Valdor Seeder esitas küsimuse noorte poliitilise osaluse kohta. Kuigi noorte
valimisaktiivsus on kasvanud, on tema kogemuse põhjal noorte huvi aktiivselt poliitikas
osaleda madal. Ta tõi näite kohaliku tasandi praktikast, kus noorte kaasamine volikogude
juurde loodud noortekogudesse on keeruline ning isegi kvoorumi kokkusaamine on
13
raskendatud. Tema hinnangul ei pruugi valimisaktiivsus ja praktiline poliitiline osalus
omavahel kattuda. Ta küsis, kuidas noored ise seda olukorda kommenteerivad ning millised
võiksid olla lahendused, et valimisaktiivsus kanduks üle ka aktiivseks osalemiseks poliitikas.
Petrik Saks märkis, et noorte suurem varajane osalus valimistel aitab kujundada harjumust,
mis võib hiljem viia aktiivsema rollini poliitikas. Valimisea langetamine ei ole iseenesest
lahendus, vaid üks osa laiemast süsteemsest muutusest. Ta tõi esile, et noorte aktiivsema
poliitilise osaluse suurendamiseks on vajalik kodanikuhariduse arendamine, noorsootöö
tugevdamine ning praktiliste osalusvõimaluste laiendamine, sealhulgas noortevolikogude ja
noorteühenduste toetamine. Otsest seost valimisaktiivsuse ja poliitilise aktiivsuse vahel ei ole
uuringutega selgelt tõestatud, kuid teema vajab terviklikku lähenemist ning koostööd
erinevate osapooltega. Ta tunnistas, et probleem on olemas ning selle lahendamine ei ole
saavutatav üksnes ühe seadusemuudatusega.
Hanah Lahe kommenteeris, et Eesti Noorteühenduste Liit on juba varasemalt toetanud
valimis- ja kandideerimisea langetamist kõigil valimistel, kuid käesolev eelnõu on poliitiline
otsus. Ta selgitas, et eelmine koalitsioon pidas vajalikuks hinnata esmalt ühiskonna
valmisolekut antud seadusemuudatuseks. Ta lubas eelnõu algatajate nimel, et selle eelnõu
seadusena vastuvõtmise korral algatatakse ka laiem arutelu valimisea langetamise üle
Riigikogu valimistel. Noorte poliitilise aktiivsuse kujundamine ei ole ainult
noorteorganisatsioonide ja koolide vastutus, vaid selles on oluline roll ka poliitikutel endil.
Ta tõi esile vajaduse suhelda noortega vahetumalt ning selgitada poliitikat arusaadavamalt.
Oluline on ka erakondade panus noorte kaasamisse, sealhulgas noortekogude toetamine ning
noortele suurema rolli andmine. Eelnõu neid küsimusi otseselt ei lahenda.
Ando Kiviberg andis sõna Haridus- ja Teadusministeeriumi esindaja Mare Ojale. Ta palus
selgitada, milliseid samme peab ministeerium vajalikuks, et tagada noortele alates 16.
eluaastast valimistel osalemiseks õigeaegne ja piisav ettevalmistus.
Mare Oja andis ülevaate Haridus- ja Teadusministeeriumi seisukohtadest. Kodanikuharidus
tugineb riiklikele õppekavadele, mille üldosades on keskmes ühiskondlikud ja väärtuspõhised
põhimõtted. Selle eesmärk on kujundada vastutustundlik ja aktiivne kodanik.
Kodanikupädevuste arendamine toimub järk-järgult kõigil haridustasemetel alates riigi ja
ühiskonna tutvustamisest esimeses kooliastmes kuni keerukamate ühiskondlike teemadeni
gümnaasiumis. Õpe peab olema praktiline ning pakkuma noortele varajast otsustuskogemust.
Ta tõi esile, et riik on täiendanud õppekavasid ning loonud õpetajatele toetavaid materjale ja
metoodikaid. Samuti arendatakse koostöös Siseministeeriumiga kogukonnapraktika võimalusi
ja keskkondi, et toetada noorte osalust. Oluline on siduda formaalne ja mitteformaalne haridus
ning pakkuda noortele juba varases eas praktilisi osalusvõimalusi. Haridus- ja
Teadusministeerium toetab valimisea langetamise põhimõtet.
Helir-Valdor Seeder küsis, kas valimisea langetamise korral oleks vajalik ja võimalik
kohandada kooliprogramme nii, et Euroopa Liidu ja rahvusvahelised teemad jõuaksid
õpilasteni juba põhikoolis, mitte peamiselt gümnaasiumis. Ta tundis huvi, kas Haridus- ja
Teadusministeerium on valmis kohandama õppekavasid nii, et noortel oleks enne
valimisõiguse saamist vajalikud teadmised olemas.
Mare Oja vastas, et õppekava on pidevas arenduses ning vajadusel tehakse selles jooksvalt
14
muudatusi. Rahvusvahelisi teemasid käsitletakse juba põhikoolis, näiteks ajaloo ja
ühiskonnaõpetuse raames. Euroopa konteksti käsitletakse ka teistes ainevaldkondades. Õpe
liigub pedagoogiliselt loogiliselt lähemalt kaugemale ehk tuttavamatelt teemadelt
rahvusvahelisemate suunas. Põhikoolis kasutatakse juba ka praktilisi meetodeid, nagu
valimissimulatsioonid ja otsustamisülesanded, mis arendavad õpilaste kriitilist mõtlemist ja
otsustusoskust. Vajadusel on võimalik rahvusvaheliste teemade käsitlust põhikoolis tugevdada
ning fookust vastavalt muuta.
Helir-Valdor Seeder väljendas eriarvamust. Tema teadmiste põhjal käsitletakse Euroopa
Liidu ja Euroopa Parlamendi teemasid peamiselt gümnaasiumis, mitte põhikoolis.
Rahvusvaheliste ja riigisiseste teemade vahel on oluline sisuline erinevus, eriti Euroopa Liidu
institutsioonide, nende toimimise ja valimiskorralduse mõistmisel. Nende teemade
käsitlemine on keerukam ning ei ole võrreldav kohalike või riigisiseste küsimustega. Ta jäi
seisukohale, et tegemist on olulise erinevusega.
Mare Oja täpsustas, et küsimuste sisu ja sügavuse osas on erinevused olemas, kuid
põhikoolis omandatakse vajalikud analüüsioskused. Õpilased õpivad juba põhikoolis
analüüsima dokumente, võrdlema küsimusi, leidma poolt- ja vastuargumente ning kujundama
oma seisukohti. Kuigi käsitletavad teemad võivad olla erinevad, kujundatakse vajalikud
oskused varases kooliastmes.
Hanah Lahe esitas küsimuse õppekava arendamise kohta. Tema hinnangul ei ole
ühiskonnaõpetuse õpikutes valimiste teema käsitlus piisavalt huvitav ega õpilasi motiveeriv.
Ta viitas eelnõu seletuskirjas toodud eesmärgile parandada õppeprotsessi ning küsis, millised
konkreetsed muudatused on Haridus- ja Teadusministeeriumil plaanis teha enne 2029. aasta
Euroopa Parlamendi valimisi, et muuta valimiste teema noortele arusaadavamaks ja
kaasavamaks.
Mare Oja vastas, et õpikud ja õppekava on erinevad tasandid. Riiklik õppekava määrab
õpitulemused, kuid konkreetse sisu ja materjalid kujundab kool oma õppekavas. Ministeerium
ei koosta ega kinnita õpikuid, kuna need on kirjastuste vastutada ning peavad vastama
riiklikule õppekavale. Samas ei saa ministeerium anda kirjastustele otseseid sisulisi suuniseid.
Õpetajate toetamiseks on loodud eraldi keskkond, kus on kättesaadavad metoodikad, juhendid
ja vabavaralised õppematerjalid, mis aitavad õpitulemusi saavutada. Eesmärk on pakkuda
õpetajatele mitmekesiseid valikuid, et nad saaksid valida oma õpilastele ja koolile sobivaimad
lahendused.
Lauri Läänemets kommenteeris, et õppekava käsitlus on huvitav ning tõi näiteid oma
kogemusest, kus ka täiskasvanutel esineb sageli puudujääke riigi ja Euroopa Liidu toimimise
mõistmisel. Paljud ei erista näiteks ka valitsuse ja Riigikogu rolle ega tunne Euroopa Liidu
institutsioone. Ta avaldas arvamust, et noored võivad olla mõnes aspektis isegi pädevamad,
kuna nad on neid teemasid hiljuti õppinud. Samas leidis ta, et valimisõiguse eelduseks ei
peaks olema detailne faktiteadmine institutsioonide toimimisest. Olulisem on laiem arusaam
ühiskonna toimimisest ja esindusdemokraatia põhimõtetest ning oskus teha elulisi otsuseid.
Ta palus täpsustada, kas õppekavade kujundamisel lähtutakse pigem üldiste arusaamade ja
mõtlemisoskuste arendamisest kui üksikute faktide omandamisest.
Mare Oja vastas, et õpitulemused on sõnastatud üldisemal tasandil ning keskenduvad
15
eelkõige pädevuste kujundamisele, mitte üksikute faktide meeldejätmisele. Koolidel on
autonoomia otsustada, kuidas ja millises järjestuses neid õpitulemusi konkreetsetes klassides
saavutatakse. Ta rõhutas, et teadmised on siiski vajalikud, kuna need on aluseks iseseisvale
mõtlemisele ja arutlemisele. Samas on õppe keskmes üldisem pädevus ja hakkamasaamine
ning ühiskonna toimimise mõistmine. Sotsiaalvaldkonna õppeained on üles ehitatud tervikliku
mudelina, kus arendatakse nii enesekohaseid oskusi, suhtlemist teiste inimestega kui ka
suhtlemist riigiga. Riigiga suhtlemine ei piirdu üksnes poliitika ja valimistega, vaid hõlmab ka
igapäevaseid ühiskondlikke küsimusi nagu maksude maksmine, perekonnaelu ja kultuuri
mõtestamine. Põhikoolis keskendutakse rohkem baasteadmistele ja -oskustele, gümnaasiumis
aga liigutakse enam globaalsemate ja keerukamate teemade käsitlemisele.
Jaak Valge tõstatas küsimuse kooli võimaliku politiseerimise kohta. Ta märkis, et õppekavad
ja noorte kognitiivsed võimed on pidevas arengus ning küsis, kas selle käigus võib tekkida
oht, et noorte hoiakuid hakatakse teadlikult kujundama. Ta väljendas muret, et pedagoogid,
kooli juhtkonnad, ministeerium või õppematerjalide autorid võivad mõjutada noorte vaateid
teatud suunas. Samuti tõi ta esile võimaluse, et valimisea langetamise korral võivad poliitikud
ja kandidaadid hakata aktiivsemalt koolides esinema, mis võib suurendada poliitilist
mõjutamist. Ta küsis, kas selline areng ei või kaasa tuua kooli liigset politiseerumist.
Mare Oja selgitas, et alates 2021. aastast on rakendatud valimiste hea tava. Õpetajal on õigus
kutsuda õpitulemuste saavutamiseks kooli nii kohaliku omavalitsuse esindajaid kui ka
poliitikuid, kuid see peab toimuma tasakaalustatult. Esindatus peab olema mitmekülgne ning
seda põhimõtet jälgitakse. Vastav hea tava on koostatud koostöös noorte ja erinevate
organisatsioonidega, et vältida koolikeskkonna politiseerumist.
Hanah Lahe täpsustas oma küsimust ning tundis huvi, millised konkreetsed muudatused on
lähiaastatel ühiskonnaõpetuse või laiemalt kodanikuhariduse arenduses plaanis, eriti
eesmärgiga tuua noori poliitikale lähemale. Ta soovis selgitust, millised sammud on järgmise
kolme aasta jooksul kavandatud, et muuta poliitikateemad noortele arusaadavamaks ja
kaasavamaks.
Mare Oja vastas, et õppekava arendus on pikaajaline protsess, mis on kavandatud kuni
aastani 2030 ning rakendub järk-järgult kuni 2035. aastani. Lähiaastatel keskendutakse
eelkõige koolide ja õpetajate toetamisele praktiliste lahenduste kaudu. Ta tõi esile, et eesmärk
on tuua õppetöösse rohkem praktilisi kogemusi, näiteks kaasava eelarve rakendamine koolis,
vabatahtlik tegevus ning kogukonnaga seotud tegevused, mis aitavad kujundada noorte
sotsiaalset vastutust. Siht on pakkuda noortele võimalust saada reaalseid otsustuskogemusi
kodanikuna, mitte piirduda üksnes teoreetilise ja loengupõhise käsitlusega. Kuigi
õpetamispraktikad on sageli pigem traditsioonilised, püütakse õpetajaid suunata praktilisema
ja kaasavama õppe poole, pakkudes neile vastavaid näidiseid ja metoodilisi materjale.
Jaak Valge täpsustas, et tema mure ei puuduta üksnes poliitikute koolikülastusi, vaid laiemalt
seda, kas valimisea langetamine ja sellega kaasnevad muudatused võivad suurendada kooli
politiseerumist ning mõjutada noorte hoiakuid.
Mare Oja vastas, et loodetavasti sellist ohtu ei ole. Valimiste hea tava kaudu on koolidele
antud selge suunis, et õpe peab olema tasakaalustatud ja neutraalne ning õpetaja ei tohi
kujundada õpilaste hoiakuid oma isiklike väärtuste põhjal. Samas on õppekavas rõhutatud ka
16
klassiruumis aktuaalsete ühiskonnateemade käsitlemist, kuid seda tuleb teha aruteluna ja
tasakaalustatult.
Helir-Valdor Seeder palus täpsustustada õpetaja rolli väärtuste edastamisel. Ta viitas Mare
Oja varasemale selgitusele ning uuris, kas sellest võib järeldada, et õpetaja ei tohiks üldse
oma väärtusi õpilastele edasi anda. Ta tõi välja, et tema hinnangul on oluline eristada oma
maailmavaate või poliitiliste eelistuste pealesurumist ning üldinimlike ja elutervete väärtuste
edastamist. Ta küsis, kas juhised keelavad tõepoolest õpetajal väärtuste vahendamise või oli
tegemist valesti mõistetud seisukohaga.
Mare Oja täpsustas, et riiklik õppekava on väärtuspõhine ning õpetaja lähtub õppetöös
nendest üldinimlikest ja ühiskondlikest väärtustest, mis on õppekavas sätestatud.
Ta selgitas, et kuigi õpetaja mõjutab õpilasi paratamatult oma hoiakute ja käitumisega, ei tohi
ta õpilasi suunata oma poliitiliste veendumuste kaudu. Eesmärk on tagada tasakaalustatud ja
neutraalne õpe, vältides poliitiliste seisukohtade pealesurumist.
Ando Kiviberg andis sõna Eesti Ajaloo- ja Ühiskonnaõpetuse Seltsi esindaja Ulla Herkelile.
Ulla Herkel sõnas, et õppekirjandust uuendatakse pidevalt vastavalt ühiskonna ootustele ja
aktuaalsetele teemadele. Ta tõi esile, et Euroopa Liidu teemasid käsitletakse juba põhikoolis
ning need on õppekavas teadlikult sees. Õppematerjale ei loo ainult kirjastused, vaid neid
luuakse ka koostöös vabakonna ja erinevate organisatsioonidega. Viimastel aastatel on selles
valdkonnas toimunud märgatav areng. Eesmärk on demokraatiakultuuri tugevdamine
ühiskonnas tervikuna. Valimisea langetamise mõju puudutab suhteliselt väikest sihtrühma,
kuid oluline on anda noortele positiivne esimene valimiskogemus, mis toetab nende edasist
osalust. Ta viitas ka kohalike valimiste kogemusele, kus noorte osalus on kasvanud. Ta tõi
esile, et lähiaastatel on kavas mitmeid projekte eri riigiasutuste ja organisatsioonide koostöös,
et toetada demokraatliku otsustusprotsessi õpet koolides. Samuti rõhutas ta vajadust hästi
ettevalmistatud haritud õpetajate järele, arvestades aine tundlikkust ja võimalikke riske
politiseerimise osas. Valimisea langetamine toob ühiskonnaõpetuse ainele suurema
tähelepanu ja vastutuse. Ta märkis, et koolis ei ole oluline ainult matemaatika ja emakeel,
vaid ka kodanikuks kujunemine ning selle toetamine õppeprotsessis. Ta tõi eeskujuks Austria,
kus valimisea langetamisega kaasnes õpetajaid ja koole toetav programm. Ta väljendas
lootust, et ka Eestis jätkub demokraatliku kultuuri arendamisel riigi toetus koolidele. Lisaks
praktilistele sammudele on vajalik ka laiem ühiskondlik mõtteviisi muutus, kus väärtustatakse
nii noorte rolli kui ka demokraatia tähtsust. Oluline on suurendada ühiskonnas arusaama
noorte rollist ja demokraatia tähtsusest. Lisaks viitas ta Tartu Ülikooli "Eesti elanike
suhtumine Euroopa Liitu: omatunnet seletavad tegurid ja mõjutamise võimalused"
lõpparuandele, mille kohaselt tunnetatakse Eestis Euroopa Liitu sageli kaugena. Kui
valimisõigus jääb üksnes täisealistele, siis on kooli roll kaasamiskultuuri kujundamisel
piiratum. Just põhikoolieas kujunevad noorte väärtused ja hoiakud, mistõttu on varajane
kaasamine eriti oluline, samas kui gümnaasiumis on nende kujunemine juba suuresti
toimunud.
Hanah Lahe küsis, kas on täheldatud erinevusi noorte teadlikkuses poliitika ja valimiste
teemadel maa- ja linnakoolide vahel. Ta tõi oma kogemuse põhjal välja, et Tallinna ja Tartu
piirkonna koolide õpilased tunduvad teadlikumad, samas kui maakoolide noorte teadlikkus on
pigem madalam, ning palus seda tähelepanekut kommenteerida.
17
Ulla Herkel vastas, et erinevused maa- ja linnakoolide vahel on tõenäoliselt seotud eelkõige
õpetajate kättesaadavuse ja võimalustega. Maapiirkondades võib olla keerulisem leida hästi
kvalifitseeritud õpetajaid. Nendel õpetajatel on ka keerulisem osaleda täiendkoolitustel. Ta tõi
esile ka praktilised võimalused, näiteks õppekäigud ja ekskursioonid. Linnakoolidel on
lihtsam külastada näiteks riigiasutusi või õppekeskusi, samas kui maapiirkondades eeldab see
rohkem ressursse ja korraldust, näiteks transpordi rahastamist. Sellised erinevused tulenevad
laiemalt haridussüsteemi tingimustest. Maapiirkondades ongi võimaluste kättesaadavus
piiratum kui linnades.
Helir-Valdor Seeder märkis, et eelnõu puudutab lisaks valimisea langetamisele ka
kandideerimise ea langetamist 21-lt 18-le. Seda teemat ei ole arutelus käsitletud. Ta uuris, kas
osalejate seisukohad kandideerimise ea osas on samad nagu valimisea langetamisel. Ta palus
kommenteerida ka 18-aastaste võimalust kandideerida Euroopa Parlamenti ning sellega
seotud hinnanguid.
Ulla Herkel vastas, et tema hinnangul on positiivne, kui poliitikas on rohkem noori
kandidaate. 2024. aasta Euroopa Parlamendi valimiste eel jälgis ta teadlikult kandidaatide
nimekirju ning tõi esile, et noori kandidaate oli väga vähe. See on ka poliitikute vastutus – kui
soovitakse noori rohkem kõnetada, peaks poliitikas olema rohkem noori esindajaid.
Hanah Lahe kommenteeris, et ei ole põhjust käsitleda 18-aastase kandidaadi võimalust
erandlikult või problemaatiliselt võrreldes 21-aastasega. Kandideerimisiga on eelkõige
poliitiline kokkulepe. Ajalooliselt on vanusenõuded varieerunud, näiteks esimese vabariigi
ajal kehtis kord, millega Riigivolikogu liikmeks võis saada vähemalt 25-aastane ning
Riiginõukogu liikmeks vähemalt 40-aastane kodanik. Kolme aasta jooksul ei toimu inimese
arengus tingimata sellist muutust, mis õigustaks selget piiri 18 ja 21 aasta vahel. Hinnangud
kandidaadi sobivusele võivad olla subjektiivsed ning sõltuda vaatenurgast. Ta tõi välja, et
küsimus puudutab laiemalt demokraatia toimimist ja esindatust ning rõhutas, et oluline on
võimaldada erinevate vanuserühmade osalemist poliitikas.
Helir-Valdor Seeder kommenteeris, et Eestis ei ole olnud eraldi esimest ja teist vabariiki,
vaid tegemist on ühe ja sama 1918. aastal loodud Eesti Vabariigiga, mis on 1991. aastal
taastatud. Selline ajalookäsitlus on oluline ning poliitikud peaksid seda täpselt väljendama. Ta
väljendas eriarvamust väite suhtes, nagu ei toimuks noorte arengus kolme aasta jooksul olulisi
muutusi, ning leidis, et areng toimub siiski märgatavalt. Samas rõhutas ta, et tal ei ole hirmu
seoses noorte kandideerimisega. Tema varasem küsimus puudutas üksnes seda, kas valimisea
langetamise toetajate hoiak kehtib samamoodi ka kandideerimise ea langetamise kohta,
millele ta sai kinnitava vastuse.
Ando Kiviberg andis sõna Õiguskantsleri Kantselei õiguskorra kaitse osakonna vanemnõunik
Liina Lust-Vedderile õiguskantsleri seisukoha tutvustamiseks küsimuses, mis käsitleb
Euroopa Parlamendi valimistel valimis- ja kandideerimisea langetamist kas
seadusemuudatuse või põhiseaduse muutmise kaudu.
Liina Lust-Vedder selgitas õiguskantsleri seisukohta detailsemalt ning viitas selle käsitlusele
õiguskantsleri arvamuses Riigikohtule, kus analüüsiti Euroopa Parlamendi valimiste kautsjoni
põhiseaduspärasust. Õiguskantsler on leidnud, et põhiseaduse põhitekst ei reguleeri otseselt
18
Euroopa Parlamendi valimisi. Seetõttu tuleb lähtuda põhiseaduse täiendamise seadusest, mille
kohaselt tuleb ka antud juhul järgida üksnes põhiseaduse aluspõhimõtteid. Konkreetset
vanusepiiri ei saa pidada põhiseaduse aluspõhimõtteks. Ta tõi välja, et võimalikuks
asjakohaseks aluspõhimõtteks võib olla põhiseaduse § 12, mis sätestab võrdse kohtlemise ja
mittediskrimineerimise põhimõtte. Valimisõiguse kontekstis kehtivad teatud mööndused,
kuna traditsiooniliselt on riigis kõige olulisemate küsimuste otsustamine seotud kodanikega
ning seetõttu võib mittekodanikke kohelda selles valdkonnas erinevalt. Ta viitas ka Riigikohtu
varasemale praktikale. Kohus on ühes lahendis küll väljendanud seisukohta, mis võiks viidata
põhiseaduse laiemale kohaldumisele, kuid seda pigem möödaminnes. Samas lahendis
eriarvamusele jäänud riigikohtunikud leidsid vastupidiselt, et põhiseadus ei reguleeri Euroopa
Parlamendi valimisi. Tema arvates võib Riigikohtu enamus tulevikus nõustuda pigem selle
eriarvamusega. Ta selgitas õiguskantsleri argumentatsiooni, tuginedes ka põhiseaduse §-le 56,
mille kohaselt teostab rahvas kõrgeimat riigivõimu Riigikogu valimise ja rahvahääletuse
kaudu. Sellest järeldub, et Euroopa Parlamendi valimised ei kuulu otseselt selle sätte
reguleerimisalasse. Lisaks viitas ta põhiseaduse §-le 3, mille kohaselt on rahvusvahelise
õiguse üldtunnustatud põhimõtted Eesti õiguse osa. Nende põhimõtete hulka kuulub ka
arusaam, et rahvusvahelistel organisatsioonidel on õigus ise määrata oma institutsioonide
kujunemise kord. See tähendab, et liikmesriigid ei saa ühepoolselt dikteerida, kuidas näiteks
Euroopa Liit oma organeid moodustab. Liikmesriigi jaoks on tegemist sisuliselt „võta või
jäta“ olukorraga, kus lõppotsus kuuluda või mitte kuuluda sellisesse organisatsiooni jääb
rahvale, kes saab seda väljendada rahvahääletusel, näiteks Euroopa Liidu puhul põhiseaduse
täiendamise seaduse kehtetuks tunnistamise kaudu. Kuigi Euroopa Liit on alustanud samme
valimisõiguse tingimuste täpsemaks reguleerimiseks, ei ole need küsimused veel lõplikult
lahendatud. Seni, kuni Euroopa Liit ei ole neid tingimusi siduvalt kehtestanud, jääb nende
reguleerimine liikmesriigi otsustada ning seda ei piira otseselt põhiseaduse Riigikogu valimisi
käsitlevad sätted.
Jaak Valge tõstatas küsimuse avaliku arvamuse kohta. Ta ei ole näinud uuringuid, mis
näitaksid, kas ja kui suures ulatuses toetavad Eesti kodanikud valimisea langetamist või
soovivad muuta kehtivat täisealisuse põhimõtet. Ta tegi ettepaneku kaaluda arvamusküsitluse
tellimist, et selgitada välja ühiskonna hoiakud. J. Valge arvates võiks komisjon enne edasist
arutelu sellise uuringu tulemused ära oodata, millega eelnevalt olevat tema sõnul nõustunud
ka Hanah Lahe.
Hanah Lahe täpsustas, et ta ei nõustu arvamusküsitluse tellimise vajadusega. Valimisea
langetamise küsimuses on juba olemas asjakohased uuringud, sealhulgas Tartu Ülikooli
koostatud analüüs, mille kohaselt on noored võimelised selliseid otsuseid tegema. Ka
varasemate kohalike valimiste muudatuste raames on tellitud uuringuid ning olulist muutust ei
ole hoiakutes toimunud. Tegemist on poliitilise otsusega ning olemasolev info on piisav
edasisteks otsusteks, mistõttu ei pea ta vajalikuks täiendavate analüüside või rahvahääletuse
korraldamist.
Ando Kiviberg märkis Jaak Valgele, et kui selline ettepanek istungil esitatakse, on ta valmis
selle hääletusele panema.
Pipi-Liis Siemann märkis, et uuringute tegemine ja ühiskonna valmisoleku hindamine on
võimalik, kuid see peaks takistama otsuste tegemist. Põhiseaduslikku takistust ei ole ning
seadusandjal on õigus otsustada, milline lahendus on kõige sobivam. Kui praktikas ilmnevad
19
probleemid või arusaamatused, tuleb nendega tegeleda olemasolevate meetmete kaudu,
sealhulgas haridussüsteemis ja koostöös vabakonnaga, tõstes noorte teadlikkust ja toetades
demokraatlikku osalust. Erineva tausta, vanuse ja kogemusega inimesed rikastavad
otsustusprotsesse ning parandavad tulemusi. Ei noored ega vanemad ei saa üksteise eest
rääkida, mistõttu on erinevate gruppide kaasamine oluline. Ta järeldas, et kuigi uuringute
tellimine on võimalik, ei peaks seadusandlikud otsused jääma nende taha pidama.
Jaak Valge täpsustas oma seisukohta ning rõhutas, et tema ettepanek lähtub vajadusest
selgitada välja ühiskonna tegelik hoiak. Kui arutelus on tõstatatud küsimus, kuidas ühiskond
muudatuse vastu võtab, siis on loogiline seda ka otseselt küsida. Ta märkis, et toetab küll
seisukohta, et aruteluga ei tohi põhjendamatult viivitada, kuid leidis, et arvamusküsitluse
läbiviimine ei oleks ajamahukas ning komisjonil on selleks ka vajalikud vahendid olemas.
Olukord, kus tehakse erinevaid analüüse, kuid ei küsita otseselt kodanikelt nende arvamust
teema kohta, on imelik.
Ando Kiviberg avaldas oma seisukoha eelnõu suhtes. Ta märkis, et esialgu tekitas teema
temas skepsist ja kõhklusi, kuid arutelude, uuringutega tutvumise ja ekspertide ärakuulamise
järel on ta jõudnud seisukohale, et valimisea langetamine on mõistlik samm. Ta põhjendas
oma toetust eelnõule mitme argumendiga. Esiteks pidas ta oluliseks suurendada poliitikute
motivatsiooni pöörata rohkem tähelepanu nooremale valijaskonnale. Praegu keskendutakse
enam aktiivsematele, kelleks on eakad valijad. Noorte kaasamine aitaks seda tasakaalustada.
Teiseks tõi ta välja, et noorte valimisõigus võib suurendada ka perede mõju poliitilistes
protsessides, kuna poliitikud peavad arvestama rohkem noorte ja peredega seotud teemadega.
Ta tõi näitena esile varasema Isamaa poliitilise idee, mille kohaselt sooviti anda
lapsevanematele iga lapse eest lisahääl. Kolmandaks sõnas ta, et kuigi valijate teadlikkus ja
ettevalmistus on oluline, ei saa valimisõigust siduda teadmiste tasemega. Sellise eeltingimuse
seadmine viiks probleemsete järeldusteni, arvestades, et ka täiskasvanute teadmised
ühiskonnakorraldusest võivad olla ebaühtlased. Nende kaalutluste põhjal kaldub ta eelnõu
toetama.
Helir-Valdor Seeder kommenteeris, et valimisõigus ei sõltu teadmiste tasemest.
Demokraatiale paremat alternatiivi ei ole. Teadmised ja faktitundmine on siiski olulised ning
väljendas muret, et nii ühiskonnas kui ka hariduses on liigutud konkreetsete teadmiste arvelt
liigselt abstraktse ja üldise mõtlemise suunas. Ta tõi esile, et infotehnoloogia areng on
vähendanud vajadust faktiteadmiste järele, pidades seda probleemiks, mis võib kanduda ka
poliitikasse. Kuigi abstraktne ja loogiline mõtlemine on oluline, taanduvad otsused lõpuks
konkreetsetele valikutele ja teadmistele. Ta kommenteeris ka varasemat arutelu niinimetatud
perede lisahäälte teemal. Kuigi Isamaas on seda ideed arutatud ja mitmed poliitikud seda
toetanud, ei ole see olnud erakonna ametlikus programmis. Idee puudutas hääle andmist
lapsevanemale, mitte lastele, ning sellega kaasnes mitmeid praktilisi küsimusi. Lastega perede
kaasamine ja nende hääle tugevdamine on jätkuvalt oluline aspekt, mida ei lahenda ka
16–17-aastastele valimisõiguse andmine, kuigi see võib mõningal määral mõju avaldada. Ta
toetas Jaak Valge ettepanekut tellida arvamusküsitlus. Ta leidis, et see aitaks saada väikese
kuluga täiendavat teadmist ühiskonna hoiakute kohta ning oleks kooskõlas eesmärgiga
suurendada otsustusprotsessides ühiskonna kaasatust.
Hanah Lahe esitas küsimuse uuringu tellimise kohta. Ta küsis, kas need komisjoni liikmed,
kes soovivad täiendavat uuringut, toetaksid eelnõu juhul, kui uuring näitaks selget
20
ühiskondlikku toetust valimisea langetamisele. Ta lisas kommentaarina, et aruteludes on
tõstatunud täiskasvanute ja eakate teadlikkuse küsimus, kuid neile ei seata samaväärseid
ootusi nagu noortele. Noortelt eeldatakse sageli kõrgemat teadlikkust ja faktitundmist kui
teistelt vanuserühmadelt. Ta tõi esile ka demograafilise aspekti. Noorte osakaal ühiskonnas
väheneb ning seetõttu on oluline anda neile suurem võimalus demokraatias osaleda.
Parlamendid on sageli vanemaealiste nägu ning noorte suurem esindatus toetaks demokraatia
arengut ja mitmekesisust
Jaak Valge vastas, et toetaks eelnõu juhul, kui arvamusküsitlus näitab selget enamuse toetust.
Ta peab ülekaalukaks tulemuseks toetust üle 60% ning märkis, et selline tulemus annaks talle
aluse hääletada eelnõu poolt. Ta väljendas lootust, et ka teised komisjoni liikmed toetavad
arvamusküsitluse tellimist.
Helir-Valdor Seeder kommenteeris, et demokraatias ei saa otsuseid teha üksnes enamuse
arvamuse põhjal. Kui valimisea langetamine seadusena vastu võetakse, peab ka
haridussüsteem sellega kohanema. Ta pidas oluliseks, et kooli õppekavad arvestaksid sellega,
et 16-aastastel on valimisõigus. Kooli õppekavad peaksid toetama noorte ettevalmistust. Kuigi
varasemaid puudujääke ei ole võimalik tagasiulatuvalt parandada, tuleb edaspidi teha kõik, et
noorte teadlikkus ja valmisolek kasvaksid.
Ando Kiviberg tutvustas komisjoni esitatavat muudatusettepanekut seaduse jõustumise
kohta. Ta selgitas, et algselt oli eelnõus ette nähtud jõustumise ajaks 1. jaanuar 2025.
Arvestades asjaolu, et järgmised Euroopa Parlamendi valimised toimuvad 2029. aastal, on
ettepanek muuta jõustumise aega ning sätestada, et seadus jõustub üldises korras, s.o
kümnendal päeval pärast selle avaldamist Riigi Teatajas. Ta küsis, kas muudatusettepanekut
nr 1 muudatusettepanekute loetelu kavandis on vaja hääletada või on kõik sellega nõus.
Komisjoni liikmed nõustusid muudatusettepanekuga.
Muudatusettepanekute loetelu kavandi muudatusettepanek nr 1:
1. Jätta eelnõust välja § 2.
Väljajäetav tekst:
§ 2. Seaduse jõustumine
Käesolev seadus jõustub 2025. aasta 1. jaanuaril.
Põhiseaduskomisjon
Juhtivkomisjon: ARVESTADA TÄIELIKULT (konsensus: Madis Kallas, Ando Kiviberg,
Anastassia Kovalenko-Kõlvart, Katrin Kuusemäe, Hanah Lahe, Helir-Valdor Seeder,
Pipi-Liis Siemann, Timo Suslov, Tanel Tein, Jaak Valge).
Ando Kiviberg pani hääletusele Jaak Valge ettepaneku, mille kohaselt tuleks enne eelnõu üle
otsustamist tellida uuring, et selgitada välja Eesti ühiskonna hoiak valimisea langetamise
suhtes (poolt 3: Anastassia Kovalenko-Kõlvart, Helir-Valdor Seeder, Jaak Valge; vastu 7:
Madis Kallas, Ando Kiviberg, Katrin Kuusemäe, Hanah Lahe, Pipi-Liis Siemann, Timo
Suslov, Tanel Tein). Ettepanek ei leidnud toetust.
Ando Kiviberg selgitas, et Jaak Valge ettepanek puudutas küsimust, kas eelnõu toetamine
21
peaks sõltuma vastava uuringu olemasolust. Arutelu ei käsitlenud seda, kas uuringut üldse
tellida või mitte, vaid seda, kas eelnõu menetlemine peaks sellest sõltuma. Tema hinnangul ei
ole vaja selle küsimuse taha pidama jääda ning väljendas lootust, et tema selgitus oli
arusaadav.
Helir-Valdor Seeder täpsustas, et arutelu keskmes oli küsimus uuringu tellimisest enne
eelnõu vastuvõtmist. Ta tegi ettepaneku, et kuna hääletusele pandi ettepanek tellida uuring
enne otsustamist, võiks arvamusküsitluse läbi viia hoopis pärast komisjoni menetlusotsuseid.
Pipi-Liis Siemann märkis, et uuringu tellimise otsust ei peaks tegema kiirustades, vaid see
vajab põhjalikumat arutelu. Ta tõi esile, et enne otsustamist tuleb selgelt määratleda
uurimisküsimus, metoodika, sihtrühm ning uuringu läbiviija. Ta viitas varasemale arutelule
riigis tellitud uuringute kohta ning sõnas, et esmalt tuleks üle vaadata olemasolevad uuringud
ja andmed, mis võiksid käsitleda sarnaseid küsimusi. Alles seejärel saab otsustada, kas ja
millist täiendavat uuringut on vaja. Kuigi ettepaneku võib hääletusele panna, ei pea ta
põhjendatuks kohest otsust uuringu tellimise kohta.
Jaak Valge sõnas, et tegemist on olulise ja põhimõttelise uuringuga. Küsitluste läbiviimisel
tuleks usaldada professionaalseid uuringufirmasid ning puudub vajadus kirjutada neile ette
metoodikat või küsimuste sõnastust. Rahvusvaheliselt tunnustatud küsitlusettevõtted
kasutavad väljakujunenud metoodikaid ning nende töö usaldusväärsuse kahtluse alla
seadmine annaks negatiivse signaali ka teistele uuringutele. Ta leidis, et uuringu tellimine ei
ole ajamahukas ega takista menetlust ning selle võiks tellida viivitamata. Tulemused võivad
selguda juba enne eelnõu jõudmist täiskogu arutelule.
Helir-Valdor Seeder kommenteeris, et Pipi-Liis Siemanni esitatud küsimused olid
asjakohased, kuid avaldas üllatust, et enne nendele vastuste saamist oldi juba valmis
ettepaneku vastu hääletama. Tema hinnangul oleks olnud mõistlik esmalt vastused ära oodata
ning alles seejärel kujundada seisukoht ja otsustada hääletuse üle.
Pipi-Liis Siemann täpsustas, et ta ei olnud oma hääletusotsust veel lõplikult kujundanud ning
toetas ettepaneku hääletusele panemist. Ta märkis, et enne uuringu tellimist tuleks siiski
selgelt sõnastada uurimisküsimus, kuna üldine küsimus ühiskonna valmisoleku kohta ei
pruugi olla piisavalt täpne. Kuigi uuringufirmadele ei ole vaja kogu metoodikat ette kirjutada,
peaks tellija pool siiski määratlema selgema lähtekoha. Samuti juhtis ta tähelepanu sellele, et
riigis on juba tellitud suur hulk uuringuid ning enne uue tellimist tuleks hinnata olemasolevaid
andmeid ja nende kasutamist.
Ando Kiviberg pani hääletusele Helir-Valdor Seederi ettepaneku, mille kohaselt tuleks tellida
hiljem uuring, et selgitada välja Eesti ühiskonna hoiak valimisea langetamise suhtes (poolt 3:
Anastassia Kovalenko-Kõlvart, Helir-Valdor Seeder, Jaak Valge; vastu 6: Madis Kallas,
Katrin Kuusemäe, Hanah Lahe, Pipi-Liis Siemann, Timo Suslov, Tanel Tein; erapooletu 1:
Ando Kiviberg). Ettepanek ei leidnud toetust.
Ando Kiviberg tegi ettepaneku teha menetlusotsused.
Otsustati:
4.1. Teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda 17.06.2026 (konsensus: Madis Kallas,
22
Ando Kiviberg, Anastassia Kovalenko-Kõlvart, Katrin Kuusemäe, Hanah Lahe, Helir-Valdor
Seeder, Pipi-Liis Siemann, Timo Suslov, Tanel Tein, Jaak Valge).
4.2. Määrata juhtivkomisjoni esindajaks põhiseaduskomisjoni liige Pipi-Liis Siemann
(konsensus: Madis Kallas, Ando Kiviberg, Anastassia Kovalenko-Kõlvart, Katrin Kuusemäe,
Hanah Lahe, Helir-Valdor Seeder, Pipi-Liis Siemann, Timo Suslov, Tanel Tein, Jaak Valge).
4.3. Teha ettepanek teine lugemine lõpetada (poolt 7: Madis Kallas, Ando Kiviberg, Katrin
Kuusemäe, Hanah Lahe, Pipi-Liis Siemann, Timo Suslov, Tanel Tein; vastu 3: Anastassia
Kovalenko-Kõlvart, Helir-Valdor Seeder, Jaak Valge).
5. Info ja muud küsimused
Infot ja muid küsimusi ei olnud.
(allkirjastatud digitaalselt)
Ando Kiviberg
juhataja
(allkirjastatud digitaalselt)
Markus Veia
protokollija
Riigikogu põhiseaduskomisjoni
istungi protokoll nr 173
Tallinn, Toompea Teisipäev, 09. juuni 2026
Algus 14.00, lõpp 16.39
Juhataja: Ando Kiviberg (esimees)
Protokollija: Markus Veia (konsultant)
Võtsid osa:
Komisjoni liikmed: Madis Kallas (Lauri Läänemetsa asendusliige alates 4. päevakorrapunkti
muudatusettepaneku hääletamisest), Anastassia Kovalenko-Kõlvart, Katrin Kuusemäe, Kalle
Laanet (1. päevakorrapunkt); Hanah Lahe (Kalle Laanet asendusliige 4. päevakorrapunkt),
Lauri Läänemets (kuni 4. päevakorrapunkti muudatusettepaneku hääletamiseni), Helir-Valdor
Seeder, Pipi-Liis Siemann, Timo Suslov, Tanel Tein, Jaak Valge
Komisjoni ametnikud: Erle Enneveer (nõunik-sekretariaadijuhataja), Helin Leichter (nõunik),
Karin Tuulik (nõunik)
Puudusid: Ants Frosch ja Evelin Poolamets
Kutsutud: siseminister Igor Taro, Siseministeeriumi nõunik Siiri Leskov (1.-2.
päevakorrapunkt); riigi peaprokurör Astrid Asi; Riigiprokuratuuri avalike suhete talituse
juhataja Helen Uldrich (3. päevakorrapunkt); Eesti Noorteühenduste Liidu esindaja Petrik
Saks; Haridus- ja Teadusministeeriumi üldhariduspoliitika osakonna üldhariduse valdkonna
nõunik Mare Oja; Eesti Ajaloo- ja Ühiskonnaõpetuse Seltsi esindaja ja tegevõpetaja Ulla
Herkel; Õiguskantsleri Kantselei õiguskorra kaitse osakonna vanemnõunik Liina Lust-Vedder
(4. päevakorrapunkt)
Päevakord:
1. Vabariigi Valitsuse algatatud kodakondsuse seaduse muutmise seaduse ja sellega
seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu (932 SE) esimese lugemise
ettevalmistamine
2. Kodakondsuse seaduse muutmise ettepanekute arutelu
3. Riigi peaprokuröri ülevaade seadusega prokuratuurile pandud ülesannete täitmise kohta
eelmisel kalendriaastal
4. 45 Riigikogu liikme algatatud Euroopa Parlamendi valimise seaduse muutmise seaduse
(valimis- ja kandideerimisea langetamine) eelnõu (414 SE) teise lugemise ettevalmistamine
5. Info ja muud küsimused
1. Vabariigi Valitsuse algatatud kodakondsuse seaduse muutmise seaduse ja sellega
seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu (932 SE) esimese lugemise
ettevalmistamine
Ando Kiviberg tutvustas külalisi ning andis sõna siseminister Igor Tarole eelnõu
tutvustamiseks.
2
Igor Taro märkis, et eelnõu eesmärk on lõpetada olukord, kus Eestis sündinud lapsed jäävad
kodakondsuseta põhjusel, et nende vanemad ei ole oma kodakondsusküsimusi lahendanud.
Eelnõu kohaselt tekib Eestis sündinud lapsel võimalus saada Eesti kodakondsus juhul, kui
vähemalt üks määratlemata kodakondsusega vanem on enne lapse sündi viis aastat
seaduslikult Eestis elanud ning teine määratlemata kodakondsusega vanem elab samuti Eestis
seaduslikult. Eesmärk on vähendada määramatust ja suurendada Eesti kodanike arvu. Eelnõu
ei muuda kodakondsuse andmise põhimõtteid üldiselt ning kodakondsus antakse erandkorras
naturalisatsiooni korras, mistõttu ei ole tegemist sünnijärgse kodakondsusega. Kodakondsuse
saamiseks peab isikul olema tegelik ja püsiv side Eesti riigiga. Eelnõuga täpsustatakse ka
püsiva elamise mõistet, sidudes selle isiku peamise elukohaga Eestis ning seadusliku
elamisloa või -õigusega. Samuti luuakse selgust kodakondsuse äravõtmise ja kaotanuks
lugemise regulatsioonis. Eelnõu eesmärk on vähendada bürokraatiat ja muuta menetlused
selgemaks, sealhulgas loobuda tarbetust paberimajandusest, kuna vajalikud andmed on
registrites olemas. Eelnõu teine osa puudutab Euroopa Liidu kodanikke ja nende
perekonnaliikmeid ning selle eesmärk on viia Eesti õigus kooskõlla Euroopa Liidu õigusega,
vähendades tarbetuid halduskoormusi.
Lõpetuseks rõhutas ta, et probleemile on juhtinud tähelepanu ka Eesti õiguskantsler. Eelnõu
eesmärk on vältida laste kodakondsusetuse suurenemist ning tagada Eesti kodakondsuse
andmine neile, kellel on tegelik side Eesti riigiga.
Ando Kiviberg küsis, et kui Eestis sünnib laps vanematele, kellel on nö hall pass, siis kas
saab laps eelnõu alusel Eesti kodakondsuse naturalisatsiooni korras. Ta palus üle täpsustada,
et sellisel lapsel ei teki sünnijärgset kodakondsust, kuna kumbki vanematest ei ole Eesti
kodanik.
Igor Taro kinnitas küsija arusaama. Kehtiva regulatsiooni järgi peavad mõlemad vanemad
vastama Eestis elamise nõudele. Praktikas jääb osa lapsi seetõttu regulatsiooni alt välja, kuna
teine vanem ei ole piisavalt kaua järjest Eestis elanud. Selliseid juhtumeid esineb vähe, kuid
probleem on põhimõtteline, kuna tegemist on alaealistega, kes jäävad neist sõltumatutel
põhjustel kodakondsuseta. Õigusriigis ei hinnata probleemi olulisust üksnes juhtumite arvu
järgi, vaid selle mõju järgi inimesele. Kehtiv regulatsioon võimaldab küll hilisemat
kodakondsuse taotlemist, kuid selle aja jooksul jääb laps määratlemata staatusega. Ta tõi esile,
et sellele probleemile on tähelepanu juhtinud ka rahvusvahelised organisatsioonid ning eelnõu
eesmärk on selliste olukordade vältimine.
Siiri Leskov kommenteeris, et kehtiva seaduse kohaselt peavad mõlemad määratlemata
kodakondsusega vanemad olema elanud Eestis vähemalt viis aastat, mistõttu on praktikas
tekkinud olukordi, kus laps jääb kodakondsusest ilma, kui üks vanem ei vasta täpselt nõudele.
Eelnõuga täpsustatakse regulatsiooni selliselt, et piisab ühe vanema vastamisest ajalisele
elamisnõudele, et vältida selliste olukordade tekkimist.
Kalle Laanet küsis, kas eelnõu puhul eeldatakse, et laps ja tema vanemad jätkavad oma
elukorraldust Eestis ka pärast kodakondsuse saamist. Ta tundis huvi, kas on tehtud analüüse
või on hinnanguid selle kohta, kui paljud sellise korra alusel kodakondsuse saanud isikud
võivad hiljem Eestist lahkuda. Ta tõstatas küsimuse, kas võib esineda juhtumeid, kus Eesti
kodakondsust kasutatakse edaspidi mujal maailmas liikumise hõlbustamiseks.
Igor Taro vastas, et vastavat statistikat ei ole. Eelnõu kohaselt saab kodakondsuse üksnes
3
laps ning vanemate jaoks regulatsioon ei muutu. Viieaastase Eestis elamise nõude eesmärk on
tagada, et vanemal on tekkinud püsiv side Eestiga, kuna selle aja jooksul on tulnud elamisluba
pikendada. See viitab pigem pikaajalisemale elukorraldusele Eestis. Kuigi ei saa välistada, et
osa peresid võib hiljem Eestist lahkuda, on see risk väiksem võrreldes olukorraga, kus lapsed
jäetakse kodakondsuseta.
Kalle Laanet küsis, milline on nende perede taust, kelle lapsed võivad eelnõu alusel
kodakondsuse saada. Ta tundis huvi, millistest riikidest on pärit vanemad, kellel puudub Eesti
kodakondsus.
Igor Taro vastas, et tõenäoliselt on tegemist peamiselt Eestis elavate määratlemata
kodakondsusega isikutega, kelle puhul on tegemist mitme põlvkonna jooksul kujunenud
olukorraga. Ei saa välistada ka üksikuid juhtumeid, kus isikud pärinevad mujalt. Eelnõu ei loo
niinimetatud kodakondsusturismi võimalust, kuna vähemalt üks vanem peab olema püsivalt
Eestis elanud. Seetõttu ei ole võimalik tulla Eestisse ajutiselt üksnes lapse sünni eesmärgil, et
saada kodakondsus, nagu on Ameerika Ühendriikides.
Ando Kiviberg küsis, kas esineb ka selliseid juhtumeid, kus üks lapse vanem on Eestis
määratlemata kodakondsusega alaline elanik ning teine vanem on näiteks mõne teise riigi,
nagu Läti, määratlemata kodakondsusega isik.
Igor Taro vastas, et selliseid juhtumeid võib esineda, näiteks Lõuna-Eestis. Ta tõi näiteid
peredest, kus lapsed on pärit sellistest segaperedest ning kus mõlemal vanemal võib olla
määratlemata kodakondsus erinevates riikides. Sellised pered ei pruugi alati olla heas
sotsiaalmajanduslikus olukorras ning olukord võib olla kujunenud vanemate vähese
suutlikkuse tõttu oma õiguslikke küsimusi korraldada. Varasem regulatsioon eeldas sageli
aktiivset taotlemist, mida ei ole alati tehtud. Eelnõu eesmärk on vältida olukordi, kus lapsed
jäävad kodakondsuseta vanemate tegevusetuse või muude asjaolude tõttu.
Jaak Valge küsis esiteks, milline on Eesti riigi kodakondsuspoliitika olukorras, kus tuleb
valida määratlemata kodakondsuse ja mõne teise riigi kodakondsuse vahel. Teiseks küsis ta,
kas Siseministeeriumil on andmeid või uuringuid selle kohta, kas määratlemata
kodakondsusega isikud on sellises staatuses oma vabast tahtest, näiteks liikumisvõimaluste
tõttu, või tuleneb see pigem takistustest nagu keeleeksami sooritamise keerukus.
Igor Taro vastas, et eelnõu ei puuduta teiste riikide kodakondsusega isikuid, kuna erand ei
laiene lastele, kellel on õigus mõne muu riigi kodakondsusele. Tegemist ei ole eelistamisega,
vaid eesmärgiga vältida olukordi, kus vastsündinud laps jääb kodakondsuseta. Vanemate
suhtes kehtivad endiselt kõik tavapärased kodakondsuse saamise nõuded ning eelnõu ei
muuda üldisi põhimõtteid. Erandkorras kodakondsuse saanud lapsed ei ole sünnijärgsed
kodanikud, vaid saavad kodakondsuse naturalisatsiooni korras. Teisele küsimusele vastates
ütles ta, et määratlemata kodakondsusega isikute põhjuste kohta on tehtud uuringuid,
sealhulgas integratsiooni monitooringu raames. Ta selgitas, et põhjused on erinevad, nii
mugavusvalik, soovimatus või ka võimetus täita nõudeid, näiteks keeleeksami sooritamine.
Ando Kiviberg tegi ettepaneku, et Jaak Valgele võiks edastada vastavate monitooringute
ülevaated. Ta küsis, kas selline lahendus, kus Jaak Valge saab materjalidega tutvuda, oleks
talle piisav.
4
Jaak Valge nõustus.
Siiri Leskov märkis, et Kultuuriministeerium viib läbi integratsioonimonitooringuid ning
vastavad andmed ja ülevaated on olemas.
Ando Kiviberg tänas ning tegi ettepaneku teha menetlusotsused.
Otsustati:
1.1. Teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda 16.09.2026 (poolt 6: Ando Kiviberg,
Anastassia Kovalenko-Kõlvart, Katrin Kuusemäe, Pipi-Liis Siemann, Timo Suslov, Tanel
Tein; vastu 1: Jaak Valge).
1.2. Teha ettepanek esimene lugemine lõpetada (poolt 6: Ando Kiviberg, Anastassia
Kovalenko-Kõlvart, Katrin Kuusemäe, Pipi-Liis Siemann, Timo Suslov, Tanel Tein; vastu 1:
Jaak Valge).
1.3. Määrata juhtivkomisjoni esindajaks põhiseaduskomisjoni liige Katrin Kuusemäe
(konsensus: Ando Kiviberg, Anastassia Kovalenko-Kõlvart, Katrin Kuusemäe, Pipi-Liis
Siemann, Timo Suslov, Tanel Tein, Jaak Valge).
Vastavalt Riigikogu kodu- ja töökorra seadusele on muudatusettepanekute tähtaeg kümme
tööpäeva.
2. Kodakondsuse seaduse muutmise ettepanekute arutelu
Ando Kiviberg selgitas, et Riigikogu ja Siseministeeriumi poole on pöördunud isik, kes on
täitnud kõik Eesti kodakondsuse saamise tingimused, kuid ei saa kodakondsust enne senisest
kodakondsusest vabastamist, milleks on antud juhul Ukraina kodakondsus. Pöörduja teeb
ettepaneku lisada kodakondsuse seadusesse põhimõte, mille kohaselt endisest kodakondsusest
vabastamise nõuet ei kohaldata või selle täitmist võib edasi lükata juhtudel, kui taotleja on
täitnud kõik muud tingimused, esitanud vajalikud dokumendid ning tõendanud, et
vabastamine ei sõltu temast või ei ole toimunud mõistliku aja jooksul. Pöörduja hinnangul ei
tule ettepanekut käsitleda topeltkodakondsuse üldise lubamisena, vaid kitsalt olukorra
lahendamisena, kus välisriik ei tee otsust või menetlus venib taotlejast sõltumatutel põhjustel.
Pöörduja osundab, et kehtivas seaduses on juba erand rahvusvahelise kaitse saanud isikutele,
kelle puhul ei nõuta senisest kodakondsusest vabastamist. Ta märkis, et pöörduja avaldas
pöördumise ka meedias ning põhiseaduskomisjonile on laekunud mitu toetusavaldust,
peamiselt ukrainlastelt ning kahelt Alžeeria kodanikult. Komisjonil tuleb kujundada
seisukoht, kas ettepanekut toetada ja algatada muudatus või mitte. Ta palus Siseministeeriumil
tutvustada andmeid tingimuslikult kodakondsuse saanud isikute kohta, kes ootavad senisest
kodakondsusest vabastamist ning võimalusel tuua välja päritoluriigid. Samuti palus ta välja
tuua andmed isikute kohta, kes on saanud Eesti kodakondsuse kehtivas seaduses sätestatud
erandi alusel ilma eelmisest kodakondsusest vabastamise tõendita.
Igor Taro sõnas, et on pöördumise ja sellega seotud materjalidega tutvunud. Ta märkis, et
õiguskantsler on ühes oma arvamuses asunud seisukohale, et selline olukord võib olla
taotlejale ebamugav, kuid see ei ole vastuolus põhiseadusega. Riigil on ulatuslik
kaalutlusruum kodakondsuse saamise tingimuste kehtestamisel ning senisest kodakondsusest
5
vabastamise nõude täitmisega seotud viivitusi ei saa pidada võimatuks ega perspektiivituks.
Ta tõi esile, et Ukraina ei vabasta inimesi praegu kodakondsusest sõjaseisukorra tõttu, kuid
seda ei saa pidada püsivaks olukorraks. Ettepanek teha erand ühe riigi kodanikele ei ole
põhjendatud ning sarnases olukorras on ka teiste riikide kodanikke. Põhimõtteliselt tuleb
isikuid kohelda võrdselt ning seetõttu ei saa erandi tegemist põhjendatuks pidada. Varasem
praktika on näidanud, et ka juhtudel, kus vabastamine võib võtta kauem aega, on see siiski
võimalik ning seetõttu tuleb taotlejatel oodata kuni senisest kodakondsusest vabastamine saab
võimalikuks.
Siiri Leskov märkis, et rahvusvahelise kaitse saanud isikutele kohalduv erand kehtib alates 1.
jaanuarist 2016 ning selle aja jooksul on selliseid isikuid olnud 33. Ta selgitas, et tingimuslik
kodakondsus tähendab olukorda, kus valitsus annab kodakondsuse, kuid otsus jõustub alles
pärast seda, kui isik esitab tõendi senisest kodakondsusest vabastamise kohta. Enamik
kodakondsuse saajatest ongi tingimuslikud, kuna teiste riikide kodanikud peavad ootama
vabastamist. Ta tõi välja, et kui aastas on ligikaudu tuhat kodakondsuse saajat ning neist
300–400 on määratlemata kodakondsusega isikud, siis ülejäänud saavad kodakondsuse
tingimuslikult. Senisest kodakondsusest vabastamise menetluse kestus sõltub nii riigist kui ka
isikust ning võib varieeruda mõnest kuust mitme aastani. Vabastamise takistused võivad
tuleneda nii riigi praktikast kui ka isiku täitmata kohustustest. Ukrainas ei vabastata hetkel
kodakondsusest sõjaolukorra tõttu, kuid varasemalt ei ole Ukrainaga probleeme olnud.
Jaak Valge küsis, kas tema järeldus on õige, et rahvusvahelise kaitse saanud isikute hulgas
võib olla mitu tuhat inimest, kes teoreetiliselt võivad saada topeltkodakondsuse. Selliseid
isikuid võib olla ligikaudu 5000 ning palus kinnitust sellele hinnangule.
Siiri Leskov vastas, et ei ole võimalik hinnata, kui paljud rahvusvahelise kaitse saajad
otsustavad Eesti kodakondsust taotleda. Nende isikute puhul kehtivad kõik tavapärased
kodakondsuse saamise tingimused nagu teistelegi taotlejatele. Erisus seisneb üksnes selles, et
rahvusvahelise kaitse saanud isikuid ei saa neid ähvardava ohu tõttu päritoluriiki tagasi saata,
mistõttu ei saa neilt nõuda senisest kodakondsusest loobumist samal viisil nagu teistelt
taotlejatelt. Selline käsitlus läheks vastuollu kehtivate õigusaktidega.
Ando Kiviberg meenutas varasemaid arutelusid topeltkodakondsuse teemal ning märkis, et
erinevate Riigikogu koosseisude ajal on topeltkodakondsuse lubamist kaalutud sünnijärgsete
kodanike puhul, kuid see ei ole leidnud toetust. Käesolev ettepanek puudutab kitsalt
naturalisatsiooni korras kodakondsuse taotlejaid olukorras, kus senisest kodakondsusest
vabastamine viibib taotlejast sõltumatutel põhjustel. A. Kiviberg tõi välja, et võib ka esineda
juhtumeid, kus inimene väidab, et ei saa Eesti kodakondsust, kuna teda ei vabastata senisest
kodakondsusest, kuid tegelikkuses on inimesel olemas nii tingimuslik otsus Eesti
kodakondsuse saamiseks kui ka senise kodakondsusriigi tingimuslik vabastus, kuid vajalikud
toimingud on lõpule viimata, kuna dokumendid on asutustesse esitamata. Selliste juhtumite
põhjal võib järeldada, et probleem ei pruugi olla nii ulatuslik nagu seda mõnikord esitatakse
ning osa juhtudest tuleneb menetluste lõpule viimata jätmisest taotleja poolt.
A. Kiviberg tegi ettepaneku mitte toetada kodakondsuse seaduses erandi kehtestamist senisest
kodakondsusest vabastamise nõude osas ning edastada komisjoni seisukoht ettepaneku
tegijale ja pöördujatele.
6
Otsustati:
2.1. Mitte toetada ettepanekut kehtestada kodakondsuse seaduses erand senisest
kodakondsusest vabastamise nõude osas ja edastada komisjoni seisukoht ettepaneku tegijale
ning pöördujatele (konsensus: Ando Kiviberg, Anastassia Kovalenko-Kõlvart, Katrin
Kuusemäe, Pipi-Liis Siemann, Timo Suslov, Tanel Tein, Jaak Valge).
3. Riigi peaprokuröri ülevaade seadusega prokuratuurile pandud ülesannete täitmise
kohta eelmisel kalendriaastal
Ando Kiviberg tutvustas külalisi ning sõnas, et põhiseaduskomisjonil on kord aastas
kohustus kuulata riigi peaprokuröri ülevaadet prokuratuurile seadusega pandud ülesannete
täitmise kohta eelmisel kalendriaastal. Ta andis sõna peaprokurör Astrid Asile.
Astrid Asi andis ülevaate prokuratuurile seadusega pandud ülesannete täitmisest 2025. aastal
(Lisa 1). Ta sõnas, et keskendub ettekandes peamistele arengutele ning märkis, et prokuratuuri
kodulehel on kättesaadav prokuratuuri aastaraamat, millega saavad kõik tutvuda.
Registreeritud kuritegude koguarv püsis 2025. aastal ligikaudu samal tasemel kui 2024. aastal,
ulatudes umbes 28 000 juhtumini. Suurema osa sellest moodustasid kogukonnakuriteod ehk
masskuritegevus (77%). Registreeritud kuritegudest moodustasid varavastased kuriteod 54%,
millest valdava enamuse moodustas vargus (10 690). Samuti tõi ta esile kelmuste arvu, mis jäi
võrreldes eelneva aastaga samasse suurusjärku, kuid märkis, et kelmustega tekitatud
kahjusummad suurenesid. Isikuvastaste kuritegude osakaal moodustas märkimisväärse osa
kuritegude koguarvust (23%), millest enamiku moodustasid kehalised väärkohtlemised,
sealhulgas lähisuhtevägivalla juhtumid. 2025. aastal registreeriti 6718 vägivallakuritegu:
tapmiste arv vähenes, röövimiste arv püsis samal tasemel ning seksuaalkuritegude arv
mõnevõrra kahanes. Tegemist on registreeritud kuritegudega ning eriti seksuaalkuritegude
puhul tuleb arvestada, et tegelik ulatus võib olla suurem, kuna teatatakse vaid väikesest osast
juhtumitest.
A. Asi andis ülevaate korruptsiooni- ja majanduskuritegudest ning kohtusse saadetud
kriminaalasjadest 2025. aastal. Korruptsiooni- ja majanduskuritegusid registreeriti 2025.
aastal (261) mõnevõrra rohkem kui 2024. aastal (226), kuid kriminaalasjade koguarv oli
väiksem, mis viitab sellele, et ühes kriminaalasjas käsitleti mitut episoodi.
Majanduskuritegude uurimist alustati 182 episoodi osas, mida on veidi rohkem kui 2024.
aastal. Levinumad kuriteoliigid olid rahapesu ning tubakatoodete ebaseaduslik käitlemine. Ta
tõi esile, et 2025. aastal saadeti kohtusse üle 3300 kriminaalasja, mis on ligikaudu 1000 võrra
rohkem kui 2024. aastal. Kohtusse jõudvate asjade arvu suurendamine oli üks prokuratuuri
eesmärke. Kohtusse saadetud kriminaalasjade seas olid enim esindatud järgmised kuriteod:
joobes juhtimine (§ 424), kehaline väärkohtlemine (§ 121) ning vargused, mille arv on
kasvutrendis. Samuti olid sagedased narkootiliste ainete käitlemine (§ 184) ja
juhtimisõiguseta sõiduki juhtimine korduvalt (§ 4231). Väiksem langus toimus ähvardamise (§
120) juhtumites. Lisaks esinesid sagedamini avaliku korra raske rikkumised (§ 263), kelmus
(§ 209 ja § 213), omastamine (§ 201) ning võõra vara ajutine kasutamine (§ 215).
Üldmenetluses kohtusse saadetud asjades on kuritegude jaotus mõnevõrra erinev. Kõige enam
esineb kehalist väärkohtlemist (§ 121), kuid suurema osakaaluga on ka raskemad
isikuvastased kuriteod, sealhulgas raske tervisekahjustuse tekitamine (§ 118), röövimine (§
200), seksuaalkuriteod (§ 141, § 1411 ja § 145) ning tapmine (§ 113). Rasked isikuvastased
kuriteod jõuavad kohtusse üldjuhul üldmenetluses.
7
A. Asimärkis, et majandus- ja korruptsioonikuritegude asjades on kohtusse saadetud
kriminaalasjade arv olnud kerges tõusutrendis, kuid koguarv on jätkuvalt suhteliselt väike.
Nende hulka arvestatakse ka ametiisikute poolt toime pandud omastamised (§ 201) ja
kelmused (§ 209, § 213), mis ei ole kitsas tähenduses korruptsiooni- ega majanduskuriteod,
kuid mida käsitletakse koos. Ta tõi esile, et konfiskeerimine on olnud prioriteet ning 2025.
aastal konfiskeeriti jõustunud kohtuotsuste alusel kokku ligikaudu 6 miljonit eurot, mis on
umbes 2 miljonit eurot rohkem kui 2024. aastal. Lisaks hüvitati prokuratuuri poolt lõpetatud
menetlustes vabatahtlikult üle 200 000 euro. 2025. aasta alguses loodi prokuratuuri eraldi
üksus kriminaaltulu tuvastamiseks ja konfiskeerimise tõhustamiseks. 2025. aastal tehti
menetlusotsuseid kokku ligikaudu 6500 isiku suhtes, samas kui nende isikutega seotud
kuritegude arv ületas 14 000. See tuleneb asjaolust, et üks isik võib toime panna mitu
kuritegu, eriti joobes juhtimise (§ 424) ja varavastaste kuritegude korral. Vahistamiste kohta
märkis ta, et 2025. aasta lõpu seisuga oli vahi all viibivate isikute arv mõnevõrra suurem kui
2024. aasta lõpus. Tegemist on teadliku uurimistaktika muudatusega, mille eesmärk on
eelkõige varavastaste kuritegude, sealhulgas süstemaatiliste varguste, varasem tõkestamine
ning korduvate episoodide arvu vähendamine. Samuti tõi ta esile, et peaprokurör taotles 2025.
aastal kolmel juhul alaealiste vahistamise pikendamist. Kehtiva õiguse kohaselt võib alaealist
väga raskete kuritegude puhul vahi all hoida kuni kaks kuud, mis seab uurimisele ajapiirangu.
Kohus rahuldas nimetatud taotlused. Alaealiste vahi all viibimine kasvas 2025. aastal (4,
2024. aastal 3).
Ando Kiviberg küsis statistika kohta võrdlust naaberriikidega, näiteks Soome, Rootsi ja
Lätiga. Ta viitas ka arvudele, märkides varavastaste kuritegude, isikuvastaste kuritegude
(6434) ja vägivallakuritegude suurusjärku (6718), ning küsis, milles seisneb erinevus
isikuvastaste ja vägivallakuritegude vahel.
Astrid Asi vastas, et isikuvastased ja vägivallakuriteod ei ole eraldiseisvad, vaid üks sisaldub
teises. Vägivallakuriteod on laiem mõiste ning need kattuvad suures osas isikuvastaste
kuritegudega. Naaberriikidega võrdluse kohta märkis ta, et tal ei ole vastavaid andmeid
sellisel kujul esitada. Ta võtab selle märkuse teadmiseks ning käsitleb seda tulevastel
kohtumistel.
A. Asi jätkas ülevaatega vahistamiste kestuse kohta. 2025. aastal suurenes vahi all viibivate
isikute arv, kusjuures kasv toimus peamiselt kuni kahe kuu kategoorias. See on seotud
eelkõige varavastaste kuritegudega, mille menetlemine on kiirem, kuid mille korral on
sagenenud vahistamise taotlemine. Üle nelja kuu kestvad vahistamised puudutavad peamiselt
esimese astme kuritegusid, nagu tapmised, narkokuriteod ja muud rasked süüteod. Nende
osakaal oli eelmisest aastast väiksem. Seejärel käsitles ta olulisemaid probleeme
kuritegevuses. Ta tõi esile, et jätkuvalt on probleemiks tugevatoimelised uimastid ning 2025.
aastal registreeriti 100 narkootikumide üledoosist tingitud surmajuhtumit. Peamised ained on
opioidid ja kokaiin ning üha enam esineb erinevate ainete koos tarvitamist, mis suurendab
üledoosi riski. Ainete kiire muutumine ja nende väga tugev toime muudavad doseerimise
keeruliseks ning suurendavad ohtu inimese tervisele. Uimastikuritegude puhul on oluline
rahvusvaheline koostöö, eriti just koostöö Läti asutustega, kuna Eestisse jõudvate uimastite
peamine liikumissuund on seotud Lätiga. Alaealiste kuritegevuse kohta märkis ta, et riigi
fookus peaks olema ennetusel. Ta rõhutas varajase märkamise ja sekkumise vajadust, eelkõige
koolikeskkonnas ja noortega tegelevate spetsialistide poolt, et ennetada kuritegude jõudmist
8
õiguskaitseasutusteni. Lisaks tõi ta esile digikeskkonna kasvava rolli, kus küberkiusamise
levik on suurenenud ning alaealisi värvatakse kuritegevusse sotsiaalmeedia kaudu.
Noori kaasatakse eelkõige narkokuritegudesse, näiteks peidikute rajamisse ja ainete
edasitoimetamisse, sageli ühekordsete ülesannete täitjatena. Vägivallakuritegude puhul on
selline värbamine Eestis praegu vähem levinud.
Timo Suslov uuris, kas lähisuhtevägivallale pööratakse statistikas eraldi tähelepanu ning
milline on trend. Samuti tõstatas ta küsimuse tõendamise keerukuse kohta ning uuris, kas ja
kuidas tehakse selles valdkonnas täiendavat tööd ja koolitatakse spetsialiste.
Astrid Asi vastas, et lähisuhtevägivalda jälgitakse prokuratuuri statistikas eraldi ning see on
kajastatud ka aastaraamatus. Registreeritud juhtumite arv on jäänud samasse suurusjärku või
mõnevõrra langenud võrreldes eelnevate ajaperioodidega, kuid sellest ei saa järeldada
tegelikku vähenemist, kuna probleemiks võib olla alateavitamine. Lähisuhtevägivald on
prokuratuuri jaoks jätkuvalt prioriteetne valdkond. Kuigi see ei kuulu praegu Laulasmaa
deklaratsiooni prioriteetide hulka, tehakse koostöös politseiga ettepanek see edaspidi sinna
uuesti lisada. Lisaks tõi ta esile, et senise kannatanukeskse lähenemise kõrval on hakatud
pöörama rohkem tähelepanu ka toimepanijatele. Rakendatakse erinevaid sekkumismeetmeid,
sealhulgas viha juhtimise programme, eesmärgiga vähendada korduvkuritegevust.
Probleemiga tegeletakse nii menetluslikult kui ka ennetuse kaudu koostöös politseiga.
Ando Kiviberg küsis alaealiste kuritegevuse kontekstis kinnise lasteasutuse teenuse (KLAT)
kohta. Ta viitas varasemale kogemusele õiguskomisjoni liikmena, kus asutust külastades
teadvustati, et vastavaid kohti on Eestis ebapiisavalt. Ta uuris, kuidas probleemi praegu
tajutakse ning kas kohtade arvu suurendamine oleks vajalik ja kui suur on puudujääk.
Astrid Asi vastas, et KLAT kohtade puudus on jätkuvalt probleem. Täpset puudujäägi mahtu
ei ole võimalik välja tuua, kuid kohti on selgelt ebapiisavalt. Probleem puudutab nii alaealiste
paigutamist KLAT-i kui ka psüühikahäirega isikute paigutamist erihoolekandesse. Mõlemal
juhul tehakse paigutamine kohtumääruse alusel, kuid praktikas esineb sageli olukordi, kus
Sotsiaalkindlustusametil ei ole kohti pakkuda. KLAT-i teenuse kättesaadavus on paranenud
ning prokuratuur on aktiivselt tegutsenud, et tagada laste jõudmine vajaliku teenuseni.
Spetsialistide hinnangul on teenuse mõju positiivne, kuna see pakub lastele struktureeritud ja
turvalist keskkonda. Teenuse mahtu võiks suurendada ning kaaluda ka laste paigutamise
tähtaja pikendamist, kuna praegune ühe aasta piirang võib osutuda ebapiisavaks. Lisaks tõi ta
esile, et laiem probleem on laste ja noorte vaimse tervise teenuste kättesaadavus, sealhulgas
psühhiaatri ja psühholoogi abi. Vajadus selliste teenuste järele on suurem kui praegused
võimalused. Ta selgitas KLAT‑i ja erihoolekande kontekstis, et suur osa nendest juhtumitest
lahendatakse tsiviilkohtumenetluse kaudu ning ei kuulu otseselt prokuratuuri pädevusse.
Paljudel juhtudel taotleb kohalik omavalitsus isiku paigutamist vastavasse asutusse enne kui
kuritegu on toime pandud. Prokuratuurini jõuavad peamiselt raskemad ja äärmuslikud
juhtumid, kus tõsine kuritegu, näiteks tapmine, on juba toime pandud. Tegemist on süsteemse
probleemiga, mida kohtud on korduvalt esile tõstnud. Lahenduste leidmiseks on vajalik
tihedam koostöö kohtute ja teiste osapooltega ning kogu süsteemi terviklik ülevaatamine.
A. Asi käsitles riigivastaseid süütegusid. Need on jätkuvalt prokuratuuri fookuses ning nende
arv ei ole vähenenud. 2025. aastal jõustus süüdimõistev kohtuotsus kaheksa isiku suhtes ning
süüdi mõisteti kokku 11 isikut, osa menetlustest on veel edasikaebe faasis. Ta tõi esile, et
9
lisaks klassikalistele riigivastastele süütegudele käsitleti kohtus ka terrorismikuritegusid, mille
toimepanemises osales kokku neli isikut. Juhtumid olid seotud organisatsioonidega Kurdistan
Workers’ Party ning paremäärmuslik rühmitus Fire War Division, mille puhul oli tegemist
kolme noore isikuga. Radikaliseerumine, eriti noorte seas, on kasvav probleem ning selle
ennetamine on keeruline, kuna vastavaid spetsialiste on Eestis väga piiratud arv. Sarnaseid
arenguid on täheldatud ka teistes riikides, sealhulgas Rootsis. Seejärel käsitles ta kelmusi.
Tegemist on kasvava probleemiga ning see on seatud koostöös politseiga prioriteediks. 1.
aprillist loodi Keskkriminaalpolitsei juurde eraldi üksus, mis tegeleb suuremahuliste kelmuste
analüüsiga. Kelmuste puhul on peamine rõhk ennetusel, kuna teod pannakse sageli toime
väljastpoolt Eestit ning raha liigutatakse kiiresti riigist välja, mistõttu on toimepanijate
tabamine ja kahju hüvitamine keeruline. Ta tõi esile, et ennetustegevuses tehakse koostööd
erasektoriga, sealhulgas pankade ja telekommunikatsiooniettevõtetega, et leida lahendusi
maksete peatamiseks ja pettuste vältimiseks. Prokuratuur on muutnud oma taktikat ning
pöörab rohkem tähelepanu Eestis tegutsevate vahendajate, sealhulgas niinimetatud kullerite ja
tehniliste lahenduste kasutajate tabamisele ning vajadusel nende vahistamisele. Samuti on
tehtud ettepanekuid seadusemuudatusteks, et anda pankadele kahtlaste maksete tõkestamiseks
suuremad võimalused.
A. Asi käsitles ühiste uurimisrühmade moodustamist ning märkis, et kuigi nende arv ei ole
absoluutarvudes märkimisväärselt kasvanud, on rahvusvaheliste uurimisrühmade puhul
selgelt näha tõusutrend. Kuritegevus on muutunud üha rahvusvahelisemaks ning see eeldab
tihedamat koostööd teiste riikidega. Rahvusvahelise koostöö probleemidena tõi ta esile
sideandmete kättesaadavuse küsimuse, mis ei ole Euroopa tasandil lõplikult lahendatud ning
tekitab riikide vahel andmete vahetamisel raskusi. Samuti käsitles ta väljaandmismenetlusi,
mis on muutunud ajamahukamaks. Näiteks isikute väljaandmise puhul Ameerika
Ühendriikidele tuleb hinnata ka vastuvõtva riigi kinnipidamistingimusi, mis pikendab
menetluse kestust. Jälitustegevuse kohta märkis ta, et 2025. aastal anti kokku 771 jälitusluba
ning viimastel aastatel on olnud selge langustrend võrreldes 2019. aastaga. Ta tõi esile, et üha
suurem osa lubadest antakse kohtu poolt, samas kui prokuratuuri poolt antavate lubade
osakaal on vähenenud. See on positiivne areng võrreldes varasema praktikaga.
Ando Kiviberg küsis jälitustegevuse lubade arvu vähenemise põhjuste kohta. Ta küsis, kas
langus puudutab kõiki jälitusliike, sealhulgas varjatud jälgimist, varjatud sisenemist ja
varjatud pealtkuulamist.
Astrid Asi vastas, et jälituslubade arvu vähenemisel on mitmeid põhjuseid. Üheks teguriks on
üldine kuritegevuse vähenemine. Samas tõi ta esile, et peamine osa jälitustegevusest on
seotud narkokuritegudega ning nendes menetlustes on jälitustoimingute kasutamine
vähenenud. Langus puudutab erinevaid jälitusliike, sealhulgas pealtkuulamist ja muid varjatud
toiminguid. 2025. aastal tehti jälitustoiminguid kokku 179 kriminaalmenetluses. Ta selgitas,
et ühe jälitusloa alusel võib teha mitut erinevat toimingut. Näiteks narkokuritegude puhul võib
olla vajalik eraldi luba varjatud sisenemiseks ning lisaks luba varjatud jälgimiseks või
pealtkuulamiseks. Samuti võib olla vaja täiendavaid lubasid seadmete paigaldamiseks ja
eemaldamiseks. Seejärel käsitles ta prokuratuuri järelevalvetegevust. Järelevalveosakonna
peamine ülesanne on menetlusotsuste kontroll, eelkõige juhtudel, kui menetlus lõpetatakse või
jäetakse alustamata. Need otsused on vaidlustatavad ning liiguvad järelevalveosakonna kaudu,
kelle otsuseid saab omakorda vaidlustada kohtus. Järelevalveosakond viib läbi ka regulaarseid
analüüse, sealhulgas jälitustegevuse seaduslikkuse pistelist kontrolli, mille käigus vaadatakse
10
üle toimikuid ning tehakse vajadusel praktika parandamise ettepanekuid. Samuti
analüüsitakse prokuröride tööd piirkondade kaupa. 2025. aastal analüüsiti oportuniteediga
lõpetatud menetlusi, sealhulgas eraldi lähisuhtevägivalla juhtumeid. Analüüsi tulemusel leiti,
et senist praktikat tuleb osaliselt muuta, sealhulgas kaaluda oportuniteediga lõpetamise
kordamise tingimuste muutmist. Ta tõi välja, et järelevalveosakond lahendas 2025. aastal 630
kaebust, millest ligikaudu 20% rahuldati, 65% jäeti rahuldamata ning ülejäänud jäeti läbi
vaatamata. Lõpetuseks käsitles ta kriminaalmenetluse digitaliseerimist. Täielikult digitaalset
menetlust ei ole veel saavutatud. Suur osa menetlustest toimub endiselt paberil, kuid
arendustöö jätkub eesmärgiga liikuda järk-järgult digitaalse menetluse suunas.
Ando Kiviberg küsis kriminaalmenetluse digitaliseerimise arenduse kohta, millised on selle
peamised takistused. Ta uuris, millised on Justiits- ja digiministeeriumi hinnangul
puudujäägid ning põhjused, miks areng ei ole olnud kiirem.
Astrid Asi selgitas, et kriminaalmenetluse digitaliseerimise peamised takistused on seotud
süsteemiarenduse puudulikkuse ja tehniliste probleemidega. Vajalikud arendused ei ole
piisavalt kiiresti edenenud. Üheks oluliseks probleemiks on süsteemi jõudlus. Suuremahuliste
menetluste puhul, mis ületavad viit köidet, ei toimi süsteem stabiilselt ning võib joosta kokku.
Tegemist on pikaajalise probleemiga, millele ei ole seni lahendust leitud. Justiits- ja
digiministeeriumi haldusalas hoitakse teemal silma peal, kuid selget põhjust probleemidele ei
ole suudetud välja tuua. Ta avaldas arvamust, et takistused ei pruugi olla seotud
rahapuudusega, vaid pigem spetsialistide nappusega.
A. Asi andis ülevaate prokuratuuri personalist ja haldusvaldkonna tegevustest. 2025. aastal oli
prokuratuuris kokku 320 ametikohta, millest 196 olid prokuröride ametikohad. Personali
voolavus oli 7,97%, mida ta hindas mõistlikuks tasemeks. Haldusosakond tagab prokuratuuri
igapäevase toimimise ning toetab põhitegevusi. 2025. aastal koliti Tartus tagasi renoveeritud
hoonesse. Lisaks märkis ta, et arutamisel on uued renoveerimisprojektid Haapsalus ja Narvas.
Haapsalus on plaanis koondada ühte hoonesse mitmeid asutusi ning hoone renoveerida.
Narvas kavandatakse kohtumaja terviklikku renoveerimist ning erinevate asutuste, sealhulgas
prokuratuuri, koondamist ühte hoonesse. Järgnevalt tõi ta kokkuvõtvalt välja peamised trendid
ja väljakutsed. Psüühikahäiretega isikute õigusrikkumistele reageerimine on jätkuvalt
probleemne. Lisaks kohtade puudusele erihoolekandes esineb ka seaduselünki, mis piiravad
kriminaalmenetluse võimalusi. Näitena tõi ta juhtumi, kus tapmise toime pannud isiku puhul
ei olnud võimalik sundravi taotleda, kuna diagnoos ei võimaldanud ravi, mistõttu tuli
menetlus lõpetada ja isik jäi ajutiselt abita. Kelmuste osas on õiguskaitseasutuste tegevuse
tulemusel suurenenud kullerite ja tehniliste vahendite kasutajate tabamine ning vahistamine.
Samas tõi ta esile, et kelmuste skeemid kohanduvad kiiresti ning liiguvad üha enam
sularahapõhisteks, moodustades ligikaudu 50% juhtumitest. Ta rõhutas vajadust selgema
regulatsiooni järele tõendite kasutamisel, sealhulgas sideandmete ja terviseandmete osas.
Kehtiv õigusraamistik on ebaselge ning kujuneb osaliselt kohtupraktika kaudu. Ta viitas
menetlusreeglite lihtsustamise vajadusele ning tõi esile kriminaalmenetluse seadustiku eelnõu
(560 SE) olulisuse, lootes, et selle eelnõu menetlus liigub Riigikogus jõudsalt edasi. Lisaks tõi
ta esile masskannatanutega menetluste probleemi, kus suur kannatanute arv, näiteks kelmuste
puhul, muudab kohtumenetluse keerukaks ja ebaefektiivseks. Sarnased probleemid esinevad
ka tsiviilmenetluses, näiteks pankrotimenetlustes suure hulga võlausaldajatega. Digitaalse
keskkonna areng on toonud kaasa olukorra, kus õigussüsteem ei ole pidanud kõigis aspektides
uute väljakutsetega sammu.
11
A. Asi andis ka ülevaate prokuratuuri strateegilistest eesmärkidest ja organisatsioonilistest
arengutest. Varasemalt tutvustatud strateegiadokument on tänaseks kinnitatud ning peamised
suunad on jäänud samaks. Eesmärgid on seekord kokku lepitud koos uurimisasutustega, et
tagada ühtne lähenemine ning vältida olukorda, kus erinevad asutused tegutsevad erinevates
suundades. Ta tõi esile, et seatud on ka ajalised eesmärgid: masskuritegude puhul on siht viia
kohtueelne menetlus üldjuhul lõpule ühe aasta jooksul ning keerukamate asjade puhul
pooleteise aastaga, arvestades erandeid nagu rahvusvaheline koostöö ja jälitustoimingud.
Organisatsioonis pööratakse tähelepanu tööprotsesside pidevale analüüsile ja parandamisele.
Juhtidel on kohustus analüüsida õigeksmõistvaid kohtuotsuseid ja tagasisaadetud menetlusi
ning teha järeldusi edasiseks tööks. Eesmärk on hoida toimikud sisuliselt vajalikul tasemel,
vältides liigse ja ebaolulise materjali kogumist. Ta tõi esile hiljutise otsuse jälitustegevusest
teavitamise kohta, mille kohaselt tuleb isikuid teavitada, kui nende suhtes kogutud
pealtkuulamise andmed on kriminaaltoimikus ning isik on tuvastatav. Lisaks rõhutas ta
kommunikatsiooni olulisust ning seda, et prokuratuur peab oma tegevust nii avalikkusele kui
ka kohtule arusaadavalt selgitama. Ta pidas oluliseks ka järelevalvet, et organisatsioon
suudaks ise tuvastada kitsaskohti ja neid parandada. Tõhus uurimine eeldab tasakaalu
kvaliteedi ja menetluskiiruse vahel. Ta viitas ka prokuratuuriseaduse muutmise seaduse
eelnõule, mis looks paremad võimalused kvaliteedi tagamiseks ja arendamiseks.
Ando Kiviberg tänas külalist.
4. 45 Riigikogu liikme algatatud Euroopa Parlamendi valimise seaduse muutmise
seaduse (valimis- ja kandideerimisea langetamine) eelnõu (414 SE) teise lugemise
ettevalmistamine
Ando Kiviberg tutvustas külalisi ning tuletas komisjoni liikmetele meelde eelnõu senist
menetluskäiku. Eelnõu algatasid 45 Riigikogu liiget 21. märtsil 2024, esimene lugemine
lõpetati 29. mail 2024 ning muudatusettepanekuid tähtajaks ei esitatud. Komisjon arutas
eelnõu esimese ja teise lugemise vahel kuuel istungil, viimati 19. novembril 2024. Menetluse
käigus telliti Arenguseire Keskuse kaudu Tartu Ülikoolilt uuring noorte otsustusõiguse kohta,
mis valmis 2026. aasta alguses ning mille tulemusi tutvustati komisjonile 23. märtsi 2026.
aasta istungil. Uuringu kohaselt on alates 16. eluaastast noortel üldjuhul olemas vajalikud
kognitiivsed oskused keerukamate otsuste tegemiseks, kuid otsustusvõime sõltub ka
keskkonnast ja tugisüsteemist. Ta andis sõna Eesti Noorteühenduste Liidu esindaja Petrik
Saksile ning palus tal kommenteerida, kuivõrd on noored valmis Euroopa Parlamendi
valimistel valimisea langetamiseks ning mida oleks vaja valmisoleku tagamiseks.
Petrik Saks tutvustas Eesti Noorteühenduste Liidu seisukohti. Liit ühendab üle Eesti
ligikaudu 100 noorteorganisatsiooni ning on seisnud valimis- ja kandideerimisea langetamise
eest pikka aega. Eesti ja rahvusvahelise kogemuse põhjal suurendab valimisea langetamine
noorte valimisaktiivsust ning kujundab varajase valimiskogemuse kaudu püsiva valimistel
osalusharjumuse. Viimaste kohalike omavalitsuste volikogu valimiste võrdlus näitab noorte
valimisaktiivsuse kasvu nii 16–17-aastaste kui ka 18–24-aastaste seas, kusjuures kasv oli
mõlemas vanuserühmas ligikaudu 10 protsendipunkti. Uuringute kohaselt on 16-aastastel
noortel olemas valimisotsuste tegemiseks vajalikud kognitiivsed oskused ning nad kasutavad
oma hääleõigust teadlikult ja iseseisvalt. Ta tõi esile, et noorte poliitiliste hoiakute kujunemist
12
mõjutavad perekond, kool, eakaaslased ja meediakeskkond. Seetõttu peab valimisea
langetamisega kaasnema kodanikuhariduse ja noorsootöö arendamine ning praktiliste
osalusvõimaluste pakkumine. Ta viitas ka rahvusvahelisele praktikale, tuues näiteks Šotimaa,
Austria ja Malta, kus valimisea langetamisega on kaasnenud positiivne mõju noorte osalusele,
eriti juhul, kui reforme on toetanud teadlikkuse tõstmine ja haridusmeetmed. Eesti
Noorteühenduste Liidu hinnangul on noorte aktiivne osalus ja usk otsustusprotsessidesse
demokraatia püsimise oluline eeldus. Ta tõi esile, et Eesti rahvastiku vananemise ja noorte
vähese poliitilistes institutsioonides esindatuse tingimustes on oluline suurendada noorte
kaasatust. Ta märkis, et mida enam noored tunnetavad oma võimalust otsuseid mõjutada, seda
tugevam ja kestlikum on ühiskond tervikuna. Eesti noored on valmis valimisea langetamiseks,
kuid sellega peab kaasnema süsteemne toetus kodanikuharidusele ja noorsootööle.
Jaak Valge tõi esile, et noorte poliitiline aktiivsus on positiivne, kuid tõstatas küsimuse
valimisea langetamise loogika kohta. Ta märkis, et 16-aastaste osalemine kohalikel valimistel
on põhjendatav, kuna omavalitsus otsustab noortele lähedasi teemasid. Euroopa Parlament on
keerukam ja kaugem otsustustasand ning seetõttu tekib küsimus, kas valimisea langetamine
16. eluaastale peaks algama pigem Riigikogu valimistest ja rahvahääletustest. Ta küsis, kas
praegune lähenemine ei ole ebasüsteemne ning palus selgitust, miks keskendutakse esmalt
Euroopa Parlamendi valimistele.
Petrik Saks selgitas, et tema hinnangul toetatakse küll ka valimisea langetamist Riigikogu
tasandil, kuid see nõuab laiapõhjalisemat ja pikemat ühiskondlikku arutelu. Euroopa
Parlamendi valimiste puhul nähakse valimisea langetamist pigem vahe- või eelsammuna, mis
aitab kujundada noortes valimisharjumust. Selle kaudu on võimalik toetada ka
kodanikuhariduse arengut ning anda noortele varasem valimisprotsessis osalemise oskus ja
kogemus.
Ando Kiviberg lisas, et Euroopa Parlamendi valimistel ei ole valimis- ja kandideerimisea
langetamiseks tõenäoliselt vajalik põhiseaduse muutmine, samas kui Riigikogu valimiste
puhul oleks vaja selleks muuta põhiseadust.
Anastassia Kovalenko-Kõlvart märkis, et valimisea langetamise küsimus eeldab
laiapõhjalist ühiskondlikku arutelu nii Euroopa Parlamendi kui ka Riigikogu valimiste
kontekstis ning ei saa pidada üht tasandit teisest vähem oluliseks. Ta esitas küsimuse noorte
valimisaktiivsuse kohta kohalike omavalitsuste valimistel. Ta tundis huvi, milline on olnud
16–18-aastaste valimisaktiivsus ning kuidas see on viimaste kohalike omavalitsuste valimiste
lõikes muutunud.
Petrik Saks vastas, et täpsemad andmed on olemas eraldi dokumendis, kuid esitas istungil
ümardatud näitajad. 2017. aasta kohta ei ole võrdlusandmeid, kuna pabersedelite tulemusi ei
ole kättesaadavaks tehtud. 2021. ja 2025. aasta võrdluses oli 16–17-aastaste valimisaktiivsus
2021. aastal 39,2% ning 2025. aastal 49%, mis tähendab ligikaudu 10 protsendipunktilist
kasvu. Ka 18–24-aastaste vanuserühmas oli valimisaktiivsuse kasv samas suurusjärgus.
Helir-Valdor Seeder esitas küsimuse noorte poliitilise osaluse kohta. Kuigi noorte
valimisaktiivsus on kasvanud, on tema kogemuse põhjal noorte huvi aktiivselt poliitikas
osaleda madal. Ta tõi näite kohaliku tasandi praktikast, kus noorte kaasamine volikogude
juurde loodud noortekogudesse on keeruline ning isegi kvoorumi kokkusaamine on
13
raskendatud. Tema hinnangul ei pruugi valimisaktiivsus ja praktiline poliitiline osalus
omavahel kattuda. Ta küsis, kuidas noored ise seda olukorda kommenteerivad ning millised
võiksid olla lahendused, et valimisaktiivsus kanduks üle ka aktiivseks osalemiseks poliitikas.
Petrik Saks märkis, et noorte suurem varajane osalus valimistel aitab kujundada harjumust,
mis võib hiljem viia aktiivsema rollini poliitikas. Valimisea langetamine ei ole iseenesest
lahendus, vaid üks osa laiemast süsteemsest muutusest. Ta tõi esile, et noorte aktiivsema
poliitilise osaluse suurendamiseks on vajalik kodanikuhariduse arendamine, noorsootöö
tugevdamine ning praktiliste osalusvõimaluste laiendamine, sealhulgas noortevolikogude ja
noorteühenduste toetamine. Otsest seost valimisaktiivsuse ja poliitilise aktiivsuse vahel ei ole
uuringutega selgelt tõestatud, kuid teema vajab terviklikku lähenemist ning koostööd
erinevate osapooltega. Ta tunnistas, et probleem on olemas ning selle lahendamine ei ole
saavutatav üksnes ühe seadusemuudatusega.
Hanah Lahe kommenteeris, et Eesti Noorteühenduste Liit on juba varasemalt toetanud
valimis- ja kandideerimisea langetamist kõigil valimistel, kuid käesolev eelnõu on poliitiline
otsus. Ta selgitas, et eelmine koalitsioon pidas vajalikuks hinnata esmalt ühiskonna
valmisolekut antud seadusemuudatuseks. Ta lubas eelnõu algatajate nimel, et selle eelnõu
seadusena vastuvõtmise korral algatatakse ka laiem arutelu valimisea langetamise üle
Riigikogu valimistel. Noorte poliitilise aktiivsuse kujundamine ei ole ainult
noorteorganisatsioonide ja koolide vastutus, vaid selles on oluline roll ka poliitikutel endil.
Ta tõi esile vajaduse suhelda noortega vahetumalt ning selgitada poliitikat arusaadavamalt.
Oluline on ka erakondade panus noorte kaasamisse, sealhulgas noortekogude toetamine ning
noortele suurema rolli andmine. Eelnõu neid küsimusi otseselt ei lahenda.
Ando Kiviberg andis sõna Haridus- ja Teadusministeeriumi esindaja Mare Ojale. Ta palus
selgitada, milliseid samme peab ministeerium vajalikuks, et tagada noortele alates 16.
eluaastast valimistel osalemiseks õigeaegne ja piisav ettevalmistus.
Mare Oja andis ülevaate Haridus- ja Teadusministeeriumi seisukohtadest. Kodanikuharidus
tugineb riiklikele õppekavadele, mille üldosades on keskmes ühiskondlikud ja väärtuspõhised
põhimõtted. Selle eesmärk on kujundada vastutustundlik ja aktiivne kodanik.
Kodanikupädevuste arendamine toimub järk-järgult kõigil haridustasemetel alates riigi ja
ühiskonna tutvustamisest esimeses kooliastmes kuni keerukamate ühiskondlike teemadeni
gümnaasiumis. Õpe peab olema praktiline ning pakkuma noortele varajast otsustuskogemust.
Ta tõi esile, et riik on täiendanud õppekavasid ning loonud õpetajatele toetavaid materjale ja
metoodikaid. Samuti arendatakse koostöös Siseministeeriumiga kogukonnapraktika võimalusi
ja keskkondi, et toetada noorte osalust. Oluline on siduda formaalne ja mitteformaalne haridus
ning pakkuda noortele juba varases eas praktilisi osalusvõimalusi. Haridus- ja
Teadusministeerium toetab valimisea langetamise põhimõtet.
Helir-Valdor Seeder küsis, kas valimisea langetamise korral oleks vajalik ja võimalik
kohandada kooliprogramme nii, et Euroopa Liidu ja rahvusvahelised teemad jõuaksid
õpilasteni juba põhikoolis, mitte peamiselt gümnaasiumis. Ta tundis huvi, kas Haridus- ja
Teadusministeerium on valmis kohandama õppekavasid nii, et noortel oleks enne
valimisõiguse saamist vajalikud teadmised olemas.
Mare Oja vastas, et õppekava on pidevas arenduses ning vajadusel tehakse selles jooksvalt
14
muudatusi. Rahvusvahelisi teemasid käsitletakse juba põhikoolis, näiteks ajaloo ja
ühiskonnaõpetuse raames. Euroopa konteksti käsitletakse ka teistes ainevaldkondades. Õpe
liigub pedagoogiliselt loogiliselt lähemalt kaugemale ehk tuttavamatelt teemadelt
rahvusvahelisemate suunas. Põhikoolis kasutatakse juba ka praktilisi meetodeid, nagu
valimissimulatsioonid ja otsustamisülesanded, mis arendavad õpilaste kriitilist mõtlemist ja
otsustusoskust. Vajadusel on võimalik rahvusvaheliste teemade käsitlust põhikoolis tugevdada
ning fookust vastavalt muuta.
Helir-Valdor Seeder väljendas eriarvamust. Tema teadmiste põhjal käsitletakse Euroopa
Liidu ja Euroopa Parlamendi teemasid peamiselt gümnaasiumis, mitte põhikoolis.
Rahvusvaheliste ja riigisiseste teemade vahel on oluline sisuline erinevus, eriti Euroopa Liidu
institutsioonide, nende toimimise ja valimiskorralduse mõistmisel. Nende teemade
käsitlemine on keerukam ning ei ole võrreldav kohalike või riigisiseste küsimustega. Ta jäi
seisukohale, et tegemist on olulise erinevusega.
Mare Oja täpsustas, et küsimuste sisu ja sügavuse osas on erinevused olemas, kuid
põhikoolis omandatakse vajalikud analüüsioskused. Õpilased õpivad juba põhikoolis
analüüsima dokumente, võrdlema küsimusi, leidma poolt- ja vastuargumente ning kujundama
oma seisukohti. Kuigi käsitletavad teemad võivad olla erinevad, kujundatakse vajalikud
oskused varases kooliastmes.
Hanah Lahe esitas küsimuse õppekava arendamise kohta. Tema hinnangul ei ole
ühiskonnaõpetuse õpikutes valimiste teema käsitlus piisavalt huvitav ega õpilasi motiveeriv.
Ta viitas eelnõu seletuskirjas toodud eesmärgile parandada õppeprotsessi ning küsis, millised
konkreetsed muudatused on Haridus- ja Teadusministeeriumil plaanis teha enne 2029. aasta
Euroopa Parlamendi valimisi, et muuta valimiste teema noortele arusaadavamaks ja
kaasavamaks.
Mare Oja vastas, et õpikud ja õppekava on erinevad tasandid. Riiklik õppekava määrab
õpitulemused, kuid konkreetse sisu ja materjalid kujundab kool oma õppekavas. Ministeerium
ei koosta ega kinnita õpikuid, kuna need on kirjastuste vastutada ning peavad vastama
riiklikule õppekavale. Samas ei saa ministeerium anda kirjastustele otseseid sisulisi suuniseid.
Õpetajate toetamiseks on loodud eraldi keskkond, kus on kättesaadavad metoodikad, juhendid
ja vabavaralised õppematerjalid, mis aitavad õpitulemusi saavutada. Eesmärk on pakkuda
õpetajatele mitmekesiseid valikuid, et nad saaksid valida oma õpilastele ja koolile sobivaimad
lahendused.
Lauri Läänemets kommenteeris, et õppekava käsitlus on huvitav ning tõi näiteid oma
kogemusest, kus ka täiskasvanutel esineb sageli puudujääke riigi ja Euroopa Liidu toimimise
mõistmisel. Paljud ei erista näiteks ka valitsuse ja Riigikogu rolle ega tunne Euroopa Liidu
institutsioone. Ta avaldas arvamust, et noored võivad olla mõnes aspektis isegi pädevamad,
kuna nad on neid teemasid hiljuti õppinud. Samas leidis ta, et valimisõiguse eelduseks ei
peaks olema detailne faktiteadmine institutsioonide toimimisest. Olulisem on laiem arusaam
ühiskonna toimimisest ja esindusdemokraatia põhimõtetest ning oskus teha elulisi otsuseid.
Ta palus täpsustada, kas õppekavade kujundamisel lähtutakse pigem üldiste arusaamade ja
mõtlemisoskuste arendamisest kui üksikute faktide omandamisest.
Mare Oja vastas, et õpitulemused on sõnastatud üldisemal tasandil ning keskenduvad
15
eelkõige pädevuste kujundamisele, mitte üksikute faktide meeldejätmisele. Koolidel on
autonoomia otsustada, kuidas ja millises järjestuses neid õpitulemusi konkreetsetes klassides
saavutatakse. Ta rõhutas, et teadmised on siiski vajalikud, kuna need on aluseks iseseisvale
mõtlemisele ja arutlemisele. Samas on õppe keskmes üldisem pädevus ja hakkamasaamine
ning ühiskonna toimimise mõistmine. Sotsiaalvaldkonna õppeained on üles ehitatud tervikliku
mudelina, kus arendatakse nii enesekohaseid oskusi, suhtlemist teiste inimestega kui ka
suhtlemist riigiga. Riigiga suhtlemine ei piirdu üksnes poliitika ja valimistega, vaid hõlmab ka
igapäevaseid ühiskondlikke küsimusi nagu maksude maksmine, perekonnaelu ja kultuuri
mõtestamine. Põhikoolis keskendutakse rohkem baasteadmistele ja -oskustele, gümnaasiumis
aga liigutakse enam globaalsemate ja keerukamate teemade käsitlemisele.
Jaak Valge tõstatas küsimuse kooli võimaliku politiseerimise kohta. Ta märkis, et õppekavad
ja noorte kognitiivsed võimed on pidevas arengus ning küsis, kas selle käigus võib tekkida
oht, et noorte hoiakuid hakatakse teadlikult kujundama. Ta väljendas muret, et pedagoogid,
kooli juhtkonnad, ministeerium või õppematerjalide autorid võivad mõjutada noorte vaateid
teatud suunas. Samuti tõi ta esile võimaluse, et valimisea langetamise korral võivad poliitikud
ja kandidaadid hakata aktiivsemalt koolides esinema, mis võib suurendada poliitilist
mõjutamist. Ta küsis, kas selline areng ei või kaasa tuua kooli liigset politiseerumist.
Mare Oja selgitas, et alates 2021. aastast on rakendatud valimiste hea tava. Õpetajal on õigus
kutsuda õpitulemuste saavutamiseks kooli nii kohaliku omavalitsuse esindajaid kui ka
poliitikuid, kuid see peab toimuma tasakaalustatult. Esindatus peab olema mitmekülgne ning
seda põhimõtet jälgitakse. Vastav hea tava on koostatud koostöös noorte ja erinevate
organisatsioonidega, et vältida koolikeskkonna politiseerumist.
Hanah Lahe täpsustas oma küsimust ning tundis huvi, millised konkreetsed muudatused on
lähiaastatel ühiskonnaõpetuse või laiemalt kodanikuhariduse arenduses plaanis, eriti
eesmärgiga tuua noori poliitikale lähemale. Ta soovis selgitust, millised sammud on järgmise
kolme aasta jooksul kavandatud, et muuta poliitikateemad noortele arusaadavamaks ja
kaasavamaks.
Mare Oja vastas, et õppekava arendus on pikaajaline protsess, mis on kavandatud kuni
aastani 2030 ning rakendub järk-järgult kuni 2035. aastani. Lähiaastatel keskendutakse
eelkõige koolide ja õpetajate toetamisele praktiliste lahenduste kaudu. Ta tõi esile, et eesmärk
on tuua õppetöösse rohkem praktilisi kogemusi, näiteks kaasava eelarve rakendamine koolis,
vabatahtlik tegevus ning kogukonnaga seotud tegevused, mis aitavad kujundada noorte
sotsiaalset vastutust. Siht on pakkuda noortele võimalust saada reaalseid otsustuskogemusi
kodanikuna, mitte piirduda üksnes teoreetilise ja loengupõhise käsitlusega. Kuigi
õpetamispraktikad on sageli pigem traditsioonilised, püütakse õpetajaid suunata praktilisema
ja kaasavama õppe poole, pakkudes neile vastavaid näidiseid ja metoodilisi materjale.
Jaak Valge täpsustas, et tema mure ei puuduta üksnes poliitikute koolikülastusi, vaid laiemalt
seda, kas valimisea langetamine ja sellega kaasnevad muudatused võivad suurendada kooli
politiseerumist ning mõjutada noorte hoiakuid.
Mare Oja vastas, et loodetavasti sellist ohtu ei ole. Valimiste hea tava kaudu on koolidele
antud selge suunis, et õpe peab olema tasakaalustatud ja neutraalne ning õpetaja ei tohi
kujundada õpilaste hoiakuid oma isiklike väärtuste põhjal. Samas on õppekavas rõhutatud ka
16
klassiruumis aktuaalsete ühiskonnateemade käsitlemist, kuid seda tuleb teha aruteluna ja
tasakaalustatult.
Helir-Valdor Seeder palus täpsustustada õpetaja rolli väärtuste edastamisel. Ta viitas Mare
Oja varasemale selgitusele ning uuris, kas sellest võib järeldada, et õpetaja ei tohiks üldse
oma väärtusi õpilastele edasi anda. Ta tõi välja, et tema hinnangul on oluline eristada oma
maailmavaate või poliitiliste eelistuste pealesurumist ning üldinimlike ja elutervete väärtuste
edastamist. Ta küsis, kas juhised keelavad tõepoolest õpetajal väärtuste vahendamise või oli
tegemist valesti mõistetud seisukohaga.
Mare Oja täpsustas, et riiklik õppekava on väärtuspõhine ning õpetaja lähtub õppetöös
nendest üldinimlikest ja ühiskondlikest väärtustest, mis on õppekavas sätestatud.
Ta selgitas, et kuigi õpetaja mõjutab õpilasi paratamatult oma hoiakute ja käitumisega, ei tohi
ta õpilasi suunata oma poliitiliste veendumuste kaudu. Eesmärk on tagada tasakaalustatud ja
neutraalne õpe, vältides poliitiliste seisukohtade pealesurumist.
Ando Kiviberg andis sõna Eesti Ajaloo- ja Ühiskonnaõpetuse Seltsi esindaja Ulla Herkelile.
Ulla Herkel sõnas, et õppekirjandust uuendatakse pidevalt vastavalt ühiskonna ootustele ja
aktuaalsetele teemadele. Ta tõi esile, et Euroopa Liidu teemasid käsitletakse juba põhikoolis
ning need on õppekavas teadlikult sees. Õppematerjale ei loo ainult kirjastused, vaid neid
luuakse ka koostöös vabakonna ja erinevate organisatsioonidega. Viimastel aastatel on selles
valdkonnas toimunud märgatav areng. Eesmärk on demokraatiakultuuri tugevdamine
ühiskonnas tervikuna. Valimisea langetamise mõju puudutab suhteliselt väikest sihtrühma,
kuid oluline on anda noortele positiivne esimene valimiskogemus, mis toetab nende edasist
osalust. Ta viitas ka kohalike valimiste kogemusele, kus noorte osalus on kasvanud. Ta tõi
esile, et lähiaastatel on kavas mitmeid projekte eri riigiasutuste ja organisatsioonide koostöös,
et toetada demokraatliku otsustusprotsessi õpet koolides. Samuti rõhutas ta vajadust hästi
ettevalmistatud haritud õpetajate järele, arvestades aine tundlikkust ja võimalikke riske
politiseerimise osas. Valimisea langetamine toob ühiskonnaõpetuse ainele suurema
tähelepanu ja vastutuse. Ta märkis, et koolis ei ole oluline ainult matemaatika ja emakeel,
vaid ka kodanikuks kujunemine ning selle toetamine õppeprotsessis. Ta tõi eeskujuks Austria,
kus valimisea langetamisega kaasnes õpetajaid ja koole toetav programm. Ta väljendas
lootust, et ka Eestis jätkub demokraatliku kultuuri arendamisel riigi toetus koolidele. Lisaks
praktilistele sammudele on vajalik ka laiem ühiskondlik mõtteviisi muutus, kus väärtustatakse
nii noorte rolli kui ka demokraatia tähtsust. Oluline on suurendada ühiskonnas arusaama
noorte rollist ja demokraatia tähtsusest. Lisaks viitas ta Tartu Ülikooli "Eesti elanike
suhtumine Euroopa Liitu: omatunnet seletavad tegurid ja mõjutamise võimalused"
lõpparuandele, mille kohaselt tunnetatakse Eestis Euroopa Liitu sageli kaugena. Kui
valimisõigus jääb üksnes täisealistele, siis on kooli roll kaasamiskultuuri kujundamisel
piiratum. Just põhikoolieas kujunevad noorte väärtused ja hoiakud, mistõttu on varajane
kaasamine eriti oluline, samas kui gümnaasiumis on nende kujunemine juba suuresti
toimunud.
Hanah Lahe küsis, kas on täheldatud erinevusi noorte teadlikkuses poliitika ja valimiste
teemadel maa- ja linnakoolide vahel. Ta tõi oma kogemuse põhjal välja, et Tallinna ja Tartu
piirkonna koolide õpilased tunduvad teadlikumad, samas kui maakoolide noorte teadlikkus on
pigem madalam, ning palus seda tähelepanekut kommenteerida.
17
Ulla Herkel vastas, et erinevused maa- ja linnakoolide vahel on tõenäoliselt seotud eelkõige
õpetajate kättesaadavuse ja võimalustega. Maapiirkondades võib olla keerulisem leida hästi
kvalifitseeritud õpetajaid. Nendel õpetajatel on ka keerulisem osaleda täiendkoolitustel. Ta tõi
esile ka praktilised võimalused, näiteks õppekäigud ja ekskursioonid. Linnakoolidel on
lihtsam külastada näiteks riigiasutusi või õppekeskusi, samas kui maapiirkondades eeldab see
rohkem ressursse ja korraldust, näiteks transpordi rahastamist. Sellised erinevused tulenevad
laiemalt haridussüsteemi tingimustest. Maapiirkondades ongi võimaluste kättesaadavus
piiratum kui linnades.
Helir-Valdor Seeder märkis, et eelnõu puudutab lisaks valimisea langetamisele ka
kandideerimise ea langetamist 21-lt 18-le. Seda teemat ei ole arutelus käsitletud. Ta uuris, kas
osalejate seisukohad kandideerimise ea osas on samad nagu valimisea langetamisel. Ta palus
kommenteerida ka 18-aastaste võimalust kandideerida Euroopa Parlamenti ning sellega
seotud hinnanguid.
Ulla Herkel vastas, et tema hinnangul on positiivne, kui poliitikas on rohkem noori
kandidaate. 2024. aasta Euroopa Parlamendi valimiste eel jälgis ta teadlikult kandidaatide
nimekirju ning tõi esile, et noori kandidaate oli väga vähe. See on ka poliitikute vastutus – kui
soovitakse noori rohkem kõnetada, peaks poliitikas olema rohkem noori esindajaid.
Hanah Lahe kommenteeris, et ei ole põhjust käsitleda 18-aastase kandidaadi võimalust
erandlikult või problemaatiliselt võrreldes 21-aastasega. Kandideerimisiga on eelkõige
poliitiline kokkulepe. Ajalooliselt on vanusenõuded varieerunud, näiteks esimese vabariigi
ajal kehtis kord, millega Riigivolikogu liikmeks võis saada vähemalt 25-aastane ning
Riiginõukogu liikmeks vähemalt 40-aastane kodanik. Kolme aasta jooksul ei toimu inimese
arengus tingimata sellist muutust, mis õigustaks selget piiri 18 ja 21 aasta vahel. Hinnangud
kandidaadi sobivusele võivad olla subjektiivsed ning sõltuda vaatenurgast. Ta tõi välja, et
küsimus puudutab laiemalt demokraatia toimimist ja esindatust ning rõhutas, et oluline on
võimaldada erinevate vanuserühmade osalemist poliitikas.
Helir-Valdor Seeder kommenteeris, et Eestis ei ole olnud eraldi esimest ja teist vabariiki,
vaid tegemist on ühe ja sama 1918. aastal loodud Eesti Vabariigiga, mis on 1991. aastal
taastatud. Selline ajalookäsitlus on oluline ning poliitikud peaksid seda täpselt väljendama. Ta
väljendas eriarvamust väite suhtes, nagu ei toimuks noorte arengus kolme aasta jooksul olulisi
muutusi, ning leidis, et areng toimub siiski märgatavalt. Samas rõhutas ta, et tal ei ole hirmu
seoses noorte kandideerimisega. Tema varasem küsimus puudutas üksnes seda, kas valimisea
langetamise toetajate hoiak kehtib samamoodi ka kandideerimise ea langetamise kohta,
millele ta sai kinnitava vastuse.
Ando Kiviberg andis sõna Õiguskantsleri Kantselei õiguskorra kaitse osakonna vanemnõunik
Liina Lust-Vedderile õiguskantsleri seisukoha tutvustamiseks küsimuses, mis käsitleb
Euroopa Parlamendi valimistel valimis- ja kandideerimisea langetamist kas
seadusemuudatuse või põhiseaduse muutmise kaudu.
Liina Lust-Vedder selgitas õiguskantsleri seisukohta detailsemalt ning viitas selle käsitlusele
õiguskantsleri arvamuses Riigikohtule, kus analüüsiti Euroopa Parlamendi valimiste kautsjoni
põhiseaduspärasust. Õiguskantsler on leidnud, et põhiseaduse põhitekst ei reguleeri otseselt
18
Euroopa Parlamendi valimisi. Seetõttu tuleb lähtuda põhiseaduse täiendamise seadusest, mille
kohaselt tuleb ka antud juhul järgida üksnes põhiseaduse aluspõhimõtteid. Konkreetset
vanusepiiri ei saa pidada põhiseaduse aluspõhimõtteks. Ta tõi välja, et võimalikuks
asjakohaseks aluspõhimõtteks võib olla põhiseaduse § 12, mis sätestab võrdse kohtlemise ja
mittediskrimineerimise põhimõtte. Valimisõiguse kontekstis kehtivad teatud mööndused,
kuna traditsiooniliselt on riigis kõige olulisemate küsimuste otsustamine seotud kodanikega
ning seetõttu võib mittekodanikke kohelda selles valdkonnas erinevalt. Ta viitas ka Riigikohtu
varasemale praktikale. Kohus on ühes lahendis küll väljendanud seisukohta, mis võiks viidata
põhiseaduse laiemale kohaldumisele, kuid seda pigem möödaminnes. Samas lahendis
eriarvamusele jäänud riigikohtunikud leidsid vastupidiselt, et põhiseadus ei reguleeri Euroopa
Parlamendi valimisi. Tema arvates võib Riigikohtu enamus tulevikus nõustuda pigem selle
eriarvamusega. Ta selgitas õiguskantsleri argumentatsiooni, tuginedes ka põhiseaduse §-le 56,
mille kohaselt teostab rahvas kõrgeimat riigivõimu Riigikogu valimise ja rahvahääletuse
kaudu. Sellest järeldub, et Euroopa Parlamendi valimised ei kuulu otseselt selle sätte
reguleerimisalasse. Lisaks viitas ta põhiseaduse §-le 3, mille kohaselt on rahvusvahelise
õiguse üldtunnustatud põhimõtted Eesti õiguse osa. Nende põhimõtete hulka kuulub ka
arusaam, et rahvusvahelistel organisatsioonidel on õigus ise määrata oma institutsioonide
kujunemise kord. See tähendab, et liikmesriigid ei saa ühepoolselt dikteerida, kuidas näiteks
Euroopa Liit oma organeid moodustab. Liikmesriigi jaoks on tegemist sisuliselt „võta või
jäta“ olukorraga, kus lõppotsus kuuluda või mitte kuuluda sellisesse organisatsiooni jääb
rahvale, kes saab seda väljendada rahvahääletusel, näiteks Euroopa Liidu puhul põhiseaduse
täiendamise seaduse kehtetuks tunnistamise kaudu. Kuigi Euroopa Liit on alustanud samme
valimisõiguse tingimuste täpsemaks reguleerimiseks, ei ole need küsimused veel lõplikult
lahendatud. Seni, kuni Euroopa Liit ei ole neid tingimusi siduvalt kehtestanud, jääb nende
reguleerimine liikmesriigi otsustada ning seda ei piira otseselt põhiseaduse Riigikogu valimisi
käsitlevad sätted.
Jaak Valge tõstatas küsimuse avaliku arvamuse kohta. Ta ei ole näinud uuringuid, mis
näitaksid, kas ja kui suures ulatuses toetavad Eesti kodanikud valimisea langetamist või
soovivad muuta kehtivat täisealisuse põhimõtet. Ta tegi ettepaneku kaaluda arvamusküsitluse
tellimist, et selgitada välja ühiskonna hoiakud. J. Valge arvates võiks komisjon enne edasist
arutelu sellise uuringu tulemused ära oodata, millega eelnevalt olevat tema sõnul nõustunud
ka Hanah Lahe.
Hanah Lahe täpsustas, et ta ei nõustu arvamusküsitluse tellimise vajadusega. Valimisea
langetamise küsimuses on juba olemas asjakohased uuringud, sealhulgas Tartu Ülikooli
koostatud analüüs, mille kohaselt on noored võimelised selliseid otsuseid tegema. Ka
varasemate kohalike valimiste muudatuste raames on tellitud uuringuid ning olulist muutust ei
ole hoiakutes toimunud. Tegemist on poliitilise otsusega ning olemasolev info on piisav
edasisteks otsusteks, mistõttu ei pea ta vajalikuks täiendavate analüüside või rahvahääletuse
korraldamist.
Ando Kiviberg märkis Jaak Valgele, et kui selline ettepanek istungil esitatakse, on ta valmis
selle hääletusele panema.
Pipi-Liis Siemann märkis, et uuringute tegemine ja ühiskonna valmisoleku hindamine on
võimalik, kuid see peaks takistama otsuste tegemist. Põhiseaduslikku takistust ei ole ning
seadusandjal on õigus otsustada, milline lahendus on kõige sobivam. Kui praktikas ilmnevad
19
probleemid või arusaamatused, tuleb nendega tegeleda olemasolevate meetmete kaudu,
sealhulgas haridussüsteemis ja koostöös vabakonnaga, tõstes noorte teadlikkust ja toetades
demokraatlikku osalust. Erineva tausta, vanuse ja kogemusega inimesed rikastavad
otsustusprotsesse ning parandavad tulemusi. Ei noored ega vanemad ei saa üksteise eest
rääkida, mistõttu on erinevate gruppide kaasamine oluline. Ta järeldas, et kuigi uuringute
tellimine on võimalik, ei peaks seadusandlikud otsused jääma nende taha pidama.
Jaak Valge täpsustas oma seisukohta ning rõhutas, et tema ettepanek lähtub vajadusest
selgitada välja ühiskonna tegelik hoiak. Kui arutelus on tõstatatud küsimus, kuidas ühiskond
muudatuse vastu võtab, siis on loogiline seda ka otseselt küsida. Ta märkis, et toetab küll
seisukohta, et aruteluga ei tohi põhjendamatult viivitada, kuid leidis, et arvamusküsitluse
läbiviimine ei oleks ajamahukas ning komisjonil on selleks ka vajalikud vahendid olemas.
Olukord, kus tehakse erinevaid analüüse, kuid ei küsita otseselt kodanikelt nende arvamust
teema kohta, on imelik.
Ando Kiviberg avaldas oma seisukoha eelnõu suhtes. Ta märkis, et esialgu tekitas teema
temas skepsist ja kõhklusi, kuid arutelude, uuringutega tutvumise ja ekspertide ärakuulamise
järel on ta jõudnud seisukohale, et valimisea langetamine on mõistlik samm. Ta põhjendas
oma toetust eelnõule mitme argumendiga. Esiteks pidas ta oluliseks suurendada poliitikute
motivatsiooni pöörata rohkem tähelepanu nooremale valijaskonnale. Praegu keskendutakse
enam aktiivsematele, kelleks on eakad valijad. Noorte kaasamine aitaks seda tasakaalustada.
Teiseks tõi ta välja, et noorte valimisõigus võib suurendada ka perede mõju poliitilistes
protsessides, kuna poliitikud peavad arvestama rohkem noorte ja peredega seotud teemadega.
Ta tõi näitena esile varasema Isamaa poliitilise idee, mille kohaselt sooviti anda
lapsevanematele iga lapse eest lisahääl. Kolmandaks sõnas ta, et kuigi valijate teadlikkus ja
ettevalmistus on oluline, ei saa valimisõigust siduda teadmiste tasemega. Sellise eeltingimuse
seadmine viiks probleemsete järeldusteni, arvestades, et ka täiskasvanute teadmised
ühiskonnakorraldusest võivad olla ebaühtlased. Nende kaalutluste põhjal kaldub ta eelnõu
toetama.
Helir-Valdor Seeder kommenteeris, et valimisõigus ei sõltu teadmiste tasemest.
Demokraatiale paremat alternatiivi ei ole. Teadmised ja faktitundmine on siiski olulised ning
väljendas muret, et nii ühiskonnas kui ka hariduses on liigutud konkreetsete teadmiste arvelt
liigselt abstraktse ja üldise mõtlemise suunas. Ta tõi esile, et infotehnoloogia areng on
vähendanud vajadust faktiteadmiste järele, pidades seda probleemiks, mis võib kanduda ka
poliitikasse. Kuigi abstraktne ja loogiline mõtlemine on oluline, taanduvad otsused lõpuks
konkreetsetele valikutele ja teadmistele. Ta kommenteeris ka varasemat arutelu niinimetatud
perede lisahäälte teemal. Kuigi Isamaas on seda ideed arutatud ja mitmed poliitikud seda
toetanud, ei ole see olnud erakonna ametlikus programmis. Idee puudutas hääle andmist
lapsevanemale, mitte lastele, ning sellega kaasnes mitmeid praktilisi küsimusi. Lastega perede
kaasamine ja nende hääle tugevdamine on jätkuvalt oluline aspekt, mida ei lahenda ka
16–17-aastastele valimisõiguse andmine, kuigi see võib mõningal määral mõju avaldada. Ta
toetas Jaak Valge ettepanekut tellida arvamusküsitlus. Ta leidis, et see aitaks saada väikese
kuluga täiendavat teadmist ühiskonna hoiakute kohta ning oleks kooskõlas eesmärgiga
suurendada otsustusprotsessides ühiskonna kaasatust.
Hanah Lahe esitas küsimuse uuringu tellimise kohta. Ta küsis, kas need komisjoni liikmed,
kes soovivad täiendavat uuringut, toetaksid eelnõu juhul, kui uuring näitaks selget
20
ühiskondlikku toetust valimisea langetamisele. Ta lisas kommentaarina, et aruteludes on
tõstatunud täiskasvanute ja eakate teadlikkuse küsimus, kuid neile ei seata samaväärseid
ootusi nagu noortele. Noortelt eeldatakse sageli kõrgemat teadlikkust ja faktitundmist kui
teistelt vanuserühmadelt. Ta tõi esile ka demograafilise aspekti. Noorte osakaal ühiskonnas
väheneb ning seetõttu on oluline anda neile suurem võimalus demokraatias osaleda.
Parlamendid on sageli vanemaealiste nägu ning noorte suurem esindatus toetaks demokraatia
arengut ja mitmekesisust
Jaak Valge vastas, et toetaks eelnõu juhul, kui arvamusküsitlus näitab selget enamuse toetust.
Ta peab ülekaalukaks tulemuseks toetust üle 60% ning märkis, et selline tulemus annaks talle
aluse hääletada eelnõu poolt. Ta väljendas lootust, et ka teised komisjoni liikmed toetavad
arvamusküsitluse tellimist.
Helir-Valdor Seeder kommenteeris, et demokraatias ei saa otsuseid teha üksnes enamuse
arvamuse põhjal. Kui valimisea langetamine seadusena vastu võetakse, peab ka
haridussüsteem sellega kohanema. Ta pidas oluliseks, et kooli õppekavad arvestaksid sellega,
et 16-aastastel on valimisõigus. Kooli õppekavad peaksid toetama noorte ettevalmistust. Kuigi
varasemaid puudujääke ei ole võimalik tagasiulatuvalt parandada, tuleb edaspidi teha kõik, et
noorte teadlikkus ja valmisolek kasvaksid.
Ando Kiviberg tutvustas komisjoni esitatavat muudatusettepanekut seaduse jõustumise
kohta. Ta selgitas, et algselt oli eelnõus ette nähtud jõustumise ajaks 1. jaanuar 2025.
Arvestades asjaolu, et järgmised Euroopa Parlamendi valimised toimuvad 2029. aastal, on
ettepanek muuta jõustumise aega ning sätestada, et seadus jõustub üldises korras, s.o
kümnendal päeval pärast selle avaldamist Riigi Teatajas. Ta küsis, kas muudatusettepanekut
nr 1 muudatusettepanekute loetelu kavandis on vaja hääletada või on kõik sellega nõus.
Komisjoni liikmed nõustusid muudatusettepanekuga.
Muudatusettepanekute loetelu kavandi muudatusettepanek nr 1:
1. Jätta eelnõust välja § 2.
Väljajäetav tekst:
§ 2. Seaduse jõustumine
Käesolev seadus jõustub 2025. aasta 1. jaanuaril.
Põhiseaduskomisjon
Juhtivkomisjon: ARVESTADA TÄIELIKULT (konsensus: Madis Kallas, Ando Kiviberg,
Anastassia Kovalenko-Kõlvart, Katrin Kuusemäe, Hanah Lahe, Helir-Valdor Seeder,
Pipi-Liis Siemann, Timo Suslov, Tanel Tein, Jaak Valge).
Ando Kiviberg pani hääletusele Jaak Valge ettepaneku, mille kohaselt tuleks enne eelnõu üle
otsustamist tellida uuring, et selgitada välja Eesti ühiskonna hoiak valimisea langetamise
suhtes (poolt 3: Anastassia Kovalenko-Kõlvart, Helir-Valdor Seeder, Jaak Valge; vastu 7:
Madis Kallas, Ando Kiviberg, Katrin Kuusemäe, Hanah Lahe, Pipi-Liis Siemann, Timo
Suslov, Tanel Tein). Ettepanek ei leidnud toetust.
Ando Kiviberg selgitas, et Jaak Valge ettepanek puudutas küsimust, kas eelnõu toetamine
21
peaks sõltuma vastava uuringu olemasolust. Arutelu ei käsitlenud seda, kas uuringut üldse
tellida või mitte, vaid seda, kas eelnõu menetlemine peaks sellest sõltuma. Tema hinnangul ei
ole vaja selle küsimuse taha pidama jääda ning väljendas lootust, et tema selgitus oli
arusaadav.
Helir-Valdor Seeder täpsustas, et arutelu keskmes oli küsimus uuringu tellimisest enne
eelnõu vastuvõtmist. Ta tegi ettepaneku, et kuna hääletusele pandi ettepanek tellida uuring
enne otsustamist, võiks arvamusküsitluse läbi viia hoopis pärast komisjoni menetlusotsuseid.
Pipi-Liis Siemann märkis, et uuringu tellimise otsust ei peaks tegema kiirustades, vaid see
vajab põhjalikumat arutelu. Ta tõi esile, et enne otsustamist tuleb selgelt määratleda
uurimisküsimus, metoodika, sihtrühm ning uuringu läbiviija. Ta viitas varasemale arutelule
riigis tellitud uuringute kohta ning sõnas, et esmalt tuleks üle vaadata olemasolevad uuringud
ja andmed, mis võiksid käsitleda sarnaseid küsimusi. Alles seejärel saab otsustada, kas ja
millist täiendavat uuringut on vaja. Kuigi ettepaneku võib hääletusele panna, ei pea ta
põhjendatuks kohest otsust uuringu tellimise kohta.
Jaak Valge sõnas, et tegemist on olulise ja põhimõttelise uuringuga. Küsitluste läbiviimisel
tuleks usaldada professionaalseid uuringufirmasid ning puudub vajadus kirjutada neile ette
metoodikat või küsimuste sõnastust. Rahvusvaheliselt tunnustatud küsitlusettevõtted
kasutavad väljakujunenud metoodikaid ning nende töö usaldusväärsuse kahtluse alla
seadmine annaks negatiivse signaali ka teistele uuringutele. Ta leidis, et uuringu tellimine ei
ole ajamahukas ega takista menetlust ning selle võiks tellida viivitamata. Tulemused võivad
selguda juba enne eelnõu jõudmist täiskogu arutelule.
Helir-Valdor Seeder kommenteeris, et Pipi-Liis Siemanni esitatud küsimused olid
asjakohased, kuid avaldas üllatust, et enne nendele vastuste saamist oldi juba valmis
ettepaneku vastu hääletama. Tema hinnangul oleks olnud mõistlik esmalt vastused ära oodata
ning alles seejärel kujundada seisukoht ja otsustada hääletuse üle.
Pipi-Liis Siemann täpsustas, et ta ei olnud oma hääletusotsust veel lõplikult kujundanud ning
toetas ettepaneku hääletusele panemist. Ta märkis, et enne uuringu tellimist tuleks siiski
selgelt sõnastada uurimisküsimus, kuna üldine küsimus ühiskonna valmisoleku kohta ei
pruugi olla piisavalt täpne. Kuigi uuringufirmadele ei ole vaja kogu metoodikat ette kirjutada,
peaks tellija pool siiski määratlema selgema lähtekoha. Samuti juhtis ta tähelepanu sellele, et
riigis on juba tellitud suur hulk uuringuid ning enne uue tellimist tuleks hinnata olemasolevaid
andmeid ja nende kasutamist.
Ando Kiviberg pani hääletusele Helir-Valdor Seederi ettepaneku, mille kohaselt tuleks tellida
hiljem uuring, et selgitada välja Eesti ühiskonna hoiak valimisea langetamise suhtes (poolt 3:
Anastassia Kovalenko-Kõlvart, Helir-Valdor Seeder, Jaak Valge; vastu 6: Madis Kallas,
Katrin Kuusemäe, Hanah Lahe, Pipi-Liis Siemann, Timo Suslov, Tanel Tein; erapooletu 1:
Ando Kiviberg). Ettepanek ei leidnud toetust.
Ando Kiviberg tegi ettepaneku teha menetlusotsused.
Otsustati:
4.1. Teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda 17.06.2026 (konsensus: Madis Kallas,
22
Ando Kiviberg, Anastassia Kovalenko-Kõlvart, Katrin Kuusemäe, Hanah Lahe, Helir-Valdor
Seeder, Pipi-Liis Siemann, Timo Suslov, Tanel Tein, Jaak Valge).
4.2. Määrata juhtivkomisjoni esindajaks põhiseaduskomisjoni liige Pipi-Liis Siemann
(konsensus: Madis Kallas, Ando Kiviberg, Anastassia Kovalenko-Kõlvart, Katrin Kuusemäe,
Hanah Lahe, Helir-Valdor Seeder, Pipi-Liis Siemann, Timo Suslov, Tanel Tein, Jaak Valge).
4.3. Teha ettepanek teine lugemine lõpetada (poolt 7: Madis Kallas, Ando Kiviberg, Katrin
Kuusemäe, Hanah Lahe, Pipi-Liis Siemann, Timo Suslov, Tanel Tein; vastu 3: Anastassia
Kovalenko-Kõlvart, Helir-Valdor Seeder, Jaak Valge).
5. Info ja muud küsimused
Infot ja muid küsimusi ei olnud.
(allkirjastatud digitaalselt)
Ando Kiviberg
juhataja
(allkirjastatud digitaalselt)
Markus Veia
protokollija