Riigikogu põhiseaduskomisjoni istungi protokoll nr 173

Sotsiaaldernokraatliku Erakonna

PIIGIKOGU

Riigikogu pohiseaduskomisjon

fraktsioon

VOLITUS

09.06.2026

Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon maarab 09.06.2026.a. toimuval pOhiseaduskomisjoni istungil komisjoni liikme Lauri Läanemetsa asendusliikmeks Madis Kallase.

RIIOIKOGU Lossi plats Ia, T. +372 631 6331 riigikogu.ee

Lets

Fraktsiooni esimees

15165, TaIlinri F. t372 631 6334

Riigikogu põhiseaduskomisjoni

istungi protokoll nr 173

Tallinn, Toompea Teisipäev, 09. juuni 2026

Algus 14.00, lõpp 16.39

Juhataja: Ando Kiviberg (esimees)

Protokollija: Markus Veia (konsultant)

Võtsid osa:

Komisjoni liikmed: Madis Kallas (Lauri Läänemetsa asendusliige alates 4. päevakorrapunkti

muudatusettepaneku hääletamisest), Anastassia Kovalenko-Kõlvart, Katrin Kuusemäe, Kalle

Laanet (1. päevakorrapunkt); Hanah Lahe (Kalle Laanet asendusliige 4. päevakorrapunkt),

Lauri Läänemets (kuni 4. päevakorrapunkti muudatusettepaneku hääletamiseni), Helir-Valdor

Seeder, Pipi-Liis Siemann, Timo Suslov, Tanel Tein, Jaak Valge

Komisjoni ametnikud: Erle Enneveer (nõunik-sekretariaadijuhataja), Helin Leichter (nõunik),

Karin Tuulik (nõunik)

Puudusid: Ants Frosch ja Evelin Poolamets

Kutsutud: siseminister Igor Taro, Siseministeeriumi nõunik Siiri Leskov (1.-2.

päevakorrapunkt); riigi peaprokurör Astrid Asi; Riigiprokuratuuri avalike suhete talituse

juhataja Helen Uldrich (3. päevakorrapunkt); Eesti Noorteühenduste Liidu esindaja Petrik

Saks; Haridus- ja Teadusministeeriumi üldhariduspoliitika osakonna üldhariduse valdkonna

nõunik Mare Oja; Eesti Ajaloo- ja Ühiskonnaõpetuse Seltsi esindaja ja tegevõpetaja Ulla

Herkel; Õiguskantsleri Kantselei õiguskorra kaitse osakonna vanemnõunik Liina Lust-Vedder

(4. päevakorrapunkt)

Päevakord:

1. Vabariigi Valitsuse algatatud kodakondsuse seaduse muutmise seaduse ja sellega

seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu (932 SE) esimese lugemise

ettevalmistamine

2. Kodakondsuse seaduse muutmise ettepanekute arutelu

3. Riigi peaprokuröri ülevaade seadusega prokuratuurile pandud ülesannete täitmise kohta

eelmisel kalendriaastal

4. 45 Riigikogu liikme algatatud Euroopa Parlamendi valimise seaduse muutmise seaduse

(valimis- ja kandideerimisea langetamine) eelnõu (414 SE) teise lugemise ettevalmistamine

5. Info ja muud küsimused

1. Vabariigi Valitsuse algatatud kodakondsuse seaduse muutmise seaduse ja sellega

seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu (932 SE) esimese lugemise

ettevalmistamine

Ando Kiviberg tutvustas külalisi ning andis sõna siseminister Igor Tarole eelnõu

tutvustamiseks.

2

Igor Taro märkis, et eelnõu eesmärk on lõpetada olukord, kus Eestis sündinud lapsed jäävad

kodakondsuseta põhjusel, et nende vanemad ei ole oma kodakondsusküsimusi lahendanud.

Eelnõu kohaselt tekib Eestis sündinud lapsel võimalus saada Eesti kodakondsus juhul, kui

vähemalt üks määratlemata kodakondsusega vanem on enne lapse sündi viis aastat

seaduslikult Eestis elanud ning teine määratlemata kodakondsusega vanem elab samuti Eestis

seaduslikult. Eesmärk on vähendada määramatust ja suurendada Eesti kodanike arvu. Eelnõu

ei muuda kodakondsuse andmise põhimõtteid üldiselt ning kodakondsus antakse erandkorras

naturalisatsiooni korras, mistõttu ei ole tegemist sünnijärgse kodakondsusega. Kodakondsuse

saamiseks peab isikul olema tegelik ja püsiv side Eesti riigiga. Eelnõuga täpsustatakse ka

püsiva elamise mõistet, sidudes selle isiku peamise elukohaga Eestis ning seadusliku

elamisloa või -õigusega. Samuti luuakse selgust kodakondsuse äravõtmise ja kaotanuks

lugemise regulatsioonis. Eelnõu eesmärk on vähendada bürokraatiat ja muuta menetlused

selgemaks, sealhulgas loobuda tarbetust paberimajandusest, kuna vajalikud andmed on

registrites olemas. Eelnõu teine osa puudutab Euroopa Liidu kodanikke ja nende

perekonnaliikmeid ning selle eesmärk on viia Eesti õigus kooskõlla Euroopa Liidu õigusega,

vähendades tarbetuid halduskoormusi.

Lõpetuseks rõhutas ta, et probleemile on juhtinud tähelepanu ka Eesti õiguskantsler. Eelnõu

eesmärk on vältida laste kodakondsusetuse suurenemist ning tagada Eesti kodakondsuse

andmine neile, kellel on tegelik side Eesti riigiga.

Ando Kiviberg küsis, et kui Eestis sünnib laps vanematele, kellel on nö hall pass, siis kas

saab laps eelnõu alusel Eesti kodakondsuse naturalisatsiooni korras. Ta palus üle täpsustada,

et sellisel lapsel ei teki sünnijärgset kodakondsust, kuna kumbki vanematest ei ole Eesti

kodanik.

Igor Taro kinnitas küsija arusaama. Kehtiva regulatsiooni järgi peavad mõlemad vanemad

vastama Eestis elamise nõudele. Praktikas jääb osa lapsi seetõttu regulatsiooni alt välja, kuna

teine vanem ei ole piisavalt kaua järjest Eestis elanud. Selliseid juhtumeid esineb vähe, kuid

probleem on põhimõtteline, kuna tegemist on alaealistega, kes jäävad neist sõltumatutel

põhjustel kodakondsuseta. Õigusriigis ei hinnata probleemi olulisust üksnes juhtumite arvu

järgi, vaid selle mõju järgi inimesele. Kehtiv regulatsioon võimaldab küll hilisemat

kodakondsuse taotlemist, kuid selle aja jooksul jääb laps määratlemata staatusega. Ta tõi esile,

et sellele probleemile on tähelepanu juhtinud ka rahvusvahelised organisatsioonid ning eelnõu

eesmärk on selliste olukordade vältimine.

Siiri Leskov kommenteeris, et kehtiva seaduse kohaselt peavad mõlemad määratlemata

kodakondsusega vanemad olema elanud Eestis vähemalt viis aastat, mistõttu on praktikas

tekkinud olukordi, kus laps jääb kodakondsusest ilma, kui üks vanem ei vasta täpselt nõudele.

Eelnõuga täpsustatakse regulatsiooni selliselt, et piisab ühe vanema vastamisest ajalisele

elamisnõudele, et vältida selliste olukordade tekkimist.

Kalle Laanet küsis, kas eelnõu puhul eeldatakse, et laps ja tema vanemad jätkavad oma

elukorraldust Eestis ka pärast kodakondsuse saamist. Ta tundis huvi, kas on tehtud analüüse

või on hinnanguid selle kohta, kui paljud sellise korra alusel kodakondsuse saanud isikud

võivad hiljem Eestist lahkuda. Ta tõstatas küsimuse, kas võib esineda juhtumeid, kus Eesti

kodakondsust kasutatakse edaspidi mujal maailmas liikumise hõlbustamiseks.

Igor Taro vastas, et vastavat statistikat ei ole. Eelnõu kohaselt saab kodakondsuse üksnes

3

laps ning vanemate jaoks regulatsioon ei muutu. Viieaastase Eestis elamise nõude eesmärk on

tagada, et vanemal on tekkinud püsiv side Eestiga, kuna selle aja jooksul on tulnud elamisluba

pikendada. See viitab pigem pikaajalisemale elukorraldusele Eestis. Kuigi ei saa välistada, et

osa peresid võib hiljem Eestist lahkuda, on see risk väiksem võrreldes olukorraga, kus lapsed

jäetakse kodakondsuseta.

Kalle Laanet küsis, milline on nende perede taust, kelle lapsed võivad eelnõu alusel

kodakondsuse saada. Ta tundis huvi, millistest riikidest on pärit vanemad, kellel puudub Eesti

kodakondsus.

Igor Taro vastas, et tõenäoliselt on tegemist peamiselt Eestis elavate määratlemata

kodakondsusega isikutega, kelle puhul on tegemist mitme põlvkonna jooksul kujunenud

olukorraga. Ei saa välistada ka üksikuid juhtumeid, kus isikud pärinevad mujalt. Eelnõu ei loo

niinimetatud kodakondsusturismi võimalust, kuna vähemalt üks vanem peab olema püsivalt

Eestis elanud. Seetõttu ei ole võimalik tulla Eestisse ajutiselt üksnes lapse sünni eesmärgil, et

saada kodakondsus, nagu on Ameerika Ühendriikides.

Ando Kiviberg küsis, kas esineb ka selliseid juhtumeid, kus üks lapse vanem on Eestis

määratlemata kodakondsusega alaline elanik ning teine vanem on näiteks mõne teise riigi,

nagu Läti, määratlemata kodakondsusega isik.

Igor Taro vastas, et selliseid juhtumeid võib esineda, näiteks Lõuna-Eestis. Ta tõi näiteid

peredest, kus lapsed on pärit sellistest segaperedest ning kus mõlemal vanemal võib olla

määratlemata kodakondsus erinevates riikides. Sellised pered ei pruugi alati olla heas

sotsiaalmajanduslikus olukorras ning olukord võib olla kujunenud vanemate vähese

suutlikkuse tõttu oma õiguslikke küsimusi korraldada. Varasem regulatsioon eeldas sageli

aktiivset taotlemist, mida ei ole alati tehtud. Eelnõu eesmärk on vältida olukordi, kus lapsed

jäävad kodakondsuseta vanemate tegevusetuse või muude asjaolude tõttu.

Jaak Valge küsis esiteks, milline on Eesti riigi kodakondsuspoliitika olukorras, kus tuleb

valida määratlemata kodakondsuse ja mõne teise riigi kodakondsuse vahel. Teiseks küsis ta,

kas Siseministeeriumil on andmeid või uuringuid selle kohta, kas määratlemata

kodakondsusega isikud on sellises staatuses oma vabast tahtest, näiteks liikumisvõimaluste

tõttu, või tuleneb see pigem takistustest nagu keeleeksami sooritamise keerukus.

Igor Taro vastas, et eelnõu ei puuduta teiste riikide kodakondsusega isikuid, kuna erand ei

laiene lastele, kellel on õigus mõne muu riigi kodakondsusele. Tegemist ei ole eelistamisega,

vaid eesmärgiga vältida olukordi, kus vastsündinud laps jääb kodakondsuseta. Vanemate

suhtes kehtivad endiselt kõik tavapärased kodakondsuse saamise nõuded ning eelnõu ei

muuda üldisi põhimõtteid. Erandkorras kodakondsuse saanud lapsed ei ole sünnijärgsed

kodanikud, vaid saavad kodakondsuse naturalisatsiooni korras. Teisele küsimusele vastates

ütles ta, et määratlemata kodakondsusega isikute põhjuste kohta on tehtud uuringuid,

sealhulgas integratsiooni monitooringu raames. Ta selgitas, et põhjused on erinevad, nii

mugavusvalik, soovimatus või ka võimetus täita nõudeid, näiteks keeleeksami sooritamine.

Ando Kiviberg tegi ettepaneku, et Jaak Valgele võiks edastada vastavate monitooringute

ülevaated. Ta küsis, kas selline lahendus, kus Jaak Valge saab materjalidega tutvuda, oleks

talle piisav.

4

Jaak Valge nõustus.

Siiri Leskov märkis, et Kultuuriministeerium viib läbi integratsioonimonitooringuid ning

vastavad andmed ja ülevaated on olemas.

Ando Kiviberg tänas ning tegi ettepaneku teha menetlusotsused.

Otsustati:

1.1. Teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda 16.09.2026 (poolt 6: Ando Kiviberg,

Anastassia Kovalenko-Kõlvart, Katrin Kuusemäe, Pipi-Liis Siemann, Timo Suslov, Tanel

Tein; vastu 1: Jaak Valge).

1.2. Teha ettepanek esimene lugemine lõpetada (poolt 6: Ando Kiviberg, Anastassia

Kovalenko-Kõlvart, Katrin Kuusemäe, Pipi-Liis Siemann, Timo Suslov, Tanel Tein; vastu 1:

Jaak Valge).

1.3. Määrata juhtivkomisjoni esindajaks põhiseaduskomisjoni liige Katrin Kuusemäe

(konsensus: Ando Kiviberg, Anastassia Kovalenko-Kõlvart, Katrin Kuusemäe, Pipi-Liis

Siemann, Timo Suslov, Tanel Tein, Jaak Valge).

Vastavalt Riigikogu kodu- ja töökorra seadusele on muudatusettepanekute tähtaeg kümme

tööpäeva.

2. Kodakondsuse seaduse muutmise ettepanekute arutelu

Ando Kiviberg selgitas, et Riigikogu ja Siseministeeriumi poole on pöördunud isik, kes on

täitnud kõik Eesti kodakondsuse saamise tingimused, kuid ei saa kodakondsust enne senisest

kodakondsusest vabastamist, milleks on antud juhul Ukraina kodakondsus. Pöörduja teeb

ettepaneku lisada kodakondsuse seadusesse põhimõte, mille kohaselt endisest kodakondsusest

vabastamise nõuet ei kohaldata või selle täitmist võib edasi lükata juhtudel, kui taotleja on

täitnud kõik muud tingimused, esitanud vajalikud dokumendid ning tõendanud, et

vabastamine ei sõltu temast või ei ole toimunud mõistliku aja jooksul. Pöörduja hinnangul ei

tule ettepanekut käsitleda topeltkodakondsuse üldise lubamisena, vaid kitsalt olukorra

lahendamisena, kus välisriik ei tee otsust või menetlus venib taotlejast sõltumatutel põhjustel.

Pöörduja osundab, et kehtivas seaduses on juba erand rahvusvahelise kaitse saanud isikutele,

kelle puhul ei nõuta senisest kodakondsusest vabastamist. Ta märkis, et pöörduja avaldas

pöördumise ka meedias ning põhiseaduskomisjonile on laekunud mitu toetusavaldust,

peamiselt ukrainlastelt ning kahelt Alžeeria kodanikult. Komisjonil tuleb kujundada

seisukoht, kas ettepanekut toetada ja algatada muudatus või mitte. Ta palus Siseministeeriumil

tutvustada andmeid tingimuslikult kodakondsuse saanud isikute kohta, kes ootavad senisest

kodakondsusest vabastamist ning võimalusel tuua välja päritoluriigid. Samuti palus ta välja

tuua andmed isikute kohta, kes on saanud Eesti kodakondsuse kehtivas seaduses sätestatud

erandi alusel ilma eelmisest kodakondsusest vabastamise tõendita.

Igor Taro sõnas, et on pöördumise ja sellega seotud materjalidega tutvunud. Ta märkis, et

õiguskantsler on ühes oma arvamuses asunud seisukohale, et selline olukord võib olla

taotlejale ebamugav, kuid see ei ole vastuolus põhiseadusega. Riigil on ulatuslik

kaalutlusruum kodakondsuse saamise tingimuste kehtestamisel ning senisest kodakondsusest

5

vabastamise nõude täitmisega seotud viivitusi ei saa pidada võimatuks ega perspektiivituks.

Ta tõi esile, et Ukraina ei vabasta inimesi praegu kodakondsusest sõjaseisukorra tõttu, kuid

seda ei saa pidada püsivaks olukorraks. Ettepanek teha erand ühe riigi kodanikele ei ole

põhjendatud ning sarnases olukorras on ka teiste riikide kodanikke. Põhimõtteliselt tuleb

isikuid kohelda võrdselt ning seetõttu ei saa erandi tegemist põhjendatuks pidada. Varasem

praktika on näidanud, et ka juhtudel, kus vabastamine võib võtta kauem aega, on see siiski

võimalik ning seetõttu tuleb taotlejatel oodata kuni senisest kodakondsusest vabastamine saab

võimalikuks.

Siiri Leskov märkis, et rahvusvahelise kaitse saanud isikutele kohalduv erand kehtib alates 1.

jaanuarist 2016 ning selle aja jooksul on selliseid isikuid olnud 33. Ta selgitas, et tingimuslik

kodakondsus tähendab olukorda, kus valitsus annab kodakondsuse, kuid otsus jõustub alles

pärast seda, kui isik esitab tõendi senisest kodakondsusest vabastamise kohta. Enamik

kodakondsuse saajatest ongi tingimuslikud, kuna teiste riikide kodanikud peavad ootama

vabastamist. Ta tõi välja, et kui aastas on ligikaudu tuhat kodakondsuse saajat ning neist

300–400 on määratlemata kodakondsusega isikud, siis ülejäänud saavad kodakondsuse

tingimuslikult. Senisest kodakondsusest vabastamise menetluse kestus sõltub nii riigist kui ka

isikust ning võib varieeruda mõnest kuust mitme aastani. Vabastamise takistused võivad

tuleneda nii riigi praktikast kui ka isiku täitmata kohustustest. Ukrainas ei vabastata hetkel

kodakondsusest sõjaolukorra tõttu, kuid varasemalt ei ole Ukrainaga probleeme olnud.

Jaak Valge küsis, kas tema järeldus on õige, et rahvusvahelise kaitse saanud isikute hulgas

võib olla mitu tuhat inimest, kes teoreetiliselt võivad saada topeltkodakondsuse. Selliseid

isikuid võib olla ligikaudu 5000 ning palus kinnitust sellele hinnangule.

Siiri Leskov vastas, et ei ole võimalik hinnata, kui paljud rahvusvahelise kaitse saajad

otsustavad Eesti kodakondsust taotleda. Nende isikute puhul kehtivad kõik tavapärased

kodakondsuse saamise tingimused nagu teistelegi taotlejatele. Erisus seisneb üksnes selles, et

rahvusvahelise kaitse saanud isikuid ei saa neid ähvardava ohu tõttu päritoluriiki tagasi saata,

mistõttu ei saa neilt nõuda senisest kodakondsusest loobumist samal viisil nagu teistelt

taotlejatelt. Selline käsitlus läheks vastuollu kehtivate õigusaktidega.

Ando Kiviberg meenutas varasemaid arutelusid topeltkodakondsuse teemal ning märkis, et

erinevate Riigikogu koosseisude ajal on topeltkodakondsuse lubamist kaalutud sünnijärgsete

kodanike puhul, kuid see ei ole leidnud toetust. Käesolev ettepanek puudutab kitsalt

naturalisatsiooni korras kodakondsuse taotlejaid olukorras, kus senisest kodakondsusest

vabastamine viibib taotlejast sõltumatutel põhjustel. A. Kiviberg tõi välja, et võib ka esineda

juhtumeid, kus inimene väidab, et ei saa Eesti kodakondsust, kuna teda ei vabastata senisest

kodakondsusest, kuid tegelikkuses on inimesel olemas nii tingimuslik otsus Eesti

kodakondsuse saamiseks kui ka senise kodakondsusriigi tingimuslik vabastus, kuid vajalikud

toimingud on lõpule viimata, kuna dokumendid on asutustesse esitamata. Selliste juhtumite

põhjal võib järeldada, et probleem ei pruugi olla nii ulatuslik nagu seda mõnikord esitatakse

ning osa juhtudest tuleneb menetluste lõpule viimata jätmisest taotleja poolt.

A. Kiviberg tegi ettepaneku mitte toetada kodakondsuse seaduses erandi kehtestamist senisest

kodakondsusest vabastamise nõude osas ning edastada komisjoni seisukoht ettepaneku

tegijale ja pöördujatele.

6

Otsustati:

2.1. Mitte toetada ettepanekut kehtestada kodakondsuse seaduses erand senisest

kodakondsusest vabastamise nõude osas ja edastada komisjoni seisukoht ettepaneku tegijale

ning pöördujatele (konsensus: Ando Kiviberg, Anastassia Kovalenko-Kõlvart, Katrin

Kuusemäe, Pipi-Liis Siemann, Timo Suslov, Tanel Tein, Jaak Valge).

3. Riigi peaprokuröri ülevaade seadusega prokuratuurile pandud ülesannete täitmise

kohta eelmisel kalendriaastal

Ando Kiviberg tutvustas külalisi ning sõnas, et põhiseaduskomisjonil on kord aastas

kohustus kuulata riigi peaprokuröri ülevaadet prokuratuurile seadusega pandud ülesannete

täitmise kohta eelmisel kalendriaastal. Ta andis sõna peaprokurör Astrid Asile.

Astrid Asi andis ülevaate prokuratuurile seadusega pandud ülesannete täitmisest 2025. aastal

(Lisa 1). Ta sõnas, et keskendub ettekandes peamistele arengutele ning märkis, et prokuratuuri

kodulehel on kättesaadav prokuratuuri aastaraamat, millega saavad kõik tutvuda.

Registreeritud kuritegude koguarv püsis 2025. aastal ligikaudu samal tasemel kui 2024. aastal,

ulatudes umbes 28 000 juhtumini. Suurema osa sellest moodustasid kogukonnakuriteod ehk

masskuritegevus (77%). Registreeritud kuritegudest moodustasid varavastased kuriteod 54%,

millest valdava enamuse moodustas vargus (10 690). Samuti tõi ta esile kelmuste arvu, mis jäi

võrreldes eelneva aastaga samasse suurusjärku, kuid märkis, et kelmustega tekitatud

kahjusummad suurenesid. Isikuvastaste kuritegude osakaal moodustas märkimisväärse osa

kuritegude koguarvust (23%), millest enamiku moodustasid kehalised väärkohtlemised,

sealhulgas lähisuhtevägivalla juhtumid. 2025. aastal registreeriti 6718 vägivallakuritegu:

tapmiste arv vähenes, röövimiste arv püsis samal tasemel ning seksuaalkuritegude arv

mõnevõrra kahanes. Tegemist on registreeritud kuritegudega ning eriti seksuaalkuritegude

puhul tuleb arvestada, et tegelik ulatus võib olla suurem, kuna teatatakse vaid väikesest osast

juhtumitest.

A. Asi andis ülevaate korruptsiooni- ja majanduskuritegudest ning kohtusse saadetud

kriminaalasjadest 2025. aastal. Korruptsiooni- ja majanduskuritegusid registreeriti 2025.

aastal (261) mõnevõrra rohkem kui 2024. aastal (226), kuid kriminaalasjade koguarv oli

väiksem, mis viitab sellele, et ühes kriminaalasjas käsitleti mitut episoodi.

Majanduskuritegude uurimist alustati 182 episoodi osas, mida on veidi rohkem kui 2024.

aastal. Levinumad kuriteoliigid olid rahapesu ning tubakatoodete ebaseaduslik käitlemine. Ta

tõi esile, et 2025. aastal saadeti kohtusse üle 3300 kriminaalasja, mis on ligikaudu 1000 võrra

rohkem kui 2024. aastal. Kohtusse jõudvate asjade arvu suurendamine oli üks prokuratuuri

eesmärke. Kohtusse saadetud kriminaalasjade seas olid enim esindatud järgmised kuriteod:

joobes juhtimine (§ 424), kehaline väärkohtlemine (§ 121) ning vargused, mille arv on

kasvutrendis. Samuti olid sagedased narkootiliste ainete käitlemine (§ 184) ja

juhtimisõiguseta sõiduki juhtimine korduvalt (§ 4231). Väiksem langus toimus ähvardamise (§

120) juhtumites. Lisaks esinesid sagedamini avaliku korra raske rikkumised (§ 263), kelmus

(§ 209 ja § 213), omastamine (§ 201) ning võõra vara ajutine kasutamine (§ 215).

Üldmenetluses kohtusse saadetud asjades on kuritegude jaotus mõnevõrra erinev. Kõige enam

esineb kehalist väärkohtlemist (§ 121), kuid suurema osakaaluga on ka raskemad

isikuvastased kuriteod, sealhulgas raske tervisekahjustuse tekitamine (§ 118), röövimine (§

200), seksuaalkuriteod (§ 141, § 1411 ja § 145) ning tapmine (§ 113). Rasked isikuvastased

kuriteod jõuavad kohtusse üldjuhul üldmenetluses.

7

A. Asimärkis, et majandus- ja korruptsioonikuritegude asjades on kohtusse saadetud

kriminaalasjade arv olnud kerges tõusutrendis, kuid koguarv on jätkuvalt suhteliselt väike.

Nende hulka arvestatakse ka ametiisikute poolt toime pandud omastamised (§ 201) ja

kelmused (§ 209, § 213), mis ei ole kitsas tähenduses korruptsiooni- ega majanduskuriteod,

kuid mida käsitletakse koos. Ta tõi esile, et konfiskeerimine on olnud prioriteet ning 2025.

aastal konfiskeeriti jõustunud kohtuotsuste alusel kokku ligikaudu 6 miljonit eurot, mis on

umbes 2 miljonit eurot rohkem kui 2024. aastal. Lisaks hüvitati prokuratuuri poolt lõpetatud

menetlustes vabatahtlikult üle 200 000 euro. 2025. aasta alguses loodi prokuratuuri eraldi

üksus kriminaaltulu tuvastamiseks ja konfiskeerimise tõhustamiseks. 2025. aastal tehti

menetlusotsuseid kokku ligikaudu 6500 isiku suhtes, samas kui nende isikutega seotud

kuritegude arv ületas 14 000. See tuleneb asjaolust, et üks isik võib toime panna mitu

kuritegu, eriti joobes juhtimise (§ 424) ja varavastaste kuritegude korral. Vahistamiste kohta

märkis ta, et 2025. aasta lõpu seisuga oli vahi all viibivate isikute arv mõnevõrra suurem kui

2024. aasta lõpus. Tegemist on teadliku uurimistaktika muudatusega, mille eesmärk on

eelkõige varavastaste kuritegude, sealhulgas süstemaatiliste varguste, varasem tõkestamine

ning korduvate episoodide arvu vähendamine. Samuti tõi ta esile, et peaprokurör taotles 2025.

aastal kolmel juhul alaealiste vahistamise pikendamist. Kehtiva õiguse kohaselt võib alaealist

väga raskete kuritegude puhul vahi all hoida kuni kaks kuud, mis seab uurimisele ajapiirangu.

Kohus rahuldas nimetatud taotlused. Alaealiste vahi all viibimine kasvas 2025. aastal (4,

2024. aastal 3).

Ando Kiviberg küsis statistika kohta võrdlust naaberriikidega, näiteks Soome, Rootsi ja

Lätiga. Ta viitas ka arvudele, märkides varavastaste kuritegude, isikuvastaste kuritegude

(6434) ja vägivallakuritegude suurusjärku (6718), ning küsis, milles seisneb erinevus

isikuvastaste ja vägivallakuritegude vahel.

Astrid Asi vastas, et isikuvastased ja vägivallakuriteod ei ole eraldiseisvad, vaid üks sisaldub

teises. Vägivallakuriteod on laiem mõiste ning need kattuvad suures osas isikuvastaste

kuritegudega. Naaberriikidega võrdluse kohta märkis ta, et tal ei ole vastavaid andmeid

sellisel kujul esitada. Ta võtab selle märkuse teadmiseks ning käsitleb seda tulevastel

kohtumistel.

A. Asi jätkas ülevaatega vahistamiste kestuse kohta. 2025. aastal suurenes vahi all viibivate

isikute arv, kusjuures kasv toimus peamiselt kuni kahe kuu kategoorias. See on seotud

eelkõige varavastaste kuritegudega, mille menetlemine on kiirem, kuid mille korral on

sagenenud vahistamise taotlemine. Üle nelja kuu kestvad vahistamised puudutavad peamiselt

esimese astme kuritegusid, nagu tapmised, narkokuriteod ja muud rasked süüteod. Nende

osakaal oli eelmisest aastast väiksem. Seejärel käsitles ta olulisemaid probleeme

kuritegevuses. Ta tõi esile, et jätkuvalt on probleemiks tugevatoimelised uimastid ning 2025.

aastal registreeriti 100 narkootikumide üledoosist tingitud surmajuhtumit. Peamised ained on

opioidid ja kokaiin ning üha enam esineb erinevate ainete koos tarvitamist, mis suurendab

üledoosi riski. Ainete kiire muutumine ja nende väga tugev toime muudavad doseerimise

keeruliseks ning suurendavad ohtu inimese tervisele. Uimastikuritegude puhul on oluline

rahvusvaheline koostöö, eriti just koostöö Läti asutustega, kuna Eestisse jõudvate uimastite

peamine liikumissuund on seotud Lätiga. Alaealiste kuritegevuse kohta märkis ta, et riigi

fookus peaks olema ennetusel. Ta rõhutas varajase märkamise ja sekkumise vajadust, eelkõige

koolikeskkonnas ja noortega tegelevate spetsialistide poolt, et ennetada kuritegude jõudmist

8

õiguskaitseasutusteni. Lisaks tõi ta esile digikeskkonna kasvava rolli, kus küberkiusamise

levik on suurenenud ning alaealisi värvatakse kuritegevusse sotsiaalmeedia kaudu.

Noori kaasatakse eelkõige narkokuritegudesse, näiteks peidikute rajamisse ja ainete

edasitoimetamisse, sageli ühekordsete ülesannete täitjatena. Vägivallakuritegude puhul on

selline värbamine Eestis praegu vähem levinud.

Timo Suslov uuris, kas lähisuhtevägivallale pööratakse statistikas eraldi tähelepanu ning

milline on trend. Samuti tõstatas ta küsimuse tõendamise keerukuse kohta ning uuris, kas ja

kuidas tehakse selles valdkonnas täiendavat tööd ja koolitatakse spetsialiste.

Astrid Asi vastas, et lähisuhtevägivalda jälgitakse prokuratuuri statistikas eraldi ning see on

kajastatud ka aastaraamatus. Registreeritud juhtumite arv on jäänud samasse suurusjärku või

mõnevõrra langenud võrreldes eelnevate ajaperioodidega, kuid sellest ei saa järeldada

tegelikku vähenemist, kuna probleemiks võib olla alateavitamine. Lähisuhtevägivald on

prokuratuuri jaoks jätkuvalt prioriteetne valdkond. Kuigi see ei kuulu praegu Laulasmaa

deklaratsiooni prioriteetide hulka, tehakse koostöös politseiga ettepanek see edaspidi sinna

uuesti lisada. Lisaks tõi ta esile, et senise kannatanukeskse lähenemise kõrval on hakatud

pöörama rohkem tähelepanu ka toimepanijatele. Rakendatakse erinevaid sekkumismeetmeid,

sealhulgas viha juhtimise programme, eesmärgiga vähendada korduvkuritegevust.

Probleemiga tegeletakse nii menetluslikult kui ka ennetuse kaudu koostöös politseiga.

Ando Kiviberg küsis alaealiste kuritegevuse kontekstis kinnise lasteasutuse teenuse (KLAT)

kohta. Ta viitas varasemale kogemusele õiguskomisjoni liikmena, kus asutust külastades

teadvustati, et vastavaid kohti on Eestis ebapiisavalt. Ta uuris, kuidas probleemi praegu

tajutakse ning kas kohtade arvu suurendamine oleks vajalik ja kui suur on puudujääk.

Astrid Asi vastas, et KLAT kohtade puudus on jätkuvalt probleem. Täpset puudujäägi mahtu

ei ole võimalik välja tuua, kuid kohti on selgelt ebapiisavalt. Probleem puudutab nii alaealiste

paigutamist KLAT-i kui ka psüühikahäirega isikute paigutamist erihoolekandesse. Mõlemal

juhul tehakse paigutamine kohtumääruse alusel, kuid praktikas esineb sageli olukordi, kus

Sotsiaalkindlustusametil ei ole kohti pakkuda. KLAT-i teenuse kättesaadavus on paranenud

ning prokuratuur on aktiivselt tegutsenud, et tagada laste jõudmine vajaliku teenuseni.

Spetsialistide hinnangul on teenuse mõju positiivne, kuna see pakub lastele struktureeritud ja

turvalist keskkonda. Teenuse mahtu võiks suurendada ning kaaluda ka laste paigutamise

tähtaja pikendamist, kuna praegune ühe aasta piirang võib osutuda ebapiisavaks. Lisaks tõi ta

esile, et laiem probleem on laste ja noorte vaimse tervise teenuste kättesaadavus, sealhulgas

psühhiaatri ja psühholoogi abi. Vajadus selliste teenuste järele on suurem kui praegused

võimalused. Ta selgitas KLAT‑i ja erihoolekande kontekstis, et suur osa nendest juhtumitest

lahendatakse tsiviilkohtumenetluse kaudu ning ei kuulu otseselt prokuratuuri pädevusse.

Paljudel juhtudel taotleb kohalik omavalitsus isiku paigutamist vastavasse asutusse enne kui

kuritegu on toime pandud. Prokuratuurini jõuavad peamiselt raskemad ja äärmuslikud

juhtumid, kus tõsine kuritegu, näiteks tapmine, on juba toime pandud. Tegemist on süsteemse

probleemiga, mida kohtud on korduvalt esile tõstnud. Lahenduste leidmiseks on vajalik

tihedam koostöö kohtute ja teiste osapooltega ning kogu süsteemi terviklik ülevaatamine.

A. Asi käsitles riigivastaseid süütegusid. Need on jätkuvalt prokuratuuri fookuses ning nende

arv ei ole vähenenud. 2025. aastal jõustus süüdimõistev kohtuotsus kaheksa isiku suhtes ning

süüdi mõisteti kokku 11 isikut, osa menetlustest on veel edasikaebe faasis. Ta tõi esile, et

9

lisaks klassikalistele riigivastastele süütegudele käsitleti kohtus ka terrorismikuritegusid, mille

toimepanemises osales kokku neli isikut. Juhtumid olid seotud organisatsioonidega Kurdistan

Workers’ Party ning paremäärmuslik rühmitus Fire War Division, mille puhul oli tegemist

kolme noore isikuga. Radikaliseerumine, eriti noorte seas, on kasvav probleem ning selle

ennetamine on keeruline, kuna vastavaid spetsialiste on Eestis väga piiratud arv. Sarnaseid

arenguid on täheldatud ka teistes riikides, sealhulgas Rootsis. Seejärel käsitles ta kelmusi.

Tegemist on kasvava probleemiga ning see on seatud koostöös politseiga prioriteediks. 1.

aprillist loodi Keskkriminaalpolitsei juurde eraldi üksus, mis tegeleb suuremahuliste kelmuste

analüüsiga. Kelmuste puhul on peamine rõhk ennetusel, kuna teod pannakse sageli toime

väljastpoolt Eestit ning raha liigutatakse kiiresti riigist välja, mistõttu on toimepanijate

tabamine ja kahju hüvitamine keeruline. Ta tõi esile, et ennetustegevuses tehakse koostööd

erasektoriga, sealhulgas pankade ja telekommunikatsiooniettevõtetega, et leida lahendusi

maksete peatamiseks ja pettuste vältimiseks. Prokuratuur on muutnud oma taktikat ning

pöörab rohkem tähelepanu Eestis tegutsevate vahendajate, sealhulgas niinimetatud kullerite ja

tehniliste lahenduste kasutajate tabamisele ning vajadusel nende vahistamisele. Samuti on

tehtud ettepanekuid seadusemuudatusteks, et anda pankadele kahtlaste maksete tõkestamiseks

suuremad võimalused.

A. Asi käsitles ühiste uurimisrühmade moodustamist ning märkis, et kuigi nende arv ei ole

absoluutarvudes märkimisväärselt kasvanud, on rahvusvaheliste uurimisrühmade puhul

selgelt näha tõusutrend. Kuritegevus on muutunud üha rahvusvahelisemaks ning see eeldab

tihedamat koostööd teiste riikidega. Rahvusvahelise koostöö probleemidena tõi ta esile

sideandmete kättesaadavuse küsimuse, mis ei ole Euroopa tasandil lõplikult lahendatud ning

tekitab riikide vahel andmete vahetamisel raskusi. Samuti käsitles ta väljaandmismenetlusi,

mis on muutunud ajamahukamaks. Näiteks isikute väljaandmise puhul Ameerika

Ühendriikidele tuleb hinnata ka vastuvõtva riigi kinnipidamistingimusi, mis pikendab

menetluse kestust. Jälitustegevuse kohta märkis ta, et 2025. aastal anti kokku 771 jälitusluba

ning viimastel aastatel on olnud selge langustrend võrreldes 2019. aastaga. Ta tõi esile, et üha

suurem osa lubadest antakse kohtu poolt, samas kui prokuratuuri poolt antavate lubade

osakaal on vähenenud. See on positiivne areng võrreldes varasema praktikaga.

Ando Kiviberg küsis jälitustegevuse lubade arvu vähenemise põhjuste kohta. Ta küsis, kas

langus puudutab kõiki jälitusliike, sealhulgas varjatud jälgimist, varjatud sisenemist ja

varjatud pealtkuulamist.

Astrid Asi vastas, et jälituslubade arvu vähenemisel on mitmeid põhjuseid. Üheks teguriks on

üldine kuritegevuse vähenemine. Samas tõi ta esile, et peamine osa jälitustegevusest on

seotud narkokuritegudega ning nendes menetlustes on jälitustoimingute kasutamine

vähenenud. Langus puudutab erinevaid jälitusliike, sealhulgas pealtkuulamist ja muid varjatud

toiminguid. 2025. aastal tehti jälitustoiminguid kokku 179 kriminaalmenetluses. Ta selgitas,

et ühe jälitusloa alusel võib teha mitut erinevat toimingut. Näiteks narkokuritegude puhul võib

olla vajalik eraldi luba varjatud sisenemiseks ning lisaks luba varjatud jälgimiseks või

pealtkuulamiseks. Samuti võib olla vaja täiendavaid lubasid seadmete paigaldamiseks ja

eemaldamiseks. Seejärel käsitles ta prokuratuuri järelevalvetegevust. Järelevalveosakonna

peamine ülesanne on menetlusotsuste kontroll, eelkõige juhtudel, kui menetlus lõpetatakse või

jäetakse alustamata. Need otsused on vaidlustatavad ning liiguvad järelevalveosakonna kaudu,

kelle otsuseid saab omakorda vaidlustada kohtus. Järelevalveosakond viib läbi ka regulaarseid

analüüse, sealhulgas jälitustegevuse seaduslikkuse pistelist kontrolli, mille käigus vaadatakse

10

üle toimikuid ning tehakse vajadusel praktika parandamise ettepanekuid. Samuti

analüüsitakse prokuröride tööd piirkondade kaupa. 2025. aastal analüüsiti oportuniteediga

lõpetatud menetlusi, sealhulgas eraldi lähisuhtevägivalla juhtumeid. Analüüsi tulemusel leiti,

et senist praktikat tuleb osaliselt muuta, sealhulgas kaaluda oportuniteediga lõpetamise

kordamise tingimuste muutmist. Ta tõi välja, et järelevalveosakond lahendas 2025. aastal 630

kaebust, millest ligikaudu 20% rahuldati, 65% jäeti rahuldamata ning ülejäänud jäeti läbi

vaatamata. Lõpetuseks käsitles ta kriminaalmenetluse digitaliseerimist. Täielikult digitaalset

menetlust ei ole veel saavutatud. Suur osa menetlustest toimub endiselt paberil, kuid

arendustöö jätkub eesmärgiga liikuda järk-järgult digitaalse menetluse suunas.

Ando Kiviberg küsis kriminaalmenetluse digitaliseerimise arenduse kohta, millised on selle

peamised takistused. Ta uuris, millised on Justiits- ja digiministeeriumi hinnangul

puudujäägid ning põhjused, miks areng ei ole olnud kiirem.

Astrid Asi selgitas, et kriminaalmenetluse digitaliseerimise peamised takistused on seotud

süsteemiarenduse puudulikkuse ja tehniliste probleemidega. Vajalikud arendused ei ole

piisavalt kiiresti edenenud. Üheks oluliseks probleemiks on süsteemi jõudlus. Suuremahuliste

menetluste puhul, mis ületavad viit köidet, ei toimi süsteem stabiilselt ning võib joosta kokku.

Tegemist on pikaajalise probleemiga, millele ei ole seni lahendust leitud. Justiits- ja

digiministeeriumi haldusalas hoitakse teemal silma peal, kuid selget põhjust probleemidele ei

ole suudetud välja tuua. Ta avaldas arvamust, et takistused ei pruugi olla seotud

rahapuudusega, vaid pigem spetsialistide nappusega.

A. Asi andis ülevaate prokuratuuri personalist ja haldusvaldkonna tegevustest. 2025. aastal oli

prokuratuuris kokku 320 ametikohta, millest 196 olid prokuröride ametikohad. Personali

voolavus oli 7,97%, mida ta hindas mõistlikuks tasemeks. Haldusosakond tagab prokuratuuri

igapäevase toimimise ning toetab põhitegevusi. 2025. aastal koliti Tartus tagasi renoveeritud

hoonesse. Lisaks märkis ta, et arutamisel on uued renoveerimisprojektid Haapsalus ja Narvas.

Haapsalus on plaanis koondada ühte hoonesse mitmeid asutusi ning hoone renoveerida.

Narvas kavandatakse kohtumaja terviklikku renoveerimist ning erinevate asutuste, sealhulgas

prokuratuuri, koondamist ühte hoonesse. Järgnevalt tõi ta kokkuvõtvalt välja peamised trendid

ja väljakutsed. Psüühikahäiretega isikute õigusrikkumistele reageerimine on jätkuvalt

probleemne. Lisaks kohtade puudusele erihoolekandes esineb ka seaduselünki, mis piiravad

kriminaalmenetluse võimalusi. Näitena tõi ta juhtumi, kus tapmise toime pannud isiku puhul

ei olnud võimalik sundravi taotleda, kuna diagnoos ei võimaldanud ravi, mistõttu tuli

menetlus lõpetada ja isik jäi ajutiselt abita. Kelmuste osas on õiguskaitseasutuste tegevuse

tulemusel suurenenud kullerite ja tehniliste vahendite kasutajate tabamine ning vahistamine.

Samas tõi ta esile, et kelmuste skeemid kohanduvad kiiresti ning liiguvad üha enam

sularahapõhisteks, moodustades ligikaudu 50% juhtumitest. Ta rõhutas vajadust selgema

regulatsiooni järele tõendite kasutamisel, sealhulgas sideandmete ja terviseandmete osas.

Kehtiv õigusraamistik on ebaselge ning kujuneb osaliselt kohtupraktika kaudu. Ta viitas

menetlusreeglite lihtsustamise vajadusele ning tõi esile kriminaalmenetluse seadustiku eelnõu

(560 SE) olulisuse, lootes, et selle eelnõu menetlus liigub Riigikogus jõudsalt edasi. Lisaks tõi

ta esile masskannatanutega menetluste probleemi, kus suur kannatanute arv, näiteks kelmuste

puhul, muudab kohtumenetluse keerukaks ja ebaefektiivseks. Sarnased probleemid esinevad

ka tsiviilmenetluses, näiteks pankrotimenetlustes suure hulga võlausaldajatega. Digitaalse

keskkonna areng on toonud kaasa olukorra, kus õigussüsteem ei ole pidanud kõigis aspektides

uute väljakutsetega sammu.

11

A. Asi andis ka ülevaate prokuratuuri strateegilistest eesmärkidest ja organisatsioonilistest

arengutest. Varasemalt tutvustatud strateegiadokument on tänaseks kinnitatud ning peamised

suunad on jäänud samaks. Eesmärgid on seekord kokku lepitud koos uurimisasutustega, et

tagada ühtne lähenemine ning vältida olukorda, kus erinevad asutused tegutsevad erinevates

suundades. Ta tõi esile, et seatud on ka ajalised eesmärgid: masskuritegude puhul on siht viia

kohtueelne menetlus üldjuhul lõpule ühe aasta jooksul ning keerukamate asjade puhul

pooleteise aastaga, arvestades erandeid nagu rahvusvaheline koostöö ja jälitustoimingud.

Organisatsioonis pööratakse tähelepanu tööprotsesside pidevale analüüsile ja parandamisele.

Juhtidel on kohustus analüüsida õigeksmõistvaid kohtuotsuseid ja tagasisaadetud menetlusi

ning teha järeldusi edasiseks tööks. Eesmärk on hoida toimikud sisuliselt vajalikul tasemel,

vältides liigse ja ebaolulise materjali kogumist. Ta tõi esile hiljutise otsuse jälitustegevusest

teavitamise kohta, mille kohaselt tuleb isikuid teavitada, kui nende suhtes kogutud

pealtkuulamise andmed on kriminaaltoimikus ning isik on tuvastatav. Lisaks rõhutas ta

kommunikatsiooni olulisust ning seda, et prokuratuur peab oma tegevust nii avalikkusele kui

ka kohtule arusaadavalt selgitama. Ta pidas oluliseks ka järelevalvet, et organisatsioon

suudaks ise tuvastada kitsaskohti ja neid parandada. Tõhus uurimine eeldab tasakaalu

kvaliteedi ja menetluskiiruse vahel. Ta viitas ka prokuratuuriseaduse muutmise seaduse

eelnõule, mis looks paremad võimalused kvaliteedi tagamiseks ja arendamiseks.

Ando Kiviberg tänas külalist.

4. 45 Riigikogu liikme algatatud Euroopa Parlamendi valimise seaduse muutmise

seaduse (valimis- ja kandideerimisea langetamine) eelnõu (414 SE) teise lugemise

ettevalmistamine

Ando Kiviberg tutvustas külalisi ning tuletas komisjoni liikmetele meelde eelnõu senist

menetluskäiku. Eelnõu algatasid 45 Riigikogu liiget 21. märtsil 2024, esimene lugemine

lõpetati 29. mail 2024 ning muudatusettepanekuid tähtajaks ei esitatud. Komisjon arutas

eelnõu esimese ja teise lugemise vahel kuuel istungil, viimati 19. novembril 2024. Menetluse

käigus telliti Arenguseire Keskuse kaudu Tartu Ülikoolilt uuring noorte otsustusõiguse kohta,

mis valmis 2026. aasta alguses ning mille tulemusi tutvustati komisjonile 23. märtsi 2026.

aasta istungil. Uuringu kohaselt on alates 16. eluaastast noortel üldjuhul olemas vajalikud

kognitiivsed oskused keerukamate otsuste tegemiseks, kuid otsustusvõime sõltub ka

keskkonnast ja tugisüsteemist. Ta andis sõna Eesti Noorteühenduste Liidu esindaja Petrik

Saksile ning palus tal kommenteerida, kuivõrd on noored valmis Euroopa Parlamendi

valimistel valimisea langetamiseks ning mida oleks vaja valmisoleku tagamiseks.

Petrik Saks tutvustas Eesti Noorteühenduste Liidu seisukohti. Liit ühendab üle Eesti

ligikaudu 100 noorteorganisatsiooni ning on seisnud valimis- ja kandideerimisea langetamise

eest pikka aega. Eesti ja rahvusvahelise kogemuse põhjal suurendab valimisea langetamine

noorte valimisaktiivsust ning kujundab varajase valimiskogemuse kaudu püsiva valimistel

osalusharjumuse. Viimaste kohalike omavalitsuste volikogu valimiste võrdlus näitab noorte

valimisaktiivsuse kasvu nii 16–17-aastaste kui ka 18–24-aastaste seas, kusjuures kasv oli

mõlemas vanuserühmas ligikaudu 10 protsendipunkti. Uuringute kohaselt on 16-aastastel

noortel olemas valimisotsuste tegemiseks vajalikud kognitiivsed oskused ning nad kasutavad

oma hääleõigust teadlikult ja iseseisvalt. Ta tõi esile, et noorte poliitiliste hoiakute kujunemist

12

mõjutavad perekond, kool, eakaaslased ja meediakeskkond. Seetõttu peab valimisea

langetamisega kaasnema kodanikuhariduse ja noorsootöö arendamine ning praktiliste

osalusvõimaluste pakkumine. Ta viitas ka rahvusvahelisele praktikale, tuues näiteks Šotimaa,

Austria ja Malta, kus valimisea langetamisega on kaasnenud positiivne mõju noorte osalusele,

eriti juhul, kui reforme on toetanud teadlikkuse tõstmine ja haridusmeetmed. Eesti

Noorteühenduste Liidu hinnangul on noorte aktiivne osalus ja usk otsustusprotsessidesse

demokraatia püsimise oluline eeldus. Ta tõi esile, et Eesti rahvastiku vananemise ja noorte

vähese poliitilistes institutsioonides esindatuse tingimustes on oluline suurendada noorte

kaasatust. Ta märkis, et mida enam noored tunnetavad oma võimalust otsuseid mõjutada, seda

tugevam ja kestlikum on ühiskond tervikuna. Eesti noored on valmis valimisea langetamiseks,

kuid sellega peab kaasnema süsteemne toetus kodanikuharidusele ja noorsootööle.

Jaak Valge tõi esile, et noorte poliitiline aktiivsus on positiivne, kuid tõstatas küsimuse

valimisea langetamise loogika kohta. Ta märkis, et 16-aastaste osalemine kohalikel valimistel

on põhjendatav, kuna omavalitsus otsustab noortele lähedasi teemasid. Euroopa Parlament on

keerukam ja kaugem otsustustasand ning seetõttu tekib küsimus, kas valimisea langetamine

16. eluaastale peaks algama pigem Riigikogu valimistest ja rahvahääletustest. Ta küsis, kas

praegune lähenemine ei ole ebasüsteemne ning palus selgitust, miks keskendutakse esmalt

Euroopa Parlamendi valimistele.

Petrik Saks selgitas, et tema hinnangul toetatakse küll ka valimisea langetamist Riigikogu

tasandil, kuid see nõuab laiapõhjalisemat ja pikemat ühiskondlikku arutelu. Euroopa

Parlamendi valimiste puhul nähakse valimisea langetamist pigem vahe- või eelsammuna, mis

aitab kujundada noortes valimisharjumust. Selle kaudu on võimalik toetada ka

kodanikuhariduse arengut ning anda noortele varasem valimisprotsessis osalemise oskus ja

kogemus.

Ando Kiviberg lisas, et Euroopa Parlamendi valimistel ei ole valimis- ja kandideerimisea

langetamiseks tõenäoliselt vajalik põhiseaduse muutmine, samas kui Riigikogu valimiste

puhul oleks vaja selleks muuta põhiseadust.

Anastassia Kovalenko-Kõlvart märkis, et valimisea langetamise küsimus eeldab

laiapõhjalist ühiskondlikku arutelu nii Euroopa Parlamendi kui ka Riigikogu valimiste

kontekstis ning ei saa pidada üht tasandit teisest vähem oluliseks. Ta esitas küsimuse noorte

valimisaktiivsuse kohta kohalike omavalitsuste valimistel. Ta tundis huvi, milline on olnud

16–18-aastaste valimisaktiivsus ning kuidas see on viimaste kohalike omavalitsuste valimiste

lõikes muutunud.

Petrik Saks vastas, et täpsemad andmed on olemas eraldi dokumendis, kuid esitas istungil

ümardatud näitajad. 2017. aasta kohta ei ole võrdlusandmeid, kuna pabersedelite tulemusi ei

ole kättesaadavaks tehtud. 2021. ja 2025. aasta võrdluses oli 16–17-aastaste valimisaktiivsus

2021. aastal 39,2% ning 2025. aastal 49%, mis tähendab ligikaudu 10 protsendipunktilist

kasvu. Ka 18–24-aastaste vanuserühmas oli valimisaktiivsuse kasv samas suurusjärgus.

Helir-Valdor Seeder esitas küsimuse noorte poliitilise osaluse kohta. Kuigi noorte

valimisaktiivsus on kasvanud, on tema kogemuse põhjal noorte huvi aktiivselt poliitikas

osaleda madal. Ta tõi näite kohaliku tasandi praktikast, kus noorte kaasamine volikogude

juurde loodud noortekogudesse on keeruline ning isegi kvoorumi kokkusaamine on

13

raskendatud. Tema hinnangul ei pruugi valimisaktiivsus ja praktiline poliitiline osalus

omavahel kattuda. Ta küsis, kuidas noored ise seda olukorda kommenteerivad ning millised

võiksid olla lahendused, et valimisaktiivsus kanduks üle ka aktiivseks osalemiseks poliitikas.

Petrik Saks märkis, et noorte suurem varajane osalus valimistel aitab kujundada harjumust,

mis võib hiljem viia aktiivsema rollini poliitikas. Valimisea langetamine ei ole iseenesest

lahendus, vaid üks osa laiemast süsteemsest muutusest. Ta tõi esile, et noorte aktiivsema

poliitilise osaluse suurendamiseks on vajalik kodanikuhariduse arendamine, noorsootöö

tugevdamine ning praktiliste osalusvõimaluste laiendamine, sealhulgas noortevolikogude ja

noorteühenduste toetamine. Otsest seost valimisaktiivsuse ja poliitilise aktiivsuse vahel ei ole

uuringutega selgelt tõestatud, kuid teema vajab terviklikku lähenemist ning koostööd

erinevate osapooltega. Ta tunnistas, et probleem on olemas ning selle lahendamine ei ole

saavutatav üksnes ühe seadusemuudatusega.

Hanah Lahe kommenteeris, et Eesti Noorteühenduste Liit on juba varasemalt toetanud

valimis- ja kandideerimisea langetamist kõigil valimistel, kuid käesolev eelnõu on poliitiline

otsus. Ta selgitas, et eelmine koalitsioon pidas vajalikuks hinnata esmalt ühiskonna

valmisolekut antud seadusemuudatuseks. Ta lubas eelnõu algatajate nimel, et selle eelnõu

seadusena vastuvõtmise korral algatatakse ka laiem arutelu valimisea langetamise üle

Riigikogu valimistel. Noorte poliitilise aktiivsuse kujundamine ei ole ainult

noorteorganisatsioonide ja koolide vastutus, vaid selles on oluline roll ka poliitikutel endil.

Ta tõi esile vajaduse suhelda noortega vahetumalt ning selgitada poliitikat arusaadavamalt.

Oluline on ka erakondade panus noorte kaasamisse, sealhulgas noortekogude toetamine ning

noortele suurema rolli andmine. Eelnõu neid küsimusi otseselt ei lahenda.

Ando Kiviberg andis sõna Haridus- ja Teadusministeeriumi esindaja Mare Ojale. Ta palus

selgitada, milliseid samme peab ministeerium vajalikuks, et tagada noortele alates 16.

eluaastast valimistel osalemiseks õigeaegne ja piisav ettevalmistus.

Mare Oja andis ülevaate Haridus- ja Teadusministeeriumi seisukohtadest. Kodanikuharidus

tugineb riiklikele õppekavadele, mille üldosades on keskmes ühiskondlikud ja väärtuspõhised

põhimõtted. Selle eesmärk on kujundada vastutustundlik ja aktiivne kodanik.

Kodanikupädevuste arendamine toimub järk-järgult kõigil haridustasemetel alates riigi ja

ühiskonna tutvustamisest esimeses kooliastmes kuni keerukamate ühiskondlike teemadeni

gümnaasiumis. Õpe peab olema praktiline ning pakkuma noortele varajast otsustuskogemust.

Ta tõi esile, et riik on täiendanud õppekavasid ning loonud õpetajatele toetavaid materjale ja

metoodikaid. Samuti arendatakse koostöös Siseministeeriumiga kogukonnapraktika võimalusi

ja keskkondi, et toetada noorte osalust. Oluline on siduda formaalne ja mitteformaalne haridus

ning pakkuda noortele juba varases eas praktilisi osalusvõimalusi. Haridus- ja

Teadusministeerium toetab valimisea langetamise põhimõtet.

Helir-Valdor Seeder küsis, kas valimisea langetamise korral oleks vajalik ja võimalik

kohandada kooliprogramme nii, et Euroopa Liidu ja rahvusvahelised teemad jõuaksid

õpilasteni juba põhikoolis, mitte peamiselt gümnaasiumis. Ta tundis huvi, kas Haridus- ja

Teadusministeerium on valmis kohandama õppekavasid nii, et noortel oleks enne

valimisõiguse saamist vajalikud teadmised olemas.

Mare Oja vastas, et õppekava on pidevas arenduses ning vajadusel tehakse selles jooksvalt

14

muudatusi. Rahvusvahelisi teemasid käsitletakse juba põhikoolis, näiteks ajaloo ja

ühiskonnaõpetuse raames. Euroopa konteksti käsitletakse ka teistes ainevaldkondades. Õpe

liigub pedagoogiliselt loogiliselt lähemalt kaugemale ehk tuttavamatelt teemadelt

rahvusvahelisemate suunas. Põhikoolis kasutatakse juba ka praktilisi meetodeid, nagu

valimissimulatsioonid ja otsustamisülesanded, mis arendavad õpilaste kriitilist mõtlemist ja

otsustusoskust. Vajadusel on võimalik rahvusvaheliste teemade käsitlust põhikoolis tugevdada

ning fookust vastavalt muuta.

Helir-Valdor Seeder väljendas eriarvamust. Tema teadmiste põhjal käsitletakse Euroopa

Liidu ja Euroopa Parlamendi teemasid peamiselt gümnaasiumis, mitte põhikoolis.

Rahvusvaheliste ja riigisiseste teemade vahel on oluline sisuline erinevus, eriti Euroopa Liidu

institutsioonide, nende toimimise ja valimiskorralduse mõistmisel. Nende teemade

käsitlemine on keerukam ning ei ole võrreldav kohalike või riigisiseste küsimustega. Ta jäi

seisukohale, et tegemist on olulise erinevusega.

Mare Oja täpsustas, et küsimuste sisu ja sügavuse osas on erinevused olemas, kuid

põhikoolis omandatakse vajalikud analüüsioskused. Õpilased õpivad juba põhikoolis

analüüsima dokumente, võrdlema küsimusi, leidma poolt- ja vastuargumente ning kujundama

oma seisukohti. Kuigi käsitletavad teemad võivad olla erinevad, kujundatakse vajalikud

oskused varases kooliastmes.

Hanah Lahe esitas küsimuse õppekava arendamise kohta. Tema hinnangul ei ole

ühiskonnaõpetuse õpikutes valimiste teema käsitlus piisavalt huvitav ega õpilasi motiveeriv.

Ta viitas eelnõu seletuskirjas toodud eesmärgile parandada õppeprotsessi ning küsis, millised

konkreetsed muudatused on Haridus- ja Teadusministeeriumil plaanis teha enne 2029. aasta

Euroopa Parlamendi valimisi, et muuta valimiste teema noortele arusaadavamaks ja

kaasavamaks.

Mare Oja vastas, et õpikud ja õppekava on erinevad tasandid. Riiklik õppekava määrab

õpitulemused, kuid konkreetse sisu ja materjalid kujundab kool oma õppekavas. Ministeerium

ei koosta ega kinnita õpikuid, kuna need on kirjastuste vastutada ning peavad vastama

riiklikule õppekavale. Samas ei saa ministeerium anda kirjastustele otseseid sisulisi suuniseid.

Õpetajate toetamiseks on loodud eraldi keskkond, kus on kättesaadavad metoodikad, juhendid

ja vabavaralised õppematerjalid, mis aitavad õpitulemusi saavutada. Eesmärk on pakkuda

õpetajatele mitmekesiseid valikuid, et nad saaksid valida oma õpilastele ja koolile sobivaimad

lahendused.

Lauri Läänemets kommenteeris, et õppekava käsitlus on huvitav ning tõi näiteid oma

kogemusest, kus ka täiskasvanutel esineb sageli puudujääke riigi ja Euroopa Liidu toimimise

mõistmisel. Paljud ei erista näiteks ka valitsuse ja Riigikogu rolle ega tunne Euroopa Liidu

institutsioone. Ta avaldas arvamust, et noored võivad olla mõnes aspektis isegi pädevamad,

kuna nad on neid teemasid hiljuti õppinud. Samas leidis ta, et valimisõiguse eelduseks ei

peaks olema detailne faktiteadmine institutsioonide toimimisest. Olulisem on laiem arusaam

ühiskonna toimimisest ja esindusdemokraatia põhimõtetest ning oskus teha elulisi otsuseid.

Ta palus täpsustada, kas õppekavade kujundamisel lähtutakse pigem üldiste arusaamade ja

mõtlemisoskuste arendamisest kui üksikute faktide omandamisest.

Mare Oja vastas, et õpitulemused on sõnastatud üldisemal tasandil ning keskenduvad

15

eelkõige pädevuste kujundamisele, mitte üksikute faktide meeldejätmisele. Koolidel on

autonoomia otsustada, kuidas ja millises järjestuses neid õpitulemusi konkreetsetes klassides

saavutatakse. Ta rõhutas, et teadmised on siiski vajalikud, kuna need on aluseks iseseisvale

mõtlemisele ja arutlemisele. Samas on õppe keskmes üldisem pädevus ja hakkamasaamine

ning ühiskonna toimimise mõistmine. Sotsiaalvaldkonna õppeained on üles ehitatud tervikliku

mudelina, kus arendatakse nii enesekohaseid oskusi, suhtlemist teiste inimestega kui ka

suhtlemist riigiga. Riigiga suhtlemine ei piirdu üksnes poliitika ja valimistega, vaid hõlmab ka

igapäevaseid ühiskondlikke küsimusi nagu maksude maksmine, perekonnaelu ja kultuuri

mõtestamine. Põhikoolis keskendutakse rohkem baasteadmistele ja -oskustele, gümnaasiumis

aga liigutakse enam globaalsemate ja keerukamate teemade käsitlemisele.

Jaak Valge tõstatas küsimuse kooli võimaliku politiseerimise kohta. Ta märkis, et õppekavad

ja noorte kognitiivsed võimed on pidevas arengus ning küsis, kas selle käigus võib tekkida

oht, et noorte hoiakuid hakatakse teadlikult kujundama. Ta väljendas muret, et pedagoogid,

kooli juhtkonnad, ministeerium või õppematerjalide autorid võivad mõjutada noorte vaateid

teatud suunas. Samuti tõi ta esile võimaluse, et valimisea langetamise korral võivad poliitikud

ja kandidaadid hakata aktiivsemalt koolides esinema, mis võib suurendada poliitilist

mõjutamist. Ta küsis, kas selline areng ei või kaasa tuua kooli liigset politiseerumist.

Mare Oja selgitas, et alates 2021. aastast on rakendatud valimiste hea tava. Õpetajal on õigus

kutsuda õpitulemuste saavutamiseks kooli nii kohaliku omavalitsuse esindajaid kui ka

poliitikuid, kuid see peab toimuma tasakaalustatult. Esindatus peab olema mitmekülgne ning

seda põhimõtet jälgitakse. Vastav hea tava on koostatud koostöös noorte ja erinevate

organisatsioonidega, et vältida koolikeskkonna politiseerumist.

Hanah Lahe täpsustas oma küsimust ning tundis huvi, millised konkreetsed muudatused on

lähiaastatel ühiskonnaõpetuse või laiemalt kodanikuhariduse arenduses plaanis, eriti

eesmärgiga tuua noori poliitikale lähemale. Ta soovis selgitust, millised sammud on järgmise

kolme aasta jooksul kavandatud, et muuta poliitikateemad noortele arusaadavamaks ja

kaasavamaks.

Mare Oja vastas, et õppekava arendus on pikaajaline protsess, mis on kavandatud kuni

aastani 2030 ning rakendub järk-järgult kuni 2035. aastani. Lähiaastatel keskendutakse

eelkõige koolide ja õpetajate toetamisele praktiliste lahenduste kaudu. Ta tõi esile, et eesmärk

on tuua õppetöösse rohkem praktilisi kogemusi, näiteks kaasava eelarve rakendamine koolis,

vabatahtlik tegevus ning kogukonnaga seotud tegevused, mis aitavad kujundada noorte

sotsiaalset vastutust. Siht on pakkuda noortele võimalust saada reaalseid otsustuskogemusi

kodanikuna, mitte piirduda üksnes teoreetilise ja loengupõhise käsitlusega. Kuigi

õpetamispraktikad on sageli pigem traditsioonilised, püütakse õpetajaid suunata praktilisema

ja kaasavama õppe poole, pakkudes neile vastavaid näidiseid ja metoodilisi materjale.

Jaak Valge täpsustas, et tema mure ei puuduta üksnes poliitikute koolikülastusi, vaid laiemalt

seda, kas valimisea langetamine ja sellega kaasnevad muudatused võivad suurendada kooli

politiseerumist ning mõjutada noorte hoiakuid.

Mare Oja vastas, et loodetavasti sellist ohtu ei ole. Valimiste hea tava kaudu on koolidele

antud selge suunis, et õpe peab olema tasakaalustatud ja neutraalne ning õpetaja ei tohi

kujundada õpilaste hoiakuid oma isiklike väärtuste põhjal. Samas on õppekavas rõhutatud ka

16

klassiruumis aktuaalsete ühiskonnateemade käsitlemist, kuid seda tuleb teha aruteluna ja

tasakaalustatult.

Helir-Valdor Seeder palus täpsustustada õpetaja rolli väärtuste edastamisel. Ta viitas Mare

Oja varasemale selgitusele ning uuris, kas sellest võib järeldada, et õpetaja ei tohiks üldse

oma väärtusi õpilastele edasi anda. Ta tõi välja, et tema hinnangul on oluline eristada oma

maailmavaate või poliitiliste eelistuste pealesurumist ning üldinimlike ja elutervete väärtuste

edastamist. Ta küsis, kas juhised keelavad tõepoolest õpetajal väärtuste vahendamise või oli

tegemist valesti mõistetud seisukohaga.

Mare Oja täpsustas, et riiklik õppekava on väärtuspõhine ning õpetaja lähtub õppetöös

nendest üldinimlikest ja ühiskondlikest väärtustest, mis on õppekavas sätestatud.

Ta selgitas, et kuigi õpetaja mõjutab õpilasi paratamatult oma hoiakute ja käitumisega, ei tohi

ta õpilasi suunata oma poliitiliste veendumuste kaudu. Eesmärk on tagada tasakaalustatud ja

neutraalne õpe, vältides poliitiliste seisukohtade pealesurumist.

Ando Kiviberg andis sõna Eesti Ajaloo- ja Ühiskonnaõpetuse Seltsi esindaja Ulla Herkelile.

Ulla Herkel sõnas, et õppekirjandust uuendatakse pidevalt vastavalt ühiskonna ootustele ja

aktuaalsetele teemadele. Ta tõi esile, et Euroopa Liidu teemasid käsitletakse juba põhikoolis

ning need on õppekavas teadlikult sees. Õppematerjale ei loo ainult kirjastused, vaid neid

luuakse ka koostöös vabakonna ja erinevate organisatsioonidega. Viimastel aastatel on selles

valdkonnas toimunud märgatav areng. Eesmärk on demokraatiakultuuri tugevdamine

ühiskonnas tervikuna. Valimisea langetamise mõju puudutab suhteliselt väikest sihtrühma,

kuid oluline on anda noortele positiivne esimene valimiskogemus, mis toetab nende edasist

osalust. Ta viitas ka kohalike valimiste kogemusele, kus noorte osalus on kasvanud. Ta tõi

esile, et lähiaastatel on kavas mitmeid projekte eri riigiasutuste ja organisatsioonide koostöös,

et toetada demokraatliku otsustusprotsessi õpet koolides. Samuti rõhutas ta vajadust hästi

ettevalmistatud haritud õpetajate järele, arvestades aine tundlikkust ja võimalikke riske

politiseerimise osas. Valimisea langetamine toob ühiskonnaõpetuse ainele suurema

tähelepanu ja vastutuse. Ta märkis, et koolis ei ole oluline ainult matemaatika ja emakeel,

vaid ka kodanikuks kujunemine ning selle toetamine õppeprotsessis. Ta tõi eeskujuks Austria,

kus valimisea langetamisega kaasnes õpetajaid ja koole toetav programm. Ta väljendas

lootust, et ka Eestis jätkub demokraatliku kultuuri arendamisel riigi toetus koolidele. Lisaks

praktilistele sammudele on vajalik ka laiem ühiskondlik mõtteviisi muutus, kus väärtustatakse

nii noorte rolli kui ka demokraatia tähtsust. Oluline on suurendada ühiskonnas arusaama

noorte rollist ja demokraatia tähtsusest. Lisaks viitas ta Tartu Ülikooli "Eesti elanike

suhtumine Euroopa Liitu: omatunnet seletavad tegurid ja mõjutamise võimalused"

lõpparuandele, mille kohaselt tunnetatakse Eestis Euroopa Liitu sageli kaugena. Kui

valimisõigus jääb üksnes täisealistele, siis on kooli roll kaasamiskultuuri kujundamisel

piiratum. Just põhikoolieas kujunevad noorte väärtused ja hoiakud, mistõttu on varajane

kaasamine eriti oluline, samas kui gümnaasiumis on nende kujunemine juba suuresti

toimunud.

Hanah Lahe küsis, kas on täheldatud erinevusi noorte teadlikkuses poliitika ja valimiste

teemadel maa- ja linnakoolide vahel. Ta tõi oma kogemuse põhjal välja, et Tallinna ja Tartu

piirkonna koolide õpilased tunduvad teadlikumad, samas kui maakoolide noorte teadlikkus on

pigem madalam, ning palus seda tähelepanekut kommenteerida.

17

Ulla Herkel vastas, et erinevused maa- ja linnakoolide vahel on tõenäoliselt seotud eelkõige

õpetajate kättesaadavuse ja võimalustega. Maapiirkondades võib olla keerulisem leida hästi

kvalifitseeritud õpetajaid. Nendel õpetajatel on ka keerulisem osaleda täiendkoolitustel. Ta tõi

esile ka praktilised võimalused, näiteks õppekäigud ja ekskursioonid. Linnakoolidel on

lihtsam külastada näiteks riigiasutusi või õppekeskusi, samas kui maapiirkondades eeldab see

rohkem ressursse ja korraldust, näiteks transpordi rahastamist. Sellised erinevused tulenevad

laiemalt haridussüsteemi tingimustest. Maapiirkondades ongi võimaluste kättesaadavus

piiratum kui linnades.

Helir-Valdor Seeder märkis, et eelnõu puudutab lisaks valimisea langetamisele ka

kandideerimise ea langetamist 21-lt 18-le. Seda teemat ei ole arutelus käsitletud. Ta uuris, kas

osalejate seisukohad kandideerimise ea osas on samad nagu valimisea langetamisel. Ta palus

kommenteerida ka 18-aastaste võimalust kandideerida Euroopa Parlamenti ning sellega

seotud hinnanguid.

Ulla Herkel vastas, et tema hinnangul on positiivne, kui poliitikas on rohkem noori

kandidaate. 2024. aasta Euroopa Parlamendi valimiste eel jälgis ta teadlikult kandidaatide

nimekirju ning tõi esile, et noori kandidaate oli väga vähe. See on ka poliitikute vastutus – kui

soovitakse noori rohkem kõnetada, peaks poliitikas olema rohkem noori esindajaid.

Hanah Lahe kommenteeris, et ei ole põhjust käsitleda 18-aastase kandidaadi võimalust

erandlikult või problemaatiliselt võrreldes 21-aastasega. Kandideerimisiga on eelkõige

poliitiline kokkulepe. Ajalooliselt on vanusenõuded varieerunud, näiteks esimese vabariigi

ajal kehtis kord, millega Riigivolikogu liikmeks võis saada vähemalt 25-aastane ning

Riiginõukogu liikmeks vähemalt 40-aastane kodanik. Kolme aasta jooksul ei toimu inimese

arengus tingimata sellist muutust, mis õigustaks selget piiri 18 ja 21 aasta vahel. Hinnangud

kandidaadi sobivusele võivad olla subjektiivsed ning sõltuda vaatenurgast. Ta tõi välja, et

küsimus puudutab laiemalt demokraatia toimimist ja esindatust ning rõhutas, et oluline on

võimaldada erinevate vanuserühmade osalemist poliitikas.

Helir-Valdor Seeder kommenteeris, et Eestis ei ole olnud eraldi esimest ja teist vabariiki,

vaid tegemist on ühe ja sama 1918. aastal loodud Eesti Vabariigiga, mis on 1991. aastal

taastatud. Selline ajalookäsitlus on oluline ning poliitikud peaksid seda täpselt väljendama. Ta

väljendas eriarvamust väite suhtes, nagu ei toimuks noorte arengus kolme aasta jooksul olulisi

muutusi, ning leidis, et areng toimub siiski märgatavalt. Samas rõhutas ta, et tal ei ole hirmu

seoses noorte kandideerimisega. Tema varasem küsimus puudutas üksnes seda, kas valimisea

langetamise toetajate hoiak kehtib samamoodi ka kandideerimise ea langetamise kohta,

millele ta sai kinnitava vastuse.

Ando Kiviberg andis sõna Õiguskantsleri Kantselei õiguskorra kaitse osakonna vanemnõunik

Liina Lust-Vedderile õiguskantsleri seisukoha tutvustamiseks küsimuses, mis käsitleb

Euroopa Parlamendi valimistel valimis- ja kandideerimisea langetamist kas

seadusemuudatuse või põhiseaduse muutmise kaudu.

Liina Lust-Vedder selgitas õiguskantsleri seisukohta detailsemalt ning viitas selle käsitlusele

õiguskantsleri arvamuses Riigikohtule, kus analüüsiti Euroopa Parlamendi valimiste kautsjoni

põhiseaduspärasust. Õiguskantsler on leidnud, et põhiseaduse põhitekst ei reguleeri otseselt

18

Euroopa Parlamendi valimisi. Seetõttu tuleb lähtuda põhiseaduse täiendamise seadusest, mille

kohaselt tuleb ka antud juhul järgida üksnes põhiseaduse aluspõhimõtteid. Konkreetset

vanusepiiri ei saa pidada põhiseaduse aluspõhimõtteks. Ta tõi välja, et võimalikuks

asjakohaseks aluspõhimõtteks võib olla põhiseaduse § 12, mis sätestab võrdse kohtlemise ja

mittediskrimineerimise põhimõtte. Valimisõiguse kontekstis kehtivad teatud mööndused,

kuna traditsiooniliselt on riigis kõige olulisemate küsimuste otsustamine seotud kodanikega

ning seetõttu võib mittekodanikke kohelda selles valdkonnas erinevalt. Ta viitas ka Riigikohtu

varasemale praktikale. Kohus on ühes lahendis küll väljendanud seisukohta, mis võiks viidata

põhiseaduse laiemale kohaldumisele, kuid seda pigem möödaminnes. Samas lahendis

eriarvamusele jäänud riigikohtunikud leidsid vastupidiselt, et põhiseadus ei reguleeri Euroopa

Parlamendi valimisi. Tema arvates võib Riigikohtu enamus tulevikus nõustuda pigem selle

eriarvamusega. Ta selgitas õiguskantsleri argumentatsiooni, tuginedes ka põhiseaduse §-le 56,

mille kohaselt teostab rahvas kõrgeimat riigivõimu Riigikogu valimise ja rahvahääletuse

kaudu. Sellest järeldub, et Euroopa Parlamendi valimised ei kuulu otseselt selle sätte

reguleerimisalasse. Lisaks viitas ta põhiseaduse §-le 3, mille kohaselt on rahvusvahelise

õiguse üldtunnustatud põhimõtted Eesti õiguse osa. Nende põhimõtete hulka kuulub ka

arusaam, et rahvusvahelistel organisatsioonidel on õigus ise määrata oma institutsioonide

kujunemise kord. See tähendab, et liikmesriigid ei saa ühepoolselt dikteerida, kuidas näiteks

Euroopa Liit oma organeid moodustab. Liikmesriigi jaoks on tegemist sisuliselt „võta või

jäta“ olukorraga, kus lõppotsus kuuluda või mitte kuuluda sellisesse organisatsiooni jääb

rahvale, kes saab seda väljendada rahvahääletusel, näiteks Euroopa Liidu puhul põhiseaduse

täiendamise seaduse kehtetuks tunnistamise kaudu. Kuigi Euroopa Liit on alustanud samme

valimisõiguse tingimuste täpsemaks reguleerimiseks, ei ole need küsimused veel lõplikult

lahendatud. Seni, kuni Euroopa Liit ei ole neid tingimusi siduvalt kehtestanud, jääb nende

reguleerimine liikmesriigi otsustada ning seda ei piira otseselt põhiseaduse Riigikogu valimisi

käsitlevad sätted.

Jaak Valge tõstatas küsimuse avaliku arvamuse kohta. Ta ei ole näinud uuringuid, mis

näitaksid, kas ja kui suures ulatuses toetavad Eesti kodanikud valimisea langetamist või

soovivad muuta kehtivat täisealisuse põhimõtet. Ta tegi ettepaneku kaaluda arvamusküsitluse

tellimist, et selgitada välja ühiskonna hoiakud. J. Valge arvates võiks komisjon enne edasist

arutelu sellise uuringu tulemused ära oodata, millega eelnevalt olevat tema sõnul nõustunud

ka Hanah Lahe.

Hanah Lahe täpsustas, et ta ei nõustu arvamusküsitluse tellimise vajadusega. Valimisea

langetamise küsimuses on juba olemas asjakohased uuringud, sealhulgas Tartu Ülikooli

koostatud analüüs, mille kohaselt on noored võimelised selliseid otsuseid tegema. Ka

varasemate kohalike valimiste muudatuste raames on tellitud uuringuid ning olulist muutust ei

ole hoiakutes toimunud. Tegemist on poliitilise otsusega ning olemasolev info on piisav

edasisteks otsusteks, mistõttu ei pea ta vajalikuks täiendavate analüüside või rahvahääletuse

korraldamist.

Ando Kiviberg märkis Jaak Valgele, et kui selline ettepanek istungil esitatakse, on ta valmis

selle hääletusele panema.

Pipi-Liis Siemann märkis, et uuringute tegemine ja ühiskonna valmisoleku hindamine on

võimalik, kuid see peaks takistama otsuste tegemist. Põhiseaduslikku takistust ei ole ning

seadusandjal on õigus otsustada, milline lahendus on kõige sobivam. Kui praktikas ilmnevad

19

probleemid või arusaamatused, tuleb nendega tegeleda olemasolevate meetmete kaudu,

sealhulgas haridussüsteemis ja koostöös vabakonnaga, tõstes noorte teadlikkust ja toetades

demokraatlikku osalust. Erineva tausta, vanuse ja kogemusega inimesed rikastavad

otsustusprotsesse ning parandavad tulemusi. Ei noored ega vanemad ei saa üksteise eest

rääkida, mistõttu on erinevate gruppide kaasamine oluline. Ta järeldas, et kuigi uuringute

tellimine on võimalik, ei peaks seadusandlikud otsused jääma nende taha pidama.

Jaak Valge täpsustas oma seisukohta ning rõhutas, et tema ettepanek lähtub vajadusest

selgitada välja ühiskonna tegelik hoiak. Kui arutelus on tõstatatud küsimus, kuidas ühiskond

muudatuse vastu võtab, siis on loogiline seda ka otseselt küsida. Ta märkis, et toetab küll

seisukohta, et aruteluga ei tohi põhjendamatult viivitada, kuid leidis, et arvamusküsitluse

läbiviimine ei oleks ajamahukas ning komisjonil on selleks ka vajalikud vahendid olemas.

Olukord, kus tehakse erinevaid analüüse, kuid ei küsita otseselt kodanikelt nende arvamust

teema kohta, on imelik.

Ando Kiviberg avaldas oma seisukoha eelnõu suhtes. Ta märkis, et esialgu tekitas teema

temas skepsist ja kõhklusi, kuid arutelude, uuringutega tutvumise ja ekspertide ärakuulamise

järel on ta jõudnud seisukohale, et valimisea langetamine on mõistlik samm. Ta põhjendas

oma toetust eelnõule mitme argumendiga. Esiteks pidas ta oluliseks suurendada poliitikute

motivatsiooni pöörata rohkem tähelepanu nooremale valijaskonnale. Praegu keskendutakse

enam aktiivsematele, kelleks on eakad valijad. Noorte kaasamine aitaks seda tasakaalustada.

Teiseks tõi ta välja, et noorte valimisõigus võib suurendada ka perede mõju poliitilistes

protsessides, kuna poliitikud peavad arvestama rohkem noorte ja peredega seotud teemadega.

Ta tõi näitena esile varasema Isamaa poliitilise idee, mille kohaselt sooviti anda

lapsevanematele iga lapse eest lisahääl. Kolmandaks sõnas ta, et kuigi valijate teadlikkus ja

ettevalmistus on oluline, ei saa valimisõigust siduda teadmiste tasemega. Sellise eeltingimuse

seadmine viiks probleemsete järeldusteni, arvestades, et ka täiskasvanute teadmised

ühiskonnakorraldusest võivad olla ebaühtlased. Nende kaalutluste põhjal kaldub ta eelnõu

toetama.

Helir-Valdor Seeder kommenteeris, et valimisõigus ei sõltu teadmiste tasemest.

Demokraatiale paremat alternatiivi ei ole. Teadmised ja faktitundmine on siiski olulised ning

väljendas muret, et nii ühiskonnas kui ka hariduses on liigutud konkreetsete teadmiste arvelt

liigselt abstraktse ja üldise mõtlemise suunas. Ta tõi esile, et infotehnoloogia areng on

vähendanud vajadust faktiteadmiste järele, pidades seda probleemiks, mis võib kanduda ka

poliitikasse. Kuigi abstraktne ja loogiline mõtlemine on oluline, taanduvad otsused lõpuks

konkreetsetele valikutele ja teadmistele. Ta kommenteeris ka varasemat arutelu niinimetatud

perede lisahäälte teemal. Kuigi Isamaas on seda ideed arutatud ja mitmed poliitikud seda

toetanud, ei ole see olnud erakonna ametlikus programmis. Idee puudutas hääle andmist

lapsevanemale, mitte lastele, ning sellega kaasnes mitmeid praktilisi küsimusi. Lastega perede

kaasamine ja nende hääle tugevdamine on jätkuvalt oluline aspekt, mida ei lahenda ka

16–17-aastastele valimisõiguse andmine, kuigi see võib mõningal määral mõju avaldada. Ta

toetas Jaak Valge ettepanekut tellida arvamusküsitlus. Ta leidis, et see aitaks saada väikese

kuluga täiendavat teadmist ühiskonna hoiakute kohta ning oleks kooskõlas eesmärgiga

suurendada otsustusprotsessides ühiskonna kaasatust.

Hanah Lahe esitas küsimuse uuringu tellimise kohta. Ta küsis, kas need komisjoni liikmed,

kes soovivad täiendavat uuringut, toetaksid eelnõu juhul, kui uuring näitaks selget

20

ühiskondlikku toetust valimisea langetamisele. Ta lisas kommentaarina, et aruteludes on

tõstatunud täiskasvanute ja eakate teadlikkuse küsimus, kuid neile ei seata samaväärseid

ootusi nagu noortele. Noortelt eeldatakse sageli kõrgemat teadlikkust ja faktitundmist kui

teistelt vanuserühmadelt. Ta tõi esile ka demograafilise aspekti. Noorte osakaal ühiskonnas

väheneb ning seetõttu on oluline anda neile suurem võimalus demokraatias osaleda.

Parlamendid on sageli vanemaealiste nägu ning noorte suurem esindatus toetaks demokraatia

arengut ja mitmekesisust

Jaak Valge vastas, et toetaks eelnõu juhul, kui arvamusküsitlus näitab selget enamuse toetust.

Ta peab ülekaalukaks tulemuseks toetust üle 60% ning märkis, et selline tulemus annaks talle

aluse hääletada eelnõu poolt. Ta väljendas lootust, et ka teised komisjoni liikmed toetavad

arvamusküsitluse tellimist.

Helir-Valdor Seeder kommenteeris, et demokraatias ei saa otsuseid teha üksnes enamuse

arvamuse põhjal. Kui valimisea langetamine seadusena vastu võetakse, peab ka

haridussüsteem sellega kohanema. Ta pidas oluliseks, et kooli õppekavad arvestaksid sellega,

et 16-aastastel on valimisõigus. Kooli õppekavad peaksid toetama noorte ettevalmistust. Kuigi

varasemaid puudujääke ei ole võimalik tagasiulatuvalt parandada, tuleb edaspidi teha kõik, et

noorte teadlikkus ja valmisolek kasvaksid.

Ando Kiviberg tutvustas komisjoni esitatavat muudatusettepanekut seaduse jõustumise

kohta. Ta selgitas, et algselt oli eelnõus ette nähtud jõustumise ajaks 1. jaanuar 2025.

Arvestades asjaolu, et järgmised Euroopa Parlamendi valimised toimuvad 2029. aastal, on

ettepanek muuta jõustumise aega ning sätestada, et seadus jõustub üldises korras, s.o

kümnendal päeval pärast selle avaldamist Riigi Teatajas. Ta küsis, kas muudatusettepanekut

nr 1 muudatusettepanekute loetelu kavandis on vaja hääletada või on kõik sellega nõus.

Komisjoni liikmed nõustusid muudatusettepanekuga.

Muudatusettepanekute loetelu kavandi muudatusettepanek nr 1:

1. Jätta eelnõust välja § 2.

Väljajäetav tekst:

§ 2. Seaduse jõustumine

Käesolev seadus jõustub 2025. aasta 1. jaanuaril.

Põhiseaduskomisjon

Juhtivkomisjon: ARVESTADA TÄIELIKULT (konsensus: Madis Kallas, Ando Kiviberg,

Anastassia Kovalenko-Kõlvart, Katrin Kuusemäe, Hanah Lahe, Helir-Valdor Seeder,

Pipi-Liis Siemann, Timo Suslov, Tanel Tein, Jaak Valge).

Ando Kiviberg pani hääletusele Jaak Valge ettepaneku, mille kohaselt tuleks enne eelnõu üle

otsustamist tellida uuring, et selgitada välja Eesti ühiskonna hoiak valimisea langetamise

suhtes (poolt 3: Anastassia Kovalenko-Kõlvart, Helir-Valdor Seeder, Jaak Valge; vastu 7:

Madis Kallas, Ando Kiviberg, Katrin Kuusemäe, Hanah Lahe, Pipi-Liis Siemann, Timo

Suslov, Tanel Tein). Ettepanek ei leidnud toetust.

Ando Kiviberg selgitas, et Jaak Valge ettepanek puudutas küsimust, kas eelnõu toetamine

21

peaks sõltuma vastava uuringu olemasolust. Arutelu ei käsitlenud seda, kas uuringut üldse

tellida või mitte, vaid seda, kas eelnõu menetlemine peaks sellest sõltuma. Tema hinnangul ei

ole vaja selle küsimuse taha pidama jääda ning väljendas lootust, et tema selgitus oli

arusaadav.

Helir-Valdor Seeder täpsustas, et arutelu keskmes oli küsimus uuringu tellimisest enne

eelnõu vastuvõtmist. Ta tegi ettepaneku, et kuna hääletusele pandi ettepanek tellida uuring

enne otsustamist, võiks arvamusküsitluse läbi viia hoopis pärast komisjoni menetlusotsuseid.

Pipi-Liis Siemann märkis, et uuringu tellimise otsust ei peaks tegema kiirustades, vaid see

vajab põhjalikumat arutelu. Ta tõi esile, et enne otsustamist tuleb selgelt määratleda

uurimisküsimus, metoodika, sihtrühm ning uuringu läbiviija. Ta viitas varasemale arutelule

riigis tellitud uuringute kohta ning sõnas, et esmalt tuleks üle vaadata olemasolevad uuringud

ja andmed, mis võiksid käsitleda sarnaseid küsimusi. Alles seejärel saab otsustada, kas ja

millist täiendavat uuringut on vaja. Kuigi ettepaneku võib hääletusele panna, ei pea ta

põhjendatuks kohest otsust uuringu tellimise kohta.

Jaak Valge sõnas, et tegemist on olulise ja põhimõttelise uuringuga. Küsitluste läbiviimisel

tuleks usaldada professionaalseid uuringufirmasid ning puudub vajadus kirjutada neile ette

metoodikat või küsimuste sõnastust. Rahvusvaheliselt tunnustatud küsitlusettevõtted

kasutavad väljakujunenud metoodikaid ning nende töö usaldusväärsuse kahtluse alla

seadmine annaks negatiivse signaali ka teistele uuringutele. Ta leidis, et uuringu tellimine ei

ole ajamahukas ega takista menetlust ning selle võiks tellida viivitamata. Tulemused võivad

selguda juba enne eelnõu jõudmist täiskogu arutelule.

Helir-Valdor Seeder kommenteeris, et Pipi-Liis Siemanni esitatud küsimused olid

asjakohased, kuid avaldas üllatust, et enne nendele vastuste saamist oldi juba valmis

ettepaneku vastu hääletama. Tema hinnangul oleks olnud mõistlik esmalt vastused ära oodata

ning alles seejärel kujundada seisukoht ja otsustada hääletuse üle.

Pipi-Liis Siemann täpsustas, et ta ei olnud oma hääletusotsust veel lõplikult kujundanud ning

toetas ettepaneku hääletusele panemist. Ta märkis, et enne uuringu tellimist tuleks siiski

selgelt sõnastada uurimisküsimus, kuna üldine küsimus ühiskonna valmisoleku kohta ei

pruugi olla piisavalt täpne. Kuigi uuringufirmadele ei ole vaja kogu metoodikat ette kirjutada,

peaks tellija pool siiski määratlema selgema lähtekoha. Samuti juhtis ta tähelepanu sellele, et

riigis on juba tellitud suur hulk uuringuid ning enne uue tellimist tuleks hinnata olemasolevaid

andmeid ja nende kasutamist.

Ando Kiviberg pani hääletusele Helir-Valdor Seederi ettepaneku, mille kohaselt tuleks tellida

hiljem uuring, et selgitada välja Eesti ühiskonna hoiak valimisea langetamise suhtes (poolt 3:

Anastassia Kovalenko-Kõlvart, Helir-Valdor Seeder, Jaak Valge; vastu 6: Madis Kallas,

Katrin Kuusemäe, Hanah Lahe, Pipi-Liis Siemann, Timo Suslov, Tanel Tein; erapooletu 1:

Ando Kiviberg). Ettepanek ei leidnud toetust.

Ando Kiviberg tegi ettepaneku teha menetlusotsused.

Otsustati:

4.1. Teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda 17.06.2026 (konsensus: Madis Kallas,

22

Ando Kiviberg, Anastassia Kovalenko-Kõlvart, Katrin Kuusemäe, Hanah Lahe, Helir-Valdor

Seeder, Pipi-Liis Siemann, Timo Suslov, Tanel Tein, Jaak Valge).

4.2. Määrata juhtivkomisjoni esindajaks põhiseaduskomisjoni liige Pipi-Liis Siemann

(konsensus: Madis Kallas, Ando Kiviberg, Anastassia Kovalenko-Kõlvart, Katrin Kuusemäe,

Hanah Lahe, Helir-Valdor Seeder, Pipi-Liis Siemann, Timo Suslov, Tanel Tein, Jaak Valge).

4.3. Teha ettepanek teine lugemine lõpetada (poolt 7: Madis Kallas, Ando Kiviberg, Katrin

Kuusemäe, Hanah Lahe, Pipi-Liis Siemann, Timo Suslov, Tanel Tein; vastu 3: Anastassia

Kovalenko-Kõlvart, Helir-Valdor Seeder, Jaak Valge).

5. Info ja muud küsimused

Infot ja muid küsimusi ei olnud.

(allkirjastatud digitaalselt)

Ando Kiviberg

juhataja

(allkirjastatud digitaalselt)

Markus Veia

protokollija

Riigikogu põhiseaduskomisjoni

istungi protokoll nr 173

Tallinn, Toompea Teisipäev, 09. juuni 2026

Algus 14.00, lõpp 16.39

Juhataja: Ando Kiviberg (esimees)

Protokollija: Markus Veia (konsultant)

Võtsid osa:

Komisjoni liikmed: Madis Kallas (Lauri Läänemetsa asendusliige alates 4. päevakorrapunkti

muudatusettepaneku hääletamisest), Anastassia Kovalenko-Kõlvart, Katrin Kuusemäe, Kalle

Laanet (1. päevakorrapunkt); Hanah Lahe (Kalle Laanet asendusliige 4. päevakorrapunkt),

Lauri Läänemets (kuni 4. päevakorrapunkti muudatusettepaneku hääletamiseni), Helir-Valdor

Seeder, Pipi-Liis Siemann, Timo Suslov, Tanel Tein, Jaak Valge

Komisjoni ametnikud: Erle Enneveer (nõunik-sekretariaadijuhataja), Helin Leichter (nõunik),

Karin Tuulik (nõunik)

Puudusid: Ants Frosch ja Evelin Poolamets

Kutsutud: siseminister Igor Taro, Siseministeeriumi nõunik Siiri Leskov (1.-2.

päevakorrapunkt); riigi peaprokurör Astrid Asi; Riigiprokuratuuri avalike suhete talituse

juhataja Helen Uldrich (3. päevakorrapunkt); Eesti Noorteühenduste Liidu esindaja Petrik

Saks; Haridus- ja Teadusministeeriumi üldhariduspoliitika osakonna üldhariduse valdkonna

nõunik Mare Oja; Eesti Ajaloo- ja Ühiskonnaõpetuse Seltsi esindaja ja tegevõpetaja Ulla

Herkel; Õiguskantsleri Kantselei õiguskorra kaitse osakonna vanemnõunik Liina Lust-Vedder

(4. päevakorrapunkt)

Päevakord:

1. Vabariigi Valitsuse algatatud kodakondsuse seaduse muutmise seaduse ja sellega

seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu (932 SE) esimese lugemise

ettevalmistamine

2. Kodakondsuse seaduse muutmise ettepanekute arutelu

3. Riigi peaprokuröri ülevaade seadusega prokuratuurile pandud ülesannete täitmise kohta

eelmisel kalendriaastal

4. 45 Riigikogu liikme algatatud Euroopa Parlamendi valimise seaduse muutmise seaduse

(valimis- ja kandideerimisea langetamine) eelnõu (414 SE) teise lugemise ettevalmistamine

5. Info ja muud küsimused

1. Vabariigi Valitsuse algatatud kodakondsuse seaduse muutmise seaduse ja sellega

seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu (932 SE) esimese lugemise

ettevalmistamine

Ando Kiviberg tutvustas külalisi ning andis sõna siseminister Igor Tarole eelnõu

tutvustamiseks.

2

Igor Taro märkis, et eelnõu eesmärk on lõpetada olukord, kus Eestis sündinud lapsed jäävad

kodakondsuseta põhjusel, et nende vanemad ei ole oma kodakondsusküsimusi lahendanud.

Eelnõu kohaselt tekib Eestis sündinud lapsel võimalus saada Eesti kodakondsus juhul, kui

vähemalt üks määratlemata kodakondsusega vanem on enne lapse sündi viis aastat

seaduslikult Eestis elanud ning teine määratlemata kodakondsusega vanem elab samuti Eestis

seaduslikult. Eesmärk on vähendada määramatust ja suurendada Eesti kodanike arvu. Eelnõu

ei muuda kodakondsuse andmise põhimõtteid üldiselt ning kodakondsus antakse erandkorras

naturalisatsiooni korras, mistõttu ei ole tegemist sünnijärgse kodakondsusega. Kodakondsuse

saamiseks peab isikul olema tegelik ja püsiv side Eesti riigiga. Eelnõuga täpsustatakse ka

püsiva elamise mõistet, sidudes selle isiku peamise elukohaga Eestis ning seadusliku

elamisloa või -õigusega. Samuti luuakse selgust kodakondsuse äravõtmise ja kaotanuks

lugemise regulatsioonis. Eelnõu eesmärk on vähendada bürokraatiat ja muuta menetlused

selgemaks, sealhulgas loobuda tarbetust paberimajandusest, kuna vajalikud andmed on

registrites olemas. Eelnõu teine osa puudutab Euroopa Liidu kodanikke ja nende

perekonnaliikmeid ning selle eesmärk on viia Eesti õigus kooskõlla Euroopa Liidu õigusega,

vähendades tarbetuid halduskoormusi.

Lõpetuseks rõhutas ta, et probleemile on juhtinud tähelepanu ka Eesti õiguskantsler. Eelnõu

eesmärk on vältida laste kodakondsusetuse suurenemist ning tagada Eesti kodakondsuse

andmine neile, kellel on tegelik side Eesti riigiga.

Ando Kiviberg küsis, et kui Eestis sünnib laps vanematele, kellel on nö hall pass, siis kas

saab laps eelnõu alusel Eesti kodakondsuse naturalisatsiooni korras. Ta palus üle täpsustada,

et sellisel lapsel ei teki sünnijärgset kodakondsust, kuna kumbki vanematest ei ole Eesti

kodanik.

Igor Taro kinnitas küsija arusaama. Kehtiva regulatsiooni järgi peavad mõlemad vanemad

vastama Eestis elamise nõudele. Praktikas jääb osa lapsi seetõttu regulatsiooni alt välja, kuna

teine vanem ei ole piisavalt kaua järjest Eestis elanud. Selliseid juhtumeid esineb vähe, kuid

probleem on põhimõtteline, kuna tegemist on alaealistega, kes jäävad neist sõltumatutel

põhjustel kodakondsuseta. Õigusriigis ei hinnata probleemi olulisust üksnes juhtumite arvu

järgi, vaid selle mõju järgi inimesele. Kehtiv regulatsioon võimaldab küll hilisemat

kodakondsuse taotlemist, kuid selle aja jooksul jääb laps määratlemata staatusega. Ta tõi esile,

et sellele probleemile on tähelepanu juhtinud ka rahvusvahelised organisatsioonid ning eelnõu

eesmärk on selliste olukordade vältimine.

Siiri Leskov kommenteeris, et kehtiva seaduse kohaselt peavad mõlemad määratlemata

kodakondsusega vanemad olema elanud Eestis vähemalt viis aastat, mistõttu on praktikas

tekkinud olukordi, kus laps jääb kodakondsusest ilma, kui üks vanem ei vasta täpselt nõudele.

Eelnõuga täpsustatakse regulatsiooni selliselt, et piisab ühe vanema vastamisest ajalisele

elamisnõudele, et vältida selliste olukordade tekkimist.

Kalle Laanet küsis, kas eelnõu puhul eeldatakse, et laps ja tema vanemad jätkavad oma

elukorraldust Eestis ka pärast kodakondsuse saamist. Ta tundis huvi, kas on tehtud analüüse

või on hinnanguid selle kohta, kui paljud sellise korra alusel kodakondsuse saanud isikud

võivad hiljem Eestist lahkuda. Ta tõstatas küsimuse, kas võib esineda juhtumeid, kus Eesti

kodakondsust kasutatakse edaspidi mujal maailmas liikumise hõlbustamiseks.

Igor Taro vastas, et vastavat statistikat ei ole. Eelnõu kohaselt saab kodakondsuse üksnes

3

laps ning vanemate jaoks regulatsioon ei muutu. Viieaastase Eestis elamise nõude eesmärk on

tagada, et vanemal on tekkinud püsiv side Eestiga, kuna selle aja jooksul on tulnud elamisluba

pikendada. See viitab pigem pikaajalisemale elukorraldusele Eestis. Kuigi ei saa välistada, et

osa peresid võib hiljem Eestist lahkuda, on see risk väiksem võrreldes olukorraga, kus lapsed

jäetakse kodakondsuseta.

Kalle Laanet küsis, milline on nende perede taust, kelle lapsed võivad eelnõu alusel

kodakondsuse saada. Ta tundis huvi, millistest riikidest on pärit vanemad, kellel puudub Eesti

kodakondsus.

Igor Taro vastas, et tõenäoliselt on tegemist peamiselt Eestis elavate määratlemata

kodakondsusega isikutega, kelle puhul on tegemist mitme põlvkonna jooksul kujunenud

olukorraga. Ei saa välistada ka üksikuid juhtumeid, kus isikud pärinevad mujalt. Eelnõu ei loo

niinimetatud kodakondsusturismi võimalust, kuna vähemalt üks vanem peab olema püsivalt

Eestis elanud. Seetõttu ei ole võimalik tulla Eestisse ajutiselt üksnes lapse sünni eesmärgil, et

saada kodakondsus, nagu on Ameerika Ühendriikides.

Ando Kiviberg küsis, kas esineb ka selliseid juhtumeid, kus üks lapse vanem on Eestis

määratlemata kodakondsusega alaline elanik ning teine vanem on näiteks mõne teise riigi,

nagu Läti, määratlemata kodakondsusega isik.

Igor Taro vastas, et selliseid juhtumeid võib esineda, näiteks Lõuna-Eestis. Ta tõi näiteid

peredest, kus lapsed on pärit sellistest segaperedest ning kus mõlemal vanemal võib olla

määratlemata kodakondsus erinevates riikides. Sellised pered ei pruugi alati olla heas

sotsiaalmajanduslikus olukorras ning olukord võib olla kujunenud vanemate vähese

suutlikkuse tõttu oma õiguslikke küsimusi korraldada. Varasem regulatsioon eeldas sageli

aktiivset taotlemist, mida ei ole alati tehtud. Eelnõu eesmärk on vältida olukordi, kus lapsed

jäävad kodakondsuseta vanemate tegevusetuse või muude asjaolude tõttu.

Jaak Valge küsis esiteks, milline on Eesti riigi kodakondsuspoliitika olukorras, kus tuleb

valida määratlemata kodakondsuse ja mõne teise riigi kodakondsuse vahel. Teiseks küsis ta,

kas Siseministeeriumil on andmeid või uuringuid selle kohta, kas määratlemata

kodakondsusega isikud on sellises staatuses oma vabast tahtest, näiteks liikumisvõimaluste

tõttu, või tuleneb see pigem takistustest nagu keeleeksami sooritamise keerukus.

Igor Taro vastas, et eelnõu ei puuduta teiste riikide kodakondsusega isikuid, kuna erand ei

laiene lastele, kellel on õigus mõne muu riigi kodakondsusele. Tegemist ei ole eelistamisega,

vaid eesmärgiga vältida olukordi, kus vastsündinud laps jääb kodakondsuseta. Vanemate

suhtes kehtivad endiselt kõik tavapärased kodakondsuse saamise nõuded ning eelnõu ei

muuda üldisi põhimõtteid. Erandkorras kodakondsuse saanud lapsed ei ole sünnijärgsed

kodanikud, vaid saavad kodakondsuse naturalisatsiooni korras. Teisele küsimusele vastates

ütles ta, et määratlemata kodakondsusega isikute põhjuste kohta on tehtud uuringuid,

sealhulgas integratsiooni monitooringu raames. Ta selgitas, et põhjused on erinevad, nii

mugavusvalik, soovimatus või ka võimetus täita nõudeid, näiteks keeleeksami sooritamine.

Ando Kiviberg tegi ettepaneku, et Jaak Valgele võiks edastada vastavate monitooringute

ülevaated. Ta küsis, kas selline lahendus, kus Jaak Valge saab materjalidega tutvuda, oleks

talle piisav.

4

Jaak Valge nõustus.

Siiri Leskov märkis, et Kultuuriministeerium viib läbi integratsioonimonitooringuid ning

vastavad andmed ja ülevaated on olemas.

Ando Kiviberg tänas ning tegi ettepaneku teha menetlusotsused.

Otsustati:

1.1. Teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda 16.09.2026 (poolt 6: Ando Kiviberg,

Anastassia Kovalenko-Kõlvart, Katrin Kuusemäe, Pipi-Liis Siemann, Timo Suslov, Tanel

Tein; vastu 1: Jaak Valge).

1.2. Teha ettepanek esimene lugemine lõpetada (poolt 6: Ando Kiviberg, Anastassia

Kovalenko-Kõlvart, Katrin Kuusemäe, Pipi-Liis Siemann, Timo Suslov, Tanel Tein; vastu 1:

Jaak Valge).

1.3. Määrata juhtivkomisjoni esindajaks põhiseaduskomisjoni liige Katrin Kuusemäe

(konsensus: Ando Kiviberg, Anastassia Kovalenko-Kõlvart, Katrin Kuusemäe, Pipi-Liis

Siemann, Timo Suslov, Tanel Tein, Jaak Valge).

Vastavalt Riigikogu kodu- ja töökorra seadusele on muudatusettepanekute tähtaeg kümme

tööpäeva.

2. Kodakondsuse seaduse muutmise ettepanekute arutelu

Ando Kiviberg selgitas, et Riigikogu ja Siseministeeriumi poole on pöördunud isik, kes on

täitnud kõik Eesti kodakondsuse saamise tingimused, kuid ei saa kodakondsust enne senisest

kodakondsusest vabastamist, milleks on antud juhul Ukraina kodakondsus. Pöörduja teeb

ettepaneku lisada kodakondsuse seadusesse põhimõte, mille kohaselt endisest kodakondsusest

vabastamise nõuet ei kohaldata või selle täitmist võib edasi lükata juhtudel, kui taotleja on

täitnud kõik muud tingimused, esitanud vajalikud dokumendid ning tõendanud, et

vabastamine ei sõltu temast või ei ole toimunud mõistliku aja jooksul. Pöörduja hinnangul ei

tule ettepanekut käsitleda topeltkodakondsuse üldise lubamisena, vaid kitsalt olukorra

lahendamisena, kus välisriik ei tee otsust või menetlus venib taotlejast sõltumatutel põhjustel.

Pöörduja osundab, et kehtivas seaduses on juba erand rahvusvahelise kaitse saanud isikutele,

kelle puhul ei nõuta senisest kodakondsusest vabastamist. Ta märkis, et pöörduja avaldas

pöördumise ka meedias ning põhiseaduskomisjonile on laekunud mitu toetusavaldust,

peamiselt ukrainlastelt ning kahelt Alžeeria kodanikult. Komisjonil tuleb kujundada

seisukoht, kas ettepanekut toetada ja algatada muudatus või mitte. Ta palus Siseministeeriumil

tutvustada andmeid tingimuslikult kodakondsuse saanud isikute kohta, kes ootavad senisest

kodakondsusest vabastamist ning võimalusel tuua välja päritoluriigid. Samuti palus ta välja

tuua andmed isikute kohta, kes on saanud Eesti kodakondsuse kehtivas seaduses sätestatud

erandi alusel ilma eelmisest kodakondsusest vabastamise tõendita.

Igor Taro sõnas, et on pöördumise ja sellega seotud materjalidega tutvunud. Ta märkis, et

õiguskantsler on ühes oma arvamuses asunud seisukohale, et selline olukord võib olla

taotlejale ebamugav, kuid see ei ole vastuolus põhiseadusega. Riigil on ulatuslik

kaalutlusruum kodakondsuse saamise tingimuste kehtestamisel ning senisest kodakondsusest

5

vabastamise nõude täitmisega seotud viivitusi ei saa pidada võimatuks ega perspektiivituks.

Ta tõi esile, et Ukraina ei vabasta inimesi praegu kodakondsusest sõjaseisukorra tõttu, kuid

seda ei saa pidada püsivaks olukorraks. Ettepanek teha erand ühe riigi kodanikele ei ole

põhjendatud ning sarnases olukorras on ka teiste riikide kodanikke. Põhimõtteliselt tuleb

isikuid kohelda võrdselt ning seetõttu ei saa erandi tegemist põhjendatuks pidada. Varasem

praktika on näidanud, et ka juhtudel, kus vabastamine võib võtta kauem aega, on see siiski

võimalik ning seetõttu tuleb taotlejatel oodata kuni senisest kodakondsusest vabastamine saab

võimalikuks.

Siiri Leskov märkis, et rahvusvahelise kaitse saanud isikutele kohalduv erand kehtib alates 1.

jaanuarist 2016 ning selle aja jooksul on selliseid isikuid olnud 33. Ta selgitas, et tingimuslik

kodakondsus tähendab olukorda, kus valitsus annab kodakondsuse, kuid otsus jõustub alles

pärast seda, kui isik esitab tõendi senisest kodakondsusest vabastamise kohta. Enamik

kodakondsuse saajatest ongi tingimuslikud, kuna teiste riikide kodanikud peavad ootama

vabastamist. Ta tõi välja, et kui aastas on ligikaudu tuhat kodakondsuse saajat ning neist

300–400 on määratlemata kodakondsusega isikud, siis ülejäänud saavad kodakondsuse

tingimuslikult. Senisest kodakondsusest vabastamise menetluse kestus sõltub nii riigist kui ka

isikust ning võib varieeruda mõnest kuust mitme aastani. Vabastamise takistused võivad

tuleneda nii riigi praktikast kui ka isiku täitmata kohustustest. Ukrainas ei vabastata hetkel

kodakondsusest sõjaolukorra tõttu, kuid varasemalt ei ole Ukrainaga probleeme olnud.

Jaak Valge küsis, kas tema järeldus on õige, et rahvusvahelise kaitse saanud isikute hulgas

võib olla mitu tuhat inimest, kes teoreetiliselt võivad saada topeltkodakondsuse. Selliseid

isikuid võib olla ligikaudu 5000 ning palus kinnitust sellele hinnangule.

Siiri Leskov vastas, et ei ole võimalik hinnata, kui paljud rahvusvahelise kaitse saajad

otsustavad Eesti kodakondsust taotleda. Nende isikute puhul kehtivad kõik tavapärased

kodakondsuse saamise tingimused nagu teistelegi taotlejatele. Erisus seisneb üksnes selles, et

rahvusvahelise kaitse saanud isikuid ei saa neid ähvardava ohu tõttu päritoluriiki tagasi saata,

mistõttu ei saa neilt nõuda senisest kodakondsusest loobumist samal viisil nagu teistelt

taotlejatelt. Selline käsitlus läheks vastuollu kehtivate õigusaktidega.

Ando Kiviberg meenutas varasemaid arutelusid topeltkodakondsuse teemal ning märkis, et

erinevate Riigikogu koosseisude ajal on topeltkodakondsuse lubamist kaalutud sünnijärgsete

kodanike puhul, kuid see ei ole leidnud toetust. Käesolev ettepanek puudutab kitsalt

naturalisatsiooni korras kodakondsuse taotlejaid olukorras, kus senisest kodakondsusest

vabastamine viibib taotlejast sõltumatutel põhjustel. A. Kiviberg tõi välja, et võib ka esineda

juhtumeid, kus inimene väidab, et ei saa Eesti kodakondsust, kuna teda ei vabastata senisest

kodakondsusest, kuid tegelikkuses on inimesel olemas nii tingimuslik otsus Eesti

kodakondsuse saamiseks kui ka senise kodakondsusriigi tingimuslik vabastus, kuid vajalikud

toimingud on lõpule viimata, kuna dokumendid on asutustesse esitamata. Selliste juhtumite

põhjal võib järeldada, et probleem ei pruugi olla nii ulatuslik nagu seda mõnikord esitatakse

ning osa juhtudest tuleneb menetluste lõpule viimata jätmisest taotleja poolt.

A. Kiviberg tegi ettepaneku mitte toetada kodakondsuse seaduses erandi kehtestamist senisest

kodakondsusest vabastamise nõude osas ning edastada komisjoni seisukoht ettepaneku

tegijale ja pöördujatele.

6

Otsustati:

2.1. Mitte toetada ettepanekut kehtestada kodakondsuse seaduses erand senisest

kodakondsusest vabastamise nõude osas ja edastada komisjoni seisukoht ettepaneku tegijale

ning pöördujatele (konsensus: Ando Kiviberg, Anastassia Kovalenko-Kõlvart, Katrin

Kuusemäe, Pipi-Liis Siemann, Timo Suslov, Tanel Tein, Jaak Valge).

3. Riigi peaprokuröri ülevaade seadusega prokuratuurile pandud ülesannete täitmise

kohta eelmisel kalendriaastal

Ando Kiviberg tutvustas külalisi ning sõnas, et põhiseaduskomisjonil on kord aastas

kohustus kuulata riigi peaprokuröri ülevaadet prokuratuurile seadusega pandud ülesannete

täitmise kohta eelmisel kalendriaastal. Ta andis sõna peaprokurör Astrid Asile.

Astrid Asi andis ülevaate prokuratuurile seadusega pandud ülesannete täitmisest 2025. aastal

(Lisa 1). Ta sõnas, et keskendub ettekandes peamistele arengutele ning märkis, et prokuratuuri

kodulehel on kättesaadav prokuratuuri aastaraamat, millega saavad kõik tutvuda.

Registreeritud kuritegude koguarv püsis 2025. aastal ligikaudu samal tasemel kui 2024. aastal,

ulatudes umbes 28 000 juhtumini. Suurema osa sellest moodustasid kogukonnakuriteod ehk

masskuritegevus (77%). Registreeritud kuritegudest moodustasid varavastased kuriteod 54%,

millest valdava enamuse moodustas vargus (10 690). Samuti tõi ta esile kelmuste arvu, mis jäi

võrreldes eelneva aastaga samasse suurusjärku, kuid märkis, et kelmustega tekitatud

kahjusummad suurenesid. Isikuvastaste kuritegude osakaal moodustas märkimisväärse osa

kuritegude koguarvust (23%), millest enamiku moodustasid kehalised väärkohtlemised,

sealhulgas lähisuhtevägivalla juhtumid. 2025. aastal registreeriti 6718 vägivallakuritegu:

tapmiste arv vähenes, röövimiste arv püsis samal tasemel ning seksuaalkuritegude arv

mõnevõrra kahanes. Tegemist on registreeritud kuritegudega ning eriti seksuaalkuritegude

puhul tuleb arvestada, et tegelik ulatus võib olla suurem, kuna teatatakse vaid väikesest osast

juhtumitest.

A. Asi andis ülevaate korruptsiooni- ja majanduskuritegudest ning kohtusse saadetud

kriminaalasjadest 2025. aastal. Korruptsiooni- ja majanduskuritegusid registreeriti 2025.

aastal (261) mõnevõrra rohkem kui 2024. aastal (226), kuid kriminaalasjade koguarv oli

väiksem, mis viitab sellele, et ühes kriminaalasjas käsitleti mitut episoodi.

Majanduskuritegude uurimist alustati 182 episoodi osas, mida on veidi rohkem kui 2024.

aastal. Levinumad kuriteoliigid olid rahapesu ning tubakatoodete ebaseaduslik käitlemine. Ta

tõi esile, et 2025. aastal saadeti kohtusse üle 3300 kriminaalasja, mis on ligikaudu 1000 võrra

rohkem kui 2024. aastal. Kohtusse jõudvate asjade arvu suurendamine oli üks prokuratuuri

eesmärke. Kohtusse saadetud kriminaalasjade seas olid enim esindatud järgmised kuriteod:

joobes juhtimine (§ 424), kehaline väärkohtlemine (§ 121) ning vargused, mille arv on

kasvutrendis. Samuti olid sagedased narkootiliste ainete käitlemine (§ 184) ja

juhtimisõiguseta sõiduki juhtimine korduvalt (§ 4231). Väiksem langus toimus ähvardamise (§

120) juhtumites. Lisaks esinesid sagedamini avaliku korra raske rikkumised (§ 263), kelmus

(§ 209 ja § 213), omastamine (§ 201) ning võõra vara ajutine kasutamine (§ 215).

Üldmenetluses kohtusse saadetud asjades on kuritegude jaotus mõnevõrra erinev. Kõige enam

esineb kehalist väärkohtlemist (§ 121), kuid suurema osakaaluga on ka raskemad

isikuvastased kuriteod, sealhulgas raske tervisekahjustuse tekitamine (§ 118), röövimine (§

200), seksuaalkuriteod (§ 141, § 1411 ja § 145) ning tapmine (§ 113). Rasked isikuvastased

kuriteod jõuavad kohtusse üldjuhul üldmenetluses.

7

A. Asimärkis, et majandus- ja korruptsioonikuritegude asjades on kohtusse saadetud

kriminaalasjade arv olnud kerges tõusutrendis, kuid koguarv on jätkuvalt suhteliselt väike.

Nende hulka arvestatakse ka ametiisikute poolt toime pandud omastamised (§ 201) ja

kelmused (§ 209, § 213), mis ei ole kitsas tähenduses korruptsiooni- ega majanduskuriteod,

kuid mida käsitletakse koos. Ta tõi esile, et konfiskeerimine on olnud prioriteet ning 2025.

aastal konfiskeeriti jõustunud kohtuotsuste alusel kokku ligikaudu 6 miljonit eurot, mis on

umbes 2 miljonit eurot rohkem kui 2024. aastal. Lisaks hüvitati prokuratuuri poolt lõpetatud

menetlustes vabatahtlikult üle 200 000 euro. 2025. aasta alguses loodi prokuratuuri eraldi

üksus kriminaaltulu tuvastamiseks ja konfiskeerimise tõhustamiseks. 2025. aastal tehti

menetlusotsuseid kokku ligikaudu 6500 isiku suhtes, samas kui nende isikutega seotud

kuritegude arv ületas 14 000. See tuleneb asjaolust, et üks isik võib toime panna mitu

kuritegu, eriti joobes juhtimise (§ 424) ja varavastaste kuritegude korral. Vahistamiste kohta

märkis ta, et 2025. aasta lõpu seisuga oli vahi all viibivate isikute arv mõnevõrra suurem kui

2024. aasta lõpus. Tegemist on teadliku uurimistaktika muudatusega, mille eesmärk on

eelkõige varavastaste kuritegude, sealhulgas süstemaatiliste varguste, varasem tõkestamine

ning korduvate episoodide arvu vähendamine. Samuti tõi ta esile, et peaprokurör taotles 2025.

aastal kolmel juhul alaealiste vahistamise pikendamist. Kehtiva õiguse kohaselt võib alaealist

väga raskete kuritegude puhul vahi all hoida kuni kaks kuud, mis seab uurimisele ajapiirangu.

Kohus rahuldas nimetatud taotlused. Alaealiste vahi all viibimine kasvas 2025. aastal (4,

2024. aastal 3).

Ando Kiviberg küsis statistika kohta võrdlust naaberriikidega, näiteks Soome, Rootsi ja

Lätiga. Ta viitas ka arvudele, märkides varavastaste kuritegude, isikuvastaste kuritegude

(6434) ja vägivallakuritegude suurusjärku (6718), ning küsis, milles seisneb erinevus

isikuvastaste ja vägivallakuritegude vahel.

Astrid Asi vastas, et isikuvastased ja vägivallakuriteod ei ole eraldiseisvad, vaid üks sisaldub

teises. Vägivallakuriteod on laiem mõiste ning need kattuvad suures osas isikuvastaste

kuritegudega. Naaberriikidega võrdluse kohta märkis ta, et tal ei ole vastavaid andmeid

sellisel kujul esitada. Ta võtab selle märkuse teadmiseks ning käsitleb seda tulevastel

kohtumistel.

A. Asi jätkas ülevaatega vahistamiste kestuse kohta. 2025. aastal suurenes vahi all viibivate

isikute arv, kusjuures kasv toimus peamiselt kuni kahe kuu kategoorias. See on seotud

eelkõige varavastaste kuritegudega, mille menetlemine on kiirem, kuid mille korral on

sagenenud vahistamise taotlemine. Üle nelja kuu kestvad vahistamised puudutavad peamiselt

esimese astme kuritegusid, nagu tapmised, narkokuriteod ja muud rasked süüteod. Nende

osakaal oli eelmisest aastast väiksem. Seejärel käsitles ta olulisemaid probleeme

kuritegevuses. Ta tõi esile, et jätkuvalt on probleemiks tugevatoimelised uimastid ning 2025.

aastal registreeriti 100 narkootikumide üledoosist tingitud surmajuhtumit. Peamised ained on

opioidid ja kokaiin ning üha enam esineb erinevate ainete koos tarvitamist, mis suurendab

üledoosi riski. Ainete kiire muutumine ja nende väga tugev toime muudavad doseerimise

keeruliseks ning suurendavad ohtu inimese tervisele. Uimastikuritegude puhul on oluline

rahvusvaheline koostöö, eriti just koostöö Läti asutustega, kuna Eestisse jõudvate uimastite

peamine liikumissuund on seotud Lätiga. Alaealiste kuritegevuse kohta märkis ta, et riigi

fookus peaks olema ennetusel. Ta rõhutas varajase märkamise ja sekkumise vajadust, eelkõige

koolikeskkonnas ja noortega tegelevate spetsialistide poolt, et ennetada kuritegude jõudmist

8

õiguskaitseasutusteni. Lisaks tõi ta esile digikeskkonna kasvava rolli, kus küberkiusamise

levik on suurenenud ning alaealisi värvatakse kuritegevusse sotsiaalmeedia kaudu.

Noori kaasatakse eelkõige narkokuritegudesse, näiteks peidikute rajamisse ja ainete

edasitoimetamisse, sageli ühekordsete ülesannete täitjatena. Vägivallakuritegude puhul on

selline värbamine Eestis praegu vähem levinud.

Timo Suslov uuris, kas lähisuhtevägivallale pööratakse statistikas eraldi tähelepanu ning

milline on trend. Samuti tõstatas ta küsimuse tõendamise keerukuse kohta ning uuris, kas ja

kuidas tehakse selles valdkonnas täiendavat tööd ja koolitatakse spetsialiste.

Astrid Asi vastas, et lähisuhtevägivalda jälgitakse prokuratuuri statistikas eraldi ning see on

kajastatud ka aastaraamatus. Registreeritud juhtumite arv on jäänud samasse suurusjärku või

mõnevõrra langenud võrreldes eelnevate ajaperioodidega, kuid sellest ei saa järeldada

tegelikku vähenemist, kuna probleemiks võib olla alateavitamine. Lähisuhtevägivald on

prokuratuuri jaoks jätkuvalt prioriteetne valdkond. Kuigi see ei kuulu praegu Laulasmaa

deklaratsiooni prioriteetide hulka, tehakse koostöös politseiga ettepanek see edaspidi sinna

uuesti lisada. Lisaks tõi ta esile, et senise kannatanukeskse lähenemise kõrval on hakatud

pöörama rohkem tähelepanu ka toimepanijatele. Rakendatakse erinevaid sekkumismeetmeid,

sealhulgas viha juhtimise programme, eesmärgiga vähendada korduvkuritegevust.

Probleemiga tegeletakse nii menetluslikult kui ka ennetuse kaudu koostöös politseiga.

Ando Kiviberg küsis alaealiste kuritegevuse kontekstis kinnise lasteasutuse teenuse (KLAT)

kohta. Ta viitas varasemale kogemusele õiguskomisjoni liikmena, kus asutust külastades

teadvustati, et vastavaid kohti on Eestis ebapiisavalt. Ta uuris, kuidas probleemi praegu

tajutakse ning kas kohtade arvu suurendamine oleks vajalik ja kui suur on puudujääk.

Astrid Asi vastas, et KLAT kohtade puudus on jätkuvalt probleem. Täpset puudujäägi mahtu

ei ole võimalik välja tuua, kuid kohti on selgelt ebapiisavalt. Probleem puudutab nii alaealiste

paigutamist KLAT-i kui ka psüühikahäirega isikute paigutamist erihoolekandesse. Mõlemal

juhul tehakse paigutamine kohtumääruse alusel, kuid praktikas esineb sageli olukordi, kus

Sotsiaalkindlustusametil ei ole kohti pakkuda. KLAT-i teenuse kättesaadavus on paranenud

ning prokuratuur on aktiivselt tegutsenud, et tagada laste jõudmine vajaliku teenuseni.

Spetsialistide hinnangul on teenuse mõju positiivne, kuna see pakub lastele struktureeritud ja

turvalist keskkonda. Teenuse mahtu võiks suurendada ning kaaluda ka laste paigutamise

tähtaja pikendamist, kuna praegune ühe aasta piirang võib osutuda ebapiisavaks. Lisaks tõi ta

esile, et laiem probleem on laste ja noorte vaimse tervise teenuste kättesaadavus, sealhulgas

psühhiaatri ja psühholoogi abi. Vajadus selliste teenuste järele on suurem kui praegused

võimalused. Ta selgitas KLAT‑i ja erihoolekande kontekstis, et suur osa nendest juhtumitest

lahendatakse tsiviilkohtumenetluse kaudu ning ei kuulu otseselt prokuratuuri pädevusse.

Paljudel juhtudel taotleb kohalik omavalitsus isiku paigutamist vastavasse asutusse enne kui

kuritegu on toime pandud. Prokuratuurini jõuavad peamiselt raskemad ja äärmuslikud

juhtumid, kus tõsine kuritegu, näiteks tapmine, on juba toime pandud. Tegemist on süsteemse

probleemiga, mida kohtud on korduvalt esile tõstnud. Lahenduste leidmiseks on vajalik

tihedam koostöö kohtute ja teiste osapooltega ning kogu süsteemi terviklik ülevaatamine.

A. Asi käsitles riigivastaseid süütegusid. Need on jätkuvalt prokuratuuri fookuses ning nende

arv ei ole vähenenud. 2025. aastal jõustus süüdimõistev kohtuotsus kaheksa isiku suhtes ning

süüdi mõisteti kokku 11 isikut, osa menetlustest on veel edasikaebe faasis. Ta tõi esile, et

9

lisaks klassikalistele riigivastastele süütegudele käsitleti kohtus ka terrorismikuritegusid, mille

toimepanemises osales kokku neli isikut. Juhtumid olid seotud organisatsioonidega Kurdistan

Workers’ Party ning paremäärmuslik rühmitus Fire War Division, mille puhul oli tegemist

kolme noore isikuga. Radikaliseerumine, eriti noorte seas, on kasvav probleem ning selle

ennetamine on keeruline, kuna vastavaid spetsialiste on Eestis väga piiratud arv. Sarnaseid

arenguid on täheldatud ka teistes riikides, sealhulgas Rootsis. Seejärel käsitles ta kelmusi.

Tegemist on kasvava probleemiga ning see on seatud koostöös politseiga prioriteediks. 1.

aprillist loodi Keskkriminaalpolitsei juurde eraldi üksus, mis tegeleb suuremahuliste kelmuste

analüüsiga. Kelmuste puhul on peamine rõhk ennetusel, kuna teod pannakse sageli toime

väljastpoolt Eestit ning raha liigutatakse kiiresti riigist välja, mistõttu on toimepanijate

tabamine ja kahju hüvitamine keeruline. Ta tõi esile, et ennetustegevuses tehakse koostööd

erasektoriga, sealhulgas pankade ja telekommunikatsiooniettevõtetega, et leida lahendusi

maksete peatamiseks ja pettuste vältimiseks. Prokuratuur on muutnud oma taktikat ning

pöörab rohkem tähelepanu Eestis tegutsevate vahendajate, sealhulgas niinimetatud kullerite ja

tehniliste lahenduste kasutajate tabamisele ning vajadusel nende vahistamisele. Samuti on

tehtud ettepanekuid seadusemuudatusteks, et anda pankadele kahtlaste maksete tõkestamiseks

suuremad võimalused.

A. Asi käsitles ühiste uurimisrühmade moodustamist ning märkis, et kuigi nende arv ei ole

absoluutarvudes märkimisväärselt kasvanud, on rahvusvaheliste uurimisrühmade puhul

selgelt näha tõusutrend. Kuritegevus on muutunud üha rahvusvahelisemaks ning see eeldab

tihedamat koostööd teiste riikidega. Rahvusvahelise koostöö probleemidena tõi ta esile

sideandmete kättesaadavuse küsimuse, mis ei ole Euroopa tasandil lõplikult lahendatud ning

tekitab riikide vahel andmete vahetamisel raskusi. Samuti käsitles ta väljaandmismenetlusi,

mis on muutunud ajamahukamaks. Näiteks isikute väljaandmise puhul Ameerika

Ühendriikidele tuleb hinnata ka vastuvõtva riigi kinnipidamistingimusi, mis pikendab

menetluse kestust. Jälitustegevuse kohta märkis ta, et 2025. aastal anti kokku 771 jälitusluba

ning viimastel aastatel on olnud selge langustrend võrreldes 2019. aastaga. Ta tõi esile, et üha

suurem osa lubadest antakse kohtu poolt, samas kui prokuratuuri poolt antavate lubade

osakaal on vähenenud. See on positiivne areng võrreldes varasema praktikaga.

Ando Kiviberg küsis jälitustegevuse lubade arvu vähenemise põhjuste kohta. Ta küsis, kas

langus puudutab kõiki jälitusliike, sealhulgas varjatud jälgimist, varjatud sisenemist ja

varjatud pealtkuulamist.

Astrid Asi vastas, et jälituslubade arvu vähenemisel on mitmeid põhjuseid. Üheks teguriks on

üldine kuritegevuse vähenemine. Samas tõi ta esile, et peamine osa jälitustegevusest on

seotud narkokuritegudega ning nendes menetlustes on jälitustoimingute kasutamine

vähenenud. Langus puudutab erinevaid jälitusliike, sealhulgas pealtkuulamist ja muid varjatud

toiminguid. 2025. aastal tehti jälitustoiminguid kokku 179 kriminaalmenetluses. Ta selgitas,

et ühe jälitusloa alusel võib teha mitut erinevat toimingut. Näiteks narkokuritegude puhul võib

olla vajalik eraldi luba varjatud sisenemiseks ning lisaks luba varjatud jälgimiseks või

pealtkuulamiseks. Samuti võib olla vaja täiendavaid lubasid seadmete paigaldamiseks ja

eemaldamiseks. Seejärel käsitles ta prokuratuuri järelevalvetegevust. Järelevalveosakonna

peamine ülesanne on menetlusotsuste kontroll, eelkõige juhtudel, kui menetlus lõpetatakse või

jäetakse alustamata. Need otsused on vaidlustatavad ning liiguvad järelevalveosakonna kaudu,

kelle otsuseid saab omakorda vaidlustada kohtus. Järelevalveosakond viib läbi ka regulaarseid

analüüse, sealhulgas jälitustegevuse seaduslikkuse pistelist kontrolli, mille käigus vaadatakse

10

üle toimikuid ning tehakse vajadusel praktika parandamise ettepanekuid. Samuti

analüüsitakse prokuröride tööd piirkondade kaupa. 2025. aastal analüüsiti oportuniteediga

lõpetatud menetlusi, sealhulgas eraldi lähisuhtevägivalla juhtumeid. Analüüsi tulemusel leiti,

et senist praktikat tuleb osaliselt muuta, sealhulgas kaaluda oportuniteediga lõpetamise

kordamise tingimuste muutmist. Ta tõi välja, et järelevalveosakond lahendas 2025. aastal 630

kaebust, millest ligikaudu 20% rahuldati, 65% jäeti rahuldamata ning ülejäänud jäeti läbi

vaatamata. Lõpetuseks käsitles ta kriminaalmenetluse digitaliseerimist. Täielikult digitaalset

menetlust ei ole veel saavutatud. Suur osa menetlustest toimub endiselt paberil, kuid

arendustöö jätkub eesmärgiga liikuda järk-järgult digitaalse menetluse suunas.

Ando Kiviberg küsis kriminaalmenetluse digitaliseerimise arenduse kohta, millised on selle

peamised takistused. Ta uuris, millised on Justiits- ja digiministeeriumi hinnangul

puudujäägid ning põhjused, miks areng ei ole olnud kiirem.

Astrid Asi selgitas, et kriminaalmenetluse digitaliseerimise peamised takistused on seotud

süsteemiarenduse puudulikkuse ja tehniliste probleemidega. Vajalikud arendused ei ole

piisavalt kiiresti edenenud. Üheks oluliseks probleemiks on süsteemi jõudlus. Suuremahuliste

menetluste puhul, mis ületavad viit köidet, ei toimi süsteem stabiilselt ning võib joosta kokku.

Tegemist on pikaajalise probleemiga, millele ei ole seni lahendust leitud. Justiits- ja

digiministeeriumi haldusalas hoitakse teemal silma peal, kuid selget põhjust probleemidele ei

ole suudetud välja tuua. Ta avaldas arvamust, et takistused ei pruugi olla seotud

rahapuudusega, vaid pigem spetsialistide nappusega.

A. Asi andis ülevaate prokuratuuri personalist ja haldusvaldkonna tegevustest. 2025. aastal oli

prokuratuuris kokku 320 ametikohta, millest 196 olid prokuröride ametikohad. Personali

voolavus oli 7,97%, mida ta hindas mõistlikuks tasemeks. Haldusosakond tagab prokuratuuri

igapäevase toimimise ning toetab põhitegevusi. 2025. aastal koliti Tartus tagasi renoveeritud

hoonesse. Lisaks märkis ta, et arutamisel on uued renoveerimisprojektid Haapsalus ja Narvas.

Haapsalus on plaanis koondada ühte hoonesse mitmeid asutusi ning hoone renoveerida.

Narvas kavandatakse kohtumaja terviklikku renoveerimist ning erinevate asutuste, sealhulgas

prokuratuuri, koondamist ühte hoonesse. Järgnevalt tõi ta kokkuvõtvalt välja peamised trendid

ja väljakutsed. Psüühikahäiretega isikute õigusrikkumistele reageerimine on jätkuvalt

probleemne. Lisaks kohtade puudusele erihoolekandes esineb ka seaduselünki, mis piiravad

kriminaalmenetluse võimalusi. Näitena tõi ta juhtumi, kus tapmise toime pannud isiku puhul

ei olnud võimalik sundravi taotleda, kuna diagnoos ei võimaldanud ravi, mistõttu tuli

menetlus lõpetada ja isik jäi ajutiselt abita. Kelmuste osas on õiguskaitseasutuste tegevuse

tulemusel suurenenud kullerite ja tehniliste vahendite kasutajate tabamine ning vahistamine.

Samas tõi ta esile, et kelmuste skeemid kohanduvad kiiresti ning liiguvad üha enam

sularahapõhisteks, moodustades ligikaudu 50% juhtumitest. Ta rõhutas vajadust selgema

regulatsiooni järele tõendite kasutamisel, sealhulgas sideandmete ja terviseandmete osas.

Kehtiv õigusraamistik on ebaselge ning kujuneb osaliselt kohtupraktika kaudu. Ta viitas

menetlusreeglite lihtsustamise vajadusele ning tõi esile kriminaalmenetluse seadustiku eelnõu

(560 SE) olulisuse, lootes, et selle eelnõu menetlus liigub Riigikogus jõudsalt edasi. Lisaks tõi

ta esile masskannatanutega menetluste probleemi, kus suur kannatanute arv, näiteks kelmuste

puhul, muudab kohtumenetluse keerukaks ja ebaefektiivseks. Sarnased probleemid esinevad

ka tsiviilmenetluses, näiteks pankrotimenetlustes suure hulga võlausaldajatega. Digitaalse

keskkonna areng on toonud kaasa olukorra, kus õigussüsteem ei ole pidanud kõigis aspektides

uute väljakutsetega sammu.

11

A. Asi andis ka ülevaate prokuratuuri strateegilistest eesmärkidest ja organisatsioonilistest

arengutest. Varasemalt tutvustatud strateegiadokument on tänaseks kinnitatud ning peamised

suunad on jäänud samaks. Eesmärgid on seekord kokku lepitud koos uurimisasutustega, et

tagada ühtne lähenemine ning vältida olukorda, kus erinevad asutused tegutsevad erinevates

suundades. Ta tõi esile, et seatud on ka ajalised eesmärgid: masskuritegude puhul on siht viia

kohtueelne menetlus üldjuhul lõpule ühe aasta jooksul ning keerukamate asjade puhul

pooleteise aastaga, arvestades erandeid nagu rahvusvaheline koostöö ja jälitustoimingud.

Organisatsioonis pööratakse tähelepanu tööprotsesside pidevale analüüsile ja parandamisele.

Juhtidel on kohustus analüüsida õigeksmõistvaid kohtuotsuseid ja tagasisaadetud menetlusi

ning teha järeldusi edasiseks tööks. Eesmärk on hoida toimikud sisuliselt vajalikul tasemel,

vältides liigse ja ebaolulise materjali kogumist. Ta tõi esile hiljutise otsuse jälitustegevusest

teavitamise kohta, mille kohaselt tuleb isikuid teavitada, kui nende suhtes kogutud

pealtkuulamise andmed on kriminaaltoimikus ning isik on tuvastatav. Lisaks rõhutas ta

kommunikatsiooni olulisust ning seda, et prokuratuur peab oma tegevust nii avalikkusele kui

ka kohtule arusaadavalt selgitama. Ta pidas oluliseks ka järelevalvet, et organisatsioon

suudaks ise tuvastada kitsaskohti ja neid parandada. Tõhus uurimine eeldab tasakaalu

kvaliteedi ja menetluskiiruse vahel. Ta viitas ka prokuratuuriseaduse muutmise seaduse

eelnõule, mis looks paremad võimalused kvaliteedi tagamiseks ja arendamiseks.

Ando Kiviberg tänas külalist.

4. 45 Riigikogu liikme algatatud Euroopa Parlamendi valimise seaduse muutmise

seaduse (valimis- ja kandideerimisea langetamine) eelnõu (414 SE) teise lugemise

ettevalmistamine

Ando Kiviberg tutvustas külalisi ning tuletas komisjoni liikmetele meelde eelnõu senist

menetluskäiku. Eelnõu algatasid 45 Riigikogu liiget 21. märtsil 2024, esimene lugemine

lõpetati 29. mail 2024 ning muudatusettepanekuid tähtajaks ei esitatud. Komisjon arutas

eelnõu esimese ja teise lugemise vahel kuuel istungil, viimati 19. novembril 2024. Menetluse

käigus telliti Arenguseire Keskuse kaudu Tartu Ülikoolilt uuring noorte otsustusõiguse kohta,

mis valmis 2026. aasta alguses ning mille tulemusi tutvustati komisjonile 23. märtsi 2026.

aasta istungil. Uuringu kohaselt on alates 16. eluaastast noortel üldjuhul olemas vajalikud

kognitiivsed oskused keerukamate otsuste tegemiseks, kuid otsustusvõime sõltub ka

keskkonnast ja tugisüsteemist. Ta andis sõna Eesti Noorteühenduste Liidu esindaja Petrik

Saksile ning palus tal kommenteerida, kuivõrd on noored valmis Euroopa Parlamendi

valimistel valimisea langetamiseks ning mida oleks vaja valmisoleku tagamiseks.

Petrik Saks tutvustas Eesti Noorteühenduste Liidu seisukohti. Liit ühendab üle Eesti

ligikaudu 100 noorteorganisatsiooni ning on seisnud valimis- ja kandideerimisea langetamise

eest pikka aega. Eesti ja rahvusvahelise kogemuse põhjal suurendab valimisea langetamine

noorte valimisaktiivsust ning kujundab varajase valimiskogemuse kaudu püsiva valimistel

osalusharjumuse. Viimaste kohalike omavalitsuste volikogu valimiste võrdlus näitab noorte

valimisaktiivsuse kasvu nii 16–17-aastaste kui ka 18–24-aastaste seas, kusjuures kasv oli

mõlemas vanuserühmas ligikaudu 10 protsendipunkti. Uuringute kohaselt on 16-aastastel

noortel olemas valimisotsuste tegemiseks vajalikud kognitiivsed oskused ning nad kasutavad

oma hääleõigust teadlikult ja iseseisvalt. Ta tõi esile, et noorte poliitiliste hoiakute kujunemist

12

mõjutavad perekond, kool, eakaaslased ja meediakeskkond. Seetõttu peab valimisea

langetamisega kaasnema kodanikuhariduse ja noorsootöö arendamine ning praktiliste

osalusvõimaluste pakkumine. Ta viitas ka rahvusvahelisele praktikale, tuues näiteks Šotimaa,

Austria ja Malta, kus valimisea langetamisega on kaasnenud positiivne mõju noorte osalusele,

eriti juhul, kui reforme on toetanud teadlikkuse tõstmine ja haridusmeetmed. Eesti

Noorteühenduste Liidu hinnangul on noorte aktiivne osalus ja usk otsustusprotsessidesse

demokraatia püsimise oluline eeldus. Ta tõi esile, et Eesti rahvastiku vananemise ja noorte

vähese poliitilistes institutsioonides esindatuse tingimustes on oluline suurendada noorte

kaasatust. Ta märkis, et mida enam noored tunnetavad oma võimalust otsuseid mõjutada, seda

tugevam ja kestlikum on ühiskond tervikuna. Eesti noored on valmis valimisea langetamiseks,

kuid sellega peab kaasnema süsteemne toetus kodanikuharidusele ja noorsootööle.

Jaak Valge tõi esile, et noorte poliitiline aktiivsus on positiivne, kuid tõstatas küsimuse

valimisea langetamise loogika kohta. Ta märkis, et 16-aastaste osalemine kohalikel valimistel

on põhjendatav, kuna omavalitsus otsustab noortele lähedasi teemasid. Euroopa Parlament on

keerukam ja kaugem otsustustasand ning seetõttu tekib küsimus, kas valimisea langetamine

16. eluaastale peaks algama pigem Riigikogu valimistest ja rahvahääletustest. Ta küsis, kas

praegune lähenemine ei ole ebasüsteemne ning palus selgitust, miks keskendutakse esmalt

Euroopa Parlamendi valimistele.

Petrik Saks selgitas, et tema hinnangul toetatakse küll ka valimisea langetamist Riigikogu

tasandil, kuid see nõuab laiapõhjalisemat ja pikemat ühiskondlikku arutelu. Euroopa

Parlamendi valimiste puhul nähakse valimisea langetamist pigem vahe- või eelsammuna, mis

aitab kujundada noortes valimisharjumust. Selle kaudu on võimalik toetada ka

kodanikuhariduse arengut ning anda noortele varasem valimisprotsessis osalemise oskus ja

kogemus.

Ando Kiviberg lisas, et Euroopa Parlamendi valimistel ei ole valimis- ja kandideerimisea

langetamiseks tõenäoliselt vajalik põhiseaduse muutmine, samas kui Riigikogu valimiste

puhul oleks vaja selleks muuta põhiseadust.

Anastassia Kovalenko-Kõlvart märkis, et valimisea langetamise küsimus eeldab

laiapõhjalist ühiskondlikku arutelu nii Euroopa Parlamendi kui ka Riigikogu valimiste

kontekstis ning ei saa pidada üht tasandit teisest vähem oluliseks. Ta esitas küsimuse noorte

valimisaktiivsuse kohta kohalike omavalitsuste valimistel. Ta tundis huvi, milline on olnud

16–18-aastaste valimisaktiivsus ning kuidas see on viimaste kohalike omavalitsuste valimiste

lõikes muutunud.

Petrik Saks vastas, et täpsemad andmed on olemas eraldi dokumendis, kuid esitas istungil

ümardatud näitajad. 2017. aasta kohta ei ole võrdlusandmeid, kuna pabersedelite tulemusi ei

ole kättesaadavaks tehtud. 2021. ja 2025. aasta võrdluses oli 16–17-aastaste valimisaktiivsus

2021. aastal 39,2% ning 2025. aastal 49%, mis tähendab ligikaudu 10 protsendipunktilist

kasvu. Ka 18–24-aastaste vanuserühmas oli valimisaktiivsuse kasv samas suurusjärgus.

Helir-Valdor Seeder esitas küsimuse noorte poliitilise osaluse kohta. Kuigi noorte

valimisaktiivsus on kasvanud, on tema kogemuse põhjal noorte huvi aktiivselt poliitikas

osaleda madal. Ta tõi näite kohaliku tasandi praktikast, kus noorte kaasamine volikogude

juurde loodud noortekogudesse on keeruline ning isegi kvoorumi kokkusaamine on

13

raskendatud. Tema hinnangul ei pruugi valimisaktiivsus ja praktiline poliitiline osalus

omavahel kattuda. Ta küsis, kuidas noored ise seda olukorda kommenteerivad ning millised

võiksid olla lahendused, et valimisaktiivsus kanduks üle ka aktiivseks osalemiseks poliitikas.

Petrik Saks märkis, et noorte suurem varajane osalus valimistel aitab kujundada harjumust,

mis võib hiljem viia aktiivsema rollini poliitikas. Valimisea langetamine ei ole iseenesest

lahendus, vaid üks osa laiemast süsteemsest muutusest. Ta tõi esile, et noorte aktiivsema

poliitilise osaluse suurendamiseks on vajalik kodanikuhariduse arendamine, noorsootöö

tugevdamine ning praktiliste osalusvõimaluste laiendamine, sealhulgas noortevolikogude ja

noorteühenduste toetamine. Otsest seost valimisaktiivsuse ja poliitilise aktiivsuse vahel ei ole

uuringutega selgelt tõestatud, kuid teema vajab terviklikku lähenemist ning koostööd

erinevate osapooltega. Ta tunnistas, et probleem on olemas ning selle lahendamine ei ole

saavutatav üksnes ühe seadusemuudatusega.

Hanah Lahe kommenteeris, et Eesti Noorteühenduste Liit on juba varasemalt toetanud

valimis- ja kandideerimisea langetamist kõigil valimistel, kuid käesolev eelnõu on poliitiline

otsus. Ta selgitas, et eelmine koalitsioon pidas vajalikuks hinnata esmalt ühiskonna

valmisolekut antud seadusemuudatuseks. Ta lubas eelnõu algatajate nimel, et selle eelnõu

seadusena vastuvõtmise korral algatatakse ka laiem arutelu valimisea langetamise üle

Riigikogu valimistel. Noorte poliitilise aktiivsuse kujundamine ei ole ainult

noorteorganisatsioonide ja koolide vastutus, vaid selles on oluline roll ka poliitikutel endil.

Ta tõi esile vajaduse suhelda noortega vahetumalt ning selgitada poliitikat arusaadavamalt.

Oluline on ka erakondade panus noorte kaasamisse, sealhulgas noortekogude toetamine ning

noortele suurema rolli andmine. Eelnõu neid küsimusi otseselt ei lahenda.

Ando Kiviberg andis sõna Haridus- ja Teadusministeeriumi esindaja Mare Ojale. Ta palus

selgitada, milliseid samme peab ministeerium vajalikuks, et tagada noortele alates 16.

eluaastast valimistel osalemiseks õigeaegne ja piisav ettevalmistus.

Mare Oja andis ülevaate Haridus- ja Teadusministeeriumi seisukohtadest. Kodanikuharidus

tugineb riiklikele õppekavadele, mille üldosades on keskmes ühiskondlikud ja väärtuspõhised

põhimõtted. Selle eesmärk on kujundada vastutustundlik ja aktiivne kodanik.

Kodanikupädevuste arendamine toimub järk-järgult kõigil haridustasemetel alates riigi ja

ühiskonna tutvustamisest esimeses kooliastmes kuni keerukamate ühiskondlike teemadeni

gümnaasiumis. Õpe peab olema praktiline ning pakkuma noortele varajast otsustuskogemust.

Ta tõi esile, et riik on täiendanud õppekavasid ning loonud õpetajatele toetavaid materjale ja

metoodikaid. Samuti arendatakse koostöös Siseministeeriumiga kogukonnapraktika võimalusi

ja keskkondi, et toetada noorte osalust. Oluline on siduda formaalne ja mitteformaalne haridus

ning pakkuda noortele juba varases eas praktilisi osalusvõimalusi. Haridus- ja

Teadusministeerium toetab valimisea langetamise põhimõtet.

Helir-Valdor Seeder küsis, kas valimisea langetamise korral oleks vajalik ja võimalik

kohandada kooliprogramme nii, et Euroopa Liidu ja rahvusvahelised teemad jõuaksid

õpilasteni juba põhikoolis, mitte peamiselt gümnaasiumis. Ta tundis huvi, kas Haridus- ja

Teadusministeerium on valmis kohandama õppekavasid nii, et noortel oleks enne

valimisõiguse saamist vajalikud teadmised olemas.

Mare Oja vastas, et õppekava on pidevas arenduses ning vajadusel tehakse selles jooksvalt

14

muudatusi. Rahvusvahelisi teemasid käsitletakse juba põhikoolis, näiteks ajaloo ja

ühiskonnaõpetuse raames. Euroopa konteksti käsitletakse ka teistes ainevaldkondades. Õpe

liigub pedagoogiliselt loogiliselt lähemalt kaugemale ehk tuttavamatelt teemadelt

rahvusvahelisemate suunas. Põhikoolis kasutatakse juba ka praktilisi meetodeid, nagu

valimissimulatsioonid ja otsustamisülesanded, mis arendavad õpilaste kriitilist mõtlemist ja

otsustusoskust. Vajadusel on võimalik rahvusvaheliste teemade käsitlust põhikoolis tugevdada

ning fookust vastavalt muuta.

Helir-Valdor Seeder väljendas eriarvamust. Tema teadmiste põhjal käsitletakse Euroopa

Liidu ja Euroopa Parlamendi teemasid peamiselt gümnaasiumis, mitte põhikoolis.

Rahvusvaheliste ja riigisiseste teemade vahel on oluline sisuline erinevus, eriti Euroopa Liidu

institutsioonide, nende toimimise ja valimiskorralduse mõistmisel. Nende teemade

käsitlemine on keerukam ning ei ole võrreldav kohalike või riigisiseste küsimustega. Ta jäi

seisukohale, et tegemist on olulise erinevusega.

Mare Oja täpsustas, et küsimuste sisu ja sügavuse osas on erinevused olemas, kuid

põhikoolis omandatakse vajalikud analüüsioskused. Õpilased õpivad juba põhikoolis

analüüsima dokumente, võrdlema küsimusi, leidma poolt- ja vastuargumente ning kujundama

oma seisukohti. Kuigi käsitletavad teemad võivad olla erinevad, kujundatakse vajalikud

oskused varases kooliastmes.

Hanah Lahe esitas küsimuse õppekava arendamise kohta. Tema hinnangul ei ole

ühiskonnaõpetuse õpikutes valimiste teema käsitlus piisavalt huvitav ega õpilasi motiveeriv.

Ta viitas eelnõu seletuskirjas toodud eesmärgile parandada õppeprotsessi ning küsis, millised

konkreetsed muudatused on Haridus- ja Teadusministeeriumil plaanis teha enne 2029. aasta

Euroopa Parlamendi valimisi, et muuta valimiste teema noortele arusaadavamaks ja

kaasavamaks.

Mare Oja vastas, et õpikud ja õppekava on erinevad tasandid. Riiklik õppekava määrab

õpitulemused, kuid konkreetse sisu ja materjalid kujundab kool oma õppekavas. Ministeerium

ei koosta ega kinnita õpikuid, kuna need on kirjastuste vastutada ning peavad vastama

riiklikule õppekavale. Samas ei saa ministeerium anda kirjastustele otseseid sisulisi suuniseid.

Õpetajate toetamiseks on loodud eraldi keskkond, kus on kättesaadavad metoodikad, juhendid

ja vabavaralised õppematerjalid, mis aitavad õpitulemusi saavutada. Eesmärk on pakkuda

õpetajatele mitmekesiseid valikuid, et nad saaksid valida oma õpilastele ja koolile sobivaimad

lahendused.

Lauri Läänemets kommenteeris, et õppekava käsitlus on huvitav ning tõi näiteid oma

kogemusest, kus ka täiskasvanutel esineb sageli puudujääke riigi ja Euroopa Liidu toimimise

mõistmisel. Paljud ei erista näiteks ka valitsuse ja Riigikogu rolle ega tunne Euroopa Liidu

institutsioone. Ta avaldas arvamust, et noored võivad olla mõnes aspektis isegi pädevamad,

kuna nad on neid teemasid hiljuti õppinud. Samas leidis ta, et valimisõiguse eelduseks ei

peaks olema detailne faktiteadmine institutsioonide toimimisest. Olulisem on laiem arusaam

ühiskonna toimimisest ja esindusdemokraatia põhimõtetest ning oskus teha elulisi otsuseid.

Ta palus täpsustada, kas õppekavade kujundamisel lähtutakse pigem üldiste arusaamade ja

mõtlemisoskuste arendamisest kui üksikute faktide omandamisest.

Mare Oja vastas, et õpitulemused on sõnastatud üldisemal tasandil ning keskenduvad

15

eelkõige pädevuste kujundamisele, mitte üksikute faktide meeldejätmisele. Koolidel on

autonoomia otsustada, kuidas ja millises järjestuses neid õpitulemusi konkreetsetes klassides

saavutatakse. Ta rõhutas, et teadmised on siiski vajalikud, kuna need on aluseks iseseisvale

mõtlemisele ja arutlemisele. Samas on õppe keskmes üldisem pädevus ja hakkamasaamine

ning ühiskonna toimimise mõistmine. Sotsiaalvaldkonna õppeained on üles ehitatud tervikliku

mudelina, kus arendatakse nii enesekohaseid oskusi, suhtlemist teiste inimestega kui ka

suhtlemist riigiga. Riigiga suhtlemine ei piirdu üksnes poliitika ja valimistega, vaid hõlmab ka

igapäevaseid ühiskondlikke küsimusi nagu maksude maksmine, perekonnaelu ja kultuuri

mõtestamine. Põhikoolis keskendutakse rohkem baasteadmistele ja -oskustele, gümnaasiumis

aga liigutakse enam globaalsemate ja keerukamate teemade käsitlemisele.

Jaak Valge tõstatas küsimuse kooli võimaliku politiseerimise kohta. Ta märkis, et õppekavad

ja noorte kognitiivsed võimed on pidevas arengus ning küsis, kas selle käigus võib tekkida

oht, et noorte hoiakuid hakatakse teadlikult kujundama. Ta väljendas muret, et pedagoogid,

kooli juhtkonnad, ministeerium või õppematerjalide autorid võivad mõjutada noorte vaateid

teatud suunas. Samuti tõi ta esile võimaluse, et valimisea langetamise korral võivad poliitikud

ja kandidaadid hakata aktiivsemalt koolides esinema, mis võib suurendada poliitilist

mõjutamist. Ta küsis, kas selline areng ei või kaasa tuua kooli liigset politiseerumist.

Mare Oja selgitas, et alates 2021. aastast on rakendatud valimiste hea tava. Õpetajal on õigus

kutsuda õpitulemuste saavutamiseks kooli nii kohaliku omavalitsuse esindajaid kui ka

poliitikuid, kuid see peab toimuma tasakaalustatult. Esindatus peab olema mitmekülgne ning

seda põhimõtet jälgitakse. Vastav hea tava on koostatud koostöös noorte ja erinevate

organisatsioonidega, et vältida koolikeskkonna politiseerumist.

Hanah Lahe täpsustas oma küsimust ning tundis huvi, millised konkreetsed muudatused on

lähiaastatel ühiskonnaõpetuse või laiemalt kodanikuhariduse arenduses plaanis, eriti

eesmärgiga tuua noori poliitikale lähemale. Ta soovis selgitust, millised sammud on järgmise

kolme aasta jooksul kavandatud, et muuta poliitikateemad noortele arusaadavamaks ja

kaasavamaks.

Mare Oja vastas, et õppekava arendus on pikaajaline protsess, mis on kavandatud kuni

aastani 2030 ning rakendub järk-järgult kuni 2035. aastani. Lähiaastatel keskendutakse

eelkõige koolide ja õpetajate toetamisele praktiliste lahenduste kaudu. Ta tõi esile, et eesmärk

on tuua õppetöösse rohkem praktilisi kogemusi, näiteks kaasava eelarve rakendamine koolis,

vabatahtlik tegevus ning kogukonnaga seotud tegevused, mis aitavad kujundada noorte

sotsiaalset vastutust. Siht on pakkuda noortele võimalust saada reaalseid otsustuskogemusi

kodanikuna, mitte piirduda üksnes teoreetilise ja loengupõhise käsitlusega. Kuigi

õpetamispraktikad on sageli pigem traditsioonilised, püütakse õpetajaid suunata praktilisema

ja kaasavama õppe poole, pakkudes neile vastavaid näidiseid ja metoodilisi materjale.

Jaak Valge täpsustas, et tema mure ei puuduta üksnes poliitikute koolikülastusi, vaid laiemalt

seda, kas valimisea langetamine ja sellega kaasnevad muudatused võivad suurendada kooli

politiseerumist ning mõjutada noorte hoiakuid.

Mare Oja vastas, et loodetavasti sellist ohtu ei ole. Valimiste hea tava kaudu on koolidele

antud selge suunis, et õpe peab olema tasakaalustatud ja neutraalne ning õpetaja ei tohi

kujundada õpilaste hoiakuid oma isiklike väärtuste põhjal. Samas on õppekavas rõhutatud ka

16

klassiruumis aktuaalsete ühiskonnateemade käsitlemist, kuid seda tuleb teha aruteluna ja

tasakaalustatult.

Helir-Valdor Seeder palus täpsustustada õpetaja rolli väärtuste edastamisel. Ta viitas Mare

Oja varasemale selgitusele ning uuris, kas sellest võib järeldada, et õpetaja ei tohiks üldse

oma väärtusi õpilastele edasi anda. Ta tõi välja, et tema hinnangul on oluline eristada oma

maailmavaate või poliitiliste eelistuste pealesurumist ning üldinimlike ja elutervete väärtuste

edastamist. Ta küsis, kas juhised keelavad tõepoolest õpetajal väärtuste vahendamise või oli

tegemist valesti mõistetud seisukohaga.

Mare Oja täpsustas, et riiklik õppekava on väärtuspõhine ning õpetaja lähtub õppetöös

nendest üldinimlikest ja ühiskondlikest väärtustest, mis on õppekavas sätestatud.

Ta selgitas, et kuigi õpetaja mõjutab õpilasi paratamatult oma hoiakute ja käitumisega, ei tohi

ta õpilasi suunata oma poliitiliste veendumuste kaudu. Eesmärk on tagada tasakaalustatud ja

neutraalne õpe, vältides poliitiliste seisukohtade pealesurumist.

Ando Kiviberg andis sõna Eesti Ajaloo- ja Ühiskonnaõpetuse Seltsi esindaja Ulla Herkelile.

Ulla Herkel sõnas, et õppekirjandust uuendatakse pidevalt vastavalt ühiskonna ootustele ja

aktuaalsetele teemadele. Ta tõi esile, et Euroopa Liidu teemasid käsitletakse juba põhikoolis

ning need on õppekavas teadlikult sees. Õppematerjale ei loo ainult kirjastused, vaid neid

luuakse ka koostöös vabakonna ja erinevate organisatsioonidega. Viimastel aastatel on selles

valdkonnas toimunud märgatav areng. Eesmärk on demokraatiakultuuri tugevdamine

ühiskonnas tervikuna. Valimisea langetamise mõju puudutab suhteliselt väikest sihtrühma,

kuid oluline on anda noortele positiivne esimene valimiskogemus, mis toetab nende edasist

osalust. Ta viitas ka kohalike valimiste kogemusele, kus noorte osalus on kasvanud. Ta tõi

esile, et lähiaastatel on kavas mitmeid projekte eri riigiasutuste ja organisatsioonide koostöös,

et toetada demokraatliku otsustusprotsessi õpet koolides. Samuti rõhutas ta vajadust hästi

ettevalmistatud haritud õpetajate järele, arvestades aine tundlikkust ja võimalikke riske

politiseerimise osas. Valimisea langetamine toob ühiskonnaõpetuse ainele suurema

tähelepanu ja vastutuse. Ta märkis, et koolis ei ole oluline ainult matemaatika ja emakeel,

vaid ka kodanikuks kujunemine ning selle toetamine õppeprotsessis. Ta tõi eeskujuks Austria,

kus valimisea langetamisega kaasnes õpetajaid ja koole toetav programm. Ta väljendas

lootust, et ka Eestis jätkub demokraatliku kultuuri arendamisel riigi toetus koolidele. Lisaks

praktilistele sammudele on vajalik ka laiem ühiskondlik mõtteviisi muutus, kus väärtustatakse

nii noorte rolli kui ka demokraatia tähtsust. Oluline on suurendada ühiskonnas arusaama

noorte rollist ja demokraatia tähtsusest. Lisaks viitas ta Tartu Ülikooli "Eesti elanike

suhtumine Euroopa Liitu: omatunnet seletavad tegurid ja mõjutamise võimalused"

lõpparuandele, mille kohaselt tunnetatakse Eestis Euroopa Liitu sageli kaugena. Kui

valimisõigus jääb üksnes täisealistele, siis on kooli roll kaasamiskultuuri kujundamisel

piiratum. Just põhikoolieas kujunevad noorte väärtused ja hoiakud, mistõttu on varajane

kaasamine eriti oluline, samas kui gümnaasiumis on nende kujunemine juba suuresti

toimunud.

Hanah Lahe küsis, kas on täheldatud erinevusi noorte teadlikkuses poliitika ja valimiste

teemadel maa- ja linnakoolide vahel. Ta tõi oma kogemuse põhjal välja, et Tallinna ja Tartu

piirkonna koolide õpilased tunduvad teadlikumad, samas kui maakoolide noorte teadlikkus on

pigem madalam, ning palus seda tähelepanekut kommenteerida.

17

Ulla Herkel vastas, et erinevused maa- ja linnakoolide vahel on tõenäoliselt seotud eelkõige

õpetajate kättesaadavuse ja võimalustega. Maapiirkondades võib olla keerulisem leida hästi

kvalifitseeritud õpetajaid. Nendel õpetajatel on ka keerulisem osaleda täiendkoolitustel. Ta tõi

esile ka praktilised võimalused, näiteks õppekäigud ja ekskursioonid. Linnakoolidel on

lihtsam külastada näiteks riigiasutusi või õppekeskusi, samas kui maapiirkondades eeldab see

rohkem ressursse ja korraldust, näiteks transpordi rahastamist. Sellised erinevused tulenevad

laiemalt haridussüsteemi tingimustest. Maapiirkondades ongi võimaluste kättesaadavus

piiratum kui linnades.

Helir-Valdor Seeder märkis, et eelnõu puudutab lisaks valimisea langetamisele ka

kandideerimise ea langetamist 21-lt 18-le. Seda teemat ei ole arutelus käsitletud. Ta uuris, kas

osalejate seisukohad kandideerimise ea osas on samad nagu valimisea langetamisel. Ta palus

kommenteerida ka 18-aastaste võimalust kandideerida Euroopa Parlamenti ning sellega

seotud hinnanguid.

Ulla Herkel vastas, et tema hinnangul on positiivne, kui poliitikas on rohkem noori

kandidaate. 2024. aasta Euroopa Parlamendi valimiste eel jälgis ta teadlikult kandidaatide

nimekirju ning tõi esile, et noori kandidaate oli väga vähe. See on ka poliitikute vastutus – kui

soovitakse noori rohkem kõnetada, peaks poliitikas olema rohkem noori esindajaid.

Hanah Lahe kommenteeris, et ei ole põhjust käsitleda 18-aastase kandidaadi võimalust

erandlikult või problemaatiliselt võrreldes 21-aastasega. Kandideerimisiga on eelkõige

poliitiline kokkulepe. Ajalooliselt on vanusenõuded varieerunud, näiteks esimese vabariigi

ajal kehtis kord, millega Riigivolikogu liikmeks võis saada vähemalt 25-aastane ning

Riiginõukogu liikmeks vähemalt 40-aastane kodanik. Kolme aasta jooksul ei toimu inimese

arengus tingimata sellist muutust, mis õigustaks selget piiri 18 ja 21 aasta vahel. Hinnangud

kandidaadi sobivusele võivad olla subjektiivsed ning sõltuda vaatenurgast. Ta tõi välja, et

küsimus puudutab laiemalt demokraatia toimimist ja esindatust ning rõhutas, et oluline on

võimaldada erinevate vanuserühmade osalemist poliitikas.

Helir-Valdor Seeder kommenteeris, et Eestis ei ole olnud eraldi esimest ja teist vabariiki,

vaid tegemist on ühe ja sama 1918. aastal loodud Eesti Vabariigiga, mis on 1991. aastal

taastatud. Selline ajalookäsitlus on oluline ning poliitikud peaksid seda täpselt väljendama. Ta

väljendas eriarvamust väite suhtes, nagu ei toimuks noorte arengus kolme aasta jooksul olulisi

muutusi, ning leidis, et areng toimub siiski märgatavalt. Samas rõhutas ta, et tal ei ole hirmu

seoses noorte kandideerimisega. Tema varasem küsimus puudutas üksnes seda, kas valimisea

langetamise toetajate hoiak kehtib samamoodi ka kandideerimise ea langetamise kohta,

millele ta sai kinnitava vastuse.

Ando Kiviberg andis sõna Õiguskantsleri Kantselei õiguskorra kaitse osakonna vanemnõunik

Liina Lust-Vedderile õiguskantsleri seisukoha tutvustamiseks küsimuses, mis käsitleb

Euroopa Parlamendi valimistel valimis- ja kandideerimisea langetamist kas

seadusemuudatuse või põhiseaduse muutmise kaudu.

Liina Lust-Vedder selgitas õiguskantsleri seisukohta detailsemalt ning viitas selle käsitlusele

õiguskantsleri arvamuses Riigikohtule, kus analüüsiti Euroopa Parlamendi valimiste kautsjoni

põhiseaduspärasust. Õiguskantsler on leidnud, et põhiseaduse põhitekst ei reguleeri otseselt

18

Euroopa Parlamendi valimisi. Seetõttu tuleb lähtuda põhiseaduse täiendamise seadusest, mille

kohaselt tuleb ka antud juhul järgida üksnes põhiseaduse aluspõhimõtteid. Konkreetset

vanusepiiri ei saa pidada põhiseaduse aluspõhimõtteks. Ta tõi välja, et võimalikuks

asjakohaseks aluspõhimõtteks võib olla põhiseaduse § 12, mis sätestab võrdse kohtlemise ja

mittediskrimineerimise põhimõtte. Valimisõiguse kontekstis kehtivad teatud mööndused,

kuna traditsiooniliselt on riigis kõige olulisemate küsimuste otsustamine seotud kodanikega

ning seetõttu võib mittekodanikke kohelda selles valdkonnas erinevalt. Ta viitas ka Riigikohtu

varasemale praktikale. Kohus on ühes lahendis küll väljendanud seisukohta, mis võiks viidata

põhiseaduse laiemale kohaldumisele, kuid seda pigem möödaminnes. Samas lahendis

eriarvamusele jäänud riigikohtunikud leidsid vastupidiselt, et põhiseadus ei reguleeri Euroopa

Parlamendi valimisi. Tema arvates võib Riigikohtu enamus tulevikus nõustuda pigem selle

eriarvamusega. Ta selgitas õiguskantsleri argumentatsiooni, tuginedes ka põhiseaduse §-le 56,

mille kohaselt teostab rahvas kõrgeimat riigivõimu Riigikogu valimise ja rahvahääletuse

kaudu. Sellest järeldub, et Euroopa Parlamendi valimised ei kuulu otseselt selle sätte

reguleerimisalasse. Lisaks viitas ta põhiseaduse §-le 3, mille kohaselt on rahvusvahelise

õiguse üldtunnustatud põhimõtted Eesti õiguse osa. Nende põhimõtete hulka kuulub ka

arusaam, et rahvusvahelistel organisatsioonidel on õigus ise määrata oma institutsioonide

kujunemise kord. See tähendab, et liikmesriigid ei saa ühepoolselt dikteerida, kuidas näiteks

Euroopa Liit oma organeid moodustab. Liikmesriigi jaoks on tegemist sisuliselt „võta või

jäta“ olukorraga, kus lõppotsus kuuluda või mitte kuuluda sellisesse organisatsiooni jääb

rahvale, kes saab seda väljendada rahvahääletusel, näiteks Euroopa Liidu puhul põhiseaduse

täiendamise seaduse kehtetuks tunnistamise kaudu. Kuigi Euroopa Liit on alustanud samme

valimisõiguse tingimuste täpsemaks reguleerimiseks, ei ole need küsimused veel lõplikult

lahendatud. Seni, kuni Euroopa Liit ei ole neid tingimusi siduvalt kehtestanud, jääb nende

reguleerimine liikmesriigi otsustada ning seda ei piira otseselt põhiseaduse Riigikogu valimisi

käsitlevad sätted.

Jaak Valge tõstatas küsimuse avaliku arvamuse kohta. Ta ei ole näinud uuringuid, mis

näitaksid, kas ja kui suures ulatuses toetavad Eesti kodanikud valimisea langetamist või

soovivad muuta kehtivat täisealisuse põhimõtet. Ta tegi ettepaneku kaaluda arvamusküsitluse

tellimist, et selgitada välja ühiskonna hoiakud. J. Valge arvates võiks komisjon enne edasist

arutelu sellise uuringu tulemused ära oodata, millega eelnevalt olevat tema sõnul nõustunud

ka Hanah Lahe.

Hanah Lahe täpsustas, et ta ei nõustu arvamusküsitluse tellimise vajadusega. Valimisea

langetamise küsimuses on juba olemas asjakohased uuringud, sealhulgas Tartu Ülikooli

koostatud analüüs, mille kohaselt on noored võimelised selliseid otsuseid tegema. Ka

varasemate kohalike valimiste muudatuste raames on tellitud uuringuid ning olulist muutust ei

ole hoiakutes toimunud. Tegemist on poliitilise otsusega ning olemasolev info on piisav

edasisteks otsusteks, mistõttu ei pea ta vajalikuks täiendavate analüüside või rahvahääletuse

korraldamist.

Ando Kiviberg märkis Jaak Valgele, et kui selline ettepanek istungil esitatakse, on ta valmis

selle hääletusele panema.

Pipi-Liis Siemann märkis, et uuringute tegemine ja ühiskonna valmisoleku hindamine on

võimalik, kuid see peaks takistama otsuste tegemist. Põhiseaduslikku takistust ei ole ning

seadusandjal on õigus otsustada, milline lahendus on kõige sobivam. Kui praktikas ilmnevad

19

probleemid või arusaamatused, tuleb nendega tegeleda olemasolevate meetmete kaudu,

sealhulgas haridussüsteemis ja koostöös vabakonnaga, tõstes noorte teadlikkust ja toetades

demokraatlikku osalust. Erineva tausta, vanuse ja kogemusega inimesed rikastavad

otsustusprotsesse ning parandavad tulemusi. Ei noored ega vanemad ei saa üksteise eest

rääkida, mistõttu on erinevate gruppide kaasamine oluline. Ta järeldas, et kuigi uuringute

tellimine on võimalik, ei peaks seadusandlikud otsused jääma nende taha pidama.

Jaak Valge täpsustas oma seisukohta ning rõhutas, et tema ettepanek lähtub vajadusest

selgitada välja ühiskonna tegelik hoiak. Kui arutelus on tõstatatud küsimus, kuidas ühiskond

muudatuse vastu võtab, siis on loogiline seda ka otseselt küsida. Ta märkis, et toetab küll

seisukohta, et aruteluga ei tohi põhjendamatult viivitada, kuid leidis, et arvamusküsitluse

läbiviimine ei oleks ajamahukas ning komisjonil on selleks ka vajalikud vahendid olemas.

Olukord, kus tehakse erinevaid analüüse, kuid ei küsita otseselt kodanikelt nende arvamust

teema kohta, on imelik.

Ando Kiviberg avaldas oma seisukoha eelnõu suhtes. Ta märkis, et esialgu tekitas teema

temas skepsist ja kõhklusi, kuid arutelude, uuringutega tutvumise ja ekspertide ärakuulamise

järel on ta jõudnud seisukohale, et valimisea langetamine on mõistlik samm. Ta põhjendas

oma toetust eelnõule mitme argumendiga. Esiteks pidas ta oluliseks suurendada poliitikute

motivatsiooni pöörata rohkem tähelepanu nooremale valijaskonnale. Praegu keskendutakse

enam aktiivsematele, kelleks on eakad valijad. Noorte kaasamine aitaks seda tasakaalustada.

Teiseks tõi ta välja, et noorte valimisõigus võib suurendada ka perede mõju poliitilistes

protsessides, kuna poliitikud peavad arvestama rohkem noorte ja peredega seotud teemadega.

Ta tõi näitena esile varasema Isamaa poliitilise idee, mille kohaselt sooviti anda

lapsevanematele iga lapse eest lisahääl. Kolmandaks sõnas ta, et kuigi valijate teadlikkus ja

ettevalmistus on oluline, ei saa valimisõigust siduda teadmiste tasemega. Sellise eeltingimuse

seadmine viiks probleemsete järeldusteni, arvestades, et ka täiskasvanute teadmised

ühiskonnakorraldusest võivad olla ebaühtlased. Nende kaalutluste põhjal kaldub ta eelnõu

toetama.

Helir-Valdor Seeder kommenteeris, et valimisõigus ei sõltu teadmiste tasemest.

Demokraatiale paremat alternatiivi ei ole. Teadmised ja faktitundmine on siiski olulised ning

väljendas muret, et nii ühiskonnas kui ka hariduses on liigutud konkreetsete teadmiste arvelt

liigselt abstraktse ja üldise mõtlemise suunas. Ta tõi esile, et infotehnoloogia areng on

vähendanud vajadust faktiteadmiste järele, pidades seda probleemiks, mis võib kanduda ka

poliitikasse. Kuigi abstraktne ja loogiline mõtlemine on oluline, taanduvad otsused lõpuks

konkreetsetele valikutele ja teadmistele. Ta kommenteeris ka varasemat arutelu niinimetatud

perede lisahäälte teemal. Kuigi Isamaas on seda ideed arutatud ja mitmed poliitikud seda

toetanud, ei ole see olnud erakonna ametlikus programmis. Idee puudutas hääle andmist

lapsevanemale, mitte lastele, ning sellega kaasnes mitmeid praktilisi küsimusi. Lastega perede

kaasamine ja nende hääle tugevdamine on jätkuvalt oluline aspekt, mida ei lahenda ka

16–17-aastastele valimisõiguse andmine, kuigi see võib mõningal määral mõju avaldada. Ta

toetas Jaak Valge ettepanekut tellida arvamusküsitlus. Ta leidis, et see aitaks saada väikese

kuluga täiendavat teadmist ühiskonna hoiakute kohta ning oleks kooskõlas eesmärgiga

suurendada otsustusprotsessides ühiskonna kaasatust.

Hanah Lahe esitas küsimuse uuringu tellimise kohta. Ta küsis, kas need komisjoni liikmed,

kes soovivad täiendavat uuringut, toetaksid eelnõu juhul, kui uuring näitaks selget

20

ühiskondlikku toetust valimisea langetamisele. Ta lisas kommentaarina, et aruteludes on

tõstatunud täiskasvanute ja eakate teadlikkuse küsimus, kuid neile ei seata samaväärseid

ootusi nagu noortele. Noortelt eeldatakse sageli kõrgemat teadlikkust ja faktitundmist kui

teistelt vanuserühmadelt. Ta tõi esile ka demograafilise aspekti. Noorte osakaal ühiskonnas

väheneb ning seetõttu on oluline anda neile suurem võimalus demokraatias osaleda.

Parlamendid on sageli vanemaealiste nägu ning noorte suurem esindatus toetaks demokraatia

arengut ja mitmekesisust

Jaak Valge vastas, et toetaks eelnõu juhul, kui arvamusküsitlus näitab selget enamuse toetust.

Ta peab ülekaalukaks tulemuseks toetust üle 60% ning märkis, et selline tulemus annaks talle

aluse hääletada eelnõu poolt. Ta väljendas lootust, et ka teised komisjoni liikmed toetavad

arvamusküsitluse tellimist.

Helir-Valdor Seeder kommenteeris, et demokraatias ei saa otsuseid teha üksnes enamuse

arvamuse põhjal. Kui valimisea langetamine seadusena vastu võetakse, peab ka

haridussüsteem sellega kohanema. Ta pidas oluliseks, et kooli õppekavad arvestaksid sellega,

et 16-aastastel on valimisõigus. Kooli õppekavad peaksid toetama noorte ettevalmistust. Kuigi

varasemaid puudujääke ei ole võimalik tagasiulatuvalt parandada, tuleb edaspidi teha kõik, et

noorte teadlikkus ja valmisolek kasvaksid.

Ando Kiviberg tutvustas komisjoni esitatavat muudatusettepanekut seaduse jõustumise

kohta. Ta selgitas, et algselt oli eelnõus ette nähtud jõustumise ajaks 1. jaanuar 2025.

Arvestades asjaolu, et järgmised Euroopa Parlamendi valimised toimuvad 2029. aastal, on

ettepanek muuta jõustumise aega ning sätestada, et seadus jõustub üldises korras, s.o

kümnendal päeval pärast selle avaldamist Riigi Teatajas. Ta küsis, kas muudatusettepanekut

nr 1 muudatusettepanekute loetelu kavandis on vaja hääletada või on kõik sellega nõus.

Komisjoni liikmed nõustusid muudatusettepanekuga.

Muudatusettepanekute loetelu kavandi muudatusettepanek nr 1:

1. Jätta eelnõust välja § 2.

Väljajäetav tekst:

§ 2. Seaduse jõustumine

Käesolev seadus jõustub 2025. aasta 1. jaanuaril.

Põhiseaduskomisjon

Juhtivkomisjon: ARVESTADA TÄIELIKULT (konsensus: Madis Kallas, Ando Kiviberg,

Anastassia Kovalenko-Kõlvart, Katrin Kuusemäe, Hanah Lahe, Helir-Valdor Seeder,

Pipi-Liis Siemann, Timo Suslov, Tanel Tein, Jaak Valge).

Ando Kiviberg pani hääletusele Jaak Valge ettepaneku, mille kohaselt tuleks enne eelnõu üle

otsustamist tellida uuring, et selgitada välja Eesti ühiskonna hoiak valimisea langetamise

suhtes (poolt 3: Anastassia Kovalenko-Kõlvart, Helir-Valdor Seeder, Jaak Valge; vastu 7:

Madis Kallas, Ando Kiviberg, Katrin Kuusemäe, Hanah Lahe, Pipi-Liis Siemann, Timo

Suslov, Tanel Tein). Ettepanek ei leidnud toetust.

Ando Kiviberg selgitas, et Jaak Valge ettepanek puudutas küsimust, kas eelnõu toetamine

21

peaks sõltuma vastava uuringu olemasolust. Arutelu ei käsitlenud seda, kas uuringut üldse

tellida või mitte, vaid seda, kas eelnõu menetlemine peaks sellest sõltuma. Tema hinnangul ei

ole vaja selle küsimuse taha pidama jääda ning väljendas lootust, et tema selgitus oli

arusaadav.

Helir-Valdor Seeder täpsustas, et arutelu keskmes oli küsimus uuringu tellimisest enne

eelnõu vastuvõtmist. Ta tegi ettepaneku, et kuna hääletusele pandi ettepanek tellida uuring

enne otsustamist, võiks arvamusküsitluse läbi viia hoopis pärast komisjoni menetlusotsuseid.

Pipi-Liis Siemann märkis, et uuringu tellimise otsust ei peaks tegema kiirustades, vaid see

vajab põhjalikumat arutelu. Ta tõi esile, et enne otsustamist tuleb selgelt määratleda

uurimisküsimus, metoodika, sihtrühm ning uuringu läbiviija. Ta viitas varasemale arutelule

riigis tellitud uuringute kohta ning sõnas, et esmalt tuleks üle vaadata olemasolevad uuringud

ja andmed, mis võiksid käsitleda sarnaseid küsimusi. Alles seejärel saab otsustada, kas ja

millist täiendavat uuringut on vaja. Kuigi ettepaneku võib hääletusele panna, ei pea ta

põhjendatuks kohest otsust uuringu tellimise kohta.

Jaak Valge sõnas, et tegemist on olulise ja põhimõttelise uuringuga. Küsitluste läbiviimisel

tuleks usaldada professionaalseid uuringufirmasid ning puudub vajadus kirjutada neile ette

metoodikat või küsimuste sõnastust. Rahvusvaheliselt tunnustatud küsitlusettevõtted

kasutavad väljakujunenud metoodikaid ning nende töö usaldusväärsuse kahtluse alla

seadmine annaks negatiivse signaali ka teistele uuringutele. Ta leidis, et uuringu tellimine ei

ole ajamahukas ega takista menetlust ning selle võiks tellida viivitamata. Tulemused võivad

selguda juba enne eelnõu jõudmist täiskogu arutelule.

Helir-Valdor Seeder kommenteeris, et Pipi-Liis Siemanni esitatud küsimused olid

asjakohased, kuid avaldas üllatust, et enne nendele vastuste saamist oldi juba valmis

ettepaneku vastu hääletama. Tema hinnangul oleks olnud mõistlik esmalt vastused ära oodata

ning alles seejärel kujundada seisukoht ja otsustada hääletuse üle.

Pipi-Liis Siemann täpsustas, et ta ei olnud oma hääletusotsust veel lõplikult kujundanud ning

toetas ettepaneku hääletusele panemist. Ta märkis, et enne uuringu tellimist tuleks siiski

selgelt sõnastada uurimisküsimus, kuna üldine küsimus ühiskonna valmisoleku kohta ei

pruugi olla piisavalt täpne. Kuigi uuringufirmadele ei ole vaja kogu metoodikat ette kirjutada,

peaks tellija pool siiski määratlema selgema lähtekoha. Samuti juhtis ta tähelepanu sellele, et

riigis on juba tellitud suur hulk uuringuid ning enne uue tellimist tuleks hinnata olemasolevaid

andmeid ja nende kasutamist.

Ando Kiviberg pani hääletusele Helir-Valdor Seederi ettepaneku, mille kohaselt tuleks tellida

hiljem uuring, et selgitada välja Eesti ühiskonna hoiak valimisea langetamise suhtes (poolt 3:

Anastassia Kovalenko-Kõlvart, Helir-Valdor Seeder, Jaak Valge; vastu 6: Madis Kallas,

Katrin Kuusemäe, Hanah Lahe, Pipi-Liis Siemann, Timo Suslov, Tanel Tein; erapooletu 1:

Ando Kiviberg). Ettepanek ei leidnud toetust.

Ando Kiviberg tegi ettepaneku teha menetlusotsused.

Otsustati:

4.1. Teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda 17.06.2026 (konsensus: Madis Kallas,

22

Ando Kiviberg, Anastassia Kovalenko-Kõlvart, Katrin Kuusemäe, Hanah Lahe, Helir-Valdor

Seeder, Pipi-Liis Siemann, Timo Suslov, Tanel Tein, Jaak Valge).

4.2. Määrata juhtivkomisjoni esindajaks põhiseaduskomisjoni liige Pipi-Liis Siemann

(konsensus: Madis Kallas, Ando Kiviberg, Anastassia Kovalenko-Kõlvart, Katrin Kuusemäe,

Hanah Lahe, Helir-Valdor Seeder, Pipi-Liis Siemann, Timo Suslov, Tanel Tein, Jaak Valge).

4.3. Teha ettepanek teine lugemine lõpetada (poolt 7: Madis Kallas, Ando Kiviberg, Katrin

Kuusemäe, Hanah Lahe, Pipi-Liis Siemann, Timo Suslov, Tanel Tein; vastu 3: Anastassia

Kovalenko-Kõlvart, Helir-Valdor Seeder, Jaak Valge).

5. Info ja muud küsimused

Infot ja muid küsimusi ei olnud.

(allkirjastatud digitaalselt)

Ando Kiviberg

juhataja

(allkirjastatud digitaalselt)

Markus Veia

protokollija